Euroopalikust modernismist.

EUROOPA MODERNISM:

Euroopa idee murranguperioodil.

// „Euroopan modernismi: euroopalainen ajatelu sen känne-kohdissa“. (Suomi).

// „The European Modernism: Europan Idea in the Age of Rupture“. (English).

// “Das Europäische Modernismus: europäische Denkungs-Art in der Grenz-Situationen“. (Deutsch).

Alustuseks tuleks ühetiselt oma kohale seadistada kronoloogiline skaala: antud essee käsitleb ülevaatlikult säärast perioodi euroopalikus ideede arenguloos nagu ajavahemik vältusega ligikaudu 19. saj I pool kuni 20. saj II pool. Tegemist oli ajajärguga mil Euroopas valitsevates üldistest ideelistes suundumustes ja nondega seotud partikulaarsetes oludes leidis aset oluline teisenemine, mida tuleb lugeda suuresti negatiivseks, kuna antud (esmalt muidugi) ideeline protsess kulmineerus oma otseste ja konkreetsete kaasumuste osas ka 20. saj alguse maailmasõdade barbaarsustes. Oma ulatuslikkuse tõttu olid vastavad ideelised teisenemised veel 19. saj lõpulgi vaid vähestele aimatavad, sajandivahetuse aegu aga teadvustati antud probleemi üldisemalt rohketes tollal ilmunud kultuuri üldist allakäiku käsitlevates teostes.¹

Valgustusajastu ja maailmavaateline ratsionalism püstitasid 17.-18. saj üldised, nii individuaalses kui ka ühiskondlikus plaanis kehtivad mõistuseideed, mida võimaldas uusaegne optimistlik mõtteviis ja mis seadistasid, et maailmaprotsessil tervikuna peab olema teatav "vaimselt eesmärgikohane" lõplik otstarve, ning missuguse optimistliku meelsuse kõige ilmekamaks näiteks saab sealtmaalt kehtinud nn "progressi-usk", s.t käsitlus ühiskonnast kui graduleeruvas reas arenevast moodustelmast ja mille eesmärgiks saab seatud valitsevate sotsiaalsete olude ümberkujundamine üldiseks hüvanguks.² Üldiselt tavatsetakse antud ajajärku tähistada terminiga nagu modernism,³ kuivõrd oma peamistelt karakteristikumidelt vastab tollane üldine ideeline ja sotsiaalne suunitletus just sellekohasele kulturoloogilisele tüübile. Oma metafüüsiliste alustele taandades oli modernne lähenemine esmalt ennekõike individualism, täpsemini: subjektiiv-individualism, päris konkreetselt: personalism. Siin ilmneb kujukalt too "uudne meelsus"-- platonistlik, meeleliselt adumatu, mõistuslik-ideeline tegelikkus on ühtäkki teisenemas sealtmaalt ja nimelt nn "teaduslikuks tegelikkuseks", mis tähistab "reaalsust" kui empiiriliselt kontrollitavat-mõõdetavat "miskit", euroopaliku ratsionalismi konsekventset lõppjäreldust. Tegemist on siin uusaegse üldiseimate kultuuriliste aspektide teisenemisega, mis ilmneb eri valdkondades kui mehhanitsistlik ja füsikalistlik maailmavaade, mis ei küsi mitte asja olemuse, vaid pelgalt selle n-ö "rakendatavuse" järele.

Ometigi saab ligikaudu 19. saj kekspaigast järjest selgemaks maailmavaatelise (ideoloogilise) ratsionalismi võimetus ühiskonda juhtida, mis johtus üldisest traditsionaalse kultuursuse minetamisest, mille väljundiks omakorda sai nt jätkuv sekulariseerumine ja profaniseerumine, ning teisalt ka spetsiifiliste (positvistlik-füsikalistlike) natuurteaduste üha kasvav mõju.⁴ Üldise profaniseerumise kontekstis on samuti isiklikus plaanis n-ö "raske leida elule mõtet" (Weberi nn "Sinnverlust"), millega on siis tähistatud olukorda kus üksik-indiviid ei suuda kogeda oma eksistentsi millegi eesmärgipärasena, ei suuda tähtsustada elu positiivselt. Astleidvad muutused kajastusid laialdaselt ka tollases sotsiaalses tervikpildis, kus suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul toimusid tehnilise revolutsiooni käigus õigegi pöördelised teisenemised valitsevates elutingimustes, mis kuni 19. saj keskpaigani olid Euroopas üldiselt paljuski jäänud varasemate sajanditega võrreldes olulises sarnaseks, järgnevuses seevastu aga leidis aset üha kiirenev protsess, mille käigus kujunes 20. sajandi alguseks välja juba suhteliselt kaasaegne elukorraldus.⁵

Oma osa tollase üldise ideelise kliima kujundamisel oli ka ka sellisel, küllaltki keskse tähendusega, sotsiaalsel faktoril nagu seda enesest kujutab sajandivahetuse aegu ja hiljemgi vohanud nn "üleorganiseerumise"-fenomen ja sellega seotud individuaalse alge sihiteadlik kärpimine. Eelnevat väitmist näitlikumastaks tarvitseb vaid viidata tollastele rohkearvulistele kõikvõimalikele seltsidele, ühendustele ja organisatsioonidele, mis tihtipeale nõudsid oma liikmetelt tingimusteta kuuletumist grupisisesele ideoloogiale, ning võimaldasid teisalt ka teatavat n-ö "kollektiivset anonüümsust", milleta, olgu lisatud, polnuks vahest võimalikud mõningad drastilisemad järgnevat sõdade-perioodi iseloomustanud sotsiaal-poliitiiliselt "vastutustundetud aktid".⁶

See, et ülimaks kuulutatakse n-ö "poliitiline tõe-kontseptsioon", teeb järgnevalt võimalikuks olukorra, mis vastandub teravalt (18. saj-st kehtinud) induvidualistlikutele kriteeriumitele, (millede näitena olgu mainitud või personalistlikku ise-mõtlemist ja individuaalset vastutust väärtustavat lähenemist), ning kehtestub sellele vastanduvana, ehk siis millegina, mis nt Schweitzeri järgi kujundab olukorra, kus: "...propaganda on asunud tõe asemele /s.t:/ ...oleme astunud uude keskaega. Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud."⁷

Teisalt iseloomustab kogu vaadeldavat perioodi ka teatavad irratsionaalse suundumusega ideeline opositsioon, s.t kogu 19. saj jooksul eksisteerisid ka paralleelsed allhoovused, mis ei jaganud optimistlikku progressiusku, millega silmas-peetud siis subjektiiv-individualistlikest kaalutlustest lähtuvaid elufilosoofilise kallakuga n-ö "proto-eksistentsialistlikke" ideelisi suundumusi.⁸ Antud idee-ajaloolisel opositsioonil oli järgneva, 20. saj vastavasuunalistes pürgimustes äärmiselt kaalukas mõju-ulatus, ja laialdane järgijaskond. Ennekõike ilmneb see tõik eksistentsialismi, kui ühe peamise sõdadejärgset ideelist maastiku kujundanud ideelise suundumuse kujunemises ja laialdases tähtsustumises, mis lähtus teadlikult (s.t rohkem kui mingi teine tollane filosoofiline kk) ajastut üldisena kujundanud ideelisest tervikplaanist.

Kuivõrd eksistentsiaalset lähenemist võib üldisena käsitleda teatava reaktsioonina kunagisele valgustus-liikumisest lähtuvale mõtteviisile, sellele omases ratsionaalsuse-kultuses, tuleb siin järgnevalt pisult kõrvale põigata üldisest kirjutamise sihiseadeist ja vaadelda eksistentsiaalset idee-ajaloolist suundumust oma alustelt lähtumisi, olgugi see mõneti tähendamas ka otsekui vastandis, milleks on siis modernistlik kultuursuse tüüp oma teatavate konkreetsete konsekventside osas. Modernism, mõistetuna kui fenomen kujundab eksistentsiaalset lähenemist alustaval kombel, modernismi käigus sündis nimelt teatav uuelaadne ühiskonnatüüp, mis rajaneb eesmärgikohasuse (ehk funktsionalistliku eristatavuse) printsiibile, mille alusel on ühiskonnas sotsiaalse aktiivsuse vormid kaugenenud teineteisest, ning need on samuti teineteisega võrreldes suhteliselt iseseisvad. Ühiskondlik ja kultuurne moderniseerimine tähendab üheltpoolt küll sekulariseerumist ja maailmavaatelise pluralismi lisandumist, teisalt aga hakati moderniseerumise kulgedes väärtuste ja ideoloogiate mitmekülgsust pidama ühiskonna normaal-olukorraks.⁹ Ka tollasele kunstielule (ja sellekohasele teoreetilisele introspektsioonile) on iseloomulik kasvav ideoloogiline või stilistiline pluralism. Modernsuse kogemine lisab seega mõneti uudset valikuvabadust ja võimalusi, aga sama-aegselt lisandub sellele ka teatav eksistentsiaalsete mõõtkavadeni paisuv hoolitsus kõikide aluskriteeriumite nõrgenemisest".¹⁰

Ka M.Weber pidas modernset kultuuri problemaatiliseks: see koosnevat teine-teisest eristunud omalaadsetest väärtuskriteeriumitest. Modernistlikus kultuuris on kauniduse, hüvelisuse ja tõe omavahelised seosed on kadunud, lisaks ei ole väärtuskriteeriumid mitte pelgalt teineteisest eraldunud, vaid on ka pidevas konfliktis. Modernistlikul ajajärgul ei suuda üksik niisama lihtsalt kogeda eksistentsiaalset antust millegi positiivsena; siit tuleneb Weberi järeldus, et seda võibki tegelikult saavutada vaid religiooni kaasabil, kuna ilmselt vaid religoon võib pakkuda inimesele sellist väärtus- ja tähendus-sidusat maailmapilti, millega seostatuna suudetakse sügavalt kogeda oma elu ja tegevust maailmas millegi tähendusrikkana. Samas on kesksegi tähendusega siin tekkiv modernistliku lähenemise ratsionaalse tausta ja religioossete nõuete vaheline seesmine olemuslik konflikt, seega osutub tarviliseks ka teatav nn "intellektuaalne ohver", ehk siis uskumustele omase irratsionaalse alge lepitamine ühiskonnasiseste ratsionaalsete toimimis-kriteeriumitega.

Traditsionalistlikeis kultuurides toimis religioon teatava emotsionaalse "kaitse-ventiilina", missuguse funktsiooni võttis modernistlikus kultuuris osalt üle vastav lähenemine kunstile (mõistetudna siin kogu esteetiliselt väärtustatava tervik-diapasioonis). Seega on modernistlikus kultuuris esteetiline lähenemine (kunst) üksikindiviidi tasandil mõneti leevendanud ühiskondliku ja kultuurilise ratsionaliseerimise tekitatud paineid. Profaniseeritud kultuuris keskendub kunst ka indiviidi eksistentsiaalsetele probleemidele (s.o nn "eksistentsiaalne estetistlik eluvaade).¹¹ Ka varem ei ole kunstile omane lähenemine (üldist) ratsionaliseerimist kriitikavabalt omaks võtnud. Pigemini on see eraldunud ratsionaliseerinud maailmapildist ja pakkunud selle asemele uusi viise anda inimlikule elule ja tegevusele positiivset tähendust. Johtub antud asjaolu ilmselt tõigast, et traditsionaalses ühiskonnas olid institutsioonid polüfunktsionaalsed, seetõttu võib väita, et (strukturalistlikus mõttes) koosnes modernistlik ühiskond paljudest konkreetsest süsteemidest, mis olid rohkem või vähem teineteisest organisatoorselt eraldatud. Järelikult on ka esteetika, omal moel, üritanud täita profaniseerumisega kaasnenud maalimavaatelist tühikut. Weberi järgi on kunst modernistlikus maailmas seetõttu mõneti konfliktses positsioonis, mis omakorda on üldise ühiskondliku ja kultuurilise ratsionaliseerimis-protsessi tulemus, mille edenedes on esteetika eristunud üheltpoolt nii religioonist, moraalist ja teadusest, ning teisalt tuleb ratsionaliseerumine nähtavale selle seesmises arengus. Ratsionaliseerumisega liidenduv profaniseerumine ja võõrandumine on muutnud kunsti ülesannet ühiskonnas. Religioosse maailmapildi asendajana on estetistlik lähenemine seega omandanud ka teatavaid uskumist korvavaid funktsioone ja üldise kesksegi tähenduse.¹²

Kultuuri tasandil võidakse estetistlikku lähenemist kirjeldada samahästi nii teadmuslikust, aksioloogilisest kui ka presentatiivsest vaatenurgast. Teadmuslikku või kognitatiivset vaatenurga kohaselt jõutakse esteetika kui fenomeni eritlemisega teatavate konkreetsete maailmapiltide ja representatsioonide väljaselgitamiseni. Juhul kui uurimus keskendub esteetika kulturoloogilistele aspektidele (estetism), võib see tungida mõne eriteaduse pädevusala piiridesse. Seega võib esteetika fenomeni käsitleda nii filosoofilisest, teadmus-sotsioloogilisest, aksioloogilisest, psühholoogilisest, narratiivi-teoreetilisest või semiootilisest vaatepunktist lähtumisi, ning kasutades vastavate diskursuste mõistelist pagasid. Eksistentsiaalne estetism on seega oma päristiselt olemuselt autonoomne kulturoloogiline nähtumus: kui teaduslik, moraalne, esteetiline ja praktiline maailmavaade eraldusid uusajal vähehaaval nii teineteisest kui ka religioossest-metafüüsilisest maailmavaatest, võimaldas see noile vastavate väärtussüsteemide ja diskursuste vormumist ja arengut.¹³

Kokkuvõtvalt võiks küsida, et mida siiski tähendab too mainitud ajajärku peamisena iseloomustav ideeline suundumus nagu modernism? Kas tähendab see vaid printsipiaalselt "immanentset konstruktsiooni", ilma seesmise mõtteta, väiklast ja kohanevat lähenemist, seega otsekui midagi tüütut, igavat ja kompromissi-lembelist, oma emotsionaalsete kaasuste osas, ideelises plaanis aga ilma n-ö "keskmeta" maailma? Kas see just ongi too "modernism", kas ainult seda või midagi siiski veel lisaks? Jah, tõesti, vältimatult vajalikuks osutub ka skeptilise distantseerituse latentnegi võimalus ja seegi on ehdaimalt just modernistliku eneseteadvuse väljund. Kogu tollest sekulariseerunud ja "pinnapealsest" lamedusest lähtuvalt hädavajalikukski osutub mõningane distantseeritus, missuguse eraldatuse võimaluse loob irooniline suhtumine, mõistetud siin kui modernistliku ilmavaate peamine stilistiline varjund. Modernism kujundas teoreetiliselt igavese, muutumatu ja reeglipärase maailma, millega, paradoksaalsel moel, seondus ühiskondlikul tasandil üha kiirenev teisenemine, kui areng, geomeetrilises sarjas kulmineeruv "progress", tundmatu sihi suunas. Kuna aga enamik meie soove, mõtteid ihasid ja tegusid on otseselt afitseeritud ümbritseva (n-ö "kultuuri"-koosluse) poolt, tuleb küsida kas oldakse vaid "kultuurist kui kirjeldusest" sõlteline eluvorm, kas pelgalt "instinktiivne imitatsioon", käitumist konkreetselt ajendamas? Kuivõrd asetleidnud traditsioonilise kultuursuse kadu on osaliselt seletatav sellega, et endised (tradistiooniliselt väärtustatud) hierarhilised piirid kõrge ja madala vahel on hääbumas on intellektuaalses kontekstis asetleidnud teisenemine: küsimuse alla on seatud valgustuse "projekt" tervikuna, ning ümberhinnatud sellega seotud "ajaloo", "progressi", "ratsionaalsuse" ja "teaduse" mõisted. Juba seegi tõdemus näitab, et ühiskonnakäsitluses on siirdutud radikaalselt uude etappi. Seega saab küsimus sellest kas antud ajavahemikul aset leidnud üldine ideeline teisenemine on taunitav kui pelgalt "kultuuri allakäik" (Spengler, Schweitzer), või siis sisutu, kuigi veelgi vahest rafineeritud "klaaspärlimäng" (G.Vico), degradeerunud, kuna "kõigile kättesaadav", olemine kui absurdis (Camus, Sartrè), -- vastatud, et ei tarvitse siiski, ja just siin asub modernistlikku, entsüklopeedilist, universalistlikku, ning süstemaatilist "maailmapilti" seestpoolt õõnestama vastanduvalt uuenduslik meelsus ehk siis nn postmodernistlik kriitika.¹⁴

Seega võib ehk lõpetuseks väita, et 20. saj alguse kultuurikriitika põhijäreldus Õhtumaise kultuursuse üldisest allakäigust näis maailmasõdade keerises lõplikult kinnituvat, ometigi seati II maailmasõja lõppedes suund üldisele majanduslikule heaolule, levinud arusaama kohaselt saavutati totalitarismi lõpuga ideaalne pluralistlik ühiskonnavorm, mille aluseks on ülemaailmselt toimiv ja anonüümne majandussüsteem, mis jätkuvuses tähtsustab pragmaatiliselt ennekõike utilitaristlikku tarbijamentaliteeti, s.t võib väita, et majanduslik heaolu on paljuski saavutatud laialt levinud vaimse kultuuri mandumise arvelt. Tuleb tõdeda, et "tsivilisatsioonil" on oma kindel hind...

1 Vastavasisulistest üllitistest on üks väljapaistavamad A.Spengleri "Die Unterkang des Abendlandes", samuti aga ka, tõsi küll mõneti piiratuma levikuga, A.Schweitzeri 1923 a II köites ilmunud "Philosophie der Kultur", (e. k. "Kultuur ja eetika", Tln.'84, 293. lk. Järgnev ülevaade tollal levinud peamistest ideelistest suundumustest rajaneb suuresti just viimati-mainitud teosele).

2 A.Schweitzer: "Kultuur ja eetika", lk 51. Progressi e arengu-müüdi näol on tegemist ideelise fenomeniga, mille juured paiknevad silmnähtavalt omanäolises n-ö "sotsiaalselt suunitletud evolutsionismis". Antud vaatekohta on aga hilisemad teoreetikud korduvalt kritiseerinud osutades selle paljudele ilmsetele puudujääkidele, vastavat suundumust esindab hilisemast ajast peale Schweitzeri ka nt G.H. von Wright.

3 Etümoloogiline taust: "modernsus"-- termin viitab teatud ühiskonnatüübile, mis kujunes tsentraal-euroopas 18.saj pärast valgustusajastu lõppu ja tähistab funktsionaalselt eristunud ja majanduslikule tootmisvormile rajanevat ühiskonda, mille ajajärk lõppes läänemaades teisele maailmasõjale järgnenud aastakümmnel. Viimasest tõigast tuleneb ka selle eriline tähtus nt eksistentsialistliku mõttesuundumuse vaatepunktist, mis asetus nõnda oma alguses teadlikult eelnenut vastustama. Termin nagu "modernism" on aga vastav kultuuri-tüüp. Mõisted on kasutatud ka esteetilises diskursuses, säärasena mõistetuna on "modernsus" vastanduvaks traditsionalistlikule kultuuri-tüübile (s.t- industriaal-urbanistlikule). Modernismi mõiste tõstatas esimesena Chautebriand, järgnevalt arendas seda edasi nt Ch.Baudelaire (1849), "la modernitè" algtähendus: mööduv, momentaalne, kontingentne; vastand millele seega: igavene.

4 Viimatimainitud sotsiaalse suundumuse peamisete negativistlike kaasumustena on mainitud sellega kaasnevat nn "ülespetsialiseerumise" fenomeni, mis tulenes kogu teabe-hulga plahvatuslikust kasvust ja ei võimaldanud enam terviklikumat, renessansi stiilis maailmavaadet. Kogu (teaduslik) "spetsialiseerumine" ("die Fachwissen") on mõistetav kui irrelevantne suhtestumine, mis vastandub teravalt eksistentsiaalselt tähtsustavale, isikupärasele lähenemisele. Modernism on nõnda mõistetud kui masside maailmavaade, säärasena muidugi ka õige degradeerunud lähenemise näide. Maailmavaatelise ratsionalismi küündimatus väljendub kõige ilmekamalt darwinismi näitel, mis avaldas idealistliku ratsionalismi ja ka religioosse lähenemise aluste suhtes äärmiselt destruktueerivat toimet. Ratsionalistlikule ilmavaatele oponeeris, hoolimata selle tegeliku kehtivuse restauratsiooni katsetest (I.Kant, G.F.Hegel) ka ideline romantism, oma mõningates peamistes järeldumstes, seda ennekõike mõlema ideelise suundumuse ekstreemsemates vormides kus ratsionalistlikule kausalistlik-utilitaristlikule arusaamisele seati vastu sihiteadlikult intuitiivsest ainesest lähtuv ja fantaasiaga piirnev irratsionaalne lähenemine.

5 Asetleidnud kulturoloogilist (ja ka majanduslikku e sotsiaalset) üldist teisenemist võib piltlikult ümbersõnastada, öeldes, et üks põlvkond istus nii tõllas kui ka autos. Tehnilise progressi feneomenis tavatsetakse näha vaid positiivseid momente, samas võib aga rõhutada ka vastandlikke momente: laiadel hulkadel kasvas tehnika n-ö "üle pea", millest omakorda tulenes teatav siuline võõristus (vrd K.Marxi ja M.Weberi termin "võõrandatus", "alientatio") v siis omanäoline kulturoloogiline olukord, mida on kirjeldatud ka "ahistusena kultuuris" (nt S.Freud). Sarnaseid vaateid esindab muuhulgas M.Heideggeri eriomane käsitlus fenomeniga seostatavast ainesest. Nimelt ühe primaarse modernse kategooriana kehtestub ''techne'', s.t "tehnika", mis on mõistetud siin kogu konstrueeritavuse ja oskusliku kujundamise tähenduses, seda eriti just vaimses plaanis, nii kirjanduses (nt "konstrueeritud" süzee), samuti ühiskondlikus ja individuaalses plaanis (nt utoopia ja "enesekasvatus"). Samuti kaasnesid eeltoodud teisenemistega laialdane urbaniseerimine ja sellega seotud populatsiooni üldise sotsiaalse staatuse jätkuv teisenemine (nt traditsioonilise "käsitöölise" asendumine pelga "töölisega").

6 Vastutustundelisuse näitena võiks aga seevastu siia tuua mõnedki tunnustatud kirjanikud, kes pärast maailmasõdade perioodi oma "potentsiaalselt ohtlikud" vaated revideerimisele võtsid. Nt. H.Hesse loomingus, kes sõdadevahelisel perioodil üllatas kaasaegseid teosega nagu "Demian", kus sõnumina oli ka: "sõda, s.o kui vaimse uuenemise võimalus", jäi see erandlikuks eksperimendiks. Th.Mann aga, kellelt ilmus tollal samuti sõda ja saksa natsionalismi pooldavaid kirjutisi, distantseerus hiljem sellest otsustavalt nn "võitleva humanismi" ridadesse.

7 A.Schweitzer: "Kultuur ja eetika", lk 18-19.Ratsionalistlikku humanismi "suunavad mõistuseideed" asenduvad järk-järgult pelgalt emotsioonidest juhitud veendumustega, mil tegelikult "puudub sihiteadlik kavatsus terviku suhtes", s.o olukord kus "ideaalid võetakse tegelikkusest", selle asemel, et neid "vajalikena luua", ning mille lõppsaaduseks saavad seega "alandatud ideaalid". (Ibid., lk 24-25). Kollektiivsust iseloomustava tõe-kontseptsiooni kohaselt on ühiskonna-siseselt ülimaks kuulutatud riiklikku väärtus-kriteeriumeid ülimuslikustavad aksiloogilised evidentsid, mis mõtlemine lähtub paljuski G.W.F.Hegeli sellekohasteist, historitsistlik-autoritaarsetest sihiseadeist.

8 Antud spetsifilist lähenemisviisi iseloomustavad ennekõike S.Kierkegaardi teoloogilis-eksistentsiaalne käsitlus, A.Schoppenhaueri mõningad peamised pessimistlikud gnoseoloogilised järeldumused ja Fr.Nietzsche radikaalne ja skeptiline destrueeriv mõttelaad, selle konkreetsetes väljundites nagu nihilism (ja selle ületamine), ning nn "remütoloogiline" üldine aksioloogiline suunitletus. Mainitud mõtlejaid iseloomustab ennekõike äärmiselt kriitiline lähenemine ajastu ideelist õhkkonda kujundanud veendumuste suhtes ja nõndasamuti teatav eriomane uuenduslik mõttelaad. Hilisemast perioodist esindavad sama suunda M.Heideggeri fenomenoloogiliselt pinnaselt lähtuv ontoloogia ja K.Jaspersi viljeletud transtsendentaalse eksistentsialistliku varjundiga kirjutised. Mõneti literatuursema väljundi andisd eksistentsialistlikule suundumusele J.P.Sartrè ja A.Camus' filosoofilise alatooniga üllitised.

9 Teisalt on aga modernismi kriitika Rousseau, Goethe ja Schilleri ajast alates kuulunud lahutamatult lääneliku kõrgkultuurilise kunstikäsitluse juurde. 19. saj jätkasid seda suunda briti medievalistid ja prerafaeliidid, ning nõndasamuti on 20. saj kõrgmodernistliku kunsti abstraktsus, formalistlikus ja dekatentlikus mõistetaval kombel sageli kujunenud modernismi kriitikaks. 18. saj alates on kunst kui tegevus-sfäär nõnda pakkunud teatavat n-ö "turvapaika" lääneliku moderniteedi "problematiseerijatele", ehk siis vastanduva nägemuse võimalust konfrontistlikult ja mässuliselt meelestatud looja-isiksustele ning teoretiseerijatele. Teisest küljest on aina eelnevaga paralleelselt eksisteerinud ka nn "reflektiivne modernism", mis on mingis mõttes esinenud juba 18. saj alates ja esineb veelgi postmodernistlikus ideelises õhustikus. (E.Sevänen: "Taide istituutiona ja järjestelmänä", lk. 392).

10 E.Sevänen: "Taide instituutiona...", lk. 23-24, 37. M.Weberi järgi on ratsionaliseerimine mitmetähenduslik mõiste (nt kunsti ratsionaliseerimine tähendab muud kui uskumuste vastav). Kultuurid erinevad teineteisest selles mis konkreetsed elualad tulevad ennekõike ratsionaliseerimise objektiks ja mis suunas noid alasid ratsionaliseeritakse.(lk.43) Modernne, ratsionalistlik hoiak poleks saanud tekkida ilma üldist väärtustes ja hoiakutes asetleidnud teisenemisi. (lk.47) Weber tähistas "ratsionaliseerimisega" maailmapiltide süstematiseerimist, ning samuti nende intellektualiseerimist ja profaniseerimist. Parsonsi järgi seevastu tekkis modernne ühiskond 17.saj, (mitte 18.saj, nagu sageli arvatakse) millal tööstuslik ja demokraatlik revolutsioon alguse sai. Teisalt arvas Parsons samuti, et modernset läänelikku tsivilisatsiooni iseloomustab ennekõike kaugele arendatud "võõrandumine" (ehk seda esile-kutsuv distantseeritud individualism ja personalism). Moderniseerimist võibki Parsonsi järgi iseloomustada kui funktsionalistlikku ja ülesehituslikku "võõrandatust" (v: "eristumist"). Parsoni modernsuse-käsitlust ja eristumis- (ehk võõrandumis-) teooriat käsitlevas uurimustes on moderniseerimist käsitletud monoliitse protsessina. (lk.70) Samas ei ole süsteemsed institutsioonid (antud kontekstis) siiski liialt eristunud, noil on ühiseid alasid, on omavahel seotud.

11 Eeltooduga seonduvalt omandab modernistlik kultuursuse tüüp ka teatava omanäolise nn "eksistentsiaalse estetistliku" arutluse lähtepinnasena keskse tähenduse. Seda ennekõike eksistentsiaalse lähenemise näitel, mis on nimelt paljuski mõistetav kui teadlikult vastanduv skeptiline meelsus varasema (s.t modernistliku) käsitlusviisi suhtes, selle teatavate kesksete aspektide metodoloogiline kriitika, lähtumisi eksistentsiaalselt väärtustatavast, kui aluseks-seatust. Estetism omakorda märgib vastava suhtestumise stilistilist väljundit ja üldist suunitletuse laadi, mis on siis rõhutatult loominguline, stilistiliselt polüvalentne ja on seega oma üldiselt hoiakult mõistetav kui eksistentsiaalsetest estetistlikeist kriteeriumitest lähtuv, negatsioonidesse suubuv, kuid samas ka tingimatult irooniline ja ümberväärtustav meelestatuse laad. Modernism, mõistetuna kui fenomen kujundab eksistentsiaalset estetistlikku lähenemist alustaval kombel, modernismi käigus sündis nimelt teatav uuelaadne ühiskonnatüüp, mis rajaneb eesmärgikohasuse (ehk funktsionalistliku eristatavuse) printsiibile, mille alusel on ühiskonnas sotsiaalse aktiivsuse vormid kaugenenud teineteisest, ja need on teineteisega võrreldes suhteliselt iseseisvad.

12 E.Sevänen, "Taide istituutiona...", lk. 57, 72. Väide: kollektiivsed väärtused on modernistlikus ühiskonnas muutunud abstraktseiks, moderniseerimise tulemusena on läänelikud ühiskonnad sama-aegselt eristunud/võõrandunud ja teisalt ka kuidagi konsolideerunud. Seevastu tradistsionalistlikeis ühiskondades oli segmentaarne ja stratifikatoristlik eristatus laialdane, aga funktsionalistlik eristatus kitsendatud (Parsons). Moderniseerumis-protsessi edenedes ühiskonna-süsteem eristub struktuurselt ja funktsionaalselt ja nõnda sündinud alarühmituste siseselt toimib edasi teatav liigendatus alarühmade tasandil. Modernne kultuur on (Parsoni järgi) seesmiselt eristunud eri väärtustasanditeks: kognitiivseteks, moraalseteks, esteetilisteks ja religiooseteks väärtusteks. Üldiselt peetakse Weberi nägemust modernsest tsivilisatsioonist üldjoones pessimistlikuks; teisalt pidas autor aga modernset (läänelikku) ratsionalismi võrdlemisi universaalseks nähtumuseks.

13 E.Sevänen: "Taide instituutiona...", lk. 76, 380. Euroopalikus kultuuri-areaalis saavutas: "...kunst sellise taseme alles 18. sajandil; eelnevalt oli see mida modernne läänemaine kultuur oli kunstiks pidanud paljuski kokku sulanud uskumuste, teaduste, käsitöö ja hoovkondade eluga." (lk.26) Kuigi ka traditsiooniline kunstikäsitlus ei olnud kahtlemata ammugi mitte sotsiaalselt neutraalne nähtumus. Kui nüüdisaegne esteetika 18. sajandil kujunes, liitis see ilumõiste ja teised esteetilsed kategooriad tihedalt üksteisega. Kui lihtsustamise mõttes mõeldakse, et 18.-sajandist kuni 19. sajandi alguseni määratleti kunsti euroopalikus kultuuris ennekõike positiivsete esteetiliste kategooriate (kaunis, meeldiv, ülev) vahendusel, tuleb lidada, et mitte kõik esteetiliselt väärtuslikuks peetud nähtumused ja kultuuritooted ei saanud kunsti kui säärase staatust. “Esteetilsed kategooriad on ennekõike väärtuskategooriad; need väljendavad subjekti ja objekti vahelist väärtus-relatsiooni, subjekti hindavat suhtumist objekti." (lk. 382).

14 Mõistet "postmodernsus" võib lühidalt lahtiselgitada järgnevalt: pärast teist maailmasõda on läänemaades agamisi siirdutud täiesti uudsele ühiskonna-tüübile, kus eri institutsioonid on gaduleeruvas reas teineteisega ühtsustumas, ja mida iseloomustas veel klassiprobleemide leevendumine, varasemate kollektivistlike identiteetide taandumine, jne (Vattimo, Lyotard, Baudrillard). Teise nägemuse kohaselt küll ei vaidlustata eelmainitud muutuste tõepära, kuid rõhutatakse pigemini järejepidevust varasemaga, nähes uutes impulssides pigemini uusi ilminguid modernismi arengus (Munch, Habermas, Luhmann, Parson). Kolmanda vaatepunkti kohaselt on postmodernism defineeritav kui teatavates intellektuaalsetes rühmitustes leviv kriitiline suhtumine valgustusliku ratsionalismi ideelise pärandi suhtes; seega: postmodernismi terminiga viidatakse teatud intelektuaalses mõtteviisis asetleinud muutustele.