neljapäev, 13. märts 2014

Douglas Adams. Tsitaadid.

DOUGLAS ADAMS. (Tsitaadid eesti keeles).
PÖIDLAKÜÜDI REISIJUHT GALAKTIKAS”. // I. osa. // The Hich-Hiker’s Guide to the Galaxy”. // Tallinn, “Olion”, 1995. Tõlkinud: Kati Metsaots.
______________________________________________________________

“Ta mäletas ähmaselt, et oli olnud vihane, väga vihane, millegi pärast, see tundus tähtsana. //...oli, nagu öeldakse / ainult inimene. teiste sõnadega – ta oli süsinikul põhinev kahejalgne ahvist põvnev eluvorm.”, lk. 13.
“vahendid, mis võimaldavad mõnedel inimestel söösta väga kiiresti punktist A pinkti B, samal ajal kui teised inimesed sööstavad väga kiiresti punktist B punkti A.”, lk. 14.
“... tundus ohutu veidrikuna – mõnedele imelike kommetega ohjeldamatu joodikuna..”, lk. 18.
“... kas / kujutab endast ohtu vaimsele tervisele või mitte, ja kui palju peaks neile makstama, kui ta seda siiski kujutab”, lk. 22.
“Ta arvas, et ühel neist kahest polnud mõistusega kõik korras.”, lk. 23.
“... tundus, nagu oleks kogu ta elu mingisugune unenägu, ja mõnikord ta mõistatas, kelle oma see võis olla ja kas see keegi ka nautis seda.”, lk. 25.
“See ütleb, et alkohol on suhkrute käärimisel saadud värvitu lenduv vedelik, ja märgib samas ära ka aine joobunustava toime teatud süsinikul põhinevate eluvormide jaoks.”, lk. 26.
“Aeg on illusioon. // Kas ma tegin täna midagi valesti / või on maailm alati selline olnud ja mina olen olnud liiga endassetõmbunud, et seda märgata?”, lk. 29.
“... karmi ja kasinat elu elada, võimatu vastu võidelda, võita ja ikka teada / ... on mees, kellega tuleb arvestada.” lk. 33.
“... ta koges hetkelist tunnet, millest ta ise ka aru ei saanud, sest keegi / polnud seda kunagi kogenud. Tugeva stressi momendil väljastab iga elusolend tillukuese alateadliku signaali. // Maal ei ole kunagi võimalik olla oma sünnikohast kaugemal / mis pole tõesti kuigi kaugel, nii, et sellised signaalid on tõesti liiga nõrgad, et neid märgata.”, lk. 35.
“Üle kogu maailma ummistusid tänavad inimestest, / kui müra nende peale laskus ja siis tõusulainena üle mägede ja orgude, kõrbete ja ookeanide eemale kandus...”,lk. 38.
“Nad rippusid liikumatult, tohutud ja rasked, püsides taevas looduse teotusena.”, lk. 39.
“... armastas efekte: need olid, mida ta kõige paremini oskas.”, lk. 46.
“... täiesti valge ja mõistusevastaselt kaunis. /... mis kandis endas kõige mõistusevastasemat riistapuud, mis kunagi välja mõeldud. / ... mis tegi selle / unikaalseks / ajaloos...”, lk. 49.
“... oli inimeste juures alati leidnud väga raskesti mõisteva, oli nende komme pidevalt konstanteerida ja korrutada väga-väga ilmset...”,lk.54.
“Nende varasemad kirjanduskatsetused olid olnud osa nende heidutavast nõudmisest, et neid aksepteeritaks kui korralikult arenenud ja kultuurset rassi. // Tal polnud aimugi, mis teda ootas, kuid ta teadis, et talle polnud meeldinud mitte midagi, mis siiamaani juhtunud oli, ning ta ei arvanud, et asjade käik muutuma hakkab.”, lk. 70.
“... ta tegi melodramaatilise efekti saavutamiseks pausi. // See oli lähenemisviis, mis polnud talle lihtsalt pähe tulnud.”, lk. 71.
“... ma arvan, et osa sellest metafüüsilisest kujutluspildist oli tõesti eriliselt mõjuv // ... koondades oma mõtteid selle täiesti uue kontsepti ümber.”, lk. 72.
“Ära ütle selliseid asju / Kuidas saaks keegi säilitada positiivset vaimset hoiakut, kui sa selliseid asju ütled?”,lk. 74.
“... üle ta näo valgus aeglaselt lõputult loll ilme. / Naudin / Mis sa sellega mõtled? Mis ma mõtlen / on küsimus: kas see annab sulle rahuldvalt täisverelise elu? // ... kuni ta pikaldased mõtted mõistuse süngetes sügavustes ringi ukerdasid.”, lk. 75.
“Tüdrukud... /... Või leiad sa lihtsalt, et kogu selle armetu tüütusega hakkamasaamine kujutab endast huvitavat väljakutset? // No näed / ja sina mõtled, et sinul on probleeme.”, lk. 76.
“Kosmos, öeldakse seal, on suur. Tõesti suur. Te lihtsalt ei usu, kui ääretu, tohutu ja jahmatavapanevalt suur see on.”, lk. 81.
“Lihtne tõde on, et tähtedevahelised kaugused ei mahu inimese kujutlusvõime piiridesse. // valgusel / kulub kaheksa minutit, et rännata tähelt Sol / Maale/ ja veel neli aastat, et jõuda Soli lähima tähenaabrini Alfa Proximani.”, lk. 82.
“Need skeemid õppisid kiiresti end kopeerima (see oli osa nende ebatavalisusest) ja see viis niikaugele, et nad põhjustasid igal planeedil, millele triivisid, raskekujulisi probleeme. Nii algas elu Universumis. // Aeg õilmitses, mateeria kahanes kokku. “, lk. 84.
“Sest ma arvasin, et olen hulluks minemas. Võib-olla sa oledki. Võib-olla sa ainult mõtlesid, et ma ütlesin. // .... mõtles selle üle järele. // ... võib-olla me läheme mõlemad hulluks.”, lk. 85.
“... arhailise mõtte mägede, meeleolumuusika orgude...”, lk. 86.
“... ning me taastame normaalsuse niipea, kui saame selgeks, mis üldsegi normaalne on.”, lk. 88.
“Kõik millega te ikka hakkama ei suuda saada, on seega te oma probleem. // ... mõistuseomadused ka hõlmasid – mõttesööste, jultumust, auahnust...”, lk. 92.
“... läks / korda väljendada äärmist põlastust ja õudustunnet kõigi inimlike asjade vastu.”, lk. 94.
“Elu / ära räägi mulle elust.”, lk. 95
“Milleks vaeva näha ? Mis mõttega? Miski ei vääri vahelesegamist. // ... ning lülitusid siis igavusest taas välja.”, lk. 98.
“.... õppida vahet tegema, kas too teeskles lolli lihtsalt selleks, et inimesed valvsuse kaotaksid, või teeskles ta lolli seepärast, et ei vaevunud mõtlema ja tahtis, et teised seda tema eest teeksid, või teeskles ta, et on pööraselt loll, et varjata fakti, et tegelikult ta ei taibanud , mis toimus, ning oli tõesti ehtsalt loll. Ta oli kuulus oma hämmastava nutikuse poolest ning kindlasti ta seda oligi – aga sugugi mitte kogu aeg.”, lk. 102.
“Naljakas / kuidas just siis, kui sa mõtled, et halvemaks ei või elu enam minna, see äkki ikkagi läheb.”, lk. 107.
“ ... teadmisest, et nad ei olnud kokku sattunud mitte oma vabal tahtel ega ka mitte lihtsa kokkusattumise läbi...”, lk.111.
“... tal ei paistnud kunagi ühegi oma teo jaoks põhjust olevat: ta oli mõistetamatuse kunstiliigiks muutnud. Ta ründas kõike ebatavalise geniaalsuse ja naiivse ebakompententsuse seguga ning tihtipeale oli raske öelda, kumb oli kumb.”, lk. 112.
“Ammu-ammu, iidsete aegade hämaruses... / ... ülevail ja kuulsusrikkail päevil oli elu metsik, külluslik // ... otsides seiklusi ja rahuldust // Noil päevil oli vaim vapper, risk suur // Ja kõik julgesid trotsida tundmatuid õudusi, teha suuri tegusid...”, lk. 115.
“... hetkeline kahtlushoog. Talle tegi muret aja mõõtmatus, ta tundis selle lähedust.”, lk. 120.
“On ülimalt tänuväärne, et teie entusiasm meie / suhtes raugematuna püsib.”, lk. 125.
“See oli tegelikult sensastiooniliselt kaunis.”, lk. 131.
“... süütul olevusel väga vähe aega kohaneda / identiteediga enne, kui tal / mitteolemisega kohaneda tuli.”, lk. 132.
“Paljud inimesed on pakkunud välja, et kui me teaksime täpselt, miks / seda mõtles, teaksime me universumi olemusest palju rohkem, kui me praegu teame.”, lk. 134.
“... jälesta seda või ignoreeri, meeldida see sulle ei saa.”, lk. 139.
“ Ma tean enda kohta vaid niipalju, kui minu mõistus oma praegustes tingimustes välja selgitada suudab. Ja selle praegused tingimused pole head.”, lk. 142.
“Selle pärast, et osa minu mõistusest ei tundunud lihtsalt korralikult töötavat. // ... et tundus nõnda, nagu oleks keegi teine ilma mulle ütlemata kasutanud minu mõsitust heade ideede saamiseks”, lk. 143.
“... kes korduvalt väitis, et miski pole tõsi. Hiljem siiski avastati, et ta valetas.”, lk. 146.
“Tegelikult oli planeedil vaid üks / intelligentsem liik ja see veetis suure osa oma ajast käitumisuuringute laborites / viies läbi hirmuäratavalt peeneid ja teravmeelseid eksperimente inimeste peal.”, lk. 154.
“Tegelikult ei olnud see lõpmatus. Lõpmatus ise näeb välja lame ja ebahuvitav. Üles öötaevasse vaatamine on vaatamine lõpmatusse -- kaugus on mõistetamatu ja seega tähendusetu.”, lk. 157.
“... kujundid, mis olid talle niisama tuttavad kui sõnakujundid, osakesed ta mõistuse sisustusest.”, lk. 158.
“... nad on tõesti eriti targad hüperintelligentsed pandimensioonilised olevused // Aeg / minu probleemide hulka praegu ei kuulu.”, lk. 161.
“Teie ei tea midagi tulevastest aegadest, kuulutas Sügav Mõte // ... tulevikutõenäosuste lõpmatutes / hoovustes / ja näha //... kuid mille kujundamine saab lõpuks minu saatuseks.”, lk. 165.
“Jah / Elule, Universumile ja Kõigele. Vastus on olemas. Aga / ma pean selle üle järele mõtlema.”, lk. 166.
“Meie / oleme Filosoofid. // Jah, me oleme / Me oleme täiesti kindlasti siin kui Filosoofide, Mõttetarkade, Teejuhtide ja Teiste Mõtlevate Isikute Ühendatud Ühingu esindajad. // Me nõuame / et probleem võib olla piiritlemises või võib ka mitte olla // ... ja meie hoolitseme igaveste tõdede eest // Seaduse järgi on Algtõe otsingud üpris selgelt teie töötavate mõtlejate võõrandamatu eesõigus.”, lk. 167.
“... me nõuame kahtluse ja kindlusetuse rangelt piiritletud alasid”., lk. 168.
“... üldse kogu filosoofiale. Igaühel tekivad oma teooriad.... // Kurat ja põrgu / vaat seda nimetan ma mõtlemiseks. // ... ja jalutasid uksest välja ellu, mis ületas nende meeletumadki unistused.”, lk. 169.
“Õhku lõhestasid aeg-ajalt hääled, nagu mõrvaksid illusoorsed olevused teisi illusoorseid olevusi. Oletatavasti oli selline asi meeldinud küllalt paljudele inimestele, et seda äratasuvaks pakkumiseks muuta.”, lk. 182.
“Kogu elu oli mul selline imelik seletamatu tunne, et maailmas on midagi toimumas, midagi suurt, koguni kurjakuulutavat, ja keegi ei öelnud mulle, mis see oli. // ... aga mina mõtlen alati, et võimalused avastada, mis tõesti toimub, on nii absurdselt väikesed, et ainus asi, mis üle jääb teha on / leida endale mingit tegevust.”, lk. 185.
“Need, kes uurivad põhjuse ja tagajärje komplitseeritud vastastikust mõjustust universumi ajaloos, ütlevad, et seda sorti asju juhtub kogu aeg, kuid me ei ole võimelised neid ära hoidma. Elu on selline, ütlevad nad.”, lk. 188.
“... see tähendab jah idealismile, jah puhta uurimistöö väärikusele, jah tõeotsingu kõikidele vormidele...”, lk. 192.
_______________________________________________________________

DOUGLAS ADAMS.
UNIVERSUMI LÕPU RESTORAN”, II. osa. // “The Restaurant at the End of the Universe.” / “The Hitch Hiker’s Guide to the Galaxy” / 2. Part. // Copyright Laws: 1980. // Kirjastus “Olion”, Tallinn 1998 a. // Tõlge: Kati Metsaots. ’98 // Lk.: 7-239.
________________________________________________________________
“On olemas üks teooria, milles väidetakse, et kui keegi kunagi avastab, mille jaoks täpselt universum on ja miks see just siin on, siis kaob see silmapilkselt ja asendub millegi veel kummalisema ja seletamatumaga.”, lk. 7.
“On olemas veel teinegi teooria, milles väidetakse, et nii on kunagi juba juhtunud.”, lk. 8.
“Kaks ellujäänut. Nemad on kõik, mis on alles suurimast kunagi sooritatud eksperimendist --- leida algküsimust Elu, Universumi ja Kõige algvastusele”, lk. 11.
“Selle jaoks läheb mul vaja mõningast abi, / ütles napilt. Kogu rõõmus mulin oli selle häälest kadunud ja see oli nüüd asjalik.”, lk. 19.
“Kuidas täpselt tuli / idee sel hetkel spiritulistlikku seanssi pidada, ei saanud talle endalegi kunagi päris selgeks. Ilmselt oli õhus tunda surma hingust, ent see oli siiski rohkem miski, mida pidanuks vältima, mitte arutama hakkama.”, lk. 23.
“... tundis, et kõigub hullumeelsuskuristiku ääre peal ja mõtles, kas ta ei peaks lihtsalt alla hüppama ja nii asjaga ühele poole saama.”, lk. 29.
“... on eikeegi. Null. Kusagil tagapool varjus on üks teine inimene, olevus, miski, kelle käes on ülim võim. Selle inimese või olevuse või miski pead sa üles leidma – selle, kes valitseb seda / ja – nagu me kahtlustame -- ka teisi. Võimalik, et kogu universumit.”, lk. 32.
“Tema suureks pahameeleks turgatas talle pähe üks mõte. See oli väga selge ja väga kergest eristatav ning ta oli nüüdseks õppinud nende ilmumise põhjust ära tundma. Tema loomusunniks oli neile vastu hakata.”, lk. 40-41.
“... on asendamatu kaaslane kõigile neile, kes ihkavad lõputult keerulises ja segadusseajavas universumis elust aru saada... // Suuremate vastukäivuste puhul on alati reaalsus see, mis on valesti.”, lk. 42.
“... siis väitsid / ... et lause esimene versioon on esteetiliselt meeldivam. Nad kutsusid kvalifitseeritud poeedi vande all tunnistama, et ilu on tõde ja tõde on ilu, lootes sellega tõestada, et süüdiolevaks pooleks / on elu ise, millele pole õnnestunud olla ei ilus ega tõene.”, lk. 43.
“Kui temalt oleks sel hetkel küsitud, kus talle meeldiks olla, oleks ta öelnud, et talle meeldiks lamada rannas vähemalt viiekümne ilusa naisega ja väikese grupi ekspertidega, kes töötavad naiste jaoks välja uusi meetodeid tema vastu kena olemiseks – see oli ta tavaline vastus.”, lk. 49.
Nad eksperimenteerisid korra ideega (seda justkui eksistentsialistliku protesti mõttes, nõudsid sõnaõigust otsustusprotsessis...)”, lk. 51.
“Ainult seepärast / et ma tean kui palju kõrgemal ma teist tegelikult seisan.”; lk. 55.
“See siis on nüüd säärane asi, mida teie, elusolendid, naudite, mis ? Ma lihtsalt informatsiooni mõttes küsisin.”, lk. 68.
Samas aga pole midagi rahustavat selles, kui teid kõnetab eikuskilt tulev kehatu hääl, eriti kui te..:”, lk. 69.
“... vaatas aeglaselt ja hoolikalt ringi, et näha, kas tal polnud kahe silma vahele jäänud midagi, mis võinuks olla hääle allikas.”, lk. 71.
“Läbi õhu kandus mahe itkev heli – kahvatu ja kurb heli, millel ei paistnud olevat mingit lähtepunkti. // ... suuteline kindlaks määrama suuna, kust see tuli...”, lk. 72.
“... – oli unistaja, mõtleja, spekulatiivne filosofeerija, või, nagu ta naine oleks öelnud, idioot.”,lk. 79.
“Ta oli ilmselgelt mees paljude väärtuslike omadustega, isegi kui need olid enamasti halvad.”, lk. 80.
“... hiljutise elamuse joovastavus. Kogu universum. Ta oli näinud enda ümber lõpmatusse ulatumas kogu universumit – kõike. Ja sellega koos oli tulnud selge ja erakorraline teadmine, et kõige tähtsam asi selles oli tema.”, lk. 82.
“... langesid läbi pöörleva pimeduse. Teadvus oli surnud, külm unustusehõlm kiskus kehasid ikka allapoole ja allapoole olematuse tühimikku...” , lk. 93.
“Samuti pole ka mingit probleemi ajaloo käigu muutumisega – ajaloo käik ei muutu, sest see kõik klapib nagu mosaiikmõistatus.”, lk. 99.
“... seda sündmust kirjeldatakse erinevalt vastavalt sellele, kas te räägite sellest vaadatuna oma loomuliku aja koha pealt, tulevikus oleva aja koha pealt... / et termin “täileik tulevik” on kasutuselt maha võetud, kuna avastati, et seda pole olemas.”, lk. 100.
“... paljastades tumeda ja sünge taeva, mida rõhub suurte eredate tähtede igivana valgus...”, lk. 115.
“Pärast seda / pole mitte midagi. Lünk. Tühjus, unustus. Absoluutselt mitte midagi. // ... siin valitsevat huku ja tühisuse suurepärast meeleolu..", lk. 120.
“Pilk lihtsalt libiseb sellelt maha / ütles imetlusega. See oli tundeline hetk.”, lk. 137.
“... et sa lihtsalt ütleksid mulle, selle asemele, et püüda üles kütta minu entusiasmi / sest seda mul pole.”, lk. 139.
“Loodus langeb kriiskavasse tühjusesse! Vaadake, kuidas lõpmatuse valgus meie peale lahvatab!”, lk.141.
“Siit lähtubki, et kogu universumi rahvaarv on samuti null, nii, et inimesed, keda te aeg-ajalt kohat võite, on puhtalt väärastunud kujutlusvõime vili.”, lk. 144.
“Iga peamise / tsivilisastiooni ajalugu kipub läbima kolme eraldiseisvat ja äratuntavat faasi, milleks on Ellujäämine, Teadatahtmine ja Elutarkus, teisiti tuntud kui, Kuidas-, Miks- ja Kus-faasid.”, lk. 146.
“Sa tahad öelda / sa tahad öelda, et sa näed minu mõistusesse? // Mõtlesin välja ? / ... miks peaksin ma tahtma mida välja mõelda? Elu on niigi vilets, ilma, et peaks tahtma seda veel välja mõelda.”, lk. 150.
“Kui inimesed ei liiguta pidevalt oma huuli, siis hakkavad nende ajud tööle.”, lk. 156.
“... nuhtles / neid kõige jubedama sotsiaalse haigusega – telepaatiaga. Selle tulemusena, et hoiduda saatmast iga väiksematki mõtet, mis neil peast läbi käib, igaühele / raadiuses, peavad nad nüüd rääkima väga valjusti ja vahetpidamata / ...oma väikestest vaevustest.”, lk. 157.
“Isegi see telepaatiavõime, millega / inimesed olid neetud, lahtus / mõjul jäädavalt.”, lk. 161.
“... see kõik paistis ühest kohast teise jõudmise eelised üles kaaluvat.”, lk. 162.
“Selle relva disaineril polnud ilmselgelt kästud niisama nokitseda. “Tee sellest kole” oli talle öeldud. // Inimesed, kellel on kasutada sellises võimsuses tulirelvastust, ei pea kasutama tegusõnu.”, lk. 171.
“... tihedamat tähtede massi, mis paistis moodustavat peaaegu tahke vöö. See oli vaade läbi Galaktika keskosa...”, lk. 172.
“... see on planeet iidse ja müstilise ajalooga, legendide poolest rikas, punane / nende verest, kes ammumöödund aegadel püüdsid seda vallutada. “, lk. 185.
“... samuti oli see ka maailm täis terast ja verd ja kangelaslikkust; see on keha ja hinge maailm. Säärane oli selle ajalugu. // ... ajavad taga eksootilisi tarkusi // .. päästavad ilusaid koletisi ablaste printsesside käest, enne kui viimaks teatavad, et on jõudnud valgustatuseni ja nende rännakud on seega lõppenud.”, lk. 186.
“... ühele täiesti tähtsusetule väiksele sinirohelisel planeedile, mis tiirles ümber ühe väikese tähelepandmatu kollase päikese Galaktika läänespiraali / lõpu kaardistamat kolkas.”, lk. 187.
“Ja kui mina kuulen nende küsimusi, kas sina ka kuuled küsimusi ? Mida nende hääled sulle tähendavad ? Võib-olla sa lihtsalt mõtled...”, lk. 196.
“Nii paistab küll mulle / aga mismoodi teie seda tunnetate, võib-olla hoopis teine asi.”, lk. 198.
“Tema mõistuse tagamaadel olid vilkastanud ähmased tähendusvarjundid, aga seal polnud midagi, millest oleks võinud kindlalt kinni haarata.”, lk. 206.
“... suurenevad raskused paistsid andvat talle selle eesmärgitunde, mis tal muidu puudus. // ... hingetukstegevalt kaunite ja suurte mäejärsakute keskele, tohtusuured ja sakilised lumega kaetud mäetipud lõid neid tummaks. // ... tema pilk pehmenes ja säras ja ta paistis kiirgavat sügavat ja kõikehõlmavat armastust, mis haaras endasse kogu loodu. Ümbristevale piirkonnale laskus imeline rahulik ja muretu vaikus...”, lk. 210.
“... kes paistis viibivat mingis omaenda metsikus ja asutamiskõlbmatus musikaalses maailmas.”, lk. 216.
“... jättes nüüd ärritumise ja otsustades vana hea ülbuse kasuks.”, lk. 217.
“Rahvahulgal polnud õrna aimugi, millest ta rääkis, aga neile meeldis see sellegipoolest. // Tegelikult nad ei teadnud, nad lihtsalt arvasid...”, lk. 219.
“... kaalus selle idee üle vaidluse alustamist, ent otsustas otsekohe, et see tee viinuks hullumeelsuseni.”; lk. 221.
“... täis lõpmatut kurbust. Neilt oli ära võetud nende tulevik. // ... vastutuse koorem, juhi üksildustunne.”, lk. 223.
“... ootas, kuni see teade mõju avaldab. See ei avaldanud. Nad ei teadnud millest ta rääkis.”, lk. 226.
“Koos nende olevuste moraali kiire langusega näis käivat kaasas nende tegeliku intelligentsi võrdne taandareng.”, lk. 227.
“-- Maal, mis oli kaotanud oma tuleviku ühes õudustäratavas meelevaldse katastroofis ja mis nüüd paistis hakkavat kaotama ka oma minevikku,”, lk. 230.
“... mõtisklesime just elu mõtte üle. Asjatu ajaraisk.”, lk. 236.
“Mitte millegi jaoks. Miski pole millegi jaoks. // Me pidime just hakkama mõnda aega mitte midagi tegema, aga see võib oodata. // See on justnagu unenägu minevikust, või tulevikust.”, lk. 237.
____________________________________________________________

DOUGLAS ADAMS.
NÄGEMISENI, JA AITÄH KALA EEST”, // IV, osa. // “Pöidlaküüdi reisijuhi” triloogia neljas osa. // “SOLONG, AND THANKS FOR ALL THE FISH”, // Copyright Laws 1984. // Tõlge: Kati Metsaots, // Tallinn, “Olion”, 2003, // Lk. 9- 174.
____________________________________________________________
“Kaugel-kaugel Galaktika läänespiraali hüljatud lõpu kaardistamat kolkas asub tähelepandamatu kollane päike. Selle orbiidil, umbkaudu kaheksa miljoni miili kaugusel tiirleb üks täiesti tähtsusetu väike siniroheline planeet, mille ahvist põlvnevad eluvormid...”, lk. 9.
“... sest /-- kuigi ta ise seda ei teadnud – oli / jumal. Ainus mida / teadsid, oli, et nad armastasid teda ja tahtsid olla tema lähedal, et teda hellitada ja kaitsta.”, lk. 16.
“... ka see tuli lihtsalt sellest, et too oli esimene naisolend tema enda liigist, keda ta paljude aastate jooksul oli näinud, või millestki muust ... // Sa ei ole, jätkas ta endamisi kõige rangemal sisemisel hääletoonil, mis tal esile manada õnnestus, heas ega mõistlikus seisundis.”, lk. 31.
“... aga ta ei suutnud lahkuda ilma, et oleks saanud midagi rohkemat teada neiu kohta, kes paistis olevat haaranud ta meeled niivõrd oma lummusesse...”, lk. 33.
“... tulla toime / ... tekkinud vasturääkivuste hulgaga -- ning selleks oli, et ta lihtsalt võtab asja häbematusega.”, lk. 51.
“Sa pead välja nägema nii, nagu oleks sa näinud tervet Galaktikat. Elu ma mõtlen. Sa pead välja nägema nii, nagu oleksid sa näinud tervet elu.”, lk. 55.
“... mulle need meeldivad / ... ja kõigil ilmsetel põhjustel. Need on kerged ja värskendavad. Need sillerdavad ja teevad su enesetunde heaks.”, lk. 61.
“... arvas, et on võimalik jätta seljataha see lõpetamat asjade sasipundar, millesse tema / rännakud teda olid tõmmanud. // ... maa, millel ta elab, on mikroskoopiline täpike mikroskoopilisel täpikesel, mis on kadunud universumi kujutlematusse lõpmatusse.”, lk. 62.
“Neiu oli pikka kasvu ja tumedate juustega, mis langesid lainetena ümber ta kahvatu ja tõsise näo. // Ta näis vaatavat midagi muud kui see, mida ta näis vaatavat. // Aga kui ta naeratas, nagu ta parasjagu tegi, tundus, justkui oleks ta kusagilt äkitselt saabunud. Tema näkku valgus soojus ja elu ning tema kehasse võimatult graatsilised liigutused.”, lk. 63.
“... et mingil erakordsel moel oled sa mulle väga tähtis, ja et ilma, et sa teaksid, olen mina sulle väga tähtis, aga see kõik on asjata...”, lk. 66.
“Ning peale selle, et nii tema keha kui hing valulesid neiu järele talumatult ja ta pidi minema temaga voodisse nii kiiresti kui inimlikult võimalik.”; lk. 68.
“... pöördus ohkega uuesti neiu poole, kelle puhul ta leidis olevat raske öelda, kas ta on temasse armunud.”; lk.71.
“... ja ei osanud enam äkki midagi öelda. Õige hetk nende vahel oli tulnud ja läinud...”, lk. 73.
“Ta täiesti kindlalt ja absoluutselt tahtis teda, jumaldas teda, igatses tema järele, tahtis temaga koos teha rohkem asju, kui neile nimetusi jagus. // Neiu silmad, juuksed, hääl, kõik ...”, lk. 74.
“-- mehele, keda paljud pidasid hullumeelseks. Aga see tuli sellest, nagu ta ise kõigile öelda tavatses, et seda ta just oligi. “, lk. 78.
“See polnud just eriti oivaline vastuväide, aga öeldud pidi see saama.”, lk. 80.
“... et elul on oma hääl, millega ta räägib, hääl, mis toob vastuseid küsimustele, mida me pidevalt elult küsime...”, lk. 87.
“Ärgem peenutsegem / ... on jalustrabavalt kaunis. Selle juures on jalustrabavalt kaunis kõik...”, lk. 93.
“... ja leidsin, et mitte kusagil minu kasvatuses, kogemustes või koguni ürginstinktides polnud midagi, mis ütleks mulle, kuidas reageerida kellegi peale...”, lk. 96.
“See oli lihtsalt üks ootamatu ilmutis, aastatepikkune vaevumärgatav murekoorem õlult langemas... // .. nagu must ja valge muutuksid värvideks...”, lk. 99.
“Jah aga / see on naeruväärne. Inimesed arvavad, et kui sa lihtsalt ütled “hallutsinatsioonid”, siis seletab see ära kõik, mida sa iganes tahad seda seletavat...”, lk. 103.
“... kes püüab selle tohutult üksikasjaliku ja komplitseeritud / köitega usinalt sammu pidada kõigi nende muutuvate asjaolude ja seisukordadega ...”, lk. 106.
“... austati hardalt igal pool... // ...maade nende metsiku ilu, ülla käitumise...”, lk. 107.
“... vaatas kiiresti / poole üles ja nägi, kuidas sügav kartuseärevus tema silmad äkki tumedaks muutis. Neiu hammustas huulde ja värises.”, lk. 111.
“... käsutuses oleva jahmatavapaneva jõuga lipsas see üle irratsionaalse kujuga kosmoseruumi tohutute alade kiirelt, pingutuseta ja eelkõige vaikselt.”, lk. 113.
“Aga kuidas on lugu armastuse ja õnnega ? Ma tajun sügavat vajadust sääraste asjade järele. // Ma tunnen vaistlikult / , et on vaja, et ma oleksin ilus. Kas ma olen ? // Nagu ma ütlesin, ma olen siin uus. Elu on minu jaoks täiesti tundmatu. Milline see on ?”, lk. 114.
“... nii, et sellest oli üpris keeruline kenasid mõtteid mõelda ilma rakendamata teatud imalat sorti üldist heasoovlikust kõige suhtes.”, lk. 115.
“Neile, kes on / toimetamiste alalised jälgijad, võib olla jäänud tema iseloomust ja harjumustest mulje, mis -- kuigi see sisaldab tõtt ja muidugi mõista ainult tõtt – jääb oma koostises mõnevõrra puudulikuks terve tõe osas kõigis selle hunnitutes aspektides.”, lk. 119.
“... ja mis arvatakse pärinevat ühest tundmatust galaktikast nii kaugel, et sellest on õudne mõeldagi, “mis ta on – inimene või hiir ? Kas teda ei huvita mitte miski peale / laiemate eluliste küsimuste ? Kas tal pole hinge. Kas tal pole kirge?”, lk. 120.
“... sellest ekstaatilisest teadmisest, et see, mida nad parasjagu tegid, oli kas tervenisti ja läbinisti täiesti võimatu, või oli füüsikal paljugi järele jõuda.”, lk. 121.
“Valgus oli tumedalt helendav. Mäed seal ülal on teistsugused, aga need on siiski mäed, koos oma / valge arktilise lumega.”, lk. 124.
“... oli omaenda eriline vestluskeel, mille ta oli leiutanud oma isiklikuks tarbeks ja mida keegi teine ei olnud suuteline kõnelema või isegi mõistma. Peaaegu mitte midagi sellest tähendas üldse midagi.”, lk. 126.
“... et teadlane peab samuti olema absoluutselt nagu laps. Kui ta midagi näeb, siis peab ta ütlema, et ta seda näeb, olgu see siis see, mida ta ootas nägevat või mitte.”, lk. 142.
“See oli täiesti tõsi ja seda lugupidamistväärt arvamust jagavad laialdaselt kõik õigesti mõtlevad iskud, keda võib alati ära tunda kui õigesti mõtlevaid isikuid juba paljalt selle asjaolu järgi, et nad jagavad seda arvamust.”, lk. 152.
“... miks inimesed / minema ei aja? See ei tule neile, ausalt, pähegi. Neil on kõigil hääleõigus, nii et nad kõik enamasti eeldavad, et valitsus, mille nad on hääletamise teel valinud, on enam või vähem sarnane valitsusele, mida nad tahavad.", lk. 156.
"Nad vahtisid / jahmatusega ning pikkamisi ja sõnulseletamatult täitis neid suur rahutunne ning lõplik ja täielik mõistmine.”, lk. 172.
“Aga hämmastavl kombel olid hirmuäratavad sissetungijad, kes, nagu enamik sõjakaid rasse, olid lihtsalt löömaretkel, sest ei suutnud koduste asjadega toime tulla... // ...ja panema aluse kultuurivahetusprogrammile.”, lk. 174.
______________________________________________________________

DOUGLAS ADAMS.
ENAMASTI OHUTU”, --- V osa; // “Visa järjekindlusega ja ebatäpselt triloogiaks nimetatud “Pöidlaküüdi reisijuhi Galaktikas” viies raamat”. // “MOSTLY HARMLESS”. // Tõlge: Patrik Rand, 2004. // Kirjastus: “Olion”. // Copyright Laws: 1992. // Lk. 7-192. //
______________________________________________________________
“Kõik, mis juhtub juhtub “ // Kõik, mis juhtumise käigus põhjustab millegi muu juhtumist, põhjustab millegi muu juhtumist.” // “Kõik, mis juhtumise käigus põhjustab iseenda uuesti juhtumist, juhtub uuesti.” // “Ent see ei pruugi toimuda kronoloogilses järjestuses.” // , lk. 7-13.
“... kui alalõpmata puhkesid uuesti lahingud vaidlusküsimuste pärast, mis olid eeldatavasti lahendatud juba sajandite eest. // “... liikus hääletult läbi musta tühjuse. See sõitis uskumatu, hingetuks tegeva kiirusega...”, lk. 16.
“... intelligentsus maailma mõistmiseks ja tilluke salajane sisemine tundetus, mis tähendas, et ta ei hoolinud. Kõigi elus on olemas hetk oma suureks võimaluseks. Kui te juhtute selle teie jaoks olulise hetke maha magama, on kõik muu elus jubedalt lihtne.”, lk. 21.
“... kuni / oli kindel, et kõik, mis sai olla selge, oli nii selge, kui see seda olla sai. // Ta paistis välja rahulik ja meelekindel ning kui ta suutis ennast lollitada, suutis ta ka kõiki teisi lollitada.”, lk. 26.
“... et kosmoses tiirlevad tohutud kivikamakad teadsid midagi sellist sinu päeva kohta, mida sina ei teadnud...”, lk. 27.
“Neis ei ole midagi mõistlikku ilma nendevahelise sõnastuseta. Ent kui sa hakkad neid reegleid ellu viima, hakkab igasuguseid asju juhtuma. // ... et astroloogial pole mitte midagi pistmist astronoomiga. Sellel on tegemist lihtsalt inimestest mõtlevate inimestega.”, lk. 30.
“See ongi minu elulugu. Ei teinud kunagi midagi tõelist. // Miski pole tõene.”, lk. 33.
“... kuni sa taipad, et kõik, mida sa oled siiani teinud, on vale. // ... ei ole ka tegelikult olemas, vaid see on lihtsalt kogusumma erinevatest viisidest, kuidas seda vaadata, kui see oleks olemas.”, lk. 35.
“Aatom on osake molekulist. Molekul on osa nukleiinhappest. Nukleiinhape on osake geenist. Geen on osake geenivalemist...”, lk. 36.
“Tundus olevat lootusetu arvata, et talle peaks antama uus võimalus.”, lk. 40.
“Astroloogia on huvitav. See, mida tähed meile ütlevad. Mida tähed ennustavad. Meile kuluks ära veidi sellist informatsiooni.”, lk. 44.
“Kuid miski tundus olevat veider. See ei olnud iseenesest üllatav, / Tegelikult kõik tema elus oli, suuremas või väiksemas ulatuses, veider.”, lk. 46.
“Tapa! // Mitte sellepärast, et sel oleks endal olnud mingisugust liikumapanevat jõudu, vaid seetõttu, et / oli nii ehmunud mõttest, et äkki on.”, lk. 54.
“... mis siis veel rääkida sügavamatest eksistentsiaalsetest probleemidest – püüda toimida kooskõlastatud teadvusena epistemoloogiliselt mitmetähenduslikus füüsilises universumis.”, lk. 55.
“... olid seda sorti inimesed, kellega poleks tahtnud aega veeta. // ... oli alati märkimisväärne arv inimesi, kes polnud terve mõistuse juures.”, lk. 57.
“... kuid ta polnud suutnud sellele suurt midagi positiivset lisada, nii, et loo häälestus mandus kiiresti halastamatuks irooniaks.”, lk. 58.
“Ta ei olnud kindel, kas see käis eetika alla, kuid sa pead leppima sellega, mis sul on.”, lk. 62.
“On olemas tohutu palju asju, millest te ei tea mitte kui midagi, kuid te pole ainsad.”, lk. 65.
“... kuid ta vajas midagi, millest kinni hoida, kui ta vaatles maailma, kuhu ta oli sattunud. // ... ja eemaldama ennast samas sellest emotsionaalselt.” lk. 67.
“Saada virtuaalselt surma / virtuaalses maailmas on täpselt sama tõhus kui tegelikult, sest sa oled täpselt nii surnud, nagu mõtled, et oled. // ... naeris pikaldast ja õelat naeru.”, lk. 68.
“Räägiti, et sealt võis leida tarkust ja tõde ... // ... kuna enamik müstikuid...”, lk. 72.
“... käitumisest võis järeldada, et just nende hetkede nimel ta elaski.”, lk. 74.
“... või oli / kellegagi või millegagi kohutavalt korrast ära, või oli see lihtsalt hallutsinatsioon, seda / ei teadnud. // Lihtsalt üldsõnalist nõu ... / Kas seda laadi, mida oma eluga peale hakata...”, lk. 76.
“See on vaimne seisund. // ... ja piirtingimustes. // ... kus keha saab vaimuga kokku. Seal, kus ruum saab ajaga kokku. // ... rääkides igasuguste asjade kohta tõeliselt sügavmõttelisi asju.”, lk. 81.
“Kõik, mida sa näed või kuuled või läbi elad ükskõik mil moel, on sulle eriomane.”, lk. 82.
“Ta oli saanud enesele elu. Nüüd pidi ta leidma endale selles elus eesmärgi. Esmalt üritas ta istuda ja lugeda. // ... kirjandus, mis oli / ... kuulus oma teravmeelsuse ja kauniduse poolest.”, lk. 88.
“... mis unistused need õigupoolest oli, kuid need olid tollal üüratult tähtsatena tundunud, // ... ja harjutasid oma lõpmatult vääramatuid oskusi olla tagantjärele targemad.”, lk. 92.
“... et sealt nõu saada, ükskõik kui marru ajav või pinnapealne see ka polnud...”, lk. 95.
“Tavaline viga, mida inimesed teevad, kui üritavad projekteerida midagi täiesti lollikindlat, on see, et nad alahindavad lollide leidlikkust.”, lk. 98.
“... oli täiesti tavaline hiline varasügisene pärastlõuna – lehed hakkasid just värvuma punaseks ja kuldseks, jõgi hakkas jälle paisuma / mägede vihmadest.”, lk. 102.
“Hirmuäratav / oli nende absoluutselt sõge otsustavus teha ükskõik millist sõgedust, mida nad olid otsustanud teha. Kunagi polnud mõtet apelleerida nende mõistusele, sest neil ei olnud seda."” lk. 112.
“Aeg, nagu me teame, on relatiivne. Sa võid reisida valguseaastaid tähtede juurde ja tagasi...”, lk. 115.
“Las minevik hoiab ennast tagasi ja las olevik liigub edasi tulevikku.”, lk. 122.
“Sest kõik, millel on seos / peab olema halvem ja ahistavam kui miski, millega tal pole seost.”, lk. 126.
“... usaldust, ehitada nendevaheliste suhete alusmüüri sisse usalduse ja kindluse tunne. // Sa õpid kuni elad. Igal juhul sa elad.”, lk. 128.
“... teadis / ei ole mingit tagasiminekut ja tundis, et enam kunagi pole mingit tagasiminekut.”, lk. 130.
“Iga hetkega läbis / mõistustväänavaid kuju ja ulatuse transformatsioone. // ... ma liikusin ajas tagasi / ma arvan, et me olme kõik selle nüüd lahendanud. // Kõik, mida sa pead hetkel teadma, on see, et universum on hoopis keerukam, kui sa oskad arvata ...”, lk. 137.
“Sinu universum on sinu jaoks ääretu. Nii ruumis kui ajas. // ... et mina tajun / mis sisaldab endas kõiki võimalikke universumeid, kuid millel endal pole mingit mõõdet. Minu jaoks on kõik võimalik. Ma olen kõiketeadev ja kõikvõimas ...”, lk. 141.
“... arvatavasti ei tea sa minu kohta paljusid asju... // Kui juba sellest rääkida, siis arvatavasti ei tea ka mina enda kohta paljusid asju.”, lk. 146.
“... ma arvan, et meil on erinevad maailmavaated.”, lk. 149.
“Ma arvan, et meil on erinevad väärtushinnangud.”, lk. 151.
“Elu / saab olema paljuski vähem veider ilma sinuta ! // ... ma arvan, et see on kõige kenam asi, mida keegi on mulle eales öelnud ?”, lk. 160.
“Ta näeb veel praegugi hallutsinatsioone. / ... üritades neid eemale peletada. // Suurepärased oskused. / Ainult me oleme need kaotanud.”, lk. 171.
“Ta tundis end tõesti väga ebakindlalt. Tunne, et ta nägi hallutsinatsioone, oli nüüd taandunud, kuid polnud tema pähe midagi kergemat või selgemat jätnud. // Ta oli teinud ainsa asja, mida sai teha. Ta oli lahkunud.”, lk. 172.
“Ta oli harjunud mitte teadma, mis ümberringi toimub. Ta tundis end niimoodi mugavalt.”, lk. 177.
“... mille keskpunktis asusid / lõpmatult arvukad võimalused, kuid nende elanike jaoks ei olnud need tähtsusetud. // Ta vajas oma elus mingit eesmärgi tunnet...”, lk. 185.
“Nüüd hoidis ta relva ... / Ta ei sihtinud sellega kedagi konkreetselt. Ta lihtsalt sihtis sellega kogu maailma üldiselt. // Inimestel / ei ole kodu. Nad ei tea, kust nad pärit on. Nad ei mäleta isegi seda, kes nad on või miks nad on. // Ta tundis end väga rahulikult. Tema elu oli lummus ja miski selles ei paistnud tõeline olevat.”, lk. 190.
“Tohut rahutunne valdas ... // Ta teadis, et kõik oli nüüd lõpuks, lõplikult ja igaveseks läbi.”, lk. 191.
***
___________________________________________________________________________________________________________________________________






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar