reede, 14. august 2015

Arutlusi esteetikast (J. Vuorinen).


ARUTLUS I FILOSOOFILISEST ESTEETIKAST.
Mietelmiä filosofisesta estetiikasta“ (Suomi). „Die Betrachtungen über der philosophische Ästhetik“ (Deutsch). Some toughts about philosophical Aesthetic.“ (English).
ESTEETIKA FILOSOOFIAST. Mõiste määratlemine.


Esteetika mõistet on võimalik käsitleda õige mitmest erinevast, isegi vastandlikust vaatepunktist lähtudes. Nõnda näiteks võib esteetikat vaadelda esmalt kui pelgalt eri entiteetide n-ö „ühendavat omadust“, teatud hinnangulist atribuuti, mis määratlus jätab aga fenomeni selgitavalt avamata, (kuigi võib selle „ulatust“ veidigi konkretiseerivalt piiritleda).

Teiseks võimaluseks on näha esteetikas filosoofia haru, mis omakorda on jaotatav kunsti-(ajaloo-)filosoofiaks ja esteetilise väärtuse ehk kauniduse1 (või ilu) filosoofiaks. Esteetika säärasena, filosoofilisele eksplikatsioonile allutatuna seadistab oma ülesandeks kas siis kunsti kui fenomeni määratlemise tervikuna, või – sellega seotud spetsiifilisema probleemistiku – nt. esteetilise väärtuse eripära olemuse selgitamise, (s-t – selle erinevus nt. moraalsetest väärtus-hinnangutest); samuti küsimus – kas on ühtset kriteeriumit esteetilise väärtuse üle otsustamiseks, lisaks nähtuse lähem piiritlus ja seesmine jaotus, jms.2

Järgnevalt ongi peamisena käsitletuks filosoofilise(ma) esteetika probleemistik, esmalt vaadeldes esteetiliselt väärtustatu piiritlemise katseid antiigi eestkõnelejate veendumustes, edasi on püütud järgida vastavaid pürgimusi nende jätkuvas ajaloolises teisenemises antiigist hellenismi perioodi kaudu keskaega, ja sealt ka edasi – vastavaid mõisteid kujundanud restauratsiooni ajastusse.

Ning nõnda viimaks vahest jõuda isegi 18.-19. aastasaja künniseni mil esmakordselt „kinnistusid“ nood antiigis esile kerkinud, ja sealt edasi kandunud, ja uusaja hakul defineeritud mõisted „kõike hõlmama seatud“ süsteemses maailma-nägemises.

Vaja veel rõhutada, et peamises on proovitud piirduda vaid fenomeni „mõistelise“ sisu mõnetise avamisega, -- on võetud järgida kuidas saab alguse üks 'mõiste' paljude hulgast, et vaadata kuidas see aja mõõdudes aina enam „kaalu“ omandab, muutudes lõpuks juba ainuüksi oma „ajaloolisest inertsusest“ n-ö – 'iseseisvaltki olevaks´, omandades oma sõltumatu eksistentsi ideede ajaloolisel näitelaval...
Antiigi nägemus seadistas üldiselt „kauni“ tingimatuks eripäraks selle propotsionaalsuse ja selle n-ö „tulemuseks“ meeldivuse tunde, mis kaasub antud nõuetele vastava objekti jälgimisega. Kreeka vaste -- ´kalos´ -- on mitmeti tõlgitsetav, -- nõnda iseloomustatakse meeldivat ja imetlusväärset; samas kasutatav ka (moraalsete) heakskiidu väljendusena, (millest nt. Platonigi hea ja kauni samastamine näib otseselt tulenevat.)

Eel-sokraatiline arusaam kas otsis mingit ühtlustavat (nt. numeroloogilist) ideaalset n-ö „maatriksit“ fenomeni tagant koos Pythagorose järgijatega või siis osutades esteetiliste hinnangute relatiivsele seotusele üldise kultuuri-taustaga, taandades fenomeni kerglasemaks, pelgalt „lõbu“ ajendavaks nähtumuseks oma resultaatide osas, sofistide kombel.3

Platoni mõtlemises kuulub „kaunis“ ideede-hierarhia tippu, hüvelisuse idee lähedale. Tolle väärtuse adumine on seatud prioriteediks, nõnda nt. sõnadega: „... siis kui üldse on elu elamist väärt, kui näha saada kaunidust ennast.4 Samas sellegi nendinguni jõutakse vaid käänulist rada mööda, -- esteetiliselt hinnatava ära-tundmisele ühes objektis järgneb selle adumine mitmuses, siis – fenomeni abstraktne mõistmine ja viimaks vahest isegi – müstiline ja sõnul seletamatu nägemus kõige aluseks olevast – Vormist (´eidos') endast.

Viimase kohta on öeldud, et ´Ilu Vorm´ ainsana kõigist ilmneb nii nagu see „reaalselt on“, s-t – vaid esteetiliselt väärtuslik on adutav kogu oma totaalsuses.5 Nõnda sofistidele vastu astudes eristab Platon „kauni“ mõistena pelgalt „meeldivast“, (vrdl. hilisem eristus: „ilu“ versus „kasulik) – lähtudes seejuures oma ideede-õpetusest: miski on kaunis niivõrd kui vastab kauniduse ideele, seega, et on harmoonias heiastatava ideega igal üksikulgi juhul.

Tolle üldiseima harmoonia konkreetsemaks vasteks on aga nõnda seadistatud – ideaalne sümmeetria, mis avalduvat – otse vältimatult – kauni objekti üksikasjades, harmoonia ideaalsega ei võigi avalduda eba-sümmeetriliselt, tegemist on suhtestatud vastavusega. Ehk siis, -- nt. kunstiteos – on kaunis niivõrd kui selle valmistamisel on „silmas peetud“ vastavat ideed.6

Ülimaks seatud ideele vastavalt eristades veel fenomeni ilmnemise erinevaid astmeid, -- suhtelist ja absoluutset ilmnemise moodust; samuti hüljates pelgalt meelelised kriteeriumid otsustamisel, ning kehtestada nõue, et kunstiteos peab evima seesmiselt ühtset (orgaanilist) üles-ehitust. Samas Platoni arvates kunst ise-enesest aga pea taunitav, kuna lisamas vaid pette-kujutelmi varjutatust, n-ö „koopia koop(i)ast, millega võivat see aga osutuda moraalselt-kasvatuslikult eksistavalt „õõnestavakski“. Peamiseks Platoni esteetikas on aga veendumus, mida hilisemad mõtlejad on põhjanud-põhjendanud nn. -- „objektiivse ilu teooria“ nime all.

Platoni mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid edenedab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi. Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.7
Aristoteles rõhutas rohkem mõistete kaunis ja hüvelisus lahknevust, kuna esimene on enne-kõike vaid atribuudiks, teine väljandamas seevastu mingit tegevust (kui n-ö „liikumist“). Kaunis määratletakse omaduste põhjal nagu nt. - korrastatus (´taxis´), sümmeetria (´sümmetria´) ja suunitletus/piiritletus. Millega on samas juba öeldud, et „kaunis“ seostub ennekõike just aistingulise materjaliga, (juba etümoloogiliseltki: „esteetika“ kreeka keelseks vasteks on ´aisthesis´, mis tähendabki just aistimist, tajumist, tundmist.)

Samuti peab see olema aina „õiges mahus“, s-t – tervikule ei või midagi lisada ega sealt midagi eemaldada muutmata selle seesmiselt korrastatud ja „suunitlevalt piiritletud“ ühtsust. Esteetiliselt väärtuslik on nõnda nähtult midagi sõltumatutki, ümbritsevast ära-rippumatu loomusega ja „enese-küllane“, -- paljususest moodustunud ühtsus, tervik. Kriteeriumiks, mille põhjal otsustada sobivaima „määra“ üle on igal üksikjuhul mõõtu-andvaks hinnatava objekti ´vorm´.

Antud mõiste on Aristotelesel mõistetud samuti objekti konstitueerivana, (nagu Platoni ´idee´) -- vorm on „asja mõte“, eesmärk (´telos´) ja kuulub nõnda ka esteetika valda. Sarnaselt Platoniga on ka Aristotelese käsitluses kauni suhe hea ja eeskujulikuga siiski võrdlemisi otsene.8

Aristotelese kunstikäsitlus seevastu on aga otseselt Platoni vastava käsitluse kriitika. -- Kui Platonil on kunst tunnetuslikult alaväärtuslik, kuna pelgalt „jäljendav“, seega nt. kasvatuslikult täiesti kõlbmatu, siis Aristoteles hindab kunsti mõjujõudu kõrgemalt. Viidates tõigale, et kogu kunstiloome siiski ei olnud ka tollal pelgalt „idealiseeritav“, omistab ta kunstile muidki funktsioone, milleks võiks olla nt -- „tunde-kasvatus“. (Viimane tähistus on tinglik, kuna otseselt kasvatuslike küsimustega Aristoteles kunsti ei sidunud.)

Peamisi pooldavaid hinnanguid kutsub esile tragöödia ja ka muusika. Viimane täitvat üheaegselt nii mängulisi/kasvatuslikke (´paideia´) ja n-ö -- „ülendavaid“ (´katarsis) funktsioone, teisalt oli aga oluline lihtsalt ka n-ö „meelelahutuslikel“ (´diagoge´) põhjustel. -- Nõnda on see kõik kui üks varasem esteetilise elamuse analüüsi katse, lahutades selleks nähtumus osadeks ja rõhutades samas nende eri osade olemuslikku ühtekuuluvust. Üldiselt on Aristotelese nägemus küllalt lähedane Platoni omale, see ei ole mitte midagi konstruktiivselt uut, vaid pigem kui poleemika eelnevaga.

Sellest kaugemale Aristoteles ei lähe. On siiski ahvatlev tõlgendada säilinud tekste veidi kaugemale. Kui öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk, milline on täielik liigi esindaja.

Oletatakse et kasetaim kasvab ideaalsetes oludes: välk ei kahjusta selle tüve, toitu on piisavalt ja ka talvepakased ei ole talumatud. Nõnda kasvab sellest valitud isend; see on sarnane liigi vormiga (või ideega) ja selles mõttes eriti reaalne, et selles on vaid väheseid teostumata võimalusi. Siis on see ilus. Platonile sarnaselt on ka Aristotelesel ilu suhtestumine hea ja ihaldusväärsega üsna lähedane.9

Otseselt lähtub Platoni idede-õpetusest aga Plotinos, ligi viis sajandit hiljem ja näib, et suures osas ta väitles just aristotelliku arusaamisega, n-ö oli siis tegemist platonismi restauratsiooni katsega. Nõnda näiteks vastustas Plotinos järjekindlalt Aristotelese maksiimi, mille kohaselt esteetiliselt hinnatav olgu ennekõike sümmeetria seaduspärasustele vastav: osade kooskõlast sündiv täius on tema arvates parandamatult varjutatud pelgast summaarsest liitmisest johtuvast küündimatusest.

Ideaalne esteetiline väärtus seevastu peaks olema midagi olemuslikult terviklikku, -- kuna ka idee oma alustelt lähtudes kui „jagamatu tervik“, mille kirjeldamisel saavat kasutada vaid atribuute nagu – särav, hiilgav, vms – millest ta siis tuletab eelkäijate nn.- „sümmeetria-teooria“ kriitika. Antud tõdemus lähtub Plotinose üldisest veendumuslikust tagapõhjast, see tähendab täiuslikust „Ühest“ (´Hen´) emantsipeeruvast ´kosmeon´ist, graduleeritud loomusest. „Kaunis“ ülima positiivselt kirjeldava adjektiivina reserveeritud tolle ülima tõelisuse iseloomustamiseks.

See tähendab arusaama, mille kohaselt nähtumuslik paljusus on taandatav n-ö tunnetamatule „ühtsele alusele“, mis ilmnevat ideelise olemise vormis -- ´nous´, -- (see on ´logos´es ilmnev „maailma-mõistus), mis omakorda vahendatud ´psühe´ kaudu aistitavaks. Viimase kaudu saab siis Plotinose järgi inimene hetkeks, „pimestava sähvatuse valguses“ aimu tõelisemast ja tegelikumalt olevast. See kogemus nimetataksegi siis „kauniks“, see tähendab idee „ilmnemise mooduseks“, kuigi nõnda-nähtu ju vaid osake tollest isegi juba vaid -- „moonutatud tõelisusest“.

Teisalt rõhutanud Plotinos eriti, -- erinevalt sellega oma eelkäijaist, -- et inimese hing on samuti esteetilise elamuse kujundamisel kaasategev, kuuluvat seegi ju ühe eristunud osana ´Psühe´-sfäärilisuse sissse, mis ainsana võimaldab heita pilku -- „tagasi“ -- tõelisele maailmale, (hinge kaudu on inimene endiselt seotud ´Hen´iga). -- Nõnda on aga esteetiline elamus Plotinose tõlgenduses seotud ka „meelde-tuletamisega“10 (´anamnesis´), mis on tähelepanu-väärne seoses eriti oma hilisemate edasi-tõlgendustega, kus ´anamnesis´ mängib olulist osa fantaasia-teooriates. „Meelde-tuletamine“ kehtis ju ka Platonil, olgugi – kogu tõelisema teadmise suhtes; seega oli vahest peamiseks erinevuseks, et Plotinos rakendas seda platonliku tõdemust otsekui veidi empiirilisemal kombel (nt nõnda „meenutavat“ tuleleek hingele, kõigest aistitavast kõige enam, seda algseimat ja kaotatud „olemuslikku antust“).

Plotinose järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest, et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik.

/.../ kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti, rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka tervikus.”11

Plotinose mõtet võib tõlgendada järgnevalt. Kui oasadest koostub mõistetav ja mõistuspärane tervik, võidakse leida mingi tervikut ja kõiki osasi valitsev ühtsuse põhimõte, mingi mõte või idee, mis seob osasi üksteise külge, nõnda, et objekti kohta võib öelda, et see on üks ja mitte kaks või et see ei ole pelgalt midagi kaootilist. Kui see terviklikkuse põhimõte on tugev, väga ilmne, tundub loomulikuna öelda, et objekt väljendab ideed, sädeleb või kiirgab seda väljapoole. Siis on objekt ilus.12
Järgneva milleeniumi eestkõnelejaks valitud siia Aquino Thomas, kes omakorda seadis kilbile aristootellikud maksiimid. -- Esteetiliselt hinnatav on ennekõike õigete propotsioonidega (´consonantia´), samuti meeleliselt nauditav, -- s-t siis ka, et – saavutamis-väärne, millega on esteetiline väärtus siis järjestiku tõlgendatud – esmalt meeleliselt adutavaks, siis – aksioloogiliselt hinnatavaks ja viimaks ka – ihaldatavaks/saavutatavaks objektiks. Eelnevaga osalt kattuvaks nõudeks on – täiuslikkus (´integritas´) ehk terviklikkus, mis on eraldi välja-toodud ilmselt esimese omaduse üht erilist tahku rõhutamaks. Järele-andmiseks „ajavaimule“ on aga kahtlemata väide, mille kohaselt on kaunis aina ümbritsetud mingist ebamaisest särast või hiilgusest (´claritas´).

Seda igati hilis-hellenistlikule ettekujutusele sarnaselt, kuna nõnda ka Plotinos, ja keskaegsele maailmapildile kohaselt, n-ö -- „legitiimsuse raskuskese“ oli asetatud väljaspoole horisontaalset, inimlikku mõõdet; ilu, saranaselt teiste ülivõrdeliste atribuutidega osutas vertikaalselt, -- transtsendentsele... Plotinose ja Aq. Thomase erinevus on aga puhtalt platonismi ja selle aristotelliku kriitika vaheline erinevus, -- esimene näeb nimetatud „sära“ või „kirkuse“ asukohana ideaalselt olevat, mida aga teise jaoks eraldi-olevana ei ekisteeri mitte.

Sarnaselt Aristotelesele näeb Aquino Thomas reaalsust kui potentsiaalsust, mis evib pürgimust oma võimalikult aktuaalsele väljendumusele, kõikjal ümber-ringi adutavad vormid on kui suunitletuina oma ´telos´e poole n-ö „vormuvad“, kütketuid võimalusi tesotades. Mistõttu aristotelliku traditsiooni tarvis eksisteerib esteetiliselt hinnatav alati vaid oma paljususes, s-t – on erinevaidki kriteeriumeid ilusa määratlemiseks, millega on samuti öeldud, et see pole vaid intuitiivse „taipamise asi“.

Inimlik ilu on aga Aquino Thomase järgi kehalise-hingelise antuse täiuslik kooskõla, kuigi hingeline poolus on loetud tingimusteta primaarsemaks. Millest tuleneb ehk sugeneb üks, iseenesest olemuslikki vahet-tegemine, ja nimelt – ülim kaunidus on ennekõike moraalne, millega on, erinevalt varaseimaist, tõmmatud selge eraldusjoon esteetilise ja moraalse hinnangulisuse vahel – moraalselt hüveline on saavutamis-väärne, seevastu – esteetiliselt kaunis vaid – väärilisim n-ö „vaatlus-objekt“. Religioossetele kreedodele igat vastavalt on aga seadistatud, et inimlik antus alati vaid ka piiratult olev, tingimisi esinev, lõplik ja kaduv, -- mistõttu on kauniduse adumine Aq. Thomase järgi alati seotud – teatud melanhoolia ja kurvameelsusega. Mis eripära ei hõlma aga n-ö „jumalikult kaunist olevat sfääri“ kui igavesti kestvat, ainuvõimalikult täiuslikku olemist, mis hõlmavat kogu väärtustatava selle ´ühtluses´.

AQUINO THOMAS: Kehalisest ilusast on olemuslikum siiski hinge ilu. Thomas räägib kaunist loomusest ja kaunist teost. Kõik moraalselt hea on kaunis (mitte aistmisele vaid mõtlemisele). Ka sõprus võib olla ilus. Kolmest kriteeriumist viimane, claritas ehk kirkus on problemaatiliseim. Thomase mainitud näited on selged: kirkad värvid, valgus, jne. Problemaatiliseks muutub asi selles punktis, kui juurde lisandub sügavam tasand: liigi põhiline vorm (idee) ilmneb ideaalses esindajas eriti selgelt, see otsekui särab temast. See ei too midagi lisaks kahele esimesele kriteeriumile, ja nõnda tekib küsimus, miks Thomas on seda eraldi maininud.

Üks võimalik vastus on et claritas ei kuulugi enam pelgalt ilu eelduste hulka vaid sellese mõistelisesse erinevusse, mis on tehtud hea ja ilusa vahele. Midagi ilmneb inimesele kaunina, kui ta pöörab eriti tähelepanu selle täiuslikkusele, ta otsekui tõstab objekti pedjestaalile, liigi esindaja näiteks, märgiks mis viitab oma olemusele. Objekt on ise-endast võetuna täielik, aga inimene näeb seda ilusana, see saab inimese silmis uue varjundi: see muutub oma olemuse väljenduseks.13
Ülevaateliselt: nii antiigile, hellenismile kui ka keskajale iseloomulikule esteetika probleemistiku käsitlemisele on omaseks, et adutava kauniduse ilmnemise alused nähti peituvat milleski n-ö -- „mitte-nähtumuslikus“. -- See on tuntud kui nn.- „kahe-tasandiline“ selgitusviis, mis appelleerib miskile otseselt tunnetamatule, esteetiliselt hinnatava ilmnemisele eelneva n-ö - „põhjusena“ nähti kas siis transtsendetset, -- ideelise olemuslikuima antusena Platoni ja Plotinose tõdeluisis, või siis olevat kaunis alatine ´vormide´ aktualiseerumise protsess, aristotelliku traditsiooni kohaselt.14

Samuti oli kogu senivaadeldud perioodile omaseks, et – esteetuiliselt väärtustatu aluseks olevat (ideid, vorme) mitte ei „loodud“, vaid need pigemini kui „avastati“, millest johtuvalt iseloomustab selliseid arusaamu mõnetine jäikus, elik piiratus, puudub täiesti paindlikus erinevate hinnanguliste kriteeriumite rakendatavuse osas. Nähtub see juba tõigastki, et – ei antiigis ega keskajal püstitatud kunsti kui fenomeni mõistetki, rääkimata esteetika kui terviku käsitlemisest.
Teisti oli aga ´renessance´i aja-lõikes, kus vastakaid teooriaid ja suundumuste manifestatsioone tärkas ridamisi. Kuigi, veel 15-16 sajand oli veel varasema tugeva mõju all, mille põhjuseks oli osalt ka antiigi ja keskaja esteetika-kontseptsioonide vastavus, mistõttu kohtas antiigi pärandit tõlgendavalt väärtustav uudne mõtteviis, tihtipeale vaid juba skolastikute poolt kuulutatud tõdesi. Samuti olid antiiksed autoriteedid oma mitmeti-tõlgendatavates väitmistes õige lihtsasti kohandatavad lausa vastakategi veendumuste põhjendamiseks.

Hilisem esteetika-teooria areng ongi paljuski määratletav kui, -- üha ortodokseeruva klassitsismi ning sellele oponeerivate uuenduslike pürgimuste -- ´polemos´. Filosoofiline opositsioon klassitsistlikule lähenemisele toetus 17 sajandil nt R. Descatres´i, Baruc Spioza, Th. Hobbes´i jt kirjutistele, kes üldiselt pidasid kaunist tundmise ja fantaasia pärusmaaks, mistarvis ei saa olla mingeid jäiku reegleid ülepea, (millest tulenevalt puudus antud mõtlejail ka süstemaatilisim käsitlus kunsti fenomenist). Samuti rõhutasid mainitud mõtlejad igal juhul eraldi ka esteetilise elamuse relatiivset loomust, olles nõnda hilisema subjektivistliku kunstiteooria varajasteks eest-kõnelejateks.



Esteetika tänapäevase mõiste formuleeriaks sai Baumgarten,15 seda alles 18. sajandil, tuntud kui Leibnitzi, ja Wolffe´i käsitluse populariseerija, kelle siiski peamine roll täita filosoofilise esteetika kui diskursuse alusepanijana. Lähtudes Wolffe´i käsitlusest eristas Baumgarten tunnetuses-protsessis mõtlemise pelgalt tajumisest (kreeka eeskujul: ´aistetha´-- `noeta´) -- paigutades esteetilise elamuse akti saamise üheselt aistingulise poolele. Seda selleks, et võimaldada selgitavalt avada noid „põhjuseid“, mis on eeldused kauni kogemuse sünnile. Liigitades esteetilise elamuse sensitiivse tajumise valda kuuluvaks, kohandas Baumgarten aristotelliku maksiimi kauni-kunsti n-ö „eesmärgi-pärasusest“, nimetades kunsti „senistiivse tajumise täiuseks“ (= ´prefectus´). Samas on tegemist sünteesiga, -- liites eelnevaga – Plotinosel ja Aquino Thomasel esinenud „sära“-kontseptsiooni, nimetas Baumgarten kauni elamust n.ö „eksitavaks kirkuseks“ („Irritirende Klarheit“).

Uusajale ainuomaseks on aga arutlused maitse ja hinnangu-võime üle ja sellekohased analüüsid, (hiljem edasi arendatud eriti I. Kanti töödes) olid Baumgartenile näiteks hinnangulisus (´iudicum´) midagi mis oli käsitletud ja nähtud kui: „...võime tajuda objektide täiust ehk ühtsust selle paljususes. Täiust võidakse tajuda kas spetsiifiliselt /st- intellektuaalselt/ ... või siis irriteerivalt /st- sensitiivselt/. ... Viimane aga ongi võrdne hinnangulise „maitsega““.16

Säärasena on uudseks probleemi-seadeks ka küsimus sellest, kas esteetilise elamuse phul on tegemist ennekõike „subjektiivse“ või siis „objektiivse“ kogemusega. Baumgarteni vastus kõlab: miski on kaunis eelkõige seetõttu, et omab teatuid n-ö „väliseid“ (ehk objektiivseid) entiteete, mis aga samas on ka niivõrd kompleksne oma toimelt (või: liialt ebamäärane, irriteeriv), et seda tajutakse vaid subjektiivse meeldivuse tunde näol.

Baumgarten ei juurelnud selle üle, mis eristab ilu teistest väärtustest. Selle asemel üritas ta selgitada, mida eeldatakse ilusalt objektilt ja selle kogejalt. Tema järgi on ilu seal, kus on seagavat kirkust. Kui sensitiivsesse valdkonda jääv kujutlus on väga selge, võib seda nimetada ilusaks.

Esteetika eesmärgiks on sensitiivse teadmise täielikkus sellisnea, ja sellega mõeldakse ilu /.../.”17

Baumgarteni järgi on seega loomulik rääkida sama-aegselt nii ilusast tähelepankust, ilusast unest ja ilusast luuletusest. Esteetika ülessandeks on uurida, kuidas nende juurde jõutakse. Baumgarteni ilukäsitluses on nii uut kui ka vana. Traditsiooniliselt on ilu eeldusteks peetud nt. objekti korraldatust, harmooniat ja ühtsust. Nõnda mõtles ka Baumgarten. Ta kõneles siiski eelnevalt “teadmise täielikkusest” aga sellega vaid seda, et: kujutlus või kujutluste kogum on täielik (prefectus), kui sisaldab mõnesid jooni ja osasid, mis sulanduvad üheks tervikuks. Selline mitmeosaline ja ühtne tervik on ka elav, tähelepandav ja jõuline ehk eksitavalt kirgas antus. Sellega jätkas Baumgarten ka Poltinose ja Aquino Thomase traditsiooni, kus ilu eeltingimusteks peeti kirkust ja sära.18


Sama rida jätkas ka 18 sajandi Briti esteetika eestkõneleja nagu David Hume, kelle arvates oli esteetiline elamus samuti ennekõike -- „tundmise asi.“ Peamiseks Hume´i käistluses on see, et lahknedes oma teoretiseerimisel varasema kauniduse filosoofia n-ö „käidavatelt teedelt“ ja otsekui pidades olulisemaks fenomeni empiirilist analüüsi, mis kahtlemata „sillutas teed“ hilisematelegi vastava-suunalistele ponnistustele.

Teiseks uuenduslikuks punktiks, (mis on omaseks üldse kogu tollastele Briti esteetika-käsitlustele), -- oli ilmselt seadistus, mille kohaselt esteetiliselt hinnatav on nagu öeldud, ennekõike maitse, ja sellega ka – midagi aistinguliselt tajutavat. Sarnaselt Baumgarteniga Hume´i sisuliselt samastas mõlemad mõisted, kuigi viiamane arendas teemat põhjalikumalt. -- Nõnda nt ilmneb, kui Hume´i kombel asuda lahkama „hinnangulise maitse“ toime-mehhanisme, et esiksteerib teatud paradoks kauni hindamise tajumuslikus protsessis. -- Ja nimelt: kuidas seletada (nt individuaalse) hinnangu ja „kauni“ kui n-ö „üldmõiste“ vahelist võimalikku lahknevust? -- Esteetiline tunnustus on küll „maitse küsimus“, aga ometigi – on midagi – mis on ´tõeliselt´ kaunis...

Otsest vastust Hume´ keeldub nõnda tõstatunud küsimusele andmast, viidates seejuures asjaolule, et ei ole võimalik igal üksikjuhul öelda, -- mis konkreetsetes omadustes peitub vaatlusaluse „objekti“ kaunidus, kuna – tõenäoliselt on sääraseid „üksik-omadusi“ võrdlemisi suur hulk. Samas, eelnevastki nähtub, et Hume´i jaoks ei olnud objektile omased entiteedid kuidagi samastatavad neile omistatud hinnangutega (s-t aksioloogia contra ´episteme´). Kaunis ei ole kuidagi objekti iseloomustav omadus kuivõrd pigem, -- sarnaselt nt. värvidele – leiab selle tajumine sõna-sõnalt aset „vaataja silmas“.

Täpselt nõnda nagu mingi konkreetne väline ärritaja tingib millegi „ära-tundmist“ nt punasena, nõnda-sama samastakse (mõnel juhul kindlasti) – too punane värvus, kujuteldavas n-ö „vaimusilmas“ -- millegi meeldivaga. Ajendid, mille alusel miski kaunina pjedestaalile tõestetakse on Hume´ järgi passionaarset laadi, selle eristusega, et esteetiline (ja ka eetiline) hinnangulisus kuuluvat nn- „rahulike kirgede“ kilda, millele vastandub siis „pragmaatiliselt orienteeritud“ passionaarsus (ja milledest omakorda lahkneb – teaduslik „tõetunnetus“).

Üldiselt Hume´i käsitlus ei saanud jääda muidugi lõplikuks, hilisem kriitilisus on osutanud ka selle mõndadele „nõrkadele kohtadele“, nagu nt – on kauni adumine kindlasti midagi enamat kui värvide retseptsioon. Samuti on küsitavaks ka sellekohane arusaam, et oleks võimalik kuidagi määratleda ningit n-ö „maitse standadrit“, s-t, et teatud rangetele kriteeriumitele vastav hindaja (n-ö „Expert“) võiks tingimisigi selgitada välja nt kunstiteose „objektiivse“ väärtuse. On nimelt õigustatum väita, et kaunidus on midagi, mida millaski ei või kuidagi -- „tõestada“...

David Hume on olnud hilisemale esteetikale tähtis just seetõttu kuna ta lõi aluse assotsiatsioonipsühhologiale ja eraldas järsult teineteisest väärtused ja faktid. Tähtsad on ka tema esteetilised vaated:

Hume erines (sarnaselt teistele inglise esteetikutele) varasemast ilufilosoofiast sellega, et ta ei lähtunud metafüüsilisest või ontoloogilisest terviklikkuse-teooriast ja ei mugandanud ilukontseptsiooni selle osaks. Tema lähtepinnaseks olid empiiriline fakt, ilu poolt esile kutsutud heameel, ja nõnda ehitas ta oma arusaama “altpoolt alates” (nagu ütlesid katselise esteetika esindjad oma meetodi kohta 19. sajandi lõpus).

Teiseks ulatub maitsest kõnelemine ja selle kõrvutamine tajumisega mõju meiegi aja keelepruugile. Öeldakse et see ja see on riietunud maitsekalt või head maitset näidates.

Komandaks on põhjust mäletada Hume, kuna ta keeldus ütlemast, mis nimelt on see objekti omadus mis kutsub esile heameele tunde ilust: selliseid omadusi on ilmselt lugematul hulgal.

Neljandaks rõhutas ta ilu ja heameele ühtsust. Peale antud rõhu-asetust ilmnes siiski maitse paradoks: kuidas sobitada kokku ühte tunnet ja ilu üldkehtivust. Hume teeneks võib lugeda vähemalt probleemi püstitamist ja arutluse raskus-astme nihkumist viljatutelt arutlustelt tunnete üle hindaja võimekuse rõhutamisele.19

Nõnda just arvas näiteks Immanuel Kant, kes väitis, et esteetiliselt väärtuslikku ei ole võimalik kunaski hinnata mingite n-ö „üldkehtivate reeglite“ kohaselt. Üldiselt: Kanti käsitlus on selleks kindlasti liialt laiahaardeline, et seda antud kirjutamise raamides, kuidagigi, ammendavalt „laiali laotada“, võiks isegi öelda, et see oli esimene – niivõrd põhjalik käsitlus filosoofilisest esteetikast üldse. (Ja vahest ka – viimane...?)

Seetõttu on siin järgnevalt võetud piirduda eeskätt n-ö „hinnangulisema“ poolega, proovitud alla kriipsutada neid uuendusi mida Kanti arutlus kahtlemata tõi esteetika fenomeni selgitamisesse. Kuigi see on komplitseeritud, arvestades juba suuresti uudset terminoloogiat, mida Kant oma mõtlemise teel rakendas; teisalt tuleneb sellest tõigast ka tarvidus vähaemalt lühikese ülevaate järele Kanti estetika-käsitlusest, mõistamaks mil moel, kui üldse, varasemad ideed Kanti käsitluses edasi arenesid

Immanuel Kant käsitleb ainest pea-asjalikult oma teoses nagu: „Kritik der Urteilskraft“,20 -- seega läheneb esteetilisele probleemisikule selle avarimas tähenduses, - on ju hindamis-võime, säärasena, esteetilisele(gi) hinnangulisusele aluseks. Hindamise võime on omakorda jaotatav vähemalt kaheks: määratlevaks ja refelktiivseks; esimese kohaselt alistatakse paljusus mingi, -- nt – mõitselise – ühtsuse alla („logische Urteilskraft“) ja teisel puhul – mis phul suhtestatakse erinevus meeldumuslikult, -- ongi siis tegemist nn -- „esteetilise hindamisvõimega.“

Samas ei märkinud sõna „esteetika“ Kantil sama, mis nt. veel Baumgartenil, -- see ei olnud midagi pelgalt aistitavat, vms. Kanti käsitluses tähendab esteetiline subjektiivset tõdeluse liiki. Edasist liigendab veel arusaam, mille kohaselt on subjektiivne hinnangulisus jaotatav oma n-ö - „väitmistes“ kolmeks – aistinguliseks hinnanguks (nt kriteeriumiks: „meeldivus“) ja – n-ö- „maitse küsimuseks“ (nt: kaunis, ülev); liigituse aluseks on postulaat, et kaks viimast eeldavad oma kehtivuse osas teatavat konsensust, kui esimene on veel pelgalt füsioloogiline.

Esteetiliselt hinnatava esitamise aluseks on selle teatud n-ö „subjektiivne objektiivsus“, samuti selle seostatavus meelehea tundega („Das Lust“); kusjuures: kaunis ei ole pelgalt „meeldiv“ („angenehm“), vaid seostub just sääraste spetsiifiliste entiteetidega nagu: „ülev“, „kaunis“, vms.

Samas: „... kaunis on see, mis põhjustab meelehead juba ainuüksi hindamise käigus (mitte aistimise kui protsessi tulemusena, ega ka mitte mõiste vahendusel.“)21 Millega on viidatud kauni sellisele eripärale nagu seda endast kujutab selle fenomeni vahetu ilmnemine, s-t – seda kas on või siis seda ei ole, seda on lihtsalt: „meeldiv vaadelda“ (kui viimane ei johtu vaatamisest „endast“), see ei ole reeglipäraselt, mõisteliselt hinnatav (erinedes sellega nt moraalselt hüvelisest). Viimasest järeldub omakorda too Kantil keskne veendumus, et kaunis ei ole kuidagi „tõestatav“, (millega on vastu astutud nii Baumgartenile kui ka Hume´ile).

Immanuel KANT: „Ei või olla olemas objektiivset maitse-reeglit, mis mõisteliselt määratleks mis kaunis on /.../ ... ei mingit reeglit, mille põhjal võidaks kedagi midagi kauniks tunnistama sundida.22 Selle ütelusega on vastu astutud traditsioonilisele nn.- „objektiivsele esteetika-teooriale“, mis alates antiigist rõhutas, et kaunis peab olema harmooniline, terviklik, särav ühtsus, vms.

Kant küll ei eita noid nõudmisi, küll aga teeb ta leksikaalse eristuse, nimetades toodud kriteeriumitele vastavat nn. „sõltuvaks kauniduseks“ (´pulchritudo adhaerens´), samas esineb kahtlemata ka esteetiliselt pelgalt „maitse“ põhjal väärtustatavat, see on nn. -- „vaba ilu“ (´pulchritudo vaga`), -- toodud eristus osutub osaliselt piiritlevaks loomulik-loodusliku ja -- `tehne´i abil konstrueeritava eraldus-joonel.))

Samas ei kuulu aga ka esimese kategooria „kaunis“ siiski mitte üheselt reglementeeritava kilda, seda ei hinnata `pelgalt` reeglite järgi, s-t – kuigi kauni ilmnemine, selle teatud seadus-pärasustest „ära-rippuval“ kujul leiab aset teatud abstraktsete mõistetega vahendatud kriteeriumitest, -- ometigi ei sõltu (säärasegi) kunstiteose ilu täisulikkus pelgalt noist seadumistest, otsustavaks on sellelgi puhul kogetav meelehea tundmus.

D. Hume´i „maitse-paradoksi“ lahenduseks pakub I. Kant ülal-toodud eristust: kaunis versus meeldiv; mõlemad rajanevad tundmisel, esimest eristab aga teisest sellega seostatud „üldkehtivuse“ nõudmine. Meeldiv ei saa olla üldkehtivaks kuna see rajaneb aistingulisel, mis iseloomulik just oma multivalentsuse määra poolest, (kuigi ka meeldivaks hinnatu on Kantil siiski mõistetud esteetilise fenomenina).23 Kaunis seevastu on mõistetud kui -- „tunnetus-võime vaba ja harmooniline mäng.24

Mõistmaks nõnda seadistatud tähendust oleks vaja meenutada, et Kanti järgi on tunnetusvõime (Die Bewustsein) liigendatatav ettekujutluseks (Die Einbildungskraft) ja arusaamiseks (Das Verstand), esimene neist loob teatud nn. -- intuitiivse üldpildi vaatlusalusest objektist, mille teine samas kohandab arusaadvaks mõistete vahendusel. Samas erineb väärtustatav hinnangulisus olemuslikult pelgalt n-ö -- „vaatlus-otsustustest“ ja seda just oma meeldivusliku orienteerituse tõttu; teisalt ka säärase protsessi teatud kvaliteedi poolest, mida võiks tinglikult tähistada ka ´agone´eile omasena.

Seega: üheltpoolt mängulisus ja kergus, -- fantaasia vaba „lennukus“, seda üheltpoolt ja teisalt arusaamise vajadusest johtuv mõistelise üldistamise tarvidus, mis moodustavadki vastastikuses harmoonias,25 -- millegi kauniks tunnistamise epistemoloogilise tagapõhja Kanti käsitluse kohaselt.

Fenomeni nn. - „meeldivuslik orienteeritus“ tulenevat aga asjaolust, et just selliseid tundmusi äratavat iga „eesmärgi saavutamine“ vältimatul kombel, eriti kui see -- „tuleb ootamatult“. Millega pole aga mõeldud ihaldatud saavutamist vaid pigem kui, -- teatud aistingulise aktualiseerimis-protsessi iseloomulikku lõpptulemust (`telos`)? See tähendab, et kaunis objekt küll -- `mõistetakse` -- just säärasena, aga ilma, et selle olemust püütaks seejuures kuidagi, -- mõistete vahendusel ammendavalt „avada“. Seda otsekui mõistes, et taustaks on siin miski lõpuni tunnetamatu ja põhimõtteliselt oma eba-määrasesse staatusesse jäävalt ammendamatuna näivaks jääv, -- nn. - „esteetiline idee“, mida kaunis objekt justkui väljendaks.26

Kanti arutluse tulemused ei olnud vahest nii lõplikud kui autor ise võis arvata, küll aga olid need esimesed nõnda ammendavad ja nende kaalukuse parimaks kinnituseks on kahtlemata nende laialdane mõju hilisematele teema-arendustele.

Immanuel KANT: Kui inimesel õnnestub tänu otsustusvõimele midagi mõista, on tasuks sageli heameele tunne. Kui näen midagi vees vilksatamas, hakkan arutlema, mis see olla võis; kui teen kindlaks, et tegemist oli konnaga, tunnen sellest rahulolu, et see selgeks sai. Sama rõõmu mõistmisest kogeb ka loodusuurija, kellel õnnestub avastada uus liik:

[...] võimalus viia kaks või enam empiirilist heterogeenset loodus-seadust ühe üldise põhimõtte alla [on] aluseks õige täheldatavale heameele sageli isegi vaimustuse tundmusele [...].”27

On võimalik et loodus kujutab endast süsteemi aga niivõrd keerulist, et inimene ei suuda oma arusaamisvõime puudulikkuse tõttu seda mõista. Inimese tegevust suunab ometigi oletus tõelisuse mõistetavusest, mida Kanti termineid kasutades võidakse nimetada nõnda, et loodust peetakse subjektiivse või vormilselt eesmärgikohaseks, eesmärgikohaseks selle suhtestatuses meie tunnetusvõimega. Seega oleks loodus otsekui mõistatus või ülesanne, mis on loodud inimest silmas pidades. Kui inimene saab mingi selle mõistatuse osa lahendatuks, tunneb ta rahuldust.

Ilu poolt esile kutsutud heameel võrsub Kanti meelest samast juurest. See tekib, kui tajutakse objekti mõistetavust ilma selleks mingit mõistet kujundamata. Ja kui mõistet ei kujundata siis ei allutata erilisust ka mingile mõistele alluvaks vaid paigutatakse see vaid vastavusse heameele tundega. Nt. lille peetakse heameele tundmise põhjuseks.28

Otseselt lähtus Kanti käsitlusest nt Arthur Schoppnehauer, lisades sellele, vähemalt esteetika küsimusis, kohati ohtralt romantilise platonismi värvingut. A. Schoppenhauer oli arvamusel, et objektis sisalduv kaunidus ei eelda midagi objektilt endalt vaid üksnes sobivat „vaatamise viisi“. Öeldes, et miski on „kaunis“, on öeldud vaid, et too „miski“ asetseb esteetilise vaatluse all.29



Risti vastupidiselt selgitas fenomeni aga HEGEL, kuna, -- „kogu maailm on ratsionaalne ja kõik mis rtasionaalne on, see on ka tõene.“ -- Nõnda on ilu aktualiseerunud võimalikkuse riik ennekõike. (Vrdl. nt. Aq. Thomas). HEGEL: ''Kaunis on Idee ja seetõttu on ilus ja tõene mõneski see ja sama. Kaunil tarvitseb nimelt olla vaid iseenesestki tõnene. /.../ Siin pole küsimus tõest subjektiivses tähenduses, kuis olev moondub kujutluseks, vaid objektiivselt tõesest, kuis mina või väline objekt... /.../ ... teeb mõiste tõelisuseks... /täpsemini/ ... kaunis määratlub Idee meeliseks ilmnemise vormiks.... (das sinnliche Scheinen der Idee).“30

Ideede kui „Vaimu“ tetravalentse ilmnemise vormis ilmub ilu ainsana selle aistingulisel kujul, -- `Ideaalina´, -- see on nõnda aktuaalsus, eesmärk ja säärasena ka – moraalselt hüveline (nõnda varem juba Schelling, -- kaunis on hüvelise väljendumise vorm). Samas on too ilmnemine astmeliselt graduleeritud, põhjuseks on siinkohal ilmselt – kas amorfne eristamatus, või teisalt siis võimalikul kombel samuti – puudulik vastamine täiuse seatud nõudeile, seega – saab ülimaks lugeda, -- inimlikku antust selleski vallas, -- kui elavat, teadvustunud eesmärgi-teadvust (potentsiaalsusena). Ilmnemise moodused on aga jällegi klassikalised, -- sümmeetrilisus, harmoonilisus, vormi-kohasus, -- selle eristusega, et kuivõrd „on teada“ -- viimne kui eesmärk, siis on võimalik ka nõnda seadistada, mida aga hinnanguliselt „ülemale“ seada, (nt elav-elutu, terviku osa, -- terviku „liige“/osis, vms, -- s-t – Päikese-süsteem on midagi enamat kui kivihunnik aga vähemat kui nt lilleõis, jne).

Ilmnemise eesmärk on ühetiselt ilmne, -- Absoluutse Vaimu täieline ilmnemine kogu võimalikkuses, Jumal vajab kunsti olemaks ka nõnda täisulik...31 Üldiselt: Hegel jätkas aristotelliku liini, tehes esteetilisest väärtusest midagi eesmärgi-päraseltki suunitletut, samuti oli seda fenomeni vaja seostada moraalselt hüvelisega; samas müstifitseeris antud autor nõnda-mõistetu (sõnaliselt) millegi „kirkamalt“ ilmnevana. Lisaks võttis Hegel jätkata Baumgarteni algatust liigitades esteetilise aistingulise kilda (eristades selle mõtlemisest), millega oli seatud põhi paljudele hilisematele nn - „objektiivse esteetika“ järgijate teooriatele.

Viimast nähtumust on ka kritiseeritud, kuna Hegel ei tarvitsenud „aistingulise ilmnemisega“ mõelda vaid aistitavat; teisalt on viidatud puudustele seoses Hegeli käsitlusele omase hierarhilisusega, -- mis aga ei võimalda ambivalantsemat lähenemist üksikjuhtudel. Esteetika on Hegelil käsitletud peamiselt kunsti-filosoofiana, milles ainuüksi ilu kui fenomeni loomus avalduvat täiuslikul moel, ja ka – ammendavalt.

Hegel võttis oma vaatluste aluseks kolm käsitlust kunstist, mida ta pidas õigeteks ja üldiselt heakskiidetavaiks:

1) Kunstiteos ei ole looduslik produkt vaid inimese tegevuse saadus; // 2) see on tehtud inimese jaoks ja justnimelt inimese meelte jaoks ja enam või vähem ka tajutavast valdkonnast saadud materjalist; // 3) selle eesmärk peitub selles endas.”32

Esimesed kaks lõiku eristavad kunstiteose looduslikest obejktidest: kunstiteos on inimese poolt valmistatud ja sellel on oma eesmärk. Ka loodus võib olla ilus, kuid kunstiteos on tehtud teiste inimeste jaoks:

Lindude kirjuvärviline sulgkate särab ka siis kui kedagi poleks seda nägemas, nende laul kõlab, kui keegi ka ei oleks kuulmas [...] Kunstiteos seevastu ei ole nii naiivselt enesekeskne, vaid see on olemuslikul kombel küsimus, kõnetus teisele kes tunneb oma südames sama, kutse meelele ja hingele.”33

Lõpuks eraldab kolmas lõik kunsti muudest inimlikust tegevusest. Kunst ei ole moraali juurutamise, õpetamise või millegi muu taolise abiliseks, vaid kunstil on täiesti iseoma eesmärk: ilu.34



Viimasel aastasajal on esteetiline diskussioon, -- teiste seas, -- otsesõnu plahvatanud tervikule vastukäivate arusaamade paljususse. Märgusõnadena on käibel olnud paljut erinevat: fenomenoloogiline, analüütiline, freudistlik, jne, jne. -- esteetika. Paljuski on uudsena pakutud aina ümber mõeldult „juba olnut“, teisalt novaatorlikke vaimu-välgatusi sekka ja muidugi – mõisteline ´kosmeon´ on avardunud ennekõike, kuigi jah, tihti vaid – sõnudes ümber eelkäijaid... Psühholoogiline käsitlusviis, näitena siinkohal, on pakkunud esteetilise elamuse „Sündmuseks“ tähistust nagu – nn - „objektiviseeritud meelehea“ (Santayana). Millega aga öeldud vaid, et Plato ´anamnesis´ on ristatud Kanti käsitlusega „meeleheast“ ja saadud valem ülevõõbatud „maalähedase psühhologismiga“.

Huvipakkuvamaks on kindlasti tähelepanek, mille kohaselt, -- esteetiliselt positiivse kogemuse eelduseks on vajalik teatud – nn - „psühholoogiline distants“ (Bullough). Seega siis, -- vajalik on mingi -- „peatatud hetke“ elamus samas, vajalik „vahemaa“, vaatlev eemal-olek; juba Nietzsche kõneles, et liig rutuline ja heitlik ei saa millaski olla kaunis...

L. N. TOLSTOI: Kuna kunsti tegelik mõte on väljendada tunnet ja sellega teenida inimeste vahelist kommunikeerumist, võrdleb Tolstoi kunsti ka keelega või kõnega:

[...] sõnade abil väljendab inimene teistele oma mõtteid, kunsti abil jällegi väljendab ta tundeid.”35

Tunde ´väljenduse´ all mõtles Tolstoi tunde vahendamist või “kinnitumist” teistesse inimestesse. Olen väljendanud oma tunnet alles siis, kui olen ka teised pannud samal kombel tundma. Väljendatavatest tunnetest on Tolstoil järgmisi näiteid:

Enesesalgamise või alandlikkuse tunne, mida mõningates draamades esile tuukase, noorte kirglik armastus, mida kirjeldatakse romaanides, joovastuse tunne, mis ilmneb maalides, või siis reipus, mis õhkub pidulikest marssidest, või rõõmsus, mida äratab elav tants, või koomilisus, mille põhjuseks on mingi nareuväärne jutt, või õhtuse maastiku poolt äratatud vaikuse tunne – need kõik on kunst.”36

Tolstoi käsitleb siis sõna ´tunne´ laias tähenduses, mil selle valdkonda kuuluvad emotsioonid, tunded, tundmused, positisoonide ja loomuomadused.37

Fenomenoloogiline traditsioon omakorda seadistab Ed. Husserli suu läbi – meelelise kaemuse nn - „intentsionaalsed objektid“ -- evivad oma iseseisvas olemises teatavat tagapõhjalist nähtumust, traditsiooni arvestades -- ´eidos´t. Martin Heidegger seevastu oletas aga, et kui – kunstil ei tarvitseks piirduda vaid meeldivuse-tundega, head kunstiteost ometi ei või võrdsustada pirukatega, otsides esimesele tähtsamat rolli , leiab autor koos Hegeliga, et kunst – s-o – tõe järele pärimine ennekõike ja Aristotelest meenutades – kunst on võimalikkuse jätkuv aktualiseerumise protsess.

Ilusaks nähtav kui kuuluks mingisse „teise maailma“, mis loob alles sellise iseseisva terviku, mis liigendub suhtestudes ja omandab erilise ´tähenduse´ allegoorilise sümbolina. Võrdlemisi hegeliaanlikult kõlab ütelus: „Kui tõde ilmub teosesse, see ilmneb... (erscheinen) ... See ilmnemine, tõe olemisena teoses ja teosena on ilu.“38 On küll väidetud,39 et – nõnda nagu kogu filosoofia Euroopas peale Platonit on platonism, nõndasama ka kogu esteetika lähtumas suuresti just Platoni kunatistest sihiseadeist.

Kokkuvõtteliselt võib aga esteetilise väärtuse läbivat probleemistikku määratleda ka muul moel ja nimelt: peamisena on aina öeldud, et miski on ilus, kuivõrd see on meeldiv ja seda vaid seetõttu, et midagi takseerides selgitatakse välja vastav omapära (nt Aristoteles). Teisalt ei ole seda iseloomustavat joont kuigi lihtne ühetiselt reegli-pärastada (Kant); kuigi võib nt seadistada, ainuüksi vaatluse juures juba, et – esteetiline hindamine eeldab teatud n-ö - „ülevaatlikku pilku“, otsekui erapooletut lähenemist (Hume, Breadseley); või hoopiski: „psühholoogilist distantsi“ (Bullough).

Klassikaline arusaam juba seadistas, et esteetiline hinnang ei käibi vaid n-ö - „aistitava materjali“ kohta, kuigi pea-asjalikult see siiski just meeleliselt adutav nähtumus. Seega siis nn - „objektiivne“ kunstiteooria, mis kehtis antiigist uusajani välja, -- seadistades fenomeni paika kui, -- mingi aistitava, -- terviku nähtumuslikust paljususest, mida vahel nähti eriti iseloomustavat teatud – kirkus, ebamaine sära (Plotinos, Aq. Thomas).

M. C. Beardsley tunnistas et on nt psühholoogilist esteetikat ja mitmesugust kunstifilosoofiat, aga pidas enda poolt analüütilist suundumust siiski õigemaks, kuna see on abiks kõeneledes kunstiteosest täpselt ja mõistetaval kombel. Ta kasutas sõna ´esteetika´ lühendina väljendi kohta ´analüütiline esteetika´ ja iseloomustas selle valdkonda järgnevalt:

Mida võib sõna ´elupõline´ tähendada kõneledes muusikast? Mis põhimõtetele võib kriitik määratleda luuletuse metafüüsilise nägemuse? Mis oleks heaks põhjuseks öelda, et see näidend on parem või halvem kui mõni teine? Sellised küsimused on esteetika küsimused. // Uurimisala nagu esteetika koosneb segadust-tekitavatest hulgast probleemdiest, nendest mis tekivad kui kui üritatakse öelda midagi tõsiselt-võetavat tõest ja õigustatut kunstiteose kohta. Teaduse alana koosneb esteetika nendest põhimõtetest, mida nõuab kriitiliste väidete selgitamine ja tõestamine. Nõnda võib esteetikat pidada kiiritika filosoofiaks või metakriitikaks.”40

Alates 18. sajandist kerkis esile nn- „subjektivistlik“ teooria ja asuti uurima, millised võiksid olla kauni ilmnemise eeldused. Baumgarten oli mõneti „sillaks“ ajastute vahel, -- pidades eeldatavaks küll terviklikkust, samas aga põhjendamas ka subjektiivseid eeldusi, -- tervik olgu mõistetud sensitiivselt. Briti esteetika oletas mingit erilist n-ö - „ilumeelt“, mida aitavat arendada kestev harjutamine, võrdlemine, jms. (Hume). Kant arutles põhjalikumalt, postuleerides, et miski on kaunis kuivõrd see evib nii terviklikkust kui ka -- „arusaadavust“ (säärasena just), kuigi mainitud omadused ilmnevad ka – ainult nõnda -- „kogedes“ - s-o – subjektiivse ja objektiivse teooria sünteesis; millega, kuna see (Hegeli arvates) ammendavaim, -- võetud siinkohal ka piirduda.

_____________________________________________________

1 Eesti keele sagedaim vaste on küll -- „ilu-filosoofia“, samas mõiste: „kaunis“ etümoloogiliselt algu-pärasem. -- Kui mõiste. „ilu“ loetakse lähtunuks soome-ugri sõnast nagu: „ilo“ -- s.t eelkõige just rõõmu tähistavast terminist, mis nõnda on kui viitamas mõneti (kaudsemale) relatsioonile nähtumusest. Seevastu mõiste: „kaunis“ on etümoloogiliselt algupäralt germaani laensõna, mis tähistab vastavalt, -- gooti ´skauns´ = „kaunis“, alamsaksa ´sconi´ = särav, kaunis. Samuti nüüdiskeeltes: saksa keele ´Schein´, ´schön´ samuti osutamaks särava-kauni algsele samasusele; vene keele -- ´krasivyi´on seotud sõnaga nagu ´krasnyj´ehk siis punasega, mis kui intensiivseim värv, (seostumas ka germaani „säravaga“) tingis sõna-märgi -- „kaunis“.

2 Jyri Vuorinen: „Estetiikan klassikota“, Juva, 1993, s. 13-390, lk. 25. (Faktilise ainese osas on osaliselt järgnevalt tuginetud eeskätt antud kirjutisele).

3 Oli ka erinevaid arusaamu, Demokritos näiteks hindas tollaseid kõrgemaid kunste – muusikat ja poeesiat – väga kõrgelt, pidades neid iga kultuuri tekkimisele vajalikeks eeldusteks.

4 Platon: „Pidusöök. Sokratese apoloogia.“ Tallinn, 1985, sealt lk: 97.

5 Kaudsed paralleelid hilisemast esinevad nt I. Kanti mõtlemises, -- Tegelikult Oleva, -- „Ding an sich“, -- adumine on küll põhimõtteliselt võimatu, kuigi see vahel ´otse-kui´ ilmneks n-ö „ära-tuntavana“ kui ilu või kaunidus maailmas, üldine harmoonia või korrapärasus.

6 Platon: „Timaios“, 28a-b.

7 J. Vuorinen, Ibid. „Platon. Kokkuvõtteks“.

8 J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk. 60.

9 J. Vuorinen. Ibid. „Aristoteles. Ilu filosoofia.“

10 J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk. 88.

11 Plotinos: Enneades 1. 6. 2.

12 J. Vuorinen. Ibid. „Plotinos. Ilu filosoofia. Ilu eeldused.“

13 J. Vuorinen. Ibid. „Aquino Thomas. Ilu eeldusi.“

14 J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk. 118.

15 Kunsti mõiste, selle tänapäevasel kujul, loojaks peetakse aga Ch. Batteux´i (18. sajand), kes jaotas kunstilise tegevuse kolme rühma – kasulikkusele orienteeritud; ´beauts arts´, mil funktsiooniks „meelehea“ esilekutsumine, lisaks eelnevate süntees. (Sarnaseid veendumusi kuulutanud ka varasemad mõtlejad, nt. -- Fr. Blondel ja J. Pontanus, 17. sajandil)). Baumgarteni esteetika mõiste määratlus kõlab aga: „Esteetika on teadus sensitiivsest teadmisest ja selle esitamisest“. („Metaphysica“ § 533).

16 J. Vuorinen. Ibid., „Estetiikan klassikoita“, lk. 137.

17 Baumgarten: Aesthetica, peatükk 14.

18 J. Vuorinen. Ibid. „Baumgarten. Ilu filosoofia. Ilu eeltingimusi.“

19 J. Vuorinen. Ibid. „Hume. Hume tähendus.“

20 I. KANT: „Kritik der Urteilskraft“ -- teose põhisisuks on üritus lahendada D. Hume´i esitatud „maitse paradoksi“ problemaatika, -- kuidas võib „kaunis“ olla üldkehtivaks, kui see ometigi rajaneb pelgalt tundeile. Teose kohta on öeldud, et see on : „esimene teos, mis annab aimu modernse esteetika tõelisest sisust ja vormist.“ (Ibid., lk. 178.)

21 I. Kant: „Kritik der Urteilskraft.“: (§ 40)

22 I. Kant: „Kritik der Urteilskraft.“ (§§ 8, 17)

23 J. Vuorinen. Ibid., lk. 196.

24 I. KANT: „Oletatakse, et meelehea liitub pelgalt objekti intuitiivse vormi tajumisega (´apprehensio`) /.../ ilma mingi seoseta mõistesse. Nõnda omame suhet vaid subjekti, mitte objekti, ega meeleheaga ning ei või väljendada muud kui objekti sobivust tunnetus-võimega, mis mänglevad vastastikku vaatlus-hinnangute poolt määratletud viisil. /.../ meelehea võib nõnda väljendada vaid objekti subjektiivselt vormitud eesmärgi-pärasust. /Kui/ ... ettekujutlus (aprioorse intuitsiooni võime) moodustab harmoonia arusaamisega (mõist/mis/e võime) tekitades meelehea tunde... (s-t-) ... esteetiline hinnang objekti eesmärgi-pärasusest /.../ objekti kutsustakse nõnda kauniks, ja maitseks nimetatakse võimet hinnata sellise meelehea põhjal (s-t – üldkehtivalt).“ [I. Kant: „Kritik der Urteilskraft“. (Einführung, VII).]

25 Kanti järgi ei või inimene säärast -- „tunnetuslikku harmooniat“ tajuda vahetult/otseselt; selle ilmnemise mooduseks ongi kaasuv „meelehea“ kogemus. Lisaks rõhutades, et ka säärase elamuse n-ö „ootamatus“ on üks seda konstitueerivaid tegureid üldse. (Üks peamisi sääraseid.) Eelnevast tulenevalt oleks täpsem öelda, et – kaunis objekt viib tunnetuse harmoonia seisundisse, -- see on eesmärgi-sidus protsess.))

26 I. KANT: „Kaunidust üle-üldse (olgu see siis looduse või kunsti oma) võib nimetada esteetilise idee väljenduseks. /.../ Esteetilise idee all mõistan ma sellist kujutuslikku meelsust, mis põhjustab palju arutelmu, ilma, et ometigi miski mõte, s-t – mõiste, sellele täieliselt vastaks...“ („Kritik der Urteilskraft“, § 49).

27 Kant: „Kritik der Urteilskraft“, „Einfürung“ VI, lk. XL.

28 J. Vuorinen: Ibid. „Kant. Otsustusvõime ja eesmärgipärasus.“

29 Arthur Schoppenhauer: „Die Welt als Wille und Vorstellung“. Band 2. „Von Genie“, §31. (Üldiselt peetud kaunist siiski väärtuseks, mis seotud nii objekti kui ka vaatlejaga, täpsemini, -- seotud objekti teatud omaduste poolt esile kutsutud meeldivuse tundega vaatlejas.)

30 HEGEL: „Vorlesungen über Ästhetik“ // „Scheinen“ -- s-t – ilmneb, aga ka – näivus, samuti – sära, kirkus + kõlaline vastavus -- „schön“ = „Das schöne hat sein Leben in dem Scheine“! [Y. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk 237-240.]

31 J. Vuorinen, Ibid., lk. 248.

32 Hegel: „Vorlesungen über die Ästhetik“, Bassenge I lk. 36/ Knox I lk. 25.

33 Hegel. „Vorlesungen über die Ästhetik“, Bassenge I lk. 79/ Knox I lk. 71.

34 J. Vuorinen. Ibid. „Hegel. Kunsti filosoofia. Kolm üldist käsitlust.“

35 Tolstoi: „Mitä on taide?“ 5 lk. 54.

36 Tolstoi: „Mitä on taide?“ 5 lk. 56.

37 J. Vuorinen. Ibid. „Tolstoi. Kunst väljendusena.“

38 J. Vuorinen. Ibid. , lk 337.

39 C.E.M. Joad: „Sissejuhatus filosoofiasse“, Tartu, 1996; sealt: „Esteetika filosoofia“. Lk.: 287-312, lk.: 298.

40 Beardsley: „Aesthetics“, lk. 3-4.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar