teisipäev, 28. jaanuar 2014

E. Cassirer´i filosoofiast.

Ernst Cassirer'i "antropoloogiline sümbolism".

// Ernst Cassirerin „antropolooginen symbolsimi“ (Suomi). // Ernst Cassirer´s „Antropological Symbolism“ (UK., USA., Canada, Ireland, Australia, New-Zealand.) // Ernst Cassirer und „antroplogische Symbolismus“ (Deutschland, Österreich, Schweitz).


Kütkestamaks pilku ja haaramaks tähelepanu pole teadaolevalt, kogemisigi, parimat võimalust kui seda küllaga pakub kõiksugu üldistuste tegemine.
Taandada kogu "näivalt kirev" mitmekesisus mingile hüpoteetilisele selginenud 'Ühele', nõnda otsekui – algusesse tagasi ja vahest isegi olemuslikumale, kuidagi, selle läbi.
Nõnda talitades on "asjal", selle ajamisel, juures kindlasti seda "suurelist joont", mida mineviku stiilimeistrid nii kõrgelt hinnanud on, ja, -- juhul kui -- suuta säilitada seejuures veel tarvilist 'mõõdetud tundmust', ei saa tõesti välistatud olla see, et miskit tõesti, viimati "sõelale ei jää"...
Sõelumisele võetud siis E. Cassireri filosoofiline arusaam selle mõningates aspektides milledele üldistavalt ja vihjamisi osutatud juba pealkirjastuses.
Selleks, et selgitada viimase "õigustatust" järgnevalt esmalt püütud " läbi-valgustavalt suurendada" peamisi probleemi ehk küsimuse asetusi mainitud autoril.
Võetud eeldusel, et midagi säärast eksisteerib, küsida siis, mis oli Cassireril selleks üheks ja alustavaks "punktiks", millest ta lähtus, millest tema puhul lähtuda?
Lähtumise aluseks filosoofilise(ma) konteksti tarvis võib näiteks näiteks olla : "mõiste" kui säärane üldiselt
Mõningad kaasaegsed, prantsuse mõtte arendajad, on nimelt just nõnda talitanud, -- võtnud "lähtumise punktiks" "Mõistega" osutatud sõna ja tähenduse, kui filosoofilisele teema-arendusele paratamatult omase valdkonna.1
Siiski tundub, et "Mõiste" ei osuta siin tarvilikult täpselt, ei sobi mitte selleks "üheks" millele Cassireri mõtet annaks kui algusesse taandada.
Niisiis ikkagi, mis oleks Cassireri puhul selleks "üheks ja alustavaks punktiks", millest tema hakkab, millest tema puhul hakata, -- teemat "lahti harutama"?
Pea iga "iseseisev" mõtleja ometi ju maha saanud vähemalt mõne täiesti uudse mõiste või ideega või vähemalt nihutanud "rõhuasetusi" mõnes ootamatus suunas ja nõnda kinnistanud enesele koha filosoofilises panteonis.
Platolt "idee", Nietzschelt "võimu-tahe" ja "igavene taastulek", Kierkegaard rääkis aina "ahistusest" ja "eksistentsist", Kant valgustas harimatuid "asjast ise-eneses", Heidegger seevastu juhtis teadmatute tähelepanu sõnale "olemine" ja nii edasi...
Aga Cassirer? -- Kas tõesti ei leidu ühte sõna, mõtet-mõistet, millega annaks teda tingimatult seostada?
Nii troostitu asi siiski ikka ei ole, kui otsida, siis leiab küll ja, et sissejuhatusega viimaks ühele poolele saada, ütlen selle siin ka otse välja -- see on -- "Sümbol".
St. -- peamine mõte ehk -- "mõiste" millest Cassirer alustaval kombel lähtub ja milleni ta kaudseid teid pidi viimaks ikka ja jälle välja jõuab on hõlmatav sõnaga: "sümbol" ja selle tähendusega.
Niisiis, "asi " mida ta ajab on kui filosoofiline "sümbolism", millel esmapilgul ootamatultki palju ühist samanimelise kunstilise suundumusega.
Hämar õhustik ja kerge flirt müstilisega; kogu selle ometi nii lihtsakoelise; tunnustavalt: selge keelekasutuse tagant läbi kumamas. --
Kõik on taandatav "Ühele", -- see on midagi jäävat ja olemuslikumat, ühetine loomus, päristine olemus, filosoofi "asi " see välja selgitada ja teistelegi kuulutada.
Lähtumise alustelt, tundub, et on tegu omapärase mikstuuriga platonismist ja "valgustamisest", meetod ja mõisteid laenatud Kant'ilt ning kõik see maitsestatud ("üle soolatud") üldise positivistlik-seientistliku hoiakuga.
Noh, aga see on ainult "siltide kleepimine", mis jääb ainult "pealmise pinna" kohta käivaks, lähemal valgustamisel kerkib, teadagi, varjundi-rikkamaidki seoseid esile.
Üheks teiseks peamiseks lähtumise punktiks ja kesksel kombel arendatavaks teemaks on Cassirer'i puhul kindlasti filosoofiline huvitatus liigi 'antropo'-ga seonduvast, selguse huvides: antropoloogia.
Sellele huvitava teema juurde jõuab käsitletav autor truult klassikalisi radu järgides, -- kuivõrd luubi alla on võetud "inimene", torkab esmalt muidugi silma liigile otse tunnusomaseks loetav omadus nagu seda on eneseteadvus.
Otse suurepärasel kombel 'küsitav' teema igati, alates sokraatilistest loosungitest kuni kantiaanlike süva-analüüsideni rohkesti kõne-ainet pakunud.
Cassirer, olles varasemaga hästi kursis teab öelda, et "eneseteadvus" see just filosoofia päristine asi olevatki, ehk autori, pisult poeetilist kõnepruuki laenates, so. -- "filosoofia ülim sisu".2
Gnoseoloogia, tunnetuse-õpetus, mis filosoofiliselt küsi-märgistatuna tähendab traditsiooniliselt skeptitsismi, mille uusaegses otsas tõdemus "endana olemisest", -- 'ego cogito' -- kui kahtlevale kaemusele ainuliselt kätte jäävast kindlusest.
Seda filosoofia pärilikku algust ja päristist sisu liigendamas mitmeid probleemi-asetusi näiteks platooniline vastandamine "meeleline" versus "üle"- -selle-maailm, teiste sõnadega: (enese-)tunnetus ei piirdu vaid empiiriliselt tajutavaga.
Antud filosoofias "käibel oleva tõe", siinkohal esiletoomise põhjuseks Cassireri huvitav "psühhologistlik" tõlgendus mainit vastandatuse pinnalt, -- rakendades psühholoogia isiksusetüüpide skeemi kultuuri erinevate arenemisjärkude iseloomustamiseks, mille kohaselt ratsionalistlikule ja empiirilisele (teaduslikule ehk uusaegsele) inimese "kultuurilisele tüübile" vastab nn. ekstrovertlik suunitletus.
Kultuurilise ajajärgu ekstrovertlik suunitletus tähendab siin tegelemist eeskätt välise, nt. "objektide" maailmaga ja millele oponeerivat kultuuri arenemise varasematele järkudele iseloomulik olnud vastandlik, ehk siis -- introvertlik meelestatus.
Viimane olnud, Cassireri sõnul, kultuuri arenemise esmaseimaks suunaks, millele vastasid millaski kõik need mütoloogilised ja kosmogoonilised inimese "asendi määratlused" ja milles kaasaegne antropoloogia näeks kui oma " vähe-arenenud eellast".
Ehk sisuliselt on "õpetus inimesest" lähtumas klassikalise subjekti-objekti vastandamise esimesest poolest ja millesse hilisemate (kultuuri arengu) aja-järkude "objektiviseerimis"-pürgimised (, esmalt religioosne "kohandamine", siis uusaegne ja teaduslik "eiramine",) -- suhtusid pelgalt reaktsioonilisel kombel.
Ehk teisisõnu: antropoloogiline inimese uurimise suundumus lahutab end vastandlikuna füsikalistlikust diskursusest, heites viimasele (ja natuurteadustele üldse) ette "inim-maailma eraldamist ülejäänud loodusest".3
Nii-öelda "võtmeks" teel inimloomuse tõelise mõistmise juurde loeb Cassirer loomulikult oma filosoofilise tõlgenduse keskseimat "väärtühikut", -- so. -- "Sümbol". --
Cassirer: "Inimene elab ennemini sümboolses kui füüsikalises universumis. /.../ Keel, müüt, religioon ja kunst on osad sellest universumist... /mis on kui / ... sümboolne võrgustik".4
Inimene olevatki kui "sümboliseeriv loom", kuna just säärane, st. sümbolistlik, tegevus olevatki üheks peamiseks antud liigi elutegevust iseloomustavaks jooneks.
Silmas peetud viimasega ennekõike inimkõne (, kui esmaseimat liigile omast tunnust), mille analüüsid näidanud, et keel olla kujunenud välja algseist sümboolse tähendusega märkidest.
Kui säärased algelised "märgid" tähendasid veel vaid pelka "reageerimist välistele ärritajatele", enamjaolt oletatavasti mitteverbaalses vormis (zestid, miimika, jms, paralleelid loomade ja väikelaste reageeringutega), -- siis sümboolse tähenduse omistamise akt leidis aset koos mõistmisega, et -- "kõigel on /oma/ nimi."5
Nõnda mõistetud "Sümbol" mängib keskset osa inimese tähenduse-sidusa maailmapildi kujunemisel ja selle edasise funktsioneerimise võimaldamisel.
Cassireri järgi on kultuur seega ennekõike kui nö. -- "sümboliseerimise protsess"; samuti olla olnud teiseks peamiseks inimest loomariigist eristavaks tunnuseks loetud omaduse -- intelligentsi kujunemisel peamine roll täita inimlikul "sümboliseerimise instinktil". Intelligents, so. -- Cassireri sõnul kui "sümbolistlik imitatsioon".6
Sümboliseeriva mõtlemise (ehk: sümboolse sisuga mõttekujundite loomise) võime erinevus võrreldes algelise "märgisidusa " (taktiilse) mõtlemise ja eneseväljendamise vormiga, -- ei johtu, kaasaegse antropoloogia andmeil, -- mitte vaid esimesega seonduva keelelise väljendusvormi eripärast, (keele kasutamine kui "tehniline" saavutus) vaid ka olulisest sisulisest erinevusest.
Cassirer toob siin näiteks sümbolistlikule-mütoloogilisele mõtlemisele iseloomuliku omaduse mille järgi asju samastatakse neid tähistava sümboltähistajaga.7 Jumala nimi on judaismis sama mis "Jumal ise "; India brahmanid laususid ohverdamisel rituaalseid sõnu selleks, et "maailmal oleks jätkuvust" ja kusjuures pidid nad piinliku hoolega jälgima, et lausutaks ikka "õigeid" sõnu, vale hääldamine võis viia juba "maailma lõpule".
Sümboolses universumis oli seega, mütoloogilise ajajärgu inimese jaoks vähimalgi sümboolse tähendusega sõnal-teol oluline tähtsus, sõna võis muuta maailma, Sõna abil maailm loodigi...
Sobiv pinnas kõikvõimalike religioossete või moraalsete õpetuste tekkeks, kus oleks õeldud mis on "õige" ja "vale" näiteks.
Aksioloogilise küljega siin asi siiski ei piirdu, Cassireri järgi on sümbolistlik tegevus midagi inimkultuurile üldiselt tunnusomast, sõna "sümbol" otse "võlusõnaks" kultuuri mõistmisel.
Keele areng algsest sümboolse tähendusega sõnamärkidest kuni üli-abstrahheeritud teaduskeelteni välja kajastab kultuuri teisenemise lugu.
Mõiste "kultuur" ise on Cassiereril jällegi mõistetud antropoloogiliselt, st kui midagi, mida inimene 'teeb', see mis on "tegemise käigus" tekkinud.
Samuti nagu esimesed piltkirjad arvatakse reeglina kajastavat varaseimate kultuuride religiooseid-mütoloogilisi veendumusi on ka verbaalne kõne oma geneoloogilistelt lähtumise alustelt mütoloogilise maailmapildi kandjaks.
Sõnaline "maagia" omandas esmalt oletatavasti oma mõju-jõu just sotsiaalsetes suhetes, kust otsekui -- "välja kasvades", kanti sõnalise möjutamise "jõud" nö. "välis-maailmale üle", st. -- usuti olevat maagilise tähendusega sõnal (loitsud, palved, jms.) mõju ka väliste, nt. loodusjõudude üle.
Nõnda võidi tõesti mõista ümbritsevat loodus-keskkonda animistlikult kui midagi hingestatut ja "elavat", st. midagi mida mütoloogilise kultuurilise perioodi inimene võrdles ja tähtsustas samal määral inimim-sootsiumiga.
Ümbritsev "looduslik sootsium" võis olla aga mõistetud ka millegi vaenulikuna, sel puhul omandas maagiline sõnakasutus kaitsva funktsiooni.
Cassirer: Primitiivne inimene tundis end olevat ümbritsetud kõikvõimalikest nähtavaist ja nähtamatuist ohtudest, mida ei saanud ületada pelgalt füüsiliste vahendite abil. Ja kuna mütoloogilise maailmapildi kohaselt ei olnud maailm mitte pelgalt surnud, "asjade maailm", vaid kui "elav kooslus", mida võis "kuulda võtta" ja mõistagi, siis loomulikult arvati, et kui pöörduda aga sobivate, heasoovlike jõudude poole selles hingestatud maailmas ja teha seda veel "õigel", st. -- rituaalides kehtestatud -- moel, on abi garanteeritud.8
Hilisema, religioosse ajajärgu inimene olla elanud sisuliselt sarnases maailmas, selle vahega, et animistlik ettekujutlus oli kohandatud eri religioonide arusaamaga "hingede maailma" seesmise hierarhia ja nõudmiste osas.
Sellega oli kui ületatud teistpoolsuse "barbaarne anarhia" periood, kus keegi õieti ei teadnud keda ja kunas täpselt palveleda, religioon nö. -- üldistas ja sellega ühte-aegu nii lihtsustas kui ka komplitseeris mütoloogilise aja-järgu maailmapilti.
Seevastu hilisem, maad-võtnud areligioosuse ajajärk, võiks olla mõistetud kui "kultuuriline shokk", mis paratamatult pidi mingil moel aset leidma siis kui inimene ühtäkki mõistis, et sõnad on kaotanud oma maagilise jõu, palved ei "jõua pärale" ja leidis end silmitsi surnud ja tummade "asjade" maailmaga, mille "keelt" ta ei mõistnud.
See probleem on juba uusaegse inimese "päristine osa" ja mingil moel (nt. religiooni silmas-pidades) kestavad selle"kultuurilise katastroofi" järelmõjud ka nn. "uusimasse aega" välja otsapidi.
Reageeringud sellele murrangulisele kultuurilisele teisenemisele on igati "uus-egsel" moel ajaloos vahendunud.
Nii umbes "uuesti-sünni" (renesanss) aega tagasi dateerituna võib öelda, et peamiseks tulemuseks oli inimese "enesesse tõmbumine", sellega kaasunud "üksilduse-meeleolud" nö, keskendumine oma minale, subjektiivsuse primaarsus ja selle terav vastandamine "objektide maailmale".
Läbini uusaegsed järeldused on siis lõhestatuse ja konfrontatsiooni meele-olud subjekti-objekt vastandatuse pinnalt, pidev ja ahistav 'Gegen-stand'i adumine – so., -- 'vastas-seis', -- asi, objekt ühel ja inimene teiselt pool lahutavat "kuristikku".
Cassireri järgi on üheks peamiseks järelduseks ka nö. -- "lingvistiline revolutsioon": sõna maagiline funktsioon asendus semantilisega.9
Tõlgenduse juures on tunda positivistliku meelestatuse hõngu, võiks ju samavõrd väita (ja mida on ka tehtud ), et seegi teisenemine näitavat vaid üldist sekulariseerumist või nivellerumist või (viimastele kohase) -- nihilismi ajajärgu saabumist ja seega on too "semantiline revolutsioon" paika-pandud millegi läbinisti negatiivsena.
Viimast seisukohta, mille kohaselt eriti taunitud asi, et "püha-sõnast" sai "trükisõna") pooldamas tihti just need kõik "mineviku kuldaegade" taga-igatsejad ,mistahes selle (arvuka populatsiooni) eri variatsioonisid nad ka ei esindaks.
Ja siit on muidugi pärit ka, vahel kostvad nõudmised, et "vana ja hea" tuleb taastada, vahendid, olukorrast dikteerituna, selleks kas siis rohkem või vähem valides.
Viimane seisukoht on "uusima aja" teadusliku ja ratsionaalse "religiooni" esindajate poolt teadagi, ketserlikuks kuulutatud.
Sõna taas antropoloogia esindajaile: 'Sõna' mandumine pelgaks "hääliku-ühendiks" sundis inimest nägema ka suhet keele ja reaalsuse vahel uues valguses.
Kindlasti on see uudne suhtumine kirjeldatav adjektiividega nagu: asine, maine, realistlik ja utilitaarne ja nendele vastavate üldistele käitumis-printsiipidega.
Mentaalse kultuuri teisenemise lõikes saab siit maalt alguse mõtlemise suunitletus mida hilisemal ajal hakatakse tähistama kui "teaduslikku".
Seda viimast peab Cassirer ülekaalukalt kogu varasemat kultuurilise arengu-protsessi ületavaks.
-- "Ei ole teist jõudu modernses maailmas, mida võiks kõrvutada teadusliku mõtlemisega", see on kui "kogu inimliku aktiivsuse summa" /ja isegi:/ "ajaloolise arengu viimane peatükk".10
Ja säärasena mõistetuna muidugi ka "inimese kohta käiva filosoofia", -- so. antropoloogia keskendunud uurimise "objektiks".
St. -- antropoloogia uurib eeskätt just teaduslikule mõtlemisele omaseid mehhanisme, mitte niivõrd selle järeldusi ja "saavutusi", seega tegemist on siin mõneti psühholoogilise lähenemisega, mis püüdleb teaduslikkuse määratlemisele selle diskursuse väliselt, ehk panna teadusele ennemini nö. psühholoogiline "diagnoos" kui fabritseerida veel üht "teaduse enese kohta käivat" definatsiooni.
Eeltoodust järelduvalt lähtub Cassirer teaduslikkuse üle kõnelemisel selle sõna kreeka keelsest vastest, so. -- 'episteme'i, ligikaudselt -- kui "stabiilsus", või püsivus, tasakaal, vms.
Teaduslikkuse funktsiooniks modernses maailmas näeb Cassirer siis olevat olla stabiilsuse garandiks ja "tegelikuks asukohaks", viimseks instantsiks "tõe" enesegi üle otsustamaks.
Seega midagi mille abil on üles-ehitatud terve "maailma-pilt", mis ise-oma raamide siseselt kehtib otse absoluutsuse määras.
Teadusliku mõtlemise viis on seega midagi millel lasub kogu üldise "korrapärastamise" peamine raskus ja just Teadus on see mis viivat tulevased ajad kord (kindlasti) üle-üldisele hea-olule ja õnnele.
Nõnda ei ole teadus ei midagi vähemat kui ka "tõene", on ju olemas selline asi nagu: "teaduslik tõde" ja siit jääb veel vaid väikene samm astuda jõudmaks viimase samastamisele ka moraalses mõttes "tõesega", -- so. -- "hüvelisega" ja ollaksegi jõudnud omanäolise seientistliku religiooni manu.
Paralleelid ühelt poolt teadusliku-ratsionalistliku ja teisalt varasema, mütoloogilise "tõlgenduse-sidusa süsteemi" vahel on enam kui ilmsed.
St. -- kuigi "objektiivsuse" kehtestamise 'vahendid' kardinaalselt vastakad, on toimemehhanism ja soovitud mõju ülimalt sarnased.
Mütoloogiline maailmapilt rajanes "ilmutusele", teaduslik ja ratsionaalne aga "tõestamisele", tähtis on ju mõnemal puhul vaid, et leiduks mingi inimhulk, kes sõnasõnalt -- "usuks" seda vastavlt siis kas ilmutatud või "ära tõestatud" teavet selle kohta kuidas aga asjalood "tegelikult on".
Sest mis on siis nn. "teaduslik tõde"? -- Ühelt poolt midagi, mis rajaneb (teaduslikule) loogikale, mis ometi ju vaid mõtteline konstruktsioon sõnade semantilise tähenduse põhjal; teisalt paljuräägitud veri- ja falsifikatsiooni teooriad, mis peavat kindlustama nö. -- "ausa mängu" reeglid, rajanevad ometi sellele ja samale loogikale, st. -- järgivad rangelt ratsionalistlikke mõtlemise ette-seatud skeeme.
Kokkuvõtvalt näib selle "tõestamise" mehhanism õige suuresti sarnanevat nn. teleoloogilisele printsiibile, mis omane olnud religioonile ja mis siis võimaldab "tõestada" selle "jumala" olemasolu, keda siis parasjagu ka kui vaja.
Esmaseimaks teadusliku mõtlemise vahendiks jällegi keel, mis otsekui "artikuleeritud semantilised hääliku-ühendused", mis omakorda võimaldasid tekkida uudsel lähenemisel kõikvõimalikele "probleemidele" ja milleks on siis "intellektuaalse arutluse" meetod, mis jällegi võrsumas uusaegse kahtlemise "viljakalt pinnalt".
Keele "olemusest" võib leida võrdselt põhjendusi nii mütoloogilise kui semantilise "mudeli" kinnituseks, --- kunatisest asjade olemuse 'nimetamise' pühast vahendist, kui maagilisest aktist on saanud teadusliku klassifitseerimise "instinkti" rahuldamise lähtepinnas, st.-- ka semantilises kontekstis keeles suundumus "nimetamisele".
Üldiselt mõlema "korrastamise skeemi" läbivaks jooneks allutada kogu meeleliste nähtumuste mitmekesisus üldiste lihtsustavate ja üldistavalt liigendavate skeemide abil korrastatud ja kontrollitud "maailma pildiks", mis vastaks võimalikult suurema hulga ajastul valitsevate tõdeluse suundumuste ja mõtlemise vormide poolt dikteeritud printsiipidele.
Millistele täpselt, tundub, pole selles punktis eriti oluline, tähtis on, et võimalikult suur hulk inimesi tõesti jagaks mingit ühist veendumust, kusjuures, oluline eristada, et mitte ainult ei "jagaks" vaid tõesti "usuks" seda, võimalikult ortodoksel moel, selleks on oluline roll pandud täita kasvatusele (haridusele).
Siduvaks lüliks mõlema kultuurilise vormi (sest ka religioosset võib lugeda esimese hulka kuuluvaks) vahel on Cassireri järgi muidugi jääle toosama, -- "Sümbol".
Võtta siia näiteks "number", mis kui selline on kindlasti ühetiselt sümboolse tähenduse kandjaks mõlemal, siin eristatud, kultuurilisel epohhil. Kuigi seda õige suuresti erineval moel...
Kui Phytagorosel tähendas number veel ennekõike müstilist 'Nimetust' miskile transtsendentse valda kuuluvale nagu seda kindlasti oli 'harmoonia' -- mille sümboolseks vasteks olid igavesed, staatilised ja püsivad, st. -- ideaalsed üksused.
Säärasena oli number kui 'Sümbol' kõik-võimalikke tunnetuse, taju, intuitsiooni ja mõtte-objektide vaheline, neid omavahel ühendavalt siduv harmoonia.
Phytagoros olevat öelnud, et vaid nende (sümbol-märkide) abil olevat võimalik kirjeldada Kosmoses valitseva Korra üldiseimaid struktuure ,mõista sellega 'harmooniat', -- see on 'ilu', see tähendab 'Tõde'.11
Seevastu hilisemal ajal, millaski, kaotati see kunaski valitsenud 'harmoonia' ja tundub, et seda just on ka läbi aastasadade taga otsitud.
Modernistlik käsitlus numbrist kui sümbol-tähistajast on minetanud kõik sellele kunaski omistatud mütoloogilised, metafüüsilised, jms. ontoloogilised tõlgitsused.
Moodsa epistemoloogia järgi polevat sümbol-märk, ammugi mitte "asjade olemuse " tähistaja, vaid sümbolid kujutavad selle kohaselt "asjade vaheliste relatsioonide" vahelist seostava; vms. kindlaks-määratud tähendusega (loogikalist, või teaduslikele sümbol-keeltele) omast märgisüsteemi, st. -- number (v. Sümbol) -- so. -- spetsiifiline instrument tunnetuse tarvis.
Ernst Cassireri üldine skeem kultuuri ajaloolisest arengust manab silme ette pildi sümbolistlikust universumist, kus "kosmiliste kehadena" tiirlevad igavesed ja täiuslikud antused nagu seda on käsitletava autori eri-omased "sümboolsed vormid".
Need on miskit säärast, mis küll teisenevad jätkuvalt ajas, muudavad nö.-oma "vormi", -- aga jäävad siiski samaks. -- Sümboolseteks vormideks.
-- Mida see küll tähendada võiks? --
-- Vahest on autori kirjeldus nägemus sellest milline võiks olla (peaks olema?) seesamune sümboolsete vormidega täidetud universum?
Kui eelpool sai eri puhkudel ja erinevates seostes vastandavalt (ja vastu-pidigi) võrreldud kahte "laias laastus " võetud kultuuri arengu-faasi, -- siis äkki võib olla hoopis nii, et autor püüdlemas oma originaalse panusega vaimukultuuri varasalve säherdust grandioosset sihti rajada -- ühendada kõikehõlmavas 'Sünteesis' nende vastakate kultuuriliste ajajärkude parimad momendid.
Seda selleks, et võiks saabuda antropoloogiliselt ("õigesti") mõistetud inimese kultuuriline epohh, autor vahest nö. -- sondeerib, ehk valmistab vargsi "pinda ette" selle tõeliseima, humaanseima ja inimese-keskseima kultuurilise ajajärgu teokssaamisele.
See ei saa olla välistatud, igaljuhul, -- kindel on üks, -- kõrgeimaks vaimseks printsiibiks ja korrastavaks algeks ja liikuma-panevakski jõuks selles, uudselt, "inimese näo järgi kohandatud" universumis; absoluutselt ja tingimatult kehtivaks Tõeks, saaks ainuline jumal: S Ü M B O L.

1 G.Deleuze & Felix Guattari: "Mitä filosofia on?", Gaudeamus'93; Helsinki. Sealt: "Persepti, affekti ja käsite", lk. 168-206 . Autorite-paar lähtumas arusaamast, mille kohaselt filosoofia tegeleb eeskätt mõistelise maailmaga, opereerib mõistetega; seevastu teadus tegelevat vaid sellele eriomaste "prepositsioonidega" ja kunst afektidega. Cassirer seevastu jagab Marburgi kk. Veendumust, mille kohaselt (teaduslikud) abstraktsioonid ei võrdsustu reaalmaailma peegeldustega, nõnda siis ka nt. "prepositsioon ", see mõiste ei tähenda seda mida harilkult arvatakse seda tähendavat.
2 Ernst Cassirer: "An Essay on Man. An Introduction to a Philosophy of Human Culture". London ('44) '72 , p. 1-228, lk: 1.
3 E. Cassirer: "An Essay on Man ", lk 10.
4 E.Cassirer: "An Essay on Man ", lk. 24.
5 E. Cassirer: "An Essay on Man ", lk. 34.
6 Ibid.
7 E. Cassirer: "An Essay on Man", lk. 37.
8 E. Cassierer: "An Essay on Man", lk. 110.
9 E. Cassirer: "An Essay on Man", lk. 111.
10 E. Cassirer: "An Essay on Man", lk. 207.

11 E. Cassirer: "An Essay on Man", lk. 211.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar