G. Vattimo filosoofiast.

G. Vattimo & "apologeetiline nihilism"

G. Vattimo & „The aplogethic Nihilism“ // „Die apologetische Nihilismus“. // „Apologeettinen nihilismi“.

Järgnevale on võetud aluseks Gianni Vattimo artklid, põhiliselt tema 1991 a. ilmunud "Nihilismi apoloogia", samuti ka "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" (esmakordselt ilmunud 1984).

Lisaks neile, oponeerimaks -- Guido Albertelli "Gianni Vattimo nihilismi apoloogia" aastast1995 (e.k.-"Akadeemia" 7/1995 ,lk.1434-1482).

Ülevaade on koostatud lähtudes vaatekohast, mille järgi ka nt Vattimo ise ( nagu viimase järgi ka nt. Heidegger ) on "tagasipaigutatav" Nietzsche poolt tõstatatud nihilismi saamise/toimimise protsessi. St.- mitte järgida Vattimo tõlgendust Nietzschest (kus see ei ole just vältimatu), vaid proovides tõlgendada Vattimot võimalikult -- "Nietzschet järgides."

Nietzsche käsitlusest lähtuma seatult on järgnev tõlgendus kindlasti fargamentaarne, -- kuna Nietzsche lähenemist iseloomustamaks just asüstemaatilisus, sellest tuleneva kohatise nö. - näilse vastuolulisusega, -- ja samuti sellega ka pürgides ületama paradoksaalset stiili kammitsevaid reeglipärasusi.

Alustuseks püüda määratleda Vattimo positsiooni nietzscheliku nihilismi suhtes. -- Selleks on järgnevalt käsitletud pikemalt üht Vattimo poolt toodud tsitaati Nietzschelt. --

-- Vattimo tsiteerib oma asukohta märkides Nietzsche "täieliku nihilisti" kujundit, mis toodud Wille zur Macht'i algusest ja lahtiseletatult märgib – "situatsioon, kus inimene veereb keskpunktist välja x-suunas." ("Nihilismi apoloogia", lk.1434).

Vattimo viitab siinkohal Nietzsche definatsiooni sarnasusele heideggerliku "nihilismi" määratlusega, millega aga otsekui -- "libisetakse" eeltoodust üle, kuigi antud definatsioon on Nietzsche positsiooni piiritledes keskse tähtsusega.

Kasutatud "keskpunkti" kujund nimelt mitte märkimaks "iseenesest antud" v. alustavat positsiooni vaid kui teatud vahe-(lõpp-?-)etapi asukohta, mis pigem, -- alles saavutatav.

Võimalikud vähemalt kaks tõlgendust. Ühelt poolt võib "keskpunkt" tähistada "hinnangulisele maailmale" e. tavapärasele (millega ei ole mõeldud ainult nö.- "teistele omast", vaid üldiselt tava- v. Harjumus-pärast) -- omast keskse legitiimsuse (kui nt. absoluutse "mõõdupuu") "asukohta", missugusest "kohast" siis 'täieliku nihilismi' toimumise läbi -- "välja veeretakse".

Teisalt on võimalik ka eelnevale mõneti vastandlik tõlgendus, -- nietzschelik 'keskpunkt' ei tarvitse kokku langeda tava-legitiimsuse harjumuspärase "keskmise punktiga". On rohkem tõenäoline, et see tähistab pigem nö.- "nihutatud keskpunkti", mida võiks iseloomustada lausa tava-legitiimsusele vastanduvana.

Nii võib Nietzsche 'keskpunkti'-kujund tähistada hoopis olukorda kus säärane "stabiilsuse kese" üle-üldse puudub. -- So. -- 'keskmeta', jumalata maailma, -- seega midagi ebastabiilset ja kaootilist, mis vastandatud nö. -- "tsentraliseeritud" e. absoluutse legitiimsuse "keskpunkti"-sidusale maailmapildile.

Nietzschet tsiteerides: "See astraalne korrastatus, kus me elame on erand /mis/... on teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu tekke.../.../... Üldiselt loomuselt seevastu on maailm igikestev kaos... /.../ ...seal ei ole ei korda, vormi, ilu, tarkust, /so.-/...esteetilised inimlikustamised, mis sisaldavad juba 'hinnangut'. Aga kuidas saaksime taunida v. hinnata kõiksust! / Mingi esteetiline v. moraalne hinnang ennekõike, -- ei puuduta seda!“ (Die Fröhliche Wissenschaft §109).

Selline 'keskpunkti'-tõlgendus seostub ühe teise Nietzsche puhul "keskse punktiga", -- nimelt küsimusega Nietzsche "autonoomsusest". -- J.Habermas on nimelt väitnud, et Nietzsche ja Heideggeri näol on tegemist "autonoomsete mõtlejatega".

Vähemalt esimesena mainitu puhul peaks see esmapilgul näima üllatav. Seostatakse reeglina Nietzschet eriti taunivalt just nt. "teiste kritiseerimisega“, sellega lahterdades mainitud autor nn.- "ühiskonnakriitikute " rohkearvulisse kilda.

See Nietzshe puhul silmatorkav "negatiivne teistele suunatus" näib aga pigem olevat ainult näiline, -- tuleb nõustuda Habermas'iga, et Nietzsche oli (ja on) tõepoolest pigem "autonoomne mõtleja."

Mida see tähendab? -- Seostuvalt nietzscheliku 'egoismi' mõistega, tundub, et Nietzsche väline "teistele suunatus", -- piirdub hoopiski nö. -- "ise-enesega".

Näiv vastandamine, -- "mina" ja "teised" -- piirdumas nõnda justkui esimese poolega, -- on "mina"-pildi sisene.

Selleks, et eristada primaarsemat 'ise'-t "endas", kasutab Nietzsche vastandamiseks fiktsiooni "teised", -- seda selleks, et võimaldada eristada autonoomsemat osist, -- nö. -- 'ise'-t "mina-pildi" perifeersematest osistest.

Seda visiooni selgitada püüdes, seda metafoorsemalt ümber-öeldes -- destilleerimaks 'iset' "endast", mis ei ole ainult "enese"-kujundamine v. Vormimine, -- (on küll tinglikult, -- "protsess",) -- vaid pigem kui 'vääristamine'...

-- Täiendades "metafoorset pilti"-- kui lihvitud 'vääriskivi', mille iga tahk peegeldab valgust eri nurga alt. Luues nüansside paljususes terviklikuma kujundi.

Kusjuures, -- ükski "tahk" ei väljenda selle "vääriskivi " nn. "olemust", ega tee seda ka "tervik" kuidagi "õigemini" v. adekvaatsemalt. Tervikpilt on samuti kui üks 'nuance'i, -- tõlgenduse võimalus...

Paradoksaalsus, näiv vastuolulisus nõnda mitte ei "õõnesta" Nietzsche käsitlust, vaid anab tunnistust käsitluse ulatusest, -- 'horisondi avarusest'...

Sarnaselt on võimalik – ehk saavutatavast -- nietzscheliku 'keskpunkti' tasandist "välja veereda" vaid -- X-suunas...

St. -- "suunda" saab vihjamisi-eksitavalt viidata vaid paradoksaalsel kombel. Kindlasti ei ole nt. tegemist "edasi-suundumisega" (samuti mitte tagasi, üles v. alla).

Seetõttu on kasutatud X-suund isegi väga täpne, -- hinnangulisusest hoidudes on ära märgitud teatud "teisenemise akt". Kuna paradoksaalsel moel see siiski tähistab mingit "olukorra muutust", isegi väga kardinaalset,---

--- 'hüpet' -- mida ei ole aga võimalik kirjeldada nt. kvalitatiivsete v. kvantitiivsete kategooriate kaudu.

Ehk kujundlikult ümber-öelda proovides, -- 'keskpunkt' kui nihilismi(ks) saamine "maailma sees", -- suundudes aksioloogilisusest väljapoole, siis sellest "punktist" omakorda väljas -- on kui – 'tundmatu', -- ollakse justkui "maailmast väljas"...

Viimati kirjeldatul on kokkupuute-punkte Heideggeri käsitlusega: "lasta olemisel kui oleva aluspõhjal (Grund) langeda", et "hüpata" tema "põhjatusse"(Ab-grund), ("Nihilismi apoloogia", lk.1443).

Antud Nietzschele "tagasiviitav" tõlgendus 'keskpunkti' kujundist ja sellest -- "suunitlematult", -- isegi mitte "välja"-suunduv teisnemine -- tähistavad omakorda olulist erisust Nietzsche suhtestumises nihilismi mõistega.

Nimelt kutsus Nietzsche pidevalt üles "nihilismi ületama", mõeldes selle all ajastule üldiselt omast nihilismi, mis võrdub dekatentsiga ja millele on vastandatud "täieliku nihilisti" kujund.

Tundub, et sellega seostuvalt märgib 'keskpunkti'-kujund otsekui nüansi-võrra passiivsemat (destruktiivsemat/reaktiivsemat) nihilismi tasandit, mis enam tavavastandumise-sidus ja mida omakorda võimalik 'ületada' -- aktiivse jaatuse lõpetavas(-alustavas?) 'hüppes'...?

Vahest selgemini väljendatav, kui tõmmata "eristav joon" 'täieliku nihilisti' ja pelgalt nn. "nihilismi "vahele. Vattimo väidab nt., et "Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka "kõrgemate väärtuste" väärtusetustumisega" ("Nihilismi apoloogia", lk.1435).

-- Tundub nõnda, et mainitu ei tähista niivõrd "Nietzschele omast" kui just "ületatavat nihilismi", mis ajastule üldiselt omane.

Nietzsche suhtestumas säärasesse nn. "nihilismi " -- ehk kui pelgalt "lähte-pinnasesse" -- on selleks sobilik, kuna asub (osalisegi) nö. -- "aksioloogilise ebastabiilsuse " tingimustes.

Oma essees "Nihilism ja postmodrnsus filosoofias" küsimärgistab Vattimo aga "ületamise" püüdluse kui pelgalt postmodernsusele omase taotluse.(lk.1445).

Toetudes Nietzsche Unzeitgemässe Betrachtungen teisele osale, näitab Vattimo veenvalt (post)-modernsele lähenemisele omast pingutatud "ületamise" ja üha jätkuva "uudsuse"-püüdu, mis moodustab otsekui "suletud ringi" millel tegeliku loovusega vähe ühist.

Nietzsche on viimatimainitud teoses (1874 aastal) näidanud, et see tuleneb modernsusele omasest "liialdatud ajalooteadlikuse" mõjust, mis suubub üle-üldisesse epigoonlusesse. Ületamise, kui modernsuse sisese kategooria kaudu ei saa Vattimo arvates määratleda väljapääsu modernsusest.

Üheks Nietzschele iseloomulikuks lahenduseks olevat (tema hilisemates teostes) katse pääseda välja "ületamise nõiaringist" sellele omaste (alg-)tendentside radikaliseerimise kaudu. ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1446-1447).

Nimelt kui Nietzsche (Vattimo järgi) oma varasemates teostes veel otsekui peaks võimalikuks nö. - "ületamise " 'ületamist' (-seda nt. kunsti ja eriti ('oma)-müüdi' kaudu), mis on otsekui "tõelisemat"-nõudes veel nö.- "hinnangulisuse -sisene, siis oma hilisemates teostes jõuab Nietzsche aga ka kõrgeimate väärtuste eitamiseni.--

-- "Nõnda ei ole näiteks mingit alust oletada "tõde" kõrgemaks "ebatõest"...

Sellele seisukohavõtule on leida rohkelt kinnitusi Nietzsche teosest "Die Fröhliche Wissenschaft" -- "Teadlikus näivusest... /.../ ärgata äkki keset unenägu aga vaid sellesse teadlikkusse, et nähakse und... /.../ ... ja et ma pean seda jätkama, et vältida hävingut: nõnda nagu uneskäijal tuleb üha jätkata oma und, et ta ei kukuks.“

/Mis on näivus?/ -- „See ei ole kindlasti mingi "olemusliku" vastand. /Näivus on/ -- et kõikide nende kuutõbiste hulgas on ka 'teadlikul' jätkata tuleb... /.../ -- seda selleks, et üldine 'unenägu saaks jätkuda'..." (-- §44, vt. Ka §35, 44, 90, 110, 151 „Die Fröhliche Wissenschaft“).

G.Vattimo: "Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse" ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1448).

Antud järeldus on tehtud aga juba Nietzsche hilisloomingu põhjal ja nagu käsitletava autori puhul ikka tuleks rõhutada, märgib üha teisenevat nägemust 'asjast', -- millest annaks tuletada, -- kui selleks on tahtmist, -- kriitilisema järelduse Nietzsche ja (post)modernsuse vahelistest seostest. Teisalt aga -- "ei tarvitse"..., kuna -- see on Nietzsche "täiesti süsteemivaba süsteemi" sisene "loomulik vastuolu".

Vattimo jätkab küll (viimasest viitekohast) järeldusega, et Nietzschel siiski miskitmoodi õnnestus justkui "nõiaringist välja -murda".

Vattimo järgi märgib Nietzsche 'igavene taas-tulek' (ewige Wiederkehr des Gleichen) -- "ületamise ajajärgu" lõppu, st -- ajajärgu lõppu, kus olemisest mõeldi märgi novum all ,mis võimaldab Nietzschet "apologeerida" defineerimata jäetud "postmodernse filosoofia" alusepanijana.

Eelpool oli Vattimo aga öelnud, et "sellepärast ei suudagi Nietzsche /.../ ... teises ajakohatus vaatluses kujutleda väljapääsemist modernsusest... /.../ ... vaid pöördub selle asemel müüdi ja kunsti poole." ("Nihilism ja postmodernsus...", lk.1447).

-- Ja avastab järmisel leheküljel "väljapääsuna" Nietzsche ühe tuntuima 'oma-müüdi' – asjade, olukordade, mõtete -- igavesest taas-tulemisest -- Nietzsche ühe õige suurejoonelise visiooni, mis tähendab ka seda, et "uudsus" on põhimõtteliselt välistatud!

Muidugi, siin tuleks ilmselt küsida kuivõrd "järgib" Vattimo Nietzschet, -- kas kuni "vastuolulisuseni"?

Essees "Nihilismi apoloogia" (lk.1439) heidab Vattimo Nietzschele ette nö.- "glorifitseerimist", -- st. -- olles tunnistatnud nn. "tõelise maailma" fiktiifsust, võetakse ja omistatakse täiesti teadlikult mõnele selle fiktiivse maailma osisele nö. -- tinglik kehtivus; rõhutades, -- tehes seda valikuliselt ja tehes seda 'ise' -- ise endale müüte luues...

Tegemist on siinpuhul nüansi-erinevusega, -- Nietzsche oma-müüdid ühest küljest ei tähenda "uusi v. kõrgemaid v. algupärasemaid väärtusi", sest need ei tähista mitte nt "tõdesi kõigi jaoks ja igal ajal".

Teisest küljest, -- 'müüt' kehtib kui ülim see tähendab -- 'loodud' väärtus; -- võibolla just "tinglik müüt" on mingis erilises mõttes 'ülim' (võimalik) -- selle pärast, et on, -- ainult 'tinglik', fiktiivne, -- ja ometi -- kehtiv...

Tegemist on ilmselt katsega üritada kirjeldada väga "raskesti kirjeldatavat" -- kõigest hinnangulisest vaba olla tahtmist.

Fiktiivne maailm ei ole "tõesem" ega "vääram" kui nö.- "oma-mütoloogiline maailm".

Viimase kuulutaja arvab (usub, loodab) end olevat lihtsalt ilma igasuguse "mõõdu-puuta" ja kuivõrd "hinnangutest vaba(m)", -- siis ehk -- 'avaramas' maailmas...

Vahest tõsti pole selline kohatine "müstifitseeriv" tõlgendus Nietzsche puhul alati õigustatud, aga on võimalik viidata (tsiteerdeski) olulisele erinevusele, kus ühelt poolt -- "kõrgemad väärtused" kehtivad "ise-enesest" ja (rohkem v. vähem) tõsikindlalt ja teisalt, -- kehtivad ainult 'otse-kui' (als ob) "kõrgemad väärtused", -- keskse tähendusega ja ilmselt mõneti "ketserlikult" kõlav väide siit, -- neil ei ole midagi ühist...

Nii-öelda "kõrgemate väärtuste" ennistamiseks v. uuendamiseks pole enam mingisugustki 'vajadust'... See on isegi välistatud, kuna neid ei tarvitse enam "ära tunda"... -- nt. "kõrgematena" siis.

Fr. Nietzsche: "Kõrgemad väärtused" on enne-kõike -- väärtusetud...

Vattimo käsitluses saabki just sellest kõrgemate väärtuste ülearususe rõhutamisest alguse täielik nihilism. ("Nihilismi apoloogia", lk.1439-1441).

Ja jätkab samas, tuues paralleele Heideggeriga: 'tõeline nihilism' Nietzschel mõistetav ligikaudu "samas tähenduses nagu avaldub Sein und Zeit'is olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi -- seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena." (samas, lk.1441).

G. Albertelli oma artiklis Heideggeriga "kooskõlaliselt" -- "Mõtlemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe, ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole." ("Giovanni Vattimo nihilismi apoloogia ", lk.1463). -- Nõnda tühistatu kehtib vaid "ajaloolises mõttes", -- võimalikult neutraalselt, -- "kui kogemuse konfiguratsioonid, sümboolsed vormid, mis on elu jäljed, olemise ladestused..." (samas, lk.1464).

Albertelli järgnevalt "rehabiliteerimas" Vattimot eeltoodud Nietzsche 'müüdi'-kujundi tõlgendamisel, nimelt olevat Vattimo mujal selgitanud, et Nietzsche 'täieliku nihilisti' kujundi mõistmisel vaja silmas-pidada sellega seotud "remüstifikatsiooni" tendentsi, st. -- "...et "täielik nihilism" on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", st. -- korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena..." (samas, lk.1468-1469). Nõnda taandub eelnev kriitika vaid teksti-sisesele vastuoksusele viitamisele.

Küsitavam on Albertelli kasutatav, Heideggerile viitav mõiste, nagu -- "languseontoloogia", seda just vormiliselt, -- lähenemisena, mis viitab "olemise langusele" kui "nõrgenemisele" -- kuna sõnaga "langus" on juba märgitud nö.- "liikumise suunda" ja nõnda viidatud "X-punkti" põhimõtteliselt märkimatule "asukohale", ehk nietzschelikult: sellega kaasub juba hinnanguline seisukoha võtmine.

Aga nimetades selle mõistega tähistatu ümber nt. "langemise ontoloogiaks", jääb üle ainult nõustuda Heideggeri määratlusega: "lastes olemisel kui alusel langeda" (samas, lk.1470). -- St. -- olemine ei ole enam mõeldav millegi "alust-andvana".

Nõnda mõistetud "nihilistlik ontoloogia", mis vabastab olemise järele küsimise 'aluse' "lõpp-raskest" koormast, luues 'alustava võimalusena' olukorra, kus üleüldine ebastabiilsus omandamas pea 'hirmu'- äratavaid mõõtmeid.

-- So. eksistentsialismi lähtepinnas.

Eriti just Vattimole omane, "olemise langusele-nõrgenemisele" osutav seisukoha-võtmine seotud sama autori pea "tunnusomase" mõistega nagu "pieteedi-tunne", --varemete vastu...

Mis mõeldud tähistamaks olukorda, mis kaasub "mõtekuse lõpuga", -- mil lakatakse osutamast "üldkehtivaile väärtustele", Jumalale, südametunnistusele, vms.

See ei ole aga "olemise asukoht". -- Tuleb nõustuda Albertelli arusaamaga, mis on toodud tema artikli alguses, -- "on vastuvõetamatu või täiesti lootusetu esitada "nihilismi apoloogiat". Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita, -- millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada."

"Apologeetiline" nihilism on isegi midagi välistatut ja eriti "kohatu" seostades seda Nietzschega. Piisab täiesti, kui rääkida nihilismist mitmuses, eristades selles kardinaalselt erinevaid, -- isegi vastandlike, -- tasandeid. Nõnda ei ole filosoofilise(ma)s nihilismis midagi "apologeeritavat" -- viimane piirdub ainult mõiste "nihilism" tavatähenduses -- nö. "õilistamisega".

Nihilism kui kõike-hõlmav hirmu-äratav 'tühjus´ -- so.- tühja, "elamiseks võimatu ruumi" elamus...

--- ilmtigimata tuleb see siis järgnevalt, millegagi täita...

Võimalus on mitmeid. Võib nostalgiliselt tühistatut taga-igatseda samuti ka proovida ennistada kaotsi-läinut uute siltide varjus. -- Püstitada uued, "õigemad" väärtused, mis kehtivad "igavesti"...

Vattimo poolt esitatud võimalus kutsub üles "pieteedi-tundele" varemete vastu. Paneb ette "püüda elada neis varemeis", -- üleskutse, mis kõlab isegi õige küüniliselt.

Vattimo: "Pieteet on armastus elava ja tema jälgede vastu, -- jäljed, mis ta jätab ning mida ta kannab, kuivõrd ta neid minevikust saab." (Albertelli,lk. 1479).

Säärases üleskutses pieteediks on, -- Albertelliga nõustudes -- mõndagi ühist "passiivse estetsismiga" (samas), -- see taandub varasema "varemete" "parasteerivale" nautlemisele, mil teatud sentimentaalne alatoon.

Vattimo tuletab säärasest suhtumisest oma nn. "nõrga mõtlemise" (pensiero debole) ehk "nõrga ontoloogia" ja tõmbab võrdusmärgi selle ja nietzscheliku 'täieliku nihilismi' vahele.

Pigem näib säärase "nõrga" lähenemise näol olevat tegemist nö. -- "ebakonsekventse nihilismiga", mis soovib teha mööndusi üldiselt aksepteeritava suhtes just olulises – st. -- järelduste tegemisel.

Lisaks sellele: kuivõrd Vattimo näib seostavat oma arusaama Nietzschega, siis viimase puhul, -- alustava eristusena, -- reaktiivne, dekatentlik, -- so. -- "nõrk" nihilism ja teisalt radikaalne, -- hävitav ja taas-loov, ehk "tugev"nihilism. Vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide tavapäraseima tähendusega, on Nietzsche teoses Die Fröhliche Wissenschaft rõhutanud, et mõisted "tugev" ja "nõrk" kasutatud ainult tinglike tähisteina (§118).

Kokkuvõtvalt: eelnevaga pole aga põrmugi ammendatud ei osaliselt vahendatud kirjutised, ega ka ammugi mitte -- käsitletu teema. Pigem võiks öelda -- sellega on teema "Nietzsche ja nihilism" nö. -- "enam-jaolt sisse-juhatatud"...