kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Eksistentsialistlik estetism.

Eksistentsialistlik estetism.“
MÕISTE MÄÄRATLEMINE.
_____________________________________________________
Eksistentsiaalne estetistlik maailmavaade, selle võimalused ja piirid. // „Eksistentialistinen estetismi“ (Suomi). // „The Existential Aestheticism“ (English). // „Die existentzialistische Ästhetizismus“ (Deutsch).
_____________________________________________________
Eksistentsialistliku estetismi mõiste määratlemise probleem ei ole mingi eraldiseisev küsimus, vaid pigemini paljude omavahel rohkem või vähem otseselt ühendatud probleemsete küsimuste kogum.1 Enne aga kui ühtegi neist eristatud konkreetsetest küsitavuse-asetatustest võidaks üritada lahendada, tuleb need eelnevalt esile tuua, täpsustavalt formuleerida. On aga üks põhilisena eristatav ülesanne, mis eelneb põhiküsimuste täpsustavale defineerimisele, ja nimelt: probleemide liigenduslik rühmitamine, eri küsimuste omavaheliste relatsioonide ja suhtestuslike positsioonide asukoha määramine. On tõesti ilmne, et see erinevate uurimisteemade ja ainevaldkondade eritlev lahterdamine ja rühmitamine avaldab suuresti mõju neid vormivale lahendamisele ja sellega ka kogu edasisele arenduskäigule.2 Seega on aga eelnevalt käsitletud laialdane probleemidering,-- eksistentsiaalse estetismi mõisteline määratlemine ja sellega otseselt ja vältimatult seotud partikulaarne ainestik, oma üldise rühmitatuse ja spetsiifilisema liigendatuse osas paljuski tänu võlgu arusaamale, et rakendust leidnud süstemaatiline ülesehitus on olnud õnnestunuim variant võimalikest, eelnevale kirjutamisele seesmiselt omasesse struktuuri on seetõttu liidetud ka see mõtteline algatus, et just nõnda ja ainult nõnda on käsitletuid, äärmiselt huvipakkuvalt erandlikke, kuid oma erimoelisuses ka väga laiaulatuslikku teemaderingi üldse võimalik ühtse pealkirjastuse alla koondada. Seda juba seetõttu, et estetism säärasena, mõneti neologistlikult põhjendatavalt kehtestatava mõistena, teatud mõttes isegi eeldab võimalikult üldistavalt hõlmavat ja ülevaatlikku käsitlemist, s.t tegemist on sellise mõistega, mis pigemini koondab, erinevate konkreetsete tähistajate varjus, teatavaid üldiseimaid mõttesuundumusi eri ajajärkude vägagi erinevate autorite töödest.
Mõiste määratlemine pürib seega,-- suuresti erinevalt tavapärasel moel mõistetud määratelmast, (nt leksikaalne definitsioon)-- avama sõna igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid. Probleemseimaks kujunevad seejuures aga just need mõisted, millele ei ole võimalik anda ühetiselt mõistetavaid definatsioone, s.t just need konkreetsed erijuhud, mil sõnad ei evi täpselt määratletavat tähendust, mis tegelikult aga moodustavadki mõistelises maailmas enamuse.
[Vastava analüütilise väljendusteooria kohaselt on mõisteline määratlemine konventsionalistliku põhilaadiga ja rajatud nn "avatud mõiste" fenomenile, mille kohaselt iseloomustab teatavaid keelelisi terminoloogilisi väljundeid nende rõhutatult piiritlematu tähendus-ulatus ja eriomane väljenduslaad. Nõnda-mõistetud "estetism" on vastavate tendentside rõhutatult kujukaks näiteks, mis tuleneb võimalikul kombel nii termini vähesest kasutatusest kui ka sellele eriomasest tõlgendatavusest võrdlemisi laia teemaderingi ühtlustavalt seostava tähistajana. Samuti võib estetistlikku käsitluslaadi peamisena iseloomustava lähenemise näitena rõhutada ka selle esseistliku esitamislaadi prevaleerumist, kuivõrd tegemist on eksistentsiaalselt kogetava väljendamisega esteetiliste kaanonite kohaselt, seega siis järgides (kirjanduslikule) loomingule üldiselt esitatavaid nõudmisi.]3
Nõnda ei tundu "mõiste määratlemine" olevat esmapilgul mitte just kõige sobivamaks viisiks avada mõistele omistatavat tähendus-sisu. Juba esmased arutlused antud teemal osutavad, et kõikvõimalike määratluste aktsepteeritavus on pöördvõrdelises sõltuvuses nende leviku ehk kasutatavuse (või isegi: mittemidagi-ütlevuse) ulatusega. Antud tendents ilmneb just empiiriliste (ehk siis oma kasutatavuselt teaduslike) mõistete kujundamise käigus ja on eriti ilmne nondel n-ö "piirjuhtudel", mil keelelised otsustused ei ole pelgad stipulatsioonid ja noil puhkudel mil konkretiseeriv mõisteline iseloomustamine mingil juhul ei saavuta tavaliste empiiriliste ja deskriptiivsete mõistete olemust.4 Seetõttu on järgneva kokkuvõtliku ülevaate raamides üritatud koondavalt formuleerida peamisena esilekerkivat eelnevalt käsitlustleidnud laialdasest teemaderingist, rõhutades seejuures estetismi kui põhjendatava mõiste keskset ja võrdlemisi erilist positsiooni.
Eksistentsialistliku estetismi mõiste tähenduse ennistamise pürgimused lähtuvad seega arusaamast, mille kohaselt iseloomustab kogu filosoofilise mõistelise defineeritavuse pretensiooni teatav keskse tähendusega vastuolu, mis johtub teatavatest printsipiaalsetest mõtlemist ja väljendamist üldisena iseloomustavatest seadumustest. Käesoleva uurimistöö alguses vaadeldud B.Croce' käsitluse kohaselt on kogu tunnetusprotsess mõistetav kui esteetilise (intuitiivse) kujutlemise ja intellektuaalse ehk mõistelise määratletavuse põhimõtteline vastakutiasetatus. (Vt. ptk 1.1., lk.4.)5 Tollest kesksest seigast johtub aga teatav, kogu (loomingulist) väljendatavust tervikuna iseloomustav ebakõla: kuivõrd on üldse võimalik autentselt vahendada subjektiivselt ja intuitiivselt tunnetatud eksistentsiaalset antust rangelt filosoofilise diskursuse raamides, s.t loogilis-deskriptiivsete mõistete vahendusel, ning samuti: kas säärane äärmiselt eriilmeline filosoofilise teoretiseerimise valdkond nagu esteetilise (ehk: estetistliku) tõdeluse vorm, ongi üldse üheselt loogilis-ratsionalistlikku mõtlemist iseloomustavatele kriteeriumitele taandatav Või juhul kui lugeda see võimalikuks, siis mis sellist tõdeluse viisi peamisena iseloomustab? B.Croce arusaama kohaselt kehtestub ometigi ennekõike:

"Eelnevast järeldub, et ainsad tõeliselt loogilised (s.t esteetilis-loogilised) laused, ainsalt rangelt loogilised otsustused saavad olla üksnes need, mille sisuks on mõiste määratlemine. Sellised laused või otsustused on definitsioonid. Teadus pole midagi muud kui definatsioonide kogum, ühendatud ülimaks definitsiooniks -- mõistete süsteemiks ehk ülimaks mõisteks."6
[Croce: "Mõiste, universaal, on iseeneses, abstraktselt võetult, väljendamatu." S.t mõiste suhtes on väljendus lihtsalt märk või tähistus, ning, et väljenduse kvaliteet pole tuletatav mõistele omasest vastavast. Seega võib väita, et esteetiline tunnetus eelneb loogilisele ning kuulub sellesse implitsiitselt (s.t ebatäpsele esteetikale järgneb ebatäpne loogika). (lk 73.) Seejuures kehtestuvad aga nn "üldmõistete definitsioonid" mõneti kui teatavad alustavad "eksistentsiaalsed väited", mis täpsustavad üldistavate määratlevate abstraktsioonidega vahetult seonduvat.]7
Filosoofiline mõiste on tõsikindel loogiline akt, seevastu (loogiline) otsustus, ning järeldus on pelgalt esimese järeldusvormid, mida saab uurida üksnes esteetilisel (nt juba grammatilisel) tasapinnal (kuivõrd nad on vormid), ning mõisteõpetusele üle minnes (kuivõrd neil on sisu). Seega ei saa filosoofia "kui universaalne mõisteline tunnetus" (lk 5), mingil juhul läbi ilma esteetiliste kaanonitega kohandatud väljenduseta keeles, s.t filosoofiline mõisteline määratlemine teatavas mõttes lähtub seega üheltpoolt intuitiivselt tunnetatavast esteetilisuse sfäärist (sisu osas) ja teisalt ka kulmineerub vastavalt, leides endale väljundi konkreetses esteetilises väljenduskeeles (kui vormis). Üleminek esteetilise tunnetuse vallast loogiliseks mõtestatud arutluseks leiab seega aset filosoofiale üldiselt omase universaalse abstraktuse-taotluse vahendusel, mis toob kaasa teatava kardinaalse teisenemise põhilaadilt irratsionaalse tõdeluse eksistentsiaalsest kogemisest sünteetiliselt üldistavaks (loogilis-ratsionalistlikuks) mõtlemisvormiks (nt lk.6). Vastava terviklikuma nägemuse keskseks eripäraks on niisiis selle pretensioon sulatada esteetilise kaemuslikkuse paljusus ja ratsionaalne mõtestamine ühtsustatult ammendavaks väljenduseks, kusjuures tuleb aga panna tähele teatavaid konkreetseid nõudmisi, ehk B.Croce' sõnastuses:

"Liikudes edasi juba leitud mõistetelt, /.../ ning appelleerides seejuures tõe ehk mõiste konstantsusele (niisugune on samasuse ja vasturääkivuse printsiibi tähendus) tuletab süllogisika (s.o mõtlemine in forma) lähteandmetest järeldusi ehk taasesitab juba leitut. /.../ Mõtlemise teadus (loogika) on mõisteteteadus, nii nagu fantaasiateadus (esteetika) on väljendusteadus. Kuid kummagi teaduse hea käekäik on tagatud alles siis, kui neid kahte lahutavat piiri järgitakse täpselt ja kõigis üksikasjades."
[B. Croce: Kuna aga süllogistika on esitus- ja väitluskunst ei saa see esindada filosoofilist loogikat, milles kuulub esikoht hoopiski mõiste-õpetusele, seega siis asetub rõhk: "...kesksele ja valitsevale õpetusele, millele taandub jäägitult ka kõik see, mis süllogistikas on loogilist (mõistetevahelised suhted, subordinatsioon, koordinatsioon, identifikatsioon, jne)./.../ Mõiste ja mõistetekogumi, definitsiooni, süsteemi, filosoofia ja teaduse õpetus, -- õpetus, mis on ainus ja tõeline loogika. /.../ Esteetikat ja loogikat ühendav sisemine seos /.../ esteetika kui meelelise tunnetuse loogika /ilmneb/ alles loogika kategooriate rakendamisel: esteetiliste mõistete, otsustustena, jne)." ]8
Siit tuleneb ka antud uurimistöö keskse põhjendatava mõiste, estetismi tähendus ja tähtsus: nõnda mõistetud (esteetiline) tunnetuslik aktiivsus otse nõuab oma mõistelise (filosoofilise) väljundi osas teatavat eriilmelist lahendit, mida ei anna taandada traditsioonilise esteetilise teoretiseerimise ja selle filosoofilise tõlgendamise senistele terminoloogilis-mõistelistele entiteetidele. Antud võrdlemisi rariteetse kasutusega mõiste nagu estetism kasutamise üks peamine õigustus seisnebki selles, et luua teatav konkreetselt osutav, aga samas ka võrdlemisi n-ö "avatud" termin tähistamaks esteetilise intuitiivse tõdeluse ja loogilis-filosoofilise mõtestamise vastandamisest johtuvaid järeldumisi ja nende valdkondade ühtlustava väljendusvormi saavutatavusest vältimatult tulenevaid suuresti erimoelisi kaasumusi. Üheks esmasemaks estetistlikku tõdelusviisi iseloomustavaks omaduseks on kahtlemata selle otsene seostatavus vahetult elulise antusega selle üldistavuse määras, seega on vastav mõiste siis kui midagi eksistentsialistlikule ideelisele suundumusele alustaval kombel tervikuna omast, s.t estetism ongi seega esmalt mõistetav kui üks peamine eksistentsiaalset tõdemust lähte-eeldusena iseloomustav eripära. Estetismi vähest kasutatust filosoofilise mõistena ei saa siinpuhul mingil moel üle tähtsustada, osalt on see fenomen seletatav lihtsalt vastavasisulise teoretiseerimise sisulise puudumisega, mis aga omakorda jällegi ei tohiks kuidagi takistada antud mõiste sisulise tähenduslikkuse restauratsiooni võimalikkust ja olulisust. Peamiseks estetistlikku käsitluslaadi iseloomustavaks eripäraks on selle väljapaistev üldistusaste, nimelt tervitatav võimalikkus teha tolle keskse termini najal võrdlemisi ulatuslikke diskursuste vahelisi üldistusi, abstraheerimaks teatavast maailmavaatelisest suundumusest (siin: eksistentsialistlikust-esteetilisest) peamisena esiletõusvat ja olulisemana tähtsustuvat, samuti nagu ka tolle termini teatav tarviline kohaldatavus isegi vastakaid ideelisi suundumusi tervikliku abstraktse mõistena ühtlustavalt koondavaks kriteeriumiks. Tuleb rõhutada, et nõnda mõistetud estetism seostub eksistentsialistliku käsitluslaadiga otse olemuslikul kombel, millele viitab juba vastavaid termineid ühiselt iseloomustav eripära, nagu taandatavus elulisele-eksistentsiaalsele tasandile, nagu ka teatav eriomane intensiivsuse määr seejuures, eksistentsiaalne estetism saabki nõnda järgnevalt mõistetud kui väljapeetult viimistletud eluline hoiak, ja sellekohane rafineeritult abstraktne teoreetiline maailmavaade. (Lk. 8-9).
Näiteks M.C.Breadsley käsitlust estetismi mõistest iseloomustab teatav konkreetne suunitletuse laad, nimelt tolle termini vahest liignegi taandamine aksioloogiliste atribuutide kilda, mis väljendub vastandlike tendentside mõõdukas kriitikas. Estetismi võrdsustamine ainuüksi esteetilisest kaanonitest lähtuva ja rõhutamisi: kogu elulist tervikut hõlmama seatud lähenemisega, lubab autoril näha selles fenomenis ka teatavaid keskseid moralistlike suundumusi, kuigi antud estetismi vorm ei ole üldkehtiv ega ka paljuski mitte konsekventselt arendatav Estetismi näib pigemini iseloomustavat teatav keskne vastakuti-asetatus: üheltpoolt see küll tingimisi lähtub mõningatest aksioloogilistest kaanonitest, teisalt aga keskendub vahetult ja üldisena mõistetud elulisele antusele, millega on moralistlikku suhtestumist mõneti ka, subjektivistlikul kombel, välditud. Seetõttu saabki estetismi tegelik tähendus filosoofilise teoretiseerimise kontekstis seatud ilmnema alles eksistentsialistliku tõdeluse diskursiivsetes raamides, millest tulenebki vastava neologistliku mõiste eriline tähtsus ja originaalsus vastava suunitlusega abstraheeriva mõtlemise viljelemisel.
Filosoofia kui mõistete loov kujundamine ja abstraktse mõistelise tasandi piiritlemine (Deleuze & Guattari), ning estetistlik tõlgendus sellest kui seda abstraktset imaginaarset maailma esteetiliselt väärtustav korrastamise printsiip, tingivad äärmiselt eri-ilmelise lähenemise teatava konkreetse filosoofilise mõiste tähenduse määratlemisel traditsioonilise (filosoofilise) esteetika maastikul. Teadlikult intuitiivsest ainekäsitlusest lähtuma seatud metafüüsiline estetism on nõnda ennekõike vastandatud füsikalistlik-mehhanitsistlikule kirjeldus-skeemile, ning teisalt ka kui konstitueerib viimase mõningaid, taunitavalt partikulaarse tähendusega, valdkondi; esteetilis-estetistlik lähenemine nõnda mõistetult ka kui täiustab üldise eksistentsiaalse kogemise võimalikkust filosoofilisemal tasapinnal, ning võimaldab samuti erimoelisi kunstilisi väljundeid vastavast ulatuslikust ainesest. Eksistentsiaalne antus moodustab vältimatud. teatava lähtepinnase füsikalistliku universumi tegelikule kehtivusele, filosoofiline teoretiseerimine kujundab sellest ainesest mõisteliselt mõtestatud immanentse arutluse tasapinna ja kohandub samas esteetiliste kaanonite kohaselt kujundatud väljenduseks, mis tervikuna võib siis omandada kas eksistentsiaalse ja/või estetistliku varjundi. (Ptk. 1.11., lk. 15-17). Filosoofia, (mõistetud siin üldmõistena), saabki teatavas mõttes esineda vaid esteetilises väljendusvormis, kuid diskursusele omaselt, keskendumisi samas ennekõike ometigi abstraktse mõistelise määratlemise probleemistikule; estetistliku kallakuga lähenemist iseloomustab seejuures vaid teadlikum ja rõhutatum keskendatus esteetiliste kriteeriumide igakülgsele väljendamisele, ning samas võib estetistlik käsitluslaad saada tõlgendatud ka kui mitmetahulisem elik nüanseeritum lähenemine üldistena tõstatunud eksistentsiaalsele küsimustikule. Too näivalt harjumuspärast (füsikalistliku) reaalsuse-kirjeldust isegi ületama küündiv mõttesuundumus leiab endale tihtipeale väljundi eriomases poeetilises väljenduskeeles, kehtestub kunstiteose, loominguna, ning teisalt samuti kui abstraktne ideeline autonoomne maailm, oma kordumatus individuaalsuses ja võrreldamatus eripäras. (Lk. 17-18.) Eksistentsiaalset läbielatud estetism moodustubki afektuaalse antuse estetiseerimisest abstraktsesse, väljenduskeelde, (vastavate filosoofilise kaanonitega kohandatult), kui mõisteline loominguline tervik. Siinjuures omab tähtsust ka loomingulise teostuse tehniline tasand, kuid primaarsemaks osutub siiski üldine suhtestumine: s.o rõhutatult esteetiline lähenemine, mis võib, selle küsivas suunitletuse vormis olla kohati isegi millegi totaalsena vastanduva (nt "transtsendentse sfääri" ja/või "negativistliku absoluudi") poole pöördunud.
Totaalsena vastanduv kui üks peamine eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuvat mõtlemist ja estetistlikku loomingut konstitueeriv ajend, võib ilmneda ka selle paradoksaalseimas vormis, see võib nimelt leida konkreetselt vastava väljundi ka loomingulise estetismi väljenduskeeles, kui "tühjus", "eimiskisus" (s.t "absoluut", selle konsekventse negatsiooni vormis), mis tuleb alles kujundavalt ümberluua, taas-asustada, kujuteldavuse piirides, mõtestada, ning anda sellele seega ka (materjali vahendusel) temporaalne kestvus.
Sarnaselt ka abstraktse deduktsiooni raamides: intuitiivse kaemuslikkuse ja ratsionaalse mõistetavuse seesmine vastandlikus on nõnda mõistetult kui midagi põhimõtteliselt ületamisele kuuluvat, sünteetiliselt terviklikuma, tundmustest lähtuma seatud distinktse arutluse vahendusel. (Th. Adorno). (Lk 20-21).
Kahtlemata uurib traditsiooniline esteetika teoreetiliselt kogu inimese esteetilise maailmatunnetamise sfääri, ning selles mõttes on see ennekõike esteetika filosoofia, mis oma konkreetsetelt maailmavaatelistelt suundumustest tulenevalt evib vägagi konkreetseid narratiivi-sidusaid kaasumusi. Esteetika mõiste uurimine esteetika-filosoofias (ehk ilu-filosoofias) või paralleelsete diskursuste raamides (nt nn "metakriitika" teooria) on üldjuhul taandatav eri autorite poolt kasutavate (esteetiliste) põhimõistete sisu avavaks eritlemiseks, mispuhul tähtsustuvad eriliselt kõikvõimalikud konkreetsed metodoloogilised lähenemised ja teooriad, näiteks M.Weitz'i ladusas sõnastuses:

"Teooria /kui säärane/ on olnud esteetikas keskse tähendusega, ja see problematiseerib jätkuvalt kunstifilosoofiat. Üldeesmärgiks tunnistatakse üha selline kunsti loomuse täpsustus, millest võidakse kujundada kunsti määratlus." 9
Filosoofilise diskursuse siseselt kehtib aga aksioomina, et kuivõrd esteetiline käsitlusviis ei evi piisavalt ulatuslikku traditsiooniliselt kehtestunud mõistelist pagasit, ei oma see ka teatavat tarvilist üldise määrateldavuse potentsiaali ja millest tulenevalt, samuti mitte ka vahetult säärase latentse terminoloogilise mõõtkava eeliseid ja omadusi ammendavalt valgustavat seesmist kehtivust.
Ka Parsonsi järgi ei ole mõistelisest määrateldavusest elik defineeritavusest lähtuval teadusel otsest seost tegelikkusega, kuivõrd tegelikkuse tajumine sõltub mõistelisest tagapõhjast, ning seega on empiiriliste tähelepanekute ja teoreetiliste mõistete eesmärgiks anda teadusele konkreetselt piiritletud uuringuobjekt, mida ei saa samastada reaalmaailma objektidega, kuivõrd üldised teooriad liiguvad "kõrgel abstraktsel tasandil". Peale teoreetilise suunitletuse poolt pakutavate abstraktsete mõistete on vaja ka teatud selliseid mõisteid, mis võimaldaks objekti uurimist konkreetsel tasandil (nt teoreetilis-metodoloogilises plaanis). Seega tulebki arendada ka nn "analüütilisi mõisteid", millega empiiriline uurimus võib diferentseerida tegelikkuse ilmnemise vorme, (mida ei saa aga ometigi nivelleerivalt samastada empiirilise tegelikkusega). -- S.o nn "analüütiline realism", mille kohaselt on teaduslik lähenemine mõistetav kui:
"...süstemaatilne viis analüüsida tegelikkust /kuivõrd/ kõik eristused on kas analüütilised või mõistelised. /Seega:/ mõistete abil võib teadus saavutada suhteliselt pädevat teadmist maailmast".10

Parsonsi kantiaanliku epistemoloogilist käsitlust võib nüüdse teadusfilosoofia vaatenurgast lugeda nn "kriitiliseks realismiks",-- mille järgi on tunnetamine üldisena, alati seotud konkreetsete teooriatega, mis aga ei välista objektiivselt tegeliku teadmuse võimalikkust. Kultuuri ei või aga analüüsida pelgalt tegevuse ja vastastikuse seoste/relatsioonide mõisteliste määratelmade vahendusel, kuna see moodustab sümboolsete näidete tervikliku süsteemi. Kuigi (kulturoloogilised) süsteemid on sageli oma piiritletavuses avatud ja ebamäärased, ei ole põhjust eirata piiride määratlemisega seonduvat problemaatikat. Üksik-subjekt ei või muidugi hõlmata kultuuri kõiki tähendusi ja tõlgenduslikke seaduspärasusi, aga antud kitsendus ei tühista seda, et ühiskonna ja kultuuri uurija on teatud mõttes osaline selles elulaadis, mida ta uurib. Sarnaselt võib saada mõistetud ka estetism kui teatav erimoeline elulaad, s.t sellekohane esteetika-käsitlus ja eluviis, millega on sihiks seatud nt määratleda kunsti ja "mitte-kunsti", ning esteetilisele süstemaatilisele lähenemisele üldiselt seatud piirid.
Ka Th.Adorno käsitluse kohaselt võib esteetikale läheneda traditsioonilisele filosoofilisele teoretiseerimisele omasel kombel, mispuhul tähtsustub jällegi mõistelise määrateldavuse probleemistik, nõndasama nagu muidugi ka kõik esteetilist teoretiseerimist peamisena iseloomustavad karakteristikud, ning eelnevate universalistlikud sünteesi-taotlused üldistavaima määratluse kujundamise sihil. (Ptk.1.2., lk 25-27).
Esteetilise tunnetuse vormi iseloomustavadki Adorno järgi peamiselt säärased traditsioonis vahendunud filosoofilised kriteeriumid nagu immanentsus, (mis väljendub nt stiilis), tõelisuse-nõue (siin: imaginaarne) ja nn "puhta" tunnetatavuse pretensioon. Filosoofilisele refleksioonile vastanduvalt aga püstitub esteetilise teoretiseerimise raamides teatava mitmetahulise kujutluse, teadlikult negatiivse n-ö "väljendamata-jätmise", ja rõhutatud mitmekülgsuse nõudmine.
Antud lähenemisel on kaalukad traditsioonid: adumaks n-ö "üldistatud olemuslikkust" (eksistentsi tervikuna), tuleb konkreetne esteetiline aines vääristada loominguliste vahenditega selle erilisuse määras, ning kergitamaks nõnda mõistetut filosoofilise arutluse tasapinnale ka selle üldistavuse mõõtmeis, seega siis: põhjendavate mõisteliste määratlustena.11
Eksistentsialistlikelt alustelt lähtuma seatud filosoofiline deduktsioon omab aga erinevalt paljudest teistest maailmavaatelistest suundumustest vägagi eriilmelist tõlgenduslike kriteeriumite kaanonit, mis kajastub ka antud koolkonda iseloomustavates esteetika-alastes käsitlustes. Nagu esteetikud üldse, otsivad ka antud mõtteajaloolise suundumuse järgijad ennekõike määratlusi ja kuna just see on üks peamisi filosoofilisi diskursusi iseloomustavaid entiteete, siis samuti kehtib siinkohal ka väitmine, et kui ei teata konkreetse fenomeni sisu avardavat määratlust ja sellega seonduvaid täpsustavaid atribuute, siis ei ole võimalik saavutada vahetut kontakti käsitletava teemaderingiga. Seega, nõnda nagu kunstiteooria üheks põhiküsimuseks on kunsti kui säärase mõisteline määratlemine, käsitleb ka eksistentsialistlik esteetika peamiselt just seda küsimustikku, mis puudutab kasutatavate mõistete defineerimist ja sisu avardavat laiendamist.
Eksistentsiaalne estetistlik lähenemine aga seevastu, mõistetuna siin kui teatav stilistiline suundumus poeesia ja filosoofia piiri-joonel, opereerib üldise teadliku subjektiivse eksistentsiaalse lõhestatuse-elamuse ja selle konkreetsete retooriliste-loominguliste väljundite vastandamisega, ning on seega, eelnevast vältimatult tulenevalt, teatava viimistletult personifitseeritud, teisalt mõneti ka reaktsioonilise meelsuse kandjaks. Subjektivistliku estetismi kohaselt kehtestuvad vältimatult ka teatavad konkreetse suunitletusega aksiloogilised kaanonid subjekti kreatiivset aktiivsust konstitueerima, ning mis säärasena vastandub, kohati teravaltki, üldisuse tasandile kui pelgalt nivelleerunult passiivsele ja nautlevalt hedonistlikule, pelga hindaja-vaatleja seisukohale. (Lk 27-29). Sellelt pinnaselt lähtumisi tähtsustuvad estetistliku tõdeluse kontekstis ka varasemad esteetika-ainelised käsitlused, kuivõrd traditsioonis vahendunud esteetilised kontseptsioonid evivad tihtipeale õige otseseid seoseid vastavalt suunitletud maailmavaatelise suhtestumisega. Eksistentsialistlikult vaatepunktist lähtumisi tähtsustub seejuures eriti erinevate autorite, mõtlejate ja kunstnike isikuline antus, individualistliku lähenemise näitena, ning teisalt, estetistlikule ideelisele suundumusele omaselt, kerkib aga esile esteetilist valdkonda sajandite jooksul läbivalt iseloomustanud ainestik, selle konkreetselt iseloomustavates väljundites, jätkuvas ühtsuses ja vältimatutes teisenemistes. Antiigi käsitlus ainesest oli näiteks veel üldiselt küllaltki üheilmeline, tegeledes valdavalt termini "kaunis" (ja selle modifikatsioonide) mõistelise määratlemisega n-ö "objektivistlikult ideelises" (Platon), kui ka konkreetses ja kanoonilises plaanis (Aristoteles), ning samuti teatava n-ö "müstitsistlikuks valgustatuse" kujul (Plotinos). (Ptk 1.21., lk 36-40).
Esteetika ainestik nähti nõnda üldiselt kas ideelises objektiivses muutumatuses, defineerimatus täielisuses (neo-)platonistlikus käsitluses, või siis aristootelliku traditsiooni kohaselt detailsemalt kui teatavatele karakteristikutele vastav aksioloogiliste kriteeriumide kogum, (nõnda ka Aq.Thomas). Üldiselt oli nii antiigile kui ka keskajale omane paigutada esteetiliselt väärtustatud ülemeelelisuse elik transtsendentsuse valda, kaunis oli see, mis (nii või teisiti) alles ilmnes. Antud perioodist pärineb hilisem nn "objektivistlik" esteetikateooria, nõndasamuti nagu ka teatav kunstnikukeskne kognitivism, mis selle subjektiiv-individualistlikes kaasumistes kandub estetistliku käsitluse kaudu ka eksistentsialistliku vastava teoretiseerimiseni.
Renessanssi esteetika vallas iseloomustab poleemika varasemate autoriteetidega, toetumisi seejuures teatava subjektiiv-idealistlikule filosoofilisele opositsiooni-liikumisele, (nt Descartes, Spinoza, jt), mis määratles esteetilise ainese relatiivse afektuaalse adumise ja fantaasia, imaginaarse tunnetuse pärusmaaks, seadistades nõnda teatavad kesksed kriteeriumid hilisema teoretiseerimise tarvis. Samuti tähtsustub loovusega üldiselt ja konkreetselt ka retoorikaga seotud ainestik, millel samuti otseseid paralleele hilisema eksistentsialistliku käsitlusega. Süsteemsete esteetika-määratluste alguses tõlgendati tradistioonilist ainest pigemini "irriteeriva" sensitiivsusena (Baumgarten), mis aga viivat vältimatult subjektiivse (metafüüsilise) kehtivusega abstraktsete mõistete moodustamiseni. (Vt nt lk. 43-45).
Uusaegne käsitlusviis seadistas esteetilisuse subjektiivse-objektiivse ilmnemise piirimaile, (nt Hume), eriliselt tähtsustus fantaasia ja loovusega seotu aga Vicol. Esteetiliselt väärtustatu käsitlemine muutus kvaliteedi määras intensiivsemaks, (lisanduvalt teatav eluline passionaarsus sealjuures), ning ka spetsiifilisemaks nn "maitse-otsustuste" teooria kaasabil, mida eriti rõhutas Kant oma käsitluses, mille kohaselt annab intuitiivne ettekujutlus teatava kaemuse, mis muutub arusaadavaks alles kategoriaalsete mõistete vahendusel. Põhiolemuselt tunnetamatuks jääv substantsionaalse 'arche'-kontseptsioon aga viis viimase käsitluse mõneti müstifitseeriva transtsendentsuse valda.
Mida omakorda võimaldavat aga hindavale otsustamisele seesmiselt omane eripära nagu määrtlemisele viiv reflektiivsuse laad, mis ühtlustab subjektivistlikult adutava paljususe mõisteliselt määratletud ühtsusesse (Kant). Nõnda mõistetuna on esteetika fantaasia tunnetusliku aktiivsuse vahendaja funktsioonis, jõudmaks (universaalsete) filosoofiliste mõistete moodustamiseni (Hegel). (Vt lk. 46-48). 19. sajandit iseloomustab romantiline reaktsioon varasemale, samuti kunstnikukeskne lähenemine ja teatav keskse tähendusega irratsionaalne suunitletus sealjuures, ning antud perioodist pärinevad (koos elufilosoofilise suundumusega) ilmselt kõige otsesemad ideeajaloolised mõjutused hilisema eksistentsialistliku estetistliku esteetika- ja filosoofia-käsitluse tekkele. Romantism on üheltpoolt mõistetav kui reaktsioon valgustusest lähtuvale empiirilis-positivistlikule (ja klassitsistlikule) lähenemisele ja teisalt kui võltsimatu transtsendentsuse-ihalus, antud mõttesuundumuse raames kerkivad esile nii müstitsistlik teism, kui ka romantiline subjektivism (nt Schleiermacher). Üldiselt on romantilisel suundumusel olnud Schoppenhaueri, Kierkegaardi ja Nietzsche vahendusel, nagu öeldud, kõige otsesmad seosed hilisema eksistentsialistliku estetismiga.
Viimatimainitud käsitlusviisile taandamisi võib kokkuvõtlikult väita, et klassikaliselt (nn "objektiivselt) lähenemiselt omandas hilisem estetism teatavad eriomased transtsendeeruvad jooned, peamises aga lähtub vastav hoiakuline suhtestatus aga uusaegsest individualistlikust suunitletusest, kaldudes kohati isegi otsesesse subjektivismi oma konkreetsete väljundite osas. Eksistentsialistliku käsitlust üldisena iseloomustava reeglipärasusena kehtestub viimane tendents veel eriti iseloomulikul kujul (personalism). Nõndasamuti tähtsustus järgnevuses veel romantismist alguse saanud n-ö "kontemplatiivse distantseerituse" nõudmine, nagu ka nii mõnedki teised, mainitud ilmavaadet peamisena iseloomustavad karakteristikud: loovuse, kreatiivsuse osatähtsuse rõhutamine, fantaasia kõikvõimsuse tähtsustumine, ning otsene ja üldine seostatus vahetult eksistentsiaalse elamusliku antusega.
Seevastu tänapäevast loomingulist tegelikkust iseloomustamaks võib ühineda J.-F.Lyotard'i arvamusavaldusega: "Kunstnik, postmodernistlik kirjanik on filosoofi olukorras: tema kirjutatud tekst või teos, mille ta loob, ei ole põhimõtteliselt (küll) kinnistunud reeglipärasustest sõltuv, ega saa seda ka kritiseerida deterministlike hinnangute vahendusel, kohandades tuntuid kategooriaid teksti ja teosesse. Need reeglid ja kategooriad on just see, mida teos või tekst uurib. Kunstnik või kirjanik töötab seega ilma reegliteta: reeglite kindlustamiseks juba tehtule. Sellest tuleneb, et teosel ja tekstil on sündmuse iseloom, samuti ka see, et reeglid kerkivad autori tarvis esile liialt hilja, või mis teeb sama välja, nende rakendamine, nende teokstegemine algab alati liialt vara." 12
Eksistentsialistliku estetismi mõiste määratlemise n-ö "olemusega" seonduv teemadering seevastu aga keskendub eksistentsialistlikule probleemiseadele kõige vahetumal kombel, kohaldatuna seejuures subjektivistlike kriteeriumitega ja vastustamisi liigratsionaalsuse absolutistlikke pürgimusi. Eksistentsialistlik algupärasema järele pärimine omandab nn "subjektiivse meetodi" raamistikus küll mõningaid reaktsioonile aiva omaseid jooni, kuid võidab ometigi vahetu kehtivuse, elulise veenvuse osas oma peamistes järeldumustes.
S. A. Kierkegaard: "The attempt to infer existence from thought is a contradiction. For thought takes existence away from the real and thinks it by abrogating its actuality, by translating it into the sphere of the impossible." Ja teisalt: "It is commonly assumed that no art or skill is requiered in order to be subjective. To be sure, every human being is a bit of subject, in a sense. /.../ "The majority of men are subjective towards themselves, while being objective against all others, terribly objective sometimes -- but the real task is exactly the opposite; to be objective towards oneself and subjective toward all the others." (P.Roubiczek: "Existentialism...", lk. 99-103). Juba tahtmine objektiivselt mõelda lähtub subjektiivsest meetodist, ainitisest subjekti-objekti vahelisest pingestatusest (vrd Kant: "die Spaltung"). Subjektiivse meetodi uudsus lähtub isiklikust kogemusest ega ole üldkehtivale taandatav, ning mis seetõttu moodustab teatava kontrasti objektiivsus-nõuetega kui n-ö kontrollitava-mõõdetava faktitsismiga.13
Eksistentsiaalse üldistuse käigus tähtsustub ülivõrdeliselt kogu individuaalse elamuslikkuse sfäär, isegi sellele omastes üldistavaimates väitmistes, lihtne ja teadvustamata "eba-olemine" teiseneb eksistentsiaalselt läbielatud "siin-olemiseks" ("Da-sein"), mis nägemus konstitueerib üksiku elulist antust kõigis selle peamistes konsekventsides ja saab teadlikult vastu-asetatud pelgale sisutule "olemuslikustamisele", kui teatava spetsiifilise sisulise tähenduse ennistamise katse, tõelisuse avastamine. (Vt ptk 2.1., lk. 56-58.)
Romantismist lähtuv (ja osalt siiani kehtiv) suhtestumine elulisse põhiküsimustikku loob otsese seose eksistentsialistliku teoretiseerimise ja estetistliku ilmavaate vahele, märksõnadena kehtestub siinjuures: efemeerne multivalentsus hinnangulisuses, (contra eklektiline kompileerimine), loomingulise konstrueeritavuse kreedo (versus mehhaaniline ja pinnapealne hedonism) ja taustaks ajastu üldine olukord kui graduleeruvas reas hoogustuv nivelleerumisprotsess üldkehtiva tasalülitamise sihil, ning mõningad rafineeritult teadlikud derivaadid sellest. Viimased võivad siis omandada ka eksistentsiaalselt n-ö "autentse olemise" määra, vastandudes selleks teadlikuna-olemisele totaalsena vastanduvale kui pelgale "objektiviseeritud asjalisusele", ("dingliche Gegen-stand"), keskses ja otsustavas ekistentsiaalses teadvustatud (negativistlikuimas) tõdeluse aktis ("das Nichts"), jõudmaks sellega kas siis ülemeelelise transtsendentsuse-kujutelma manu või halvavasse silmitsi-seatusse tühistavaima absurdi-elamusega (nt Camus, Sartré). (Vt nt lk. 58-60).
Konkreetses (mentaalses ja ajaloolises) immanentses situatsioonis eksisteerimine konstitueerub temporaalsuse mõõdustikes ja vältimatute eluliste valikute toimel, mis kujundab potentsiaalsest olemise võimalusest jätkuvas teisenemise protsessis subjektiivse tegeliku olemise, mis on vastuseatud nii ühiskondlikule nivelleerunud tasandile (nn "võõrandatuse"-sündroom), kui ka sisutule (küsitava kehtivusega) üldistusele sellest, nn "olemuslikustamise" pürgimustele, (s.t mitte rahuldudes etteantud teadmistega olemisest). Eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuv estetistlik tõdelus pürib ületama absurdse (või mõttetuna) mõistetud juhuslikkuse osatähtsust ja teeb seda valdavalt loomingulistest kriteeriumitest lähtumisi: estetism mõistetuna kui poeesia kui tõdelus kujundab retooriliste vahenditega teatava eriomase diskursuse sisese kokkukõla, mõistelise harmoonia, ning ennistab sellega teatava seesmist tähendust omava keskse ideelise hoiaku sellele omastes loomingulistes väljundites. (Nt lk. 61-63).
Kindlasti tuleb arutluse selles punktis osutada tähelepanu ka käsitletava ajajärgu üldisele mentaalsele situatsioonile, seega siis: modernismile, kui teatavale vältimatule "taustsüsteemile", olgugi käsitledes seda samas kui millegi pelgalt sekundaarse ja põhimõtteliselt ületamisele kuuluvana. Vaja rõhutada, et kriitilise ületamise nõue on midagi estetistlikku käsitlust sisuliselt iseloomustavat, s.o retooriline, loomingule omane konstrueeritavus, sihiteadlik kujundamisprotseduur (Ptk. 2.11., lk. 64). Modernism, kui teatav erimoeline kultuursuse tüüp suhtestub siinse kirjutamise raamides käsitletava valdkonnaga vastuolulisel kombel.14
Modernismi põhiväärtused on olnud peamised läänemaist kultuursust iseloomustavad väärtuskriteeriumid: võõrandunud ratsionalism, individualism ja instrumentaalne aktivism. Th.Adorno järgi määratlevad modernismi just (sellele iseloomulik) abstraktsus, fragmentaarsus ja paradoksaalsus. Modernne, tehnoloogilisele baasile toetuv kultuurinägemus moodustab vastandi varasemale traditsionalistlikule nägemusele ümbritsevast, ja samuti sellega seotud "kunsti-autonoomiale", millega omakorda on seotud problemaatiline kunsti ja mitte-kunsti vaheline piir; üldine suundumus seejuures näib kulgevat "vormiliselt-ratsionaalsele".
Modernsuse kogemine üheltpoolt küll lisab pluralistliku tolerantsust mõistmises, teisalt aga ühtlustab kogu tunnetatava mitmekesisust füsikalistlike-positivistlike kriteeriumite kohaselt, millega kaasneb paraku vältimatul kombel teatavate üldistavate eksistentsiaalsete baaskriteeriumide nõrgenemine. (Vt ka lk 64-66).
M. Buber: „...It is a situation due to the combination of cosmic and social homelessness, to a fear of the world and life, characterized by such loneliness as was probably never experienced before. Each human being feels himself cut off, as man, from nature, and isolated, as a person, in the middle of swarming masses. His first reaction to the recognition of this new and uncanny situation is modern individualism, the second is modern collectivism. /.../ If, however, individualism, grasps only part of man, collectivism sees man only as a part; both miss the whole man, man is wholeness."15
Viimasest johtub omakorda teatav eksistentsiaalse pidetuse kogemus, mida varasemas oli kutsutud kompenseerima religioossele omane suhtestumise laad, teravalt tõstatunud eluliste probleemide lahendamiseks. Üldise sekulariseerumise ja profaniseerumise kontekstis kaotab religioon aga kõik peamised vastavat maailmavaadet iseloomustavad ja seesmist kehtivust omavad karakteristikumid, millest tulenevat ideelist aksioloogilist tühimikku saab modernismis osaliselt täitma esteetilisele tõdelusele iseloomulik reflektiivsuse laad. Nõnda mõistetud estetistlik lähenemine omandab seega mõningaid uskumist korvavaid funktsioone ja pakub välja mõningaid kesksete eksistentsiaalsete sõlmküsimuste omapoolseid lahendusvariante, leevendades seega mõneti üldise n-ö "ultra-ratsionaliseerimisega" kaasuvaid pingeid. Esteetiline suhtestumine omandab nõnda vastakaid suundumusi: esmalt on see midagi loomingulist, rõhutatult väljenduslikule aktiivsusele omast, teisalt tähtsustub siin teatav estetismi erivorm kui n-ö "sotsiaalne tegevuskriteerium" ja ka üldistavate representatiivsete maailmavaateliste arusaamade kujundaja, ning kehtestub mõneti nõndasamuti kui omanäoline transtsendentaalse ülemeelelise üldistusvõimaluse kujundaja.(Vt nt, lk 67-68).
Th. Adorno järgi võib siit teha aga ka pessimistlikumaid gnoseoloogilisi järeldusi: nõnda mõistetud kulturoloogiline situatsioon võib saada mõistetud vahetult absurdse olukorrana, mis tõdemusest lähtumisi on võimalik seda olukorda parandada vaid estetistlikust arusaamisest lähtuvalt, s.t piirdudes loominguga. Absurdi-kogemus (või traditsiooniliselt: "eimiskisuse", tühjuse elamus) on seega mõistetav kui kogu eksistentsialistlikult (subjektiiv-idealistlikult) pinnalt lähtuva estetistliku aktiivsuse tarvilisem lähte-eeldus, S.t seda, et metafüüsilisest mõttetuse-kogemusest on lähtumas vägagi konkreetse suunitletusega, oma peamistelt karakteristikumidelt estetistlik elutunnetus, kuigi selle võimalik (eksistentsialistlik) autentsuse määr võib jääda ka küsitavaks.
Seda arusaama toetavad ka peamised modernistlikku ratsionalistlikku ja sekulariseerunud maailmavaadet iseloomustavad eripärad oma paradoksaalses lõhestatuses: nihilistlik dekadents, (contra erudeeritud ja esoteerilised "põgenemis-katsed" millest), ratsionaalsuse-kultus ja samas ometigi füsikalistliku maailmapildi küsitavus selle (ratsionaalsetelt) alustelt lähtumisi (nt K.-R. Popperi järgi ei ole teaduste esmased eeldused verifitseeritavad), ning nõndasamuti üldine eksistentsiaalse pidetuse-elamus versus personalistliku eneseteostuse jutlustamine. Üldiselt on kogu eelnev käsitlus mõistetav kui modernse kultuursuse tüübi kriitika: modernism kui ilma tegeliku kehtivuseta "immanentne konstruktsioon" näib tingivat vaid ühetisi lõplike järeldumisi individuaalses plaanis, ja nimelt: sellest rõhutatult iroonilisel-skeptilisel kombel eraldumine, distantseeritus. (Nt lk. 69-70)
Eelkirjeldatud võimalused avanevad postmodernse diskursuse raamides kui üldine kriitika valgustusliku-ratsionalismi pärandi suhtes ja sellekohane ümberhindav ja ümber-väärtustav mõtlemine. Postmodernistlik "multi-institutsionaalne dialoog" küll lisab teatavat tarvilist tolerantsi hoiakulises suhtestumises ja mitmekülgsust mõtlemises, kuid samas muudab mõneti küsitavaks ka teatavad kesksed traditsioonilised mõtlemist konstitueerivad kanoonilised lähte-eeldused, s.t nt, et muutub küsitavaks ka filosoofia senine roll ja tähtsus ühiskonnas, mis tuleneb üldisest traditsioonilise kultuursuse minetamisest, nagu ka (viimasest otseselt tulenev) ühtse ja tervikliku maailmapildi võimatus, mis omakorda johtub teatavatest modernismile seesmiselt omastest strukturaalsetest tingimustest, millega aga on küsitavaks muutunud n-ö "valgustuse projekt tervikuna".
Just nõnda mõistetud ideelisest plaanist lähtub 20. aastasaja esimest poolt iseloomustav fenomenoloogiline diskursiivne lähenemine ja sellega vahetult seotud, otseselt elulisuse tervikust lähtuv, täieliselt subjektiivsele ilmavaatele orienteeritud, ning mõneti ka emotsionaalsem ideeline mõtteajalooline suunitletus nagu seda enesest kujutab eksistentsialistlik lähenemine kui selline, koos oma vältimatute estetistlikute kaasumustega. Eksistentsialistliku spetsiifilise esteetika-käsitluse redutseerimine estetistliku maailmavaate staatusesse on paljuski küll tänuväärne ettevõtmine, kuid evib ka teisalt mõningaid komplitseeritud keskseid metodoloogilisi küsitavuse-asetusi. Tegemist on siin põhimõtteliste diskursiivsete erisustega, nende võrdlemisi ulatuslikus liigendatuse astmes. Näiteks Ed.Husserl ja feneomenoloogiline lähenemine üldiselt, seadistavad tunnetuse multivalenseks intuitiivseks teadvustatuseks, mis aga välistab estetistliku tunnetuse võimaliku nn "transtsendentaalse" mõõtme. Lähtumisi kogemust sisuliselt iseloomustavast eripärast redutseerivad nad metodoloogiliselt tunnetuse loomulikust antusest võimalikult evidentsiaalset elamuslikku ainest (nn "eideetilise reduktsiooni" meetodi vahendusel). (Vt ka lk. 76).
M.Heidegger seevastu lähtub esteetilisusest kui latentsest olemuslikust antusest, mis alles ilmneb esteetiliselt väärtustatavana konkreetses loomingulises teoses, poeesias kui mõtlemise subtiilseimas vormis, ning selle eksistentsiaalse üldistuse laadis. Estetistlik aistingulise ainese retseptsioon, selle tunnetuslik kaemine ja afekteeritud adumine, keskendub ennekõike kreatiivse aktiivsuse kogu tervik-protseduuri üksikute etappide eritlemisele. S.o kogu fenomenoloogilisele lähenemisele omane subjektiivsuse osatähtsuse rõhutamine esteetiliselt väärtustava ja kogu teadmusliku lähenemise tarvis ülepea, kuivõrd esteetiliselt hinnatav elamuslik aines konstitueerib alles tunnetuse kui tervikliku protsessi raamides.
Sarnaseid vaateid esindab ka R.Ingarden, kelle kohaselt on esteetiline kogemus kui subjektiivne afekteeritud suhtestumine nii esteetilise tajumise mehhanismidesse, (s.o multivalentne väärtusotsustus), kui ka loomingusse (s.t spetsiifilisse "tõlgendusse" ainesest), mis on mõistetav kui "intentsionaalne skemaatiline modaliteet", sellele omastes intellektuaalses-verbaalses mõtestamises ja üldises tundmustele orienteerituses. Retooriline sõnakunstiteos on seega Ingardeni käsitluses mõistetav kui tetravalentse põhiskeemiga intentsionaalne moodustelm, mõistetele tähendust omistav süsteemne lähenemine, mis viib vältimatult loomingulisele eneseväljendamisele, sellele suhtestumisele eriomase estetistliku tõdeluse kontekstis.
Fenomenoloogilist lähenemisviisi iseloomustab ennekõike veel teatav kontemplatiivsuse erivorm nagu pürgimus jõuda filosoofilise deduktsiooni objekti ehk n-ö "filosoofilise asja" eneseni, millega on vahendatud teatavat pürgimust tähtsustada üldises eventuaalses antuses võimalikult distinktselt ja essentsiaalsena ilmnevat (s.t "tõde", mõistetuna siin kui esteetiliselt väärtustatav), ning välistamisi seejuures partikulaarsena kaasuvat ainest (s.o nn "sulustamine", "die Einklammerung").16
Täpselt nõnda nagu eksistents kui säärane, mis produtseerib pelgalt nn "essentsiaalset" olemist ("das Dasein west"), ning mistõttu muudab seega olemise tunnetatavuse reaalsusena ja üldisusena hõlmatavaks. S.o absoluutse eksistentsialismi üks algseim pretensioon: ületada keha-vaimu fundamentaalne vastuolu (nõnda nt ka Pascal, Kierkegaard), mis ometigi olemuslikult lahutatud (kui kaks eri mõtteviisi), ning kujundada sellest subjektiivne reaalsus. Heideggeri järgi kujuneb üldistuse võimalus siinjuures alles siis kui objektiivne eksistents kujundab subjektiivse nägemuse. Seega on siin tegemist üritusega ületada traditsionaalset subjekti-obketi vastandatust teatava eriomase, subjektivistlikest kriteeriumitest lähtuva, n-ö "essentsiaalse objektivismi" vahendusel, millega ent ometigi vaid rõhutatakse probleemi teravust.(Lk. 77-80).
Nii esteetiline kui ka fenomeneoloogiline suhtestumine tunnetuse objekti lähtub teatavast agonaalsest hoiakulisusest: adumine leiab nõnda aset võimalikult "avatult" ja kehtestub esmalt rõhutatult vaid "otse-kui" ("als ob"), ning mis ainesest järgnevalt siis, reduktsiooni käigus destilleeritakse välja elamuslikult oluliseim aines. Traditsioonilise epistemoloogia kesksest objektiivsest ("gegenständliche") vastakuti-asetamisest ("die Spaltung") saab nõnda mõeldamatu "olematuse" printsipiaalne vastandamine olemisele tervikuna, mis aga teiseneb selle käigus pelgalt n-ö "essentsiaalselt" ja subjektivistlikult olevaks. Nõnda ühilduvad esteetiline sfäär ja eksistentsiaalne tasapind: kaunis on "oleva olemine", mis konkretiseerub loomingus; seega võib Heideggeri esteetika-käsitlust vaadelda kui üht teadlikumat eksistentsialistliku vaatenurga seostamist originaalse estetistliku elulise hoiakuga.
J.-P. Sartré omakorda seadistab alustava eeldusena esteetilise hoiakulisuse omale kohale kui rõhutatult imaginaarse psüühilise entiteedi, mille vahendusel subjekt valikuliselt suhtestub ümbritsevasse tegelikkusesse. Rõhutatult imaginaarne estetistlik maailmavaateline hoiakulisus omandab seejuures teatava fenomenaalse staatuse, s.o mõistetav kui subjektiivne väljenduslik suhtestumine kategoriaalses mõttes "erineva" ja eksistentsiaalses mõttes olemuslikult vastanduvaga. S.o kaemuslikult reflektiivne lähenemine intentsionaalsele tunnetuslikule tajumisele, mis võib suubuda ka totaalsena vastanduva kui abstraktse mõeldavuse negatsiooni ("Le néant") adumiseni ja ka viimase vältimatule tühistamisele autentse olemise ennistamise sihil.
Sartré: "Olemas-olemise tähelepanu-väärsem omadus on juhuslikkus. Olemine ei ole järelikult vältimatu. Olemine on olemine, ja -- ei midagi muud. Kõik mis on, on adutav, aga ei ole loogiliselt tuletatav. Usun, et leidub inimesi, kes on seda mõistnud. Nad on ometigi üritanud pääseda pakku tollest juhuslikkusest, proovides konstrueerida vältimatult ja ise-enese põhjusena oleva olevuse mõiste. Kuid nõnda ei saa olemist kuidagi seletada, sest juhuslikkus ei ole illusioon, see ei ole näivus, mida võidaks tühistada. See on vältimatu ja seega viimseni ilma põhjuseta /olev/. Kõige olemas-olemine on täiesti "mõistuse-vastane"...17
Teisalt on aga negatiivse absoluudina vastanduv subjektiivsuse mõõtkavas ka olemuslikuma tähenduse kandjaks, nõnda just, kui üldse, s.t transtsendentse sfääri kui teatava tarvilise lähte-eelduse vahendusel, leiab aset eksistentsiaalse elamusliku antuse primaarsuse ennistamine, teadlikult estetistlikest (s.t imaginaarsetest-affektuaalsetest) kriteeriumitest lähtumisi kehtestub loomingule omane nn "fenomenaalne objektiivsus" kogu eksistentsiaalset tegelikkust hõlmamaks. Viimase tegelik tähendus ilmneb aga lahus kõikvõimalikest meelevaldsetest "essentsiaalsuse" omistamistest. Viimane ideeline suunitletus on aga paljuski mõistetav kui pelgalt sisutu abstraktsionism, (nõnda nt ka ideelise alge oletamine), ning see osutub eksistentsialistliku estetismi seisukohalt filosoofiliseks ummikteeks, mille mõõdutundetu viljelemine viib terve rea taunitavate järeldumuste juurde gnoseoloogilises plaanis. (Vt lk. 81-87).
M.Durfenne'i Sartré-kriitika seadistab peamisena, et esteetilist, s.t ennekõike tunnetega seostatavat tajumist (ja selle objekti), on võimalik mõtestada imaginaarseks (sünteetiliseks) terviklikuks estetistlikuks eksistentsialistlikuks maailmavaateks. K.Jaspers välistab seevastu ontoloogilise lähenemise, appelleerides seejuures paradoksaalsel moel ülemeelelisele, transtsendentsele, mille adumisega kaasub totaalse eituse ja sellest sugeneva mõttetuse-elamuse teisenemine eksistentsiaalse kehtivusega absoluudiks. Subjektiivsele ja autentsemale eksistentsiaalsele kogemusele vastandub aga üldine konventsionalistlik "essentsiaaluse"-taotlus.
EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI MÕISTE ulatuvuse võimalik tähendus ilmneb aga kui käsitleda kogu eelnevalt vaadeldud vägagi laialdast (kuid ometigi ka potentsiaalselt konkreetse ja spetsiifilise tähendusega) teemaderingi võimalikult kompaktsena ja üldistatavana. Iroonilise suhtestumise esiletõusmine ja oluline tähtsustumine kogu estetistliku tõdeluse kontekstis saab seatud viitama ühe kesksegi tähendusega hinnangulise komponendi sissetoomisele eelkäsitletud ainese eritlemise käiku. Irooniline distantseeritus saab teatavas mõttes kui ühendavaks sillaks estetistliku käsitluse kujunemisele alates probleemi tõstatumisest, selle eritlemisest filosoofilise ja teoreetilise diskursuse raamides, ning traditsioonilise esteetika mõiste kujunemisest eksistentsialismile omaseks käsitlusviisiks, sellele omastes ideelistes ja ajaloolistes kaasumustes.
Eksistentsialistliku estetistliku arutluse kontekstis omandab iroonia eriomaselt keskse tähenduse ennekõike kui teatav üldistav hoiakuline atribuut S.Kierkegaardi mõtlemist iseloomustama, kelle kirjutisi iseloomustab suuresti just eksistentsiaalsete sõlmküsimuste rõhutatult estetistlik läbielamise laad. Nõnda mõistetud estetism väljendub subjektivistlikult iroonilises loomingulisuses, millega destilleeritakse argisest eksistentsiaalsest antusest välja imaginaarne poeetiline maailmapilt; teisalt samuti aga ka rõhutatult distantseeritud suhtestumises (ajastu-sidusasse) nihilismi. Viimase kehtivus subjektiivses plaanis on küll välistatud, aga ka rõhutatult vaid esteetiline tõdelus osutub Kierkegaardi järgi teatavas mõttes küündimatuks, (s.o egoistlik ja suuresti vaid imaginaarne), ning seega tuleb see otse vältimatul kombel ületada, eetiliselt vastutustundlikuma lähenemise kultiveerimise sihil, mis aga jällegi, teatavas üldistavaimas mõttes, ei ole ammendav arusaam indiviidi terviklikust eksistentsiaalsest olukorrast (olemas-olemisest) ja kuulub nõnda ülendamisele isikupärase n-ö "sakraalse transubstantsiooni" kaudu. Ideelise transtsendentsuse kujundamine teisalt aga otse eeldab teatavat estetistlikku lähenemist oma alustelt lähtumisi (nt juba vormilises-stilistilises tähenduses), teisalt ent samas ka tühistab selle sisulise kehtivuse oma peamiste järeldumuste osas. (Ptk. 3.1., lk. 88-90). Üldiselt aga lähtub antud tõdemus paljuski (eksistentsiaalsest) absurdi-kogemusest, kui kesksest mõttetuse elamusest, kogu eksistentsiaalse tõdemuse vältimatust aluspinnasest ja on teadlikult irratsionaalsele tõdelus-laadile rajatud lähenemine, ning irooniline distantseeritus eelnenuist samas. Ajastu üldisele nivelleerunud nihilismi-tasandile saab vastuseatud sihiteadlikult irooniline ja skeptiline mõtteviis, mis teatavas mõttes iseloomustab kogu modernistlikku ilmavaate kriitilist introspektsiooni ja reaktiivset kreatiivsust alates romantismi sellesuunalistest pürgimustest. Antud tendents ilmneb siis kõige otsemalt eksistentsiaalsetelt alustelt lähtuvas estetistliku tõdeluse kontekstis, vastavale lähenemisele omastes stilistilistes väljundites ja (tihti negativistlikes) gnoseoloogilistes järeldustes. (Lk. 93-96).
Stilistilise küsimustikuga on eksistentsiaalne estetistlik lähenemine seotud olemuslikul kombel: sellekohane kunsti- ja elukäsitlus pürib ümber-hindama traditsioonis vahendunud tõelisusekirjeldusi, kujundamaks noist, rõhutatult loominguliste esteetiliste vahenditega, uudset stiilitunnetust, selle sõna avaramas ja algupärasemas tähendus-ulatuses. Estetism kui irooniline suhtumine väljendub uudset suhtestumist nii loomingulisse väljendatavusse kui ka kogu eksistentsiaalsesse elulisse antusesse tervikuna, kujundab selle tarvis teatud väljapeetud metodoloogilise ja stilistilise väljundi. Trotsiv hoiak, sellest tulenev erakordsust kultiveerivalt nivelleeriv (siin: tõesemale redutseeriv) esteetiline lähenemine, tingivad Kierkegaardi käsitluses vältimatult teatava eriomase, nn "negatiivse iroonia" teooria kujunemise, mille kesknegi tähendus antud kirjutamise kontekstis nõuab iroonia mõistega seonduva lähemat valgustamist. Nimelt võib alustava järeldusena üles seada väitmise, et just-nimelt nõnda mõistetud "negativistliku" ehk nivelleeriva lähenemise sidusalt saab järgnevalt peamisena mõistetud ka estetistliku ilmavaate teravam ideeline raskuspunkt ehk nihilistlik tõdemus ja selle (nt iroonilisedki) ületamisepüüdlused.
Iroonia on mõistena äärmiselt mitmekülgne aga samas ka kompleksne termin: traditsiooniliselt omistatakse sellele vägagi erinevaid tähenduslikke varjundeid ja paralleelseid erivorme, seda nii ainuüksi kirjanduslikus-kunstilises mõttes kui ka üldisemas ideelises plaanis.18
Esimeses tähenduses omab keskset positsiooni nn "dramaatiline iroonia", kui kirjandusliku konstruktsiooni vältimatu koostisosa, mis teeb võimalikuks kõik huumori ja iroonia tähendusvarjundeid ja kujundab kirjandusteose faabulat komplitseeritud kombel, ning tõstatab nii mõnedki intrigeerivad järeldused vastava aktiivsuse raamides. Eelnevaga seotud, kuid intensiivsem stilistiline meetod on aga nn "traagiline iroonia", kui tragi-komöödilise suhtestatuse väljendus.
Kierkegaard käsitleb irooniat mõlemas tähenduses, mõistes selle all nii metodoloogilist spetsiifilist konstruktsioonilist vahendit, aga ennekõike siiski kui teatavat üldist hoiakulise suhtestumise väljundit, lähtumisi seejuures paljuski romantismile omasest käsitlusest ainesest. Vastav käsitlus läheneb irooniaga seotud probleemistikule rõhutatult subjektivistlikus laadis ja eksistentsiaalse estetistliku tõdeluse kontekstis: ühest küljest on iroonia nõnda distantseeritud eraldatuse hoiakulise meelestatuse väljendus, teisalt aga ka kui programmiline vastandumine üldisusele kui millegile taunitavalt nivelleerunule, pelgale "välismaailmale", mis ei saa subjektiivsuse mõõdustikes omada tegelikku kehtivust; eelnevate mõningase sünteesi vormis distantseerub romantiliselt irooniline lähenemine ka n-ö "üldisest üksikus", destilleerimaks jätkuvalt minapildi perifeersematest osistest autentsemana nähtud ise-olemist. (Ptk 3.11., lk 97-98).
Seejuures rakendab Kierkegaard teatavat, traditsiooniliselt Sokratese tegelaskujule omistatud erilist spetsiifilist metodoloogilist retoorilist võtet, mida iseloomustab peamises selle irooniline suhtestumise laad. Millega on peetud silmas millega imaginaarse jutustamise-kõnelemise ühe osapoole üleolevalt distantseeritud hoiakut oponentide suhtes, veenmaks noid nende teadmatuses elik suutmatuses konkreetseid väitmisi ammendavalt põhjendada. Sokraatilise ja romantilise irooniakontseptsiooni võrdlemisest tuleneb aga teatav printsipiaalne nn "negatiivse vabaduse" ideeline kreedo, eksistentsiaalselt ammendava, irooniliselt eneseküllase subjektiivse iseolemise tarvis. Eksistentsiaalselt äärmuslikena piiritletavate situatsioonide vahendusel jõuab radikaalne subjektiivne iroonia ka negativistlikus mõttes totaalsena vastanduva ehk "eimiskisuse" tõdemuseni, kuid ületab selle (Kierkegaardi käsitluses) samas kui pelga romantilise eksistentsiaalse kahtlemise tasandi, sellele omases esteetiliste maksiimide mõõdutundetuski palvelemises, ning sublimeerub viimaks tegelikku elik religioossesse ellu. Nn "negatiivse iroonia" teooria loob seega iroonilise subjektiivsuse jaoks teatava "vabaduse võimaluse" (s.t rõhutatult negatiivselt mõistetud võimaluse), ületamaks eksistentsiaalse ebakindluse seisundid uskumisele omases vahendamatus, kuid tõsikindlas tõelisuse kogemuses. (Lk. 100-106)
Negatsioonina mõistetud vabadus, ehk negatiivse estetistliku iroonilise suhtestumise konkreetsed korrelatsioonid, võivad asjaomaste teoretiseerijate teadvustatuses omandada tihtipeale ka võrdlemisi teravaidki väljundeid, kuigi seda üldjuhul arutlusele omases viimistletult rafineeritud abstraktses vormis. Viimasega on silmas-peetud säärast, väga laiaulatuslikku, kuid samas ometigi eriomases konkreetses kompaktses laadis ilmnevat ja ajastusidusas mõtlemises pea fenomenaalset tähendust omavat ideeajaloolist reflektiivset suunitletust nagu õpetust nihilismist, selle peamistes avaldusvormides.
Nihilismi mõiste on, (siinse kirjutamise kontekstis), leidnud kasutust rõhutatult teoreetilises tähenduses, s.t eiramisi täiesti selle termini esialgseid võimalikke anarhistlike tähendusvarjundeid. Säärasena antud mõiste käsitletud siis kui ajastu üldisest degradeerunud vaimsusest välja kasvanud, paljuski arelgioosne ja filosoofilise kontemplatsiooni tasapinnale kergitatud keskne iseloomustav koondtähistaja teatava ajajärgu (u. 19. saj II pool- 20. saj I pool) peamistele intellektuaalsetele-teoreetilistele probleemi-seadeile. Ehk siis nõnda nagu Nietzsche selle mõiste tõstatas, kujundades sellest keskse väärtustatava ühiku, samuti nii nagu see nt Kierkegaardi teoloogilis-filosoofilise mõtlemisega seostatav on ja muidugi paljude hilisemate tõlgendajate teoreetilises käsitluses (nt Heidegger, Jaspers, Camus, Sartré, jpt).
Nihilism, mõistetuna kui keskne siin käsitletavat teoretiseerimist koondavalt iseloomustav mõiste, omab siinse kirjutamise kontekstis keskset kuid äärmiselt paljutähenduslikku positsiooni. Esmalt on see peamises kirjeldatav kui ajastusidusa dekadentsi tegelik väljund, sellele omase nivelleerunud lähenemise näitena, teisalt aga ka kui eelnevale sihilikult vastuseatav filosoofilise reflektsiooni keskne väärtustatav ühik, seega midagi, mis lähtub teadlikult antud kontseptuaalse mõiste küündimatutest avaldumisvormidest, pürgides seda samas arutluse käigus jätkuvalt ülendada kehtiva abstraktse teoretiseerimise tasapinnale, mis nõnda mõistetuna on seega pigemini protsess, kui saavutatud seisund.19 (Ptk. 3.2., lk 106).
Nietzsche: seejärel kui oli diskrediteeritud esmased elik loomulikud instinktid, rõhutati teadvuse osatähtsust, mis omakorda viis looduse objektiviseerimise ja pragmatismini, Nietzsche sõnul: "...võimed olid vähenenud niivõrd, et tuli piirduda vaid mõtlemise, otsustamise ja kausaalseoste ühendusega. /.../...kõik vaistud, mis ei vallandunud väljapoole, väändusid sissepoole -- just seda ma nimetan inimese seestumiseks; alles siis tekib see, mida hiljem nimetatakse "hingeks." Kogu sisemaailm /.../ on plahvatanud ja avanenud, muutunud sügavaks, laiaks ja kõrgeks seda enam, kuivõrd väljendumine väljapoole on pärsitud. /.../ Need tõhusad tõkked, millega riiklik organisatsioon on kaitsnud ennast vanade /primitiivsete/ vabadusega seotud vaistude eest -- tõkked on ennekõike repressiivsed -- kutsusid esile selle, et kõik nood unarusse jäetud inimese vaistud käändusid tagasi inimese enda vastu."
Estetistlikult alustelt lähtuva eksistentsialistliku tõdeluse kontekstis, s.t kogu eelnevast teema-arendamisest lähtumisi, tähtsustub nihilism ennekõike kui subjektiivse eksistentsiaalse lähenemise keskne probleemne sõlmküsimus, mis tuleneb (negatsioonides mõistetud) üldisest ideelisest plaanist; traditsioonilisest esteetikast välja kasvanud (eksistentsiaalne) estetism omakorda viitab teatavale konkreetsele viisile, kuidas seda ületada (nt kasutades irooniat kui konkreetset metodoloogilist vahendit). Seega tuleb siis lähtuda Nietzsche nn "täieliku nihilismi" mõistelisest kujundist suunamaks üldist teema-arendamist vajalikus suunas, käsitledes nihilismi kui oma alustelt küll destruktiivset, aga peamiste kaasumuste osas ometigi äärmiselt positiivset ideelist suundumust ja loomingulist kreedot, mis märgib lühidalt teatavat otsustavat teisenemist subjektiivsetes aksioloogilistes ja ideoloogilistes veendumustes.20
Nihilistlik hoiakulisus on esmalt mõistetav dekadentsina, pelgalt hävitava ja reaktsioonilise, sisutult passiivse, ehk "nõrga" nihilismina, teisalt aga, eelnevale vastanduvalt kui aktiivne, destruktiivne, kuid uusi väärtusi loov, konsekventne ja printsipiaalne meelestatuse laad, elik nn "tugev" ehk "täielik" nihilism. Esimesest suunitletusest võib lähtuma saada nn "passiivse estetismi" teooria (Vattimo), mis suhtestub ajastu nivelleerunud tegelikkusesse ja ideelisse pärandisse mõneti sentimentalistlikult, isegi hedonistlikul kombel. Nietzscheaanlikelt alustelt lähtumisi võiks siinkohal eelnevale vastu seada n-ö "aktiivse estetismi", kui teatava eriomase hoiakulise meelestatuse laadi, mis lähtub teadlikult esteetilistest, s.t loomingulistest kriteeriumidest ja on väärtusi loov, ning ümberkujundav, eksistentsiaalses mõttes aktiivne estetistlik eluhoiak 'par exellance'.
Aksioloogilises plaanis omandab seejuures keskse tähenduse "tõesuse" kui otsustus-kriteeriumi küsitavaks muutmine, millega luuakse teatav n-ö "aksioloogilise vaakumi" mentaalne seisund, mis omakorda loob soodsa pinnase järgnevale kardinaalsele ümberhindamisele subjektiivsetest meeldumustest lähtumisi, seega siis: järgides otsesemalt estetistlike kaanoneid, kujundades ennast ja ümbritsevat kui kunstiteost, lähtudes loomingule omasest (fantaasia ja kreatiivsuse osatähtsust rõhutavast) suhtestumise põhilaadist.21
G.Vattimo: "...juba Nietzsche näitas, et tõe väärtuse paljastumine uskumuseks, siis teatavaks elulisuse nõuetega kohandunud "eksituseks", siis eelnevaid eksitusi ei saa teha olematuks: unenäo jätkumine sellest teadlik olles, ei samastu pelga unelemisega." Antud mõttekäik "ei ole vaid filosoofiline paradoks, s.o kultuuri käekäigu väljundiks."
Teisalt kehtestub nõnda keskse ja kaheldamatu väärtusena kõik mõiste "eksistentsialismiga", ehk tervikliku olemisega peamises seonduv, kuivõrd s.o midagi, mis alles teeb võimalikuks kõik järgnevad otsustused, s.t eksistentsiaalne lähtepinnas on midagi, mis vältimatult iga subjektiivse enesetunnetuse juurde kuulub ja primaarsena tähtsustub. Seega tõstatub nihilismi temaatika Nietzschel oma konsekventses vormis, mis on esmalt (aksioloogilises mõttes) mõistetav kui eksistentsiaalne lähenemine ja teisalt kui rõhutatult estetistlik hoiakulisus, kuivõrd nihilismi "täielises" läbielamises lähtutakse paljuski just estetistlikest kaanonitest.22 (Ptk. 3.21., lk. 111-114, 116.)
Nietschelik, alles tulevana nähtud "täielik nihilism" lähtub totaalse negatsiooni kesksest paradoksaalsest vastandatusest ("eimiskisuse"-temaatika) ja samastub sellega paljuski eksistentsialismile omase käsitlusega ainesest (nt Jaspersi "piirsituatsioonide"-teooria). S.o oma alustelt subjektiivne aga samas mitte pelgalt subjektivistlik arusaam, mis kehtestub estetistlike kriteeriumide kohaselt multivalentsemaks maailmapildiks. "Täielik nihilism" on nimelt ositi mõistetav estetistliku valdkonnana, kus destruktiivse suhtestumise läbi jõutakse üldisele metafoorsele kunsti-loomeni (Albertelli). Seega võib siinkohal väita, et nihilismi tegeliku mõistmise läbi jõutakse vältimatult siinpõhjendatava eksistentsiaalse estetistliku maailmanägemuse juurde.
Nihilismi vältimatu ületamisega (ja historitsistliku "ületamise" sundusega) seonduv problemaatika tähtsustub eriliselt ka religioosse tõdeluse kontekstis, s.t antud käsitluses keskset tähendust omav nihilistlik küsitavuse-asetus tuleneb väidetavalt paljuski just üldisest sekulariseerumisest, sellest vältimatult johtuvate pessimistlike ehk negativistlike kaasumustega. Milledest tähelepanuväärsemad on moraali pöördumatu devalveerumine, sihiteadlikult konsekventse (filosoofilise) ateismi tõstatumine ja muidugi ennekõike ka, eelnevast vahetult tulenev: kesksete (kristlike) väärtushinnangute sisulise kehtivuse minetamine. Nihilism on nõnda mõistetuna esmalt kui ülimate väärtuste puudumine ja teisalt ka kui nende teadlik loomine ja tinglik kehtestamine, selle püüdluse paradoksaalses vastakutiseatuses absoluutse jaatuse kui pretensiooniga. Just nõnda kerkib ülesse ka nn absoluutse eksistentsialismi ideeline nõudmine: subjektiivne, vahetult kogetav eksistents on igas mõttes primaarne ja ka iseeneses ammenduv (Ptk. 3.22., lk. 124-126)
Kierkegaardi käsitluse kohaselt on areligioosne kogemus sisult lõhestunud ja vormilt absurdne, kõrvutamisi sakraalse sfääriga ka tegelikult sisutu ja läbinisti tühine. Väljapääsuks säärasest, taunivalt nihilistlikuna kogetud eksistentsiaalsest olukorrast saab vältimatu pöördumine transtsendentse poole, religioosne elu. Nietzsche seevastu lähtub totaalsest (ja anti-religioossest) negatiivsest vastandatusest ("die Leere"), ning kehtestab rõhutatult tinglikud väärtused, mis omavad eksistentsiaalset kehtivust ja on kujundatud estetistlikest kaalutlustest lähtuvalt.23
G. Vattimo: Antud aspekt Nietzsche mõtlemises ei peaks saama nõnda tõlgendatud liialt "uudsuse"-kriteeriumide kohaselt (vrd nn "postmodernsus"). Autor nimelt ei välista traditsioonilist lähenemist, pigemini tõlgendab seda irooniliselt: traditsiooni nõrgenemisena, seesmise kehtivuseta, tühjusena. Vattimo: "...modernismi ajastul aset-leidnud euroopaliku vaimsuse sekulariseerumine ei ole vaid uskumuste vigade paljastamine ja demüstifitseerimine, vaid ka nende "vigade" kestvuse jätkumine eri vormis ja teatavas mõttes moonutatuina." -- s.t sekulariseerumine ei tähenda traditsioonilise religioossuse ületamist.
Seega kujutab nihilism endast Kierkegaardi jaoks maailmasisest ja vältimatult ületatavat kategooriat, mis viib teatavate negatsioonide läbi transtsendentse absoluudi kehtestumiseni subjektiivses plaanis. Nietzschel aga tuleneb dekadentsina kirjeldatavast reaktiivse nihilismi vormist üldine (küüniline) aksioloogiline skeptitsism, ning teisalt saab eesmärgiks kujundada sellest spetsiifiline kultiveeritud ja (eksperimentaalne) metafüüsiline nihilism, mis on mõistetav kui eksistentsiaalsest kogemisest lähtuv reflektiivne ja sisuliselt estetistlik meelestatuse laad. 24 (Vt nt lk. 127-129)
Nietzsche käsitluse kohaselt on dekadentlik nihilism ebakonsekventne, destruktiivne ja sisutu, ning sellele vastandatakse konstruktiivne aktiivne estetistlik loominguline lähenemine, mis seab prioriteediks peamised eksistentsiaalselt väärtustatavad kriteeriumid. Kritiseerida võib ka n-ö "uskumist mitte millegisse", (vrd Jaspers'i nn "pateetiline (või eksalteeritud) nihilism", juhul kui s.o ebakonsekventne. Konsekventselt lõpuni mõeldud negatsioon (siin: nihilism) moodustab aga teisalt intrigeeriva paradoksaalse suhtestatuse eksistentsiaalsetest põhiväärtustest lähtuma seatud nn "absoluutse jaatusega", kujutades endast omanäolist kontrastset (vormilt isegi estetistlikku!) kombinatsiooni, ning mil on samuti mõningaid spetsiifilisi ühisjooni Kierkegaardi n-ö "absoluudiga negatsiooni vormis".
Estetistliku käsitlusviisi näitena ongi käesolevas kirjutises põhjendatud säärast eriomast uuenduslikku arusaama nagu seda endast kaheldamatult kujutab müüdi kui fenomeni taastähtsustamine eksistentsiaalse tõdeluse kontekstis. On oluline rõhutada, et nt G.Vattimo järgi ei ole müüt küll filosoofilise mõistena piisavalt põhjendatud, kuid evib ometigi teatavaid kesksegi tähendusega momente, milledest peamiseks on (siinse arutluse raamides) selle seostatavus estetistliku maailmavaatega, konkreetsemalt: sellele omastes autentsusele pretendeerivates ja kriitilise käsitluse nõuetega kohandatud (eksistentsialistlikes) pürgimustes.25
Müütiline lähenemine on käsitletav ka n-ö "negatiivse võrdlusena" modernsele läänelikule ratsionalismile, kuna s.o viimasele põhimõtteliselt vastanduv; mütoloogilise mõtteviisi tõstatumisest loodetakse väljapääsu modernismi hektilisusest ja vastuoludest, milleks pöördutakse kas ajaloolise (nt antiigi) või nn "primitiiv-etnoste" vastavate näidete poole. Antud vaatenurka esindab nn "kultuur-relativismi" teooria, mida iseloomustab arusaam, et puuduvad ülepea ühtsed ratsionaalsus-kriteeriumid, esmased kulturoloogilised karakteristikumid, nagu nt tõesust ja eetikat määratlevad alusprintsiibid ja aksioomid ei või olla ratsionaalse ja demonstratiivse eritluse objektiks, kuivõrd need on ise hindamise vahendeiks. Nõnda puudub ülepea võimalus mingit tunnetusvormi mütoloogiliseks taunida, ja teisalt: ka teaduslik-ratsionaalne maailmapilt, (kui "ühine uskumus"), on oma alustelt lähtumas mõnetigi n-ö "müütilisest" ainesest. O.Marquard: teaduslik ratsionalism on müüt, uskumus, nõndasamuti nagu rajaneb uskumisele käsitlus ratsionalistlikust "demütologiseerimisest" ("die Entmythologisierung"). Nii ratsionalism kui müüt rajanevad oma alustelt mõningatele (traditsioonilistele) n-ö "põhi-oletustele", s.t millelegi mida ei või objektiivselt tõestada, s.o pigem hoiaku küsimus. Siit ka "müüdi" üks definatsioon: s.o tõestamatult ja vahetult kehtiv.
Antud keskse järelduse eritlemiseni saab aga jõuda vaid kogu (eelnevalt käsitlust leidnud) konkreetse tervikliku ajajärgu peamistest ideelistest suundumustest lähtumisi. Hilis-modernismi ideelises keskkonnas kehtestunud eksistentsiaalne filosoofiline suundumus on nimelt teatavas mõttes reaktiivselt suhtestatud ajaloolisesse (valgustusest lähtuvasse) ratsionalismi, mis omakorda on põhimõtteliselt vastakutiasetatud algse (irratsionaalse ja rituaalse) mütoloogilise maailmapildiga. Teisalt evib ka (valgustuslik) ratsionalism, oma lähenemise alustes mõningaid irratsionaalseid jooni, teatavad erilised, mütoloogilisele lähenemisele taandatavad, kriteeriumid kehtivad nimelt veelgi ühiskondlikul tasapinnal, nt subjektiivset identiteeti konstitueeriva tegurina.26 (Ptk. 3.3., lk. 137-138)
Modernistliku maailmavaate poolt esile-kutsutud subjektivistlik emantsipatsioon kujundab teatava üldise nivelleerunud õhustiku (vrd Jaspers'i "Nichts-Zustand"), mis väljendub siis asetleidvas üldises aksioloogilises devalvatsioonis relativistlikuks n-ö "ühiseks mõistlikkuseks" (nn "common sense"). Kuivõrd kujunenud olukord võimaldab teha äärmiselt pessimistlikke gnoseoloogilisi järeldusi, tuleb ilmtingimata seda ahistavatki seisukorda muuta ja mida nt Nietzsche arvabki võimaliku olevat, juhul kui kasutada selleks teatud rekonstruktsioonilist meetodit, n-ö "müüdi-loomet", mis seaks mõistmatuks paljususeks killunenud maailma tagasi terviklikkusesse kui ühtsusesse, imaginaarsesse keskmesse, fokuseeritud pilgu alla.
G.Albertelli: Nietzsche "täieliku nihilismi" kujundi mõistmisel on vaja silmas-pidada sellega seotud "remüstifikatsiooni" tendentsi, s.t, et-- "...'täielik nihilism' on valdkond, kus võimutahe näitab end "kui kunst", s.t korraga nii destruktureeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena."27
See tähendab: kehtestada tinglikult kehtivad väärtused ja ideaalid, ning järgida neid siis kui iseenda loodud maailma,-- isegi otsekui "uskuda'' noisse tingimisi püstiseatud "jumalakujudesse",-- s.o esteetiline mäng suletud ringis "par exellance". Mütoloogiline lähenemine võimaldab teisalt ka teatavat (uskumustele omast) n-ö "totaalse kehtivusega tõesust", konkreetsete partikulaarsete maailmapiltide siseselt, kuivõrd s.o üldistavam, ning selle hilisem nivelleerumine modernistliku mõtlemise raamides, loobki soodsa pinnase eksistentsiaalset väärtustava suundumuse tekkele.(Nt lk. 139-142).
J. Habermas: "Nietzsche /.../ seletas modernismis lõpule-viidud mõistuse samastamise võimuga võimuteooriaga -- teooriaga, mis loob meelevaldselt uusi müüte ja järgib tõesusnõuet vaid esteetilise fragmendi retoorilistest nõudmistest tulenevalt." Nietzsche samastab mõistuse täielikult võimutaotlustega, andes väärtushinnangutele teadvustatud asendi, mis näitab, et poolt- ja vastu-hinnangud ei oma enam pädevus-pretensioone, vaid on puhtakujulise võimutaotluse väljundiks. Seetõttu pooldab Nietzsche maitseteooria mugandatud varianti, mille kohaselt kogu tõlgenduslik tegevus on hindamine, mis seisukoht on omakorda allutatud kriitikale kui ei looda spetsiifilist "väärtus-hierarhiat" ("die Rang-Ordnung"). Samuti pürib ta samastama maitseotsustused hinnanguliste imperatiividega, s.t kujundama teoreetilise ja praktilise mõistuse unisooni esteetilise hindamisvõimega, usaldades vaid sellist kunsti, mis vabastaks subjekti teaduslik-moralistliku maailma fiktiivsetest kriteeriumidest. Nietzsche käsitlusest ilmneb esmakordselt modernse esteetika piiritlemine, mis väljendub normatiivsete reeglite vastustamises.28
Eksistentsiaalne estetistlik mütologiseeriv lähenemine on seega mõistetav kui teatav üldine pürgimus ennistada autentne ja üldkehtiv sünteetiline maailmapilt, kehtestada see taas-väärtustatud aksioloogilistes raamides, ning selle absolutistlikus mõõtmes, kuivõrd partikulaarsete diskursiivsete "tõdede" paljusus (s.t modernistlik "Mõistlikkus") ei võimalda subjektiivset eksistentsi kui tervikut hõlmata suutvat maailma nägemise viisi. Seega evib vastav (remütoloogiline) lähenemine ka teatavat (traditsioonilist) religoossust meenutavat hoiakulist laadi ja on seega teravaltki vastandumas positivistlik-formalistlikule arusaamale teaduslikust mõtlemisest, mida omakorda iseloomustab mõnetine eetilis-aksioloogiline küündimatus, millest oletatavasti lähtubki negatsioonides välistav mõttelaad ehk siis eelnevalt lähemalt iseloomustatud nihilistlik idee-ajalooline suundumus.
G. Vattimo: "Neid eri viise müüti mõtestada võib kohandada selle järgi, kuidas need sulanduvad kogemuse eri valdkondadesse, tasakaalustatud irratsionalismiks või piiritletud ratsionalismiks." ("Läpinäkyvä yhteiskunta", lk 47). Müütiline lähenemine on vastanduv ratsionaalsele mõtlemisele, s.o irratsionaalsusesse ulatuv "mütoloogiline teadmine", mis ei hooli tõestamisest, vaid kehtestub tõena, mis ei allu niisama lihtsalt kriitikale, pole aga samas ometigi ainu-üksi religioosse tasandiga otseselt kõrvutatav. Peamine, mis eristab müüdi kehtestamist uskumustele omasest lähenemisest, seisneb tinglikkuse rõhutamises ja eriomases teadlikkuses, mis kui "unest teadlikkus".29
Viimast nähtumust võib omakorda käsitleda kui estetistliku remütologismi tekkimise tegelikku põhjust, sellele omases seostatuses eksistentsialismile omase aksioloogilise käsitlusega.
Mõistus vabastatakse kultuurilises modernismis lõplikult selle senistest pädevus-nõuetest, võimest otsustada lõplikult positiivse ja negatiivse üle, mis teeb võimalikuks arendada tõele vastavuse kontseptsioone eri spetsialiteetidele omaste loogika-kriteeriumide kohaselt. Antud tendents on tingitud tõigast, et kõik normatiivsed mõõdupuud on religioossete ja metafüüsiliste maailmavaadete nõrgenedes minetanud usu teadusese autoriteeti, mida omakorda võimendab irratsionalistlik kriitika, nt Nietzsche: "Kes ei teeskle, et formalistlikul mõistusel oleks enam tegemist moraali või moraalitusega."30
Nihilistlik mõtteviis kerkib üles üldise sekulariseerumise kontekstis, kus idealiseeritakse vahetult eksistentsiaalsed väärtused vastukaaluks religioossete ideaalide minetamisele ja see leiab aset loomingu vahendusel, seega võib siis üldistatult väita, et ka rõhutatult estetistliku eksistentsiaalse meelsuse väljendusena. Nõnda ka G.Vattimo: Nietzsche ei suuda küll üheselt modernismi negativistlikke kaasumusi ületada, kuid üritab seda ometigi, ning teeb seda just müütilise lähenemise ennistamise kaudu ja estetistlike kriteeriumite vahendusel. See taotlus on väljendumas ka väärtuste (eksistentsiaalses) "ümbervääristamises" ja (filosoofilise tõdeluse kontekstis) eriti just: mõistete loomises. S.o rõhutatult eksistentsiaalsetest (elulistest) kriteeriumitest lähtuma seatud loominguline väljenduslik aktiivsus, s.t selline mentaalne suundumus, mille tulemuseks saab siis kogu siinse eelneva kirjutamise raamides tõestada püütud ideelise fenomeni nagu eksistentsiaalse estetismi mõisteline määratlemine. (Lk. 143-146)
Subjektiivsetest eksistentsiaalsetest kriteeriumitest lähtuv ja estetistlike kaanonite kohaselt loomingus väljenduva mütologiseeriva lähenemisega seotud aksiloogilised printsiibid omavad aga ennekõike vaid rõhutatult tinglikku ("als ob") kehtivust. Teisalt on, eriti näiteks loova kunstniku vaatenurgast selge, et väärtushinnangud sünnivad väärtuste sihilikust omistamisest, nende teadlikust loomisest, millest tuleneb ka nende teatav sisuline tähendus ja tähtsus või isegi absoluutne kehtivus (subjektiivses plaanis).
J.Habermas: võimutahte esteetiline kese on tundlikuse- (ehk sensibiilsus)-võime ja selle ajendiks esteetiliselt hinnatav. Nietzsche olevat enda kohta väitnud, et ta tegeles pigemini imaginaarse maailma analüüsiga, mis on mõistetav kui müütilisusse tagasi suubunud maailmapilt, erinevate "jõudude" vastastikusest toimest sõltuv ja algupärasemaid väärtusi vahendav. "Algupärasem" tähendab siin väärtuslikum, puhtam, -- millega taandatakse aksioloogia ositi genealoogia radadele, mille kohaselt olid algupärasemad vastavad tendentsid aktiivsemad, loovamad, seevastu kui hilisemad olid pelgalt reaktiivsed. Nietzsche pürgimust "algupära-müütide" ennistamiseks näitab juba järgnev formuleering: tulevaste, "täiuslikemate" kultuuride esiletõusust kõneleb ta rõhutatult "antiutoopiliselt", kui tagasipöördumisest, kordusest.31
Mütoloogiline kirjeldusviis ei ole deskriptiivne ega üheselt defineeritav teadmise liik, vaid subjektiivset kehtivust omav ja afektuaalselt adjektiviseeritud, seega siis tõdeluse laad, mis kehtestub ennekõike eksistentsiaalse maailmavaatena, sellele omase estetistliku kreatiivsuse määras. Subjektiivse eksistentsi raamides kehtestunud, tingliku kuid ometigi absoluutse kehtivusega müüt saab tähendama avaramat ja üldistavamat maailma nägemise viisi, maailm kui tervik on taas asetatud selle algsesse ühtsusesse võimaldamaks indiviidile üldiseimaid sihte ja vahetuid eesmärke. Eksistentsiaalselt läbielatud müütiline lähenemine saab tähtsustama subjektiivset elamusmaailma, sellele omases imaginaarses mänglevuses, mõte ei ole enam määratud ennast maha salgama, vaid kujutlusvõime kaudu avarduma mõeldavuse piirideni. (Lk. 147-151.)
Eksistentsiaalse estetismi mõistelise määratletavuse käik viib nõnda vältimatult tagasi algusesse kui üldistavamasse ühtsusesse, osutab millelegi, mis paikneb mõeldamatus kohas ja sõnade taga, viitab sõnulseletamatule, transtsendentsele, selle diskreetsemas vormis: oma algsesse vaikimisse tagasipöördunud maailmas. Ka Meister Eckhardt'i järgi olnud ideaalseks mõtlemiseks justnimelt vaikus, mis asetseb "sõnade taga". Ehk väljendades nõnda-mõeldut L.Wittgensteini väljapeetult viimistletud sõnastuses:

1 Vastu tulles paljude minu blogi lugejate erisoovile avaldaksin nüüd käesolevaga ka oma diplomitöö: „Esksistentsialistliku estetismi mõistest“, viimase, kokkuvõtliku osa. Kuna on väidetud, et on keeruliseks osutunud eelpool mainitud teaduslikku tööd (blogis just) lugeda (ikkagi 200 lk!) siis avaldada viimane ja üks hinnatuimaid osasi siin eraldi. JA veel, lihtustamaks lugemist, selle töö lugemist justnimelt blogis, paneksin seekord need joonealused märkused võimalikult teksti sisse. Selleks, et võimalikult lihtustada, seni (blogis) avaldatuist mahukaima teksti lugemist. JA veelkord rõhutades: kõik võimalikud kommentaarid on äärmiselt teretulnud, kas siis otse minu blogis kommenteerides võis siis minu kehtivale e-maili aadressile nagu: miikael74@gmail.com
2 M.Envall: "Taiteen käsite", lk. 120.
3 L. Wittgenstein: "The Blue and Brown Books", lk 27.
4 R. Pitkänen: "Johdatusta esteettisen teoriaan", lk. 103
5 Siin ja järgnevalt sulgudes toodud numeratsioon on viitama seatud minu (siin blogis) juba avaldatud M.A.-Thesise (diplomitöö): „Eksistentsialistliku estetismi mõistest“, vastavatele peatükkidele ja lehekülje numbritele. Head lugemist ja kommenteeirmist! (Kommentaarid on oodatud: miikael74@gmail.com).
6 B.Croce: "Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika.", lk. 75-76.
7 B. Croce, Ibid. lk. 73-74.
8 Ibid., lk.77-79.
9 M.Weitz: "The Role of Theory in Aesthetics", lk. 48.
10 E.Sevänen: "Taide institutiona ja järjestelmänä", lk.34, 58. (Vrd ka: Ibid., lk. 375-379).
11 Siia kohta võib võrdlusena lisada ka ühe huvitava kirjandusliku paralleeli, mille kohaselt: "... ilumõiste tegelikku olemust tajumata kasutavad inimesed seda oma kõnepruugis kergekäeliselt ja läbimõtlematult, mistõttu ilumõiste ise, millele on külge kleebitud sadakond triviaalset sõna, on kaotanud oma esialgse väärtuse. /.../ Kui tuleb silm silma vastu seista tegeliku ilu endaga, ei suuda nad seda ära tunda." (W.S.Maugham: "Kuu ja kuuepennine", lk. 127.)
12 J.-F.Lyotard, ("Vasta kysymyksen: mitä postmodernismi on?", lk.156.)
13 S.Kierkegaard: (P.Roubiczek: "Existentialism...", lk. 99-103).
14 Adorno: "Ästhetische Theorie", nt lk. 31-41. (Sarnaseid vaateid esindab ka Horkheimer'i kaasautorlusel valminud "Valgustuse dialektika").
15 M.Buber: (P.Roubiczek: "Existentialism...", lk151).
16 P.Roubiczek: "Existentialism..." Heideggeri nn "fundamentaalontoloogia" kohaselt leiab eksistents käsitlemist rõhutatult subjektiivsetes mõõdetes: olematus on aktiivne ja produtseerib olematust ("das Welt nichtet") "At the very core of existence, nothingness is dissolving being into nothingness." (Lk.125, 132-133).
17 Sartré: ("Le Nauseé", ('38), lk.189 ) Antud teoses kujutab Sartré'i fiktsioonina toda mida autor mujal on esitanud teooriana)).
18 (Vt nt lk., 98-99).
19 J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 179. (Nietzsche järgnevad tsitaadid: "Moraalin alkuperästä.", lk. 77-78.). Nõnda ka Vattimo: tungid ja ajendid ei ole enam nii jõulised ja avatud kui möödanikus, olemine on minetanud elaani ja värvikuse, asendanud selle turvalisuse ja vormipärasuse järgimisega. Seetõttu sisaldub (kulturoloogilises) "arengus" aiva kogemise intensiivsuse nõrgenemine, selle teatav tühjenemine, mis loob erilise "vaakum"-õhustiku ja sellega ka soodsa pinnase aksioloogilise ümberhindamise ja remütoloogiliste tendentside levikule. ("Läpinäkyvä yhteiskunta", lk.52.)
20 (Vt nt lk. 96-97.)
21 G.Vattimo: Vrd siinkohal Vattimo tõlgendust "sekulariseerumisest", s.o varasema säilitamine aga nivelleeritud kujul, otsekui "taas-elustamine", ja mis on omane kogu modernismile. (Läpinäkyvä yhteiskunta", lk. 50-51).
22 (Vt nt lk. 109-110.)
23 G. Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", (lk. 51-52).
24 (Vt lk. 120-123.)
25 (Nõnda nt Marquard). Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", lk. 46-47)).
26 J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 172-173.
27 G.Albertelli: ("G.Vattimo ja apologeetiline nihilism", lk. 1468-1469.) Antud väitmisest tulenevad otseselt teatavad keskse tähendusega, põhilaadilt estetistlikke järeldused, nende konkreetses ilmnemises mütologiseeriva, s.t kreatiivse, narratiivi-sidusa mõtlemise laadina.
28 J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk.178. (Ibid., lk. 180-181).
29 Vattimo: "Läpinäkyvä yhteiskunta", lk 47.
30 Horkheimer & Adorno: "Dialektik der Aufklärung", lk. 141. Varasema moraali meta-eetiliste tõlgenduste kriitika teiseneb siin sarkastiliseks eetiliseks skeptitsismiks.
31 J.Habermas: "Järki ja kommunikaatio", lk. 182-183.

32 L.Wittgenstein, vastavalt: "Loogilis-filosoofiline traktaat", §§ 5.522, 4.1212; ning: "Vermischte Bemerkungen", lk. 52, 63. Autor lähtub siinkohal oma eriomastest veendumustest mille kohaselt oleks. "... filosoofia õige meetod see, et me ei ütleks mitte midagi /ja/... alati kui keegi teine tahaks öelda midagi metafüüsilist, tuleks meil talle näidata, et ta ei ole teatud lausemärkidele /s.t sõnadele/ mingit /tegelikku/ tähendust andnud..." ("Loogilis-filosoofiline traktaat", § 6.53, vrd: "Wovon man nicht reden kann, darüber muss man schweigen.", § 7.) Antud arusaam lähtub Wittgensteini tõdemusest, mille kohaselt: "Mida me ei või mõelda, seda me /siiski/ ei v õ i mõelda, ja seega ka mitte ö e l d a, mida me ei või mõelda. /.../ Seda, mis kuulub maailma olemusse nimelt ei saa ö e l d a, ja filosoofial, kui see võiks öelda midagi, tuleks kujutada maailma olemust /mida aga/ ...keel ei suuda väljendada." ("Filosoofisia huomatuksia", lk. 54-55, §§ 157, 161. jj). L.Wittgenstein: "...filosoofia kõik lahendamata probleemid tulenevad sellest, et keel on jätkuvalt samana püsinud ja eksitab üha uuesti samadele küsimustele, milledele ei ole vastust." /.../ keeles on kõigi jaoks peidus samad lõksud, ulatuslik kergesti-käidavate eksiteede võrgustik. Nii näeme inimesi teineteise järel kulgevat samasid teid, ja ometi-- teame j u b a e t t e /M.L. i.e./ millal nad rajalt eksivad.../.../... tuleks asetada kõigisse kohtadesse kust umbteed hargnevad /hoiatavaid/ silte, mis aitaksid inimesi ohtlikest kohtadest üle..." (Vastavalt: "Yleisia huomatuksia", lk. 45, 53, ning: "Varmuudesta", lk. 155-156, § 71-73.).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar