K.-R. Popperi filosoofiast

Karl-Raimund Popper: "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ^*

“... Mis puutub termineisse hea ja halb, siis ei osuta see asjade positiivseid omadusi iseeneses, vaid on ainult mõtlemisviisist või asjade võrdlemisest tulenevad tähelepankud. Seepärast võib üks ja sama asi olla samal ajal hea, halb ja neutraalne.”¹

B. Spinoza: „Ethica“.

Igal ajastul on oma märksõnad, milledest meelsasti juhindutakse, kuna kas -- nii on "moes", või: on kombeks, lihtsalt... Mida aga ei seata isegi mitte mõttelise kahtluse alla, lähtudes neist, kui millestki "ise-enesest mõistetavalt tõesest"...

Kui nii siis, elatakse praegu, kahtlemata, -- otse ülima pluralismi tähe all, üheks kesksemaks "märksõnaks" ülendatud ühiskondlike olude antuse vorm, mida kätkeb endas tähistus -- "demokraatia"...

Kuigi, too termin pole muidugi kaugeltki ammendav, kogu fenomeni hõlmamaks, mistõttu seabki K.-R. Popper juba oma teose pealkirjastuses avardava sünonüümina ülesse võimaliku vaste: "avatud ühiskond"... -- piiritlemaks täpsustavalt terminiga osutatu tähenduslikku ulatuvust.

Ja jätkamisi, -- ..."selle vaenlased" -- ?

-- Harva, kui teose sisu/mentaliteet nõnda kujukal kombel juba pealkirjastuses avaldumas on, seadistades koheselt üheselt: mille "poolt" ja mille "vastu"...

Popperi kriitiline käsitlus pürgib piiritlema avatud ühiskonna erinevaid esinemise vorme ajaloos, tehes seda vastanduvate suundumuste teravalt kriitilise eritlemise kaudu.

Vastanduvaks avatud ühiskonnale kui ideele on muidugi totalitarism, mistahes selle varjatud-varjamatus esinemise vormis.

Vastu-kõnelejaiks on siis valitud mõned idee-ajalooliselt kesksed kujud, alates Antiik-Kreekast ja lõpetades 19. aasta-sajaga.

Tegelikult on neid pea-asjalikult ainult neli, kusjuures, -- nende autori-poolne "esitlemise" laad meenutamas mõneti midagi pea religioossele eshatoloogiale omast: esmalt tuleb alati "prohvet", ettekuulutaja, ning siis alles: "messias/anti-kristus"...

Antiigi esmakõnelejaks ja oponendiks, saab Herakleitos, tuntud oma aristokraatia kultuse ja kõige "muutuvuse" ihalemisega.

Mõneti üllatavaltki on aga Antiik-Kreeka "avatud ühiskonna" peavastasena järgnevalt käsitlust leidnud Platon. Kuid, Popper näitab, ja kohati ka veenvalt, et -- ei tollaseis ega ammugi mitte tänaseis "mõõtkavades" poleks Platon sobinud kuigivõrd "võrdõiguslikkuse" eestkõnelejaks.

Uuemast ajast, eelmisest sajandist, on -- "avatud ühiskonna" nimel eritleva kriitika aluseks võetud G. F. Hegeli ideeline pärand, eriti antud mõtleja ühiskonna-alased väitmised ja tõeks-pidamised. Seda seetõttu, et just Hegelile omasest (nn. "historistlikust") ajalookäsitlusest oletab Popper olevat otseselt välja kasvanud K. Marx' i vastavad (,aga kuigivõrd radikaalsemad) veendumused, mis omakorda, otsesel või kaudsemal moel, aluseks olnud kõikse inimvaenulikumate ideoloogiate sünnile, mille tunnistajaks on olla võinud 20 sajand.

Popper ise valgustab teose tagamaid sissejuhatuses kui katset käsitleda "kultuuri ebakohti" nende teisenemises patriarhaalsest kogukonnast nn. - "suletud ühiskonna" vältimatu vahefaasi kaudu "avatud ühiskonda", mis alles tõeliselt "vabastavat inimese potentsiaali". (Popper: „Avoin yhteiskunta ja sen viholliset“, lk . 67-72.)

Võrdlusena siia Baruch Spinoza arvamus: „Tõeline hea ja kurja tundmine ei saa ühegi emotsiooni tõesust järele proovida selle vooruse põhjal, vaid ainult emotsioonina.” /.../ “... Keegi ei või soovida olla õnnistatud, toimida õigesti ja elada õigesti, ilma et ta samal ajal sooviks olla, tegutseda ja elada – see tähendab tegelikult eksisteerida.“ /.../ „...Ükski voorus ei ole olulisem püüdlusest säilitada oma olemist.”^**

Kuid K-R. Popperi teose põhiteemaks seega historitsism, selle ajaloolise kujunemise, ning selle saaduse -- totalitarismi, kriitiline ja ratsionaalne analüüs. ^*

Herakleitos leiab kriitilist käsitlust, kuivõrd eelkõige just tema pani alguse nn. - "kõige muutumise" ('pantha rei') ideele kreeka mõtte-arendusis, millest hiljem, Platoni käsitluses, kujuneb viimistletuim nö. - "seisaku-mentaliteedi" põhjendamine kogu tol perioodil.

Säilinud mõttekatkeis avaldub Herakleitosele omane elitaarne ja fatalistlik meelsus, kaasuv väärtusrelativism ja paradoksaalne õpetus vastandite seesmisest ühtsusest. (K-R. Popper, Ibid., lk.90.)

Popperi hinnang on ühene: Herakleitos oli avatud ühiskonna kui idee "esimene teadlik vastane" (Popper, Ibid., lk.236), kuna too "muutuste üle-kaunistamine" olevat historitsistliku käsitluse näiiteks 'par exellance'.

Aristokraatia ülimuslikkuse ideed kandusid edasi ka Platoni nn.- "metodoloogilises essentsialismis", so. - käsitlus, mille kohaselt on teadmise eesmärgiks "paljastada varjatud olemusi", väljendades neid määratluste kaudu.

Samuti on samane arusaam "kõige muutuvusest", erinevalt Herakleitosest arendab Platon aga seda ideed edasi, st.- järeldades oma eelkõneleja konstatnteeringust mõnetki otsesed kaasused. -- Nõnda on Platoni arvates kogu "muutumine/teisenemine" nt. ühiskonna tasandil läbinisti taunitav, so.- samas kui regress, taand-arenemine kunatisest täiusest üha suurema ebatäielikkuse suunal.

Seega otse jumalikustades seisaku-mentaliteeti, kuna kogu ühiskonna "arenemise lugu" on tõlgendatud kui "ühiskonna haiguselugu"; kusjuures, nõnda nt. toonane 'status quo' -- Ateena demokraatia oli Platoni nägemuses võrdsustatud "seadusetusega" (, st.- demokratia = anarchia ).

Plato pidas olemasolevat riikliku korraldatuse vormi Riigi kui idee taandarenemise väljenduseks, millest lähtumisi üritab nö.- "teoorias rekonstrueerida" ideaalsena nähtud kunatist vastavat, püüdes ennistada mineviku "kuldaegadele" omistatud legitiimsust.

Mõõdupuuks, mille abil eraldada algupärast teisenenust saab valitsevate klasside ühtsus ja totaalne ülemvõim, millega oli loodud ka alus ajaloolise historitsismi kujunemisele fenomeni nö.- arhailises "teoreetilises plaanis".^*

Popperi kommentaar kõlab: filosoofia oma alguses, Kreekas, olevatki olnud kui -- katse korvata maagiliste-mütoloogiliste uskumuste kadu "ratsionaalsete uskumustega".(Popper, Ibid., lk.262)

Platoni hinge-käsitlus vähemasti, annab sellisekski arvamuseks alust: 'natura' võrduma seatuna üheltpoolt idee-olemusega, teisalt ka -- "loomusega", mis omakorda seadistab, et ka -- "kord/seadus" on kui hingelisusest afitseerunud antused kuigi evivad samas ka "loomulikkuse" eripära.

Tulemuseks: historitsistlik metodoloogia, mis käsitleb ühiskonda pelgalt negatsioonides, inimühiskonna eksistentsi ainumas seletus seisnevat nõnda selle -- "olemuslikus eba- täiuslikkuses". (Popper, Ibid., lk.114).

Ideaalne riik, seevastu, olgu aga vastastikku kasulikkusele rajatud, vältimatud erisused inimeste vahel hargnevad lahti sünnipärastest väärtustest lähtumisi ja kehtivad seega ka -- paratamatult.

See on historitsismi apoteoos: poliitilised konsekventsid määratluvad üheselt – range kastisüsteemi, militaarse oligarhia kontrolli all, lisaks isolatsionism, tsensuur, jne. -- Kogu sellest fenomenist tuleneda saav järeldus võib olla vaid üks, -- so.- totalitarism, fenomeni arhailises vormis (Popper, Ibid., lk.129-134).

Säärast hinnangut toetab eriti nt. Platoni käsitlus "õigusest": egalitarismile on vastu seatud hierarhia kui ideaal (, so.- ka kui naturalismi kriitika samas), ning mis tingib otseselt ka relatiivse õigus-süsteemi (Popper, Ibid., lk.137).

PLATONI ''Politeia'' õiguskäsitlus on läbinist holistlik ja antiegalitaarne, kordagi ei mainita õiglust kui "võrdsust seaduse ees" (kr.- 'isonomia'), so.- säärasena, järelikult, nn.-"intuitiivne" õigluskäsitlus. ^*

Seega siis, -- totalitaarne õiglus-süsteem (, omanäoline idealismi ja naturalismi süntees), mille kohaselt on "õige" ainu-üksi see, mis tuleb hüvanguks Riigile .

Kreedona seadistub nõnda: üksik on terviku jaoks, ideaaliks on hüpoteetilise 'Terviku' harmoonia, mitte aga vastupidi, viimane oleks just avatud ühiskondliku vormi tunnuseks (Popper, Ibid., lk.147,154-158).

Ideaali-kohaselt olgu valitsema seatud seaduste looja -- "filosoof kui kuningas"; so.- piiramatu suveräniteedi teooria, (mille aluseks, ometigi nii ebakindel, antus nagu vaimne kapasiteet! (Popper, Ibid., nt.lk.186-191)), selleks, et võimalduda teostuda nii üksiku kui riigi algseimat ideelist täiust kogu võimalikkuse määras (Popper, Ibid., lk. 208-212). ^**

Seega on Popperi sõnul Plato käsitlus läbivalt totalitaarset laadi (lisaks nt. ka -- rassism, orjuse pooldamine, jms.), mis puudust ka "positiivne tema programmis" ei tühistavat. (Popper, Ibid., lk.239-241).

Vastu-olu on siin põhimõttelisena nähtud: ühelt poolt mütoloogiline ja irratsionaalne suhtestumine ühiskonda, mida iseloomustavad rohked tabud ja kombestiku ülim jäikus; ning teisalt: ratsionaalset ja isiklikku vastutust nõudev kriitiline eritlusvõime, mis iseloomustavat just hilisemat avatud ühiskonna mudelit. (Popper, Ibid., lk.242-243).

Popper jätkab, et -- siirdumine suletud hõimu-ühiskonnast avatud ühiskonda võib tähistada ühte kesksemat teisenemist kulturoloogilises ajaloos üldse (Popper, Ibid., lk.246), ning, et oma alguse sai see protsess just Kreekast (6.saj.e.Kr.).

Suletud ühiskonnale, kui 'polis'e -kesksele, vaenulikult ümbritseva keskkonnaga suhtestunud, patriarhaalsele, maagilist rituaali palvelenud kogukonnale vastanduvad avardunud ühiskondlikud ideaalid: individualism, humanism ja mõistlikuse kultus. (Popper, Ibid., lk.259).^*

Samas oli nonde uudsete ideede esilekerkimine aga ka kui jätkuva ideelise konfrontatsiooni teisenemise lugu. Näitamaks ideede järjepidevust ka "temporaalsuse väljas", teeb Popper oma teoses järgnevalt sõna-sõnalt : "sajandeid ületava hüppe" -- antiigist otse industriaalsesse uus-aega, kus on kriitilise ratsionaalsuse "konsiiliumi" ette kutsutud Hegel, oma väitmistes.

Toda järsku kompositsioonilist "hüpet" võimaldamaks on eelnevalt lühidalt kriitilist käsitlust leidnud veel Aristosteles, kelle "seismise kohast" väidab autor Hegelit otsesemalt lähtuvat...

Aristotelesest siiski vaid niivõrd, et Platoni "essentsialismi" otsese pärijana, olevat ta mõjutanud Hegelit ja viimase kaudu ka K. Marx'i, kelle loomingust nii mõnedki viimase sajandi totalitaristlikud pürgimused otseselt lähtusid.

Peamisteks märksõnadeks Aristotelesest "üle-libisemaks" pakub Popper nt.- Aristotelese ühiskonnateooria, mis olevat -- "romantiline platonism" ja "harmooniline feodalism", lisaks -- aristokraatia-ihalus ning -- "siiras bioloogia-alane huvitatus" ! (Popper, Ibid., lk.280-285 jj.).^*

Seoses Hegeliga pakub autorile aga huvi Aristotelese nn.- "teleoloogiline" arutlusviis, millest johtuvat siis tema "entsüklopeediline historism".

Viimasest tuletas hiljem Hegel oma tuntud põhiväite, mille kohaselt -- vaid indiviidi/ühiskonna 'arenemise' läbi on millaski võimalik saavutada teadmisi nende "varjatud olemusest".

Viimane on aga sama kui "arenemise siht" ehk eesmärk, (Aristoteles: 'causa finalis'; Hegel: "Absoluutne Vaim"), st. -- liikumine/muutus on positiivne, kuna see viib lõpp-eesmärgile (Aristotelese: 'telos').

-- Seega on too eesmärk samas ka kui "hüvelisus", so.- "eetiline positivism", mis kaldub samastama tuntud/tõelist "hüvelisusega" (Popper, Ibid., lk.286-288 jj.)^**

Siit kasvab Hegeli käsitluses välja too sellele mõtlejale eriomane, nö.- "fatalistlik" ajalookäsitlus, sest kuna -- on öeldud, et: "liikumine on objekti aktualiseerumise protsess ", (Hegel); seega, -- muutumaks 'tõeliseks', aktualiseerumaks, tuleb "olemusel" avaldada end läbi muutuse ja nõnda alles saada "tõelisuseks" (Popper, Ibid., lk. 292, 370).

Hegeli ajalookäsitlust loetakse üldiselt hilisemale kõige enam mõju avaldanu kilda, millega on siis kui alla-kriipsutatud teadlikust sellest, et ei või -- "alustada mõtlemist" 'tabula rasa' olu-korrast, vaid see on alati suuremalt jaolt varasema (mõtteline) pärand.

Teisalt aga, kui tsiteerida Hegelit ennast: " ... ajalugu on tõelis/us/e areng ... /mis on/ ...ka ratsionaalne /.../ maailm kui ratsionaalne protsess..." -- tuleb nõustuda Popperi hinnanguga: " Historism ei ole siiski veel ajalugu ja sellesse uskumine ei tähenda ajaloolist taju ." (Popper, Ibid., lk. 338,355).

Hegel õpetab, et leiab aset üldine, ideeliselt suunitletud, progress, st. -- maailm on dialektilise "loova arengu" staadiumis, mis pingestatusest jõutakse vastu-olusid ületava arenemise läbi positiivselt mõistetud lõpp-olukorrani (süntees, Absoluutne Vaim oma "ise-eneseks olemises", etc.) Popper, Ibid., lk. 319.).

Popperi hinnang sellisele, Aristotelese poolt tõstatatud ja Hegeli läbi edasi arendatud püüdlustele aga kõlab: see on "oraakli-filosoofia taas-sünd".

Eriti seostub vastav tendents Hegliga, keda Popper peab otseselt vastutavaks hilisemate antihumanistlike ühiskonnakäsitluste tekkimises.

Näidates seoseid Hegeli dogmaatilise ühiskonna- ja moraali-filosoofia ja tollase tärkava Preisi riikluse ametliku ideoloogia vahel, oletab Popper siin otsesemadki seostaust, isegi, -- nö.- "parteipoliitilist" determineeritust, Hegeli õpetus aitas tollast valitsevat süsteemi õigustada.^*

Hegeli käsitlusest lähtusid aga enamjaolt kõik 20. saj. totalitaristlikud pürgimused, tema üleskutsed "teenida" riiki, rahvust ja ajalugu, on leidnud kahetsus-väärseltki suurt vastukaja...

Deviisil: "Riik on kõik üksik(-inimene) vaid osa sellest"; või: "Riigil ... on üldiselt /.../ enda otsustada, mis on objektiivne tõde...", etc! -- vaid monarhistlik või totalitaarne riik võib millaski olla "põhjuseks ise-eneses", ning "ajalooliselt vältimatu tõelisus" ! (Hegeli tsitaadid, Popper, Ibid., lk. 334-336).

Väitmised, mis lähtuvad inimese-käsitlusest, mille kohaselt saab üksikisik oma "tegeliku tähenduse" alles ühena paljudest, terviku tähtsusetu osana, inimene on pelgalt "vahend",... ja ajastu tõed kuulutab see, kes väljendab enamiku tahet ja arusaamu, etc. (Popper. Ibid., lk.366,372). ^*

Popper : "see ei ole vaid mõistuse, vabaduse, võrdväärsuse ja teiste avatud ühiskonna ideede võltsimine ... /st.- ka / ..."eba-ausa aja algust filosoofias, mida valitsevad kõrgelennuliste sõnade maagia ja sõna-kõlksutamise võim..." (Popper. Ibdi., lk.314, 341).

Ometigi on intellektuaalne siirus midagi, mille nõudmisel filosoofia kunati ülepea kehtestuski...

Tsiteerides ühte Hegeli tollast teravamat kriitikut, Schoppenhauerit: " see ulatuslik mõjupiirkond, mille võimulolijad olid Hegelile andnud saatis korda selle ... /,et/ ... filosoofiat väär-kasutati riiklikult kui /ideoloogilist/ vahendit ja teisalt isikliku kasu saavutamiseks /so./ ...müstika, mis pakub järeldulevatele ulatuslikku sarkasmi lähte-alust .../.../ Kui meie vaikime , kes siis kõneleb ...?" ^*

Eelnevaga näitas autor Hegeli käsitlusele omaseid anti-humanistlikke ja totalitaristlikke suundumusi; ometigi -- oma tõeliselt väändunud vormi omandasid vastavad pürgimused alles Hegeli rohke-arvuliste järgijate tõlgendusis.

Iseloomulikuks seejuures, et tihtipeale andis ühtesid ja samu Hegeli "müstifitseerivaid" postuleerimisi nö.- "kasutada" kardinaalselt vastakate ühiskondlike liikumiste põhjenduseks (nt.- vaskradikalism ja faschism, teisalt: dententslikud ajaloo-teooriad, jms.)

Hegeli raskepäraselt ähmastav, nö.- "konstrueeritult komplitseeritud" terminoloogia, lubas seda edukalt rakendada isegi täiesti meele-valdsete "poliitiliste rahva-uskumiste" teenistusse.

Juhul, kui aga jüngrid ja apologeedid valdasid veidigi sofistlikku veenmis-oskust, polnud tollele taaselustatud, hõimu-ühiskonna staadiumis "oraakli-filosoofiale", muidugi, seatud mingeid piire (isegi ka hea maitse osas !). .

Nõnda nt. E. Haeckel , tõlgendas Hegeli "identiteedi" probleemistikku üheselt rassistlikul moel, ning -- K. Marx, omakorda, arendas Hegeli ühiskonna üldisest arengu printsiibist välja kommunistlikud loosungid: proletaarsest diktatuurist ja klassivõitlusest. (Popper. Ibid., lk. 383- 390).

Maailmaprotsessi idealistlik teisenemine ülima täiuse suunal saab tõlgendatud püüdlikult kasvava tööliskonna huve silmas pidades, -- kui ühiskondlike klasside ajaloolisest konfrontatsioonist, ja selle vältimatult "ainu-õigest" lahendusest , -- so. -- internatsionaalne proletaar-diktatuur.

Kusjuures, Popper kinnitab, et Marx'i nn.- "sotsiaalne determinism" oli esmalt veel suhteliselt ratsionaalne ja isegi, -- abstraktne süsteem; seda eriti, kui võrrelda mõningate hilisemate nö.- "apologeetidega", veendumuste edasi-arendajatega ( nt. L. Trotski, Lenin-Uljanov, jt.) Popper, Ibid., lk. 436-450)).

Võiks öelda, et Marx'i jüngrite "panus" oli otse hävitav, -- mingilgi määral ratsionalistlikust arutelust jäi järele vaid tema pahupool: moraliseeriv radikalism ja Hegelit meenutav agnostiline müstitsism (Popper, Ibid., lk.556-576).

Tulemus oli kurb, ja selle kaudsed kaasumised ulatuvad tänasesse välja, igasugune poliitiline radikalism on alati olnud ohtlik õpetus, sel on nimelt kalduvuseks väljuda igasuguse institutsionaalse kontrolli alt ja muutuda omanäoliseks irratsionaalseks rituaaliks, mida, muistsete eeskujudega sarnaselt! -- lihtsalt tuleb aina jätkata -- selleks, et kogu too "õhuloss" mitte korraga ei hävineks...

Hilisemate kommunistlike reziimide zongleerimine üldtunnustatud sõnade/mõistete, nende tähendus-varjunditega, on kui too mütoloogiline 'Damoklese' mõõk -- ja nimelt: kui järgitakse õpetust, mille kohaselt see, millesse täna usutakse on viimseni "tõsikindel", siis eilsed väärtused kõik (, muuhulgas ka 'tõde', mitte vaid "uskumist-vääriv"!),-- võivad homme, äkilisel kombel, osutuda samuti "tõega vastu-käivaiks"... (Popper, Ibid. Nt. lk. 551-560 jj.).

K. Marx'i õpetuse muude aspektidega seoses on järgnevalt mainitud vaid ülevaatlikult, nõnda näiteks seadistatud tolle teoreetiku erinevaid nö.- "prohvetlikke" lausumisi, mida markeerimaks termin nagu -- "psühhologism“, viitamaks sellega kogu ennustusliku tegevuse kuulumist teise elu-vald-konda . (Popper, Ibid., lk.525).

Kuigi smas ka nenditud teatud paikapidavust, nõnda nt. "ennustas " Marx ette nn. "absoluutse kapitalismi " taand-arenemist ja ohvrite-rohket "klassi-võitlust", viimasele, vähemalt, omagi sulega ka jõudsalt kaasa aidates...

Üldiselt, Popperi sõnul, säärane ühiskonna-aineline "prohvetlus" olevat historistliku ajaloo-teadvuse näiteks 'par exellance', viib ju ajalooline nö.- "progressi-usk" otse vältimatult teise sarnase müstifitseeriva mõttelise kujundi juurde nagu -- "Ajalooline Tegelikkus"! (Popper, Ibid., lk.533-539).

Ilmselt siingi tegemist kahe "ajaloolise gigandi" -- irratsionalismi ja ratsinalismi põhi-mõttelise vastandumisega. Esimest neist iseloomustab enam emotsinaalsus, ja uskumisele omane lähenemine, teist seevastu, kriitiline meelsus ja dialoogi-valmidus samas.

Parimal juhul on see vältimatu vastas-seis kui loovuse ja mõistlikkuse harmooniline sümbioos, kuigi, ajalugu näitab, et eri aegadel ja eri sootsiumides, tihtipeale, tasakaal kaob ja algab ühiskondliku eluviisi õõnestamine, mis vahel võib lahvatada ka otsese inimsuse-vaenuliku agressiooni puhangusse.

Popper poolt pakutav "retsept" sellise olukorra (taas-)kujunemise ärahoidmiseks määrateleb üheselt -- peamine on mõistuslik ja kriitiline skeptilisus, ka ise-enda veendumuste suhtes, juba Xenophanes teadis, et meie teadmised on pelgalt oletused ja, et vajalik on ainitine kahtlev ja kriitiline meelsus iga üheselt postuleeriva autoritaarsuse allika suhtes. (Popper, Ibid., lk.578-582).

Seega siis, K-R. Popperi -- nn. -- "kriitiline ratsionalism", mis, mööndes, et pole olemas kriitikale kättesaamatut autoriteeti, väidab, et pole olemas "tõde", kui sellist, et enimalt päritakse nönda vaid "tõesuse" järele, ning, selle määratlusel on oluline küsimuse(esitaja) nö.-"hermeneutiline taust".

Kuna pole olemas üldkehtivaid kriteeriume eristamaks "tõde" "eba-tõest", rajanevad ka enamik traditsioonilised teadused sellele, et piirduvad "väära" eristamisega "tõese(ma)st".^*

Üldiselt nähakse alati vaid neid fakte ja väitmisi, mis olemas-olevaid teooriaid kinnitavad ja otsekui "toetavad", ning mis eksitust teaduslik, kriitiline mõtlemine peab jätkuvalt vältima, käsitledes kõiki võimalike teooriaid pelkade "ajutiste töö-hüpoteesidena". (Popper, Ibid., lk . 615-617).

Varasemate vead ei saa osutuda häirivateks, kuna ajalool, ise-enesest võetuna ei ole mingit "tähendust", pole olemas mingit "kestvat protsessi", teisenemist järjepidevuse alusel, so.- abstraktne konstruktsioon ja "poliitilise võimu ajalugu", pole olemas üldisi "ajaloolisi seaduspärasusi". (Popper, Ibid., lk. 623-630).

Kokkuvõtvalt: K.-R. Popper on võtnud enesele ette suure töö ja ülessande, -- paljastada ühes teoses peamised maailma ja selle "ajaloo" nuri-pidisused...

Säiltades tolles ettevõtmises vajaliku konkreetsuse, isegi suurte "aja-looliste" kõikumiste juures, ning omades pealekauba veel ka huvitavalt emotsionaalset lähenemist, võib öelda, et autor on oma töös õnnestunud...

* K.-R. POPPER : " The Open Society and his Enemyes ". (Oxford Press '78, 7-715.p.) // Või : "Avoin yhteiskunta ja sen viholliset." , Keuruu'74., 5-728.s. (,Kääntänyt: P.Löppönen; J.Monris'e esipuhe : " Popper ja nykyaika" ).

1 BARUCH SPINOZA: “TARKUSERAAMAT. Tee sisemise vabaduse juurde.” Koostanud: Dagobert D. Runes: // Ing. k. tõlkinud: Maarja Liidja: // Tallinn 2004. // Kirjastus: “Ersen”, 2004; // “The Ethics of SPINOZA; // Copyrights Laws: 1957, “Philosophical Library”; // Eessõna: “Lugejale”, (D. D. R.) // Lk: 5—216. (Lk. 80.)

**BARUCH SPINOZA: “TARKUSERAAMAT. Tee sisemise vabaduse juurde.” Koostanud: Dagobert D. Runes: // Ing. k. tõlkinud: Maarja Liidja: // Tallinn 2004. (Lk. 86, 97.)

* Mõiste : "historism" leidnud järgnevalt käsitlust kui irratsionaalne ajaloo-tõlgitsus 'par excellance'i , mis üritavat ajaloo-protsessi "teadlikult kujundada", seega olles otsesemais seoseis hõimu-ühiskondade vastavate müütidega. (Nt. teistlik: "valitud rahvas", jms.). Nähtumuse põhjuseks ühiskonna absolutsiseerimine, mis, (kollektivismi vahevormi kaudu) aluseks ka nt. faschismile.

* K.-R. Popperi järgi iseloomustab suletud ühiskonda eriti ka selle varasematele vormidele omane veendumus, mille kohaselt kehtivad ühiskondlikud tavareeglid pea võrdseina loodus-seadustele. Ometigi, näitab autor, on siin vajalik eelnev eristus: loodus, contra normatiivsed seadused; esimest iseloomustab muutumatus, teist seevastu relatiivne ja kvalitatiivne konventsionalism. Suletud ühiskonda iseloomustab seega teatud "naiivne monism", ehk tasand, mil ülaltoodud eristust pole veel tehtud; kaasuv fatalistlik moment tingib omakorda mütoloogilisele ühiskonnale omase naiivse nö.- "naturalistliku konventsionalismi", mille kohaselt "seadused" küll luuakse, kuid neid säilitatakse teatud sanktsioonide abil. Plato käsitlus on siin pigem, et -- seadused küll inimese loodud, ja seega vaid tinglikud, samas johtub millest ka kohustus noid jätkuvuses "parandada", teatud -- "ideelise eeskuju" järgi siis vastavalt .

* ^{Platolt on vahendunud siinpuhul isegi irooniat: "Ebavõrdsete võrdne kohtlemine sünnitab vältimatult ebavõrdsust " (Popper, Ibid., lk.142) . Plato käsitlus õiglusest piirdub imperatiiviga -- endale kuuluva omamisest ja oma (kastikohase) ülessande sooritamisest , kuna kollektivismi ainus võimalik vastand olevat egoism (ja mitte altruism (Popper, Ibid., lk.144)).}

*^* Käsitlust leiavad järgnevalt ka Plato käsitluse aspektid nagu : estetsism (Popper: irratsionaalne "esteetiline radikalism" !, Popper, Ibid., lk.234) , samuti: prefektsionism ("emotsionaalne religioossne müstika"!), ning ka, eelnevaist johtuv -- utopism (-- so.- metodoloogiliselt idealistlik kuid "eel-arvamuslik", Popper, Ibid., lk.228).

* ^{Positiivsete juhtkujudena leiavad siinpuhul märkimist nt. Sokrates (enese-kriitika, egalitaarsus) ja keda vastandatakse teravalt tema "võltsijale", Platonile (Popper, Ibid., lk.275-280), samuti -- Demokritos ("tema tõesti universaalsed arusaamad"!); ning ka nt. -- Perikles ( riikluse kandja, vabaduse ja demokraatia kui tolerantsuse ideed).}

* Popper: "Platoni traagilise paradoksaalsuse asemel .../Aristotelese/ ...kuiv klassifitseerimine / ... ja kalduvus lahendada iga probleem kompetentsel ja tasakaalukal moel, mis õiglane kõige suhtes /ja/, mis vahel tähendab ka pidulikku ja väljapeetud rappaminekut ." (! Popper, Ibid., lk.281) / Aristoteles kui Plato "süstematiseeria", kellelt lisaks veel ka "küündimatut kriitikat", ning; "püüdlikku optimismi" (! Popper, Ibid., lk.284-285).

*^* Aristoteles: "Kogu arenemise vorm e. olemus on sama kui selle mõte e. ee-märk e. lõppolukord, mille suunas see areneb." (Popper, Ibid., lk.286). Popper: so.- "biologistlik" lähenemine, lisaks laenud Plato õigluse-käsitlusest, viimase üldistamine füüsilist maailma hõlmavaks, etc! (Popper, Ibid., lk.289) .

* Popper: tolle ühiskondliku pürgimuse lähemaks hilisemaks vasteks nt. nn. "eetiline positivism", mille järgi olemasolev on "hea", kuna teisi mõõdupuid, kui neid, mis "on olemas" -- lihtsalt olla ei saa...! Arutlus lähtub Hegeli veendumusest ,et – ideeline = tõeline= ratsionaalne; seega -- " ... kuna ei või olla olemas kõrgemat väärtus-põhjendust kui mõistuse ja idee viimane arengu-aste, on kogu olemas-olev /tõeline/ seda paratamatuse sunnil /ja/ see peab olema nii mõistus-pärane kui ka hüveline ..." (Hegeli tsitaadid , Popper, Ibid., lk. 331) Nõnda siis : "ise-enesest mõistetavus seatud võrduma tõe-pärasusega ! a là : "... kõik , mis ajastu mõistlikule inimesele näib kindlana , peab tõsi olema ..." (! Popper, Ibid., lk. 332).

* ^{Kujukas on ka Hegeli laialdaste järgijate loend -- Marx'i ( Engels , Lenin) kõrval veel ka nt. Spengler ("bioloogiline holism", romantiliselt pessimistlik tõlgendus!)}; ^{samuti – A. Rosenberg, Lentz ( faschistliku ideoloogia rajajad) Popper, Ibid., lk.366), ning muidugi, nn. eksistentsialistlik kk. -- Husserl, Scheler, eriti aga esimese õpilane M.Heidegger ja K. Jaspers. Heidegger tõstatas taas Hegeli "tühjuse filosoofia", sobitades seda meisterlikult oma "elufilosoofia" nõuetega , (nt. "Tuleb keskenduda kas olevale v. tühjusele /.../ hirm osutab tühjusele" , (Heidegger, etc!)), samuti temaltki natsistlike avaldusi. Jaspers, seevastu -- "kuulutab nihilistlike pürgimusi veelgi avalikumalt /../ viib historistliku muutuse ja saatuse idee süngesse äärmusesse." (Popper. Ibid., lk.378-379)}

* A. Schoppenhauer : "Die Welt als Wille und Vorstellung ", (Göttingen, 1911, Bd.2.; sealt : "Zur Idealistischer Grundaufriss", S. 124 . ) // Vt. ka . Popper , samas, lk. 320-338, 381, jj.)).

* Popper: "Iga probleemi lahendus tekitab vältimatult uusi lahendamatuid probleeme /.../ ... mida rohkem... /.../ ... teadmisi... /.../ ... me maailmast saame, seda teadvustatumad on meie teadmised sellest, mida me ei tea .../.../ Tõde on üle inimliku võimu. Ja me peame seda meeles pidama, sest ilma selle ideeta poleks ei objektiivseid uurimis-võtteid, meie oletuste kriitikat, ega ka püüdlusi selle poole mida me veel ei tea ..." // K-R. Popper: "Knowledge without Authority" '60 // " Teadmised ilma autoriteedita", ("Akadeemia" '90, lk. 1839-1851).