laupäev, 7. juuli 2018

Dimensions. Teine reaalsus.

´DIMENSIONS´
“TEINE REAALSUS”
2011 & 2012
2011 – MMXI

7. 06. 2011.

ALUSTADES UUE KIRJAKOHAGA.1 Sellest saab tulema ülevaateline pilguheit inmpsühholoogia kirevale nähtumusele kui sellisele.2 Sellest kirjakohast peaks tulema võimalikult abstraktne ja ülevaatlik lähenemine probleemi-seadele nagu inimpsühholoogia oma kõigis eriilmelistes väljundites. Mida üldse tähendab psühholoogia kui selline, mida ta on tähendanud maailma eri ajastutel, varasematel aegadel? Ja mida ta tähendab tänaseks päevaks. Eri aegade ja eri kultuuri/kultuurituse kontekstis on arvatud vägagi erinevat inimpsühholoogiast. Ja nõnda ka tänapäeval ja ilmselt ka järgnevatelgi aegadel. Kuidas defineerida seda mida on loetud kui kehtivaks ühisosaks, kuidas kirjeldada n-ö „normaalselt“ inimpsühholoogiat? Tavapärast teadvuse sisundit, mis on vajalik toimimaks tavaelu raamides objektiiselt kohaselt ja subjektiivselt tedvustatud elik siis ratsionaalsel kombel. Ja kuivõrd on öeldud, et „geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid üks samm“; -- siis kuidas defineerida seda ulatuslikku psühholoogiliste teadvustatuse gammat, mida sootsium ei tunnista endataoliseks, mida ta väldib või eirab või pelgab või välistab...? -- Seega kirjutades ülevaatelisel kombel inimpsühholoogiast tervikuna, ja teha seda rõhutatult üldistavas laadis. Seega kirjutada psühholoogiast võimalikult abstraktsel kombel. Üldine ja abstraktne ülevaade psühholoogiast, kui veelgi liiga vähe uuritud inimteadmise harust, mis ometigi on iga üksikindiviidi puhul määrava tähtsusega ja omab pikaldast, eluaegset vältust... Ülevaatlik pilk psühholoogiale, abstraktne lähenemine hingeteadusele...
Mida tähendab üldse sõna või termin nagu „psühholoogia“? -- See tuleneb Antiik-Kreeka keelest ja tähendab: „psyche“ = „hing“; ning siis: „logos“ = „sõna“, „teadus“. -- Järelikult tähendab termin „psühholoogia“ otsetõlkes „hingeteadust“, õpetust inimese hingest ja kõigest sellega seonduvast. Õpetus järelikult niisugusest inimteadvuse osadest, mida on traditsiooniliselt markeeritud kui hinge, või vaimu või teadvust üldsemalt, eksistentsiaalset teadvelolu üldiselt. Muidugi on eri ajastute ja eri kultuuride ja eri paikkondade raames on tõlgendamise ja defineerimise katsed olnud väga eriilmelist laadi. See on tulenenud aja ja ruumi erisustest. Temporaalsed põhjused on olnud suuresti erinevad. Piisab juba kui vaadelda religioonide ajalugu, mis on välja töödanud väga eriilmelisi kontseptsioone. Kuid on ka olnud ühtelangevat kirjutatud ajaloos ja eri religioonide põhilaadis. Seega võib oletada, et hoolimata ajalistest ja ruumilistest erinevusest on siiski mingi n-ö “inimlik põhiosa“, mida pole muutnud ei aeg ega eri kontinentide ja etnoste erinev maailmavaade. Midagi on jäänud samaks kõikidel aegadel ja eri kohtades... -- Ja vahest just sellest „millegist“ tasukski alustada kui hakata uuirma hingetedust kui sellist...? -- Mis on see algne antus, mis jääb samaks, ja mis meist kui „inimesed“ teeb...? -- Millest see „olemuslik antus“ lähtub, millest see juhindub ja kuhu ta viib...?
Inimest iseloomustab tema konkreetne teadvus, siuliselt tähendab see teadvelolu ja tajumist kui sellist. Konkreetse indiviidi maailmapilid ja taju iseärasused sõlutavd eri ajastute ja paikade erinevast loomusest. Kuid on ka siiski midagi inim-indiviidele üldiselt omast, mis näib korduvat pea samana eri kontektsuaalsete taustsüsteemidega seotult. Ilmselt on siis nõnda , et inimteadvuse ja -taju iseärasused kül eristavad indiviide, kuid ometigi on midagi jäävat ja samast mis näib inimsust üldisena iseloomustavat. Teadvelolu tähendab eksistentsi, tajuga, meeltetajuga seonduvad erisused on siis ilmselt füsiloogilist laadi või seostuvad aju ehitusega seonduvaga (biokeemia, elektro-magneetilised impulsid). On selge, et tajumise laad on liigipõhine, kuid kogu kasvatus ja üldine taust on suures osas õpitud, harjumuse poolt kinnistunud elusolemise ja täiskasvanuks saamise protsessiga otseselt seonduvalt. Taju ja adumine on küll meeleorganite ja ajutegevuse ja kogu füsioloogiaga seotud, kuid tajude ja adumise liikide tõlgendamine on õpitud, harjutatud ja seega vaid: „pooleldi juhuslik nähtumus“... Rääkimata siin kõikvõimalikest erisustest, mis seonudvad eri aegade ja paikade ratsionaalsetest ja eetilistest ja isegi moraalsetest erisustega. Ja nõnda on üsna ilmne, et alati ja eri kohtades on väga erinevalt tõlgendatud kõiki inimpsühholoogia vägagi erinevaid ilminguid. Ja nõnda on ka rangelt, sotsiaalsel ja ühiskondlikul tasandil regelementeeritud, mida mingi sootsium, eri aegadel loeb n-ö „keskmiseks normaalsuseks“ ja mida siis ka mitte. Arvamusi on muidui olnud vägagi erinevaid seondumisi kõikvõimalik sotsiaalsete ja ühsikondlike ja religioossete ja moraalsete kontseptsioonidega.
Seega on peamine mis iseloomustab psühholoogiat kui „hingetedust“ just selle erinevate tõlgenudsvariantide ja adumiste äärmine mitmepalgelisus... Variatsioonde hulk on rohkem kui küllaldane. Eri tõlgendusvariant on loendamatul hulgal. Ja siiski näib midagi olevat üldinimlikku, midagi, mis näib iseloomustavat seda tajumise ja teadvuse ja mõtlemise ning tunnetamise komplektset struktuuri ja fenomeni nagu inimliik. Midagi on korduvana alati samaks jäänud, ilmselt seondudes siis üldse liiki iseloomustavate tajumuslike ja mõsituslike atribuutidega üldse. Mõistus, parimal juhul isegi ehe ratsionaalsus, on kül olemas olnud alati, kuid liiga vähe rõhutatakse tajumise poolt üldiselt ette seatud raamistikke, meeleandmete tõlgendamisele ette seatud piiranguid. Mis tagab siis inimmeele ja -mõistuse teatavaid samasusi eri aegadel ja eri paikkondades. Mõistuse ja ratsionaalsuse osakaal on olnud väga tähtis kõikidel aegadel, kuigi harilikult kohtab vaid ematsionaalseid reageerinuguid kas siis igapäevase reaalsuse või siis religiooni kui inimpsüühika osaga seoses. Levinum kui range ratsionaalsus näib olevat eksalteeritud ja isegi joviaalne ja ennekõike just emotsionaalsete reageeringute laad. Emotsioonid ja tundumused on valitsevaks, millele osaliselt siis nagu vastandub ratsionalistliku evimise laad. Kuid juba meeltetajude ja -andmetega seostub just emotsionaalne ja tundmuslik antus, seega on mainitud tihtipeale justkui prevaleeruvat laadi. Ehedat ratsionaalsust iseloomustb teatud eraldatus arigisest tajumulikust ja emotsionaalselt tõlgendatud antusest, mis rõhutab vaid tundmusi ja emotsionaalseid regeeringuid. Ratsionaalsust omakorda piirab abstrahheeriva ja kontsrueeriva mõistuse omadus ehitada süsteem, mis ei toetu ei empiirilistele andmetele ega ole ka kuigi pragmaatilised, elik siis rakendatavad. Vastavad tajumuslikud ja mõistulikud erisused eristavd eri indiviide vägagi erineval kombel. Ilmselt on vastavd erisused adutavad igas indiviidis ka eraldi võttes.
__________________________________

5. 08.´011
Kirjutades siis inimpsühholoogiast ja seda võimalikult üldistaval kombel. Pole midagi, mida inimsus suudaks või ei suudaks ette kujutelda, mis poleks seotud inimpsühholoogia kui fenomeniga. Kõik, mis seostub inimese tajumise, mõtlemise ja kogu tunnetusprotsessiga üldse on seatud ka otseselt kombel inimpsühholoogia kui sellisega. Pole olemas, ei saa olemas olla kahte absoluuti teineteise kõrval. On olemas vaid üks mõtlev liik ja seda kujutab endast inimsus. Kui oletatadagi teist võimalikku, ja nt. erinevat mõtlemise võimalust ei suudaks need teinetiest ei akspeteerida ega mõistagi. Seega kõik tegelevad päevast-päeva ja kogu oma elu ajal justnimelt psühholoogia erinevate avaldusvormide kui sellisega. Sellega, mida võib üldistatult nimetatda inimliigi tajumuslikeks omaduseks, või inimmõsituseks, puutub igaüks kokku hällist kuni hauani. Seega pole põhjust imestada, et pole olemas rohkemaid eri arvamusi mitte millegi muu kohta kui just selle kohta, mida kõike inimpsühholoogia kajastab. Mida kõike on psühholoogia kajastanud kõikide aegade vältel ja kõikjal üle Gloobuse. Järelikult on selle näol tegemist huvitava uurimisainesega!3
On muidugi trafaretne öelda, et inimpsühholoogia on kõik, mida inimsus üldse ettegi kujutleda suudab, tema tunnetusvõime lagi ja äärmine piir. Muidugi seab tajumine, meelte lõpmatult varieeruvad andmed, inimtunnetusele oma konkreetsed piirid. Kõik mis inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest oma meeltega tajuda ümbritsevat ja seda mõistusega ratsionaaslelt selgitada ja tõlgendada. Tunnetusvõime haruldasematel piiridel kompab teaduslik tunnetus abstraktses laadis isegi inmtunnetuse üldiseimaid piire. Ja kui habras on ometigi kogu selle inimuse kogu saavutatu ja potentsiaalsuse alus! Lihtsad meeleorganid nagu nägemine, kuulmine, kompamine, jne. Kuigi enamikus raamatutes üritatakse meile tõestada vastupidist, et inmese üleolek ülejäänud faunast sõltub eeskätt ajutegevuse ülimuslikkusest ja oskusest tõlgendada meeltetaju ratsionaalsel kombel, ei tarvitse see olla niisama lihte. Ajutegevus ja meelteandmete tõlgendamine on küll inimliigi puhul prioriteetne, kuid see ei oleks võimalik ilma nii elementaarse meeletaju võime nagu nägemisetagi. Kõik, mis inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest vahetult tajuda teatud värvide kiirgusspektri vahele jäävaid valguslaineid. Ilma nägemismeeleta poleks inimusus millalgi midagi saavutanud. Nii habras on tegelikult meie kui liigi võimu ja muust faunast üleoleku tegelik alus. Ilma nägemismeeletagi poleks olemas inimusust. Kõik inimese poolt saavutatu tuleneb juba ainult sellest meeletajust mida vahendab eri valguskiirguse vahele jäävate valguslainete tajumise võime. See on inimsuse habras alus.
Ja samuti on lood mõtlemisega. Samapalju kui on ja kunagi on olnud inimesi on kindlasti eirnevalt tõlgendatud kõike, mida tänasel päeval psühhloogia kui terminiga, kuida alati sõnaga nagu mõtlemine on tähistatud. Niipalju kui on olnud inimesi on erinevaid olnud ka mõtlemise viise ja mooduseid. Pole midagi kirevamat kui inimtunnteuse värvikirev gamma. Iga inmest iseloomustab ju just ainult alle endale omane mõtlemise ja tundmise erisus. Meeltetaju ja -tunnetus võivad olla ju suures osas kokkulangevad; enamik kogeb meist ümbritsevat meelteorganite vahendusel enamjaolt samalaadsena. Eirnevused ümbritseva reaalsuse meelte-andemetega tajumisel võivad tuleneda muidugi nii lihtsatest kui ka tõsisematest iseärasustest. Erilised meeleseisundid, erilised füsiloogilised ja psühholoogilised seisundid võivad panna meid ümbritsevat reaalsust erinevalt tajuma. Lihtsamaid erisusi tavapärasest ja normaalseks (seega: ainuõigeks) tunnistatud tajumisest nimetatakse afektuaalseteks sesiunditeks, meelepeteteks, või fantaasiateks. Kompleksemaid tajumuslikke iseärasusi on samuti erinevalt nimetatud: ilusioonideks, hallutisnatsioonideks, psühhiaatrilisteks hälveteks, aju orgaanilisteks kahjustusteks, jne. Peamine on aga see, et inimmõistus on otseseimal ja vahetuimal kombel seotud inimmeelte tajumuslikke omadustega. Ilma tajumiseta ei oleks midagi üldse olamaski mille üle juurelda, üldsegi mitte midagi, mida oleks võimalik kuidagigi mõelda, tunnetada ja mõista. Psühholoogia aluseks on siis tajumine, mida siis tõlegendatakse mõistuse abil.
Kuid pole olemas ilmselt rohkem erinevaid arusaamu kui just selle kohta, mis on mõtlemine kui selline. Ilmselt on olemas olnud just niisama palju erinevaid mõtlemise viise kui on olemas olnud erinevaid inimesi. Iga konkreetset indiviidi iseloomustab mingi konkreetselt septsiifiline psühholoogiline ja ratsionaalne lähenemise viis. Vahel on mõtlemine lihtsalt rohkem või vähem ratsionalistlik. Tihtilugu seonudub mõtlemine rohkem tundmisega, omab pigemini emotsionaalset kvaliteeti ja kvantiteeti. Need, kes on läbini ratsionaalsed, need vähesed indiviidid näivad olevat kui inimkonna vaimsed juhid ja liidrid. See käputäis filosoofe, kõik väljapaistavd teadlased, aegade vältel, -- näib kui kujundavat endast maailma ajaloo kõige ülimalt ratsionaalsemat lähenemise laadi kõige kohta, mis meid kui liiki ümbritsenud on. Inimkonna vaimne eliit on oma põhiloomuselt läbinisti ratsionaalne. See ratsionaalne eliit on andnud inimsuse käsutuse kõik meie tänased tehnitsistliku kultuuri materiaalsed ja tehnilised hüved ja tõotab kaugemaks tulevikuks veelgi rohkemat. See on meie tehnitsistliku ajastu optimistlik maialma- ja elujaatav progressiusk, mis jutlustab veendunud toonil inmmõistuse ülimuslikkusest Univerusmis ja mis tõtab kõikvõimalike tehnitsistlikke hüvesi ka tulevikus. Just nagu muistsed ja tänased relgioonid, nõnda tõotab ka tänane tehnitsistlik teadus tuua „Jumalariiki maapeale“, rajade taevaste kuningriik... Kuid see messianistlik progressiusk, see materialistliku utoopia jutlustamine ja selle kunagises saabumises veendunud-olek on sarnaselt kõikidele varasematele religioonidele pelgalt saavutamatu ideaal. Sest taevariik ei saabu iialgi maa peale.
Kuid siin kirjakohas on peamiselt juttu just inimpsühholoogia üldistest seaduspärasusest ja võimalustest. Mida on võimalik habrastest tajumuslikest omadustest lähtudes, mõistuse ratsionaalsel kaasabil saavutada, selleks, et saavutada eelistatumat ja hüvelisemat. Mida on vaja teada, mida on võimalik tunnetatda inimpsühholoogia võimaluste ja piiride kohta? Milleks me liigina üldse võimelised oleme, mida oleme me saavutanud, mis ootab meid ees? Vastuseid neile küsimustele pole kunagi varem keegi teadnud, ei tea meie ajal, ja ei saada kõiki vastuseid teada ka mitte kunagi tulevikuski. Kuid uuriv inimvaim ometi otsib kõikvõimalikke vatuseid kõikidele eluslisetele probleemidele. Selleks on olemas meie tänane teadus oma arvukates erinevates harudes. Teadus, mis tõotab tuleviku tehnitsistlikult ülimuslikku ideaalriiki ja -ühiskonda. Nagu muistsed ja tänased eshatoloogilised ja messinaistlikud religioonid jutlustasid taevariigist maa peal. Mõlemad, nii teaduslik-tehniline, kui ka religioosne lähenemiselaad ja lootused eksivad täielikult. Pole üldse teada, kas inimsusel saabki olla tõelist püsivust ja väärtust. (On olemas juba niivõrd palju massihävitusrelvi, et inimsuse kestvus järgnevateks sajanditeks on enam kui küsitav. Praegu on maakeral niivõrd palju aatomirelvi, et hävitada iga viimane kui baktergi maakera pinnalt ligi 200 000 korda). On seega vähe tõenäoline, et inimliigil oleks aega, võimalusi ja eeldusi saavutada tuleviku tehnitsistlik ideaalühiskond. Sest nagu öeldud on: iga tõeliselt „kuri tsivilisastioon“ hävitab end ise enne kui saavutab oma täiuse. Nii, et utoopiat ja ideaalriiki ei saavutata ilmselt kunagi. Enne tuleb inimkonna lõpp, mis oleks siis ka mõsitusliku eluvormi lõpp. Sellest, mis võimalikuna siiski järele jääb saab viimane tõmblus laiba jäsemetes. Vähene kogukond (tõneäoliselt muteerunud) isendeid, kellele on määratud vaid ainult vaevaline olevusvõitlus ja pelgalt vegeteerimine, pideva allakäik, ja lõplik häving. Nii, et taevatähed ei olegi haardeulatuses. On saavutatud vaid see, et on käidud korra lähima planetaarse kaaslase, Kuu peal, vahest juhtub seda veelgi. Kuid lähimad planeedidiki on ulmelised veelgi. Ja taevatähed jäävad inimsusele igavesti kättesaamatuks, mitte kunagi ei jõua me tähtetedeni. MOT.
__________________________________

2. 09. ´011.

Kirjutades siis siia üldistaval kombel inimpsühholoogiast. Üldistavuse mõõtkava tähendab siinjuures siis abstraktseid sihiseadeid. Et mida kujutab endast inimpsühholoogia kui selline tervikuna. Mis on psühholoogia tuntud ja tundmatud ja tunnetamatuks jäävad võimalused ja piirid? Mis on tavapärane, mis on harilik, ning omakorda: mis sellele vastanduv, tavalisest eriline, vastandlik, ning isegi: mis on kõrvalkaldumised tavalisest. Mis on normaalsus ja mis on ebanormaalsus, mis on kõrvalkallete puhul veel akspepteeritav, mis jääb mõistetamatuks. Mis eristab hullust ja geniaalsust (väidetavalt: „vaid üks samm“!). Seega uurides antud kirjutises rõhutatult üldistaval ja loodetavasti isegi abstraktselgi kombel inmtunnetuse üldiseid seduspärasusi, võimalusi ja piire... See on äärmiselt avar uuritav horisont, kuid vahest just sellise kirjutamisega seoses annab seda kuidagi konkretiseerivalt ja täpsustavalt vahendada. Kirjutades siis meetodi kohaselt, mis juhindub abstraktsest ja üldisest, kuid sihiks on seotud konkreetne ja vahetu. See oleks siis midagi filosoofilise analüütilise ja sünteetilise meetodi vahepealset (filosoofiliselt: Immanuel Kant; kirjanduslikult: Sir Arthur Conan-Doyle). Kuid selline ongi käesoleva kirjutise üldiseim sihiseade. Kombata tunnetatava piire, uurides selleks teadaolevat ja kehtivaks kuulutatut. Tajuda tajumise absoluutsust ja meelandmete ometigi pelgalt läbinisti relatiivset loomust. Sellega tajuda kui tajumise absoluutse kehtivusega relatiivsust. Õppida tundma ennast, teadvustades tuntud ja apsekteeritut. Kuid ilmutada huvi ka teatu ja tundmatu piiride vastu, kus jookseb see imaginaarne piirijoon kus tutntu ja aksepteeritu muutub millekski tundmatuks ja seniolematuks...? JA siis, oma adumise ja mõistmise kaugeimal äärel, suuta vahest ehk isegi: heita pilku tunnetamatusele endale, sellele defineerimatule, mida inimmõsitus ega -tunnetus kunagi ei mõsita ega aduda ega tunnetada ei suuda. Nõnda jõudes tajumise ja mõtlemise ja kogu tunnetuse tervikuna piirideni, -- inimsuse „kaugeimal äärel...“
Kuid lähtumisi siiski antud kirjutise üldpealkirjastusest, milleks on siis: „TEINE REAALSUS“...! -- Seega on antud kirjutise peamiseks sihiseadeks siiski kombata tunnetamatu piire ja püüda mõista mõistetamatuks jäävat, sellega samas... Mis on harilik ja pelgalt“ normaalne“ on siis siinkohal ebaoluline. Palju intrigeerivamks on just tavapärasusele vastanduv, ebaharilk, ning pigem geniaalne, kui midagi tüütavat, korduvat ja harjumuslikku. Geniaalsus on ju igaljuhul intrigeerivam kui masside armetu ja tüütavalt korduv vegeteerimine täielkult teadvustamata jäetud sihtidele suunitletudes. Hulkade loomalik vegeteermine lihtsalt ei paku huvi, ei vähimalgi kombel; kui noil „loomsel arengusastmel vegeteerijatel“ isegi leidub mingeid „üldisi sihte“, siis on need pigemini mingist „dresuurist“ (kasvatusest, harimatusest, jne) tulenevad, mingit märkmisväärset relfelkteeritust siinpuhul siiski oletada ei anna. Rääkimata siis inimesele ainuomaseks olema pidanud teavustatud ja läbini reflekteeritud elust, mis leiab oma kõrgeima väljenduse laadi üldistes asbtraktsetes sihtides ja tõdemustes. Need abstrkatsed sihid ei peaks samuti mitte piirduma vaid teooriaga, neid tuleks igapäevases praktikas ellu viia kui reaalseid kavandeid. See on midagi sellele harilikule „ebanormaalsusele“ otseselt vastanduv lähenmise viis. See hulkadele ja massidele omane „normaalsus“ on siuliselt sellele risti vastukäiv, tegemist on teadvustamutu hullusega, inimkarjale omase „ühise normaalsusega“ („common sense“); lämbelt ühise, intiimselt lääge, ja pealetükkivalt alati „ainuõige“ loomse dressuri kõrvalsaadusega. Ja vastandada sellele midagi täiesti vastanduvat nagu ´geniaalsuse hullus`, kui metafoorselt väljenduda, siis oleks see kui „Kuu ja kuupennine“ (W. S. Maugham). Tähetede saavutamatu, kuid alati ahvatlev sära, mingi lootusetuse ja küündimatuse mädasoo kohal. Sest need loomsed ebanormaalsused on hulkadele ja enamikule alati olnud ju midagi siusa loomuomast. Öeldud on: „vaimuhaigused on indiviidide puhul haruldased, kuid hulkade, parteide, rahvuste ja sootsiumite puhul, -- läbi aegade reegliks...“ (Fr. W. Nietzsche). See loomastunud mass, pööbel, kui soovite, isegi ei teadvusta endal elementaarseiamdki olemisega seotud eesmärke ja sihte. Nad tekivad juhulikult, paljunevad vastutustundetult ja samuti täiesti juhuslikult, vegeteerivad oma elu mõtetult, räheldes ja rügades ruineerimuseni, ainult selleks, et võimaldad oma järeltulijatele samasugust mõttetut elu ja sisutut vegeteerimist. Nõnda eluleb see inimliik: sünnitakse juhuslikult, paljunetakse veelgi juhuslikumalt, rügatakse kuni ruineerumuiseni ja surrakse mõtetult. Ja peale nende mõtetult elatud elu ja nende vähimagi tähtsuseta surma unustatkse nad hämmastavalt kähku. Just nagu poleksi neid kunagi olemaski olnud... Selline on nende „inimloomade“ elu: mõtetu paljunemine, vavaline rähklemine ja vältimatu ning täiesti mõtetu surm. Ja siis unustatkse nad täielikult, osetkui poleks neid kunagi olemas olnudki...!
Seevastu on läbi aegade kõik mõtlevad inimesed kutsunud üles risti vastupidisele. Muidugi tuleb lähtuda individaalsetest erisustest ja meelelisest antusest. Indiviidid on sama erinevad kui arusaamad ümbritsevast reaalsusest, tajud ümbritseva maailma kohta. Kuid midgagi inimsuses siiski on, mis on jääv ja mida on loetud hinnatavaks läbi kõikide aegade. Kuigi indviidid on erinevad ja nende tajutud reaalusekirjeldused on erinevad, siiski on olemas midagi üldinimlikku, nagu on olemas ka jagatult (enamjaolt siiski ikkagi) ühtse ja konstantne tajutud väline reaalsus, ümbritsev maailm. Eri indviidid tajuvad küll eirnevat, kuid juba liigiomased meeleorganid võimaldavad tajuda siiski enamvähem kokkulangevat maailmapilti. Kuid nõnda on see ainult meeletaju piires. Kõik, mis puutub komplitseeritutematesse fenomenidesse on sellevõrra rafineeritum. Tajumine on primaarne, kuid mõtlemine ja tunnetamine üldse on juba paljugi kompleksemad ja komplisteeritumad nähtused. JA juhul kui nüüd oletada, kui palju erinevaid arvamusi on välise reaalsuse siuliselt ühtsel tajumisel, näitena siia kõik aksiloogilised hinnangud (nt. mis on ilus, mis inetu) ja kõikvõimalikud moraalsed ja eetilised kriteeriumid (nt. mis on hea, mis on kuri, mis on halb, mis hüveline), -- siis kujuneb mulje üüratust paljususest, milles midagi ühist leida näib olevat täiesti võimatu. Mida tajutakse, selles võidakse üldjuhul kokku leppida. Kuid kuidas tajutut mõista, selles pole nagu mingigi kokkulepe üldse võimalikki. Iga indviidi, neist kõigist elanutest ja olnutest ju lausa peab iseloomustama kõikmõeldav erisus, mis puudutab eriti just mõsituslikku ning emotsionaalset reageeringut. Komplitseeritumatel juhtudel tulevad mängu juba diametriaalselt vastanduvad arvamused ja kontseptsioonid kõikvõimalike moraalsete ja eetiliste faktoritega seoes. Nõnda palju kui on olnud inimesi, nii palju on olnud ka eri arvamusi, aksioloogilisi kriteeriume, eetilisi kontseptsioone, moraalseid hinnanguid. Kuid olekski võimalik leida midagi ühist ja ainuõiget ja üldkehtivat...? Kuid vahest seetõttu just seda viirastuslikku ja imaginaarset „absoluutset tõde“ nii hoolega ongi otsitud...? Illusoorne ja saavutamatu tõelisus, relgioosse müstitsismi lõplik abstrakte siht...? -- Olematuse kultus, tunnetuslik nihilism...?
___________________________________

3. 10. ´011.

Kirjutades siis siia taaskord inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval kombel. Lähenedes inimpsühholoogiale kui ulatuslikul ja sisuliselt hõlvamatule uurimisvaldkonnale. Ja käsitledes psühholoogiat võimalikult abstraktsel kombel. ISEGI nii, et see antud kirjatüki lähenemiselaad psühholoogiale kui nähtumusele oleks mõistatav kui tunnetusteoreetiline arusaam. -- Võimalikult abstrahheeritud laadis esitatud lähenemine inimtaju ja inimtunnetuse äärmiste piiride ja rajajoontega seoes. SEEGA: sisuliselt on see käsitlus psühholoogiast selle teaduslikus ja filosoofiliseksi mõõtmes. See on arusaam ja selleni jõudmise teeks on tunnetusteoreetiline idealism. Seega siis: epistemoloogia, kui Euroopaliku kontinentaalse filosoofia kõige keerukam, kui tänuväärsem, osa, kui selline... (PLATON!) Sest inimese tunnetus algab juba liigiomasest tajumisest, tajumise organitest, nende poolt vahendatud meeleandmetsest ja selle kõige poolt kujutatud tajumusliku reaalsuse kogemisest. Inimpsühholoogia on muidugi ammendamatu ja ulatuslik valdkond. Kuid alustades selle hõlmamatu valdkonna uurimist tuleb eelnevalt kokku leppida peamistes lähenemise-kriteerimites. Niivõrd kui on olemas see ulatuslik valdkond, mida üldistavalt võib nimetada inimpsühholoogiaks, siis tuleb lähtud konkreetsetest eeldusest.
Inimpsühholoogia võib ju olla kõik, mida see mõistusega varustatut, tajuv ja tunnetav liigil siin Universumi ääretus lõpmatuses kogeda on võimalik. Juhuslikel põhjustel on tekkinud algelise elu alged, miljardeid aastaid tagasi. Milles siis darwinistliku evolutsiooniteooria kohaselt tekkisid suuremad imetajad ja siis muutusid osad inimahavidest isegi mõtlemiseks võimelisteks. See miljardeid aastaid aset leinud protsess siis otsekui kulmineerumas selles, mida nii iseenestmõistetaval kombel mõtlemiseks nimetatakse. Kindlasti on olams ka suurematel loomdael, imetajatel tajumislik potentsiaal. Kuid vaid noid inimahvidest põlnevaid inmesi näib iseloomustavat midagi, mida ka mõtlemiseks võib nimetada. Kuigi ka inimliiki iseloomustab konkreetsete meeleorganite poolt vahendatud tajumuslik maailm, mis on muidugi seotud konkreetsete meeleorganite ehitusest ja põhilaadist. Siiski ollakse üsnagi kindlat, et meeletaju poolt vahendatud üldiseim pilt ümbritsevast reaalsusest on eri inimisendite puhul ikkagi suures osas kokkulangev. Erisused tulevad mängu eri siendite psüholoogiliste ja siis ka mõistuslike iseärasustega seoses. Lähtudes siinpuhul definatiivselt sellest, et inimpsühholoogia on üldiseim inimliiki iseloomustav kriteerium, mis on tulenev inimlikust tajumisest ümbritseva kohta saadud andmetest. SEEGA on just see inimmõistus, mis muudab tajudele vastavalt selle psühholoogia niivõrd keeruliseks. Ja mõistust on uuritud juba vägagi kaua aega, palju sajandeid, isegi milleeniume. JA milleski ei olda täiesti kindel, ei inimmõistuse ulutvuse kui ka ammendamatute võimaluste suhtes.
See kirjakoht on inimpsühholoogiast, mõistagu seda siinkohal kui tunnetusvõimet, isegi: tunnetusteooriat, kui sellist. On olemas inimliik, mida näib iseloomustavat teatavad psühholoogilised ja üldiselt kehtivad kriteeriumid. On olemas ühtne, ja suures osas kokkulangev tajumuslik pagas, millest eri indiviidid teevad pea sarnaseid järeldumusi. Kuid inimliiki iseloomustab ka mõtlemise võime, millega seotud erisused on rohkem kui segadusse-ajavad. Niivõrd kui on olnud kunaski, ja on, ja kunaski olema saab, -- eri indiviide, -- niivõrd palju on ka erinevaid mõistusi, arusaami mõistusest ja selle võimaluste ja piiride kohta. See minu kirjakoht on lihtsalt üks neist. Peamiseks on juba üldpealkirjastsues esitatud võimatuna näiv püüdlus selatada inimmõsitsue ja -tunnetuse piire ja võimalusi. Milles seisneb see adutava tajumine ja mõistmine, milles seisneb see tunnetavaga piirnev...? Millega saab alguse inimõistus ja -tunnetus, millega see lõppeb...? Kas üldse ongi tunnetataval mingeidki piire?! -- Kindlasti on, juba meeltetaju annab eksitavaltki ühekülge ettekujutluse ümbritsevast, mida tavatsetakse reaalsuseks nimetada... Meeltetaju kohalt on kokkulangevused eri indviidide ja isegi eri asjatute isendite vahel küllaltki suured. Kuid mõtlemise erinevustega tegeleb kogu filosoofia ajalugu, ja nõnda see näibki jäävat, kuniks liigil on kestvust ja püsi... See kirjakoht ei ole aga mitte filosoofiline traktaat. Selle kirjakoha üldiseim sihiseade on uurida inmtunnetust pigemini just epistemoloogilisel kombel. JA selle kirjakoha varjatud, seni veel esitamata eesmärk on kombata inimtunnteuse äärmiseid piire. See on uurimus inmtunnetuse äärmiste piirde järele... Mis on tajutav, mis on tunnetatav, mis on mõeldav. Ja kuidas, ju mil moel jooksevad need äärmised piirijooned, mise seavad inimsuse mõistmisvõimele oma konkreetsed piirid. Mida on võimalik tunnetada, mida mitte?!
Seega on see kirjutis uurimus meelandmete poolt vahendatud ja psühholoogias koha leidnud mõtlemise ja eriti just tunnetuse piiridest. See on uurimus inimmõistusest, see on uurimist tunnetatavast üldse. See on pärimine tunnetatava piiride järele. Seega on antud kirjutus kui midagi psühholoogilise EPISTEMOLOOGIA sarnanev. Uuurides meelteandmete poolt vaehndatud ja psühholoogia poolt hõlmatava ja mõistuslikult tõlgendatava maailmapildi järele. Uurimus inmmõistusest. Õigemini just nimelt tunnetatava piiridiest. SEST selle kirjakoha pealkirjastuseks oli: „TEINE REAALSUS“. -- Seega üritades siia kirjutada sellest ähmasest võimalusest, et inmvõimete piirid on alle saavutamata ja paljut, mida tunnetada ja aduda saaks ei ole siiski veel suudetud teha, ega saavutada. Vahest suudavad isegi inimmeeled rohkem aduda, kui harilikult võimalikus peetakse? Rääkimata siis eri psühholoogiliste seisundite ja mõistuslike arvamuset lõputust diaspansioonist. Mõtlemise uurimata, kunaski lõpuleuurimatuks jääv kuningriik. JA siis katse heita pilku ka uurimatuks-jäävale; -- inimtuunetuse äärmistele piirijoontele. Senini, kuhu maani inimmõistus ja -tunnetus on üldse suutelised tungima ja ulatuma. JA siis selle markeerimatu piirijoone läheduses kohata midagi, mis jääb kui tunnetus-ulatuvusest väljaspoole. Siis alles astub mängu see (siinse kirjutamise sihiseade) midagi nagu „Teine reaalsus“. Midagi, mida kohatakse vaid hoolikalt tajumist ja psühholoogiat ja mõtlemist ning tunnetamist uurides. Midagi seal nähtamatul joonel, millest alates pole midagi võimalik uurida ega teada, kui pole enam midagi mõista. Vahest just sellele äärmisel tunnetuslikul piirjoonel on midagi leida, mis tuleks kasuks tulevikule, mõeldes, inimsuse tulevikule mõeldes...? Kui üldse ongi inimliigil mingit ulatuslikku tulevikku ette näha?! Kuid sellised ennustuslikud arvamused ei ole selle kirjakoha sihiseadeks. Siinne kirjutis üritab kombata inimtunnetuse äärmiseid piire. Sellest tulenebki see epistemoloogiline tunnetuslik sihiseade.
_______________________________

22.12.´011.

Jätkates kirjutamisega siia üldistavaimal kombel inimpsühholoogiast kui sellisest. Antud kirjutis siis käsitleb psühholoogiat kõige üldiseimal kombel. Lähtudes taju ja meelandmetga seonduvast üritades kombata inimtaju piire ja võimalusi. JA lähtudes mõtlemisest kui teadusest, mis on piirnema seatud filosoofia kui mõtteajaloo kui teadusega, üritades ka tunnetada tunnetusvõimele ja mõtlemisele üldiselt seatud piire, -- ja ehk ka: üritades nendest rajajoontest ja piiridest vahest isegi kaugemale küünituda. Seega on antud kirjutis inimtaju ja -tunntuse ääremaadele osutav ja selle suhte teedrajav üritus. Uurides mis on tajumuslikud piirid ja mis on tajuvõimet otsekui kuidagi ületav, vähemalt midagi, mis on üle tavalise inimtaju piiride. JA metodoloogilises plaanis on antud kirjakoht ennekõike epistemoloogiline, midagi inimtunnetuse ja -mõtlemise tunnetuse/teadmus-teoreetiliste aluste ja ulatuvuse kohta käivat siis nõnda. Epistemoloogilise metoodika alustelt lähtuma seotud uurimus tajumusliku ja mõeldava ja tunntusliku universumi piiridest ja kõikvõimalikest piirnevustest ja nõnda, -- inimvõimaluste ulatuvusest üldsegi... Taju võimalused ei tarvitse ju piirduda harilikult selleks loetavaga. Midagi võib suuta taju võimalusi ületada? Ja muidugi on mõtlemise ja tunnetamise võimalused üldiselt sisuliselt pea-aegu ammendamatud. JA siis võimalikkuse piiril kohata seda, millest kaugemale kui „mõeldagi ei suudeta“...? Mis on inimvõimete piir mentaalses valdkonnas...?
Seega on antud kirjutis juba metodoloogilises plaanis seotud filosoofia kui uurimisvaldkonnaga, konkreetsetmalt just epistemoloogia ulatusliku valdkonnaga. Vaid näivalt on antud kirjutise alguses lähentud psühholoogia abstraktse käsitlemise võimalustele ja kogu vastavale ulatuslikule uurimisvaldkonnale veidike empiirilises plaanis, lähtudes meeltetaju ja seoundvast. Seega on antud kirjutis oma lähtumise alustelt osaliselt seotud empiirilise ja tajumusliku lähenmisega inimpsühholoogigale. Kuid ometigi on kõik keerukam ja kompleksem inimteavuse ulatuvuses seotud oma alustelt just meelte poolt tajutava ümbritseva maailmaga. Kuid see empiiriline lähteaines ei ole prevaleeruv. Sest lõpmata huvitav sellest kogu kirvuses siiski küllatki ühtsest empiiriliselt tajutavast maailmast on mõtelmisega seonduv. Ja mõtlemine omakorda kompab kogu inimtunnetuse üldiseimaid piire, mõtlemisel pole otsa ega äärt, nagu õpteab meile filosoofia kogu ajalugu. Seal kuskil, lähtudes tajumuslikust ainesest, seda võimalikkuse piires reflekteerida võimalikult ratsionaalsel kombel, seal kuskil kohtab inimsus oma tunnetusvõimele üldiselt seatud piire. Lihtne on näidata, mis on tajumuslikult adutava piirid. Palju keerulisem on mõistusele ja ratsionaaslelt reflekteerivale Mõistusele piire ette näidata. JA seal kuskil kaugel ääremaadel, tajumuslikust lähtuma seatuna, refelktiivse ratsionaalsuse poolt oma ulatuvuseni jõudnuna, seal kohtab inimtunnetus endale olemuslikult seatud tõelisi piire. On midagi millest inimteadvuse ga -tunnetus läbi näha ei suuda. Sellele saab vaid osutada, seda ei saagi sõnastada. Seda võib ähmaselt mõista, seda ei saadagi kirjeldada. (L. Wittgenstein).
Epiirline aines on kõige lihtsam, se on kui lähteeeldus, ja suures osas on empiiriliselt ja meeleliselt tajutav ümnbritsev reaalsus isegi eri aegadel kokku langevaks osutunud. Mõtlemise kui (rohkem või vähem) ratsionalistliku reflektiivsuse erisused on paljuski suuremad. Eri inimestel näib juba ühtelangevat olevat vähe, rääkimata siis eri paikade ja aegade vältimatutest erisustest. Jättes kõrvale ebaratsionalistlikkusest tulenevaid küündimatuid järeldused, võib vaid oletada kogu (sekulariseerunud ja religioose) irratsionaalsuse kogu ulatuslikku diaspansiooni. Pole midagi erinevat kui eri aegade ja paikkondade erisused ja vastuolud mõtlemise värvikirevas gammas. Kuid üks antud kirjutise sihiseadetest on piirduda ehedaimalt ratsionaalseimate refelktiivsuste näidete ja omavahelise võrdlemisega. Kõikvõimalike küündimatuse avalduste, ebakompententuste ja ja suisa debiilsete hullumeelsuste eritlustele siin kirjakohta ei suvatsetud leiduda. [Ja pealegi läheks hinnaguliste aksioloogiliste kriteeriumitega seoses antud kirjutis liigagi hinnanguliseks, mis ei ole aga antud essee sihiseadete hulgas.]
Kirjutis on seega lähtuma seatud tajumuslikust ja empiirilisest ainesest, kuid sellise „ühise osaga“ ka kokkulangevused tavakäsitlusega piirudvad. Nimelt olgu siinkohal püstidatud tees, et isegi tajumuslikud kogemused empiiriliselt suures osas samasest tajumuslikust ainsest ei tarvitse olla kokkulangevad isegi temporaalseid ega siis paikkondlike erisusi arvestamata. Ehk lihtsami sõnastades: on olemas empiirilist meeltetaju, mida pea kogu ajaloo vältel ei ole teaduslikult uuritud ja mida seetõttu – ekslikult! -- arvatkse mitte olemas olevat. Seega siin siis sõnastada selle kirjakoha esimene alustav tees: on olemas empiiriliselt ja meelteandmetega seoses tajutavat ümbritseva reaalsuse aspekte, mida ei ole olnud kogu ajaloo vältel võimalik olnud „teaduslikult“ uurida. Veelgi enam: on võimalik tajuda empiirilist reaalsust nõnda nagu seda kunagi „tõsiselt ei ole võetud“... Järelikult ei ole isegi meeltetaju mingi tõsikindel ega konstante muutumatu tegur, vaid juba selles esmases ja primaarseimas ja prevaleeruvaimas (ja eri inidviididel eri tingimustes suuresti kokkulangevas) ümbirtseva reaalsuse tajumises võivad esineda suured erinevused. Meeltetaju ei ole mingi konstante tegur. On olemas midagi, millest on alati arvatud, et seda olemaski ei ole... Mis on mentaalsuse piiriks, kuhu ta ulatub...?
___________________________________
2012 – MMXII____ _____________

21. 06. 2012.

Alustades sel aastal siis selle kirjutisega eelmisest aastast, -- võimalikult abstrahheerivas laadis inimpsühholoogiast kui sellisest. Kuid esmalt tuleb panna paika peamised parameetrid, üldised kriteeriumid, millest siinses kirjutises järgnevuses juhilduda. Et see kirjutis omaks rohkem mõtet, oleks konkreetsemalt suunitletud isegi vahest, kui olid seda selle kirjatöö esimesed osad. Peamiseks on selles kirjutises siis mõtlemine kui selline ja selle seosed esmalt tajumusliku pagasiga ja sellega seoses ka tunnteusliku potentsiaaliga. Selle kirjutise mõte peab seisnema ka filsoofilisemas lähenemises, rõhutatult just epistemoloogiga kui tunnetusteooriaga ja/või teadmusteooriaga seotuna. Seega siis inimmõtlemine võimalikult üldistavas diaspansioonis vaadelduna. Lähtumisi seatud meeleandmete poolt vahendatavas reaalsusest, millelel mõtlemine omistab senioletamatud kvaliteedid. Ja üritada seda kõike vaadelada, mõistuse rariteetsemas kasutusalas, kui midagi tunnetuslikule ja läbimõeldud tajumisele jäägitult omast. Mida kirjeldavad meelteandemete tajud ümbritsevast, kuivõrd need mõistuseks nimetatus ümber-kujudnatakse, missugune on suhe tajude ja mõtlemise kui protsessi vahel. Ja missuguseid järeldusi võib teha inimene kui tajuvalt mõtlev organism, kui üritab noid meelteandmeid ja mõtlemise saadusi kuidagi tunnetuslikult eritleda. Lähtudes siis siinpuhul arusmaast, et ainult meeletandmed on midagi liigprimitiivset (omased ka loomsele elule) ja mõtlemist on komplitseeritud kõikvõimalike meelevaldsete eristustega. Seega jääb lähendada tajumuslikule ja refelktiivsele suunitletusle vaid meetodtega mida võimaldab filosoofiline tunnetusteooria ehk epistemoloogia.
Vahest ei olegi primaarsed ja esmased meeltetajud kuidagi advekaatselt konsekventsed, vahest ei kirjelda meie meelde ümbritsevat reaalsust täiesti advekaatselt? Kuid kuivõrd see on paljude indiviidide ajastuid jagatud reaalsuse-taju ümbritseva kohta on omistatud noile juhuslikele meeleandmetele liiga suur osatähtsust. JA mida tähendab mõtlemine kui selline, kui juba omagi liigi siseselt on suuri raskusi aktsepteerida väheseidki kõrvalekaldeid normaalseks ja ainuõigeks tunnistatud mõtelmisest. Vähesed teisendused, (nt. poliitiliste ja usuliste) veendumuste põhjal annavad kui alust oletatud erinevat mõtlemist kõikvõimalike negatiivsete adjektiividega seostada. Kuid antud kirjatüki sisuks saagu meeltetajude ja mõtelmise kui protsessi võimalik süntees ja just kui midagi tunnetuslikult hõlmavamat, kui epistemoloogia, kui taju ja teadvuse ja mõtlemise süntees, -- tunnetusteoreetiline lähenemine inimpsühholoogiale tervikuna. Alustuseks olgu eistatud kahtlus kas ikka on võimalik pea juhuslike meeltetajudele tuginedes omada täielkult advekaatset pilti ja kogemust ümbritsevast reaalsusest. (On ju tänapäeval seadmeid, mis võimaldavad reaalsuse taju, mis pole inimmeelte vahendusel kogetav kuid ometigi füsikalistliku maalimapildi poolt reaalsuseks loetud, füüsikaline arusaam ju kuulutab, et pole tahkeid esemedi ega viskoosseid materjale, on vaid aatomitest ja moleklidest täidetud ruum). Ja siis kogu komplitseeritus, mida evib endas mõtlemine kui protsess, isegi kui sellele läheneda puhtalt filosoofiliselt ehk epistemoloogilisest mõtlemisest lähtuma seatuna.
Esmalt seada siis kahtluse alla meeltetajudele vastav ettekujutlus ümbristevast reaalsusest, muidugi leppides kokkulangeva taju kui reaalse entieediga ajastute vältel. Ja siis kahtluse alla seada mõistusega seotud entieedid, mis on kujutanud ettekujutlused normaalsusest, keelelistest, lingvistilisest, moraalsetest ja relgioossetestki erisustest tingituna. Kuid kõige kohal hõljugu arusaam filsooofiast kui inimmõistuse väljapasitavamast tõdemusest, mis konkretseerituna epistemoloogiale kui eksaktsele teadusharule vahest võimaldaks ülevaatelist kaemuslikku pilku, mis seletaks, -- kes me inimestena oleme, -- mida tajume, kuidas mõtleme ja mida sellest inimsusest epistemoloogilises mõttes üldse järeldada annab... Seega (parafraseerides Hegelit) oleks tajumuslik antus kui tees ja mõtlemine, kui selline, antitees ja siis epistemoloogiline üldine ja abstrkatne tunnetuslik antus kuid midagi ülimuslikku, mis peaks meenutama sünteesi. Kuivõrd (mainitud mõtleja arvates) kogu inimtunnetus on kumlatiivne ja eesmärgikohane ja eesmärgile kui objektile suuniteltud protsess, siis peaks võimalik süntees evima rohkem kvalitatiivselet paremaid entiteete kui pelgalt tees ja antitees seda kunaski suudaksidki. Tajumuslik pagas on pelgalt lähtematerjal, algne tees, millest oleme liigina ja inimsusena ühiselt lähtuma seatud. Siis muidugi on antiteesiks mõtlemine kogu oma komplitseerituses ja ulatuslikus diaspansioonis. Kõikvõimalikke individuaalseid (etnilsi, relgioosseid, jms.) erisusi arvesse võttes. Kuid kui üldse oletada, et inimsusel kui liigil ja mõtlemisel kui äärmiselt keerukal bioloogiliste protsesside kestval ja komplitseeritud järeldumusel peaks kunaski olema mingi üldine mõte või eesmärk, -- siis tulenb oletada ja loota kui võimalikult üldist sünteei kui võimalust. Ja võimaluse selleks annab 25. sajandit epistemoloogia ajalugu, mis näib otsekui viitavat võimalusele, et tajumuslik ja mõtteline ehk reflekteeritud aktiivsus võib vähemalt potenstiaalselt evida tunnetuslikult kõrgeastmelisemat kvaliteeti, sünteesina heiastuvat, -- epistemoloogilist abstraktset üldistusvõimet...?
______________________________

8. 07. ´012.

Kirjutades siis inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval kombel. See on käsitlus tajumuslike ja tunnetuslike ja ratsionaalsete adumis-võimaluste võimalikeist piiridest. See on kirjutis inimeseks olemisest. Mida me tajume ja kuivõrd on meelte-andmete poolt vahendatud pagas seotud mõtlemisega. Mis on mõtlemine, mis on sellele reflektiivsusele loomulikeina seatud piirid. Ja nendest kahest – tajumisest ja reflektsioonist – peab sünteesina kujunema midagi, mis oleks kui inimtunnetuse piir, -- tunetuslik teadvel-olek, meeltandmete reflektiivsest tunnetamisest sugenev teadvel-olu („Das Bewustsein“). Tajumisest lähtuma seatuna on meie ettekujutlus ümritsevast küllaltki ühtne ja kompaktne. Enamik indiviide on ju tajunud meelte vahendusel üldjoontes sama. Kuid mõtlemine, meelteandmete tõlgenduslik protsess, omab juba suuri ja põhimõttelisi erisusi. EI ole olemas ratsionaalset refelektsiooni mis oleks täiesti samane teiste (praeguste ja varasemate) inivdiididega. JA ometigi on ajaloost teada, et tajud tõlgendatakse teavaid seduspärasusi järgides. Seega võib ka reflektiivusel eristada tetavadi reegeleid ja enamikul ühist „päristist osa“. JA seda on ka tehtud, sellest kõneleb filosoofia, eriti just epistemoloogia, kogu ajalugu. Kuid ikkagi on huvitav mõelda, milles sesinevad need inimtajule ja -tunnetusele olemuslikult seatud piirid. Kas on võimalik kiigata inimsuse piiride taha, milles esinevad meie tajumuslikud-tunntuslikud võimalused, kui sellised...? Kas meie meelteandmed on usladusväärsed? Kas reflektiivsus omab ühtseid entiteete. 4
On selge, et me liigina oleme ennekõike tajujad. Meie meeleorganid vaheldavad mingi ettekujutluse ümbritsevast reaalsusest. Arvatakse, et see ongi reaalsus, et meie meeled suudavad pea kõike registreerida. (Kuigi on olemas juba tehnitsistlikke seadmeid, mis suudavad „tajuda“ paljuski rohkem ümbritsevast, - infrapuna kiired, raadiolained, ultraheli, jne.). Vahest siis eksisteerib rohkematki kui meie meelde tajuda suudavad? Ja teada-tuntud on fakt, et meie meelde otdsekui „petavad meid“. Füsiklaistliku arusmaa kohaselt polegi ju olemas tahkeid objekte/esemeid, on vaid konkreetne atomaarne sturktuur, mis siseloomustab mateeirat ja õhu ja vee molekulid. Seega ei saa kindel olla selleski, et meie meelteorganite poolt vahendatud andmed oleksid absoluutselt tõesed. Veelgi keerulisem on lood liigile omase „mõtlemisega“. Reflektiivsus on juba kord selline vägagi mitmetahuline nähtumus, et mingeid absolutistlike tõesuse-kriteeriumeid on siinpuhul suisa võimatu kehtestada. Ilmselt on samavõrd palju olnud erinevaid reflektiivseid tõlgendusvariante ümbritseva kohta kui on millaski olnud eri indiviide. JA jääb mulje, te mõtlemist, reflektiivusust tähtsustatkse kui üle. Kui on faktina kindel, et pole kunaski olemas olnud kahte täiesti identset reflektiivsust, siis mis annab aluse väita, et mõtlemine oleks midagi ühtset ja alati kokkulangevat. Järelikult on reflektiivsus liigile omase omadusena küllatki variatiivne ja mitmeti tõlgendatav omadus.
Lähtudes siis siin arvamusest, et meeltetaju ei ole paljuski kokkulangev ega ka ümbritsevat reaalsust advekaatselt kirjeldav, ning jõudes arusaamani, et reflektoorsete protsesside varieeruvus on lõputu, -- mida sellest lähtepinnasest järeldada? Meie meeled võivad meid petta, kuid see on see, mida „reaalsuse“ all ajastuid on tuntud. (Vahest kunagi avardub ka meie meeltest sõltumatu reaalsuse-taju, tehnilisi seadmeid silmaspidades). Reflektiivsuse-sisesed variatsioonid on lõputud, millest tulenevalt ei saa mõtlemine evida absoluutset tõesidusust. Mõtlemine kui reflektiivsus võib meid petta rohkem kui meleteandmed. Sest ilmselt on sama palju eri mõtlemist olnud kui on olnud eri indiviide ja olema saab. Seega on nii meeltetaju kui ka reflektiivsed tõlgendused sellest petlikud ja suisa eksitavadki. Kuid ometi on olemas olnud (25. sajandit, rohkemgi veel) filosoofia ajalugu ja selle teadusharu alamliik nagu epistemoloogia. Kuid kui lähteanemded on niivõrd petlikud, kui tõlgendused sellest on nõnda mitmekesised, siis ei saagi ju oletada midagi absolutistlikult tõest ja verifitseeritavat? Kuid midagi on mida loetakse tajumuslikult ja reflektiivselt ja tunnetuslikult kokkulangevaks ja ühiseks osaks. Kuid palju huvitavam on see mida („kujunenud olukorras“) arvata inimtunnetuse piiride kohta. On juba seadmeid mis suudavad tajuda rohkem kui meie meeled. Midagi kui sünteesub ka ajastute vältel psühholoogiliselt reflekteeritud reaalsusest. JA kus jookseb piirijoon, mis oleks inimtunnetusle olemuslikult seatud piirid? Kas ongi mingeid piire inimvõimetel, nii tajumuslikke, kui tunnetuslikke või reflektiivseid. Millena me liigina veelgi võimelised oleme, seda ei tea veel keegi.
_______________________________

6. 08. ´012.

Kirjutades siis epistemoloogiast võrdsustades seda suures osas õpetatusena tunnetusest, mis on lähtuma seatud tajumisest ja läbi töödeldud refelktiivses laadis. Fakt on see, et ümbritseva reaalsuse tõlgendamisel saadakse lähteandmed meeleelundite poolt vaheladtud muljetest. Seega seondub mõtleva olemisvormi maailmataju suures osas tema sensoorte ehk meelte-elundite ehitusest ja loomusest. Puhas intellekt peaks seega olema võimalikult vaba meeltetaju kitsendavast ja moonutavast pagasist. Kuid kuna puhas intellekt sellisena ei eksisteeri on tõdemus ümbritsevast kogetud reaalsusest alati tõlgenduslik ja isegi moonutatud pilt. Kuid kuna iga tajuv organism on enese jaoks absoluut, siis on see pilt mitte niivõrd moonutatud kui hoopis ainuke, mis kellegil on, ainuke mis tõesena nõnda kehtima on seatud. Iga tajuv organism kogeb ümbritsevat reaalsust kui abslouutselt kehtivat. Eirsused on pelgalt individuaalsed, seega kinnitavad ka erandlikud (tajud) siinkohal üldist reeglit: ollakse ennekõike just tajujad. Tajuda tõlgendmaisest saab alguse refelektiivne protsess, mis kujundab etteantud empiirilised kogemused mingi konkrteetse, (ilmselt nii õpitud kui suures osas ka harjumusliku) mudeli kohaselt. Iga tekkinud ja kasvav liik koolitatakse mingil kombel välja. Fauna puhul seletatakse seda instinktiga, inimliigi puhul aga kauakestva kasvatusliku protsessiga, mille osatähtsust ei saa alahinnata. Ja siis kivistub eluaegse harjumuse kohaselt välja (igal üksikjuhul individuaalne, kuid samas ka liigiomane) võrdlemise jäik ja veendumuslik maailmapilt, mis enam muutmumist ei võimalda. Ja sisuliselt talutkase liigisiseselt vaid üsna väikesi erisusi ja lahknevusi sellest absolutistlikust kindlakskujunenud maailmapildist (talutakse ju üsna väikesi reliogioosseid ja poliitilisi erisusi meelsuses, mille „lahenduseks“ on olnud kõik sõjad, ja kardetakse nt joobes isikuid või vaimuhaigeid, seega: üsna väikesi kõrvalekaldeid normaalseks tunnistatust).
Tajumine on faktoloogiline allikmaterjal tunnetuse spetsiifilisemate protseduuridele eelnevalt. On selge, et tajutakse, kuid küsimus on selles, mida tegelikult ikkagi tajutakse. Füsikalistlik tänapäevane maailmapilt kõneleb ju otsesõnu, et ümbritsev materiaalne tegelikkus on vaid energia, staatiliste energiaväljade kogumik. Kuid selleks, et esemete reaalsuses veenduda ei pea veel peaga vastu seina jooksma. Seda nii kindlana näivat välist esemelist reaalsust polegi olemas, on vaid energiaväljad ja õhu ja vee molekulid. Nõnda meie meeled valetavad meile siis jätkuvalt ja enamiku ajaloo vältel pole isegi eriti kahtlustatud, et seda nii reaalset esmelist ümbritsevat maailma otsekui tegelikult ei olegi. See on nagu „teine reaalsus“, millest kõneleb tänapäeva füüsika ja atomistika. Kuigi läbi ajaloo on oletatud eri paigus ja aegadel siiski ka seda energeetilise maailmapilidi võimalikku kehtivust ja prevaleerumist materialistliku käsitluse üle. Primitiive materialismi asemel on ju juureldud terveid ajastuid vaimsest ja immateriaalsest olemusest, millele näib alust andva tõik, et me olme tajujad ja hoolimata meeltetaju võltsandmetest, ollakse isegi reflektiivses seoses ümbritseva reaalsusega. Sest midagi kindlasti eksisteerib, kuigi kujutlematult erinevalt kui vahendavad meeled. Ka energeetiline maialm on ju reaalne ja siiski ka esemestatud maailm. Materialistlik käsitlus on kõige primaarseim ja esmaseim, kuna see on lihtsalt funktsionaalseim moodus liigitada toitu ja hädaohtu. See on ka ajalooliselt liigisiseselt kõige esmasem, iseloomustamas ilmselt aega kui ahvist sai inimene. Kuid see kiskjalik tajumisviis ei tarvitse olla kõik, milleni inimestena küünitakse. Vahest on veel midagi tajuda ja selle üle mõtiskledagi ümbritsevas kui reaalsuses...?
Seega on tegelikkuses meeltetaju võlts või vähemalt sügavalt eksilik ja petlik. Meie meeled kui ei suudaks seda ümbritsevat energeetilist reaalsust kuidagi tajuda. Kuid juba on leiutatud palju tehnilisi seadmeid, mis paljuski meie meeli kompenseerivad või neid täiesti ületavad elik siis tajutakse nende vahendusel ümbritseva neid tahkusi milleks meeled ei ole võimelised (ultraheli, infrapuna, mikroskoop, teleskoop, jne.) JA enamikul juhtudel ei jõuagi need võltsid meelteandmed refelktiivse sisekamuse objektiks. Sest samuti nagu enamiku ajaloo vältel oldakse ülekaalukalt veenudnud, et see ksikjalik taju, ongi kõik mis olemas on ja peale olemelise ellujäämise ja nüri heaolu polegi midagi teada ega taotleda...? Ollakse kindlad, et liigina on tegemist „mõtleva inimesega“; kuigi kõikvõimalikud regeeringud (nt sotsiaalses või poliitilises elus) näivad olevad pigem instinktst johtuvad elik siis instinktiivsed ja tõelisest refelektiivsusest kaugel (nt. militaarajalugu). Samas on sellel instinktiivselt reageerival liigil juba piisavalt massihävitus-vahendeid, et selle primitiivsele ja küündimatule, „kiskjalikult instinktiivsele“, lõplik lõpp peale teha (on võimalik hävitada iga isendit umbes 200 000 korda!). Tõeline refelktiivsus piirdub iseendaga, on eneseküllane. Kaldumas enne sisekaemuse ja meditatiivsuse mõistetmatutesse kõgustesse kui kogu selle mõttetu rähklemise ja aseklduste poole. Sest mis mõte on (peale olelemise ja paljunemise) olnud kõigil isenditel kõigil aegadel. Loomne elulaad, mis on leitanud vahendid liigi lõpuks ja mille saavtused on tühised pea igas vallas. Vahest seda kõike oligi vaja, et tõestada imestamist ja kahtlemist kui positiivset pürgimust.
_________________________________

28. 09. ´012.

See kirjakoht hakkab juba oma lõpule lähenema, vaid kaks korda kirjutan veel siia. See oli siis minu kahe viimase aasta (2011 & 2012) nägemus inimspsüühika ja tajumise ja selle mõtestamise kohta kui selline. Lähtuma seatuna arvamusest, et tajud ei vahenda ümbritsevat reaalsust ammendaval kombel, ja et mõistus ja mõtlemine ei suuda kõike seletada, ja seega on inimtunnetus üks otsata keeruline müsteerium. Seda üritades siiski uurida, on selge, et see võtab palju aega. Nende ligi 18 lk. pole ma uuirtavale materjalile just mitte palju lähehneud. Kuid nõnda siiski on see kirjutis tõenduseks siirast huvist intrigeeriva uurimismaterjali vastu, püsivast pingutsest mõista seda tabamatut mida nimetatakse vaheldumisi kas mõsituseks või tajutavaks, või tunnetatavaks üldse, kui selliseks. See oli minu kahe eluaasta sellesuunaliste mõtiskluste kirjalik kokkuvõte, sellesuunaline huvi aga saadab mind ilmselt veelgi kauem, seniks kuni mateerial on püsi selleski inimkehas... Millest oli selles kirjutises siis peamiselt juttu? -- Võtme selle mõistmiseks annab kätte juba pealkirjastus: „DIMENSIONS“ = „Mõõtmed“. -- See on lugu ja mõnetine uurimus sellest kõigest mida võib tähendada see kõik, kui uurida erinevaid võimalusi kui erinevaid „mõõtmeid“. Üritada uurida inimtunnetuse erinevaid sügavikke, selle tajumuslikke, mõtestatavaid ja tunnetuslikke sügavusi. See oli siis lugu erinevate dimensionaalsete mõõtmete kaardistamise püüdlustest. Selle kirjutise eesti keelne pealkiri oli ka „TEINE REAALSUS“. -- See kirjeldab veelgi täpsemalt: kui aimu saada kogu ümbritsevast kosmilisest mastaapsest ja grandioossest mõõtmausest (nende „mõõdetega“ seoses!) siis jääb üle vaid tunnistada millegi hõlmamatu ja tabamatuks jääva kui „Teise reaalsuse“ olemasolu. Need ähamselt siin kirjutises visandatud mõõtmed viitavad otseselt selle kogu hõlmamatu mastaapsuse olemuslikule omadusele, mis on midagi täiesti haaramatut, kuid ometi ligiolev, midagi mõistetamatut kuid ometigi vahetult reaalset. See lugu on siis kui reaalsuse teistmoodi tajumise kirjeldus. See lugu on siis kui üritus kujutada midagi sellist, nagu endast kujutab see ääretu ja tabamatuks jääv miskisus, see on kirjutis millestki, mis on ähamselt viidatav, pealkirjastuses kui --
„TEINE REAALSUS“. -- Mida kujutab see harjunud ja nii kindlana näiv ümbritsev reaalsus? -- See on midagi mis inimest liigina lihstalt iseloomustab läbi ajastute, midagi, mis on pelgalt kujutlus ümbritsevast kui millestki läbini „reaalsest“. Kõigi paigus ja kõikidel aegadel eelistatakse ümbritsevat näha võimalikult ökonoomselt ja kindlakujuliselt, kui lausa „käega-kombitavat“ reaalsust. See on ka kõige otstarbekam moodus ümbritsevat tajumuslikku kaost tõlgendada, tõhusaim viis juba ürgajast peale liigitada turvalisust ja ohtu, toitu ja muud liigi kestmajäämiseks vajalikku. Kuid kas see on ka kõik, mida me inimesena tajuda või tunnetada suudame? Ürginimese vajadused on juba ammu minetatult ületatud, inmliik loeb ennnast mõtlevaks juba läbi sajandite. On arnenenud ajapikku teadus, mille tõeskipdamised ümrbitsevast reaalsusest ei ole enam ni lihstasti mõistetavad. Tänase teaduse vaatenurgast on meid ümbritesv reaalsus midagi üle tajumisvõimlauste komplitseeritud. -- Pole olemas tahket, esemetega täiedetud ümbritsevat ruumi. See kõik mida tajume mateeria, ehk esemelise reaalsusena pole muud kui energiaväljade kogum, kindlat struktuuri hoidvate aatomiväljade kogum. On uuritud aatomi struktuuri (kahjuks) osatakse ka aatomite jäika struktuuri ülikõrgetel temperatuuridel juba ka lõhustada (mis või pikemas perspektiivsi tähendada ka sisuliselt inimliigi lõppu). Teatakse õhu ja vee molekulide koostist ja omadusi. Juba suudetakse heita isegi pilku Universumi saldustele, uurides seda vastavate sedamete vahendusel, tungides ajas ja ruumis inimmõtte jõul nii kaugele, et on isegi võimalik ennistada Universumi alguse esimesi gigantlikke sündmusi. On võimalik uuirda Universumi ajalugu kuni selle esimeste sekunditeni välja, arvatakse, et on võimalik ennustada ka Universumi tulevikku, seda lõputult plahvatavat või tsirkuleeruvat grandiooset protsessi, mis on olnud ka selle üürikse inimliigi kui draama lavaks. Vahest ei olegi sellel igikestval aega ja ruumi ületavaid kujutlusi ületaval universaalstel protsessidel mingitki olemuslikku „Mõtet“, vahest on see inimliik, kes oskab juba üritada looduse saladusi mõista, mingitki erilist mõtet. Mingi juhuslik mõistliku eluvormi teke lihtsalt ja mitte midagi muud. Juhsulikud pealtvaatjad mingite mõistetmatult grandioossete protsessidega seoses.
Univerusmis tomivad protsessid on igavesed ja ometi on kogu mateerial (kas korduv, triskulaanre) või siis lõputu kestvus ja ulatuvus. Kas on olemas lõputult plahvatav Universum, või on see kujutlematutes mastaapides tsirkulaarne protsess. Ikkagi alagas kunagi, kujutlematult ammu materiaalse Aja algus, kui kogu Universumi täietev lõputu mateeriakogus mahtus inimese peopessa. Nõnda loodi Universumi täitev mateeria, nõnda algas Aeg. Vähamalt selle inimliigiks nimetetud, nõnda-nimetetult „Mõistliku eluvormi“ jaoks... See eeltooduga peaks olema mõsitetav, et inmliik on siiski tervikuna olnud äärmiseltki jätkusuutlik ja Mõistus oma teel ei tunne piire. Kuid samas on muidugi, antud kirjatüki raamides, sellega rõhutatud, et tänane teadus kirjeldab hoopiski teistmoodi „ümbritsevat reaalsust“, kui see, mis oli omane varasemate aegade ja sajandite nägemusele ümbritsevast. Seega võib vahest oletada tõesti, et meie meelteandmete poolt vahendatud taju ümbritsevast on vaid algne ja primitiivne, ürgne -- „kiskjalik taju“, ümbristevast reaalsusest. Kui juba teaduse andemd on sellele nii vastukäivad, kui on juba niivõrd palju seadmeid, mis meelteandmed igakülgselt ületavad, -- kas siis ei peaks küsima, milleks me liigina tegelikult võimelised oleme...? On selge, et meie meelte poolt vahendatud taju ümbritsevast maailmast ei ole reaalne, see on ainult kasutuskõlbulik lähtematerjal. Midagi, mis sobis inimkonna noorusega, kui olemasolemisega seotud küsimused olid primaarsemad. Ja ei aita ka see palju kiidetutd „Inim-mõistus“, läbi ajaloo, kogu selle sotsiaalse kaose kohal alsub üldine mõttetuse elamus, mis mõistusest ja mõtlemise võimest küll kuigivõrd aru ei anna... Oleks olemas olnud liigile üldiselt omane „mõistlikkus“, siis oleks küll paljud ajaloosündmused ja tänasedki probleemid ilmselt lihtsalt olemata jäänud. Seega tasub siis kahelda nii meelteandmete poolt vahendatud taju tõelevastavuses ja rõhutada tajumise imaginaarset olemust. Ja ei tasu ka liialt loota „mõistlikkuse“ võidukäigule. Kogu seda eri „mõistlikkuse“ ajaloolist diaspansiooni ei suuda keegi hõlamata, nentimata, et selles pole midagi üldkehtivalt tõesti ega ainuõiget olnud ilmselt kunagi. Kuid ometi on (tajumuslikult ja mõtestatult) tomiv inimene mingi tunnetusliku protsessi läbiviija. Inimene tajub ja mõtleb tajutu üle, ja sellest tekib üldiseim tunnetus, midagi, mis ületab kõik aja(loolised) ja ruumilsed, kõik temporaalsed erisused ja suudab vähamalt hetketi tajuda midagi tõeliselt reaalset näivuse ja pealiskaudsuse pinna all. Vahest see ongi see „Teine reaalsus“, mida siin kirjutises on üritatud ääri-veeri piiritleda. Inimtaju on ekslik ja küündimatu; mõtlemise diaspansioon on lõputu. Kuid tajuvast ja mõtlevast indiviidist võib saada ka tunnetuslik indiviid, kes tajub kuidagi kõige kohal lasuvaid tõesus-kriteeriumeid. Ega lakka kunagi noid juurde avastada püüdmast. Mida ehk oligi vaja selle kirjutisega veidigi tõestada. = M.O.T.
__________________________________

4. 10.´012.

See praegune on siis selle kirjutise viimaseks sissekandeks. Selline oli minu kahe viimase aasta praegune nägemus üldistavast arusaamast inimtunnetuse võimaluste ja piiride kohta. See oli nägemus inimpsüühikast tervikuna, selle alustest, võimalustest ja terviklikust ulatuvusest. Pealkirjastuseks oli siis „Dimension“ = „Teine reaalsus“. -- Sellega oleks kui alustavalt juba viidatud võimalusele, et kogu see harjumuspärane ja traditsioonis kinnistunud arusaam inimliigi kui tunnetusliku ühiku kohta ei tarvitse olla midagi niisama lihtsalt ammendatavat. Alati jääb ju üksikisikul võimalus arendada omaenda mõtteid ja uurida, (kui küündimatult siis iganes!) veidi ka individaalselt seda nimetud üldisust, mis liigina on kujuenenud ja mida arvatakse iseloomustavat just tunnetuslikud epiteedid. Lähtuma sai see kirjutis siis (korudvalt rõhutatud) tõdemusest, et meie meelteandmete poolt vahendatud kirjeldus ümbritsevast kui reaalsusest ei tarvitse olla just ainuvõimalik. Vastupidi, just meie meeltetaju võib osutuda täielikult eksilkuks (kuigi pragmaatilselt kasutatavaks ja kehtivaks) ümbritseva kekskkonna tajumisel. Pealiskaudsemalt oli antud kirjutises avaldatud ka imestust (nagu sellega on tegelenud kogu filsooofia ajalugu) inimmõtlemise ja -mõistuse üüratu paljususe üle, seda kõigis paigus ja eri aegadel ja ka tänaselgi ajal. Kuid imestamisest ollagi ju filosoofia, kui selline, millaski alguse saanudki... Ja vaid ääriveeri näib selle siinse kirjutise üldised sihiseaded viitavat kui võimalusele, et kui ei lähtuta meelteandmetest kui ainsa tõe kirjeldajatest (selle vastu räägib nii tänane füüsika kui muistne animalistlikult mõistetud maailmapilt) ja kui ilmutada teatavatki pluralismi mõtlemise kui liigile üldiselt omaseks loetud võime suhtes, siis vahest on võimalik veidigi üritada avardada seda kogu inimlike valikute diaspansiooni, -- suuta avardada inimlikult võimaliku tunneutuse ulatuvust. Selline olekski siinse kirjutise tagasihoidlik sihiseade olnud nende kahe viimase aasta jooskul minu elust.
„Dimensions“ = „Teine reaalsus“. -- Mis on see määratlematu ja defineeirmatuks jääv, mis kui vastanduks sellele nii kindlaks loetud ja reaalsele ning harjumuspärasele tõlgendusele ümbritsevast? Vahest oleks see kui tänapäevase füsikalistliku (ja ametlikult teadusliku) maailmavaate tõlegdamise katse selle algsesse ja seega ehk ka: primaarsemasse ja autentsemasse vormi...? Alati on inimsus omanud ettekujutlusi ümbritsevast, mida on rõhutatult loetud iseloomustama just selle reaalne kvaliteet. Nii nagu ürgaja „kiskjataju“, mis otsis ja leidis ümbritsevast eluliselt vajalikku (toitu, varju, turvalisust, kõik liigi psüimiseks vajalikku), nõndasama tõsikidnlalt väidab ju ka tänane füüsika, et puudub see reaalne tegelikkus, konkrteetsete materiaalsete objektide maailm, et on olemas vaid energiaväljad, ja neid koos hoidev atomaarne struktuur. Aegade hämarikus poleks muidugi niisugust ebakindlat ja abstraktset käsitlust millekski vaja läinud, see oleks mõjunud vaid eksitavalt, selle kõige ebamäärasuse mõsitmiseks mõeldi vastupidi välja (hirmus ja aukartuses) kõikvõimalikud loendamatud relgioossed nägemused ümbritsevale mõtte andmiseks (mis kõik väitsid lasua uskumatu jultumusega olevat ainuke tõe varaait!). Religioosne maailmapilt on minetamas juba ammugi oma kunatist mõju ja selle asemele pasitab asuvat mingi abstarktne füsikalistlik tõdemus maailma täiest erilisest olemusest. Paljudki seadmed ületavad mitmekordselt inimtaju (ja -kujutlusegi) igakülgselt. On aeg arendada maailmavadet millest oleks ühendatud moodne füsikalistlik abstraktsionism ja muistsed universaalsed eeldused.
Inimliik on olmas nagu on alati olnud ka tajumisele etteseatud konkreetsed tingimused. Vahest ainult kujuteldav nn. „puhas intellekt“ oleks suuteline vabanema mõeldavamatul kombel mateeria seatud piirangutest. Seega lähtub tajumine konkteetsetest eeldustest, mis on ajastuid sisuliselt samaks jäänud. Mõtlemise kui selline laialdane ja mitmetahuline värvikirev gamma ja ulatuslik diaspansioon ei võimalda aga seevastu teha erilisi üldistusi, eriti kui võttes arvesse suuri erinevusi ei paigus ja eri aegadel. Tunnetusvõime, millega on epistemoloogia ometigi sajandeid tegelenud ei lase end aga lihtsalt mingi ühise nimetaja alla paigutada. (Mõneti küsitav on juba seegi kas saab tunnetusvõimeks nimetada lihstalt tajuva ja mõtelva isendit kui arikmeetilist summat). Tunnetusvõime on traditsiooniliselt mõistetud kui mõtelmise spetsiifiline kõrvalsaadus, mitte kui inimteadvuse potentsiaalne lagi. Kuid mingeid konkretiseerivaid termineid peab ju kasutama kui millestki juttu teha... Muistsed parallelid on muidugi tajumuslikus mõttes (füsikalistlikult) küündimatud. Mõtelmise kogu ulatust ei suuda keegi isegi rekonstrueerivalt ennistada ega mõista. Tunnetusvõime ei ole siinkohal võrdsustatav epistemoloogia kui teadusega. Epsitemoloogia kui teadusega on aga filosoofia kui uurimis-suund tegelnud aga juba sajandeid. Kui tulemusrikkalt võib igaüks ise otsustada...
See oleks kui muistsetelt eeldustelt, olgugi kasvõi animalistelikelt (peaaegu panteistlikelt) eeldustelt lähtuma seatud adumise võime, mida on üritatud graneerida tänase tehintsistliku tõdemuse mõningate efektsemate ja abstraheerivamate järeldustega. Kuid midagi peab olema, olles vastamisi seatud igavikuga (kuidas see ka ei kõlaks), selle astronoomilisteski järeldumustes. Lõputu tsirkuleeruv või plahvatav protsess unversaalses mõttes annab ju alust teatavakski pretensioonikuseks...? Kosmilne tühjus, lõpuni kunaski mõeldmatu ulatuvus, mingid grandisoossed protsessid ja tingimused, mis ületavad inimmõistuse piire ja sellele vastu-seatud katse kirjeldada ümbritsevat kuidagi uudsel ja originaalsel kombel...? Vahest jääbki selle kirjatüki lõpetavaks meeleoluks teatav küündimatuse tunne ja tõdemus. Lihtsalt pole see ulatuslik uurimsivaldkond nagu inimmõtlemine ju tõesti kuidagi lühidalt kokku võetav. Kuid alati on ju lubatud mõelda ja imestada ja üritada endagi jaoks midagi kirjalikultki formuleerida. Kuid vahest on nii suurte ja tõsiste eksistentsiaalsete küsimustele veel vara lõplikku vastust leida. Vahest on teatav küündimatuse tunne, inimelu kõige primaarsemate probleemidega maadeldes just midagi olemuslikku? Igaljuhul olen kahe viimase aasta vältel siia kirjutanud kõik mis meeles kujunenud teemal: inimtunnetus ja selle võimalused ja piirid... Kes teab, vahest kunagi tulevikus oskan veel midagi enamatki sellest kirjutada?5
____________________________________

107. 06.´011. – Alustades siis uue kirjakohaga, millest peaks siis järgnevalt, selle aasta vältel, (?) – tulema ülevaatlik ja rõhutatult just abstrahheerivas laadis pilguheit inimpsühholoogiasse. Kavas on ka teine samalaadne kirjutis (”The Cacebook of Alien Contact”), mis peaks tulema empiirilisest ainesest lähtuma seotud ja konkreetsem, kuigi samuti, mõneti üldistav ülevaade. Seega siis kirjutada sel aastal 2011 kahte artiklit psühholoogiast. Esimene on siis abstraktne ja ülevaatlik (“Dimensions”) ja teine on konkreetsem, konkreetsete näidetete varal kirjeldav, empiirilisest ainesest (viimased 11. aastat!) lähtuma seatuna. Varem olen kirjutanud kolme artiklit psühholoogiast: üldistaval ja umbmäärasel kombel (2008) ja psühhiaatria ajaloost (2009). ja veidi ka üldist kriitikat (“Reaalsus-09”). Oli ka midagi vist „mõtlemise olemusest“. Jätkates seega selle suve alguses ka psühholoogiaga. Ja vahest jätkata psühholoogiast kirjutamist kogu selle 2011 aasta vältel siin maal?
207. 07. 2018. – Sai siis üle loetud see ammune tekst, avaldamise sihil, oma blogides. Kirjutatud sai see juba kunagi ammu, 6-7 aastat tagasi, suvedel 2011 ja 2012. Sisuliselt käsitleb see järgnev tekst (minu tragasihoidlikku arusaama) inimtunnetuse võimalustest ja piiridest ja seonduvast. Seega siis nagu gnoseoloogia, vms, isiklik arusaamine selle valdkonnaga seonduvast. Arutlused gnoseoloogia kui valdkonnaga seoses. Midagi on, neil järgnevatel lehekülgedel, kaudne seos isegi filosoofilise epistemoloogiaga. Kadune seos isegi tunnetusteooriaga nõnda? Kuid see on ammune tekst ja täiendusi pole lisanud. Avaldada see lihtsalt võimalikele lugejatele tutvumiseks. Kõik kommentaarid ja mõtestatud kriitika on vägagi oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis kontakteeruda minu täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com [I write in Estonian language. It´s the little country North-East Europe. This document is something about Philosophical Epistemology. Something like Gnosealogy.]
305. 08.´011 – Kirjutades siis alles teist korda seda artiklit, mille otstarvet veel ei tea, kuid mis selgub kirjutamise käigus. Kirjutades seda alles 2. korda, seega üle 2. kuu ometigi. Edaspidi kirjutada seda igal kuul ja sellega jätaktes kindlasti selle 2011 aasta lõpuni ja võimalik, et kogu aasta vältel, terve aastaringi vältel. Oma põhilaadilt peab see olema võimalikult üldine käsitlus inimpsühholoogiast kui tänuväärsest ja intrigeerivast uurimisainesest. Seda võimalikult teaduslikku ja esseistlikku stiili kasutades. Olgu see kirjutus oma olemuselt ülimalt abstarkatne ja isegi filosoofiline. Käsitlegu see kirjutis inimese tajumise, mõtlemise ja tunnetuse piire ja võimalusi. Uurida inimpsühholoogiat võimalikult üldistavalt ja abstraktselt. (Sellega on antud kirjutus (“Dimensions”) kui midagi üldistavat ja abstraktset psühholoogia kohta otseselt vastandatud teisele paralleelelselt kirjutatud artiklile (“Cacebook”), mis käsitleb psühholoogiaga seotud konkreetsemaid ja individuaalsemaid järeldumusi ja kogemusi. Jätkates mõlema esseega vähemalt 2011 lõpuni!)
4 08.07. 2012. – Jätakates seda kirjakohta ka sellel suvel (ja vahest sügiselgi veel). Ka sellest kirjutisest tuleb siis kahe aasta kirjutis. Siin on uurmise all inimpsühholoogia selle kõige üldisemas mõttes. Lähtuma seatud tajumuslikust ja refelktiivsest ainesest. Destilleerides sellest tunnetuslikku osist ja üritades kiigata inimvõimaluste piiride taha. Sisuliselt siis filosoofiline, – eriti just: epistemoloogiline – kirjutis psühholoogiast kui võimalusest. Lähtepinnaseks on filosoofiline epistemoloogia. Suurt rolli saab mängima (sel ´012 aastal eriti) ka selle U.S. autori nagu C. Castaneda arusaam inimtajudest, - tunnetusest, ja -mõtlemisest. Seega siis midagi nagu “Castaneda stiilis epistemoloogia”...?
507. 07. 2018. – Selline oli see ammune kirjutis, kirjutatud ligi 6-7 aastat tagasi (suvedel 2011 & 2012). Arvamused selle pika aja jooksul muutunud, tekkinud erinevad seisukohad. Kuid paljut ei muutnud ja avaldan oma blogis siiski. Kõikmõeldavad kommentaarid ja veidigi mõtestatum kriitika on vägagi oodatud ülaltoodud e-maili aadressil.

kolmapäev, 27. juuni 2018

PLATON: "HIPPIAS". (Lühikesem dialoog).

PLATON:

„Hippias“. (Lühikesem dialoog).

Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni.
Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.


EUDIKOS Miks sa vaikid, Sokrates?1 Miks sa ei kujunda oma seisukohta (363a) Hippiase pika sõnavõtu kohta? Kas sa ei võiks esitada oma poolehoidu sellele, mida ta lausus, või vähemalt vastugi väita, kui ta sinu meelest milleski eksis? Eriti nüüd, kui meid on siin rohkem kui mõni innukas filosoofia harrastaja – seda me vähemasti väidame endid olevat.
SOKRATES Teisalt küll, oleks küll huvipakkuv saada veidi lisateadmisi Hippiaselt erinevate seikadega seoses, mida ta äsja Homerose kohta ütles. Olen nimelt kuulnud sinu isa Apemantost (b) ütlevat, et Ilias on Odüsseusest parem luuleteos ja et see tuleneb Ahilleuse paremusest Odüsseusega võrreldes. Tema käsitluse kohaselt rajaneb esimene luuleteos Ahilleuse iskupildile, teine aga Odüsseusele. Just nende kahe mehe omavahelisest paremusest tahaksin nüüd kuulda Hippiase arusaama; on ta ju siin siiski esitanud meile ühte ja teist nii teistegi luuletajate mitte {vaid}2 Homerose kohta. (c)
EUDIKOS Hippias kindlasti ei tõrgu vastamast, kui temalt midagi küsid. Või kuidas on, Hippias? Kas sa ei vastagi, kui Sokrates sulle küsimuse esitab? Kuidas sa sellesse suhtuksid?
HIPPIAS Oleks ju tähelepanuväärne kui keelduksin Sokratesele vastamast – mina kes siiski kodust Elisest olen reisimas mingitele olümpiateni ja asun seal templisse {olles} valmis vestlema mis iganes {enda} valitud teemal ja (d) vastama mis küsimusele iganes {mida} inimesed vaid soovivad! (364a)
SOKRATES Küllap sul juba kõlbab astuda templisse hing tarkusest {enese-}kindel. Imestan, kas tuleb ükski võistleja {sinna} nii tugevalt oma vormile mõeldes, nagu sina ütlevat lootvat oma mõistusele.
HIPPIAS Minul on täielik põhjus enda peale loota. Sellest alates kui hakkasin käima olümpiatel ei ole ma kordagi kohanud kedagi teist, kes minust mingiski mõttes parem oleks. (b)
SOKRATES Sinu jutu põhjal võin otsustada, et sinu tarkuse maine on suureks auks nii Elise linnale ja ka sinu enda vanematele. Aga mida sa nüüd ütleksid Ahilleusest ja Odüsseusest? Kubat pead sa paremaks ja mis põhjendustel? Äsja, kui meid oli hulganisti koos ja sina pidasid oma ettekannet, ma õieti ei suutnud sind järgida. Näed ma ei julgenud küsidagi, kuna inimesi oli saal täis ja ma kartsin sind oma küsimustega segada. Nüüd on meid seevastu vähem ja Eudikoski seal käsib küsida, nii et seleta (c) nüüd meile täpselt, mida ütelsid nende kahe mehe kohta. Kuidas nad sinu meelest teineteisest erinevad?
HIPPIAS Olen valmis äsjasest üksikasjalikumaltki üle vaatama nii nende kui teistegegi kohta öeldud sõnad. Väidan siis, et Homeros on kujutanud Troojasse tulnud meestest Ahilleust parimaks sõdalaseks, Nestorit targimaks ja Odüsseust arukaimaks.
SOKRATES Kas sa võiksid olla nii sõbralik, et sa ei naeraks minu üle kuigi mul on nii raske mõista mida sa lausud ja kuigi (d) küsin aegajalt uuesti {üle}? Ürita mulle vastata kannatlikult ja sõbralikul kombel.
HIPPIAS Inetult teeksin, kui ei osutaks sulle mõistmist ja ei vastaks sulle sõbaralikult, kui just seda õpetan teistelegi ja saan selle eest veel palkagi.
SOKRATES Hästi. Vaata, nagu ütelsid, et {kui} Ahilleus on (e) kujutatud vapraimaks ja Nestor targimaks, siis arvasin end veel mõistvat. Aga siis kui väidad, et luuletaja on kujustanud Odüsseust arukaimaks, siis ma tõtt-öeldes üldsegi enam ei mõista, mida sa silmas pead. Ütle nüüd, et ma siis paremini mõsitaksin, kas pole Homeros kujutanud Ahilleust nutikana?
HIPPIAS Kohe tõesti mitte, vaid äärmiselt keeruliseks ja otsekohaseks meheks. Muu hulgas palumise-osas, kohas, kus nad kaks omavahel kõnelevad, paneb ta Ahilleuse ütlema Odüsseusele nõnda:

Laerte õilis poeg Odüsseus, mees mitmetahuline! (365a)
Kõigiti peab siis minu meel avalikult lausuma,
kuidas ma aatelen ise, ja kuis on käindki, et ei
ilmaasjata vaevlev olis` mul ükst teist ja teine.
Hadese värvaid nii ma ei võõrista kui seda meest,
teisi kes meeleteis haudub, teisi välja kutsub. (b)
Seetõtt ka nimetan, parimaiks mida ise arvan.

Andes Ahilleusel nõnda Odüsseusele öelda kirjeldab ta samas mõlema mehe iseloome. Ahilleus on pettuseta ja otsekohene, Odüsseus on nutikas ja petlik.
SOKRATES Nüüd hakkan juba aru saama: nähtavasti pead nutika alla silmas petlikku.
HIPPIAS Just nõnda. Just sellisena esitab Homeros Odüsseust mõneski seigas {nii} Iliases kui Odüsseuses. (c)
SOKRATES Homerose meelest oli siis ilmselt {üks} erinev mees pettusetu ja mõni petlik, mitte aga kunagi see ja see sama.
HIPPIAS Ja miks ei oleks olnud?
SOKRATES Kas see asi on ka sinu meelest {just} nõnda?
HIPPIAS Igal juhul. Oleks ju kehv lugu, kui nii ei oleks.
SOKRATES Jätkeim nüüd Homeros rahule. Temalt me ju ei küsida, mida ta kunaski oma luuletustega seoses mõelnud on. Vasta selle asemel sina teie mõlema eest, kui kord (d) võtad asja ajamisele ja oled Homerosega samal meelel.
HIPPIAS Olgu siis, aga küsi lühidalt, mida tahad.
SOKRATES Väidad, et pettuseta inimesed haigetele sarnaselt ei suutelised midagi tegema, või nad siiski suudavad?
HIPPIAS Ütlen, et suudavad küllaltki, eriti teisi petmaks.
SOKRATES Sinu arusaama järgi on nad siis tegevusvõimelised (e) ja nutikad, või kuidas?
HIPPIAS Nii nad on.
SOKRATES Kas on nad siis petlikud {oma} lolluses ja mõistmatuses või {seevastu} pahatahtlikkuse ja teatud arukuse tõttu?
HIPPIAS Enne kõike oma nurjatuse ja {teatud} arukuse tõttu.
SOKRATES Siis on nad nähtavasti arukad.
HIPPIAS Nõnda nad tõepoolest ongi, liiga arukad.
SOKRATES Kas teavad nad oma arukuses mida teevad või ei tea?
HIPPIAS Teavad õige hästi. Seetõttu nad just halba teevadki.
SOKRATES Kui neil on nüüd see teadmine, kas on nad siis teadmatuses või {hoopiski} targad? (366a)
HIPPIAS Targad, eriti mis puutub petmisesse.
SOKRATES Üks hetk. Vaadakem, mida sa otskui ütlesid. Väidad, et silmakirjalikud inimesed on oma petlikuses oskuslikud, arukad, teadmistega ja targad.
HIPPIAS Nii ma väidan.
SOKRATES Eri inimesed on otsekohesed ja erinevad inimesed silmakirjalikud, ja nad on teineteise äärmised vastandid, kas nõnda?
HIPPIAS Nii ma ütlesin.
SOKRATES Jätkates: sinu arusaamise kohaselt tuleb mõningaid võimekaid ja tarku inimesi lugeda silmakirjalikeks.
HIPPIAS Igatahes. (b)
SOKRATES Kui ütlesid, et silmakirjalikud on oma petlikuses võimekad ja targad, kas mõtelesid, et nad on suutelised soovi korral olema võltsid, või siis ei ole nad suutelised nois asjus, milles nad petlikud on?
HIPPIAS Arvan esimest.
SOKRATES Kokkuvõttes on siis silmakirjalikud inimesed targad ja on suutelised {ka} võltsid olema.
HIPPIAS Nii nad on.
SOKRATES Inimene, kes ei oska silmakirjalik olla ja on {selles suhtes} teadmatuses, ei näi silmakirjalik olevat?
HIPPIAS Ei. (c)
SOKRATES Suuteline on igaüks, kes on suuteline soovi korral tegema seda, mida tahab. Ma ei mõtle siinkohal haiguse või mingi muu vastava seiga põhjustatud tegevus-võimetust, vaid sellist suutelisust, nagu näiteks sina oled suuteline soovi korral minu nime kirjutama. Kas ka sina ei nimetaks suuteliseks sellist, kes seda oskab?
HIPPIAS Nimetan.
SOKRATES Sina ometigi oled süüvinud arikmeetikasse, või kuidas?
HIPPIAS Eritigi hästi.
SOKRATES Kui keegi sinult küsib, palju on kolm korda seitsesada, kas sa ei suudakski anda õige vastuse kiiremini ja kindlamini kui keegi teine, kui {seda} soovid?
HIPPIAS Igal juhul. (d)
SOKRATES Kas ei tulene see sellest, et oled selles valdkonnas suutlikeim ja targeim?
HIPPIAS Tuleneb.
SOKRATES Kas oled arikmeetikas vaid suutlikeim ja targeim, või oled sa selles vallas ka kõige parem?
HIPPIAS Muidugi ka parim.
SOKRATES Seega oled siis võimeline andma õigeid vastuseid selles valdkonnas esitatud küsimustele?
HIPPIAS Usun {end} olevat. (e)
SOKRATES Aga kas ka ekslike vastuseid? Vasta minu järgnevale küsimusele sama suurepärase sobilikkusega nagu seninigi, Hippias. Oletagem, et keegi küsib sinult kui palju on kolm korda seitsesada, ja sina tahaksid valetada jättes {kordagi} õige vastuse andmata. Kas oleksid just sina suuteline nõnda tegema ja alati samal kombel andma vale vastust, või oleks arikmeetikasse (367a) mitte süüvinud inimene selleks rohkem suuteline kui sina, kui sina tahaksidki seda teha? Või on lugu pigem nii, et arikmeetikas pädematu, kes soovib valetada, saaks pelgalt oma teadmatusest {tulenevalt} anda sagel juhuslikult ja tahtmatult õige vastuse, aga sina, kes sa oled asjatundja, oskaksid alati kui tahad valetada?
HIPPIAS Asi on nii, nagu nüüd just ütlesid.
SOKRATES Kas on silmakirjalik inimene muis asjus aga mitte arvutamises, milles valdakonnas ta kunagi valetada ei saaks?
HIPPIAS Tõepoolest ta oleks ka arvutamises silmakirjalik.
SOKRATES Nagu näeme võib inimene olla võlts (b) ka arikmeetikas.
HIPPIAS Võib küll.
SOKRATES Milline see isik siis oleks? Kas ei peaks ta olema olla suuteline valetama et silmakirjalik olla, kui lähtume sellest, mida sa äsja tõdesid? Kui ma õieti mäletan, ütlesid, et inimene ei saa olla silmakirjalik, juhul kui ta ei ole võimeline oma petlikust harjutama.
HIPPIAS Mäletan küll, et ma nõnda ütlesin.
SOKRATES Kas äsja ei ilmnenud, et sina oled kõige suutlikum harrastama arikmeetikas {ka} pettust?
HIPPIAS Nii ma ju ütlesin.(c)
SOKRATES Ja kas pole sa ka kõige suutlikum kõnelemaks tõtt, mis puutub arikmeetikasse?
HIPPIAS Muidugi.
SOKRATES Siis on ju sama isik suuteline andma arikmeetikas õigeid ja valesid vastuseid, nimelt see, kes seda valdkonda hästi valdab, teiste sõnadega arikmeetik.
HIPPIAS See vastab tõele.
SOKRATES Kes teine siis võiks olla silmakirjalik arikmeetikas, kui see, kes on selles hea; kuna vaid pädev on selleks suuteline. Samas on ta siiski ka otsekohane.
HIPPIAS Nähtavasti.
SOKRATES Näed nüüd, et selles asjas on üks ja seesama isik nii silmakirjalik kui ka otsekohane, ega {ole ka} otsekohesusus silmakirjalikkusest parem, kuna küsimuse all on just üks ja seesama isik (d) mitte aga kaks teisele vastandlikku, nagu sa äsja arvasid.
HIPPIAS Nõnda näib, vähemalt selles asjas.
SOKRATES Tahaksid sa, et vaatleksime mingit muud juhtumit?
HIPPIAS Vaadelgem aga, kui sa tahad.
SOKRATES Sina oled ka geomeetrias pädev?
HIPPIAS See vastab tõele.
SOKRATES Kas üks ja seesama isik ei oleks suuteline nii valetama kui tõtt kõnelema ka geomeetrilistest kujunditest, nimelt geomeetrik?
HIPPIAS Suudab.
SOKRATES Kas selles asjas on hea keegi teine kui tema?
HIPPIAS Ei ole. (e)
SOKRATES Kas siis hea ja tark geomeetrik poleks suuteline mõlemaks? Ja kui keegi üldiselt on otsekohane geomeetrilistes küsimustes, tuleb tal olla just selline hea geomeetrik. Ta nimelt on suuteline harrastama ptelikust, halb {geomeetrik} aga ei ole. Me oleme ju selles kokku leppinud, et selline {isik} küll silmakirjalik olla ei saa, kes petlikust harrastada ei suuda.
HIPPIAS Vastab tõele.
SOKRATES Vaatame ka kolmandat juhtumit, täheteadlast. Täheteaduses väidad sa end olevat süüvinud veelgi paremini kui eelnevatesse aladesse, või kuidas? (368a)
HIPPIAS Nii ma olen.
SOKRATES Kas ka täheteaduseski ei kehti sama reegel?
HIPPIAS Nähtavasti.
SOKRATES Kui siis täheteaduses on keegi silmakirjalik, peab see olema hea täheteadlane, kes on suuteline valetama, mitte aga selline kes selleks uuteline ei ole. Tema ju siis ei oleks asjatundja {selles valdkonnas}.
HIPPIAS Nõnda näib olevat.
SOKRATES Siis ka täheteaduses on sama isik otsekohane ja silmakirjalik.
HIPPIAS Ilmselt jah.
SOKRATES No nõnda. Vaata nüüd pelguseta oma mõtteis läbi kõik teadusvaldkonnad ja vaata, kas leiad sellest reeglist erandit. Valdad ju ometigi enamikke valdkondi paremini kui keegi teine. Nii ma olen vähemalt olen kuulnud sind kiitlevat turul rahalettide ääres, kus kahlasid läbi oma suure ja kadestusväärse teadmistepagasi. Rääkisid muuhulgas, et olid kord tulnud olümpiamängudele algusest lõpuni enda valmistatud varustuses. Näiteks sõrmus – sellest sa alustasid – oli kuuldavasti sinu enda poolt tehtud; oskad nähtavasti kaevuritööd. (c) Sinu enda tehtud oli teinegi, tõeline pitsatsõrmus. Ka kaapraua ja õlipudeli olid sa ise valmistanud. Ka oma jalas olevad sandaalid olid sa {oma jutu järgi} ise valmistanud ja kudunud ka keebi ja särgi mis sul seljas oli. Ja see oli kuulajaskonna arvates kõige tipp ja ennekuulmatu tarkuse näide, et ka vöö, mis sa olid oma särgi peale tõmmanud, peen nagu rikaste pärslaste punutud vööd, oli täitsa sinu enda {poolt} tehtud. Peale selle kõige väitsid valdavat eeposeid ja teisi luuletusi, tragöödiaid ja ditürambe ja kogu maailma proosat. Ja (d) kõigis äsja mainitud teadmisvaldkondades väitsid end olevat parem kui keegi teine ja rääkimata veel muusikast ja keeleteadusest, rääkimata teab veel millest, juhul kui ma õieti mäletan. Ah jah, olin peaaegu unustanud sinu hiilgava meelespidamis-oskuse millega uhkustasid. Paljutki olen kindlasti unustanud kõigest (e) sellest mida siis pajatasid. Aga seda tuleb mul öelda: Mõtle nüüd oma meeles kõikide oma oskuste üle – ja neid ju tõesti jagub – ja veel teistegi oskuste ütle, kas avastad ühegi juhtumi mil omavahelise kokkusobimatuse puuduses oleks silmakirjalik ja omakasupüüdmatu kaks eri isikut, ja mitte üks ja see sama? Mõtle mis tarkuse valdkonda või mitmetahulisust mida iganes, või (369a) milleks sa nüüd midagi nimetada tahad. Mõtle; ei sa suuda, mu sõber, kuna sellist {isikut} ei olegi {olemas}. Või oskad sa kedagi nimetada?
HIPPIAS Ei oska, vähemalt mitte nii otsekohe.
SOKRATES Ega hakka ka sa minu arvates oskamagi. Et näha, kas mul on õigus, tuleta meelde, mis tulemuseni meie järeldamine on viinud.
HIPPIAS Nüüd ma ei mõista õieti, Sokrates, mida sa silmas pead.
SOKRATES Sa ei näigi kasutavat oma head meelespidamis-oskust. Ilmselt ei ole see sinu meelest vajalik. Hea küll, ma aitan sul meenutada. Kas sa ei tea end olevat öelnud, et Ahilleus (b) on omaksupüüdmatu, aga Odüsseus silmakirjalik ja osav?
HIPPIAS Mäletan olevat öelnud.
SOKRATES Kas sa siis ei märka ilmsiks tulevat, et silmakirjalik ja omakasupüüdmatu on {otsekui} üks ja seesama isik? Nõnda on Odüsseus omakasupüüdmatu, kui taas silmakirjalik ja Ahilleus omalt poolt {kogu oma} omaksupüüdmatuses samas ka silmakirjalik. Need kaks meest ei erine siis mingil kombel teineteisest ega ole ka teineteise vastandid, vaid ligikaudu samaväärsed.
HIPPIAS Alati oled sa Sokrates selline. Väänad sõnu ja (c) haakud vestluse keerukama küsimuse külge, käsitled pisiasju ja ei soostu arutlema mingist ainesest seda tervikuna vaadeldes. Küllap mina kui soovid, suudan praegugi tõestama mõnelgi kombel ja pädevalt, et Homeros on kujutanud Ahilleust Odüsseusest paremaks ja omakasupüüdmatuks meheks, Odüsseust seevastu kavaldavaks ja mõneski mõttes silmakirjalikuks ja {seega} Ahilleusest halvemaks. Esita sina, kui tahad, oma põhjendused sellega seoses, et asjalood on vastupidised. Sel kombel selgub ka teistele lihtsamini, kumbal meist õigus on. (d)
SOKRATES Mina ometigi, kulla Hippias, ei väida sugugi, et sa ei oleks minust targem. Mul on vaid kombeks kuulata alati väga hoolikalt, kui keegi kõneleb, eriti, kui pean kõnelejat targaks meheks. See, et küsin oma küsimist ja pöördun samade asjade juurde üha uuesti ja võrdlen {ühtesi} järeldusi teistega, tuleneb vaid {minu} soovist mõista, mida kõneleja silmas peab. Kui ma ei kõnelejat ei väärtusta, ei küsi ma liiast ega hooli sellest, mida ta kõneleb. Sellest on lihtne järeldada, keda ma pean (e) targaks: kui olen hardalt huvitunud kellegi kõnedest ja esitan talle küsimusi, et õppida enda kasuks midagi uut. Nõnda ka nüüd suunasin sinu tähelepanu sellele, mida sa ütlesid selle {kirja-}koha kohta, milles Ahhileus sinu arusaama kohaselt kõnetab Odüsseust kui petturit. Imestan, kas sul võib õigus olla; ei ometigi ju Odüsseus, kuigi teda on ka osavaks nimetatud, ei näi valetavat mingiski {kirja-}kohas, Ahilleus seevastu (370a) osutub sinu sõnade kohaselt kurikavalaks. Ta ju valetab. Ma ju ütlesin veidi varem seda, mida sa juba mainisid, et

Hadese värvavaid ma nii ei võõrista kui seda meest,
kes teisi oma meeles haudub, teisi välja kutsub,

ja pisult hiljem teatab, et ta ei soostu Odüsseuse (b) ega Agamemnoni palvetega ega plaani enam üldsegi Troojasse jääda. Siis ütleb ta nõnda:

hommikul ohverdan Zeusile ja teistelegi taevalistele,
ja lükkan laineteisse ja täielise oma laeva koorma,
nõnda näed, kui tahet on, ja oled soovinud sellist näha,
kuis üle Hellespontose vete (c) kalavilkveil ujuvad
varasesti mu laevad ära, mehed agarad aeru tõmbavad.
Mulle kui soodsat lubab reisi suur Poseidon,
jõuan Fthiasse taas mahlasemaisse, kui õhtu on kolmas.
Veidi varem on ta laitnud Agamemnonit sellisel kombel:

Vaid Fthiasse lähengi ma vööri{täävistelt} vahuste laevadega;
väärilisem elu on kodumail; siin ma ei saavuta
saaki, rikkusest ei hooli, kuulsuse-ihaleja, {see on} sulle! (d)

Kuigi ta kõneleb taolist esmalt oma kaaslaste, hiljem kogu väehulga kuuldes, ei viita midagi sellele, et ta valmistuks reisiks või plaaniks sättida laevu vetele koju purjetamaks. Ei, ta ilmselgelt hoolib vähe tõest ja valetab täitsa ladusasti. Tahtsin algusest peale kuulata sinu arusaama just seetõttu, et olen selles suhtes teadmatuses, kumba (e) meest on luuletaja kujutanud paremaks. Minu meelest nad on näe sama head, ega ole üldsegi lihtne otsustada nende omavahelist paremust ei silmakirjalikkuse kui omaksupüüdmatusega seoses, ega mingis muus hüves. Selles mõttes on nad samaväärsed.
HIPPIAS Sina ei näe {seda} asja õieti, Sokrates. Ahilleus ei tee seda halba valetamisele mõeldes, vaid tahtmatult, seetõttu et väehulka tabanud ebaõnn sunnib teada appi jääma. Aga kui Odüsseus valetab, teeb ta seda tahtlikult ja kavandatult.
SOKRATES Nüüd sa Hippias küll tüssad mind nagu parim Odüsseus isiklikult.
HIPPIAS Mitte sinna poolegi. Mida sa õige silmas pead ja kuhu (371a) sihid?
SOKRATES Kui sa ütled, et Ahilleus ei valeta tahtlikult, kuigi ta on Homerose kohaselt peale tüssaja, {ka} mida jonnakam plaanitseja. Tema ju oma ensekindluses osutub Odüsseusestki osavamaks pettes seda välja näitamata; isegi sel määral oskuslikumaks, et julgeb isegi iseendale vastu rääkida ilma et Odüsseus midagi märkaks. Ega millestki, mida Odüsseus sellest kohta ütleb, ei (b) ilmne, et ta oleks märganud Ahilleust valetavat.
HIPPIAS Mis kirjakohta sa silmas pead?
SOKRATES Kas sa ei mäleta, et ta veidi peale seda, kui on Odüsseusele öelnud, et hommikul end teele seab, kõneleb Aiasele täiesti erinevat ega ütle end üldsegi teele seadvat {olevat}.
HIPPIAS Kus {kirjakohas} siis?
SOKRATES Kui ta ütleb nõnda:

Ennen ei hooli ma sõjast plaani ma mehist,
kui sõjakuulsana näib Priamose võsu, hiilgav Hektor (c)
mürmiidlaste leeri ja laevadegi ligi tulnud,
surmates mehi Argos-maa, tulega laevu põletades.
Vaid oma ukse ees ja tumma laevaga arvan
taltuvat Hektoriga, kuigi suur olekski mu võitlusind.

Kas võiksid ette kujutada Thetise poega ja targa Kheironi kasvandikku nii hajameelsena, et ta esmalt laidaks rangelt pettureid ja järgneval hetkel teataks Odüsseusele (d) minevat minema ja Aiasele jäävat Troojasse? Kas tea pigem ei pea Odüsseust ainulaadse ja iseennast sellest {veel} parema plaanitseja ja valetajana?
HIPPIAS Minu meelest mitte, Sokrates. Ta on vaid oma heatahtlikuses tulnud teiste mõtete peale ja kõneleb seetõttu Aiasele muud kui Odüsseusele. Odüsseus seevastu haudub {oma mõtteis} alati tagamõtteid, kõnelegu ta siis tõtt või valetagu.
SOKRATES Nähtavasti on siis Odüsseus Ahilleusest parem.
HIPPIAS Mitte sinna poolegi.
SOKRATES Kuidas nõnda, et ei? Kas me just äsja ei jõudnud sellele tulemuseni, et teadlikult valetavad on paremad, kui need, kes nõnda tahtmatult teevad?
HIPPIAS Kuidas saavad sellised paremad olla, kes tahtlikult vääralt talitavad ja {vaid} sepitsevad ja halba (372a) korda saadavad? Antakse ju neile minu teada siiski kergesti andeks, kes nii teadmatult talitavad. Juba seadusedki määravad tahtlikust pahateo ja valetamise eest palju rangema karistuse kui tahtamatu eest.
SOKRATES Kas märkad nüüd kuivõrd mul õigus oli, kui ütlesin end olevat tarkasi kohates visa küsitleja? See ongi vist minu pea ainus hea külg, muus {mõttes} ei ole minust (b) millekski. Ma ei ole ju millegagi korralikult kurisis, ega tea nende tegelikku laadi. Sellest annab parimat tunnistust see, et alati kui satun kokku teietaoliste ülemaalise kuulsusega tarkadega, kellede teadmisi kogu Kreeka vandega kinnitab, näin ma ise olevat täiesti teadmisteta {isik}. Olen nimelt tegelikult täitsa teiega eri meelel. Ja kas leidubki enam selgemat tõendust harimatusest kui see, et et ollakse eri meelt (c) {kui} targad mehed? Aga üks suurepärane omadus on minu päästeks: Mina otsekui ei häbene uut õppimast vaid üritan asjadest selgust saada ja küsitlen ja olen vägagi tänulik, kui mulle vastatakse, mida ka alati olen üritanud esile tuua. Ei väida ma näed kunagi teistelt õpitut enda taipamiseks vaid ülistan oma nõuandja tarkust ja kõnelen sellest kõigile, mida olen temalt õppinud. Nõnda ei ühine ma praegugi (d) sellega, mida ütlesid, vaid olen sinuga vägagi erineval seisukohal. Tean muidugi hästi, et see minust oleneb, sellest, et olen selline nagu olen; ma ei soovi oma oskui liialdada. Samas on mul sellest asjast täiesti vastupidine arusaam kui sinul. Minu meelest need inimesed, kes {täiesti} teadlikult teisi kahjustavad, halba põhjustavad, valetavad, petavad ja eksivad, on paremad kui need, kes teevad seda tahtmatult. Siiski vahel tundub mulle, et asi on vastupidine, ja ma ei ole oma arusaamas kindel, loomulikult seetõttu, et olen nii teadmatu. Minu seiskohast on nüüd toimunud (e) otsekui murrang, ja praegusel hetkel on minu meelest need, kes tahtlikult valesti talitavad, on paremad kui tahtamatult nõnda teotsevad. Selle hetke olukorras süüdistan meie äsjast vestlust. Selle najal olen just tulnud selle tulemuseni, et kaaluteletult halba tegevad on paremad kui seda teadmatult tegevad. Ole sina siis nii kena ja ära keeldu mu hinge parandamast. Kui näed parandad mu hinge teadmatuse vaevast, teed mulle palju suurema teene, kui parandaksid mu keha haigusest. Aga selle vastu, et kui sul (373a) tuleks tuju pikalt kõneleda, ütlen ennetavalt, et sa sel kombel ei saa mind parandada, ma ei oleks isegi suuteline sinu sõnu järgima. Kui sa seevastu soostud vastama minu küsimustele äsjasel kombel, oled suureks abiks ja vaevalt et ka endale kahjuks {tuled}. Minul näib olevat täielik õigus sinult abi paluda, Eudikos. Sina ju ometigi panid mind üritama Hippiasega vestlema, nii et palu nüüd teda minu asemel teda vastama, kui ta teisti ei soostu.
EUDIKOS Ei ma usu, et meil tuleks Hippiast kaks korda (b) käskida. Tema on ju {ometigi} sõna otses mõtes teatanud olevat nõus vastama kelle küsimustele siis iganes. Või kuidas on Hippias, kas ei öelnud nõnda?
HIPPIAS Ütlesin küll, aga kuule, Eudikos, Sokrates ei jää kunagi sama teema juurde, ja näib peaaegu nõndamoodi, nagu teeks ta seda kiusust {ajendatuna}.
SOKRATES Ei mina seda siiski tahtlikult ei tee, kulla Hippias. Siis oleks ma ju sinu jutu järgi võimatult tark mees. See juhtub täiesti tahtmatult, nõnda et anna mulle andeks. Sa ju ütelsid, et tuleb andeks anda kui keegi teeb halba tahtamatult.
EUDKIOS Ära nüüd keeldu, Hippias. Vasta Sokratesele, (c) mida iganes ta ka ei küsiks, tee seda nii meie kui ka sinu enda lubaduste tõttu.
HIPPIAS Heakene küll, ma vastan, kui kord juba palud. Küsi mida soovid.
SOKRATES Tahan hardasti uuesti läbi käia seda, mida oleme kõnelenud, et saada selgust, kumbad on paremad, kas need kes teotsevad vääralt täiesti teadlikult või {need kes} tahtmatult. Usuksin õigemaks hakata vaatlema seda asja järgneval kombel. Vasta sellele: Ütled kedagi olevat hea jooksja.
HIPPIAS Ütlen.
SOKRATES Ja halvaks?
HIPPIAS Jah.
SOKRATES Kas ei hea jooksja ei ole selline, kes hästi jookseb ja halb, kes jookseb halvasti?
HIPPIAS On.
SOKRATES Kas selline jookseb halvasti, kes aeglaselt jookseb ja selline hea, kes jookseb kiiresti?
HIPPIAS Jah.
SOKRATES Jooksmisel on siis kiirus hea ja aeglus halb asi?
HIPPAS Ja siis?
SOKRATES Kumb on parem jooksja, selline, kes jookseb tahtlikult aeglaselt, või selline, kes teeb seda tahtamatult?
HIPPIAS See kes jookseb aeglaselt tahtlikult.
SOKRATES Jooksmine ju on tegevus?
HIPPIAS Muidugi on.
SOKRATES Kui see kord juba on tegemine, siis sünnib sellest mingi (e) saavutus?
HIPPIAS See vastab tõele.
SOKRATES Kes halvasti jookseb, põhjustab jooksmisel halva ja inetu soorituse.
HIPPIAS Muidugi nii.
SOKRATES Ja halvasti jookseb see, kes aeglaselt jookseb?
HIPPIAS Jah.
SOKRATES Kas siis hea jooksja ei saa tekitada sellist halba ja inetud sooritust tahtlikult ja halb tahtetult?
HIPPIAS Nõnda tundub.
SOKRATES Kas on siis nõnda, et jooksmisel see, kes tahteult kehv, on viletsam kui tahtlikult halvasti jooksev {isik}.
HIPPIAS On, vähemalt kui jutt on jooksmisest. (374a)
SOKRATES Aga maadluses? Kumb on parem maadleja, see kes kukub tahtlikult, või see, kes teeb seda tahtmatult?
HIPPIAS Minu meelest see, kes teeb seda tahtlikult.
SOKRATES Kas on maadluses halvem või inetum kukkuda või kukutada?
HIPPIAS Kukkuda.
SOKRATES Siis on ju maadluseski see, kes teadlikult tahtes sooritab halva ja inetu soorituse, parem kui see, kes kellega juhtub seda tahtmatult.
HIPPIAS Nõnda näib {olevat}.
SOKRATES Aga muud kehalised saavutused? Kas ei ole kehaliselt tugevam võimeline kahetaolisteks sooritusteks: jõulisteks ja nõrkadeks, inetuteks ja ilusateks? Nii et halva kehalise soorituse saab tugevam teoks (b) teadlikult tahtes, nõrgem seevastu kas ta tahab {seda} või ei.
HIPPIAS Nõnda näib olevat, {vähemasti} mis puutub kehalisse jõusse.
SOKRATES Aga siis ilus liikumine? Kui inimene liigub loomuldasa ilusasti, ega ta siis {ometigi} inetult liikudes ei teegi seda tahtlikult, liikumises kohmakas jällegi tahatmatult? Või mida sa arvad?
HIPPIAS Asi on nõnda nagu sa ütled. (c)
SOKRATES Tahtlik kohmakus rajaneb siis heale kehalisele sooritusvõimelisusele, tahtamatu seevastu aga halvale?
HIPPIAS Nähtavasti.
SOKRATES Mida sa siis arvad häälest? Kumba ütleksid parema olevat, häält, kes laulab tahtlikult valesti, või häält, kes teeb seda tahtamatultki?
HIPPIAS Seda kes laulab valesti tahtlikult.
SOKRATES Ja kehvemaks sellist, kes tahtamatult valesti laulab?
HIPPIAS Jah.
SOKRATES Kas sa tahaksid endale meelsamini head või halba?
HIPPIAS Head.
SOKRATES Tahaksid sa siis meelsamini {endale} tahtlikult {või siis} sellest hoolimata tahtmatult lonkavaid jalgu?
HIPPIAS Tahtlikult.
SOKRATES Kas jalust lombakaks jäämine ei ole viga ja kohmakus? (d)
HIPPIAS On.
SOKRATES Kas lühinägelikkus ei ole silmade kehvus?
HIPPIAS On küll.
SOKRATES Milliseid silmi saa meelsamini endal tahaksid olevat, selliseid, millega näeb ähmaselt ja valesti, kui tahta, või sellised, millega näeb halvasti ka seda tahtmata?
HIPPIAS Milledega näeb halvasti vaid siis, kui {seda} tahta.
SOKRATES Kas oled siis seda meelt, et oma halbadest saavutustest tahtlikud on paremad kui tahtamatud?
HIPPIAS Olen.
SOKRATES Kas ei kehti ka sama reegel kõige muugi vastava kohta, nagu kõrvade ja nina, suu ja eri meeltega {seoses}: Inimene tahab oma eri kehaosasi teotsevat meelsamini tahtlikult kui tahtetult viletsasti, kuna eelmised on (e) head ja teised on kehvad?
HIPPIAS Nii ma arvan.
SOKRATES Ent edasi: Millise tööriistaga on parem töötada? Kas sellisega, mis töötab tahtmise korral kehvasti, või sellisega, mis töötab kehvasti, kuigi seda pole tahetud? Kas on näiteks selline tüürimõla parem, millega tüüritakse ekslikult {seda} tahtamata, või selline, millega tüüritakse valesti vaid siis kui seda ise tahta?
HIPPIAS Selline, millega tüüritakse valesti vaid siis kui seda ise tahta.
SOKRATES Kas sama ei puuduta ka keelpilli ja lüürat ja flööti ja kõike muudki?
HIPPIAS Puudutab. (375a)
SOKRATES Milline loomulaad on hobuse puhul parem, {kas} selline, kellega saab halvasti ratsustada, kui {seda} tahta, või selline, et nõnda juhtub ratsutaja tahtest hoolimata?
HIPPIAS Selline, et sellega võib seda tahtes halvasti ratsutada.
SOKRATES Sellise hobuse loomulaad on siis parem?
HIPPIAS Nii on.
SOKRATES Hea loomuga hobusel on siis võimalik sooritada hobuse loomusele vastavaid sooritusi seda tahtes halvasti, halval hobusel juhtub seda tahtmatultki?
HIPPIAS Täpselt nõnda.
SOKRATES Kas sama ei käi ka koerte ja kõikide muude loomade kohta?
HIPPIAS Küllap juba käib.
SOKRATES Kuid kas pole vibumehel paremuseks selline loomulaad, et ta umbropsu lastes teeb seda tahtlikult, (b) või selline et ta teotseb nõnda tahtamatultki?
HIPPIAS See, et ta teeb nõnda tahtlikult.
SOKRATES Selline loomulaad sobib siis vibulaskmise jaoks paremini?
HIPPIAS Jah.
SOKRATES Siis selline loomulaad, mis paneb tegutsema valesti tahtmatult, on kehvem kui selline, millega seoses inimene teeb seda tahtlikult?
HIPPIAS Nõnda on, mis puutub vibulaskmisesse.
SOKRATES Aga siis arstikunst? Kas ka siin ei ole selline loomus parem, kes keha vigastades teeb seda teadlikult tahtes?
HIPPIAS On.
SOKRATES Selles valdkonnas siis loomulaad, mis tahtlikult halba teostab, on parem kui selline, kes põhjustab seda tahtmatultki.
HIPPIAS Nii on. (c)
SOKRATES Ent aga siis kitarri ja flöödi mängimine ja kõik muud teadmised ja kunstid? Kas ei ole parema loomulaadi poolt saavutatud viletsad, inetud ja vigased sooritused tahtlikud ja kehvema loomusele omased tahtamatud?
HIPPIAS Nõnda näib.
SOKRATES Vahest soovime et ka meie orjad oleks loomuselt meelsamini sellised, et nad eksivad ja teevad halba tahtlikult, kui et nad seda eksikombel teevad. Esimesed on ju oma töös paremad.
HIPPIAS Vastab tõele.
SOKRATES Ent meie endi loomuse laad? Kas me ei tahaks, et see oleks võimalikult hea?
HIPPIAS Teadagi tahaksime.
SOKRATES Kas see ei oleks siis parem, kui see paneb tegema halba ja tahtlikult eksima, kui nõnda juhtub tahtmatult? (d)
HIPPIAS See oleks ometigi kohutav, kui tahtlikult valesti talitavad oleksid paremad kui sellised, kes teevad seda tahtamatult.
SOKRATES Selle järeldumuseni meie vestlus näib jõudvat.
HIPPIAS Minu meelest mitte.
SOKRATES Arvasin juba, et sa oleksid samal arvamusel. Vasta jällegi: Kas on õiglameelsus võime või teadmine või on see mõlemat? Midagi neist kolmest peab see olema, või kuidas?
HIPPIAS Vastab tõele.
SOKRATES Kui õiglus on hingeline võime, on võimekam (e) hing vist õiglameelsem? Meie meelest ju selline hing oli parem, kas pole tõsi?
HIPPIAS Nii on.
SOKRATES Ent kui õiglameelsus on teadmine? Kas siis oleks targem hing õigemeelsem ja teadmatu vähem õiglasem?
HIPPIAS Vastab tõele.
SOKRATES Kui jällegi õiglameelsus on mõelmat, kas pole siis selline hing õiglasem, kes omab nii võimet kui teadmist, kui jällegi teadmatu on seda vähem? Kas asi ei ole sunnitultki nõnda?
HIPPIAS Nähtavasti.
SOKRATES Kas ei ole ilmsiks tulnud, et võimekam ja targem hing on samas {ka} parem ja on suuteline nii ilusateks kui inetuteks saavutusteks kõigis asjades?
HIPPIAS On nõndagi. (376a)
SOKRATES Kui sellien hing paneb toime inetu soorituse, teeb ta seda tahtlikult, oma võime ja teadmise kohaselt. Need aga jällegi, kas teine või mõlemad, sisulduvad minu arumsaama kohaselt õigemeelsuse olemuses.
HIPPIAS Nõnda näib olevat.
SOKRATES Ebaõiglus on halva, õiglus aga hea tegemine, või kuidas?
HIPPIAS Nõnda on.
SOKRATES Kas siis mitte võimekam ja parem hing ei toimigi tahtlikult olles ebaõiglane, halb seevastu tahtmatult?
HIPPIAS Nõnda näib olevat. (b)
SOKRATES Hea inimene on ju siis selline. Kellel on hea hing ja halb selline, kellel on halb hing?
HIPPIAS Nii on.
SOKRATES Siis on ju heale inimesele omane tahtlik ebaõiglus, halvale tahtmatu, kui kord {juba} heal inimesel hea hing on.
HIPPIAS Teadagi on.
SOKRATES Kes siis veel kui hea inimene võiks olla see, kes teeb tahtlikult valesti, inetult ja ebaõiglaselt, juhul kui {midagi} sellist on olemas?
HIPPIAS Kuidas ma võiksin olla sinuga samal arvamusel, kui sa sellist lausud?
SOKRATES Ega minagi või. Kokkuvõttes on see meie (c) vestluse vältimatu tulemus. Ütelsin sulle juba mõnda aega tagasi, et kõigun seinast-seina, ega kunaski suuda püsida samal teemal. Aga see poleks mingi ime kui mina või mõni teine tavaline inimene on oma arvamustes ebakindel. Aga see on halb asi, kui isegi te targad mehed ei ole asjadest kindlad. Siis ei leia me õiget teed isegi teie najale tuginedes.
________________________________________________

Ülevaateid ja seletusi

Unto Remes. Holger Thesleff.

Hippias. (Lühikesem dialoog).

Dialoogi loetakse üldiselt Platoni nooruspõlve kirjutiste hulka kuuluvaks. On isegi arvatud, et see on kirjutatud enne Sokratese surma, kuna Sokratesele on omistatud veidi kaheldavaid „sofisti“ tunnusjooni mida ei ootaks tema pooldajate poolt esile toodavaks peale õigusemõistmist; kuigi see on vaevalt usladusväärne ajaline määratelm (vrdl. Protagoras). Dialoogi ehtsuse üle on vaieldud, aga Aristoteles viitab sellele sellisel kombel, mis tundub näitavat et ta on pidanud seda Platoni enda tehtuks.
Platoni nimega seoses on säilinud teinegi, suurem Hippias-dialoog, mida uurijate enamik on pidanud ebaehtsaks.
Nimetegelane, elislane Hippias, oli Protagorase järel kuulsaim 5. saj eKr rändavatest tarkuseõpetajatest, sofistidest. Tema harrastused olid tõesti entsüklopeedilised: need ulatusid matemaatikast ja mnemotehnikast ajalooni ja käsitööliste oskusteni. Selles dialoogis eisneb ta Homerose seletajana. Dialoogi kolmas tegelaskuju, Eudikos, on üks Hippiase austajaid, kelle isa (363ab) näib olevat Homerost uurinud.
Dialoogi üks kõrvaleesmärk on kritiseerida tavalist arusaama Homerose luuletustest samati nagu ka seda, et neist Hippiase kombel otsiti sellist teadmust, mida neis ei ole.
Üldise arusaama kohaselt oli Homerose Iliase Ahilleus sangaritest vapraim ja Odüsseia nimetegelane nutikaim. Lisaks peeti esimest neist kahest paremaks meheks. Sokrates parodiseerib Hippiase enese seletus-süsteemi näidates, et Ahilleus kõneles vastuoksel kombel. Üks kahest, kas ta teeb seda tahtlikult, kuis ta on Odüsseusest nutikam (kuna viimane ei märka Ahilleuse „nutikust“), või tahtetult, mis juhul on ta Odüsseusest küündimatum valetaja, ehk siis kehvem mees.
Vestluse põhirõhk on siiski teisal. Homerose tõlegndamine viib vestlejad arutlema üldisema probleemi suutmise (dynamis) ja teadmise (episteemee)3 loomuse üle. Kes õieti teab, kes mitte, ja kes on suuteline, kes suutmatu? Üks iseloomustav eritlus-meetod näiks olevat sooritusvõime ja tulemuslikkus. Siis „suutlik on igaüks, kes on suuteline seda tahtes tegema seda, mida tahab“ (366bc). Samuti mõni teab (oskab) midagi, kui ta seda tahtes võib oma oskusi näidata. Kirjutamis-võimeline kirjutab seda tahtes, matemaatik lahendab oma valdakonna ülesandeid, jne.
Teisalt see, kes teab (oskab) midagi, võib pürgida oma tavaliste võimetega seoses tootma ka vastandlikke asju. Nt. arst, kes on arst just seetõttu, et ta võib seda tahtes soodustada tervist, võib tahta (tahtlikult) haiguse esilekutsumist. Teame, et nõnda vahel juhtub, ja siis võib jälle suuteline asjatundja jõuda oma poolt tahetud tulemusni, veel paremini kui mingi suvaline isik. See arvamusvaldus kirjeldab kõiki neid spetsialiteete ja kunste, mille üle Hippiase taoline sofist võiks uhukust tunda.
Moraali valdkonnast vaadleduna on saavutatud tulemus täiesti paradoksaalne. Kui hüvelisus on võimelisus ja/või teadmine, „kes muu kui hea inimene võiks olla see, kes teeb tahtlikult valesti“ (376b)? Sokrates lisab siiski: „...kui sellist (hüvelist, kes teeb tahtlikult valesti) on olemas“. Hea inimene ei tee halba tahtlikult ega tahagi seda teha. Sokrates ei loobi siin üldsegi üldisest seisukohast (nn. Sokratese paradoks), et hüvelisus on teadmine. Vastupidiselt vihjatakse, et võime öelda enamgi veel: vaid hüvelisus on teadmine, kui hüvet hinnatakse sooritusvõime (tulemuslikkusega). Muud inimlikud teadmised ja võimed, nagu arsti, matemaatiku, vms. võivad toota normaalsete tulemustele lisaks ka neile vastandlikke tuelmusi; üks hüve toodab sellele tüüpilisi (häid) tegusi.

________________________________________________
Seletusi

363cd Elis ei paikne kuigi kaugel Olümpiast, ja olümpiamänge peeti igal neljandal aastal: Hippiase mõjus vastus sisaldab endas tühipaljast liialdamist.
366bc Metafüüsikas (IX. 5) iseloomustab Aristoteles ratsionaalset võimet (mis on vaid neil, kelledel on hing) just sellega, et ned võivad toota vastandlike tulemusi. Järgnevalt kohandab Aristoteles selles Hippiase kohas võimekuse iseloomustamist: kui keegi tahab midagi ja on suuteline seda neis tingimustes, millede puhul tal see võime väidetakse olevat, ta tingimata kombel seda ka teeb.
366c Sokrates ei ütle, et Hippias on „harjunud“, „vilunud“ (empeiros) arikmeetikaga seoses, ei, ta teab sellest vaid midagi. Platoni järgi ei ole millegi harjutamine veel teadmine (episteemee). Natuke hiljem (368c) mainib ta irooniliselt Hippiase „meisterlikkust“ „tarkuseks“ (sofiaa), mis on kooskõlas üldise toonase arvamusega. Märgitagem siiski, et siin on ehk näha olev Hippiase „teadmiste“ halvustamine on õigustatud vaid Platoni (või Sokratese) teadmiste-käsitlusega kooskõlas. Kõige selle valguses, mida ajaloolisest Hippiasest teatakse, oli ta nii mõneski valdkonnas üsnagi pädev, vähemalt tava-arusaamadega võrreldes. Need mõõdupuud asetakse selles dialoogis siiski kahtluse alla.
375a „Loomuselaad“ (psüükhee): inimese puhul kõneleksime „hingest“. Psüühika {psüükhee} võib olla ka loomadel. Nagu siin, vahel isegi taimedel; kreeka keeles see sageli tähendabki üldiselt „eluprintsiipi“.
_________________________________________________

1 PLATON. „TEOKSET. ENSIMÄINEN OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Marianna Tyni, Kaarle Hirvonen. [Teokset: Apologia, Kriton, Lakhes, Hippias (lyhyempi dialogi), Ion, Euthyfron, Kharmides, Lysis, Protogaros.] (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). Lk. : 5-309. {Siin järgnevalt on siis (1 korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „HIPPIAS“ (lühikesem dialoog). Lk.: 88-106. (Tõlkija, Madis Liibek). Kõik vähegi mõtestatuim kriitika, kommentaarid ja täiendused on vägagi oodatud tõlkija e-mailile nagu: lybeck14@gmail.com
2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoog nagu „Hippias“ (lühikesem dialoog), arvatakse pärinevat 400-aastatest e. Kr. ja see kuulub Platoni noorepõlve dialoogide hulka. (Natuke on kaheldud ka Platoni autorluses, kuid ühe Aristoteles kirjutisega seoses kuulub see Platoni dialoog kindlasti talle endale. Arvatakse, et see on kirjutatud enne Sokratese surma). (Tõlkija. M. L.).
3 Siin ja järgnevalt on Antiik-Kreeka alfabeedi pikade vokaalide tähamärgid kirjutatud eesti keele pikkade vokaalidena. (Arvutitehniliste võimaluste puudumisel.) Sõna: episteme = episteemee (= teadmine). ETC! (Tõlkija, M. L.)