I. KANT & "Prolegomena".

IMMANUEL KANT: "Prolegomena"

Filosoofilise mõiste ulatusest Immanuel Kanti epistemoloogias.

“... Kas inimvaim on siis võimeline ilma kogemuseta – ainult mõttetöö tulemusel – jõudma reaalsete asjade omaduste mõistmiseni?“ /.../ “Kui matemaatika seadused käivad tegelikkuse kohta, siis ei ole nad tõsikindlad; kui nad aga on tõsikindlad, siis ei räägi nad tegelikkusest.”

Albert Einstein ¹

"Eessõna igale teaduseks võimelisele metafüüsikale" -- on teos, mis, Kanti liigituse kohaselt, -- analüütilisel meetodil pürib lahti-sõlmima noid paljusid keerdküsimusi, mis on esitatud grandioosses kirjelduses sünteetilisest meetodist: "Puhta mõistuse kriitikas".²

Kuid tegemist pole vaid "valgustusliku selgitustööga" nonde tollaste kaasaegsete laialdastes hulkades; kirjutis pretendeerib enamale, ja nimelt: "metaloogilisest" aspektist on tegemist kahtlemata ka sarkastilise, ei, isegi -- iroonilise lähenemisega, suhtumisega, mida ei saa märkamata jätta alates tolle "epiloogist proloogi" sissejuhatavaist sõnadest.³

Kanti enda sõnutsi olevat teos aga kavandatud kui -- 'plaan', selline säärane, mis kriitikale eelnedes võinuks mõjuda "väheusutavalt" ja isegi "kahtlaselt".⁴ Avardava sünteetilise käsitluse jälgedes võimaldavat see aga "haarata tervikut" ja vahest ka -- "esitada mõndagi paremini"... (Nüüd ja edaspidi teksti sees: Immanuel Kant: „Prolegomena“, Tallinn, 1982, lk. 17.)

Milles aga seisneb nõnda vahendatu peamine probleemi asetatus? -- Lihtsustavalt ümbersõnudes, -- tegemist siin idealismi-empirismi peamise 'casus belli'ga läbi aegade, ja nimelt: kuidas võib subjektiivsusest saada äkiliselt üldkehtiv ja objektiivene tõesus, kuis võib teadvusele omane subjektiivsus võimaldada kogemist üldisena/ühtsena ülepea; või siis konkreetsemalt: milline mõtlemise eripära nimelt selle võimalikuks teeb?⁵

Kanti ise asub seda võimalikuks tegema järgnevalt: võttes aluseks arumõistete tuletatud kategoriaalse ulatusliku süsteemi ja omistab vastavaile mõistuslikeile nö.- "alg-osakestele" teatava tunnetusliku eripära, arhailises sõnastuses: aprioorse antuse.

Hume'i kahtlustest lähtumisi seadistatakse, et on vaid kujutlus ja selle afitseeritud aposterioorsed mõisted, mida ainu-üksi "subjektiivsest paratamatusest" tavatsetakse üldiselt lugeda "objektiivseiks", st.- tunnetusest otseseimalt ja tingimatult tulenevaiks. (Kant: „Aus Einsicht“, „Prolegomena“, lk. 10, 76-78.)

Oma-sõnutsi üritas Kant pelgalt rakendada Hume'i probleemiseade (kausaalseos) suhtes teatud abstrahheerivat käsitluslaadi, kuivõrd, -- too etteantud relatsioon "pole kaugeltki ainuke" selline mõiste arulisuse tarvis, puhas reflektsioon, "metafüüsika just nendest täielikult koosnebki ". (Kant: „Prolegomena“, lk. 13.)

Millega on siis, metafüüsika kui apodiktiliste mõistetega opereeriv inimteadmise liik, mis võib, kuigi ei tarvitse, seada oma väitmistesse legitiimsuse kaalukuse, -- esineda teadusena, juhul, kui suudab eelnevalt vastata seks tarvis seatud nõudmistele.

Leibnitz: „Selline arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos meiega sündinud valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei jõua me mitte üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni, vaid ainult selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”⁶

Kant küsib siin sisuliselt pigem kuivõrd (ja kuidas) on teadvus arumõistete vahendusel suhtestatud asjade maailmaga, olles seejuures immanentsest kogemusest võimalikult lahutatult; seega: peamiseks probleemiks "Prolegomenas" on see, et mis on kategooriate (arumõistete) a priori transtsendentaalne deduktsioon.

Ehk siis teiste sõnadega: mis on see teadvuse tunnetuslik eripära, mis säärase tuletamise võimalikuks teeb? -- Ning siit otseselt tulenevalt järgmine küsimus: "kuidas metafüüsika on üldse võimalik?" -- Teadusena?

Metafüüsika on kindlasti võimalik "teadusena" kui õpetus-uurimus inimtunnetusest, selle toimemehhanismidest, võimalustest ja piiridest; Teaduse võimalikkus jääb sellega aga veel lahtiseks, üheks komistuskiviks selle olulise määratlemise teel aga nähtud teatav taunitud ebamäärasus nö.- "noumenite" tasandil.

Kui metafüüsika kui Teadus oleks imaginaarne ehitis, siis filosoofiline deduktsioon, kasutades oma töös aina komplitseerituimaid kujutelmi, kaldub tihtipeale unustama, millega siin tegelikult tegemist -- so.- abstraktsed mõisted, kui iga metafüüsilise konstruktsiooni vältimatud "ehituskivid".⁷

Ja nüüd, kui võtta mõni tulevane -- 'arche'-oloog mõne kunatise vaimutempli varemete vahelt, siis temal vähemalt, kui mitte ehitajail endil juba, -- peaks tekkima tõsiseidki küsimusi -- m i d a on öeldud, mida t a h e t i öelda millegagi...

Mõtlemise algusesse on nõnda seatud küsimärk, ehk: "mõtlemise ahela" esimesed lülid on pelgalt "oletatavasti oleva" ebakindlas staatuses, mistõttu teadus (filosoofia säärasena) on kui ebakindlale pinnasele rajatud hiigelhoone, kusjuures, -- teaduslik mõtlemine on alati teadlik oma aluste ebakindlusest.⁸

Iga teaduse alguses seisab küsimus selle olemuslike 'allikate' järele. Kui natuuriteadmised opereerivad propositsioonidega ja nt esteetika tegeleb affektide analüüsiga, siis filosoofia/metafüüsika päristisemaks aineseks on Mõisteline maailm.⁹

Seega on viimasega antud ka teatav 'puhas' mõtteline fenomenoloogia kaasusena, tegemist on mõistuslike abstraktsioonidega, mil, olgugi tihtipeale vaid traditsioonis vahendunult, pea iseseisva olemise staatus on lisandunud.¹⁰

Mõisted ei evi oma 'puhast' loomust mitte eitavas vormis, seos empiirilise ainesega ise-ensest on mõistetav juba "mõistelisel" tasndil, kuna eritlev otsustamine põrkub mõistete sisu selgitaval avamisel vältimatult oma lähtumise eeldustele. Seega siis: kui mõiste ei oleks eraldiseisvana ilmnev siis see eristatav tühistub lausumise kontekstis koheselt millegi paradoksaalsena. (Kant: „Prolegomena“, nt lk 21, 84-85.)

Juhul aga kui mõiste seadistab lausumises avardavalt seonduvaid asjaolusid, sellega ka kogemuse erinevaid mõistmise tasandeid nihestades (kvantiteet-kvaliteet), siis lähtutakse seejuures alati kas otseselt empiirilisest ainesest või on tegemist nö.- "üldistavate abstraktsioonidega", mis, sääraseina puhta tõdeluse etteseatud raamide siseselt, kahtlemata on ühed hinnatavaimad üldse.¹¹

Määratlemisi: nõutavaimaks osutumas säärane üldistusvõimeline (sise-)kaemuse liik, ehk: "mõisteline mõistmine", mis pelgalt vahendatud kaemuse läbi ilmnema on seatud. Tegemist ei ole siin ei vahetu hinnangu ega ka puhtmõistusliku nö.- "tõlgendusega", see on midagi mõlemast mainitust ja midagi veel lisaks -- üldistav filosoofiline otsustus 'par exellance'i -- 'süntees', -- filosoofilise tunnetuse sisu ja eesmärk: sünteetilised otsustused a priori. (Kant: „Prolegomena“, lk 27, 68-69.)

See on ka metafüüsika päristisemaks aineseks üldse: 'l u u a' alles too eraldiseisev mõisteline maailm, ja otsekui 'hingestada' too imaginaarne maailm üldistatud kaemuse vormidega; seega nagu projektseerides mõistmise kujutlusi kui varipilte seinale...¹²

Kui lähtuda 'eeldustelt', on vaja leida ka toimivad ajendid, need on siis kas algsed, otseselt ajendamatud (nt. die Naturanlage, lk 7), või siis sellised millede puhul vaja eeldada kas otsest või kaudset seost mingi kujutledavagi objektiga.

Esimesel puhul on tegemist niivõrd esmaste ajenditega, et nende edasine eritlus ei tarvitse isegi vajalikuks osutada (nö.- "ürgalgne" lähte-eeldus); teine variant on aga seda intrigeerivam.¹³

Kui oletada nt mõistelist tegelikkust, mis eelneb igasugusele suhtestatusele (mõiste kui kujuteldava kaemuse) objektiga, võib säärane "mõtteline algatus" osutuda objekt 'tegelikkust' õõnestavakski, ning isegi ka: kaemus-kujutluse vastavust objektile (selle tõesust) ohustavalt tühistada.¹⁴

Kanti "päästev idee", sellise mõeldava olukorra ärahoidmiseks, on tema komplitseeritud eristus mille kohaselt mõned üldistavad otsustused lähtuvad ainuüksi intuitiivsetelt' alustelt, teised seevastu "peavad rahulduma" diskursiivse kehtivuse laadiga. (Kant: „Prolegomena“, lk 39.)

Viimased on siis filosoofilise reflektsiooni pärisosa, päritud valdkond ja tegevusväli; samas: sellega on markeeritud ka diskursuse piirid ja võimalused.

-- Mõisteline tegelikkus,¹⁵ mis, -- hoolimata oma esmapilgulisest illusoorsest-irriteerivast ulatuslikkuse muljest -- evib tegelikult vägagi kindlalt reglementeeritut võimalikkust ja esitab rangeid nõudmisi rakendatavuse osas igal üksikjuhul eraldi.

Samas, kui Kant omistab intuitiivse konstruktsiooni võimalikkuse enamjaolt küll teisale ( nn.- "puhas matemaatika"), võib ometigi "konstrueerida" ka kujuteldava pildi mispuhul ka mõisteline, apodiktilise aprioorse üldistuse alustavaimaks lähtumise punktiks võib olla mõneti ka intuitiivne ajendatus; siin: rõhutatult kui 'loome-akt', mis paratamatult eelneb seostatud mõtlemisele, -- see on siis kui peatatud hetk: 'mõistete loomise akt'...

Ettekujutluses aprioorselt vormitud mõisted millede tegelikkus teostub, st.- neile omistatakse konkreetne tähendus alles nende vahetusse seosesse viimisega kaemuse objektiga, nende potentsiaalse tähendusliku ulatuvuse realiseerimisel. (Kant: „Prolegomena“, lk 40.)

Kuigi teisalt, -- Kanti järgi johtub puhta mõtlemise vältimatult diskursiivne laad kesksest paratamatusest: mingit laadi tunnetusele ei ole antud kogeda substantsionaalsust selle, -- isegi mitte võimalikkusena antud -- vahetus ilmnemise laadis, kogu inimtunnetus saab seeläbi mõistetud -- 'vahendatusele', olles seega alandatud pelgaks "kaudseks teadmiseks" millestki, mille kohta pea-asjalikult teada vaid, et -- "see on"...¹⁶

Kuivõrd: mingi väline objekt on paratamatusena (sellenagi) äratuntav ainuüksi vaid (subjekti) meelelisuse nö.- "peale-asetatud" vormi kaudu; mis tõsiasjal seisavadki kõik lausumised/otsustused mil sihiks välja selekteerida üldkehtivat nähtumuslikust paljususest, ja teha seda veel nö.- "ennetaval kombel", tolle kõiki nähtumusi afitseeriva valdkonna suhtes nimelt.¹⁷

Viimases lõigus seadistatu kehtestub muidugi vaid 'puhta' nähtumise vormis, millega oleks kui tunnetuse saamise aktile nö.- "ette heidetutud" teatav vältimatu klausel, -- puhas meelelisus kui (aru)vorm alles võmaldab "asjakohase" objekti staatusele pretendeerivate nähtumuste "arusaadavaks" reguleeritud retseptsiooni (mis tõik kujukalt ilmneb just patriaalsete-temporaalsete relatsioonide transtsendentaalsel ja deduktiivsel "vormimisel"). (Kant: „Prolegomena“, nt lk 43-44, 56).

Samuti 'loodus', kui kogemisele avanenud "objektide kogum" omanäolise nö.- "sõelana" asjade mõtestavale vormimisele etteseatud, nimelt peavad loodud mõisted läbima säärasegi arulisuse selektsiooni prisma: millised mõisted evivad tähenduslikku 'tegelikkust' 'in concreto', ja ülejäänud, mis nõnda püsti seatud nõudmistele ei vasta.

Esimesel juhul on tegemist konkreetselt (loodus-)objektidega seonduvate mõisteliste evidentsidega, teisel puhul aga pelgalt, (nagu Kant väljendub,) --"mõttesünnitistega", 'noumen'itega, millede otsest seotust kogemusobjektidega ei ole võimalik näidata (v.a. problemaatiline, nn.-"hüperfüüsiline" tunnetus), tinglikult võiks siin eristamise aluseks võetud saada mõisteid kujundanud "kreatiivsuse määr")). (Kant: „Prolegomena“, lk. 58.)

Viimaseid loetakse subjektiivsuse seostatud "tajuotsustusteks", mis erinevalt sellega kehtivaimaist otsustustest empiirlisuse aluselt (nn. "kogemusotsustused") ei nõua "algselt arus loodud mõisteid, mis annavadki kogemusotsustustele paratamatult objektiivse kehtivuse." ¹⁸ Objektiivse üldkehtivuse/üldisuse annab aga (empiirilistele) otsustustele vaid nende distinktne ja selge nn.- "arumõisteline" vorm. (Kant: „Prolegomena“, lk. 63-64, 77).

Ehk lühidalt: tunnetuse teisenemine tajust kogemuseks kulgeb paratamatul kombel ainult läbi seostatud taju subsumeerimise üldkehtivalt objektiivseks mõisteks.¹⁹

Puhtad (aru-) mõisted on aga: "... v õ i m a l i k u /i.e.-M.L./ kogemuse aprioorsed printsiibid" (Kant: „Prolegomena“, lk 70.), st.- ilmnevad pelgalt 'võimalikena' aktuaalsuses, see mis neile tegeliku 'tähenduse' (ja sellega ka: tõelisuse) annab on alles inimaru vormiv aktiivsus, meeltekujutelmi tõlgendav funktsioon.²⁰

Kant loeb vältimatuks kaasuseks mõistete kujundava esitamise hüpoteetilist vormi; võimalikuks variandiks millele võiks pakkuda tinglikku tuletist: 'deduction creativa', rõhutamaks ühte kogu tunnetusprotsessile omast, salgamatult prioriteetset komponenti.

Objektiivsuse garandiks saab Mõiste, ²¹ -- mis alles kujundab kogemisakti (meelelisusest afitseeritud) kujutlusest, selle teadlikku seoseisse viimise teel, -- apodiktilise tähendusliku kehtivusega -- sünteetilise otsustuse a priori.²²

Mõiste kui 'printsiip' otsustab 'pluralis'e vormis, so.- "süsteem", mis tunnetuse alles võimalikuks teeb; tehes seda transtsendentaalsel viisil, seega tähistades mitte 'episteme'i suhet "asjalisusega" (gegenstandlich) vaid üksnes tunnetuse kui potentsiaaliga (mis ligikaudu samatähenduslik nn.- "kogemus-võimalikkusega"). (Kant: „Prolegomena“, lk. 55, 74, 77, 91, 95.)

Siinkohal teeb Kant ühe keskseima eristuse oma käsitluses üldse, ja nimelt: kui reflektiivsus on metafüüsika päristisem eripära, filosoofia 'essentia', -- "kuna ta mõtiskleb omaenda mõistete üle", siis -- vahest just vastamisega küsimisele: mis on metafüüsika tegelik sisu -- ? -- ehk selgub ka viimaks – 'kuidas'-- metafüüsika säärasena, ehk siis: teadmuse Teadusena võimalik on?

Metafüüsika, kui üldistusvõimelisema inimteadmise liik, päristisemaks teemaks saab olla vaid: " kogu võimaliku kogemuse absoluutse tervik ." (Kant: Prlegomena“, lk. 96-97.)

Tolle essentsiaalse antuseni jõudmaks destilleerib Kant -- abstrahheerides 'piire ületavalt' -- välja kogu mõistuslikku totaliteeti ainsana hõlmata suutvate, -- transtsendentsete (e. puhaste) mõistuse-mõistete vältimatu eristuse,-- so.- 'ideena' mõistetud, kogemusest sõltumatu mõistuslik tunnetus . (Kant: „Prolegomena“, lk. 97-102.) ²³

Ideelise maailma nö.- "tegelikkuse" küsimus jääb ammendavalt piiritlemata, -- üheltpoolt tegemist kogemisest (otseselt) sõltumatu sfääriga, teisal aga näivalt opereerib mõistus ideeliste mõistetega otsekui omaksid viimased konkreetset objekti-staatust; seega: abstraktsiooni täielisema mõistmise huvides on vältimatu sellele osalise nö.-"iseseisva objekti-staatuse" andmine. Kant: „Prolegomena“, lk. 102-103, 125.)

Eesmärgiks on kogemise võimalikult täieline sünteetiline ühtsus, 'terviku' (kui idee) kogemisega kaasuv tähendus, mille illusoorset mõju vahendab eriti heitlik ootus laiendada kogemist selle piiride taha, kuigi enimaks võib jääda vaid 'täielik' analüüs. (Kant: „Prolegomena“, lk. 126-128.)

Ainuüksi metafüüsika on see, mis võimaldab heita valgust puhta mõtlemise 'piiri-maile', millele osutavad transtsendentaalsed ideed , mis ainsana võimaldavad kogemuse täielikkust otse-kui (als ob) kosmogoonilist, tühjusest ümbritsetud piiratud sfääri. (Kant: „Prolegomena“, lk. 131, 147.) ²⁴

Kant kutsub üles hoiduma ebaselgest mõtlemisest, öeldes, et ei saa midagi tõsikindlat väita transtsendentse ("väljaspool oleva") kohta; transtsendentaalsed Ideed oleksid kui tolle imaginaarse immanentse sfääri 'horisont'...²⁵

Mõiste: "ulatuvusest" on nõnda piiritletud eristatud eneseküllaste 'dia-logoste' sisse, metafüüsika vahendatud "vahetus olemises" ei ole võimalik mõistmises näha välja-poole tingimisi piiritletud sfääri.

K.-R. Popper: „Üks obketiivse või absoluutse tõe teooria eeliseid on see, et ta võimaldab ütelda, et me otsime tõde, kuid me ei tea, millal meil õnnestub seda leida; et meil ei ole tõe kriteeriumi, kuid sellele vaatamata lähtume tõe ideest kui regulatiivsest printsiibist...”²⁶

Erisus tekib alles koos nõudmisega Teaduse järele, millesse Mõistete liigendus suhtestub pelga lähtematerjalina, millest -- "tuleb teadus valmis ehitada." (Kant: „Prolegomena“, lk. 149-152.)

Aristoteles: “Poetics”: “...Võib väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem kui faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide kirjeldus aga üksikasjadest.” /.../ “... Kirjanikud peakisd eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, kui seda, mis on võimalik, kuid pole veenev.”²⁷

1 Albert Einstein: “Geomeetria ja kogemus”, (1921. a.) “Geometry and Experinece”. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 189-193.//Tsitaat teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“; Kirjastus: “Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik gümnaasiumitele // c – 1988. // Lk. 7 – 256. Lk. 27, 98.

2 Immanuel Kant: "Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena ", Tallinn 1982, lk.7-197. Tõlkinud: Jüri Saar. [„Prolegomena zu einer jeden künftigen Metaphysik, die als Wissenschaft wird auftreten können“, Riga 1783] // "Prolegomena..." tsitaatidele lisatud sulgudes lk. nr., samuti sisu järgi viitamisi -- teemakohane lk., vastavalt, ülaltoodud teosest .

3 M. Buhr: „Immanuel Kant. Einführung in Leben und Werk“, Leipzig’67, S. 9-186, S. 32.

4 29. 08. 2019. -- See oli üks varasem kirjutist. Kahtlesin pikalt, kas seda üldse oma (Google Inc blogides) avaldada aga avaldan siiski. Ehk pakub mõnele veidi huvi? JA huvilisi on olnud, vaatajaid minu blogides juba 44ooo inimest Gloobusel; eesti keelseid lugejaid umbes 5000 hinge. Seega, mõnele on huvi pakkunud minu kirjutised? JA kõikvõimalik mõtetatud kriitika, täiendusettepanekud ja kommentaarid on vägagi oodatud minu täiesti kehtivale e-mailile nagu: madisliibek@gmail.com

5 I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Hamburg, 1998, „Felix Meiner Verlag“, S. 3-919, S. A1-B1.

6 Leibnitzi kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.) // Tsitaat teosest: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk.43.

7 M. Heidegger: „Kant und das Problem der Metaphysik“, Frankfurt a/M‘ 91, S.5-317, S. 5.

8 Kant: „Kritik...“, S. 106-127. --- „Die Zeit ist eine notwendige Vorstellung, die allen Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Die Zeit ist also a priori gegeben /.../ ist kein diskursiver Begriff /.../ sondern eine reine Form der sinnlicher Anschauung ...“ (S. 106-107) Vgl. auch S. 109, 111-112, 116.))

9 G. Deleuze & F. Guattari: " Qu'est-ce que la philosophie?", („Mitä filosofia on?“, Gaudeamus, Helsinki, 1993, lk.54.)

10 I. Kant: “Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Hamburg, 1965 , Verlag von Felix Meiner, 100 S., (Herausgegeben von K.Vorländer). , S. 5-7.

11 Kant: „Kritik...“, S. 77- 79.

12 K. Jaspers, „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich, ´88, S. 424. Was Kant unter den denken gemeint ist folgt ganz viel derzeitige positivistische Natur-Wissenschaften; nach Kant muss auch Philosophie als exakte Wissenschaft gelten.

13 I. Kant: „Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Einleitung, Prof. Dr. K. Vorländer, S. XVIII- XIX.

14 Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- „Nun ist alle uns mögliche Anschauung sinnlich Ästhetik, also kann das Denken eines Gegenstandes überhaupt durch einen reinen Verstandesbegriff bei uns nur Erkenntnis werden...“

15 Lähim vaste kujundile: "mõisteline tegelikkus", või: "mõisteline maailm" oleks vahest nn.- "intelligiibel maailm", kuigi antud vaste pärsitud oma negatiivse definatsiooni tõttu /Nt lk.84/. Lähimad paralleelid mujalt: K.-R. Popperi ja F. Hayek' i poolt kasutatud mõiste: "kolmas maailm", mis tähistavat kogu vaimse kultuuri pärandit, kõigis selle avaldumise vormides, (nt. ka veel kirjutamata teoste sisu !). Võimalikuks vasteks võiks olla nt ka T. Viigi (EHI filsooofia-professor alates 1994) -- "ilma-lava", ligikaudu samas tähenduses siin, sisuliselt aga märkides pigem kultuurisündmuste kui protsessi (Hegel) avaldumise situatsiooni aja vaimses eripäras ja ka ajalooprotsessi käigus tervikuna.

16 I. Kant: „Grundelgung der Metaphysik der Sitten“, S. XXI-XXII. Oder S. 60.

17 Kant: „Kritik...“, S. 94. --- „Eine Wissenschaft von allen Prinzipien unser Sinnlichkeit a priori nenne ich die transzendentale Ästhetik“. (S. 95).

18 St. - kõik loodud mõisted on esmalt "mõistetavaks saanud" kui subjektiivsed tajuotsustused, nende hilisem kujunemine (kogemusotsustuste kaudu) nn. "puhasteks arumõisteteks", on ennekõike otseselt tingitud vajadusest saavutada teatud nö.- "konventsionaalset" kogemis-ühtsust , ehk siis: "objektiivsust", milline otsustuste ühtseim liik siis -- "ei väljenda mitte ainult taju suhet subjektisse , vaid objekti omadust; ..." (Kant: "Prolegomena", lk.61. jj.)

19 Kant: „Kritik...“, S. 93 . – „... worauf, alles Denken als Mittel abzweckt /ist/ die Anschauung. /.../ Die Fähigkeit, (Retzeptivität) Vorstellungen durch die Art /.../ zu bekommen, heißt Sinnlichkeit. /.../ durch Verstand aber werden sie gedacht, und von ihm entspringen Begriffe.“ (vgl. Deleuze & Guattari : „Que’s qe la le Philosophie?“, und auch B. Croce. ) Vgl. auch sogenannte „problematische Begriff“, S. 367, und auch „der Begriff reiner bloß intelligibeler Gegenstände“, S. 377. = sogenannte „intelligibeler Welt“ ?))

20 I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Köln’95, S. 25. // Vgl. K. Jaspers: „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich’88, S. 412.

21 Sellist, vahest ootamatuki, üldistust annab Kanti mõtteradadelt lähtumisi teha esmalt ehk silmaspidades nn.- "puhaste mõtteolemuste" (noumen'ite) kohta öeldut, millega oleks kui piiritletud säärase tinglikku tähistuse võimalikkust ja samas ka viidatud selle kehtivuse piiridele. -- "Prolegomena": "...arumõisted olevat liiga tähendusrikkad ja sisukad ammendumaks üksnes kogemusrakendusega, ja nõnda ehitab aru /.../ palju avarama /i.e.-M.L./ kõrvalhoone, mille ta täidab puhaste mõtteolemustega /viitamisi/ ...näiliselt suuremale rakendusulatusele..." (lk.83-84)-- Rõhutades : "Mõiste" säärasena , jätab nõutud seose kogemus-antusega täiesti puutumatuks, -- küll aga -- paikneb võimalikult nö.- 'piiri-peal'; ("mõtlemise-unistamise" piiri-joonel vahest isegi!); Kanti tegelikuks vasteks saab aga sellele 'Ideede', puhaste mõistuse-mõistete eristamine; nn.- "Mõiste" kui sünteetiline produkt kogu tunnetust hõlmamaks saab (diskursuse siseselt!) oma kehtivuse ainuõgustuse Kanti osutamisest tunnetuse kui terviku ühtsetele allikatele (zwei Quellen des Erkenntnis).

22 Kant: „Kritik...“, S. 98-99. „Der Raum ist eine notwendige Vorstellung a priori , die alle äußeren Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Der Raum wird als eine unendliche gegebene Größe vorgestellt. /.../ Der Raum ist nicht anders, als nur die Form aller Erscheinungen äußeren Sinne, d.i. die subjektive Bedingung der Sinnlichkeit, unter der allein uns äußere Anschauung möglich ist.“ (S. 101).

23 Kant: "Prolegomena": "... mõistusemõistetel on tegemist täielikkusega, st. kogu võimaliku kogemuse kollektiivühtsusega ... /.../ ...nii sisaldab mõistus alust ideede jaoks /...paratamatuid mõisteid, mille objekti siiski ühegi kogemusega anda ei saa ." (lk.98-99). Küll aga võimalik anda rakenduslik klassifikatsioon: kategoorilised, hüpoteetilised ja disjunktiivsed ideelised järeldumised.

24 Kant otsesõnu: "... kindel usk sellise määratletud ja suletud teadmisesse toob endaga kaasa erilise võlu, rääkimata juba kasulikkusest..." („Prolegomena“, lk 147) -- konteksti väliselt annaks säärane väitmine alust kahtlustada lausa küünilisuses!

25 Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- Kategorien --- „... sind nur Regeln des Verstand, dessen ganzes Vermögen im Denken besteht /.../ der also für sich gar nichts erkennt, sondern nur den Stoff zum Erkenntnis, die Anschauung /.../ verbindet und ordnet.“ (Vgl. auch S. 348).

26 Karl-Raimund Popper: “Oletused ja ümberlükkamised.”, (1963. a. ) “Conjectures nad Refutations. The Growth of Scientific Knowledge. London and Henley, pp. 225-232. // Tsitaat raamtust: Indrek Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 69.

27 Aristoteles: „Poetica“ (9, 24). // Tsitaat raamatust: I. Meos: „Filosoofia põhiprobleemid“, lk. 49, 64.