Roger ZELAZNY.

ROGER JOSEPH ZELAZNY

PROLOOG: `Lord ROGER, Amberi looja`.

(11. 02. 2019.)

-- ROGER JOSEPH ZELAZNY -- (13. 05. 1937 – 14. 06. 1995). -- Vaimustav Ameerika kirjanik, parimatest kõige parim! Kas hakkab kunagi leiduma kedagi nii head, kes on vaimustanud ilmselt miljoneid inimesi ja seda juba aastakümneid...? Vaimustav kirjanik, omas žanris, ilmselt üks parimaid. Pärjatud hinnaliste kirjanduspreemiatega. -- Omas žanris ületamatu. Ameerika ulemkirjanduse üks tippudest. Selle kirjaniku tegalaskujud on ju tõesti nii „nakatavalt elujõulised“ (kui laenata R. J. Z. tõlkija nagu Juhan Habicht`i sõnu). JA need Amberi kroonikad, 10. raamatut, need on ju nii huvitavad...? Mingi unelmate linn, nagu Amber, ja kogu see ilus lugu varjumaailmadest, Kaose ja Korra omavahelisest suhtestatusest... Hämmastav originaalsus Lord Rogeri sulest. Kas tuleb kunagi teist sellist kirjanikku...?

-- Lord ROGER, Amberi looja. -- Üks minugi vaieldamatutest lemmik-kirjanikest. Lugenud olen R. J. Z. juba 1999 aastast saati. Hämmastavalt huvitav kirjanik tõesti. Mäherdune originaalne fantaasia-küllus! Mäherdune viimistletud stiil ja seega ka: uus kirjandus-žanr kui fantastilsed lood. /--/ Siin järgnevalt on siis üles kirjutatud R. J. Z. 11. raamatu tistaadid ja plaanis need oma blogides avaldada ka nüüd varsti. Sai nimelt alustatud nii ammu nagu 2006-2007 nende R. J. Z. tsitaatide üleskirjutamisega. (Ja nüüd siis jätkates 2019-2020). Natuke üritatud ka kui R. J. Z. tsitaatide najal ka kui „edasi kirjutada“. Järgnevalt siis R. J. Z. 11. raamatu tsitaadid. --

________________________________

(22. 07. 2020.)

-- Siin siis see kirjakoht järgenvalt taas esitatud. Sissjuhatavate ridadega peab kohe mainima, et on äärmiselt kaheldav, kas kellegi nii tuntud ja tunnustatud autori, nagu R. J. Z. viimistletuimalt stiilseid lauseid kuidagigi n-ö „kommenteerida“ elik siis n-ö „edasi kirjutada“ üldse saab? Kahtlen siiralt aga see järgnev tekst oli algselt kirjutatud lihtsalt: „Ad se ipsum“ („Ise-endale“, Marcus Aureliuse sõnadega). Kuid alustatud sai selle järgneva kirjakohaga kunagi väga ammu (2006-2007) ja siis jätaktes aastaid hiljem. Seega oleks järgneva kirjakoha n-ö „vabanduseks“ vaid see, et see üsna palju aega võttis? (Seega: juba homme avaldan selle kirjutise oma Google Incorporation blogides!). -- Sest R. J. Zelazny on lihtsalt parim ja selle tulemusena (siinsete ridade tagasihoidliku kirjutaja) endagi otsekui: „edasi mõtelma pannud“...? -- R. J. Z. kui vaieldamatult üks lemmik-kirjanikke, keda lugenud juba palju aastaid, midagi nii erakordselt head, (omas žanris) et peab lihtsalt korduvalt lugema. JA kuna see siin järgnev kirjakoht sai alustatud kunagi vägagi ammu ja see aastaid aega võttis, siis ikka avaldan oma blogides. Järgnevad on siis R. J. Z. 11 raamatu tsitaatite ainult n-ö „kommentaarid“, ilma vähimagi erilise pretensioonita millekski enamaks, lihtsalt tuntud autorile otsekui nõjatudes, üritades kui „edasi mõelda“...? (Kuid lugejaid tuleb minu blogides vähe ja kommentaare ilmselt ei mingeidki. Seega: avaldan lihtsalt n-ö „nalja-viluks“...? ( = M.O.T.).

________________________________

ROGER ZELAZNY: “Amberi üheksa printsi”. (“The Nine Princes in Amber”).¹

________________________________

(20.10. 2006.)

“See oli nukker kuid tõsi. Me olime nede jumalad ja kõik.” (lk. 101)²

See oli nukker kuid tõsi, minus on midagi jumalikku ja sellega siinkohal ka piirdumisi! /--/ Ajastute jooksul on mõeldud jumal-olemisest, terveid aegkondi on mõeldud juba jumalikkusest. Kuid milles see tegelikult seisneb ? Olla jumal ? – See on nagu mingi lihtne kuid täiesti seletamatu meelevald, lihtsalt nagu olla kuidagi teistest erinev, olla üle teiste, omada mingit meelevaldset võimu üle inimeste. See on nii kui ollakse lihtsalt nagu jumal. Ja sellega võib ka rahul olla! Kõigiti! //

“Ja kui siinse rahva pojad kaovad jumalate sõjas, siis teen ma need ühel päeval oma lauluga surematuks...” Jumalate sõda on kui suur ja koletu raevu sõda, milles ei säästeta midagi, ei ühtegi elavat hinge. Möödunust jäävad rääkima vaid laulud, luule ja vahest ehk ka ajalooürikud. (lk. 105.) Jumalate sõda ja iidsete laulikute luule. “Suutsin mõjutada meie saatust ajas ja ruumis”, (samas). Kes küll suudaks mõjutada kellegi teise saatust ajas ja ruumis ? //

“Tahad magada ole valmis unenägudeks”, Mida kirjutada küll unenägudest ? Midagi sellist ei ole kirjutatud mitte kunagi, juba rohkme kui 2000 aastat. Mida küll mina oskaksin kirjutada unenägudest ? // “... asja olemus on selles, et on aine ja selle vari. Aine on ainult //, tõline linn tõelisel maal, ja selles sisaldub kõik.”, (lk. 106)

“... piksenooled sähvisid kui kassikangas...” Naistes on midagi kassilikku, nad liigutavad ennast kui kassid, ilmselt nad mõtlevad ka nii kui kassid seda teeksid, juhul kui kassid mõtleksid. Kuid miks näivad naised kui sellised olevat sarnased kassidele ? ( lk. 108).

“Ta suudab selle abiga valitseda siinset kliimat. Jumal ise teab mida ta sellega veel oskab peale hakata”. (lk 110) Jumal ka ei tea, mida ma suudan, mitte keegi ei tea, mida ma tegelikult suudan. Mõjutada kliimat ?-- Tühine asi minu jaoks. Ja mis sellest kõigest kunagi küll välja tuleb? Mida ma suudan ja mida ma ei suuda...?

“.. elu on uhke, kuid üksildane, sest usaldada ei saa me kedagi. Hetkel polnud ma sellest just vaimustuses kuid nii see kord juba oli.” (lk 111). Minu elu on olnud uhke kuid üksildane, sest usalda ei ole ma saanud mitte kui ühtegi elavat hinge. Momendil ma ei ole sellest kõigest just üleliia vaimustatud kuid nii see kõik on juba kord seatud. //

“....-- lõkketuled ulatusid kilomeetrite kaugusele, sajandite kaugusele, lõpmatusse”. // “... vaid kelle elu on lühike viiv, mis pudeneb põrmuks – ja nii paljudele saabub lõpp maailma lahinguväljadel.“, (lk. 120). Müstilised lõkketuled ulatusid kunagi ammu kaugustesse, pea-aegu lõpmatusse, sajandite kaugusele. Lõõmav leek kesk sünk-pimedat ööd juhatamas kui teed... Olla just nagu sügisesed lehekesed tuules, olla nagu sädemed tuules. Elu on üürikene, seega tuleb seda kulutada võimalikult hästi. Otsekui sädemed tuules oleme me kõik, -- otsekui tolm teel.³

__________________________________

ROGER ZELAZNY: “Avalloni püssid”. (“The Guns of Avallon“).⁴

__________________________________

“Ma olen osa sellest kurjusest mis maailmas ja Varjudes eksisteerib. Vahel meelitan end väitega, nagu oleks ma kurjus, mis võitleb veelgi suurema kurjusega....” /---/ Mis on see kurjus, mis eksisteerib? Vahel tuleb tõesti meelitada end ja öelda, et ollakse kurjus, mis on vastkuti seatud veelgi suurema kurjusega. Mis asi on selline mõiste nagu seda endast kujutab “võitlev humanism”? Humaanusus kui selline ei saa ega tohigi kunagi olla midagi abitut. Kui on olemas kindlad vaated ja veendumused ei tohi samas kunagi jätta endast abitut muljet. vahel peab isegi humaansus kui selline jätma endast palju ohtlikuma mulje kui mistahes kurjus. Seda tähendab võitelv ja hambuni relvis humaansus kui selline. /--/ “... aga kui saabub see suur päev, millest prohvetid küll räägivad, kuid mille saabumisse nad eriti ei usu – jah, sel päeval, mil maailm saab kurjusest täiesti puhtaks, kaon minagi needusi neelates alla pimedusse.“ (lk 64). /---/ Aga kui saabub see suur ja seniolematu päev millest on rääkinud teadaolevalt kogu senise maailma müstikud ja prohvetid, -- päev, mil maailma on kurjusest puhtaks tehtud, kes teab, kunas selline päev peaks kunagi saabuma, või kes siis enam millegisse või kellegisse usub üldse, -- see on siis viimane päev üldse ja siis, ja ainult siis võib kaduda võitlev kurjus, mis on vastakuti seatud veelgi suurema kurjusega... // “Naised“... // Naised, mida kujutavad endast naised kui sellised ? Mitte kunagi, kogu inimkonna ajaloos ei ole naised kui sellised kirjutanud mitte ühtegi tõsiseltvõtevat raamatu, pole maalinud ühtegi vaatamiskõlbulikku maali, pole komponeerinud ühetgi arvestatavat heliteost. Mis mõte on olnud ajastute vältel naistel kui sellistel? Mitte mingit mõtet, ei kunagi; naistel pole kunagi olnud mingisugustki mõtet. Ehk seisneb nende, naiste, mõte lihtsalt paljunemises, reprodusteerumis-võimes. Kuid millegi sellisega saab hakkama kogu orgaaniline loodus, lihtsalt reprodutseerides iseennast, sellega saavad hakkama isegi putukad ja kõik imetajad. Kuid milleks isegi kirjutada naistest kui sellistest?! //..../---/... „Kahvatud fuuriad mingist armsast külmast põrgust. Relvastatud ja soomustatud. Pikad heledad juuksed. Silmad kui jää“. /---/ Mis puutub naistesse siis tuleb väita, et nad jagunevad vaid kaheks, on vaid blondid ja brünetid. See on kogu nende mõistmine ja arusaamise võime. Millestki muust nad ilmselt mõelda ei suudagi. Filosoofilisest esteetikast pole neil vähimatki aimugi. Jääv on ainult kosmeetika, väline mulje ja kogu muu armetus selle pealegi. Kahtlemata on naistel kui sellistel mingeid meetmeid, mis mõjutavad kaasinimeste elu ja kogu tegevust. Millal küll, mitu sajandit hilhjem kül vabanetakse sellest taagast, mis on inimesi, mõtlevaid inimesi painanud juba sajandeid. Liigne ja liigagi meelevaldne mõju kaasinimeste üle. Kuidas ja millal sellest kunagi küll lõplikult vabanetakse?! // Pikad juuksed on naisi kui selliseid alati paremini iseloomustanud, seda juba pikki aastakümneid, vahest ka sajandeid. Sinised ja hallid silmad nõndasamuti. Mida küll väita siinkohal kogu selle keerulise temaatika kohta nagu naised seda endist kujutavad? // „...Ratsutavad valgetel tuld purskavatel hobustel kes söövad inimliha.” (lk. 68).

“See oli selge puhas oja, mis laskus mägedest ning oli kaasa toonud ka pisut tippude jäisust”, (lk 72). /---/ Kõrgmäestiku õhk, kõrgete mägede hõng, kui palju küll oma elus olen olnud ma kõrgel mägedes. Kõik on seal teisti, seal kõrgel mägedes. Mägede tuul toob endas alati kaas kevadist värskust, on külm ja karge ja nii puhas. Ainult kõrgel mäestikes saab tunda värskeimat kevadist hõngu. Pragu siin kirjutades, meenuvad ammused ajad. Kuidas küll kunagi kevadeti oli, kuidas oli mägedes. Kuidas õhkab külma helesinine liustikujää. Kui kena on olnud küll kõrgel mägedes!

“Päikesevalgus langes mu näole ja ma katsin silmad käsivarrega. Ning umbes sel kohal tugevadas unustus oma haaret ja surus mu oma embusesse.” (lk.151). /--/ Päikesevalgus langes mu näole... Kõrvetav päike, mis paistab lõunamaade randadel ja on nii kahvatu põhjamaistel randadel. Ei saa lihtsalt unustada päikesevalgust seni elatud päevadel. Mida mõeldud on päikesest. Galaktika äärel, kaugel galaktika serval paikneb mingi hõre ja spiraaljas täheparv, milles paikneb ka mingi kollane kääbustäht nimega SOL ja mille kolmandal kaaslasel on miljardeid aastaid juba arnenud elu kui selline, alates ainuraksetest organismidest kuni isegi nõndanimetatud mõttelise tegevuseni välja. Milles võib muidugi ka jätkuvaltki kahelda! Miski ei anna alust oletada elu ja isegi ka mõttelist tegevust sel selle kollase kääbuse kolmandal kaaslasel, kui tõdema seda kui fakti ilmselt lihtsalt peab. Vahest tõesti, kuigi, jah, mõtlemist kui sellist ei anna isegi oletada mitte, tegelikult siiski mitte...? //

___________________________________

ROGER ZELAZNY: “Oberoni käsi”. („The Hand of Oberon”).⁵

___________________________________

„...Ma polnud tema jaoks enamat kui vaid elu sosin pimeduses“, (lk. 17). // R. Zelazny oma tunnustatud ja intrigeerivas sõnastuses, kas ongi olnud ühtki teist nii viimistletud sõna-seadjat, kui see tunnustatud Ameeirka kirjanik, kas keegi oskab paremini noid sõnu ritta seada?⁶ Ja üritades siiski, sest ka mulle meeldib, nagu R. Z. on kirjutanud raamtukogude kohta, et „meeldib kui ümbritsevad ilusatest ja tarkadest sõnadest seinad“...! -- Ja see tsitaat siinkohal: „vaid elu sosin pimeduses“...? -- Lühidalt: sõnastatuna ületamatu, ei oskagi kommenteeirda (kui seda siin järgnevalt siiski üritades?). //

„... Ma oli juba ammu õppinud tema vaikusehetki austama“, (lk. 33). // Tulebki ju kõigiti asutada teise isiku privaatsust, on ju ometigi inimesi kes omaenda privaatsust vägagi kõrgelt hindavad. On lihtsab viisakam, austada teise isiku eraelulist omaette-hoidumist. Eraelu ja sellega lahutamatult seotud privaatsus. Omaelu elada, oma peaga mõelda, omaette oma elu veeta... Mis võiks olla soovitavaim? //

„... et see paik tõi lihtsalt esile meie sõnastamata hirmud ja soovid, segades neid võibolla mingite alateadvuse oletustega.“, (lk. 39). // Kohtade ja paikade mõju inimpsühholoogiale ei saa alahinnata. Nii ärkvel kui und näes seostub erinevate kohtadega ju mõndagi erinevat. Ja erinevate maadega, linnadega; ja isegi unes ka oma isikliku mineviku kohtade ja paikadega. Mis aga on alateadvus, mida see sõna tähendab, kuidas seda defineerida, see jäägu siinki-kohal lahtiseks, (sest on veidi kaheldav, kas see sõna omab üldse konkreetset ja üheti-mõistetavat tähenduslikku sisu?). //

„... Kas võis olla, et osa minust otsis kaitset või vähemalt vastupanu sümbolit selle suhtes, mis mind siin ümbritses?“, (lk. 75-76). // On oletatav, et osa inimese hingest vajab teatavat „vastupanu sümbolit“ seoses sellega, mis ümbritseb. Sest ümbritsev võib olla ju vägagi erinevat laadi, vahel osutada sellele kui vastupanu, teistel puhkudel kas siis kohaneda või, (mida juhtub harvemini) isegi kohandada ümbritsev oma soovi kohaselt, rohkem või vähem tulemusrikkalt siis, arvatavasti tõesti...? //

„...mulle aga meenus leegitsev kassipea, mis minuga kord kõnelenud oli, ning ikka veel tekitas see mälestus külmavärinaid.“, (lk. 78). // See motiiv oli R. Z. vaimustava Amberi-dekaloogia 2 raamatust, „leegitsev kassipea“; küll oli alles huvitav seegi (nagu kogu ülejäänud R. Z. kogulooming!), sedagi raamatut lugeda! Kõik need nn „mõõga ja mantli lood“, see on otsekui uut žanrit loov kirjandus. //

„... juba tema loomuses oli esitada sündmusi nii, et midagi jääks valejälgedele juhtivate oletuste varju.“, (lk. 109). // Juba loomuses mõjuda teistele kuidagi eksitaval kombel, juhtides noid varjatul ja komplisteeritud kombel otsekui „valedele jälgedele“...? Selleks, et mitte muutuda liialt isiklikuks, liiga avameelseks, et seda vältida kujundada oma käitumist varjatul ja petlikul kombel eksitavaks. Jätta endast kellegi teise mulje, mainpuleerida teisetga, jättes mulje, et ise oldakse ka keegi teine. (C. Castaneda). Nii, et teised oskavad seda kujutletavat isikut hinnata vaid ekslikul kombel, olles teatavast varjatud ja petlikust käitumisest jäetud „valejälgedele juhtivate oletuste varju“ (R. Z., siin). //

„... Tema võimed olid mulle arusaamatud, kuid need olid märkimisväärsed. // Muuseas, ma usun, et vahel suudab ta teiste inimeste mõtteid lugeda.“, (lk. 119). // See on täiesti mõistetav, et vahel harva, jätavad mõne inimese n-ö „märkimisväärsed võimed“ arusaamatuks. Kuid vahel kui on olemas need kummalised ja müstilised ja maagilised eri-võimed. Need, millest harilikult arugi ei saada, mita aravatakse isegi mitte olemaski olevat? Ja siiski on need varjatud võimed siiski vahel otsekui olema sja põhjustavad tulemusi, mis on rohkem kui märkimisväärsed...? Näiteks kaasinimeste n-ö „mõtete lugemine“ (ehk telepaatia) ei olegi midagi eriti keerulist, eriti kui arvestada, et seda on võimalik teha ka arvestatavalt distantsilt. Ja see on tõesti võimalik, isegi üsna lihtne, nii ajalise vältuse kui arvestatava distanstiga seoses. Ja nii, lihtne, et sellest ei saa isegi lahti, isegi aastakümneid; kas sellest järeldub, et vahel ei soovitagi endale noid „märkimisväärseid“ saljasi võimeid? Vahel juhtub. //

„... Ma kardan teda nende tema tapvate võimete pärast, mille olemust ma ei mõista.“, (lk. 120). // Seda tulebki ju karta, mille olemust ei mõisteta. Nõnda vististi nonde saljaste ja märkimis-väärsete n-ö „üli-võimetega“ seoses. Need tekitavad kartust isegi hirmu, sest ei saada aru, millega on tegelikult tegemist. Kuidas saavad need salajased võimed üldse olmeaski olla, see on ju võimatu! Jne. Etc! Kuid ometigi midagi näib olevat, väga harva ja vaid mõnel isikud, mingid tõelised võimed, mis tekitavad muuhulgas ka kartust, sest need nii raskesti mõistetavad ometigi, ju lihtsurelike silmis, ikka ja alati nõnda olnud ja jäävadki olemas. Nagu keksajal vihati ja kardetid nõidu (ja nagu neile kõik ka süüks pandi, kaasaarvatud ilmastiku-nähtused, kui vili ikaldus, vms). Nõnda on tänaselgi päeval, kuid keksaja nõidu nimetakase nüüd teisiti (spiritualistid, selgeltnägijad, šamaanid, jms). Aga siiski, kui need salajased võimed olemas on, kuigi harilikult arvatakse, et ikkagi ei ole, siis neid ilmselt kardetaks, kuna neid ei suudeta mõista, ei vähimalgi määral. Aga oma tulemustest, täiesti reaalsete kaasumiste osas on need saavutused tõesti märkimisväärsed, abusrdne küll aga lausa n-ö „Jalustarabavad“. Äärmiselt muljet-avaldavad... (nt kuida saab üks inimene ümber kujundada, ainu-isiklulislet inimliigi ajaloo võimsama relvastatud organisatsiooni nagu NATO? Võimatu eks ole? Aga juba teostatud.) Võtta seda kui nalja, žanriks, siin kommenteerides on ikka fantasika m- ja ulmekirjandus.)). //

„... või siis on tal mingi uus plaan. Ta pole kunagi rahuldunud pealtvaataja rolliga. Ta teeb alati mingeid plaane. Ma võin vanduda, et isegi magades.“, (lk. 122). // Või on neile salajste ülivõimetega inimestel mingid üsnagi konkreetsed plaanid? Pigem mitte, see, mida nad korraldavad näib kujunevat täiesti juhsulikult, ostekui pool-juhuslikult ja sedgai pikema ajavahemiku möödudes. Ja ei ole nagu ühe inimese poolt teostatud plaan, vaid nagu see kogu nn „elutu üldisus“ (Hegel: „unlebendige allgemeine“). JA muidugi saab plaanida ka magedes isegi, otsekui iseend aunenägusi otseselt või kaudsemal kombel kujundades, ostekui „unes nõidudes“, teadlikult ja tahtlikult suuta, kasvõi väga pika aja jooksul oma unenägusi teadlikult-tahtlikult suunata? (C. Castaneda). // Vahel mõni rahulub just nimelt, rõhutatul kombel nn „pealtvaataja rolliga“, vaatab kõike nagu otsekui kõrvalt ja arvab seejuures, et vaatab timivaid inimesi ja toimuvaid sündmusi sellevõrra objektiivsemalt. Ostekui kõrvalt-vaataja objektiiven vaatenurk, ostekui „Igaviku vaatenurgast“ („sub specie aeternatis“) R. Z.: otsekui ajatust ajatust vaatenurgast vaatan ma seda kõike... (R. Z. „Today we choice faces“. „Täna valime nägusi“.). //

„..vabadus- ja võimutunne tekitavad elevust, üsna sarnast hulljulgusega, mis vahel tuleb ette lahingus, kui riskantne, ent hoolega harjutatud liigutus õnnestub --“, (lk. 126). // Nii vabaduse tunne, kui selle kohased pürigimused on muidugi „Võimas tunne“, see on ikka olnud hulkadele ja massidele ähmaslet teada jaloostki (vanemastki ajaloost, mitte ainult n-ö „uusimast ajast“). See, et ka võimutunne on midgai saavutamis-väärset, seda aimavad ja teavad vähesemad. Mid aihaldavad kõik inimesed, kes omavad võimu? -- Veel rohkem võimu! See on võimas tunne, muidug, see vabaduse ihalus ja selle saavutamine. Aga võimutunne on midgai veelgi ihaldmaise-väärsemat, see on palju tugevam tunne. (Vrdl. Nt. Fr. W. Nietzsche & „Wille zur Macht“ = „Võimu-tahtest“). See võimutunne võib tekitada ka n-ö „toniseerivat elevust“, kuid samas on ka hullujulge ja seda selle sõna otseses mõttes. Sest ei ihaldaks pigem vabadust kui teiste võimule alluda? //

„... ma siiski tean, et mälukaotust ei ravita elektrišokiga. Elektrišokk mõjub just vastupidi, hävitatades lühiajalist mälu.“, (lk. 144). // Olla loetud vastavast (erialasest) kirjandusest, et tänapäevalgi n-ö „ravitakse“ mõningaid „psühhiaatrilisi) häierid ja kõrvale kaldeid endiselt eletkrišokiga. Kui tulemusrikkalt, see on muidugi kaheldav, sest elektrit kasutakse ju harilikult muuks otstarbeks, kui erinevate psüühiliste haiguste raviks. Kuid ajaloo väkltel on noid (juba ürgajal esinenud) nn „psüühilisi haigusi“ ravitud veelgi barbaarsemal kombel kui tänapävasteski psühhiaatria-kliinkutes sadistlikult elektrišokiga ikka veel n-ö „ravitakse“. (Vrdl. nt. demonoloogia ja eksotrsism keskaja kristlikus euroopas). J. Saarma: „Psühhiaatria minevik ja tänapäev“.)). //

„... või luges lihtsalt // mõtteid. // ... sest vahel sai ta sellega hakkama küll.“, (lk. 145). // Mis see siis nii erilist on, olla suuteline kaasinimeste „mõtteid lugema“? On ju olemas keleline väljaend nagu telepaatia, mida defineeritakse harilikult kui „mõtete lugemis ekunsti“ (kuigi mõtted on siiski midagi iseensest mõsietavat, lugeda oskab ka igaüks ja kunst on samuti midgai muud). Nii, et mingis mõttes nagu nn „telepaatiat“ ei olekski üldsgei olemas. Ja kui lihtne see tegelikult on, ja kui laialt levinud. Ikka on olnud šamaane, maage, nõidu, kelle jaoks on see otsekui „igapäevane reaalsus“. Lugeda teiste inimeste mõtteid, ja seda isegi arvestavavalt distanstilit ja pikema ja jooksul, on praktikas eisnenud vägagi, liigagi igapäevane reaalsus vahel...? Ilmslet on niisuguseid olukordi varem ka ette tulnud ja tuleb ette tulevikus nõndasamuti. //

„... muutes nii ka tervikpilti; / et elu tundus hägusa varjudemänguna, varjusid heitva // rollis oli aga mingi igavesti kättesaamatuks jääva tõde. // Et võiksin teada saada, mis on õige, ja sellest lähtuvalt toimida.“, (lk. 146). // Vaatleja asupaigast sõltub nii mõndagi, nt nn „kõrvalt-vaataja“ asukohast vaadeldes tulekski otsekui „muuta tervikpilti“, kehtestada uued väärtused seniste asemele, apelleerida tervele mõistusele (kuis ellega kaasneb ka kõigi teiste hulludeks kuulutamine), rõhutada koolihariduse osatähtsust terve inim-mõistuse puhul, vms, jne. // Varemgi on arvatud, juba antiikajal, et inimelus ee on nagu hägus varjudemäng, ja tegelik reaalsuses, ideelsus on tõeline tõde. (PLATON! Keda, siisnete ridade kirjutaja, tõlkinud juba 3,5 viimast aatsat. 23 sajandit tagsi kirjutatud Platon on nüüd siis (minu blogides) esimest korda eesti keeles loetav ja pealekauba veel 10 dialoogi kokku! Platoni dialoogid, mi spidi olem akirjutatud „luulest ilusamas proosas“ (Theodor Künnapas). Arvatakse, et kogu Euroopalik filosoofia pidi olema vaid ääremärkused Platoni dialoogidele. Ei kahetse, et üle 3 aasta Platoni dialooge tõlkisin ja tõlgin ka kogu sellegi aasta, kokku siis üle 4 aasta. Kokku 12 dialoogi! //

„... on miskitpidi hull. Kui meenutada, kuidas ta isiksus muutus, kuidas tal käisid ringiratast erinevad tujud, siis võib selles märgata midagi skisoidset.“, (lk. 157). // Aga kuidas defineerida seda , mida harilikult „ühiseks mõistlikkuseks“ nimetakse („common sence“), mis põhjustab massi-hsüteeirat elik kollektiivset hullust ja kõiki seniseid veriseid sõud. Seda, n-ö „mõistlikust“, mis inimesi harilikult loomadest kuigivõrd ei eristagi, see pool-loomne ja hullumeelsuega piirduv skisoidne väärastunud ajutegevus, või kuidas seda ka mitte nimetada. („Skisofreenia“ on ladina keelest tuletatud sõna mis pidavat tähendama „kahestund hinge“. Jah, aga inimloomade kui liigi nimetuseks on „homo sapiens“, mis pidavat tähendama isegi „mõtlev ehk tark inimene“?!). //

„... See oli minu elu kõige õnnelikum aeg. Seikulus, põnevus, nii palju uusi asju, mida vaadata ja millega tegeleda.“, (lk. 159). // Kirjanik räägiks siinkohale kui omaend lapsepõlvest või noorusest, mis õnneks on paljudel juhtudel olnud kõige õnnelikuma aeg, nagu elu näitab aja möödudes. Lapsepõlv ja noorus kui kõige õnnelikum aeg inimese eluteel vist üldse, seikluslik, põnevaid ettevõtmisi täis, nii palju uut ja huvitavat, millega tegeleda. Hea, et inimelus vähemalt lapsepõlv ja noorus nii kena aeg vahelgi on. Sest ülejäänud elu ei vääri vist erilisi kommentaare, tühine askeldamine, mingi sehkendamine reprodutseerumise sihil, siis vaanemine, erinevad haigused ja siis vältivalt lähenev lõpp, kui viimane vaatus: surm. //

„... läbinisti korrumpreerunud // oma ülbuses rikkunud mingit metafüüsilist tasakaalu enda ja Kaose vahel ... // Siis panin tähele, et ta räägib üldse kõigest ülima enesekindlusega – fanaatiku kombel.“, (lk. 161). // Vahest on olulise, kui mingi raskesti defineeritav metafüüsiline tasakall, just pigem hingeline tasakaal elik siis harmoonia. Kooskõla inimese mõtete, sõnade ja tegude vahel. Tasakaalus hing, harmooniline isiksus, nee don ju komplimendid? // On ülimat liialdatud esneskindlust, mis arnaneb fanatismiga, mida vahest tõesti tuleks taunida? Fantaailisus ei ole kompliment? (Einar Laigna). //

„... Lihtsalt ma ei usalda kedagi lõpuni – kuni on ka muid võimalusi.“, (lk. 163). // Liiga palju ei tasu usldada vist tõesti kunagi mitte kedagi, peab sellevõrra vähem pettuma. See on vist ikka reegliks olnud nagus eegi, et ikka kiputakse liialt usladama, ja liiga palju endast välja näitama, et siis sellevõrra rohkem pettuda saada...? //

„... Mul on siin kõvasti aega olnud – mis pole suurem asi, kui seda just mõtlemiseks ei kasuta. Nii, et ma mõtlesin.“, (lk. 168). // Jah, aga kui ei leidugi otsekui aega, et rahulikult ja tasakallukalt n-ö „oma peaga mõelda“? Vahest on see mõtlemine niisugune luksus, mida ei saa isegi teistelegi lubada. Vahest on mõtlemine, mingit sorti ajutegevus, pigem selle asemel kui preemia, vahel kui pilge või isegi karitus. Aga siis on ju loomad ka karistada saanud, sest ega need loomadki ju ei mõtle. // Ja teisest küljest on kogu teadusliku mõtlemise ja kogu ajastuid vana kooliharidus terve inim-mõistuse eetskõnelejaks. Ja alati jäävad: „Filosoofia alatiselt vallutamatuks jäävad mäetipud, mille ahvatlus jääb alati psüima...“ (Arthur C. Clarke). //

„... Kui ma oleksin tahtnud enamat, kui mul on, oleksin ma teadnud, mida teha. Ma ei teinud seda.“, (lk. 175). // Liiga palju tahta või soovida on ka vist võimatu. Üritada võib aga ka see on vaid haruharva saavutatav. //

„... stiilne, funktsionaalne, tappev ja omal kombel kaunis...“, (lk. 180). // (Piirdudes sellegi tsitaadi puhul R. Z. enda sõnastusega, mis on ju ületamiseks lihtsalt võimatult stiilne ja „omal kombel kaunis“.) //

__________________________________

ROGER ZELAZNY: “Kaose kojad”. (“The Courts of Chaos“). ⁷

__________________________________

“Sõduri roll oli minus kõige tugevam. Oma kohuse täitmine. Ent mitte ainult kohusetunne. Midagi oli veel...”, (lk. 25). /---/ Noorsõdurid ei karda midagi. Nad isegi ei mõtle surma kui võimalusegi peale. Kuid kes mõtleks, kes on kunagi surma peale üldse mõelnudki? Ilmselt mitte keegi ja ei kunagi, lihtsalt ei teatagi, et surm kui selline on tõesti olemas. Enne ei mõelda, kui on kord juba liiga hilja, et mõelda. Tegelikult vahest peakski surmast mõtlema iga päev ja iga minut. Selleks, et harjuda selle koletu mõttega. Mis siis, et selline mõte rikub ära iga tunni, mis elamiseks on määratud...? Kuid vähemasti ei jää nõnda aega ebaolulise jaoks. Elada tuleb täiega, võttes surma kui võimaluse ja ülima nõuandja endale lõplikuks orientiiriks. // Sõduri roll on ka minus olnud alati kõige tugevam, Au ja kohusteunne ja loomulik väärikus. See kõik ei ole siiski vaid ainult kohusetunne. See ei ole mingi sõltuvus mingitest väärtushinnagutest ja kriteeriumitest. See ei ole kohuse täitmine. Nõnda on ju aegade jooksul langenud miljoneid sõdureid. See on pigem nagu mingi ökonoomilise majandamise printsiip. Võimalikult väheste jõupingututsega võimalikult palju kahju tekitada. Et need, kes ei mõtle siiski ka kahetseksid, nii ja teisti ka...? //

“... kuni vähegi võimalik ei usalda ma üldse mitte kedagi.”, (lk. 27). /---/ Mitte kunagi oma elu jooksul ei ole ma usaldanud mitte kedagi ega mitte midagi. Lihtsad inimesed ei vääri kunagi usaldust, nad ei ole seda kunagi väärt. Rääkimata siis juba kogu usaldusest... Inimesed on üldse vähe väärt, kuid kui ei oleks neid inimesi, kui selliseid, poleks ju üldse midagi...? /---/ Ja ei saa ka midagi usaldada, vahest vaid saatust kui sellist, peab vahel usaldama oma saatust, kui sellist...? JA peab ka uskuma, näiteks oma õnne, kui sellisesse. Uksuda ja usaldada vaid oma saatust ja oma õnne. Kuid ühtegi inimest, mitte ühtegi noist armetutest kaasinimestest usaldada ei või ja mitte kunagi. Nad ei ole seda kunagi väärt ega hakkagi olema. Nii on need lood siin laias ilmas. /---/

“Ükski mees ei saa seda mida ta tahab, sel moel, nagu ta tahab”, (lk. 30). /---/ Keegi pole kunagi saanud seda, mida ta tahab, seda mida ta tegelikult tahab ja nii jääbki see olema. Ei saa kunagi seda mida tahad, sel moel, nagu keegi tahab. Kahjuks ei ole see lihtsalt võimalik. See mis jääb on vaid elatud mälestuste virr-varr ja ähmane lootus paremale homsele. Kuid homne päev toob haruharva seda mida on oodatud ja igatsetud ja soovitud. Nii, et nõndamoodi just: keegi ei saa kunagi seda mida ta tegelikult tahaks. Ja mõni ei tahagi, -- ei vääritut elu ega poolikut armastust ega alandatud au. Ja mõni mõtleb siis, et ei tahagi midagi. Võibolla tahta vaid mitte-midagit. Tühjust, haaramatust, olematust. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. Müüt kui selline ei ole relgioon, see on kui kirg ja kannatus, kuid see on palju rohkem veelgi väärt. Kuid mida ma siia kirjutan, praegu juba? /---/

“Ma kahetsen, et minulgi on osa siin toimunus ning nüüd olen ma teel, et seda heaks teha.”, (lk. 36). /---/ Ma tean seda tõesti, -- ka minul on olnud oma roll täita selles kõiges, mis toimunud on. Minu osa on olnud kõige raskem. Sest mina ju oskan veelgi ka vastutada. Lihtinimised ei oska enam ammugi, vahest juba sajandeid endi eest vastutada. Kuidas ma saaksin heaks teha seda, mis juba ammuilma toimunud on? Kuidas ma küll saaksin...?! -- Selge ju on, et muuta olnust ei saa enam midagi, ei mitte kui midagi. /---/ -- Ma olen palju korda saatnud oma elu jooksul. Lihtsalt selle tõttu peamiselt, et olen olemas. Kas saab olla süüdi see kes lihtsalt oma olemas-oluga kutsub ellu elavat kaost, see kes külvab kaost iga oma mõtte ja teoga...? -- Ei see ainus ei saa süüdi olla, ei oma mõtetes ega oma tegudes. Nii on lihtsalt sätitud, nõnda olen ma lihtsalt loodud. -- Mina järelikult ei vastuta ei oma sõnade ega ka tegude eest. -- JA nõnda las olgu, nõnda las jäägu see kõik mida ma näen. Otsekui ajatust vaatepunktist näen ma seda kõike. Justkui mosaiigikillud kaleidoskoobis vormub elatud elu ja see kõik mis ootab veel ees. /---/

“On tekkinud suur keeris ja see kasvab. Liigub edasi, hävitades teel varjumaailmu, ning ei peatu enne kui on jõudnud ... /---/ -- ja Kaos valitseb jälle üle kõige.” /---/ “Näen ma nüüd tõesti seda, kuidas kõigest olemasolevast voolab välja vorm, sisu ja elu ?”, (lk. 47). /---/ On tekkinud midagi seniolematut, seda võib kirjeldada kui kõike ja kõiki hõlmavat kaost, kui mingit mõistetamatut keerist, kui midagi seniolematut. -- Kirjeldustest enam ei piisa, midagi seniolematut on vallale pääsenud. -- Midagi sellist, mida kunagi varem tegelikult nähtud ei olegi olnud. Kuidas seda kirjeldada...? -- See kõik, mis on vallale pääsenud on tegelikult midagi seniolematut ja kirjeldada seda kõike lihtsalt ei saa. Ei jaguks sõnu. -- JA kuidas saakski kirjeldada midagi sellist mida kunagi varem isegi nähtud ei ole...? -- Kas näen ma tõesti midagi sellist, seniolematut, vaatan kuidas olemas-olemisest, kogu olemusest kui sellisest voolab välja kogu vorm ja olemus, kogu sisu ja elu ? /---/

“Erinevad autorid ei jutusta sama lugu ühtemoodi. Isikliku stiili erinevusi ei saa vältida.”, (lk. 48). /---/ -- Erinevad autorid ei jutusta mitte kunagi sama lugu mitte mingiski mõttes samamoodi. On ju olemas selline asin nagu mõtlemine ja on sama palju erinevaid mõtteviise, kui on olemas olnud erinevaid inimesi. -- Kõige olulisem kirjandusliku mõtlemise juures ongi midagi nii tabamatut ja raskesti kirjeldatavat nagu isiklik stiil. See on midagi raskesti mõistetavat ja ometigi samas kui midagi peamist ja määravat. Isiklik stiil. -- Kui ma mõtleks, mis oleks minu isiklik stiil, lihtsalt juba kirjanduslikus mõttes, siis see oleks midagi kummalist: poeetiline ja ka retooriline sõnakunst ja stilistilises mõttes oleks määravaks kõikehõlmav iroonia. Irooniline, isegi küüniline sõnasedamise kunst. Just säärane ilmselt peakski olema tõeliselt novaatorlik kirjanduslik stiil. -- Kuid kirjandus kui selline ei hõlma mitte sugugi kõike, oluliseks on ka see, mida keegi oma isiklikus elus on teinud ja korda saatnud. -- JA kui palju, kui lõputult palju kaasinimesi, nii heas kui kurjas mõjutanud...? -- See on ilmselt kõige olulisem. -- Nõnda tekib inimese enda lugu ja nõnda kujuneb ka inimest iseloomustav kirjutamise stiil. -- See võib olla vägagi erinev reegliks loetust. Kuid kui inimese lugu ja kirjutamise stiil on kardinaalseltki erinev tavapäraseks loetust siis on kirjapandu kahtlemata ka lugemist väärt. Seda vähemalt, vahest, harva, ka – kaasa-mõtlemist väärt...? Võibolla tõesti, juhul kui hästi kirjutada...? /---/

“Mõni aeg sobib paremini peensusteks ja mõni aeg toore jõu kasutamiseks. Ma olin vihane ja mul oli kiire, nii, et ostusele jõudmine oli lihtne.”, (lk. 57). /---/ -- Nii mõnedki ajastud inmkonna ajaloo jooksul on sobinud rohkem peensusteks. Olgu selleks siis rafineeritus või iroonia, või isegi puhas küünilisus elik siis sarkasm. -- On olnud juba terveid ajastuid, mil stiilipeensusi on hinnatud kõrgeimaks. -- Kuid vahel ei sobi enam eufemistlikult peenutseda. vahel tõesti, inimeste ajaloo mustematel päevadel sobivad vaid tooruse ja jõu kasutamine. Kuid kuidas defineerida jõudu ja selle kasutamist? -- On see üldse midagi lihtsasti mõistetavat? Ilmselt on tõesti nii nagu juba ajastuid on öeldud, et nii kuidas ajad seavad, nõnda kujunevad ka kombed. Olgu siis nii, olgu siis nõndamoodi...? /---/

“... vaid üksikud inimesed saavad väita, et neile pole kunagi tundunud, nagu oleks maailm, mida nad end ümber näevad vaid nende enda ettekujutluse vili. Kas oleme siis sellega rahul, selle üle uhked?”, (lk. 65). /---/ -- Mida võivad inimesed üldse väita, kas isegi seda, et kogu maailm, mida nad enda ümber näevad võiks olla vaid pelgalt nende enda ettekujutluse vili...? -- Kas ta siis seda ei ole...? -- Pole oluline kas see on tõsi, tõsi on aga see, et subjektiivne eluline antus valitseb iga üksikut indiviidi kogu nende elu vältel, subjektiivne antus on alati lähim, esmane ja peamine. Kogu objektiivsus paikneb kuidagi kaugemal, on võõras, tihtipeale vaenulik ja võõras, isegi võõristust tekitav. -- Ja mida muud siin öeldagi: filosoofia kui selline on olnud keerulisem millega inimesed 25-30 sajandit on tegelenud ja need kes ei mõista filosoofiat kui sellist, mõtlemise rafineeritumat ja viimisteletumat kunsti, -- tegelikult nagu ei olekski mõtlevad inimesed...? /---/

“Ta oli täisulik kaaslane, naerdes kõigi mu naljade peale ja ärgitades mind endast rääkima.”, (lk. 71). /---/ -- Milline küll võiks olla täisulik kaaslane, täiuslik naine, kui selline...? -- Peamine on naiste puhul ilu, kehaline veetlus, ilu mida oleks raske kirjeldada kuid mida ei saa jätta kirjeldamata. Ilu kui selline, veetlus, ligitõmbavus, seksuaalne veetlus. Milline oleks küll täiuslik naine, kui selline...? -- Kahtlemata peaks ta olema arukas, naiste puhul vist ei saa, ei ole lihtsalt võimalik öelda, et naine peaks olema ka tark. Pole selleks ka mingit tarvidust, targad ei ole need naised olnud vist kunagi. Mis neid huvitavaks teeb on pigemini mingi taiplikus, kavalus, eriti just: psühholoogiline peenus, asine arukus ja igapäevane oskuslikkus ja kavalus. -- Kuid veetlev on ennekõikke just rumal naine, kel olemas kõik naiseliku veetlust iseloomustavad atribuudid nagu seksuaalne külgetõmbejõud ja esteetiline võlu. Kuid mis on need naised muud kui mõtlemisvõimetud loomad. Mida muud on nad kunagi olnud...? -- Paljuneda oskavad ju ka putukad, tõesti, tõesti. Jääb hämmastav mulje nagu need naised, kui sellised polekski kunagi mõelnud. Nad lihtsalt paljunevad, ja sellega oleks nagu nende lihtne eluülesanne ka viimseni otsekui täidetud. Kuid kes mõistaks naisi, kui selliseid...?! /---/

“.. tema ebamaise võlu püünistesse jäänud.”, (lk. 72). Sic!)). /---/ -- Millised peaksid naised küll olema, et nende iseloomustamiseks kasutada sääraseid sõnu nagu näiteks “ebamaine võlu”. Ilusaid maale on igaüks näinud, kuid mitte mingit ebamaist võlu pole vist keegi veel täheldanud. Pigem on see meeleolu, ajutised ajendid, kasvatus ja kultuur, mis teevad ühel naise tõeliselt ilusaks. Mingeid absoluutseid väärtusi ja kriteeriume nagu ju mängus ei olegi, ilmselt pole ka kunagi olnudki. Kuid muidugi on vähesed naiste hulgas ka ilusad. Kuigi neil ei lähe just hästi, nende eluteel, neil ilusamatel naiste hulgas. -- Miks? -- Sest enamus naisi on ju alati olnud vanad, juba liiga vanad ja inetud. -- Ja osa naisi on olnud juba eluaeg inetud, ja sellisetks nad ka jäävadki, kuni nende elupäevade lõpuni. -- Nii, et lõppude lõpuks võib küsida: mis on see naiste ilu ja ebamaiseks nende väheste ja haruldaste ilusate naiste veetlust küll ilmselt ei mingil ajastul küll nimetada ei saa. Kahjuks siiski mitte, kui vahel näib, et oled leidnud selle kõige õigema. Mäherdune eksitus ! /---/

“Ta pürgib millegi poole ent teeb selle vea, et süüdistab maailma oma ebaõnnestumistes.” // “Küsimus on tegelikult igaühes endas, selles , kuidas ego on ühest küljest seotud maailmaga teisest küljest absoluudiga.”, (lk. 83). /---/ -- Iga elav hing püüdleb omale elamiseks määratud aja jooksul millegi poole, olgu see siis midagi lihtsasti-mõistetavat või midagi haruldasemat, vahel püüeldakse ka millegi enama poole, näiteks isegi absoluudi kui sellise poole. -- See kõik on võimalik. -- Otsida leida midagi igapäevasest elust või tõsta oma nokk taevaste poole ja ihaleda absoluutseid väärtusi. -- Mõlemad variandid on võimalikud ja võrdselt tõesed või väärad. -- Kuidas on inimene seotud ühest küljest maailmaga ja teisest küljest absoluudiga...? -- Kuidas ka ei vastaks selle küsimusele, vastused on ikka väärad ja kedagi ei saa süüdistada ebaõnnestumises. /---/

“Sa jääd üksi võõrasse maailma – ilmingute maailma. Mulle meeldib üksi olla. Ma olen endaga üsna rahul. Ja ilmingud meeldivad mulle ka. Ent alati eksisteerib ka absoluut, mis sind kutsub ja rahutuks teeb“. /---/ -- Olla üksi täiesti võõras ja viimseni uudses maailmas. See ei ole just lihtne aga ei ole ka keeruline. Lihtsalt kõik on täiesti uus, kõik millest sa oled oma elu jooksul mõelnud on korraga kaotanud kogu varem omistatud tähenduse. Kuid jõudu ja teadmisi näitabki just see, et saada hakkama ka täiesti uudsetes olukordades, täiesti uudses maailmas. -- Need kes selle katse läbi teevad, on tõesti teistest paremad, on parimad inimeste juures. -- Sest uudne on ju iga päev ja nõnda aastaid. -- Uudne võõristav ja täiesti võõras. -- Need kes sellega hakkama saavad on parimad inimeste hulgast. Nii, et võibki väita, nüüd aastaid hiljem, et ma olen endiselt rahul endaga ja enda kohanemisvõimega. /---/ -- Kuigi kõige rohkem laias ilmas meeldiks mulle taas lihtsalt ja loomulikult üksi olla...? -- Kuid kuidas seda saavutada ei tea ma veelgi, veelgi ei tea, aastaid, palju aastaid hiljem...? -- Vahest ei olegi üksi-olek enam võimalik...? -- Kuid mis siis, ajastute vältel on keerulisemagi hakkama saadud. -- Järelikult tuleb hakkama saada selles hämmastavas uudsete ilmingute maailmas. -- Kuid alatiseks jäävad püüdlused ja lootused paremale homsele, mis rahutuks teevad ja palju uut ja enmat tõatavad...? -- Ja alati jäävad alles ülimad püüdlused, näiteks nagu absoluut kui selline. -- Tuleb lihtsalt jätkuvaltki, iga päev, anda endast parim.⁸ /---/ -- „Ma nimetan neid ideaalideks. Igaühel on mingid ideaalid. Kui sa ütled, et ma peaks nende poole pürgima siis olen ma sinuga nõus.”, (lk. 84). /---/ -- Mis on ideaalid kui sellised...? -- Mina peaksin ju teadma, olen end juba lühinägelikuks lugenud ja väga hästi kursis kogu euroopalikul filosoofiaga...? -- Ideaalid on mingis mõttes kui mingi üldisem sihiseade. Ideaalid kutsuvad üles ja innustavad edasi pürgima. -- Mida kõike ei saa idealiseerida, ilmselt kõike saab. -- Sest ka minul on oma ideaalid...? -- Elul kui sellisel pole ju kunaski, kõikide ajastute vältel polnud ei vähimatki mõtet. -- Kuid alati on olnud püüdlemine millegi poole, alati on tahetud olla lihtsalt endast parem, püüelda millegi endast kõrgema poole...? -- Nii on alati olnud, kuid kui elul kui sellisel pole olnud mingitki absoluutset mõtet, siis ainus mis üle jääb on elule kui sellisel mingigi mõte omistada. -- Elule mõte omistada, luua teatav üldisem mõte, kui idee, isegi kui absoluut, mingi idee, mis kehtiks kui absoluut. -- Vahest selles ongi elu kui sellise mõte: omistada elule mingi üldisem ja absoluutse kehtivusega mõte. Kuid sellest kirjutan ma hiljem, sellest kõigest kirjutan ma kunagi hiljem...? /---/

“Ma pean tunnistama, et sinu järjekindlus tekitab isegi pisut imetlust, nagu ka see kuidas sa ideaalidele vihjasid.”, (lk. 85). /---/ -- Peab olema järjekindel, see kutsub alati esile teatavat imetlust, ülim järjekindlus kutsub esile isegi austust. -- See on nagu endale truuks jäämine, endaks jäämine kõikide, vahel isegi äärmiselt negatiivsete asjaolud kiuste. -- Endaks tuleb jääda ka kõikide asjolude kiuste. -- Mida mina mõtlen ideaalide kui selliste all las jääda esialgu mõistatuseks. See on liiga keeruline teie vaevatud kõrvade jaoks...? /---/

“... arvad, et ma pole sellistele filosoofia algkursuse kõrvalharudele kunagi mõelnud. Fakt, et sa leiad maailma kasutu olevat kõneleb rohkem sinu kui maailma kohta.” /---/ -- See fakt, et ma leian maailma oma peamises kasutu olevat ei kõnele midagi erilist minu kui sellise vastu, see kirjeldab seda kuidas subjekt mõistab ja mõtestab reaalsust, mida säärasena võttes ei ole isegi olemas mitte. -- On ju ainult reaalsuse erinevad tõlgendamise viisid. -- Reaalsust kui sellist ei tarvitsegi olemasgi olla, vahest on see vaid inimeste omavahelise kokkuleppe asi. -- Või midagi enamat veelgi. -- Reaalsust, üheti-mõistetavat reaalsust, ei tarvistegi olemas olla. -- Muidugi see ei ole mingi filosoofia algkursus, see on kõrgeima taseme arvutuste tulemus. Ülim, mis võimalik on reaalsuse tajumist kirjeldada. Kuid nõndamoodi, reaalsuse tajumise pelga kirjeldamisega ei öelda ju midagi reaalsuse enda kohta. -- Öeldakse vaid, et inimolend on suuteline reaalsust kui sellist tajuma ja seda tajumise protsessi, vahel parimate ja targemate puhul, on püütud ka kirjeldada üritada. -- Kuid muidugi kõneleb fakt, et ma leian maailma ja olemise kui säärase peamises kasutu ja mõtetu olevat, midagi ka minu kui inimese kohta. -- Kuigi pole teada mida täpselt...? /---/ “... mingil arusaamatul põhjusel oled sa siin, täis iha ja pürgimust mõjutada minu võltsi eneseteadvust, mitte aga – vabana taolisest mõttetusest – teel oma absoluudi poole.” /---/ Kõik inimesed sünnivad juhuslikult, veedavad enamiku oma eludest täiesti mõtetult ja surevad paratamatul kombel. -- Nii on need lood olnud loendmatul hulgal sajandeid. -- Kuid keegi ei mõista veelgi...? -- Pole olemas õnne ja õnnetust, on olemas vaid mõistmine kui selline, ja rafineeritud mõistmise viis, mis ei võta ilmselt midagi eriti tõsiselt, ei õnne ega ka õnnetust, näitena...? -- Mingil arusaamtul põhjusel sa lihtsalt elad ja tajud ümbritsevat ja mõtled, et oled olemas. -- Kuid, kuidas küll leida ideaale ja ülimaid eesmärke...? -- Osa inimesi ei vaja midagi sellist, see oleks nende jaoks midagi liigagi komplitseeritut. Kogu elusloodus paljuneb, nõnda need lihtinimesed mõtlevad, et tuleb olla samal tasemel näiteks putukatega, süüa ja paljuneda. -- Kuid kahjuks just neil ongi õigus, polegi muud mõtet kui süüa ja paljuneda. Kuid ikkagi kui need inimputukad surevad, siis nad kahuks vist mõistavad, et nende tühistel eludel ei olnud mitte kõige vähematki mõtet. Ainus millega nad tegelikult hakkama said oli paljunemine...? -- Muidugi on sellest aegade jooksul tehtud midagi isegi otsekui peaaegu püha...? -- Kuid see ei ole seda, isegi puud on jätkusuutlikud, rääkimata juba mainitud putukatest. Nii, et kõike head teile mõtlemisvõimelised kaasinimesed...! /---/

“... on eneseteadvus kusagil ratsionaalse ja reflekside vahel. Aga selle eitamine oleks tagasiminek. Kui sa tuled absoluudi, selle isikut eitava kõiksuse suunast...” / “...või tegi su absoluut vea..”, (lk. 86). /---/ -- Mis asi on üldse eneseteadvus kui selline...? Eneseteadvus on teadvel-olek ja teadvel olekut kui termini tähistatakse kui teadvustatud olemas-olemist. -- Järelikult on teadvustamata enesetavus lihtsalt üks olemas-olemise primitiivsematest vormidest. -- Ratsionaalne olemine on alati olnud mõtlejate silmis ülim, vähemalt suuta ja osata mõelda endast kui mõtlevast inimesest. Enamik on seevastu nagu loomad. -- „Nad ei tea, et see on surmajumal, mitte hulkade ja lollide jumal keda nad pidutsedes ülistavad. Kuid Hades ja Dionüüsos on üks ja see sama jumal...?“ (HERAKLEITOS). -- Mõtestatud elu on ülim, ratsionaalselt põhjendatav maailmapilt on ülim, see lisab nimelt kindlust igapäevaseks mõtetuks oleluseks. /---/ -- Muidugi absoluut kui selline eitab üksikindiviidi, absoluudi vaatrenurgast pole millelgi erililist tähtsust, indiviidil kõige vähem. -- Kuid sellest kirjutan ma kunagi hiljem...? /---/

“Minust voolas pidevalt läbi lõpmatuna näiv energia. Kõik hääled olid kokku sulanud valgeks müraks ja kadunud.”, (lk. 101). /---/ -- Mis asi on energia või elujõud kui selline? -- Mis asi on jõud, mida tähendab vägi kui selline? Midagi on, kuid midagi ei ole. -- Midagi nagu oleks, kuigi näha ja kompida ei ole mitte kui midagi. Osa inimesi on kuidagi huvitavad, huvitav kas nad ka targemad on...? -- Igaljuhul on ajastute jooksul omistatud mõningatele inimestele rohkem jõudu ja väge, harilikult saavad neist šamaanid, targad, vahel ravitsejad, hilisematel sajanditel kas mungad, vahel isegi filosoofid, vahel lihtsalt teadlased. -- Kuid neil on midagi, mida teistel ei ole...? --Nad suudavad palju kuigi see kõlab uskumatult, need haruldased inimesed suudavad haigeid terveks teha ja terveid hulluks ajada näiteks. -- Mis neist ka ei saaks, neid kas armastatkse või vihatakse. -- Leigeks ei jäta nad kedagi...? -- Kuid ka sellest kirjuatn ma kunagi hiljem...? /--/ -- Valge müra, kas see on nagu laviin, mis korra on liikuma hakanud ja mida ei peata mitte miski, mitte kunagi enam iialgi...? /--/

“Tajudes järsku terviku kogu ilu, oleksin tahtnud õhata..” /---/ “Tundus nagu oleksin ma universumi keskpunktis ja püüaksin vaid tahtejõuga tähti liikuma sundida.”, (lk. 102). /---/ -- Tajudes ühtäki kogu olemasoleva terviku kogu hingematvat ilu tekiks vist tahtmine seda ülistada...? -- On mõeldud, et kogu loodud või kujunenud tervik, kogu Kosmos näiteks, on hingematavalt ilus, peaaegu, et täiuslik, parim mõeldavatest võimalustest...? -- Siis korraga võib tekkida hämmastav mulje nagu oleksid just sina korraga kogu universumi keskpunktis ja kogu maailma-kõiksus loeks kui aeglaselt kümneni...? -- JA see on siis kui nii laastav mõju ja jõud, et tõesti jääb mulje nagu suudaksid sa tahtejõuga tähti liikuma panna. See üle-meeleline ja ülim meelvald on väga mastaapne ja väga haruldane tajumise viis. -- Kuid seda ihaldusväärsem...! /--/

“... kuid ma teadsin, et asjade käik universumis ei sõltunud kõige vähimalgi määral sellest, milline on minu ettekujutus õiglusest.”, (lk. 104). /---/ -- Kuidagi on tõesti teada, et asjade käik kogu teadaolevas Universumis ei sõltu mingilgi kombel sellest milline on minu ettekujutlus õiglusest kui sellisest. Selliseid seoseid ei saagi oletada. See oleks liigne liialdus...? /---/

“Siin oli puhas ja värske paik – ja seda kuidagi tänu minule.”, (lk. 105). /---/ -- Mida kirjutada siinkohal mägedest...? -- Vahest vaid seda, et teatud sorti hingedele paistavad mäed ja mäestikud ja terved mäeahelikud kõige paremini kui elamiseks sobivat. -- On see ülbus ja arrogantsus või lihtsalt veidigi suurejoonelisem mõtlemise viis...? -- Nii ja teisti on mäestiku õhk parim, see on kuidagi sõnulseletamatult puhas ja karge täis kaugete kevadete parimaid hõnge...? -- Kui osata ka nii mõelda nagu peaks mõtlema kõrgel üleval mägedes...? -- Siis oleks nagu tänu suurejoonelisele mõtlemisele nii mõnigi pea täis paremaid mõtteid...? -- Kui osata nii kirjutada või mõelda oleks nii mõndagi parem, mägedes on puhas ja karge ja kui seda kirjeldada, -- siis tänu minule...?! /--/

“Siin oli mingi salapära. See rippus õhus, hõljus koos tuulega.”, (lk. 106). /---/ -- Mis on olnud või on veelgi saladuslik ja salapärane...? Seda kõike on raske kirjeldada. Alati on olnud olemas salastatud teadmised. Nii naistel kui meestel, või lihtsalt: erinevatel inimestel. -- Kunagi usuti imedesse, sest kõik ümbritsev oli irratsionaalsel kombel müstiline seletamatu ja salapärane. Hilisematel aegadel on usutud reaalsusesse, kuigi kõik ümberringi on masendaval kombel realistlik. -- Milline seletamatu vastuolu...? -- Irratsionaalsus on realistlikum kui reaalsus ongi...? -- Kuid alati ikkagi usutakse sellesse, mis on imetaoline ja seniolematu. -- Ilmselt saavad just nõnda pimedad nägijateks. -- Usk teeb imesi, nõnda on need lood alati olnud. Ehk saavd ka kunagi tulevikus need lood just nõndamoodi olema...? /--/

“... külmas pilgus oli tunda vastumeelsust.”, (lk. 131).

“.. et sa oled läbinisti õilis – tugev ja karm, kuid mõistev ja vahel ka õrn. Auväärne...”, (lk. 132). /---/ -- Milline peaks keegi olema või näima? Mida tähendab õilsus, mitte abitu, vaid õilsameelsus, mis võib vahel näida ka tugev ja karm. -- See oleks nagu teatav humaansus, mis ei tähenda aga mitte just abitust. -- Relvastatud õilsameelsus, ausameelsus. -- Sirgjoonelisus, seda muidugi, ja ülim põhimõttekindlus. See kõik on vajalik, et olla sina ise. -- Ei saa näida nõrk, kuid liigne ülbitsemine pole samuti õigustaud. Usaldust äratav on tugevus ja varjatud karmus, kuid seesmine õilsameelsus. -- Õiglustunne üle kõige valitsemas...? /---/ („Tunded on rahavamassi või armastlemise jaoks, võitled siis kui on vaja. Iga ilmaga!“ (Frank HERBERT, „Dune“-pentaloogia.))

“Olime alles äsja kohtnud, milleks otsida erinevusi.”, (lk. 135).

“.. ta tekitas mingit valulist igatsust; tema ilu sai nautida vaid väikestes kogustes. /---/ “.. peituvat tavatut tarkust.”, (lk. 138). /---/ -- Esmamulje on kõige olulisem. Selleks, et kaasinimese üle lõplikku ja kehtivat hinnangut langetada ei pea teada isegi mitte viis minutit vaatama...? -- See kehtib eriti naiste puhul, paarist minutist piisab, et teada mida keegi on väärt olnud ja mis ootab kedagi ees. Kogu elu on näkku kirjutatud, kõik mis on olnud ja kõik, mis ootab ees...? /---/ -- Vahel saab näha ka tõelist ilu, mille nägemine näib tekitavat juba midagi haruldast ja erilist, isegi, et peaaegu valulist igatsust. Igatsust parema maailma järele ilmselt...? -- Nagu oleksid näinud inglit või haldjanaist. Kuid säärast haruldast ja täisulikku ilu saab nautida vaid väikestes kogustes...? -- Igapäevasena luituks seegi varsti...? -- Kuid vahest ka ei, vahest just selles ongi suhtlemise olemus, leida see ainus ja õige...? -- Kuid kirjutada sellest hiljem, esteetikas näib peituvat mingi seniolematult tavatu tarkus...? /--/

_____________________________________

ROGER ZELAZNY: „Valguse isand“. (“The Lord of Lights”).⁹

_____________________________________

“Kui sa mõtled deemoni all õelat üleloomulikku olendit, kellel on suur vägi, pikk iga ja võime lühikeseks ajaks ükskõik kelleks moonduda...”, (lk. 26). /---/ -- Kes on deemonid kui sellised? Need on teatavad täpsemini defineerimatud olendid kellel on mõju ja jõudu otsustada kaasinimeste hea käekäigu üle. Kas deemonid on ka kurjad? Nad võivad olla õelamad ja kurjemad kui kestahes teine. Kuid nende kuraditega saab ka hakkama, kuidagi ometigi. Mida tähendab pikk iga? Keegi ei ela igavesti. See üürike aeg mis meile siin maailmas elamiseks on antud on liiga lühike aeg. Kahju, et see aeg on nii lühike meile antud. Kuid sellega ei ole ka midagi teha.

“... vahe on suur. See on tundmatu ja tunnetamatu vahe, vahe teaduse ja fantaasia vahel , -- see on olemuslik erinevus. Kui ilmakaarteks on loogika, teadmine, tarkus ja tundmatu – mõned kummardavad seda viimast . // Ma võin tunnistada tundmatut aga iial mitte tunnetamatut.”, (lk. 27). /---/ Mis on vahe tundmatu ja tunnetamatu vahel? Tundmatu on see mida sa veel ei tea, tunnetamatu on see, mis jääbki, alatiseks, mõistetamatuks. See mida ei teata on paljuski veel õpitav, ja see, mis nõnda selgeks saab on teadus kuivõrd see on midagi tundma õpitut. Kuid tunnetuse piirimaid kompab vaid fantaasia, see ongi selleks, et mõista ähmaselt veel tundmatut ja üritada mõista põhimõtteliselt tunnetamatuks-jäävat. Selles kõiges on olemuslik erinevus. /---/ Kui peamiseks on loogiliselt mõistetatav teadmine, siis sellega pole ammugi mitte öeldud seda kõike mida öelda annaks. /---/ Milleks kummardada tunnetamatut, -- see on midagi müstilist ja müstika on inimesi huvitanud juba sajandeid, ei teagi miks. Ega nad ei mõista ju müstika olemust, need kaasinimesed. Kuid nad ikka üritavad mõista. Seega on minu töö juba suures osas tehtud. Nad on peaaegu valmis mind uskuma. Mind ja minu tööd, mida nad tegelikult mitte kunagi mõista ei suuda. Ka mina võin tunnistada vaid tundmatut, veelgi veel mitte tuntut, kuid mitte midagi põhimõtteliselt tunnetamatuks jäävat. /---/

“Kogu universum on ilmutis. // Kõik muutub ja ometi jääb samaks. Päev järgneb ööle... // iga päev on erinev, ometi on igaüks neist päev. Suur osa maailmast on illusioon, ometi järgib see illusioon oma eri vormides mustrit, mis on osa jumalikust tegelikkusest.”, (lk. 31). /---/ -- Kõik on mingiski mõttes kui ilmutis, kõik muutub ja kõik on mööduv. Maakera tiirleb ümber päikese ja pöörleb samas, nõnda järgneb iga päev igale ööle. Ja iga päev on tõesti ka erinev, iga päev on viimseni uus. „Samasse jõkke me astume ja ei astu ka, kahte korda“. (Herkaleitos). /---/ Mis on illusioon, mis ei ole, mingis mõttes on kogu loodu kõui mingi mõistetamatu illusioon, seega otsekui: jumalik tegelikkus. /---/

“Kutsu neis esile nood õilsamad tunded ja kõrgemad vaimuseisundid, mis allutavad inimese jumalikule meditatsioonile.”, (lk. 37). /---/ -- Kutsuda kaasinimestes esile nende kõige õilsamad tunded, järelikult siis: nende kõige kõrgemad vaimuseisundid. See oleks nagu pidev protsess, üritada kui inimestest kultiveerida jätkuvalt nende parimat osa. /---/ Mis on jumalikku alles jäänud tänapäeva profaniseeritud maailmas? Kunagi usuti imedesse kuna kõik, mis tähtsust omas oli usk. Tänapäeval usutkase reaalsusesse, kuna, miski ei ole enam niivõrd lihtsasti usutav, miski pole enam vääramatult tõene. Kunagi usuti imedesse, kuna peamiselt vaid usuti, millegisse. Tänapäeval ei usuta millegisse, vahest vaid reaalsusesse. Kuna miski pole enam tõene. /---/ Meditatsioon on mind alati huvitanud, kuid mis siis kui ei saa enam mõeldagi mitte?! -- Kuidas siis oleks mõeldav mõtisklemine ? /---/

“Nimed ei oma tähtsust // Rääkimine on nimede nimetamine, aga rääkimine pole oluline. Ükskord juhtub see, mida ei ole kunagi varem juhtunud. Seda vaadates kohtub inimene tegelikkusega. Ta ei suuda rääkida teistele mida ta on näinud.”, (lk. 38). /---/ -- Kuidas sõnastada teisiti rääkimist, on’s see tõesti vaid nimede nimetamine? Kuid millest rääkima peaks, see on üldse teine küsimus. Nimede nimetamisel kui sellisel pole erilist tähtsust. Kui mõelda sellise inimese peale, kes pole kunagi üheski keeles rääkima õppinud, siis on kummaline tõesti mõelda, et rääkimine kui selline ei oleks midagi muud kui erinevate nimede nimetamine. /---/ Ükskord juhtub see mida kunagi varem ei ole ette tulnud. Nõnda-mõistetuna on see kui kohtumine tegelikkusest tõelisema tegelikkusega. Kuid kui vähe küll sõnad kirjeldavad kogu loodut. Miski ei ole ju tegelikkuses sõnadega vahendatav. /---/ Kuidas kirjeldada kaasinimestele seda kõike mida ma olen näinud? Kui kogu psühholoogia on juba rohkem kui 20. sajandit olnud tabu? Ma ei oska kellegile kirjeldada seda mida ma olen näinud, see ei ole lihtsalt võimalik, kahjuks tõesti mitte. Kuid see mis ma näinud olen on reaalsus, see on tegelikkus, ja seda ei saa eitada. Kuid kuidas seda kõike küll kirjeldada? /---/

“Asjad mööduvad, olemus jääb. Seega istute keset unenägu. Olemus näeb vormiund. Vormid mööduvad kuid olemus jääb, nähes üha uusi unesid.”, (lk. 40). /---/ -- Kõik on mööduv, kõik on jääv. See on nagu mingi kummaline unenägu, millest ärgates ei mäleta muud kui, et oled und näinud. See on üks väga kummaline unenägu, millest ärgates jääb mulje nagu oleks elu ise, igapäevane maailm üks suur unenägu. Ja see mida sa öösiti unes näed on veelgi tegelikum reaalsus. /---/ -- Mis on olemuslikud vormid inimeste mõtlemises? Neid ei olegi tegelikult olemas, jääv on aga see mida sa unes näed, see on reaalsus, ülim reaalsus ja see jääbki kehtima. /---/

“Hea või halb, ütlevad targad, ei tähenda midagi // Hea ja halb ei tähendagi midagi iseensest-võetut. On ka midagi teiselpool head ja kurja. Kuid mis see on? See on kõigi võimalike väärtuste ümberhindamine. Et oleks ka midagi, mis oleks teiselpool head ja kurja. // See asi on “ilu”, mis on sõna, kuid vaadake selle sõna taha ja mõelge. // Ja milline on kõrgeim omadus , mida üks vorm võib püüelda? See on ilu // Mis on ilu kui selline ? Muidugi see on ennekõike vaid sõna, kui selline. Võiks öelda ka kaunis või kena, või mida iganes. Ilu on ainult sõna kui selline, kuid mis jääb selle sõna taha, sellest just peakski mõtlema. Ja mis oleks kõrgeimaks sihiks seatud kui jutt on olemisest või olevate olendite või asjade olemisest ? See on ilu, see on midagi ülimat ja kehtivaks jäävat. Seda tähendab sõna ilu. // Probleem pole niisiis heas ega kurjas, vaid esteetilist laadi. // ... et unenägu oleks sümmeetriline, rütmi ja rõhu , tasakaalu ja antiteesi nimel, et teha asja ilusaks... // ... situatsiooni esteetikaga” // ... esteetika mille tunistajaks te // olite, oli kõrgemat järku... // mis on ilus, mis inetu.”, (lk. 41), (Fr. Nietzsche, S. Kierkegaard! ETC!) /---/ -- Probleem kui selline pole seega ei hea ega kurjas, ega selleski, mis jääb teisele poole nii head kui kurja. See on aksioloogiline probleemi-seade. Kuid tegelik probleem, kui selline on tõesti just esteetilist laadi. Hea on see, mis on sama-aegselt ka ilus. Ilus on hea ja hea on ilus. Nii on ometigi mõeldud juba aastatuhandeid. Hea on ilus ja ilus on hea. /---/ Et unenäod oleksid sama ilusad kui parim tüdruk keda sa kunagi kohanud oled. Et unenägu oleks just selline, millist sa kunagi näha oled tahtnud. Et, näeksid vaid selliseid unenägusi, mida oleks võimalik teha veelgi ilusamaks...? /---/ -- Muidugi seostub esteetika konkreetse situatsiooniga. On ju olemas subjektiivseid ja objektiivseid ilu teooriaid. Vahel tõesti, mõnel hetkel kehtib subjektiivne iluteooria. Kuid on olemas ka selline asi nagu objektiivne tõde, miks siis ka mitte midagi sellist nagu objektiivne esteetilise ilu teooria...? /---/ Esteetika, mille tunnistajaks te olite oli kõige kõrgemat järku, see kõneleb sellest mis on ilus ja mis on inetu. /---/

“... oleksid taas pöördunud küsimuse miks juurde, selle asemel , et küsida kuidas.”, (lk. 42). /---/ -- Tuleb alustada küsimusest miks, sest selles on kogu mõtlemise ja kahtlemise algus. See küsimus “miks?” on kogu euroopaliku mõtlemise lähte-allikaks. /---/ Kui küsida “kuidas?”, siis on sellega öeldud peamiselt vaid, et kuidas parem oleks, või kuidas tegustseda, sellega on minetatud autentne kahtlemine kui selline, see, mis algab küsimusega “miks?”. /---/

“... pole seesama maailmavaade mis olendil, kes teab, et tal on vaid üks elu elada. // Kui selline on valinud võimaluse mitte uskuda head või kurja, siis ehk ilus ja inetu teenivad seda eesmärki.”, (lk. 43). (Fr. Nietzsche, Kierkegaard!) /---/ -- Mida teha olendil, kellel on vaid üks elu elada? Tuleb mõelda tuleviku ja eesootava hävingu ja lõpu peale, Ehk vaid nii on igal elatud päeval ka mingit erilisemat mõtet. Teades, et kõik on kaduv jääb vähem aega ebaolulise jaoks. Sest kõik kaob, noorus, ilu, tervis. Ja muud ei jäägi kui veidike mädanevat liha. Nagu ei oleks kogu see liha tahtnud kunagi elada, rõõmu tunda ja muudki veel. Kuid kogu rähklemine, kogu igapäevane vaevanägemine osutub viimases lõpus täiesti tühiseks. Nagu ei oleks kunagi olemas oldudki. Mis päästab, viimases mõttes on ehk vaid looming. Mingigi jälge endast maha jätta, et ei oledaks ilmaasjata elatud. Muidu oleme me kõik nagu sädemed tuules. Mis süttivad ka kustuvad samas. üürike, vägagi üürike on see aeg üldse elamiseks antud...? /---/ -- Kui ollakse valinud võimaluse mitte uskuda head ja kurja, see on see ehk vaid tõesti ilus ja inetu, mille alusel midagi ümbristevast eristada. Sest hea on ju ilus ja vastupidi. Teiselpool head ja kurja jääb primaarseks käitumiskoodeksid vaid inetu ja ilusa eristamine. Teiselpool head ja kurja jääb üle vaid imetleda ja uskuda ilusse...? Vahest ongi see ainuke, mis üle jääb kui ollakse vabanenud aksioloogiliste eristuste kütkeist. Sest ilus on ju hea, või ei ole? Ei tarvitse olla kuid nõnda peab lihtsalt uskuma. Sest mis jääb üle...? /---/

“Sa oled alati esinenud müstikuna, aga nüüd arvab ta, et oledki selleks muutunud – omaenda õnnetuseks ja meie hävinguks.”, (lk. 44). /---/ -- Mida on väitnud kõigi aegade müstikud? Seda, et on midagi millesse uskuda, et on midagi teiselpool mõistmisvõime piire. Ja kus paiknevad inimvõimete piirid? Ilmselt on midagi, on inmvõimeid, mis on otseses mõttes üle mõistuse. Haiged saab teha terveks, ja terved haigeks. Seda on ju tehtud. /---/ Kus paiknevad aga füüsilised inmvõimete piirid? On ilmselt nii mõndagi mida lihtsalt uskuda ei saa. Massipsühholoogia, mesmerism, tervendajad ja posijad ja nõiad. Mida uskuda olnust? Et oldakse rohkemaks võimelised kui pealtnäha paistab. Vahest kunagi, kaugemas tulevikus veel avardatakse inimvõimete piire. Telepaatia on ju olemas, on alati olnud, alates aegade algusest. Kuid sellest lihtsalt ei räägita. Kuid olemas see on, isegi siis, kui sellest ei olda kunagi räägitud. /---/

“Kui nad praegu kohtuksid arenenud tehnoloogiaga, siis sõjad, mis sellega kindlasti kaasneksid, hävitaksid selle natukesegi, kuhu nad on praegu jõudnud.”, (lk. 73). /---/ -- Arenenud tehnoloogia, kuhu küll jõuavad inimesed sada aastat, kolmsada aastat hiljem? Kuidas on lood, kuhu ja kelleks on inimesed muutnud 1000 aastat hiljem? Inimesed, füüsilises mõttes on samaks jäänud, kuid paljutki sellest, mis on veel tänagi on muutnud, avastatud on varjatud võimed, ja nõnda saavad iidsed salateadused uue olemise. /---/ Tehnoloogia on alati olnud peamiseks, mis sõdasid on põhjustanud. Väga arenenud tehnoloogia kutsub isegi sõdu esile. Ülimalt arenenud tehnoloogia võib aga ka sõdu välistada. Kui näiteks pole võimalust, et keegi üldse võib sõjast puutumatult ja eluga välja tulla. Vahel on isegi võit tegelikult kaotuseks. Alati on sõdu peetud organiseeritud kombel, seda isegi ürgajal. Nii, et tuleb edasi teenida, käsk ja seadus on vanemad kui meie. /---/

“Religioon, mida sa valitsed on väga vana, jumalanna, aga minu protest on samuti auväärse tradistiooniga. Kutsu mind protestandiks, pea meeles, ma olen rohkem kui inimene.”, (lk. 103). /---/ -- Kui vanad on erinevad, erinevate inimeste religioonid? Alati, peaaegu alati viib religioon müstikasse. Müstika on nagu relgiooni ülim õigustus. Muidugi, religioone on erinevaid. Miks on inimestel selline tarve uskuda seda mida ei ole olemas? Ilmselt seetõttu, et ajastuid on mõeldud, et religioonid pajatavad tõtt. Kuigi see jääb alati ka kaheldavaks. Protest uskumiste vastu on samuti vägagi vana. Vahest polegi kunagi tegelikult usutud. Vahest on uskumine vaid psühholoogiliselt kasulikum, nii hingele kui kehale. Ja muidugi on alati see kõik millega keegi üksinda tegelikult siiski hakkama ei saa, sünd ja surm ja kõik mis otsustab elamise aja, elukäigu. Siis on vaja uskuda, et just sina oled taeva soosik, õnnejumalanna poolt välja valitud. Protesteerimine uskumise, mandunud uskumiste ja tegeliku mitte-uskumise vastu on tõesti väga vana. /---/ Olla rohkem kui inimene, see ei ole kahjuks võimalik. Osadel inimestel on lihtsalt teatavad varjatud võimed, neist saavd juhid, tervendajad. Või siis midagi kurja ja üldsusele kahjulikku. Nii, kuidas jumal otsustab! /---/

“... ning piserdas oma kuulajad tõe ja iluga üle.”, (lk. 104). /---/ -- Osasid inmesi kuulatakse rohkem kui teisi, osa inimestest mõjuvad veenvamalt. -- Alati leidub uskuda tahtjaid. -- Et mõelda, et kõik oleks lihtne ja ühetiselt võetav...? /---/ -- Mis on tõde mis on vale, mis on hea, mis on kuri...? Vahest peituvad kõik vastused esteetikas. Ilus ei saa olla ei vale ega kuri. Nii on ju alati mõeldud, kõikidel ajastustel, igal maal. Tõde on see, mis ilus on, ja see on ka hea. Inetu peab olema halb ja vale. See on kõige lihtsam, teisalt kõige keerulisem, kuid iseenesest tulenev mõtlemise laad. Hea on ka ilus ja see mis on tõsi. Ning vastupidi. Kuidas küll seletada esteetika hämmastavat jõudu ja veenvuse astet. Igaljuhul mitte loodusliku valikuga või millegi sarnase evolutsiooniteooria kohaselt. See on midagi maast madalast õpitut. Mis silmale on ilus, siis ehk on ka see hea ja tõele vastav. Inetu saab olla vaid halb ja vägagi valesti mõistetav. //

“Ja siis langes ta nagu meteoor, puhkedes leegiks, kõigi oma värvide lõõmates, ja põledes eredalt, ta kasvas ja kasvas, kummutades igasuguse usu, et miski võiks elada nii suurena, nii võimsana, liikudes majesteetlikult.”, (lk. 105). /---/ -- Ja siis ta langes, nagu hõõguv täht, lõõmates, eredalt valgustades kogu loodut, kummutades kogu usu, miski võiks olla nõnda majesteetlikult võimas. Kas see on mingi uue jumaluse tärkamine...? -- Kuidas seda kõike teisiti kirjeldada...? Leekide möll kesk südasuvist ööd, kümnemeetrised leegid, lõkked, lõkked, üle kogu maa ja leegid, mis kasvavad, kasvavad. Mis on usk, mis on uskumatus...? -- Kui tunda end suure ja võimsana, siis mingis mõttes sa oledki seda. Majesteetlik üleolek. //

“Ma ei võitle aktiivselt. Ma kõigest kaitsen. Minu jõud seisab passiivses vastupanus. Minu vägi on elu vägi, nõnda kui sinu oma on surm. // Minu vägi on kilbi, mitte mõõga vägi. Elu seisab sulle vastu.”, (lk. 120). /---/ -- Ma ei ole kunagi võidelnud aktiivselt, minu tugevus seisneb minu nõrkuses ja selles, peamiselt just selles, et ma ei ole aktiivne. Minu jõud ja vägi peitub loomuomases passiivsuses. Minu vägi on kilbi mitte mõõga vägi. Passiivne vastupanu on ületamatult võimas. See toetab elu kui sellist. Aktiivne sõjakus on vere ja surma karva. Passiivsuse kreedo seevastu on elu enese vägi. Mitte teha haiget endast viletsamtele ja väetimatele. Nõnda on minu vägi elu vägi. Aktiivsele sõjaõhutamisele on vastu seatud elu ise, kui selline. Elu seisab mõttetule sõjapidamisele vastu. /---/ -- Mis on selline asi nagu passiivsuse kreedo? -- Mitte midagi liiast. Võimalikult märkamatult tagasihoidlikult ja ettevaatlikult arendada oma asja. Ei midagi liiast. ´Ne quid nimis´, Delfi oraakli sõnadega öeldes. //

“... saata ühendmõtte jõul kujutluspilte oma juhi võitmatusest. // Kas see pole mitte patsifistlik religioon, mida sa oled levitanud.”, (lk 122). /---/ -- Mis on see, mida võiks nimetada kui ühisekski mõtlemiseks, ühendatud mõtlemiseks. See on see, mida ma näen iga päev juba kaheksa aastat (19 aastat?!) järjest. Ühendatud mõistused, ühine mõtlemine. Ja ühine patt, meie päristine osa. Saata kujutluspilte teineteise mõistusesse, näiteks kellegi võimusest, mõjust ja võitmatusest. // Tõeline religioon saab olla vaid patsifistlik religioon. Kuid veelgi tõhusam on sõjakate munkade ordu. Kiriklikud ordud on alati olnud kõige sõjakamad, nad ilmselt mõtlevad, need orduvennad, et neil on alati õigus. Tihtipeale ka on, kuigi mitte alati. //

“... sa valisid passiivse kreedo aktiivse vastu võitlemiseks. Ma tahan teada miks sa nii tegid, oli ju piisavalt muid sobivaid religioone, mille hulgast valida.”, (lk. 123). /---/ -- Ma olen valinud passiivsuse kreedo igatsorti liigse aktiivsuse vastu võitlemiseks. Miks ma seda tegin? On ju palju erinevaid doktriine ja kreedosid. Kuidas saab aktiivsuse vastu astuda passiivsusega ? Lihtne see ei ole, kuid on ju ometi olemas midagi sellestki kui näiteks naiselik aktiivsus. Naised on ju teisalt alati olnud passiivsemaks osapooleks. Ja nõnda ongi nende poolt ilmutatavast aktiivsusest saanud midagi haruldast ja ehk ka midagi kõrgelt hinnatavat. // On palju erinevaid religioone alati olnud, millede vahel valida. Miks on minugi usutunnistuseks pasiivsuse kreedo ? See sõltub kasvatusest ja haridusest ja igaühe karakterist. Kui see on minu ilmavaade, las ta siis olla: passiivsuse kreedo. //

“Esiteks, inimene võib ju oma kaaslastest üle olla ja siiski neid teenida, kui üheskoos teenivad nad jõudu, mis on ülim kui mistahes inimene. Ma usun , et mina teenin sellist jõudu, muidu ma seda ei teeks.”, (lk. 125). /---/ -- Tõesti, tõesti, mõni inimene on oma kaasinimestest üle, nii mõneksi mõttes. Kuid see veel ei tähenda kaasinimeste vastu pöördumist. Võibolla on inimestel omavahel ka midagi ühist, midagi, mis on suurem kui kes tahes inimene eraldivõetuna. Ideaalid, ülimad moraaliprintsiibid ja eluvaated. Midagi on meis kõigis mis on meile ühine, mis on meist kui indiviididest üle, ja mis nõnda just meid ka ühendab, nii mõneski mõttes. Ma usun, et teenin seda jõudu, mis teeb meist paremad inimesed, see on ilmne, sest muidu ma ju seda ei teeks, teenides seda nimetut ja müstilist väge ja jõudu, mis on midagi enamat kui iga inimene eraldivõetuna. //

“... kõigis inimestes on nii varjulisi kui helgeid külgi. Inimene on mitmetahuline // Tema mõistus sõdib tihtipeale tunnetega, tema tahe soovidega... tema ideaalid on vastuolus ümbritsevaga... //... uue ja ilusa unistuse hülgamisest. // Mõistus vaidleb tradistioonidega. Emotsioonid võitlevad piirangutega, mida kaasinimesed talle peale panevad.”, (lk. 150). /---/ -- Erinevates inmhingedes on erinevaid jooni, iskud, erinevad indiviid erinevad paljuski nii väliselt kui ka seesmiselt.¹⁰ Oldakse mitmetahulised, nagu öeldakse. Isiksusepildis on vastakuti seotud mõtlemise võime, juhul, kui säärast üldse vahel oletada; mõistus on vastakuti seotud emotsioonidega. Isiksusepildi oluline osa nagu tahe, ratsioalne tahteline suunitletus on vastakuti seotud, vähemalt Õhtumail olnud vastakuti seatud ihade ja tungidega. nii võib öelda, et mõistus sõdib tunnetega ja tahe sõdib tungide ja ihadega. /---/ -- Sellest kõigest ei sa isegi ringiga ümber, kui saabki, enesepiiramise ja ratsionaalsuse kultust viljeledes. Kui see aga ei õnnestu oleks see nagu uue ja ilusa unistuse hülgamine...? /---/ -- Ja alati on teod vaielnud mingilgi kombel vastu varasemaid aegu esindavatele tradistioonidele. Kõike olnut ei saa ju tingimusteta omaks võtta. Seega sõdib indiviidi mõistus ka varasemat iseloomustate traditsioonide vastu. /---/ -- Tunded ja tungid ehk emotsioonid on seotud ka ühiskonna poolt üksikindiviidile peale asetatud kõikvõimlaike piirangutega, tihtipeale nendegi vastu sõdides. //

“Nüüd jõudsid tema sõnad otse meelde, mitte ei öeldud neid õhu kaudu.”, (lk. 152). /---/ -- Kuidas saavad öeldud sõnad jõuda otse ühest inimeelest teise. On see telepaatia? Ei, telepaatiat defineeritakse kui „mõtete lugemise kunsti“. Kuid kui sõnad levivad õhu kaudu ühest peast teise, kuidas seda kirjeldada...? -- Kas väita lihtsalt, et säärast asja pole kunagi esinenud? Kuid mida tähendab siis eksortsism, millest kõnelevad pühad raamatud. Seda defineeritakse kui “kurjade vaimude väljaajamist”. Järelikult võivad võõrad sõnad ja mõtted olla kui inimese, teise inimese küljes kuidaga “kinni”. Seda kirjeldatakse kui seestumist, sellist erilist seisundit, mida on alati, tradiotsiooniliselt pisult peljatud, pikki sajandeid ka otseselt kardetud. Pikki sajandeid on selliste isendite vastu ka võideldud, neid hävitatud ja üritatud normaliseerida, kas tuleriidal põletades või hulluks kuulutades ja teatavate peaaegu keskaegsete meetmetega nii-öelda “ravides”. JA üks asi on võõrad sõnad või mõtted kellegi teise inimese peas, seestumus, mille vastu aitab, või on aidanud, kui pühasid kirju uskuda vaid eksortsism. Kuid on olemas ka säärane nähtus nagu visioonid, pildid, võõrad pildid kellegi peas ja/või meeles. Neid on kirjeldatud kui visioone, kaemuslikke nägemusi, vahel ka kui jumalikku ilmutust. Kuid, mis on nad tegelikult, seda ei tea keegi. Seda polegi nagu võimalik ei mingis keeles eriti kirjeldada. See on midagi kahtlast, normaalseks tunnistatu ääre-aladel. Normaalsuse ääremail! -- JA omaette jutt on ju veel unenäod, millest pole vist juba rohkem kui 20 sajandit õieti kirjutatudki. Mida arvatakse Õhtumail unenägudest. Et need on seotud alateadvusega, mingite argiste muljete heiastustega magavas teadvuses. Kuid mis on uneäod tegelikkuses...? Sellest minagi siinkohal ei räägi. //

“Temas oli mingi eriline ilu, nagu parimates relvades , mis on täisulikud vaid siis, kui nad ka funktsioneerivad.”, (lk. 166). /---/ -- Mõned naised on ilusamad kui teised, ja on mõeldud, et nad on ka sellevõrra paremad kui teised, näiteks siis inetumad sookaaslased. Hea on tähendanud ka ilusat, nii on ilmselt kõige lihtsam mõelda. Kuid tegelikult muidugi see nii ei ole. Ilus naine on pigemine kui ärahellitatud laps, kes on harilikult pigem tige ja heitliku meelelaadiga. Mitte külla alati, kuid tihtigi peale. Heitlik, rabe, nõrk, kerge solvuma ja teisalt ka ülbitsema. Järelikult keegi ebausaldusväärne isik. Kuid ilmselt ei saa siinkohal üldistada. Ilus on midagi võrgutavalt veetlevat, teatud erilises ilus on midagi, nagu seda on vahest tõhusaimates relvades. Ilu on seega kirjeldatava kui tõhus relv. Või hea äri, kasulik partii. Või kuidas siis iganes ka mitte öelda. //

“Kuidas see on --- demooniline seestumine ? Mismoodi see on , kui kellegi teise tahe käib sinu omast üle? // Alguses oli see nende maailm // Jumalapõlv on midagi muud kui nimi. See on olemisviis.”, (lk. 170). /---/ -- Kuidas võiks kirjeldada seestumust, on see haigus, on see midagi kirjeldamatut ja müstilist? On see hea või halb? -- Kas on kunagi üldse mõeldud, et seestumus võib olla midagi head? Mis head saab olla selles kui kellegi teise tahe kõib sinu tahtest üle, oled siis ju nagu ori või vang, sunnitud seisus, sunnitud mõtlema võõraid mõtteid, mis tihti ilmselt pole mõtlemist isegi väärt. Sunnitud tundma võõraid tundeid. Seda on alati loetud vähemalt halvaks, isegi ohtlikuks tihti, kui kellegi teise tahe käib konkreetse inimese tahtest ja mõistusest üle. Seega on seda nimetatud demooniliseks seestumiseks. See on midagi kurjast ja selle vastu on alati võideldud. Nõnda kaitseb ennast sootsiumi enamik millegi võõra ja mõistetamatu vastu, vahel ka edukalt. Või vähemasti on seda näha möödunud sajanditest. Tuleriida leegitsesid Õhtumail pikki sajandeid. Nõnda kaitses ühiskond ja nende religioossed liidrid end võõra ja vaenuliku, ennekõikke millegi mõistetamatu eest. Ja küllaltki edukalt; tänapäeval täidavad seda rolli lihtsalt hullumajad, mille funktsiooniks on mõistetamatud ilmingud isoleerida, piiramaks, nagu naiivselt arvatakse ilmselt nede tendentside levikut. Ja märgistades osa hingi siis hulludeks, kuna nad kuulevad ja näevad seda, mida soostiumi jaoks ei tohi olemas olla, midagi mida enamik ei taha isegi teada, et see võiks olemas olla. Kuid see kõik on pikk ja keeruline jutt. /---/ Mõni hull võib muidugi mõelda, et on kõikvõimas ja haavamatu ja saab kõige hakkama, kuivõrd omab võimet mõjutada kaasinimesi, enamikku neist, mingil seletamatul viisil. Kuid jumalaks olemine ei ole lihtsalt tähistamine, jumal ei ole nimi. See on ülimusliku oletatava olemise viis. // Olla jumal, üle teiste, alamate hingede, -- milline pretensioon...!

“Jumalaks olla tähendab võimet olla sina ise sellisel määral, et sinu tunded vastavad universumi jõududele.”, // Olla jumal tähendab omada võimet tunda iseendas ära asjad mis on tähtsad. // Siis on ta, olles üle igasugusest moraalist, loogikast või esteetikast... // Ta valitseb oma valdavate kirgede kaudu.”, (lk. 171). /---/ -- Olla jumal tähistab harilikult, või on varasematel sajanditel tähistanud, võimet olla üle lihtsurelike, nende igapäevses elus ja elulistel pöördepunktidel nagu sünd, paariheitmine ja surm. Siis on ju inimestel vaja midagi, mis on suurem kui inimene. Tänases sekulariseerunud maailmas nii ei mõelda, ilmselt mõeldakse, et on antud üks ja suhteliselt üürike elu elada ja siis on vaja vaid auku ajada veid mädanevat liha. Kui kurb on ilm küll ilma jumalata, ilma igavese elu, ilma taassündimiseta!? /---/ -- On midagi jumalikku olla teistest üle, olla targem, teisest parem, teada, ja kuulutada, öelda teistele ette mis on halb ja mis on hea. -- Ja mis on ilus ning mis on inetu. Lihtsurelikud ju seda kõike ei tea ja kui teavadki, siis nagunii eksivad oma hinnangutes, kuivõrd nad ei mõtle, kuigi ratsionaalselt ja kahtlevad oma hindamisvõimes. -- Olla jumal, tähendab olla üle moraalist kui millestki kaheldavast, olla üle isegi elementaarsest loogikast, olla üle hingede arvamusest esteetika kohta. Jumal loob moraali, selle millest mõeldakse ja selle mis loetakse õigeks või valeks. Ülim olend on ka ülim ilu, kuigi harilikult nii ei mõelda. Jumal loob kõik väärtused, seab püsti jumalakujud ja õpetab mõtlemisvõimetud inimesed neid kummardama. Olgu need siis vaid mingid puuslikud, ebajumala-kujud, midagi peavad ju lihtsad hinged ometigi ju kummardama. Jumal teab ainult, mis on õige ja mis on vale. Ja nood puuslikud peavad olema lihtsalt inimeste silme ees. Seega loob jumal oma müüdi kui sellise, kuidas tekkis ilma-maa, ja kõik mis siis järgnema sai. Veelgi täiuslikum on jumal mis on üle mõistuse, millest isegi mõelda ei saa, mida isegi ette kujutleda ei saa, see on veelgi haaravam. Mõeldakse siis ju lihtsalt, et mõisteta, ei suudeta mõista kõike. Kogu loodut näiteks. Primitiivsemad ja esmasemad jumalused valitsevad justkui pigemini oma liialdatud kirgede kaudu. Olles vähemalt sellega üle inimestest. //

“Põrgust taevasse läks ta, et ühineda jumalatega. Taevases linnas on palju mõistatuslikku. // .. kostis jumalatele maailma eest, pälvides mõnede poolehoiu ja teiste vaenu. // ... tundes taas kaasa kannatavale inimkonnale.”, (lk. 175). /---/ -- Maapealsest põrgust oli ta ühtäkki saabunud maapealsesse paradiisi.¹¹ Kus kunagi elutsesid vaid iidsed jumalused. Taevases ilmas on palju mõistetamatuks jäävat. Kõrgel mägedes asub üks linn, jääv ja igavikuline, kus arvatakse jumalaid elavat. Keegi ei tea seda, kuid nõndamoodi pajatavad legendid. Otsekui Prometheus muistsel ajal, tuleb minna taevasse kostmaks jumalate ees kannatava inimsoo nimel. See oleks üks õigegi vääriline ettevõtmine. Juhul kui uskuda jumalustesse. Ja uskuma peab, seda tähendavad kõik imetaolised tervenemised vanemate religioonide ajaloos. Kui ei usu, siis terveks ei saa, siis surnust üles ei tõuse. Ja ainuke, mis jääb on lühike inimiga täis mõttetuimat sehkendamist ja tühjade vaatide õõnes kõmin... -- Üürike on see inimestele määratud elamise iga, ja isegi selle vähese aja oskavad nad täiesti ära rikkuda, luues oma isiklikke ja tühiseid maapealseid põrguid. Armetu inimsugu! Kostes nende eest otsekui jumalate ees, saab pälvitud mõningate taevaste poolehoid mõningate vaen. Otsekui Prometheus muistsel ajal läks ta taevasse, lahkudes maapealsest põrgust, kostmaks tühiste inimeste eest... //

“Taevane linn kerkis esile ideest selle esimeste asukate peadest.”, (lk. 178). /---/ -- Taevane linn on mäestikuinimeste looming. Kui käia ja ronida kõrgel mägedes jääb kõik liigagi inimlik nii madalale maha. Kummastav ja kummaline aga ka tõesti. Kõrgel mägedes on loodud parimad poeemid ja sümfooniad. Inimlik on liigagi inimlik ja läbinisti tühine. Taevane linn on kerkinud esile selliste inimeste peadest, kelle jaoks on kõrgmäestiku õhk parim mis olemas on. Mägedes olles, ülalpool pilvi ringi vaadates otsekui ähmaselt selguks kuidas tekkisid kõrg-usundid ja kuidas kujunes välja religioon. //

“Nii kerkis Taevas esile jumala meelest, selle kontseptsioon põhines tema kaaslaste soovidel.”, (lk 179). /---/ -- Nõndamoodi kerkis Taevas esile esimeste jumalate või nende tõlgendajate meelest ja see rajaneb inimeste uskumisel, soovidel ja ettekujutlusel. Taevas kui kujutlus on kindlasti pärit mägedest, maailma kõrgematest mägedest, sest alles kõrgemal maapinnast, alles palju kõrgemal maakamarast saab mõista ja tajuda ja tunnetada kõige loodu läbinisti tühist loomust. //

“... kui palju keegi vaatab või teeb ilu või inetusi, mida mõtleb või tunneb. Mina seisab keskel ja vaatab.” // Oleks kena kui universumis oleks üks konstantne asi. Kui selline asi on olemas, siis on ta asi , mis peab olema tugevam kui armastus...”, (lk.186). /---/ -- Vähesed inimesed mõtlevad loogiliselt ja ratsionaalselt, enamik näib olevat sündindud ja surnud läbinisti ebaratsionaalsel kombel. Nad lihtsalt on, taipamata, mis on see olemine kui selline, kordagi mõtlemata milleks nad ja siis, elu lähenedes lõpule vaid mõeldes, kui kauaks nad on, või mis oli kogu selle mõtetu rähklemise otstarve ja ülim siht. Osa ei mõtle, kuid osa mõtleb kui vaadates, osa kui mõtleks vaid sellest, mis on näha, kui ringi vaadata...? -- Osa ei mõtle, osa vaid kui hindaks, hinnates näiteks ümbritseva ilu või inetust. See on olemuslik vahe ratsionaalse eetika ja esteetika vahel. Osa vaatab ja mõtleb, osa vaatab peamiselt selleks, et ümbritsevat hinnata vaid ennekõike. Osa inimesi järelikult mõtleb esteetilisel kombel, hinnatakse ümbritsevat. /---/ Inimene, tema eksistents, olemasolemine on see, kes mõtleb või hindab. Ka tegutseda saab ainult aksioloogiliste väärtushinnangute alusel. Kuid kui ühtäkki jääb mulje, et ei olegi absoluutselt kehtivaid väärtusi. Siis jääb inimesele, nagu ka jumal-loojale muistsel aal üle vaid väärtused luua. Taasasustada maailm uute väärtuste uute jumalate ja puuslike ja ebajumalatega. See on väärtuste loomine kui kunstiloome protsess. Ja see on midagi ainast ja ülimat konstantset ilmamaal ja kogu tajutavas, vaevu-adutavas universumis. Ja oma loodut, uute ja viimseni kehtivate müütide ja uskumiste loomist peab ka armastama, siis leidub ka neil uutel taasloodud väärtustel ka järgijaid. // [Fr. W. Nietzsche & `amor fati`...?]

“.. see on saatus, mida teie kaks mõnda aega jagasite, saatus, mis on minevik , mis erutab sinu meeli ja sina nimetad seda armastuseks. // Nii nagu on aeg kõige alustamiseks, on aeg ka kõige lõpetamiseks. Praegu on aeg kinnitada inimeste püüdlusi sellele maailmale.”, (lk. 187). /---/ -- Pole olemas midagi sellist kui juhuslikkus. Kõik evib endastmõisteavat sihti ja otstarvet. Pole olemas juhuslikke kohtumisi ega juhuslikke elusündmusi. Kõik on ette kindlaks määratud. Seda on nimetatud erinevalt, -- saatuseks, ettemääratuseks ja alati on see lihtne või hoopis ülimalt keeruline ebausk leidnud ka järgijaid. Ended viitavad, tulevikku saab ette ennustada, see kõik oleks kui ilmne, ei, kergesti kujuteldav. Kuid midagi juhuslikku ei olegi vahest olemaski. See on saatus kui kohtuvad kaks inimest, kuigi seda võib nimetada ka teisti, näiteks isegi armastuseks. Kuid ei olemas armastust, ainus mis jääb ongi Juhus kui kõike ja kõikki otsustav jumalanna. Kuid keel on eksitav ja kõneleb viltu. Juhustki võib armastada, juhust kui jumalannat, kes on tujukas ja tihti ka ebõiglane. Juhus, armastada seda või mitte, armastades oma saatust või mitte on ülim ja määrab kõik, kogu elamiseks antud aja. /---/ See mis tuleb on juhuse määrata ja see mis on olnud, minevik, seda võib nimetada saatuseks, selleks, mis on juba olnud. Tulevik aga jääb viimseni juhuse otsustada. /---/ -- Nii nagu on aeg antud elamiseks, nii on ka aeg antud suremiseks, on aeg alustamiseks ja on aega antud ka lõpetamiseks. /---/ -- Juhuse poolt kujundatud maailm, kas üldse huvituda sellest, kas seda saab ka armastada. Armastada saab vaid oma saatust ja uskuda saab vaid juhusesse. Ülim usutunnistus kõneleb millestki nii ebakindlast ja määratlematust nagu juhus mis on tõstetud kõikekujundavaks jumalannaks. Kuid juhus ja õnn on tujukas ja pime, ning see, mis neist tuleneb on saatus, see, mis on juba möödas see, mis on juba olnud ja mida tuleb võtta nii nagu see on olnud, järelikult tuleb oma saatust armastada ja uskuda pimedasse juhusesse. // F. W. Nietzsche & `AMOR FATI`...?

“Kui ma tulen sinu juurde olles end nägusamaks teinud... // Kas kallistan sind kehas, millel on neitsilikkuse pister ? // Kahtlus tüdruk, on meele karskus ja selle pisterit kannan ma endal.”, (lk. 188). /---/ -- Kahtlus on kui meele karskus ja seda pitserit on endas kandnud nii mõnedki hinged läbi pikkade aegade. See ei ole loobumine meelelistest rõõmudest. Kahtlemine on kui suutmatus otsustada nii paljude võimalike tõenäosuste vahel. Alati ju võib ka valesti või ebaõigelt otsustada. Kahtlemine kui meeleline karskus, kui askees, või hoopis: suutmatus õieti ostustada. Otsustusvõimetus ei tarviste veel tähendada rumalust, suutmatust otsutada. pigem on pidev kahtlus tõelise tarkuse märk ja nii heas kui halvas. Kahtlus on pidev ja lõplik kui pitser ja see on oma meeleandmetes kahtlemise märk. Sest mis on ilus ja mis on inetu. Näiteks, keda endale kaasaks valida. Kui valid ühe, kahetsed, kui ei vali ühte kahetsed nõndasamuti. Ja alti lihtsalt ei vea. //

“Sellist asja nagu armastus pole olemas või tähendab see paljudel põhjustel midagi muud kui mina olen arvanud seda tähendavat. // ... sest kas pole austamine ja religioosne kummardamine segu armastusest ja vihast, igatsusest ja hirmust ?”, (lk. 189). /---/ -- Sellist asja nagu armastus ei ole tõesti olemas ja pole ilmselt kunagi ka olnud. Või on olnud...? -- See on lihtsalt teatud konkreetne sõna teatava meeleseisundi tähistamiseks. Kuid tegelikkuses on see rohkem kui mäng, selles on võimuiha ja soovi teine enda tahtele alistada, teda mõjutada nii heas kui halvas. Nii, et võib kahelda sõnas nagu armastus. Armumine on näiteks vaid psühholoogiline mõjutamine, võimumäng, et kelle tahe jääb mingil üksikjuhul peale. Armastus on lihtsalt mingi reprodusteerumisega seotud psüholoogiline võimumäng. /---/ -- Ka religioosne hardus või austus on segu vägagi vastakatest tundmustest, armastusest ja vihast, hirmust ja igatsusest. //

“... tema hüpnootiline hääl kestis ja kestis, temast kiirgas väge ja kindlust ja soojust, hüpnootilist jõudu, ja tema sõnad kestis ja kestsid, kui inimesed aeglaselt ära vajusid ja maha langesid.”, (lk. 191). /---/ -- Kuidas saab kellelgi olla üleloomulikke võimeid? -- See ei ole ju võimalik, ei ole kunagi suudetud ju tõestada, et kellegil oleks olnud üleloomulikke võimeid. Kuid igal reeglil on oma erandid. Juba vanades, väga vanades pühakirjades kirjeldatakse igal tuntud kontinendil inimesi kelledel ilmselgelt on üleloomulikke võimeid olnud. Ja see on ka tõesti tõsi. Üleloomulikud võimed ilmnevad kahel võimalikul kombel: kas nad on suunatud inimestre hüvanguks, nagu kõik üleloomulikud tervenemised, nagu olid seda need keskaegsed miraaklid ja pühakusäilmete üleloomulikud tervendavad võimed. Kuid on olnud inimesi, kes tõesti suudavad kaasinimesi avitada, neid terveks teha, või nagu pühakirigi ütleb, lausa surnust elule kutsuda. On veelgi üks, veelgi haruldasem üleloomulike võimete ilmnemise ala. See on nagu keskaegne nõidus, olla suunatud kaasinimeste vastu. Ja seegi on võimalik, ja see võib olla isegi laastav. Olla suunatud oma üleloomulike võimetega kaasinmeste vastu, teha nad haigeks, mitte terveks, kasvõi juba üleloomulikul kombel. /---/ -- Ajastute vältel on neid nõndanimetatud üleloomulike võimeid kirjeldatud erineval kombel, kunagi olid nad siis pühamehed ja pühakud, siis midagi nagu on kirjeldatud kui animaalset magnetismi, siis muidugi hüpnoos ja ennekõike just telepaatia. Osadest, väga vähestest inimestest kui kiirgaks väge ja jõudu ja hüpnootilist mõju. //

“... on lihte jagamise õpetus // ... jagaksime nendega // oma teadmisi, väge ja omandust. // Siis võib iga inimene olla nagu jumal. // Tulemuseks oleks loomulikult see, et poleks enam jumalaid ainult inimesed. // -- sest kindlam viis hävitada usku ja lootust on lasta sellel täituda. Miks peaksime lubama inimestel kollektiivselt kannatada seda jumalapõlve koormat...”, (lk. 193). /---/ -- On olemas erinevaid üleloomulikke teadmisi ja omadusi, üksikute inimeste hallata. See on kui vaimu ja väe ja jõu jagamise akt. Jagada lihtsate inimestega oma teadmisi, väge ja muid üleloomulikke oskusi. See on alati olnud keelatud, on lihtsalt olemas olnud salajased rangelt salastatud teadmised ja kõik. Neid salateadusi ei tohi avalikustada. Sest kes tahab olla nagu kõikvõimas jumal, inimesed ei saaks sellega lihtsalt hakkamagi. Sest kõige kindlam viis hävitada usku ja lootust on lasta neil liigagi lihtsalt täituda. Ei sobi, et lihtsatel hingedel oleks aimu salastatud, rangelt salastatud teadmistest. Mis jääks siis kõikides kõikide aegade hingekarjastel siis üle. Peab säilima usk üleloomulikku, selleks, et lihtsad inimhinged võiksid uskuda ja loota parema homse peale. Miks peaksime meie, valitud ja vähesed, lubama lihtsatel hingedel kanda kogu seda jumalaks olemise koormat. See ei sobiks lihtsalt ja see ei olegi kunagi võimalik olnud. Kinnised sektid ja varjatud õpetused pevad väga väheste hooleks jääma. Siis saavad ja võivad inimesed uskuda ja loota kõige paremat. //

“Taevas elavad surematud aristokraadid, pahurad hedonistid, kes mängivad maailmaga. // ... et parimad inimeste hulgast ei saavuta kunagi jumalapõlve.”, (lk. 194). /---/ -- Taevas on midagi hierarhilist, seal elavad surematud üli-inimesed, aristokraatlik tõug, kelledel on voli otsustada inimeste saatuse üle. Vanad jumalused on kui liialdatud inimlike emostioonide ja kirgede kütkeis olevad kujutluspildid. Tujukad ja hedonistlikult meelstatud, kes mängivad lihtinimeste ja kogu maailmaga justkui täringuid. Isegi parimad inimeste hulgast ei saa kunagi saavutada seda üleolevaimat jumalapõlve. Seda ei tohi lasta juhtuda. Pigem las olla üks jumal, nimetamatu ja püha, jumal kelle nimegi ei tohi lausuda. Sest siis ja ainult siis inimesed usuvad. Ja need, kel on vaja kõrgeimat ülemust, ülimat senjööri valistejaks, teavad, kellesse uskuda, keda on vääriline teenida, nimetut ja kõikvõimast, andestavat ja hirmsasti kättemaksuhimulist jumalust. Kelle nimgi on liiga püha, et seda mainida. //

“Praegust olukorda poleks sündinud, kui tema puhul ei olnuks tegemist väga andeka indiviidiga. Tema anded teeksid temast väärika lisanduse Panteonile.”, (lk. 197). /---/ -- Kogu praegust olukorda poleks kunagi saanud sündida, kui tema puhul poleks olnud tegemist vägagi mitmekülgselt andeka indiviidiga. Osa mainitud andekusest jääb muidugi alati varjatuks. Keegi ei saa kunagi teada, milles seisnes see mõju ja võim kaasinimeste üle konkreetses mõttes. On lihtsalt teada, et midagi on toimunud, et midagi on aastatega muutunud. Kuid kuidas ja mida, seda ei saa keegi kunagi teada. See on rangelt võttes salastatud. /---/ -- JA kogu see eriline ja varjatud andekus tekitab muidugi huvi. Miks ei ole teised sellised nagu mõni, kas on võimalik mingeid erilisi andeid kuidagi esile kutsuda, võimendada, kas on võimalik haruldasi indiviide kuidagi nii-öelda aretada? Ilmselt ei ole tõesti see võimalik. Mõned inimesed lihtsalt erinevad teistest. Kuidas, seda ei tea keegi ja milleks, sedagi ei tea ka keegi. //

“Kättemaks on osa enesepettusest. Kuidas saab inimene tappa seda kes ei ela ega sure, vaid eksisteerib ainult Absoluudi peegeldusena.”, (lk. 232). /---/ -- Mis on jumala viha, raevukas ja tasuhimuline ? Deus irae. -- Kord saabub ka tasumise tund. Kuid kättemaks on illusoorse loomuga, tegelikult ei saagi kätte tasuda. Vahest polegi seda vaja. Need kes on needust väärt ongi neetud. On võimalik needa inimesi ja needus on midagi, mis tõesti ka kehtivust omab. On võimalik needa inimesi hulgi ja alatiseks, see on kuidagi võimalik. // Kuidas saab inimene tappa seda kes ei ole sündinud, kes ei ela ega saa surra, vaid ainult eksisteerib, jumalku absoluudi heiastusena. //

“Öeldud on, et iga päev kordab maailma ajalugu, tõustes külmast pimedusest hämmeldavasse valgusesse ja sooja algusesse, pilgutades teadvalt silmi keskhommiku paiku, äratades segadusse ajavaid mõtteid ja alusetuid lootusi, kiirustades hämariku tõusu suunas ja lõppedes entroopias, mis on uuesti öö.”, (lk. 246). /---/ -- On öeldud, et iga päev kordab kogu maailma ajalugu, olemise kestus, tõustes tähitust tühjusest jahmatava alguse läbi olemisse ja pimestavasse valgusesse ja olemasolemise soojusesse. Tõustes oma kõrgemaile astmele kuldses keskpäevas ja hämmastudes, avastades, et mõtleb ja on olemas. JA hääbub iga päeva hämarikus, mis on kui lõhe olemise ja mitteolemise vahel ja lõppedes siis taas ja jälle igikestvas öös. //

“... nende pilk oli tühi, absoluutselt tühi...”, (lk. 247). /---/ -- Mõelda, et on olemas võimalike surnute armee, kes liiguvad nagu marionetid, kuuletudes mingile mõeldvale käsule, nende pilk peaks olema tühi absoluutselt tühi. Kui palju on maailma ajaloo sõjatandritel surnud neid sõdureid, kes ei mõtle vaid kuuletuvad vaid käsule. Käsk olevat ju vanem kui meie. Nõnda saab vist isegi miljoneid hingi surma saata. Zombide armee, nad isegi ei karda surma, kuigi peaksid seda tegema. //

“Ära pilka jumalat enne kui ta surnud on!”, (lk. 250). /---/ -- Ära pilka endast tugevamat, ära pilka ka kõikvõimast jumalat, ära pilka ka vähem võimsat jumalust, ära pilka kedagi, kes sind ohustab, enne kui ta surnud on. See on lihtne valem: surnud on parimad vastased, nagu kogemused näitavad surnud siiski ei hammusta. Nii, et nende eksinud hingedega saab hakkama. //

“Sina oled strateeg // Mina olen ainult taktik. Me tõime su selleks tagasi, et sa ütleks meile mida teha.”, (lk. 274). /---/ -- Mis on vahe strateegia ja taktika vahel. Strateeg on see, kes kujundab sõdade ja lahingute saatuse, taktik on see, kes need ka edukalt läbi viib. Kumb on olulisem kas strateegia või taktika? Taktik on olulisem konkreetses mõttes, kuid ülimaks on siiski strateegia. Otsustada nii paljude inimeste üle ja vahel on tõesti paljusid, kellede elu ja saatuse üle otsustada. Nii elus kui ka surmas. Strateeg peaks langetama õigeid otsuseid, mis määravad paljude saatust, olles taktik jääb üle vaid võimalikult ökonoomselt majandada, säästes hingi nii palju kui võimalik on. Kui ei ole võimalik hingi säästa, siis peab tegema lihtsalt seda, mida olukord nõuab. /---/ -- Kes ütleks kellegile teisele, mida keegi tegema peab...? Majandama peab võimalikult ökonoomselt, et jääks alles ka midagi, mille või kellega majandada üldse. //

“Mida kaugemale nad lähevad, seda suuremad on nende varustusprobleemid, seda tundlikumad on nad partisanisõja suhtes., (lk. 278). {II WG!} /---/ -- See peaks olema sõjalise õpetuse algkursus. Mida kaugemale vaenlase tagalasse tungida, seda keerulisemaks muutuvad sõjaväe varustamise probleemid. Polegi niivõrd tähtis, mis sajandil noid sõdu siis kunagi ka peatakse. Mida kaugemale vaenlase alale tungida, seda keerulisemad on varustuse probleemid ja seda ohustavam on võimalik vastupanuliikumine, mida on nimetatud erinevalt, -- sissisõjaks, geriljaks, või ka partisanisõjaks. Huvitaval kombel ei ole seda lihtsat tõika lihtsalt mõistetud. //

“... kui ta on nõus mitte sõdima budistide ja hinduistide vastu kes maailmas olemas on .. //.. et nad on ahistatud keele ja lolluse poolt. // ... ja nimetan sind Valguse Isandaks. Sa vangistad neid nii nagu sa vangistasid meid, sa lased nad vabaks nagu sa lasid vabaks meid. Sinu võimuses oli neile usku tuua.”, (lk. 281). /---/ -- Olla nõus mitte sõdima erinevate usundite ja religioonide esindajate vastu, keda ahistavd keeles väljendatavad sõnad ja sulaselge lauslollus ja valesti mõistetud kultuursuse tüüp. Nimetage sellist väljapaistvat keeldujat kuidas aga soovite, võibolla on need ajalooliselt kujunenud uskumised liiga tähtsad liiga paljudele hingedele, et keegi saaks, isegi see mitte, kelle võimuses on uut usutunnistust rajada, neid kritiseerida...? /---/ -- Kuidas küll vangistada neid sõnade ja lolluse kütkesse, kes selleks isegi sobivad, kuidas, või miks seda teha, las pigem vabastada neid sõnalise ja kulturoloogilise lolluse kütkeist, nagu on tehtud seda juba korduvalt varemgi. //

“... pooljumalad ja kangelased ja aadlikud // Need viimased olid tulnud võitlema Jumaliku Esteetika nimel”, (lk. 290). /---/ -- Esteetika, mida see tähendab? Ajastute vältel on esteetika all mõistetud paljut erinevat. Esteetika on õpetus ilust, seega siis teatud aksioloogilsest väärtushinnagust. Ja samas on esteetika ka ilu ja ilusaid väärtusi mõõdutundetult ületähtsustav maailma ja eluvaade. Esteetikaga on sama lihtne liialdada, kui mistahes teise ilmavaatega. Esteetika on olnud algselt kui õpetus sellest, mis on lihtsalt ilus. Kuid ilus olemine ei tähenda ju kohe ka hea olemist. Ilus ei tarviste alati olla samas ka hea. Kuigi nii on aegkondi usutud. Miks näib ilus ka hea olevat? -- Vastusi leidub kuid nad on samas ka kaheldavad. /---/ -- Kas esteetika, suure algustähega võib olla midagi ka jumalikustavat? Võimalik see ju on. // Pooljumalad, kangelased ja aadlikud, -- need lootusetud õilishinged.

“See on vaid üks maailm // Ja see pole tegelikult see sõda, mida ma võita oleksin tahtnud. Mul on sinust kahju ja mul on kogu selle asja pärast kahju. // ... sõnum oli puhas, usu mind. See oli ainus põhjus, miks see juurdus ja kasvas. // Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel.”, (lk.294). /---/ -- See on vaid üks maailm, terve maailma-kõiksus, seda muidugi, kuid see kõik on vaid üks maailma tõlgendamise ja ainult üks maailma-kirjeldamise viis. See on vaid üks ja ühtne maailm. /---/ -- JA see, mis toimub erinevate maailma-kirjeldamise viiside vahel, olgu see siis sõda, totaalne sõda või siis lihtsalt vääritimõistmine ei ole see sõda, mida ma oleks tahtnud või pidanud läbi viima. Sellistest mõtetutest sõdadest oleks lihtsalt kahju ja kahju oleks ka nendest kes selliste sõdadega seoses kannatavad. See oleks kui lihtsalt mingi järjekordne kahetsusväärne eksitus. /---/ -- Ja mis jääb üle selliste mõtetuste vastu seada? Vahest usk, ustunnistus, isegi: religioon. Mille sõnum peaks olema puhas ja õilis, isegi. See oleks kõigiti sobilik. Ja see sobilik usutunnistus on ilmselt ainuke, mis võrsub ja õilmitsemagi hakkab. Muidu ei oleks see sõnum ju puhas, olgu pinnas milline tahes. /---/ -- Mis kunagi on olnud, see saab olema jäämagi, ja kõik, mida kunagi on tehtud, kõik mida kunagi on päikese all tehtud, seda tehakse veelgi, loendamatu arv kordi. // .

“Ma tahaksin näha ülejäänud maailma // .. enne kui sul õnnestub sellest kogu võlu välja mehhaniseerida.”, (lk. 296). /---/ -- Mis eriline võlu küll peitub soovis näha maailma, mis paneb inimesi rändama, vaadata tahtma võõraid maid ja paikkondi...? -- Mis paneb rändama, see on nagu mingi kummaline sundus, nagu oleks mujal parem, või isegi: nagu peaks mujal parem olema, nagu peaks asjalood mujal olema paremini sätitud. Mujal on ju rohi rohelisem ja kõik paljugi kenam. Nii on vähemalt kaua juba usutud. Kunagi oli rändamine lihtsalt hariduse täiendamine, siis, hiljem sai sellest kui eesmärk omaette. Mujal lihtsalt peab parem olema, kuid miks ? See on mingi väga lihtne, kuid jampslikult painav mõte, -- jätta kõik vilets ja ebameeldiv endast maha ja minna ära, kaugele ära ja loota, et mujal on elu parem. Kuid juhuslikul kombel pole seda veel tõestatud. //

“Mul on seiklusega kohtamine. // See polnud see vastus, aga see oli vastus ja see polnud eriti raske... // Nad oleksid sellega väga hästi ka ilma minuta hakkama saanud.”, (lk. 297). /---/ -- Kuidas oleks kõige parem viis kohtuda millegi seniolematuga kui seiklusega lihtsalt...? -- Minna tundmatu piirideni, peaks olema nõnda kui minnakse sõtta, -- hambuni relvastauna ja kõigeks valmis. Just nii nagu minnakse sõtta, olgu sel siis mõtet või ei, kuid tõelise, eluliselt tähtsa seiklusega, peaks kohtuma selles vaimus nagu minnakse sõtta. /---/ -- Muidugi see vastus ei ole ammendav, kuid iga vastus on mingigi vastus ja vastuste sõnuks vormimine pole just kuigi raske.//

“... keda nad nimetasid Maitrya, mis tähendab Valguse Isandat; // Ta ei öelnud, et ta on jumal. Aga ta ei kinnitanud ka vastupidist. Olgu olud, mis nad olid, kumbki väide poleks mingit kasu toonud. // ... Jõudude saadik, kes kutsus teada tagasi Nirvaana rahus sisse tundma igavest Suurt Puhkust, pretseptuaalset õndsust, kuulama tähtede laulu suure mere kaldal. // Nad ütlevad, et ta ei tule tagasi.”, (lk. 300). /---/ -- Ta ei ole kunagi öelnud, et ta oleks mingit sorti jumal. Kuid mitte kunagi ei ole ta kinnitanud ka vastupidist. Nii, et las need lihtsad hinged, need kel jääb üle vaid oodata ja loota head ja andestavat Hingede Karjust, las nemad siis nimetagu oma jumalaks, keda aga soovivad. Need, kel oleks selleks põhjust, nõnda ju ei ütle. Mida vähem öelda, seda rohkem jääb fantaasiale mänguruumi. Kujutlusvõime las olla otse piiritu. Siis on kõik võimalik. Nii, et mingis mõttes ei peagi ütlema, ei olegi vaja öelda, et sa ei ole jumal. Midagi siiski ju mõeldakse, on alati mõeldud. Olgu olud, mida nad ka kunagi ei oleks olnud, kumbki väide ei tooks ju otseselt tulu. /---/ Kes on olnud muistsete usundite kultuuriheerosed, mingid nimetamatute jõudude saadikud. Midagi vägagi raskelt mõistetavat, igavese õndsuse kuulutajad, need kes kuulavad tähtede laulu ja suurt puhkust lõpmatuse ookeani kaldail. // Ja lõppude lõpuks jääb noil lõpututel lihtsatel hingedel üle vaid loota, et nood rõõmusõnumite kuulutajad ei tule enam kunagi tagasi.//

“... nii nagu seda räägivad moralistid, müstikud, sotsialistid ning romatikud. // Surm ja Valgus on alati kõikjal, nad tekivad, lõpevad, võitlevad ses Nimetu Unenäos ja selle pärast, mis on maailm; põletavad sõnu // võibolla selleks , et luua ilu. // ... et asetada sünge altari ette ainust, mida talle pühendatakse, lilli.”, (lk. 301). /---/ -- Nõnda on seda igikestvat lugu rääkinud kõikide ajastute müstikud ja moralistid, nood lootusetud romatikud, ajastute vältel on nad väitnud sõnulseletamatui asju, ilma oma väiteid otsekui kinnituseks kuidagi tõestamata. Romantism on ohtlik, romatiline ei ole midagi kerglaselt võetavat. Ja eriti ohtlik on rahuvusromantika. Ühiselt jagatud vastutus ometigi, ühine süü, ühine lauslollus. Ometigi. Müstitsism on alati olnud veetlev, moraal kuulub eetika ja filosoofia valdkonda. Kuid romantism on üks ohtlikuimaid vaimuajaloolisi liikumisi üldse. Miks, sellest räägin ma hiljem? /---/ -- Surm ja elu lõpp, pimedus ja valgus on alati kõikjal ja võitlevad omavahel. Kui on üks siis pole teist ja kunagi pole väidetud, lõplikult ja paikapidvalt, mis on üks ja mis pole teine. See oleks nagu kõik mingist kummalisest unenäost võetud. Või on need ainult eksitavad sõnad, kui sellised...? -- Sõnad mingist kummalisest unenäost. Võibolla on ainus ja viimane mõte luua vaid ilu. Kas sõnas või teos, või kunstis. Vahest on ainus ja viimane mõte vaid luua ilu...? -- See võib olla ülim tarkus. Isegi naistele, nad ju ka loovad midagi, kedagi...? /---/ Luua ilu, selleks, et asetada sellele sünge Esteetika altari ette ainust, mida sobib sinna asetada, -- ainult ilusaid lilli... //

________________________________

Roger Zelazny: „Needuste allee.“ („Damnation Alley“).¹²

________________________________

„Siit oli ta kadunud. Üksik valge sulg kiikus tormises taevas, hõljus üle kaljuserva ja laskus keereldes ookeani poole. /--/ Kummardus ettepoole ja lisas hoogu. Terve tee oli tema päralt ning ta surus gaasi põhja.“ (Lk.: 5). // R. Z.: „Siit oli ta kadunud...“ -- Kas ongi mõtet siin kirjutada, palju aastaid hiljem, otsekui ( siinkohal võimalikult tagasihoidlikult väljenduses:) ühe ammuse ja vägagi tunnustatud kirjaniku, (kon)tekstist välja kirjutatud lauseid? Kuid nüüd ja praegu (u 13 aastat hiljem vahest siiski, „Ad se ipsum“ (= „isendale“? Ja mitte avaldamiseks oma blogides? Niisama lihtsalt kirjutades, nõjatudes seejuures ühele lemmikautorile?). //

„Nad ei saanud aru, kuidas ta oma kiiruse juures sellega nii kähku hakkama sai. Nüüd üritas ta neid kannult raputada.“ (Lk.: 6). // Millest üldse aru saadakse. Üritaks ka kiiresti otsekui „oma kannult raputada“ nii mõndagi ja nii mõneski mõttes; aga seni veel näib, et: tulemusteta, ilma arvestatavate tulemusteta. (JA selles suhtes pole pikagi ajaga midagi paremuse poole muutunud? (2007-2020.)). //

„“Miks te mind üldse taga ajasite? Ma ei teinud ju midagi.“ /--/ Ma ei võlgne kellegile midagi.“ (Lk.: 8). // Miks te mindki üldse n-ö „taga ajasite“? Minagi pole midagi erilist saavutanud, ei heas ega halvas...? Aga, teisest küljest vaadeldes ei võlgne ka kellegile mitte kui midagi, ei mingis mõttes, ei heas ega halvas mõttes. Ja see ükskõiksus on kõikehõlmav, isegi kuni...? (Albert Camus.). //

„Taevas oli värvunud purpurpunaseks ning mustad triibud liikusid kõrgustes läänest itta, laienedes, kitsenedes, lainetades ja põimudes. /--/ Kõrgelt taevast kostis ulgumist ja tumedad vöödid üha laienesid. Müra kaotas oma tiiskanditämbri ja muutus ühtlaseks möirgeks.“ (Lk.: 9). // See on teada ja arvatavasti ka piisavalt tunnustust leidnud, kui oskuslikult R. Z. On kirjeldanud fantastilist mastiku, eradaid taeva-värvinguid ja loodus-vaateid. Ise on antud autor kasutanud oma fantastiliste maastikute kirjeldmaiseks väljendit nagu „El Creco pöörase taeva all...“ (Silmas pidades sellega Hispaania baroki maalikunstnikku nagu El Crecot, elle maael iseloomustab tõesti Teava (hispaania keeles tähendab sõna „cielo“ ka „füüsilist taevast“, nagu muud olla saaks?). Aga R. Z. Fnatastilised maastikud ja taevagi värvingud on muljetaldavad fantaasiakirjanduses üldse, ostekui tõesti: „El Creco pöörase taeva all...“? //

„Inimene oled sa vaid bioloogilises mõttes. Seal, kus teistel inimestel on miski, mis laseb neil naabritena üheskoos elada, on sul ainult suur tühi koht. /--/ ... kui sa kasutad seda oma ainsat voorust teiste aitamuiseks ega tee ainult haiget. Mina seda heaks ei kiida. /--/ See ei olnud kerge ja mul oli õnne ka. Aga nii kaugel ma olen käinud ja ma ei tea ühtegi teist, kes sama võiks väita. /--/ Tornikell lõi. See üks järjekindel ja lõppematu noot täitsis kogu väljaku. Eemal oli veel teisigi kelli ja kõik koos moodustasid nad põrguliku sümfoonia, mis oli kestnud juba aegade algusest peale – või vähemalt nii see tundus.“ (Lk.: 15-16). // Inimene ollakse peamiselt biloogilises mõttes, hingelist ja eriti vaimset antust mainitakse ju kordades harvemini. Ilmselt on need väärtused, mis biloogilises mõttes, inimesi võimaldab normaalselt koos elada. Kuid see ei näigi olevat nii tõsikindel kriteerium otsustamiseks. Näib leiduvalt ja üllatavaltki rohkeid näiteid vastupidisest, nagu mingid mõtlemis-võimetud loomad ei suudagi kuidagi (sotsiaalses mõttes?) koos elada, ei teagi, miks aga nõnda näib olevat ja vägagi laildaselt. // Kui olla „Nii kaugel“ käinud, siis on vist olnud natuke õnne elik siis vedamist ka. Ei tea ka ühtegi teist, kes seda enda kohta võiks öelnud olla. Selleks on rohkemat vaja kui vaid vedamist, selleks on ikka veidike õnne ka vist vaja tõesti? // Seda kõike nimetan mina üheks lõputuks ja katkematuks „kella-mänguks“, see on saatnud juba pool elu. (Kuidas kiriku-kellad kaikusid kunagi Berliinis, siis Tallinnas ja Rjazanis ja Budapestis ja siis näis, otsekui, et Austria, Viini kirkukellad kaikusid nii valjult,et seda ei saanud kuulatagi...? Koppenhageni kellasid ma enam kuulata ei tahtnudki enam.). Selline oli siis see n-ö „kella-mäng“, millest keegi nagunii midagi aru ei saa, nii, et milleks siia säärasest rohkem pikemalt?)). //

„Kellahelin tähendas, et tema rahavas vajub aeglaselt sellesse pimedusse, mis on alati vaid pool tolli elust allpool, ning ootab, et koorik järele annaks.“ (Lk.: 17.) // See kellahelin tähendab rohkem kui vaid „vajumist pimedusse“, kunagi tähendasi ju pulmakellad ka uut elu, mis arvatksegi ikkagi olevat veelgi vanimaks eesmärgiks? Aga kui enam miski tähendust ei oma, siis pole mõtet ka kogu nn „kooliharidusel“ kokku ka ja kui iseg selle mõtet ei ole, millele siis enam üldse on. Kas nn „vanimal eesmärgil“? //

„Punased tulukesed kihutasid taevas põhjast lõunasse. Nende valguses märkas ta, kuidas mustad vöödid liiguvad läänest itta. See polnud just julgustav. Nii võis torm kesta päevi.“ (Lk.: 22). // Jällegi R. Z. Tuunustatud ja vägagi stiilselt kujutatud maastiku-pildid, fanatsiline maastik, mid aolemaski ei ole, kuid mis punase joonena läbi kogu selle kirjaniku loomingut. Vägagi väljapeetult ja stiilselt kirjeldatud fantastilised maastikuvaated ja teava-vaated. //

„... selja taha jäi roheline päikeseloojang. Tolmupilved üha laienesid tema ümber, suured pilved, ja taevas muutus violetseks, seejärel jälle purpurseks. Siis oli päike kadunud ning öö käes, tähed olid tuhmid väikesed täpikesed kusagil kõrgustes. Mõni aeg hiljem tõusis kuu, mille sirp pasistis seekord nagu küünal läbi punase veini pokaali.“ (Lk.: 24).// Ffantaasia-pildid, unenäolised maastikud, fantastilised värvid taevas ja üle kõige lasuv kummastavuse varju, mingi eriline meeleolu...? (Mis antud teoses siis seostub ilmselt n-ö „viimsepäeva-meeloludega“? Apokalüptilised ratsanikud tuhkur-hobuste seljas, kes pidavat siis tulema alles „Viimasel Päeval“ (= MAD)? //

„Paremal pool tõusis taevasse sulahõbedane päike, kolmandik taevast oli tõmbunud merevaiguvärviliseks ning seda kaunistas ämblikuvõrgutaoline muster.“ (Lk.: 28). // Sellest kirjutisest jäeldub, et inmloom on suuteline isegi „taeva värvi muutmaks“. Vahest ongi, aga mis hinnaga, muutes kõike elavat, kaasa arvatud füüsilist loodust, isegi taeva värve? Kui seda aga sellegi fantaasia-romaani stiilis kirjeldada, siis see näib olevat siiski üsnagi muljet-avaldav. //

„“Sealtsamast kust kõik teisedki, tarkpea, natuke lõbu paarile inimesele veidikeseks ajaks, ja sealt need hädad hakkavadki.““ (Lk.:36). // Nõnda, lühidalt kokku võttes, nee dlood ongi, mingid tühised ajendid näivad innustams inmputakte elu, kellede ajutegevus näib, täiesti mõtestamatul, olevat pooleldi loomne. Ilmselt siis see kogu loomset elu ajendav kopuleerimine, mingi vähegi põhejndatud reprodusteerumise sihil. Kas mõtlemise võime ikka eristab inimesi loomadest, või ei erista sisuliselt midagi? //

„... jooksis nagu metsaline ning inimesed muutusid ...! Ei ole siis imeks panna, et ... kellel on seitse pead ja kümme ... tõuseb üles ookeanist, seitse pitserit murtakse ... neli ratsameest ilmub ja nende nimesi ... teame ning maapõhjast tuleb välja peljatud ...! Need, kes temale järgnevad, kes tema ... suunavad, ja see viimane, kes tapab! ... /--/ Kõik kelle laubal või kätel on märk! /--/ Ning taevas oli täis märke, salapäraseid ja tõlkimatuid, kui sinine välk pooluselt poolusele sähvatas.“ (Lk.: 41). // Ning inimesed polegi nii palju muutunud, kui samal kombel kirjapandud tekstid kunagi ülesse täehdnati, See on vist Piiblist (UT, osaliseltki, Johannese ilmutusraamatust?). See, eks „tõuseb ookeanist“ ja kellelon plaju päid ja siis „pisterid,mida murtakse“? JA siis karistavad Inglid isiklikud, olgu mõõgaga (Micael) või tiibadeta (Serafius)...? JA siis see tuntud motiiv, „märk laubal“ (Kaini märk, VT, 1. Moosese raamat). Nii, et inimeste jaoks on ka taevas alati olnud täis märke, salapäraseid ja tõlkimatuid. Ja nõnda see vist jääbki alati olema. Vähemalt seni, kuni ülal-kirjeldatud sündmused tegelikult ka kunaski vahest aset leiavad? //

„Nüüd on mul väike rantšo ja ainult mõni teener ning suurema osa ajast kuulan ma klassikalist muusikat ja loen vanu filosoofe. Kui kui ma sellest loost teada sain, mõistsin ma, et minu kohus inimkonna ja // rahva ees on pakkuda oma abi.“ (Lk.: 51). // Täiesti nagu lugu minust endast, vaadelduna läbi huumori prisma, võttes skeptilises mõttes ja olles meelastatud iroonilisel kombel. Loen minagi kogu elu vanu filosoofe ja meeleldi kuulan ka klassikalist muusikat. Seega otsekui üritades endast teatud erinevat muljet jätta, näida kellegi teisena? Vavealt, et, klassikaline filosoofia sobibki kauaks ajaks (Filosoofial ju nii auväärsed, aastatuhandete piikused tradistioonid); ja ka klassikaline muusika on täiesti kuulatav olnud, samuti, kaua aega juba. //

„Sest ma teadsin, et ta jääb uskuma. /--/ Ta tahab, et kõik oleks kena. Nii ma rääkisingi talle kenadest asjadest, ja tema uskus. Miks mitte?“ (Lk.: 53). // Aga kes ei tahaks, et „kõik oleks kena“ ja seda isegi uskuda, veidigi tõsiselt võtta, ometigi olles samas kindel, suisa veendundu vastupidises, et kõike ei ole kaugeltki mitte kena, ei sinna-poolegi, pole kunagi olnud ega hakka kunagi ka olema. (MOT). //

„Ma olen Ingel. Ma olen viimane elus Ingel. /--/ Saad sa aru, mida see tähendab? Ma olen viimane ja kogu au on minu kanda. Meiega nalja ei tehtud, /--/ Kas viimane katoliiklane ei ole paavst?“ (Lk.: 56). // „Ma olen Ingel“? -- Ilmselt ei peaks siinkohal mainima mingit (kunagist U. S.) primitiivset noorsooliikumist, sellele omases ebameeldivuse kogu-määras. Lihtsalt sõnade väljendatu, isegi Inglitest, isegi aust, mis kellegi kanda jäänud, sõnadega žongleeirmine. Kuid mingis mõttes on viimane katoliiklane Paavst tõesti, kes siis teine, juhul kui kunagi ongi jäänud vaid viimane katoliiklane? //

„Taevas oli vaid üks heledam triip nagu jäätunud välk pimeduses. /--/ ... tundis näol jaheda tuulehoo hingust, see kuulutas vihma, mida praegu polnud üldsegi tarvis; /--/ ... ärtasid kusagil sisemuses pilte vägivaldsest minevikust ning ebakindla ettekujutise teel ees ootavatest ohtudest.“ (Lk.: 58). // Ja taas värvikaid fantastilise maastikukirjeldusi ja taeva-värvingud, otsekui „Zelazny pöörase taeva all“...? // Minevikust pärinev näib põhjustavat ebakindlust ka ees-ooatava, tuleviku osas. Mis ootab ees, seda oleks huvitav juba ette teada. (Nii aravates praegugi, üritades siin natuke n-ö „kommenteerida“ sisuliselt 13 aastat tagasi ainult ülesse kirjutatud tsitaate. Mis ootab veel ees?! Kuid, eks selgitan siis välja!). //

„... ja et üksik Ingel on vaid tühi koht. Aga selles nad eksisid. Ta ei läinud üksinduses hulluks – või vähemalt ei tundnud ta ise, et oleks läinud. /--/ Lihtsalt istus. Ta oli mõistnud, et nad ei saa talle midagi teha. Ta oli oodanud. Ise teadmata mida. Seda siis.“ (Lk.: 60). // Selles võib ju kunaski eksinud olla nii mõnigi elav hinge, et teine inimene on nagu „tühi kohta“, nii vähemalt väljandutakse; aga selles need niisugused hindajad eksivad vist tõesti. EI minda isegi kogu elu vältust omavas üksinduses hulluks“. Selles eksitakse ka, aravatavasti. Lihtsalt istuda, ega tegelikult need nn „kaasinimesed“ ju tegelikult midagi (halba?) „teha ei saa“? Lihtsalt oodata, kasvatada halle juukseid. Ei aja elu aeg üksinudst inimest kuidagi hulluks. Lihtsalt oodata, istuda, see ei mõju havasti. Rõhutada vältus, aeg näitab, mis ees ootams on. Homme ka päev ja ülehomme nõndasamuti! Oodates midagi, ise ka teadmata mida, seda kõik siis, mis kujunenud on? //

„Ta lihtsalt teaks, ja mina teaksin. Sa kujutad ju ette küll, kuidas see käib. Kohtad kedagi, ning äkki mõistate mõlemad, et teis on midagi ühist. Ja olete semud. Ei mingeid formaalsusi, need kadusid koos vana maailmaga. Muud ei midagi. /--/ Põhjataevas pulseeris sätendavsinisel. Otse pea kohal oli kõik täiesti must.“ (Lk.: 63). // On sümpaatseid inimesi, kuid palju rohkem on muidugi, ikka ja alati, olnud neid, kes seda kohe kindlatsi ei ole. See on sama kindel nagus eegi fakt, et surnuid on kindlasti rohkem kui praegu elavaid. Kuid milleks langetada, kerge-käeliselt, lõplikke otsuseid. Paljud inimesed väärikisd surma, kuid veel rohkem oli neid, kes väärinuks elu. Suuda sa neile elu tagsi anda? Ei suuda kunaski? Siis ära langeta kerge-käliselt lõplikke surma-otsuseid. (J. R. R. Tolkien: „LOTR“.). //

„Kunagi varem polnud keegi käskinud tal teha midagi tõeliselt olulist ja ta lootis, et seda ei juhtu ka edaspidi. Aga praegu oli tal tunne, et ta võib hakkama saada. Tahab saada. Ümberringi oli Allee, põlev, suitsev, vappuv – ja kui ta seda ei läbi, usreb pool inimkonda. Ning kahekordistub tõenäosus, et ühel päeval on kogu maailm vaid Allee.“ (Lk.: 67). // Kunagi varem pole keegi kunaski saanud kedagi käskida teha midagi nii olulist. Näiteks säästa, mingil põhjusel, ei tea miks, osagi inimkonda? Ise ka ei tea, miks (ma niisugusest siia kirjutan)? Aga oli lihtsalt tunne, mingi ebamäärane aimudus, et sellega võiks kui „hakkama saada“, mingi ähmane eel-aimus. JA nüüd on see tehtud ja osa inimkonna tulevikust on varjundi-võrragi ehk veidi helgem? Ei tea veelgi, kas see nii ka on, aga võib-olla veidikenegi...? Kuid sed aie mõistaks, sed akõike kokku, isegi minu võimalikud lugejaid (keda siinsel kirjekohal ei tulegi?). Aga ikkagi, kes on kunaski varem võinud öelda, et on kogu inimkonna tulevikku veidikenegi õigemas suunas kallutanud, säästnud miljoneid (pelgalt oletatavaid?) inimelusi ja seda kuni kaugema tulevikuni, kõikideks järgnevateks aegadeks. Miks sai seda tehtud? Sest ei tahaks mõelda, et kõik see olnud ja see (üürikae age, mis inimliiki ees ootab?) oleks olnud täiesti mõtteu, kogu inim-ajalugu. Ehk siis R. Z. sõnadgea: „“Et kõik ei oleks nagu Allee...“? //

„Tunnid läksid, päike loojus, põhjakaares tekkis jälle erksinine helendus. Taevas püsis siiski selgena, tähed paistsid ja musti triipe ei olnud. Veel mõne aja pärast ilmus roosakas kuu.“ (Lk.: 73). // Jällegi, R. Z. endale omase „pöörase taeva all“. Fantasilise maastiku kohal kumavad kummalise dtaeva-värvid. Eradad taeva värvid, mida ükski inimsilm pole kunagi näinud (ega ehk näha ei saagi loodetavasti? Selle raamtu põhilise motiivi ainetel?). Eredates värvides veiklev fantastiline taevas, nakatavalt elujõulised kangelased, see on muidugi R. Z. oma tunnustatud headuses stiili-meister. (Aga R. Z. elas vaid 58 aastaseni...? (1937-1995+) Kui paljut küll oleks see Inimene, (üks parimaid U. S. autoreid ajaloo jooksul), veel suutnud-jõudnud kirjutada, kui oleks talle rohkem aega antud? R.I.P. -- Igavene tunnustus ühele parimale Kirjanikule, ühele parimatele meie seast, kes olnud on...). //

„Kuidas kustuda tulesid, mis põlevad igavesti? Seda oleks ta tahtnud teada. Omal ajal oli maailmas olnud nii palju erinevadi kohti, kuhu minna, ja talle meeldis ringi liikuda.“ (Lk.: 74). // Kuidas kustutada tulesid, mis on määratud igavest põlema. Näiteks väga head kirjanudst võib kirjeldada kui n-ö „loomingulist palangut“, milleni on küündinud väga vähesed seni olndu hingedest ja veel vähem küünivad. Sellegagi seoses võib kindlasti aravata, et R. Z. teoste fantaasia-küllane haaravaus on samuti midagi igavest, selle kirjaniku teosed peavad vastu ajaproovile nagu kulla-proovile. On seda juba pool sajandit teinud ja nõnda jääb ilmselt ka tulevis, nii kaua kui tulevikku üldse saab olema. (Millest see, siin „kommenteeritud“ raamat siis kirjutab. Inimliigi hävingust üleilmses tuuma-sõjas. Aravatakse, et keegi ei jää elu, vaid riismeid, sisuliselt ürgaegsel tasemel (Sir Bertrand Russel). Häving algab ja sel pole enam lõppu. JA see ongi inimliigi lõpp. Polegi oluline kuida sj amiks, häving lihtsalt alagb, ja sel pole enam mingit lõppu...? (Kas siis poliitikute pahatahtlikusest või militaristide kuritegelikkusest tingituna, või on siis põhjuseks mingi „tehniline rike“?. Aga teisalt ongi öeldud: „et ükski tõeliselt kuri tsivilistsioon lähimate tähtedeni kunaski ei jõua, see häviteb ennast sellele eeelnevalt...“? (Arthur C. Clarke.). //

„Mina olen mina. Ma olen Ingel. Mul ei pruugi teeselda kedagi teist.“ (Lk.: 87). // Mina olen ka mina, aga ingel tõesti ei ole! Seega ei pea ma kuultama, siin ja praegu n-ö „viimast kohtupäeva“, ega olegi seda kunagi teinud ja selleks pole põhjust ka tulevikuski. Seega ei pea minagi teesklema kuidagigi, et olen keegi teine, mitte see, kelleks mind loodud. EI pea kuulutam tulevikku ette nendele, kes seda näha ega teada ei soovi...? Juba kolmveerand viimast sajandit on „inimliik kõndinud mööda pinguletõmmatud köit, püüdes kangekaelselt mitte näha kuristikku oma jalge all...“? (J. B. Harris/J. Wyndham); kuigi on juba tänastele ajaloolastele teada, et mis toimus eelmise sajandi esimesel poolel (I & II WW) oli juba teekond „kuristiku poole...“? (Roger Osborne). //

„Taevasse ilmus tuhm kuu, läks natuke valgemaks ja ta nägi tumedaid linde, kes tema kohal tiirlesid, vahel mõni pikeeris, ta ei teinud neist väljagi ja mõne aja pärast olid nad kadunud.“ (Lk.: 94). // Aga R. Z. Tunnustatud stiili fanatsiliste vaadete kujundamisel ei saa küll tähelepanuta jätta, sest noile pole lihtsalt võrdseid leida maailma-kirjanduseski isegi vist. (Aga minu olematud lugejad, keda ei tulegi, võiksid minu tühised „suleproovid“ siinkohal küll täiesti tähelepanuta jätta. Need pole autori tsitaatidega võrreldes midagi väärt.). //

„Ma võiksin ju niisugustest kohtadest eemale hoiduda. Seda küll, aga tuuled muutuvad. Tõusevad ja langevad. Nad on täiesti ettearvamatud. Aga mina tahan lennata.“ (Lk.: 106). // On mõndagi, millest sooviks kaugemale hoidud, kuid kahjuks see alati siiski ei õnnestu, kuida see ka ei kõlaks. Jälkidest inimloomadest lihtsalt „kauegamel hoiduda“, neid igakülgselt vältida; kuid see ei näi õnnestuvat isegi arvestatava distantsi ja vältusega seoses... Aga miks? Ilmselt pole noil loomadel midagi, mis meenutaks nn „tervet inim-mõistust“, ming väärastunud ja debiilsed mõtelmisvõimetud inimjätised. (Ehk siis „eesti elu“, nagu näikse? Midagi, mis osutus täiesti ette-aravamtuks, mida ei osanud oodatagi. Ja ometi reaalsus?). „Aga mina tahan lennata...“? Ja mina olen vähemalt lennanud, nagu Ikaros kreeka muinasjuttudes, ja korduvalt...? //

'“Igaühel on nooruses mingi unistus, //Aga tundub, et see ei lähe kunagi täide. Kas siis selgub, et see on võimatu, või ei satu lihtsalt sobivat juhust, et proovida.“ (Lk.: 107). // Igaühel on vähemalt (ja vist ka ainult?) nooruses mingigi unistus. Aga nagu elu näitab ei lähe nee dnoorepõlve-unelmad kunagi täide. Ilmselt see ongi lihtsalt võimatu, või ei vea lihtsalt, tihtilugu täiesti juhuslikul kombel, ei sattunud lihtsalt ssobivat juhust, et vähemalt proovidagi...? //

„Öö voogas tema kohal ja tähed paistsid eredamalt kui muidu. Jõuad pärale, paistis öö ütlevat.“ (Lk.: 119). // Kirkalt sinaka tooniga eradalt säravad tähed, sedagi mäletan vaid nooremast east (kui silmad polnud veel lühinägelikuks loetud). Näivalt ei olegi kuhugi kohale jõuda, mida ka seejuures ka ei oleks arvatud, kui nähakse neid „ükskõikselt siravaid tähti...“? (Fr. W. Nietzsche, „Die Sternen-Übelkeit“, = „Ükskõiksed tähed“, 1 luuletus sellelt autorilt.). //

„Ma ei tea. Aga ma olin kohal, kui see juhtus. See oli õudne, justnagu praegugi, see hukatuse ja hävingu tunne. Ma just hiljaaegu mõtlesin, et kas on veel vähimatki lootust. /--/ Ma arvan, aeg on nii kaugel, et kõigil tuleks sellega leppida, pikali heita ja mõista, et nüüd on kõik läbi. Kui inimesed polegi kõike veel nässu keeranud, siis pole see küll vähese püüdmise viga. Kui taevas kunagi jälle selgeks peaks minema, kas on siis enam kedagi seda nägemas?“ (Lk.: 140). // See ju ongi selle raamtu põhisisu, inimliigi jäänused virelemas peale kõike hävitanud viimast sõda ehk siis globaalset tuumasõda. Räägitakse, et praegugi juba on selle „tsivilisatsiooni“ käsutuses nii palju tuuma-relvi, et nendega võib hävitada iga viimse bakteri või mikroobi isegi 200 000 korda isegi 10 kilomeetri sügavusel ookenai põhjas? Ja see olukord ei muutu, nõnda jääbs ee olema, nagu juba kolmveerand viimast sajandit on valitsenud see „hukatuse ja hävingu tunne“. (Siegi positivsimi ajastu maeeriklased ei pidanud selles suhtes enam eriti „optimistlikud“ olema? (Octavio Paz). Tuleb selle kõigega lihtsalt leppida, kõik ongi ju sama hästi kui läbi ja see inimsugu siis rähkles kogu oma ajloo vältel, ja ees ootams vaid häving ja see oligi inmkonna lugu, mille lõpp ei olegi nii kaugel, kui loota võiks? Kunagi siis pöörelb tühi planeet Maa ümber Päikese, ja juba palju varem kui ookeanid selle pinnalt on haihtunud on inimliik oma kurjuses iseennast täielikult hävitanud...? (MOT. = „Mida Oligi vaja Tõestada?). (= M.A.D. = „Mutual destruction...“). //

„Sündmuskoht – aga ilma tegelaste või sündmusteta. Raamige see eraldi ära, kui tahate, ning pange talle mingi nimi: Kaos, Loomine, Luupainaja Perioodilisuse Tabelis või mis teile aga meeldib.“ (Lk.: 143). // Vähe sellest, et siis pole enam inimtegelasi selles n-ö „koomilises ooperis“, siis pole enam ühetgi elavat inim-hinge selles „inimlikus komöödias“ (H. De Balzac) osalemisekski, siis pol enam midagi (isegi „Jumalikku komöödiat“ (Dante Allighieri) pole enam põhjust oletada ega uskuda, ega palveleda); siis pol enam midgai olemas, ei kedagi. Siis on jälle ürgne kosmiline kaos, ei mingit korda ei ühtegi mõtelvat inimest, algne Kaos, ja polee nam loota, kunaski „et Jumala vaim hõljuks vete kohal...“? Uut Loomist kindlasti ei tule, sest see mis jääb on luupainajalikul kombel ilma inimeseta olek, ilma mingi mõtestatud inimtegevuseta hääbuv liik. Sest lõpetavast Kaosest uut Loomist küll kunaski enam tekkida ei saa. Seega siis pigem: „luupianaja perioodilisuse tabelis“? //

„ -- hiiglaslikud sambad, milles pulbitseb mere ja maa tung ülespoole; nad kõiguvad algul, siis nende ülaosa paisub, siis jäävad nad nagu kivinedes paigale, toetades lakkamatult ümber maakera vihisevate tuulte võlvi, toites neid tuuli vee, mulla ja muu maa pealt kogutuga; vahel valgustab neid välk, mis algatuseks vaid vilksatab, siis pulseerib, muutub nagu hieroglüüf...“ (Lk.: 144). // Selline oli vist algne Kaos, millest kogu loodus esile tekkis. Kuida see kunagi see elu tekkis, ilmslet ookeanite põhjas ekstreemsetes tingimustes, suured temperatuurid ja ainurakne elu, selle aeglane evaolutsioon (kuni eismesed kalad u 3,2 miljardit aastat tagasi) hakkasid „õhku hingama“. Ja siis kogu see vavealine ja küllatki aeganõudnud evolutsioon kui protsess. Vahest on selle näidendi vaatuste arv kasvanud lihtsalt liiga suureks? Vahest on viimane aeg see armetu komejant nagu inimliigi eksistents, lihtsalt „ära lõpetada“? Seda võiks teha lihtsalt kiusust või siis lihtsalt tüdimusest. Lõpetada see näidend, mille vaatuste arv on kasvanud liiga suureks...? Ja millel, kokkuvõtlikul kombel vaadates, mingit erilist mõtet nagu ei olnudki...? (Arthur C. Clarke: „... ja nüüd on ta saavutanud oma lapsemängu sellise lelu millega võib hävitada inim-stivilisatsiooni riismetest voiimasedki...“?) //

„Öö ja Unustuse maal. Agoonia ja Deliiriumi teatris – seal ilmuvad kuumava välgu valgusel lavale mälestused sellest, mida kunagi pole olnud, segunevad sellega, mis oli, sellega, mis on, ja sellega, mida kunagi tulla ei saa, juhituna vilksatavatest või viibivatest kirgedest,...“ (Lk.: 149). On olnud palju öid siin unistuste maal. Hea, et on ööd olemas, hea et on olemas uned, mis võimaldavad unustada...? Kuid unustama peaks ,palju rohkemat, enamiku kogetust tahaks ju täiesti ära unustada! Aga on vähemalt uni kui „ainukene puhkus“ ja noid armetuid unenägusi polegi mulle millekski vaja, polek skunagi soovinud ühte ainsamatki unenägu näha. Mis teha, selliseks just inim-elu arvatakse olevat. Kõike seda, mida pole olnudki, kuid arvatakse olevat olnud; mis on, seda teab igaüks, kahjuks, igal hommikul ärgates. Ja nagu eelpool lühidalt sai mainitud, on ka niisugune valdkond, midagi kunagi olemas olla ei saagi. Miks, seda teba iga hing, et häving algab, varem või hiljem, ja sellel, sellel viimasel sõjal, pole enam lõppu, selle lõppu pole lihtsalt enam kedagi nägemas. Ei ükski inim-hing ja mitte kunagi...? //

„Palveta sellegipoolest. Looja ees on kõik võrdsed. Nii ma ei saa. Mürina ja löökide vahel kostuvad aeglased sõnad: palveta siiski, sest palvetav süda ei lisa palvele nime, ometi on palvele vastaja see, kelle poole pöörduti.“ (Lk.: 150). // Vahest siis jääbki üle vaid palvetada, kuna Looja ees on kõik võrdsed (ja religiooni-filosoofial on vägagi auväärsed tradistioonid!). Jääb üle vist vaid tõesti ainult palvetada, kelle poole siis nimelt, on ajaloo jooksul jäänud määratlematuks... Vahest ongi palvele vastaja see, eklle poole pöörduti? Ja nõnda arvates, siin ja praegu, 21 aastasaja alguses, siin unistustuste maal, vaid unes lohutavat unustust otsides...? JA vist järgnevadi sajandeid ju tõesti ju ei tule ega saagi tulla; kuida skeegi seda ei tea?! Niisiis jääb üle pöörduda vaid suurimate „autoriteetdie“ poole ja nt ainult „plavetada“... (Loodetavasti tasub end kuhjaga ära ka, nüüd, lõpu aegade hämarikus?). Pole muud rahu ega puhkust...? //

„Tuul tõuseb, näib ta ütlevat, pilved liiguvad ning öö on pime. Taltsutamatu tuul kammib metsa mäejalamil. Oksad kõiguvad. Kuu ei tõuse enne koitu ja ka siis jääb ta nähtamatuks. Pole rahu ega puhkust.“ (Lk.: 151). // On muidugi loodus, mis täiesti ei hävine, midagi sellest Loodusest jääb alles, aga ilma selle inimeseta, kes pole juba sajandeid midagi muud teinud, kui loodust igakülgselt hävitanud. Vahest ongi parem loodusele, kui see viiruse taoliselt vohav (C-19!) inimliik ennast ise hävitab ja täielikul kombel veel pealekauba?! Inimliik ei vääri seda, et püsima jääda ja „kaugemad tähed ainult unistusteks jäävadki...? (MOT = „Mida Oligi vaja Tõestada“!). //

________________________________

Roger Zelazny: „Hukatuse kaardid“. „Amberi kroonikate kuues raamat.“ („Trumps of Doom“).¹³

_______________________________

„See tundus lausa liigagi lihtne. Käänak, kurv tagsipööre... Ja siis oli tema ees kare, kaldus sein; ta vaatas üles ja nägi šahti. Ta hakkas ronima. Enam ei olnud lihtne. Tekkis mingi õõtsuv tunne – algul nõrk, siis ikka tugevam, -- nagu tõuseks ta puu ülemistele okstele. Ta tee läks heledamaks, siis jälle tumedamaks, ikka ja jälle, aga ilma mingi arusaadava seaduspärata. Veidi aja pärast hakkasid silmad valutama. Kujutised muutusid kahekordseks, virvendasid... /---/ Vähemalt selles oli ta kindel. Nüüd tee tõusis ja langes. Ta ronis üles ja ronis alla. Kord heledamaks ja kord tumedamaks muutumine jätkus, ainult hele oli nüüd heledam ja tume tumedam. /---/ Tekksid hallutsinatsioonid. Näod, kehad. Leegid. Või olid need vaid viirastused?“ (Lk.: 3). // See tundmub tõesti „liigagi lihtne“, siin kirjutada otsekui maailmakirjenduse tunnustatud nime nagu Zelazny tsitaatide kohta n-ö „kommenteerides? Aga kuna seda ligi 13 aastat ei teinud, vahet pidasin, siis veidike siiski, iseendale („Ad se ipsum“, Marcus Aureliuse sõnadega). Muid, R. Z. Vaimustava „Amberi“-dekaloogia, 5 osa („The Chourts of Chaos“) ja 6 osa („Trumps of Doom“) vahel oli umbes 7 aastat. (Samapalju oli J. Habicht eestindamisel vahet, esimese 5 osa ja 6 osaga alustamise vahel oli samuti 7 aastat.). // Tunded, aistingud, emotsioonidega seotud tundmused ja meelteandmetega sonduvad aistingud. Kes neid kõike oma varieeruvuses kirjeldada ja registreerida jõuaks... // Kui hallutsinatsioonid on pelgalt viirastused, siis viimaste kohta aravatakse, et neid näeb harva, mõnel pool n-ö „kumnmitavat“ küll aga harva, nt korra sajandis. Jne. Etc! //

„Mul oli kulunud aega, et seda ära tabada, kuid nüüd ma vähemalt teadsin, millal see juhtub. Varem olin ma olnud liiga hõivatud, et selle vastu midagi ette võtta. Aga mu töö oli nüüd lõpetataud. Ma olin kohale jäänud vaid seepärast. Tundsin, et lihtsalt pean enne lahkumist selle ära klaarima.“ (Lk.: 5). // Vahel võtab aega jah, et midagi otsekui „ära tabada“, et teada, mis toimub, mis aset leiab. Hõivatuse laade seevastu võib vististi olla vägagi erinevat laadi, nii aktiivseid kui introvertidele omasemaid süüvimisega seotud hõivatust. Kuhugi kohale (nt kaugele ja kauaks?) jääda, et lood klaaruma oleks seatud, ja ehk aja jooksul see juhtubgi, nii mõndagi saab järjest selgemaks, alguses keeruline näiv osutub hiljem üllatavaltki lihtsaks. Seega: aeg näitab kuidas kujuneb, nt viibides kaugel (ei tea millest-kellest?) ja kaua, vahest isegi vägagi kaua...? Jääb üle vaid loota kõige paremat, siin ja praegugi, ellenavaga seoses, neid ridu iseendale kirjutades. //

„See näis ühena neist veidratest juhtumistest, mis vahel meie kõigi ellu tungivad. /---/ Isegi siis pidasin ma seda vaid veidraks kokkusattumuseks. /---/ ... hakkas mulle tunduma, et reaalsuse tõenäosuslik loomus ei taha minu puhul sel aastajal kehtida. Ning järgmiste aastate sündmused pöörasid kahtluse veendumuseks.“ (Lk.: 6). // Vahel tõesti ilmneb midagi veidrat, või kuidas seda ka kirjeldada. Näiteks midagi taolist mida varem poleks kunagi osanud isegi välja mõelda. Ja siis juhtumisi, olgu ebatõenäoliselt või mitte, kuhujub see veidrus aastate ja isegi aastakümneid vältust omandavaks jaburuseks kuubis. Ja näivalt ei olegi sellistel n-ö „veidratel kokkustatumistel“ ei otsa ega äärt, aravatasti jäävadki nõnd aolema need lood...? //

„Paistab, et mu sõnum ei jõua pärale. /---/ Ma lõpetasin. Punkt. Ma ei taha tagasi tulla. Ja ma ei lähe ka ühegi konkurendi juurde. Ma lõpetasin kogu selle valdkonnaga. /---/ Noh, igal juhul õnn kaasa – kuhu iganes.“ (Lk.: 8). // Paistab, et ka sõnum siitpoolt ei jõua kohale. Sooviks ja tahsk lõpetada kõige sellega. Punkt. Meelsamini poleks sellegi valdkonna kunagi üldse tegelenud, ei viit minutudki, kuid ju siis ei olnud võimalust valida... Sai isegi mindud, lootes et õnn kaasa, kunagi vägagi kaugele ja küllatki kaua. Selleks, et teatava valdkonnaga alatiseks lõpetyada. Kuid ei õnnestunud, ei tea, kas kunaski teotsemine sel sihil üldse õnnestub? Et saaks endale kinnitada, et lõpetasin „selle valdkonnaga“. Punkt. //

„Kiri oli mõistatuslik ja segadusseajav. Kohe väga. Mul tuli otsustada, mida sellega peale hakata.“ (Lk.: 9). // Peab jah, endalegi kinnitades, ostsutama, mida selle kõigega peale hakata. Aga kui olegi sellist võimalust, isegi tulevikus, et ülds emingeid lahendusvariante leiduks. Kuida selle jaburusega, selle absurdiga küll lõpetada. (Kuid näivalt kirjutan hoopis millestki muust, kui antud tunnustatud autor oma kontaksteist väljanopitud tsitaatides. Ja sellise kirjutamise tarvis mul üldse teise dkirjatükid ootel pooleli. Seega kekseknduda noile tsitaatidele, muidu siins el kirjutamisel veel vähem mõtet?). //

„Vahel pani ta mind mõtlema – ta oli tugev, tark ja just niisama omaette hoidev nagu minagi.“ (Lk.: 10). // Kes ei sooviks olla lihtsalt omaette, täielikult ja viimseni ja kaua aega, kogu aeg. Asutades kõrgelt oma privaatsust (C. Castaneda), hoiduda omaette, n-ö „mõelda oma peaga“ (kui on ka vastupidiseid „mõtelmise“ võimalusi üldse olemaski). Vist on, või ei ole? //

„... vahel tulevad mulle endalegi algupärased mõtted pähe.“ (Lk.: 14). // Ja järjest vähem juhtub, et „algupärased“ mõtted pähe tekivad, millest see siis ka tulenema ei oleks seatud. Varasemast selliseid kahtlusi ei mäletagi. Vahest vananemisega kaasnevad iseärasused? Vavevalt, see on selle uue, nn „Infomrtaaika-tehnoloogia „sajand juhuslik kaausmus. Informatsiooni sisuliselt piiramatu levik, hoolimata arestatavatest distantsidest ja arvestatava vältusega seoses. Lihtsalt öeldes raskelt mõistetav. Eriti vältuse, isegi möödunud vältusgea seoses; mida arvata aga ees-ootavast vältusest...? //

„Pidi olema mingi põhjus. Pidi olema mingi vihje. /---/ ... sest mulle hakkas tunduma, nagu kuuleksin sireenide laulu.“ (Lk.: 15). // Põhjuse ja tagajärje seoseseid tavatsetakse nimetada ka kausaal-seosteks. Vihjeid ja endeid (ehk oomeneid) usukusid juba antiikaja inimesed. Ja nagu teatvad primitivistid ikkagi veel vist tõesti. Antiikajal kujutati sireene naise peaga lindudena ja nende laul olla (enne kompassi leiutamist) rannavetes seilavatel meremeestele eksitavaltki ahvatlev. Aga Arthur C. Clarke: „Tema hinges valitsus nüüd jälle rahu, nagu seda kord ammusel ajal olla tunud üks teine rändur, kes oma laeva masti külge kinni seotuna kuulis sireenide laulu vaibumist veintumeada loojangumere kohal...“ („The City and the Stars“). //

„... vana piibu, mille nautimist ma endale vahel lubasin, toppisin täis, süütasin ja mõtisklesin. /---/ ... ning kui ma ka ei mõistnud nende otstarvet, polnud see hetkel mu kõige suurem mure. /---/ Ma olin kogu aeg arvanud, et ma olen sattunud mingi psühhopaadi ebaterve tähelepanu objektiks ning võin temaga erilise pingutuseta arved õiendada.“ (Lk.: 16). // Kui kaua endale juba piibu nautimust lubanud, liigagi kaua ja nagu harilikult sel puhul lisatakse: „tuleb maha jätta!“ Etc! // Endalegi hakkab aja möödudes tunduma, et olla kui satunud terve karja psühhopaatid ebeaterve uudishimu objektiks. Ja veel mäheruduse karja, kui palju noidsamauseid näib jaguvat ning kui kauaks ajaks. Tuhandei dja aastakümneteks. Täielik psühhopaatide kari ja nee don tõesti väga haiged ja väärastunud ja seda igas mõttes. Ja lõppu ei näigi olevat sel lool, ei nii pea...? //

„Otsustasin, et ei tohi hetkekski valvsust kaotada, vaid pean elama nagu piiramisseisukorras, kuni kogu see afäär laheneb. Ning nüüdsest pühendan ma kogu oma energia asja peatsele klaarimisele. Näis, et mu heaolu nõuab vaenlase väga kiiret hävitamist.“ (Lk.: 17). // Loomulik ettevaatus pole liiast, kui sattuda kokku millegi seni-olematult ebatavalisega, millegagi, millest varem aimugi ei olnud ja nüüdseks omab vältust rohkem kui seda mainidagi sooviks. Ja kaasa-arvatud eel-olevat, mitte vaid möödunud vältust. Kuidgai tuleb jätta siiski rõhutatult viiskas ja tagasihoidlik mulje, see ei saa tulla kahjuks, pigem vastupidi? Kuid muidugi ei ole peatseid lahendus-variante ettegi näha ega oodatda. Oleks tegemist lihtsa igapäevase olukorrga, siis oskaks lahendusvariante leid aküll, aga kujunenud olukorras näivalt enam kui ei oskagi. Ja ei soskaks arvatavasti keegi teine minu asemel sama vähe, kuidgai kedagi pole minu asemel. Seega siis kohaneda, või sisegi kahandada ja leppida kujunenud olukorraga (Fr. W. Nietzsche: „amor fati“ =“saatuse ramastamine“)? //

„... vahepeal oli kambas isegi üks šamaan. /---/ Aga jooga teda ei huvitanud? Jooga mitte. Kui mina seda temalt küsisin, siis ta vastas, et otsib jõudu, mitte harmooniat. Igatahes tekksid talle ikka veidramad ja veidramad tuttavad. Õhkkond läks minu jaoks liiga hõredaks, nii et ma jätsin hüvasti.“ (Lk.: 19). // Šamanismi loetakse üldiselt primitiivsetele ja isloeeritud etnostele omaseks uskumiste tüübiks. Ja seda arvatakse iseloomustavad juba ürgaja inimesi (koos muude psüühikahäiretega ka šamanism). Seda arvatakse tänapäeval uurides säilindu primitiivseid ja miniatuurseid ja erineval kombel isoleeritud etnosi; sellest järeldatakse, et sarnased kombed olid juba ürgaja iniemstele omased. Seega on šamanism primitiivne sotsiaalne meetod või institutsioon, mille üheks funktsiooniks on lahendada sotsiaalseid pingeid ja psühholoogilisi vaevusi (mis piirnevad psühhopatoloogiaga). Seega on šamanism (neetesi keelest tuletatud sõna) oma olemuselt muidugi midgai väga primitiivset, aga kuna kogu aeg olemas olnud siis seega ka prevaleeruv ja eelnevast tulenevalt (isegi tänapäeval) endiselt prioriteetne. // Sõna „jooga“ tuleneb sanskriti keelest ja tähendab võrdlemisi erinevat, alates teatavast võimlemisest elik siis gümnastikast (kindlaid võimlemis-asendeid nimetatkse „aasana“ ja neid on palju, kuigi piiratul arvul. Samas tähendab „jooga“ ka vaimset praktikat, mis näib ulatuvat kuni rafineeritud meditatiivsete mõtte-seisunditeni ning kontemplatiivsete vaimsete praktikateni välja (nt. radža-jooga). //

„Vahel jäi tema jutust mulje, nagu oleksid sa ise mingi üleloomulik olend. /---/ Maailmas on palju kummalist. Kõik, mida räägitakse, ei saa õige olla aga...“ (Lk.: 20). // Kes või mis on „üleloomulik olend“? Selle kohta on vist erinevadi teooriaid esinenud. Harikult arvatakse sellised olendid mitte just iniemse dolevat, midagi erinevat. Kui aga keegi konkreetne isiks satub kahtluse alla üleloomulikuses siis on muidugi varaiatsioonide skaala veelgi laialdasem. // Theodor Storm: „Jeesus Kristus naelutati risti, Sokratesele anti mürki juua, seda juhtub veel tänapäevani, tarvitseb vaid ühel mehel peajagu targem olla kui teise dja kohe tembeldatakse ta kuradi käsilaseks...“ /“Der Schimmelreiter“ („Kimliratsur“, kirjutatud 1888.) // Maailmas on tõesti nii palju kummalist, et kindlasti ei saa kõik mida räägiatkse (või kuuldakse?) tõsi olla. Ikka on midgai kummalist nähtud, nõnda taevas, kui ka maa peal... (Jaques Valleè). //

„... et tal on tõepoolest mingi värk. Et ta on millegile pihta saanud, on valgustuse leidnud, omab mingit jõudu ja on vahel suurepärane õpetaja. Aga tal on probleemid egoga, mis näib nagu taolise asjaga kaasas käivat. Ja seal oli mingi varjatud külg. /---/ ... -- et on olemas mingi võime, mingi nägemus, ja ma juba peaaegu puudutan seda. Peaaegu. Siis oli see jälle kadunud. Tegelikult on see jama. Sa vaid petad ennast. /---/ Selles kõiges ei ole mitte midagi. /---/ On ainult lõputu hulk teid, kuidas endale valetada, panna asju näima sellistena, nagu nad ei ole. Küllap ma otsisin võlukunsti, ja tegelikult pole maailmas võlukunsti olemas.“ (Lk.: 20-21). // Mingit tõesti-kehtivalt üleloomulik ja sellega seonduvat on inimhing ikka ihaldanud leida. Kuid harilikult uleb jah, leppida tõdemusega, et ei olegi midgai üleloomulikku, ega ei mingit nõidus, maagaiat, jne. Tegelikult on see kõik vaid enese petmine, eneselegi valetamine. Seda on lihtsalt alati harrastatud. Mõnegi iidsegi relgiooni alguse son midagi üleloomulikku ja visionäärset olnud (kristlus, jesuiidid, mormoonid, jne.). Järelikult ei ole maailmas midagi üleloomulikku olemas olnud, ei minegdi üleloomulikke võimeid (nende praktiseerijad peaksid ise vahel psühhiaatriga eelnevalt konsulteerima, selgelt-nägijad, ekstrasenistiivsid, spiritualistid, jne. Etc! // Ei ole olnud ega hakkam olemas mingit nn „võlukusnti“, kuigi nii väga on ikka soovitud leida midagi üleloomulikku, mida tegelikult olemaski pole, kuid harilikult selle spettutakse, ei leiat midagi, mis ei kuulu siia maailma. Välja arvatud vägagi haruldastel (ja üsnagi vaieldatavatel juhtudel?) Oletada midagi, mis tegelikult olemas ei ole ja ikka näib otsekui olevat, kui teatud jõud, mõju või pinge. Või siis vaim, abstraktne, mida olemaski ei ole aga näib siiski otsekui „olemas olevat“. (C. Castaneda). //

„Tegelikult on see kurb... /---/ Et võlukunsti ei ole, pole kunagi olnud ja tõenäoliselt ei saagi kunagi olema. Nii see tundub jah... /---/ Maailm oleks palju huvitavam paik. /---/ Me olime õnnelikud. Oli olnud suurepärane päev. Ilm oli olnud ideaalne ja kõik, mis me ette võtsime, õnnestus just nii nagu vaja. /---/ Aga kas mitte Faust polnud mõelnud, et kauni hetke eest võib hinge anda? /---/ Lähme jalutama. Kuhu? /---/ Haldjamaale, /---/ Muinasjutulisse muistsesse aega. Eedeni aeda. Tule.“ (Lk.: 22). Tõsi see näib olevat, et „võlikunsti pole ja tõenäoliselt ei saagi kunagi olema.“ Tegelikult on see, nii see tundub jah... Kuid ikka ja alati on seodnuvast huviatud oldud, et oleks midagi ülemeelelist ja üleloomulikku olemas, midagi, mis ületaks selle argise tüütava halluse oma eradnlikkus emääras ja kordades. Midagi erilist, mis vastanduks igapäevasusele. „Maailm oleks palju huvitavam paik“? Ikka on püüdlusi leidnud, aegade algusest, leida mingi kõvraltee, isegi kui see oleks eksirada. Midagi üleloomulikku, midagi mida olemas ei ole aga soovitakse olemas olevat, mingilgi kujul...? (See, et ülemeelelsid meelteandmed olemas on, ja ikka olnud ja isegi laialdast levikut omavad, on selgemast veelgi selgemaks saanud. Täiesti selgeks, igas mõttes ja seda ka arvestatavaid distantse ja ajalist vältust silmas pidades.). // Jah, vahest olis see Goethe Faust arvamus, et kauni hetke eest võib hinge anda. Mi soleks kaunis, nagu Haldjamaal, (J. R. R: Tolkien); muinasjutuline muistne aeg. Kuhu jõudmine oleks siis ilmselt nagu naasmine, tagasi-pöördumine Eedeni aeda? (C. Castaneda).

„Me võime ära eksida. /---/ Mina ei eksi kunagi. /---/ Aeg lendab /---/ lähme edasi. /---/ Varjud ja sädelevad piisad..., mürin, mis aitas meenutada, kui võimas võib olla vaikus... /---/ ... ning nägime ööd ja tähti, tähti, tähti... See oli hämmastav vaade, seal sirasid seninägematud tähtkujud, mille valgus oli nii tugev...“ (Lk.: 23). // Nii mõni ei kesigi, niivõrd ja nii sageli kui arvata võiks. Ja isegi, kui vahel ekslama satutakse, siis mingi osa endast ikka ei eksi, leiab tee üles, see on nagu mingi uneskõndija kindlus. Olla täiesti eksinud, nt võõras linnas ja siiski orienteeruda, otsekui unes, ja täiesti kindlalt ja erksalt. // Kui oluline on vaikus, see on nagu unistus varasemast ajast, noorusest, kui väga püüeldav on lihtsalt vaikus, vaiki olemine. See oleks kui: „kuulda saatus-kellade valju vaikust...“ (Frank Herbert: „Dune“). // Külmalt, sinaka tooniga eredalt siravad tähed; enamik elust möödub ju tundmatute tähtkujude all, kõiki ei saa selgeks, ja nii kaugel vist ei satu nagu teisle poole Gloobust, lõuna tähistaeva alla...? //

„Eelmine öö /---/ ei saanud olla unenägu. Aga see ei saanud olla ka tõelisus. Või sai? /---/ Juhtus midagi tavatut. Mis see oli? Milleks hävitada nõidust sellest rääkimisega?“ (Lk.: 24). // Kuidas eristada reaalset tõelisust unenäolisest on selge, kuid kuidas eristada rohkem või vähem unenäolist reaalsust. Vahel on ju unenäod nii selged ja jäävad ka meelde, et evivad teatavat reaalsust, ärkvelolekule sarnast reaalsuse kvaliteetid. // Milleks hävitad anõidust sellest rääkimisega. Nõidus on tegu, sõnadega ei kirjelda, isegi mõistus ei hõlma kõike, liigne mõistlikus ei tarvitsegi olla voorus. Sest: „mõistus on ainult üks saar saarte lõputus meres...“ (C. Castaneda.). //

„... või kui ma poleks nii järjekindlalt vastu puigelnud tema süüdistustele, nagu oleksin ma võlur, poleks ta hiljem valinud seda rada, mille ta valis – ehk siis otsinud enesekaitseks üleloomulikke jõude. Ta oleks veel elus. /---/ Kui mina olin tapnud selle, keda ma amastasin, siis ma olin kindel, et vastupidist ei juhtu. /---/ Kurbus ja viha kahandavad mu maailma ning see ei meeldi mulle. Tundub, nagu kaotaksid need mu teadvusest mälestused õnnelikumatest aegades, sõpradest, kohtadest, asjadest ja võimalustest. Tugevatest ja häirivatest tunnetest pitsitatuna muutun ma oma sihikindluses väiksemaks. See käib vist kuidagi nii, nagu loobuksin ma mitmest valikust ja kahjustaksin oma vaba tahet. Ma ei taha, et see nii juhtuks, aga mingist punktist alates pole mul endal selle protsessi üle enam erilist kontrolli. Siis ma tunnen, et mind on haaranud mingi ettemääratus, ja see ärritab mind veelgi rohkem. Tekib vastik nõiaring, mis üha võimendab mind tagant tõukavat tunnet.“ (Lk.: 25). // Süüdistused üleloomulikuses, otsida kui endakaitseks varju teistpoolsusest, mõistlisest, maagilisest ning nõiduslikust maailmas, see on tuttav tunne. Otsida argise halluse ja selle kõikvõimalike nuripidasuste ees varju maagilises maailmas, pidevalt uuenevas nõiduslikus, maagilises maailmas? // Emostioonid hägustavad mõistust ja see ei peakski kuidagi sümpastiseerima. Kahandavad maailma nee dtugevad tunded ja sellega ka kahendavad ümbritsevat maailma. Kas ongi vaba tahet, mille abil eri valikute vahel valida? (Tahtega seotud filosoofilisi teooriaid on muidugi mitmeid, Arthur Schopnehauer, Fr. W. Nietzsche, jt.). // Kuidas elu ja saatuse poolt „nõiaringist“ küll välja murda? Nõidudes edasi, jätkata samas vaimus ja vaadata khu see rada välja viib... //

„Ta aeg sai otsa // Varem või hiljem juhtub see kõigiga. /---/ Universum on kummalisem, kui suurem osa meist oskab ette kujutleda.“ (Lk.: 28). // Varem või hiljem see elmaiseks antud aeg ju otsa saab, seda on igaüks teadnud. Ja Universum on kindlasti lõplikult lõpuni mõeldamata, seega palju kummalisem kui inimhing seda ette kujutleda oskaks. Astaronoomilised numbrid on sellised, et kaotavad sisuliselt tähenduse, nii suured numbrid. On võimatu maailmaruumi lõpuni mõista, kui paljut ei teata, kui paljut sellega seoses ka teadmatusk jääbki alatiseks. //

„See näis kujutavat võlurit tumeda altari ees... // Tundsin kontakti selle koguga seal. See polnud ainult sümboolne. Ta oli reaalselt olemas ja ta manas mind enda poole. Terendus suurenes, kasvas kolmemõõtmeliseks. Tuba mu ümber hakkas hajuma. Ma olin peaaegu seal.“ (Lk.: 30). Terenduv kontakt ja silmas pidades selle asemel midagi peaaegu reaalset, mitte vaid midagi sümboolselt, tähistatult kujundatut. Olles olnud peaaegu seal, peaks nagu teada, mis eirtsab kujutluspilte reaalsusest, isegi kui se viimane reaalsus, on osaliselt otsekui „kujutuslikuks muutunud“. See on lihtsalt siis mingi uutsorti reaalsuses, ülemeeleliste meelteandmetega vahetult seostuv, rohkem kui igapäevane, vältust kogunenud juba arvestatavuse määras palju (proovitud ka kujuteldamatutel distantsidel seda seonduvat); ja lõppu ei olegi sel lool... Kuhu see kõik kunaski nõndamoodi välja viib, mida on võimalik veel saavutda, millega kogu see kummastavus kunaski lõppeb...? Kuid eks selgitan siis välja! //

„... oli aeg puhata, kannatust varuda ning pisult mõelda.“ (Lk.: 36). Vahel peab puhkama, kui meeldiv on une-seisund, igal juhul, üks meeldivamaid. R. Z. „Uni on elu üks suurtest naudingutest, mis on täiesti tasuta...“ Ka kannatust tuleb varuda ja muidugi, ennekõike, tuleb võimalikult aega pühendada mõtlemise peale, tuleb osata hästi mõelda, ja sellest johtuvalt ka mõtestatult tegutseda, läbimõeldult teotseda. //

„Me elame maailmas, mis on kaugel täiuslikkusest. // Ma leian, et see oleks esteetiliselt ebarahuldav.“ (Lk.: 40). // Elame maailmas, mis ikka ja alati on olnud täiuslikkusest vägagi kaugel. Otseselt see fakt küll eba-esteetiline ei ole, kuid ka erinevaid esteetika-teooriaid on hulgi. Harilikult arvatakse esteetiliselt ilus olevat kuidgai subjektiivselt kellegi jaoks sed aobjektiivse kehtivusega olevat. Kuid teooriaid on erinevaid ka filosoofilises esteetikas. //

„... ning asjasse oli segatud veel mingi Varjudest pärinev jõud, mille olemust ma ei mõistnud.“ (Lk.: 49). // Näib olevat midagi, mida võib kirjeldada kui jõudu, pinget, isegi midagi abstraktset, vaimu. Midagi, mis näib olema solevat ja siiski ei ole on samas. Selle olemust ei saagi mõsita, see on ainult nagu vihjed ja ended, et juhtida igapäevaseid samme. Ja nõnda päevast-päeva, kogu eluteel, nõnda kujundad aoma elu ja saatust. Jometi jääb see miskipeaaegu täiesti mõsitetamatuks, kuid olema snäib olevat. (C. Castaneda). //

„... jamal nii kaugele areneda. See oli puhtal kujul mu enda ülbuse tulemus. Ma polnud osanud ette näha, kui keeruline segadik sellest välja tuleb.“ (Lk.: 55). // Poleks osanud välja mõeldagi ega ette kujuteldagi, kui keeruline segadik kõigests ellest on välja tulnud tervikuna. Sest on omandu see juba vältust aatsakümneid (ja ka distantsilt); ei tea, aks see seostub selliste karakteri-sidusate omadustega nagu ülbus, julgus, hoolimatus, jms. Vahest teatav enense-kesksus, veendumus, et omatakse kogu õigust, jne. //

„Selle kohta, mis põrgu mu ümber lahti on läinud, ei tulnud mul pähe ainsatki mõistlikku mõtet.“ (Lk.: 64). // Selle kohta, mis põrgu on lahti läinud ja kui kaua aega juba ja kui täielikult, seda ei oska enam mõistuslikult äragei seletada. Nii see lugu näib olevat, täielk möll ja trall ja segadik, milles teetähisteks teatavad ended ja vihjed, mis kujudnavad eluteed. Ja kuhu see tee välja viib selle kogu segase mõlluga seoses, see ei ole veel teada, see tuleb siis aja jooksul välja selgitada. //

„Ma arvasin, et selle võime saamiseks tuleb läbida Muster? Neil on selle analoog, mille nimi on Logrus. Selline kaootiline labürint. Muutub kogu aeg. Väga ohtlik. Lööb mõneks ajaks su vaimse tasakaalu segi. Mitte just lõbus. /---/ Nii et nad lasid mul endal otsustada, mina aga teadsin, et ma pean proovima. Nii et proovisin. Ma sain hakkama, ja Logrus on seniajani minus olemas, just nagu ka Muster.“ (Lk.: 69). // Kogu R. Z. vaimustavat „Amberi“-dekaloogiat läbib Korra (Muster) ja Kaose (Logrus) omavaheline suhtestatus, seda isegi kosmiliste mastaapideni, kaasates mõndasidki põhiprintsiipe. See oleks kui algne Kaos, millesse on arajatud, pooljuhuslikult ja oslaiselt isekalt teatav Kord kui põhiskeem ehk Muster. Kaootiline Kaos ja korrastav printsiip nagu sellele rajatud Muster. See, kelles mõlemad vastandid koos ekisteerivad, see siis omandab teatava erilise vähe, jõu ja võimed. //

„Mõlemas otsas sünnib vägevaid võlureid, kuna jõudude kese asub nii lähedal. Mõned neist saavad üsna osavateks, aga kuna nende kuvandid Mustrist või Logrusest pole täiuslikud, ei ole nad ka ise siiski päris meie tasemel. Aga mõlemas otsas pole isegi varjudes käimiseks isegi initsiatsiooni tarvis. Varjude piirid on seal kõige õhemad.“ (Lk.: 70). // Nagu sünnib harva ka väga võimekaid teadlasi (S. Lem), nii on vist ka „võlukunsti maailmas“, väga võimekaid ja ndeikaid, ehtsaid nõidu, etkib ilmslet sam harva kui silmapsitvaid teadlasi. Ja harjutamine teeb meistriks, nii teadusliku ratsionaalsuse selgeks õppimisel kui ka sellele kaootiliselt vatsanduva (nt kirjandusliku šamanismi) selle maagia, nõiduse, jms radadel. Teatav inistatsioon on ka mõlemal äärmusel vajalik, selleks on teadus-valdkondades diplom ja maagilises, kaootilises, kuigi, et primitiivses, siiski ka prevaleeruvaimas, seega ka prioriteetsemas maailmakäsitluses on ima initsiatsioon (nt šamaanihaigused). //

„Kuidas sa seda seletad? Keegi, kes oskas, õpetas kellelegi, kes oli võimeline õppima, ainult et mina polnud sellest kuulnud. Nii lihtsalt see käibki. Ma mõistan.“ (Lk.: 71). Kui keegi midgai oskab siis see on muidugi saavutus. Kuid selleks, et oskajaks saada peba olema võimeline õppima, selleks peab nagu annet olema, mingit loomukohast suundumust mingi valdkonna poole. Sama jällegi nii ratsionaalses teaduses kui ka selle vatsandis, kaootilises maagilises maailmapildis, ehk šamanismis. Ma ka mõistan. Mõlemast äärmusest on vastandi asupaiks selgesti näha. Teadulsku ratsionalismi metoodikat kasutades on šamanismi ka teaduslikult uuritud, mõitsa tahtmine, mõistus, on huvitanud ka šamaane, läbi aegade, et omada nt sõnavara oma õpetuse edasi-andmiseks. //

„... ja samuti peavad paljude primitiivse religiooniga paikade inimesed aastaaegade vahetusega seotud tähtpäevi olulisteks.“ (Lk.: 74). // Tõepoolest peavad paljude primitiivse relgioonidega paiakde aastaaegadega vahetusega seotud tähtpäevi oluliseks (nt Jaand, Jõulud, jne). Kas sellest, et see omamine on nii primitiivne, isegi niisuguste usukumuste tüüpidega seoses nagu võrreldes šamanismiga? Seega siis primitiivsetele etnostele (miniatuursetele ja keeleliseltki isoleeritutele) omane uskumiste tüüp, omades šamanistlike motiive tähtsustatakse ka nt aastaaegade vahendumist, primitiivne tõesti. //

„Ma ei teadnud, mida temast arvata, ja paari katse järel loobusin katsetamastki. Kui inspiratsioon vaikib, tüdineb mõistus kiiresti.“ (Lk.: 86). // Sed akummalist tunnet, mida inspiratsioon endast kujutab teab mõnigi. See näib nagu meenutavat intuitiivset mõtelmist, kuigi inspiratsiooni seostatakse harilikult loomingulisusega, loomevõimega, mis pidi olema midagis aavutamis-väärset. Inispiratsioon, nagu ka intutiivne on nagu midagi n-ö „kõrvalt“, ei ole otseselt ratsionaalse mõtlemisgea seotud, (vahest vaid tulemuste osas, loomngu osas?). //

„Mulle on jäänud mulje, et nende meelest olen ma kõigist halbadest võimalustest kõige vähem halb, ja nad on teinud jõudumööda koostööd, et asjad toimiksid.“ (Lk.: 90). // Samuti jäänud mulje, et tegemist kõigist halbadest variantidest kõige paremaga, pigem hea kui halvaga, näivalt ohtu ja kogenematu; jasellest tulenev ka teatav koostööks aldis olemine. Kuigi arvesse muidugi võttes, et mingeid konkreetseid (nt ei positiivseid ega negatiivseid) olla ei saagi, ega hakkagi olema, kuna selleks kogu see liialt absurdsel kombel mõteteu (hoolimata vältusest ja kunagi proovitud distantsist). Lood lihtsalt on nõndamoodi kujunenud, nii need asja don kulgenud. //

„... et ta oli veetnud viimased aastad pastoraalsemas keskkonnas. Mulle jäi mulje, et maakohad meeldisidki talle rohkem kui linnad.“ (Lk.: 96). // Samuti eelistanud poole elu justnimelt maakohti kärarikastele (sõna otseses mõttes) linnadele. Järelikult eelistanud pastoraalsemat keskkonda. Sellel on oma eeliseid, vähemalt teada, mida näid mõtlevat, vähemast, mida näid aravavat. Ja linna-elus ju nii vähe n-ö „posityiivseid nüansse“ leitud. Nii, et siin ja prageugi, neid riud kirjutades, jällegi maaelu harrastamas, seega siis: pastoraalsemas kekskkonnas. Ja jään siia kaugele ka kauaks. Olen juba mõelnud natuke, et isegi: alatiseks...? Kuid „alati“ on kaua aega, esialgu siin üks päev korraga ja siis selgub, kuidas kujuneb, aeg näitab. //

„Ta vahetas aga kohe teemat, andes mõista, et eelistaks sellest rääkida veelgi privaatsemas õhkkonnas.“ (Lk.: 97). Sellest valdkonnast on vist kõige rohkem midgai aravatud ja siis muidugi ka kirjutatud. Kas sobibki sellest kirjutada ülearu, näib mõni arvavat, liiga privaatne valdkond, ei sa avist liiga privaatne vahel olla, kuid inimtiimne ja isiklik siiskigi. //

„Oigasin vaikselt. Keskendu olulisele! Ent ma jälgisin neiu kitsast pihta, puusakumerust, pinget ta õlgades... /--/ Kust sa tuled? Tahtis ta teada. Universumi keskpunktist /--/ Surusin maha ootamatu soovi öelda, et ma olen võlur.“(Lk.: 99). // Öelda nii, et „olen võlur“ ja pealekauba veel „universumi keskpunktist“. Ilmselt on öeldud muudki samal sihil, sama lõpp-otstarbe saavutamiseks, selles poleks midagi uut. Aga siiski privaatne uurimis-valdkond. //

„... oli tugev kalduvus ise juhtida. Aga mida kuradit, ma võin ju lasta end juhtida. Ma isegi püüdsin vahepeal ettevaatlik olla, aga meie ümber polnud midagi ohtlikumat kui vali muusika ja üksikud naerupahvakud. /--/ Vaatasin tähtkujusid, mis olid mulle viimase kaheksa aasta jooksul tuttvaks saanud. Hingasin sügavalt sisse ja siis aeglaselt välja. Püüdsin oma tundeid analüüsida ja leidsin, et olen õnnelik. Ma polnud end niiviisi tundnud juba tükk aega.“ (Lk.: 101). // Ja mis võike selles mõistetamatult keerulist olla, kui keegi sellek sobiv (mõni neiu näiteks), omab kalduvust juhtida, siis sellisel juhul võiks ju lasta end juhtida. See ilmselt seoseb inim-reageeirngute kahe põhilaadiga, milleks saavad olla ainult kas siis aktiivsed või passiivsed reageeringud. Isiklikult rohkem enesesse-süüviva passiivse introverdi loomusgea. Seega aktiivsete ja ekstrovertlike reageeringute põhilaadi nii iseenesest-võetuna ei tea eriti, pole vaja olnud teada. // Vahel juhtub, et elatakse küll samal Gloobuse poolkeral kogu elu ja ikka elatakse kui „võõraste tähtkujude all“... Ilmslet tuleneb see sellest, et pole lugenud piisavalt palju sellekohast kirjanudts, jne. Etc! // Mida tähendab, kui analüüsida oma tundeid ja leida, et ollakse õnnelik ja sed apole jupp aega kogetud? Ilmslet see on siis ken atunne, mida muud, siinkohal, sellise emotsionaalse fraseoloogia kohta öelda? //

„Võib-olla sa saad abiks olla. Sa oled võlur. /---/ Ja milleks sulle võlur? /---/ Aga isegi kui ma saaksin, siis ma pole kindel, kas ma seda teeksin.Ta teab, mida teeb, ja ilmselt ta tahab, et ta rahule jäetaks.“ (Lk.: 110). // Vahest olengi saanud ka veidi „abiks olla“, kes teab, pole ma ju mingi „Mermaa võlur“. (U. K. Le Guin). Isegi kuima võluda oskaksin, poleks ülds ekindel, kas ma seda teeksin. Kuigi ilmselt teades, mida tehtud on ja üle kõige soovides: et mind lihtsalt „rahule jäetakse“. Amen. MOT. //

„Sama äkitselt sain ma aru, et see on vaid unenägu, ning et ma olen seda unenägu juba mitu korda näinud, ainult et iga kord ärgates jälle unustanud.“ (Lk.: 111). // Unenäod on väga kummalised. Kui erinev on iga inimese argine, igapäevane mälu elik siis mäletamisvõime igaöistest unenägudes ja nede meenutamis evõimest. Kuid unenägusi ju „teadulsikult“ ei uurita, see tuleneb sellest ilmselt, et „läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist“ (C. Castaneda). Unenäod oleks aga uurimist väärt, need on ju nii kummalised, eriti kui neid fantaasia-küllaseid unenägsui ehk ulmais näha juba aastakümneid järjest. Siis on need ulmad tõesti rohkem kui kummalised, vahel jäävad meelde, vahel mitte. Kummalised on need unenäod, mida iga inimene on näinud, aastakümnete möödudes, igal öösel unenägusi nähes, muutub mulje noist ulmadest veelgi kummalisemaks. Kuid: und nägev inimene pidi väidetavalt sügavamine ja seega paremini magama ja end sellega paremini lihtsalt välja puhkama. Unenäod on kindlasti ju normaalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa. //

„Ma oleksin pidanud saama innustust, parema meeleolu. Selle asemel oli aga petlik öö, unenäo veider lõpp – korraks tundus, et kuulen nüüdki selle ulgumise viimast nooti. Võpatasin ja sulgesin akna. Unenäod on meile liiga lähedal.“ (Lk.: 112). // Unenäod on vahel tõesti innustavad, noist keerukatest ja fantaasiaküllastest ulmadest on vahel hommikul ärgates tõesti kui innustundki, tiivustatud meeleolu, parem meeleolu. Kuid nood kõik ulmad on ju vägagi veidrad, nad on kummalised, otsekui täiesti teistsugsed. Vahel innustavad ja ärgitavad, vahel ots evastupidi, ilmselt olda nähtud ka halbu unenägusi, isegi nn „luupainajaid“. Kuid enamik ulmadest näiva doleva dintrigeerival kombel innustavad ja ärgates seega juba aastakümneid hea tujuga. Kes teab, R. Z. on kindlasti õigus öeldes: „Unenäod on meile liiga lähedal...“? //

„See asi on hirmuäratav relv, poiss. Pane see kinni. Nüüd kohe. Ma ei saa. /---/ Ma tahan, et see oleks kinni pandud, kuni puuduvad tõeliselt tõhusad turvameetmed. Ja isegi siis... noh, siis vaatame. Ma ei usalda nii tohutut jõudu. Eriti kui mul puudub igasugune võimalus end selle eest kaitsta. See võib praktiliselt ette hoiatamata hoobi anda. Mida sa küll mõtlesid, kui sa seda ehitasid?“ (Lk.: 115). // Mis on kõige hrimuäratavam relv iniliigi ajaloos? Kõige ohtlikum relv on mõistus, millega kõik muud relvad ju välja mõeldud on. See on ikka olnud tohutu jõud alates aegade algusest, mis seostub relvadega. Ja nüüd on inimliigi käsutuses relvad, millega saab hävitada inimliigi jäänustest viimasedki : „... oma (lapse-)mängus on ta leidunud nüüd siis niisuge lelu millega saab hävitad ainimliigi riismetest viimasedki...“ (A. C. Clarke). Ja ka teisalt on kirjutatud: „teadmised on jõud“. Mis on jõud, see on nagu mõju, pinge, mis tugineb millegile, mida tegelikult otsekui olemaski ei ole ja mis siiski olemas on ja vägagi vahetult. Ja tee jõuni avab laitmatus ja laitmatus on: „energia sihikindel ja otstarbekas kasutamine...“ (C. Castaneda). //

„Kuid mul oli ees pikk tee mitte just liiga paljude võimalustega otse lõigata. Piisavalt aega mõtisklemiseks. /---/ Pimestav, särisev sähvatus, pommiplahvatusena kostev äikesemürin, ja vaevu saja meetri kaugusel lõhenes puu. Olin välgulöögi peale kohe mõlemad käed näo kaitseks tõstnud, kuid puu raginat ja äikese kaja kuulsin ma veel mitu sekundit tagantjärele.“ (Lk.: 118). // Kuid iga inimelu on kui pikk teekond ja iga inimhing on ju alati teadnud, ets el teel on ka oma lõpp, et see ei ole lõputu teekond siin „surmavarju orus“ (Sir Arthur Conan-Doyle). Igal inimelu pikkusel teekonnal on kindlasti leidunud mõnigi viiv, et rahulikult järele mõelda, mõtiskelda, iniemse kombel mõelda. Kas see on siis nii kummaline, võimalus, otsekui haruldane, inimese kombel mõelda? Ei peaks olema aga vahest on ikka tõesti nõnda seatud need lood; või: kes teab kogu seda lugu lühidalt kokku võttes? //

„Tõmbusin ikka kaugemale ja tundsin, kuidas maa värises. Ma polnud ette kujutanud midagi nii suurejoonelist.“ (Lk.: 119). // Aga jääb mulje, et poleks kunagi, varem ei kunaski, suutnud ettegi kujutada midagi taolist, mis eluteel käies on järjest selgemaks saanud. Midgai jaburat, isegi absurdset näib kogu see lugu endast kujutavat. Midgai, mida poleks osanud uneski ette näha. Ja see kõik omab täiesti reaalseid kvantiteete, kogu selle loo reaalsuses pole ju vähimatki kahtlust. Rohkemgi kui reaalne, lausa „unenäoline realism“, kui dmidgai taolist ülds eolemaski on? //

„Aga jällegi ei näinud ma midagi. Varjudega on see häda, et kui sa ei tea, mis on neis loomulik, siis sa ei tea ka, mida otsida. /---/ Selleks, et Varjudes liikuda, on vaja kõigepealt keskenduda ja saavutada teatud vaimne seisund – see võtab aega ning ma olin selle seisundi kaotanud. Ma ei uskunud hästi, et suudaksin end õigeaegselt koguda.“ (Lk.: 120). // See on jällegi R. Z. oma teatud ja tunnustatud headuses. Kõik see „Amberi“-dekaloogia on ju täis Kaose ja Korra (ehk Mustri) omavahelist seostatust. Ja siis kõik need Varjud, otsekui heiastuks Kaosest läbi Amberi Mustri mingi reaaalseim tõelisus ja kõik muu, kõik muu kujutletav ilmamaa on vaid Varjud, varjuderiigi erinevad heiastused tõelisusest. Algselt Kaosest pärinevast ja Amberi Mustri loomise läbi reaalseks tõelisuseks saanud korrast, vastandumisi siis korratusele, algsele kaosele. //

„Jooksin läbi oru, mida täitsid kristallsamabad, pea kohal oli aga hirmuäratvalt purpurne taevas... Tuul vikerkaarevärvliste kivide vahel, laulmas tuulejumalate muusikat... /---/ Kiiremini. Sinine roosaks, tähesäraseks... Pintslitäis tuld... ja veel üks... Külmad leegid tantsivad kui meretaimed... Kõrgemale, veel kõrgemale... Tuleseinad nõtkuvad ja pragisevad... Sammud mu selja taga.“ (Lk.: 124). // Siin ülal järjekordne ehe näide R. Z. vaimustavast fanataasia-loomingust. Kõik need „Amberi“-lood ju otse kirgastavad noid kujuteldavaid fantastilisi maastike, kõik need taeva eksootilised värvid ja seonduv... Võiks õelda, et see kõik tomiks kui „Zelazny pöörase taeva all“...? (R. Z. ise on seda, või vähemalt sarnast, fenomeni kirjeldanud Hispaania baroki maalikunsti suurkuju ainetel kui „...El Creco pöörase taeva all“...). //

„Ma ei ole põhimõtteliselt mõõkade vastu. Mulle meeldib vehklemine ja ma olen mõõkade kasutamist kõvasti harjutanud. Lihtsalt mõõga kogu aeg kaasas tassimine on minu arvates tüütu. /---/ Üldiselt eelistan ma // ja improviseerimist. Ja siiski... /---/ Neetud lugu. Ma olin tulnud väga kaugele sobiva kehaehitusega elanikest, kes oleksid oma ajaloolises arengus metalli tootmiseks õiges perioodis.“ (Lk.: 126). // Mõõkade ajalugu on ju vägagi kaua kestnud. Liigagi kaua, on see metallitükk tee droitnud läbi aasta-tuhandete. Ja nüüd on juba n-ö „uusim aeg“; on uued relvad, milledega see lõpp ilmslet kunagis aabuma saab seatud...? Ja mis kasu oli kogu sellel pikal ja mõttetul mõõkade ajastaul? Mitte mingisugust, eelistada tõesti või improviseerimist. Ajaloolise arengu mõõdupuuks näivad need teritatud metalli-tükid nagu mõõgad seatud. Kuid mis teha, kui ei osata, aja möödudeski, lihstalt improviseerida? //

„Olin juba väsinud loogika otsimisest kohtadest, kus loogika puudus. Jätkasin otsimist, kuid rohkem jälgi ei leidnud. /---/ Suurema osa järgmisest päevast ma jooksin – kuigi “päev“ on üsna tinglik mõiste, kui pea kohal on muutumatute graveeringutega taevas, ruuduline taevas või siis peatamatutest tuuleratastest ja valguspurskkaevudest taevas. /---/ ... natuke rändan, jõuan sinna, kuhu ma teel olin. Kui lisada natuke ettevaatust ja võtta tarvitusele täiendavad abinõud, siis oli ehk põhjust isegi optimismiks.“ (Lk.: 127). // Loogika on kindlatsi inimmõistusele vägagi omane oma loomu poolest. Kuigi vahel jääks kui mulje, et oleks kui olemas mõtlemist, mis loogika-reeglitele otskeui ei alluks. Siiski on loogilisel ja filosoofilisel mõtlemisel kahtlemata omad auväärsed traditsioonid. On arvatud ,e t filosoofia sai imeastamise asemel alguse just imetlemisest. Arvatavasti siis imetledes inimmõituse loogiliselt korrapärast ratsionaalset tööd. // „Zelazny pöörase taeva all...“ // Kui kuhugi teel ollakse, siis ehk jõutaks eka lõpuks vähemalt sinna, kuhu teel oldi, kuigi see teekond, nimetatagu sed avõi inimeluks, see võtab omajagu aega, ja tulemuse don kaheldavad, kas on ikka põhjust optimismiks või ei ole? //

„... ja magasin. Ma ei ole kindel, kui kaua just. Ja unenägusi ma ei mäleta. Mingeid tülitamisi polnud samuti.“ (Lk.: 128). // Unednäod on kummalised, ulmad on pööraseltki fantaasia-küllased. Unenäolist mälu peaks ju teadulsikult uurima, kuid seda verisooni ilmselt läänelik kultuursuse tüüp ei poolda. Miks ei mäletata unenägusi nagu argist elu, igapäevasust? Vastuseid ei ole, lihtsalt pole uuritud inimeste unenägusi, kuigi nee don alati olnud normaalsegi inimpsüühika lahutamtuiks koostisosadeks. //

„Sa pead teadma. Iga kord, kui see sind ähvardab ja tagasi käsib minna, on see sinu hääl, mida ma kuulen – just nagu kaja. /---/ Ma koristasin nad ära, et sul rahulikum oleks. Kuhu sa lähed ja mis asi see on?“ (Lk.: 131). // Teadma mida, mida peaks siis teada, või isegi: ette teadma? Ladina keele soli kaja vist mingi jumalanna (Echo?); kummaline, pole kunagi kuulnud kaja öösiti, öisel ajal...? //

„Siis on see, et ma hakkan aru saama, mida sa teed ja mis toimub. Su arvutil tekkis selles hullumeelses kohas oma mõtlemisvõime. See hakkas omapead tegutsema ja sa lähed seda välja lülitama. Aga see teab ja evib ka võimet vastu hakata --“ (Lk.: 134-135). // Hakata aru saam mida tehakse ja mis üldse toimuma on seatud. Vahest on selline arusaamine just mõtlemisvõime tekkimisegagi otseselt seotud. Ja muidugi eelnevad lasutele sõnadele ikka läbimõeldud mõtted. Üheski keeles ju ei mõelda, enne mõeldakse, siis alles öeldakse, erinevates keeltes. // Ja kas ongi erilist mõtet lauslollusele vastu hakata, tuuleveskite vastu sõdida nagu Don Quijote? (M. S. Cervantes). //

„Ahmisin õhku ja subjektiivne taju möödalibisevatest maailmadest polnud minust lahkunud, just nagu peale päevapikkust sõitu jääb maantee silmade ette ka pärast laugude sulgemist. Tundsin vee mahedat lõhna ja kaotasin teadvuse. /---/ ... ma kõndisin sünge taeva all, laastatud Amberi tänavatel. Kõrgel minu kohal vehkis lombakas ingel põleva mõõgaga. Kõik, mida ta oma teraga puudutas, varises suitsu, tolmu ja leekide tõustes kokku.“ (Lk.: 138). // Subjektiivne taju see ju vaid ongi, sellest kõigest, igapäevastest maailmatest ja unenägudes heiastuvast sootuks kummalisematest maastikest. Subjektiivne taju pelaglt, kuigi omab ilmsi ja isegi ärkvel olles täiesti reaalsuele omaseid kvaliteete. // Amber, see uhke loss kui kinldus, maailma kekspunktis, kaosest lähtuma setaud ja mustriliseltki korrastatud tõelisus. Ja R. Z. vägagi fantaasiaküllane ja viimstletud sõnastus, „laastatud Amberi tänavatel...“ JA siis muidugi peaaegu, et apokalüptilised inglid, nii nagu R. Z. teisteski teostes on olnud, noid Ingleid. (Vrdl nt „Damnation Alley“, „Needuste Allee“).

„Ma ronisin kõrgemale, et minna ja võidelda heleda-tumeda kättemaksuingliga. Kivist teed mööda edasi rühikdes oli mul õudne tunne, nagu oleks mu mõõdapääsmatu hukk juba otsutatud asi. /---/ ... ja vaatas alla minu poole kogu oma õudses jõus ja ilus.“ (Lk.: 139). // R. Z. oma tuntud ja tunnustatud headuses, Inglid, (olgu nad siis lombakad või kättemaksu-himuliselt meelestatud). Möödapääsmatu hukk ju ootab ees kõiki, siin Inglite poolt valvatud taeva all... Zelazny pöörase taeva all... // Ja siis vaatas keegi alla kellegi poole kogu oma õudses kui ilus... Õudses ilusas jõus, jõus kui ilus...? //

„Ma loen päevi selle järgi, kuidas sinised kristallseinad heledamaks ja tumedamaks muutuvad. /---/ Olen läbi käinud kõik selle suure koopa käigud ja kambrid, kuid pole leidnud ühtegi väljapääsu. /---/ Minu võlukunstist pole kasu, sest sellegi toime on piiratud... /---/ Mulle hakkab tunduma, et isegi ajutine hullumeelsus oleks teretulnud pääsemiseks, kuid minu mõistus keeldub sellele alla andmast, sest on liiga palju mõistatusi, mis mulle muret teevad... /---/ Ma käin oma vangla piirid veel kord läbi. Kusagil selles mind ümbritsevas jäiselt sinises loogikas peab olema lünk, mille pihta ma heidan oma mõistuse, karjed ja kibeda naeru. /---/ Ma olen vang. /---/ -- ning minu unistus valgusest on pööratud minu enese vastu. Hulgun oma vanglas, nagu iseenese vaim. Ma ei saa lasta sel niiviisi lõppeda. Ehk on järgmises tunnelis, või siis ülejärgmises...// See on otsekui kvintessents R. Z. loomingust, ekselda ja otsida ja vahel ka leida; vaeva näevad need R. Z. „nakatavalt elujõulised kangelased“ (J. Habicht); kuid lõpuks leiavad siiski oma õige tee. JA siis Lord Roger arvab, et ka Merlin eksleb ühes koopas vangistuses olles, nagu kunagi varem, kunagi kaua aega varem ekseles Lord Corwin oma mõtetes ja piiratud meeltes Amberi kindluse sügavas vangikongis. Kuid mõlemad, nii Corwin, kui ka Merlin leidsid oma vangistusest väljapääsu, ja said vabaks. Mida nad selle vabadusega peale hakkasid on muidugi pikem lugu, mida on siis pajatatud kõigil noil „Amberi“-dekaloogia vaimustavatel lehekülgedel. -- „Lord ROGER, Amberi looja...“?! //

______________________________

Roger Zelazny: „Amberi veri“. „Amberi kroonikate seitsmes raamat.“ („Blood of Amber“).¹⁴

______________________________

„Jah, ma olen võlur. Minu nimi on Merlin... /---/ andekas, võluv, teravmeelne, sportlik... /---/ Või lugege täpsema kirjelduse saamiseks parem Castiglionet või lord Byronit, sest lisaks muule olen ma ka tagasihoidlik, endassesulgunud ja sõnakehv.“ (Lk.: 3). // JAH, ka mina olen võlur, neist kõige viimane, ka minul on nimi. („There are no Wizards left?“ ... I am last of them...“ (Film nagu: „Merlin“, 1998.). Olen „Meremaa võlur“ („The Wizard of the Earth-Sea“, Ursula Le Guin). Ka siitpoolt vaadates, lugege või Lord Byronit ennast, tagasihoidlik, endassesulgunud ja sõnakehv.

„... alguses oli see lihtsalt arvuti, mis nõuaks töötamiseks teistsuguseid füüsikaseadusi kui need, mida mulle koolis õpetati. Selles on ka midagi sellist, mida võib nimetada maagiaks.“ (Lk.: 6). // See on tänapäeva müüt, see usk tehnitsistlikku progressi. Ja see tehnoloogia järjest areneb, graduleeruvas tempos, eriti informatsiooni-tehnoloogia, mõeldud salvestamiseks ja edastamiseks. Hetkeline globaalne side ja pea piiramatu mälumaht. Revolutsioon digi-fotograafias. Ja kui nende arvutitega seoses jääb tehnilistest teadmistest vajaka, siis tuleb muidugi nõjatuda maagiale, millegile sellisele, mida lihtsalt ja lühidalt äragi seletada pole kunaski võimalik...?

„Või õige laulaks nüüd vahepeal natuke?“ (Lk.: 7).

„Uus lõks oli väga algeline – otsekohane ja peaaegu vältimatu. Kui ma olin selle kord üles seadnud, ei jäänud mul üle muud kui vaid oodata. Oodata ja meenutada. Ja plaane teha. Mul oli vaja teisi hoiatada.“ (Lk.: 10). // Algeline tähendabki vist midagi vägagi otsekohast, mis omakorda näib olevat osalt ka vältimatu. Oodata, meenutada ja plaane teha. Oodata tuleb osata, selleks varudes või kaua aega, meenutamine on kummaline nii unes kui ilmsi. Inim-mälu näib olevat nimelt erinev, meenutades unes ja ilmsi. Ja muidugi tuleb osata hoolega plaane teha, hästi ettevalmistatud loeng on professoritel harilikult paremini õnnestunud.

„... oleksin muutnud oma unetsüklit ning olnud ärkvel ja valvas. Kuigi ma olin oma lõksu tõhususes üsna kindel, on tõeliselt olulistes asjades tähtis iga tühiseimgi eelis. /--/ ... ja üldse otsisin une kaugenevast rannast oma kadunud valvsust.“ (Lk.: 11). // Uni ja ärkvelolek, see on kui teadvel-olek ja siis sellele vastanduv unustus. Unenägudeta uned ja kummalised ulmad, vägagi erinevad ja äärmiselt fantaasia-küllased. // Ka tühisemadki eelised kuluvad vahel kõigiti ära, selleks tuleb neid ette planeerida, et tulemus oleks tõhusam. // Pool-uni kui järjest kaugenev rand, silmapiiride taha vajuv ranna-joon. Laevamastid ju kaovad silmapiiri taha...?

„Püüaks vahelduseks siis ettevaatlik olla. Sest keegi oli selles öös veel. /---/ Aga kui ma manan esile Logruse, siis annab see vaimne seisund mulle võime märgata ka teisi ümbruskonnas toimuvaid metafüüsilisi ilminguid. /---/ Need triivisid läbi öö minu poole, mina aga jälgisin võlutult, teades juba, mida teha, kui saabub õige hetk.“ (Lk.: 12). // Ettevaatus oll tarkuse ema, see on pigem nõndamoodi, olla hoolikas, ettevaatlik, kuna liiga hoolikas ei saa kunagi olla. Eriti hoolikas tuleb olla teotsemisel, et ei peaks hiljem kahetsema. // Kui ümbruskonnas on märgata ilminguid, ebatavalisi, ja juhul kui, siis kas saab neid metafüüsilisteks nimetada? Aristotelesest alguse saanud sõna nagu „metafüüsika“ tähendas algselt lihtsalt seda mainitud filosoofi teost mis järgnes teosele „Füüsika“ („Meta-füüsika“, füüsikale järgnev).

„... tugevat maagilist objekti. /---/ Olin äsja saatnud Logruse jõu kaardi vastu. Nüüd ma pidin temani jõudma, olgu või selleks, et teada saada, kes ta oli. /---/ Hetke pärast oleks ta kadunud, jättes mu ilma võimalusest hankida vastuseid, millest võis sõltuda mu elu.“ (Lk.: 13). // Aga mis on nn „maagilised objektid“? Arvatavasti fantaasiaga vürtsitatud ulmekirjanduse lahutamatut komponendid. Mis on aga maagia kui selline? Ilmselt see on mingi nõidus (The Wichcraft, Die Hexerei, noituus). Ilmselt maagia samavõrd defineerimatu kui ka sõna nõidus kui selline. Kuigi seda on siiski defineerida üritatud (C. Castaneda). Antropoloogiline terminoloogiline vaste sõnale nõidus (ja ka sõnale maagia) oleks siis (neenetsi keelne) sõna nagu šamnanism, mis on olnud levinud kõikidel aegadel üle laia ilma. Šamanism on primaarne ja prevaleeruivaim ning seega ka prioriteetseim uskumuste tüüp. On alati olnud ja jääb edaspidi ka olema.

„Elu on täis uksi, mis ei avane, kui neile viisakalt koputada, ja umbes sama sageli tuleb ette uksi, mis avanevad kõige ebasobivamatel hetkedel.“ (Lk.: 22). // Elu on ootamatusi täis, uksi, mis ei avane, isegi neile viisakalt koputades ja uksi mis on pärani lahti, kuigi seda ei soovita. „Universum on uksi täis...“ (Frank Herbert: „Dune“).

„Vastust ei tulnud. Niiviisi vastuvõtlikuna oodates hakkas mul külm. Midagi päris sellist polnud ma kunagi kogenud. Mul oli sügav kahtlus, et tarvitseb mul kas või sammuke edasi astuda, ja mind transporditakse kuhugi. Oli see väljakutse? Või lõks? /---/ Logruse tappev välk. Külalislahkus on tore asi, aga vahel peab sellega kaasnema teatud ettevaatus. /---/ Sest sa ei ole loll. Ent ma tunnustan su julgust pöörduda tundmatu poole nii, nagu sa seda teed. Sa ei tea, mis on sinu ees, ometi ootad sa seda. Isegi kutsud seda.“ (Lk.: 23). // Vastuseta küsimused, kogemata jäänud elamused... Kas see on kõik kokku nagu omalaadne väljakutse, vahest isegi lõks? // „Viisakus on kuninglik voorus“. Viisakus on otsekui peenraha, mida meeleldi välja käiakse, püüdes mitte märgata teise inimese puudusi. (A. Schopenhauer). // Selleks on vaja tõesti teatavat erilist julgust, et tundmatu poole pöörduda, tundmatut kombata, selle piiri-jooni markeerida, selleks, et tundmatusse söösta. „Need kes riskivad tundmatuses seigeldes rohkem kui oma eluga mõne sõnul-kirjeldamatu hetke eest...“ (C. Castaneda).

„Ma armastan oma tööd. Ma olen selle jaoks loodud. Kuidas sa siis sfinksi vabalt läbi lasid? Maagilised olendid ei tule arvesse.“ (Lk.: 34). // Vahest ei tule kogu nn „maagia“ üldsegi eriti arvesse. Vahest polegi olemas midagi maagilist, nõiduslikku või muud nõnda raskesti mõistetavat? Või kui ei olegi, siis tuleks see välja mõelda vahest. Vahest ei saa täiesti ilma maagiata inimsus üldse hakkamagi...? „Inimolendil on väga sügav maagia-tunne... Me oleme osa saladuslikust...“ (C. Castaneda).

„Mõned järgmised tunnid kulutasin ma ümbrusega tutvumiseks. Ronisin mägedes ringi. Laskusin suitsevale, värisevale maale. Käisin mere ääres. Kõndisin natuke normaalsena tunduval maastikul ja ületasin jupikese liustikust.“ (Lk.: 47). // Midagi R. Z. ainuomast, fantastilised maastikud ja nende värvikas kirjeldamine, hämmastav aimdus mingist kujuteldamatust muinasjutu-maast. Mäed, mered, liustikud; suitsev, värisev maa ja nende kohal pöörastes värvides tiirlev El Creco taevas...

„See värk aga järgnes mulle, nagu juhiks selle liikumist mingi teadvus. Ja see, kuidas keeris ebaühtlase pinna kohal edasi nihkudes koos püsis, vihjas kunstlikule päritolule, mis siinses ümbruses pidi tõenäoliselt tähendama maagiat. Selleks, et teha kindlaks, milline maagiline kaitse on olukorra jaoks sobiv, kulub aega, ning veel rohkem aega võtab selle käikulaskmine.“ (Lk.: 48). // Teadvuse juhtimiseta pole inimsust võimalik ette kujutada aga näib, et ka ilma maagiata ei ole samuti. Inimolendil on vägagi sügavale juurdunud vajadus millegi maagilise ja üleloomuliku järele. Et need argised päevad ei tunduks nii ühtlaselt hallid, tüütavad oma kordustes. Vaja on midagi kardinaalselt vastanduvat: eredates toonides säravat maagiat, midagi ebatavalist, seni-olematut. Maagia, nõidus, võlukunst, midagi mis eristaks argist hallust mingist unelmates heiastuvast muinasjutu-maast?

„Lahing ei kuulu alati tugevatele ja võitma kipuvad meeldivad tüübid, sest just nemad kirjutavad pärast mälestusi.“ (Lk.: 49). // „Ajaulugu kirjutavad võitjad“, on keegi tark inimene kunagi kirjutanud. Kuid, mis on võit ja mis on kaotus? Sellele pole vastatud.

„Kunstniku portree, vastandlikud eesmärgid, langev temperatuur... Päikeseline pärastlõuna, kõnnime kerge eine järel läbi väikese pargi, jutuhakatusele järgnevad pikad vaikusehetked ja ühesilbilised vastused näitavad, et pingul sideliini teises otsas pole kõik päris korras. Siis istume pargipingil, meie ees on lillepeenar, hinged jõuavad järele kehadele, sõnad mõtetele... /---/ See oli... umbes nagu unenägu.“ (Lk.: 50). // Olla olnud kunstnikke, kes oma unenägusi üritavad kujutada, kuid kas on ikka võimalik kujutada kunstis noid kummastavause mõõtemeis heiastuvad pööraselt fantaasia-küllaseid ulmasi? Unenäod on ju nii täiesti erinevad argisest elust, see on nagu mingu kummastav unenäoline maastik, mida need ulmad näivad vahel otsekui kujutavat...? „Hinged jõuavad järele kehadele, sõnad mõtetele...“ -- Vahest see ongi elu, mõtetele järgnevad sõnad ja teod, ning eks ole iga elav hing undki näinud...?

„Ainus seletus oleks üleloomulik või ebaloomulik – või kuidas sa seda nimetaksid. Mis toimus? Sa tead, et sa oled mulle vastuse võlgu. Mis juhtus? Kus sa käisid? /---/ rääkimine võinuks häirida tema reaalsusetaju või selle hoopiski lõhkuda. Mu probleemi tuumaks oli see, et kui ma talle üldse midagi räägin, peaksin ütlema ka, kust ma seda tean, mis tähendaks, et peaksin seletama, kes ma olen, kust ma pärit olen ja mis ma olen – mina aga kartsin neid teadmisi anda. /---/ ... ja kui me olime nagunii lahku minemas, siis ma eelistasin, et ta lahkub nende teadmisteta. /---/ Me ei kasutanud kunagi sõna “armastus“, kuigi see võis vahel talle pähe tulla, just nagu see käis läbi minugi mõtetest. /---/ Sul on mingid võimed, mida sa ei taha jagada. Sa võid ka nii öelda.“ (Lk.: 51). // Kas ebaloomulik on alati ka üleloomulik või juhtub seda harva, vahest on üleloomulik nagu mingi rariteetse kasutus-ulatusega kunstiliik, et on midagi argisele vastanduvat otsekui üleloomulikku? Argisele reaalsusele vastanduv üleloomulik meeltetaju, milleks pole tarviski mingeid „erilisi võimeid“, mis on liigagi lihtsasti saavutatavad aga millest siis ka enam lihtsasti lahti ei saa. Üle-meeline tajumine, seni-olematud meelteandmed, see on vist kokku mingi müstika. Või maagia, võlukunst, nõidus? Midagi kummalist ona alati nähtud, nõnda taevas kui maa peal (J. Vallèe). „Asjadest mida nähakse taevas...“ (K. G. Jung).

„See on ilmselt väga üksildane maailm, kus sa elad, mustkunstnik, kui sissekäik sinna on keelatud isegi neile, kes sind armastavad. /---/ Su vaikus oli minu jaoks piisavalt kõnekas. Kui sulle on tuttav ka tee põrgusse, siis võiksid sinnapoole astuda.“ (Lk.: 52). // Ja see ongi vägagi üksildane maailm, kuhu nõndamoodi sattuda võidakse, eelistades käia keerukamaid ja salajasi radu... Aga kui seejures ei teatagi, mis on see mis üksindusele, üksi-olekule üldse vastandub? Elu on muidu ka keeruline, ei tasu seda veelgi keerukamaks muuta, kippudes labürinti ekslema (Fr. W. Nietzsche). Juba keeleski on palju umbtänavaid ja eksiteid, nagu lõkse või püüniseid, millele komistatakse. (L. Wittgenstein).

„Otsustasin, et tundmatuid on liiga palju. Vastuse leidmiseks vajasin ma täiendavaid teadmisi, paljas loogika ei viinud kuhugi.“ (Lk.: 55). // Loogiline mõtlemine alles tekkis Antiik-Kreekas, (u 4-5 saj eKr); seda ei olnud varem otsekui pea olemaski üldsegi. Sokrates, Platon, Aristoteles ja ratsionaalne meelelaad. (R. Ozborne). Filosoofia ajaloolased on öelnud, et „kogu läänelik filosoofia pidi olema vaid ääremärkused Platoni teostele“, (E. Salumaa), mis on kirjutatud „luulest ilusamas proosas“. (T. Künnapas).

„...märkasid seda etendust ja ma naeratasin neile vastu. Nad pidasid kiiruga nõu ja nüüd nad enam ei naernud. /---/ See oli kena trikk... /---/ Loogiline. Enamus häid asju on keerulised, muidu teeks igaüks järele.“ (Lk.: 59). // Loogika pole mitte keeruline, loogika on oma lihtsuses pigemini säravalt helge. Aga jah, ka loogiline lihtsus võib olla keeruline ja vastupidi. Enamus häid asju on (või näivad olevat) keerulised, muidu oleks neid liigagi lihtne järele teha, seejuures veel arvates, et ollakse loodud midagi uut ja originaalset.

„Olukord näis nõudvat maagilist rünnakut. Aga kui vastav loits pole juba enne valmis pandud – ja mina olin siin hooletu olnud --, siis tavaliselt ei jää kriitilises olukorras enam loitsude jaoks mahti. Ma peatusin. Ma hingasin korrapäraselt. Ma kuulasin...“ (Lk.: 62). // Olukorrad nõuavad erinevat tegevust, kriitilises olukorras juba hilja mõleda ning otsustada. (Iseküsimus muidugi, mida tähendavad väljendid nagu „maagiline rünnak“ ja „loits“. Midagi ulmelisele fantaasia-kirjandusele omast.)

„Vahel jäävad sellised olukorrad mulle videolindina mällu: ei ainsatki mõtet, ainult hulk aistinguid, aeg on seisma jäänud, kuid kõike saab korduvalt ja üksikasjaliselt üle vaadata, kui mu teadvus seda soovib.“ (Lk.: 64). // Mõtetele ja neile järgenvatele sõnadele ja noist tulenevate tegudega seonduv ju aistingutest ainsest alguse saab, meelteandmetest (olgu nad siis vähem või rohkem üle-meelelised, eba-loomulikud või otse: üle-loomulikud). Peatatud ajas peatuvad oletatavasti ka aistingud, meelte poolt vahendatud andmed, mida siis see määratlematuks jääv teadvus võiks otsekui meenutamisi vaadelda?

„Sa teadsid, et midagi sellist on juhtumas? Ma aimasin võimalust. Kui ma oleksin kõike teadnud, siis ma loomulikult oleksin selle ära hoidnud.“ (Lk.: 69). // Kas on keegi suutnud ette teada, mis juhtuma saab seatud, või aimama ees-ootavat kui võimalust? Kui see võimalik oleks, midagi ette teada, siis oleks ilmselt nii mõndagigi ennetaval kombel lihtsalt ära hoitud.

„Aga kas ma tahtsin, et ta hakkaks jändama kogu keerulise sündmustevõrguga, mis mind ümbritses? Kahtlen selles...“ (Lk.: 70). // See, mis näib vahel mõnda konkreetset isikut ümbritsevat, see on kirjeldatav kui keerukas sündmuste poolt kootud võrk. „Humaan vajab kaardi-võrgustikku orienteerimiseks...“ (F. Herbert).

„Ning sel jõudehetkel ärkas mu võluritaju. Mul oli tunne, et minu lähedal toimib maagia. Mitte mõni lihtne loits või mingi väikese võlueseme aura, mida ta kanda võis, vaid midagi väga peent ja peaaegu tajumatut. /---/ Olin saanud hakkama väärsammuga. Üliselt peetakse sobimatuks kolleegi võlukunstis niiviisi torkida. Vabandust, ütlesin. Ma ei teadnud, et sa valdad Kunsti. Ei valda // aga ma olen selle kasutamise suhtes tundlik. Sel juhul oleksid sa tõenäolislt ka ise edukas seda kasutama. Mind huvitavad muud asjad.“ (Lk.: 76). // Võlukunst kui maagia otsekui midagi tajutavat? Loitsimine, võluesemed; see on tõesti midagi peent, peaaegu, et tajumatut... Või kes teab? Võlu-kunst. „Tõeline nõiakunst vajab ka moraali ja ilutunnet, see eristab seda harilikkude nõiamooride posimisest...“ (C. Castaneda).

„... ja samal ajal oli mul veider tunne, et sõltumata sellest, kuhupoole ta vaatab, jälgib ta mind kogu aeg. Taipasin ka, et see tunne oli minuga juba tükk aega – just nagu meri. /---/ Oli selge ja karge sügispäev, milliseid jääb talve lähenedes üha vähemaks ja seda kenamad nad seetõttu tunduvad.“ (Lk.: 77). // On olemas niisuguseid, raskesti määrtaletavaid tajukogemusi, mis nagu mõttelisele analüüsile ei allu, mida mõistusega ära seletada ei osata. Kuid niisugused ähmased intuitiivsed muljed on kahtlemata olemas ja nad tekitavad uudishimu, püüdlust neid veidigi mõtetstatumal kombel iseendalegi ära selteda, kuid vahel ka tulemusetult. // R. Z. looduskirjeldused on rohkem kui ilusad, neis on oma lummavat poeetilist veetlust.

„... käitumises ilmnema loogika. /---/ Ma kardan, et pean mängima seda mängu sinu reeglite kohaselt ehk siis vahetama teadmisi kild killu vastu.“ (Lk.: 80). // On täiesti mõeldav käitumine, millele ei eelne vähimatki loogilist arutlust, sõltub sellest, muidugi, mis on loogiliste reeglite poolt eelnevalt sellekski kindlaks määratud.

„..., -- sul võib õigus olla. Sellega on nagu paljude muude asjadega elus: niivõrd ebameeldiv läbi teha, et sellest võib kasu olla küll.“ (Lk.: 83). // Vahest tulevad ka ebameeldivad kogemused elus millekski veidigi kasuks, kuivõrd: pole halba ilma heata ega vastupidist. „Kes meist ei arvaks, et väärib paremaid tingimusi või kohtlemist...“ (C. Castaneda).

„Vaidlen oma kujuteldava kaaslasega. /---/ Kuskohast leida tarkust ja kustkohast avaneks mõistmine? Kui ma seda teaksin, siis ma kõnniksin kohale ja seisaksingi seal.“ (Lk.: 90). // See inimpsühholoogia näib tervikuna olevat isegi nii keeruline, et sed apole isegi eriti uuritud. Kuidas saakski „teaduslikult“ uurida nt nn „telepaatiat“ (= „Mõtete lugemise kunst“), kui seda, telepaatiat nimelt, üldse olemaski ei ole. Või muid taolisi absurdsusui nt nn „mõtete ülekandumine kauge maa taha“, jne. Etc! Kust leida küll tarkust, kust avaneks mõistmine, see oleks õige seisu-koha-võtt. Aga kui see kunaski võimalik ei ole, niisugusel seisu-kohal olla saada?

„Pärastlõuna meie ümber oli kuldne, oranž, kollane ja punane, tuulehood näpistasid jahedalt ja tõid kaasa sügise niisket hõngu. Taevas oli väga sinine...“ (Lk.: 94). // Taas kirjeldab R. Z. kenasti oma võlumaade maastikku, seekord sügisvärvides... Hämmastavalt peent värvitaju näib nõnda osutavat see vägagi paljude poolt tunnustatud olnud autor. Ei vist tule teist niivõrd vaimustavate võlumaastike kujutajat?

„Keskendusin sellele, häälestasin teadvuse kontaktile, sirutasin välja, kutsusin, loitsisin.“ (Lk.: 98). // Kutsuma, loitsima, ostida kontakti... Kelle või millega? Väidavad, me ei ole Universumis üksi, aga selleks, et isegi lähimale tähenaabrile jõuda (Alfa Proxima Centauri, u 22 valgusaatsat) tuleb „muuta“ juba aja ja ruumi omadusi. Mis on absurdne. -- Are we alone? -- Yes. (MOT)

„Kaks sajandit on siiski nii pikk aeg, et viha kipub selle jooksul mõnevõrra lahtuma.“ (Lk.: 103). // Aeg lendab linnutiivul, nagu öeldakse. Tõesti, selleks tuleb natuke vanemaks saada, et endalegi täiesti selgeks saab, et aeg tõesti nii kiiresti möödub. Aeg möödub linnutiivul...?

„Kõigest hoolimata -- /---/ -- sain end öösel päris korralikult välja magada. /---/ Ärkasin sellest, et taevas läks heledamaks ja linnud hakkasid vaidlema.“ (Lk.: 109). // Uni, aravas vananev R. Z. ise ka, see on üks elu suurimatest naudingutest ja see on täiesti tasuta. Kuid selle üle ei vaidleks isegi linnud, on selle kohta ilmselt kardinaalselt vastakaid arvamusi. Igaljuhul on uni hädavajalik puhkus, kogu fauna selle tõestuseks, kogu fauna ka magab, pea igal ööl.

„Noh, see paik on jõukeskus. See, kuidas neli maailma seal kokku saavad, vallandab tohutu hulga vaba energiat, ning oskaja saab seda rakendada.“ (Lk.: 111). // Mis on selline paik mida annaks nimetada niisuguse otsitud neologismi abil nagu nn „jõukeskus“? Tohutu hulk vaba energiat peitub juba ühes aatomis, mis võib sealt ka vallanduda teatavate ekstreemsete füsikalistlike temperatuuride toimel, tekitades ahelreaktsiooni, mis mõjutab nii mateeria aatomeid kui ka nt õhu ja vee molekule. On olnud olemas teadjaid inimesi, kes seda on teadnud ja vallandada osanud, mis eesmärkidel siis iganes. Vahest tahtis üks inimene (Albertos Magnos) kunagi teada, mis see on, Päikene...? (Lähim täht on vesinikpomm, mis plahvatab veel u 10 miljardit aastat). MOT.

„Ta riskis, aga see oli kaalutletud risk... /---/ Aga mõnikord on otsused väga hoolega kaalutud asjad.“ (Lk.: 118). // Otsuseid peab eelnevalt hoolikalt kaalutlema, see tasub end alati ära. Ja kui juba riskida, siis oleks seegi juba siiski ainult (või isegi) „kaalutletud risk“.

„Mulle ei meeldi, kui mind püütakse kavaluse või jõuga midagi tegema sundida. Ma käitun siis vaistlikult soovitule vastupidiselt, mis võib muidugi tunduda niisama sunnituna.“ (Lk.: 120). // Kellele meeldiks olla millekski sunnitud, kuidas siis iganes, mis poleks ka seejuures mõjuvad faktorid ehk väline aktiivsus. Üheks reaktsiooniks ongi talitada sellises olukorras just vastupidiselt, mis muidugi võib näida kuidagi ebakohane, elik siis otsekui sunnitud.

„Ma ei tahtnud, et ta näeks, kuidas ma midagi teen, ja taipaks, mida ma suudan või mida mitte. Mulle ei meeldi ka see, kui teised minust liiga palju teada saavad...“ (Lk.: 123). // On olemas isikuid kes nagu ei soovi ega taha tõesti, et teised neist liiga palju teada saavad, neid otsekui läbi-nähes liialt mõistavad. Vaja on siis rakendada selle vastu teatavat salatatust, looritada end hämarusega. Sest pole vaja tõesti, et teised kellestki liiga palju teada saavad; see mida nad teada saaksid, ei tarvitseks neile meeldida. On võimalik jätta ka hoopis teistlaadi muljet endast, isegi niivõrd, et see petab kõik ära, isegi iseenda. Sedalaadi käitumist nimetatakse vahel ka varitsevaks, hiilivaks või varjatud käitumiseks. (C. Castaneda).

„Tahtsin olla juba teel, kusagil kaugel ja üksi. Ma hindan üksindust eelkõige seepärast, et siis tundub mõtlemine mul kõige paremini õnnestuvat, mõelda oli mul aga parajasti vaja päris mitmele asjale.“ (Lk.: 131). // Nii mõnigi on soovinud, kes vähem, kes rohkem, olla kusagil kaugel ja võimalikult üksi. Sama siitpoolt, muud ei soovigi, kui olla võimalikult kaugel ning võimalikult üksi...? Siis tundub isegi midagi nii iseenesest-mõistetavat nagu mõtlemine kuidagi paremini õnnestuvat. Olla võimalikult kaugel ja mõeldavaimal kombel täiesti üksinda, -- alles siis saab edeneda see mõtlemine kui ratsionaalne ja loogiline protsess oma parimate tulemustega. Olla kaugel ja üksi, selleks, et lihtsalt: mõelda...? (Vahest tuleb selleks minna vägagi kaugele ja kauaks, selleks, et üksinduses rahulikult järele mõelda saaks? Vahest tõesti?).

„Arendasin seda mõtet nii kaugele kui sain, jätsin siis kõrvale ja pöördusin tagasi esialgse mõttekäigu juurde. /---/ Mis olnuks küll liialdus. Milleks kulutada minu peale nii palju elavjõudu?“ (Lk.: 133). // Arendada sedagi mõtet kui peamist mõttekäiku: miks vahel kulutatakse otsekui liiga palju, miks kulutatkse absurdsetes mõõtkavades ja pikkade ajavahemike jooksul? (Kuid mida kulutatakse siis nõndamoodi, kas midagi niivõrd defineerimatuks jäävat psüühilist antust nagu „head tahet“? Sõnade viga on selles, et nad juhtavad eksi, ei viita õiges suunas.)

„Ta ei kartnud võõras kehas suremist. /---/ Kas ta sai mingil moel mu äratada...“ (Lk.: 135).

„... mõtiskledes sellise olevuse olemuse üle, kes on võimeline ühest inimesest teise liikuma ja kontrolli täielikult enda kätte võtma. /---/ Jõududele mõeldes hakkasin tööle nende aspektide tonaalsete vibratsioonidega. Toore jõu kasutamine on küll efektne, kuid pillav ja kasutajale väga kurnav, rääkimata siis sellest, et esteetiliselt on see barbaarne. Parem olla varakult valmis.“ (Lk.: 137). // Missugune võiks olla see olevus, kes „on võimeline ühest kehast teise liikuma ja kontrolli täielikult enda kätte võtma“? -- See on huvitav filosoofiline (isegi filoloogiline) probleem. Esiteks on muidugi võimatu, et niisuguseid olevusi üldse eksisteerida saaks, aga kui ometigi, siis nõuab see vägagi oskulikult peent psühholoogilist häälestatust ja kogu sellise ettevõtmise peamine mõte jääb vähemalt osaliselt mõsitetamatuks. Aga kui seda reaalsuses esineb, siis tõlgendatakse seda vist harilikult psühhopatoloogiaga piirnevaks keeruka inimpsühholoogia rariteetse ulatusega kõrvalsaaduseks. Aga ometigi on see täiesti tõsi, sellest pajatavad juba iidseimaidki ürikud, kehast irdunud nn „irdhinged“, kummalised prohvetlikud unenäod ja nägemused ja visioonid. Just kui üleloomulikud olevused, kes/mis heiastuvad unes ja ilmsi. Ühest kehast teise siirduvad ja seda hõivatud keha kontrollivad hinged...? (Aga siinsegi kirjakoha žanriks on siiski vaid ulmekirjandus.)

„Meil on olnud tavaks hoida jõududel silma peal, püüda neid mõista ja oma tahtele allutada. Sest ühel päeval võib jõust saada oht.“ (Lk.: 145). // Muidugi tuleb jõududel silma peal hoida, sest teadmistes peitub jõud ja jõus võib latentsel kujul peituda ka oht. „Kõige ohtlikuim relv on inim-mõistus...“ (J. B. Harris/ J. Windham: „Kraken wakes“).

„Mulle tundus, et kuna nagunii kaon varsti ta elust, tahab ta ehk selle senise peatüki lõpetada enam-vähem sõbralikus toonis, nii et kumbki meist võib oma teed minna suhteliselt meeldivate mälestustega. Poolest saadik oli mul isegi õigus.“ (Lk.: 146). // Viisakus on tõesti kuninglik voorus, sest ebameeldivatel muljetel ja mälestustel on kombeks kauaks meelde jääda, isegi kui „hinge sööbida“ ja kuidas sellistest muljetest küll lahti saada, pole vist kuskil kirjutatud...?

„Nii et ma otsustasin oma saavutust pigem vähendada. /---/ Ära vaata tagasi, // Ära peatu mõtlemiseks. Mine edasi, mis ka ei juhtuks.“ (Lk.: 147). // Milleks oma saavutusi vähendada, miks peatuda mõtlemiseks ja tagasi vaadata, tuleb ju nagunii edasi minna, mis ka juhtuma ei saaks seatud. Seda on nimetatud: `amor fati`...? „Oma saatuse armastamiseks“ (Fr. W. Nietzsche).

„Võim paneb midagi toimuma. Kui sa peaksid kunagi valima, siis võta parem võim. /---/ Ma ei usu, et võim peaks olema eesmärk omaette... // Võim saadakse konkreetse eesmärgi nimel tegutsemiseks. /---/ Miks võim võimu pärast siis ei sobi? // Mulle tunduks see küll päris lõbus.“ (Lk.: 149). // Võim ja selle tahtmine, sest mida tahavad kõik inimesed kes omavad võimu, -- rohkem võimu. Võim kui eesmärk omaette või siis kindlate eesmärkide saavutamiseks. Seda nimetatakse ka valitsemiseks kui võimuks ja võimu-tahteks („Wille zur Macht“, „Võimu-tahtest“. Fr. W. Nietzsche).

„Ma ei tea seda täpselt, sest mina pole Mustrit läbinud. Ma kahtlen, kas hing taluks pinget, mida mõlema märgi tundmine tekitaks. Aga sa pead teadma, et on olemas teinegi, sinu omale vastandlik jõud.“ (Lk.: 154). // Siinkohal on tsiteeritud antud autori vastavte raamatutega seotud konkreetsemat („Amberi“-dekaloogia) mütoloogiat. Ja teisalt on R. Z. tegelased reeglina lausa „nakatavalt elujõulised“ (tõlkija, Juhan Habicht), nendes on sümpaatset hoogu ja elaani ja nad näivad igas olukorras hakkama saavat.

„... milles ma paradoksaalsel kombel nägin tegutsevat eimidagit. /---/ Ma oleksin võinud selle lihtsalt valla päästa // ning lasta sel ohjeldamatult minema tormata. Aga ma oleksin võinud ka enne suuna määrata ja siis lahti lasta. /---/ Nii on võimalik tekitada suurt hävingut. Ja kui me oleksime oma jõud ühendanud? /---/ ... ja veidrad hääled jätkusid ning mu nägemisulatust piiras tume sein, mis näis igast küljest meie poole nihkuvat.“ (Lk.: 155). // Eimiskisus, olematus, tühjus (nihil, niente, Le Neant, Das Nichts, Die Leere). -- Eimisksisus, milles midagi ei ole aga mis sisaldab kõige, kaasa arvatud ainet, liikumist ja energiat kui jõudu. Algosakestes nagu aatomites on juba peidus määratu hävitus-jõud kui neid ekstreemsetes tingimustes lõhustuda, ahelreaktsioon hävitab kõik enda ümber, mõjutades seda vaakumi olukorras tühjust samuti, kui energia, kui jõud. Eimiskisus näib siis samas sisaldavat ka kõike, olles siis otsekui: pilgeni täidetud eimiskisus?

„Nagu sa teoreetiliselt juba teadsid, on su loitsude taga just see ülim jõud. Kaos ise. Vahetult sellega töötada on ohtlik. Aga nagu sa nägid, on see võimalik. Nüüd, kui sa seda tead, on su õpingud lõpetatud. /---/ Jõud oma paljudes vormides, variatsioonides, mõõtmetes ja stiilides võlub mind seniajani. Jõud on nii kaua olnud mu elu oluliseks osaks, et ma tunnen end seda kasutades koduselt, kuid ma kahtlen, kas ma hakkan selle toimimisest kunagi täielikult aru saama.“ (Lk.: 156). // See on kummaline ja võrgutav kontseptsioon juurdleva inim-mõistuse jaoks, jõud, isegi, et ülim jõud. Mille funktsoneerimist reglementeerib ülim, Korrale vatsanduv Kaos ise. Ja seda on võimalik saavutada teatavate spetsiifiliset vormelite, ehk maagiliste loitsude vahendusel. Võrgutavalt veetlev kontseptsioon; mis siis, kui see, või midagi taolist, tegelikkuses ka eksisteerib...? See võib peaaegu võimalik olla, et nagu arvati nn „pimedal keskajal“, et nõiduse ja nn „musta maagia“ abil saab eluraskusi leevendada (O. Preussler). Mis aga tähendab Jõud, kui selline, see on igaljuhul mitmeti tõlgendatav mõiste, Jõud oma erilistes avaldusvormides, kuidas see toimib, mis see sõna tegelikult ikkagi tähendab? Kes teaks, on midagi, mida otsekui olemaski ei oleks ja ikkagi olemas on. See on kirjeldatav kui mõju või pinge elik siis Jõud. Seda on igas mõttes vähe uuritud, kuna seda tegelikult ju „olemaski ei ole“, aga veidi siiski...? (Vrdl nt C. Castaneda: „Tales of Power“, „Jutustused jõust“.)

„Võib-olla tahad sa minuga nüüd kättemaksu filosoofilisi aspekte arutada?“ (Lk.: 157). // Kättemaksu filosoofilisi aspekte on uuritud ka ilukirjanduses ja romaaniklassikas, nt Alexandre Dumas: „Le Comte de Monte-Cristo“, (2 köidet, e. k. 1987.). Selles mahukas teoses näib kättemaks omandanud olevat isegi suisa rafineeritud mõõtmeid... Kuid juba antiikajal arvati, et: kättemaks on jumalate rõõm...?

„... mis oleks meenutanud vajadust säilitada kõrgendatud valvsust – ent sellises seisundis olin ma juba mõnda aega niigi.“ (Lk.: 161). // Säiltades kõrgendatud valvsust ollakse end siis ilmselt erinevateks elus ootamatultki ette tulevateks elujuhtumiteks paremini valmis. Mõni arvab end sellises seisundis olevat kogu aeg, olla nii valvas igal elulisel hetkel, et see tekitab peaaegu, et kõhedust... (Vrdl nt F. Herbert & „Dune“.)

„Maailm tundus väga vaikse paigana. Püüdsin sama saavutada ka oma mõtetes. Päeva jooksul tuli mul palju ära teha, aga üks asi korraga ja iga järgmine sõltus eelmise õnnestumisest, seepärast tahtsingi, et hingeseisund oleks algusest peale õige.“ (Lk.: 166). // Maailm ei tundugi olevat nii „vaikne“ nagu ta olla võiks. Juba ookeani-sügavused pidi oma eluvõõrastest tingimustest hoolimata olema täidetud erinevast kakofooniast, eri sügavike asukate poolt tekitatud häälitsustest. Maailm peaks olema vaiksem paik, kuid ka sellisele arusaamale näib olevat kõlavaid vastuväited ja nõnda ka inimeste puhul. Ilmselt ainult seetõttu, et see juhtumisi võimalik on ei ole ka see inimese üksindustki iseloomustama pidav eraldi-olek alati just „vaikne“ ja seda sõna igas mõttes. Miks see nõndamoodi on, seda ei tea kindlalt ja täpselt mitte keegi. Elu on lihtsalt näidanud, et täielik üksinduski ei garanteeri ei eraldatust ega rahu, ei vaikne olekut ega mõeldaivamat üksi-olekut...?

„Amberi suur Muster, Korrapära sümbol. Mille jõud vastas Kodade suurele Logrusele, Kaose sümbolile. Pinge nende kahe vahel näis loovat kõik muu olulise.“ (Lk.: 171). // Siinkohal tsiteeritud jällegi R. Z. suurt kreedot, mis läbib punase lõngana kogu „Amberi“-kroonikate dekaloogiat. Algne Kaos oma mõistetamatuses ja sellele vastakuti seatud korrastatus kui Amber. Kaose Logrus ja Amberi Muster. Kaose ja Korra omavaheline vastakuti-seatus ja sellest tekkinud pinged ja vastuolud. Ja lõptulemuseks R. Z. vaimustav dekaloogia nagu „Amberi“-kroonikad. Lord ROGER, Amberi looja, vaimustavalt stiilne ja fantaasiaküllane meistritöö. Ületamatult parim, väljapeetult stiilne, vaimustavalt fantastiline.

„Järsku kaovad teadvusest kõik eksitavad mõtted. Aeg läheb ära ja jätab mind üksi. On ainult minevikuta ja nimeta asi, milleks ma olen muutunud, kogu oma olemusega pürgimas võitlusse seniste päevade inertsiga... /---/ ...-- ainult et kui massid ja jõud välja taandada, jääb järele tahe, ehe ja nii puhas, et edasiminek näib ületavat füüsilise pingutuse piirid.“ (Lk.: 174). // Oleks heameel tõdeda seda, kui teadvusest kaoksid kõik segavad ja eksitavad mõtted, kui meelte-andmed ei oleks otse üleloomulikul kombel ekistavadki. Aja möödudes jääda lihtsalt järjest rohkem ja rohkem üksi...?! Mida üks vaene hing muud peaks soovima eel-ootavast, ei mingeid ekistavaid mõtteid ja siis, kunagi loodetavasti ehk, jäädes järjest rohkem üksi...? Muud ei oskakski soovida, ega ettegi kujutleda kui täielikku üksi-olekut, ilma mingite segavate mõjudeta, üksi olla, „oma peaga mõelda“, täiesti eraldi olla...?

„Siinne jõud oli sünteetiline, mitte analüütiline... Universum tundus kuidagi pöörlevat. Iga sammuga ma nagu hajusin ja tekkisin siis tagasi, lagunesin ja sain jälle kokku pandud, olin laiali pillatud ja üles korjatud, surnud ja taaselustatud...“ (Lk.: 175). // Loogiline mõtlemine jaguneb siis kaheks, sünteetiline mõtlemine on järeldamine üksikult üldisele, analüütiline loogiline mõtlemine on aga järeldamine üldiselt üksikule. Mõlemad meetodid funktsioneerivad neile ette määratud kombel. Teatavatel juhtudel siis tuleb eelistada üht teisele, vastvalt eri valdkondadele poolt eistatud nõudmistele. Jne. Etc!

„Ent ma olin seda eeldanud ja vastavaid ettevalmistusi teinud. Lihtsalt enne pidi siiski igaks juhuks proovima. Ma ei raiska oma loitsusi kergekäeliselt.“ (Lk.: 180). // Aga kui tuleb tegeleda millegi sellisega ja vägagi kaua aega, mida mingilgi kombel poleks osanud eeldada ega ette näha ja oletada? Siis ei osanud ju muidugi ka mitte mingeidki „ettevalmistusi“ teha, ega olnud ka siis pöördeliselt muutnud ilma-eluks kuidagi ka ette valmistunud? (Kuid milleks siia sellest kõigest säärasest).

„ -- mitte eriti elgentne, ja loits ise oli samuti kohmakas, aga jõudu oli sellesse kätketud tohutult. /---/ Kogu saalis oli tunda jõu lähedust. Ja see, kes suutis siinseid jõudusi valitseda, oli kahtlemata raske vastane. Hea vedamise korral ei pruukinud ma küll teada saada, kui raske just.“ (Lk.: 181). // See on nagu sõnadega mängimine, elik siis lihtsalt „sõnade-mäng“? Aga seda ju inmkeeled kõnelevad, seda ju erinevad sõnad tähendavad, erinevat siis ilmselt. Etc!

„Ma olin mitu korda üsna napilt pääsenud, kuid ma polnud veel kõiki oma võimalusi ära kasutanud. Seni olin vaid kaitsnud, kuid ma olin päris uhke loitsu üle, mis mul veel tagavaraks oli jäänud.“ (Lk.: 184). // Vahel tundakse end olevat siis ilmselt otsekui pääsenud olevat, et oleks nagu veel kasutamata võimalusi ja muidugi tekitab vaid uhket tunnet, kui arvatakse endal ka midagi veel tagavaraks jäänud olevat. Ilmselt siis mõni „maagiline loits“. Aga kui maagiat olemaski ei oleks, siis tuleks see välja mõelda! Kui igavalt üksluine ja tüütu oleks elu ilma maagilise nõiduseta?

„... heitsin pikali ja sulgesin silmad. Sild üle vaevavete. Päevi hapraid klaastaevalisi. Kuhu küll kõik lilled jäid? Või midagi sellist.“ (Lk.: 185). // Kuhu viivad kõik need „kitsad sillad“, kas see on nii, et na dviivad vaid tüdimuse maile? Või on nii, et rohekas usus terendub unenäoline sild, mis viib võlukuntsi-maale, seal kus kehtib maagia seal kus on olemas nõidus...? (Vrdl nt C. Castaneda & „Journey to Ixtlan“.)

„Järsku tundus õhk kuidagi ebaloomulikult selge ja kõik asjad näisid tavatult kirkad. /---/ Ma olin kindel, et sellist jõudu tal ei ole.Või isegi kui oleks, ei söandaks ta seda kasutada --“ (Lk.: 187). // Vahel tekib tunne kui aimdus, et kõik on suisa ebatavliselt selge, nt sügiseti külmast lausa helisevas õhus kirendavad sügise lõõmavad värvid... Ja see on midagi lapsepõlvele omast, need kirkad ja eredad värvid, kogu see ununematu värvikirkus. Kas see on mingi eriline võime või oskus mis paneb lapsepõlve värvid nii eredalt ja kirkalt särama ja ergama. Või on see lihtsalt ammu-unustatud oskus...?

„See oli hullumeelne jõud, millele ma ei suutnud vastu panna, ja ühteaegu näis kogu universum väänduvat. Tähtkujud pudenesid mu silme ees laiali...“ (Lk.: 190). // See on see kõik kokku, see on Jõud, see painutab maailma alustalasi, see muudab kõik, kogu laias ilmas. (Archimedes arvas ka, et kui leiaks vaid toetuspunkti siis võiks maakera ümber kangutada?). Midagi pole korraga siis enam kui võimatu ja kõik on võimalik. Kõige absurdsemadki plaanid saavad teoks, muinasjutud muutuvad reaalseks, võimatu muutub võimalikuks. Ja see kõik on tõesti nii, täiesti nõndamoodi olemas. „Võlukunsti värvid“. (T. Prachett). See kõik on kirjeldatav tõesti otsekui: „tähtkujud pudenesid minu silme ees laiali...“? (MOT).

_____________________________

Roger Zelazny: „Kaose märk“. „Amberi kroonikate kaheksas raamat.“ („Sign of Chaos“.)¹⁵

_____________________________

„See paik jamas kuidagi mu peaga ja tundus võimatuna toimuvast protsessist aru saada, kuni ma ise olin osa sellest. Pidin pääsema eemale, et selgelt mõelda, aru saada, mis värk käib.“ (Lk.: 4). // Siinsetegi kirjaridade alsutamiseks tuleb esmalt väljendada oma kahtlust, kas ongi üldse kuidagigi võimalik n-ö „kommenteerida“ nii tuntud ja tunnustatud autorit nagu R. Z. seda kahtlemata on? Kuidas võiks olla võimalik n-ö „edasi kirjutada“ niivõrd stiilse ja väljapeetud kirjaniku nagu R. Z. siin tsitaatidena üles kirjutatud lauseid? Kuid üritades siiski, lihtsalt niisama, nõjatudes sisuliselt geniaalsele fantaasia-romaanide autorile tema tsitaatide najal, üritades kui n-ö „edasi mõelda“...? // Kohad ja paigad, olud ja inimesed, mõtlemine ja sellele vastanduv. Kuidas mingi mõtlemise protsess käib mõneski kohas kui paigas. Kuidas hoida vajalikku distantsi, sellekski juba, et selgemini mõelda. Kuid üritama siiski peab, selgemini mõelda?

„... olen võlur, pealegi sellisest sordist, mida neis piirkondades, kus ma viimasel ajal olen viibinud, kohtab üsna harva. /---/ ... me viibime loitsu sisemuses. Selline asukoht oleks üks neist väga vähestest, kus mu tajud ja treening ei annaks mulle selget pilti mind tabanud kimbatuse olemusest. Seda seetõttu, et mu võimed oleksid samast ilmingust haaratud, selle jõudude mõjuväljas – vähemalt juhul, kui sellel on vähimalgi määral eneseteadvust.“ (Lk.: 7). // Olla võlur, vallata maagilist võlukunsti, kõlab lausa muinas-jutuliselt, kõlab liiga hästi, et olla tõsi...? Harva-esinev võlukunst, rariteetse kasutus-ulatusega maagia. The Wichcraft. Die Hexerei. -- Nõidus, maagia, võlukunst; mis on nende sõnadega öeldud, mis on sellega ka ütlemata jäetud? Otsekui viibitaks „võlukunsti sees“, „maagia sisemuses“, elatakse „nõiduslikku elu“. -- Peaaegu naiivselgi kombel liigutavgi fantaasia väljendus. Vastanduvalt argisele hallusele omada suisa maagilist väge, näha maailma kirkaimas toonides, vaadates läbi nõia silmade...? Kui maagiat olemas ei oleks tuleks see kahtlemata kombel suisa „välja mõelda“!

„Põhi oli alt ära läinud. No tore. Just seda ma olingi lootnud ja poolenisti eeldanudki.“ (Lk.: 11). // Siinse kirjutamise üheks varjuküljeks on muidugi ka see, et autori vägagi mõtestatud ja sisukad laused on kontekstist välja rebituina, olgu nad nii hästi teksti sobivad kuis tahes, üsna vähe n-ö „kommenteeritavad“. Nõnda ka seegi kord.

„Samas tähendasid võlurivõimed aga seda, et ta võis olla ohtlik ja ettearvamatu – igatahes polnud ma millegi sellisega varem kokku puutunud. Nii polnud mul kuigi selget pilti, mida nüüd peale hakata./---/ Liiatigi polnud mul endal mingit paremat teooriat.“ (Lk.: 13). // Kuis saavad olla nn „võluvõimed“ olla kuidagi ohtlikud, sest tegemist ju liigutavaltki naiivse fantaasia-mänguga. Kuid ettearvamatud võivad nondega seonduv olla küll, sest selles peitub omalaadne võlu: „ettearvamatu võlukunst“? Teoreetiline pagas ei asenda ettearvamatust.

„Mu mõte pole praegu kuigi selge. Oletasin, et see võis tõsi olla... /---/ Enne, kui me saime arutada mõlema jaoks olulisi probleeme, pidi ta pea selginema ja kinnismõte lahtuma.“ (Lk.: 22). // Selget ja eksaktset mõtlemist on aegade möödudes täiesti põhjendatult kiidetud. Selgelt ja rangelt loogiline mõtlemine näib olevat alguse saanud kunagi iidsel ajal filosoofia tekkimisega muistes Kreekas ja seda hinnatakse siis juba aastatuhandeid. Abstraktsionismi sünd muistses Hellases... (R. Ozborne).

„Kui pole orientiire, mille suhtes liikuda, siis pole kasu ka tausta muutmise võimest. Aga teisest küljest ei tahtnudki ma esialgu muud, kui omaette olla ja mõelda, kui mu pea nüüd jälle selge oli. Kui mina ei näinud udus kedagi, siis ei näinud keegi ka mind.“ (Lk.: 23). // Orienteerumaks, nt tundmatus ümbruses (või nt pimedalgi ajal) on vaja konkreetsetid orientiire. „Humaan vajab kaardivõrgustikku kui kordinaat-teljestikku...“ (Frank Herbert & „Dune“). // Kui ise midagi ei näe, siis ei näe teised ka, mis üldse näha olla oleks olnud?

„Ei läinud enam kaua, kui tuul puhus udu minema ja ma nägin, et kõnnin kõrgel kaljustes mägedes; taevas oli tähevalgusest piisavalt hele, et raamatut lugeda. Läksin tumedat rada mööda maailma ääre poole... /---/ Seega võisin ma olla kindel, et kõik vajalikud ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud. Seisin maailma serval ja vaatasin alla, põhjatusse lõhesse, mis oli täis tähti. Mu mägi ei paistnud planeedi pinnaga kokku puutuvat. /---/ Igasugused atmosfääri, gravitatsiooni ja temperatuuriga seotud probleemid ei lugenud siin midagi, sest teatud mõttes lõin ma edasi minnes ise maailma.“ (Lk.: 24). // Jällegi vaimustavalt väljapeetud kombel antud autor, R. Z., kirjeldamas oma fantastilisi maastikke... Mäed ja tähed, ja kõik muud füüsika-seadusi eirav aga fantaasiaküllane ja vägagi stiilselt kujutatud olustik. Ühe kujuteldava muinasjutumaa fantaasiaküllane värvikirevus ja sellega vahendatud meeleolu-pildid.

„Siis pääes järsku põrgu lahti – kuid ma saan toimuvast enam-vähem aru ja suur osa sellest näib kontrolli all olevat. See osa on keeruline ja ei vääri sinu tähelepanu.“ (Lk.: 25). // Siis pääses lahti arusaamine oma tavlistest kammitsaist, milledel võib olla ilmselt erinevaid põhjuseid. Midagi vahel näib otsekui „kontrolli all olevat“, enamiku ajast see siiski ei kehti ja leitakse end olevat sagedamini olukorras, mis mingile kontrollile alluma ei näi olema seatud?

„Ta õpetas mulle aastate jooksul palju kasulikku ja me veetsime sageli koos mõnusasti aega. /---/ ... ning mõne minuti pärast suutsin juba alustada kokkuvõtet sündmustest, mis olid toonud mu paika täis tähesära ja vaikust.“ (Lk.: 26). // Väidetavalt inimene õpib kaua elab, ja üsna sagedasti ei olegi need just kaasinimesed, kes midagi uut õpetavad. Seda teevad ju ka nt raamatud, hea kirjandus. Ja siis on huvitav lugeda, kui kirjeldatakse oluisd „täis tähesära ja vaikust...“?

„Mis ma sinuga küll peale hakkan, Merlin? Sa riskid olukordades, kus sa isegi ei tea, et riskid. /---/ Aga mul on sulle ettepanek, mis on oma lihtsuses lausa elegantne. Mul on uus maakodu, üsna eraldatud, kuid kõigi mugavustega. Miks ei võiks sa koos minuga Kodadesse naasta, selle asemel et põrgata ühelt ohult teisele? Püsi mõned aastad varjus, naudi elumõnusid, loe häid raamatuid. Ma hoolitsen selle eest, et sa oleks hästi kaitstud. Las segadused saavad mööda, siis aga jätkad oma tegemisi juba rahulikumas kliimas.“ (Lk.: 27). // Milleks riskeerida olukordades, milledes pole teadagi isegi, et üldse riskid? Leidub ju kindlasti lihtsamaid variante, varu-väljapääse. Miks mitte üks eramaja, kuskil kaugel, täiesti eraldatud ja kõigi mugavustega, elamiseks sobiv. Küllap leidub seal meeldivat tegemist, mis võiks olla mõistlikum kui lugeda väga head kirjandust, tõmbuda eemale sellest laialt levinud tühisest askeldamisest ja kärast, (mida nimetatakse argiseks eluks); kuulata vaikust, süüvides parimasse, mis kunagi kirjutaud. Kõlab lausa idülliliselt tõesti ja see on nii lihtsalt saavutatav ja vägagi kauaks ajaks, kogu elamiseks mõeldud ajaks? Nõndamoodi saab eri laadi segadustest lihtsalt „välja astuda“, eemalduda tühisest askeldamisest ja sisustada oma aega parimal võimalikul kombel. (Ja see on nii lihtsasti otsustatav ja vägagi kauaks ajaks, vahest kuni viimse lõpuni välja? Piisab vaid selle kasuks otsustamisest?).

„Vabadus, pakkusin, Võim // Ja võimalus ise kaasa mängida. Sa ei olegi ehk päris lootusetu, ütles ta. Kas sa arendaksid seda mõtet veel veidi kaugemale? /---/ See on üks neist põhjustest, miks ma soovitan sul lihtsalt kõrvale astuda ja lasta oludel maha jahtuda. Liiga ärev aeg.“ (Lk.: 29). // Vabadus on aravatavasti midagi eelistatavamat kui kõik võrgutavad teooriad võimu saavutamise üle kokku. Ise-olemise vabadus ja siis sellele vastanduvad domneerimis-püüdlused kui „võimu-tahe“. (Fr. W. Nietzsche). „Ja nende kokkupõrgete tulemuseks oli alati võitlus jõu ja ülemvõimu pärast...“ (C. Castaneda).

„Kui teil oleks võimalik valida kahe võime, vale märkamise ja tõe avastamise vahel, siis kumma te võtaksite? Kunagi ma uskusin, et need on erinevad sõnastused sama asja kohta, aga nüüd ma enam nii ei arva. /---/ Teisalt aga on mulle alati tundunud, et tõe otsimises on midagi õilsat, erilist ja auväärset.“ (Lk.: 34). // On ilmselt märkimis-väärne erinevus tõe avastamise ja vale märkamise vahel, need kirjeldavad erinevat empiirilist kogemust. Vahest näitab ja tõestab seda juba seegi, et „tõe otsimises“ näib tõesti peituvat midagi „õilsat, erilist ja auväärset“. (Või on nõndamoodi umbes varem ka paljudel kordadel arvatud).

„See on koht, kus peituvad saladused ja kus saaks õppida kõige sügavamat maagiat. /---/ Eks me õpikisme muidugi kõike, mis võimalik. Igasugune jõud on ohtlik, kuni selle olemust ei mõisteta.“ (Lk.: 36). // Saladused ja maagia, kõlavad sõnad, mis viitavad ei-tea-kuhu, kuid kõlavad väga intrigeerivalt. „Õppida kõige sügavamat maagiat...“ kõlab ka äärmiselt innustavalt ja viitab kuhugi kaugemale, sinna-maani kuhu harilikult vaatama ei ulatuta, võimeline ei olda. „Kui teaks head nõida, paneks selle juurde õppima.“ Jõud kui selline on oma olemuselt selline eriti just siis kui selle olemusest ei mõisteta?

„Järsku sähvatas meie vahel Logruse märk. Ilmselt nägi või tundis seda kuidagi ka tema, sest ta tõmbus tagasi samal hetkel kui mina. /---/ Ilmselt ta teadis, mida tegi. Ja ma oli kindel, et nagunii ei teeks ta hetkel minust välja. /---/ ... tajusin tumedat, hirmsat jõudu, mille olemasolu oli // mulle oma viimases õppetunnis teatavaks teinud.“ (Lk.: 37). // Jällegi midagi spetsiifilist R. Z. „Amberi“-kroonikate vaimustava dekaloogiaga seoses. Amberi Muster sümboliseerimas siis Kaosesse rajatud Korda ja Kaose Logrus siis vastavat fenomeni Kaose Kodades. (Spetsiifiline sõnastus, tuttav iga antud kirjaniku lugejale vaid). // „Tume, hirmus jõud...“ -- oskuslik sõnadevalik, vihjamisi ebamääraselt millegile defineerimatult fantastilisele. Stiilne ja väljapeetud kirjanduslik stiil, hoolikas sõnade valik ja tulemuseks R. Z. meistriteosed.

„Siis aga ületati mingi piir ja tekkis korrektsioon. Keegi mängib seal ürgjõudude endiga. Kes või mis ja miks, seda ma ei oska öleda.“ (Lk.: 38). // Siis aga aeg ületada teatavad piirid ja sellest järelduvad teatavad korrelatsioonid, ja üle kõige Aeg, mis teeb samuti oma korrektiivid. (R. Z. & „Today We Choice Faces“, „Täna valime nägusi.“).

„Kuidas ta need võimed sai? Siis, kui mina teda tundsin, polnud neist küll veel märkigi. -- On mitu teed, mida mööda võlurid võivad oma oskusteni jõuda, seletasin. -- Aga seda tead sa ise ka.“ (Lk.: 54). // Kuidas omandatakse teatavad raskesti-seletatavad võimed, kui oskused, kui mingid üleloomulikkusega piirnevad võimed? On ilmselt tõesti erinevaid teid, mida mööda ekseldes võivad „võlurid oma oskusteni jõuda...“? -- Ilmselt on osad ja lihtsamad neist vaid eksiteed. Kuid jõudes tegelike võimete piirimaile, kus kaob vahe reaalsuse ja ulmade vahel, on kõik ühtäkki kui täietsi võimalik, kuigi seda juhtub ilmselt väga harva. Aga kui juhtub, siis on tulemused lausa jahmataval kombel hämmastavad...? Ja see on võimalik tõesti, saavutada pea üleloomulikul kombel jahmatavaid tulemusi; kuigi seda peamiselt siiski vaid fantaasia-küllastes juturaamtutes, peamislet ainult, arvatavasti...?

„See on nagu meri või öine taevas. Suur ja võimas ja kaunis ja olemas. See on loodusjõud ja sa püüad seda ära kasutada, kui suudad.“ (Lk.: 61). // Taaskord R. Z. oma tunnustatud stiilsuses, kirjeldamas loodusjõudusi nagu seda on meri ja öine taevas. Lihtsalt aga väljapeetult sõnastades: „Suur ja võimas ja kaunis ja olemas.“

„See valgus oleks nagu unenäos. Aga väga uhke.“ (Lk.: 74). // Unenäoline värvus, erinevad värvuste tonaalsuse astmed. Kui vähe on tegelikult vist värvilisi unenägusi? Ulmad on harilikult vist öise ajaga seotud olnud, seega siis öistes ja tumedates ja eri halli värvi toonides. Seda kirkamini eristuvad aga siis värvilised unenäod, kus on päeva-valgust, Päikest ja eredaid värve...

„Aga siiski ta liikus. Ta oli aru saanud, mida peab tegema, ja näis, et tal on ka piisavalt tahtmist. Mulle tundus, et tegelikult ta minu abi enam ei vajanud.“ (Lk.: 76). // Aga hoolimata kõigest siiski õigemas suunas edasi liikuda, olles aru saanud, mida peab tegema ja omades ka piisavalt tahtmist, et mööda seda rada, veidigi õigemas suunas, edasi sammuda, veidigi õigemas suunas? -- `Ne quid nimis`! -- `Carpe diem`!

„Suurest kurvist välja tulles oli ta nagu elus leek. Ta liikumine oli väga aeglane, aga sellesse oli tekkinud järeleandmatus. Teadsin, et saagu lõpuks, mis saab, aga ta muutub, ongi juba muutunud, Muster kirjutab end temasse ja see sissekanne läheneb lõpule.“ (Lk.: 77). // Aga see liikumine õigemas suunas, see on kindlasti väga aeglane, aga siiski: liikumine õigemas suunas, teades, et see on õige tee ja see aja jooksul viib parematele tulemustele. Ilmutada siis äärmist järjekindlust sellel õigemal rajal sammudes; saagu siis hiljem, aja jooksul, mis saab, aga ikka on natukenegi jõutud juba kõndida mööda õigemat rada ja õigemas suunas...? -- Edu sel teel, kõndides aegamisi vaid aga siiski õigemas suunas. See rada on õigem ja viib paremale sihile.

„Seal on hulk peensusi, mille olemasolust ta on alles teadma saamas ja nüüd ta katsetab neid. // ...--, teeb see tema tugevuse vastupidavuse ja maagiliste võimetega imet. Mõningate eelteadmiste korral on seda lihtne õppida. Ma olen selle ise läbi teinud.“ (Lk.: 87). // See ongi nagu üsna rafineeritud värgindus, mida iseloomustavad erinevad peensused, mida leidub ja erinevaid aga samuti kuhjub ajajooksul midagi, mis on sel rajal kõrvalekaldumatult püsimiseks lihtsalt hädavajalikud. Annavad need kogemused vajalikku kindlust ja selgemat sihti, selleks, et sel valitud õigemal rajal püsida...? Loodetavasti õpitav see kõik järgnevuses ja siis kunagi saan öelda, et see oli tegelikult oli see kõik nii „lihtne“; olen selle ise kõigiti läbi teinud...?

„Oma loogika selles ju oli, aga paraku kuulasid inimesed haruharva mõistuse häält – eriti just siis, kui seda oleks kõige rohkem vaja olnud.“ (Lk.: 90). // Inim-mõistus on keeruline, varieerudes inim-psüühika kõige rafineeritumate väljandumiste raames (ja piirnemas isegi psühho-patoloogiaga.). Kuid üle kõige siiski terendumas ratsionaalne ja intelligiibel loogiline Mõistus, mille korrapärast tööd on imetletud kõigil aegades ja eri paigus. -- „Mõistuse korrapärane töö...“ (C. Castaneda).

„... oli temasse talletunud mite sajandi jagu Maa ajalugu. Ning see oli teinud ta iseloomu keeruliseks, ettearvamatuks.“ (Lk.: 98). // Kellesse poleks talletunud paljude sajandite jagu ajalugu ja seonduvat, kuigi seda vaid kaudselt kogetud oldakse. Juba unenäod pidi olema üsna vana-aegsed, rääkimata siis argistest kogemusestest, mäletamise võimest, mis on ärkvel ja und nähes täiesti erinev. Mis ongi inimene kui talletunud ajalooline mälu, omandatud kogemused, otsekui korduvalt kogetud elud, vahendunud elu-kogemused põlvest-põlve edasi kandudes...?

„...See oli... põnev lugemine. Sa oled siin üks vähestest minuealistest ja sa oled elanud huvitavat elu. /---/ ... ma vist armusin natuke ära. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga see on tõsi. /---/ Üks neist annaks mulle vahendid sinu aitamiseks. /---/ -- väljamõeldisena tähendanuks see aga kiiret ja nutikat mõtlemist, mis pidi tabama minu imelist nõrka kohta, minu eneseuhkust.“ (Lk.: 108). // Kindlasti on põnev lugeda kellegi huvitavast elust, veelgi huvitavam on seda aga ise kogeda, ise elada huvitavat elu. (Vrdl nt A. Munthe). „Elada tuleks nii nagu undki nähakse, üldsegi mitte või huvitavalt.“ (Fr. W. Nietzsche). // Eneseuhkus, enesetähtsus, mida need sõnad tähendavad? -- Enesetähtsuses pole midagi ei lihtsat ega naiivset. Ühest küljest on enesetähtsus parim, mis meis on aga teisalt peitub selles ka meie rikutuse olemus. Tavalisi inimesi paneb just enesetähtsus rajama aastasadu ja -tuhandeid erinevaid „jumalate kodasi“, templeid, püramiide, tsirkuraate, katedraale kirkuid. Kuid teisalt enesetähtsus otsekui pidev ja mannetu enese-upitamise tüütu kordus. Otsekui üritada anda aimu oma isiku grandioossusest, selle asemel, et kohata tegelikku grandioossust, näiteks Univerusmi, kogu selle lõpmatuseni lõplikult lõpuni mõtlematuks jäävas Lõpmatuses. „Kõikide aegade nõid-nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kes enesetähtsusest lõplikult vabanenud on.“ (C. Castaneda).

„Las Benedict toob ta siia. Mul on lotse, mis peaksid ta avama. /---/ Keskendusin, otsides seda erilist valvsuse ja kutsumise tunnet. Pilt muutus, elustus...“ (Lk.: 112). // Selleski kirjakohas, nois tsitaatides, siis jällegi R. Z. „Amberi“-kroonikate, selle vaimustava dekaloogiaga seotut, konkreetsed nimed, jne. Täielikult mõista ja hinnata oskavad vaid need, kes ise selle autoriga tuttavad on. Kadestusväärsed on need, kes veel ei ole lugenud, neid ootaks nii paljut ees! -- „Mulle meeldivad, kui mind ümbritsevad tarkadest ja ilusatest sõnadest seinad“, on öelnud R. Z. isegi nt raamatukogude kohta.

„... targast ämblikust, kes kaitseb muinasjutumaailma varandusi valgusemaailma eest.“ (Lk.: 114). // Aga just muinasjutumaailm, see ju tõeline valgusemaailm ju ongi? Pimedusega kaetatud maailm, oma algse naiivse-lapseliku värvikirkuse minetatud maailm on vist siis silmselt igapäevane argine reaalsus, tavaline inimelu?

„Ja tema kindlasti teadis, et mina teadsin. Ning me mõlemad teadsime, et ta usaldas mind, see ühtaegu rõõmustas mind, kuid tegi ka minu elu raskemaks. /---/ Ta meeldib mulle, aga mul on tunne, et ta teab rohkem, kui välja ütleb.“ (Lk.: 116). // „Me teadsime, et meeldime üksteisele, et oleme semud...“ (R. Z. „Damnation Alley“, „Needuste Allee“.) Usaldus ja sümpaatia ja sellega seotud keerukas vooluring, otsekui peen-mehhaanika. Kõige targemad näivad olevat just need sõnad ja lausumised, mis välja ütlemata on jäänud. Ja välja ütlemata jätta nii mõndagi seetõttu just, et „fantaasiale oleks rohkem mänguruumi...“ (S. A. Kirkegaard & „Der Tagebuch des Verführers“, „The Diary of Seductor“, „Vittelijän päivakirja“, „Võrgutaja päevaraamat“, (e. k. 2007)).

„Kas sul on selles plaanis mingi eriline roll? Ma olen vaatleja // kui ma juhtun midagi tegema, siis ainult oludest tingituna.“ (Lk.: 121). // Kummalist mängu mängime meie inimputukad siin sinitaeva all... Elades oma elu, justkui omaks see igavest vältust, kuigi on teada, et peagi saabub õhtu ja siis saabub öö...? Vahest tulebki jääda olema otsekui „erapooletu vaatleja staatuses“ ja kui sellest vaatepunktist vaadeldes, otsekui „igaviku vaatepunktist vaadeldes“ („sub specie aeternatis“), siis tegutseda vaid siis kui välised olud seda ilmtingimata just nõuavad. Mitte vaid reageerimisi n-ö „väliste ärritajate toimel“ vaid tegutseda mõeldvaimal kombel kaalutletult, läbi-mõeldult.

„-- ma arvan, et protsess, mille ta oma võimete saamiseks läbi tegi, võis ta mõneti tasakaalust välja ajada. /---/ Üksikasjad pole nii olulised kui lõpptulemus. /---/ Ega me eriti hästi läbi ei saanud. Nii et me enamasti püüdsime teineteisele mitte ette jääda. Aga igatahes oli ta terane. Andekas ka. Kunstikalduvustega.“ (Lk.: 127). // Tetavad, eriti mentaalsed, kuigi harvemini aga sagedamini just psühholoogilised protsessid, oma värvikirevuse kogu skaalas võivad tõesti tasakaalust välja viia. Seda juhtub eriti andekatega, mis vallas siis iganes. Geniaalsust lahtuavat ju hullumeelsusest vaid üks väike samm? Ja muidugi on kunstikalduvustega inimesed ju harilikult kaasinimeste jaoks kui pisult kahtlased, nad ei näi täiesti jagavat seda "enamiku ühisosa“, seda „ühist mõistlikkust“ („common sense“).

„Ning sa poleks pidanud seal lõpuks oma võimeid näitama. /---/ Temasugune mees elab riskides. Ta arvutab tõenäosuse ja siis tegutseb. Ükskõik, mida ta ka sinust arvab, ei muuda ta praeguses faasis sinu pärast oma plaane.“ (Lk.: 135). // Varem või hiljem tuleb ju nagunii ilmsiks, mida keegi ennast kujutab, kuigi kavalam oleks ennast kuidagi varajata, nt mitte näidata liiga lihtsalt välja oma erinevaid „võimeid“. Sest sellegagi on seotud võimalus ilma enda soovita tuntuks saada, tunnustamatult tunnustust pälvida, mida pole soovitudki? Tõenäoliselt saab tõenäolisust üsna täpselt välja arvutada, see peaks eelnema igale läbi-kaalutletud teole, kuigi harilikult vist nõnda-moodi ei ole? Aga kui mingeid läbi-kaalutletud plaane ei olegi, siis ei pea neid ka ette arvutades läbi mõtlema ega saa neid ka niisama lihtsalt end paljastades väljagi näidata?

„Mulle meenus ähmaselt, nagu oleksid nad väga tugevad ja et neid on väga raske oma tahtele allutada. /---/ Ma võin saada sulle su vastused. Ütle mulle oma küsimused.“ (Lk.: 147). // Mida tugevama isiksusega on tegu, mida tugevama ja vastupidavama karakteriga, seda raskem näib olevat teda võõrale tahtele allutada. Kuid vahel tundub ka otse vastupidi olevat, kõige nõrgeim osutub hoopiski kõige tugevamaks, kuna teda ei saa lihtsalt teiste tahtele allutada, igaljuhul võtab see vägagi kaua aega? // Aga miks ma niimoodi siiagi kirjutan? Vahest leidubki mul mõningaid vastuseid aga pole kedagi, kes küsimusi esitaks. Seega milleks siin üritada vastata küsimata jäädavatele küsimustele?

„Mulle meeldiks, kui kogu see tigedus oleks minu poolel. Ja mulle on jäänud mulje, et ta on osav nõid.“ (Lk.: 152). // „Tõeline nõiakunst sialdab endas nii moraali kui ilutunnet, mis eirtsab seda tavaliste hambutute nõiamooride posimisest...“ (Don Juan Matus, Carlos Castaneda).

„Mind üllatati ja ma ei aktiviseerunud õigeaegselt oma kaistet. Ainult selles asi oligi. Enam seda ei juhtu.“ (Lk.: 156).) // Üllatus-moent ongi vahel peamine, ei oskagi kuigi kähku ennast kui kaitsta, lihtsalt üllatav, kui sagedasti seda on ette tulnud. Talitada nii, et enam seda ei juhtuks kunagi.

„Ka korraliku väljaõppeta või äärmiselt laisk isik võinuks piisava harjutamise järel hakata ürgjõudusi suunama, kasutades šamanismile sarnanevat meetodit, vastupidiselt elegantsele kõrgemale võlukunstile, mille tasakaalustatud võrrandid võimaldasid vähimate pingutustega saavutada maksimaalse tulemuse.“ (Lk.: 170-171). // Kindlasti on šamanism kui uskumiste tüüp olnud inimliigile midagi alati omast. Šamanism on sama vana kui lõkketuli, see on lihtsalt alati olemas olnud, seetõttu on see primaarne. Ja šamanism on levinud üle laia ilma ja kõigil aegadel, seetõttu on see prevaleeruivaim uskumiste tüüp üldse. Ja kuivõrd teesile järgneb antitees ja noile omakorda süntees (Hegel), siis on, šamanism sama loogika kohaselt ka prioriteetseim, elik siis tähtsaim usumiste liik.

„... nimetaskin seda enesekindluseks. // ...oli jõud. Minul oli plaan ja ja vahendid selle teostamiseks.“ (Lk.: 173). // Ka enesekindluses on midagi mida saab kirjeldada kui ehtsat ja ehedat, otsekui kaasa-sündinud jõudu. Olla nagu „sündinud nõid“, tohutute resurssidega, võimeline kõigeks, kõige ja kõikidega hakkama saades. Ja seejuures saavutades lausa jahmatavaltki hämmastavaid tulemusi ja seda mitte vaid und nähes, vaid reaalsuses, ja nõnda kogu Maailma ulatuses...? (C. Castaneda).

_____________________________

Roger Zelazny: „Varjude rüütel.“ „Amberi kroonikate üheksas raamat.“ („Kinght of Shadows“.)¹⁶

______________________________

„Sa alahindad jõude, mida nad on enda kaitsmiseks rakendanud... // Ja tead, ühel võluril pole üldse lihtne teisele ainult võlukunsti kasutades otsa peale teha. Siiski, mis puutub maiste nähtuste inertsi, siis sul on õigus.“ (Lk.: 4). // Taaskord, sellegi R. J. Z. raamatu üles kirjutatud tsitaatide n-ö „kommenteerimisega“ seoses, tuleb esmalt avaldada imestust sellise kirjutamise otstarbe üle. Kuidas keegi kunaski saaks nii tunnustutatud ja tuntud ja kõrgelt hinnatud autori, nagu R. J. Z. tsitaate kuidagi isegi veidigi n-ö „edasi kirjutada“? Aga see on lihtsalt niisama, siin järgnevuses, üritades kui väga hea kirjaniku geniaalsete lausete najal otsekui: „edasi-mõelda“? See täiesti lubatud, keelatud küll ei ole? // Alahinnata ei tasu kedagi (isegi mind, praegu ja siin, oma tagasihoidliku n-ö „kommenteerimisega“ seoses?), see ei tasu lihtsalt ära, sel poleks mõtet. Arvan, et mul on siinkohal õigus, sest seegi aktiivsus kuulub maiste nähtumuste kilda...? (Fenomenist tulenema seatud nagu inerts, harjumus, väljakujunenud tavad, mis kombeks kellegil kunaski kombeks on).

„Ma pole kunagi aru saanud, mida naised temas leiavad, aga tunduvad leidvat küll. Ma isegi kontrollisin kord, kas ta kannab endas mingit sellekohast loitsu, aga ei avastanud midagi. Ilmselt peab see olema mingit hoopis teist laadi maagia.“ (Lk.: 7). // Mina vaene ja vaevatud hing samuti ei oska öeldagi, mis see on , mis näib mõjuvat, otsekui n-ö „ligi-meelitavat“, absurdseteski mõõtkavades isegi ja nõnda isegi pikemate ajavahemike möödudes? Ei oska isegi oletusi teha selle-kohaseid. On see nn „animaalne magnetism“? Valdavalt, et ei ole isegi memserismi (Georg Mesmer!) ega hüpnoosi (Axel Munthe!) ristand. Aga mingi ratsionaalne ja loogiliselt veidigi mõisetav põhjus või ettekääne peab lihtsalt leiduma, et (seda kõike) ära seletada arvestades nonde feminiinsete isendite kogumäära ja muidugi ka muljet-avaldavaid distantse veel pealekauba (to Barcelona?!). Ilmselt on see kõik kokku mingit hoopis „teistsorti maagia“, mingigi ratsionaalne ja loogiline seltusviis peab ju lihtsalt leidumagi? (Kuid siia kirjakohta kõigest sellega seonduvast ei kirjuta).

„... et tal on hea maitse. Anne puudub, aga hea asja ta tunneb ära.“ (Lk.: 13). // Võib-olla on minulgi lihtsalt „hea maitse“, annet selles valdkonnas on küll vähe leidunud (vähamalt tõestataval kombel) aga tajudes, mis „tõesti hea on“. Mis on ilus, mis on inetu, vastavalt: hea ja halb, jne. Etc! Võib-olla on tegemist lihtsalt liigagi „hea maitsega“, see seletaks ära kogu selle kummastavuse vähamalt veidikenegi, pidades silmas kogu seda nn „feminiinset“ antust juba dekaade ja arvestatavat distantsi seejuures...? Vältus ja distants ongi selle keerulise loo puhul kõige muljet-avaldavamad. (Vältuseks on ca 20 a. Ja distantsiks siis u 4 km.)...?

„Olin otsinud temas nõida, mitte lihtsalt potensiaalset nõida. /---/ Sest ma polnud mitte ainult rumalal kombel armastanud, vaid ka priske surmatung oli mul irvitades kannul käinud ja iga kell võisin ma sellega viimset koostööd teha?“ (Lk.: 17). // Olla „otsinud nõida“... Mida sellega on öeldud? Kas on üldse olemas midagi sellist, mida nõiduseks nimetada saab, või on see täielik või osaliselt välja-mõeldis? Inimolenditel pidaavat olema väga sügav loomulik maagia-taju. Kratsides mingi isiku „pealmist pinda“ leitakse selle all nõid. „Tavalise inimese jaoks on nõidus üks pahaendeline asi, mis samas siiski ka huvi pakub...“ (C. Castaneda & tema kuulsad nn „nõia-raamtatud“). // „Siin Maakeral pole ellujääjaid...“ (Don Juan Matus, C. C.).

„Sa oled kõrgema taseme pühendatu, nii et sel pole tähtsust. Pealegi ei saa sa sinna midagi parata. Ja lõpuks on sul vaja seda teada, et osata loo ülejäänud osa õiglaselt hinnata. /---/ Jätab selle siiski mõnevõrra erandlikuks. Ning neist suudavad ainult üksikud piisavalt manamist õppida, et salakunstidega midagi peale hakata.“ (Lk.: 21). // Pajatatakse, et iidses Oriendis oli Meistritel kombeks oma õpilastele vägagi varjatul kombel oma salateadmisi põlvest-põlve edasi anda. Sest salateadmised on ju selleks ebasobivatele inimestele suisa kahjulikud, või siis nendele, kellega nad mingis mõttes oma eluteel kokku puutuvad? Kuid ikkagi ollakse veendunud, et need iidsed salateadmised olid kunagi tõesti olemas ja nende kauget järelkaja on tajuda isegi tänase päevani, kui mingi üld-inimliku ja prioriteetseima šamanismi, kui uskumiste primaarse tüübiga seotud kauget säbru-lainetust...? (Vrdl nt C. Castaneda 9. raamatut, e. k. 1993-1998). // Väga vähesed oskavad ilmselt mingist n-ö „kirjanduslikust šamanismist“ teha midagi sellist, millel on jahmatava panevalt hämmastavad järeldumised vägagi laialdases mõttes, kogu tervele Ilma-Maale...? (Kuid ka sellest Kõigest siia kirjakohta ei kirjuta?).

„Et siis saatan nimega Loogika /---/ Ent välja kutsud sa ta vaistust lähtudes, nii et kokku on tegemist kunstiga.“ (Lk.: 23). // Loogika kui selline, loogika kui ratsionaalne kunst tekkis muistes Kreekas ja seostub ratsionaalse ja loogiliselt abstrahheeriva mõtteviisga, mis sai siis kogu hilisema Filosoofia aluseks kui nurgakiviks. Seostub ennekõike Sokratese, Platoni ja Aristotelese nimedega. Abstraktsionismi sünd, muistses Hellases, iidsete helleenide kodumaal. JA PLATON? -- „Kogu läänelik filosoofia on vaid ääremärkusteks Platoni filosoofiale...“ (Whitehead). „Platon kirjutas luulest ilusamast proosas...“ (T. Künnapas).

„Ta mängis sinuga. Tahtis äratada sinu uudishimu. Tahtis, et sa teda otsiksid ja ta leiaksid, küllap oleks ta tahtnud ka sinuga jõudu proovida. Ta tahtis sulle näidata, et oli väärt kõiki neid asju, mida sa talle keelasid, kui sa keeldusid teda usaldamast.“ (Lk.: 25). // Need mängud on teada. (Juba on ammust teada kõik need „kass-hiire-mängud“, isegi nn „mägra-mängudest“ olla kuuldud.) Pole midagi uut siin päikese all, kõik uus on juba ammu-unustatud vana. Otsekui „mängeldes“ tekitada midagi kui „uudishimu“? Ilmselt, et kellegile midagi tõestada, anda lihtsalt märku kellegile, et olemas oldakse...? // „Ja tühisuste tühisus on inmilik enesetähtsus... Enesetähtuse kaotamiseks on kaks meetodit, kas raiuda maha kõik enensetähtsuse kui draakoni 3ooo pead, või leppida oma sümboolse surmaga... Kõigi aegade nõid-nägijad on väga kõrgelt hinnanud neid, kellel on õnnestunud enesetähtsus troonilt tõugata... Enesetähtsus pole midagi muud kui end millegi muu taha varjav enense-haletsus...“ (Don Juan Matus, C. Castaneda).

„Mulle on alati meeldinud muinasjutud, milles kellegi positsioon maailmas mingi ilmutuse tõttu paraneb.“ (Lk.: 29). // Muinasjutud pajatavad iidses keeles isegi täiskasvanutele mõistetavaid lugusi. Isegi täiskasvanud peaksid neist aru saama, veidigi nende iidsete aegade muistsetest lugudest? Muinasjutud kõnelevad rohkem tõtt kui harilikult arvatakse. Eeposed ja müüdid kõnelevad inimeseks olemisest sümboolselt, sümbolite keeles, neis ei tuleks näha ainult moonutatud ajalugu. (J. R. R. Tolkien &“The Hobbit“ & „The Lord of the Rings“).

„Ma läksin ära. Uni on vist ainus elu suurtest naudingutest, mis ei pea juba oma olemuse poolest lühikeseks jääma. See täitis mu ja ma triivisin. Kui kaugele või kui kauaks, seda ei oska ma öelda.“ (Lk.: 36). // Uni, harilik inim-uni on midagi suisa kirjeldamatu väärtusega fenomen. Pole midagi kenamat kui triivida ära kuhugile unustuse maile. Ja siis lisaks need unenäod, oma kummastavuse mõõtkavades hämmastavaltki fantaasiaküllased ulmad. Fantastika ja ulme segu, kõik nood värvikirkad ja seniolemtatud unrenäod ja fantaasia-küllased ulmad. Uni on vist tõesti ainus elu suurtest naudingutest, mida saab kogeda palju ja korduvaltki (ja on veel pealekauba „täiesti tasuta“?). Aga nüüd, siin tänaselgi hilisõhtul, mingil suveõhtul on taas võimalik minna magama, uinuda, „...ehk undki näha...“? (Hamlet). Aeg siirduda oma „unenäolisesse kuningriiki“, see on täiesti privaatne, see on ainult minu silmadele mõeldud, ainult minu jaoks mõeldud, kõik need ulmad, nagu ikka, senisel eluteel...? /--/ -- Good Dreams!

„Iga mehe jaoks tuleb kord aeg, mil ta peab poole valima... // ... ja see aeg on käes. Kummal poolel sa oled?“ (Lk.: 38). // Igal inimesel tuleb valida oma eluteel, valida millegi vahel. Eelistamisi üht teisele. Kes teab, kas aga üldse ongi midagi valida, vahest on kõik juhuslik ja valikud lihtsalt kujunevad, ilma neid ise otsustamata. („Amor Fati“, „Saatust armastama“, Fr. W. Nietzsche).

„oli tunnistanud, et see oli tugev. Mul puudus ettekujutus, mida see jõud tegelikult esindas. Ja mul polnud mingit soovi seda usaldada.“ (Lk.: 41). // Tuleb tunnistada, et maagias, mana-sõnadeski võib peituda midagi tugevat, kuigi ei ole teada, mida sellega öeldud on ja mida ei ole. (Siinse kirjutamise sihiseadeks on lihtsalt grafomaaniline kirjutamine, ilma, et seejuures midagi erilist öelda oleks plaanis?).

„Nagu suurem osa moraalsetest paradoksidest, asetab ka see sind olukorda, milles pole võimalik end kaitsta. Ja minu tavalise lahenduse jaoks oli juba hilja. Ma ei saanud mängust välja astuda.“ (Lk.: 43). // Suurem osa moraalsetest paradoksidest näib seadvat inimhinge mingite valikute ette. Sõltub muidugi eelnevalt sellest, kuidas defineerida sõnu nagu „moraalne“ ja noist valikuliselt tulenevad „paradoksid“. See on nagu „mäng sõnadega“, see kummaline sõnadega mängimine, kuigi on teada, et sõnadega kõike ära seletada ei saa, see on sõnade viga, nad ei seleta kõike (C. Castaneda). „Ja keeles on palju lõkse ja nõnda me näeme kulgemas inimesi oma keelekasutuse radadel ja komistamas samade takistuste kohal. Tuleks panna välja või hoiatavaid silte, mis ennetavalt hoiataksid nende keeleliste komistuskivide eest...“ (L. Wittgenstein).

„Sellisel tasemel intellekti on raske klassifitseerida... // ... ja ma oletan, et enamasti pole tal midagi öelda. Tema energia on enamasti rakendatud teistes valdkondades.“ (Lk.: 48). // Sellisel tasemel, nagu mõni intellekt näib olevat, polegi võimalik seda kuidagi defineerida elik siis määratleda. Antaks palju, et omataks kellegi geeniuse aju, et oldaks suuteline oslaiseltki mõistma seda kõike, mida mõni geenius kunaski on palju paremini läbi mõelnud. „Annaksin kõik oma Tähed, kui hetkekski suuta mõelda nagu see teadlane...“ (Stanislaw Lem, „Tagasitulek tähtede juurest.“, „Powrot z Gwiazd.“).

„Asjad on pisut selgemad, kuid mitte veel piisavalt, et tegutsema hakata.“ (Lk.: 54). // See on ju kena, kui asjalood on veidikenegi selgemad, siis võiks ju suisa tegutsema hakkamise peale mõelda...? (Seegi siin vaid kui „mäng sõnadega“, sõnadega žongleerimine pelgalt).

„Kui kaugele su mälu ulatub? Umbes sinnani, kui ma olin väike laps. Mis siis? Ma mäletan ennast sellest ajast, kui ma esimest korda Logruse läbisin. Aga kõik, mis juhtus sellest ajast kuni praeguseni oli kuidagi unenäoline. Ma lihtsalt reageerisin toimuvale.“ (Lk.: 57). // Kui kaugele ulatub mõne inimese mälu? Väidetavalt üsna algusesse, lapsepõlve, kust juba midagi meelde jääb, kuigi ähmaselt. Hilisem mälu jääb rohkem meelde ja täieskasvanu-eas tahetakse vahel juba mõndagi lihtsalt kui unustada. Inimese mälu tekib siis üsna varases lapsepõlves, algust ei mäelta keegi, siis aastate kogunedes see mälu otsekui intensiivistub. Lapsepõlve mälu näib tõesti olevat kuidagi unenäoline, ähmaselt meenuv? Aga mäletamis-võimet pol n-ö „teaduslikult uuritud“, sest nt unenäolise ja ärkvel-oleku mälu erinevusele ei osutatata vähimatki tähelepanu, kui see erinevus on ju mõnelegi kogetuna märkimisväärne. Aga miks? Porqua?

„Neutraalne pind. Iidne pinge nende vahel on vaevumärgataval kombel nihkumas. Eeldatakse, et sina muudad mingil moel jõudude vahekorda, kallutades seda ühele või teisele poole.“ (Lk.: 67). // Ka siinkohal, siin ülal ülest tähendatud tsitaatides, jälle R. J. Z. omane „Amberi“-dekaloogia spetsiifiline sümboolika. Pingestatud vastakuti-asetus siis siinkohal Kaose ja Korra vahel, millest pingestamatumat pole vist võimalik väljagi mõelda, muinas-kreeka pärimuste ja legendide ajast peale...?

„Mida me sellest järeldame? Mis iganes seda teeb, läheb osavamaks või tugevamaks. Või mõlemat korraga.“ (Lk.: 73). // Mida sellest „kõigest“ järeldada? Ilmselt on siinkirjutajal omane kalduvus grafomaaniale, kirjutamisele lihtsalt kirjutamise pärast. Muud ei oska siinkohal lisada.

„Pöördusin kõrvale. Kõndisin minema. Vaikselt, hästi vaikselt kostis läbi öö ja udu klaver, mis mängis meloodiat ajast enne minu sündi.“ (Lk.: 77). // Antud autorile tunnus-omane viimistletud sõnastus taas-kord, läbi uduse öö kostev meloodia, mis meenutamas midagi, mis leidis aset enne kellegi sündi...? Stiilne sõnastus, intrigeeriv oma lummavuses.

„Tead, me võime kõiges selles eksida. Lihtsalt kobame pimeduses. Just nimelt, mulle tundub, et mind visati pimedusse. Ja seepärast keeldun ma mängimast kellegi teise reeglite järgi.“ (Lk.: 79). // Eksimine on inimlik („Errare humanum est“). Pimedate riigis aga pidi olema ühesilmnegi kuningas (Wells, Harris/Wyndham & „The Day of the Triffids“). // Olla heidetud pimedusse, seal ringi kobamaks, orienteeruda üritades, ning ikka keelduda mängimast pelgalt olude poolt peale-surutud mängu-reeglite järgi?

„Võib-olla ma kunagi õpin eduseisus suud kinni hoidma või loobuma. Sama asi, tegelikult.“ (Lk.: 86). // Küllap tuleb varem või hiljem õppida nii mõneski mõttes ja igakülgselt „suud kinni hoidma“, loodetavasti seda juba pigem varem, võimalikult varakult, mitte mingil juhul kunagi hiljem...? Lihtsalt loobuda mitte-vajalikust, loobuda sõnadele eelnevatest mõtetestki. „Kuulates vaikuse valju heli, kuulates saatuse-kellade valju ja vaikset kõminat...“ (F. Herbert & „Dune“). -- „The Sound of Silence...?“ -- Olla lihtsalt igakülgselt vait, mitte öelda kunagi ühtegi sõna. (´Ne quid nimis`! -- `Carpe diem`!).

„Nad tulevad ja lähevad, mulle näib, et juhuslikult, ja ma ei kujuta ette, mis mõte neil võiks olla.“ (Lk.: 88). // Tulevad ja lähevad mitte ainult isikud vaid ka ajad ja aegkonnad, otsekui juhuslikult, otsekui ilma mingi erilise mõtteta. „Need on ajad, mis kõike muudavad, mitte inimesed.“ (Fr. W. Nietzsche). -- „O tempora, o mores.“ -- („Oh ajad, oh kombed“, itaalia vanasõna).

„Ta mängis alati ausat mängu , sest ta oli nii neetult osav, et nagunii ei kaotanud ta kunagi. Niiviisi võis ta täiendavat mainet koguda.“ (Lk.: 90). // Nagu öeldakse, lapsesuu ei valeta, ja mõned peavad kellegi petmist pea isiklikult solavavks, sest näivad eelistavat ausameelsust kõiges ja alati, isegi kui see otseselt kahjukski tuleb. Aus mäng, seda kaotada ei saagi; niisugust mainet võib vähemalt, imaginaarsel kombel, mõneti omada tõesti?

„...teab asju, mida mina ei tea, ja evib võimeid, mida minul ei ole. /---/ ... ja mina ei usaldaks teda. Loogika ei lubaks.“ (Lk.: 94). // Mõni teab nii mõndagi, mida teised ei tea ja kuidas defineerida erinevaid võimeid, mida kas omatakse või ei. Loogilisel ratsionaalsel intelligiiblil mõtlemisel on näivalt vaid kaudne seos emotsionaalse väljendiga nagu usaldamine?

„See on nii esoteeriline värk, et ma ei söanda sel teemal isegi spekuleerida.“ (Lk.: 95). // Esoteerika kui selline on inimsust alati intrigeerinud, midagi lummavat on neis kõigis oletatud maagilistes ja nõiduslikes võimetes. Vanasti (19 saj.) nimetati sedasorti huvitatust spiritualismiks, nüüd on käibel uudsemad sõnad sama fenomeni tähistamiseks. Kuid esoteerikas on midagi lausa lummavaltki ligi-tõmbavat tõesti? Ja muistse Oriendi esoteerilised salateadmised, mida valitul kombel põlvest-põlve edasi anti, salajased teadmised, milledest kellegi tänapäeval eriti aimugi ei ole? (Või veidi siiski? Vrdl nt C. Castaneda).

„Meie vastas oli must sein. Tähendab, isegi mitte pimedus, vaid absoluutne tühjus, mille eest me kohe taganesime.“ (Lk.: 96). // Aga kui vastas on näiteks mingi „sein“, siis tekib kohe küsimus, mis on teiselpool seda „seina“? -- „Whats in the other side?“ -- Näiteks on teada, et Universum on lõputu ja seda kogu lõpmatut ilmaruumi ükski inimhing kunagi selle viimase lõpuni mõelda ega mõista millaski ei suuda. „Absoluutne tühjus“ mis halvab ja lummab inimmõistust sama-aegselt. Ei olda ju suuteline Lõpmatust viimase lõpuni välja mõelda, kas tuleb siis „mingi sein“ ette, ning muidugi siis tekib küsimus sellest, mis on selle „seina taga“. Oletadakse mingit paraboolset universumi-mudelit, kuigi traditsiooniliselt pooldatakse lineaarset, millest veelgi kohasem näib olevat tsirkuleeruv universumi-mudel. Lõpmatult lõpmatusse plahavatav universaalne aine, mis tsirkuleeruvalt kokku tõmbub ja jälle lõpmatusse plahvatab... Kas saab selliste kujuteldamatute kvanitatiivsete protsesside puhul oletada ka mingeid kvalitatiivseid paremusi, nt Inim-Mõistus? Vähe tõenäoline, see on ju ajutine ja mööduv nähtumus, kuigi igavikulised küsimused jäävad alatiseks. -- „Whats in the other side“...?

„-- panna sind mõistma, et sa peaksid jälgima, mis su ette ilmub, sest tõenäoliselt näidatakse sulle midagi olulist, kui sa kord oled hakanud märkama.“ (Lk.: 97). // Eks ole mõnigi inimhing sattunud olukorda, kus ta peaks mõtlema ja mõistma, seda millega ta vastakuti seatud on. Aga kuidas mõista, selle viimase lõpuni, midagi taolist nagu näiteks lõpmatu Universum, seda lihtsalt ei saagi ükski elav hing selle viimase lõpuni mõelda? Tõenäoliselt on selles Ilma-Ruumis midagi lõpmata olulist aga kui seda kunaski mõista ei suudeta siis jäävad vaid oletused. „Ja argiasjade virvarri ununevad igatsused kaugete maailmade järele...“ (E. Saar, J. Jaaniste & „Täheatlas“). Mis on astronoomia muud kui inimliku uudishimu vili...? (S. Lem & „Eden“).

„... ihad ja mälestused. Jälgisin oma hingamist ja tegin näo, nagu oleksin kõigest pealtvaataja. Leegid tantsisid mu õlgade ümber... /---/ ... ning see põles nüüd nagu külmunud ilutulestik mustas ja tähitus taevas.“ (Lk.: 113). // Taas midagi R. J. Z. stiilselt väljapeetud sõnastuses: „tantsivad leegid“, ja eriti nõnda sõnastatuna: „nagu külmunud iklutulestik mustas ja tähitus taevas...“ -- Paremini vist ei saakski sõnastada, teatavat meele-olu väljendada?

„Tundsin, kuidas ma muutusin eheda tahtejõu väljenduseks, sest kogu mu olemus keskendus ainsale eesmärgile. /---/ Siis jõudis kätte koht, kus liikumine oli isegi vähemtähtis kui pingutus. Tähtis oli mitte tulemus, vaid püüe seda saavutada.“ (Lk.: 114). // Tahtejõud, nagu tugev karakter, eesmärgi-kindlus ja sihikindlus eesmärkide saavutamisel on kindlasti kõigiti positiivsed iseloomu-jooned aga kuidas muutuda „eheda tahtejõu väljenduseks“...? Vahest polegi lõpp-kokkuvõtes tähtis justnimelt tulemus kui vaid püüdlus seda saavutada? „Inimene, kes elab mingite ideaalide nimel elab paremini, kui sihitult teotsev inimene...“ (Fr. W. Nietzsche). „Need inimesed olid erakordsed, sest nad taotlesid vabadust abstraktse sihina...“ (C. Castaneda).

„... võttis endale sootu kontuuri ja tohutu ebainimliku ilu. Pidin silmad selle eest kinni katma.“ (Lk.: 120). // „Ebainimlik ilu“, rõhutatud ilmselt sõna „ilu“, mitte niivõrd sõna nagu ebainimlik? Ja muidugi on erinevaid teooriaid ja palju sellegagi seoses, mis seostub ilu ja kaunidusega maailmas. Seda on uuritud ja nimetatud ka filosoofiliseks esteetikaks, mis ainetel teoretiserijad on juba aastasadu ja -tuhandeid olnud klassikute staatuses, Platonist kuni 21 sajandi teoreetikuteni välja.

„Olin tõenäoliselt maganud // sügavat, segamatut, ühesõnaga parimat und.“ (Lk.: 124). // Unenägemise kummaline õndsus, kõik need hämmastavalt fantaasia-küllased ulmad veel pealekauba, see on tõesti üks elu suurtest naudingutest, mis pole ajaliselt ülearu piiratud. -- „Magada, ehk undki näha...“? (W. Shakespeare & „Hamlet“). -- Kas on võimalik muuta harilikud unenäod teaval kombel teadvustatud protsessiks, olla teadlik und nähes oma unenägude sisust ja neid suunata või vaheldada? See on peaaegu võimalik aga selle praktiseerimine võtab üsna kaua aega. Ja pealekauba: „läänelik kultuursuse tüüp hindab kõrgelt unenägude ignoreerimist...“ (C. Castaneda).

„Mu hingele kirjutati sõnumit. Ainult ma ei suutnud selle esimest sõna välja hääldada... /---/ Schopenhauer, veel viimane tahte heitlus. Üks ajastu tuli ja läks, teine tema kannul, ning siis järsku oli tee avatud.“ (Lk.: 126). // Arthur Schopenhauer on vägagi tähtis mõtleja, oli ta ka siinsete ridade kirjutaja esimene Filosoof („Elutarkus“, Tartu, 1940). Schopenhauer ja tema nn „voluntaristlikud“ teooriad (tuletatud ladina k sõnast „voluntas“ = „tahe). Schopenhauer oli ka Fr. W. Nietzsche esimene lemmik-filosoof („Schopenhauer als Erzieher“ = „Schopenhauer kasvatajana“). Ja nõnda see filosoofia-huvi vahel kui oma õige alguse leiab, Schopenhauer kui tahte-teooriatega seotud esimene Filosoofia Õpetaja...?

„Võime loogiliselt arutleda on suur asi. Seda kasutades võid panna end tundma vooruslikuna...“ (Lk.: 132). // Võime loogiliselt arutleda eristas juba muistseid kreeklasi neid ümbritsevatest barbaritest. „Abstraktsionismi sünd muistses Kreekas“ (R. Ozborne & „The Civilization. A New History of the Western World“). Sokrates, Platon ja Aristoteles, sõnade laviin, kombed ja muutused vanas Kreekas ja ratsionaalne meelelaad.

„Suurim takistus, miks nad teineteisest aru ei saa, on see, kuidas nad teineteise tegevust tõlgendavad. See, ja tõsiasi, et alati saab minna veel sammu võrra tagasi...“ (Lk.: 142). // Arusaamine olla olevat vägagi tähtis, kuid tihtilugu näib see takerduvalt lootusteul kombel erinevate keelte ja kommete ja ka erinevate isikuomaduste taha. Aga selleks ju rajatigi Baabeli torn, et jumal kõik need keeled arusaamatuimail kombel segi ajaks, keeled erinevaks teeks, et Inimene oma kõrkuses ei rajaks torni, mis pidi ulatuma maalt otse Taevasse?

„Vastus? See pole siin kool. Ei ole vastuseid, mis läheksid korda kellelegi peale filosoofide – tähendab, vastuseid, mida saaks praktiliselt rakendada.“ (Lk.: 143). // Vatsuseid nagu matemaatika-ülesannete lahendusi õpitakse juba algkoolis. Kas neilgi on erilist „praktilist“ väärtust nagu on kaheldud ka filosoofia kasulikkuses, kuigi helgeimad pead juurelnud filosoofia üle juba aastatuhandeid...? Ja mitte mingit erilist „kasu“ sellest nagu polnudki, või ikka veidi siiski...? (Philos-Sophia = „tarkuse-armastus“).

„See oli pikk ja kena tumeroheline kuldilustistega mõõgatupp ning sellest välja ulatuv käepide näis olevat kullatud, mõõganupuks oli aga tohutu smaragd.“ (Lk.: 164). // Antud autoriline iseloomulik värvikas kirjeldus seekord ühest asisest esemest, ning muidugi: kuld ja vääriskivid. Mida inim-silmad ikka on ilusaks pidanud, ei tea, kas see on inim-silmade omadus või värvide tajumise võime, või midagi objektiivselt ja absoluutselt kehtivate omadustega seotut?

„Ometi oli see olnud midagi, mida ma tahtsin teada, ja mul oli tunne, et olen nüüd millegi olulise teadmisele lähemal kui enne...“ (Lk.: 165). // Tahta midagi teada, milleski kindel olla, usk oma saatusesse, see on kõrgeim and mida jumalused inimestele kunaski on kinkinud. Kuid harilikult ei teata, kui paljusid inimesi on see lootusetult hukutanud...? (A. C. Clarke & „The City and the Stars“).

„.. sest polnud vaja, et ta saaks teada mu võimalusest niiviisi kohale ilmuda. See oli vastavuses teooriaga, et mitte kellelegi ei tohi kunagi kõike lõpuni ära rääkida.“ (Lk.: 171). // See teooria pajatab siis ilmselt sellest, et tasu olla liiga läbinähtav, ei tasu kõiki oma saladusi reeta, et peab käituma varjatult ja nii mõndagi enda teada jätma. Selleks, et „fantaasial oleks rohkem mängumaad.“ (S. A. Kirkegaard).

„Mind üllatas tema võime end nii kiiresti kokku võtta ja sellisel tasemel vastata. See, et ma tõrjuda ei suutnud, mind nii väga ei üllatanud.“ (Lk.: 177). // Midagi muud ju ei jäägi üle, kui end vahel siiski suuta kokku võtta, vastata, see on üllatav kui heas seisus me oleme, kui oleme nurka surutud ja tunneme mõõka oma pea kohal ähvardavat...? (C. Castaneda).

______________________________

Roger Zelazny: „Kaose prints.“ „Amberi kroonikate kümnes raamat.“ („Prince of Chaos“).¹⁷

______________________________

„.. oli saanud tark ja vastutustundlik valitseja -- /---/ Lausa üllatav, mida aastad võivad teha – või siis ongi see asjade loomulik käik? /---/ Kui järele mõelda, olin ma täna teistsugune kui eile.“ (Lk.: 3). // Taaskord, siingi kirjakohal, peab nende järgnevate ridade kirjutaja väljendama oma siirast kahtlust, et kas on üldsegi võimalik, isegi parima soovi korral, kuidagi n-ö „kommenteerida“ elik siis otsekui „edasi kirjutada“ nii tuntud ja tunnustatud kirjaniku lausumisi kui tsitaate, nagu R. J. Z. seda endast kaheldamatul kombel kujutab? (Vastus on muidugi negatiivne, see ei ole võimalikki aga vahest just seetõttu üritades? JA juba homme avaldan selle kirjutise oma (Google Incorporation) blogides vägagi paljude hingede jaoks. Miks? -- Lihtsalt naljaviluks. // Peaks kuidagi muutuma nii targaks, et suuta kirjutatud sõnu valitseda nii nagu see siin „kommenteeritud“ autor seda iga lausega suutis, kuid vist pole see võimalik, see on ka „asjade loomulik käik“. Aga vahest olla selleks siiski kunagi suuteline, vahest ollakse hiljem keegi teine, parem ja targem, kui oldi senini...?

„... kuid see ei aidanud mul mõista neid salapäraseid omadusi, mis kippusid olema iidsete tarkade meeste eripäraks. /---/ See on, nagu seisaksin ma mingis väravas. Jõud liiguvad minu ümber ja läbi minu.“ (Lk.: 4). // Oletatkse tõesti, et iidsel ajal olid kõige targematel meestel pea üleloomulikul kombel nii tarkust kui ka teadmisi, mida meie enam ääri-veerigi mõistagi enam ei suuda. Vanasti, nagu öeldakse, oligi muru rohelisem ja taevas sinisem. See, mis jääb, on nagu mingi kiikamine läbi mingi „kummalise värava“, nagu veidikenegi aimu saades, mida iidsete tarkade raamatutes on üles tähendatud, tajudes seejuures oma küündimatust aga see on ehk mõjunud ka veidi innustavalt, püüda oma küündimatust kuidagi veidigi ületada?

„Ma küll valitsen nende üle, kuid mul puudub täielik teadmine nende olemusest...“ (Lk.: 7). // Siinkohal jääb üle vaid autoriga nõustada: valitsemine kellegi või millegi üle ei tarvitse veel tähendada kellegi (või millegi) mõistmist, ei suudeta lihtsalt valitsetava olemust mõista?

„Ma ... mu mõistus oli hägune, mälu unenäoline. /---/ Petliku ilu ähmastav toime.“ (Lk.: 10). // Mõistus, ratsionaalne ja loogiliselt järelduv inim-mõistus peaks olema oma loomult väga selge, vastandudses sellega mingile igapäevasusele omasele „ähmasele“ mõistusele, millel on tõesti teatav sarnasus unenäolise mäluga, suutmatusega unes nähtut meeldegi tuletada. Ratsionaalses, selges ja eksaktses ning loogilises Mõistuses, sellele omases korrapärases töös, peitub mingi haruldane loogiline ilu vist tõesti...?

„ -- sageli võid täiesti tahtmatult sattuda vaatama hoopis teise reaalsusesse. Ja vahel vaatab miski sealt teisest reaalsusest sind.“ (Lk.: 14). // Aga mis see on see nn „teine reaalsus“? -- See on siis midagi mis vatsandub argisele reaalsusele, igapäevaelu tüütule kordusele. See teine reaalsus on midagi sellist mis vahel lummab fantasilistes unenägudes, millest saadakse veidigi aimu lugedes väga head kirjandust (nt fantastilist, nagu R. J. Z.). -- Ja teisest küljest vaadeldes: „alati on midagi kummalist nähtud, nõnda taevas kui maa peal...“ (J. Vallèe & „Dimensions. A Cacebook of Alien Contact“).

„Sa käisid varjus korralikus ülikoolis // ja sa oled elanud Amberi õukonnas, mis peaks minu arvates olema väga hariv. Seega ma pakuksin, et mõtle natuke. Nii hästi ihutud mõistus peaks ju ometi...“ (Lk.: 16). // On elu jooksul ülikoole külastatud ja seejuures on tekkinud lausa näriv kahtlus, kas nois „ülimates koolides“ ka midagi juurde sai õpitud? (Ülikoolid: Eesti & Ungari & Austria & Taani). --See, mis tegelikult õpitud sai oli selge juba enne kogu selle pika koolitee algust. Kuid teisest küljest vaadeldes: inimene õpib kaua elab?

„Aga see oli huvitav mõte. Kui ta peaks tõesti sellega nägema, siis mida ta näeb? Ma söandan pakkuda, et igaviku selgeid ja jahedaid jooni. Läbi kõigi varjude.“ (Lk.: 18). // Mida olekski näha peale selle igapäevase argise halluse ja tüütavalt monotoonse korduse, mida näib iseloomustavat ka pidev enese-upitamise korduv tüütus. Vahest tõesti oleks midagi siiagi kirjutada, kui suuta näha: „igaviku selgeid ja jahedaid jooni...“?

„Me siis oleme ettevaatlikud, jah?“ (Lk.: 20). // Liiga ettevaatlik ei saa kunagi olla, kordamine on tarkuse ema, kes tasa sõuab, see kaugele jõuab ja: vaga vesi, sügav põhi.

„Tema tegemised pole just eriti avalikud. Ta hoiab väga omaette. Aga minevikus pole teda kunagi seostatud mingi äärmusliku käitumisega. Ma ei tunne teda eriti hästi, aga ta on mulle alati jätnud lihtsama, ostekohesema mulje.“ (Lk.: 21). // Kõik tegemised ei peagi ju olema ülearu avalikud, mõistlikum näib olevat vastupidine: hoida omaette, see vädib vististi ka äärmuslikku käitumist ja nõndamoodi jääb siis lõpptulemusena: veidigi otsekohasem mulje, mõtlemise, sõnade ja tegudega seoses.

„Nad olid omast kohast sarnased ja ma polnud veel kuulnud üldsõnalisuste vahetamist niisuguse täpsuse ja rõhuga -- /---/ Paneb lausa mõtlema, kuidas kõik tal nii hõlbsasti õnnestub.“ (Lk.: 24). // Üldsõnalisus arvatakse olevat oma olemuselt põhiliselt kirjanduslikku laadi. Ja loogiline järelamine üldiselt üksikule pidi olema analüütiline meetod, sünteetiliseks järeldamiseks siis vastavalt järeldamine üksikult üldisele. Üldsõnalisus on nagu kirjandusele omane; ülevaatlikuim pilk aga, ülim üldistamise võime ratsionaalses ja loogilises mõttes, see on siis ilmselt Filosoofia?

„Merlin, miks sul on nii raske tunnistada, et teised võivad vahel teada asju, mida sina ei tea? /---/ Siis pole midagi muutunud ja ei muutu kunagi.“ (Lk.: 26). // Miks on vahel keeruline tunnistada seda iseenesest-mõisetavat fakti, et on teisi, kesteavad vahel rohkem kui mingi kindel indiviid ise aravb end teadvat? (Kuid siingi kohal täheldatav pelgalt „sõnadega mängimine“, sõnadega žongleerimine, mis oma olemuselt ilmselt üsna mõtetu?).

„Siis voogasid vesikasvud neist üle, just nagu mingi julm tõde teiselpool korda ja ilu, mis hakkas võtma lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid.“ (Lk.: 27). // Jällegi n-ö „kommenteeritava“ autori ületamatus sõnastuses: „julm tõde“ ja isegi kui see näib paiknevat: „teiselpool korda ja ilu...“ -- Ja omandamas isegi: „lummavalt hirmuäratavaid mõõtmeid...“?

„Ja oled sa osa sellest? Väga väike osa. Pole minu võimuses hetkel kuidagi kasulik olla. Mida ma peaksin tegema? Õpi tundma oma võimalusi ja vali neist parim.“ (Lk.: 33). // „Aga laias Maailmas oled sina ju vaid väga väikene tegelane... Tänu taevale!“ (J. R. R. Tolkien & „The Hobbit“, „Kääbik“).

„... tuli minu vasakul randmel olnud hele käevõru lahti ja hõljus minu ette, kaotades oma punutud mustri ning muutudes puhtast valgusest ringiks.“ (Lk.: 36). // (Spetsiifilises sõnastuses kujundlikud väljendid antud raamatuga otseselt seotuna, kontekstist välja noppides näib neil puuduvat kommenteeritavalgi kombel otsene tähendus).

„See on etapp minu jätkuvast pürgimusest inimolemuse mõistmise poole. Ma sain aru, et oli aeg põhjalikumalt süveneda selle mõistusevastastesse osadesse.“ (Lk.: 37). // Inimolemuse mõistmise katsetes on midgai liigutavaltki liigi-omast. „Inimese peamine uurimis-objekt on teine inimene...“ (Sir Arthur Conan-Doyle & „Study in Scarlet“).

„Ma arvan, et Jõud on nüüdseks juba tükk aega pööraseid käike teinud... /---/ Et sind Kaose troonile panna, loomulikult... /---/ Vahel kuuled mingit absurdset kuulujuttu, ning sinnapaika kõik jääbki. Ent vahel kuuled midagi niisama uskumatut, kuid see tekitab mingi kaja. Tunde, nagu oleksid sa seda – või midagi sellele väga sarnast – kogu aeg teadnud, kuid pole lihtsalt vaevunud sellele mõtlema.“ (Lk.: 46). // Jällegi, seekord pikemas sõnastuses, midagi raamatu sisuga vaid otsesemalt seotut. Kaose Prints pandavat Kaose troonile, kuulujutud, aimdused. (Ja see raamat jäi siis R. J. Z. viimaseks. Kui paljut oleks küll sellel Autoril olnud veelgi kirjutada!? Lord Roger, Amberi looja...!

„Igal juhul räägime kahest inimvõimeid ületavast teadvusest, kelle käsutuses on hiiglaslikud ressursid.“ (Lk.: 47). // Igal juhul on võimalik vähemalt välja mõelda inimvõimeid ületavat ja kui sellega liidendada veel ka „tohutud ressursid“, siis on tulemused vahel harva, aga siiski vist tõesti, lihtsalt hämmastaval kombelgi jahmatavad...? (Kuid siia kirjakohta sellest Kõigest ei kirjuta).

„Isikute hoiakute kindlaks tegemiseks on ka peenemaid viise... // Ja kui ma õigesti mäletan, õpetati sulle neid nooruses.“ (Lk.: 52). // Noores eas õpitu pidi olema nagu „teine loomus“. Ja rafineeritud olla peamiselt suhkur. Jne. Etc!

„Võib-olla on sul sellest kasu ja võib-olla ei ole. Teadmistega on kord juba nii. Pole kindel, kas läheb vaja või mitte.“ (Lk.: . //58) Teadmistega on ikka nõndamoodi vististi, vahel on neist kasu eluteel, vahel ei ole ka. „Teadmised on Jõud... Jõud on nagu mõju või pinge ehk energia...“ (C. Castaneda & „Tales of Power“, „Jutustused jõust“).

„Amberi Mustrile on see alla neelamiseks liiga tugev ja Logrus ei tea, kuidas seda hävitada. /---/ See oli nagu kummaline unenägu.“ (Lk.: 70). // See ongi kõik kokku nagu üks kummaline unenägu, nagu võlutud muinasjutu-maailm see Amberi kuningriik ja selle vastanduvad Kaose kojad. See on nagu avasilmi nähtud unenägu, tagasipöördumine muinasjuttude võluilma, kus tegevus toimub Lord Rogeri „pöörase taeva all“...? Taasleitud võlumaa, hämmastavad tegelased, tõeliseim reaalsus?

„Ma tahtsin olla kusagil mujal. Tahtsin olla kaugel eemal. /---/ Läksin purpurseks tõmbuva taeva poole. Paistis, et ma ei jää hiljaks. /---/ Purpurses taevas põles langev täht...“ (Lk.: 73). // Vägagi tahaks endiselt ja alati olla kusagil mujal, tahaks olla vägagi kaugel ja kaua aega. Mitte nii nagu seni, liigagi kaua aega juba...? -- Olla kusagil mujal, kaugel eemal ja kaua aega. Ainult seda ju soovikski? Ja teen selle ka teoks, pigem varem kui hiljem, lähen kuhugi mujale, vägagi kaugele ja üsnagi kauaks ajaks, vahest alatiseks? // Milline võiks olla küll „purpurne teavas millest põleb langev täht...“? (Lord Rogeri vaimustavas sõnastuses, ilmselt nagu El Creco „pöörase taeva all“?)

„Ma magasin. Ma magan, et paraneda. Ma magan, et unustada. Ma magan, et ennast uuendada.“ (Lk.: 74). // Minagi magan selleks, et paraneda, peamiselt maganigi just selleks, et unustada järjekordne päev, kõigi nende viletsate ja mannetute päevade lõputus ahelas...? -- Magan selleks, et end uuendada, leida igas ärkamises uut optimistliku elaani, uut lootust. Illusioone enam ei ole, leida lihtsalt unes ja unenägudes kaotatuks jäävaid illusioone, nende petlikke heiastusi...?

„Jah, ta on terane, salakaval ja ohtlik. /---/ Ta ei vastandu kunagi kellelegi, kui selleks pole tõsist põhjust.“ (Lk.: 82). // Jah, ta suudab enda eest hoolitseda igal pool, kuhu ta oma eluteel sattuma ka saab. Heal ja veelgi paremal kombel, seda ta juba oskab. Igal pool ja iga hetk; vahest just selleks ongi ta kui mingis mõttes „välja koolitatud“...? Kunagi lähen kuhugi vägagi kaugele ja vägagi kauaks ajaks ja saan seal, kus siis iganes, -- ka üllatavalgi kombel muidugi – ainult vägagi hästi hakkama...? -- Juba tean, et lendan kuhugi kaugele, vägagi kaugele ja jään sinna, ei tea veel kuhu, vägagi kauaks ajaks. -- Vahest alatiseks...?

„Kuigi see näitab, et jumalad ei ole meist paremad... // ... näitab see vähemasti ka seda, et nad pole meist halvemad. Siit saabki alguse inimlik kõlblus. Mis on siiski parem kui üldse mitte midagi.“ (Lk.: 83). // Kreeka mõttes jumalad ei olnud inimestest sugugi erinevad, neil olid samad hüved ja pahed, voorused ja puudujäägid. Jumalused olid nagu inimesed suurendatud mõõtkavas, ei paremad ega halvemad. Siit võib tuletad ka kogu kõlbuse ja mõningaid muidki moraali-reegleid. Vähemalt teha vahet, mis on hea ja mis on halb. Mis ilus, mis inetu. Etc!

„Olin läbikukkunud eksperiment. Keegi ei vajanud mind minu enda pärast, vaid kui midagi, mida võib vaja minna.“ (Lk.: 93). // Olen samuti kui „läbikukkunud eksperiment“, või veel mitte? Mitte minu enda pärast ei vajata mind, vaid „millegi jaoks“...? Mis see aga on, mille jaoks, nagu vajalikuks juba osutunud oldud on ja vahel tulevikuski, see miski minus, mingi hinge osa, vägagi vajalikuks veel osutuda olema võibolla saab...?

„Ma mäletan, kord olin valmis filosoofiliselt võttes möönma, et ühe süütu ohverdamine üldise hüvangu nimel võib olla õigustatud. /---/ Mis kokkuvõttes tähendas, et filosoofia oli reaalsele maailmale järjekordselt alla jäänud.“ (Lk.: 98). // Olen minagi mõelnud oma erialavaliku ehk siis elupõlise Filosoofia üle. Ja ei kahetse vist kunaski oma noore-põlve eriala-valikut. Sest see valdkonda, nagu filosoofia, on ju nii intrigeeriv, sest „alatiseks jäävad filosoofia vallutamatud mäetipud...“ (A. C. Clarke). Ja filosoofia on sobiv ju ka vanas eas, kui noores eas huvituda „elufilosoofiast“, siis vanemas eas on ilmselt „filosoofia ostekui lohutuseks“? Igal juhul on see huvi filosoofia vastu omanud vältust kogu senise elatud elu ja see huvi ei rauge iial. See jääb mindki alatiseks saatama minugi eluteel...? (Juba olen tõlkinud, viimase u 3 aastaga ligi 10 dialoogi PLATONilt endalt, mida pole „eesti keelde“ tõlgitud juba u 24 sajandit?). // EI, vähemalt ehedamas mõttes ei ole ühegi süütu ohverdamine üldiseks hüvanguks siiski mitte isegi vabandatav. Isegi mitte n-ö „ülemaailmiseks hüvanguks“. (Kuid see pole enam filosoofia, see on juba nn „esoteerika“?).

„Ehk olin ma liiga kaua elutsenud maagiasse lapsikult suhtujate seas. Olin võõrdunud mõtlemast, kuidas maagia vastu maagiat kasutada või mitmekordseid loitse kokku segada.“ (Lk.: 104). // Vahest on mõnigi olnud liigagi kaua samas olukorras, veetnud terve igaviku lapsena ja noores eas elult liigagi palju oodanud ja lootnud? Tuleb selleks esmalt vananeda, et märgata, kui lühike on tegelikult elu...? (A. Schopehauer).

„Kas sa arvad, et nad tõesti suudavad milleksi koostööd teha? Raske öelda. Sa mängid pöörast mängu. Ma loodan, et sa tead, mida teed.“ (Lk.: 114). // Ei jää mulje, sellest „kõigest kokku“, otsekui millestki veidigi koostöö-aldist. Ja kes tõesti „pöörast mängu mängib“, see teab, kuidas tulega mängida...? („Die Flamme bin ich sicherlich...“ Fr. W. Nietzsche, „Leek, kahtlemata, olen ma...“).

„... vähem traagilist tundlemist ja mõtisklemist. Nagu saatuse pilkena näis see olevat ideaalne mõõk kangelase jaoks.“ (Lk.: 119). // Vähendada liig-emostionaalset antust, nagu siin ja praegu, lõpetades R. J. Z. raamtute lausete n-ö „kommenteerimisega“ rohkem kui kogu järgnevaks aastaringiks. Ilmselt ei loe seda oma lemmik-kirjanikku ligukaudu kogu järgnev aastaring, sest see eelistatuim autor on juba kogu oma eestindatud loomingus korudvalt loetud lihtsalt. Kuid lemmik-autoriks see surematu R. J. Z. minugi jaoks alatiseks jääb!

„Aga ei, ta oli tagasihoidlik ja hästikasvatatud sõjaneitsi – nagu ma hiljem teada sain, oli ta mõõgakäepidemel juba üle kolmekümne sälgu – ning üle selliste maitselagedate triviaalsuste mainimisest oma võimaliku tulevase läänisanda ees.“ (Lk.: 129). // (Siinkohal siiski autori enda sõnastust laenates: „maitselage triviaalsus“? Ilmselt peavad parimadki, isegi oma väljapeetud loomingus, maksma lõivu n-ö „tänapäevasele maistele“, ehk Tänasele moele“; antud juhul siis, nende mõne lausega ainult, siis ilmselt n-ö „feminiinse antuse“ mõõdu-tundetugi ületähtsustamisega seoses. Jne. Etc!)

„Las ma proovin, kas mul õnnestub end nähtamatuks teha. See lihtsustaks asja.“ (Lk.: 144). // „Nähtamtu olla, see on nii lahe, kui hea on siis nõndamoodi lihtsalt peitustki mängida!“ (I. L.).

„ -- või otsustamine, kas see või teine isik sobib konkreetse töö jaoks paremini. Mina ja mu vastane esindame kahte põhilist printsiipi, mille alusel universum on korraldatud.“ (Lk.: 153). // Erinevad isikud sobivad peamiselt just erinevates valdkondades erineva töö jaoks. Nagu öeldakse: iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Mõned aga näivad sobivat ainult kirjanduslikuks tööks, seega siis vaid millekski, mida osati juba lapsepõlves. Jne.

„Ma pole kindel, et mind huvitaks, mis on õige ja mis on vale. Need on väga vaieldavad suurused.“ (Lk.: 165). // Selle üle on vaieldud ja teoretiseeritud juba aastasadu ja-tuhandeid, mis on õige, mis vale, mis on ilus, mis inetu. Ja kellegil pole õnnestunud seninigi välja selgitatda täiesti objektiivset ega absoluutset tõde? See järeldub sellest, et erinevaid teooriaid on olnud niivõrd palju ja täiesti erinevaid; järelikult on tegemist „õige ja vale“ puhul pelgalt „vaieldavate suurustega“?

„Iga juhul tuli aga teha mõned otsused, või ma ei saa oma olemuse siinpoolses otsas enam kunagi rahu tunda.“ (Lk.: 175). // Vahel tuleb langetada otsuseid, mida enam kunaski muuta ei saa. „Kaalutle ja vaagi võimalikult hoolikalt iga oma otsust, aga kui kord juba otsustad, siis jää selle otsuse juurde kindlaks ja sammu kindlalt edasi. Sind ootab ees veel palju, täiesti lõplikke otsuseid...“ (C. Castaneda).

„Sellega on korras. Troon on sinu. /---/ See asjake annab tohutu jõu. Aga nõuab selle eest ka hinda. /---/ Aga peamine probleem polnud kosmilistes jõududes.“ (Lk.: 179). // Taas midagi R. J. Z. konkreetsete raamtutega seoses, troon on antud juhul Kaose troon, selleks asjakeseks mingi „maagiline sõrmus“, jne. Ühesõnaga on siingi tegemist pelgalt „kosmiliste jõududega“, Kaose ja Korra igaveses poleemikas, mingis fantastilises ja pingestatud kosmogoonias.

„Kui aga mõlemad osapooled on pärast valmispandud loitsude ammendamist ikka veel püsti, siis tuleb neil edasi võidelda puhta energiaga. Eelis on tavaliselt sellel, kelle käsutuses on rohkem energiat.“ (Lk.: 180). // Vägagi spetsiifilises sõnastuses ja muidugi ka konkreetne moment selles antud autori viimaseks jäänud teose viimastel lehekülgedel. Siinkohal vaid veelkord kurbusega tõdeda: kui paljut jäi kirjutamata...?! R. I. P. (1937—1995).

„Kaitsa seda, kes minust hoolib. Ma võin sulle pakkuda kosmilist hiilgust. Juba pakkusid. Ja ma ütelsin ka siis sellest ära. Mäletad?“ (Lk.: 182). // Kaista vaid neid, kellest hoolida, muu kõik on ükstaspuha... Juba olla saavutatud peaaegu, et ülemaailme kuulsus ja pealekauba ka sellega seoses ka esoteerimisemat laadi antus, kui mingi kummastav maagia, võluvõim...? („The Wizard of the Earth-Sea“?).

„ On päris suurt töö kõik asjad ära klaarida, püsivam tasakaal saavutada ja selle stabiilsus tagada. /---/ Ning ikka ilmuvad saladustest välja uued saladused... // Ma annan sulle teada, mida ma leian – kohe, kui mul midagi öelda on.“ (Lk.: 183). // See oli tõesti ikka üks väga suur töö, „kõik asjad ära klaarida“ ja tuleb välja, et tõesti peaaegu „KÕIK“?! -- Kuid, millega seoses „see töö“ peamiselt oli ja millised olid selle teostamise vahendid, milles need küll seisnesid ja veel ka tulevikus vältust omavad, jäägu siinkohal saladuseks...? Ma anna need Teile teada, kui ma vajalikud vastused leian, mida avaldada saab, -- „kohe kui mul midagi öelda on...“! (= „The END.“ = M. L.).

_____________________________

[Roger Joseph ZELAZNY tsitaadid siin ülesse kirjutanud, veidi „täiendanud“ ja (oma Google Incorporation blogides) avaldanud: MADIS LIIBEK.] E-mail: madisliibek@gmail.com

______________________________

EPILOOG.

KOMMENTAARID: R. J. ZELAZNY´le,

loetust 2006 ja 2007 aastate sügistel.

(16. 12. 2007.)

Kirjutades meenutamisi, neist kahest viimasest aastast R. J. ZELAZNY´ga. -- Lugedes seda vaimustavat autorit aastatel 2006 ja 2007. Seega üle pikkade aastate lugesin taas seda huvitavat kirjanikku. Esmakordne kokkupuutumine oli Zelazny´ga 1999 aastal, kui selle aasta kevadel. Teist osa lugesin varakevadel 2003. Teadupärast on siis Zelazny loomingus esikohal AMBERI-dekaloogia. Selle tsitaatide ülestähendamisega alustasin sügisest 2006 ja jätkasin sellega kogu järgneva aasta vältel. Teist korda lugedes R. Z. sel sügisel, tsitaate korduvalt üles ei tähendanud. // JA siis ma ka kommenteerisin neid valitud tsitaate, see oli veebuaris 2007, seni on need jäänud ka ainsateks täiendatud tsiaatideks.

Mida mainida lühidalt ZELAZNY kohta ? – Tegemist on menukirjanikuga, äärmiselt populaarse autoriga. Olen sellelt autorilt lugenud siis “AMBERI”-dekaloogia, siis selle “Valguse isanda”, ja veel üht lühijuttu nagu “Today we coiche Faces”, mis mulle noorena vägagi meeldis.

AMBERI-dekaloogia 5 esimest raamatut on järgnevad:

1.) “Amberi üheksa printsi” – “The Nine Princes in Amber”.

2.) “Avalloni püssid” – “The Guns of Avallon”.

3.) “Ükssarviku märk” – “The Sign of Unicorn”.

4.) “Oberoni käsi” – “The Hand of Oberon”.

5.) “Kaose kojad” – “The Courts of Chaos”.

-- Need on siis Amberi-sarja esimesed viis raamatut. Kokku on see “AMBERI”-sari kogumahus 10. raamatut. Esimesed 5. räägivad siis Lord Crowini seiklustest, viimased 5. rmt. räägivad tema poja, Merlini teotsemistest. // “Lord of Lights” on täiesti iseseisev ja auhindadega pärjatud romaan. Seda teost iseloomustab oskuslik India mütoloogia kasutamine. //

AMBERI-dekaloogia 5 viimast raamatut on järgnevad:

1.) „Hukatuse kaardid“ -- („Trumps of Doom“.)

2.) „Amberi veri“ -- („Blood of Amber“.)

3.) „Kaose märk“ -- („Sign of Chaos“.)

4.) „Varjude rüütel“ -- (Knight of Shadows“.)

5.) „Kaose prints“ -- („Prince of Chaos“.)

-- {NÜÜD on juba aega möödunud ligi 10-12 aastat, on juba 2018 aasta lõpp...? -- JA tuleb tunnistada, et Lord ROGER, Amberi looja, on ikka minu üks vaieldamatuid lemmik-kirjanikke! Aeg on andnud arutust ja selge on see, et paremat kui Roger J. ZELAZNY lihtsalt ei ole ja tulema ei saagi. Nii palju sellest siinkohal ja meenutada tänuga, et Lord Rogeriga, Amberi loojaga, olen veetnud palju ilusaid tunde, endagi eluteel...?}

_______________________________

(12. 02. 2019.)

-- Lord ROGER, Amberi looja. -- Vaimustav Ameerika autor, üks minugi lemmik-kirjanikest. Kas tulebki kunagi nii head kirjanikku...? Mida öelda siin selle kirjutise, selle Roger Zelazny tsitaatide üles kirjutamise epiloogis selle vaimustava autori kohat? -- Roger J. ZELAZNY on ilmselt oma žanris üks parimad kirjanikke, keda olen lugenud. Stiilselt ja kõrgel kunstilisel tasemel on kirjutatud need R. Z. teosed. Omanäoline ja vägagi originaalne stiil. JA siin ülal, selles (minu 4 blogis avaldatava) kirjutises oli siis 11. R. Zelazny raamatute tsitaadid. Üritasin kui ka n-ö „kommenteerida“ veidike, nii vähe kui oskust jagus. Kuid R. J. Z. tsitaadid ise on muidugi üle igasuguse kriitika! -- Ja ROGER JOSEPH ZELAZNY oli, on, jääb olema, üheks neist vähestest surematutest, kelle teosed on vastu pidanud ajaproovile kui kullaproovile!

_________________________________

(22. 07. 2020.)

-- Selline oli see kirjakoht, nagu siin ülal ta esitatud sai. Kirjutatud siis ühe oma vaieldamatu lemmik-autori aintelel, keda R. J. Zelazny endast kaheldamatul kombel minugi jaoks endast kujutab. Kuid ka nende lõpetavate kirjaridadega pean veel kord väljendama oma tõsist kahtlust, et kas üldse kunaski ongi võimalik nii tuntud ja tunnustatud autori vägagi stiilselt ja väljapeetult sõnastatud tsitaate kuidagigi veidgi n-ö „kommenteeirda“ elik siis isegi n-ö „edasi kirjutada“? Kahtelen selles siiralt, lihtsalt üritades kui lemmik-kirjaniku ainetel natukenegi n-ö „edasi mõelda“...? Ja selle kirjakoha „vabanduseks“ on ka see, et sellega sai alustatud kunagi vägagi ammu (2006-2007); ja siis, aastate möödudes hakkas see järjest tähtsamaks muutuma, isegi niivõrd, et sellest „painavast tundest“ seejuures loodan lahti saada juba homne päev, avaldades sellegi kirjutise oma (Google Incorporation) blogides. (On juba teada, et lugejaid tuleb vähe ja kommentaare ei pea mingeidki huvitavaid; kuid: avaldades lihtsalt niisama, selle kirjutise, lihtsalt „nalja-viluks“?) AGA üle kõige jääb kumama R. J. Z. geniaalsus, tema vaimustavalt kummastavad fantaasia-küllased maastikud ja kogu see muinasjutuline võlumaailm. Minu siiras ja sügav tänu R. J. Z. otsekui „Maagilise Kunsti“ lugemise võimaluse eest, seda autorit lugedes olen veetnud palju endale antud päevi võrreldamatult paremini? -- R. J. Zelazny ongi: `kõige parem`...! -- Minugi meelest üks parimaid kirjanikke üldse...!¹⁸

_________________________________

1 ROGER J. ZELAZNY: “Amberi üheksa printsi”. (“The Nine Princes in Amber”). Tõlge: Juhan Habith, 1999 a. Lk.: 3-168. Kirjastus “Varrak”).

2 Kõik järgnevad kursiivis olevad laused on siis R. J. ZELAZNY sulest, mainitud raamatutest, siin järgnevalt. (Seega siis 11. R. Zelazny raamatute tsitaadid). Autori tsitaadid on kursiivis, minu kommentaarid on harilikus šriftis samuti nagu proloog ja epiloog, kirjutatud siis 2019 & 2020 lühidalt.)). -- (M. L.).

3 Täna on 12. 12. 2018. -- Kirjutades Roger Joseph ZELAZNY ainetel. -- JA kunagi ammu, veidi 2006 ja peamiselt 2007 sai veidi üles kirjutatud Zelazny raamatute vaimustavaid tsitaate ja neid isegi veidi ka kommenteerida üritatud. -- JA sellest ajast on tänaseks möödunud juba ligi 12 aastat, seega siis selle 2018 aasta lõppedes sai otsutatud need kunagised tsitaadid-kommentaarid läbi lugeda ja siis ka (oma 4 blogis avaldada). -- JA kõik vähegi mõtestatud kriitika on vägagi teretulnud minu e-maili aadressile nagu: madisliibek@gmail.com

4 ROGER J. ZELAZNY: “Avalloni püssid”. (“The Guns of Avallon“). Tõlge: Juhan Habith, 2000 a. Lk.: 5-215. Kirjastus: “Varrak”).

5 ROGER ZELAZNY: “Oberoni käsi”. („The Hand of Oberon”). Tõlkinud: Juhan Habicht. Kirjastus: „Varrak“ 2002. Kirjutatud: 1976. Lk.: 5-184.

6 13. 05. 2020. -- Tänasel kuupäeval siis jätkates R. Zelazny ainetel, mainitud autori tsitaate otsekui veidigi kommenteerides. Ja need tsitaadid sai üles kirjutatud juba 2007 aastal, seega siis ligi 13 aastat hiljem üritada, neid natuke otsekui n-ö „edasi kirjutada“, kuivõrd see üldse võimalik olla saaks, aga kui mõtlemapanevalt hea autor see R. Zelazny ometigi on ja olema jääb!

7 ROGER ZELAZNY: “Kaose kojad”. (“The Courts of Chaos“). Tõlkija: Juhan Habith, Tallinn, 2002. Lk.: 5-156. Kirjastus: ”Varrak”.

8 18. 02. 2007. -- Kolmandat korda siia ja nõnda kirjutades. Kolmandat korda kirjutades ZELAZNY ainetel, hilisema tarbeks. Ja plaanis on kirjutada üles parimad laused kogu loetud kirjandusest jätkuvaltki, vahest isegi kaua.

9 ROGER ZELAZNY: „Valguse isand“. (“The Lord of Lights”). Tõlkija: Neeme Kahusk, Tallinn, 1997. Lk.: 7-301. Kirjastus: “Elmatar”. (Kirjutatud: 1967).

10 06. 03. 2007. -- ZELAZNY kokkuvõtmine. [Millega sai kui taas alustatud kunagi palju hiljem, ehk 2018 aasta lõpus, mõeldes avaldamise peale oma blogides].

11 22. 03. 2007. -- Lõpetades ilmselt tänasega selle ZELAZNY edasikirjutamise. [Nüüd on juba aasta lõpp 2018. -- See ammune lugu, selle lemmik-kirjanik nagu R. Zelazny´ga peab jõudma lõpusirgele. ETC! Lugesin, kirjutasin ja avaldan vaid ise-endale. „Ad se ipsum“, filosoof-keisiri Marcus Aureliuse sõnadega...?]

12 Roger Zelazny: „Needuste allee.“ („Damnation Alley“). Tallinn, 1992. Tõlkinud: Juhan Habicht. Kirjastus: „Katherine.“ Lk.: 5-159. (Saateks: J. Habicht.) Copyright Laws: 1971.)).

13 Roger Zelazny: „Hukatuse kaardid“. „Amberi kroonikate kuues raamat.“ („Trumps of Doom“). Tallinn, 2009. Tõlkinud: Juhan Habicht. Lk.: 3-143. Sari: „Sündmuste horisont“. Kirjastus: „Fantaasia“. (Copyright: 1985 by Amber Corporation).

14 Roger Zelazny: „Amberi veri“. „Amberi kroonikate seitsmes raamat.“ („Blood of Amber“). Tallinn, 2010. Tõlkinud: Juhan Habicht. Lk.: 3 - 191. Sari: „Sündmuste horisont 16“. Kirjastus: „Fantaasia“. (Copyright: 1986 by Amber Corporation).

15 Roger Zelazny: „Kaose märk“. „Amberi kroonikate kaheksas raamat.“ („Sign of Chaos“.) Tallinn, 2010. Tõlkinud: Juhan Habicht. Lk.: 3 - 191. Sari: „Sündmuste horisont 23“. Kirjastus: „Fantaasia“. (Copyright: 1986 by Amber Corporation).

16 Roger Zelazny: „Varjude rüütel.“ „Amberi kroonikate üheksas raamat.“ („Kinght of Shadows“.) Tallinn, 2011. Tõlkinud: Juhan Habicht. Lk.: 3 – 178. Sari: „Sündmuste horisont 28.“ Kirjastus: „Fantaasia.“ (Copyright: 1989 by Amber Corporation.)

17 Roger Zelazny: „Kaose prints.“ „Amberi kroonikate kümnes raamat.“ („Prince of Chaos“). Tallinn, 2012. Tõlkinud: Juhan Habicht. Lk.: 3 – 184. Sari: „Sündmuste horisont 32“. Kirjastus: „Fantaasia“ (Copyright: 1991 by Amber Corporation.).

18 22. 07. 2020. -- Ja selline oli see tekst. (Umbes 100 lk.). Kõikmõeldavad kommentaarid ja kriitika ja täiendus-ettepanekud on vägagi oodatud kehtivale e-mailile nagu: madisliibek@gmail.com JA minu blogide aadressid on järgenvad:

http://miikael-laaneots.blogspot.com

http://madis-liibek.blogspot.com

http://matthias-lybeck.blogspot.com

http://eirikir-raudi.blogspot.com

(In English) -- I am Madis Liibek, I am from North-East Europe, Republic of Estonia. And this Essay is about Roger Joseph Zelazny`s Works. I write in Estonian language. But if You want read my other Essays, (in English, or in German and inb Finnish Language), so pelase contact me via my e-mail: madisliibek@gmail.com