teisipäev, 27. august 2019

J. Talvet & hispanistika.

Jüri Talvet & `POETICA IBERICA´
Jüri Talvet: „Hispaania vaim“ (Valik tsitaate.)

Keskaja ja vararenssansi hispaania luule.1
Hispaania luule algab õige kauges minevikus. /--/ ... siis kui Hispaaniat alles asustasid tema vanimad elanikud ibeerid (umbes 3000 aastat e.m.a.).“ (Lk.: 24.)2
Seneca õpetus „praktilisest mõistusest“, s. o. eetikast, /--/ Kuid kõik need antiiksed ja humanistlikud lootused varisesid 300-aastasesse vaikusse V sajandi alguses, kui Rooma langes...“ (Lk.: 25.)
... soov käsutada kõiki ja mitte alluda kellegile, kiitlemine ja ülbus. Selliselt defineerib XVII sajandi keksel hispaanialikke loomuomadusi kibeda muigega Baltasar Craciàn.“ (Lk.: 29.)
Kuigi Cidile nagu Rolandilegi ilmutab end peaingel Gabriel, on see vaid unes. Cidi idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku ja tõenäolise piire.“ (Lk.: 31.)
Koos XIV sajandiga jõuame lõppeva keskaja ühe suurima poeedi, Juan Ruizi ehk, nagu teda samuti kutsutakse, Hita ülempreestri juurde. Sündinud 1283, ja surnud 1350 paiku – paarkümmend aastat noorem Dantest, samavõrra vanem Petracast ja pisut enamgi Boccacciost --“ (Lk.: 33.)
... see on ideaalnaise hämmastavalt detailne ja elav kirjeldus, naise intiimsuse lähedane tundmine... /--/ „en la cama muy loca, en la casa muy cuerda“ (voodis hull ja majas mõistlik)...““ (Lk.: 34.)
Jumaliku ja maise ühendamises võiks näha paralleeli araabia müstitsismiga, kus kõrgeima ekstaasi tingimuseni – joobeseisundini – võidakse jõuda veini abil. /--/ Kui Dante maailm on ainusuunaline süntees ilmalikust ja jumalikust; kui Petraca ebalused rändlevad vaid ühe pooluse piires, laskumata tõeliselt teise, boccacciolikult maisesse maailma, /--/ Juan Ruiz // -- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“ (Lk.: 36.)
Tütarde kõne on katkendlik, vanale mehele võõras keel, millest ta võib midagi mõista, kuid mis on lõpuni tundmatu nagu armastuski. /--/ Vanast sõjameeste ja humanistide suguvõsast põlvneb ka teine XV sajandi tähtsaim poeet, hispaania kõigi aegade üheks suurimaks lüürikuks peetud Jorge Manrique (1440-1479). /--/ ... on üks neid poeetilisi imesid, kus mõte sünkroniseerub heliga, saavutab vitaalse ühisuse tundega.“ (Lk.: 38.)
Tema mõttekäik on nagu inimese teekond keskajast renessanssi: materiaalse kui ajutise ning hingelise kui igavese vahel ilmub kolmas mõõde, kolmas elu -- /--/ -- kui edasielamine-olemine uute sugupõlvede teadvuses, elavas ja jätkuvas kultuuris. /--/ ... filosoofiline lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride tundmise läbi.“ (Lk.: 39.)
Romansse võiks nimetada ballaadideks, kuid põhjamaist (romantilist) üleloomulikkust ja salapära kohtame neis haruharva. /--/ ... müstiline lüürika tõepoolest sugereerib otse kosmilise või kogemusvälise mõõtme... /--/ Vararenessansiga kooskõlas avaldub neis uus elutaju: loodus kui ürgvana igatsus, armastuse läte.“ (Lk.: 41.)
Tormese Lazarillo.
Tänase päevani ei teata täpselt, kes kirjutas, kus ja millal nägi ilmavalgust raamtuke pealkirjaga „Tormese Lazarillo elukäik, tema õnnelikud ja õnnetud juhtumised“ (La vida de Lazarillo de Tormes, y de sus fortunas y adversidades). Sellegipoolest ei kahtle keegi, et tegemist on maailmakirjanduse tähtteosega, mis märgib põhjalikku murrangut Euroopa uusaegse jutustava proosa, eriti romaani arengus. /--/ .. ja on ajendandnaud mõningaid žanriuurijaid väitma, nagu ei algaks antud teosest mitte eainult uut tüüpi realistlik kirjandus, vaid romaanižanr kui selline üldse.“ (Lk.: 42.)
Barokk, mis sõltuvalt ajaloolistest tingimustest avaldub eriti jõuliselt Hispaanias, on eeskätt tollaste religioossete vastuoludega tihedasti seotud moraalne kultuur.“ (Lk.: 44.)
Daniel Defoe pikareskset tüüpi romaanid XVIII sajandi alguses katsuvad samuti ühendada seiklust moraaliga, kui enamasti jääb nähtavale seikluslik alge, /--/ Hispaania klassikalisest kelmiromaanist alates on jutustus esimeses isikus ehk minajutustus jäänud romaani üheks narratiivseks põhivormiks.“ (Lk.: 46.)
Vastupidi neile, kes on harjunud Cervantest vaatlema helge ja erandliku, lausa ajavälise hiiglasena keset tollast kirjanduspilti, /--/ oleks Cervantes toonud oma don Quijote reaalsetesse, ajas ja ruumis määrateltud oludesse ja pannud ta nende oludega koomilist, ülevat ning kurba kahevõitlust pidama. /--/ ... ning jäänud kindlaks oma renssansist päritud üllastele eluideaalidele; vaevalt oleksid need ideaalid ammutanud maisest reaalsusest sellist jõudu, et paiskuda igavikku ning saada kauniks ja ülevaks müüdiks Kurva Kuju Rüütlist. /--/ Nagu iga suur looja leidis Cervantes uue tee, avardades oma „Don Quijotes“ kelmiromaanist lähtunud realismi piirideni, mida mitugi sajandit oluliselt enam edasi nihutada ei suutnud. /--/ Vaevalt leidub Euroopa kirjandusloos tekstoloogiliselt nii põnevat, oma ilmaletulekuga nii palju vaidlusi põhjustanud suurteost kui „Tormese Lazarillo elukäik“, mis ilmus 1554. a.“ (Lk.: 47.)
Kirjaniku elu ja vaadete tundmine võib muidugi väga oluliselt soodustada teose lahtimõistetamist, kuid nagu näitab kirjanduse uurimislugu, sisaldab see peaaegu alati ohtu sattuda biograafilistesse liialdustesse, loomingu tegeliku väärtuse varjamisse autroimüüdi taha, /--/ Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor on oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved oma üha täieneva elumõistmisega.“ (Lk.: 50.)
Kui tegu on suurteosega, omandvad üksikud ülevõetud või laenatud elemendid uues kunstitervikus täiesti uue tähenduse ega ole taandatavad oma esialgsele mõttele. Parimal juhul võivad need olla teose tekke teatavaks eelduseks või selle mõtet mingis suunas kallutada.“ (Lk.: 53.)
Renessasanss tähendas loova inimmõistuse vabanemist keskaja dogmaatilisest, skolastikale allutatud mõtlemisviisist; barokk omakorda näitas sellest vabanemisest sündinud individualismi ja ülemääraste illusioonide varajatud puudusi.“ (Lk.: 55.)
.. tundub maja isegi nõiutuna, kummituslikuna -- /--/ ... olelusvõitlus lakkab, sest pole, mille pärast võidelda. /--/ Õppinud tundma maailma seda osa, mis on materiaalsest sõltuvuses ja sellega määratud võõrandatusest suhteliselt vabam, omandab // teatava moraalse valikuvõime ja teadmise inimlikust vabadusest.“ (Lk.: 60.)
... ning mille käsitlus varem või hiljem pidi muutuma protestiks võõrandumise vastu, arenema paljudes suundades kulgevaks ühiseks teeotsinguks inimväärsema eksistentsi poole.“ (Lk.: 62.)
Barokkesteetika „Guzmàn de Alfaraches“.
Mateo Alemàni (1547-1614?) pikareskne romaan „Guzmàn de Alfarache“ (1. osa 1599, 2. osa 1604) kuulu ajajärku, mis Euroopa kultuuriloos on kõige poleemilisemaid.“ (Lk.: 63.)
Barokk on kaootiline vastuoluline ja n.-ö. irratsionaalne üksnes väliselt. Näivuse, negatiivsuse, absurdi ja ulme tasand on siin selleks, et teose vastuvõtjaid juhtida reaalsuse sügavama vaimse tajumise juurde; et vältida pinnapealset ja lihtsustatud ostustust. /--/ „Seal, kus pole valikut, pole ka täiuslikkust“ -- nii arutleb Graciàn, hispaania baroki suurim moraalifilosoof ja esteetik.“ (Lk.: 65.)õ
Barokk nagu renessanss on antropotsentristlik. Inimese osa maailmapildis ei taandu, vaid isegi suureneb. Side teistpoolusega ei taastu enam kunagi täielikult.“ (Lk.: 66.)
.. mis tegelikult on kõne iseendaga, monoloogi üks liike. /--/ ... monoloog, oma olemise analüüs.“ (Lk.: 69.)
Garciàni „Käsioraakel (Oràculo manual, 1647), kus iga moraalset deviisi (motot) saadab aforistlik kommentaar. /--/ Barokis, mis uusaja tormilises, stiihilises liikumises otsib püsivust, vastandades välisele kui ajalisele ja muutuvale sisemise kui ajatu ja muutumatu,“ (Lk.: 70.)
„“Loomulik stiil on nagu leib, mis iial ära ei tüüta. Teda nauditakse enam kui kunstlikku stiili tema selguse ja ehtsuse pärast. Ta ei hülga ilukõnet, kuid eelistab kasutada sõnu nende puhtas ja otseses tähenduses. Nimelt seepärast ülistatakse ja loetakse nõnda palju Mateo Alemàni, kes rohkete asjatundjate arvates on hispaania parim ja antiikseile autoreile lähim kirjanik.““ (Lk.: 71.)
CERVANTES.
Kui Cervantes pihib //, et romaani „Don Quijote“ kirjutas ta kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel... /--/ „Don Quijote“ on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. /--/ Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu – neid õilsamaid aateid, mille võimet kurjusele vastu seista ja kõigi ähvarduset kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem.“ (Lk.: 72.)
Cervantes pealäkitus – humanism. // -- seda, mis aga nimelt on Cervantese surematute sekka määranud. /--/ Miguel de Cervantes Saavedra sündis 9. või 10. oktoobril 1547. aastal Alcalà de Henareses, Madriidi külje all asuvas iides linnakseses, /--/ Selsamal aastal suri Hernàn Cortès, Mehhiko vallutaja. /--/ Aasta varem, 1546, suri Martin Luther, olles vapustanud oma protestiteesidega kogu Euroopat ja jätnud selle ägama ususõdadesse ja vaenudesse veel vähemalt sajandiks.“ (Lk.: 73.)
Ent katoliikluse ja vastureformatsiooni enda raamides arenesid arvukad tendentsid, mis välistasid ajastu vaimse ühtsuse. /--/ Nende püüus vahetuks suhtlemiseks Jumalaga ja äärmises lihtsusetaotluses pole raske leida ühisjooni Lutheri õpetuse humaanse poolega. /--/ Jesuiidid, tõsi küll, olid vastureformatsiooni eessalk, kuid omad vastuolud ja dissidendid sugenesid nendegi otse sõjaväeliselt organiseeritud ridadesse. Erasmuse mõjusi on täheldatud ordu rajaja Ignatius Loyola enese juures; tugev humanitaarne kallak, mis valitses jesuiitide koolides, tõi esile mitmeid filosoofe,“ (Lk.: 75.)
1587 ründas ja rüüstas inglise meresõtja ja piraat Francis Darke Càdizit. 1588 sai seni tõepoolest võitmatu Hispaania sõjalaevastik „võitmatu Armaada“, // Inglismaa rannikul inglasi „karistama“ minnes hävitavalt lüüa. /--/ Raskepärane riiklik ja vaimne struktuur takerdas Hispaania kodanluse arengu, sellel kui muu Euroopa keskklass valmistus esimesteks suurteks võitudeks.“ (Lk.: 79.)
El Creco ühes kuulsaimas maalis „Organzi krahvi matused“ (1586) /--/ ... juba sisemiselt lõhestunud inimene, kes languse ja vastuolude ühiskonnas asjatult otsib oma kadunud terviklikkust. /--/ ... kohandab end mandumisele ja sealsamas tõmbub heitunult iseendasse. /--/ „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“ (El ingenioso hidalgo Don Quijote de La Mancha). Ilmus 1605.))“ (Lk.: 80.)
... ning hispaania draama värsistus – võrreldes näiteks samaaegse inglise ja hilisema prantsuse draamaga – oli märksa mitmekesisem ja keerulisem. /--/ .. oma hingelt oli Cervantes poeet, ja poeesia, mis muu, on tema „Don Quijote“ -- ülemlaul inimese hingesuurusele.“ (Lk.: 83.)
... täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates toonides... /--/ ... hämmastab Cervantese mõnigi hinnang oma ettenägevusega, mis veelkord kinnitab, et Cervantes ei olnud mingi „metsik geenius“, vaid oma aega ja selle kultuuri sügavalt tunnetav looja.“ (Lk.: 84.)
... varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisatsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage.“ (Lk.: 91.)
Cervantese romaaniteooria.
Seiklus ja ime on intiimsemalt seotud inimese olemisega, tema armastuse ja igatsusega. Inimese sügavam olemus ilmneb tihti vaid olukordade ootamatutes muutumistes, n.-ö. piirsituatsioonides.“ (Lk.: 114.)
... (vaimsuse) kokkupõrge ootamatult sisse tungiva armueluga (bioloogilis-seksuaalsega) kujundab jutustuse telje (nagu näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses“). /--/ Lihtsat päritolu, samas aga suurte vaimsete annetega noormees näib kehastavat inimvaimu püüdlusi puhta ja kõrgema teadmise ja tõe poole... /--/ ... vaimu sõltuvus mateeriast, mis on ühteaegu traagiline ja inimtõelusele olemuslik.“ (Lk.: 121.)
Aja ja ruumi dihhotoomia hispaania barokis.
Kuigi materiaalne maailm oli XVI sajandiks ainult õige poolikult avastatud, leidis see piiramatu jätkuvuse ideede maailmas, mille tähendus Platoni filosoofia ja neoplatonistlike õpetuste mõjul aina kasvas. Inimest nähti looduse ja seda elustava igavese vaimu mikrokosmilise peegeldusena.“ (Lk.: 123.)
Baroki liikumatus ja dünaaamika.
... pidevas valikus nähtumuse ja olemuse vahel saab võimalikuks suhteline lähenemine tõele ja kindlusele keset ümbritseva maailma langusi ja kaost. /--/ Barokk-kultuur on oma juhitavuse tõttu ümbrust mõjutav, retooriline, pateetiline. (Lk.: 142.)
Maailm nähtub barokis pahupidi pööratuna, „segase labürindina“, elutunnetus on valdavalt traagiline, kibestunud ja melanhoolne.“ (Lk.: 143.)
... see eksistentsialismi ja pahempoolse struktularismi pinnalt võrsunud moodne sotsiologism, mis esteetilisi või kirjanduslikke nähtusi püüab seletada peaasjalikult sotsioloogia, ideoloogia ja majanduse mudelite najal.“ (Lk.: 144.)
Ometi on kirjandus eelkõige esteetiline nähtus, mis teostub loomeprotsessina nii isikulises kui ka ajaloolises plaanis.“ (Lk.: 145.)
Shelly nimetas Platoni kõrval Calderòni ja oma jumalaks ja tõlkis ise... /--/ Barokkdraama on oma parimas osas eksistentsiaalne ja filosoofiline, kasutab jõulist sümboolikat,“ (Lk.: 150.)
Barokk-kirjanduse fundamtentaalseim tunnus on erisuguste tasandite kooselu, paljutasandilisus.“ (Lk.: 151.)
... avastatud lausa matemaatilist kalkulatsiooni, /--/ Don Quijote tunnetusliku polüfooniani, sünteesini, mille Cervantes loob ideaalidest ja reaalsusest, elu kõrgest ja madalast poolest, koomilisest ja traagilisest elutundest. /--/ ... kuid kokku võttes on see üksainus, võõrandunud maailmas eksleva ja kannatav inimese vaatepunkt. Graciàn soovitab oma arukale inimesele eneseanalüüsi ja mõistlikku kindlust...“ (Lk.: 152.)
Nagu see on olnud peaaegu kõikidel kultuuriepohhidel, jõuab ka barokis osa loomingulisi ostinguid oma piirideni, ammendab end. /--/ Dünaamiline nii oma vormis kui ka sisus, ebnesest teadlik, avab see kirjandus inimest ja ühiskonda uutmoodi ning annab jõulisi arengutõukeid järgnevale Euroopa ja maailma kirjandusele.“ (Lk.: 154.)
QUEVEDO.
Francisco Gòmez de Quevedo y Villegas (17. IX 1580-8. IX 1645) – ajastu mitmekülgseim geeniusi, satiirik, esseist, luuletaja ja romaanikirjanik, riigitegelane ja poliitik, humanist ja erudiit.“ (Lk.: 155.)
Hispaanaist lõi lahti Portugal, ülestõus keskvõimu vastu toimus Kataloonias... (1643. a.) /--/ Märgatav on Quevedo maailmavaates stoitsistliku filosoofia, eeskätt Seneca õpetuse mõju...“ (Lk.: 159.)
Kui Gònorga oli vaimulik, eelistas endassesulgumist, eemaldumist tegelikkuse tühisusest ja kärast looduse rüppe,“ (Lk.: 160.)
Quevedo „Unenäod“ meenutavad Vergiluse „Aeneise“ allmaailma, aga veel enam Dante „Põrgut“: reaalne seguneb fantastilisega, siinpoolne teistpoolsega, konkreetne ja naturaalne abstraktse ja allegoorilisega. /--/ Euroopa renessanss tähendas Läänemaailma luule sügavat uuenemist. /--/ Juba XIII sajandil, kui mitte varem, oli alanud platonismi võidukäik. Looduse spirituaalne osa tõsteti nähatavamle maisest ja füüsilisest; loodus ülendati.“ (Lk.: 163.)
See ei tühista Garciàni esteetilise mõtte novaatorlikku sisu. /--/ ... kuidas kirjanduses on võimalik ühendada ratsionaalset irratsionaalsega, loogilist aloogilisusega, nähtumuslikku olemuslikuga jne.“ (Lk.: 166.)
Quevedo poeetika eripära on äärmuste kokkusulatamine, poeetilise distantsi ühendamine distantsitusega, idee kõrvutiasetus sensuaalse kujundiga – mitte ainult reaalsuse kaemus või mäng reaalsusega, vaid ka selles osalemine.“ (Lk.: 169.)
Kogu Quevedo filosoofiline luule rõhutab mõtet, et olematus ei alga mitte olemise järel, vaid eksisteerib koos olemisega, selle kõrval ja selle sees, läbides nii eilset, tänast kui homset.“ (Lk.: 170.)
Quevedo // ... ta püüab väljendada maisest osalusest loobumise hinnaga saavutatud stoilist hingerahu.“ (Lk.: 171.)
Teadvus on kahestunud: teispoolsus vaatab siinpoolsust.“ (Lk.: 172.)
„Transtsendentsed motiivid seovad Quevedo armastusluule ühtseks tervikuks tema filosoofilise luulega.“ (LK.: 173.)
Baroki filosoof ja esteetik Graciàn.
Hispaania baroki suurkuju Baltasar Graciàni teoseid hakati tõlkima ja matkima juba tema eluajal. /--/ ... saksa filosoof Arthur Schopenhauer, kes mitte ainult ei pidanud Graciànist lugu, teda oma töödes korduvalt tsiteerides...“ (Lk.: 175.)
Graciàni elust. Tema täielik nimi on Baltasar Graciàn y Moraels. Tema elu algas 8. janauaril 1601 // ja lõppes // 6. detsembril 1658.“ (Lk.: 176.)
1647 ilmus // „Käsioraakel ja arukuse kunst“ (Oràculo manual y arte prudencia), 1648 täielikul kujul „Vaimutervaus ja loovuse kunst“ (Agudeza y arte de ingenio). /--/ Barokk-kultuuri läbib uuenduste otsing. Ilmselt oli see teadlikumgi kui renessansis.“ (Lk.: 178.)
Elutunnetus (filosoofia) näeb aga ette tõelisuse eri tasandite tundmist, äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja lubaks teose (filosoofia) vatuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi selles filosoofias osaleda. /--/ Graciàn oli suur mõistuse ja mõistusel põhineva arukuse apostel --“ (Lk.: 180.)
Pigem võiks ehk „Käsioraakli“ 300 sõnumit nimetada miniesseedeks või filosoofilisteks miniatuurideks -- /--/ ... mängib mõistetega, segab olemust ja nähtumust, laseb siin-seal välgatada iroonial, kuid jääb alati kindlaks peamisele – tõeotsingule...“ (Lk.: 181.)
Ent ometi on huvitav jälgida, kuidas kultuuri (olgu kirjanduse või filosoofia) ajalugu koondub teatud ühtsetesse tunnetusliinidesse, mis kord laienedes, kord kitsenedes, vastastikustes põrkumistest ja dialoogides läbi sajandite on jätkunud, meie haprale olemisele tuge ja mõtet luues. /--/ ... inimelu on alati ja lõppkokkuvõttes individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab inimene vaid indiviidina.“ (Lk.: 183.)
Ortega käsitleb inimest kui muust loodusest hälbinud, võõrandunud olendit, kel erinevalt loomadest ja taimedest pole „oma keskkonda“, aga kelle olemuse just seepärast moodustab otsing, loomine, ehitamine; ainsana kogu loodusriigi olevuste seas omab inimene enesevaatluse, sisetunnetuse võimet.“ (Lk.: 184.)
Michel de Montaigne // Inimelu tähendab täielikku vastutust. Vastutust omaks võttes asub inimene kultuuri, saab selle osaks, isiksuseks.“ (Lk.: 185.)
Kultuur ja isiksus eesmärgina tähendavad Ortegal kui ka Graciànil, et elu üldse ei ole absurdne, et tal on mõte.“ (Lk.: 186.)
Isiksuseks teevad küll mõistus ja tarkus, kuid ainult elust lähtudes ja elu nimel. „Me ei ela selleks, et mõtelda, vaid mõtleme selleks, et (edasi) elada...“, tõdeb Ortega y Gasset. /--/ Elu on pidev liikuvus, nähtumuse-olemuse, välise-sisese, avatud-varjutu lõputu virvarr. Selles orienteerumine ja võitlus (ikka isiksuse nimel, võõrandumise vastu!) ei nõua mitte ainult vaprust, vaid ka suurt tarkust, kunsti. /--/ Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate) projektsoonis tõelusele.“ (Lk.: 187.)
Ortega y Gasset tõestab, et tõelus väljaspool individuaalset elu on tegelikult abstraktsioon. /--/ Sügavalt teadvustatud ja seeläbi tõeline saab olla vaid individuaalne elu. /--/ ... ka filosoofilise tõe otsingul.“ (Lk.: 188.)
Nagu Josè Ortega y Gasset XX sajandil, nii oli ka Balatasar Graciàn VXII sajandil muule Euroopale kõige avatum mõtleja. Rohkem kui paljudel teistel suurvaimudel on neil kahel öelda XX sajandi lõpu maailmale, kus dialoogiline mõte võib-olla ajaloos esmakordselt filosoofia kõrgustest alla on laskunud, et arglikult elus eneses endale kohta otsida.“ (Lk.: 190.)
Benito Pèrez Galdòsi realism.
XIX sajandil küündisid vaid Balzac, Flaubert ja Zola Prantsusmaal, Dickens Inglismaal, Tolistoi ja Dostojevski Venemaal; ta oli suurimad novaatoreid sajandilõpu Euroopa romaanis; tema teosed, nagu väga vähestel XIX sajandi autoreil, on säilitanud oma värskuse ja elulisuse ka tänapäeval, kus nende kirjutamisest on möödas juba terve sajand. /--/ Ta sündis 10. mail 1843. a. Las Palmases Kanaari saartel, „ (Lk.: 192.)
Realism kirjanduses ei saa olla ajastu meetod: sõltuvuses ühiskonna ajaloolisest evolutsioonist teeb ta läbi arengu, omandab uued vormid, uue ajaloolise sisu. /--/ .... teisenes realistlik meetod tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest süvama analüüsini.“ (Lk.: 195.)
... kujutab Pèrez Galdòs ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina, mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“ (Lk.: 198.)
... inimese eksistents ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise tingimustest.“ (Lk.: 200.)
Inimteadvuse haiguslikud hälbed, mis paelusid peaaegu kõiki XIX sajandi teise poole suuri kirjanikke... /--/ nende tõlgenduses tekkisid psüühilised hälbed füsioloogilisest puudulikkusest, inimese sobimatusest teda ümbritseva füüsilise keskkonnaga. /--/ Naturalistid olid ka esimesed, kes hakkasid detailised jälgima haigete inimeste psüühikat, koos sellega tuli kirjandusse unenägude ja kujutelmade üksikasjaline jäädvustus,“ (Lk.: 201.)
... kindlate ideede kehastused, vaid järjest rohkem individuaalsused, terviklikud inimesed, kelle teadvuses ühiskondlik ja intiimne elu sulanesid keeruliste suhete pidevalt teisenevaks, uusi vorme omandavaks kogumiks. /--/ Veel enama jõuga leidis inimolemise dialektika, materiaalse ja spirituaalse vastandlikkus ja ühtsus Cervantese „Don Quijotes“. (Lk.: 202.)
-- autor ei lase ühelgi tegelasel mingi ideega liiga kaugele minna, vaid maandab selle iroonias või naerus. Ent romaani kogumõjus selgub ometi kirjaniku eluvaade, suhtumine maailma, tema filosoofia. /--/ Pèrez Galdosi maailm püüdleb totaalsusele, elu kõikkülgsele jäädvustusele – ja selles nähtavasti ongi, enne kõike muud, tema romaanide realism.“ (Lk.: 204-205.)
Unamuno: inimene, filosoof, kirjanik.
... filosoof romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja Miguel de Unamuno (1864-1936). /--/ Nii nagu Unamuno looming – olgu filosoofia või kirjandus --, on ka tema elukäik eksistentsiaalne: lakkamatu tõe ja õigluse otsing, /--/ “ (Lk.: 206.)
... huvi Ibseni ja Kirkegaard`i vastu – edaspidi juhatas Unamunot eksistentsialismi radadele nimelt Kierkegaard.“ (Lk.: 207.)
... polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või fantasmogooria, ja et igal juhul on see mütoloogia. /--/ -- tema eruditsioonis, loogikas ja mõtteteravuses, kuid Aristotelese, Descatres`i, Leibnizi ja Hegeli liinile filosoofias eelistas ta teist, samavõrd mõjusat liini, mille kujundajad on püha Augustinus, Pascal, Spinoza, Rousseau ja Kierkegaard. /--/ Filosoofia mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena, milles sulavad ühte vaim ja hing.“ (Lk.: 210.)
Inimese missioon ei ole täita mingit sotsiaalset ülesannet, vaid elada oma konkreetset ja asendamatut elu, ennast teostada. /--/ Meie teadvus algab elu piiride tundmisest. /--/ Loomulikult ei eita Unamuno tunnetuses mõistust ja intellekti, kuid ta eitab kujutlust, nagu oleksid ainult need inimeses tähtsad, võimelised elu lõplikku tähendust selgitama. Usk, elu ja mõistus vajavad teineteist, nad ei pea eralduma, vaid teineteist toetama ja täiendama.“ (Lk.: 211.)
Inimene (inimkond) loob oma ahastusest ja armastusest Jumala – maailma teadvuse.“ (Lk.: 212.)
Ootamatu kristlik-spiritualistlik kallak Unamuno vaadetes võib panna küsima, kas ta oli kristlik filosoof. /--/ ... Unamuno oli kõigepealt eksistentsialist ja alles teises järjekorras kristlane.“ (Lk.: 213.)
... vaimukas satiir ajastu ratsionalismi- ja teadusvaimustuse üle, ühtlasi kasvatusromaani paroodia, milles ei puudu absurdlikku huumori varjundid. /--/ ... elu ei allu mõistuse soovile teda mugavaks skeemiks pisendada.“ (Lk.: 215.)
... see katk on olemas, ja seda ei põe (pole põdenud) mitte ainult hispaanlased, vaid mõnedki teised rahvad. Ja lisagem: mida väiksem rahavas, seda hukatuslikum katk.) /--/ Need kangelased on ennastohverduse, elu pühadusele andumise sümbolid. /--/ Unamuno saavutas oma taeva, meid – siinseid, teelolijaid – erutab aga küllap rohkemgi kui taevas tema teekond selle poole.“ (Lk.: 217.)
Ortega y Gasseti filosoofia ja esteetika.
Püüd uuele ja rahutu vaim iseloomustavad kogu seda põlvkonda olgu tegemist tema suurte filosoofidega või ülemaailmselt tundtud kirjanikega.“ (Lk.: 218.)
„Ortega tegeles kultuuri ning ajaloo filosoofilise probelmaatikaga enam kui 30 aastat ning jõudis selle aja jooksul arendada Schopenhaueri, Nietzsche, Bergsoni, Spengelri elufilosoofiat sulandada see Kanti ja neokantiaanlaste teooriate najal nn. ratsiovitalismiks, ning asuda oma aktiivse loomingu hilisemal peridoodil Kierkegaard`i pärandatud eksistentsialismi radadele. /--/ ... et ülim filosoofiline reaalsus on elu. // .. et see on elu, mis on seotud inimestega. /--/ Soov integreerida, leida harmoonilist keskteed läbib kogu Oretga filosoofilist süsteemi.“ (Lk.: 219.)
„Ta vastandab neile relativistliku perspektiiviteooria, mille järgi iga perspektiiv on ainus, asendamatu ja vajalik, ning ainus ebõige perspektiiv on see, mis kinnitab oma ainuõigsust. /--/ „“Maa mõjutab inimest, kuid inimene on reaktiivne olend, kelle reakstioon võib ümber kujundada teda ümbritseva maa...“ /--/ .. sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus. /--/ Kogu kultuuri eesmärk – olgu siis tegemist kunsti, teaduse või poliitikaga – on Oretga y Gasseti järgi elu seletus, korrastus, kommentaar.“ (Lk.: 220.)
„Ortega oma relativistlikku vaatepunkti, ning ergutatuna Einsteini relatiivsusteooriast, eistab käistluse perspektivismist kui printsiibist, mille järgi iga indiviid, põlvkond ja epohh on omaette asendamatu tunnetusaparaat.“ (Lk.: 223.)
„ Kõrgelt hinnates Kanti teoreetilis arutlusi, püüab Ortega lõpuks näidata, et vitaalse alge sulandumise teel oma idealistlikusse kontseptsiooni võinuks Kant vabaneda subjektivismist ja jõuda ratsiovitalistliku sekeemini, /--/ Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“ (Lk.: 224.)
„Ortega ennustab masside mässuga kaasnevat suurt pööret; tõenäoliselt on see katastroof, arvab ta, kuid lisab (NB!), et sellest võib saada üleminek uuele ja seniolematule inimkonna organisastioonile. /--/ Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“ (Lk.: 225.)
„Inimelu on ülekantamatu, seetõttu ei saa keegi meie eest ostsutada. Seega on meie elu pidev vastutus enese eest. /--/ Ortega ei eita ühiskonna tähtsust inimesele, sest ainult tänu sellele võib indiviid lülituda ajalooprotsessi. Kuid ühiskond ei ole inimelu fakt, vaid ainult tingimus – seepärast on inimese üksindus ühiskonnas ikkagi radikaalne. /--/ Ta on kirjanduse ja kunsti filosoof ning püüab sellisena vastata kõige erinevamatele üldküsimustele, mis esteetiliste nähtusetga seoses tema ajastut huvitavad.“ (Lk.: 226.)
„-- Ortega tundis küll Faluber`i, Dostojevskit, Balzaci ja Dickensit, kuid XX sajandi romaanikunsti radikaalne pööre oli alles ees, ning isegi siis, kui see 1920-ndatel aastatel oli toimunud, kulus veel aastaid, enne kui hakati selle sisulist tähtsust aimama. /--/ -- on ju kogu XX sajandi romaani areng alates 1920. aastatest olnud esituse, vaatepunkti, uue tehnika, uue suhtumise, lõpuks uue kunsti otsing.“ (Lk.: 227.)
„... kuna kõrgeim poeetiline tegevus seevastu on looming.“ (Lk.: 228.)
„Lüürika, nagu kogu ülejäänud kunsti keskne teema on Ortega järgi inimene. Kõik kunstivormid on inimese tõlgendused. /--/ ... kas tragöödial siis puudub oma sisene, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“ (Lk.: 229.)
„Uue kunsti sotsioloogilise vaatluse lähtekoht on Ortega järgi see, et uus kunst jagab publiku kaheks: nendeks, kes seda mõistavad, ja nendeks, kes ei mõsita. Erinevalt romantismist ei ole uus kunst kõigi jaoks, vaid on mõeldud erilise andega vähemusele, ning see ärritab massi.“ (Lk.: 232.)
„Metafoori päritolu seostab ta tabuga, keeluga asju nimetada nende õigete nimedega --“ (Lk.: 233.)
„Vastupidiselt konventsionaalsele, võltsile reaalsusele, objekti jutustamisele, mis valitseb Balzaci „Inimlikus komöödias“, loob tõeline kunstnik Ortega järgi oma teose objekti vahetu ja jõulise esituse teel.“ (Lk.: 234.)
„... et romaanide massilise kirjutamise ajad on möödas, kuid sügavustest võib siiski veel leiduda kristalle – need aga ilmutavad end üksnes geeniusele.“ (Lk.: 235.)
Masside mäss“.
Ortega y Gasset. // Ortega oli ideede võimas generaator, pulbitseva energiaga eliidifilosoof, kelle elu mingilgi moel ei mahutnud „äravalitud“ seltskonda, ...“ (Lk.: 236.)
„Azorin asetab ühes oma essees (1914) selle sajandi esimese poole kolme suurema hispaania oraatori hulka ka Oterga y Gasseti.“ (Lk.: 237.)
... ei võtnud Ortega y Gasset kunagi omaks saksa klassikalise filosoofia traktaatlik-teaduslikku stiili. Vahest leidub midagi sümptomaatilistki selles, et Ortega, Euroopa viimaseks suureks filosoofiks nimetatu...“ (Lk.: 238.)
„Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilisest huvides kõige vabam väljendus,... /--/ ... filosoofi tee, vastupidi, on laskuda alla, selleks et uuesti üles tõusta.“ (Lk.: 239.)
„Filosoofia ei ole Ortega jaoks niisiis niivõrd mõtte kui inimelu akt – see aga tähendab juba eksistentsialismi valdusse sisenemist. /--/ Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“ (Lk.: 240.)
... filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes armastus elu (= tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi mõista. Armastus oma sügavaimas, spirituaalses tähenduses on ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne, igatsus, kujutlus, enesest – tänasest, olevikust – väljumine. Tung tulevikku, soov inimsoole seal siiski koht leida – just seesama mis Josè Ortega y Gasseti filosoofia.“ (Lk.: 241.)
Väikene filosoof Azorin.
Josè Martines Ruiz – see on kirjanik Azorini kodanikunimi – nägi ilmavalgust 8. juulil 1873. /--/ loomingut, ootab alles vahendamist.“ (Lk.: 242.)
... kes sajandeid on märterlikult vastu seisnud pimeduse Hispaaniale, võidelnud humaansete eesmärkide nimel, kannatanud oma maa ja rahva pärast ja loonud süvendava ja rikka eetilise kultuuri traditsiooni.“ (Lk.: 243.)
XX sajandi alguses, kus Euroopa romaan ja novell (France, Thomas ja Heinrich Mann, Martin du Gard jt.) üldiselt veel jälgis vanu mudeleid... /--/ ... Euroopas eostunud avangardistlikule kirjandusele (Gòmez de la Serna, Proust, Joyce jt.)“ (Lk.: 244.)
-- Hispaania maa ja inimesed, ning oskus neid kujutada armastusega, mis äratab lummuslikust tardumusest nende hinge... /--/ ... otsekui mingi algse, kõike koos hoidva vaimu juhitud pühalik-pidulikuks rituaaliks. /--/ Aga ta näitab ka selle kurbuse ilu, inmeste ja maa hinges püsivat puhtust, õilsust, igatsust.“ (Lk.: 246.)
Azorini filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses, milles varjuvat ilu seisates selle üksikuid kordumatuid hetki ja neid metafooridega põlistades... /--/ Hispaania vaim ona alti erksalt tajunud materiaalset maailma, sealhulgas loodus, kuid keskendunud samas jäägitult inimesele, et kirjanduses ja kunstis, eriti varasematel ajastutel, loodus peaaegu kunagi iseette kujutusobjektina ei ilmu.“ (Lk.: 248.)
Azorin, väike filosoof, ei räägi meile kokkuvõttes üldsegi mitte väikestest asjadest. Ta kõneleb meile asjade suurest algusest.“ (Lk.: 249.)
Pio Baroja novellid.
Pio Baroja (1872-1956) on ennekõike romaanikirjanik,“ (Lk.: 250.)
Rahvuselt bask, esindab Pio Baroja ühe suurvaimuna (temaga koos nimetagem // jesuiitide ordu rajajat Ignatius Loyolat ning Baroja põlvkonnakaaslast, eksistentsifilosoofi Miguel de Unamunot)“ (Lk.: 251.)
Algusest peale mässab Baroja kõige vastu, mis alandab ja aheldab inimest, olgu need siis sotsiaalsed institutsioonid ja normid, ametlik demagoogia või rutiinne elu, mis võõrandab inimest ja hävitab tema individuaalse teadvuse, ... /--/ -- kuivõrd inimese sisemist vabadust, vabadust selleks, et säiltada endas inimsus.“ (Lk.: 252.)
Loodus ja selle inimlik algsümbol – naine – on ka see, mist toob Baroja igavese eksleja, vagabundi hinge ängistuse ja igatsuse tundmatu järele, puhastab ja õilistab seda...“ (Lk.: 253.)
Nad on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad, vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“ (Lk.: 254.)
Ramòn Gòmez de la Serna.
1909 aastaks, mil oma programmiga astus kirjandusareenile // R. G. S. //, oli Hispaania vaimuelu nii Euroopast levinud filosoofiliste õpetuste kui ka oma sisemiste vastuolude varal jõudnud murrangulisse ajajärku.“ (Lk.: 255.)
„“... ta pidi tabama elu tema hetkede, mööduvuste eheduses...““ (Lk.: 257.)
„“Nad tekivad harva, haruarva... keeruka ja sügava lumma seisundis.“ „Neid ei saa otsida.““ /--/ „Nii kirjutab Euripides: Mesi on mesilaste ühiskondlik töö.“ „Horatius küsib: Mis on nende unenägu, kes on ärkvel? ja vastab: Lootus“.“ (Lk.: 258.
„“See peen tundlikkusega kunst peab näitama tulevikus inimestele, et kõigele vaatamata oleme läbi elanud neidsamu tundeid mis nemadki. See on ülim, milleni võib jõuda niinimetatud surelikkus.““ (Lk.: 259.)
Ajalugu ei ol esile tõstnud ühtki tõeliselt suurt kunstiteost, mille jäägitult absolutiseeruksid ja vastanduksid elu nähtumus ja kujutlus:“ (Lk.: 260.)
Vicente Aleixandre.
Nobel 1977. a. kirjandusauhinna andmine hispaania poeedile Vicente Aleixandrele oli üllatus heas mõttes. /--/ ... sündis 26. aprillil 1898. a. Sevillas,“ (Lk.: 261.)
Luuletaja intuitsioon võib asetada asjad niisugustesse suhetesse, mida tavapärases reaalsuses kunagi ei ole, ent ometi sisaldub just neis suhetes reaalsus, sageli tõelisuse see külg, mis harilikult on nähtamatu; asjad omandavad uue ilu ja värvi, avavad oma uue, sügavama tähenduse.“ (Lk.: 262.)
Aleixandre esteetikat ja eluvaadet tuleb kõigepealt otsida tema luulest enesest.“ (LK.: 263.)
Aleixandre loomingu oluliseim tunnus: tema luulemaailma materiaalsus, s. o. vormide ja kujundite aineline konkreetsus, kombatavus, tuntavus üksnes läbi vahetu meelelise taju, ning ka peateema: mateeria ja selle ühtsus.“ (LK.: 264.)
Et erootiline teema Aleixandrel siitpeale saab valdavaks, on loomulik: fluktueerivas lagunemises ja taastuses toimib armastus kui ferment, on sünni ja surma vahendaja, inimese surematusekire meelheitlik teadvustus.“ (Lk.: 265.)
Ent armastus, mis viib meid ühisolemiseni loodusega, on ühteaegu siinpoolne häving, jõudmine piirkonda, kus ühte sulavad sünd ja surm ning kus armastajad oma õnnetäiuses ja surematusenäljas tajuvad teispoolsust, lõplikku tõelust, olematust.“ (Lk.: 266.)
Aleixandre luule on läbi teinud evolustiooni, kus pöörangud, tunnetuslikud nihked on tihti hämmastavalt põhjalikud. Ent miski selle arengus ei lõhu olemise ühtsuse taju: see on poeedi teadvuse jätkuvalt vitaalne teekond ajas ja ruumis, püsiv armastusside kõige elavaga ja kõige sellega, mis on inimlikku meie elus.“ (Lk.: 269.)
Salvador Espriu katalaani luuleloos.
... trubaduuridel seesugune sügav isiklik mõtisklus puudub. Kui otsiksime // piinatud kujutlusele ja lunastuse puudumisele... /--/ ... sest Ameerikasse avatud mereteega kaotas Vahemeri oma tähtsuse.“ (Lk.: 272.)
Ühine on aga patriootiline tunne, igatsus näha oma kodumaad vabana.“ (Lk.: 273.)
... tema poeesia on see, kus kõige selgemini peegeldub katalaani ühiskond oma sõjajärgses ängistuses, aeglases ja raskes pöördumises vabaduse poole, /--/ Esimene tunnusjoon, mis üksmeelselt omistatakse Espriu luulele, on selle terviklikkus.“ (Lk.: 275.)
Espriu üks väited on, et luule võib olla ja peakski olema üheaegselt kommunikatsioon ja tunnetus.“ (Lk.: 276.)
Horatiuse sõnadele „non omnis moriar“ („ma ei sure täiesti“) /--/ ... et poeet ei eemaldu inimestest – isegi kui ta nendest põhjalikumat tõde tajudes seda võiks teha. /--/ Nagu Dante oma põrguteegkonnal ei suutnud jääda ükskõikseks armastajate kannatuste vastu, nii on ilus see ürgne, loomulik kutse ka Espriu luules.“ (Lk.: 278.)
Ka põhjalikumas mõtiskluses olemise vastuolude ja piiride üle on tema laul elust ja lootusest. Luulet kirjutada, nagu ütleb Espriu, on töötada inimese heaks.“ (Lk.: 281.)
Tremendismist“.
Mida uuem on sõna, seda võõram ta on, seda raskem tema sisu mõistmine.“ (Lk.: 283.)
-- ning tema huvi haigete, üksildaste ja primitiivsete inimeset vastu (vrd. Dostojevski, Kafka) /--/ ... et sõja läbi elanud inimesed olid kõik kaotanud midagi – kes elu, kes tervise, kes lootused, kes armastuse. /--/ ... kes tõlgendavad Cela ja Laforeti romaane kui eksistentsialistlikke, kui inimolemise mõtte universaalset analüüsi,“ (Lk.: 284.)
... inimolemise mõtte ning inimese eetilise valiku võimaluste selgitamine,“ (Lk.: 287.)
C. J. Cela „Taru“: kostumbrism ja filosoofia.
( C. J. C.) (s. 1916) äratas Euroopa kirjanduspubliku tähelepanu... /---/ Päritolult oli Cela galeeg; // Seal on kõige enam säilinud jälgi iidsest keldi ja iberokeldi kultuurist; // Jaakobus sai hispaanlaste kaitsepühakuks...“ (Lk.: 288-289.)
Ajaloolisi põhjusi tuleb aga mõista kui oma olemasolu õigustust, lähtumist sisemisest kutsumusest ja soovi väljendada tõde, mis võimalikult läheneks ajaloolisele, ühiskonna ja inimese reaalse olemise tõele.“ (Lk.: 291.)
... eksistentsiaalfilosoofia oma rõhutatud eetilisusega, vabaduse ja vastutuse süvaseostega...“ (Lk.: 294.)
Ei ole kokkuvõtet, väljavaadet; on vaid kaos, kus valitseb pime juhus.“ (Lk.: 298.)
... näib sümboolselt kinnitavat ühe inimese, üksiku vastuseisu mõttetust, kui ühsikonnas tervikuna midagi ei muutu.“ (Lk.: 299.)
... pinna jalge alt kaotanud, kuid ometi mõtlemisvõime ja kriitilise meele säilitanud haritlastega...“ (Lk.: 301.)
aga kannatab selle pärast ja hoiab endas romantilist salaunistust vaimsemast või hingelisemast elust. /--/ Võib-olla on selles Cela lootus ja ühtlasi metafoorne, romaanifilosoofiline vastavus tema mõttele sellest -- , et inimene pole sugugi poliitiline loom (nagu õpetas Aristoteles), vaid pigem üksildane loom, kes tegelikult ehk siiski vajab ühiskonda, kuid pole seda (veel) ära tundnud.“ (Lk.: 302.)
(Uusim)uusimast hispaania kirjandusest.
Meie aja kultuurikriisi sümptomeid peaks olema juba seegi, et enam ei jätku nimesi, tähistusi. /--/ Sellepärast pole ka „postmodernismi“ mõistel, mida Lääs oma XX sajandi viimase veerandi kultuuri üldiseks märgiks püüab seada,“ (Lk.: 303.)
Mujal läks aga moodi strukturalism, hakates tagaplaanile tõrjuma eksistentsialismi.“ (Lk.: 304.)
Saavutati kergus. Siiski lisas õige kohe uue, luule alguste mängulikkusele ekspressionistlikku närvilisust Leopold Maria Panero (kes ehk meenutab veidi meie Paul-Eerik Rummot). /--/ Hasso Krulli, kõik peened ja haritud, Pariisi semiootika ja dekonstruktsiooni virgad õpilased...“ (Lk.: 305.)
(eks üldine raamatuäri Läänes mängi siin oma osa; romaan võib kirjanikku ainsana toita – kuid sel puhul peab tiraaž olema parajalt suur; luuletajaist seevastu keegi ei loodagi oma loomingust elatuda).“ (Lk.: 307.)
Ain Kaalepi POETICA IBERICA
Tõlkija // nii universaalsest jääb arvustaja ampluaa märksa ahtamaks.“ (Lk.: 309.)
... hingesugulane kõige üldsiemas ja tähtsamas: oma avatuses maailmale, oma mõistvusvõimes ja -soovis, vaimu lakkamatus ärkvelolekus, üha uues teeleminekus – kui mõnel hetkel tõde näiski tabatud.“ (Lk.: 312.)
Neid, kes oskaksid seletada Eestit maailmas ja maailma Eestis, on meil paraku vaid üksikuid.“ (Lk.: 315.)
Ja suure kirjanduse puhul ongi täiendamiseprotsess paratamatu: iga sajand, iga põlvkondki vajab oma tõlget. Mida rohkem neid, kes tõlkida üritavad, seda parem. Tõlgete rohkus on kultuuri küpsuse tunnus.“ (Lk.: 316.)
Igal juhul aga tundub Ain Kaalepi üritus sümpaatse luulevõimalusena ja on kindlasti juba praegugi tublisti täiendanud meie luulepilti, mis olles kaua germaani mõjule allutatud, /--/ Luule on algselt olnud laul; tema tähtis omadus on meloodia.“ (Lk.: 317.)
Olgu nad edasi uurida neile, keda Ain Kaalepi avarused on juba kütkestanud, ja õnnelikult avastada neilegi, keda tema avatused üha kutsuma jäävad.“ (Lk.: 327.)
Võrdlevalt katalaani ja eesti kirjandusest.
Aja- ja kultuurilugu kulgevad oma Suurt Spiraali mööda kõigutamatus rahus, mis segadus, seestpoolt tundes, ühes inimpõlvkonnas ka ei valitseks -- /--/ Lääne keskaja kristlikule universalismile järgnes rahvuste ja nende individuaalsuse avastamine renessansis -- /--/ Seejärgne valgustus ei olnud enam kristlik, vaid ratsionalistlik universalism, mis ennast teadmiste haripunktiks kuulutades ei saanud teisti kui üleolekuga tagasi vaadata seniste sajandite „barbaarsusele“. Siis avastas romantism uue individuaalsuse ja selle, et „pimedas“ keskajas jagus hingevalgust vaata et rohkemgi kui uusaegses valgustuses endas.“ (Lk.: 328.)
Kataloonlasi on alati olnud rohkem kui eestlasi – praegu umbes 6 miljonit eestlaste miljoni kõrval --, nii ei ole füüsilise kadumise ängistus neid ehk sel määral läbi sajandite vallanud kui meid.“ (Lk.: 329.)
-- tänu Uku Masingule, eesti silmapaistavale luuletajale, erudiidile ja folklooritundjale...“ (Lk.: 330.)
Ilma keskajata poleks olnud renssanssi, ilma klassitsismi ja valgustsueta romantismi. Iga ajastu toidab endas oma magavat vastandit...“ (Lk.: 331.)
-- hoolimata tärganud positivismist ja muust – veel vägagi tugevana Herderi kinnitus sellest, et rahva geenius ja indiviidi geenius on sügavuses üks ja sama. Ei olemas kriteeriume, mille järgi ühe ajastu filosoofiat võiks paremaks pidada teise ajastu filosoofiast, üht kultuuri paremaks teisest.“ (Lk.: 334.)
... vaimuaristokraatlik, Goethele, Novalisele ja Nietzschele toetuv modernism,“ (Lk.: 336.)
Traagilise isamaaluuletaja Juhan Liivi näiliselt lihtsad (kohati rahvalaululised) värsid sisaldasid matkimatut tundepeenust. /--/ (Muide, sarnaselt Hölderliniga kirjutas Juhan Liiv mitmed oma sügavamad luuletused vaimse pimestatuse piiril; nagu Hölderlin, suri ta vaimuhaigena.)“. (Lk.: 337.)
... juba arhitekt ja skulptor Antoni Gaudi ületas oma Sagrada Familia katedraaliga, Güelli pargiga ja mõndadegi muude loodusvormide voolavust-sulavust matkivate teostega modernismi (l`art nouveau) piirid -- /--/ Neoromantik oli Marie Under, /--/ Kui 1930. aastatel tekkinud „Arbujate“ mõjukas rühmitus (Alver, Talvik, Sang, Masing jt.) asetas küll rõhu väljenduse estetiseerimisele, siis oma kujundisüsteemis ei väljunud seegi liikumine sümbolismist ja ekspressionismist,“ (Lk.: 338.)
... läbi XX sajandi valitsevad paljukirjutajad vähekirjutajate üle, mistõttu – nagu see romaani ajaloos laiemaltki nähtub – keskmiselt heast tasemest kõrgemale, s. o. väga heale tasemele küünivad vaid üksikud; vähe on sellised romaane, mis üksmeelselt oleksid heaks kiidetud suurteostena. /--/ Nii on ka juhtunud Tammsaare ja Lutsuga: „Tõe ja õiguse“ 1. osa ja „Kevade“ on tuttavad igale eestlasele, nad on tõeliselt ja heas mõttes populaarsed, meisterlikult rahva hinge peegeldavad ja lugeja hinge kosutavad. /--/ ... ei ole nad mingit olulist tähelepanu äratanud.“ (Lk.: 339.)
Õige mitmesse keelde on tõlgete kaudu jõudnud sümbolist August Gailit „Toomas Nipernaadi“ (1928) – eestlase karakterile võib-olla mitte päris tüüpilise, kuid ajas ometi läbi kumava boheemlaslik-pikareskse joone kehastus...“ (Lk.: 340.)
, ja nii tuli vabaduse ja inimõiguste ideed kirjanduses kaua mähkida sümbolite, müütide ja allegooriate kaitsvasse rüüsse.“ (Lk.: 342.)
Luulet on mõjutanud mitemsugused maailma moodsa luule suunad (Rummot T. S. Eliot ja moodne soome luule, Kaplinskit jaapani, põhjaameerika luule ning panteistlik-eksistentsialistlik laad üldiselt), proosas tuli mõjutusi eelkõige saksa ja ingliskeelsest kirjandusest (Th. Mann, Remarque, Hemingway), /--/ Jaan Krossi ajaloolised (Th. Manni ja Stefan Zweigi jälgedes) loodud romaanid,“ (Lk.: 343.)
„ katalaani kirjandus on elitaarsem, keerulisem-intellektuaalsem, eesti kirjandus isegi oma kõige filosoofilisemas osas jätkab avatumana laiadele hulkadele, juurdepääsetav-lihtsamana.“ (Lk.: 345.)
... püüab noor luuletaja ja kriitik Hasso Krull järjekindlalt juurutada Lääne kirjanduse „viimaseid moode“ (postavangardismi ja -strukturalismi, „derridaismi“ jm.). /--/ -- isegi kui me kõik armastame-austame Juri Lotmani, kaasaegse strukturaalse kirjandussemiootika patriarhi,“ (Lk.: 346.)
Seal, kus lõppevad Prüneed. (Hispaania ja Katalaani kirjanduse retseptsioonist).
„Autor, nagu lugejagi, võib mõistena olla märksa mahukam kui konkreetne ajalooline isik. Taolises perspektiivis tõuseb võtmeliseks mõisteks kirjanduse dünaamika.“ (Lk.: 347.)
„Nagu mistahes lugemisakt, on tõlge ühtlasi tõlgendus.“ (Lk.: 349.)
„Hispaania kultuur teiseneb sujuvalt keskajast renessansiks ja renessansist järgmiseks kultuuritüübiks, barokiks.“ (Lk.: 353.)
„Seevastu andis hispaania kultuurile erakordselt olulisi impulsse Madalmaade humanist, // Rotterdami Erasmus. /--/ Antiiki Hispaanias loetakse, kuid ei loeta põhjalikult. Loovus prevaleerib normi üle.“ (Lk.: 354.)
„Cervantese loomingu vastavuses Euroopa romantismi koodide laiale diaspansioonile ei ole kunagi tulnud kahelda. Olulisim siiski on romantismis leitud filosoofiline võti. Selles jätkab maailm Cervantese lugemist tänapäevani.“ (Lk.: 358.)
Maatkiv kultuur ei sünnita liikumisi. Parimal juhul kindlustab see algelise intertekstina kultuurilise jätkuvuse – põhikeele püsimise kultuuris.“ (Lk.: 359.)
Kas hilisem Euroopa ülepea teaks midagi Byronist, Shelly`st ja Goethest, piirdunuks nende looming ainuüksi lüürikaga?“ (Lk.: 360.)
Prantsuse kirjandus tõusis koos Montaigne`i, Descartes`i, Gassendi, Pascali, Volataire`i ja Rousseau`ga; saksa kirjandus kasvas maailmakirjanduseks koos Lessingu, Schellingu, Fichte, Hegeli ja Schopenhaueriga.“ (Lk.: 363.)
Miguel de Unamuno ja Josè Ortega y Gasset on esimesed hispaania mõtlejad moodsas maailmafilosoofias. /--/ Ja vastupidi, näib, et just need selle põlvkonna luuletajad, kelle iseseisev filosoofiline sõnum jäi poolikuks, kalduvad avarast interkulturaaliast ajapikku taanduma.“ (Lk.: 364.)
XX sajandil ei tule rääkida üksnes massilugejast, vaid ka massikriitikast. Eales varem ei ole kirjanduse kriitiliset lugejate hulk olnud nii suur kui meie sajandil. Kriitilise lektüüri hulka tuleb arvata ka kirjandusteooria ja-filosoofia. /--/ ... ajendades ettekujutust, nagu peaks kirjandus täielikult üle võtma filosoofia funktsiooni.“ (Lk.: 365.)
... kus eksistentsiaalsus on hakanud lõtvuma ja mil vahest tugevamini kui iial varem on kirjandus allutatud kriitilise lektüüri intellektuaalsele keelele. /--/ Aeg jätkab oma vaevarikast lugemistööd. Oma muljeist avaldab ta meiel vaid osa, teise osa jätab targu enda teada...“ (Lk.: 366.)

(Tsitaadid ülesse kirjutanud ja (oma 4. blogis) avaldanud: MADIS LIIBEK.)
_________________________________
1 JÜRI TALVET: „Hispaania vaim.Tartu, 1995. Kirjastus: „Ilmamaa“. Sari: „Eesti mõttelugu 4“. Lk.: 5-384.
2 26. 08. 2019. -- See on siis Eesti hispanistika, esimene selletaoliste hulgas. Ja esmast eesti hispanistikat tuleb muidugi kiita vaid ülivõrdeis. See oli minugi esmatutvus Hispaania kultuuriga see raamat, „Hispaania vaim“. (Lugesin seda 3. aastanumbril 2. korda). Ja siis see on meie Eesti esimene hispanist nagu hr. Jüri TALVET. (Kauaaegse, meie 1. teadusajakirja nagu „Akadeemia“, peatoimetja Ain Kaalepi sõnadega: „meie esimene hispanist“) =J. T.)). Kui huvitav oli lugeda seda raamatut nagu J. Talveti „Hispaania vaim“ (olen lugenud/kuulnud, et mainitul isikul võttis see (algselt) artiklite kogumik aega umbes 20 aastat?). Kuid kuidas küll mõjus Hispaania baroki luule, kirjandus, ja kogu see vaimustavalt helge ja särav hispaania kultuur, ajast aega! Kui meid, eestlasi, eesti keeles, veel ei olnudki oli Hispaania kultuur oma küpsuse saavutanud! (Kahju, et mina noorena hispaania keelt selgeks ei õppinud.) Barokk-aegse hispaania pidulik värsimõõt; ületamatuks jääv Cervantes koos oma „Kurva Kuju Rüütliga“; traagiliselt ilus lugu väga ammustest aegadest. JA kogu se Hispaania kultuur, kaasa arvatud kataloonlaste kultuur (ja baskide oma). Olen palju tänu võlgu hr Jüri Talvetile, et sain aimu sellest, mida tähendab üldsegi see iidne ja suurejooneline Hispaania Kultuur. Eriti on mulle mällu sööbinud need Hispaania Filosoofid (seoses kunagise eriala-valikuga, nagu filosoofia). Kõik need vaimustavad HISPAANIA Filosoofid. -- B. Crazian, Miguel de Unamuno, Ortega y Gasset, ETC! Tänud, selle kõige eest, J. T. !

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar