PLATONI
dialoogid: „Parmenides“, „Symposion“, Apologia“,
„Phaidros“.
P
L A T O N :
Parmenides Elea'st
alias
"onto-loogika".
_______________________________________________________________________
Platoni
dialoog Parmenidesest Eleast on ikka kohe tõega kui üks
pingestatumalt ühetiselt suunitletud teema-arendusi nõnda ammusest
ajast üldse. Ja samas üllatavaltki rangelt piiritletud, ühtse
aluseni taandatav, staatilise ja muutumatu substantsi kavakindel
tõestamine. Platon:
„Symposion“:
„...
et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega
kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu
teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega
võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“ (211,
lk. 95.)1
-- Lähtuma saab too arutlus õieti vägagi "loomulikke"
radasid mööda: küsimuse asetamine seadistab juba kõik võimalikud
lahendused ennetavalt: kui kõik ikka on taandatav "ühele",
siis mis sobiks selleks veel paremini? -- Vastandada teineteisele
äärmusteni kaks kompaktset kirjeldus-skeemi:
'tõdelus' ja
pelgalt "arusaamine", hilisema tõlgenduslikus kõnepruugis.
Tõsikindel nägemine ja pelgalt "tõenäoline" oletamine
vastakuti ja seostatuna kehtima seatud, aktiivsus contra
inertsus.2
Arvestades
esmaseid peamiselt määratlevaid karakteristikuid: "üks",
mis on mõistetud kristalliseerunult "ühetisena olevana"
eraldub selgelt kogu vastanduvast. Kuigi vahest mitte viimseni
"ontiline", saab arutlus järgima järjekindla mõistlikuse
("logose") ette-antud vormi. Vaatluse alla saab nõnda
võetud ei vähemat kui "olemine ise", kui "üks
ühtsena olev ise", midagi mis on "ühtne, ise-endast
sõltuv, kõikjal samasugune, mida ei saa olla siin vähem ega seal
rohkem". So. ontoloogiline monism, mis teravdub imaginaarsele
vastandumise käigus, "olematusele" vastu-asetatud
teadlikuks lõhestumiseks, teatud sihipärase "hoolimatuse"
moment on sellel kõigel, õnnelikul kombel, aga siiski juures.3
Esmalt
on kogu olev mõistetav ka mitmuses, so. sarnane ja erinev samas,--
seega ei kumbagi (st.- üks ei saa olla teine). "Järelduvalt
olev''
ei ole mõistetav mitmuses, kõiksus on jagamatu "üks(-us)".
So. 'Ühe'
olemine ja st. paljususe mitte-olemist. Üks on 'olev',
paljusus pelgalt "olemine", millega paljususest saab
mõtestamatult relatiivne antus. [Platon: „Parmenides“ §3/128-29
St. (St.= Seiten= lehekülg/leheküljed. )] 4
Sarnasuse ja
erinevuse atribuudid seadistavad, et kõik on "üks"
ühesuse mõiste läbi, nõnda nagu paljusus kasvab mitmusest. Kuigi
asjad on antud nii ainsuses kui ka mitmuses (nö.-"ühtne
paljusus"), nõnda-samuti nagu ka olemuslikud (põhi-)mõisted
ja nö.- näivad (konstrueeritud) mõisted. Platon:
„Apologia“: 18.D.
-- „... vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end
kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks.“,
(18.D., lk. 132.) /.../
„... kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka
endale ette kujutama.“, (21.D., lk. 139.) /.../„...
et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraaklitega tahtis ta
üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa
üldse midagi...“, (23. A., lk. 142.) 5
Plato
eristus: ideaal contra
"asjad",
st.- iseseisev antus ja vastanduvad asjad. Ka aksioloogilised mõisted
on kirjeldatavad kui abstraktsioonid, nagu nt. ka inimsuse ja kõigi
asjade (üld-)ideed. Mõiste/idee on seega vahendatud eelkõige juba
selle nimetamise läbi. Iga asi, nimelt, seatud evima toda
"üheti-mõistetavat paljusust" nagu idee. 'Üks'
on
seega kui paljusust ületav üldistus.[„Parmenides“ §4-5/131
St.]
Ideed on
muidugi kas jagatavad või ühtsed. Samuti määratlevad ka
adjektiivid,-- st. teevad seda kui sisuliselt ühtsed mõisted.
Ideede hierarhia kohaselt on noid mõistelisi heiastusi nimelt kas
arvukalt v. homogeense hulga tarvis. Idee kui maatriks, võimalik ju
on, et siiski vaid abstraktsioon, kuid siis ometigi täiuslikuim
säärane.[„Parmenides“ 132 St.]
Too nägemus
välistab mõistelise realativismi, so.- Idealism, so.- tõe
tunnetatavus, iga konkreetne teadmine olgu siit lähtumisi ka
ühetiselt suunitletud. Olemine ("an sich") jääb
tunnetamatuks, so. nö.- kaetatuse kaasa-antus. Roger Osborne:
„Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurem
müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja
surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab
inimliku mõtteostingu maailma mõttetusega.“ /.../ Kuidas saavad
inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning
samal ajal alluda saatuse jõule?“6
Võimalik üldmõiste kui ammendav jumalik tedmine ei saa ulatuda
meelelisusse, mistõttu puudub üldistavaim "üldidee",
hierarhia on kui detaildeni konkreetnegi suhtestatus, kategooriad on
astmeliselt suhtestatud. [„Parmenides“ §8/135-36 St.]
'Ühe'
olemine saab alguse vastandumisest mitte-olemisega. Alustavaks saab
võimalus, et (ühe) olemine ehk ka täieliselt hõlmab tervikuna
'Oleva'.
(Kuivõrd "kõiksuse" osa on võrdne tervikuga.) Üks on
jagatav, seega on see just "Kõiksus", mis seatud evima
osiseid. Vastuoluline mõistmine kätketud siia: kui 'Üks'
on
piiritlematu ja vormitu, ei või terviklikkuse antus jaguneda
partikulaarseisse osistesse.[„Parmenides“ 137 St.] So.-
"üks(us)", mis ei provotseeri mingitki imaginaarsetki
liikumist. Üks on mitteliikuv, seega: ei osa ega ka tervik. Ei ole
ei "endas" ega teisale suunitletud, (st.- ei ole
"teisaldatav"). Seega: kuigi pole ka staatilist rahu, ei
ole täheldada ka liigset liikumist.[„Parmenides“ 138-40 St.]
Ka
üks hilisem mõtleja järgib otsekui Platoni püstitatud nõudmisi.
--
ALBERT
SCHWEITZER: „...
/
antiigis juba oldi püstitatud/
eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele
inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“ /.../ „...
Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda,
kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“ /taotledes/
„... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on
kultuuri lõppeesmärk.“ /.../ „... Tõeline tegelikkusemeel
seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu
jõuame normaalse tegelikkuseni.“ /.../ „... Vaimu suureks
ülesandeks on maailmavaate loomine.“ /.../ „...
Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava,
kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“7
Üks
ei ole oma üheselt-mõistetavuses ka kaugeltki mitte just erinev.
Üks ja selle ühtsus ei erine, kuid on siiski erineva loomuga.
Ühetiselt olev ei evi temporaalset vältust, olemine seega siiski ei
nõua niiväga "täpset ajastamist"; liigendatus, juhul kui
see leiab aset, lisandub ehk vaid erinevuse
kui mõiste vahendusel alles. Olevalt olev pole ei ainitiselt antud,
seega: ei ole ka ainiti-mõistetavalt "mitte-olev". St.-
'Ühe'
olemine ei asetse õieti kui "olemise sees", kuigi
ühetiselt
'Olev'
ei ole taandatav ka olemisele üldisusena, so.- pigem kui "ühtsena
olev", miski mis evib osalust olemises kuid ei kattu sellega
viimseni ometigi. [„Parmenides“ §13/142 St.]
Sama
kehtima seatud ka ümber-pööratult: olemine ei ole taandatav
ühtsele alusele tervikuna.
'Ühe' olemas-olu
ei samastu 'Olevaga'
isegi mitte "olema" verbi mahitusel. Kuigi,-- kogu
küsitavus otsekui redutseeritav selle keskse seose ilmutamisesse:
"ühetiselt olev" saab alles nõnda ilmnemiseks tarviliku
vahetu konkreetsuse, amorfselt olev saab alles nõnda eksisteerivaks,
saab selleks nõutava ühtse väljundi. Lisagem, et seostatus on
siinpuhul just tinglikku laadi, kõigiti vaid relatsioonide vaheline.
[„Parmenides“ 143 St.]
Roger
Osborne: „Haritud
ateenlased hakkasid üha enam omaks võtma mõtet, et ratsionaalne
kaalutlemine ja diskuteerimine on kindlam viis maailma mõistmisele
jõudmiseks kui kogemused, oraakli ennustused, tavade järgmine või
kangelaslaulude jutsustamine. See tendents lõi aluse mitte ainult
Lääne filosoofiale, vaid ka läänelikule maailmanägemisele.“8
Millest
siis
samuti too ilmne („Parmenideses“ ilmnev) 'Ühe'-taolisus,
see üllatav mitmeti-mõistetavus: hulgakaupa mõõdetud paljususest
on
'Olev'
eristatavaim, ükski osis ei jää olemisest puutumatuks, vahetu
olemise järele küsimine võib osutuda isegi liigseks. Mis aga
siiski ei või tähendada ka mitte "osalise olematuse"
võimalust. Ühetiselt olev on mahuliselt piiritlematu, iseenesest
mõistetavas olemises vahendunud paljusus, ning "ühtsena olev"
ehk enimalt määratletav kui 'ükskõiksena'
olev,
so.- piiritletud piiritlematus, partikulaarne absoluut! Summaarne
liidendus kus "Ühest" saab kõiksus selle
iseeneses-olemises. [„Parmenides“ §15./145 St.]
Küsitavuse
kasv on kantud partiaalsuse tasapinnale: kas "ühetiselt olev"
on ka 'teisaldatav'?
Samavõrd kui absoluut siiski ei ole liigendatav, ei saa ka "kõiksus"
jaotuda sekundaarsemaks. Olev on antud üheaegselt "iseendana"
ja suunitletuna teisale: ilmsena eristatav ka nö.-"mitte-ühest",
so.- pigem kui teatav "kooslus", ühtsena antud osade
erinevus tervikust, mis vastakuti-seatuna kardinaalsemalt erinevaga
("Teisega"!) loob tähenduslikkuse seose. [„Parmenides“
§16/147 St.]
Roger
Osborne:
„Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida
ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm
edasi.“ /.../ „Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning
selle korra võib ratsionaalne meel avastada.“9
Täheldatav
seos "Üks-Teise" vahel vormub sarnasuse alusel kuid
"erinevuse" kaudu. Siit aga peamine seadistus: erinevus,
"ühetiselt oleva" peamise iseloomustava karakteristikuna,
on üldistatav totaalsusena "kogutavat" hõlmamaks, seega:
kuivõrd kõik on kõigega võrreldav, siis järelikult,-- "Kõik
On Üks"! Nõnda
piiritleb erinevus ühtset ja sarnasus erinevust; ning samuti:
tervikuna olevat lausub määratlevalt mitte-olev. Tervik sulandub
ühetisena mõistetavusse, kogu eristatavus peab "Teisega
Üks Olema",
so.- 'Ühtsus',
mis on samastatav kuivõrd so. siiski ka eristatav mitte-sarnasest
kui "Teisest".[„Paremnides“ §17/148 St.]
Ühtsena
olev küll riivab "Teisena" vastanduva oletatavust, kuid ei
võimalda nö.- "tasalülitamist" viimasega. Äärmisel
juhul on ''Üks" siis juba "Kõiksus", ja ka piirdudes
millega. (Ühest erinevalt ei ole "üks" aga selle osis
vaid juba miski "teine", mis ei ole omakorda kuidagi nö.-
"teisaldatav".)
'Üks'
kui piirduks täieliselt enesega, so. ainsana "üks-olev"(v:
ainitiselt "kõiksuses-olev"?). Mõneti seostub see
valdkond ka hilisema kultuuri-teoreetiku nagu A.
Schweitzeri
nägemusega:
„Õhtumaise
filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“
/.../ „...
jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, /.../ loobudes
sisemisest täiustumisest. /.../ jäime ilma tõelisest
optimismist...“ /.../ „... Ennast mõtlemises mõista püüdev
religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. /.../ Ent sügavuti
minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“
/Samas/
„... Platoni dialoogid /on
kui püüdlus/
primitiivne utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge
heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“
mõistet.“ /.../ „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“
seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel,
vaid kanname seda valmilt endas.“ /.../ „... Õnne tuleb
defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding
on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (Aristoteles). /.../ „...
Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame,
kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole
suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni
viima.“10
Ühetiselt
olev on võrdne enesega ja vastanduvaga lisaks, kuid too võrdumine
on asetatud veidi ehk komplitseeritumalt siia: üks on teisega võrdne
ja rohkem ja vähem kui võrdne samas. Sama kehtib ka temporaalsuse
mõõtmeis, kuid siin on nö.- "osaline" võrdumine
esitatud vältuse kriteeriumite kohaselt, st.- siis ajalisuse
esitamise triaadi vormis. [„Paremnides“ §19/152 St.]
Erinevuste
summa ometigi ületab ühtsuse, moodustamaks paljusust. Iseasi küll
kas nö.-"alustavam hulk-ühik" on oma esmasema antuse
vormis ka kuidagi "rohkem üks", seega: ühtsemat laadi?
See konkreetne relatsioon "teisena" vastanduva näol siiski
konstitueerib mõneti kui toda ühtsena olevat", kuid verbi
"olema" nö.- "ajalised pöördumised" ei ole aga
täpselt "ajastatavd" nonde konkreetsete vältuste määras.
[„Parmenides“ §20/155 St.] (Võrdle nt Platon: „Phaidros).11
Liikumise
visioon vahendab näivalt tõese pildi pelgalt, rangelt mõeldes: too
vahetu üleminek staatilisuse antuse teisenemisel 'Saamise'
liikumise loos osalt kui tühistab tolle keskse 'erinewuse'
võimalusegi juba eos. Lisaks paikneb liikumise ja staatika
kujutluspiltide vahel veel too määratlematu "miski", see
mis asetseb kui ühes mõistetamatus 'silmapilgus'...
So.-
olemise ja "mitteolemise" kujutlematust
vastakuti-seadmisest otseselt tulenev peatatud hetke elamus,
'vahel-olu'
('bardo',
ei surma ega elu, puhastus-tuli!); õieti: see 'on'
kuivõrd seda "ei ole", ja see alles -- "saab
olevaks". Teiseks saav ongi eristatav (säärasena) alles oma
paljususes, läbi jaotatavuse, muidu oleks see "ühetiselt"
vastanduv. [Vrdl. nt „Parmenides“ 156-57 St.]
Sekundaarseks
jaotatavus aga moodustamas ometigi vaid (ühe) osa terviklikust kui
'Ühest'.
Tolle viimase kui üldistavaima karakteristiku kehtivus teostubki
alles sellise (üldise) vastas-seisu ('Gegen-stand')
käigus, kui "kõik on kõigega üks" on erinevuse võimalus
elimineeritudki samas. Mis omakorda aga ei tähenda kaugeltki veel
tolle nn.- "üks-teise" vastastikku tasalülitamist,
partikulaarsena eristamatu ei ole taandatav pelgaks paljususeks,
säärasena oleks see nimelt "kõigiti" veel ühtsele
alusele taandatav. [„Parmenides“ §23/159 St.]
Roger
Osborne:
„Millised ka ei olnud selleni jõudmise vahendid, on inimliku
kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. See on väljamõeldis,
mis sündis kindlal ajal ja kindlas kohas, mitte mingi „loomulik“
nähtus ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne
ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksisteerinud.“12
Järelduvalt:
ühtsena olev kui 'Üks'
vaid
nö.- "on" staatilisus, samavähe kui kui nt. ka liikumine,
see ei ole ka tekkiv ega kaduv, ei ole ei mahulisuse määras, ega
ülepea mingit atribuutidega üheselt määratletav. Ei ole seda,
kuna oleks nõnda (kaudselt) pigem too vastu-seatud "teine".
Seega, koondav küsimine: vahest üldse polegi seda, "ühtsena"
eristatavat, alustavat "miskit"? Kas saab
(ontoloogiliselt!) üldse küsida nõnda: kas ühtsena alustav äkki
mõeldavgi
üldse
'ei'
ole?
Selle küsimise välistab kujuteldav konstruktsioon "mitte-olemise"
olematusest. Ühtse olemise "mitte-olemine" tühistaks
(kogu eelneva) eristamise sekundaarsema alusel: kui ei oleks ühtsena
eristatavat, jääb küsida vaid: mis see siis üldse on?, mis oleks
aga vaid mõtetu küsimine, suure tõenäolisusega. [Vrdl. nt
„Parmenides“ §24/160-61 St.]
Kuigi,
kogu "olemine" ei tarvitse siiski vaid "Ühes"
antud olla. Eristades pelgalt erineva olemuslikuna 'mitte-samasest'
ja seades viimase võrduma ise-enesega, liidenduvad nii "üks"
kui ka "teine" ühtsena oleva samasuse ringi. So.
mitte-samasuse ühtsuse määr, mis osutab tolle ühetiselt
määratlematu algse ja eristava olemisele. Kogu näivuse/kujuteldava
osas võib too alustava ja ühtsena olemine saada samastatud nõnda
mitte-olevaga. Seega: keskne eristus "ühetisena oleva" ja
"mitte-oleva" vahel taandub "sekundaarsena mitteoleva"
ülendavamaks antuseks, -- "Olemiseks" selle täielises
"mitteolemises". Eristamise aluseks saab nõnda võetud üks
peamisena olevat täielisemalt iseloomustav entiteet nagu samasus,
elik ühtsus. [„Parmenides“ 162 St.]
Nagu
kirjutab J. Unt: „.. Ühelt poolt Sokrates, kes kunagi polnud
pidanud end teadjaks ja targaks (sophos), vaid üksnes tarkuse poole
püüdlejaks ja tarkuse armastajaks (philosophos)... /kes
üritas eksistentsi üle, /
... tõsiselt järele mõelda ning püüda targemaks saada ja elada
paremini. /Teda
iseloomustab/
Terav mõistus ja sõltumatu mõtteviis, järjekindlalt aus käitumine
ja aus kriitika --“ /Seega
väljendab Platon Sokratese imaginaarse kuju kaudu oma dialoogides
midagi nagu-- /„...
Erose ja ilu ülistus, ning iroonia, väsimatu Sokratese vastuoluline
ja lummav isiksus – kõik see osutab suurt sõnameistrit. Kuid
kõige selle taga on veel hiilgav loogika ja originaalne
filosoofiline doktriin.“13
Alles
mitteolevana saab "ühtsena mõistetud olemine"
sama-aegselt nii staatiliselt antuks kui ka muutlikuse keerises
komplitseeritumaks. Ühtsena mitte-oleva metamorfoos leiab aset juhul
kui 'Üheti
mõistetud'-olemine
on teel oma muutumises kaheldavaks.14
Ühetiselt mõistetavana olgu mitteolemine aga käsitletud selle sõna
kogu ammendavuse määras: see oleks kui ilmseim võimatus hoida kogu
ühtsena olevat terviklikuna pilgus: olemine on tühistunud pelgalt
"mitte-olevaks", killunenud tähendusetuse paljususeks,
olemine on alandatud pelgaks juhuslikuks ja kaootilisuseks.
Mitte-olevana (ja siiski) ühetiselt olev oleks pelgalt 'seosetu'
olemine... (Seiende=Sein).
[„Parmenides“ §25-26]
Roger
Osborne: „Platoni
teoste intellektuaalne põhjalikkus, tema kirjutiste sära ja ülim
selgus ning asjaolu, et tema dialoogid säilisid tervikuna, teevad
temast mitte lihtsalt oma aja valitseva mõtleja, vaid Lääne
filosoofia isa.“ /.../ Kogu Lääne filosoofia on läinud seda
rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted
ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni
ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.“15
Kogu
mõtteliselt haaratav-'Olev'
oleks nõnda vaid ilma tähenduse ja ühtsuseta amorfne mass,
mõtetusena lasuv kihistus, olemise ladestus, selle olematuse jäänuk.
Oleks kui kogu võimalikkus korraga antud, so.- 'Kaos',
st.- kui on olemas kogu imaginaarne paljusus, kuid selles puudub
ühtsus, terviklikuma nägemise võimalus, ehk siis: on olemas
"mitte-olemine" kuid puudub "ühetiselt
mõistetav-olev".
Platon:
„Apologia“:
„... Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võibolla on ta
inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu
teaksid nad kindlasti, et ta suurim pahe on.“, (29. A.) /.../„...
kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks
kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte
mingeid tundeid... /.../ Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole
see midagi muud kui uni, mille vältel ei näe isegi unenägusi; sel
juhul oleks surm imepärane...“, (40.C.-D.) /.../ „...
Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks,
et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile
peale jumala teadmata.“, (42. (A.)16
Kogu too
"üks-teisele" taandatav seostatus jääb kui õhku
rippuma, vastandid ei erista enam oma erinev-olemise määras, ei ole
isegi ühtsena mõistetava olemise võimalust. Ühetine olemine,
selle mõistmine, on ehk teatud mõttes ka kui pöördumatu tehe,
fiksatsioon; eitades mida tühistatakse nii mõnedki kesksed
mõtlemise = eristamise kandvad alustalad. Mis jääks alles siis
oleks vaid kuivõrd on "mitte-olemine", see oleks pelgalt
kujuteldavus, miraaz, imaginaarne ebamäärasus, näivus, tühjus,
olematus, eimiski... [Vrdl. nt „Parmenides“ §27/165-66 St.]
Platon: „Symposion“:
„... kuna te arvate, et teete midagi vajalikku, tegelikult ei saada
mitte kui midagi korda.“ (173.C.) /.../ -- „Sest iga tegevusega
on lood nii, et iseenesest pole see kaunis ega inetu.“ (180.E.
(181.).17
Roger
Osborne:
„Indiviid elas nüüd maailmas, mille piirid olid kadunud
silmapiiri taha.“ /.../ „Platoni ja Aristotelese usust arutlusse
kui abstraktsele teadmisele viivasse teesse sai lähtepunkt kõigile
mõtlejatele...“ /.../ „Kõik see paistab olevat seotud usuga
mõistusesse ja inimesse kui oma saatuse loojasse.“18
1
PLATON
(427-347): „PIDUSÖÖK.“ [Siin ja edaspidi: “Symposion”“,
koos vastava standart-numeratsiooniga.] // „SOKRATESE APOLOOGIA“.
[Edaspidi: “Apologia”, vastavlt standartiseeritud
numeratsioonile]. Tallinn, 1985. // Kirjastus: „Eesti Raamat“.
// „Klassikalised lood“. // Tõlk: Astrid Kurismaa. // Copyright
Laws: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia Vol. I-VII. // Lipsiae,
Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“
2
"Filosoofia leksikon", Tallinn, 1985, lk. 239.
3
E.Salumaa: "Filosoofia ajalugu I.", Tallinn, 1992, EELK
kirjastus, 252 lk.; sealt: "Parmenides", lk.22-23.
4
Platon: "Parmenides", Reclam Verlag, 1984. S.141-215
[Siin ja edaspidi on nurksulgudes olevad viited teksti see toodud
Platoni „Parmenides“ mainitud välja-andest. Pargrahvi number ja
leheküljenumbrid siis vastavalt.]
5
PLATON
(427-347) „SOKRATESE APOLOOGIA“. // Tallinn,
1985. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // „Klassikalised lood“.
// Tõlk: Astrid Kurismaa. // C: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia
Vol. I-VII. // Lipsiae, Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“
6
Roger Osborne: “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.”
Tallinn, 2008. Tõlkinud: Rein Turu. Lk.:5- 431. [“Civilization. A
New History of the Western World”, (2006, Great Britain)] Lk.: 56,
64.
7
ALBERT
SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. (1 osa:)
„Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58). (2 osa:
„Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293)). Tallinn, 1984. Kirjastus:
„Eesti Raamat“. Tõlkinud: Mati Sirkel. // Original: 1923. Lk.:
5-293. (Tsitaadid: lk. 6-49.)
8
Roger Osborne: “Tsvilisatsioon. Lääenmaailma uus ajalugu”,
(Tallinn, 2008), lk. 67.
9
R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 69.
10
A. Schweitzer: “Kultuur ja eetika”, lk. 79-117.
12
R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 72.
13
PLATON: „PIDUSÖÖK. SOKRATESE APOLOOGIA“. Tallinn, 1985.
Kirjastus: „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood“. // Tõlk:
Astrid Kurismaa. // Jaan Unt: „Saateks.“ Lk. 202, 204.
15
R. Osborne: “Tsivilistastioon...”, lk. 74, 76.
16
Platon: “Sokratese apoloogia”, (“Apologia”), Tallinn, 1985,
lk. 158-189.
17
Platon: “Pidusöök” („Symposion”), Tallinn, 1985, lk. 8,
25.
18
R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 81, 84.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar