teisipäev, 27. august 2019

I. KANTi filosoofiast.

(11.1997.)
Immanuel KANTi filosoofiast.
Mõiste ulatusest

Kui ilmamaa oleks oleks antud pinnasena millest asjaolusid käsitleval teadustel tuleb lähtuda, mida filosoofia kui teadus peab selgitavalt avama ja põhjendavalt toetama,-- on selge, et vajatakse selleks esmalt mõningaid mõisteid.1
Lähte-pinnaseks filosoofia (ja mitte ainult sellele) Teadusele on mõisteline maailm, mille tõsikindlus on traditsioonis omandanud iseseisvalt oleva sfääri ulatuse. Mõisteline maailm oleks kui võrdväärne reaalseks tunnistatu kõrval, mis järgib iseoma seadus-pärasusi, allub seda konstitueerivatele reeglitele, areneb ajas, ühtlustub ja mitmekesistub samas -- nõnda liikudes oma teadmata sihi suunas.
Alustava küsimärgistusena võiks Kanti'le "tagasi-osutava" viitamisega tõstatada "Prolegomena" nõudmise "teaduse kindluse" järele, -- et kas suudab metafüüsika (spekulatiivne filosoofia) omandada teaduse väitmistele omase kaalukuse. Kas metafüüsika võib "põhjendada“, evida absoluutset tõsi-kindlust, saada teisendatud "teaduseks"? -- Ja teisalt: või on tegemist põhjendamata, -- ehk -- ajaloolisest suvast johtunud "hetke-vajadusega"?
Kanti jaoks oli selle alustava küsimuse ülesse -seadmine kogu edasisele küsimisele eelduseks. Järgnevatel aastasadadel lähtuti paljuski just Kanti loodud olukorrast, tema "tingimisi vastuseks seatust" -- sellele alustavale kahtlemisele -- Metafüüsika võib olla teadus... -- ainult teatud tingimustel...
Ehk siis võib teadusena vastuseid kehtima seada ainult sellel tingimusel kui teadus on mingilgi kombel "ülemaks seatud" ja filosoofiat vastavalt kohandatud selles distsipliinis kehtivatele nõudmistele.
Selle nõudmise pretensioonilisus on kooskõlas selle kummalisusega ja ilmselt ka ajastu üldise arussamaga tõsususele vastavast -- sest ennekõike elas Kant just teaduse " suureliseks muutumise" ajal.
KUI aga see eeldus oli väär -- ?-- täpsemini tähistatult -- kui lähte-eeldus oli 'sobimatu´...?
Kas on õigustatud püüdlus teha filosoofiast/metafüüsikast teadust, kas on see üldse võimalik?
Näivalt küsitleski Kant just viimases sõnastamise vormis -- "kas see on võimalik" -- aga otsekui -- ei peatunud selles punktis kuigi pikalt, -- filosoofia asi nõudis ajamist, oli vaja ennistada spekulatiivseks alandatud filosoofiale legitiimsuse kaalukus -- milleks siis eeskujuks teaduse-oraakli auväärne positsioon.
Ometi on kahe nõnda eristatud -- diskursuse vahel olulisi erisusi. Filosoofia opereerib mõistetega, loob mõistelise maailma. Teadused, seevastu, nt. loogika-teadus -- pigem propositsioonide ehk tõeste või väärade lausetega. Loogika, nõnda nagu muudki teadused ei vaja ülepea -- filosoofilisi mõisteid,--ei "mõista" neid ja taandab filosoofia pelgaks "maailma-pildiks", seisukoha-võtuks. (Nõnda-võetult: 20.saj. Analüütiline kk. otseselt seotud Kanti püstitatud nõudmisega, -- filosoofia kui loogiliste propositsioonide omavahelised seosed ja süntaksi-reeglid).
Selleks, et teha filosoofiast teadust, tuleb loobuda filosoofiale omasemaist küljest, st. -- põhimõttelist seisukoha, -- ehk tasandi -- muutmist, millega võrreldes konkreetsed mehhanismid seejuures, (keelekasutuse ühtlustamine, kriteeriumte ja hindamis-süsteemi ülevõtmine) on vaid kõrvalise tähtsusega.
Kant näeb oma "filosoofia-teadusest" isegi eeliseid johtumas, -- nimelt võib tema arvates saada metafüüsikast esimene "lõpetatud teadus", -- absoluutse tõe mõõdupuu, mis näitab selgelt ära -- kuis "asjad on". Inim-tunnetus oleks kui suletud ring või kui koobas ehk laborünt, milles usinad uurjad mõistuse 'lumen naturae' tungalde valguses üha edasi tungivad, kuni jõuavad oma teel eikuhugi, -- samasse kohta kust alustati selleks, et rahulolevana nentida, -- nähtud on kõike ,mis näha oli.
Kant otsesõnu: " ...kindel usk selisesse määratletud ja suletud teadmisse toob endaga kaasa erilise võlu, rääkimata juba kasulikkusest "....2 -- konteksti-väliselt annaks säärane väitmine alust kahtlustada lausa küünilisuses!
Kant siiski mitte ei eira (emotsionaalsemalt: reeda!) filosoofilist küsimuse asetust, vaid lähtub sellest eeskujulikul kombel ja veelgi enam, -- üritab selle distsipliini piire avardada, nõnda midagi õige konstruktiivset tänaselgi päeval.
Filosoofia tegeleb mõistetega, millede analüütiline-sünteetiline eritlus jääb igati aine raamide sisse. Erisus tekib koos nõudmisega teaduse järele, millesse mõiste liigendus suhtestub pelga lähte-materjalina, millest "tuleb teadus valmis ehitada".3
Kant pani sellele ülessandele aluse näidates, et filosoofilised mõisted vältimatult liituvad "elulise" kogemusega, -- kogu võimaliku kogemuse funktsioonidena nähtud aprioorsete propositsioonide või hinnangute vahendusel.
Igasugune kogemus on seotud subjekti mõistega , Kanti tehtud eristus tähendab seda ,et nõnda mõistetud subjekt ei ole enam ei solipsistlik ega empiiriline vaid transendentaalne.
Filosoofiline mõiste (erinevalt nt. loogilisest propositsioonist) peab nõnda "kuuluma " subjektile. Kant näitab4, et on ainult näivus omistada substantsiaalset kehtivust mingile "hulgale" (tervikule, üldisele) -- ehk oletada selle objektiivset tõepära, otsekui oleks "absoluutne subjekt ise " kogemuses objektiivselt antud. Et seda mõistena määratleda, peaks sääraselt tõlgendatud subjekt olema millegi predikaadiks, mis omakorda samuti millegi eelduseks jne., jne.
Diskursiivse eritluse raamides jääb aga vastuoluna (nende "raamide" sees) kõlama nõudmine määratletud ja objektiivselt kehtiva universumi järele ja kui ehitada see koloss üles "uskumise õrnale alusele".
Siiski jääb tunnetamatuks nö.-"subjekt kõige alguses" (ehk "pärissubjekt". (Ding als sich)). -- Eeldamisi tagasi-viidatav "substantsiaalne ise", mis Kanti transendentaalse tõlgitsuse järgi pelgalt "osutatavaks " ka jääb. Nõnda oleks "absoluutne subjekt" väljaspool objektiivset tunnetust, kehtiks pelga mõistelise ideena ja omaks vaid tingliku tähendussisu.
Üle kogemuse piiride avardatud subjekti mõiste ahvatleb mõistust "transendentse rakenduse teele", ületades kaemuslikult tunnetatava piirid jõutakse "kontrollimatuse valda", kus puhtad " mõistuseolemused", noumenid, haaramatutes sfäärides ringlevad igavesti kui Plotinose "surematud ideed" kunaski.
Mõtlemise algusesse on nõnda seatud küsimärk, ehk "mõtlemise ahela" esimesed lülid on oletatavasti oleva ebakindlas staatuses, mistõttu teadus (või filosoofia säärasena) on kui ebakindlale pinnasele rajatud hiigelhoone, kusjuures, -- teaduslik mõtlemine on alati teadlik oma aluste ebakindlusest.
So. -- 'ratio' põhjendamine irreaalse kaudu, -- või pigem, -- ratsionaalsuse 'tühistamine' ?
Filosoofia seevastu opreerib endi loodud mõistetega nö. -- "immanentsel tasandil". See on kui mõtlevale subjektile avatud "teadlikuse väli" (mängu-maa) -- säärasena paikka-pandult hõlmab see kogu võimalikkuse, kus imaginaarselt aluseks võetud "keskmisest punktist" saab midagi, mis määratleb kõik selle kujuteldava immanentse sfäärilisuse sees ja mis, -- kaudsemalt -- paneb paika ka selle, kuhu saab tõmmatud seda sfäärilisust piiritlev "ringi-joon".
Üldiseimaks, -- kontrollimatuks, seega kehtivaks -- aluseks süsteemile, seda konstitueerivaks pinnaseks sobibki kõige enam miski tunnetamatu "asi ise-eneses" (--mõistetavuses). Võttes selle haaramatu miski edasise "asja-ajamise" aluseks õnnestub selle kavala nükke abil elimineerida öönestav ebakindlus "seal alguses".
Seda saavutamaks piisab täiesti kui "tunnetamatule" nimi panna, teha sellest filosoofiline mõiste, -- "Ding als sich". Substantsi mõiste osutamas tunnetatava "põhja-laele", filosoofia lõikumine Kaosega.
Seevastu, -- filosoofia vahendatud "vahetus olemises" ei ole võimalik mõistmises näha välja-poole tingimisi piiritletud sfääri.
Ehk siis, -- tavaliselt arvatakse just see võimalik olevat, mis on aga piiritletust iseloomustavaks omaduseks, -- arvata suuta piiride taha näha. See on kui "ringile joone ümber tõmbamine"...
Just seetõttu nimetaski Kant oma filosoofiat transendentaalseks ja mitte transendentseks. Kogu võimaliku kogemuse "immanentse välja" subjekt, asuks kui imaginaarse "ringi-joone" sees, mis ometi pretendeerib hõlmama asoluutselt kõike (objektiivset tõepära) -- ja seda nii "sees kui väljaspool" seda kujuteldavat ringi.
Kant kutsub hoiduma "ebaselgest mõtlemisest", öeldes, et ei saa midagi tõsikindlat väita transendentse kui "väljaspool oleva" kohta (ka seda viimast näiteks). Transendentsed Ideed on Kanti jaoks kui selle imaginaarse immanentse sfääri 'horisont'.5
Filosoofia ja teaduse lahutatus ja nende kokkusobitamise katsete kehtivus on suures osas ilmselt nö.-- "eelistamise küsimus". Samuti sõltumas sellest mida üritatakse sel teel saavutada või tõestada.
Mõiste "ulatuvusest" on piirtletud eristatud dia-logoste sisse. Ei saa teha filosoofiast teadust (ja vastupidi) ilma, et sellega piirataks. Kumbki diskursus on enne-kõike " enese-küllane“. Filosoofilise mõiste samastamine propotsionaalsete otsustuste/vaatlusandmetega on nivelleerumise protsess loogika -teaduse armust pelga "maailmavaatelise seisukohavõtu" alandavasse staatusesse.
Deleuze-Guattari järgi on filosoofia (vaieldav) eelis selle eri-omases pindlikuses, suutmises hõlmata enamat, just filosoofiale omases adiskursiivsuses peitub selle 'tõhusus', -- so. suutlikus laveerida ühtsustades erinevate, -- vastandlikegi tasandite vahel (e. immanentsel tasandil). Säärasena midagi, mis vastu-kaaluks spetsialiseerituseks killunenud ühekülgsusele. (Kui teadus, siis vaid -- Teadus.)
Nõnda Deleuze või Guattari: Filosoofia mõiste on kui üldiseim vormi- mõju, ei kunaski aga (sõna mistahes mõttes) aga teaduses käibiv fraas e. funktsionaalne propositsioon. Ehk lühidalt: "mõisted esinevad vaid filosoofia immanentsel tasa-pinnal ning teaduslikud funktsioonid ja loogilised propositsioonid on alati midagi muud kui /filos./ mõisted".6
Seetõttu võib filosoofia kõneleda teadusest vaid viitamisi osutades, kusjuureski säilida võib kahtlus kõnetusest, kõne kostumatusest, selle sumbunud kõlast, -- reflektiivselt tagasi-peegelduvast paratamatusest. Teisalt ei tarvitseks vahest ülepea "olemuslikustada" nõudmisi teaduslikkuse järele filosoofia aja-loos. Küsimus võib olla lihtsalt 'moe- vooludest'... -- Või isegi -- filosoofia veel kirjutamata ajaloost?
116. 08. 2019. -- See on üks väga ammune kirjutis, see ülaltoodud, kirjutatud kunagi nii ammu nagu novembris 1997. Kuid sai otsutatud see avaldada oma 4 Google Incorporation blogides. -- Miks? -- Sest vahest leidub huvilisi lugejaid ja kommenteerijaid? -- See oli siis kunagi ammu esimene kirjutis Immanuel KANTi kohta üldse. Varem ei olnud siis, nooremas eas, midagi I. Kanti kohta kirjutanud. See pealkirjastus oli siis „Mõiste olemusest“, nimelt arvan, et Immanuel KANT on olnud üks kõige targematest inimestest, kes on üldse elanud ja mõisteline määratlemine on Kanti tunnetusteoreetilisele (epistemoloogilisele) mõtlemisele vägagi omane. (Väidetakse, et iga filosoofia peale I. Kanti on oma põhiolemuselt kantiaanlik. JA kogu eesti keele ajaloos on tõlgitud vaid üks I. Kanti teos eesti keelde, „Prologemena“, mis oli kirjutatud peamiselt 18 sajandi lõpu isikutele, kes sellest keerulisest I. Kanti filosoofiast nagu ei midagi aru ei saanud. Kuid ei tasu häbeneda, ka inglise keelde tõlgiti I. Kanti kogulooming ligi 100 aastat hiljem. JA eesti keelde seninigi vaid ainult „Prologemena“. Ligi sajandeid hiljem...? Kuid kunagi plaanin tõlkida (soome keelest) veel mõne Kanti teose, vaid selleks, et neid oma blogides avaldada...?) -- Miks? -- Sest arvan, et Immanuel Kant on kõige targem inimene kes kunagi on elanud...? Selle Inimese Filosoofiline Mõtlemine, kui seda mõista, on kui keerukas polüfoonilne sümfooniline muusika. Kui seda mõista...? AGA: kõikmõeldavad kommentaarid ja täiendus-ettepanekud ja vähegi mõtetsatud kriitika on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

2 I. Kant "Prolegomena", Tln '82, lk. 147
3 I. Kant "Prolegomena", lk.149
4 Näiteks : "Prolegomena", lk. 104-106
5 G. Deleuze & F. Guattari: "Qu'est-ce que la philosophie?", lk.54
6 Deleuze & Guattari: "Mikä filosofia on ?", Gaudeamus '93, lk.149

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar