STANISLAW LEM
___________________
____________________________
Proloog.
(15.
juuli, 2020.)
--
Kirjutades siis siia ammusesse kirjakohta, nüüd, aastaid hiljem,
sissejuhtaval kombel. See kirjutis sai alustatud kunagi väga ammu ja
jätkatud aastate möödudes ja on nagu ta siin järgnevalt lugeda
on. Põhiliseks siis see tunnustatud Poola autor ja kunagised
arvamus-avaldused selle autori kirjutiste kohta, vms. Ja siis ka
(sisuliselt vaid 3) selle kirjaniku raamtute üles kirjutatud
tsitaadid ja nende n-ö „kommenteerimise“ katsed. See andis
lõpptulemusena üsna ebaühtlase kvaliteedi sellele siin järgnevale
kirjutisele, mis tuleneb osaliselt sellest ka, et alustatud sai
sellega kunagi väga ammu (2007), ligi 13 aastat tagasi, ja jätkatud
siis kunagistel järgnevatel aastatel (2009 & 2011 & 2014).
Tulemuseks oli siis see järgnev tekst, mis on siis sisuliselt oma
„kvaliteedilt“ muidugi üsna ebaühtlane. Kuid plaanides isegi
„avaldada“ oma blogides (Google Inc.). Miks ometigi? Kuid kui nii
ammu alustatud tekst ja nii palju aega võttis aastate möödudes,
siis osaliselt mõistetavatel põhjustel siiski avaldades oma
blogides, nüüd, palju aastatid hiljem. Osaliselt siis
emotsionaalsetel, teisalt sentimentaalsetel kaalutlustel. Avaldan
lihtsalt n-ö „nalja-viluks“, lugejaid tuleb vähe ja kommentaare
ei ühtegi ilmselt? Selle kirjutisega kunagi alustades ega siis
aastate möödudes sellega jätkates „avaldamise“ peale ei
mõelnud. Oli kirjutatud lihtsalt „ise-endale“ (Marcus Aureliuse
sõnadega: „Ad
se ipsum“.).
Ja siis huumoriga pooleks „avaldada“, W. Shakespeare`i Hamelti
sõnadega: „...
et keegi teaks minust tõtt...“?
(Ja avaldan „nalja-viluks“?).1
___________________________
(01.
08. 2007).
(I.)
--
Stanislaw LEM: “SOLARIS”.2
--
2007. a. D.
//
Lugedes
ja lõpetades selle nädala algul, üle-eile selle teose lugemise. --
S. Lem´i teost nagu “Solaris” olen lugenud kindlasti rohkem kui
5 korda.
Pikka aega mõtlesin, et see raamat meeldib peaasjalikult vaid mulle.
Korra juhtusin lehest lugema ka mingi proua positiivset hinnangut
LEMile.
Hiljem juhutsin kuulma väidet, et need kolm, siin maal olevat teost
on LEM´i kirjutatud teosest parimad. Väiksena
lugesin ka neid, ligikaudse pealkirjaga nn. “Jion Tišy
kosmsosrendude päevikuid”, kuid need, juba siis, mingi erilist
muljet ei jätnud.
LEM´i
parimateks teosteks on siis äsjaloetud “Solaris”, veidi varem
kirjutatud ja alles täna lõpetatud “Eeden”, ja viimasena see
“Mirabilia”-sarjas ilmunud “Tagasitulek tähtede juurest”.
Neid
kolme loetakse vist üldiseltki 3. LEM´i parimaks teoseks üldse.
Isiklikult mulle on meeldinud kõige rohkem just “Solaris”, kuna
sellel on mingi tajutav filosoofilinegi alatoon.
Samuti kummaline vaatenurk armuasjade keerdkäigustikule.
Muidugi
on need kolm teost meisterlikult kirjutatud, ja vägagi originaalsed.
Tõeline teaduslik fantastika nagu žanri nimgi ütleb: “science
fiction”.
LEM
on tuntud just oma tehnilise, peaaegu isegi, et abstraktse
tehnilisuse poolest. Sõna-sõnalt on tegemist just “teadusliku
fantastikaga”. JA
tõesti hästi kirjutatud.
“SOLARIS”,
palju aastaid olnud minu üks lemmikteos.
Olen seda korduvalt
lugenud, viimati siis aasta aega tagasi ja nüüd alles äsja.
Tegemist on rõhutatult teadusliku lähenemisega
fantaasia-kirjanduse žanrile. Ulme-romaan sõna otseses mõttes.
// JA alles hiljuti tehti
USA-s sellest suure eelarvega film, nii, et ma ei ole kiitva
hinnanguga üksi, vaid LEM´il on lugejaid ja toetajaid isegi
Ameerikas. /--/
Isiklikult tõlgendaksin selle pea-aegu haruldaste, nii
haruldaste n-ö “armastusromaanide” hulka. Kuigi see valdkond on
selles teoses kui varjatud, kaudselt esile kerkiv.
Kuid huvitavaid lauseid ja sõnaseadmise oskust näitab see
raamat küllaga. Abstarknte
tehnitsism ja rohkesti fantaasiat ja originaalseid lahenduskäike.
Huvitav lugemine tõesti.
Stilistiliselt
kenasti ja vägagi originaalselt on lähenetud võõra
tsivilisatsiooni kirjeldamisele, peamiseks kreedoks näib olevat
täielik mõistetamatus, mõistmisvõime puudumine.
Tehnilisi üksikasju
on küllaga, autor näib olevat kursis nii füüsikaliste kui nt
keemialaste andmetega.
// Armuasju
mainitakse hämmastava ükskõiksusega, peene irooniaga, isegi
brutaalselt kohati. Mingi vaevu-tajutav vihjamine selles teoses
leidub. Kuidas kohtuvad kaks teineteist mitte mõistvat tasandit. See
tegelaskuju Harey on väga kenasti kirjeldatud, nii arvasin ka varem.
/--/
Kuid mõtlesin kunagi tõesti, see “mõtlev ookean” on kui mingi
vana-kreeka mütoloogia naisjumalanna, müsteeriumiusundite KYBELE,
ISIS, vms. //
“Sokutada
teaduslike ekspedistiooni liikmetele armukesi ...”! Üsna kena
sõnastus. See armuke, oli kui vahend, “instrument”, mida see
“ookean nimega Kybele” kasutas konkreetse isku “uurimiseks”.
/--/ Mingis mõttes tõesti kui abstarktne, tehnistsistlik ja
fantaasiaküllane armastusromaan.
_______________________________
(12.
08. 2009).3
S.
LEM: “Solaris” --
2009. a. D. --
(II. kommentaar.)
Kirjutades
teist korda 2. AASTAT hiljem.
Kirjutades
muidugi LEM´ist, antud juhul, siis “SOLARISEST”.
Lugesin
seda raamatut siis täpselt kaks aastat tagasi, ja see oli toona,
2007
aasta
augustis ka üks vähestest autoritest kelle kohta midagi üritasin
kirjutada, peale tsitaatide.
Lugesin seda Lemi siis juba 2006 aastal, üle dekaadi ilmselt. JA
meeldis niivõrd see Lem, et lugesin noid kolme endal leiduvat teost
ka 2007 aasta augustis.
JA nüüd siis, kaks aastat hiljem, augustis 2009 nõndasamuti. //
Kuid kirjutada siia täna ja praegu vaid LEM´i teosest nagu
“SOLARIS”. –
Alustuseks
mainida, et see on tõesti hea teos, üks minu vaieldamatuid
lemmikteoseid.
Tegemist
on ilmselt, minu arvates Ida-Euroopa parima ulmeteosega, parima
ulme-autoriga. LEM on klassika, on selleks kujunenud juba ammugi ja
selleks ka jäänud. Klassikaline just selles
mõttes, et tegemist on tõesti ka justnimelt “teadusliku
fantastikaga” (“Sience fiction”). See heiastub igal “Solarise”
leheküljel. Antud raamat on täis tehnika eriteadustele omast
kõnepruuki, mis on samas haaravalt seotud intriigi ja isegi
armuvaldkonnaga.
Viimane
valdkond, intiimsuhted, sotsiaalne suunitletus, või kuidas seda ka
ei nimetaks on olnud seda teost lugedes olnud minu jaoks haaravaim.
/--/ Kuid mäletan ka varasemaid lugemisi, esimesi kordi kui
kunagi nooruses seda “Solarist” lugesin. Sellest raamatust
pärinevad ilmselt minu konkreetsedki, ja hilisemaga erilistki
tähtsust omandanud meeldumuste teke. Kuid sellisest siia
siiski mitte.
On
ometigi ju haarav see armu-sfäär. Muidugi, autorile iseloomulikul
kombel on seda valdkonda käsitletud pea-aegu möödaminnes, teatava
hoiakuga seejuures, nagu oleks tegemist millegi vähem olulisega.
Vahest aga meeldibki mulle just see nüanss ?
Ootamatuse moment, kaunisõnaline kirjelduslaad,
üllatus-moment, mis valitseb kõige üle. Ootamatuse ja isegi
üllatuse valitsevad meeleolud. /--/
Ilmselt
lugesin seda rmt. esimest korda selle ilmumise aastal, seega: 1989.
– Sellest kaugest ajast on möödundu tohutult palju aega. Aastal
1989 olin veel alles 14. aastat vanaks saamas. Ilmselt siis lugesin
seda LEM´i “Solarist” esimest korda juba 13. aastaselt.
/--/
//
Kangelannat kirjeldab Lem kenasti, kujutades ilusana ja
kummastavuse mõõtmeis. Võib olla taotletuks see
möödalibisev stiil; kogu tolle kummastava ilmumise ja
ebarealistlikuse ilmnevuse omavahelised seosed nõndasamuti. Brünetti
kirjeldatakse ka mitte vaid kenasti, hoolimatult; isegi ükskõikselt.
Tegemist siinpuhul ilmselt vastava žanri ja konkreetse raamatu
eripäraga. /--/ Prioriteetseks on tema parimates, tõlgitud
teostes siiski valdkond mida kirjeldataksegi just “teadusliku
fanatastika” kui sõnatähisega.
LEM
kirjutab fanatstilistest asjadest, astronoomiast, selle hetkeseisus,
põimides oma teosesse rohkelt tehnitsistlikku sõnavara ja
teaduslikke käsitlusi ümbritsevast. See jätab keeruka aga ka
pädeva ja seega ka: usladusväärsegi mulje. Muidugi
on Lem´i varemgi ja ilmselt korduvalt nimetatud filosofeerivaks
ulmekirjanikuks ja see vastab ka tõele. On antud autoril ju tõesti
midagi mida annab seostada teatava tehnitsistliku filosoofiaga,
teatud ülevaateline seos viimasega on kahtlemata olemas.
/--/ Tehnitsistlikult pädev
erialane sõnavalik ja teaduse, astrofüüsika piiride kompamine ja
muidugi nt. Einsteini erirelatiivsusteooria mõningad järeldumised.
/--/ Lem kui parim Ida-Euroopa ulmekirjanik.
______________________________
(02.
07. 2011).
S.
LEM: „Solaris“ --
2011. a. D.
-- (III. kommetaar).
Kirjutades
siis jälle 2. pikka aastat hiljem, 4. pikka aastat hiljem kui
esmakordselt siia kirjutades. Kirjutades siis 3. korda sellest
raamatust nagu: Stanislaw
LEM ja „Solaris“.
-- Seda
tegin siis 2007 aastal ja 2009 aastal ja nüüd siis: 2011 aastal. --
Seega:
olen lugenud LEM´i tõesti üle 2.-aastaste vahedega.
JA
kuna olen siia kirjutanud noil aastatel, siis kirjutan ka täna,
kuivõrd täna lõpetasin selle raamatu.
-- See on siis olnud minu jaoks väga oluline raamat juba 5.-6.
aastat järjest minu elus. See
on vägagi pikk aeg.
Ja olen lugenud antud teost ju ka varemgi juba, alates 1989 aastast
ometigi. See
kirjakoht LEM´ist on siin juba saanud siis ligi 5. aastase
traditsiooni.
JA
just täna pean siia siis ka kirjutama. Kuna see raamat on juba
niivõrd oluliseks muutunud. See
raamat ja kõik sellega seostuv.
Kuid
siia vaid „Solarisest“, mida just lõpetasin.
See on oluline raamat minu jaoks. See
kujundas minu noorust ja loen seda ikka üheks parimaks (Ida-)Euroopa
ulmekirjaniku teoseks. Imestasin just, et 4. aastat tagasi siia
kirjutades ei osanud raamatu enda kohta midagi eriti öelda, ja nõnda
ka nüüd.
See kirjakoht ei olegi aga kirjandus-kriitika. See on mingiski mõttes
minu isikliku elu lugu, minu viimaste aastate lugu. -- See
raamat on mõjutanud minu elu suuresti, vahest rohkemgi, kui tahaksin
seda tunnistada.
JA
tõesti, mainitud aastatel olen seda lugenud.
/--/ Vahest
teen seda ka paar aastat hiljem. --
See
Stanislaw LEM´i raamat nagu „Solaris“
on muidugi huvipakkuv ja tähelepanu-väärnegi
kirjanduslik üllitis.
Tegemist on siis omanäolise ja originaalse lähenemisega
ulmekirjandusele kui žanrile. Lähenemise
laad on oma loomult küllaltki abstrakte. // Rõhutatult
on tegemist just „teadusliku fantastikaga“, Lem´i näib
iseloomustavat just rõhutatult tehnitsistlik, või siis teaduslik
lähenemise laad. Erialast
ja komplitseeritud sõnvara on rohkesti, osaliselt ka teadulsikult
põhjendatuna (sõnastuse osas). Fantaasia-küllus ja sõna-ohtrus.
Ja ometi midagi
kummalist, liigutvat, isegi traagilist seal juures. Segatuna
mitte-mõistmise ja mitte mõista tahtmisega.
Ulmeline tehnitsistlik „armastusromaan“.
Midagi lihtsat on tehtud äärmiselt keeruliseks. Midagi
ise-enesest mõistetavat on tehtud ulmeromaani põhi-teemaks.
Fantaasia-rikkus ja kirjeldamise meisterlikkus. -- Kuid
otsitud ajendid ja kummastav tegevuskäik; on ju ka olustik täiesti
ulmeline. /--/ Midagi
sellest jääb kaasa kõlama, midagi sellest on nende aastatega
järjest selgemaks saamas.
Jutt ei ole ainult
meeldumusest, jutta on ka ainu-võimalikest reaktsioonidest.
/--/ Ja
ometi ka lootus ja igatsus; just: täitumatu igatsus.
-- Midagi, mis ei peagi teostuma.
Midagi, milleks peaks kui
looma ulmeliseima raamistiku ja fantaasiküllase maailma. /--/
Paradoksaalne olukord minugi jaoks veelgi...
See
kirjakoht siin ei ole ainult sellest LEM´i raamatust nagu „Solaris“.
-- See kirjakoht on saanud juba minu isikliku elu looks.
Alustasin ju selle kirjakohaga juba 2007 aastal jätkasin alles 2009
ja nüüd on juba 2011. aasta. Selle
pika ajaga on minu jaoks muutunud vägagi palju, ikkagi nii pikk aeg.
/--/ -- Annaks
palju, et ette teada, kuidas on minu elu ja olu selleks ajaks
kujunenud... --
Samasugused lood nagu siia kirjutamist alustades 2007...? // -- Kuid
siis kunagi hiljem saan teada. //
LEM´i
„Solaris“ on tähelepanuväärne teos, igas mõttes, nii ainult
kirjanduslikus kui ka minu jaoks olulises individuaalses mõttes.
Kirjanduslikus mõttes on tegemist ühe (Ida-)Euroopa parima
ulmekirjanikuga ja tema ühe parima teosega. Valdav
on fantaasia-küllane ja abstraktne lähenemise laad. Tehintsisliku
ja isegi teaduslikku terminoloogiat on käsitletud palju ja küllaltki
pädeval kombel isegi kohati.
Teadus on segunemas fantaasiga, mis ongi žanri
nimetuseks: „teaduslik fantastika“, -- ja seda tõesti ka sõna
otseski mõttes. -- Romaani
„Solaris“ tegevus hargneb siis ühel kujuteldaval planeedil, kus
eksiteerib üks ja ainus oletatavasti intelektuaalnegi eluvorm:
„mõtlev ookean“. --
JA selle tõlgendamise katsed täidavad kogu romaani.
Mis on mõistus (vaim &
mateeria); kuidas tõlgendada mõistust, mis on selle võimalikud
ilmnemise vormid.
Parimaks on LEM´i puhul muidugi just see mõistamatuse võimalus, a
là: et kui ongi teine
teadvus/elu/olemis-vorm, -- siis see ei tarvitse olla kuidagigi
mõistetav. See võib olla midagi, milleni inim-mõistus
lihtsalt ei küündi, ei kunagi, ei mingilgi kombel.
/--/ JA ometi on „Solarise“ puhul tegemist ennekõike just nn.
„armastusromaaniga“. Ulmeline ja fantastiline
olustik loob selleks teatava kummastuse atmosfääri.
Kõik on nii irreaalne
kui vähegi võimalik ja ometi kirjeldatav, piirnedes ratsionaalsuse
ääremaadega... --
Selles sentimentaalses ja
tundmusküllases mõttes on midagi argist ja midagi ka efemeerset,
nüansseeritust ja brutaalustki, isegi, kohati.
Meeldib ja ei meeldi ka. Oleks vajalik, kuid teatud tingimustel.
Igatseda ja loota, muidugi, kuid alle siis kui see on
juba võimatu, kindlasti võimatu.
-- Nõnda nagu need lood
on olnud mõnegi autori meelest ka varemgi. Võimatu,
vähe-tõenäoline, ja juhuslik; ning teisalt: loota ja igatseda,
kuni võimalust on. //
Poolt ja vastu. -- Huvitav,
mida mõtlesin siis kui lugesin seda raamatut esimest korda, umbes
13. aastaselt..? -- JA mida mõtlen nüüd...?
LEM
on muidugi fenomen omaette. --
Midagi seniolematut ja
samas: kui lihtne oleks nõnda kirjutada. Kuid just lihtsuses oma
geniaalsus ju peitubki. Raamat nagu „SOLARIS“ on
muidugi ehedaim näide teaduslikust fanastikast üldse, tundub
nõndamoodi. -- Fantastikaga
on tegemist igas mõttes ja otsesõnu, kuid kõik on looritatud
teaduslikku ja isegi tehnitsistliku kirjeldusega.
Raamat on ulmeline, fanastiline. Kirjelduse laad ja moodus näib
viitavat tehnilistele teadusharudele. Kokku
siis „teaduslik fantasika“, mis on ometigi ka veidigi
emotsionaalne. Tegemist
on siis ka mingitsorti „armastusromaaniga“, selle omases
sentimentaalsuses ja seonduvas. -- Tundmusteküllasus
vaheldumas tundetusega ja nüansseeritus brutaalsusega. //
Üle kõige aga heiastumas mingi ülim kummastatuse
tunne, võõrikuse tajumine, midagi, mis ei ole kirjeldatav. On ilu
ja huvi, kuid midagi on rangelt võttes välistatud.
/--/ Kummastavus, tõsi küll, ohtra fantaasiaga rikastatud. -- Kuid
üle kõige imestus, kummastus ja võõrikus, mis ei ole lihtsalt
vastu-võetav. JA
nõnda on see ulmeromaan omas mõttes´ka „traagilinegi“. Ja
teisalt ka just selles mõttes huvipakkuv ilmselt.
-- /--/ Teaduslikkusest ja tehnitsismist annab selles „fantastilises
ulme/armastus-romaanis“ aimu just sõnastus ja erialane
terminoloogia. Mõneti
informatiivnegi aines selles mõttes.
Paremal juhul seega romaan mis on nii fantaasiaküllane kui
ka tundmuslik. Halvimal
juhul sentimentaalne ja liigselt emotsionaalne.
Heas mõttes: „liigutav fantastika“.
Teisalt aga jälle:
emotsionaalne ja liig-tundeline.
Kuid igal juhul on selle romaani näol tgemist Euroopa
ulmekirjanduse klassikaga, millel austajaid igas maakera nurgas ja
ilmselt eri aegadel. Kirjutatud
siis: juunist juunini 1959-1960 – Zakopane, Poland, Europe...!
_____________________________
(19.
07. 2014).
S.
LEM: „Solaris“.
-- 2014. a. D. --
(IV kommnetaar.)
Kirjutades
siis mainitud kuupäeval ja mainitud aastal. On juba juuli 2014
aastal.
Viimati
sai siis siia kirjakohta kirjutatud siis ligi 3 AASTAT tagasi, aasta
2011 suvel siis kunati ometigi.
Esimest korda sai need Lemi tsitaadid siia üles kirjutatud kunagi
2007 aastal. /--/
KA
eelmimine aasta, 2013 lugesin Lemi ja plaanis kirjutada seda
kirjakohta siin.
See
kirjakoht on muutunud nende aastatega, nii kiiresti mööduvate
aastatega millekski muuks, sellest on saanud päeviku mingi eriline
osa. Kindlasti
pole see enam ainult kirjanduskriitika, see siinne kirjakoht. Ikkagi
7 AASTAT on möödunud selle kirjutamisega alustades siin selles
kirjakohas.
Need olid siis aastad 2006, 2007, 2009 ja 2011, viimati, kui siia
olen kirjutanud.
Eelmine, 2013 aasta küll lugesin Lemi, nagu ikka, 2 aastaste
vahedega. /--/ JA
nüüd on juba juuli 2014.
/--/ See kirjakoht ei ole siin ainult autorist nagu LEM, ega tema
teosest nagu „Solaris“. See
kirjakoht on muutunud viimase 7 aastaga osaks minu (üles-tähendatud)
elamise loost?
________________________________
S.
Lem: “Solaris”.
_________________________________
(08.
2011.)
“...Ja
kord näis mulle millegi kallihinnalisena, lõplikult kaotatuna..”,
lk. 11. // Ja kogu kord ja korrastatus näib olevat midagi
pöördumatult kaotsi-läinut, midagi sellist, mida enam tagasi võita
ei olegi võimalik. Korrastatus on ju ometigi inim-mõistuse
olemuslikum osa, midagi, milleta poleks ei teadust ei kunsti ega
mingitki tunnetust. Juba meeletetaju loob ettekujutluse ümbritsevast
maalimast korrastatuna, kuivõrd see mida tajutakse meeltega on juba
esmane kord, milleta tajumine üldse oleks kaootiline ja
mõistetamatu. //
“...
Mõistan. Sa arvad, et olen hulluks läinud. Ei. Veel mitte. Lihtsalt
ma ei suuda sulle seda teisiti seletada ... esialgu. // Hoia ennast
vaos.”, lk. 12. // Mida tähendab üleüldse normaalsus kui
selline? Seda pole osanud täiesti advekaatselt kunagi öelda ükski
hing. Küll aga oskab igaüks öelda, et midagi ei ole normaalne, et
keegi olla kui hulluks läinud. Lihtsam on temebeldada erinevate
entiteetidega, kui teeglikult mõista nähtumuse olemust. Kuigi pole
alati võimalik öelda seda, mida üritatakse mõista, kui juttu on
üldkehtivatest tõdedest, näiteks sellest, mis on normaalsus ja mis
on kõrvalekalded sellest äärmiselt ebamäärasest tegurist.
Normaalsus, ühine mõistlikus (common sence) ei ole kunagi olnud ju
mingi konstantne tegur. Väikseimaid kõrvalekaldeid tavalisest
normaalsusest nimetatakse kas siis fantaasiateks, illusioonideks,
suuremaid vahel ka hallutsinatsioonideks. Kudi ometi on olemas
terveid teadusharusid, mis tegelevad nagu filosoofia ja teadus just
inm-mõistuse ja -tunnetuse piiridega; ning siis psühholoogia ja
psühhiaatria, mis on hõivatud justnimelt sellega, mida nimetada
normaalsuseks ja mida mitte.//
“...
Tahtsin olla üksi. // “... piinlik täpsus igasuguste, ükskõik
siis kas tähsate või mitteoluliste kohustuste täitmisel on minu
loomuses. // ... lõpuks taipasin selliste aruluste mõttetust... //
Mis minuga lahti on ? Miks ma tegelen mingite lollustega ...”,
lk. 15.// Üksiolek ei pidavat veel tähendama üksildust. On samuti
öeldud, et kui üksi olles igavust ei tunta, siis ollakse ilmselt
parimas võimalikus seltskonnas (Arthur Schopenhauer). // Pedantne
täpsus, isegi detailide ja üksikasjade puhul pidavat olema kunglik
voorus. Mis lihtsustab argiste asjadega hakkama saamist. Kuid teisalt
on ka igasugune vaheldus, isegi suured elulised muutused vahel isegi
tervitatavad nähtumused. // Ei oska vist õieti keegi öelda, mis
tegelikult toimub, selle dikteerivad inim-mõistusele ja -tunnetusele
ette seatud kitsad piirid. // JA kindlasti pole tarvis sisustada seda
üürikest elamiseks mõeldud aega mingite mõttetustega. Pool oma
elust magab juba nagunii igaüks lihtsalt maha, ja parimad eluaastad
kuluvad ilmselt sellele, et elamiseks elatust teenida. Lapsepõlv
möödub eluks ettevalmistamisega koolides, milledest loodetakse
ilmselgelt liiga palju. Elu parimad aastad mööduvad mõttetus
rähklemises elatuse teenimisel ja konkurentsi-võime näivuse
saavutamise sihil. Sisuliselt aga ruineeritakse end kurnamiseni
lihtsalt harilkult vaid selleks, et järeletulev põlvkond võik oma
ajal lihtsalt seda sama teha. JA elu viimased dekaadid mööduvad
siis ilmselt peamiselt järjest läheneva kõige lõpu vastu
valmistudes. Milles peitub säärase olelu mõte? JA peale lõppu ei
ole enam midagi, kuigi on arvatud laialdaselt ka teisti. „Magada,
ehk ka undki näha...“ (Sahkespeare: „Hamlet). //
“...
Konservatismile / dialektilise arengu resultaat...“ /--/ //
Dialektilisel arengul kui filosoofilisel ideel on kaalukas ajalugu.
Alguse sai see uusaja valgustuslikust ja maailma- ja elujaatavast
optimismist. Oma täiuseni lihvis seda Hegel oma teoestes. Eristades
dialektilist arnegut kui protsessi, milles tees täiendub antiteesi
varal ja mille tulemuseks on ülim saadus nagu süntees. Millest
kõigest aga omakorda järeldub, et inmkond liigub tehnilise ja
vaimse progressi käigus just kõige õigema ja lõputu ideaalsuse
suunas. // /--/ „... sültjas siirup / vormitu zelee /
Ajalehed, mis el ajal lugejate meeleheaks ja teadlaste nördimuseks
joobusid nõmedaimatest väljamõeldistest... // Kui probleemi
õnnestus mingil määral lahendada, siis ilmnes, nagu hiljem
tihtipeale / juhtus, et selle asemele ilmus uus, võimalik, et veelgi
hämmastavam.”, lk. 18. // Kõikvõimalike probleemide
osalisel lahendamisel on iseloomulikuks, et just siis tekivad uued ja
veelgi komplitseeritumad. Iga probleemi lahendus näib olevat samas
ka uue probleemi tõstatamine. Ja kuivõrd absoluutset tõde ei ole
olemas elame me tõesti vaid suhteliste tõdede realtiivses maailmas.
Isegi temporaalsed ja ruumilised kriteeriumid ei absoluutset
kehtivust, ekstreemsetes tingimustes võivad nt. Temporaalsed
kriteeriumid ja omadused olla vägagi muutlikud. (Albert Einstein ja
erirelatiivsus-teooria). //
“...
See püüd saavutada kontakt // mida see probleem tekitas”, lk.
19. // Kontakt võõra tsvilisastiooniga, see on midagi tänase
tehnitsistliku religioossusega seonduvat. Kuid on ju ülimalt vähe
tõenäoline, et see suur sündmus võiks kunagi aset leida. Ruumi
kuristikud on selleks liialt ületamatud ja kosmiline ulatuvus
otseses mõttes lõputu. Võib küll leiduda inimliigile veidigi
sarnasele eluvormile eluks sobivaid planeete ja neid on isegi palju.
Kuid palju tõenäolisem on sellisedi elu avaldumise vaormid, milles
ei leidu midagi inmliiki meenutavad, kuigi neid võib tinglikult
elusaks, ja veelgi kaudsemalt vahest isegi mõsituslikuks nimetada.
Tõneäolieim mis elu ja isegi mõistuslikkust meenutab oleks siis
niivõrd palju inmliigist erinev, et selle mõistmine ja
tundmaõppimine oleks ilmselgelt võimatu. Erinevaid elu avaldumise
vorme võib küll tõesti leiduda, kuid need oleks siis äärmiselt
erinevad. Ja võimalik kontakt nendega oleks siis ilmselgelt suisa
võimatu. Mõistuse ja intelligentsi inimesele omased vormid on aga
veelgi vähem tõenäolised. Ja pealgi eraldavad peale lõputute ja
saavutamatute ruumi-kuristike võimaliku kontakt saavutamist ka
realtiivsusteooria-kohased temporaalsed mõõtmatused. //
“...
Kõik see sundis teadlasi arvama, et nende ees on mõtlev monstrum,
mingi hiiglaslikult vohav, tervet planeeti kattev / meri-aju, kes
kulutab aega oma ulatuselt ebaloomulike teoreetiliste uuringute peale
kõige olemasoleva mõttest... // igavesti kestvast hiiglaslikust
monoloogist, mis ületab meie mõistmisvõime igasugused piirid. //
eesmärk --- kohanduv, tunnetuslik või mingi muu – oli täielik
mõistatus.”, lk. 20. //
Kontakti saavutamise võimalused mingigi võõrtsivilisastiooniga on
küll peaaegu ilmvõimatud, kuid palju olulisem oleks rõhutada just
võimaliku kontakti teise osapool täielikku erinevust. See võib
olla pigemini bakteriaalne, loomne või taimnne eluvorm, sellisena
kuidagi veel maiste paralleeluide varal ka mõistetav. Kuid
tõõenäolisem on, et lõpus ruumis loendamatute galagtikate keksel
leidub eluvorme ja vahest isegi mõistuslikke eluvorme, mis mingilgi
kombel ei meenuta meile ei elu ega mõistust mis maisele floorale ja
faunale omane. Ja kõige vähem tõenäoline on inmese mõistusele
veidigi sarnane tunnetus, veelgi rohkem on kahtlane meeletega seonduv
tajumisviis (tulenavlt meeleorgaite võimalikult kujuteldamatust
erisusest). // See mida võiks vahest teoreetiliselt millekski
mõistuslikuks tunnetuseks ja tajumiseks nimetada võib samas ületada
jälle meie igasuguse mõistmisvõime piirid. Inimsuse mõistmisvõime
piirid ona aga vahetlut seotud meeleorganite laadist ja aju ehituse
iseärasustest. JA isegi inmliigigi siseselt (ja ennekõike!) on
erisused tajumisel ja selle tõlgendamisel erinevad, kuid mis puutub
mõtlemisse ja tunnetamisse on erisused loendamatud. Seega: kui ongi
olemas „mõistuslikke eluvorme“ siis nede mõistmine võib
osutuda täiesti võimalik, äärmisel juhul oleks võimalik
konstateerida lihtsalt selliste eluvormide olemasolu. //
“...
iseenda väärtuse proovikiviks / jutt on meist endist, inimtunnetuse
piirist”. // ... mõttetark, kehastanud kõikteadja, kes on juba
ammu aru saanud igasuguse tegevuse mõtetusest...”, lk. 21.//
Kuid sellise täiesti võõra ja tunnetamatuks ja mõistetamatuks
jääva olemisvormi olemasolu paneks juurdleva inim-mõistuse
tõsiselt ja positiivsel kombel proovile. See avardaks inimsuse
arusaamu elu ja mõtlemise olemusest ja selle võimalikest täiesti
erinevatest avaldumisvormidest. See kõneleks meile inimtunnetuse
piiridest, võimalustest ja võimatustest. // Samuti võib võimalik
või vägagi vähe tõenäoline eluvorm omada ainult vegatatiivseid
protsesse; teisalt on võimalik tajumusliku ja tunnetusliku
resignatsiooni primitiivne vorm, mis on ju ka inimsust iseloomustanud
kõikidel varasematel aegadel. (?)
“...
ühe vanimaist filosoofilistest probleemidest ... mateeria ja vaimu,
teadvuse vastastikustest suhetest. // Kas mõtlemine ilma teadvuseta
on võimalik?...“ /--/ // Kogu filosoofia ajalugu on tegenud
selle peamise probleemi-seadega, missugune on mateeria ja vaimu,
teadvuse ja elutu-elulise aine omavaheline seos. Mis eristab
tunnetuslikku inimteadvust (vaimu) eluta mateeriast. Kas see seos on
ainult vastandlikult polariseeritud ja seega dualistlik? // Muidugi
ei ole mõtlemine inmliigi puhul ilma teavuse osaluseta isegi mitte
mõeldav. Kudi samas võib eksisteerida osaliselt teavust omavaid
eluvorme kes siiski ei näi omavat erilist mõtlemisvõimet
rääkimata tegelikust intelligentsusest (selliseid isendeid on
leidunud ka inimeste juures rohkesti! Sic!) „... kuid see kõik,
mis mind ümbritses -- / isegi mulle tundmatu tulevik – kõik näis
praegu tähtsusetuna ja ma ei mõelnud millelegi, süvenedes selle
igat inimest hämmastava kaardi vaatlusesse. // ... kui tundisn
kellegi pilku... / oli nagu halvatud / .. raske, liikumatu pilgu
tunnetamine muutus talumatuks.”, lk. 22. // See ei ole küll ja
ilmselt mitte kunagi just otseselt „teaduslikult tõestatav“,
kuid on olemas teatavad tajud, mida on kogenud isiklikult nii mõnigi.
Iga üks teab „de ja vu“ kogemust, mida kuidagi seltada ei anna.
Eriti kummastavad on just igaöised unenäod mida jagab kogu inimsus,
kuidas saab magav, ehk siis teadvusetu inimene üldse midagi unes
näda. Mainimata tavalise mälu ja unenäolise mälu erisustest. //
Ja nõnda tajutakse vahel ka nt. pilku, teiste mõtteid, meeleolu ja
kavatsusi. //
“...Tuba
oli tühi. / Kuid veider tunne püsis. Tohutu, piiritu, vormitu,
silmitu pimedus vaatas mind. Ükski täht ei valgustanud seda
pimedust akna taga.- // ilmnes jälitusmaania // .. arvasin
siiamaani, et tema mõistust ei suuda miski tumestada. Nüüd oli see
veendumus kadunud.”, lk. 23. // Inimeste emotsionaalne elik
siis tundmustega seotud mentaalne aktiivsus on oma olemusselt
äärmiselt ebastabiilne. Meeleolud vahelduvad mõningail pea igal
hetkel, tugevamad emotsioonid omavad rohkem vältus, põgusamaid
meeleliigutusi tajub ilmselt igaüks pidevalt. Ratsionalistlikku
mõtlemist näib iseloomustavat just pigev tunnetuslik püsivus,
eriline keksekndumisvõime ja abstrahheerimise oskus. Mida
ratsionaalsem on indiviid, seda intelligentses mõttes just selgemalt
ta paradoksaalsel kombel ennast väljendub. Kuigi siin sõltub ka
palju vastuvõtja võimetest. //
“...
Mis mängu siin mängitakse ja kes kellega mängib ? // Teil ju on
mingi uurimisplaan ?”, lk. 27.
“...tunnistati
/ haige kujutlusvõimega inimese vaimusünnituseks... /Sellega see
lugu lõppeski.”, lk. 33. // Kummaline on psühhiaatria
andmetel psüühiliselt haigete inimeste reaalsusetaju võimalikud
hälbed. Olgu tegemist kas siis psühhiaatriliste või, raskematel
juhtudel, aju orgaaniliste kahjustustega, -- on kujuteldavad
olukorrad ja isikud, kes ei suuda reaalsust tavalisel kombel tajuda.
Kergemal kujul tuleb seda sageli ette, olgu siis tegemist lihtsalt
fanataasia või intuitsiooniga. Keerukamad juhtumid on juba
otsesemalt ette kujutletud nagu ilusioon, visoonid ja raskeimail
juhtudel juba hallutsinastioonid. /--/
______________________________
(3-5.
mai. 2020.)
“...
Tahtsin kõikidele oletustele lõppu teha ja tões jälile jõuda,
ehkki ma ei kujutlenud, kuidas suudan seda mõista.”, lk. 37...
/--/ Tahaks samuti kõikidele oletustele lõppu peale teha ja tões
jälile jõuda. Esmalt selgitades välja, mis tõele üldse vastab,
mis on tõenäoline ja mis on omakorda tõeseks peetavale vastav. On
paljutki, arvatasti, mida on üritatud mõista, kuid ometi ei
suudeta. Eks paljutki ajaloost (näiteks filosoofia ja teaduste
ajalugu) on ju pürgimus mõista tõele-vastavat, välja selgitada,
mis see on, see tõde ja seonduv, mille kohta kirjutatud
raamatukogusi. //
“...
jampslike nägemuste ohver või hoolimata nende täielikust
absurdsusest ja ebatõepärasusest on mu elamused siiski reaalsed
//... ka kõige tavalisema une ajal juhtub, et vestleme meile
võõraste inimestega... / [mis on]/ ... loodud näiliselt iseseisvas
psüühikaosas. // Ehkki tegelikult on need sõnad meie mõistuse
looming...”, lk. 39. // Kas ollakse, vahel, juhtumisi, kuigi
harva, otsekui „jampslike nägemuste ohver“ või on selle
(psühhopatoloogiaga piirneva keeruka inim-psühholoogia näol)
tegemist siiski n-ö „reaalsete elamustega“? On ilmselt
kujuteldavad täiesti absurdsed psüühilised elmaused, aga ilmselt
need on olemas ka siis, kui neid järjekindlalt eitada. -- Kus
jookseb see tabamatu piiri-joon normaalsuse ja siis illusoorse
nägemuslikkuse vahel, kuhu tõmmata seda piirijoont? Võtta siia
võin näitena kõige tavalisemad unenäod, mis on ju muidugi
normalse inimpsüühika lahutamatu koostisosa. Aga kas ka luupainajad
seda on? Mis on mõistus, mis on mõistusetus. //
“...
Peyotlit / mis kutsub esile hallutsinatsioone ja värvilisi nägemusi.
//...ma ei suuda välja rabeleda sellest meeletust nõiaringist, kuhu
olin sattunud, sest mõelda võib vaid ajuga, iseennast kõrvalt
vaadata ei saa, et organismis toimuvat õigesti hinnata...”,
lk. 40. // On olemas ilmselt inimpsühholoogia äärmuslikede
radadele jääv nähtumislik aines nagu hallutsinatsioonid (nii
nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid). Aravatavasti on need sama
võimalikud nagu normaalse inimpsühholoogiaga seostuvad harilikud
unenäod. Ainult selle vahega, et need nn „hallutsinatsioonid“
leiavad (vahel ilmselt?) aset ka ärkvel olles, päise päeva ajal.
JA omavad täiesti reaalset kvaliteeti, objektiivseski mõttes
(aaksa-arvatuna on ka „värvilised“ ja kolmedimensionaalsed). //
Kes suudaks taolisest n-ö „nõiaringist“ välja rabelda? On
tegemist objektiivse reaalsusega, mis omab kõigi meeltele adutavaid
reaalsuse kvaliteete ja ometi on tegemist millegi illusoorsega, mis
aga ometi pole subjektiivne väljamõeldis? Sest mõelda saab ainult
ise-enda ajuga, ennast kõrvalt vaadata pole kunaski keegi ju
otsesõnu suutnud end kordagi. //
“...
Ma ei olnud hullumeelne. Viimane lootuskiir kustus. // See oli Harey,
valges rannakeleidis / tumedad juuksed taha kammitud, õhuke rõvas
rindadel pingul...”, lk. 41.
// Hullumeelsus, halba-ennustav sõna, mid aplejatakse, mida
välditakse, millest ei taheta isegi „mõelda“. Ja ometi kui
tabamatu ja raskesti-piiritletav on selle „terve inimmõistuse“
(„common sence“ = „ühine mõistlikus“) ja siis sellele
vastanduva, hullusega seonduva omavaheline piiri-joon. Sest
arvatakse, et juba ürgaja iniemsi iseloomustasid teatavad
psüühika-häired (vrdl. nt. šamanismiga seonudvad uskumuslikud
kultuste tüübid). Ja siis kogu see bestiaarium nagu eksortsism ja
demonoloogia keksaja kristlikus euroopas. Ja siis kuni „hullumeelsete
varjupaikadest“ kuni tänapäevaste psühhiaatria-kliinukteni
välja. (Ainsaks positiivseks momendiks, viimastega seoses, ilmselt
vaid nn „uneteraapia“, muud pole kunagi leiutatud ja ei leiutata
ilmslet ka. Eriti skisofreenia puhul, mis arvataks eolevat „raskeim
ja levinuim psüühiline haigus“. Suurtel osadel juhtudest tähendab
see diagnoos eluks ajaks jäävat rakset ja ravimatut psüühilist
haigust). //
“...Kui
hea, et see on säärane unenägu, kus sa tead, et näed kõike unes.
// (19. aastane) //kõike imetlevate silmadega // ripsmetest langes
näole pikk vari. Ta oli hurmav. / Esimene suudlus oli põgus, nagu
oeksime lapsed. Ma suudlesin teda kaua.”,
lk. 42. // Kui kummalised on need inim-unenäod ometigi! Kui täiesti
on und nägeva, osaliselt vaid teadvel oleva inimese mõistus või
mõtlemine või oslaiselt meelte-andmetega seonduv argisest
teadvusest. Isegi unenägudega seotud mälu on täiesti erinev
argisest, ärkvel-oleku mäletamis-võimest. Ja ometi pole unenägusi
üldse uuritudki, arvatakse, et und nägev inimene magab lihtsalt
sügavamalt ja sellea puhkab end lihtsalt paremini välja. Kuid ometi
on unenägudes, eriti kui neid aastakümneid näha, midagi vägagi
kummalist, raskesti-mõsitetavat, raskesti iseendalegi seletatavat.
Ja vist ongi nõnda, et: „läänelik kultuursuse tüüp hindab
kõrgelt unenägude ignoreerimist“. (C. Castaneda). Aga miks
unenägusi ja ulmasi ignoreerida? Iga inimene on neid näinud, väga
noores eas need ju tekivad harilikult ja jäävad lõpuni välja.
Ulmasi lihtsalt eiratakse, kuigi iga inimene ju pool elu lihtsalt
magab ja näeb tihti ka und. Miks eiratakse unenägusi, miks neid
pole üritatudki uurida, miks pole isegi peaaegu midagi kirjutatudki
unenägude kohta? //
“...
-- väga tihti ei suuda me unes oma keha valitseda // -- jättis ta
vahel mõistusetu, ja teinekord jälle häbitu mulje, kuna ta vaatas
kõike natuke kustunud imestusega, mis väljendus ainult silmades.”,
lk. 43. // Unenäod
(või nagu S. L. ise neid fenomene nimetada tavatses) unenäod ehk
ulmad, on ikkagi
midagi äärmiselt kummalist ja seletamatut tõesti. Kui erinev on
ikkagi nondes ulmades nähtud maastik argisest hallustest ja kui
erinev, kui täiesti teistmoodi. (kui erinev on isegi
unenägude-ulmadega seotud mäletamise-meenutamise võime
argipäevasest mälust.) Ja keegi pole suvatsenud ulmasi-unenägusi
kunagi n-ö „taduslikult“ uuridagi. Avhest aravatakse, et unenäod
on normaalse inim-psüühika lahutamatu koostisosa ja et nii on alati
olnud, alates aegade algusest, ikka on nähtud kummalisi
unenägusi...? Ise kirjanduses mainitakse ulmasi harva, veel vähem
teaduslikumas kirjanduses. Aga miks see nii on, sellele ei näi ühest
vastust olevat. // Ja muidugi on nee dulmad nii teistsugused, et
vahel ei suudeta neid isegi meenutada, ega näiteks isegi „keha
liigutada“ und nähes (motoorseid reflekse eisle kutsuda). Ja
muidugi on üheks vägagi huvitavaks nähtumuseks ulmadega seoses
nood kõik-mõeldavad n-ö „unehaldjad“, mis näivad eriti
noorema põlve ulmasi heiastuvat. (Noist nn „erootilistest“
unenägudest jms pidi kirendama kummalisel kombel just katoliku
kiriku arhiivid.)). Midagi kummalist on alati nähtud nii taevas, kui
ka maa peal. Nii unes, kui ka ilmsi.
“...
tütarlapse poole / olgu ta kes tahes // mind kiskus tema poole
mõistusest, loogikast ja hirmust hoolimata.”,
lk. 46. // Naised, neiud, tütarlpased, jne. Etc! Kes ei oleks
näinud, ke sei oleks mõelnud, seonduvast, mis võtab kui kogu
aktiivseks (tööeluks?) mõeldud aastad. JA nõnda see aset leiab,
aegade algusest saadiks, meenutades oaliselt mingit n-ö
„üld-kasvatust“, mis saab alguse juba üsna õrnas eas ja võtab
ka omajagu aega, aastakümneid, kogu aktiivseks eluks mõeldud aja?
See n-ö „kopuleerumis-iga“ näib otseselt olevat seotud nn
„reprodutseerumis-protsessiga“. Ja seda just nn „õrnema soo“
puhul, kes, teatavas eas, muust nagu n-ö „mõelda ei oskagi“? //
Kes nad siis on, kes kujundavad meie saatust hällist hauani, kes nad
on kes tekitavad meis kõige pööraseimaid fantaasiaid ja kõige
kummalisemaid unenägusi, kõige võrgutavamaid ulmasi? Kes nad on,
kas olevused taevast või põrgust, Inimesed nad siiski ei ole (kuigi
„biloogiliselt“) sobivad inimliigiga. Nad on alati olnud meie
hulgas. Kahtlemata kuuluvad nad meie tulevikku. Mõistusest,
loogikast ja hirmust olenemata. Nad on osa inimkonnast, ona alti
olnud ja jäävadki olema. (Midagi n-ö „feminiinset, arvatasti
siis, igas mõttes, heas kui halvas). //
“...
Tundsin, et olen kohutavasse lõksu langenud... / kui minult oleks
küsitud, mis minuga toimub ja mida see kõik tähendab, poleks ma
ainsatki sõna suutnud kuuldvavale tuua //... võrdselt jubeda ja
mõistmatu... / .. mis võimaldaks mul põgeneda...”,
lk. 47. // Elus on niisusguseid olukord nagu seda on kirjeldanud
mõnedki autorid ja tunnustatud kirjanikud. Välja-pääsmatud
olukorrad, tunne nagu oleks „lõksu sattunud“, kuidagi ei suudeta
välja murda mingeitest painajalikest „nõia-ringidest“. Etc!
Vahest ei suudeta mõista, mis aset leiab, mis toimub, ning see
omakorda tekitab erinevaid emotsioone, tundeid ja arvamusi, millede
skaala on väga varieeruv ja igaski mõtte serinev. Ja mis siis
kajastub ka igapäevases argises elus. Ja nood ilmingud on samuti
võrdlemisi varieeruvat laadi. Kultuursed ja selle vastanduvad.
Mingis mõttes see inimelu ju mõistetamatuks jääbki? Kõike ei
suudeta kunagi lõpuni mõista. Peamised reageerimise moodused
erinevates elulistes olukordades on arvatavasti peamiselt kahtel
laadi: aktiivselt ja passiivselt. Rünnak ja põgenemihne, agressioon
ja pagemine. Nii on ka alati olnud ja jääb ka arvatasti ikka olema?
//
“...Kõik
kahtlused – seda ma võisin endale tunnistada – olid hajunud ja
läbi näilise Harey näo hakkas kumama teine, tõeline, mille ees
hullumise võimalus näis tõepoolest vabanemisena.”,
lk. 52. // Mis olukord selline kus „kõik kahtlused näivad
hajuvat“? See on ilmselt midagi harva-eisnevat. Nagu teadmine,
nagu sõnadeta teadmine, tunne, et korra mõistad kõike, kohe ja
täielikult mõista kõike vahetult, ilma ekistava sõnalise hägu,
teada ja mõistatäpselt ja ektsaktsel vahetul kombel. Mõelda ilma
mõtlemata. Sõnadeta mõtlemine, vahetu teadmine, hetkeline
mõistmine. (C. Castaneda). // Olukorda aga kui seda söandada
ettegi kujutada, millega silmitsi seatuna n-ö „hullumise võimalus
näib vabanemisena“, see jäägu siingi, seegi kord, ammendvaal
kombel lahti seletamata. Lootes, et niisugust kogemust ei saagi
tulla, kui aravat, et ollakse mõndagi kogenud ja kauagi aega;
mõndagi sellist, mis kunagi olekski juba „hullus“ olnud. Ja kui
see kõik, mis omanud arvestatavat vätust, vahel aasta-kümneid, on
nii harjumuslikult argine, mis siis on vabanemine „hullusest“;
kuidas millestki taolisest üldse vananeda saakski kunagi. Kas on
üldse enam olemas sellist lootust: „vabaneda hullusest“...? //
“...
Aga kas sa oleksid uskunud, kui oleksin öelnud ? Kas oleksid
ühtainukestki sõna uskunud?”,
lk. 54. // Aga kas ma oleksin nooremana uskusin kui oleks mulle siis
öeldud, mis ees ootab, nüüd hiljem, ja niivõrd kaua aega juba?
Kas oleksin ma ühet ainukesti sõna uskunud?! -- Ei oleks uskunud
ühtegi sõna, oleksin ehk naernud välja, kui keegi oleks öelnud,
mis ees ootab, mis vältimatul kombel ees oleks oodanud. Oleksin seda
informeerijat pidnaud hullumeelseks, kellekski psüühiliselt haigeks
inimeseks. Ei oleks aanud mulle midgai öelda, sest sest ma poleks
arugi saanud, poleks mõistnud, ei oleks ühtegi sõna ei uskunud ega
tõsisielt võtnud. Selline informeerija oleks olnud hullumeelne,
keda ei saa tõsiselt võtta. Ja nüüd ometigi (ja kui kaua aega
juba!) ongi kogu see „hullus“ n-ö „koju kätte jõudnud“...?
JA omab arvestavat vältust, palju aastaid, isegi aatsa-kümneid. Ja
mingeid lootusi paremale homsele enam lihtsalt ei ole ega vist tulega
ka. EI mingit lootust enam, paremale homsele...? -- EI ma ei oleks
uskunud sõnagi sellest, mis järgnema sai seatud, poleks kunagi
uskunud ühtainsat sõnagi, ometigi ju tõesti...? //
“...
..ma ei teadnud ju k e s see võib olla.”,
lk. 55. // Arvatavast ei saanudki teada Kes see oleks võinud olla,
üks ja ainumas. JA tuleb nentida, aja möödudes, et ilmselt ei
saagi teada. Enamgi veel, ei taha ka enam teada, sest teada on juba
sellised „isendid“ kes ei väärigi kriitikatki ja seda sõna
otseses mõttes. Teada on saadud sellistest, kellega seoses see
valdkond ainult peamiselt vastikust tekitab, otse-sõnu. Jäägu see
nn „valdkond“ siis siingi ja praegu: lihtsalt mainimatagi. //
“....
Me suundusime kosmosesse kõigeks ettevalmistunult, see tähendab
üksinduseks, võitluseks, kannatuseks ja surmaks. // ... endamisi
mõtlesime, et oleme võrratud. // Oleme humaansed ja õilsad...”,lk.
57. // Astronoomia on vägagi huvitav uurimis-valdkond. Vahest kõige
huvitavam uurimis-aines üle-üldse? See kuidas nood nn
„inim-putukat“ üritavad mõista ümbritsevat ja leida selles
kooskõla, isegi ilu („kosmeon“ = kr. k. „ehitus“), seega
üritatakse leida Kosmose korrastatud ehitust, kui kosmose
põhistruktuuri ja arvatakse (tänapäevase nn „värvus-teleskoopiaga“
seoses), et meid ümbritseb mõõtma Universum, mis on täies
värviküllast Ilu, ja vahest ongi? Siis pole olnud peale inimsilmad
eriti ekdagi ei varem olnud ega hakka vist ka hiljem olema kes seda
värvilist ilu lõpmatus maailmaruumis üldse imetleda oleks võinud.
Ja siis kogu see lõpmatus lõpuni mõeldamatuks ju jääbki. Ükski
inimene ei suuda ealeski n-ö „lõpmatust lõpuni mõelda“.
Mis tuleb siis Universumi lõpus, mis on teisel pool tinglikku
„seina“? („What`s
is onother side?“). //
“...
ookean? Tema? Aga milleks? // ... et ta tahab meiega mängida? Või
meid karistada?! // Planeet, kus võimutseb ülivägev saatan, kes
oma kuratliku huumorimeele rahuldamiseks sokutab teadusliku
ekspedistsiooni liikmeile armukesi! Sa ei usu isegi seda täielikku
idiootsust?!”, lk. 58. // Aga
vahest on see siiski justnimelt nõndamoodi, mingi planeet, mille
osad elanikud kujutavad endasti nagu mingit n-ö „nimetut
üldisust“, või nimetatagu seda kuidas iganes, „ühine teadvus“,
jagatud kollektiivne ühis-mõtlemine. Mingi üldine aktiivsus, mis
pole ei õieti mõtlemine ega selle vastandki? Midagi ulatuslikku,
laialdaselt levinud, mis on ja ei ole mõtlemisega seotud (pigem
siiski mingi nn „ajutegevuse“ kõrvalsaadus)? Aga levinud,
otsekui kogu planeeti hõlmav ja on seda teinud alati, hõlmates
maailma, seda ka kujundades. Kujundades ja kontrollides...? JA nõnda
ajast aega, kõik ajastud, alates aegade algusest, tänapäeval ja
kogu tuleviku viimase lõpuni välja, aegade algusest kuni viimase
lõpuni. Hõlamavalt kontrollida, suunavalt valitseda. Hoolimata
kohatisest eba-efektiivsusest siis üsnagi muljet-avaldav,
arvestades, tohutut levikut, hämmastavaid pretsensioone ja tohutut
pikka aja-vahemikku, kui kogu sellinne aktiivsus on vältust omanud.
// Seega siis planeet, kus võimutseb teatav elus-faktor, on seda
ikka teinud ja teeb ka tänapäeval ja ka tulevikus, aegade algusest
kuni viimase lõpuni välja? Aga miks ometigi? (Vaevalt sobivad siin
emotsionaalsed hinnangud, ja muud iseloomustavad adejktiivid nagu
huumor, mängimine, karistamine, elik siis: midgai pelgalt
idiootlikku? See näib olevat midagi eba-isikulist ja samas
kõiki-hõlmav. Ei ole ei karistuseks ega premeerimiseks, kuigi ka
nii näib vahel olevat olnud). Ja see kõik kokku on inimeste poolt
asustatud planeet, ja seda aegade algusest, tänaselgi päeval ja
kuni viimase lõpuni välja...? //
“...See
oli tülgastav! /... nagu nukk, elav nukk. / Ilge! Jah, sest need ei
olnud tema liigutused. // ... nagu oleks keegi katsetanud ... justkui
oleks keegi proovinud... // Mulle jäi selline mulje. See tekkis
intuitiivselt. / Need liigutused olid ebaloomulikud. // Justkui oleks
keegi tahtnud kindlaks teha, mida see laps suudab kätega teha, mida
suuga või kehaga. / Ta oli elus, seda küll, kuid siiski polnud
inimlik.”, lk. 65. // Vahel
lihtsalt kipub jääma selline mulje, et tegemist on millegi
ebaloomulikuga, midagi mis suisa vastumeelsust äratab. Ja siiski on
see kõik nii reaalne, kui ülds eolla saab, see on see igapäevane
inimelu. Otsekui kui püüaks keegi või miski uurida seda nn
„inimlooma“, et milleks ta suuteline on, milleks ta võimeline
on. Mida see loo0ma tajub, tunnetab ja isegi mõtleb või näib
mõtlevat. Milleks on suuteline, milleks ei ole, mida suudab taluda
ja mida mitte. Jah, kohati tõesti otsekui ebaloomulik, võõrastust
tekitav; kasutades iseloomustavaid adjektiive: ilge ja võigas, isegi
tülgastav. Ja ometi ikka nõnd aolnud ja jääbki olme, kuni
inimloomsuse kibeda lõpuni välja. Kas see kõik kokku on ikka
inimlik, mida see ka ei tähendaks... //
“...Kuid
mind ei hämmastanud miski, ka iseenese ükskõiksus mitte. // see
oli justkui pooleldi uni, pooleldi tõelisus. // Sest sa oled väga
kaunis.” //... nagu otsiksid ... nagu oleksin ...”,
lk. 71. // Vahel on niisuguseid meeleolusi, vististi igalühel, kui
enam midagi sisuliselt isegi hämmastama ei pane. Kui olla elanud
kogu oma elu mõeldes mõsitlikult ja ratsionaalselt (nagu koolis
õpetatakse, iga elavat hinge, osa elust?); siis korrag midgai
mõtlemisele ja veidigi ratsionaalsele lähenemisel vastukaaluks,
mingi pool-juhuslik hullus, mõtlemiseks võimetu olek, absurdsusega
piirnev mõtetust ja mis omab vältust liigagi kaua, vist pea kogu
elu? Ilma vähimagi lootusega võimalusele, et see kõik kunaski
lõppeks, et endine olukord (status quo) taastuks, et taas Mõistus
valitsema hakkaks ja oma õigusi tõestaks... („Ultima ratio
regis“?). See kõik näibki, see inimpsühholoogia, nii unes kui
ilmsi vaadelduna, teatavas mõttes „justkui pooleldi uni, pooleldi
tõelisus“. Nagu ei teataks, kas nähakse veel und või ollakse
juba ärkvel. Nagu poolunes, kus uni ja ärkveloleku teadvus omavahel
seguneva dja põimuvad, luues mingi vahepealse reaalsuse tajumise
pool-unenäolise reaalsuse, mis ei ole ei uni enam, aga veel ka mitte
reaalsus. Seega siis kokku: „unenäoline reaalsus“, kus tuleb
orienteeruda nagu kuutõbine, keda näib iseloomustavat peamiselt
mingi raskesti-kirjeldatav „unes-kõndija kindlus“? //
“...
Mida see tähendas ? See näiliselt nii nõrk ja habras keha –
tegelikult aga hävimatu --- koosnes põhiliselt ... ei millestki ?
// See oli mõttetus ! See oli võimatu !”,
lk. 77. // Ja nii see on ju tegelikult ka ongi: „inimkeha ei ole
hävimatu asi“ ja: „siin maakeral pole ellujääjaid“ (C.
Castaneda). Inimkeha on üsna nõrk ja habras, vananedes eriti eri
haigustele vastuvõtlik. See on muidugi teada aga kas ka selle
kohaselt toimid aon ka piisavalt teada? JA millest see inimkeha siis
koosneb, süsnikust ja veest (70 % viimast); see on alates inimkeha
algosadest peale üks suur mõistatus, mida terved teadlaste
põlvkonnad pole suutnud lahendada. Kus lõpeb see teekond sügaviku,
kas aatomid, elektronid ja positronid, jne. Mis on inimkeha kõige
väiksmead alg-osakesed, mida tänapäevane tehnitsistlik teadus on
suuteline avastama? -- Kui S. Lem oma raamatuid kirjutas, siis
neutronid vist olid aga „neutrioono-konglomeraadid“ olid
„ebastabiilsed“? Nüüdseks vist on algoksakeste hulgas ka
positiivised ja negatiivsed neutriinod? Pole teada, pole kursis;
kuigi üht Lem`i aegset elektron-mikroskoopi vaataks sama huviga nagu
nt teleskoopi, kus samuti pole lõppu, kunagised udukogud on muutunud
galaktikateks aga ikka on veelgi värviliseks muutunud maailmaruumis
ikka „udukogusi“. -- Ja see on nagu teekonna lõpuks, praeguselgi
ajal, teekonna lõpuks lõpmatusse. Kus aga lõppeb algsemateks
aine-osadeks eristatud algoskeste näol aga „teekond sügavikku“,
seegi pole veelgi vist viimseni tuvastatud, või on? Teekonna lõpp
sügavikku kui väiksemate eristavate algoskaesteni välja ja siis
teekonna lõpp lõpmatusse, kõige viimase mõeldava lõpuni välja,
sinna-maani, kus pole enam „udukogusi“. Kas inimliik seda kõige
väiksemat ja kõige kaugemat siiski kunaski välja uurida jõuab?
Vahest järjest rohkem ja põhjalikumalt ja kaugemale seda tundmatust
nihutada? Vähemalt seniks, kuni selleks aega jagub. //
“...
Muide, ta poleks niikuinii aru saanud // See vestlus ei olnud isegi
naljakas. Ta ei olnud vajalik. // Ta ei ole inimene ega kindla isiku
koopia, vaid materialiseerunud kujutis sellest, mida antud inimese
kohta sisaldab meie aju.”,
lk. 79. // Kes saab millestki aru, kes kõik lõpuni mõistab, kuni
kõige viimase lõpuni, see kõnelegu. „Erinevatel inimestel on aju
teistmoodi arenenud...“ (Harris/Wyndham). Mis on inim-mõistus, mis
konkreetsesm mõttes on inimese mälu? Kindlasti on uuritud
mäletamise võimet, on juba tutvastatud, et inimese ajus paiknevad
mingid osised, millede funktsiooniks on nagu mäletamist kui võimeti
esile kutsuda? Ei oska öelda, kuid eri inimeste mäletamise võime
on ju vägagi erinev. Ja ühe ainsagi inimese mälu elik siis
mäletamise võime on suuresti erinev, isegi eri olukordades ja
erinevates situatsioonides. Teab ju iga elav hing kui erinev on
igapäevane ärkvel-oleku mälu ja mäletamise võime omaenda
unenägudest, kui palju vähem jääb unes nähtu meelde, ja kui
erinev on unenägudes nähtu meenutamine. Vahel meenuvad unenäod ka
päevasel ajal, ärkvel olles ja siis on nad kui „unes juba nähtu“
(„de ja vue“, pr. k. = „juba nähtu“). Kas kunagi hakatakse
uurima üldse igapäevase ärkvel-oleku mälu ja unnenägude ning
ulmade mäletamise-võimet veidigi teaduslikumal kombel? Vavealt, et,
kuigi unenäod arvatkse olevat normaalse inimpsüühika lahutamatu
koostis-osa, siiski on samas selge, et: „läänelik kultuursuse
tüüp hindab kõrgelt unenägude ingoreerimist.“ (C. Castaneda).
//
“...Sa
oled hea. Ära arva, et ma ei oska hinnata kõike, mida oled teinud.
// ... ma pole inimene, vaid ainult instrument. // Sinu reaktsioonide
uurimiseks või midagi selles laadis. / Selle aluseks on mälestused
ja mahasurutud fantaasia. Midagi taolist.”,
lk. 111. // Inimene, kes tahjub end olevat midagi inimesest erinevat,
otsekui oleks ta masin, mingi robot, või mingiks kindlaks otstarbeks
valmistatud instrument? Nagu oleks (olgu siis biloogiliselt arendatud
või mehaaniliselt komplekteeirtud masin ehk instrument. Näiteks
siis teise inimese reaktsioonide uurimiseks, või nii, et kuidas
reageeritakse teatud väliste (ehk füsiloogiliste) ja seesmiste (ehk
psühholoogiliste elik siis hingeliste) ärritajate toimel. Kas see
on eetiline, on iseküsimus ga niisugust nähtumust esineb
arvatavasti sagemini kui muidu tavatsetakse arvata, teatud fenomen,
nagu uuritaks inimese põhilisi reageerimise laade välistele ja
seesmistele, hingelistele, ärritajatele, mõju-faktoritele
reageerides. See aluseks võib olla inim-mälu (nii unenäoliste
ulmade kui ka ärkvel-oleva teadliku mälu) erinevused. Ja ka
erinevad fantaasiad, soovid, tahtmised, jms. Nagu uuritakse inimese
(eriti individuaalsele) mälust lähtumisi, konkreetse inimese
reageerimise laadi, silmas pidades mingeid rohkem või vähem
otseseid või kaudseid tulemusi. Midagi taolist. //
“...Sest
ma otsisin endas ... --- n e i d -- seda midagi teist, olin täitsa
meeletu ... / ...ma olen olemas ainult ... ainult väliselt. Et sind
petta. Mõistad? // Kui ma mõteleksin s e l l e g a , siis peaksin
kohe kõike teadma ja mitte sind armastama ..”,
lk. 112. // Otsida midagi oma hinges, see on keeruline, kuigi seda on
alati üritatud, otsida ja ehk ka leida midagi-kedagi oma hinges...
Vahel ei tarvitse see pilt meeldida, mida oma hinge süüvinud
inimene võib kohata, endasse süüvides, oma hinge uurides.
Avastatakse enda asemel otsekui keegi teine inimene, keegi kes
juhindub oma uit-mõtetest, peamiselt ka soovidest, ihadest ja
tahtmistest, jms. JA kes ennast pidevalt üle tähtsustab, kes langeb
igal võimalikul ja võimatul juhul „enesehaletsuse“ küüsi, kes
kunagi ei unusta end igal võimalusel „upitada“, ennast teistele
peale suruda, ise kõikudes armetu enese-haletsuse ja veel armetuma:
„enense-upitamise tüütu kordumise“ vahel. (C. Castaneda.)
Üritades kui teistele, ümbritsevatele kaasinimestele andmaks aimu
oma isiksuse kordumatust „granioossusest“, selle asemel, et
seista silmitsi lõpuni lõpmatuks jääva ümbritseva tõesti
Grandioosse Kõiksusega... Universumi grandioossusega, lõpmatuseni
mõeldamatu tühjusega? (Tühjus, olematus, eimsikisus, nihil,
niente, Le Nèant, Die Leere, Das Nichts.)
“...
Kuidagi lapselik, hale naeratus ilmus ta näole. Kas see tähendab,
et ma olen .. surematu ? // Jah, Kontaktist. / Kontakt tähendab
mingite andemete, mõistete, tulemuste vahetamist. Aga kui pole
midagi vahetada ? // Võib-olla peab sinu ilmumine olema piinaks,
võib-olla teene // Sõpruseavaldus, / võib-olla mõnitamine ?”,
lk. 113. // Kontakti-otsingud Maa-välise eluga? -- See näib küll
täiesti võimatu olevat, et leidub täpselt inimesele omane mõistus,
mõtlevale inimesele omane, normaalne inim-mõsitus (seda leidubki
aravatust vähem, kuigi inimliigi nimetuseks ju „homo sapiens“,
s.t. -- „mõtlev ehk tark inimene“). Kindlasti leidub vahest
üüratute ajakuristeke taga, Kosmose mõõtmaitus sügavikes, midagi
saab tinglikult „eluks“ nimetada. Näiteks mikroobset või
bakteroloogilist elu, ning näiteks ka vegetatiivset ehk taimset elu.
Kuid oletada, midagi inimesele saranst (eriti just mõtlemis-võime
osas), näibs iiski liiga naiivne, (kuigi võimatu pole lõpmatus
Univerusmis muidugi midagi). Kontakt Maa-välise rassiga, muidugis ee
oleks, lapselik-naiivsel kombel pigemini, mingite andmete ja muu
informatsiooni, keelelis-lingivstiliste mõistete ja aravatavasti
teaduslik-tehniliste tulemuste vahendamine? Aga kui pole olemas kogu
ilmaruumis inimlaadset elu, justnimelt mõtlemise osas, siis polegi,
ega saagi midagi olema kunaski, mida vahetada, millest õppida,
laenata või allutada-vallutada. Lapselik-naiivne soovkujutelm,
ümbritsetud antroptsentrismi halost. Midagi, mida on lihtne on
mõelda, ikka oknud, kõike vaadelda läbi antroptsentrismi prillide.
Kuigi ei tunta, ei tunnetata ka iseennast, ei mõisteta endagi
psüühikat. Vaid kjutletakse end nägevat olnud midagi,
(UFO-fenomen); isegi teadlased kõnelevad „asjadest mida nähakse
taevas“, kasvõi unes, kui mitte just ilmsi? (C. G. Jung). Kuigi
tuleks seda fenomeni vaadelda rõhutatult just psühholoogilises
(vahel isegi psühhopatoloogiaga piirnevas) ja eriti just ajaloolises
plaanis. (J. Valleè). -- Alati on midagi nähtud, nõnda ka taevas,
nii nagu maa peal...? //
“...
Hiir ! Mõttetus, ei olnud siin mingeid hiiri. // Oleksime ikka kenad
küll, kui kõigele lisaks hakkaksime siin veel ka sunnivahendeid
kasutama ! // Muide, ka selles ilus pole ma kindel, sest kas rumalus
võib ilus olla ?”, lk. 117.
// Ka silus võib ka rumal olla? -- Mitte ainult ei või, vaid see on
isegi läbi aegade ju ometigi reegliks olnud, eri paigus erinevatel
aegadel. Rumalus ja ilu kuuluvad kokku, räägitakse nõnda, et „ilu
ei sobi patta“ panna, ilu tekitab kadedust, erinevaid väär-arusaami
ja vääriti mõistmisi. JA elu möödudes ning elukogemuste
süvenedes jääb vahel mulje küll, et: „rumalus valitseb maailma
ja tema asupaigaks on ilus naisesuu...“ (Heinrich von Kleist). Kes,
teab, vahest ongi paljudel puhkudel just nõnd aolnud ja on hiljem ka
vahete-vahel just nõnda-moodi? //
“...
Mõtle järele, mis inimene sa oled. Keda sa tahad õnnelikuks teha ?
Päästa? Ennast ? Teda ? Kumba ? Seda või teist. Kahe jaoks ei
jätku sul enam julgust ? “,
lk. 118. // Tuleks tõesti igal võimalikul juhul hoolega järele,
mis inimene ollakse, milleks võimeline ollakse või saadakse, jne.
Siis poleks nt teisi milleski süüdistada. Ja mõelda või vähemalt
oletusi teha, mida taluda suudetakse oma eluteel. Kuigi selle „lõpuni
mõtlemiseks“ on tõesti natuke psüühilist julgust elik siis
kindlust vaja. Sest pole ju teada, mis ootab ees, pole võimalik ju
lõpuni teada, kuidas lõppeb iga käesolev päev... JA mis ootab ees
aja möödudes, kui söandada tulevikku ette ennustada, siis pole ju
kindel kuidas tulevik tulema saab? Aga eks see siis aja möödudes
selgub, siis kui tulevikust olevik saab ja siis ka minevik. //
“...
kui sinu kannul käiks peletis, kes on valmis sinu heaks kõike
tegema, sa ei kõhkleks hetkegi, et teda kõrvaldada. On mul õigus ?
/ Aga vahest ... vahest just sellepärast e i olegi ta peletis ! See
seob sind käsist ja jalust ? // Kui ta on imekaunis, siis ainult
sellepärast, et sinu mälestus oli imekaunis.”,
lk. 120. // On uuritud, isegi teaduliskult, tänapäeval muidugi, aga
ka filosoofiliselt, juba aastatuhandeid, mis on see ilu ehk kaunidus,
mis ilmbeb millegi esteetiliselt väärtustatavana. Seda võib
nimetada, nagu seda uurides juba milleeniume on tehtud, ka
filosoofiliseks esteetikaks. On möödunud aastasadu ja -tuhandeid ja
ühest vastust pole leitud, kuigi sellekohaseid teooriaid on leidunud
hulgi, mis see on mis mis ilmneb kui ilu või kaunidus maailmas? --
On olenud loendamatuid teooriaid, veel rohkem on erinevaid arvamusi
ilmselt leidunud. (Ilmselt ollakse selleski küsimusel nii võrd
palju erinevatel seisukohtadel oldud, kui on leidunud erinevaid
inimesi). Mis see on, mis arvatakse ilmnevat nagu otsekui ilu ja
kaunidus maailmas? Silmas pidades kunstiteoseid, sii silu ja
kaunidust on alati üritatud kujutada, maalis, skulptuuris,
arhitektuuris, jne. -- Aga ikka ei teata täiesti selgesti, millest
jutt, kõi kõneletaks eilus või kaunidusest. Ilmselts ee on mingi
inimpsüühika koostis-osa, seotud silmade ehituse ja ajutegevusega.
On olnud nii rohkem kui vähem objektiivseid ja subjektiivsust
rõhutavaid esteetilisi teooriaid. Vahest on teda nende kahe
vastandpooluse, objektiivse ja subjektiivse vahel, vahest mingi
subjekt tajub ja tunnistab enda jaoks pea objektiivse kehtivusega ilu
ja kaunidusega seotud reegelid ja arusaamu? Aga nagu öeldakse: „oma
silm on kuningas“! //
“...
Kas on võimalik oma alateadvuse eest vastutada ? // Sellest ei
taheta üldse juttu teha, mis siis veel rääkida kellegi
mälestustest, olgu nad allasurutud või mitte...”,
lk. 121. // Aga mis tähendab sõna ja mõiste või väljend nagu nn
„alateadvus“? -- Seda väljendit kasutakse, sagel isegi, kuigi
täpselt sisu nagu ei selgitata. Kelle välja mõeldud sõna või
mõiste see ka poleks, jäetakse täüiesti lahti seltemata, mida
mõeldakse, kui kõneletakse nn „alateadvusest“. On sarnaseid
teisigi osaliselt defineerimatuid sõnu-mõisteid, nagu näiteks:
„kollektiivne alateadvus“, „aja-vaim“ (=“Zeit-Geist“, see
vist C. G. Jung enda tuletuslik sõna). Seega ei oskagi nagu
defineerida seda osaliseltki lahti seletamatut sõna elik siis
mõistet nagu nn. „alteadvus“, on nimelt kaheldav, kas see
millegile konkreetsele normaalses inimpsüühikas üldse vastabki,
kas nt. Mingile konkreetsele inimaju osale? JA kus paikneb see
„kollektiivne alateadvus“, kas kaudses mõttes nt. „aja-vaimus“
endas; ja juhul kui, siis kus nee dasuvad konkreetsemini, kas
inimhulkades, massis, (või massi-meedia vahenduses levivas
informatsioonis, või kuidas seda täpsemini?). Nii, et kõigepealt
tuleks konkreetselt ja selgepiiriliselt defineerida kasutatavad
põhilised mõisted (millele juba I. Kant üles kutsus). Seega jääb
lahtiseks, mis alateadvus“ üldse tähendabki, veelgi enam: kas
seda ülds eolemaski on? //
“...
Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilistsioone tundma õppima,
tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe...”,
lk. 122. // Ja kuidas saakski inimhinge salasoppe tundma õppida
viimseni? -- Esiteks on inimesi olnud ja on ja saab olema palju ja
erinevaid. Neil igal ühel „üks ja ainus surematu hing“, mille
„salajastes soppidest“ konkreetne isik isegi vavu aru saab,
arvesse võttes, et leidub ka erinevaid emotsionaalseid
meeleseisundeid, tundeid, tundmusi, vms. // Aga muidugi peaks endal
küsima nii isiklikult kui vahest ka kollketiivselt, kui viimane
üldse võimalik on); mis on see „Inimese hing“. On ta tõesti
üks ja ainus ja on ta ka surematu? Ja alles siis siirduda
(kuulsus-rikkalt ja edukalt arvatavasti) kunagi, täpsemini
määratlematuks jäävas, pelgalt oletatavas kauges tulevikus:
„teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima“. Alustama
peaks kõigepealt iseendast, siis võtta vaatluse alla teised, ja
alles siis, kui oma hinge on uuritud, siis siirduda, „teisi
tsivilisatsioone tundma õppima“...? (Vaevalt, et see inimsuse
lapseunelm, nagu teised maailmad, tsivilisatsioonid, kunagi teostub.
Sest on arvatud ka nii: „Iga tõeliselt kuri tsivilisatsioon
hävitab ennast ise eelnevalt, kui lähimate tähtedeni jõuab...“
(Arthur C. Clarke). //
“...
ühtse terviku moodustavad uurijate põlvkonnad, olgugi, et üksikutel
inimestel on algus ja lõpp, meie visadus intellektuaalse kontakti
saavutamisel, inimkonna poolt ärakäidud ajaloolise tee pikkus,
veenumus, et seda jätkatakse ka tulevikus... /--/ ... kõikide
isiklike tunnete allasurumine meie missioonile ---“, lk.
124. // Inimsuse ajaloos on viimased sajandeid eriti iseloomustanud
tõesti „ühtse terviku moodustanud uurijate põlvkonnad“;
vähemalt seni juba kui on olnud esmaseidki ettekujutlusi
euroopalikust teaduslikust uurimusest. Kuigi näiteks filosoofial kui
teadusel veelgi auväärsemad traditsioonid, juba milleeniumite
vanused. Uusaegne loodusteadustest lähtuv (oma olemuselt
natuuri-teaduslik) vägagi erinevad uuimus-suunad on ju alles
paarist-kolmest viimasest sajandist. Järjest spetsialiseeruvana, et
kunagist filosoofiat, mis algseid antiikseid algajalikke
loodusteaduste tulemusi kokku võttis, seda pole tänapäevaste üha
spetsialiseeruvate eri teadusvaldkondade puhul eriti näha. Seda, et
üksikutel inimestel on kindel algus ja konkreetne, samuti kindel
lõpp, seda teab ja on alati teadnud iga elav hing. Kuni aegade
lõpuni? // Inimkond on tõesti kaua käinud ka teaduslikumas mõttes
väga pika tee ja arvatakse-loodetakse, et seda „ajaloolist teed“
jätkatakse ka tuleviks. JA nõnda `ad infinitum`? Kes teab, kui kaua
seda teed käiaks, vahest ollakse juba „lõpule ligi“... (MAD?!).
Vahest ollakse juba ligi 100 aastat tagasi jõutud juba „kuristiku
äärele“? (R. Osborne). //
“...Väga
võimekad ja jõuliste iseloomudega inimesed sünnivad enam-vähem
kindla sagedusega ... // Nende arvukust või puudumist mingis
teadusharus saab ehk seletada perspektiiviga, mida see ala avab.”,
lk. 130. // Arvatakse,
et näiteks filosoofilis esteetika ajaloo suuremad nimed piirudvad 10
väljapasitava esteetikuga. JA vähe on ju üldse kuulsaid
Filosoofe, kelle looming ajaproovile otsekui kulla-proovile vastu
peab. Ainult veidi kuulsaid nimesi minevikust ja kes siis tõesti ka
väljapasitavad on olnud nii omas ajas, kuigi ka „igaviku
vaatepunktst vaadelduna“ („sub specie aeternas“). Nii, nagu oli
need viimase dmilleeniumid vähe Filosoofe, nii vähe on nüüd,
paaril-kolmel viimasel sajandil olnud ka väljapaistavaid ja
võimekaid Teadlasi...? (Vahest tulenevalt erinevate
teadus-valdkondade järjest süvenevas ja hoogustuvast
spetsialiseerumisesega seoses?). // JA vahel tegeletakse ikka veel ka
niisusguste uurimis-valdkondadega, mis pealis-kaudsel esmapilgul
näivad isegi perspektiivitud, või siis aegunud, ostekui
eba-pragmaatilised, jne. (Nagu näiteks filosoofia, seda tänapäeval
vist näib endast kujutavat?). //
“...
“on kosmilise sajandi religiooni aseaine, teadusse rüütatud usk;
kontakt, siht, mille poole ta püüdleb... // ... mis on pigem
lähemal luulele kui teadusele... // ... ootavad Ilmutust, mis
selgitaks neile inimese enda mõtte! // .. müütide epigoon,
müstiliste igatsuste tuum... // Lunastuse lootus...!”,
lk. 134. // Eisteks on kaheldav, mis see nn „kosmiline sajand“
üldse tähendabki. Kas 12 inimest Kuu peal kokku? Või, et
plaanitakse ühte ja teist (NASA = baasid Kuul 2029 ja missioon
Marsile 2033). Ja muidugi on nt n-ö „ilmateated mobiiltelefonis“
mõsietavalt olulised, pea igale isikule laias ilmas (ESA pemaine
tegevus-valdkond?). Aga ka „kosmilisel sajanidl“ on vaja oma
„religiooni aseianet. Ja selleks ongi mingi teaduslik
pseudorelgioon, ja üheks teadus-relgiooni alaliseks kriteerimuks on,
et imed tõesti toimuvad alati, teadusliku järjekindlusega (Isaac
Aismov). JA kõik need teadusliku pseudoreligiooni äärmuslikud
valdkonnad (alates mingist „poeetilisest astronoomiast“ ja
lõpetades UFO-dega, kui eeskätt psüühilise fenomeniga, mid
atuleks vaadelda rõhutatult ajaloolises plaanis). (J. Valleè)). //
Niinimetatud „kontakt võõraste tsivilisatsioonidega“ ona
kaugeim kui „lapseunelm“, sest see ei ole võimalik lihtsalt
aravatavasti. Kuigi kõik tähed on Päikesed, jõuab osadelt
tähtetedelt inimsilmadeni ainult nende ammu kustunud valgus,
ulatudes geolooglisi ajastuid hiljem, ainult valgusena,
inimsilmadesse...? // Ikka on eisnenud messianistlike tendentse,
aravatavasti ka n-ö „komsose sajandi“ nn „pseudo-religioosse“,
rohkem või vähem romantilise või poeetilise teaduslikkusega
miilustamisega seoses. See on tõesti nagu S. Lem seda sõnastab:
„... müütide epigoon, müstiliset igatsuste tuum...“! Kui vähe
on inimsus tegelikult edasi arenenud primitiivsest, kuigi
prevaleeruvaimast elik siis primaarsest paleoliitikumi šamanismist
ja keskagsest demonoloogiast ja eksortsismist?! (Jüri Saarma). //
“...
kuna nendes ulmades ületas ümbrus oma konkreetsuse ja
materaalsusega tegelikkust. Ma ärkasin paradoksaalse tundega, et
äsja nähtud uni on tegelikkus, tõelisus aga, see, mida näen silmi
avades, vaid mingi kahavatu varjuderiik.”,
lk. 138. // Kuivõrd need unenäod nii kummalised on, et neist
sisuliselt kunagi ajaloo vältel nii vähe on arvatavasti üldse
kirjutatud, siis piirdudes ka siinkohal ulmadest vaid lühidalt sõnu
seades. -- Unenäoline reaalsus on ju nõndasamuti täiesti reaalne,
magavale, ja und nägevale inimesele on ulmade reaalsus täiesti
tõeline, puudub ju seejuures omapoolne krittika-võime. Aga miks on
unenäod nii raskesi meneutatavt, mille poolest erineb ulmade
meenutamine ja meeles pidmaine argisest, ärkvel-oleku teadlikust
mäletamis-võimest? Ja vahel, ärgates ulmadest, on tõesti kui
kaheldav, kumb on reaalsem, kas hästi jääv ulm, või siis argine
hallus, mis vahel on isegi selline, et seda otsekui meelde ei
tasukski jätta... Mõnigi vist eelistaks unenäolist reaalsust
sellele tüütult korduvale ja masendavale argisele hallusele...? JA,
et ulmad või ideed võivad olla reaalsemkad ja tõelisemad kui
argine hallus, nii on ka varem arvatud. (Platon!). //
“...Ma
upun inmestesse. Muutun vaikivaks ja tähelepanelikuks ja selle eest
hakkavad mind hindama kaaslased. mul saab olema palju tuttavaid,
isegi sõpru, ja naisi, ja võimalik, et ka üks naine. // Hiljem
läheb kõik normi. Ilmuvad uued huvid, uued tegevusalad, kuid ma ei
pühendu nendele täielikult. Mitte millegile, mitte kellelegi mitte
iialgi enam.”, lk. 151. //
Inimeste kohta saab ilmselt peamiselt öeldagi, et neid on vägagi
palju ja väga erinevaid. Muidugi on kohustuslik teatav elementaarne
viisakus, mis leiab kohest tunnustust, sest: „viisakus on kuninglik
voorus“. Ja mis see viisakus sisuliselt muud on kui püüd mitte
märgata oma kaaslase puudusi? -- „viiskaus on peenraha, mida
meeleldi välja antakse...“ (Arthur Schopenhauer). -- Sõbrad, on
öeldud, selleks ongi, et teineteist, eismesel võimalusel, alt
vedada. Ja milleks peaks olema polügaamia, kui monogaamia näib
inimliigile olemuslikult võrratult omasem olevat? (Monogaamia on
olemuslikum ilmslet nii traditsioonilises mõttes isegi juba kui ka
lihtsalt biloogilises mõttes). // On mõeldav niisugune
meele-seisund ja hinge-laad ja arvamus kui otsustus: mitte pühendada
end kunagi jäägitult mitte millegile, mitte kellegile...? -- „Ära
kiindu“! -- Peaks seisma Moosese käsulaudadel. Aru muutu liiga
isikluks ega liialt avameelseks, ja ära sa mingil juhul kiindu
kellegisse, ega millesegi. Siis peab lihtsalt vähem pettuma, nõnd
aon elu õpetanud... //
“...evolutsioneeruvast
Jumalast // See sinu Jumal on olevus, kes on sisenenud jumalikkusse
justkui väljapääsmatusse olukorda ja, mõistes seda, on andunud
kahetsusele. / .. ahastav Jumal on ju inimene // .. ei loo inimene
endale eesmärke. Selle sunnib talle peale ajajärk...”,
lk. 153. // Kui peaks olemas-olema midagi taolist nagu
„evolutsioneeruv jumalus“, siis selleks on kindlatsi kahtelv
Inimene ise. Tema jaoks on see junmalik osa temas eriti
kahetsusväärne, otsekui „Väljapääsmatu olukord“, mida
mõistes tuleb tõesti anduda lõputule kahetsusele...? S. Le.: „...
ahastav Jumal on ju inimene...“! // Arvatavatsi inimene ise oma
eemsärke endale ei loo, kuigi mõnigi eelistab vist vastupidist
aravata, see on ümbritsev keksond, ümbritsevad inimesed kellegi
eluteel, ajalugu ja traditsioonid on need, mis eesmärke kujundavad
või isegi: „eesmärke peale sunnivad“? //
“...
nagu sada aastat tagasi. / teooria ei võinud, ei suutnud asendada
reaalseid elamusi. // ... ilmnes mingisugne ettevaatlik, kuid
kartmatu naiivsus, kui ta õhinal püüdis, tormakalt tundma õppida,
mõista uut...// Sajandeid kestnud armastajate ja luuletajate usk
armastuse jõusse, mis on tugevam surmast...”,
lk. 157. // Sajandid mööduvad ja aastatuhanded. Ja püsima jääb
luuletaja püüe millegi kestvama järele. Seegi oleks kui midagi
lapselik-naiivset, otsekui püüdlus uurima õppid amidgai uut,
selleks, et teada saada. Otsekui tõesti mingi ettevaatlik ja veel
kartmatu naiivsus... Õppida midgai uut tundma, isegi seda „midagi
muud“ mõistagi üritada? // Kuigi, muidugi, on ikka ja alati tead
aolnud, et teooria ei suuda ega hakkagi suutma kunaski asendama
reaalseid elamusi! //
“...
Mille nimel ? Tema tagasituleku lootuses ? Mul ei olnud lootust. Kuid
minus elas ootusärevus, ainus, mis mulle temast oli jäänud. // Ent
ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede aeg ei ole veel
möödunud.”, lk. 158. // Mis olukorras peab olema inimene, kes
ütleb endalegi: „Mul ei ole enam lootust?“ -- Selline inimene
oli S. Lem, kes sõnastas selle erilise meeleolu järgnevate
sõnadega. -- „Ent ma uskusin kindlalt, et halastamatute imede
aeg ei ole veel möödunud.“ //
(
Zakopane, juuni 1959 – juuni 1960).
________________________________
STANISLAW LEM: “EEDEN”.4 (2007. a. D.)
(06.
08. 2007)
Mida
kirjutada sellest hiljuti loetud raamatust nagu “Eeden”.
See
on ilmselt tõlgituist, seega minu jaoks, S. LEM´i paremuselt kolmas
raamat. Kõige rohkem meeldib mulle “SOLARIS”, oma
filosoofilisegi alatooniga.
/--/
See raamat nagu “Eeden” on lühidalt Robinsoni järgi kirjutatud
teatavas mõttes.
Kosmilise sajandi ilukirjandus, isegi: “kosmiline robinsonaad”.
JA
teadagi Daniel Defoe “Robinson Crusoe”, oli juba sajandeid
olnud vägagi menukas teos. Selles
on veetlus ja kaasahaaravust, nendel Robinsoni laadi lugudel.
Miks
muidu isegi Jules Verne´i kirjutas oma “Saladusliku saare”, kus
samuti käis sünmdustik eraldatud saarel eluga hakkama saamises.
/--/
Mingi
kirjeldamatu veetlus on selles robinsonlikul hakkama saamises.
Looduse vastu võideldes, täielikus üksinduses hakkama saamises.
LEM´i
“Eeden”, on siis täielikult “sience fiction”, kosmilise
sajandi robinsonaad.
Kirjutatud
viikeümnendate lõpus, (1958, seega aasta enne “Solarist”. Eesti
keelde on „Eeden“ tõlgitud
ja ilmunud alles 1989 aastal).
________________________________
(13.
08. 2009.)
S.
LEM: “Eeden”:
2009 a. D.
(II. kommentaar.)
Kirjutades
teist korda kokkuvõtlikul kombel sellest raamatust nagu LEM´i
“Eeden”. Lugedes
seda siis hiljuti uuesti, täpselt kaks aastat hiljem viimasest
lugemisest, augustis 2007.
/--/ Kuid siia vaid sellest teoest. LEM´i “Eeden” on kirjutatud
1958 aasta suvel. Eesti
keelde tõlgitud ja välja antud 1989 aastal. Seega
siis lugesin seda eismest korda, olle sise umbes 13. aastane alles.
Ligi kaks dekaadi hiljem ometigi aga sellegi poolest. Meeldis see
raamat mulle juba 13. aastaselt ja meedlib ka 34. aastaselt, täpselt
kaks dekaadi hiljem.
On
oma võlu noil nn. “robinsonaadidel”.
Esimeseks siis muidugi Daniel Defoe ja “Robinson
Crusoe”, teiseks väljapaistavamaks muidugi Jules Verne´i ja
„Saladuslik saar“. (“L´ile mysterieuse”). JA
siis tekkis ilmselt ka Lemil, nagu autor mainib, tekkinud puudujäägi
täieks kirjutada mingi “kosmosesajandi robinsonaad”. Ja antud
ülesaandega saab autor ka kenasti hakkama. Põhiskeem
on lihtne, katastroof ja üles-ehitus tööd. Oma rolli mängib
solidaarsus tegelaskujude vahel, meeskonnatöö.
Nagu Lemil üldse on ka selles raamatus palju
tehnitsistliku teksti, vastavaid füsikalistlike natuuriteadustele
omast sõnavara ja vihjeid ka kauge tuleviku tehnoloogiale.
/--/ Ulmekirjandusele on
see ammu läbitud etapp, et kosmoselaevad, tähelaevad siirduvad
kaugetele tähtedele.
Võib-olla on
inimteadvusel mingi kummaline varjatud pool, kuidagi ähmaselt ja
kaudselt aduda seda, milleks mõtlemine ja leiutamine kunagi hiljem
võimalikuna teostab.
100. aastat enne allveelaevu mainis neid see Verne´i.
Vahest sada aastat hiljem on olemas juba ka tõelised kosmoselaevad.
Pool sajandit peale Lem´i neid teoseid asustatakse Kuu, (ARTEMIS,
2029) ja siis edasi Mars/Ares-expedicion. (2033). „Back to the
Moon, to stay there!“ (NASA)
Kuid
siia kirjutada raamatust nagu LEM: “Eeden”. Peamiseks,
on nagu mingi omanäoline tsivilisatsioonide kokkupõrge, kohtumine
maavälise intelligentse rassiga. Kontakti-otsingud ja nende
võimatus. Üritamised ja siis vältimatult järgnev konflikt ja
agressioon. /--/
Muidugi ennekõike ikka ulmeline kirjandus, osad sõnad täielikud
neologismid. // Hea raamat muidugi, naiivne kuid stiilne.
See
on LEM´i paremik, kõige paremaks loen seda “Solarist” muidugi.
Paremuselt teisele kohale asetaksin “Tagasitulek tähtede jurest”.
JA alles kolmandal kohal siis “Eeden”, mida aga on endiselt
lihtsam lugeda kui “Solarist”, ilmselt viimase traagika ja
komöödiaga piirneva mõju üle minugi karakteri kujunemisele? /–/
Kummaline on mõelda kui kiiresti aeg möödub.
JA veelgi kummalisem on mõelda kuidas mõni raamat ikka
elukäiku kujundab. “Solaris”
on üheks mind kõige rohkem mõjutanud raamatuks, järelikult siis.
Mõjub petlikult see tehnitsistlik eiramine, teadus kui
kultus, filosoofilised alatoonid.
_____________________________
S.
LEM: „Eeden“:
2011 a. D.
(III. kommentaar).
(17.
08. 2011.)
Kirjutades
siis siia kolmandat korda Stanislaw LEM´i raamtust nagu „EEDEN“.
Ja mitte vaid sellest raamatust. Kuna kirjutan siia 3. korda ligi
kahe aastaste vahedega on sellest kirjakohast kujunenud juba midagi
täiesti eirinevat. Olen siis lugenud neid LEM´i 3. parimat raamatut
aastatel 2006 ja eriti just 2007 ja siis 2. aastaste vahedega: 2009
ja nüüd 2011. /--/ SEEGA on see kirjakoht muutunud
eriliseks kirjutiseks. Sellest kirjakohast on juba saanud
minu isikliku elu loo osa. /--/ Just täna lõpetasin
raamtu nagu: „Eeden“. Kuu aega tagasi lugesin ja kirjutasin siia
raamtust nagu „Solaris“. JA nõnda loen ilmselt nüüd sügisel
ka seda „Powrot z Kwiazd“.
Stanislaw
LEM ja tema raamat nagu „EEDEN“. -- See on hea teos,
ilmselt olin 1989 aastal, kui need kaks romaani ilmusid tõesti umbes
14. aastaseks saamas. Ja sellest ajast peale olen seda
raamatut lugenud ja heaks kuulutanud. Tõesti, haarav ja
vaimustavgi teos, vähemalt oma põhilaadilt ja mõningate
suundumuste osas. /--/ See raamat on siis nagu tuleviku romaan,
„sience fiction“, tehnika-ajastu „robinsonaad“, ja nõndagi
vägagi haarav. (Ilmselt oli Daniel Defou klassikaline teos nagu:
„Robinson Crusoe“ esimeseks tõsiseks raamtuks, mida elu alguses
(algkoolis!) siis lugesin (kirjutatud 17. sajandi lõpus)). Ja
haaravaks olen noid Robinsoni-lugusi alati lugenud, nii esimest,
klassikalistki juba, sajandeid tagasi kirjutaut. Kui siis
seda rõhutatult optimistlik-ratsionalistlikku Jules Verne´i „L´Ile
mysterieuse“ (kirjutatud täpselt sada aastat enne minu sündi:
1874!). JA nüüd siis LEM ja „Eeden“. Seegi on
optimistlik, lähtudes meie aja nõuetest, -- on ratsio-vitalistlik,
optimistlik, progressile suunitletud. Osalt lihtsakoeline, teisalt
jälle fantaasiaküllane, žanrile omasel kombel. Rõhutatud on
just võimaliku mõistusliku elu erinevust, mis ongi tõenäoline.
Selles teoses on nii lihtsakoelist naiivusts kui omalaadset
koplitseeritust. Tehnilise
sajandi „robinsonaad“, mis lähtub tehnitsistliku progressi
võimaluse oletamisest. /--/ Tähed aga olid enne mind ning minule
määratud aega ja tähed on peale mind ka siramas!
______________________________
S. LEM: “Eeden”.
(05.
05. 2020.)
“...
Ei nalja teen. Mulle meeldivad sellised naljad”, lk. 166. //
Jah, vahel ikka tehakse nalja. Või millega siin siis tegelen
momendil? Kas tõesti kirjutan vgagi tunnustatud kirjaniku lauseid
edasi, kas tõesti kommenteerine neid valitud lausumisi, vavealt neid
kuidgai „täiendan-täiustan“?! -- Järelikult teen siis
siinkohal lihtsalt nalja. Üritan mõelda kunagi kirjutatud lauseid
edasi, nende lausumiste najal mõelda. Mulle meeldivad niisugsed
naljad! //
“...
see on midagi uut --- planeetidevaheline Robinson.”, lk. 167. //
Kui hakata järele mõtlema palju siis neid nn „robinsonaade“
ülds eongi inimliigi ajaloos. Muidugi teba igaüks eismest tõelist
robinsonaadi, Daniel Defou (õieti: Daniel De`Fou), „Robinson
Crousoe, meremees Yorkist...“ Aga vahest tunnistab ka mõnigi teine
tõeliseks positivismi ajastu väljapaistavmaks robinsonaadiks
tunnustatud prantsuse kirjandus-klassiku nagu Jules Verne`
paljukiidetud meistriteose nagu „Saladuslik saar“ („L`il
mysterieuse“, 19 saj.). See on on oma ajastu saadus, erinevalt D.
Defou eraklikust ja loodusjõudusid paluvast usklikust Robinson
Cruosest, olid need hakkajad kolonistid Lincolini saarel peaaegu, et
loodusjõudude valdajad, ei pigemini neid looduselt oskulikult
nõutamas. Aaga ka „Lincolni saare kolonistid“ ei sanaud läbi
millegi saladusliku ja üleloomulikuta, kelleks osutus siis olevat
kapten Nemo, kunagin Dakkari prints, misantroop, kes oma imelise
(esimese?) allveelaevaga, end meresügavikeisse peitis ja meie
tublidel kolonistidele nii kummalisel ja lausa üleloomulikul kombel
tihtipeale suurek sabiks oli. // Aga vahets on „ksomilise sajandi“
pemaiseks robinsonaadiks just see S. Lem`i „Eeden“. Kõik tõelist
robinsonaadi iseloomustavad karakteristikud ju siin on. Kosmoselaeva
katastroof tundmatul planeedil, kõigega tuleb alustada uuesti otsast
peale, kosmoselava remont, järjest tõhustuvad elmistingimuse dj
kaitsevahenidid, eksootiline võõras planeet ja kohalikud (veelgi
eksootilisemad) päriselanikud. Ja järleikult ongi enid nn
„robinsonaade ligi kolm siis teada kindlasti. -- Üks uusaaja
hakult, (17 saj.?), teine siis „positivismi võidukäigu aegades“,
19 saj.) ja kolmas siis S. Lem`i enda sulest (1958), kui „kosmilise
sajandi“ ehtne ja hea robinsonaad...? //
“...
tõstis pea ja heitis hüvastijätuks pilgu rahulikult siravatele
tähtedele.”, lk. 173. //
„Rahuklikult siravad tähed“...? -- Pakaselistel talveöödel on
pasitnud juba noorena, et osad tähed sätendavad lausa sinakal
toonil, ehtsa sinaka tooniga valgelt nagu kvaliteetsed teemantid. Ja
binokslis on näha, et peale sinaka tooni on tähtedel ka punakat
varjundit. Aga suletuks jäävad suud nendele naiivsetele
küsimustele: „mis täht see on?“ -- Plajut ei teata ju
tähistavevast, kuigi muistsetel araabia nomaadidel oli iga tähe
jaoks oma nimi. Noil ammustel inimestel pidi siis palju aega olema ja
väga hea mälu (ja silmanägemine) nõndasamuti, kui gal tähel on
oma nimi. Ja ainult peamiselt ajaloolistel põhjustel jäeti kehtima
antiik-aegsete nimedega tähtkujudeks kujundatud (eriti
põhja-poolkera) teavalaotus; plaanit see sada aastat tagasi
numereeritud sektoritreks jaotada, kuid (ajaloolistel ja
traditsioonilistel põhjustel) jäti see tähtkujudega tavaloatus
ikka kehtima. (Lõuna-poolkera tähistaevas muidugi uusaegsemat laadi
nimetustega tähistatud). //
“...
Kas teiel ei tundu, et me käitume nagu peast segased ? // ..
omamata vähimatki ettekujutlust sellest, millega siin kokku puutuda
võime.”, lk. 176. // (See on
üsna tänamatu tegevus, siingi ja praegu, üritades siin siis ei
midgai vähemat ega rohkemat, kui üksikutest eraldi-asetsevatest,
sisuliselt kontekstist välja nopitud lausetest midagi loogilist ja
veidigi ratsionaalset n-ö „edasi kirjutada“, isegi otsekui
„kommenteerida“, nii tunnustatud autorit. Kuid lohutades, et see
praegune tekst avaldamisele ei kuulu, ona ainult enda jaoks
kirjutatud, ainult iseenda silmadele mõeldud?). -- Võib-olla see
ka mingigi segadus eilminguks siin ja praegu selle kirjutamisega
nõnda tegeledes. Ja ikka puutub veelgi, kaua aega hiljem vähimgi
ettekujutlus toimuvast; millest aga siia ei kirjuta ridagi. Lihtsalt:
„... omamata vähimatki ettekujutlust sellest, milleg asiin kokku
puutuda võime...“ (MOT). //
“...
niisugust vastikust tekitas see elukas, kes otsekui imes ennast
temasse apla, tavatult keskendunud pilguga --- ehkki ta ei näinud
ega arvanud ära olendi silmi...”, lk. 180. //
Lihtsalt niisugust vastikust tekitavad „need elukad“, et seda
pole võimalik üheski inimkeeles sõnadega kirjeldadagi. Teada, kui
jälgid „need elukad“ on, väärastunud ja moondund ja
tülgastusväärselt jälgid. Nagu mingid väärastunud, jägid,
moondund, sõnul-seletamtult tülgastusväärsed „need elukad“...!
(Aga millek siia sellist? Lihtsalt tsitaati kommenteerimaks.). //
“...
See on hullumeelse looming. // --- Õiti hullumeelsete. Vaimuhaigete
tsivilisatsioon – vaat mis on see neetud Eeden ! // ... omaette,
tundub ta mulle ebanormaalsena.”, lk. 191. //
See näib olevat „hullumeelsus“ tõesti, sõna-sõnalt:
„vaimuhaigete tsivilisatsioon“. Niisugune väärastunud ja
mõtlemiseks sisuliselt võimetute hullumeelsete inimeste (juhul kui
neid inimestekski nimetada saab?), psüühiliselt haigete inimeste
looming, nende vaimu-sünnitus. Sõna otseses mõttes vaimuhaigete
ebanormaalne tsivilisatsioon. Hullumeelsus, ebanormaalne väärastunud,
siusliselt mõtlemiseks võimetute inim-monstrumite väärastunud
ajutegevuse vili. Haiged, psüühiliselt haiged, ebanoraamlsed,
vaimselt väärastunud inimese-jätised. -- Et katk neid tabaks! (=
C-19! = In the Globe now!). //
“...
Seda, mis võib juhtuda, pole võimalik ette näha. Rahulikkus,
arukus, enesevalitsus --- ainult need võivad meid aidata.”, lk.
211. // Ega ometigi võimalik ju
midagi erilist otsekui „ette näha“? Vastanduvatel juhtudel olek
stegemist nn „selgetnägemisega“, (mille olemasolu on kaheldav),
või isegi nn „telepaantiaga“ (mida tegelikult ju olemaski ei
ole?). Aga alati ja iga solukorras tuleb vähemalt üritada jääda
võimalikul kombel rahulikuks, arukaks ja sellest tulenevalt ka:
enensekindlaks. Kahjuks ju sellised mõistlikud omadused ju külla
tulla ei saa üheksi elulises mõeldavas (ja isegi mõeldamatus? )
olukorras. Niisugused ratsionaalsed meelestatuse seisundid aitavad
alati ja vähemast: kahjuks küll kunagi ei tule. Nii-siis nõnda
moodi arvates, nüüd ja praegu ja edapsidigi veel? //
“...
pisikestel värjatel suuremad pead, nende koljud olid külgedelt
veidralt paisunud...”, lk. 245. //
See nende ulmeliste olevuste omadused olid ilmselt nende ülimalt
liigutavast püüdlusest, mis, kuida see ka ei kõlaks, on kui
mannetu püüdlus n-ö „Oma peaga mõelda“, olemaks selleks
siiski täiesti võimetud. Sellisest mõttetust (täitsa
mõistusetust) püüdlusest nonde ulmeliste olevuste koljude selline
deformeerumine ilmselt tulenes. Ja väidetavalt need ulmeised olevuse
dolid veel mõtlemis-võimelised. Kuid žanriks ju siinpuhul ikkagi
ulmekirjanuds. Kui mingitel olevustel on niisusgused
kolju-deformatsioonid, siis vahest tuleneb se nende pretensioonitust
püüdlusest n-ö „oma peaga mõelda“. Kuigi tekib kahtlust kas
niisusgused „olevused“ selleks üldse suutelised on. Vahets nad
ei teagi mida tähendab väljend „inimese kombel mõelda“? Ehk
siis teisti snastades: „oma peaga mõelda“? Vahest ei ole need
„olevused“ selleks lihtsalt suutelisekdi, või kunagi olid ja
enam ei oska või ei suuda, või ei mäleta enam midagi, milletski
nii lihtsast kui: „oma peaga inimese kombel mõtlema“? //
“...
Iga tsivilistsioon loob sellelaadseid tehnilisi vahendeid ja säilitab
nende abil oma ajalugu ja kogemusi.”, lk. 311. //
Iga iidseimgi tsivilsatsioonid on loonud mingidki, algselt algelised,
hiljem järjest komplitseeritumaid mooduseid informatsiooni
talletamiseks. Selleks on harilikult kiri, kirjakeel. Säilitamsk oma
ajalugu ja ajaloos talletunud kogemusi. Nõnda on olnud kogu
üleskirjutatud ajaloo vältel, millele eelnev tohtult pikk aja-ühik
piirnemas paleoliitikumiga, millal inimesest kõnelev ja
mõtlemis-võimeline inimene alles sai. Nõnda on see talletamine
olnud alates muistest egiptuse piktogrammidest, kuni foniikia
kiilkirjani, ja sealt edasi antiigi alfabeetideni ja nüüdsete
tänapäevaste tähestikeni välja (mida ei olegi nii palju
erinevaid, neid tänaseid alfabeete, nagu võiks arvata?). JA
arvatakse, et orientaalsed hieroglüüfid pole lihtsalt isegi
„arenenud“ harilikeks euroopalikeks alfabeetideks, kuid vahest on
need orientaalsed hieroglüüfid kuidagi „teisiti arenenud?)). //
“...
selliseid abstraktseid mõisteid nagu usk, jumal, moraal, hing on
võimatu / ühtsustada. // on see, mida / religiooniks nimetab,
lihtsalt traditsioon, ajalooliselt kihistunud tavad, rituaalid.”,
lk. 335. // On vist tõesti
võimatu ühtsustada abstraktseid mõisted, millede tähendus, neile
omistatud ja omistatav tähendus-sisu on tihti ajalooliselt
kujunenud, tavadega seotud, rituaalideski kajastuv. See on teada
lingvistidele ja teistele keleteadlastele, eklle andmete kohaselt on
paljudes keeletes, tänaseni säilinud keeltes paljyutki üsna
muinas-aegset. Kuid teisest küljest on olemas abstraktsed sõnad ja
mõisted, mille uurimisega näiteks iidne teadusharu nagu filosoofia
tänapäevani tegeleb. Nagu juba viimased 2-3 milleeniumit
ometigi...? Aga mis on abstraktne filosoofiline mõtlemine? --
Sellele küsimusele otsitakse ikka veel, nagu aegade algusest kuni
aegade lõpuni, -- endiselt vastuseid. Jäävad vaid inimese
küsimused, nagu ka „filosoofia vallutamatuks jäävad mäetipud“
(Arthur C. Clarke), mida uuriv inimene ikka ja alati vallutada püüdma
on seatud...? //
“...
NAGU OLEKS KÕIK TOIMUNUD MINGIS TEISES, INIMESTELE VÕÕRAS
MAAILMAS.”,lk. 348. // Nagu
oleks see kõik toimunud, „Inimestele võõras maailmas“. Nagu
oleks kogu see ajalooline näitemäng, see „inimlik komöödia“
(H. De Balzac); või nagu varem arvati ka: „Jumalik komöödia“
(Dante); -- toimunud mingis teises ja täiesti võõras maialmas.
Kuskil, mis ei ole kuidgai moodi täiesti omani ja mis viimseni
ikkagi osaliseltki mõistetamatuks jääb, mida viimseni ei suudeta
endal elihtsalt ära seletada...? Kuid on arvatud ka nõnda: „elu
ei ole lahendamist nõudev ülesanne vaid reaalsus, mida kogeda...“
(Frank Herbert). //
“Imeilus
/ Kaldusime kursist seepärast kõrvale, et ta nii kaunis oli. //
Aga... tead ? Tõenäosusteooria järgi peaks olema veel ilusamaid.”,
lk. 349. // Imeilus planeet! --
Aga muidugi peaks tõenäolisusteooria järgi olema veel tohutl
hulgal ilusamaid planeete, miljardeid ja veelgi rohkem! Üks ilusam
kui teine ja lõputul hulgal. Iseküsimus ons ee kas ühegi inimese
silmad sed akunaski näha saavad; vastupidi: see on ülimalt
kaheldav, juba tõenäosusteooria kohaselt. Kuid kui kena on mõelda:
miljardeid ilusamast ilusamaid planeete, otse mõeldamatult lõputul
hulgal. Kauneimast kaunemaid, mõeldamatult palju. Universumis,
maailmaruumi kõiksuses, millele polegi lõppu ei ajas ega ruumis.
Mida ükski inim-silm kunagi ei näe ja ega suud aka ükski
inim-mõistus Universumi lõpmatust millaski „lõpuni mõelda“...?
(MOT).
(Krakow
– Zakopane, suvi 1958.)
______________________________
S.
LEM:
“TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”.5
(15.
08. 2007).
Kirjutades
sellest LEM´i raamatust nagu üaltoodud pealkiri näitab:
“Tagasitulek tähtede juurest”.
Need
kolm raamtut on LEM´i parimateks teosteks, väidetud siiski, et vaid
“Solaris” ja siis see “Tagasitulek ..”, olevat LEM´i
parimad, populaarsemad ja loetavamad raamtud. Palju
see autor kirjutanud ei olegi. JA eesti keelde on tõlgitd ainult nii
vähe. Need satiirilist groteski ilmutavad raamatud, nood nn. “Ion
Tišy seiklused... “ erilist muljet ei jätnud, esmakordselt
lugedes.
“Solarist”
olen pidanud üheks oma lemmikraamatuks.
See
“Eeden”, oli lihtsalt kui seiklusjutt, kosmilise sajandi
robinsonaad.
Kuid see “Tagasitulek...” olevat kui teatav hoiatusromaan.
Näitamaks, kujutlemaks võimaliku kauge tuleviku-ühiskonna seesmist
mandumist. Hoiatusromaanina
oli see väga huvitav. Ja veidi ka tehnitsistlik. Lähtudes mingist,
vahest Einsteini teooriast, mingist võrrandist kiiruse,
hüpoteetilise kiiruse ja aja kulgemise kohta. Mingid ilmselt
füsikalistlikud teoreemid aja ja ruumi mingite iseärasuste kohta.
Huvitav, kas need 1961 aasta teoreemid on juba ka aegunud.
Hüpoteetiliseks see muidugi jääb. Lähim täht on Alfa Proxima
Centauri, 23 valguse-aastat. JA valgus liigub 299 999, 999
km/sekundis. Sedavõrd siia astronoomiast.
Raamat
oli muidugi vägagi huvitav. Oli
seal käsitletud haaravalt ka armusuhteid, mis vahel kui mõne
raamatu üldiselt ka, loetavaks kui teeks. JA
see LEM ei olnud mingi askeet. 60-ndate alguse kohta oli see kohati
üsnagi julge.
JA õpetlik. Kosmiline
robinsonaad ja “kosmiline munk”. JA armusuhteid kui huvitav
filosoofiline probleem.
/--/
Oli
huvitav raamat, LEM´i loomingus ilmselt teisel kohal. “Solarisest”
tehti hiljuti film, mis näitab originaalse “sience fictioni”
akutaalsust ka tänaselgi päeval. JA
Lem on muidugi “sience fiction” klassikaline esindaja. Küllatki
selge ettekujutlus tehnitsistliku teaduse võimalustest.
/--/ Raamat
on kirjutatud väga hoogsas stiilis, täis tõsiseid tundmusi ja evib
palju pealehakkamist oma tegelaskujude vahendusel.
Tulevikuühsikonda
on kujutatud, millegi mandununa ja kriitiliselt, ajaliselt pole
määratletud, lihtsalt, et kauges tulevikus.
//
_____________________________
(26.
09. 2011.)
Kirjutades
siis siis taas, üle aastate LEM´i sellest tähelepanuväärsest
teost, nagu: „Tagasitulek tähtede juurest“. --
SEE on olnud oluline teos kogu minu elu jooksul. Pole
ka imestada, kui selle raamatu eesti k. tõlke ilmumise ajal sain
just 2. aastaseks.
Raamat ilmus (e. k.) 1976 aastal. /--/ KUID siinne kirjutuskoht ei
ole vaid kirjanduskriitika. Sellest LEM´ kirjutuskohast on saanud
viimaste paljude aastate jooksul juba minugi isikliku elu lugu? /--/
SELLEST kirjakohast, mis oli algselt mõeldud LEM´i kirjutiste
kommenteerimiseks; sellest on saanud midagi hoopis eirnevat; --
sellest on saanud minu isikliku elu osa...? -- /--/ See ei ole enam
kirjanduskriitiline kirjutis. Sellest siinsest kirjutamsiest on
saanud minu iskliku elu lugu. /--/ SEE on kummaline, mis sellest
kirjakohast on kujunenud. Sellest on saanud minugi isikliku elu lugu.
STANISLAW
LEM: „Pwrot z kwiazd“. -- See on see raamat, millest tänagi siia
peakisin kui kirjutama. /--/ SEE on hea raamat, kuuludes LEM´i
ühtede populaarsemate raamtute hulka üldsegi. Kui see raamat ilmus
eesti k. siis sain sel – 1976 aastal – alles 2. aastaseks. SEEGA:
on see raamat umbes sama vana kui minagi, õieti küll vaid eesti k.
tõlge; sest kirjutamise aeg oli 1968. Seega on see raamat vanem kui
mina. Jutt on siis teadulsikust fanastikast ja millestki, millest
võib kõneldeda vaid kauge tuleviku kombel. Teaduslik fantastika
sõna otseses mõttes. Kauge tuleviku maailm, ja kauge tuleviku
sootsiumi võimalikud arenguvariandid... // Juttu on seal tõesti ka
astrofüüsika saavutustest, õieti kül astrofüüsika mõningatest
tõdemustest. See on siis Albert EINSTEIN´i erirelatiivus-teooria,
mille ühtede järeldumuste kohaselt seal seda lugu räägitakse. Et
kui eemalduda Maast valguse kiirusel, mis ei ole tehniliselt muidugi
mõeldavgi, siis jääb see huvitav tegelaskuju nagu „AEG“
kuidagi seisma. Eemalduses Maast valgusekiirusel möödub 10.
relatiivset biloogilist aatsat, kuid Maal möödub selle ajaga ligi
130. aastat. Selline populaarteaduslik järeldumus siis Lem´ilt
ulmekirjanudse kuues... KUID kummaline ja huvitav, mis võiks toimuda
selliste ruumikuristke ületamisega seoses, kui Aeg on samuti
muutunud suhteliseks ja relatiivseks nähtumuseks. SEE pidavat olema
hoiatusromaan. Kuigi on ilmne, et inimsus nii kaugele oma ajaloos ei
jõua. A. C. Clarke: „Sest ükski tõleiselt kuri tsivilisatsioon
ei suuda jõuda lähimategi tähtedeni...!“ -- KUID see LEM´i
„hoiatusromaan“ on sümpaatne, oma erilises meelsuses ja
aktiivses suunitletuses. Astronaudid, kes on seigelnud tähtede
keskel ei suuda leppida liiga lihtsa ja leebe ajaloo kulga Maa
peal...? /--/ KUID jäävad selle autori unustamatud teosed, mis
on mind saatnud kogu elatud elu. /--/ SIISKI loodan veelgi, et:
„Halastamatute imede aeg ei ole siiski lõpmatult möödas...!“
(S. Lem, Krakow-Zakopane, 1959).
Satislaw
LEM & „Pwrot z kwiazd“. -- Oli huvitav lugemine, ilmselt kogu
minu senise elu jooksul. Ei tea, ei saagi teda, milla seda raamtut
esmakordselt lugesin. /--/ JA ennekõike see raamat siis momendil
jutuks. OLI vaid hea raamat, oli seal nii ehedeat „teaduslikku
fantasikat“, kui ka veidikenegi toonast teadust, kui sellist,
veigigi... JUTT oli siis tänapäevasest teaduslikus fanatsikast,
vürtsitatuna toonaset „uusimate teadus-saavutustega“. Jutt on
tänapäeva tuleviku-ainelisest mütoloogiast fantastilises kuues.
Seega
siis Albert Einsteini ja tema teooriatega üld- ja
erilrelatiivsus-teooriate valdkonnast. Midagi, mis puudutab nii Ruumi
kui Aja olemust. Seda kõike, et nii ruumi kui ka isegi Aja omadused
võivad teatud ekstreemsetes tingimustes muutuda kardinaalselgi
kombel. Nii näiteks, et kui eemalduda MAAST valguse-kiirusel mingi
vaid oletatava kosmoseõidukiga, siis võrdub 10. biloogilist aastat
Maal ligi 130. aastaga. Kuid seda kõike teadsin juba siis kui seda
raamtut esimest korda lugesin. Olulisem on mentaliteet, see, et ei
tarvitse leppida kõige sellega, mis on toimunud, mis toimub ja mis
toimuma saab. Lihtsalt nõnda et jääda endaks. isegi siis kui kogu
Maailm sellele vastu peaks kõnelema, ikka on midagi sellist, mis
kõige kiuste siiski endana äratuntav on ja millelel lihtsalt peab
truuks jääma... Hoolimata sellest kuidas aeg ja [minugi poolest!]
aeg-konnadki mööduvad. Midagi on, millele lihtsalt peab truuks
jääma, kõige kiuste ja just seetõttu, et midagi pole, mis
tegelikult jäävaks jääks...?
______________________________
(08.
2007).
S.
LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”.
“...
– see oli ilus mustajuukseline tüdruk. / Riietus liibus nii
tihedalt tema keha ümber, et näis, nagu oleks ta alasti.”,
lk. 14. // Filosoofilisest esteetikast on aegade möödudes paljut
arvatud ja mõndagi ka kirjutatud. Peamiseks sellest
uurimisvaldkonnast nagu esteetika, näib olevat, et noid erinevaid
(tihtilugu suisa vasturääkivad) erinevaid teooriaid on hulgi. Kuigi
teisalt, pole palju maailma-mainega filosoofe-esteetikuid, kes aja
proovile kui kulla-proovile vastu olek spidnaud. Esteetilised
teooriad jagunevad peamislet kaheks, on rõhutatult subjektiivseid
teooriaid ja siis selliseidki, mis pretendeerivad ei millelgi
vähemale ega rohkemale kui objektiivsusele. Vahest on tõde nende
kahe äärmuse vahel (nagu seda tihtilugu ette tuleb); vahest on
subjektil õigus evida isegi objektiivset üldkehtivust oma aramustes
ja hinnagutes? Kes, etab, arvamuste paljususes lähevad mõnedki
väärt ideed aja jookusl kaotsi, või vähemalt teisenevad
äratundmatuiks, jne. //
“....
Esmakordselt silmitses ta mind nagu olendit mingist teisest
maailmast.”, lk. 30. // See
siin kirjeldatud seostub otseselt eelmise, 20 sajandi ühe kõige
väljapaistavama teadles nagu Alberts Einsteini nimega. Tema
realatiivsuseteooria tekitas peale I. Newtoni vist suurima murrangu
füüsika-teadustes, hiljem täiendas, (ligi 100 aastat tagasi!) A,
Einstein oma teooriat nn „eri-relatiivsusteooriaga. Sellest algas
uus ajastu, ja see oli revolutsioonile murrang kõigis
füüsikateaduste eri harudes. // Huvitavaks aspektiks seejuures on
A. Einsteini arvamused astrofüüsikast, sellelt kuulsalt teadlaselt
näib nimelt pärinevat ka arvamus, et kui eemaldutakse Maast valguse
kiirusel, siis otsekui („jääb aeg seisma“, inimene ei vanane,
vaid bioloogiliselt, jne. Muidugi on teada, et Maal saab liikuda
valguskiirusel senigi veel ainult elekter juhtmetes, nii, et
igaljuhul vaid pelagalt hüpoteetiline aravamus. Kuid ikkagi oma aja
teadus-geeniuselt endalt. JA kajastada leidnud siis S. Lemi (praegu
kommenteeritavate tsitaatide) raamtust, et kui eemalduda Maast
avlguskiirusel (mis on muidugi täiesti võimatu kunagi), siis
inimese biloogiline vanus on mõõdetav vaid aastakümnetes, maal aga
mööduvad sajandid. Huvitav süžee huviatavel raamatule, selle
poola ulmekirjaniku tuntu ja tunnustatud ja vägagi meisterlike
olustike-kirjeldustega nn „hoiatus-romaanis“. //
“...Kas
oli see veel arhitektuur või juba pigem looduse ümberkujundamine?
Ilmselt olid nad aru saanud, et teatud piiridest üle astudes tuleb
loobuda sümmeetriast, tuleb loobuda korrapärastest vormidest ja
õppida sellelt, mis on ületamatu -- kõikvõimsa looduse taiplikud
õpilased !”, lk. 43-44. //
Tuleviku arhitektuurist kõneletakse vähe, kuigi see juba heiastab
tänaseski arhitektuuris, vähemalt mõenti. Aegkondade möödudes on
arhitektuur ju niivõrd muutunud. Kunagisest romaani agsest
sakraal-arhidektuuri lihtsusest sai keskaja taevasse pürgiv gootika,
mis omakorda jõudis vohavasse barokki ja ilutsevasse rokkoo-ajastuse
(mis piirsu seise-disaine, ehk mööbliga, olude sunnil.) Selle
järgnes sajand klassikalist arhitektuuri (mis osalt rajanes
antiik-arhitektuuri ja kultuuri valesti-mõsitmisel). Siis natuke
juugendliku, peamiselt vaid väga vähe, ja siis tänapäevane
funktsionalism arhitektuuris. Millele alles viimase sajandi-vahetuse
meeleolud otsivad uuenduslikumalt moodsamaid lahendusi. // Kes teab,
milline on selle „kosmose-sajandi“ nn „tuleviku“ arhitektuur,
kui on juba oletatav, et mingit tulevikku vahest ei tulegi, nii
„komsose hõivamise“ ja järelikult ka tuleviku arhitektuurigagi
seoses. (A. Eisntein = „MAD“?); C- 19??)). Juba ollakse jõtud,
viimase sajandi eismese poolega täiesti otsekui „kuristiku
äärele“...? (R. Osborne). // Sellised need rõhutatult
„opitmistlikud“ tulevikku ette kuulutada üritavad n-ö
„hoiatus-romaanid“. Vahets mingit tulevikku ei tulegi?! (Isegi nt
arhitektuuriga seoses, siis selgub, kes ja mil kombel on või ei ole
n-ö „kõikvõimsa looduse taiplikud õpilased“...?). //
“...
nagu oleks ta nende olemasolu unustanud / ta oli loobunud kõigest ja
endast kõik andnud ning jättis hüvasti teadmisega, et viimase
vaibuva heliga hääbub kõik.”,
lk. 45. // Nagu oleks nende kõikide olemasolu unustanud, nagu
noid-samuseid kunaski üldse olemaski poleks olnud...? Ja nõnd
aoleks see pidanud ka olema, et ei oleks olema solnud neid, keda
kunaski täheldada poleks soovinud? // Tulebki, vähemalt aja
möödudes, loobuda kõigest, millest üleüldse loobuda on võimalik.
Tegelikuks eluks läheb ju tegelikult väga vähe vaja, ainult tühine
on see, mis vaja läheb. JA loobumine on valgetele inimestele omane.
Loobuda kõigest millest võimalik, sest vaja ju ei ole inimeluks
muud kui natuke vett ja leiba? // Ei tea, milline on see ees-ootav,
mis kõige lõpus ees ootab. Kuid eks selle selgitab ju iga elav hing
välja ka, varem või hiljem...? //
“...
Kuid mu imestamisvõime oli ammendatud. Mul oli juba kõigest
kõrini.”, lk. 46. // On
mõeldav selline meeleseisund, mille puhul sobib kasutada väljendit:
„Minu imestamisvõime oli ammendanud“. -- See tähendab niisugust
harva-esinevat olukorda, kui ei olda enam suuteline imestamaks,
imestamisvõime isegi ja ennekõike on täiesti ammendanud ennast.
Lihtsalt ei viitsi ega jaksa enam isegi ainult imestadagi. Nõnda on
juhtunud varemgi ja juhtub hiljem ka, ammendatud on kogu see mõeldav
ilm, ja isegi imestamise võime näib vahel juhtumisi kui ammendama?
//
“...
enamik inimesi kasutab oma ajastu tehinkasaavutusi, ise neid ometigi
mõistmata. // Oleks olnud ainult tehnikasse ja kommetesse
sisseelamisega / kuid juba / olin tähele pannud, et nad püüavad
sisendada teatud kindlat lähenemisviisi, isegi valmis hinnangut
asjade olemusse suhtumisel, nad esitasid valmis hindamissüsteemi...”,
lk. 49. // See on muidugi elemnetaarfne fakt, et enamik inimesi
kasutab oma ajastu tehnikasaavutsui millegi täiesti ise-endast
võetavana. Kuigi harilikult pole ju kellegil aimugi kuidas ja mis
moodi nood kõik-mõeldavad tehnikasaavutused üldse leiutatud ja
valmistatud on. // Kombed, need muutuvad ja muutub ka ajast aega ka
tehnilised saavutused. Kuid muidugi tuleb tõrkuda millegi sellise
vastu, mis oleks kui „sisendada“ teatavat kindlat
lähenemise-viisi, isegi juba ette valmis hinnaguid ja muidu
aksiloogilisi kriteeriume, hoolimata sellest, et igal mõtleval
inimesel peaks olema ju omaenda kriteeriumid väärtuste hindamiseks
ja nende alusel mõtlemiseks ja toimimiseks. Seega ei saa kuidagi
moodi heaks kiita, sugereeritud arvamusavaldusi, juba ette valmis
mõeldud hinnangulisi kriteeriume, lähenemis eviise ja nn „valmis
hindmais-süsteeme“? //
“...Kui
te oleksite teistsugune inimene, siis ma seda ei räägiks, kuid teie
peate teadma tõde. Te olete üksinda. Inimene ei või elada üksi.”,
lk. 65. // Kui inimene on teatavat laadi isiksus, siis võib ta
kuulata rohkemat, kui harilikult kuuldavale tuuakse teise inimesega
seoses. Kui ollakse teatud inimene, siis võidakse kuulda ka tõde,
oma alastuses, kogu tõde. (H. de Balzac). // Alati ja igal ajal
ollakse ju iseendaga üksidna. Inimene on muidugi n-ö „sotsiaalne
olend“ (humanum sociale animae est), aga ikkagi ei olda kunaski
kuidagi teisti kui just üksi, üksinda, üksipäini. Vahest tahabki
nii mõnigi inimene just ennekõike üksi olla, oma-ette olla, oma
peaga mõelda. Mitte ninapidi koos teistega, mitte nende teistega
üldse tegemistki tehes. (O. Luts). -- Inimene ikka võib küll elada
üksi ja vahest ongi see ainus kriteerium kogu eluks: elada üksinda,
ise enda jaoks, oma-ette. Mitte liilat huvituda kõigist noist
teistes, kaas-inimestest. Inimene peab elama üksi. //
“...
Me elame üldise heaolu ajastul: Erootilistest probleemidest lähtudes
tähendab see halastamatust. Armastust ega naisi ei saa võita
rahaga. Materiaalsed faktorid on täielikult minetanud oma
tähtsuse...”, lk. 68. // On
kummaline lugeda noid tuleviku ainelsisi kirjutisi, isegi nn
„Hoiatus-romaanid“ kõlvad usukmatult optimistlikeina oma
põhilises. Kust on võetud kogu see optimism. Kas tuleb juba ette
„hoiatada“ kaugesse tulevikku jäävate nn „heaolu-ühiskondade“
nuripidisuste eest. Eriti kui arvetsades, kuida smöödus viimane, 20
sajand. Eismene pool kogu oma sõjakoledustega seoses lihtsalt
õõvastavalt groteskne. Ja eelmise sajandi teine pool: lihtsalt nii
labane, et ei olnud ühtegi kirjanikku ega filosoofi, eks aja
proovile vastu peaks, aja kui kulla proovile? Ja pealekauba
nimetatakse eelmise sajandi esimest poolt tänapäevastel
ajaloolastegi arvates, lühidalt väljendades. „kuristiku poole“
(R. Osborne). JA arvestades, et vahest ei tulegi mingeid
tuleviku-ühiskondasi, milledega seoses üldse teha etteheiteid
„liigse heaoluga“ seoses. // Mis puutub armastusse, siis minu
võimalik lugeja (kui üldse tulebki sel kirjatükil kunagi ühtegi
lugejat?); peaks olema märganud, et ma kordagi pole siinsetel
ridadel pole juttu teinud „armastusest“; millisest siis iganes,
ei vahetatavast, ei müüdavast ei ostetavast ega mingist muust
„armastuse“ liigist. Niisugune faktor minetab oma tähenduse juba
eos, kuigi on vist mõneti kui arvestatav kriteerium? (J. B. Harris /
J. Wyndham). //
“...
kuid te ju teate, mis ootab neid, kes liiga palju teistest erinevad
?”, lk. 70. // See on teada
küll, mis ootab ees neid, kes teistest liiga palju erinevad. Ei
midagi head, lühidalt sõnastades. Õigem on olnud kõigil aegadel
olla võimalikult teiste, kaasinimeste sarnane, kõige ohutum on
sulada massi, olla teistele võimalikult sarnane. Mõelde nagu
teised, nõnda käitud ja toimida, nõndamoodi veeta oma elu. Sest on
teada, alati on olnud teada, mis ootab neid, harva-esinevaid,
üksikuid hingi, kes teistest liiga palju erinevad... Neid ootab ees
hulkade meelepaha ja hukkamõist; kipuvad need massi-inimesed ju
mõtlema, et nee derandlikud hinged endast liiga palju arvavad.
Vahest nood üksildased hinged arvavad, et on kuidagi lihtsalt
erinevad hulkades, omamoodi, tahavadki oma-ette olla. Ei ole
omameelest paremd kui karja-inimesed, ei pea end ühkeks ega teistest
paremaks. Kuid kui ollakse juba kord niisugune rariteetne üksildane
hing, otsekui viimane efemeer, siis mõistab see inimloomade kari
selle erandliku hinge koheselt ja lõplikult täiesti hukka. Aga
siiski on hea, et leidub noid erandilkke üksildasi hingi, eks end
inimkiarja arvamustest liigutada ei lase ja elvad oma erandlikku elu
edasi. Mitte isekusest ajendatuna, vaid lihtsalt seetõttu, et nad
oma privaatsust nii kõrgelt hindavad. (C. Castaneda). //
“...
Tema ilu rabas mind. // ... veenduda tema ilus: ta ei olnud mitte
ainult ilus, ta oli hurmav. Tumedad pronksiläikelised juuksed,
õrnvalge, ütlemata rahulik nägu ja liikumatud tumedad huuled. Ta
võlus mind. / See oli täiuslik ilu, olin seda alati pisut kartnud.
Võib-olla tuli see sellest, et olin / liiga palju temale mõelnud.”,
lk. 89. // Ilu ja kaunidus, rabavalt ilus naine, rohkem kui ilus
isegi hurmav. Need on muidugi ainult sõnad, kuid need tähendavad ka
midagi ja mida täpselt ei tea vist ükski elav hing. On möödundu
sajandeid ja aastatuhaneid ja on palju aravatud selles kõigest, mis
ilus või kaunis on. Seda on uuritud, seda nimetatakse ka
filosoofiliseks esteetikast. Ilu, mis ilmne, mis see on. On olnud
paljusi ja erinevadi teooriaid. Rohkem subjetivitslikke, mis
apelleerivad sellele, et „ilu on vaataja silamdes“. Osad
teooriad, eelnevaile vastukäivalt, oletavad isegi objektiivseid ilu
kriteeriume, üldkehtivaid selliseid. Vahest on tõde nende kahe
äärmuse vahepeal, et ilus on see, mis kellegile subjektiivselt
kaunis näib olevat ja just seetõttu omab ka isegi objektiivseid
kriteeriume. // See, mis on rohkem ilus, see on siis nagu hurmav,
võluvalt ilus, otsekui hurmav. Kuid vähe mõelnud selle peale, või
liigagi palju, seega ei söanda siin oma arvamusega eisle tikkuda.
Olen minagi täiuslikku ilu alati pisult peljanud. Vahest tuleb see
sellest, et olen selle peale liiga palju mõelnud...? //
“...
Tema laud värahtasid. Huuled paotusid. Ta oli väga ilus.”,
lk. 97. // „Ta oli väga ilus“? -- Kena, kui ollakse midagi
sellist nähtud, ilu kui sellist. Kunstiteostes heiastuvat ilu,
maalis, skulptuuris, jne. Ja vahel on ilu näha ka oma silmadega
olnud? Aga väga harva, muidugi, tuleb tunnistada. Väga ilusaid
noori lauljannasi on nähtud väga harva... Aga, milleks siia
säärasest kirjutada?! (Eisteks ei plaani neid praegusi ridasid
kunagi avaldada, sest keda huvitaks, ja milleks iseendale lollusi
kokku kirjutada?! On lihtsalt midagi, mis lihtsalt ilus on. Aga
inetust on palju rohkem, liiga palju, nii palju on inetust, et
sellest kõneledagi ei taha. //
“...
viirastusliku fantaasia vili, mis kajastas lakkamatuid püüdlusi
luua midagi uut, mis ei kordaks vana.”,
lk. 100. // See on tänapäeva viis, püüdlus luua midagi uut,
midagi, mida varem pole suudetud luua. See on juba aastasadu
nõndamoodi, kõik viimased paar-kolm sajandit. Jätkuv püüdlus
luua midagi seniolematut uut, see kajastub kunstis, nii kujutavas
kunstis (eriti maalikunst aga ka skulptuur ja arhidektuur); ja ka
kirjanduses. Kogu meie aeg, kõik need viimased sajandid on möödunud
kui tähemärgi „novus“ all. Järjest uuenduslikumalt ennast
väljendada, mitte korrata vana, liigagi uuenduslikud on olnud need
püüdlused, isegi niivõrd, ett tekib kahtlus kas nõndamoodi midagi
tõesti „uut“ ka suudetakse luua. Aga see on meie aeg, mis näib
mööduvat tähemärgi „novus“ (= uus-uudne, ladina k) valitsuse
all. Nagu kõik varasem oleks kuidagi halvem olnud? Kuid ei,
üritatkse luua midgai uut, peamislet justnimelt midagi uut (nii
kunstis kui kirjanduses); selleks on tänapäevasel inimesel
piisavalt n-ö „jaloolist mälu“, et teada, mida varem on luua
suudetud. Ja üle näib jäävat vaid midagi veelgi uuemat luua,
järjest uuenduslikumat, midagi seni-olematut. Kuhu see välja viib?
Vartsi ongi ju kõik uus ennast ammendanud, niivõrd, et polegi
midagi n-ö „uuemast uuemat“ võimalik enam välja mõeldagi? //
“...
– ja pilk on sul selline..” / Tema nägu lõi särama, silmaterad
suurenesid, pilk muutus sügavaks, // -- mulle näis, et ta lakkab
olemast tema ise, nagu võiks ta iga silmapilk muutuda kellekski
teiseks.”, lk. 103. //
„Silmaterad suurenesid...“ -- Inimeste silmad, erinevat värvi,
silma vikerkest on erinevat värvi, pupillid siiski elu aeg tumedad.
Arvatakse, et nt rohelisi silmi on ainult 2 % Gloobuse elanikonnast
ja ainult rohelised silmad muudavad oma värvi, ilmastiku ehk valguse
ja ka meeleolude ehk emotsioonide toimel (weather and moods). Kõige
rohkem on ilmselt pruunisilmalisi inimesi laias ilmas. Sinised silmad
näivad seostuvat põhjapoolse Gloobusega, ei teagi miks... Aga kes
ikka kõike teab?! (Ja mis mõtet on siia nõndamoodi üldse
kirjutada, kuivõrd keegi kunagi ei loe, kui kellegi teise inimese
silmad kunagi ei loe neid ridu. Mõttetud kommentaarid juturaamtute
kontekstist välja kirjutatud lausetele. Sellel kirjutamisel pole
lihtsalt mõtet, ja ei avalda noid ridu ilmselt ka. Ja nüüd: aitab
tänaseks! //
“...
aga suutis osast üle olla. Ta oli tütralaps, kes elas kõhkluseta
üksnes käesolevale hetkele; tundeküllane, tuisupäine ning julm
oma ääretus lihtsameelsuses – süütu olend, kes tõi õnnetust
kõigile, sest ta ei tahtnud kellegi vastu halb olla.”,
lk. 106. // See on ikkagi parim Id-aEuroopa, viimase rohkem kui poole
sajandi ulmekirjanik, Poola auor nagu S. Lem! -- Viimisteltud ja
stiilne sõnastus, väljapaistev kirjutamise laad. Samas tundeküllane
ja teaduslikult fantastiline. Vägagi muljetavaldavad ja oskuslikud
meeleolupilid ja isegi ulmelise kekskkonna kirjeldmaine. // Antud
juhul, midagi emotsionaalsemat. „üle olla oma osast“, ja siis:
„elada üksnes käesolevale hetkel“, elada kui üks päev
korraga, jättes kõik homsed mured homse varna, elada süvenult just
hetkle, iga päev omad mured ja rõõmud, jne. Lihtsamleene julmus,
süütus, thatmatult toimine, soovides head ja põhjustades kahju?
Kas ei ole see oletatust sagedasem fenomen ja nähtumus se n-ö
„tahtamatult tegutsemine“, mitte ette kavandades ega planeerides,
kuid lihtsalt eluline teotsemine millega kaasnevad rohkem või vähem
tõsised või kahjutud tulemused. Rohkem või vähem mastaapsemad
tagajärjed? (NATO?!). //
“...
inimestel ei põhjusta agressiivsuse hääbumist mitte keeld, vaid
käsu puudumine... / inimese mõttekäiku. // Ühtedel olid ülekaalus
psüühilised häired – tahe põgeneda, püüe pääseda
olukorrast, millesse nad olid sattunud.”,
lk. 116. // Inimesed näivad jagunevat n-ö „laias laastus“
kaheks, on peamiselt just kaks peamist regeerimise laad: aktiivne ja
passiivne. Aktiivseks reageeringuks on sii silmselt (vähemalt
teatavatel konkreetsetes elulistes situatsioonides) agressioon,
agressiivne käitumine. Teiseks on sellele vastanduv passiivne
reageering (mis võib vahel olla kui „tahe põgendesa, püüe
pääseda“ mingit ebasoovitavast elulisest situatsioonist elik siis
olmelisest (nii füüsilisest kui ka psüühilisest, ehk vaimsest)
erinevast olukorrast. (Oleks huvitav uurida inimese mõttekäiku,
kelle puhul ei põhjusta agressiivsuse hääbumiste keeld vaid käsu,
sellekohase ajendi puudumine?). //
“...kes
tegi relatiivsusteooriaga sedasama, mida Newtoni teooriaga tegi
Einstein. See pikk ja ebatavaline avastuslugu, fantastiline nagu kõik
tõestisündinud lood...”, lk.
119. // See on midagi erilist kui tekib geeniuse, ke skujundvad
järgnevaid aastasaud, niisugusi erandlikke hingi, niivõrd
väljapaistvaid teadlasi, kellede osaks on kujundada kõiki
järgnevaid sajandeid, seniks kui need üldse vältust omavad.
Selline oli briti teadlane Isaac Newton, väljapaistev
füüsikateadlane, füsikalistliku ehk lineaarse univerusmi-mudeli
looja. JA mis tegi väljapsitavam geenius eelmisest sajanidst nagu
Albert Einstein füsikalistliku Newtoni univerusmiga? Ta kujundas
selle ümber, oma (eri)relatiivsus teooiras. Nüüd ei ela me enam
Eukleidose maialmapilis ega Newtoni universumis; nüüd elame A.
Eisnteini realtiivses univerusmis. Relatiivne võib olla ka näiteks
selline kontsante tegur Newtoni järgi, mis Einsteini kohaselt võib,
teatavates kosmilistes tingimustest ka realtiivseks osutuda. (See
ongi ju selle S. Lemi raamatu põhisisuks, Einsteini teooria, mille
kohaselt oletatakse, et kui eemladua Maasta valguskiirusel siis jääb
aeg „otsekui sesima“, vanateka seejuures vaid biloogiliselt
aastakümneid, kuid Maal möödub selle aja jooksul sajandeid. S.
Lem: „Powrot z kwiazd“). Aga A. Einsteini astrofüüsiklaiste
järeldumustega pole siinkirjutaja eriti kursis, välja arvatud see,
et need ilmsest vägagi intrigeerivad oleks lugeda. //
“...
Ta oli ise ebatavaline. “Telk seljas, selline tüdruk kõrval,
nõnda käiksin läbi kogu Kaljumäestiku...”,
lk. 125. // Ilus ja ken atüdruk kähekõrval, siis võiks läbi käia
kõik mäestikud! Kuid kust küll niisugust leida, kas selliseid
üldse leidubki. Ja muidugi leidub, aga ka mägede kohta tavatsetakse
öelda, et nad mitte vaid kenad mäed olevat, vaid mäed olla ilusad.
//
“...
Oleksin võinud ära anda kõik tähed, kui oleksin kuuks ajakski
saanud oma pealuusse midagi seesugust, nagu temal pidi olema.”,lk.
137. // Loobuda kõigest saavutatust, ainult selleks, et rohkem
mõista, arusaada, lihtsalt öeldes: „targem olla“? Miks ka
mitte, sest mitte kõik kogetu ja isegi saavutatu ju otseselt arukuse
ehk tark-olemisega ei seostu. Ja iga inimene ju iseendale ka „kõigi
asjade mõõt“. (Similis simili gaudet = „sarnane leiab
sarnase“); aga teisest küljest ei saa ka n-ö „üle oma varju
hüpata“, ei saa end teha ei paremaks ega arukamaks ega ka
targemaks kui ollakse? Kuid mida halba on eneseületuse ja
enesetäiustamise jätkuval püüdlusel, üritades kui ennast
pidevalt igal hetkel täiustada, paremaks muuta, ennast lihtsalt
ületades parandada? (C. Castaneda). //
“...milleks
oli mul seda tarvis olnud, miks ei teadnud ma tollal, et tuleb olla
tavaline, kõige tavalisem inimene, et teisti pole mõeldav, et
teisti pole mõtet eladagi.”,
lk. 139. // Muidugi, tuleb olla võimalikult tagasihoidlik olla,
muidu leidub kindlasti mõningaid, kes „pahaks paneksid“,
selliseid leidub ikkagi. Õige on nend emeelest ainult see mida hulk
inimesi (ehk mass, varem öeldi: pööbel) heaks kuulutab, kõik muu
on liiast, liigne luksus, jõudeaja meelelahutus. Peab olema nii
lihtne ja vägagi vähenõudlikult tagasihoidlik, muidu pannakse veel
pahaks. JA on teada küll mis juhtub nendega, kes teistets liiga
palju erinevad. Need on siis kohe kuidagi halvemad, kui otseselt
ebaviisakusteni ei laskuta, et nagu kuidagi väärastunud? (kui palju
priga pillutakse, siis natuke pori jääb ikka külge?). Aga muidugi
tuleb olla vgiisakas inimene igas elulises mõeldavad ja mõeldamatus
olukorras elik siis situatsioonis (liiga viisakas ei saa vist kunagi
olla?). Aga kas liiga tagasihoidlik peab olema, sii soleks ju nii
mõndagi avstamata, leiutamata, kirjutamata jäänud, aegade
möödudes? //
“...
Ma ei hooli millestki / Mitte millestki. Ainult sinust. Ma pean sind
nägema. pean sind vaatama: pean kuulma su häält Lihtsalt pean ja
kõik muu ei lähe mulle korda. Ei nüüd ega tulevikus. Ma ei tea
veel, mis meist saab. Arvan, et ega see hästi ei lõppe.”,
lk. 169. // Väärt kirjanikudki muutuvad vahel emotsionaalseteks
(vahest isegi liig-emotsionaalseteks?). Ilmselt tuleb kohandada end
apoolt kirjutaud vägagi erinevate isikute üsnagi erineva maitsega.
Ja sellegagi kuidas mingil ajal kombed on. Jne. Emotsionaalne kraam
seostub muidugi ka kopuleerumisega seonduvate kommete ja tavadegga,
millede peamiseks on ikka olnud reprodusteerumine. See kõigist
eesmärkidest kõige vanem: tulevane elu...? //
“...
kui mul / oodates juuksed pikkamööda halliks läksid ? Missuguste
sügavusteni, missuguste varjatud peidupaikadeni pidin ma lõpuks
jõudma, et teada saada, mida ma väärt olen?”,
lk. 173. // Missuguste sügvausteni peab inimhing lõpuks välja
jõumda, mis äärmusteni, mi sekstreemsete olukordadeni, lihtsalt,
et selgeks saada ning iseendale teavustada, mida väärt ollakse. Ja
hallineva dmuidugi kõik, kunas keegi, see on väga inidviduaalne.
(aga üle-eelmisele sajandil ei kasutatud ju ladina keelest tuletatud
sõna „deprossioon“ ega saatis siis uuemat inglise k sõna nagu
stress“, kas siis närvipingest hallinetkase, kui varem niisuguseid
sõnu ei kasutatud? Arvatavsti hallinetakse aja möödudes, kas
rohkem või vähem depressiivsetel põhjustel?). //
“...
“Et naine võiks leegitseda, peab mees olema nagu jää.”
Sellest järeldus, et võisin edu saavutada ainult öösel, mitte aga
päeval.”, lk. 187. // Autor
muutub nende lausetega familaarseks, muidugi, kuida siis teisiti, kui
tegemist peaaegu, et n-ö „intiimse elusfääriga“? Aga muidugi,
kui selle (siinkohalt n-ö „edasi kirjutatava“ = sic!) raamtu
pealkirjaks on „Tagasitulek tähtede juurest“, sii son osalt
mõistetav, et kui muud seal kosmose-.avarustest n-ö „kaasa ei
toodud“, siis vähemalt ehtsa ja innuka huvitatuse vastavate
eluvaldkondade ja sellega seonduva vastu. Vastupidine variant oleks
ju veel raskemini mõistetavatav, peaaegu, et isegi võimatu!
(=Sic!). //
“...
Kogu aeg heitles ta mitte minuga, vaid iseendaga, oma kehaga (millest
ma iga osakese ja kumeruse suudluste ja hingeõhuga otsekui avasin
ja ellu äratasin, lähenedes talle – vastu tema tahtmist –
lõpmatu kannatlikkusega ja aeglusega //.. ja toimuv sai teoks; see
ei olnud isegi nauding, see oli alandumise ja ühinemise kaisutus,
sööst kehade lõpmatusse, maruline liitumine hetkeliseks
tervikuks...”, lk. 188. //
Kindlasti on siin ülaltoodud (ja hoolikalt üles kirjutatud)
lausetega püütud vahendada tetatava eluvaldkonnaga seonduvat. Selle
kohta on ilmselt sama palju verisoone olnud kui oin olnud erinevadi
inimesi ja kogu aja vältel. Teooriaid on erinevaid aga on ka
arvatud, et taoliste, isegi intiimsete (aga kindlasti eraeluliste?)
seikadega seonduv (isgei ulmelises juturaamtus) on mõneti üle
tähtsustatud. See kõik ei ole ju nii oluline?. Muidugi tuleb
sobivas eas kopuleeirmis-eas, huvituda reprodutseerumisega seoses,
sellel sihil aga siiski näib seostuv temaatika olevat paljuski üle
tähtsustatud ja on seda ilmselt olnud kõikidel aegadel, kuigi
arvatavasti vägagi eirneval kombel? //
“...
hakkasin / nägema neid kummalisi nägemusi / olevusi kellel puudus
nägu, vormituid inmkogusi / et alustada minuga seosetuid kõnelusi
või hõljuda...”, lk. 202. //
Ikka on midagi kummalist nähtud j akuuldud, ka siis vaid hingelises,
ehk individuaalses plaanis või siis kuidagi teisti. Nii mõndagi
kummalist on nähtud nii taevas kui maapeal ja seda ka isegi
ajaloolises plaanis. Ametlikult on millegi „nägemine“ ja
kuulmine tihtipeale ka psühhiaatria valdkonda kuuluv fenomen. Noid
erilisi meelseisundeid nimetatakse siis psühhopatoloogiat käsitlevas
kirjanudses Nägemis- ja kuulmis-hallutsiantsioonideks“. Ja
arvatakse, et nende all kannatab arvestatav osa elanikonnas.
Arvatakse, et juba ürgaja inimesi iseloomustasid psüühikahäireid
(selle arvamuse kinnitusel leitaks põhjendusi uurides tänapäevaseid
primitiivseid, isloeerituid ja miniatuurseid etnosi). Ja siis muidugi
euroopa „kõrg-keskaja“ demonoloogilised eksostristlikud õudsed.
Kuni tänapäevaste psühhitaairakliinikuteni välja. Nii mõndagi
kummalist on nähtud ja kuuldud arvatasti. Ja alati, kõigil aegadel,
ikka on olnud kõrvalekaldeid sellest üldiselt heaks kiidetavast
normaalsusest (common sense = „ühine mõistlikus“). Aga seda
kõike on teadulsikult uuritud, seda uuirtakse veel, sellega tegeleb
ka vastav medistiinoharu nagu psühhiaatria. (Ja muidugi on leidnud
ka neid, avalikult aksepteerituid „kõrvalekaldeid normaalsusest“,
juba 19 sajandi spiritualistlikest suundumustest, kuni `50
populaarsust kogunud UFO-fenomenini välja, jms. Etc!). //
“...
See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord – täielik
hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures
– inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle
tunda oma kohutavat maiku.”,
lk. 203. // Ilmselt on mõtlevale inimesele paljudki olukrrad
vastumeelse dolnud. Neid ei tasu siinkohal loetleda, liigagi paljud
on midgai taolist kogenud ja vististi ka kõigil varasematel aegadel
ja nõnda jääva dlood ka tulevikus olema. // Inimene, seistes
igavikus palge ees kindlasti tajub oma tühisust. Inimene
Universumis, kosmosega silimitsi seatuna, tajudes end olevat üürikese
elueaga, kaduv olend, ke spüüab, liigutavalgi kombel, leida
surematust oma järeltulijates. Ja nõnda kõigil aegadel, kogu
inimajaloo eksistentsi vältel. Ja kui kauaks see inimliik siis siia
ilma jääb? Juba on leitatud massihävitusrelvad, millega saab
inimliigi 100 kordi viimsnei hävitada. „Iga tõeliselt kuri
tsivilisastisoon hävitab end ennast enne lähimate tähtedeni
jõudmaks.“ (Arthur C. Clarke). Vahets polegi sel inimliigil mingit
mõtet olnud, mõningad legenidid minevikuhiilgustest,
kuningriikidest, impeerimitest. Käputäis suuri nimesi, muistsetest
filosoofidest alates kuna tänapäeva teadusgeeniusteni välja
(kelledes viimaste panust, inmliigi lõpuga seoses ei tarvitseks
alahinnata...?) // Vahest mõistab Inimene just siis, üritades
ostekui „lõpmatust lõpuni mõeldes“ , tajudes selle võimatust,
oma tühisust Igaviku vaatepunktist vaadeldes (sub speciae
aeternetis); igaviku vaatepunktist on inimelu aremtu, ajaliselt
piiratud ja seega tühine. Vahets on kogu inimliigi ajalugugi sranane
olnud, ajaliselt piiratud ja seega ka tühine, ajaline elik siis
kaduv? Vahest ongi see Jumal, see hetk, kui Inimene tajub oma
suutmatust „lõpmatust viimse lõpuni mõelda“. („What´s on
other side“?) // See on minugi isiklik Jumala-tõestus: inimese
suutmatuse hetk, lõpmatust lõpuni mõelda. Aga vahest on „Jumal“
n-ö „kõik kokku“, kogu see lõpmatult lõpmatusse plahavatav ja
tsirkuleeruvalt kokkutõmbuv ja taas plahvatav Univerusm kokku?
Midagi siis lühidalt, mid aükski Inimene kunagi „lõpuni“
mõelda ei suuda...? // (MOT). //
“...
oli see Platon, kes ütles: “Õnnetu – sa oled saanud, mida sa
oled tahtnud.”, lk. 204. //
PLATON! Eismene inimliigi Filosoofi, abstraktse filosoofilise
mõtlemise rjaja, kõigi idealistlike hilismetae koolkondade
aluse-panija. On arvatud, et Platon kirjutas oma dialoogid igaveskeks
ajaks, dialoogid, mille kohta on arvatud, „et kunagi varem ega
kunagi hiljem pole filosoofia riietanud end ilusamasse kuube“
(Theodor Künnapas). Kogu läänelik filosoofi pidi olema vaid
„ääremärkused“ Platoni teostele. (Elmar Salumaa). Abstraktse
filosoofilise mõtlemise tekkimine, muistes hellenite Antiik-Kreekas
(Ellas!), sealt sai alguse filosoofiline abstraktne mõtlemine, siis
kunagi vägagi ammu, umbes 2300 aastat tagasi (5 ja 4 saj eKr.). (ja
mina, nende siinsete tagsihoidlike kirjaridade kirjutaja, olen
tõlkinud (ja oma blogides avaldnaud) juba 10 seni kunaski
eestindamata Platoni dialoogi (ligi 350 lk, midagi kunagi, u 24 saj
pole eestindatud, kuigi kõigeisse eurooplikesse kultuurkeeltesse
juba sajandeid tagasi vist tõlgitud?). Aga ei tea minagi, kas see on
Platonilt endalt, see ütelus: „Õnnetu – sa oled saanud, mida sa
oled tahtnud“...? //
“...
Neetud maailm, eks ole? Midagi ei ole näha ja midagi ei ole olemas:
ma kujutasin endale seda hoopis teisti ette.”,
lk. 215. // On küll nagu mingi „jumalatest neetud maialma“.
Midgai mõistlikku pole olnud ei näha ega kuulda ega peaaegu, et ka
lugeda. Iga üks on seda elu, kõike seda ees-ooatvat, nooremana
millegi hoopis teistlaadsena ette kujutanud. Nii mõngi on seda
teinud, nii mõnigi arvab nõnda ka hiljem. Vahets ongi mingi „neetud
maailm“, millest pole midagi lõplikul kombel, lõpuni välja,
midagi üldse aru saada...? (Kuid: „amor fati“ = „satust
armastama“, Fr. W. Nietzsche). //
“...
Kujuta endale ette ... kahte maailma teineteises. Esiteks roosa ja
õhkõrn – õrnroosa lõpmatus – ja selles teine, tumedamas
toonis, mis kauguses muutub sügavpunaseks, peaaegu siniseks, kuid
see on kaugel, väga kaugel...”,
lk. 218. // See on midagi luulelist, otsesõnu, tunnustatud kirjanik
muutub lausa poeetiliseks üritades kirjeldada midagi, mille
kirjeldamise jaoks lihtsalt ei leidu sõnugi. Kuidas kirjeldada
„univerusmi imesi“? (Ballard/Dogulas Admas). Kuidas ülistada
Lõpmatust ennast, mis hõlmab niisugust stronoomilist ulatuvust,
mille puhul „kõik arvud kaotavad oma tähenduse“? (Th. Mann).
Kuida skirjeldada (alles hiljuti) värviliseks muutunud ilmaruumi
ilu, kõike seda ilu ja kaunidust, mida pole kunagi vaatam seatud ei
kedagi muud kui inimsilmad. Kogu seda lõpmatut, lõptulul kombel
lõpmatusse plahvatuvat ja tsirkuleeruvalt kokku tõmbuvat
Univerusmi. Ja kogu seda värvikirevat ilu, selles ilma lõputa
ilmaruumis, Kosmoses, Universumis, mille ainuke vaataja on olnud
Inimene...? Kirjeldada seda kõike siis ainult millegi Ilusana,
arvata, et see kõik kokku on lihtsalt ilus, näib inimsilmadele
kaunis olevat...? //
“...
Ma ei olnud kunagi kindel, kas ta teeb nalja või pilkab või räägib
hoopis tõsiselt // .. jäi tema enese seisukoht alati tabamatuks.”,
lk. 223. // Selle praeguse kirjakohaga seoses olgu rõhutatud, et see
on kirjutatud ainult iseenda silmade tarvis, vaid endale kirjutamdes
(pole nt plaanis oma blogideski avaldada). Ja on ju üsna mõtetu ka
kirjutada üritada tunnustatut autori pool sajandit tagasi kirjutatud
populaarsetest teostest otsekui kontekstist välja-kistud lauseid
kuidagi edasi. Esiteks ei küüni selleni võimeid ja teiseks see
täiesti mõtetu ka, juturaamtute suvaliste lausete najal oma
aravamust avaldada ostekui ei tea millest, väga erinevate
valdkondade kohta? Täiesti mõtetu tegevus, kuid iseendale („Ad se
ipsum“, Marcus Aurelius), siiski sobiv aja sisustamise viis? Ei
olegi siinkirjutajal teada, aks teen nende ridadega lihtsalt nalja,
või olles isegi pilkavalt meelestatud (nt omaenda lolluse üle?),
või olen nendegi ridade kirjutamisel isegi tõsiselt meelestatud
olnud? Iseenda seisukoht jääb kohati endalegi tabamatuks. //
“...
Inimene peab sööma, jooma ja riides käima, kõik muu on lollus.
Igalühel on oma ... // Igal ajastul samuti.”,
227.lk. // Inimeselt ei nõuta just palju, ta peab ainult vegeteerima
nagu taim ja sööma-jooma nagu ainult loom, aga, et inimene midagi
enamat endast võib kujutada, kui pelgalt vegatatiivne animaalne
olend, see on juba liiga palju söandada. Kuid see on nii ajast aega
olnud, inimene peab lihtsalt elama, millegagi tegelema, et elus
püsida, jms. Etc! Aga see on ju olnud nõnda, kõik need inimliigi
ajad, lihtsalt olla, otsekui mõtlemisvõimetu loom, elus püsimne,
muud pürgimused on liiast, kõik nee dhingelisemad ja vaimsed
pürgimused, neid pole elusolemiseks vaja, need on üle-arused. Kuid
ometi on igal ajastul leidunud noid rumalaid, kes otsekui „Don
Quijote“ ikka veel, vahel harva „tuulevskitega sõdivad“. Ja
nõnda ongi Cervatese „Kurva Kuju Rüütel“ paiskunud Igavikku,
muutudes traagiliselt ilusaks looks Inimpüüdlustest, mis on
igavesed...? (Kuigi ka Sanzcho Panza (=“vats“) on igavene,
tähistades, igapäevaseid vajadusi pelgalt). Ja nõnda lõppevad
need kirjaread siin ja praegu. Kas need millekski ka vajalikud olid,
seda näitab aeg...? //
______________________________
Epiloog.
(3.
mai, 2020.)
--
Kirjutades siis taas, üle aastate, siia kirjakohta. See kirjutis on
ikka olnud ainult iseenesele mõeldud („Ad se ipsum“,
Marcus Aureliuse sõnadega). Ja hoolimata kahtlustest selle
kirjutise kvaliteedi osas, on siiski plaanis see oma blogides (Google
Inc.) avaldada. Miks ometigi? -- Sest alustatud sai selle kirjutisega
nii ammu ja sellega jätkamine võttis aastaid aega. Seega avaldades
lihtsalt ilmselt siis emotsionaalsetel ja isegi sentimentaalsetel
kaalutlustel. Või siis: „lihtsalt nalja-viluks“? -- Selle
kirjutise juhtmotiiv näib olevat: „kuidas, kui kiiresti küll aeg
möödub“...? JA alustasin kunagi selle kirjutisega nii ammu nagu
2007. Selle, ise-endale mõeldud kirjutamisega alustamisest on siis
möödunud juba ligikaudu 13 pikka aastat...? -- „Aeg möödub
(tõesti-tõesti!) linnutiivul“...! -- Aga see kirjutis selleks
oligi mõeldud juba üsna ammu siis, et rõhutada selle pideva aja
möödumise osatähtsust, et seda silmas pidada, endale meenutada. JA
nii see aeg möödub, üsna kiiresti tõesti, imestama panevalt
kiiresti möödub see „elamiseks antud aeg“...? Tuleb lihtsalt
leppida sellega, et aeg möödub, tuleb leppida sellega, mis osaks on
langenud...? („Amor fati“, Fr. W. Nietzsche). JA
muidugi: „kes meist ei arvaks, et väärib paremat kohtlemist või
paremaid tingimisi“! (C. Castaneda).
--
Stanislaw LEM.
-- See oli ikka ammu ka kui sai selle S. Lem kirjutisega alustatud,
algselt oli mõeldud tsitaatide üleskirjutamiseks, kuid seda minu
lemmik-kirjanikku on ju eesti keelde nii vähe tõlgitud. Minu
meelest on S. LEM parim Ida-Euroopa ulme-kirjanik viimase rohkem kui
poole sajandi jooksul. Väheseid teisi saaks üldse S. Lem`iga
võrrelda kogu ulmekirjanduse ajaloos, vist üldsegi? Tõeline nn
„teaduslik fantastika“ („sience fiction“). JA muidugi need 3
peamist raamatut: „Solaris“ ja „Eden“
(e. k. 1989); ja siis ka „Tagasitulek tähtede juurest“
(e. k. 1976) „Powrot z Gwiazd“)). -- S. LEM on tõesti üks
parimaid ulmekirjanikke keda kunagi lugenud. JA oli siis lihtsalt
plaanis nende raamtute tsitaadid otsekui veidikene „edasi
kirjutada“, natuke n-ö „kommenteerida“? JA siis juba pika aja
jooksul nõnda arvanud, sellest kirjutisest, et endale meenutada:
„kui kiiresti see aeg küll möödub“...? -- `CARPE
DIEM`...! („The End“).
_______________________________
104.
05. 2020. -- See ammune aasta nagu 2007. JA
siis oli see see ammune aasta, kui need tsitaadid siia üles
kirjutasin ja selle kirjakohaga kui alustasin. Minu lemmik-kirjanik
nagu: Stanislaw
LEM! -- Nüüd on sellest ajast möödunud juba 13
pikka aastat, nii kaua aega on sellest ammusest ajast juba
möödunud...? -- (Sisuliselt siis see kirjutis sellest ajast,
aastatest 2007 ja ka 2009 & 2011 & 2014). -- JA nüüd siis
ka juba 2020 aasta. Seega see kirjutis võttis mul aega ligi 13
aasta vältel 5 aasta-numbriga seoses vältust. -- Et endale
selgemaks saaks, kui kiiresti see aeg möödub...? -- Selle
kirjutise motoks sobiks siis järeldumisi: „aeg lendab
linnutiivul“...? -- `CARPE
DIEM`...!
2
STANISLAW LEM: “SOLARIS”. “EEDEN”. Tallinn, 1989.
Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkija: Aarne Puu. (Copyright,
1959, Warszawa. “Solaris”, 1976. “Eden”, 1984,
Krakow-Worclaw.) Lk.: 5 - 349.
305.
05. 2020. -- Kirjutades siis sellel
kuupäeval, nüüd, palju aastaid hiljem, sellest ajast aravates,
kui selle kirjatükiga alustatud sai. Alustuse aastaks oli 2007,
(millest on tänasega möödunud umbes 13 aastat); ja siis jätkasin
selle kirjutisega siis kunagi 2009 samuti, (millest on möödunud
juba 11 pikka aastat). Ja see kirjutis ei olegi niivõrd selle
lemmik-kirjaniku nagu Stanislaw Lem`i kohta, kuigi samas ju muidugi
on ka sedagi ja ennekõike. -- See on, vähemalt aja jooksul
muutunud, see kirjutis siin, mingiks iseendale kirjutatud ridadeks,
mille üks funktsiooniks on märgata aja kiiret kulgemist. Nendest
ammustest aastatest on ju nimelt juba palju aega möödunud. Ja
selgi põhjusel, nüüd ja praegu, aastaid hiljem, sedagi kirjakohta
edasi viimistledes. Aga seda põhisõnumit see kirjutis siiski
kannab: „Carpe diem“?
4
[STANISLAW LEM: “SOLARIS”. “EEDEN”. Tallinn, 1989.
Kirjastus: “Eesti Raamat”. Tõlkija: Aarne Puu. (Copyright,
1959, Warszawa. “Solaris”, 1976. “Eden”, 1984,
Krakow-Worclaw.) Lk.: 5 – 349.].
5
STANISLAW LEM: “TAGASITULEK TÄHTEDE JUUREST”. Tallinn, 1976.
Tõlkinud: Gunnar Kaarend. Kirjastus: “Eesti Raamat”. Lk.: 3 -
239. (S. Lem: “Powrot z gwiazd”.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar