Autor:
Jan Jõemets.1
Oponeeerides:
Madis Liibek. [Kursiivis.]
HESSE
„riigid.“
Ostinaatao.
„Õnnekail
ruumel on irdumus isaks, neid
sigitab
lahtus.
Hõiskega
läbib neid hämmunud rändur.“
R.-M.
Rilke.
“...
poeet või mitte keegi“ -- milline kohutav prentensioon. Ja see ei
ole veel kõik – Hesse pretensioon on hoopis suurem: endana ise
olemine, -- mis väljapaistvusena avaneb mõõduldasa kombel,
ja näiteks Hessele, poeedi vormis. -- Öeldud on: „poeet on
midagi sellist, mida võib olla, milleks aga ei või saada“, ja
mõeldud – poeet ollakse juba eelsemalt sõnale puhkemist – ja
kui, siis ainus moodus endana ise olla, on olla nõnda poeedina,
kusjuures vormi kitsaks muutudes, sellest välja kasvades, heidetakse
s e e vorm hõiskega vahetusse, näiteks
maalikunstniku või muusiku omaga, mis loomulikult peab samuti juba
eelsemalt ümber passima. Eelseim ütleb aga veel: nood k
a k s kuuluvad ü h e n a kokku: poeesia, olemaks
tõeline poeesia – l o o v sõna -, vajab kõige
koledamal kombel e i-m i s k i t, s.t logos, kui
koondav lausumine (M. Heidegger), on endana miskit –
lõppeks/hakatuseks ka poeete ja maalikunstnikke ja muusikuid jne`sid
– eimiski´st konkreetsusesse välja-vormiv, koonduvalt lausuv.
[Kommenteerija:
Antud kirjutise vahendusega tuleks siinkohal veelgi mainida, et
loobun, kategoorilisel kombel, igasugusest autorlusest (nagu esimeses
joonealuses märkuses oli loodetavasti piisava selgusega rõhutatud).
Tegemist on ühe kunagise tuttava kirjutisega. JA keda hakkas juba
esimese veeruga seoses ära tüütama kirjutist läbiva joonena
iseloomustav rõhutatult lääge sentimenatalism, sel võimalikul
lugejal soovitan, kommenteerijana pelgalt, siinkohal lugemine poolele
jätta. // Selle kunagise tuttava peamiseks inspireerijaks oli (nagu
pealkirigi ütleb) just see kunagine kirjutaja nagu H. Hesse, kelle
loomingu põhimotiiviks ongi kõikvõimalik, otse äärmuslik
sentimentalism. See on midagi taolist mida arvatakse iseloomustavat
mõningaid 18.-19. sajandi aadlipreilisi, siirup-magus, lausa läägelt
sentimentaalne tekst. Kuid kes, otsustab veel edasi lugeda kogeb seda
veelgi ehedamal kombel siis omal nahal, ilmselt järgenvalt.]
Tagasi:
„Ürgvaikus on ... Suur vaikus igal pool ... / Seal paiskub
pilvedest üks kiir kui nool, / Kesk olematust läidab valgusvihke /
ja sügaviku öhe ruume loob“, -- luuletatud on algust – ja
luule jääb kõlama -, algusesse kutsub, ühes hilises,
pärastüttelises epigraafis välja-kutsena kogu Hesse looming:
„Minu raamatud viivad lugeja, kui tal on selleks tahtmist,
sinnamaani, kus ta näeb meie aja ideaalide ja moraalide taga kaost.
Kui ma tahaksin kaugemale „juhatada“, siis peaksin valetama.“
Viivad niisiis kaose´ni, kaose siinpoolsesse ligidusse – sinna,
kus me oleme juba kord olnud, vahetult väljapaisatuina partikulaarse
olemise umbsesse koorikusse – ning kust tulnud, oma välja
sisenemist (nt. lugejaks olemisse). ---- s.t tagasi sünnihetke, mis
sealt algava siinpoolsuse eksirännaku kaudu on langenud unustuse
härmarusse, sedamoodi, et me oleme kaotanud oma identiteedi, kuivõrd
ei tea enam või ei taha teada, kust me tuleme, ei tea oma algust ja
algust teadmata, pole võimalik suurt midagi teada ---- Kuid nõnda
Hesse juhatatult tagasiviiv, s.t sisse väljuv tee kulgeb edasi –
vahe(juhatatav-)jõudmine on nimetatud koorik´uni, kuid nüüd
orientatsiooni, „nokaga“, hoopis teisele poole, pilguti vastu
ürghymen´i narmendavat looritust -, kulgeb edasi juba ilma
teejuhita -- „me kõik oleme pärit ühest ja samast sügavikust,
kuid igaüks meist, kui püüe välja murda sügavustest, rühib
o m a eesmärgi poole“ (eesmärk, s.t telos,
olemuslikult sisim, o m a-kohatine liikumine, entelehia)
---- : me peame astuma veel ka teispoole sündi, tagasi emaihusse;
see samm on võrdeline surmaga, ning seetõttu pole „juhatatav“,
kuivõrd nii sünd kui surm, oma sisimas olemuses, on läbini
isiklikud, intiimsed asjad ----, ehk teisisõnu: kõnealune algus on
lõpu oma, luulejätkus lausutult: „... luues teoks ja
võitlemiseks algust, / Ta avab selle kõik, mis idaneb“ - siis
teo ja võitluse, üldisemalt: l o o d u d algus, mis peab
tähendama seda, et teispoole algust jääb „veel midagi“ --
algatav --, -- s.t kaos oma paradoksaalses androgüünsuses;
kaos, olematus, eimiski, tühjus – kõigil noil mõistetel on
muidugi omad ja võibolla mõne teise omadega nende hulgast vähe
lahknevad nüansid, kuid siinses tekstis on need mõisted võetud
kattuvatena, l o o m i n g u eelset olukorda väljandavatena
---- ja iga algus, idanemise avanguna, on p a r a t a m a t u l t
lõpu algus, partikulaar, sest kõik see idanev närbub kord
mõõduldasel hetkel ja sureb, et siis mõõduldasa
taassündida; ta – algus – kuulub olemuslikult mõrvale, oma
„teisele“, sest suremine ja taasünd „on meie saatus“
-- initsiatsiooni mudel kannab kogu Hesse loomet.
[Kommenteerija:
Juba on veidi mainitud seda vahendatava kirjutaja ja tema peamise
inspiratsiooni-allika, H. Hesse, rõhutatult lääget ja
pealetikkuvat sentimentalismi. (Ilmselt on sõna „sentiment“
pärit L. Sterne`i sentimentalismi aegadest. Hiljem saadi seda
rõhutama (saksa-(rahvus-)romantismi päevilt alates.) Mis puutub aga
konkreetsesse (selle kirjatüki) autorisse, siis teine põhiline joon
kogu selle kirjutise vätel on (peale tetava lääge-maigulise
naiseliku sentimentalismi) ka muidugi tetav hilis-puberteeti
iseloomsutav hoiak: ühestküljest lääge sentimetalistlik
naiselkkus ja teisalt hilis-puberteedi-eale omane teisme-ea-kohane
protsesti-meelsus. Pea-asi, et oleks, kedagi (või midagi?)
kritiseerida, üks-puha, keda (või mida?) siis iganes. Seega siis
teisme-ealise puberteedi ja sentimentalismi kohatine kokkusattuvus.
(Veelkord peab kommenteerija vajalikuks rõhutda, et puudub igasugune
autorlus antud tekstiga seoses!)].
„Stepihundi“-sõnasümboleis
on tolle juhatatava jõudmise „koha“ näol, - maskina, tegemist
maagilise teatri – kus samaaegselt etenduvad kõik olemise
võimalikud näitemängud, toimub kosmogooniline maskiball, Abraxase
müsteerium, ja kuhu Hesse looming välja-kutsena - „kõigile ja ei
kellegile“ - ning, sõltuvalt nüüd lugejast, vahest koguni
priipääsuna (mis siiski tuleb ju mingil kombel v ä l j a-t e e
n i d a), võõrustabki – on tegemist siis maagilise teatri...
f u a j e e g a: lõputu saaliavanemistega vahe-piiri-ruum.
Need avanemised, need uksed märgistavad seda sõlmjoont, p
i i r i, seda pragu, millena horisontaalsus lõpuni
lahtirullunult murdub ja avaneb sügavikumõõde, vertikaalsus;
märgitsevad tühemikku, milles üksteist vastastikku tühistavalt
kontakteeruvad kui eesliinil „tegelikkus“ ja kujutlus,
ontologiseerides kummalegi (siin-, välja- / seal-, sisse-)poole
maailma, kaks täiesti erinevate reeglitega mänguvälja, ruumi:
„Väljas oli tegelikkus ... sees aga ... elutsesid muinasjutte ja
unenägu.“ (Sinclair ei nimeta küll eraldusena piiri, koguni eitab
seda, vaid ainult teistlaadi maailmanägemist, kuid see on
veel hoopis lõikavam, isegi mitte nn. „külla-kutsega“ ühelt -
väljapoolt - ületatav). Vastavalt nüüd, ja kooskõlla teatud
märgi ühe võimaliku interpretatsiooniga:
aabellased/kainlased --- interpretatsioon on puht „hesselik“: kui
originaalis (Pühakirjas) on a l g u s e s lugu ja lugu l
õ p e b märgistamisega, siis Demian tõlgendab seda ü h e
võimalusena otse vastupidi: alguses oli märk ja alles siis tuli
lugu, h i r m u s t ajendatud väljamõeldisena, müüdina,
ning nõnda, kahe võimaluse kokku saades, on omakeskis kokku saanud
algus oma lõpuga ---- ühel(välja-)pool „teised“, „inimesed
kõnniteelt“, mass, „oma arusaamu, oma ideaale ja kohustusi, oma
elu ja õnne üha tihedamalt karjaga“ siduvad; need silma
kinnipigistajad, kes kõik „praod“-
kaose=olematuse=eimiski=tühjuse omad – jalge alla sõtkudes kinni
tallavad, kellele miski pole püha, vähim veel kese, sest
seda neil polegi, vahest ainult nende „i s e“, kuid n
e n d e „ise“ - keskmetu – on täiesti tühi (s.t tühine),
on pelk kest (lamedusena kokku langenud, sest kese puudub),
„sünni jäänuk“, too koorik, mis täiel mõõdul kuulub
purustamise ja taasloomise igavesse ringlusesse, sest on puhtalt
„juhus“; ning teisel(sees-)pool „äramärgitud“, maailma
silmis „hullud ja ohtlikud“, l o o j a d, ses pea Loojani
avarduvas tähenduses, „mõtte ja isiksuse ordu“,
Hommikumaarändurite Liit – ühendus, „mis on võimalik inimeste
vahel, kes on maitsnud täielikku üksiolemist“; need üha
teel-olijad, igavese taastuleku noviitsid, ühest initsiatsioonist,
ühest maailmast, ruumist avavas väljamurdes järgmisse rändajad.
---- Sees/väljas on väga kahepalgelised, omakeskis tihedasti
külgnevad koha-määrused, nõnda, et üks võib hoopis äkitselt
teiseks osutuda. Ja pealegi, nagu esmapilgul paistab, tundub
„sisemine ring“ olevat ahtam, ning seega umbsem välimisest, kuid
Hesse „maailmade“ puhul see nõnda loomulikult ei ole: „sisemine
ring“ on hõlmavam, teispoole „välimist ringi“ laiuv;
võrdlusena: atoll keset ookeani vete avarusi. ----
Kusagil
siin on ehk sobiv tagasiminekuline katkestus,
ütlemaks
kuidagimoodi lahti eespool jutumärgistatud „tegelikkus“ (märgid
kuuluvad Hessele) – säärasusena mõeldub „teiste“ maailm
(„teise“ vahekord esineb ka „sisemisse ringi“ kuulujate
suhteis, kuid siit vähe „teises“ tähenduses) – Sinclair: „...
ma elan o m a unelmates... Teised inimesed elavad ka
unelmates, kuid mitte e n d a o m a d e s“, s.t „teise“
maailm ei saa olla „minu“ kui niisuguse tegelikkus. --
Eelkõike mõeldub „tegelikkuse“ all aga siiski too nn.
lineaar-horisontaalsus, see naiivselt endakindlalt „turvaline“
maailm, mis sügaviku, praopelgurluses on suletud kahemõõtmeliseks
ja lamedaks. Tegelikkus säärase - „tegelikkusena“ - on
aga tegelikkusest täiesti tühi (tühisuse mõttes),
mahuvõrdlusena ehk: kreeka physis / ladina natura; on
midagi sellist, „millega mingil tingimusel ei tohi rahul olla ...
sest ta on juhus, elu jäänus [s.t ongi toosama partikulaarne
koorik, kookon, millest tuleb end välja-murda; välja-murdes avaneb
muidugi kohe uue algusena uus, avaram kookon, mis omakorda
mõõduldasel hetkel purustamisele kuulub, ja nõnda lõputult: see
on rännak]. Ja seda närust, ikka ja alati pettumust
valmistavat ja tühja tegelikkust ei saa muuta mingil muul moel kui
sellega, et me teda eitame, näitame, et me oleme temast
tugevamad...“ -- Kes iganes jõuab maagilisse teatrisse – võtab
kuulvalt vastu välja-kutse -, mis teatavasti on mõeldud „ainult
hulludele“ (nüüd: nn. „maailma“ silmis); ja kel jätkub
võimu-, tahet siseneda seal mõnda, s.t küll ainuvõimalikuna
o m a näite-mängu-ruumi („oma“ ei ole siin niivõrd
piiraja, sest ka oma ruume on lõputult), see o n
tugevam tollest jutumärksest „tegelikkusest“ ning kuulub sesse
üksiklaste ühendusse, mida administratiivseis ja pealkirja alla
koonduvais termineis võiks nimetada „Vaba/tahte/riikide
Liiduks“, kuivõrd maagilise teatri uksed avanevad, ehk
teisisõnu: too individuaalsel riisikol ja vastutusel põhinev
juhatamatu lipsamine – vaid ü k s aste – läbi
ürghymen`i narmendava loorituse, see „tegelikkuse“ eitamine
sisenevas väljumises kaose õudustsünnitavasse, androgüünsesse
intiimsuskeerisesse, võimaldub ainuüksi maagia abil. Ja
maagia, nagu ütleb Klingsorile üks armeenia tähetark, on
tahtevabadus, mis „tühistab ka selle kõige halvema
pettekujutluse, mida me ajaks nimetame...“, s.t siis ka lineaarsuse
(nt. hommikumaaränd: rännak nii ajas kui ruumis) -- „pole“ enam
ruumi, „pole“ aega, „pole“ miskit.
[Kommenteerija:
JA kui keegi tahab tõesti ka lisaks eeltoodud sentimentaalsetele
läägustele ka midagi otse n-ö originaalist veel lisaks lugeda,
siis ta võib (kuigi ei tarvitse) lugeda ka järgenvat otse H. Hesse
sulest! (Olgu rõhutatud, et tegemist on midagi infantiilsetele
loomustele või siis rangelt ebaintelligentsetele täiskasvanutele!)]
--
[Hermann
Hesse:
"...
-- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja
kuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti
võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps
palliga.", (lk. 9.) /.../ "...
püüdis hoida kääbust liialt vihastamast, sest kõik uskusid, et
tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid.",
(lk. 11.) /.../ "... naistele pole tõesti muud ette heita kui
seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad vaid meie
silmade jaoks.", (lk. 16.) /.../ "... kuidas kõik
olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma
hukule, ja et me selle silmas midagi muud kindlalt ette näha ja
teada ei või kui ainult oma surma. /.../ ... et peaaegu kõikjal on
targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb
halva komöödiaga.", (lk. 30.) /.../ "... Kummaline
ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma
väravale.", (lk. 32.) /.../ "... inimesed aga arvasid, et
küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale
hoiab.", (lk. 41.) /.../ "...
vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget
valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja
ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi
aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses
seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.", (lk.
61.)]2
Umbes
nõnda „on“ nüüd lõppenud sisenev ja sissejuhatav
ja omamoodi nihilistlik (positiivse võetusena, j
a-eelduslik) rännak:
v ä l j a-jõudmisena
algatavasse – lõppenud
selleks, et kohe uue ringina alata – ostinaato
– ning, nagu viimse-, lõpusammu „kriteeriumist“ selgub, ei
pruugi välja-, ka
mitte sinnamaa´ni
jõudmiseks Hessest tegelikult miskit teada. Tema loodu on kõigest
„osutamine ühele võimalikule rajale“ ja see rada on tema e
n d a oma; ta on
eeskuju, kuid mitte pimesi järgitav. Oluline on hoopiski, juba
epigraafis nimetatud tahe,
selline nietzschelik, iseennast tahtev tahe, kusjuures epigraaf, oma
kahelauselises kokkukuuluvuses, nõuab Hesse enese peale vilistamist
(ühes teises kohas on näitena toodud Goethele vilistamine), nõuab
koos Nietzsche Zarathustraga: „Nüüd ma käsin teid kaotada mind
ja leida iseennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära
salanud, tahan teile tagasi tulla.“ - ja võib-olla ka koos
Jeesusega: „Kui keegi t
a h a b [i.s] minu
järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese
peale ja järgigu mind“, sest eeldab ju s
e e-salagamine
enese-presententsust, käes-, kohal-olu, kuuludes säärase, juba
saavutatu, oma kunatistesse piiridesse täitununa ristimisele,
risti löömisse, surmale, mis jääb mõrva, koguni enesetapuna
kahtlustatavks, kuid sel puhul on tegu p
ü h a enesetapuga (mida
nt. A. Camus – ateistina – nimetab filosoofiliseks enesetapuks).
[Ja
veel midagi tunnustatult sentimentalistilt nagu H. Hesse, (tsitaatide
kohasuse üle ei tasu eriti vaielda, sest need on lihtsalt
(täiendamaks kogu seda üsna sisutühja kirjutist) üsnagi
juhuslikult valitud. Lootes, et originaal on parem kui kõikvõimalikud
palagiaatorid...? ---]
Hermann
HESSE:
"...
Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse
maailma saldustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ...
tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal
sa temast oled, seda paremaks ja ilusamaks see muutub.", (lk.
77.) /.../ "...
tajus, et kogu selle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei
saa, et ta ka kesk elu jääb üskildaseks pealtvaatajaks, võõraks,
ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et
see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast
igatsust.", (lk. 80.) /.../ "... ta taipas, et poeedi
unelmates on selline ilu ja hurm, mida tõeluses asjata otsitakse.",
(lk. 84.) /.../ "... tema silmad vaatsid ... /... / ...
pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, kes maailmas midagi ei
ihalda.", (lk. 138.) /.../ "... Aeg-ajalt ilmuvat ta linnu
kujul ... /.../ ... et lummata taas inimhingi ja harrastada
võlukunsti. Omapärane mõju, mida ta paljudele avaldab, on muidugi
samuti nõidus;", (lk. 202.) /.../ "... õndsalt ja
heatahtlikult vaatsid nad toredat väikemeest, kellest äsja oli nii
palju räägitud, tänu kellele nende kodukant tuntud oli... /.../
... Nad armastasid teda ja olid tema üle uhked, ta kuulus neile, ta
oli nende kuulsus, au... /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui
õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja
õudu.", (lk. 212.)
/.../ "...
Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib
olendeid, keda teised peavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks.
Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde
ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.",
(lk. 216.)3
Guru
„koht“ jääb niisiis sünni ja surma, algus ej alõpu vahele,
aktuaalsesse ruumi (nt. Morbio Inferiore); üleminek on läbinisti
intiimne akt – saamine,
sünni ja surma kohakutinihkuvas müsteeriumis, mille sünd tähendab
üksiti surma ja „surm maitseb mõrkjalt, sest ta on sünd, ta on
hirm ja äng [pilguti vastu olematust] kohutava uuenemise ees.“
Ning „uuenemine“ on kohutav seepärast, et uut
– s.t reaalsust, kosmost üldse – aktuaalsuse, konkreetsusena
veel ei ole, ta tuleb alles luua
– kõnealune on „mina“-reaalsus, (mikro)-kosmos, millele
ainsana on siinses kontekstis ontoloogiline staatus, „teised“
võivad küll olla austusväärsed, kuid nende üle pole võimalik
otsustada – luua
o
m a l riisikol ja
vastutusel, kusjuures „omal“, kuivõrd kogu kosmos on risti
löödud, lasub kosmiline raskus, ehk teisisõnu: uus,
olles kaose kõikemahutavas süleluses
p
o t e n s i a a l s u s e n a
igi-ajast, ajatusest olemas, on vaja a
v a d a (= luua):
jõudmine lõpu alguse kaudu, s.t sünnis suremine
algatavasse, ning algatava asi
on algatada: avada kõik
see, „mis idaneb.“
[Kommenteerija:
Antud kirjatüki autor pakub eirnevat ainest (nt. psühholoogidlegi?)
inim-tunnetuse võimalustest ja piiridest. Kohati on autor
suure-jooneline, kõneledes, „Loojast“, „Kosmosest“ ja isegi
„Kaosest“. Teisalt näib kirjutise autor olevat veidi
lapse-meelne, isegi, õige pisult: infantiilne...? (Rääkides
kurvalt näiteks oma „vananevast ja närbuvast emast“...?) Kuid
vahest ongi see kõik (autori poolt korduvalt rõhutatud) n-ö
„süütus kui laps“?! Etc! Püha lihtsameelsus, taas kord kui
laps olla saada...! Istudes kui väikene Jeesus-lapuske Neitsi Maria
põlevede peal; mängides otsekui liivakastis erinevate
mängu-kannidega, nagu „kosmos“, „looja“, „kaos“, jne.,
jne. Ja juba ka mõistes erinevaid keerulisi sõnu ja nimesid (nagu
Hesse, Nietzsche, Herkeleitos, jne., jne.?!) Kursiiv, muide, on minu
oma, sõrendusi polegi kommenteerija veel kasutanud!].
Loomeprotsess
või avamine on antuses kõige tihedamalt seotud tolle nn.
„V/t/L“-ga, millena asjalugu
kord juba pealkirja alla kerkis, - „Püstitada probleem riigi
mõistetes, tähendab püstitada see ... seaduse mõistetes“
(Foucault). Hesse puhul on nüüd küll kõnealusena „riik“,
kuid seadus valitseb ka siin – ning justnimelt s
i i n -- sest seadus
s
e e, on seadus par
excellence, on universaalse
kehtivusega, sõna-otseses-mõttes kosmilis-kosmogooniline,
„loodu-s-seadus“,
s.t kõikjal kehtiv, kuid ainuüksi
s i i n
konstitutsioonina teadjalt järgitud. Ja, olles nn. „loodu-s-seadus“,
on ta vahetult täidesaatev loomingu
paradoksaalses kakspalgelisuses: miks on loodu oma loojast elavam,
kaunim, rõõmsam ning „teataval määral“ ka õigem ja tõelisem?
- Seepärast, et „seadus tahab nii“, teenimise
seadus: „Mis tahab kaua
elada, peab teenima. Mis tahab aga valitseda, ei ela kaua.“ Seda
ütleb Leo – kes oma äärmuslikus kaksolemuses on aga ise l
o o d u d kuju -, tuues
analoogina närbuva ja vananeva ema. Kuid on üks täiesti eriline
loomingu „zanr“, millest Leo jääb ehk välja suletuks, ja mis
omamoodi haakub kahe Foucault´le väga olulise mõistega – mõisted
need on ilmselt üsna komplitseeritud, kuid siinse jaoks peaks
piisama „Seksuaalsuses ja üksinduses“ antud „definatsioonidest“:
valitsemistehnikad,
s.t „tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist,
et neile teatavaid eesmärke või taotlusi peale suruda“; ning
enesetehnikad, s.t
„tehnikad, mis võimaldavad indiviididel omaenese vahendite abil
teha oma kehaga, oma hingega, oma mõtete ja käitumistega teatav
hulk operatsioone ja nõndaviisi muuta ning kujundada ennast, et
saavutada teatavat täisulikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe
seisundit.“ -- Hessel nood kaks kattuvad kokku:
enese-valitsus-tehnikad,
ja nüüd too „eriline zanr“: mõõduldaselt jäägitu
iseenda loomine – Nietzsche kõneleb Zarathustra kaudu nõnda:
„...peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte.
Ma ütlen teile: teis on veel kaos“,
see on eel-ütlemine sellele, mis ta vähe hiljem ütleb: „...peab
saama ka veel lapseks. Süütus
on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas,
algliikumine, püha jaatus. Jah,
mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust:
o m a
tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib
ilmakaotanu,“ ja v
e e l: „Et looja ise
saaks lapseks, kes uuesti sünniks, seks peab ta ka sünnitaja
tahtma olla ning kannatama sünnitusvalud.“
[kursiiv on interpreteeritud, sõrendused mitte – tegelikult võiks
selle kõik ära kursiivida, või siis sõrendada] – Nõnda on
kõik juba ära öeldud, jääb vaid üle-ütelda: saamaks endana
iseenda poolt loodud, endaks endalt avatuna, peab esmalt olema ise
enda
v
a n e m a i k s ning
vastutavalt lõpuni kannatama
o m a ilma´letuleku(ilma´olemusse,
mis on loomingu eeldus) piinad, et siis iseendalt endaks sündinuna
mingil hetkel, kui kasutada veel
ka Nietzsche „mõistukeelt“, oma isana surra ja oma emana edasi
elada. - S.t looja sünnib enda surmas oma looduks, mõrvab end oma
looduna, ning too kurb-ilus ebakõla kostub vaid hetketiselt
sünnitusvaludena lõppevas surmaagoonias. -- Iseenda loomine nüüd
pole aga muud kui oma reaalsuse, oma „riigi“ loomine - „o
m a ilma pärib
ilmakaotanu“ - ja kui reaalsus see saab kord on kunatiste
piirideni, oma kunatise koorikuni avatud, täis loodud, s.t on
saavutatud käsuvald iseenda kui antud ruumis ja ruumina avalduva
üle, on iseenda teenimse kaudu end valitsema, võimule teenitud,
kuulub see ruum, ja hõiskega,
purustamisele, ehk siis võim ainuüksi selleks, et temast kohe
loobuda, sest valitseda-tahtev ju ei ela kaua: surematus võib osaks
saada vaid surma kaudu (mida see Herakleitos ütles: surelikud on
surematud).
[Kommeteerija:
Mis puutub antud kirjatüki (tegeliku) autori kõik-võimalikesse
väitmistesse oma enda eluga (kuidagi) toimetulekust (nt. nn.
„enese-valitsemise-tehnikad“) pean kommenteerijana siinkohal
vajalikuks ranget distantseeritust. Tegemist on siiski (autori näol)
vaid konkreetse isikuga ajas ja ruumis. Põhiline iseloomustav joon
on muidugi otsene sentimentaalsus (feminiinne, selline,) ja teisalt
just kõike ja kõiki läbiv puberteedi-ea konforontsioonilisus,
mässu-meelsus. Kohati laskub aga (kirjutise autor) otsestesse
nilbustesse, silmas pidades (viimase veeru) otse ekshibonistlikke
väitmisi, milledel suisa erinevate nilbete tasa-pidnade all-hoovuste
loodimisel lausa sügaviku-mõõde. Mõeldud on siinkohal korduavaid
viiteid Foucault´e, kes oma erisustes ilmselt raskesti-mõistetavaks
jääbki?]
NARKISSOS.
„Hämar
on peegeldav tiik:
pilt
ujub pääl.
Taju
tähendust sel!
Sääl
on su kahanend riik -
sääl
iga hääl
igikestev
ja hell.“
R.-M.
Rilke.
Olgugi
sonetid ühele allakäinud muusikule, seisab kaldapealsel ka
Narkissos. Seisab seal ja vaatab ennast ja, tajunud mõistvalt –
iseenda-tahtes „teiselt“ pilkupööraavalt – tähendust, astub
siis uppudes o m a e n e s e pildi sügavikku. -- Motiiv,
mis üsna olulisel kohal – lõpetavana, s.t otsi uueks
lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – esineb ka Hesse teoseis: nii
„Klaaspärlimängus“ kui „Stepihundis“ kui „Demianis“,
ning kõige ehedamalt ehk „Kokkuvõtlikus elukäigus“, kus too
metafoor, vanahiina juttude põhjatus embuses, on pea täiuslik: pilt
on ise-maalitud (seega omaenese pilt) kongi seinale;
sisenemine pilti märgitseb väljumist v a n g l a s t.
Kusjuures ennem minekut on mineja öelnud veel nii: „Kõikidest
põrgutest, mille inimene imelikul kombel on ise endale loonud, on
see [kantseleide, paberite ja aktide maailm] mulle alati kõige
põrgulikum tundunud.“ S e e põrgu nüüd pole midagi
muud, kui riik oma aparaadiga sõna-otseses-mõttes ja seda on Hesse
„Stepihundis“ nimetanud Moolokiks (nagu hiljem Ginsberg, kelle
samaainelist „u l g´umist“ - s.t hundi-kõlal
lausumist – võik nimetada Moolok-riigi konstitutsiooniliseks
kroonikaks). Too eelminekuline vihje bürokraatiale ning vangistatult
süüaluseks-olemine haaravad omamoodi kaasa ühe, samuti
(hauda)minekulise, unenäo – Josef K. oma -, kaasa ühe
hommikukarge mägijärve kaldapealsele, kus Josef Knecht, aga nüüd
vahest, olles heitnud juba läbi´ni iseendaks saanuna
kollektiivse, pere-, vennaskondliku kesta, hoopiski Josef K., siseneb
kui Narkissos omaenda pildi kaudu väljuvalt Hommikusse, läbi surma,
„vastu valgusele ja imele“ - Päikesele – luuletatult: „Ehk
ükskord hajub pimeduski paks, / Ehk ükskord saab end aegki ümber
luua - / Ja päike jälle on me jumalaks / Ja võtab vastu ohvrid,
mis meil tuua.“, ning üle-, vähe lahti-luuletatult: „Ehk
surmatundki mõnda uude perve / Meid lükkab mõne uue ruumi taha; /
Ei jää meist elu hüüe kuskil maha... / Eks lahku, süda, siis! Ja
ole terve!“
[Kommenterija:
Tuleb mainida, tõesti tuleb, et antud kirjutise autor näib ka siin
(kirjutise osas) pisult edvistavat. On ju teada, et Narkissos
tähendas endasse armunud noormeest. Ja nõnda ka antud autoril (siin
siinse kirjutise osas), kus tihtilugu figureerivad erinevad
märk-sõnad nagu peegel, allikas, jne. Autor näib olevat nagu üks
õige edev preili, kes kipuks alati kui mõõdu-tundetult kui
edvistama kui oma kena näokest juhtub peeglist (või allikast)
nägema...? Antud tendents on iseloomulik olnud (senises kirjanduses)
rohkem feminiinse (õrnema) soo esindajatele. Kuid teisalt on (antud
kirjutise autor) korduvalt rõhutatud ka sõnu androgüünsus, vms.,
mis peaks sobima tema ettekujutlusega Narkissosest, kui „lootusetul
kombel endasse armunud inimesest“...? Kõikvõimalikud järeldused
jäägu tulevaste aegade kirjandus(-ajaloolaste) ja ehk ka
psühholoogide teha...?!]
Narkissos
omandab endale Hesse-seoseis tähenduse ka ühes teises kohas, ka
kaldapealsel, kuid nüüd hoopis teatud mandri omal – seal, kus
Hessest sai kui omamoodi rootsuke ühele uppuvale põlvkonnale
- l i l l e-l a p s e d -, millest nood kinni haarasid, ja
millele nad siis justkui taolise isetolmneva õiekese külge pooksid
– dünamo – riiki riigis, s e l l e s t riigist
välja pungumas. Mahlu sesse loomulikkuse kunstlillekesse
tangiti ka tollest Ginsbergi kummalisest seltskonnast, mille seest
või sisse kirjutas Ferlinghetti: „Ta on prohvetina tagasi me
juures /.../ ja ta on korraga mitu poeeti / ja ta on vana mees kes
ühtevalu luuletab / luuletust vanast mehest / kelle iga kolmas mõte
on surm / ja kes kirjutab luuletust / mis on nagu pilt sigarikarbi
kaanel / mis kujutab meest kes karpi käes hoiab / millel on jällegi
mehe kujutis / kellel karp käes / ja need mehed on aina väiksemad
ja väiksemad /.../ see on k a h a n e v a t õ e enese p
i l t /...“ [i.s]. Sääraselt prohvetina luuletamine kõlab
kuulutusena juba lilleriigi eelselt teispoole seda, vahest
kaugemalegi – sinna, „kus iga hääl igikestev ja hell“, sest
siin pole enam pelgalt riik riigis, mis on kahanemise e s i m e n
e aste, vaid hoopiski riik riigi(s) riigis jne., s.t lõputu
dihhotoomia, kuni riik on – ja „riigi“ väravaks –
kaja, viimse sõna, E c h o´na vaibunud sinna kusagile
olemise hälli igikestvasse hellusse (kusjuures viimsel sõnal,
mis tähenduslikult ütleb end selgeimini m ä g e d e s ja
akustilistes, musikaalsetes paikades, on oma sõnum:
kunatine u u s) – kuni riik on oma piiri-punkti silmusena
kokku libisenud, s.t riigist on jäänud üksi piir (piiri-punkt) --
„Sääl, kus lõppeb riik, sääl alles algab inimene ... vaadake
ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu
üliinimese poole? -“ (Fr. W. Nietzsche), ehk teisisõnu, otse
luule jätkuna: kuni tõde on lõpmatult kahanenuna fokusseerunud,
ning peajumal ise, Styx´is kastetult, avab iseennast oma piirideni
pärani täies hiilguses ilmuvana, põletades siinpoolsuse
kihistustesse üle-minekulise avavuse – kõigile neile, kes omal
riisikol on otsustanud minna palverändureina (olgu siis või
pöidlaküüdiga) püüdma Päikesejänkut, seda vahest ainu
sõna-jala-õiel puhkavat.
Hermann
HESSE:
"...
nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või
teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid;
keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi,
kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", (lk. 6.) /.../ "...
Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli
omane see lihtsameelsus, mida nimetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis
omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../
Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist
üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema
suursugusus.", (lk. 7.) /.../ "... Ei pruugi ju alati olla
just soovid need, mis määraavd inimese saatuse ja kutsumuse, vaid
midagi muud, ettemääratut.", (lk. 8.) /.../ "... mõtleja
ja analüüsija /.../ näis olevat unistaja ja lapsehing.", (lk.
15.) /.../ "... Temale, kes ta teadis enese olevat määratud
mungaelule ja askeetlusele, ei olnud mäng tütarlastega lubatud.
/.../ Otsekui võlutuna vaatas tütarlaps teda.", (lk. 20.)
/.../ "... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika
stolilisusega...", (lk. 23.) /.../ "... sellel mõtlejal.
Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult
anduda mingile külgetõmbele.", (lk. 24.) /.../ "...
Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega
iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi
ning oskab nendega arvestada.", (lk. 36.) /.../ "... Ka
sellega tuli leppida, kui see temale nii oli määratud. Ei tohi
palju mõtelda, vaid peab laskma kõigel nii minna, nagu läheb.",
(lk. 71.) /.../ "... Talle näis, et selle väikse // saladuse
moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid
hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi,
nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid
looritatud ning paljutähendavad", (lk. 146.) /.../ "...
kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal
kunstiteosel oli ühine: saladus.", (lk. 147.)4
PÄIKESEJÄNKU.
Kujund
on pimestavalt palju-sisldav – kuidagimoodi:
Päikesejänku: p e e g l i s peegelduv Päikese
(Tule-kera), ehk teisisõnu: peeglis langevalt m u r d u v
ja
t
a g a s i-langev, ning nõnda ala püüdmatuna kohalt-pagev
Valgus´kiir, mida esmajärkse adjektiivina iseloomustab
prognoosimatu paigalpüsimatus („jänese haagid“), pidev
liikumine, dünaamilisus (vrd. nt. Herakleitose panta rhei),
s. t murdes tagasilangenult -
s
i i n p o o l s u s e s – pole Päikesejänku püütav; tema
tempel, ohvripaik, tema
o
r a a k e l asub sõna-jala-õiel, mis võimaldab v ä
l j a-murdvalt vaba läbipääsu – siis mitte tagasi-langu s
i i a, vaid üle-tagasi-langu s i n n a. Hesse luuletab:
„Der Schöpfung Vielfalt zu verstehen / Genügt ein e i n z i e
r S p i e g e l b l i c k“ [i.s] - `Mõistmaks Loodu
mitmekesisust / vaid piisab a i n s a s t P e e g e l p i l g u
s t` - ehk siin: Päikesejänkust. Mõistmaks nüüd aga
Päikesejänkut, oleks eelsemalt tarvilik teatud nurga all,
läbi teatud varjude mängu läheneda peeglile tema t e r
v i k l i k k u s e s. - Kui nt. Kaplinski ütleb oma
„Kuus-Kaks-Ühes“, et pole võimalik kujutleda iseennast
peegeldavat peeglit, siis ei saa sellega päris leppida – taolist
peeglit polegi vaja ette kujutleda, taoline peegel on olemas
(ongi ehk olem): kõver- ehk s f ä ä r i l i n e
p
e e g e l, kusjuures, ning väga tähenduslikult,
iseennast-peegeldav on ta s e e s t poolt. --
Näitlikustamaks seda omalaadi refelktsiooni-fantaasiat küsigem ühe
võimalusena üks muinasjutuline küsimus: „Peeglike, peeglike,
seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ Küsimus on läbini n a r
t s i s s i s t l i k, s.t küll Narkissosest lähtuv, kuid
hoopiski mitte n a r k i s s o s l i k (ladina keeleruum
contra kreeka oma), sest taoline meelitlevalt hellituslik pöördumine
tähendab paljude ebameeldivate asjade kohalt silma kinni
pigistamist, s.t ei vaadata peeglisse kui niisugusesse tema
terviklikkuses, vaid ainult teatud osa – lokaalsus; ehk teisisõnu:
peeglike ei ole sama peegliga, vaid on väike peegel, ja väga
väikene – kõigest kild, ja puha eksitav on arvata, nagu killus
peegelduv kattuks tervikus peegelduvaga – kild on idealiseeriv
(pilguti sfäärilise peegliga pole too muinasjutuline küsimus
küsitav) – Nt. mida teeb teadus? Teadus uurib maailma ositi,
kuid tervik pole pelga mehhaanikaga osadest kokku klapitav.
[Kommneteerija:
Taas kord peab antud kirjutise kommenteerija (ja vahendaja avalikkuse
tarbeks?!) rõhutada, et tal puudub igasugune seos eelpool vahendatud
tekstiga! (Välja arvatud kommentaarid ja vahendamine avalikkuse
tarbeks). Sest ei saa olla mõistlik see kui täiskasvanud
liigi-kaaslane paneb oma kirjutise (ala-)pealkirjaks midagi nagu
„päikesejänku“?! Vahest on tegemist emotsionaalse ja/või
psüühilise taand-arengu eheda näitega?! Kuid põhiliseks on
autorile ehedalt omane „lapse-meelsus“, mingi puberteedi-eale
omane „mässu-vaim“, (ja mõningaid otseselt infantiilseid sõnu
siia juurde kuhujaga!). On tegemist isikuga, kelle meeldivad kõlavad
sõnad, (nt. kosmos-kaos-looja), kuid kes oma hinges, oma sisemise
olemise kohaselt on siiski veel „süütuks lapseks jäänud“...?
JA nõnda, loodab kommenteerija, mäletavad teda ka kõik järgnevad
sugupõlved...!]
Asjalugu
selgib veelgi, kui me laseme Hessel endile vastu tulla –
võibolla peeglis -, seda sama tulemist, mis moodi ta „tegelikkust“
jutumärgistades kord juba tuli, sest probleem on olemuslikult
täpselt sama – deklameerigu ta nüüd tulles oma luulet -
„Vastutulek“: „Kes aina täis naiivset endakindlust, / Ei talu
muidugi meid kahtlejaid. / Maailm on lame, ütlevad nad vaid,
/ Misjaoks veel mingit sügavuseindlust / Sest et kui mõõtmed
rohkem on tõepoolest / Kui kaks, nii nagu seni kord ja kohus, / Mis
päästaks inimest siis murest-hoolest, / Mis aitaks
inimest siis hädaohus!“ [i. kursiiv]. -- Oluline on nüüd, et
Hesse nõnda tulles meist mööda ei astuks ja seepärast:
maailm ei ole lame, vaid sõna-otseses-mõttes kumer,
parmenideslikult: olemine on endasse sulguv kera; - ja:
tasapinnaline peegel, idealiseeriva ning põgenemist ja endapettust
võimaldava nipsasjakesena (astudes peegli taha, jääb pilt täpselt
samaks – siledaks ja ilusaks – justkui miskit poleks juhtunudki),
kuulub vahest buduaari, maailmast aga, ja o l e m i s e s t
kõneleb meile meid kõnetavalt s f ä ä r i l i n e p e e g e
l ja tema kõnetus on õudne. Tõepoolest – mis päästaks
ja mis aitaks? Üks tee, mis pole ehk pelk põgenemine, vaid
ka „midagi enamat“, läheneb kumerusele teatud nurga all,
läbi teatud varjude mängu – mida mängitakse ehk
Keskpäeval või Öö-südames -, otsepilgus fookus´se,
Pühassse Keskmesse, s.t siis punkti, mille sihis peegel lakkab
peegeldamast, metamorfeerudes kui l ä ä t s´ena kiiri
koonduma, ja millesse otse-sööstul siis too olemist tervikuna
ilmsiks toov nooljas kiir ei murdu enam illusioonina maaja-vahuks
tagsi, vaid põletab läbimurdes fokusseerunult kõik vanad koored,
nõudes seeläbi u u e loomist. Ja just see kohutav,
kosmos-raske nõue osutab, et siin on „midagi enamat“, kui pelk
põgenemine – on palverännak Päikesejänku juurde
sõna-jala-õiele (s.t fookusesse).
Hermann
HESSE:
"...
oli veel aeg, midagi teha, midagi luu aja enesest järele jätta, mis
jääks püsima kauem kui tema.", (lk. 196.) /.../ "...
et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringide harmoonia, mille
keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii
edasi. Sa ütlesid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase
juures...", (lk. 213.) /.../ "... mõistelise ja abstraktse
vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid,
millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu,
mille juures said midagi kujutleda.", (lk. 221.) /.../ "...
siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt
müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei
suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad.
Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma
pintslita, muusikud ilma helideta.", (lk. 222.)
/.../ "...
kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud
kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks
mõtlemiseks...", (lk. 223.)5
Hesse
puhul ilmneb kõik see keskpäevane
varjude-varjamatusena-leekima-lahvatus, s.t ü l e m i n
e k varjust valguse kätte, heledaimini ehk nois nn. lõpu alguse
lõppemistes. -- „Klaaspärlimängu“ lõpu-lugu juba peeglis
vilksatas, ja kui mitte täiena alguseks tuhastunult, siis leegitseb
ta ehk siit ühe küsimuse varjus vähe edasi. Küsimus on:
mismoodi lõpeb ühe nooruse loo lõpu algus? Ja lõpeb see nii:
„Kõik, mis minuga sestpeale sündis, tegi haiget. Ent kui ma vahel
v õ t m e [võtme, mis nakkuks fookussihti ja avaks
maagilise teatri saaliuksed] leian ja täiesti i s e e d a s s e
l a s k u n [„Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ...
pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega,
et teiselpool kaost on ehk taas loodus ja süütus.“], sinna, kus
h
ä m a r a s p e e g l i s uinuvad saatuse pildid, siis
tarvitseb mul vaid m u s t a
p
e e g l i kohale k u m m a r d u d a [s.t palvehetk surma
kahavatu palge ees] ja ma näen o m a e n e s e p i l t i,
mis sarnaneb nüüd täiesti T e m a g a, Temaga, minu sõbra
ja juhiga.“ [i.s] See on sama sündmusele, millena katkeb H.H.
jaoks ränd Hommikumaale, et siis kuristikku tagasi-mineku kaudu
uuesti edasi ränduda: kaksikkuju, küünal, välgumihkel ja siis
veel ü k s küünal, mille süütamisel nõnda juba „heleda
valguse käes“ seisvad figuurid said veelgi selgemaks ja nende
p e a l i s p i n d osutus
l
ä b i p a i s t v a k s [s.t peegel lakkas peegeldamast, (ühest
teisest loost siia: „Päike seniidis“)] - sedamoodi, „et võis
näha nende s i s s e“ [i.s] – need on hinge küünlad –
ja sees liigutas end miski, „midagi väga aeglase, õrna, aga
katkematu voolamise või sulamise taolist“ ja „paistis, et
ajapikku voolab kõik substants ühest kujust teise ja
j
ä ä b ü l e a i n u l t ü k s.“ [i.s] – Katkematu
voolamine, kuid kusagil – mõõduldasa asetunult - l
a n g e v a d kosed ja hetketi suubub voolus järvedesse ja
meredesse, et siis kusagilt jälle mööda o m a sängi,
mida küll enamasti asja-teadmatult mõneks
t
e i s e k s peetakse, edasi kanduda ehk teisisõnu: probleem on
antiik-vana, esimese selgusena ühe nn. Parmenidese-apaologeedi,
Zenoni poolt d i h h o t o o m i a i n a püstitatud:
infinitesimaali – mida nt. Herakleitosel väljendab too siingi
pidevalt kasutuselolev „mõõduldasa“ - probleem, tänini l a
h e n d a m a t a probleem. Hessel, nagu öeldud, ilmutab see
asi heledaimini end lõpetavana, s.t otsi uueks
lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – kõik jääb lugeja
otsustada, kui üldse on lahendus intiimne, võibolla nt.
intiimne akt jumalaga - „ajapikku voolab kõik substants ühest
kujust teise ja j ä ä b
ü
l e a i n u l t ü k s“: „Suur tung taas jumalikkusesse
suundub: / Käib läbi kogu loodud vee ja maa / Ja isa vaimu sisse
voolab siis. / Saab temast rõõm ja vaev ja pilt ja viis, / Maailm
ta käe all toomivõlviks muundub, / Vaist, võitlus, vaim, õnn
armastus on ta.“
OSTINAATO.
Näitemäng
ühes silmapilgus.
TEGELASED:
- H.H.
- J.J´i HÄÄL.[- M.L´i „hääl“ & ja kõikvõimalikud muud „hääled“].
TEGEVUSPAIK:
Liiduarhiiv.
H.H.
seisab üksi keset inimtühja saali avarust, ümberringi vaid kastid
ja kapid ja nissid ja kabinetid.
HH:
Dostojevski on ammendamatu. (Hääles kostub lootusetust): Ma
võiksin päevade kaupa otsida ja leida uusi jooni, mis kõik
osutavad ühte ja samasse suunda.
J.J´i
HÄÄL: (Kostub põranda alt, justkui mööda prügisahti kusagilt
alumistelt korrustelt ja on ülepakutult tigetsev): Sel juhul
oled sina plagiaator.
[M.L´i
„hääl/hääled“: (Taustaks võigas lärm ja röökimne läbi
telliskivi-seinte (ja ka läbi raudbetoon-seinte). Lõputu lärm,
kujutlusvõimet pööritama panev lärm, kujutlusvõimet
õõvastama-panev võigas ropendamine, ilge soigumine ja röökimine;
hämmastavalt verejanulised avaldused sinna sekka.) Õhku
rebestavad hääled nagu mõrvaksid illusoorsed olevused teisi
illusoorseid olevusi; seintelt ja laest variseb krohvi, aknaklaasid
klirisevad)). [Ja 2oo metskassi ja hunti keda aeglaselt elusalt
tulel praetakse ei saa ka (kaugeltki) nõnda kõlada.]:
--
M.L. & „hääled“: „Muidugi oli ka juba Dostojevski
plagiaator (ta olla vist Nietzschet palgieerinud)? Ja muidugi: mida
ei ole Hesse palgieerinud, omal läägelt sentimentaalses mõttes?!
-- JA too J.J. on siis (kaudselt) palgieerinud mõlemat mainitut
(eriti H.H.-d). JA, siis see M.L.: (hääles kaigub kõige ehedam
lootusetus): see isik on plagieerinud siis kõike kolme mainitut.
(Ja, et asi kõlaks veelgi lootusetumalt), kopeerinud (ja
avaldanud) isegi J.J.-i teksti siin ülal ja midagi mannetumat polegi
võimalik plagieerida. (M.O.T.T.) = „The End.“].
__________________________________________________________
1
Käesoleva tekstiga seoes tuleks mainida, et loobun siinkohal
isiklikust autorlusest. Nimelt on see järgnev tekst pärit
tõepoolest kellegi teise isiku sulest. Nimelt siis indiviid nagu
Jan Jõemets, kellega sai koos kunagi filosoofiat tudeeritud
institutsioonis nagu: Eesti Humanitaarisntituut. Ligikaudu on see
(antud isiku) tekst pärit aastast umbes 1995, (järelikult siis
osaliselt juba kahetsusväärselt aegunud). Mis on saanud antud
indiviidist? -- Vananeb provinitsis, kuskil ilmselt. Ja teades antud
indiviidi äärmist pelglikkust midagi kirjutatust avaldada, siis
sai nõutatud antud kodanikult selle teksti avaldamise õigus,
vähemalt suu-sõnalisel kombel. Kõikvõimalikud pretensioonid
antud teksti sisu (ja kvaliteetidi) kohta tuleb järelikult esitada
konkreetsele autorile enesele. [Tegemist on ilmselt sellega, selle
teksti avaldamisega seoses, et viimase 2. aastaga hakkavad enda
tekstid vist juba vähenema. Olles tegelenud 2. viimast aastat oma
blogidega, siis täpselt 50. tekstina tuleb kasutada juba „võõraid
muusasi“]. Autori e-mail on: janumets@gmail.com
[Head kontakteerumist!]
2
Hermann
Hesse: „Lõputu unenägu. :
Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus:
"Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 –
269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige
Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985). //
Tsitaadid siin lk.: 9-61.
3
H. Hesse. „Lõputu unenägu“. Ibid., Lk. siin: 77-216.
4
Hermann Hesse: „Narziss und Goldmund“. ("Nartsiss
ja Glodmund."). Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20.
sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930
(1957). // Tsitaadid siin: lk.: 6-147.
5
H. Hesse: „Narziss und Glodmund“, Ibid. Tsitaatdid siin:
lk.: 196-223.
