Esteetika mõistest filosoofias.

Esteetilise elamuse mõistest filosoofias.

// „Aus dem Begriffe des ästhetischen Erlaubnis“. // „On the concept of aesthetic Moovment“. // „Esteettisen elamyksen konsepti“. // „Om begrebet aesthetic.“ //

Kas on üldse olemas "esteetilist elamust"? -- Antud küsimus on esteetilises diskursuses olnud viimaste aastakümnete üks läbivamaid teemasid. Vastakad suundumused teoretiseerimise vallas on tihtipeale praktiseerijaile loonud ettekujutluse, et eriarvamustest polegi pääsu, ja isegi tõstatanud küsimuse kas üldse eksisteeribki selline tunnetuslik aktiivsus mis oleks,-- üheselt ja ammendatavalt,-- kirjeldatav esteetilise elamusena. Esteetilise probleemistku üldine vastuoksus ja individuaalsete erisuste rohkus on leidmas kajastust ka siin. Esmalt esineb juba teatav irriteeriv terminoloogilne multivalents: esineb nii moraalseid kui ka kognitiivseid mõisteid, ning samas ka lihtsalt argikeelseid väljendeid. Nõnda on üheks võimaluseks saanud ka antud fenomeni nn.- "negatiivne definatsioon" mille kohaselt fenomeni nagu esteetiline elamus üldse polegi. Selliseid vaateid võimendavad subjektivistlikud arusaamad, mille kohaselt on individuaalse kogemise eripärad nõnda ulatuslikud, et puudub ülepea võimalus noid ühtlustavalt objektiivse keelekasutuse raamistikku seada.¹

Esteetiline elamus tähistab üldjuhul vastuvõtja (subjekti) suhet mingisse konkreetsesse objekti, (või vastavalt piiritletud objektiderühma). Teisalt on nõndanimetatu mõistetav ka kui vahetu erilaadne elamus, mis ei sõltu objekti laadist. See tähendab: vastav elamuslikkus võib olla suunitletud millele tahes, see ei ole kirjeldatav "objekti kaudu". Võib oletada, et esteetilise elamuse siin tõstatatud küsimustik on oma loomult pigem terminoloogiline kui empiiriline.² Viimase lause võiks vabalt kehtestada ka küsivalt sõnastatud teesina: probleem seisneb siin selles missugusesse konkreetsesse mõistelisesse/terminoloogilisse nö.- "taustsüsteemi" esteetiline elamus, säärasena, üldse kuulub? Esteetilise hinnangu aluseks võivad olla väga erineva tunnetusliku aktiivsuse resultaadid, võrdväärseina võib esteetiliselt hinnatavaina näha nii taju, fantaasia, kui ka mõistelise mõtlemise objekte. Seega ei ole miski, säärasena, täielikult ja viimseni "mitte-esteetiline". Võidakse suhtestuda esteetiliselt millese tahes, on ju selle tunnuseks just teatav "omakasupüüdmatus", mis aga tähendab objekti vaatlus selle "enese pärast". Seega on olemas ka esteetiline elamus, kui säärane, omalaadne, teistest emotsioonidest ja elamustest erinev.³

Traditsiooniline lähenemine on olnud siinpuhul võrdlemisi konkreetne: vastavalt suunitletud suhtumine kutsub esile antud spetsiifilise elamuse. Seejuures on vaja tingimata rõhutada, et esmalt tõstatus esteetilise teoretiseerimise kontekstis vaid kauni määratlemise probleem, (seda nt. juba antiigi vastavates mõttekatketes), siis lisandusid nn.- esteetilised modifikatsioonid, (nt. traagiline, koomiline, kena, inetu, jne.), märgati, et ei võida seada väga täpseid piire vastavale teoretiseerimisele -- mis iganes, kuidas, millal iganes võib saada esteetilisele elamusele aluseks. Võib aga tõstatada ka ketserliku küsimuse: kas esteetilist elamust ongi, ülepea? Positiivselgi vastamisel, (mis suundumust ka antud esseega on üritatud üldiselt järgida), võib kerkida terve hulk küsitavusi, seda eriti kui püüda järgida esteetilise elamuse nö.-"tekke-mehhanisme"; samuti kui eristada esteetiline valdkond teatava nö.- ''alana'' ("relam", "Gebiet"), mis evib teatud negatsioonides viitavaid omadusi, mida säärasena kuskil mujal kohata ei või. Näiteks nii: esteetiline elamus on (a) tahtest sõltumatu, (b) viimseni "omakasupüüdmatu", (c) vahetu ja kontemplatiivne, (d) seondub kõrgendatud tähelepanelikkusega, teadvustatusega, ning (e) sõltub vaadeldava objekti (esteetilise) kvaliteedi määrast.⁴ Seega: on olemas esteetiline elamus, mis säärasena ei ole ekvivalentne mingi teise tuntud emotsiooniga. See ei ole samas (tahtlik) nö.-"otsustusprotsess", pigem on tolle kogemuse kütkeis kõik tavapärased tunnetus-skeemid rohkem taustaks. Teisalt väidetud, et esteetiline elamus kuulub kokku selle objektiga, objekt aga on esteetiline kui seda vaadelda ''õigel viisil'', täheldades selles aspekte, mis on esteetiliselt relevantsed, s.t. esteetilise elamuse kogemisega kaasub vältimatult vastav "tõlgendusprotsess", midagi kui alles "vaadatakse millekski''. Esteetiline elamus on introspektiivne ja õpitav, täpsemini,-- see kujundatakse võrreldes isiklikke irratsionaalseid elamusi antud valdkonnast üldkehtivaga.⁵ Esteetiline ei ole siin ise-enesest mitte niivõrd elamus säärasena, vaid nood "mõistelised seosed", milledesse too elamuslikkus paigutatakse.

Küsimus esteetilise elamuse eksisteerimisest on nõnda paljuski taandatav tunnetusteoreetiliste küsimuste kilda, tegemist siingi konventsionaalse kategooriaalse põhimõistega, mille tegelik rakendatavus on samas ka selle "kehtivuse" mõõdupuuks.⁶ Seega on siin tegemist juba M.de Cervantese poolt tõstatatud küsimusega: mida tähendab üldse esteetilist valdkonda nö.- "õieti" kogeda? Juhul kui antud elamus on mõistetud vaid intensiivsus-kriteeriumite vahendusel, (mis muide on ka estetismi üks peamiselt iseloomustav kriteerium),⁷ Don Quijote kui satiiriline kangelane kahtlemata koges vastavaid elamusi "tõeliselt". Ometigi võib esteetiline elamus olla ka "petlik", seega kerkib küsimus kas esteetilne elamus on vaid tundmise elik "uskumise asi"? Ometi on kunstiteose "ära-tundmise" psühholoogilises mehhanismis midagi, mis ületab sõna "tunne" tähendusulatuse, mistõttu on võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks pakutud mõistet "affekt".⁸ Ehk siis: kunstiteos on säärane aistitav fenomen, mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte. Vimaseid eristab tunnetest just nende nö.- "konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi suurem intensiivsuse määr. Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles kutsuvad viimaseid esile, affektid vahendavd tundeid. Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele, kui pidada silmas asjaolu, et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem, mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni. Deleuze & Guattari: "Tegelikult kunstnikud /.../ ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad." ⁹

Teisalt kerkivad antud probleemiseadega seoses esile mõisted nagu esteetiline tähelepanemine, vastav suhtumine ja sellele omane kvaliteet. Samuti küsimus kuidas regeeritakse kunstilistele ja esteetilistele kvaliteetidele, mille adumine kutsub esile vastavasisulise elamuse. Samas võib antud vaateid ka kritiseerida: väidetavalt on säärane suhtestumine pelgalt kontemplatiivne, ja seega nn. kognitiivsele lähenemisele vastanduv, nõndamõistetud esteetiline elamus ei ole reaalne, (kuna see välistab maksimaalselt teatavad spetsiifilised mõtlemis-operatsioonid). Veelgi küsitavamad järeldused seadistavad aga näitena: kui "palju" peab olema (loeteldud) omadusi, et elamus tunnistataks esteetiliseks? Vastavad küsimused jäävad aga ka paljuski ka lahtiseks, ja seda isegi mõneti paratamatul kombel, nimelt on esitatud ka seisukohti, millede kohaselt ei tarvitse ülepea eksisteerida säärast affektuaalselt suunitletud fenomeni nagu esteetiline elamus.¹⁰ Üldiselt oldakse aga antud punktis seisukohal, et vajatakse teatud ("suunavat") mõistelist määratlust, enne kui miski objekt saab üldse teadvustuda esteetilisena (nt. kaunina). Pelgalt "vaatlus-objekid" omandavad seejuures esteetilise mõõtme, kui viia need vastavaisse mõistelistesse seosteisse.¹¹ Seega taandub küsimus kas esteetiline elamus on tegelikult olemas, paljuski säärasele konkreetsemale küsimuse-asetusele: kas vastav termin on ka sobiv, s.t. ammendavuse määras kohane konkreetset mõttelist situatsiooni tähistama. Samas on esteetilise elamuse "tõestatavuse" küsitavus, olgugi paljuski problemaatiline, ometigi aga ka äärmiselt vajalik. Üldjoones oletatakse, et esteetiline elamus on esmalt peamises kirjeldatav kui (osaliselt) emotsionaalne seisund, ja teisalt samuti ka: seda täpsemini iseloomustav mõiste (ehk affektuaalne temin).¹²

Esteetiline elamus on ennekõike individuaalne "asi", s.t. see seostub pea kõigil juhtudel just subjektiivse antusega. Seega kehtib väide, et vaid siis oldakse üldse võimeline mõistma esteetilist elamust täieliselt kui ollakse seda ise eelnevalt kogenud, (nõnda nt. Krohn, Oldscamp), s.t. tegemist on nö. "õpitud" käitumise, ning sellekohase reageerimisega. Samuti kehtib arusaam, et vastava suhtestumise adumine teistel isikutel, (nt. loomingu vahendusel), seondub rõhutatult nö.- "oma-poolse" tõlgendusliku tegevusega, s.t., et sisuliselt puudub vastavasisuline "objektiivsus", on vaid subjektiivne tõlgendus "teise subjekti" omapoolsest vastavast, seega otsekui nö.- "tõlgenduse Tõlgendus". Siit tuleneb esteetilist elamust peamisena ja otsesemalt iseloomustav kriteerium, mis seisneb selle vahetus adumises ja adekvaatses möönmises ja kirjeldamises.¹³

Kuivõrd esteetiline elamus nagu muudki vastavad komplitseeritud tundmused (nt. usuline hardus või hirm) ei ole väljendatavad käitumise kaudu (biheivoristlikult), tähtsustub verbaliseerimisega seonduv probleemistik, näiteks selle retoorilises ja stilistilises tähendusulatuvuses. A.Kinnunen: "Esteetiline elamus on olemas inimliku, verbaalselt väljendatava tundena niivõrd kui "esteetilist elamust" kasutatakse emotsionaalse terminina."¹⁴ Ilma verbaalse väljundita ei ole võimalik millaski esteetilist elamust isegi mitte nö.- "ära tunda"; fenomeni adumine on nõndamõistetuna kui "Tõlgendus", mis saab võimalikuks alles vastava-sisulisele verbaalsele väljendusele järgnedes. Ilma teatava sõnalise väljundita jäävad kõik esteetilise elamuse oletatavad eritlused pelkadeks "oletuseteks", mis võivad aga ei tarvitse paika pidada. Esteetiline kognitiivne või religioosne elamus ilmneb vaid verbaalse väljundi vahendusel, mispuhul siis võib analüüsida subjekti kirjeldust ja tuvastada elamuse vastavus teatud kriteeriumitele, (sellega ka: elamuse "ehtsus"). Esteetiline elamus rajaneb alati konkreetse indiviidid personaalsetele omadustele kui vältimatule lähtealusele. Rohkem kui väline käitumine lubab selle kohta konkreetsemaid oletusi teha individi mõtteviisi tundmine. Analüüsi lähte-pinnaks on siis tarviline teatav informatiivne lausung (a là: "kogesin esteetilist elamust...!"), millele lisandub tervikolukorra ja konkreetse vaatlusobjekti analüüs, mis aga selgitab siin pigem fenomeni, kui säärast, kuid mitte niivõrd elamust ennast. Vastava, rõhutatult subjektivistliku, elamuse täiendavaks, sisu selgitavaks avamiseks on aga nõutavad täiendavad informatiivsed selgitused, mis avardavad uurimise üldist konteksti, võimaldades viia seda laiemasse mõisteliste seoste konteksti, ning seda isegi kuni rafineeritud esteetiliste mõisteteni, (näitena siin jällegi estetism).

Mõneti kokkuvõtvalt võib seega siinkohal väita, et esteetilist elamust konstitueeriv põhiprobleemistik koosneb: (a) subjekti väitest, et ollakse kogenud esteetilist elamust, (b) elamust tekitavaid objekte ei saa üheselt piiritleda, (c) käitumise vaatluse põhjal ei võida vastava elamuse üle ammendaval kombel ostustada (anti-biheivorism ), (d) antud elamuse kriteeriumid on seega ennekõike just rõhutatult "mõistelised", ning, et (e) antud kontekstis kehtestuvad eriti just subjektiivsed elamuse põhjendused,¹⁵ s.t. subjekt võib seada oma elamuse laiematesse mõistelistesse seosteisse.¹⁶ Oma põhilaadilt vahetu esteetiline elamus ei evi aga teoreetilise käsitlusviisi poolt üldiselt pakutavaid korrelatiive, s.t. mõned kesksed vastavat (affektuaalset) suhtestumist iseloomustavad põhimõisted¹⁷ on pigemini mõistetavad kui (teoreetilisele) suhtestumisele üldiselt omased mõisted, mitte vahetult elamuse juurde kuuluvad ja vastupidi: vastavat elamust kirjeldatakse ka rõhutatult nö.- "vahetu elamus" mõisteis niivõrd kui see võimalik on (nn. "tundeterminites"). Esteetiline hindamine ei või üldjuhul sisaldada moraalseid, kognitiivseid, vms. kriteeriume, s.t. igal üksikjuhul tuleb suhtestuda esteetiliselt rõhutatult relevantselt (ehk intressitult). Tuleb rõhutada, et esteetiline (versus: estetistlik) suhtestumine ja vastava-aineline elamus ise-eneses, on oma põhilaadilt küllaltki erinevad, seega tuleb neid peamisena iseloomustavad kriteeriumid hoida distinktseina lahutatuna.¹⁸ Esteetilise hinnangulisuse aluseks oleva objekti piirid on praktiliselt määratlematud, s.t. vastavaks objektiks võib olla mis tahes, kõik sõltub siinpuhul konkreetse hindaja lähte-eeldustest, tema meeleseisundist. Nõnda võib esteetiliselt hinnatav olla ka nt. moraalselt, vms. moel hoopiski taunitav. Peamiseks karakteristikuks hindamisel siiski esteetilised kriteeriumid, ennekõike nt. vormilised suhted hinnatavas objektis,¹⁹ samuti aga ka sekundaarsemad omadused, nt. värvus, kooskõla, atmosfäär-olustik, jpm. Hinnanguline ehk nö.- "väline" (siin: objektiivne) tõlgendus jääb seejuures üldjoontes samaseks, individuaalne elamus moodustaks seega otsekui eraldi-oleva terviku.²⁰

Seega võib väita, et iga indiviidi erinev (subjektivistlik) maailma-tõlgendus on aina kajastumas ka (kujuteldava subjekti) konkreetsetes esteetilistes hinangutes. See kuidas indiviid subjektiivselt põhjendab komplekset (ja isiklikku) esteetilist elamust, ongi mõneti seega mõistetav kui kellegi konkreetne maailmatõlgendus (ehk täpsustavalt: maailmapilt). Vastavat elamuslikkust ei tarvitsegi ilmtingimata nimetada just "esteetiliseks", võimalikuks täpsemini osutavaks terminiks võikski siinkohal väljapakkuda mõiste nagu estetism, mis seda enesest kaheldamatult kujutab. See millise konkreetse (verbaalse) väljundi keegi oma nägemusele leiab sõltub sellest millistesse laiematesse mõistelistesse seosteisse indiviid oma (imaginaarse-affektuaalse, seega ka kujundirikkama) mõtlemise asetab, ehk teisiti sõnastades: kuidas maailm "liigendub". Sama elamuslikkust võidaks teistel asjaoludel (või: teiste subjektide poolt) nimetada nt. ka religioosseks, moraalseks, vms. Seega võib siinkohal teha üldistava järelduse, et esteetiline (ehk täpsemini: estetistlik) maailmapilt on paljuski seostatav traditsioonilise eksistentsialistliku lähenemisega, selle omastes konkreetsetes väljundites (nt. eksistentsiaalsed nn. "piirsituatsioonid", igavus, iroonia, raskemeelsus ja hirm). Religioosne temaatika ja selle eksistentsiaalne või rõhutatult ateistlik läbielamine (Fr. Nietzsche), leiavad endale eksistentsialistliku estetismi kontekstis ka teatava eriomase ulatuvuse, mida kõige ilmekamalt väljendab nihilismi-temaatika, selle küündimatute avaldusvormide jätkuvas ületamises ja antud ideelise fenomeni kohandamises rafineeritult abstraktse (filosoofilise) tasandi nõuetega vastavaks.

Kokkuvõtvalt, seega, jääb üle vaid küsida mis siis ikkagi on too, eelnevalt ülevaatlikku käsitlust leidnud "esteetiline elamus"? -- Üldistavalt võib väita, et see koosneb subjektiivselt põhjendatavast affektuaalsest elamuslikust ainesest, kusjuures: kui põhjendused pole vastuolus konkreetse isiku maailmapildiga on need ka (subjektiivselt) kehtivad ja "õiged". Seega on subjektiivne põhjendatavus ja selle järgnev (spetsiifiline) analüüs mõistetavad kui esteetilist elamuslikkust peamisena iseloomustav ainestik; samuti tähtsustub (eelenvate puhul) nende verbaalne ja rõhutatult,-- mõisteline aluspõhi. Seega võib siin püstitada teise keskse väitmise, mille kohaselt otsustatakse esteetilise elamuse üle konkreetsete (immanentsete) mõistete vahendusel ja samuti nondele aluseks oleva tundereaktsiooni ehk üldise affektuaalse adumise põhjal meelelisest nähtumuslikust ainesest. Samas on vaja rõhutada, et tervikliku, vahetult elulise esteetilise elamuse puhul on erinevate, konkreetselt osutavate mõistete vahelised seosed küll teadvustatul kujul olemas, kuid need on palju avaramad, (seega ka küsitavamad) kui tavakeele vastavad. Seega tähtsustub siinkohal jällegi eksistentsialistlik käsitlus ainesest, nõndamõistetud esteetiline, või pigemini estetistlik elamus on midagi, mis hõlmab indiviidi kogu tervikliku eksistentsiaalse olukorra, kõikide sellest tulenevate vältimatute järeldumustega.²¹

Näiteks nii: elatakse lasuva ebatõelisuse õhkkonnas, jälgides läbi sellise mentaalse situatsiooni kui nö.- "kaitsva visiiri" maailma-sündmusi. (H. Hesse) Samas teatakse, et see kõik pole mitte tõeline, elik siis: on vaid "pooleldi tõene". Vahest aga juhtub ka, et "tõelisus" võtab võimust, osutudes millekski sõnul-kirjeldamatuks. See on vapustuse, ärkamise elamus,-- mis kestab täpselt nii kaua kui keegi seda siis parasjagu kannatab. S.o. midagi, mis kunagi ei unune, kuid mille järel ehitatakse too mainitud "eba-tõelisus" jälle kannatlikult ülesse. Hesse mainib ka seisundeid, mis säärast elamust põhjustavad (nt. haigus, lähedase surm, koschmaar, või isegi unetu öö, elik siis hetkeline elujõu tõus).²²

Paralleelid eeltoodud nägemuse ja eksistentsialistliku "Grenz-Situationen"-teooria vahel on ilmsed. Samas võib ka selliseid elamusi kirjeldada esteetilisena (ehk estetistlikuna). S.o. alati äkiline elik ootamatu ja sellele järgneb endise olukorra taastamine, samuti kogetakse seda millegi äärmiselt väärtuslikuna. Millega kaasuvad siis määratlemis-raskused, kuigi esineb ohtralt esteetilisi mõisteid, säärasegi kirjelduse tarvis, kuivõrd esteetiliselt hinnatava üle otsustamisel on primaarseks kriteeriumiks ikkagi just mõistelised seosed.²³ Esteetilise elamuse tarvis pole nimelt ühtseid tunnuseid, ühetiselt määratlevaid omadusi, mis johtub sellest kesksest tõigast, et vastava aksioloogilise suhtestumise objekt võib olla mis tahes. Seega esineb teatud kesksegi tähendusega meelevaldsus esteetiliste terminite kasutusel, mis on aga olemuslikult nonde mõistetega seonduv kaasumus. Tegemist on ometigi indiviidi maailmakäsitlust peamises iseloomustavate mõistetega, ja just konkreetne maailmavaateline (või meeldumuslik) tagapõhi seadistab, mis termineid teatavatel puhkudel kasutatakse ja mis sisu need saavad. Keskse tähenduse omandab seejuures just indiviidi tõekspidamised, uskumine, tema "ideoloogia", mille alusel siis teatud terminid kehtestatakse, teised aga hüljatakse. Üldistavalt võib seega siinkohal väita, et esteetiline elamus, kui säärane, on üks küllaltki kaugele arenenud maailma-tõlgenduse keskseimaid mõisteid, mis seondub veendumuste, teadmiste, uskumustega, säärasena on see teatava (sünteetilise) tervikpildi osa, antud terminit kasutades väljendatakse teatud konkreetset ja spetsiifilist maailmavaatelist ideoloogiat.²⁴

Kokkuvõtvalt võib seega siis seadistada, et terminit nagu "esteetiline elamus" võib kogeda järgnevatel erinevatel viisidel: (a) esteetilist väärtushinnangut kasutatakse rõhutatult emotsionaalselt, (mis on aga ebakindel, juhtudel kui situatsioon jääb ammendavalt analüüsimata); (b) enamikel juhtudel kogetakse intensiivset elamust mõne väärtustatava objekti näol; (c) võib samuti juhtuda, et mingi sündmuse kirjeldamiseks kasutatakse ohtralt esteetilist terminoloogiat, (millega avaldatakse oma ideoloogilisi meeldumusi; ning (d) nood juhud mil indiviid ise nimetab oma kogemust esteetiliseks, kirjeldades ja põhjendades oma konkreetset elamust. Kõikkidel esitatud juhtudel on vastava elamuse väljund verbaalne, kuid samas on elamuse (nt. teoreetiline) mõtestamine aga rõhutatult mõisteline (ehk terminoloogiline). Esteetilise elamuse kirjeldamiseks on ohtralt kasutatud muudegi spetsialiteetide põhimõisteid, vastavat sõnavara. Nõnda ei ole esteetiline elamus mõistetav pelgalt emotsionaalse terminina, vaid pigemini kui filosoofiline mõiste, seega ilmneb, et s.o. termin, mis samas väljendab nii vastavasiulist elamust ennast kui ka teatavat iseseisvat terviklikku maailmapilti: eksistentsiaalne estetism ja selle mõisteline määratlemine.

Eksistentsiaalne estetistlik lähenemine, on mõistetud siin kui teatav stilistiline suundumus poeesia ja filosoofia piiri-joonel, opereerib üldise teadliku subjektiivse eksistentsiaalse lõhestatuse-elamuse ja selle konkreetsete retooriliste-loominguliste väljundite vastandamisega, ning on seega, eelnevast vältimatult tulenevalt, teatava viimistletult personifitseeritud, teisalt mõneti ka reaktsioonilise meelsuse kandjaks.²⁵ Üldistavalt ongi estetism seega mõistetav kui spetsiifiline, metafüüsilise poeetika ja reflektiivse esteetilise tõdeluse piirimail asuv erimoeline vaimne ideeajalooline mõttesuundumus, mis on omanud kesksetki tähtsust kui esteetilistest kriteeriumitest, nende teadlikust ja intensiivsest läbielamisest johtuv rõhutatult sihiteadlikult esteetiline ja samas ka kontemplatiivse suunitletusega maailmavaade.

1 L.Wittgensteini kohaselt tuleb konkreetsete esteetiliste terminite täielikuks mõistmiseks lähtuda indiviidi (kui hindava subjekti) kogu eluviisist, üldisest kulturoloogilisest taustast, ja muust vastavast. Wittgensteini järgi ei keskenduta esteetikas mite sõnadele "kaunis/hea", vaid olukordadele, milles need esitatakse, ja s.o. tervikuna võrdlemisi komplitseeritud protsess, kus esteetiline väljendus esineb. Mõistmaks esteetilisi mõisteid tuleb kirjeldada isiku kogu eluviisi. (Vt. nt. "Lectures and Conversations", lk.2)

2 A.Kinnunen: "Esteettisestä elamyksestä", Helsinki-Porvoo'69;"WSOY", s.7-114, lk. 9-13,15-18.

3 Ibid., lk. 42. J.Stolnitz : esteetiline suhtumine on omakasupüüdmatu ja sümpaatiline keskendumine suvalisse objekti selle enese pärast, selle kontemplatiivne vaatlus. (lk.35)

4 Ibid., lk. 251, 257. Sääraseid vaateid esindab näitena Oldscamp.

5 E. Krohn: seejuures on oluline püstitada introspektsiooni verifikatsiooni nõue, kuivõrd tegemist on siin irratsionaalse elamusega. ("Käännekohtia", s. 47). L.Wittgenstein on seejuures muide säärasel seisukohal,et ka nt. peavalu võib saada (filosoofilisegi!) introspektsiooni objektiks!

6 Aldrich: "Back to Aesthetics Experience, lk. 370 Samuti: "Philosophy of Art", lk20 Autor polemiseerib seejuures antud küsimustes ennekõike G.Dickie'ga; samuti nagu ka Oldscamp.

7 Teisalt on aga estetismi mõiste näol tegemist ka nn.- "tundeterminiga", millele on omane alatine vastavus-suhe konkreetse objektiga. Teiste sõnadega, so.- emotsionaalne termin kuivõrd väljendab kujuteldava üksikindiviidi konkreetset vastavus-suhet teatud imaginaarse objektiga.

8 G.Deleuze & F.Guattari: "Mikä filosofia on?", Gaudeamus '93, s. 3-225, sealt: "Persepti, affekti ja käsite", s. 168-203, lk.169.

9 Ibid., lk. 175.

10 Esteetilise elamuse eitajate hulka kuuluv I. A. Richards, näitena, on seisukohal, et kogu modernne esteetika on rajatud sellele peamisele eksitusele, et "on olemas teatud liiki mentaalset aktiivsust, mis ilmneb nn. esteetilise elamusena." Samas aga on termin "esteetiline" aga väidetavalt sisuliselt paljuski ka kasutus-kõlbamatu. Nimelt ei või hõlamata nt. mõistet "kaunis" selle sisuliste vastanditeni, teisalt on aga esteetiliselt kaunina mõistetav paljuski ka eristamatu sellega liidenduvatest paralleel-emotsioonidest, (nt.-- religioosne elamus, samuti nagu ka müstiline, kognitiivne, vms. vastava suhtestumise laad). Richardile on esteetiline elamus seega otsekui "argi-elamuste" rafineerituim väljund. Esteetiline väärtus ei ole nõndamõistetuna "puhas", eraldiseisev, teistest (nt. eetilistest) väärtus-hinnangutest, vaid pigemini mõistetav otsekui teatav spetsiifiline ja kompleksne sünteetiline üldistus. (Richards: Principles of Literary Crititsism", lk. 6-8, 10-11). Esteetilise elamuse eitamine on tähendusrikas eriti haakuvalt üldiselt kehtiva tundmuste ja elamuste eitamise elik varajamise püüdlustega. Ometi on see äärmiselt tarviline termin kirjeldamaks üksikindiviidi eri-ilmelist maailma-käsitlust, avamaks selle aksioloogilist ja ka nt. eetilist ja ennekõike esteetilist tähendus-sisu.

11 A.Kinnunen: "Esteetisestä elämyksestä", lk. 38-39, 264-266. Nõnda nt. F. E. Sparshott, samuti Urmson. (lk. 77).

12 Ibid., lk. 41-42. Esteetiline elamus ei ole aga samas kuidagi "tõestatav" (konkreetse) isiku välise käitumise/reageerimise vaatluse põhjal. S.t. erinevalt nt. valu-aistingust, (s.o. nt. J. Casey' järgi suhteliselt primitiivne emotsioon),-- ei tarvitse sellele järgneda üheselt mõistetavat/tõlegndatavat reaktsiooni. Samuti on ilmnev reaktsioon enamikel puhkudel mitmesti-tõlgendatav, ja võimalik, et ka nö.-"tehtud", s.t.- kergemini simulteeritav.

13 Ibid., lk. 43-45. Esteetiline elamus seostub pea kõigil juhtudel verbaalse väljendumisega, s.t.- elamus "sünnib" alles sellest kõnelemise käigus. (Teistel juhtudel võib olla samahästi tegemist ka paralleelse elamuslikkusega, näitena tuua siia või müstiline ja religioosne elamuslikkus. Seega on vastava fenomeni kui komplitseerituma tundmusliku väljenduse puhul selle seotus verbaalse väljenudumisega võrdlemisi suur. Seda kuni kompleksete mõtlemis- ja tunnetus-struktuurideni, mida pole võimalik esitada mitte mingi muu väljendus-vormi läbi. (J. Casey). S.t.- mingi konkreetne emotsionaalne suhtestatuse liik mitte ei "nõua" tähistavat terminit "esteetiline elamus", vaid kogu see kompleksne fenomen ei ole lihtsalt teisiti kirjeldatav.

14 Ibid., lk. 46-47. Siit tuleneb väide, et esteetiline elamus pole millaski kuigi tihti esinev, selle sotsiaalne tagapõhi on juba piiratud. S.o. pigem kui "argikeele rafineeritud tipp", (Richards), mis pole võimalik allpool teatud (psühholoogilist) tasapinda. (Lk.48.) (Ainsaks erandiks on siin emotsionaalsed/impulsiivsed väljundid). Esteetilise elamuse "põhi-probleemiks" jääb seega aga vastavasisuline verbaalne väljund, kõik seonduv liigendub pelgalt sekundaarsena. Seega siis: antud väide kehtib kui indiviid väidab end (subjektiivselt) olevat kogenud vastava-sisulist (emotsionaalset) elamust. (Lk.49.)

15 Vastavasiuliste (subjketivistlike) põhjenduste siuline liigitus ja täpsustav rühmitus seadistab primaarsemaiks esteetilise elamuse puhul just teatava subjektiivse meele-hea tundmuse, (vrdl. nt. Kant, Hume), millest lähtumisi alles hinnatakse mingi objekt siis positiivsete terminitega (nt. otstarbe-kohasus ja harmoonilisus (vrdl. Aristoteles, Aq. Thomas). (Vastavaid vaateid esindavad nt. Y. Hirn: "Esteetinen elämä", (s. 98-100) E. Krohn: "Esteetinen maailma", (s. 71-73)). Esteetilise elamuse põhjendamine on vältimatult tarviline kuivõrd põhjendamata elamus on sisuliselt analüüsimatu aga vastava elamuse mõistmiseks on peamine mõisteline seostamine ja selle analüüs, mis omakorda on peamises verbaalsetele avaldustele rajanev.

16 A. Kinnunen: "Esteetisestä elämyksestä", lk. 50-52. Vastava-ainelise uuringu objektiks on seega subjekti põhjendus ja üldine seonduv olukord. Konkreetse elamuse hindamine leiab üldjuhul aset nt. "hea stiili" või nt. ka vastavuse (ehk relevantsuse) alusel. Põhjendatavus on seejuuures seatud esikohale, kuivõrd sellekohane aktiivsus laiendab esteetiliselt hinnatavate objektide ringi. Peamiseks on seejuures laialdased variatsioonid ning subjektiivsed erisused, mis võimaldab elamusliku ainese spetsiifilisemat rühmitamist erinevate kriteeriumite alusel. (Lk. 53.).

17 I. Kant pakub siinkohal välja mõned negativistlikult määratlevad kategoriaalsed mõisted nagu nt. nö.-"omakasu-püüdmatus", "mõistestamatus", konteplatiivsus, mille kohaselt ei ole esteetilisel elamusel nõnda otseselt ei praktilist, moraalset, ega ka tunnetuslikku otstarvet. Vahetu vastavasisuline elamus on Kantil kirjeldatav ka positiivsetes terminites nt.: intensiisvus, vahetus, vabadus, kindlus, jms. Vahetu elamuse kirjeldamiseks kasutatavad terminid ei sõltu aga vastavat suhtestumist üldiselt kirjeldavaist (s.t. nt. rõõm, õnn, jms. pole esteetilised vaid pigemini emotsionaalsed mõisted). (Ibid., lk. 56). Vahetu esteetiline elamus võib muidugi ka olla sõltumatu kantiaanlikest kriteeriumitest ja suhtestumisest, kuivõrd suhtestumise terminites ei ole võimalik adekvaatselt kirjeldada vahetut elamust ennast. (Lk. 63.)

18 Ibid., lk. 57, 61. Näiteks A. Artaud on seisukohal, et kultuuri eraldamine elust on üldjuhul mõneti taunitav, ja järeldab siit, et nn. intressitu kunsti-ideaal on tegelikult võrdlemisi sisutu (olles nõnda küllaltki ebakantiaanlikul seisukohal), ning millele on vastanduvana vastu-seatud nö.- "primitiivne", elik maagiline, suuresti mütoloogilisele ainesele tuginev kunstikäsitlus. Artaud'i järgi on nimelt läänelikus kultuuriruumis segamini aetud kunst ja estetsism. Kunsti on nõnda mõistetud kui pelgalt kunstina, hedonistliku meelelahutusena, ehk siis: kunst on seatud nõnda piirduma vaid puhtalt vormiliste, väliste harmoonia-suhete nautimisega. Eelnevast eristab Artaud selgelt ja rõhutatult mõisteid nagu "esteedid" ja esteetiline mentaliteet, jms. (Ibid. , lk. 69, 87).

19 Esteetilise vormiga seotud küsimustikule võib lähendeda ka teisiti, ja nimelt: omistada vormile teatav imaginaarne tähendus, näitena see nö.- "jumalikustada", viitamaks transtsendetaalsuse valda, mis on mõistetav kui perspektiivi sügavdamine. Tõlgendus-variant millest: vaid nõnda mõistetakse vastavat temaatikat, kaunist, esteetiliselt hinnatavat, intellektuaalselt, vastanduv jääb pelgaks pinnapealseks meele-hea/meeldivuse elamuseks (hedonism). (Nõnda nt. Th. Mann oma teoses "Toduudesta ja kauneudesta"). Üldjuhul võib väita, et esineb teatav sõltuvus partikulaarseist relatsioonidest. Võidakse nt. väärtustada ka esteetiline objekt eetilise (nt. idee) kaudu. Nõnda eri aegadel ka just tehtud, mis tahes võidakse nõnda "põhjendada" idee abil esteetiliselt hinnatavaks. Maitse rafineeritus ei ole nõnda esteetilisele kogemusele ette-seatud tingimuseks. Samuti: eri hindamis-kriteeriumid võivad esineda ka sama-aegselt,-- mõndadel juhtudel eelistakse vaid ühte, nt. intensiivsemat,-- seega ka esteetiliselt elamuslikumat. (A. Kinnunen: Esteetisestä elämyksestä", lk. 81.)

20 Ibid., lk. 68-69, 72. Esineb ka teatav sihipärane suundumus puhastada kunst konventsionalistlikutest tendentsidest, kuivõrd normatiivsed reeglid ei tarvitse alati olla õigustatud. Antud seisukohta esindab nn.- formalistlik esteetika, mis seab sihiks nt. elimineerida (romantismist pärinevad) loosungid nagu "kunst kunsti pärast", jms. (Lk. 74 -75.) Normativism esteetikas väidetavalt nimelt välistab teatavale esteetilisele nö.- "primaar-tasandile" omase vahetu elamuslikkuse. Sama väidavad ka nn. "isolatsionismi" teooria esindajad, kes kutsuvad samuti üles pöörduma tagasi mainitud "primaar-tasandi" manu; nõndamõistetult tuleb esteetiline objekt eristada übritsevast ja kõigist (nt. moraalsetest, praktilistest, isiklikest, vms.) seosteist. Teisalt on väidetud ka, et konventsionaalne tõlgendus esteetilisena väärtustatavast evib ka teatavat sügavama tõlgenduse võimalust, tegmist pole "vaid" esteetilise objektiga, vaid sellest on saanud teatud terviklikuma pildi osa (nt. teadus, moraal, religioon). Konkreetne elamus samas muidugi jääb esteetiliseks, olles vaid rikastunud mitte-esteetilise ainesega. Peamisena võib aga väita, et eristatavad on kaks vastakat suundumust esteetilise teoretiseerimise vallas: konventsionaalne sisu ja tähenduse elimineerimine tagasi-pöördumaks teatavale "primaar-tasandile" (formalism), ning vastanduv kui tähenduse ja sisu säilitamine esteetilise elamuse põhjendamiseks. (Lk. 83.)

21 Tuleb rõhutada, et nõndamõistetud estetism seostub eksistentsialistliku käsitluslaadiga otse olemuslikul kombel, millele viitab juba vastavaid termineid ühiselt iseloomustav eripära, nagu taandatavus elulisele-eksistentsiaalsele tasandile, nagu ka teatav eriomane intensiivsuse määr seejuures, eksistentsiaalne estetism saabki nõnda järgnevalt mõistetud kui väljapeetult viimistletud eluline hoiak, ja sellekohane raffineeritult abstraktne teoreetiline maailmavaade.

22 Ibid., lk. 92-93.

23 B.Croce: "Eelnevast järeldub, et ainsad tõeliselt loogilised (s.t. esteetilis-loogilised) laused, ainsalt rangelt loogilised otsustused saavad olla üksnes need, mille sisuks on mõiste määratlemine. Sellised laused või otsustused on definatsioonid. Teadus pole midagi muud kui definatsioonide kogum, ühendatud ülimaks definatsiooniks -- mõistete süsteemiks ehk ülimaks mõisteks." ("Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.", lk. 94, 98.)

24 Ibid., lk. 94, 98-99, 102.

25 Subjektivistliku estetismi kohaselt kehtestuvad vältimatult ka teatavad konkreetse suunitletusega aksiloogilised kaanonid subjekti kreatiivset aktiivsust konstitueerima, ning mis säärasena vastandub, kohati teravaltki, üldisuse tasandile kui pelgalt nivelleerunult pasiivsele ja nautlevalt hedonistlikule, pelga hindaja-vaatleja seisukohale.

Iroonia mõistest filosoofias.

Euroopaliku iroonia mõistest.

//Om Begrebet Ironi. (Dansk) // A Concept of Irony. (English) // Aus der Begriffe der Ironie. (Deutsch) // Iroonian konseptista. (Suomi).//

_______________________________________________________________

“...Kõik, mis on, on kas iseeneses või milleski muus.” /.../ Tagajärje teadmine sõltub põhjuse teadmisest ja sisaldab seda.”/.../ “... Kui asja saab käsitleda mitteeksisteerivana, siis tema olemus ei sisalda olemasolu.”

B. Spinoza: „Ethica“¹

Eksistentsialistliku arutluse kontekstis on iroonia esmalt mõistetav kui teatav konkreetne skeptiline suhtestumise laad peamistesse elulistesse sõlmküsimustesse, teisalt aga, estetistliku lähenemise raamides omandab see kesksegi tähenduse kui peamine loomingulist aktiivsust iseloomustav metodoloogiline printsiip. S.t irooniline suhtestumine eksistentsiaalsesse kogemusainesesse on kreatiivse eneseväljendamise mõõtkavas tähistatav kui teatav uudne ja erimoeline, estetistlik käsitlus ainesest, retoorilise poeetika radadele viitav üldine stilistiline suunitletus. Iroonia, s.o eitus jaatuse kaudu, kõnetuse vorm mispuhul kasutatakse sõnu või väljendeid vastupidiselt kõneleja mõttele, naeruvääristamine näilise tõsiduse, nõustumise või kiitmisega, varjatud pilge.²

Kui Odysseus pöördus tagasi Trooja alt ja jõudis pärast kõiki oma vaevarikkaid eksirännakuid lõpuks tagasi kodumaile, paistis ta olevat vaene kerjus, mitte aga Ithaka kuulsusrikas kuningas. Ja nõnda ei pööranud keegi talle liigselt tähelepanu enne kui ta arvas heaks ennast ilmutada ja võitis Penelope kosilased. Odysseuse suhtumine oli irooniline, tema repliikidest kumab läbi teadvalt pilkavat tooni teiste statistide aadressil, millegi ütlemist, mõeldes seejuures hoopis midagi muud ja lugeja, kes on järginud eepose varasemat käiku, annab talle selleks ka õiguse, mõistes avaramas kontekstis Odysseuse ajendeid.

Iroonia kasutamine võib mõnelgi puhul olla vägagi effektiivne, eeldusel, et see on mõistuslikult ilmne ja mitte vaid kirjanduslik zongleerimine sõnade ja nende tähendus-varjunditega. Iseenesest ei tarvitse "puhas" ehk klassikaline iroonia olla üldsegi mitte üheselt negatiivsena mõistetud suhtumise väljenduseks, aga võib selleks muutuda kui kasutada iroonilist väljenduslaadi üleminekuvormina satiiri (s.o - tihti kirjanduses kasutatud kui "koomiline iroonia") või sarkasmi manu. Viimast tõlgendatakse leksikaalselt "äärmiselt terava irooniana".³ Sarkastilisest irooniast kasvab välja paroodia, (mille tuntumaks viljelejaks oli kindlast Miguel di Saavedra di Cervantes, kes omal ajal parodiseeris hiliskeskaegse populaarse rüütliromaani zanri nii põhjalikult, et see peagi oma lõpu leidis.)⁴

Näiteks tunnustatud Taani mõtleja, nagu S. A. Kierkegaard kasutas irooniat, paroodiat, satiiri ja huumorit jt n-ö "dekostruktiivseid" tehnikaid irriteerimaks kaasaegsete liig-mugavat mõtteviisi. Kasutades seejuures spetsiifilist n-ö "väljajättelist" ("the art of taking away") tehnikat, üritas ta aidata kaasa individualistliku subjektivismi taas-sünnile. Vastav tendents kajastub ka Kierkegaardi loomingus: autor distantseerib end jätkuvalt oma kirjutistest, kasutades selleks eri pseudonüüme, paradoksaalset stiili, ning narratiivse vaatenurga pidevat teisaldamist, jms., mis kokkuvõttes kujundab mulje irriteerivast iroonilisest mänglevusest, nn "kaudse suhtlemise" meetodi ("method of indirect communication") kohaselt. Seejuures on eesmärgiks seada indiviid konkreetsesse eksistentsiaalsesse, (eetilisse või religioossesse) konteksti ja rõhutada mõistuse suutmatus haarata "usu-paradoksi", transtsendentset, ning sellest suutmatusest tulenevat absurdi-elamust. S.o omanäoline n-ö "pahupidi pööratud kristlik dialektika" ("inverted Christian dialektik"), mis seatud rõhutama profaanse ja eternaalse sfääri olemuslikku lahutatust, "absoluutset distantseeritust" ja selle siiski tarvilist ületamispüüdlust.⁵

Üldiselt kõik mainitud adjektiivid suuresti paralleelsed, tähistavad, mõnel puhul ka kibedusest varjutatud lõikavat pilget; iroonia märgib säärase väljenduslaadi subtiilsemat vormi ja mis oma olemuselt O.Swift'i järgi "liiga püha, et seda mingite vastetega ümber seletada." -- Iroonia on kerge, rafineeritult väljapeetud rõhuasetuste teisaldamine, "ja" ütlemine mõeldes selle asemel "ei", s.o suhtumine, mis ei paista küll alati välja, kuid ometigi juures-olev Samuti kui rõhutatud distantseeritus, nt loomingu suhtes: lugedes kui midagi irooniliselt jutumärgistatut, lugedes kergelt, umbusklikult, distantseeritult. Jutumärkide rohkus täitmas nõnda suunavat funktsiooni, samuti nagu tautoloogia sage kasutamine ja naeruväärselt lihtsustavad ümberütlemised sulgudes. ⁶

Keskse tähendusega iroonia mõiste lahtiselgitamisel on aga kirjandusteose faabulas sageli rakendatav nn “dramaatiline iroonia”, mis tähendavat aga seda, et imaginaarse kirjandusliku maailma konstrueerimisel on kõikvõimalikud kujuteldavad tegelaskujud ja saatused, samuti nagu ka sündmustiku lõppfaas reeglina autorile juba ette teada.⁷ Fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu nagu "päris", otsekui omaette "ajalugu", see vatsab üldkkehtivatel reeglitele, millel aga eripärasuseks (erinevalt ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.

Snellmanni järgi tuleks: "...näha oma aja pürgimusi juba ette ajalooliseis seoseis." Toda kirjandusteoses sündivat erinevust autori perspektiivi esindava "jutustaja" ja muude tegelaste vahel sobib iseloomustama väljend: "mitteajalooline perspektiiv". Nii jutustaja kui ka lugejad teavad rohkem, sündmuste kogu tähenduslikku sisu, mida fiktsiooni tegelaskujud aga ei või teada. Kujunev situatsioon on oma rakenduselt klassikaline: humoristliku, koomilist, või isegi -- iroonilist suhtumist võivad muidugi väljendada ka nood kirjandusteose imaginaarsed tegelaskujud.

Hoopis erineva kvaliteedi loob aga autori ja lugeja vaheline kokkuleppeline "ühisomand"-- üldistatud ja isegi dramaatiline lähenemine: nn "saatuse iroonia". Antud fenomen on aga oma ulatuselt pea objektiivse staatuses. Nõnda kujuneva suhtestumise kaasuseks on avardatud mõistmine ja kaasa-elamine, ning samuti võime vaadelda sündmusi nii üksikult, kui ka otsekui -- "igavikulisest vaatepunktist". Dramaatiline iroonia teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia tähenduslikud varjundid. ⁸

Astme võrra intensiivsem esteetiline atribuut on nn “traagiline iroonia”, mis on põhilaadilt sarnane eelkäsitletud dramaatilisele irooniale kuid samas ka mõistetav kui katse siduda traagilisust koomilisega (Höffding). Tragöödia ongi nõnda vahest kui "ajaloolisem" kui huumor, kuna see kujundab konkreetsema pildi kirjandusteoses loodud valikuvõimalustest. Muidugi võib huumorit ühendada mistahes tundega, näitena: melanhoolia või nostalgia. H. Bergson: Koomiline sünnib ennekõike kordusest. See on otsekui teadlik korduvate motiivide kasutamine, või siis hoopis: nende tahtlik "liigkasutamine“. Satiiri uurijad peavad naeru (metafoorses tähenduses) kas karistavana või n-ö "heastavana". Nõnda on naeruvääristamine suunatud sotsiaalset eksisammu korrigeerimaks, ning on selle laadi arvestades siis kas positiivse või negatiivse suhtumise väljundiks.⁹

Keskse tähendusega eksistentsiaalse estetistliku iroonia eritlemisel on aga nn “romantilise iroonia” teooria, mille loojaks on Fr.Schlegel,¹⁰ ning mis väljendab romantikute veendumust loova fantaasia kõikvõimsusest, ja lubab nt teadlikult mängida olustikutõelisuse ja luulemaailma vastuoludel või asetuda seisukohale, mis võimaldab iroonilist distantsi ka iseenda loomingu suhtes. Schlegel: "Iroonia on paradoksi eriline vorm. Paradoks omakorda tähistab midagi, mis on hüveline ja suur sama-aegselt."¹¹

Ka tunnustatud Taani filosoofi S. A. Kierkegaardi kirjanduslik-filosoofilises käsitluses on iroonia mõiste paljuski kesksele pjedestaalile seatud, märkides vastavalt autori subjektivistlikule tõdemusele üldist hoiakut, rõhutatult eraldi asetsetud üksikisiku suhtestumisena oma kaasaega, seda esindavasse "teisesse". Iroonia Kierkegaardil esmalt mõistetud kui teatud eriline õhustik, mis loob täpselt väljamõõdetud distantsi ja kujundab tarviliku eraldatuse iga "ise-olemise" tarvis. Subjektiivsuse eksistentsiaalselt mõistetud olukord seevastu on Kierkegaardi käsitluses otseselt vastanduv "inimlikule üldisusele" (Hegeli-kriitika). Kierkegaardi jaoks on üksik alati erand, suhtestatud maailmaga vaid end sellele vastandades, (seda hoolimata sellest, et kõneleb ka "üksikust" kui "üldisest"). Kierkegaard võrdleb oma aega "sihitult eksleva laevaga" ja ennast reisijana, kes küll oma kaasaegsetega "kaasa sõidab" aga kel siiski "oma privaatne kajut on".¹² Ajastu "Zwiebürgerliche" tõelisus paneb paika vaid selle "privaatkajuti" neli seina, kujuteldava akna taha projektiseerib üksik aga subjektiivselt distantseeritud "maailmapilte", seega kujundada "objektiivsest reaalsusest" pelk "välismaailm", mille kohta Kierkegaard oma teoses "Emb-kumb" nentivat, et see on "massiteadvuse, üldise nivelleerumise maailm".¹³

Säärast privaatsusesse sulgunud eksistentsi võrdleb Kierkegaard samas romantilise "elevandiluu-torniga", milles elades, romantiline looja, poeet, saab end vastandada ajastu üldisele õhustikule, mis on "massi-eksistentsi ja üleüldise nivelleerumise ajastu", veelgi enam, Kierkegaardi järgi distantseerub romantiline kunstnik ka iseenda tunnetest ja tegudest, rääkimata siis juba oma loomingust. Romantiline iroonia kujundab nõnda nii ümbritsevat, kui ka seda, kes sellega suhtestub, seega peab iroonia Kierkegaardi järgi olema ennekõike "valitsetav", (suunatav või juhitav).¹⁴

Kierkegaard võrdleb omavahel "romantiliselt subjektivistliku" ja nn "sokraatilist irooniat". Viimase sõna-ühendiga tavatsetakse tähistada teatud retoorilist võtet, mida järjekindlalt kasutanud Sokrates, s.o teadmatuse teesklemine, mille järel siis osavalt "suunavate" küsimustega viiakse oponendi väited absurdini, et näidata nende tühisust. "Sokraatilise iroonia" puhul ongi rakendatud teatavat retoorilist, elik metodoloogilist võtet, mis puhul evib jutustaja/arutleja teatavat "edumaad", mida oskuslikult rakendades juhitakse kuulajaid teatud kindla lõppjärelduseni, paljastades oponentide teadmatuse, isegi küündimatuse.¹⁵

S.t esmalt on jutustaja alati aktiivsemaks osapooleks ja ühe repliigi võrra aina kuulajaist-oponentidest ees. Esitades n-ö "suunavaid küsimusi", äratab ta kuulajais teatud kindlasuunalisi ootusi, ja premeerib noid teisalt ootamatute lahendus-käikudega. Jutustaja "edumaa" tagab kirjeldusele sellele tarvilise tervikliku laadi, samuti, teatud tingimustele vastates -- ka soovitava lõpplahenduse. Irooniline on siin ennekõike just tolle n-ö "eestkõneleja" suhtestumine. Kõneluse aktiivsem osapool nõnda kui kogeks oma rolli kui teatud kahemõttelist olukorda, mille eripära on siis võimalik tõlgendada irooniana. Võimalikud vasted millele on näiteks teesklus, üleolev distantseeritus, mis ainult kinnitavad arusaama situatsiooni iroonilisusest.¹⁶

Olukord on juba kujundatud selle peamise tõiga najale, et -- kõneluse aktiivsem osapool, mingiski mõttes -- "teab rohkem". Võimalikuks kuulajate/oponentide poolseks reaktsiooniks on muidugi ka võimalus kogeda situatsiooni hoopis huumorina. Seda eriti juhul, kui see on ka mainitud "eestkõneleja" taotluseks. Samuti on võimalik, juhul kui too imaginaarne kõneleja ei peaks vastama püstitatud nõudmistele, et olukord väljub kontrolli alt ja kõike kogetakse pelga koomilisusena. Teatud juhtudel võib aga viimane osutuda ka varjatud eesmärgiks. Näiline nõustumine, tõsidus, varjatud pilge on mõeldav kui äärmiselt tõhus naeruvääristamine. H. Bergsoni järgi näiteks on huumor iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaalne ja teeseldakse, et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu olema peavad.

Säärasest Sokratese ja romantismi võrdlemisest tuletab S. A. Kierkegaard ühe oma peateesi iroonia kohta. Iroonia, kas sokraatiline või romantiline, tähistab põhimõtteliseks seisukohaks vormituna-- teatud n-ö "negatiivset vabadust".¹⁷ Iroonilise subjekti "negatiivselt vaba eksistents" on oma olemuselt privaatne ja subjektivistlik ja seetõttu omandab see negatsioonina "absoluutse kehtivuse määra".¹⁸

Eksistentsialistliku mõtlemise eriomane meetod lähtub paljuski negativistlikult ekstreemsest suhtestumisest, kuivõrd negatsioonil on traditsiooniliselt olnud "ekstreemse reaalsusekogemuste" tarvis olnud erilised funktsioonid. Kuigi ajalooliselt on negatsioon kui "eimiskisus" kehtestunud ennekõike loogilises mõttes (nt. Parmenides), saab sellest eksistentsialistide (nt. Nietzsche, Heidegger) käsitluses "autentse olemise" kriteerium, transtsendentses sfääris jääb kehtima vaid "tühjus" kui "eimiskisus". Seega viitavad eksistentsiaalse lähenemise ekstreemsemad järeldumused valgustuslikku ratsionalismi teadlikult ületavale irrtasionaalsuse-kultusele. Kaalukeelel absoluutse mõistuse ja absoluutse irrtasionaalsuse vahel kehtestub eksistents kui "negatiivne eksperiment" ("existence towards death"), millest lähtuvad Kierkegaardiga alguse saanud mõtlemise esindajad.

Irooniliselt distantseeritud lähenemine ületab säärases vormis "eimiskisuse" kui absoluudi; üheltpoolt pelga romantilise "estetsismi" ja "maailmavalu", teisalt ei piirdu ka vaid sokraatilise n-ö "küsitleva tõestamisega" ja ignorantsi teesklemisega. Iroonia kui "negatiivne vabadus",¹⁹ või "negatsioonina mõistetud absoluut" on Kierkegaardi järgi tarvilik saavutamaks ülimaks loetud religioosset tasandit, milleni millaski ei jõuta pelgalt "ratio" abil. Ehk teisiti öeldes: radikaalselt subjektivistlik iroonia ja sellest johtuv "negatiivne vabadus", lahendataks (ehk: "täidetaks") positiivselt, s.t religioosse sisuga, milleläbi seni vaid negatsioonides kirjeldatav "absoluut" omandaks samuti "positiivsema" tähendus-sisu.²⁰

Kierkegaardile omase range pietismi kohaselt ei lähtu religioosne teadlikus mitte kiriklikest dogmadest vaid s.o vaieldamatult subjektiivse passionaarsuse asi. Usk on tähtsaim eksistentsiaalne kategooria, kuna vaid uskumise läbi võib üksikisik saada võimaluse jõuda oma tegeliku individuaalsuse väljenduseni, mis oleks siis kui eluaegse kujundamise tulemus, mis siis kui igavikustataks tunnustusena. Selle saavutamiseks peab indiviid võtma endale vastutuse oma eksistentsiaalsete valikute eest, mida konstitueerivad eksistentsiaalsed seisundid nagu "ängistus" ja "hirm" ("Angst"). Esimene neist on kahetimõistetav: kui hirm valida eternaalset ja sellega seonduvaid kohustusi, ning teisalt ängistus, mis hoiatab piirdumast vahetu isikulise antusega. Valimine tähendab siin: luua temporaalsete otsustuste vahendusel teatav potentsiaalne kokkupuute-punkt eternaalse sfääriga.

Nõnda ei ole iroonia Kierkegaardi jaoks mitte kui "eesmärk" vaid pigem kui "vahend", teatud kõrgemana mõistetud eesmärgi saavutamiseks. Sest kuigi iroonia asukohana märgitud "romantilise subjektiivsuse" ja "eksistentsialistliku kahtlemise" tasand tähendab Kierkegaardi jaoks pelka "esteetilist" tasandit, tulevat just sellest lähtuda jõudmaks edasi, mitte jäämaks ummikusse. Irooniliselt kahtleva vaatepunkti n-ö "kohustuslikku" primaarsust näitab Kierkegaardi puhul selle lähedane seostatus "hirmu" ja "ahistuse"-- kui eksistentsiaalsete kategooriatega. Kierkegaard võrdleb "ahistust" äkilise "pöörituse" tundega, mida kogeb inimene kui vaatab hingematvasse sügavusse, tundes pööritust, et vaatab ja selle ees, mida vaatab. S.Kierkegaard:

"Ahistus on nagu pööritus äkilisest vabaduse tundest…/…/ See pöörituse tunne saab aga ka vabaduse kaotuseks /see/ piiritletakse just nõnda. /.../ Vabaduse võimaluse asemel kogeb inimene end süüdi olevat."²¹

Mis ümberseletatult peaks tähendama, et irooniline ja subjektivistlik, eelpool mainitud nn "negatiivne vabadus", on antud ainult võimalikkusena, kusjuures, see "võimalus" ei peitu mitte kirjeldatud olukorras endas, vaid s.o võimalus seda (romantilist ja subjektivistlikku) tõlgendus-süsteemi ületada. Tegelik eraldatus, distantseeritud iroonia, on midagi hoopis muud, see võib nõnda näiteks kõlada kui kõnelemisel välja-peetud paus. Kierkegaardi "radikaalse subjektiivsuse" aluseks on seega siis iroonia mõiste, milles leiab väljundi teatud "negatiivne vabadus",-- s.t iroonia saab lähtekohaks subjektiivsele, privaatsele eksistentsile, mis omandab "absoluutse kehtivuse mõõdud". Irooniline lähenemine maailmas-olemisele saab Kierkegaardi käsitluses eksistentsiaalse olemise aluseks kui teatud hoiak, elik eelistus, enese distantseerumine üldkehtivast, terav vastandumine sellele. Just nimelt iroonia on see, mis muudab romantilise "esteetilise" nihilismi ja "maailmavalu" eksistentsiaalseks nihilismiks, eksistentsiaalseks kahtlemiseks maailmas-olemise suhtes üldse ja mis omakorda saab eelduseks ja lähtepinnaks religioossele tasandile, mis Kierkegaardi järgi eelnevast paratamatult tuleneb. "Romantiline subjektiivsus" ehk "ebateadlik" nihilism märgib Kierkegaardi jaoks pelka "esteetilist" tasandit, millel tegeliku eksistentsiaalse kahtlemisega (s.t "Nihilismiga", mis viib jumala kui eimiskisuse ees seismisele,)-- otsest seost ei ole, kuid millelt kui "eelastmelt" jõutakse nihilismi teoloogilise ületamise kaudu religioossele elule.²²

Irooniline subjektiivsus loob siis Kierkegaardi arvates, pelgalt "vabaduse võimaluse", võimaluse vabaneda irratsionaalse "usuhüppe" läbi sellega kaasnevast ainitise ebakindluse ja ahistatuse seisundist.²³ Kuigi, teisalt ei saa kirjeldatud "negatiivset vabadust" (ehk pelka "tõelise", s.t religioosse "vabaduse võimalust") -- ka pelgalt taunida, seda võib nimelt mõista kui ahistava (tihti enese vastu suunatud) destruktiivsuse suunamist iroonia kui "puhta vabaduse" kanalisse ja nõnda ka viimast kuidagi n-ö "ülendavalt sublimeerida". Nõnda mõistetult on iroonia midagi, mille alusel saab ümbritsevat keskkonda hinnata, selekteerida ja defineerida, midagi mille abil saab kujundada nt ka karakterit, mis omakorda kujundab tegelikkust.

Kierkegaardi järgi rajanevad kristlikud dogmad paradoksidel, mis ületavad mõistust sõna otseses mõttes. Keskseks sääraseks on religioosne fakt, et igavikuline transtsendentne absoluut kehastub sureliku ja ajaloolise inimesena (Jeesus). Kierkegaardi järgi on sellest tõigast võimalik tuletada vaid kaks suhtumist: poolt või vastu, ei saa aga lahata seda tõsiasja ratsionaalsete kriteeriumide alusel, kuivõrd ei saa uskuda "mõistuse abil". Nõnda-mõistetud uskumine eeldab intellekti ohverdamist, millegi seda ületava nimel, s.t uskumist, kuigi s.o absurdne.

Ehk lühidalt: "iroonia, ...see on tunnetuse vorm", ütleb Kierkegaard,²⁴ see on kui "eksistentsiaalne tingimus", paradoksaalsel kombel ühte-aegu nii ebakindlus kui ka sellest "väljapääsu otsimine" ja säärasena on iroonia kindlasti "positiivne", "edasiviiv jõud". Seda mõlemal puhul, nii Kierkegaardi "ületamise" kategooriana subjektiivsest relativismist absoluutse tõelisuse juurde, kui ka nn "puhta iroonia" ennast kujundavast toimest kujustada teistmoodi "välinegi reaalsus".²⁵

Metafüüsiline maailmapilt on Kierkegaardi käsitluses rõhutatult dualistlikku laadi, jagunedes aktuaalseks ja ideaalseks. Keel, näitena kuulub ideaalsuse valda, seega ei saa ka religioosne väljenduslaad kunagi omandada täiesti aktuaalset avaldumisvormi, juba keele kaudu jääb see seotuks ideaalsusega. Seega on kogu (religioosnegi) dialektika seotud esteetilise valdkonnaga oma väljendus-meediumi läbi. Teisalt tuleneb aga religioossuse esteetiliste vahenditega väljendamisest teatav subjektiivsuse osatähtsuse tõus uskumise juures, võimalus kujundada isiklik paradoksaalne ja passionaarne usutunnistus. Sarnaselt Kierkegaard: religioosse poeedina väljendavad tema teosed rohkem-vähem religioosset teadlikust, seostamisi subjektiivse antusega, mis aga võimalik vaid esteetilise diskursuse raamides, mille kujuteldavaid võimalusi avab kõige enam poeesia.

Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga kus ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga",²⁶ (mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist) ja jõutakse selle n-ö "ületamisega" nn "objektiivse ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat hukutav tähendus; ehk siis lühidalt: kui iroonia oleks lihtne asi, -- siis poleks selle järele tarvidustki.

Humoristlik iroonia:

Järgnevalt ka lühidalt iroonia erinevatest humoristlikeist avaldusvormidest. Esteetiline uurimus huumorist kui kauni/ilusa modifikatsioonist, see tähendab olukordadest, kus esteetiliselt hinnatav ilmneb ootamatus(e) vormis. Naer, koomiline, huumor -- esimene on käitumine, mitte afekt (nagu arvas I. Kant). Huumor on kui sotsiaalselt ja esteetiliselt rahuldav, koomika aga ebarahuldav afektuaalne seisund. Ka ebaõnnestunud huumor võib olla koomiline. Huumori ja koomika erinevus seisneb selles, et väljendid nagu olukorra-koomika, vms ei ole rakendatavad huumori puhul. Huumor on kui suhtestatuse viis või selle valmidus; mitte aga koomika. Viimane on aga ulatuslikum, mis tahes nähtumus võib olla koomiline. Koomikat võib mõista kui huumori teatav "eelastet". Huumori väli on ahtam, selle õnnestumise nõudmised on samas ka kõrgemad. Huumor on suhtestumise viis, mis viib piiramatult esinevasse koomilisusesse. Huumor on konventsionaalsem, kuid seda ei esine nt absurdi-kirjanduses. Küll aga koomikat, mis on vabam, alles sünnib teoses, ei ole säärasena otsekui "valmis".

Arvamusi huumorist ja irooniast: J. P. Sullivan: "Enamiku huumori ja koomika peamine aines on kokku-sobimatus, viis liita kokku ootamatul moel eri mõisteid, keeli, inimesi, olukordi , kogemisviise ja käitumistavasid." (Petronius: "Satyricon"). Th. Lipps: huumor on meeleseisund või maailma vaatamise viis. H. Bergson: huumor on iroonia vastandpool; iroonias kujundatakse ideaal(ne) ja teeseldakse, et see on tõeline; huumoris kujutatakse olevat ja kujuteldakse, et asjad on nõnda just nii nagu olema peavad. Sully: huumor on üksiku teatav temperamendi-tüüp, tundekompleks. Höffding: suur huumor on maailmavaade, või täpsemini meelelaad maailma ees, tervikolukord, mille suhtes kõik elamused ja pürgimused on alistatud.²⁷

Kokkuvõtvalt võib väita, et iroonia on mõistena eksistentsiaalse estetistliku tõdeluse kontekstis kirjeldatav kui äärmiselt mitmekülgne nähtumus, mis evib ometigi samas ka konkreetset (metodoloogilist-stilistilist) tähenduslikku varjundit. Üldise eksistentsiaalse hoiaku väljendusena on iroonia rõhutatult subjektiivse distantseerituse näiteks, loomingulise konstruktsiooni olulise, estetistlikult mõistetud, komponendina evib vastav suunitletus aga mõnevõrra spetsiifilisemaid (retoorilisi-sofistilisi) kaasumusi: romantilise ja sokraatilise iroonia kontseptsioonide vastandamisest tuleneb Kierkegaardil teatav eriomane, negativistlikult mõistetud vabadus iroonilise subjektiivsuse tarvis, mille konsekventsest läbielamisest johtuvate ekstreemsete kaasumuste ("Angst", "Nichts-Zustand") vahendusel jõutakse nn "negatiivse iroonia" teoreetilise seadistuseni.

G. W. F. Hegel: “... jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsionaalsus jõuab inimkonna teadvusse viisil, et teadvus näeb üht inimolendit Jumalana ja Jumalat inimesena—“ /.../ “... Inimloomus iseeneses on universaalne – see on lihtsalt mõte inimloomusest.”²⁸

Viimasega on aga viidatud estetistlikus eksistentsiaalses arutluses olemuslikul kombel sisalduvatele tendentsidele nagu üldine (ajalooline) ignoreerivalt nivelleeriv lähenemine ja n-ö "negativistlikult" abstrahheeriv (filosoofiline) derivaat sellest nagu õpetus euroopalikust nihilismist, kui sellisest.

Teatud kaudses mõttes, võib vastavat "nihkumist" iroonia mõistega suhtestumisel võrrelda säärase tingliku skeemiga, kus ülalkirjeldatut "subjektivistlik iroonia" võrdsustataks tingimisi "enese-irooniaga", (mis leksikaalselt tähendab kriitilist, kahtlevat suhtumist), -- ja jõutakse selle nö – "ületamisega" nn -- "objektiivse ehk saatuse iroonia" manu. Viimane tähendavat aga paraku suhtumist, mille puhul hästi mõeldud sõnadel ja tegudel olevat hukutav tähendus, näilise soosinguga tavatsevat saatusejumalannad, moirad, põhjustada oma ohvrile kadu. Seega on iroonlise humoristi maailmas igasugune valik vältimatu ja ainiti ligiolev. Seda tuleb teha igal hetkel, ja see on iga üksiku enese valik, mitte igavene loodus-seadus...? Naer on üheltpoolt kui julm relv ja teisalt: parim hüvitus kõigest ilmajäänust...?

Hegel: “...vaim jääb tegelikkuse vahendamatuks minaks, kuid ta jääb selleks kogukonna (Gemeinde) üldise eneseteadvusena, mis tugineb omaenda substantsil...” Hegel: “... Tegelikult tähendab see, et inimkond on ise jõudnud hea ja kurja tundmiseni, ja see teadmine, see eristus, on kurjuse allikaks, see ongi iseenesest kuri. Kurjus asetatakse tunnetusprotsessi, teadvusesse.”²⁹

1 ROGER SCRUTON: “SPINOZA”. Benedictus (Baruch) de Spinoza (1632 – 1677).Tõkinud: Märt Väljataga; // Tallinn, 2001 // Kirjastus: “Varrak”, 2001. // Sarjast: “Suured mõtlejad”, // Copyroght Laws: Phoenix, 1998. // LK: 3—60. // R. Scruton: “...Mis surematu käsi või silm on loonud selle kohutava sümmeetria ? Või on asjalood lihtsalt niiviisi juhtunud ? JA kui nõnda, siis miks? // ... teejuhiks ülima reaalsuse juurde ei ole kogemus, vaid mõistus.”, (lk. 7.) /.../ “... Igavikulisus seisneb ajatuses, väljaspool aega olemises. // Kui millegi eksisteerimist tõestatakse tema definatsioonist lähtuva deduktsiooni varal, siis on tulemuseks igavene tõde; ja Jumal on igavene just selles mõttes.”, (lk. 13.) // B. Spinoza: „Eetika“, Aksioomid: 1,4,7.(Lk.:14.)

2 Etümoloogiline taust: sõna "iroonia" tuletub kreeka mõistest "eironeia", mis otsetõlkes tähendavat küll "teesklust", sisuliselt aga tähistab inimest, kes esineb avalikult kellegi teisena, kui ta on, paistab kellegi teisena ("eiron"). Renessansiajal hakati irooniaks nimetama retoorilist võtet väljenduda teisiti, kui tegelikult mõeldud on, väljenduse tõeline mõte selgub sel puhul kas kirjutamisel, -- teksti üldisest kontekstist või kõnelemise puhul näiteks, -- kasutatavast hääletoonist.

3 Enam-vähem sünonüümse tähenduse kandjaks on veel mõisted nagu: "küüniline" ja "sardooniline". Viimase sõna genealoogia on õige kummaline, -- " sardooniline naer" sai oma nime teatud Sardiinia saarel kasvanud taime põhjal mida arvati põhjustavat pilkavat naeru meenutavat näolihaste krampi.

4 Vrdl nt: JÜRI TALVET: „HISPAANIA VAIM“. // Sari: „Eesti mõttelugu“. // Tartu, 1995. // Kirjastus: „Ilmamaa“. // LK: 5—384. // Sealt: M. di Cervantes“. (Lk.: 175-179).

5 "Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopedia of Philosophy", lk.4.

6 Vt nt : http:// people.delphi.com/ gkemerling/ ph/kier.htm/.

7 Aarne Kinnunen: "Huumori", Porvoo 1972, lk.195-215; kogumikust: "Estetiikan kenttä". (Lk.: 198-202.) Kirjandusliku esteetilise fiktsiooni olemusse kuulub samas, et see on pea-aegu nagu "päris", otsekui n-ö partikulaarne "ajalugu", mille eripäraks on (erinevalt ajaloo-kirjutamisest), et sündmustiku tagamaad võidakse ammendavalt avada, viimseni selgeks teha.

8 Aarne Kinnunen: "Huumori", Ibid., lk. 206.

9 Antud seisukoha kinnituseks on tuua rohkelt paralleele varasemast, -- F. W. Nietzsche: "Mitte viha vaid naeruga tapetakse”. J. P. Richter: "huumoris on midagi hävitavat…”.(1804) L. A. Seneca: "...on inimlikum naerda elu üle, kui selle üle kurta." H. Bergsoni järgi kasvab koomiline suhtumine välja ennekõike teatavast nn “kordus-motiivist”, s.t teadlikust korduvate motiivide kasutamisest, või isegi: nende tahtlikust liig-kasutamisest. M.de Montaigne: "Kui valel oleks nagu tõelgi vaid üks nägu, oleksime selle suhtes soodsamal positsioonil, kuna peaksime tõeseks valetaja sõnadele vastanduvat. Kuid tõe nuripoolel on sada tuhat vormi ja ääretu liikumisruum." (Ibid., lk. 202.)

10 Romantilise iroonia teooria lõi Friedrich Schlegel (1772-1829), saksa filosoof, kriitik ja kirjanik.

11 Fr. Schlegel: "Selected Aphorisms from The Lyceum", aph.48. Schlegel lähtub oma õpetuses Fichte subjektiivsest idealismist ja arendab sellest omalaadse esteetika-käsitluse -- iroonia teooria, milles nähti kunsti (esteetika/estetismi) aluspõhja. Fichtelik "mina", kes kujundab loomingulise näivuse universumi, võib selle samas ka hävitada, käituda nagu kunstnik, "kes jääb alati oma loomingust väljaspoole või kõrgemale, võtmata seda tõsiselt.” Sellepärast nimetaski Schlegel kunsti lakkamatuks eneseparoodiaks ja "transtsendentaalseks farsiks"; samuti ka L.Tieck, kes defineeris irooniat jõuna, mis "laseb luuletajal valitseda käsitletava aine üle", ning mõneti ka Novalis: fantaasiast tuleneb iroonia, milleta pole tõelist kunsti (nn "maagiline idealism"), ning Solger. (B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika", lk.338, 344).

12 S. Kierkegaard: "Ahdistus", lk. 125.

13 K. Löwith "Kierkegaard und Nietzsche oder philosophische und theologische Überwindung des Nihilismus ", 1933, V. Klostermann Verlag , Frankfurt a/M , S. 5-32, lk.10

14 J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter 5. (Shelly'le iseloomuliku tõdemuse näitena: "Luuletajad on selle maailma tunnustamata seadusandjad"). Ülalkäsitletud "radikaalse subjektivismi" teooriat on Kierkegaard arendanud oma väitekirjas "Iroonia mõistest" ("Om Begrebet Ironi", 1841). Antud kirjutises konkretiseerib autor oma nägemust subjektivistlikust "üksikisikust", muutes ka viimase iroonilise vaatlemise objektiks.

15 A.Kinnunen "Huumori", lk.205. Kuna kunstiteos on kunst vaid tervikuna on oluline siinpuhul rõhutada, et põhineb too "metodoloogiline lähenemine" teataval n-ö "korduval motiivil", mis lahtiseletatav kui teatav jutustamist (või kunstiteost, raamatut, vms) valitsev keskne printsiip.

16 Aarne Kinnunen, Ibid., lk. 198.

17 Karl Löwith "Kierkegaard ja Nietzsche oder Überwindung des Nihilismus." (1933), lk. 14-15

18 Paul Roubiczek: "Existentialism, for and against.", lk. 114-118.

19 Keats: "Negative Capability"-- "... & at once it struck me, what quality went to form a Man of Achievement especially in Literature & which Shakespeare possessed so enormously -- I mean 'Negative Capability', that is when man is capable of being in uncertainties, Mysteries, doubts, whithout any irritable reaching after fact and reason." ( "Poems and Selected Letters, lk. 408)

20 "Sören Kierkegaard", "Stanford Ecyclopedia of Philosophy", lk. 7.

21 S.Kierkegaard "Ahdistus", lk. 80

22 Benedetto Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.", lk. 98, 153. Kierkegaardi järgi on sisuliselt kolm teoreetilist tegevust: kunst, kriitika ja filosoofia,-- nonde kõrval ka religioon. Benedetto Croce: "Filosoofia võtab religioonit eluõiguse, sest ta asendab teada. Vaimuteadusena vaatleb ta religiooni kui fenomeni, kui ajaloolist ja mööduvat tõsiasja, kui psüühilist seisundit, mida on võimalik ületada. /.../ Jagades tunnetuse pärusmaad loodusteaduste, ajaloo ja kunstiga, jätab ta esimeste hooleks loendamise, mõõtmise ja klassifitseerimise, teise hooleks individuaalse sündmuse esitamise ning kolmandale võimaliku individuaalsuse kujutamise, kuid tal pole midagi jagada religiooniga." Seega on esteetiline eksistents, mis tegeleb klassifitseerimisega sisuliselt absurdne: "...eri kunste ei saa täpselt määratleda, seega on neid võimatu ka filosoofiliselt eristada."

23 "Sören Kierkegaard", "Stanford Encyclopedia of Philosophy", lk. 7.

24 J.B.Padgett "Shelly, Dante, and Romantic Irony", Chapter 5.

25 "Sören Kierkegaard", "Stansford Encyclopedia of Philosophy", lk. 6.

26 Kierkegaard näitena: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne ei-millegile, vaid üks tundmus, üks-ainus värv" -- versus -- "Mõistatuslik tuleb olla, mitte vaid teiste, /vaid/ ka ise-enese silmis." (Kierkegaard: "Välisoittoja", lk. 102. (Vt ka: "Ahdistus", ("Zum Begriffe der Angst", lk. 156). (vt ka: "Looming" '98/1., lk. 111-118).

27 Aarne Kinnunen: "Huumori", lk. 198-202.

28 RAYMOND PLANT: “HEGEL. RELIGIOONIST JA FILOSOOFIAST.” (R. P.: “Hegel. On Religion and Philosophy.” // Copyright Laws: 1997, (“Phoenix”). // Tõlkinud: Alar Helstein. // Kirjastus: “Varrak”, Tallinn, 2000, Sarjast: “Suured mõtlejad”; (Toimetanud: T. Viik). // Lk: 5—63. (Lk.: 42-43.) (Hegel: “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 454.)

29 R. Plant, „Hegel...“, lk. 46, 48. // (Hegel, G.W.F., Werke III: “Phänomenologie des Geistes”, op. cit., lk. 555-556). & (Hegel, G. W. F., “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 442.)