Anarhismist kirjanduses.

ARUTLUSI ANARHISMIST KIRJANDUSES: “Mis on anarhism?"

// „Miettelmijä anarhismisestä kirjallisuudestä“ (Suomi). // Enizige Denk-Weise über Anarchismus in der Litteratur. (Deutsch). // Some thinkings about the Anarchist Resistance in Litterature“. (English).

Küsivana sõnastatud pealkirjastus, annaks kui esmalt alust ammendavlt "objektiivsemaile" vastuse-variandile; seega siis: leksikaalselt -- nõnda mõistetult "anarhism"¹ kui poliitiline pürgimus vabadusele riikliku organiseerituse kiuste, või veelgi parem: ilma viimaseta üldse. Mõiste lahti-seletamisel tavatsetakse viidata veel selle seotusele isikuvabaduste tunnustatud nõudmistega, aga paraku, -- sellesuunalisi nõudmisi pisult radikaalselt püstitades. Nimelt vastav poliitiline suundumus nõudvat samaaegselt nii üksikindiviidi piiramatut vabadust (ilma riigita või: riigist hoolimata) ja samas teisalt kuulutamas ideed sääraste "vabade indiviidide riigist". Millest juba võib siis aga nähtavasti järeldada, et mõisted nagu: "vabadus" ja "riik" siiski ei ole teineteist välistavad.²

Aga too eelnev on vaid võrdlemisi pealiskaudne seletus. Sügaviti minnes, -- mida pakub sõnale omistatud etümoloogia? Ei suuremat; öeldud on, et nõnda viidatu, kehtib vastanina 'mon-arche'ile, mis peaks märkima ainuvalitsust; seega -- 'an-arche' -- nii viimase puudumist, ning traditsiooniliselt ka juba üldse – valitsuse, kui üldiseima ühiskondliku korrastusliku printsiibi puudumist, või vähemalt: sellesuunalisi reformistlike pürgimusi. Ära tavatsetakse märkida veel kreeka algupärand, so. -- 'arche', mis tähendavat, veidi ootamatul moel, -- hoopis hüpoteetilist "alg-ainet", vastav mõiste olulisena kohal varaseimate Hellase natuurifilosoofide mõttekatkeis.

-- Sest, kunagi näis olevat oluline suuta osutada nö. -- "kõige alguses olnule", säärane naiivne mõtlemise viis, järelikult, teadaolevalt siis näivalt ometigi...

Kui aga võtta "lähtumise punktiks" justnimelt seesamune mõtteline punkt, ja nimelt, -- "algaineks" on too ehk on see isegi siingi küllaldane lähtumise alguseks seatud konstanteering...?

Nõnda võttes, -- tingliku tähenduse kandjana, -- siin mõneti "aluseks", lähtepinnaks tolle kunatise tähistuse antud sõnale kui märgile; ilmneb, et -- despoot on inimene (v. nt. valitsev rühmitus), kes juhtumisi peab ennast aluseks valitsevale korrale. Ehk siis teisisõnu: See on keegi võüi miski, kes/mis arvab, et korrastatus ( nt. ühiskondlikus mõttes = Riik) -- lasuks kui "tema õlul", st.-- juhul kui see eksisteerib (kui "kord on majas"),siis on see ennekõike just tolle imaginaarse "tema(kese)" teene.

Säärane tõlgendus püstitab aga vähemalt mõne intrigeeriva momendi, -- nt. -- juhul kui parasjagu ei peaks valitsema "kord taevas, nõnda nagu ka maa peal", kas siis tähendab see, et "monarhh vastutagu"? Kaugeltki mitte, muistsed valitsejad ei olnud siis kindlasti mitte tähenärijad; põhjused olid muidugi olemas, aina tarvitamiseks kohased. (Kuigi vahel, kahtlemata, võis juhtuda ka, et mõni suguharu elimineeris oma schamaani, kuna vihma ei sadanud nõutaval kombel ja nõutaval ajal.)³

Nüüd aga, tulles tagasi teema juurde, -- kui kilbile seatud mõiste, mis osutaks tõsiasjana sellele, et puudub säärane "alus" üleüldse, puudub see mis (kes) "annaks alust" nt. süüdistusteks ebakompetentsuses; kes sellisel juhul siis valitseb? -- // BAKUNIN -- "Ehkki ma olen kindel korra pooldaja, olen selle sõna kõige täielikumas mõttes anarhist..."⁴ -- Nõnda öelnud üks veendunud "eestseisja"... Ja nõnda on viidatud ka kõige alusks olevale: "Korrale", mis säärasena kui abstraktne üldisus, tõeliseima legitiimsuse päristine asukoht, üldiseim korrastuslik evidents. Samas ka kui midagi ebamäärases staatuses olevat, pelk mõisteline abstraktsioon; kuigi samuti aina "käepärast" kui varemalt seda oli nt. "Jumal" oli, tegemisi-tegematajätmisi õigustamaks-põhjendamaks.

Siit võib (kuigi ei tarvitse) teha säärase kaugeleulatuva järelduse, et anarhism säärasena, on kahtlemata uusaegse ratsionaliseerimis-protsessi üheks hilisemaks iseenesest tulenevaks järeldumiseks.

Jumalikule maailmakorrale omaseks loetud adjektiivide hulgas on käibimas ka mõiste nagu: "juhuslikkus" (siin respons. = "jumalik ettehooldus"), millele rajasid oma kosutavad õpetussõnad paljudgi hingekarjased läbi aegade. "Jumala tegudes ei pea mitte kahtlema". Nõnda alates esimestest patriarhhidest juba: on tõsi, et maailmas valitseb kurjus, -- ebaõiglus -- aga inimlik mõistus paraku ei suuda jumaliku ettenägelikkusega võistelda, etc!

Juhtus siiski nii, et inimlik mõistus aegade mõõdudes üha suurelisemaks muutus ja loomuldasa sattus nõnda vastamisi nii mõnegi probleemiga, millest esiisad pääsesid veel lihtsamini, -- kui "usuküsimusest".

Nõnda näiteks sotsiaalse ebavõrdsuse tõdemus; mida teha kui 'ratio' leiab end vastamisi enese vastandiga, -- seda ohustavlt esindava irratsionaalsusega 'Juhuse' näol? -- Muidugi, vastus on oma selguses lausa ilmne, -- tuleb aga "asjad ümber sättida", aga nüüd juba nii "nagu Mõistus juhatab"...

Säärane oli lühidalt probleemi asetus, mis kindlasti oli päevakorral juba kõige esimestel utopistidel. Juba Platon teadis kuidas peaks välja nägema ideaalne riik ja seda ometigi ligi 27 sajandit tagasi. [Ometi oli Platon esimene kes mingit vana-egiptuse legendi ümber jutustades pani aluse nii tänasele nimetusele nagu Atlandi ookean, kui ka kandis läbi aastatuhandete edasi legendi kunagisest ideaal-riigist nagi Atlantisest.]⁵

Ajad muutusid ja nägemus "igavestest ideaalidest" ühes nendega. Kui Platoni ettekujutlusis kehtestas ideaalset ühiskonda too omanäoline plutokraatia, range "Mõistuse" kontrolli all, siis renessansi püüdlused olid suurelisemad.

Oli ju alles siis, nagu vahest mõnelegi näis, "Mõistus" sooritanud tõelise restauratsiooni ja olles seljatanud harimatusest tulenud religioossuse, lõpuks ometi tõusnud oma seduslikule pjedestaalile auväärseimate valitsejate hulgas.

Nõnda on nt. Campanella nägemuslik visioon tulevasest "Päikeseriigist" täis otse sektantlikku hardust ja prohvetlikku tõsikindlust. (Vrdl ka Th. Morus.)

^{FRANCOIS-MARIE AROUET --- alias: M. de VOLTAIRE oma aegumatus teoses: „FILOSOOFILISED JUTUSTUSED“ pajatab uusaegset nägemiuts anarhismist kirjanduses ja ühiskonnas tervikuna, seonuduvalt nt ka optimismi ja pessimisi mõistetega: „... ja metafüüsikast teadis ta, mida on teatud kõikidel aegadel, see tähendab väga vähe.“, lk. 10. /.../ „... kui filosoof, kes loeb seda suut raamatut, mille Jumal on meie silme ette pannud. Tõed, mida ta avastab, kuuluvad temale; ta toidab ja ülendab oma hinge; ta elab rahus; tal ei olemidagi karta inimeste poolt...“, lk. 17. /.../ „... Kuid kummaline õnn võib peagi kaduda...“, lk. 29. JA järgnev võib sobida ka igale tänaselel anarhistile: „.... ta kutsus endale appi filosoofia, mis oli teda alati avitanud; ta sai sealt selgust, kuid ei mingit kergendust...“, lk. 38. /.../ „... Ta hing sööstis lõpmatusse ja vaatles meeltest vabanenuna universumi kõigutamatut korda.“, lk. 42. /.../ „... Teadmised, laitmatud elukombed ja vaprus on mulle ainult õnnetust toonud.“, lk. 89. /.../ „... asjad ei lähe alati kõige targemate tahtmist mööda. // ... et saatuse teed ei ole teada, ja et inimesed teevad vea, otsustades terviku üle, millest nad näevad vaid pisitillukest osa.“, lk. 93. / ja teisest küljest vaadelduna: „.... Halvad on alati õnnetud... // Nad on selleks, et proovile panna väheseid õigeid, kes on ilma mööda laiali pillatud, ja pole olemas halba, millest ei sünniks head. // ... aga juhust ei ole olemas: on vaid katsumus või karistus või tasu või etteneägelikkus.“, lk. 95. /.../ „.... ja ikkagi pesitseb meis mingi ebamäärane ihalus, mingi rahutus.... // ... ja et on olemas palju täisulikumaid olendeid.“, lk. 108. / Kas anarhistlikul liikumisel vaimuajaloos on olemas: „.... kas tal on olemas mõtlemisvõime, tahe, vabadus.“, lk. 116. /.../ „.... et teie elu möödub kindlasti üksnes armastuses ja mõtsiklustes, see ongi tõeline vaimuelu...“; lk 124. /.../ „... Kui see siin on parim võimalikkudest maailmadest, missugused on siis need ülejäänud.“, lk. 148. /.../ „.... Mis asi see optimism on? // Paraku on see pöörane kihk väita, et kõik on hästi, kui tegelikult on kõik halvasti.“, lk. 195. /.../ „... lepiksin meelsamini tema filosoofiliste teostega.... // ... nägin, et ta kahtleb kõiges, siis järeldasin , et tean niisama palju kui tema ning võin rumal olla ka ilma võõra abita.“; lk. 228. /.../ „... sest ma olen ju lõppeks filosoof: ei kõlba oma vaadetest taganeda, ning pole võimalik, et Leibnitz eksis, sest ettemääratud harmoonia on üks ilusaimaid asju maailmas, niisamuti kui kõiksuse pidevus ja subtiilne mateeria.“; lk. 242.}

^{JURI LOTMAN väidab aga oma järelsõnas M. de VOLTAIRE tõlkeraamatule: „Groteski ja filosoofia maailmas“ aga väidab järgnevat: „.... Selle mehe vaimulaad on majesteetlik. Tema sõnad erutavad Euro opat ning kuningad otsivad tema sõprust...“, lk. 261. /.../ „... et kohaneda barbaarsete seadusetga, vaid selleks, et kohandada neid enda vajadustele“, lk. 269. /.../ „.... Voltaire´i filosoofiliste vaadete lähtealus on võitlus dogmatismi vastu. Dogmaatilist mõtlemist esindavad Euroopa filosoofias 18. sajandi algul ühelt poolt keskaegne skolastika, teiselt poolt aga Descartes´i ja Leibnitzi ratsionalism.“, lk. 277. /.../ „.... Voltaire´i skepsis ei tähenda inimmõistuse ega teaduse taunimist. Iga inimlik tõde on piiratud ja suhteline, kuid lõppkokkuvõttes, summa summarum on mõistuse progress absoluutne. // Jumal andis maailmale ainult algtõuke.“, lk. 282. /.../ „... Nii oma kaasaega kui ajalugu vaatab Voltaire enda ümber toimuvast mitte midagi taipava inimese pilgul. Kõik tundub talle kummalisena, kõik tekitab hämmeldust.“, lk. 285.6}

B. Goodwin: Siiski näib õigustatud pürgimus asetada küllaltki otsene võrdusmärk esmalt: kristluse paradiisikujutelmade ja noist jutlustavate apostellike visioonide vahele; järgnevalt utopistide ja viimaks, -- tingimisi ka -- anarhistidegi vahele, kõikse hilisemast ajast.⁷

Üheks kõige otsesemalt osutatavaks "ühendavaks lüliks" on kõigi toodud pürgimuste puhul, seostatus "kirjutava sõnaga", kirjandusega kui valdkonnaga; mis paraku, aegade jooksul, osa oma esialgsest "tähenduslikkust mõjuvusest" jätkuvale sekuleerumisele loovutama pidanud on.

Eelnevast tulenevalt, -- on anarhismi näol tegemist omanäolise ja vaid nö.- "idealistliku" suundumusega vaimuajalooliste eksperimentide hulgas, mida etteruttavalt, -- paraku siiski, näib iseloomustavat (vahest sekulariseerimise kaasnähtumusena) teatud, kuidas õelda, vahest just mõneti justkui pinnapealsus elik siis, -- konsekventselt lõpuniarendamatute teeside rohkus.⁸

Kuigi see ei ole siiski üldiselt omane; nõndap-siis on võimalik lähemale vaagimisele võtta anarhistlikku mõttearendamise peamised väitmised. --

Üheks kesksemaks tõdemuseks, muidugi, -- juba sissejuhatavte sõnadega mainitud, -- vabaduse keskne ideaal. Millega suhtestuvalt liigenduvad paikka ka kõik sekundaarsemad aksioloogilised kriteeriumid, samuti ka otseselt taunitu.

^{JA siia midagi ühelt hilisemalt aatlejalt, E. M. REMARQUE, kde tihtilugu tavatsetakse seostada eksistentsialismiga hiliseimais mõttearendustes ja sellega ehk ka vahets just anarhismiga sõna otsesemas mõttes, vähemalt selle mõiste algses tähenduses: „... Õnn on suhteline asi. Kes seda taipab, on harva päris õnnetu.“, /.../ „.... Läksin mõistlikkusest tundmusse, julgeolekust seiklusse, kainest mõtlemisest unistusse. Olin täiesti üksi, kuid seekord polnud üksiolekus vähimatki piina: selles oli peaegu midagi müstlist.“ /.../ „.... Mulle näis, nagu seisaksin oma elu keskpaigas; järgmine samm nihtuab tasakaalu paigast, vaekauss hakkab pikkamisi vajuma, tuleviku poole, täitudes üha enam hallusega, saavutamata enam iial tasakaalu.“ /.../ „.... Ergem eltunnetus varitseva hädaohu tõttu. Suurepärane tunne, kuni oht ainult silmapiiril paistab.“ /.../ „.... oli omamoodi loogilisel ja poeetilisel viisil hull, don Quijote, kes tahtis aja tuuleveskite vastu võidelda --- „ /.../ „.... Võib-olla nimetatakse meie aega kord iroonia ajaks... // mitte // meie rohmaka asjastu, tehnika progressi ja kultuuri regressi ajastu mittevabatahtliku ja parimal juhul õela või totra iroonia ajaks.“ /.../ „... Ei, ma ei leidnud jumalat. Ja mis me temaga ka peale hakkaksime, kui me ta leiaksime? Siis me ei oleks enam inimesed, kui me seda suudaksime. Otsida – see on midagi muud. // Sündmused toimuvad iseenesest. Oled pöördunud inimese naeruväärsest eraldatusest tagasi kõige juhtuva nimetu seaduse alla...“ /.../ „.... Moraali ja vastutuse mõisteid nende tuimas tähenduses ei olnud enam olemas; kõrgemad, peaaegu eeterlikud seadused astusid nende asemele.“,9}

Vabduse ideeline kujutelm otseslt lähtumas prantsuse valgustajate-entsüklopistide traditsioonist, see kui tingimatu, ülim väärtus, samas ka kui peamine inimest iseloomustav omadus või vajadus. Sedasorti kujutelmad lähtumas 17.saj. inglise empiristide arusaamadest (J. Lockey, D. Hume) mille kohaselt inimteadvus algselt kui 'tabula rasa' ja mille siis ühiskondlik mõju, -- kasvatus, haridus -- vormib nõuetele vastavaks (aposteriorismi vastu).

Säärasena vabadus aga juba tingitud teatud ühiskondlikust suvast tulenenud konventsioonidest; mistõttu alates J.-J. Rousseau´st püstitus samas ka nõudmine deviisil: "Tagasi loodusesse", millega on siis ilmselt mõeldud, -- tagasi autentsemate ja loomulikemate väärtuste juurde; mispuhul ka vabadus nõnda, kahtlemata, -- igati loomulikum ja kõikke-hõlmavam näib otsekui olevat. Viimase suuna üheks edasi-arenajaks ka L.Tolstoi oma hilisemastes teostes ( nt. "Patukahetsus").

Bakunini järgi on vabadus juhindumine omaenda mõistusest ja õigluse mõistest, millega viidatud subjektiivse individualismi kesksele veendumusele individuaalse mõistuse ülemlikkusest.¹⁰ Säärasel väitmisel aga juures ka oma irratsionaalne alge, nimelt kui küsida: "kelle oma" arusaamadest nois küsimustes juhinduda...? -- Vastus kõlaks ilmselt: võimalikult paljude omast samaaegselt, nõnda igati pluralistlikult; vähemust eiratakse paratamtult siingi.

Üldse, ka sei ole enamikku noist anarhistlikkest väitmistest iseloomustamas mõneti ebakonsekventne, või vähemalt: paradoksaalne väitmiste laad...?

Nõnda nt. -- olles otsesemalt ühiskondlik-poliitilise suunitlusega huviring, siiski enamik 19. sajandi anarhistidest ei pidanud poliitilisi meetodeid oma uuenduslike pürgimuste elluviimiseks kuigivõrd kohasteks. Seda rohkem leidub aga kõikvõimalike (tihti vasturääkivaidki) teooriaid oma veendumuste kinnituseks.

Sekundaarsemad "väärtus(-etuse) ühikud" liigendumas siis võrdlemisi üheülbaliselt negatsioonidena vabaduse puudujäägi erinevaid astmeid markeerimaks: so. -- "sõltuvus", "ühiskondlik õiglus" ja sellest tulenev karistussüsteem.

Üldiselt: vähemalt psühholoogilisemas kõnelemise pruugis, oleks põhjust oletada teatud konkreetsemaid ajendeid tol liikumisel, mis pürib ümberhindama ühiskondliku hierarhia traditsioonis vahendunud kriteeriume; või subjektiivsemas plaanis: taotleb selgust üksikindiviidi suhtestatusele oma kaasajaga, seda esindava hüpoteetilise "teisega“. Ajaloolisi paralleele missugusele suundumusele tuua kindlasti kaalukas hulk. Ühiseks paistab võrdsuse apologeetide sõnavõttudes olema teatud üldiseim ekstrovertlik nö.- "väljapoole" suunitletus; siis otsesõnu: "maailma paranduslikud" ettevõtmised, kui kasutada siin arhailisi väljendeid.

Tegemist siin alates R. Descartes'ist alguse saanud uusaegse mõtlemise nö.- "egotsentrismi" ühe kaugemaleulatuva järelduvusega. Ja nimelt: kui maailm on ennekõike "minu kujutlus" (kartesiaanlikult küll täpsemalt: selline nagu "mina" seda näen), siis pole tuua ühtegi tõsisemat vastuväitmist sellele, miks see maailm ei peaks olema täpselt selline nagu mingi "mina" seda aga millaski ja kunaski tahab olevat...? Tõepoolest, miks mitte? Kuigi, 20. sajand on vist ilmselt noist eksperimentidest võrdlemisi küllastunud...?

Samas ei saa mainimata jätta, et on midagi lausa infantiilselt küündimatut tolles pürgimuses, mõistmatust otsesõnu, mis jutlustab ideaalsest tulevikust, või suhtestub olevikku pateetiliselt mässumeelsel toonil. Teadagi on varasemast tuua näiteks nii mõningaidki paindumatult skeptilisi hingi, kelle kõnelustest kostub kompromissituima küünilisuse vahedat pilget, aga erandid, nagu öeldakse, -- kinnitavat vaid reegleid.¹¹

^{EDVARD PETISCHKA: „VANAKREEKA MUISTENDID JA PÄRIMUSED“. See iidne legendide kogu võib pakkud amõnetist õpetust ka tänaselegi kirjandusele veelgi. Mõistmaks anarhistlikke tendentse kirjanudses: „.... ja alles oli jäänud ainult lootus. Haigused ja õnnetused olid kõik välja lennanud ja alles oli jäänud ainult lootus.... // Seepärast pääses teda ainult vähe laia maailma.... // Ainult lootust, üksnes lootust oli inimeste hulgas vähe. See oli peaaegu tervenisti Pandora laekasse luku taha jäänud.“, lk. 8. /.../ „.... Me kõik teame ju ettekuulutust, et tuleb aeg, kus maa, meri ja taevas plahvatavad põlema ja maailm hukkub leekides.“, lk. 12. /.../ „.... kus uitasid nende varjud, kes polnud maa peal head ega halvad olnud...“, lk, 20. /.../ „... Sinu nimi saab surematuks. Seda maailmajagu, mis sind vastu võttis, hakatakse sinu nime järgi Euroopaks kutsuma.“, lk. 23. /.../ „.... Backhoseks ja Dionysoseks... // .... ja kõik ülistasid laulu ja tantsuga elurõõmu. // .... läksid Dionysose juurde, et kiita elu.“, lk. 28. /.../ „... Dionysose suur austaja. // Ise arvas ta enda kohta, et ta on ka põhjatult tark, saab kõigest aru ja oskab kõige üle kõige paremini otsustada.“, lk. 33. /.../ „.... „Tagasi pöörduda ma ei saa.... // ma pean hävitustöö lõpule viima.“, lk. 67. /.../ „.... Vali mind endale teejuhiks. Mina tean kõige meeldivamat teed. // Mind kutsutakse Nauding / ja mul on sõpru kogu maailmas. // Kui sa tahad välja paista, pead töötama rohkem kui teised ja pead endale keelama seda, mida nemad endale ei keela.“, lk. 72. /.../ „.... Ja maa peal elas tema surematu mälestus. Kõikjal seal, kus ta oli seisnud õiguse eest, ülekohtu vastu, mäletati teda tänutundes ja austati teda. Suust suhu rändas muistend vahvast ...// läbis ühe sajandi teise järel kuni meie ajani. Ja ka meie anname selle edasi tänasele päevale ja homsele....“, lk. 87, /.../ „.... Hoolega hoidis ta kinni Ariadne lõngast ja jõudis selle abil ohutult omade juurde.“, lk. 109. /.../ „.... Üha uuesti teeb Sisyphos asjata seda tööd ja tema piin uueneb pidevalt ega lõppe iialgi.“, lk. 114. /.../ „....Trooja sõda oli lõppenud ja mitte kellegile polnud see head toonud. // Sõda oli lõppenud, aga kurjus, mis oli tekkinud, kestis edasi.“, lk. 168. /.../ „.... et Orestese hing rahu leiaks. Aga veel kaua kõlas erinnüste kurb laul Orestese pea kohal, kaua laulsid nad talle nukralt tema teost. // Erinnüste laul enam ei kõlanud. Aga kas suudab see, kes seda kordki on kuulnud, seda täielikult unustada?“, lk. 176. /.../ „... Saatus, mille kohta vanad kreeklased suksuid, et see on jumalate sepitsetud, hakkab oma mõju avaldama. // Näidend on tõsine, traagiline, paljastab tumedaid ja salapäraseid jõude, mis valitsevad inimelu üle. Ja salapäraseid jõude, nagu tolleaegsetele inimestele tundus, oli palju.“, lk. 216.12}

1 Mõiste: "anarhism" leidnud järgnevalt kasutamist sõna leksikaalses ja levinumas ehk sõna tavatähenduses.

2 ISAAC ASIMOV: “FOUNDATION´S EDGE”; // “ASUMI ÄÄR”; // Tõlkinud: Martin Varik, // 2000 //Copyright Laws: 1982; “Harper Collins Publishers. // LK: 7 – 347. // JA midagi Ameerika ulmest seda kirjakohta anarhismist ilmestamaks: “... Ära kunagi lase oma moraalitundel segada sind tegemast seda, mis on õige.”, lk. 36 /.../ “... Seda rumalam nendest muidugi, kuid ta ei saa ju ometi üksi lolluse vastu võidelda. Ja ongi parem. Ta saab oma suure eesmärgi endale hoida ja selle nimel ise pingutada, ning küll tuleb päev, kus teda mäletatakse kui suurt Ettenägelikku, kes märkas Olulist.”, lk. 39. /.../ “... kõikvõimsus peitus vaimses jõus, mõttes, juhtimisvõimes. // Ära kunagi tee midagi, mida sa ei pea tegema, ja kui pead tegema – siis kõhkle.”, lk. 70. /.../ “... ta vajus neisse imeliselt rahustavatesse hallusinatoorsetesse kujutelmadesse mis polnud päriselt ei unenäod ega ka teadlikud mõtted.”, lk. 72. /.../ “... Kui tahad liiga palju, kaotad sellegi, mis sul on.”, lk. 184. /.../ “... ja oskab meeli kontrollida; suudab lugeda sinu ja minu mõtteid kaugelt ... / ... võib inimesi mõjutada...”, lk. 187. /.../ “... Vale on seda parem, mida lähemal ta on tõele, ja tõde ise, kui teda kasutada saab, on parim vale.”, lk. 195. /.../ “... Sa alahindad põhjalikkust, millega müstitsism võib ratsionaalsuse varjutada.”, lk. 201. /.../ “... Müüt või legend ei teki tühjusest. Midagi ei teki tühjusest ega saagi tekkida. Müüdi taga on tõe tuum, kui moonutatud tõde ise ka ei poleks, seepärast tahaksin rääkida ka tõest...”; lk. 208. /.../ “... kuid kõigel on alati sotsiaalne inerts, isegi tehnoloogilisel progressil.”, lk. 224. /.../ “... Mul on annet peaaegu eimillegi põhjal õigete järeldusteni jõuda. See on veendumus, mida ma tunnen, kui mul on õigus -- // Nad tahavad minult midagi – ja sedavõrd, et riskivad selle nimel oma olemasoluga.”, 233. /.../ “... võimu võrdlemist võimega sündmusi suunata // lihtsalt haritud ja arenenud mõtte jõuga suutsid nad / viisil, mis välistas pealtkuulamise. // See oli nähtamatu ja tajumatu võrk, mis hoidis väheste valitute kaudu koos kogu maailma.”, 255. /.../ “... Kogu inimkond võib jagada ühist hullumeelsust ning elada ühises kujutelmas, viibides samal ajal ühises kaoses. Vastupidist ei saa tõestada, kuid meil ei ole muud valikut kui oma meeli usaldada.”, lk. 267.

3 ISAAC ASIMOV: FOUNDATION AND EARTH”, // “ASUM JA MAA”; // Tõlkinud: Jaanus Õunpuu, 2001, OÜ “Eesti Raamat”; // Copyright Laws: 1986; “Doubleday & Company, Inc. Garden City, NEW YORK, 1986. a. // Lk: 7 – 397. // JA midagi veel Ameerikast anarhismi keerdkäike valgustamaks: “... Me tahame teha seda, mis on õige -- mitte ilmtingimata seda, mis näib õige, vaid seda, mis on objektiivselt õige, kui sellist asja nagu objektiivsus on üldse olemas. Sinul näib olevat objektiivselt kõige rohkem õigus, nii, et me juhindume sinust.”, lk. 56. /.../ “... Alati leidub inimesi, kes vastandavad oma meele üldisele mõtteviisile ja kes on piisavalt jultunud, et tunda, nagu oleks ainuüksi neil õigus ja teistel mitte, lk. 109. /.../ “... Ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja pean seda tunnistust ajutiseks kuni uute tõendite ilmumiseni.”, lk. 115.

4 Nõnda Bakunin, B. Goodwin'i vahendusel. ("Anarchism. -- Using Political Ideas".) 1982; e.k. - "Akadeemia" 3/1994, lk.572-589, lk. 572.)

5 MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. Lk: 3 – 277. // (( 12. raamatut + märkused + järelsõna)). Paralleele teiseltki antiigi mõtlejalt käesoleva esseega seoses. Mida arvas korrast ja anarhiast nt antud keiser-filosoof: “... tühiste askelduste vältimine; uskumatus selle suhtes, mida imetegijad ja nõidujad jutustavad lausumistest, vaimude väljaajamisest ja muust sellisest;” (6), lk. 3. /.../ “... – sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4. /.../ “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11. /.../ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16. /.../ “... Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega teisiti kui vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV, 2), lk. 26. /.../ “... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”, (IV, 13), lk. 29. /.../ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30. /.../ “... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34. /.../ “... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigeteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45. /.../ “... hingestatud olendi on paremad kui hingetud, hingestatutest on aga paremad mõistusega olendid.” (V, 16) “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mis kõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.

6 ^{FRANCOIS-MARIE AROUET -- alias: M. de VOLTAIRE: „FILOSOOFILISED JUTUSTUSED“ . // Järelsõna: Juri Lotman: „Groteski ja filosoofia maailmas.“ // Tõlkinud: Tatjana Hallap ja Merike Riives. // Kirjastus: „Eesti Raamat“; // Tallinn: 1979 // C: PARIS: 1828 // 1959// Lk: 7-- 289.}

7 B. Goodwin: "Ja kuigi mõned, /..../ peavad juba Münzerit ja anabaptsiste anarhistide eelkäijaiks, on kaasaegne anarhism ilmselgelt kristluse eitamise poliitiline tulemus". (Ibid, lk. 573.)

8 Tolle väite kõigiti "tänuväärseks" näiteks oleks siinkohal tuua "tuntud ameerika filosoof": H. D. Thoreau ("Walden, ehk Elu metsas", Tallinn, 1994), keda tavatsetakse samuti mainida 19.sajandi ("idealistlke") anarhistide hulgas. Mis võib (, kuigi ei tarvitse), tekitada ka mõningaid kahtlusi... Kui nt. silmas-pidada mainitud "mõtleja" nö.-"tegusaid põhimõtteid", millede kohaselt on nt. -- naelade tarvitamine ehitustegevusel taunitav (soodustab ebaõiglast tootmisstruktuuri) ja kes põhimõtteliselt keeldus tasumast "maksusid" väärtuses paar-kolm sajndikühikut.

9 ^{ERICH MARIA REMARQUE: „LISSANBONI ÖÖ“. // „DIE NACHT VON LISSABON“; // Kirjastus: „PAF“, Tallinn, 1993; // Tõlkinud: V. Tomberg. // Köln-Berlin; C: 1963. // LK: 3- 207. Tsitaadidi on lehekülgedelt 10--167.}

10 B. Goodwin, Ibid., lk. 576.

11 B. Goodwin, Ibid. Samas.

12 ^{EDVARD PETISCHKA: „VANAKREEKA MUISTENDID JA PÄRIMUSED“. // Tallinn, 1983 // Kirjastus: „Eesti Raamat“; // Tõlkinud: Leo Metsar; // LK: 5-- 222. /// Tsehhoslovakkia// --„Stare fecke baje a povesti“. // Albatros, Praha; // C: 1976.//}