Tsitaadid: 2020.

TSITAADID: 2020.

_________________

_____________________________

Robert Louis Balfour Stevenson (1850-1894): „Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde`ist.“ („Dr. Jekyll and Mr. Hyde“). Tallinn, 1981. Tõlkinud: Kersti Tigane. Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Klassikalised lood“. Lk.: 7-136.

„...kelle ilme karmust iial ei mahendanud naeratus, oli vestluses külm, sõnaher ka kohmakas, tunnetega tagsihoidlik; /--/ -- ja millegipärast ometigi armastusväärne. /--/ ... pilku midagi, mis sealt üsna inimlikult vastu vilkus. Tõsi küll, see miski ei pääsenud iial ta väljendusviis muutma,...“ (Lk.: 7).

„Seesuguse iseloomu tõttu oli // õnn olla viimaseks väärikaks tutvuseks ja heaks mõjujõuks inimeste elus, kelle tee kisukus allamäge. Ning niikua, kui seesugused teda veel külastasid, polnud ta hoiakus nende suhtes märgata vähimatki muutust. /--/ ... oli sellega üsna kerge toime tulla, sest juba loomuldasa pidas ta oma tundeid alati vaos. /--/ Tagasihoidlik inimene võtab ju ikka oma sõprusringi juhuse käest vastu niisugusena nagu ta on.“ (Lk.: 8).
„Paistis, et siinsed elanikud on heal järjel ning ihaldavad omavahel võisteldes veelgi paremini edasi jõuda.“ (Lk.: 9).
„... olin teel kodu poole, tulles kohast, mis asub niisamahästi kui maailma lõpus.“ (Lk.: 11).
„... vaid pime halastamatu jõud. /--/ Võiks aravata, et sellega kõik lõppeski. Kuid ei, segas üks kummaline asjaolu.“ (Lk.: 12).

„... tuli meil vaeva näha, et temast eemal hoida naisi – need olid nagu kari metsikuid harpüiasid. /--/ ... kuid otse saatanlikult külmavereline.“ (Lk.: 13).

„... et ta on üks neid, kes tegelevad niinimetatud heategevusega. Väljapressimine, mis muud: liiga kallilt maksab aus mees nooruse tempude eest. /--/ „Pärimine on mulle äärmiselt vastumeelt, liiga paljus tuletab see meelde viimsepäevakohut. Küsige midagi – ja kivike on veerema pandud.““ (Lk.: 15).

„... minu reegliks on seda vähem pärida, mida imelikum asi mulle näib.“ (Lk.: 16).

„Ning süüdi pole halb mälu – vannun, et vaimusilmas näen // praegugi täiesti selgelt.“ (Lk.: 17).

„... samuti aga kui inimest, kes austab kainet mõtlemist ning tavadest kinnipidmaist ning kellele tundub sündsusetu iga vähegi tavatu tegu.“ (Lk.: 19).

„... kujutlusvõime muutus minu jaoks ülemäära lennukaks. // ... eksib, eksib mõistuse seaduste vastu,...“ (Lk.: 21).

„Rahutu öö oli see // juurdlevale vaimule, vaevaga püüdis ta küsimustest rünnatuna ses pilkases pimeduses teed leida. /--/ Siiani oli kogu lugu teda riivanud vaid intellektuaalse probleemina, nüüd haaras või pigem ikestas see ka ta kujutlusvõimet.“ (Lk.: 22).

„... seisab keegi, kellel on salapärane võim ta üle,...“ (Lk.: 23).

„... siis mõistatus selguks või kaoks, nagu hajub lähemal vaatlusel iga müsteerium.“ (Lk.: 24).

„Probleem, mis teda praegu vaevas, oli üks neid, millele haruharva lahendus leitakse. /--/ „Siin peab varjul olema midagi rohkemat“. /--/ „Siin o n midagi rohkemat“. /--/ Kui ma üldse kunagi olen näinud saatana märki kellegi näol, siis on see teie uue sõbra nägu.“ (Lk.: 28).

„... elas noorena üsna tormilist elu. See oli, tõsi küll, ammu, kuid jumala seadused ei tunne sõna „ammu“. /--/ „... karistus, mis vargsi saabub veel pärast seda, kui mälu on unustanud ning enesearmastus andestanud.“ /--/ ... minevik oli puhas. On vähe neid, kes võivad oma eluraamatut lugeda seesuguse heakskiiduga. Ja siiski tundis ta end põrmustatud pahategude pärast, mis ta oli teinud, ja hirmusegust tänulikkust, et oli tegemata jätnud nii mõndagi, millele oli jõudnud üsna lähedale“. (Lk.: 31).

„... jahutada vaimu viljakas vaikuses pärast lõbusa seltskonna kära ja pinget. /--/ ... tema reakstioon sellele, mida ta nimetab minu teaduslikuks ketserluseks.“ (Lk.: 33).

„... ei leia teie tänamiseks küllalt sõnu. Usun teid täielikult, kõigist inimestest usaldaksin eelkõige teid; kui see minu teha oleks, siis isegi rohkem kui iseennast.“ (Lk.: 35).

„“Palun vaid õiglust, palun teid aidata teda minu pärast, kui mind enam pole.“ /--/ ... oli romantilisi kalduvusi, sest ta istus akna alla // ning vajus seal unistavalt mõttesse.“ (Lk.: 36).

„... iialgi polnud ta end tundnud nii leplikuna inimeste suhtes ning maailmast paremal arvamusel olnud. /--/ Näost õhkus nii vana maailma lahket süütut meelt, samal ajal aga ka heal positsioonil oleva isiku põhjendatud enesega rahulolu.“ (Lk.: 37).

„“Olen temas täiesti kindel,“ /--/ „Ning mul on selleks ka alust. Kuid seda ei saa ma kellegile usaldada. Ühes küsimuses saate aga mulle küll nõu anda.“ (Lk.: 46).

„Kui see oli nii, siis tuleks asja uurida teisti ja suurema ettevaatusega.“ (Lk.: 48).
„Pudelis oli hape ammu lahustunud, kuninglik värvus aja jooksul pehmenenud, samuti nagu mahenevad värvid vitraažidel. Viinamägede soojade sügiseste pealelõunate sädelus oli valmis vabadusse tungima...“ (Lk.: 49).
„... nagu poleks teda iial eksisteerinud. /--/ Nüüd, mil halba mõju enam polnud, algas ka // uus elu. Ta loobus oma eraklusest, uuendas suhteid sõpradega, muutus taas nende sagedaseks külaliseks ja võõrustajaks.“ (Lk.: 52).
„Ta näolt võis selgelt lugeda surma lähenemist.“ (Lk.: 53).
„“Elasin üle suure vapustuse,“ // Mu elu on nädalate küsimus. Mis siis ikka, elada oli meeldiv. Olen seda alati aravanud. Nüüd mõtlen küll, et kui teaksime elust kõike, peaksime sellest lahkumisel lausa rõõmsad olema. /--/ ... ühel päeval, kui olen surnud, mõistate ehk teie, mis selles loos on õige ja mis vale. Rääkida ma sellest ei saa.“ (Lk.: 54).
„Peate mul lubama käia mu enda hämarat rada. Olen enesele teeninud karistuse ja sattunud ohtu, millest ma ei saa Teile rääkida. Patuseim kõigist patusteist, olen ühtlasi õnnetuim kõigist õnnetutuist. /--/ ... saate mu saatuse kergendamiseks teha vaid üht: respekteerida mu vaikimist.“ (Lk.: 55).

„... kui viibida tolles vabatahtlikus vanglas ning ajada juttu selle mõistatusliku elanikuga.“ (Lk.: 57).
„... sest kuidas ta ka sellega ei võidelnud, tema hinge sigines hävitava õnnetuse eelaimus.“ (Lk.: 63).
„... „kui et see oli midagi hingepõhjas tajutavat külma ja kurja.““ (Lk.: 72).
„Kuid mu aimdused ja kõik mu kummalise olukorra asjaolud näitavad, et lõpust ei ole pääsu ja see saabub pea.“ (Lk.: 80).
„Ma mitte ainult ei karda mõnd neist takistustest, mida ei saa ette näha ja seetõttu ka vältida, vaid arvan ka, et selleks, mis veel teha jääb, on parem kasutada aega,...“ (Lk.: 83).
„Mida vähem mõistsin kogu seda segast lugu, seda vähem tohtisin otsutada toimuva tähtsuse üle.“ (Lk.: 85).
„Kõik see õhutas vaid mu uudishimu, kuid midagi täpsemat oli võimatu järeldada.“ (Lk.: 86).
„Imestasin vaid sümptoomide tugevuse üle. Hiljem on mul aga olnud põhjust hakata uskuma, et saladus peitub kusagil sügavamal inimese olemuses ning sõltub millestki palju peenemast, kui seda on tavaline instiktiivne vihkamine.“ (Lk.: 88).
„“Kui aga valite teise tee, avanevad teile siinsamas, selles toas, hetke jooksul uued teadmised, uued teed kuulsusele ja võimule. Miski üleloomulik avardab teie vaatevälja. Ja see võiks väärata saatana enda uskumatuse.““ (Lk.: 91).
„Ja siiski, nüüd, kus too vaatepilt hakkab silme eest kaduma, küsin endalt: usun ma seda – ega suuda vastata.“ (Lk.: 93).
„... palava soovi olla austatud parimate ja targimate poolt kaaskodanike hulgast. Või seega arvata, et olin igati kindlustatud väärika ja väljapasitva tulevikuga.“ (Lk.: 94).
„Ning juhtus, et minu teaduslikud uuringud, mis olid täielikult suunatud müstikale ja üleloomulikule, andsid teatud tulemusi, heites valgust sellele igavesele sõjale mu kahe poole vahel, mida olin aimamisi tajunud.“ (Lk.: 95).
„... nende jõudude näiliselt vääramatust särast ja hiilgusest, mis valitsevad mu hinge, vaid et mul õnnestus ka luua aine, mille abil sai võimalikuks neid jõude troonilt tõugata.“ (Lk.: 97).

„... mõtelsin, et küllap vaatavad tähed imestusega mu peale alla, sest olin ju esimene omataoline, keda nad oma igavesel valvekorral võisid silmata.“ (Lk.: 99).
„Ka see olin mina. Ning see mina näis loomulik ja inimlik. Minu silmis oli temas rohkem hinge, ta näis originaalsem ja väljendusrikkam kui ebatäiuslik ja kahestunud välimus, mida olin siiani harjunud omaks nimetama.“ (Lk.: 100).
„Just siitkandist ahvatleski mind mu uus võim, kuni ta minust oma orja tegi.“ (Lk.: 102).
„Kõik asjaolud näisid osutavat sellele, et hakkan aegamööda kaotama oma paremat mina ning pikkamisi muutuma oma teiseks ja palju halvemaks minaks.“ (Lk.: 108).
„Minu juhtum oli erakorraline, taolise arutluse argumendid aga on niisama vana nagu inimenegi: umbes samasuguste ahvatluste ning kartuset küüsis vaevleb iga patune enne liisu langemist. Ning minuga nagu enamikuga inimestest juhtus nii, et et otsustasin oma parema mina kasuks, kuid otsuse juurde jäämiseks tuli mul jõust puudu.“ (Lk.: 109).
„Kõigele tuleb kord lõpp, mahukaimgi mõõt saab millagi täis. See lühiajaline järeleandmine kurjale, mis minus pesitses, hävitaski viimaks lõplikult tasakaalu mu hinges. /--/ Siis aga naeratasin võrdluse üle, kui kõrvutasin mõttes oma aktiivset heategevust ligimeste laisa ning julma hoolimatusega.“ (Lk.: 114).
„Leidnud selle hõõguva mõttesädeme, lõi edasine tee mu ees täies valguses algusest lõpuni särama.“ (Lk.: 116).
„Või leiab ta viimsel hetkel jõudu end kõigest vabastada? Jumal teab! Mina ei hooli enam millestki, mina suren praegu ning see, mis järgneb, puudutab juba kedagi teist.“ (Lk.: 122).

ROBERT LOUIS STEVENSONIST

„Mõistmaks Stevensoni kohta ja mõju inglise kirjanduses tuleks loobuda eelarvamustest, legendidest ja tihtipeale laimustki, mis ümbritesvad vastuolulise ning mitmetitõlgendatava kirjaniku elu ja loomingut. /--/ Läinud sajandi viimastel kümnendeil ning meie sajandi algaastail kinnistub Stevenson kui oma aja ühe juhtivaima inglise keeles kirjutanud literaadi maine.“ (Lk.: 123).

„Stevensoni sünnist peab mööduma sajand, et koguneks küllaldaselt fakte, respekti ja tahtmist jõudmaks kirjaniku elu ja loomingu igakülgse seostatuse mõistmiseni. /--/ Sellised vastuoksusi on Stevensonis kui inimeses ja kirjanikus küllaga. Ta on komplitseeritud nähtus, mida on väga raske kindla kontseptsiooni raamesse suruda.“ (Lk.: 124).
„“Aarete saar“ (Treasure Island, 1881-82). // „Must nool“ (The Balck Arrow, 1883-87). // ... kuid kõik nad on hästi kirjutatud, haaravad, kusjuures põnev süžee on tihtipeale fooniks psühholoogilis-eetilistele probleemidele.“ (Lk.: 126).
„... ning juba varases lapsepõlves puutub kirjanik kokku // juttudes personifitseeruva kurjuse ning sellest johtuvate eetiliste probleemidega. /--/ ... on šoti rahvapärimustes üleloomulike jõudude ja kurjuse kehastus.“ (Lk.: 127).
„Stevenson ise pidas moraali jutustuse kunstiväliseks osaks ning taotles, et jutustusest hoovav õud poleks mitte üksnes eetiline, vaid eelkõige reaalne.“ (Lk.: 130).
„Stevenson on inglise kirjanduse üks väljapaistvamaid stiliste. /--/ Stevenson oli paljuski eklektiline, kuid kokkuvõttes lõi ta imetlusväärselt isikupärase stiili. Väärtkirjandus on paljuski keele küsimus, sõnavaliku, rütmi, harmoonia küsimus. Stevensoni teostes hämmastab, kuivõrd väheste täpsete sõnadega suudab ta soovitut edastada.“ (Lk.: 131).

„Kirjanduslukku on Stevenson läinud inglise uusromantismi teoreetikuna, rajajana ning juhtkirjanikuna. /--/ Mitmeplaanilisuse taotlus, püüd psühholoogilisele sügavusele, vormiotsingud – see kõik lähendab Stevensoni 20. sajandi kirjanikele.“ (Lk.: 132).

[Järelsõna: H. Varblane. K. Tigane.]

______________________________

Teodor Künnapas: „Suured mõtlejaid. Põhijooni filosoofia ajaloost.“ Lund, 1966. (Eesti Kirjanike Kooperatiiv). Tallinn, 1992. Kirjastus: „Olion.“ Lk.: 3-272.

SAATEKS

„Filosoofia ajalugu on inimliku kultuuri ideede ajalugu. Võrreldes kogu kultuuri lõpmatult laiuvate väljade ja ülimalt erinevate vormidega on filosoofilise mõtlemise areng küll vaid piiratud rada sajandite mõõtmatuil väljadel. Kuid siiski on huvitav ja ühtlasi vajalik rännata sel arenguteel, sest sellel rännakul avanevad matkajale määratu suured vaimsed varasalved ja siin tutvume nende kesksete ideedega, mis on kujundanud läänemaise inimkultuuri põhistruktuuri ja rikastanud kõiki selle eluavaldusi uute suundadega, olles ise samaaegselt viljastavalt mõjustatud mitmepalgelisest kultuuriarengust. Filosoofia ajalugu kulgeb mõõda mõttemaailma kõrgustike ahelat, kust avaneb avaram (vaade) kui kusagilt mujalt üle kõige selle, mida inimese vaim on kunagi suutnud luua.“ /--/ „Aegade jooksul on nende nimeliste ja nimetute mõtlejate poolt talletatud filosoofilisse varasalve tohutu suuri vaimseid aardeid.“ (Lk.: 7).

„Probleemide süstemaatilise käsitluse asemel toimub filosoofilise mõtlemise jälgimine otseselt suurte mõtlejate – filosoofide – õpetuste kaudu.“ /--/ „Kuid samaaegselt veendume, et suured mõtlejad on siiski palju enam kui oma ja tavalised lapsed ja tõusevad võrratult kõrgemale harilikest surelikest. Nad on suutnud sõnastada mõtteid, mis olid liikvel ähmaselt ja enam või vähem ebateadlikult selles ühiskonnas, milles nad elasid. Nad seisavad ajas ja ulatuvad ühtlasi üle aja, nende isiksuses on seotud ajaline ja ajatu.“ /--/ „Nii on sõnadesse valatud ideed maailma tõelised valitsejad. Ideede kaudu on ka suured mõtlejad – filosoofid – maailma vallutanud ja saanud maailma vaimseteks valitsejateks.“ (Lk.: 8).

SISSEJUHATUS

„Nimetus filosoofia on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: philos ja sophia. Eismene tähendab armastust ja teine tarkust. Seega tähendab filosoofia tarkusearmastust ja filosoof seda, kes armastab tarkust.“ /--/ „... omane igale inimesele, kellel on imetlust, mida Platon ja Aristoteles peavad filosoofia alguseks,...“ /--/ „...sub specie aeternitatis (igavikuvalguses)...“ /--/ Sokrates (470-399 e. Kr.) oli esimene, kes nimetas ennast filosoofiks. Vastandina sofistidele-tarkuse õptejaile – väitis Sokrates korduvalt, et ta teab ainult ühte asja, ja nimelt, et ta midagi ei tea. Kuid ta lisas sellele, et tal on alatine tung õppida tundma tarkust, seega on ta ainult tarkuse armastaja ehk tarkuse-sõber, s. o. filosoof, mitte sofist, kes juba omab tarkust.“ /--/ Filosoofia ajaloo kestel on filosoofia tähendus oluliselt muutunud ja täienenud. Platoni (427-347 e. Kr.) arvates oli filosoofia võrdne teadusega. Ühes dialoogis -- „Theaitetos“ -- ütleb ta: „geomeetria või mõni teine filosoofia“.“ (Lk.: 10). „Filosoofia ülesandeks kitsamas tähenduses pidas ta aga juba esemete ja üldse kogu oleva üldisema olemuse tundmaõppimist.“ (Lk.: 11).

SOFISTID

„Alates 5. sajandist e. Kr. kohtame Kreekas, eelkõige Ateenas mehi, kes nimetasid ennast sofistideks, s. o. tarkadeks ehk tarkuseõpetajaiks.“ /--/ „Sofistid ei omanud ühesugust maailmavaadet ega moodustanud mingit ühtset koolkonda. Nende hulgas leidus palju erinevaid tüüpe, nagu renessansihumanismi esindajate ja valgustusfilosoofide hulgas hiljem. Sofiste ongi nimetatud antiikaja valgustajateks.“ /--/ „Peagi läksid sofistid veelgi kaugemale, hakates kahtlema selles, kas üldkehtivat tõde üldse on olemas. Nii pooldasid nad enamasti relativismi ja subjektivismi, osalt ka skeptitsismi.“ /--/ „PROTAGORAS elas umbes a. 485 kuni 416 e. Kr.“ /--/ „Protagoras väitis, et me saame teateid objektidest sel teel, et need meid teatud viisil mõjustavad. Mõjustamine ei tarvitse olla alati sama, vaid võib väga hästi olla erinev, sõltudes mitmesuguiseist asjaoludest ja olukordadest.“ (Lk.: 28). „Nii jõudis Protagoras järelduseni, et meie teadmised on subjektiivsed ja tõde ise relatiivne, mitte absoluutne. „Inimene on kõigi asjade mõõt, olevaile, et nad on olemas, ja mitte-olevaile, et neid pole olemas.“ Seega on ta agnostik.“ /--/ „GORGIAS: „Mitte midagi ei ole olemas.“ „Kui midagi olekski olemas, siis meie ei saaks sellest teadmusi.“ „Kui me saavutaksimegi teadmusi, siis me ei saaks neid edasi anda teistele.“ Need väited väljendavad totaalset skeptitsismi, kahtlemist kõiges.“ (Lk.: 29).

SOKRATES

„Sofistide õpetuse vastu astus välja SOKRATES (470-399 e. Kr.).“ /--/ „... midagi sellest inimlikust lahkusest ja nõudmisteta lihtsusest...“ /--/ „Sellele lisandusid õilsameelsus, humoorikus, enesekindlus, ükskõiksus välise edu ja karjääri suhtes, veendumus, et teda juhib sisemine jumnalik hääl, ja rahu kuni viimse hetkeni enne surma, mis annab tunnistust haruldasest enesevalitsemisest.“ /--/ „Me teame Sokratesest vähe, kuid sellele vaatamata tunneme teda palju lähemalt kui aristokraatlikku Platonit või ettevaatlikku ning õpetlaslikku Aristotelest. Üle kahetuhande kolmesaja aasta võime ikka veel näha...“ /--/ „... ja nõuab neilt mõistete määratlemist ehk defineerimist.“ /--/ (Lk.: 30-31). „Sokrates: „Jumalad on mind käskinud täita filosoofi kohuseid, et juurelda iseenda ja teiste üle. Mul on võimatu lahkuda oma kohustustest, nagu sõduril lahingus on võimatu lahkuda oma postilt. Ja jumalaid tuleb enam kuulata kui inimesi.““ /--/ „Selle loo lõppu tunneb kogu maailm, sest Sokratese õpilane Platon kirjutas selle üles luulest ilusamas proosas. Selles Apoloogias ehk kaitsekõnes kuulutas filosoofia esimene märter mõttevabaduse õigust ja keeldus armu palumast pööblilt, kellel oli võim ja keda ta ikka oli põlastanud.“ /--/ „Häda sellele, kes õpetab inimesi kiiremini, kui nad suudavad õppida.“ /--/ Sokrates: „Olge rõõmsad, sest te matate ainult minu keha.““ /--/ „Filosoofia algab, kui õpitakse kahtlema, kahtlema eriti, oma kallites veendumustes, dogmades ja aksioomides. Siit järeldas Sokrates: Gnothi seautòn – tunne iseennast.“ /--/ „Mis on inimene ja mis on tema mõte? Nii asus Sokrates paljastama eelarvamusi ja kahtlema veendumustes.“ (Lk.: 31). /--/ „Tarkuse alguseks oli Sokratese järgi teadmine, et midagi ei teata. Enda kohta ütles ta korduvalt: „Ma tean ainult ühte, ja see on, et ma midagi ei tea.““ /--/ „Vastandina sofistidele väitis Sokrates, et tõde peab olema absoluutne, mitte realtiivne. Sokrates oli veendunud, et kui me teame, mis on õige ja hea, siis me ka teeme seda, mida heaks peame. Teadmine ja voorus olid tal seega üks ja sama. Teadmist pidas ta ülimaks vooruseks.“ (Lk.: 32).

PLATON

„Platoni elu ja looming. Platon pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast.“ /--/ „Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Ta peenetundeline hing leidis uue rõõmu Sokratese „dialektilises“ mängus.“ /--/ „Ja nii asus ta teele.“ /--/ Ta vastuvõtlikku vaimu jäi mälestus väikesest inimeste rühmast, kes on välja valitud teaduse ning valitsemise jaoks...“ /--/ „... ja elab lihtsat elu, vaatamata võimu omamisele. See mälestus mängis oma osa ta Utoopia – ideaalriigi – kirjutamisel.“ (Lk.: 34). „Tal oli teadmisi ja ta oli ühtlasi kunstnik. Filosoof ja poeet elasid temas koos. Ja ta lõi endale väljendusvahendi, milles leidsid ruumi nii ilu kui tõde – dialoogi. Iialgi varem pole filosoofia võtnud nii toredat väliskuube ja ka mitte kunagi hiljem. Platoni stiil hiilgab ja sädeleb, elab ja haarab tõlgeteski. Raskus Platoni mõistmiseks peitub just selles filosoofia ja poeesia, teaduse ja kunsti uimastavas segus. Me ei või alati olla kindlad, missuguse kuju all dialoogis esineb autor, kas ta kõneleb sõnasõnaliselt tõde või räägib metafoorides, kas ta naljatleb või mõtleb tõsiselt.“ /--/ „... Platon kirjutanud vägagi palju teoseid – dialooge. Meieni säilinud dialoogide arv ületub üle kolmekümne. Kogu Platoni looming liigitatakse nelja rühma: 1. Noorusea dialoogid -- „Apoloogia“ (Sokratese kaitsekõne), „Kriton“, „Protagoras“, „Laches“, „Lysis“, „Charmides“. Selle rühma dialoogide sisuks on eetiliste mõistete defineerimine. Neis puudub veel ideede õpetus. 2. Üleminekuaja dialoogid -- „Gorgias“, „Menon“, „Euthydemos“, „Väiksem Hippias“ ja „Suurem Hippias“. Nende esitab Platon preeksistentsi ja surematuse õpetuse. Samuti ilmnevad siin ideede õpetuse algmed. 3. Meheea dialoogid -- „Politeia“ (Riik), „Symposion“, „Phaidon“, „Phaidros“. Nendes arendab Platon oma filosoofilise õpetuse peatuuma – ideede õpetust. 4. Raugaea dialoogid -- „Theaitetos“, „Parmenides“, „Politikos“, „Timaios“, „Nomoi“. Siin leiavad käsitlemist Platoni teadmusteooria („Theaitetos“), loodsufilosoofia („Timaios“), õigusfilosoofia („Politikos“, „Nomoi“).“ (Lk.: 35-36).

„Ideede õpetus. Platoni filosoofia tuumaks on ideede õpetus. Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olevad ja igavesed. Näiva maailma tajutavad esemed on aga muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on näivus. Tema olemasolu sõltub ideede maailmast, ideaalsest olemisest, mis oma ideaalsete kujunditega teda nagu läbi põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse – ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ja preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted.“ /--/ „Tõelised esemed on ideed. Neid me ei näe kunagi. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäisulikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud. Ideid ei saa tekitada ka mõtlemise abil, sest ideed pole mõisted. Ideed olelevad rippumatult inimesest ja inimese mõtlemisest. Ideed eksisteerivad oma täiuses iseeneses.“ (Lk.: 36). /--/ Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi meie teadmine anàmnesis – meeldetuletamine. Kui me siin muutuvas maailmas midagi õpime, siis ei õpi me midagi uut, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem.“ /--/ „Kõige kõrgem idee on headuse idee. Kõik teised ideed on temale subordineeritud – alistatud. Headuse idee on nagu päike ideede riigis. Ei ole ühtki teist filosoofi, kes oleks nii veendunud olnud headuse ekisteerimises ja headuse lõplikus võidus ning kõikvõimsuses, nagu oli Platon. Headus pole mitte ainult see, mis võidab lõplikult, vaid headus on ühtlasi kogu oleva absoluutne alus. Headus langeb Platonil ühte jumalusega.“

„Vaateid maailmale ja hingele. /--/ Meelelise olemise ebatäiuslikkuse põhjust tuleb ostida mitte-olevast. Seega sõltub muutuv kehaline maailm ainult osaliselt ideedest, osaliselt aga mitte-olevast, mis on piiritu, täiesti muutlik, mitte-olev ja mitte-teadmuslik. Mitte-olev on tühi ruum, mis on vormitu, oleva täielik negatsioon. Meeltega tajutav maailm ei saa olla igavene, sest ta sisaldab mitte-oleva muutlikkuse printsiipi. Ta on loodud Looja – demiourgòs`e poolt...“ (Lk.: 37). /--/ „... Ta lõi korrapärasuse korrapäratuses ja korraldamatuses. Ta tegi maailma elavaks hingega ja mõistusega. Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele, millest ta tuleneb. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma. Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu, muutumatu ja lihtne. Ta on sarnane ideele, ta on sellega sugulane, kuid mitte idee ise.“ /--/ „Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma, tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on muutumatu, igavene, keha aga muutuv, teisenev, tekkiv ja kaduv. Nähtamatusse ideede maailma pääsevad tagasi ainult puhtad hinged, kes juba siinses elus on end vabastanud keha halbadest mõjudest. „Iga nauding ja iga mure on nagu nael, millega hing kinnitatakse keha külge, nii et ta usub, et kõik on õige, mida keha ütleb.““ /--/ „Inimese hingel on kolm osa: mõistus – nuus, emotsioon – thumós ja iha – to epithumetikòn. Iha, himu, instinkt on sama. Emotsioon, julgus, vaprus on ka sama. Samuti teadmine, mõtlemine, mõistus.“ /--/ „Olulisim ning kõrgem osa hingest on mõistus, mis moodustab hinge tõelise olemuse. Mõistus on hinge jumalik ja surematu osa.“ (Lk.: 38). /--/ „Kuid on ka teisi, kes on tundmuste ja vapruse ning julguse templid, kes pole huvitatud niivõrd sellest, mille eest nad võitelvad, kui võidust võidu enda pärast. Nad on võitlemishimulised. Need on mehed, kes moodustavad maailma sõjavägesid ja kaitsejõude. Ja lõpuks on need vähesed, kelle lõbuks on meditatsioon ja mõtlemine, kes ei ihka hüvesid, varasid ega võitu, vaid teadmisi, kelle taevaks pole varandus ega võim, vaid tõde. Need on tarkuseinimesed.“

„Ideaalriik. /--/ Teadmise, teaduse ja filosoofia jõud peavad valitsema.“ /--/ „Seni kuni filosoofid pole kuningad või kuni selle maailma kuningail pole filosoofia vaimu ja tarkust ning poliitiline juhtimine ei ühine samas inimeses, ei parane haigusest ei riigid ega inimsugu.““ (Lk.: 39). /--/ „Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil saaks eemaldada oskamatuse ja kelmuse avalikest amteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks üldsuse hüvanguks. Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine. Me peame andma igale lapsele samaväärsed hariduse saamise võimalused, ja juba algusest peale. Sest keegi ei või ette ütelda, kus geeniuse- või talendivalgus paistma hakkab. Kasvatuse esimeseks sammuks on seepärast üldine kasvatus.“ /--/ „Muusika abil õpib hing harmooniat ja rütmi. Muusika kujundab iseloomu.“ (Lk.: 40). /--/ „... et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on headus.“ /--/ „Meil peab olema religioon. Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usutua jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalsse lisandub usk isiklikusse surematusse.“ /--/ „Ühtlasi tuleb siis halastamatu puhastus. Need, kes katset ei soorita, määratakse rahva majanduslikku tegevusse.“ /--/ „Kes katse sooritavad, neile õpetatakse filosoofiat.“ /--/ „Filosoofia tähendab peamiselt kahte asja: selgesti mõtelda, mis on metafüüsika, ja targalt valitseda, mis on poliitika.“ (Lk.: 41). Kõigepealt peab noor eliit õppima selgesti mõtlema. Selleks otstarbeks peab ta uurima ideede õpetust. Ta peab õppima seda, mis on püsivam, muutumatum kui meelte kaudu tajutav kaduv ja muutuv.“ /--/ „Kõrgema kasvatuse olemuseks on siiski ideede otsimine. Asjade taga peame avastama nende suhte ja tähenduse, nende olemisviisi ja toimimisseaduse ja ideede tõelise olemuse.“ (Lk.: 42). /--/ „Platoni ideaalriigi tähtsamaid jooni on, et iga üksik indiviid pidi täiesti alluma ühsikonnale, riigile. Riik määras kõik...“

Eetilisi vaateid. Platoni dialoogi Politeia algul küsib Sokrates, kes esindab Platoni seisukohti...“ /--/ „... tunnistama järgmist definatsiooni: „kuula siis,“ ütles vihane sofist, „ma kuulutan, et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevamate kasu.“ See on muidugi õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus praemini sõnastatud kui Platoni enda poolt ühes teises dialoogis, Gorgias`es.“ /--/ „Siin esineb meile eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev?“ Esiti Sokrates s. o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast. Järelikult on seda parem uurida osana ühsikonna struktuuris kui isikliku käitumise osana. Ta oletab, et kui suudaksime kirjeldada õiglast riiki, siis oleksime paremas olukorras õiglase indiviidi kirjeldamisel. Õiglus oleks lihtne, kui inimesed oleksid lihtsad. Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel.“ (Lk.: 43). /--/ „Õiglus on tõhus koostöö. Ka indiviidis on õiglus tõhus koostöö, elementide harmooniline toimimine inimeses. Igale hinge osale vastab oma peavoorus, mida tuleb taotleda. Mõistuse vooruseks on tarkus, emotsiooni vooruseks vaprus, iha vooruseks mõõdukus. Neljandaks peavooruseks on õiglus, mis vastab hingele kui tervikule, on selle osade harmooniline koostöö, on hinge osade korrastus ja ilu. Õiglus ei ole tugevus, vaid harmooniline tugevus. Õiglus ei ole tugevamate õigus, vaid terviku mõjukas harmoonia.“ /--/ „Platoni järgi on moraalsus terviku mõjukas harmoonia. Platoni religioon on filosoofiline monoteism, kus jumalus lanegb ühte headuseideega. Jumaluse kõrval absoluutses mõttes mainib ta ideid kui igavesi jumalaid ja taevast ning taevatähti kui nähtavaid jumalaid.“ (Lk.: 44).

______________________________

Bertrand Arthur William Russel: „Valik esseid.“ Tallinn, 1994. Sari: „Hortus Litterarum.“ Tõlkinud: Erkki Sivonen. Lk.: 3-295. („Avatud Eesti Fond“).

„Kas ei oleks lõbusam olla ülistatud teenimatult, olla kultustatud olenditest, keda ta piinab?“ /--/ „Inimene, kellele oli antu võime mõtelda ja tunda head ja kurja ning halastamatu sund pühenduda kultusele.“ (Lk.: 3).

„Üldjoontes selline, aga veelgi eesmärgitum, veelgi tühjem tähendusest on maailm, nii nagu teadus seda meie uskumustele paista laseb.“ (Lk.: 4).

„Säilitagem oma austus tõe, ilu ja täisulikkuse-ideaali vastu, mida elu meil ei lase saavutada, olgugi et ükski neist ei leia heakskiitu teadmatult kõiksuselt.“ (Lk.: 7).

„Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühtegi neist isiklikest hüvedest, mida moonutab aeg.“ (Lk.: 8).

„... kõik, mis oli himukas ja ahne, mis oli väike ja mööduv, on hääbunud, ilus ja igavene aga helenduvad kui taevatähed öös. Hinge jaoks, kes seda ei vääri, on tema ilu väljakannatamatu, kuid hingele, kes on alistanud saatuse, on see religiooni võti.“ (Lk.: 11). [1903. a. D.]

„Küsimust „Mis on tõde?“ võib mõista mitmel erineval viisil ja enne kui me alustame vastuse otsimist sellele, oleks hea jõuda täielikule selgusele, mis mõttes me seda küsime.“ /--/ „... mida need küsimused tähendavad --“ (Lk.: 14).

„... sõna puhul nagu „tõde“ tunneme tegu olevat mingi filosoofiliselt väga tähtsa ja põhjapaneva algmõistega, ehkki on raske selgesti sõnastada, mida see algmõiste endast kujutab.“ (Lk.: 15).

„Seega võime me tõe olemusest kõneldes piirduda veendumuste tõesusega, sest lausete tõesuse mõiste on tuletatav veendumuste omast.“ (Lk.: 16).

„... et ebatõese otsustus epuhul on teadvusel tegu eimiskiga.“ (Lk.: 21).

„On tõsi, et esineb juhtumeid, kus taju näib eksivat, nagu näiteks unenägude ja hallutsinatsioonide puhul. Aga ma olen veendunud, et kõigil nendel juhtudel on tajul iseenesest õigus, vale on aga antud tajul rajanev otsustus.“ (Lk.: 24).

„... et taju, vastupidiselt otsustusele, ei eksi iialgi, s. t. kui iganes midagi tajume, siis see, mida me tajume, on olemas, vähemasti niikaua, kui seda tajume.“ (Lk.: 25).

„Üks filosoofia aeglase edukäigu põhjusi on see, et tema põhilised küsimused ei kuulu enamiku inimeste jaoks just kõige huvitavamate hulka ning seetõttu esineb kalduvus rutata edasi enne, kui on kindlalt paika pandud põhialused.“ (Lk.: 27). [1910. a. D.]

„Metafüüsika ehk katse käsitada maailma tervikuna mõtte abil on saanud alguse ühendusest ja vastakusest kahe väga erineva inimliku ajendi vahel, millest üks tõukab inimesi müstika, teine teaduse poole.“ /--/ „Suurimad inimesed filosoofide seast on aga tundnud vajadust nii teaduse kui müstika järele: püüe viia need kaks kooskõlla on olnud neile elu sisuks...“ /--/ „Enne kui püüda anda teaduse- või müstikasuunalise ajendi üksikasjalikku iseloomustust, valgustan ma neid ütlustega kahelt filosoofilt, kelle suurus seisab selles, et nad kujudnasid mõlemast väga ühtlase sulami. Need kaks filosoofi on Herakleitos ja Platon.“ (Lk.: 28).

„...Platon: „Ei ole võimalik astuda kaks korda ühte ja samasse jõkke, sest alati voolab sela uus vesi.“ /--/ „Me astume ja ei astu samasse jõkke, me oleme ja meid ei ole.““ (Lk.: 29).

„ (Herakleitos) Säärases loomuses näeme me tõelist ühendust müstikust ja teadusmehest, ja see on minu aravates ülim suurus, mida mõtteilmas on võimalik saavutada. Platonil ilmneb sama kahekordne ajend, ehki müstikasuunaline ajend on selgelt tugevam ja saavutab võidu kõikjal,...“ (Lk.: 30).

„... Platoni õpetusest hea samastamine tõeliselt olemasolevaga, mis kinnistus hiljem kogu filosoofia-traditsioonis...“ (Lk.: 32).

„Nendes Platoni arutlustes, mis valgustavad tema vaimu teaduslikku poolust, näib ta ise sellest selgesti teadlik olevat.“ /--/ Et filosoofia võiks teoks teha oma kõige avaramad võimalused, tuleb just seesugune erapooletu meelelaad ühendada müstiku kaemusega kõrgemast tõelikkusest ja varjatud heast.“ /--/ „Parmenidesest endast saab alguse üks Platoni mõtteilma läbiv iseäranis huvitav müstikasuund – müstitsism, mida võiks nimetada loogikaliseks, sest see annab endast märku loogikateooriates.“ (Lk.: 33).

„(Parmenides) „Ei saa teada mitte-olevat – see on võimatu – ega seda öelda, sest see, millest saab mõelda ja see, mis on, on üks ja seesama.“ /--/ „See, millest saab mõelda ja rääkida, peab olema, sest selle olemine on võimalik, aga mittemiski olemine ei ole võimalik.“ (Lk.: 34).

„... müstiku jaoks on see aga üksnes värav avaramasse maailma. Müstiline kaemus algab tundega, et müsteeriumilt on võetud loor, et salatarkus on äkki kindel ja väljaspool kahtlust.“ /--/ „Valgustushetke esimene ja kõige vahetum tulemus on veendumus niisuguse teadmise viisi olemasolus, mida võib nimetada ilmutuseks või kaemuseks või intuitsiooniks...“ /--/ „Luuletaja, kunstnik ja armunu on selle ülevuse otsijad: lummav ilu, mille poole nad püüdlevad, on selle päikese kahvatu peegeldus.“ (Lk.: 35).

„Müstitsismi teine tunnusjoon on veendumus ühtsuses ja mistahes vastakuse või jagunemise mittetunnistamine. Nagu me nägime ütles Herakleitos, et „hea ja halb on üks“, samuti ütles ta, et „liikumine ülespoole ja liikumine allapoole on üks ja seesama.““ /--/ „Platoni puhul on see ajend vähem silmatorkav ja ohjeldatud tema ideedeteooriast, aga ilmub välja, niivõrd kuivõrd seda lubab tema loogika, õpetuses Hea esmasusest.“ (Lk.: 36).

„Selline hoiak tuleneb otseselt müstilisest kogemusest endast, mille ühtsusetunnetusega seostub ääretu rahu.“ /--/ „Aga see on keeruline küsimus ja pole lootagi, et inimkond jõuaks selle suhtes üksmeelele.“ /--/ „... on müstilisest suhtumisest piisava vaoshoituse korral võimalik leida teatav tarkusealge, mida ühelgi teisel teel omandada näib olevat võimatu. Kui see on nii, siis tuleb müstitsismi soovitavaks pidada kui eluhoiakut, ehkki mitte kui maailmanägemist.“ /--/ „... innustuseks inimese praimatele omadustele. Isegi teadusele omane ettevaatlik ja kannatlik tõeuurimine, mis näib olevat otsene antitees müstiku äkilisele kindlusele, võib leida katet ja toitu sellest harduse vaimust, milles elab ja liigub müstika.“ (Lk.: 37).

„Vaist, intuitsioon või kaemus on see, mis esimesena juhib meid veendumuste juurde, mida arutlev mõistus seejärel kas kinnitab või ümber lükkab, kusjuures see kinnitus, juhul kui see aset leiab, seisneb nende sobitamises lõpliku analüüsi käigus teiste mitte vähem vaistlike veendumustega. Ka kõige puhtama loogika vallas jõuab uue juurde välja esmalt ikkagi kaemus.“ (Lk.: 38).

„Bergson väidab, et intellekt suudab tegeleda ainult sellega, mis sarnaneb minevikus läbielatuga, kuna aga intuitsioon on võimeline aduma igale uudsele momendile omast ainulaadset ja enneolematut.“ /--/ „Uusi andmeid ei vahenda intellekt ega intuitsioon, vaid meelelilne tunnetus, kui aga mingid andmed on sootuks uuelaadsed, siis on nendega palju rohkem suuteline tegelema intellekt kui intuitsioon.“ (Lk.: 42).

„Filosoofia aga ei kuulu nende tegevuste hulka, milles on valgustatud meie seos minevikuga, see on äärmiselt rafineeritud ja äärmiselt tsiviliseeritud ala kus edu saavutamiseks on tarvilik teatav vabanemine vaistuomasest eluviisist ja aeg-ajalt isegi teatav eemalolek kõikidest maistest lootustest ja hirmudest.“ (Lk.: 43).

„Üks müstilise valgustuse veenvamaid avaldusvorme näib olevat ilmutus kõige üks-olemisest, millest on võrsunud panteism ja monism filosoofias. Parmenidesest algab ning Hegeli ja tema järeltulijatega jõuab haripunkti järk-järgult väljaarenenud keeruline loogika, mis tõestab, et kõiksus on üks ja jagamatu tervik ja et kui asju, mis näivad olevat selle osad, peetakse substantsiaalseteks ja iseseisvalt-olevateks, siis see on vaid pettekujutlus. Käsitluse Tõelikkusest kui millestki nähtumuse maailmast hoopis erinevast tõi Lääne filosoofiasse Parmenides --“ (Lk.: 44).

„Aja ebatõelisus on mitmete metafüüsiliste süsteemide läbiv õpetus, mis tihtipeale, nagu juba Parmenidesel, toetub sõnades loogikalistele põhjenditele, kuid on vähemasti uute süsteemide alusepanijatel algselt pärit müstilise kaemuse hetkel saavutatud kindlusest.“ (Lk.: 46).

„Viisi kuidas aeg, nagu mulle näib, ei tohiks sekkuda meie teoreetilisse filosoofilisse mõtlemisse, võib valgustada selle filosoofia näitel, mida on hakatud seostama evolutsiooni ideega ja mida esindavad Nietzsche, pragamtism ja Bergson.“ (Lk.: 47).

„Peamist huvi pakub evolutsionismile küsimus inimese või vähemasti Elu saatusest. Teda huvitavad pigem kõlblus ja õnn kui teadmised teadmiste pärast.“ (Lk.: 50).

„(Spinoza) „Niivõrd, kui vaim allub asjade käsitamisel mõistuse ülemvõimule saab talle osaks ikka ühesugune afekt, ükskõik kas idee puudutab tulevikus, minevikus või olevikus esinevat.“ (Herakleitos) „Hea ja halb on üks.“ „Jumala jaoks on kõik kaunis ja hea ja õige, aga inimesed peavad ühtesi asju ebaõigeks ja teisi õigeks.“ (Lk.: 51).

„Mõtteelus, kus puudub vajadus tegude järele, võime me olla erapooletud ja üle sellest eetilisest kaksikjaotusest, mida nõutakse tegudes.“ (Lk.: 52).

„Füüsika, nagu see esineb näiteks Platoni „Timaioses“, on täis eetilisi mõisteid: selle eesmärgi oluline osa on näidata, et Maa väärib imetlust.“ (Lk.: 54).

„Eetilist neutraalsust filosoofias on seni harva taotletud ja haruharva saavutatud.“ (Lk.: 55).

„Kõigist inimese harrastustest aga on teaduslik filosoofia kõige lähemal objektiivsusele ning seetõttu võimaldab see meile nii lähedase püsiva ja eheda suhte välismaailmaga kui üldse võimalik.“ (Lk.: 56). [1918. a. D.]

„Selle arusaama kohaselt on materiaalsete hüvede valdamine see, mis muudab inimese õnnelikuks.“ (Lk.: 60).

„Samal ajal jätavad masinad meid ilma kahest asjast, mis kujutavad endast inimeste õnne tingimata olulisi koostisosi, nimelt spontaansusest ja vaheldusest.“ (Lk.: 63).

„Inimeste elukorralduse tõeline paranemine saab lähtuda ainult inimloomuse mõistmisest. Füüsikalise maailma seaduste tundmaõppimisel on teadus teinud imesid, omaenda olemusest aga taipame me alles palju vähem kui taevakehade või elektronide omast. Niipea kui teadus õpib mõistma inimloomust, võib ta tuua meie ellu õnne, mille loomisega pole hakkama saanud ei masinad ega materiaalteadused.“ (Lk.: 66). [1928. a. D.]

„Mõistuse jõudu aravatakse meie päevil väikeseks, mina aga jään ratsionalistiks oma käitumist kahetsemata. Mõistuse jõud võib olla küll väike, kuid see on pidev ja töötab alati ühes suunas, kuna aga mõistusetuse jõud hävitavad üksteist asjatus heitluses.“ (Lk.: 78).

„“Vabadus“ oma kõige abstraktsemas tähenduses on väliste takistuste puudumine soovide teostamisel. Vabadus selles abstraktses tähenduses võib laieneda kas võimu äärmusliku suurendamise või tahtmiste äärmusliku vähendamise teel.“ (Lk.: 79).

„Vabaduse probleem ühsikonnas on seega niisugune, mille pakilisus tõenäoliselt suureneb veelgi, kui me ei lakka tsiviliseerumast.“ (Lk.: 83).

„Maksimaalse vabaduse kindlustamiseks on tarvis hariduse abil kujundada iseloomu nii, et inimesed suudaksid leida õnne tegevusaladel, millega ei kaasne rõhumine.“ (Lk.: 92).

„Ehkki erandliku isiksuse jaoks võivad standardiseerimisel olla oma puudused, suurendab see tõenäoliselt keskmise inimese õnne, sest ta võib oma mõtteid avaldades kindel olla, et need on sarnased kuulaja mõtetega.“ (Lk.: 99). [1930. a. D.]

„Võime jõudeaega intelligentselt sisustada on tsivilisatsiooni uusimaid saavutusi ning praeguseks on selleni jõudnud alles vähesed.“ (Lk.: 101).

„See on ülesehituslikkus. Mõni töö, ehkki mitte enamik töid, loob midagi sellist, mis jääb pärast töö lõppu mälestusmärgina püsima.“ (Lk.: 104-105).

„Ülesehitavale tööle teisalt on, kui see on valmis, rõõm mõelda, ja liiatigi ei saa see mitte kunagi nii lõplikult valmis, et teha ei oleks enam üldse midagi.“ /--/ Suure ülesehitava ettevõtmise kordaminekust tuntav rahuldus on üks võimasamaid, mida elul on pakkuda, ehkki oma kõrgemates vormides ons ee kahjuks kättesaadav ainult eriti võimekatele.“ (Lk.: 106).

„Suured kunstnikud ja suured teadusmehed teevad tööd, mis on iseenesest rõõmupakkuv; nende töö kindlustab neile selliste inimeste lugupidamise, kelle lugupidamine on midagi väärt, seega annab neile kõige olulisema võimu, nimelt võimu inimeste mõtete ja tunnete üle.“ (Lk.: 107).

„Inimolendid erinevad isekeskis põhjalikult oma valmiduse poolest näha oma elu kui tervikut. Mõne jaoks on see loomulik lähenemine ning suuta seda teha mõningase rahuldustundega on nende jaoks õnne oluline eeldus.“ (Lk.: 108). [1935. a. D.]

„Inimkond jaguneb kahte liiki: nendeks, kes ise kunstlikud olles kiidavad loomulikkust, ja nendeks, kes ise loomulikud olles kiidavad kunsti.“ /--/ „Kogu tsivilisatsioon, eriti selle esteetiline külg, on kunstiline.“ (Lk.: 110).

„Me ei tee seda seetõttu, et armastame võimu rohkem kui ilu. Kuid ma kahtlen, kas ainitine püüd võimu poole on parim tee õnnele.“ (Lk.: 111). (1931. a. D.]

„On üldiselt teada, et noored tegutsevad kujutluste ja arutluse mõjul, kuna vanu juhib kogemus.“ (Lk.: 116).

„Maailm on väga paljuski just niisugune, nagu meie seda endale kujutame. Teooriad võivad vormida seda ja võivad, kui neisse ustuakse, tõeks saada.“ (Lk.: 117).

„Ma olen veendunud, et niisuguse tegelikkusest põgenemise ajendita oleksid peaaegu kõik toredad asjad maailmas sündimata jäänud. Seetõttu olen seisukohal, et neid, kelle lugemisvara määrav ajend on soov põgendeda, ei tohiks sellest lähtuvalt hukka mõista.“ (Lk.: 126). [1932. a. D.]

„Nüüdisaja pessimismi on kombeks seletada usu hääbumisega ning raskusega leidva kestvat ja viljakandvat elustiili.“ (Lk.: 132).

„Kehal on oma loomulik õõpäevane ja aastaringne rütm, mille ta omandas selle pika aja jooksul, mil inimestel oli vähe kunstlikke abivahendeid, et pääseda looduse karmusest.“ (Lk.: 133)).

„Paljusi tähtsaid mehi on mõjutanud Aleksander Suur. Julius Caesaris tekitas ta meeleheidet, sest Aleksandri vallutused olid juba lõppenud eas, kus Ceasaril olid vaevalt alanud.“ (Lk.: 144).

„Kui noored sellest aru saavad, sulguvad nad oma jäljendamispüüdega enamasti kujutlusilma, mille tagajärjel värvikama osa nende elust moodustavad unistused ja mitte tegelikkus. Läbikukkuminegi on parem kui säärane lõhe tundmuste ja tegude vahel.“ (Lk.: 145).

„Mõte, mille kohaselt ise küll kätketakse müstilisi ja läbistamatuid sügavusi, kõigist teistest aga on üpris kerge aru saada, kuulub lahutamatult kokku veendumusega enda üleolekust teiste suhtes, millega enamik inimesi kõnnib ringi hoolimata selle statistilisest ebatõenäosusest.“ (Lk.: 148).

„Alati on midagi nukrat vägevas ja muistses tradistioonis, millele on kätte jõudnud viletsad ajad.“ (Lk.: 155).

„Kellel on, sellele antakse juurde: rikkusega võib tihti osta mitte ainult armastuse aseainet, vaid ka tõelise armastuse. See on ebaõiglane ja kurb, kuid sellegipoolest tõsi.“ (Lk.: 159).

„Geniaalne inimene teab kõike ka ilma uurimata, et tema arvamused on vaieldamatud ja nende veenvus sõltub literatuursest elegantsusest, mitte nende põhjendatusest.“ (Lk.: 160).

„Vaadake mööda faktidest ja mõistusest ning elage tervenisti omaenda fantastiliste ja müüteloovate kirgede maailmas, tehke seda südamest ja veendumusega, ning teist saab üks oma ajastu prohveteid.“ (Lk.: 161).

„Aja kulg, kõige kaduvus ja surma ülemvalitsus loovad traagilise tundelaadi. Sellest ajast peale, kui inimesed hakkasid elu üle sügavalt järele mõtlema, on nad ostinud erinevaid põgenemisteid: usundis, filosoofias, luules, ajaloos – kõiges, mis püüab anda kaduvale igavese väärtuse. Kuni püsib isiklik mälu, lükkab see mõnevõrra edasi aja võitu ja annab hetkesündmuselegi püsivuse vähemasti meenutustes.“ (Lk.: 163). [1933. a. D.]

„... distsipliini aluseks peab alati olema iseloomu või intellekti arendamine. Sest ka mõistus nõuab distsipliini, ilma milleta ei saavutata iialgi täpsust.“ (Lk.: 179). [1935. a. D.]

„Teataval määral on kõige tähtsamate tööde jaoks olulise sõltumatuse tekkimiseks tarvis ruumilist ja ajalist distantsi: peab leiduma midagi sellist, mis tuntakse olevat tähtsam kaasaegsete imetlusest. Meie vaevade põhjus on mitte usu hääbumine, vaid üksiolemise võimatus.“ (Lk.: 198).

„Viimane suurtest eelajaloolistest leiutistest oli kirjakunst, mis ise oligi ajaloo sünni eeltingimus. Kiri nii nagu kõnegi arenes järk-järgult ning on sõnumite edasiandmiseks mõeldud piltide kujul arvatavasti siisama vana kui kõne, kuid piltidest silpkirjani ja sealt tähestikuni oli areng väga aeglane.“ /--/ „Just kreeklastele võlgneme me need mõtte- ja uurimisviisid, mis on hiljem ikka viljakaks osutunud.“ /--/ „... ja nõnda jõudsid mõned neist kuuendaks sajandiks e. Kr. valgustatud ratsionalismi niisuguse tasemeni, mida praeguselgi ajal on võimatu ületada.“ (Lk.: 203).

„ -- Jumal ei tahagi lubada meil mõista seda, mille kaudu ta korraldab materiaalset kõiksust. Vahest on tuumafüüsikud kõrgematele saladustele niivõrd lähedale jõudnud, et tema arvates on tulnud aeg nende tegevusele lõpp teha.“ (Lk.: 209).

„Juhul aga, kui minu lugejate hulgas on mõni, kes tahaks, et inimsugu jääks alles, oleks ehk kasulik käsitleda ka seda suurmeeste poolt maailmale antud kõlbeliste ideede varamut, mis võiks, kui neid kuulda võetaks, kindlustada kogu inimkonnale viletsuse asemel õnne.“ (Lk.: 210).

„Kui aga rahvusvahelist valitsust mingil kujul ei looda, siis peab uus tõus algama kusagilt madalamalt, tõenäoliselt metsikute hõimude tasemelt, ning seda pärast kataklüsmilist purustust, mida võik võrrelda ainult Piibli legendiga veeuputusest.“ (Lk.: 218).

„ -- kui me meenutame seda pikka ja vaevalist teekonda, siis on talumatu mõelda, et see kõik tuleb võib-olla uuesti algusest peale läbi käia seetõttu, et meil ei läinud korda astuda seda ainukest sammu, mille jaoks eelnev areng, kui vaadata õige nurga alt, on olnud vaid ettevalmistus.“ (Lk.: 219).

„... ja kogu inimkond võib nautida samasugust muretust, nagu see iseloomustab rikkaid noori ateenlasi Platoni dialoogides.“ /--/ Praegune ajahetk on kõige tähtsam ja kõige otsustavam neist, mis inimkonna ees iganes seisnud. Meie kollektiivsest tarkusest järgmise kahekümne aasta jooksul sõltub küsimus, kas paisatakse inimkond ennenägematusse hukatusse või jõuab ta uuele tasandile oma õnnes, julgeolekus, heaolus ja intellektis. Ma ei tea, kumma inimkond valib. Kartuseks on kaalukad põhjused, kuid ka heaks lahenduseks on võimalusi küllalt, et mitte pidada lootust mõistusevastaseks. Ja nimelt selle lootusega tuleb meil tegutseda.“ (Lk.: 220). [1950. a. D.]

„Kummatigi ei piisa tarkuse jaoks üksnes avarapilgulisusest. On tarvis ka teatavat aimust inimese elu eemsärkidest.“ /--/ „Isegi sellise eesmärgi poole, mille poole püüdlemine oleks selle saavutatavuse korral õilis, ei ole tark püüelda juhul, kui selle saavutamine on sisuliselt võimatu.“ (Lk.: 228).

„Maailm vajab tarkust rohkem, kui ta on vajanud kunagi varem, ning kui teadmised veelgi kasvavad, siis vajab maailm tarkust tulevikus veel enam kui praegu.“ (Lk.: 231). [1956. a. D.]

„Platon ja tema seisukohti toetanud religioon on pannud inimkonna omaks võtma teadaoleva maailma jaotuse kaheks kategooriaks – teadvuseks ja mateeriaks.“ /--/ „ Nõnda oleme me veidralt paradoksiaalses olukorras...“ /--/ „... kus füüsikauurijad on muutunud idealistideks kuna aga paljud psühholoogid seisavad materialismi künnisel.“ (Lk.: 254).

„Teadvuse ja mateeria vaheline suhe muutub siinkohal peaküsimuseks. Kui peaajus tõepoolest on midagi, mis vastab mälule, siis peab toimuv mingil viisil mõjutama aju nõnda, et sobiva stiimuli tekkimisel tekiks kordusreageering.“ (Lk.: 264).

„Me ei ole veel õppinud kõnelema kvantfüüsika täpses keeles inimese ajust. Õigupoolest teame me viimasest vähem kui selle keele jaoks on vaja. Peamine seos, mis kvantfüüsika saladustel on meie probleemiga, seisneb selles, et need näitavad, kui vähe me teame mateeriast ja iseäranis inimese ajust.“ (Lk.: 267).

„Samamoodi käsitleb füüsika nägemisaistingu konteksti füüsikalisena ja väljaspool aju asuvana. Tagurpidi liikudes jõutakse silmani, sealt footoniteni ja sealt eemalasetsevas objektis toimuvate kvantmuundumusteni.“ (Lk.: 269).

„Esiteks: maailm koosneb sündmustest ja mitte muutuvate olekutega asjadest, või õigemini, kõige puhul, mis meil on üldse õigus maailma kohta öelda, tuleb lähtuda eeldusest, et on olemas ainult sündmused, mitte asjad.“ (Lk.: 270).

„Teadvus on sündmuste hulk, mis on omavahel seotud põhjuslike seaduste, täpsemalt põhjuslike psühholoogiaseaduste alusel.“ (Lk.: 273).

„Sõnadel on kaks funktsiooni: ühelt poolt esitada fakte ja teisalt kutsuda esile tundeelamusi.“ (Lk.: 275).

„Kui puudub soov üldise hüvangu järele, siis ei innusta kuitahes suur teadmiste hulk kedagi tegudele, mis edendaks inimkonna õnne.“ /--/ „Ehkki selge loogiline mõtlemine on ainult üks tegeleane selles heitluses, on tal mängida oma kindel osa.“ (Lk.: 279).

_____________________________

Tõlkija Erkki Sivonen järelsõna: „Saateks.“

„Filosoofiaõppuril õnnestub siit kokkuvõtlikul kujul leida loogilise positivsimi, 20. sajandi ühe põhilisema filosoofiasuundumuse põhikäistlused.“ /--/ Bertrand Arthur William Russel (1872-1970).“ (Lk.: 287).

„Ta suri 2. veebruaril 1970. aastal...“ /--/ „... ka põhjalikumaid ja süveneva vaimu jaoks mitte vähem pingetpakkuvaid näiteid selle 20. sajandi Lääneilma ühe tuntuma filosoofi töödest.“ (Lk.: 291).

„Filosoofi ütlusele, et õnne koostisosadeks on hädapäraste elutarbeliste vajaduste rahuldatus, püsiv mina-väline eesmärk ja vaba võimalus selle poole püüelda, ei või mõistlikult vastu vaielda vist ühegi kultuuri ega usutunnistuse esindaja.“ /--/ „Või siis leppida, et miski tõestamisväärne ei ole tõestatav.“ (Lk.: 292).

_____________________________

David Hume (1711-1776): „Maitse mõõdupuust.“ „Tragöödiast.“ „Akadeemia“. 2015. Nr. 5. (27. aastakäik). Tõlkinud: Uku Tooming. Lk. 771-802. [„Of the Standard of Taste“. -- D. Hume. Of the Standard of Taste and Other Essays. Ed. by W. Lenz. (The Library of Liberal Arts.) Indianapolis: Bobbs-Merrill, 1965, pp. 3-24. Esmakordselt ilmunud 1757.] „Of Tragedy“. Ibid., pp. 29-37.]]

D. Hume: „Maitse mõõdupuust.“

„Nii maitse kui ka arvamuse mitmekesisus, mis maailmas valitseb, on liiga ilmselge, et keegi seda märkamata saaks jätta.“ /--/ „Need, kes saavad avardada oma vaadet, et mõtiskleda eemal asuvate rahvuste ja kaugete ajastute üle, on aga veelgi rohkem üllatunud suure ebakõla ja vastuolu üle.“ /--/ „Kui see maitse mitmekesisus on ilmselge ka kõige hooletumale uurijale, siis lähema vaatlemise tulemusena leitakse, et selle tegelik mitmekesisus on isegu suurem, kui paistab.“ (Lk.: 771).

„Üksikasjadeni jõudes kriitikute näiline üksmeel aga kaob ning avastatakse, et nad on andnud oma väljenditele väga erinevaid tähendusi.“ /--/ „Need, kes rajavad moraalsuse pigem tundmustele kui mõistusele, kalduvad mõistma eetikat esimesel moel, vaatluse põhjal, ning on arvamusel, et kõigis küsimustes, mis puudutavad käitumist ja kombeid, on tegelik inimestevaheline erinevus suurem, kui alguses pasitab.“ /--/ „Me peame aga möönma sedagi, et mingi osa moraali näivast harmooniast saab seletada keele enda loomuse kaudu.“ (Lk.: 772).

„Homerose üldisi ettekirjutisi, kui ta üldse midagi sellist esitab, ei seata kunagi kahtluse alla;“ /--/ „Eetikas on tõeste üldiste ettekirjutiste esitamise väärtus tõepoolest väga väike. Kes iganes soovitab mingeid moraalseid voorusi, ei tee tegelikult midagi enamat sellest, mida need terminid ise kätkevad.“ (Lk.: 773).

„Meile tundub loomulik otsida maitse mõõdupuud; reeglit, mille abil oleks võimalik lepitada inimeste erinevaid tundmusi; vähemalt otsust, mis laseks heaks kiita üht tundmust ja mõista hukka teist.“ /--/ „Eksisteerib filosoofia liik, mis välistab igasuguse lootuse sellise katse õnnestumiseks ning peab võimatuks, et maitse mõõdupuu kunagi saavutatav oleks. Öeldakse, et on väga suur erinevus otsustuse ja tundmuste vahel.“ /--/ „Ilu ei ole asjade endi olemus: ta eksisteerib pelgalt nende üle mõtisklevas vaimus; ja iga vaim tajub ilu erinevalt. Üks isik võib tajuda inetust seal, kus teine ilu aistib; ning iga indiviid peaks soostuma oma tundmusega ja mitte üritama korraldama teiste omi.“ (Lk.: 774).

„Sellisel juhul unustatakse täielikult maitsete loomuliku võrdsuse põhimõte, ja ehkki me tunnistame seda teatud juhtudel, kui objektid paistavad ligikaudu võrdsed, paistab see põhimõte siis, kui võrreldakse nõnda ebapropotsionaalseid objekte, ekstravagantne paradoks või siis pigem ilmne absurdsus. On ilmne, et ükski kompositsioonireegel pole määratud kindlaks a priori ja ühtegi neist ei saa pidada aru abstraktseks järelduseks ideeliste tavade ja ideedevahelise suhte võrdluse alusel – need viimased on igavesed ja muutumatud. Nende alus on sama mis kõigil praktilistel teadustel: kogemus.“ (Lk.: 775).

„Kõik üldised kunstireeglid põhinevad vaid kogemusel ja inimloomuse ühiste tundmiste vaatlusel. Me ei tohi aga arvata, et inimeste tunded igas olukorras neile reeglitele alluvad. Nende vaimu peenematel emotsioonidel on väga peenetundeline ja õrn loomus ja nad nõuavad paljude soodsate olude kokkusattuist, et nad kerguse ja täpsusega vastavalt oma üldistele ja kindlakskujunenud põhimõtetele mängelda saaks.“ (Lk.: 776).

„Tõeline geenius seevastu kohtab aina siiramat imetlust, mida kauem tema teosed edasi kestavad ja mida laiemalt nad levivad.“ /--/ „... siis ilu, mis on loomu poolest sobiv selleks, et ergutada meeldivaid tundmusi, ilmutab kohe oma väge, ning kuni maailm kestab, säiltab ta oma autoriteedi inimvaimu üle. Paistab seega, et maitse mitmekesisuse ja heitlikkuse keskel leiduvad teatavad üldised heakskiidu ja hukkamõistu põhimõtted, mille mõju võib hoolikas silm jälgida kõigis vaimu toimingutes.“ (Lk.: 777).

„Üks ilmne põhjus, miks paljud kohast ilutundmust ei tunne, on kujutlusvõime peenetundelisuse puudumine, mis on tarvilik selleks, et anda neile peenematele emotsioonidele tundeerksust.“ (Lk.: 778).

„Suur sarnasus ihulise ja vaimse maitse vahel õpetab meile hõlpsasti, kuidas seda lugu rakendada. Kuigi on kindel, et ilu ja inetus ei ole objektide omadused rohkem kui magusus ja mõrudus, vaid kuuluvad täielikult sisemistele või välistele tunnustele, peab möönma, et eksisteerivad teatavad objektide omadused, mis sobivad loomu poolest neid konkreetseid tundeid esile kutsuma.“ (Lk.: 779).

„Iga meele või võime täiuseks peetakse seda, kui tajutakse täpselt selle kõige väiksemaid objekte ega lasta millelgi põgeneda selle tähelepanu ja vaatluse eest.“ /--/ „Peen maitse vaimukuse või ilu osas peab aga alati olema ihaldusväärne omadus, kuna see on kõigi peenimate ja süütuimate naudingute allikas, mille suhtes inimloomus vastuvõtlik on. See on otsus, millega kogu inimkonna tundmused nõustuvad.“ (Lk.: 780).

„Selge ja eristuv tundmus saadab teda kogu objektidevaatluse kestel; ning ta eristab heakskiidu või halvakspanu täpset määra ja tüüpi, mida iga osa sobib loomu poolest esile kutsuma.“ /--/ „Ilu eristamise jaoks on praktika nõnda kasulik, et enne, kui me saame anda hinnangut ükskõik millisele olulisele tööle, on isegi nõutav, et uuriksime iga individuaalset teost rohkem kui üks kord ja vaatleksime seda mitmes valguses.“ /--/ „ükskõik mis järku ilu vaatlemise praktikat on võimatu jätkata, olemata sagedasti kohustatud moodustama võrdlusi heade omaduste mitmete liikide ja astmete vahel ning hindama nendevahelisi propotsioone.“ (Lk.: 781).

„ Ainult see, kes on harjunud nägema, uurima ja vaagima mitmeid teoseid, mida imetletakse eri ajastutel ja eri rahvaste hulgas, suudab hinnata töö väärtust, mida silmale näidatakse, ning määrata sellele õige koha vaimuviljade seas.“ (Lk.: 782).

„On hästi teada, et kõigis küsimustes, mida arule esitatakse, hävitab eelarvamus õige hinnangu ja viib eksiteele intellektuaalsete võimete kõik väljendused: heale maitsele ei ole see vähem vastukäiv ega ole selle ka vähem mõju meie ilutundmuse eksiteele viimisel.“ /--/ „Ilu kõige üllamates teostes on osade vastastikune suhe ja kokkusobivus; ka ei saa ilu ega inetust tajuda see, kelle mõte ei ole terviku kooskõla ja ühtsuse tajumisel piisavalt võimekas, et kõiki neid osi mõista ja neid üksteisega võrrelda.“ (Lk.: 783).

„Juhtub harva või ei juhtu kunagi, et mõistlik inimene, kes on tuttav igat sorti kunstiga, ei suuda nende ilu hinnata; ja ei ole sugugi vähem haruldane kohata inimest, kellel on kohane maitse ilma õige arusaamiseta.“ /--/ „Ilma terve mõistuseta ei sobi ta eristama kõrgeima ja suurepäraseima kujunduse ja arutluse ilu. Selliste puuduste tingimustes toimetab inimeste enamik; ning seega on tähelepandav, et tõeline kohtunik peenetes kunstides on haruldane karakter isegi kõige lihvitumatel ajastutel: ainult vahe mõistus, mis on ühendatud peenete tundmustega, arendatud praktika kaudu, viimistletud võrdluste läbi ja puhastatud kõigist eelarvamustest, saab õigustada kriitikule selle karakteri omistamist; ning selliste kriitikute ühine hinnang on tõeline maitse- ja ilumõõdupuu, kus iganes neid leida on.“ (Lk.: 784).

„Tegelikult ei ole aga maitse mõõdupuu leidmise raskus, isegi konkreetsete aspektide poolest, sugugi nii suur, nagu vahel ette kujutatakse.“ /--/ „Abstraktse filosoofia teooriad ja sügava teoloogia süsteemid on valitsenud ühel ajastul; järgmisel ajastul on nad universaalselt ümber lükatud, on märgatud nende absurdsust; teised teooriad ja süsteemid on neile koha andnud ning ned andisd jällegi koha neile järgnevatele teooriatele ja süsteemidele; ning miski pole tundunud altim saatuse ja moe pööretele kui need näivalt teaduslikud otsused.“ (Lk.: 785).

„Kuigi peenetundelise maitsega inimesed on haruldased, on nad oma mõistmisvõime veatuse ja ülejäänud inimkonnast paremate võimete poolest ühiskonnas kergesti eristatavad. Ülekaal, mile nad omandavad, muudab valdavaks tolle elava heakskiidu, mida nad kõigile vaimuviljadele osutavad, ning muudab selle üldvalitsevaks.“ (Lk.: 786).

„Ühte mõjutab lihtsus, teist kaunistus.“ /--/ „On aga peaaegu võimatu mitte tunda eelistust selle suhtes, mis sobib meie konkreetse hoiaku ja kalduvusetga.“ (Lk.: 787).

„Eisneb aga järelemõtlemisviis, mis võib ehk olla kasulik selleks, et uurida kuulsat vaidlust muistse ja kaasaegse harituse üle.“ (Lk.: 788).

„Moraaliprintsiipidega ei ole asjad nii nagu ükskõik mis tüüpi spekulatiivsete arvamustega. Spekulatiivsed arvamused on pidevas voolamises ja muutumises.“ /--/ „Sedasama tervet mõistust, mis suunab inimesi igapäevastes elusündmustes, ei kuulata religioossetes asjades, mille kohta aravatakse, et need paiknevad inimmõistuse haardest kõrgemal.“ (Lk.: 789).

„Religioossed printsiibid on ka plekiks igasuguses peenes teoses, mis langeb ebausu tasemele, ning nad tungivad igasse tundmusse, ükskõik kui vähe need religiooniga seotud on.“ (Lk.: 790).

D. Hume: „Tragöödiast.“

„Mõned kriitikud, kellel on veidi filosoofiaga kokkupuudet olnud, on sellisele ainulaadsele nähtusele osutanud ning üritanud seda seletada.“ (Lk.: 792).

„Aeg liigub seetõttu tema jaoks kergemini ning on leevenduseks tollele surutisele, mille all inimesed tavaliselt kannatavad, kui nad on jäetud täiesti omaenda mõtete ja mõtiskelu küüsi.“ (LK.: 793).

„Ma väidan, et vaimulaad, mis on tarvlik selleks, et objekte elaval viisil kujutada; oskus, mida kasutatakse kõigi liigutavate asjaolude kokkutoomiseks; otsustusvõime, mida näidatakse välja nende paigutamisel --“ /--/ „Ilutundmus, mis on valitsev emotsioon, haarab kogu vaimu ja pöörab teised tundmused enda poole või vähemalt annab neile nõnda tugeva värvingu, et muudab täielikult nende loomust.“ (Lk.: 795).

„Seesana printsiip kehtib tragöödia puhul, selle lisandusega, et tragöödia on jäljendus ja jäljendus on alati iseenesest meeldiv.“ /--/ „Uudsus loomulikult ergutab vaimu ja haarab meie tähelepanu, ning hingeliigutused, mida see põhjustab, muutuvad alati objekti juurde kuuluvaks kireks ja ühendavad sellega oma jõu.“ (Lk.: 796).

„Raskused võimendavad igat tüüpi kirge ning meie tähelepanu äratades ja meie aktiivseid võimeid ergutades kutsuvad nad eisle emotsiooni, mis toidab valitsevat afekti.“ (Lk.: 797).

DAVID HUME (1711-1776) oli Šoti filosoof, ajaloolane ja esseist, kes on tuntud ennekõike oma empiristliku ja skeptilise hoiaku poolest, mis avaldus nii tema tunnetusteoorias, eetikas kui ka religioossetes vaadetes. Tema paljude saavutuste hulka kuulub induktsiooniprobleei esmakordne sõnastamine, mina kimbuteooria, mille kohaselt inimese mina pole muud kui aistingute ja mõtete kogum, mõistuse ja emotsioonide vahekorra originaalne käsitus ning oma aja kontekstis üks julgemaid teooriaid religiooni tekkimise kohta.

Võib öelda, et Hume`i huvivaldkonnaks oli inimloomus tervikuna, mida ta kaasaegsed filosoofid olid tema meelest suuresti valedelt alustelt uurinud. Huvi inimloomuse vastu saatis kriitiline hoiak igasuguse metafüüsilise spekutaltsiooni suhtes ning soov viia teadus inimloomuse kohta loodusteaduste väärilisele alusele, nii et see tugineks kogemusele ja vaatlusele. Hume`i tunnetusteooria lähtus eelnevate Briti empiristide arusaamadest, kes samuti rajasid tunnetuse kogemusele, ent ta radikaliseeris neid vaateid, näidates, et teadmise aluste säärane piiramine viib skeptilistele järeldusteni lõpuni põhjendatud teadmiste suhtes. (Lk.: 800).

Hume`i moraaliteooria lähtus samuti empiirilise teaduse ideaalist. Hume`i väiteks oli, et moraaliotsustuste aluseks pole jumal ega ka mingi mõistuse kaemus, vaid emostioonid. Moraalne üksmeel saab seega seisneda ainult tundmuste jagamises ning moraaliotsustused ei saa vastata mingile inimestest sõltumatule tegelikkusele, vaid väljendavad meie tundmusi.

Küsimus, kas esteetiline hinnang on subjektiivne või objektiivne, on muidugi filosoofilise esteetika üks põletavamaid küsimusi tänapäevalgi, kuid Hume`i esseed on kaasa toonud ka spetsiifilisemaid vaidlusi. (Lk.: 801).

_____________________________