Fr. W. Nietzsche & "Moraali genealoogiast" (1. osa).

Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil.)

“Moraali genealoogiast. Pamflett.” (Eessõna ja 1. uurimus.)

Eessõna

1

Me ei tunne teineteist, meie teadjad, me ei tunne iseennastki: sellel peab olema põhjus. Me ei ole ennast otsinud, -- kuidas võikski juhtuda, et me ühel päeval iseenda leiaksime ? Täiesti õieti on öeldud: “kus asuvad teie asjad seal asub ka teie süda”, meie asjad on seal kus on meie teadmiste mesipuud. Me olema aina teel sinnapoole, sündinud tiivuliste ja meekogujatena, meie südamete mureks on õieti vaid üks asi -- tuua midagi ”koju”. Mis puutub elusse üldiselt, nii nimetatud ”elamustesse” -- kelles meis on selle tarvis isegi piisavalt tõsidust? Sellistes küsimustes ei ole me, nii ma kardan, mitte kunagi õieti olnud ”asjaga seotud”: meie südamed ei nimelt ei ole seal -- ega ka isegi mitte meie näod! Pigemini nõnda nagu keegi jumalikult hajameelne ja iseenesesse uppunud kelle kõrva kell on äsja kumisenud kogu võimsusega kaksteist keskpäevast lööki ja kes siis ühtäkki virgub ja küsib iseeneselt: “palju see õieti lõi?”, nii meiegi hõõrume teinekord tagantjärele oma kõrvu ja küsime täiesti hämmastunult, täiesti hämmingus olevana: mida me õieti saime kogeda? Ja veelgi enam: kes me õieti oleme ? Ja loeme tagantjärele üles nagu öeldakse kõik oma elamused, oma elu, oma olemist värvivad kaksteist kellalööki – ja oh häda! eksime oma loenduses… Me nimelt jääme vältimatul kombel iseenesele võõraiks, me ei mõista iseennast, meil tuleb iseendis eksida, meile kuulub igavesteks aegadeks lause ”Igaüks on iseendale kaugeim” -- iseendi arvates me ei ole ”teadjad”….

2

Minu mõte moraalsete eelarvamuste algupärast -- kuna just sellest on siinse probleeme tõstatavas kirjutises küsimus -- sai esimese, piiratud ja ajutise väljenduse aforismikogus mille nimi on ”Menschliches, Allzumenschliches. Ein Buch für freie Geister.” Selle kirjutamine algas Sorrentos ühel talvel mil mul lubati peatuda nagu peatub rändaja ja vaadelda avarat ja ohtliku maad läbi mille minu hing oli senini rännanud. See toimus talvel 1876-77; mõtted ise olid vanemad. Peamiselt olid need samad mida jällegi toon esile siinseteski uurimustes: lootkem, et pikk vaheaeg on teinud neile head, et need on muutunud küpsemaks, kirkamaks, jõulisemaks, täielikumaks! Aga see, et ma veelgi neist kinni hoian, see, et need ise on senini püsinud järjest tugevamini koos, isegi veel kasvanud üha tugevamini kinni teineteise külge, lahutamatult, tugevdab minu rõõmsat lootust sellesse et need ei olegi algselt sündinud minus teineteisest erinevatena, mitte nii kuidas satub, mitte eri lähteist vaid ühisest juurestikust, sügavuses määravast, üha kindlamat keelt kõnelevast, üha kindlamaid nõudmisi esitavast teadmise alustahtest. . Vaid see nagu näha sobib filosoofidele. Meil ei ole õigust olla mingiski kohas erilistena: me ei saa eraldi eksida ega eraldi püüelda tõe poole. Vastupidi: sama vältimatult kui puu kannab vilju võrsuvad meist mõtted, väärtused, jaatused ja eitused, kahtlused ja küsimused -- kõik teineteise sugulastena ja omavahel suhtestatult, kõik ühe tahtmise, ühe tervise, ühe päikese tõestuseina. -- Kas maitsevad need ka teile need meie viljad? -- Aga see ometi ei liiguta puid! See ometi ei puuduta meid, meid filosoofe…

3

Minule omane kahtlus mida ma meelsasti ei tunnista -- see on suunatud nimelt moraali poole, kõike mida siiani on maa peal pühitsetud moraalina -- kahtlus, mis tõusis minu elus esile nii varakult, nii kutsumatult, nii vastupandamatult, nii suures vastuolus ümbritsevaga, elueaga, eesmärgiga, päritoluga et mul oleks peaaegu õigus nimetada seda “oma a prioriks”, -- see peatas sunnitultki nii minu uudishimu kui ka kahtlusedki varakult küsimuse juurde mis on õieti meis peituva hea ja kurja algupära. Kurja algupära probleem vaevas mind tõsiselt juba poisikeseeas, kolmeteistkümneaastaselt, eas, mil inimesel on südames ”pooleldi lapsemänge, pooleldi Jumalat” ma omistasin sellele probleemile oma esimese kirjandusliku lapsemängu, esimese filosoofilise kordusülesande -- ja toonasest probleemi ”lahendusest” jällegi nagu ka kohane ongi andsin au Jumalale ja tegin temast kahe kurja isa. Kas nõuab minu ”a priori” minult just seda? see uus ebamoraalne või vähemasti immoraalne ”a priori” ja selle kaudu kõnelev antikantiaan, nii mõistatuslik ”kategooriline imperatiiv” mida olen sealt alates üha enam kuulnud ja mitte vaid kuulnud?… Õnneks õppisin õigeaegselt eristama teoloogilise eelarvamuse moraalsest ja ei otsinud enam kurja algupära maailma tagant. Mingil määral ajaloolist ja filoloogilist haridust ja lisaks veel ka kaasasündinud eritlev vaist psühholoogilistes küsimustes üldiselt muutis probleemi peagi teiseks: milliste elutingimuste valitsedes lõi inimene väärtushinnangud hea ja kuri? ja mis väärtus neil endil on? Kas on need siiamaani takistanud või edendanud inimese kulgemist? Kas on need elu hädaolukorra, vaesumise, mandumise märgid? Või saab nendest vastupidi ilmseks elu täielikkus, jõud, tahe, selle julgus, selle usaldatavaus, selle tulevik? -- Sellele leidsin ma ja julgesin isekeskis anda erinevaid vastuseid, ma jagasin eraldi aegu, rahvaid, indiviidide väärtustasandeid, spetsialiseerisin oma probleemi, vastustest sugenes aina uusi küsimusi, uurimusi, oletusi, tõenäosusi kuni mul viimaks oli oma maa, oma põhi, kogu vaikselt kasvav õitsev maailm, otsekui salajasi aedu milledest kellelgi ei saanud aimugi olla… Oh, kui õnnelikud me olemegi, me teadjad, kui vaid oskame piisavalt kaua vaikida !…

4

Esimese tõuke tooda kuuldavale midagi moraali algupära puudutavaist hüpoteesidest andis mulle selge, puhas, tark ja samas targutav raamatukene kus kohtasin esimest korda adutavana seda nuripidist ja loomuvastast viisi sõlmida omavahel genealoogilisi hüpoteese, tegelikult säärasena inglise kombe: see tõmbas mind enda poole jõuga mis on omane kõigele vastandlikule, antipoodsele. Raamatukese nimi oli ”Der Ursprung der moralischen Empfindungen”, ja selle autoriks doktor Paul Rée, selle ilmumisaastaks 1877. Ma ei ole vahest mitte kunagi lugenud midagi millesse oleksin suhtunud nii eitavalt kui sellesse raamatusse, lause lauselt, järelduselt järeldusele kuid ilma igasorti meelepaha või kannatamatust tundmata. Eelpoolmainitud teoses milles tollal viitasin sobivates ja sobimatutel võimalustel tolle raamatu väitmistele, -- mitte et neid kummutada -- mida hoolin ma kummutamisest! -- vaid nõnda nagu positiivsel hingel tuleb aina asetada ebatõenäolisuste asemele midagi tõenäolisemat, teatud juhtudel eksituste asemele teine eksitus. Siis ma nagu öeldud tõin esimest korda päevavalgusele algupärahüpoteesid milledele siinsed uurimused on pühendatud, oskamatult, seda ei soovi ma sugugi enesele salata, veelgi enam sunnitult, veel ilma oma keelt valdamata, mis on olnud vajalikuks nende omade asjade väljendamisel, sageli tagasi põrkudes ja kaheldes. Võrreldatagu üksikasjalikult mida ütlen oma teoses ”Menschliches, Allzumenschliches” hea ja kurja kahetisest eelajaloost (nimelt sellest kuidas need on pärit siis kas ülikute või orjade hulhgast); samuti askeetliku moraali väärtusest ja algupärast; samuti ”kombe kombekusest”, moraali palju vanemast ja algupärasemast liigist mis erineb äärmiseltki toto coelo altruistlikust, inimsõbralikust hindamisviisist (mida dok. Rée nagu kõik inglise moraaligenealoogid peavad tegelikuna moraali hindamisviiskis); samuti see mida ütlesin oma raamatutes ”Der Wanderer und sein Schatten” ja ”Morgenröte im Aufgang” õigustatavuse algupärast, õiglusekohasust käsitledes üldjoontes samavõimsate suuruste vaheliseks tasanduseks (tasakaal kõikide kokkulepete, seega ka kogu õigustatavuse eeldusena); samuti raamatus ”Der Wanderer und sein Sachatten” karistuse algupärast, karistuse mille tähtsaim ja tegelikum eesmärk ei ole mitte terror (nii nagu dok. Rée arvab: -- vastupidi see on saanud selle ülesande teatavates tingimustes, ja alati teiseväärtuslikuna, muule lisanduvana).

5

Õieti oli mul toona südameasjaks palju tähtsamatki kui enesele kuuluvad või võõrad hüpoteesid moraali algupärast (või, täpsustamisi: viimatimainitu vaid teatava eesmärgi nimel milleni pääsemise vahendiks see muude vahendite kõrval on). Minu jaoks oli küsimuse alla seatud moraali väärtus -- ja selle asja pidin ma selgitama välja pea üksinda koos oma suure õpetaja Schopenhaueriga kelle poole see raamat, selle raamatu kirglikkus ja salajane vastuolulisus pöördub (kuna ka see raamat on ”pamfeltt”). Küsimuse all olid eriti ”ebaisekus” kaastunde-, enesesalgamise- ja eneseohverdusetungide väärtus mida just Schopenhauer oli üle kullanud, jumalikustanud ja teistpoolsustanud nii kaua, et need jäid talle viimaks kui ”väärtusteks omaette” milledele toetudes ta suhtestus eitavalt elusse, ja ka iseendasse. Aga just vastu neid vaiste rääkis minu üha põhimõttelisem kahtlus, üha sügavamale tungiv skeptilisus! Just siin nägin inmsuse suurt ohtu, ülimat ahvatlust ja veetlust -- kuhu? Ei-kuhugi? -- just siin nägin ma lõpu algust, peatumist, tagasipöörduvat väsimust, nägin tahet pöörduvat elu vastu, viimast haigust teatavat hellalt ja raskemeelselt oma tulekust, mõistsin üha laiemale levivat kaastunde-moraali mis valdas filosoofegi ja muutis nad haigeks, kohutavamaiks sümptomiks, selle kõverteeks uue budismi poole? Euroopaliku budismi poole? -- nihilismini? … See filosoofide uueaegne kaastunde pooldamine ja ülehindamine on nimelt midagi uut: just kaastunde väärtusetusest on filosoofid siiani olnud ühel meelel. Mainin vaid Platonit, Spinozat, La Rochefoucaulti ja Kanti, nelja võimalikult erinevat hinge, aga täiesti üksmeelel olevaid ühes küsimuses: kaastunde põlastamises. --

6

See kaastunde ja kaastunde-moraali väärtuse probleem (mina olen kaasaegse häbeliku tunnete heldimuse vastustaja) näib olevat peaaegu erandlik nähtumus, iseenda küsimärk; aga kes sellesse kord juba takerdub õpib küsima, temaga juhtub samuti nagu minuga: ääretu uus vaateväli avardub tema ees, paljutõotav võimalikkus valdab teda kui pööritustunne, kõikvõimalik kahtlemine, kahtlus, hirm tormab esile, usk moraali, kogu moraali kõigub -- viimaks saab kuuldavaks uus nõudmine. Öelgem see ka välja, see uus nõudmine: me vajame moraalsete väärtuste kriitikat, nende väärtuste väärtus ise tuleb kord teha küsitavaks -- ja selleks vajatakse teadmisi eeldustest ja oludest milledes need on esile kasvanud, milledele allutatuina need on arenenud ja muutunud (moraali tulemusena, süptomina, maskina, Tartuffe-laadina, haigusena, väärtõlgendusena; aga samuti ka moraali põhjusena, parandamisviisina, erutusainena, takistusena , mürgina); sellist teadmist senini pole olnud ega seda ole ka soovitud saavutada. Nende “väärtuste” väärtust võeti millegi iseenesestmõistetavana, tõsiasjana, võimetuna muuta neid küsitavaks, siia maani on vähegi kõhklemata vaadatud “head” olevat kõrgema väärtusega kui “kurja”, enim väärtuslikuks kuna see on edendav, kasulik, tarviline inimestele üldiselt (inimese tulevik kaasa arvestatuna). Mis aga siis kui tõde oleks vastupidine? Mis siis kui “heas” sisaldub taandumuslik sümptom ja oht, veetlus, mürk, narcoticum mille tulemusena tänapäev elaks kui tuleviku arvelt ? Vahest küll mugavamalt ja ohutumalt kuid ka madalama stiili kohaselt, alamväärtuslikult? … Nõnda, et just moraal oleks süüdlaseks kui see ei võimalda inimese põhipildi suurimat võimsust ja sära kunagi saavutada? Nõnda et just moraal oleks kui ohtude ohuks? …

7

Piisab kui ütlen et mul endalgi oli, siis kui see vaatväli avanes, täielik põhjus otsida õpetatuid, julgeid ja töökaid kaaslasi (ma otsin neid veelgi). Ülesandeks on rännata moraali -- tegelikult olemas olevasse, tegelikult elatud moraali -- ääretult suurde, kauge ja vägagi varjatud maa ühest servast teise, rännata meeles vaid pelgalt uued küsimused ja peas omal moel kui uued silmad: ja kas ei tähenda see peaaegu sama kui et see maa on kõigepealt üles leitav? Kui ma siis mõtlesin mainitud doktor Réed teiste kõrval siis juhtus see seetõttu et uskusin täiesti kindlalt, et tema küsimused sellistena nagu nad olid, peaksid teada sundima võtma omaks õigema metoodika saavutamaks ka vastuseid. Kas ma olen selles pettunud? Igal juhul tahtsin suunata sellise terava ja objektiivse pilgu õigemasse suunda, fikseerida see moraali tegeliku ajaloo külge ja hoiatada teda veel õigeaegselt sinisesse avarusse eksivatest inglise hüpoteeside paeladesse sattumast. On päevselge mis värv peab olema moraali-genealoogidele sada korda tähtsam kui just sinine: nimelt hall, teiste sõnadega aktimappide värv, tegelikult adutava, tegelikult olemas oleva, otsesõnu inimese moraalse mineviku pikk, raskestitõlgendatav hieroglüüf-kirjutis tervikuna! -- Seda dok. Rée ei teadnud; aga ta oli lugenud Darwinit ja nõnda annavad tema hüpoteesides teineteisele kenasti ja mitte mingil moel huvitunult kätt Darwini metsaline ja kõige nüüdisaegsem moraalisoosik mis “enam ei hammusta”, viimasenamainitud ilmed väljendavad teatavat heatoonilist ja peent huvitamatust millesse on segunenud veel veidi pessimismi, väsimust: otsekui enam õieti esmalt kui ei tarvitsekski võtta kõiki neid asju -- moraali probleeme -- nii tõsiselt. Mulle näib vastupidi just nõnda kui ei olekski mingeid asju mida õigustatumalt tuleks võtta tõsiselt; sellesse vajadusse kuulub näiteks see, et kunagi kord on võimalik võtta neid ka kergelt. Kergus nimelt või kasutades oma keelt rõõmus teadus -- on tasuks: tasu pika, söaka, tööka ja maa-aluse tõsiduse eest mis muidugi ei ole mitte igaühe asjaks. Aga sel päeval kui kogu südamest ütleme: “edasi! ka meie vana moraal kuulub komöödiasse!” oleme leidnud “hinge saatuse” dionüüsoslikku draama tarvis uue joone ja võimaluse -- ja ta kasutab seda kindlasti oma kasuks, tema, meie olemasolemise suur vana igavene komöödialavastaja! …

8

-- Kui see raamat jääb kellelegi arusaamatuks ja osutub raskestimõistetavalt kuuldavaks ei ole selle süü minu arvates ilmtingimata minus. See raamat on kõigiti selge kui eeldatakse nagu mina eeldan et on esmalt loetud ka minu varasemaid teoseid ega ole seejuures kardetud ka väikest vaevanägemist: minu raamatutele tõesti ka ei pääse kergesti ligi. Mis puutub näiteks “Zarathusrasse” siis ei loe ma selle tundjaks kedagi keda iga seal leiduv sõna ei ole kunagi sügavalt haavanud ja vahel ka sügavalt rõõmustanud: alles siis nimelt saab ta nautida eelisõigust et pääseb auväärselt osaliseks halküoonsesse elementi millest see teos on sündinud, selle päikeselisse kirkusesse, kaugusesse, avarusse ja kindlusse. Teistel puhkudel valmistab aforistlik vorm raskusi, see tuleneb sellest et seda vormi ei võeta nüüdsel ajal piisavalt tõsiselt. Korralikult pitserdatud ja metalli valatud aforism ei ole veel “seletatud” kui see loetud on; siis peab vastupidi alles algama selle tõlgendamine milleks on tarviline tõlgendamisoskus. Antud raamatu kolmandas uurimuses pakun näite sellest mida sellistel puhkudel nimetan “tõlgendamiseks”: selle uurimuse alguses on aforism ja uurimus ise on selle seletuseks. Sellise lugemise kunsti harjutamiseks vajatakse muidugi ennekõike midagi mis nüüdisajal on just võimalikult unustusse vajunud -- ja seetõttu kulub veel aegu enne kui minu teosed muutuvad “loetavaiks”-- midagi mille tarvis peaks olema pigemini lehm ja mitte “nüüdisaegne inimene”: mäletsemist...

Sils-Maria, Ülem-Engadin, juulis 1887.

ESIMENE UURIMUS: “Hea ja kuri”, “hea ja halb.”

1

Need inglise psühholoogid, keda tuleb ka kiita ainsa ürituse eest selgitada välja moraali sünniajalugu -- nad ise on meile tegelikult tõeliseks mõistatuseks; ja ma tunnistan et nad on just seetõttu, ilmnenud mõistatustena, olemuslikult paremad kui nende teosed -- nad on ise huvitavad! Need inglise psühholoogid -- mida nad õieti tahavad? Nad on alati nagu võib täheldada kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt sama töö kallal, nimelt lükkamas esile meie seesmise maailma partie honteuset, häbiväärset külge ja otsimas mõjuvat, suunavat, arengule otsustavalt mõjuvat just sealt kust inimese mõistuslik uhkus seda kõige vähem tahaks seda leida (näiteks harjumuse vis inertiaest, püsivusjõust või mittemäletamisest või pimedast ja juhuslikust ideede mehhaanikast või kusagilt puhtalt passiivsest, automaatsest, refleksitaolisest, molekulaarsest ja võrdlemisi rumalast) -- mis õieti ajab neid psühholooge alati just sellesse suunda? Kas on see salalik, ilge, alamõõduline, enesele vahest tunnistamatu vaist? Või vahest pessimistlik kahtlus, pettunute, süngeks muutunute, mürgiseks ja roheliseks muutunute idealistide oletamine? Või kristluse (ja Platoni) vastu suunatud väike maa-alune vihameelsus ja riid mis vahest ei ole pääsenud isegi üle teadvustatuse künnise? Või otseselt himur meeldumus sellesse mis olemasolemises on kummastav, valulikult paradoksaalne, kaheldatavat ja mõttetut? Või, viimaks ehk -- veidi kõike, veidi odavust, veidi süngestumist, veidi antikritlikkust, veidi kõdi ja pipravajadust? … Aga mulle öeldakse et nad on lihtsalt vanad külmad igavusttekitavad konnad kes roomavad ja hüplevad inimese ümber, tema sisemusse, otsekui oleksid nad oma õiges elemendis, nimelt põrmus. Ma kuulan seda vastu tahtmist, ei usu isegi sellesse; ja kui on luba loota seal kus seda kindlalt teada ei või ma loodan kogu hingest et nende olukord on vastupidine, et need hingeuurijad ja mikroskoopikud on oma peamises julged ja uhked loomad kes suudavad endale hoida nii oma südamed kui ka vaevad ja on kasvatanud endid ohverdamaks tõele kõik loodetava, igale tõele, ebameeldivale, vastumeelsele, inetule, vastikule, ebakristlikule, ebamoraalsele tõele… Selliseid tõdesid nimelt leidub. --

2

Seega kogu au headele hingedele mis võivad valitseda nois moraali ajaloolastes! Aga kindel on kahjuks et neis puudub tegelik ajaloo vaim, et just kõik ajaloo head hinged on nad hätta jätnud! Nad mõtlevad, eranditult nii nagu juba kord on kõigi vanade filosoofide komme alusteni eba-ajalooliselt: selles ei ole kahtlustki. Nende moraaligenealoogia küündimatus ilmneb kohe algusest peale kui on ülesandeks selgitada “hea” mõiste ja hinnangu algupära. “Algselt” --nii nad otsustavad -- on ebaisekaid tegusid kiitnud ja headeks nimetanud need kellele need olid tehtud, siis need kellele need olid kasulikud; hiljem on selle heakskiidu algupära unustatud ja ebaisekad teod on lihtsalt sel põhjusel tundunud üha headena et neid harjumuse sunnil on alati headeks kiidetud -- otsekui need oleksid ise-enesest midagi head. On kerge märgata: see deduktsioon sisaldab kõiki inglise psühholoogi-indiosünkraasi tüüpilised jooned, -- meil on “kasulikkus”, “unustamine”, “harjumus” ja lõpuks “eksitus”, kõik andmas alust hinnangule mille üle kõrgem inimene on siiani olnud uhke kui teatud inimesele üldiselt kuuluvast eelisõigusest. See uhkus tuleb alandlikuks muuta, see hinnang muuta väärtusetuks: on see õnnestunud? … Minu arvates on esmalt ilmselge et see teooria otsib “hea” mõiste tegelikku sünnipesakest valest kohast ja asetab selle valesti: hinnang “hea” ei tulene nendest kellele on “head” tehtud! Vastupidi on tegelikult “head”, siis ülimuslikud, võimsad, kõrgemal positsioonil olevad ja suuremeelsed tundnud ja määratlenud ise-endid ja oma tundmused headeks, nimelt kõrgemaks kõigest viletsast, madalameelsest, odavast ja alamlikkuse vastandina. Sellest distantsi paatosest on nad esmalt võtnud endile õiguse luua väärtusi, pitserdada väärtustele nimetusi: mida hoolivad nemad kasulikkusest! Kasulikkuse-vaatenurk on just sellise ülimuslikke väärtushinnanguid järjestava, väärtushinnanguid rõhutava väärtushinnangute kuuma esilekerkimisega võrreldes ühtmoodi võõras ja sobimatu kui vähe ka võimalikki: siit nagu näha on tunne saavutanud alama temperatuuri vastandpunkti mida iga rehkendav tarkus, iga kasulikkuse-kalküül eeldab -- ja mitte korraks, mitte vaid erandlikuks hetkeks vaid püsivalt. Ülimuslikkus ja distantsi paatos, on nagu öeldud, kõrgema ja valitseva liigi kestev ja valitsev ühis- ja põhitundmus selle suhtestumises alamasse liiki, sellesse mis paikneb “madalal” -- see on “hea” ja “halva” vastandlikkuse algupära. (Isandaõigus nimeandmisel ulatub nii kaugele et oleks põhjust proovida ka keele enda algupära valitsejate võimuväljenduseks pidada: nad ütlevad “see on see ja see”, nad märgistavad iga olendi ja juhtumise kunaski häälekalt ja vallutavad selle sel kombel endale.) Sellest algupärast ilmneb et sõna “hea” ei liitu üldsegi algselt vältimatul kombel “ebaisekate” tegudega nõnda nagu need moraaligenealoogid ebausklikult arvavad. Vastupidi: alles aristokraatlike väärtushinnangute taandudes juhtus et kogu see vastandamine “isekas”–“ebaisekas” üha enam tungib inimese enesetunnetusse, seal pääseb kasutades oma keelt karjavaim ennast väljendama (ja saab ka sõnadeks). Ja ka siis kestab veel kaua aega enne kui see vaist muutub sel määral valitsevaks et moraalne hinnangulisus kord takerdub ja peatub vastandpaaridesse (nii nagu näiteks meie aja Euroopas: meie aega valitseb eelarvamus mille kohaselt “moraalne”, “ebaisekas”, “désintéressé”, hoolimatus on samaväärtuslikud mõisted juba “pähekargava” ja peahaiguse mõjul).

3

Aga teiseks: kui ka jäetakse koguni tähelepanu alt välja “hea”-väärtushinnangu sünnihüpoteesi ajalooline kestmatus, selliselgi juhul vaevab hüpoteesi ennast seesmine psühholoogiline vastuolu. Ebaiseka teo kasulikkus on väidetavalt sellele osaks langeva kiituse algupäraks ja see algupära on väidetavalt unustatud : ja kuidas see unustamine on isegi võimalik ? Kas on sellised teod vahest kunagi lakanud olemast kasulikud? Kõike muud: kasulikkus vastupidiselt on olnud kõikidel aegadel igapäevane kogemus, siis midagi mida on lakkamatult, üha uuesti rõhutatud; selle asemel et see oleks kadunud teadvustatusest, muutunud unustatuks see oleks pidanud joonistuma teadvustatusse üha selgemini. Ja kui palju mõistlikum (aga siiski mitte tõele vastavam) ongi vastupidine teooria mida näiteks Herbert Spencer esindab; tema meelest mõiste “hea” on oma peamises sama kui “kasulik”, “eesmärgikohane” nii et inimsugu on väidetavalt hinnangutesse “hea” ja “halb” koondanud ja kinnistanud just unustamatud ja ununematud kogemused kasulikkusest-eesmärgipärasusest ja kahjulikkusest, eba-eesmärgipärasusest. Hea on selle teooria kohaselt see mis on ammustest aegadest osutunud kasulikuks: nii see saab “mida suuremal määral väärtuslikuna”, iseenesest väärtuslikuna” nõuda endale pädevust. Seegi seletusviis on nagu öeldud väär, aga seletus on ometigi iseenesest mõistlik ja psühholoogiliselt kestev. --

4

-- Õigele teele juhatas mind küsimus mida õieti eri keelte märgistatud “hea” mõisted etümoloogiliselt tähendavad: siis märkasin et kõik need on otseselt pärit samast tähenduse muutusest, et kõigil on põhimõisteks klassikuuluvust tähistav “ülimuslik”, “õlis” ja et sellest areneb vältimatult “hea”, “hingelt ülimusliku”, “õilsa”, “hingelt kõrge”, “hingeliselt eelisõigustatu” tähenduses; ja selle arengu kõrval alati samasuunalisena toimuv teine areng mis saab “viletsa”, ”rahvaliku”, “madala” ja lõpuks muutuma halva mõisteks. Selgeim tõestus viimatimainitust on saksa sõna “schlecht”, “halb” mis on täiesti sama sõna kui “schlicht” -- võrdle sõnu “schlechtweg”, “schlechterdings” -- ja tähendas algselt vähenõudlikku tavalist meest, veel ilma kahtlusealuseks saava viltuvaatmiseta, lihtsalt ülimuslikkuse vastandit. Umbes kolmekümneaastase sõja aegu, seega õige hiljuti muutub tähendus nüüdisaegseks. -- See näib minu meelest moraaligenealoogide poolelt põhitaipamisena; selle leidmine nii hilja tuleneb sellest et nüüdismaailmas demokraatlik eelarvamus mõjub takistavalt kõigesse sünnipära puudutavatesse küsimustesse. Ja nõnda toimub ka loodusteaduste ja füsioloogia näivalt kõikse objektiivsemas valdkonnas, mida siin mainitagu vaid möödaminnes. Aga tuntud Buckle juhtum näitab millist ilget toimet see eelarvamus võib põhjustada enne kõike moraalile ja ajaloole kui see kord on jõudnud muutuda vihaks; nüüdisaegse hinge pelbeilikus mis tuleneb Inglismaalt murdis sellega taas kord esile kodusel maakamaral, kiivalt nagu vulkaani laavavoog ja kasutab liigsoolatud, liigselt häälekat odavat kaunikõnelisust mis on siiamaani olnud kõikide vulkaanide kõneviisiks. --

5

Oma probleemist taas, mida võib heal põhjusel nimetada tasaseks probleemiks ja mis käändub valikuliselt vaid mõningate kõrvade poole, on õige huvitav tõdeda et neist sõnadest ja juurtest mis tähistavad “head” paljuski veel kostub peamine sõnum millede varal ülimuslikud just tundsid end olevat kõrgema klassi inimesed. Nad võisid tõesti nimetada ennast oma suurema võimuga “võimsateks”, “isandateks”, “käskijateks” või selle eelisasendi nähtavaima märgi järgi näiteks ka “rikkaiks”, “omanikeks” (seda tähendab “arya” ja vastav sõna iraani ja slaavi keeltes). Aga ka tüüpiliste loomuomaduste kohaselt: ja just see juhtum meid nüüd huvitab. Nad ütlesid näiteks end olevat “tõejärgijad”, enne teisi kreeka aadel kellede ruuporiks oli Megaro luuletaja Theognis. Sellesse tähendusse on fikseeritud sõna eoflos (?)¹ tähendab algselt inimest kes on, on reaalne, tõeline, tõestiolev; nõnda subjektiivsesse suunda tõesti tõsiolevana: siin mõiste teisenemise ajajärgul saab sellest aadlike isiku- ja tunnussõna ja see hakkab seekord tähistama “aadliku” erinevana tavalisest valelikust mehest sellisena nagu Theognis teda võtab ja kirjeldab -- kuni sõna aadellikkuse murenemise järel jääb tähendama hingelist noblessi ja muutub omal kombel küpseks ja magusaks. Sõnas xaxos (?) samuti kui sõnas deilos (?) (pelbei; vastand agafos´ile (?)) on allajoonitud argust: sellest ehk saadakse vihje selle kohta mis suunast tuleb otsida mitmetitõlgendatava agafos-sõna (?) etümoloogiat. Ladina “malus” (mille kõrvale asetan kreeka sõna melas (?) võiks tähendada tavalist meest tõmmuna, enne kõike mustajuukselisena (“hic niger est --“), Itaaliamaa aarjalastele eelnenud asukat kes eraldus valitsevaks pääsenud blondist, nimelt aarja vallutajarassist kõige selgemini oma värvuse poolest; vähemalt on gaeli keel mulle pakkunud täiesti vastava juhtumi -- fin (näiteks nimes Fin-Gal), aadlikuid tähistav sõna, lõpuks ka hea, õilis, puhas, algselt heledapäine tõmmude ja tumedapäiste asukate vastandina. -- Keldid olid, olgu öeldud, nimelt just valge rass; tehakse valesti kui asetatakse nimelt tumedajuukselise rahvastiku jooned mida võib märgata Saksa hoolikalt koostatud etnograafilistel kaartidel keltide algupära ja veresegunemisega ühendusse nii nagu seda teeb veel ka Virchow; mainitud kohtades tuleb pigem ilmseks Saksa eelaarja rahavastik. (Sarnane on peaaegu kogu Euroopa olukord: alistatud rass on pääsenud siin peamises esile tõusma ja võidule, selle rassi nahavärv, kolju lühidus, ehk isegi intellektuaalsed ja sotsiaalsed vaistudki: kes tagab meile et nüüdisaegne demokraatia, veelgi nüüdisaegsem anarhia ja tõeliselt kogu Euroopa sotsialistidele ühine kalduvus “kommunismiks”, kõige primitiivsemaks ühiskonnavormiks tähendab oma alustelt lähtumisi määratut tagasilööki -- ja et ei vallutaja- ja härrasrass, aarjalased, ei ole jõudmas füsioloogiliseltki hävingu äärele?…) Ladina keele “bonus”-sõna usun saavat tõlkida “sõduriks” eeldades et teen õieti kui tuletan selle vanemast vormist “duonus” (võrdle “bellum = “duellum” = “duen-lum”, kus see “duonus” minu arvates on säilinud). “Bonus” siis riiu, kahevõitlusliku (duo) tülitsemise mehena, sõdurina: siit nähtub mis muinasaegses Roomas oli mehe jaoks “hüveline”. Ja siis saksa “Gut” – ega see tähenda muud kui “der Göttliche”, jumalate soosse kuuluvat meest? Ja on ju sama kui gootide rahvuse (algselt aadlikuid tähistav) nimetus? Selle oletuse põhjendused ei kuulu siia. --

6

Sellest reeglist, mille kohaselt poliitilise eelisõiguse mõiste muutub alati hingelise eelisõiguse mõisteks, ei moodusta veel erandit (kuigi annab põhjust eranditeks) see, et kõrgeim kast on samas ka vaimulike kast ja soosib nõndamoodi üldise tähistusena määratlust mis meenutab selle vaimulikke ülesandeid. Selles seoses esinevad “puhas” ja “ebapuhas” esimest korda klassikuuluvusele vastupidiste tunnusmärkidena, ja siingi algab “hea” ja “halva” areng mis hiljem enam ei liitu klassikuuluvuse külge. Muidu on põhjust märkida et neid “puhta” ja “ebapuhta” mõisteid ei saa võtta algselt liiga sügavas, liiga laias, veel vähem sümboolses tähenduses; vastupidi kõik vanade aegade inimsoo mõisted on algselt mõistetud nii vaevaliselt, kohmakalt, välispidiselt, ahtalt, vahetult ja eriti just ebapiltlikult et meil on seda õige raske mõista. “Puhas” on algselt vaid inimene kes ennast peseb ja keeldub nakkushaigusi põhjustavatest toiduainetest, ei maga alamklassi räpase naisega, vihkab verd -- mitte rohkem, ei paljut rohkemat! Peamiselt ilmneb kogu vaimuliku aristokraatia kogu põhilaadist teisalt ka tõesti, miks just selle piirides hinnangulised vastandid on juba varakult võinud sisenduda ja ja pingulduda ohtlikul kombel, ja nende mõjul on tõesti viimaks süvendatud inimeste vahele kuristik millest üle isegi mitte ükski vabamõtlejast Akhilleus ei või õudust tundmata hüpata. Sellises vaimulikus aristokraatias ja nende tegevust järgivates -- üheltpoolt mõtisklevates, teisalt plahvatuslikult tundmuslikes kommetes -- on alati olnud midagi ebatervet; nende kommete tulemusena on kõikide aegade pappe pea vältimatult kurnanud siseelundite haiglaslikus ja nõrganärvilisus, aga samas see mida nad ise on välja mõelnud oma haiglaslikkuse parandusvahendiks on, kas ei peakski ütlema, et see on lõpuks mõjutegurina osutunud veel sada korda ohtlikumaks kui haigus mille küüsist see pidi päästma? Inimkond ise veel põeb pappide paranduslike naiivsuste järelmõjusid! Mõelgem vaid mõningatele toiduvalikuile (liha vältimine), paastumine, seksuaalelu vältimine, põgenemist “kõrbesse” (Weir Mitchelli eraldumist, tõsi ilma sellele järgneva rasvumiskuurita ja liigsöömiseta mis on tõhusam vahend kõikide askeetlike ideaalide hüsteeria vastu); ja lisaks pappide kogu metafüüsika, aistingute suhtes vaenulik, mädandav ja kaval, nende iseenese-hüpnotiseerimine fakiiride ja brahmaanide kombel -- Brahman kasutatuna siis eksitavas ja hullutavas mõttes -- ja lõplik, liigagi mõistetav, üldine küllastumine radikaalparandusest, ei-kuhugile (ehk Jumalsse: müstiline Jumalaga ühindumise igatsus on budistide igatsus ei-kuhugile, nirvaanasse -- ja ei midagi enamat!). Pappides muutub kõik ohtlikumaks, mitte ainult parandusvahendid ja -oskused vaid ka uhkus, kättemaks, tervaarulisus, liiderlikkus, armastus, võimuhimu, hüve, haigus; mõningase vaoshoitusega võiks isegi teisalt lisada et alles selle olemuslikult ohtliku inimliku olemasolemise vormis, vaimulikul põhjal on inimene muutunud huvitavaks loomaks, et alles seal on inimese hing saanud sügavust sõna kõrgemas tähenduses ja muutunud halvaks -- ja need siis ongi need mõlemad põhivormid milledes inimene on tõesti osutunud olevat teistest loomadest etemaks!….

7

On kindlasti juba oletatud kui kergelt vaimulike hindamisviis võib johtuda rüütellik-aristokraatlikust ja areneda siis selle vastandiks; selleks on erilist põhjust alati kui vaimulike ja sõdurite kastid asetusid kadetseval kombel vastakuti ega soovinud mingi hinna eest saavutada üksmeelt. Rüütellik-aristokraatlike väärtushinnangute eelduseks on võimas kehaline antus, õitsev, ülim isegi ülevoolav tervis, ning selle säilimise tingimused, sõda, seiklus, jaht, tants, võistlused ja üldiselt kõik milles sisaldub võimast vaba rõõmsameelset tegevust. Vaimulik-ülimuslikule hindamisviisile on -- me märkasime selle -- teisi eeldusi: paha asi selle poolest kui küsimuse all on sõda! Papid on nagu teada halvimad vaenlased -- miks nõnda? Sellepärast et nad on võitmatud. Võitmatuses kasvab neis viha suureks ja koletuks, hingestatumas ja mürgisemas laadis. Maailmajaloo suured vihkajad on alati olnud vaimulikud, samuti hingestatumad vihkajad -- vaimuliku kättemaksu hingestatusega võrreldes ei tarvitse mingit hingestatuse laadi võtta üldse tähelepanu allagi. Inimese ajalugu oleks liiga rumal lugu kui ei oleks hinge mida see on saanud võimetutelt; võtkem kohe käsile kõige suurem näide. Kõik mida maa peal on tehtud “ülimuslikkude”, “võimsate”, “isandate”, “valitsejate” vastu on tähendusetu võrreldes sellega mida juudid on nende vastu sooritanud, juudid, see pappide rahvus kes on õppinud hankima hüvitust vaenlastelt ja vallutajatelt lõpuks vaid nõnda et hindavad täielikult ümber nonde väärtused, seega siis kõige hingelismate kättemaksuabinõude abil. Vaid selline ongi pappide rahvusele omane, rahvuse kellede vaimulik kättemaksuhimu on taandunud kaugemale tagaplaanile. Just juudid on julgenud asetada hirmutavalt järjekindlalt aristokraatliku väärtussuhte (hea = ülimuslik = võimas = kaunis = õnnelik = Jumala poolt armastatu) täpselt vastupidiseks ja pidanud sellest kinni kõige põhjatuma viha (võimetu viha) hammastega, nad on selle pööranud nimelt nõndapidi: “vaid viletsad on head, vaesed, võimetud, alamad ainuüksi on head, kannatavad, puudulikud, haiged, inetud on samuti ainsad õiged, ainsad Jumalale meelepärased, vaid nende tarvis on olemas õnnistus -- kui seevastu teie ülimuslikud ja võimsad olete alatiseks halvad, julmad, himukad, täitmatud, jumalata, te jääte ka alatiseks olema ilma õnnistuseta, neetud ja kaduvusele mõistetud!”... Me teame kes on saanud selle juutide ümberhindamise oma pärandiks... Rääkides ääretust ja piiritult saatuslikust alguse tegemisest mille juudid on siin kogu põhimõttelisema sõjakuulutusena teinud, tuletan meelde väidet milleni olen jõudunud ühel teisel juhul (“Teiselpool head ja halba”, lk. 94) – nimelt et orjade mäss moraalis saab alguse juutidest, mäss millel on kahetuhandeaastane ajalugu ja mis on nüüdseks meie vaateväljast kadunud vaid seetõttu et see on olnud -- võidukas ….

8

-- Aga te ei mõista seda? Teil ei ole silmi selle jaoks mis on vajanud kahte aastatuhandet saavutamaks võitu?… Selles ei ole midagi imekspandavat: kõiki piki asju on raske näha, näha algusest kuni lõpuni välja. Aga toimunu on see: selle kättemaksu ja viha puu tüvest, juutide viha -- sügavaima ja ülevaima, nimelt ideaale loova, väärtusi uuestiloova, maa peal igavest ainulaadse viha -- sellest võrsus midagi ühtmoodi erakordset, uus armastus, sügavaim ja ülevaim kõigist armastuse liikidest; ja mis muust tüvest see olekski võinud kasvada?… Aga ei pea arvama et armastus on kasvanud suureks just selle kättemaksuhimu tegeliku eitamisega, juutide viha vastandina! Ei, tõde on vastupidine! See armastus kasvas sellest selle kroonina, võidurõõmutsevana, puhtaimas kirkuses ja päikeseküllasuses väga laiaks ja üha laiemalt kehkleva kroonina mis püüdles valguse ja kõrguse riigis selle viha eesmärki, võitu, saaki, veetlust omal kombel ühtmoodi agaralt, nõnda kui selle viha juured lasusid üha põhjalikumalt ja himukamalt kõigesse milles oli sügavust ja mis oli halb. See Naatsareti Jeesus, ilmutatud armastuse evangeeliumina, see vaestele, haigetele, patustele õnnistust ja võitu toova “vabastajana” -- ega olnud ta veetlus just kõige kardetavamas ja vastupandamatus vormis, veetlus ja kõvertee just nende juutlike väärtuste ja ideaalide uuendusteni? Eks Iisrael ole just selle “vabastaja”, selle Iisraeli näiliku vastase ja hajutaja keerdteid oma kasuks kasutades saavutanud subliimse kättemaksuhimu viimast eesmärki? Eks kuulu see tõesti suurde kättemaksu-poliitikasse, kaugelenägeva, maa-aluse, aeglaselt käsitsetava ja arvestava kättemaksu salajasse musta kunsti et Iisraelil endal tuli eitada ja risti naelutada oma kätemaksu tegelik vahend et “kõik inimesed”, nimelt kõik Iisraeli vastalised võiksid haarata just selle sööda? Ja teisalt, kas suudab hinge ihutuimgi peensus mõelda välja veel ohtlikumat sööta ? Miski mis tõmbaks ahvatlevalt pähehakkaval uimastaval laastaval kombel võimuga võrdseks sellele “püha risti” võrdpildile, sellel hirmuäratavale paradoksile “Jumal ristil”, sellele Jumala mõistetamatult viimsele äärmisele julmale iseenda ristinaelutamise müsteeriumile, mille eesmärgiks on inimese päästmine ? … Kindel on vähemalt et Iisrael on sub hoc signo, selles märgis kätemaksuga ja kõikide väärtuste ümberhindamisega taas kord korra teise järel viinud võidu kõigist uutest ideaalidest, kõigist ülimuslikest ideaalidest. ---

9

Aga mida te räägitegi veel ülimatest ideaalidest? Võtkem käsile tõsiasjad: võidule on pääsenud rahvas -- või ‘orjad’ või ‘rahvas’ või ‘kari’ või kuidas seda soovitakse nimetadagi -- kui see on aset leidnud juutide toimel, nii las olla! Siis ei mingil rahval ei ole kunagi olnud maailmajaloolist ülesannet. ‘Isandad’ on hävitatud, tavalise mehe moraal on võitnud. Ehk see võit mõistetakse veel veremürgituseks (see on omavahel seganud rasse) -- ma ei väida vastu; aga kahtlematult see mürgitus on õnnestunud. Inimsoo ‘vabastus’ (nimelt isandatest) sujus suurepäraselt, kogu juutlus, või kristlus või mis iganes alaneb silmnähtavalt (oh neid sõnu!). Mürgistuse edenemine läbi inimsoo kogu keha ei paista peatuvat, selle hoog ja samm võib siit maalt alates olla üha aeglasem, peenem, kuulmatum, ettevaatlikum – on ju ka sellega aega… Kas on kirikul selle eesmärgi teoks tegemisel veel mingi vältimatu ülesanne, üldse enam olemasolu õigustust? Või oleks võimalik tulla toime ilma kirikuta? Quaeritur, selle üle võib vaielda. Näib siiski nõnda, et see pigem takistab ja pidurdab seda käiku kui hoogustab? Nii, just siin kiriku kasulikkus saakski peituda…. Kindlasti on see viimaks midagi brutaalset ja viletsat mis nurjab tarka mõistust, tõeliselt nüüdisaegne maitse. Ega see ei peaks vähemalt veidigi peenemaks muutuma? See võõrutab nüüdsel ajal rohkem kui veetleb… Kes meist olekski vabamõtleja kui ei oleks kirikut? Kirik nujerdab meid, mitte selle mürk… Ka meile meeldib mürk kui saame jätta kiriku kus seda ja teist...” Selle epiloogi minu kõnesse on kirjutanud üks “vaba hing”, aus loom nagu ta on selgelt osutanud end olevat, lisaks veel demokraat; ta on siiamaani mind kuulanud ja pole mallanud kuulata minu vaikimist. Siin kohal on minul nimelt palju vaikimist.

10

Orjade mäss moraalis algab sealt et vimm ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi: selliste olendite vimm kes ei ole võimelised tegelikuks vastutegevuseks, teoks ja kes korvavad selle kahju imaginaarse kättemaksuga. Ülimuslik moraal kasvab alati esile võidurõõmsast enese jaatamisest, orjamoraal suhtestub taas algusest peale eitavalt “väljaspoolsesse”, “teistsugusesse”, “mitte-endasse” ja see eitus on selle loov tegu. See väärtusi-loova pilgu pöördumine teise suunda -- vältimatu suundumine väljapoole mitte tagasi oma isedusse -- kuulub just vimma juurde; orjamoraal vajab tekkimiseks alati esmalt vastu- ja välismaailma, see vajab, füsioloogilist sõnastust kasutades väliseid ärritusi selleks, et üleüldse mõjule pääseda -- selle tegevus on olemuslikult pelgalt vastureaktsioon. Õilsa väärtustamise kohaselt on täiesti vastupidi: see funktsioneerib ja kasvab spontaanselt, endast tulenevalt, otsib oma vastandit vaid regeerimaks veelgi tänulikumalt veel rõõmsamalt -- sellele omased negatiivsed mõisted „alamväärtuslik“, „odav“, „halb“ on vaid hiljem tekkinud, kahvatu heiastus võrrelduna selle positiivsete, täielikult eluga, ja intuitsiooniga küllastatud põhiarusaamaga „me õilsad, me head, me ilusad, me õnnelikud!“ Kui ülimuslik hinnanguviis mürgitab iseennast ja eksib reaalsuse vastu siis saab see suunitletud valdkonna suhtes mida see piisavalt ei tunne ja millise tegeliku tundmise see vaistlikult tõrjub; see mõistab mõningatel juhtudel valesti enda poolt halvustatud valdkonda, lihtinimese ja alamrahva keskkonna; aga teisalt tuleb arvesse võtta et halvustamiselt, ülevaatlikult pilgult, ülevaatilkumalt afektilt eeldatakse et see võltsib ülevaatliku pilti ega lähe üldse nii kaugele kui taga-aladele tõrjutud viha, jõuetu kättemaks kui see -- teadagi in effige, sõna-sõnalt -- oma võltsingutes vastast solvab. Ülevaatliku pilguga on segunenud nii palju hoolimatust, nii palju kergelt võtmist, nii palju mujale vaatamist ja kannatamatust, isegi nii palju rõõmu tunnetki ette see ei suuda mingilgi kombel muutma oma objekti tegelikuks karrikatuuriks ja koletiseks. Märgatagu vaid pea heatahtlikuid ilmingud mida näiteks kreeka aadel kasutas kõikide sõnade puhul millega see kaugenes alamrahva hulgast; kuidas teatud halisemine, tähelepanelikkus, kaastunne alati seguneb nende sõnadega ja leevendab nende haledust, lõpuks isegi nõnda et pea kõik tavalist meest tähendanud sõnad on lõpuks jäänud keelde „õnnetut“, „haletsusväärset“ tähendamaks (võrlde deilos (?), deilaios (?), ponmros (?), maxderos (?), milledest kaks viimatimainitut tähendavad tegelikult tavalist meest kui tööorja ja veolooma) -- ja kuidas teisalt „halb“, „alamväärne“, „õnnetu“ ei ole kunagi ei ole kunagi hakanud kreeklasete kõrvus kõlama samakõlaliselt nii et nende kõlavärvingut valisteks „õnnetu“ tähendus, see on pärandiks vanast õilsamast aristokraatlikust väärtustamisest mis püsib samana isegi haluvustades (filoloogidele märgitagu mis mõttes sõnasi oidznos (?), anolbos (?), tlemeon (?), dnstnxein (?), enmfora (?) kasutatakse). „Õilsasoolised“ tõesti ka tundsid ennast „õnneliku“ rahvakihina; neil ei tarvitsenud enne oma vaenlaste poole piiludes ennnast võltsilt õnnelikuks nimetada, seda vahel endale sisendada, valetadeski endale olevat õnnelikud (nii nagu kõigil vimmastel inimestel on kombeks); ega nad ka siiski ka ei jõust küllastatuna, täielikena ehk siis vältimatul kombel ka aktiivsete inimestena ei tarvitsenud ka eristada õnne tegevusest -- nende meelst kuulus tegevus lahutamatult õnne juurde (sellest saab alguse en prattein (?)) -- kõik tõelise vastandina „õnnele“ nagu seda mõistavad suutmatud ja ahistatute tasandil elavad, mürgiste ja vihameelsete paiseid põdevad, kellele õnn on ennekõike narkoos, uimastus, puhkus, rahu, „spatia“, vaimu nõtrus ja jäsemete sirutamine, lühidalt passiivne õnn. Ülimuslik inimene on enesele lootev ja avatud (gennaios (?), „kõrgestisündinud“, rõhutab „otsekohesust“ ja kõigiti samuti naiivsuse heiastust), vimmakas inimene seevastu ei ole otsekohane, ei ole naiivne ega endagi silmis aus ja otsene. Tema hing vaatab viltu, tema vaim armastab redupaiku, kõverteid, ja tagauksi, kõik varjujääv tundub talle tema maailmana, tema turvalisusena, tema lohutusena; ta oskab olla vait, ei unusta, oodata, aegajalt lömitada, alanduda. Selliste vimmakate inimeste sugu peaks veel vältimatul kombel olema ka kui mingi ülimuslik sugu ja see ka austab tarkust palju rohkem, nimelt esikohal olevana olemasolu eeldusena kui seevastu jällegi kõrgemasooliste inimeste tarkusel on üldisuse ja peenutsemisega mõnetine kõrvalmaitse; tarkus ei ole sellel juhul mitte üldsegi nii olemuslik nagu on juhtivate teadvustamata vaistude täielik tegevuskindlus või isegi teatud ebatarkuski, isegi kui see tähendab julget sööstmist ohtu või vaenlase vastu, või tigedusse, armastusse, austusesse, tänulikusesse ja kättemaksu keevaline äkilisus millest kõrgemad hinged on üksteist ära tundnud kõikidel aegadel. Õilsama inimese vaengi kui seda temas juhtub olema, on tekkinud ja vallandub nii kiire reaktsioonina et see seetõttu ei saa teda mürgitada; teisalt seda üldsegi eriti paljudel juhtudel ei tekigi, millisena see olekski vältimatult kogu oma nõrkuses ja võimetuses taunitav. Tugevatele täielikele loomustele on omane et nad ei või pikaajaliselt suhtestuda oma vaenlastessegi tõsiselt, ega oma õnnetustesse, pahategudesse; nendes on niivõrd plastilisust, mõnusust, tervendavat ja ka lohutavat jõudu (heaks näiteks on uuema aja maailmast Mirabeau kes ei mäletanud talumagi solvanguid ja labasusi ja kellele oli võimatu anda andeks vaid seetõttu et ta -- unustas). Selline inimene käänab ühekorrga paljudel madudel kaela kahekorra, kes kaevuvad teineteistesse ja vaid sellistel juhtudel on võimalik -- kui see maa peal üldse võimalik on -- tõeline „vaenlaste armastamine“. Kui sügvalt õilis inimene oma vanelast ometigi austab! -- ja selline austus on juba sild armastuse poole... Ta nõuab, et vaenlane oleks tema vaenlane, tema au väärt, ega talu ta mingit teist liiki vaenlast kui sellist kelles ei ole midagi põlastusväärset aga väga palju austatavat! Mõelgem aga teisalt „vaenlast“ sellisena nagu vimma-inimene teda mõistab -- ja just selles on tema teotsemine, tema lummus: ta on endale moodustanud ettekujutluse „halvast vaenlasest“, „pahast“ inimesest iseenesest-võetuna ja nimelt just põhimõistena millest alates ta leiutab endale veel järelduseks ja vastandiks ka „hea“ -- iseenda!...

11

Nõnda siis täiesti vastupidi kui on lood õilsameelsega kes loob endale „hea“ põhimõiste eeldusena ja omal intsiatiivil, nimelt iseendast lähtumisi ja alles sellest lähtumisi ettekujutluse „halvast“! See oma loomuselt ülimuslik „halb“ ja see lõputu pulbitseva viha katlast pärit „halb“ -- esimene on kui järelheiastus, algpunkt, kõrvalseik komplementaarne värvus, teine aga allikteos, lähtekoht, tõeline tegu orjamoraali mõsitete-moodustamisel --, kui erinevad ometigi on need mõlemad näivalt sama „hea“-mõiste vastanditeks asetatud sõnad „halb“ ja „kuri“! Aga headuse mõiste ei ole siin samane: tuleb ennem endalt küsida kes õieti siis on „kuri“ vimmamoraali poolt mõistetuna. Vastus kõlab kogu oma ranguses nõnda. Just selle teise moraali „hea“, just ülimuslik, võimas, valitsev, vaid teisiti võõbatuna, teisti tõlgendatuna, vaid vimma mürgiste silmadega teistmoodi nähtuna. Siinkohal tahame kahtluse alla seada vähemalt ühe seiga: see kes on õppinud tundma neid „häid“ vaid vaenlastena ei ole õppinud tundma kedagi muud kui vaid kurje vaenlasi: samad inimesed keda nii karmilt peab ohjes komme, austus, meeldumus, tänulikkus, nendest enam veel aga ükteise järel valvamine, kadedus, inter pares, võrdväärsete hulgas kes teisalt on nii nutikad suhtestudes teineteistesse tähelepanelikult, kontrollitult, ettevaatlikult, usaldavalt, uhkelt ja sõbralikult -- nad ei seisa välismaailma ees, seal kus algab kogu kummastavus, võõras maailm, mitte just paremini kui vallapäästetud metsloomad. Nad on seal vabad kogu sotsiaalsest sundusest, kõrbes nad hangivad endile tasu oma pinestatuse eest mida põhjustab kaua kestnud eristumine ühsikondliku rahu hüvanguks, nad pöörduvad tagasi metslooma-südametunnistusega seotud süütuse manu rõõmustavate monstrumitena kes saavad eemalduda kohutavate mõrvade, põlengute, vägistamiste, piinamiste järelgi nii üleolevalt ja täielikus hingelises harmoonias nagu tudengite väikestelt olengutelt olles veendunud selles et luuletajatel on kauaks laulude ja ülistuste jaoks ainest. Kõigis neis ülimuslikes rassides astub põhjatutest sügavustest selgest esile röövloom, uhke, saaki ja võitu himukalt jahtiv blond kiskjalik loom; need tema varjatud sügavaimad hingesopid vajavad aegajalt vallandumist, loom peab esile tulema, see peab pääsema tagasi kõrbesse: -- nagu roomalikul, araabialikul, gremaanilikul, jaapani aadlil, Homerose kangelastel, Skandinaavia viikingitel -- see vajadus on nende kõigi jaoks ühine. Justnimelt ülimuslikud rassid on jätnud „barbaarsuse“ mõiste kõigile omapoolt käidud teedele; isegi nende kõrgemaski kultuuris ilmneb teadlikus, uhkuski sellest (näiteks kui Perikles ütleb ateenlastele oma kuulsas matusekõnes, „kõikidele maadele ja meredele on meie vaprus raiunud oma tee püstitades endale kõikjale kadumatuid hea ja kurja mälestusmärke“). See ülimuslike rasside „vaprus“ mis ilmneb hullu, meeletu, äkilisena, nagu ka seegi mis nende üritustest on ette-ennustamatu, uskumatuna tunduv – Perikles mainib asutusega ateenlaste rafnmia (?); nende hoolimatut ja põlgliku suhtumist turvalisusse, kehasse, elusse, heaolusse, nende kohutavat julgust ja nende naudingute suurust kõiges hävitamises, kogu võidu ja julmuse hõõguses -- see kõik muutus hiljem siis kahjuks „barbari“, „kurja vaenlase“, näiteks „goodi“, „vandaali“ kujutluseks. Sügav, jäine kahtlustus mida sakslane võimule pääsedes äratab, nagu nüüdki veel -- on ikka veelgi kauge kaja sellest tohutust õudusest mida Euroopa on aastasade jooksul tundnud vaadeldes heledapäiste germaanalstest kiskjate raevupuhanguid (kui muistsete germaanlaste ja meie sakslaste vahel on vaevalt isegi mõistelist sugulust, veresugulusest rääkimatagi). Olen korra viidanud sellele millisesse probleemi sattus Hesiodos kui ta mõistis, et kultuurid kuuluvad ajajärkudesse ja üritas seda väljendada kulla, hõbeda ja vase abil: ta ei suutnud muul kombel hakkama saada selle vastuoluga mida Homerose suurejooneline aga samas nii hirmus, vägivaldne maailm endast kujutas teisti kui et ta tegi ühest ajastust kaks mida ta paigutas üksteisele järgnevalt -- esmalt Trooja ja Teeba kangelaste ja pooljumalate ajajärk, sellisena nagu seda on oma mälus edasi kandnud ülimuslikud sood kellede endi esi-isad kuulusid veel sellesse aega; siis tuli vaskne ajajärk sellisena nagu mahasurutud, rüüstatud, minema pühitud, orjastatud esivanemate järglased nägid seda sama maailma, vaskse ajajärguna nagu mainitud, karmina, külmana, julmana, tundetuna, ja tundmatuna, kõike hävitavana, verisena. Kui oleks tõsi mida nüüdsel ajal vähemalt „tõeks“ peetakse et kogu kultuuri eesmärgiks on just olnud kasvatada kiskja-“inimesest“ taltsas tsivliseeritud loom, koduloom, siis tuleks ilma pikemata pidada kõiki vastumõju- ja vimmavaiste millede abil ülimuslikud sood ja nende ideaalid on lõpuks vappuma pandud ja maha surutud tegelikeks kultuuri töövahenditeks, mis siiski ei tähenda, et nende pooldajad samas ka ise just kultuuri oleks esindanud. Pigemini on lood vastupidi ja mitte vaid tõenäoliselt -- ei! nüüdsel ajal täitsa ilmsena! Need masendavate ja kättemaksuhimuliset vaistude pooldajad, kogu euroopaliku ja mitte-euroopaliku, eriti just kogu eelaarjalaste rahvastiku järglased -- nad esindavad inimliigi allakäiku! Need „kultuuri töövahendid“ on inimuse häbiks ja pigemini just „kultuuri“ enda suhtes suuniteltud eelarvamuslikkus, vastuväide! Võib täiesti tõele vastata et ei lakata lihtsalt kartmast kõikide ülimuslike rasside alguses olnud blondi metsalist ja et seda peljatakse: aga kes ennemini sada korda ei kardaks saades samas imetleda otsekui ta ei kardakski ja siiski ei suudaks enam pääseda nägemaks seda midagi mandunut, vähenenut, kurblikku, mürgistunut? Ja kas just see ei olegi meie karm saatus? Millest tuleneb nüüdsel ajal meie inimeste vastu suunatud vastikus? -- me nimelt kannatame inimese pärast, selles ei ole vähimatki kahtlust. -- Mitte hirmust, pigemini seetõttu et ei ole enam midagi mis meid hirmutaks, madude komplott „inimene“ on esiplaanil sehkendamas; et „taltsas inimene“, muutmatult keskpärane ja vastumeelne on juba õppinud tundma et ta on „kõrgema inimesena“ ajaloo otstarve ja tipp, selle eesmärk; ja isegi seda et tal on õigus nõnda tunda, kuivõrd ta tunneb end olevat eraldi kõigest sellest kirjeldamatult mandunust, haiglasest, väsinust, oma aja äraelanust mille järgi Euroopa nüüdsel ajal hakkab haisema, siis olles omameelest midagi ülimalt õnnestunut, vähemalt veel eluks suuteline, vähemalt elu jaatav...

12

-- Siinkohal ei varja ma ohet aga ei välista ka lõplikku lootust. Mis nimelt on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu? See millega ma üksi hakkama ei saa, mis lämmatab ja näljutab mind? Halb õhk! Halb õhustik! Kui midagi riknenut minu lähedale satub, kui mul tuleb hingata rikenenud hinge sisu!... Kui palju häda, puudust, halba ilma, haigust, vaeva ja üksildust inimene üldse talub? Kõige muuga võib õieti hakkama saada kui ollakse sündinud maa-alusesse ja võitlevasse olemas-olemisse; pääsetakse üha uuesti tagasi päevavalgusesse, kogetakse üha uuesti võidu kuldset hetke -- ja seisab seal siis sellisena nagu ollakse, sündinud, murdumatuna, tugevana, valmis uue jaoks, veel keerulisema, kaugema jaoks otsekui vibu mille kogu pingestatus lisab vaid selle painet. -- Aga lubage mulle aeg-ajalt -- eeldades et on olemas taevalikke soosijaid, teiselpool head ja kurja -- vaadata, vaid korraks, vaadata millegi täieliku poole, lõplikult õnnestunule, õnnelikule, võimsale, võidus rõõmutsevale milles on veelgi midagi kardetavat! Inimese poole kes loob õiguse inimsusele üldse, inimese täiustava ja vabastava õnneliku kokkulangemise poole mistõttu võib säilitada usu inimesse!... Nii on nimelt olukord: euroopalikus inimese vähenemises ja tasalülitumises peitub meie suurim oht, kuna selle vaatamine väsitab... Me ei näe tänapäeval midagi mis tahaks saada suuremaks, me aimame et see tee juhib veel allapoole, madalamale, õhemale, kõlavamale, targutavamale, mugavusse, keskpärasusse, hoolimatusesse, hiinalikkuse poole, kristlikumaks -- inimene muutub, kahtlemata, üha „paremaks“... Just selles seisneb Euroopa karm saatus -- kui olema lakanud kartmast inimest, oleme samas ka loobunud teda armastamast, temast midagi lootmast, teda tahtmastki. Inimese nägemine juba väsitab meid -- mis ongi tänapäeval nihilism, juhul kui see ei ole just see? ... Me oleme väsinud kogu inimesest...

13

Aga pöördugem tagasi: „hea“ teise algupära probleemi, hüve juurde sellisena nagu vimma inimene on selle välja mõelnud, see nõuab oma lahendust. -- Ei tekita imestust, et saakloomad on saakloomad suurtele röövlindudele, aga seetõttu ei tarvitse veel suuri röövlinde halvustada, et nad kütivad väikesi kariloomi. Ja kui lambukesed räägivad omavahel „need röövlinnud on halvad; ja see kes on võimalikult vähe röövlind ja võimalikul kombel nende vastand, lambuke -- kas see just ei ole hea?“ selles idealiseeringus pole midagi kritiseeritavat, kuigi röövlinnud seda asja vahest veidi pilkavalt võtavad ja vahest lausuvad teineteisele: „me ei ole nende vastu õiglased, nende kenade lambukeste vastu, ma armastame neid küll: midagi ei maitse paremini kui õrn talleliha“. Nõuda vägevuselt et see ei tohiks vägevusena ilmneda, et see ei tohiks olla võitmise, vallutamise, valitsejaks saamise tahe, vaenlaste ja konfliktide ja võidurõõmu janu on sama absurdne kui nõuda nõrkuselt et see peaks ilmnema võimsusena. Tetatud jõu hulk on just seesugune hulk instinkti, tahet, mõju -- õieti see midagi muud ei olegi kui just selline intensiivsus, tahtmine, mõjumine ise, ja vaid ekistav keel (ja selles kivistunud mõistuse kardinaalsed eksitused) mis mõistab ja mõistab valesti kogu mõju olevat tulenenud mingi mõjutajaga seoses, „subjektiga“ ja võib näida lasta asjal teisti olevana paista. Nimelt samuti nagu rahvas eristab välguks nimetatud subjekti millegi tegemiseks, mõjuks, siis samas ka rahva moraal eristab ka võimsuse ilmingute hulgast, otsekui oleks võimsuse taga mingi ebamäärne substraat kellel oleks kui vaba võim ilmutada oma vägevust või jätta ilmutamata. Aga sellist substraati ei ole olemas; ei ole „olemist“ teotsemise, mõjutamise, sündimse taga, „teotseja“ on oletatud vaid teotsemisele juurde kuuluvana -- ei ole muud kui teotsemine. Võimaldades välgul sähvida rahvas õieti kahestab selle nähtumuse, see on tegemise-tegemine: sama sündmus mõistetakse esmalt olevat põhjus ja seejärel olevana ka põhjuse mõju. Ka loodusteadlased ei talita just paremini öeldes „jõud paneb liikuma, jõud põhjustab“ ja muud sellist -- kogu meie teadus on ikka veel kõigest jahedast kõnepruugist, kõigest affektitusest hoolimata keele poolt hägustatud ega ole vabanenud selle poolt salamisi sisse toodud võrdlusest, „subjektist“ (näiteks aatom on selline kujutelm, samuti Kanti „asi iseeneses“); ei pane ka imestama, et taustale tõmbunud, salamisi köevad afektid nagu kättemaksuhimu ja viha kasutavad seda suhtumist oma huvides ega tegelikult ei peata mingit muud uskumist hardamalt alal kui seda et võimsatel on vaba võim olla nõrk ja röövlindudel olla lambuke -- nõndamoodi saavad nad omameelest lugeda röövlinnu süüks et see on röövlind... Kui suutmatuse kättemaksuhimuline nutikus saab rõhutuna, tõrjututuna, vägivaldselt kohelduna ennast upitama: „olgem teistusgused kui kurjad, nimelt head! Ja hea on igaüks kes ei vägivallatse, ei solva kedagi, ei ründa, ei tasu, jätab kättemaksu Jumala hooleks, püsib peidus, nagu meie, väldib kõike kurja ja üleüldse nõuab elult vaid vähest, samuti nagu meie kannatlikud, alandlikud, õigemeelsed“ -- nõnda see ei tähenda külmalt ja eelarvamusteta kuulatuna õieti midagi muud kui: „me nõrgad oleme kokkuvõttes nõrgad; on hea kui me ei tee midagi milleks meile jõudu ei jagu“; aga see on mõru fakt, see alama seisuse nutikus mis on ka putukatel (ned teeskelevad surnuid kui neid mingi oht varitseb, võimalikult hoidudes „liigsest“ tegutsemisest); see on suutmatuse rahavõltsingu ja seesmise valelikkuse varal riietunud end loobuva, vaikse ootava hüvelisuse piduriietusse otsekui just nõrga nõrkus -- mis kindlasti tähendab tema olemust, mõjuvust, tema ainust, vältimatut, kõrvalepääsmatut tõelisust -- otsekui oleks see ta vabatahtlik saavutus, midagi tahetut, valitut, tegu, saavutus. Selline inimene vajab usku ebamäärsusse, valitud „subjekti“ kuna seda seda nõuab enesesäilitamine, enda jaatamise instinkt milles iga vale üldiselt pühitsetud saab. Subjekt (või kõneledes üldmõistetavamalt, hing) on siiani olnud maa peal parim usu element vahest just seetõttu et see on teinud enamikele surelikest, kõikivõimalikul kombel nõrgale ja mahasurutule võimalikuks selle üleva enesepettuse tõlgendada just nõrkus vabaduseks, ja selle teatud ilmnemise laad saavutuseks.

14

-- Kas keegi tahab saada aimu saladusest kuidas maa peal valmistatakse ideaale? Kellel on selleks julgust? ... Olgu siis pealegi! Siin avaneb vaba vaateala sellele pimedale sepipajale. Oodake veel hetk, lugupeetav härra Uudishimulik ja Usaldav: teie silmad peavad esmalt harjuma selle petliku, kiiskava valgusega... Kas nõnda! Hästi! Kõnelege nüüd! Mis seal allpool toimub? Öelge mida te näete, te kõikidest kõige ohtlikum uudishimu-mees – nüüd kuulan mina. --

-- „Mina ei näe midagi, aga kuulen sellevõrra rohkem. Kõigist nurkadest ja koobastest kuuldub ettevaatliku salakavalat pomisemist ja omavahelist sosistamist. Mulle tundub et seal valetatakse; igas häälitsuses on suhkrumagusat raugust. Nõrkus tahetakse vale abil muuta saavutuseks -- kahtlemata on lood nõnda nagu te ütlete.“ --

-- Jätkake!

-- „ja suutmatus mis ei tasu „hüvelisel kombel“; kartlik viletsus „alandlikkuseks“; alistumine nende ees keda vihatakse kui „kuulekaid“ (nimelt just ühe kohta, mida nad ütlevad nõudvat seda alistumist, nad mainivad teda Jumala nimega). Nõrga ründamatus, arglikkus mida temas on rohkesti, tema ukselävel-seismine, tema vältimatu ootama-pidamine saab siin hea nimetuse, see on kannatlikkus, nimetatakse seda isegi peamiseks hüveks ometigi; kui ei suuda enda eest kätte tasuda tähendab nüüd et ei taha tasuda, vahest isegi andeksandmist (nimelt nad ei tea, mida nad teevad -- vaid meie teame, mida nad teevad!) Räägitakse ka „vaenlaste armastamisest“ -- ja samas higistatakse.“

-- Jätkake!

-- „Nad on täie kindlusega viletsad need kõik pomisejad ja rahavõltsijad oma urgudes, kuigi nad kükitavad seal teineteise soojust otsides -- aga nad ütlevad mulle, et nende viletsus on Jumala valik ja heategu, aretavad ju inimesedki koeri kes neile rohkem meeldivad; see viletsus võib olla ka valmistumine, katsumine, koolitus, ja vahest veel enamatki -- midagi mida kunaski korvatakse ja mille eest saadakse hulganisti kulda, ei! vaid õnne! Seda nad nimetavad ´vagaduseks´.“

-- Jätkake!

-- „Nüüd teevad nad mulle teatavks, et nad ei olegi ainult paremad kui võimukad, Maa valitsejad kellede taldu nad peavad lakkuma (mitte hirmust, mitte üldsegi hirmu tõttu! vaid seetõttu et Jumal käsib asutada kõike suuremat võimu) -- et nad ei ole ainult paremad vaid et ka nende ´enesetunne on parem´ et nad vähemalt kunagi hiljem pääsevad paremate poolele. Aga aitab! aitab! Ma ei talu enam seda. Halb õhk! Vilets õhustik! See sepikoda kus valmistetakse väärtusi -- mulle tundub otsekui haiseksid need pelkade valdedena.“

-- Ei! Veel üks hetk! Te ei ole öelnud veel midagi nende võlurite meisterlikumast näitest, nende kes mistahes musta valgeks muudavad, piimaks ja süütuseks: -- kas ei märganud te mis on nende rafineerituse tipp, nende julgeim, viimistletuim, vaimseim, valelikuim artistitemp? Pange tähele! Kättemaksust ja vihast täiedetud keldrielukad -- mida nad teevad just neimahimust ja vihast ajendatuna? Olete kunagi varem neid sõnu kuulnud? Kas te aimate et kui vaid usuksite vaid nende sõnu, et olete pelkade vimmaste inimeste hulka loetud?...

-- „Ma mõistan, avan oma kõrvad veelkord (oh! oh! oh! ja sulgen oma sõõrmed). Alles nüüd kuulen seda mida nad on öelnud juba korduvalt: ´Me hüvelised – me oleme õigemeelsed´ -- seda mida nad nõuavad, ei nimeta nad kättemaksuks vaid ´õigluse võiduks´; see mida nad vihkavad ei ole mitte nende vaenlane, ei! nad vihkavad ´väärust´, ´jumalata olekut´; see mida nad usuvad ja loodavad ei ole kättemaksu lootus, magusa tasumise saavutamine (juba Homeros nimetas kättemaksu ´meest magusamaks´) vaid ´Jumala, vanurist Jumala võit jumalatute üle´; ja see mis jääb neile maailmas veel armastada ei ole nende veljed vihas vaid nende ´vennad armastuses´ nagu nad ütlevad, need kõik head ja õigemeelsed maa peal.“

-- Ja mis nime annavad nad sellele mis on nende lohutuseks kõigis elulistes kannatustes -- ettenähtud tulevase õndususe kujutletud heiastusele?

-- Mida? Kas ma kuulsin õieti? Nad nimetavad seda ´viimaseks kohtupäevaks´ oma kuningriigi, ´Jumala kuningriigi´ tulemiseks – aga senikaua nad elavad ´usus´, ´armastuses´, ´lootuses´.

-- Aitab! Aitab!

15

Millesse nad usuvad? Mida armastavad? Mida loodavad? -- need nõrgad -- nemadki tahaksid nimelt olla kord võimsad, kahtlemata, kunagi peab ka nendegi riik tulema -- „Jumala riigigiks“ nad seda nimetavad ilma pikemata, nagu öeldud: on nad ju alati nii alandlikud! Ja et võida seda kogeda tuleb võida kaua elada, teiselepoole surmagi -- nii, vajatakse igavest elu et võidakse igavesti saada „Jumala riigis“ kompensastiooni maisest elust „usus, armastuses, lootuses“. Mis kompensatsiooni? Kuidas kompensastiooni? ... Dante eksis minu meelest tõsiselt kui ta hirmutavalt naiivselt põrgu väravale paigutas kirjutise „minugi lõi lõputu armastus“: -- kristliku paradiisi ja selle „igavese õndsuse“ väravale sobiks rohkem kirjutis „minugi lõi igavene viha“ -- eeldades et valesse viiva värava peale võidakse kirjutada tõde! Mis tegelikult siis ongi see paradiiisi õndsus? ... Arvaksime selle ilma pikemata ehk äragi, aga on parem kui meile seda tõestab tõeline autoriteet keda ei saa neis küsimustes alahinnata, Aquino Thomas, suur õpetaja ja pühak. „Beati in regno coelesti“, lausub ta vagusalt nagu talleke, „videbant poenas damnatorum, ut beatitudo illis magis complaceat“. (Õndsad taevariigis saavad näha neetute karistamist, et nende endi õndsus tunduks veelgi õndsaslikum.) Või tahetakse seda kuulda võimsamas kõlapruugis, näiteks ühe rõõmutseva kirikuisa suust, tema kes andis nõu ristitutele vältida avalike vaatemängude julma mõju -- mille nimel? „Pakub ju usk meile palju enamat“, ütleb ta, De psectaculis, c 29 ss. --, „palju võimsamat; on ju meile lunastuse kaudu pakutud täiesti teistlaadi rõõme, atleetide asemel on meil meie märtrid; kui januneksime verd siis on meil Kristuse veri ... Aga mis ootab meid aga ees tema tagasipöördumise, tema võidurõõmu päeval!“ -- ja nõnda siis jätkab, see hurmatud nägemustenägija: „Aga tuleb ka täiesti teistmoodi vaatemänge: viimase ja lõpliku kohtumõistmise päev, mida paganad ei oota ja mida nad pilkavad, see päev, kui vanaks muutunud maailm ja kõik selles oleva neelab tuli. Kui võimas vaatemäng see alles oleks! Mille üle siis saab alles imestada! Mille üle rõõmu tunda! Millest lummatud olla! Kui näen nii mõnda ja võimast kuningat, keda öeldi taevasse pääsenud olevat, nüüd ohkavat välises pimeduses Jupiteri ja oma teenijavaimude hulgas! Nagu provintside asehaldurid, Jumala nime vaenajad, lämbuvad veel hirmsamatesse leekidesse, kui need millega nad ristituid pilgates vaenasid! Kui need targad filosoofidki oma õpilastega, keda nad keelitasid, et Jumal millestki ei hooli ja kinnitasid et neil ei olnud hinge ega see ei pöördunud endisesse kehasse tagasi, kui nad koos oma õpilastega piinlikust tundes põrgupõhja vajusid! Ja kui luuletajad enam ei oota värisedes oma kohtuotsust mitte enam Rhadamantuse või Minose, vaid Kristuse kohtujärje ees! Siis kuulatakse tragöödia esitajaid hoolikamalt, kuna need oma hädas valjemini kisendavad; siis tuleb näitlejaid hoolikamalt vaadata, kuna nad on leekidesse hajumas; vaadata kutsarit, kes hõõgub põleva ratta peal; vaatada atleeti, kes nüüd ei maadle enam mitte maadlusiringis vaid leekides – siiski mina ei taha mitte niivõrd näha neid elavaid vaid suunata oma küllastamatu pilgu nende suunas, kes on eksinud Jumala enda vastu.

´Siin ta on´, ütlen ma, ´see puusepa ja ta kaasa poeg (nagu kõik järgnevuses ja eriti just Talmudis tuntud Jeesuse ema nimetus näitab, Tertullianus tähistab selle eelistatud sõnaga juute), sabatirikkuja, samariitlane, kuradist riivatu. See on see, mida te ostsite Juudaselt, keda te piinasite vitste ja rusikalöökidega, keda te häbistasite tema peale sülitades, kellele jootsite sappi ja äädikat. Tema on see, kelle ta jüngrid väidetavalt salaja varastasid, et võiksid öelda, et ta üles tõusnud on, ja kelle mingi aednik minema kärutas et uudishimulikud ei tallaks tema aedvilja.´ Milline preetor, konsul, kvestor või preester kogu oma vabameelsuse juures oleks lubanud sul vaadata midagi taolist ja sellest rõõmu tunda. Ja siiski on meil tänu meie usule need asjad vaimus ja ettekujutluses omal kombel lähedal. Milline siis peaks olema see mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud, mis ei ole inimese südamesse tõusnud? (I. Kor.2,9.) Mina usun meelsamini, et see on kui tsirkus, nagu tragöödiaid ja komöödiaid esitav teater, otsekui võidujooksurada.“ Per fidem: nii on kirjutatud.

16

Lõpetagem. Mõlemad vastakuti-seatud väärtused „hea ja halb“, „hea ja kuri“ on võidelnud maa peal kohutavat, aastasadu kestnud võitlust; ja kui ongi selge, et üks väärtus on olnud juba ka võidupoolel ei ole veel nüüdki puudust kohtadest, kus võitlus jätkub otsustamatul kombel. Võiks öelda nõndagi, et võitlus on siirdatud selle ajaga rohkem ülemasse regioon ja et just nii on see tulnud üha sügavamaks, üha vaimsemaks: nõnda et nüüdsel ajal vaevalt leidub otsustavamaid „kõrgema loomuse“, vaimsema loomuse tähiseid kui see et inimene on selles mõttes kahejalgne ja tõesti veelgi nende vastandite võitlustanner. Selle võitluse sümbol, kirjutatuna raamatusse mis on säilitanud oma loetavuse läbi kogu inimajaloo pealkirjaks sobiks „Rooma Juudamaa, Juudamaa Rooma vastu“; teisalt ei ole olnud mingit suuremat sündmust kui see võitlus, see küsimuse edastamine, see verivaenlaste konflikt. Rooma meelest oli juutides midagi sisuliselt loomuvastast, omal kombel oli juut nagu antipoodne monstrum; Roomas arvati, et juut oli tunnistatud süüdi olevaks „kogu inimkonnale suunitletud viha“ tõttu, täiesti tõsi, juhul kui on õige ühendada inimsoo õnn ja tulevik aristokraatlike väärtuste, roomalike väärtuste tingimatu valitsemisega. Millised on siis olnud juutide tunded Rooma vastu? Seda võib järeldada tuhandetest märkidest; aga piisab kui meenutame taaskord Johannese ilmutusraamtut, metsikumat kõigist kirjutatud lammutamistest mis kättemaksul südametunnistusel lasub. (Kristliku vaistu sügavat järjekindlust ei peaks muide alahindama, kuna see paigutas just selle vihase raamatu päismikusse armastuse jüngri nime, tema kellele nõnda omistati see armunud-unistava evangeeliumi -- siin peitub ka veidi tõtt, kui palju kirjanduslikku rahavõltsimist selleks otstarbeks poleks ka vajatud.) Olid ju roomlased nii võimsad ja ülimuslikud, et kunagi polnud maaepal olnudgi kedagi nii võimsamaid ega ülimuslikumaid, ei isegi inimeste unedes; iga neist jäänud jälg, iga kirjutuski tekitab vaimustust kui vaid tuntakse ära mis kirjutja on. Juudid seevastu olid preesterilik rahuvus par excellence, kelledes peitus võrratu rahvuslik-moraalne geniaalsus: võrrelgem neid vaid kaudselt andekate rahvastega, näiteks hiinlast või sakslast juutidega siis mõistetakse mis on esimene ja mis on viies väärtus-skaalal. Kumb on tegelikult võitnud, Rooma või Juudamaa? Aga selles pole kahtlustki, mõelgem vaid keda isegi Roomas tänapäeval kummardatakse kõige kõrgemate väärtuste isiksustumisena -- ja mitte vaid Roomas vaid pea poolel maakeral, kõikjal kus inimene on muutnud või tahab muutuda vaid taltsaks --, kolme juuti, nagu teatakse ja üht juudinaist (Jeesus Naatsareetalane, kalamees Peetrus, vaibakuduja Paulus ja ülalmainitud Jeeuse ema keda nimetatakse Mariaks). See on ülimalt tähelepanuväärne: Rooma on kahtlemata alla jäänud. Rensessansi klassikaline ideaal, kõikide asjada ülimuslik hindamisviis ärkas siiski taas ellu hiilagaval-ehmataval kombel: isegi Rooma liigatas nagu pooleldi ellu ärganuna uues, selle kohale ehitatud juudistunud Rooma ikke all, Rooma mis paistis olevat oikumeeniline sünagoog ja mida nimetati „kirikuks“: aga peagi tähistas juutlikkus taas oma võidupäeva, nii madala (saka ja inglise) mässu tõttu mida nimetatakse usupuhastuseks, kaasa arvatud selle vältimatud kaasused, kiriku mõju ennistamine -- ja ka klassikalise Rooma taasmatmine. Veelgi otsustavamas ja sügavamas mõttes kui siis sai Juudamaa veelkord Prantsuse revolutsiooni päevil võidu klassikalsise ideaali üle: Euroopa viimane poliitiline ülemkiht, mis omas mõju 17 ja 18 sajandi Prantsusmaal murdus rahvalike mässude rünnaku all -- maa peal pole kunagi kuuldud suuremat rõõmurõkatust, lärmakamat innkust! Kõige selle keskel juhtus üks ennustamatuim, ootamatuim sündmus: antiigi ideaal ise astus kehastununa ja ennekuulmatult toredana inimkonna silmade ja südametunnistuse ette -- ja veel kord, võimsamalt, lihtsamalt, kaalukamalt kui kunagi enne kaikus see vimmameele vana väär-tunnussõna vastu, mis kõneles enamuse eesõigusest, inimsuse madaldamisest, madaldumisest, tasandamisest, alla ja õhtu poole kulgemise tahtmise vastu sai nõnda seatud hirmutav ja veetlev vastupidine tunnuslause mis kõneles kõige paremate eesõigusest! Otskui viimase teisele teele juhatava ilminguna ilmus Napoleon, see kõikide aegade inimestest üksildasim ja hilis-sündinuim, ja temas sai ülimuslik ideaal iseesest võetuna lahjaks muutunud probleemiks -- uuritagu milline probleem see on: Napoleon, see mitteinimese ja üli-inimese süntees ...

17

-- Sellega siis kõik? Kas pandi suurim kõigist ideaalsetest vastuoludest nõnda siis igavesteks aegadeks ad acta? Või teisaldati asi vaid edaspidiseks, kaugele tulevikku? ... Kas ei pea vana tuli kunagi hakkama leegitsema veel kohutavamal, veel kauem ette valmistatud lõõsaks? Veelgi enam: kas just mitte seda ei peaks kogu jõust lootma? tahtmagi? Edendadagi? ... Kes hakkab siin minu lugejate kombel sellest asjast mõtlema, edasi mõtlema, vaevalt et see varsti otsusele jõuab -- see on piisav põjus minule otsusele jõudmiseks, eeldades et juba aegu tagasi on piisavalt selgeks saadud mida mina tahan, mida tahan just selle ohtliku tunnus-sõnaga mis on kirjutatud minu viimase raamatu tarvis: „Teiselpool head ja kurja“ ... See vähemasti ei tähenda „Teiselpool head ja halba“. -- --

MEELDETULETUS

Ma kasutan selle uurimuse poolt pakutud võimlaust avaldamaks avalikult ja otsesel kombel oma lootust mida olen senini maininud vaid jushuslikes vestlustes mõningate haritud inimestega: et nimelt mingi filosoofiline koolkond peaks tulemusrikkalt edendama moraaliajaloolist uurimistööd avaldades sarja akadeemilisi võistluskirjutisi: -- ehk on see raamat just andmas mõjusat impulssi selle saavutamiseks. Sellist võimlaust tõstatagu esile järgnev küsimus, see teenib ära samavõrd hästi nii filoloogide kui ka tegelikku filosoofiat ametina harrastavate teadlaste tähelepanu.

„Mis viiteid pakub keeleteadus, eriti etümoloogiline uurimine moraalsete mõsitete arenguloo tarvis?“

Teisalt on sama vajalik saada füsiloloogid ja meditsiiniteadlased neid probleeme uurima (mis puudutavad endiste väärtuste väärtust): siis jäägu elukutseliste filosoofide asjaks tegutseda selleski üksikjuhtumis propageerijate ja vahendajatena, siis kui neil on õnnestunud üldiselt muuta filosoofia, füsioloogia ja meditsiiniteaudse vaheline algselt väga ebasõbralik, ja umbusklik suhe võimalikult sõbralikuks ja viljakaks vastastikuseks lävimiseks. Kõik seadusetahvlid, kõik „sina pead“ mida ajalugu või etümoloogiline uurimine on tõstatanud näib tunduvat vajavat tõesti pigem füsiloogilist valgustamist ja tõlgendamist, igal juhul veelgi rohkem kui psüholoogilist; kõik need ootavad ühsekoos meditsiiniteaduse poolt tulevat kriitikat. Küsimus: mis väärtusega on see või mõni teine „heade“ seadustahvel või „moraal“? tuleb paigutada kõikvõimalikesse spestiifilistesse perspektiividesse; eriti seoses küsimusega „mille jaoks väärtuslik?“ mida ei või käsitleda just üleliigse piisava hoolikuseta. Näiteks millegil mis oleks ilmselt väärtuslik mingi rassi võimalikult suurema ellujäämisvõime seisukohalt (või mõeldes selle üha paremat kohandumisvõimet teatud konkreetse kliimaga või suurima arvukuse säilitamisega), ei oleks hoopiski sama väärtus, kui näiteks oleks tugevama tüübi arendamine. Enamiku edukus ja haruldasemate edukus on vastandlikud väärtus-seisukohad: see et esmasena mainitud juba iseenest väärtuslikumaks hinnatakse jäägu meie poolest inglise biloogide naiivsuse hooleks ... Kõik teadused peavad nüüd tegema ettevalmistavat tööd filosoofia tuleviku-ülesande heaks, see ülesanne mõsitetuna nõnda et filosoofil tuleb lahendada väärtuse probleem, et tal tuleb määratleda väärtuste väärtushierarhia. --

1 Fr. W. Nietzsche „Moraali genealoogiast“ 1 osas esinevad 18 vanakreeka tähestikus sõna on jäänud ainult osaliselt vahendatuks. Tehnilistel põhjustel ja selle tõlke tõlkija vanakreeka keele oskuse nappuse tõttu on need 18 sõna vaid ligikaudselt ladina tähestikku ümberkirjutatud. Need 18 ligikaudset ladina tähestkus sõna on markeeritud küsimärgiga (?), mida autori tekstis muidugi ei esine. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud on teretulnud minu blogis kommenteerides!