Valik Nietzsche tistaate.

_______________________________________________________________

FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. (1 & 2 Teil. Aphorismen).

„MORAALI GENALOOGIAST“ (1 & 2 uurimus. Valik aforisme.)

(II.) Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.

2

„... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada --“

8

„... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis, mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks, et kas mitte jumalate poolt inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“

12

„... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“

13

„... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka affekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“

16

„... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljaspoole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“

24

„... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“

(III.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“

4

„... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, tegelikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest ja igavesest „ebarealistlikkusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“

5

„... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhejndatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“

7

„... Kes suurtest filosoofidest ongi olnud siiani abielumees? Herakleitos, Platon, Descartes, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopenhauer – ei olnud seda; ega neid isegi ei või mõeldagi olevat abielus olnud.“ /.../ „Mida siis tähendab askeetlik ideaal filosoofias? Minu vastus kõlab – see on kindlasti juba aegu tagasi hoomatud: filosoof tervitab seda, nähes ja tundes endas kõrgema ja julgema vaimsuse poolt eeldatud optimismi – ta nimelt ei eita „olemasolemist“, ta vastupidi jaatab nõnda oma ja vaid oma olemasolu ja teeb seda nõnda vahest sellise määrani et temast ei jää kaugeks süüdlaslik soov: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Hävinegu maailm, olgu filosoofia olemas, olgu filosoof, mina...“

8

„... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumalikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekselevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistensti, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahame saada rahu „nüüdishetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“

13

„... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitleb oma eksistentsi eest;“

24

„...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“

25

„... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe, millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“

27

„... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses --“

28

„... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“

______________________________________________________________

FRIEDRICH W. NIETZSCHE:

„JENESEITS GUT UND BÖSE“ (Aphorismen.) Valik aforisme.))

29) Vaid üksikute asi on olla sõltumatu -- see on jõuliste eesõigus. Kes seda üritab , olgu tal kas või suurim õigus aga mitte vajadus tõestab vaid end olevat mitte-jõulise ning kärsimatult hulljulge, ta läheb laborünti, tuhandekordistab need ohud, mida elu ka muidu kaasa tooks, milledest ei ole väikseim see, et keegi ei ole nägemas, kuidas ja kuhu ta eksib, üksildub ... ja ta ei või enam tagasi pöörduda!, isegi mitte teiste mittleiden' i juurde!

66) See, et sallitkse enda halvaks-panemist, endalt varastamist, enda petmist ja nülgimist -- see võiks olla otsekui mingi jumala häbelikkus inimeste keskel.

67) Üheainsama armastamine on barbaarsus: seda harrastatakse kõigi ülejäänute kulul, -- ka Jumala armastamine.

69) Halvasti on elu vaadatud, kui ei ole nähtud ka kätt, mis armulikul viisil -- surmab.

72) Kõrgemat inimest ei tee kõrgemaks mitte tunde tugevus, vaid selle kestvus.

74) Inimene, kelles on geeniust, on talumatu, kui tal ei ole peale selle veel vähemalt kahte: tänulikkust ja puhtust.

78) Kes ennast taunib, see samal ajal siiski veel austab ennast, -- enese taunijana.

87) Seotud süda, vaba hing -- kui pandaks süda vangi ja seotakse veel tugevlt, võib hingele palju vabadusi lubada.

93) Inimsõbralikkuses ei ole küll inimviha aga, -- just sel põhjusel, liiga palju inimpõlgust.

95) Ebamoraalsuse häbenemine -- see on aste trepil, mille teises otsas häbenetakse moraalsustki.

107) Keeldumine kuulda ka parimat vastuväidet, kui otsus kord tehtud on: see on tugeva loomuse näitaja. Ehk siis: põikpäise rumal-olla-tahtmise.

130) Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on "võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti varjupaik.

133) Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja 'kergemalt', kui ideaalideta inimene.

143) See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali aluseks.

153) See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja kurja.

155) Traagilisuse taju väheneb ja taandub aistingulise taju kõrvalt.

156) Meelehäired on üksikute puhul midagi harvaesinevat, aga rühmades, parteides, rahvastes -- läbi aegade reegliks.

157) Enesetapu mõte on võimas lohutus-vahend: selle abil pääseb nii mõnestki

halvast ööst läbi.

160) Inimene ei armasta enam oma teadmisi küllalt, kui ta neid teistele ilmutab.

170) Kiituses on rohkem pealetükkivust kui laituses.

177) Tõelisust selgitades on vaevalt, et keegi veel olnud küllaldaselt tõepärane.

184) On olemas headuse ülemeelikust, mis näib olevat pahe.

__________________________________________________________________