EPISTEMOLOOGIAST.

(01. 1999.)

EPISTEMOLOOGIA , KANTI KÄSITLUS.

Et asetada Kanti filiosoofiale üht 'lähte-punkti' , peab alustama lühikese üle-vaatega varasemast. 18. sajandiks oli nii ratsionalism kui empirism jõudnud teatud ummikusse , esimene neist ei hoolinud suuremat kogemus-antusest ; teine aga kaldus eitama vaatlusi valitsevaid üldiseimaid printsiipe. Probleemi oma-poolse lahenduse pakkus välja Kant , tunnetusele ümbritsevast on juba kogemise käigus antud spetsiifiline 'tähendus'. Vastusena Hume'i skeptitsismile tunnetuse küsimustes ,seadis Kant ülesse oma "alustava" küsimise metafüüsikast : "kuis võimalikud sünteetilised aprioorsed otsustused ?" ja sellest tulenevalt keskendus eriti just epistemoloogia ainele.¹

Seda seetõttu ,et just Kant oli võtnud omal ajal ette tolle suurelise ülessande , -- ennistada pelgalt spekulatiivseks diskursuseks alandatud filosoofiale (metafüüsikale) selle kunatine legitiimsus väitmistes, millisena eeskujuks tollane teaduse - oraakli auväärne positsioon. Kui nüüd võtta aluseks nt. Heideggeri üks igati kohane ütelus , nimelt : "Metafüüsika on teadus sellest , mis tunnetuslikult haarata on võimalik ",² siis on mõistetav ka see Kanti eriline ja püsiv huvi tunnetuse mehhanismide välja-selgitamise järele.

Osalt too viimane johtub kindlasti ka vaid tema nn. trastsendentaalse või lihtsalt ,-- kriitlise meetodi püstitatud nõudmistest. Oma peamises kirjatöös -- "Kritik der reinen Vernuft " , -- olekski Kant kui esitanud gradioosse üle-vaate --- meetodist enesest kui säärasest , tegemist pole siin mitte mingi suletud ehk "lõpetatud" süsteemiga , vaid seal on välja pakutud kriitiline meetod kui 'vahend' ja seda põhjalikult arendatud saavutmaks metafüüsilistele väitmistele teadusele omistatud tõsi-kindlust.

Ehk teiste sõnadega : kriitiline meetod lähenemisel epistemoloogia traditsioonilisele ainesele peab alles looma tingimused , mis võimaldaksid spekulatiivset filosoofiat (metafüüsikat) teadusliku distsipliini tasandile kohandada. Selle saavutamiseks tuleb Kanti järgi siis eelnevalt selgitada välja tunnetusele / teadmusele omased üldiseimad seadus- pärasused .

Oma teoreetilises filosoofias ehk kriitilise perioodi töödes arendab Kant kogu varasema vastava mõtlemise probleemitsemise lahendusena ideed tunnetatavasti objektiivsest reaalsusest kui mõistuse kujundatud tegelikkusest.

Kusjuures, --erinevalt sellega varasemast epistemoloogia-käsitlusist, mis keskendusid nö.- "tunnetusele asjast" , võimaldavat Kanti transtsedentaalne ehk kriitiline meetod nn. -- "puhast tunnetust ", transtsendentaalne meetod lähtub a priori mõistuslikult tunnetatavast.³ Tolle adjektiiviga ,--" puhas" (rein) on nimelt viidatud Kanti arvates peamisele inim-tunnetust iseloomustavale evidentsile ,selle ainsale olemuslikult aprioorsele antusele.

Aprioorne on seega tunnetus Kanti järgi vaid siis kui see igast võimalikust kogemusest (siin : sõna kitsamas tähenduses) võimalikult sõltumatuks jääb , puhas tunnetus teeb alles võimalikuks selle ,mida nimetatakse kogemuseks ,st.- loogiliselt tunnetus-akt eelneb kogemusele ,kuigi tinglikult (temporaal-psühholoogilises tähenduses) näib viimasele järgnevat.

Mis aga ei tähenda ,et Kant kuidagi eitaks tunnetuse üldist seost kogemus-antusega , ta vaid rõhutab ,et igas tunnetuse aktiga kaasneb teatud määrava tähtsusega loogilis-transtsendentaalne , aprioorne moment. Ehk Kanti enda sõnutsi : " Ma nimetan transtsendentaalseks kogu tunnetust , mis mitte nii-võrd asjadega /objektidega,die Gegenstände/ , vaid nendest johtuvate tunnetus-viisidega tegeleb , kuivõrd need a priori võimalikud on ".⁴

Millega on öeldud ,et Kant ei lahku subjekti-objekti sidusa maailma-pildi seest ,vaid asetab tunnetusliku akti toimumise nende üldiseimate vastanuste vahelisse 'pingestatusesse' (die Spaltung) , asjad mitte ei "ole" , vaid "ilmnevad".

Kanti küsimise-asetuse uudsuset annab märku tema ,-- kogu varasemale tunnetus-teooriale vastu-seatud küsimine : kuidas on võimalik ,et me asjadest ja olukordadest mõisteid vormime (nt. kategooriad) ja üld-kehtivaid reegli-päraseid seoseid tuletame (nt.kausaalseos) , ilma see-juures otseselt kogemus-antusele tuginemata ?

Küsimusele vastamiseks tuleb esmalt lähemalt kirjeldada Kanti lähenemist teemale. --- Tunnetuse teeb nõnda võimalikuks selle kaks erinevat nn. "allikat" (või : poolust/põhjust) ja need on : spontaansus , so.- aru võime asjadest mõelda ("aru saada") , see on tunnetus-protsessi aktiivsem poolus.

Ning teisalt nn. - retseptiivsus ehk meeleliselt tajutav ,mille toimel tunnetavas subjektis affitseeruvad siis kõik nood konkreetsed välised (ehk kehalised) aistingud (die Empfindungen) ja mida iseloomustab selle passivsem laad. Muljete passiivne retsptsioon ja noile rakendatav "aru-line" (verständliche) spontaanne aktiivsus moodustavad siis ühiselt tunnetuse peamise antuse ,täpsemalt : vastavalt selle sisu(der Inhalt ) ja vormi(die Form). Peale selle on tunnetatava tegelikkuse kujundamisel oluline osa-tähtsus veel nn. - aruvormidel (die Verstandesformen= die Verstandesbegriffen) ehk kategooriatel , "puhastel arumõistetel " , mis kaas-tegevad iga üksiku kogemus-akti juures aga ei hõlma hõlma kõikki selle (kogemuse) mehhanismidest.

Teiseks oluliseks kogemuse osiseks on meelelisus (die Sinnlichkeit) ja selle vahendatud nn.- kaemused (die Anschaungen) ,mis annavd kogemusele selle meeleliselt tajutava sisu .

Meelelisus on Kanti järgi kui "kehaline siin-olu" ,ilma milleta poleks ei eksistentsi ega reaalsust , so.- tunnetuse "materialiks"

Epiiriline kaemus oma-korda saab kujuteldavate/määratlematute nähtumuste (die Erscheinungen) kaudu aru--vormide vahendusel ja vastavalt printsipiaalselt kujundatud nn. - "tajutavaks/ kaemuslikuks vormiks".⁵

On seda ajaliselt ja eriti ka sisulises mõttes, mis ei ole aga kumbaski tähenduses empiiriliselt kogetavaga seotud rohkem kui on tolle ilmnemisele nö.-"näite-lavaks" , igasugusele empiirilisele kogemisele eelnevaks tingimuseks. See-juures tehtud veel eristus : kui "Ruum " on (ette)kujutlus (die Vorstellung) kõigi "väliselt" kogetava tarvis , siis temporaalsuse kujutelm lisab veel uue mõõtme ,so.-- "... vorm seesmise mõtte jaoks (ja sellega kõigi nähtumuste jaoks üldse)../st.-/... aeg ei ole "väliselt kujuteldatav" /nõnda/ ...tunnetame seda vaid selle ruumilises ilmnevuse vormis /kujul, die Gestalt/ ,nt. lineaarsena ." ⁶

Aeg-ruum kui "nähtumus ei samastu aga "näivusega" kuna evib reaalsust,mis väiselt ilmneb kui "objektiivsus" (als Gegenstand ) , seesmiselt aga kui meie subjektiivne kogemus . Aeg-ruum on idee(lise)d kuna "asi ise-eneses"(Ding an sich) jääb tunnetamatuks.

Kant: " Ruum ja aeg on empiiriline reaalsus / ja samas/ transtsendentaalne ideaalsus /.../ ...pelgad kujutlused /.../ milledel väljas-pool meie mõtteid mingit ise-seisvat eksistentsi ei ole . "⁷

Üldiselt loeb Kant tajutavat vormi tunnetuse sekundaarsemaks omaduseks ,nö.- "tõlgenduslikuks seadus-pärasuseks" ; meelelise kaemuse funktsiooniks on kui "asetada " asjad/olukorrad (die Gegenstände) nende ilmnevas paistvuses mõtestavale arule nö.-"ette", noist mõtteid ja otsustusi vormimaks ,mis räägivad sellest kuis "asjad on ", st.- mõtlemine on nõnda ehk defineeritav kui : " oma vormis esile-tulev protsess. Küsimus olevast taandatav siin küsimuseks "mõeldav olevast".⁸

Kant ütleks siiski teisiti,-- mõtlemine on ees-kätt just otsuste (die Urteile) tegemine ,mida on kirjeldatud kui seesmist võimet oma kujutlustest objektist nö.- "mõtteid teha" , mõtestada objekt , muuta see tõlgendavale arule "kätte-saadavaks".

Tsiteerides : "Mõtlemine on tegevus , mille käigus /ette-/ antud kaemusest objektiivsus kujundatakse . / ... / ...pole olemas asju / "objektiivsust" ,Gegenstand/ ,mida ei saaks mõelda. /.../ Pelk kaemus oleks põhjendamatu tunne aistitavast. /.../ Asi (objekt) on mõtte-akti tulemuseks... / samas on / ...mõtlemine tegevus mille käigus kujutlusi "eksistentsiga ühendatakse" . /.../ Mõistus on diskursiivne ,mitte intuitiivne /.../...tunnetab mõistete kaudu ,mis kunaski ei ole asi (objekt,Gegenstand) ise".⁹

Siin just seisnebki too Kanti järgnevat aasta-sada kuijundanud tõdemus,--ple mingit absoluutselt kehtivat "objektiivset reaalsust" (Newton,Leibnitz) ; rääkida saame vaid pelgast 'võimalikust' kogemuse antusest ,kus-juures see problemaatiline "miski" ,--"asi ise-eneses" (Ding an sich ) ,--- ei saa olla isegi nö.- "mitte-olevana" tunnetuse haarde-ulatuses ,vaid märgib kogetavale seatud üldiseimaid piire.

Mõtlemise algusesse on sellega seatud küsimärk , "mõtlemise ahela" esimesed lülid on oletatavasti oleva eba-kindlas staatuses , mistõttu (teaduslik) mõtlemine alati teadlik oma aluste nõrkusest.

Kuna mõtlemine otseselt otsustsus-teooriaga seotud ,eritleb Kant põhjalikult ka toda temaatikat. Lühidalt : eristab analüütilisi (selgitavaid) ja sünteetilsi ( teavet lisandavad aga ebakindlamad ) otsustusi¹⁰, millist dualismi loodab ületada nö.-"tunnetusliku ideaali" , ehk -- sünteetiliste aprioorste otsustuste kaudu.

Otsustus-vormidest oma-korda tuletatud kategooriate süsteem¹¹, millega arvab Kant olevat ka tõestatud "puhta mõistuse" võimalikkus ,kuna inim-aru mõtleb teatud üldiste (kategoriaalsete) põhi-vormide alusel ,samuti moodustatakse ka sünteetilised otsustused ,tänu milledele üldse võimalik nähtumuslikust mitmekesisusest (sünteetilisi) väite- nö.- "üksusi" (die Einheit ) vormida .

Süntees on sisuliselt kui loogiline tuletis , paljususe ja ainsuse (die Einheit) duaalsusele on omakorda vastandatud nende ühtsus, millest alates Kanti järgi alles (subjektiivsest) teadvusest rääkida saabki.¹²

Vaja rõhutada ,et teadvus ( Kantil pigem : enese-teadvus) mitte lihtsalt süntees ,vaid nö.- "täidesaatev süntees" (või : "ühendamine" , "kokku-võtmine ", st. -kestvusega protsess),mis säärasena produtseerib sünteetilist ühtsust ; teadvus kui üldiseim "suhtestatus" milles siis toimivad konkreetsemad relatsioonid (nt. kategooriad).

Tunnetusliku teadvuse saaduseks on kogemus (die Erfahrung)¹³ ,mille ülimaks liigiks loeb Kant teaduslikku kogemust , kuna just see olevat kõige "üldkehtivaim ja hädavajalikeim" (notwendige) , milles siis formuleeritakse sünteetilised otsustsed a priori .

1 30. 08. 2019. -- See oli üks ammune kirjutis, juba ligi 21. aastat tagasi kirjutatud, nagu selgub. Milleks avaldada seda nüüd oma (Google Inc) blogides. Lihtsalt niisama, nalja-viluks? Lihtsalt selleks, et midagi jälle avaldada? Aga miks ka mitte. Mäletan, et kirjutasin seda hoolega ja teemaks oli siis eriti just Immanuel KANT´i filosoofilised kirjutised. Ning Immanuel KANTi loen ma kõige targeimaks inimeseks, kes kunagi on üldse elanud... -- JA sisuliselt alles 1. x avaldan (vähemalt oma 3. viimases blogis) selle kirjutise nüüd lähipäevil. Miks ka mitte, minugi poolest. Ja kõikvõimalikud kommentaarid, täiendus-ettepanekud ja veidgi mõtestatud kriitika on vägagi oodatud, kas siis otse blogides kommenteerides või siis kirjutage minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

[I am Estonian, I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia, it is the small country in North-East Europe. Why I write something like that right now? Because I already have in the Globe 44 000 followers/readers in my 4. Google Incorporation Blogs already. And most those people, all round a World, (all Continents?!) even don´t know, witch language I write?! -- Estonian language, (= more than 5000 readers, in Estonia!); fast all my 150 writings are in Estonian Language. Now You know that simply. (Some writings are also in English, German and Finnish, but most in my mother-tongue: Estonian language. Sorry my simple English; I want, but I cant write in English very well (about complicated writings, Philosophical also?!). But if You have some questions or comments, please don´t hesitate with me directly in my blogs or via my e-mail: madisliibek@gmail.com].

2 M. Heidegger : "Kant und das Problem der Metaphysik" , Frankfurt a/M '91 ,S.5-317 ,lk.5.

3 K.Jaspers : " Die Grossen Philosophen " , München /Zürich '88 ,S. 7-967 ; sealt : "Kant" ; S. 397-619,lk.412 // Jasper saab siin-puhul võimaluse terav-meelitsemiseks ,märkides,et see polnud mitte nii-võrd Kanti "uuendus" ,kui just "suur-puhastus" ontoloogias.

4 I. Kant : "Kritik der reinen Vernuft" , Köln'95 , S. 25

5 M.Buhr : " Immanuel Kant . Einführung in Leben und Werk " ,Leipzig '67 , S. 9-186 ,lk. 32 // Kus-juures ,-- kategooriatele vastavalt kujundatud nn. - "tajutav vorm" on Kantil rangelt mõisteks ainsuses (erinevalt nt. nähtumustest) // vrdl . ka : I.Kant : "Prolegomena" (Tln.'82 ,lk. 41-43) --"Aprioorselt võime me asju kaeda üksnes meele kaemus-vormi vahendusel /.../ Puhtad aprioorsed kaemused on üksnes meie meelelisuse / ilmnemise/ vorm... / mis/... eelneb objektide tegelikule nähtumisele" .

6 K.Jaspers "Kant" ,lk.420 // -so.- idealistlik tõlgendus aeg-ruumist kui kaemus-vormidest asjade kogemise võimaldamiseks ,mitte võttes noid realiteetidena "ise-eneses",mis aga ei tähenda solipsismi .

7 I.Kant :"Kritik der reinen Vernuft " , S. 518 jj.

8 K. Jaspers : " Kant" , S. 424.

9 K.Jaspers : " Kant " , S. 425-426. // Kanti aru-saama "tõesest" mõtlemisest on otseselt kujundanud kaas-aegsete positivistlike natuurteaduste lähenemine; seega püüab Kant ka filosoofiast eksaktset teadust vormida.

10 I.Kant : " Kõikide otsustuste puhul , milledes eristatav subjekti-- predikaadi suhe , on see vaid kahel viisil võimalik . Emb-kumb, kas predikaat kuulub subjekti juurde kui midagi misa viimane hõlmab /sisaldab , või siis: predikaat asetseb subjekti mõistest väljas-pool . Esimesel juhul nimetatakse otsust analüütiliseks ,teisel puhul aga sünteetiliseks ". ("Kritik..." ,S. 10)

11 Jaspersi järgi ( nt.- "Kant",S. 427 ) olevat Kanti "kategooriate süsteem " osutunud eba-täielikuks, samuti ,-- ise-enesest on kategooriad "tühjad" (leer) ,tähenduse saamiseks eeldavad need seost meeleliste nähtumustega . / Mis aga ei tühista mingil moel kategooriate ,kui sääraste kehtivust üldiselt.

12 I. Kant : " Sünteesi all mõistan ma aga tegevust üldiseimas tähenduses /.../ mis võimaldab /.../ kujutlusi vastakuti ühendades , kogu nende mitme-kesisust tunnetavalt haarata . " ( "Kritik..." ,S.102 jj.)

13 Kogemus on : "... tunnetuse laad ,mis /.../ sisaldab kahte erilist elementi , tunnetuse materiali meelte vahendusel ja kindlat vormis , seda korrastamaks /.../ puhta kaemuse ja mõtlemise seesmistest allikatest / millede koos-toimel/ mõisted saavad esile -toodud ." ( I.Kant : " Kritik..." ,S. 118) // -st.-- kogemus pole siin mõistetud empiristide vaimus, see ei ole impressioon.