JYRI
VUORINEN:
„ESTEETIKA
KLASSIKUD.“ 1. osa.
Soome
keelest tõlkinud: MADIS
LIIBEK.
Jyri
Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”.
“Suomalaisen
Kirjallisuuden Seura”. Helsinki.
ISBN
951-717-745-3
ISSN
0562-6129
WSOY:n
graafiset laitokset
Juva
1993
Sisukord
Eessõna
5
Sissejuhatus 6
Sõna
“esteetika” 6
Esteetika
filosoofia haruna 6
Ilu
ja kunst 8
Ilu
ja kunsti mõistete ajalugu 9
Platon 13
Enne
Platonit 14
Platoni
elu 15
Platoni
ideedeõpetus 16
Ilu
filosoofia 17
Kunsti
filosoofia 21
Kokkuvõte 25
Aristoteles 27
Aristotelese
elu 28
Aristotelese
filosoofia 28
Ilu
filosoofia 29
Kunsti
filosoofia 30
Poltinos 38
Hellenism 39
Plotinose
elu 43
Plotinose
filosoofia 43
Ilu
filosoofia 44
Kunsti
filosoofia 46
Plotinose
tähendus 47
Aquino
Thomas 49
Keskaeg 50
Aquino
Thomas 53
Thomase
filosoofia 54
Ilu
filosoofia 54
Kunsti
filosoofia 57 Aquino Thomase tähendus 59
Tagasivaade
antiikajale ja keskajale 59
Baumgarten
62
Renessansist
18. sajandini 63
Alexander
Baumgarteni elu 67
Baumgarteni
filosoofia 68
Ilu
filosoofia 71
Kunsti
filosoofia 73
Baumgarteni
tähendus 74
Hume
76
Briti
esteetika 18. sajandil 77
David
Hume 81
Hume
filosoofia 82
Ilu
filosoofia 83
Hume
tähendus 89
Kriitikat
89
Kant
91
Immanuel
Kanti elu 92
Kanti
filosoofiast 92
Ilu
filosoofia 93
Kunsti
filosoofia 111
Otsustusvõime
ühendajana 114
Kanti
tähendus 114
Kriitikat
115
Järelevaade
18. sajandile 116
Hegel
118
Kantist
Hegelini 119
G.
W. F. Hegeli elu 123
Hegeli
filosoofiast 123
Ilu
filosoofia 126
Kunsti
filosoofia 133
Hegeli
esteetika tähendus 146
Kriitikat
148
Tolstoi
150
Hegelist
Tolstoini 151
Lev
Tolstoi ja tema filosoofia 157
Kunsti
filosoofia 158
Tolstoi
teooria tähendus 169
Kriitikat
171
Järelevaade
Hegelile ja Tolstoile 171
Kunsti
väljendusteooriad peale Tolstoid 172
Beardsley
175
20.
sajandi esteetika 176
Monroe
Beardsley 188
Esteetika
189
Kunsti
filosoofia 190
Kriitikat
208
Järelsõna
211
Nimeregister
213
Allikteoseid
217
Eessõna1
Esteetika
ajalugu on soome keeles käsitletud vähesel määral. George Dicki
Esteetikas
on ajalugu kolmkümmend lehekülge, Eino Krohni teoses „Esteetiline
maailm“ („Esteettinen
maailma“) umbes 50
lehekülge, ja Yrjö Hirn rääkib teemast 17 leheküljel teoses
„Esteetiline elu“ („Esteettinen
elämä“). Ainuke
raamatu mõõtu esitus on K. S. Laurila aastal 1911 avaldatud
„Sissejuhatus esteetikasse; ajalooline osa“ („Johdatus
estetiikkaan; historiallinen osa“),
millega tasub veelgi tutvuda.2
Esteetika
klassikuid ei ole esitus, mis hõlmab esteetika ajalugu. Piirdusin
lääneliku esteetikaga, keskendusin käsitlustesse kunstist ja ilust
ning nende omavahelistest suhetest ja valgustan seisukohtade
muutumist ennekõike käsitledes suuri mõjutajaid, klassiku
positsiooni saavutanud kirjutajaid. Pürgin seletama asju lihtsalt
aga teisalt ka nii üksikasjalikult, et lugeja saaks piisava ülevaate
mõtlemise tervikust ja kasutatud sõnavarast. Nõnda võib ta, kui
vajab lisateavet, hakata lugema algtekste ja kommentaare.
Suuri
mõjutajaid uurides saadakse pilt mõningatest muutustest, aga teised
jäävad ka varju. Klassikute esitlemise alguses ja lõpus valgustan
veidi ajastu muud esteetikat ja järgin vähemalt kahte varjule
jäävat suundumust. Esmalt mõeldakse tänapäeval üldiselt, et
esteetiline väärtus katab mitmeid valdkondi: kena, peen, elegantne,
koomiline, traagiline, groteskne, isegi inetu. See asjaolude olukord
on vaevalt saja aasta vanune, ja käsitlen seda selleni jõudes.
Teiseks on kunst paari viimase saja aasta vältel eristatud muudest
antud valdkonna pürgimustest põjendusel, et kunstis on eesmärgiks
just see eespool mainitud esteetiline väärtus. See eraldusviis on
püsinud jõus, kuigi sellele on ka vastu seistud selle tekkimise
ajast peale. Jälgin kuidas selleni jõuti ja kuidas seda on kaitstud
ja kritiseeritud.
Üks
võimalus teha mineviku mõtelmisviisi tänasele lugejale
mõistetavaks oleks hajutada see selle ümbrusesse: muusse
mõtlemisse, majandusse, poliitikasse, teadusesse jms. oludesse.
Võidakse öelda, et siis ja siis oli loomulik rõhutada tervikut ilu
eeldusena kuivõrd ka valitsuskord oli rangelt hierarhiline. Ma ei
ole üldiselt seda teed läinud, kuna minu eesmärgiks ei ole äratada
lugejate poolehoidu mineviku meeletuste või ühekülgsuse vastu.
Üldiselt esitan käsitlused sellistena nagu nad on ja üritan avada
neis peituvat mõtet. Eesmärgiks on et lugeja võib minu väidetega
tutvudes oma isiklikku vaateviisi edasi süvendada.
Tänusõnad
Kuna
ei ole võimalik loetleda kõiki, kelle abi on selle raamatu
valmimise võimalikuks teinud, piirdun (siinkohal) nende tänamisega,
kes tutvusid käsikirjaga ja aitasid mind oma ettepanekute ja
kriitikaga: esteetika uurimisseminaril osalejad Aarne Kinnuse
juhatusel ning Timo Jeskanen, Johanna Jutila, Oiva Kuisma, Markku
Mustaranta, Matti Suurpää, Harri ja Maila Vuorinen.
SISSEJUHATUS
Sõna
´esteetika´
Sõna
´esteetika´ kasutatakse mitmel kombel: räägitakse romantismi
esteetikast, fragmendi esteetikast või kulla ja sära esteetikast.
Mõneti selgitab seda jaotus kolmeks:
1)
´Esteetikaga´ võidakse mõelda teoste kogumiku ühtset loomust:
a)
Väljenditega ´Hellaakoske poeesia esteetika´,
`tekstiilikunsti-esteetika´ või ´modernismi esteetika´ tuuakse
esile arusaam, et Hellaakoske luuletusi, tekstiilikunsti tooteid või
modernismi hulka kuuluvaid kunstiteoseid midagi ühendab, kuid ei
öelda mis nimelt.
b)
Väljenditega ´kapriisi-esteetika´ või ´vastandite esteetika
tekstiilikunsti puhul´ räägitakse ühest selliseid teosehulki
ühendavast põhimõttest.
2)
Kui öeldakse, et arhailisel ajal valistes kulla ja sädeluse
esteetika, mõeldakse et inimesed imetlesid midagi sellist, mis särab
ja kiirgab ja millede puhul on kasutatud väärismetalle ja
vääriskivisid.
3)
´Esteetika´ tähendab ka filosooofia haru, mille tuumikala juurde
kuuluvad
a)
kunsti filosoofia ja
b)
esteetilise väärtuse filosoofia ehk ilu filosoofia.
Minu
teoses on juttu esteetikast selles kolmandas tähenduses.
Esteetika
filosoofia haruna
Kui
rahuldutakse ebamäärse iseloomustusega, võidakse öelda et
filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või
mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal
poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades:
saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on
filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas
esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest.
Üheks
kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise
väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste
loomuse selgitamine. Sellesse võib kuuluda vastuste leidmine nt.
järgnevatele küsimustele:
--
Kuidas esitamine, representastioon erineb väljendusest,
ekspressioonist?
--
Kuidas suureline erineb võimsast?
--
Mis kasu on esteetilisest kasvatusest?
--
Kas kunsti peaks tsenseerima ja mil määral?
--
Mis positsioon on kunstil meie kultuuris tervikuna?
Mõisted
Sageli
öeldakse, et mõiste on see mida sõna tähendab. Kunsti mõiste
peaks siis olema see, mida sõna ´kunst´tähendab. Küsimusele mida
´kunst´ tähendab, võidakse vastata kahel viisil: võidakse
üritada sõnalist iseloomustamist või võidakse näidata
kunstiteosteleja öelda: “need on kunst”.
Küsimustest
ja vastustest ilmneb, et mõistel on
1)
nimi (sõna ´kunst´),
2)
sisu (mida sõnalisel iseloomustamisel üritatakse saavutada) ja
3)
valdkond (objektid mida on õige kunstiks nimetada).
Samal
mõistel võib olla erinevaid nimetusi. Nt. eesti keele sõna
´roheline` ja inglise sõna ´green´on sama mõiste, rohelise
mõiste tähistus.
Teisalt
võib ka sama sõnaga liituda erinevaid mõisteid. Nt. sõna ´jalg´
võib tähendada vaid jalalaba või sellele lisanduvalt ka säärt ja
reit.
Mõiste
määratlemine
Sõna
tähendus selgitatakse välja uurides, kuidas seda kasutatakse. Aga
filosoofias ei olda huvitatud ainult sellest vaid ka sellest, kuidas
tuleks sõna teatud seosteis kasutada, mida oleks sellega kasulik
või mõistlik tähistada. Keeleteaduse ülesanne on loetleda sõnade
tähendusi; filosoofiline mõiste määratlemine on suunatud
selgitamisele, mõiste eksplitatsioonile.
Mõisteid
selgitatakse ka filosoofia väliselt. Bioloogid täpsustasid kala
mõistet eristades sellest vees elavad imetajad, nt. kašeloti ja
delfiini. Piir tõmmati paljunemisviisi järgi, kuna see vaadati
olevat tähtsam kui väline kuju.
Mõiste
kujundamist võidakse mõelda tegevusena, mis koosneb kahest etapist,
eristamisest ja ettepanekust:
1)
Eristamine: selgitatakse, milliseid mõisteid on mingi sõnaga
liidetud.
2)
Ettepanek: mõeldakse, mil kombel oleks mõistet mõistlik kujundada.
See
peaks üheltpoolt jääma tavalise keelekasutusele lähedale, teisalt
peaks võtma arvesse olukorda, mille tarvis mõiste selgitamine oleks
vajalik.
Oletame
näiteks, et soovitakse määratleda maine mõiste sellel eesmärgil,
et eristada endisest selgemalt teineteisest positiivne ja negatiivne
kuulsus.
1)
Eristamine: Üldiselt tähistatakse sõnaga ´maine´ positiivset
kuulsust (“ta on mainekas mees”). Mõnikord kasutatakse seda sõna
ka negatiivse kuulsuse tähistamiseks (“kui au kaob, siis maine
kasvab”), aga siis kasutakse üldiselt lisamääratlust ´halb´
(“halvamaineline mees”).
2)
Ettepanek: Sõnaga ´maine´oleks mõistlik tähistada vaid seda, et
keegi on positiivses mõttes tuntud, kuna sõna ´kuulsus´on
neutraalsem ja sobib sellega katusterminiks.
Antud
näites on olnud vaja teha liiga tavalisele keelekasutusele: uue
piiritlemisega seoses on kõnepruugis sõna ´maine´ kasutatud
valesti; peaks kasutama sõna ´kuulsus´. Seda hinda on makstud
selle eest, et mõistete omavahelised suhted on selgemaks muutunud:
kuulsuse mõiste sisaldab nii positiivset kuulsust (mainet) kui ka
negatiivset kuulsust. Positiivsele kuulsusele on nüüd olemas oma
termin, ja nõnda eristatakse see selgemalt omaks valdkonnaks. Nõnda
rõhutatakse vahet positiivse ja muu kuulsuse vahel.
Mõistete
määratalemisel ei ole küsimus niivõrd sõnades, vaid selles,
kuidas tegelikkust eritleda, milliseid erisusi ja sarnasusi asjade
vahel täheldatakse.
Eelneva
näite kohaselt on ka kunsti ja ilu mõistete kujundamisel teisalt
küsimus ka sellest, kuidas sõnasi nagu ´kunst´, ´kunstiteos´,
´kunstiliselt väärtuslik´, ´esteetiliselt väärtuslik´
kasutatakse, teisalt selles, kuidas oleks neid parem kasutada.
Ilu
ja kunst
Sõna
´ilu´
Soome
(ja eesti) keele sõna ´kaunis´on germaani laen ja selle algne kuju
on ilmselt olnud
śkauniz´.
Vadjas tähendab ´kauniz´
punast värvi. Gooti keelest tähendas sõna ´skauns´ ilusat;
muinas-alamsaksi keeles ja muinas-kõrgsaksa keeles tähendas
ścon`i´
hiilgavat, ilusat.3
Ka kaasaegset keeltes on veel näha sõna ilus muistne ühendus
punase ja ilusaga. Vene keeles on näha punase ja ilusa seost:
´krasnyj´ (punane) ja´krasivyj´ (ilus); saksa keeles on näha
seost ilusa ja särava vahel: `Schein´ (sära, kiirgus, valgus) –
´schön´ (ilus). Punase ja särava ühtsus seisneb selles, et
punane on värvina intensiivne.
Sõnal
´ilus´on mitmeid kasutusviise. Kui öeldakse, et midagi on ilus,
võidakse mõelda muudki kui seda, et objekt on esteetiliselt
väärtuslik:
--
“ja kas siis ühel ilusal päeval ei juhtunud nii et...”; siin
võib väljend ´ühel kaunil päeval´ tähendada päeva, mis ei
anna põhjust oodata midagi tavalisest erinevat;
--
“viimasel laupäeval oli ilus ilm” tähendab suvel öelduna et
päike paistis, tuul oli mahe, õhk oli küllaltki soe; täiesti
teine asi on öelda “viimasel pühapäeval oli udu väga ilus”;
siin väärtustatkse ilma esteetilisel kombel.
--
“palun tohtida öelda ilusad tänusõnad...”; siin tähendab
väljend ´ilusat tänusõnad´ suut tänulikkust.
--
“oli ilus tegu kui käisid oma haiglas olevat tädi vaatamas”;
siin on ´ilus´ moraalselt väärtustatud sõna.
Ka
esteetilise väärtustamise puhul on sõna ´ilus´ kahetähenduslik;
võidakse rääkida ´ilusa´ kitsamast ja laiemast tähendusest. Kui
seda sõna kasutatakse piiratud tähenduses, võidakse öelda, et
mees ei pea olema ilus vaid tubli. Laiemas mõttes võidakse öelda
Milan Kundera kombel, et Kuningas
Oidipus on Sofoklese
ilusaim tragöödia. Sel juhul tähendab ´ilus´ sama nagu
´esteetiliselt väärtuslik´.
Esteetiline
väärtus
Kujutelegem
et tüdruk on hankinud prillide asemel kontaktläätsed ja põhjendab
oma tegevust sõnadega, et ta otsustas kontaktläätsede kasuks
esteetilistel põhjustel või esteetilisel põhjendusel. Ta mõteleb,
et kontaktläätsedega paistab ta oma meelest kenam, rohkem oma
ideaalile vastavana. Tüdruk soovib meelsamini paista loomulikuna ja
sportlikuna kui range õpetajannana või eduka ärinanisena.
Nõnda
võidakse välja pakkuda et esteetiline väärtus on väljanägemisega
seotud väärtus, väärtus selles mõttes, kuidas keegi välja
paistab, ja hea väljanägemine on sama kui ideaalile vastav
väljanägemine. Nõnda on esteetiline väärtus seotud teisalt ka
ideaalidega, teisalt sellega kuidas keegi välja näeb ja võiks ka
lisada: kuidas miski kõlab.
Minu
meelest on selline ilukäsitlus liiga piiratud, aga seda on kasulik
meeles pidada kui tuvume esteetika klassikutega. On valgustav
jälgida, kuidas sellest arusaamast on kinni hoitud ja kuidas sellest
on lahknetud.
Kunst
Aastal
1842 moodustas Wolmar Styrbjörn Kilpinen sõna ´oskama´ (´taitaa´)
põhjal sõna ´kunst´ (´taide´) eesti k on sõna ´kunst´ tulnud
sks k vahendsel: ´der Kunst´)), samal kombel nagu ta oli
moodustanud sõna ´teadus´(´tiede´) sõnast ´teadma´ (´tietää´)
ka eesti keeles on sõna ´teadus´ tulenenud sõnast ´teadma´)).4
Sõnaga ´kunst´
(´taide´) viidatakse
samale mõistele kui rääkides kaunitest kunstidest (inglise ´fine
art´, saksa ´schöne Kunst´, prantsuse ´beaux art´). Selle
mõiste sisu üle on samas ka palju vaieldud.
Nõnda
nagu sõnapaar ´kaunid kunstid´ vihjab on kunstil oletatud olevat
midagi tegemist iluga. Mis tegemist? Kas on mõeldud et kunstiga on
tegemist vaid siis kui midagi on ilus või et kunst on alati seal,
kui inimesel õnnestub luua midagi ilusat? Kui jälgitakse
kunstimõistete ajalugu, tasub silmas pidada millisena on nähtud
kunsti ja ilu omavahelist suhet.
Ilu
ja kunsti mõistete ajalugu
Vaatlen
tervikut, et mõningaid järgnevaid üksikdetaile oleks lihtsam oma
kohale paigutada.
Ilu
mõiste ajalugu
Kui
kegi ütleb et ilu on see või see või esteetiliselt väärtuslik on
see ja see, võib tapidada silmas eri asju, nt. 1) maitse muutumist.
Väitega “ilu on säravus” võib ta üritada mõjuda teistele
inimestele nõnda, et need pööraksid enam tähelepanu just säravuse
ilule. Selle asemel võiks ta ka selgitada 2) esteetilise väärtuse
ja muude väärtuste omavahelisi erinevusi või 3) ilu ja mõningate
teiste väärtuste vahelisi kokkulangevusi. Käsitlen neid kahte
võimalust täpsemini.
2)
Võidakse üritada täpsustada, kuidas esteetiline väärtus erineb
teistest väärtustest, nt. teaduslikust väärtusest, kasuväärtusest
või aistingulisest meeldivusväärtusest. Seda võidakse nimetada
ilu määrtluseks, kuna määratlus piiritleb ühe asja teistest
erinevaks, et teatakse millest on jutt. Näitlikuks määratluseks
olgu tornaado eristamine teistest tormidest võttes aluseks tuule
kiiruse:
Heaks
kiidetud määratluse kohaselt on tornaado torm, mille puhul on tuule
kiiruseks vähemalt vähemalt 74 miili ehk umbes 120 km tunnis.”5
Antiigi
mõtlejad ei uurinud kuigivõrd ilu ja muude väärtuste erinevust,
aga keskajast saati on rõhutatud esteetilise väärtuse kahte
erinevat külge: selle seost meelheaga
ja erinevate objektide
vaatlemisega.
3)
Võidakse ka sihtida täpsemale seletusele; otsides vastust
küsimusele, millisesse väärtuste tüüpi ilu kuulub.
Mõnede
väärtustel on täitsa lihtsad eeldused: zilett ei saa hea olla, kui
see ei ole terav ja vastupidav. Kas ilu on selline väärtus? Kas on
õige nimetada objekti vaid siis ilusaks, kui sellel on teatud
omadused? Teisalt on olemas ka väärtusi, mis ei eelda midagi
teatavalt objektilt vaid ainult nende kogejatelt. Toidu meeldiv
maitse ei eelda midagi muud peale selle et kellegile see meeldib. Kas
ilu on selline väärtus? Kas on õige nimetada objekti kauniks vaid
siis, kui keegi kogeb midagi või suhtestub sobival viisil millegagi?
Vastust
nendele küsimustele võidakse kutsuda ilu teooriaks, kuna teooria
selgitab selle nähtuse loomust ja omavahelisi suhteid, mida antud
määratlus on kujundanud. Nt. H Riebli tornaadoteooria selgitab,
kuidas tornaado alguse saab.
Antiikajal
peeti ilu zileti headusele sarnaseks väärtuseks. Põhimõtte vormib
selgesti kirikuisa Augustinus (353-430):
“
Küsin,
kas objektid on kaunid, kuna need on meeldivad, või meeldivad nad
sel põhjusel, et need on ilusad. Ja saan kahtlemata vastuseks, et
need meeldivad, kuna nad on ilusad. Järgnevalt küsin, miks need on
kaunid, ja kui märkan kahtlust, aitan end küsides, et kas need ei
ole ilusad seetõttu, et nende osad on sarnased ja sobiva ühenduse
tõttu harmoonias teiste osadega.”6
Augustinuse
kohaselt võib härjasilm olla ilus vaid siis, kui selle kroonlehed,
tolmukad ja muud osad on teistega sobivas harmoonias. Kui nii, siis
on lille vaatmine meeldiv.
osade
sobivad
omavahelised
suhted ---- ilu ---- vaatlemise meeldivus
Selle
seisukohaga võib loomuldasa vastused järgnevatele küsimustele:
a)
Kas ilu kuulub valdkonda “maitse üle ei vaielda”?
Ei,
kuna objekt on ilus kõigile, kuna härjasilma vastavusuhted ei muutu
sellega seoses kas seda vaatab Einar või Liisa.
b)
Kuidas võib kindel olla, et objekt on tõesti ilus?
Härjasilma
ilust aru saamine ei eelda selle nägemist; kui teatakse, et
vastavaussuhted on nt. kuldlõike kohased, võidakse otsustada, et
lill on tõesti ilus.
Teist
äärmust esindab Arthur Schopenhauer (1788-1860): tema kohaselt ei
eelda objekti ilu midagi objektilt endalt vaid ainult sobivat
vaatlusviisi:
“Öeldes,
et midagi on ilus, väljendame et see on esteetilise vaatlemise
objektiks. See sisaldab kaks asja. Esmalt teeb objekti nägemine meid
objektiivseks,
n-ö
süvenedes seda vaatlema ei ole me enam teadvel endist üksikuna,
vaid puhaste, ilma tahteta teadvuse subjektidena. Teiseks ei taju me
objekti eraldatud objektina vaid Ideena /.../”7
Miski
ei ole olemuslikult teisest ilusam. Küsimus ei ole viimaks objekti
omadustest vaid meie võimest eralduda tavalisest tahte valitsetavast
vaatlusviisist.8
Inimene vaatab härjasilma ja see vaatlemine toodab lille ilu.
objekti
ilu ---- esteetiline vaatlus
Lisaküsimustele
vastatakse kasvõi nõnda:
a)
Kas ilu kuulub klassi “maitse üle ei vaielda”?
Jah:
kui mul õnnestub teatud tingimustel eralduda esteetiliseks
vaatluseks, ei järeldu sellest midagi teiste jaoks.
b)
Kuidas teha kindlaks, et objekt on tõesti ilus?
Kogu
see küsimus on mõttetu, kuna ilu ei eelda objektilt midagi erilist.
Nii
äärmuslikud seisukohad on haruldased. Üldiselt on üritatud
liikuda keskjoot pidi ja peetud ilu väärtuseks, mis on ühenduses
nii objekti kui ka vaatlejaga. On mõeldud et ilu liitub tihedalt
meelheaga, aga teisalt on ilu seotud ka objekti omadustega, nii et
mis tahes objekt ei ole ilus. Väitega “loojang on ilus”
vihajatakse, et õhtutaevas meeldib kõnelejale ja et see meeldimus
ei ole juhuslik vaid põhjuslik nt. seetõttu, et loojangu värvid on
eriti hõõguvad või et tume pilv on tugeva
kujutisena vastu oranzi tausta. Kaasnev on nii inimesest sõltuv
meelehea kui ka temast sõltumatu (värvuse ja sobiva kujuga pilv).
Eri
arvamusel on oldud selles, kas ilu võib tõestda. David Hume pidas
ilu asjaks, mida võib tõestada sellisele, kes seda ei taju.
Immanuel Kant seevastu eitas järsult tõestamise võimalust.
Kunsti
mõiste ajalugu
Antiik-Kreeka
usus ja mütoloogias olid muusad väiksemad jumalannad. Nad on andnud
nime mitte ainult muusikale vaid ka muuseumile: muusade kultusplatsi
kutsuti nimega ´museion´ ja sa nimetust hakati kasutama ka
kohapeale kogutud kujudekogumi kohta.
Antiik
ei tundnud siiski ei maalimise, skulptuuri ega arhitektuuri muusat.
Muusad piirnesid muusaliste kunstidega, siis pigem muusika, poeesia
ja tantusga. Täpsemini öeldes oli neid Zeusi ja Mnemosy (mälu)
tütreid üheksa:
Kalliope
(Kaunishääl) eepika
Kleio
(Maine) ajalugu
Erato
(Vaimustav) lüürika ja armastusluule
Euterpe
(Rõõmustav) flöödimäng
Melpomene
(Laulja) tragöödia
Thalia
(Õitsev) komöödia
Polyhymnia
(Mitmehäälne laul) hümni-poeesia
Terpsikhore
(Tantsurõõm) tants ja koorilaul
Urania
(Taevalik) täheteadus
Täheteadus
kuulus koos muudega samasse rühma, kuna ka taevas oli liikumist ja
rütmi. Seal oli ka häält: püthaagoroslased olid hakanud rääkima
sfääride muusikast.
Neid
tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud
antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja
ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja
arhitektuuri loeti käsitööks.Kuju valmistamine ei sobinud vabale
mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid
füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel
oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse –
mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi
ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane:
“kutsume
/.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks,
kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”9
Tänasele
liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist
(ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika,
tants, poeesia, maalimine ja skulptuur.
Antiikajal
võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis
mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu
tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku
väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid
ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.
Keskajal
püsisid kunstide liigitusviisid endisena, aga 16. ja 17. sajandil
olukord muutus. Loodusteaduse areng viis selleni, et teadus eraldus
eraldi valdkonnaks. Visulaasete kunstide hindamine kasvas, ja
selliseid praegusi kunstiliike nagu maalimist, poeesiat ja muusikat
hakati pidama teineteisele lähedaseks.
Lõplik
kunsti mõiste välja kujunemine toimus 17. ja 18. sajandi vältel.
Hakati kõnelema kaunitest kunstidest, kuna maalimisele,
kirjandusele, muusikale jne peeti ühiseks pürgimust ilu poole.
Peale
seda on olukord olnud suhteliselt stabiilne. Esteetiline, ilule
põhinev kunstimääratlus on jõus püsinud, kuigi selle vastu on
rünnatud jätkuvalt.
Kunsti
mõiste ajalugu võiks kokku võtta järgnevalt:
1)
Antiikajal oli kunsti aga ei olnud selle jaoks sõna.
2)
Kunsti mõiste kujunes välja 17. ja 18. sajandil selle põhjal, et
erinevaid kunste võrreldi omavahel ja mõeldi, et nimelt just
pürgimus ilu pool ühendab selliseid valdkondi nagu maalide
maalimist, laulude komponeerimist, luule kirjutamist ja losside
ehitamist.
3)
Seejärel on esitatud muid kunsti määratlusi ja asetatud küsimuse
alla, et kunstile oleks olemuslik just pürgimus esteetilise väärtuse
poole.
PLATON
Enne
Platonit
Esteetika
probleeme uuriti munasaegses Kreekas juba ammudest aegadest peale.
Homerose ja teiste varajaste luuletajate teostes ilmneb käsitlusi
nt. poeesia algupärast: luule allikaks on jumalik innustus (mania,
inspiratsioon). Samuti on mõeldud ka poeesia tähenduse üle: luule
ülessandeks on toota rõõmu, võtta kuulajad oma valdusesse ja
sisaldada meenutusi minevikusündmustest.
Komöödiakirjanik
Aristofanes rõhutas kirjaniku teadlikku ülesannet. Näidendis
Konnad
(405 eKr) laskub tragöödia jumal Dionüüsos Hadesesse võtmaks
sealt kaasa luuletajatest suurimat ja satub teatri asjatundjana
lahendama Aiskhylose ja Euripide tüli, kumb on tragöödiakirjanikest
suurim. Tüli käigus ilneb erinevaid hindamiskriteeriume. Aiskhylos
ütleb:
“Õpetuse
lastele annavad / ikka õpetajad, mitte vaid täiskasvanud / saavad
seda kirjanikelt / -- nõnda peame me olema laitmatud.”
“Homeros
igavese kuulsuse / oma õpetuste tõttu on saanud: / õilsa,
austusväärse, ka sõjatandri, / relvatöödest on ta meile nõu
andnud.”10
Ka
esteetilised seigad on tähtsad. Näidendid saavad kriitika osaliseks
nt. ebaselge ja mittemidagiütleva alguse, monotoonse värsimõõdu
ja rütmi või kohmakate värsijalgade eest või seetõttu, et
sõnastamises ei ole piisvalt kaalu.
Püthagoros
elas 6. sajandil eKr ja rajas koolkonna, mille mõtteviis osutus
mõjukaks. Lähtekohaks oli tähelepanek keelpillide kohta: kui
keelt vajutati keskkohast (millega see lühenes poole võrra algsest
pikkusest) saadi oktaav kõrgem hääl. Oktaavi suhtarv oli siis 1/2.
Kvint saadi vajutades pillikeelt 2/3 kohast ja kvart vajutades
kohale (nagu) 3/4 (ja sõrmitsedes pikemat osa). Antiikajal ei peetud
tertsi konsonandiks, seega näis nõnda, et kõik tuntud konsonansid
rajanesid eelpooltoodud arvsuhetele. Pandi ka tähele et kui
kasutatud numbrid kokku loeti, saadi tuelmuseks kümme, inimeste
sõrmede ja varvaste arv.
Arve
1, 2, 3 ja 4 hakati pidama pühadeks, räägiti pühast
tetraktsusest, ja oletati et kogu maailm on korrastatud nende arvude
kohaselt. Jõuti ka ideeni sfääride muusikast: taevakehad tekitavad
liikudes häälte terviku, otsekui jätkuvat muusikat, mida inimene
siiski ei kuule kuna on kuulnud seda sünnist alates ja on sellega
harjunud.
Ka
inimhing arvati olevat arvuliste suhete poolt määratud tervik.
Arutusse langenud hinges olid need suhted sassis, ja neid oli sobivat
muusikat kuulates võimalik tagasi korra juurde kutsuda. Kui
keelpilli üks keel helises, pani see samas võbelema ka teisi keeli
või teise pilli keeli, ja vastavalt mõeldi et muusika mõjutab ka
inimhinge.
See
nn eetos-teooria valitses kogu antiikaja arusaama muusikast.Sõna
´ethos´ tähendab loomust: arvati et muusika “loomus” mõjutab
inimese loomust. Teatakse et Ateenlane Damon arutles, et milline
muusika on sobiv mingis olukorras.
Esteetika vaatepunktist oli keskseim, et meeldivalt kõlavad
heliühendused arvati rajanevat lihtsatele arvusuhetele. Küsimuse
all oli siis ilu teooria, kus asitinguvõime piiri kuuluvat ilu
seletati viidates millegile tajubarjääre ületavale: ideaalsetele
arvusuhetele.
Püthaagoroslikku
ilukäsitlust kohandati ka skulptuurile. Skulptor Polykleitos rajas
suhetesüsteemi, mis määrtles inimkeha iga osa suuruse suhtestatuna
muude osadega. Suhetesüsteemi nimetati Kaanoniks, ja see pidi tagama
ilu kõrval ka seda, et kuju esindaks inmese ideaali, seda puhast
heli, millest kõik tegelikud inimesed on kõrvale kaldunud.
Esitati
ka mõningaid teisi arusaamu. Sofistidele oli inimene kõige mõõduks,
ja seega ka ilu mõõdupuuks: nende meelest oli ilusaks peetav seotud
kultuuritaustaga, nii et mõnel pool tätoveeringuid imeteldakse, aga
mujal on see karistuse märgiks. Nad olid vastu pütagaaroslikule
ilukäsitlusele näidates, et iga objekt on ilus omal kombel, nt. sel
kombel kuidas see oma eesmärgile vastab. Maalide, skulptuuride ja
luuletuste lõppeesmärgiks pidasid nad kasu asemel lõbu. Samal
seisukohal oli ka Demokritos, kelle järgi oli muusika sündinud
hilises kultuuri arengujärgus luksuse tarvis. Sellele vastupidine
käsitlus ilmneb Orfeuse loos: Orfeus suutis oma muusikaga taltsutada
metsikuid ja rahustada pööraseid, ja nõnda võidi muusikat ja
luulet pidada kogu kultuuri eelduseks.
Esteetika
probleemi uuriti juba varakult, aga Platoni kirjutised on esimesed
mis on meieni säilinud, kus ilu ja kunsti käsitletakse
mitmekülgselt ja ammendavalt, tõsi küll üldiselt muude teemade
kõrval. Tuleb minna edasi kuni Plotinoseni, enne kui tuleb vastu
teine filosoof, kelle kirjutused on meie ajani peaaegu täielikult
säilinud.
Platoni
elu
Platon
(427-347 eKr) kasvas Peleponnese sõdade aegses Ateenas, keset
riiklikke kriise. Ta kuulus vanasse aadliperesse, oli tugeva
kehaehitusega ja harrastas maadlust. Noores eas proovis ta tragöödia
kirjutamist, ja mõnesid Platoni küpse aja teoseid võib pidada
filsoofilisteks draamadeks. Gunnar Aspeli kirjutab:
“Platoni
teosed on sepistatud dialoogivormi. Mõned neist on kõrgemasse
väärtusklassi kuuluvad draamaluuletused, mõelgem näiteks
Phaidonit
ja selle üleva rahu tundmust surma ees, või seda vastandite
võitlust, mida näeme Gorgias-dialoogis.
Pidusöögis
(Symposionis)
vahelduvad
lustakas sõnamäng ja ülev kindlus: Aristofanese kelmikas
mõttemäng, purjus Alkibadese kõne, mis lõppeb Sokratesele
omistatud ülistusega, teadmanaise Diotima hümn Erosele, mis juhib
hinged kõikide ilusate kujude igavese algpildi juurde. Euthyron on
verine satiir sellest jumalakartllikkusest, mis tahab osta kõrgemate
jõudude soosingut. Ethydemoses pilatakse farsilikul kombel
kvaasifilosoofia silmamoondamistrikke. Platon on dramaatik, ta on
nagu Shakespeare ja Ibsen nii tragöödiate kui ka komöödiate
meisterlik sepistaja.”11
Platon viibis kodulinnaskogu oma elu, arvesse võtmata kahte reisi
Lõuna-Itaaliasse. Neljakümne aastaselt ostis ta väikese maa-ala
Ateena lähedal, Akademia pargis, ja asus sinna elama. Majja kogunes
Platoni sõpru ja õpilasi, ja seda kohta hakati nimetama Platoni
akadeemiaks. Naisi sinna ei lubatud, aga räägitakse et mõndadel
õnnestus sinna pääseda sisse valeriietes.
Peale
Platoni surma jätkas Akadeemia oma tegevust väikeste katkestustega
üle 900 aasta, kuni aastani 529, millal keiser Justinianus otsustas,
et keegi ei saa Ateenas õpetada filosoofiat ega tõlgendada õigust.
Platoni
ideedeõpetus
Platoni
järgi on meie ümber tajutava maailma kõrval veel teine maailm,
ideede maailm.
Seda
mõtet võib piltlikus teha järgnevalt: Kui liivale joonistatkse
kolmnurke, on need kõik erilised, ja neis on palju sellist, mis
õieti kolmnurka ei kuulu, nt. äärisjoone paksus ja käänakute
erinevus. Nõnda on loomulik mõelda, et joonistatud kolmnurgad ei
ole tõelised kolmnurgad vaid kolnurga idee rohkem või vähem täpsed
jäljendused; kolmnurga idee ilmneb, heiastub või on nendes olemas.
Kui ka kõik maailma kolmnurgad hävitataks, oleks kolmnurga idee
siiski olemas. See on hävinematu ja muutumatu; seda ei saa tajuda,
seda võib tunnetada vaid mõtlemisega.
Kõike
või palju muudki asitingulises maailmas tunnetatavale vastab
muutumatu idee: on inimese idee, voodi idee, õigluse ja ilu idee.
Ilmselt mõtles Platon, et ideed jagunevad kahte rühma:
1)
kõrgema rühma ehk tegelike ideede hulka kuuluvad positiivsed
väärtusmõisted nagu hea, ilus ja õiglane, ja
2)
madalamasse rühma kuuluvad erinevad üldmõisted nagu puu, vitsmõrd
või kolmnurk.
Ei
mingit inetuse või kurja ideed ei ole vähemalt ülemisel tasandil
olemas.
Platoni
meelest on ideede maailm väärtuslikum ja tõelisem kui aistinguline
maailm, ja inimene peab püüdlema selle ühtsuse poole. Tegelikku
teadmist võib olla vaid selle kohta, kuna see on muutumatu.
Aistingulises maailmas on inimesel vaid erinevaid arvamusi või
oletusi. Timaios-dialoogis sõnab Timaios:
“Minu
arvamuse kohaselt tuleb esmalt teha selline eristus: mis on see, mis
on alati olemas olnud, kuid millele ei ole algust, ja mis on see, mis
on aina sündimas aga millel ei ole olemasolemist? Esimest /siis
ideed/ võib mõista mõistusega ja mõeldes /noesis/, kuna see püsib
alati samana, teine rajaneb mõtetule arvamusele ja asitingulisele
tähelepanemisele /aisthesis/.”12
Teisele
poolele jääb mõtlemine ja teisele tajumine. 19. sajandini ja peale
sedagi on mõned pidanud seda jaotust esteetika jaoks olemuslikuks:
nad on pidanud “aisthesist” ehk aistimist justnimelt esteetika
valdkonnaks.
Platoni
järgi on inimesel teatuid varjatud teadmisi ideedest, teadmisi mida
võidakse sobiva juhtimise või harjutamisega meelde tuletada.
Kuulsas koopanäites võrdsustatakse inimesed koopas asuvate
vangidega, kes on sündimisest saadik aheldatu nõnda, et nad ei saa
näha muud kui koopa tagaseinale projetseeruvaid varje. Nad
kujutlevad, et need varjud on tõelised olevused, ja alles aheldate
eemaldamine ja pea pööramine saab nad tajuma oma eksitust.
Platoni
tõlgendused ei ole lihtsasti mõistetavad, kuna tema teosed on
dialoogid, vestlused, milles üldiselt Sokrates vestleb erinevate
inimestega. Sageli arvatakse Platonit olevat samal arvamusel kui
dialoogide Sokrates, kuid alati ei ole lihtne selgitada ka Sokratese
seisukohta, kuna ta ironiseerib ja naljatleb. Platoni tõlgendust
raskendab ka tema loomingu mahukus ja seal esitatud vaatenurkade
erinevus. Probleemidki jäävad sageli ilma lõpliku vastuseta.
Ilu filosoofia
Ilu
on Platoni järgi postiivne väärtus ja sarnaneb heaga. Lisaks on
see erinev asi kui meeldivus. Sokrates ütleb Hippiale:
“/.../
igaüks naeraks meie üle, kui ütleksime, et söömine ei ole
meeldiv vaid ilus ja et meeldiv lõhn ei ole meeldiv vaid ilus.”13
Sellest
täpsemalt Platon ilu muudest väärtustest ei erista. Selle vastu
ilu eeldusi käsitleb ta mitmekülgsemalt. Taustaks on ideedeõpetus,
aga objekti ilu seletatakse kahel (eri) viisil:
1)
Objekt on ilus, kui selles ilmneb ilu idee.
2)
Objekt on ilus, kui selles väljendub selgelt selle enda idee.
Platon
rõhutab esimest varianti, teine ilmneb vaid möödaminnes. Mainisin
siiski ka seda, kuna see sai hilisematel aegadel poolehoiu osaliseks.
Esimene on Platoni enda arendus, teine on ilmselt varasem, vahest
pütaagoroslikku päritolu.
1:
Ilu idee
Platon
mõtles nõnda: liivale joonistatud kujund on seetõttu kolmnurk, et
selles väljendub kolmnurga idee, ja sarnasel kombel on ilus inimene
ilus seetõttu, et temas ilmneb ilu idee.
Dialoogis
Pidusöök
kaardistatakse teid ilu idee tajumiseks. Iga osavõtja peab
järjekorras kõne armastusjumala, Erose auks, ja kui tuleb Sokratese
kord, räägib ta kuidas Diotima nimeline preestrinna pühendas ta
armastuse müsteeriumitesse. Ilu tuleb sellega siinkohal kõneks, et
arvati et armastus on suunitletud ilule. Tänapäeval tundub loomulik
mõelda, et just ilusat armastatakse. Kaj Nyman kirjutab:
“Eliel
Saarisen kõik majad /.../ on ilusad, nendesse armub esimesest
pilgust.”14
Laenan
siinkohal pika lõigu Sokratese kõnest, milles ta seletab Diotima
õpetusi:
„Kes
sellele asjale õiget rada
mööda tahab läheneda, peab noorusest alates püüdlema ilusate
kehade poole, ja kui juht teda õigesti suunab, peab ta algul
püüdlema armastada ühtainust ilusat keha ja „sünnitada“
selles kehas kauneid mõtteid; seejärel aga märkab ta, et mis tahes
ühe keha ilu on suguluses iga teise keha iluga, ja kui on vaja
uurida ilu ideed, keha ilu, oleks suur rumalus mõtelda, nagu ei
oleks kõigi kehade ilu üks ja seesma. Kui ta seda on märganud,
hakkab ta armastama kõiki ilusaid kehi ja kirg üheainsa vastu
jaheneb, kuna ta säärast armastust peab siis põlastusväärseks
ning tühiseks. Seejärel hakkab ta hinge ilu hindama keha ilust
väärtuslikumaks, nii et kui kellelgi on suurepärane hing, välimus
aga pole eriti õitsev, siis peab ta seda piisavaks ja hakkab
niisugust inimest armastama, tema eest hoolt kandma ning püüab
„sünnitada“ ja otsida selliseid mõtteid, mis noorukeid paremaks
muudavad, nii et ta ka ise peab paratamatult tähele panema seda, mis
tavades ja taotlustes kaunis on, ning nägema, et see kõik on
omavahel suguluses ja et keha ilu tuleb pidada millekski tühiseks.
/?/
Pärast sellist tegevust tuleb ta juhtida teadmiste juurde, et ta
teadmiste ilu mõistaks, ja kui ta vaatleb ilu kogu selle
mitmekesisuses, enam ei teeniks tühise ja armetu orja kombel ainult
ühte, armastades mõne poisikese, mehe või mingi ühe taotluse ilu,
vaid ta peab pöörduma ilu avara mere poole, ja tunnetades seda ilu
ammendamatus tarkuse armastamises, „sünnitaks“ palju kauneid ja
üllaid kõnesi ning mõtisklusi, kui ta, selle kaudu tugevaks ja
täiuslikuks muutunud, hakkab nägema ühtainust sellist teadmist,
mis nimelt ongi niisuguse ilu teadmine. /.../ Kellele on armastuse
küsimustes antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras
tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab
järsku midagi kaunist, loomult imeväärset, just seda, Sokrates,
mille nimel kõik eelnevad pingutused toimusid, kõigepealt et ilu
eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane;
edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises
suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega
võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu, et see pole
kaunis ühes ega inetu teises kohas, nagu oleks see ühtedele kaunis,
teistele aga inetu. Ka ei ilmu ilu temale mitte mõne näo, käte või
mingi muu kehaosa kujul, samuti mitte mingi kõnena või teadusena
ega milleski muus eksisteerivana, olgu siis mõnes loomas, Maa peal
või taevas või veel milleski muus, vaid iseendana, alati endaga
ühetaolisena, kuna kõik muud ilu liigid on temas osalised umbes sel
viisil, et kuigi nad tekivad ja hävivad, ei eksiteeri ilu ei rohkem
ega vähem ega saa ilule osaks ka muid kannatusi. /.../ Sest see ongi
armastuses õige tee, mida mööda tuleb kas ise minna või lasta end
juhtida, nii et alustades üksikuist kauneist esemeist tuleb ilu
nimel tõusta nagu astmeid mööda ikka kõrgemale, ühelt kaunilt
kehalt kahe juurde, kahelt üldse kõigi kaunite kehade juurde,
kaunitelt kehadelt aga kauni eluviisi juurde, kauni eluviisi juurest
kaunite teadmiste juurde, kuni nendelt teadmistelt jõuatkse viimaks
selle teadmiseni, mis pole millegi muu teadmine kui selle kõrgeima
ilu teadmine, ja lõpuks tunnetatakse, mis on ilu. /.../ Sellel
eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi –
elu inimesele elamisväärne. Sest kui sa oled kord ilu näinud, ei
hakka sa seda võrdlema ei kulla, ei uhkete rõivaste ega kaunite
posikeste ning noorukitega, keda nähes praegu satud vaimustusse ja
paljude teiste kombel, kes imetlevad oma armastatuid ja tahavad
nendega alati koos olla, oleksid valmis, kui see vaid kuidagi
võimalikuks osutuks, söömata ja joomata neid üksnes silmitsema
ning nendega koos viibima. Mida me küll mõtleksime /.../ kui
kellelgi õnnestuks ilu näha päevselgena, puhtana, segamatuna,
inimese ihust, selle värvidest ja kõigest muust rohkest surelikust
tühjast-tähjast mitte koormatuna, vaid kui tal osutuks võimalikuks
vaadelda ainult jumalikku ilu selle ühtsuses?“15
Tee
ilu idee tajumiseni käib siis järgnevaid astmeid mööda:
1)
üks väliselt ilus inimene,
2)
mitmed väliselt ilusad inimesed,
3)
hinge ilu,
4)
ilusad oskused,
5)
ilusad teadmised,
6)
ilu idee ise.
Kreeka
keelne ilu tähendav sõna ´kalos´ oli laiema tähendusega: sellega
iseloomustati objekte, mis olid meeldivad, tõmbasid ligi või
äratasid imetlust; see tähendas ka peent, kiiduväärt,
otstarbekohast ja head. Diotima mainitud ilu idee ei ole headuse
ideest kuigi kaugel; see mis on hea, see on ka ilus.
2:
Ilu idee väljendusena
Dialoogides
Riik
ja Kharmides
väljendatakse
arvamust, et valmistades esemeid peab käsitööline silmas selle
ideed.16
Timaios-dialoogis jätkatakse seda mõtet: eseme idee silmas pidamine
kindlustab selle ilu. Kõnelejaks on Timaios, aga Sokrates kiidab
tema arvamuse heaks:
“Kui
käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana /ts
ideesid/, kasutatakse seda eeskujuna ja vormides eset selle kuju ja
otstarbe kohaseks, tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus. Aga
kui ta vaatab seda, mis on sündinud ja kasutab võltsi eeskuju /ts
aistingulisi objekte/, sellest ilus ei tule.”17
Kui
valmistaja peab silmas ideed, sünnib teosest tõenäoliselt idee
sarnane ja nõnda ka ilus.
Ilusatele
objektidele ühiseks
Ühiseks
on ilusatele objektidele kahtlemata see, et nad on ilu idee osad või
et nad on suures määras oma idee sarnased. Lisaks on ilusatel
objektidel muidki ühiseid omadusi: korrastatus, õiged mõõdud ja
suhted, kooskõla ja harmoonia. Näitena laenan Sokratese repliiki
Philebos-dialoogist:
“/.../
juhul kui seostatuses ei ole õigesti mõõdetud suhteid, siis saavad
rikutud nii selle aineosad kui eriti ka see ise. Siis ei ole see enam
segu vaid korratus /.../ Hea näib nüüd olevat peidetud ilu kardina
taha: sest toodavad ju õiged mõõtsuhtesd kõiges ilu ja hüve.”18
Tiamaioses
öeldakse jällegi nõnda:
„Kõik
hüveline on ilus, ja kõiges ilusas on omavahelised suhted
kooskõlalised. Nii vormitud elav olend, kes peab olema ilus, peab
olema ka kooskõlaline /sümmeetria/.”19
Antud
lausetest selgub ilu tihe seos hüvelisusega ja teisalt õigete
suhete või kooskõlalisusega, millele viidatakse sõnaga
´sümmeetria´.
Vahest
mõtles Platon et õiged mõõdud ja suhted on sama kui idee
ilmnemine. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Objekt saab osaks ilu
ideest või hakkab heiastama oma ideed, kui selle mõõdud ja suhted
muutuvad kohaseiks.
Muid
mõtteid ilust
Ilu
ja sära
Phaidros-dialoogis
seostab Platon ilu sära ja kirkusega. Sokrates jutustab müütilist
lugu armastuse poolt põhjustatud hullusest, aga järgib samas ka
ideedemaailma: seal on muud kõrval ka õigluse, mõistlikkuse ja ilu
ideed. Nad kõik säravad, kuid kõige selgemalt särab ilu:
“Õigluse
ja mõistlikkuse sära, kõige selle särast mis on hingele
väärtuslik, ei ole midagi siin järel /maa peal/ .../ kõigest seal
/ideede-maailmas/ nähtust säras ilu kõige heledamalt /.../ .”20
Ilu
ühstust säraga rõhutasid hiljem Plotinos, Aquino Thomas ja Hegel.
Naiselik
ja mehelik ilu
Teoses
Seadused eraldab
Platon teineteisest naistele ja meestele sobivad laulud:
“Edasi
on kohane, et eraldame teatud põhimõtte järgi naistele ja
meestele sobivad laulud, ja nendega peab kohaldama vastavad viisid
ja rütmid. /.../ Mehelikuks võime nimetada seda mis on särav ja
uljas, kui teisalt soodumust leplikusele ja tagasihoidlikkusele tuleb
pidada naiselikuks omaduseks nii seaduses kui ka selle
põhjendamisel.”21
Eriti peale 18.
sajandit on rõhutatud ilu mitmekülgsust: maikelluke on kena,
tormine meri on võimas, ninasarvik on inetu, kuid kõik on omal
kombel mõjuvad, esteetiliselt väärtuslikud.
Suhteline
ja absoluutne ilu
Philebos-dialoogis
jagab Sokrates ilu kahte kategooriasse: on ilu, milles seguneb
nauding ja vaev (tragöödia ja komöödia), aga on olemas ka puhast
naudingut, mida tuleb eristada kannatuste lõppemisest, nt. ilusad
värvid, vormid ja hääled ning head lõhnad.
“Ilusate
vormide all ei mõtle ma siin seda mida inimesed üldiselt,
elusolendite või piltide ilu. Räägin selles mõttes sirgest ja
ümmargusest ja neist pindadest ja osadest, mida treipink, loodinöör
ja nurkjoonlaud neist toodavad. /.../ selline ilu ei ole suhteline
nagu muu ilu, vaid püsivalt ilus iseenesest, veatuna, ja /.../
sellega liitub alati nauding, millel ei ole midagi tegemist näiteks
kratsimise poolt toodetud naudinguga. Värvid on samuti sel kombel
ilusad /.../ kirkad ja kõlavad hääled, mis moodustavad ühe puhta
kokkukõla, on ilusad iseendast võttes, mitte suhteliselt, ja nedega
liitub alati iseloomulik omadustega seotud nauding.”22
Kui
Edmund Burke üritas 18. sajandil selgitada, mis eristab ülevat või
võimast ilusast, kasutas ta sarnast jaotusprintsiipi: ilu puhul on
tegemist puhta naudinguga, üleva puhul aga millegi negatiivse
puudumisega.
Platoni
jaoks oli geomeetriline ilu kõige kõrgeim. Hiljem mõtles Immanuel
Kant, et geomeetriline ilu ei ole üldse tegelik ilu.
Ilu
ja heameel
Antiikajal
seostati ilu üldiselt objekti omadustega: nt. Platon rõhutas
osadust ilu ideega ja häid vastavus-suhteid. Platoni akadeemias
vesteldi siiski ka teisest, ilmselt sofistide poolt esitatud
võimalusest: kas ilu võib ennekõike liituda millegi seesmisega,
nt. meelheaga. Laiema
Hippia nime all tuntud
dialoog ei ole võibolla Platoni kirjutatud aga näib olevat sündinud
Akadeemia ringkondades. Selles pakub Sokrates lõpuks välja:
“/.../
ütleme ilusa olevat see, mis toodab meile heameelt – ei mõtle
/siin/ mistahes naudinguid, vaid neid mida me saame kuulmise ja
nägemise kaudu /.../. Ilusate inimeste ja erinevate ilusate
kaunistuste, maalide ja skulptuuride nägemine rõõmustab meid, ja
sama mõju on ka ilusatel häältel, kogu muusikal, kõnedel ja
jutustustel. /.../ ´ilus´ on kuulmise ja nägemise teel saadud
heameele tundmus /.../.”23
Sokrates
ja Hippias hülgavad selle ettepaneku järgnevate põhejndustega: see
mis meeldib kuulates, ei või ilus olla vaid seetõttu et seda
kuuldakse, kuna ka nähtu võib olla ilus; kuigi ka nähtu ei saa
olla ilus vaid seetõttu et seda nähtakse, kuna ka kuuldu võib olla
ilus; peab olema mingi veel mainimata seik, mis teeb mõlemast ilusa.
Mõeldakse ilmselt ilu ideed.
Mõte
ilu seostamisest heameelega on hiljem olnud jätkuva huvitatuse
objektiks. Keskajal määratles Aquino Thomas ilu millekski, mille
nägemine on meeldiv. 18 sajandil rõhutati ilu seesmist olemust: ilu
on pigem tunne kui mingi väline omadus.24
Kunsti
filosoofia
Platon
ei kasutanud sõna, mis tähendaks sama kui soome keelne sõna
´taide´ (või eesti keelene sõna ´kunst´). Ta kasutas sarnaselt
oma kaasaegsetle sõna ´techne´, mis tähendas oskust ja just
nimelt põhimõtete ja reeglite poolt valitsetud kunsti, kunsti mida
võidakse õpetada. Ta tegi siiski ka uue piiritluse ja hakkas
rääkima jäljendavatest ehk mimeetilistest kunstidest. Selle rühma
koostumus jäi veidi ebamääraseks, aga vähemalt poeesia,
skulptuur, maalikunst, muusika ja tants kuulusid nende kilda. Vahel
nimetatakse jäljendavaks ka muid tegevusi, nagu kõnelemist ja
sofistikat.
Platon
on saanud kuulsaks kunsti (ehk jäljendavate kunstide)
hukkamõistjana. Ta esitas kaks põhjendust:
1)
Suur osa kunstist on kasvatuse seisukohalt alamväärtuslik, kuna
a)
selles jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut ja kuna
b)
see appelleerib emotsioonidele mitte mõistusele.
2)
Kogu kunst on teaduslikult väärtusetu, kuna see ei vii ideede
tundmisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi.
Käsitlen
mõlemat põhjendust eraldi.
1:
Kunst ei kõlba kasvatuseks
Platoni
järgi mõjub kunst kahjulikult. Kui kunstid lokkavad, valitseb
ühiskonnas naudinguiha ja seaduse ja korra vaatenurgast kannatus.
Platoni
poolt esitatud kunsti kriitika väljendub järsumal kombel teoses
Riik,
kus
mõtiskletakse, milline oleks ideaalne riik. Kunsti positsioon muutub
päevakajaliseks, kui vaatluse all on valvurite, ehk siis juhtiva
klassi koolitamine oma tegevuse jaoks. Kesksel kohal on koolituses
sport ja “muusalised oskused” ( ts poeesia, muusika ja tants):
“keha jaoks sport, hinge tarvis luulelised oskused”.25
a)
Väärad ideaalid
Kunst
on noortele kahjuks, kuna seal jäljendatakse eeskujuks kõlbmatuid
isikuid. Kangelasi esitatakse paheliseina ja emotsionaalselt
sõltuvatena, jumalaid esitatakse alamõõduliseina.
“Ei
mingil mkombel ei saa jutustada, et jumalad sõdivad omavahel,
intriigitsevad ja võitlevad omavahel – mis ei ole isegi tõsi –
kui soovitakse, et meie riigi tulevased vardjad peavd piinlikuks
tülitseda tühistel põhjustel.”26
Ei
saa rääkida, et jumalad naeravad või et Achilleus oli nii ahne, et
loovutas Hektori laiba vaid lunaraha vastu. Poeesia allegooriline
tõlgendus ei päästa olukorda kuna tõlgendajad on harva ühel
meelel27
ja teiseks:
“Noor
inimene ei suuda teha vahet, mis on võrdpildiline ja mis mitte, ja
tema selles eas omandatud arusaamu on sageli võimatu välja juurida
või muuta.”28
Seetõtt
valisteb Platoni ideaalses riigis karm tsensuur, ja kunsti küsimuste
üle otsustavad asjatundjad. Heaks kiidetakse vaid hümne jumalatele
ja ülistuslaule tublidele meestele. Jutustused peavad näitama, et
vaid hüveline inimene on õnnelik. Lubatakse vaid selliseid rütme
ja viisiliike, mis jäljendavad head loomust.
“Jäta
siis alles vajadust ja vabatahtlikkust väljendavad viisiliigid
(doorialik ja früügialik), need kaks, mis parimal kombel
jäljendavad mõõdukate ja julgete meeste hääli vastaseisude ja
edu aegadel.”29
Platoni
kunstiprogramm oli sarnane sotsialistlikule realismile, milles nõuti
et kangelased peavad olema positiivsed ja viisid oma vaimult
optimistlikud.
Kui
on saadud õige kunst kehtestada, Platoni järgi enam uuendusi ei
lubata. Äärmisel juhul võib liigutavat muusikat esitada teatud
aegadel riigi kontrolli all. Jumalate eksimustest tuleks rääkida
salamisi, harva kuuldavalt.
Hilises
dialoogis Seadused
imetleb üks kõnelejatest, ateenlane, Egiptuse kunsti muutumatust:
“/.../
/Egiptuse/ riigis pidid noorukid üheskoos harjutama kauneid zeste ja
kauneid rütme. On kindlaks määratud, mis ja millised need on, ja
see on templeis teada antud. Maalijatel ega teistelgi, kes üleüldse
kujutavad poose, ei ole olnud ega ole jätkuvalt luba teha reeglite
vastaseid muudatusi ega leiutusi, vaid nad peavad järgima
tradistioonilist väljenduslaadi nii konkreetsel puhul kui ka kunsti
valdkonnas üldiselt. Kui uurida seda asja, kohtad seal kümne
tuhande aasta vanuseid maale ja skulptuure /.../ mis ei ole ei
ilusamad ega inetumad kui tänased vaid samal kombel valmistatud.”30
b)
Tunnete toit
Platoni
meelest on kunst kõigele kahjulik, kuna see appelleerib tunnetele,
mitte mõistusele; see toidab emotsioone, mis hägustavad mõtlemist,
ja seetõttu on kunstid takistuseks tarkuse poole pürgijatele.
Siinkohal
peab meenutama Platoni arusaama hingest. Hing on kui kahe hobuse ja
kutsari moodustatud tervik, ratsmeid hoiab mõistus, ja vedajateks on
himu ja kirg (või au püüdlemine). Kui juhtija on võimetu, siis
läheb kogu vankriühendil halvasti.
Platoni
järgi on luuletaja luuletades mõistusetus olukorras ja nakatab oma
meelestatuse laadiga ka kuulajaid. Luuletaja luuletab innustuse,
inspiratsiooni kütkeis. Jumal – täpsemini sõnastades muusa ehk
luulemuusa – võtab ta oma valdusesse ja kasutab teda hääletoruna.
Jumalik hullus kandub ka kuuljateni nagu magneetilisus kogu
raudketile, mille üks ots on ühenduses magnetiga. Ka vastuvõtjad
satuvad õuduse, kurbuse või rõõmu võimusesse. Järgnevalt
kõneleb Sokrates Homerose laulude esitajale Ionile:
“Jumal
röövib neilt /luuletajatelt/ mõistuse ja kasutab neid samal
kombel kui oraakleid ja jumalikke ennustajaid oma teenijatena, et me
kuuljad näeksime, et need väärtuslikud kõned ei pärine neilt,
on nad ju kaotanud mõistuse: kõnelejaks on jumalus ise, kes nende
vahendusel lähetab oma hääle meile kuulda.”31
Inspiratsioon
on Platoni jaoks hullus, aga teisalt on see ka jumalik, ja luuletuste
valmistamine ei õnnestu ilma selleta:
“/.../
see kes ilma muusade ajendatud hulluseta saabub luule aastmeile,
kujutledes et ainuüksi oskusest piisab tegemaks temast luuletajat,
ebõnnestub ja hullusest puudutatud luuletajad jätavad mõistlikumad
varjule.”32
Kui
luuletaja on jumaliku innustuse võimuses, võib ta ilmutada
sügavaid tarkusi, aga tema kõned võivad ka olla tuulest võetud ja
kahjulikud, kuna luuletajad on Platoni arvates vastutustundmatud ja
ebateadlikud. Ja üle kõige hägustavad tundmustele rõhuvad
esitused mõistust, mida tuleks hoopis tugevdada ja selgitatda.
Tensuur on seega nõutav.
Jutt
inspiratsiooni jumalikkusest ei tarvitse olla täiesti tõsiselt
võetav. Platon ei suhtunud üldiselt võttes jumalate maailma
tõsiselt. Vahest mõtleb ta vaid, et heade luuletuste sünd eeldab
mõistuse hägustumist – mis muidugi ei ole midagi positiivset tõe
saavutamise seiskohalt, kuna vaid mõistus viib tõeni.
2:
Kunst jääb näivuse valda
Kunst
on seega halb kasvatusvahend, aga õieti kasutatuna võib see riigile
kasuks tulla. Platon võtab siiski kasutusele suurema luua ja heidab
kogu kunsti kõrvale sel põhjusel, et kunst on teadmise saamise
seisukohalt kahjulik. See ei saavuta tegelikku tõelisust, vaid jääb
kinni näivusesse. Kunst on jälejndus (mimeesis, imitatsioon) aga ei
ole mitte ideede vaid nende olevuste jäljendus, milles ideede
ilmnevad.
Puussepp
jäljendab voodi ideed, aga maalija jäljendab vaid voodi idee
jäljendust. Nõnda on kunst kaks sammu ideede tõelisusest,
tegelikust tõelisusest maas. Sokrates võtab selle kokku:
“On
siis kolme liiki voodeid. Üks on olemuslikult tõeline voodi /.../
Teine on see, mida puussepp valmistab. /.../ Ja kolmas on see, mida
teeb maalija. /.../ Selline on siis ka tragöödia-luuletaja, kuna ta
on vaid jäljendaja: ta on /.../ tõest arvestades alles kolmas, ja
nõnda on kõik teised jäljendajad.”33
Luuletaja
ei kõlba elu juhendajaks, kuna tal ei ole teadmist asjadest. Ta vaid
teeskleb teadvat midagi sellest millest ta kõneleb. Kunst ei vii
tõeni vaid näivuse abil teostatud naudinguni; see ei rajane Platoni
meelest teadmisele vaid riugastele ja tempudele.
Kui
pöörduda tagasi koopavõrdluse pildi juurde, võidakse öelda et
kunstnik ei vabasta inimest ahelatest vaid lisab näivust tehes pilte
varjudest.
Taust:
aja “kunstikasvatus”
Luuletajate,
ennekõige Homerose ja Hesiodose teoseid kasutati Antiik-Kreekas
sarnasel kombel nagu Piiblit kasutatakse usklikeis ühiskondades:
neist otsiti teadmisi, eeskujusid, elu-juhtnööre ja nõuandeid
küllaltki eriliste olukordade tarvis. Ateena noorsoo kasvatus
seisnes paljuski selles, et nad õppisid väljendama osasid
luuletajate teostest.
Platoni
vastasseis luuletajate ja teiste jälejndajate vastu selgub osalt
selle lähtepinnaga seoses. Kui kultuuritradistioon oli vahendatud ja
säilitatud suuliselt , on see olnud sunnitud vormuma konkreetseteks
näitejuhtumeiks, kergesti meeldejäävaiks luuletusteks. See ei
tulnud kasuks arendamaks abstraktset mõtteviisi, sellist mis uurib
põhjuseid ja tagajärgi, asjade hierarhilist korrastatust või
püsivat olemust. Kirjutamisega muutus võimalikuks siirdada
mäletamist väärivaid asju järeletulevatele põlvedele ilma luule
pakutavaid mälutehniliste vahenditeta, nõnda et poeesia positsiooni
kasvatuses võis Platoni arvates vähendada, vähemalt kõrgematel
tasanditel.
Platon
mõistis kunsti ja ilu, ja ta oli valmis pidama Homerost jateisi
luuletajaid kunstiliselt erakordseteks, kuid ideaalriiki nad siiski
ei kuulunud. Politeia-dialoogis
ütleb Sokrates oma vestluspartnerile Glaukonile:
Nõnda
nagu sina Glaukon kohtad Homerose imetlejaid, kes ütlevad, et see
luuletaja on Kreeka õpetaja ja seletavad, et inimeste vaheliste
asjade hoidmise ja õpetamise tarvis tuleb pöörduda tema poole ja
otsida temalt juhtnööre ja et me peaksime korrastama kogu oma elu
selle luuletaja järgi, nii pead sa suhtuma neisse sõbralikult ja
ilusti, kuna nad üritavad olla head mehed, ja sul tuleb möönda, et
Homeros on luuletjatest suurim ja tragöödialuuletajatest esimene.
Aga peab teadma ka seda, et meie riigis ei võida heaks kiita muud
poeesiat kui hümne jumalaile ja õilsatele meestele loodud
ülistuslaule. Kui lubad sinna selle kenaks hinnatud muusa, lüürika
või eepika kujul, siis hakkab riigis valitsema nauding ja vaev mitte
aga seadus ja mõistus mida alati on ühiselt tunnistatud kõige
paremaks.”34
Teistes
oludes oleks Platon võinud suhtuda kunsti positiivsemalt. Aga eriti
kõrget positisooni ei oleks ta kunstile vaevalt osutanud, kuna see
viib tähelepanu kõrvale tegelikust tõelisusest (ideedest) ja
hägustab mõistust. Aistingulise maailma mitmekülgsuse taguse
muutumatuse maailma võidakse käsitleda harrastades filosoofilisi
vestlusi, mitte järgides luulesõnastust või vaadates maale.
Muid
kommentaare kunsti kohta
Dialoogis
Riik rõhutati, et kunst on vaid jäljenduse jäljendus. Samas teoses
mainitakse võimalusena ka seda, et ei jäljendata ei mingitki
tegelikku näidist. Sokrates küsib Glaukonilt:
“
Kui
kunstnik maaliks ideaalpildi ilusaimast mõeldvast inimesest, kui ta
tooks oma maalil selle kõige täisulikumal kombel esile aga ei saaks
näidata et selline mees oleks olemas, kas peaksite teda siis
halvemaks kunstnikuks? // -- Muidugi mitte.”35
Võimalikuna
näib siis ka see, et maalikunstnik sarnaselt käsitöölisele
jäljendab aistingulise objekti asemel ideed. See seisukoht oli
ilmselt lähemal antud ajale tavalisest arusaamast maalija tööst.
Platoni kaasaegne Ksenofon pani oma dialoogis Sokratese maalija
Parrhasioselt küsima:
“Kui
esitate ilusaid vorme kas ei ole lihtne leida inimest, kes oleks
tervenisti veatu, te liidate kokku eri inimeste ilsuamad osad ja
loote sel kombel ilusana paistva terviku. // Nõnda teeme, ütles
ta.”36
Kunst
ei kopeeri siis vältimatul kombel indiviide, vaid selle teemaks on
midagi kõrgemat. Seda mõtet kordasid ka Aristoteles ja Poltinos.
Teiseks
mainitagu Faidros/Phaidros-dialoogi
mõtet, et teos (antud juhul kõne) peab olema orgaaniliselt ühtne:
“/.../
iga kõne peab olema samal kombel ehitatud nagu elav olend: sellel
peab olema keha, see ei saa olla ilma peata või jalutu vaid sellel
peab olema keha ja jäsemed, mis sobivad omavahel ja tervikuga.”37
Mõte
hea teose (orgaanilisest) identsusest on jäänud jätkuvalt
eluvõimeliseks.
Kokkuvõte
Platoni
mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee
lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui
üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu
ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid
edenedab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu
kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi.
Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse (ilusate poiste)
mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.
ARISTOTELES
Aristotelese
elu
Aristoteles
(384-322 eKr) oli arsti poeg Stageirast; teda kutsutakse vahel ainult
stageiralaseks. Ta tuli Platoni Akadeemiasse 18 aastasena ja jäis
sinna peaaegu Platoni surmani, 37 eluaastani. Veidi pedantse
loomuselaadi tõttu sai ta hellitusnimeks ´Nous´, ´Mõistus´.
Mõistlik loomus väljendus ka suhtumises kunsti:
“Aristoteles
ei innustu kunagi poeesiast, kui seevastu Platon ei saa mainida
poeesiat hoogu sattumata.”38
(Grube)
Teisalt
jutustab Diogenes Laertios, et kui
“mõni
huvitus, miks kulutame nii palju aega ilule, ta vastas: ´See on
pimeda inimese küsimus.´”39
Peale
Akadeemiat tegutses Aristoteles mitmel pool kreeka maailma. Võimalik
et ta tegi erinevaid uurimusi, ja teatakse kindlalt, et ta kirjutas
ülistusluuletuse oma surnud sõbra Hermia mälestuseks. See luuletus
on nimelt säilinud.40
Küsimuse all on hümn Aretele, Hüvele, mis on persofitseeritud
nooreks jumalannaks, ja Hermiast nimetatakse Heraklese, Aiase ja
Achilleuse kõrval üheks tema teenijaks. W. K. C. Guthrie arvas:
“luuletus
on hea ja räägib ise enda eest. Selle siirus on ilmne, nagu ka
keele ülevus ja usklik vaim, mis ilmneb eri osades, samuti nagu
vorm, millesse tervik on valatud.”41
Aristoteles
oli ka Aleksander Suure koduõpetaja, kuid pöördus 50 aastasena
Ateenasse tagasi ja hakkas õpetama Lükeioni gümnaasiumis
(spordisaalis) ja selle lähedal. Ka kooli ennast hakati nimetama
Lükeioniks (millest tuleneb ´gümnaasium´) või Peripatoseks.
Viimane sõna tähendab jalutamist sammashallis, ja kogu Aristotelese
koolkonda nimetatakse sageli peripateetiliseks koolkonnaks.
Kui
Aristoteles oli õpetanud Ateenas 12 aastat, suri Aleksander Suur.
Ateena tõusis üles Makedoonia ülemvõimu vastu, ja Aristoteles
sattus Makedoonia sõbrana vaenu objektiks. Teda süüdistati jumalte
salgamises: väideti et oli kirjutanud hümni Hermiale nagu jumalale
ja laulvat seda alati lõuna ajal. Aristoteles põgenes Khalkisesse,
kus ta aasta aega hiljem suri. Peripatos jätkas tegevust kuni 3.
sajandi lõpuni pKr, kuigi viimased 400 aastat kiratsedes.
Aristotelese
filosoofia
Platoniga
seoses räägitakse üldiselt ideedest, Aristotelesega seoses
seevastu räägitakse vormidest, kuigi mõlemad kasutasid sõna
´eidos´ (Platon kasutas siiski ka muid termineid, nt. ´idee´).
Aristoteles
ei mõelnud Platoni kombel, et objekti kuju (või idee) oleks eraldi
olemas, vaid tema meelest on objekti vorm selles endas erilise
otsatarbena või võimaluste hulgana. Iga objekt pürib väljendama
on vormi võimalikult täielikult. Mida täielikumalt objekt teostab
oma vormi, seda täielikumalt on see olemas, seda vähem on selles
pelka potentsiaalsust, võimalikkust. See on aktuaalne mitte vaid
potentsiaalne.
Ka
seemnetes on suure kase võimalikkus, ja taim pürib saavutama kase
vormi võimalikult täiuslikult. Põder võib aga siiski süüa ära
taime ladva, ja seetõttu on lõpptulemus puudulik, ebatäiuslik
vorm.
Ilu
filosoofia
Teoses
Metafüüsika
Kirjutas Aristoteles:
“Kuna
hea ja ilus on eri asjad (kuna hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu
on ka liikumatutes olevustes), need, kes väidavad, et matemaatilised
teadused ei räägi midagi ilust või heast, eksivad. /.../ Ilusa
peamised osad on korrastatus /taxis/, sümmeetria /symmetria/ ja
sihipärasus
/horismenon/,
mida matemaatilised teadused eriti väljendavad.”42
Siin
ilmneb kolm tähelepanuväärset seika. Kui Aristoteles ütleb hea ja
ilusa olevat eri asjad, viitab ta võimalusele piiritleda eri
väärtusliike aga ei pääse algusest kaugemale. Teiseks rõhutab
ta, et ilus ei piirne aistnguliselt adutava valdkonnaga.
Kolmandaks
asjaks on on ilu eelduste üle mõtisklemine. Aristoteles peab silmas
korrastatust, sümmeetriat ja sihipärasust. Kreeka keelne sõna
´symmetria´ ei tähendanud vaid sümmeetriat tänases kitsas
tähenduses vaid sellega viidatakse üleüldse ühtsele tervikule,
sellisele mille osad on sobivais suhetes teiste osadega. Sõna
´horismenon´ võik tõlkida peale sihipärasuse ka piiritlevuseks.
Lisateavet nendele ilu eelduste kohta toob järgnev lõik Poeesiast:
“/.../
et elav olend või mille tahes osadest moodustunud objekt oleks ilus,
ei piisa sellest, et selle osad on õieti korrastatud; suurus ei saa
olla juhulik. Ilu sõltub korrastatusest ja suurusest /.../.”43
Sobiv
suurus on Aristotelesele pigem suur kui väike. Pikk tragöödia on
parem kui lühike, kui see vaid jääb ühtseks ja suuremakasvuline
inimene on lühikesest ilusam:
“/.../
väikesed inimesed võivad olla kenad, ja neil võivad olla
reeglipärased kehaosad, aga nad ei ole toredad /kalos/.”44
Suuruse
rõhutamine on mõistetav, kui mõelda kasvõi mäehüppe peale:
alles pikk hüpe on vaatemänguline ja imetlust äratav; lühikest
hüpet nimetatakse vaid väikesekeseks. Teisalt ei saa suurus olla ka
liigne, vaid objekt peab olema “sihipärane” või piiritletud
nõnda et see oleks selgelt üks tervik.
Mõlemas
tsitaadis mainis Aritsoteles ilu eeldustena korrastatust (taxis).
Selle all mõtles ta objekti ühtsusts ja terviklikkust, seda et
selles ei ole millestki puudust ega et selles ei ole midagi ka
liiast. Tervikut iseloomustab ta järgnevalt:
“/.../
see mida võidakse tervikuga liita või eemaldada sellest ilma
nähtavate tulemusteta, ei ole terviku osa.”45
K.
S. Laurila võttis Aristotelese ilukäsitluse kokku järgnevate
sõnadega:
“/.../
Aristotelese järgi /on/ ilu selline nähtumus mis moodustab teistest
selgelt eristuva iseendaga piirduva eheda terviku, mille osad on
omavahel tihedas olemuslikus ühtsuses, siiski mitte sellises
ühtsuses, mis hävitaks osade erilisuse ja nende erandlikkuse, vaid
sellises, mis vaid sobival kombel sulatab ühte erisused, lubades
neil samas olla erilised ja individuaalsed. Lühidalt kokku võttes
kuuluks selle ilumõiste tuum uusaegsele kõnepruugile kohandatuna
järgnevalt: ilu on ühtsus mitmekesisuses.”46
Sellest
kaugemale Aristoteles ei lähe. On siiski ahvatlev tõlgendada
säilinud tekste veidi kaugemale.
Kui
öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi
liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust
liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele
objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda
objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada
selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb
teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk,
milline on täielik liigi esindaja.
Oletatakse
et kasetaim kasvab ideaalsetes oludes: välk ei kahjusta selle tüve,
toitu on piisavalt ja ka talvepakased ei ole talumatud. Nõnda kasvab
sellest valitud isend; see on sarnane liigi vormiga (või ideega) ja
selles mõttes eriti reaalne, et selles on vaid väheseid teostumata
võimalusi. Siis on see ilus. Platonile sarnaselt on ka
Aristoteleslel ilu suhtestumine hea ja ihaldusväärsega üsna
lähedane.
Selline
tõlgendus võidakse kokku võtta väiteks, et Aristotelese järgi on
ilus objekt saavutanud oma eesmärgi ja ilmutab nõnda oma vormi (või
ideed) selgelt. Antud tõlgenduse võib viidata järgnevatele
kohtadele. Teoses Loomade
osadest ühendatakse
ilu eesmärgiga:
“/.../
meil ei tule lapsikult nina kirtsutada tähtsusetute loomade
uurimisele. Kuna kõiges mis on loomulik on midagi imetlusväärset.
– Loodust ja ilu on igas loomas. Nõnda valisteb loodusnähtustes
eesmärgikohasus mitte aga juhus, ja mõte miks midagi on sündinud,
eesmärk (telos)
kuulub ilusasse.”47
Retoorikas
ühendatakse ilu ja ideaal. Ei ole olemas vaid ühte inimlikkuse
ideaali vaid mitmeid. Nõnda on erinevad inimesed ilusad eri kombel:
nooruki ilu on erinev kui keskealiste või vana mehe ilust.48
Aristoteles
ei ütle kuskil, et objekt on ilus, kui see võimalikult täisulikult
vastab oma tegelikule olemusele, aga kui hiljem keskajal nõnda
öeldi, peeti seda mõtet aristootellikuks. Tasub siiski meenutada,
et ka Platon oli mõelnud selles suunas:
“Kui
käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana / ts.
ideesid/ /.../ tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus.”
Kunsti
filsoofia
Aristotelese
Poeetika on
esimene säilinud teos, mis keskendub teatud kunstiliigi
probeelmidele. Antud teos koosneb peamiselt tragöödia käsitlemine,
kuid vaadeldakse ka eepost ja komöödiat. Ilmselt oli Poeesias
algselt kaks osa, milledest kaotsiläinu käsitleb komöödiat.
Kunsti
mõiste iseloomustamine
Aristoteles
laenas Platonilt nimetuse ´jäljendavad kunstid´ ja selgitas
täpsemini, mis nende hulka kuulub. Poeesia
alguses loetleb
Aristoteles:
“Eepos
ja tragöödia, samuti komöödia ja ditüramb, peamises osas ka
flöödi- ja lüüra-mängimine on kõik üldiselt võttes
jäljendavad /.../ Nagu mõned /.../ kasutavad eri objektide
kujustamise jäljendamisel värve ja vorme, teised jälle häält,
nõnda on eelpool mainitud oskuste liigid rütmi, keele ja meelodia
vahendusel jäljendavad /.../ tants jäljendab vaid rütmi abil, ilma
meloodiata; erinevate rütmivormide jäljendab see loomusi, tundmusi
ja tegusi.”49
Aristoteles
paigutas siis kokku vähemalt maalimise ja skulptuuri, näidendid ja
muu kirjanduse, muusika ja tantsu. Ongi väidetud et Aristoteles oli
antiikaja filosoofidest kõige lähemal nüüdisaeghsele kunsti
mõistele; ta “piiritles praeguse kunsti mõiste piirijooned”50
(Tatarkiewicz).
Kaks
aastatuhandet hiljem ehk 17. ja 18. sajandil eraldati need oskuste
liigid eraldi rühmaks, ilusateks kunstideks ehk kunstiks, sel
põhjendusel et nende ülesandeks on valmistada naudingut.
Aristoteles nõnda ei öelnud, aga ta ütles, et kõik mainitud
liigid on jäljendavad ja et jäljendamise ülesandeks on toota
naudingut. See nauding lähtub Aristotelese järgi vähamalt kolmest
allikast:
1)
uue õppimisest,
2)
igale liigile omasest hingelisest mõjust, nt. tragöödia äratab
meelehead tekitades kaastunnet ja õudust, komöödia tekitades
naeru;
3)
objekti eesmärgipärasusest,
teost
võidakse imetleda, kuna kõik selle osad on vajalikud ega midagi ei
ole liiast.
Kui
seda asja veidi lihtsustada võib teist ja kolmandat ühendada
esteetilise väärtuse nimetuse alla, võidakse öelda Aruistotelese
järgi on kunstinauding esteetiline ja mõistuslik.
Aristotelese
taolisel filosoofil ei ole need kaks asja – kunsti ilu ja selle
vahendatud teadmine – teineteisest kuigi kaugel, kuna kunstiliik ei
pea jäljendama tegelikkust sellisena nagu see on:
“/.../
oskuslikult maalitud piltidel /öeldakse erinevat/ tegelikest
kujudest /.../ nõnda, et laiali valgunud omadused on koondatud ühte,
kui ka ühe inimese silm või teise mingi teine kehaosa oleks eraldi
võetuna maalitud ilusamini.”52
Kui
maalikunstnik idealiseerib oma modelli, kujutades teda ideaalile
sarnasemana, inimese vormile lähemal olevana, tuleb tema teosest
ilus ja ja ka õpetlik: selle abil saadakse teadmisi inimese ideest.
Tuleb
siiski meeles pidada et Aristotelese järgi kõik kunstnikud ja
kunsti liigid ei tegele idealiseerimisega:
“/.../
(pildi) kunstnikest Polygnotos kujutab inimesi parematena, Pauson
halvematena, Dionysos selliseina nagu me oleme. / Homerose kujutatud
inimesed on paremad kui meie, Kleofonil sama head, thasoslasel
Hegemonil /.../ jälle halvemad. /.../ See on ka tragöödia ja
komöödia vaheline erinevus: esimene pürib kujutada inimesi
parematena kui nad tegelikkuses on, viimane halvematena.”53
Aristoteles
ei aseta siin kunstnike ja kunstiliike paremuse järjekorda, kuna
teose ilu ei ole sama kui selle poolt esitatud objektide ilu.
Komöödia olemusse kuulub naeru tekitamine, ja nõnda tekitab hea,
imetlusväärne või ilus komöödia naeru, mis eeldab seda, et
inimesi kujutatakse tegelikust halvematena.
Platoni
vastu
Suur
osa Poeetika
sisust võidakse käsitleda kui Platoni seisukohtade kritsieerimist.
Platon oli kritsieerinud kunsti järgnevate põhjenduset alusel:
1)
Suur osa kunstist on kasvatuse seiskuohalt alaväärtuslik, kuna
a) seal jäljendatakse eeskujuks kõlbamtut ja kuna
b) see appeleerib emotsioonidele mitte mõistusele.
2)
Kogu kusnt on mõistlikult kasutu, kuna see ei vii ideede
tunnetamisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi.
Aristoteles
kaitses kunsti. Esmalt on kunst tema meelest mõistuspärases mõttes
väärtuslik: poeesia ei jää sarnaselt ajaloole kinni
üksikjuhtumitesse vaid kerkib üldisele tasandile:
“Ajaloolane
ei eristu luuletajast seetõttu, et üks kirjutab proosa ja teine
luulet: Herodotose teoseid võidakse kujundada ka värsimõõdus,
kuigi uus vorm ei teeks neist poeesiat. Ei, vahe on selles, et üks
kujutab juhtunut, teine seda, mis võiks juhtuda. Luule on sel
põhjusel filosoofilisem ja tõsiselt-võetavam kui ajalugu, selle
objektiks on üldised tõed, kui seevastu ajalugu käsitleb vaid
üksikjuhtumeid. Üldine tõde on, mida teatud laadi inimene kas
tõenäoliselt või vältimatul kombel teatud olukorras ütleb või
teeb; seda üritab luulekunst, kuigi see annaks isikutele nimed.
Üksikjuhtum on see, mida Alkibiades tegi või koges.”54
Teiseks
ei käsitlenud Aristoteles Poeesias kunsti kasvatuse
seisukohalt – selles ta lahknes antiikaja üldisest suunast –
vaid mingi kunstiliigi poolt toodetud naudingu seisukohalt: tragöödia
on nauditav oma traagilisuse poolest, komöödia oma koomilisuse
poolest. Et tragöödia oleks traagiline, tasub seal kangelast
kujutada tavalisest inimesest paremana; komöödias seevastu
esitatakse inimesi tavalisest halvemana. Nõnda ei kõlba
Aristotelese jaoks kunsti hukkamõistmises põhjenduseks see, et sel
puhul jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut.
Platon
ei vaadanud hea pilguga kunstinaudingule, kuna see rajanes kirgede
toitmisele ja emotsioonide äratamisele, kuigi need peaks alistama
mõistuse juhtimisele. Aristoteles ei pea ohtlikuks kunsti võimet
hoogustada tundeid. Inimesed ei muutu tema järgi tragöödia-näidendit
vaadates endisest erutunumaks vaid varasemast rahulikumaks,
tasakaalukamaks. Kuulus tragöödia määratlus lõppeb nõnda:
“/.../
äratades kaastunnet ja hirmu see /tragöödia/ põhjustab nende
tunnete katharsise.”55
Aristoteles
vastustas Platoni kunsti hukkamõistu rõhutades, et kunst ei ole
seotud üldiste tõdedega ja et naudingu valmistamine tundeid
äratades ei ole ohtlik vaid isegi tervislik.
Need
kaks tragöödia eesmärki, üldised tõed ja äärmine traagilisus,
ei ole alati eraldikäivad. Sel juhul on traagilisus esikohal:
“Kui
luuletaja esitab sellist, mis ilmselt on võimatu, välja arvatud kui
ta sel kombel esitab seda luuletuse eesmärki, millest räägin; see
on: kui küsimuse all olev või mõni muu koht saab nõnda juurde
mõjukust.”56
Ütlesin
eelpool et Poeetikas
ei vaadelda kunsti kasvatuse seisukohalt. See vaatenurk valisteb
seevastu Poliitika
VIII raamatus. Arsitoteles küsib miks muusikat noortele peaks
õpetama, ja vastab et põhjendusi on mitmeid:
“/.../
muusikat ei peaks harrastama mitte vaid ühe vaid mitmete kasulike
asjade tõttu, nimelt /1/ kasvatuse /paideia/ ja /2/ puhastumise
/katharsis/ tõttu. /.../ Kolmandaks /3/ muusikat harrastatakse
ajaveetmise /diagoge/, lõdvestumise ja ja pingutustest ülesaamise
tõttu /anapausis/.”57
Lõdvestumist
ja ergutamist tähendava sõna ´anapausis´ kõrval ja asemel esines
teistes seostes ka sõna ´paidia´, mäng.
Moraalset
loomust jälejndav muusika toimib kasvatavalt.
Aulose
mängimine on aga erutav, aga selle erutumisega kaasneb ka katharsis,
mis tasakaalustab meelt ja toodab meelehead. Muusika pakub ka mängu,
lõdvestumist ja ergutust “otsekui arstirohuna”58
pingutust tasakaalustamaks. Viimaks on muusika vabale mehele sobivaks
ajaveetmiseks (diagoge), kuuludes samasse rühma kui filosoofilised
vestlused või teater. Seda ei saa kõrvutada une või veiniga nii
nagu mõned teevad, muusika ei ole vaid midagi sellist mis rahustab
või ergutab. Selles on meeldivuse kõrval ka tõsist mõju, õnneliku
elu keskse osana.59
Edward A. Lippman täpsustab:
“Diagoge
on õieti eleutherios
diagoge, on vabale
mehele sobiv eluviis; see esindab kultuuri ideaali ja teaduse poolt
täidetud vaba aega mis vastandub pelgale mängule, mille Aristoteles
järjekindlalt liidab sõnaga anapausis,
lõdevstumine mis ei ole omakasupüüdmatu vaid mis teenib kõrgemat
eesmärki: hüvelise tegevuse toetamist.”
“/.../
kui paidia
on mäng, ergutamine või lõbutsemine sellisena, on anapausis
lõdvestumine või lõbutsemine hea töövõime saavutamise sihil.
Diagoge
tuleb eraldada neist mõlemast /.../ diagoge
on oma tüübilt kõrgem nauding, ja sellega liitub eetiline
komponent.”60
Aristoteles
mõtles ka, miks peaks noortele õpetama joonistamist ja
musitseerimist. Joonistamisest ei ole sellist kasu nagu lugemisest ja
kirjutamisest, kuid see õpetab nägema kaunist ja eristama head
maali halvast.
“Joonistusoskus
on kasutatav selleks, et suuta paremini hinnata kunstnike töid.”
“
/.../
joonistamistki ei ei pea õpetama selleks, et inimesed ei eksiks
konkreetsete kaubatehingute sooritamisel ja ei saaks petetud ostes ja
müües esmeid, vaid selleks, et nad õpiksid nägema inimkeha ilu.
Suuremeelsele ja vabale inimesele ei ole sobiv kogu aeg küsida, mis
kasu millestki on.”61
Sama
kehtib ka muusikalise kasvatuse koha pealt. Sagedasti harrastatakse
muusikat “selle tekitatud meelehea tõttu”, ja musitseerimist
peaks harjutama
“niivõrd,
et suudetakse ilusast helidest ja rütmidest rõõmu tunda mitte vaid
muusika ühtsest antusest lähtudes, millest mõned loomadki ning ka
orjad ja lapsed suudvad lõbu tunda.”62
Nõnda
siis jõudis Aristoteles juureldes muusika osa üle kasvatuses
Platonist mitmekülgsemate järeldusteni. Ta kiitis heaks kasvatava
või loomust vormiva tegevuse aga rõhutas lisanduvalt katharsist,
lõdevstumist ja ergutamist ning õilsat ajaviidet.
Tragöödiast
Aristotelese
Poeetika
on olnud nii mõjukas teos, et on põhjust vaadata ka seda, mida seal
on öelduid just tragöödia kohta.
Tragöödia
on Aristotelese järgi jäljendus ja kuulub kokku muu jäljendamisega.
Jäljendamist
võidakse jagada kaheks selle põhjenduse alusel, kas kasutakse
jäljendamiseks värve ja vorme (nagu maalimise ja skulptuuri puhul)
või rütmi, keelt ja meloodiat. Viimasesse rühma kuuluvad
tradistioonilise muusika
hulka loetavad nähtumused: muusika, tants ja poeesia.
_____________________________
________________________kunstid_______
_______________________jäljendavad
kunstid______
____________________muud
kunstid___________
värve
ja vorme kasutavad rütmi,
keelt ja
meloodiat
kasutavad
_______________________________
Poeesia
olemuslikuks jooneks on nimelt just jäljendamine, mitte nt.
värsimõõtude kasutamine.
“/.../
Homerosel ja Empedoklesel ei ole midagi muud ühist kui värsimõõt;
esimest võib küll luuletajaks nimetada, teist seevastu pigem
loodusteadlaseks kui luuletajaks.”63
Kuidas
erineb tragöödia muust poeesiast? Vastuseks sellele esitab
Aristoteles tragöödia määratluse:
“Tragöödia
on väärtusliku ja lõpuleviidud, pikkuselt piiritletud tegevuse
jäljendamine; see kaustab ilusat keelepruuki teoste eri osade
erinevate nõute kohaselt; see jäljendab tegevuses inimeste
vahendusel mitte justustusega; äratades kaastunnet ja hirmu
põhjustab see nende tunnete katharsise.”64
Selgitan
avardavalt mõningaid selles määratluses esile tulevaid seiku.
Esiteks on tragöödia väärtusliku tegevuse jäljendus.
Eepos
ja tragöödia erinevad komöödiast selle poolest, et neis
jäljendatakse väärtuslike objekte, kui komöödia keskendub
moraalselt vähemväärtuslikele inimestele. Komöödiat määratledes
kõrvutab Aristoteles koomilist ja inetut:
“/.../
naeruväärne on pigem üks inetuse liik. See tuleneb mingist
puudusest, inetusest, mis ei põhjusta vaeva ega kahju.
Tähelepanuväärne näide on koomiline mask, mis on inetu ja
vormitu, aga ei tooda vaevusi.”65
Teiseks
jäljendab tragöödia tegutsevate inimeste vahendusel, nimelt
näideldes. Sellega erineb see eeposest, kus jäljendatakse
jutustades. Tragöödia on ka eeposest lühem; see on “pikkuselt
piiritletud” tegevuse jäljendamine.
Keele
ilu tähendab rütmi ja meloodiat ja sellega seonduvat muusikat.
Aristoteles kirjutas ka, et sõnastus on parim, kui see on selge,
olemata samas liialt argine. Siin on oskuslik metafooride kasutamine
võtmepositsioonil, ja metafoor sünnib, kui “asjadele antakse
nimi, mis tegelikult kuulub millegile teisele”66,
nt. öeldakse ankurdatud laeva kohta et see seisab.
´Katharsis´on
palju probleeme põhjustanud sõna. Aristoteles pidas seda üheks
tragöödia eesmärgiks. Muud tragöödia mõtteks olevad momendid on
nt. naudingu tootmine õpetamise või teose kunstliku vormimise
kaudu.
On
pakutud et ´katharsis´ tähendab tunnete vaoshoidmise õpetamist
või tunnete puhastamist õilistamise mõttes: tunded on
eesmärgituks, kui need enda asemel keskenduvad näidendi
tegelaskujudele. 19. sajandist alates on üldiseks muutunud arusaam,
et küsimuses on meditsiiniline metafoor: Hippokratese järgi
saadakse keha vedelikud (kollane ja must sapp, veri ja lima)
harmooniasse vähendades seda vedelikku ehk “huumorit”, mida on
liiast. Nt. liigset sangviinilisust, vererohkust parandatakse verd
välja lastes ehk kuppe pannes. Sarnasel kombel saavutatakse
tunde-elus tasakaal väljendades tundmusi tragöödia näitlejate
suhtes. Tunnet hoogustatakse ja siis see väljendatakse, mille
tulemusel muutub üleliia kaastundele ja hirmule kalduv inimene
tasakaalukamaks.
Intriig
on Aristotelese meelest tragöödia hingeks. See peab moodustama
terviku, mida mälu suudab kontrollida. Aristoteles iseloomustab
terviku ja ühtsuse eeldusi järgnevalt :
“Terviklik
on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. /.../ Hästi kujundatud
intriig ei saa alguse millest iganes ega lõppe millega iganes
/.../.”
“/.../
jälejndamise ühtsus on objekti ühtsuse tulemuseks, siis peab
intriigi, mis on tegevuse jälejnduseks, jäljendama üht ja
terviklikku tegevust, ja selle koostamine peab olema selline, et
mingi osa vahetamine või eemaldamine muudab ja rikub terviku; see
mida võidakse liita tervikuga või sellest eemaldada ilma nähtavate
tulemusteta, ei ole terviku osa.”67
Intriigi
ühtsuse tingib, et sündmused järgnevad varasemast tõenäolisuse
ja vältimatuse kohaselt. Aristoteles mainib et on tõenäoline, et
juhtub midagi ebatõenäolist, ja et tõenäoline võimatus on parem
kui ebatõenäoline võimalikkus.
Traagiline
intriig on põhilises selline: Kangelane on hybrise ehk pimestava
uhkuse võimuses ja kujutleb et näeb oma tegude tulemusi. Nõnda
jõuab ta hamartia ehk traagilise eksituse valda, millele järgneb
peripeteia: hea kavatsuse muutumine halvaks lõpptulemuseks. See
sunnib tunnistama fakte; järgneb tõe valgustumine: anagnoris.
Tragöödia põhiehitus on siis: valguse suunas, asjade sügavama
mõistmisele suuniteltus.
Aristoteles
pidas tragöödiatest parimaks Sofoklese Kuningas Oidiupust. Selle
allikaks olev müüt on selline: Theba valistejale Laiosele ja
Iokastele sündis poeg, kelle kohta ennustati, et ta tapab oma isa
jaja abiellub oma emaga. Selleks et ennustus tõeks ei saaks pistis
Laios teritatud vaiaga läbi vastsündinu pahkluud ja andis karjusele
käsu viia laps metsa ja see tappa. Aga karjusel hakkas väikelapsest
kahju ja andis selle teisele karjusele, kes viis selle omale maale,
Korinthosele. Korinthose kuningapaaril Polybosel ja Meropel ei olnud
oma last, ja nad adopteerisid selle lapse. Puuvaiad olid veidi lapse
jalgu kahjustanud, ja talle pandi nimeks Oidipus, paksjalg. Kasvades
täiskasvanuks sai Oidipus teda, et ei olegi Polybose ja Merope poeg.
Seda asja selgitamaks läks ta oraakli jutule aga sai kuulda sama
ennustust, mida tema vanematele oli ennustatud: et ta tapab oma isa
ja võtab naiseks oma ema. Selleks et ennustus ei täituks, otsustas
Oidipus minna teisele maale ja püsida kaugel Korinthosest –
oraakli juures käies jäi ta nimelt veelgi sellele arvamusele, et
Polybos ja Merope olid tema tõelised vanemad.
Kolme
tee ritsmikul tuli Oidipusele vastu väike seltskond nõudes teed.
Oidipus uke kuningapojana ei olnud nõus teed andma. Tekkis võitlus,
mille hoos üritas vankris istuv vanem mees lüüa Oidipust
kaheteralise sauaga. Oidipus tappis mehe ja kõik selle saatjad välja
arvatud ühe, kes pääses põgenema. Vankris istunud mees oli Laios,
Theba kuningas. Põgenema pääsenud saatja rääkis Thebas, et
Laiose tappis röövlijõuk.
Sel
ajal pidas Thebat hirmuvalitsuse all Sfinks, tiivuline pooleldi naise
kehaga koletis, kes ootas teelisi tee ääres ja küsis neilt
mõistatusi. Oidipus pidi vastama küsimusele: Mis see on, mis kes
kõnnib hommikul neljal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal?
Oidipus vastas: see on inimene, kes lapsena roomab ja vanana vajab
kepi tuge. Sfinks oli nõnda võidetud, ja Oidipusest tuli Theba
kangelane, kes sai kuningaks ja naiseks endise kungiga lese. Theba
õitses kümme aastat, ja Oidipuse naine sünnitas kaks poega ja kaks
tütart. Kuid siis algasid vastuolud: saak ikaldus, lapsi enam ei
sündinud ja linnas hakkas möllama katk.
Sellest
hetkest algas Sofoklese tragöödia. Kreon, Oidipuse kälimees
pöördub oraakli juurest tagasi rõõmusõnumiga: nuhtlused lõppevad
kui selgitatakse välja, kes tappis endise kuninga. Oidipus hakkab
mõrva asjaolusid välja selgitama.
Esmalt
tuleb pime teadmamees Teiresias, kes Oidipust vihastades kõneleb
tõe. Oidipus ei usu, aga kahtlus jääb idanema. Oidipuse naine
Iokaste üritab oma meest rahustada rääkides, kuidas ka tema endise
mehe puhul oraakli sõnad tõele ei vastanud: oli ennustatud et
Laiose oma poeg tapab ta, aga ta suri röövlijõugu tapetuna kolme
tee ristmikul. Jutu mõju on oodatust halvemini, kuna Oidipus tunneb
selle koha ära, kolme tee ristmiku. Ta kahtlused kasvavad.
Üllataval
kombel saabub saadik Korinthosest, ja räägib et vana valisteja
Polybos on surnud ja palub Oidipust troonile asuma. Sünged pilved
näivad hetkeks hajuvat: Oidipuse isa on surnud, ja sellega ei ole
ennustus vähemalt selles osas tõeks saanud.
Oidipus
siiski ei julge Korinthosesse minna, kuna kuninganna Merope on ikka
veel elus. Siis saadik siiski avaldab tõe, et Polybos ja Merope ei
ole Oidipuse tegelikud vanemad ja tema ise on see karjus, kes kunagi
tõi väikse poisslapse Korinthosesse. Kui veel kindlaks osutub, et
väikelaps oli Theba valitsejate poeg, on asi põhjalikult selge.
Iokaste põgeneb oma tuppa ja poob end üles. Oidipus võtab tema
rõivastest kaks nõela, torkab oma silmad välja ja valmistub
maapakku minema. Näidend lõppeb.
Oidipuse
elulugu on traagiliste eksimuste (hamartia) ja peripeteiode
kuhjumine: asjaosalised üritavad vältida ennustuse teoks saamist
aga toimides vaid osalise teadmisega saavad selle teostuma. Näidendis
peripeteied liidenduvad kõige rohkem sõnumitega, mida ilmutatkse
rõõmusõnumitena aga tegelikkuses vaid toovad ilmsiks toimunud
õudusi ja nõnda viivad Oidipuse soo hukatusse. Tõde on siiski
tulnud päevavalgusele (anagnorisis).
PLOTINOS
Hellenism
Antiigi
klassikalisel ajastul oli kultuurikeskuseks Ateena, aga Aleksander
Suure vallutustega seoses olukord muutus. Kreeka keel sai
maailmakeeleks, ja kreeka kultuur levis Vahemere ümbruses. Rooma
vallutustega seoses vallutas ka ladina keel ruumi ühiskeelena.
Hellenistlikust
ajast pärinevad mõned tähtsad esteetika probleeme käistlevad
teosed. Ühtegi sellist uurimust ei ole säilinud, mis käistleks
maalimist või skulptuuri, kuigi neid kirjutati palju. Selle asemel
on säilinud Vitruviuse arhidektuuri käsitlev teos
De architectura libri decem
(Kümme raamatut
arhidektuurist).
Teos
ilmus veidi enne Krituse sündi, ja ega just muid
arhidektuuriteooriaid ei olegi aniikajast säilinud. Ilmselt oli see
esimene, mis kattis ehitamise kogu valdkonna: arhidektide
koolitamisest templite ehitamiseni, kanalitest kelladeni ja
teatrilavastusteni.
Vitruviuse
järgi peab hea ehitis olema sobilik kolme põhimõtte kohaselt, mis
on ladina keeles
--
firmitas
--
utilitas ja
--
venustas,68
ja
tõlkes püsivus, otstarbekohasus ja kaunidus (või meeldivus).
Vitruvius kirjutas, et venustas-nõue
on täidetud,
“kui
ehitis on väljanägemiselt meeldiv ja selle osade sümmeetria on on
õigete sümmeetria mõõtude kohane”69.
Jutt
sümmeetriast tähendab, et ilu rajaneb osade mõõdetavatele
suhetele ja omavahelisele harmooniale. Teisalt kiitis Vitruvius heaks
sellegi, et mõõtudest lahkenatkse, kui erinev näib parem olevat.
Mõõtudeni on tema järgi algusest peale jõutud empiirilisel
kombel, kogedes ja tähelepanekuid tehes.70
Hellenismi ajal rõhutati üldiselt, et visulaasete teoste
omavahelised suhted peavad paistma
õigetena
kui need ka seda tegelikult ei ole.
Kui
Vitruvius rääkis venustas-mõistest,
pöörab ta tähelepanu mõõtude, suhete ja harmoonia kõrval ka
järgnevatele seikadele:
--
ehitis peab ümbruskonda sobima,
--
Marsi templis on sobilik kasutada dooria sambaid, kui teisalt Venuse
templisse sobivad korintose sambad,
--
elumaja tuleb planeerida selle kohaselt, mis positsioon on selle
omanikul: hinnatud oraatorile peab ehitama teistmoodi maja kui
rahalaenajale.
Teine
samast ajast pärinev teos on rooma luuletaja Horatiuse Luuleraamat
Pisole, mida tuntakse
rohkem nimetuse all nagu Ars
poetica (Luuleõpetus).
Antud teos ei ole eriti originaalne ja selle tähendus esteetikale
rajaneb pigemini löövatele ütelustele, milledest vähemalt kahte
tarvitseb teada. Esimene on sõnapaar ´utile dulci´. Horatiuse
järgi peab hea luuletus olema nii kasulik kui ka intrigeeriv.
Sellega seoses väidetakse nõnda:
“Luuletajad
pürivad kas tuua kasu või lahutada meelt /.../ Üksmeelse
heakskiidu osaliseks saab see, kes ühendab kasu ja huvi /.../
miscuit utile dulci /.../ -- pakub lugejale meelelahutust ja annab
talle samas ka ärgitust.”
“
Ei piisa et
luuletused on ilusad /pulchra/; nad peavad olema südant põksuma
panevad /dulcia/
ja need peavad tõmbama kuulaja meeled tervenisti oma püünistesse.”71
Teivas
Oksala täpsustab:
“Horatiuse
dulce
ja utile
peab tajuma piisvalt avaralt. Dulce
sisaldab meeldivust ja meelehea tootmist, aga ka sugestiivset
hurmamist. Utile
tähendab praktilist kasu, õpetamist, teadlikku ja moraalset
mõjutamist, kuni sügavamate maailmavaateliste väärtusteni
välja.”72
Horatius
oli keskteel kulgeja. Mõndade stoalaste järgi oli luuletus hea, kui
see väljendas tarka mõtet.73
Teisalt oli vähemalt sofistidest alates leidunud ka neid, kes just
eitasid luule õpetusliku funktsiooni. Starbon:
“/.../
Eratosthenes väidab, et iga luuletaja eesmärgiks on meelelahutus,
mitte õpetamine.”74
Teine
kuulus Horatiuse poolt kasutatud väljend on ´ut pictura poesis´
ehk ´luuletus on kui maal´. Horatius ei kaitse siin luuletuse
pildilikkust vaid võrdleb luuletust maaliga esteetilise mõju,
“veetluse” kohaselt:
“Luuletus
on nagu maal: üks veetleb rohkem, kui seisad lähedal, teine siis
kui seisad kaugemal. Üks vajab hämarat valgustust, teine esineb
paremini päevavalguses, kartmata hindaja uurivat vaadet; üks
meeldib korra, teine üha uuesti – kümmegi korda.”75
Mõte
kirjanduse ja maali kõrvutamisest ei olnud uus: luuletaja Simonides
(556-468 eKr) oli nimetanud maali hääletuks poeesiaks ja luuletust
kõneldud maaliks.
Vitruviuse
ja Horatiuse olid antiikajal kuulsad; seevastu oli täiesti tundmatu
teos nimega Peri
hypsous (Kõrgest
stiilist). Selle
autoristki ei teata midagi, aga teda kutsutakse Pseudo-Longinoseks
(või “Longinoseks”) ja teose sünniajaks oletatakse 1. aastasada
pKr. Teos on saanud kuulsaks, kuna selles kaitstakse ja eritletakse
kõrget või võimast stiili. Suur võidab veetleva või kasulikku:
“/.../
kõrge on nõnda sõnastades kirjandusliku väljenduse kõrgeim tipp
ja /.../ suurimad luuletajad ja kirjanikud on vaid selle najal –
ega muid vahendeid kasutamata – saavutanud aujärje ja oma mainega
täitnud kogu igaviku. See nimelt, mis on suurimast suurem, see ei
juhi kuulajaid mingile seisukohale, vaid see lummab neid; ja kõikjal
see, mis äratab imetlust, jahmatava jõuga võidab selle, mis pürib
mõjutama arvamusi või isegi veetlema.”76
Näiteid võtab
kirjutaja ennekõike Homeroselt, aga ta on tundnud ka juudi
kirjandust:
“/.../
juutide seaduseandja /ei/ olnud mingi tühine mees, kuna ta mõistis
ja väljendas jumaluse võimu selle väärtusele kohasel kombel,
kirjutades kohe seadusraamatu alguses: ´Jumal ütles´ (nii ta
jutustab); mida? ´Saagu valgus, ja see tuli; saagu maa, ja see
tuli´.”77
Kõrget
stiili ei teki autori meelest ilma suurte mõtete ja kirgede jõuta.
Ta analüüsib tüüpilisel kombel erinevaid lausekujundeid aga ei
piiritle suurust pelgalt kirjandusliku stiili omaduseks vaid ülistab
ka loodust: suuri jõgesi, merd ja Etna vulkaani.
“/.../
looduslikust tungist juhitnua me, vastupidiselt Zeusile, ei imetle
väikseid jõgesi, kuigi need on selged ja kasulikud, vaid hoopis
Niiliust ja Daugavat või Reini ja veelgi rohkem ulgumerd, ega see
meie poolt süüdatud väike leek, sel põhjusel, et sel on püsiv
sära, ei ärata meis suuremat imestust kui taevased valgused, kuigi
need sageli pimenevad, ega me ei pea seda imelisemaks kui Etna
lõhanguid, mäe, mille pursangud tõstavad sügavustest esile kive
ja terveid kaljutükke ja vahel purskavad esile tulejugasid, seda
maa-alust ja vaid oma hõõguses põlevat tuld.”78
Taeva valgused
“sageli pimenevad” ja nõnda on ka suured kirjanikud “veatusest
kaugel” aga siiski võidavad eksimatu keskpärasuse: “veatu jääb
küll etteheidetest vabaks aga suur osa saab osaks ka imetlustki”79.
Vitruvius
ja Horatius tõusid renessansi-aegses Itaalias autoriteetideks,
Pseudo-Longinose aeg saabus hiljem. Boileau tõlkis tema teosed
prantsuse keelde aastal 1674, ja see mängis oma rolli sünnitamaks
18. sajandil elavat arutlust üleva üle.
Hellenistlikul
ajajärgul säilisid traditsioonilised mõtted kuid tekkis ka nende
kriitikat. Võtan siin näiteks pütogaarosliku arusaama, mis pidas
silmas muusika terapeutilist ja kasvatuslikku tähendust ning ka
muusika, inimese ja kosmose sarnast numeroloogilst alust. Seda pidas
ekslikuks nt. Filodemos Gadaralane kes seletas, et muusikal ei ole
mingit tegemist kosmose või sfääride harmooniaga, see on vaid
inimese leiutis. Muusikast ei ole erilist kasu aga ka mitte kahju.
See on irratsionaalne (alogon), ja selle mõju on muutlik; inimesed
on erineval arvamusel heliskaala loomusest. Pillimuusikal on sama
vähe tegemist loomuse õilistamisega kui näiteks toidul; mõlema
väärtus seisneb naudingu valmistamises.
Toidu
ja veiniga võrdles muusikat ka skeptikute hulka kuuluv Sextus
Empiricus. Ta tõestas, et muusika õppimine on mõttetu, kuna
muusikat naudivad ka täiesti vilumatud, nt. väikelapsed ja loomad.
“/.../
naudime vaimustava meeloodia kuulmisest teadmata midagi muusikast,
samal kombel kui naudime toidu või veini maitsmisest teadmata midagi
toiduvalmistamisest või veini maitsmise kunstist. Kuigi õpetatud
mõistavad maaharijast paremini, et muusikapala on oskuslikult
esitatud, ei saavuta ta sellest veel suuremat naudingut.”80
Stoa
koolkonna pooldajate keskset positsiooni hellenistlikus esteetikas
võtab Tatarkiewicz kokku sõnades, et “stoitsismi esteetika oli
hellenismi esteetika.”81
Neil oligi mõningaid huvitavaid ja mõjuvõimsaid mõtteid.
Nad
pidasid maailma mõistlikuks ja täielikuks, ja nõnda sündis mõte
pankaliast,
kõikke hõlmavast ilust: loodus on suurim kunstnik ja suurim
kunstiteos, see on ainuke täielik. Looduses on ka intetut, kuid
selle ülessandeks on rõhutada ilusat. Khrysippos läks nii kaugele,
et väitis lille olla tekkinud vaid oma ilusa varre tõttu, kuna
loodus armastab ilu.
Stoalased
pidasid moraalset väärtust esteetilisest väärtusest kõrgemaks,
ja seetõttu rõhutasid nad hingelist ilu välise ilu arvel.
Kunstidest hindasid nad eriti poeesiat, kuna see kõlbas tõe
vahendajaks. Headeks peeti luuletusi, milledes tark mõte saab
meeldejääva väljenduse. Arenes allegooriline uurimisviis.
Ilu
eelduseks peeti traditsioonilisel kombel omavahelisi suhteid, nii
objekti seesmisi suhteid kui ka väliseid suhteid, nt. valminud teose
sobvivust oma eesmärgiga. Rääkides suhteist ja harmooniast pidasid
stolased silmas veidi erinevat kui pütaagorsolikke arvusuhteid:
stoalastele võisid suhted olla ka mitte-numbrilised, ja see tegi
loomulikuks ka jutu mõistuse harmooniast ja hinge ilust. Uueks
seigaks oli ka see, et ilu eeldusena mainiti suhtete kõrval ka
värvi. Cicero sai muuhulgas mõjutust ka stoalastelt ja kirjutas, et
“teatud joonte sümmeetrilist vormi kehas ühendatuna teatud värvi
veetlusega nimetatakse iluks”82.
Ilu
tajumist nt. poeesias, muusikas ja maalikunstis, loeti aistimisvõime,
mitte mõistuse valda kuuluvaks. Asitimises eristati siiski kahte eri
poolust. Kuumust ja külmust tajutakse kaasasündinud asitinguvõime
tulemusena, kui teisalt ilu ja harmooniat tajutakse sellise
asitngulisuse abil, mida võidakse arendada.
Aistimisvõime
ja mõistuse kõrval rääkisid stoalased ka ettekujutlusvõimest,
fantaasiast, ja õige pea liideti just see kunstidega.
Traditsioonilise jäljendusteooria kõrvale või asemele tuli
fantaasiateooria.
Kui
Platon ütles, et maal jäljendab loodust, mõtles ta kopeerimist:
pilt on kui peegel. Teised rõhutasid, et maalikunstnik või skulptor
ühendab erinevate eeskujude erinevaid jooni, et lõpptulemus oleks
ideaalselt ilus. Maalikunstnik Zeuksisest räägiti, et valmistades
Korontose linnale Helena pilti valis ta paikkonna tüdrukutest välja
viis kõige ilusamat ja ühendas nende parimad omadused üheks
ebamaiselt ilusaks naisekujuks. Hellenistliku fantaasiateooria
kohaselt ei ole pilt mitte niivõrd tõelise objekti jäljenduseks
kui kunstniku mõttes oleva ettekujutuse väljenduseks. Näitena
mainiti harilikult Pheidiast, kes oma Zeusi-kujus oli andnud tajutava
kuju oma nägemusest jumalusest. Hellenistlikul ajajärgul hakati ka
maalikunstnikke sarnaselt kirjanikega pidama nägijateks ja
teadjateks.
Stoalaste
mõtted avaldasid mõju Plotinosele, eriti nägemused värvi ja
fantaasia osatähtsusest.
Uusplatonismi
sünd
Üheks
kultuurielu keskuseks moodustus hellenistlikul ajal Aleksandria, kus
egiptuse-kreeka kultuuri segunemisele andis lisahoogu mõjukas juudi
diasporaa. Seal oli meie ajaarvamise esimestel aastakümnetel
mõjutajaks juut Filon, kes oli kursis ka kreeka kultuuripärandiga.
Tema lähte-eeldusteks oli kaks mõtet: jumal on lõputu ja
absoluutne, maailmast täiesti lahutatud, kuid teisalt on jumal selle
piiritletud maailma loonud. Kuidas on võimalik neid kahte seika
omavahel seostada? Filon vastas et jumalat ühendab maailmaga Logos
jumala igavene mõistus, keda ta personifitseeris nimetustega nagu
´Jumala poeg´ ja ´teine Jumal´. Logos on samas ka jõud, mille
abil maailm loodud on, ja algpilt, mille järgi loomistöö on
teostatud. Logoses sisalduvad platonistlikud ideed, mis on olemas kui
jumala mõtted ja annavad olenditele neile kuuluva kuju.
Filoni
mõtetest on näha seda erilist mõjutuste mitmekesisust, milledest
ka uusplatonism tärkas nagu ka kasvav ristiusk. Uusplatonismi
algusepanjaks peetakse Aleksandrias 3.
sajandil p.Kr
õpetanud Ammonios Sakkast, kelle õpetusest eriti ei teata
kuigivõrd, kuna ta ei kirjutanud midagi ja keelas õpilastel midagi
avaldamast. Ilmselt pidas ta võimalikuks ühendada Platoni ja
Aristotelese filosoofiat. Tema õpilastest on kuulsaim Plotinos,
uusplatonismi tegelik looja.
Plotinose
elu
Plotinos
(205 – 270 p. Kr.) huvitus filosoofiast 28. aastaselt. Ta käis
kuulamas Aleksandria kuulsaid filosoofe, kuid ei leidnud seda, mida
otsis. Alles iseõppinud Ammonios Sakkase õpetus rahuldas teda.
Räägitakse et kümme aastat hiljem võttis ta osa Pärsia vastu
suunatud sõjaretkest kuna soovis tutvuda pärslaste ja indialaste
tarkusega. Sõjaretk jäi juba alguses pooleli, ja Plotinos kolis
sõdade ja seesmiste rahutuste küüsis olevase Roomasse. Seal õpetas
ta kreeka keeles filosoofiat. Ta oli müstik, kes muutus roomlaste
ülemkihi hulgas populaarseks
“pöörates
pilgu ´siit´ ´sinna´, inetuse, kurjuse, mateeria ajalikust
maailmast ilu, headuse ja hinge igavese maailma poole”83
(Routila).
Viiekümne
aastaselt hakkas ta täiendama oma usulisi õpetusi kompaktsete ja
hämarate kirjutustega. Räägitakse et ta kavandas kõik oma mõtetes
nii valmis, et võis kirjutada kogu teose otsekui raamatust
kopeerides. Peale seda ta enam ei töödanud tekste läbi, ega isegi
lugenud, kuna ta nägemine oli kehv. Plotinose õpilane Porfyrios
kogus kirjutised peale meistri surma kokku kuueks üheksa kirjutise
rühmaks mis kandis nime Enneades
(kreeka keeles
´ennea´-- üheksa).
Räägitakse
et kui Plotinost paluti hakkama maalikunstniku modelliks, vastas ta
et loodus on ta teinud pildiks; ja pilti pildist pole enam vaja.
Sellest hoolimata muutsid õpilased oma meistri igaveseks: nad
palusid portree-maalijat võtma osa kohutmistest (mis olid kõigile
avatud) ja maalima pildi mälu järgi.
Anektoodist
ilmneb et Plotinos suhtus piltidesse Platoni kombel: maal on kaks
sammu maas tegelikust (ideede) tõelisusest.
Plotinose
filosoofia
Sarnaselt
Platonile rääkis ka Plotinos ülemeelelistest ideedest mis
vastanduvad aistingulise maailma objektidele, aga erinevalt Platonist
rõhutas ta nende kahe valdkonna kokkukuuluvust.
Kõik
olemasolev on kui ühest allikast kiirgav valgus või kui punkti
ümber laienevad kontsentrilised ringid. Plotinos eristas püha
kolmainsuse sarnaselt kolme ülemeelelist taset ehk hüpostaasi, ja
nende all- või väljaspoole jääb aistingulise maailma
mitmekesisus:
__________________________
HEN üks
NOUS mõistus
(ideede sfäär)
PSYKHE maailma
hing (vahendab ideed aistingulisse maailma)
___________________________
tähtedemaailm
inimene
loomad
taimed
elutu
maailm
mateeria
mitmekesisus
_____________________________________________________________________
Terviklikkuse
seob ühte kahesuunaline liikumine. Teisalt alamad tasandid
sätendavad või voolavad, “emantsipeeruvad” kõrgematest,
teisalt igatsevad need tagasi kõrgemate ühtsusesse ja heiastavad
algallikat samal kombel nagu kristliku nägemuse kohaselt on inimene
Jumala pilt või nagu abielu piltlikustab Kristuse suhet kogudusega.
Mateeria on selles süsteemis hinge viimaseks ilmnemise vormiks, ei
sõna otseses mõttes halb aga väga vähesel määral eksisteeriv.
Inimene
võib mõistuse abil pürgida kõrgemate tasemete poole. Ülimaks
kogemuseks on sulandumine ÜHEGA, mingitsorti müstiline esktaas, kus
hüljatakse kõik mõistelised erinevused. Teiseks paiknevad ülimas
hüpostaasis, Nousis, liigi-ideedele lisaks ka üksikolevuste ideed:
inimese ideele lisaks on iga inimese jaoks ka oma idee, millele see
konkreetne isik võib siis rohkem või vähem täiuslikult vastata
Plotinos oli ühenduseks antiikaja ja keskaja vahel. Ta süüvis
Platoni ja Aristotelese õpetustesse, kuid arendas neid õpetusi
suunas, mida keskaja kristlikud mõtlejad jätkasid.
Ilu
filosoofia
Ilu
eeldused
Sarnaselt
varasematele kirjutajatele keskendus Plotinos mõtisklema, mida
objektilt nõutakse, et see oleks ilus. Traditsiooniline vastus
kõlas, et ilus objekt peab olema ühtne tervik, selline mille osad
on sobivas suhtes muude osadega. Seda tähsitamaks kasutati sõna
´sümmeetria´ (mis siis oli laiemas tähenduses mõistetav kui
tänapäeval).
Plotinos
hülgas traditsioonilise mõtte. Kui ilu tekiks osade ühtsusest,
siis ei saaks midagi sellist olla ilus, mis ei koostu osadest.
Plotinose arvates oli selline järeldumus väär; ta rõhutas kõige
särava, hiilgava ja sädeleva ilu:
“Kogu
värvi meeldivust ja isegi päikese valgust tuleks siis pidada ilu
sfäärist väljapool olevaks, kuna neil ei ole osasid ega siis ka
sümmeetriale rajanevat ilu. Ja kuidas võiks kuld olla ilus? /.../
Samuti tuleks ka häältes ainulaadne hüljata, kuigi sageli on
peentes heliteostes iga hääl ise-endast võetuna meeldiv. /.../ Kas
ei anna see alust oletada, et ilu on midagi enamat kui sümmeetria,
et ka sümmeetria ilu sõltub mõnest üldisemast põhimõttest?”84
Plotinose
järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest,
et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui
kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine
objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik.
“/.../
kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese
on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles
mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti,
rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse
koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on
terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks
sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab
paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka
tervikus.”85
Plotinose
mõtet võib tõlgendada järgnevalt. Kui oasadest koostub mõistetav
ja mõistuspärane tervik, võidakse leida mingi tervikut ja kõiki
osasi valitsev ühtsuse põhimõte, mingi mõte või idee, mis seob
osasi üksteise külge, nõnda, et objekti kohta võib öelda, et see
on üks ja mitte kaks või et see ei ole pelgalt midagi kaootilist.
Kui see terviklikkuse põhimõte on tugev, väga ilmne, tundub
loomulikuna öelda, et objekt väljendab ideed, sädeleb või kiirgab
seda väljapoole. Siis on objekt ilus.
Suvises
lehtpuumetsas võiks see idee olla lopsakus ja elujõud. Taimedel on
palju helerohelisi lehti; lilledel on pungad või on pungad avanenud;
oksad kannavad vilju; taimi on palju üksteise kõrval, teistega
kokku põimunud või üksteise kohal. Siis võidakse öelda sarnaselt
Plotinosega, et lopsakuse ja elujõu idee seob osad tervikuks,
selleks lehtpuumetsaks, mis erineb kõrval paikenast kaljusest
pinnast. Lehtpuumetsas ilmneb elujõu idee; lopsakuse mõte otsekui
kiirgab seda.
Miks
see meeldiv on? Miks vaatame meelsasti ilusat? Plotinos vastab oma
metafüüsilise süsteemiga kooskõlas, et ilusas tajub inimene
välgatuse tõeliselt ja täiuslikumalt olevast ja samas oma hinge
osana sellest.
/.../
hing – olemusele kohaselt, selle suguluse tõttu, mis sellel on
olemasoleva hierarhia õilsamate valdkondadega – nähes midagi
sellest sfäärist või mingit jälge sellest värahtavast rõõmust,
võtab vastu endale kuuluva, ärkab uuesti tajumaks oma olemust ja
sugulust.”
“/.../
rõõm on siin nõnda nagu heal mehel, kes märkab noorukis varaseid
märke hüvelisusest, mis on kooskõlas tema enda hinge
täiuslikkusega.”86
Inimine
igatseb tagasi algpunkti poole, ÜHE poole, ja rõõmustab nähes
midagi, mis meenutab talle seda kõrgemat sfääri ja sellest, et ta
oma hinge kaudu on sellega ühenduses. Ei ole ime et Plotinose järgi
ei ole aistingulises maailmas midagi nii kaunist nagu seda on tuli:
see on pea-aegu ebamateriaalne ja meenutab inimesele oleva säravat
keset.
Aistingulise
maailma ilu on siiski väärtusetu võrreldes kõrgemate sfääride
iluga, eriti just võrreldes ÜHE täiusliku iluga. Nendega ühendusse
saamine eeldab silmade sulgemist, pilgu ärapööramist asitingulise
maailma varjudelt (sarnaselt Platoni koopavõrdlusega).
Ilu
valdkond
Plotinos
mõtiskles, millised asjad võivad olla ilusad. Antiikajal räägiti
üldiselt loomuse ja hinge ilust, ja nõnda teeb ka Plotinos:
“Ilu
kuulub peamiselt nägemise valdkonda, aga on olemas ka kuuldavat ilu,
nagu mõndades sõnaühendites ja kogu muusikas, kuna meelodiad ja
rütmid on kaunid. Ja aistingulisest valdkonnast kõrgemale tõusev
meel tajub ilu käitumises, tegudes, loomuses ja mõistuse
pürgimustes, ja ilu on ka hüvedes.”87
Antiigi
kreeklaste ilu tähistav termin ´kalos´ oli märkimisväärselt
laiatähenduslik. Ei ole siiski endastmõistetav, et hüvede ilust
kõnelemine tähendas Plotinose puhul vaid
moraalset väärtust. Selle juures on ka esteetiline rõhuasetus.
Plotinos on just kõnelnud eriliste hüveliste loomuomaduste ilust ja
küsib siis:
“Kõiki
neid me imetelme ja armastame, aga miks nimetada neid kauniks? Need
on olemas ja ilmnevad meile. See, kes neid näeb, peab tunnistama, et
neil on olemasolemise tõelisus, ja kas ei ole tõsiolemine tõeliselt
ilus? /.../ mis on see otsekui valguse sära, mis ümbritseb kõikke
hüvelist?”88
Ja
Plotinos vastab, et see on puhtus, oma tõelisele olemusele vastavus.
Siin
saab selgeks ka tõe, headuse ja ilu ühtsus Plotinose käsitluses.
Nii headus kui ilu sünnivad inimeses sellest, et ta vastab oma
ideele, on oma olemusele kohane. Sellisel juhul väljendab ta eriti
kirkalt inmsuse ideed ja oma isiklikku ideed; temast on näha
tegelikku tõelisust; ta on oma “tõesti-olemises” tõeliselt
ilus.
“Oleme
ilusad kuuludes endale, inetud, kui võõrandume endist. Kui tunneme
endid, oleme kaunid; inetuks muutume, kui me ennast ei tunne.”89
Kunsti
filosoofia
Plotinos
käsitles peamiselt visulaaseid kunste aga väljendas imetlust ka
muusika vastu, mis mittemateriaalsena on kõrgem. Ta pooldas
fantaasiateooriat. Kunstnik ei kasuta ilmtingimata ei mingeid
nähtavaid modelle vaid suudab väljendada aistitaval kujul ideede
tõelisust.
“Kui
keegi halvustab kunste sel põhjusel, et neis jäljendatakse looduse
objekte, võidakse talle vastata, et ennekõike on need looduslikud
objektid ise ka jäljendused. Teiseks ei tooda kunst pelgalt
koopiaid nähtust vaid sirutavad välja kuni nende põhimõteteni,
millest loodus ise saab alguse. Lõpuks on neis ka palju täiesti
endile omast: nad valitsevad ilu ja nõnda lisavad seda sinna, kus
loodus on olnud kitsi. Nõnda ei kujundanud Pheidias Zeusi mingi
tajutava modelli järgi vaid esitas, milline peaks Zeus olema, kui ta
otsustaks muutuda tajutavaks.”90
Nõnda
on meistriteose headus samas nii esteetiline kui ka õpetlik: teos on
kaunis kui väljendab kirkalt ideesid.
Üks
Plotinosest räägitud anekdoot tõestab, et ta ei näinud kunsti ja
filosoofia vahel ei mingit ületamatut kuristikku. Kui Plotinose
õpilane Porfyrios oli esitanud oma luuletuse Püha
abielu, tõdes
Plotinos, et esitaja on oma luuletusega tõestanud end olevat
samaaegu nii luuletaja, filosoof kui ka pühade müsteeriumite
tõlgendaja.
Sellest
ei peaks järeldama, et Plotinos olevat andnud kunstile kõrge
aukoha. Lõppude lõpuks jääb kunst siiski tajutava reaalsuse
piiridesse. Mateeria on vastuhakkav; see ei vormu täielkult ideede
kohaseks.
“/.../
see /ilu/ ei tule kivisse puhtana, kunsti soovitud viisil, vaid
niivõrd kui kivi kunstile järele annab.”91
Imetlusväärseimgi
teos ei ole võrreldav vaimsele või ideede ilule.
Kunstiteos
võib pöörata silma ära sellest maailmast kõrgema vaimu tõelisuse
poole aga võib jääda selle ette ka kardinaks või võrguks, mis
takistab sellest lahtisaamist. Maine ilu on lõppude lõpuks
Plotinosele vaid varjuks, tõelisuse heiastus. Kui jääda selle
kütkeisse, võib juhtuda nagu Narksissosega, kes jäi allika pinnal
oma peegeldust vaatlema. Aistingulisest reaalsusest peab lahti saama;
tuleb Odüsseuse kombel jätta selejataha Kirke ja Kalypso võlud
(aistingulise maailma ahvatlused) ja suunduda Isamaa poole.
Plotinose
tähendus
Plotinos
on tähtis fantaasiateooria esindaja aga ennekõike kui mõnigate
Platonilt saadud mõtete edasiarendaja. Esimeseks neist on ilu ideede
ilminguks pidamine; teine ilu soestamine hiilguse ja säraga ja
sellest tulenev traditsioonilise sümmeetriateooria kriitika.
Kirka,
hiilgava ja särava imetlemine – räägitakse kulla ja sädeluse
esteetikast – on sageli peetud tüüpiliseks primitiivsetele
kultuuridele, ja vähemalt keskajale on see loomukohane. Assisi
Franciscus ülistab Päikeselaulus
päikese, kuu ja tähtede ilu ja mainib selles seoses nende sära.
Tuult ja pilvi ülistatakse vaid seetõttu, et need hoiavad elu alal.
“Ole
ülistatud, Jumal, / koos kõigega mida oled loonud, / eriti meie
jumala vend päike; / ta on päev, millega meid valgustad. / Ja ta on
kaunis ja pimestav oma suures hiilguses. / Sinu pilti ta kannab, oo
Kõrgeim. / Ülistagu sind, mu Jumal, / õde kuu ja tähed, /
taevasse sinu poolt loodud särvad ja kaunid. / Ülistagu sind, mu
Jumal, vend tuul / ja õhk ja pilv ja pilvitus ja ilmad kõik, /
millega enda poolt loodut alal hoiad.”92
Uusplatonistlik
seletus sobib kristlikele mõtlejatele, kuna selle abil saadi
aistinguline ilu siduda vaimse maailmapildi osaks.
Kirkuse
ja ilu esteetika on olnud tüüpiline ka hiljemgi; sageli nimetatakse
midagi sädelevalt kauniks. Näitena olgu toodud katkend Victor Hugo
romaanist Pariisi
Notre-Dame 1482
(aastast 1831):
“Mustlastüdruku
tulek vapustas ootamatult seda tasakaalu. Tema ilu oli nii haruldast
laadi, et ilmudes ruumi lävele näis ta talle omast valgust
ümberringi lausa kiirgavat. Siin nelja tumedate kardinate ja
puitpaneelidega kaetud seina vahel oli ta võrreldamatult kaunim ja
sädelevam kui väljas lageda taeva all. Oli nagu oleks tõrvik
päevavalgusest pimedusse toodud.”93
AQUINO
THOMAS
Keskaeg
Keskajaks
kutsustud ajavahemik vältas ligi tuhat aastat (umbes 400 – 1400),
ja sellesse mahtus erinevaid mõtteviise. Ida-Roomas ja sellest
moodustunud Bütsantsis säilitati antiigi pärandit; läänes jõuti
8. sajandil hukkatusse, kui moslemid vallutasid Hispaania ja
katkestasid mereteed. Sellest siiski tõusti esmalt Karl Suure
juhitud karolingide renessanss, 9. sajandil, ja edasi kõrg-keskaeg
1100 – 1300 p. Kr.
Säilinud
kirjutised annavad tõestust keskaja inimeste esteetilisest
tundlikusest, eriti valguse ja kirgaste värvide imetlemisest.
Teisalt rõhutati filosoofias seda ilu, mida meeltega ei saa
tunnetada: moraalse harmoonia kaunidust, metafüüsilise kirkuse ilu
sarnaselt uusplatonistidele ja Jumala ilu. Sageli rõhutati veel
välise ja seesmise vastakutiastatust: peale piinamist on märtri
laip inetu, aga sellest kiirgab seesmine ilu.
Maailma
nähti Jumala loominguna ja nõnda hena ja kaunina; oli Jumal isegi
andnud selle hinnangu 1. Moosese raamatus. Kõigel loodul nähti
olevat oma sümboolne tähendus Jumala poolt seatud põhimõtte
kohaselt, ja nõnda oli kõik äärmises korrastatuses: iga olend oli
just see ja selline nagu see pidigi olema.
Ilu
mõistmises jätkus pütaagoroslik tradistioon: rõhutati õigeid
suhteid, osade vastastikust sobivust ja arve ilu põhjendajatena.
Keskseks antiigi mõtlemise vahendajaks oli Aurelius Augustinus (354
– 430), kelle esteetilised tõekspidamised olid mitmekülgsed. Võib
öelda Tatarkiewiczi kohaselt et “tema tema teostest ei puudu
ühetgi tähtsamat antiigi esteetika mõtet”94.
Augustinuse iluteooria tuumaks oli siiski mõõdu, vormi ja
korrastatuse (modus, species et ordo) rõhutamine. Järgnevas
tsitaadis nähakse põhilisena numbrit:
“/.../
vaadeldes maad ja taevast, see /mõistus/ mõistis et pole midagi
muud meeldivat kui ilu, ilus vorm, vormis ulatuvus ja ulatuvuses
number.”95
Teisalt
Augustinus laiendas oma nägemust ja rääkis numeroloogiliste kõrval
ka mitte-numeroloogilistest kriteeriumitest (sarnaselt stoalastele);
ja ta võis ka rõhutada ka värvi tähtsust.
Augustinus
oli tutvunud Plotinosega, ja ühendades kreeka absoluutidega seotud
ideed heebrealaste jumala-mõttega rääkis ta Jumala absoluutsest
ilust. Augustinusest tähtsamaks uusplatonistliku mõtete vahendajaks
oli siiski tundmatu mõtleja 5. sajandil, keda nimetatakse
Pseudo-Dionysoseks või Pseudo-Aeropagitaks. Tema esteetika oli
äärmiselt teistpoolsust rõhutav, kaugel tavalisest kogemusest.
Kaunis, hea ja Jumal olid tema jaoks üks; kõik saab sellest oma
alguse, sisaldub selles, pürgib selle poole ja pöördub selle
juurede tagasi; see on kõiksuse mõistetamatu särav keskus, igavene
valgus ja harmoonia.
Kui
Jumal on ilus, siis on vaid tema ilus, ja maailma ilu on otsekui vari
või heiastus; nähtav on nähtamatu kujutiseks. Sel kombel mõtelesid
Pseudo-Dionysose järgijad, ja see mängis oma rolli muutmaks ilu
mõiste seesmiselt tühjaks. Ilu hakkas mõnel kirjutajal olema
identne jumaliku täisulikkusega ega midagi vähemat.
Ilu
seletati siis pütograaoslikul kombel rõhutades omavahelisi suhteid
ja uusplatonistlikult viidates valgusele ja värvile. Tehti ka
üritusi nende kahe traditsiooni ühendamiseks. Nt. Robert
Grossetesten (1175 – 1253) meelest oli samasus suhteist
täiuslikeim; siis valgus, mis on täiesti üks ja sama, on suhteilt
ja ilult täiuslikuim. See kehtis ka Jumala kohta.
Keskajal
valmistati peeneid kunstiteoseid: uhkeid ehitisi, mõjuvaid
maaliteoseid ja skulptuure, kaunistatud käsikirju, ja veelgi au sees
olevat muusikat ja kirjandust. Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval
nimetatakse kunstiks, siiski omaette rühmana ei eristatud. Toonase
käsitluse kohaselt püriti kõigis oskustes täiuslikkuse poole ja
nõnda õieti ka ilu poole, mida nähti olevat täiuslikkuse
väljendus. Antiikaja kombe kohaselt jagati kunstid vabadeks ja
mehhaanilisteks sel põhejndusel, et viimased eeldasid füüsilist
vaevanägemist. Kunsti ja tehnoloogia või kunsti ja teaduse vahelist
piirjoont ei tõmmatud. Praegustest kunstiliikidest kuulusid
kirjandus ja muusika vabade kunstide hulka, visulaased kunstid aga
mehaaniliste kunstide hulka.
Sarnaselt
antiigile arvati et kunstides jäljendatakse loodust (ars imitatur
naturam), aga teisalt nähti ka loodust loominguna, kuna see oli
Jumala poolt loodud. Kreeka kirikuisa Basileios Suur (329 – 379)
ütles, et rändame maailmas otsekui külastades sepikoda, kuhu
jumalik meister on oma teosed esile pannud. Teostest nähakse midagi
nende valmistaja kohta, ja samal kombel tajutakse looduses midagi
Jumalast.
Üldiselt
võttes korrati antiigi arusaamu, aga vahel lisati nendesse midagi
üllatavalt värsket. Nt. Bonaventura (1221 – 1274) järgi ei sünni
pildi ilu mitte kujutatava objekti ilust vaid heast teostusest:
Keskaja
kunstist on sageli käibel ettekujutus, et see oli vaid kiriku poolt
suunatud usuline propaganda, mida kunstinkud teostasid nimetuina ja
alandlikult kuuletudes. Pitirim A. Sorokin:
“/.../
ehituskunst ja skulptuur olid ´Piibel´ raiutuna kivisse. Kirjandus
oli täielikult usklik ja kristlik. Maalikunst väljendas Piiblit
joonte ja värvidega. Muusika käsitles üldiselt peaaegu vaid
kirikulaule ja hümne.”97
Õige
on selles nägemuses, et poeesiat, muusikat, maale skupltuure ja
ehitisi hinnati keskajal nende pakutava meeldiva õpetuse poolest.
See oli kirku ametlik seisukoht. Selle taustaks on järsk
kaheksjaotus taevalikuks ja maiseks, Jumal ja Saatan. Johan Huizinga
rõhutab et meeldivust nähti üldse olevat ilmaliku ja seda salliti
vaid usuga seoses:
“/.../
lugemise nauding võidakse pühitseda vaid nõnda, et taotleti
hüvelisust ja tarkust, ja muusika ning skulptuur tunnistati heaks
vaid selles mõttes, kuivõrd need teenisid usku. Nauding iseenesest
võetuna oli patune.”98
Usku
ja moraali peeti kõige tähtsmaks ja ilu oli vahendiks nende
edendamisel. Aacheni kirkukogu (811) kuulutas et ilusad kirkud on on
tähtsad kuid tähtsam on hea moraal ja et ilusa laulu eesmärgiks on
ülendada koguduseliikmete vaimsust:
“
Lauljatel
tuleb kogu hingest võidelda selle vastu, et Jumala poolt neile antud
and määrduks pahelisuses. Neil tuleb pürgida kaunistama seda
vähenõudlikkusega, puhtusega ja tagasihoidlikusega ja kõigi muude
pühakute hüvede kaunistustega. Lauldud meloodia peaks ärgitama
kogunenud inimesed meeled meenutama ja armastama taevalike asju,
mitte vaid sõnade ülevuse vaid ka hääle ilu vahendusel
/suavitate sonorum/. Laulja – kooskõlas pühade isade
traditsiooniga – peaks olema nii oma hääle poolest kui ka
oskustelt väljapaistev ja särav, et tema meloodiate paitav ilu
/oblectamenta dulcedinis/ ülendaks kuulajate hinge.”99
On
siiski ekslik mõelda, et kunsti valmistamine hindamine olevat
keskajal olnud monoliitne. Ilust võidi rääkida ka õpetuslikust
tegevusest eraldi. Honorius Autunist kirjutas 1100 aastatel:
“Maalikunst
on sündinud kolmel põhjusel: esmalt kuna see on kirjaoskamatute
kirjandus, teiseks maja kaunistamiseks ja kolmandaks meenutamaks
neid, kes on elanud varem.”100
Arhidektuuris
hinnati suurust, valgust ehk sära, oskuslikku tööd ja häid
vastavussuhteid. Santiago de Compostellan Püha
Jaakobi kirikut peeti
üldiselt arhidektuuriliseks imeks, ja aasta 1100 paiku kirjeldati
seda järgnevalt:
“Selles
kirikus ei ole viga ega puudust. Selle antud mulje on imeline; see on
suur, ruumikas ja valgusrikas; see on sobiv nii suuruselt, pikkuselt,
laiuselt ja kõrguselt; see on ehitatud imelise ja sõnadega
kirjeldamtu oskustööga. Sarnaselt kuninglikule paleele on sel
kahetine mõju. Kui ka inimene siseneks sinna kurvalt ja kõnnib läbi
kesklöövi, muutub ta rõõmsaks nähes selle kiriku üilmat ilu.”101
Skulptuuride
puhul hinnati elavust, kunstkäsitöös imetleti kalleid ja säravaid
materjale. Nõnda tõdebki Tatarkiewicz:
“Need
/keskajal kasutatud/ hea kunsti kriteeriumid, võimsus ja head
vastavussuhted, materjalide kallidus või elusarnasus vaevalt
erinesid neist, mida on kasutatud teistel ajastutel.”102
Antiigi
skulptuure hinnati eriti ainult esteetilises mõttes, vahest
seetõttu, et need olid muutunud kasutuks (ei õpetanud usku
kirjaoskamatutele). Magister Gregorius imetleb Rhodose Kolossi:
“Inimpea
ja – käe täielik ilu on saavutatud neis /kuju peas ja kätes/.
Hämmastaval kombel on jäigas pronksis õnnestunud jäljendama
juuste pehmust. Kui vaadata päevasel ajal pead lähemalt, see
paistab otsekui elavalt ja rääkivalt.”103
Ülikute
õukondades, kiriku ja kildide reglemeteeritusest eemal õilmitses
trubaduuride luule, mis ei olnud üldse alandlik ja nimetu.
Luuletajad rõhutasid inspiratsiooni ja tunnet, ja nad olid ka väga
teadlikud oma väärtusest ja individuaalsest eripärast. Nende
eesmärgiks oli individuaalne kuulsus ja au.
Visulaasete
kunstide esindajad seevastu püsisid nimetutena, kuna skolastilise
filosoofia nägemus kunstist ei jätnud ruumi personaalsuse
väljendustele, kuna mehhaanilisi kunste peeti madalamateks ja kuna
kirkikute ehitamine oli meeskonnatöö, kus iga tööline võidi
asendada teisega. See siiski ei tähendanud, et visulaase kunsti
produkte ei oleks imetletud või meistreid austatud. Legendide
kohaselt võisid mungad meelitada hea skulptori teisest kloostrist
enda omasse.
Kunsti
ei eristatud muudest oskustest ega ilu muudest väärtustest.
Taustaks oli sellele keskaja kultuuri ühtne loomus. Kõik väärtused
olid peamises üks; asju nähti suhtes teistpoolsusega; Jumalaga ja
inimesed kuulusid taevateele. Keskaja inimene tõlgendas tugevad
tundmused uhke kirku juures ühenduseks Kõrgemaga, muutus
esteetilisest müstiliseks või religioosseks oli vahetu ja loomulik.
“Kui
kunsti ilu temale paistab ja saab ta värisema, muudab ta selle
vahenditult Jumala hinge mõjuks või elurõõmuks.”104
(Huizinga)
Näiteks
olgu siin seletus sellest mida Saint Denisi kloostri abt Suger kogeb
vaadeldes peaaltari kalliskive ja kaunistusi:
“Kui
– tundes meelehead Jumala koja ilust – mitmevärviliste kivide
meeldivus on eemaldanud mind välistest muredest ja väärtuslik
konteplatsioon on saanud mind mõtisklema pühade hüvede
mitmepalgelisust mis muudab ainelise ainetuks: siis tundub mulle, et
olen kui mingis universumi kumalises vallas, mis ei paikne maa mudas
ega ka mitte taeva puhtuses, ja et Jumala armust võin ma
anagoogiliselt siirduda tollest madalamast sellesse kõrgemasse
maailma.”105
Vastavalt
arvati muusikanaudingus saadavat eelmaiku taeva rõõmust. Johan
Huizinga:
“Kui
kõlbab Molinet, kes nähatavasti ise ka armastas muusikat, nagu Karl
Julge, kes teatakse olevat suur muusika austaja, kulutas laagris
Neussi all oma aega lugemaks kirjandust ja eriti kuuldes muusikat,
siis tema retooriline meel alles õieti rõõmustas: ´Sest muusikas
kajab taeva viis, inglite laul, paradiisi rõõm, ilmade lootus,
kiriku hääl, lindude siristamine, kõikide murelike ja lootusetute
südamete ärgitus, kuradi vaenus ja peletamine´/.../.”106
Aquino Thomas
Aquino
Thomas (1225 – 1274) sündis Itaalias; Naapoli lähedal. Ta sai
algkoolituse benedektiinide kloostris aga liitus hiljem
dominikaanidega – ja sattus nii vastuoludesse oma aadlikest
sugulastega, kuna lähedased ei tahtnud suguvõssa kerjusmunka.
Hiljem õppis Thomas Naapoli ja Pariisi ülikoolis samuti Kölnis kus
ta õpetajaks oli Albert Suur, kuulus Aristotelese tundja.
Juba
õpingute ajal oli Thomas massiivne, liigutustes aeglane ja
muutumatult rahulik. Teised üliõpilased pilkasid teda tummaks
härjaks aga laenasid meelsasti tema loengukonspekte.
Kolmekümne
aastaselt hakkas Thomas Pariisis teoloogiat õpetama. See ei jäänud
siiski tema ainsaks elukohaks, kuna ta veetis pikemaid perioode ka
Itaalia eri linnades.
Thomase
filosoofiline ja teoloogiline toodang on ulatuslik. Väideti et ta
suutis sama-aegselt dikteerida kolme või nelja eri teksti; väideti
isegi et ta suutvat toota selget proosat ka magades. Ta jõudis
kirjutada ka luuletusi, ja Umberto Eco arvamuse kohaselt ka häid
luuletusi:
“/.../
vahetuks tõendiks on tema palved ja Püha
õhtusöögi ülistus,
mis kuulub keskaja ladinakeelse kirjanduse paremiku hulka. Neis
ilmneb tehnika meisterlik valdamine ja võime muuta traditsioonilised
reeglid elavaks. Neis on väljendusjõudu ja loomulikku
muusikataju.”107
Elu
lõpul, keset missat juhtus Thomasega midagi, mida mõned on pidanud
müstiliseks nägemuseks, teised vaimseks kokkuvarisemiseks. Summa
theologiae viimane osa
jäi pooleli, ja kirjutajale seletas Thomas, et kõik mida ta senini
oli kirjutanud, näis nüüd pelga põhuna. Mõni kuu hiljem ta suri
49 aastasena olles teel Prantsusmaale kirikukogusse.
Thomase
filosoofia
Keskaja
tähelepanuväärsemaks mõttesuundumuseks oli skolastika. See pürgis
looma ühtset maailmaseletust, mis oleks kooskõlas ristiusuga.
Skolastika õitsenguperioodiks oli 13. sajand, ja siis kujunes
traditsioonilise Platonist ja Augustinusest innustust saanud liini
kõrvale Aristotelesele rajanev suundumus. Selle ja kogu skolastika
viis oma kõrgemale tipule just Aquino Thomas, kes saavutas kuulsuse
rakendades Aristotelese filosoofia katoliikliku usuõpetuse
teenistusse. Thomas nimetas Aristotelest lihtsalt Filosoofiks.
Thomase
veendumuse kohaselt, ei tarvitse inimesel teha valikut mõistuse ja
usu vahel vaid asju võib mõista kumbal kombel siis iganes. Mõned
usutõed (nt. õpetus kolmainsusest) on tema meelest mõistusega
haaramatud, aga näiteks Jumala olemasolu on midagi, mida võidakse
tõestada. Thomas esitas isegi viis jumalatõestust.
Ta
tõi taas au sisse Aristotelese mõtte tõelisuse otstarbekohasusest.
Üldised vormid (või ideed) on indiviidides eriliste eesmärkidena,
organiseerivate põhimõtetena. Iga olend püüab oma võimalused
täielikul kombel teostada, siirdumaks potentsiaalsusest
aktuaalsusesse, nõnda nagu taim pürgib kasvama täiskasvanud puuks.
Thomase
ajal olid Aristotelese mõtted midagi uut, aga kui renessanssi
humanistid hiljem võitlesid keskaja mõtteviisi vastu, pöördusid
nad Platoni poole ja pidasid Aristotelest tagurlikuks.
Alguses
tembeldati mõned Thomase seisukohad ketserlikuks. Aastal 1323 ehk 50
aastat peale tema surma kuulutati ta pühakuks – pühakule
vältimatu imeteona esitati, et ta olevat muutnud sardiinid
heeringateks. Reformatsiooni ajal, siis kolmsada aastat hiljem,
tõesteti ta katoliku kiriku kirikuisade hulka, ja aastal 1879
kuulutas paavst Leo XIII Thomase õpetuse katoliku kiriku ametlikuks
filosoofiaks. Seda uustomismiks nimetatavat õpetust levitatakse
tänapäevalgi katoliiklikes õppeasutustes lõpliku tõena.
Thomas
ei kirjutanud teost, mis oleks käsitlenud ainult ilu või kunsti,
aga viiteid neile on pea igal pool, eriti teostes Commentarum
in librum Dionysii de Divinis Nominibus
(Kommentaar
/Pseudo-/Dionysose raamatule Taevalikest nimedest)
ja Summa theologiae
(Terviklik teoloogia).
Ilu filosoofia
Thomas
kirjutas:
“/.../
ilusaks nimetatakse neid objekte, mis on meeldivad kui neid näha.”108
Sõna
´nägemine´ (´visio´) ei tähenda Thomasel siiski mitte vaid
silmaga tajutavat vaid katab laiemal kombel aistingulisele tajule
lisaks ka “intellektuaalse kognito”.109
Võib öelda Umberto Eco kombel:
“Aquinolasele
visio
tähendas sama nagu apprehensio,
teadmist; nii et ilus oli /.../ midagi, mille mõistmine on
meeldiv.”110
Thomas
kirjutas teisal:
“Kutsugem
iluks seda, mille pelk mõistmine /ipsa apprehensio/ meeldib.”111
Thomase
meelest on iluga tegemist seal, kus miski meeldib vaid sel põhjusel,
et seda vaadeldakse ja selgitatakse välja sellele omane loomus.
Vahel
Thomas siiski kõneles ilust viitamata mingilgi kombel naudingule.
Antiigi filosoofide kombel mõtiskles ta, mida objektilt eeldatakse,
et see oleks ilus:
“Mida
tahes nimetatakse ilusaks, kui selles on liigile omast vaimset ja
ainelist sära ja kui selle ehitus on õigete suhete kohane.”112
Nõnda
on ilmenud kaks seika: ilu seondub ühest küljest naudinguga,
teisalt sära ja õigete vastavussuhetega. Kuidas need teineteisega
seonduvad? Neid võidakse mõista ilu määratluse ja teooriana.113
Käistlen järgnevalt mõlemat eraldi.
Ilus
ja hea
Thomase
järgi on esteetilise väärtusega tegemist seal, kus meelehea
eelduseks on üksnes objekti vaatlemine ja mõistmine. Kui nimetame
midagi ilusaks, mõtleme et seda tasub vaadelda;
kui nimetame midagi heaks, mõtleme et seda tasub taotleda.
Nii liitub ilus teadmisega, hea tahtmisega.
Kui
olevus on liigi-ideaali kohane, on see Thomase järgi kaunis, aga
sama moodi võidakse öelda, et see on hea ja tõene (tähenduses
tõeline või aktuaalne, kuna siin on vaid väheseid teostumata
võimalusi). Hea, tõene ja ilus on tegelikult üks ja sama olevuse
aktuaalsus, aga need erinevad teineteisest, kuna inimene võib olla
selle aktuaalsusega eri suhetes. Ilusaks nimetatakse objekti, kui
soovitakse viidata meeleheale, mida saadakse objekti vaatlemisest ja
selle loomuse mõistmisest; heaks nimetatakse asja siis, kui
rõhutatakse, et seda tasub taotleda.
Kui
Thomas ütleb, et ilus on vaatlemise, hea taotlemise vääriline,
kasvatab ta taimele selle idu, mis sisaldub Aristotelese eralduses:
“hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu on ka liikumatutes
olendites.”
Ilu
eeldusi
Thomas
küsib antiigi mõtlejatega sarnaselt, mida objektilt eeldtatakse, et
see oleks kaunis. Ta kordas Augustinuse lauset pea sõna-sõnalt:
“Objekt
ei ole ilus, kuna me seda armastame, vaid armastame seda seetõttu,
et see on ilus ja hea.”114
Platon
ja Aristoteles olid rõhutanud häid vastavussuhteid, ühtsust ja
osade kooskõla ja Plotinos omakorda kirkust ja sära. Thomas võttis
tähelepanu alla mõlemad; ilu vältimatuid eeldusi on tal kokku
kolm:
1)
Consonantia: harmoonia, osade kokkusobimine, kokkusobivus, kooskõla.
2)
Integritas: täiuslikkus, ehtsus, terviklikkus, et midagi liigile
kuuluvat ei puudu ega midagi ole liiast.
3)
Claritas: valgus, sädelus, selgus, kirkus, sära.
Consonantina
ehk harmoonia on laia-ulatuslik mõiste. Selle alla kuuluvad muidugi
maali värviharmoonia või muusika helide harmoonia aga ka järgnevad:
--
vormi ja aine vaheline sobivus (nt. võib pronksist teha erinevaid
kujusid kui marmorist),
--
mõttesarja loogilisus või
--
objekti sobivus inimese aistinguvõimele või mõistmisele.
Juurde
kuulub ka Jumala omaduste omavaheline harmoonia: Tarkus on kooskõlas
Jõuga või Tahe Headuse ja Õiglusega. Kristus on Thomase järgi
ilus, kuna kolmainsa Jumala teise persoonina on ta täieliku Isa
pilt, kes on täielikus harmoonias kujutatuga.
Olemuslik
harmoonia tüüp on objekti ja selle vormi (idee) vaheline kooskõla:
objekt on see mis see mõiste poolest olema peabki. Selles sisaldub
funktsionaalne ilu:
“Kui
käsitööline valmistab sae saagimiseks, teeb ta selle rauast, kuna
raud on eesmärgiks sobiv, ega ta isegi ei kujutle tegemast seda
klaasist, kuigi klaas on materjalina ilusam, kuna selline ilu on
vastuolus eesmärgiga.”115
See
harmoonia tüüp – objekti ja selle vormi (või idee) vaheline
kooskõla – on iseenesest võttes sama kui kriteeriumitest teine,
integritas ehk
täiuslikkus: midagi liigile kuuluvat ei puudu ja midagi ei ole
liiast. Nõnda on teine ilu kriteerium õieti esimese osa, kuid
Thomas on seda rõhutanud mainides seda eraldi.
Inimindiviidile
kohandatuna peab
inegritas silmas, et ilus inimene ei saa olla näiteks loomuvastaselt
suur või väike. Kääbuseks jäänud inimene ei või olla Thomase
järgi ilus ei mingis sõna nõudlikumas mõttes.
Inimliigi
kehalises ilus on
küsimus selles, mil määral keha ehitus vastab inimese vormile
(ideele) ehk ratsionaaslele hingele ja selle tegudele. Thomase järgi
vastavad inimese hing ja keha täielikult teineteisele. See mis
esimesel pilgul näib veana, puudusena või nõrkusena, on lõppude
lõpuks eesmärgipärane osa tervikust. Inimesel on näiteks nõrk
haistmismeel. Thomas põhjendab seda sõnades, et haistmismeel peab
olema nõrk, selleks, et ajud võiksid olla piisavalt suured. Suured
ajud ei sobi kokku hea haistmismeelega, kuna haistmismeel eeldab
kuivust, kui seevastu ajud eeldavad niiskust.
Kehalisest
ilusast on olemuslikum siiski hinge ilu. Thomas räägib kaunist
loomusest ja kaunist teost. Kõik moraalselt hea on kaunis (mitte
aistmisele vaid mõtlemisele). Ka sõprus võib olla ilus.
Kolmest
kriteeriumist viimane, claritas
ehk kirkus on problemaatiliseim. Thomase mainitud näited on selged:
kirkad värvid, valgus, jne. Problemaatiliseks muutub asi selles
punktis, kui juurde lisandub sügavam tasand: liigi põhiline vorm
(idee) ilmneb ideaalses esindajas eriti selgelt, see otsekui särab
temast. See ei too midagi lisaks kahele esimesele kriteeriumile, ja
nõnda tekib küsimus, miks Thomas on seda eraldi maininud.
Üks
võimalik vastus on et claritas ei kuulugi enam pelgalt ilu eelduste
hulka vaid sellese mõistelisesse erinevusse, mis on tehtud hea ja
ilusa vahele. Midagi ilmneb inimesele kaunina, kui ta pöörab eriti
tähelepanu selle täiuslikkusele, ta otsekui tõstab objekti
pedjestaalile, liigi esindaja näiteks, märgiks mis viitab oma
olemusele. Objekt on ise-endast võetuna täielik, aga inimene näeb
seda ilusana, see saab inimese silmis uue varjundi: see muutub oma
olemuse väljenduseks.
Kuigi
Thomas rääkis sarnaselt Plotinosele kirkuse ja sära kaunidusest,
mõtles ta selle all veidi teist asja. Plotinosel on idee ülemaaline
ja otsekui varjatult kumamas läbi aistitava materjali, kuna aine
vaid kohmakalt seda esile tuua suudab. Valgus laskub kõrgusest.
Thomasel on selle asemel aineline maailm oma peamises eesmärgi poole
suuniteltud; ei ole mingit iseseisvat ideede tõelisust, kus ilu
oleks olemas täielikus puhtuses. Kõike ümberringi korraldavad
põhimõtted (vormid) mõjutavad ainet seda vormides, eesmärgi poole
viies, varjatud võimalusi teostades. Idee kirgas ilmbnemine saab
alguse alt, just ainest endast. Ilus kask ei ole mujal oleva
täisulikkuse kahvatu heiastus vaid õnnelikes oludes vormunud
näidis-eksemplar.
Thomase
järgi ei ole siis olemas mingit ühte ainust ilu, mis oleks ühtne
kõigi kaunite objektide puhul, vaid igaüks on ilus omal kombel.
Olevuse liik määrab, mida eeldused sisaldavad. Ilma käteta naine
on puudulik aga seda ei ole käteta skulptuur, torso.
Inetu
on Thomasele see, mis ei ole kaunis; inetul puudub midagi, mida sel
liigi-omaselt peaks või võiks olla.
Kuigi Thomas seostas ilu meeleheaga, ei ole ilu tajumine tema jaoks
vaid tunne, pelk meeldivus või vahetu intuitsioon, vaid see eeldab
teavustusvõimet: tuleb tajuda, et objekt on liigi-ideaali kohane.
Seetõttu suudab kogu looduses vaid inimene ilu tajuda. Thomas
seletas et lõvi võib tunda naudingut märgates gaselli, aga see
nauding on seotud sellega, et gasell on sobiv saak. Meelehea ei kasva
esile pelgast objekti vaatamisest ja sellele omase loomuse
mõistmisest.
Thomase
kohaselt liitub aistitava ilu märkamisega peale naudingu alati ka
melanhooliat, kurvameelsust, kuna ilusat leidub vaid vahete-vahel,
see ei ole kunagi täiuslikult kaunis ja alati muutub see inetuks.
Hakkame igatsema ilusat, mis oleks täiuslik, kõikke-kattev ja
püsiv. Jumala teatas oma nime olevat “mina olen”; Jumal on nõnda
täiuslik olemine, täielik aktuaalsus. Seetõttu on Jumal ka
täiuslikult ilus.
Kunsti filosoofia
Antiigi
traditsiooni kohaselt mõtles Thomas sõnaga ´ars´ üldiselt
oskust. Selle juurde kuulusid ka sellised tegevuse liigid nagu
sepakunst, loogika ja retoorika ehk kõnekunst. Võidakse siiski
märgata uusi rõhu-asetusi.
Ennekõike
pidas Thomas tegelikeks oskusteks vaid neid, mille tulemusena
toodetakse midagi konkreetset, “spekulatiivsed oskused” ei kuulu
nõnda oskuste põhikategooriasse, vaid neid nimetatakse oskusteks
vaid analoogia najal. Teisalt pidas ta keskaegse arusaama kohaselt
just spekulatiivseid oskusi kõrgemateks, kuna need eeldasid vaimseid
võimeid. Nõnda sattus Thomas vastuollu: potsepakunst kuulus ühelt
poolt oskuste põhikategooriasse, teisalt aga vähemväärtuslike
oskuste kilda.
Teiseks
ütles Thomas sarnaselt antiigi mõtlejatega, et kunstides
jäljendatakse loodust (ars imitatur naturam). Sellega ta ei mõelnud
siiski looduslike objektide kopeerimist (nõnda nagu Platon) vaid
seda, et nii looduses kui ka inimlike oskuste valdkonnas püritakse
eesmärgi teostamise poole. Kunst jäljendab looduse
funktsioneerimispõhimõtet: ars imitatur naturam sua operatione.
Kunsti
väärtustamine
Thomase
meelest tuleb kõiki oskusi väärtustada selle kohaselt, kui
kasulikud nad on ja kuidas nad teenivad usku ja moraali. Nt.
maalikunst on vajalik, kuna selle abil võidakse õpetada
kirjaoskamatuid. Thomasele oli kogu maailm eesmärgi poole
suunitletud süsteem, ja peamiseks eesmärgiks oli Jumal. Nõnda
kaalutakse kõike inimese tehtud viimses aspektis selle alusel,
kuidas see edendab inimese pürgimusi taevateel.
Miks
peaks lauldes ülistama Jumalat? Mitte seetõttu, et nõnda
väljendaksime Jumalale oma hingeseisundit (ta teab seda), vaid
seetõttu, et laulmine võimendab meie usulisi tundmusi ja on
innustuseks teistelegi. Thomas vaatleb kirikumuusikat rangelt
funktsionaalselt, kuid sellest ei järeldu, et ta peaks muusika poolt
toodetud naudingut ise-enesest võetuna halvaks või asja juurde
kuulumatuks. See ilmneb, kui Thomas seletab, miks jumalateenistusel
ei peaks kasutama muusikariistu: nende kasutamine oleks juutide
matkimine ja pillimuusika poolt toodetud nauding on nii suur, et
kasvatuslik aspekt jääks kõrvaliseks. Väljaspool kirikut võib
muusikariistu kasutada.
Mainigem
et keskajal üldiselt halvustati muusikariistade kasutamist kirikus,
kuna neid seostati paganlusega. Püha Hieronymose järgi ei peaks
ristitud tüdruk üleüldse teadma, mis on flööt (antiikajal peeti
paaniflöödi häält meeleliselt erutavaks).
Thomas
ei eristanud omaette rühmaks kunste, kus eesmärgiks oleks
esteetiline väärtus, ega samuti ei öeldnud ta ka, et kõigis
oskustes (laevaehitamises, loogilises järeldamises, jne.) oleks
eesmärgiks ilu. Ilu ei ole kunagi tegelik eesmärk, vaid see täidab
oma funktsiooni, kui objekt täidab oma eesmärgi. Thomas ise kõneles
ilust eriti arhidektuuri, poeesia ja muusikaga seoses.
Mõneti
mainis ta ka oskusi, mille eesmärgiks oli meelehea valmistamine:
naiste soengud, sõnamängud, mängud ja muud ajaveetmise võimalused.
Siiski ka nende puhul on mõju avaldamas kaugem kasuvaatenurk: soeng
hoiab alal abielumehe armastust, mängud aitavad peale tööd
lõdvestuda.
Thomase
järgi ei saa tekkida vastuolu esteetilise ja moraalse väärtuse
vahele. Kirikuskulptuuri eesmärgiks on rõõmu valmistamine ja
õpetamine. Kui see aga toodab kirgi ja vahendab valet, siis on see
ühel ja samal põhjusel nii inetu kui ka ebamoraalne. Thomase
meelest ei saa ebajumalat esitav pilt olla ilus, kuna see ei ole
kooskõlas inimese ja tema peamise hüvega; see on disharmoonias
maailma tervikuga ja seega inetu. See võib olla nt. meeldiv värvi
poolest ga ei saa olla ilus mitte mingis nõudlikumas mõttes,
vaadelduna tervikuna maailma kui terviksüsteemiga võrreldes.
Nõnda
suhtus Thomas oma ranges süstemaatilisuses antiigi skulptuuridesse
rangemalt kui mõned kaasaegsed, kes imetlesid nende elavust ja
oskuslikku valmistamisviisi.
Poeesia
tõlgendamisest
Semiootilisi
(märgiõpetuslikke) probleemide üle mõeldi keskajal innukalt.
Üldiselt mõeldi, et Piiblis on sõna-sõnalise tähenduse kõrval
veel kolm teist tähenduse tasandit:
--
allegooriline: Vana Testamendi tegelane viitab Uue Testamendi
tegelasele,
--
moraalne: Kristuse teod õpetavad meile kuidas toimida,
--
anagoogiline: vihjatakse midagi Taevase Kuningriigi kohta.
Mõned
mõtlevad et ka luule võib sarnaselt toimida mitmel tasandil. Seda
mõtet Thomas tõrjus: luules on vaid sõna-sõnaline tähendus. Vaid
Piiblis on sõna-sõnalise tähenduse kõrval ka vaimne tähendus
(sensus littearlis – sensus spiritualis), kuna vaid see on jutustus
märkidest, inimestest ja juhtumitest, keda Jumal on pannud tähendust
evima. Pühade tekstide kirjutajad ei teadnud, millele tulevasele
juhtumile mingi kirjeldatud tegelane viitas; seda teadis vaid Jumal,
kes kasutas prohveteid oma sõnade vahendajatena.
Sõna-sõnaline
tähendus on Thomase järgi kirjutaja kavatsuslik tähendus; see
sisaldab ka piltlikku ehk “paraboolset” tähendust.
Thomase
järgi ei luuleta luuletaja siis jumaliku inspiratsiooni ajel;
luuletaja tekstides ei sisaldu midagi temale endale mõistetamatut.
Selles oli Thomas erineval seisukohal kui nt. Dante, kes ütles end
luuletavat Armastusest innustatuna ja jäi sellele seisukohale et ka
poeesias (või vähemalt tema enda luules) on olemas kõik neli
tähenduslikku ulatuvust. Dante jaoks oli poeesia taas prohvetlikkuse
välejenduseks.
Aquino
Thomase tähendus
Aquino
Thomas oli tähtis Aristotelese ja muu antiigi mõtlemis-tradistiooni
edasi vahendaja. Lisaks oli ta tähtis arendades Aristotelese ja
Plotinose ilukäsitlust nõnda, et lisanduvad nii ühtsus ja
terviklikkus kui ka sära ja kirkus.
Vähemalt
sama olemuslik oli Thomase tõmmatud piir hea ja ilusa vahele: hea on
taotlemist, ilus vaatlemist väärt. Esteetilisese väärtusega on
tegemist seal, kus meelehea põhjuseks on vaid objekti vaatlemine ja
mõistmine.
Kui
Thomas seostab nõnda naudingu iluga, teeb ta väikese liigutuse 18.
ja 19. sajandi subjektiivse ilukäsitluse suunas.
Järelvaade
antiigile ja keskajale
Kunstifilsoofia
Antiigis
ja keskajal mõeldi poeesia, maalikunsti, muusika, arhidektuuri jne.
probleemidele, kuid nüüdisaegset kunsti mõistet ei rajatud. Neid
teotsemise liike, mida tänapäeval peetakse kunstiliikideks ei
eraldatud omaette rühmaks. Õieti ainukest korda loetleti neid koos
vaid siis, kui Platon ja Aristoteles rääkisid jälejendavatest
kunstidest.
Ühele
kunstiliigile keskendunud eriteostest tähtsam oli Aristotelese
Poeesia,
mille paljudest huvitavatest ja mõjurikastest mõtetest on vähemalt
hea meelde jätta, et poeesial on tegemist üldiste tõdedega ja
tragöödia on hea ennekõike traagilisuse poolest.
Ilu
filosoofia
Ilu
filosoofia valdkonnas toimus rohkem. Antiigis just ei mõtiskletud,
kuidas esteetilist väärtust muudest väärtustest eristada, aga
keskajal tegi Aquino Thomas Aristotelese ettepanekust lähtudes
eristuse: ilusaks nimetamine tähendab, et meeldiv on vaid objekti
vaatlemine ja mõistmine.
Teiseks
mõeldi, mis omadusi peab obektil olema, et see ilus oleks.
1)
Platoni järgi peab ilus objekt olema osaline ilu ülemeelelisest
ideest.
2)
Platon ja Aristoteles täpsustasid, et ilus objekt peab olema ühtne,
harmooniline, ja omavaheliste suhete poolest hea tervik.
3)
Platoni ja Aristoteles põhjal esitasid Plotinios ja Thomas, et ilus
objekt peab olema suures osas olemasolev, st oma ideed või vormi
väljendav (või kiirgav). Ühtsuse ja osadevahelise harmoonia kõrval
rõhutasid nad nõnda ka kirkuse ja sära ilu.
Püthaagoroslased
olid seletanud häälte ilu viidates arvulistele suhetele:
vaadeldavate ilmingute ilu põhjuseks on mitte-vaadeldavad seigad
(arvud). See kahe tasandi seletusmudel oli tüüpiline kogu
antiikajale ja keskajale: ilu on varjatud ideede (või vormide)
ilmnemine.
Antiigi
ja keskaja ilu mõistmise tähendus
Antiigi ja keskaja
ilu-mõistmisele oli olemuslikuks kaks seika:
1)
ilus seostati heaga või aatelisega ja teisalt
2)
rõhutati et ilus ei piirne meeleliselt tajutavaga.
Kui
teine variant kõrvale jätta, jõutakse selle hiljem valitsenud
arusaamani, et ilu piirneb aistitava ja aatelisega: ilus on see,
milles ideaal ilmneb aistitavas vormis eriti selgelt: Friedrich
Schlegel väljendas seda konkreetsetlt:
“Ilus
/.../ on hea meeldiv ilmnemise viis.”116
´Esteetiline´
tuleb kreeka keelsest aistimist tähistavast sõnast. Antiigi ja
keskaja ilu-mõistmised on siiski meenutuseks sellest, et ka
aistingulisest tähelepanust väljaspoole jäävad objektid võivad
olla esteetiliselt väärtuslikud. Näitena mainitagu matemaatilised
tõestused, arvutus-ülessande lahendused, malendid või teaduslikud
teooriad.
Kriitika
Antiigi
ja keskaja mõtlemisele on ühiseks see, et ideed või vormid arvati
olevat valmiskujul juba olemas. Inimene ei loonud neid; ta vaid
leidis need.
Kui
loobuda sellest “antud müüdist”, avaneb uusi ilu hindamisviise.
Inimene on siis vaba vaatlema tegelikkust nende liigide valguses,
mida ta mõtestatuks peab. Hinnates mõne inimese ilu ei tarvitse
võtta võrdlusmaterjaliks ette kindlaks määratud inimese ideed ja
ideaali vaid võidakse valida sobiv vaatulusnurk vastavalt antud
juhule. Kas see inimene oleks esteetiliselt huvitav kui vaadelda teda
näiteks võrreldes parandamatu võrgutajaga (nagu Don Juan)? Kas
temas ilmneb selgelt saamatuse idee (nõnda nagu Oblomovis)? Nõnda
ei tunduks ilu sidumine heaga enam ilmsena.
Selles
oleks võidud kahelda juba nendegi mõtete najal, mis keskaja lõpus
juba kasutusel olid. Lähtekohaks võetaks Thomase tehtud vahe ilusa
ja hea vahel: ilusat tasub vaadelda, head taotleda. Sellega
ühendataks see mida Aristoteles ütles komöödia kohta:
“/.../
targöödia ja komöödia vaheline erinevus: esimene pürib esiatama
inimesi parematena kui nad tegelikkuses on, teine halvematena.”
“/.../
naeruväärne on pigemini üks inetuse liik. See tuleneb mingist
puudest, inetusest, mis ei põhjusta vaeva ega kahju.”
Koomiline
on ideaali vastand, see on midagi halba, aga siiski on see ka
esteetilselt väärtuslik. Inimesed ei soovi olla koomilised, kuid
nad vaatlevad meelsasti koomilisi ilminguid.
Nende
mõtete ühendamine ei tulnud praktikas aga küsimuse alla. Kuigi
Aristoteles Poeesia oli
tõlgitud ladina keelde juba 13. sajandil, ei muutnud see laiemalt
tuntuks enne 16. sajandit. Aquino Thomas, Dante või Boccacio ei
tundnud seda.
Teiseks
on selline väärtuste eristamine täiesti keskaja vaimule ebakohane.
Tüüpilisem oli Thomase kombel rõhutada kõikide väärtuste
tegelikku ühtsust.
BAUMGARTEN
Renessansist
18. sajandini
Aastal
1735 avaldas sakslane Alexander Baumgarten oma väitekirja ja rääkis
seal esimest korda õppevaldkonnast nagu esteetika. 18. sajandit võib
muidu ka pidada esteetika pöördepunktiks: siis lõppes Itaalia ja
Prantsusmaa hegemoonia kunsti ja ilu filosoofias ja murdus ühtne
antiigist lähtuv mõtlemisviis.
Renessans
algas 15. sajandil, kui kirjanduses, visuaalsetes kunstides ja
teaduses tõrjuti eemale keskaeg ja pöörati pilk antiikaja
pooleJärgnevatel aastasadadel kunst, loodusteadus jafilosoofia
muutusid otsustavalt, kuid esteetika jätkas endist rada pidi.
Põhjuseks oli antiigi ja keskaja esteetika sarnasus. Midagi oli
keskajal unustatud, ja teadmisi täiendati uuel ajal selle võrra kui
tuvuti täpsemalt antiik-autoritega. Vitruvius mõjutas suuresti
arhitektuuri teooriat, Horatius ja Aristoteles kirjanduse teooriat.
Mingit
maalikunsti või skulptuuri käistlevat teost anttikajast ei
säilinud, kuid selle puuduse korvas 15. sajandi keskel Leone
Battista Alberti (1404 – 1472) teosega
De pittura (Plitidest)
ja De statuta
(Skulptuuridest).
Ta rõhutas varasemast intensiivsemalt, et nt. maalikunstis on
eesmärgiks ilu:
“
Enne
kõike /maalikunstnikul/ tuleb üritada saada osad sobima kokku
teiste osadega. See saavutatakse, kui hulga, ülesande, liigi, värvi
jt suhtes sulandub kõik üheks iluks.”117
Ilu
eelduseks pidas ta püthogaaroslikku osadevahelist harmooniat
(concinnitas) või Aristotelese kombel sellist osade tervikut millest
ei saa midagi kõrvaldada või millele ei saa midagi lisada muutmata
tulemust halvemaks. Vahel rõhutas ta ka sobivuse või
otstarbekohasuse osatähtsust.
Kunst
oli Albertile looduse jäljendus, aga mitte niivõrd väljanägemise
kui loodusseaduste jäljendus, nt. arhitekt selgitab ja kohandab oma
töös staatika seadusi, maalikunstnik perspektiivi seadusi. Kunstink
oli omal kombel teadlane, aga teisalt oli tähtis ka tema loov panus,
teoses teostatud plaan (disegneo).
Alberti
hülgas keskaja müstilise ilukäsitluse, aga teisti menetles
renessansi teine suur mõjutaja Marcilio Ficino ( 1433 – 1499 ),
kes tõlkis Platoni, Plotinose ja Pseudo-Dionysose teoseid ja veendus
nõnda ka nende mõtlejate arvamuste sügavusest. Ficinole oli ilu
peamiselt vaimsesse või ideede maailma kuuluv asi. Kui vaimne ilmneb
kirkalt nt. inmkeha elavuses ja vormides, siis on inimene
väljanägemiselt ilus ja äratab armastust.
Ficino
kunstinäegmused olid uusaegsemad, ja ta oli valmis lugema nt.
maalikunsti ja skulptuuri vabade kunstide hulka, muusika ja poeesia
kõrval. Kunstnik vaid ei jäljenda vaid ühendab looduses eraldi
olevat; tema töö eeldab inspiratsiooni.
Klassikaline
kunstikäsitlus
Teiseks
põhjuseks renessansi ja keskaja esteetika ühtsusele oli
klassikalise kunstikäsitluse paindlikus: selle raamidesse mahtusid
uued stiilisuunad, sellised nagu manerism või barokk.
Klassikalise
teooria kohaselt olid poeesia, maalikunst, skulptuur jne
produktiivsed kusntid, põhimõtete ja reeglite poolt valitsetud
tehnikad uue toote valmistamiseks. Reeglite vormimisel mindi aja
jooksul rangemasse suunda; Horatiuse juhtnöörid tõlegendati
põhimõteteks ja Aristotelese analüüsid normideks. Kuulsaks on
muutnud 17. sajandil vormitud kolme samasuse reegel, mille kohaselt
tuleb näitemängus valida aja, koha ja tegevuse identsus; ts.
näidendi juhtumid peavad moodustama ühe terviku ilma suurte
ajaliste või kohaliste hüpeteta. Maalikunsti poolel puudutasid
reeglid nt. inimkeha mõõdusuhteid või Apollo juuste värvi: see
peab olema hele, kuna nõnda on luuletajad jutustanud.
Horatius
oli öelnud et suurima populaarsuse saavutab see, kes ühendab
luuletuses intrigeeriva ja kasuliku (miscuit utile dulci). Mõlemaid
rõhutati uuel ajal, ega ka meelehead ei nähtud keskaja kombel
iseendast patusena. Peeti ka tähtsaks, et teos oleks valmistatud
“kõikide kunstireeglite kohaselt”. See oli loomulik, kui ilu
eelduseks peeti korrastatust ja osadevahelist harmooniat: korrastatus
tekib harva juhuslikul kombel.
Tähtsaks
põhimõtteks oli looduse jäljendamine valides sealt parimad osad.
Maalikunsti akadeemiates võidi hoiatada jäljendamast loodust
Garavaggio kombel tegemata vahet ilusal ja inetul; silm võõristab
seda mida käsi meeleldi ei puuduta. Valik ei olnud sihitud mitte
ainult ilule vaid ka kasule: saavutatakse juhuslikkusest sügavam
tõde, ja nõnda õpetab teos vastuvõtjat ja kasvatab teda
hüvelisuse suunas. Kui lisaks usuti, et see sügavam tõelisus on
juba antiikteostes saavutatud, muutus looduse jäljendamine
antiiketoste jäljendamiseks.
Kuigi
klassikaline kunstikäsitlus püsis võimus uue aja kolm esimest
aastasada, vähehaaval see siiski muutus, või täpsemini öeldes see
kohati tardus akademismiks ja teisalt see minetas oma ehtsuse.
Reeglite
poolt määratletud ilu kõrval hakati rõhutama seletamatut
kenadust, millest näitena mainiti inimese ja eriti naise veetlust.
Tõe asemel hakati rääkima tõe sarnasusest, verisimilituudist.
Eri kunstistiilike kaudu muutus ilmseks, et ilusat on erinevat: on
traditsioonilise klassitsismi distsiplineeritust, baroki energilisust
ja manerismi nutikat oskuslikkust või vaimset paindlikkust; ilus
võib olla looduse tabav jäljendus aga ka leiutatud imelisus.
Mitmekesisuse rõhutamisel oli oma roll kukutamaks aujärjelt
tradistiooniline mõte, et nt. teatud arvsuhted ja vaid need tagaksid
ilu. Endisest sagedamini mõeldi vaatleja meelheale objekti omaduste
asemel; võidi mõelda Giordano Bruno kombel, et õigeid reegleid on
sama palju kui häid kunstnikke; igaüks on hea omal kombel.
Michelangelo ja Rafael on mõlemad head kuigi on teineteise
vastandpoolused, samuti nagu Poussin ja Rubens.
Ilu
ei peetud enam vaid täiuslikkuse väljenduseks. Kunstnikelt hakati
nõudma ka personaalsust, loovust, andelisust, fantaasiat ja
intuitsiooni.
Vastandiks
klassikalise kunsti-mõistmise uskumisele vääramatutesse
reeglitesse pidasid 17. sajandi filosoofid Renè Descartes´ist
Baruch Spinoza´ni ja Thomas Hobbes´ini ilusat tunde ja fantaasia
asjaks: selle jaoks ei olnud mingeid reegelid. Descartes´i järgi
võib sama ärritus tunduda meeldivana või ebameeldivana, ilusana
või inetuna selle järgi, milliste kogemustega see ärritus on varem
seostunud. Näitena oli tal koer keda lüüakse alati viiuli heliga
seoses.
Balaise
Pascal omaltpoolt ütles poeetilise ilu kohta, et “ei teata, mis
see meeldiv on, millele luuletus sihitud on.”118
Tema ja mõned teised kutsusid seda mõistatuslikku faktorit
Corneille´lt laenatud väljendusega “je ne sais quoi” (miski ei
tea mis).
Nüüdisaegne
kunstide süsteem
Kirjandusest,
tahvelmaalidest, skulptuuridest ja arhidektuurist kirjutati samas
klassitsistliku teooria vaimus aga eraldi. Oli maalikunsti teooria ja
poeesia teooria aga ei olnud kunstiteooriat,
ei mingit muust tegevusest eristatud kunsti välja. Pidi sündima
vähemalt ähamne mulje nüüdisaegsest kunstide süsteemist, sellest
et tahvelmaal, poeesia, muusika, jne kuuluksid ühte, ja alles peale
seda muutus võimalikuks mõtiskleda, mis eristab seda ala muudest
kultuuri valdkondadest, ts alles peale seda muutus võimalikuks
üritada kunsti määratleda.
Traditsioonilised
oskused olid jaotatud vabadeks ja mehhaanilisteks, ja vabad kunstid
jaotati keskajal endiselt kaheks, trivimi
hulka kuulusid grammatika, retoorika ja dialektika ja quadriviumi
hulka kuulusid arikmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika
(mõistetuna kui harmoonia teooria). See jaotusviis pidigi oma
tähtsuse kaotama, enne kui muutus võimalikuks pidada praegusi
kunstiliike teineteisele lähedaseks ja eristada neid üheltpoolt
käsitööst ja teisalt õpetatusest või teadusest.
Esimese
liigutuse selles suunas tegid Itaalia varased humanistid nimetades
triviumi humanistlikuks õpinguks (studia humaniora) ja arvates siia
juurde ajaloo, kreeka keele ja moraalifilosoofia. Poeesiat hakati
pidama neist ainetest tähtsamaks; selle hulka loeti kuuluvaks
ladinakeelsete värsside kirjutamine ja antiigi poeesia tõlgendamine.
Kui
uuriti antiigi klassikuid, hakati pooldama ka nende tüüpilisi
mõtteid:
--
muusika, poeesia ja tants kuuluvad lähedasti ühte;
--
luuletaja luuletab inspiratsiooni võimuses, ja nüüd hakati
inspiratsioonist rääkima ka visulaasete kunstidega seoses;
--
maalikunst, skulptuur, muusika ja poeesia on kõik jäljendus.
Tähtis
oli maalikunsti, skulptuuri ja arhidektuuri väärtustamise kasv.
Firenze kellatorni piltidel on need juba eristatud omaks rühmaks
vabade ja mehhaaniliste kunstide kõrval, ja neid hakati kutsuma
ühisnimetusega ´arti del disegno´ (vormimiskunstid). Esimeste
hulgas kasutas seda väljendit 16. sajandi keskpaigas Michelangelo.
Aastal 1599 eraldusid Bologna maalikunstnikud raamatukaupmeeste
kildist ja rajasid enda oma. 17. sajandil tekkisid Prantsusmaa
Maalikunsti ja skulptuuri akadeemia ja Arhidektuuri akadeemia.
Taheti
rõhutada erinevust käsitööga võrreldes ja selleks rihiti
sugulusele õpetatute aladega. Seletati et maalikunstnik, skulptor ja
arhidekt vajasid humanistlikke õpinguid, teadmisi geomeetriast ja
maalikunstnik ka anatoomiast ja perspektiivist. Võidi laenata
Horatiuse kuulsat lauset “ut pictura poesis” (luuletus on kui
maal), aga see pöörati pahupidi ja rõhutati, et maal on kui
poeesia.
Hiljem
tõmmati piir teadusega seoses, rõhutades maalikunsti ja poeesia
konkreetsust teaduse abstraktsusega võrreldes.
Muusikas
siirdus rõhuasetus harmoonia teooriast häälte tootmisele; eelmine
loeti teaduste valda kuuluvaks (scienza), teist kutsuti oskuseks
(arte). Rõhutati naudingut ja helide hindamist kuulmismulje põhjal.
Firenze Camerata-ühing tahtis lähendada muusikat poeesiaga ja
sünnitaski uue muusikavormi, ooperi (mida nimetati melodraamaks).
17.
sajandil saavutasid loodusteadused märkimsiväärseid tulemusi ja
hakkasid iseseisvuma. Antiigi ja nüüdisaja pooldjate vahel tekkis
tüli (querelle des anciens et modernes). Nüüdseid saavutisi
võrreldi endistega, ja selle võrdluse tulemusena otsustati, et on
kultuuri valdkondi, milledes on selgelt edenetud, on saadud uusi
teadmisi, ja on ka teisi alasid, millede puhul edasiminekust rääkida
ei saa: küsimus on pigemini autori andekusest. Esimesest arenes
teadus, teisest kunst.
Selle piirijoone kohta eistati eri nägemusi. Nt. Charles Perrault
luges vähem edenevateks tegevusvaldkondadeks maalikunsti,
skluptuuri, arhidektuuri, retoorika ja poeesia, aga jättis muusika
ednenud kunstide hulka. Ta kasutas väljendust ´beaux arts´ (kaunid
kunstid), kuid seda väljendit oli kasutatud ka varem, esimeste seas
16. sajandil elanud portugaallane Francesco da Hollanda (´boas
artes´).
Kunstnikel
nähti endisel kombel olevat erinevaid sihte ja väärtuse mõõdupuid:
tõe otsene või kaudne paljastamine, hüvelisuse edendamine,
tundmuste äratamine või ilu, kenaduse, ülevuse taotlemine.
Piirijoont tõmmates rõhutati siiski ka esteetilist väärtust, kuna
just see on eraldvaks tunnusjooneks. Nt. klassikalise
kirjandus-mõistmise esindajad Jean Chapelain ja Rene Rapin ütlesid,
et kirjandus erineb muust keelekasutusest, kuna selles pürgitakse
kasu poole (nt. õpetamise) meeldimuse kaudu.
Esimene
kunsti määratlus
Kunsti
mõiste lõplik kristalliseerumine loetakse üldiselt prantsuse
filosoofi Charles Batteux´i (1713 – 1780) teeneks. Ta avaldas
aastal 1746 teose nimega
Les beaux arts réduits ´a un méme principe
(Ilusate kunstide
piiritlemine ühe põhimõtte najal).
Batteux
jagas oskused kolme rühma. Esimese eesmärgiks oli kasu. Teise
kuulusid kaunid kunstid ehk kunstid:
“Teistel
/kunstidel/ on objektiks huvi ja rõõmu valmistamine. /.../ Neid
kutsutakse pigemini kauniteks kunstideks. Sellised on muusika,
poeesia, maalikunst, skulptuur ja /... / tantsimine.”119
Lisaks
on kaunitele kunstidele ühiseks, et need ei kasuta loodust vaid
jäljendavad seda, ja nimelt just ilusat loodust, nõnda et
jäljendamise tulemus on loodusest ilusam. Siia hulka kuulub ka
teater, mis on muude kaunite kunstide ühendus.
Kolmandasse
rühma kuuluvate oskustega taotletakse nii kasu jui ka meeldivust.
Need on retoorika ja ehituskunst.
Batteux´i
mõtted ei olnud ei uued ega ka üllatavad. 70 aastat enne Batteux´i
raamatut oli Franćois Blondel pidanud arhidektuuri sugulaseks
maalikunsti ja skulptuuri kõrval ka kõnekunsti, poeesiat, teatrit,
muusikat ja tantsu, kuna need kõik tootsid meelehead, mis rajaneb
osade harmoonilisele ühtsusele. Böömi jesuiit Jacobus Pontanus
esitas aastal 1600 arvamuse, et poeesia, maalikunst ja muusika
kuuluvad kokku, kuna need kõik on selline jäljendamine, mille
eesmärgiks on toota naudingut. Pontanuse teostest tehti paljusi
koopiaid, seega võidakse oletada, et tegemist oli üldise
suundumusega.
Selliseid
mõtteid oli esitatud ka antiik-ajal. Väidetakse, et üks sofist
olevat öelnud:
“/Mingis
kunstis/ on eesmärgiks /üks järgnevast/ kolmest: nauding, nagu
joonistamises, või kasu, nagu põllumajanduses, või mõlemad /nagu
muusikas/. See nimelt selgitab tormitseva meele ja innustab
masendunuid.”120
Sama
liini ajas Aristoteles. Ta kirjutas Poeesias,
et maalikunst, poeesia, muuiska ja tants on jäljendamine, ja
jäljendamine toodab inimesele naudingut.
Antiik-ajal
siiski liigendati oksusi mõnelgi viisil, ja sofistide liigituses
peeti tähtsmaks jaotust orja töö ja vabale kodanikule sobiva
tegevuse vahel (vabad kunstid ehk need mis ei nõua füüsilist
pingutust).
Batteux´i
määrtlus erines kõikidest varasematest, kuna see sai kohe
laialdast toestust. Toetajate hulka kuulusid nt. Charles Montesquieu,
Denis Diderot ja eriti Jean D´Alembert, kes kirjutas Diderot´i
Entsüklopeedia
kuulsa eessõna. Ta muutis Batteux ettepanekut siirdades ka
arhidektuuri tegelike kunstide hulka.
Üheks
taustfaktoriks Batteux´i määratluse menule kaasa-aitamisel oli
kirjanduse, maalikunsti, muusika jne. muutnud positsioon inimeste
elus. Johan Huizinga kirjeldab seda muutust järgnevalt:
“Kunsti
ülessandeks oli /keskajal/ kaunistada iluga need vormid, kus elu
elati. Ei otsita kunsti kui niisugust, otsitakse ilusat elu. /.../
kunsti kasutatakse loomaks suuremat ilu ellu kui sellisesse. Sel
ülessandeks oli liita
viisid elu
kõrgpunktidega, kas siis vagaduse kõrgustesse tõustes, või ülimat
maist õnne nautides.”
“/.../
/peale keskaega/ hakkasid kunst ja elu teineteisest eralduma /.../
lakatakse nautimast kunsti elu keskel ja just elurõõmu õilsa osana
ja nauditakse seda väljaspool elu millegi sügavalt austatu suunas,
mille poole pöördutakse meeleülenduse või puhkuse hetkedel.”121
Keskaegne
teoste kasutamine elab nt. suurte spordivõistluste avavaatemängudes
või jõulude veetmises: lauale asetatakse jõululinad, kaunistatakse
kuusk ja lauldakse jõululaule äratamaks peomeeleolu. Moderne
praktika seevastu konkretiseerub kunstimuuseumides ja kontsertidel,
kuhu eraldutakse kogemaks midagi erilist.
Batteux´i
käistlus ei piirdunud Prantsusmaaga, vaid tema teosed tõlgiti 1751
aastal, viis aastat peale originaali ilmumist, ka saksa keelde. Siin
– saksa keeleruumis – tehti samal ajal ka teine esteetika jaoks
oluline eristus: kunsti asemel rajati see teadusvaldkond, mis on
otsesemalt suunitletud ilule ja kunstile. Aasta enne Batteux´i
teoste saksa keelde tõlkimist oli Alexander Baumgarten avaldanud
esimese osa oma ladinakeelsest teosest Aesthetica
(Esteetika).
Alexander
Baumgarteni elu
Alexander
Baumgarten (1714 – 1762) sündis Berliinis, õpetas nooruses
Berliini gümnaasiumis aga siirdus edasi õppima Hallesse, kus sai 21
aastaselt doktoriks (1735). Väitekirja nimi oli
Meditationes Philosophicae de Nonnulis ad Poema Pertinentibus
(Filosoofilisi vaatlusi
mõnede poeesia nõudmiste kohta).
Teose lõpus räägitkase esimest korda sellisest uurimisvaldkonnast
nagu esteetika.
Noorest
east alates imetles Baumgarten ladinakeelseid poeete. Ta kirjutas ka
ise värsse ja tõlkis sageli isa peetud pühapäevajutluse
ladinakeelsesse värsimõõtu. Hiljem väljendus see huvi õpetamise
viisis: ladinakeelne poeesia kuulus alati tema õpetusvaldkonda,
mõndade muude valdkondade kõrval.
Baumgarten
tegutses Halles professorina ja hiljem Frankfurdis an der Oder. Ta
pühendus õpetajaametile sai suure menu osaliseks. Veel ka
surivoodis jätkas ta loengupidamist selgitades ainet mõnele
õpilasele, kes vahendasid selle laiemale publikule. Kui küsti
kuidas ta tahab end maetud saada, vastas ta: “mida
akadeemilisemalt, seda parem”.
Iseloomult
on Baumgartenit kirjeldatud kui usinat ja tarka ja süstemaatilist.
Georg Friedrich Meier kirjutab:
“Tema
pea oli ennekõikke süstemaatiline. Kõigest millest ta mõtles,
tekkis süsteem.”122
Baumgarten
oli oma ajal mõjurikas filosoof: Immanuel Kant pidas hiljem oma
loengute selgrooks Baumgarteni teost Metaphysica (Metafüüsika).
Kõige kuulsmakas sai ta juba aga juba oma eluajal teosega Aesthetica
(Esteetika, 1750 ja 1758), millest Thomas Abbt kirjutas aastal 1762,
et “miski tema poolt kirjutatust ei ole nii vähe lugemist ja nii
palju arutlemist väärt.”123
Baumgarteni
filosoofia
Baumgarten
ei loonud oma filosoofiat vaid järgis oma eelkäijaid Gottfried
Wilhelm von Leibnitzi ja Christian Wolffi. Need mõtlejad lähtusid
aga suuresti Rene Descartes´ist, kes oli rõhutanud, et teadmine
peab olema selge ja kirgas; sellises teadmises ei olnud enam põhjust
kahelda. Baumgarten pidas seda rõhuasetust ühekülgseks. Tema
meelest oli tähtis ka hämar ja segav teadmine, ja sellel teadmisel
on oma täisulikkus, mida nimetatakse iluks.
Kujutelmad
Wolffi
kujutluste õpetus oli Baumgarten kinnisidee. See õpetus sisaldab
mõningaid raskesti meelde jäävaid jaotusi, kuid sellesse tuleb
süveneda, kui Baumgarteni esteetikat mõista tahetakse.
Kujutlusi
(respresentationes või perceptiones) on erinevaid liike. Koera
mõiste või
idee
on teatav ühtne kujutlus; teised kujutlused on näiteks
--
koera tähelepanemine
--
mälestus
koerast
--
see hirmu tunne
mida vihane koer põhjustab või
--
eelaimdus
et kohe puututakse kokku vihase koeraga.
Seda
ainet veidi lihtsustades, ja käistlen järgnevas jaotuses vaid
kahtel liiki kujutlustest: liigi-ideest (koera mõiste) ja
tähelepanemisest (korea nägemine)
Kujutlused
võib jagada hämarateks (obscurus) ja selgeteks (clarus).
__________________________
SELGED
__________________________
HÄMARAD
__________________________
HÄMARAD:
Kujutlus on hämar kuid seda teistest ei suudeta eristada või uuesti
tunnistada, kuna ei ole selgust selle erijoontest. Selline kujutlus
on nagu ühe laine hääl tormisel veel või kaduv mälestus öisest
unest.
SELGED
: Kujutlus on selge, kui seda suudetakse teistest eristada ja meelde
jätta.
Liigi-idee
on selge, kui see teeb võimalikuks tunda liigi esindaja normaalsetes
tingimustes selgelt ära. Mul on selge idee kassist ja kilpkonnast,
kui suudan normaalses päevavalguses öelda, et minu kõrval sammuv
olevus on kass ja mitte kilpkonn.
Tähelepanek
omakorda on selge, kui objekti suudetakse eristada teistest
objektidest ja seda korduvalt. Kui väikelaps eraldab oma ema
teistest naistest, on tema tähelepanek selge.
Selged
meeled eralduvad edasi veel erilisteks (distinctus) ja segavateks
(confusus) selle põhjal, kas suudetakse öelda, mis tunnuse alusel
kujutlus teistest kujutlustest erineb.
_________________________
SELGED ERILISED SEGAVAD
_________________________
HÄMARAD
_________________________
Erilised
liigi-ideed: Kui
inimesel on selge ja eriline liigi-idee, suudab ta eristada mitte
vaid liigi esindaja, vaid ka ütlema mille alusel. Kui mees ostustab,
et kala on lõhekala selle põhjal, et sellel on rasvauim, on tal
selles osas selge ja eriline idee lõhekalast.
Segavad
liigi-ideed: Selge ja
segava liigi-idee abil suudab inimene mingi isendi teatud liigi
esindajaks määratleda, kuid ei oska öelda, mis tunnusjoonte
põhjal. Nt. värvimeeled on selged aga eksitavad: roheline ese
eristatakse sinisest, kuid ei ole võimalik öelda, mis tunnusjoonte
alusel (peale muu kui rohelisuse).
Segavad
tähelepanekud: Kõik inimese tähelepanekud on eksitavad. Paneme
kõigi olevuste kohta tähele osasid ja jooni, mida me ei teadvusta,
kuna need tunnusjooned on siis kas tähtsusetud või teistele
sarnased. Need alateadlikult mõjuvad osad ja tunnusjooned sulanduvad
kokku mingiks üldtundeks, mida ei suudeta täpsemini analüüsida.
Tähaelepanemist
võib võrrelda muusika kuulmisega. Inimene võib tajuda viisi
hääletoonilt nt. kõrgeks, aga ta ei erista kõrgemaid noote,
millede koostoimest see hääletoon tekkis. Teiseks näiteks võetagu
siia valge värv. Inimene näeb, et ese on valget värvi, aga ta ei
näe, et see peegeldab kõiki valguse lainepikkusi.
Selline
on tajumine alati ja vältimatul kombel. Vaid liigi-idee võib olla
eriti selge; tähelepanek võib olla äärmisel juhul vaid eksitavalt
selge. Või vahest on täpsem öelda, et tähelepanek võib olla
teisest erilisem, aga täiesti eriline ei saa see kunagi olla. Alati
jääb paljut tajumisvõimest väljapoole.
Sensitiivne
teadmine
Hämaraid
ja segavaid kujutlusi nimetas Baumgarten sõnaga sensitiivne
kujutlus või sensitiivne teadmine.
_________________________
SELGED ERILISED EKSITVAD
__________________________
HÄMARAD
__________________________
_______
_______==
sensitiivsed kujutlused
Senistiivne
on see, mis ei ole eriline. Nüüd tasub jälle tuletada meelde
kujutluste kogu valik, sest senistiivsuse valdkonda kuuluvad
meeleliste tähelepanekut kõrval ka afektide tajumine, eelaimdused
ja erilised meelepildid, nt. mälupildid, uned ja fantaasiapildid.
Kujutluste
selgemaks muutmine
Nõnda
nagu eeltoodust on ilmnenud, võivad kujutlused tõusta hämarusest
selgusesse kahel viisil, erilisuse või segaduse teel. Baumgarten
nimetas erilisuse teed intensiivseks kirgastumiseks ja segaduse teed
ekstensiivseks kirgastumiseks.
Erilisuse
tee ehk intensiivne
kirgastumine:
Objektist tajutakse üha uusi osafaktoreid, mis eralduvad
teineteisest selgelt; mõistetakse mis tunnusjoonte kaudu objekt
teistest eristub, ja tulemuseks on loogiline
teadmine,
inetellektuaalne kirgastumine, kuid ka kuivus ja pedantsus.
Tervikpilt kaob kergesti silmist.
Eksitavuse
tee ehk ekstensiivne
kirgastumine: Objekti
tunnusjooned või tunnusmärgid võivad lisanduda ja kokku kuhjuda
nõnda, et need sulanduvad ühtsuseks, elavaks, võimsaks ja
adutavaks tervikuks. Tulemuseks on sensitiivne
teadmine.
Intensiivselt
selges kujutluses on kesksel kohal üksikud osad ja tunnusjooned;
ekstensiivselt kirkas kujutluses tekib võimalikult palju kokku
kuuluvat ainest. Nüüd võib esitada vastav jaotus terviklikult:
KUJUTLUSED:
______________________________
SELGED ERILISED EKSITVAD
ehk
intensiivselt kirkad ehk
ekstensiivselt kirkad
kirkus
rajaneb sellele, kirkus
rajaneb sellel, et
et
kujutluste osategijad kujutluse
osategurid se-
on
teistest eraldatud gunevad
omavahel ja
moodustavad
tähele-
pandva
ja tugeva terviku
_________________________________
HÄMARAD ei
suudeta eristada muudest ega uuesti tajuda
_________________________________
_________
_________
== senistiivsed kujutlused
Siiani
olen rääkinud otsekui piirduksid Baumgarteni eristused vaid
kujutlustega, ts vaid midagi meelelisse kaemusesse kuuluvatega. Need
käivad aga sama moodi ka toodangu suhtes esituste ja kujutamiste
kohta (nt. maalide, jutustuste ja poeesia kohta). Kujutamine on
eriline, kui sellega vahendatakse ennekõike erilisi kujutlusi, ja
segadus-tekitav, kui selles vahendatakse ennekõike eksitavaid
kujutlusi.
Ilu
filosoofia
Ilu
eeltingimusi
Baumgarten
ei juurelnud selle üle, mis eristab ilu teistest väärtustest.
Selle asemel üritas ta selgitada, mida eeldatakse ilusalt objektilt
ja selle kogejalt.
Tema
järgi on ilu seal, kus on seagavat kirkust. Kui sensitiivsesse
valdkonda jääv kujutlus on väga selge, võib seda nimetada
ilusaks.
“Esteetika
eesmärgiks on sensitiivse teadmise täielikkus sellisnea, ja sellega
mõeldakse ilu /.../.”124
Baumgarteni
järgi on seega loomulik rääkida sama-aegselt nii ilusast
tähelepankust, ilusast unest ja ilusast luuletusest. Esteetika
ülessandeks on uurida, kuidas nende juurde jõutakse.
Baumgarteni
ilukäsitluses on nii uut kui ka vana. Traditsiooniliselt on ilu
eeldusteks peetud nt. objekti korraldatust, harmooniat ja ühtsust.
Nõnda mõtles ka Baumgarten. Ta kõneles siiski eelnevalt “teadmise
täielikkusest” aga sellega vaid seda, et: kujutlus või kujutluste
kogum on täielik (prefectus), kui sisaldab mõnesid jooni ja osasid,
mis sulanduvad üheks tervikuks.
Selline
mitmeosaline ja ühtne tervik on ka elav, tähelepandav ja jõuline
ehk eksitavalt kirgas antus. Sellega jätkas Baumgarten ka Poltinose
ja Aquino Thomase traditsiooni, kus ilu eeltingimusteks peeti kirkust
ja sära.
Uue
mõtteviisiga liituvad maitse ja hindamisvõime mõisted. Mõlemad on
kesksel positisioonil Immanuel Kantil, ja maitsest rääkisid ka 18.
sajandi britid, kes mõtlesid selle all ilu adumise võimet või
aistingut.
Baumgartenil
oli hindamisvõime (iudicum) võime tajuda objekti täiuslikkust ehk
terviklikust selle mitmepalgelisuses. Täisulikkust võidakse tajuda
eriliselt, mis juhul nimetatakse hindamisvõimet intellektuaalseks,
ja teisalt nõnda, et hindamisvõime on senistiivne.
Objekti
tajutakse ilusana, kui selle ühtsust tajutakse maitsemeele abil,
sensitiivselt, ehk siis vaid mingi adutava, elavuse või jõulisuse
tundena. Ilu kogemus on tunne objekti täisulikkusest.
Baumgarteni
käsitlust iluelamuse objektiivsetest ja subjektiivsetest eeldustest
võidakse kokku võtta järgnevalt: midagi kogetakse ilusana kui
1)
see on täielik, teiste sõndaga kui selle mitmetest tunnusjoontest
ja osadest moodustub ühtne tervik, ja
2)
seda täisulikkust tajutakse häiritult, tundumustele omaselt.
Looduslik
objekt on ilus, kui see on ühtne kuid samas nii komplitseeritud, et
täiuslikkus väljendub inimeses vaid meelhea tundmusena. Esitus
(luuletus, maal, jms) on ilus, kui selle sisuks on sensitiivsed
kujutlused ja see on ühtne tervik.
Baumgarteni
käsitlused on suguluses Aquino Thomase nägemustega. Mõlemad
mõtlesid et nimetades objekti ilusaks tuuakse esile, et ollakse
erilises seoses selle /objekti/ täiuslikkusega. Aquinol oli suhe
meelheaga kõlaline vaatlus, Baumgartenil segatud ja hämar tajumine,
mis ilmneb meelhea tundena.
Teine
ühine tunnusjoon on ilu tõestatavus. Objektide täiuslikkusest
võidakse aru saada maitse abil, kuid seda võidakse tajuda ka
erilisel kombel. Nõnda on täiuslikkus ja nõnda õieti ka ilu
midagi, mida võidakse tõestada sama vastuvaidlematul kombel, kui
näiteks, et see puu on pärn. Kui Peeter ei pea puud ilusaks,
võidakse talle samm-sammult näidata, et sellel on need ja need
tunnusjooned ja osad ja et tervikpilt on ühtne; nõnda oleks viga
Peetri maitses, sensitiivses võimes tajuda täiuslikkust.
Esteetika
Baumgarten
on esteetika rajaja selles mõttes, et ta erldas selle omaette
valdkonnaks ja andis selle nime. Hiljem on siiski vastavat valdkonda
arendatud Baumgarteni käsitlusest viimistletumal kombel.
Varasemate
ratsionalistide kombel jagas Baumgarten mõstuse algse teadvustatud
võime kohaselt kaheks: mõtlemiseks ja aistimiseks. Antud jaotuse
põhjendamiseks viitas ta antiigi autoriteetidele:
“Juba
kreeka filosoofid ja kirikuisad on pidanud hoolikalt eraldi seda,
mida nad kutsusid sõnaga Aistheta ja Noeta /aistimise objektid ja
mõtlemise objektid/. Nõnda ei olnud neile ilmselt Aistheta
aistingute kaudu adutav, kuna nad nimetasid selle sõnaga ka midagi
sellist, mis ei antud momendil ligi (seega kujutlusi). Noeta hõlmab
siis seda, mida teatakse kõrgema teadvuse vahendusel, ja see kuulub
loogika valdkonda; Aistheta valda kuulub see, mis kuulub esteetilisse
teadusesse või esteetikasse.”126
Kreeka
keelne sõna ´noesis´ tähendab mõsitust, mõistmist ja mõtlemist,
´aisthesis´ asitimist, tähelepanemist, tundmist ja tajumist.127
Noesise objektiks on liigi-ideed, mõisted; aisthesis sisaldab kõike
muud: aistimist, tähelepanemist, afektide tajumist, eelaimdusi ja
erilis ettekujutlusi, nt. mälupildid, uned ja fantaasiapildid.
Selline jaotus muutub mõistetavamaks, kui meenutda et toonasel ajal
räägiti välise tajumise kõrval ka seesmisest tajumisest.
“Mul
on võime tajuda, ts aistingulisus. Tundemeele abil kujutlen kogu oma
hingelist olukorda, mis puhul tajumist nimetatakse seesmiseks
aistimiseks, või kehalist olukorda, mis puhul tajumist nimetatakse
väliseks aistimiseks.”128
Kahele
teadvustatud võimele vastab kaks teadmiste liiki: loogiline ehk
mõisteline teadmine ja sensitiivne ehk esteetiline teadmine. Antud
juhul ei ole teadmine sama kui hästi põhjendatud tõene uskumus,
vaid ´teadmus´ tähendab erilisi kujutlusi. Teadmise valda kuuluvad
ka uned ja väljamõeldud kujutlused.
Teoses
Metaphysica
määrtales Baumgarten esteetikat nõnda:
“Esteetika
on teadus sensitiivsest teadmisest ja esitamisest (alama
teadvustus-võime loogika, nümfide ja muusade filsoofia, õpetus
madalamast teadusest, kauni mõtlemise oskusest, mõistusega
analoogsest mõtelmise kunstist).129
Esteetika
uurib sensitiivset teadmist nii vastuvõtja kui tootja seisukohalt;
see pürib muuseas sealgitama, kuidas 1) tähelepankuist ja 2)
kujutistest saadaks võimalikult selgeid vastavaid. Segava kirkuse
kujutamise meistrina pidas Baumgarten Homerost ja eriti seda kohta
Iliases,
kus Homeros loetleb kreeklaste laevu, nende meeskondi ja juhte.
Esteetika
sisaldab Baumgarteni järgi ka palju sellist, mida sellesse
tänapäeval ei arvata kuuluvat. Vastuvõtja poolele kuulub muuhulgas
tähelepanuvõime arendamine ja tähelepankute täpsustamine, ja
selleks peab esteetika uurima selliseid “aistimise relvi”130
nagu suurendusklaase, teleskoope, soojusmõõdikuid ja margapuid.
Eespool
mainisin, et Baumgarteni jaoks oli segav selgus ilu. Võidakse küsida
kas see on ka vastupidi? Kas ilu on sama kui segav kirkus; kas on ilu
senistiivse valdkonnast, aisthesisest väljaspool? Kui keegi kõrgem
intellekt (nt. ingel) tajub kõike eriliselt, kas on tema jaoks siis
ilu kogemine võimatu? Baumgarteni järgi ei ole sellele selget
vastust. Ilmselt on tema meelest ka erilise tajumise vallas, noesises
ruumi ka ilule: pilk otsekui tõestetakse eri-ilmelisusest terviku
poole.
Sõltumata
Buaumgarteni lõplikust seisukohast on selge, et tema jaoks oli ilu
tegelikuks ja keskseimaks alaks aisthesis. Nõnda eraldus ta antiigi
ja keskaja mõtlemisest, kus rõhutati aistimisvõime poolt tajumata
jäävat ilu.
Esteetika
ja ilu
Baumgarten
arvas, et “esteetika on teadus sensitiivsest teadmisest ja selle
esitamisest”, aga on eksitav öelda, et tema järgi oleks esteetika
rakendusalaks olnud aistingulisus/meelteteadus, kuna senistiivsesse
teadvusesse kuulub ka muud kui (välised) aistingud või
tähelepanekud ja kuna “esteetika eesmärgiks on sensitiivse
teadmise täiuslikkus sellisena, ja sellega mõeldakse ilu”.
Võidakse
öelda esteetika ülessandeks on selgitada, kuidas ilu saavutatkse,
ja nõnda saab ilmseks, et Baumgarteni käsitlus esteetikast on
tänapäevasele käsitlusele sarnane: ka temale oli esteetika peamine
teema ilu ja kunsti uurimises.
Kuriositeedina
mainitagu et Baumgarten mõtles ´esteetiku´ all inimest, kes mõtleb
sensitiivselt selgelt. Esteet ei ole siis niivõrd esteetika uurija
kuid hoopis kunstnik: rääkija või luuletaja, ja ses seoses mainis
Baumgarten ka muusikut.
Kunsti
filosoofia
Baumgarten
rõhutas et loogiline ja sensitiivne lähenemisviis tegelikkusele on
kõrvuti-asetsevad ja teineteist täiendavad: kumbki ei saavuta
tegelikku tõelisust, vaid mõlemad valgustavad nähtumusi
omanäoliselt.
Mõni
võiks sellest järeldada, et Baumgarten pidas kunsti ülessandeks
tegelikkuse sensitiivset kujutamist. Nõnda kuuluks Baumgarten nende
esotreetikute kilda, kes rõhutasid kunsti puhul teadmiste
vahendamist, tõde, seda et kunst aitab mõista ja näha tegelikkust
uuel kombel. Selle arvamuse toeks võidakse viidata Baumgarteni
kombele kõneleda poeetilisest tegelikkusest ja poeetilisest tõe
poole püüdlemisest.
See
otsustus oleks siiski ekslik. Kunsti eesmärgiks ei olnud
Baumgartenil teadmine või tõde vaid ilu.
See
on ilmseim vaadeldes Baumgarteni käsitlust poeesiast tema teoses
Meditationes.
Seal üritatakse selgitada, kuidas tuleks luuletusest võimalikult
poeetiline, ja luuleline on jällegi kõik “mis võib mingil kombel
lisandada luuletuse täiuslikkust.”131
Poeesiat
määratleb Baumgarten järgnevalt: “Täielik senistiivne kõne on
poeesia.”
132
Kuna senistiivne täiuslikkus on ilu, tähendab see määratelm, et
kaunis kõne on poeesia. Baumgarteni määratlus on hea luule
määratlus. Poeesias pürgitakse ilu poole, muu kõnepruugi puhul ei
pürgita, poeesia ja “tavalise sõnakunsti” vahel on samas siiski
vaid “tasandi-erinevus”.133
Ilu
sai Baumgarteni järgi nimetada ka häirivaltki selgeks teadmiseks
või meeleliselt tajutavaks, elavuseks, täidetuks või jõulisuseks.
Ilusas luuletuses peab midagi selgelt ilmnema. Seda midagit kutsus
Baumgarten luuletuse teemaks (thema). Kui luuletajal on kaks teemat,
on see vähem täiuslik kui üheteemaline luuletus, ja nõnda vähem
poeetiline või ilus. Luuletus on ilus, kui kõik selle komponendid
teenivad ühte eesmärki, seda et teema tuleb esile selgelt (elvana,
tajutavana, täielikuna, jõuliselt).
Kui
Baumgarten kõneles poeesiaga seoses teadmisest või tõest, ei
mõelnud ta nonde all seda, mida nende sõnadega üldiselt mõeldakse.
´Teadmine` ei tähenda teadmist mingist luuletusest väljaspoole
jääva, vaid luuletuse poolt vahendatud kujutlusest. ´Poeetiline
tõde´ tähendab, et esitatu peab mõjuma sarnaselt tõelisusega oma
elavuses, tähelepandavuses, külluslikkuses ja ühtsuses.
Poeesia
funktsioon ei olnud Baumgarteni meelest reaalsuse fotograafiline
jäljendamine, kuna luuletuse toor-materjaliks kõlbavad
kõikvõimalikud senistiivsed kujutlused ja nende hulka kuuluvad ka
väljamõeldud kujutlused. Kujutlusi on kolme liiki:
1)
tõesed kujutlused (figmenta vera) on võimalikud tegelikus maailmas,
2)
heterokosmilised kujutlused (figmenta heterocosmica) ei ole
võimalikud tõelises maailmas, aga need võivad mõne teise
võimaliku maailma osaks,
3)
utoopilised kujutlused (figmenta utopica) ei või olla mingi
võimaliku maailma osad; need on eranditult võimatud.
Utoopiline
kujutlus on vastuoluline; sellest ei ole võimalik saada mitte
mingisugust tajupilti, ja seetõttu ei sobi see poeesia materjaliks.
“Utopistlikust
kujutlusest ei või me nõnda moodustada mitte mingisugust kujutlust,
ei segavat ega siis ka ei poeetilist kujutlust. /.../ Vaid tõed ja
heterokosmilised kujutlused on poeetilised.”134
Baumgarten
ei halvustanud utopistlikku kujutlust seetõttu, et selle abil ei saa
jäljendada reaalsust või väljendada tõdesi, vaid seetõttu et see
on ebapoeetiline: see ei aita kaasa tegemaks luulest elavamat,
tähelepanuväärsemat ja selgemat.
Baumgarteni
tähendus
Baumgarten
jääb meelde kui esteetikale nime andja. Siiski ka ta mõtted said
18. sajandi lõpu ja hilisemategi saksa mõtlejate hulgas vastukaja
osaliseks. Tema lähedaste järgijate hulka arvatakse nt. J. G.
Sulzer, Moses Mendelssohn ja Johann August Eberhard.
Sageli
rõhutatakse Baumgarteni rolli diskussiooni algatajana:
“Baumgarteni
püsivaim saavutus on kahtlemata see impulss, mille ta andis
filosoofilisele kunsti-uuringule. Teoseid Mediatationes
ja Aesthetica
võidakse nimetada modernse filosoofilise esteetika
rajamise-raamatuteks.”135
(Aschenbrenner ja Holthoer).
Tähtis
seik on ka jaotus nagu mõtlemine ja aistimine ja ilu paigutamine
just aistimise valdkonda. Nõnda olid mõelnud ka eelnevad
ratsionalistid, kuid Baumgarten rõhutas seda seika ja selgitas seda
endisest põhjalikumalt. Ta mõjus osaliselt sellele, et jaotus
kordus sellisena Hegelil ja paljudel teistel.
Baumgarteni
meelest oli ilu häiritult kirgas teadmine, ja ta kõneles
poeetilisest tõest. Teisalt mõtles ta ´teadmise´ all kujutlusi ja
´tõe´ all tõelisusega võrdset elavust, ja tähalepanuväärset,
aga juba ainuüksi sõnade tasandil näitas ta teed neile, kes hiljem
täpsustasid ilu ja teadmise või kunsti ja tõe ühtekuuluvust. Need
mõtted ilmnesid eriti selgelt Hegelil, kelle meelest ilu ja tõde on
oma peamises üks ja see sama.
________________________________
1
Tuleb rõhutada, mainitud üllituse tõlkimisega ja siinkohal
(esmakordselt) ka avaldamisega seoses, et tegemist on vägagi
esialgse (kuigi arvan, et üsna kvaliteetse) ja mõneti ka
umbmäärase tõlkega. Näitena tekstis esinevad teatavad sõnad on
uuemate soome-eesti sõnaraamatute abita tõlgitud. Samuti puudub
raamatu lõpus olev register (ehk autorite esinemine lehekülgede
numeratsiooni alustel), seda viimast tehnilistel põhjustel. See
tõlkimine võttis küll aega, kuid loodan, et see on (minu
võimalikele lugejatele siin blogis) vahest isegi esmakokkupuude
lääneliku esteetika mõningate esindajate ning mõningate
esteetika-filosoofia aspektidega seoses. Rõhutaksin veelkord, et
tegemist on esialgse tõlkega, puudub antud üllitusega seotud
register ja tekst on uuemate sõnaraamatutega üle kontrollimata.
Siiski võimaldab (loodetavasti ka esmane tõlge) saada aimu
mõningate lääne esteetikute põhiseisukohtadest. Head lugemist ja
kommenteerige kindlasti! (Kõikvõimalik kriitika ja
täiendus-ettepankud on äärmiselt teretulnud! See ongi üks
põhjus, et täna selle mahuka teksti avaldan: selleks, et leida
uusi kommenteerijaid, mõtestatud kriitikat ja
parandus-ettepankuid!) Kommenteerida siis kas antud blogis otseselt
või minu (tõlkija) täiesti kehtival e-maili aadressil nagu:
madisliibek@gmail.com
2
Eesti keeles on esteetikat käsitletud vastavalt: Igor
Stolovitsch, Benedetto Croce, JNE.
3
Suomen kielen etymologinen sanakirja I.
4
Suomen kielen etymologinen sanakirja IV.
5
Battan: Myrskyjen olemus, s. 88-89.
6
Augustinus: De vera religione 32.59.
8
Teisalt Schopenhaueri kohaselt võib ühte
objekti nimetda teisest ilusamaks, kui selle esteetiline vaatlus on
lihtsam.
9
Aristoteles: Poliitikka / Politeia 13.39b.
10
Aristofanes: Sammakot 1054, 1034. Toesest Aristofanes: Kolme
komediaa. Soome k. tõlkinud: Kaarle Hirvonen. Helsinki 1972.
11
Aspelin: Ajatuksen tiet, lk. 76-77.
12
Platon: Timaios 28a.
13
Platon: Hippias (laiem dialoog) 299a.
14
Kaj Nyman: Arkkitehtuuri on käyttötaidetta. Helsingin Sanomat 25.
3. 1990, lk. 16.
15
Platon. „Pidusöök.“ („Symposion.“) „Sokratese
apoloogia.“, Talinn, 1985. Kirjastus: „Eesti Raamat.“ Sari:
„Klassikalised lood.“ Tõlkinud: Astrid Kurismaa. Lk.: 5-205.
[„Symposion“ lk.: 5-127. Tsitaadid selles eesti k tõlkes lk.:
93-97, elik siis: Platon: „Symposion“ 210a-211e.] (Tõlgitud
väljaande järgi nagu: Platon: „Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae,
Sumptibus et typis C. Tauchnitii, 1829-1850.)
16
Platon: Valtio / Politeia 596b, Kharmides 389a-e.
17
Platon: Timaios 28a-b.
19
Platon: Timaios 87c.
21
Platon: Lait 802d-e.
23
Platon: Hippias (laiem dialoog) 297e-298a.
24
Platon: Kritias 107b, Sofist 268c-d.
26
Platon: Politeia 378b-c.
27
Platon: Protagoras 347e.
28
Platon: Politeia 378d.
29
Platon: Politeia 399c.
30
Platon: Lait 656d-657a.
31
Platon: Ion 534c-d.
33
Platon: Politeia 597b-e.
34
Platon: Politeia 606e-607a.
35
Platon: Politeia 472d.
36
Ksenofon: Muistelmia 3.10.
38
Grube: The Greek and Roman Critics, lk. 92.
39
Diogenes Laertios: Vitae philosophorum 1, 20.
40
Luuletus on esitatud mitmetes antoloogiates, nt. J. M. Edmondi
toimetatud ja tõlgitud kogumiskus Lyra Graeca III, London 1959
(1927), lk. 410-413. Ingliskeelne tõlge on olemas ka Guthrien
teoses A History of Greek Philosophy IV, lk. 32-33.
41
Guthrie: A History of Greek Philosophy IV, lk. 33.
42
Aristoteles: Metafysiikka 1078a-b.
44
Aristoteles: Nikomachose eetika 1123b.
46
Laurila: Johdatus estetiikkan, lk. 56.
47
Aristoteles: Eläionten
osista 645s. Olen tsiteerinud Maarit Kaimon soome keelset tõlget:
Kaimo: Aristoteleen estetiikka ja Runousoppi, lk. 70.
49
Aristoteles: Poetica / Runousoppi 1.1447a.
Olen veidi muutnud Saarikoske tõlget soome keelde: ´kunsti
liikide´asemel olen kasutanud ´oskuste liigid´ja ´harmoonia´
asemel ´meloodia´.
50
Tatarkiewitcz: A History of Six Ideas, lk. 104.
51
Aristoteles: Poetica 4.1448b.
52
Aristoteles: Politica 1281b.
53
Aristoteles: Poetica 2.1448a.
54
Aristoteles: Poetica 9.1451b.
55
Aristoteles: Poetica 6.1449b.
56
Aristoteles: Poetica 25.1460b.
57
Aristoteles: Politica 1341b.
58
Aristoteles: Politica 1337b.
59
Aristoteles: Politica 1339a. Tatarkiewitcz tõlgib ´diagone´
väljendiga ´õilis ajaveetmine´ (Tatarkiewicz: History of
Aesthetics I, lk. 147); Poliitika selgitustest kõneletakse
“harivast ajaveetmisest” eristamaks seda pelgast ergutusest
(Poliitika, lk. 288).
60
Lippman: Musical Thought in Ancient Greece, lk. 131, 129.
61
Aristoteles: Politica 1338a, 1338b.
62
Aristoteles: Politica 1337b, 1341a.
63
Aristoteles: Poetica 1.1447b.
64
Aristoteles: Poetica 6. 1449b. Olen lahknenud Saarikose tõlkest
soome keelde kahes kohas: olen asendanud väljendi ´kaunistatud
keelt´ väljendiga ´ilusat kõnepruuki´ ja olen jätnud tõlkimata
termini ´katharsis´.
65
Aristoteles: Poetica 5. 1449a.
66
Aristoteles: Poetica 21. 1457b.
67
Aristoteles: Poetica 7.1450b, 8.1451a.
68
Vitruvius: De architectura 1.3.2.
69
Vitruvius: De architectura 1.3.2.
70
Vitruvius: De architectura 3.1.1, 3.3.13, 6.2.1, 2.1.7.
71
Horatius: Ars poetica 333-346, 99-100.
72
Oksala: Horatius ja Filodemos, lk. 112.
73
Tatarkiewicz: History of Aesthetics, I, lk. 192, 199.
74
Strabon: Geographica 1.2.3.
75
Horatius: Ars poetica 361-365.
76
Pseudo-Longinos: Korkeasta
tyylista 1.3-4. Kõrgest stiilist.
77
Pseudo- Longinos: Korkeasta
tyylista / Kõrgest stiilist 9.9.
78
Pseudo-Longinos: Korkeasta tyylista / Kõrgest
stiilist 35.4-5.
79
Pseudo-Longinos: Korkeasta
tyylista /Kõrgest stiilist 36.1.
80
Sextus Empiricus: Adversus Mathematicos 6.33.
81
Tatarkiewicz: History of Aesthetics I, lk. 194.
82
Cicero: Tusculanae disputationes, 4. 13. 31.
83
Routila: Uusplatonisesta taiteen filosoofiasta, lk. 153 – 154.
84
Poltinos: Enneades 1. 6. 1.
85
Plotinos: Enneades 1. 6. 2.
86
Poltinos: Enneades 1. 6. 2. ja 1. 6. 3.
87
Poltinos: Enneades 1. 6. 1.
88
Plotinos: Enneades 1. 6. 5.
89
Plotinos: Enneades 5. 8. 13.
90
Plotinos: Enneades 5. 8. 1.
91
Plotinos: Enneades 5. 8. 1.
92
Franciscus Assisilainen: Luotujen ylistys eli Veli auringon laulu.
Teoses Franciscus Assisilainen: Kutsuu köyhyyteen. Soome keelde
tõlkinud Seppo A. Teinonen. Helsinki 1981, lk. 116.
93
Victor Hugo: Pariisin Notre-Dame 1482. Soome k. tõlkinud Huugo
Jalkanen. Kolmas tõlkija poolt täiendatud trükk. Helsinki 1954,
lk. 250 (7. raamat, 1. osa).
94
Tatarkiewicz: History of Aestehtics II, lk. 57.
95
Augustinus: De ordine 2. 15. 42.
96
Laenanud Barret: Medieval Art Criticism, lk. 31.
97
Sorokin: Aikamme kriisi, lk. 11.
98
Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 52.
99
Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 100.
100
Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 106.
101
Laenanud Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 171.
102
Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 145.
103
Laenanud Barret: Medieval Art Criticism, lk. 31.
104
Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 363.
105
Laenanud Panofsky: Meaning in the Visual Arts, lk. 129. Samuti
Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 175-176.
106
Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 365.
107
Eco: The Aesthetics of Thomas Aquinas, lk. 16.
108
Aquino Thomas: Summa theologiae I 5.4 ad 1.
109
Aquino Thomas: Summa theologiae I 67. 1 c.
110
U. Eco: Art and Beauty in the Middle Ages, lk. 71.
111
Aquino Thomas: Summa theologiae Ia, IIae, q. 27 a1 ad
3.
112
Aquino Thomas: Commentarium in librum Dionysii de Divinis Nominibus
4. 5.
113
Tatarkiewicz: A History of Six Ideas, lk. 9. Kovach: Die Ästhetik
des Thomas von Aquin, lk. 103.
114
Aquino Thomas: Commentarium in librum Dionysii de Divinis Nominibus
4, 10. Leananud: Tatarkiewicz: History of Aesthetics II, lk. 259.
115
Aquino Thomas: Summa theologiae I 39. 8.
116
Schlegel: Über das Studium der Griechischen Poesie, lk. 133.
117
Alberti: De pittura, Lib. II, lk. 72.
118
B. Pascal: „Mietteitä“
/ „Pensees“, lk,. 30.
Jacques Chevalieri toimetatud väljaandest .
38, lk. 1097.
119
Batteux: Les beaux arts..., 1. osa, peatükk 1, lk. 6.
120
Tatarkiewicz: History of Aesthetics I, lk. 308.
121
Huizinga: Keskiajan syksy, lk. 334-335; 51-52.
122
Meier: Alexander Gottlieb Baumgartens Leben, lk. 37.
123
Abbt: Alexander Gottlieb Baumgartens Leben und Character, lk. 17.
124
Baumgarten: Aesthetica, peatükk
14.
125
Baumgarten: Metaphysica
, peatükk 607.
127
A Greek-English Lexicon, compiled by Liddell & Scott. 9th
edition. London 1976.
130
Baumgarten: Philosophische Briefe von Aletheophilus, 2. raamat.
Teoses Baumgarten: Texte zur Grundlege der Ästhetik”, lk. 70-72.
132
Baumgarten: Meditationes..., peatükk 9.
Mainitaku et Herder pidas seda poeesia määratlust parimaks
enda poolt nähtuks.
135
Aschenbrenner & Holthoer: Introduction, lk. 4.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar