Jacques Derrida filosoofiast.

Mõtisklusi Jacques DERRIDA filosoofiast.

" LA DIFFÉRANCE" -- "ERINEWUSEST".

„Der Gründliche.

Ein Forscher ich? Oh spart dies Wort! --

Ich bin nur schwer – so manche Pfund!

Ich falle, falle immerfort

Und endlich auf den Grund!“

Nietzsche: „La gaya scienza“.¹

„Dekonstruktsioon peaks mõtte vabastama teatavatest klassikalise logotsentrismi painetest, selles kätkevast „raskuse vaimust“. Mis üle selle, on õieti juba vabatahtlik, ning kedagi ei saa kohustada pühenduma igaveseks kõikvõimalike teoreetilises või tavakeeles ettetulevate logotsentrismi rudimentide dekonstrueerimisele.“²

Võib ka mitte teha, seda, -- 'vahet', võib nimelt näida nii, -- nagu mingit 'erinevust' ei olekski... Kas siis, -- seda pelgalt "näideldes", elik -- kriipsutades alla üht sellist, -- "näivat erinevust", mispuhul eristamine, küsimärgistub samas, sedasorti aktiivsusele eelnedeski juba. -- Sõnana eristuv ei määratle ometi täpselt, konseptuaalse vormelina määratlev on oluliselt tähendusetu, pelgalt "kõlaline kostvus", hääliku-ühend, soovitava relatsiooni saavutamiseks. [Derrida: 131-132 /^{3 [Siin ja edaspidi teksti sees [nurksulgudes] esitatud Derrida teose lk. numbrid on viidatud teosest: "Différance. Margins of Philosophy".]}

Küsimine on siin juhitud paralleeli pidi teisale, küsimus on -- 'suuna' valikust, millest lähtumisi edasine järgnema seatud saabki, ülepea. Kuigi, -- ei saa seda küsimust vormida "õigsuse" alusel, ometigi tarviline iseloomustada pisult, suunitletuse viisi... -- Jättes kõrvale kõik 'võimalikud' assotsiatsioonid, -- öelgem, et -- sõnudes erinevalt, suundutakse kõrvale trafaretsemast, eristamatust amorfsusest, -- perspektiiv on õige pisut "nihestatud", (see küll "ei ole", aga loob mulje, et on) – 'vildak'...

J. Derrida: „... Püüan püsida metafüüsilise diskursuse piiril. /.../ „... millest lähtudes filosoofia sai võimalikuks ja defineeris enese kui episteme, hakates funktsioneerima süsteemis, mis koosneb põhilistest sundustest ja mõistelistest opositsioonidest, ilma milleta teda ei saa parktiseerida.“, (lk. 15.) /.../ „... Ütleksin isegi, et ta on ökonoomia kõige põhilisem mõiste. Kuna ei saa olla ökonoomiat ilma erinewuseta, on ta ökonoomia kõige üldisem struktuur, eeldusel, et me selle mõiste all mõistame midagi muud kui metafüüsika klassikalist ökonoomiat või ökonoomia klassikalist metafüüsikat.“, (lk. 18.) /.../ „... mida Heidegger nimetab erinevuseks olemise ja oleva vahel, ontiko-ontoloogiliseks erinevuseks, mille filosoofia teataval viisil läbi mõtlemata jätab.“, (lk. 19.)⁴

Sellest ei saa aga liiga otse rääkida, -- on see ju erinev nii mõneski aspektist vaadleduna. Kuid üritades seda sõnastada teisiti: kiri kui "pilt" ei või vahendada kogu toda elamust kuigi täpselt... Kirjapilt on 'eksitav'; loe: viitab kõrvale, annab (siit) erinevatki välja lugeda...! -- Tuleb rääkida siis "millegi kaudu", kõnelemaks, millest ei saa, -- vaikuse kaudu; seega siis -- sümbolid, tähe-märgid (nt.) ei loe, need tuleb heaga -- jätta kõrvale... -- Erinevus kui mäng on endasse-süüviv... Ammendamatu varjundirikkus; mõelda vaid: kogu võimalikkus, ja ühtäkki -- hoopistükkis 'erinev'...!

Midagi jääb kui -- tühistaval kombel "suluseisu", ehk: sulgude vahele... ja selgub, et -- midagi ei jää ( ) nõnda vahele, see on mõtteline näivus, mille parandamatusest (endast) vormib inerts. [Derrida: 134.] -- Varjundid kujundav pole mõistmise asi, enimalt ehk, -- vahendub tunne, võimalusena eristuvast; säärasena: see ei saa olla liiga "tõsine" asi, pigem juba -- 'tühine'...

Juba sellisenagi mõtteis, et -- ajaliselt eristamatu, see , mis näivalt eristab, -- so.- tühine, seda tegelikult ei olegi, nt. -- "ajavahemik" -- mõtteline kujund, ehk konstruktsioon: aja-vahemik kui "tühik", auk, -- 'katkestus'... Mille kujundab impressioon kestvusest; seega ka: kehtivusest (-- kuidas võib evida kehtivust vältuseta ?!) -- seega ka: küsimine tähendusele omistatud "kanduvuse" jälgedes, see ei või "ära kaduda", haihtuda, kõrvale kanduda, -- langeda... -- Kõlaline katkestus ei tühista, vaid pigem -- toob esile selle, mis -- 'eristab '...

J. Derrida: „... Tegelikult pole „tavakeel“ sugugi tüütu või neutraalne. Ta on õhtumaise metafüüsika keel ja kannab endas märkimisväärset hulka erilaadseid presupositsioone, mis on ükteisest lahutamatud ja --“ /.../ „... -- liituvad ühtseks süsteemiks.“, (lk. 27.) /.../ „... Ja mis õigusega toome me grammatika uuesti sisse hetkel, mil igasugune substants näikse olevat neutraliseeritud, olgu see heliline, graafiline või muu? Muidugi pole see vajalik selleks, et sama kirjakontseptsiooni juurde naasta ja küsitavaks muudetud dissümmeetria lihtsalt ümber pöörata. Tarvis on luua uus kirjakontseptsioon. Seda võib nimetada grammiks või erinewuseks.“, (lk. 35). /.../ „... Grammatoloogia peab dekonstrueerima kõik selle, mis seob teaduslikkuse mõistet ja norme onto-teoloogia, logotsentrismi ja fonologismiga. See on määratu ja lõppematu töö, mille käigus tuleb kogu aeg silmas pidada, et klassikalisest teadusprojektist üleastumine ei langeks tagasi eelteaduslikku empiirilisusesse.“, (lk. 45.)⁵

See, mis nõnda jääb... -- seda tegelikult ei ole, ja ometigi: just selles ongi (see) "erinevus"! -- 'ei ole' ja on samas, ja -- 'kõik' (!)... Seega: kõnelemaks millestki, ei tule vaid keskenduda olnult olevale, oluline võib vahest esile kerkida kui "lünk", paus, millegi vahel, nõnda ehk tõelisemanagi'... -- See on viimistletuima strateegia küsimus, kuid mõeldud, nõnda ka öeldud: "lõplikuse kõlas" ('singular'), kui oldakse pelgalt kui -- 'relatsioon', "asjade vahel, "siis kindlasti, ajalisuse mõõdustikes, nõnda just, oldakse viimseni "sees"... [Derrida: 136-137 ]

Teisalt, -- kas on õigustatud siin too lahutamine, kas on kohandatav traditsioone järgiv analüüs? -- vaid kui "ületada" too samas, millega rõhutatud ehk novaatorlikke pürgimusi, see ei tähenda aga midagi, (it makes no difference! Egal )... -- "Erinewus", seevastu, jääb millegi ja millegi 'vahele' , -- jääb kui kahe "tundmatu suuruse" vahelisele ´alale' , (n--/ /--n), kunstlikku vaakumi-õhustikku (, tegelikult: "eikuhugile"), kõik määratlused on vaid hilisemad, need, mis lahkenvad ja suhtestuvad vaid "tagant-järele", pelgalt relatsioonid, neist lahknev suhtelisus...

Juhul kui, -- ei tehta siin nõutavat eristust: "keeleline kostvus" versus kõne(luse) 'ulatuvus'... Juhul, kui ei öelda otse, viimse resonantsina jääb kõlama mis mõeldud öeldud 'poole häälega'... -- tekitamaks tarvilikku "kaasa-võnkumist" (=' passiv'). Seega ka, -- 'Sündmuse' kahte osapoolt, vältides nende 'vahelist' lõhestumist, aga siiski, -- liigendades tegevuse vastakuti 'pingestatud'-asetusse ('Gegen-stand'). "Asi" on tegelik, alles kui selle tõelisus on kõrvalisena paljastunud...

Asja tegelikkus 'kõlab' nõnda välja-öelduna pigem otsekui "süüdistus"... (-- st.- on, tegelikult "ei ole", seega: võiks ka teisiti (mitte) olla,) -- so.- "asi" kui tingimatult -- "esmane eristus"... (= 'active'). [Derrida: 137-138.] Tähenduse omistamise (presumptsiooni) akt: lahku minevalt, millestki, -- kõline kostvus, intonatsiooni erinevus... Vastakuti polariseeritus/pingestatus -- algatav isesugusus... Imitatsiooni akt: 'erinewuse' lähtumise pinnas, -- distantseeritus fenomenist tervikuna, samas kui -- 'jäljendus'-- järgnev modifitseeritus; järelduvalt: "olev"...

Järeldumine on korduv motiiv, ei mingit "ennatlikku eeldamist", pelgalt see, mis jälgi ajades osutumas veel(gi) – "järel-olevaks"... Kas pole vahet? -- vastupidi, erinewus hõlmab kõik. Nõnda, et -- ei jäägi midagi üle, st. -- "järele"... Erinevus on kujundatud 'erinewuse' mõõtu järgi... Kuidas see kõlab? -- 'sumbunult' ? -- sisutult ?? -- Kordamisi, "ringi-käies`... Kui, siis so.- negatiivne differentseerimine, tühistav lausumine, kuna: nõnda mõeldes on hägustatud üldiseimaid seoseid... Negatiivsus, see ei võimalda eristada 'kujundeid'... [Derrida: 144-145.]

"Looritatud pilk", kunstliku, pindmise, -- eristamise võimalikkus ei tohi nivelleerida üldistamise võimalust; esimene oleks vaid takerdumine partikulaarsesse, teine, seevastu, -- loob alles (latentse potentsiaalsuse) ülevaateliseks "pilgu-heitmiseks" -- so.- formaalne "tõelisus", siin: ammendavaim tõlgendus kirja-keele antusest...

J. Derrida: „... määratleb Hegel erinevuse vastuoluna nimelt selleks, et ta saaks selle lahendada, interioriseerida, ületada – kasutades spekulatiivse dialektika süllogistlikku protsessi ja päädides onto-teoloogilise või onto teleoloogilise sünteesi enesekohalolus.⁶ Erinewus peab...“ /.../ ...“signeerima punkti, kus katkeb seos Aufhebung`i ja spekulatiivse dialektika süsteemiga. Erinewus on konfliktne...“, (lk. 55.) /.../ „... Sellega kujuneb tekstist väljendus ja illustratsioon, ning tekstuaalse ahela avatud ja produktiivne paigalpüsimatus annulleeritakse. Disseminatsioon, vastuoksa, tekitab küll lõppematu hulga semantilisi efekte, kuid ei ole seejuures tagasiviidav ei lihtsale algupäraolevikule.“, (lk. 56.) /.../ „... Logotsentrism on ka, ja fundamentaalselt, idealism. Ta on idealismi matriits. Idealism on tema kõige otsesem esitus, kõige püsivamalt domineeriv jõud. Ja logotsentrismi demonteerimine on ühteaegu – a fortiori – idealismi või spiritualismi kõigi variantide koost lahti võtmine.“, (lk. 63.) /.../ „... Selle kõikumise näivalt „regionaalsetel“ efektidel on samaaegselt oma mitte-regionaalne avatus. Nad purustavad iseenda piirid ja ühilduvad üldise stseeniga – uutes, ülevõimu eelduseta vormides.“, (lk. 104).⁷

Erinewus, see ei või millaski piirduda vaid "juhuslikkusega", see pole ei pelgalt "foneetiline temporaalsus" (, saati siis veel "graafiline spatsiaalsus"!), vaid miski mis pretendeerib enamale, hõlmavusele sünteesi vormis, terviklikumale haaramisele... -- See ongi, ennekõike kui -- 'Tervik', milles kogu nüansseeritus alles, -- võimalikkuse piires, -- esiletoodud saab; so.- varjundirikas mitmekülgsus, vastuoksne, seega ka haarav, mitmetähenuslik, -- nõnda ka ammendav...⁸

Ehk siis "lühidalt": Erinewus... -- Sest võrreldes millega -- kogu varasema küündimatuse kiuste on ometigi tehtud üks keskne ja seda tarvilisem eristus...!

Siiski pole too, vältimatuks osutuv, kaugeltki aga "ise-ennast-mõistvalt" ilmne, ei, -- eristada "erinewus", säärasena, kogu tollest "ilmse ja selgena" kohal-olevast; varjatus pigem kui -- 'ilmsiks-toomine', mis eeldab tarvilikku "tagasisidet", vastanduvana eristatavuse võimalust, -- 'seost' , vastavust, võimalust võrrelda... -- Agonaalne, "kavakindlalt mänguline", eristamine, samuti -- intelligiibel rõõm sellest, missuguste "leegionite" intervallidest tulvavad haakuvalt siduvad assotsiatsioonid, ilma milleta mingi märgisidus süsteemsus endale millaski vahendust leida ei või...

Ei midagi "juhuslikku", siin ometigi; vastu-pidi: kogu määratletus, seega ka, -- võimalus ise-eneseslikuks arenguks -- kirjakeele "kõneline" kostvus alles loob oma erisuste vastakuti-seatud mänglevuses 'võimaluse' erinewuse ilmsile-toomiseks...! Üks võrdlus siia kui "pilt": nõnda nagu vee(-kogu) veiklev ja sillerdav "pealmine pind" alles (samuti) 'loob' mulje/impressiooni -- 'valgusest kui mängust'...!⁹

Keeles-kõnes, seda "tõestavas" kirjas -- on ulatuvuse kandjaks (, illusoorsuse kujundajaks!) -- ülesse tähendatud sõna kui ruumiline substants; ehk: kiri kui tekst(i – "keha")... Samas: kõik, mis erineb, -- presenteerub absoluudina, -- jääb üle teha vaid vajalik (ökonoomne) eristus, -- see aga tähendagu vaid – kriipsutada alla 'erinewus'... -- ja, (mitte ometigi!) -- "lükata edasisele" selle-("olevaks-tegemise")-juures vältimatult järelduvat...

Siin on öeldud ka "lihtsalt": "mõtlemise mõte on Sama ..../.../...erinevus kui erinevus ."/ Heidegger: lk. 47/. ¹⁰ Milleks tarvilik respekt, mis kasvab välja primaarse eristuse käigus: "olemise" suhe "Olevasse", so,- representeerivale "arusaamisele" makstav "tribuut", mis ilmutab end kui "kohal-olev"/ 'Da-Sein'// [Heidegger: lk. 62-63,69/ Ibid.].

Öeldud ka eelnevalt ja ammendavaltki: reflektiivsus ennekõike just kui "eristuste tegemine", veelgi enam: kogu "psüühiline aktiivus" erinevuste mänglev vastakuti-seadmine, ületamine ja taas-läbi elamine... Ollakse see, kuis võidakse eristada, ja ka -- mitte seda teha... (Nietsche) [Derrida: 148-149].

"Võimuks saanud tahe" on kahtlemata (radikaalne) vahet-tegemine amorfselt-antusse, sihipärane aktiivsus, mis leiab väljundi hierarhilises estetsismis ('Rang-Ordnung'), kuigi, nüüd juba pigem kui -- 'erandlikkus' ... Nõnda on kuulutatud saamisele ette tolle loomusunniline vältimatus; ette-heidetud pelgale eristatavale üks kaaluv süüdistus: on midagi, mis enamatki olla 'tahab' , kui pelgalt juhuslik eripärasus...

See on nüüd sihipärane aktiivsus, millegi, konkreetsegi saavutamise sihil, ning seega vastakuti-seatud kogu olemuslikult kalkuleerimatuga... Viimistletuim 'strateegia', mis rajaneb üksik-asjalikul arvestusel, ökonoomne lähenemine; saaduseks: mitte too palju-kaitstud "tahte-vabadus" vaid -- 'tahtlik vabadus '... Seega paraku ka kui nö.- "kalkuleeritud riisiko", teotsemine kogu 'valmidusega' nõuab puutumatuid resursse, peent eritlus-võimet, ja üle kõige -- tarvilikku 'eraldatust'...

'Erinewus' võib olla ka kui aina vältimatuks osutuv -- 'ära-ütlemine', mispuhul olemine kui "vahetus-väärtus" on ühtäkki vahetusse-seatud -- 'võimu' ja 'tahtega' olevat väärtustada... Nagu öeldakse: 'mäng', mis väärib küünlaid...! Vahest tõesti, just selline oligi, too kunatine Herakleitose -- "mäng erinevustega" ('hen diapheron heautôi'); kõik ainitises teiseks-saamises, varjatusest ilmsi suubuvana... [Derrida: 154].

Loomaks 'varjundeist' vormitud üldistust kui võimalust, lõhestades too paradoksis, vastu-seades nõnda ilmsiks-toodu tollele "ühtsena olematule"... Ise-asi, kas tingimata teha toda just nö.- "pieteedi-tundega", ehk: kasutatud keelde tõugatuna...(= "fonologism"!); mis johtub ehk vaid narratiivi-sidusast loogikast... [Derrida: 157-160]. Keele "sees" peituv essentsiaalsus ei tarvitse aina (külladasel määral) ilmneda pelgast "kõlalisest kostvusest", pärsitud poeesia palvelemisest...

R. Rolland: „... Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. /.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed näidanud.“¹¹

1 Fr. W. Nietzsche: „Die fröhliche Wissenschaft“. („La gaya scienza“). Aforism/luuletus nr 44. // Tõlge: „Põhjalikest. / Mina põhjalik? Oh säästa sõnu!- / Vaid raske ma – nii mõned puudad / Ma langen, langen jätkuvalt, / Kuni põhi vastu saab!“ //

2 Jacques Derrida: „Positions“. („Positsioonid“.) Tallinn, 1995. Kirjastus: „Vagabund“, Tõlkinud: Hasso Krull. Lk.: 5-135. C: 1972. // Siin: Hasso Krull: „Eessõna.“ (Lk. 5-9). // Tsitaat: lk. 5-6.

3 Jacques Derrida: "Différance" // "Margins of Philosophy", Translated by A. Bass, Chicagos University of Chicago Press, 1982 (p. 129-160).

4 J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa: „Implikatsioonid.“ (Vestlus Henri Ronse`iga, 1967.) Lk. 11- 25.)). Tsiataadid siin: lk. 15-19.

5 J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa: „Semioloogia ja grammatoloogia“. (Vestlus Julia Kristevaga, 1968.) Lk. 25-49.)) Tsitaadid siin: lk. 27-45.

6 E. Salumaa: „... Milles seisis õieti Hegeli mõju saladus? /.../ „Selle järgi pidi kogu olemise aluseks olev vaimsus kui ainus tõeliselt olev, eksistentsi tuum ning kandejõud. Kõik, mis olemas on, pidi seetõttu olema tolle vaimu – Hegel nimetas seda absoluutseks – valdusi.“, (lk. 27.) // Elmar Salumaa: „Kierkegaard. Ühe kristliku aatleja elu ja looming.“ Tallinn, 1993. „Loomingu Raamatukogu“ (17-18. 1993). Lk.: 5-79. [Esmatrükk: „Eesti Kirjanduse Selts.“ Tartu 1939. „Suurmeeste elulood nr. 50.“]

7 J. Derrida: „Positions.“, Ibid. Sealt osa: „Positsioonid.“ (Vestlus Jean-Louis Houdebine´i ja Guy Scarpettaga, 1971.) Lk. 49- 125.)). Tsitaadid siin: lk. 55-104.

8 Jacques Derrida: "Positsioonid", "Vagabund“, 1995, lk. 5-135, sealt: lk. 33-35. // Derrida: "... erinewus viitab liikumisele... /.../...mille sisuks on edasi-lükkamine /mis/ ...toimub viivituse, pikendamise, üle-andmise, tagasi-saatmise, kõrvalepõikamise, hilinemise ja varuksjätmise kaudu... /sellele/ ... ei eelne kohal-oleva võimalikkuse absoluutset ja jagamatut ühtsust ..." // Etc! Lk.: 17-18.

9 Johann Wolfgang von Goethe: „Noore Wertheri kannatused.“ („Die Leiden des jungen Werther.“). Tallinn, 2007. Kirjutatud: 1774. Eesti k. tõlgitud 1987. Tõlk: Edla Valdna. Lk.: 9-158. Kirjastus: „Eesti Raamat.“„... Nii mõnegi meelest on inimese elu üksnes unenägu, ja mindki valdab see tunne ikka ja jälle.“ /.../ „Ma tõmbun tagasi iseendasse ja avastan terve maailma!“, (lk. 16.) /.../ „... ning sellest ajast peale võivad päike, kuu ja tähed rahumeeli oma teed käia, ei tea mina, kas on päev või öö, ja kogu maailm mu ümbert on kadunud.“, (lk. 34.) /.../ „... Kõik siin maailmas osutub lõpuks tühiseks, sestap on loll see inimene, kes kurnab ennast au, raha või millegi muu pärast teiste heaks, ilma et see oleks ta enese kirg, ta enese vajadus.“, (lk. 50.) /.../ „... sest olen oma elus kogenud, et kõiki erakordseid inimesi, kes on loonud midagi vägevat, midagi võimatuna näivat, on alati arutuks ja meeltuks peetud.“, (lk. 58.)

10 Martin Heidegger: "Identity and Difference", Translated by J. Stamtanga, New York, „Harper & Row“, 1969, p 21-74; lk. 47. // St.- mis olemise "tõestab" kehtima seatud juba kui tuletis (millestki) ol evast, nn.-"onto-teo-loogiline" erinevus küsib relatsioonide järele, mis võimaldavad toda keskset eristust: "ontiko-onto", -- metafüüsika peamise "alus-pinna" ja essentsina. // Lk. 70-72.

11 Romain Rolland: „Beethoveni elu“ („Viede Beethoven“.) Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. // Tsitaat siin: lk. 7.