Nietzsche & õpetus nihilismist.

Friedrich Wilhelm NIETZCHE ja õpetus euroopalikust nihilismist.

„Nietzsche ja opetus eurooplaisesta nihilismistä.“ (Suomi). „Nietzsche und die Lehre über den europäischen Nihilismus.“ (Deutsch). „Nietzsche and the Concept of the european Nihilism.“ (English, U.K., U.S., Australia, New-Zealand). „Nietzsche: Om Begebret Nihilism.“ (Dansk, Norge, Island.)

NIHILISM NIETZSCHEL:

„Sternen-Moral.

Vorausbestimmt zur Sternenbahr,

Was geht dich, Stern, das Dunkel an!

Roll selig hin durch diese Zeit!

Ihr Elend sei dir fremd und weit

Der fernsten Welt gehöhrt dein Schein:

Nur ein gebot gilt dir: sei rein!“

Nietzsche: „La gaya scienza“.¹

Seoes teemaga nihilism on tihtilugu muuhulgas vahendatud ka M. Heideggeri väga huvitavat nägemust nihilismist. Vähem on käsitlust leidnud Fr. W. Nietzsche seos nihilismiga ja nagu mulle näib, on see kujutatud pisult ühekülgselt, taandades Nietzsche nihilismi tema loosungile „kõrgemate väärtuste radikaalsest ümberhindamisest“ -- mõistes selle all sisuliselt midagi taolist nagu eitaks Nietzsche üldkehtivaid väärtusi. Seega siis otsekui aksioloogiline nihilism, mis võimaldab pessimistlikke järeldusi tunnetuse tühisuse kohta ja teeb võimalikuks n.-ö. „igaühe tõe“ kehtestamise, s.t. - `nihilism` selle sõna tavatähenduses ja negatiivseimas mõttes.

Ometi on Nietzsche seda teemat käsitlenud palju ulatuslikumalt ja vastuolulisel kombel on ta tuntud ka kui oma aja suurimaid (ülalkirjeldatud) nihilismi kriitikuid. Kas see näiline paradoks on seletatav Nietzsche filosoofia üldise vastuokslikkusega? Nietzsche kirjutisi iseloomustab tõepoolest lausa sihilikuna näiv vastuolulisus, olgugi, et need on väga ühtsed oma vaimult ja eesmärgilt. See on aga Nietzsche järgi otsekui midagi paratamatut, kuna „kogu tollane Euroopa elu areneb vastuolude hirmsas pinges“ -- millest on märku andmas ka ajastu levinuimaid vaimusuundumusi, dekadentlik (aksioloogiline) nihilism, millest omakorda annab tunnistust ka varemaustatud kõrgemate väärtuste mandumine „surnud kristlikeks ideaalideks“. Sellest tuleneb Nietzsche jaoks vajadus kõrgemad väärtused (taas-)ümberhinnata, õieti taastada nende esialgne tähendussisu. Säärane arusaam johtub ka Nietzsche antiigi idealiseerimisest ja tema eriomasest ajalookäsitlusest, mille kohaselt kristlike väärtuste kehtestamisega sai alguse (muistse) kultuuri allakäigu protsess, mis kulmineerus tema ajastu nihilismis.

Fr. W. Nietzsche: „.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“ (Aforism, nr. 2). /.../ „... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“(Aforism, nr. 3) ²

Nagu näitab K. Jaspers,³ arvas Nietzsche nihilismi põhjust peituvat nimelt ristiusu moraalses maailmatõlgenduses. K. Jaspers Nietzsche kohta: „Et kristlus fiktiivse maailma on loonud, mille ebatõelisus viimaks end ise esilekutsunud tõearmastuse ajendil ära tuntud saab ja isegi nii, et enam midagi üle ei jää. Kuna kristlikus olemasolus kogu tugi ja väärtus (Halt und Wert) rajaneb fiktiivsusele, langeb see praegusel tunnetushetkel tühjusesse (olematusse) nagu ei iial varem.“ Nüüd tuleb aeg „kus selle eest maksma peame, et kaks aastatuhandet kristlased olime...“ (Nietzsche). Sest, nagu näitab Jaspers: „Kui ma vääralt oletan, et maailmas kõik toimuv endas kinnitust leidvas mõttes olema peab ... /mis aga/ ... ausa inimese jaoks tegevuses ülesleitav ei ole; nii saab ta lõpuks kohutava pettumuse, -- tühjuse ees seisma -- „ilmaasjatuse“ vaev (die Qual des „Umsonst“); -- „iga mõte võib olemas olla: ... mõtestatud maailmakorraldus; või armastuse lisandumine...; või lähenemine üldisele õnneseisundile; või isegi üldises tühjuseseisundis (Nichts-Zustand) – kõige sellise eesmärk on alati mõte“, (kui selline, abstraktses mõttes). Kõikidele nendele ettekujutusviisidele on ühine, et midagi peab protsessi enda läbi saavutatud saama: -- ja nüüd hoomatakse, et saamisega (Werden) midagi ei saavutata, kuhugi ei jõuta“; pettumus etteantud `saamise eesmärgi` üle (Zweck des Werdens) saab `nihilismi põhjuseks`.⁴

Mõistelise selguse huvides oleks vaja selgelt eristada ühelt poolt nn. väärtushinnangulist nihilismi, mis suhtub olemasolevatesse väärtustesse kui eitus, negatsioon ja teisalt n.-ö. filosoofilist nihilismi, mida on arendanud Heidegger ja nagu järgnevaga on üritatud näidata ka eriti just Fr. Nietzsche. -- See on „nihilism: kui ei tunnustata ühtegi absoluuti ega hierarhiat. Kui minnakse otsima totaalset vabadust.“⁵ Seda on tähistatud erinevalt: Heidegger -- „Das Nichts“ -- eimiskisus, tühjus; sama sõna kasutab ka Nietzsche, aga tal lisandub sellele veel mõiste „Die Leere“ -- `tühjus`; analoogiliselt kui tõlkida lad. k. `nihilum` kui eimiskisus, olematus, tühjus (ja kasutada mõistet „nihilism“ eelkõige tavapärases, s.t. õige devalveerunud tähenduses.)

Fr. W. Nietzsche: „... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veikelevat heiastust: sellise kire vähenõudlikkus oli midagi seniolematut.“ (Aforism nr. 45.) /.../„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätakata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui uneskõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“ (Aforism nr. 54.). /.../ „... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“ (II. raamat, aforism nr. 58.).⁶

On küsimus, kas filosoofiline nihilism on rangelt võttes üleüldse võimalik; seda just loogika seisukohalt: kui on olev ja on olematus – kuidas saab siis olla „olevat olematust“? Parmenides on ju öelnud, et : „pole ja ei saa olema midagi peale selle mis on.“ Ja Heidegger: „Olemise olemises ilmneb olematuse olematus.“ Aga Parmenides olevat öelnud ka järgmist: „Üks on see, et on, pole võimalik ei-olul olla, /.../ Teine, et ei on ja et on vajalik ei-olul olla.“

Aga nihilism oma sügavaimas tähenduses võib ületada ka loogika kui pelgalt ahistava mõttekonstruktsiooni, kui fikstiooni. Nõnda muutub nihilism transtsendentseks ka Nietzschel. Jaspers: „Nietzsche nihilism... /.../ ... on tegelikult tema transtsendentsuse üks vorm, mida tema kahetähenduslikkuses nii raske mõista on. Transtsendeeruvas nihilismis peab olemine ennast talle näitama.“, („Im transzendierenden Nihilismus muss sich ihm das Sein zeigen.“) /.../ „Nietzsche ületas nihilismi ka kui uskumise uskumatuses. Tema nihilistlik transtsendentsus ei saavuta olemises rahu.“⁷

„Olematuse olemise“ järele küsides võib aga arutada ka järgnevalt: et midagi millegi üle vähegi kindlalt väita võiks, peame olema võimelised seda ka teisest küljest esile tooma. Punast värvi suudame selle eripäras vaid seetõttu tajuda, et me ka teisi värvusi tunneme. Oleksime me sünnist saati kõike vaid punasena näinud, siis ei teaks me üldse, mida punaseks nimetatakse. Kuidas tuleme aga üldse `olemise` mõistele? Mis on see teine, mille abil me olemist piiritleme? Näib, et ei jää üle midagi peale `tühjuse`. Heideggeri järgi, (kes ei lahku loogilise mõtte rajalt), oleks siis ilmselt nii, et olematus ei lase endast mõeldagi, sest mõtlemine vajab alati objekti. „Nichts“ peab meile mingil muul moel antud olema, Heideggeril siis mõiste „hirm“ kaudu.⁸

Nietzsche puhul on oluline tähele panna, et tema arusaamad nihilismist pidevalt muutusid; silmas pidades tema varasemaid ja hilisemaid kirjutisi. Oma tegevuse algperioodil oli ta rohkem A. Schopenhauerist mõjutatud; hiljem aga, alates „Rõõmsast teadusest“ („La gaya scienza“, „Die fröhliche Wissenschaft“.) asus üha enam oma seniseid vaateid kritiseerima, seda eriti oma viimastes teostes nagu „Also sprach Zarathustra“ („Nõnda kõneles Zarathustra“), „Jeneseits von Gut und Böse“ („Teiselpool head ja kurja“), „Ecce Homo“. Seda silmas pidades saab mõistetavaks mida Nietzsche mõtles, kirjutades korduvalt endast kui „nihilismi ületajast“. Ja Jaspers: „... Kogu Nietzsche hilisem filosoofia on mõisteteav kui vastutegutsemine nihilismile.“ Ka Nietzsche ise: „See, et ma senini tõepoolest nihilist olin, selle olen ma enesele alles hiljuti selgeks teinud: see energia ja radikalism, millega ma nihilismis edasi läksin, eksitas mind selles tõsiasjas.“⁹

Jaspers (sealsamas): „Siiski ei olnud Nietzsche mingilgi ajal „täiesti“ (schlechthin) nihilist; kuna nihilismi paatos ei ole nihilism ise (paatos on „nihilistide ebajärjekindlus“).“ -- Selle küll teravmeelse ütlusega näib Jaspers siiski asja olemust lubamatult lihtsustavat. (Teisal on Jaspers seda kõnealust fenomeni nimetanud „ekstaatiliseks nihilismiks“.)

Fr. W. Nietzsche: „... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“ (II. raamat, aforism nr. 100). /.../ „... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“ (Aforism nr 107.). /.../ „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine on samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“ (III. raamat, aforism nr. 109.).¹⁰

Nietzsche hilisemas filosoofias on olulisel kohal „jaatamine“. Nagu H. Krull selle kohta (G. Deleuze`i vahendades) väljendub: „Nihilism kui jaatuse eeldus. Aktiivne, „dionüüsoslik jaatus“, mis mitte ei tühista kõrgemaid väärtusi, vaid on pigem kui „väärtusi loov jaatus“.¹¹

Jaspers: „Ei on tee uue Ja-ni“. /.../ „Tunnustatav on kes `JA` saavutanud, `EI` (seevastu) tuleb kui pelk tagajärg, konsekvents.“¹²

Nietzsche eristab „tugevat, loovat nihilismi“ ja „nõrka, mitte-loovat, ainult purustavat (zerstörische) nihilismi“; ja ta ütleb ka järgmist: „... iga kohutav ja võimas inimsuse liikumine on nihilistliku liikumisega seotud.“¹³ -- „See passiivne nõrkade nihilism, milles kõik väärtused [on] omavahel sõjajalal on purustav... /.../ ... ja erinevates (vale-)riietes esinev: relgioosne või moraalne, või poliitiline või esteetiline... /.../ Nõrkus on ka „uskumatuse usk“, mis kipub muutuma „vabatahtlikuks martüüriumiks.“ -- Nõnda ei jää nihilismi ka traagikat. Nietzsche: „See on Euroopalik budismi esinemisvorm, „toimimatus“ (das Neintun), millepärast kogu oelmasolev (Dasein) oma mõtte kaotanud on.“¹⁴

Nietzsche: „Inimene on nihilismi saamine.“ (H. Krull). See on saamine (Werdens), mis ei vii välja millelegi kujunenule, ei allu mingitele seadustele, toimib ilma suuna ja eesmärgita. See on – saamine mõttetus kaoses, ümbritsevast mitteolemisest (Nichts) tekkivate ja mitteolemisse kaduvate jõudude mäng, protsess, mis ei vii mitte kuhugi. Elu rajaneb eeldusel, et usutakse millessegi püsivasse ja regulaarselt korduvasse, kuid ebatäielik „nihilism“ niisugustele põhieeldustele ei vasta. See on midagi destruktiivset ja pelgalt hävitavat, mille puudub vähimgi loov ja uuenduslik alge. Seega on ebakonsekventne nihilism oma olemuselt taunitav, kui pelgalt destruktiivne, kuigi vahest toonasele ajastule omane pürgimus. Seevastu on tunnustatav uuenduslik ja loov ja elu igas selle aspektis jaatav tõeline ehk Nietzsceh sõnusti „täieline nihilism“. (Millest aga pidi, -- Nietzsche enda ennustuse kohaselt, -- saama alles 3. järgmise sajandi teema).

Totaalses (negatiivselt nihilistlikus) mõttetuses aitab siis vaid pidev ümbritseva „mõtestamine“, niin taas uuesti-mõtestamine, -- millena kogu inimtegevust võib tõlgitseda... -- „Maailm kui hädavajalik vale.“ Nietzsche ülendab oma loova ja elu-jaatava nihilismi printsiibiks: „Ma ei usu enam midagi, -- niisugune on loova inimese õige mõttelaad.“ -- Säärase lähenemise puhul ei ole siiski selle samastamine müstikaga õigustatud, (tavatähenduses); passiivses seesmises süüvimises (Versenkung) saavutatav on otse vastupidine „Nichts“-kogemuse poolt esilekutsutavale tundele. „Nichts“ ei ole mitte „viimane redupaik“, milles `elu` end mõtetust maailmast, kõikvõimalkest pettumistest vabastaks, vaid see mis inimesi „maailma tagasi lükkab“ ja aktiivsema „rakendumise“ (Einsatz) annab.¹⁵

Ja võiks siis siinkohal näitena mõnetise vaatluse alla võtta ka Nietzsche nn. „omamüüdid“: esiteks muidugi „igavene tagasipöördumine“ („Ewige Wiederkehr“), „üleinimene“ („Übermensch“), „võimutahe“, Zarathustra, Dionüüsos, jms. -- Neid näib iseloomustavat eriti rõhutatult paradoksaalne olemus, vaadeldes seda põhilist fenomeni neist esimese näitel. -- „Igavene tagasipöördumine“, -- mis kehtib esmalt kui kriteerium: enam ei taheta mitte midagi niisugust, mida ei oldaks nõus tahtma lõputuid kordi. Teisalt: kuna Nietzsche enda gnoseoloogiliste arusaamade järgi on sarnased mõtted pelgalt fiktsioonid, on siinpuhul ilmselt tegemist paradoksaalse olukorrga kus filosoofia muutub müüdiks, -- mis kehtib vaid niivõrd kui „viimane pelgupaik“, ainus stabiilne moment nõnda-nimetatud „ümbritsevas kaoses“ (millena on ka ümbritsevat reaalsust kirjeldatud, nii nihilistlikes, kui ka hilisemates „absurdi“-teooriates (J.-P. Sartrè, A. Camus, jne.)).

A. Schopenhauer: Osorius (De gloria): „... et kuulsus pageb nende eest, kes teda otsivad, ja seirab neid, kes ta unarusse jätavad, sest esimesed muganduvad oma kaasaegsete maitsega, teised põlgavad seda.“, (lk,. 120.) /.../ „... Mida väärikaim, tähendusrikkaim, kavakindlam ja individuaalsem on tervik, seda enam on vajalik ja tulus, et talle vahel silme ette tuleks selle vähendatud põhijoonis, plaan.“ (lk. 144.) /.../ „... ainult tulevikus elavad, ikka ettepoole vaatavad ja kärsitult vastu ruttavad tulevaile asjadele, mis alles peavad tooma tõelist õnne, vahepeal aga lasevad oleviku tähele panemata ja nautimata mööduda... /.../ Ainult olevik on tõeline ja tegelik: ta on reaalselt täiedtud aeg ja ainuüksi temas eksisteerime meie.“, (lk. 146.) /.../ „... on vajalik, et sageli tagasi mõeldaks ja kokku võetaks see, mis on läbi elatud, tehtud, kogetud ja seejuures tuntud, et ka võrreldaks oma endist otsustust praegusega... /.../ Oma kogemust võib vaadelda tekstina, järelemõtlemist ning teadmisi kommentaarina selle juurde.“, (lk. 151.) /.../ „... Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksildust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba. /.../ Vastavalt sellele väldib, talub või armastab igaüks üksildust täpses propotsioonis omaenda väärtusega.“, (lk. 153.)¹⁶

Vahest vaid selles, (nihilismile nii omases!), ebajärjekindluses Nietzsche otsekui ei suuda mõelda nihilismi oma konsekventse olemuse alusteni, vahest see ongi mainitud autori puhul just see (Parmenidese üleskutset järgiv) „põhimõtteline olematusest mittemõtlemine“. -- Inimmõistus justkui tõesti „ei suuda“ seda, mõelda olematuse, tühjuse, eimiskisuse peale. See on sama võimatu kõi mõelda ümbritseva maailma-kõiksuse peale, mõelda Universumi lõpuni välja. Inimene kui ei suuda mõelda, mis on teiselpool kõiki noid lõputuid meta-galaktikaid ja kogu seda meeltega millaski haaramatut kosmilist lõpmatust. Mis on Universumi „äärel“, kui sellel ajas ja temporaalselt ja materiaalselt lõpmatusse plahvataval ja vahest ka tsirkuleeruval Universumil polegi mingit lõppu ei temporaalses mõttes ega ka mitte materiaalses mõttes, ega ka aines plahvataval ja tervikuna tsirkuleerival ruumil endalgi...?

EI ole õnnestunud see kõik „lõpuni mõelda“ ilmselt kunaski kellelgi. (Heideggeril seadis oma piirid „lõpmatuse lõpuni mõtelemisele“ niisugune konkreetne inimlik tundmus nagu „hirm“ (Angst). On see teema üldse konsekventselt lõpuni „mõeldav“?¹⁷

Vahest kuidagi teisti tajutav. Või on taotletav vaid teatud filosoofiline meelestatus, mida Heidegger väljendab sõnadega: „seismine olemise väraval“ ja mille kohta L. Wittgenstein on öelnud: „Filosofeerimaks tuleb meil laskuda vanasse Kaosesse ja ... tunda end seal mõnusalt!“¹⁸ (Nihilism kui „tühjuse filosoofia“ ei anna mingeid „lõplikke vastuseid“, olulisem näib olevat „Tee“, mitte eesmärk?).

Fr. W. Nietzsche: (289=) „.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“ /.../ (297) „... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“ /.../ (300) „... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“ /.../ (322) „... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“¹⁹

Lõpetuseks: Nagu selgus on tegemist vägagi ulatusliku teemaga, antud kirjutisega pole taotletudki seda kuidagi ammendada, sai vaid olulisemat lühidalt mainitud, jne. Lisaks on teema, nagu sai üritatud ka näidata, vägagi vastuoluline, -- näib, et täiesti edukalt saab käsitleda Nietzschet ka kui nihilisti `par exellance`. Teema valisin lihtsalt oponeerimaks huvipakkuvale. (Küsitav tundus nt. kirjutades endalegi kas mõiste „tühjus“ võrdub terminiga „tühisus“? Jms.)

Fr. W. Nietzsche: „... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada --“ (Aforism nr. 2). /.../ „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis, mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks, et kas mitte jumalate poolt inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“ (Aforism nr. 8). /.../ „... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“ (Aforism nr. 12.). ²⁰

Kindlasti on Nietzsche „kõrgemate väärtuste lammutaja“, kui mõelda viimaste all nimelt ainuüksi „kristluse moraalseid väärtushinnanguid“. (Kuigi säilitades kogu tarvilise respekti siinkohal traditsioonis kinnistunud parimate kristlike aadetega seoes; kriitika all on Nietzschel lihtsalt taunimisväärseim ajaloos, mis seostub ka religiooni kui ajaloo lahutamatu koostisosaga.). Kuid ka sellelt (religioosselt?) seisukohalt on `Nihilism´ kindlasti (mõningate ilmeksimatute isikute jaoks, kelle käsutuses näib olevat kogu „tõe vara-ait“) vaid: „vale mõtlemise tagajärg“...? (Mis on antud (ainult oletatavate) indiviidide arvates ilmselt ka otse loomulik, eesmärgiks näib vahel olevat otsekui mõtlemisest võimalikult üldse hoidudagi?)). Mõistelise korratuse selgituseks veel, et „nihilismi“, sõna tavatähenduses („negatiivse nihilismina“, nagu seda alustuseks sai vaadeldud), on eelnevalt (selles kirjutises) sisuliselt eiratud. Kuna see oleks olnud tõepoolest liiga „tühine“, -- isegi kritiseerimaks, -- mis ka ehk mõnetine „mõtlemisest hoidumise“ tulemus kui sellinegi kogu selles „veel-mõtestatmatus inimlikus Kaoses“...?

Fr. W. Nietzsche: „... Olevik ja minevik maa pääl -- ah! mu sõbrad – see on minu kõige talumatum raskus; ning ma ei suudaks elada, kui ma poleks selle nägija, mis peab tulema. /.../ Ma käin inimeste keskel nagu tuleviku katkete keskel: seda tulevikku näen ette.“, (lk. 92.) /.../ „... Eks ole haavatud auahnus kõigi kurbmängude ema? Kus aga haavatud on uhkus, sääl kasvab midagi veel paremat kui uhkus. Et elu ilus oleks vaadata, peab elumängu mängima hästi: seks aga on vaja häid näitlejaid.“, (lk. 95.) /.../ „... Suurt teha on raske; kuid suurt käskida – veel raskem. See on kõige andeksandmatum sinus: sul on võim aga sai ei taha valitseda.“ --, (lk. 97.) /.../ „... Ma olen rändaja ja mägironija, ütles ta oma südames, ma ei armasta astanguid, ja näib, et ma ei või kaua püsida paigal. Ja mida mulle saatus ja elamus iganes ei tooks, -- rändamist saab selles ikka olema ja mägedele ronimist: lõppeks elame ju läbi vaid iseendid!“, (lk. 99.)²¹

1 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). Aforism/luuletus: nr. 63. // Tõlge: „Ükskõiksed tähed. / Ette kindlaks määratud on tähtede liikumistee, / Mis läheb aga tähele korda see! / Liigu rõõmsalt läbi selle aja! / Mille armetust sul omaks võtta pole vaja / Kaugemale maailmale kuulugu su sära: / Vaid üks palve: puhas ole sa!“

2 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. („La gaya scienza“). Aformisid: I raamat, nr,: 2, 3. Nietzsche: „... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“ (Aforism nr. 11.) /.../ „... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“ (Aforism nr. 19.) /.../ „... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“ (Aforism nr. 20.).

3 Karl Jaspers: „Nietzsche. Einführung in des Verständnis seinen Philosophierens“, 1936. S. 437. Sealt: lk. 216.

4 K. Jaspers, Ibid., lk. 217.

5 Hasso Krull: „Nihilism. Nietzsche käsitlus.“ Ajakiri: „Kostabi“, 1991, nr: 3-8. Siin: nr: 3.

6 Fr. W. Nietzsche, („La gaya scienza“), Ibid. (Aforismid: I rmt, nr. 45, 54.; II rmt, nr. 58.).

7 K. Jaspers, Ibid., lk. 368.

8 G. Steigemüller: „Hauptströmungen der Gegenwarts-Philosophie.“, Band 1. Teil: „Existenzialonthologie: M. Heidegger.“ Lk.: 159.

9 K. Jaspers, Ibid., lk. 220.

10´Fr. Nietzsche, Ibid., Aforismid: nr. 100, 107. (II. rmt.); aforism nr. 109. (III. rmt.).

11 H. Krull, Ibid., „Kostabi“ nr. 6.

12 K. Jaspers, Ibid., lk. 345.

13 K. Jaspers, Ibid., lk. 223.

14 K. Jaspers, Ibid., lk. 386.

15 G. Steigemüller, Ibid., lk. 158.

16 ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“ Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. // (Tsitaadid siin: lk.: 120-153.).

17 Vrdl.: Fr. W. Nietzsche: „Jenezeits von Gut und Böse“, aforism: 289. Vrld. Ka: Nietzsche, Ibid.: (107=) Keeldumine kuulda ka parimat vastuväidet, kui otsus kord tehtud on: see on tugeva loomuse näitaja. Ehk siis: põikpäise rumal-olla-tahtmise.“ /.../ (130) Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on "võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti varjupaik. /.../ (133) Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja 'kergemalt', kui ideaalideta inimene. /.../ (143) See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali aluseks. /.../ (153) See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja kurja.

18 L. Wittgenstein: „Vermischte Bemerkungen.“ („Yleisia huomatuksia“, Porvoo, 1975.)

19 Fr. W. Nietzsche, Ibid. (IV. rmt., aforismid nr.: 289, 297, 300, 322.).

20 Fr. W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral“. („Moraali genaloogiast“). [II. uurimus: „Süüdlaslikkus“, halb südametunnistus ja muud selletaolist“]. Aforismid nr. 2, 8, 12.) Nietzsche: (13=)„... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitleb oma eksistentsi eest;“ (24) /.../ „...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“ (25) /.../ „... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe, millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“ (27) /.../ „... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses --“ (28) /.../ „... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“ [III. uurimus: „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“, Aforismid nr. 13, 24, 25, 27, 28.].

21 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892). „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // Vergelich auch: Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). „... Das Jetzt und das Ehemals auf Erden – ach! Meine Freunde – das ist mein Unterträgliches; und ich wüsste nicht zu leben, wenn ich nicht noch ein Seher wäre, dessen, was kommen muss. /.../ S. 152./ Ich wandle untern Menschen als den Bruchstücken der Zukunft: jener Zukunft, die ich schaue.“, (S. 153.) /.../ „... Ist nicht verletzte Eitelkeit die Mutter aller Trauerspiele? Wo aber Stoltz verletzt wird, da wächst wohl etwas Besseres noch, als Stolz ist. Damit das Leben gut anzuschauen sei, muss sein Spiel gut gespielt werden: dazu aber beadarf es guter Sachauspeiler.“, (S. 157.) /.../ „... Grosses vollführen ist schwer: aber das Schwerere ist, Grosses befehlen. Das ist dein Unverzeichlichstes: du hast die Macht, und du willst nicht herrschen.“ --, (S. 162.).