H. HESSE kirjutistest.

HERMANN HESSE KIRJANDUSEST:

Autor: Jan Jõemets.¹

Oponeeerides: Madis Liibek. [Kursiivis.]

HESSE „riigid.“

Ostinaatao.

„Õnnekail ruumel on irdumus isaks, neid

sigitab lahtus.

Hõiskega läbib neid hämmunud rändur.“

R.-M. Rilke.

“... poeet või mitte keegi“ -- milline kohutav prentensioon. Ja see ei ole veel kõik – Hesse pretensioon on hoopis suurem: endana ise olemine, -- mis väljapaistvusena avaneb mõõduldasa kombel, ja näiteks Hessele, poeedi vormis. -- Öeldud on: „poeet on midagi sellist, mida võib olla, milleks aga ei või saada“, ja mõeldud – poeet ollakse juba eelsemalt sõnale puhkemist – ja kui, siis ainus moodus endana ise olla, on olla nõnda poeedina, kusjuures vormi kitsaks muutudes, sellest välja kasvades, heidetakse s e e vorm hõiskega vahetusse, näiteks maalikunstniku või muusiku omaga, mis loomulikult peab samuti juba eelsemalt ümber passima. Eelseim ütleb aga veel: nood k a k s kuuluvad ü h e n a kokku: poeesia, olemaks tõeline poeesia – l o o v sõna -, vajab kõige koledamal kombel e i-m i s k i t, s.t logos, kui koondav lausumine (M. Heidegger), on endana miskit – lõppeks/hakatuseks ka poeete ja maalikunstnikke ja muusikuid jne`sid – eimiski´st konkreetsusesse välja-vormiv, koonduvalt lausuv.

[Kommenteerija: Antud kirjutise vahendusega tuleks siinkohal veelgi mainida, et loobun, kategoorilisel kombel, igasugusest autorlusest (nagu esimeses joonealuses märkuses oli loodetavasti piisava selgusega rõhutatud). Tegemist on ühe kunagise tuttava kirjutisega. JA keda hakkas juba esimese veeruga seoses ära tüütama kirjutist läbiva joonena iseloomustav rõhutatult lääge sentimenatalism, sel võimalikul lugejal soovitan, kommenteerijana pelgalt, siinkohal lugemine poolele jätta. // Selle kunagise tuttava peamiseks inspireerijaks oli (nagu pealkirigi ütleb) just see kunagine kirjutaja nagu H. Hesse, kelle loomingu põhimotiiviks ongi kõikvõimalik, otse äärmuslik sentimentalism. See on midagi taolist mida arvatakse iseloomustavat mõningaid 18.-19. sajandi aadlipreilisi, siirup-magus, lausa läägelt sentimentaalne tekst. Kuid kes, otsustab veel edasi lugeda kogeb seda veelgi ehedamal kombel siis omal nahal, ilmselt järgenvalt.]

Tagasi: „Ürgvaikus on ... Suur vaikus igal pool ... / Seal paiskub pilvedest üks kiir kui nool, / Kesk olematust läidab valgusvihke / ja sügaviku öhe ruume loob“, -- luuletatud on algust – ja luule jääb kõlama -, algusesse kutsub, ühes hilises, pärastüttelises epigraafis välja-kutsena kogu Hesse looming: „Minu raamatud viivad lugeja, kui tal on selleks tahtmist, sinnamaani, kus ta näeb meie aja ideaalide ja moraalide taga kaost. Kui ma tahaksin kaugemale „juhatada“, siis peaksin valetama.“ Viivad niisiis kaose´ni, kaose siinpoolsesse ligidusse – sinna, kus me oleme juba kord olnud, vahetult väljapaisatuina partikulaarse olemise umbsesse koorikusse – ning kust tulnud, oma välja sisenemist (nt. lugejaks olemisse). ---- s.t tagasi sünnihetke, mis sealt algava siinpoolsuse eksirännaku kaudu on langenud unustuse härmarusse, sedamoodi, et me oleme kaotanud oma identiteedi, kuivõrd ei tea enam või ei taha teada, kust me tuleme, ei tea oma algust ja algust teadmata, pole võimalik suurt midagi teada ---- Kuid nõnda Hesse juhatatult tagasiviiv, s.t sisse väljuv tee kulgeb edasi – vahe(juhatatav-)jõudmine on nimetatud koorik´uni, kuid nüüd orientatsiooni, „nokaga“, hoopis teisele poole, pilguti vastu ürghymen´i narmendavat looritust -, kulgeb edasi juba ilma teejuhita -- „me kõik oleme pärit ühest ja samast sügavikust, kuid igaüks meist, kui püüe välja murda sügavustest, rühib o m a eesmärgi poole“ (eesmärk, s.t telos, olemuslikult sisim, o m a-kohatine liikumine, entelehia) ---- : me peame astuma veel ka teispoole sündi, tagasi emaihusse; see samm on võrdeline surmaga, ning seetõttu pole „juhatatav“, kuivõrd nii sünd kui surm, oma sisimas olemuses, on läbini isiklikud, intiimsed asjad ----, ehk teisisõnu: kõnealune algus on lõpu oma, luulejätkus lausutult: „... luues teoks ja võitlemiseks algust, / Ta avab selle kõik, mis idaneb“ - siis teo ja võitluse, üldisemalt: l o o d u d algus, mis peab tähendama seda, et teispoole algust jääb „veel midagi“ -- algatav --, -- s.t kaos oma paradoksaalses androgüünsuses; kaos, olematus, eimiski, tühjus – kõigil noil mõistetel on muidugi omad ja võibolla mõne teise omadega nende hulgast vähe lahknevad nüansid, kuid siinses tekstis on need mõisted võetud kattuvatena, l o o m i n g u eelset olukorda väljandavatena ---- ja iga algus, idanemise avanguna, on p a r a t a m a t u l t lõpu algus, partikulaar, sest kõik see idanev närbub kord mõõduldasel hetkel ja sureb, et siis mõõduldasa taassündida; ta – algus – kuulub olemuslikult mõrvale, oma „teisele“, sest suremine ja taasünd „on meie saatus“ -- initsiatsiooni mudel kannab kogu Hesse loomet.

[Kommenteerija: Juba on veidi mainitud seda vahendatava kirjutaja ja tema peamise inspiratsiooni-allika, H. Hesse, rõhutatult lääget ja pealetikkuvat sentimentalismi. (Ilmselt on sõna „sentiment“ pärit L. Sterne`i sentimentalismi aegadest. Hiljem saadi seda rõhutama (saksa-(rahvus-)romantismi päevilt alates.) Mis puutub aga konkreetsesse (selle kirjatüki) autorisse, siis teine põhiline joon kogu selle kirjutise vätel on (peale tetava lääge-maigulise naiseliku sentimentalismi) ka muidugi tetav hilis-puberteeti iseloomsutav hoiak: ühestküljest lääge sentimetalistlik naiselkkus ja teisalt hilis-puberteedi-eale omane teisme-ea-kohane protsesti-meelsus. Pea-asi, et oleks, kedagi (või midagi?) kritiseerida, üks-puha, keda (või mida?) siis iganes. Seega siis teisme-ealise puberteedi ja sentimentalismi kohatine kokkusattuvus. (Veelkord peab kommenteerija vajalikuks rõhutda, et puudub igasugune autorlus antud tekstiga seoses!)].

„Stepihundi“-sõnasümboleis on tolle juhatatava jõudmise „koha“ näol, - maskina, tegemist maagilise teatri – kus samaaegselt etenduvad kõik olemise võimalikud näitemängud, toimub kosmogooniline maskiball, Abraxase müsteerium, ja kuhu Hesse looming välja-kutsena - „kõigile ja ei kellegile“ - ning, sõltuvalt nüüd lugejast, vahest koguni priipääsuna (mis siiski tuleb ju mingil kombel v ä l j a-t e e n i d a), võõrustabki – on tegemist siis maagilise teatri... f u a j e e g a: lõputu saaliavanemistega vahe-piiri-ruum. Need avanemised, need uksed märgistavad seda sõlmjoont, p i i r i, seda pragu, millena horisontaalsus lõpuni lahtirullunult murdub ja avaneb sügavikumõõde, vertikaalsus; märgitsevad tühemikku, milles üksteist vastastikku tühistavalt kontakteeruvad kui eesliinil „tegelikkus“ ja kujutlus, ontologiseerides kummalegi (siin-, välja- / seal-, sisse-)poole maailma, kaks täiesti erinevate reeglitega mänguvälja, ruumi: „Väljas oli tegelikkus ... sees aga ... elutsesid muinasjutte ja unenägu.“ (Sinclair ei nimeta küll eraldusena piiri, koguni eitab seda, vaid ainult teistlaadi maailmanägemist, kuid see on veel hoopis lõikavam, isegi mitte nn. „külla-kutsega“ ühelt - väljapoolt - ületatav). Vastavalt nüüd, ja kooskõlla teatud märgi ühe võimaliku interpretatsiooniga: aabellased/kainlased --- interpretatsioon on puht „hesselik“: kui originaalis (Pühakirjas) on a l g u s e s lugu ja lugu l õ p e b märgistamisega, siis Demian tõlgendab seda ü h e võimalusena otse vastupidi: alguses oli märk ja alles siis tuli lugu, h i r m u s t ajendatud väljamõeldisena, müüdina, ning nõnda, kahe võimaluse kokku saades, on omakeskis kokku saanud algus oma lõpuga ---- ühel(välja-)pool „teised“, „inimesed kõnniteelt“, mass, „oma arusaamu, oma ideaale ja kohustusi, oma elu ja õnne üha tihedamalt karjaga“ siduvad; need silma kinnipigistajad, kes kõik „praod“- kaose=olematuse=eimiski=tühjuse omad – jalge alla sõtkudes kinni tallavad, kellele miski pole püha, vähim veel kese, sest seda neil polegi, vahest ainult nende „i s e“, kuid n e n d e „ise“ - keskmetu – on täiesti tühi (s.t tühine), on pelk kest (lamedusena kokku langenud, sest kese puudub), „sünni jäänuk“, too koorik, mis täiel mõõdul kuulub purustamise ja taasloomise igavesse ringlusesse, sest on puhtalt „juhus“; ning teisel(sees-)pool „äramärgitud“, maailma silmis „hullud ja ohtlikud“, l o o j a d, ses pea Loojani avarduvas tähenduses, „mõtte ja isiksuse ordu“, Hommikumaarändurite Liit – ühendus, „mis on võimalik inimeste vahel, kes on maitsnud täielikku üksiolemist“; need üha teel-olijad, igavese taastuleku noviitsid, ühest initsiatsioonist, ühest maailmast, ruumist avavas väljamurdes järgmisse rändajad. ---- Sees/väljas on väga kahepalgelised, omakeskis tihedasti külgnevad koha-määrused, nõnda, et üks võib hoopis äkitselt teiseks osutuda. Ja pealegi, nagu esmapilgul paistab, tundub „sisemine ring“ olevat ahtam, ning seega umbsem välimisest, kuid Hesse „maailmade“ puhul see nõnda loomulikult ei ole: „sisemine ring“ on hõlmavam, teispoole „välimist ringi“ laiuv; võrdlusena: atoll keset ookeani vete avarusi. ----

Kusagil siin on ehk sobiv tagasiminekuline katkestus,

ütlemaks kuidagimoodi lahti eespool jutumärgistatud „tegelikkus“ (märgid kuuluvad Hessele) – säärasusena mõeldub „teiste“ maailm („teise“ vahekord esineb ka „sisemisse ringi“ kuulujate suhteis, kuid siit vähe „teises“ tähenduses) – Sinclair: „... ma elan o m a unelmates... Teised inimesed elavad ka unelmates, kuid mitte e n d a o m a d e s“, s.t „teise“ maailm ei saa olla „minu“ kui niisuguse tegelikkus. -- Eelkõike mõeldub „tegelikkuse“ all aga siiski too nn. lineaar-horisontaalsus, see naiivselt endakindlalt „turvaline“ maailm, mis sügaviku, praopelgurluses on suletud kahemõõtmeliseks ja lamedaks. Tegelikkus säärase - „tegelikkusena“ - on aga tegelikkusest täiesti tühi (tühisuse mõttes), mahuvõrdlusena ehk: kreeka physis / ladina natura; on midagi sellist, „millega mingil tingimusel ei tohi rahul olla ... sest ta on juhus, elu jäänus [s.t ongi toosama partikulaarne koorik, kookon, millest tuleb end välja-murda; välja-murdes avaneb muidugi kohe uue algusena uus, avaram kookon, mis omakorda mõõduldasel hetkel purustamisele kuulub, ja nõnda lõputult: see on rännak]. Ja seda närust, ikka ja alati pettumust valmistavat ja tühja tegelikkust ei saa muuta mingil muul moel kui sellega, et me teda eitame, näitame, et me oleme temast tugevamad...“ -- Kes iganes jõuab maagilisse teatrisse – võtab kuulvalt vastu välja-kutse -, mis teatavasti on mõeldud „ainult hulludele“ (nüüd: nn. „maailma“ silmis); ja kel jätkub võimu-, tahet siseneda seal mõnda, s.t küll ainuvõimalikuna o m a näite-mängu-ruumi („oma“ ei ole siin niivõrd piiraja, sest ka oma ruume on lõputult), see o n tugevam tollest jutumärksest „tegelikkusest“ ning kuulub sesse üksiklaste ühendusse, mida administratiivseis ja pealkirja alla koonduvais termineis võiks nimetada „Vaba/tahte/riikide Liiduks“, kuivõrd maagilise teatri uksed avanevad, ehk teisisõnu: too individuaalsel riisikol ja vastutusel põhinev juhatamatu lipsamine – vaid ü k s aste – läbi ürghymen`i narmendava loorituse, see „tegelikkuse“ eitamine sisenevas väljumises kaose õudustsünnitavasse, androgüünsesse intiimsuskeerisesse, võimaldub ainuüksi maagia abil. Ja maagia, nagu ütleb Klingsorile üks armeenia tähetark, on tahtevabadus, mis „tühistab ka selle kõige halvema pettekujutluse, mida me ajaks nimetame...“, s.t siis ka lineaarsuse (nt. hommikumaaränd: rännak nii ajas kui ruumis) -- „pole“ enam ruumi, „pole“ aega, „pole“ miskit.

[Kommenteerija: JA kui keegi tahab tõesti ka lisaks eeltoodud sentimentaalsetele läägustele ka midagi otse n-ö originaalist veel lisaks lugeda, siis ta võib (kuigi ei tarvitse) lugeda ka järgenvat otse H. Hesse sulest! (Olgu rõhutatud, et tegemist on midagi infantiilsetele loomustele või siis rangelt ebaintelligentsetele täiskasvanutele!)] --

[Hermann Hesse: "... -- niipea kui ta oma kunstiga pihta hakkas, sai temast võlur ja kuningas. /.../ ... jutuvestjad olid suure au sees ja neid peeti võluriteks, kuna nad võisid kuulajate hingega mängida nagu laps palliga.", (lk. 9.) /.../ "... püüdis hoida kääbust liialt vihastamast, sest kõik uskusid, et tolle valduses on salajased teadused ja keelatud vahendid.", (lk. 11.) /.../ "... naistele pole tõesti muud ette heita kui seda, et nad pole lihast ja verest, vaid eksisteerivad vaid meie silmade jaoks.", (lk. 16.) /.../ "... kuidas kõik olevused, nii loomad kui inimesed, on kogu aeg nii lähedal oma hukule, ja et me selle silmas midagi muud kindlalt ette näha ja teada ei või kui ainult oma surma. /.../ ... et peaaegu kõikjal on targad narride teenistuses ja kuidas enamiku inimeste elu sarnaneb halva komöödiaga.", (lk. 30.) /.../ "... Kummaline ootus võttis võimust tema hinges, mis seisis nii lähedal surma väravale.", (lk. 32.) /.../ "... inimesed aga arvasid, et küllap olid tal omad põhjused, miks ta elust niimoodi kõrvale hoiab.", (lk. 41.) /.../ "... vaatas tagasi oma elule, nagu vaadatakse pimedast tunnelist kauget valgustäppi, kust on sisse tuldud. Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi aina hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.", (lk. 61.)]²

Umbes nõnda „on“ nüüd lõppenud sisenev ja sissejuhatav ja omamoodi nihilistlik (positiivse võetusena, j a-eelduslik) rännak: v ä l j a-jõudmisena algatavasse – lõppenud selleks, et kohe uue ringina alata – ostinaato – ning, nagu viimse-, lõpusammu „kriteeriumist“ selgub, ei pruugi välja-, ka mitte sinnamaa´ni jõudmiseks Hessest tegelikult miskit teada. Tema loodu on kõigest „osutamine ühele võimalikule rajale“ ja see rada on tema e n d a oma; ta on eeskuju, kuid mitte pimesi järgitav. Oluline on hoopiski, juba epigraafis nimetatud tahe, selline nietzschelik, iseennast tahtev tahe, kusjuures epigraaf, oma kahelauselises kokkukuuluvuses, nõuab Hesse enese peale vilistamist (ühes teises kohas on näitena toodud Goethele vilistamine), nõuab koos Nietzsche Zarathustraga: „Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida iseennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.“ - ja võib-olla ka koos Jeesusega: „Kui keegi t a h a b [i.s] minu järele tulla, see salaku end ja võtku oma rist iga päev enese peale ja järgigu mind“, sest eeldab ju s e e-salagamine enese-presententsust, käes-, kohal-olu, kuuludes säärase, juba saavutatu, oma kunatistesse piiridesse täitununa ristimisele, risti löömisse, surmale, mis jääb mõrva, koguni enesetapuna kahtlustatavks, kuid sel puhul on tegu p ü h a enesetapuga (mida nt. A. Camus – ateistina – nimetab filosoofiliseks enesetapuks).

[Ja veel midagi tunnustatult sentimentalistilt nagu H. Hesse, (tsitaatide kohasuse üle ei tasu eriti vaielda, sest need on lihtsalt (täiendamaks kogu seda üsna sisutühja kirjutist) üsnagi juhuslikult valitud. Lootes, et originaal on parem kui kõikvõimalikud palagiaatorid...? ---]

Hermann HESSE: "... Ükski tee ei vii tagasi..." /.../ "... kui tahetakse maailma saldustesse tungida, peab minema alati edasi." /.../ ... tüdrukult said sa juba kõige parema ja ilusama, ning mida kaugemal sa temast oled, seda paremaks ja ilusamaks see muutub.", (lk. 77.) /.../ "... tajus, et kogu selle ilma pidudest ja rõõmudest iialgi täit osa ei saa, et ta ka kesk elu jääb üskildaseks pealtvaatajaks, võõraks, ning tundis oma hinge ainsana paljude hulgast nii loodud olevat, et see peab samaaegselt kogema maailma ilu ja võõra salajast igatsust.", (lk. 80.) /.../ "... ta taipas, et poeedi unelmates on selline ilu ja hurm, mida tõeluses asjata otsitakse.", (lk. 84.) /.../ "... tema silmad vaatsid ... /... / ... pikaldaselt ja uurivalt nagu inimesel, kes maailmas midagi ei ihalda.", (lk. 138.) /.../ "... Aeg-ajalt ilmuvat ta linnu kujul ... /.../ ... et lummata taas inimhingi ja harrastada võlukunsti. Omapärane mõju, mida ta paljudele avaldab, on muidugi samuti nõidus;", (lk. 202.) /.../ "... õndsalt ja heatahtlikult vaatsid nad toredat väikemeest, kellest äsja oli nii palju räägitud, tänu kellele nende kodukant tuntud oli... /.../ ... Nad armastasid teda ja olid tema üle uhked, ta kuulus neile, ta oli nende kuulsus, au... /.../... tunnetasid midagi imelikku, otsekui õnne ja naeruhimu, aga samaaegselt ka salapärasust, nõidust ja õudu.", (lk. 212.) /.../ "... Tegelikult ei saa ju eitada, et igal pool ja alati eksisteerib olendeid, keda teised peavad erilisteks, ilusateks ja veetlevateks. Mõned ülistavad neid kui häid vaime, kuna nad tuletavad meelde ilusamat, vabamat ja tiivustavamat elu kui see, mida me elame.", (lk. 216.)³

Guru „koht“ jääb niisiis sünni ja surma, algus ej alõpu vahele, aktuaalsesse ruumi (nt. Morbio Inferiore); üleminek on läbinisti intiimne akt – saamine, sünni ja surma kohakutinihkuvas müsteeriumis, mille sünd tähendab üksiti surma ja „surm maitseb mõrkjalt, sest ta on sünd, ta on hirm ja äng [pilguti vastu olematust] kohutava uuenemise ees.“ Ning „uuenemine“ on kohutav seepärast, et uut – s.t reaalsust, kosmost üldse – aktuaalsuse, konkreetsusena veel ei ole, ta tuleb alles luua – kõnealune on „mina“-reaalsus, (mikro)-kosmos, millele ainsana on siinses kontekstis ontoloogiline staatus, „teised“ võivad küll olla austusväärsed, kuid nende üle pole võimalik otsustada – luua

o m a l riisikol ja vastutusel, kusjuures „omal“, kuivõrd kogu kosmos on risti löödud, lasub kosmiline raskus, ehk teisisõnu: uus, olles kaose kõikemahutavas süleluses

p o t e n s i a a l s u s e n a igi-ajast, ajatusest olemas, on vaja a v a d a (= luua): jõudmine lõpu alguse kaudu, s.t sünnis suremine algatavasse, ning algatava asi on algatada: avada kõik see, „mis idaneb.“

[Kommenteerija: Antud kirjatüki autor pakub eirnevat ainest (nt. psühholoogidlegi?) inim-tunnetuse võimalustest ja piiridest. Kohati on autor suure-jooneline, kõneledes, „Loojast“, „Kosmosest“ ja isegi „Kaosest“. Teisalt näib kirjutise autor olevat veidi lapse-meelne, isegi, õige pisult: infantiilne...? (Rääkides kurvalt näiteks oma „vananevast ja närbuvast emast“...?) Kuid vahest ongi see kõik (autori poolt korduvalt rõhutatud) n-ö „süütus kui laps“?! Etc! Püha lihtsameelsus, taas kord kui laps olla saada...! Istudes kui väikene Jeesus-lapuske Neitsi Maria põlevede peal; mängides otsekui liivakastis erinevate mängu-kannidega, nagu „kosmos“, „looja“, „kaos“, jne., jne. Ja juba ka mõistes erinevaid keerulisi sõnu ja nimesid (nagu Hesse, Nietzsche, Herkeleitos, jne., jne.?!) Kursiiv, muide, on minu oma, sõrendusi polegi kommenteerija veel kasutanud!].

Loomeprotsess või avamine on antuses kõige tihedamalt seotud tolle nn. „V/t/L“-ga, millena asjalugu kord juba pealkirja alla kerkis, - „Püstitada probleem riigi mõistetes, tähendab püstitada see ... seaduse mõistetes“ (Foucault). Hesse puhul on nüüd küll kõnealusena „riik“, kuid seadus valitseb ka siin – ning justnimelt s i i n -- sest seadus

s e e, on seadus par excellence, on universaalse kehtivusega, sõna-otseses-mõttes kosmilis-kosmogooniline, „loodu-s-seadus“, s.t kõikjal kehtiv, kuid ainuüksi s i i n konstitutsioonina teadjalt järgitud. Ja, olles nn. „loodu-s-seadus“, on ta vahetult täidesaatev loomingu paradoksaalses kakspalgelisuses: miks on loodu oma loojast elavam, kaunim, rõõmsam ning „teataval määral“ ka õigem ja tõelisem? - Seepärast, et „seadus tahab nii“, teenimise seadus: „Mis tahab kaua elada, peab teenima. Mis tahab aga valitseda, ei ela kaua.“ Seda ütleb Leo – kes oma äärmuslikus kaksolemuses on aga ise l o o d u d kuju -, tuues analoogina närbuva ja vananeva ema. Kuid on üks täiesti eriline loomingu „zanr“, millest Leo jääb ehk välja suletuks, ja mis omamoodi haakub kahe Foucault´le väga olulise mõistega – mõisted need on ilmselt üsna komplitseeritud, kuid siinse jaoks peaks piisama „Seksuaalsuses ja üksinduses“ antud „definatsioonidest“: valitsemistehnikad, s.t „tehnikad, mis võimaldavad määrata indiviidide käitumist, et neile teatavaid eesmärke või taotlusi peale suruda“; ning enesetehnikad, s.t „tehnikad, mis võimaldavad indiviididel omaenese vahendite abil teha oma kehaga, oma hingega, oma mõtete ja käitumistega teatav hulk operatsioone ja nõndaviisi muuta ning kujundada ennast, et saavutada teatavat täisulikkuse, õnne, puhtuse ja üleloomuliku väe seisundit.“ -- Hessel nood kaks kattuvad kokku: enese-valitsus-tehnikad, ja nüüd too „eriline zanr“: mõõduldaselt jäägitu iseenda loomine – Nietzsche kõneleb Zarathustra kaudu nõnda: „...peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos“, see on eel-ütlemine sellele, mis ta vähe hiljem ütleb: „...peab saama ka veel lapseks. Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng, endastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. Jah, mu vennad, loomise mänguks on vaja püha jaatust: o m a tahet tahab nüüd vaim, o m a ilma pärib ilmakaotanu,“ ja v e e l: „Et looja ise saaks lapseks, kes uuesti sünniks, seks peab ta ka sünnitaja tahtma olla ning kannatama sünnitusvalud.“ [kursiiv on interpreteeritud, sõrendused mitte – tegelikult võiks selle kõik ära kursiivida, või siis sõrendada] – Nõnda on kõik juba ära öeldud, jääb vaid üle-ütelda: saamaks endana iseenda poolt loodud, endaks endalt avatuna, peab esmalt olema ise enda

v a n e m a i k s ning vastutavalt lõpuni kannatama o m a ilma´letuleku(ilma´olemusse, mis on loomingu eeldus) piinad, et siis iseendalt endaks sündinuna mingil hetkel, kui kasutada veel ka Nietzsche „mõistukeelt“, oma isana surra ja oma emana edasi elada. - S.t looja sünnib enda surmas oma looduks, mõrvab end oma looduna, ning too kurb-ilus ebakõla kostub vaid hetketiselt sünnitusvaludena lõppevas surmaagoonias. -- Iseenda loomine nüüd pole aga muud kui oma reaalsuse, oma „riigi“ loomine - „o m a ilma pärib ilmakaotanu“ - ja kui reaalsus see saab kord on kunatiste piirideni, oma kunatise koorikuni avatud, täis loodud, s.t on saavutatud käsuvald iseenda kui antud ruumis ja ruumina avalduva üle, on iseenda teenimse kaudu end valitsema, võimule teenitud, kuulub see ruum, ja hõiskega, purustamisele, ehk siis võim ainuüksi selleks, et temast kohe loobuda, sest valitseda-tahtev ju ei ela kaua: surematus võib osaks saada vaid surma kaudu (mida see Herakleitos ütles: surelikud on surematud).

[Kommeteerija: Mis puutub antud kirjatüki (tegeliku) autori kõik-võimalikesse väitmistesse oma enda eluga (kuidagi) toimetulekust (nt. nn. „enese-valitsemise-tehnikad“) pean kommenteerijana siinkohal vajalikuks ranget distantseeritust. Tegemist on siiski (autori näol) vaid konkreetse isikuga ajas ja ruumis. Põhiline iseloomustav joon on muidugi otsene sentimentaalsus (feminiinne, selline,) ja teisalt just kõike ja kõiki läbiv puberteedi-ea konforontsioonilisus, mässu-meelsus. Kohati laskub aga (kirjutise autor) otsestesse nilbustesse, silmas pidades (viimase veeru) otse ekshibonistlikke väitmisi, milledel suisa erinevate nilbete tasa-pidnade all-hoovuste loodimisel lausa sügaviku-mõõde. Mõeldud on siinkohal korduavaid viiteid Foucault´e, kes oma erisustes ilmselt raskesti-mõistetavaks jääbki?] 

NARKISSOS.

„Hämar on peegeldav tiik:

pilt ujub pääl.

Taju tähendust sel!

Sääl on su kahanend riik -

sääl iga hääl

igikestev ja hell.“

R.-M. Rilke.

Olgugi sonetid ühele allakäinud muusikule, seisab kaldapealsel ka Narkissos. Seisab seal ja vaatab ennast ja, tajunud mõistvalt – iseenda-tahtes „teiselt“ pilkupööraavalt – tähendust, astub siis uppudes o m a e n e s e pildi sügavikku. -- Motiiv, mis üsna olulisel kohal – lõpetavana, s.t otsi uueks lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – esineb ka Hesse teoseis: nii „Klaaspärlimängus“ kui „Stepihundis“ kui „Demianis“, ning kõige ehedamalt ehk „Kokkuvõtlikus elukäigus“, kus too metafoor, vanahiina juttude põhjatus embuses, on pea täiuslik: pilt on ise-maalitud (seega omaenese pilt) kongi seinale; sisenemine pilti märgitseb väljumist v a n g l a s t. Kusjuures ennem minekut on mineja öelnud veel nii: „Kõikidest põrgutest, mille inimene imelikul kombel on ise endale loonud, on see [kantseleide, paberite ja aktide maailm] mulle alati kõige põrgulikum tundunud.“ S e e põrgu nüüd pole midagi muud, kui riik oma aparaadiga sõna-otseses-mõttes ja seda on Hesse „Stepihundis“ nimetanud Moolokiks (nagu hiljem Ginsberg, kelle samaainelist „u l g´umist“ - s.t hundi-kõlal lausumist – võik nimetada Moolok-riigi konstitutsiooniliseks kroonikaks). Too eelminekuline vihje bürokraatiale ning vangistatult süüaluseks-olemine haaravad omamoodi kaasa ühe, samuti (hauda)minekulise, unenäo – Josef K. oma -, kaasa ühe hommikukarge mägijärve kaldapealsele, kus Josef Knecht, aga nüüd vahest, olles heitnud juba läbi´ni iseendaks saanuna kollektiivse, pere-, vennaskondliku kesta, hoopiski Josef K., siseneb kui Narkissos omaenda pildi kaudu väljuvalt Hommikusse, läbi surma, „vastu valgusele ja imele“ - Päikesele – luuletatult: „Ehk ükskord hajub pimeduski paks, / Ehk ükskord saab end aegki ümber luua - / Ja päike jälle on me jumalaks / Ja võtab vastu ohvrid, mis meil tuua.“, ning üle-, vähe lahti-luuletatult: „Ehk surmatundki mõnda uude perve / Meid lükkab mõne uue ruumi taha; / Ei jää meist elu hüüe kuskil maha... / Eks lahku, süda, siis! Ja ole terve!“

[Kommenterija: Tuleb mainida, tõesti tuleb, et antud kirjutise autor näib ka siin (kirjutise osas) pisult edvistavat. On ju teada, et Narkissos tähendas endasse armunud noormeest. Ja nõnda ka antud autoril (siin siinse kirjutise osas), kus tihtilugu figureerivad erinevad märk-sõnad nagu peegel, allikas, jne. Autor näib olevat nagu üks õige edev preili, kes kipuks alati kui mõõdu-tundetult kui edvistama kui oma kena näokest juhtub peeglist (või allikast) nägema...? Antud tendents on iseloomulik olnud (senises kirjanduses) rohkem feminiinse (õrnema) soo esindajatele. Kuid teisalt on (antud kirjutise autor) korduvalt rõhutatud ka sõnu androgüünsus, vms., mis peaks sobima tema ettekujutlusega Narkissosest, kui „lootusetul kombel endasse armunud inimesest“...? Kõikvõimalikud järeldused jäägu tulevaste aegade kirjandus(-ajaloolaste) ja ehk ka psühholoogide teha...?!]

Narkissos omandab endale Hesse-seoseis tähenduse ka ühes teises kohas, ka kaldapealsel, kuid nüüd hoopis teatud mandri omal – seal, kus Hessest sai kui omamoodi rootsuke ühele uppuvale põlvkonnale - l i l l e-l a p s e d -, millest nood kinni haarasid, ja millele nad siis justkui taolise isetolmneva õiekese külge pooksid – dünamo – riiki riigis, s e l l e s t riigist välja pungumas. Mahlu sesse loomulikkuse kunstlillekesse tangiti ka tollest Ginsbergi kummalisest seltskonnast, mille seest või sisse kirjutas Ferlinghetti: „Ta on prohvetina tagasi me juures /.../ ja ta on korraga mitu poeeti / ja ta on vana mees kes ühtevalu luuletab / luuletust vanast mehest / kelle iga kolmas mõte on surm / ja kes kirjutab luuletust / mis on nagu pilt sigarikarbi kaanel / mis kujutab meest kes karpi käes hoiab / millel on jällegi mehe kujutis / kellel karp käes / ja need mehed on aina väiksemad ja väiksemad /.../ see on k a h a n e v a t õ e enese p i l t /...“ [i.s]. Sääraselt prohvetina luuletamine kõlab kuulutusena juba lilleriigi eelselt teispoole seda, vahest kaugemalegi – sinna, „kus iga hääl igikestev ja hell“, sest siin pole enam pelgalt riik riigis, mis on kahanemise e s i m e n e aste, vaid hoopiski riik riigi(s) riigis jne., s.t lõputu dihhotoomia, kuni riik on – ja „riigi“ väravaks – kaja, viimse sõna, E c h o´na vaibunud sinna kusagile olemise hälli igikestvasse hellusse (kusjuures viimsel sõnal, mis tähenduslikult ütleb end selgeimini m ä g e d e s ja akustilistes, musikaalsetes paikades, on oma sõnum: kunatine u u s) – kuni riik on oma piiri-punkti silmusena kokku libisenud, s.t riigist on jäänud üksi piir (piiri-punkt) -- „Sääl, kus lõppeb riik, sääl alles algab inimene ... vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole? -“ (Fr. W. Nietzsche), ehk teisisõnu, otse luule jätkuna: kuni tõde on lõpmatult kahanenuna fokusseerunud, ning peajumal ise, Styx´is kastetult, avab iseennast oma piirideni pärani täies hiilguses ilmuvana, põletades siinpoolsuse kihistustesse üle-minekulise avavuse – kõigile neile, kes omal riisikol on otsustanud minna palverändureina (olgu siis või pöidlaküüdiga) püüdma Päikesejänkut, seda vahest ainu sõna-jala-õiel puhkavat.

Hermann HESSE: "... nende paljude hulgas, kes tulid, elasid ning surid, leidunud see või teine üksik ja eriline. Keegi, keda kõik armastasid või pelgasid; keegi, kes näis olevat äravalitu; keegi, kellest veel kaua kõneldi, kui tema kaasaegsed juba unustatud olid.", (lk. 6.) /.../ "... Ta oli tulivil headust, lihtsust, alandlikkust. /.../ Temale oli omane see lihtsameelsus, mida nimetatakse tarkuseks; /.../ ... kandis omamoodi äravalitu saatust, valitses ja kannatas omal viisil. /.../ Tema vastu polnud midagi öelda, ta oli täiuslik, ta oli kõigist üle. /.../ teda ümbritses nagu karge õhk ainult tema suursugusus.", (lk. 7.) /.../ "... Ei pruugi ju alati olla just soovid need, mis määraavd inimese saatuse ja kutsumuse, vaid midagi muud, ettemääratut.", (lk. 8.) /.../ "... mõtleja ja analüüsija /.../ näis olevat unistaja ja lapsehing.", (lk. 15.) /.../ "... Temale, kes ta teadis enese olevat määratud mungaelule ja askeetlusele, ei olnud mäng tütarlastega lubatud. /.../ Otsekui võlutuna vaatas tütarlaps teda.", (lk. 20.) /.../ "... filosoofia, vaimse vapruse ja väärika stolilisusega...", (lk. 23.) /.../ "... sellel mõtlejal. Temale oli ju vaim kõik, ka armastus; tema osaks ei olnud mõttetult anduda mingile külgetõmbele.", (lk. 24.) /.../ "... Ärkvelolijaks nimetan ma seda, kes tunnetab mõistuse ja teadvusega iseennast, oma sisemisi mõistetamatuid jõudusi, tunge ja nõrkusi ning oskab nendega arvestada.", (lk. 36.) /.../ "... Ka sellega tuli leppida, kui see temale nii oli määratud. Ei tohi palju mõtelda, vaid peab laskma kõigel nii minna, nagu läheb.", (lk. 71.) /.../ "... Talle näis, et selle väikse // saladuse moodi olid kõik ehtsad saladused, kõik tõelised, ehtsad pildid hingeski: neil polnud mingeid piirjooni, neil polnud mingit vormi, nad lasksid end aimata ainult kauge kauni võimalusena, nad olid looritatud ning paljutähendavad", (lk. 146.) /.../ "... kuna neil puudus peamine: saladus. See oli, mis unenäol ja ülimal kunstiteosel oli ühine: saladus.", (lk. 147.)⁴

PÄIKESEJÄNKU.

Kujund on pimestavalt palju-sisldav – kuidagimoodi: Päikesejänku: p e e g l i s peegelduv Päikese (Tule-kera), ehk teisisõnu: peeglis langevalt m u r d u v ja

t a g a s i-langev, ning nõnda ala püüdmatuna kohalt-pagev Valgus´kiir, mida esmajärkse adjektiivina iseloomustab prognoosimatu paigalpüsimatus („jänese haagid“), pidev liikumine, dünaamilisus (vrd. nt. Herakleitose panta rhei), s. t murdes tagasilangenult -

s i i n p o o l s u s e s – pole Päikesejänku püütav; tema tempel, ohvripaik, tema

o r a a k e l asub sõna-jala-õiel, mis võimaldab v ä l j a-murdvalt vaba läbipääsu – siis mitte tagasi-langu s i i a, vaid üle-tagasi-langu s i n n a. Hesse luuletab: „Der Schöpfung Vielfalt zu verstehen / Genügt ein e i n z i e r S p i e g e l b l i c k“ [i.s] - `Mõistmaks Loodu mitmekesisust / vaid piisab a i n s a s t P e e g e l p i l g u s t` - ehk siin: Päikesejänkust. Mõistmaks nüüd aga Päikesejänkut, oleks eelsemalt tarvilik teatud nurga all, läbi teatud varjude mängu läheneda peeglile tema t e r v i k l i k k u s e s. - Kui nt. Kaplinski ütleb oma „Kuus-Kaks-Ühes“, et pole võimalik kujutleda iseennast peegeldavat peeglit, siis ei saa sellega päris leppida – taolist peeglit polegi vaja ette kujutleda, taoline peegel on olemas (ongi ehk olem): kõver- ehk s f ä ä r i l i n e

p e e g e l, kusjuures, ning väga tähenduslikult, iseennast-peegeldav on ta s e e s t poolt. -- Näitlikustamaks seda omalaadi refelktsiooni-fantaasiat küsigem ühe võimalusena üks muinasjutuline küsimus: „Peeglike, peeglike, seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ Küsimus on läbini n a r t s i s s i s t l i k, s.t küll Narkissosest lähtuv, kuid hoopiski mitte n a r k i s s o s l i k (ladina keeleruum contra kreeka oma), sest taoline meelitlevalt hellituslik pöördumine tähendab paljude ebameeldivate asjade kohalt silma kinni pigistamist, s.t ei vaadata peeglisse kui niisugusesse tema terviklikkuses, vaid ainult teatud osa – lokaalsus; ehk teisisõnu: peeglike ei ole sama peegliga, vaid on väike peegel, ja väga väikene – kõigest kild, ja puha eksitav on arvata, nagu killus peegelduv kattuks tervikus peegelduvaga – kild on idealiseeriv (pilguti sfäärilise peegliga pole too muinasjutuline küsimus küsitav) – Nt. mida teeb teadus? Teadus uurib maailma ositi, kuid tervik pole pelga mehhaanikaga osadest kokku klapitav.

[Kommneteerija: Taas kord peab antud kirjutise kommenteerija (ja vahendaja avalikkuse tarbeks?!) rõhutada, et tal puudub igasugune seos eelpool vahendatud tekstiga! (Välja arvatud kommentaarid ja vahendamine avalikkuse tarbeks). Sest ei saa olla mõistlik see kui täiskasvanud liigi-kaaslane paneb oma kirjutise (ala-)pealkirjaks midagi nagu „päikesejänku“?! Vahest on tegemist emotsionaalse ja/või psüühilise taand-arengu eheda näitega?! Kuid põhiliseks on autorile ehedalt omane „lapse-meelsus“, mingi puberteedi-eale omane „mässu-vaim“, (ja mõningaid otseselt infantiilseid sõnu siia juurde kuhujaga!). On tegemist isikuga, kelle meeldivad kõlavad sõnad, (nt. kosmos-kaos-looja), kuid kes oma hinges, oma sisemise olemise kohaselt on siiski veel „süütuks lapseks jäänud“...? JA nõnda, loodab kommenteerija, mäletavad teda ka kõik järgnevad sugupõlved...!]

Asjalugu selgib veelgi, kui me laseme Hessel endile vastu tulla – võibolla peeglis -, seda sama tulemist, mis moodi ta „tegelikkust“ jutumärgistades kord juba tuli, sest probleem on olemuslikult täpselt sama – deklameerigu ta nüüd tulles oma luulet - „Vastutulek“: „Kes aina täis naiivset endakindlust, / Ei talu muidugi meid kahtlejaid. / Maailm on lame, ütlevad nad vaid, / Misjaoks veel mingit sügavuseindlust / Sest et kui mõõtmed rohkem on tõepoolest / Kui kaks, nii nagu seni kord ja kohus, / Mis päästaks inimest siis murest-hoolest, / Mis aitaks inimest siis hädaohus!“ [i. kursiiv]. -- Oluline on nüüd, et Hesse nõnda tulles meist mööda ei astuks ja seepärast: maailm ei ole lame, vaid sõna-otseses-mõttes kumer, parmenideslikult: olemine on endasse sulguv kera; - ja: tasapinnaline peegel, idealiseeriva ning põgenemist ja endapettust võimaldava nipsasjakesena (astudes peegli taha, jääb pilt täpselt samaks – siledaks ja ilusaks – justkui miskit poleks juhtunudki), kuulub vahest buduaari, maailmast aga, ja o l e m i s e s t kõneleb meile meid kõnetavalt s f ä ä r i l i n e p e e g e l ja tema kõnetus on õudne. Tõepoolest – mis päästaks ja mis aitaks? Üks tee, mis pole ehk pelk põgenemine, vaid ka „midagi enamat“, läheneb kumerusele teatud nurga all, läbi teatud varjude mängu – mida mängitakse ehk Keskpäeval või Öö-südames -, otsepilgus fookus´se, Pühassse Keskmesse, s.t siis punkti, mille sihis peegel lakkab peegeldamast, metamorfeerudes kui l ä ä t s´ena kiiri koonduma, ja millesse otse-sööstul siis too olemist tervikuna ilmsiks toov nooljas kiir ei murdu enam illusioonina maaja-vahuks tagsi, vaid põletab läbimurdes fokusseerunult kõik vanad koored, nõudes seeläbi u u e loomist. Ja just see kohutav, kosmos-raske nõue osutab, et siin on „midagi enamat“, kui pelk põgenemine – on palverännak Päikesejänku juurde sõna-jala-õiele (s.t fookusesse).

Hermann HESSE: "... oli veel aeg, midagi teha, midagi luu aja enesest järele jätta, mis jääks püsima kauem kui tema.", (lk. 196.) /.../ "... et maailm olevat jumalik, ta olevat suurim ringide harmoonia, mille keskpunktis troonib Looja, ja kõik olemasolev olevat hea ja nii edasi. Sa ütlesid nii olevat see Aristotelese või ka püha Thomase juures...", (lk. 213.) /.../ "... mõistelise ja abstraktse vastu ja sa armastasid keeles eriti neid sõnu ja häälikuid, millele on omane meelelis-poeetiline kvaliteet, seega siis sõnu, mille juures said midagi kujutleda.", (lk. 221.) /.../ "... siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on /.../ niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mingid mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta.", (lk. 222.) /.../ "... kuid juba puht praktiliselt nõuab puhas mõtlemine /.../ teatud kaitset maailma eest. /.../ mida sina nimetad puhtaks mõtlemiseks...", (lk. 223.)⁵

Hesse puhul ilmneb kõik see keskpäevane varjude-varjamatusena-leekima-lahvatus, s.t ü l e m i n e k varjust valguse kätte, heledaimini ehk nois nn. lõpu alguse lõppemistes. -- „Klaaspärlimängu“ lõpu-lugu juba peeglis vilksatas, ja kui mitte täiena alguseks tuhastunult, siis leegitseb ta ehk siit ühe küsimuse varjus vähe edasi. Küsimus on: mismoodi lõpeb ühe nooruse loo lõpu algus? Ja lõpeb see nii: „Kõik, mis minuga sestpeale sündis, tegi haiget. Ent kui ma vahel v õ t m e [võtme, mis nakkuks fookussihti ja avaks maagilise teatri saaliuksed] leian ja täiesti i s e e d a s s e l a s k u n [„Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ... pilk kaose põhjani selle kord hõõguva, kord hääbuva lootusega, et teiselpool kaost on ehk taas loodus ja süütus.“], sinna, kus

h ä m a r a s p e e g l i s uinuvad saatuse pildid, siis tarvitseb mul vaid m u s t a

p e e g l i kohale k u m m a r d u d a [s.t palvehetk surma kahavatu palge ees] ja ma näen o m a e n e s e p i l t i, mis sarnaneb nüüd täiesti T e m a g a, Temaga, minu sõbra ja juhiga.“ [i.s] See on sama sündmusele, millena katkeb H.H. jaoks ränd Hommikumaale, et siis kuristikku tagasi-mineku kaudu uuesti edasi ränduda: kaksikkuju, küünal, välgumihkel ja siis veel ü k s küünal, mille süütamisel nõnda juba „heleda valguse käes“ seisvad figuurid said veelgi selgemaks ja nende p e a l i s p i n d osutus

l ä b i p a i s t v a k s [s.t peegel lakkas peegeldamast, (ühest teisest loost siia: „Päike seniidis“)] - sedamoodi, „et võis näha nende s i s s e“ [i.s] – need on hinge küünlad – ja sees liigutas end miski, „midagi väga aeglase, õrna, aga katkematu voolamise või sulamise taolist“ ja „paistis, et ajapikku voolab kõik substants ühest kujust teise ja

j ä ä b ü l e a i n u l t ü k s.“ [i.s] – Katkematu voolamine, kuid kusagil – mõõduldasa asetunult - l a n g e v a d kosed ja hetketi suubub voolus järvedesse ja meredesse, et siis kusagilt jälle mööda o m a sängi, mida küll enamasti asja-teadmatult mõneks

t e i s e k s peetakse, edasi kanduda ehk teisisõnu: probleem on antiik-vana, esimese selgusena ühe nn. Parmenidese-apaologeedi, Zenoni poolt d i h h o t o o m i a i n a püstitatud: infinitesimaali – mida nt. Herakleitosel väljendab too siingi pidevalt kasutuselolev „mõõduldasa“ - probleem, tänini l a h e n d a m a t a probleem. Hessel, nagu öeldud, ilmutab see asi heledaimini end lõpetavana, s.t otsi uueks lahtihargnemiseks kokkutõmbavana – kõik jääb lugeja otsustada, kui üldse on lahendus intiimne, võibolla nt. intiimne akt jumalaga - „ajapikku voolab kõik substants ühest kujust teise ja j ä ä b

ü l e a i n u l t ü k s“: „Suur tung taas jumalikkusesse suundub: / Käib läbi kogu loodud vee ja maa / Ja isa vaimu sisse voolab siis. / Saab temast rõõm ja vaev ja pilt ja viis, / Maailm ta käe all toomivõlviks muundub, / Vaist, võitlus, vaim, õnn armastus on ta.“

OSTINAATO.

Näitemäng ühes silmapilgus.

TEGELASED:

- H.H.

- J.J´i HÄÄL.
[- M.L´i „hääl“ & ja kõikvõimalikud muud „hääled“].

TEGEVUSPAIK: Liiduarhiiv.

H.H. seisab üksi keset inimtühja saali avarust, ümberringi vaid kastid ja kapid ja nissid ja kabinetid.

HH: Dostojevski on ammendamatu. (Hääles kostub lootusetust): Ma võiksin päevade kaupa otsida ja leida uusi jooni, mis kõik osutavad ühte ja samasse suunda.

J.J´i HÄÄL: (Kostub põranda alt, justkui mööda prügisahti kusagilt alumistelt korrustelt ja on ülepakutult tigetsev): Sel juhul oled sina plagiaator.

[M.L´i „hääl/hääled“: (Taustaks võigas lärm ja röökimne läbi telliskivi-seinte (ja ka läbi raudbetoon-seinte). Lõputu lärm, kujutlusvõimet pööritama panev lärm, kujutlusvõimet õõvastama-panev võigas ropendamine, ilge soigumine ja röökimine; hämmastavalt verejanulised avaldused sinna sekka.) Õhku rebestavad hääled nagu mõrvaksid illusoorsed olevused teisi illusoorseid olevusi; seintelt ja laest variseb krohvi, aknaklaasid klirisevad)). [Ja 2oo metskassi ja hunti keda aeglaselt elusalt tulel praetakse ei saa ka (kaugeltki) nõnda kõlada.]:

-- M.L. & „hääled“: „Muidugi oli ka juba Dostojevski plagiaator (ta olla vist Nietzschet palgieerinud)? Ja muidugi: mida ei ole Hesse palgieerinud, omal läägelt sentimentaalses mõttes?! -- JA too J.J. on siis (kaudselt) palgieerinud mõlemat mainitut (eriti H.H.-d). JA, siis see M.L.: (hääles kaigub kõige ehedam lootusetus): see isik on plagieerinud siis kõike kolme mainitut. (Ja, et asi kõlaks veelgi lootusetumalt), kopeerinud (ja avaldanud) isegi J.J.-i teksti siin ülal ja midagi mannetumat polegi võimalik plagieerida. (M.O.T.T.) = „The End.“].

__________________________________________________________

1 Käesoleva tekstiga seoes tuleks mainida, et loobun siinkohal isiklikust autorlusest. Nimelt on see järgnev tekst pärit tõepoolest kellegi teise isiku sulest. Nimelt siis indiviid nagu Jan Jõemets, kellega sai koos kunagi filosoofiat tudeeritud institutsioonis nagu: Eesti Humanitaarisntituut. Ligikaudu on see (antud isiku) tekst pärit aastast umbes 1995, (järelikult siis osaliselt juba kahetsusväärselt aegunud). Mis on saanud antud indiviidist? -- Vananeb provinitsis, kuskil ilmselt. Ja teades antud indiviidi äärmist pelglikkust midagi kirjutatust avaldada, siis sai nõutatud antud kodanikult selle teksti avaldamise õigus, vähemalt suu-sõnalisel kombel. Kõikvõimalikud pretensioonid antud teksti sisu (ja kvaliteetidi) kohta tuleb järelikult esitada konkreetsele autorile enesele. [Tegemist on ilmselt sellega, selle teksti avaldamisega seoses, et viimase 2. aastaga hakkavad enda tekstid vist juba vähenema. Olles tegelenud 2. viimast aastat oma blogidega, siis täpselt 50. tekstina tuleb kasutada juba „võõraid muusasi“]. Autori e-mail on: janumets@gmail.com [Head kontakteerumist!]

2 Hermann Hesse: „Lõputu unenägu. : Muinasjutte. Autobiograafilist." Tallinn, 1990. // Kirjastus: "Eesti Raamat." // Tõlk: Piret Pääsuke. // LK: 5 – 269. // H. H. -- "Gedichte. Märchen. Kleine Prosa. Merkwürdige Nachricht von einem anderen Stern." (Berlin, 1985). // Tsitaadid siin lk.: 9-61.

3 H. Hesse. „Lõputu unenägu“. Ibid., Lk. siin: 77-216.

4 Hermann Hesse: „Narziss und Goldmund“. ("Nartsiss ja Glodmund."). Tallinn, 1996. // A/S "Kupar". // 20. sajandi klassika. // Tõlk: Elmar Salumaa. // Lk.: 5-250. // C: 1930 (1957). // Tsitaadid siin: lk.: 6-147.

5 H. Hesse: „Narziss und Glodmund“, Ibid. Tsitaatdid siin: lk.: 196-223.