kolmapäev, 11. detsember 2013

PLATONI dialoogid (Estonian)

PLATONI dialoogid: „Parmenides“, „Symposion“, Apologia“, „Phaidros“.

P L A T O N : Parmenides Elea'st alias "onto-loogika".
_______________________________________________________________________
Platoni dialoog Parmenidesest Eleast on ikka kohe tõega kui üks pingestatumalt ühetiselt suunitletud teema-arendusi nõnda ammusest ajast üldse. Ja samas üllatavaltki rangelt piiritletud, ühtse aluseni taandatav, staatilise ja muutumatu substantsi kavakindel tõestamine. Platon: „Symposion“: „... et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“ (211, lk. 95.)1 -- Lähtuma saab too arutlus õieti vägagi "loomulikke" radasid mööda: küsimuse asetamine seadistab juba kõik võimalikud lahendused ennetavalt: kui kõik ikka on taandatav "ühele", siis mis sobiks selleks veel paremini? -- Vastandada teineteisele äärmusteni kaks kompaktset kirjeldus-skeemi: 'tõdelus' ja pelgalt "arusaamine", hilisema tõlgenduslikus kõnepruugis. Tõsikindel nägemine ja pelgalt "tõenäoline" oletamine vastakuti ja seostatuna kehtima seatud, aktiivsus contra inertsus.2
Arvestades esmaseid peamiselt määratlevaid karakteristikuid: "üks", mis on mõistetud kristalliseerunult "ühetisena olevana" eraldub selgelt kogu vastanduvast. Kuigi vahest mitte viimseni "ontiline", saab arutlus järgima järjekindla mõistlikuse ("logose") ette-antud vormi. Vaatluse alla saab nõnda võetud ei vähemat kui "olemine ise", kui "üks ühtsena olev ise", midagi mis on "ühtne, ise-endast sõltuv, kõikjal samasugune, mida ei saa olla siin vähem ega seal rohkem". So. ontoloogiline monism, mis teravdub imaginaarsele vastandumise käigus, "olematusele" vastu-asetatud teadlikuks lõhestumiseks, teatud sihipärase "hoolimatuse" moment on sellel kõigel, õnnelikul kombel, aga siiski juures.3
Esmalt on kogu olev mõistetav ka mitmuses, so. sarnane ja erinev samas,-- seega ei kumbagi (st.- üks ei saa olla teine). "Järelduvalt olev'' ei ole mõistetav mitmuses, kõiksus on jagamatu "üks(-us)". So. 'Ühe' olemine ja st. paljususe mitte-olemist. Üks on 'olev', paljusus pelgalt "olemine", millega paljususest saab mõtestamatult relatiivne antus. [Platon: „Parmenides“ §3/128-29 St. (St.= Seiten= lehekülg/leheküljed. )] 4
Sarnasuse ja erinevuse atribuudid seadistavad, et kõik on "üks" ühesuse mõiste läbi, nõnda nagu paljusus kasvab mitmusest. Kuigi asjad on antud nii ainsuses kui ka mitmuses (nö.-"ühtne paljusus"), nõnda-samuti nagu ka olemuslikud (põhi-)mõisted ja nö.- näivad (konstrueeritud) mõisted. Platon: „Apologia“: 18.D. -- „... vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks.“, (18.D., lk. 132.) /.../ „... kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama.“, (21.D., lk. 139.) /.../„... et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraaklitega tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi...“, (23. A., lk. 142.) 5
Plato eristus: ideaal contra "asjad", st.- iseseisev antus ja vastanduvad asjad. Ka aksioloogilised mõisted on kirjeldatavad kui abstraktsioonid, nagu nt. ka inimsuse ja kõigi asjade (üld-)ideed. Mõiste/idee on seega vahendatud eelkõige juba selle nimetamise läbi. Iga asi, nimelt, seatud evima toda "üheti-mõistetavat paljusust" nagu idee. 'Üks' on seega kui paljusust ületav üldistus.[„Parmenides“ §4-5/131 St.]
Ideed on muidugi kas jagatavad või ühtsed. Samuti määratlevad ka adjektiivid,-- st. teevad seda kui sisuliselt ühtsed mõisted. Ideede hierarhia kohaselt on noid mõistelisi heiastusi nimelt kas arvukalt v. homogeense hulga tarvis. Idee kui maatriks, võimalik ju on, et siiski vaid abstraktsioon, kuid siis ometigi täiuslikuim säärane.[„Parmenides“ 132 St.]
Too nägemus välistab mõistelise realativismi, so.- Idealism, so.- tõe tunnetatavus, iga konkreetne teadmine olgu siit lähtumisi ka ühetiselt suunitletud. Olemine ("an sich") jääb tunnetamatuks, so. nö.- kaetatuse kaasa-antus. Roger Osborne: „Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurem müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteostingu maailma mõttetusega.“ /.../ Kuidas saavad inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning samal ajal alluda saatuse jõule?“6 Võimalik üldmõiste kui ammendav jumalik tedmine ei saa ulatuda meelelisusse, mistõttu puudub üldistavaim "üldidee", hierarhia on kui detaildeni konkreetnegi suhtestatus, kategooriad on astmeliselt suhtestatud. [„Parmenides“ §8/135-36 St.]
'Ühe' olemine saab alguse vastandumisest mitte-olemisega. Alustavaks saab võimalus, et (ühe) olemine ehk ka täieliselt hõlmab tervikuna 'Oleva'. (Kuivõrd "kõiksuse" osa on võrdne tervikuga.) Üks on jagatav, seega on see just "Kõiksus", mis seatud evima osiseid. Vastuoluline mõistmine kätketud siia: kui 'Üks' on piiritlematu ja vormitu, ei või terviklikkuse antus jaguneda partikulaarseisse osistesse.[„Parmenides“ 137 St.] So.- "üks(us)", mis ei provotseeri mingitki imaginaarsetki liikumist. Üks on mitteliikuv, seega: ei osa ega ka tervik. Ei ole ei "endas" ega teisale suunitletud, (st.- ei ole "teisaldatav"). Seega: kuigi pole ka staatilist rahu, ei ole täheldada ka liigset liikumist.[„Parmenides“ 138-40 St.]
Ka üks hilisem mõtleja järgib otsekui Platoni püstitatud nõudmisi. -- ALBERT SCHWEITZER: „... / antiigis juba oldi püstitatud/ eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“ /.../ „... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“ /taotledes/ „... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“ /.../ „... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkuseni.“ /.../ „... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“ /.../ „... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“7
Üks ei ole oma üheselt-mõistetavuses ka kaugeltki mitte just erinev. Üks ja selle ühtsus ei erine, kuid on siiski erineva loomuga. Ühetiselt olev ei evi temporaalset vältust, olemine seega siiski ei nõua niiväga "täpset ajastamist"; liigendatus, juhul kui see leiab aset, lisandub ehk vaid erinevuse kui mõiste vahendusel alles. Olevalt olev pole ei ainitiselt antud, seega: ei ole ka ainiti-mõistetavalt "mitte-olev". St.- 'Ühe' olemine ei asetse õieti kui "olemise sees", kuigi ühetiselt 'Olev' ei ole taandatav ka olemisele üldisusena, so.- pigem kui "ühtsena olev", miski mis evib osalust olemises kuid ei kattu sellega viimseni ometigi. [„Parmenides“ §13/142 St.]
Sama kehtima seatud ka ümber-pööratult: olemine ei ole taandatav ühtsele alusele tervikuna. 'Ühe' olemas-olu ei samastu 'Olevaga' isegi mitte "olema" verbi mahitusel. Kuigi,-- kogu küsitavus otsekui redutseeritav selle keskse seose ilmutamisesse: "ühetiselt olev" saab alles nõnda ilmnemiseks tarviliku vahetu konkreetsuse, amorfselt olev saab alles nõnda eksisteerivaks, saab selleks nõutava ühtse väljundi. Lisagem, et seostatus on siinpuhul just tinglikku laadi, kõigiti vaid relatsioonide vaheline. [„Parmenides“ 143 St.]
Roger Osborne: „Haritud ateenlased hakkasid üha enam omaks võtma mõtet, et ratsionaalne kaalutlemine ja diskuteerimine on kindlam viis maailma mõistmisele jõudmiseks kui kogemused, oraakli ennustused, tavade järgmine või kangelaslaulude jutsustamine. See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka läänelikule maailmanägemisele.“8
Millest siis samuti too ilmne („Parmenideses“ ilmnev) 'Ühe'-taolisus, see üllatav mitmeti-mõistetavus: hulgakaupa mõõdetud paljususest on 'Olev' eristatavaim, ükski osis ei jää olemisest puutumatuks, vahetu olemise järele küsimine võib osutuda isegi liigseks. Mis aga siiski ei või tähendada ka mitte "osalise olematuse" võimalust. Ühetiselt olev on mahuliselt piiritlematu, iseenesest mõistetavas olemises vahendunud paljusus, ning "ühtsena olev" ehk enimalt määratletav kui 'ükskõiksena' olev, so.- piiritletud piiritlematus, partikulaarne absoluut! Summaarne liidendus kus "Ühest" saab kõiksus selle iseeneses-olemises. [„Parmenides“ §15./145 St.]
Küsitavuse kasv on kantud partiaalsuse tasapinnale: kas "ühetiselt olev" on ka 'teisaldatav'? Samavõrd kui absoluut siiski ei ole liigendatav, ei saa ka "kõiksus" jaotuda sekundaarsemaks. Olev on antud üheaegselt "iseendana" ja suunitletuna teisale: ilmsena eristatav ka nö.-"mitte-ühest", so.- pigem kui teatav "kooslus", ühtsena antud osade erinevus tervikust, mis vastakuti-seatuna kardinaalsemalt erinevaga ("Teisega"!) loob tähenduslikkuse seose. [„Parmenides“ §16/147 St.]
Roger Osborne: „Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi.“ /.../ „Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.“9
Täheldatav seos "Üks-Teise" vahel vormub sarnasuse alusel kuid "erinevuse" kaudu. Siit aga peamine seadistus: erinevus, "ühetiselt oleva" peamise iseloomustava karakteristikuna, on üldistatav totaalsusena "kogutavat" hõlmamaks, seega: kuivõrd kõik on kõigega võrreldav, siis järelikult,-- "Kõik On Üks"! Nõnda piiritleb erinevus ühtset ja sarnasus erinevust; ning samuti: tervikuna olevat lausub määratlevalt mitte-olev. Tervik sulandub ühetisena mõistetavusse, kogu eristatavus peab "Teisega Üks Olema", so.- 'Ühtsus', mis on samastatav kuivõrd so. siiski ka eristatav mitte-sarnasest kui "Teisest".[„Paremnides“ §17/148 St.]
Ühtsena olev küll riivab "Teisena" vastanduva oletatavust, kuid ei võimalda nö.- "tasalülitamist" viimasega. Äärmisel juhul on ''Üks" siis juba "Kõiksus", ja ka piirdudes millega. (Ühest erinevalt ei ole "üks" aga selle osis vaid juba miski "teine", mis ei ole omakorda kuidagi nö.- "teisaldatav".) 'Üks' kui piirduks täieliselt enesega, so. ainsana "üks-olev"(v: ainitiselt "kõiksuses-olev"?). Mõneti seostub see valdkond ka hilisema kultuuri-teoreetiku nagu A. Schweitzeri nägemusega:
Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“ /.../ „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, /.../ loobudes sisemisest täiustumisest. /.../ jäime ilma tõelisest optimismist...“ /.../ „... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. /.../ Ent sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“ /Samas/ „... Platoni dialoogid /on kui püüdlus/ primitiivne utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“ /.../ „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“ /.../ „... Õnne tuleb defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (Aristoteles). /.../ „... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni viima.“10
Ühetiselt olev on võrdne enesega ja vastanduvaga lisaks, kuid too võrdumine on asetatud veidi ehk komplitseeritumalt siia: üks on teisega võrdne ja rohkem ja vähem kui võrdne samas. Sama kehtib ka temporaalsuse mõõtmeis, kuid siin on nö.- "osaline" võrdumine esitatud vältuse kriteeriumite kohaselt, st.- siis ajalisuse esitamise triaadi vormis. [„Paremnides“ §19/152 St.]
Erinevuste summa ometigi ületab ühtsuse, moodustamaks paljusust. Iseasi küll kas nö.-"alustavam hulk-ühik" on oma esmasema antuse vormis ka kuidagi "rohkem üks", seega: ühtsemat laadi? See konkreetne relatsioon "teisena" vastanduva näol siiski konstitueerib mõneti kui toda ühtsena olevat", kuid verbi "olema" nö.- "ajalised pöördumised" ei ole aga täpselt "ajastatavd" nonde konkreetsete vältuste määras. [„Parmenides“ §20/155 St.] (Võrdle nt Platon: „Phaidros).11
Liikumise visioon vahendab näivalt tõese pildi pelgalt, rangelt mõeldes: too vahetu üleminek staatilisuse antuse teisenemisel 'Saamise' liikumise loos osalt kui tühistab tolle keskse 'erinewuse' võimalusegi juba eos. Lisaks paikneb liikumise ja staatika kujutluspiltide vahel veel too määratlematu "miski", see mis asetseb kui ühes mõistetamatus 'silmapilgus'... So.- olemise ja "mitteolemise" kujutlematust vastakuti-seadmisest otseselt tulenev peatatud hetke elamus, 'vahel-olu' ('bardo', ei surma ega elu, puhastus-tuli!); õieti: see 'on' kuivõrd seda "ei ole", ja see alles -- "saab olevaks". Teiseks saav ongi eristatav (säärasena) alles oma paljususes, läbi jaotatavuse, muidu oleks see "ühetiselt" vastanduv. [Vrdl. nt „Parmenides“ 156-57 St.]
Sekundaarseks jaotatavus aga moodustamas ometigi vaid (ühe) osa terviklikust kui 'Ühest'. Tolle viimase kui üldistavaima karakteristiku kehtivus teostubki alles sellise (üldise) vastas-seisu ('Gegen-stand') käigus, kui "kõik on kõigega üks" on erinevuse võimalus elimineeritudki samas. Mis omakorda aga ei tähenda kaugeltki veel tolle nn.- "üks-teise" vastastikku tasalülitamist, partikulaarsena eristamatu ei ole taandatav pelgaks paljususeks, säärasena oleks see nimelt "kõigiti" veel ühtsele alusele taandatav. [„Parmenides“ §23/159 St.]
Roger Osborne: „Millised ka ei olnud selleni jõudmise vahendid, on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. See on väljamõeldis, mis sündis kindlal ajal ja kindlas kohas, mitte mingi „loomulik“ nähtus ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksisteerinud.“12
Järelduvalt: ühtsena olev kui 'Üks' vaid nö.- "on" staatilisus, samavähe kui kui nt. ka liikumine, see ei ole ka tekkiv ega kaduv, ei ole ei mahulisuse määras, ega ülepea mingit atribuutidega üheselt määratletav. Ei ole seda, kuna oleks nõnda (kaudselt) pigem too vastu-seatud "teine". Seega, koondav küsimine: vahest üldse polegi seda, "ühtsena" eristatavat, alustavat "miskit"? Kas saab (ontoloogiliselt!) üldse küsida nõnda: kas ühtsena alustav äkki mõeldavgi üldse 'ei' ole? Selle küsimise välistab kujuteldav konstruktsioon "mitte-olemise" olematusest. Ühtse olemise "mitte-olemine" tühistaks (kogu eelneva) eristamise sekundaarsema alusel: kui ei oleks ühtsena eristatavat, jääb küsida vaid: mis see siis üldse on?, mis oleks aga vaid mõtetu küsimine, suure tõenäolisusega. [Vrdl. nt „Parmenides“ §24/160-61 St.]
Kuigi, kogu "olemine" ei tarvitse siiski vaid "Ühes" antud olla. Eristades pelgalt erineva olemuslikuna 'mitte-samasest' ja seades viimase võrduma ise-enesega, liidenduvad nii "üks" kui ka "teine" ühtsena oleva samasuse ringi. So. mitte-samasuse ühtsuse määr, mis osutab tolle ühetiselt määratlematu algse ja eristava olemisele. Kogu näivuse/kujuteldava osas võib too alustava ja ühtsena olemine saada samastatud nõnda mitte-olevaga. Seega: keskne eristus "ühetisena oleva" ja "mitte-oleva" vahel taandub "sekundaarsena mitteoleva" ülendavamaks antuseks, -- "Olemiseks" selle täielises "mitteolemises". Eristamise aluseks saab nõnda võetud üks peamisena olevat täielisemalt iseloomustav entiteet nagu samasus, elik ühtsus. [„Parmenides“ 162 St.]
Nagu kirjutab J. Unt: „.. Ühelt poolt Sokrates, kes kunagi polnud pidanud end teadjaks ja targaks (sophos), vaid üksnes tarkuse poole püüdlejaks ja tarkuse armastajaks (philosophos)... /kes üritas eksistentsi üle, / ... tõsiselt järele mõelda ning püüda targemaks saada ja elada paremini. /Teda iseloomustab/ Terav mõistus ja sõltumatu mõtteviis, järjekindlalt aus käitumine ja aus kriitika --“ /Seega väljendab Platon Sokratese imaginaarse kuju kaudu oma dialoogides midagi nagu-- /„... Erose ja ilu ülistus, ning iroonia, väsimatu Sokratese vastuoluline ja lummav isiksus – kõik see osutab suurt sõnameistrit. Kuid kõige selle taga on veel hiilgav loogika ja originaalne filosoofiline doktriin.“13
Alles mitteolevana saab "ühtsena mõistetud olemine" sama-aegselt nii staatiliselt antuks kui ka muutlikuse keerises komplitseeritumaks. Ühtsena mitte-oleva metamorfoos leiab aset juhul kui 'Üheti mõistetud'-olemine on teel oma muutumises kaheldavaks.14 Ühetiselt mõistetavana olgu mitteolemine aga käsitletud selle sõna kogu ammendavuse määras: see oleks kui ilmseim võimatus hoida kogu ühtsena olevat terviklikuna pilgus: olemine on tühistunud pelgalt "mitte-olevaks", killunenud tähendusetuse paljususeks, olemine on alandatud pelgaks juhuslikuks ja kaootilisuseks. Mitte-olevana (ja siiski) ühetiselt olev oleks pelgalt 'seosetu' olemine... (Seiende=Sein). [„Parmenides“ §25-26]
Roger Osborne: „Platoni teoste intellektuaalne põhjalikkus, tema kirjutiste sära ja ülim selgus ning asjaolu, et tema dialoogid säilisid tervikuna, teevad temast mitte lihtsalt oma aja valitseva mõtleja, vaid Lääne filosoofia isa.“ /.../ Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.“15
Kogu mõtteliselt haaratav-'Olev' oleks nõnda vaid ilma tähenduse ja ühtsuseta amorfne mass, mõtetusena lasuv kihistus, olemise ladestus, selle olematuse jäänuk. Oleks kui kogu võimalikkus korraga antud, so.- 'Kaos', st.- kui on olemas kogu imaginaarne paljusus, kuid selles puudub ühtsus, terviklikuma nägemise võimalus, ehk siis: on olemas "mitte-olemine" kuid puudub "ühetiselt mõistetav-olev".
Platon: „Apologia“: „... Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võibolla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid nad kindlasti, et ta suurim pahe on.“, (29. A.) /.../„... kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid... /.../ Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole see midagi muud kui uni, mille vältel ei näe isegi unenägusi; sel juhul oleks surm imepärane...“, (40.C.-D.) /.../ „... Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peale jumala teadmata.“, (42. (A.)16
Kogu too "üks-teisele" taandatav seostatus jääb kui õhku rippuma, vastandid ei erista enam oma erinev-olemise määras, ei ole isegi ühtsena mõistetava olemise võimalust. Ühetine olemine, selle mõistmine, on ehk teatud mõttes ka kui pöördumatu tehe, fiksatsioon; eitades mida tühistatakse nii mõnedki kesksed mõtlemise = eristamise kandvad alustalad. Mis jääks alles siis oleks vaid kuivõrd on "mitte-olemine", see oleks pelgalt kujuteldavus, miraaz, imaginaarne ebamäärasus, näivus, tühjus, olematus, eimiski... [Vrdl. nt „Parmenides“ §27/165-66 St.] Platon: „Symposion“: „... kuna te arvate, et teete midagi vajalikku, tegelikult ei saada mitte kui midagi korda.“ (173.C.) /.../ -- „Sest iga tegevusega on lood nii, et iseenesest pole see kaunis ega inetu.“ (180.E. (181.).17
Roger Osborne: „Indiviid elas nüüd maailmas, mille piirid olid kadunud silmapiiri taha.“ /.../ „Platoni ja Aristotelese usust arutlusse kui abstraktsele teadmisele viivasse teesse sai lähtepunkt kõigile mõtlejatele...“ /.../ „Kõik see paistab olevat seotud usuga mõistusesse ja inimesse kui oma saatuse loojasse.“18
1 PLATON (427-347): „PIDUSÖÖK.“ [Siin ja edaspidi: “Symposion”“, koos vastava standart-numeratsiooniga.] // „SOKRATESE APOLOOGIA“. [Edaspidi: “Apologia”, vastavlt standartiseeritud numeratsioonile]. Tallinn, 1985. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // „Klassikalised lood“. // Tõlk: Astrid Kurismaa. // Copyright Laws: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia Vol. I-VII. // Lipsiae, Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“
2 "Filosoofia leksikon", Tallinn, 1985, lk. 239.
3 E.Salumaa: "Filosoofia ajalugu I.", Tallinn, 1992, EELK kirjastus, 252 lk.; sealt: "Parmenides", lk.22-23.
4 Platon: "Parmenides", Reclam Verlag, 1984. S.141-215 [Siin ja edaspidi on nurksulgudes olevad viited teksti see toodud Platoni „Parmenides“ mainitud välja-andest. Pargrahvi number ja leheküljenumbrid siis vastavalt.]
5 PLATON (427-347) „SOKRATESE APOLOOGIA“. // Tallinn, 1985. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // „Klassikalised lood“. // Tõlk: Astrid Kurismaa. // C: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia Vol. I-VII. // Lipsiae, Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“
6 Roger Osborne: “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.” Tallinn, 2008. Tõlkinud: Rein Turu. Lk.:5- 431. [“Civilization. A New History of the Western World”, (2006, Great Britain)] Lk.: 56, 64.
7 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. (1 osa:) „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58). (2 osa: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293)). Tallinn, 1984. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Mati Sirkel. // Original: 1923. Lk.: 5-293. (Tsitaadid: lk. 6-49.)
8 Roger Osborne: “Tsvilisatsioon. Lääenmaailma uus ajalugu”, (Tallinn, 2008), lk. 67.
9 R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 69.
10 A. Schweitzer: “Kultuur ja eetika”, lk. 79-117.
11 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", Reclam, Leipzig 1953, S. 14.
12 R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 72.
13 PLATON: „PIDUSÖÖK. SOKRATESE APOLOOGIA“. Tallinn, 1985. Kirjastus: „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood“. // Tõlk: Astrid Kurismaa. // Jaan Unt: „Saateks.“ Lk. 202, 204.
14 Platon: “Phaidros”, Ibid.: "In allen Dingen.../.../ ...gibt es nur e i n e n Anfang..." (S.24).
15 R. Osborne: “Tsivilistastioon...”, lk. 74, 76.
16 Platon: “Sokratese apoloogia”, (“Apologia”), Tallinn, 1985, lk. 158-189.
17 Platon: “Pidusöök” („Symposion”), Tallinn, 1985, lk. 8, 25.

18 R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 81, 84.   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar