"Le
bonheur n'est pas chose
aisée: il est trés
difficile de
le trouver en nous, et
impos-
sible de le trouver
ailleurs.“
Chamfort
Aristoteles
on jaganud kõik "elulised hüved" kolme liiki:
välised, hinge ja keha hüved, st. -- mis keegi o
n :
isksus, mõistetud selle omaduste kaudu; mida keegi o
m a b:
omamise ja valdamise kogu tähenduses; mida keegi k
u j u t a b:
isiksuse omaduste imaginaarsed relatsioonid teiste
kujutluses.
Liigituse
keskseimaks eri-päraks vahest selle piiratus, hõlmavuse
pretensioon osutab siin ahtamale perspektiivile, kuna see aga
üldiselt just üldistust tähistabki, jätta see esmalt kehtima
siingi; kuigi sama-võrd võiks piirduda ka nt. liigitusega sisu
järgi kaheks -- looduslikud (ratsionaalsed) versus
imaginaarsed (irratsionaalsed) atripuudid.
Liigituse
sekundaarsemaks antuseks on selle immanentne esituse laad,
mis-tõttu võib noilt alustelt lähtuvat arutlust tähistada
kõigiti (sisulise) eufemismiga: 'eudaimonoloogia'
--so.-- õpetus õnnelikust olelusest . **
Mis
märk-sõna, kui-võrd siin tegemist subjektiivse otsustamise
liigiga, -- lähtub eelduselt, et inimlik olelu on ise-enesest
miskit läbinisti jaatatavat, seega, küsides mitte: "miks?"
, vaid piirdudes pelgalt küsimisega : "kuidas?"
----
Nõnda-seadistub
eetiline hinnanguis kohale , mis rõhutatuna, -- tingimisi
määratleb enne-kõike just --
'suhteid'
tollel traditsioonilisel üksik-ümbritseva skaalal, seega:
pelgalt relatsioone lahkav "tavandi-(elik :
kombe-)loolisus".
Aristotelese
eri-omaseks graneeringuks siia juurde on muidugi
järje-kindlalt "optimistlik" põhi-suunitletus, mis
rajatud nn.-"finaalse
põhjuse"
('causa
finalis')
mõttelisele kujundile ,ja sellest tuletatud nn.-
"teleoloogiline"suunitletuse
viis, (metodoloogilsest aspektist: dialektiline); millest johtumisi
kogu edasine teema-arendus järgnema seatud saabki üle-pea.
Kui-võrd
kõike nähtud ainitise "liikumisena", siis tolle
hüpoteetilise muutumise "eesmärk" ('telos')
on samas ka "hea" (e. hüvelisus); st.- kõik, mis
evib algust ajas, (ehk: mis alles --"muutub olevaks") --
on nõnda-mõistetult sama kui kogu arenemise "mõte"
(e. "lõpp-eesmärk"); arenemise "essentsiaalne
vorm" on siin võrduma seatud selle kujuteldava
"eesmärgiga". *
Aristotelese
eetika-diskursuse siseselt vaja viimasest ometigi lähtuda,
seega siis: "hüve-lisus"
( 'aretê'
=
ka: "tõhusus", "kõlblikus"; NE 2.6.), mis
nähtud teotsemist otseselt ajendava tegurina, kaasuvaks afektiks
nö.-"meele-hea", kui hoiakulisus, mille eeldusena on
nõutav teatud eesmärgi-(v.otstarbe)kohase imaginaarse
"hüvelisuse" ennetav tunnetamine. **
"Tõhusus"
(v.-"loomutäius") on mõistetud kui "hingelise"
potentsiaalsuse aru-kohase väljendamise vorm, latentse
hüvelisuse jätkuv aktualiseerimis-protsess --so.-
indeterministlik seisu-koht, mis püstitub -- "juba ette"!
-- positiivselt lahendatud eetilise postulaadina.
Siit tulenevalt on tegemist siin nn.-
"väärtus-objektivismiga", mis kaldub käsitlema
olemuslikult individuaalseid atripuute pigem liigi-omaste
"seadumustena".
Kõnetades
oma eetikas inimest vaid nö.-"kolmandas iskus" ,
jätab Aristoteles paratamatult puutumatuks tolle erilise
dimensiooni , milles end tunnetatakse vaid nii nagu ainult iga
"ise" seda teha saab , seega on Aristotelese eetika
nn.- "essentsialistliku"
käsitlus-viisi klassikaline näide .*
Aristotelese eri-omaseks panuseks on aga ,
kahtlemata , eetikale kui süstematiseeritud teadusele
aluse-panemine , kaasuv põhjalikult eritlev liigitus ainesest.
Tõlgendamisi:
eristatavad habituaalne (karakteri-sidus) ja intellektuaalne
"tõhusus"; eetiline voorus on nõnda nähtud kui
"kesk-tee" (v.-"kesk-väärtus", 'mesotês'
)
ja teisalt "intellektuaalse rakendavatuse triumviraat"
(-so.- 'poiein',
'prassein', 'theôrein'
))
nt.- 1094a1-3,1141a23-43a12))
Kuigi,
nii
"kunst-käsitöö" kui ka "ette-võtluse"
vallas teotsemine esitavad praktiseerijaile spetsiifilisi
nõudmisi, (vastavalt:
'technê', 'fronêsia'),
on teoreetilise osise ülekaal ometigi masendav: võimaldab
see nii asjade-olude "tõesuse" vahetut tunnetatamist
('epistêmê'),
kui ka tuletatuslike "Kõrgeimate Olemisprintsiipide"
(= 'arhai')
adumist, mis oma-korda võimaldavat taibata ka kogu olemise
ja mõtlemise põhilisi aluseid ja seadumusi ('nous',
1106b21-23))
Kahest
eelnenust sugeneb aga (ehk ka) inimtunnetuse teoreetiline lagi
– so, -- Tarkus ('sophia'),
ülim eesmärk ja hüve ning teotsemisele ette-antud siht
('biôs
theoretikos')
(1177a31-1177b24).
Kuna aga sihi-seaded tihti-lugu vahendavaist
tegevustest suuresti erinevad, on ees-märgid samas ka kui
prioriteedid .
Ometigi esineb aga suuri lahk-arvamisi teotsemist
ajendava suhtes, kuigi on võimalik teha eristus, mille
kohaselt osa seatud ees-märkidest on terviklikuma loomusega
teistest, st.-- järgnevaid taotletakse pelgalt saavutamaks
primaarsemaid. (nt.-1094a22,1179a34-b25)
Ülimaks
inim-teadmiste objektide hulgast on Aristotelese käsitluses
siis kogu-konda käsitlev, kui-võrd see on hõlmavaim kõigist,
so.- teadmine sellest, kuidas kujundada/edendada inimlikku hüve
'polis'e
tasandil (1094b5).
Nõnda on eetika sihiks seatud õpetus
"õnnelikust ühiskonnast", individuaalne antus
lahustumas terviklikumas nägemise laadis, peamises kattuvana,
määralt aga täiustatuimana. (1095a22-b15,1097a).
Ühis-kondliku
suhtestatuse skaalal on aina väärtustatud aktiivsust, seda
kui vahendit, millest johtuvad konkreetsemad relatsioonid,
'vastu-peegelduse'
käigus, suhtestudes millegisse erinevasse. -- Nõnda on "hüve"
samas ka kui konsensuse saavutamine üksik-ümbritseva
skaalal, nn.-"universaalne hüve" aga kokku-leppelise
akti näiteks 'par
exellance'
(-1096a, 1096bjj.).
Samas lahustatav sääranegi määratelm
järjestikuseis kategoriaalseis liigendusis, st.- mis on "hüve"
substantsionaalsuses, ei vasta nt. patriaalsetele-temporaalsetele
mõõtudele vastavast. (1096a20-25).
Kui
aga inimlik hüve polegi midagi ühtset ja kindla-piirilist,
on see ometigi -- rakendusliku teotsemise sihil --
eba-määrasenagi vormimisi kujundatav; seega siis:
saavutatav.(nt.1099b20). Inimlik hüve ei ole küll vaid juhuse
kujundada; ometigi -- see pigem regeerimine suvalisuse surve
all, sellisena imeteldav
aga mitte innustav.
(1100b15,30)
Säärane
suhtestatuse viis on kui
'lähte-alus',
mis järgnevuses kujundab mõndagi, vormib ka juhuslikkuse
vältimatut antust (1101b,25).*
Konkreetsuse
osas siin lähtumise pinnaseks Seadumus ('hexis'),
mõiste, mis määratleb kombelist inim-käitumist iseloomustava
korrelatiivina, mis alles -- 'vormub',
toimimise käigus, paljastades kvalitatiivselt teisese antuse :
'olemuslikkuse'
.
Kombelisus
on aga vaid üks kild tervikus kui mosaiigis, käitumine ei
vahenda vahenda olemist, küll aga: toob selle esile;
"kombelisest täiuslikkusest" ('êthikê
aretê')
kasvab välja täiuslik olemine, ---
'loomu-täius'.
(Nt.-1103a33-b25,1176b10-1177a3).
Kus-juures, "täieliseks saamine" nõudvat
küll vajalikku sihi-kindlust, ees-märgi silmas-pidamist, aga
ometi, -- täielisus samas ka latentse võimalikkusena
varjul-olev. Asjad ja olud võivad toda potentsiaalselt olevat
siis kas ilmneda lasta, või ka seda mitte teha. (1104a23-b18)
"Täielisus"
on ka nö.-"skemaatilselt" määratletav (, kui
"ruumis"!),-- on öeldud, et -- see asub 'keskel',
seega: on "keskne väärtus", --
'kesk-väärtus' ('mesotes');
mis defineerub kontrastis, äärmuste vahel.
Seda
see-tõttu, et: "kõiges kus tervikut saab jagada, saab
võtta suurema, väiksema või v
õ r d s e
osa ..." (1106a1-a29 /i. e. - M.L.).
Võrdne on "midagi vahe-pealset",
see ei ole rangelt võttes, --ei üks ega teine, see ei evi
konkreetsust intensiivsuse määras; see mis on "keskel"
-- asetseb kui side-kriipsul, osutades nõnda mujale ...
"Loomulik täius" on üli-võrdeis
"suunatud vahe-pealsele", so.- "õigesuunaline"
(1106b24); kus-juures: loomulikkusele suunitletud täiuse-ihalus
samas on, ja -- alles ka -- liikumises tolle määratlematu
"vahel-olu" poole.
Seega:
"on", ja "ei-ole-ka", see on pelgalt:
"vahepealne olemuslik antus", seda tegelikult 'veel'
kui ei olekski ... (1107a17, 1152b22-1153b24).
Ka
too "vahepealsus" liigendub järgnevalt, samuti nagu
ka hoiakulisus; "loomu-täius" on aga üks , seega:
eeldus on kehtivaim kui selle järeldus (, kuigi verbaalselt
ka õigustatult -- 'täius'
oma kostvuseltki pigem kui "üks"); teisalt too
"vahepealsus" aga osutab
'pluralis'e
vormis kõrvale. (Nt.-1108a9-b32).
Kuna
aga viimasega osutatud suund vähem irriteerivana paigaldatud
(,ja nõnda kehtimas juba milleeniumite lõikes!), siis jätta
esimene siiagi paigale esmalt, jätta seegi siis pigem ---
siia 'vahele'
...
Mis
on aga 'eetiline'
-- kui ei ole teada, et "miski on"? Komplitseeritud
küsimine . --- Kas saab hukka mõista kedagi, kes ei 'tea'
pelgalt asju ja olusid ja kaasuvat, kas 'naiivsus'
võib olla karistatav --- ?
Vastus
kõlab: pigem mitte, kui ei olda just viimseni "teadmatuses",
mitte-teadmine ainu-üksi, teatud asja-oludel pigem -- kui
vältimatu kaasus, 'mitte-teadmine'
on kogu teadmise vältimatu 'eeldus',
ja säärasena: pelgalt veel mitte teades ei saa toimida
millaski taunimist väärivana . (Vt.nt.-1110b9-b33).
See
on 'valiku-tegemise'
küsimus. Nõnda
'seadistub' üheselt:
on vabadus sellekski, kui -- teatakse eelnevalt piisavalt
millekski.
Juhul kui ei, siis ei saa olla ei valikut ('proairesis')
ega selle vabadust, siis on meil tegemist pelga "välise
sundusega", mis omakorda afitseerumas "valikuks"
selle "tegema-jätmises". Vabadust veel ei ole, on
pelgalt eetiline imperatiiv ... (Nt.-111a27-b19/1113a26).
Juhul
kui vahendiks toimimisel valida
'tõhusus',
on sellega aga "süüdi-mõistva" konsiiliumi eest
lahkutud, sellega on -- hinnangu alt 'kõrvale
astutud';
sest, -- ees-märk tõesti kui
-- 'pühitseks'
abi-nõud ...
Kes
teaks kunaski aga üheselt öelda: mis on eesmärk, ja mis
pelgalt -- 'abi-nõu'
...
Aristoteles
alustas selle nendinguga, jätkuvuses "seadistub"
mõndagi, geomeetrilises sarjas, konkretiseeruvalt: valik on
'eelistamise'
küsimus, seega on see ka "vaba", võib ometigi --
mitte eelistada ühiseid eeldusi juba sellegi pärast, et nood
seda just on. (1114a12-b32).
--
On olemas aga ometi "ühtsusele loomulik"
täiuse-kujutelm, mis "seadumustub" kui "vahepealsus"
kõige erandliku ja
'teisiti'-oleva
suhtes; seega: on küll "vaba valik", aga pole
'vabadust valida'...
Ei midagi erandlikku!, säiltada 'status
quo'
iga hinna eest, ei midagi uut ega erinevat. Ainu-jumala näo
järgi ühtseks vormitud mass, mis hulpimas igaveses
pärast-lõunas tundmatu ja eba-määrase sihi suunas...
Vahest
toda just tähendabki see "tasa-kaalukus" (sôphrosynê
=phronêsis
!), -- seegi jääb kõiges kahtleval kombel "vahepeale",
pigem vältimisi seda ja teist, saavutamaks toda "ära-olevat
kolmandat"; põhimõtteliselt raske-kujuline pärsituse
laad, mis kohandab toimimist negatsioonide vahendusel.
(Nt.-1118b27-1119a20).*
Sama
põhi-skeem kehtima seatud ka muudegi inimlikku täiust
iseloomustavate atripuutide eritleval lahkamisel. -- Vastu-oksusi
siludes, liialdumisi-puudumisi võimalikult vältides, deviisil:
mõõdukus kõiges ja iga hinna eest ! See mis on "õige",
on seda vältimatult, aga ainult -- teatud
tingimustel
... ( Vt.nt.-1123b10-b35;1128a28-b21).
Maksiim
mis seadistub: "õige on õiglane", ning samas: mis
on "õiglane", see on ka "õige" **
Millega aga on "komistatud" eelpool
"sedumustatu"otsa: kui inimliku loomuse täius eeldab
sellist "vahepealsuse" antust nagu too
"kulla-läikeline kekmine tee", siis, -- mis on
"keskmine õiglus"? -- Veidi eba-õiglust, aga vältides
ka "liig-õigsust"? -- (Vt.1136a19-b18; 1138a6-a28).
Võimalik, et just nii, kuid sellisel puhul pole
tegemist siin enam alustamisi välja-hõigat
"väärtus-objektivismi" asja ajamisega.
Komistamise
"kiviks" saab siin
'ratiot'
irriteeriv kõike-hõlmav relatiivsus, hoone vundament vangub,
sellele võib omistada küll "kestvust", aga ei mingit
kehtivust ...
Ja
kas ei paljastu siin enamtki veel -- ? Kas ei ole see kui
"salajane mäss" mõistuse
vastu ...?
Arusaamine,
mõistvus, mõistlikus, ja -- mõistus
--
Kui võtta 'aluseks'
viimane neist, siis ei saa küll rääkida õigsusest kui
pelgalt "vahendist" (1143a12-b30).*
Pakutud
variandid: kas (demonstratiivne) teadmine või (intuitiivne)
arvamus, (1143b30-1144b12), st.- põhjuslikkuse ja "algu-pärasuse"
vastakuti seadmine ei võmalda ka mitte "põhimõttelist"
('logos'e-sidusat!)
"seadumustamist" teemal: mis on õnnelikkus, kui
"tegevuses täiustuv" kaasa-antus "jumalikkuse"
avastamiseks inimsuses. (Nt.1177a31-1178a19).
See oleks pelgalt "retoorika",
kompromissi-lembeline spekulatsioon, mil kalduvuseks lahendada
iga probleem, "kompetentsel ja taskaalukal" moel,
sobiva hinnanguga, mis oleks "õglane" võimalikult
paljude suhtes (, mis aga ei välista aeg-ajalt pidulikku ja
välja-peetud rappa-minekut!). (Nt. vt. v.-1180b33-1190a24).
*
ARISTOTELES
: "Nikomachose eetika",
Tartu'96, "Ilmamaa", lk. 7-414 . (Tõlkinud
ja kommenteerinud: A. Lill.) // Või : Aristoteles
: "Nikomakhoksen etiikka.",
Hels.'83,178s., (Suoment. S.Knuutila ) // Järgnevalt
viite-kohtadele lisatud veeru-nr. viitavad soome-keelsele
tlk.-le. //
**
Määratelm
hilisem, tuleneb aga otseselt Aristotelese käsitlusest .
/nt.'EN' 109b 5/ Mõiste on määratletud
"poliitilise aktiivsuse" sihina /1096a9/, ning
liigendub järgneva analüüsi käigus / nt.-1096a20-25//.
*
Tegemist
siin vahest kõikse originaalsema "uuendusega"
Aristotelese suure õpetaja ideedele. Aristotelese siiraimast
bioloogia-alasest huvitatusest välja-kasvanud arhailiselt
oma-näolise -- nö.-"evolutsionismi" teooriaga, selle,
vahest ootamatugi, kohandamine traditsioonilise ontoloogia
ainesega . Plato, traagilisusegagi piirnevast , totaalsesse
duaalsusesse lõhestatud 'maailma-pildi'
asemel, koostab tema ideeline pärija süstemaatilist ja
entsüklopeediliselt "kõike-hõlmavalt" üld-kehtivat
nö.-"maailma-vaadet" .
**
Seega nägemus, mil ilmsed paralleelid sokraatilise arusaamaga
voorusest, millest alles nö.-"teadlikuks saadakse";
samuti Platonil esinev, -- vooruslikuse "õpetatavuse"
põhi-mõte, teisalt: voorus on enne-kõke "meelde-tuletamise"
asi, ( 'anamnesis'). // Nt.: inimlik hüvelisus on --
" hinge võime tegutseda lähtuvalt loomutäiusest ..."
// 'EN' 1098a4-a30 //
***
Martin
Buber
: " Der Mensch ist nur "ein Fall" , nicht als
"ich" zum Bewusstsein seiner selbst . /.../ Der
Mensch ist nur in der Welt, nicht auch die Welt in ihm
erfasst ." // "Das
Problem des Menschen ",
(Heidelberg'82; sealt: "Von Aristoteles bis Kant " ,
S.23 ) // -- So.- antiigist alguse saanud ,Aristotelese
geotsentristlikus süsteemis viimistletud, tendents vaadelda
maailma kui suletud ruumi, milles ka inimesel oma kindel
"koht".
*
Sisuline
eristus siin-kohal jagab inimliku teotsemise julgelt kahte:
teoreetilseks/praktiliseks lähenemiseks. Teise eri-päraks,
teadu-pärast, teatav suhtelisus, allutatus nö.- "välistele
muutujatele", sõltuvus-suhe viimastega. Üldliigitus vastab
samas ka eristusele: loogiline /aloogiline (1103a10), millest
tulenevalt Aristotelese eetika-käsitlus otse-kui kaotaks
midagi oma kehtivusest,-- tegemist pelgalt praktilise
arutelmaga, irratsionaalseist ajenditest mõjustatud inimliku
"kombe-loolisusega". (Vrdl. A.Lill, samas, lk.371) vrdl.
ka : Kant
: "Prolegomena"
, lk. 125-145 ))
*
So. - Aristotelese nö.-"entsüklopeedilise historismi"
iseloomustav eripära ,--nn- "eetiline positivism", mis
samastab tuntud ja tõelise hüvelisusega. Lisaks "muutuse",
kui kategoriaalse printsiibi nö.-"üle-kaunistamine",
mis nõnda väidetult "paljastab" varjatud "olemuse",
toob esile "tegelikkuse", nt.- "Muutumaks
tõelisuseks , aktualiseerumaks , tuleb olemusel avaldada end
läbi muutuse" (,etc.--
EN.III.10.1118a8-b2). Lähtumis arvamusest nagu oleks objekti
võimalik (intuitiivselt) tunnetada vaid selle hüpoteetilise
"olemuse" läbi, st.--"määratlus" on lause,
mis kirjeldab obkjekti "olemust", ja kuna: "Tõeline
teadmine on identne oma objektiga "
( "De
Anima"),
siis jõutud nö.-"essentsialistliku määratlus-teooriani",
mis koosneb pelgalt arvamustest, nagu oleks võimalik pelgalt
"objekti nimetades" vahendada selle "Mõistes"
ka nö.-"olemuslikku tähendust" (nn. nominalism).
Ometigi on need Aristotelese nö.-"tõlgenduslikud sümbolid"
pelgalt meele-valdsed "lühendid", mis ei anna mingit
uut teadmist objekti kohta, ega ole konsekventselt
lõpuni-arendatav ("mõistete määratlemine" viib
lõputule regressile). (K.-R.Popper:
"Avoin yhteiskunta ja sen viholliset"
(, Keuruu'74,5-728s., Tlk:P.Löppönen ;sealt: "Hegelliaanisuuten
Aristotelliset juuret" , lk. 280-305, lk:289-300).
**
Ilmsed paralleeelid G.F.Hegeliga: "Was wirklich ist, dass
ist wichtig, und was wichtig ist, dass ist wirklich"!
("Grundlinien des Philosophie des Rechts",
Vorrede, F.a/M.'89). Hegeli otsestele laenudele aristotellikust
maailma-pildist on viidatud varemgi (nt. K.R.Popper). Mõlemal
juhul tegemist läbivalt essentsialistliku käsitlus-viisiga,
mida iseloomustab veel nn. "teleologistlik"
lähenemine, ja ühiskondlike isnstitutsioonide põlistamis-
püüdlused.
*
Aristotelese "õiglus-käsitluse" näol on tegemist
otsese "laenuga" Plato vastavast, õieti, Platoni
ühisk-teooria nö.- "üldistamisega" kogu
(füüsilistki!) maailma hõlmamaks. Muidugi imponeeris
loodus-huvilisele Aristotelesele võimalus kohandada toda
"finaal-põhjuse" teooriat oma nn.- "looduslike
kohtade" ideega , mille kohaselt kõik (nii epiirilised kui
mõistelised) objektid on liikumises oma "lõpp-eesmärgi"
suunas, samastades nõnda
need
objektid olemuse/vormiga. (St.-vorm on objekti "sees",
ideede samastamine empiirlise antusega , so.-
Plato
väär-tõlgendus, -- ideed eelnevad objektidele ometigi!).
Bioloogina oletab aga Aristoteles objektides nn.-
"potentsiaalset aktuaalsust", objektide liikumine (nt.
ideede "arenemine") nõnda kui nende "aktualiseerumise
protsess“. Samuti: "hing", kui primaarne "vormiline
põhjus" ('entelehhia') --"sama kui potentsiaalse
objekti liikumise seesmine printsiip" (-so.- Arist.- 'causa
finalis'; Platol pigem: 'natura' ). (Popper: "Avoin
yhteiskunta ja ..." , lk. 286-288))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar