Nagardzuna loogikast.

(01.1998.)

N a g a r d z u n a

Filosoofia kohaks ajaloo raamides on olla mitmeti-tõlgitsetud. Ühelt poolt filosoofiat minevikus kui ei olekski olnud, seda ei saa avastada arheoloogilisel kaevandamisel, klassifitseerida ja vitriini taha vaatamiseks välja panna.

Teisalt võib, ja mitte kuigivõrd liialeminevalt – iga minevikust väljakaevatud kivi asetada oma kohale hiigelhoones, milleks on olnud mõtte- ehk 'ideede ajalugu'.

Avastamise lugu selles vallas pole mitte vähem oluline, kui selles esimeses, mis silmaga nähtav ja käega kombitav on. Ümber-sõnudes: see on siis kui -- 'arche'i, algseimate ja põhilisemate aluste avanemine ja seda enamasti just loogilisel' teel, -- 'Logos'e "ilmnemise vormis".

Vaimne "arheo-loogia" uurib seda tabamatut "side-ainet", seda 'liimi', mis kunaski hoidis koos iga kivi mineviku ainelistes ehitistes, ideesid kui vundamenti millele kõik need kunatised reaalsuse, tänased 'mälestus'-- märgi --kandjad rajanesid.

Lähenemisi kokku-puutudes kunatise india mõtte-viisga on esimeseks, üldisemaks ja iseloomustavamaks märk-sõnaks erilisus, seda selle sõna õige erilises mõttes.

Mõtlemine selle alustelt eesmärkideni on eriline, kokkulangevat Õhtumaisega näha võib osutada enam tõlgitsemiseks kui tõlkimiseks.

Samas nö.-"kokku-langevat", siiski on tuua, milleks aga on eelnevalt vaja "kokku-leppida" ühised üldiseimad kriteeriumid ja metodloogilised lähtepunktid, kui inimtunnetusele üldised, (pea loodus-seadustena omased) "põhi-tõed".

Ühe võimaluse selleks annabki loogika, mõistes selle all üldiseimaid seadus-pärasusi mõistusliku teadmise allikaist ja teadmise tõesuse tingimustest.

Säärastelt kaalutlustelt lähtudes saigi teemaks valitud Nagardzuna (u.2.saj. p.Kr.) käsitlus, kuna nimetatud mõtleja puhul on üheks rõhu-asetuseks kindlasti just loogiline tõdemuse liik. Samas on sama autori puhul, välditud nö.-"pelgalt loogikute" peamist "eksimust vaimu vastu“, mis oleks "loogika loogika enda pärast", mil kalduvus muganduda sisutuks verbaalseks zongleerimiseks.

Võib nimelt väita, et Nagardzuna käsitluses oli loogika küll 'vahendiks' aga mitte 'ees-märgiks'.

Nagardzuna kui budistliku (mahajaana) filosoofilise koolkonna (maadhjamika) rajaja sihiks võis olla nt. järgitava õpetuse tõesuse kinnitamine ja alternatiivsete tõdemuste kummutamine. Sel puhul on loogika ideaalseks 'techne'ks, millele apelleerida, kuna see "ühiseks keeleks" vahel vastandlikegi käsitlusviiside vahel.

Esimesi märke india loogika tekkimisest on leitud juba 3.saj. e.Kr. -- varabudistlikest sanskritikeelsetest käsikirjadest, hiljem (peamiselt 1.-8.saj.p.Kr.) arendatud edasi nt. hinduistlikus njaja kk.-s ja mahajaana-budistlike kk. Loogikute poolt, kellede varasemaks ja tuntumaks esindajaks Nagardzuna ongi. Üheltki nimetatult autorilt ei ole aga konkreetseid teoseid säilinud, katked Nagardzuna ütelustest pärinevad hiliseimaist budistlikest tekstidest, valdavalt nende hiina-keelsetest tõlgetest, (nt. Prajnaparamita, Nagardzuna.)

Hilisemad budistlikud loogikud (nt.Dignaga, Asanga, Vasubandhu ja Dharmakirti (5.-7. saj. p. Kr.)) lähtusid loogika arendamisel just Nagardzuna ratsionalistlikust lähenemise viisist.

Nagardzuna käsitluse mõistmiseks tuleb rõhutada selle seotust budistliku arusaamaga ümbritsevast ja selle subjektiivsest tõdelemisest.

Nagardzuna loogiline dialektika lähtub mahajaana budismi kotseptsioonist, mille kohaselt maailma põhiliseks omaduseks on "kõigest tühi olla". Vormel: "kõik on tühi", laseb endast tuletada kaks peamist järeldust. -- Esimene ja ilmsem kehtib peamiselt nö.-"rakenduslikus plaanis", -- kui "kõik on tühi", siis järelikult ka "tühine", st.- maailm on näivus (maaja), ilmnemise vorm, mil puudub igasugune tõeline või olemuslikum sisu. Aksioloogilises mõttes on see negatiivsete hinnangute rakendamine kül kehtiv aga haaravam on selle tõdemuse teine pool – nimelt, midagi mida võiks tõlkida 'Tühjus'ena (sunya-vada) ja milles peitubki tõeline (v. valgustunud) tunnetus.

'Tühjus' on miski ilmnemise moodus, mis ei "asetse" ei olemise ega ka mitte selle hüpoteetilise vaste, -- mitte-olemise "sees", vaid paikneks kui mõlema vastand-pooluse "vahel", seega siis, rangelt võttes "ei -kusagil".

Sellest, vaid paradoksaalsel moel kirjeldatatavast "asukohast" tuleneb ka Nagardzuna poolt aluse pandud koolkonna nimetus, -- "kesk-tee" (maadhjamika) -- oleva ja mitte-oleva "vahel".

Säärase arusaama käsitlemiseks tuleb avada seejuures kasutatud mõisteid. Peamiseks ja kõikke-hõlmavamaks mõisteks on 'dharma', mis sisuliselt tõlkimatu, võib tähendada kõike "asjast", "omadusest", "olukorrast" kuni "õpetuse" ja "seaduseni“. Ehk lühidalt: dharma on -- kõik , mis on.

Mõiste tähistab mitmuses, -- mis on, on dharmad ja sihiks on seatud neist "vabanemine", mis ongi nirvaana. Mille saavutanu (bodhisattva) on kui keegi kes "ei seisa ei nähtumuses, ega aistitavas, ei mõistes ega vormis, ei seisa olemises." (Prajnaparamita 37.)

Mis sisuliselt tähendab kõigist iseloomulikest kriteeriumitest "vabastatud"-olemist, olemist selle mitte-olemisena. Dharmadest vabanemise loogiline konstruktsioon on ilmne, -- mida ikka ei ole (isegi "mitte-olevana") -- seda ei ole. Aga, et selle ilmsuses ikka piisavalt veenduda, on vaja veidi põhjendusi lisaks.

Peamiseks ja radikaalsemaks momendiks Nagardzuna käsitluses ongi õpetus mõistetega opereeriva mõtlemise irreaalsusest, mõistuslikud mõisted ei ole mitte mingi olemusliku tähenduse kandjad vaid pelgad "kirja-märgid" (nimitta).

Säärane arusaam vastab mahajaana budismi ühele peamisele teesile, mille järgi dharmad on irreaalsed, kogu maailm on irreaalne (sunjata). (Seevastu hinajaana budismi tõlgendus tunnistab dharmade nii materiaalset kui ka psüühilist reaalsust.)

Tähenduseta mõistetega opereerimisele vastandab Nagardzuna nn. "absoluutse intuitiivse teadmise", kaemusliku, mõtlemise välise tunnetuse mingist ebamääraseks jäävast, küll vahetust aga seevastu vahendamatust teadmisest.

Paradoksaalne üteluste vorm on mõeldud kui selleks, et saavutada mingit kujutlevatat psüholoogilist seisundit, mille puhul siis metodoloogiliseks vahendiks teatud nö.- "eitamisi lausumise vorm", mis ei lase mingi kindla seisukoha või konkreetse vaatenurga juurde jääda.

Selle saavutamiseks rakendab Nagardzuna siin dialektilist tetravalentset loogikat. So.- vastandite eraldi esiletoomine, seejärel nende vastakuti seadmine ja viimaks nende mõlema eitamine, missugune põhiskeem on esitatud ka nt. Aristotelese süllogismides.

Nt.-- 1. "miski on" 2. "ei ole (midagi)" 3. "miski on, samas kui seda pole" 4. "miski pole ei oma olemises ega ka mitte-olemises".

Nagardzuna puhul jääb kehtima viimane, seda oma tühistavuse määra poolest. Sõna "miski" võib vabalt asendada teiste samavõrd tähendusetute sõna-märkidega nagu nt. "olemus", "tõde", vms.

Samas nähtub aga siit, et seda siiski ei või asendada sääraste, -- samuti pelgalt 'osutavate' -- sõna-märkidega nagu nt. nirvaana või valgustus. Ehk, seda siiski tehes -- "osutataks mööda".

Teisiti öeldes, seejuures samastataks "nirvaana" nt. "tõega", sisuliselt ka tühistades sellega esimesega "ebamääraselt osutatu". "Nirvaana" ju kui vaid negatsioonide läbi viidatav, ilma tegeliku olemiseta (või samuti ka "mitte-olemista"), ilma kõigi iseloomustavate omadusteta (aga samas ka ilma nende "puudumiseta"), haaramatu, tunnetamatu, "miski"- "mitte-miski", kuskil "seal", -- "olemise ja mitte-olemise vahe-peal .... "

Osutatav jääb nõnda varjatuks, 'looritatuks', on kui 'tühjus' sõnade taga ja mõeldava maailma haarde-ulatusest väljas-pool. Ja samas, paradoksaalsel moel, on see ka intuitiivne "absoluutne teadmine".

Paradoksaalse tõdeluse läbi Nagardzuna otsekui – lahkuks loogika (alles nüüd) "kitsaks-jäänud piiridest" teisele tasa-pinnale, mida võiks tingimisi tähistada nimetajaga nagu --'meta-loogika' .

Meta-loogika on kui 'Logos'e kõneluse kuulamine, kuuldamatu 'kõne-tuse' keskel viibimine, üle-olev tunnetuse Akt, milles Sõna saab alati kui esmakordselt kuuldavaks.

Aset-leidnu on aga sõnul-sõnamatu, vaid (ehk) viitamisi osutatav kui teadlikuse "asu-koha" 'nihe-stamine' teadlikkuse sees. (Õhtmail on "seda" mõnel puhul ka 'hüppeks' tavatsetud kutsuda.)

Meta-staatusesse kuulub "kõnetuse kuuldavõtmine" aga sellepärast, et see vaid viitamisi piiritletav tasa-pinnatus ei kuuluks kui enam "harjumuspärase" nelja-mõõtmelise aeg-ruumi sisse, st.- kui see on "tõde" (nt. subjektiivses ja rakenduslikus plaanis), ei ole see enam "tõde maailmas", vaid (traditsiooniliselt väljastades) – so. 'Tõde', selle sõna "kõrgemas mõttes".

Viimase kohaseks näitlikustamiseks sobib aga "definatsioon", -- Tõde, -- just see ongi 'näivus'. Või: 'Tühjus', -- st. - kõik see, mis selle "sisse mõeldakse", kaasa-arvatud selle täielik eitus ja seejärel -- mõlema eelmise väitmise iga-külgne tühistamine, jne. ad absurdum.

Need "kaks tõde", mis teineteist vastastikku tühistavad kuuluvad Nagardzuna "metaloogilises" tõdeluses aga, -- vastandite kombel -- lahtamatult ühte.

"Nirvaana" on sõltuv (nö.) neist mõlemast, sest alles siis, kui miski on eristunud "valena", saab miski "tõena" esile-kerkida.

Nõndasama: alles 'tühjus', asjade ja nähtumuste taga on see, mis asjadele nende näivalt-tegeliku olemise annab, 'tühjus' ülima vastandina piiritleb näivuseotsekui, -- suletud ringi kujulist valda. Kujuteldav, kui hüpoteetiline "tühi ruum", mis, väljaspool näivalt olevat irreaalset "reaalsust".

Nagardzuna järgi, -- vaid siis kui näha kõiki dharmasid 'tühjusest' esile-kerkimas on võimalik nirvaana, Buddha õpetust järgida, jms.

Või on siin tegemist hoopis erineva "näivuse määraga"? Nt. - budistlik olemise kohta käiv peamine määratelm, -- "kannatus", oleks kui "rohkem näivus", kui sellest vabanemine, sest samuti kuivõrd "on olemas" näivus "on" ka kannatus, st.- seda ei saa olla (loogiliselt!). Aga, vastupidisel juhul, maailma-sidusa tõepildi seest kiigates, -- ei ole näivust, kõik on ülimalt tõepärane (eriti see, mida saab katsuda), kõige raskesti tähendusest koormatult, saab inimlikult omasest "vaevlemisest" otse ülim reaalsus, millest sellisel puhul kohe kuidagi ei ole võimalik "vabaneda".

Seetõttu on Siddharta Buddha ennekõike orienteeritud auditooriumile, kes pole veel pihta saanud, et reaalsus, see on ennekõike -- 'ainult mõte'.

Traditsioonis vahendatud sõnastuses: "Maailm on kannatus /nii-siis/ tulge minu juurde, kes te olete vaevatud... /aga/ järgides õilsat 8.-osalist teed, võite sellest vabaneda... / ja mina annan teile hingamise... // -- ja ennekõike, -- mõtetele uue suuna...

Ja (vahelduse mõttes) võiks üldse proovida mitte "mõelda", ehk – "mõelda mitte-mõtlemisest" ja vaadata, mis siis juhtub...?

Küsimus aga, mis on selle (oletatavasti) "mitte-mõeldu" olemuseks, kas see on nt. näivus või reaalsus, pole elementaarsegi loogika järgi enam "mõtekas" küsimus, kuna selles, mis verbaalselt tähistatud kui "mitte-mõte" pole ei olemuslikkust, ei näivust, ega olemist ja mitte-olemist.

Nagardzuna arutluse laadi puhul näib kehtivat nõudmine ei kunaski mingile vaid üheselt mõistetavale positsioonile asuda.

Vastupidi: kõik ütelused ülimalt paradoksaalses esituses, igale väitmisele samas toodud seda tühistav contra, -- mitte midagi ei ole "tõestatud", põhjendatud – "mis on põhjendatud, see on just põhjendamata". (Prajnaparamita 149).

See on kui säärane mõtlemise viis, mis suunatud end aina ümberlükkavalt ületama, -- mõtlemise viis mõtlemise tühistamiseks.

Tühistamaks kogu mõeldav, jõudmaks kirjeldamatu ja "välja-mõeldamatu" seisundini.

Mis 'see' aga on, -- jääb alati rangelt lahtiseks jäetud. Selle miski "olemusse" näib kuuluvat, et see vaid kaudselt viidatav ja osutatav, ei kuulu kunaski aga nö.-- "enesest-mõistetava-väljendamise" hulka.

Nagardzuna: "Haaramatut haarav, saab ise haaramatuks, pole enam märgistavalt haaratav." (Prajnaparamita38).

Kasutust-leidnud kirjandus:

-- faktilist infot teatmeteostest, tsitaadid ja autoriteet K. Jaspers'i teosest: "Die Grossen Philosophen", Zürich'88, sealt: "Nagardzuna", S.: 934-957.