Collegium
Humaniorum Estoniense
F
i l o s o o f i a k a t e e d e r
2
0 0 0
Bakalaureusetöö:
Eksistentsialistliku
estetismi
m
õ i s t e s t
Juhendaja:
Triin
Kallas
Diplomand:
Madis Liibek
Sisukord
:
1.
MÕISTE
TÄHENDUSEST
1.1.
Defineerimise
ühekülgsus: mis on estetism?
..................... 3
1.11.
Filosoofilise mõiste tähendusest esteetikas
...................................
16
1.2.
Traditsioonilise esteetika teooria
...................................…........
27
1.21.
Esteetika mõiste kujunemine
.............................................................
36
2.
MÕISTE
OLEMUSEST
2.1.
Eksistentsialistliku
estetismi teooria ........................................
56
2.11.
Eksistentsialistliku estetismi lähtepinnas
......................................
64
2.12.
Eksistentsialistliku estetismi mõistest
.....................................…...
75
3.
MÕISTE
ULATUVUSEST
3.1.
Estetism
kui irooniline suhtumine
.......................................... 88
3.11.
Iroonia mõistest
....................................................................................
97
3.2.
Õpetus nihilismist
.............................................................…...........
106
3.21.
Nihilismi
mõiste määratlemisest
......................................................
111
3.22.
Nihilismi
ületamise problemaatika
................................................ 124
3.3.
Taasleitud
müüt
................................................................................
137
4.
MÕISTE
MÄÄRATLEMINE
4.1.
Kokkuvõtvalt:
eksistentsiaalse
estetistliku
maailmavaate
eripära, selle võimalused
ja
piirid
..................................................................................................
152
Resümee
.............................................................................................................
179
Zusammenfassung
.......................................................................................
185
Bibliograafia
...................................................................................................
188
____________________________________________________________________________________________
- MÕISTE TÄHENDUSEST
______________________________________________
1.1.
Defineerimise
ühekülgsus: mis on estetism?
______________________________________________
Defineerimise ühekülgsus?
Määratlemise suutmatus ammendavalt kirjeldada paradoksaalselt
olevat? Ilmselt on see paratamatu tõsiasi, mitme-tähenduslikkust
eritleval arutlusel ei olekski kui võimalik viimseni vältida toda
keskset vastuolu: määratlevate vormelite ja piiritlevate
definitsioonide dissonantsi intuitiivse kaemuse mängleva
mitmekesisusega. Võib vahest vaid oletada, et kogu euroopaliku
mõtte-arendamise tee on olnud pilgeni täis seda väljajättelist
vastas-seisu: mõtte piiritlematu vabadus ja ammendamatu riik, ning
teisalt vältimatu, kuid kitsendav reeglipärasus, määratlemise
jäikus. Juba kõnelemine ise, näitena dialoogi vormis,
filosoofilise arutluse alguses, näib kohati kaikuvat tollest
hääletust ebakõlast: kõnelemine ise alles loob oma üheselt
piiritleva tähenduse. Nõnda on esimeseks etteantud
küsimuse-asetuseks ilmselt küsimus väljendatavusest üldse.
Mistahes määratlemine
lähtub teadupärast rohkem või vähem konkreetsetelt alustelt. Olgu
siis tegemist metoodilise järeldamisega mõne eriteaduse raamides
või mõistete defineerimise ehk täpsustamisega kogu edasise, üldise
teema-arenduse huvides. Vahel on sedalaadi aktiivsuse juures lihtsalt
lähtumise alused ühesemalt piiritletud ja ehk ka enam
teadvustatud,-- seega siis: võib loota ka paremaid tulemusi.
Siinpuhul aga on juba oluline teha selget vahet: eelnevalt lühidalt
esitatud kriteeriumid pole iseenesest ammugi mitte just
universaalsemat laadi. Nimelt osutavad kõik need iseloomustavad
adjektiivid-- täpsus, konkreetsus, üheselt defineeritavus,-- juba
teatud konkreetsele valdkonnale, erilisele lähenemise laadile, mis
aga nii mõnelgi teisel puhul ei tarvitse kuigivõrd kehtida. Millega
siin viidatud siis muidugi euroopalikku mõtlemist juba sajandeid
vorminud füsikalistlike eriteaduste sfäärile, kuna just
sedalaadi,-- täpsele määratletusele, eksaktsele esitusvormile üles
kutsuvad käsitlused,-- on juba Newtoni sajandist saati kujundanud
(mehaaniliste loodus)teaduste laadi ja suunanud nõnda kaudselt ka
nende edasist käekäiku, antud juhul siis arengut.1
Seda eriti kui tuua siia näitena too juba aegkondi kehtinud
väitmine, mille kohaselt on kogu tunnetusel üldse vaid kaks
peamist, selgelt eristatavat vormi,-- intuitiivne ja loogiline, siis
peaks olema juba vahendatud kujutluspilt sellest ulatuslikust
problemaatilisusest, mida ühise keele leidmine erinevatelt alustelt
lähtumisi paratamatult enesega kaasa toob. On nimelt raske kujutleda
ette suuremaid erimeelsusi kui juhtudel kus vastakuti on seatud
loogiliselt eritlev intellektuaalne arusaamine, ning teisalt
fantaasia irratsionaalsusega piirnev ja näivalt lõputu mänguruum.
On samas küll
ilmne, et säärane esmane eristamine on paljuski vaid meelevaldne
mõtteline konstruktsioon, ilma tegeliku kehtivuseta abstraktne
moodustelm, kuid ometigi,-- piisavalt veenev oma hõlmavas
üldistus-taotluses. Võib küll jagada tunnetamise julgelt kahte ja
enamatki veel,-- võib määratleda ka noile (siin: tinglikele)
osistele kõigiti kohased valdkonnad hõlmata,-- näiteks
individuaalse antuse vastakuti seadmine universaalse mõistmise
pretensiooniga,-- kuid ometigi jääb nonde teeside kohale lasuma
ainitine kahtlus: kas on võimalik üldse teha ühtegi sellist
alustavat eristust. Kas ja kuidas kannatab terviklikuma mõistmise
võimaluski juba kogu tolle liitmise ja lahutamise meelevalduse all,
kas kord partikulaarseteks tõdedeks ja teadmisteks killunenud
maailma on taas võimalik kui ühtsesse tervikusse liita? See aga
tähendab: kas on võimalik midagi "selle" kohta ka
öelda...? Ehk siis küsimus väljendatavusest, nagu on ka
öeldud-- väljendatavuse teooriast,2
mille raamistikus lahti harutatuna võib too eelnevalt
visandatud konfrontatsiooni maastik ehk kaotada osa oma liigsest
teravusest. Too viimseni eristatud vastasseis ei tarvitse nimelt olla
siiski kuigi tarviline selleks, et mingitki mõistmist kuidagi
edendada. Ehk siis: ühest küljest on see küll olemuslik ja
paratamatu, teisalt aga siiski ka pelgalt vaid mõõdukalt
kohandatav, vastandatus ei ole kaugeltki mitte primaarne, ei kuulu
mitte nn “terviku" vaid pelgalt selle "osiste"
vaheliste relatsioonide kilda. Eelnev arutlus kehtib aga vaid
kuivõrd:
"...Tunnetusel on kaks puhast ehk
fundamentaalset vormi -- intuitsioon ja mõiste,
kunst ja teadus ehk filosoofia;
neisse kahesse on omakorda kätketud ajalugu, mis otsekui sünnib
intuitsiooni kokkupuutest mõistega, s.o kunstist, mis endasse
filosoofilisi eritlusi ammutades ei mineta konkreetsust ja
individuaalsust."3
Antud arutlus on otseses
seoses järgnevalt ettevõetud kirjutise teemaga: mida tähendab
mõisteline tunnetus? -- See on asjadevaheliste seoste tunnetus, ja
need asjad (ehk teatud objektid) on intuitiivselt kaetavad vormid.
Mõnikord esinevad mõtted (ehk mõisted) nimelt intuitiivsel kujul,
lühendatud, või pigemini -- testlaadi väljendusvormis. Mõisted
polegi võimalikud intuitsioonideta, just nagu intuitsioon ise pole
võimalik kogu nn "muljeaineseta", mis on aga käsitletav
kui lõpmatute intuitsioonide ja üheainsa muutumatu mõiste
lähtepunkt. Nood kaks tunnetusvormi (intuitsioon ja mõiste)
ammendavad inimaru, nonde ümber keerleb kogu intellektuaalne
teoretiseerimine.4
Nii nagu mõtlemine ei tule toime keeleta, ei saa mõiste tulla toime
ilma väljendusteta. Siit tulenevalt omandab uudse tähenduse
intuitiivse ehk väljendava ning intellektuaalse ehk mõistelise
tunnetuse (kunsti, teaduse ja luule-proosa) omavaheline seos, see on
nimelt üldine kaheastmeline väljenduslaad, millele vastandub mõiste
kui säärane. B.Croce:
"Tõeline teadus, mis pole mitte
intuitsioon, vaid mõiste,
mitte individuaalsus, vaid universaalsus, saab paratamatult olla
ainult vaimuteadus, reaalsuses kätketud universaalse teadus, niisiis
filosoofia."
5
Ometigi ei tehta sageli
selget vahet kunstilisel meetodil ja filosoofiliste teadustele omasel
spetsiifilisel metodoloogilisel lähenemisel. Nii on näiteks ka
arvatud, et kunstilisele ehk esteetilisele lähenemisele on
loomuomane tuua esile mõisteid, ühendada mõistuspärast
meelelisega, kujutada ideid või üldmõisteid, ja sel kombel on
esteetika ainest tihtipeale aetud segamini teadusliku käsitlusega,
ehk teisiti sõnastades: kunstiline tegevus on nõnda mõistetud kui
üldjuht erijuhuga, mil see võib minna üle esteetilis-loogiliseks.
Järgneva arutluse sisulise aksioomina, võib seega kehtima seada
väite, et ükski distinktselt esiletoodud mõiste ei
saa läbi teatava spetsiifilise väljenduseta (sõna üldmõistes).
Esteetilises reflektsiooni aluseks võetavas väljenduses ehk
kujustuses võivad aga esineda igasugused läbitöötamata muljed ehk
ajendid, ent ükski säärane "mulje" ei saa nõnda esineda
paratamatult ja vältimatult ühetimõistetaval kombel; seega on siin
tegemist otsekui teatava spetsiifilise sünteesi vormiga, milles on
esmapilgul võimatu eristada otsest ja kaudset suunitletust. Tänu
estetiseerimisele nõnda teatavas mõttes ometigi võrdsustavad kõik
muljed, kuivõrd igasugune "väljenduslik aktiivsus" eeldab
teatavat kaemuslikku muljet otse vältimatul kombel, ja seega kehtib
aprioorse teesina, et teatud kindel väljendus eeldab teatud kindlal
moel adjektiviseeritud muljet elik ajendit. Väljendamine saab nõnda
mõistetud kui teatava, rõhutatult konkreetse suunitletusega
tegevus, isegi: otse "vaimne paratamatus", mis on otseses
seoses loomingu kui sihipärase estetistliku aktiivsuse üldiste
sihiseadetega; sõltuvalt esteetilise töötluse vormist leiab
teatavatel juhtudel aset seostamatu adutava paljususe ühtlustamine
terviklikuks nägemise viisiks, mida võib mõista eufemistlikult
otsekui sisutu verbaalse zongleerimise lõppu ja tegeliku tähenduse
ennistamist, mis tähendab aga sisuliselt seostamatu tähenduslikkuse
ülendamist ammendavaks väljenduseks. Ehk B.Croce' sõnul:
"Väljendus on mitmekesisuse ehk
paljuse sünteesimine üheks tervikuks.
Mõistes väljendust teona, aktiivsusena, jõutakse kunstiteose
jagamatuse kontseptsioonini. Kunstiloome seisneb muljete sulatamises
orgaaniliseks tervikuks."6
Esteetiline
looming ei sõltu seega mitte niivõrd konkreetsete
adjektiviseerivate muljete iseloomust: igasuguseid meelelisi muljeid
saab ülendada väljenduseks, ning ühelgi pole kvaliteedist või
liigikuuluvusest tulenevat eelisasendit. Seega on esteetika
teoretiseerimise säärane vorm, mis vaatleb üksnes väljenduste
adekvaatsust. Esteetiline aktiivsus leiab oma tegeliku tähenduse
alles käsikäes praktilise tegevusega, kuivõrd üksnes "väljendus
on tõde."7
Antud uurimistöö
sissejuhatava alaliigenduse peamiseks orientiiriks on pürgimus
vastata võimalikele küsitavuse-asetumistele seoses siinse
kirjutamise üldpealkirjastusega ja sellega kaudselt ehk ka
piiritledes mõneti täpsustavalt kogu edasise mõttearenduse üldist
temaatilist suunitletust. Nimelt peaks pealkirjastuses esitatud
mõisteline jada esmapilgul evima teatavat uudsuse, või siis isegi
ootamatuse varjundit. Piirdunuks tiitel nimelt näitena sõnapaariga:
"Eksistentsialismi mõistest", oleks kogu küsitavust
hõlpsasti välditud, nimetatule ligilähedase suunitlusega üllitisi
on avaldatud hulgi, kuigi rohkem või vähem osutatud konkreetsusele
pürgivaid. Säärane oletatav kirjutamine oleks siis võinud järgida
vastava mõiste,--"eksistentsialism"-- kujunemist alates
S.Kierkegaardi neologismi staatusest, ja leida tollele terminile
koheselt ka rohkesti sisulist kinnitust teiste tollaste, esmalt 19.
saj teise poole nn "elufilosoofilise" kallakuga autorite
töödest, mainitagu siia või näitena Fr.Nietzsche,
A.Schoppenhaueri, E.v.Hartmanni, H.Bergsoni, jpt nimesid.
Eksistentsialismi mõiste temaatiline määratlus oleks vältimatult
viidanud ka 20.saj esimese poole nn "eksistentsialismi" kui
ühisnimetaja alla taandatavate arvukate viljelejate töödele,
kulmineerudes vahest M.Heideggeri, K.Jaspersi,
J.P.Sartrè, M.Merleau-Ponty ja A.Camus' filosoofilis-kirjanduslikes
üllitistes. Kuid säärasena osutunuks too määratletus ometigi ka
suuresti vastuvõetamatuks, seda ennekõike juba mahulisest küljest,
aga peamiselt siiski oma sisulise küsitavuse määras. Nimelt
oleks nõnda, parimalgi juhul, osutatud vaid ühele, kas siis rohkem
või vähem meelevaldselt kehtestunud iseloomustavale entiteedile
nagu "eksistentsialism", ja välditud sellega nii mõneski
hoopis alustavamat küsimist: mida too väljend ka sisuliselt
tähendab, millest on lähtumas see eriomaselt ja konkreetselt
määratlev termin nagu "eksistentsialism", üks paljude
sääraste hulgast? Nõnda oleks jäänud juba alguses vajaliku
tähelepanuta hoopis vajalikum küsimine, ja nimelt:
eksistentsialistlikku lähenemist peamisena iseloomustava hoiaku,
vägagi erilise meelestatuse laadi järele. Ja just nimelt seda
tühimikku on järgnevalt põhjendatud täitma selline küllaltki
rariteetse kasutusega mõiste nagu "estetism"
seda kahtlemata on.
Kuid siia on kätketud
juba ka üks kesksegi tähendusega probleemi-asetatus. Nimelt ei
osuta mõisteline ühendus nagu: "eksistentsialistlik
estetism" teadaolevalt vähimalgi moel millelegi kuigivõrd
ühetiselt defineeritule. (!!!??) Pole
leida ühtegi leksikaalset määratlust, mis seadistaks põhjendatult
ühetimõistetava ja konvetsionalistlikult (konventsionaalselt)
õigustatud hoiaku. Kuid ometigi ei saa asjaolude selline seis
muidugi mingilgi moel tühistada sisulist küsitavust, vastupidi: see
pigem fokuseerib kriitikat, sellega on kui leitud, tänuväärsel
kombel, skeptilise lähenemise kiiri koondav lääts. Nõnda
on siinse kirjutamise üldpealkirjastus juba ositi mõistetav kui üks
alustav väitmine, esmane tees, ja mis kavandatuna jääbki säärasena
nõnda esmalt, alustaval kombel, mõneti kui n-ö "õhku
rippuma", leidmaks ehk siis kinnitust alles järgnevas. Teisalt
ei ole see aga kaugeltki mitte otsustav küsitavuse asetus:
eksistentsialism, võimalikult üldistatava määratlusena, on
kindlasti vägagi hõlpsasti seostatav sellise paralleelse, samuti
vägagi ulatusliku valdkonnaga nagu esteetiline teadlikus,
esteetiliselt põhjendatav eluhoiak. Võib isegi väita, eelnevale
pisut vastanduvalt, et mitte kunagi varem ei ole ükski
ligilähedaseltki seostatav maailmavaade (kumb?)
leidnud enesele nõnda laia kõlapinda, seda juba nii ainuüksi
puhtkirjanduslikus diskursuses, kui ka selgelt filosoofilisena
eristatavas loomingus ja, et-- kunagi varem ei ole olnud nonde
mainitud zanride piirid kohati nõnda hägusad, nii raskesti üheselt
piiritletavad.
Sellega jõutud nüüd
siis ka konkreetse teema-seadistatuse juurde: mida tähendab üldse
säärane mõiste nagu estetism? Leksikaalne
määratelm osutub siinpuhul paraku küündimatult eksitavakski.
Veelgi enam, ennatlikul esmapilgul näib osutuvat võimatuks mahutada
selle mõiste taha osakestki tollest otsekui tabamatuks jäävast
ulatuvusest, mida nõnda piiritletud ulatuslik teemadering ometi kui
võimaldaks näha. Kehtima seatud määratelm osutab nimelt ühetiselt
ja jäigalt: estetism, see on iluväärtusi ja
vastavaid ideaale hindavalt väärtustav eluvaade ja sellekohane
kunstikäsitlus.8
Peamises jätab antud määratelm aga samas kogu küsitavuse
endiselt lahtiseks. Näib, et antud termini ammendavama ja selgitava
käsitlemise sisulisel puudumisel pole leida vähegi võrreldatavaid
paralleele. Selliseid võimaliku tähendusliku ulatuvuse ja sellest
otseselt johtuva latentse tähtsusega mõisteid, mis nõnda piiratult
osutaksid millelegi, mis ometi võib saada mõistetud kui ulatuslik
ja piiritlemata maastik,-- olekski raske leida. Osalt võib toda
drastilist fenomeni veidigi ehk vabandada too teatav, isegi pea
negatiivne tähenduslik varjund, mis ilmnemas juba kõige
trafaretsemate entsüklopeediliste postuleerimiste vormis: nn
"estetism" on nõnda mõistetult määratud reeglina
tähistama ennekõike just rõhutatult ühekülgset lähenemise
laadi. A là:
tegemist on kas filosoofilise lähenemise ja/või esteetilise
käsitlusega, parimatel juhtudel eelnevate õnnestunud sümbioosi
vormis, isegi, kuid,-- estetismi näol
oleks kui reeglina tegemist taunitavalt ühekülgse lähenemisega,
mida siis näivalt iseloomustamas kõik asüstemaatilisusest
tulenevad puudused: tuletuslikkus, marginaalsus, vms.9
Seega siis seisukoht, mille räige ühekülgsus ja ilmne ekslikkus ei
vaja kummutamiseks pikemaid kommentaare.
Küll võib aga tekkida
küsimus, kas estetism on üldse filosoofiline termin? -- On ometi ju
olemas nii kunstiteooria kui ka kaalukate traditsioonidega
filosoofiline esteetika, ning nõnda too termin filosoofilise
mõistena esmalt näivalt mõneti kui üleliigne. Millest hoolimata
on vastav termin leidnud aga õige laialdastki kasutust nii
filosoofilises kui ka näiteks kirjanduslikus, vms diskursuses,
märkides teatavat spetsiifilist suunitletuse laadi antud ulatusliku
fenomeni kogemisel, mida esteetiline või kunstiline valdkond enesest
kindlasti kujutab. Filosoofiline estetism võikski nõnda
järgnevalt esmalt mõistetud saada ennekõike kui tavapärasest
esteetilisuse kogemisest distinktselt eristatavalt esiletõusev
abstraheeriv käsitluslaad. See võiks olla seega siinkohal
tinglikult määrateldav kui teatud konkreetsetele kriteeriumitele
vastav maailma tunnetamise ja tajumise viis, sellekohase pürgimuse
teoreetilise suunitletuse raamides. Eristamise kriteeriumiks võiks
pakkuda ehk võimalikku kasvu elamuse intensiivsuse määras.
Ennekõike on aga estetismi näol tegemist siiski tänamatul kombel
vähe kasutust leidnud valdkonnaga, mis filosoofilise mõistena
ometigi võiks täpsustavalt osutuda äärmiselt eri-ilmelisele ja
huvipakkuvale, kuid seni paljuski siiski piiritlevalt teadvustamata
suundumusele nii filosoofilise kui ka literatuurse eneseväljendamise
vallas.
M.C.Breadsley, kui
tunnustatud nüüdis-esteetika arendaja, käsitluse kohaselt on
estetism näiteks valdkonnaks, mida ei olevat ülepea kuigivõrd
süstemaatiliselt põhjendatud, kuigi samas on võimalik eristada
vähemalt kahte erinevat liiki estetistlikku suhtumist, millest
esimene rajaneb teataval optimistlikul eeldusel väliste ärritajate
toime jätkuva kultiveerimise võimalikkusest. Antud nägemus tugineb
Breadseley sõnul nimelt teatavale n-ö “ebapädevale
filosoofiale”, (Sic!) mis teeb
võimalikuks kõik ebapädevad, nt immoraalsed lähenemised või
taunitavad esteetilised efektid ja mille kohaselt estetistlik
lähenemine ei allu moralistlikule hinnangulisusele, ehk siis: on
käsitletav vaid esteetiliste kategooriate vahendusel; esteetiline
objekt võib saada moraalsete otsustuste subjektiks vaid teatavail
juhtudel, nt afektiivse käitumise osana, tsiteerides:
“…estetism sisaldab üht sümpaatset
suhtumist,-- see on äärmiselt tundlik selle moralistliku tooni
suhtes mida ühiskond kasutab uute
ja teedrajavate esteetiliste objektide suhtes”.10
Psühholoogilise
lähenemise näitena saab estetistlik lähenemine tähistama teatavat
konstruktiivset suunitletust, s.t “kunstliku” subjektivismi
näitena saab intensiivselt mõistetud n-ö “egoistlik”
suunitletus omandama teatavat eriomast tähendust. -- Nõnda-mõistetud
estetism lähtub oma valikutes mitte moraalsetest vaid
esteetilistest kriteeriumidest, mis aga ei võimalda viimseni
ammendaval kombel käsitleda objektiivseid filosoofilisi postulaate.
Eksistentsiaalne kogemus on ka üldjuhul teataval moel lähtuma
seatud kogu elulisuse tervikust, selle võimalikkuse ammendavuse
määras, kuid estetismi kriteeriumidest lähtudes ei võimalda
selline lähenemine tõsikindlaid väitmisi konkreetsete abstraktsete
teeside kohta, viimane taotlus ei olegi nõnda mõistetud estetismi
probleemiks. Estetismi nn "teine vorm" võiks aga
õigustatult tähistatud saada kui nn “moralism”, s.o teatav
instrumentalistlik käsitlusviis:
“…mida ei ole võimalik loogiliselt
põhjendada /s.o/…puhas
ja ühetähenduslik vaateviis, mis käsitleb kunsti teatavaid
valdkondi kõigest /erinevast/
ülemana. See on teatav fanatismi vorm, mis seisneb ühe hüve
fikseerimises eesmärgina, kõigele muule tähelepanu pööramata.
Instrumentalistlikust seisukohast ei ole sellel mingit loogilist
põhjendust”. 11
Estetismile omaselt
ilmneb vastav tendents just väliste afektuaalsete ärritajate toimet
konkreetselt käsitledes, kuid respekteerides samas veel ka
moraalseid standardeid aksioloogilisuse skaalal. nn “moralistlikus”
estetismis on omakorda eristatav kaks erinevat suundumust ehk
implikatsiooni, milledest esimene küsib esteetilise lähenemisele
seesmiselt omase funktsionaalsuse järele, s.t kuidas on konkreetsed
afektid (nt utilitaarselt) põhjendatud. Breadsley järgi ei ole aga
estetism siiski taandatav moralistlikule analüüsile, autor
distantseerub järgnevalt oma kriitilisele lähenemisele vastavalt:
juhul kui on olemas (filosoofilise) estetismi valdkond, mis erineb
kardinaalselt moralistlikust lähenemisest, siis ometigi on nood
tasandid mingil kombel ka omavahel seotud, s.t esteetiline objekt
oleks nõnda käsitletav kui n-ö “madala moraalse nivooga”
suhtestumine, mispuhul piisaks estetistliku lähenemise
kritiseerimisest vaid selle taandamisest aksioloogiliste
väärtusühikute tasapinnale. Üldiselt ei võimalda vastav
lähenemine ometigi ammendaval kombel käsitleda eksistentsiaalse
estetismi võimaliku eripära, moraalsuse ja estetismi piirjoon
on nimelt paljuski ka markeerimatu, vastav korrelatsioon ei ole
üldkehiv.12
Võimalikke probleemseid
küsitavuse-asetusi on leida muidugi veelgi, samuti nagu ka vägagi
erinevaid mooduseid nende lahendamiseks. Üldiselt on aga selge, et
on olemas säärane (filosoofiline) mõiste nagu estetism, kui
teatavatele konkreetsetele kriteeriumitele vastav maailmavaade, mis
on omalaadne ja teistest erinev. Kasutades terminit estetism
väljendab indiviid mõndagi oma väärtus-hinnangutest, tundmustest
ja eelistustest. Seega ei saa järgnev, (kui ühe "mõiste"
määratlemine,) olema mitte niivõrd tolle mõiste olemasolu
õigustamine või selle metafüüsilise staatuse põhjendamine, vaid
pigem just lähtuma seatud arusaamast, et teataval kaudsel moel on
seda paljuski juba ka tehtud.13
Töö tervikuna on
jaotatud neljaks võrdlemisi iseseisvaks osiseks või esseeks (?),
mis on koondatud teatava, (esmalt hüpoteetilise,) nn "Mõiste"
ümber.14
Selleks, et toda mõistet säärasena ka "ära tunda", on
püütud seda esmalt vaadelda kogu sellele ennistatava tähenduse
terviklikumas diapasioonis, seejärel samuti sellele, (pigem kui
fenomenina mõistetule), traditsioonis omistatud nn "olemuslikkuse"
määras, ning ehk ka järgnevalt laiendada siis mõiste tähenduse
ulatavust viitamisi mõningatele peamistele toda fenomeni
konstitueerivatele aspektidele, jõudmaks nõnda viimaks ehk ka
mõiste määratlemiseni. Seejuures on lähtutud arusaamast,
et mõisteliste küsimuste lahendused on kestvamad kui empiiriliste
vastavate omad; tõestamaks aksioomi, mille kohaselt: "Filosoofia
on üritus anda põhjendatud vastuseid põhilaadilt
problemaatilistele, mõistelistele küsimustele".
(L.C.Becker) Antud "filosoofia määratlus", mis
mõeldud iseloomustama filosoofiat tervikuna ja filosoofiliste
eriteaduste, seega ka esteetika (samuti: estetismi) loomust, lähtub
termini "mõiste" kui säärase käsitlemisel järgnevalt
ennekõike arusaamast, mis leidnud kajastust peamiselt empiirilises
diskursuses, konkreetsemalt: järgides L.Wittgensteinile omast
analüüsi põhilaadi, mille kohaselt tuleb lähtuda mitte
nähtumuslikust olemuslikustamisest (essentsiaalsusest), vaid
pigemini on vaja küsida nonde "nähtumuste" mõistelise
väljendatavuse järele keeles, sõnade tähendused või nende
kasutamise alused peituvad seletustes, mida sõnadele antakse.15
Tegemist on siin seega nn "avatud mõiste"
kontseptsiooniga, mis seadistab, et on olemas teatavaid mõisteid,
mille alla kuulumaks ei tarvitse konkreetne objekt evida mingeid
üheselt määratlevaid omadusi. Wittgenstein tahab seejuures
rõhutada, et paljud, isegi enamik mõisteid on oma põhilaadilt
pigemini avatud, ning, et filosoofid on sageli olnud eksiteil
üritades luua noile mõistetele määratelm, kasutades seejuures ära
teatuid vahetult ja vältimatuid määratlevaid tingimusi. Ometigi ei
väitnud Wittgenstein seejuures, et avatud mõisteid oleks kuidagi
puudulikud, vaid tõdes pelgalt, et mõned mõisted on oma peamistelt
karakteristikutelt n-ö "avatud" ja oli seda meelt, et
filosoofid peavad seda arvestama oma teooriaid kujundades.16
Ka estetismi mõiste esialgne määratlematus on seega vaid täpselt
see sama määratlematus, mis esineb pea kõikides mõistetes mida
kasutame. Waismann:
"Me loome
mõiste ja piiritleme seda mingites suundades; /.../ Sellest piisab
praegusteks vajadusteks, ja me ei uuri asja põhjalikumalt. Meil on
kalduvus lükata kõrvale see tõsiasi, et alati
on teisi suundi, milledega mõistet ei
ole kohaldatud."
17
Järgneva
esseede-kogumiku esimene osa, mis kannab nimetust "Mõiste
tähendusest", on seatud osutama esmalt defineerimist
üldisena iseloomustavale ühekülgsusele ja püüab veidigi avada
"estetismi" mõistega seonduvaid peamisi
küsitavuse-asetusi, ning suubub seejärel filosoofilise esteetika
võimaliku asukoha määratlemiseks eksistentsiaalse estetismi
perspektiivilt. Sissejuhatavas osas leiavad ülevaatliku käsitlust
veel teatavad, (temaatilise üldsuunitlusega otseselt seostatavad,)
filosoofilise esteetika spetsiifilised probleemiseadmised. "Mõiste
olemuslikkust" käsitlev osa on kavandatud analüüsimaks
hüpoteetilisena esitatud "eksistentsialistliku estetismi
teooriat", lähtumisi tolle apologeeritava suundumuse
idee-ajaloolisest tagapõhjast, ning seejärel selekteerides
eksistentsialistliku esteetika ainesest tolle neologistliku
pealkirjastuse põhjendamiseks vajalikku temaatilist suhtestumist.
Seonduvalt on seejuures samuti mõnetist käsitlust leidnud
"olemuslikkuse" mõiste säärasena, (ehk nn
"essentsiaistlik" lähenemine), lähtumisi tolle ideelise
suunitletuse teoreetilisest kujunemisest, keskendudes siingi aga
eksistentsiaalse temaatikaga võimalikult konkreetselt seotud
probleemistikule. Siinse kirjutamise peamine rõhuasetus on asetatud
aga kolmandale esseekogumile, mis mõeldud piiritlemaks "Mõiste
ulatuvust"18
ja kus leiavad põhjalikumat käsitlust üldise temaatikaga otseselt
seostatav, aga siiski võrdlemisi iseseisev teemadering nagu seda
enesest kujutavad nihilistlik tõdemus ja sellest otseselt tulenev
irooniline suhtumine, mis väidetavalt siis nõnda mõistetud
eksistentsiaalset estetistlikku tõdemust peamisena iseloomustavad.
Kokkuvõtvas osas "Mõiste määratlemine" on
üritatud esitada eelnevalt käsitlust leidnud küllaltki laialdast
teemaderingi võimalikult ühtsena, ning samuti tuua esile peamisena
järelduvat.
Siinset sissejuhatavat
osist kokkuvõtvalt (kokku võttes) võib
väita, et too alustamisi esiletoodud primaarne vastandatus--
intuitiivne kaemus contra ratsionaalne loogilisus,-- on siinse
kirjutamise raamides mõneti isegi olemuslik elik sihipärane. Toda
keskset vastandatust on ometigi vahendamas juba üldpealkirjastusena
seadistatu: peamiseks kirjutatavaks (kirjeldatavaks)
teemaks on eksistentsialism kui fenomen, ja seda just oma lähenemise
alustelt lähtumisi. Partikulaarset liidenduvat terminit nagu
"estetism" on aga käsitletud peamiselt küll kui
põhjendatavat mõistet säärasena, kuid samas osutab see kaudselt
ka kirjutamise üldisele meetodile, s.t vastavale konkreetsele
suhtestumise laadile, sellele kuidas on teemat käsitletud.
Viimane termin tiitlist viitab aga võimalikule saadusele, s.t
"mõistena" määrateldavale, seega siis: milleni on
tahetud välja jõuda, mida on üritatud saavutada. Eesmärgiks on
aga seatud sümbioos, siin mõistetuna kui võimalikult ühtne
tervik, millega ehk õnnestub vältida teatavat n-ö dialektilist
lõhestatust, mis mõneti samuti teemaga seondumas on. Nimelt on
täheldatav teatav vastuoluline ebakõla nonde kahe, selgesti
eristatava termini vahel nagu "mõiste", säärasena (tees)
ja "estetism" tavatähenduses (antitees). Teatavas mõttes
on antud juhul tegemist olemuslikult vastakate pürgimustele
omistatud nimetajatega, kuivõrd paradoksaalsel kombel on
ühisnimetajana nagu "estetismi mõiste" viidatud
samas ka kardinaalselt erinevates suundades: imaginaarne kujuteldavus
ja rõhutatud mitmeti mõistetavus, ning teisalt ühetiselt
määratletus, võimalusena. Sellest peamisest konfrontatsiooni
asetatusest on vahest võimalik välja destilleerida üks peamine
siinset sissejuhatust iseloomustav kõlaline motiiv: ainitine
vastuolude tõstatamine ja nende jätkuv ületamine on kui midagi mis
lahutamatult mõistmise juurde kuulub.
_____________________________________________
_____________________________________________
1.11.
Filosoofilise
mõiste tähendusest esteetikas
_____________________________________________
Järgneva
arutluse teema pakub mõningate esteetika-alaste komplitseeritud
probleemide lahendus-katseid. Hoolimata ülesande esmapilgulisest
ulatuslikkusest on sellega ometigi silmas peetud võrdlemisi
piiritletud ja konkreetset eesmärki: järgnevalt on nimelt arutluse
aluseks võetud ennekõike selline küsimuste-ring, mida sageli
ometigi tavatsetakse käsitleda eraldatult, lähtumisi arusaamast
otsekui oleks võimalik taandada neid küsimusi nende tõesuse osas
partikulaarsete tõdede kilda. Nimelt võib püstitada alustava
eeldusena tõdemuse, et käsitletud ideelisi probleeme ei ole ülepea
võimalik kuidagi rahuldaval kombel lahendada juhul kui ei vaadelda
neid ühtse probleemide-ringi spetsiifilisemate osistena.
Küsimus
kunsti pärisolemusest ja tegelikust asukohast, näiteks ajaloo ja
teaduse suhtes, kallutab arutluse teemat esmalt näivalt mõneti
historioloogilisele tasapinnale. Teatav intellektualistlik lähenemine
filosoofilises ajalooteaduses pürib nimelt destilleerima ajaloost
teatavaid konkreetselt osutavaid mõisteid, abstraheerimaks noist nn
"üldmõisteid". Siinjuures on lähtutud arusaamast, mille
kohaselt on filosoofia ennekõike kui "mõistete loomine",
käsitlusest, mille kohaselt on "mõiste filosoofia mõõt ja
pärisomand."19
Siit tuleneb aga teatav vasturääkivus "contradictio in
adjectio" (s.t "mõistete ühendamisel"):
adjektiiv räägib substantiivile vastu, kuivõrd ajalooline
vaatepunkt tähendab konkreetsust ja individuaalsust ühteaegu, on
vastamisi seatud (üldine) seaduspärasus ja konkreetselt osutav
mõiste, seega: üldine ja abstraktne. Loobudes aga pretensioonist
tuletada ajaloost historioloogilisi seadumuspärasusi ja mõisteid,
on tulemuseks kas filosoofia oma ühtsuses või erivormides
(esteetika, eetika, loogika, jne) või empiiriline teadus oma
lõputute alaliigendustega. Niisiis jääb üle emb-kumb kas tegeleda
nende (tuletuslike) filosoofiliste mõistetega, mis on igasuguse
idee-ajaloolise konstruktsiooni aluseks, või eristada tajumine
üldisena intuitsioonist ülepea, ajalooline intuitsioon n-ö
"puhtast intuitsioonist" ja nn ajalooline ehk ideeline taju
esteetilisest vastavast, kui säärasest. Ehk B.Croce' sõnul:
"Ennekõike on nõnda teadvustatud
vajadus mõista ajaloo olemust ja piire, ning luua teooria mille
nõudeid saab rahuldada vaid intuitsiooni üldteadus ehk esteetika."20
Alustuseks tuleb seega
siin tõstatada küsimus filosoofia tegelikust positsioonist
esteetilise21
uurimis-valdkonna ulatuslikul maastikul. Küsitavuse ülesseadmise
juures on esmalt rõhk asetatud mõistelise (ehk terminoloogilise)
määratletavuse probleemidele. Ka edasine teemat sisuliselt avardav
laiendamine saab muidugi ennekõike seatud minema läbi mõistelise
maastiku, seades seejuures veidi n-ö "teologistilikul"
kombel esmalt ette kehtima mõned ligikaudseltki osutavad
määratlused, selleks, et noid siis järgnevuses ammendavamalt
lahtiselgitada, detailsemalt vahendada. Motiveeriva suhtestumise
näitena võiks siia alustuseks ülesse seada ühe Fr.Nietzsche
lausumise tema teosest "Rõõmus teadus",
millega on väljendatud esteetilise teema-valdkonna suhtes tänulikke
sõnu:
"Kui poleks säärast näivuse
palvelemise viisi: oleks see üldkehtivaim valskus,-- teaduste
antus,-- et võlts on teadvalt tunnetava olemise eelduseks--
talumatu. /Esteetika saab nõnda
mõistetud/... näivuse
'hea' tahtena".22
Antud
tees kasvab välja autori üldisest lähenemisest, skeptilisest ja
vastu-väitlevast meelsusest. Positivistlik-füsikalistlik arusaam
selle kohaselt mõneti kui midagi illusoorsele rajanevat, ning
tollele vastuseatav tõdemus ehk mõneti kui pehmendaks toda
eksistentsiaalse pidetuse kogemust sellise kogemuse alguses. Ehk
siis, nõnda-öeldut ümber-sõnastades,-- kui poleks säärast
tajumise korrastamise ja eriti just-- ümber vääristamise
viisi, millele siin järgnevalt osutatakse peamiselt "esteetika"
või "estetismi" mõistetega,--tuleks säärane
kindlasti välja mõelda. Vahendatud lausumine on siia sobitatud
selle piiritlevuse määras, alustava deviisina ülesseatud veidigi
ahendamaks osutatud fenomeni ammendamatuse määra. Teisalt kõlab
antud väitmine võrdlemisi ühetiselt ka kui lihtsalt ühe
konkreetse veendumuse väljendus. Nõnda mõistetult on nimelt kogu
too ulatuslik, esteetika kui fenomeniga piirnev ala, otsekui
omanäoliseks "kaardistamata" sfääriks, mis kätkemas
endasse võrratult enamat, nimelt teadlikust näivusest,
mis nõnda mõistetult kui teadlikkus, mis lähtub illusoorsusest, ja
vahest isegi tegeleb tollega ümberkujundavalt, kuid suhtub oma
tegevuse saadustesse, näiteks loomingusse, ennekõike kui
illusoorsuse kandjasse.
Nietzsche järgi on
esteetilise lähenemise tasand seetõttu vahest isegi n-ö ''kõrgem''
kui sellele siin tinglikult vastandatud,
teaduslik-ratsionalistlik tõlgitsusviis, mis enamjaolt lähtub
objektiivselt "tõese" võimalikult ühetiselt
kindlaks-määratud asukohast, opereerib täpselt määratletavate
mõistete ja propositsioonidega ning suhtestub teatud valdkondadesse
seeläbi liialt jäigalt ja välistaval moel. Seega on vastanduva
näol siin tegemist filosoofilise lähenemisega ulatusliku
teoreetilise üldistuse laadis, mille probleemiks on esteetika mõiste
ja teema-valdkonna eritlemisel traditsiooniliselt olnud just
esteetika vastakuti-seadmine spetsiifiliste eriteaduste ainesega, ehk
teisisõnu: küsimus sellest, mille poolest erineb esteetiline
väärtus ratsionalistlik-eetilisest väärtusest. Teadus kõneleb
sellest "mis on", nõnda nagu see "on", arvestab
reaalsusega täpselt sellisel kujul nagu see traditsioonis kujunenult
vahendatud on, s.t tegemist on siin ennekõike teaduslikult
korrastatud maailmapildiga, mis asetseb neljamõõtmelises
aeg-ruumis, ning on liigendatud absoluutse kehtivusega
loodus-seaduste kohaselt "tervemõistuslikult" tavapäraseks
maailmas-olemiseks.23
Sellele vastuseatava esteetilise lähenemise tagasihoidlikuks
funktsiooniks nõnda mõistetud tervikpildis oleks olla ehk
vaid pelgalt kaunistavaks dekooriks, millel aga tegelikult puudub iga
olulisem tähendusvarjund. Teaduslik-ratsionalistliku arusaama
kohaselt poleks antud valdkond säärasena nimelt mitte kuigivõrd
tõsiselt võetav asi, tõsi, mitte küll lausa kahjulik, aga
kindlasti võrdlemisi ebaproduktiivne ja sekundaarse tähendusega n-ö
"tootmisharu".24
Võimalik on aga ka diametraalselt vastandlik arusaam, B.Croce
näiteks on seisukohal, et:
"... Tõeline teadus --
filosoofia -- ei tunne väliseid
piire, mille ees ta peaks peatuma, nagu see juhtub nõndanimetatud
loodusteadustega. /selline/
Teadus valitseb täielikult inimese esteetiliste
kujutelmade üle, nii nagu moraal tema ökonoomsete tahtmiste üle,
ehkki esimene saab konkreetselt
esineda üksnes esteetilises,
teine ökonoomses vormis."25
Säärasena mõistetud
(esteetilis-filosoofiline) "teadus" asendab nimelt ähmased
ja seostamatud kujutelmad võimalikult konkreetselt osutavate
mõistetega, ühekülgsed ja piiratud mõisted avaramate ja
rikkalikumatega, avastades järjest uusi seoseid, kujundeid ja
variatsioone.26
Esteetiline tõlgendusviis võib nõnda olla mõistetud kui paljuski
avaram, kuna see hõlmab rohkemat, see on ümbritseva sääraseks
tõlgitsemise mooduseks, mis hoiab alal varjundid, ja mitte
ainult, et hoiab alal, vaid isegi olemuslikustab kõikvõimalikud
tähendusele omistatavad varjundid. Nõnda nähtult on esteetiline
lähenemine omanäolise nüansseeritud maailmapildi kujundajaks, kuna
see, eelnevale vastandlikul kombel, paljuski lähtub just n-ö
"küsitavamast" tolles üldkehtivas füsikalistlikus
universumis. Küsitavuse võib kriipsutada alla nõnda nagu Nietzsche
seda teeb: kõik on näivus, pole midagi "olemuslikumat"
või "tõesemat", maailm on kui "igikestev kaos",
mida inimliku hinnangulisusega millaski hõlmata ei anna, ülimaks
loetuks saab teadlikus kõikehõlmavast näivusest.
Siit oleks võimalik tuletada ehk ka esteetika tähendus ja tähtsus
filosoofilise teoretiseerimise tarvis üldiselt: esteetiline
filosoofiline lähenemine teatavas mõttes otsekui vormib,-- osalt
loominguliste vahenditega,-- justnimelt seda nn "näivust",
kultiveerib illusoorsust, teeb seda rõhutatult teadlikult, ja
tõepoolest isegi,-- "palveleb näivust". Kuigi, vaja
lisada, et sõna "näivus" tavatähenduses ei osuta siin
kuigi täpselt. Esteetilise filosoofilise aktiivsuse objektiks ei ole
kindlasti näivus kui midagi ebatõelist, tühist või tähtsusetut.
Pigem vastupidi, näivusest saab ülim reaalsus ja tõelisus,
terve eraldiasetsev maailm,-- metareaalsus. Tolle tingliku
tähistusega osutatud ulatuslikule valdkonnale on aga üheks
tähtsamaks iseloomustavaks omaduseks, et see säilitab ja hoiab
alal, on midagi sellist, mis ennekõike,-- jäädvustab. Igas
millaski loodud teoses, selle materjalis jäädvustub tunne millestki
kunagi "juba olnust". See, mis nõnda "jääb",
ongi ennekõike kui tunne millestki n-ö "olnult
olevast". Samaväärsena jääb nõnda olema nii kunstilise,
kirjandusliku kui ka kogu tolle hõlmamatu idee-ajaloolise
loomingulise aktiivsuse pärand. Ja seda seniks kuni kogu seda n-ö
"informatsiooni" kandval materjalil on püsi. Teiseks
kirjeldatavat ''metareaalsust'' iseloomustavaks eripäraks on selle
eriomane eraldatus. Esteetilistest kriteeriumitest lähtuvalt
kujustatud objekt on teataval moel sõltumatu nii oma hindajast, kui
ka isegi oma loojast. Viimati esitatud väitega on viidatud fenomeni
teatavale karakteristikule, mis väljendub selles, et vastavatelt
alustelt lähtuv mentaalne ja loominguline aktiivsus otsekui
konstitueeriks oma objekte, antud tegevuse saadused on ehk
kirjeldatavad ka kui n-ö "materjaliseeritud eesmärgitunnetus".27
Seega on (teoreetilise ja praktilise) esteetilise rakendatavuse
teatavaks funktsiooniks olla üheltpoolt sõltumatu valdkond teisalt
aga ka midagi säilitavalt vahendavat. Seda just ennekõike teema
filosoofilise käsitlemise juures, võib nimelt püstitada väite, et
filosoofia oma funktsioonilt kui abstraktsete teooriate autonoomne ja
alalhoidev valdkond. Vastavaid väitmisi on korduvalt esitatud, kuid
vahest pole piisavalt osutatud tollele kokkulangevusele, mida nõnda
mõistetud filosoofia, teoreetiline arutlus, omab kogu ülejäänud
loomingulise alaga. Antud kokkulangevus on küll mõneti isegi
trafaretne, vaja oleks ehk vaid rõhutada, et loomingulise sfääri
esituslaad võib olla osutunud filosoofiatki kaugeltki arvatust enam
mõjutanuks. Nõnda-mõistetud "kunst",
(esteetiline-loominguline sfäär), võib leida nimelt seejuures ka
käsitlust kui spetsiifiliselt teoreetiline (intuitiivne) vaimne
tegevus. Väljendus-teoreetiline analüüs eristab sellest eri
astmeid, näitena siin intuitiiv-ekspressiivne tasand. Iga
(knstilis-esteetilist) intuitsiooni saab aga väljendada vaid
ühelainsal viisil, ja seda nimelt selle pärast, et tegu on
rõhutatult intuitsiooni ning mitte mõistega.28
B.Croce:
"Kunst on intuitsioon,
intuitsioon on individuaalne ja individuaalsus ei kordu./.../...Iga
indiviid, koguni indiviidi vaimuelu iga hetk kannab endas oma
kunstilist maailma -- ning kõik need maailmad on kunstiliselt
võrreldamatud."29
Esteetilise loomingulise
tasandi sõltumatus võrdlustest on mingis mõttes ka kui selle
eheduse mõõdupuuks. Mõeldud siin loomingulise teose (nt ka
filosoofilise traktaadi) teatud "iseseisvust", s.t
esteetilisus mingis asises objektis otsekui "ilmutaks"
ennast ise vaatlejale elik hindajale.30
Nii filosoofiline, mõisteid loov, kui ka esteetiline, tundmustele
orienteeritud, lähenemine kutsuvad selles suhtes esile ühtse
reaktsiooni, milleks on elamusliku kogetavuse intensiivsuse kasv,
kusjuures: esteetiline lähenemine kujundab vastavat antust vaid
mõneti afekteeritumal kombel.31
Estetism ongi siinkohal nõnda mõistetav kui filosoofilise ja
esteetilise lähenemise "lõikumise punkt", ühine osa:
mõistelise ja afektiivse antuse tulemina ei sünni mitte
sünteetiline summaarne liidendus vaid midagi metafüüsikat
ületavat, geniaalne ühendus, mõisteline tervik, tundmusliku antuse
õnnestunud kokkukõlamine mõtestava loomisega, kui ühtsus, ning
terviklikuma nägemise viis.32
Aga kuigi filosoofiliselt
mõistetud esteetiline väärtus, selle erakordsuse määr, on
sõltumatu juhuslikkusest kui pelgast kaootilisusest, on see mingil
moel siiski seotud "juhuse tahtega", mis on aga
ekvivalentne vaste nn loomingulise vabaduse, autori otsustusvabaduse
jms. säärasega. Osutatud puhkudel oleks tegemist loominguga par
exellence, mispuhul ei teki küsitavusi zanrist, kasutatud
meetoditest, jne, kuna esteetilisena kogetav saab üheselt ka
vastavalt tunnustatud, tihti seda veel viitamisi ruumilise ulatuvuse
entiteetidele (nt "suur mõtleja", "kõikehõlmav
süsteem", jms). Säärast fenomeni võib dekonstrueerida
kasutades mõisteid nagu harmoonia, sobivus ja kokkukõla. Ometi ei
võimalda näiteks harmoonia seaduspärasuste tuletamine ja
jäljendamine mehhaaniliselt "konstrueerida" täiuslikku
teost, s.t Kunsti, (selle sõna romantilises ehk tänapäevases
tähenduses) ei saa luua vaid "techne" abil või
selle pärast. Seitse sajandit tagasi oldi veendunud aga
vastupidises.33
Esteetiliselt
väärtustatav loominguline teos sünnib alles siis kui "materjal
muutub väljendusrikkaks", alles siis kui materjal
hingestatakse. Kuigi,-- kindlasti jääb esteetilise elamuse
tajumise ja kujundamise psühholoogilistes mehhanismides paljutki üha
küsitavaks; veelgi enam,-- võib öelda, et esteetiline antus ongi
eeskätt kui üks kõikehõlmav küsimus... Isegi tajumine,
aistimine on juba küsivalt suunitletud, seda isegi siis, kui
vastuseks saab vaikus. Muusikateoses võib olla olemuslikumaks
komponendiks paus, väljaütlemata sõnad mõnes luuletuses, võivad
osutuda väljendusrikkamaks kui terved köited proosas. Maaliteoses
perspektiivi kujundatud tühjuse tajumus avab sügavuse mõõtme,
nihutades sellega tähenduse raskuskeskme hoopis teisele tasapinnale,
mida tinglikult võiks võrrelda transtsendentse sfääriga.34
Siit omakord on lihtne tõmmata paralleele mõningate filosoofiliste
raskuspunktide ja kesksete küsitavuste tinglikuks lahendamiseks.
Näitena saab Parmenidese päevist saati teoreetilise huvitatuse
orbiiti jäänud olevale totaalsena vastuseatav nn "mitte-olemine",
tühjus, kogu olemuslikkuse antust paradoksaalsuse vormis
konstitueerima.35
Ja teisalt, üks veidi küll ennatlik, hüpoteetiline järeldumus
siia,-- kuivõrd on filosoofilise loomingulise aktiivsuse radu aegade
jooksul kujundanud justnimelt toosama, kogu kirjanduslikule
tegevusele olemuslikult omane olnud pürgimus-- järgida pigem
lausumiste kõlalist kostvust, imetleda teoreemide ja
mõtte-konstruktsioonide vormilist harmooniat, ehk siis: kuivõrd,
(ja kas üldse), on midagi tahetudki sageli niivõrd otse ka öelda?
Loomingulise
teose eriomase õhustiku loomisel tuleb niisiis arvestada säärast
näivalt olematut koostisosa nagu "tühjust". Ometi ei
tähenda see kaugeltki mitte lõpetamatust, pigem võiks loomingulise
kreedona kehtida nõue: eemaldada kõik üleliigne, vältida kõike
üleliigset. Mida aga lugeda üleliigseks sõltub juba kellegi
subjektiivsest arusaamast. Ortega y Gasset kutsub üles kunsti
"dehumaniseerima", maalides maastike, mis eelnesid
inimesele, maastikuvaateid ilma kujutletava "vaatleja"
juuresolekuta.36
Nõnda talitades on autoril võimalus distantseeruda mõnetigi
rohkearvulistest loomingut liig-ühetiselt määratlevaist
kriteeriumitest, mis omakorda võimaldab ehk pisutki ülevaatlikumat
pilku asjadele, neid kujundanud olukordadele. Ometi on selge, et
isegi kujutledes maastikuvaateid ilma vaatlejata,-- pole säärane
pürgimus oma konsekventse lõpuni arendatav Inimene on näiliselt
küll puudu ja ometi viimseni maastikus, pildis sees, on seda
varjatult, otsekui peegli taga. Kunsti dehumaniseerimine on nõnda
mõistetav kui ümberkujundava loomise akt, esimene pilk übritsevale,
asjadele nimede andmine ja nende ümbervääristav vormimine.
See on aga olnud otseselt
filosoofia päristiseim aines: mõistete loomine, mõistelise
maailma kujundamine on aegkondi olnud teoreetilise arutluse
sihiseadeks.37
Väide kehtib ka abstraktseima deduktsiooni puhul, kusjuures aga
ometigi jällegi,-- on loodud keskkond, mille rõhutatud hoitud
distants loob mulje dehumaniseeritud maailmast, kuid milles on siiski
inimene olemas, vaadelduna kui suurest kaugusest, olemise,
eksistentsi, elu vms koondavate tähistajate varjus. Vastav tendents
pole muidugi omane vaid filosoofilisele, kirjanduslikule, vms
valdkonnale, tegemist on siin pigem tajumisele ja tunnetamisele
olemuslikult ette-asetatud üldiseimate raamidega. Nõnda ei vahenda
esteetiline väljenduslik aktiivsus mitte vaid retseptiivseid muljeid
mingist asisest objektist, vaid siingi on ennekõike tegemist
afekteeritud kaemise tõlgendamisega estetistlikusse
väljenduskeelde. See on aistingute jätkuv tõlgendamine ja üha
uuesti tõlgendamine sõnadesse, värvidesse, helidesse ja kivisse.
Looming ei saa nõnda olla pelgaks seisukohavõtuks või arvamuse
avaldamiseks, s.o pigem kui uuesti nägemine ja taas äratundmine ja
selle vahendav jäädvustamine. Viimane tähendab siin ennekõike
seda, et tuleb anda möödalibisevale hetkele materjali kestvus,
rajada ühe möödunud hetke ülistuseks Monument38
Säärane "monument", mis võib koosneda vaid mõnest
luulereast ehk paarist pintslitõmbest, aga jäädvustab olulisema,--
tunde sellest, ja seda seniks kuni materjalil on püsi. Kunstiteosest
saab nõnda mälestusmärk igale väärilisemale kunagi olnud
hetkele ja samas, mõneti kui hoiaku väljendusena,-- saab see
tähendama ka tahtmist neid hetki, tundeid säärasena, alati
taas-kogeda. Just seda võibki aga tähendada Nietzsche tuntud
postulaat: "ewige wiederkehr des Gleichen",--
"samase igavesest taastulemisest". See väljendab
dionüüsoslikku jaatust ja elaani, tahet hävitada ja uuesti luua,
ning mis on vastandlik nn "apollonlikule"
esteetika-käsitlusele, mille jüngrid pürgivad täiustama ja
edendama ümbritsevat "ratio" tähe all.
Samas ei ole see keskne
vastas-seis ometigi vaid nii pealiskaudselt mõistetav Ratsionaalsus,
kui distinktse arutlemise oskus ja tahe, filosoofia peamise sisuna,
kohustab ka küsima kas ei ole kogu see konfrontatsioonne
vastakutiasetamine mõtlemisele tervikuna midagi seesmiselt omast,
midagi, mis peaks vahest ka millelegi täielisemale viima. Ehk
väljendades mõeldut Th.Adorno sõnul,-- vahest ongi
"filosoofia ülesandeks vastandatud tundmustest ja mõistusest
pigem üles leida nende ühtsus."39
Ühtsus, mis siinpuhul saaks. tähendama ennistatud puhtama
mõtlemise võimalust, ja mis ometigi, lähtumisi tollest kesksest
vastandatusest,-- intutiivne kaemuslikkus versus ratsionaalne
loogilisus,-- saab ehk evima seatud ka teatavat uudset kvaliteeti:
see on üldistavaima ja läbinägevaima mõistmise võimalus. Kogetud
hetkede mõõda-libisemine, nende korduv läbielamine loob loomingule
tarvilise väljapeetuima kontsentratsiooni õhustiku, tahtmine seni
öeldut ümber kujundada aga seab tollegi sunduse uudsesse kõlalisse
värvingusse, ning üldistav kujundirikas,-- tundmustest lähtuma
seatud mõtlemine,-- vormib ehk viimaks ka nõnda-mõeldut
sünteetilise tervikliku maailmapildi staatusesse.
____________________________________________________________________________________________
1.2.
Traditsioonilise
esteetika teooria
______________________________________________
Esteetika
mõistet on võimalik käsitleda õige mitmest erinevast, isegi
vastandlikust vaatepunktist lähtudes. Nõnda näiteks võib
esteetikat vaadelda esmalt kui pelgalt eri entiteetide n-ö
"ühendavat omadust", teatud hinnangulist atribuuti,
milline määratlus jätab aga fenomeni selgitavalt avamata, (kuigi
võib selle "ulatust" veidigi konkretiseerivalt
piiritleda). Teiseks võimaluseks on näha esteetikas filosoofia
haru, mis on omakorda jaotatav kunsti (ja/või ajaloo) filosoofiaks
ja esteetilise väärtuse ehk kauniduse 40
(või ilu) filosoofiaks. Esteetika säärasena, filosoofilisele
eksplikatsioonile allutatuna seadistab oma ülesandeks kas siis
kunsti kui fenomeni määratlemise tervikuna, või sellega seotud
spetsiifilisema probleemistiku, nt esteetilise väärtuse eripära
olemuse selgitamise, (s.t selle erinevuses nt moraalsetest
väärtushinnangutest); samuti: kas on ühtset kriteeriumit
esteetilise väärtuse üle otsustamiseks, lisaks nähtuse lähem
piiritlus ja seesmine jaotus, jms.41
Esteetika uurimisvaldkond jaguneb üldjoones kaheks: esteetika
filosoofiaks, mis astus kunatise ilu-filosoofia asemele ja
kunsti-filosoofiaks. Viimaseaegne areng vastava suunitlusega
filosoofias üldiselt ja samuti kunsti-uurijate ja -kriitikute
mõtlemises (eriti kirjanduse valdkonnas) on viinud teatava
konkreetse lähenemisviisi juurutamisele, mida võidakse pidada
esteetika mõistele rajaneva (sellest lähtuva) teooria võistlejana
või mis pürib isegi esteetika-filosoofia peamiseks käsitletavaks
valdkonnaks. Antud uut suundumust vastavas diskursuses on nimetatud
kriitika-filosoofiaks või metakriitikaks ja seda mõistetakse
filosoofilise teoretiseerimisena, mis pürib analüüsima ja
ammendavalt selgitama üksikute uurijate ja kriitikute töödes
esinevaid tõlgendusi ja kasutatud aksioloogilisi põhimõisteid.42
Esteetika mõiste
võidakse näitena määratleda kas nn "isetu adumise" (vrd
Kanti "isetus") või kaemuslikkuse mõistet kasutades, ning
antud nägemus on sellega lähtuma seatud nii nn "psüühilise
distantsi" teooriast (Bullogh) kui ka 18. sajandi
maitse-kontseptsioonidele rajanevatest teooriatest. Antud nägemus,
nn intransitiivsest (ehk "isetust") adumisest seadistab, et
eksisteerib vähemalt kaks teineteisest eristatavat tähelepanemise
elik adumise laadi, milledest üks peab olema leidnud käsitlust
esteetika mõiste määratlemisel.43
Väidetavalt tuleneb vastav eristus adumise valdkonnas aset leidvast
tähelepanu diferentseerumisest, üldiselt siiski oldakse seisukohal,
et nn "isetu adumise" teooriast lähtuma seatud esteetiline
teadlikkus ei võimalda esteetika objekti mõistelist määratlemist.
Nõnda peab see meetod mille abil püritakse määratlema esteetilise
objekti mõistet, olema oma karakteristikutelt fluiidne, paindlik,
mitmetahuline ja vägagi spetsiifiliselt suunitletud, et mõiste mis
seda meetodit järgides ehk ka püstitatakse oleks võimalikult
täpselt defineeritav44
Th.Adorno
käsitluse kohaselt seevastu on esteetika mõistetud kui tõe
ilmnemis-valdkond, on seda erandlikul ja eriomasel kombel. Esteetika
on võtnud osaliselt üle filosoofia kunatise pärusvaldkonna:
olemise (õieti küll: "eba-olemise") valgustamise ("eine
Erhellung des Wesens"). Nimelt ei vaja esteetika selleks
filosoofiliste mõistete liigmahukat pagasit. Esteetiline tõdelus
pole ka liialt otseselt ratsionalistlik, (vastandina üldisele
ideelisele plaanile); esteetika kui tõdeluse olemusse kuulub samuti,
et see ilmneb distinktses ja ühetises vormis.45
Sellegipoolest vajab esteetika eriomast terminoloogiat (või
mõisteid) viimaks loomingut reflektiivsemale tasapinnale, ning
saavutamaks komplekssemat väljendusvormi. Uudsed kunstifilosoofia ja
-analüüsi meetodid, samuti ilmnev võimatus omistada
esteetika-teooriatele universaalset loomust, tingivad nimelt selle,
et teatava universaalse hõlmavuse eeltingimusena oleks püstitatud
võimalikult kompaktne ja ammendav terminoloogiline pagas, mis
võimaldaks senist esteetika valdkonnas võimalikult adekvaatselt
käsitleda. Vastavat esteetikat pole aga võimalik niisama lihtsalt
üles-ehitada, kuna puudub üldkehtiv kunstimõiste, mille
kehtestamise teeb problemaatiliseks üldine olukord kus vastakuti on
seatud algse kunsti kultuslikud elemendid ja nüüdisaegse modernse
kunst pürgimused. Nimelt on ka esteetikas käibel rohkelt eri
kunstimõisteid, kuid iga uue mõistega kaasneb erinev tõlgendus,
mis komplitseerib üldist olukorda veelgi. Võib teha järelduse, et
universaalne esteetika-käsitlus on enamalt võimalik kui
konstruktsioon, mitte aga kui teooria, mis arvestab kõigi
kunstiliste fenomenidega. Üldkehtiva esteetika võimatus aga ei
tähenda esteetika kategooriate ja mõistete vahendusel aset leidva
mõtlemise välistamist. Th.Adorno jaoks ongi esteetika
olemuslikumateks tunnusjoonteks sõnastamatus ("das
Unsagbare") ja samuti ka teatav n-ö "mõistatuslikkus",
mille tulemusena vajab esteetika siiski ka reflektiivsemat,
filosoofilisemat lähenemist, toomaks sõnastamatu kõneluse
tasapinnale. Nõnda mõistetud esteetika vajab filosoofiat, mis
väljendaks väljendamatut, seda mis võib olla jäetud ka teadlikult
väljendamatuks.46
Adorno järgi on
esteetika tunnetuse vorm, ("Gestalt der Erkentnis")
mis tingib selle, et mõttelised konfliktid muutuvad kunstiteoses
immanentseteks stiili-probleemideks. Nõnda mõistetud kunst on
maailmas esineva negatiivsuse vahendatud tunnetus, vahendatud,
kuivõrd näiv maailm ei ole tegeliku peegeldus, negatiivse tunnetus
omakorda kutsub esile selle ületamise püüdlused. Usk igavestesse
tõdedesse on kui kimäär: nõnda mõistetud tõde on midagi mida
alati selgitama ja seletama peab. Seetõttu näivad enamik n-ö
"kõiksust" hõlmavatest filosoofilistest
kontseptsioonidest kuidagi ebatõelistena: vaid esteetiline
käsitlusviis näib olevat kutsutud tõde ühiskondlikult tasapinnalt
(puhta) tunnetuse sfääri ülendamaks, muutmata seda seejuures
pelgaks ideoloogiaks, kuna selle ilmnemine ei saa kunagi omandada
tegelikkuse iseloomu, samuti ei saa esteetika uurimisvaldkond
millaski tähistada (ühetiselt) tõsiolevat, see on pigemini
aimamise asi. Pelgalt aimatav tõelisus, mis muidugi ei samastu
teaduslike (verifitseeritavate) tõelisuse-kontseptsioonidega:
viimati-mainitud teadmise liik toob nimelt kaasa otse kombatava
kindluse, et miski tõesti ka nõndamoodi on. Aimamisi kujustab
tunnetav subjekt endale küll "tõesti-tõsi-olevat"
miskitmoodi ette, kuid ei suuda seda ometi tõestada, seetõttu ei
esita esteetiline lähenemine, vastandina teaduslikule kunaski
üheti-mõistetavaid tõendusi.47
Samas on
traditsioonilisel esteetikal filosoofiateaduste osana ka teatavam
spetsiifilisem funktsioon: nagu filosoofia üldse, ei piirdu ka ilu
filosoofia (s.t "algne esteetika") ainult tegelikkuse
tunnetamisega, vaid püüab mõjutada teatud konkreetses suunas ka
inimese maailmavaadet. Esteetika märgibki nõnda teadust meelelisest
tunnetusest, mille kõrgemaks eesmärgiks on esteetiliselt
väärtustatava filosoofiline mõtestamine.
Kogu tunnetusprotsessi käsitlemisel on traditsiooniline filosoofia
eristanud vastandamise käigus üksiku, erilise ja üldise
tunnetamist, kusjuures "eriline" omab teatavat vahepealset
positsiooni, olles siis vastavalt mitte enam üksik ega veel ka
(mitte)
üldine. Sama kehtib ka esteetilise teoretiseerimise vallas juba
antiigi mõttekatkeist saati: eristatakse just kordumatut selle
ainulisuses kui n-ö "üldistatud olemuslikkust." Teiste
sõnadega seisneb siin küsimus selles, et kogu esteetiline praktika
on eeskätt tegelenud just esteetiliselt väärtustavava
esilemanamisega selle ainulisuses ja erilisuses, seevastu aga
filosoofiline tõlgendus ainesest pürib üldistama nähtumust selle
abstraktsuse määras. Dialektilise põhiskeemi kohaselt võiks nõnda
seadistada, et esteetilise kujustamise aines eksisteerib
üksiknähtumustes ainulise
ja konkreetsena, misjärel see alles kujundatakse (kunstiliste
vahenditega) (millekski,
mis mõeldud?) osutamaks fenomeni
erilisuse määras,
ning filosoofia funktsiooniks on siinpuhul üldistuse kõrgeim aste--
esteetilisi nähtumusi käsitletakse siin üldisena.
Filosoofiline esteetika tunnetab teoreetilist kaunidust tema
üldisuses, pretendeerides esteetiliselt hinnatava mõistelisele
formuleerimisele ja teoreetilisele tunnetamisele.48
Mis puutub aga n-ö "poeetilisse esteetikasse",
s.t metafüüsilise estetismi
radadele osutava lüüriliselt filosoofilisse käsitlusse ainesest,
siis võib vahest väita, et mööndusena teatud loogilise ranguse
minetamisele on selpuhul vähemasti tegemist paljuskis kujundirikkama
lähenemisega, s.t tegemist on siin ennekõike stiili
küsimusega, kuna kauni määratlemised
luules jäävad alati filosoofia ja kunsti vahemaadele. Vastakuti on
siin seatud paradoksides metafoorsel kombel vahenduv nägemus
eksistentsiaalse lõhestatuse elamusest ja selle
verbaalsete-retooriliste väljundite vastakuti-asetamisest tulenev
pinge, mida ei anna aga kunaski kõrvutada ühetiselt ja
defineerimisi seadistava "olemuslikustamise" taotlusega.
Estetistliku lähenemise erandlikkus seisnebki siinpuhul ennekõike
just teoreetilise mõtestamise ühtesulatamises teemakohaselt
kujundirikkama ja stilistiliselt komplitseerituma väljenduskeelega.
Antud ajendid ei tarvitse olla alati isegi ühetiselt teadvustatud,
mingil määral on antud suundumus kaheldamatult ka kogu
kirjanduslikule-kunstilisele aktiivsusele paratamatult omane aga
rõhutamisi estetismi lahknevust
traditsioonilise esteetika radadelt võib kindlasti väita, et
esimesel juhul on tegemist vastavate tendentside selgema ilmnemise ja
distinktsema arendamisega, ning samuti ka nonde kohta käiva
teoreetiliste arutluste reflektiivsema eritlemisega. Eksistentsiaalse
kogemuse reflektiivne eritlus viitab samas ka teatavale vastavat
suunitletust peamisena iseloomustavale karakteristikule nagu seda
kahtlemata on selle subjektivistlik ajendatus, mistõttu ongi
estetistlik suhtestumine traditsioonilise esteetika ainesesse
mõistetav kui esteetilise maailmasuhtumise rõhutatult
isiksuse-keskne modifikatsioon, selle kaasuste vahetult
eksistentsiaalne läbielamine.
Individualistlikelt alustelt lähtuma seatud ja
subjektiivsuse kriteeriumitega kohandatud eksistentsiaalne
estetism võibki nõnda saada järgnevalt
esmalt tähistatud kui klassikalisele esteetika-teadusele (s.t
objektiiv-esteetilisest valdkonnast lähtuvale) otseselt vastandatud
personalistlikult reaktiivse reflektsiooni tarviline lähte-eeldus.
Tegemist on siin juba 18. sajandist lähtuva, kreatiivset aktiivsust
iseloomustava eripäraga, mis lähtumisi sellekohastest
pluralistlikeist kaanonitest seadistas, et ei eksisteeri enam mingeid
üldisi, objektiivselt tõsikindlaid kriteeriume ei
individualistlikus sfääris ega ka ühiskondlikus plaanis
teotsemiseks, mistõttu tekkis tarvidus kohandada indiviidi
maailmavaade subjektivistlikule nägemusele vastavaks.
Subjektivistliku maailmanägemuse kohaselt tõlgitsetud loojanatuur
on nõnda keegi, kes väljaspool ühiskondlikke institutiivseid
raamistikke, toetumisi ennekõike vaid iseenda subjektiivsele
visionaarsele nägemusele, loob teatud eraldiseisva imaginaarse
kunstilise maailma, praktilise elule vastanduvana. Sääraste
elitaarsete ja mõneti isegi antiühiskondlike pürgimuste mõju
sõltub aga omakorda sellest kuivõrd veenvalt ja originaalselt on
vastavad tendentsid igal konkreetsel juhul püstitatud, kuid peamine
on siinjuures tõsiasi, et nõnda suunitletud kreatiivsus tõmbas
vältimatult tähelepanu ka autori isiklikule elule, seega siis ka
subjektivistlik-eksistentsiaalsele sfäärile üldse.49
Rõhutades
subjektivistlikult eksistentsiaalsete elamuste ekskulsiivsust ja
elitaarsete metafüüsiliste visioonide ülimuslikkust kultiveeriti
esteetika valdkonnast järjekindlalt kõrgeim eluline väärtus. S.o
estetistlik n-ö "hierarhiline" (vrd: Nietzsche
mõiste "die Rang-Ordnng") eluhoiak “par
exellence”. Eksistentsiaalsete ekstreemsete kogemuste, nagu
võõrandatuse, mõttetuse ja ebakindluse tundmustest ja samuti
teravast distantseeritusest tavapärasest ühiskondlikust üldisusest,
ning omaksvõetud passiivsest reageerimisest eelnevale, pelgalt
elamusliku ainese vaatleja staatusest tulenevalt, kasvas
lõppkokkuvõtteks välja väga spetsiifiline, metafüüsika ja
esteetilise sfääri piirimail suundanäitav vaimne liikumine.
Säärasena on eksistentsiaalne estetism kahtlemata äärmiselt
mõjurikas ideeajalooline liikumine, mis paljuski, olgugi tihti ka
konsekventselt teadvustamatul kombel, on suuresti kujundanud
euroopalikke mõttesuundumuste teid viimastel sajanditel. Üheks
keskseks eristamise aluseks olevaks kriteeriumiks on antud
kirjutamise juures, võrreldes varasemate esteetiliste käsitlustega,
eristada estetism distinkselt kui konsentreerituim vastavasisuline
maailmavaade, mis rohkem kui mingi muu ühiskondliku teadvuse vorm
kujutab endast esteetilise maailmasuhtumise eriliseimat ja
väljapeetuimat kategooriat.
Esteetilist tunnetusviisi
iseloomustab selle aksioloogilise suunitletuse kõrval samuti ka
tolle läbivalt assotsiatiivne loomus, s.t küsimus sellest kuidas
tajutav nähtumus (ehk objektiiv-esteetiline aines), mis on iga
esteetilise suhtestumise objektiks, seostub teiste paralleelsete
valdkondadega. Selleks on nt hinnanguline ehk aksioloogiline antus,
mis on orienteeritud otseselt väärtustele, millest tulenevalt võib
siis traditsioonilist esteetilist teoretiseerimist defineerida kui
filosoofilist õpetust esteetilistest väärtustest; täpsemini: s.o
uurimus tegelikkuse esteetiliste omaduste peegeldumisest.50
Aksioloogilisus väljendub emotsionaalse hindamise kaudu, kuid ei
piirdu sellega ometigi, pigem on siingi tegemist teatava
sünetetistliku üldistus-taotlusega, milles on kokku sulandunud kõik
isiksust konstitueerivad mentaalsed võimed, tervikuks on liitunud
nii meelelisuse afitseeritud kaemuslikud nähtumused ja aistinguline
aines, ning samuti teisalt: emotsionalistlikult mõistetud
intellektuaalne aktiivsus, s.t seda moodustavad tahteline ja
ettekujutuslik osis. S.o tunnetuslik-hinnanguline suhe, mis kutsub
esile konkreetselt suunitlevaid meelelisi kujundeid, seega siis:
estetistlik suhtestumine ümbritsevasse lähtub meelelis-kujundlikust
ainesest ja modifitseerib sellest ideelis-emotsionaalsete
relatsioonide vahendusel äärmiselt omanäolise ja intellektuaalselt
rafineeritud elamusliku tõelisuse-kogemuse. Oluline on siinpuhul
just mainitud konstitueerivate ajendite vastastikune ühtsus, ning
nõndasamuti ka, eelnevast vahetult tulenevalt,-- sellekohase
suhtestumisega väljendatud positiivne meelsuse laad, tegemist on
aktiivse ja jaatava lähenemisega, nähtumusliku meelelisuse
tunnustamisega selle hinnatavaimate konkreetsete avaldumis-vormide
kaudu.51
A.Camus rõhutab siinjuures veel ühte kesksegi tähendusega
sõlmküsimust:
"Liiga vähe on rõhutatud seda
meelevaldsust, millega igivanast ajast saati on vastandatud
kunsti ja filosoofiat. Kui seda vastandatust püütakse liiga
sõnasõnalt mõista, moondub see tingimata. Kui aga piirdutakse
lihtsalt tõdemusega , et neil kahel distsipliinil on kummalgi oma
eriline õhkkond, siis see on kahtlemata õige, aga ebamäärane.
Ainus vastuvõetav argumentatsioon põhineb vastuolul, mis ilmneb oma
filosoofilise süsteemi sisse
suletud filosoofi ja oma loomingu ees
seisva kunstniku vahel. Aga see kehtib
ainult teatavate kunsti ja filosoofiavormide suhtes /.../ Kunsti
hetkeline täiuslikkus ja tema lakkamatu uuenemisvajadus on
tegelikult ainult eelarvamus. Sest ka kunstiteos on
konstruktsioon..."52
____________________________________________________________________________________________
1.21.
Esteetika
mõiste kujunemine
______________________________________________
Järgnevalt
on peamisena käsitleda võetud traditsioonilise filosoofilise
esteetika probleemistik, esmalt vaadeldes esteetiliselt väärtustatu
piiritlemise katseid nende jätkuvas ajaloolises teisenemises
antiigist uusaega, selleks, et piiritleda alustaval kombel mõned
kesksed esteetika ainest konstitueerivad uurimis-põhimõtted ja
sellekohane mõisteline pagas, ning luua sellega hilisema
teemakohaste käsitluste vaatlemiseks sobiv taust, kujundamaks
visandamisi välja vastavast ainesest otseselt johtuv ilu- ja
kunstiväärtusi hindav teoreetiline eluvaade, seega siis: estetism.
Seejuures on oluline märkida, et varasemate sajandite
vastava-aineliste nägemuste vaatlemisel on lähtutud ennekõike just
hilisemale eksistentsialistlikule filosoofia- ja
esteetika-käsitlusele omasest lähenemist; täpsustavalt: on
taotletud teatavat konkreetset sünteetilist üldistust skaalal
estetistlik elutunnetus ja eksistentsiaalne tõlgendus sellest.
Antiigi nägemus seadistas üldiselt "kauni"
tingimatuks eripäraks selle propotsionaalsuse ja selle n-ö
"tulemuseks" meeldivuse tunde, mis kaasub antud nõuetele
vastava objekti jälgimisega.53
Platoni mõtlemises
kuulub "kaunis" ideede hierarhia tippu, hüvelisuse idee
lähedale. Tolle väärtuse adumine seatud prioriteediks, nõnda nt
sõnadega: "...siis kui üldse on elu
elamist väärt, kui näha saada kaunidust ennast".54
Samas sellegi nendinguni jõutakse vaid käänulist
rada pidi,-- esteetiliselt hinnatava äratundmisele ühes objektis
järgneb selle adumine mitmuses, siis fenomeni abstraktne mõistmine
ja viimaks, isegi müstiline nägemus kõige aluseks olevast --
"vormist" ('eidos')
endast. Viimase kohta on öeldud, et nn "ilu vorm'' ainsana
kõigist vastavaist ilmneb nii nagu see "reaalselt on",--
s.t vaid esteetiliselt väärtuslik on adutav kogu oma totaalsuses.
Nõnda sofistidele vastu astudes eristab Platon "kauni"
mõistena pelgalt "meeldivast", (vrd hilisem eristus: "ilu"
versus "kasulik")--
lähtudes seejuures oma ideede-õpetusest: miski on kaunis niivõrd
kui vastab kauniduse ideele, on harmoonias heiastatava "Ideega"
igal üksikjuhul.55
Tolle üldiseima harmoonia konkreetsemaks vasteks
on aga nõnda seadistatud ideaalne sümmeetria, mis avalduvat otse
vältimatult kauni objekti konkreetses antuses, harmoonia ideaalsega
ei võigi avalduda ebasümmeetriliselt, tegemist on suhtestatud
vastavusega. Ehk siis: kunstiteos on kaunis niivõrd kui selle
valmistamisel on silmas peetud sellele vastavat ideed.56
Peamiseks Platoni esteetikas aga veendumus, mida
hilisemad on põhjanud-põhjendanud nn "objektiivse ilu teooria"
nime all ja mis tegeleb küsimusega mis nimelt teeb asjad või
ilmingud kauniks, mille läbi nad saavad kauniks, s.t "kaunis
kui niisugune", ehk siis: "kaunis iseeneses", ehkki ka
see seisukoht on vastuoludest varjutatud. Dialoogis "Pidusöök"
iseloomustatakse toda erandlikku fenomeni nt sõnadega: "...ilu
oleneb igavesti, see ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane..."57
Seda igavesti, igal tingimusel õiget, absoluutset kaunist
käsitletakse päevselgena, puhtana, segamatuna, s.o "jumalik
ilu", s.t kaunist kui fenomeni käsitletakse isikupäratu
ideaalse algena, ning millega on püstitatud ka esteetilse
probleemistiku metafüüsiline lähte-eeldus. Siinpuhul on tegemist
nähtumuslikust paljususest analüütilise eristamise teel eraldatud
abstraheeritud olemuslikkuse ülimuslikustamisega, mis destilleerib
fenomeni ilmnemise mooduse selle konkreetsetest avaldumisvormidest.
Ülimaks seatud ideele vastavalt on eristatud veel fenomeni ilmnemise
erinevaid astmeid,-- suhtelist ja absoluutset ilmnemise moodust,
samuti on siin hüljatud pelgalt meelelised kriteeriumid
otsustamisel, ning kehtestatud nõue, et kunstiteos peab evima
seesmiselt ühtset (orgaanilist) ülesehitust. Samas Platoni arvates
kunst ise-enesest, aga pea taunitav, kuna lisamas vaid pettekujutelmi
varjutatust, n-ö "koopia koopiast", millega võivat see
aga osutuda moraalselt/kasvatuslikult eksitavalt "õõnestavakski".
Aristoteles
seevastu rõhutas rohkem mõistete kaunis ja hüvelisus lahknevust,
kuna esimene ennekõike vaid atribuudiks, teine väljendamas seevastu
mingit tegevust (kui n-ö "liikumist"), s.t on "vajalik,
et oleksid samased kaunis ja olemine kaunina". Kaunis on seotud
kvantitatiivsete ja ruumiliste seaduspärasustega, ning see
määratletakse omaduste põhjal nagu nt korrastatus (''taxis''),
sümmeetria ('symmetria') ja määratletus ('horismeon').
Millega on samas juba öeldud, et "kaunis" seostub
ennekõike just aistingulise materjaliga.58
Samuti peab see olema aina "õiges mahus", s.t tervikule ei
või midagi lisada ega sealt midagi eemaldada muutmata selle
seesmiselt korrastatud ja "suunitlevalt piiritletud"
ühtsust. Esteetiliselt väärtuslik on nõnda nähtult midagi
sõltumatutki, ümbritsevast ärarippumatu loomusega ja
"eneseküllane",-- paljususest moodustunud ühtsus,
tervik.59
Kriteeriumiks, mille põhjal otsustada sobivaima "määra"
üle on igal üksikjuhul mõõtuandvaks hinnatava objekti vorm.
Antud mõiste on Aristotelesel mõistetud samuti objekti
konstitueerivana, (nagu Plato idee)-- vorm on "asja mõte",
eesmärk ('telos') kuulub nõnda ka esteetika valda.60
Peamisi pooldavaid hinnanguid kutsub esile tragöödia ja ka muusika.
Viimane täitvat üheaegselt nii mängulisi/kasvatuslikke ('paideia')
ja n-ö "ülendavaid" ('katharsis') funktsioone,
teisalt oli aga oluline lihtsalt ka n-ö "meele-lahutuslikel"
('diagoge', 'anapausis') põhjustel. Üldiselt Aristotelese
nägemus küllalt lähedane Platoni omale, see ei ole mitte midagi
konstruktiivselt uut, vaid pigem kui poleemika eelnevaga ja on nõnda
siis kui üks varasem esteetilise elamuse analüüsi katse, lahutades
selleks nähtumus osadeks ja rõhutades samas nonde eri osade
olemuslikku ühtekuuluvust.61
Otseselt lähtub Platoni
ideedeõpetusest aga Plotinos, ligi viis sajandit hiljem, ja
näib, et suures osas väitlemisi just aristotelliku arusaamaga,
tegemist on siin n-ö platonismi restauratsiooni katsega. Plotinose
filosoofia oli Platoni vastava derivaat, kus viimase õpetuses
peituvad müstilised alged oli arendatud 'ad absurdum'.
Otseselt müstika valda kuulub aga väitmine, et keeleliste
vahenditega on võimatu ammendavalt selgitada, mis tegelikult
sellesse visionaarsesse maailmapilti kuulub, müstilised tõdemused
väidetakse olevat sõnul-seletamatud, mistõttu rõhutabki Plotinose
agnostitsism, Platoni filosoofiast suuresti otsesemalt, aistingulise
maailma illusoorsust.62
Nõnda näiteks vastustas Plotinos järjekindlalt Aristotelese
maksiimi, mille kohaselt esteetiliselt hinnatav olgu ennekõike
sümmeetria seaduspärasustele vastav: osade kooskõlast sündiv
täius on tema arvates paratamatult varjutatud pelgast summaarsest
liitmisest johtuvast küündimatusest. Ideaalne esteetiline väärtus
seevastu peaks olema midagi olemuslikult terviklikku,-- kuna ka
"Idee" on oma alustelt lähtudes mõistetav kui "jagamatu
tervik", mille kirjeldamisel saavat kasutada vaid atribuute
nagu-- särav, hiilgav, vms, ning millest Plotinos siis tuletab
eelkäijate nn "sümmeetria-teooria" kriitika. Teisalt
rõhutanud Plotinos eriti,-- erinevalt sellega oma eelkäijaist,-- et
inimese hing samuti esteetilise elamuse kujundamisel kaasategev,
kuuluvat seegi ju ühe eristunud osana 'Psyche'na mõistetud
sfäärilisuse sisse, mis ainsana võimaldab heita pilku tagasi
tõelisele maailmale, (hinge kaudu on inimene endiselt seotud
'Hen'iga). Nõnda on aga esteetiline elamus Plotinose
tõlgenduses seotud ka "meelde-tuletamisega" ('anamnesis'),
mis on tähelepanuväärne, seoses eriti oma hilisemate
edasitõlgendustega, kuna 'anamnesis' mängib olulist osa
fantaasiat puudutavais teooriates. Antud tõdemus lähtub Plotinose
üldisest veendumuslikust tagapõhjast, s.o täiuslikust "Ühest"
('Hen') emantsipeeruva kosmeoni'i graduleeritud
loomusest. "Kaunis" ülima positiivselt kirjeldava
adjektiivina reserveeritud tolle ülima tõelisuse iseloomustamiseks.
S.t arusaam, mille kohaselt nähtumuslik paljusus on taandatav n-ö
tunnetamatule "ühtsele alusele", mis ilmnevat ideelise
olemise vormis-- "“nous",-- (s.o 'logos'es
ilmnev "maailmamõistus"), mis omakorda vahendatud 'psyche'
kaudu aistitavaks.63
Viimase kaudu saab siis Plotinose järgi inimene hetkeks, "pimestava
sähvatuse valguses" aimu tõelisemast ja tegelikumalt olevast.
See kogemus nimetataksegi siis "kauniks", s.o idee
"ilmnemise mooduseks", kuigi nõndanähtu on ometigi vaid
osake tollest isegi juba vaid "moonutatud tõelisusest".64
Järgneva milleeniumi
"eestkõnelejaks" on aga siia valitud Aq.Thomas, kes
omakorda seadis kilbile aristootellikud maksiimid. Kristliku
teoloogia raamides sai Aristotelese filosoofia oma kõige mõjuvama
väljenduse just Aq. Thomase töödes. Seda igati
hilis-hellenistlikule (nõnda ka Plotinos) ja keskaegsele
maailmapildile kohaselt, kus n-ö "legitiimsuse raskuskese"
oli asetatud väljapoole horisontaalset, inimlikku mõõdet; ilu,
sarnaselt teiste ülivõrdeliste atribuutidega oli aga seatud osutama
vertikaalselt transtsendentsele. 65
Esteetiliselt hinnatav on ennekõike õigete proportsioonidega
('consonantia'), samuti meeleliselt nauditav, s.t siis ka, et
saavutamis-väärne, millega on esteetiline väärtus siis järjestiku
tõlgendatud esmalt meeleliselt adutavaks, siis mõneti samuti
aksioloogiliselt hinnatavaks ja viimaks ehk ka ihaldatavaks, s.t
saavutatavaks objektiks. Eelnevaga osalt kattuvakski nõudeks on
täiuslikkus, terviklikkus ('integritas'), mis on eraldi
väljatoodud ilmselt esimese omaduse üht erilist tahku rõhutamaks;
samuti ka kohane proportsioon ja selgus.66
Järele-andmiseks "ajavaimule" on aga kahtlemata väide,
mille kohaselt on kaunis aina ümbritsetud mingist ebamaisest särast
(''claritas'').67
Religioossetele kreedodele igati vastavalt on aga seadistatud, et
inimlik antus alati ka vaid piiratult olev, tingimisi esinev, lõplik
ja kaduv, mistõttu on kauniduse adumine Thomase järgi alati seotud
teatud melanhoolia ja kurvameelsusega. Seega ei ole aristotelliku
traditsiooni tarvis eksisteeriv esteetiliselt hinnatav alati vaid oma
paljususes, s.t on erinevaidki kriteeriumeid ilusa määratlemiseks,
millega on samuti öeldud, et see pole vaid intuitiivse "taipamise
asi". Inimlik ilu on aga Aq.Thomase järgi kehalise ja hingelise
antuse täiuslik kooskõla, kuigi hingeline poolus on loetud
tingimusteta primaarsemaks. Millest aga on sugenemas üks ise-enesest
olemuslikki eristus, ja nimelt-- ülim kaunidus on ennekõike
moraalne, millega on, (erinevalt varaseimaist käsitlusviisidest),
tõmmatud selge eraldusjoon esteetilise ja moraalse hinnangulisuse
vahele-- moraalselt hüveline on saavutamisväärne, seevastu
esteetiliselt kaunis vaid väärilisim n-ö "vaatlusobjekt".
Toodud eripära ei hõlma aga n-ö "jumalikult kaunist olevat
sfääri" kui igavesti kestvat, ainuvõimalikult täiuslikku
olemist, mis hõlmavat kogu väärtustatava sellele omases ühtsuses.68
Ülevaateliselt võib siinkohal väita, et nii antiigile,
hellenismile kui ka keskajale iseloomulikule esteetika probleemistike
käsitlemisele oli omaseks teatava keskse tähendusega faktor, et
adutava kauniduse ilmnemise alused nähti peituvat milleski n-ö
"nähtumuslikule" vastanduvas.69
Samuti oli kogu senivaadeldud perioodile omaseks, et--
esteetiliselt väärtustatu aluseks olevat (nt ideid, vorme) mitte ei
loodud teadlikult, vaid need pigem kui alles "avastati",
millest johtuvalt iseloomustab selliseid arusaamu mõnetine jäikus,
elik piiratus, s.t antud juhul puudub igasugune paindlikus erinevate
hinnanguliste kriteeriumite rakendatavuse osas.70
Nähtub see juba tõigastki, et ei antiigis ega keskajal polnud
püstitatud kunsti kui fenomeni mõistetki, rääkimata esteetika kui
terviku käsitlemisest.
Teisiti
oli aga renessance'i ajalõikes, kus vastakaid teooriaid ja
suundumuste manifestatsioone tärkas ridamisi. Kuigi, veel 15-16. saj
valitses varaseimate esteetika-käsitluste tugev mõju, mille
põhjuseks oli osalt ka antiigi ja keskaja esteetika-kontseptsioonide
vastavus, mistõttu kohtas antiigi vastavat pärandit tõlgendavalt
ümber-väärtustav uudne mõtteviis, tihtipeale vaid juba
skolastikute poolt kuulutatud tõdesid.71
Samuti olid antiiksed autoriteedid oma mitmeti tõlgendatavates
väitmistes õige lihtsasti-kohandatavad hoopis vastanduvategi
veendumuste põhjendamiseks. Hilisem esteetika-teooria areng ongi
paljuski määratletav kui üha ortodokseeruva n-ö “klassitsistliku”
lähenemise, ning sellele oponeerivate uuenduslike pürgimuste, nn
“romantismi” vastastikune poleemika.72
Järgneva, 17. sajandi tunnusjoonteks käsitletava diskursuse
raamides sai mõningate kesksete mõistete üleskerkimine, samuti
teatavad intellektualistlikud pürgimused (J.Locke), ning otseselt
ratsionalistlikud tuletised ainesest (Leibniz).73
Filosoofiline opositsioon klassitsistlikule lähenemisele toetus 17.
saj samuti nt Descartes'i, Spinoza, Hobbes'i, jt kirjutistele, kes
üldiselt pidasid kaunist tundmise ja fantaasia pärusmaaks,
mistarvis ei saa olla mingeid jäiku reegleid ja millest otseselt
tulenevalt puudus antud mõtlejail ka süstemaatilisem käsitlus
kunsti fenomenist. Samuti rõhutasid mainitud üldiselt ja igal
üksikjuhul eraldi ka esteetilise elamuse relatiivset loomust, olles
nõnda hilisema subjektivistliku kunstiteooria varajasteks
eestkõnelejateks. Antud filosoofid olid ennekõike huvitatud
inimloomusest, selle suhtestumisel objektiivsesse aistingulisse
maailma. Vastav esteetiline koolkond ei olnud eraldiseisev fenomen,
vaid laiema filosoofilise suundumuse osa, mis sai oma alguse 17.
sajandil valitsenud huvitatusest tunnetuse loomuse ja piiride
järele.74
Esteetika tänapäevase
mõiste formuleerijaks sai Baumgarten, seda alles 18.
sajandil, tuntud peamiselt kui Leibnitzi ja Wolffe'i käsitluste
populariseerija, kelle peamine roll oli siiski panna alus
filosoofilisele esteetikat käsitlevale diskursusele.75
Lähtudes Wolffe'i käsitlusest eristas Baumgarten
tunnetus-protsessis mõtlemise pelgalt tajumisest (kreeka eeskujul:
''aistheta'' versus ''noeta''),-- paigutades esteetilise
elamuse akti saamise üheselt aistingulise poolele. Seda selleks, et
võimaldada selgitavalt avada noid "põhjuseid", mis on
eeldused kauni kogemuse sünnile. Esteetika aineseks on "meelelised
faktid" (versus antiigi "mõttefaktid") ja
uurimisobjektiks "prefectio cognitionis sensitivae qua talis"
("meelelise tunnetuse täius kui niisugune"). Liigitades
esteetilise elamuse sensitiivse tajumise valda kuuluvaks, kohandas
Baumgarten aristotelliku maksiimi kauni kunsti n-ö
"eesmärgi-pärasusest", nimetades kaunist "sensitiivse
tajumise täiuseks"(''prefectus''). Samas
on siin ennekõike tegemist sünteesiga: liites eelnevaga Plotinosel
ja Aq.Thomasel esinenud "särava kirkuse" kontseptsiooni,
nimetas Baumgarten kauni elamust nn "eksitavaks kirkuseks"
("Irritirende Klarheit"). Induktiivne loogika viivat
abstraktsioonide ja sealt vältimatult mõistete
moodustamisele, milledes esteetilis-loogilises tähenduses
võrdsustuvad metafüüsiline ja subjektiivne tõde.76
Baumgartenile oli hinnangulisus (''iudicum'') nähtud kui
võime tajuda objektide täiust ehk ühtsust selle paljususes. Täiust
võidakse tajuda kas spetsiifiliselt (intellektuaalselt) või siis
irriteerivalt (sensitiivselt), viimane aga ongi võrdne hinnangulise
"maitsega". Säärasena on uudseks
probleemi-seadeks ka küsimus sellest, kas esteetilise elamuse puhul
on tegemist ennekõike "subjektiivse" või siis--
"objektiivse" kogemusega. Baumgarteni vastus kõlab: miski
on kaunis eelkõige seetõttu, et omab teatuid n-ö "väliseid"
objektiivseid entiteete, mis aga samas on ka niivõrd kompleksne oma
toimelt, või siis liialt ebamäärane ja irriteeriv, et seda
tajutakse vaid subjektiivse meeldivuse tunde näol.77
Sama rida jätkas ka
18.sajandi briti esteetika eestkõneleja D.Hume, kelle arvates
oli esteetiline elamus samuti ennekõike "tundmise asi".78
Peamiseks Hume käsitluses oli see, et mainitud autor lahknes oma
teooriates varasema kauniduse filosoofia n-ö "käidavatelt
teedelt", pidades olulisemaks fenomeni empiirilist analüüsi,
mis kahtlemata "sillutas teed" hilisematelegi
vastava-suunalistele ponnistustele. Hume'i nägemus
"maitse-otsustuste" probleemi eritlemisel ei too küll
midagi sisuliselt uut briti (18. saj) esteetika-käsitlustesse, kuid
antud autori käsitlus rõhutab eriti just empiirilise käsitlusviisi
tähtsust antud probleemi eritlemisel, samuti on antud küsimustiku
käsitlemisel eriti rõhutatud just relativistliku lähenemise
osatähtsust. Esteetilise problemaatika antud suunitletus ei allu
Hume'i järgi ratsionalistlikule ja intuitiivsele analüüsile vaid
on seatud piirduma antud küsimuste käsitlemisel avalduvate
empiiriliste reeglipärasuste skematiseerimisega.79
Teiseks uuenduslikuks punktiks, oli omanäoline seadistus, mille
kohaselt esteetiliselt hinnatav on, nagu öeldud, ennekõike maitse
asi, ja seega ka midagi aistinguliselt tajutavat. Sarnaselt
Baumgarteniga Hume'i sisuliselt samastas mõlemad mõisted, kuigi
viimane arendas teemat põhjalikumalt. Nõnda nt ilmneb, et kui
Hume'i kombel asuda lahkama "hinnangulise maitse"
toimemehhanisme eksisteerib teatud paradoks kauni hindamise
tajumuslikus protsessis. Ja nimelt järgmine: kuidas on võimalik
seletada individuaalse hinnangu ja "kauni" kui n-ö
"üldmõiste" vahelist võimalikku lahknevust? Esteetiline
tunnustus on küll üheltpoolt "maitseküsimus", aga ometi
on see ka midagi, mis on tõeliselt kaunis. Otsest vastust
keeldub Hume nõnda tõstatunud küsimusele andmast, viidates
asjaolule, et ei ole võimalik igal üksikjuhul öelda, mis
konkreetsetes omadustes peitub vaatlusaluse "objekti"
kaunidus, kuna tõenäoliselt on sääraseid "üksikomadusi"
võrdlemisi suur hulk.80
Samas nähtub eelnevastki, et Hume jaoks ei olnud objektile omased
entiteedid kuidagi samastatavad neile omistatud hinnangutega, s.t
aksioloogilisus on vastakuti seatud epistemoloogilise
probleemiseadega. Kaunis ei ole kuidagi objekti iseloomustav omadus
kuivõrd pigem, (sarnaselt nt värvidele), leiab selle tajumine
sõnasõnalt aset "vaataja silmas". Täpselt nõnda nagu
mingi konkreetne väline ärritaja tingib millegi "äratundmist"
nt punasena, nõnda samastatakse too punane värvus, kujuteldavas n-ö
"vaimusilmas" millegi meeldivaga. Ajendid, mille alusel
miski kaunina pjedestaalile tõstetakse on Hume'i järgi
passionaarset laadi, selle keskse eristusega, et esteetiline (ja ka
eetiline) hinnangulisus kuuluvat nn "rahulike kirgede"
kilda, millele vastandub siis "pragmaatiliselt orienteeritud"
passionaarsus ja milledest lahkneb teaduslik "tõetunnetus".81
Üldiselt on Hume'i käsitluse hilisem kriitiline eritlus osutanud ka
tolle paljudele nõrkadele kohtadele, nõnda nt on kauni adumine
kindlasti midagi enamat kui värvide retseptsioon. Samuti on
küsitavaks ka arusaam, mille kohaselt oleks võimalik kuidagi
määratleda mingit nn "maitse standardit", s.t, et teatud
rangetele kriteeriumitele vastav hindaja võiks tingimisgi
välja-selgitada nt kunstiteose "objektiivse" väärtuse.
On nimelt õigustatum väita, et kaunidus on midagi, mida millaski ei
või kuidagi "tõestada".82
Nõnda just arvas näiteks
I.Kant, kes väitis, et esteetiliselt väärtuslikku ei ole
võimalik kunaski hinnata mingite n-ö "üldkehtivate reeglite"
kohaselt, ehk siis: "... kõigis otsustustes, milles me
midagi kauniks tunnistame, ei luba me kellegile teist arvamust..."83
Kant käsitleb esteetika ainest pea-asjalikult oma teoses
"Kritik der Urteilskraft",84
kus on lähenetud esteetilisele probleemistikule selle
avaraimas tähenduses, kuna hindamisvõime säärasena on
esteetilisele hinnangulisusele aluseks. Hindamise võime on jaotatav
omakorda vähemalt kaheks: s.t siis määratlevaks ja reflektiivseks,
esimese kohaselt alistatakse paljusus mingi, nt mõistelise ühtsuse
alla ("logische Urteilskraft") ja teisel puhul, mil
erinevus suhtestutakse meeldumuslikult s.o nn "esteetiline
hindamisvõime". Samas ei märkinud sõna "esteetika"
Kantil sama mida nt veel Baumgartenil, see ei olnud midagi pelgalt
aistitavat, vms, Kanti käsitluses tähendab esteetiline
subjektiivset tõdeluse liiki.85
Edasist liigendab veel arusaam, mille kohaselt subjektiivne
hinnangulisus oma n-ö "väitmistes" jaotatav vähemalt
kolmeks aistinguliseks ja hinnanguliseks kriteeriumiks (millede
eristamise aluseks saab loetud "meeldivus"), ja n-ö
"maitse-küsimusteks" (kaunis, ülev), mispuhul on
liigituse aluseks postulaat, et kaks viimast eeldavad oma kehtivuse
osas teatavat konsensust, kui esimene on veel pelgalt füsioloogiline.
Kanti järgi toimivad esteetiliste maitse-otsustuste kujundamisel
harilikud kognitatiivsed võimed, (mis on objektiivsete hinnangute
kujundamise garandiks), ebaharilikul viisil, s.t ei funktsioneeri
tavapärasel viisil vaid suhtestuvad pigemini agonaalselt.
Kognitatiivsus tähendab siinkohal aistimis-võimet ja oskust
opereerida mõisteliste ühikutega, mängulisus ilmneb just mainitud
osiste vaheline harmoonia, millest omakorda johtub esteetilisest
vaatlusest sugenev üldkehtiv meeldumuslikkus.86
Esteetiliselt hinnatava eristamise aluseks on lõbutundega ("das
Lust") seonduv, kusjuures: kaunis ei ole pelgalt "meeldiv"
("angenehm"), vaid seostub selle teatud eripära
nagu n-ö "subjektiivne objektiivsus", samuti selle
seostatavus meelehea just sääraste spetsiifiliste entiteetidega
nagu "ülev", "kaunis".87
Samas: "... kaunis on see, mis põhjustab meelehead juba
ainuüksi hindamise käigus (mitte aistimis-protsessi tulemusena, ega
ka mõiste vahendusel)".88
Selle ütelusega on vastu-astutud ka traditsioonilisele nn
"objektiivsele esteetika teooriale", mis alates antiigist
rõhutas, et kaunis peab olema harmooniline, terviklik, särav
ühtsus, vms. Kant küll ei eita noid nõudmisi, kuid teeb ühe
leksikaalse eristuse nimetades toodud kriteeriumitele vastavat nn
"sõltuvaks kauniduseks" (''pulchritudo adhaerens''),
kuigi esineb kahtlemata pelgalt ka esteetilise "maitse"
põhjal väärtustatavat, s.o nn "vaba ilu" ("pulchritudo
vaga"), seega on toodud eristus osaliselt piiritletav
loomuliku-loodusliku ja 'techne'i abil konstrueeritava
eraldusjoonel. Samas ei kuulu aga ka esimese kategooria termin
"kaunis" siiski mitte üheselt reglementeeritava kilda,
seda ei hinnata pelgalt reeglite vahendusel, s.t kuigi kauni
ilmnemine teatud seaduspärasustest "ärarippuval" kujul
leiab aset teatud abstraktsete mõisteliste kriteeriumite
vahendusel, ei sõltu ometigi (säärasegi) kunstiteose ilu
täiuslikkus pelgalt noist seadumustest, otsustavaks on sellelgi
puhul kogetav meelehea tundmus. Hume'i "maitse-paradoksi"
lahenduseks pakub Kant ülaltoodud eristust: kaunis versus
meeldiv; mõlemad rajanevad tundmisel, aga esimest eristab
teisest sellega seostatud "üldise kehtivuse" nõue.
Meeldiv ei saa olla üldkehtivaks kuna see rajaneb aistingulisel, mis
iseloomustatav just oma multivalentsuse määra poolest, (kuigi ka
meeldivaks hinnatu on Kantil siiski mõistetud esteetilise
fenomenina).89
Kaunis-olev on seevastu aga mõistetud kui "tunnetusvõime
vaba ja harmooniline mäng". Mõistmaks nõnda seadistatu
tähendus on vaja meenutada, et Kanti järgi on tunnetusvõime
liigendatav ettekujutluseks ("Einbildungskraft") ja
arusaamiseks ("Verstand"), esimene neist loob teatud
nn intuitiivse üldpildi vaatlusalusest objektist, ning mille aruline
osis samas kohandab üldiselt aru-saadavaks mõistete vahendusel.90
Samas erineb väärtustav hinnangulisus olemuslikult pelgalt
n-ö "vaatlus-otsustustest" ja seda just oma meeldivusliku
orienteerituse tõttu, teisalt ka säärase protsessi teatud erilise
kvaliteedi poolest, mida võiks tinglikult tähistada ka agoonilisuse
suunitlusena. Seega, üheltpoolt mängulisus ja kergus, s.t fantaasia
vaba mänguruum ja teisalt arusaamise vajadusest johtuv mõistelise
üldistamise tarvidus, mis moodustavatki vastastikuse harmoonilise
sümbioosi vormis millegi kauniks tunnistamise epistemoloogilise
tagapõhja. Fenomeni n-ö "meeldivuslik orienteeritus"
tulenevat aga asjaolust, et just selliseid tundmusi äratavat iga
"eesmärgi saavutamine" otse vältimatul kombel, eriti veel
kui see saavutatakse ootamatul kombel. Millega pole aga mõeldud
ihaldatu saavutamist vaid pigemini on siin tegemist teatava
aistingulise aktualiseerimis-protsessi iseloomulikku lõpptulemusega.
S.t kaunis objekt saab küll mõistetud just säärasena, aga
ilma, et seejuures selle olemust püütaks kuidagi mõistete
vahendusel ammendavamalt avada.91
Kanti käsitluses saavutab õpetus väärtusotsustuste
süsteemist suuresti oma kulminatsiooni, omandades teatava
subjektiviseeritud sünteesi-taotluse iseloomu, mis paradoksaalsel
kombel siiski apelleerib objektiivsetele kriteeriumitele.92
Otseselt lähtus Kanti käsitlusest nt A.Schoppenhauer,
lisades sellele, esteetika küsimusis, kohati ohtralt n-ö
"romantilise platonismi" värvingut.93
Schoppenhauer oli arvamusel, et objektis sisalduv kaunidus ei eelda
midagi objektilt endalt vaid üksnes sobivat "vaatamise viisi".
Üldiselt on kaunidust peetud siiski väärtuseks, mis on seotud nii
objekti kui vaatlejaga, täpsemini,-- on seotud objekti teatud
omaduste poolt esile-kutsutud meeldivuse tundega vaatlejas.94
Schoppenhaueri jaoks pole kunsti vaatleja enam indiviid, vaid puhas
tunnetav subjekt, kes on vaba tahte ja aja kammitsaist, s.o teadvuse
kõige vahetum tunnetusaste.95
Risti
vastupidi selgitas fenomeni aga G.F.Hegel, kuna: "kogu
maailm on ratsionaalne ja kõik mis on ratsionaalne on ka tõene".96
Ideede kui "Vaimu" tetravalentse ilmnemise vormis ilmub ilu
ainsana selle aistingulisel kujul, s.t Ideaalina, ja on nõnda
mõistetuna ka aktuaalsus, eesmärk ja säärasena samuti ka
moraalselt hüveline (vrd Schelling: kaunis on hüvelise väljendumise
vorm). Samas on too ilmnemine astmeliselt graduleeritud, põhjuseks
kas amorfne eristamatus, samuti puudulik vastamine täiuse seatud
nõudeile, seega saab ülimaks lugeda inimlikku antust selleski
vallas kui elavat, teadvustunud eesmärgi-teadvust. Hegel rõhutab
kunsti tunnetuslikku iseloomu,-- kunstiline fantaasia ei tegutse
nõnda nagu passiivne kujutlusvõime; teisalt: kuigi kunst ei ole
universaalne, toimib see ometi kui filosoofiliste (universaalsete)
mõistete vahendaja, samuti on ilu ja tõde ühtsed ja samas ka
erinevad.97
Üldiselt jätkas Hegel aristotelliku liini, tehes esteetilisest
väärtusest midagi eesmärgi-päraseltki suunitletut, samuti oli
seda fenomeni sidumine moraalselt hüvelisega; samas müstifitseeris
nõnda mõistetu mõneti, iseloomustades seda millegi "kirkalt"
ilmnevana. Lisaks võttis Hegel ka jätkata Baumgarteni algatust
piiritledes esteetilise valdkonna aistingulise antusega, (eristades
selle mõtlemisest), millega oli seatud põhi paljudele hilisematele
nn "objektiivse esteetika" järgijate teooriatele.98
18.-19. sajandit
iseloomustab tähtis intellektuaal-filosoofiline suundumus nagu
romantism, mille taustal olnud filosoofilised õpetused pärinesid
Fichtelt, Schellingilt, Schoppenhauerilt ja Nietzschelt, kes järgisid
mõtteliini, mis lähtus Kanti tunnetusteoreetilistest
järeldumustest, millega on eraldatud empiiriline ja noumenaalne
maailm, mis ületab aistingulise.99
Eelmainitud filosoofide käsitlustele lisaks näib tollased
kunstilisi suundumusi iseloomustavat polariseeritus dionüüsoslikeks
pürgimusteks (s.t adjektiivid nagu jõud, intensiivsus, lummavus),
millede mõjukus kasvas ja apolloonilisteks taotlusteks (rahu,
harmoonia), seega siis õigegi vastakateks tendentsideks.100
Sellelt intellektuaalselt konfrontatiivselt pinnaselt kasvas välja
ka tollast kunstiteooriat iseloomustav väljendusteooria, mille
kohaselt on kunst looja eneseväljenduseks.101
Tegemist on siin põhimõtteliselt vastakate suundumuste
väljendumisega: tundeväljendused versus kunstnik kui
väljendusliku tähenduse omistaja, looja.102
Viimasel aastasajal on
esteetiline diskusioon, teiste seas, plahvatanud tervikule
vastukäivate arusaamade paljususse. Märgusõnadena on nt käibel:
fenomenoloogiline, analüütiline, freudistlik, jne-- esteetika.
Psühholoogiline käsitlusviis, näitena, on pakkunud esteetilise
elamuse "sündmuseks" tähistust nagu nn "objektiviseeritud
meelehea" (Santayana). Millega aga ometi ennekõike öeldud
vaid, et Platoni 'anamnesis't on ristatud Kanti käsitlusega
"meele-heast", ning saadud valem on omakorda üle võõbatud
"maalähedase psühhologismiga". Huvipakkuvamaks on
kindlasti tähelepanek, mille kohaselt esteetiliselt positiivse
kogemise eeldusena on vajalik teatud nn "psühholoogiline
distants" (Bullough). Seega siis: vajalik on mingi "peatatud
hetke" elamus, teatav kaemuslik "vahemaa", vaatlev
eemalolek; ometi aga juba Nietzsche kõneles, et liig rutuline ja
heitlik ei saa millaski olla kaunis. Kokkuvõtvalt võib aga
esteetilise väärtuse läbivat probleemistikku määratleda ka
teisti, ja nimelt: peamisena on aina öeldud, et miski on ilus
kuivõrd see on meeldiv ja seda vaid seetõttu, et midagi
takseerides selgitatakse välja vastav eripära (nt Aristoteles).
Juba klassikaline arusaam seadistas, et esteetiline hinnang ei käibi
vaid n-ö "aistitava materjali" kohta, kuigi peamiselt
kehtib see siiski just meeleliselt adutava nähtumuslikkuse puhul.
Seega on siin tegemist nn "objektiivse" kunstiteooriaga,
mis kehtis antiigist uusajani välja, ning seadistas uuritava
fenomeni paika kui teatava aistitava terviku nähtumuslikust
paljususest, mida siis vahel nähti eriti iseloomustavat teatud
kirkus, elik ebamaine sära (Plotinos, Aq.Thomas). Alates 18.
sajandist kerkis esile nn "subjektivistlik"
esteetika-teooria ja asuti uurima millised võiksid olla kauni
ilmnemise eeldused. Baumgarten oli mõneti "sillaks"
ajastute vahel, pidades eeldatavaks küll terviklikkust, samas aga
põhjendas antud autor ka subjektiivseid eeldusi: tervik olgu
ennekõike mõistetud sensitiivselt. Briti esteetika oletas mingit
erilist n-ö "ilumeelt", mida aitavat arendada kestev
harjutamine, võrdlemine, jms (Hume). Kant arutles põhjalikumalt,
postuleerides, et miski on kaunis kuivõrd see evib nii terviklikkust
kui ka "arusaadavust", kuigi mainitud omadused ilmnevad ka
"puhta" kogemuse teel, s.t subjektiivse ja
objektiivse teooria sünteesis.103
Teisalt ei ole seda iseloomustavat joont kuigi lihtne ühetiselt
reeglipärastada; kuigi võib nt seadistada, et ainuüksi juba
vaatluse käigus ilmneb esteetilise hindamise vältimatu eeldusena
teatud n-ö "ülevaatlikuma pilgu" kasutamine, s.t, et
nõutav on siinpuhul erapooletu lähenemine (Hume); või hoopis:
"psühholoogiline distants" (Bullough).104
Samuti arvas ka näiteks M.C.Breadsley, kes oli seisukohal, et
kunst mõjutab inimest kardinaalselt erinevalt kui aistinguline
maailm, esteetilist kogemise puhul on tegemist heterogeense kuid
sidusa tasandiga, mille kogeja keskendub konkreetsel üksikjuhul
suurema intensiivsuse saavutamisele.105
Peamiseks Breadsley esteetika-käsitluses on, et autor väidab
küsimuse olevat ennekõike empiirilist laadi, esteetilise objekti
teatava kogemise empiirilised tunnus-jooned on tunnetatavad ennekõike
selleks, et kogeda millised on nonde osiste omavahelised suhted, ning
lähte-eeldused, mis on taandatavad osalt käitumisele, osalt
mentaalsetele, vms protsessidele.106
Üheks huvipakkuvamaks osaks Breadsley käsitluses on
kaheldamatult nn "metakriitika" teooria, mille kohaselt on
esteetiline objekt implitsiitselt kehtestunud diferentseerituse ja
adumise kategooriate vahendusel. Antud teooria kohaselt evib
esteetiline (kreatiivne) intentsionaalsus peamise iseloomustava
karakteristikuna omadust nagu seda "erinevuse põhimõte".107
Lähtumisi aga eksistentsiaalsele ja estetistlikule
käsitlusele taandatavusest võib kokkuvõtvalt väita, et esimesel
puhul tähtsustub traditsioonilisest käsitlusest ennekõike muidugi
nn "subjektiivne" esteetika-teooria, sellele omaste
konkreetsete postuleerimiste vormis, mis aga ometigi omandab
tihtipeale objektiivsele käsitlusele omase kehtivuse määra. Seega
lähtub eksistentsialistlik esteetika-käsitlus oma alustelt eriti
just 16.-17. sajandi subjektiiv-idealistlikest teooriatest.
Estetistlikuna äratuntav lähenemislaad omakorda aga ilmneb
traditsioonilises aineses eriti kui teatav omanäoline suhtestumine,
mis tähtsustab esteetilisuse tähenduslikku ulatuvust üle kitsa
teoretiseerimise ulatuvuse, s.t estetismiga on tingimisi tegemist
noil juhtudel kui esteetiline mõtteviis omandab eksistentsiaalse
kehtivuse määra.
Üldiselt on estetistlik
eksistentsialistlik esteetikakäsitlus, selle varasemate
võimalike eeskujude elik paralleelide osas iseloomustatav kui
rõhutatult subjektiivne lähenemine, mis on kohati omandanud siiski
ka teatavaid (n-ö "transtsendentse") objektiivsuse
pretensioone. Samuti tähtsustub eriliselt fantaasia ja loovusega
üldiselt seonduv, kas siis selle kunstnikukeskses vormis või
konkreetsetes stilistilistes-retoorilistes väljundites. Siinse
kirjutamise kontekstis on vaja veel rõhutada klassikalisi
süstemaatilisi esteetikakäsitlusi iseloomustavat tendentsi, nagu
intuitiivse (sensitiivse) adutava paljususe ühtlustustaotlusi
mõisteliselt korrastatud subjektiiv(-idealistliku) käsitluse
raamidesse. Samuti nagu ka teatavad sellised, otseselt
eksistentsialistliku estetismiga seostatavad
esteetilis-filosoofilised kaanonid nagu n-ö "romantiline
personalism", distantseeritud (nt irooniline) metodoloogiline
hoiakulisus ja eksistentsiaalse kogemuse kreatiivse väljendamise
kreedo.
_____________________________________________
_____________________________________________
2.
MÕISTE
OLEMUSEST
_____________________________________________
2.1.
Eksistentsialistliku
estetismi teooria
_____________________________________________
K.Jaspersi
järgi on see, mida tähistatakse eksistentsialismi
mõistega vaid uudne vorm teatavale, kaalukate traditsioonidega
filosoofiale, mis taotleb mõista tõelisust selle alustelt lähtumisi
ja subjektiivsuse kriteeriumitega kohandatuna.108
Üldise massiühiskonna poolt kujundatud nivelleerumis-protsessi
taustal ei ole aga võimalikki enam lihtsalt ja täieliselt
"siin-olla", ("Da-sein"), mistõttu saabki
alguse püüdlemine varjatud tegelikkuse, tegelikult teadmisväärse
järele, jõudmaks enesestmõistetava lähtepinnaseni.109
Eksistentsialism ongi järgnevalt mõistetud kui paljude
originaalsete mõtlejate sellesuunalised teema-arendused, mis
tulenesid tõdemusest, mille kohaselt filosoofia peab olema lähtuma
seatud konkreetsest elulisest tegelikkusest, tegeledes mitte
abstraktse üldisuse vaid konkreetse (ajaloolise) tegelikkuse
piiritlemisega, kuivõrd tegelikult on tunnetatav vaid individuaalne
kogemus-sfäär, mis omakorda võib viia erinevatele järeldumustele.110
Varasemad metafüüsilised süsteemid käsitlesid indiviidi
abstraktselt, seevastu eksistentsialism aga läheneb indiviidile
sellele omases konkreetsuses, järgides nn "subjektiivse
meetodi" etteantud raamistikke, ning kehtestub partikulaarse
isikliku kogemuse, eetika ja religiooni valdkonnas, luues ühtlustava
seose uskumise, elu ja erinevate tegelikkuse-kontseptsioonide vahele.
Eksistentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne
subjektiivsus, isiklik eksistentsiaalne kogemus primaarne tõelisus,
midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust
teoretiseerimisel. Nõnda mõistetult on eksistentsiaalse pidetuse ja
mõttetuse elamus kui igale tegelikule, subjektiivset kehtivust
omavale filosoofiale tarviline lähte-eeldus: eksistentsiaalse
tühjuse või absurdina mõistetud elamuslik situatsioon loob teatava
paradoksaalse mentaalse seisukorra, mida on iseloomustatud nt ka
"mittemiskisusena" ("das Nichts", "le
Néant"), ning millest omakorda lähtub nn "absoluutse
eksistentsialismi" teooria.111
Võimalik, et
eksistentsialistlik lähenemine, eriti oma alguses, kohandus tihti
pelgaks afekteeritud eudaimonismiks, enesest-leitava olemise
mõistmine pöördus vahel samuti vitalistlikult mõistetud
tahtmiseks algupärase, korrastatud maailmavaate järele. Ajastu
üldise mõtteviisiga seostatult saab too tõelisuse järele
nõudlemine kulgema eksaktsete empiiriliste teaduste poolt sisse
tallatud radu: metafüüsiline hõlmavuse-pretensioon pürib nõnda
võimalikke maailmanägemusi ja väärtusi objektiivselt hindama just
(loodus)teaduslike kriteeriumite kohaselt, metafüüsikast üritatakse
nõnda teha eksistentsiaalne teadmus, mis osutaks elulisuse üldistele
sihtidele, seega siis otsekui elulist väärtustav teadus ("eine
wertende Wissenschaft").112
Antud tõdemuse kohaselt on eksistentsiaalne kogemus selliseks
üldistavaks lähenemiseks, mis on seatud hõlmama kogu
isiklikkuse antust, sellele tõigale osutab juba kõnealuse
suundumuse nimetus. Eksistentsialism on nõnda mõistetuna
subjektivistliku üldistustaotluse võrdkujuks, nii Heideggeri
''Dasein'' kui ka Sartre'i ''Étre''
osutavad maailmas-olemisele, mis koosneb vastakuti seatud
elamustest,. lähtub polariseeritud emotsionaalsetest ajenditest,
isegi triviaalsuseni lihtsustatud "ärritajatest".113
Indiviid võib nõnda
osutuda olemaks,-- enesegi silmis,-- pelgalt kui vahend,
millegi saavutamiseks. Mida tihtipeale samas tõlgendatakse
negatsioonides: inimesest võib saada pelk "vahend"
mõistetamatute, või siis absurdselt mõistetud "väliste
asjaolude" kütkeis. Samuti ka ise-enese kontrollimatute soovide
võrgustikus, tahtes sama-aegselt "kõike ja eimidagi".
Teisalt, aga on tuletatud noilt eeldusilt ka uhkema hoiakuga
järeldusi, suureliselt sõnudes-- nõnda oldakse justkui tõeliselt
vaba, nt siis-- valimaks elu, või sellele nivelleeruvalt
vastanduvat. Vabadus valimaks loob aga vältimatult ja kohustavaltki
eelduse tõhusakski toimimiseks, rakendatuseks vabalt valitud alal.
Eksistentsialistlik käsitluslaad on, nõnda mõistetult, ennekõike
just vaba vormimaks oma saatust, -- esmalt isiksuse antust, siis aga
ka ümbritsevat, kujundama oma elukäiku. Nõnda mõistetud
eksistentsialistliku tõdemuse üks peamine rõhuasetus seadistab
loosungina, et primaarseks on kõikidel juhtudel just olemine,
subjektiivne antus, s.t-- eksistents võimaldab üldistatuna
pöördeliselt enamat kui pelgalt ''essentia'', omistatud
olemuslikkus.114
Seega on siin tegemist
modernistliku käsitluse näitega-- inimene, tema elu, on nähtud
nõnda kui midagi kujundavalt vormitavat, "konstrueeritavatki",
s.o midagi, mida võib ja tulebki jätkuvalt edendada ja parandada,
kas siis vaid suurema tõhususe saavutamise sihil, või ehk ka
teisiti: täiustamaks individuaalset antust, olgu või ümbritseva
kiuste, sellest hoolimatagi. Tegemist siin oletatavasti romantismist
alguse saanud idealiseeritud suhtestumisega, mille kohaselt
eksistents on kujundatav otsekui loominguline teos. Siit tulenevalt
võikski eksistentsialistliku olemise peamiseks karakteristikuks
nimetada just esteetilist elamuslaadi ehk siis täpsustavalt:
talitades võimalikult nõnda nagu "on parem", ehk siis
lihtsalt meeldivam. Valides n-ö "kohustuslikust"
olemuslikust antusest esmapilgul kõige vähem vastumeelse,
kujundades sellest lähenemisviisi igaks üksikjuhuks eraldigi. Mitte
enam: "Sa pead!", ega mingi vastav kategooriline imperatiiv
käitumist juhendamas, absurdses olustikus orientiire seadmas, ei,
nüüdsest on see teisiti: eelistatud on lihtsalt see, mis parem
näib, öeldagu siis või: meeldivam, ilusam, paremakõlalisem;
tegemist on siin teadlikult efemeersema lähenemise näitega
uusaegses filosoofilisemas suhestatuses, mida tihtipeale
tavatsetaksegi just estetistliku käsitlusega seostada. Teatav
eriline pinnapealsus kui kerge alatoon, on siin aga otse sihipärane,
A.Camus sõnul:
"Igasugune
mõte, mis loobub ühtsusest, ülistab
mitmekesisust. Ja mitmekesisus on
kunsti eluase. /.../ Abstraktne silmnähtavus taandub vormide ja
värvide lüürika ees. /.../... ei või lasta end meelitada
niisuguse mõiste
ülistamisele või isegi ainult
defineerimisele, mis libiseb mul käest
ja kaotab mõtte, niipea kui ta üle mu isikliku kogemuse piiride
valgub. /.../ Ainus mõte, mis vabastab inimvaimu, on niisugune, mis
jätab ta üksi, kindlasse teadmisesse oma piiridest, oma peatsest
lõpust./.../ See on ka ükskõik."115
Võimalik, et kaudsed
tagamaad siin viitamas ajastu üldiselegi olukorrale. Üha
komplitseeruv igapäevane tegelikkus ei võimalda enam ammugi
'renessance'i stiilis "ülevaatlikumat",
üldistavamat lähenemist, see, mis haardeulatusse jääb on nõnda
kui midagi võrdlemisi pärsitut, s.o ennemini pelgalt manifest kui
selekteerunud tahtmine, ning sellega pigemini valiku, täpsemini,--
eelistuse küsimus. Too valik võib nõnda langeda mille
kasuks iganes, sellest võib saada ka teadlik ja üha
rafineeritum niveleerumise protseduur, mis seatud hõlmama
üldistavamail kombel ideelisuse mõõdustikeis. "Tahta kõike"
võib nõnda saada tähistama ka mittetahtmist, keeldumist valikuist,
mis on ülepea otsustamatuiks teisenenud. Nõnda saab olemisest
(''sein'', ''exister'') ainitiselt mööda-vaatav olemine,
millega on aga alla kriipsutatud vaid toda erandlikuimat--
teadlikumana olemise antust, mõistetagu seda siis ka või läbivalt
negativistlikeis toonides. See miski on kogetud kui "autentne
olemine", ja sellega mõistetud säärasena ka vahetuima olemise
moodusena üldse, ning siit vältimatult järelduvalt-- s.o "tõeline
olemine", mis annab oma apologeetidele järgnevalt küllaga
alust kõikvõimalikeks peadpööritavatekski konstruktsioonideks
teemal: olemine ja sellele vastanduv kui "mitte-miskisus".116
Eksistents on siin mõistetud kui potentsiaalusena teadvustatud
hõlmatav-olemine, mõtlemise vabadus suunduda immanentselt antust
transtsendentaalsuse suunas. Ja teisalt samuti kui
immanentsusfilosoofia kuulutatud suhtelisele olemisele vastuseatav
absolutiseeriv lähenemine, mis väljendubki näitena kõige
eitamises "eimiskisusena", totaalse eitusena või
vastupidi: eksistentsiaalse jaatuse läbi, mis võib viia
transtsendentsele tõdemusele, mis on ka K.Jaspersi kohaselt
mõtlemisele üldisena seatud konsekvents.117
Selleks, et mõista tolle
erandliku suhtumise aluseid, tuleb esmalt tagasi pöörduda tolle
lähenemise peamiste alustavate postulaatide juurde: eksistentsiaalne
olemuslik antus, kui seda mõista modernistlikult, on mainitud
diskursuse siseselt midagi kaootilisena mõistetut ja
problemaatilistki. Siin väljendub kesksegi tähendusega
komplitseeritud suhtestatus: erinevalt "esemestatud maailmast"
omatakse seejuures aga teatud erilist kvaliteeti, mille loob
teadlikkus subjektivistlikust vahetust olemisest. Vaid indiviid
eksisteerib, kogu
tunnetuse ulatuvuses, sellele vastanduv vaid "on".
Olemisega seonduvaist "eksistentsiaalidest", (s.t
eksistentsiaalsetest aspektidest) esmasem on too, mida Sartré
nimetab "asjalisuseks" (''facticité'') --
See tähistab olukorda, kus leitakse end aina uuesti olevat otsekui
"heidetud" oludesse, mis on kardinaalselt võõrad n-ö
"endaks-oleva" subjekti mõistmisele. "Asjaline"
antus, mis on piirduma seatud vaid "ise-enesega"
(''en-soi''), s.o viimseni vaid seda, mida see parasjagu on ja
ei midagi muud.118
Individuaalne antus seevastu on aga kui "ise-enese jaoks"
olev (''pour-soi''), või isegi: "ise-endaks olev",
n-ö millegi "juures-olev" (''Da-sein'')--
teadlikuna ise-endast, omades seoseid minevikust, pürgides aina
kergitama tulevikku varjavat loori. Temporaalsuse mõõtmeis on
tulevik keskne subjektiivsust konstitueeriv kriteerium. Samas nõnda
aga pigem kui ei "oldakski", vaid-- alles saadakse olevaks,
kunaski, millegi jaoks. Olemine on nõnda mõistetult kui millegi
suunas olemine, millegi tarvis eksisteerimine, ning on seega
ka otsekui vahetult determineeritud.119
Tegelikult oldakse seejuures samas ainitiselt ometigi mingis
konkreetses n-ö "olukorras" (''situation''),
rippumas ära juhuslikkuse suvast, määratletuna aja ja koha ja
kõikvõimalike kaasuste diktaadist. Konkreetne indiviid on nõnda
vaid juhuslikult see, kes ta parasjagu ka on. Samas tuleneb
tollest tõigast ka teatav sihipäraselt vastandlik pürgimus:
konkreetsest olukorrast väljapääsu taotlused, nondest juhuslikeist
"asjade hetkeseisudest" lahtiütlev meelsus. Faktilise
antuse üle saab võidutsema seatud just too paljukiidetud ja
-laidetud "vabadus valimaks".120
Olemine on latentse
võimalikkuse aktualiseerumise protsess, selle sõna aristootellikus
mõttes. Pealegi pole too eriline teadlikkus kaugeltki mitte midagi
ühtset, "lõpetatut", otse vastupidi,-- seda just
iseloomustavad kõikvõimalikud teisenemised, jätkuv muutumine, mis
ometigi aga ei anna kaugeltki alust eeldada püsivat ja muutumatut,
n-ö "essentsiaalset" alust mõtlemisele tervikuna.121
Olemine on säärasena paratamatult mõneti pidetu, elik siis:
alus-pinnatu, Sartré'i sõnul on sellele väitmisele
alustandvaks põhjuseks jätkuv "võõrandumine"
(''alienatio'') kui protsess, mis on hõlmama seatud
üldistavaimal kombel. Konkreetseks kaasuseks millele on
ebateadlikkuse, kollektiivse ebaautentse olemise jätkuv süvenemine,
mis ühtlustavalt moonutab eneseteadvust läbilõikelise keskpärasuse
kujundamise sihil. S.o rutiinse ja inertsusest ajendatud, väliste
ärritajate kütkeis oleva, kuid seesmiselt jõuetu ning sisutu,--
degradeerunud olemise paratamatu kaasantus. Muidugi võib tolle
keskse tähendusega "olemuslikkuse" keskne funktsioon
peituda ka ainitises muutumises, dünaamilisuses, näiteks kohustuses
valikuteks, millega oldakse aga veelgi seotud kõigega vastanduvas
(või "vastutavas") relatsioonis, vähemalt moralistlikus
mõttes. Eksistentsialistlik tõlgendusviis lubab samahästi ka
loobuda säärasest nõudmisest ülepea, kuna subjektiivne
situatsioon on nõnda mõistetuna midagi kardinaalselt vastanduvat,
s.o "maailma heidetud" olemine, vastakuti seatus
kõikehõlmava tühistava hirmu-elamusega (''das Angst''),
s.t tegemist on siin eksistentsiaalset lähenemist iseloomustavate
piirsituatsioonide mõttelise olukorraga. Eksistentsialistlikust
kogemusest lähtuma seatud estetism viitab aga enamale:
vastavalt mõistetud elamuslikkus on kinni pelgast juhusest,
piirdumas nõnda teadlikul kombel n-ö "pinnapealsusega",
mille kohaselt näivusena mõistetud juhuslikkus omandab absurdsed
mõõtmed. Peale selle lähtub sellekohane suhtumine teatavast
konkreetsest eeldusest: eesmärgiks on säärastel puhkudel seatud
pigem teatav eriline kõlaline kostuvus, s.t oma alustelt
lähtumisi on siinpuhul tegemist pigem retoorilise
diskursusega, mille kohaselt sisulisest tähendusest primaarsemaks on
loetud verbaalset kokkukõla, ehk siis mõistelist harmooniat. Seega
siis midagi sellist, mis pigemini iseloomustab just muusikalise
kompositsiooni tasapinda, elik siis poeetilist lähenemist; estetism
võibki saada seega järgnevalt esmalt mõistetud kui poeetilise
retoorika elamuslik antus. Millega on ehk veidigi õgvendatud
toda ahistavalt lasuvat absurdi-kogemuse kujundatud väljapääsmatuse
õhkkonda, ning juhuslikkus on nõnda omandamas mõnetigi pea
fatalistlikku kõlalist värvingut. Kokkuvõtteliselt võib ehk
väita, et eksistentsialistlikult n-ö "piiritlemisi",
ehk absurdi läbielamisest lähtuma seatud mõtlemine otsekui päästab
estetistliku lähenemisega siiski teatava seesmise olemuslikustava
mõtte, eelkõige selle sõna lüürilises, (s.t "estetistlikus")
tähenduses, ning vahendab ehk ka teatud üldistava nägemuse nõnda
mõistetud kriteeriumitele kohandatud maailmanägemusest:
eksistentsiaalne estetism ja selle kriitika.
_____________________________________________
_____________________________________________2.11. Eksistentsialistliku estetismi lähtepinnas
_____________________________________________
_____________________________________________2.11. Eksistentsialistliku estetismi lähtepinnas
_____________________________________________
Kuivõrd
eksistentsiaalset lähenemist võib üldisena käsitleda teatavat
reaktsioonina kunagisele valgustus-liikumisest lähtuvale
mõtteviisile, sellele omases ratsionaalsuse-kultuses, tuleb siin
järgnevalt pisut kõrvale põigata üldisest kirjutamise
sihiseadeist ja vaadelda eksistentsiaalset idee-ajaloolist suundumust
oma alustelt lähtumisi, olgugi see mõneti tähendamas ka otsekui
vastandis, milleks on modernistlik kultuursuse tüüp oma teatavates
konsekventsides.122
Modernism, mõistetuna kui fenomen kujundab eksistentsiaalset
estetistlikku lähenemist alustaval kombel Ennekõike
väljendub see tõik irratsionaalsuse kontrollimatus puhangus, mida
endaga vältimatult kaasa toob see sihipärane lõpu ideedega
mängimine (nt ''fin de
siécle''), kuigi ilmne, et just säärane, millegi
"lõpule" vastanduv uuenduslik meelsus ongi üks peamine
modernistlikku ilmavaadet iseloomustav nähtumus. Ehk siis teiste
sõnadega: "kriitilise ületamise" nõudmine lähtumas just
nimelt modernismile omasest, progresseeruvalt arenevale rajatust,
seega lähenemisest, mille kohaselt uuest saab väärtus pelgalt
seetõttu, et too näivalt kui läheneks millelegi, vahest, et isegi
algupärasemalegi? Minevikku
rekonstrueeritakse nõnda ennekõike ometi olemuslikult
retooriliste vahenditega, mis seadistavad, et "olemus"
on olnust tulevale vahendatav siiski. Tegelikult olnu ja
kogetava vahel asetsemas kogu too olnust-olevale retoorilise
hämustamise segadik, mis võimalusena tähtsustumas üle tegeliku
olemise lihtsa ulatuvuse mõõtude. 123
Modernismi käigus sündis
uuelaadne ühiskonnatüüp, mis rajaneb eesmärgikohasuse (ehk
funktsionalistliku eristatavuse) printsiibile, mille alusel on
ühiskonnas sotsiaalse aktiivsuse vormid kaugenenud teineteisest, ja
need on teineteisega võrreldes suhteliselt iseseisvad. Ühiskondlik
ja kultuurne moderniseerimine tähendab sekulariseerumist ja
maailmavaatelise pluralismi lisandumist. Moderniseerumise kulgedes on
väärtuste ja ideoloogiate mitmekülgsust hakatud pidama ühiskonna
normaal-olukorraks. Ka kunstielule on iseloomulik kasvav
ideoloogiline või stilistiline pluralism. Modernsuse kogemine lisab
uudset valikuvabadust ja võimalusi, aga sama-aegselt lisandub
sellele ka teatav eksistentsiaalsete mõõtkavadeni paisuv hoolitsus
kõikide aluskriteeriumite nõrgenemisest".124
Tegemist on siin uusaegse üldiseimate kultuuriliste aspektide
teisenemisega, mis ilmneb eri valdkondades kui mehhanitsistlik ja
füsikalistlik maailmavaade, mis ei küsi mitte asja olemuse,
vaid pelgalt selle n-ö "rakendatavuse" järele. Säärasena
midagi, mida on küll "lihtne mõista", aga seda raskem
aktsepteerida, (Withehead contra Newton), immanentne maailm on
mõneski piiratum kui varasem, transtsendentsega piirnev, ometigi ka
uuemal ajal oma "paatos": selleks, et seda maailma mõista,
ei tule ometi minna sellest "väljapoole". Pole vaja mõista
mitte "üldisi põhjuseid", piisab täiesti, kui osatakse
kirjeldada selle toimemehhanisme ja seadumuspärasusi, kunagi hiljem
jõuab mõtlemine nõnda just absurdini välja-- milleks peaks mõte,
(või olemus, põhjus, idee, vms), säärasena, ülepea
modernistlikus maailmas olemas olema? 125
Ka M.Weber pidas
modernset kultuuri problemaatiliseks: see koosnevat teine-teisest
eristunud omalaadsetest väärtuskriteeriumitest. Nietzsche teoste
järel teatakse, et miski võib olla kaunis olemata siiski hea, või
siis, et miski võib olla kaunis just nimelt seetõttu, et see ei ole
moraalselt hüveline. Modernistlikus kultuuris on kauniduse,
hüvelisuse ja tõe omavahelised seosed on kadunud, lisaks ei ole
väärtuskriteeriumid mitte pelgalt teineteisest eraldunud, vaid on
ka pidevas konfliktis. Modernistlikul ajajärgul ei suuda üksik
niisama lihtsalt kogeda eksistentsiaalset antust millegi
positiivsena; siit Weberi järeldus: seda võib saavutada vaid
religiooni kaasabil, kuna ilmselt vaid religoon võib pakkuda
inimesele sellist väärtus- ja tähendus-sidusat maailmapilti,
millega seostatuna suudetaks sügavalt kogeda oma elu ja tegevust
maailmas millegi tähendusrikkana. Samas on keskse tähendusega siin
tekkiv modernistliku lähenemise ratsionaalse tausta ja religioossete
nõuete vaheline seesmine olemuslik konflikt, seega: tarviliseks
osutub teatav nn "intellektuaalne ohver".
Traditsionalistlikeis
kultuurides toimis religioon teatava emotsionaalse
"kaitse-ventiilina", missuguse funktsiooni võttis
modernistlikus kultuuris üle vastav lähenemine kunstile. Seega on
modernistlikus kultuuris kunst vastavalt leevendanud üksikindiviidi
tasandil ühiskondliku ja kultuurilise ratsionaliseerimise tekitatud
paineid. Profaniseeritud kultuuris keskendub kunst ka indiviidi
eksistentsiaalsetele probleemidele. Ka varem ei ole kunstile omane
lähenemine (üldist) ratsionaliseerimist kriitikavabalt omaks
võtnud. Pigemini on see eraldunud ratsionaliseerinud maailmapildist
ja pakkunud selle asemele uusi viise anda inimlikule elule ja
tegevusele positiivset tähendust. Traditsionaalses ühiskonnas olid
institutsioonid polüfunktsionaalsed, seetõttu võib väita, et
(strukturalistlikus mõttes) koosnes modernistlik ühiskond paljudest
konkreetsest süsteemidest, mis olid rohkem või vähem teineteisest
organisatoorselt eraldatud.126
Järelikult on ka
esteetika, omal moel, üritanud täita profaniseerumisega kaasnenud
maalimavaatelist tühikut. Weberi järgi on kunst modernistlikus
maailmas seetõttu mõneti konfliktses positsioonis, mida võib
kirjeldada kui mõneti "eristatud" positsiooni, mis
omakorda on üldise ühiskondliku ja kultuurilise
ratsionaliseerimisprotsessi tulemus, mille edenedes on esteetika
eristunud üheltpoolt nii religioonist, moraalist ja teadusest, ning
teisalt tuleb ratsionaliseerumine nähtavale selle seesmises arengus.
Ratsionaliseerimisega liidenduv profaniseerumine ja võõrandumine on
muutnud kunsti ülesannet ühiskonnas. Religioosse maailmapildi
asendajana on estetistlik lähenemine seega omandanud ka
teatavaid uskumist korvavaid funktsioone:
"Kunst konstitueerub nüüd üha teadlikumalt
käsitletud iseseisvate väärtuste kosmoseks. See võtab enesele --
kuidas seda ka ei tõlgendataks-- maailmasisese
messianismi vormi: mis peaks tooma
päästmist argipäevast ja ennekõike teoreetilise ja praktilise
ratsionalismi kasvavast painest. /nõnda/
asub kunst otsesesse võistlusesse messianistlike sektidega."127
Parsoni ja Weberi
järgi on modernne tsivilisatsioon nii mõneski mõttes, erinevatel
tasanditel võõrandunud (või: "eristunud") moodustelm,
milles eksisteerib mitmesuguseid keele ja (semiootiliste) märkide
kasutusviise ja nendega seonduvaid maailmanägemise viise. Samuti on
ka kunst, kulturoloogilise aksioloogilise süsteemina, väga otseselt
reageerinud mitmelgi erineval moel moderniseerumis protsessile
omapoolse arenguga: "Modernses kultuuris on esteetiliste
väärtustega selgemini seotud kunst, mis samas esindab ka
kultuuri väljenduslikku ulatuvust."128
Esteetika mõistetakse nõnda üheltpoolt kultuuriliseks süsteemiks
ja teisalt sotsiaalseks tegevus-kriteeriumiks. Kultuuri tasandil
võidakse estetistlikku lähenemist kirjeldada samahästi nii
teadmuslikust, aksioloogilisest kui ka presentatiivsest vaatenurgast.
Teadmuslikku või kognitatiivset vaatenurga kohaselt jõutakse
esteetika kui fenomeni eritlemisega teatavate konkreetsete
maailmapiltide ja representatsioonide väljaselgitamiseni. Justnimelt
see ongi teoreetilise esteetika uurimistöö peamine sisu, millega
seoses vaja rõhutada, et ei ole üheselt teada, mis teadused sellega
konkreetselt tegemist teha võivad. Juhul kui uurimus keskendub
esteetika kulturoloogilistele aspektidele (estetism), võib see
tungida mõne eriteaduse pädevusala piiridesse. Seega võib
esteetika fenomeni käsitleda nii filosoofilisest,
teadmus-sotsioloogilisest, aksioloogilisest, psühholoogilisest,
narratiivi-teoreetilisest või semiootilisest vaatepunktist
lähtumisi, ning kasutades vastavate diskursuste mõistelist pagasid.
Estetism on seega oma päristiselt olemuselt autonoomne
kulturoloogiline nähtumus: kui teaduslik, moraalne, esteetiline ja
praktiline maailmavaade eraldusid uusajal vähehaaval nii
teineteisest kui ka religioossest-metafüüsilisest maailmavaatest,
võimaldas see noile vastavate väärtussüsteemide ja diskursuste
vormumist ja arengut.129
Modernismile on olnud
omaseks "sõnasidus" mõtlemise laad, sõnalise
väljendatavuse eriline tähtsustamine, kuigi ennekõike vaid selle
horisontaalses suunitletuses. Alates Dantest ja Bocacciost oldakse
üldiselt veendumusel, et kõik, mis mõeldav on peab olema ka
"öeldav", kirjutatav, ning vajalik on täiustada üha toda
sõnalise määrateldavuse ulatuvust, avardada ja võimalikult
mitmekesiselt väljendada kogu empiiriliselt kogetavat. Teise
primaarse modernse kategooriana kehtestub ''techne'', s.t
"tehnika", mis on mõistetud siin kogu konstrueeritavuse ja
oskusliku kujundamise tähenduses, seda eriti just vaimses plaanis,
nt kirjanduses (nt "konstrueeritud" süzee,) samuti
ühiskondlikus ja individuaalses olustikus (nt utoopia ja
"enesekasvatus").130
Oma metafüüsiliste
alustele taandades oli modernne lähenemine esmalt ennekõike
individualism, täpsemini: subjektiiv-individualism (Descartes),
päris konkreetselt: personalism. Siin ilmneb kujukalt too "uudne
meelsus"-- platonistlik, meeleliselt adumatu,
mõistuslik-ideeline tegelikkus on ühtäkki teisenemas
sealtmaalt ja nimelt nn "teaduslikuks tegelikkuseks", mis
tähistab "reaalsust" kui empiiriliselt
kontrollitavat-mõõdetavat "miskit", euroopaliku
ratsionalismi konsekventset lõppjäreldust. Füsikalistlik
ruumikujutelm, mis ei võimalda enam varaseimaid (nt teoloogilisi)
järeldusi, kehtestub jõuliselt ka inimese enda kui "massi
omava keha" suhtes. Rousseau: ühe üteluse kohaselt peab
olema rahul oma olemisega "ise-endaks", pole vaja olla
"millegi jaoks", tahta olla "üle inimese"
(''imitatio dei'') on vaid tühisus, nõrkus ("Emilé").
Füsikalistlik nägemus on aga lokaliseeritum, pole seotud enam mingi
konkreetse mentaalse "taustsüsteemiga". Kogu (teaduslikul)
"spetsialiseerumine" ("die Fachwissen"),
on mõistetav kui irrelevantne suhtestumine, mis vastandub teravalt
eksistentsiaalselt tähtsustavale, isikupärasele lähenemisele.
Modernism on nõnda mõistetud kui masside maailmavaade, säärasena
õige degradeerunud; kaasuvaks mõttetuse kogemusest sugenev sisutus:
elu kui vahetus-väärtus. ''Zwiebürgerliche'' valitseva
"ratsionalismi" võidukäiku aga too, kõigi aegade tühine
("vaimuelitaarne") alternatiivsus ei kõiguta kuigivõrd.
Intellektuaalne "protest" on modernistlikku"
masinavärki juba otsekui eelnevalt sisse kodeeritud. Ka Th.Adorno
teooria modernsusest tipneb seadistusega, et absurdi kujutamine on
adekvaatsem kunstiline vorm modernistliku elamusmaailma
kirjeldamiseks. Ka modernne kunst ei oma Adorno järgi mitte mingeid
teisi vähegi võrreldavaid vahendeid inimprobleemistiku
selgitamiseks kui absurdi pakutuid. Kuivõrd eksistents, kui selline
on kaotanud oma metafüüsilise mõtte, ei ole ka üksikindiviidil
enam mõtet oma individuaalsest kui väljapääsmatuse kogemusest
kõneleda. Absurditunnetus on seega mõistetav ka kui kogu
subjektivstlikult-individualistlikult pinnalt lähtuva estetistliku
lähenemise vältimatu lähte-eeldus.131
Modernism on isoleeritud
maailmavaade, sest täpselt nõnda nagu astronoomiline ruum on
totaalsusena ükskõikne selles hulpivate kehade suhtes, nõnda
on ka n-ö "kulturoloogiline spatsiaalsus" oma osiste
suhtes tegelikult hoolimatu, isegi: vaenulik.132
Kosmogoonilises ulatuvuses tähistab toda vastavus-suhet tühjus,
sootsiumis, kui "mikrokosmoses", on vasteks aga nihilism.
Erinevalt mütoloogilisest maailmapildist, inimene enam mitte ei
osale maailmas kui protsessis, vaid pelgalt hindab. Teisalt
aga võib leida ka paralleele nonde kahe, üldjuhul nõnda iseenesest
mõistetavalt lahutatud maailmapildi vahel. Nimelt kui lähtuda siin
teesist, mille kohaselt iseloomustas mütoloogilist maailmavaadet
teatud n-ö "usaldav uskumine", mis seisnes ebakriitilises
ja veendunud suhtestumises peamiste hõimuühiskonna
väärtus-kriteeriumite suhtes. Järgnenud religioosset maailmavaadet
iseloomustas juba seesmine lõhestatus, religioosne isik oli seatud
paradoksaalse tõdemuse ette, mis tulenes ideaalse ja
transtsendentaalse, ning sekulaarse profaansuse ületamatul
vastuolul. Vastuolulisel kombel näib aga teaduslikku ratsionaalsust
teatavas mõttes iseloomustavat pigem just teatav müütilisele
ajajärgule iseloomulik lähenemine: see välistab põhimõtteliselt
vastanduva irratsionaalse lähenemise, eirab n-ö "süsteemi-väliseid"
küsitavuse asetusi, on oma eraldatuses sisulist kriitikat ignoreeriv
maailmavaade. Muidugi on kriitika ja skepsis metoodilise juhendina
teaduslikku maailmapilti sissekodeeritud; kuid pea kunagi ei küündi
selline kahtlev meelsus teadliku lähenemise aluste järele
küsimiseni.
Modernistlik inimene elab
pidevalt muutuvas maailmas, mis pakub talle jätkuvalt uusi elamusi,
milledega hakkama saamine nõuab pidevat enese muutmist ja
kohendamist. Üldise profaniseerumise kontekstis on samuti isiklikus
plaanis n-ö "raske leida elule mõtet". (Weberi nn
"Sinnverlust")- s.o olukord kus üksik ei suuda
kogeda elu eesmärgipärasena, ei suuda tähtsustada elu
positiivselt. Kuigi, modernismiski, ometigi individualismist
lähtuvas, on teadagi ka helgemaidki momente. Nõnda "peab"
üksik enda kanda võtma ka oma õnne. Sellest võib
saada otsekui "õndsuse otsing ajalikus", kasutades
arhailisi termineid, kuid nüüd, erinevalt varasemast, mitte enam
kõigi n-ö "Teiste"-- jumalate, inimeste armust, ei,
vaid-- ise-oma riisikol. See, mis määravaks saab, on nüüd
ennekõike vaid karakterisidus tahe, ja "rakendusliku
kallakuga" sihikindlus, s.o personalism, päristisema
modernistliku tunnusena inimesest maailmas. Järeldus sellest:
modernistlik maailm kui piiramatu eneseteostuse võimalus,
kuigi säärasena vaid vähestele jõukohaseks osutuv Modernism on ka
mõistlikkuse kultus. Seda maailmavaadet lihtsalt iseloomustab
püüdlus teoreetilisele "kõikehõlmavusele" ja
rakendatavusele. See ei ole enam 'renessansce'i mõõtu
mõistlikkus, mida nõnda palveletakse, vaid midagi mõneti
piiratumat, --"üldine mõistlikkus" (“common
sense”),-- mis seega suhtestumas ka antiteesina kõigesse
autoritaarsesse, (kuigi innukalt austamas samas kõiki "suuri
isiksusi" ajaloost). S.o kultuuriline väljund, mille
võimalikuks defineeringuks on nt ka "individualiseeritud
kollektivism", küll sisuline nonsenss, kuid kehtiva
legitiimsuse alustele tagasiosutav määratelm. Sest esmakordselt
alles nüüd osutub indiviid, ja nt ka tema "arenemise lugu",
(mille väljundiks saab romaanizanr),-- nõnda ülivõrdeiski
tähtsustunuks.133
Seda kuni sinnamaani, et nõnda arendatakse lugu, mis võib osutuda
viimseni lahutatuks ka keskkonnast kui vältimatust "taustast",
s.o maailm, mida täidavad vaid inimliku suhtestatuse emotsionaalsed
väljundid, veelgi enam: maailm, mis ka rahuldub sellisega viimseni.134
Kokkuvõtvalt:
printsipiaalselt "immanentne konstruktsioon", ilma seesmise
mõtteta, väiklane ja kohanev, tüütu, igav ja
kompromissi-lembene,-- ilma keskmeta maailm? Kas see just ongi
too "modernism", kas seda ainult või: midagi siiski veel
lisaks? Jah, tõesti, vältimatult vajalikuks osutub ka skeptilise
distantseerituse latentnegi võimalus, ja seegi on ehedaimalt
just modernistliku eneseteadvuse väljund. Kogu tollest
sekulariseerunud ja "pinnapealsest" lamedusest lähtuvalt
hädavajalikukski osutub mõningane distantseeritus, missuguse
eraldatuse võimaluse loob iroonia, modernistliku ilmavaate
peamine stilistiline varjund. Modernism kujundas teoreetiliselt
igavese, muutumatu ja reeglipärase maailma, millega, paradoksaalsel
moel, seondus ühiskondlikul tasandil üha kiirenev teisenemine, kui
areng, geomeetrilises sarjas kulmineeruv "progress",
tundmatu sihi suunas. Kuna aga enamik meie soove, mõtteid ihasid ja
tegusid on otseselt afitseeritud ümbritseva (kultuuri-koosluse)
poolt, tuleb küsida kas oldaks vaid "kultuurist kui
kirjeldusest" sõlteline eluvorm, kas pelgalt "instinktiivne
imitatsioon", käitumist konkreetselt ajendamas? Ei tarvitse
siiski, ja just siin, asub modernistlikku, entsüklopeedilist,
universalistlikku, süstemaatilist "maailmapilti"
seestpoolt õõnestama vastanduvalt uuenduslik meelsus, mille
ilmnemise "lavaks" on saada võinud eelnenud milleeniumi
lõpusajand. Kirjeldamisi ülevaateliselt modernset
kultuurisituatsiooni, kui vajalikku taustsüsteemi
eksistentsialistliku ja sellega seonduva esteetilise lähenemise
iseloomustamiseks, ei saa jätta arvestamata konkreetset
idee-ajaloolist situatsiooni, mis opereerib pigemini mõistega nagu
postmodernism.135
Kui modernistlik
kultuursuse tüüp rajaneb monoloogil, siis sellele vastuseatu
omakorda-- multi-institutsionaalsel "dialoogil". Terviku
taotlused on killunenud loendamatuisse sekundaarsete-alternatiivsete
"kultuuriliste mikrokosmoste" vahel, kõik senised nn
"vähemused" nõuavad ühtäkki oma isiklikku "ajalugu",
õiglust kui üldsuse tunnustust. Kuigi, kuna ka "murdekeel
nõuab süntaksi" (G.Vattimo), vaja siingi (instutsionaalset)
reglementeeritust, seda nõuab juba ajalooline inerts, ning--
ühiskondlike olude "arenenuimaks" vormiks on märkamatult
saanud pluralism ja tolerantsus, senine vaid vaevatute ja põlatute
"päristine osa".136
Mis lisanduvalt veel ohtralt vürtsitatud n-ö "teadlike"
kultuurilise orienteerumise mehhanismidega (nt "historitsistlik"
ajalookäsitlus), võttes abiks kõik nood "sümboolsed vormid"
ajaloost (müüt kuni meedia). Kerkib küsimus: mis puutub siia
"mina", indiviid, üldisusele vastanduv, "skeptilise
mõistuse kandja", üksik? On see kõik tõesti vaid
"kultuuri allakäik" (Spengler, Schweitzer), sisutu, kuigi
veelgi vahest rafineeritud "klaaspärlimäng" (Vico),
degradeerunud, kuna "kõigile kättesaadav", olemine kui
absurdis? Ja seegi küsimus, kas vaid kui modernismile omase
ainutõlgitsemise vastane "mäss", irratsionaalsele,
tundmatuks jäävale toetuv, säärane? Ja teisalt: järelikult on
üha veelgi n-ö "säilinud midagi" millele nõnda otsekui
vastu astuda võib, seega siis, kas vahest siiski ei võiks väita,
et-- modernism, see on ka tänase päeva peamine kõlaline motiiv?
Sellega seonduvalt:
asetleidnud traditsioonilise kultuursuse kadu osaliselt seletatav
järgnevalt: kuivõrd endised hierarhilised piirid kunsti ja
mittekunsti, kõrge ja madala vahel on hääbumas on intellektuaalses
kontekstis asetleidnud teisenemine: küsimuse alla on seatud
valgustuse "projekt" tervikuna, ning ümberhinnatud sellega
seotud "ajaloo", "progressi", "ratsionaalsuse"
ja "teaduse" mõisted. Juba seegi tõdemus näitab, et
ühiskonnakäsitluses on siirdutud radikaalselt uude etappi. Seega,
juhul kui postmodernismi all peetakse silmas ühtsesse maailmapilti
kõike seostavat mõistust või vaid ühtset ja õigeks peetud
maailma ja ühiskonda puudutava suhtumise puudumist, on need just
järeldumused noist strukturaalsetest tingimustest, mida modernne
ühiskond seesmiselt toodab.137
Eeltooduga seonduvalt omab modernistlik kultuursuse tüüp ka
eksistentsiaalse estetistliku arutluse lähtepinnasena keskset
tähendust. Seda ennekõike eksistentsiaalse lähenemise
näitel, mis on nimelt paljuski mõistetav kui teadlikult vastanduv
skeptiline meelsus varasema (s.t modernistliku) käsitlusviisi
suhtes, selle teatavate kesksete aspektide metodoloogiline kriitika,
lähtumisi eksistentsiaalselt väärtustatavast, kui aluseks-seatust.
Estetism omakorda märgib vastava suhtestumise stilistilist
väljundit ja üldist suunitletuse laadi, mis on siis rõhutatult
loominguline, stilistiliselt polüvalentne ja on seega oma üldiselt
hoiakult mõistetav kui eksistentsiaalsetest estetistlikeist
kriteeriumitest lähtuv, negatsioonidesse suubuv, kuid samas ka
tingimatult irooniline ja ümberväärtustav meelestatuse laad.
__________________________________________________________________________________________
2.12.
Eksistentsialistliku estetismi mõistest
_____________________________________________
Esteetika ja
eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike
fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi
emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest
kriteeriumitest, millede kohaselt on eksistentsialistlik esteetika
paljuski rajatud just tradistsioonilisele subjektiivse-objektiivse
vastandamisele, ning on seega ka säärasena üheks üldistavaimaks
esteetika-käsitluseks üldse.138
Eksistentsiaalse estetistliku diskursuse seotus
fenomenoloogilise traditsiooniga on võrdlemisi ilmne, samuti on
fenomenoloogilise lähenemise täheldatav üleminek otseselt
eksistentsiaalsesse diskursusesse võrdlemisi raskesti üheselt
piiritletav ja mainitud suundumused paljuski samased, s.t
nendevahelised piirid on küllaltki hägusad.139
Seetõttu saabki järgnev alalõik ennekõike käsitletud kui teatav
fenomenoloogilise meetodi reduktsiooni katse eksistentsiaalsesse ja
estetistlikku väljenduskeelde ja vastupidi, leidmaks ühtsena
esilekerkivat, antud kirjutamise raamides üheselt tähtsustatavat.
Fenomenoloogilise
käsitlusviis alusepanija, Ed.Husserli põhiküsimuseks on
ennekõike see probleemne küsitavuse-asetatus, kuidas leiab aset
"teadmise loomulik omaksvõtmine" (''das erkenntisshafte
Erfassen'') ja-- milline on teadmise-mehhanismi seesmine
struktuur. Antud mõtleja vastandab oma käsitluses "kindlat"
ja vaid "uskumisele" rajatud teadmist; kasutades nn
reduktsiooni meetodit "sisemisest kogemusest" (''reine
Innenwendung, innere Erfahrung''), millega eemaldatakse tollest
mehhaanikast kõik ebamäärane, selleks, et redutseerida sel viisil
antud ainest võimalikult üheselt ja evidentselt. S.o Husserl'i nn
"fenomenoloogilise reduktsiooni" meetod; mille abil on
võimalik eristada eeskätt lihtsamaid (primitiivsemaid ehk
"monoliitsemaid") põhielamusi.140
Reduktsiooni järgmiseks etapiks on nn "eideetiline
reduktsioon", mille tulemusena leiab aset komplitseeritud
psühholoogiline akt nagu "mäletamise sündmus". Antud
faas omakorda eeldab eelmise astme (reduktsiooni) kogemuse olemasolu,
Husserl'i järgi ongi "eideetilise reduktsiooni" saaduseks
"mäletamine" kui selline.141
Husserl'i fenomenoloogia kohaselt eksisteerib seega subjektiivne
"mina" oma olemas-olemises enne n-ö "maailma"
(kui objektiivsust). Subjekti tajumuslikuks eripäraks on nõnda
seadistatud selle vastav suunitletus (ehk "intentsionaalsus").142
Fenomenoloogiline traditsioon seadistabki Husserli suu läbi, et
meelelise kaemuse nn "intentsionaalsed objektid" evivad oma
iseseisvas olemises teatavat taustnähtumust, traditsioonilist
''eidost'', mis veelkord kinnitab, et nõnda nagu kogu
euroopalik filosoofia pärast Platonit on platonism, lähtub ka kogu
esteetika uurimisvaldkond suuresti just Platoni kunagistest
sihiseadeist.143
Husserl ja fenomenoloogid kõnelevad niisiis tunnetuse
multivalentsusest, eitamisi sellega mõistuse transtsendentset
ulatuvust, s.o mõtlemine, mis ei tähenda enam pelgalt ühtlustamist.
Husserl eitab seega klassikalist mõistuse meetodit, intuitsioon
seega vaid kui vahend, abinõu, siit tuleneb samuti teatav
spetsiifiline n-ö "tunnetuslik meetod". Ehk Ed.Husserli
sõnastuses:
"Kui me võiksime vahetult vaadelda
psüühiliste protsesside seadusi, siis osutuksid need niisama
igavesteks ja muutumatuteks nagu teoreetiliste loodusteaduste
põhilised seadused. Järelikult oleksid need maksvad ka siis, kui
mingeid psüühilisi protsesse ei oleks. /.../ See mis on tõde, on
tõde absoluutselt,
iseeneses; tõde on üks; ta on iseenesega identne."144
M.Heidegger
seevastu leidis, et kunstil ei tarvitseks piirduda ainuüksi
meeldivuse-tundega, head kunstiteost ei või ometigi võrdsustada
hedonistlikele kriteeriumitele kohandatud hinnangutega; otsides
esimesele tähtsamat rolli, leiab autor koos Hegeliga, et kunst,--
s.o tõe järele pärimine ennekõike ja Aristotelest meenutades, et
-- kunst on võimalikkuse jätkuv aktualiseerumis-protsess. Ilusaks
nähtav nõnda otsekui kuuluks mingisse "teise maailma",
see alles loob sellise iseseisva terviku, mis liigendub suhtestudes
ja omandab erilise tähenduse allegoorilise sümbolina.
Võrdlemisi hegeliaanlikult kõlab ka ütelus: "Kui tõde
ilmub teosesse, see ilmneb ("erscheinen").
See ilmnemine, tõe olemisena teoses ja teosena, ongi siis see,
mida iluna mõistetakse."145
Heideggeri esteetika-käsitluses väljendub loomingulise teose
eri-ilmeline staatus autori, teose ja selle hindaja vastastikuses
suhtestatuses.146
Esteetika ongi nõnda Heideggeri järgi ennekõike kui teadus, mis
tegeleb aistingulise ainese retseptsiooni, selle tunnetusliku adumise
ja tundmusliku liigendamisega, omades sama-aegselt konkreetset
suhtestatust vastava tunnetus-valdkonna vahetu põhjustaja ehk
objektiga.147
Uurimise aineseks on seega nii loominguline protsess, kui ka selle
tulemus ja samuti selle hindamine ehk vastuvõtmine. Kunstiteos on
nõnda mõistetuna aina objektiks (hindavale) subjektile ("fühlende
Subjekt"), kelle peamiseks omaduseks ongi eeskätt nn
"tundmisvõime", kuna iga esteetiline objekt tuleb igal
juhul tunnetuslikult haarata, mitte piirdudes vaid meelelise
adumisega. Suhtestumine esteetilise elamuslikkuse valdkonda on alati
seega rõhutatult tundmuslik, s.o ennekõike kui tunde-elamus.148
S.t vastava käsitluse kohaselt on esteetilise vaatluse alla võetud
objekt sisuliselt samane, põhimõttelise eristuse sellest teeb
jätkuvalt vaid subjektiivne tõlgendus, selleks, et kunstiteos
muutuks "esteetiliseks objektiks", on vaja juuresolevat
tunnetuslikku subjekti, kes alles suhtuks esemesse "esteetiliselt".
S.o Husserl'i käsitlusest lähtuvale fenomenoloogilisele
diskursusele omane peamine eeldus teemale lähenemisel: esteetiline
objekt sünnib tajumise (kui protsessi) käigus, ning s.o ennekõike
"tunnetuslik objekt" (s.t tunnetusest sõltuv objekt).
Konkreetne elamus võib nimelt eri subjektidel suuresti varieeruda.149
Fenomenoloogiline meetod sisaldab ka nn "sulustamise"
(''die Einklammerung'') mõiste, mil on kokkulangevust
traditsioonilise esteetika "isolatsionismi"-mõistega. S.t
analüüsides mingit konkreetset teemat (nt kaunist) üritab
fenomenoloog võimalikult ammendavalt ja täpselt toda valdkonda
piiritleda ja siis ka kirjeldada seda võimalikult distinktselt
(''verstehen'' versus ''erklären''), milleks ongi tarviline
eelnevalt "sulustada" kogu eelarvamuslik teave konkreetse
küsimusega seonduvast (s.t nt kultuurilised, keelelised ja
teoreetilised arusaamad). Nõnda on fenomenoloogiale üheks keskseks
seesmiselt omaseks meetodiks ka teatav kontemplatiivsus ja pürgimus
jõuda n-ö "asjas eneses" antuni, destillerides seda
suvaliselt kaasuvast ainesest. Alles nõnda jõutakse tegeliku
analüüsi objektini, jätkuvalt "sulustades" kõike
objektiga aktuaalselt kaasuvat, kuid sisuliselt mitteomast.150
Heideggeri sümbolistlikku
nägemust esteetilisest elamus-valdkonnast pürib võrdkujuna
ilmestama autori toodud näide kreeka templist, mil ühiskondliku
funktsiooni kõrval oletatavasti olnud kesksemgi tähendus: jumalate
sümboolse elupaigana heitis tempel valgust ka kogu ülejäänud
tähtsustavale (nt esemetele, asjadele),-- s.t tempel kui "maailma"
(''die Welt'') võrdkuju, ning samas teisalt ka kui pelgalt
"materjal", oma konfliktses vastakuti-asetatuses n-ö
"elamus-maailmaga", millest johtumas siis teatav ainitine
pingestatus, sümboolne "võitlus" (''der Streit'').
Sellest kesksest pingestatult konfrontatiivsest vastakuti-asetatusest
võib aga ilmnema saada ometigi ka "tõde" kui säärane 151
Kunst ongi nõnda mõistetuna ennekõike kui "Tõe ilmnemine",
mis samas seotud kogu "oleva olemisega" ("das Sein
des Seienden"). Tõde võrdsustub "olemisega",
kuna viimane ilmneb aina kui paljastatakse "Olevat"
unustuse rüpest, seega on "Tõde" intuitiivne, samas ka
objektiivne ja vahetult ilmnev; nõndasamuti ilmneb ka kaunis-olev
Mõte, mis tabab olemise on samas ka kui "Tõde", keelest
saab "olemise kodu", kuna keele kaudu (eriti poeesia
vahendusel) väljendatakse olemist: luule on mõtte üks aspekt,
kaunis omakorda on tõe üks aspekt.152
Kaunis kui oleva olemine, tõde, konkretiseerub kunstiteoseks, mis on
mõistetud kui tegevus (''vollbringen'', ''schöpfen''), ning
mis alles "kutsub esile" tõe(liselt oleva).153
Loomine on tavapärasuse purustamine ja teisalt ka kui "ajaloolise
üldisuse toode" (Hegel). Asisest esemest saab nõnda just kunst
kui sümbol, seega midagi, mis on alati kordumatu, seni-olematu,
ainitiselt uuena taas-tulev.154
Heideggeri käsitluses on
"olemine iseendas" ("das Sein") aktiivne
ja võimeline teisaldama personalistlikku partikulaarsust ("das
So-sein") subjektiivse tõdeluse tasandile ("das
Da-sein"). Seega on absoluutne eksistentsialism
üldiselt ja Heidegger konkreetselt mõneti tegemas filosoofiast
midagi (kirjanduslikule) loomingule lähedasemat: eksistentsiaalne
ühtsus võib nimelt väljenduda kui kunstiteos, mis ilmneb ennekõike
kui eriomaselt poeetiline väljenduskeel (nt Hölderlin), mis mõjub
küll tundmustele, aga mida ei saa piiritleda abstraktsete
filosoofiliste mõistetega. Vastava lähenemisena stilistilise
näitena: Heidegger käsitleb nn “maailmas olemist"
("in-der-Welt-sein") kui n-ö "alandatud
eksistentsi", olemine on tõkestatud partikulaarselt oleva ("das
Seiende") läbi, mille läbivalgustamisest tuleneb omakorda
järeldumus, et ainus reaalsus üldises mõõtkavas on "rahutus"
("die Sorge"), mille eksistentsiaalne teadvustamine
seevastu on aga mõistetud kui "ängistus", milles
eksistents end ära tunneb ja jõuab veendumuseni, et:
"...inimliku eksistentsi lõplik ja
piiratud
iseloom on algsem kui inimene ise.../ja,
et/...maailmal pole ängistatud inimesele enam
midagi pakkuda". /Välja-arvatud ühte,
s.o surmateadvus:/ "...eksistents saadab
sellega teadvuse vahendusel iseenesele kutse" /.../...vannutades
eksistentsi tagasi pöörduma hukutavast umbisikulisusest."155
R.Ingardeni
käsitluses156
on omakorda põhiprobleemiks küsimus sellest, mis on kunstiteose
olemist peamisena iseloomustav nn modaliteet (''die Seinsweise'')
ja sellega relevantne küsimus: Mis on olemuslikud ja otsustavad (nt
kirjandusliku) kunstiteose omadused üldse? Näiteks luule ( siin:
"sõnakunstiteos") on midagi suuresti erinevat selle
ettekandest, s.t selle teatava suunalisest konkretiseerimisest,
viimasel puhul on tegemist pigemini retoorilise kunsti teosega.
Ingardeni järgi on kunstiteosed kui teatavad omalaadsed
intentsionaalsed "moodustised" (''die Gebilde''),
mis vajavad eksisteerimiseks küll konkreetset (ehk "füüsilist"),
aluspõhja, kuid mis samas nõnda siiski ületavad tolle n-ö "aluse
kui põhja", (s.t pelgalt füüsilise antuse ulatuvuse).157
Loominguline teos on samas ka "skemaatiline"
("schematische") moodustis, mis sisaldavat ka
erinevaid ebamääraseid, pelgalt latentsete potentsiaalsustena
kätketuid teemasid (''die Momente''). Nood moodustelmad
kehtestuvad aga vaid kui "lähtepunktid" esteetilise
elamuse mõistmisel, milles nood nähtumused samas siiski ka
konkretiseeruvad ja alles saavutavad oma tõelise olemuse.158
Sõnakunstiteos on nõnda mõistetult kui nn "mitmetasandiline
moodustelm", (''ein mehrschichtiges Gebilde''), milles on
eristatav tetravalentne põhi-tasandiline kompositsioon.159
Antud skemaatiline, avatud moodustelm kinnistub konkreetseks
tervikuks alles läbi selle esteetilise adumise, mis teostub selgesti
eristavate etappide kaudu kuni esteetilise elamuse kogeja
tundmuslikult tajutava reaktsioonini (''eine emotionale Reaktion
des Erlebenden''), ehk siis nn "väärtusi kujundava
reaktsiooni" (''Wertantwort''). Intellektuaalne-verbaalne
väljendus seega siis piiritlemisi vaid kui rõhutatult väline ja
mõisteline dublikaat juba asetleidnud tunde-reaktsioonile, s.t
esteetiline elamus on kui multivalentsete tajumuslike impulsside
loodud tervikpilt. Primaarne on seejuures alati subjektiivne,
tunnetuslik aktiivsus, millesse antud elamuse väljendamise katsed
suhtestuvad pelgalt sekundaarse (ehk "tõlgendusliku")
tegevusena. Esteetiline elamus on kui tunnetusliku aktiivsuse
meelelis-tundmuslik väljund, mis leiab aset kohese reaktsiooni
kujul, teatud konkreetsete omadustega objekti hindamisel.
J.P.Sartré
esteetikakäsitluse kohaselt ei ole esteetiline objekt aga millaski
reaalne, ega ka pelgalt mitte psüühiline entiteet. S.o imaginaarne
(''imaginaire'') entiteet, objekt, mille kujundab selline
tajumuslik suhtestumine, mis välistab nõnda sisuliselt tegeliku
maailma-tajumusliku relevantsuse. Sellekohane tajumine võib seega
siis kas eirata või võtta rõhutatult vaatluse alla vastavad
"välisreaalsusest" saadud impressioonid.160
Sartré'i järgi on kunstiteos sellisele imaginaarsele
olemisele pigem kui "analoogiaks", seevastu kui n-ö
"tegelikult olevaks" teoseks on aga "Kunst" kui
fenomen säärasena, mis aga seejuures on samuti eeskätt just
kujutluse asi.161
Kunstiline tegevus on seega metafoorses tähenduses mõistetav ka kui
kommunikatsioon n-ö "Teisega" ("Autrui"),
mis olevat üks eksistentsiaalset kogemuslikkust peamisena ja
vältimatuna iseloomustav kategooria.
Kuivõrd
eksistentsiaalseilt alustelt lähtuma seatud mõtlemise sümboolse
hierarhia tipus asetseb inimese vabadus, ning kuivõrd sellega on
vahetult seotud mõtlemise vabadus ehk
fantaasia, püstitub antud diskursuse raames omanäoline
üldine vabadus-taotlus teatava keskse ja ammendava kriteeriumina.162
Seejuures tähtsustub automaatselt ka reflektsiooni, enesevaatluse
osa, ning millest otseselt johtuvalt omandab inimlik tunnetus
("Bewusstsein", "conscience"), säärasena,
vältimatult intentsionaalse akti, s.t vahetult mingile (objektile)
suunitletud aktiivsusele omased tunnusjooned.163
Nõnda mõistetud tunnetuse objektiks on nn "l'en-soi'',--
"iseenesest-olev" ("étre"),
tunnetuslik tajumine, aga s.o ''pour-soi'' s.t "ise-enesele"
tajutav vaid meelte vahenduseta, vahetult, iseenese kaudu
("par-soi"). Juhul kui objekt puudub on tunnetuse
vahetuks objektiks aga säärane ekstreemse eksistentsialistlik
elamuslik antus, nagu seda enesest kujutab nn "tühjus"
("Le néant").164
Antud käsitluse kohaselt on esteetiline objekt ennekõike
intentsionaalne objekt, abstraktne moodustelm, mis ei ole reaalne,
vaid pelgalt (ette-)kujuteldav Sellise imaginaarse valdkonna loomine
on nõndamõistetult taandatav n-ö "eemaloleva" abstraktse
objekti kujundamisele (ehk taastamisele, "repruductio")
materjali (kui füsikaalse objekti) vahendusel (vrd Ingarden). Sama
leiab aset (madalamal tasandil) ka juba kunsti hindamisel, vaataja
jällegi otsekui projitseerib tolle kujutusliku, irreaalse objekti.165
Vastav kirjanduskäsitlus lähtub "olemise"
vastakuti-seadmisest "mitte-olemisega", iga indiviid nõnda
kujuteldav kui transtsendentse mõõtme metafoorne kehastus, mis võib
subjektiivsuse mõõtmeis kujundada eksistentsiaalse elamuslikkuse
universumi olemust. Seejuures lähtutakse küll olemuslikult
inimlikust, kuid, näitena: vabadus kui säärane võib saada
tähendama ka võimalust seda hüljata. Maailma terviklik olemine on
sellise absoluutse ja samas nii konkreetse vabaduse eelduseks, kuna
pole olemas transtsendentsust ilma tolle kujuteldava
lähte-situatsioonita: vabadusega seondub ometigi ka vastutus,
eksistentsialistlik käsitlus rõhutab just toda kohustavat vabadust
valida.166
Sartré't
on omakorda kritiseerinud M.Dufrenne, eeskätt nimelt
just esimese käsitlust esteetilise objekti "ideaalsest"
eksistentsist.167
Dufrenne' uuris samuti just esteetilist objekti, säärasena nagu see
ilmneb tajumisele ja kutsub esile esteetilise elamuse, erineva
kõigist teistest vastavatest. Dufrenne' järgi eksisteerib
kunstiteos nii ''en-soi'', kui ka ''pour-soi'', s.t nii
tajumise objekt, kui ka tajumine ise. Esteetiliselt mõistetud "tõde"
ilmneb seega moel, mis ei evi mingeid alternatiive: selle adumises
käigus vaatleja otsekui "upub" objekti, kust leiab nõnda
sarnasust ise-enesega, senikogetuga. Seega on siin siis tegemist n-ö
"tundestamisega" (''Einfühlung''), kuna Dufrenne'
järgi on kunstiteos nii kujutluse, kui ka mõistmise
(''entendement'') vahetuks tulemuseks ja mille lõpp-saaduseks
on kujundada täieline ja terviklik estetistlik "maailmavaade"
(''vision de monde'').168
Kokkuvõtteliselt võiks
siin vahendada mõneti K.Jaspers'i käsitlust, mis teadupärast
välistab ontoloogia kui "naiivsuse", milleks tuleb
ennekõike välistada "näivuste tappev mäng";
ilmne on see juba muidugi üldise ideedeajaloo näitel: iga süsteem
on mingis osas rajatud illusoorsele. Jaspers nendib transtsendentsuse
võimatust, sügavama kogemuse saavutamatust, kuid tuletab sellest
ometigi paradoksaalse järeldumuse, et jaatades transtsendentsust,
ülemeelelise kogemuse olemasolu, ning nõndasamuti üleinimlikku
elumõtet, leiab aset üldise ja üksiku tunnetamatu ühtsuse
saavutamine: absurd ("eimiskisus") muutub totaalse
negatsiooni läbi absoluudiks, jumalaks, mille n-ö "hüppelisest"
omaksvõtust kasvab välja nn "passionaarne tanstsendentsus"
ja selle kogemise üldine irratsionaalne või müstitseeriv
kvaliteet. Jaspers, leides, kui võimatu on konstrueerida ühtset
maailmapilti, väidab:
"Kas ei näita meie nurjumine igasugusest
seletusest ja igasugusest võimalikust tõlgendusest paremini mitte
transtsendentsuse olematust, vaid tema olemasolu. /.../ See piiratus
viib mind iseendasse,
sinna, kus ma ei saa enam jääda objektiivse vaatepunkti varju, mida
ma ainult esindan, sinna, kus ei mina ise ega teiste eksistents ei
saa mulle enam vaatlusobjektiks olla./.../ viitamisi
mõttelise maailma piiridele..."169
Eelnev mõtteavaldus
lähtub tõdemusest, mille kohaselt jääb olemise-olematuse keskne
müsteerium lahendamatuks ja võrdsustuma transtsendentse sfääriga.
Seega leiab aset absoluutse eksistentsialismi teisenemine ("das
Nichts"-elamuse vahendusel) transtsendentaalseks, mille
tunnetamine ei saa aga olla otseselt väljendatud, s.o lihtsalt
ulatuslikum reaalsus. Eksistentsiaalse kogemuse ette seatud indiviid
aga tajub ümbritsevat, välisreaalsust, kui millegi olemuslikuna
vastanduvana, ning teisalt samas ka üldise seostatuse, üldiste
loomuomaduste ja üldkehtivate seadumuste vormis, seega siis millegi
"essentsiaalsena" kirjeldatavana.170
Eksistentsialismi tegelik tähendus ilmneb vaid, kui kõrvutada
sihiteadlikku "olemuslikustamise" taotlust teadlikult
eksistentsiaalselt kogetud elulise antusega, s.t primaarseks osutub
igal üksikjuhul vahetult eluline sfäär, mitte pelgalt
"välismaailm".171
Teisalt viib essentsiaaluse rõhutamine sisutusse
abstraktsionismi, mil kalduvus elulisest antusest mõõdutundetult
eemalduda ja muutuda verbaalseks zongleerimiseks sõnade, mõistete
ja neile omistatud tähendusvarjunditega, mislaadi sofistlikku
filosoofilist lähenemist on ka õigustatult kritiseeritud, väites,
et essentsiaalset lähenemist tuleb kombineerida eksistentsiaalselt
kogetuga, ennistamaks sellele vahetult elulist kehtivust. Seejuures
ei ole ohtu, et eksistentsialistlik lähenemine oleks
ületähtsustatud: tõeline tunnetus sisaldab nii eksistentsiaalset
elamuslikku osist kui ka olemuslikkuse ("essentsiaalsuse")
tõdemust, mõistmaks nii individuaalset antust kui ka abstraktset
üldisust. 172
Kokkuvõtvalt võib
väita, et eksistentsialistliku estetistliku tõdeluse
kontekstis omab eelnevalt käsitlustleidnud ulatuslik teemadering
siiski võrdlemisi ühtset põhilaadi, seda ka hoolimata erinevate
autorite suuresti lahkenevatest arusaamadest.173
Lähtumisi fenomenoloogilise diskursuse üldistest seadistustest
keskendub eksistentsiaalne lähenemine subjektiivselt
kogetavale selle vahetus ilmnevuses ja ennekõike selle konkreetses
estetistlikus vormis. Nõnda nähtult on eksistentsiaalsest
kogemusest lähtuma seatud estetistlik tõlgendus vägagi erilise
maailmanägemise viisi kujundajaks, mida peamise stilistilise
varjundina saab iseloomustama järgnevalt käsitlustleidnud
irooniline suhtestumise laad, selle spetsiifilistes n-ö
“negativistlikes” väljundites (nii ühiskonna kui ka
filosoofilise reflektsiooni) tasapinnal. Ehk siis, samuti järgnevalt
käsitlust leidev, eksistentsialistliku estetismi mõiste
piiritlemisega seonduv teravam ideeline probleemiasetus nagu õpetus
nihilismist, selle vältimatutes ületamispüüdlustes (nt nn
“remütologiseerivate” tendentside vahendusel), jõudmaks sellega
ka siinse kirjutamise peamise eesmärgi – eksistentsialistliku
estetismi mõiste määratlemiseni.
__________________________________________________________________________________________
3.
MÕISTE
ULATUVUSEST
__________________________________________________________________________________________
3.1.
Estetism
kui irooniline suhtumine
_____________________________________________
Antud alalõike peamiseks
probleemi-asetuseks on selliste küllaltki vastakuti-seatud aga
ometigi vahetult seostatavate teemade ring nagu seda endast kujutavad
eksistentsiaalne filosoofiline lähenemine ja sellest tuletatud
iroonilised variatsioonid, estetistliku käsitluse näitena,
seostatuna ennekõike S.Kierkegaardi käsitlusega ainesest.174
Samas tuleb rõhutada ka nii eksistentsialistliku reaktsioonilise
lähenemise kui ka sellega vahetult seostatava iroonilise meelsuse
seotust tollase vaimse situatsiooniga, s.t modernistliku ilmavaatega.
Kuna on täheldatav teatav dissonants viimase ja tiitlis osutatud
mentaalsete suundumuste vahel, tuleb samuti silmas pidada sellest
tõigast konkreetselt johtuvaid kaasumusi, eriti Kierkegaardi
suhtumisest tulenevaid. Viimase järgi on ajastu ideeline üldpilt
võrdlemisi degradeerunud: valitseb massi-ühiskonna, pietistlike
väärtuste, üldise nivelleerumise masendav õhustik.175
Antud situatsioonis jääb üksikisikul valida teatavate n-ö
"proto-eksistentsiaalsete" hoiakute vahel, milleks on
esteetiline, sellest väljakasvav eetiline ja eelnevaid vääramatult
ületav religioosne lähenemine kui transtsendentse kogemuse
võimalikkus ja kohustus.176
Esteetilise ja eetilise tasandi ületamine ei kulge ometi kergelt:
lähtumisi hegeliaanlikust "sublimatsiooni"-kontseptsioonist
("Aufhebung", "sublation"), mille kohaselt
leiab aset dialektiline liikumine sünteesi kui kõrgeima mõttelise
ühiku suunas, on nii esteetiline kui ka eetiline tasand tühistatud
("aufgehoben") ja samas ülendatud sünteesiks
religioossel tasapinnal.177
Kierkegaardi religioossuse omaksvõtt leiab aset teatavate
eksistentsiaalsete tasandite vahendusel, esteetilist ja eetilist
distsipliini dialektiliselt ületades, irratsionaalse "usu-hüppe"
kui vaimse teisenemise läbi, mis on sisuliselt tõlgendatav kui
teadvuse eest põgenemine, millega antinoomia ja paradoks muutuvad
usulisteks kriteeriumiteks. Mõte eitab iseennast ja püüab
sellesama eitamise kaudu ennast ületada, sellest saab otse "lunastav
eitamine".178
Üldisest tasakaalutusest maailma irratsionaalsuse (nn "ainus
kindel teadmine") ja absurdsuse vahel kasvab välja ideelise
transtsendentsuse välistamisest johtuv "fragmentaarne
immanentsus", mis kujundab uudse sügavuse mõõtme. Nõnda on
eksistentsiaalse mõtteviisi kohaselt eitamine iseeneses absoluudiks,
s.o jumalikustamine, mis lähtub mõistuse eitamisest. (Võrdlusena:
Ignatius Loyola nn- "kolmas ohver", see mille üle jumal
üle kõige rõõmustab -- "intellekti ohverdamine".)
Ühestainsast tõest piisab teadlikuks eksistentsiks, kui see tõde
on silmnähtav. Absurd algab sealt, kust ebateadlikkus oma piirideni
jõuab. S.Kierkegaard:
"Kõige täiuslikum tummus pole mitte
vaikimine, vaid rääkimine, ükski tõde pole absoluutne, eksistents
iseendas on aga talumatu." /See on kui:/
"...ürgsesse seosetusse suubunud kogemuse kaos.../.../
Kui inimesel poleks igavest teadvust, kui kõige oleva taga poleks
muud kui vaid metsik ja kobrutav jõud, mis pimedate kirgede pöörises
sünnitab kõik asjad, suured ja tühised, kui kõigi asjade põhjus
poleks muud kui otsatu tühjus, mida miski täita ei või, mis oleks
elu siis muud kui lootusetus?"179
Siit irratsionalismi üks
kesksem kreedo: maailm kui niisugune ei ole mõistusepärane, see on
kõik mida võib tema kohta öelda. Absurd aga tekib irratsionaalsuse
ja kompromissitu distinktse selguse-nõude vastandamisest. Mõtlemise
irratsionaalsed seaduspärasused on nõnda kui teatavad tarvilised
lähte-eeldused, seda on ka iroonia, kui eeldus ja vajalik
hoiak seejuures, nõnda mõistetud irooniline elu on kui kirgliku
ükskõiksuse maailm. See on eksistentsiaalne lõhestatus kui
"mõttetuse filosoofia"-- ainitine kõikumine äärmuste,
ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse vahel. Ning seejuures leiab aset
ratsionalistliku mõtlemist esmasena iseloomustava printsiibi, nn
"vasturääkivuse" seaduse teisenemine teatavaks
müstifitseeritud irratsionalismiks, selle tegelikuks vastandiks,
ning kõike seda n-õ “maagilise osadusprintsiibi” mahitusel ja
nn “subjektiivse meetodi” kohaselt.180
Irratsionalistlik estetistlik eksistentsialism esindab säärast
idee-ajaloolist ajajärku, mil ratsionaalsusel on valida, kas
kohaneda või hävida; Kierkegaardil muutub loogika siinkohal
esteetikaks, süllogismi asendab metafoor. S.o arutluse meetod, mille
kohaselt on igasugune tõeline tunnetus võimatu, loetletavad on
üksnes näivused, tajutav on nende atmosfäär, ehk siis:
ebamäärasus, efmeersus, kujundirikas mõtlemine, jms. S.o
silmnähtava tõe ja luule tasakaal, kujuteldav seisund, kus tühjus
muutub kõnekaks, rabedal kombel tähendusküllase
"olemuslikustamise" (essentsialismi) vastu saab seatud
teadlikult sihikindel eksistentsiaalne estetism, kui lüüriline
sõnakunst, poeetiline retoorika, mille eksistentsiaalsest
läbielamisest tuleneb viimistletud ja väljapeetud eluline hoiak,
ning vastav maailmavaade. Hämar ja ebakindel selgus metafooris
muundub kunstiteoseks, s.o subjektivistlikult põhjendatav veendumus,
individuaalselt eriomane ja iseloomulik tõde, elu- ja loominguviis,
sest ainult kuivõrd ise oma elu kujundatakse, saab see omada
seesmist mõtet.181
Maailma taandamatusest ühele ja ratsionaalsele põhimõttele,
sellest tulenevast mõttetuse ja absurdi kogemisest lähtuv
filosoofia jõuab lõpuks välja tema mõttekuse ja sügava tähenduse
avastamiseni. A.Camus:
"Esksistentsiaalfilosoofidel tähistab
irratsionaalsuse teema takerduvat mõistust, mis ennast eitades taas
vabaneb. /.../ Hüpped mistahes kujul, sööstmine jumalikku või
igavesse, andumine igapäevastele illusioonidele või ideele -- kõik
need sirmid peidavad meie pilgu eest absurdi. /.../ Usk elu mõttesse
eeldab väärtus-skaalat valikuid, eelistusi. Usk absurdi sisse
õpetab juba definitsiooni poolest vastupidist."182
Jah, tõesti,--
vältimatult vajalikuks osutub siin ka skeptilise distantseerituse
latentnegi võimalus, ja seegi on ehdaimalt just modernistliku
eneseteadvuse väljund. Kogu tollest sekulariseerunud ja
pinnapealsest lamedusest lähtumisi,-- hädavajalikukski osutub
teatav distantseeritus, missuguse eraldatuse võimaluse loob
iroonia, ehk siis: modernistliku ilmavaate stilistiline varjund.
Erinevalt varaseimast käsitlustest tollest erandlikust
suhtestatusest, saab iroonia nüüd aga mõistetud kui midagi, mis
võib evida ka -"elulistki tähendust", s.t tegemist ei ole
enam mitte varasema, nn "romantilise" irooniaga (nt Byron,
Shelley; teooria loojaks Schelling), kuigi ometigi ka romantism, kui
mõtteviis, kujutab endast juba modernismi varasemat väljundit. S.o
nõnda mõistetud romantismi üks peamine järeldus
eksistentsialistliku estetismi seisukohalt: romantiline
kofrontism lähtub ja piirdub näivusega teadlikult ja seda ka
stilistilises (ning konventsionaalses) mõttes. Antud järeldumusest
tuleneb teatav võrdlemisi eri-ilmeline esteetikakäsitlus:
kreatiivsuse kreedo tähtsustub (romantismist alates) mitte vaid kui
"oma maailma loomine", vaid ka teatava spetsiifilise hoiaku
määratlemine. Kunstnikust saab otsekui "näidis", ta
annab eeskuju: tema kunst on tema eetika. Romantism ja individualism,
trots ja nivelleeriv lähenemine, markeerivad samas ka mõnetist
eetilise ja religioosse tasandi segunemist.183
Ometigi on romantilist mässuprobleemi peamiselt iseloomustav hoiak
areligioosne ja fatalistlik, seda eelmainitud adjektiivide
"esteetilises ühtsuses", mille loomine leiab aset
esteetiliste vahenditega, s.o "erakordsuse ja eituse esteetika."
Üheltpoolt olemuslik vastaseis, trotsiv hoiak (lähtumisi nn
"solvatud eneseteadvusest"), teisalt ühtsus, (ühtsele
taandatavus, sellekohane harmoonia), mis on lähtuma seatud
negativistlikust hoiakust (versus "keeldumisjõust").
Paralleelid järgnevalt käsitlust leidva nihilismi-temaatikaga on
ilmsed.184
Kierkegaardile omase
käsitlusega võrreldes ei tarvitse romantiline käsitlusviis
siinpuhul siiski määratleda kuigi täpselt,-- piiritlemaks
täpsustavalt, osutamaks kujundlikumalt võib väita, et taunivalt
modernistlikult mõistetud kultuursuse tüübi kriitika väljundiks
saab pigem nn "negatiivne iroonia". Too tähistus
omab sümboolset sügavust, mõistetud säärasena isegi kui fenomen,
mis kujuneb paradoksis, pääseb mõjule isiksuses kui n-ö
“kontrollitavas mehhanismis”, ning isegi vormib kujundavalt
ümbritsevatki just nõnda. Iroonia väljendub siinpuhul otsekui
kaudselt, vahendatud kombel, s.t see pole enam mõistetud mitte
ratsionaalse arusaamise "piltmõistatusena" vaid pigem juba
kui-- filosoofia, ajastul küsitava ja taunitudki, ja sensibiilsuse,
tundlikkuse asi. Lisanduvaid entiteete: iroonia on samas ka kui
“vestluse kerge toon”, liigse tõsiduse vältimine väitmistes,
ja tarviline distantseeritus veendumustes, ning samuti ka teatav
agoonilisus hoiakulises suhtestatuses. Seega siis: s.o filosoofiline
iroonia (ehk nn "sokraatiline iroonia") alias
midagi, mis on aiva kahetähenduslik, ja samas ka-- kindel oma
väärtustes, midagi, mis nõnda tahtmas kui-- tõelisuse
varjatusest märku anda. Ja teisalt: totaalne iroonia, mis kui--
"häbeneks" liig otsesõnu väljendumist.185
Viimase näitena võib siia tuua Kierkegaardi ülevaatliku sõnastuse:
"...kui iroonilist sügavmõtteliselt
aduda.../s.o/ oma
vormi poolest mänglev ja terane ja meeltlahutav, iseenesest
mõistetav järeldus... /säärasena ka/
paradoksaalne ja transtsendentne... See on oma
vormist lähtudes tõsine, teaduslik ja arendav.../Iroonia/
on ja saab olema üks tähtsaim mõtlemise lähtepinnas /.../ ja võib
kõigiti täita kogu elamise aja..."186
Küsimus, kas ja kuidas
eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuv looming on võimalik, puudutab
samuti irratsionalistliku, estetistliku tegelikkuse-kontseptsiooni
taassünni võimalust. Antud küsimuse-asetusest lähtumisi saab ka
püsti seatud uudne kreatiivsuse kreedo: loomaks, esteetiliste
kaanonite kohaselt, tuleb keelduda tegelikkusest (selle
tradistsionistlikeist kirjeldustest) ja rõhutada selle mõningaid
aspekte, nõnda mõistetud kunsti- ja elukäsitlus seega otsekui
vaidleks senistele tegelikkusenägemustele mõneti vastu. Ka
Nietzsche järgi võib loobuda mistahes transtsendentsist, moraalsest
ja jumalikust, väites, et nood "ideelised hoiakud" viivad
vaid eksistentsiaalselt negativistlikele järeldumustele. A.Camus
eelneva vastu ometigi:
Kuid
ehk siiski on olemas elav transtsendents, mille tõotust kannab endas
ilu ja ning, mis paneb armastama just seda piiratud võimalustega ja
surmale määratud maailma ja eelistama seda mistahes teisele
maailmale."187
Seejuures omandab
kesksegi tähenduse samuti stilistiline probleemistik: iga looja
püüab kujundada ümber looduslikku-loomulikku antust kui pelgalt
"kehva visandit", üritab sellele loominguga lisada seni
puudunud stiilitunnetuse.188
Stiliseerida, saab nõnda tähistama tähenduse omistamist või
ennistamist, lihtsa kaemusliku mulje ülendamist väljenduse
staatusesse. S.o üks peamine kogu kreatiivset aktiivsust läbiv
põhimõte, A.Camuse sõnastuses on see:
"...stiliseerimine, mis eeldab nii
tegelikkuse kui tegelikkusele vormi andva vaimu olemasolu. Stiili
kaudu suudab looja maailma ümber teha,
tuues alati kaasa kerge nihke, mis on kunsti ja protesti tunnuseks.
/.../ Loovus ja viljakas mäss peituvad ses nihkes, mida kujutavad
endast teose stiil ja toon. Kunst on
nõudmine võimatu järele millele on antud kuju.
/.../...Loomingu vajalikkusest ei järeldu veel loomingu võimalikkus.
Loovat kunstiajastut määratleb teatud kindel stiil, mille abil
luuakse kord antu ajajärgu korratuses. Ta annab kuju ja sõnastuse
antud ajajärgu kirgedele."189
Kõige suurejoonelisem
kunstistiil väljendab teatavas mõttes ka kõige passionaarsemat
lähenemist: irratsionaalne geniaalsus ei ole nõnda mõistetav mitte
kui pelgalt eitus, vaid trotsivast meelsusest sugenev ainitine
pingestatus ja selle lahendusvormid loomingus. Juhul aga kui stiili
taotletakse selle enese pärast ei ole enam tegemist millegi
suurejoonelisega. Sest kuigi stiliseerimine peabki tegelikkusest
eemalduma, väljendub selles ometigi ka teatav märkamatu
"parandamissoov", mille kunstnik toob kaasa tegelikkuse
jäljendamisse.190
Eelnevast tulenevalt ja
seonduvalt estetistliku ilmavaate eksistentsiaalse
läbi-elamisega kaasnevate vahetute järeldumustega võib väita, et
tegemist on küllaltki komplitseeritud küsimuste ja võrdlemisi
ulatusliku teemaderingiga, mille lähem valgustamine paraku ei kuulu
käesoleva kirjatüki vahetute ülesannete hulka. Sellegi poolest
näis olevat õigustatud mainitud hõlmavaid probleemi-seadeid
vähemalt ülevaateliseltki esitada, kuna nood on võrdlemisi
tihedalt seotud siinse kirjutamise üldise sihiseadega. Estetism
kui irooniline suhtumine võib nimelt saada mõistetud ka veidi
kaudsemas mõttes, ja nimelt kui üldine maailmavaateline lähenemine,
eriomane suhtestatuse viis, mis väljendub kõnes ja kirjas ja kogu
terviklikus olemises, ning markeerib teatavat harvaesinevat meelsust,
mis pigemini kaldub eritlema kõike distantsilt, vaimses eraldatuses
ja suhtumisi puhtalt ja rõhutatult irooniliselt. Iroonia kui teatava
erilise meelestatuse laadi ja ka konkreetse
metodoloogilis-stilistilise komponendi rõhutamine käsiloleva
eksistentsialistliku estetismi mõistelise piiritlemise
raamides peaks omavahel ka teatavas mõttes ühendama kogu eelnevalt
käsitletud laialdast teemaderingi. Irooniline distantseeritus kui
eksistentsialistliku estetismi peamisena iseloomustav hoiak, peaks
nõnda nähtult hõlmama estetismi kui küsitava tähendusega
mõiste tõstatumise, selle piiritlemise filosoofilise tõdeluse ja
esteetilise teoretiseerimise kontekstis esteetilisusena mõistetu
vahendusel, ning samuti järgneva üldistava käsitluse estetismi
latentsest teooriast, üldisest taustast ja võimalikust
määrateldavusest eksistentsialistliku mõtlemise kontekstis. Samas
ei ole too eriomane lähenemise viis kaugeltki mitte probleemidevaba,
nihilismi kui keskse raskuspunkti tõstatumine, näitena, sunnib ka
iroonilist subjekti tegema olulisi korrektiive, mööndes probleemi
teravust. Ometigi jääb peamiseks hoiakuks seejuures siiski
mänglevalt kerge iroonia, ülevaatlik pilk ja kõik siit tulenevad
vältimatud meeldumuslikud kaasumused. Seega on järgnevaga esmalt
püütud anda võimalikult terviklik ülevaade iroonia mõistega
vahetult seonduvast, et seejärel asuda teatavate teravalt
püstiseatud ideeliste probleemide eritlemisele, mis seonduvad
õpetusega nihilismist, selle küündimatute avaldumisvormide
ületamisest ja üldistest (teoreetilistest) järeldumustest
seejuures. Selleks aga leiab järgnevalt esmalt käsitlust iroonia
kui estetistliku eksistentsiaalse maailmvaate metodoloogiline vahend
ja stilistiline varjund.
__________________________________________________________________________________________
3.22.
Iroonia
mõistest
_____________________________________________
Eksistentsialistliku
arutluse kontekstis on iroonia esmalt mõistetav kui teatav
konkreetne skeptiline suhtestumise laad peamistesse elulistesse
sõlmküsimustesse, teisalt aga, estetistliku lähenemise
raamides omandab see kesksegi tähenduse kui peamine loomingulist
aktiivsust iseloomustav metodoloogiline printsiip. S.t irooniline
suhtestumine eksistentsiaalsesse kogemusainesesse on kreatiivse
eneseväljendamise mõõtkavas tähistatav kui teatav uudne ja
erimoeline, estetistlik käsitlus ainesest, retoorilise poeetika
radadele viitav üldine stilistiline suunitletus. Iroonia, s.o eitus
jaatuse kaudu, kõnetuse vorm mispuhul kasutatakse sõnu või
väljendeid vastupidiselt kõneleja mõttele, naeruvääristamine
näilise tõsiduse, nõustumise või kiitmisega, varjatud pilge.191
Iroonia kasutamine võib mõnelgi puhul olla vägagi effektiivne,
eeldusel, et see on mõistuslikult ilmne ja mitte vaid kirjanduslik
zongleerimine sõnade ja nende tähendus-varjunditega. Iseenesest ei
tarvitse "puhas" ehk klassikaline iroonia olla üldsegi
mitte üheselt negatiivsena mõistetud suhtumise väljenduseks, aga
võib selleks muutuda kui kasutada iroonilist väljenduslaadi
üleminekuvormina satiiri (s.o - tihti kirjanduses kasutatud kui
"koomiline iroonia") või sarkasmi manu. Viimast
tõlgendatakse leksikaalselt "äärmiselt terava irooniana".
Sarkastilisest irooniast kasvab välja paroodia, (mille tuntumaks
viljelejaks oli kindlast M.de Cervantes). Enamvähem sünonüümse
tähenduse kandjaks veel mõisted: "küüniline" ja
"sardooniline".192
Üldiselt kõik mainitud adjektiivid suuresti paralleelsed,
tähistavad, mõnel puhul ka kibedusest varjutatud lõikavat pilget;
iroonia märgib säärase väljenduslaadi subtiilsemat vormi ja mis
oma olemuselt O.Swift'i järgi "liiga püha, et seda mingite
vastetega ümber seletada."193
Keskse tähendusega
iroonia mõiste lahtiselgitamisel on aga kirjandusteose faabulas
sageli rakendatav nn “dramaatiline iroonia”, mis
tähendavat aga seda, et imaginaarse kirjandusliku maailma
konstrueerimisel on kõikvõimalikud kujuteldavad tegelaskujud ja
saatused, samuti nagu ka sündmustiku lõppfaas reeglina autorile
juba ette teada.194
Toda kirjandusteoses sündivat erinevust autori perspektiivi esindava
"jutustaja" ja muude tegelaste vahel sobib iseloomustama
väljend: "mitteajalooline perspektiiv". Nii jutustaja kui
ka lugejad teavad rohkem, sündmuste kogu tähenduslik sisu, mida
fiktsiooni tegelaskujud aga ei või teada. Kujunev situatsioon on oma
rakenduselt klassikaline: humoristliku, koomilist, või isegi--
iroonilist suhtumist võivad muidugi väljendada ka nood
kirjandusteose imaginaarsed tegelaskujud. Hoopis erineva kvaliteedi
loob aga autori ja lugeja vaheline kokkuleppeline "ühisomand"--
üldistatud ja isegi dramaatiline lähenemine: nn "saatuse
iroonia". Antud fenomen on aga oma ulatuselt pea objektiivse
staatuses. Nõnda kujuneva suhtestumise kaasuseks on avardatud
mõistmine ja kaasa-elamine, ning samuti võime vaadelda sündmusi
nii üksikult, kui ka otsekui-- "igavikulisest vaatepunktist".
Dramaatiline iroonia teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia
tähenduslikud varjundid. 195
Astme võrra intensiivsem
esteetiline atribuut on nn “traagiline iroonia”, mis on
põhilaadilt sarnane eelkäsitletud dramaatilisele irooniale kuid
samas ka mõistetav kui katse siduda traagilisust koomilisega
(Höffding). Tragöödia ongi nõnda vahest kui "ajaloolisem"
kui huumor, kuna see kujundab konkreetsema pildi kirjandusteoses
loodud valikuvõimalustest. Muidugi võib huumorit ühendada mistahes
tundega, näitena: melanhoolia või nostalgia. Satiiri uurijad peavad
naeru (metafoorses tähenduses) kas karistavana või n-ö
"heastavana". Nõnda on naeruvääristamine suunatud
sotsiaalset eksisammu korrigeerimaks, ning on selle laadi arvestades
siis kas positiivse või negatiivse suhtumise väljundiks.196
Keskse
tähendusega eksistentsiaalse estetistliku iroonia eritlemisel on aga
nn “romantilise iroonia” teooria, mille loojaks on
Fr.Schlegel, ning mis väljendab romantikute veendumust loova
fantaasia kõikvõimsusest, ja lubab nt teadlikult mängida
olustikutõelisuse ja luulemaailma vastuoludel või asetuda
seisukohale, mis võimaldab iroonilist distantsi ka iseenda loomingu
suhtes. Schlegel: "Iroonia on paradoksi eriline vorm.
Paradoks omakorda tähistab midagi, mis on hüveline ja suur
sama-aegselt."197
Ka S.A.Kierkegaardi kirjanduslik-filosoofilises
käsitluses on iroonia mõiste paljuski kesksele pjedestaalile
seatud, märkides vastavalt autori subjektivistlikule tõdemusele
üldist hoiakut, rõhutatult eraldi asetsetud üksikisiku
suhtestumisena oma kaasaega, seda esindavasse "teisesse".
Iroonia Kierkegaardil esmalt mõistetud kui teatud eriline õhustik,
mis loob täpselt väljamõõdetud distantsi ja kujundab tarviliku
eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis. Subjektiivsuse
eksistentsiaalselt mõistetud olukord seevastu on Kierkegaardi
käsitluses otseselt vastanduv "inimlikule üldisusele"
(Hegeli-kriitika). Kierkegaardi jaoks on üksik alati erand,
suhtestatud maailmaga vaid end sellele vastandades, (seda hoolimata
sellest, et kõneleb ka "üksikust" kui "üldisest").
Kierkegaard võrdleb oma aega "sihitult eksleva laevaga" ja
ennast reisijana, kes küll oma kaasaegsetega "kaasa sõidab"
aga kel siiski "oma privaatne kajut on".198
Ajastu "Zwiebürgerliche" tõelisus paneb paika vaid
selle "privaatkajuti" neli seina, kujuteldava akna taha
projektiseerib üksik aga subjektiivselt distantseeritud
"maailmapilte", seega kujundada "objektiivsest
reaalsusest" pelk "välismaailm", mille kohta
Kierkegaard oma teoses "Emb-kumb" nentivat, et see on
"massiteadvuse, üldise nivelleerumise maailm".199
Säärast privaatsusesse sulgunud eksistentsi võrdleb Kierkegaard
samas romantilise "elevandiluu-torniga", milles elades,
romantiline looja, poeet saab end vastandada ajastu üldisele
õhustikule, mis on "massi-eksistentsi ja üleüldise
nivelleerumise ajastu", veelgi enam, Kierkegaardi järgi
distantseerub romantiline kunstnik ka iseenda tunnetest ja tegudest,
rääkimata siis juba oma loomingust. Romantiline iroonia kujundab
nõnda nii ümbritsevat, kui ka seda, kes sellega suhtestub, seega
peab iroonia Kierkegaardi järgi olema ennekõike "valitsetav",
(suunatav või juhitav).200
Kierkegaard võrdleb
omavahel "romantiliselt subjektivistliku" ja nn
"sokraatilist irooniat". Viimase sõna-ühendiga
tavatsetakse tähistada teatud retoorilist võtet, mida järjekindlalt
kasutanud Sokrates, s.o teadmatuse teesklemine, mille järel siis
osavalt "suunavate" küsimustega viiakse oponendi väited
absurdini, et näidata nende tühisust. "Sokraatilise iroonia"
puhul ongi rakendatud teatavat retoorilist, elik metodoloogilist
võtet, mis puhul evib jutustaja/arutleja teatavat "edumaad",
mida oskuslikult rakendades juhitakse kuulajaid teatud kindla
lõppjärelduseni, paljastades oponentide teadmatuse, isegi
küündimatuse.201
S.t esmalt on jutustaja alati aktiivsemaks osapooleks ja ühe
repliigi võrra aina kuulajaist-oponentidest ees. Esitades n-ö
"suunavaid küsimusi", äratab ta kuulajais teatud
kindlasuunalisi ootusi, ja premeerib noid teisalt ootamatute
lahendus-käikudega. Jutustaja "edumaa" tagab kirjeldusele
sellele tarvilise tervikliku laadi, samuti, teatud tingimustele
vastates-- ka soovitava lõpplahenduse. Irooniline on siin ennekõike
just tolle n-ö "eestkõneleja" suhtestumine. Kõneluse
aktiivsem osapool nõnda kui kogeks oma rolli kui teatud
kahemõttelist olukorda, mille eripära on siis võimalik tõlgendada
irooniana. Võimalikud vasted millele on näiteks teesklus, üleolev
distantseeritus, mis ainult kinnitavad arusaama situatsiooni
iroonilisusest.202
Säärasest Sokratese ja
romantismi võrdlemisest tuletab Kierkegaard ühe oma peateesi
iroonia kohta. Iroonia, kas sokraatiline või romantiline, tähistab
põhimõtteliseks seisukohaks vormituna-- teatud n-ö "negatiivset
vabadust".203
Iroonilise subjekti "negatiivselt vaba eksistents" on oma
olemuselt privaatne ja subjektivistlik ja seetõttu omandab see
negatsioonina "absoluutse kehtivuse määra".204
Irooniliselt distantseeritud lähenemine ületab säärases vormis
"eimiskisuse" kui absoluudi; üheltpoolt pelga romantilise
"estetsismi" ja "maailmavalu", teisalt ei piirdu
ka vaid sokraatilise n-ö "küsitleva tõestamisega" ja
ignorantsi teesklemisega. Iroonia kui "negatiivne vabadus",205
või "negatsioonina mõistetud absoluut" on Kierkegaardi
järgi tarvilik saavutamaks ülimaks loetud religioosset tasandit,
milleni millaski ei jõuta pelgalt "ratio" abil. Ehk
teisiti öeldes: radikaalselt subjektivistlik iroonia ja sellest
johtuv "negatiivne vabadus", lahendataks (ehk: "täidetaks")
positiivselt, s.t religioosse sisuga, milleläbi seni vaid
negatsioonides kirjeldatav "absoluut" omandaks samuti
"positiivsema" tähendus-sisu.206
Nõnda ei ole iroonia Kierkegaardi jaoks mitte kui "eesmärk"
vaid pigem kui "vahend", teatud kõrgemana mõistetud
eesmärgi saavutamiseks. Sest kuigi iroonia asukohana märgitud
"romantilise subjektiivsuse" ja "eksistentsialistliku
kahtlemise" tasand tähendab Kierkegaardi jaoks pelka
"esteetilist" tasandit, tulevat just sellest lähtuda
jõudmaks edasi, mitte jäämaks ummikusse. Irooniliselt kahtleva
vaatepunkti n-ö "kohustuslikku" primaarsust näitab
Kierkegaardi puhul selle lähedane seostatus "hirmu" ja
"ahistuse"-- kui eksistentsiaalsete kategooriatega.
Kierkegaard võrdleb "ahistust" äkilise "pöörituse"
tundega ,mida kogeb inimene kui vaatab hingematvasse sügavusse,
tundes pööritust, et vaatab ja selle ees, mida vaatab.
S.Kierkegaard:
"Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse
tundest…/…/ See
pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/
piiritletakse just nõnda. /.../
Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene end süüdi olevat."207
Mis ümberseletatult
peaks tähendama, et irooniline ja subjektivistlik, eelpool mainitud
nn "negatiivne vabadus", on antud ainult võimalikkusena,
kusjuures, see "võimalus" ei peitu mitte kirjeldatud
olukorras endas, vaid s.o võimalus seda (romantilist ja
subjektivistlikku) tõlgendus-süsteemi ületada. Tegelik eraldatus,
distantseeritud iroonia, on midagi hoopis muud, see võib nõnda
näiteks kõlada kui kõnelemisel välja-peetud paus. Kierkegaardi
"radikaalse subjektiivsuse" aluseks on seega siis iroonia
mõiste, milles leiab väljundi teatud "negatiivne vabadus",--
s.t iroonia saab lähtekohaks subjektiivsele, privaatsele
eksistentsile, mis omandab "absoluutse kehtivuse mõõdud".
Irooniline lähenemine maailmas-olemisele saab Kierkegaardi
käsitluses eksistentsiaalse olemise aluseks kui teatud hoiak, elik
eelistus, enese distantseerumine üldkehtivast, terav vastandumine
sellele. Just nimelt iroonia on see, mis muudab romantilise
"esteetilise" nihilismi ja "maailmavalu"
eksistentsiaalseks nihilismiks, eksistentsiaalseks kahtlemiseks
maailmas-olemise suhtes üldse ja mis omakorda saab eelduseks ja
lähtepinnaks religioossele tasandile, mis Kierkegaardi järgi
eelnevast paratamatult tuleneb. "Romantiline subjektiivsus"
ehk "ebateadlik" nihilism märgib Kierkegaardi jaoks pelka
"esteetilist" tasandit, millel tegeliku eksistentsiaalse
kahtlemisega (s.t "Nihilismiga", mis viib jumala kui
eimiskisuse ees seismisele,)-- otsest seost ei ole, kuid
millelt kui "eelastmelt" jõutakse nihilismi teoloogilise
ületamise kaudu religioossele elule.208
Irooniline subjektiivsus
loob siis Kierkegaardi arvates, pelgalt "vabaduse võimaluse",
võimaluse vabaneda irratsionaalse "usuhüppe" läbi
sellega kaasnevast ainitise ebakindluse ja ahistatuse seisundist.209
Kuigi, teisalt ei saa kirjeldatud "negatiivset vabadust"
(ehk pelka "tõelise", s.t religioosse "vabaduse
võimalust")-- ka pelgalt taunida, seda võib nimelt mõista kui
ahistava (tihti enese vastu suunatud) destruktiivsuse suunamist
iroonia kui "puhta vabaduse" kanalisse ja nõnda ka viimast
kuidagi n-ö "ülendavalt sublimeerida". Nõnda mõistetult
on iroonia midagi, mille alusel saab ümbritsevat keskkonda hinnata,
selekteerida ja defineerida, midagi mille abil saab kujundada nt ka
karakterit, mis omakorda kujundab tegelikkust. Ehk lühidalt:
"iroonia, ...see on tunnetuse vorm", ütleb
Kierkegaard,210
see on kui "eksistentsiaalne tingimus",
paradoksaalsel kombel ühte-aegu nii ebakindlus kui ka sellest
"väljapääsu otsimine" ja säärasena on iroonia
kindlasti "positiivne", "edasiviiv jõud".
Seda mõlemal puhul, nii Kierkegaardi "ületamise"
kategooriana subjektiivsest relativismist absoluutse tõelisuse
juurde, kui ka nn "puhta iroonia" ennast kujundavast
toimest kujustada teistmoodi "välinegi reaalsus".211
Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia
mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga kus
ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks
tingimisi "enese-irooniaga",212
(mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist) ja
jõutakse selle n-ö "ületamisega" nn "objektiivse
ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku
suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat
hukutav tähendus; ehk siis lühidalt: kui iroonia oleks lihtne
asi,-- siis poleks selle järele tarvidustki.
Kokkuvõtvalt võib
väita, et iroonia on mõistena eksistentsiaalse estetistliku
tõdeluse kontekstis kirjeldatav kui äärmiselt mitmekülgne
nähtumus, mis evib ometigi samas ka konkreetset
(metodoloogilist-stilistilist) tähenduslikku varjundit. Üldise
eksistentsiaalse hoiaku väljendusena on iroonia rõhutatult
subjektiivse distantseerituse näiteks, loomingulise konstruktsiooni
olulise, estetistlikult mõistetud, komponendina evib vastav
suunitletus aga mõnevõrra spetsiifilisemaid
(retoorilisi-sofistilisi) kaasumusi: romantilise ja sokraatilise
iroonia kontseptsioonide vastandamisest tuleneb Kierkegaardil teatav
eriomane, 1negativistlikult mõistetud vabadus iroonilise
subjektiivsuse tarvis, mille konsekventsest läbielamisest johtuvate
ekstreemsete kaasumuste ("Angst", "Nichts-Zustand")
vahendusel jõutakse nn "negatiivse iroonia"
teoreetilise seadistuseni. Viimasega on aga viidatud estetistlikus
eksistentsiaalses arutluses olemuslikul kombel sisalduvatele
tendentsidele nagu üldine (ajalooline) ignoreerivalt nivelleeriv
lähenemine ja n-ö "negativistlikult" abstrahheeriv
(filosoofiline) derivaat sellest, ehk siis järgnevalt käsitlust
leidnud laialdasele nihilismi-temaatikale, kui
eksistentsialistliku estetismi määratlemise ühele kesksemale
ideelisele sõlmküsimusele.
__________________________________________________________________________________________
3.3.
Õpetus
nihilismist
_____________________________________________
Nihil,
niente, le néant, ei-miskisus, olematus, tühjus, das
Nichts,-- too sünonüümne jada on komplitseeritud, sama-aegselt
nii konkreetse kui ka fiktiivse tähenduse kandjaks. Ühelt poolt
nõnda kui osutataks teataval spetsiifilisel moel, nood sõnad
osutavad üheselt kui mõisted, ning ometigi otsekui millegile
otseselt tabamatule? Seda ennekõike juba seetõttu, et
traditsiooniline filosoofiline lähenemine,-- ja sellele omane
keelekasutus,-- olemuslikul kombel "olematusest" rääkimast
keeldub. Nõnda juba Parmenides, kes seadistas kunati ühetiselt
paika oleva ja mitte-oleva ületamatu piirjoone. Teisalt aga saab
nonde terminitega viidatule ometigi läheneda aga vahest eelkõige
siiski vaid fenomeni n-ö "psühholoogilisest" küljest.
Mis tähendaks siis tõlkimise ja tõlgendamise nõudlikku protsessi,
tihtipeale ka mõtekuse omistamise problemaatilist akti, mis aga
jääks ometigi veidi kaugele siin järgnevalt ettevõetud
teema-arendamise sihiseadeist. Traditsiooni väliselt kõnelemine
küsimärgistub aga koheselt juhul kui asja-osalised ei kompenseeri
tekkinud puudujääki mõningate uudsete diskursiivsete n-ö
"raamidega", üldistatuna kehtima seatud konventsioonidega.
Seda selleks, et lausutud sõnadel oleks ka tähenduslik kõla,
vältimaks suletud kõneringile sagedasti omast effekti -- sumbunud
sisutust, "absoluutsete väitmiste" dissonantsi, mis vahel
kippumas mõningaid n-ö "adiskursiivseid" sõnavõtmisi
otse paratamatusena saatma. Seega võiks ehk alustuseks hoopis
tõstatada küsitavuse: kas vahest pole üldse olemaski olnud säärast
fenomeni idee-ajalooliste suundumuste hulgas, millele üheselt
nihilismi sõnamärgiga osutada annaks. Peamised autorid, kes antud
teemaga seotult enim mainimist leiavad on paraku omavahel seostatavad
vaid tingimisi, kaudsel moel, nonde kõikide tollaste-- 19. sajandi
lõpu ja 20.sajandi alguse-- mõttesuundumuste hulgas puudub
oletatavasti ülepea säärane "nihilistlik koolkond", pole
leida isegi kuigivõrd vähegi seostatuid teema arendusi sellest.213
Nihilismi-temaatika
peamise interpreteerijana 19. sajandi lõpu kontekstis tuntud
Fr.Nietzsche erinevates kirjutistes, tõsi küll, vastavaid
viiteid leida siiski on, aga seda küllaltki katkendlikult
esiletooduna ja sagedasti veel täiesti seostamatul ja vastuolulisel
moel.214
Nimelt võib väita, et puudub täiesti säärane kompleksne fenomen
nagu "Nietzsche nihilism", seda vähemalt siis kui
viimaseks mitte lugeda noid mõningaid fragmentaarseid ütlusi,
mitmeti mõistetavaid viiteid ja postulaate. Ometigi on nihilism
Nietzsche kogu käsitluses keskne termin, mida olevat vaid raske
üheselt määratleda, kogu tema nihilismi teema arendust
iseloomustab paradoksaalsus ja üha muutuvad arusaamad. Nõnda
näiteks kui Nietzsche varasemates töödes võib lugeda nihilismist
kui läbini taunitavast euroopalikust "hinge haigusest" ja
väljapääsu nõudvast olukorrast (sagedaim vaste millele aga
"dekadents"), siis mõningad hilisemad teosed (nt
postuumselt ilmunud "Wille zur Macht"), mõningaid
üksikuid sellesuunalisi väitmisi küll vahendavad, mis annavad aga
märku autori kardinaalselt teisenenud arusaamadest (nt nn "täielise
nihilisti" mõisteline kujund, samuti ka: alles "tulevana"
nähtud nihilism), sekka mõningaid prohvetlikke lausumisi (nt isegi:
nihilism kui "jumalik mõtteviis") ja ka teravamaid
psühholoogilisi eritlusi. Seda kõike aga siiski üldiselt nõnda
seostamatul ja ebamäärasel moel, et vaevalt andnuks see alust
hilisemate konstruktsioonile teemal "Nietzsche ja nihilism",
kui polnuks M.Heideggeri hilisemat tõlgendust antud teemast.
Mille kohta võib väita, et mingi seos Nietzsche käsitlusega
kahtlemata küll esineb, aga tihti on see vaid kaudne ja tuletuslik,
jättes otsitud, kohati isegi põhjendamatu konstruktsiooni mulje.215
Võib siiski ehk väita, et Heideggeri arusaam kehtib
eelkõige-- huvitava ja omanäolise-- Nietzsche "nihilismi"
temaatika edasi-arendusena, millel otsene seos n-ö
"allikmaterjaliga" aga puudub. Seetõttu on aga võimalik
ka Heideggeri käsitlust nietzscheaanlikust "nihilismist"
võimalik üle-lugeda, ehk n-ö "tagasi paigutada", seades
prioriteediks Nietzsche kirjutistes antud teema kohta öeldu. Teisalt
võib aga Heideggeri vastavale teema-arendusele muidugi läheneda kui
kompetentsele ja ka tunnustatuimale Nietzche ja tema
nihilismi-temaatika kritiseerijale. Vähegi võrreldavana kerkib
samast perioodist esile vaid K.Jaspers oma nihilismi-alastes
üldistavates väitmistes, kuigi mainitud autor jääb kohati
võrdlemisi erandlikele seisukohtadele, seega ka kriitikale
avatumaks; üldiselt lähtuvad kõik möödunud sajandi
teema-arendused Nietzsche püstitatud probleemi-seadeist, need on
seega kui variatsioonid ühele teemale.
Nietzschele tagasiosutava
lähenemise puhul vaja aga kindlasti koheselt rõhutada ka
nimetatud autorile üldisemalt omast pürgimust mida siin on
tinglikult iseloomustatud n-ö "reformistlikuna". Millega
silmas peetud nimelt levinud tava osutada üha platonismi vaimus
tagasi varasemale kui autentsemale, mis pürgimus johtumas
teadupärast Nietzsche ülikriitilisest suhtumisest ajastut
valitsevate veendumuste suhtes. Peamine ''casus belli'' on
siis muidugi toonane religioosne temaatika, vastuväitmised sellelt
pinnalt on aga enamjaolt kas siis rõhutatult subjektiivseid
veendumusi vahendamas või kantud emotsionaalsetele väitmistele
üldiselt omasest ebamäärasusest. Kristluse tõstatatud
"väärtusühikute" radikaalse ja kriitilise
destruktueerimise käigus kehtestub Nietzsche käsitluses viimaks
üldiseima, seega ka: vahetult kehtivaima kriteeriumina, n-ö
"elulisus", mis mõeldud kehtestamaks aksioloogilisi
väärtusühikuid intensiivsuse, tõhususe suurendamise sihil. Siit
on muidugi lihtne seoseid otsida hilisemale eksistentsialistlikule
koolkonnale omastest veendumustest, samuti nagu ka tolle
käsitluslaadi kunatise alusepanija, S.Kierkegaardi teostest,
kus nõndasamuti põimumas religioosne ja eksistentsiaalne temaatika,
kuid üldiselt on nihilism mõistetav siiski vaid ootamatult vähest
kasutust leidnud kontseptuaalse fenomeniga.
Ometigi
on nihilismi näol tegemist äärmiselt komplekse mõiste ja
intellektuaalse probleemi-seadega, omanäolise kultuurielemendiga,
mis johtub üldisest aksioloogilisest nivelleerumisest, mil omakorda
põhjuseks jätkuv kulturoloogiline teisenemine kui sekulariseerumine
ja profaniseerumine, mis kutsub muidugi siis esile vastava olukorra
ületamis-püüdlusi. Antud ettevõtmine evib seejuures vältimatult
muidugi hulganisti reaktsioonile aina omaseid jooni ja on kohati
kaldumas isegi liigemotsionaalse sisutu retoorika valda, millele
üldiselt omane väitmiste sõnadega mängiv mitmeti-mõistetavus ja
paradoksaalne esituslaad. Teisalt on vastavad tendentsid oletatavasti
ka suisa tahtlikult esilekutsutud, võib nimelt väita, et kogu
hilisemale eksistentsialistlikule käsitlusele omaselt on ka nn
"õpetus nihilismist" nõnda mõistetav pigem poeesia kui
tõdelus, mitte niivõrd lakooniline teoretiseerimine mingi
konkreetse süsteemi kinnituseks. Samas jäädakse seejuures aga
sagedasti ka aksioloogiliste piirangute kütkeisse, mis muide, näibki
olevat üks teine peamine nihilistlikule tõdeluse viisile omane
eripära sellisena. Ehk siis: s.o kui hinnangulise suhtestumise, hea
esteetilise maitse ja kõrgete stiilinõuete kohati mõõdutundetugi
palvelemine. Esteetilise olemise kriteeriumeid ümberkujundavalt
ülimaks seadev loominguline antus, mida säärasena iseloomustab
ennekõike just subjekti-objekti traditsioonilistest raamidest
ahistatud "keskendatus" isiklikult antu vastandpoolusele.
Estetistlik nihilism on nõnda paljuski kirjeldatav kui
reaktsioon millegile, subjektivistlikeist eelistustest lähtumisi,
seega-- alati ka millegi poolt (või vastu) esinev, tavapärasele
harjumatut ülimaks kuulutav Nihilistlik vastandamine n-ö
"üks-kõiksuse'' skaalal on seega osutamas jätkuvale
sõltuvusele traditsioonis vahendunud hinnangulisuse raamidest, on
just seetõttu radikaalne ja destruktiivne, pürgides taaskehtestama
autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu ja väärtusi.
Subjektiivne, (mitte aga subjektivistlik) radikaalne, (nõnda
romantilisena äratuntav,) individualism seega vajab toda n-ö
"vastanduvat üldisust", mis otsekui konstitueeriks
"minana" antust, jätkuva ja üha radikaliseeruva
vastandamise käigus, mistõttu muutub sagedasti ka üha
paljusõnaliselt sisutumaks, pelgalt tühistavalt retooriliseks.
Samas on too "eksistentsiaalselt ajendatud" konstitueeriv
vastandamine osutab kaudselt ka teatud "nõrkadele alustele",
mis on ehk kirjeldatav kui too eksistentsialistide hilisem--
''Hirmu''-elamus. See on otsesõnu-- kui ''surutud seis'', n-ö
"vabatahtlik martüürium", ehk siis konkreetsetelt
väljunditelt kui "pateetiline" või "ekstaatiline
nihilism".216
Eelkirjeldatud
käsitlusele omaseist probleemidest lähtub eriti just Kierkegaard,
keda on samuti seostatud nihilismi temaatikaga, kuigi seda isegi
veelgi rohkem tõlgendatud kujul kui eelnimetatud autoreid. Veidi
üldistavalt võib nimelt väita, et täiesti otseselt
viimatimainitud religioosset tõdelejat nihilismi valdkonnaga
seostada isegi ei ole võimalik, seda enam aga kaudsel moel kuna ka
Kierkegaardi kirjutistes on leida nii põhjalike analüüse kui ka
julgeid üldistusi tollastest peamistest ideelistest
sõlmküsimusteist. Peamine tähelepanu on aga nüüd keskendunud,
nagu öeldud, religioossele temaatikale, mis on seostatud
Kierkegaardi novaatorlikult originaalse teema-arendusega hilisemale
eksistentsialismile omasest käsitlusest, nõnda on näitena
kujundatud välja autori eriomane teooria nn "negatiivne
teoloogia", millest võib leida nii mõndagi nihilismi
kontseptsiooniga seostatavat. Seega võib Kierkegaardi käsitleda
teatava tarvilise n-ö "ühenduslülina" sidumaks ühtseks
tervikuks toda küllaltki ulatuslikku teemaderingi: üheltpoolt
kristlus versus nihilism ja teisalt iroonia
alias estetism, ning eelnevaist väidetavalt otseselt
lähtuv eksistentsiaalne lähenemine, jms. Jõudmaks ehk nõnda
viimaks siis siinpõhjendatava üldistavaima üldtähistuseni:
eksistentsialistlik estetism kui teooria euroopalikust
Nihilismist, mis võib tähendada näiteks ka iroonilist
suhtumist. Ehk Fr.Nietzsche sõnastuses:
"On ilmselge, et peamine nii taevas kui ka maa
peal on kaua ja ühesuunaliselt kuuletuda, pikapeale tuleb sellest
alati midagi, mille pärast tasub siin maailmas elada, nagu näiteks
voorus, kunst, muusika, tants, mõistus, vaim, miski, mis kujundab
ümber, midagi kõrgemat, hullu või jumalikku..."
/Samuti:/ "Kunst ja ainult kunst, ainult
kunst aitab meid kui me ei taha tõe kätte surra."217
__________________________________________________________________________________________
3.31.
Nihilismi
mõiste määratlemisest
_____________________________________________
Siinse alajaotuse
peamiseks küsimuse-asetuseks oleks katse määratleda nihilismi
mõistega seonduvat, tehes seda eeskätt just Nietzsche kirjutistele
tuginedes, mõistmaks selle termini tähendust estetistlikult
pinnalt lähtuva eksistentsialistliku tõdeluse kontekstis.
Kuigi, eeltoodust lähtumisi, tuleb rõhutada, et määratletus ei
tarvitse siinpuhul siiski lihtsustada mõistmist säärasena, pigem
juba vastupidi, määratlevalt lausutu võib vahest osutuda otse
mõistmise ummikteeks, juhul kui lähtuda siinpuhul arusaamast, mille
kohaselt mõistmine pigem "protsess" kui saavutatud
seisund. Kuid seatuna mõistmise kui "lumen naturae"
paistesse, saab ehk võimalikuks siiski ka kuulda vihjamisi
lausutud määratlusi lõpetava järeldamise tarvis. Määratledes
selleks esmalt lausumise vormi tingimisi kehtivust: nägemaks
terviklikumat üldisust tuleks vahest esmalt fokusseerida vaade
oletatavasti minetatud n-ö "tervikpildi" kui killunenud
paljususe haaramiseks, ja käsitleda ühtsust kui mõistmise
eeltingimust.
Mõiste määratlemist
alustava eristusena tuleb rõhutada, et terminist nagu "nihilism"
on käibel olnud, (on ka jätkuvuses,) vähemalt kaks erinevalt
mõistetavat kujutelma. Rohkem või vähem paralleelseina on toda
mõistet nimelt kasutatud tihtipeale lausa vastanduvat tähistamaks.
Oma osa on sellise fenomeni kujunemisel olnud muidugi ka tollesse
erandlikku mõistesse eeldusena kätketud tähenduslikust
ulatuvusest, kuid selguse huvides on noid (mõneti siiski ka
kattuvaid) mõisteid siinses teema-arenduses käsitletud lahutatuina.
Nõnda on esmasena eristatav, levinuim kuid küündimatum käsitlus
vaid n-ö "nihilismist" säärasena lähtumas otseselt
19.sajandi teise poole konteksti dekadentlikust suhtumisest, mis on
peamiselt iseloomustatav just negativistlikult reaktiivse ja
destruktiivsena (tinglikult samuti ka n-ö "nõrga"
nihilismina). Ning teisalt siis sellele distinktselt ja kavakindlalt
vastuseatud nn "metafüüsiline" nihilism, mis on
radikaalne, näivalt otsekui hävitav,-- kuid eristuvalt sellega
eelkirjeldatust,-- ka äärmiselt loominguliselt suhtestatud
lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik meelsus, ehk
kasutades Nietzsche enda täpset ja väga kujundlikult tähistatavat
terminit s.o: "täieline nihilism".218
See aga mida see veidi
arhailiselt kõlav mõiste sisuliselt tähendada võiks, vajab
järgnevalt mõningat lahtiseletamist. Too mõisteliselt määratlev
kujund nagu "täieline" (s.t - kompaktne, konsekventne)
nihilism, pärineb "Wille zur Macht" algusest ja
tähistab ümberseletatult teatavat: "...situatsiooni, kus
inimene veereb keskpunktist välja x-suunas."219
Kasutatud imaginaarse "keskpunkti" kujund näib iseenesest
olevat küllaltki olulise tähendusega "täielise nihilismi"
mõiste kujunemisele ja nõuab seetõttu veidi lähemat käsitlemist.
Esmapilgul näib, et too metafoorselt kirjeldav neologism ei tähenda
ilmselt mitte mingit kujuteldavat n-ö "iseenesest-antud"
või alustavat positsiooni vaid kui teatava vahepealse mõttelise
etapi asukohta, mis on pigemini alles saavutatav.220
Võimalikud on siinpuhul vähemalt kaks tõlgendust: esmalt võib see
tähistada hinnangulisele ehk üldisusele omast keskse legitiimsuse
asukohta, missugusest nn "kohast" siis täieliku
nihilismi teostumisel otsekui eemaldutakse. Teisalt on võimalik
ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus,-- nietzschelik keskpunkt
ei tarvitse siiski ühilduda tava-legitiimsuse harjumuspärase
n-ö "keskeltläbi-punktiga", on isegi rohkem tõenäoline,
et see tähistab pigem veidi "nihutatud" keskpunkti, mida
võiks iseloomustada lausa legitiimsus-kriteeriumitele leppimatult
vastanduvana. Seega võib Nietzsche kasutatud “keskpunkti” kujund
tähistada hoopis olukorda kus säärane stabiilsuse kese üldse
puudub: keskmeta, jumalata maailma, midagi ebastabiilset elik
kaootilist, mis on vastu seatud tsentraliseeritud, absoluutsuse
legitiimsuse-sidusale maailmapildile.221
Nietzschet tsiteerides:
"See astraalne korrastatus, kus me elame
on erand /mis /...on
teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../
Üldiselt loomuselt seevastu on maailm igikestev kaos. /.../ seal ei
ole ei korda, vormi, ilu, tarkust, /need on
vaid/...esteetilised
inimlikustamised, mis sisaldavad juba hinnangut.
Aga kuidas saaksime taunida või hinnata kõiksust! /.../ Mingi
esteetiline või moraalne hinnang ennekõike,-- ei puuduta seda!"
222
Sarnaselt on võimalik
tollest, ehk saavutatavast, nietzscheliku “keskpunkti”
tasandist lähtuda vaid rõhutatult määratlematus suunas,
s.t viimast saab vihjamisi-irriteerivalt viidata vaid
paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt tegemist
üheti-mõistetavalt "edasi" suundumisega. Seetõttu on
kasutatud osutav metafoor isegi väga täpne,--
hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud teatud keskse teisenemise
akt. Kuna paradoksaalsel moel sellega siiski on osutatud olukorra
olemuslikule muutusele, millegile isegi väga kardinaalsele, nõnda
on kirjeldatud kui kirjeldamatut-- hüpet-- teadlikkuse sees,
mida vahest ei ole aga võimalikki kuidagi vahendada nt
kvalitatiivsete või kvantitatiivsete kategooriate kaudu.223
Ehk kujundlikult ümber öelda proovides,-- s.o kui "keskne
punkt" nihilismi saamise protsessis, s.t suundumist
aksioloogilisusest "välja", millega seostuvalt siis
tollest (ehk saavutatavast) imaginaarsest punktist omakorda väljas
on kui-- tundmatuse sfäär,-- oldaks justkui "maailmast
väljas". Viimati kirjeldatul on otseseidki paralleele
Heideggeri käsitlusega, näitena: "lasta olemisel kui oleva
aluspõhjal (Grund) langeda.../et/ hüpata /.../
põhjatusse (Ab-grund)."224
Nihilism oleks kui
mõiste, mis algab küsimärgiga ja on säärasena seega pigem kui
meeleolu väljendus, seisukoha võtmine, ja mis säärasena ei olegi
tegelikult mitte just filosoofiline "seisukoht", s.t
nihilistlik arutlusviis jääb küll tinglikult filosoofia "sisse",
aga suhtestub traditsioonilisse lähenemisse väga distantseeritult,
mis samas võimendabki ja võimaldabki kriitikat. Nõnda on nihilismi
näiteks mõistetud lähenemisena, mis seab põhimõttelise kahtluse
alla nõudmise filosoofilise "tõe" kui sellise järele
üldse. See vahendab teatud erilist kogemust kõikke-hõlmavast
eksistentsiaalse ebakindluse, n-ö ''põhjatuse'' tundest, millest
saabki edasise metafüüsilise nihilismi lähte-aluseks, olles samas
ometigi, paradoksaalsel kombel,-- nn "alusest"
täiesti vaba.225
See on kirjeldamatu ja talumatu ''tühjuse"-seisund,
määratlematu tunne, mis on eksistentsiaalselt ennast kogeva
mõtlemise aluseks. Fiktiivselt peatatud hetke "kogematusest"
suunitlematult lähtuv kardinaalse teisenemise ''hüppeline'' akt,
kogemus, mida on vahendatud ka metafoorsemal kombel, s.o - kui
"kuristikel kõndimine", millest saab ''vaba langemise
tung'' ("die Fall-sucht") iseenda põhjatusse.
Tehes seda täpselt nõnda nagu hiljem Heidegger, kes kõneledes
olemisest, mis on avanenud oma "mitte-olemise" poole,
kirjeldab viimast kui "põhjatust" ("Ab-grund"),
ja nõnda nagu ka Kafka, kes räägib "merehaigusest kuival
maal".
Kõneluse objektina on
too piiritletav "miski" aga vahetult saavutamatu, osutatav
ehk vaid kui kaudselt toimiv mõju, mis tühistab ja kujundab ümber
reaalsuse ilmnemise vorme. Sellega on aga viidatud ka esteetilise
(ehk estetistliku) lähenemise erilisele tähendusele nihilistliku
tõdeluse teel. Vaid estetistlikust arusaamisest kantud kriteeriumite
vahendusel võidakse kogeda autentseimat põhjatuses avanevat
surelikkuse elamust, kuna vaid teatav n-ö "loominguline"
aktiivsus, kui subtiilseima kreatiivsuse või fantaasia pärusvaldus
suudab ehk kuidagi kombata tolle määratlematu vastanduva ja
mõistetamatu kaootilisuse piiri-jooni. Ehk siis teiste sõnadega:
"Esteetilise teadlikkuse punktuaalsus on viis, kuidas subjekt
adub hüpet oma surelikkuse põhjatusse (Ab-grund)." 226
Nihilistlik arutlus
püstitab loomingu eeldusena nõudmise, mis on mõneti kirjeldatav
kui üks peamine estetistliku käsitlusviisi poolt igale
loomingulisele aktile (ja vastavale suhtestumisele) etteasetatud
tingimus,-- s.o "tabula rasa", tühja loomingulise
ruumi elamus, ja seda ennekõike just selleks, et-- täita see
maailm siis koheselt kõikmõeldavate uute vormide, kujundite ja
värvidega. Nihilism ongi, eeltoodust järeldumisi, kui vältimatult
järelduv küsimine siia lisaks: miks mitte siis ka uute väärtuste,
seaduste ja jumalatega? -- Miks mitte taandada aksioloogilise olemise
atribuudid millekski küsitavamaks, ehk pigem: kuidas on võimalik
eitada enamike käibivate moraalsete entiteetide sisulist kehtimatust
jätkuva sekulariseerumise ja nivelleerumise protsessi taustal? Seega
ei kuulutata nõnda mitte niivõrd uusi ja kuidagi "õigemaid"
subjektiivseid väärtusi senikehtinuid asendamaks, vaid tehakse
midagi märgatavalt pöördelisemat,-- taandatakse "tõesuse"
mõiste kõikide teiste nn "vahetus-väärtuste" kilda. Kui
ei ole mingit "tõde" enam seada ülimaks mõõdupuuks,
millega asjadele-olude kaalu mõõta, jäävad alles vaid mõned
seesmisest tähendusest tühjad (aksioloogilised) mõisted teiste
omasuguste seas. Ehk siis midagi, mille väärtus-sisu tuleks alles
"kaalumisele" võtta. Subjektiivses plaanis tähendab
selline seisukohavõtt paradoksaalset nägemise viisi, kuigi
võimalik, et ka teatud n-ö "ebalust" praktilise
teotsemise vallas. Kui kõik on lubatud, siis on sellega ka
öeldud, et miski pole kuidagi eelistatavam, ükski suund ei
või olla enam kuidagi üheselt "õigem" kui teised
võimalikud. Aga ka selles punktis on nõnda mõeldav vaid
meelevaldselt "peatatud hetkes", kuna hinnangulised
otsustused kaasuvad ka toimimatuses.227
Kui lähtuda tolle keskse
seiga eritlemisel Nietzsche omasest lähenemisest on koheselt oluline
rõhutada tingliku kehtivuse osa autori n-ö "remütologiseeritud"
maailmapildis. Selles ometigi on kehtivaid väärtusi, selliseid mis
omandavad kehtivuse juba alustava otsustamise käigus, nõnda nt
''elu'' või "olemine", kuid nimetatud
üldistavate entiteetide kehtivus väärtusena pole siiski midagi
iseenesest mõistetavat ega pelgalt traditsioonist tulenevat, vaid
nood on midagi, mis kehtestuvad lähtuvalt teadlikust valikust ja
vajaduse sunnil. Väärtusena mõistetud ''elu'' allutab enesele
järgnevalt kõik sekundaarsema aksioloogilisel skaalal, ja teeb seda
otse deterministlikult vältimatult. Hinnangulisus, mis sel puhul
ilmneb on rõhutatult tingliku laadi. See mille alusel mingi
väärtushinnang langetatakse ei ole enam mitte selle "tõesuse"
määr, vaid läbinisti tinglik ja nt pelgalt hetkenõudmiste suvast
dikteeritud n-ö "vahetu paratamatus", seega siis midagi,
mis on teatavas mõttes ka konkreetse diskursuse välisele kriitikale
raskesti allutatav Seega muutuvad aga liigseks ka esitatud katsed
kuidagi n-ö "apologiseerida" toda erandlikumat
nihilistliku tõdeluse viisi. Siinkohal tuleb nõustuda
G.Albertelli sellekohaste arusaamaga, mis seadistab näitena
küllaltki üheselt:
"...on vastuvõetamatu või täiesti lootusetu
esitada "nihilismi apoloogiat". Nihilism paneb end maksma
absoluutse hädana, tühjusena,
mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb
absoluutselt ületada."228
Võimalus on mitmeid: võib nostalgiliselt tühistatut taga igatseda
samuti ka proovida ennistada kaotsiläinut uute siltide varjus.
Püstitades uued "õigemad" väärtused, mis kehtivad
"igavesti". Siinse jutumärgistatud küsitavuse õigustuseks
on arusaam, mille kohaselt oleks Nietzsche skeptilisest ja
erudeeritud maailmavaatest lähtumisi otse küüniline esitada
ühetiselt absoluutse "tõesusega" üldkehtivaid
kriteeriume. Kuid ometigi ei tühista selliste
"neotraditsionalistlike" pürgimuste ilmne küündimatus
üht võrratult sisulisemat laadi küsimuse asetatust siinkohal, ja
nimelt: millised võiksid olla konkreetsed väljundid mis
nihilistlikust metafüüsikast otseselt tulenevad? Millised on need
konkreetsed, ja vältimatult järelduvad veendumused, mida tuleb teha
nihilismi eksistentsiaalse (ja loomingulise) läbielamise puhul?
Sobivaima
näitena oleks siia vahest tuua üleskutsumine nn "pieteedi-tundele
varemete vastu", millega on tähistatud teatavat viimistletud
eluhoiakut, mis ajastut laastava destruktivistliku tõdemuse vastu ei
aseta midagi muud kui vaid teatava konkreetse tunde,
kaalutletud elulise hoiaku.229
Selleks saab olema nn "passiivse estetismi" teooria,
mis kutsub ülesse elama sellises, taunivalt "nihilistlikuna"
mõistetud situatsioonis, nendes "varemetes", ja isegi,
mõneti sentimentalistlikul kombel, näib veenvat meid leppima
nõndamõistetud olukorraga, piirdudes millegi varasema (kui
jäädavalt minetatud "kuldaegade" varemete) passiivse
nautimisega, leida sealt püüdlikult parimat, jättes aga ka
piinliku hoolega kõrvale kõik esteetiliselt vähegi vastuvõetamatu
samas. Säärastes üleskutsetes pieteediks on mõndagi ühist
nostalgiliselt tõlgendatud n-ö "parasiteeriva epikurismiga";
"passiivsest" estetismist saab kuidagi
otseselt "nõrkadelt alustelt" lähtuv eluhoiak, mis
teadlikult piirdumas tahtliku isolatsiooniga, kultiveerides jätkuvalt
püüdlikult toda (dekadentliku) surutise-õhustikku, ja välistades
millega kogu uuendusliku mõtlemise ja reaktsioonilise aktiivsuse
juba eos.230
Sellise "nõrkadelt alustelt lähtuva mõtlemise (või:
"ontoloogia") kütkeis on oletatavasti olnud terved etnosi:
mineviku kuulsusrikkuse sära paistel märkamatult mandumas alla
keskpärasuse piire, ning kes palveledes kõiki staatilisi väärtusi
on ajapikku kaotanud elulise algatusvõime sootumaks. Mis puutub aga
kirjeldatud n-ö "nõrga ontoloogia" seostamist
nietzscheliku täieliku nihilismi kontseptsiooniga, siis näib,
et see on siiski peamises vaid konstrueeritut laadi. Pigem näib
säärase "nõrga" lähenemise näol olevat tegemist just
ebakonsekventse nihilismiga, ehk siis: teatava derivaadiga ajastut
valdavalt iseloomustanud dekadentlikust meelsusest. Olemise langusele
elik nõrgenemisele osutav seisukoha-võtmine on otseselt seostatav
tolle vaid negatsioonides mõistetava olukorraga, mis kaasub n-ö
"mõistuslikkuse lõpuga",-- mil lakatakse osutamast
"üldkehtivaile väärtustele", Jumalale,
südametunnistusele, vms. See jääb aga siiski võrdlemisi kaugeks
filosoofilisema nihilismi teema-arendamisele juba tolle alustest
lähtumisi. Või siis teisiti: nihilismi täielise mõistmise
protsess küll lähtub tollest lasuva surutise õhkkonnast,
kuid kaugeltki mitte,-- ei piirdu sellega ometigi.231
Nietzsche nihilism on
tinglikult kui müstiline suhe negatsiooni kui absoluuti, kaemuslik
ja paradoksaalne püüe mõelda absoluutne eitus oma viimase lõpuni:
nihilism on ülimate väärtuste puudumine s.o kui tahta mitte
midagi.232
Kui suuta mitte tahta, siis tuleb otsekui tahta "mitte tahta",
(seega on pessimism mõneti mõistetav kui nihilismi eelvorm.) Ülimad
väärtused on nõnda ennekõike just väärtusetud.233
Tahta "mitte midagi" peab aga kõlama: tahta kõike,
hõlmata hõlmamatut, tajuda seda, mis olemise sfääri seest
väljapoole, lõpmatusse ulatub. See saab võimalikuks alles
"Jeneseits Gut und Böse", teiselpool hinnangulisuse
kitsendavaid piire. Teiselpool seda formeeritud, piiratut kahesust,--
hea ja kurja painet. Väärtusotsustused ei käi küll elu kui
terviku kohta, iga hinnang saabki olla vaid ühekülgne, kehtida vaid
terviku osade kohta. Kuna me ellu kuulume ei saa me selle üle
otsustada, selleks oleks vaja "väljaspool-seisja"
erapooletust.234
Nietzsche poolt tulevana
nähtud nn "täieliku nihilismi" asukoht on justkui midagi
iga teadliku mõttearendamise algusesse seatut, see on küll otsustav
aga mitte kuigivõrd sobiv koht elamiseks, see ei ole olemise tegelik
“asukoht". See on midagi, mille ainitisest teadvustamisest
sündiv ahistuse ja rahutu kindlusetuse elamus graduleeruvas reas
aina pingestub, s.o midagi, mis (sarnaselt eksistentsialistlikule nn
"piirsituatsioonile") indiviidi üha kaugemale lükkab, s.t
psühholoogilises mõttes leiab sel puhul kahtlemata aset teatav
kogemise intensiivsuse pidev kasv. Samas ei saa mõista seda
"kuristikel käimist", pideva vaba langemise elamuslikku
antust ainu-üksi millegi pärssivalt ahistavana. See võib nimelt
saada mõistetud ka kui olemise vahetamatu antus, otse paratamatu
kaastingimus. Saada mõistetud kui dünaamiliselt ja konfliktselt,--
ehedalt eluliselt,-- olemise kohustav eeltingimus, midagi mis on
teadlikult vastu seatud traditsioonilise, (s.t siin peamiselt
kristliku,) käsitluse ülimuslikkuse kujutelmadele, mis jutlustasid
petlikku illusiooni läbini staatilise ja muutumatult turvalise
"õnnisolemise" võimalusest. Viimane on ometigi otse tolle
taunitava dekadentliku lähenemise näiteks, mis on
traditsiooniliselt kõigile vahetumalt elulistele väärtustele
välistavalt vastu seatud. See, mis aga iga tunnetavat subjekti
ainitiselt sunnib mõtlema tollele mõeldamatule, millele siin
kaudselt vihjamisi osutatud kui "õhukese jää" tundele,
ning samuti tollele määratlematule põhjatusele kuhu aina
langetakse ja lõplikult kaotakse on vahendatud surma "kogematuses".
Totaalsena vastanduv, mis kogu elulisuse sfääri konstitueerib,
sellele üldiseimat suunda ja vahetu olemise teadmist andes, ongi ehk
too tabamatu "tühjus", (“das Nichts”), mis
paikneb mõeldamatus kohas ja sõnade taga, seega midagi, mis igal
hetkel annab olemise võimaluse selles põhjatus vastandatuses
kõigele ümbritsevale.235
Iga asi, mõte või antus on kui alatises ainitipilgulises tõdeluses
oma olematuse võimalusega silmitsi seatud ja vahest saabki alles
nõnda, alles siis, n-ö "tegelikult" olevaks. Ehk
Heideggeri sõnul, s.o: "olemine, mis on pöördunud oma
olematuse poole".236
Eksistentsialistliku
käsitluse järgi on olemine adutud subjektiivsetes mõõdetes,
Nietzsche ennetav vastuväide millele kõlaks aga vahest: ei saa
kehtida subjektiivseid tõdesi lahus objektiivsuse kuidagi "rohkem"
kehtivaist. Subjektiivsus kui n-ö "poolik" tõde, ei saaks
nõnda lihtsalt millaski omandada kogu kehtestumiseks tarvilikku
veenvust. Vastupidiselt levinud arvamusele,237
võis Nietzsche näol seega olla tegemist hoopiski
subjektivismi kriitikuga, kes kõneles Herakleitose vaimus elust kui
eraldiseisvast väärtusest, mis on pigem kestev konflikt ja milles
üksiku osaks on end kehtestada või alluda senikehtestunud
piiravatele reeglitele. Vältimatul kombel on aga indiviid taotlemas
oma täielikumat olemist, enesetäiust, just vastanduvas kui
üldisuses. Vahest ainult nõnda üldse vaid ongi võimalik saavutada
terviklikumas nägemises antut ja sellega taas-leida kaotatud ühtsus
inimese ja maailma suhtestatuses, mida ihalenud vargsi kogu
euroopalik metafüüsika platonismist alates. Sest juhul kui "tõde"
lõppes sealtmaalt, kui erinevaid tõelisus-kontseptsioone sai liiga
palju, ei ole enam,-- objektiivselt ja tõeselt,-- alati kehtiva
terviku hõlmamise vahendeidki, erisuste esilekerkimisega seonduv
"vabanemise" illusioon võib aga osutuda vaid pinnapealseks
näilisuseks.238
Väljapääsuna sellest ummikust olgu viidatud jälle
estetistliku tõlgenduse radadele: esteetiline elamus paneb
inimesi nägema teisi ja suuresti erinevaid maailmu harjumuspärase
kõrval ja paljastab mõneti ehk ka viimase juhusliku ja relatiivse
loomuse,-- näitab seda vahest n-ö “vanglanagi'', kuhu oldakse
meelevaldselt isoleeritud.239
See "koht" aga, kuhu nõnda võidakse sattuda on
kindlasti kõigiti problemaatilisem, mistõttu ei saa anda kellelegi
sellist vabadust, mida ei olda valmis kandma ja millega ei osata
midagi "peale hakata". Vastupidisel juhul kerkib aga
küsimus: milleks eelistada mõnda teist ümbritseva tõlgendamise
viisi kui nood kõik veel liigagi sarnased, liiga inimlikud...?
See viimane küsitavus rõhutab üht õige olemuslikku vastandatust:
nüansseeritud varjundirikkus contra räige värvikirevus...
Antud kontekstis jääb
üle vaid teha konkreetses eksistentsiaalselt piiritletavas
situatsioonis vajalikud ühetised järeldused ja seada kehtima
vastavalt väärtustatavad (s.t. eksistentsiaalsed) kriteeriumid,
lähtumisi seejuures kesksest hoiakulisest meelestatusest nagu
estetism, seda iseendast kaheldamatult kujutab. Sellises
pürgimuses võib ju leiduda ka nostalgilisi momente, nt. taotlus
ennistada algse ja ehtsamana kujutletud varasemad väärtused. Siiski
ei tarvitse see langeda kokku Nietzsche "täieliku nihilismi"
tasandil kehtivate nõudmistega, -- radikaalne (aksioloogiline)
nihilism ei tarvitse kattuda nostalgilise "neo-traditsionalismiga".
Täielik nihilism pürib näitama, et olemine ei tarvitse tähendada
sama mida stabiilsuse ja kindlalt püsivate väärtustega tasakaalu
näol sellena kõige sobivaimana või otse "ideaalse
paratamatusena" esitatakse. Säärasena oleks tegemist vaid
negativistlikult nihilistlikuna, (siin: dekatentlikult,) mõistetud
mõttesuundumusega, mitte aga sellele sisuliselt vastanduva kui
omalaadse ja põhimõttelise,-- seatud piiride taha vaatamise
katsega.240
-- Sest, mis jääb alles pärast ülimate väärtuste, n-ö
"jumalate" surma, kas jääb midagi ja milleks üldse
midagi nõnda üheselt kehtestatut, s.t ka suhteliselt lihtsasti
kõrvale-heidetavat, ainitise kahtluse ja mässu-meele objekti
staatuses olevat. Juhul kui Nietzsche poolt püstitatud nn täielik
nihilismi kujund on mõistetud kui kõigi n-ö "kõrgemate"
väärtuste puudumine, siis on "Jumala surmaga" kõik
senised nn "kõrgemad väärtused" tühistatud, veelgi
enam: elimineeritud on juba sääraste vajaduski üldse, ja just
sellest, kõrgemate väärtuste ülearususe rõhutamisest saab alguse
täielikuna mõistetud nihilism. G.Albertelli: "Mõtlemise
sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse
vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku,
eventuaalse poole." Millega on nõnda tühistatu kehtima
seatud vaid "ajaloolises mõttes",-- võimalikult
neutraalselt,-- "kui kogemuse konfiguratsioonid, sümboolsed
vormid, mis on elu jäljed, olemise ladestused..." 241
Kokkuvõtvalt võib
siinkohal väita, et Nietzsche mõtlemist iseloomustab metoodiline,
ehk täpsemini: strateegiline olemus, tema loomingus muutub nihilism
esmakordselt teadlikuks. Nietzsche mõistis end olevat asetatud
absurdsena kirjeldatavasse situatsiooni, kus võimalik teha vaid
üheseid järeldumusi: absurdi (nihilismi kui pelgalt dekadentsi)
tõhusamini ületamaks tuleb see tõugata selle viimasesse
äärmusesse: moraal on viimane jumala ilming, mis tuleb hävitada.
Metoodilise kahtluse asemel harrastas Nietzsche seega metoodilist
eitust, püüdes hävitada kõike, mille taha nihilism (versus
dekadents) end veel peidab, kasutades nõnda nihilismi tõestamiseks
(ja seejärel ületamiseks) ka moraali, kui dekadentsi väljundit.
"Hea ja kurja looja" peab selleks esmalt aksioloogilises
mõttes olema võrdlemisi destruktiivselt meelestatud. Nietzsche
seadistab irooniliselt:
"Meie aja eelised: miski pole tõsi, kõik on
lubatud. /.../ Me eitame Jumalat, me eitame Jumala vastutust, üksnes
sel moel saame me maailma vabastada. /.../ Nõnda on ülim kuri osake
ülimast hüvest, ülim hüve on aga loov
/ometigi ka:/ Kui miski pole tõsi, pole miski
lubatud."242
Nõnda mõistetud
metafüüsiline mäss on nõnda pigemini trots kui eitus, ahistatud
eksistentsi väljendusena kutsub see aga ometi esile eituse ajastu
koos sellele omase nihilsmi-joovastusega, mil kerkib ülesse
absurdimõiste. Kui millegil ei ole mõtet ja ei saa tunnistada
ühtegi väärtust, siis on kõik võimalik ja miski ei oma tähtsust.
Juhul kui puudub kõrgeim väärtus, mis meie tegevusele suuna annaks
on sihiks pelgalt vahetu effektiivsus. Kuivõrd ei saa olla "pooleldi
nihilist" kehtestub kesk eitust ja nihilismi kõige eitamine kui
absoluutne nihilism, s.t absoluutselt nivelleerunud väärtusemõiste.
Samas tuleb tunnistada absoluutse eituse võimatust, eitus, s.o samas
ka kui teatava rajajoone tunnistamine: säilitades seejuures nii
endas sisalduvat jaatust kui ka eitust, mida nihilistlikud
tõlgendajad mässus esile tõstavad: totaalsest eitusest välja
kasvanud absoluutset jaatust. Siit tuleneb teatav nivelleeriv
lähenemine, mis ometigi, nõndagi, toetub teatavatele
aksioloogilistele kriteeriumitele, ehk. A.Camus koondavas sõnastuses:
"Ometigi selge, et samas peab too
arutluskäik ainsaks väärtuseks elu, sest nimelt elu muudab
mainitud vastaseisu võimalikuks, ning ilma eluta ei ole
absurdikihlveol alust. /.../ Absurd on läbielatu kogemus,
lähtepunkt, Descartese metoodilise kahtluse ekvivalent eksistentsi
tasandil. Absurd on iseenesest vastuolu. Absurd on olemuselt
vastuolu, kuna ta välistab väärtushinnangud, soovides säilitada
elu, kuigi elamine ise kujutab endast väärtusehinnangut."243
__________________________________________________________________________________________
3.32.
Nihilismi
ületamise problemaatika
_____________________________________________
Eeltoodud käsitlus
ainesest oli seatud ennekõike osutamaks tagasi teatud konkreetsele
lähenemiselaadile, s.t eriti just Nietzschele omasele
tõdeluslaadile, mis lähtub täielise nihilismi mõistelisest
kujundist, keskendumisi ühele konkreetsele seonduvale ütelusele,
tõlgendusele nn "keskpunkti" kujundist ja sellest
suunitlematult lähtuv teisenemine, mis mõeldud tähistamaks olulist
erisust suhtestumises nihilismi kui mõistega. Aga lähtumisi siinse
kirjutamise peamisest teemaseadest tähtsustub olulisemana hoopiski
üks teine probleemne seadistus ja nimelt: Nietzsche kõneles küll
''täielisest nihilismist'' lõplikuse kõlal aga ometi kui millestki
veel saavutamatust.244
Nimelt kutsus Nietzsche aina üles ka toda vääritimõistetud
"nihilismi" ületama, mõeldes sellena selle all ennekõike
aga ajastu-sidusat dekatentsi, millele on vastandatud too väidetavalt
ülevaatlikum käsitlus ainesest. Tundub, et sellega seostuvalt leiab
eelkõige käsitlust mõneti passiivsem (destruktiivsem ehk
reaktiivsem) nihilism tasand, mis enam tavakäsitlusega seotud ja
mida omakorda on võimalik ja mida isegi tuleb ületada aktiivse
jaatuse ühetiselt määratlematus teisenemise aktis. G.Vattimo
väidab nt, et Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav
Jumala surmaga ehk siis "kõrgemate väärtuste"
väärtusetustumisega".245
Millega on viidatud samas üldise aksioloogilise aluspõhja
nivelleerumisele kui ka sellest otseselt tulenevale konkreetsele
subjektivistlikule suunitletuse laadile. Aksioloogiliste
väärtusühikute devalveerumise otseseimaks saaduseks on aga teatav
tühimik hinnangulises suhtestumises, seega midagi, mis tuleb
koheselt millegagi täita.246
Nimelt kui Nietzsche oma varasemates teostes veel otsekui peaks
võimalikuks n-ö "ületamise ületamist", mis on
otsekui "tõelisemat" nõudes veel aksioloogilise
lähenemise sisene, siis oma hilisemal perioodil jõuab Nietzsche aga
ka kõrgeimate väärtuste eitamiseni. Nõnda ei ole
näiteks mingit alust oletada "tõde" kõrgemaks
"ebatõest".247
G.Vattimo seadistab seetõttu järgnevalt:
"Nietzsche järgi võib modernsusest välja
pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Sellest, et
tõemõistel pole enam seesmist kehtivust, et see ei funktsioneeri
enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse."248
Mõiste nihilism omandas
19. sajandil ka teoloogiliste mõtlemise kontekstis, eriti nt
S.Kierkegaardi teostes teatava küllaltki konkreetse
nivelleeruva varjundi. Võib samuti väita, et nihilism,-- kuigi
varieeruva tähenduse kandjana,-- on üheks väheseks küsimuseks,
mis ühendab nii vastakaid mõtlejaid nagu Nietzsche ja Kierkegaard.
Mõlemad olid aga veendunud ajastusidusa nihilismi ületamise
vajadusest.249
Selleks on järgnevalt vastakuti-seatud üheltpoolt Kierkegaardi nn
"usuparadoks", deviisil: ''credo quia absurdum'' ja
teisalt Nietzsche sama pardoksaalne õpetus-- "ewige
Wiederkehr des Gleichen", mis kuulutab samasuse igavesest
taastulekut, kõige jäävust, lõputut kordumist.250
Ühiseks on käsitlevatel autoritel teadupärast probleemi
tõstatamine selle religioosses vormis, nt Nietzsche lähtus
kujundist "Der Gott ist tot", märkimaks sellega
teatud üldist väärtuste nivelleerumist ja ajastule üldiselt
omaseid dekadentslike nähtumusi. Kuigi, seda mitte vähimalgi määral
"moraliseerival toonil" nõnda, vastupidi: muistsed ülimate
väärtustena mõistetud jumalad on surnud, tuleb teha sellest oma
järeldused. Nietzsche järgi need oleks hävitada ka "puuslikud"--
moraalsed käsulauad, mis kehtivad vaid inertsist ja milledel ammu
enam ei ole seesmist jõudu, seega ka --tegelikku kehtivust. Samuti
tuleb tühistada ka kõikvõimalikud ("kategoorilisedki")
imperatiivid, mis on hiljem ristiusu õpetuse kohaselt ülesse-seatud
ja mille õigustamiseks apelleeritakse pieteeditundele traditsiooni
suhtes, millega on juba viidatud, kristliku hinnangulise skeemi
"nõrgenenud alustele".251
Kuivõrd aga nietzschelik mäss saab alguse "jumala
surmast", tuleb seetõttu võidelda kõige vastu, mil sihiks
seda n-ö "ideelist konstruktsiooni" kuidagi asendada.
Uskumatusest tuleb arendada süsteem ja viia nihilism sellega oma
konsekventse lõpuni. Ateism on endastmõistetav, kuivõrd s.o
"konstruktiivne ja radikaalne"; seega tuleb kutsuda esile
teatud kriis ja otsustav murrang ka ateismiküsimustes. Jumalata
maailm on ilma ühtsuse ja eesmärgita, mistõttu ka hinnangutele
allutamatu, hindamine leiab alati aset millegiga võrreldes (nt
ideed, eri tõelisuskontseptsioonid, vms "olemuslikustamise"
väljendused). Selleks ründab ta ristiusku, eriti just moraali osas,
Nietzsche väidab:
"Tegelikult ütleme me
lahti ainult moraali jumalast. /.../ Arvate, et see on Jumala
tahtmatu osadeks lahutamine, ent tegelikult on see vaid nahavahetus.
Jumal ajab maha oma kõlbelise kesta ning siis näete, kuidas ta
ilmub taas teiselpool Head ja Kurja. /.../ Et ehitada uut pühakoda,
tuleb üks pühakoda lammutada, selline on kord."./.../ "Mida
Kristus eitab? Kõike mida praegu nimetatakse kristlikuks. /.../
Igasugune kirik on kivi, mida veeretetakse jumal-inimese hauale;
kirik püüab jõuga takistada Kristust üles tõusmast."252
Ristiusk usub end
võitlevat nihilismi vastu, kuna annab maailmale eesmärgi, samas on
see aga ise teatavas mõttes nihilistlik, kuna liidendab elulisuse
sfääriga kujuteldava mõtte, välistades sellega kõik
alternatiivid Kui nihilism seisneb võimetuses uskuda, siis tõsisem
puudujääk kui ateism on võimetus uskuda olemasolevat, võtta vastu
seda, mida elu pakub, (nõnda ka kogu idealism).253
Traditsiooniline moraal nõnda kui üksnes n-ö "surematuse
erijuht", mil pole "usku maailma", ning milles
paljastub häbiväärne pagemissoov Nietzsche juhib oma mõtlemise
metoodiliselt vastuolu viimse piirini, mille kohaselt tuleb luua
uued, omaenese väärtused:
"Kui me ei leia ülevust Jumalas, ei leia me
seda ka milleski muus." /.../
"Me peame ülevust eitama või selle ise looma."/.../"Kui
me ei muuda Jumala surma uhkeks loobumiseks ja pidevaks võiduks
iseendi üle, siis tuleb meil selle kaotuse eest maksta.
/Ja teisalt:/ "Kui Jumal üldse on
olemas, kuidas võib siis inimene leppida mõttega, et tema ei ole
Jumal?" /.../ "Lõpetada
palvetamine ja õnnistada."254
Jumal on surnud tänu
ajaloolise ristiusu "sügavale ja põlastusväärsele
kahepalgelisusele", ning mille vastu saab seatud "vaba
vaimsus", mis hävitab senised nn "väärtused" kui
pelgad illusioonid, mis takistavad selgel mõistusel täita
oma missiooni: muuta passiivne nihilism aktiivseks nihilismiks.
Kuivõrd Jumalast ja moraali-ideest vabanenud maailmas on indiviid
aga totaalselt üksi, siis peab inimene omal jõul leidma taas korra
ja selguse. Nietzsche eesmärgiks on kristliku moraali kriitilise
destruktueerimisega kaudu leida mingit loomulikku inimliku
eksistentsiaalset "algteksti" ja see siis-- ilmselt
"õigemana" kehtima seada. Nietzsche sihiks ei tarvitsenud
siiski ka olla ennistada näiteks "algseimaid" väärtusi
kuidagi "õigematega", s.t seada kehtima "uusi
käsulaudu" vanade asemele. Seda tehes jäädaks ikkagi
aksioloogilisuse sisse ja mitte-- "teisele poole head ja kurja",
s.t teisele poole seda formeeritud, piiratud kahesust, hea ja kurja
kitsendavat duaalsust kui painet. Näib, et see mis on Nietzsche
puhul erakordset on midagi nüansseeritumat, mingi raskesti
kirjeldatav tähenduse varjund, mis väljendub rõhutatult
kantiaanlikult mõistetud sõnas "otsekui" (''als
ob'').255
Kui Nietzsche seab kehtima "oma väärtused", enese jaoks
ja vastandina varasemaile,-- siis teeb ta seda rõhutatult "otsekui".
Juhul kui mõelda (konsekventselt mõeldamatu) absoluutne eitus selle
"viimase lõpuni", selgub, et nihilism, säärasena, on kui
ülimate väärtuste puudumine, ülimad noist senikehtinud
väärtustest on tunnistatud sellega täiesti väärtusetuiks. Kui
aga ei ole mingeid eelistusi, hinnangulist hierarhiat, tähendab too
"kõige võimalikkus" ka oma vastandit,-- tahet mitte
tahta, nõnda on vaststikku seatud kõige võimalikkus ja teisalt
täielik loobumine. Selle punkti juurde jõudnuna teeb Nietzcshe aga
oma põhimõttelise otsustuse, millest saab ei midagi vähemat
kui kogu tema mõtlemise pöördepunkt-- ja nimelt,-- tahta
"mitte midagi" peab kõlama kui-- "tahta kõike",
tegemist on siin võrdlemisi kardinaalse teisenemisega (vrd Heidegeri
''die Kehre'') Nietzsche mõtlemises, mis viib absoluutse
eituse kaudu absoluutse jaatuseni. Just siinkohal seatakse elu kui
väärtus keskseimale pjedestaalile, asetatakse elulisus ülimaks
kriteeriumiks kogu sekundaarsema aksioloogilisuse üle otsustamisel.
Põhjendus kõlab lihtsalt: kuna eksistents on kõikehõlmav ei saada
selle üle ammendaval kombel otsustada, selleks oleks vaja väljaspool
seisja erapooletust. Ehk teisiti: ükski väärtus-otsustus ei kehti
elu kui terviku kohta, mingi hinnang saabki nõnda olla vaid
ühekülgne, kehtida pelgalt terviku osiste suhtes, seda juhul kui
elu-- inimlik olemine, eksistents, säärasena on seatud ülimaks
mõeldavaks absoluudiks. Millelt lähtudes siis liigenduvad paika ka
kõik sekundaarsemad väärtustamised, s.t hea on see, mis
toetab elu, mistahes selle vormis, ning seda arendada ja
täielikumale, intensiivsemale tasandile tõugata aitab.256
Kristliku traditsiooni
sidusale tõlgendusviisile on aga paratamatult omaseks Nietzsche ja
Kierkegaardi kaasaegsete arusaam üksiku suhtestumisest maailmaga,
s.o nihilistlik tõdemus olukorrast kus ollakse vastamisi seatud
"jumalikule maailmakorrale" vasturääkiva tegelikkusega,
absurdse olemas-olemisega, mis tühistab kõrgemad väärtused.
Säärane olukord on kui "olemise (tegelik) mitteolemine",--
mis saab dekadentliku nihilismi kreedoks,-- olemasoleval ei ole
väärtust, väärtused on tühistunud, seega,-- mis alles jääb on
järelikult,-- läbini tühine. Millest siis konkreetsed, läbini
pessimistlikud, väljundid, mis asjaomaste endigi teadvuses on
mõistetavad kui-- mandumine, ehk siis ahistava "ilma-olemise"
viljatu pinnas, kõrbemaastik, kogu mõtte minetanud
vegeteerimine.257
Kierkegaard, seevastu järgib n-ö "algseima tekstina"
ristiusu "pühade kirjade" vahendatud lausumisi, nii
näiteks on nn "pärispatt" tema jaoks midagi tõeliselt
olevat, otse lähte-eeldus, kaugeltki mitte vaid n-ö "mõistelise
abstraktsioonina", vaid otse muserdava tõsiasjana. Millest
tulenevalt oldakse siis Kierkegaardi järgi vältimatult asetatud
alatisse eksistentsiaalsesse piirsituatsiooni,-- kas siis oma "patuse
päritolu" tõttu või hoopis sellepärast, et adutakse
võimatust selgitada mõistuse abil vastuolu kristlike väärtuste ja
teisalt "jumalata maailma" vahel,-- kogetakse ennast
seisvat dualistlikult polariseeritud ja hinnanguliselt lõhestatuna
kogu maailma-terviku "keskmes", hea ja kurja vahel-olus,
omades kohustavat vabadust valida ja kandes kogu vastutust oma
otsustuste eest. Väljapääsuks säärasest nihilistlikuna nähtud
olukorrast saab Kierkegaardi jaoks nn "usuparadoks",-- hüpe
ratsionaalsuse ummikust irratsionaalsuse valda.258
See on kui "salto mortale" ("surmahüpe"),
millega on oma Jumalale ohverdatud kõik. Tähistab see siis ehk
ilmselt teatavat "tasandilist nihet", mis viivat
eksistentsiaalse kahtluse, kui "surmahaiguse" ("krankheit
zum Tode") olukorrast uskumise tasapinnale, ehk siis
erilisse seisundisse kus veendumustel on kehtivus ilma vähimagi
kahtluse varjundita. "Usu paradoksi" kui hüppelist nihet
hoopis teistsuguse tõelisuse valdkonda ei saa muidugi kirjeldada
ratsionaalsuse terminites.259
Aga apelleerides irratsionaalsusele kui "uskumisele"
oleks otsekui välistatud igasugune edasine väitlus antud teemal,
kuna sellega oleks kui viidatud tasandile, mis on "üle
mõistuse". Küll on aga võimalik uurida teid ja põhjuseid,
mis säärasele tõdelusele viivad. Fr.Nietzsche oma teoses
"Teiselpool head ja kurja":
"Kunagi
ohverdati oma jumalale inimesi. Siis, inimese moraalsel epohhil,
ohverdati oma jumalale tugevaimad instinktid, mida omati, oma
"loomuse". Mis jääb veel üle ohverdada? Kas ei pea mitte
Jumalat ennast ohverdama ja enese vastu pöördunult raskuse,
saatuse, tühjuse poole palvelema? Eimiskisusele jumal ohverdada..."
260
See
paradoks, pessimism, tema "sügavama põhjani mõelduna",
viib Nietzsche viimaks nägemusliku visioonini "kõige igavesest
taastulemisest", kus iga mõte, iga öeldud sõna, kogu ajalugu
on määratud alatisse kordumisse. See rangelt võttes vahendamatu
visioon näib teatud tinglikus tähenduses samuti viitavat "uskumise"
sfäärile, s.t on midagi, mis vääramatult kehtib ainult selle ühe
põhjendusega: on nõnda kehtima seatud. S.o kui sisuliselt
vahendamatu tõelisuse konstanteerimine, selle aluseks, lähtepinnaks
võtmine, ning millest tuletatakse siis väärtused ise-enda tarvis,
mis kehtivad "otsekui" ja ometi-- vääramatult
tõsikindlalt. Ehk siis olukord, kus "jumal" on asendatud
eimiskisusega, ohverdatud tühjusele ("das Nichts").
Kierkegaardi positsioon seevastu, on kui olukord, kus ta isegi
eimiskisuse, millele Nietzsche "jumala ohverdas", veel
kord, kuid seekord juba oma Jumalale ohverdada tahab.261
Säärane nihilistlik küsimuse-asetus on üks peamisi
sõlmpunkte Nietzsche "elufilosoofias" ja Kierkegaardi
filosoofilis-teoloogilises eksistentsialismis.
Küsimus on seejuures
ometigi täiesti vastandlikul kombel püstitatud: Kierkegaardil on
nihilismi põhjuseks trotslik-kahtlev hoiak ehk "ilma jumalata
olek", Nietzschel seevastu on nihilismi kui pelgalt
destruktiivse suundumuse põhjuseks olukord kus "jumalast veel
täielikult lahti pole saadud", ollakse veel seotud kristlike
moraalsete tõeks-pidamistega. Säärasest vastandlikust suhtumisest
ristiusku tuleneb ka nende erinev arusaam nihilismist ja ka nihilismi
võimalikust ületamisest. Kierkegaard, kes tajub ennast olevat
asetatud eksistentsiaalselt absurdsesse olukorda, "visatuna
maailmas-olemisse", vabana valimaks vaid surma, eimiskisust,--
seni kuni läbi kahtluse kui "surma-haiguse" on sunnitud
"ennast ületama" ja paradoksaalse hüppega uskumise, kui
vahetamatu tõelisuse seisundisse viima.262
Selle seisundini viivad inimese Kierkegaardi sõnul järgmised
ehedamalt eksistentsiaalsed seisundid nagu: iroonia, igavus,
raskemeelsus, kahtlus ja hirm. Üksik on Kierkegaardi jaoks
"võõrandumise saadus",263
kes adub oma seisundit negatsioonide kaudu, läbi teravaimate
emotsionaalsete seisundite, mille kaudu siis, nagu Heidegger sõnaks,
olemine end talle vahetult näitab, see on kui seismine "olemise
väravas",-- piiri-peal. Üksik kui ''Dasein'', saab oma
olemas-olemisest teadlikuks läbi eksistentsiaalse Hirmu tunde,
millega on vahendatud mitte-olemise olemine. Nõnda saab just
mitte-olemise võimalikkusest, eimiskisusest see, mis olemist kui
’Daseini'i konstitueerib, talle vahetuima olemas-olemise
tunde annab.264
Kirjeldatuga on piiritletud subjektivismi positsiooni, mida
--"üldisuse tasandilt"-- võib tõlgitseda taas
nihilismina.265
Nietzsche järgi kehtiks see määratlus aga pelgalt dekadentliku,
s.t mitte-filosoofilisema nihilismi kohta. A.Camus:
"Nihilist ei ole see, kes ei usu millegisse,
vaid see, kes ei usu olemasolevasse. /.../ Kui miski pole tõsi, kui
maailmas puudub kord, siis pole miski keelatud. Selleks, et mõnd
tegu keelata, on vaja mingit väärtust ja eesmärki. /.../ Kaoski on
omamoodi kurjus."266
Kierkegaardi religioosne
väljapääs nõnda mõistetud nihilismist kehtib nõnda vaid "igal
üksikjuhul eraldi", sellel ei ole otsest seost ei kiriku ega
ristiusu kui sellisega üldse. See on üksikindiviidi religioosne
absolutiseerimine, mis jääb samas täiesti antipoliitiliseks ja
sotsiaalsele elule vastanduvaks kui vaimne eksistents, mis oma
väljundites kõigub "religiooni ja luule piirimail".
Võõrandunud indiviid tajub maailmas-olemist nihilistlikult,
olemisena "eimiskisuse ees" ja püüdleb sellest
väljakannatamatust seisundist, (mida võiks kirjeldada isegi
"mitte-olemisena")-- tõelisele olemisele "Jumala ees"
("Stehen vor Gott").
Nietzsche seevastu pidas
seda viimast,-- "religioosset elu", ristiusku mistahes
selle tollal levinud pietetistlikus vormis just sääraseks
nihilismiks, mis ennekõike tuleb ületada. See on "raskuse
vaim", mis on inimeselt röövinud tema tõelise loomuse,
midagi, mis otsesõnu: moonutab inimest. Nietzsche järgi ei johtugi
see ainuüksi kristlusest, mis on pigem kui n-ö "konkreetne
ajalooline väljund" millelegi palju mastaapsemale, s.o kui
üldise allkäigu ja laostumise sümptom, mis euroopa kultuuri-ruumis
sai alguse juba hilis-antiigist ja mis hoolimata positiivse
reaktsiooni katsetest (renessanss, Napoleon, jne)-- kestab suures
osas senini. Euroopa vaimne ajalugu on Nietzsche käsitluses kui--
"hinge haiguse lugu", milles "peasüüdlaseks"
just ristiusk ja selle peamised interpreteedid, kes kunaski
tõstatasid selle kummalise nõudmise: otsida tõde asjade tagant ja
seda mitte leides,-- teha "tõde" n-ö "usu-asjaks".
Üheks peamiseks ja suurejoonelisemaks küsimuse asetuseks Nietzschel
saab seega dramaatiline seadistus: kas olemisel üldse nn "mõtet",
ehk täpsemini-- milleks peaks "mõte" või "tõde"
ülepea vajalik olema?267
Antud kesksele küsimusele kriitiliselt lähenedes võib väita, et
peamine, mis aastasadade pikkuse "tõelisema" järele
küsimisega saavutatud on euroopalik nihilism kui dekadentlik
nihilism ja säärasena midagi, mis tuleb ületada. Nietzsche
radikaalne skepsis kristliku ja üldse iga "mõtte" järele
küsimuse suhtes tuleneb tema arusaamadest, mille kohaselt on maailm
pigemini kui kaootiline ja mõtestamatu paljusus, millest
kujundatakse ajaloo käigus ratsionaalne, konkreetsetele
seaduspärasustele alluv "korrastatud maailm", mis märgib
siiski vaid osakest hõlmamatust tervikust. Säärase, n-ö
"ajaloolise nihilismi" pinnalt lähtudes, võtab Nietzsche
ette oma elu kui katse, eksperimendi teiselpool mõtet ja
mõttetust ja seega ka "teiselpool head ja kurja",
puhtalt ja uurimuslikult, katseliselt filosofeerides "mitte
kiites ega laites", kogu säärast üldisust nagu: "puhast
'Dasein'i kui sellist ja kogu olevat üldse jaatades.”268
Nietzsche räägib nihilismist kui juba käesolevast dekadentlikust
kaasajast, samas ka kui millestki, mis alles tuleb,-- "mis
saab kahe järgneva aastasaja teemaks" ja määratleb enda
positsiooni kõneledes endast kui: "Euroopa esimesest
täielikust nihilistist, kes aga nihilismi juba endas lõpuni on
elanud-- selle enda alla, enda kohale, endast välja poole on
jätnud".269
Euroopalik nihilism on kui väärtuste väärtusetuks
muutumise lugu, nende taandamine pelkadeks "vahetusväärtusteks".270
Kui Kierkegaardi jaoks
oli nihilism absoluutne piir maailma sees olemisel, siis Nietzsche
näeb võimalust nihilismi positiivseks ületamiseks, toomata selleks
sisse transtsendentaalset tasandit. Nietzsche kõneleb, et nõnda
nagu iga suurem murrang ajaloos on olnud seotud hävitavate
nihilistlike suundumustega, võib ka dekadentlik nihilism viia
millegi enama saavutamisele. Olemas-olemise uuele tõlgendusele
väljaspool kitsendavaid aksioloogilisi raame, või täpsemini:
väärtused kardinaalselt "ümber-vääristades", s.t
hinnata ümber kogu traditsiooniline olemise tõlgitsemise ja
hindamise viis. Ületatava nihilismi põhjuseks on niisiis seniste,
kristlike moraalsete väärtus-hinnangut devalveerumine, või siis
tahtlik vassimine, mis lähtumisi jaotusest "loomulikud ja
patused" ja kristlikud elik "õiged" väärtused on
Nietzsche arvates otse inimest moonutanud ja põhjustanud nõnda
otseselt dekadentliku nihilismi, millele n-ö "miski püha ei
ole".271
Et kehtima seada uut üldiseimat "mõõdupuud", eristamaks
pelgalt funktsionaalsemaid väärtusi, (nt "vahetu efektiivsuse"
alusel),-- seab Nietzsche oma hilisemates teostes-- rõhutatult
tinglikult väärtusena kehtima siis "elu" mõistega
seonduva erilise väärtustamise. Uute väärtuste tingliku
'Rangordnung'i aluseks saab siis elu, kui
"väärtus omaette". Nietzsche: "Mis on hea? --see,
mis elu edendab, arendab, tagant tõukab ja seda avardab".
Tegemist ei ole siiski pelga "ümber-vääristamisega",
traditsioonilise aksioloogilise süsteemi sisese "revisjoniga".
Elulisus aluseks seatud üldisusena ei ole niivõrd uus hinnanguline
kriteerium, vaid midagi, mis kogu "hinnangu aluseks oleva"
enesesse mahutab. Elu on Nietzsche jaoks otsekui üldiseim
kriteerium, aluspõhi millelt lähtutakse ja mis iseenesest ei ole ei
midagi positiivset ega negatiivset vaid "asub"
hinnangulisuse sfääridest väljaspool. Võimalik tuua paralleele nt
"loodusega", mis ei ole ei "hea ega kuri", isegi
mitte "ükskõikne", vaid säärane üldisus, milleni
inimlik hindamisvõime kunaski ei küündi.272
Nietzsche nihilismi-käsitlus on selle mõiste eri
tähendus-varjundite viimistletud eristamine: ühest küljest räägib
ta nihilismist kui ajaloolise mandumise kättejõudnud tulemist, see
on nn dekadentlik ehk "nõrk", pelgalt destruktiivne
nihilism, midagi mis küll hävitab aga ei ole võimeline looma uut.
Sellele vastukaaluks toob Nietzsche sisse tõelise (ehk täieliku)
nihilismi mõiste, mis väljendab lausa "jõu üleküllust",
on võimeline looma "ajalooliste varemete" keskel midagi
täiesti uudset ja mida võiks seetõttu nimetada ka
"konstruktiivseks nihilismiks". Nietzsche nihilism ei
tähenda (nagu Kierkegaardil) küll mitte "absoluuti negatsiooni
vormis", see ei ole ka Dasein'i põhitingimus, vaid
pigemini kui ajalooline reaalsus, mis on ilmutanud alles oma esmaseid
jooni, Nietzsche kõneleb nihilismist tuleviku ajavormis. Dekadentsi
kujul on nihilism ebakonsekventne ehk oma lõpuni mõtlemata,
nõndasamuti kui ateism, mis küll-- "Jumalat ei usu" aga
on siiski "uskumise" raamide sees ersatsina uskumisest
säilitanud "uskumise mitte millessegi"273
ja ei tule selle pealegi, et vahest polegi siin tegemist "usuasjaga".
Nihilism säärasel kujul on kantud lootusetuse meeleolust, esindab
"aksioloogilist vaakumit", väärtustest ilmaolemise
tunnet, mis ei mõtle lõpuni isegi negatsiooni poolt esitatud
võimalusi. "Võimutahte" eessõnas ütleb ta
selle kohta:
"Selle vormeliga-- kõigi väärtuste ümber
vääristamine, on väljendatud vastakat suundumust, mis tulevana
täielikus nihilismis oma väljundi leiab..."274
Elu kui eraldiseisev
väärtus on Nietzsche jaoks ennekõike jaatamise tahe, see ei luba
pidama jääda üldise nihilismi tasandi negatsioonide juurde, s.o:
"...Maailma jaatamine, nagu see on, ilma reservatsioonide,
erandite ja valikuta..."275
Seda tähendabki Nietzsche nägemus "kõige olnu igavesest
taastulemisest"-- tahta seda, iga olnud hetke jätkuvas
tagasi-pöördumises taas kogeda, s.o absoluutse jaatuse arendamine
selle konsekventse lõpuni ja mis säärasena hõlmab kogu olevat,
(eitust kaasaarvatud)-- kujunedes nõnda õige suureliseks väljundiks
"võimutahtele". Nietzsche nimetas sellist, kogu olnut ja
tulevat hõlmavat jaatust "dionüüsoslikuks jaatuseks",
ning s.o ka alles tulev, täieline nihilism kui "jumalik
mõtteviis". Kõrgemaks uskumustele omasest printsiibist "Sa
pead!" tõstab Nietzsche heroilise üleinimese kreedo: "Ma
tahan..." Nihilismi täielise ületamise kaudu jõuab
Zarathustrani, kes dionüüsoslikul kombel lausub: "Mina
olen..." Nietzsche loominguline eneseületamine nihilistist
"üleinimese" ja siis-- "jumalani" on kujukaks
illustratsiooniks tema "võimutahte" saamise loos. Sõna
otseses mõttes Nietzsche ei "ületanud" nihilismi,-- ta
pigem vääristas selle ümber. Esmalt "üle inimese" ja
viimaks "jumalani" kreekalikus mõttes. Ka Kierkegaard
teatavas mõttes siiski ei ületanud nihilismi. Tehes sellest tõelise
uskumise eelastme ta pigem-- "hüppas sellest üle"...
__________________________________________________________________________________________
3.4.
Taasleitud
müüt
_____________________________________________
G.Vattimo
järgi on nüüdis-teadlikkusele üheks kesksemaks küsimuseks kuidas
määratleda uuesti suhe müüti, mida uuemas filosoofilises
teoretiseerimises ei ole rahuldavalt määratletud, kuivõrd puudub
teooria müüdi olemusest, selle suhtestumises erinevatesse
maailmanägemustesse.276
Levinud käsitlusviisi kohaselt termin "müüt" küll
tähistab teatavat erilist teadmise laadi, kuid tihtipeale oletatakse
see samas mõneti "primitiivsemaks", ehk vähem
objektiivseks. Teisalt ei ole müüt vastandina teaduslikule
mõtlemisele ei analüütiline ega demonstratiivne mõtlemine, vaid
narratiivne, imaginaarne ja tundmustega seotud, kuigi (teaduslikkuse
kriteeriumite kohaselt ka küsitava objektiivsus-nivooga), ning
seetõttu pigemini seostatav religiooni ja eriti kunstiga.277
Seetõttu omandab levinud (teaduslik-tehnilise) ratsionalismi
kriitika seisukohalt teatav utoopiline mõtteviis küllaltki olulise
tähenduse, seda enam, et traditsiooniline filosoofia (metafüüsika)
on loetud mõnetigi küsitavas seisus olevaks. Seetõttu on ka mõneti
ootuspärane kulturoloogilise relativismi (pluralismi) pürgimus
avastada mütoloogilisest maailmavaatest teatavat algupärasemat elik
autentsemat ja teaduslikule mõtteviisile otseselt vastanduvat
teadmist, ning sellele eelnevat kogemuse liiki. Seega on teisalt
sellesuunaliste pürgimuste eesmärgiks restaureerida teatav
traditsiooniline kultuursuse tüüp, koos sellele (tihti
meelevaldselt) omistatud "tõelisemate" väärtustega, müüt
ei esinda nõnda mitte vaid ratsionaalsusele vastanduvat ja juba
ületatud, vaid mõneti isegi täielikumat teadmise laadi.
Eksistentsialistlik
lähenemine on paljuski mõistetav kui reaktsioon kunagisele
valgustusliikumisest lähtuvale mõtlemisele, kuna viimast on
traditsiooniliselt vastandatud ennekõike just mütoloogilisele
lähenemisele, mis pürib tühistama rituaalse autoritaarsuse kütkeid
ja tähtsustab individuaalse osatähtsust, subjektiivsuse
emantsipatsiooni.278
Samas on väidetud ka, et juba mütoloogiline lähenemine tähistab
omanäolist tsiviliseerumis-protsessi, kuigi see on toetumas
peamiselt veel irratsionaalsetele kriteeriumitele, ning teisalt evis
ka valgustusliikumine teatavaid mütoloogilisi, rituaalseid momente,
millede funktsioonina võib oletada nt ka algupärastest
kujutelmadest eemaldumisega kaasnevate emotsionaalsete
komplikatsioonide tasandamist. Sellega seotud nn “rituaalne
kordusmotiiv” tuleneb otseselt müütilise maailmapildi seesmisest
loogikast, mille kohaselt püütakse vabaneda irratsionaalselt
mõistetud (loodus)jõududest sümbolistlike n-ö "asendajate"
vahendusel.279
Ratsionaalne lähenemine seevastu eeldab teatavat konstruktiivsemat
ja konfliktsemat arusaamist, s.o esmalt mütoloogilisele
maailmapildile otseselt vastanduv, teisalt omab tollega ka teatavaid
keskse tähendusega ühisjooni. Valgustus kui reaktsioon mütoloogiale
taandub oma hilisemas järgus samuti ositi irratsionaalsetele
alustele, kuna rituaalne tagapõhi kujutab endast sotsiaalsele
teadvusele tarvilikku kokkukuuluvust. Horkheimer ja Adorno
väidavad oma teoses "Dialektik der Aufklärung",
et indiviid kujundab oma identiteedi õppides kontrollima
ümbritsevat, kuid see toob kaasa indiviidi seesmise loomuse
allutamise, ratsionalismi nuripoolele jääb liigmõistlikkusest
tulenev võõrandatuse sündroom.280
Kirjeldatud üldine
konfliktne vastaseis on otse olemuslikku laadi: ühiskondlik
ratsionaliseerumise protsess lähtub individualistlikelt alustelt ja
teisalt säilitab mõneti oma algse rituaalse tagapõhja kui
kollektiivile tarviliku ühtsustaotluse. Mütoloogilise ühtsuse
taotlusele vastanduvad subjektivistlikud identiteedi-otsingud, mis
lõpptulemusena aga viivad subjekti allutamisele kollektivistliku
üldisuse nimel. M. Weberi järgi võib lisaks kõikvõimalikele
uskumistele omast ratsionaliseerumise astet mõõta sellega kuivõrd
need suutnud välistada varasema maagilise konteksti (nn
"Entzauberung"), mis on seega siis mõistetav kui
n-ö "maailma vabastamine maagilisest".281
Seda iseloomustavad kollektiivse taju ratsionaliseerimine: s.o
konkreetne suhe ühiselt jagatud väärtuste ja uskumuste suhtes,
mille kaasabil see muutub reflektiivsemaks ja intellektuaalsemaks.
Väidetavasti just nõnda "jumalad eemaldusid maailmast,
esmalt loodusest, siis ühiskonnast, ja lõpuks üksikindiviidist."
Püha, "arhitektoonilise" tähenduse asemele tekkis siis
maailma korraldamine mehaanilise kausaliteedi mõiste najal.282
Esteetika (ehk kunsti)
positsioon nõnda mõistetud kulturoloogilises situatsioonis on
erandlik: protestantismi seisukohalt paiknes see liialt lähedal
maagiale ja algsetele uskumuslik-maagilistele maailmapiltidele
(versus katolik).283
Ratsionaliseerudes hakkas religioon paljuski "esteetilist
sfääri" kohtlema kui irratsionaalsuse valdkonda. Juba
"valgustuse" traditsioon seadistas, et üksikute kunstnike,
stiilide, jms müstifitseerimine, nn kunstniku-kultus, on kõigiti
soovitatav. See tendents arenes hiljem edasi eriti just romantismi
ajajärgul. (18.-19. sajandi vahetusel), kus kunstnik oli ennekõike
kui geenius ja erandlik isiksus. Kuivõrd vaid kunstnik kui looja
suudab hävitada ja taasluua peab ka Nietzsche seisukohta mõistma
mõneti erandlikult, ja nimelt kunstniku omana, kelle reflektsioon
leiab aset metafüüsikast väljaspool, kes on väljunud sellest
kunsti seisukohale, mida aga võib mõista sõnakunsti elik
"mõiste-luulena" ("die Begriffdichtung"),
millega on sihiks seatud tulevik müüdiks luuletada.284
Kui "tõelisest maailmast saab luiskelugu" ei saa
sellest enam saada midagi "tõelisemat", asetleidnud on
pöördumatu teisenemine. Loomaks üht uut ideaali, tuleb tühistada
kõik senised, lahendatav kui ülesanne on haihtunud, "lahendatava"
maailma piiridele jõudes on jäänud vaid kõikehõlmav seletamatus,
piirnevaga silmitsiseismine: "Pole oluline kas tõde toob
kasu -- keelatu julgemine. /.../ Kõik kaunis varjab endas kohutavat
sügavikku, kõik sügav vajab maski..."285
Nõnda-mõistetud "tõde" on kui eksituse liik,
ilma milleta inimesed ei oska elada. Algne tõelisus on seevastu
mõistetav kui "mittemõeldu" (Heidegger: "das
Ungedachte"), mõeldamatu, ja samuti kerkib üles küsimus
sellest, kuivõrd saab üldse algust, kaost, piiritleda: viitamisi
lõpu suunas ei öelda midagi alguse kohta, nõnda küsimärgistub
vaid kõik vahelolev, mille tühistamine algab küsimärgiga.
Sisuliselt: horisondini avar, piirideta maastik, kesk aega, mil pole
ei algust ega lõppu, maailma keskel seisab korvamatu üksik, kelle
tulevik kunagi lõppeda ei või ja contra: "tarastatud
territoorium", õudusunenäoline reaalsus, suhteliste tõdede
kosmiline paljusus, kus ainsaks kindluseks võib saada "ebakindluse
tarkus" (M.Kundera).286
Teisalt kujundab
subjektivistlik emantsipatsioon vältimatult ka teatava troostitu
tühjuse seisundi, millest lähtumisi algupärastena mõistetud
mütoloogilised kriteeriumid leiavad enesele uue kehtivuse.
Mütoloogiline lähenemine on nimelt üldistavam, opereerib
terviklikumate substantsiaalsete kujunditega, nt kaootilisus, ning
selle korrastamistaotlused, milledes on samuti juba täheldatav
teatav kulturoloogilise ratsionaliseerumise tendents, ning milleni
modernistlik terviklik maailmapilt enam ei küündi. Ratsionalistlik
lähenemine seadistab keelelisele väljendatavusele ja empiirilisele
kogemusele toetudes oma konkreetsele kohale teatavad üldised (nt
aksioloogilised) vahetu kehtivusega kategooriad, millega aga
välistatakse samas ka müütilisele nägemusele omane totaalse
tõesuse võimalikkus.287
Hajusama, kuid absoluutse lokaalse kehtivusega maailmapildi
asendab ratsionaliseerumise käigus partikulaarsete maailma-vaadete
kogum, mis ei evi enam tarvilikku legitiimsust tervikliku ja
üldistavaima nägemuse võimaldamiseks. Tegemist siin Weberi sõnul
"maailmapiltide ratsionaliseerumisega", mis on alguse
saanud juba mütoloogilisest ettekujutlusest vastanduvaina otseselt
lähtunud religioossete ja metafüüsiliste diskursuste
antiempiirilise aksioloogilise diferentseerumisega.288
Vastav tendents osutab eksistentsiaalse tõdeluse
lähtumise eeldustele: absoluutsena võimaliku teadmise
devalveerumisega pelgaks ainitiselt teiseneva maailma tõlgendamise
võimaluseks, loob see sobiliku pinnase eksistentsiaalset
olemuslikustava reaktsioonilise mõtlemise kujunemiseks. Teatavas
mõttes on viimasega seega sihiks seatud minetatud tervikpildi
ennistamine, mõistetuna siin kui sünteetilise
reproduktsiooni katse. S.o samas nii liigmõistlikkuse vastane mäss
kui ka oma alustelt läbini ratsionaalne pürgimus reaktsioonilisel
kombel ennistada lokaalseteks erisusteks killunenud ühtseima
nägemuse võimalikkus. Seesmiste ja väliste n-ö "asjaolude"
(''Gegen-stand'') ühtlustava vastandamise käigus kerkib
esile põhimõtteline kahtlus autonoomse tõesuse kohta käivate
nõudmiste alusetusest, kuna erinevate diskursuste (normatiivsete või
empiiriliste) partikulaarsete teooriate ja kriteeriumite eklektiline
paljususus lihtsalt ei võimalda enam mingitki selgena eristatavat
programmilist lähenemist. Nõnda lähtub too eri-ilmeline
eksistentsiaalne nõudmine eksaktse ja üldistava maailmapildi järele
oma eeldustelt paljuski teadlikult nivelleerivast meelsusest. Olemuse
mõistmine on võimalik vaid terviku seisukohalt, hajutatud
vaatepunktide paljusus ei võimalda enam terviklikumat vaatamise
viisi. Siit tuleneb vajadus taas leida kaotatud ühtne, terviklik
maailmapilt, purustada piirid üksiknähtusteks killunenud
diskursiivsete maailmakirjelduste vahel, leida uuesti algne ühtsus.
Mida esindab müüt kui terviklik maailmapilt, mis võimaldab
ülevaatlikumat nägemise viisi, müüt saab nõnda alati olla vaid
vääramatult kehtiv, sest tõele vastavus püstitub või muutub
küsitavaks ainult ühe konkreetse müüdi siseselt, millest tuleneb
ka teatav absolutistlik hoiak. Paralleelseid ja vastakaid müüte
võib olla paljusid ja ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga
kontseptsioon on autonoomne ja eristatud, välistades kõik
konkureerivad alternatiivid. Veelgi enam, juba teiste müütide
olemasolu võimalus õõnestab ühe kehtivust, nõnda on tulemuseks
pidev konflikt (vrd Herakleitose "sõda"), mis omakorda on
mõistetav kui "võimutahte" ilmnemise vorm, mis on vastu
seatud pelgale dekadentlikule nihilismile, ehk siis sellele, mida
Nietzsche oma üllitistes enim vastustas, seega olukorrale, kus
eksistents ei asu enam tervikus, mis on otsekui sekundaarsete
detailide võimutsemine, pluralism, mis teatud "ülerafineerituse"
jaoks võib näida otse barbaarne.289
Auahnusest teada taandati maailm pelgalt "lahendatavaks
küsimuseks" ja nõnda just unustati tolle ammu unustatud
seesmise olemise uurimine. Maailm kui tervik, seevastu, on kosmos,
mütoloogiline maailmapilt on suhtestatud kosmosega, hõlmab seda
erinevates kosmogoonilistes kirjelduses. Müüt kirjeldab nõnda
tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud ("kosmeon",
kr. k.- ehitama, korrastama), s.o korrapärasus maa peal, taeva all,
kosmoses. Nõnda on imaginaarne mütoloogiline maailm kui universumi
hõlmavalt korrastav ühtsus, kaootiline paljusus on ammendavamaisse
ühtsusesse tagasi pööratud. Müütilise maailmapildi vastu oli
suunatud kunagiste agnostikute väide, et maailma kui tervikut ei saa
tunnetada, sellega on öeldud vaid, et tahetaks kui elada pigem
väiksemas maailmas. Ka müütiline kujutelm piirnes tunnetamatusega
aga erinevalt agnostitsistlikust kristlusest olid seletamatus ja
mõistetamatus sellele kirjeldusele n-ö "raamid", või
siis täpsemini: olid sellele aluseks. Müüt rajanes algsel Kaosel,
kogu korrastatus, kogu müütiline maailma-seletamise viis oli
rajatud vastukaaluks algseimale hirmuäratavale kaootilisusele.
Osalt on siin tegemist
religioosse ja ratsionalistliku maailmapildi kohustusliku
vastandumisega: irratsionaalne legendilaadne ettekujutlus
objektiviseeritakse füsikalistlikult n-ö "tervemõistuslikuks"
maailmas-olemiseks, mis on paradoksaalsel kombel kulmineerumas
modernistliku maailmavaate lasuva ratsionaliseerimise ja võõrandatuse
illusoorses õhustikus. Teatavas mõttes on kunagise valgustusliku
reaktiivsuse peamiseks tulemuseks olnud n-ö praktilise mõistlikkuse
kultiveerimine ja ülimuslikustamine, mis väljendub modernses
teaduses. Modernistlik lähenemine loobub varasematele sajanditele
omasest põhimõttelise tunnetatavuse elik teadvustamise nõudest:
senise metafüüsilise abstraktsiooni asemele asub praktilisust
kummardav entsüklopeediline ja kirjeldav mõistlikkus. Formalistliku
arusaamis-püüdluse võidukäik on aga jätkuvuses õõnestamas
varasemate religioossete ja metafüüsiliste kirjeldusviiside
kehtivust, luues sellega teatava tühimiku tõele vastavuse osas.
Ratsionaalne lähenemine ei võimalda viimseni põhjendada moraalseid
tõekspidamisi ja taandub nõnda mõistetuna teatavaks kultiveeritud
küünilisuseks, eetiliseks skeptitsismiks.290
Antud üldine tõdemus hõlmab ka esteetilise maailmapildi:
kunstilisus, sõna kreatiivsuse ammendavuse määras, on taandatud
kunagiselt tõelisust ületavalt aujärjelt pelgaks stiili
küsimuseks. Tegemist ei ole enam aga mitte traditsiooniliste
kriteeriumide rakendamisega, stiil ei võrdsustu enam harmoonia või
ühtsuse kriteeriumidega, pigem on siin tegemist rõhutatult eraldi
asetseva n-ö "stilistikaga", mis on lähtumas
teadvustatult tollest ületamatust vastuolust mida identiteedi
kujundamise pürgimused kohtavad oma konsekventsete lõpule
arendamise teel. Subjektivism nõnda küll mitte ei tühistu oma
eeldustelt lähtumisi, vaid teravustub oma teadvustatuse nõudmistes:
imitatsioon asendab nii realismi kui ka selle ületamise püüdlused.
Põhimõtteline pinnapealsus kui stilistiline retoorilisus
leiab endale kogu põhjendatuse irooniast lähtuma seatud
vastandamise käigus ja kujuneb nõnda vahest isegi üheks
üldistavaimaks modernismile seesmiselt omaseks väljakutseks. Ehk
J.Habermasi sõnul: esteetilist kogemust iseloomustab
peamiselt just kreatiivne potentsiaal, milleks "...otstarbelisusest
ja argikogemuse konventsionaalseist kütkeist vabastatud
subjektiivsus /sellele omases/ tundlikkuses võimeline on".291
Modernistlikult mõistetud mõistlikkus on minetanud kogu kunagise
substantsionaalse tõesuse üle otsustava kehtivuse, ning saab
taandatud pelgaks relativistlikuks "tõese ja väära"
eristamiseks (loogilise semantismi eeskujul), praktilise
ratsionaalsuse ülistuseks. Nõnda on kujundatud teatav rõhutatult
negativistlikult mõistetud nägemus modernismi
kulturoloogilisest situatsioonist: ühtlustamise ja eristamise
vastakuti suunitletud pürgimuste keerises omandab teatava keskse
tähenduslikkuse negatsioonides välistav mõttelaad.292
Ka G.Vattimo järgi on
Nietzsche kehtestatud metafoorne kujund nagu "ewige
Wiederkehr des Gleichen", seatud tähistama ennekõike
"ületamise ajajärgu" lõppu, s.t sellise ajajärgu lõppu,
kus olemisest mõeldi märgi ''novum'' tähe all, mis
võimaldab nt ka Nietzschet "apoloogiliselt" käsitleda,
lähtudes temast kui, defineerimata jäetud, "postmodernse
filosoofia" alusepanijast. Teisal on Vattimo aga ka väitnud,
et: "...sellepärast ei suudagi Nietzsche /leida/
väljapääsemist modernsusest /.../ vaid pöördub selle
asemel müüdi ja kunsti poole."293
Sellega seoses ilmneb tendents nagu n-ö "glorifitseerimine",
s.t olles tunnistanud nn "tõelise maailma" fiktiivsust,
omistatakse täiesti teadlikult mõnele selle osisele rõhutatult
tinglik kehtivus, kuigi tehes seda valikuliselt ja ennekõike: ise
endale müüte luues.294
See on üks peamine nietzscheaanlikku remütologiseeritud
maailmapilti iseloomustav eripära: mõistete loomine, uudse
väärtus-hierarhia kehtestamine, uute käsulaudade püsti-seadmine
ja alalhoidmine. Nietzsche väitmine: "Ükski kunstnik ei
talu tegelikkust" leiab endale väljundi loomingus, millest
saab nõnda ühtlusetaotlus ja askees. Ka esteetika vallas esineb
neidsamu püüdlusi, nagu mässus, intellektuaalses protestis,
distantseerituses, millega on vahendatud Camus' sõnade kohaselt ka
teatav nn:
"...metafüüsiline ühtsusnõue, võimetus
seda saavutada ja püüd rajada seda asendavat universumi. Sellest
seisukohast on mäss universumi ehitaja. Sama
on omane kunstile.
/samas on ka/ ...mässu
nõudmised osalt esteetilised. /.../
Kui pühaduse maailmas ei kerki mässuprobleemi, siis tegelikult ei
esine seal mingeid reaalseid probleeme, kuna kõik vastused on kord
juba antud. Metafüüsikat asendab
müüt. /.../ Sihi kaotanud
universumis on elu ainult kuristikes."295
Nihilism kui kõrb,
laastatud maa, mida kannab endas "üle-inimene", see, kes
sünnib ainult hukkumiste hinnaga ja on aina kui ülemineku keskmises
punktis, seal, kus kuristik on kõige sügavam, võrdsel kaugusel
mõlemast kaldast, kuristik on seda sügavam mida kaugemal ollakse
kaldast kust lähtuti. Kuidas saakski seda, mis ees terendab nimetada
mineku "eesmärgiks" kui "üle" võib tähendada
ka "alla" ("Übergang ist Untergang").
Kuristikust üleminek on kui vaba langemine, ilma lõputa langemine,
sest mingit kindlat aluspõhja enam ei ole. Nihilistlik on see
ajajärk, millelt on võetud pühadus, millest tulenevast
sekulariseerumisest ja profaniseerumisest sugeneb kasvav paine, mis
kutsub ellu erilise protestifilosoofia, mille vormis leiab väljenduse
mässuprobleemi läbivalgustamine kas loomingu vahendusel,
diskursiivselt suletud süsteemis või retoorikas ja mis kõik
näitavad ometi kujukalt vajadust "seostatuse ja ühtsuse
järele". A.Camus:
"Ühtsus nimelt sünnib selle muutumise
raames, mille kunstnik tegelikkusega ette võtab. /.../ Parandust,
mida kunstnik oma keele või tegelikkusest võetud elementide
ümberpaigutamise teel läbi viib, nimetatakse stiiliks ning see
annabki taasloodud
maailmale ühtsuse ja piirid.
/.../ Samasugune suundumus on omane ka kõigile kunstiliikidele.
Kunstnik muudab maailma oma äranägemise järgi."296
Nietzsche käsitlust võib
vaadelda kui teravalt teadliku nihilistliku südametunnistuse
avaldust: religioosse ideaali eitamiselt jõuab ta ideaali
profaniseerimiseni, tuleb leida eesmärgipärasus maailmas eneses,
välistada transtsendentne mõõde kui eksitus; kui aga elul puudub
siht, tuleb see talle omistada. Nietzsche järgi on ainus tõde
maailm ise, eksistents, kõik sellega vahetult seonduv, 34-1482.
kõik, mis nõnda tõstatunud kriteeriumidele, "kõrgematele
väärtustele" vastu räägib, on taunitav Üldisest
eesmärgituse tõdemusest aga teeb ta ühe peamise järelduse:
elulisus on kui süütus, hinnangutele allutamatus, miski,
mida ei saa hinnata ühegi mõõdupuuga; seega: tuleb asendada kõik
väärtushinnangud üheainsa jaatusega, kirgliku jaatusega, mis
kroonib kogu tema loomingut. Nietzsche
järgi seega "amor
fati" asendab
"odium fati":
"Pidada oma olemist saatuslikuks, mitte
tahta muutuda teistsuguseks, kui oled..." /.../ "Iga
üksikisik võtab osa kosmilisest olemisest, kas me teame seda või
mitte, kas me seda tahame või mitte." /.../ "Kõik, mis
kord on olnud, on igavene, meri uhub selle taas kaldale."297
Siinkohal huvitus
Nietzsche, eeltoodust tulenevalt, ka eelsokraatilisest mõtteviisist,
mis eitas igavest lõppotstarvet: igavene saab olla vaid ilma
eesmärgita jõud, (nt Herakleitose "mäng"). Eksistentsi
transtsendentsuse mõõtmeist tuleneb aga selle vahetu
motiveerimatus, eesmärgipärasuse puudumine. Inimese
jumalikustamiseni "üle inimese", võib aga aset leida vaid
siis kui loobutakse sisutust mässust, kuid teatavas mõttes ka
sellisest, mille sihiks on luua maailma parandamiseks uusi jumalaid,
kehtestada uusi ideaale, püstitada kehtivad käsulauad katkimurtute
asemele. Jaatada, korrata, s.t taasluua maailma ja iseend, kõigis
nende avaldustes, saada loojaks. Nietzsche sõnumi võibki kokku
võtta ühe sõnaga: s.o looming, selle sõna kõige laiemas
tähendusspektris. Vahetud, näiteks estetistlikud, väärtused, mis
selle seadistusega seostuvad on vaid igale loojale omane egoism ja
halastamatus. A.Camus:
"Sellepärast on üksnes kunst -- mis on
samavõrd motiveerimatu -- suuteline maailma tabama. Ükski hinnang
ei suuda maailma lahti mõtestada, ent kunst
võib meid õpetada seda järele looma,
nii nagu maailm ise reprodutseerib end igaveses arenguspiraalis."
/.../ "Kõigist kannatlikkuse ja vaimuselguse koolidest on
looming kõige tõhusam." /.../
"Müüdid
on tehtud nii, et kujutlus neid hingestaks."298
Nietzsche nn "oma-müüdid"
ühest küljest ei tähista küll uusi, kõrgemaid või
algupärasemaid väärtusi, (kuna tegemist pole universaalsete
tõdedega), teisalt kehtib müüt ometigi kui ülim, s.t teadlikult
loodud väärtus, vahest isegi siit sugenev fiktiivsus mõneti
kui konstitueeriks üldist probleemiasetust: tingliku kehtivusega
väärtus (või müüt säärasena), võib evida isegi suuremat
veenvust, kuivõrd on ühteaegu nii fiktiivne kui ka kehtiv, s.t
kehtib vaid tinglikult, rõhutatult "otsekui" ("als-ob")
ja väljendab nõnda problemaatilist tahtmist olla kõigest
hinnangulisest sootumaks vaba. Legitiimsuse-sidus, kindlatele
seadumus-pärasustele allutatud (fiktiivne) maailm ei ole seega
kuidagi "tõesem" ega "vääram" kui selle
vastu-asetatud "mütoloogiline" maailmakirjeldus. Nietzsche
kui viimase kuulutaja väidab vaid end olevat lihtsalt ilma
igasuguste kehtivate kriteeriumiteta hindamaks ja vahest just
seetõttu ehk ka kuidagi avaramas ja mitmekülgsemas maailmas. N-ö
"kõrgemate väärtuste" ennistamiseks või uuendamiseks
pole siis enam mingisugustki vajadust, need osutuvad ühtäkki olevat
lihtsalt väärtusetud. Nietzschele ei ole "olevasti olev"
kindlalt antud ("die Gewissheit", "certitudo"),
kuigi see leiab väljundi nn "igaveses taastulekus" pole
seal kohta mingile ühetimõistetavale kindlusele. Kui ei eksisteeri
enam mingit üldist eesmärki kõige jaoks ja kui kõik konkreetsed
sihid on hävitatud, peab enesele alles looma säärased, kui ka
kõigi varasemate ideaalide eeldusedki oleksid hävitatud.299
Erinevalt ortodokssetest
usunditest, õpetustest ja doktriinidest on nietzscheliku
"remütologiseeritud" maailma väärtustava korrastatuse
loojaks inimene ise, s.t ei väideta väärtus-hierarhiat peituvat nt
"olemises endas" või "olemuslikkuses",
hierarhia (''Rang-Ordnung”) loob indiviid kui "kaose
skematiseerija", kellest saab nõnda järgnevalt teadlikult oma
väärtuste looja, kelle ülesandeks saab asju ja neid kujundavaid
olusid ümber-vääristama hakata, mis omakorda loob soodsa aluse
tegutsemisele, üldises mõttes ja/või vahetu efektiivsuse alusel.
Hindamisi ümber esmalt konkreetselt osutavad aksioloogilised
epiteedid, seejärel üldisemad seosed nii vertikaalsel (sakraalsel)
kui ka horisontaalsel (profaansel) tasapinnal.300
Siinjuures tekkida võiv mulje meelevaldusest ei tarvitse tingimata
olla määrav, müüdi siseselt võib kirjeldatud ümberhindamine
tähendada nt "jumalikku seadust", millega on viidatud
abstraktsele absoluudile, saavutamaks vägagi konkreetset ja
tarvilist legitiimsust. Nietzsche "Rõõmsast teadusest"
tsiteerituna:
"Et üksik asetab endale
oma väärtused ja tuletab neist oma
reeglid, rõõmud ja õigused -- seda on senini peetud kõige
hullemaks inimlikuks eksituseks ja ketserluseks: need harvad, kes
nõnda julgenud tundnud vajadust õigustada seda endigi silmis ja
reeglina just nõnda: "mitte mina! vaid mingi jumal minu kaudu!"
301
Tegeliku kehtimise ja
pelga kehtestamise vaheline eraldusjoon saab nõnda talitades
tõmmatud hoolikalt ebamäärasena: kõrgemad väärtused, mis loodud
kehtimaks otsekui “kõrgemad” väärtused, siingi väljendub
müüdi olemuslikult tinglikku laadi tõelisus. Mis ometigi samas ka
täiesti tõsikindel, kuivõrd on tegemist ainsa kehtiva
hindamis-kriteeriumiga ühe konkreetse maailmapildi sees. Kehtivuse
tinglik laad avaldub kujukalt järgnevas: antiigi pärimustest teatud
nn "mütoloogiline loom" kui selline, kellest muistsed
inimesed kahtlemata teadsid, et seda olemas ei ole, kuid ometi olid
kõik need greifid, kentaurid ja sfinksid omal grotesksel moel siiski
"olemas",-- s.o mütoloogilise reaalsuse väljenduseks, mis
järgib iseoma seaduspärasusi. Sarnaselt kehtib ka kogu müütiline
maailmapilt, selles vahendatud tõed ja väärtused, see kehtib
otsekui tegelik, ja samas nõnda, et ületab tegelikkust selle
harjumuspärases tähenduses nii mõneski mõõtmes.302
Müüt ei selgita nimelt
mitte niivõrd asjade ja nähtumuste toimemehhanisme, vaid pigemini
annab neile põhjused ja eriti just eesmärgid ja sihid. Säärasena
on see ennekõike rakendatav just subjektiivses ja loomingulises
plaanis, millest annab soovi korral tuletada huvitavad järeldused
vastavate (n-ö "neoprimitivistlike") suundumuste
ajenditest ja mõjust.303
Mütoloogiline maailmapilt on nimelt emotsionaalsem, haaravam, see
lummab oma vahetus tõsikindluses ja irratsionaalses veenmisjõus,
samuti on see võrratult ulatuslikum, ning kehtib kuivõrd on
"kehtima seatud''. Tagasi-pöördumine müüdi juurde saab nõnda
tähendama avaramat, seletamatut ja ka ohtlikumat maailma, kehtestatu
on seda ikka, turvaline ja läbiproovitud, tühine ja lame seevastu
vaid see, mis juba kehtima seatud, millega ei ole "kohanetud",
või nietzschelikumalt: mida ei ole veel kohandatud.
See
saab olema müüt, mis võib olla küll traagiline oma teadlikkuse
astme tõttu, kuid mis ei võrdsustu "teise maailma"
illusiooniga (taevariik, ideed, vms), s.t mõte ei ole enam määratud
end maha salgama, vaid kujutlusvõime kaudu avarduma. See on mõte,
mis rahuldub iseendaga, teeb seda mänglevalt, piirdub iseendaga
ise-oma loodud imaginaarses kujutlusmaailmas,-- müütides, oma
algsesse vaikimisse tagasipöördunud maailmas.304
Fr.Nietzsche:
"Kes keeldub millestki viimseni ja kauaks, see võib hiljem,
juhuslikult seda taas-kohates, mida kunagi eitas arvata end seda
otsekui -- taas leidnud olevat..."305
__________________________________________________________________________________________
4.
MÕISTE
MÄÄRATLEMINE
_____________________________________________
4.1. Kokkuvõtteliselt:
eksistentsiaalse estetistliku maailmavaate eripära, selle võimalused
ja piirid
_____________________________________________
Eksistentsialistliku
estetismi mõiste määratlemise probleem ei ole mingi
eraldiseisev küsimus, vaid pigemini paljude omavahel rohkem või
vähem otseselt ühendatud probleemsete küsimuste kogum. Enne aga
kui ühtegi neist eristatud konkreetsetest küsitavuse-asetatustest
võidaks üritada lahendada, tuleb need eelnevalt esile tuua,
täpsustavalt formuleerida. On aga üks põhilisena eristatav
ülesanne, mis eelneb põhiküsimuste täpsustavale defineerimisele,
ja nimelt: probleemide liigenduslik rühmitamine, eri küsimuste
omavaheliste relatsioonide ja suhtestuslike positsioonide asukoha
määramine. On tõesti ilmne, et see erinevate uurimisteemade ja
ainevaldkondade eritlev lahterdamine ja rühmitamine avaldab suuresti
mõju neid vormivale lahendamisele ja sellega ka kogu edasisele
arenduskäigule.306
Seega on aga eelnevalt käsitletud laialdane probleemidering,--
eksistentsiaalse estetismi mõisteline määratlemine
ja sellega otseselt ja vältimatult seotud partikulaarne ainestik,
oma üldise rühmitatuse ja spetsiifilisema liigendatuse osas
paljuski tänu võlgu arusaamale, et rakendust leidnud süstemaatiline
ülesehitus on olnud õnnestunuim variant võimalikest, eelnevale
kirjutamisele seesmiselt omasesse struktuuri on seetõttu liidetud ka
see mõtteline algatus, et just nõnda ja ainult nõnda on
käsitletuid, äärmiselt huvipakkuvalt erandlikke, kuid oma
erimoelisuses ka väga laiaulatuslikku teemaderingi üldse võimalik
ühtse pealkirjastuse alla koondada. Seda juba seetõttu, et estetism
säärasena, mõneti neologistlikult põhjendatavalt kehtestatava
mõistena, teatud mõttes isegi eeldab võimalikult üldistavalt
hõlmavat ja ülevaatlikku käsitlemist, s.t tegemist on sellise
mõistega, mis pigemini koondab, erinevate konkreetsete tähistajate
varjus, teatavaid üldiseimaid mõttesuundumusi eri ajajärkude
vägagi erinevate autorite töödest.
Mõiste
määratlemine pürib seega,-- suuresti erinevalt tavapärasel moel
mõistetud määratelmast, (nt leksikaalne definitsioon)-- avama sõna
igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid
tahkusid. Probleemseimaks kujunevad seejuures aga just need mõisted,
millele ei ole võimalik anda ühetiselt mõistetavaid definatsioone,
s.t just need konkreetsed erijuhud, mil sõnad ei evi täpselt
määratletavat tähendust, mis tegelikult aga moodustavadki
mõistelises maailmas enamuse.307
Nõnda ei tundu "mõiste määratlemine" olevat esmapilgul
mitte just kõige sobivamaks viisiks avada mõistele omistatavat
tähendus-sisu. Juba esmased arutlused antud teemal osutavad, et
kõikvõimalike määratluste aktsepteeritavus on pöördvõrdelises
sõltuvuses nende leviku ehk kasutatavuse (või isegi:
mittemidagi-ütlevuse) ulatusega. Antud tendents ilmneb just
empiiriliste (ehk siis oma kasutatavuselt teaduslike) mõistete
kujundamise käigus ja on eriti ilmne nondel n-ö "piirjuhtudel",
mil keelelised otsustused ei ole pelgad stipulatsioonid ja noil
puhkudel mil konkretiseeriv mõisteline iseloomustamine mingil juhul
ei saavuta tavaliste empiiriliste ja deskriptiivsete mõistete
olemust.308
Seetõttu on järgneva kokkuvõtliku ülevaate raamides üritatud
koondavalt formuleerida peamisena esilekerkivat eelnevalt
käsitlustleidnud laialdasest teemaderingist, rõhutades seejuures
estetismi kui põhjendatava mõiste keskset ja võrdlemisi erilist
positsiooni.
Eksistentsialistliku
estetismi mõiste tähenduse ennistamise pürgimused
lähtuvad seega arusaamast, mille kohaselt iseloomustab kogu
filosoofilise mõistelise defineeritavuse pretensiooni teatav keskse
tähendusega vastuolu, mis johtub teatavatest printsipiaalsetest
mõtlemist ja väljendamist üldisena iseloomustavatest seadumustest.
Käesoleva uurimistöö alguses vaadeldud B.Croce' käsitluse
kohaselt on kogu tunnetusprotsess mõistetav kui esteetilise
(intuitiivse) kujutlemise ja intellektuaalse ehk mõistelise
määratletavuse põhimõtteline vastakutiasetatus. (Vt. ptk 1.1.,
lk.4.) Tollest kesksest seigast johtub aga teatav, kogu
(loomingulist) väljendatavust tervikuna iseloomustav ebakõla:
kuivõrd on üldse võimalik autentselt vahendada subjektiivselt ja
intuitiivselt tunnetatud eksistentsiaalset antust rangelt
filosoofilise diskursuse raamides, s.t loogilis-deskriptiivsete
mõistete vahendusel, ning samuti: kas säärane äärmiselt
eriilmeline filosoofilise teoretiseerimise valdkond nagu esteetilise
(ehk: estetistliku) tõdeluse vorm, ongi üldse üheselt
loogilis-ratsionalistlikku mõtlemist iseloomustavatele
kriteeriumitele taandatav Või juhul kui lugeda see võimalikuks,
siis mis sellist tõdeluse viisi peamisena iseloomustab? B.Croce
arusaama kohaselt kehtestub ometigi ennekõike:
"Eelnevast järeldub, et ainsad tõeliselt
loogilised (s.t esteetilis-loogilised) laused, ainsalt rangelt
loogilised otsustused saavad olla üksnes need, mille sisuks on
mõiste määratlemine.
Sellised laused või otsustused on definitsioonid. Teadus pole midagi
muud kui definatsioonide kogum, ühendatud ülimaks definitsiooniks
-- mõistete süsteemiks ehk ülimaks mõisteks."309
Filosoofiline mõiste on
tõsikindel loogiline akt, seevastu (loogiline) otsustus, ning
järeldus on pelgalt esimese järeldusvormid, mida saab uurida üksnes
esteetilisel (nt juba grammatilisel) tasapinnal (kuivõrd nad on
vormid), ning mõisteõpetusele üle minnes (kuivõrd neil on sisu).
Seega ei saa filosoofia "kui universaalne mõisteline tunnetus"
(lk 5), mingil juhul läbi ilma esteetiliste kaanonitega kohandatud
väljenduseta keeles, s.t filosoofiline mõisteline määratlemine
teatavas mõttes lähtub seega üheltpoolt intuitiivselt
tunnetatavast esteetilisuse sfäärist (sisu osas) ja teisalt ka
kulmineerub vastavalt, leides endale väljundi konkreetses
esteetilises väljenduskeeles (kui vormis). Üleminek esteetilise
tunnetuse vallast loogiliseks mõtestatud arutluseks leiab seega aset
filosoofiale üldiselt omase universaalse abstraktuse-taotluse
vahendusel, mis toob kaasa teatava kardinaalse teisenemise
põhilaadilt irratsionaalse tõdeluse eksistentsiaalsest kogemisest
sünteetiliselt üldistavaks (loogilis-ratsionalistlikuks)
mõtlemisvormiks (nt lk.6). Vastava terviklikuma nägemuse keskseks
eripäraks on niisiis selle pretensioon sulatada esteetilise
kaemuslikkuse paljusus ja ratsionaalne mõtestamine ühtsustatult
ammendavaks väljenduseks, kusjuures tuleb aga panna tähele
teatavaid konkreetseid nõudmisi, ehk B.Croce' sõnastuses:
"Liikudes edasi
juba leitud mõistetelt, /.../ ning
appelleerides seejuures tõe ehk mõiste
konstantsusele (niisugune on samasuse ja vasturääkivuse printsiibi
tähendus) tuletab süllogisika (s.o mõtlemine
in forma) lähteandmetest järeldusi
ehk taasesitab juba leitut. /.../ Mõtlemise teadus (loogika) on
mõisteteteadus,
nii nagu fantaasiateadus (esteetika) on väljendusteadus. Kuid
kummagi teaduse hea käekäik on tagatud alles siis, kui neid kahte
lahutavat piiri järgitakse täpselt ja kõigis üksikasjades."310
Siit
tuleneb ka antud uurimistöö keskse põhjendatava mõiste, estetismi
tähendus ja tähtsus: nõnda mõistetud (esteetiline) tunnetuslik
aktiivsus otse nõuab oma mõistelise (filosoofilise) väljundi
osas teatavat eriilmelist lahendit, mida ei anna taandada
traditsioonilise esteetilise teoretiseerimise ja selle filosoofilise
tõlgendamise senistele terminoloogilis-mõistelistele entiteetidele.
Antud võrdlemisi rariteetse kasutusega mõiste nagu estetism
kasutamise üks peamine õigustus seisnebki selles, et luua teatav
konkreetselt osutav, aga samas ka võrdlemisi n-ö "avatud"
termin tähistamaks esteetilise intuitiivse tõdeluse ja
loogilis-filosoofilise mõtestamise vastandamisest johtuvaid
järeldumisi ja nende valdkondade ühtlustava väljendusvormi
saavutatavusest vältimatult tulenevaid suuresti erimoelisi
kaasumusi. Üheks esmasemaks estetistlikku tõdelusviisi
iseloomustavaks omaduseks on kahtlemata selle otsene seostatavus
vahetult elulise antusega selle üldistavuse määras, seega on
vastav mõiste siis kui midagi eksistentsialistlikule ideelisele
suundumusele alustaval kombel tervikuna omast, s.t estetism
ongi seega esmalt mõistetav kui üks peamine eksistentsiaalset
tõdemust lähte-eeldusena iseloomustav eripära. Estetismi vähest
kasutatust filosoofilise mõistena ei saa siinpuhul mingil moel üle
tähtsustada, osalt on see fenomen seletatav lihtsalt vastavasisulise
teoretiseerimise sisulise puudumisega, mis aga omakorda jällegi ei
tohiks kuidagi takistada antud mõiste sisulise tähenduslikkuse
restauratsiooni võimalikkust ja olulisust. Peamiseks estetistlikku
käsitluslaadi iseloomustavaks eripäraks on selle väljapaistev
üldistusaste, nimelt tervitatav võimalikkus teha tolle keskse
termini najal võrdlemisi ulatuslikke diskursuste vahelisi üldistusi,
abstraheerimaks teatavast maailmavaatelisest suundumusest (siin:
eksistentsialistlikust-esteetilisest) peamisena esiletõusvat ja
olulisemana tähtsustuvat, samuti nagu ka tolle termini teatav
tarviline kohaldatavus isegi vastakaid ideelisi suundumusi tervikliku
abstraktse mõistena ühtlustavalt koondavaks kriteeriumiks. Tuleb
rõhutada, et nõnda mõistetud estetism seostub eksistentsialistliku
käsitluslaadiga otse olemuslikul kombel, millele viitab juba
vastavaid termineid ühiselt iseloomustav eripära, nagu taandatavus
elulisele-eksistentsiaalsele tasandile, nagu ka teatav eriomane
intensiivsuse määr seejuures, eksistentsiaalne estetism
saabki nõnda järgnevalt mõistetud kui väljapeetult viimistletud
eluline hoiak, ja sellekohane rafineeritult abstraktne teoreetiline
maailmavaade.311
(Lk. 8-9).
Filosoofia kui mõistete
loov kujundamine ja abstraktse mõistelise tasandi piiritlemine
(Deleuze & Guattari), ning estetistlik tõlgendus sellest kui
seda abstraktset imaginaarset maailma esteetiliselt väärtustav
korrastamise printsiip, tingivad äärmiselt eri-ilmelise lähenemise
teatava konkreetse filosoofilise mõiste tähenduse määratlemisel
traditsioonilise (filosoofilise) esteetika maastikul. Teadlikult
intuitiivsest ainekäsitlusest lähtuma seatud metafüüsiline
estetism on nõnda ennekõike vastandatud
füsikalistlik-mehhanitsistlikule kirjeldus-skeemile, ning teisalt ka
kui konstitueerib viimase mõningaid, taunitavalt partikulaarse
tähendusega, valdkondi; esteetilis-estetistlik lähenemine nõnda
mõistetult ka kui täiustab üldise eksistentsiaalse kogemise
võimalikkust filosoofilisemal tasapinnal, ning võimaldab samuti
erimoelisi kunstilisi väljundeid vastavast ulatuslikust ainesest.
Eksistentsiaalne antus moodustab vältimatud. teatava
lähtepinnase füsikalistliku universumi tegelikule kehtivusele,
filosoofiline teoretiseerimine kujundab sellest ainesest mõisteliselt
mõtestatud immanentse arutluse tasapinna ja kohandub samas
esteetiliste kaanonite kohaselt kujundatud väljenduseks, mis
tervikuna võib siis omandada kas eksistentsiaalse ja/või
estetistliku varjundi. (Ptk. 1.11., lk. 15-17). Filosoofia,
(mõistetud siin üldmõistena), saabki teatavas mõttes esineda vaid
esteetilises väljendusvormis, kuid diskursusele omaselt,
keskendumisi samas ennekõike ometigi abstraktse mõistelise
määratlemise probleemistikule; estetistliku kallakuga
lähenemist iseloomustab seejuures vaid teadlikum ja rõhutatum
keskendatus esteetiliste kriteeriumide igakülgsele väljendamisele,
ning samas võib estetistlik käsitluslaad saada tõlgendatud ka kui
mitmetahulisem elik nüanseeritum lähenemine üldistena tõstatunud
eksistentsiaalsele küsimustikule. Too näivalt harjumuspärast
(füsikalistliku) reaalsuse-kirjeldust isegi ületama küündiv
mõttesuundumus leiab endale tihtipeale väljundi eriomases
poeetilises väljenduskeeles, kehtestub kunstiteose, loominguna, ning
teisalt samuti kui abstraktne ideeline autonoomne maailm, oma
kordumatus individuaalsuses ja võrreldamatus eripäras. (Lk. 17-18.)
Eksistentsiaalset läbielatud estetism moodustubki afektuaalse antuse
estetiseerimisest abstraktsesse, väljenduskeelde, (vastavate
filosoofilise kaanonitega kohandatult), kui mõisteline loominguline
tervik. Siinjuures omab tähtsust ka loomingulise teostuse tehniline
tasand, kuid primaarsemaks osutub siiski üldine suhtestumine: s.o
rõhutatult esteetiline lähenemine, mis võib, selle küsivas
suunitletuse vormis olla kohati isegi millegi totaalsena vastanduva
(nt "transtsendentse sfääri" ja/või "negativistliku
absoluudi") poole pöördunud.312
Sarnaselt ka abstraktse deduktsiooni raamides: intuitiivse
kaemuslikkuse ja ratsionaalse mõistetavuse seesmine vastandlikus on
nõnda mõistetult kui midagi põhimõtteliselt ületamisele
kuuluvat, sünteetiliselt terviklikuma, tundmustest lähtuma seatud
distinktse arutluse vahendusel. (Th. Adorno). (Lk 20-21).
Kahtlemata uurib
traditsiooniline esteetika teoreetiliselt kogu inimese esteetilise
maailmatunnetamise sfääri, ning selles mõttes on see ennekõike
esteetika filosoofia, mis oma konkreetsetelt maailmavaatelistelt
suundumustest tulenevalt evib vägagi konkreetseid
narratiivi-sidusaid kaasumusi. Esteetika mõiste uurimine
esteetika-filosoofias (ehk ilu-filosoofias) või paralleelsete
diskursuste raamides (nt nn "metakriitika" teooria) on
üldjuhul taandatav eri autorite poolt kasutavate (esteetiliste)
põhimõistete sisu avavaks eritlemiseks, mispuhul tähtsustuvad
eriliselt kõikvõimalikud konkreetsed metodoloogilised lähenemised
ja teooriad, näiteks M.Weitz'i ladusas sõnastuses:
"Teooria /kui säärane/
on olnud esteetikas keskse tähendusega, ja see problematiseerib
jätkuvalt kunstifilosoofiat. Üldeesmärgiks tunnistatakse üha
selline kunsti loomuse täpsustus, millest võidakse kujundada kunsti
määratlus."
313
Ka Parsonsi järgi
ei ole mõistelisest määrateldavusest elik defineeritavusest
lähtuval teadusel otsest seost tegelikkusega, kuivõrd tegelikkuse
tajumine sõltub mõistelisest tagapõhjast, ning seega on
empiiriliste tähelepanekute ja teoreetiliste mõistete eesmärgiks
anda teadusele konkreetselt piiritletud uuringuobjekt, mida ei saa
samastada reaalmaailma objektidega, kuivõrd üldised teooriad
liiguvad "kõrgel abstraktsel tasandil". Peale teoreetilise
suunitletuse poolt pakutavate abstraktsete mõistete on vaja ka
teatud selliseid mõisteid, mis võimaldaks objekti uurimist
konkreetsel tasandil (nt teoreetilis-metodoloogilises plaanis). Seega
tulebki arendada ka nn "analüütilisi mõisteid", millega
empiiriline uurimus võib diferentseerida tegelikkuse ilmnemise
vorme, (mida ei saa aga ometigi nivelleerivalt samastada empiirilise
tegelikkusega). -- S.o nn "analüütiline realism", mille
kohaselt on teaduslik lähenemine mõistetav kui:
"...süstemaatilne viis analüüsida
tegelikkust /kuivõrd/
kõik eristused on kas analüütilised või
mõistelised. /Seega:/
mõistete
abil võib teadus saavutada suhteliselt pädevat teadmist
maailmast".314
Ka Th.Adorno
käsitluse kohaselt võib esteetikale läheneda traditsioonilisele
filosoofilisele teoretiseerimisele omasel kombel, mispuhul tähtsustub
jällegi mõistelise määrateldavuse probleemistik, nõndasama nagu
muidugi ka kõik esteetilist teoretiseerimist peamisena
iseloomustavad karakteristikud, ning eelnevate universalistlikud
sünteesi-taotlused üldistavaima määratluse kujundamise sihil.315
(Ptk.1.2., lk 25-27). Antud lähenemisel on kaalukad traditsioonid:
adumaks n-ö "üldistatud olemuslikkust" (eksistentsi
tervikuna), tuleb konkreetne esteetiline aines vääristada
loominguliste vahenditega selle erilisuse määras, ning kergitamaks
nõnda mõistetut filosoofilise arutluse tasapinnale ka selle
üldistavuse mõõtmeis, seega siis: põhjendavate mõisteliste
määratlustena.316
Eksistentsialistlikelt
alustelt lähtuma seatud filosoofiline deduktsioon omab aga erinevalt
paljudest teistest maailmavaatelistest suundumustest vägagi
eriilmelist tõlgenduslike kriteeriumite kaanonit, mis kajastub ka
antud koolkonda iseloomustavates esteetika-alastes käsitlustes. Nagu
esteetikud üldse, otsivad ka antud mõtteajaloolise suundumuse
järgijad ennekõike määratlusi ja kuna just see on üks peamisi
filosoofilisi diskursusi iseloomustavaid entiteete, siis samuti
kehtib siinkohal ka väitmine, et kui ei teata konkreetse fenomeni
sisu avardavat määratlust ja sellega seonduvaid täpsustavaid
atribuute, siis ei ole võimalik saavutada vahetut kontakti
käsitletava teemaderingiga. Seega, nõnda nagu kunstiteooria üheks
põhiküsimuseks on kunsti kui säärase mõisteline määratlemine,
käsitleb ka eksistentsialistlik esteetika peamiselt just seda
küsimustikku, mis puudutab kasutatavate mõistete defineerimist ja
sisu avardavat laiendamist.
Eksistentsiaalne
estetistlik lähenemine aga seevastu, mõistetuna siin kui teatav
stilistiline suundumus poeesia ja filosoofia piiri-joonel, opereerib
üldise teadliku subjektiivse eksistentsiaalse lõhestatuse-elamuse
ja selle konkreetsete retooriliste-loominguliste väljundite
vastandamisega, ning on seega, eelnevast vältimatult tulenevalt,
teatava viimistletult personifitseeritud, teisalt mõneti ka
reaktsioonilise meelsuse kandjaks. Subjektivistliku estetismi
kohaselt kehtestuvad vältimatult ka teatavad konkreetse
suunitletusega aksiloogilised kaanonid subjekti kreatiivset
aktiivsust konstitueerima, ning mis säärasena vastandub, kohati
teravaltki, üldisuse tasandile kui pelgalt nivelleerunult
passiivsele ja nautlevalt hedonistlikule, pelga hindaja-vaatleja
seisukohale. (Lk 27-29). Sellelt pinnaselt lähtumisi tähtsustuvad
estetistliku tõdeluse kontekstis ka varasemad esteetika-ainelised
käsitlused, kuivõrd traditsioonis vahendunud esteetilised
kontseptsioonid evivad tihtipeale õige otseseid seoseid vastavalt
suunitletud maailmavaatelise suhtestumisega. Eksistentsialistlikult
vaatepunktist lähtumisi tähtsustub seejuures eriti erinevate
autorite, mõtlejate ja kunstnike isikuline antus, individualistliku
lähenemise näitena, ning teisalt, estetistlikule ideelisele
suundumusele omaselt, kerkib aga esile esteetilist valdkonda
sajandite jooksul läbivalt iseloomustanud ainestik, selle
konkreetselt iseloomustavates väljundites, jätkuvas ühtsuses ja
vältimatutes teisenemistes. Antiigi käsitlus ainesest oli näiteks
veel üldiselt küllaltki üheilmeline, tegeledes valdavalt termini
"kaunis" (ja selle modifikatsioonide) mõistelise
määratlemisega n-ö "objektivistlikult ideelises"
(Platon), kui ka konkreetses ja kanoonilises plaanis (Aristoteles),
ning samuti teatava n-ö "müstitsistlikuks valgustatuse"
kujul (Plotinos).317
(Ptk 1.21., lk 36-40).
Renessanssi esteetika
vallas iseloomustab poleemika varasemate autoriteetidega, toetumisi
seejuures teatava subjektiiv-idealistlikule filosoofilisele
opositsiooni-liikumisele, (nt Descartes, Spinoza, jt), mis määratles
esteetilise ainese relatiivse afektuaalse adumise ja fantaasia,
imaginaarse tunnetuse pärusmaaks, seadistades nõnda teatavad
kesksed kriteeriumid hilisema teoretiseerimise tarvis. Samuti
tähtsustub loovusega üldiselt ja konkreetselt ka retoorikaga seotud
ainestik, millel samuti otseseid paralleele hilisema
eksistentsialistliku käsitlusega. Süsteemsete esteetika-määratluste
alguses tõlgendati tradistioonilist ainest pigemini "irriteeriva"
sensitiivsusena (Baumgarten), mis aga viivat vältimatult
subjektiivse (metafüüsilise) kehtivusega abstraktsete mõistete
moodustamiseni.318
(Vt nt lk. 43-45). Mida omakorda võimaldavat aga hindavale
otsustamisele seesmiselt omane eripära nagu määrtlemisele viiv
reflektiivsuse laad, mis ühtlustab subjektivistlikult adutava
paljususe mõisteliselt määratletud ühtsusesse (Kant).
Nõnda mõistetuna on esteetika fantaasia tunnetusliku aktiivsuse
vahendaja funktsioonis, jõudmaks (universaalsete) filosoofiliste
mõistete moodustamiseni (Hegel). (Vt lk. 46-48). 19. sajandit
iseloomustab romantiline reaktsioon varasemale, samuti
kunstnikukeskne lähenemine ja teatav keskse tähendusega
irratsionaalne suunitletus sealjuures, ning antud perioodist
pärinevad (koos elufilosoofilise suundumusega) ilmselt kõige
otsesemad ideeajaloolised mõjutused hilisema eksistentsialistliku
estetistliku esteetika- ja filosoofia-käsitluse tekkele.319
Viimatimainitud
käsitlusviisile taandamisi võib kokkuvõtlikult väita, et
klassikaliselt (nn "objektiivselt) lähenemiselt omandas hilisem
estetism teatavad eriomased transtsendeeruvad jooned, peamises aga
lähtub vastav hoiakuline suhtestatus aga uusaegsest
individualistlikust suunitletusest, kaldudes kohati isegi otsesesse
subjektivismi oma konkreetsete väljundite osas. Eksistentsialistliku
käsitlust üldisena iseloomustava reeglipärasusena kehtestub
viimane tendents veel eriti iseloomulikul kujul (personalism).
Nõndasamuti tähtsustus järgnevuses veel romantismist alguse saanud
n-ö "kontemplatiivse distantseerituse" nõudmine, nagu ka
nii mõnedki teised, mainitud ilmavaadet peamisena iseloomustavad
karakteristikud: loovuse, kreatiivsuse osatähtsuse rõhutamine,
fantaasia kõikvõimsuse tähtsustumine, ning otsene ja üldine
seostatus vahetult eksistentsiaalse elamusliku antusega.320
Eksistentsialistliku
estetismi mõiste määratlemise n-ö "olemusega"
seonduv teemadering seevastu aga keskendub eksistentsialistlikule
probleemiseadele kõige vahetumal kombel, kohaldatuna seejuures
subjektivistlike kriteeriumitega ja vastustamisi liigratsionaalsuse
absolutistlikke pürgimusi. Eksistentsialistlik algupärasema järele
pärimine omandab nn "subjektiivse meetodi" raamistikus
küll mõningaid reaktsioonile aiva omaseid jooni, kuid võidab
ometigi vahetu kehtivuse, elulise veenvuse osas oma peamistes
järeldumustes.321
Eksistentsiaalse üldistuse käigus tähtsustub ülivõrdeliselt kogu
individuaalse elamuslikkuse sfäär, isegi sellele omastes
üldistavaimates väitmistes, lihtne ja teadvustamata "eba-olemine"
teiseneb eksistentsiaalselt läbielatud "siin-olemiseks"
("Da-sein"), mis nägemus konstitueerib üksiku
elulist antust kõigis selle peamistes konsekventsides ja saab
teadlikult vastu-asetatud pelgale sisutule "olemuslikustamisele",
kui teatava spetsiifilise sisulise tähenduse ennistamise
katse, tõelisuse avastamine. (Vt ptk 2.1., lk. 56-58.)
Romantismist lähtuv (ja
osalt siiani kehtiv) suhtestumine elulisse põhiküsimustikku loob
otsese seose eksistentsialistliku teoretiseerimise ja
estetistliku ilmavaate vahele, märksõnadena kehtestub
siinjuures: efemeerne multivalentsus hinnangulisuses, (contra
eklektiline kompileerimine), loomingulise konstrueeritavuse kreedo
(versus mehhaaniline ja pinnapealne hedonism) ja taustaks
ajastu üldine olukord kui graduleeruvas reas hoogustuv
nivelleerumisprotsess üldkehtiva tasalülitamise sihil, ning
mõningad rafineeritult teadlikud derivaadid sellest. Viimased võivad
siis omandada ka eksistentsiaalselt n-ö "autentse olemise"
määra, vastandudes selleks teadlikuna-olemisele totaalsena
vastanduvale kui pelgale "objektiviseeritud asjalisusele",
("dingliche Gegen-stand"), keskses ja otsustavas
ekistentsiaalses teadvustatud (negativistlikuimas) tõdeluse aktis
("das Nichts"),
jõudmaks sellega kas siis ülemeelelise transtsendentsuse-kujutelma
manu või halvavasse silmitsi-seatusse tühistavaima
absurdi-elamusega (nt Camus, Sartré). (Vt nt lk. 58-60).
Konkreetses (mentaalses
ja ajaloolises) immanentses situatsioonis eksisteerimine
konstitueerub temporaalsuse mõõdustikes ja vältimatute eluliste
valikute toimel, mis kujundab potentsiaalsest olemise võimalusest
jätkuvas teisenemise protsessis subjektiivse tegeliku olemise, mis
on vastuseatud nii ühiskondlikule nivelleerunud tasandile (nn
"võõrandatuse"-sündroom), kui ka sisutule (küsitava
kehtivusega) üldistusele sellest, nn "olemuslikustamise"
pürgimustele, (s.t mitte rahuldudes etteantud teadmistega
olemisest). Eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuv estetistlik tõdelus
pürib ületama absurdse (või mõttetuna) mõistetud juhuslikkuse
osatähtsust ja teeb seda valdavalt loomingulistest kriteeriumitest
lähtumisi: estetism mõistetuna kui poeesia kui tõdelus
kujundab retooriliste vahenditega teatava eriomase diskursuse sisese
kokkukõla, mõistelise harmoonia, ning ennistab sellega teatava
seesmist tähendust omava keskse ideelise hoiaku sellele omastes
loomingulistes väljundites. (Nt lk. 61-63).
Kindlasti tuleb arutluse
selles punktis osutada tähelepanu ka käsitletava ajajärgu üldisele
mentaalsele situatsioonile, seega siis: modernismile, kui
teatavale vältimatule "taustsüsteemile", olgugi
käsitledes seda samas kui millegi pelgalt sekundaarse ja
põhimõtteliselt ületamisele kuuluvana. Vaja rõhutada, et
kriitilise ületamise nõue on midagi estetistlikku käsitlust
sisuliselt iseloomustavat, s.o retooriline, loomingule omane
konstrueeritavus, sihiteadlik kujundamisprotseduur (Ptk. 2.11., lk.
64). Modernism, kui teatav erimoeline kultuursuse tüüp suhtestub
siinse kirjutamise raamides käsitletava valdkonnaga vastuolulisel
kombel.322
Modernsuse kogemine üheltpoolt küll lisab pluralistliku
tolerantsust mõistmises, teisalt aga ühtlustab kogu tunnetatava
mitmekesisust füsikalistlike-positivistlike kriteeriumite kohaselt,
millega kaasneb paraku vältimatul kombel teatavate üldistavate
eksistentsiaalsete baaskriteeriumide nõrgenemine.323
(Vt ka lk 64-66).
Viimasest johtub omakorda
teatav eksistentsiaalse pidetuse kogemus, mida varasemas oli kutsutud
kompenseerima religioossele omane suhtestumise laad, teravalt
tõstatunud eluliste probleemide lahendamiseks. Üldise
sekulariseerumise ja profaniseerumise kontekstis kaotab religioon aga
kõik peamised vastavat maailmavaadet iseloomustavad ja seesmist
kehtivust omavad karakteristikumid, millest tulenevat ideelist
aksioloogilist tühimikku saab modernismis osaliselt täitma
esteetilisele tõdelusele iseloomulik reflektiivsuse laad. Nõnda
mõistetud estetistlik lähenemine omandab seega mõningaid uskumist
korvavaid funktsioone ja pakub välja mõningaid kesksete
eksistentsiaalsete sõlmküsimuste omapoolseid lahendusvariante,
leevendades seega mõneti üldise n-ö "ultra-ratsionaliseerimisega"
kaasuvaid pingeid. Esteetiline suhtestumine omandab nõnda vastakaid
suundumusi: esmalt on see midagi loomingulist, rõhutatult
väljenduslikule aktiivsusele omast, teisalt tähtsustub siin teatav
estetismi erivorm kui n-ö "sotsiaalne tegevuskriteerium"
ja ka üldistavate representatiivsete maailmavaateliste arusaamade
kujundaja, ning kehtestub mõneti nõndasamuti kui omanäoline
transtsendentaalse ülemeelelise üldistusvõimaluse kujundaja.324
(Vt nt, lk 67-68).
Seda arusaama toetavad ka
peamised modernistlikku ratsionalistlikku ja sekulariseerunud
maailmavaadet iseloomustavad eripärad oma paradoksaalses
lõhestatuses: nihilistlik dekadents, (contra erudeeritud ja
esoteerilised "põgenemis-katsed" millest),
ratsionaalsuse-kultus ja samas ometigi füsikalistliku maailmapildi
küsitavus selle (ratsionaalsetelt) alustelt lähtumisi (nt K.-R.
Popperi järgi ei ole teaduste esmased eeldused verifitseeritavad),
ning nõndasamuti üldine eksistentsiaalse pidetuse-elamus versus
personalistliku eneseteostuse jutlustamine. Üldiselt on kogu eelnev
käsitlus mõistetav kui modernse kultuursuse tüübi kriitika:
modernism kui ilma tegeliku kehtivuseta "immanentne
konstruktsioon" näib tingivat vaid ühetisi lõplike
järeldumisi individuaalses plaanis, ja nimelt: sellest rõhutatult
iroonilisel-skeptilisel kombel eraldumine, distantseeritus.325
(Nt lk. 69-70)
Just nõnda
mõistetud ideelisest plaanist lähtub 20. aastasaja esimest poolt
iseloomustav fenomenoloogiline diskursiivne lähenemine ja sellega
vahetult seotud, otseselt elulisuse tervikust lähtuv, täieliselt
subjektiivsele ilmavaatele orienteeritud, ning mõneti ka
emotsionaalsem ideeline mõtteajalooline suunitletus nagu seda
enesest kujutab eksistentsialistlik lähenemine kui selline, koos oma
vältimatute estetistlikute kaasumustega. Eksistentsialistliku
spetsiifilise esteetika-käsitluse redutseerimine estetistliku
maailmavaate staatusesse on paljuski küll tänuväärne ettevõtmine,
kuid evib ka teisalt mõningaid komplitseeritud keskseid
metodoloogilisi küsitavuse-asetusi. Tegemist on siin põhimõtteliste
diskursiivsete erisustega, nende võrdlemisi ulatuslikus liigendatuse
astmes. Näiteks Ed.Husserl ja feneomenoloogiline
lähenemine üldiselt, seadistavad tunnetuse multivalenseks
intuitiivseks teadvustatuseks, mis aga välistab estetistliku
tunnetuse võimaliku nn "transtsendentaalse" mõõtme.
Lähtumisi kogemust sisuliselt iseloomustavast eripärast
redutseerivad nad metodoloogiliselt tunnetuse loomulikust antusest
võimalikult evidentsiaalset elamuslikku ainest (nn "eideetilise
reduktsiooni" meetodi vahendusel). (Vt ka lk. 76).
M.Heidegger seevastu
lähtub esteetilisusest kui latentsest olemuslikust antusest, mis
alles ilmneb esteetiliselt väärtustatavana konkreetses
loomingulises teoses, poeesias kui mõtlemise subtiilseimas vormis,
ning selle eksistentsiaalse üldistuse laadis. Estetistlik
aistingulise ainese retseptsioon, selle tunnetuslik kaemine ja
afekteeritud adumine, keskendub ennekõike kreatiivse aktiivsuse kogu
tervik-protseduuri üksikute etappide eritlemisele. S.o kogu
fenomenoloogilisele lähenemisele omane subjektiivsuse osatähtsuse
rõhutamine esteetiliselt väärtustava ja kogu teadmusliku
lähenemise tarvis ülepea, kuivõrd esteetiliselt hinnatav elamuslik
aines konstitueerib alles tunnetuse kui tervikliku protsessi
raamides.326
Fenomenoloogilist lähenemisviisi iseloomustab ennekõike veel teatav
kontemplatiivsuse erivorm nagu pürgimus jõuda filosoofilise
deduktsiooni objekti ehk n-ö "filosoofilise asja" eneseni,
millega on vahendatud teatavat pürgimust tähtsustada üldises
eventuaalses antuses võimalikult distinktselt ja essentsiaalsena
ilmnevat (s.t "tõde", mõistetuna siin kui esteetiliselt
väärtustatav), ning välistamisi seejuures partikulaarsena kaasuvat
ainest (s.o nn "sulustamine", "die
Einklammerung").327
Seega on siin tegemist üritusega ületada traditsionaalset
subjekti-obketi vastandatust teatava eriomase, subjektivistlikest
kriteeriumitest lähtuva, n-ö "essentsiaalse objektivismi"
vahendusel, millega ent ometigi vaid rõhutatakse probleemi
teravust.328
(Lk. 77-80).
J.-P.
Sartré omakorda seadistab alustava eeldusena esteetilise
hoiakulisuse omale kohale kui rõhutatult imaginaarse psüühilise
entiteedi, mille vahendusel subjekt valikuliselt suhtestub
ümbritsevasse tegelikkusesse. Rõhutatult imaginaarne estetistlik
maailmavaateline hoiakulisus omandab seejuures teatava fenomenaalse
staatuse, s.o mõistetav kui subjektiivne väljenduslik suhtestumine
kategoriaalses mõttes "erineva" ja eksistentsiaalses
mõttes olemuslikult vastanduvaga. S.o kaemuslikult reflektiivne
lähenemine intentsionaalsele tunnetuslikule tajumisele, mis võib
suubuda ka totaalsena vastanduva kui abstraktse mõeldavuse
negatsiooni ("Le néant") adumiseni ja ka viimase
vältimatule tühistamisele autentse olemise ennistamise sihil.329
Teisalt on aga negatiivse absoluudina vastanduv subjektiivsuse
mõõtkavas ka olemuslikuma tähenduse kandjaks, nõnda just, kui
üldse, s.t transtsendentse sfääri kui teatava tarvilise
lähte-eelduse vahendusel, leiab aset eksistentsiaalse elamusliku
antuse primaarsuse ennistamine, teadlikult estetistlikest (s.t
imaginaarsetest-affektuaalsetest) kriteeriumitest lähtumisi
kehtestub loomingule omane nn "fenomenaalne objektiivsus"
kogu eksistentsiaalset tegelikkust hõlmamaks. Viimase tegelik
tähendus ilmneb aga lahus kõikvõimalikest meelevaldsetest
"essentsiaalsuse" omistamistest. Viimane ideeline
suunitletus on aga paljuski mõistetav kui pelgalt sisutu
abstraktsionism, (nõnda nt ka ideelise alge oletamine), ning see
osutub eksistentsialistliku estetismi seisukohalt
filosoofiliseks ummikteeks, mille mõõdutundetu viljelemine viib
terve rea taunitavate järeldumuste juurde gnoseoloogilises plaanis.330
(Vt lk. 81-87).
EKSISTENTSIALISTLIKU
ESTETISMI MÕISTE ulatuvuse võimalik tähendus ilmneb aga
kui käsitleda kogu eelnevalt vaadeldud vägagi laialdast (kuid
ometigi ka potentsiaalselt konkreetse ja spetsiifilise tähendusega)
teemaderingi võimalikult kompaktsena ja üldistatavana. Iroonilise
suhtestumise esiletõusmine ja oluline tähtsustumine kogu
estetistliku tõdeluse kontekstis saab seatud viitama ühe kesksegi
tähendusega hinnangulise komponendi sissetoomisele eelkäsitletud
ainese eritlemise käiku. Irooniline distantseeritus saab teatavas
mõttes kui ühendavaks sillaks estetistliku käsitluse kujunemisele
alates probleemi tõstatumisest, selle eritlemisest filosoofilise ja
teoreetilise diskursuse raamides, ning traditsioonilise esteetika
mõiste kujunemisest eksistentsialismile omaseks käsitlusviisiks,
sellele omastes ideelistes ja ajaloolistes kaasumustes.
Eksistentsialistliku
estetistliku arutluse kontekstis omandab iroonia eriomaselt
keskse tähenduse ennekõike kui teatav üldistav hoiakuline atribuut
S.Kierkegaardi mõtlemist iseloomustama, kelle kirjutisi
iseloomustab suuresti just eksistentsiaalsete sõlmküsimuste
rõhutatult estetistlik läbielamise laad. Nõnda mõistetud estetism
väljendub subjektivistlikult iroonilises loomingulisuses, millega
destilleeritakse argisest eksistentsiaalsest antusest välja
imaginaarne poeetiline maailmapilt; teisalt samuti aga ka rõhutatult
distantseeritud suhtestumises (ajastu-sidusasse) nihilismi. Viimase
kehtivus subjektiivses plaanis on küll välistatud, aga ka
rõhutatult vaid esteetiline tõdelus osutub Kierkegaardi
järgi teatavas mõttes küündimatuks, (s.o egoistlik ja suuresti
vaid imaginaarne), ning seega tuleb see otse vältimatul kombel
ületada, eetiliselt vastutustundlikuma lähenemise kultiveerimise
sihil, mis aga jällegi, teatavas üldistavaimas mõttes, ei ole
ammendav arusaam indiviidi terviklikust eksistentsiaalsest olukorrast
(olemas-olemisest) ja kuulub nõnda ülendamisele isikupärase n-ö
"sakraalse transubstantsiooni" kaudu. Ideelise
transtsendentsuse kujundamine teisalt aga otse eeldab teatavat
estetistlikku lähenemist oma alustelt lähtumisi (nt juba
vormilises-stilistilises tähenduses), teisalt ent samas ka tühistab
selle sisulise kehtivuse oma peamiste järeldumuste osas. (Ptk. 3.1.,
lk. 88-90). Üldiselt aga lähtub antud tõdemus paljuski
(eksistentsiaalsest) absurdi-kogemusest, kui kesksest mõttetuse
elamusest, kogu eksistentsiaalse tõdemuse vältimatust aluspinnasest
ja on teadlikult irratsionaalsele tõdelus-laadile rajatud
lähenemine, ning irooniline distantseeritus eelnenuist samas. Ajastu
üldisele nivelleerunud nihilismi-tasandile saab vastuseatud
sihiteadlikult irooniline ja skeptiline mõtteviis, mis teatavas
mõttes iseloomustab kogu modernistlikku ilmavaate kriitilist
introspektsiooni ja reaktiivset kreatiivsust alates romantismi
sellesuunalistest pürgimustest. Antud tendents ilmneb siis kõige
otsemalt eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuvas estetistliku
tõdeluse kontekstis, vastavale lähenemisele omastes stilistilistes
väljundites ja (tihti negativistlikes) gnoseoloogilistes
järeldustes. (Lk. 93-96).
Stilistilise
küsimustikuga on eksistentsiaalne estetistlik lähenemine seotud
olemuslikul kombel: sellekohane kunsti- ja elukäsitlus pürib
ümber-hindama traditsioonis vahendunud tõelisusekirjeldusi,
kujundamaks noist, rõhutatult loominguliste esteetiliste
vahenditega, uudset stiilitunnetust, selle sõna avaramas ja
algupärasemas tähendus-ulatuses. Estetism kui irooniline
suhtumine väljendub uudset suhtestumist nii loomingulisse
väljendatavusse kui ka kogu eksistentsiaalsesse elulisse antusesse
tervikuna, kujundab selle tarvis teatud väljapeetud metodoloogilise
ja stilistilise väljundi. Trotsiv hoiak, sellest tulenev erakordsust
kultiveerivalt nivelleeriv (siin: tõesemale redutseeriv) esteetiline
lähenemine, tingivad Kierkegaardi käsitluses vältimatult teatava
eriomase, nn "negatiivse iroonia" teooria
kujunemise, mille kesknegi tähendus antud kirjutamise kontekstis
nõuab iroonia mõistega seonduva lähemat valgustamist. Nimelt võib
alustava järeldusena üles seada väitmise, et just-nimelt nõnda
mõistetud "negativistliku" ehk nivelleeriva lähenemise
sidusalt saab järgnevalt peamisena mõistetud ka estetistliku
ilmavaate teravam ideeline raskuspunkt ehk nihilistlik tõdemus ja
selle (nt iroonilisedki) ületamisepüüdlused.
Iroonia on
mõistena äärmiselt mitmekülgne aga samas ka kompleksne
termin: traditsiooniliselt omistatakse sellele vägagi erinevaid
tähenduslikke varjundeid ja paralleelseid erivorme, seda nii
ainuüksi kirjanduslikus-kunstilises mõttes kui ka üldisemas
ideelises plaanis.331
Kierkegaard käsitleb irooniat mõlemas tähenduses, mõistes selle
all nii metodoloogilist spetsiifilist konstruktsioonilist vahendit,
aga ennekõike siiski kui teatavat üldist hoiakulise suhtestumise
väljundit, lähtumisi seejuures paljuski romantismile omasest
käsitlusest ainesest. Vastav käsitlus läheneb irooniaga seotud
probleemistikule rõhutatult subjektivistlikus laadis ja
eksistentsiaalse estetistliku tõdeluse kontekstis: ühest küljest
on iroonia nõnda distantseeritud eraldatuse hoiakulise meelestatuse
väljendus, teisalt aga ka kui programmiline vastandumine üldisusele
kui millegile taunitavalt nivelleerunule, pelgale "välismaailmale",
mis ei saa subjektiivsuse mõõdustikes omada tegelikku kehtivust;
eelnevate mõningase sünteesi vormis distantseerub romantiliselt
irooniline lähenemine ka n-ö "üldisest üksikus",
destilleerimaks jätkuvalt minapildi perifeersematest osistest
autentsemana nähtud ise-olemist. (Ptk 3.11., lk 97-98).
Seejuures rakendab
Kierkegaard teatavat, traditsiooniliselt Sokratese tegelaskujule
omistatud erilist spetsiifilist metodoloogilist retoorilist võtet,
mida iseloomustab peamises selle irooniline suhtestumise laad.
Millega on peetud silmas millega imaginaarse jutustamise-kõnelemise
ühe osapoole üleolevalt distantseeritud hoiakut oponentide suhtes,
veenmaks noid nende teadmatuses elik suutmatuses konkreetseid
väitmisi ammendavalt põhjendada. Sokraatilise ja romantilise
irooniakontseptsiooni võrdlemisest tuleneb aga teatav printsipiaalne
nn "negatiivse vabaduse" ideeline kreedo,
eksistentsiaalselt ammendava, irooniliselt eneseküllase subjektiivse
iseolemise tarvis. Eksistentsiaalselt äärmuslikena piiritletavate
situatsioonide vahendusel jõuab radikaalne subjektiivne iroonia ka
negativistlikus mõttes totaalsena vastanduva ehk "eimiskisuse"
tõdemuseni, kuid ületab selle (Kierkegaardi käsitluses) samas kui
pelga romantilise eksistentsiaalse kahtlemise tasandi, sellele omases
esteetiliste maksiimide mõõdutundetuski palvelemises, ning
sublimeerub viimaks tegelikku elik religioossesse ellu. Nn
"negatiivse iroonia" teooria loob seega iroonilise
subjektiivsuse jaoks teatava "vabaduse võimaluse" (s.t
rõhutatult negatiivselt mõistetud võimaluse), ületamaks
eksistentsiaalse ebakindluse seisundid uskumisele omases
vahendamatus, kuid tõsikindlas tõelisuse kogemuses. (Lk. 100-106)
Negatsioonina mõistetud
vabadus, ehk negatiivse estetistliku iroonilise suhtestumise
konkreetsed korrelatsioonid, võivad asjaomaste teoretiseerijate
teadvustatuses omandada tihtipeale ka võrdlemisi teravaidki
väljundeid, kuigi seda üldjuhul arutlusele omases viimistletult
rafineeritud abstraktses vormis. Viimasega on silmas-peetud säärast,
väga laiaulatuslikku, kuid samas ometigi eriomases konkreetses
kompaktses laadis ilmnevat ja ajastusidusas mõtlemises pea
fenomenaalset tähendust omavat ideeajaloolist reflektiivset
suunitletust nagu õpetust nihilismist, selle peamistes
avaldusvormides.332
Nihilism, mõistetuna kui keskne siin käsitletavat teoretiseerimist
koondavalt iseloomustav mõiste, omab siinse kirjutamise kontekstis
keskset kuid äärmiselt paljutähenduslikku positsiooni. Esmalt on
see peamises kirjeldatav kui ajastusidusa dekadentsi tegelik väljund,
sellele omase nivelleerunud lähenemise näitena, teisalt aga ka kui
eelnevale sihilikult vastuseatav filosoofilise reflektsiooni keskne
väärtustatav ühik, seega midagi, mis lähtub teadlikult antud
kontseptuaalse mõiste küündimatutest avaldumisvormidest, pürgides
seda samas arutluse käigus jätkuvalt ülendada kehtiva abstraktse
teoretiseerimise tasapinnale, mis nõnda mõistetuna on seega
pigemini protsess, kui saavutatud seisund.333
(Ptk. 3.2., lk 106).
Estetistlikult
alustelt lähtuva eksistentsialistliku tõdeluse kontekstis,
s.t kogu eelnevast teema-arendamisest lähtumisi, tähtsustub
nihilism ennekõike kui subjektiivse eksistentsiaalse
lähenemise keskne probleemne sõlmküsimus, mis tuleneb
(negatsioonides mõistetud) üldisest ideelisest plaanist;
traditsioonilisest esteetikast välja kasvanud (eksistentsiaalne)
estetism omakorda viitab teatavale konkreetsele viisile, kuidas seda
ületada (nt kasutades irooniat kui konkreetset metodoloogilist
vahendit). Seega tuleb siis lähtuda Nietzsche nn "täieliku
nihilismi" mõistelisest kujundist suunamaks üldist
teema-arendamist vajalikus suunas, käsitledes nihilismi kui oma
alustelt küll destruktiivset, aga peamiste kaasumuste osas ometigi
äärmiselt positiivset ideelist suundumust ja loomingulist kreedot,
mis märgib lühidalt teatavat otsustavat teisenemist subjektiivsetes
aksioloogilistes ja ideoloogilistes veendumustes.334
Aksioloogilises plaanis omandab seejuures keskse tähenduse "tõesuse"
kui otsustus-kriteeriumi küsitavaks muutmine, millega luuakse teatav
n-ö "aksioloogilise vaakumi" mentaalne seisund, mis
omakorda loob soodsa pinnase järgnevale kardinaalsele
ümberhindamisele subjektiivsetest meeldumustest lähtumisi, seega
siis: järgides otsesemalt estetistlike kaanoneid, kujundades ennast
ja ümbritsevat kui kunstiteost, lähtudes loomingule omasest
(fantaasia ja kreatiivsuse osatähtsust rõhutavast) suhtestumise
põhilaadist.335
Teisalt kehtestub nõnda keskse ja kaheldamatu väärtusena kõik
mõiste "eksistentsialismiga", ehk tervikliku
olemisega peamises seonduv, kuivõrd s.o midagi, mis alles teeb
võimalikuks kõik järgnevad otsustused, s.t eksistentsiaalne
lähtepinnas on midagi, mis vältimatult iga subjektiivse
enesetunnetuse juurde kuulub ja primaarsena tähtsustub. Seega
tõstatub nihilismi temaatika Nietzschel oma konsekventses vormis,
mis on esmalt (aksioloogilises mõttes) mõistetav kui
eksistentsiaalne lähenemine ja teisalt kui rõhutatult
estetistlik hoiakulisus, kuivõrd nihilismi "täielises"
läbielamises lähtutakse paljuski just estetistlikest kaanonitest.336
(Ptk. 3.21., lk. 111-114, 116.)
Nihilismi vältimatu ületamisega
(ja historitsistliku "ületamise" sundusega) seonduv
problemaatika tähtsustub eriliselt ka religioosse tõdeluse
kontekstis, s.t antud käsitluses keskset tähendust omav nihilistlik
küsitavuse-asetus tuleneb väidetavalt paljuski just üldisest
sekulariseerumisest, sellest vältimatult johtuvate pessimistlike ehk
negativistlike kaasumustega. Milledest tähelepanuväärsemad on
moraali pöördumatu devalveerumine, sihiteadlikult konsekventse
(filosoofilise) ateismi tõstatumine ja muidugi ennekõike ka,
eelnevast vahetult tulenev: kesksete (kristlike) väärtushinnangute
sisulise kehtivuse minetamine. Nihilism on nõnda mõistetuna esmalt
kui ülimate väärtuste puudumine ja teisalt ka kui nende teadlik
loomine ja tinglik kehtestamine, selle püüdluse paradoksaalses
vastakutiseatuses absoluutse jaatuse kui pretensiooniga. Just nõnda
kerkib ülesse ka nn absoluutse
eksistentsialismi ideeline nõudmine:
subjektiivne, vahetult kogetav eksistents on igas mõttes primaarne
ja ka iseeneses ammenduv (Ptk. 3.22., lk. 124-126)
Kierkegaardi käsitluse kohaselt on areligioosne
kogemus sisult lõhestunud ja vormilt absurdne, kõrvutamisi
sakraalse sfääriga ka tegelikult sisutu ja läbinisti tühine.
Väljapääsuks säärasest, taunivalt nihilistlikuna kogetud
eksistentsiaalsest olukorrast saab vältimatu pöördumine
transtsendentse poole, religioosne elu. Nietzsche seevastu lähtub
totaalsest (ja anti-religioossest) negatiivsest vastandatusest ("die
Leere"), ning kehtestab rõhutatult
tinglikud väärtused, mis omavad eksistentsiaalset kehtivust ja on
kujundatud estetistlikest kaalutlustest lähtuvalt.337
Seega kujutab nihilism endast Kierkegaardi jaoks maailmasisest ja
vältimatult ületatavat kategooriat, mis viib teatavate
negatsioonide läbi transtsendentse absoluudi kehtestumiseni
subjektiivses plaanis. Nietzschel aga tuleneb dekadentsina
kirjeldatavast reaktiivse nihilismi vormist üldine (küüniline)
aksioloogiline skeptitsism, ning teisalt saab eesmärgiks kujundada
sellest spetsiifiline kultiveeritud ja (eksperimentaalne)
metafüüsiline nihilism, mis on mõistetav kui eksistentsiaalsest
kogemisest lähtuv reflektiivne ja sisuliselt estetistlik
meelestatuse laad. 338
(Vt nt lk. 127-129)
Estetistliku
käsitlusviisi näitena ongi käesolevas kirjutises põhjendatud
säärast eriomast uuenduslikku arusaama nagu seda endast
kaheldamatult kujutab müüdi kui fenomeni taastähtsustamine
eksistentsiaalse tõdeluse kontekstis. On oluline rõhutada, et nt
G.Vattimo järgi ei ole müüt küll filosoofilise mõistena
piisavalt põhjendatud, kuid evib ometigi teatavaid kesksegi
tähendusega momente, milledest peamiseks on (siinse arutluse
raamides) selle seostatavus estetistliku maailmavaatega,
konkreetsemalt: sellele omastes autentsusele pretendeerivates ja
kriitilise käsitluse nõuetega kohandatud (eksistentsialistlikes)
pürgimustes.339
Antud keskse järelduse eritlemiseni saab aga jõuda vaid kogu
(eelnevalt käsitlust leidnud) konkreetse tervikliku ajajärgu
peamistest ideelistest suundumustest lähtumisi. Hilis-modernismi
ideelises keskkonnas kehtestunud eksistentsiaalne filosoofiline
suundumus on nimelt teatavas mõttes reaktiivselt suhtestatud
ajaloolisesse (valgustusest lähtuvasse) ratsionalismi, mis omakorda
on põhimõtteliselt vastakutiasetatud algse (irratsionaalse ja
rituaalse) mütoloogilise maailmapildiga. Teisalt evib ka
(valgustuslik) ratsionalism, oma lähenemise alustes mõningaid
irratsionaalseid jooni, teatavad erilised, mütoloogilisele
lähenemisele taandatavad, kriteeriumid kehtivad nimelt veelgi
ühiskondlikul tasapinnal, nt subjektiivset identiteeti
konstitueeriva tegurina.340
(Ptk. 3.3., lk. 137-138)
Modernistliku
maailmavaate poolt esile-kutsutud subjektivistlik emantsipatsioon
kujundab teatava üldise nivelleerunud õhustiku (vrd Jaspers'i
"Nichts-Zustand"), mis väljendub siis asetleidvas
üldises aksioloogilises devalvatsioonis relativistlikuks n-ö
"ühiseks mõistlikkuseks" (nn "common sense").
Kuivõrd kujunenud olukord võimaldab teha äärmiselt pessimistlikke
gnoseoloogilisi järeldusi, tuleb ilmtingimata seda ahistavatki
seisukorda muuta ja mida nt Nietzsche arvabki võimaliku olevat,
juhul kui kasutada selleks teatud rekonstruktsioonilist meetodit, n-ö
"müüdi-loomet", mis seaks mõistmatuks paljususeks
killunenud maailma tagasi terviklikkusesse kui ühtsusesse,
imaginaarsesse keskmesse, fokuseeritud pilgu alla.341
See tähendab: kehtestada tinglikult kehtivad väärtused
ja ideaalid, ning järgida neid siis kui iseenda loodud
maailma,-- isegi otsekui "uskuda'' noisse tingimisi püstiseatud
"jumalakujudesse",-- s.o esteetiline mäng suletud ringis
"par exellance". Mütoloogiline lähenemine võimaldab
teisalt ka teatavat (uskumustele omast) n-ö "totaalse
kehtivusega tõesust", konkreetsete partikulaarsete
maailmapiltide siseselt, kuivõrd s.o üldistavam, ning selle hilisem
nivelleerumine modernistliku mõtlemise raamides, loobki soodsa
pinnase eksistentsiaalset väärtustava suundumuse tekkele.342
(Nt lk. 139-142).
Eksistentsiaalne
estetistlik mütologiseeriv lähenemine on seega mõistetav
kui teatav üldine pürgimus ennistada autentne ja üldkehtiv
sünteetiline maailmapilt, kehtestada see taas-väärtustatud
aksioloogilistes raamides, ning selle absolutistlikus mõõtmes,
kuivõrd partikulaarsete diskursiivsete "tõdede" paljusus
(s.t modernistlik "Mõistlikkus") ei võimalda
subjektiivset eksistentsi kui tervikut hõlmata suutvat maailma
nägemise viisi. Seega evib vastav (remütoloogiline) lähenemine ka
teatavat (traditsioonilist) religoossust meenutavat hoiakulist laadi
ja on seega teravaltki vastandumas positivistlik-formalistlikule
arusaamale teaduslikust mõtlemisest, mida omakorda iseloomustab
mõnetine eetilis-aksioloogiline küündimatus, millest oletatavasti
lähtubki negatsioonides välistav mõttelaad ehk siis eelnevalt
lähemalt iseloomustatud nihilistlik idee-ajalooline suundumus.343
Viimast nähtumust võib omakorda käsitleda kui estetistliku
remütologismi tekkimise tegelikku põhjust, sellele omases
seostatuses eksistentsialismile omase aksioloogilise
käsitlusega.344
Nihilistlik mõtteviis kerkib üles üldise sekulariseerumise
kontekstis, kus idealiseeritakse vahetult eksistentsiaalsed väärtused
vastukaaluks religioossete ideaalide minetamisele ja see leiab aset
loomingu vahendusel, seega võib siis üldistatult väita, et ka
rõhutatult estetistliku eksistentsiaalse meelsuse
väljendusena. Nõnda ka G.Vattimo: Nietzsche ei suuda küll üheselt
modernismi negativistlikke kaasumusi ületada, kuid üritab seda
ometigi, ning teeb seda just müütilise lähenemise
ennistamise kaudu ja estetistlike kriteeriumite vahendusel.
See taotlus on väljendumas ka väärtuste (eksistentsiaalses)
"ümbervääristamises" ja (filosoofilise tõdeluse
kontekstis) eriti just: mõistete loomises. S.o rõhutatult
eksistentsiaalsetest (elulistest) kriteeriumitest lähtuma seatud
loominguline väljenduslik aktiivsus, s.t selline mentaalne
suundumus, mille tulemuseks saab siis kogu siinse eelneva kirjutamise
raamides tõestada püütud ideelise fenomeni nagu eksistentsiaalse
estetismi mõisteline määratlemine. (Lk. 143-146)
Subjektiivsetest eksistentsiaalsetest
kriteeriumitest lähtuv ja estetistlike
kaanonite kohaselt loomingus väljenduva mütologiseeriva
lähenemisega seotud aksiloogilised printsiibid omavad aga ennekõike
vaid rõhutatult tinglikku ("als ob")
kehtivust. Teisalt on, eriti näiteks loova kunstniku vaatenurgast
selge, et väärtushinnangud sünnivad väärtuste sihilikust
omistamisest, nende teadlikust loomisest, millest tuleneb ka nende
teatav sisuline tähendus ja tähtsus või isegi absoluutne kehtivus
(subjektiivses plaanis).345
Mütoloogiline
kirjeldusviis ei ole deskriptiivne ega üheselt defineeritav teadmise
liik, vaid subjektiivset kehtivust omav ja afektuaalselt
adjektiviseeritud, seega siis tõdeluse laad, mis kehtestub ennekõike
eksistentsiaalse maailmavaatena, sellele omase estetistliku
kreatiivsuse määras. Subjektiivse eksistentsi raamides kehtestunud,
tingliku kuid ometigi absoluutse kehtivusega müüt saab tähendama
avaramat ja üldistavamat maailma nägemise viisi, maailm kui tervik
on taas asetatud selle algsesse ühtsusesse võimaldamaks indiviidile
üldiseimaid sihte ja vahetuid eesmärke. Eksistentsiaalselt
läbielatud müütiline lähenemine saab tähtsustama subjektiivset
elamusmaailma, sellele omases imaginaarses mänglevuses, mõte ei ole
enam määratud ennast maha salgama, vaid kujutlusvõime kaudu
avarduma mõeldavuse piirideni. (Lk. 147-151.)
Eksistentsiaalse estetismi
mõistelise määratletavuse
käik viib nõnda vältimatult tagasi algusesse
kui üldistavamasse ühtsusesse, osutab millelegi, mis paikneb
mõeldamatus kohas ja sõnade taga, viitab sõnulseletamatule,
transtsendentsele, selle diskreetsemas vormis: oma algsesse
vaikimisse tagasipöördunud maailmas. Ka Meister
Eckhardt'i järgi olnud ideaalseks
mõtlemiseks justnimelt vaikus,
mis asetseb "sõnade taga". Ehk väljendades nõnda-mõeldut
L.Wittgensteini
väljapeetult viimistletud sõnastuses:
"On tõesti midagi, mida ei saa väljendada. See i l m
n e b, see on müstiline... /kusjuures/ ... müstiline ei ole
see, missugune maailm on, vaid, et maailm o n ..." /Samas:/
"...see, mida ei saa väljendada, /.../ loob vahest teatud
tausta /.../ mille raames see, mida olen saanud väljendada saab oma
tähenduse." /S.t:/ "...mida v õ i b näidata,
seda e i või veel ütelda." /.../ "Läbipaistmatu
eesriie varjab inimese eest sageli igavest ja olulist. Ta teab, et
selle taga on midagi, aga ta ei n ä e seda..."346
__________________________________________________________________________________________
Resümee
_____________________________________________
Kõike eelnenut
lühidalt kokku võttes võib üldistavalt seadistada, et eelneva
uurimusliku töö puhul oli tegemist küllaltki laialdase
teemade-ringiga ja äärmiselt eri-ilmeliste ja huvipakkuvate
ideeliste sõlmküsimustega, millede taandamine ühise pealkirjastuse
alla osutus tihtipeale paljuski isegi komplitseeritud ülesandeks.
Samas aga ka äärmiselt tänuväärseks, selliseks, kuivõrd
silmas-pidada nonde, eelnevalt käsitlust leidnud küsimuste
seesmiselt ühtset loomust ja sisulist kokku-kõla.
Eksistentsialistliku estetismi mõisteline määratlemine saab
nõnda-mõistetuna evima küllaltki originaalset sisulist tähendust
vastavalt suunitletud teoretiseerimise maastikul, hõlmates vägagi
erinevate autorite töödest teatava spetsiifilise suunitlusega
ideelisi algatusi, ning arendades neid tihtipeale (mõneti küll n-ö
"teologistlikul" kombel) ootamatulgi moel: püstitades üks
uudne mõiste, kui säärane, mis ei ole sisuliselt senise
teoretiseerimise kontekstis vajalikku tähelepanu veel leidnud. Nõnda
on antud esseede-kogum oma peamiste karakteristikute poolest ka
kaheldamatult poleemilist laadi, s.t tegemist oli siin ennekõike
mõneti oponeeriva (ja isegi destruktueeriva) lähenemisega
käsitlust-leidnud ainesest. Antud väide kehtib kuivõrd juba
käesoleva uurimistöö üldpealkirjastus on (ennatlikul kombel)
mõistetav kui üks alustav tees, üldistav väitmine, ning mida
säärasena on üritatud siis järgnevalt, kõikvõimalikul moel,
kuidagi ammendavuse määras põhjendada.
Järgmiseks alustavaks
teesiks kujunes kirjutamise käigus individuaalse antuse
vastakuti-seadmine universaalse mõistmise pretensiooniga, seega siis
intellektuaalse (ja loogilise) arusaamise kõrvutamine irratsionaalse
(ja imaginaarse) intuitiivse kaemus-materjaliga. Lähtumisi seejuures
arusaamast, et kogu tunnetamisel on vaid kaks puhast
(fundamentaalset) vormi, ehk siis: esteetiline (intuitiivne)
ja teisalt mõisteline (teaduslik), ning millede sümbioosist
tekib filosoofia, mõistetuna siin otsekui kunst kui tõdelus.
(B.Croce). Seega siis filosoofiline estetism, mis lähtub
teadlikult intuitiivselt adutavast ja irratsionaalsusega piirnevast
ainesest, kuid vormib sellest traditsioonilise filosoofia ainesele
tuginedes loogiliselt mõistuse-pärase mõistelise reaalsuse,
minetamata seejuures ometigi vahetut konkreetsust ega
individuaalsust. Nõnda on antud kirjutise raamides põhjendatava
ideelise suunitletuse näol tegemist ka otseselt eksistentsiaalsest
ainestikust lähtuva ja ka mõneti anti-essentsialistliku vastava
suunitlusega pürgimusega.
Eksistentsialistlikelt
ideelistelt alustelt lähtuma seatud estetistlik
tõdelusviis keskendus eelneva kirjutamise raamides ennekõike
vastava mõistega seatud ideelistele probleemidele. Tehes seda
aga võimalikult üldistaval kombel, s.t lähtumisi eeldusest, et
antud juhul on tegemist justnimelt nn “avatud” mõistega.
Sellises kontekstis tõstatus esmalt põhjendatavale mõistele
omistatud tähendusega seonduv küsimustering ja
selgus, et antud mõiste puhul on tegemist (ka rangelt võttes)
filosoofilise terminiga, kuivõrd vastava teoretiseerimise kontekstis
kehtib aksioomina, et üldjuhul lähtutakse just intuitiivselt
tunnetatavast esteetilisuse sfäärist. Samas aga vaja rõhutada, et
filosoofia kui mõisteid loova diskursuse (Deleuze & Guattari)
või “mõistete-teaduse” (Croce) kohaselt jääb primaarsemaks
ikkagi loogilis-ratsionalistlik suunitletus, ehk siis konkreetsemalt:
antud uurimistöö pea-eesmärgiks oli ühe spetsiifilise mõiste
igakülgne põhjendamine. Siit tuleneb ka antud kirjutise peamine
ideeline suunitletus: eksistentsialistliku estetismi mõiste
tõstatumine ja põhjendamine on lähtuma seatud arusaamast, et
vastavalt suunitletud tunnetuslikku aktiivsust iseloomustab ennekõike
just mainitud lähenemisviis ja seda nii sisulisest kui ka
vormilisest küljest. Konkretiseeriva väitena tõstatub aga tees, et
estetistlik käsitlusviis on üks eksistentsiaalset ilmavaadet
peamisena iseloomustav eripära, seda hoolimata antud mõiste
rariteetsest kasutus-ulatusest. Eelnev väide kehtestub ennekõike
osutamisi estetismi ulatuslikule üldistus-astmele ja muidugi ka
sisulise tähenduse määras.
Eksistentsiaalselt
mõistetud estetistlik lähenemine kujutab subjektiivse
ise-olemise raamistikus enesest äärmiselt keskse tähendusega
komponenti. Vastav filosoofiline suunitletus saab lähtuma seatud
tõdemusest, et sellekohast teoretiseerimist, olgu rõhutatud,
lihtsalt iseloomustab teatav spetsiifiline meelestatuse laad, mida
siis väidetavalt kõige kujukamalt vahendab juba üldpealkirjastuses
esitatud triaadne mõisteline ühendus. Vastavat maailmavaatelist
meelestatust iseloomustab eriomane poeetilis-retooriline stilistiline
vorm, selle individuaalses (ja abstraktses) väljendus-keeles, ning
rõhutatult loomingulises suunitletuses. Konkreetsed ideelised
kaasumused aga viitavad latentseina kas siis n-ö “negativistliku
absoluudi”, või nt ka tollele kesksele vastuolule, et intuitiivne
kaemuslikkus ja ratsionaalne-loogiline abstraheeriv lähenemine
moodustavad seesmiselt kokku-kuuluva, ning teineteist vastastikku
täiendava sümbioosi. Ka konkreetses metodoloogilises plaanis
kehtestub aksioomina, et adumaks eksistentsiaalset ainest tervikuna,
tuleb seda konstitueeriv (intitiivne-kaemuslik) estetistlik aines
võtta vaatluse alla justnimelt kui (üldistavaima) mõiste
määratlemine, s.t konkreetse ideelise fenomeni sisu avardava
määratlusena. Üldistavalt ongi estetism siinkohal seega
mõistetav kui spetsiifiline, metafüüsilise poeetika ja
reflektiivse esteetilise tõdeluse piirimail asuv erimoeline vaimne
ideeajalooline mõttesuundumus, mis on omanud kesksetki tähtsust kui
rõhutatult esteetilistest kriteeriumitest, nende teadlikust ja
intensiivsest läbielamisest johtuv sihiteadlikult esteetiline ja
samas ka kontemplatiivse suunitletusega maailmavaade.
Varasema esteetilise teoretiseerimise
kontekstis tõstatub estetistliku käsitluse raamides samuti paljuski
eksistentsialistlikule tõdeluse laadile viitavat, peamises aga
tähtsustub nõnda seevastu just ideede ajalooline teisenemine nende
jätkuvas muutumises ja vältimatus ühtsuses. Peamisena tõuseb
(antud kirjutamise kontekstis) esile nägemus, mille kohaselt
iseloomustab estetistlikku (intuitiivset) tunnetamist ja
(subjektiivset) eksistentsiaalset läbielamist, ning sellekohase
aktiivsuse filosoofilist mõtestamist just pürgimus (abstraktsele ja
universaalsele) mõistelise määratletusele (nt Kant, Hegel). Samuti
tähtsustub jätkuvuses individualistlik-personalistlik lähenemine
ja ka teatav spetsiifiline suundumus (peamiselt negatsioonides
mõistetud) transtsendentsi ideelise hõlmamise sihil.
Eksistentsialistliku
estetismi olemuse piiritlemisega seonduv teemadering
keskendub, nagu öeldud, käsitletavale ainesele kõige vahetumal
kombel. Vastava traditsiooni-sidusale mõtlemisele kohaselt
tähtsustub indiviid, oma konkreetses temporaalses ja mentaalses
situatsioonis, nagu ka kogu siia juurde-kuuluv register. Samuti
omandab erilise tähenduse kõik kreatiivsust üldisena
konstitueerivad tunnetuslikud faktorid, nt aksioloogiline
multivalentsus ja loomingulise konstrueeritavuse ideeline kreedo,
ning muidugi ka ajastu üldine ideeline õhustik, s.t modernism
ja selle kriitika eksistentsialistlikelt alustelt lähtumisi, ning
üldistatuna estetistliku tõdeluse valguses. Eksistentsialistliku
käsitlusega esteetilisest uurimis-valdkonnast kattub
siin-põhjendatav mõiste samas siiski vaid piiratud ulatuses, kuigi
teisalt, olgu järjekordselt rõhutatud, et rohkem kui mingi teine
koolkondlik lähenemine. Järjekordselt tähtsustub individuaalne ja
subjektiivne antus, milledest estetism teeb oma korrektiivid,
seadistades nt, et tuleb üritada ületada traditsioonilist
subjekti-objekti vastandamisest tulenevat lõhestatust üksik-isiku
maailma-pildis, vältides seejures ometigi langemist sisutusse n-ö
“olemuslikustamise” (ehk siis: “essentsialismi”) küüsi.
Eksistentsialistliku estetismi ulatuvuse laialdane
probleemide-ring seevastu aga viis kogu eelneva arutluse teema
hoopiski laialdasemale tasapinnale. Mille näitena tõstatuvad
ridamisi sellised äärmiselt huvipakkuvad küsimused nagu ajalooline
ja dekadentlik, seega: ületamisele kuuluv nihilism,
ning sellest tuletatud abstraktsed teoreetilised spetsiifilised
derivaadid, eri autorite vastava-suunitletusega mõtte-katkeis.
Üldise meelestatuse laadina heidab seejuures kõigele
viimistletuimal kombel valgust irooniline
suhtestumine, skeptiline ja erudeeritud lähenemise laad, selle
eriomastes väljundites ja vahetute kaasumuste näol. Nõnda
mõistetult on justnimelt irooniline
lähenemine selleks, esmasemaks ja olulisemaks
metodoloogilis-stilistiliseks ja ka aksioloogiliseks kriteeriumiks,
mis peamisena iseloomustab eksistentsiaalset
ja estetistlikku
teoretiseerimist, selle eeldustelt lähtumisi ja kõikide kesksemate
järeldumuste osas. Nietschelik, alles tulevana nähtud nn “täielik
nihilism” lähtub totaalse negatsiooni
kesksest paradoksaalsest vastandatusest ("eimiskisuse"-temaatika)
ja samastub sellega paljuski eksistentsialismile omase käsitlusega
ainesest (nt Jaspersi "piirsituatsioonide"-teooria). S.o
oma alustelt subjektiivne aga samas mitte pelgalt subjektivistlik
arusaam, mis kehtestub estetistlike
kriteeriumide kohaselt multivalentseks maailmapildiks. "Täielik
nihilism" on nimelt ositi mõistetav estetistliku valdkonnana,
kus destruktiivse suhtestumise läbi jõutakse üldisele metafoorsele
kunsti-loomeni (Albertelli). Seega võib siinkohal väita, et
nihilismi tegeliku mõistmise läbi jõutakse vältimatult
siin-põhjendatava eksistentsiaalse
estetistliku maailmanägemuse juurde. (Vt nt
lk. 98-100.)
Kõrvalmärkusena olgu
lisatud, et kuigi nihilism (mõistetuna siin kui teatava keskse
tähendusega ideeline fenomen) omab antud kirjutamise raamides, nagu
öeldud, keskset positsiooni; tuleks samas siiski vihjamisi osutada,
et iroonilise suhtestumise eriline tähtsustamine (nt juba ptk
numeratsioonis) peaks looma teatava juhendava orientiiri kuidas
peaks antud sõlmküsimusele lähenema, s.t siis: lugedes kergelt,
skeptiliselt, distantseeritult. Eksistentsialistlik estetism
ongi nõnda mõistetult ennekõike kui rõhutatud efemeerne (ja
mõneti ebamäärane, kuivõrd hõlmavuse-pretensiooniga) poeetiline
ja retooriline sõnakunst, sellele omastes konkreetsetes
subjektiivsetes eksistentsiaalsetes ja loomingulistes väljundites.
Eksistentsialistlik tõlgendus nihilismi kesksest (ja
paljuski veel läbi-uurimata!) temaatikast, ning sellest rõhutatult
iroonilised (ja abstraktsemad) distantseerumise katsed, viitavad
muidugi, konkreetsel moel, mõningatele peamistele sedalaadi
tunnetuslikku aktiivsust primaarsena iseloomustavatele
aksioloogilistele entiteetidele, ehk siis mõiste “existentia”ga
(n-ö “elulisusega”) vahetult seostatavale ainesele. Ning
nõndasamuti ka teatavale konkreetsele
(stilistilis-metodoloogilisele) n-ö “vahendile”, kuidas
vastavalt väärtustunud ideelisi (aksioloogilisi) kriteeriumeid
jätkuvalt ülimuslikustada, s.t siis muidugi teatavale
spetsiifilisele lähenemisele nagu seda enesest kaheldamatult kujutab
nn “remütoloogiline”
kreatiivsuse laad. Vastav, s.t tingilikult tähistatav kui n-ö
“müütiline”, mõtteviis on üheltpoolt küll (modernismi kui
tervikliku ideelise plaani kontekstis) subjekti emantsipeerumisele
orienteeritud, teisalt aga kujundatakse seeläbi teatav troostitu
tühjuse-seisundi (nihilism alias
“eimiskisus”), mida ruttab taas täitma ületatav irratsionaalne
ja intuitiivne, estetistlike kaanonitega kohandatud, n-ö
“mütoloogilis-ritualistlik” lähenemine. Tõhusam on seega
individualismi seisukohalt võtta esmalt vaatluse alla teatavate
kesksete mõistetega
seonduv temaatika: mütoloogiline lähenemine
rajaneb teatavatel põhimõistetel,
mida ratsionalistlik maailmavaade enam ei tunnista. Müütiline,
eksistentsialistlikelt ja estetistlikeilt
alustelt lähtuv mõtlemine on ebamäärasem, selle
ratsionaliseerimine religiooni ja metafüüsika vahendusel eeldab
teatavate mõistete
täpsustavat määratlemist. Siinkohal tuleb rõhutada, et justnimelt
nõnda mõistetud üldises kontekstis ongi käsitletav kogu siinset
uurimistööd peamisena iseloomustav pürgimus
mõistelisele määratletusele.
Eksistentsialistliku estetismi Mõiste
määratlemine püstitab seega keskse
üldistava väitmise, et kogu eksistentsialistlik lähenemine on
peamises paljuski taandatav omanäoliseks n-ö "remütologiseerivaks"
hoiakuks, kuivõrd see on lähtuma seatud negatsioonidest (nt
"tühjuse-seisund", “Nichts-Zustand”)
ja pürib autentsemale väljendatusele loomingu vahendusel.
Eksistentsialistlik estetism ongi
seega mõistetav kui vastava suunitletuse sisuline ja vormiline
põhilaad.
Lõpetuseks
võibki seega seadistada, et hoolimata antud uurimustöö temaatika
esmapilgulisest liig-ulatuslikust diaspansioonist, osutus siiski
võimalikuks kujundada (kohati isegi ammendavalt) antud teoreetilist
valdkonda hõlmavalt tähistama üks võrdlemisi rariteetse
kasutusega (filosoofiline) mõiste. Antud põhjendatava neologismi -–
eksistentsialistliku estetismi mõiste -- edasine
käekäik, selle vahetu külgetõmbavus, tegelik põhjendatus ja
sisuline tähendus-ulatus jääb aga paljuski võimalike
lugejate-kritiseerijate otsustada. Pöörduksingi siinsete lõpetavate
ridadega käsitletud, (küllaltki spetsiifilise suunitletusega),
ideelisest valdkonnast huvitatute oletatavasti kahetsusväärselt
piiratud kontingendi poole, kutsudes ülesse suhtuma käesolevasse
kirjatükki, (kui omalaadsesse n-ö “manifesti”), võimalikult
kriitiliselt, s.t mitte rahuldudes vahendatuga, mitte jäädes
nõnda-sõnutu kütkeisse, vaid jätkuvuses — püüdes seda kõigiti
ületada...
(09.
1999. - 09. 2000.)
__________________________________________________________________________________________
Zusammenfassung
_____________________________________________
Sicherlich gibt es ein Begriff wie Existenzialismus, unter dem man
ein weites und unbestimmtes Feld der Lebensphilosophie meint, die
meistens mit den Namen Kierkegaards, Nietzsches, Schopenhauers ua.
assoziiert. Man hat aber nicht gefragt was genau das Wesen dieses
Phänomenes ausmacht. Die Aufgabe der vorliegenden Arbeit ist ein
neuer Begriff wie existenzialistischer Ästhetizismus hervorzuheben
und definieren, der im Verständniss des Begriffes des
Existenzialismus neue Dimensionen und Nuancen eröffnet. Der Begriff
des existenzialistischen Ästhetizismus besitzt ziemlich spezifische
Bedeutung bei den wenigen Leuten, die ihn benutzt haben, aber niemand
hat gründlicher analysiert was hinter diesen Wörtern liegt. So hat
man diesen Begriff, obwohl sehr selten, jedoch sehr unterschiedlich
verwendet.
Die folgende Arbeit versucht diesen Mangel zu beseitigen, was aber
keinesweg eine leichte Aufgabe ist. Schon die beiden Begriffen
einzeln genommen- Existenzialismus und Ästhetizismus sind sehr viel-
und mehrbedeutend. Die beiden zusammen betreffen aber schon die
meisten philosophischen Fragepunkten, gegenüber denen die moderne
Philosophie gestellt ist. So bleibt die ganze Arbeit von polemischer
Art und schon der Titel der Arbeit klingt mehr als eine These- dass
es so was wie existenzialistischer Ästhetizismus überhaupt gibt und
was es bedeuten könnte, denn Konstatierung.
Ausgegangen
worden ist von der Feststellung, dass es in ganzer Erkenntnis nur
zwei reine fundamentale aber gegensätzliche - subjektivistische und
objektivistische, dass heisst irrationale
intuitive und logische
intellektuelle; oder anders gesagt ästhetische und begriffliche
Anschauungsformen gibt. Erst von der Symbiose den beiden ensteht die
Philosophie, als eine künstlerische Wahrnehmung, die zwischen
intellektuellen und intuitiven spielt und dabei mehrere Fragen von
der Möglichkeit des Kommunikationes überhaupt hervorruft. Auch bei
der Definierung des philosophischen Begriffes des
existenzialistischen Ästhetizismus, ist der Ausgangspunkt irrational
und intuitiv, wovon man mit der Hilfe der Logik begriffliche Realität
herausstellt, dabei jedoch nicht seine ursprüngliches
existenzialistisches Spezifikum und Unbestimmtheit verlierend.
Als
bei vielen anderen Begriffen ist auch der Begriff des
existenzialistischen Ästhetizismus sehr umfangreich und ermöglicht
unterschiedliche Interpretationen. Grundbestimmend hier ist der
Begriff des Existenzialismus, der aber gleichzeitig mit der Begriff
und Bedeutung des Ästhetizismus verbunden ist. Man kann sagen, dass
die ganze existenzialistische Weltanschauung vor allem durch die
ästhetizistische Denkweise charakterisiert ist. Die ästhetizistische
Denkweise selbst, die bei dem subjektivistischen
existenzialistischen Weltverständnis zentrale Bedeutung besitzt,
findet seinen Ausdruck vor allem in poetischen und rhetorischen
Formen. Der Ästhetizismus gilt so als eine reflektierende und
geistige Haltungsweise, die das existenzialistische Dasein aus dem
ästhetizistischen Geschichtswinkel betrachtet. Unter den
existenzialistischen Ästhetizismus kann man so eine langfristige
spezifische geistesgeschichtliche Denkrichtung verstehen.
Der zentrale Wichtigkeit in dieser Denktradition besitzt das
Individuum in seiner konkreten zeitlichen und mentalen Situation,
seine Kreativität und Subjektivität. Die sehr viel Aufmerksamkeit
findende Themen in dieser existenzialistischen- ästhetizistischen
Denkrichtung sind die Absurdität und Nihilismus, wodurch alles
Vorhandende und Vorkommende mit der skeptischen Stimmung, das Heisst
mit der Ironie betrachtet wird. Vielerlei sind die Themen des
Nihilismus und Ästhetizismus direkt verbunden, so ist bei den beiden
die Kreativität erst durch die Destruktion ermöglicht. Durch den
totalen Nihilismus gelangt man immer fast unvermeidlich direkt zum
existenzialistischen- ästhetizistischen Weltanschauung.
Solchen existenzialistischen Ästhetizismus kann man definieren als
rhetorische und poetische Wortkunst, die spezifischen subjektiven
existenzialistischen und kreativen Ausdrucksformen besitzt.
Herausheben kann man hier die Rolle der „remythologischen“
Kreativität, die von den totalen Nihilismus intuitive- irrationale
Auswege sucht und mythologisch- ritualisierend bestimmt ist. Solche
mystische, existenzialistische und ästhetizistische Denkweise folgt
die Regeln, welche die rationale Denkweise nicht mehr anerkennen
kann. Sie ist vielzuviel unbestimmt und poetisch, erst durch
Theologie und Philosophie findet sie seinen mehr rationalen
Manifestation, wo die benutzten Begriffen schon einigermassen
definiert sind.
Um dorthin zu gelangen muss man aber zuerst die vorkommende oder
brauchende Begriffen definieren zu versuchen, welche Arbeit auch
hier- bei den Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus-
vorgenommen worden ist. Erst durch die Definierung entdeckt man die
hinter den Wörtern liegende Realitäten. Durch diese Tätigkeit
findet man neue Bedeutungen und Fragen, die neue Denkhorizonten
eröffnen. Erst durch die definieren der Begriffe kommt man zu neuen
Landschaften. So kann man erst nach der Analysierung des Begriffes
des existenzialistischen Ästhetizismus argumentieren, dass die ganze
Existenzialismus von der „remythologisierenden„ Haltung betragen
worden ist, die seinen Ausdruck traditionell in poetischer
Kreativität gefunden hat. Solche geistige Stimmung kann aber am
besten mit dem Begriff existenzialistische Ästhetizismus
zusammengefasst werden und die Entwicklungsgeschichte solcher
geistigen Haltung lässt sich lange befolgen. So sind die beiden
Begriffen- der Existenzialismus und Ästhetizismus schon lange
zusammengehört und sich gegenseitig beeinflusst, aber erst durch den
Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus gewinnen die beiden
eine neue und tiefere Bedeutung.
__________________________________________________________________________________________
Bibliograafia
_____________________________________________
ADORNO, Th.W:
"Ästhetische Theorie", Frankfurt am/M.,
1972, ('70), "Gesammelte Schriften VII", (Hrsg. von
G.Adorno und R.Tiedemann).
------ "Minima
Moralia. Reflexiones aus dem Beschädigtem Leben",
Frankfurt a/M, 1951, "Gesammelte Schriften", 4.Bd., 48-281
lk, (e.k. osaliselt: "Akadeemia" 1993, nr.6, lk.
1178-1188).
------ "Negative Dialektik. Jargon der
Eigentlichkeit", Frankfurt am/M.,
1966, "Gesammelte Schriften VI", (Hrsg. R.Tiedemann).
ALBERTELLI, G.:
"Gianni Vattimo nihilismi apoloogia",
Tallinn, 1995, ''Akadeemia'' nr.7, (tlk E.Prhomenko), 1434-1482
lk.
BEARDSLEY, M.C.:
"Aesthetics. Problems in the Philosophy of Criticism",
New York, 1958, 'Harcourt, Brace & World, Inc.', 614 lk.
BEARN, C.C.F.:
"Walking to Wonder. Wittgenstein's existential
Investigations", New York, 1997, 'State University of
New York Press', 265 lk.
BUBNER, R.:
"Ästhetische Erfarung", Frankfurt a/M, 1989,
'SuhrkampVerlag', 7-156 lk.
CAMUS, A.: "Mässav
inimene", Tallinn, 1996, 'Vagabund', (tlk L.Tomasberg),
445.lk.
------ "Sisyppose
müüt. Essee absurdist", Tallinn, 1989,'Eesti Raamat',
(tlk H.Rajandi), 7-76 lk.
CASSIRER, E.: "An
Essay on Man. An Introduction to a Philosophy of Human Culture",
New Haven & London, 1972, ('44), 'Yale University Press', 228 lk.
Cimball, R.: "Art
vrs. aestheticism: The case of Walter Pater",
New Criterion, 1995, Vol.13, 11 lk,
(http://www.cycad.com/cgibin/Upstream/People/Kimball/pater.html.)
CROCE, B.:
"Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika. Teooria ja
ajalugu", Tartu, 1998, 'Ilmamaa', (tlk J.Sild), 584.lk.
DELEUZE, G. &
GUATTARI, F.: "Mitä filosofia on?",
Tampere, 1993, 'Gaudeamus', (Suom. L.Lehto), 225 lk.
DERRIDA, J.:
"Positsioonid", Tallinn, 1995, 'Vagabund',
(tlk. H.Krull), 135. lk.
DEUSSNER, A.: "Die
philosophische Weltanschauungen und ihre Hauptvertreter",
Göttingen, 1921, 'Bandenhoeck & Ruprecht', 225 lk.
DICKIE, G.:
"Aesthetics. An Introduction", New York,
1971, 'The Bobbs-Merrill Company, Inc', 2nd. edition, 182. lk.
EISENHARDT, P.L.:
"Consciousness and Existence: Kierkegaard, Jaspers, Heidegger.
An Overview", 108-111 lk; kogumikust: "Modern
concepts of existentialism: essays on Sartrean problem in philosophy,
political theory and aesthetics", Yväskylä, 1993,
'University of Yväskylä', 7-168. lk.
------ "Existence:
Aspects of the Notion proper", ibid., 9-60 lk.
ENVALL, M.:
"Taiteen käsite", Porvoo, 1972;
kogumikust: "Estetiikan kenttä", 'WSOY', 120-137
lk.
"Existentialism. Basic Writings.
Kierkegoord, Nietzsche, Heidegger, Sartré",
Indianapolis, 1995, (Edited by Ch.Guignon & D.Pereboom), 340 lk.
Gasset, O.y :
"Masside mäss", 1991, ('30),"Akadeemia",
nr.8-12, 1992, nr. 1-2.
GOULDSBLOM, J.:
"Nihilism and Culture", Totowa/New York,
1980, XV, 213. lk.
HABERMAS, J.:
"Järki ja kommunikaatio. Tekstejä 1981-1985",
Helsinki, 1987, 'Hakapainio OY', (Suomen. J.Kotkavirta), 7-209 lk.
HARTUNG, G.:
"Literatur und Ästhetik des deutschen Faschismus",
Berlin, 1983, 314.lk.
HEGEL, G.W.F.:
"Vorlesungen über die Ästhetik", Frankfurt a/M,
1986,
Bd. I(-III), Werke 13;
13-546 lk.
------ "Wissenschaft
der Logik", Frankfurt a/M, 1990, Werke 5, Bd. 1, 172 lk.
HEIDEGGER, M.: "An
Introduction to Metaphysics", New Haven &
London, 1987, 'Yale University Press', (Transl. by R.Manheim), 207
lk.
------ "Filosoofia
lõpp ja mõtlemise ülesanne", Tallinn, 1988,
'Perioodika', "Looming", nr.8, (tlk Ü.Matjus), 1081-1088
lk.
------- "Holzwege",
Frankfurt a/M, 1994, ('30), "Essays VII", 380. lk; sealt:
I. Teil: "Der Ursprung des Kunstwerkes."
------- "Kunsti
päritolu ja mõtlemise piiritelm", Tartu, 1994,
"Akadeemia", nr.1, (tlk T.Luik), 73-85 lk.
------- "Loov
maastik: Miks me jääme provintsi?", Tartu, 1989,
'Perioodika', "Akadeemia", nr.2, (tlk Ü.Matjus), 293-296
lk.
------ "Nietzsche",
Vol.4., Part Two: "Nihilism as determined by the History of
Being", 'Harper-Collins', (Translated by D.F.Krell).
------ "Olemine
ja aeg", Tartu, 1997, §§ 31-34, 'Ilmamaa', (tlk
A.Tool), 127-165 lk
------ "Sissejuhatus
metafüüsikasse", Tartu, 1996, 'Ilmamaa', (tlk
Ü.Matjus.), 304.lk.
------ "Was ist
das- Die Philosophie?", Stuttgart, 1988, 'Verlag Günter
Neske Pfullingen', 31 lk.
HORKHEIMER, M. & Th.
ADORNO:
"Dialektik der Aufklärung",
Amsterdam, 1947, 555 lk.
HUNTINGTON, P.J.:
"Heidegger Reading of Kierkegaard Revisted: From Onthological
Abstraction to Ethical Concertion";
kogumikust: "Kierkegaard in
post/modernity", Indianapolis, 1995,
'University Press', (Edit. by: M.J.Matuschtik, M.Westpahl), 304 lk.
internet:
------
//http://people.delphi.com/gkemerling/ph/kier.htm/
------
//http://people.delphi.com/gkemerling/hy/2d.htm/
JASPERS, K.: "Die
grossen Philosophen",
München/Zürich, 1988, ('57), 1.Bd., "Piper", 7-967 lk;
sealt: "Die fortzeugende Gründer des
Philosophierens", 234-319 lk.
------ "Existenz-Philosophie",
Berlin, 1956, ('37), Zweite Auflage, 'Walter de Gruytter & Co.',
90 lk.
------ "Nietzsche.
Einführung in des Verständnis seinen Philosophierens",
Berlin/Leipzig, 1936, 'Gruyter', 437 lk.
JOAD, C.E.M.:
"Sissejuhatus filosoofiasse", Tartu, 1996,
(tlk U.Masing); sealt: 13. ptk: "Esteetika filosoofia.
Platoni ideedeteooria edasi-arendusi ja rakendusi", lk
287-312.
JOHN, E.: "Ästhetik
kurz gefasst", Berlin, 1987, 'Henschelverlag', (DDR),
lk. 5-272.
-------
"Einführung in die Ästhetik", Leipzig,
1964, 'Veb Verlag Enzyklopädie', Bd.30, lk.5-158.
KAFKA. F.:
"Tagebuch 1914-17", Zürich, 1989, 243 lk.
Kant, I.: "Kritik
der reiner Vernuft", Köln, 1995, 695 lk.
------- "Kritik
der Urteilskraft. Betrachtung über des Gefül des Schönen und
Erhabenen", Leipzig, 1939, (1838), Bd. VII, 'Modes und
Baumann', 439 lk.
------ "prolegomena
igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema
teadusena", Tallinn, 1982, (1783),
'Eesti Raamat', (tlk J.Saar), 197 lk.
Keats, J.:
"Poems and Selected Letters",
London 1956, 408. lk.
KIERKEGAARD, S.:
"Ahdistus", Jyväskylä, 1964, 'Gummerus',
(Suom. E. & J.Weckroth), 201 lk.
------ "Kartus
ja värin. Meeliülendavad kõned", Tallinn, 1998,
'Vagabund', (tlk A.Alas) 287 lk.
------ "Välisoittoja",
Yväskylä, 1988,'Gummerus', 5-115 lk.
KINNUNEN, A.:
"Esteettisestä elämyksestä", Porvoo, 1969,
'WSOY', lk. 7-114.
------ "Huumori",
Porvoo, 1972; kogumikust: "Estetiikan kenttä",
'WSOY', lk. 195-217.
"Kreeka
kirjanduse antoloogia", Tallinn, 1964, 454 lk.
KROHN, E.:
"Estetiikan tehtävä", Porvoo, 1972;
kogumikust: "Estetiikan kenttä", 'WSOY, lk. 9-30.
KRULL, H.:
"Nihilism. Nietzsche käsitlus", Tallinn,
1991, "Kostabi", nr.3-8.
------
"Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse käsitlemiseks",
Tallinn, 1992, "Vikerkaar", nr 7, lk 30.
Luhmann, N.:
"Beobachtungen der Moderne", Opladen 1992,
'Westdeutscher Verlag', 42 lk.
LUKĀCS,
G.: "Beiträge zur Geschichte der Ästhetik",
Berlin, 1954, 439.lk.
LÖWITH, K.: "Kierkegaard
und Nietzsche oder philosophische und theologische Überwindung des
Nihilismus", Frankfurt a/M, 1933,
'Vittorio Klostermann Verlag', lk 5-32.
LYOTARD, J.-F. :
"Vasta kysymyksen: mitä postmoderni on?",
1986, ('82), Suom. M.Berger; teosest: "Kotkavirta ja
Sironen", 156. lk.
MC BRIDE, W.L.:
"Sartre's Debts to Kierkegaard: A Partial Reckoming",
Indianapolis, 1995, 'University Press'; kogumikust: "Kierkegaard
in post/modernity", (Edit. by: M.J.Matuschtik, M.Westpahl),
304 lk.
Mann, Th.:
"Totuudesta ja kauneudesta",
Keuruu, 1987, 304 lk; (sealt: V.Oittinen, "Saateksi",
8-22 lk).
------ "Looja auks. Franz Kafka ja "Loss"",
Tallinn, 1994, "Akadeemia", nr 8, lk 1625.
MATSON, A.:
"Muistiinpanoja", Keuruu, 1984, 'Otava', lk. 7-317.
MOLINA, F.:
"Existentialism
as philosophy: Sartré, Nietzsche, Kierkegoord, Heidegger, Husserl",
New York, 1962, 'Engelwood Cliffs', 118 lk.
Nevanlinna, T.:
"Kehnot verkot voi kalojen puute? Posthistoriateesin
tutkiskelua", 1993, kogumik: "Historian alku.
Historianfilosofia",'Tutkijaliitto', lk.30-37.
NIETZSCHE, Fr.:
"Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.
Aus dem Nachlass. Aufzeichungen von Also sprach
Zarathustra.(1882/85)", Leipzig, 1929, 'A.Kröner
Verlag', 390 lk.
------ "Ecce
Homo. Kuidas saadakse selleks, kes ollakse",
Tallinn, 1996, 'Vagabund',
(tlk J.Undusk), 215 lk.
------
"Götzen-Dämmerung oder Wie man mit dem Hammer
philosophiert", Köln, 1994,(1888), lk 279-385.
------ "Hyvän
ja pahan tuolla puolen", ("Jenesets Gut und
Böse",1886), Helsinki, 1984, 'Otava', (Suom. I.A.Hollo),
lk. 5-202.
------
"Iloinen tiede. ("La gaya scienza")",
Helsinki, 1961, (1882), "Otava", (Suom. J.A.Hollo), 256 lk.
------
"Menschliches, Allzumenschliches. Ein Buch für freie
Geister", Köln, 1994, (1886), Bd. I., lk
245-607.
------ "Moraalin
alkuperästä. Pamfletti",
Helsinki, 1969, 'Otava', (Suom. J.A.Hollo),161.lk.
------ "Unzeitgemässe Betrachtungen",
Köln, 1994, (1870), Zweites Stück: "Vom
Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben",
lk 153-245.
------ "Wille zur Macht. Versuch einer
Umwertung aller Werte. Aus dem Nachlass 1884/88",
Leipzig, 1933, 'Krönen', Bd.9., 538 lk.
Padgett, J.B.: "Shelly,
Dante, and Romantic Irony", 1991;
Chapter 5. ("Table of Contents", Work Cited, Copyright
'95).
"Philosophische
Wörterbuch", Leipzig, 1971, 2. Bd.,(Herausg. Klaus,
Buhr).
PITKÄNEN, R.:
"Johdotus esteettiseen teoriaan", Porvoo,
1972; kogumikust: "Estetiikan kenttä", 'WSOY', lk.
99-120 .
Platon:
"Parmenides", Dresden, 1985, 'Reclam', lk.
141-198.
------ "Pidusöök.
Sokrates apoloogia", Tallinn'85, 97 lk.
------
"Timaios", Dresden, 1985, 'Reclam', lk.
98-123.
Popper, K.-R.:
"Avoin yhteiskunta ja sen viholliset",
Helsinki, 1974, 'Otava', (Suom. P.Löppönen), 728. lk.
RANTAVAARA, I.:
"Eksistentialistinen estetiikka", Porvoo, 1972;
kogumikust: "Estetiikan kenttä", 'WSOY', lk.
171-195.
RAYMOND, D.B.:
"Existentialism and the Philosophical Tradition",
New Yersy, 1991, 'Prentice Hall', 512 lk.
"Roman Ingarden
and contemporary Polisch aesthetics",
Warszawa, 1975, 268.lk.
ROUBICZEK, P.:
"Existentialism for and Against", Cambrige,
1964, 'University Press', 197 lk..
ROUTILA, L.:
"Taite, kieli ja taiteen kieli", Porvoo,
1972; kogumikust: "Estetiikan kenttä", 'WSOY', lk.
151-171.
"Routledge
Encyclopedia of Philosophy", London & New York,
1998, Vol.VII, (Gen. Ed.: E.Graig); sealt: "Nihilism",
lk. 1-8.
RUUBER, G.: "Ilu
seaduspärasustest", Tallinn, 1965, 152.lk.
SAARILUOMA, L.:
"Muutuva romaani", Hämeenlinna, 1989, 352.
lk; (sealt: "Klassisen modernismin ja individualismin
kriisi", 234-240. lk).
SANERLAND, K.:
"Adornos Ästhetik des Nichtidentischen",
Warszawa, 1975, 142 lk.
SCHILDT, G.:
"Taitelijan sosiaalisesta roolista taidehistorian
valossa", Porvoo, 1972; kogumikust: "Estetiikan
kenttä", 'WSOY', lk. 69-99.
Schlegel, Fr.: "Selected
Aphorisms from The Lyceum", 1968,
(first published 1797).
(//http://people.delphi.com/gkemerling/ph/kier.htm/).
Schoppenhauer, A.:
"Elutarkus", Tartu, 1940, 'Eesti Kirjanduse
Selts', 5-278 lk.
------ "Die
Welt als Wille und Vorstellung", Berlin, 1913, Band2,
'Weichert', 460. lk.
SCHRAG, C.O.:
"The Kierkegaard-Effect in the Shaping of the Contours",
Indianapolis, 1995, 'Indiana University Press'; kogumikust:
"Kierkegaard in post/modernity", (Edit. by:
M.J.Matuschtik, M.Westpahl), 304 lk.
SCHWEITZER, A.:
"Kultuur ja eetika", Tallinn, 1984,
'Eesti Raamat', (tlk M.Sirkel), 294. lk.
SEPÄNMAA, Y.:
"Estetiikan kaksi tutkimusperinnettä",
Porvoo, 1972; kogumikust: "Estetiikan kenttä",
'WSOY', lk. 30-54.
SEVÄNEN, E.:
"Taide instituutiona ja järjestelmänä. Modernin
taide-elämän historiallis-sosiologiset mallit",
Helsinki, 1998, 'Suomen kirjallisuuden seura', lk. 5-436.
STEGMÜLLER, G.:
"Hauptströmungen der Gegenwarts-Philosophie. Eine
kritische Einführung", Stuttgart, 1989, Bd.1, 'Kröner';
sealt: "Existenzialonthologie: M.Heidegger".
Steiger, E.: "Die
Kunst der Interpretation", 1961, 47 lk.; sealt: "Ein
Briefwechel mit Martin Heidegger."
STOLOVITSCH, L.:
"Ilu filosoofia", Tallinn, 1980, 83.lk.
"Sören Kierkegaard",
"Stansforts Encyclopedia of Philosophy",
lk.1-3;
(//http://setis.library.usyd.edu.au/stanford/entries/kirkegaard//).
TAYLOR, R.:
"Metaphysics", New Yersey, 1992, (Fourth
Edition), 141 lk.
VATTIMO, G.:
"Läpinäkyvä yhteiskunta", Tampere, 1993,
'Gaudeamus',
(Suom. J.Vähämäki), 84
lk.
------ "Nihilismi
apoloogia", Tallinn, 1995, ''Akadeemia'', nr 7, (tlk
M.Kaplinski), lk. 1434-1445.
------- "Nihilism
ja postmodernsus filosoofias", Tallinn, 1995,
''Akadeemia'' nr.7, (tlk M.Kaplinski), lk.1445-1461.
Viik, T.: "Kultuuri
fenomen", 1997, "Looming",
nr. 10, lk.1375-1387.
VUORINEN, J.:
"Estetiikan klassikoita", Helsinki, 1993,
'Juva', 414.lk.
------- "Estettinen
täidemääritelmä", Helsinki, 1995, 251 lk.
"Väike
esteetika leksikon", Tallinn, 1965, (tlk.
K.Uibo,H.Limberg ), 7-300 lk.
WEBER, M.:
"Maailmanuskonnot ja moderni länsimainen rationaalisuus",
Tampere, 1989, ('20), (Suom. T.Hietaniemi), 'Vastapaino', 150.
lk.
Weitz, M.: "The
Role of Theory in Aesthetics"; kogumikust: "Philosophy
Looks at the Arts: Contemporary Readings in Aesthetics", New
York, 1962, 54.lk. (J. Margolis ed.).
Wittgenstein, L.:
"Loogilis-filosoofiline traktaat", Tallinn,
1996, 'Ilmamaa', (tlk. J.Kangilaski, V.Palge), 9-201 lk.
------- "Sininen
ja ruskea kirja", Juva, 1980. 214 lk.
-------
"Varmuudesta", Porvoo, 1975, 156 lk.
------- "Yleisia
huomatuksia", Porvoo, 1975, 200 lk.
Wright, G.-H. von:
"Logikaa, filosofia ja kieli", Keuruu, 1982,
314 lk.
1
Newton pidas loodust suureks masinavärgiks, millele on alguse
pannud kristlik jumal. Looduse uurimine oli seega ka kui jumaliku
loomistöö saladuste selgitamine. Alles 18.-19. saj hakati loodust
ja ühiskonda sihipäraselt arutlema naturalistlike ja profaansete
maailmapiltide järgi.
2
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.":
Tunnetusel on kaks vormi: intuitiivne ja loogiline; tunnetus saab
teostuda kas fantaasia või intellekti kaudu, olla individuaalse või
universaalse tunnetus, niisiis võib ta luua kas kujutluspilte
(immagini) või mõisteid (concetti), s.t
teatud tõdesid pole võimalik defineerida, enamalt vaid
intuitiivselt tunnetada. (Ibid., lk 29). Croce: tunnetuse
vormid, "...esteetiline ja intellektuaalne ehk mõisteline,
on küll erinevad, kuid nad ei seisa teineteisest lahus...
/.../ Esteetiline tunnetus on sõltumatu intellektuaalsest, ning
valitseb end oma seaduspärasuste järgi välise abita, kuid sama ei
saa öelda intellektuaalse tunnetuse kohta." (Ibid.,
lk 52) Siin ja edaspidi: allajoonimised vahendatud tsitaatides on
käesoleva esseedekogumiku koostaja poolsed.)).
3
Ibid., lk 62. Croce: "Intuitsioon annab meile
maailma, fenomeni; mõiste annab meile 'noumeon'i, vaimu."
(lk. 62) Intuitsiooniga ei vastandata empiirilisele vaid
objektiviseeritakse pigemini oma muljeid ümbritsevast. Seega tuleb
intuitsiooni mõista kui kategooriat või funktsiooni, mis
"...võimaldab tunnetada asju nende individuaalses
füsiognoomikas". Croce: "Intuitsioon on küll
aisting, kuid mitte lihtne, vaid aistingute assotsiatsioon".
(vrd mälu, lk 35). Samas pole see siiski ei assotsiatsioon ega mälu
või aistingute voog, vaid produktiivne (kujundav, eristav )
assotsiatsioon, mis on kirjeldatav otsekui süntees (s.t vaimne
tegevus).(lk. 34-36)
4
Ibid., lk.52-54, 57. B.Croce: "Iga tõeline
intuitsioon või kujutelm on ühtlasi väljendus. See, mida
väljenduseks ei objektiviseerita, ei saa olla ei intuitsioon ega
kujutelm, vaid pelk aisting.../.../ Vaim intueerib üksnes tehes,
vormides , väljendades. Kes lahutab intuitsiooni väljendusest, ei
suuda neid kahte hiljem kuidagi ühendada. Intuitiivselt tunnetada
tähendab väljendada." (lk. 37) Antud käsitluse kohaselt
on seega võimatu tunnetusprotsessis intuitsiooni ja väljendust
teineteisest distinkselt eristada.
5
Ibid., lk. 54-56, 61-64. Croce: "Inimvaim on
suuteline astuma esteetika vallast loogika valda, kuivõrd esteetika
on loogikale eelnev aste; ta saab hävitada väljenduse ehk
mõtlemise individuaalsest mõttega universaalsest ning lahustada
väljendusfakti loogiliseks seoseks." (lk. 66) Siit tuleneb
uudne tasand esteetilis-irratsionalistliku ja loogilis-ratsionaalse
tasandi suhtestumise mõistmises, ja nimelt: esteetilis-loogiline
väljendusviis kui teatav sünteesi liik, vastav mõtlemisvorm.
Asetleidnud teisenemine on kardinaalne: see toob enesega kaasa
muutumine esteetikust loogikuks, ehk teisisõnu: "väljenduse
vaatlejast ratsionalistiks." (lk. 68)
6
Ibid., lk. 49-50, Vt ka lk 68, 159. B.Croce: Järelikult on
siin tegemist sellise kontseptsiooniga esteetikast, mis lähtub
tõdemusest, et vaid nõnda on võimalik välja destilleerida
konsekventselt arendatud väljendus-teooriat. Lähtumisi
nõnda-mõistetud esteetilisest väljendusest saavutatakse edasise
arutluse selguse huvides loogiline ehk teaduslik vorm ja vastav
mõtlemine, mida seejärel tuleb ühtlustada traditsioonilise
esteetika kriteeriumidest lähtuma seatud vorminõuetega. Teisalt
seadistavad esteetilised kaanonid, et vastav väljenduslik suunitlus
peab olema võimalikult ühtne, hoolimata oma väljundite
mitmekesisusest. Paradoksina kehtib seejuures, et vormi, kui
säärast, ei saa otseselt "väljendada", sest see on juba
ise väljendus, monoliitne oma kordumises ja ainitises uuenemises.
(lk. 67-68)
7
Ibid., lk. 118, 140.
8
"Võõrsõnastik",Tallinn'99 ,"Tea", lk.171.
Hoolimata antud definitsiooni ilmsest ühekülgsusest peaks juba
siin-puhul rõhutama mõningaid nõndagi esile-toodud üldisi
seoseid; esmalt: elufilosoofilise (või metafüüsilise) diskursuse
ja teisalt aksioloogilise (ehk eetilise) diapansiooni vahel; ning
vahest ka seda (veelgi ähmasemalt väljendatud) seost, millele
viitamas nii "elukäsitluse" kui ka "kunsti-käsitluse"
nõnda otsene kõrvutamine.
9
Sellekohase "estetistliku ilmavaate näitena võib siin
esitada W.Pater'i vastavat, kes seadistab, et estetismi iseloomustab
"dramaatiline elu" ja sellest sugenev "ekstaatiline
eksperimenteerimine", samuti nagu ka "stilistiline
ilutsemine" ja mõtte-peenus, ja ennekõike: "Pleasure,
not duty, was the cardinal imperative. Life was not a continously
unfolding whole but a series of lyric moments." Selline
estetism, kui eluviis, küll ei samastu pelga vulgaar-hedonismiga,
kuid piirneb "dekadentliku nartsismiga" ja omab kalduvust
triviaalseks solipsismiks. (R.Cimball: "Art vrs. aestheticism:
The case of Walter Pater.", lk 7-10).
10
M.C.Breadsley: "Aesthetics. Problem in the Philosophy of
Crititsism.", lk 561.-562.
11
Ibid., lk 563-564. "In its second form, Aestheticism
is a pure and single-minded view, which maintains the supreme value
of art over everything else. It is a form of fanatisme, which is
just the fixing of any else single good as a goal without regard to
anything else. From a Instrumentalist point of view , it has no
logical justification...".
12
Ibid.,lk. 565-566.
13
Näiteks A.Artaud on seisukohal, et läänelikus
kultuuriruumis on segamini aetud kunst ja estetsism. Kunsti
on nõnda mõistetud kui pelgalt kunstina, hedonistliku
meelelahutusena, ehk siis: kunst on seatud nõnda piirduma vaid
puhtalt vormiliste, väliste harmoonia-suhete nautimisega. Eelnevast
tulenevalt eristab Artaud selgelt ja rõhutatult mõisteid nagu
"esteedid" ja esteetiline mentaliteet, jms. Artaud'i järgi
on nimelt kultuuri eraldamine elust on üldjuhul mõneti taunitav,
autor järeldab siit, et nn intressitu kunsti-ideaal on tegelikult
võrdlemisi sisutu (olles nõnda küllaltki ebakantiaanlikul
seisukohal), ning millele on vastanduvana vastu-seatud n-ö
"primitiivne", elik maagiline, suuresti mütoloogilisele
ainesele tuginev kunstikäsitlus. (A.Kinnunen: "Esteetisestä
elämyksestä", lk 69, 87).
14
Deleuze & Guattari: "Mikä filosofia on?", lk. 43, 49.
Vastav lähenemine kasvab välja arusaamast, mille kohaselt on
võimalik jagada tunnetuslik aktiivsus oma otseste ideeliste
kaasumuste osas julgelt kolmeks: s.o filosoofia, mis tegeleb
"mõistete" loova kujundamisega, teadus, mis
opereerib nn "propositsioonidega" ja esteetika sfäär,
mis määratud piirduma afektuaalse antuse kujundamisega.
(lk.34-36). Nõndamõistetud filosoofia on rõhutatult
konstruktivistlikku laadi: s.t tegeledes valdavalt mõistete loomise
ja abstraktse (ehk immanentse) mõistelise tasandi piiritlemisega.
15
L.Wittgenstein: "Philosopische Untersuchungen", § 67.
Autor lähtumas siinkohal arusaamast, mille kohaselt küsimine
sõnade tähenduse järele peaks olema empiiriline mitte
filosoofiline. Wittgenstein kutsub üles hülgama (abstraktsed)
eelarvamuslikud mõisted ja selgitama välja kas ja kuivõrd leidub
noile tegelikku kinnitust, (nt kokkulangevaid omadusi,
paralleelvorme, jne). Wittgenstein: "Teema /esteetika/ on
väga laialdane ja minu äranägemise kohaselt täiesti
vääriti-mõistetud". ('38, Cambridge loengusari). Antud
käsitlus lähtub autori arusaamast esteetikast kui igapäevasest
maitsekäitumise analüüsist, selle praktikas ja keelekasutuses
ilmnevate mängureeglite vaatlusest.
A là: milline on konkreetsetel puhkudel eluviis ja keskkond, ning
millega nood omakorda seonduvad, s.t üldine kulturoloogiline taust.
16
Nõndamõistetud esteetika mõiste on avatud, (ja)
sel võib olla teatavaid vältimatuid tingimusi, piisavaid või
disjunktiivseid tingimusi, see milliseid tingimusi antud mõistele
tuleb ette-asetada sõltub sellest milleks tahetakse mõistet
kasutada. Esteetika (ja nõndasamuti ka estetismi) mõiste on
avatud, nii nagu on seda kõik teisedki
empiirilised-kirjeldavad ja normatiivsed mõisted. Kinniseid ehk
suletuid mõisteid on vaid loogikas ja matemaatikas, kus mõisted on
teaduslikult konstrueeritud ja täielikult määratletud. (G.Dickie:
"Estetiikka. Tutkimusalue ja ongelmia", lk. 81). M.Weitz
käsitluse kohaselt on Wittgensteini "avatud mõistega"
lühidalt seadistatud järgnevat: termineid ei saa määratleda
ilma, et antaks nende alla kuuluvatele objektidele vältimatult
üheselt tunnusjooned. Esteetika üldine suundumus näib olevat
kaldunud normatiivsusest deskriptiivsusele. (lk.162) Wittgensteini
analüüsimalli võidakse üldjoontes kohandada ka esteetika
terminile endale: nõndamõistetud esteetika on ennekõike see, mida
vastava mõistega nimetatakse. Seda mõistet võidakse tõlgendada
kui gruppi üksteisega lõdvalt seotud küsimuste sarja (nt
esteetiline elamus, vastav suhtumine, sellekohane terminoloogia,
väärtused, jne). Tänapäeva esteetika on nonde spetsiifiliste
küsimuste mitmetahuline ja osalt ka esseistlik käsitlemine,
kusjuures süstemaatilised ülevaated on haruldased. (lk. 164)
17
Y.Vuorinen: "Esteettinen taidemääritelmä", lk. 17-18.
Sealt: Waismann: "Verifibility", lk 120. Sarnaseid mõtteid
on arendanud ka näiteks: M.Weitz ("Teorian tehtäva
estetiikassa", lk.77.), ning mõneti ka Binkley ("Deciding
about Art", lk. 96).
18
Mõiste ulatuslikkus, (n-ö "laiendatavus") sõltub
ennekõike selle konkreetsest avatusest, mis ilmneb juhul "...
kui selle kohandamis-tingimused on täiustatavad ja parandatavad,
ehk siis juhtudel mil võidakse kujutleda või garanteerida olukord,
mis nõuab teatavat otsustust, kas mõiste kasutamist laiendatakse
/.../ või kitsendatakse..." (M.Weitz: "The Role of
Theory in Aesthetics", lk. 54). Vastavate kohandamis-tingimuste
parandamine on teabe lisandumise loomulikuks kaasuseks. Estetismi
näib eristavat muudest vastava-sisulistest ("avatud")
mõistetest selle pea piiramatu laiendatavus. Antud mõiste
tavakasutus meenutab vaid ehk empiiriliste mõistete kasutamise
piirjuhte. Teiste sõnadega tingib antud erandlik mõisteline
moodustelm seda, et igal üksikjuhul tuleb eraldi otsustada, kas
konkreetne nähtumus on seostatav vastavalt tolle mõistega või
mitte. Kriteeriumiks saab siinkohal ainuüksi vaid sellekohane
otsustamine, nt kas siis laiendada või kitsendada mõiste
tähendus-ulatust, ning mis omakorda rajaneb konsekventselt
seletamatutele põhjustele.
19
G.Deleuze & F.Guattari: "Mikä filosofia on?":
Filosoofiline mõiste on nõnda kui fragmentaarne tervik, osadest
koosnev üldistav ühtsus, mis loob teatava erilise, nn "immanentse
tasandi", kui abstraktse üldisuse. Immanentne tasand on kui
ainitine absoluutne horisont mõtlemisele tervikuna, mõtlemine
(vaimsus) vastandub siin 'natura'le, vahetult loomulikule,
seega: piiratud suhtestumisele (vrd Croce: intuitsioon versus
väljendatavus, teoks tegemine, mõtte materjaliseerimine).
Mõistelise immanentsuse tasandit on piiritletud erinevalt:
solipsism näeb selles "vanglat", Spinoza jaoks saab
sellest aga tõeline vabadus: eristades olemist (kui mõttelise
ulatuvuse totaalsust) pelgast "mõtisklemisest", kui
millestki vaevalisest, aega-nõudvast... Midagi,
mille juures Sartrè lubab endale iroonilist hoiakut: s.o
"radikaalne empirism", mis aga teisalt ometigi on
adjektiviseerinud ka teatavaid keskseid illusoorseid oletusi
varasema ideelises plaanis: metafüüsilist immanentsust on tihti
samastatud ka transtsendentse, igavikulise sfääriga, kuigi on
selge, et tegemist siin vaid diskursiivsete erisustega, eksisteerib
täpselt niipalju immanentse mõtestamise variatsioone kuivõrd on
erinevaid filosoofilisi lähenemisi. (lk.49-58).
20
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika",
lk. 72. Ajaloolisus on siin mõistetud hegeliaanlikult pigemini kui
sisu mitte vorm; seega midagi, mis mitte ei "sepista mõisteid",
vastavaid definitsioone, üldiseid seduspärsusi, ega kujunda
üldmõisteid ega abstraktsioone. Samas on nõndamõistetud
(historitsistlik) ajalookäsitlus ometigi mõneti aga taandatav
kunstile kui üldmõistele. Eelnev arusaam on lähtuma seatud
intellektuaalsest teaduslikust mõttesuundumusest, mille kohaselt on
intellektualistliku ajalookäsitluse tulemuseks sensualistlik
esteetika. (lk.73). Deleuze & Guattari, parafraseerides
Nietzschet: filosoofia on Saamine, ("das Werden"),
mitte ajalugu, (mõistmine kui protsess, mitte selline, mis kaasub
instruktsiooni läbi lugemisega). (Kuigi)
immanentsuse tasandil eksisteerivad sama-aegselt erinevad mõõtmed,
ei eksisteeri eri süsteemsete maailmavaadete progresseeruvat
järgnevust. ("Mikä filosofia on?", lk. 62-65).
21
Termini "esteetika" võttis esmakordselt kasutusele
A.G.Baumgarten 1735. a. ilmunud disseratsioonis "Filosoofilised
mõtisklused mõnede luuletusse puutuvate küsimuste üle" (
"Meditationes philosophicae de nonnulis ad poema
pertinentibus"). Mõiste on tuletatud kr. k. sõnast
'aisthētikos',
mis tähistab "meeleliselt tajutavat". (Järgnevalt on
vastav mõiste leidnud esmalt kasutamist ligikaudu samas tähenduses
paralleelsete mõistetega nagu eriti "estetism",
samuti aga ka: "kunst", "kunstilisus").
22
Fr. Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", Bd. 2, §
107.
23
G.Deleuze & F.Guattari: "Mikä filosofia on?", sealt:
"Funktiivit ja käsiteet", lk. 123-137. Teadusliku ja
filosoofilise lähenemise objektid on lahutatud: viimane opereerib
immanentsel, esimene aga n-ö referentsus-tasanidil. Teaduslik
lähenemine kui "piiritlev kordinaat-teljestik", mis
ilmneb vastandatuses kaootilisusega, mida teadus põhimõtteliselt
eirab kui korrastamata "ääretust". Filosoofia seevastu
opereerib kaootilisusega virtuaalsel tasandil. Teadus aktualiseerub
imaginaarsest-metafüüsilisest "kaosest", moodustades
sellest "paradigmaatilise paljususe". Üldiselt mainitud
valdkonnad suuresti erinevad, opereerides vastakate mõõtkavade
siseselt (mõisted versus funktsioonid-muutujad). Erinevaks
osutub noil diskursustel ka väljenduslaad ja üldine suunitletus:
"...teadus ja filosoofia edenevad vastakates suundades, kuna
filosoofiliste mõistete konsistentsidena figureerivad sündmused,
kuivõrd jälle teadusliku funktsiooni referentsidena asjaolud ehk
nonde-vahelised relatsioonid." (lk.131).
24
Paralleelid: ka filosoofia mõiste nõnda mõneti kui nivelleerunud:
otsekui piirduksid mõisted vaid subjektiivse hinnangulisusega,
filosoofia olevat pelgalt kontekstisidus "vaatepunkt",
relatiivne arusaam; ometigi ilmne, et (filosoofiline) mõiste ei ole
redutseeritav loogiliseks propositsiooniks, mõiste alusetu
"logiseerimine" teaduslikuks funktsiooniks sisuliselt
tühistab selle kehtivuse samas. Üldiselt: loogilis-positivistlikus
lähenemises mõndagi küsitavat, nt pole mingit alust oletada
"tõde", kui sellist paradigmaatiliselt hõlmatavaks.
(Ibid.,"Prospektit ja käsiteet, lk. 143-149).-- "Kui
eksistentsiaalne antus oleks vaid lähtepinnaseks, millele
asja-olusid eritleval teaduslik-loogilisel tuleks rajaneda, on
ometigi selge, et vajatakse seejuures mõningaid filosoofilisi
mõisteid. Filosoofiline mõiste peab sisalduma subjektis, mitte
kujuteldavale üldisusele (projetseerituna). /.../ Eksistentsiaalsus
esitab vaid muutuja ja tegelik funktsionaalne määratlus jääb
ikka mõistete teha. /.../ s.o subjekti "transtsendenteeriv"
tegevus, mis moodustab mõistelisest muutujast uusi funktsioone --
nõndamõistetud subjekt ei ole enam ei solipsistlik ega empiiriline
vaid transtsendentaalne. /.../ Kant pani sellele ülesandele aluse,
näidates, et filosoofilised mõisted liituvad vältimatult
"eksistentsiaalse" kogemusega -- kogu võimaliku kogemuse
funktsioonidena nähtud aprioorsete propositsioonide või hinnangute
vahendusel." (lk. 146).
25
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.",
lk. 93. Croce'i täpsustamisi: "Nõnda nagu esteetiline
intuitsioon tunnetab fenomeni ehk loodust ja filosoofiline mõiste
noumenon'i ehk vaimu, nii tahab ökonoomne tegutsemine feneomeni ehk
loodust ning moraalne -- noumenon'i ehk vaimu."
26
G.Deleuze & F.Guattari: "Mikä filosofia on?", lk.
26-31. -- Filosoofiline mõiste on midagi, mis osutab mitmuse
vormis, on vastandatud teadvustamatuse esmasele kaosele
tähendust-omistava, korrastava ühtuse kujundajana. Nõndamõistetud
mõisteliste atribuutide vastastikused seosed on komplitseeritud:
esinevad erinevad mõistete-vahelised tasapinnad ja kooslused ehk
vastakad relatsioonid temporaalsuse mõõtmeis ja tõlgenduslikus
kujunemises. Teisalt on mõiste, säärasena, põhimõtteliselt
spatsiaalsuse-temporaalsuse mõõdustikes üheselt määratlematuks
jääv Mõiste on pigemini "Sündmus", mitte pelgalt
"olemus" või objektiviseeriva "vastakuti-asetatuse"
("Gegen-stand") kujundatud n-ö "esmestatud
(filosoofiline) asi" (vrdl: Hegel - Heidegger: kõnelemine
"filosoofia Asjast" enesest).
27
Ibid., sealt: "Persepti, affekti ja käsite",
lk.168-203. Tegemist siinpuhul autorite-tandemi arusaamaga mille
kohaselt saab esteetiline aktiivsus ennekõike mõistetud kui
sihipärane mõisteid kujundav tegevus. Kasutatud väljend viitab
just vastava suutlikuse sellekohastele aspektidele.
28
Ibid., lk.71. Intuitiivne kaemus loob aga kujutluspildi
teatavatest nn "mõistelistest iskutest" filosoofilise
mõtlemise ajaloos: s.o metafüüsilise akti tegelik saamine,
immanentse ideelise tasandi kujundav piiritlemine mõisteid loova
imaginaarse personifikatsiooni vahendusel.
29
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.",
lk.108, 177-179. Antud käsitlus lähtub oma metodoloogilistelt
eeldustelt nn induktiivse, s.t "altpoolt alustava"
spetsiifilise esteetika-käsitluse poolt püstitatud nõudmistest.
Selle vastu ent B.Croce: "Kuid esteetika nagu teisedki
filosoofilised teadused on olnud alati induktiivne ja deduktiivne
korraga; ei saa induktsiooni ja deduktsiooni lahutada ning siis
kokku panna tõelist, ehtsat teadust." (lk.147).
30
Ehk tänapäevase kõnepruugiga kohandatult öeldes-- kunstilisust,
(selle sõna parimas ja avaraimas tähenduses,) ei saagi kuidagi
"reklaamida", s.t asja "tuntuks tegemine" ei
võrdsustu selle väärtustamisega. Esteetiline väärtus on midagi,
mis ilmneb, teeb seda täiesti "vastuvaidlematul"
kombel, hoolimata ajastust ja ajavaimust, ja nõnda mitte ainult ei
säilita, vaid ka säilib,(kuivõrd samana on muidugi ise küsimus).
Esteetiline väärtus (hoides seda tähistust lahus mingi
ajajärgu moevooludest sõltuvast "väärtus(etus)tamisest")
evib mingit raskesti määratletavat, (ja vaid tingimisi
absoluutset,) aga kindlasti juhuslikkusest sõltumatut
aksioloogilist evidentsi. S.o midagi, mis Platol oli antud igikestva
ja täiusliku hüve (eidos) idees, mis tähistab ühtlasi ka
"ilusat", ning nõndasamuti Kanti "Ding an sich",
mis küll põhimõtteliselt tunnetamatu aga vahel, mõnel puhul,
(siiski küll vaid aimamisi ja kaudselt) "otsekui"(als-ob)
äratuntav ja ilmneb, mõeldavusena, kui ilu või kaunidus maailmas,
harmoonia või korrapärasus.
31
Vrd siinkohal Kanti käsitlust mõistete tähendusest, mille järgi
on kõik loodud mõisted "mõistetavaks saanud" kui
subjektiivsed tajuotsustused, nende hilisem kujunemine (empiiriliste
otsustuste vahendusel) nn "puhasteks arumõisteteks", on
tingitud vajadusest saavutada teatavat konventsionaalset
kogemis-ühtsust, mis kui "otsustuste ühtseim liik",
ei väljenda ainult "taju suhet subjektisse, vaid objekti
omadust" ("Prolegomena", lk 61, jj). Teisalt
väidab Kant aga, et: "...arumõisted olevat liiga
tähendusrikkad ja sisukad, ammendumaks üksnes kogemusrakendusega
ja nõnda ehitab aru /.../ palju avarama kõrvalhoone, mille ta
täidab puhaste mõtteolemustega /viitamisi/ ...näiliselt
suuremale rakendusulatusele..." (Ibid., lk 83-84).
Rõhutamisi: "mõiste" säärasena ei ole
empiirilise ainesega vahetult seotud, mõiste kui sünteetiline
produkt leiab tegeliku väljenduse alles "ideede"
(puhaste arumõistete) vahendusel ja omandab kehtivuse viitamisi
kogu tunnetatava terviku ühtsele allikale ("zwei Quellen
des Erkentniss).
32
Deleuze & Guattari: Mõisteliste isikute ja esteetiliste kujude
vaheline erinevus seisneb ennekõike selles, et esimesed esindavad
mõistete, teised aga afektide ja pertseptsioonide tähendust.
Esimesed on tegusad immanentsel tasandil ("noumenitena"),
teised taas "kõiksuse pildina" (n-ö "fenomenidena")
kompositsioonilisel tasapinnal. Mõiste võib olla afekteeritud ja
vastupidi, kunstiline kompositsiooniline ja filosoofiline immanentne
tasand võivad ühilduda (konjunktsioonis). A la: "Kunst
ja filosoofia lõikavad kaost, trotsivad seda, /.../ Need asustavad
seda kumbki omal moel: üheltpoolt kõiksuse konstellatsioonide ehk
afektide ja pertseptsioonide vahendusel, teisalt immanentsusele
loomuomasel viisil ehk mõistetega." ("Mikä filosofia
on?", lk.72-73).
33
Deleuze & Guattari ometigi teisalt: "...perspektiivi
"sümboolne" loomus /.../ kui see muutub esteetiliseks,
selle meeleline transtsendents asetub /.../ uskumuste ülemeelelise
transtsendentsi vastandiks." (Ibid., lk. 196-197).
Seonduvalt: ometigi ka (nt tehnilisel) ebatäiuslikkusel ei puudu
oma võlu, kuna see tihtipeale laseb rohkem aimata, jätab
fantaasiale rohkem "mänguruumi". Prefektselt täiuslikus
teoses seevastu võib vahel leiduda isegi midagi ahistavalt ja
piiratult mõjuvat. Mõned eriliselt mõjuvad loomingulised teosed
minevikust võivad olla tehniliselt isegi ebatäiuslikud, ometi
miski tabamatu varjund annab noile selle, subjektiivsest
hinnangulisusest üle oleva, iseseisva väärtuse. (Vrd nt:
Nietzsche, "Die Fröhliche Wissenschaft", aforism 79.)
Järelikult on loomingulise teose puhul tegemist vähemalt kahe
erineva tasandiga, selle keskse eristusega, et primaarsemaks on
esteetiline tasand, ning sellele sekundeerib tehnilise
kompositsiooni tasapind (s.o- materjal, teostus, jms.). Nõnda võib
siin ka loobuda erinevate nö.-"tasandite" eristamisest,
ning väita, et antud valdkond sisaldab vaid esteetilise
kompositsiooni tasandit,-- tehniline tasapind on alati esimesele
allutatud. (Ibid., lk.176-180).
34
Perspektiivi kujutamise sümboolne tähendus seisneb transtsendentsi
piltlikustamises, millega avardatakse maalikunsti ruumilist
ulatust. Nõnda on n-ö "aistingulise transtsendentsi"
puhul tegemist millegi otse vastupidisega kui uskumustele omase
"ülemeelelise" transtsendentaalsuse kujutelmade
puhul.Seega on tühjus kui väljapeetud paus, kunstiloomes
tähendusrikas moment Nõnda nagu puhas paberileht saab loomingu
eelduseks on kontsentreeritud vaikuse hetk eelnemas igale
loomingulisele aktile. Deleuze & Guattari'd tsiteerides:
"...tühjuseski peitub aistitavat, ja kogu aistingulisus
koosnebki iseenesest ja tühjusest, mis püsib pinnases ja õhus,
säilitades tühjust, säilib tühjuses ennast säilitades. Lõuend
võib olla nii täis, et isegi õhk ei mahu seal enam liikuma, aga
kunstiteos on see alles siis kui seal on piisavalt tühjust..."
(Ibid., lk. 170).
35
Platon: "Parmenides", nt § 5.
36
O.y.Gasset: "Masside mäss", lk.2329 .
37
Deleuze & Guattari eristavad seega filosoofias kolme olemuslikku
elementi: immanentne (ehk n-ö "eel-filosoofiline")
tasand, nn "mõistelised isikud" ja filosoofia mõisted,
mis on omavahel küll suuresti erinevaid kuid moodustavad siiski
terviku. ("Mikä filosofia on?", lk. 80-89). Nõnda
mõistetud filosoofia kujundab konsistentse ainese, piiritlemaks
immanentsust, ning sisaldab "mõisteliste isikute"
vahendusel (konsistentseid) mõisteid. Esteetika seevastu üritab
luua piiritletut saavutamaks taas piiritlematust, teeb seda
kompositsioonilisel tasapinnal ja esteetiliste kriteeriumide
kohaselt. (Imbid., lk.200).
38
Ibid, lk. lk. 198.
39
Th.Adorno: "Minima moralia: Reflexionen aus dem
beschädigtem Leben", lk.1181. Ühtsus-võimaluse loob Adorno
järgi esteetika, kui olemuslikult autonoomne valdkond: "Die
Idee der Freiheit , ästhetischer Autonomie verschwistert, hat an
Herrschaft sich geformt, die sie verallgemeinerte. So auch die
Kunstwerke." ("Ästhetische Theorie", lk. 34).
Siinkohal käib Adorno Nietzsche jälgedes: "Die Moderne
Kunst als eine Kunst zu tyrannisieren.-- Eine grobe und stark
herausgetriebene Logik des Lineaments; das Motiv vereinfacht bis zur
Formel: die Formel tyrannisiert... die Brutalität der Farben, des
Stoffes, der Begierden... Also Logik, Masse und Brutalität."
(vrdl. Nietzsche: "Wille zur
Macht", aforism: 827).
40
Eesti k. sagedaim vaste on küll "ilu filosoofia", samas
mõiste: "kaunis" on ometigi etümoloogiliselt
algupärasem. Kui mõistet "ilu" loetakse lähtunuks
soome-ugri: "ilo"-s.t, seega eelkõige just rõõmu
tähistavast terminist, on nõnda viidatud mõnetigi ka (kaudsemale)
relatsioonile nähtumusest. Seevastu mõiste: "kaunis" on
võrdlemisi täpsemini osutav Termin on etümoloogiliselt algupäralt
germaani laen, mis tähistavat vastavalt: -- gooti 'skauns' =
kaunis, alamsaksa 'scōni'
= särav, kaunis. Samuti nüüdis-keeltes: sks. k. -
Schein', 'schön'-- osutamas särava-kauni algsele samasusele;
vene k. -- 'krasivyj' seotud 'krasnyj'ga, punasega,
mis kui intensiivseim värv, (seostumas ka germaani "säravaga"),
tingis sõna-märgi "kaunis".
41
J.Vuorinen: "Esteetikan klassikoita", lk.25.
42
G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 42. Antud arengusuund
filosoofias, mis esteetikas viis metakriitika (nt M.Breadsley)
tekkimiseni oli analüütilise keelefilosoofia mõju-ulatuses.
Vastavale filosoofilisele suundumusele omase nägemuse kohaselt on
filosoofia teise tasandi teoretiseerimine, mis on seatud ometi
lähtuma teatavast n-ö "primaar-tasandile" omasest
keelekasutusest. Nõnda mõistetult on eetika näiteks keeles
sisalduvate aksioloogiliste põhimõistete kriitika.
43
Kunsti mõiste määratlemine on seotud varasemate käsitlustega,
Adorno: "Die Defination dessen, was Kunst sei, ist allemal
von dem vorgezeichnet, was sie einmal war..." ("Ästhetische
Theorie", lk.11-12) ja selle edasist arengut legitimeerivad
otseselt selle praegune seis ja varasem olukord. Seejuures on keskse
tähendusega teatavate abstraktsete mõistete osatähtsus senistes
kunstiteooriates: nt Kanti "otstarbekohasus" ja "isetus",
Schilleri "substantsiaalne tung" ("Stofftrieb")
ja "mäng", Schellingu "lõputu lõplikkus",
Hegeli "ilu kui idee meeleline nähtumus", Croce
"väljendus ja intuitsioon", Heideggeri nn
"loomingusse-asetatud-tõdelus" ("Ins-Werk-Setzen
der Wahrheit") ja samuti ka Adorno nn "mitte-identse
tõesus", ("Wahrheit des Nicht-Identischen"),
"vaimu objektiivsus", "loodus", jms.
(K.Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen",
lk.16-23). Seega ei tulene kunstimõiste Adornol mitte
historitsitlikeist seadumuspärasustest, vaid nonde vastandist.
Kunst ja mitte-kunst moodustavad dialektilise vastandite-paari, mis
on dialektilises liikumises: "...ihr Bewegungsgesetz ist ihr
eigenes Formgesetz. Sie ist nur im Verhältnis zu ihrem Anderen, ist
der Prozess damit." /Seejuures ei ole kunstil/ "...
keine Gewalt über Schein durch dessen Abschaffung. /.../...kein
Kunstwerk hat den Gehalt anders als durch den Schein zu retten:
dessen eigener Gestalt. Darum wäre das Zentrum von Ästhetik die
Rettung des Scheins..." ("Ästhetische Theorie",
lk. 164-166.).
44
G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 47-48, 50. Autori
käsitluses on uudseks traditsionalistliku lähenemise selge
lahterdamine kolme sfääri: kunsti, esteetika ja
kriitika-filosoofia vahele. Dickie ei käsitle oma süstemaatilises
käsitluses esteetika termini kogu ulatuvust, vaid piirdub
spetsiifilisema lähenemisega, kuna ka sellel on ohtrasti
kasutusvõimalusi, mis jäävad teaduslik-filosoofilisest
ulatuvusest väljapoole. Sellele lisaks on antud teooriaid
viljelenud näitena J.Stolnitz , kelle järgi võidakse esteetilise
suhtestumise määratelma defineerida kui: "mistahes
teadvustatuse-objektile suunitletud, ammenduvat, isetut (ilma välise
otstarbeta), kontemplatiivset ja reflektiivset".
45
K.Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen.",
lk.7-8,13. Th.Adorno: "Ein Kunstwerk als Komplexion von
Wahrheit begreifen, bringt es in Relation zu seiner Unwahrheit, denn
keines ist, das nicht teilhätte an dem Unwahren ausser ihm, dem des
Weltalters." ("Ästhetische Theorie", lk. 515).
Tõesus on siinjuures keskseks probleemiseadeks: "Alle
ästhetischen Fragen terminieren in solchen des Wahrheitsgehalts der
Kunstwerke: ist das, was ein Werk in seiner spetzifichen Gestalt
objektiv an Geist in sich trägt, wahr? /.../ Die Bestimmung des
Geistes in den Kunstwerken ist die oberste Aufgabe von Ästhetik..."
(Ibid., lk. 498, 513.) Vaimu all mõistab Adorno seda, mis
muudab loomingu enamaks kui pelgalt nähtumuseks "asjalisusest"
("Dinglichen") -- "Wodurch die Kunstwerke ,
indem sie Erscheinung werden, mehr sind als sie sind, das ist ihr
Geist." (Ibid., lk. 134) -- Loomingu vaimsus
näitavat selle immanentset "vahendaja-missiooni".
(Sauerland: "Der Geist der Kunstwerke ist ihre immanente
Vermittlung." (lk.9), s.o- vahendamine ranges mõttes, kui
objektiivsuse vahendamine.
46
Ibid., lk.113. Th.Adorno: "...bedarf der Philosphie,
die sie interpretiert, um zu sagen, was sie nicht sagen kann,
während es doch nur von Kunst gesagt werden kann, indem sie es
nicht sagt." Teiseks oluliseks kunstilise kujustamise
seadumuspärasuseks on selle avatus kriitikale, Adorno: "Den
Wahrheitsgestalt begreifen postuliert Kritik."-(Ibid.,
lk.194.)-- kriitilisus ei kuulu seejuures mitte loomingu olemusse;
see ei pea väljendama kriitilist teadlikkust; vaid pigemini on see
lugejaskonna, publiku poolt seatud nõue. Tõelised kunstiteosed
äratavad huvi õigete, st. Adorno mõttes seni veel teostamata
teadvustatuse järele, mida ei aga anna kõrvutada argiteadvusega:
"Also vollkommene Lüge ist die Wahrheit. /.../
Grosse Kunstwerke können nicht lügen. Noch wo ihr Gehalt Schein
ist, hat er als notwendiger eine Wahrheit, für welche die
Kunstwerke zeugen; unwahr sind nur die misslungenen."
(Ibid., lk. 196).
47
K.Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen.",
lk. 27-30. Sauerland : "Kunst ei ole seega mitte (pelgalt)
tunnetus, pigemini kui põgenemine (ühetimõistetava) tunnetuse
juurest emotsionaalse vabaduse manu, ebaisikuliste
("Nichtidentischen") tahtmiste juurde, mida looming
vahendavat näib."("Daher ist Enigmatische auch eines der
Grundmerkmale der Kunst.") Vastuolu, et vaid esteetilise
tõdeluse läbi võidakse tõelisust aduda ja, et seda samas siiski
ei võida ometigi (ammendavalt) tähistada, ei ole iseenesest
traagiline, vaid pigemini kui võimalik pääsemine totaalsest
korratusest. R.Bubner kohaselt on õigustatud pidada Adorno
tõelisuse-mõistet "transtsendentseks ideeks." Adorno nn
"werwaltete Welt"-konseptsiooni kohaselt on kunst kui:
"...die zum Bewusstsein ihrer selbst getriebene Mimesis. /.../
Soziale Erkentniss wird sie (die Kunst), indem sie das Wesen
ergreift; nicht es beredet, bebildert, irgend imitiert."
("Ästhetische Theorie", lk.384) Tunnetus on esteetiline
valitseva ratsionalismi dendentsliku kriitika kiuste; viimane
omakorda siin mõistetud kui negatsioon ja kriitiline
distantseeritus.
48
L.Stolovitsch: "Ilu filosoofia", lk.9, 25. Esteetika on
teoreetiline teadus, filosoofia osa. Selles tõstatud küsimused on
mõistelised ja põhimõttelist laadi, mitte niivõrd
empiirilised. Esteetika ei ole oma filosoofilisest suunitletusest
hoolimata vaid pelgalt filosoofia. Esteetilise kultuuri uurimine
eeldab teadmisi üldisest kulturoloogilisest kontekstist,
empiirilisi tunnetuslikke baasteadmisi. Kunstifilosoofia ja
kriitikafilosoofia seonduvad selles, et kriitika-filosoofia on
tavaliselt kunsti kriitika filosoofia. (G.Dickie: Estetiikka.":
lk.168-169.)
49
G. Schildt: "Taitelijan sosiaalisest roolista taidehistorian
valossa", lk. 75, 89-94. Autor lähtub siin 19. saj
romantistlikele-esoteerilistele kunstnikele üldiselt omaseist
arusaamadest, kes evisid tendentse eralduda ühiskondlikeist
suundumustest metafüüsiliste spekulatsioonide või personalistliku
esoterismi manu. Vastavale suundumusele oli omaseks tavapäraste
pragmaatiliste kriteeriumide halvustamine apelleerimisi n-ö
"kõrgematele vaimsetele väärtustele", mis asetsevat
"kodanlikest väärtustest" ülivõrdeliselt kõrgemal,
kuid millede puhul ometigi säilis irratsionaalne n-ö
"osaduse-võimalus" (s.o kunst kui müsteerium").
Autor lähtub siinkohal kunsti-ajaloolisest nägemusest, mis toetab
seisukohta, et kunst on ajalooliselt paljuski olnud seotud
uskumisega, ja mille kohaselt arvati kunstnikul olevat seos jumalike
või maagiliste jõududega, kunstilise aktiivsuse primaarseks
funktsiooniks on olnud anda "müütidele nähtav kuju"
ja mis suundumuse hilisemaks retooriliseks väljundiks saab ka algne
metafüüsika. (Ibid., lk. 69-71).
50
L. Stolovitsch: "Ilu filosoofia", lk. 32. Autor peab
siinkohal silmas tõsiasja, et esteetiliste omaduste väärtuselise
sisu tajumisel tekib esteetiline elamus, mis leiab samas väljenduse
vastava-sisulises mõistetes, mis omakorda peegeldavad esteetilise
suhte objekti olulisi külgi (s.o esteetika kategooriaalne süsteem),
mis iseloomustab objektiiv-esteetilist valdkonda teoreetiliselt.
Stolovitsh: "Niisiis on kunst võimeline peegeldama
kujundite kaudu objektiivseid esteetilisi
väärtusi ja ühtlasi väljendama kunstniku subjektiivset suhtumist
neisse./.../ Järelikult kontsentreerub kunstilises
kujundis inimese esteetiline maailmasuhtumise objektiivne ja
subjektiivne külg..." (Ibid., lk. 41)
51
Varasemad paralleelid vastavale lähenemisele esinevad nt Fr.
Huchensonil, kes arendas teooriat nn "sisemisest ilumeelest",
milles seostusid meeleline ja ratsionaalne, mis laskvat tunnetada:
"ühtsust mitmekesisuses, kooskõla paljususes, tõde,
headust, ilu nende substantsionaalses identsuses."
(B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk.252.)
Üldiselt iseloomustas 18. saj esteetikat loovuse ja retoorika
mõistete seostatud rõhutamine: viimast oli juba antiigis mõistetud
kerge ja meeldiva tunnetusvormina vastukaaluks dialektikale
("dialektika antistroofina"), loovuse all tähistati
omakorda "hingelist võimet tänu millele saab võimalikuks
retoorika." (lk. 232.). Retoorika polevat mitte niivõrd
intellekti vaid kujutlusvõime looming (Huarte, 1578a.) ja, et kunst
ei seisnevat ennekõike stiilis. (Malebranche), lk.238-239.)
52
A.Camus: "Sisyphose müüt", lk. 61.
53
Etümoloogiline taust: kr. k. vaste-- ''kalos''-- on mitmeti
tõlgitsetav,-- nõnda iseloomustatakse meeldivat ja imetlusväärset,
samas kasutatav ka moraalse heakskiidu väljendusena.
Eelsokraatiline mõtlemine üldiselt kas otsis mingit ühtlustavat
(nt numeroloogilist) ideaalset n-ö "maatriksit" fenomeni
tagant (nt Pythagoros), või siis taandas fenomeni kerglasemaks,
pelgalt "lõbu" ajendavaks nähtumuseks oma resultaatide
osas, sofistide kombel. Demokritos nt seevastu hindas tollaseid
kõrgemaid kunste-- muusikat ja poeesiat väga kõrgelt, pidades
neid iga kultuuri tekkimisele vajalikeks eeldusteks.
54
Platon: "Pidusöök. Sokrates apoloogia", lk 97.
Väljaspool mimeetilist (jäljenduslikku/kujutuslikku) tegevust on
võimatu leida ilu sõltumatut valda, (kuigi küsimus on siin
ennekõike defineerimises ja jääb otsese vastuseta.) B.Croce:
"Esteetika kui väljendusteatus...", lk 206.)).
55
Siinjuures tuleb tähele panna, et sedalaadi areng kulgeb n-ö
"tõusvas joones", järjest abstraktsematele tasanditele
viitamisi, kuni saavutatakse abstraktsiooni konsekventne
lõpp-järeldus: "Kauni Vorm". Platoni viis mõista
kaunist on seotud tema üldise käsitlusega ideede (vormide)
hierarhilisest graduleerituses, mille aluseks on abstraktsed kuid
konkreetsed entiteedid. Üksik adutav füsikaalne objekt või tegu
on kaunis kuivõrd on seda selle aluseks oleva abstraktne iluvorm.
Siit Platoni terav vastandus: aistinguline maailm versus
"ise-enesest kaunis olev", millel on tajutavast
maailmast lahknev sõltumatu olemas-olemine. (G.Dickie:
"Estetiikka...", lk. 13). Kaudsed paralleelid sellele
esinevad nt Kanti mõtlemises, -- "Tegelikult Oleva-- "Ding
an sich", adumine küll põhimõtteliselt võimatu, kuigi see
vahel ''otse-kui'' ilmneks, n-ö "ära-tuntavana" kui ilu
või kaunidus maailmas, üldine harmoonia või korrapärasus.
56
Platon: "Timaios" 28 a-b. Üldiselt näib Platon olevat
veendumusel, et kaunidus on partikulaarne, analüüsimatu omadus,
mistõttu seda ei saa ammendavalt määratleda. Antud arusaam johtub
tõdemusest, et tegemist on siin pigemini loogiliselt primitiivse
(määratlemisele allumatu) terminiga, mis leiavad konkreetse
tähenduse vaid empiirilise kogemise käigus. Samas on nondel
partikulaarselt liidendamata mõistetel veel üks, küllaltki
keskne, omadus, ja nimelt: vahetult empiirilisest sõltuv n-ö
"monokromaatiline" termin nagu kaunidus omab ka
konkreetset loogilise üldistavuse määra, mis omakorda seisneb
selle taandatavuses ühtsele alusele. (Vrd nt Parmenides käsitlusega
kõige aluseks olevast "Ühest", Platoni dialoogis
"Parmenides").
57
"Kreeka kirjanduse antoloogia", lk.454.
58
Aristoteles, L.Stolovitsch: "Ilu filosoofia", lk.17.
Etümoloogiliselt on "esteetika", kr. k. vasteks
''aisthesis'', mis tähendabki just aistimist, tajumist,
tundmist.
59
Aristotelese kunstiloomet käsitlevas mõtlemises omab tähtsat
positsiooni nn "jäljendamise" (ehk. 'minees'i)
teooria, mis on lähtuma seatud Platoni vastavast. Eristades
jäljendamise objekti, materjali ja viisi, seletas ta ühtsete
printsiipide abil nii esteetilisi kategooriaid kui kunsti loomust.
(J.Vuorinen: "Estetikkan klassikoita", lk.118)
60
Sarnaselt Platoniga on ka Aristotelese käsitluses kauni suhe hea ja
eeskujulikuga siiski võrdlemisi otsene, Aristotelese
kunsti-käsitlus seevastu on aga otseselt Platoni vastava kriitika.
Kui Platonil on kunst tunnetuslikult alaväärtuslik, kuna pelgalt
"jäljendav", seega nt kasvatuslikult täiesti kõlbmatu,
siis Aristoteles hindab kunsti mõjujõudu kõrgemalt. Viidates
tõigale, et kogu kunstiloome siiski ei olnud ka tollal pelgalt
"idealiseeriv", omistab ta kunstile muidki funktsioone,
milleks võiks olla nt "tundekasvatus". (Viimane tähistus
on tinglik, kuna otseselt kasvatulike küsimustega Aristoteles
kunsti ei sidunud.) J.Vuorinen: "Esteetikan klassikoita",
lk. 60.
61
Platonile olid ideed mõistete ehk abstarktsioonide
hüpostaasid, Aristotelese jaoks olid need lihtsalt mõisted ja
"mimesis" kui vaatlemine (teoreetiline tegevus).
Mainitute arendatud nn "jäljendusteooria" keskendub
esteetilise kogemuse objektiivsetele kriteeriumidele. Teisalt
pooldas Platon nn "emotsionalistlikku" teooriat
esteetilise elamuse algupärast ja mõjust. Kunsti nn
"väljendusteooria" arenemist 19. sajandil võib
tõlgendada kunsti algupära ja mõju tõlgendava
"emotsionalistlikku" teooria teisenemist üldiseks
kunstiteooriaks. "Väljendusteooria" pooldajate käsitluses
sulandusid seni Platoni poolt lahus käsitletud teooriad ja üldine
probleemne keskendatus nihkus kunstiteoselt kunstnikule, seega
osutus antud käsitlus erandlikult kunstnikukeskseks. (G.Dickie:
"Estetiikka...", lk.34). Antud tõigast on võimalik
tõmmata äärmiselt otsesed paralleelid
subjektivistlik-individualistlikust mentaalsest suundumusest välja
kasvanud eksistentsialistliku käsitlusviisiga, ning
kaheldamatult on siit võimalik ka tuletada mõningaid konkreetseid
järeldumusi viimasega seonduva esteetika-käsitlusega, elik siis
estetismiga.
62
G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 14. Plotinos ühendab ilu
ja kunsti üheks mõistseks, mille tulemuseks on täiesti uudne
käsitlus kui "vaimu müstiline kirg ja ülendus",
s.t alguse sai müstiline esteetikakäsitlus. (Paralleelid: 19.saj
alguse romantiline esteetika. (B.Croce: "Esteetika kui
väljendusteadus...", lk.209-210).
63
J.Vuorinen: "Esteetikan klassikoita", lk.88.
"Meelde-tuletamine" kehtis ka Platonil, olgugi ennekõike
kogu tõelisema teadmise suhtes kohaldatuna; seega on vahest
peamiseks erinevuseks mainitud mõtlejatel fakt, et Plotinos
rakendaks seda platonistlikku tõdemust otsekui veidi empiirilisemal
kombel.
64
Kõige enam mõju avaldanud ja tähtsaim tulemus Plotinose (ja ka
Platoni) kirjutistes on vahest kontemplatiivsuse mõiste asetamine
ilu-teooria ( ja selle kaudu ka esteetilise elamuse teooria)
keskseks ideeks. Kuivõrd pea kõik esteetilised teooriad on nii või
teisiti ära-märkinud kontemplatiivuse (teatud meditatsiooni)
osatähtsust esteetilise elamuse kogemisel, millega on silmas-peetud
tähelepanu koondumist mingi abstaraktse mitte-aistingulise
entiteedi külge, või siis sõna teises tähenduses: meditatiivne
keskendumine mingi konkreetse objekti tajumisele. Enamus modernseid
esteetika-teooriad viitavad kahtlematult sarnaste elamuste
kirjeldamisel just mainitud termini teisele kasutusviisile:
kontemplatiivsus seostub pigemini harda mõtisklusega. Sellekohane
spiritualistlik tõlgendusviis on seega oletatavasti jäänuk
Plotinosele mõneti omasest otsekui "pidulikust"
suhtumisest" kunsti ja ilusse. Antud tõlgenduse kinnitusena
kehtib väide, et "kontemplatiivsus" on üks noist
haruldaselt abstraktseist mõistetest, mis ei võimalda teatavaid
distinktseid eristusi, kuid on tihedalt seotud Plotinosele üldiselt
omase askeetliku maailmapildiga. (G.Dickie: "Estetiikka...",
lk. 15.).
65
Platoni filosoofia mõju kestis aastasadu, nt Augustinus (354-430
p.K) järgis muuhulgas ka platonistliku iluteooriat. Alles umbes
üheksa aastasada pärast Augustinust hakkas Platoni mõju
kristlikele mõtlejatele vähenema ja asemele tuli Aristotelese
arusaama käsitlus. Lisades kauni elamusele sellest sugeneva
meelehea tunde eristub Aq.Thomas oma käsitluses kardinaalselt
Platonile omasest ilukäsitlusest ja suundub subjektivistliku
käsitluse poole, mis saavutab oma kõrgpunkti hiljem 18. saj
filosoofide töödes. ( G.Dickie: "Estetiikka..." , lk.
16).
66
Aristotelese eeskujul teeb Thomas "vahet ilusal ja heal,
defineerides esimest niisugusena, mis meeldib pelgal vaatlusel
("pulchrum... id cuis ipsa apprehensio placet"); ta
osutas ka ilule, mida pakub eemaletõukavate asjade oskuslik
jäljendus, ning seostas jäljendamisõpetust Kolmainsuse teise
isiku iluga ("in quantum est imago expressa Patris")."
(B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk. 218).
67
Plotinose ja Aq.Thomase erinevus on aga puhtalt platoinismi ja
selle aristotelliku kriitika vaheline erinevus,-- esimene näeb
nimetatud "sära" või "kirkuse" asu-kohana
ideaalselt olevat, mida aga teise jaoks eraldiolevana ei sugugi
mitte ei eksisteeri. Sarnaselt Aristotelesele näeb Thomas reaalsust
kui potentsiaalsust, mis evib pürgimust oma võimalikult
aktuaalsele väljendumisele, kõikjal ümber-ringi adutavad vormid
suunitletuina oma 'telos'e poole n-ö alles "vormuvad",
kätketuid võimalusi teostades. Seega ei ole aristootelliku
traditsiooni tarvis eksisteeriv esteetiliselt hinnatav alati vaid
oma paljususes, s.t on erinevaidki kriteeriumeid ilusa
määratlemiseks, millega on samuti öeldud, et see pole vaid
intuitiivse "taipamise asi".
68
Th.Aquino: "Kaunidus seevastu on seotud teadmisega,
ja kauniks nimetatakse noid objekte, mida on meeldiv vaadelda.
Kutsugem kauniks seda, mille pelk mõistmine [ipsa apprehensio] on
meeldiv". ("Summa Theologiae" I, 5, 4 ad 1/
67.1c) Selline põhimõte eristab esteetilise väärtuse nt nii
teaduslikust-moraalsest vastavast, kui ka instrumentaalsest ja
aistingulisest väärtusest, võimaldamaks rakendada esteetilisi
määratelmu praktikas. U.Ecco: "Th.Aquino'le tähendas
'visio' sama mida 'apprehensio',
s.t teadmist; nõnda, et kaunis oli /.../ miski mille mõistmine oli
meeldiv". (Y.Sepänmaa: "Esteetisestä
taidemääritelmästä", lk. 72)
69
See tõsiasi on tuntud kui nn "kahetasandiline"
selgitusviis, mis apelleerib miskile otseselt tunnetamatule,
esteetiliselt hinnatava ilmnemisele eelneva põhjusena nähti kas
siis transtsendentset,-- ideelise olemuslikuma antusena eriti
Platoni ja Plotinose vastavasisuliseis tõdelusis; või siis olevat
kaunis alatine vormide aktualiseerumise protsess, seda nimelt
just aristootelliku traditsiooni kohaselt.
70
Vastavad paralleele on tuua ka nt Hegeli teema-arendusist: mille
kohaselt on dialektiliselt vastandatud sisu ja vormi, vastavalt siis
vaimset ja materiaalset osist; tõlgendades kõike antud
vastandatusest lähtumisi "ajalooliste tüüpide", elik
"staadiumitena". Vaimse ülekaal viitamas sümboolsetele
vormidele, sellele vastanduv piirneb aga koomilisusega, vaimsuse ja
mateeria vastastikune harmoonia on nähtud aga eelistatuina, kuna
kunsti ajalooline areng on Hegelil nähtud suubumisena nn "puhta
vaimsuse riiki", kus areng lõppeb ja saabub "filosoofia
ajastu".
71
Paljuski järgiti (15. saj) veel ka antiik-autoreid, nonde
veendumustes, tähtsakski suundumuseks sellel alal oli uusplatonismi
esiletõus M. Ficion'i (1433-1499 p.K) käsitluses, kelle peamiseks
erpäraks oli platonistliku kontemplatsiooni-õpetuse põhjendamine.
Antud suundumuse kõrval eksisteeris ka empiirilisemaid suundumusi
spetsiifilisemate kunsti-harude teoreetiliseks põhjendamiseks,
näitena L.B. Alberti (1409- 1472 p.K) selle-suunalised kirjutised,
mis põhjendasid peamiselt objektiivset kunsti-teooriat (tähtsal
kohal mainitud autori töödes oli nt õpetus harmooniast).
G.Dickie: "Estetiikka...", lk.17)).
72
Antud vastandatusega seoses vaja rõhutada, et nn "klassitsism"
toonitas iluväärtuste kategoriaalset aluspinda, seevastu aga
"romantismile" omases lähenemises loeti üldjuhul
prevaleerivaks loomingulise teose vaimselt väärtustatavat sisu,
s.t domineerivaks oli ennekõike ülevuse kategooria.
73
Otse neologismidena tõstatusid nt "loovus",-- kui
puhtleiutav, kunstiline, geniaalne võime (B.Cracian, kellelt
pärineb ka termin "maitse"), nõndasamuti ka:
"kujutlusvõime" (ehk "fantaasia")-- kui pelk
meelelisus (Murataor) ja "tunne"; seejuures neid ähmaseid
mõisteid tihti veel vastakuti meelevaldselt seostamisi. Samuti
tähtsustub retoorika (ja kõnekunstiga) üldiselt seonduv (vt viide
42). (B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk.
232-240). Locke'i käsitlust iseloomustab (sarnaselt Descartes'ile)
intellektuaalse reflektsiooni seadmine pjedestaalile, eristades
loovust (tõest ja ilust), ning otsustusvõimet. Leibniz omakorda,
lähtudes kartesiaanlikelt alustelt tähistas esteetilist fakti kui
"claritas" (vrd Aq.Thomas), mis ei ole aga
distinktsena eristatav (vrd Descartes: "eristuseta"
tunnetus), esteetiline fakt ei ole ei meeleline ega intellektuaalne,
st. tegu on "fantaasiatunnetusega, mitte ratsionaalsusega".
(Lk 251-254).
74
G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 18. Kuivõrd üks keskne
probleemi-seade-- "maitse-hinnang" pidi looma aluse
objektiivsetele kriteeriumidele, siis mainitud teoreetikute
filosoofia subjektiviseerus, s.t nad keskendusid oma töödes
subjekti konkreetsete parameetrite analüüsimisele.
75
Baumgarteni esteetika mõiste määratlus eriteaduse
tähistajana kõlab: "Esteetika on teadus sensitiivsest
teadmisest ja selle esitamisest." ("Metaphysica"
§ 533, 1735a.). Või teisiti: "...meelelise tunnetuse
teadus, vabade kunstide teooria, alama tunnetuse teadus, kaunilt
mõtlemise kunst, mõistuse analoogia kunst." (Croce:
"Esteetika kui väljendusteadus...", lk.259). G.Dickie
väitel oli Baumgarteni isiklikel esteetika-alastel vaadetel siiski
vaid suhteliselt vähene mõju hilisemaile teema-arendusile. Nii
Baumgarteni sarnased ratsionalistid (samuti briti empiirikud)
lähtusid oma käsitluses aristotellikult baasilt lähtuvas, keskaja
skolastikute poolt viljeletud õpetusest, mille kohaselt keskendus
esteetika aines oma avaldustes sensoorse tunnetuse ümber.
Baumgarten peab kunsti teatavaks alama astme tunnetusviisiks, mis
keskendub sensoorsete intellektuaalsete võimete piiridesse.
("Estetiikka...", lk 17). Kunsti mõiste, selle
tänapäevasel kujul, loojaks peetakse aga Ch.Batteux'i,
(18.saj), kes jaotas kunstilise tegevuse kolme rühma--
kasulikkusele orienteeritud; 'beauts arts', mil funktsiooniks
"meele-hea" esile-kutsumine, lisaks eelnevate süntees.
(Sarnaseid veendumusi kuulutanud ka varasemad, nt Fr.Blondel ja
J.Pontanus 17. saj).
76
Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk 259-262.
Uusajale ainuomaseks on aga arutlused maitse ja hinnanguvõime
analüüsid, (mis on hiljem edasi arendatud eriti just Kantil).
77
Y.Vuorinen: "Esteetikan klassikoita.": lk 137.
18.-sajandi tähendus esteetikale võib üldjoontes esitada
järgneval moel: enne seda oli keskseks mõisteks "kaunidus",
antud aastasaja kulgedes asetus selle asemele "maitsega"
seotud küsimustik, mis aga ammendus mainitud sajandiga samas,
millega avanes tee "esteetika" mõiste käsitlemisele.
(G.Dickie: "Estetiikka...", lk 33.).
78
Otseseid paralleele tuletamata, võib siinkohal esile tõsta anud
sajandi Itaalia suurimat esteetikut G.Vico't, kelle käsitluses
omandas samuti erilise tähtsuse fantaasia-teooriaga seonduv Vico
seostas otseselt loovuse fantaasiaga, mida nimetab "laiendatud
mäluks", kunsti ja teadust, fantaasiat ja intellekti lahutav
piir on seejuures võrdlemisi järsk: nõnda mõistetud esteetika on
autonoomne vaimufilosoofia, ideaalse teadus. Vico rõhutas eriti
fantaasia tähtsust (ja teoreetilist eripära), kusjuures
"fantastilisi universaale" käsitleti ebatäiuslike
empiirilist või kujutavate mõistetena. (Croce: "Esteetika
kui väljendusteadus...", lk 270-281).
79
Näitena seadistas Hume'i, et antud reeglid on: "...pelgalt
üldised tähelepanekud sellest, mis on määratud üldjuhul
meelduma inimesi kõigis maades ja kõikidel aegadel."
(G.Dickie: "Estetiikka...", lk 27).
80
Üldjoontes sarnaselt suhtestus antud probleemi-asetusse enamus 18.
saj briti empiirilistest esteetikutest ja nimelt: platonistlikule
kujutlusele transtsendentsetele entiteetidele rajatud lähenemisest
tuletas nt Shaftesbury omanäolise maitse-otsustuste analüüsi
teooria, kus viimased olid mõistetud transtsendentsete
entiteetidena, ning suunitletud siis kas moraalsete otsustustena
kehtestuma tegevuses väljenduvate väärtuste suhtes või siis
otseste esteetiliselt suunitletud kriteeriumidena. A.Alison
(1757-1839) omakorda kirjeldas "maitse-ostsustusi"
kui: ".. aistinguid... mille abil paneme tähele ja vaatleme
meeldumuslikult afekteeritult mida tahes kaunist või ülevat
loodus-nähtumustest või kunstiteostest." (G.Dickie:
"Estetiikka...", lk. 20, 25).
81
D.Hume: "Kaunis ei ole asjades endis sisalduv kvaliteet; see
asub vaatleja enda vaimus, ja iga inimese vaim näeb ilu isemoodi".
S.t fenomen on antud juhul tõlgendatud antimaterialistlikult,
subjektiividealistlikus laadis. (L.Stolovitsch: "Ilu
filosoofia", lk15).
82
D.Hume: kuigi on selge, et konkreetset objekti iseloomustavad
adjektiivid "... ei ole objekti-sidusad omadused vaid
iseloomulikud pigemini välisele või seesmisele tundmisele, tuleb
möönda, et objekt evib teatavaid omadusi, mis laadi järgi on
kohased nonde spetsiifiliste tundmuste esile-kutsumiseks."
(G.Dickie: "Estetiikka...", lk 28). Teiseks tuntumaks 18.
saj briti esteetika esindajaks oli nt F. Hutcheson
(1694-1746), kes hüljates platonistliku transtsendentsialismi,
suundus subjektivistliku "ilu-teooria" arendajate
kilda, mille kohaselt oli antud uuringute objekt kui teatav n-ö
"ühtsus paljususest", mis omakorda on liigendatav nn
"seesmisteks" (ehk reaktiivseteks) ja pelgalt "välisteks"
(nt nägemine-kuulmine), aistinguteks. Hutchesonin teooria
eesmärgiks on ilu elamusliku hõlmamise katsed objektiivsetele
kriteeriumidele allutatuiks, sidudes nood selleks alust-andavate
aprioorsete võimete külge, samas aga omistades neile
omakasupüüdmatu aistingulise ainese vahetu saavutamatuse
karakteristiku. Autori järgi on kaunidus passiivne, automaatne
tundmuslik reaktsioon, mis ei rajane: "...mingile teadmisele
põhimõteteist, relatsioonidest kausaliteedist või objekti
kausaalsest otstarbest." (Imbid., lk 22).
83
L.Stolovitsch: "Ilu filosoofia", lk 16. Üldiselt oli
Kanti käsitlus selleks kindlasti liialt laiahaardeline, et seda
antud kirjutamise raamides kuidagi täielisemalt ja ammendavalt
vahendada, võiks isegi öelda, et see oli esimene sedavõrd
põhjalik käsitlus filosoofilisest esteetikast üldse. Seetõttu
siin võetud piirduda eeskätt n-ö "hinnangulisema"
poolega, proovitud alla kriipsutada neid uuendusi mida Kanti arutlus
kahtlemata on toonud esteetika fenomeni selgitamisesse. Kuigi see
komplitseeritud, arvestades juba suuresti uudset terminoloogiat,
mida Kant oma mõtlemise teel rakendas; teisalt tuleneb tollest
tõigast ka tarvidus vähemalt lühikese ülevaate järele Kanti
esteetika-käsitlusest, mõistmaks mil moel, kui üldse, varasemad
ideed edasi arenesid.
84
"Kritik der Urteiskraft"-- teose põhi-sisuks on üritus
lahendada Hume esitatud "maitse paradoksi"
problemaatika,-- kuidas võib "kaunis" olla üldkehtivaks,
kui see ometigi rajaneb pelgalt tundeile. Antud teose kohta on
muuhulgas öeldud: s.o "esimene teos üldse, mis annab aimu
modernse esteetika tõelisest sisust ja vormist."
(Y.Vuorinen: Estetiikkan klassikoita", lk 178).
85
B.Croce kritiseerib Kanti käsitlust osutades viimase väidetavale
"vastumeelsele müstitsismile", nagu oleks mingi
kirjeldamatu tunnetusvõime teoreetilise ja praktilise aktiivsuse
vahepeal, ning kellele: "...tundmatuks jäänud esteetilisus
ajendasid teda looma puhtaid ruumi- ja ajakategooriaid
transtsendentse esteetika nime all." ("Esteetika kui
väljendusteadus...", lk 329). Üldiselt oli Kant seisukohal,
mis rõhutas maitseotsustuste osatähtsust (mis kohandavad
kujutlusvõimet intellektiga) ja mõistelise määratlemise
prevaleerimist, (ei piisa üksnes puhtesteetilistest otsustustest),
lk 323.). Kant: "Maitseotsustus rajaneb mõistel
/.../ , kuid see on mõiste, mille abil ei saa objekti tunnetada
ega midagi selle kohta tõestada, sest see mõiste on
iseeneses määratlematu ja tunnetuseks kõlbmatu."
(lk 328). Seevastu: "Ilus on see, mis meeldib meile ilma
mõisteta"-- pelgalt esteetilise otsustus-akti
tulemusena. (lk 327).
86
Siinjuures on lähtutud Kantile omasest käsitlusest, mille kohaselt
sisaldub kindel teadmine juba tunnetuse konkreetses ülesehituses,
mistõttu (erinevalt empiirilisest lähenemisest) on Kanti
maitse-otsustusi käsitlev teooria kohaselt on maitse või
otsustusvõime uurimine seatud lähtuma teadmise aprioorsetest
alustest, mille eesmärgiks on näidata miks esteetilised hinnangud
on üldkehtivad ja vältimatut laadi. (G.Dickie: "Estetiikka...",
lk. 29-31).
87
S.t esteetiline suhtumine mis tahes nähtusesse on igal juhul n-ö
"omakasupüüdmatu": tajudes midagi kaunina ei oota
inimene sellelt isiklikku või vahetut utilitaarset kasu,
esteetiline elamus sisaldab endas tingimata egoistlikust
utilitaarsusest vaba olemist. (L.Stolovitsch: "Ilu filosoofia",
lk.21). "Omakasupüüdmatuse" mõiste tõi filosoofilisse
esteetikasse lord Saftesbury, kes seejuures lähtub platonistlikeilt
alustelt ja seob küsimuse moraaliga. Antud vaatekohast lähtuvat
hilisema filosoofilise esteetika liini iseloomustab muuhulgas
keskendumine motiivi mõistega seonduvale ja on tuletanud antud
temaatikast iseloomuliku nn "omakasupüüdmatu vaatluse"
teooria, mis arvatakse moodustavat esteetilise elamuse tuuma. (
G. Dickie: "Estetiikka...", lk. 21).
88
Kant: "Kritik der Urteilskraft", § 40. Millega on
viidatud kauni sellisele eripärale nagu selle vahetu ilmnemine, s.t
seda kas on või siis ei ole, seda on lihtsalt: "meeldiv
vaadelda" (kuigi viimane ei johtu vaatamisest "endast"),
see ei ole reeglipäraselt, mõisteliselt hinnatav, (erinedes
sellega nt moraalselt hüvelisest). Viimasest järeldub omakorda too
Kantil keskne veendumus, et kaunis ei ole kuidagi "tõestatav",
(millega on vastu astutud nii Baumgartenile kui Hume'ile).
89
Y.Vuorinen: "Esteetikan klassikoita.", lk. 196. Kõik
esteetilised hinnangud on Kanti käsitluses pigemini meelduvust
iseloomustavad terminid, mis on subjektiivsed, kuid ometigi
muutumatud ja üldkehtivad. Esteetilised väärtus-otsustused
seonduvad Kanti käsitluses omakasupüüdmatusega, vältimatuse ja
vahetuse elamuslikkuse laadiga, mis lähtub empiirilisest ja
eesmärgipärasest vormi-tunnetusest. Hutcheson'iga sarnaselt
liidendab ka Kant esteetiliste elamuste puhul peamist tähelepanu
vormilistele relatsioonidele. Viimane tõik johtub aga
oletusest esteetiline elamus tuleneb "eesmärgipärasest
vormi-kujutlusest", kuivõrd: "...vaid vorm võib
olla kaunis". (G.Dickie: "Estetiikka...", lk.
29-32).
90
I.Kant: " Oletatakse, et meelehea liitub pelgalt objekti
intuitiivse vormi tajumisega(apprehensio) /.../ ilma mingi seoseta
mõistesse. Nõnda omame suhet vaid subjekti,
mitte objekti, ega meelehea või väljendada muud kui objekti
sobivust tunnetusvõimega, mis mänglevad vastastikku
vaatlus-hinnangute määrateldud viisil. /.../ ...meelehea võib
nõnda väljendada vaid objekti subjektiivselt vormitud
eesmärgi-pärasust /Kui/... ettekujutlus (aprioorse
intuitsiooni võime) moodustab harmoonia arusaamisega (
mõistmise-võime) tekitades meelehea tunde... /s.o -/
...esteetiline hinnang objekti eesmärgi-pärasusest /.../ objekti
kutsutakse nõnda kauniks, ja maitseks võimet hinnata sellise
meelehea põhjal (s.t üldkehtivalt)." (Kritik der
Urteiskraft", Einführung VII).
91
Antud nägemus lähtumas tõdemusest, et üldiseks taustaks on siin
miski lõpuni tunnetamatu ja põhimõtteliselt ebamäärasesse
staatusesse jäävalt ammendamatuna näiv nn "esteetiline
idee", mida kaunis objekt justkui väljendaks. Kant:
"Kaunidust üleüldse (olgu see siis looduse või kunsti
oma) võib nimetada esteetiliste ideede väljenduseks. /.../
Esteetilise idee all mõistan ma sellist kujutuslikku meelsust, mis
põhjustab palju arutelmu, ilma, et ometigi miski mõte, s.t mõiste,
sellele täieliselt vastaks..." ("Kritik der
Urteilskraft", § 49).
92
Eri objektiivsuskriteeriumidena kehtivad näitena: Shaftesbury'l
"Kauniduse Vorm" ja Hutcheson'il "paljususes
valitsev ühtsus", Alisonil seevastu aga "märk
mingisugusegi teadvustatuse omamisest", Hume'l teatavad
spetsiifilised eristamatud entiteedid, ning Kantil siis nn
"eesmärgipärastatud vorm". (G.Dickie: "Estetiikka...",
lk. 32). Kokkuvõtvalt võib väita, et kuigi Kanti arutluse
tulemused ei olnud vahest nii lõplikud kui autor ise arvata võis,
küll aga olid need esimesed niivõrd ammendavad ja nende kaalukuse
parimaks kinnituseks on olnud kahtlemata laialdane mõju
hilisematele teema-arendustele ainesest.
93
Peamised tänasedki teooriad esteetilisest suhtestumisest rajanevad
19. sajandi teooriatele, näiteks Schoppenhaueri vastavale, mis
nõudsid esteetilise ainese liidendamist anti-voluntaristliku
apragmaatilise kontemplatiivsusega. Antud teooriad omakorda
rajanevad aga 18. sajandi maitse-kontseptsioonidele, millede aluseks
on Kanti käsitlus "isetust analüüsist", mille kohaselt
paljususes valitsev ühtsus äratab meis esteetilise reaktsiooni või
paneb meie esteetilise maitse-otsustused toimima. Antud sajanditele
iseloomulikule esteetilisele lähenemisele on aga ühtsena
iseloomulik, et mis tahes võib saada esteetilise aksioloogialisuse
objektiks, ning samuti järeldumus, et konkreetne esteetiline
teooria ei pea kuuluma mingisse laiaulatuslikku metafüüsilisse
süsteemi. (G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 53-54.)
94
A.Schoppenhauer: "Die Welt als Wille und Vorstellung",
Band2., "Von Genie", §31.-- " Öeldes, et miski
on kaunis, ütleme vaid, et see on allutatud esteetilisele
vaatlusele... S.t, et selle asja nägemine teeb meid objektiivseiks,
teiste sõnadega, et süvenedes seda /hüpoteetilist nähtumust/
vaatlema ei ole me enam teadlikud ise-endist indiviididena, vaid
puhta, tahtetu teadvustava subjektina." Antud teoorias
kehtestub täieline subjektiviseeritus esteetilisuse kriteeriumiks,
mis vaatekohta on kritiseerinud nt Nietzsche (vt "Die Fröhliche
Wissenschaft", aforism: 99).
95
Schoppenhauer lähtub (oma kriitikast hoolimata) nagu Hegelgi
erinevusest kahte liiki mõistete vahel: üks on abstraktsioon,
teine konkreetsus ehk idee (vrd Schellingu "intellektuaalne
mõiste"). Ideed on tahte vahetu objektivisatsioon, mida
talletab kunst, ehk Schoppenhauer: "Idee on meie intuitiivse
aprehensiooni aja- ja ruumivormi tõttu paljususeks lõhustunud
ühtsus; mõiste seevastu on paljususest abstraktsiooni abil välja
kaevatud ühtsus, meie intellekti (ehk mõistuse) toimimisviis:
mõiste määratlus." (lk 352). Sarnastelt alustelt lähtus
ka J.Fr.Herbart, kes viljeles mõneti müstilist esteetikat, mida ei
tohtivat segi ajada nõrgeneva metafüüsika universalistlike
taotlustega (ega psühholoogiaga), "esteetikateaduse osa
piirdub ilu üksikjuhte kokku võtvate põhimõistete
("Musterbegriffe") loetlemisega.” (lk 355.).
Esteetilised otsustused kuuluvad ülemasse liiki, mis hõlmab ka
eetilisi otsustusi, mis on kui tahtelistele suhetele rakendatud
esteetilised mõisted. "Herbart taastas mehhaanilise
kunstikäsitluse, uuendas dualismi, ning pakkus välja
ekstravagantse müstitsismi." (lk.358).
96
Hegel:"Kaunis on Idee ja seetõttu on ilus ja tõene mõneski
see ja sama. Kaunil tarvitseb nimelt olla vaid ise-enesestki
tõene./.../ Siin pole küsimus tõest subjektiivses tähenduses,
kuis olev moondub kujutluseks, vaid objektiivselt tõesest,
kuis mina või väline objekt/.../ teeb mõiste
tõelisuseks.../täpsemini/ ...kaunis määratlub Idee meeleliseks
ilmnemise vormiks (das sinnliche Scheinen der Idee)."
(Hegel: "Vorlesungen über Ästhetik"). "Scheinen"
-- s.t ilmneb, aga ka-- näivust, samuti -- sära, kirkust, ning
sellele liidetud kõlalist vastavust = "schön".
--Vrd: "Das schöne hat sein Leben in dem Scheine".
("Estetiikka...", lk.237-240).
97
"Hegel paigutab kunsti koos religiooni ja filosoofiaga
absoluutse vaimus sfääri ning loetleb ise oma eelkäijatena Kanti,
Schillerit, Schellingut ja Solgerit, kellega koos eitab küll
otsustavalt seda, et kunst kujutab abstraktset mõistet -- kuid ei
vabasta kunsti ometi konkreetse mõiste ehk idee kujutamisest."
(Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk.345-347).
Hegel: "Kunstiline ilu seisab looduse ilust kõrgemal , see
on vaimust sündinud ja taas sündinud ilu." (lk.386).
Kunsti ilmnemise moodused on aga jällegi klassikalised:
sümmeetrilisus, harmoonilisus, vormi-kohasus, selle eristusega, et
kuivõrd on teada iga viimne kui eesmärk, siis võimalik ka
seadistada, mis aga hinnanguliselt "ülemale" seada.
Ilmnemise eesmärk on ühetiselt ilmne s.o "Absoluutse Vaimu"
täieline ilmnemine kogu võimalikkuses, jumal vajab kunsti olemaks
ka nõnda täiuslik. (Y.Vuorinen: "Estetiikan klassikoita",
lk. 248).
98
Antud seisukohta on sageli ka kritiseeritud, kuna Hegel ei
tarvitsenud "aistingulise ilmnemisega" mõelda vaid
aistitavat; teisalt on viidatud puudustele seoses Hegeli käsitlusele
omase hierarhilisusega, mis aga ei võimalda ambivalentsemat
lähenemist üksikjuhtudel. Esteetika on Hegelil käsitletud
peamiselt kunstifilosoofiana, milles ainu-üksi ilu kui fenomeni
loomus avalduvat täiuslikul moel ja ka ammendavalt.
99
Romantismi võidakse pidada reaktsiooniks empiirilisele filosoofiale
ja loodusteaduslikule mõtteviisile, ning samas ka üritusena
pääseda teisele poole tavalist tunnetust kui aistingulist sfääri
sellise tõelisuse valdkonda, mida peetakse keskset tähendust
omavaks. Siit tuleneb ka teatav uskumuslik ja müstiline
suunitletus.
100
Fr. Nietzsche, "Wille zur Macht", (Bd.2. § 75 ):
"Esteetika on olnud siiani mõneti n-ö "feminiinselt"
suunitletud kuna siin on rahuldutud pelgalt ilu-elamuste
kujutamisega kunsti vastuvõtja seisukohast. Kogu senisest
/vastavast/ filosoofiast on puudunud looja kui selline."
Nietzsche seisukoht on ise-enesest küllaltki novaatorlik vastavaid
seisukohti on varem esindanud vaid mõningad Platoni dialoogid ja
samuti mingil määral ka romantismi esindajad.
101
19. sajandil tärkas ridamisi ka vähemtuntud esteetika-teooriaid:
nt Fr.Schleiermacher, kes pidas nüüdis-esteetikat immanentseks
tegevuseks, millest ometigi "ei sünni kõige pisematki
teadmist" ("das Geringste vom Wissen") ,
nad väljendavad "ainult üksikteadvuste tõde";
(samuti võrdles ta loomingut somnabuulsete seisunditega, nt
unega.). (Croce: "Esteetika kui väljendusteadus...", lk.
364). Kunstiloomingu moodustavad ideaalsed ehk tüüpilised
kujundid: kunsti ülesanne on kujutada nii ideaalset kui ka
tegelikku, nii subjektiivset kui ka objektiivset. Schleiermacher
võttis esteetikalt imperatiivse iseloomu; tunnustas uut,
loogilisest erinevat, antropoloogilist mõtlemis-vormi, osutades
vahetule teadvusele kui esteetika pärusvallale. (lk. 370).
Ch.Weisse seevastu pidas esteetilist ideed kõrgemaks loogilisest,
esimene juhatavat religioonini; väljaspool meelelisust eksisteeriv
ilu idee on ilu mõiste reaalsus. Eckhart aga arendas teistlikku
esteetikat, vastukaaluks deismi ühekülgsele transtsendentsusele ja
panteismi immanentsusele, väites, et lähtuda ei tule mitte ilu
ideest ega kunsti mõistest, vaid loovast kunstnikust. (lk.381).
Samuti ka W.Th.Danzel: "Kunstilist mõtet ei saa ealeski
väljendada mõistete või sõnadega." (lk.384).
102
G.Dickie: "Estetiikka...", lk. 38.
103
Kuigi filosoofias toimus teatav sisuline pöörang juba
1930-40-ndatel aastatel, mis väljendus esmalt uudsete ideede
levimises sõjajärgses maailmavaates, ja hiljem nt Heideggeri ja
Jaspersi viljeletud n-ö "troostituse-metafüüsikas",
siis esteetikas toimus tegelik murrang positivistlikus suunas alles
1950.-ndatel, mil esteetika saavutas filosoofia üldise arengufaasi,
minetades senise kõrvale heidetud filosoofia haru staatuse.
Alusepanejaks W.Eltoni antoloogia: "Aesthetics and Languague"
(Oxford '54). Esteetika probleemid loeti tollal üldiselt
keelekasutuse omadeks. Wittgensteini kuulsa võrdluse kohaselt on
filosoofia ülesandeks teraapiline tegevus: aidata küsimuse esitaja
välja tema ummikteedelt. Breadsley omakorda esteetikasse kui
teatavasse n-ö "metakriitikasse", esteetika ei eksisteeri
ilma kunstita, üld-eesmärgiks on nähtud aga nn "puhas
kunst".
104
Dickie täpsustab, et esteetiline elamus on mõneti n-ö
"mütoloogilises" vormis postuleeriv, selle
funktsiooniks näib olevat pigemini hägustada kui täpsustada
mõisteid. Kritiseerides Bullough'i metafoorset määratlust
nn "psühholoogilisest distantsist", väidab autor, et
esteetiline elamus ei evi ei ala-, ega üledistantseeritust,
paljuski ammendavamaks vasteks võiks olla lihtsalt nt "keskendunud
tähelepanelikkus". Vastava elamuse eritlemise asemel tuleks
pigemini rõhutada hoopis subjektiivseid kriteeriume (nt konkreetse
subjekti motiivid ja intentsioonid), s.t esteetiline kogemus on
alati vahetult motiveeritud tegevus. ("The Myth of Aesthetic
Attidude", lk.59-60). Lisaks meenutab Bullogh'i käsitlus
Schoppenhaueri käsitlust ülevuse kategooriast, ja nimelt: antud
afektuaalse suhtestatuse konkreetse objektiviseerimise puhul on
oluline selleks tarvilise osise nagu "tahte" vägivaldnegi
isoleerimine. (G.Dickie: "Estetiikka...", lk.45.)
105
Esteetilist. kogemust iseloomustab tugev samasus, katkestuse järel
võidakse pöörduda alati sama elamuse juurde tagasi ja seda saadab
häirimatu meelehea tunne, mis ei pärsi muid aistinguid, ning
millega saavutatakse ebatavaliselt kompaktne aistinguline elamus.
Breadsley järgi on iseloomulik, et esteetilise vaatluse objekt
kogetakse mõneti "puudulikuna", hindajas ei teki nimelt
küsimust selle n-ö "reaalsuse" kohta, mistõttu adutakse
vastavaid objekte enne muid komplekseid kvalitatiivseid relatsioone;
kuigi see kujundab empiirilisi esteetilisi elamusi, millede
funktsiooniks on olla nn "funktsioonilahtri" staatuses.
106
M. Braedsley: "Aesthetics. The Problem of the Philosophy of
Crititsism", lk 61, 526-528.
107
Erinevuse põhimõtte abil on tõmmatud küll mõtteline vertikaal
eraldamaks loomingulisi teoseid kõigist muust objektiivses antuses,
kuid vajatakse ka horisontaalset lõiget eristamaks kreatiivsuses
avalduvaid tõeliselt esteetilisi omadusi partikulaarsemaist
antuseist, ehk teisisõnu,-- antud juhul on rakendatud
metakriitilist teooriat n-ö esteetilisuse kategooria siseselt.
Selleks, et metakriitika moodustaks täiemõõdulise esteetilise
teooria tuleb selle peamiseks aineseks lugeda rõhutatult kriitilist
suunitletust esteetilise vaatluse juures.
108
K.Jaspers: "Existentzphilosophie": "...Fast
vergessene Aufgabe der Philosophie ist: die Wirklichkeit im
Ursprung zu erblicken und sie durch die Weise, wie ich denkend mit
mir selbst umgehe,-- im inneren Handeln -- zu ergreifen."
-- Termin "eksistents" on üks mõiste tegelikkust
tähistamaks, kujundatud säärasena Kierkegaardi poolt: "...alles
Wesentlich Wirkliche ist für mich dadurch, dass ich selbst bin."
Eksisteerima ei tähenda nõnda mitte vaid olemist vaid
hetkes-olemist, intensiivsuse määras "kohal- ja/või
siin-olemist" ("Da-sein"). Antud tendents
saanud oma alguse juba 19. aastasajal, mil rõhutati mõistete "elu"
ja "(läbi-)elamisega" seonduvat, püüeldi "ehtsama"
ja algsema sihil, jõudmaks vahetult eksistentsiaalse antuse endani,
(lk.1-4).
109
Eksistentsialism, idee-ajaloolise liikumisena, sai alguse 1950-ndate
ja '60-ndate aastate Pariisi intellektuaalsete rühmituste
vastavatest ponnistustest (nt liikumine nagu "Raison
d'Étre"), millele hiljem lisandusid paljude
väljapaistvate mõtlejate teoretiseerimised. Üldiselt iseloomustab
antud suundumust huvitatus Nietzsche ja Kierkegaardi teostest,
samuti aga ka tõsiasi, et eksistentsialistliku kk raamides esineb
küllaltki vähe originaalseid mõtlejaid (allkäsitletuile lisaks
nt veel M.Foucault ja J.Derrida (postmodenistlikus ideelises
kontekstis), ja anglosaksi keele-areaalis autorid nagu: Ch.Taylor,
H.L.Derfüss, R.Rorty). Üldiselt mõistetakse eksistentsialismi all
teatavat reaktiivsed ideelist suunitletust 16.-17. saj tekkinud
modernistliku (teaduslik-tehnilise) maailmavaate suhtes,
sellekohastes konkreetsetes, negativistlikult tõlgendatavates
väljundites (nt. M.Weberi nn "disenchantment of the
world"). ("Existentialism. Basic Writing.", lk.
222).
110
P.Roubiczeki järgi on eksistentsialistliku mõtteajaloolise
suundumuse esindajad ennekõike suunitletud: "Reacting
against the absolute claims of reason, they make absolute claims for
the irrational; instead of scientific or rational thought they
sassionately embrance everything irrational and expect thus to find
absolute knowledge. This absoluteness, too, leeds into the void, and
it is this void, noyhingness, le Néant, das Nichts, which is then
proclaimed paradoxically as the highest good."
("Existentialism for and against", lk. 16.). Eelnevale
vastanduvalt ent väidab A.Camus: "If we belive in nothing,
if nothing has meening and if we can not affirm no values whatsover,
then everything is possible and nothing has any importance."(lk.15).
111
Absoluutne eksistentsialism lähtub nn "subjektiivsest
meetodist", väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest
kogemuslikkusest. Eksistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt
"eimiskisuse" või "tühjuse" elamus, mis aga ei
tühista transtsendentset reaalsust ("external reality").
"Tühjus" on limiteeritud objektiivse-subjektiivse
vastakuti-asetatuse läbi ("die Gegen-stand")
kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksistentsialism lähtub
eksistentsiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest
transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus
kehtestub kui ainus tõelisus. Absoluutne eksistentsialism väitleb
ka üldise determineerituse vastu, pooldades kohustavat
valiku-vabadust. Sartré: "I may be an without invalid
having choosen to be one, but "I cannot be an invalid...
without choosing the way in which I rregard my infirmity /.../ I
choose myself, not in my being, but in my manner of being."
(P.Roubiczek, ibid., lk. 114-120. Suundumuse viljelejatena on
tuntud ennekõike Kierkegaard, Sartre, Heidegger, mõneti ka
Jaspersi teistlik lähenemine.)
112.Jaspers:
"Existenzphilosophie", lk.4. "Philosophie verlangt
ein anderes Denken, ein Denken, das im Wissen zugleich mich
erinnert, wach macht, zu mir selbst bringt, mich verwandelt."
Samas ilmneb võimatus filosoofilise alguse järele pärimisel, --
"...die Unmöglickeit, die wahre Philosophie als fertige in
der Vergangenheit zu finden. /Ometigi:/ "...ist
philosophisches Denken doch jederzeit ursprünglich und muss in
jedem Zeitalter unter den neuen Bedingungen sich geschichtlich
verwirklichen. /.../ Philosophie muss mit der Wissenschaft das aus
einem anderen als wissenschaftliche Ursprung kommende philosophische
Denken verwircklichen." (lk.10-11). Tegelikkuse järele
pärimine saab nüüd piirduma subjektiivse ainesega, mida aga
iseloomustab erinevalt sellega teaduslikust käsitlusest mõnetine
ebamäärasus ehk ebakonsekventsus ja samuti afekteeritum
lähenemine. Nõnda-mõistetud: "Philosophie kann nicht mehr
eine Lehre vom Ganzen des Seins in gegenständlicher Einheit
zeigen." (lk.12) Vastava (eksistentsiaalse) suundumuse
metoodiline objektiviseerimine ehk siiski võimaldab püstitada ja
põhjendada üht mõistet (siin: estetism).
113
K.Jaspers: "Was auch immer mir Gegenstand wird, es ist ein
bestimmtes Sein unter anderen und nur eine
Weise des Seins." -- Nõnda näiteks
vaimne, eluline, vms kategooriad; tuleb lähtuda konkreetsest
olemisest jõudmaks olemise enda absolutiseerimiseni. "Kein
gewusstes Sein ist das Sein. /.../ Dieses Sein
nennen wir das Umgreifende /.../ was sich immer nur
ankündigt /.../ das aber nie Gegenstand wird
/.../ das Umgreifende ist die Welt, ist das Dasein, das wir sind,
ist das Bewusstsein überhaupt." -- mis aga ei tähista
mitte teadmiste hetketaset, vaid põhimõtteliselt hõlmatavat,
midagi võrreldavat ehk vaid nn "olemis-teadlikuse
valgustumisega" ("Hellwerdens des Seinsbewusstsein")
"Existenzphilosophie": lk. 13-14)).
114
Antud seisukohale vastandlikult lähtub Jaspers arusaamast, mille
kohaselt ei ole immanentne tasand iseenesest piisav: "...der
Sprung aus der Immanentz wird von Menschen vollzogen, und zwar in
einem: von der Welt zur Gottheit und von dem
Dasein des bewussten Geistes zur Existenz.
Existenz ist das Selbstsein, das sich zu sich selbst und darin zu
der Tranzendenz verhält, durch die es sich geschenkt weiss, und auf
die es sich gründet." (Ibid., lk17).
115
A. Camus: "Sisyphose müüt", lk. 38, 72. Camus: "Isegi
mitmetähenduslikkusele rajatud filosoofia muutub vastuoluks niipea,
kui ta ennast väljendab. Seda tehes püüab ta tuua korda
korratusse ja muudab tagajärjekaks selle, millest tema enese
tõekspidamiste kohaselt miski ei sõltu. Kõnelemine ise loob
tähenduse. Ainus mitmetähenduslikkusele tuginev õigustatud hoiak
oleks vaikimine, juhul kui vaikimisel ei oleks omakorda tähendust.
Täiuslik absurd püüab jääda tummaks." (lk. 20)
116
Kontseptsioon, mille kohaselt nn "eimiskisus", "tühjus",
("das Nichts",
"lé neant") on olemisele kui säärasele
vastandatud (nt Parmenides), omab mõningaid paralleele Jaspersi
käsitlusega nn "hõlmatavusest"ja sellele vastanduvast:
"Das Umgreifende, in dem das Sein selbst
erscheint, heisst die Welt. Das Umgreifende,
das ich bin, und das wir sind,
heisst das Bewusstsein überhaupt."
Vastava mõistmise kohaselt on võimalikud (teadvuslikud) nihked nt
immanentsuse tasandilt transtsendentsuse tasandile, tavapärase
ebateadliku olemise juurest teadvustatud Olemiseni ("als-ob
Dasein"). (Jaspers: "Existenzphilosophie", lk.
16-17).
117
Jaspersi arusaam lähtub veendumusest, et mingi olemise laad ei ole
(ühetiselt) "kindel-olemine" ("gewusstes Sein"),
et autentsus ei ole viimseni saavutatav ei subjektiivsel ega ka
(objektiivsel) ontilisel tasapinnal, s.t ei ole mõistetav
partikulaarse tunnetuse vahendusel, mistõttu jääb üle vaid
küsimus: "...ob ich den Sprung von der
Gesamtheit der Immanentz zur Tranzendenz
leugne, oder ob ich den Vollzug dieses Sprunges zum Ausgang des
Philosophierens mache. /.../ Es ist der Sprung von dem Umgreifenden,
das wir sind als Dasein, Bewusstsein, Geist, zu dem Umgreifenden,
das wir sein können oder eigentlich sind als Existenz."
(Ibid., lk. 20-21).
118
I.Rantavaara: "Eksistentsialistlik esteetika", lk.171-193.
119
K.Jaspers järgi on siin tegemist teatava filosoofilise mõttelise
operatsiooniga, millede käigus "olemise-teadlikkus"
("Seinsbewusstsein") teiseneb, ning üldine olemine
ei ole enam mõistetav ontoloogia mõistete vahendusel. Juhul kui
ontoloogia käsitleb olemist asjaolude korrastatusena või
meeleseisunditena, tühistub see samas tegeliku ontoloogiana (alates
Kantist) ja millele Jaspers seab vastu oma eksistentsiaalse
(transtsendentse suunitlusega) mõtteviisi: "Für Ontologie
war alles nur das, was es im Gedachtsein ist; für das
Philosophieren ist alles zugleich durchdrungen von dem Umgreifenden
/.../ Ontologie versuchte eine gegenständliche Klärung; /.../
Philosophieren trifft im transzendierenden Denken indirekt das
Sein." ("Existenzphilosophie", lk. 17.18).
120
K.Jaspers: "Das Philosophieren in den Weisen des
Umgreifenden ist Sache eines Entschlusses. Es
ist der Entschluss des Seinswilles, sich zu lösen von allem
bestimmten Seinswissen, nachdem ich es seiner Prägananz angeeignet
habe, damit in Wahrheit das Sein selbst zu mir kommen könne."
S.t otsustamine kas rahulduda etteantud teadmisega olemisest,
piirduda immanentselt (ja/või ajalooliselt) olevaga, või otsida
olemisele teisi aluseid, nt transtsendentsele viitavaid. (Ibid.
lk. 22).
121
K.Jaspersi sõnul: "Im Philosophieren sind wir auf dem Wege,
die Erinnerung zu wecken, durch die wir zurückkeheren zum Grunde.
/.../ sinke ich in die Bodenlosigkeit des Unendlichen: ich stehe im
Nichts, angesichts dessen ich durch
mich selbst allein bin, was ich sein kann" (Ibid.,
lk.24).
122
Etümoloogiline taust: "modernsus"-- termin viitab teatud
ühiskonnatüübile, mis kujunes tsentraal-euroopas 18.saj pärast
valgustusajastu lõppu ja tähistab funktsionaalselt eristunud ja
majanduslikule tootmisvormile rajanevat ühiskonda, mille ajajärk
lõppes läänemaades teisele maailmasõjale järgnenud
aastakümmnel. Viimasest tõigast tuleneb ka selle eriline tähtus
eksistentsialistlikus mõtteajaloos, mis asetus nõnda oma alguses
teadlikult eelnenut vastustama. Termin nagu "modernism" on
aga vastav kultuuri-tüüp. Mõisted on kasutatud ka esteetilises
diskursuses, säärasena mõistetuna on "modernsus"
vastanduvaks traditsionalistlikule kultuuri-tüübile (s.t
industriaal-urbanistlikule). Modernismi mõiste tõstatas esimesena
Chautebriand, järgnevalt arendas seda edasi nt Ch.Baudelaire
(1849), "la modernité"
algtähendus: mööduv, momentaalne, kontingentne; vastand millele
seega igavene.
123
Nn-"postmodernism", mõistetud siin pigem "uudsuse"
mõiste enda kaudu; seonduvalt: "ajaloo lõpu" idee
(historiteedi kriisi väljendusena). Ajalool puudub objektiivsus,
see lähtub pigem kirjandusele omasest. Erinevad ajalookäsitlused
taanduvad narratiivideks, mil pole "ühist aega", valitseb
hoopis "aja inflatsioon" ( M.Serres), mis lõpuks, näib
viivat ajaloo hajumiseni, (nn-"alternatiivsed ajalood").
Ühise ajakäsitluse kadumisel kerkivad esile tõdemused ajaloo
lõpust, s.t- eksistents mitte vaid kui (üks võimalik)
"kirjeldus", vaid kui nn "metanarratiiv". Ka
ajalugu pelga "sündmuste järgnevusena" ei kehtiks
"postmodernses" teadvuses meta-narratiivina. (G. Vattimo:
"Läpinäkyvä yhteiskunta", lk.24. jj).
124
E.Sevänen: "Taide istituutiona ja järjestelmänä", lk.
23-24, 37. M.Weberi järgi on ratsionaliseerimine mitmetähenduslik
mõiste (nt kunsti ratsionaliseerimine tähendab muud kui uskumuste
vastav). Kultuurid erinevad teineteisest selles mis konkreetsed
elualad tulevad ennekõike ratsionaliseerimise objektiks ja mis
suunas noid alasid ratsionaliseeritakse.(lk.43) Modernne,
ratsionalistlik hoiak poleks saanud tekkida ilma üldist väärtustes
ja hoiakutes asetleidnud teisenemisi. (lk.47) Weber tähistas
"ratsionaliseerimisega" maailmapiltide süstematiseerimist,
ning samuti nende intellektualiseerimist ja profaniseerimist.
Parsonsi järgi seevastu tekkis modernne ühiskond 17.saj, (mitte
18.saj, nagu sageli arvatakse) millal tööstuslik ja demokraatlik
revolutsioon alguse sai. Teisalt arvas Parsons samuti, et modernset
läänelikku tsivilisatsiooni iseloomustab ennekõike kaugele
arendatud "eraldatus" (distantseeritud individualism ja
personalism). Moderniseerimist võibki Parsonsi järgi iseloomustada
kui funktsionalistlikku ja ülesehituslikku eristumist/võõrandatust.
Parsoni modernsuse-käsitlust ja eristumis- (ehk võõrandumis-)
teooriat käsitlevas uurimustes on moderniseerimist käsitletud
monoliitse protsessina. (lk.70) Samas ei ole süsteemsed
institutsioonid (antud kontekstis) siiski liialt eristunud, noil on
ühiseid alasid, on omavahel seotud.
125
Modernismi kriitika on Rousseau, Goethe ja Schilleri ajast alates
kuulunud lahutamatult lääneliku kõrgkultuurilise kunstikäsitluse
juurde. 19. sajandil jätkasid seda suunda briti medievalistid ja
prerafaeliidid, ja nõndasamuti on 20. saj kõrgmodernistliku kunsti
abstraktsus, formalistlikus ja dekatentlikus mõistetaval kombel
sageli kujunenud modernismi kriitikaks. 18. sajandist. alates on
kunst tegevus-sfäär nõnda pakkunud teatavat n-ö "turvapaika"
lääneliku moderniteedi "problematiseerijatele", ehk siis
vastanduva nägemuse võimalust konfrontistlikult ja mässuliselt
meelestatud looja-isiksustele ning teoretiseerijatele. Teisest
küljest on aina eelnevaga paralleelselt eksisteerinud ka nn
"reflektiivne modernism", mis on mingis mõttes esinenud
juba 18. saj alates ja esineb veelgi postmodernistlikus ideelises
õhustikus. (E.Sevänen, ibid., lk. 392).
126
E.Sevänen, ibid., lk. 57, 72. Väide: kollektiivsed
väärtused on modernistlikus ühiskonnas muutunud abstraktseiks,
moderniseerimise tulemusena on läänelikud ühiskonnad sama-aegselt
eristunud/võõrandunud ja teisalt ka kuidagi konsolideerunud.
Seevastu tradistsionalistlikeis ühiskondades oli segmentaarne ja
stratifikatoristlik eristatus laialdane, aga funktsionalistlik
eristatus kitsendatud (Parsons). Moderniseerumis-protsessi edenedes
ühiskonna-süsteem eristub struktuurselt ja funktsionaalselt ja
nõnda sündinud alarühmituste siseselt toimib edasi teatav
liigendatus alarühmade tasandil. Modernne kultuur on (Parsoni
järgi) seesmiselt eristunud eri väärtustasanditeks:
kognitiivseteks, moraalseteks, esteetilisteks ja religiooseteks
väärtusteks. Üldiselt peetakse Weberi nägemust modernsest
tsivilisatsioonist üldjoones pessimistlikuks; teisalt pidas autor
aga modernset (läänelikku) ratsionalismi võrdlemisi
universaalseks nähtumuseks. (Lisaks metodoloogiline probleemiasetus
ratsionaalne mõistmine ei ole Weberi käsitluses monoliitne
protsess).
127
M.Weber: "Maailmanuskonnot ja moderni länsimainen
rationaalisuus", lk.150.
128
Ibid., lk. 77-78. Ligikaudu 18.saj keskel sündis üldine
kauniduse ja kunsti filosoofiat käsitlev süstemaatiline
esteetika-käsitlemine. Modernset kunstisüsteemi on praktikas pea
võimatu uurida ilma sotsioloogia klassikute poolt kasutusele võetud
mõisteteta. (nt Durkheim, Parsons, Weber, isegi Marx). Nimetatud
autorid mõistsid modernset ühiskonda kui seesmiselt
eristunud/võõrandunud moodustelma, kus kunst oli omandanud
teatud-astmelise autonoomia või iseseisva seaduspärase seisundi
muude sotsialsete aktiivsuse vormidega võrreldes. Weber rääkis
kunstist samuti ka kui sotsiaalsest instuitsioonist ja teisalt
kultuursest väärtus(-hinnagute) süsteemist. Mõlemal puhul on
kunstil modernses tsivilisatsioonis eriline positsioon. Kultuuri
tasandil on moderniseerumine eristanud teaduse, kunsti religiooni ja
moraali sarnased sfäärid teineteisest, mis on võimaldanud nende
muutumist suhteliselt isereguleeruvateks väärtus-süsteemideks
(vrd Hayek, Popper). Ühiskonna tasandil moodustab kunst seega
modernses tsivilisatsioonis erilise institutsiooni. (lk.75)
129
Ibid., lk. 76, 380. Euroopalikus kultuuri-areaalis saavutas
"kunst sellise taseme alles 18. sajandil; eelnevalt oli see
mida modernne läänemaine kultuur oli kunstiks pidanud paljuski
kokku sulanud uskumuste, teaduste, käsitöö ja hoovkondade eluga."
(lk.26) Kuigi ka traditsiooniline kunstikäsitlus ei olnud
kahtlemata ammugi mitte sotsiaalselt neutraalne nähtumus. Kui
nüüdisaegne esteetika 18. sajandil kujunes, liitis see ilumõiste
ja teised esteetilsed kategooriad tihedalt üksteisega. Kui
lihtsustamise mõttes mõeldakse, et 18.-sajandist kuni 19. sajandi
alguseni määratleti kunsti euroopalikus kultuuris ennekõike
positiivsete esteetiliste kategooriate (kaunis, meeldiv, ülev)
vahendusel, tuleb lidada, et mitte kõik esteetiliselt väärtuslikuks
peetud nähtumused ja kultuuritooted ei saanud kunsti kui säärase
staatust. “Esteetilsed kategooriad on ennekõike
väärtuskategooriad; need väljendavad subjekti ja objekti vahelist
väärtus-relatsiooni, subjekti hindavat suhtumist objekti."
(lk. 382).
130
Eriti kujukalt ilmneb modernismi "konstruktsiooni-lembelisus"
aga tolles, ilmeksimatult ajastule omases suhtumises-- modernism kui
fenomen ka nö.-"finantsilises" mõttes, rahast saab
modernistliku maailmapildi absoluutselt universaalseim
konstruktsiooniline vahend: kõik ei ole küll müügiks, aga enamus
on siiski müüdav Kummastavgi, kui mõelda, kust kunaski alguse sai
too euroopalik modernsuse-ihalus.
131
K.Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen.",
sealt: "Das Absurde", lk.103-105. Adorno: "Dem
Aspekt des Absurden kann keiner mehr ausweichen... Die Kunstwerke,
die allein sinnvoll sich legitimieren, sind jene, die gegen den
Begriff des Sinnes am sprödestem sich zeigen." Absurdse
tunnetuse kutsub esile poleemika abstraktse, mitteajaloolise
suhtumise vastakuti-seadmine autentse iseolemisega, mis mõistetav
ligikaudu samas tähenduses kui Jaspersi "vaba tahe",
millele iga "mina"-olemine rajaneb; või Sartre
"valiku-kohustus". Adorno: "eksistentsialismi
invariatsioonid" ei jäta nimelt: "järgi midagi muud
kui eksistentsiaalse miinimumi." Teisalt asetub Adorno
eksistentsialismi vastustama, kuna ei ole mingit autentset, s.t ei
ajalooliselt ega ka ühiskondlikult vahendamatut olemist. (lk.108)
Radikaalne absurdi-tunnetus võib leida väljenduse loomingulises
tarviduses ületada metafüüsilist mõttetuse-kogemust: "Die
Inention aufs radikale Absurde dürfte entspringen in künstlerischen
Bedürfnis, den Stand metaphüsischer Sinnlosigkeit zu übersetzen
in eine des Sinns sich entschlagende Kunstsprache.../.../ Zwischen
der Negativität des metaphyschiser Gehalts und der Verdunklung des
ästhetischen waltet eine Relation, nicht Identität."
("Ästhetischer Theorie", lk 516.).
132
Adorno käsitlus lahkneb modernsest kunsti-tõlgendusest, s.t
modernne kunst ei ole enam mitte kui pelgalt "vahetusväärtus".
Pigemini on modernse mõtteviisi eriliseks tunnusjooneks nn
uudsuse-nõue, mis esteetilises sfääris viib Adorno arusaama
kohaselt kunsti immanentsele arengule. Uudsuse ületähtsustamine on
seotud üldise traditsiooni-teadlikkuse mõningase minetamisega,
s.t, et (teatava modernse karakteristikumi, nagu) uudsus-kriteeriumi
autoriteet on ajalooliselt vahendatud. (K.Sauerland: "Adornos
Ästhetik...", sealt: "Der Begriff der Moderne", lk
86-89, 94.) Adorno aforistlikus sõnastuses: "Moderne ist
Kunst durch Mimesis ans Verhärtete und Entfremdete; dadurch, nicht
durch Verleugnung des Stummen wird sie beredet; dass sie kein
Harmloses mehr duldet, entspringt darin." ("Ästhetische
Theorie", lk.39)
133
Modernistlikule romaanile on olemuslik tõlgendada tegelikkus ja
elukogemine kaootiliseks ja irratsionaalseks olukorraks, kus ehtsad,
tähenduse omistamisega seotud, elamused on muutumas võimatuks.
Postmodernse diskursuse siseselt seadistab antud narratiiv: kui ei
elata mingi kindla "jutustamise sees", ei elata kui
üldsegi. Ka vastupidi: nn "meta-jutustuse" tühistumine
on juba aset leidnud (Lyotard). Kuigi, see ei ole midagi, millest
võib "vabaneda", või mida saaks "ületada",
viimane võimatus pole küll psühholoogiline, vaid just püüdlused
ületada senist skeemi, (narratiivi), viivad vältimatult
selle kestmisele, (s.t metodoloogiline skeem on sama).
(T.Nevanlinna: "Kehnot verkot voi kalojen puute?
Posthistoriateesin tutkiskelua", lk.30-37.)
134
T.Viik: "Kultuuri fenomen", lk. 1375-1387. Ühiselulisuse
ühised seadumused välistavad küll nn "loomuliku vabaduse"
(Rousseau), kuid-- andvat ometigi ka kindlat käivet,"elulisi
garantiisid". Ehk siis: katteta veksleid, olematuse,
ebakindluse piiri peal.
135
Mõistet "postmodernsus" võib lühidalt lahtiselgitada
järgnevalt: pärast teist maailmasõda on läänemaades agamisi
siirdutud täiesti uudsele ühiskonna-tüübile, kus eri
institutsioonid on gaduleeruvas reas teineteisega ühtsustumas, ja
mida iseloomustas veel klassiprobleemide leevendumine, varasemate
kollektivistlike identiteetide taandumine, jne (Vattimo, Lyotard,
Baudrillard). Teise nägemuse kohaselt küll ei vaidlustata
eelmainitud muutuste tõepära, kuid rõhutatakse pigemini
järejepidevust varasemaga, nähes uutes impulssides pigemini uusi
ilminguid modernismi arengus (Munch, Habermas, Luhmann, Parson).
Kolmanda vaatepunkti kohaselt on postmodernism defineeritav kui
teatavates intellektuaalsetes rühmitustes leviv kriitiline
suhtumine valgustusliku ratsionalismi ideelise pärandi suhtes;
seega: postmodernismi terminiga viidatakse teatud intelektuaalses
mõtteviisis asetleinud muutustele.
136
E.Sevänen: "Taide istituutiona ja järjestelmänä.", lk.
27-28. Leidub ka uurijaid kes kõnelevad postmodernismist vaid
otseses seoses kunstiga, st.- sellega on viidatud vaid teatuile
nüüdiskunsti suundumustele, mis on lahknenud modernismi
esteetilistest kaanonitest. Postmodernismi mõiste ometigi kui
midagi "hämarat ja ebamäärast", näivalt oleks kui
tekkinud vaid teatav uudne kunsti käsitlev diskursus, n-ö
postmodernistlik kõneviis. (lk.187) Postmodernistlikku kunsti ei
tõlgendata "postmodernistliku ühiskonna esteetiliseks
väljundiks", vaid pelgalt avangardismi ja modernismi
järgseks vooluks kunsti-elus. Huyssein: "postmodernismi"
mõiste kunstiteoorias: selle mõiste abil võidakse väljendada
seda, et viimastel aastakümmnetel on läänelik kunst lahknenud nii
modernistlikeist kui ka avantgardistlikeist pürgimustest."(lk.188)
Ometigi on postmodernismi mõiste nüüdisaegses kunstiuuringutes
üldine, kui tihti ka ebamäärasel moel; eriti nt
kirjandusteoorias. (lk.33).
137
N.Luhmann: "Beobachtungen der Moderne", lk. 42. Kõnelus
postmodernismist ei ole niisiis mitte niivõrd küsimus ühiskonna
muutumisest, vaid sellest, et modernne lähenemine on sunnitud
suhtuma oma teesidesse kriitiliselt. Seega: postmodernismi võib
pidada pelgalt uudse ühiskonna-kireldusena, struktuursel tasandil
muutust ei ole toiminud. (seega on termin "hilismodernism"
isegi täpsem kui "postmodernism"). Schmidt: ühiskondlikes
väärtushinnangutes asetleidnud teisenemine, on märgiks selle
kohta, et modernsus ei usalda enam enesekirjelduslikke nägemusi.
(E.Sevänen: "Taide istituutiona ja järjestelmänä",
lk.132) Sama kehtib kunsti kohta: "Juhul kui ühiskonna
põhiolemuses on toimunud radikaalseid kvalitatiivseid
teisenemisi, võidakse selle kunstisüsteemi õigustatult
iseloomustada kui postmodernset." Postmodernism on
mõistetav kui makrosotsioloogiline mõiste, ning sellele vastanduv
nn- mikrosotsioloogiline ehk süsteemikohane vaateviis. (lk. 30)
138
I.Rantavaara: "Eksistentsialistinen estetiikka", lk.
171-194.
139
P.L. Eisenhardt: "Existence" as a technical term
of 'existentialism' can be generally and formally defined as
follows: it refers to the individual act of transcending the actual
self." ("Existence: Aspects of the Notion proper",
lk. 10). Eksistentsil evib kontesptuaalse mõistmise kohaselt kahte
fundamentaalset tähendust: "eksistents" versus
sellele vastanduv kui "essence", millede vaheline
erinevus on taandatav Aristotelese poolt kunati püstitatud keskse
tähendusega küsitavusele a
la: "nii see on" contra "mis see
on?" Eksistentsi transtsendeerimine rajab eksistentsi päristise
mõtte kas siis Jumalale (Kierkegaard,--"Existence is the
relation of the self that through self-relating relates to another
one, namely God."), transtsendentsele (Jaspers,--
"Existence is self-being that relates to itself and by this
relates to transcendence"), või siis "olemisele"
(Heidegger,-- "Existence is the being to world which Dasein
as a particular one comports itself as being-possibility, and
thereby transcends itself. The beingness of Dasein means
existence."). (Ibid., lk. 16-25). Üldiselt on
eksistentsialism siin mõistetud kui teatav filosoofiline
suhtestumine, mis ei ole redutseeritav sõjajärgsele
vastava-nimelisele "moe-ilmingule". Eisenhardt käsitleb
eksistentsi mõistet filosoofilise diskursuse siseselt, rõhutades
"mina"-pildi ületamise vajdust eksistentsiaalse subjekti
mõiste vahendusel, tuues selleks esile eksistentsialismis keskset
tähendust omava mõiste nagu "tunnetus" ("conciousness"),
ning vaatleb seda Kierkegaardi, Jaspersi ja Heideggeri tööde
näitel.
140
Seejuures kehtib Husserl'i süsteemi-sisene liigendus: a) esmalt on
eristatav amorfne aistinguline aines (konkreetne omadus), b)
seejärel seda emotsionaalselt liigendav nö.-"tundeline
elamuslikkuse" sfäär (konkreetne emotsioon), milledest vormub
(c) nn- "tahteline elamus" ('cogitatio'), ja antud
tetravalentset lihtsustavat skeemi ühendab sünteetiliselt
tervikusse antud tunnetuslaadi lõppsaadus (d) nagu nn
"väärtus-elamus" ('cogitationes').
141
Autori konkreetsemaks vasteks on küll termin "Wesenheiten",
s.t- rõhutatult on mäletamise-protsessi löpp-saaduseks nn-
"üldised omadused" (pluralis). Fenomenoloogilise
reduktsiooni tulemuseks üldjuhul seevastu on aga vaid n-ö
"olemused ainsuses" (singularis).
142
Antud vaatepunktile võib
leida otseseid paralleele ka Heideggeri ja Sartré'i käsitlustes,
(s.t- tajumine on nõnda-mõistetult ennekõike intentsionaalselt
suunitletud); kaugemad seoseid võib kohata ka vene formalismis, (nn
Praha koolkond) ja ka R. Ingarden'i mõtlemises (viimane oli
Husserl'i õpilane, kellelt mõju ka Sartré'le).
143
C.E.M.Joad: "Sissejuhatus filosoofiasse", sealt:
"Esteetika filosoofia", lk.298.
144
A.Camus: "Siyphose müüt", lk. 30-32. Husserl'i
fenomenoloogia (s.t "läbielatu kirjeldus") räägib
väljaspool aega seisvatest olemustest, mida intentsioon nähtavale
toob, (vrd Platoni "realism, mis muutub intuitiivseks, aga
siiski realism,) ja mis on mõistetavad kui ideed või olemused mida
teadvus "realiseerib" otsekui mudelid, nõnda, et isegi
vaimse antuse puudumisel kehtiksid sellega vahendatud seduspärsused.
145
Y.Kinnunen: "Estetiikkan klassikoita", lk. 337.
146
Heideggeri eksistentsiaal-fenomenoloogiline esteetika-käsitlus on
leidund kajastamist ennekõike teoses: "Holzwege",
('50), sealt eriti: "Der Urprung des Kunstwerkes",
ning mille järel seonduvad esteetika- ja kunsti-uurimisega nt--
"Hölderlin und das Wesen der Dichtung", ('36), ja --
"Erläuterungen zu Hölderlins Dichtung", ('44, '52); ja
samuti mõned uurimused kogumikust: "Vorträge und Aufsätze",
('54).
147
Teiste sõnadega on Heideggeri esteetika-alaseks keskseks eelduseks
seisukoht, mille kohaselt on esteetiline tunnetus mõttelise,
aistingulise ja tundmusliku (emotsionaalse) osise kokku-kuuluv
sümbioos: "Wissen vom sinnlichen,
empfindungs- und gefühlmässigen Verhalten des Menschen und von dem
wodurch es bestimmt wird." (Heidegger:
"Nietzsche-Vorlesungen", ('61), lk.92. (Lähimad
paralleelid: Hegel: (s.o-) "...das
sinnliche Erscheinen der Idee.")
Vrd ka I.Kantile omast epistemoloogiliste
põhiskeemide liigendust )).
148
Täpsustavalt omab kunstiliselt kujustatud valdkond Heideggeri
käsitluses kolme tõlgenduslikku staatust: esmalt on esteetiline
objekt mõistetav kui pelgalt "asi" ('das Ding',
vrd Sartré'i: 'étre-en-soi'),
teisalt omandab see nö.-"esemestatud" staatuse ('das
Zeug'),-- s.t-- esteetiline objekt kui konkreetse tegevuse
"vahend", kasutatava esemena mõtestatud objekt, ning
viimaks kui antud alale omane lõpp-saadus, s.o- kunstilise
kujustatuse objekt-- "kunsti-teos" ('das Werk').
Antud ("Ding-Zeug-Werk"-)seosesse lisab
konkreetsust Heideggeri väide, et kunstiteos erineb pelgast
"asjast" ja "vahendist" selle läbi, et
paljastab maailma, mis on "väärtus-kogum". Samas jääb
ka kunsti-teosesse mingi nö.-"asjalisus" ('das
Dinghafte'), Heideggeri metafoorne vaste sellele on substantiiv
"die Erde"-- s.o siis kui materjal (aga ka heli ja
sõnad). "Die Erde", materjal, "das
Dinghafte" kujundab ruumi, vormib selle tähendusest uudset
elamuslikku maailma: "Das Werk rückt und hält die Erde
selbst in das Offene einer Welt." ("Holzwege",
lk. 34 ) Aga materjalile lisandub, sinna "heidetakse" ka
midagi lisaks... (kr.k.-
'symbāllein' = "ühte heitma") --
Kunsti-teosest saab nõnda "Sümbol", sümboolse maailma
võrdkuju. (Vrd ka: E.Casssirer: "An Essay on Man", lk
333). I.Rantavaara: "Eksistentialistinen estetiikka", lk.
175, 178.)).
149
Heideggeri käsitluses ühilduvad siinkohal eksistentsiaalne arusaam
ja Husserl'ilt päritud fenomenoloogiline meetod. Viimaselt laenab
Heidegger ka mõiste 'Lebenswelt' ("elamus-maailm"),
s.t- intersubjektiivne maailm; samuti ka termini: "eideetiline
intuitsioon" ('Wesensschau')-- mis tähendab
(asja/nähtumuse) "olemuseni" tungimiste seesmise
nägemuse/visiooni (s.t - intuitsiooni) vahendusel. Heidegger üritab
nimelt õigustada eksistentsi absoluutsust teatava essentsialistliku
objektivismi kaasabil, ennistamaks subjektiivse meetodi
kõikehõlmavuse pretensioone ja murdmaks barjääre
traditsioonilise objekti-subjekti vastandatuse vahel. Seega peituvad
Heideggeri spetsiifilise n-ö "essentsialistliku"
käsitluse juured mõneti ka juba Husserli fenomenoloogias.
(P.Roubiczek: "Existentialism...", lk. 129).
150
Seejuures on tarvilik silmas-pidada, et suhtutaks uuringu objekti
agonaalselt ja vaid "otse-kui" ('als ob') tõesesse.
Fenomenoloogilises reduktsioonis eristatakse nõnda fenomen kõigist
nn-"transfenomenaalseist" elementidest, (mis ometigi mitte
ei vaesestavat, vaid hoopis rikastavat toda elamuslikku objekti
samas). Fenomenoloogilise ja esteetilise elamuse kogejatel on
seetõttu mõndagi ühist: mõlemal juhul oldakse kui "avatud"
vastu-võtjad, kes jätkuvalt n-ö "sulustavad"
praktiliselt ja teoreetiliselt ebaolulised arvamused, ja aduvad
nõnda elamust selle konsekventse lõpuni. (I.Rantavaara:
"Eksistentialistinen estetiikka", lk.178-180).
151
Etümoloogiline taust: kr.k.--'aletheia' = Unverborgenheit,
= "varjamatus". 'Aletheia' ( kr.k.-'lėthė'
= unustus) = tõde, paljastamine, selle varjamatus. "Tõde"
on nõnda Heideggeri käsitluses võrdsustatud nii
paljastamis-protsess, kui ka selle objekt. "Tõde" on
'aletheia', s.t- see mis ei ole varajatud, seega on nõnda
kaunis-olev Heideggeril, (nagu ka Hegelil), sama mis "idee
ilmnemine". ( Lähimad paralleelid tollest konfrontatiivsest
vastakuti-asetatusest Herakleitosel, Nietzschel, samuti Kantil:
tunnetus kui säärane kasvab välja kahest olemuslikust poolusest,
allikast ('die Quelle'), ja teostub kõikehõlmavas, erisusi
siluvas "pingestatuses" ('die Spaltung').
152
Heidegger: "Sie /.../ die Dichter /.../ lassen im Anblick
des sichtbaren das Sein ( die Idea) erscheinen. Die Schönheit ist
die Anwesenheit des Seins. Das ist das Wahre des Seienden".
("Erläuterungen", lk.127) Kaunis ei ole Heideggeri
järgi ei relatiivne, harmooniline, reeglipärane, ega iseenesest ka
mitte "tõepärane". Nõnda jääb skolastikale omasest
teemakohasest liigendusest (s.o integritas, consonantia,
claritas) jääb autoril kehtima vaid viimane. (Selle kohta: M.
Bensen: ("Aesthetica", ('68)) -- "Wie die
Wirklichkeit der Seinsmodus der Natur ist, so ist die Schönheit der
Seinsmodus der Kunst." (lk. 17) "Das Schöne ist
es, wodurch das Kunstwerk die Realität übersteigt, transzendiert.
/.../ Schönheit ist die entscheidende Modalität der Kunstwerke."
(lk. 26.)).
153
(Heidegger: (s.o-) "...ein-sich-in-Welt-Setzen
der Wahrheit des Seienden."
("Holzwege",
lk.64) Luule, nõnda nagu ka filosoofia seatud küsima "olemise
järele". (nt- Hölderlin, Novalis, Rilke, Trakl). Heidegger:
"Das Kunstgebilde echter Art ist selbst die Epiphane der
von ihn gelichteten und in ihm gewahrten Welt." (E.Steiger:
"Die Kunst der Interpretation"; sealt: "Ein
Briefwechsel mit Martin Heidegger.")-- Kommenteerides eeltoodud
tsitaati kasutab autor selleks üht Mörike luule-rida: "...Was
aber schön ist, selig scheint es in ihm selbst..." -- ja
Steigeri tõlgendus sellest: "...felix in se ipso (ess)
videtur..."; Heidegger seevastu: "...feliciter
'lucet' in eo ipso", = "ein Kunstbild echter
Art 'ist' / Das schön-Sein ist das reine
'Scheinen' -- S.t- "paistvus", mitte kui näivus, vaid
"olemuslikkuse" ilmnemine, 'sära'... Järeldumisi:
"Die Schönheit des schönen ist das reine Erscheinenlassen,
der 'ganzen Form' in ihrem Wesen"
(samas, lk.46). "Täielik Vorm" on mõistetav kr.k. vaste-
'etelehhia' kaudu. (Nii Heidegger kui Staiger piirduvad antud
lühianalüüsi puhul nn "hermeneutilise ruumiga", millega
on silmas-peetud liikumist osadelt tervikule ja vastupidi.)
154
Heidegger: "Die Einrichtung der Wahrheit ins Werk ist das
Hervorbringen eines solchen Seienden, das vordem noch nicht war und
nachmals nie mehr werden wird". ("Holzwege",
lk. 150).
155
A.Camus: "Sisyphose müüt", lk. 19. Heideggeri järgi ei
suuda Kanti aprioorsed analüütilised otsustused kuigivõrd
valgustada inimeksistentsi sõlmküsimusi: Eksistentsiaalselt
mõistetud "rahutus" näib kaugelt ületavat mõistuslikke
kategooriaid. Teadvus on lahutamatu absurdist, mis ilmneb erinevates
"eksistentsiaalselt piiritletud" situatsioonides ja kutsub
esile eri-ilmelisi emotsionaalseid-tunnetuslikke kaasumisi, näitena:
"igavus", "hirm" ("der Angst"),
"ängistus" ("die Sorge"), "õudus",
vms. Tulevat aktsepteerida fakti, et essentsiaalne eksistentsiaalne
lähenemine on võimalik vaid kogedes mainitud ekstreemseid
meeleseisundeid, mis on eksistentsi fundamentaalseteks tingimusteks,
ning mis muudavad tavalise "ebaolemise" aktiivselt
mõtestatud "eksistentsialismiks", kusjuures ka
absoluutne negatsioon ("das Nichts") mõistetav
positiivse ajendina, kuna konstitueerib seda, nii nagu nn "autentne
suremine" omistab essentsiaalse tähenduse kogu elatud elule.
(Esitatule paralleelne on Jaspersi käsitlus nn
"eksistentsiaalsetest piirsituatsioonidest").
156
"Roman Ingarden and Contemporary Polisch Aesthetics", lk.
20. -- The existential attitude and the
aesthetic disposition have been characterised, for expository
purposes, as two mutually irrelevant and separate attitudes. But for
Ingarden they are not simply two different attitudes but they
regulary interact in the process of the aesthetic experience."
(Vt ka Ingarden: "Das literarische Kunstwerk", ('31)).
157
Ingardeni konkreetseks vasteks viimasele on nn-''Bestimmtheiten''.
(I.Ranatavaara: "Eksistentialistinen estettikka", lk.
176-177). Võrdlusmateriali pakub siinkohal autorite-tandemi
Deleuze'i & Guattari käsitluses rakendatud kontseptsioon
kunstiteose ja selle "materjali" vastastikusest
suhtestumisest, konkreetsesse teosesse selle kujustamise materjali
läbi vahendunud nö.-"kestvuse"-fenomen, ning sellega
kaasuvad nüansid, jms.
158
Antud probleemne teema leiab lähemat käsitlemist essees:
"Esteetilise hinnangu probleem", Ingardeni teoses:
"Erlebnis, Kunstwerk und Werk", (ilmunud: '69). Vt ka: I.
Rantavaara: "Nykyestetiikan ongelmia", lk. 203-210).
159
Nõnda ei ole sõnakunsti teosena mõistetud luuletus mitte n-ö
"ideaalne entiteet", (nagu nt arv, funktsioon), või:
"aktuaalne entiteet" (nt "punkt"), vaid kui
"tähenduslik süsteem", millest moodustub nn
"intentsionaalne objekt" (''ein schematische
Gebilde''), mis alati vaid rõhutatult ebamäärasena
esteetilise elamuse lähtepinnaseks, ning mis lõpp-tulemusena juhib
esteetilise objekti kujundamisele.
160
Seega on antud juhul tegemist n-ö "valiva"
tähele-panemisega, nt- maali fraktuuri, selle muud füüsikaliste
omaduste, modelli, vms prevaleerumisega kujutatu üle. Või siis
vastupidisel kombel: "märgatakse" just kujutatud
kunstiteost ja jäetakse tähele panemata selle materjal.
(I.Rantavaara: "Eksistentialistinen estetiikka", lk.177.)
161
Satré'i järgib siinpuhul Ingardeni ideid: kunstiteos on
kujutluslik, tähelepanust sõltuv objekt. S.o-implitsiitselt
'en-soi', aga alati ka-- 'pour-nous',
s.t- selle olemine on samas ka selle ilmnemise mooduseks. Konkreetne
maal on alles esteetilise objekti (või: -elamuse) tekkimise
lähtepinnaseks. Antud nägemuses kajastub Sartré'i kriitika
Langer'i nn- virtuaal-, ja 'semblance'i-
teooriate suhtes; ning on esitatud Ingardeni vaateid järgivas
teoses "L'imaginaire".
Sartré'i nn esteetika-alane "manifest" on aga toodud
teoses: "Qu'est-ce que la littérature?", (ilmunud ka
soome k., '67 a.), millel on ka ilmseid seoseid Heideggeri
eksistentsiaal-ontoloogilise käsitlusega, (nõnda-samuti teoses:
"L Étre et le néant", ilmunud: '43). Esteetika teemaga
on seotud ka: "Situations I" (, sealt eriti ptk :
"L'existentialisme est un humanisme", (soome k. -'65 a.).
Varasemad selle-ainelistes teostes, (nt: "L'imaginaire",
ilmunud: '40) kajastub eeskätt Ed. Husserli mõju.
(I.Rantavaara: "Eksistentialistinen estetiikka", lk. 178,
184.)
162
Sartré: "I am placed in the necessity of
choosing myself perpetually..." Kuivõrd: "There
is no good and evil... My deed was good because
I have done it... Every man must invent his way.
/.../ I am my freedom." ("The
Flies") -- s.o vabadus moraalist, hetkeliste valikute suva
õigustamine isegi nende võimalike destruktiivsete konsekventside
osas, mis kehtestub teisalt ka ülemeelelist transtsendentaalset
vastutust konstitueeriva
tegurina (fatalism). (P.Roubiczek: "Existentialism...",
lk. 127-128). Siit tuleneb Sartré nn "täielik nihilism"
-- a la: kõik olevused sünnivad juhuslikult, hoiavad end elus tänu
oma nõrkusele ja surevad mõttetult, eksistents kui mõttetu
passioon. (lk.125).
163
Siin on võimalik tõmmata paralleele Kanti esteetika-käsitlusega,
millest Sartré jätab kehtima ennekõike just kunsti
"omakasupüüdmatuse"; teisalt aga rõhutab, et kunsti
tõlgitsemine on aktiivsem kui Kant seda oletas. Sõna-sõnalt:
vaataja alles kujundab
teose. Teos nõnda otsekui "nõudmine", üleskutse
kujundamise järele. Sartrč on aga Kantiga nõus, et kunstil pole
eesmärki iseeneses, seda aga seetõttu, et kunst ongi (enese)
sihiks. Teos on olemas vaid siis kui seda vaadatakse.(I.Rantavaara:
"Eksistentialistinen estettiika", lk. 184,191.)
164
Sartré: "In that type of being
that is called knowing, the only being that we
encounter is that which is perpetually here -- the known. The
presence of the known is presence to
nothing." (P.Roubiczek: "Existentialism...",
lk. 126-127). Sartré püüdluseks on siin tühistada "eimiskisus"
kui "mitte-olemine", ennistamaks vastutus, ja seda
"autentsema olemise" saavutamise sihil. Sest kuivõrd
"ennast luuakse" omatakse ka "totaalset vastutust",
ja seda nii oma tegude kui ka "absoluutse
transtsendentaalse reaalsuse" eest.
165
Sartré seadistab, et loominguline teos on intentsionaalne,
emergentne objekt, mis sünnib aktiivses (autori-lugeja vahelises)
kommunikatsiooni-aktis, mis eriti ilmne nt kirjanduse tõlgendamise
puhul: autorilt pärinevad
vaid n-ö "üldised juhised", suunav mõju, a la: "kuidas
ilu kirjandusest välja lugeda", oluline jääb aga seejuures
siiski varjatuks. Sartré'i järgi on tunded (latentseina)
kunstilises objektis varjul, neid ei lisandu kogemise/hindamise
käigus. ("Situations I",lk.
34) Tunnetest saab fenomenaalne objektiivsus, esteetiline omadus aga
järgnevalt: segades omavahel reaalse-irreaalse ja kujuteldava, s.t-
esteetiline elamus sünnib (Sartré fenomenoloogilise esteetika
järgi) just nt tolles reaalse-irreaalse
vastakuti-asetatusest tulenevast "pingest".(Vrd nt
Bullogh'i nn "esteetiline distants")
166
Sartré'i
käsitlust esteetilisest objektist kui "ideaalsest entiteedist"
on teravalt kritiseeritud: nt- M.Macdonald väites, et
s.o abstraktse kunsti puhul kehtetu, millele viitatakse, kui n-ö
"väljas-pool olevale". Apresentatiivne maal on nimelt
pigemini fenomenaalne objekt, mille puhul osutuvad määravaks
ennemini selle füsikalistlikud omadused, (nt tekstuur).
"Metafüüsiline idealism" lihtsalt ei võimaldavat
säärast hinnata. Sartré
vastusena millele, et realismi pooldajad kalduvat alahindama
intentsionaalsuse ja referentsiaalsuse probleemistikku, teostes kus
just tähenduse osas leiab aset jätkuv intensiivistumine. Üldiselt
Sartré käsitlus pigem kui "realismi apoloogia",
(autor on omasõnutsi materialist,)-- kuivõrd kogu kunst omab oma
realiteeti, esteetilist tõelisust. (I.Rantavaara:
"Eksistentialistinen...", lk. 188-189) Kriitikat ka nt:
Margolis'e & Ziff'i artikkel, kogumikus "Nykyestetikkan
ongelmia".)).
167
M.Dufrenne'i käsitlust
vahendab: "Phénoménologie de l'Expérience Esthétique",('53),
I-III. Autor on oma vaadete kujunemisel (sarnaselt Satré'le) saanud
mõjutusi Merlau-Ponty fenomenoloogilisest käsitlusest. Dufrenne'
arusaam kunstiteosest esteetilise objektina on lähedane ka
Ingardeni vastavale.
168
Täpsustamisi vaja lisada, et kuigi harilikuks vasteks loomingulise
teose kujundatud meeleolule oleks termin "emotsioon" (või
afekt, ''sentiment''), mistõttu ei tähenda vastav elamus
mitte emotsiooni tavatähenduses, kui pigemini just teatavat
eri-ilmelist "teadmist", mil funktsiooniks n-ö
"paljastada" elamuslikku maailma. (Emotsioon
tavatähenduses seevastu kui pelgalt reaktsioon, n-ö "ette-antud"
maailma suhtes). Esteetiline ''sentiment'' on nõnda kui kogu
tervik-olemusega kogetud elamus, see kõnetab inimest "sügavuti",
mistõttu on autori käsitlus võrdlemisi eksistentsialistlik.
(I.Rantavaara, samas, lk. 179).
169
A.Camus: "Sisyphose müüt", lk. 11, 20-24. Camus: "Selles
laastatud maailmas, kus tunnetuse võimatus on tõestatud, kus
olematus näib olevat ainuke realiteet ja lohutamatu
meeleheide ainus võimalik hoiak, püüab ta leida Ariadne lõnga,
mis viiks jumalike saladuste juurde." Üleüldse rõhutavad
Jaspersi olulisemad mõttearendused inimese suutmatust haarata
totaalsust, kuna inimene asub selle totaalsuse sees. Nõndamõistetud
ajalugu kui tervik võib seega reaalselt eksisteerida vaid otsekui
ajaloost ja maailmast "väljaspool seisva" jälgija
silmis, missugene väitmine osutab Jaspers'i religioossele
eksistentsialismi-käsitlusele, ning on kinnituseks Camus' väitele,
et: "puhtajalooline mõtteviis on niisiis nihilistlik."
("Mässav inimene", lk.411.)
170
Ld.k. mõistet 'essentia' ei saa üheselt võrsustada
"olemuslikkusega" ("essentiality"),
täpsem vaste oleks ilmselt "essentsiaalne" ("essential").
Termin omandas oma tegeliku tähenduse (s.t muutus “eksistentsi”
ja “essentsiaalsuse” vahekord, esimene muutus fundamentaalsemks)
Kierkegaardil, tähistades algselt nn "eetilist mina",
mida võib täpsustada kui valimise kohustust religioossusele
eelneval eksistentsiaalsel tasapinnal. Sartré: "Man first
is -- only afterwards is he this or that. Man must create
for himself his own essence." (P.Roubiczek:
"Existentialism...", lk. 121-123).
171
P.Roubiczek: "Essence refers to the
true nature of things, the humanness of man. /.../ It can be
considered in an abstract way. /.../ Now the
Existentialists claim that all preceding philosphy was
too much concerned with essences, with ideas, with
concepts, and that it thus become too abstract.
They want to start from existence and to keep
to it, so that the real thing, are kept intact , as intact as they
accur in our actual personal experience." (Ibid.,
lk. 11-12.).
172
P.Roubiczek: "The Existentialists' contempt for those
philosophers who concentrate on essence shows very clearly both
the merits of Existentialism in general and the
shortcoming of is absolute form. It is leads to abstraction and thus
estranges philosophy from life." Millest
tulenevalt: "If essence disappears, everything concrete
which could quide our understanding of existence whith it -- the
characteristics of man, of freedom, at the transcendental, of
external reality and even of the historical situation."
(Ibid., lk. 124-125).
173
P.L. Eisenhardt: "Existence" as a technical term
of 'existentialism' can be generally and formally defined as
follows: it refers to the individual act of transcending the actual
self." ("Existence: Aspects of the Notion proper",
lk. 10). Eksistentsil evib kontesptuaalse mõistmise kohaselt kahte
fundamentaalset tähendust: "eksistents" versus
sellele vastanduv kui "essence", millede vaheline
erinevus on taandatav Aristotelese poolt kunati püstitatud keskse
tähendusega küsitavusele a
lą: "nii see on" contra "mis see
on?" Eksistentsi transtsendeerimine rajab eksistentsi päristise
mõtte kas siis Jumalale (Kierkegaard,--"Existence is the
relation of the self that through self-relating relates to another
one, namely God."), transtsendentsele (Jaspers,--
"Existence is self-being that relates to itself and by this
relates to transcendence"), või siis "olemisele"
(Heidegger,-- "Existence is the being to world which Dasein
as a particular one comports itself as being-possibility, and
thereby transcends itself. The beingness of Dasein means
existence."). (Ibid., lk. 16-25). Üldiselt on
eksistentsialism siin mõistetud kui teatav filosoofiline
suhtestumine, mis ei ole redutseeritav sõjajärgsele
vastava-nimelisele "moe-ilmingule". Eisenhardt käsitleb
eksistentsi mõistet filosoofilise diskursuse siseselt, rõhutades
"mina"-pildi ületamise vajdust eksistentsiaalse subjekti
mõiste vahendusel, tuues selleks esile eksistentsialismis keskset
tähendust omava mõiste nagu "tunnetus" ("conciousness"),
ning vaatleb seda Kierkegaardi, Jaspersi ja Heideggeri tööde
näitel.
174
Kierkegaard on järgnevalt leidnud käsitlust kui
"eksistentsialismi" tegelik alususepanija, kristluse
revitaliseerija, kes on samas tuntutud ka kui Hegeli (esteetika) ja
saksa romantismi andekas kritiseerija. Hegelile heidab ta ennekõike
ette liigset historitsistliku abstraktsust, mis ignoreerib indiviidi
vahetut eksistentsiaalset antust, ei käsitle elu kui tervikut.
Religioosne probleemiseade seisneb väliselt omakorda selles, kuidas
sulanduda kiriku esindatud ühtsusesse, ohustamata seejuures
unikaalset individuaalset identiteeti. Kierkegaard kasutab seejuures
teatavat retoorilist meetodit, rakendades seejuures Sokratese
eeskujul nn iroonilist väitluskunsti, mis kutsub üles vastutama
oma valikute eest, rõhutades nõnda subjektiivsete otsustuste
osatätsust. ("Sören Kierkegaard", "Stansfort
Encyclopedia of Philosophy", lk.1-3.) Camus: "Kierkegaardi
Hegeli-kriitika kasu ja mõju seisneb selles, et see toetub sageli
psühholoogiale. /.../ Rajada jumalikkus ajaloole tähendab rajada
paradoksaalsel kombel absoluutne väärtus ligikaudsele teadmisele.
Miski, mis on "igavesti ajalooline", tähendab vastuolu
terminites." ("Mässav inimene.", lk. 201, 211.).
175
Kierkegaardi sügavad psühholoogilised ja filosoofilised analüüsid
kujundasid tollasest sootsiumist äärmiselt realistliku pildi:
vastandades "üksikindiviidi" valitsevale
"massi-kultuurile", leidis ta, et ehtsa isikupära
kujundamine võib ühiskondlike stereotüüpide mõjul kahjustatud
saada. Oma sõnul elas ta ajajärgul, mil massi-ühiskond, vaevu
feodalistlikust ajajärgust välja-astununa, hakkab teadlikult
kultiveerima keskpärasust, mille üheks sümptomiks oli, et
massi-stereotüübi alusel oletatakse eraldatud reflektiivsust
võtvat üle teatavaid religioossust iseloomustavaid funktsioone,
mis ometi vastuolus autentse kristluse ja individuaalsusega. ("Sören
Kierkegaard", ibid., lk.8-9).
176
Esteetilist tasandit iseloomustavad tunnusjooned nagu: süvenemine
tundelistesse eksperimentidesse, võimalikkuse tähtsustamine üle
aktuaalsuse, egoism, eksperimendi subjekti fragmenteerimine, iroonia
nihilistlik käsitlemine ja skeptitsism. Sellekohase "reflektiivse
esteedi" tegelaskuju esitab Kierkegaard oma rafineeritud moel
kirjutises "Tagebuch des Verführers" (teoses
"Enten-Eller"/ "Emb-kumb"). Esteetiline
perspektiiv muudab argise igavuse rikkalikuks poeetiliseks
nägemuseks, kasutades selleks artifakte, subjektivistlikku irooniat
ja hulganiselt kujutlusvõimet, kujundamaks maailma oma
ettekujutluste kohaseks. Esteedi jaoks on seejuures peamiseks
transformeerida (eksistentsiaalne) igavus millekski huvipakkuvaks.
Antud tüüpi estetismi kritiseerib aga eetiline tasand,
tembeldades selle "nartsistlikuks eskapismiks" ja
"sotsiaalselt vastutustundetuks" lähenemiseks. ("Sören
Kierkegaard", ibid., lk. 5).
177
Esksistentsiaalse esteetilise tasandi teisenemine religoosseks
teadvustatuse astmeks tähendab samas ka esteetilise (egoistliku)
kujutlusmaailma lõppu ja transtsendentse aktuaalsuse algust.
Esteetiline iroonia teiseneb religioosseks huumoriks ja esteetiline
aktuaalse maailma nn "transfiguratsioon" ideeliseks,
teisenedes sakraalsuse transubstantsiooniks.
178
Kierkegaardi järgi on viimane religioosset mõtlemist peamisena
iseloomustav paradoks: usk algab sealt kus ratsionaalsus lõppeb: nn
"hüppest tunnetamatusse" ("jump into abyss").
P.Roubiczek: "However, the decision to make the jump, will
also be reinforced because, since the paradox cannot be resolved by
any abstract and generally valid conclusions, we shall realize that
the choice can only be made by overselves as individuals, that each
one of us must make it an experience in himself."
("Existentialism...", lk. 60). Näiteks Kierkegaardi poolt
viljeletud nn "absoluutse eksistentsialismi" järgi
on indiviidi eksistents hõlmatav vaid "absoluutse teadmise"
poolt, seega religiooni vaatekohalt, milleni jõutakse
inimlikku-jumalikku lahutava kui "mittemiskisuse ignorantsi"
n-ö "hüppelise" ületamise läbi, mõistuslikkust
ületades, jõudmaks puhta uskumise valda. Seega jääb tunnetuslik
absurdi ja tühjuse elamus mingis mõttes ka areligioosse mõtlemise
piiriks, luues tarvilise (aksioloogilise) vaakumõhustiku
mõistuslikkuse ületamiseks uskumise läbi kuna see olevat veelgi
täielikumalt absurdne ("credo quia absurdum").
Kirkegaardi religioosne eksistentsialism lähtub inimliku-absoluutse
kontrastsest vastakuti-seatusest, ning seadistab, et uskumine ei ole
mõistetav mitte "ratio" terminites, vaid pigemini
absurdi kategooriates, kuid transtsendentaalse mõtlemise
võimalikkus ei kaota sellega midagi oma tegelikust subjektiivsest
kehtivusest. Nõnda mõistetud eksistentsiaalne lähenemine loob
metoodilise tasakaalu eksistentsi (indiviidi aktuaalse kogemuse) ja
essentsiaalsuse (loomuomane suhtestumine välisreaalsusesse ja
transtsendentsusesse) vahel, viimane on aga eksistentsialistliku
lähenemise raamides küsitavaks osutunud. (Lk 106-113).
179
A.Camus: "Sisyphose müüt", lk 27-30, 50. Võrdlusena
Ed.Husserli "abstraktne jumal" versus Kirkegaardi
"hävitav jumal",-- s.t ratsionalism ja irratsionalism
jutlustavad lõppude-lõpuks ühte ja sama. Husserlil vabaneb
mõistus nõnda lõpuks täiesti oma "piiridest",
Kierkegaard leidis omakorda, et üheainsagi "piiri"
olemasolust piisab mõistuse eitamiseks. Viimase eriomase
apokalüptilise nägemuse kohaselt peab mõistus ise ennast maha
salgama. Husserl seevastu soovitaks siinkohal pigemini kohaneda
selle ajendiga, mis soovib vabaneda: "sissejuurdunud
harjumusest elada ja mõelda teatavates hästi tuntud ja hubastes
eksistentsitingimustes", (ibid) kuid teatav
konsekventne mõtteline "hüpe" taastab (ka sel puhul)
igavikulise absoluudi-kujutluse.
180
“The absolute paradox throws into relief the limitations of
reason, of external knowledge, and points to the need for a
different kind of thinking, different from purely logical and
scientific – to a way of thinking, based on inner
participation...” Mis leiab nn “subjektiivse meetodi” alusel
aset: “... when the individual by his guilt has gone outside the
universal, he can return to it only by virtue of having gone as the
individual into an absolute relationship with the absolute.”
(“P.Roubiczek: “Existentialism...”, lk 63-65).
181
S.o eksistentsialistlik käsitlusviis näitena: "Kierkegaard
insisted that philosophy should not be abstract, but based on
personal experience, an the historical situation in which man find
himself, so that could become the basis, not of speculation, but of
each man's life. The only evidence to be accepted was that which
both could be and had been tested by experience."
(P.Roubiczek: "Existentialism...", lk. 55).
182
A.Camus: "Sisyphose müüt", lk. 12, 18, 33-39, 58. Need
on eksistentsiaalfilosoofia peamised lähteteemad: tagasipöördumine
teadvuse juurde, selleks, et seda ületada. Kusjuures teadvus ei
kujunda tunnetuse objekti, ta ainult fikseerib selle kui üldise
tähelepanu-akti (vrd Bergson, contra Kant, lk. 27). Samuti
Schestov: mõistus on tühine, kuid üle mõistuse veel midagi;
absurdi-tunnistus tühistab viimase (Camus' nõnda Hegeli ja Spinoza
"ratsionalismi" vastu, lk.26). Ligikaudu selles tähenduses
saab mõistetavaks Kierkegaardi nn "surmahaigus"
("Krankheit zum Tode"), mis tähistab: "...
seda tõbe, mis lõppeb surmaga, ilma , et midagi järgneks..."
(lk.19). -- Eelnev on mõistetav kui eksistensiaalfilosoofia
järeldused, absurditunnetuse avaldumised aru, elukunsti ja ka
kunsti maailmas, kus segunevad irratsionaalse ja religioosse mõtte
teemad.
183
Nagu esteetiline ja religioosne tasand, esineb ka eetiline antus
Kierkegaardi töödes rohkem kui ühes tähenduses: piiritlemisi
eksistentsiaalset sfääri, mis eelneb religioosele (Hegeli "die
Sittlichkeit"), ning teisalt kui teatav elulise tähtsusega
aspekt. Esimese tõlgenduse kohaselt tähistab eetiline
universaalseid sotsiaalseid norme, mis ei kehti äärmisel juhul
vaid religioossel tasapinnal, (nt Aabrahami ohver), mispuhul on
tegemist "eetika teleoloogilise suspensiooniga."
("teleological suspension of the ethical") või nn
"metaeetikaga". Saavutamaks religioosset tasandit tuleb
lähtuda eetilistest kriteeriumidest, nõnda nagu ka esteetiline
elu, sellele omases võimalikkuse imagineerimises, peaks
soovitatavasti olema seotud mõningate eetiliste kriteeriumidega.
Normatiivne eetika on kognitiivset laadi ja eeldab konkreetset
aksioloogia-skaalat, ning kehtivat tõe-kontseptsiooni.
"Meta-eetika" seevastu on mõistetav mitte-kognitiivsena,
kuna selle tarvis pole võimalik kehtestada adekvaatseid
tõelisuse-kriteeriumeid. Kierkegaardi religioosse perspektiivi
kohaselt ei määratle aksioloogilisi kriteeriume mitte sotsiaalne
kokkulepe, vaid Jumal, seega võib tekkida vastuolu, mille ületamine
sõltub konkreetsest individuaalsest usukogemusest. ("Sören
Kierkegaard", ibid., lk. 6-7).
184
A.Camus: "Mässav inimene.", lk. 76-84. Seejuures on
oluline n-ö "publiku" eeldamine, romantiline esteet on
tegelaskuju, kes "saab esineda üksnes end pidevalt
millegile vastandades." Lisanduvalt siit tulenev
provokatiivne lähenemine ja erakordsus kui ülepakkumine (samuti
aksioloogiline nihilism). Samuti iseloomustab romantilist esteeti
teatav enese vastu suunatud reaktiivsus, kuigi teisalt ka rõhutatud
enese isiksuse puutumatuse eest seismine. Camus: "Mässaja
seevastu kaitseb juba esimesest mässusammust alates seda, mis ta
on." (lk.33) Samuti juhindub sedasorti subjekt pigemini nn
"tunnete loogikast", kuivõrd: "Saatus välistab
väärtushinnangud" (kui vastav fatalistlik hoiak, lk.45).
185
Iroonia 'agon'ilisest algupärast, s.o - kui vaba mäng,
millele raamid seab ehk vaid (subjektiivne) esteetiline hinnang.
Näilise tõsidusega, nõustumisega naeruvääristav, selleks, et
toda "tõsi olevat" nõnda ehk kohata just. Ometi on ka
"sügav-mõttelisemas iroonias" säilinud "mure tõe
pärast" nt K.Jaspers : "Iroonia peab meid vabaks
päästma, "käibel olevate tõdede" ahistava ülemvõimu
alt... Sie wird der Weg zur Vernichtung ohne eigene Gehalt, sie wird
die Sprache des faktischen Nihilismus. Das Lächerliche tötet..."
Jaspers: "Die grossen Philosophen", 1.Bd.; sealt: "Die
fortzeugende Gründer des Philosophierens", S. 234-319.
186
S.A.Kierkegaard: "Välisoittoja",lk. 15. Romantilise
iroonia arendajatena on tuntud nt B.P.Shelley, B.Shaw, Th.Mann,
A.France ja eriti muidugi Kierkegaard, kelle loomingut
iseloomustabki suuresti just rafineeritult intellektuaalne iroonia.
187
A.Camus: "Mässav inimene", lk 368, 388. Camus: "Mäss
jõuab lõpule ja põlistab ennast tegelikus kunstiloomes.../.../
Kahekümnenda sajandi revolutsioon ja kunst maksavad lõivu sellele
samale nihilismile ja elavad selles samas vastuolus."
Mõlemad suundumused samas küll eitavad seda, mida nad ometi ka
kinnitavad ja usuvad endid: "...sisse juhatavat uut maailma
olles ometigi vana maailma vastuokslik lõpptulemus."
Seejuures vaja ära-märkida autori nägemust, mille kohaselt on
kaasaegne kunst nihilistliku alatooniga, kuna see heitleb
"formalismi ja realismi vahel." (lk.389) Formalism
kuulub sisuliselt minevikuühiskonda, selle võrdkujuks on
meelevaldne abstraktsioon (nn "essentialistlik"
suundumus). Ometigi peab kunstnik vältima nii "formalismi-hullust",
s.t formalistlikele printsiipidele rajatud "nihilistlikku
ühtsust", kui ka "totalitaarset
tegelikkuse-esteetikat", s.t realismi kui n-ö
poolreligioosse "Vaimu" väljendusvahend (Hegel), mis oma
konsekventsetes arendustes oleks kui "lõputu üleslugemine".
Camus: "Tegelikult ei ole kunst iial realistlik; tõeline
realism oleks lõputu." (lk. 384).
188
Nietzsche on ju öeldud: "Mis keegi on, ilmneb
kui ta lakkab hetkeks näitamast... /s.o/ ...samuti vaid
kaunistus, samuti vaid varjupaik..." Samuti: "Kes
teab end olevat sügavmõtteline, see pürgib selgusele; kes tahab
sellena näida, see väljendub hämaralt." ("Die
Fröhliche Wissenschaft", aforism 173.). Seonduvalt: "...Hetk,
üksnes hetke tõde ja hetke tunnetus on õnnestavad, sest nad
välgatavad silmapilguks joovastusena ja silmapilgu tipuna, ilma
igasuguse kontrollita kõigi eelnevate ja järgnevate hetkede üle
/nõnda need kes/... igast tagasi-ulatuvast seosest loobudes
loovad uue traditsioonideta vormi ja stiili maailma. "
(E.Ibisch).
189
A.Camus: "Mässav inimene", lk. 365-367. Camus: "Kunstniku
stiil on looduse ja ajaloo ühtesulatamises, lakkamatu muutumise
sunniviisilises seiskamises. Kunst viib ilma näilise pingutuseta
täide üksiku ja üldise lepitamise..." Ühtsuse poole
püüdlevad ajastud pöörduvad "primitiivse kunsti"
poole, milles stiliseerimine on kõige intensiivsem kõige
väljakutsuvam, Camus: "Kõige rohkem esineb stiliseerimist
alati kunstiajastu algus- ja lõppjärgul; see väljendab eitamis-
ning ümberkujundamisjõudu..." Stiilituse näiteks: nt
looming ei evi enam kindlaid "piirjooni", ehk siis ei oma
kindlat vormi, mille vastu saab seatud "püüd anda elule
puuduvat vormi."
190
A.Camus, ibid., lk. 386-387, 390. Camus: "Suurejooneline
stiil on nähtamatu, seega siis kehtestunud stiliseerimine. /.../
Kui stiliseerimine on ülepakutud ja nähtav on teos puhtakujuline
nostalgia." Samamoodi nagu mistahes mõte, esmajoones just
see, mis toetub mitme-tähenduslikkusele, kannab endas tähendust,
nõnda pole olemas ka sellist tähendusvaba kunsti, mis ometigi viib
tagasi mässu algete juurde, ning püüab anda kuju kõrgemale
väärtusele.
191
Etümoloogiline taust: sõna "iroonia" tuletub kreeka
mõistest "eironeia", mis otsetõlkes tähendavat
küll "teesklust", sisuliselt aga tähistab inimest, kes
esineb avalikult kellegi teisena, kui ta on, paistab kellegi teisena
("eiron"). Renessansiajal hakati irooniaks nimetama
retoorilist võtet väljenduda teisiti, kui tegelikult mõeldud on,
väljenduse tõeline mõte selgub sel puhul kas kirjutamisel--
teksti üldisest kontekstist või kõnelemise puhul näiteks,--
kasutatavast hääletoonist.
192
Kierkegaard kasutas irooniat, paroodiat, satiiri ja huumorit jt n-ö
"dekostruktiivseid" tehnikaid irriteerimaks kaasaegsete
liig-mugavat mõtteviisi. Kasutades seejuures spetsiifilist n-ö
"väljajättelist" ("the art of taking away")
tehnikat, üritas ta aidata kaasa individualistliku subjektivismi
taas-sünnile. Vastav tendents kajastub ka Kierkegaardi loomingus:
autor distantseerib end jätkuvalt oma kirjutistest, kasutades
selleks eri pseudonüüme, paradoksaalset stiili, ning narratiivse
vaatenurga pidevat teisaldamist, jms., mis kokkuvõttes kujundab
mulje irriteerivast iroonilisest mänglevusest, nn "kaudse
suhtlemise" meetodi ("method of indirect
communication") kohaselt. Seejuures on eesmärgiks seada
indiviid konkreetsesse eksistentsiaalsesse, (eetilisse või
religioossesse) konteksti ja rõhutada mõistuse suutmatus haarata
"usu-paradoksi", transtsendentset, ning sellest
suutmatusest tulenevat absurdi-elamust. S.o omanäoline n-ö
"pahupidi pööratud kristlik dialektika" ("inverted
Christian dialektik"), mis seatud rõhutama profaanse ja
eternaalse sfääri olemuslikku lahutatust, "absoluutset
distantseeritust" ja selle siiski tarvilist ületamispüüdlust.
("Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopeia of
Philosophy", lk.4.)
193
Iroonia on kerge, rafineeritult väljapeetud rõhuasetuste
teisaldamine, "ja" ütlemine mõeldes selle asemel "ei",
s.o suhtumine, mis ei paista küll alati välja, kuid ometigi
juures-olev Samuti kui rõhutatud distantseeritus, nt loomingu
suhtes: lugedes kui midagi irooniliselt jutumärgistatut, lugedes
kergelt, umbusklikult, distantseeritult. Jutumärkide rohkus täitmas
nõnda suunavat funktsiooni, samuti nagu tautoloogia sage kasutamine
ja naeruväärselt lihtsustavad ümberütlemised sulgudes. (Vt nt
//http:// people.delphi.com/ gkemerling/ ph/kier.htm/).
194
A.Kinnunen: "Huumori", lk. 198-202. Kirjandusliku
esteetilise fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu
nagu "päris", otsekui n-ö partikulaarne "ajalugu",
mille eripäraks on (erinevalt ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku
tagamaad võidakse ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.
Snellmann’i sõnul tuleb: "...näha oma aja pürgimusi
juba ette ajalooliseis seoseis."
195
A.Kinnunen "Huumori", lk. 206. Terminit "dramaatiline
iroonia" on peamiselt kasutatud just draama-kirjanduse
uurimisel. Samas on too konstruktsiooniline võte olnud omane ka
paljudele romaanidele, vms.
196
Antud seisukoha kinnituseks on tuua rohkelt paralleele
varasemast,--Nietzsche: "Mitte viha vaid naeruga tapetakse”.
J.P.Richter: "huumoris on midagi hävitavat…”.(1804)
Seneca: "...on inimlikum naerda elu üle, kui selle üle
kurta." Bergsoni järgi kasvab koomiline suhtumine välja
ennekõike teatavast nn “kordus-motiivist”, s.t teadlikust
korduvate motiivide kasutamisest, või isegi: nende tahtlikust
liig-kasutamisest. M.de Montaigne: "Kui valel oleks nagu
tõelgi vaid üks nägu, oleksime selle suhtes soodsamal
positsioonil, kuna peaksime tõeseks valetaja sõnadele vastanduvat.
Kuid tõe nuripoolel on sada tuhat vormi ja ääretu liikumisruum."
(Ibid., lk. 202.)
197
Fr.Schlegel: "Selected Aphorisms from The Lyceum", aph.48.
Schlegel lähtub oma õpetuses Fichte subjektiivsest idealismist ja
arendab sellest omalaadse esteetika-käsitluse -- iroonia teooria,
milles nähti kunsti (esteetika/estetismi) aluspõhja.
Fichtelik "mina", kes kujundab loomingulise näivuse
universumi, võib selle samas ka hävitada, käituda nagu kunstnik,
"kes jääb alati oma loomingust väljaspoole või
kõrgemale, võtmata seda tõsiselt.”
Sellepärast nimetaski Schlegel kunsti lakkamatuks
eneseparoodiaks ja "transtsendentaalseks farsiks"; samuti
ka L.Tieck, kes defineeris irooniat jõuna, mis "laseb
luuletajal valitseda käsitletava aine üle", ning mõneti
ka Novalis: fantaasiast tuleneb iroonia, milleta pole tõelist
kunsti (nn "maagiline idealism"), ning Solger. (B.Croce:
"Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika",
lk.338, 344).
198
S.Kierkegaard: "Ahdistus", lk. 125.
199
K.Löwith "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische und
theologische Überwindung des Nihilismus ", lk.10.
200
J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter
5. (Shelly'le iseloomuliku tõdemuse näitena: "Luuletajad
on selle maailma tunnustamata seadusandjad").
Ülalkäsitletud "radikaalse subjektivismi" teooriat on
Kierkegaard arendanud oma väitekirjas "Iroonia mõistest"
("Om Begrebet Ironi", 1841). Antud kirjutises
konkretiseerib autor oma nägemust subjektivistlikust
"üksikisikust", muutes ka viimase iroonilise vaatlemise
objektiks.
201
A.Kinnunen "Huumori", lk.205. Kuna kunstiteos on kunst
vaid tervikuna on oluline siinpuhul rõhutada, et põhineb too
"metodoloogiline lähenemine" teataval n-ö "korduval
motiivil", mis lahtiseletatav kui teatav jutustamist (või
kunstiteost, raamatut, vms) valitsev keskne printsiip.
202
Olukord on juba kujundatud selle peamise tõiga najale, et--
kõneluse aktiivsem osapool, mingiski mõttes-- "teab rohkem".
Võimalikuks kuulajate/oponentide poolseks reaktsiooniks on muidugi
ka võimalus kogeda situatsiooni hoopis huumorina. Seda eriti juhul,
kui see on ka mainitud "eestkõneleja" taotluseks. Samuti
on võimalik, juhul kui too imaginaarne kõneleja ei peaks vastama
püstitatud nõudmistele, et olukord väljub kontrolli alt ja kõike
kogetakse pelga koomilisusena. Teatud juhtudel võib aga viimane
osutuda ka varjatud eesmärgiks. Näiline nõustumine, tõsidus,
varjatud pilge on mõeldav kui äärmiselt tõhus naeruvääristamine.
Bergsoni järgi näiteks on huumor iroonia vastandpool; iroonias
kujundatakse ideaalne ja teeseldakse, et see on tõeline; huumoris
kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu
olema peavad. (A.Kinnunen, ibid., lk. 198).
203
K.Löwith "Kierkegaard ja Nietzsche...", lk. 14-15
204
Eksistentsialistliku mõtlemise eriomane meetod lähtub paljuski
negativistlikult ekstreemsest suhtestumisest, kuivõrd negatsioonil
on traditsiooniliselt olnud "ekstreemse reaalsusekogemuste"
tarvis olnud erilised funktsioonid. Kuigi ajalooliselt on negatsioon
kui "eimiskisus" kehtestunud ennekõike loogilises mõttes
(nt. Parmenides), saab sellest eksistentsialistide (nt. Nietzsche,
Heidegger) käsitluses "autentse olemise" kriteerium,
transtsendentses sfääris jääb kehtima vaid "tühjus"
kui "eimiskisus". Seega viitavad eksistentsiaalse
lähenemise ekstreemsemad järeldumused valgustuslikku ratsionalismi
teadlikult ületavale irrtasionaalsuse-kultusele. Kaalukeelel
absoluutse mõistuse ja absoluutse irrtasionaalsuse vahel kehtestub
eksistents kui "negatiivne eksperiment" ("existence
towards death"), millest lähtuvad Kierkegaardiga alguse
saanud mõtlemise esindajad. (P.Roubiczek: "Existentialism...",
lk. 114-118).
205
Keats: "Negative Capability"-- "... & at
once it struck me, what quality went to form a Man of Achievement
especially in Literature & which Shakespeare possessed so
enormously -- I mean 'Negative Capability', that is when man is
capable of being in uncertainties, Mysteries, doubts, whithout any
irritable reaching after fact and reason." ( "Poems
and Selected Letters, lk. 408)
206
Kierkegaardile omase range pietismi kohaselt ei lähtu religioosne
teadlikus mitte kiriklikest dogmadest vaid s.o vaieldamatult
subjektiivse passionaarsuse asi. Usk on tähtsaim eksistentsiaalne
kategooria, kuna vaid uskumise läbi võib üksikisik saada
võimaluse jõuda oma tegeliku individuaalsuse väljenduseni, mis
oleks siis kui eluaegse kujundamise tulemus, mis siis kui
igavikustataks tunnustusena. Selle saavutamiseks peab indiviid võtma
endale vastutuse oma eksistentsiaalsete valikute eest, mida
konstitueerivad eksistentsiaalsed seisundid nagu "ängistus"
ja "hirm" ("Angst"). Esimene neist on
kahetimõistetav: kui hirm valida eternaalset ja sellega seonduvaid
kohustusi, ning teisalt ängistus, mis hoiatab piirdumast vahetu
isikulise antusega. Valimine tähendab siin: luua temporaalsete
otsustuste vahendusel teatav potentsiaalne kokkupuute-punkt
eternaalse sfääriga. ("Sören Kierkegaard", "Stanford
Ecyclopedia of Philosophy", lk. 7).
207
S.Kierkegaard "Ahdistus", lk. 80
208
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.",
lk. 98, 153. Kierkegaardi järgi on sisuliselt kolm teoreetilist
tegevust: kunst, kriitika ja filosoofia,-- nonde kõrval ka
religioon. Croce: "Filosoofia võtab religioonit eluõiguse,
sest ta asendab teada. Vaimuteadusena vaatleb ta religiooni kui
fenomeni, kui ajaloolist ja mööduvat tõsiasja, kui psüühilist
seisundit, mida on võimalik ületada. /.../ Jagades tunnetuse
pärusmaad loodusteaduste, ajaloo ja kunstiga, jätab ta esimeste
hooleks loendamise, mõõtmise ja klassifitseerimise, teise hooleks
individuaalse sündmuse esitamise ning kolmandale võimaliku
individuaalsuse kujutamise, kuid tal pole midagi jagada
religiooniga." Seega on esteetiline eksistents, mis tegeleb
klassifitseerimisega sisuliselt absurdne: "...eri kunste ei
saa täpselt määratleda, seega on neid võimatu ka filosoofiliselt
eristada."
209
Kierkegaardi järgi rajanevad kristlikud dogmad paradoksidel, mis
ületavad mõistust sõna otseses mõttes. Keskseks sääraseks on
religioosne fakt, et igavikuline transtsendentne absoluut kehastub
sureliku ja ajaloolise inimesena (Jeesus). Kierkegaardi järgi on
sellest tõigast võimalik tuletada vaid kaks suhtumist: poolt või
vastu, ei saa aga lahata seda tõsiasja ratsionaalsete kriteeriumide
alusel, kuivõrd ei saa uskuda "mõistuse abil".
Nõnda-mõistetud uskumine eeldab intellekti ohverdamist, millegi
seda ületava nimel, s.t uskumist, kuigi s.o absurdne. ("Sören
Kierkegaard", "Stanford Encyclopedia of Philosophy",
lk. 7).
210
J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter
5.
211
Metafüüsiline maailmapilt on Kierkegaardi käsitluses rõhutatult
dualistlikku laadi, jagunedes aktuaalseks ja ideaalseks. Keel,
näitena kuulub ideaalsuse valda, seega ei saa ka religioosne
väljenduslaad kunagi omandada täiesti aktuaalset avaldumisvormi,
juba keele kaudu jääb see seotuks ideaalsusega. Seega on kogu
(religioosnegi) dialektika seotud esteetilise valdkonnaga oma
väljendus-meediumi läbi. Teisalt tuleneb aga religioossuse
esteetiliste vahenditega väljendamisest teatav subjektiivsuse
osatähtsuse tõus uskumise juures, võimalus kujundada isiklik
paradoksaalne ja passionaarne usutunnistus. Sarnaselt Kierkegaard:
religioosse poeedina väljendavad tema teosed rohkem-vähem
religioosset teadlikust, seostamisi subjektiivse antusega, mis aga
võimalik vaid esteetilise diskursuse raamides, mille kujuteldavaid
võimalusi avab kõige enam poeesia. ("Sören Kierkegaard",
"Stansford Encyclopedia of Philosophy", lk. 6).
212
Kierkegaard näitena: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne
ei-millegile, vaid üks tundmus, üks-ainus värv" --
versus -- "Mõistatuslik tuleb olla, mitte
vaid teiste, /vaid/ ka ise-enese silmis."
(Kierkegaard: "Välisoittoja", lk. 102. (Vt ka:
"Ahdistus", ("Zum Begriffe der Angst", lk. 156).
(vt ka: "Looming" '98/1., lk. 111-118).
213
Termin "nihilism" on leidnud väidetavalt kasutust juba
Augustinusel ("mitteuskuja") ja 12. saj kiriklikus
skolastikas (hereetikute kohta). 19. saj alguses Saksamaal leidnud
aga laialdasemat kasutust tähistamaks üldiselt poliitiliselt
ebakorrektset suhtestumist, teisalt aga ka Fichte
subjektiividealismi kriitikana ja Prantsusmaal kui valgustusliku
ratsionalismi antipood, (nt L.-S. Mercier: "Nihilist or
nothingist (rienniste). One who does not belive anything.").
19.saj '40-ndatel aastatel tähistas see aga peamiselt säärast
küllaltki sekundaarset nähtust nagu vene poliitiline radikalism,
selle anti-monarhistlikutes suundumustes. Üldiselt on mõiste
"nihilism" mõistetud kui destruktiivse hoiaku tähistus,
mis arusaam lähtumas romantilisest subjektivismist (B. Anerbach),
samuti teatavatest varastest elufilosoofilistest ja kunstilistest
tõdemustest, ("...this destructive activity becomes so
closely identified with the sense of existence."), seega
mõistetud millega teatava filosoofiat ja poeesiat eraldava
entiteedina. (J.Gouldsblom: "Nihilism and Culture", lk.
3-8).
214
P.Roubiczek väites: "...that Nietzsche was on of the most
acute and fair-sighted thinkers; and as he is also in many ways a
predecesser of the Existentialists, he never fails to show what
abstract terms mean when /need ei ole/ translated into human
experience." ("Existentialism for and against",
lk.25-26.)-- seadistab Nietzsche käsitlust iseloomustama
kriteeriumid nagu "puhas egoism", mitte-diferentseeritus
ja igakülgne "võimutahe", kui enese täielikuma
avaldumise taotlus ümbritsevate asjaolude kiuste.
215
Sellele viitamas juba Heideggeri ühe tunnustatuma monograafia
pealkirjastus: "Nietzsche ja euroopa nihilism", s.o ilmne
ebatäpsus, Nietzsche teostest lähtudes annaks äärmisel juhul
tinglikult kõneleda vaid
n-ö "euroopalikust dekadentsist".
216
Jaspersi käsitluslaadi vahendab pea-asjalikult tema monograafia
teemal: "Nietzsche. Einführung in das Verständnis seinen
Philosophierens" ('36). Hilisemat kriitilist suhtumist esindab
nt K.R.Popper oma mahukas ülevaatelises teoses: "Avatud
ühiskond ja selle vaenlased".
217
A.Camus: "Sisyppose müüt.", lk. 42, 49. Camus
Nietzschest: "See klassikalise maitse, iroonia ja mõõduka
häbematuse advokaat, aristokraat, kes julges väita, et
aristokraatia seisneb vooruse harrastamises ilma põhjust küsimata
ning et inimest kes ausaks jäämiseks vajab põhjust ei või
usaldada... / kes pooldas/ "kõrgema mõistuse ülimat
erapooletust, mille surmavaenlaseks on fanatism..." arendas
õpetust, mis on kantud erakordse hinge ülevusest ja kannatusest.
("Mässav inimene", lk.115)
218
Fr.Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", §118.
Viimane noist kahest suhtumisest võib saada tinglikult tähistatud
ka n-ö - "tugeva" nihilismina, kuid vältimaks
assotseeringuid kasutatud adjektiivide eksitavakski osutuda võiva
tavatähendusega, peab Nietzsche oma osutatud teoses vajalikuks
rõhutada, et mõisteid "tugev" ja "nõrk" on
kasutatud ainult tinglikute tähistustena. Palju sobivamateks
vasteteks mõlema esitatud nihilistliku suundumuse tarvis võiks
pakkuda vastavalt siis nt "dekadentsi" ja sellele teravalt
vastanduvat (kuigi ka otsekui mõneti lähtuvat), filosoofilist ehk
siis "täielist/täielikku" nihilismi.
219
G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia" ('91), "Nihilism ja
postmodernsus filosoofias" ('84) "Akadeemia",
lk.1434. Antud viitekohaga seoses tuleb kindlast ära märkida, et
toodud autori puhul on kindlasti tegemist ühe huvipakkuvaima tänase
interpreediga nihilismi teemadel. G.Vattimo on nimelt oma nii siin
toodud tõlgitud essees kui ka mujal ( Nt "Läpinäkyvä
yhteiskunta", '91) arendanud äärmiselt intrigeerivalt
nihilsmi teemat, lähtudes seejuures ennekõike Heideggeri
käsitlusest, ning on kujundanud välja nn 'pensiore debole'
teooria, ("nõrga mõtlemise" teooria), ehk n-ö "nõrga
ontoloogia", mis näib siiski tegevat teatavaid mööndusi
Nietzcshe radikaalse (ja ehedama) nihilismi-käsitluse suhtes (nn
"pieteedi-tunne varemete vastu", jms).
220
Fr.Nietzsche: "Wither are we moving? Away from all suns? Are
we not plunging continually? Backward, sideward, forward, in all
directions? Is there still any up or down? Are we not straying as
through an infinite nothing? Do we not feel breath of empty space?
Has it not become colder? Is not night continually closing in on us?
/.../ God is dead. God remains dead." (C.C.F.Bearn: "Waking
to Wonder. Wittgensteins existential Investigations, lk. 7).
221
Sarnaseid väitmisi on leida ka mujalt, nt P.Roubiczek: "The
nihilistic cosequences of present-day natural seience /on need, mis/
...finally leads to its turning against itself, to an antisientific
attitude. Since Copernicus man moves fromn the centre into x, --
into unknown." ("Existentialism for and against.",
lk. 49.) Antud nägemus tuleneb otseselt Nietzsche käsitlusest, kes
on samas viidanud ka vastava mõtlemise ohtudele, mis tihtipeale
omab kalduvust suubuda tühipaljasse irratsionalismi: "His
personal development leads Nietzsche to a recognition of the dangers
of his own teaching and thus beyond it -- in fact very near to what
today is called Existentialism." (lk.39).
222
Fr.Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", § 109
Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev tõlgendus
kindlasti mõneti fragmentaarne, kuna Nietzsche lähenemist
iseloomustab just asüstemaatilisus, sellest tulenevate
paradoksaalset stiili kammitsevate reeglipärasustega.
Fragmenteerimise õigustuseks: teisti ei ole võimalik kujundada
"süsteemi-pärasemat" ülevaadet, see oleks otsekui
vägivald Nietzsche mitmekesisuse suhtes. Kuna olemusliku mõistmine,
sellest rääkimine on aiva mitmetähenduslik.
223
Lähimate paralleelidena tollele problemaatilisele teisenemisele
võiks tuua vahest vaid Kierkegaardi nn religioossuse "hüppeliselt"
omaksvõtva eksistentsiaalse akti, ning samuti ka, mõneti
teisaldatud tähenduses, ka Heideggeri mõtteloolisuse
hilis-periodiseeringust pärineva raskesti-kirjeldatava teisenemise
sündmuse nagu nn "pööre" ("die Kehre").
224
G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia", lk. 1443. Heideggeri
järgi on nihilismi tegelikuks väljundiks teatav spetsiifiline
olukord: "...When men cling to familar essents and suppose
that it suffices to go on taking essnts as essents, since after all
that is what they are. But with this they reject the question of
being and treat being like is nothing ('nihil')
which in a certain sense it is, insofar as it has an essence. To
forget being and cultivate only the essent-- that is nihilism.
Nihilism thus understood, is the 'gound' of the nihilism which
Nietzsche exposed in the first book 'The Will to Power'. Bu
'contrast' to press inquiry into being explicity to the limits of
nothingness of being,-- this is the first and only fruitful step
toward a true transcending of nihilism."
(Heidegger: "An Introduction to Metaphysics", lk. 203).
225
Heidegger: "...lastes olemisel kui alusel langeda...",--s.t
olemine ei ole enam mõeldav millegi "alust-andvana", s.o
nn "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise järele
küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues
'alustava võimalusena' olukorra, kus üle-üldine
ebastabiilsus on omandamas pea 'hirmu'-äratavaid mõõtmeid,--
s.o eksistentsialismi lähtepinnas. (Albertelli: "G. Vattimo
ja...", lk. 1470.)
226
G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441. Vattimo
viitab siinpuhul Heideggeri käsitlusele, Nietzsche "tõeline
nihilism" olevat mõistetav ligikaudu: "... samas
tähenduses nagu avaldub Sein und Zeit'is olemine surma
poole, ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis
teeb võimalikuks kõik teised võimalused mis moodustavad
eksistentsi,-- seega siis ka maailmasunni teatud
ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik,
mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena."
(samas).
227
P.Roubiczek: "Nietzsches earlier philosophy aims at
establishing claim that 'nothing is true', so
that, therefore, 'everything is promitted'.
Nothing is true because, if all depends on the needs of the species,
there is no constant, absolute truth, but merely changing
physiological requirements." ("Existentialism for and
against", lk. 30.) Ja teisalt: "Alltouh Nietzsche only
gave fuller expression to ideas which were already at work in his
time, there can be no doubt that his teaching contributed
essentially to their disastrus development" (lk.34.)
228
G.Albertelli: "Giovanni Vattimo ja tema apologeetiline
nihilism", lk. 1476. Apologeetiline" nihilism on isegi
midagi välistatut ja eriti kohatu seostades seda Nietzschega.
Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades
selles kardinaalselt erinevaid, isegi vastandlike tasandeid. Nõnda
ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi "apologeeritavat"
-- viimane näib piirduvat ainult mõiste "nihilism"
tavatähenduses n-ö "õilistamisega". Nihilism on kui
kõikehõlmav tühjus, "elamiseks võimatu ruumi"
elamus,-- ilmtingimata tuleb "see" siis järgnevalt
millegagi täita.
229
G.Albertelli: "G. Vattimo ja...". Viidatud on Vattimo
käsitlusele: "Pieteet on armastus elava ja tema jälgede
vastu,-- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab, kuivõrd ta
neid minevikust saab." (Ibid., lk.1479). Vattimo
tuletab siit oma teooria nn "nõrgast mõtlemisest"
(“pensiero debole”), ehk "languse-ontoloogiast ja
võrdustab selle suures osas Nietzsche "täieliku nihilismi"
kontseptsiooniga, toetudes seejuures peamiselt Heideggeri
käsitlusele ainesest.
230
Siinjuures valitseb teatav antagonism mõistete "tõde",
"hea" ja "ilus" vahel, mis traditsiooniliselt on
olnud ühildamatult eristatud, ning milledest esimesed on
irrelevantsed mõisted, mis vastastikku teineteist konstitueerivad,
esteetika põhikategooria omakorda kehtestub vaid välise
kriteeriumina, mille all Nietzsche pidas silmas ajastul valitsenud
n-ö - "ilukultust", mille juures on täheldatavad
hilis-romantismi mõjud, ning mida annab kaudselt seostada teatava
estetismi eriliigiga.
231
Nietzsche nihilism ei ole põhjendatav "küllaldase aluse"
seaduse kaudu, seega siis näivalt otsekui alusetu, mis tähendab
samas aga ka: alusest vabam, vähem konstrueeritud. S.o selline
irratsionaalsus mis tunnistab oma aluste "õhus rippumist",
meele-valdsust elik seletamatust. Ratsionaalsuse algusesse on nõnda
seatud tinglik konstruktsioon, mis aga reeglina liialt ebamäärane,
et 'ratio'lt täit õigustust saada. Nietzsche käsitlus on
kui ratsionalismi ümberpööramine irratsionaalsuse kaudu, mis on
aga ometi veel kuidagi põhjendatud: kõik mitteratsionaalne on
irratsionaalne. Tundub nõnda, et mainitu tähistab just "ületatavat
nihilismi", mis ajastule üldiselt omane. Nietzsche suhtestumas
säärasesse nn "nihilismi" -- ehk kui pelgalt "lähte
pinnasesse", s.o selleks ka sobilik, kuna asub (osalisegi) n-ö
"aksioloogilise ebastabiilsuse" tingimustes.
232
C.C.F. Bearn'i järgi seadistab Nietzschele omane käsitlus
nihilismist kui fenomenist ennekõike: "...that there is no
truth, thath there is no absolute nature of things, nor a
'thing-in-itself'. This too, is merely nihilism,-- even the most
extreme nihilism. /.../ ...one interpretation has
collapsed; but because it was concidered 'the' interpretation in now
seems as if there were no meaning at all in existence,
as if everything were in vain. /.../ The faith in the categories of
reason is the cause of nihilism. We have
measured the value of the world according to categories that refer
to purely fictitions world." ("Waking to Woner.
Wittgensteins existential Investigations, lk. 6-7).
233
P.Roubiczek: "Radical nihilism is the
conviction that the highest values which one wants to accept are
really untenable, and added to this is the insight that there is
another world or a true nature of things or anything divine or
given morality." Viimase kohta aga väidab Nietzsche teoses
"Wille zur Macht": "Morality was the greatest
antidote to practical and theoretical nihilism."
("Existentialism for and against", lk.43-44). Autori
käsitlus (kristlikust) moraalsusest on aga paljuski irooniline:
dekadentlik nihilism olevat otsene järeldumus kristluse ajaloost.
234
Spinoza: Mitte naerda, mitte nutta, vaid mõista asju, vaadates kui
''igaviku vaatepunktist'',-- "sub specie aeterni".
Perspektiiv siit: võimalikkuste lõputus, teisiti-olu, kõik,
koguni Jumal olla võida, lõputuid viise olla, igas hetkes kui
igavikus, kõikjal kui samas ja nõnda lõpmatusse. Nietzsche
''Welt des Werdens'',-- kogu võimalikkus, järelikult-- ei
midagi kohustavat. Võimalikkus ei ole aga sama, mis võimalikuks
saanu,--puhas aktuaalsus. Seega: "Kõik on lubatud, miski ei
ole keelatud" väljendamas lõhestatud maailmapilti,
segadusest teadvel-olu, kui ei ole kindlaid eelistusi, hinnangulist
hierarhiat, tähendab "kõige võimalikkus" tegevusest
loobumist,-- "tahet mitte tahta".
235
P.Roubiczek: "...instead of God there is nothing, das Nicts,
le Néant Nietzsche recognizes, too, why this situation is traught
with danger -- this sense of emptiness is not static, it grows
constantly and destructively, undermining more and more convictions.
More and more concepts, values, beliefs, creeds -- hitherto the
foundations of our lives -- crumble and have to be discarded."
("Existentialism for and against", lk.39-40).
236
M. Heidegger : "Holzwege",('50),'51, I.Teil : "Der
Ursprung des Kunstwerkes", lk 543.
237
Silmas-pidades levinud ja ilmseina väära arusaama Nietzschest kui
nn "ühiskonnakriitikust". Mille vastu aga, seostuvalt
autori eriomase tõlgendusega ''egoismina'' mõistetust, võib
väita, et tegemist siin hoopiski vastanduva, olemusliku
autonoomsuse-taotlusega.
238
Täpselt samuti nagu murdekeeles rääkimine ei tühista veel
süntaksinõudeid, ollakse siis veelgi pidevalt teadlikud sellest,
et konkreetne erisus ei ole mitte ainus või kuidagi "õigem"
kõigist võimalikkudest. Aga see võib tähendada samuti ka nagu
oleks teatud erinevuse kehtivus, selles kantud tõekspidamised ja
väärtused kuidagi "vähem" kehtivad või "tõesed".
Iga erisus juba potentsiaalseltki kui ohustaks mingi konkreetse
"tõe" täielikku kehtivust, ükski "lokaalne
absoluut" ei tohi sallida enese kõrval teisi sarnaseid Eelnev
on ennekõike mõistetav kui teadlikult rõhutatud ideeline
konstruktsioon, osutamaks ühele võrdlemisi konkreetsele ja levinud
mõttelisele fiksatsioonile. Probleemi ilmsus ei tarvitse veel
võrdsustuda selle teadvustatusega.
239
G.Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", lk. 23.
240
P.Roubiczek, vahendades Nietzschet teosest "Wille zur Macht":
"Nihilism is at hand. Where does it come from,
this most uncanny of our quests? /.../ It is error to think that
social needs or physiological decadence or corruption are causes of
nihilism. Our age ist most honest and sensitive age. /.../
Sceptitsism conceving morality is the most decisive fact. After
the attempt to escape into a world beyond, the moral interpretation
of this world is left without sanctions, and thus the ending is
nihilism. Everything is has become meaningless.
/.../ That this exclamation "In vain!" represents the
character of our present nihilism is what is to be shown..."
("Existentialism for and against", lk. 45-48).
241
G.Albertelli: "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia";
lk.1463-1464 Samuti ka Sartré: "The silence of the
transcendent, comtined with the persverance of the religious need in
modern man, that is the great concern today as yesterday. It is the
problem which comments Nietzsche." (Roubiczek:
"Existentialism...", lk. 50).
242
A.Camus: "Mässav inimene", lk 96, 101-102. Nietzsche
kõneles seejuures endast kui Euroopa esimesest täiuslikust
(täielisest) nihilistist, kes aga pole seda mitte vabal tahtel,
vaid olude sunnil ning kuna ta olevat liiga suur, et lahti öelda
oma ajastu pärandist. Siit paralleelid ühe oma vaimse eelkäijaga:
ka Stirneri järgi eksisteerib vaid üks tõde -- "tähtede
imetlusväärne egoism".
243
A.Camus, ibid., lk 16-17, 20, 43. Nietzsche: "Tähtis
pole mitte igavene elu, tähtis on igavene elujanu".
Camus: "Iga väärtus ei too enesega kaasa mässu, kuid iga
mäss osutab sõnatult väärtusele." Mõiste "väärtus"
tähendab siin tagasiminekut tegelikkuselt õigusele, soovitavalt
soovitavale, (tavaliselt selle vahendusel mida nimetatakse
üldsoovitavaks), lk. 27-28)). Termin nagu "mäss",
(vastav konfrontantistlik meelsus) on omakorda samas mõistetav ka
kui teatav spetsiifiline "re-aktiivsus", vastav
suunitletus, otsekui "tagasiulatuva mõjuga reaktsioon".
Etümoloogilises tähenduses on see täielik kannapööre, mis
lähtumisi individuaalsusest, seab kahtluse alla indiviidi mõiste
enese. (Antud mõttes on metafüüsiline egoism mõistetav kui
vastuhaku vastand). Camus: "Me näeme, et igas vastuhakus
kätketud jaatus ulatub millenigi, mis ületab üksikisiku
piirid.../.../ ja annab tegutsemisele tarvilised
motiivid..."(lk.30).
244
Fr. Nietzsche: "Wille zur Macht", § 123. Nietzcshe
nägemus nihilismist seadistab,-- 'nihil negativum', s.o
absoluutne olematus, tühjus, mis vastakuti-seatud-- 'nihil
primitivum'iga,-- siin eimiski kui millegi "puudumine",
relatiivne ilma-olek, tühisus, dekadents.
245
G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia", lk. 1435.
246
G.Vattimo: "Nihilism ja postmodernsus filosoofias", lk.
1446-1447. Samas küsimärgistab Vattimo aga "ületamise"
püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase taotluse. Toetudes
Nietzsche "Unzeitgemässe Betrachtungen" teisele
osale, näitab Vattimo veenvalt post-modernsele lähenemisele omast
pingutatud "ületamise" ja üha jätkuvat uudsuse püüdu,
mis moodustab otsekui "suletud ringi" millel tegeliku
loovusega vähe ühist on. Nietzsche on viimatimainitud teoses (1874
a) näidanud, et see tõik tuleneb modernsusele omasest "liialdatud
ajaloo-teadlikuse" mõjust, mis suubub üle-üldisesse
epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria kaudu
ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu modernsusest.
Samuti on ka üheks Nietzschele iseloomulikumaks taotluseks (eriti
hilisemates teostes) katse pääseda välja sõnamärgi "novum"
ülemvõimu alt sellele lähenemisele omaste tendentside
radikaliseerimise kaudu. Antud tendentside kujukama avaldumise
valdkonnad peavad olema oma loomult võimalikult
polüfunktsionaalsed, võimaldama mitmekülgset, isegi
paradoksaalset tõlgendusviisi ja samas omama piisavalt konkreetseid
ühisjooni, mis võimaldaksid üldistavate seaduspärasuste
tegemist. Antud juhul on siis muidugi silmas peetud ennekõike
selliseid eri-ilmelisi, kuid oma alustelt mõneti ka samaseid
valdkondi nagu seda on kunstiloome (ja erinevad esteetika-käsitlused
sellest) ja eriti, Nietzsche käsitlust eriti iseloomustav,
nn "oma-müüdi-loome".
247
Sellele seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche
teostest: "Teadlikus näivusest /s.t/ ärgata äkki
keset unenägu aga vaid sellesse teadlikkusse, et nähakse
und./.../...ja, et peab seda jätkama, vältimaks hävingut: nõnda
nagu uneskäijal tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks."
See mida mõista siinkohal aga näivuse all on mõneti
komplitseeritum: see ei ole kindlasti kuidagi vastanduv
"olemuslikule", s.t: "...kõikide nende kuutõbiste
hulgas tuleb ka teadlikult jätkata selleks, et üldine unenägu
saaks jätkuda...". ("Die Fröhliche Wissenschaft",
§ 41. Vt ka aforismid: § 35, 90, 110, 151).
248
G.Vattimo: Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche
hilis-loomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul aina
rõhutada vaja, märgib see üha teisenevat nägemust
metafüüsilisest "asjast". Antud tõigast annaks tuletada
ka kriitilisemaid järeldumisi Nietzsche ja postmodernsuse
vahelistest seostest. Nihilismi problemaatiline diagnoos pole olnud
muidugi mitte Nietzsche isiklik probleemiasetus, kuigi suuresti just
mainitu mõtlemisest peamises lähtuvana on jätkuvuses oma
leksikaalsele kohale seadistatud. ("Nihilism ja postmodernsus
filosoofias", lk. 1448.)
249
Järgnevaga ongi sihiks seatud esmalt nihilismi mõiste mõnetine
avamine, vastandades selleks mõlema autori arusaamu nihilismi
ületamisest. Kokkulangevat on Nietzsche ja Kierkegaardi teostest
leidnud eeskätt just hilisema eksistentsialismi esindajad. Seda
seetõttu, et mõlemaid autoreid iseloomustab kindlasti teatud
radikaalsus mõtlemises, mässumeelsus ja omanäoline subjektivism,
mis keskendus vahetult eksistentsiaalsetele väärtustele. Võib
nimelt väita, et "elu" kui fenomen, kui väärtus
ise-eneses, on üheks väheseks läbivaks jooneks kogu Nietzsche
loomingus; samuti jäi ka Kierkegaardil keskseks küsimuseks
individuaalse eksistentsi probleemistik. Sellest tulenevalt on
nivelleeruvat mõtlemist ületada püüdvad suunitlused mõlemal
autoril sarnased ennekõike oma paradoksaalsuse määras. Nimelt on
mainituil ühiseks just teatud paradoksaalsete väitmiste laad, mida
võib käsitleda tinglikult nõnda kui teatud ühist "lähte-alust".
250
C.Löwith: "Kui ebatavalise inimelu ja inimliku eksistentsi
interpreetidena kohtusid mõlemad kui "lõikepunktis"
nihilismi probleemistikus." ("Kierkegaard und
Nietzsche...", lk.5). C.Löwith'i jaoks, kes muide näib
esindavat teatud n-ö "heideggerliku suunitlusega teoloogilist
eksistentsialismi" tollases Saksa mõtte-arendusis, saab
sellest 'Brenne-punkt'ist lähte-alus ja võimalus
võrdlemiseks. Kesksel kohal autori käsitluses Nietzsche ja
Kierkegaardi suhtestumine oma ajastu ristiusku.
251
Fr.Nietzsche "Die Fröhliche Wissenschaft", aforism 108
252
A.Camus: "Masside mäss", lk. 103-105. Camus: "Maailm
liigub edasi hea õnne peale ja lõppeesmärgita. Jumal on tarbetu,
kuna ta ei taha midagi. /.../ ...Inimlik mäss ei saa viia
uuestisünnile kui seda ei suunata." (Sarnaselt ka
Stendhal: "Jumalat vabandab vaid see, et teda pole
olemas."). Nietzsche ateismikäsitlus muudab indiviidi:
"...vastutavaks kõige eest, mis valuga ilmale tulnud ja
määratud elu läbi kannatama. /.../ ...kõige valusam,
südantlõhestavam küsimus, mille võib hing enesele esitada: kus
võiksin ma rahu leida." (lk.108)Nihilistliku arutluskäigu
äärmine loogika püstitab destruktiivsed suundumused võltsimatult
ehedal kombel: "Probleem on: milliste vahenditega võiksime
saavutada võimsa ja nakkava nihilismi range vormi, mis täiesti
teadlikult õpetaks ja harrastaks vabasurma?" (Nietzsche)
Kõik Camus' vahendatud Nietzsche tsitaadid pärinevad teosest
"Wille zur Macht" ("Võimutahe")).
253
Teisalt ilmneb Nietzsche rõhutatult anti-religioosses mõtlemises
ka vastakaid tendentse, nt K.Jaspersi sõnul: "Nietzsche
nihilism /on/ tema transtsendentsuse üks vorm. /just/
Transtsendentses nihilismis peab olemine end talle näitama..."
("Im Transendierende Nihilismus muss sich ihm das Sein zeigen."
("Nietzsche. Einfürung in des Verständnis seinen
Philosophierens", lk.368). Eelnevast tuleneb Jaspersi
järgi teatav "nihilistlik paatos", mis aga ei tähista
mitte niivõrd transtsendentset nihilismi, kuivõrd selle teatavat
ebakonsekventset, liialt subjektivistlikku ja emotsionaalset vormi.
-- "Tunnustatav on see, kes 'Ja' saavutanud, 'Ei' seevastu
ilmneb pelga konsekventsina." (Ibid., lk. 345). Ka
Jaspers eristab oma käsitluses loovat, s.t tugevat ja pelgalt
reaktiivset ehk destruktiivset nihilismi. Viimaseks osutub ka teatav
nn "uskumatuse usk", kui n-ö "vabatahtlik
martüürium"; teisalt aga kujundatakse uskumatusest
(ateismist) keskne ideeline printsiip, mis viivat nn "ekstaatilise
nihilismi" viljelemisele. S.t Jaspers lähtus arusaamast, et
ristiusk lõi teatava fiktiivse maailmapildi, mis rajanes pelgale
"usule", ning mille kehtimatuse äratundmisest tulenes
vältimatult teatav spetsiifiline nn "tühjuse-seisund"
("das Nichts-Zustand"), mis laseb sama-aegselt
kehtida ka vastakatel arusaamadel (nt ratsionaalne lähenemine,
eudaimonism, ja nn. teleoloogiline printsiip, vms).
254
A.Camus: "Mässav inimene", lk. 109-110. Nietzschega jõuab
mäss askeesi: s.o vankumatu tahe olla see, kes sa oled, maailmas,
mis on selline nagu ta on. Nietzschelik askees, mis lähtus
saatuslikkuse tunnistamisest, jõuab viimaks saatuse
jumalikustamiseni (lk.111). Nietzsche: "Minu vaenlased on
need kes tahavad hävitada ja mitte iseennast luua."(lk.21)
Temagi hävitab , kuid teeb seda soovist luua.
255
Nietzcshe "Rõõmsa teaduse" üks aforism (§ 54.)
väljendab toda uudset teadlikust vahest kõige täpsemini-- olla
teadlik sellest, et nähakse und ja jätkata seda teades, et see uni
ongi kõik, mis "on". Kui tõelisest maalimast saab
pelk "luiske-lugu", ("wie die 'Wahre Welt’
endlich zur Fabel werde", "Götzen-Dämmerung",
Einleitung.) ei saa sellest enam millaski saada midagi "tõelisemat",
tegemist siin pöördumatu hinnangulise teisenemisega
aksioloogiliste väärtuste skaalal. Vrd Heideggeri termin "die
Sage"-- s.o lugu, jutustus, isegi "müüt";
samuti "kujutlus", kuivõrd viidatakse konkreetsele
maailmapildile, seega kujutlusvõimele, mis omakorda rajaneb Kanti
käsitlusele mõistest (vt "Kritik der Urteilskraft").
256
Need on siis säärasena ka väärtused, mis ei kehti "kõigi
jaoks" ja "paratamatul kombel", vaid tinglikult, aga
paradoksaalsel kombel siiski absoluutselt. Ilmselt on tegemist,
Nietzsche arusaamades säärase tõdemuse laadiga, mis kehtima
seatud ennekõike just subjektiivses plaanis, ja nõnda ka
Kierkegaardi puhul. Sest on just üksikindiviid, "mina",--
kõik, mis millaski kellegile antud,-- subjektiivne eksistents,
"kohal-olu", (''Da-sein''), mis on Heideggeri
sõnul teadlik oma "maailmas-olemisest (''In-der-Welt-sein'')
küll väliselt vaid subjektiivses laadis aga sisuliselt avardab
"subjekti" mõiste potentsiaalset tervikut hõlmavasse
ulatusse. Olemise tõlgendamine piirdub nõnda "Daseini"
kui eksistentsiaalse tõdelusvormi vahetu kohalolu nentimisega.
257
Osaliselt on sarnased ka nihilistliku (siin pigem: dekadentliku)
meelestatuse kaasaegsetki väljundid, nagu näiteks hedonistlik
tarbija-menataliteet, marginaalsed "mõttekuse ennistamise"
pürgimused kas siis esoteeria või religioosse sektantluse vallas.
Iseloomustavaks pessimistlikud järeldused tunnetuse tõsikindluse
puudumisest, olemise tühisusest. Umbes nii: "...nagunii ei
ole võimalik midagi mõista, veelgi enam, nagunii pole võimalik
midagi selle mõistmise jaoks teha-- sellepärast on igasugune
mõistmise katse naeruväärne, ainus, mis alles jääb, on meie
vahetu olemine; see on ka naeruväärne, võib-olla ta on kõigest
illusioon, aga kuna ta juba siin meie vahetus kogetavuses on, siis
proovigem teda meeldivaks muuta: 'to have fun'.../.../ s.o on
nihilismi kaasaegne kultuuriväljund." (T.Viik, n-ö
käsikirjaline materjal "Eimiskisuse" teemadel, anno '95).
258
Antud juhul on silmas-peetud toda vastuolulist tõika, et
religioossete tõdede mõistmiseks ei piisa üldjuhul ratsionaalsest
lähenemisest, lähtumisi siinkohal ühest Pascal'i ütelusest,
mille kohaselt on mõistuspäraselt tõestatud jumal on sama-aegselt
ka tühistatud jumal. Siit ka Kierkegaardi kriitiline lähenemine
kõigile nn "jumala-tõestamiste” suhtes.
259
S.Kierkegaard: "Zum Begriffe der Angst", ("Ahdistus",
lk 125.)
260
Fr.Nietzsche: "Jenesets Gut und Böse", aforism: 63, (lk
76)
261
C.Löwith, ibid., lk 6. Toodud eristus näib esmapilgul
olevat küll pelgalt terminoloogiline aga säärasenagi rõhutab
ilmekalt subjektiivse tõdeluse eripärasid ja suurt osatähtsust
mõlema käsitletava autori puhul.
262
S.Kierkegaard: "Ahdistus", lk 234 Kuigi oma
konkreetsetelt väljunditelt vägagi erinevad, on neil kahel 19.saj
"mässulise" mõttesuuna esindajal, lähtudes nihilismist,
kui "lõikuvast punktist"-- ka mõndagi kokkulangevat.
Nõnda näiteks suhtumises enese hävitamisse, mis on Nietzsche
järgi "nihilistlik akt" 'par exelence' ja ei
tähenda vaid konkreetset tegu vaid eeskätt just üldist, ajastule
omast suhtumist, mis väljendub dekadentslikus suhtumises enesesse
ja oma tegevuse läbi ka ümbritsevasse, ning on kantud läbini
troostitust meelsuse-laadist. Järeldused, mida sellisena mõistetud
olukorras Kierkegaardi järgi teha saab on "emb-kumb",--
kas aktiivselt-- suitsiidi või passiivselt-- hullusesse ära
langeda, või siis hoopis-- "üle mõistuse hüpates"--
uskumine jumalasse. Säärasel uskumisel pole muidugi kuigivõrd
ühiseid jooni sellega, mida "kristliku usuga"
tavatsetakse harilikult tähistada. Eeltoodus seisneb Kierkegaardi
jaoks ainus positiivne moment nihilismis,-- "eimiskisusest"
tuleb teha midagi kõikehõlmavat, mitte millestki saab sisuliselt
absoluut,-- "Jumal"-- kogu mõeldavus, terviklik
tähenduslikkus.
263
S.Kierkegaard, ibid., lk. 203. Termin "võõrandatus"
(Hegel, Marx) tähendab siin negatiivset eksistentsiaalset
kategooriat, millega on individuaalset antust vastandatud
"üldisusele" kui totaalsena vastanduvale. Kierkegaardi
arusaama kohaselt on nihilism nõnda vaid viimase, välise
"üldisuse" kui "teise" päristine osa, (alias
"päris-patt) ja seega indiviidi jaoks vaid sekundaarse
tähenduse kandjaks.
264
M.Heidegger: “Sissejuhatus metafüüsikasse”, lk. 65.
265
Viimast siiski vaid juhtudel kui mõista selle all midagi
välistavat, ignoreerivat seega, -- üheselt "negatiivsena"
tõlgendavat. Nõnda-mõistetud subjektiivsus on vastandatud
teravalt objektiivsuse-nõudmistele, piirdub kitsendavana mõistetud
personalismiga ülepea. Seega käsitlusviis, mis on olnud omane nii
positivistlik-teaduslikule lähenemisele, kui ka nt Hegeli
arusaamadele. Seevastu eksistentsialistlikult mõistetud
subjektivism evib aga suuresti erinevat tähendust, ja konkreetsemat
suunitletust vastanduva kui üldisuse suhtes-- C.Löwith' i
tsiteerides: "Üksindusel, kui eksistentsiaalse
nihilismi formaalsel tingimusel on kindel,
negatsioonides väljenduv suhe üldisesse..."
("Kierkegaard und Nietzsche...", lk.19.)
266
A.Camus: "Mässav inimene.", lk. 106-108. Camus: "Kui
saatust ei juhi kõrgem väärtus, kui maailmas valitseb juhus, siis
sammutakse pimeduses, siis on meil tegemist pimeda inimese
hirmuäratava vabadusega." Nietzsche: "Voorus on
see, mida on vaja õigustada. /ja/ Moraal tingib selle, et
ühel päeval ei tehta enam head.”
267
Küsimine "tõele" vastavuse järele saab alguse sõna
etümoloogilisest taustast s.o "to aletes" (kr.k.
tõeline, tõene), "ladh" (varjama, peitma, varjule
jääv), "lethe" (unustama, see mis jääb varjule,
unustusse, ka varjule jätma), "alethe" (mitte
varjule jäänud, mitte varjatud, varjamatu, varjule jäämatu).--
"Aletheia"- s.o see, mis laseb vaadata, "eidos",
"ideia"-- see, mis näha on. Tõe olemusse kuulub, et
s.o "varjatud", tõde on see, mis on unustuse varju
jäänud, ometigi on tõde varjamatu, varjule jäämatu, see mida ei
saa varjata. Tõede on paradoksaalne: varjamatu "varjab endas"
varjatut, hõlmab seda nagu "täiuslik tõde sisaldab endas ka
eksituse." (Schelling).
268
C.Löwith: "Kierkegaard und Nietzsche...", lk. 17
269
Fr.Nietzsche: "Wille zur Macht", § 133.
270
G.Vattimo "Nihilismi apoloogia", lk.1434-1482. Üldiselt
on Vattimo lähtumas arusaamast, mille kohaselt ka nt Heidegger (kui
enim tunnustatud) nihilismi teema interpreet on n-ö
"tagasi-paigutatav" Nietzsche tõstatatud 'Nihilismi'
teema arendamise raamistikku; samuti on autor rõhutanud ka vajadust
nihilismi ümberhindamise järele (post)modernismi tehtud
korrektiivide valguses.
271
Fr.Nietzsche: "Zur Genealogie der Moral", 3Bd.: "Was
bedeuten die Askhetische Idealen?", nt aforismid: 9 ,13, 22.
272
Fr.Nietzsche:"Die Fröhliche Wissenschaft", nt aforismid
3. rmt. algusest.
273
C.Löwith: "Nietzsche ja Kierkegaard...", lk. 23-25
274
Kristlik-moraalsete tõekspidamiste ümbervääristamine on osalt
kattuv taotlusega loomulikku olukorda, s.t algupäraste väärtuste
kehtivust taastada, sellesuunalisi püüdlusi leiab Nietzsche ka
antiigi ja renessansi perioodidest,-- seada loomulik "algtekst"
vahepealsete "moonutuste" üle kehtima.
275
Fr.Nietzsche: “Die Fröhliche Wissenschaft”, § 44.
276
G.Vattimo: Teisalt on ilmne, et müüdi mõiste, kuigi mitte täpselt
määratletuna, on nüüdiskultuuris laialdaselt kasutusel.
R.Barthes'i teose "Mythologies" järel on hakatud
üldiselt massikultuuri analüüsima mütoloogia terminoloogia
vahendusel, (kuivõrd on teadvustatud meedia-ühiskonna olemuslikult
imaginaarne loomus). Samuti C.Lévi-Strauss, kes muuseas on
seda meelt, et müütilist lähenemist võib tänapäeval kohata
ennekõike poliitilistes ideoloogiates, samuti muidugi ka muusikas
ja kirjanduses. Samas on teaduslik suunitletus ometigi seatud
lähtuma vastandumisest mütoloogilise lähenemisele, see saab
nimelt alguse müüdi kunatise "lummuse" hajumisest, selle
demütologiseerimisest. Nõnda ka nt E.Cassierer:
ratsionaalne teadmine tegelikkusest: "...seal, kus see
millaski on pürginud vormuma maailma teoreetiliseks vaatlemiseks ja
selgitamiseks, ei ole vastandlik niivõrd mitte tegelikkuse vahetule
ilmnemisele, kui just selle müütilisele esitamisele. Palju varem
kui maailm näis teadvustatusele empiiriliste 'esmete' kogumina,
näis see müütiliste jõudude ja tegude kogumina."
("Läpinäkyvä yhteiskunta", lk. 40-41).
277
Antud nägemus johtub evolutsionalistliku metafüüsika püstitatud
nõuetest, ja omab teatavaid spetsiifilisi diskursiivseid mõõtmeid,
näitena nn "arkaismi" teooria, kui üldine umbusk
teaduslik-ratsionaalse maailmavaate pürgimuste suhtes, mis lähtub
püüdest taastada inimese-looduse vahelised "autentsemad"
vastavus-suhted. Antud vaatenurgast ei ole müüt mitte primitiivne,
vaid täiesti autentne teadmise liik, mida ka massikultuur pole
suutnud hävitada, mütoloogilist lähenemist tõlgendatakse kui
võimalikku väljapääsu viimase nuripidisustest. Vattimo järgi on
just sellest käsitlusest lähtumisi seletatav suur huvi Nietzsche
ja Heideggeri teoste suhtes, mida iseloomustab nüüdiskultuuri
kriitika ja huvi arhailise mõtte vastu, millelt lähtudes on ehk
võimalik ka ennistada müüdi kunatist mõju. (Ibid.,
lk.43-44.).
278
P.Roubiczek: "Existentialism for and against", lk. 3-10.
-- Ratsionaalsust ülimuslikustava valgustatuse vastu on seatud
absoluutse mõistuslikkuse nõudmine, mis esitab ratsionaalsuse
piiritlematut tõesuse-pretensiooni; ometigi käsitleb
loogilis-ratsionaalne mõistmine vaid piiratud tegelikkuse osa,
seega on mõistuse-pärane lähenemine siiski konkreetselt
piiritletud. Nii eetika kui ka esteetika vallas otsustuvad
tunnetuslikud kriteeriumid teadusliku meetodi kohaselt ja
personalistlikest tõekspidamistest lähtudes, mis on omakorda
taandatav eksistentsialistlikule tõdeluslaadile, mis viitab üle
ratsionaalsuse, üldise mõttetuse elamusest tuleneva
transtsendentaalsuse suunas. Eksistentsialistlikutelt
alustelt lähtuma seatud maailma-mõistmine ei saa piirduda
teaduslik-materialistliku faktilise tõesuse (või "mõtte")
järele pärimisega. Nõnda mõistetult on ratsionalistlik
teaduslikkus pigemini selge mõtlemise kollaps, mis viib omanäolise
nn "metaloogilise" konstruktsiooni" vahendusel
vältimatult teatava transtsendentaalse eksistentsialismi tekkeni.
Sarnastelt alustelt lähtumisi: müüt on ennekõike usk, kirg,
passioon. Pole tarvilik, kas ta saab reaalsuseks. (B.Mussolini).
279
J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", sealt: "Myytin
ja valistuksen yhteenkietoutuminen", lk.166-167. Essee rajaneb
Adorno ja Horkheimeri teosele "Dialektik der Aufklärung".
Valgustus vastandub mütoloogilisele maailmapildile, kuna see on
vastuseatud pärimuslikule kosmogooniale, üritades seda asendada
subjektiivselt motiveeritud tõlgendusega. Mütoloogiline nägemus
asetab üksiku genealoogilise traditsionalismi mõju alla, mis
kinnistub eri kultuste kordus-motiivides ja sümbolistlikult
mõistetud jumalike "asendajate" vahendusel.
Kollektiivsele teadvuse seisukohalt on seega teatav rituaalsus
algupärasema lähenemise puhul osalt ka vältimatu, kuivõrd see
tagab teatava sotsiaalse ühtekuuluvustunde. Nõnda mõistetud
müütiline maailmapilt on seega kui labürint, millest indiviidil
oma identiteedi säilitamise huvides tuleb välja pääseda, mis
saab valgustuse kui eksperimendi õnnestumise kriteeriumiks. Ometi
too keskne vastakuti-asetatus: müüt contra individuaalne
emantsipatsioon teatavas mõttes ka aina konstitueerib algupärast
lähenemist.
280
Th. Adorno & Horkheimer: "Dialektik der Aufklärung",
lk. 10, 70-71.-- "Juba müüt on valgustus ja valgustus
vajub tagasi mütoloogiasse. /.../ Inimeste individuaalsuse
kujundamine, iseduse alus, on ilmsena just selle subjekti
välistamine, mille nimel seda harrastatakse. Kuna valitsetav,
alistatud ja enesesäilitamise läbi vormitud substants ei ole
midagi muud kui elulisus, mille funktsioonina vastavat suunitletust
määratletakse. Seega midagi, mida peetakse vajalikuks alal hoida.
/.../ Ohvri ületamisest sündiv, identiteedile rajanev isedus ei
ole ometigi muud kui kivistunud ohvrirituaal, mida inimene, asetades
oma teadlikkuse ümbritseva vastu ise ülistab."
281
Nn "die Entzauberung" (või "die
Entkunstung") -- ja vastavate tendentside
topelt-rakendamine: s.o "maagilise elimineerimine", ning
välistades sellekohase tegevuse idealiseerimist omakorda (nt
ratsionaalsuse alusel), mis tähendab teisalt samuti liigse
"kunstlikkuse" välistamist ideelises plaanis. (K.
Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen",
lk.51). Adorno: "Der Zauber selbst, emanzipiert von seinem
Anspruch, wirklich zu sein, ist ein Stück Aufklärung: sein Schein
entspruch, wirklich zu sein, ist ei Stück Aufklärung: sein Schein
entzauberte die entzauberte Welt. Das ist der dialektische Äther,
in dem Kunst heute sich zuträgt." ("Ästhetische
Theorie", lk. 93).
282
J.C. Alexander: "Structure and Meaning. Reliking Classical
Sociology", lk. 68. Maailmast emaletõmbuv, munklik askees oli
nähtud kui egoistlik suundumus (deviisil: ''in majorem gloriam
Dei''). Selle vastu tõi Weber (kes omas luterlikku tausta)
mõiste "die Innerlichkeit" -- nn "maailmasisene
askees", millest näib olevat alguse saanud maailma kujundav,
(ja valitsev) eriomane aktiivsus, ja nõndasamuti ka kogu nn
"väärtus-ratsionalistlik tsivilisatsioon" (E. Sevänen:
"Taide institutiona ja järjestelmänä", lk. 40, 46-48).
283
E. Sevänen, ibid., lk. 50-51,69, 77. Parsonsi kohaselt:
"Primitiivseid kultuure iseloomustab ühiskondlike ja
kultuuriliste institutsioonide tugev omavaheline seos. Kultuuri
konstitueeris tugev seotus religioosse-maagilise maailmapildiga,
mida peeti naiivselt objektiivseks maailma korrastatuseks, mille
põhjal korrastus ka sotsiaalne elu ja isikutevahelised suhted.
/.../ Üldisuse maailmapilt ja traditsioon pakkusid inimeste
identiteedile püsiva aluse ja takistasid neid arendamast väga
omanäolisi personaalseid süsteeme."
284
Fr. Nietzsche: "Aus dem Nachlass 1882/85", § 42. -- "Den
Mythus der Zukunft dichten." Nietzsche metafüüsilist
"alusasendit" ("Grundstellung") võib
mõista kui metafüüsika sisemise struktuuri ümberpööramist, mis
avab võimaluse metafüüsika täideviimisele, s.t see ei ole
katkestamine, vaid pigem protsessi jätkamine, kuna nõnda on
hõlmatud enamat, ammendatud metafüüsika struktuuris latentselt
peituvaid võimalusi. Kui Nietzsche lugeda metafüüsika sisse, siis
nihestuvad tolle diskursuse piirjooned, avanevad uudsed
perspektiivid, mis on tõlgendatav kui piirnemine mõistetamatusega.
285
Fr. Nietzsche: "Götzen-Dämmerung...", lk.280.
286
Vastav suundumus kasvab välja saksa 18. sajandi idealismi
esindajate Schilleri, Schellingi, Solgeri ja Hegeli
esteetikast. Mitmetähenduslike esteetiliste protsesside uurimisega
sooviti heita valgust ka metafüüsika ebamäärasustele, "kunstniku
toimimisviisi soovitati eeskujuks oma maailma loovale filosoofiale.
Nii modelleeriti filosoofiat kunsti alusel ning otsekui ülemineku
hõlbustamiseks lähendati kunsti mõistet filosoofia
omale kuni nende peaaegu täieliku ühtesulatamiseni."
(B. Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika",
lk. 336). Siit kasvas välja fantaasia samastamine omanäolise
mütoloogiaga: "Mütoloogia tungis toonastesse
filosoofilistesse süsteemidesse osalt väljas-poolt ja osalt
tulenes neist endist." (lk.337, nt J.P.Richter).
Romantiline idealism seadistas, et: "saabub aeg, mil
filosoofia suubub uuesti luulesse, millest ta kunagi eraldus, ja uue
filosoofia kohale kerkib uus mütoloogia." (Schelling,
lk.340). "Mütoloogia kuulutatakse siin igasuguse kunsti
paratamatuks tingimuseks /.../ Mütoloogia ja kunsti
piirid segunevad -- nagu kunsti ja filosoofia
omadki." (lk.342-343).
287
"Müüdile" omistatakse kohati ka täpsem, sõna
etümoloogilisele algupärale osutav tähendus: müüt on mõistetav
kui "jutustus" (narratiiv), mis ei vastandu teadulikule
lähenemisele mitte pelgalt kui objektiivse tõestatavuse vastand,
vaid teatavates valdkondades isegi kui autentsem teadmine. Vastav
käsitlus müüdist on kohaldatav nt psühhoanalüüsiga, (nt Jungi
nn "arhetüüpilised müüdid"), ajaloo-teooriaga,
(narratiivsete näidete paljusus kindlustab pluralistliku
ajaloo-käsitluse) ja sotsioloogilise nägemusega
meedia-ühiskonnast. (Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta",
lk.46-47). Üldiselt esitatud kolm müüdi-teooriat Vattimo järgi
mõneti ka küsitavad: nn "arkaism" üritab
ennistada müütilist kui algupärasemat, jättes aga määratlemata
n-ö "vahepealse aja", mis eristab meid algsest "Tõest";
nn "kultuur-relativism" kõneleb küll
autonoomseina eristatavaist kulturoloogilistest universumitest, kuid
ei määratle enese positsiooni, ning ülaltoodul puudub
eksplitsiitne teooria eristamaks mütoloogilist ainest puhtalt
ratsionalistlikust. (Ibid., lk. 50).
288
J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk.173. Müüdi ja
valgustuse vahelist protsessi võib iseloomustada ka kui
detsentraliseeritud maailmapildi kujundamist, millele rakendatud
(ideoloogia)kriitika jätkab teatavas mõttes valgustus-projektile
omast suunitletust, näidates, et mütoloogiast lahknenud
maailmavaadet eeldav teooria on üha seotud müütilise nägemusega.
(lk.174).
289
Ülim pluralism võib muutuda "lihtsalt tüütavaks",--
väljendades säärast maailma-kogemise viisi, kus puudub
hierarhiline suhtestatus ja korrastatus, millest kõneleb Nietzsche
nn "Rang-Ordnung'', hierarhia, mis on omane "vaimudele
ja tähtedele". Hierarhia tähendab siin nii väärtuste kui ka
üldiseima n-ö "astmelise korrastuse" loomist. Nõnda ka
Heidegger: piiritust lausuv mõtlemine, mis piiritleb olemist.
290
J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 168-170.
Horkheimer & Adorno: "Seda osa kunstiteosest, milles see
tegelikkust ületab, ei või iseenesest stiilist eraldada. See
siiski ei seisne /ka/ saavutatud harmoonias, vormi ja sisu,
seesmise ja välimise, üksiku ja ühiskonna küsitavas ühtsuses.
See peitub loomingu neis joontes, mis toovad esile erinevuse --
vaevarikka identiteedi ehitamispürgimused
nende vältimatus ebaõnnestumises. Selle asemel, et see teadvustaks
tolle ebaõnnestumise, milles just suurte kunstiteoste stiil on
alati iseennast eitanud, tunneb nõrgematel alustel seisnev tõmmet
samastumisele teistega, identiteedi kompensatsiooni poole. Viimaks
seab kultuur imitatsiooni kehtima absoluudina." ("Dialektik
der Aufklärung", lk. 156).
291
J.Habermas, ibid., lk. 172. Historitsistliku ajaloofilosoofia
kultiveeritud nägemuse vastu "valgustusest" ("die
Aufklärung") ja liberaalsest ratsionalismist seadistab
Vattimo järgnevat: "Ajaloo universaalsuse kehtestumine on
muutunud võimatuks universaalsed ajaloo-käsitlused. Sellega ka
nägemus ajaloo kulust valgustusena, mõistuse vabastamisena
müütilise teadmuse varjust, on minetanud õigustuse.
Demütologiseerimine, müüdist vabanemine on osutunud
müüdiks."-- Demütologiseerimise
demütologiseerimine ei tähenda ometigi müüdi restauratsiooni,
kuigi teisalt: "Demütologiseerimise paljastumine müüdina
ennistab mütolgiseeritud lähenemise õigused, kuigi vaid üldise
tõe-kontseptsioonide nõrgenemise raamides."
Demütologiseerimise läbinägemine järjekordse "müüdina"
ei võimalda enam autentset suhtestumist viimasesse, vaid jääb
sellest tõdemusest varjutatuks. ("Läpinäkyvä yhteiskunta",
lk. 50-52). Paralleelid siin Heideggeri terminiga "die
Verwindung", mis tähendab ületamist kui toibumist, uuesti
alustamist ja nõrgenemist, mõistes seda nietzschelikult, n-ö
"metafüüsikast toibumisena". Vastav suhtestumine on
mõistetav kui historitsismi kriitika, mis aga ometi ei tähenda
möödaniku pelka "ületamist" või ignoreerimist, vaid
teatavat distantseeritud suhtestumist sellega. (Vattimo vasteks
viimasele on nn "pieteedi-tunne"). (Ibid., lk.55).
292
Antud lähenemisel on kaalukad idee-ajaloolised traditsioonid, nt
Hegeli sõnutsi: "...pole säärast jõudu, kannatust ja
visadust kui negatiivsel jõul."
(A.Camus: "Mässav inimene", lk. 233.). Samuti ka
eel-tsiteeritule oponeeriva S.Kierkegaardi isikupärased
teema-arendused ainesest.
293
G.Vattimo: "Nihilism ja postmodernsus filosoofias",
lk.1447. Osutatud on see-juures Nietzsche teose "Unzeitgemässe
Betrachtungen" 2.osale: "Vom Nutzen und Nachteil der
Historie zum Leben".
294
G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia", lk.1439.
295
A.Camus: "Mässav inimene", lk. 361-364. Ka Camus' järgi
on vastav tendents keskse tähendusega, s.o kui: "...lootus
uuele loomisele. Inimene on ainus olend, kes keeldub olemast see,
kes ta on."(lk.24, 79) Camus: "Siin näemegi
kujutlusmaailma, mis on aga loodud meie maailma parandamise
läbi.../.../ Siin annab inimene endale viimaks vormi ja rahustavad
piirjooned..." Kujutades seda kui terviklikku, suletud ja
ühtset maailma, seega midagi, mis määratleb ka "täiuslikku
kunstiteost" (lk.376).
296
Ibid., lk. 79, 383.
Camus: "Kui kunstnik tegelikkust
omatahitsi ümber kujundab, siis väljendab ta sellega oma
tegelikkusest loobumise jõudu. /.../ ...kui loobumine on totaalne,
siis heidetakse reaalsus tervenisti kõrvale"
ja tulemuseks on puhtformaalne teos ("Tõeline
formalism on vaikus."), ning
põgenemine, milles segunevad jaatus ja eitus, ning: "...mille
juured on silmnähtvalt nihilismis."(lk.382)
Iseloomulikult eksistentsialistlik on nn "seostatuse ja
ühtsuse" omistamine, mida küll tegelikult ei eksisteeri, kuid
mis ometigi näib ilmne, kuivõrd pole kedagi, kes "teatud
algelisest teadvustasandist alates" ei püüaks leida:
"...sõnastusi või hoiakuid, mis annaksid tema olemasolule
puuduva ühtsuse." (lk.372) Ühtsustatud maailma(pildi)
ihalus on nõnda otsekui teatava n-ö "re-unionistliku"
taotluse näiteks.
297
A.Camus, ibid., lk. 110-111, 117-118. Metafüüsilisest
protestist saab nietzschelik jaatus, mis, unustades algse eituse,
(dekadentliku nihilismi ületamise), ütleb lahti kogu senisest
moraalist. S.o otse halastamatu vabadus, see, mis nõnda jääb on
olemine iseeneses, mis hävitab kõik sekundaarsed eesmärgid ja
ideaalid. Vaba vaim ometi lepib meelsasti selle paratamatusega:
täielik nõustumine täieliku paratamatusega kui vabaduse
vastuoluline määratlus. Vabadus kuulub jumalata üksiklasele, kes
jaatab olevat. Olemine on muutumises, millega tuleb nõustuda.
(lk.119). (Vt ka "Die Fröliche Wissenschaft", aforismid:
323, 341).
298
Ibid., lk. 73-75, 111-113. Camus: "Nõustuda kõigega,
ülima vastuolu ja samas ka valuga tähendab valitseda kõige üle.
Kes nõustub kõige tagasipöördumisega, kes muudab end vaimustunud
kajaks, saab osa maailma jumalikkusest. /.../ Teispool nihilismi
piire, rusude vahel, valmistatakse ette uut taassündi.” (lk.434).
Samas on kirjeldatu ka kui enese eitamine: olgu siis absoluutse
jaatuse või absoluutse eituse läbi, kuivõrd: "...pole
olemas nihilismi, mis viimaks ei pakuks välja mõnd väärtust."
S.o nihilism, mis ajab segi looja ja loodu, hävitamis- ja
loomisloogika. Nietzsche: "Kohtumõistja ja rõhuja asemel
looja.”
299
Fr.Nietzsche: "...Mis meid üldse sunnib omaks võtma, et on
olemas "tõe" ja "väära" olemuslik
vastand? Kas ei piisa, kui oletame näivuse
eri astmeid... /.../ Miks maailm, mis kuidagi meisse puutub, -- ei
võiks olla fiktsioon? ja kas mitte sellele, kes küsib: "Kuulub
ometigi fiktsiooni selle subjekt?" -- ei võidaks vastata:
Milleks? Võib arvata ju selle terminigi, "kuuluma",
samuti fiktsiooni raamidesse? Kas vahest siiski ei või mõneti
kahtlustavalt suhtuda liigendusse subjektiks, predikaadiks ja
objektiks? Kas filosoof ei saaks tõusta grammatika-reeglitest
kõrgemale?" ("Hyvän ja pahan tuolla puolen",
lk. 38-39.).
300
Ka Adorno lähtub tõdemusest, et pikki ajavahemikke oli
esteetika seotud "müüdiloomega", (samuti
religiooni ja antropoloogiaga), kuid autor ei käsitle utoopia
mõistet üldisena, vaid sporaadiliselt ja reflektiivselt, ning
võrdsustab utoopia ideoloogiaga, mis on tulevikku projektiseeritud.
Sarnaselt ka Horkheimer: "Bewirkt die Ideologie den Schein,
so ist dagegen die Utopie der Traum von der 'wahren'
und gerechten Lebensordnung..." -- Selle vastu võib väita,
et ei saa kujustada põhimõtteliselt teistsugust maailma. Adorno
järgi on kunst vaid "allakäigupilt" ("Bild des
Unterkangs"), "väljendamatu" absoluutne
negatsioon, utoopia ja väljendus, ning samas see ei ole enam
"...kraft eben jener Negativität kein absolut Negatives"
ja et fragmentaarne kunstiteos tähendab "...im Stande der
vollkommene Negativität die Utopie" -s.t "negatsiooni
negatsiooni". A.Neusüss: "Nicht in der
positiven Bestimmung dessen, was sie will, sondern in der
Negation dessen, was sie nicht will, konkretisiert sich die
utopische Intention am genauesten." (K.Sauerland:
"Adornos Ästhetik des Nichtidentischen", sealt:
"Nichtidentische und Utopie", lk.60-62.). Th.Adorno:
"Im Aufkang eines Nichtseienden, als ob es wäre, hat die Frage
nach der Wahrheit der Kunst ihren Anstoss. Ihrer blossen Form nach
verspricht sie, was nicht ist, meldet objektiv und wie immer auch
gebrochen den Anspruch an, dass es, weil es erscheint, auch möglich
sein muss." ("Ästhetische Theorie", lk.128).
301
Fr.Nietzsche : "Die Fröhliche Wissenschaft", § 143 (Vt
ka aforismid: 261, 265, 269, 302). Seda juhul kui inimene on
asetanud ennast oma maailma "keskmesse" ja vältimaks
sellega kaasuvat "kogu maailma raskust"-- nihutab n-ö
"raskus-punkti" oma jumalale,-- kogu korrastav legitiimsus
enda kanda võtta olnuks liiga raske, vähemalt liiga tülikas
ülesanne, vajaks see roll ometigi vähemalt osa jumalustele
omistatud epiteetidest: kõike-teadmist, -võimsust, rohkelt vaba
aega, jne -- mis kõik pärsiks tuntavalt teotsemist vahetu
efektiivsuse alusel.
302
Ka Platoni järgi ei saa teatud kogemuse valdkondi mõista
demonstratiivse mõistuse või teadusliku meetodi abil, sest need
nõuavad just vastupidist teadmise liiki, mida saab määratleda
vaid mütoloogilisena. (nt "Timaios": 19d.)
303
Th.Adorno: kuigi kunst "Utopie sein muss und will",
ei tohiks see ometi "um Utopie an Schein und Trost zu
verraten". ("Ästhetische Theorie", lk.55.) Üksik
("der Einzelne") leiab end maailmas, mis oma
loomult on universaalsele individuaalsusele vastanduv, s.o
müütiliste (alg)jõudude poolt vormitud maagilis-rituaalne
üldisus, mis välistab subjekti identiteedi-taotlused nende
uusaegsel kujul. G.Rohrmoser: "... Die totale Negativität
als notwendiges Resultat der die Geschichte vom Mythos an
beherschende Emantzipation nur exekutiert." (K.Sauerland:
"Adornos Ästhetik...", lk.70). Seetõttu peab Adorno
järgi mõtlemine olema paradoksaalselt suunitletud: "Denken
müsse, um wahr zu sein, heute jedenfalls, auch gegen sich selbst
denken." Sellest võib saada isegi kui: "...die
Poesie der "Nichts-Erfahrung" in ihrer fruchtbarsten
Form." ("Negative Dialektik", lk.356.). S.o kui:
"radikaalseks muutunud, müütiline hirm" millele
valgustus seab vastu mõtlemise, mille kohaselt: "Kõik erinev,
mitte-identne, "väljaspool olev" ("Draussen
Seiende"), kõik inkommensuraabel tuleb kas eemaldada,
selgitada või klassifitseerida. Adorno: "Es darf überhaupt
nichts mehr draussen sein, weil die blosse Vorstellung des Draussen
die eigentliche Quelle der Angst ist." ("Dialektik der
Aufklärung", lk.18.) Seega peab Adorno mõttes kunst vahendama
ennekõike teadlikkuse tegelikkuse negatiivsest olukorrast
("negativen Stand der Wirklichkeit"), mistõttu on
kunst olemuslikus opositsioonis ajaloolise objekiivsuse-taotlusega,
ka kõiksus (kogu eksistentsiaalne tervik) peab olema indiviidile
haaratav, selleks, et: "In der ästhetischen Transzendenz
reflektiert sich die Entzauberung der Welt." (K.Sauerland:
"Adornos Ästhetik...", lk. 78, 118-119).
304
Ka Adorno järgi ei jää kunstil, mis tahab tõelisust väljendada,
muud üle kui vaikimine ("verstummen"),-- s.o
Adorno kunstikäsitluse pessimistlik põhijäreldus. Kunstiline
protest manifesteerub vaikimises, rõhutatud piirdumises esteetilise
valdkonna piiridega. Adorno: "Ihr Wahrheitsgehalt selbst
wird ein Negatives. Sie ahmen eine Sprache unterhalb der hilflosen
der Menschen, ja aller organischen nach, die des Tod von Stein und
Stern. /.../ Die Sprache des Leblosen wird zum letzten Trost über
den jeglichen Sinnes verlustigen Welt." ("Ästhetische
Theorie", lk. 477.). Adorno võrdleb siin mõtlemist latentse
ühtusega nagu "loodus", mis on kui tähistus kogu
vastanduvale kui "määratlematusele" ("das
Unbestimmte"). Alates maagilisest lähenemisest
("Beschwörung") oli ühtsus loodusega sama vähe
võimalik nagu ühtsus subjektiga see oli välistatud
("vorausgesetzt"). Adorno: "Es ist die
Identität des Geistes und ihr Korrelat, die Einheit der Natur, der
die Fülle der Qualitäten erliegt. Die disqualifizierte Natur wird
zum chaotischen Stoff blosser Einteilung und das allgewaltige Selbst
zum blossen Haben, zur abstrakten Identität." ("Dialektik
der Aufkärung", lk.12.). Seetõttu on mütoloogilistelt
alustelt lähtuva kunsti viimne resultaat kui kõnetuse puudumine,
vaikimine. Müüdi ilmnemise/ilmutamise vormgi ei pea olema alati
just sõnas vahendatud, see võib olla ka nagu muusika ja maali
"vaikiv sõna". Adorno: "Das Lückenlose,
Gefügte, in sich Ruhende der Kunstwerke ist Nachbild des
Schweigens, aus welchen allein Natur redet." /.../ "Ist
die Natur stumm, so trachtet Kunst, das Stumme zum Sprechen zu
bringen..." ("Ästhetische Theorie", lk. 115,
121.)
305
Fr. Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", § 165.
Vattimo: "Müüdi juuresolek nüüdiskultuuris ei väljenda
moderniseerimisele asendajat või vastakat suundumust. See on,
vastupidi, modernismi otsene järeldus ja selle lõpp-punkt.
Demütologiseerimise demütologiseerimise hetke võidakse ka
vaadelda kui üleminekut modernismist postmodernsusesse. Antud
teisenemine leiab filosoofilises vormis kõige selgema väljundi
Nietzschel, pärast keda, s.t siis pärast radikaalset
demütologiseerimist, tõe kogemine ei või enam olla
niisama lihtsalt sama mis varem. Enam ei ole apodiktilisi
tõendusi, milledest metafüüsika ajajärgu mõtlejad otsisid
"absoluutset ja kõikumatut aluspõhja". /.../ See
modernse ja postmodernse kogemuse "tagasi-pöördumine"
müüdi juurde kultuuris ja keele-kasutuses ei taotle
ometigi müüdi renessanssi teadmusena. Ainult selles mõttes saab
"tagasipöördumine müüdi juurde", kui ja niivõrd kui
see aset leiab viitama ratsionalismi ja irratsionalismi
vastakuti-asetatuse ületamisele." ("Läpinäkyvä
yhteiskunta", lk.52-53).
306
M.Envall: "Taiteen käsite", lk. 120.
307
L. Wittgenstein: "The Blue and Brown Books", lk 27.
Vastava analüütilise väljendusteooria kohaselt on mõisteline
määratlemine konventsionalistliku põhilaadiga ja rajatud nn
"avatud mõiste" fenomenile, mille kohaselt
iseloomustab teatavaid keelelisi terminoloogilisi väljundeid nende
rõhutatult piiritlematu tähendus-ulatus ja eriomane väljenduslaad.
Nõnda-mõistetud "estetism" on vastavate
tendentside rõhutatult kujukaks näiteks, mis tuleneb võimalikul
kombel nii termini vähesest kasutatusest kui ka sellele eriomasest
tõlgendatavusest võrdlemisi laia teemaderingi ühtlustavalt
seostava tähistajana. Samuti võib estetistlikku käsitluslaadi
peamisena iseloomustava lähenemise näitena rõhutada ka selle
esseistliku esitamislaadi prevaleerumist, kuivõrd tegemist on
eksistentsiaalselt kogetava väljendamisega esteetiliste kaanonite
kohaselt, seega siis järgides (kirjanduslikule) loomingule üldiselt
esitatavaid nõudmisi.
308
R. Pitkänen: "Johdatusta esteettisen teoriaan", lk. 103
309
B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.",
lk. 75-76. Croce: "Mõiste, universaal, on
iseeneses, abstraktselt võetult, väljendamatu." S.t
mõiste suhtes on väljendus lihtsalt märk või tähistus, ning, et
väljenduse kvaliteet pole tuletatav mõistele omasest vastavast.
Seega võib väita, et esteetiline tunnetus eelneb
loogilisele ning kuulub sellesse implitsiitselt (s.t ebatäpsele
esteetikale järgneb ebatäpne loogika). (lk 73.) Seejuures
kehtestuvad aga nn "üldmõistete definitsioonid"
mõneti kui teatavad alustavad "eksistentsiaalsed väited",
mis täpsustavad üldistavate määratlevate abstraktsioonidega
vahetult seonduvat.
310
Ibid., lk.77-79. Kuna aga süllogistika on esitus- ja
väitluskunst ei saa see esindada filosoofilist loogikat, milles
kuulub esikoht hoopiski mõiste-õpetusele, seega siis asetub
rõhk: "...kesksele ja valitsevale õpetusele, millele
taandub jäägitult ka kõik see, mis süllogistikas on loogilist
(mõistetevahelised suhted, subordinatsioon, koordinatsioon,
identifikatsioon, jne)./.../ Mõiste ja
mõistetekogumi, definitsiooni, süsteemi,
filosoofia ja teaduse õpetus, -- õpetus, mis on ainus ja tõeline
loogika. /.../ Esteetikat ja loogikat ühendav sisemine
seos /.../ esteetika kui meelelise tunnetuse loogika
/ilmneb/ alles loogika kategooriate rakendamisel: esteetiliste
mõistete, otsustustena, jne)."
311
Näiteks M.C.Breadsley käsitlust estetismi mõistest
iseloomustab teatav konkreetne suunitletuse laad, nimelt tolle
termini vahest liignegi taandamine aksioloogiliste atribuutide
kilda, mis väljendub vastandlike tendentside mõõdukas kriitikas.
Estetismi võrdsustamine ainuüksi esteetilisest kaanonitest
lähtuva ja rõhutamisi: kogu elulist tervikut hõlmama
seatud lähenemisega, lubab autoril näha selles fenomenis ka
teatavaid keskseid moralistlike suundumusi, kuigi antud estetismi
vorm ei ole üldkehtiv ega ka paljuski mitte konsekventselt
arendatav Estetismi näib pigemini iseloomustavat teatav keskne
vastakuti-asetatus: üheltpoolt see küll tingimisi lähtub
mõningatest aksioloogilistest kaanonitest, teisalt aga keskendub
vahetult ja üldisena mõistetud elulisele antusele, millega on
moralistlikku suhtestumist mõneti ka, subjektivistlikul kombel,
välditud. Seetõttu saabki estetismi tegelik tähendus
filosoofilise teoretiseerimise kontekstis seatud ilmnema alles
eksistentsialistliku tõdeluse diskursiivsetes raamides, millest
tulenebki vastava neologistliku mõiste eriline tähtsus ja
originaalsus vastava suunitlusega abstraheeriva mõtlemise
viljelemisel.
312
Totaalsena vastanduv kui üks peamine eksistentsiaalsetelt alustelt
lähtuvat mõtlemist ja estetistlikku loomingut konstitueeriv ajend,
võib ilmneda ka selle paradoksaalseimas vormis, see võib nimelt
leida konkreetselt vastava väljundi ka loomingulise estetismi
väljenduskeeles, kui "tühjus", "eimiskisus"
(s.t "absoluut", selle konsekventse negatsiooni vormis),
mis tuleb alles kujundavalt ümberluua, taas-asustada, kujuteldavuse
piirides, mõtestada, ning anda sellele seega ka (materjali
vahendusel) temporaalne kestvus.
313
M.Weitz: "The Role of Theory in Aesthetics", lk. 48.
Filosoofilise diskursuse siseselt kehtib aga aksioomina, et kuivõrd
esteetiline käsitlusviis ei evi piisavalt ulatuslikku
traditsiooniliselt kehtestunud mõistelist pagasit, ei oma see ka
teatavat tarvilist üldise määrateldavuse potentsiaali ja millest
tulenevalt, samuti mitte ka vahetult säärase latentse
terminoloogilise mõõtkava eeliseid ja omadusi ammendavalt
valgustavat seesmist kehtivust.
314
E.Sevänen: "Taide institutiona ja järjestelmänä",
lk.34, 58. Parsonsi kantiaanliku epistemoloogilist käsitlust võib
nüüdse teadusfilosoofia vaatenurgast lugeda nn "kriitiliseks
realismiks",-- mille järgi on tunnetamine üldisena, alati
seotud konkreetsete teooriatega, mis aga ei välista objektiivselt
tegeliku teadmuse võimalikkust. Kultuuri ei või aga analüüsida
pelgalt tegevuse ja vastastikuse seoste/relatsioonide mõisteliste
määratelmade vahendusel, kuna see moodustab sümboolsete näidete
tervikliku süsteemi. Kuigi (kulturoloogilised) süsteemid on sageli
oma piiritletavuses avatud ja ebamäärased, ei ole põhjust eirata
piiride määratlemisega seonduvat problemaatikat. Üksik-subjekt ei
või muidugi hõlmata kultuuri kõiki tähendusi ja tõlgenduslikke
seaduspärasusi, aga antud kitsendus ei tühista seda, et ühiskonna
ja kultuuri uurija on teatud mõttes osaline selles elulaadis, mida
ta uurib. Sarnaselt võib saada mõistetud ka estetism kui
teatav erimoeline elulaad, s.t sellekohane esteetika-käsitlus ja
eluviis, millega on sihiks seatud nt määratleda kunsti ja
"mitte-kunsti", ning esteetilisele süstemaatilisele
lähenemisele üldiselt seatud piirid. (Ibid., lk. 375-379).
315
Esteetilise tunnetuse vormi iseloomustavadki Adorno järgi peamiselt
säärased traditsioonis vahendunud filosoofilised kriteeriumid nagu
immanentsus, (mis väljendub nt stiilis), tõelisuse-nõue (siin:
imaginaarne) ja nn "puhta" tunnetatavuse pretensioon.
Filosoofilisele refleksioonile vastanduvalt aga püstitub
esteetilise teoretiseerimise raamides teatava mitmetahulise
kujutluse, teadlikult negatiivse n-ö "väljendamata-jätmise",
ja rõhutatud mitmekülgsuse nõudmine.
316
Siia kohta võib võrdlusena lisada ka ühe huvitava kirjandusliku
paralleeli, mille kohaselt: "... ilumõiste tegelikku
olemust tajumata kasutavad inimesed seda oma kõnepruugis
kergekäeliselt ja läbimõtlematult, mistõttu ilumõiste ise,
millele on külge kleebitud sadakond triviaalset sõna, on kaotanud
oma esialgse väärtuse. /.../ Kui tuleb silm silma vastu seista
tegeliku ilu endaga, ei suuda nad seda ära tunda."
(W.S.Maugham: "Kuu ja kuuepennine", lk. 127.)
317
Esteetika ainestik nähti nõnda üldiselt kas ideelises
objektiivses muutumatuses, defineerimatus täielisuses
(neo-)platonistlikus käsitluses, või siis aristootelliku
traditsiooni kohaselt detailsemalt kui teatavatele
karakteristikutele vastav aksioloogiliste kriteeriumide kogum,
(nõnda ka Aq.Thomas). Üldiselt oli nii antiigile kui ka keskajale
omane paigutada esteetiliselt väärtustatud ülemeelelisuse elik
transtsendentsuse valda, kaunis oli see, mis (nii või teisiti)
alles ilmnes. Antud perioodist pärineb hilisem nn "objektivistlik"
esteetikateooria, nõndasamuti nagu ka teatav kunstnikukeskne
kognitivism, mis selle subjektiiv-individualistlikes kaasumistes
kandub estetistliku käsitluse kaudu ka eksistentsialistliku
vastava teoretiseerimiseni.
318
Vt lk. 45, viide: nr 78. Uusaegne käsitlusviis seadistas
esteetilisuse subjektiivse-objektiivse ilmnemise piirimaile, (nt
Hume), eriliselt tähtsustus fantaasia ja loovusega seotu aga Vicol.
Esteetiliselt väärtustatu käsitlemine muutus kvaliteedi määras
intensiivsemaks, (lisanduvalt teatav eluline passionaarsus
sealjuures), ning ka spetsiifilisemaks nn "maitse-otsustuste"
teooria kaasabil, mida eriti rõhutas Kant oma käsitluses, mille
kohaselt annab intuitiivne ettekujutlus teatava kaemuse, mis muutub
arusaadavaks alles kategoriaalsete mõistete vahendusel.
Põhiolemuselt tunnetamatuks jääv substantsionaalse
'arche'-kontseptsioon aga viis viimase käsitluse mõneti
müstifitseeriva transtsendentsuse valda.
319
Romantism on üheltpoolt mõistetav kui reaktsioon valgustusest
lähtuvale empiirilis-positivistlikule (ja klassitsistlikule)
lähenemisele ja teisalt kui võltsimatu transtsendentsuse-ihalus,
antud mõttesuundumuse raames kerkivad esile nii müstitsistlik
teism, kui ka romantiline subjektivism (nt Schleiermacher). Üldiselt
on romantilisel suundumusel olnud Schoppenhaueri, Kierkegaardi ja
Nietzsche vahendusel, nagu öeldud, kõige otsesmad seosed hilisema
eksistentsialistliku estetismiga.
320
Seevastu tänapäevast loomingulist tegelikkust iseloomustamaks võib
ühineda J.-F.Lyotard'i arvamusavaldusega: "Kunstnik,
postmodernistlik kirjanik on filosoofi olukorras:
tema kirjutatud tekst või teos, mille ta loob, ei ole
põhimõtteliselt (küll) kinnistunud reeglipärasustest sõltuv,
ega saa seda ka kritiseerida deterministlike hinnangute vahendusel,
kohandades tuntuid kategooriaid teksti ja teosesse. Need reeglid ja
kategooriad on just see, mida teos või tekst uurib. Kunstnik või
kirjanik töötab seega ilma reegliteta: reeglite kindlustamiseks
juba tehtule. Sellest tuleneb, et teosel ja tekstil on
sündmuse iseloom, samuti ka see, et reeglid kerkivad
autori tarvis esile liialt hilja, või mis teeb sama välja, nende
rakendamine, nende teokstegemine algab alati liialt vara."
("Vasta kysymyksen: mitä postmodernismi on?", lk.156.)
321
S.Kierkegaard: "The attempt to infer existence from thought
is a contradiction. For thought takes existence away from the real
and thinks it by abrogating its actuality, by translating it into
the sphere of the impossible." Ja teisalt: "It is commonly
assumed that no art or skill is requiered in order to be subjective.
To be sure, every human being is a bit of subject, in a sense. /.../
"The majority of men are subjective
towards themselves, while being objective
against all others, terribly objective sometimes -- but the real
task is exactly the opposite; to be objective towards oneself and
subjective toward all the others." (P.Roubiczek:
"Existentialism...", lk. 99-103). Juba tahtmine
objektiivselt mõelda lähtub subjektiivsest meetodist, ainitisest
subjekti-objekti vahelisest pingestatusest (vrd Kant: "die
Spaltung"). Subjektiivse meetodi uudsus lähtub isiklikust
kogemusest ega ole üldkehtivale taandatav, ning mis seetõttu
moodustab teatava kontrasti objektiivsus-nõuetega kui n-ö
kontrollitava-mõõdetava faktitsismiga.
322
Modernismi põhiväärtused on olnud peamised läänemaist
kultuursust iseloomustavad väärtuskriteeriumid: võõrandunud
ratsionalism, individualism ja instrumentaalne aktivism. Th.Adorno
järgi määratlevad modernismi just (sellele iseloomulik)
abstraktsus, fragmentaarsus ja paradoksaalsus. Modernne,
tehnoloogilisele baasile toetuv kultuurinägemus moodustab vastandi
varasemale traditsionalistlikule nägemusele ümbritsevast, ja
samuti sellega seotud "kunsti-autonoomiale", millega
omakorda on seotud problemaatiline kunsti ja mitte-kunsti vaheline
piir; üldine suundumus seejuures näib kulgevat
"vormiliselt-ratsionaalsele". (Adorno: "Ästhetische
Theorie", nt lk. 31-41. Sarnaseid vaateid esindab ka
Horkheimer'i kaasautorlusel valminud "Valgustuse dialektika").
323
M.Buber: "It is a situation due to the combination of
cosmic and social homelessness, to a
fear of the world and life, characterized by such
loneliness as was probably never experienced before.
Each human being feels himself cut off, as man,
from nature, and isolated, as a person, in the
middle of swarming masses. His first reaction to the recognition of
this new and uncanny situation is modern individualism,
the second is modern collectivism. /.../ If,
however, individualism, grasps only part of man, collectivism sees
man only as a part; both miss the whole man, man is
wholeness." (P.Roubiczek: "Existentialism...",
lk151).
324
Th.Adorno järgi võib siit teha aga ka pessimistlikumaid
gnoseoloogilisi järeldusi: nõnda mõistetud kulturoloogiline
situatsioon võib saada mõistetud vahetult absurdse olukorrana, mis
tõdemusest lähtumisi on võimalik seda olukorda parandada vaid
estetistlikust arusaamisest lähtuvalt, s.t piirdudes loominguga.
Absurdi-kogemus (või traditsiooniliselt: "eimiskisuse",
tühjuse elamus) on seega mõistetav kui kogu eksistentsialistlikult
(subjektiiv-idealistlikult) pinnalt lähtuva estetistliku aktiivsuse
tarvilisem lähte-eeldus, S.t seda, et metafüüsilisest
mõttetuse-kogemusest on lähtumas vägagi konkreetse
suunitletusega, oma peamistelt karakteristikumidelt estetistlik
elutunnetus, kuigi selle võimalik (eksistentsialistlik) autentsuse
määr võib jääda ka küsitavaks.
325
Eelkirjeldatud võimalused avanevad postmodernse diskursuse raamides
kui üldine kriitika valgustusliku-ratsionalismi pärandi suhtes ja
sellekohane ümberhindav ja ümber-väärtustav mõtlemine.
Postmodernistlik "multi-institutsionaalne dialoog" küll
lisab teatavat tarvilist tolerantsi hoiakulises suhtestumises ja
mitmekülgsust mõtlemises, kuid samas muudab mõneti küsitavaks ka
teatavad kesksed traditsioonilised mõtlemist konstitueerivad
kanoonilised lähte-eeldused, s.t nt, et muutub küsitavaks ka
filosoofia senine roll ja tähtsus ühiskonnas, mis tuleneb üldisest
traditsioonilise kultuursuse minetamisest, nagu ka (viimasest
otseselt tulenev) ühtse ja tervikliku maailmapildi võimatus, mis
omakorda johtub teatavatest modernismile seesmiselt omastest
strukturaalsetest tingimustest, millega aga on küsitavaks muutunud
n-ö "valgustuse projekt tervikuna".
326
Sarnaseid vaateid esindab ka R.Ingarden, kelle kohaselt on
esteetiline kogemus kui subjektiivne afekteeritud suhtestumine nii
esteetilise tajumise mehhanismidesse, (s.o multivalentne
väärtusotsustus), kui ka loomingusse (s.t spetsiifilisse
"tõlgendusse" ainesest), mis on mõistetav kui
"intentsionaalne skemaatiline modaliteet", sellele omastes
intellektuaalses-verbaalses mõtestamises ja üldises tundmustele
orienteerituses. Retooriline sõnakunstiteos on seega Ingardeni
käsitluses mõistetav kui tetravalentse põhiskeemiga
intentsionaalne moodustelm, mõistetele tähendust
omistav süsteemne lähenemine, mis viib vältimatult loomingulisele
eneseväljendamisele, sellele suhtestumisele eriomase estetistliku
tõdeluse kontekstis.
327
P.Roubiczek: "Existentialism..." Heideggeri nn
"fundamentaalontoloogia" kohaselt leiab eksistents
käsitlemist rõhutatult subjektiivsetes mõõdetes: olematus on
aktiivne ja produtseerib olematust ("das Welt nichtet")
"At the very core of existence, nothingness is dissolving being
into nothingness." (Lk.125.) Täpselt nõnda nagu
eksistents kui säärane, mis produtseerib pelgalt nn
"essentsiaalset" olemist ("das Dasein west"),
ning mistõttu muudab seega olemise tunnetatavuse reaalsusena ja
üldisusena hõlmatavaks. S.o absoluutse eksistentsialismi
üks algseim pretensioon: ületada keha-vaimu fundamentaalne
vastuolu (nõnda nt ka Pascal, Kierkegaard), mis ometigi
olemuslikult lahutatud (kui kaks eri mõtteviisi), ning kujundada
sellest subjektiivne reaalsus. Heideggeri järgi kujuneb üldistuse
võimalus siinjuures alles siis kui objektiivne eksistents kujundab
subjektiivse nägemuse. (lk.132-133).
328
Nii esteetiline kui ka fenomeneoloogiline suhtestumine tunnetuse
objekti lähtub teatavast agonaalsest hoiakulisusest: adumine leiab
nõnda aset võimalikult "avatult" ja kehtestub esmalt
rõhutatult vaid "otse-kui" ("als ob"),
ning mis ainesest järgnevalt siis, reduktsiooni käigus
destilleeritakse välja elamuslikult oluliseim aines.
Traditsioonilise epistemoloogia kesksest objektiivsest
("gegenständliche") vastakuti-asetamisest ("die
Spaltung") saab nõnda mõeldamatu "olematuse"
printsipiaalne vastandamine olemisele tervikuna, mis aga teiseneb
selle käigus pelgalt n-ö "essentsiaalselt" ja
subjektivistlikult olevaks. Nõnda ühilduvad esteetiline sfäär ja
eksistentsiaalne tasapind: kaunis on "oleva olemine", mis
konkretiseerub loomingus; seega võib Heideggeri esteetika-käsitlust
vaadelda kui üht teadlikumat eksistentsialistliku vaatenurga
seostamist originaalse estetistliku elulise hoiakuga.
329
Sartré:
"Olemas-olemise tähelepanu-väärsem omadus on juhuslikkus.
Olemine ei ole järelikult vältimatu. Olemine on olemine, ja -- ei
midagi muud. Kõik mis on, on adutav, aga ei
ole loogiliselt tuletatav. Usun, et leidub
inimesi, kes on seda mõistnud. Nad on ometigi üritanud pääseda
pakku tollest juhuslikkusest, proovides konstrueerida vältimatult
ja ise-enese põhjusena oleva olevuse mõiste. Kuid nõnda ei saa
olemist kuidagi seletada, sest juhuslikkus ei ole illusioon, see ei
ole näivus, mida võidaks tühistada. See on vältimatu ja seega
viimseni ilma põhjuseta /olev/. Kõige olemas-olemine on
täiesti "mõistuse-vastane"..." ("Le
Nauseé", ('38), lk.189 ) Antud teoses kujutab Sartré'i
fiktsioonina toda mida autor mujal on esitanud teooriana)).
330
M.Durfenne'i
Sartré-kriitika seadistab peamisena, et esteetilist, s.t ennekõike
tunnetega seostatavat tajumist (ja selle objekti), on võimalik
mõtestada imaginaarseks (sünteetiliseks) terviklikuks
estetistlikuks eksistentsialistlikuks maailmavaateks. K.Jaspers
välistab seevastu ontoloogilise lähenemise, appelleerides
seejuures paradoksaalsel moel ülemeelelisele, transtsendentsele,
mille adumisega kaasub totaalse eituse ja sellest sugeneva
mõttetuse-elamuse teisenemine eksistentsiaalse kehtivusega
absoluudiks. Subjektiivsele ja autentsemale eksistentsiaalsele
kogemusele vastandub aga üldine konventsionalistlik
"essentsiaaluse"-taotlus.
331
Esimeses tähenduses omab keskset positsiooni nn "dramaatiline
iroonia", kui kirjandusliku konstruktsiooni vältimatu
koostisosa, mis teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia
tähendusvarjundeid ja kujundab kirjandusteose faabulat
komplitseeritud kombel, ning tõstatab nii mõnedki intrigeerivad
järeldused vastava aktiivsuse raamides. Eelnevaga seotud, kuid
intensiivsem stilistiline meetod on aga nn "traagiline
iroonia", kui tragi-komöödilise suhtestatuse väljendus.
(Vt nt lk., 98-99).
332
Nihilismi mõiste on, (siinse kirjutamise kontekstis), leidnud
kasutust rõhutatult teoreetilises tähenduses, s.t eiramisi täiesti
selle termini esialgseid võimalikke anarhistlike
tähendusvarjundeid. Säärasena antud mõiste käsitletud siis kui
ajastu üldisest degradeerunud vaimsusest välja kasvanud, paljuski
arelgioosne ja filosoofilise kontemplatsiooni tasapinnale kergitatud
keskne iseloomustav koondtähistaja teatava ajajärgu (u. 19. saj II
pool- 20. saj I pool) peamistele intellektuaalsetele-teoreetilistele
probleemi-seadeile. Ehk siis
nõnda nagu Nietzsche selle mõiste tõstatas, kujundades sellest
keskse väärtustatava ühiku, samuti nii nagu see nt Kierkegaardi
teoloogilis-filosoofilise mõtlemisega seostatav on ja muidugi
paljude hilisemate tõlgendajate teoreetilises käsitluses (nt
Heidegger, Jaspers, Camus, Sartré, jpt).
333
J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 179. Nietzsche:
seejärel kui oli diskrediteeritud esmased elik loomulikud
instinktid, rõhutati teadvuse osatähtsust, mis omakorda viis
looduse objektiviseerimise ja pragmatismini, Nietzsche sõnul:
"...võimed olid vähenenud niivõrd, et tuli piirduda vaid
mõtlemise, otsustamise ja kausaalseoste ühendusega. /.../...kõik
vaistud, mis ei vallandunud väljapoole, väändusid
sissepoole -- just seda ma nimetan inimese seestumiseks;
alles siis tekib see, mida hiljem nimetatakse "hingeks."
Kogu sisemaailm /.../ on plahvatanud ja avanenud, muutunud sügavaks,
laiaks ja kõrgeks seda enam, kuivõrd väljendumine väljapoole on
pärsitud. /.../ Need tõhusad tõkked, millega
riiklik organisatsioon on kaitsnud ennast vanade /primitiivsete/
vabadusega seotud vaistude eest -- tõkked on ennekõike
repressiivsed -- kutsusid esile selle, et kõik nood unarusse jäetud
inimese vaistud käändusid tagasi inimese enda vastu.
" ("Moraalin alkuperästä.", lk. 77-78.). Nõnda
ka Vattimo: tungid ja ajendid ei ole enam nii jõulised ja avatud
kui möödanikus, olemine on minetanud elaani ja värvikuse,
asendanud selle turvalisuse ja vormipärasuse järgimisega. Seetõttu
sisaldub (kulturoloogilises) "arengus" aiva kogemise
intensiivsuse nõrgenemine, selle teatav tühjenemine, mis loob
erilise "vaakum"-õhustiku ja sellega ka soodsa pinnase
aksioloogilise ümberhindamise ja remütoloogiliste tendentside
levikule. ("Läpinäkyvä yhteiskunta", lk.52.)
334
Nihilistlik hoiakulisus on esmalt mõistetav dekadentsina, pelgalt
hävitava ja reaktsioonilise, sisutult passiivse, ehk "nõrga"
nihilismina, teisalt aga, eelnevale vastanduvalt kui aktiivne,
destruktiivne, kuid uusi väärtusi loov, konsekventne ja
printsipiaalne meelestatuse laad, elik nn "tugev" ehk
"täielik" nihilism. Esimesest suunitletusest võib
lähtuma saada nn "passiivse estetismi" teooria
(Vattimo), mis suhtestub ajastu nivelleerunud tegelikkusesse ja
ideelisse pärandisse mõneti sentimentalistlikult, isegi
hedonistlikul kombel. Nietzscheaanlikelt alustelt lähtumisi võiks
siinkohal eelnevale vastu seada n-ö "aktiivse estetismi",
kui teatava eriomase hoiakulise meelestatuse laadi, mis lähtub
teadlikult esteetilistest, s.t loomingulistest kriteeriumidest ja on
väärtusi loov, ning ümberkujundav, eksistentsiaalses mõttes
aktiivne estetistlik eluhoiak 'par exellance'. (Vt nt lk.
96-97.)
335
G.Vattimo: "...juba Nietzsche näitas, et tõe
väärtuse paljastumine uskumuseks, siis teatavaks
elulisuse nõuetega kohandunud "eksituseks", siis
eelnevaid eksitusi ei saa teha olematuks: unenäo jätkumine sellest
teadlik olles, ei samastu pelga unelemisega." Antud
mõttekäik "ei ole vaid filosoofiline paradoks, s.o
kultuuri käekäigu väljundiks." (Vrd siinkohal Vattimo
tõlgendust "sekulariseerumisest", s.o varasema
säilitamine aga nivelleeritud kujul, otsekui "taas-elustamine",
ja mis on omane kogu modernismile. (Läpinäkyvä yhteiskunta",
lk. 50-51)).
336
Nietschelik, alles tulevana nähtud "täielik nihilism"
lähtub totaalse negatsiooni kesksest paradoksaalsest vastandatusest
("eimiskisuse"-temaatika) ja samastub sellega paljuski
eksistentsialismile omase käsitlusega ainesest (nt Jaspersi
"piirsituatsioonide"-teooria). S.o oma alustelt
subjektiivne aga samas mitte pelgalt subjektivistlik arusaam, mis
kehtestub estetistlike kriteeriumide kohaselt
multivalentsemaks maailmapildiks. "Täielik nihilism" on
nimelt ositi mõistetav estetistliku valdkonnana, kus destruktiivse
suhtestumise läbi jõutakse üldisele metafoorsele kunsti-loomeni
(Albertelli). Seega võib siinkohal väita, et nihilismi tegeliku
mõistmise läbi jõutakse vältimatult siinpõhjendatava
eksistentsiaalse estetistliku maailmanägemuse juurde. (Vt nt
lk. 109-110.)
337
Antud aspekt Nietzsche mõtlemises ei peaks saama nõnda tõlgendatud
liialt "uudsuse"-kriteeriumide kohaselt (vrd nn
"postmodernsus"). Autor nimelt ei välista
traditsioonilist lähenemist, pigemini tõlgendab seda irooniliselt:
traditsiooni nõrgenemisena, seesmise kehtivuseta, tühjusena.
Vattimo: "...modernismi ajastul aset-leidnud euroopaliku
vaimsuse sekulariseerumine ei ole vaid uskumuste vigade paljastamine
ja demüstifitseerimine, vaid ka nende "vigade" kestvuse
jätkumine eri vormis ja teatavas mõttes moonutatuina." --
s.t sekulariseerumine ei tähenda traditsioonilise religioossuse
ületamist. ("Läpinäkyvä yhteiskunta", lk. 51-52).
338
Nietzsche käsitluse kohaselt on dekadentlik nihilism
ebakonsekventne, destruktiivne ja sisutu, ning sellele vastandatakse
konstruktiivne aktiivne estetistlik loominguline lähenemine, mis
seab prioriteediks peamised eksistentsiaalselt väärtustatavad
kriteeriumid. Kritiseerida võib ka n-ö "uskumist mitte
millegisse", (vrd Jaspers'i nn "pateetiline (või
eksalteeritud) nihilism", juhul kui s.o ebakonsekventne.
Konsekventselt lõpuni mõeldud negatsioon (siin: nihilism)
moodustab aga teisalt intrigeeriva paradoksaalse suhtestatuse
eksistentsiaalsetest põhiväärtustest lähtuma seatud nn
"absoluutse jaatusega", kujutades endast omanäolist
kontrastset (vormilt isegi estetistlikku!) kombinatsiooni, ning mil
on samuti mõningaid spetsiifilisi ühisjooni Kierkegaardi n-ö
"absoluudiga negatsiooni vormis". (Vt lk. 120-123.)
339
Müütiline lähenemine on käsitletav ka n-ö "negatiivse
võrdlusena" modernsele läänelikule ratsionalismile, kuna
s.o viimasele põhimõtteliselt vastanduv; mütoloogilise mõtteviisi
tõstatumisest loodetakse väljapääsu modernismi hektilisusest ja
vastuoludest, milleks pöördutakse kas ajaloolise (nt antiigi) või
nn "primitiiv-etnoste" vastavate näidete poole. Antud
vaatenurka esindab nn "kultuur-relativismi"
teooria, mida iseloomustab arusaam, et puuduvad ülepea ühtsed
ratsionaalsus-kriteeriumid, esmased kulturoloogilised
karakteristikumid, nagu nt tõesust ja eetikat määratlevad
alusprintsiibid ja aksioomid ei või olla ratsionaalse ja
demonstratiivse eritluse objektiks, kuivõrd need on ise hindamise
vahendeiks. Nõnda puudub ülepea võimalus mingit tunnetusvormi
mütoloogiliseks taunida, ja teisalt: ka teaduslik-ratsionaalne
maailmapilt, (kui "ühine uskumus"), on oma alustelt
lähtumas mõnetigi n-ö "müütilisest" ainesest.
O.Marquard: teaduslik ratsionalism on müüt, uskumus,
nõndasamuti nagu rajaneb uskumisele käsitlus ratsionalistlikust
"demütologiseerimisest" ("die
Entmythologisierung"). Nii ratsionalism kui müüt
rajanevad oma alustelt mõningatele (traditsioonilistele) n-ö
"põhi-oletustele", s.t millelegi mida ei või
objektiivselt tõestada, s.o pigem hoiaku küsimus. Siit ka "müüdi"
üks definatsioon: s.o tõestamatult ja vahetult kehtiv. (Nõnda nt
Marquard). Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", lk.
46-47)).
340
J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 172-173.
341
G.Albertelli: Nietzsche "täieliku nihilismi"
kujundi mõistmisel on vaja silmas-pidada sellega seotud
"remüstifikatsiooni" tendentsi, s.t, et-- "...'täielik
nihilism' on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui
kunst", s.t korraga nii destruktureeriva
jõu kui ka üldise metafoorse loomena."
("G.Vattimo ja apologeetiline nihilism", lk. 1468-1469.)
Antud väitmisest tulenevad otseselt teatavad keskse tähendusega,
põhilaadilt estetistlikke järeldused, nende konkreetses ilmnemises
mütologiseeriva, s.t kreatiivse, narratiivi-sidusa mõtlemise
laadina.
342
J.Habermas: "Nietzsche /.../ seletas modernismis
lõpule-viidud mõistuse samastamise võimuga võimuteooriaga --
teooriaga, mis loob meelevaldselt uusi müüte
ja järgib tõesusnõuet vaid esteetilise
fragmendi retoorilistest nõudmistest tulenevalt."
("Järki ja kommunikaatio", lk.178) Nietzsche samastab
mõistuse täielikult võimutaotlustega, andes väärtushinnangutele
teadvustatud asendi, mis näitab, et poolt- ja vastu-hinnangud ei
oma enam pädevus-pretensioone, vaid on puhtakujulise võimutaotluse
väljundiks. Seetõttu pooldab Nietzsche maitseteooria mugandatud
varianti, mille kohaselt kogu tõlgenduslik tegevus on hindamine,
mis seisukoht on omakorda allutatud kriitikale kui ei looda
spetsiifilist "väärtus-hierarhiat" ("die
Rang-Ordnung"). Samuti pürib ta samastama maitseotsustused
hinnanguliste imperatiividega, s.t kujundama teoreetilise ja
praktilise mõistuse unisooni esteetilise hindamisvõimega,
usaldades vaid sellist kunsti, mis vabastaks subjekti
teaduslik-moralistliku maailma fiktiivsetest kriteeriumidest.
Nietzsche käsitlusest ilmneb esmakordselt modernse esteetika
piiritlemine, mis väljendub normatiivsete reeglite vastustamises.
(Ibid., lk. 180-181).
343
Vattimo: "Neid eri viise müüti mõtestada
võib kohandada selle järgi, kuidas need sulanduvad kogemuse eri
valdkondadesse, tasakaalustatud irratsionalismiks või piiritletud
ratsionalismiks." ("Läpinäkyvä yhteiskunta",
lk 47). Müütiline lähenemine on vastanduv ratsionaalsele
mõtlemisele, s.o irratsionaalsusesse ulatuv "mütoloogiline
teadmine", mis ei hooli tõestamisest, vaid kehtestub tõena,
mis ei allu niisama lihtsalt kriitikale, pole aga samas ometigi
ainu-üksi religioosse tasandiga otseselt kõrvutatav. Peamine, mis
eristab müüdi kehtestamist uskumustele omasest lähenemisest,
seisneb tinglikkuse rõhutamises ja eriomases teadlikkuses, mis kui
"unest teadlikkus".
344
Mõistus vabastatakse kultuurilises modernismis lõplikult selle
senistest pädevus-nõuetest, võimest otsustada lõplikult
positiivse ja negatiivse üle, mis teeb võimalikuks arendada tõele
vastavuse kontseptsioone eri spetsialiteetidele omaste
loogika-kriteeriumide kohaselt. Antud tendents on tingitud tõigast,
et kõik normatiivsed mõõdupuud on religioossete ja metafüüsiliste
maailmavaadete nõrgenedes minetanud usu teadusese autoriteeti, mida
omakorda võimendab irratsionalistlik kriitika, nt Nietzsche: "Kes
ei teeskle, et formalistlikul mõistusel oleks enam tegemist moraali
või moraalitusega." (Horkheimer & Adorno: "Dialektik
der Aufklärung", lk. 141). Varasema moraali meta-eetiliste
tõlgenduste kriitika teiseneb siin sarkastiliseks eetiliseks
skeptitsismiks.
345
J.Habermas: võimutahte esteetiline kese on tundlikuse- (ehk
sensibiilsus)-võime ja selle ajendiks esteetiliselt hinnatav.
Nietzsche olevat enda kohta väitnud, et ta tegeles pigemini
imaginaarse maailma analüüsiga, mis on mõistetav kui müütilisusse
tagasi suubunud maailmapilt, erinevate "jõudude"
vastastikusest toimest sõltuv ja algupärasemaid väärtusi
vahendav. "Algupärasem" tähendab siin väärtuslikum,
puhtam, -- millega taandatakse aksioloogia ositi genealoogia
radadele, mille kohaselt olid algupärasemad vastavad tendentsid
aktiivsemad, loovamad, seevastu kui hilisemad olid pelgalt
reaktiivsed. Nietzsche pürgimust "algupära-müütide"
ennistamiseks näitab juba järgnev formuleering: tulevaste,
"täiuslikemate" kultuuride esiletõusust kõneleb ta
rõhutatult "antiutoopiliselt", kui tagasipöördumisest,
kordusest. ("Järki ja kommunikaatio", lk. 182-183).
346
L.Wittgenstein, vastavalt: "Loogilis-filosoofiline traktaat",
§§ 5.522, 4.1212; ning: "Vermischte Bemerkungen", lk.
52, 63. Autor lähtub siinkohal oma eriomastest veendumustest mille
kohaselt oleks. "... filosoofia õige meetod see, et me ei
ütleks mitte midagi /ja/... alati kui keegi teine tahaks
öelda midagi metafüüsilist, tuleks meil talle näidata, et ta ei
ole teatud lausemärkidele /s.t sõnadele/ mingit
/tegelikku/ tähendust andnud..."
("Loogilis-filosoofiline traktaat", § 6.53, vrd: "Wovon
man nicht reden kann, darüber muss man schweigen.", § 7.)
Antud arusaam lähtub Wittgensteini tõdemusest, mille kohaselt:
"Mida me ei või mõelda, seda me /siiski/ ei v õ i
mõelda, ja seega ka mitte ö e l d a, mida me ei või mõelda.
/.../ Seda, mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa ö e l d a, ja
filosoofial, kui see võiks öelda midagi, tuleks kujutada maailma
olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada."
("Filosoofisia huomatuksia", lk. 54-55, §§ 157, 161.
jj). L.Wittgenstein: "...filosoofia kõik lahendamata
probleemid tulenevad sellest, et keel on jätkuvalt samana püsinud
ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele, milledele ei ole
vastust." /.../ keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud,
ulatuslik kergesti-käidavate eksiteede võrgustik. Nii näeme
inimesi teineteise järel kulgevat samasid teid, ja ometi-- teame
j u b a e t t e /M.L. i.e./ millal nad rajalt
eksivad.../.../... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust
umbteed hargnevad /hoiatavaid/ silte, mis aitaksid inimesi
ohtlikest kohtadest üle..." (Vastavalt: "Yleisia
huomatuksia", lk. 45, 53, ning: "Varmuudesta", lk.
155-156, § 71-73.).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar