pühapäev, 13. juuli 2014

Arutlusi Platoni esteetikast.


ARUTLUSI PLATONI ESTEETIKAST.

Dialoogidest: „Phaidros“, „Symposion“, „Apologia“, „Parmenides“.
Platonin estetiikasta.“ (Suomi). About of the Aestehetic of Platon.“ (English). „Über der Äzthetik des Platon.“ ( Deutsch).
On väga palju lugusid kirja pandud, suuliseltki põlvest-põlve edasi antud mis räägivad, räägivad millegi kohta midagi, -- poolt või vastu või hoopis "mõõda", aga mis ometigi ei 'ütle midagi', mida ainult ühetiselt tõlgendada annaks. See tähendab, et filosoofia näibki olevat kui üks mahukas võimalike tõlgenduste mängumaa. Ja kogu selle vaimuajaloo tõlgenduslike ennistuste katsed jäävad tihtilugu küllaltki subjektiivseteks tõlgendusteks.

Ütlemine ei saagi, paraku, millaski olla tühine ja paljas ning lihtsakoeline "otse-ütlemine". See, mis millaski kellegile 'öeldud saab' ei ripu ju hoopistükkis ära näiteks kõnelemise määrast, veenvuse astmest, kõneleja positsioonist ega millestki taolisest ühetitõlgendatusest. -- Mis öeldud on, saabki olla vaid "mõistu öeldud"... See peaks kõlama siinkohal: midagi on "mõistmiseks välja antud", mõistmise teele "vallali laotatud". Midagi sõnastamatut ja tõlgendamatuks jäävat on esitatud aegade algusest peale uurivale inimvaimule järelduste tegemiseks.

Mõista andmine on nõndamõistetuna kui teatav spetsiifiline protsess, milles sõnadele ei omistata pelgalt ühetimõistetavat tähendus-sisu, see jääb pigem tõlgenduse kujundada ja siit sugeneb vajalik juhtnöör antud kirjatüki edasi-lugemiseks: ei peaks siinkohal mitte takerduma liialdaval kombel "kirja pandud sõnasse", vatupidi: tuleks lugeda otsekui ridade vahelt, -- või veelgi suurelisemal kombel sõnudes, -- jätta äki üldse lugemata, (kui ei evita selleks konkreetsemat soovi) jätmaks "vaba mänguruumi" vahetule mõistmisele – kõige sellest, mis mõeldud oli kui keegi kunaski, aegade alguses, midagi millegi abstraktse kohta üldse ütles...

PLATON, see on ühe maailma osa ajaloolise abstraktse mõtlemise algus, see on abstraktsionismi sünd paljuski üldse, esmane abstrahheeriva kõnelemise laadi algus õhtumiases mõtisklusis. JA Platon kõneleb muidugi endale ainuomases dialoogi vormis, abstraheeritud ja mõistukõnelises dialoogi, vestluse vormis. Dialooogis kõneleja räägib, -- kõige otsesemal kombel -- mõistu-keeli. Ei, isegi mitte ei "räägi", st.- ei jutusta ega seleta asja-tundmatuile "tõeliseid" asja-olusid, -- vaid ainult – vihjab...

PLATON: „Symposion“: (173. C.:) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, (lk. 7-8.) (175. E.:) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu oma aga särav ja menukas.“, (lk. 13.) (177. B-C) „... et teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, (lk. 17.) (178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ega väärtuslikku saavutada.“, (lk. 20.) (179. C) „... ka jumalad, sest on nad ju ainult vähestele paljude hulgast , kes on sooritanud kauneid tegusi, teinud niisuguse kingituse, et hing võis Hadesest tagasi tulla...“, (lk. 22.)1

Dialoogi teise, passiivsema osapoole ehk siis monoloogi pealtkuulaja osaks ongi tõlgendamise vaevaline protsess, kusjuures, -- mingeid mõõndusi ei tehta, mõista(tada) anda ja "mõistataja" peavad eeldamisi olema vähemalt võrdsed, et kõnelus üldse lahti hargneda saaks. See on kui mõista andmise ja tõlgendamise vavealine protsess, mis on aegade vältel paljuski muutunud, tõlkimise vahendusel suuresti erinevaks kujunenud, kuid mis ometigi kõneleb otse, isegi nii ammustest aegadest.

Kõneleja nagu PLATON räägib siin, oma dialoogis „PHAIDROS“, siis ilust ehk kaunidusest maailmas, kasutades tooni, mis annab mõista, et tema teab sellest valdkonnast nii mõndagi uut ja seniolematut, et tal on selle sfääri kohta midagi erilist öelda. Ja ajalugu, vaimu ajalugu ongi seda kinnitanud kõigiti ja kinnitama ka jääb, seniks kui see vältust üldse omama saab. Võtame selle siis teadmiseks, et on ometigi olnud olemas keegi, kes teab, mis on mis ja kuidas see "mis" on, on olnud ja ja olema saab ja jääbki.

Dialoogi lugeja tunneb end asetatuna omapärasesse "seismise kohta" -- just kui kuuleks ta vargsi pealt seda kunaski peetud kõnelust. Haigutava ajatühimiku tõttu, mis meid nüüd sellest ammusest ajast eraldab, ei ole meil küll antud võimalust kõnelusse sekkuda, küll aga jääb meile kõneluse 'pealt-kuulaja' kogu meelevald, -- see ongi tõlgenduse suvalisus ja kogu sellega kaasnev fantaasia piiramatu mänguruum...

PLATON: „Symposion“: (181) „... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis, kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt armastama.“, (lk. 26.) (183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt üllaks...“, (lk. 31.)(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on millegi püsivaga kokku kasvanud.“, (lk. 32.) (187. B-C) „... Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui erinevused püsivad.“ /.../ „Järelikult on muusikakunst õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis.“, (lk. 40.) (188. D) „... Nii mitmekesine ja suur, pigem kõikvõimas, piiramatu jõud on Erosel üldse, ent tollel Erosel, kes nii meie kui jumalate juures aruka ja õiglase tegevusega loob heaolu, on suurim võim...“, (lk. 43.)2

Esmalt määrab dialoogi vormis kõneleja kindlaks kõneluse edasise käigu raamid ja annab vihjamisi sellele kõnelusele ka üldiseima 'suuna', st. siin -- üldise suunitluse, mis omakorda tähendab neid kõiki kellele on kõnelus suunatuks osutatud saanud kogu selle möödunud ajakuristiku jooksul.

Jyri Vuorinen: „Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja arhitektuuri loeti käsitööks. Kuju valmistamine ei sobinud vabale mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse – mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane: “kutsume /.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks, kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”3 Tänasele liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist (ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika, tants, poeesia, maalimine ja skulptuur. Antiikajal võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.“4

Anname siis sõna antud ühele esimesele kõnelejale, -- Platonile, -- endale, kes lausub järgmist: "... olen õpihimuline.../aga/ ... puud ja väljad ei taha mulle suurt midagi õpetada, küll aga linn ja inimesed. /Vaja vaid selleks/ ...õige vahend leida."(Platon: „Phaidros“).5

Tuleb välja, et küsimus algab siit, et leida see ainuõige 'õige vahend', mille abil kõnelust annaks edasi harutada ja arendada oma konsekventse lõpu suunas. Nagu teada, on Kõnelejale traditsiooniliselt omistatud õige mitut liiki "kõnelemise vahendite" kasutamine, kõneletakse sel puhul isegi, täiesti õigustatult muidugi, teatud sorti "kunstist"... Silmas on siinkohal peetud muidugi ennekõike dailoogis kõnelemise vormi mid ailmestab äärmiselt stiilikohane irooniline esitluse ja kõnetatuse laad (elik siis nn „sokraatiline iroonia“).

Niisiis on dialoogi vormis iroonilise kõnetatuse laadi puhul vaja leida esmalt teatud soriti kõneluse sooritamise 'vahend', arvan, et samuti sobiks siin samahästi ka öelda: "eriline meetod", kuid milline see siis on või olema peaks, elik siis: mistaoline see eriline meetod siis kunagi kord oligi...? -- Käiks siin välja õige mitmeti-tõlgendatava aga ühetiselt otse ketserlikuna kõlama pidava arusaama. -- Kõneleja on (tegelikult hoopis) sofist. (See peab kõlama pisult üllatavalt, kuna just Platoni sokraatiline irooniliselt lähenev vestluslaad dialoogilises vormis noid toonaseid sofiste kõigiti kritiseeris). Kui aga lähtuda sellest, et esikõneleja (=Plato/Sokrates) seda tõesti on (sofist nimelt), tuleb aga tunnustada tema rafineeritust oma kõneluste pidamisel; seega: kui Kõneleja on sofist, siis on ta igatahes peenem ja kõigiti rafineeritum sofist, kui kõik need päristised sofistid kokku seda seal ajas ja ruumis kaugel ilmselt üldse olidki.

PLATON: „Symposion“: (191. D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust.“, (lk. 49.) (193. C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, (lk. 53.) (195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“, (lk. 57.) (196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava ülekohtu all.“, (lk. 60.) (196. E) „... Eks ole ju nõnda, et mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda või õpetada.“, (lk. 62.) (200. D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb.““, (lk. 71.)6

Platoni dialoogide kõnelejate peamiseks eeliseks on oskus 'distantsi hoida', see on kui kunst, -- 'teha vahet', sellega on juba paljut ära öeldud. See ongi see rõhutatult distantseeritud sokraatiline iroonia, eriline väljapeetud paus enne loogiliste arutluste kulminatsiooni, millede eesmärgiks on vahel peamiselt näidata vastukõnelejate küündimatust ja ignorantsi. Sofistlikul, erilisel kombel sofistlikul (ja tegelike sofistide vastu) kõnelemise meetodil on Kõnelejal vahet-tegemiseks ja selle hoidmiseks kasutada eriomane 'vahend', -- see on iroonia, midagi otse "vahedalt lõikavat" säärast.

Eelnevast tulenevalt, -- siin on vihjatud asjaolule, et Kõneleja ("tegelikult") ei tarvitse "uskuda", kõike seda, millest ta ometi nõnda veendunud kombel näib kõnelevat. Kõik ei ole siin ühetimõistetavalt ja lihtsakoeliselt banaalne, lähenemise vormiliseks meetodiks on iroonia kui peamine lähenemise viis. Ja võtku seda kuulda ka kõneluse kuulaja, see kelle osaks on tõlgendada, kuulda ja kuulda võtta, -- sofisti kõrvadele siinkohal sõnudes – tuleb osata ka 'kuuletuda'...

Olles välja selgitanud kõneluse meetodi, võtkem vaatluse alla kõneluse siht (st.- siin: "uurimis-suund", mitte "üldiseim suunitlus", millest oli üleval juttu ja mis sisuliselt on antropoloogiline ehk pigem psühholoogiline). Uurimise sihil toimuva kõneluse alguses seisab nendinging: uurimine olgu 'ühetiselt' mõistmisele ette antud. -- PLATON: „Phaidros“: "In allen Dingen /.../ gibt es nur e i n e n Anfang..."7

Sõna on jätkuvalt Kõnelejal, kui ühel esmaseimal kõnelejal euroopluse hälli alguse-aegadest üldse: need kes õieti otsustada -- 'vahet teha' – soovivad, peavad lähtuma just sellest "ühetisena" defineeritud algpunktist mis kõlab: "Sie müssen wissen, vorüber sie Rat pflegen, oder werden notwendig das Ganze verfelen. Die meisten nun merken nicht, dass sie das Wesen der Dinge nicht kennen."8

Teisisõnul on see Kõneleja ju tuntud kui euroopaliku abstrahheeriva kõneluse algusepanija, ja sellena kogu tuleviku silmaspidades ka väga erilise positsiooniga sõna-seadja, kelle ühe tuntud fraasi kohaselt ta tegelikult ikka midagi ei tea, -- aga 'seda' tõika ikka siis teab, (et "midagi ei tea" nimelt.) Tuntud Platoni-Sokratese metodoloogilne väide, et midagi polegi lõpuni tunnetatav)). Järelikult, võib sellest järeldada, ikka on midagi kindlat, mis on teada ja justnimelt see kindel ja 'ühetine' teadmine saabki kogu sellele "uurival toonil kõnelemisele" lähtumise kohaks võetud ja seatud, toona, aegade alguses... Seega siis: tuleb tunnistada omagi ignorantsi, täpsemalt sõnastades, et kõikvõimalikud epistemoloogilised ja ehk ka gnoseoloogilisedki järeldumused ei evi kõikehõlmavat tõestatavust.

PLATON: „Symposion“: (201. B) „...“ Kuid eks me jõudnud ühele meelele selles suhtes, et armastatkse seda, millest tuntakse puudust ja mida ei ole?““, (lk. 72.)(201. C) „... „Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis vajab ta ka head.““, (lk. 73.) (202. D-E) „...“Aga kes see Eros lõpuks siis on?“ /.../ „Võimas deemon, Sokrates, sest eks deemon ole ju midagi jumala ja inimese vahepealset.““, (lk. 76.) (203.) „... Selliseid deemoneid on palju ja mitmesuguseid, ja Eros on üks neist.“, (lk. 77.) (204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“, (lk. 80.) (205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming...“, (lk. 82.) (205. D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus.“, (lk. 83.)9

Lisaks sellele järeldub asjaolust, et asjade päristine loomus siiski lõpuni tunnetamatuks jääb ka see, et kõneluse-uurimuse tähendus (dialoogi vormis) Kõneleja jaoks kaugeltki mitte ühetiselt võetav ei ole, otsesõnul: see ei tarvitse olla "Tõde", -- võib, aga ei tarvitse. See tähendaks siis ehk lühidalt lahti-seletatuna seda, et Absoluudi järele nõudmised on alati kergelt kahtluse alla seatavad. Sest ometigi on olnud ju loendamatul hulgal eri religioone ja tõekspidamisi, mis lausa usukumatu jultumusega väidavad, et nagu ainult neile kuuluks kogu tõe vara-ait, kõigi väitmiste ja arvamus-avaldiste täielikum absoluutne kehtivus. Siingi on märgata toonase euroopluse esimeselt eest-kõnelejalt irooniliselt ja 'vahedal toonil' tehtud "vahe tegemist", Kõneleja on ikka üks sofist küll! [See arusaam Plato tähenduse ja kõnetatuse-laadi kohta on tehtud, lähtuma seatuna arvamusest, et antud mõtleja ületas kogu sofistliku traditsiooni seda nii otseselt kritiseerides, kui ka metodoloogilise iroonia kasutamise kõrval-saadusena tekkinud tetava üle-narratiivilise meta-iroonia tulemusena.]

Jyri Vuorinen: „Dialoogides Riik ja Kharmides väljendatakse arvamust, et valmistades esemeid peab käsitööline silmas selle ideed.10 Timaios-dialoogis jätkatakse seda mõtet: eseme idee silmas pidamine kindlustab selle ilu. Kõnelejaks on Timaios, aga Sokrates kiidab tema arvamuse heaks: “Kui käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana /ts ideesid/, kasutatakse seda eeskujuna ja vormides eset selle kuju ja otstarbe kohaseks, tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus. Aga kui ta vaatab seda, mis on sündinud ja kasutab võltsi eeskuju /ts aistingulisi objekte/, sellest ilus ei tule.”11

PLATON: „Symposion“: (208) „... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine ongi mõne teadmise lahkumine.“, (lk. 89.) (210. E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, (lk. 95.) (211. D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, (lk. 97.)12

Olles vaadelnud kõneluse meetodit, erinevaid sihte ja üldist motiveeringut jõuame toonase ammuse kirjutise "pealt-kuulamisega" kõneluse sisu juurde, mis, eelnevalt konstateeritust tulenavalt jääb käesolevaga teadlikult ühetiselt mõistetaval moel esile toomata, kuna (sellegi) kõneluse üldine toon seda lihtsat ja ühetist ikka ei võimalda küll. On paljutki, mis võib jääda lõpuni sõnastamatuks. Nii keskaegsete müstikute kui ka uusagsetegi „müstikute“ (nt. L. Wittgenstein) juures on iseloomulikuks, et rõhutatakse vaikust, mis jääb nii sõnade kui kogu väljendatavuse taha. Midagi lihtsalt on olemas, mida sõnastada ei ole võimalik. On midagi, millest ei saa rääkida ega kõneleda, midagi jääb väljendatamatuks. See on nagu kunstiteoses vahel väljendatud tühjuse-elamus, muusika komponeerimisel nagu väljapeetud paus. Midagi sõnade ja kogu tunnetatavuse taga paiknevat, paus, tühjus, pelgalt aimatav miski, mida sõnastada ei suudeta, ideeline kaemus, pelgalt intuitsioon. Kuid samas seega midagi, mille tõelisuses ei kaheldagi, vahest isegi midagi reaalsemat kui pelgad asised objektid (mateeria, reaalsus), midagi, mis viitab nähtumuste tõelisemale olemusele, asjade taga heiastuvale ideaalsele reaalsusele...?

Jyri Vuorinen: „Platoni järgi on luuletaja luuletades mõistusetus olukorras ja nakatab oma meelestatuse laadiga ka kuulajaid. Luuletaja luuletab innustuse, inspiratsiooni kütkeis. Jumal – täpsemini sõnastades muusa ehk luulemuusa – võtab ta oma valdusesse ja kasutab teda hääletoruna. Jumalik hullus kandub ka kuuljateni nagu magneetilisus kogu raudketile, mille üks ots on ühenduses magnetiga. Ka vastuvõtjad satuvad õuduse, kurbuse või rõõmu võimusesse. Järgnevalt kõneleb Sokrates Homerose laulude esitajale Ionile: “Jumal röövib neilt /luuletajatelt/ mõistuse ja kasutab neid samal kombel kui oraakleid ja jumalikke ennustajaid oma teenijatena, et me kuuljad näeksime, et need väärtuslikud kõned ei pärine neilt, on nad ju kaotanud mõistuse: kõnelejaks on jumalus ise, kes nende vahendusel lähetab oma hääle meile kuulda.”13

Platoni dialoogi „Phaidros“ sisu on antud (tõlgetes kokkuvõtlikult) ühe sõnaga: 'kaunidusest'; või teisega: 'ilust', või hoopis kolmandaga: 'armastusest' -- või tuleks antud juhul piirduda siiski vaid ühe sõnaga? Tähenduse järgi tähistavad need sõnad ometi üht: ilu, see vahest just ongi see, mida mõeldakse selle levinud (ja populaarse) sõna ja mõistega nagu armastus... Mida see sõna aga tähendab jäägu pigemini iga indiviidi ja subjektiivsuse enda otsustada, sest kõikvõimalike tõlgendusvariante on sama palju kui on olnud selle sõnaga seostuda proovinud hingi kunaski üldsegi. Vahest on sõna „armastus“ rohkem seotud sõnadega nagu sümpaatia ja kiindumus (vahest ka harjumus või elukogemus). Vahest on sõna „armumine“ rohkem seotud sõnadega nagu ootamatu ja hetkeline sümpaatia-tunne (vahest ka isegi: „ajutine meelte-segadus“?). Ilmselt jääb kogu nende terminitega seonduv äärmiselt erinevalt tõlgendatavaks, eri variante jagub, kauaks jagub inimliiki, ja igaüks arvab, et omab kogu tõele-vastavust ilmselt siis, ning nõnda aegade lõpuni.

Kuigi, see käsitletav euroopluse esmaseim dialoogides Kõneleja ei unusta märkimast, et ilu on midagi kõigeist nähtumustest kõikse oluliseim, see olevat suuremgi veel, kui armastus seda millaski olla saab, sest -- seda märkavad isegi nemad – ned vaevatud ja hukatusse neetud – need kes ei armasta, kes pole armastanud kunaski ja isegi muidugi ka need, kes armastada ei oska või ei suudagi või ei tahagi... Ilu ehk kaunidus, see on sama, mis on ülim hüvelisus, ilu on seega ka headus -- kõik kokku seega rohkem kui surelikele määratud on. [See arvamus ei tähenda muidugi, et ilu-elamus surelikele midagi kättesaamatuks-jäävat olema pidanuks, kuid vahest on mõnigi hing mõelnud, et see midagi saavutamatuks-jäävat siiski ikkagi on. Võimalikud on kõik subjektiiv-individualistlikud variandid oma variatsioonide lõputuses.]

PLATON: „Apologia“: (17. B) „... Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõde.“, (lk. 129.) (19.) „... Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.“, (lk. 132.) (22. E) „... Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.“, (lk. 142.) (23. B) „...“Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.“, (lk. 142.) (27. B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, (lk. 153.)14

Teha siia kirjakohta siiski ka üks sisuline lühike vahepala ehk siis teksti-kriitiline lõige: nimelt rakendada selle ennemini rohkelt mainitud "Kõneleja" vastu tema enda taktikat, ehk siis säärast suhtumist, milles mainitud tegelast vähemalt "kahtlustada annab". Tuleb 'teha vahet', nimelt kirjakohtadega, kus kõneldu vihjamisi aimatavat märki tabab ja teisalt, neil, kahjuks siiski küllalt sagedastes kohtades, kus -- kiputaks nagu "liigselt lobisema", elik siis kui kõigi seonduvate asjaoludega seoses (ajaline ja ruumiline ulatuvus, temporaalne ja ruumiline vältus, kõikvõimalikud loendamatud tõlked eri keeletest eri keeltesse) on midagi selle aegade alguses oleva euroopluse idee sõnastaja ideed mõneti midagi oma võimalikust autentsest tähendus-sisust midagi olulist vahest ka kaotanud?

Roger Osborne: „Millised ka ei olnud selleni jõudmise vahendid, on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. See on väljamõeldis, mis sündis kindlal ajal ja kindlas kohas, mitte mingi „loomulik“ nähtus ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksisteerinud.“15

Järgnevalt sellegi näiteks mõningaid "valitud mõtteid", -- kuigi sellega tuleb paraku ideaalsuse keskmest madalamate emanatsioonide manu taanduda ehk emanitseeruda, -- verbaalsel tasandil siinkohal näitena toodud, et kui mõni korufee, kellest tunustamatumat vaevalt kunagi leidub, -- Platon, -- peab vajalikuks rääkida (animaalsetestki) "ihadest" (kõigi aegade poeetide poolt ülistatud) 'jumaliku (armu-)hulluse' asemel, -- siis näib see olevat otsekui ülijärsk kukkumine ja otsekui "Kuu pealt" veel peale-kauba. KA siin sõltub muidugi kõik konkreetse subjektiivsuse konkreetsest vaatepunktist. Mis tähendavad mõisted „iha“ ja armuhullus“, jne. Üks näib olevat kaheldavat vätlust omavat biloogiliselt ajendatud kohastumise kõrval-saadus. Ja see „arm kui hullus“ näib olevat aegade jooksul kultiveerunud eemaldumine pelagalt animaalsusest, midagi, mille puhul tuleb noid bioloogiliselt ajendatud mehhanisme oletada oamavat midagi, mida võiks tõlgendada või aksepteerida kui mingit sotsialiseerumise või kultuuristumise tulendeid. Ehk siis midagi sellest, mis teeb animaalsest midagi hingestatud, või vähemalt, et nõnda peaks need lood (kunagi siiski) ka olema...?16

Euroopluse alguse-aegade esi-kõneleja kaldub lobisema kohati (nõnda näib vähemalt üle aja- ja ruumikuristike ja kõikvõimaliku tõlgenduse problemaatikat arvesse võttes), et otsekui oleks üldekehtib pea liigi-omaselt, et – igas ja ühes elavas olendis kunaski on otsekui: kaks valitsevat tungi, -- kaasa-sündinud ihk meeldiva järele ja (ehk ka ) omandatud mõtlemise viis, mis püüdleb hüvelisuse poole, so.-kainus, kaalutlev mõistus, ette-nägelikkus. Vahest see nõnda ka on kui räägib iidne kõnelev hääl euroopluse hällist. Kuid vahest ongi see üks loomusund inimsuses, mis on püüdlus meeldiva elik siis ilusa ja kauni poole ja mida siis tõlegendatakse (kogemuste, elukogemuste lisandudes?) siis millegi kui õpitut viisi seostada ilus hea elik hüvelisega , ning mida siis toetavad isiku-omadused nagu kainus, kaalutlev mõistus ja ette-nägelikkus...? Vastuseid noile küsimustele ei saada ilmselt kunagi, kuid vahest just need ongi kogu filosoofia põhiküsimused, need ületamatud mäetipud, mida ei vallutata kunagi, kuid millede ahavatlus jääb alatiseks püsima...17

Kuid euroopluse ühe algataja juures abstraktses mõtlemise viisis on veel üks ebakõla (kindlasti irooniline pelgalt!), et meelelisus inimsuses olevat tuvastatav mõningatel juhtudel kui otsekui hakkaks mingi „mõistusetus“ võimust võtma, siis jääb hinnata vaid kujunenud (ajutist?) seisundit lausa „meele-valdseks“, millelel peaks reageerima kui millegile isegi õigust ja seadust rikkuvale, „jultunud üle-meelelikkusele“; ning mis olukorra tekkides jääb üle apelleerida muidugi vaid mõistlikusele ja mistaolise (taunitava) nähtumuse/fenomeni esinemisel on siiski tutvastatavad siiski erinevad grauleeritud tasapinnad elik siis lihtsalt: eri variandid.

See kõik leiab aga siiski ka autoriteedi ja algseima korufee poolt mõnetist heakskiitu veidke ikkagi, sest see kõik (animaalsusele rajanev, sellest lähtuv aktiivsus) olevat siiski midagi, mida saab seletada aga siiski kui: "mõistuseta tungi lõbu järele ilust" (zur Lust an der Schönheit); ja seda kõike tuleb siiski (nii animaalses kui hingelises mõttes) -- seda just tulebki armastuseks nimetada...18

Mis aga väärika abstraktse mõtlemise kujundanud patriarhi meelest siiski kehtima jääb on seega tema arvates otse "ise-ennast-mõistvalt" ei midagi vähem ega rohkemat kui tolle kunagise aatleja nime järgi alatiseks kehtima jääv mõtteline ühend nagu -- platooniline armastus. See on ainus, mis mingitki tegeliku evidentsi pakub, mis tähtsust omab, mis midagi loeb, sest vastanduv on liiga heidutav. -- Meelte paljut tõotava väreluse taga ähvardamas ürgse meeletuse ahistav Kaos.

Meelelise pinna-pealsusest on otsekui lähtumas värelus, mis võngutab võrgutaval kombel värelema isegi ka kõige rangema mõistuslikkuse, kui küll kitsendava aga ka kaitsva membraani. [Seda on kogenud vist kül iga elav hing: on midagis seal sõnade taga, midagi, mis tuleneb elust kui kogemusest, midagi heitutavatki isegi, midagi mida siinkohalgi sõnastada ei sooviks. Midagi on, mis jääb sõnade taha ja mida ei tavatseta sõnastada...?] (Vrdl. Plato: „Parmenides“, Ibid. §16, lk. 147.)

Roger Osborne: „Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi.“ /.../ „Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.“19

Euroopaliku abstraktse idealiseeritavagi mõtlemise kui tõdeluse rajaja, selle palju-kiidetud idealistliku aatleja põhjenduseks aga armu-iha hüvelisusega ühendatavast loomusest käib küllaga usku tunnistav tõdemus -- Eros see oli ju jumaliku Aphrodite "lihane poeg", seega , üks jumaluste hulgast. -- Armastus, see on hüvelisus, sest vastupidine kõlaks kui: 'jumalate teotus'...?

PLATON: „Apologia“: (28. B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“ /.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte...“, (lk, 155.) (29. D) „...“Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida tavaliselt ikka räägin...“, (lk. 159.) (35. D) „... Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.“, (lk. 174.)20
Ludwig van Beethoven: „... Tahan tõestada, et kes hästi ja

õilsalt talitab, suudab selle eest ka

halba kohtlemist taluda.“

BEETHOVEN (Viini magistraadile 1. veebruaril 1819).

„... Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. /.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed näidanud.“, (lk. 7.) „... „Julgust, kõigi ihu nõtruste juures peab ometigi valitsejaks jääma vaim...““, (lk. 15.) „... Hingel võtab ilmselt aega, enne kui harjub kannatusetga. Hingel on nii suur rõõmutarve, et kui rõõmu pole, siis ta loob selle.“, (lk. 17.) „... Kunagi varem pole ma tõusnud niisugustesse kõrgustesse. Ümber on valgus, puhtus ja selgus!“21, (lk. 24.)

-- EHK siis antud kirjutise esimese osa lõpetuseks ühe teise, hilisema, vaimse aatleja pihtimus, meenutamaks Sokratest kes vajas samuti apologiseerimist...
Platoni õpetus. -- See on kui lektüür ühest ideaalsest antusest, mis on täiuslik, esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud Ideega piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes eneses"... -- Nõnda justnimelt näib arvavat Platon, kes kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt käibel olevale tõele, et kõik on taandatav peamiselt just nimelt ideelisele, küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud ja ainulisena nähtud alusele.

Seda selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant olemuslikumat ja tõelisemat, lähtuda mõeldavast "ühest ideest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene, abstraktsioon, mis on samas ka kui "ülim tegelikkus".

See on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel. Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele (platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama püramiidi "raskus" ometi toetub.

Ometi ei ole see nõnda kirjeldatud "Idee" platonistlikus mõttemaailmas ometigi pelgaks "hindamise kriteeriumiks", saati siis mitte mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks", -- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks

paljudest, -- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud "käsulaudadest", mis kehtivad vaid tingimisi, relatsioonide kombel.

Jyri Vuorinen: „Teoses Metafüüsika Kirjutas Aristoteles: “Kuna hea ja ilus on eri asjad (kuna hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu on ka liikumatutes olevustes), need, kes väidavad, et matemaatilised teadused ei räägi midagi ilust või heast, eksivad. /.../ Ilusa peamised osad on korrastatus /taxis/, sümmeetria /symmetria/ ja sihipärasus /horismenon/, mida matemaatilised teadused eriti väljendavad.”22 Siin ilmneb kolm tähelepanuväärset seika. Kui Aristoteles ütleb hea ja ilusa olevat eri asjad, viitab ta võimalusele piiritleda eri väärtusliike aga ei pääse algusest kaugemale. Teiseks rõhutab ta, et ilus ei piirne aistnguliselt adutava valdkonnaga. Kolmandaks asjaks on on ilu eelduste üle mõtisklemine. Aristoteles peab silmas korrastatust, sümmeetriat ja sihipärasust. Kreeka keelne sõna ´symmetria´ ei tähendanud vaid sümmeetriat tänases kitsas tähenduses vaid sellega viidatakse üleüldse ühtsele tervikule, sellisele mille osad on sobivais suhetes teiste osadega. Sõna ´horismenon´ võik tõlkida peale sihipärasuse ka piiritlevuseks. Lisateavet nendele ilu eelduste kohta toob järgnev lõik Poeesiast: “/.../ et elav olend või mille tahes osadest moodustunud objekt oleks ilus, ei piisa sellest, et selle osad on õieti korrastatud; suurus ei saa olla juhulik. Ilu sõltub korrastatusest ja suurusest /.../.”23

Roger Osborne: „Platoni teoste intellektuaalne põhjalikkus, tema kirjutiste sära ja ülim selgus ning asjaolu, et tema dialoogid säilisid tervikuna, teevad temast mitte lihtsalt oma aja valitseva mõtleja, vaid Lääne filosoofia isa.“ /.../ Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.“24

Pigem on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega', mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) mõjujõud maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, -- inimesena 'siin-olemas-olemise' vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja "põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise" ('Da-sein') tarvis selles maailmas.25

Hüvelisuse idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. - "teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt vajadusele" nii-öelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud "faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel, vaid et antud Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada).

Ja muidugi,-- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokku-võtvate väitmiste kogumisel arvestada ka nö.- süsteemisiseseid teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal perioodil nägi Plato 'arete's, hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma tuntud ja tunnustatud õpilase Aristotelese mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl. 'nous') ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopiski isegi -- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".26

Tundub, et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise punkt", säärane "kolmainsus" – 'Üks-hüve-idee' -- väljendab teatud põhimõttelist hoiakut, st.- oma 'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine, mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema välja-selgitamisele, millele kui "vundamendile" siis hiljem on võetud rajada "ideede maailma" hiigelhoone.

Säärasena on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend' (millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele", mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt vahetu praktiline mõju .

Kui võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib küsimus "mille jaoks", millega on siis juba "sekkutud" asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui 'vastas-seisu', st.- selleks "lõhestatakse" esmalt "küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima 'ratio'le kohaseid mõtlemise skeeme. Midagi teatakse, midagi mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi", omatakse teadmist millestki.

Kui nüüd lähtutakse 'arete'st kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka teadmine 27 , -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt aksioloogiliste kriteeriumide alusel. Kui 'arete' tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit' (; millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus) -- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka "toimimine" vastavad karakteristikud. Teadmine millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele ,kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu", vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).

Platoni idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti, 'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud "eneseküllane" eesmärgi-sidusus, st. - paradoksaalsel moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt. Nõnda on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (= rakendatavust, praktilist toimivust) ning kõneles teadmisest, selle "enese pärast", (või -- 'puhtast' teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).

Nõnda-öeldu näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, -- platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul kombel" 'Tõe' poole küsimata selle otstarbekohasuse järele. (Või siis -- on lihtsalt "omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi nende jüngritega ).28

Säärase talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et kõike saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine olemus, vms. -- st.- "alustavele ühele" taandamisega omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe" konkreetse tõlgenduse osas.

Nõnda võib öelda, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise mõtisklemisega 'arete'i üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. 29

Just selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad", millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja eesmärk samas.

Jyri Vuorinen: „Suurt osa [Aristotelese] Poeetika sisust võidakse käsitleda kui Platoni seisukohtade kritsieerimist. Platon oli kritsieerinud kunsti järgnevate põhjenduset alusel:(1) Suur osa kunstist on kasvatuse seiskuohalt alaväärtuslik, kuna (a) seal jäljendatakse eeskujuks kõlbamtut ja kuna (b) see appeleerib emotsioonidele mitte mõistusele. (2) Kogu kunst on mõistlikult kasutu, kuna see ei vii ideede tunnetamisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi. Aristoteles kaitses kunsti. Esmalt on kunst tema meelest mõistuspärases mõttes väärtuslik: poeesia ei jää sarnaselt ajaloole kinni üksikjuhtumitesse vaid kerkib üldisele tasandile: “Ajaloolane ei eristu luuletajast seetõttu, et üks kirjutab proosa ja teine luulet: Herodotose teoseid võidakse kujundada ka värsimõõdus, kuigi uus vorm ei teeks neist poeesiat. Ei, vahe on selles, et üks kujutab juhtunut, teine seda, mis võiks juhtuda. Luule on sel põhjusel filosoofilisem ja tõsiselt-võetavam kui ajalugu, selle objektiks on üldised tõed, kui seevastu ajalugu käsitleb vaid üksikjuhtumeid. Üldine tõde on, mida teatud laadi inimene kas tõenäoliselt või vältimatul kombel teatud olukorras ütleb või teeb; seda üritab luulekunst, kuigi see annaks isikutele nimed. Üksikjuhtum on see, mida Alkibiades tegi või koges.”30

Platonistlikult nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea tingimusi. Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud "opositsiooniline konsensus", monoloogide summa, 'Logose' kõnelemine "mitmuses" – 'dia-logos'. Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus, kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba selleks, et leida "oma tõele " nö.- "laiemat kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".

Alles kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja "ebatõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest hoidumine".31

Samuti võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika" rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud "mängulisust", ehk kreekapäraselt: 'agoonilist' lähenemise viisi. 'Agoonilisus', ehk siis "mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", -- so.- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi juures-olekul".

Stilistiliselt kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu "sokraatiline iroonia". Viimase kohta on muide päris tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle järele tarvidustki.32 Iroonia Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui 'kerge' vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis "ridade vahelt" vaid paista saabki.

Ometi ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski, platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks mille abil "vahet teha", irooniline lähenemine võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest seadustest üleolemiseks (, samas oma isiklikku tervist ja hea-olu seeläbi liialt ohustamata).

Samas oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka sofistidest oponentide tarvis, 'Tõe' järele püüdlemist on teadupärast ju äärmiselt kerge naeru-vääristada, täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.

Kas siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit, mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeru-vääristada, näilise tõsidusega, selleks, et seda --"tõsi-olevat" ("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte saada ", ( ehk teha hästi tõsine nägu ette ja pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki naerma ei ajata).

Üldiselt näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist keelt", -- 'kõnelust', vaevalt, et üldse tekkida saigi. Üheltpoolt relatsioonide vaheliste (kausaal-)seaduspärasuste ülimaks kuulutamine ja teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused 'Tõde' selle varjatusest "esile-tuua". Platonistlik "tõde“, so.- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu, nähtumuste vallast ärarippumatu olemus, näha ideesid endid, nende nähtumusi kujundavalt vormivat 'mõju-jõudu' kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja alguses.33

Mõistuslikkuse nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga loob kujutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel kogu seda nähtumuste igikestvat voolu. Kujutlus ehk pilt 'eidos'est võiski alguse saada just sellestki tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see' (üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda tõesti "kujundab maailma" ,kui vastand, teeb seda paradoksaalsel kombel. Küsitav kuivõrd autentne platonism oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja muidugi kogu see kristlaste kogukond.

Jyri Vuorinen: Plotinose järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest, et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik: “/.../ kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti, rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka tervikus.”34

Jyri Vuorinen: „Plotinos mõtiskles, millised asjad võivad olla ilusad. Antiikajal räägiti üldiselt loomuse ja hinge ilust, ja nõnda teeb ka Plotinos: “Ilu kuulub peamiselt nägemise valdkonda, aga on olemas ka kuuldavat ilu, nagu mõndades sõnaühendites ja kogu muusikas, kuna meelodiad ja rütmid on kaunid. Ja aistingulisest valdkonnast kõrgemale tõusev meel tajub ilu käitumises, tegudes, loomuses ja mõistuse pürgimustes, ja ilu on ka hüvedes.”35 Antiigi kreeklaste ilu tähistav termin ´kalos´ oli märkimisväärselt laiatähenduslik. Ei ole siiski endastmõistetav, et hüvede ilust kõnelemine tähendas Plotinose puhul vaid moraalset väärtust. Selle juures on ka esteetiline rõhuasetus. Plotinos on just kõnelnud eriliste hüveliste loomuomaduste ilust ja küsib siis: “Kõiki neid me imetelme ja armastame, aga miks nimetada neid kauniks? Need on olemas ja ilmnevad meile. See, kes neid näeb, peab tunnistama, et neil on olemasolemise tõelisus, ja kas ei ole tõsiolemine tõeliselt ilus? /.../ mis on see otsekui valguse sära, mis ümbritseb kõikke hüvelist?”36

Kas Platonil ei olnud rohkemini seost hoopiski tollaste nn. müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega, olgu siia või Herakleitos näiteks. Säärast arusaama näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv" suunitletus näiks nagu vihjavad teatud sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka siiski mitte.

Teisalt: Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult" immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged" ja "vaimud", jms. ) Pigem oli ideede eraldi asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna: transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt osutavat". "Too tõeliselt ühtne olev" ('to ontos on') oleks kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste ideede maailm, võis olla nö.- "originaalseks panuseks" eleaatide 'arche'i otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud" kujul. Siia võrdluseks või Parmenidese igipüsiv ja muutumatu 'olemine',-- so.- igavene, püsiv, muutumatu; midagi mis tunnetatav vaid mõistuse kaudu.37

On muidugi ka võimalik, et siinpuhul oli antud juhul oli lihtsalt tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu, kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.

Ja siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, -- sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed. -- On mingi "mõistuslik suurus", millele omane "maailma kujundav" toime, niisiis -- immateriaalne mõistuslik antus nagu -- 'nous', mis siis kui "maailma kujundav ja korrastav printsiip".

Platonistlik tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa" -- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse "peegeldus". Platoni hilisema perioodi nägemus 'arete'ist kui "maailma-mõistusest" vastab muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede" arenemises.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase (filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet. Siinkohal sellega lõpetamisi, kuid Platoni fenomeni tähtsus ja tähendus on kõigiti ammendamatu temaatika.

Madis Liibek.

1 Platon. „Pidusöök. Sokratese apoloogia.“ Tallinn, 1985. „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood.“ Kreeka k. tõlkinud: Astrid Kurismaa. Tõlgitud väljaandest: PLATON Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii 1829-1850. Lk.: 5- 205. // „Symposion“, lk.: 5-127. // „Apologia“, lk.: 128-189. // Saateks: Jaan Unt. // Siin: lk. 7-22.

2 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). lk. 26-43.

3 Aristoteles. Politeia: 13.39b.

4 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura”. Helsinki. Juva 1993; s. 9 – 414. Tsitaadid siin: lk. 24.

5 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S. 14.

6 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 49-71.

7 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S.24.

8 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S.24.

9 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 72-83.

10 Platon: „Valtio“/ „Politeia“ 596b, „Kharmides“ 389a-e.

11 Platon: „Timaios“ 28a-b. Tsitaadid: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk. 39.

12 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 89- 97.

13 Platon: „Ion“ 534c-d. Tsitaat ja viide raamtust: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 47.

14 Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 129-153.

15 Roger Osborne: “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.” Tallinn, 2008. Tõlkinud: Rein Turu. Lk.:5- 431. [“Civilization. A New History of the Western World”, (2006, Great Britain)] Siin: “Tsivilisatsioon...”, lk. 72.

16 Vrdl. Platon: „Parmenides“, Reclam Verlag, 1984. S.141-215 // Siin: §3 lk. 128-29. & §4-5, lk. 131

17 Vrdl. Plato: „Parmenides“, Ibid. §8 lk. 135-36 & §13, lk. 142

18 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S. 25.

19 R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 69.

20 Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 155-174.

21 Romain Rolland: „Viede Beethoven“. („Beethoveni elu“.) Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. Siin: lk. 7-24.

22 Aristoteles: „Metafysiikka“ 1078a-b.

23 Aristoteles „Runousoppi“ / „Poetica“: 7.1450b-1451s. Kaks viimast viidet J. Vuorinen:
Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 58.

24 R. Osborne: “Tsivilistastioon...”, Ibid., lk. 74, 76.

25 K. Jaspers "Die grossen Philosophen", 1. Bd. „Piper“/ München-Zürich, 1988 (1957), S. 7-967 Sealt: "Die fortzeugenden Gründer des Philosophierens"-- "Plato" , S. 234-319; lk.253 // -- Muuseas, see huvitav ütelus -- 'kindlus' igas mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim eesmärk ,täpsemini filosoofia 'funktsioon', à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel ,mis (ka järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel ,olgu mainitud.

26 Elmar Salumaa: "Filosoofia ajalugu", 1. köide, "Antiikfilosoofia", Tallinn, 1992, lk.7-251, lk.66

27 Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises" kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted, kuigi tuleb rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see materiaalne ,ning isegi immateriaalne -- Kosmos suhtestub kui pelk " ära-tõmme " ehk koopia.)

28 Vrdl. nt. Plato: „Parmenides“, Ibid.: §25-26; §27, lk. 165-66.

29 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 252.

30Aristoteles: „Poetica“ 9.1451b. Viide ja tsitaat raamatust: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 63-64.

31 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.

32 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.

33 Plotinose hilisem emanatsioonide tundub olevat lausa otsene " tõmmis" sellest aru-saamast, -- neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga", millest-kellest siis emaipatsiooni korras, -- lähtub kõik olemas-olev.

34 Plotinos: „Enneades“ 1. 6. 2. Viide ja tsitaat J. Vuorinen: „Esetetiikan klassikoita“, Ibid.,
lk. 86-87.

35 Poltinos: „Enneades“ 1. 6. 1., Vuorinen, Ibid. lk. 88-89.

36 Plotinos: „Enneades“ 1. 6. 5., Viide ja tsitaadid J. Vuorinen: „Esetetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 88-89.

37 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu", lk.22.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar