pühapäev, 13. aprill 2014

Euroopalik esteetika. Mõtisklusi.

Arutlusi euroopalikust esteetikast.

Mietelmiä euroopalaisesta estetiikasta“ // „Some toughts about european Aesthetic“. // Einzige Denk-Richtungen über europäische Ästhetik“. //

„Kui rahuldutakse ebamäärse iseloomustusega, võidakse öelda et filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades: saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest. Üheks kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste loomuse selgitamine.“1
Fr. Nietzsche lausub oma "Rõõmsas teaduses" kunsti kohta tänulikke sõnu: " Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi: oleks see üldkehtivaim valskus, --- teaduste antus ,--- et võlts on teadvalt tunnetava olemise eelduseks --- talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena". 2
Nõnda-öeldut ümber-sõnudes -- kui poleks säärast tajumise korrastamise ja 'vääristamise' viisi millele siin osutatakse "kunsti" või "esteetika" mõistetega,--tuleks säärane kindlasti "välja mõelda".3
Nõnda-mõistetult on kunst sfääriks, mis kätkeb endasse enamat 'teadlikust', nimelt teadlikust 'näivusest', nõnda kui tegevus mis lähtub illusoorsusest, tegeleb sellega ümberkujundavalt ja ka suhtub oma tegevuse saadusesse,-- teosesse, kui illusoorsuse kandjasse.
Nietzsche järgi on kunstilise lähenemise tasand seetõttu teatud mõttes 'kõrgem', kui sellele vastandatud teaduslik-ratsionalistlik tõlgitsusviis, mis lähtub objektiivse tõe (võimalikust) kindlaks-määratud asukohast, opereerib mõistete ja propositsioonidega, ning suhtestub ümbritsevaga jäigalt ühetisel moel.
Filosoofilise lähenemise probleemiks kunsti mõiste ja teema-valdkonna eritlemisel on traditsiooniliselt olnud esteetika vastakuti seadmine teaduste ainesega. Ehk teisisõnu: mille poolest erineb esteetiline väärtus ratsionalistlik-eetilisest väärtusest.4
Teadus kõneleb sellest "mis on", nõnda nagu "see on", arvestab reaalsusega täpselt sellisel kujul, mil see traditsioonis kujundavalt-vahendatud on, -st.- teaduslikult korrastatud maailmapilt, mis asetseb neljamõõtmelises aeg-ruumis ja, mis on liigendatud absoluutse kehtivusega "loodus-seaduste" kohaselt "tervemõistuslikult" tavapäraseks maailmas-olemiseks.
Kunsti tagasihoidlikuks funktsiooniks nõnda mõistetud tervikpildis oleks olla pelgaks "kaunistavaks ripatsiks", millekski sääraseks mil puudub iga olemuslikum tähendus-varjund.5
Teaduslik-ratsionalistliku arusaama kohaselt ei ole kunst säärasena mitte kuigivõrd "tõsiselt võetav asi". Tõsi küll, mitte lausa "kahjulik" aga kindlasti võrdlemisi "ebaproduktiivne" ja sekundaarse tähendusega "tootmisharu".
Nietzsche lähenemine on aga diametraalselt vastandlik. Esteetiline tõlgendus-viis on võrratult 'avaram', kuna see hõlmab rohkemat, see on ümbritseva sääraseks tõlgitsemise mooduseks, mis hoiab alal 'varjundid', mitte ainult, et "hoiab alal", vaid isegi olemuslikustab kõikvõmalikud tähendusele omistatavad varjundid.
Nõnda nähtult on esteetiline lähenemine nüansseeritud maailmapildi kujundajaks, kuna see vastanduval kombel paljuski lähtub just küstavast, selles teaduslikus/tavapäraseimas arusaamas.
Küsimärgist lähtudes avenevalt mitmetisi võimalusi nägemuse vormimiseks.
Küsitavuse võib olemuslikustada viisil nagu Nietzsche seda teeb -- kõik on näivus, pole midagi "olemuslikumat" või "tõesemat" (-- välja arvatud vahest need tõdemused ise! --) ,maailm kui "igikestev kaos", mida inimliku hinnangulisusega millaski hõlmata ei anna, ülim teadlikus on teadlikus 'näivusest'.
Siit ka kunsti tähendus ja tähtsus. Esteetiline lähenemine vormib kunstiliste vahenditega justnimelt seda "näivust", kultiveerib illusoorsust, teeb seda rõhutatult teadlikult, -- tõepoolest -- "palveleb näivust".
Kuigi, sõna " näivus" tavatähenduses ei osuta siin täpselt. Kunsti "objektiks ei ole kindlasti "näivus", kui midagi "ebatõelist", "tühist või tähtsusetut.
Pigem vastupidi, -- 'näivusest' saab ülim reaalsus ja tõelisus, -- eraldi-asetsev maailm. Metareaalsus.
Kunsti eraldi-seisvale maailmale on üheks tähtsamaks iseloomustavaks omaduseks, et see säilitab ja hoiab alal. Kunst on midagi sellist, mis ennekõike, -- jäädvustab. Kunstiteoses, selle materjalis, jäädvustub tunne millestki kunaski "juba olnust". See, mis nõnda "jääb" ongi ennekõike 'tunne', -- millestki "olnult olevast", säärasena otsekui 'deja vue' - elamus.
Samaväärsena jääb nõnda olema mõni skulptuuris "kivistunud" naeratus etruski neiu huultel kui ka õhu vaid aimamisi tabatav värelus ühel kunagisel suvepäeval Pariisi lähedal, mis on vahendavalt jäädvustatud Monet' maalil.
Teiseks kunstilist 'metareaalsust' iseloomustavaks eripäraks on selle 'eraldatus'. Kunsti kujustatud "objekt" on sõltumatu, -- ära rippumatu nii vaatajast-kuulajast, (st.- hindajast), kui ka oma loojast.6
Oletatavasti ühe Egeuse mere laguuni põhja vajunud Venuse kuju on kunstiteos ka avstamata jäädes ja alati sellena "äratuntav" kui see ikkagi kunagi juhtumisi avastataks.
Nõnda on kunsti fenomen midagi säärast, mis otsekui "konstitueerib" oma objekte, kunstilise tegevuse saadused on kui materialiseeritud 'eesmärgi-tunnetus', -- kunsti funktsiooniks on olla üheltpoolt sõltumatu ja iseseisev, teisalt aga säilitav ja vahendav ning toodud kriteeriumitele vastates, või neist hoolimata, peab kunstiteos alati olema sellena ka -- " ära-tuntav".
Kunstiteose "äratundmise" psühholoogilises mehhanismis on midagi, mis ületab sõna "tunne" tähenduse ulatuse. Võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks on pakutud mõiste "affekt". 7
Ehk siis, -- kunstiteos on säärane aistitav fenomen, mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte.
Affekte eristab tunnetest just nende nö.- "konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi, -- suurem intensiivsuse määr.
Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles -- kutsuvad viimaseid esile, affektid 'vahendavd' tundeid.
Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele, kui pidada silmas asja-olu, et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem ,mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni.
"Tegelikult kunstnikud... /.../ ...ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad."8
Kunsti sõltumatus on mingis mõttes ka kui "kunstilisuse mõõdupuu". Mõeldud siin kunstiteose teatud "iseseisvust", st. -- kunstilisus mingis asises objektis otsekui "ilmutaks" ennast ise vaatlejale-hindajale.
PLOTINOS:Plotinos on tähtis fantaasiateooria esindaja aga ennekõike kui mõnigate Platonilt saadud mõtete edasiarendaja. Esimeseks neist on ilu ideede ilminguks pidamine; teine ilu soestamine hiilguse ja säraga ja sellest tulenev traditsioonilise sümmeetriateooria kriitika.
Kirka, hiilgava ja särava imetlemine – räägitakse kulla ja sädeluse esteetikast – on sageli peetud tüüpiliseks primitiivsetele kultuuridele, ja vähemalt keskajale on see loomukohane. Assisi Franciscus ülistab Päikeselaulus päikese, kuu ja tähtede ilu ja mainib selles seoses nende sära. Tuult ja pilvi ülistatakse vaid seetõttu, et need hoiavad elu alal.“9
Ole ülistatud, Jumal, / koos kõigega mida oled loonud, / eriti meie jumala vend päike; / ta on päev, millega meid valgustad. / Ja ta on kaunis ja pimestav oma suures hiilguses. / Sinu pilti ta kannab, oo Kõrgeim. / Ülistagu sind, mu Jumal, / õde kuu ja tähed, / taevasse sinu poolt loodud särvad ja kaunid. / Ülistagu sind, mu Jumal, vend tuul / ja õhk ja pilv ja pilvitus ja ilmad kõik, / millega enda poolt loodut alal hoiad.”10
Ehk tänapäevase kõnepruugiga kohandatult öeldes -- 'kunstilisust' (selle sõna parimas ja avaraimas tähenduses) ei saa kunaski kuidagi "reklaamida", st.- asja "tuntuks tegemine" ei võrdu selle väärtustamisega.
Kunstiline väärtus on midagi, mis 'ilmneb', teeb seda lausa "vastuvaidlematul" kombel, hoolimata ajastust ja ajavaimust. Nõnda kunst mitte ainult ei "säilita", vaid ka "säilib", (--kuivõrd "samana" on muidugi ise küsimus).

Kunsti-väärtus (hoides seda tähistust lahus mingi ajajärgu moevooludest sõltuvast "väärtus-(etus-)tamisest") evib mingit raskestimääratletavat, ja vaid nö.- "absoluutset" aga kindlasti juhuslikkusest sõltumatut aksioloogilist evidentsi.
Midagi, mis Platol11 oli antud igikestva ja täiusliku hüve - 'eidos' - idees, mis tähistab (märgistab ühtlasi ka) "ilusat". Jyri Vuorinen:Platoni järgi on inimesel teatuid varjatud teadmisi ideedest, teadmisi mida võidakse sobiva juhtimise või harjutamisega meelde tuletada. Kuulsas koopanäites võrdsustatakse inimesed koopas asuvate vangidega, kes on sündimisest saadik aheldatu nõnda, et nad ei saa näha muud kui koopa tagaseinale projetseeruvaid varje. Nad kujutlevad, et need varjud on tõelised olevused, ja alles aheldate eemaldamine ja pea pööramine saab nad tajuma oma eksitust.
Platoni tõlegndused ei ole lihtsastimõistetavad, kuna tema teosed on dialoogid, vestlused, milles üldiselt Sokrates vestleb erinevate inimestega. Sageli arvatakse Platonit olevat samal arvamusel kui dialoogide Sokrates, kuid alati ei ole lihtne selgitada ka Sokratese seisukohta, kuna ta ironiseerib ja naljatleb. Platoni tõlgendust raskendab ka tema loomingu mahukus ja seal esitatud vaatenurkade erinevus. Probleemidki jäävad sageli ilma lõpliku vastuseta.“12
ARISTOTELES13: „Kui öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk, milline on täielik liigi esindaja.“14
Või siis Kanti "Ding an sich", mis küll põhimõtteliselt tunnetamatu aga vahel, mõnel puhul siiski,( küll vaid aimamisi ja kaudselt) "otsekui äratuntav" ja ilmneb, kui ilu või kaunidus maailmas, harmoonia või korrapärasus.
Jyri Vuorinen:Kanti jaotuse tuumaks on õieti see, et ta ta võtab tõsiselt Hume poolt esitatud maitse paradoksi: ilu kuulub tunde valdkonda, kuid siiski on olemas head ja halba maitset. Kanti jaoks on ilu veelgi radikaalsemas mõttes tundmise asi kui Humel, ja see tähendab, et ilu ei saa kunagi tõestada sellele, kes ei ole seda ise tõdenud.
Nii Baumgarteni kui Hume arvates oli ilu vähemalt põhimõtteliselt tõestatav asjaolu. Baumgarten mõtles et ilusaks nimetatakse sellist objekti, mille täielikkust tajutakse sensitiivselt ehk mitmekesisuses valitsevat ühtsust tajutakse häiritult ja ähmaselt – mitte eriliselt – mingisuguse heameele tundena. Maitse määratles ta vastaval kombel võimeks hinnata objekti täielikkust sensitiivsel kombel.“15
Aga kuigi kunstiline 'väärtus', kui kunstilisuse määr on sõltumatu juhuslikkusest kui pelgast "suvast", on see miskil ebamäärasel moel seotud "juhuse tahtega", mis sarnane otse "jumalikule ettemääratusele". Silmaspidades sellega säärast 'juhust', mil üks pintslitõmme mõne "prefektsionisti" töös õnnestub ootamatult kuidagi "täiuslikul kombel", kusjuures jääb asjaosalisele endalegi selgusetuks, kuidas täpselt ja mis annab siin säärase kindluse sõnale -- täiuslikult....
Säärast fenomeni võib dekonstrueerida kasutades mõisteid nagu, -- harmoonia, sobivus ja kokku-kõla.
Ometi ei võimalda näiteks harmoonia seaduspärasuste tuletamine ja jäljendamine mehhaaniliselt "konstrueerida" täiuslikku teost ,st.-- 'Kunsti', (- selle sõna romantilises ehk tänapäevases mõttes) ei saa "luua" vaid 'techne'i abil või selle pärast. Seitse sajandit tagasi oldi veendunud aga vastupididses.
Mõned eriliselt mõjuvad maaliteosed minevikust võivad olla "tehniliselt" isegi ebatäiuslikud, ometi miski tabamatu varjund annab selle subjektiivsest hinnangulisusest üleoleva, iseseisva väärtuse.
Ka "ebatäiuslikkusel" ei puudu oma võlu, kuna see tihtipeale laseb rohkem aimata, jätab fantaasiale rohkem "mänguruumi". Prefektselt täiuslikus teoses seevastu vahel midagi ahistavalt ja piiratult mõjuvat.
Järelikult on kunstiteose puhul tegemist (vähemalt) kahe erineva tasndiga, -- primaarsemaks on esteetiline tasand, millele sekundeerib tehnilise kompositsiooni tasapind (so.- material, teostus, jms.)
Kunstiteos sünnib alles siis kui "materjal muutub väljendusrikkaks", alles siis material 'hingestatakse'.
Nõnda võib ka loobuda erinevate "tasandite" eristamisest, väites, et kunst sisaldab vaid esteetilise kompositsiooni tasandit, -- tehniline tasapind on alati esimesele allutatud.
Kuigi, -- kindlasti jääb kunstilisuse tajumise ja kujundamise psühholoogilistes mehhanismides paljutki üha küsitavaks; veelgi enam, -- võib õelda, et kunst ongi üleüldse kui üks kõikehõlmav 'küsimus'...
Isegi tajumine, aistimine on juba "küsivalt suunitletud", -- seda isegi siis kui vastuseks saab vaikus. --- Jyri Vuorinen:Kui Platon ütles, et maal jäljendab loodust, mõtles ta kopeerimist: pilt on kui peegel. Teised rõhutasid, et maalikunstnik või skulptor ühendab erinevate eeskujude erinevaid jooni, et lõpptulemus oleks ideaalselt ilus. Maalikunstnik Zeuksisest räägiti, et valmistades Korontose linnale Helena pilti valis ta paikkonna tüdrukutest välja viis kõige ilusamat ja ühendas nende parimad omadused üheks ebamaiselt ilusaks naisekujuks. Hellenistliku fantaasiateooria kohaselt ei ole pilt mitte niivõrd tõelise objekti jäljenduseks kui kunstniku mõttes oleva ettekujutuse väljenduseks. Näitena mainiti harilikult Feidiast, kes oma Zeusi-kujus oli andnud tajutava kuju oma nägemusest jumalusest. Hellenistlikul ajajärgul hakati ka maalikunstnikke sarnaselt kirjanikega pidama nägijateks ja teadjateks. Stoalaste mõtted avaldasid mõju Plotinosele, eriti nägemused värvi ja fantaasia osatähtsusest.“16
Muusikateoses võib olla olemuslikumaks komponendiks paus. Väljaütlemata sõnad mõnes luuletuses, võivad osutuda väljendus-rikkamaks kui terved köited proosas.
Maaliteoses perspektiivi kujundatud tühjuse tajumus avab 'sügavuse mõõtme', nihutades sellega tähenduse "raskus-keskme" hoopis teisele tasapinnale, mida tinglikult võiks võrrelda transtsendentse sfääriga.
Perspektiivi kujutamise sümboolne tähendus seisneb transtsendentsi "piltlikustamises", millega avardatakse maalikunsti 'ruumilist' ulatust. (Nõnda on "aistingulise transtsendentsi" puhul tegemist millegi otse vastupidisega kui uskumustele omase -- "ülemeelelise " transtsendenti-kujutelmade puhul.)
'Tühjus' kui väljpeetud paus on kunstiloomes tähendusrikas moment. Puhas paberileht saab loomingu eelduseks, konsentreeritud vaikuse hetk eelnemas igale loomingulisele aktile.
Deleuze/Guattari tsiteerides: "... tühjuseski peitub aistitavat, ja kogu aistingulisus koosnebki iseenesest ja tühjusest, mis püsib pinnases ja õhus, säilitades tühjust, säilib tühjuses ennast säilitades. Lõuend võib olla nii täis, et isegi õhk ei mahu seal enam liikuma, aga kunstiteos on see alles siis kui seal on piisavalt tühjust..." 17
Kunstiteose eriomase õhustiku loomisel tuleb niisiis arvestada säärast näivalt olematut koostisosa nagu "tühjust". Ometi ei tähenda see kaugeltki mitte "lõpetamatust", mida võib kohata nt. laste või hullude teostes.
Pigem võiks loomingulise kreedona kehtida nõue eemaldada "kõik üleliigne", vältida kõike üleliigset. Jyri Vuorinen:Horatius oli öelnud et suurima populaarsuse saavutab see, kes ühendab luuletuses intrigeeriva ja kasuliku (miscuit utile dulci). Mõlemaid rõhutati uuel ajal, ega ka meelehead ei nähtud keskaja kombel iseendast patusena. Peeti ka tähtsaks, et teos oleks valmistatud “kõikide kunstireeglite kohaselt”. See oli loomulik, kui ilu eelduseks peeti korrastatust ja osadevahelist harmooniat: korrastatus tekib harva juhuslikul kombel.
Tähtsaks põhimõtteks oli looduse jäljendamine valides sealt parimad osad. Maalikunsti akadeemiates võidi hoiatada jäljendamast loodust Garavaggio kombel tegemata vahet ilusal ja inetul; silm võõristab seda mida käsi meeleldi ei puuduta. Valik ei olnud sihitud mitte ainult ilule vaid ka kasule: saavutatakse juhuslikkusest sügavam tõde, ja nõnda õpetab teos vastuvõtjat ja kasvatab teda hüvelisuse suunas. Kui lisaks usuti, et see sügavam tõelisus on juba antiikteostes saavutatud, muutus looduse jäljendamine antiiketoste jäljendamiseks.“18
Mida aga lugeda "üleliigseks" sõltub juba kellegi subjektiivsest arusaamast.
Ortega y Gasset kutsub üles kunsti "dehumaniseerima" 19, -- maalida maastikuid, mis eelnesid inimesele, maastikuvaateid ilma kujutletava "vaatleja" juures-olekuta.
Nõnda talitades on kunstnikul võimalus distantseeruda "ühiskondliku looma" staatusest, eraldada ennast oma loomingus säärase "liigi-määratluse" ahistavast piiratusest ja sellise olemise vormiga paratamatult kaasnevast --"tühjade vaatide kõminast".
Ometi on selge, et isegi kujutledes "maastiku-vaateid ilma vaatlejata",-- pole säärane pürgimus oma konsekventse lõpuni arendatav.
P. Cézanne'i sõnul: "Inimene on puudu ja ometi viimseni maastikus".
Kunsti de-humaniseerimine mõistetav kui ümber-kujundava loomise akt, esimene pilk übritsevale, asjadele nime andmine ja nende ümber-vääristav vormimine.
Nõnda ei vahenda V. van Goghi "Turnesols" mitte pelki retseptiivseid muljeid mingist asisest asjast vaid siingi tegemist affekteeritud kaemise tõlgendamisega kunstivahendite keelde.
See on aistingute jätkuv tõlgendamine ja üha uuesti-tõlgendamine sõnadesse , värvidesse, helidesse ja kivisse.
Kunstiloome ei saa nõnda olla pelgaks seisukoha-võtuks või arvamuse avaldamiseks, see on pigem kui uuesti nägemine ja taas ära-tundmine ja selle vahendav jäädvustamine.20
Jäädvustamine tähendab siin, -- anda möödalibisevale hetkele materjali kestvus, rajada ühe möödunud hetke ülistuseks 'Monument'.
Säärane "monument", mis võib koosneda vaid mõnest luulereast ehk paarist pintsli-tõmbest, aga jäädvustab olulisema, -- tunde sellest ja seda seniks kuni materialil on püsi.
Kunstiteosest saab nõnda 'mälestus-märk ' igale väärilisemale kunagi olnud hetkele ja samas, hoiaku väljendusena, -- ka 'au-sammas', -st.- tahta neid hetki, tundeid säärasena alati tagasi.
AQUINO THOMAS: Thomase järgi on esteetilise väärtusega tegemist seal, kus meelehea eelduseks on üksnes objekti vaatlemine ja mõistmine. Kui nimetame midagi ilusaks, mõtleme et seda tasub vaadelda; kui nimetame midagi heaks, mõtleme et seda tasub taotleda. Nii liitub ilus teadmisega, hea tahtmisega.
Kui olevus on liigi-ideaali kohane, on see Thomase järgi kaunis, aga sama moodi võidakse öelda, et see on hea ja tõene (tähenduses tõeline või aktuaalne, kuna siin on vaid väheseid teostumata võimalusi). Hea, tõene ja ilus on tegelikult üks ja sama olevuse aktuaalsus, aga need erinevad teineteisest, kuna inimene võib olla selle aktuaalsusega eri suhetes. Ilusaks nimetatakse objekti, kui soovitakse viidata meeleheale, mida saadakse objekti vaatlemisest ja selle loomuse mõistmisest; heaks nimetatakse asja siis, kui rõhutatakse, et seda tasub taotleda.“21
Just seda tähendabki Nietzsche "ewige wiederkehr des Gleichen", -- "samase igavene taas-tulemine"
See väljendab dionüüsoslikku jaatust ja elaani, tahet hävitada ja uuesti-luua ja mis vastandlik nn. "apollonlikule kunstile", mille jüngrid pürgivad täiustama ja edendama ümbritsevat 'ratio' tähe all.
Nietzsche kunsti-käsitluse patrooniks on kindlasti muistse Hellase jumal Dionysos. Kunsti jaatamine selle ülendamiseks, eksperimenteerides nii kujutaja kui kujutatavaga, et vahendada kunstilise metareaalsuse võimalikkust ja vajalikkust asise ilma tarvis.
Jyri Vuorinen: „... Baumgarteni jaoks22 oli segav selgus ilu. Võidakse küsida kas see on ka vastupidi? Kas ilu on sama kui segav kirkus; kas on ilu senistiivse valdkonnast, aisthesisest väljaspool? Kui keegi kõrgem intellekt (nt. ingel) tajub kõike eriliselt, kas on tema jaoks siis ilu kogemine võimatu? Baumgarteni järgi ei ole sellele selget vastust. Ilmselt on tema meelest ka erilise tajumise vallas, noesises ruumi ka ilule: pilk otsekui tõestetakse eri-ilmelisusest terviku poole.
Sõltumata Buaumgarteni lõplikust seisukohast on selge, et tema jaoks oli ilu tegelikuks ja keskseimaks alaks aisthesis. Nõnda eraldus ta antiigi ja keskaja mõtlemisest, kus rõhutati aistimisvõime poolt tajumata jäävat ilu.“23
1 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”, Helsinki, Juva, 1993. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.”, lk. 5 – 414. Lk.: 15.
2 Fr. Nietzsche "Die Fröhliche Wissenschaft " , Bd. 2 . / 107.
3 Sõna : "esteetika" on mõistetud järgnevalt lähtuvalt filosoofilisest kontekstist esteetilise väärtuse filosoofia ehk nn. " kauniduse" (v. "ilu") - filosoofiana.
4 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.118. „´Esteetiline´ tuleb kreeka keelsest aistimist tähistavast sõnast. Antiigi ja keskaja ilu-mõistmised on siiski meenutuseks sellest, et ka aistingulisest tähelepanust väljaspoole jäävad objektid võivad olla esteetiliselt väärtuslikud. Näitena mainitagu matemaatilised tõestused, arvutus-ülessande lahendused, malendid või teaduslikud teooriad.“
5 J. Vuorinen: Ibid., lk.: 52. -- PLATON: „Platoni mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid edendab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi. Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse /…/ mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.“
6 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 97. „Ilu mõistmises jätkus pütaagoroslik tradistioon: rõhutati õigeid suhteid, osade vastastikust sobivust ja arve ilu põhjendajatena. Keskseks antiigi mõtlemise vahendajaks oli Aurelius Augustinus (354 – 430), kelle esteetilised tõekspidamised olid mitmekülgsed. Võib öelda Tatarkiewiczi kohaselt et “tema tema teostest ei puudu ühetgi tähtsamat antiigi esteetika mõtet”. Augustinuse iluteooria tuumaks oli siiski mõõdu, vormi ja korrastatuse (modus, species et ordo) rõhutamine.“
7 G. Deleuze & F. Guattari: "Mikä filosofia on?", “Gaudeamus”, Helsinki, 1993 , s. 3-225 ,sealt: "Persepti ,affekti ja käsite", s. 168-203, lk.169
8 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 175
9 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 92.
10 Franciscus Assisilainen: Luotujen ylistys eli Veli auringon laulu. Teoses Franciscus Assisilainen: Kutsuu köyhyyteen. Soome keelde tõlkinud Seppo A. Teinonen. Helsinki 1981, lk. 116.
11 J. Vuorinen, Ibid., lk. 40. „Vahest mõtles Platon et õiged mõõdud ja suhted on sama kui idee ilmnemine. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Objekt saab osaks ilu ideest või hakkab heiastama oma ideed, kui selle mõõdud ja suhted muutuvad kohaseiks.“
12 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 35.
13 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 64. „Teiseks ei käsitlenud Aristoteles „Poeticas“ kunsti kasvatuse seisukohalt – selles ta lahknes antiikaja üldisest suunast – vaid mingi kunstiliigi poolt toodetud naudingu seisukohalt: tragöödia on nauditav oma traagilisuse poolest, komöödia oma koomilisuse poolest. Et tragöödia oleks traagiline, tasub seal kangelast kujutada tavalisest inimesest paremana; komöödias seevastu esitatakse inimesi tavalisest halvemana. Nõnda ei kõlba Aristotelese jaoks kunsti hukkamõistmises põhjenduseks see, et sel puhul jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut. Platon ei vaadanud hea pilguga kunstinaudingule, kuna see rajanes kirgede toitmisele ja emotsioonide äratamisele, kuigi need peaks alistama mõistuse juhtimisele. Aristoteles ei pea ohtlikuks kunsti võimet hoogustada tundeid. Inimesed ei muutu tema järgi tragöödia-näidendit vaadates endisest erutunumaks vaid varasemast rahulikumaks, tasakaalukamaks.”
14 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 59.
15 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.183.
16 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 81.
17 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 170
18 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 125.
19 Ortega y Gasset "Masside mäss", "Akadeemia", 1994, lk.1245.
20 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 169. “D. Hume erines (sarnaselt teistele inglise esteetikutele) varasemast ilufilosoofiast sellega, et ta ei lähtunud metafüüsilisest või ontoloogilisest terviklikkuse-teooriast ja ei mugandanud ilukontseptsiooni selle osaks. Tema lähtepinnaseks olid empiiriline fakt, ilu poolt esile kutsutud heameel, ja nõnda ehitas ta oma arusaama “altpoolt alates” (nagu ütlesid katselise esteetika esindjad oma meetodi kohta 19. sajandi lõpus).”
21 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 109.
22 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 142-143. „Ilu sai Baumgarteni järgi nimetada ka häirivaltki selgeks teadmiseks või meeleliselt tajutavaks, elavuseks, täidetuks või jõulisuseks. Ilusas luuletuses peab midagi selgelt ilmnema. Seda midagit kutsus Baumgarten luuletuse teemaks (thema). Kui luuletajal on kaks teemat, on see vähem täiuslik kui üheteemaline luuletus, ja nõnda vähem poeetiline või ilus. Luuletus on ilus, kui kõik selle komponendid teenivad ühte eesmärki, seda et teema tuleb esile selgelt (elvana, tajutavana, täielikuna, jõuliselt). Kui Baumgarten kõneles poeesiaga seoses teadmisest või tõest, ei mõelnud ta nonde all seda, mida nende sõnadega üldiselt mõeldakse. ´Teadmine` ei tähenda teadmist mingist luuletusest väljaspoole jääva, vaid luuletuse poolt vahendatud kujutlusest. ´Poeetiline tõde´ tähendab, et esitatu peab mõjuma sarnaselt tõelisusega oma elavuses, tähelepandavuses, külluslikkuses ja ühtsuses.“

23 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 140. 

laupäev, 22. märts 2014

Sartre & Nietzsche. Die Vergleichung.

Jean-Paul Sartrè & Friedrich Nietzsche. Die philosophische Vergleichung.

Madis Liibek, Estnische Humanitarische Hochschule, (1994-2001), Magister (M.A.) in Theoretischen Philosophie; Tsentral-Europäische Univeristät (Budapest. Ungarn, 2001); Univeristät Wien (Wien, Österreich, 2001-2002); Universität Koppenhagen, (Koppenhagen, Denmark, 2003); Tallinner Pedägogische Univeristät, (Tallinn, Estland, 2004).
Universität Wien, Institut für Philosophie, Matrikel Nr. 0108xxx, Studienrichtung: A 296 295.
Prof. P. Kampits: „Einführung in die Gegenwartsphilosophie: Jean-Paul Sartrè“.
Existenzialistisches Dasein, wenn man es modernistisch versteht ist nicht nur diese alltägliche Weltanschauung, sonder etwas subjektives und Individualistisches. Weil, -- nur Individuum existiert, alles Gegenständliches nur „ist“. Unter den Dingen die mit Dasein verbunden sind, d.h. – „Existentialen“; allerwichtigste für Sartrè war genau diese sogenannte „Dinglichkeit“ („facticitè“). D.h. – gibt es Umstand wo das Subjekt sich noch und noch als ob „geworfen“ in die Gelegenheiten findet, welcher für das Verstehen des „in-der-Welt-Seiendes-Subjekt“ ganz schwierige sind.
Sehr wichtig für Sartrè war auch der Begriff wie – „für sich (selbst) Sein“ („en-soi“) vgl. Heidegger’s „Da-Sein“)). Individualistische Seins-Weise ist aber nur als ob „für-sich-Sein“ („pour-soi“), d.i. – Selbst-Bewusstsein hier und jetzt. So verstehendes Sein ist etwas wie – „für etwas Sein“, d.i. – etwas determiniertes. Oder wie Fr. Nietzsche in seinem poetischen weise es sagt:1
Ich lehre euch den Übermenschen. Der Mensch ist etwas, das überwunden werden soll. Was habt ihr getan, ihn zu überwinden?“ /.../ „Nicht eure Sünde – eure Genügsamkeit schreit gen Himmel, eure Geiz selbst in eurer Sünde schreit gen Himmel!“2
In Wirklichkeit bleiben aber Menschen dabei noch von einige konkrete Verhältnisse („situation“)3 konstituiert, z.B. Zeit und Raum Kategorien und ähnliches (vgl. I. Kant!). Konkretes Individuum ist so immer nur zufällig dass was er ist, und er strebt sich andauernd in irgendwelcher Weise zu konstituieren und sich von Zufälligkeit zu befreien. Durch diesen „banale“ Faktizität wächst genau auch sogenannte „freie Wille“ aus (vgl. Schopenhauer, und besonders auch Nietzsche-Kritik).4
Nach Sartrès Meinung ist das ganze Sein wie ein Weg von Potenzialen zum Aktualen (vgl. Aristoteles). Denken als solche ist nicht etwas statisches, es ist wie unendliche Prozess. Das Sein als solche ist so auch wie etwas sozusagen: „Grund-loses“ (Sartrès – „alientatio“) (vgl. Hegel, Marx: „Entfremdung“)). Im konkreten Fälle heißt das, dass so verstehendes Denken ist etwas wie „Unbewusste Bewusstsein“. Oder wie Fr. Nietzsche hat gesagt:
„Unheimlich ist das menschlich Dasein und immer noch ohne Sinn: ei Possenreissen kann ihm zum Verhängnis werden. Ich will die Menschen den Sinn ihres Seins lehren: welcher ist der Übermensch, der Blitz aus der dunklen Wolke Mensch.“, S. 17. /.../ „Zu meinen Ziele will ich, ich gehe meinen Gang; über die Zögernden und Saumseligen werde ich hinwegspringen. Also sei mein Gang ihr Untergang!“5
Das sogenannte „Unbewusste Bewusstsein“, -- d.i. – etwas derzeitig kollektivistisches aber auch ganz und gar unauthentisches, dass macht der ganzen wahren individualistisches/personalistischen Denken fast unmöglich. Diese sogenannte „Entfremdete Denkungsweise ist außerdem auch etwas stagniertes und ganz und gar ‚decatentè‘.6
Aber existenzialistische Denkungsweise bedeutet etwas ganz anderes, -- es muss etwas dynamisches sein, d.h. das Individuum muss andauernd etwas entscheiden (wenigstens in moralischen Sinne des Wortes). Diese letzte ist aber natürlich nicht nur existenzialistische Denkungs-Art (, vgl. Aristoteles, Aq. Thomas, Spinoza, Kant,7 u.s.w.).
Nach Sartrè’s Meinung ist existenzialistische Denkungsweise etwas mehr subjektives, mehr individualistisches. Oder wie M. Heidegger dass gesagt: dass ist wie – „In-der-Welt-geworfen-Sein“ (vgl. Heidegger‘s berühmte „Angst“--Begriff, und besonders auch S. Kierkegaard). Dass bedeutet aber nur eines, -- die wichtigste Sache für ganzen Existenzialismus ist genau sogenannte „Grenz-Situationen“--Theorie. (vgl. K. Jaspers, und natürlich auch Heidegger). Und diesen K. Jasper´s „Grenz-Situationen“ sind eng verbunden mit Fr. Nietzsche´s Weltanschauung:
„... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“ /.../ „... Liebende waren es stets und Schaffende, die schufen Gut und Böse. Feuer der Liebe glüht in aller Tugenden namen und Feuer des Zorns.“ /.../ „... Kannst du dir selber dein Böses und ´Gutes geben und deinen Willen über dich aufhängen wie ein Gesetz? Kannst du dir selber Richter sein und Rächer deines Gesetzes?“8

Jean-Paul Sartrè’s Ästhetik.

Nach Sartrè’e Meinung ist Ästhetische Objekt (oder: Ästhetische Erlebnis) nie ganz und gar realistisch, aber auch nicht nur einfache psychische Entität. Es ist etwas imaginäres (vgl. Sartrè’s Begriff: „imaginaire“) Entität, d.h. – solche Objekt was durch bestimmte Erfahrungs-Weise gegründet ist, was der ganzen wirklichen Welt-Anschauung im relevantischem Sinne unmöglich machst.
Solche Erfahren kann man so entweder akzeptieren noch nicht akzeptieren, dass bedeutet nur das alle solche ästhetische Impressionen immer nur von dem sogenannten „Außen-Welt/Realität“ kommen, d.i. sogenannte berühmte „wählerische Aufmerksamkeit“ (vgl. Santayana, und Bullogh‘s sogenannte „psychische Distanz“, u. s. w). Und auch Fr. Nietzsche, habt etwas solches meint wenn er sagt:
„... Neues will der Edle schaffen und eine neue Tugend. Altes will der Gute, und dass Altes erhalten bleibe.“ /.../ „... Und dies Geheimnis redete das Leben selber zu mir: „Siehe, sprach es, ich bin das, was sich immer selber überwinden muss. /.../ Und wer ein Schöpfer sein muss im Guten und Bösen: wahrlich, der muss ein Vernichter erst sein und Werte zerbrechen.“9
Nach Sartrè’s Meinung ist Kunstwerk für den solche imaginären Sein etwas bissen als ob „analogisches“, d.h. – die in Wirklichkeit seiende Kunstwerk ist immer auch „der Kunst“, als solche Phänomen , überhaupt, di. – etwas vor allem genau „imaginäres“. Satrè folgt hier R.Ingarden’s Denkungsweise,10 -- d.h. – der Kunstwerk ist immer imaginär, d.i. – vor allem von der Aufmerksamkeit abhängige Objekt. Es ist implizit immer noch „en-soi“, aber anderseits immer auch nur „pour-nous“. --- D.h. aber dass das Sein des Kunstwerks ist immer auch die Anschauung des Kunstwerks. --- D.h. -- konkrete Gemälde ist nur die Vorbedingung des Erfahrens konkreter ästhetischen Objekts (oder ästhetischen Erfahrung/Erlebnis).11
Sartrè’s sogenannte Ästhetische Manifestation gibt es aber im Buch --- „Qu’est-ce que la littèrature?“12 Sehr wichtig für Sartrè’s Denken ist auch das Buch wie „L‘ Ètre et le Nèant“ (1943). Die ganze Sartrè’s Ästhetik kann man aber in dem Buch wie --- „Situations I“ (1940) -- finden, besonders wichtige sind die Paragraphen wie „L’existentialisme est un humanisme“, u.a.13
Nach Sartrè’s Meinung ist die ganze künstlerische Tätigkeit so verstehbar als ob Kommunikations-Akt mit der sogenannten „Anderen“ (d.h. – „Autrui“). --- und das ist auch eine der wichtigsten Kategorien mit der den ganzen Existenzialismus überhaupt auch gründen kann.14
Sehr wichtig für den ganzen existenzialistischen Denkungsweise ist auch sogenannte „menschliche Freiheit“ als solche. Sehr wichtig ist auch solche Begriff wie die Phantasie,15 -- d.i. – die ganze freie künstlerische (oder: poetische--lyrische--rethorische) Denkungs-Art, als solche (vgl. sogenannte „existenzialistische Ästhetizismus“, -- d.i. – Schopenhauer, Kierkegaard, Jaspers, Camus, Sartrè, Croce, Heidegger, Habermas, Adorno, Vattimo, Deleuze, Albertelli , und viele andere). Fr. Nietzsche z.B. hat etwas solches geschreibt:
„... Das Jetzt und das Ehemals auf Erden – ach! Meine Freunde – das ist mein Unterträgliches; und ich wüsste nicht zu leben, wenn ich nicht noch ein Seher wäre, dessen, was kommen muss. /.../ „Ich wandle untern Menschen als den Bruchstücken der Zukunft: jener Zukunft, die ich schaue.“ /.../ „... Ist nicht verletzte Eitelkeit die Mutter aller Trauerspiele? Wo aber Stoltz verletzt wird, da wächst wohl etwas Besseres noch, als Stolz ist. Damit das Leben gut anzuschauen sei, muss sein Spiel gut gespielt werden: dazu aber beadarf es guter Sachauspeiler.“ /.../ „... Grosses vollführen ist schwer: aber das Schwerere ist, Grosses befehlen. Das ist dein Unverzeichlichstes: du hast die Macht, und du willst nicht herrschen.“ --16
Nach Sartrè‘s Meinung bedeutet aber sogenannte „menschliche Freiheit“ über allem Freiheit von Moral (vgl. besonders Nietzsche), d.h. – wichtigste dabei ist genau diese Zufälligkeit, d.i. --- sogar übersinnliche oder transzendentale Verantwortung (vgl. = Fatalismus). --- Und genau dieses ist auch wirkliche Sartrè‘s „Nihilismus“ (Le Nèant“), als solche (vgl. Jaspers, Heidegger – „das Nichts“, Camus – „die Absurdität“, Adorno – „negative Dialektik“, Nietzsche – „die Leere“, Kierkegaard – „negative Freiheitu.s.w.)
--- Das Nihilismus17 bedeutet aber dass alle Wesen unsinnig geboren sind, leben ihre bedeutungslose Leben und sterben nutzlos, -- d.h. --- das Existenz ist wie eine nutzlose Passion. Fr. Nietzsche meint aber über solches Situtation folgendes:
„Ich kann nicht lange stillsitzen. Und was mir nun auch noch als Schicksal und Erlebnis komme, -- ein Wandern wird darin sein und ein Bergsteigen: man erlebt endlich nur noch sich selber.“ /.../ „... Allein bin ich wieder und will es sein, allein mit reinem Himmel und freien Meere; und wieder ist Nachmittag um mich. /.../ O nachmittag meines Lebens! Was gab ich nicht hin, dass ich Eins hätte: die lebendige Pflanzung meiner Gedanken und dies Morgenlicht meiner höchsten Hoffnung!“ /.../ „...“das Glück läuft mir nach. Das kommt davon, dass ich nicht den Weibern nachlaufe. Das Glück aber ist ein Weib.““ /.../ „... Sondern die Hellen, die Wackern, die Durchsichtigen – das sind mir die klügsten Schweiger: denen so tief ihr Grund ist, dass auch das helleste Wasser ihn nicht – verrät. -- /.../ Des Einen Einsamkeit ist die Flucht des Kranken; des Andern Einsamkeit die Flucht vor den Kranken.“18
Sartrè: Dabei ist sehr wichtig auch diese bestimmte reflektierende Denkungsweise , d.h. – das ganze menschliche Bewusstsein (oder wie Sartrè: „conscience“) was etwas wie Intentionale Ereignis gelten soll. (Vgl. Kantische Ästhetik, -- der Kunst ist etwas wie „als ob nutzloses“, vgl. auch Aq. Thomas, Poltin). Auch Sartrè denkt das erst nur der Mensch macht Kunstwerk sozusagen „wirklich“ (d.i.- sogenannte „subjektive Ästhetik-Theorie“, vgl. Descartes, Spinoza, Baumgarten, Hume, Breackley, Kant,19 Schopenhauer, Nietzsche, Bullogh, Santayana, Breadsley).
Die Kunstwerk ist wie das andauernde Verlangen nach Gestaltung. Die ganze Sinn des Kunstwerks kann man nur in diesem selbst finden. Die Kunstwerk ist nur dann etwas in Wirklichkeit seiendes, wenn man dieses auch sehen kann.20
Oder wie Sartrè selbst: so verstandene Zweck oder Objekt des ganzem Bewusstseins ist genau diese sogenannte --- „für-sich-selbst-Seiende („etrè l’en-soi“). Die „sinnliche Bewusstsein“ ist aber etwas wie – „etrè pour-soi“.
Wenn aber diese solche „Objekt“ fehlt, bleibt nur eines übrig, -- d.i. – die Objekt der ganzen Anschauung ist nur eine solche extreme existenzialistisches „Ding an sich“ wie „das Nichts“ („Le Nèant“).21 Sartrè probiert aber andauernd auch solchen „Nichts-Erfahrung“ irgendwie nivellieren; für ihm (und seinem ganzen Philosophie) ist die wichtigste genau diese „existenzialistische Verantwortlichkeit“ (vgl. „menschliche Freiheit“), es geltet fast so wie höchste absolute transzendentale Realität (vgl. besonders Kierkegaard, K. Löwith, Barth).
Nach Sartrè’s Meinung ist ästhetische Objekt vor allem genau diese sogenannte „Intentionale Objekt“, d.h. – etwas Abstraktes (oder: kontemplatives-reflektives, vgl. z.B. Meister Eckhardt). Und diese „Intentionale Objekt“ ist nie nicht soviel etwas reales oder materialistisches, sondern genau und nur etwas imaginäres. Oder wie Nietzsche selbst sich ausdrückt:
„... Inzwichen rede ich als einer, der Zeit hat, zu mir selber. Niemand erzählt mir Neues: so erzähle ich mir mich selber. -- /.../ [Der Schaffende] – Das aber ist der, welcher des Menschen Ziel schafft und der Erde ihren Sinn gibt und ihre Zukunft: Dieser erst schafft es, dass etwas gut und böse ist.“ /.../ „... Dort war´s auch, wo ich das Wort „übermensch“ vom Wege auflas, und dass der Mensch etwas sei, das überwunden werden müsse. -- Dass der Mensch eine Brücke sei und kein Zweck: sich selig preisend ob seines Mittags und Abends, als Weg zu neuen Morgenröten:“22
Die Gründung des ganzes solches imaginäres Bereich ist etwas wie sogenannte „Representation“ (Sartrè: „ repruductio“) durch Material (vgl. besonders R. Ingarden). Genau etwas solches findet auch beim jedem künstlerische (oder : ästhetische) Erfahrung statt, --- der Mensch erst als ob projektiziert diesen konkreten (aber fast irrealen) künstlerischen Objekt, und dass findet fast im jedem Augenblick statt. Also sprach Fr. Nietzsche:
“Herrschucht: die aber lockend auch zu Reinen und Einsamen und hinauf zu selbstgenugsamen Höhen steigt, glühend gleich einer Liebe, welche purpurne Seligkeiten lockend an Erdenhimmel malt.“ /.../ „... Darum, o meine Brüder, bedarf es eines neuen Adels, der allem Pöbel und allem Gewalt-herrischen Wiedersacher ist und auf neue Tafeln neu das Wort schreibt „edel“. Vieler Edlen nämlich bedarf es und vielerlei Edlen, dass es Adel gebe! Oder, wie ich einst im Gleichnis sprach: „Das eben ist Göttlichkeit, dass es Götter, aber kenen Gott gibt!““23
Nach Sartrè’s Meinung ist die künstlerische Werk etwas wie Intentionale oder genauer zu sagen --- „emergentische“ Objekt. --- Die ganze ästhetische Erfahrung (oder: ästhetische Erlebnis) ist so über allem etwas wie „kommunikative Erlebnis“. Die Gefühle sind potential in der jeder künstlerischen Objekt verborgen. 24 Die Gefühlen sind wie sozusagen wie eigenartige „phänomenologische Objektivität“. Die gesamte ästhetische Erfahrung (oder: ästhetische Erlebnis/Eigenschaft) findet genau denn statt wenn man realen-irrealen und bloß vorstellbaren miteinander vermischen kann. --- D.h. – ästhetische Erfahrung bedeutet , nach Sartrè’s phänomenologischen Ästhetik, -- genau diese „Spaltung“ zwischen reales und irreales (vgl. besonders Kant25, aber auch Bullogh‘s: „ästhetische Distanz“).
Sartrè: solche Literatur-Theoretisierung/-Kritik fängt so genau aus diese „Spannung“ zwischen das Sein und das „Nicht-Sein“ an (vgl. auch Parmeniedes). Jede einzelne Individuum ist so vorstellbar als metaphorische Gestaltung des transzendentalen Sphäre , d.i. – die eine der wichtigsten Gedanken in gesamten Sartrè’s Existenzialismus überhaupt. Sehr wichtig ist dabei natürlich auch die ganze „Menschlichkeit“, als solche; aber z.B. – die Freiheit als solche ist dabei nicht etwas absolut geltendes, sondern, --- es kann auch bedeuten auch das der Mensch nicht „frei“ sein will.
Anderseits ist die Freiheit auch etwas fast Absolutes und einerseits auch etwas nur konkretes, -- d.i. - die Freiheit, als solche, ist in Sartrè’s Existenzialismus über allem genau diese „Verantwortlichkeit“. (Vgl. berühmte Konzept über sogenannten „freien Wille“, besonders Schopenhauer und Nietzsche).
Übrigens kann aber sagen dass der gesamte Sartrè’s existenzialistische Ästhetik ist verstehbar als eigenartige „Apologie des Realismus“ (vgl. Sartrè als „Materialist“ oder sogar: „Marxist“?!). In seinem Ästhetik geltet dieses aber soviel (oder sowenig) wenn der ganze Kunst (oder Ästhetik, oder ästhetische Theorie, oder: Ästhetizismus) ist etwas sozusagen – „reales“ , es ist wie -- „ästhetische Wirklichkeit“. 26
Was dass aber bedeuten kann, und auch – bedeuten sollte ! --- darüber kann man lesen in den weiteren Stück dieses Arbeit... ---

J.-P- Sartrè und Existenzialistische Ästhetizismus.

Sicherlich gibt es ein Begriff wie Existenzialismus, unter dem man ein weites und unbestimmtes Feld der Lebensphilosophie meint, die meistens mit den Namen Kierkegaards, Nietzsches, Schopenhauers und anderen assoziiert. Man hat aber nicht gefragt was genau das Wesen diese Phänomene ausmacht. Die neue Aufgabe ist ein neuer Begriff wie existenzialistischer Ästhetizismus hervorzuheben und definieren, der im Verständnis des Begriffes des Existenzialismus neue Dimensionen und Nuancen eröffnet. Der Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus besitzt ziemlich spezifische Bedeutung bei den wenigen Leuten, die ihn benutzt haben, aber niemand hat gründlicher analysiert was hinter diesen Wörtern liegt.27 So hat man diesen Begriff, obwohl sehr selten, jedoch sehr unterschiedlich verwendet.
Aber muss man versuchen diesen Mangel zu beseitigen, was aber keineswegs eine leichte Aufgabe ist. Schon die beiden Begriffen einzeln genommen, -- Existenzialismus und Ästhetizismus sind sehr viel- und mehrbedeutend. Die beiden zusammen betreffen aber schon die meisten philosophischen Fragepunkte, gegenüber denen die moderne Philosophie gestellt ist. So bleibt die ganze von polemischer Art und es klingt schon mehr als eine These, -- dass es so was wie existenzialistischer Ästhetizismus überhaupt gibt und was es bedeuten könnte, denn Konstatierung. Oder wenn kann man noch Nietzsches Wort-Bildung, -- als stlistische Art, -- darstellen, was bedeutet mehr Konstatntierung als These:
... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“28
Ausgegangen worden ist von der Feststellung, dass es in ganzer Erkenntnis nur zwei reine fundamentale aber gegensätzliche, -- subjektive und objektivistische, dass heißt irrationaleintuitive und logischeIntellektuelle; oder anders gesagt ästhetische und begriffliche Anschauungsformen gibt.29 Erst von der Symbiose den beiden entstehen Philosophie, als eine künstlerische Wahrnehmung, die zwischen intellektuellen und intuitiven spielt und dabei mehrere Fragen von der Möglichkeit der Kommunikationen überhaupt hervorruft. Auch bei der Definierung des philosophischen Begriffes des existenzialistischen Ästhetizismus, ist der Ausgangspunkt irrational und intuitiv, wovon man mit der Hilfe der Logik begriffliche Realität herausstellt, dabei jedoch nicht sein ursprüngliches existenzialistisches Spezifixum und Unbestimmtheit verlierend.30
Als bei vielen anderen Begriffen ist auch der Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus sehr umfangreich und ermöglicht unterschiedliche Interpretationen. Grundbestimmend hier ist der Begriff des Existenzialismus, der aber gleichzeitig mit dem Begriff und Bedeutung des Ästhetizismus verbunden ist. Man kann sagen, dass die ganze existenzialistische Weltanschauung vor allem durch die ästhetizistische Denkweise charakterisiert ist. Die ästhetizistische Denkweise selbst, die bei der subjektiveexistenzialistischen Weltverständnisses zentrale Bedeutung besitzt, findet seinen Ausdruck vor allem in poetischen und rhetorischen Formen. Der Ästhetizismus gilt so als eine reflektierende und geistige Haltungsweise, die das existenzialistische Dasein aus dem ästhetizistischen Geschichtswinkel betrachtet.31 Unter den Nietzsches existenzialistischen Ästhetizismus kann man so eine langfristige spezifische geistesgeschichtliche Denkrichtung verstehen. Nietzsche schildert es ja wircklich schönen weise:
„...Überwindet mir, ihr höhere Menschen, die kleinen Tugenden, die kleinen Klugheiten, die Sandkorn-Rücksichten, der Ameisen-Kribbelkram, das erbärmliche Behagen, das „Glück der meisten“ -- ! Und lieber verzweifelt, als dass ihr euch ergebt. Und, wahrlich, ich liebe euch dafür, dass ihr heute nicht zu leben wisst, ihr höheren Menschen! Son nämlich lebt ihr – am besten!“ /.../ „... Dies ist mein Morgen, mein Tag hebt an: herauf nun, herauf, du grosser Mittag!“ -- --
„Also sprach Zarathustra und verliess seine höhle, glühend und strak, wie eine Morgensonne, die aus dunklen Bergen kommt.“ 32
Die zentrale Wichtigkeit in dieser Denktradition besitzt das Individuum in seiner konkreten zeitlichen und mentalen Situation, seine Kreativität und Subjektivität. Die sehr viel Aufmerksamkeit findende Themen in dieser existenzialistischen-ästhetizistischer Denkrichtung sind die Absurdität und Nihilismus, wodurch alles Vorhandene und Vorkommende mit der skeptischen Stimmung (wie Nietzsche, und Plato-Sokrates, und auch Keirkegaard --), das heißt mit der Ironie betrachtet wird.33 Vielerlei sind die Themen des Nihilismus und Ästhetizismus direkt verbunden, so ist bei der beiden der Kreativität erst durch die Destruktion ermöglicht. Durch den totalen Nihilismus gelangt man immer fast unvermeidlich direkt zum existenzialistischen-ästhetizistischer Weltanschauung, wie es auch Nietzsche es sogar am besten weise schildert:
... Alles geht, alles kommt zurück; ewig rollt da Rad des Seins. Alles stirbt, alles blüht wieder auf; ewig läuft das Jahr des Seins. Alles bricht, alles wird neu gefügt; ewig baut sich das gleiche Haus des Seins. Alles scheidet, alles grüsst sich wieder; ewig bleibt sich treu der Ring des Seins.“ /.../ „... Des Menschen Fernstens, Tiefstes, Sternen-Höchstes, seine ungeheure Kraft: schäumt das nicht alles gegen einander in eurem Topfe?“34
Solchen existenzialistischen Ästhetizismus kann man definieren als rhetorische und poetische Wortkunst, die spezifischen subjektiven existenzialistischen und kreativen Ausdrucksformen besitzt. Herausheben kann man hier die Rolle der „re-mythologischen“ Kreativität, die von dem totalen Nihilismus intuitive-irrationale Auswege sucht und mythologisch-ritualisierend bestimmt ist.35 Solche mystische, existenzialistische und ästhetizistische Denkweise folgt die Regeln, welche die rationale Denkweise nicht mehr anerkennen kann. Sie ist zuviel unbestimmt und poetisch, erst durch Theologie36 und Philosophie findet sie seinem Mehr rationale Manifestation, wo den benutzten Begriffen schon einigermaßen definiert sind.37 Doch: Angst-Verzfeiflung-Einsamkeit sind aber die höhstens existentielle Wahrnehmungen, (die z.B. mit Nietzsches und besonders S. A. Kierkegaards Philosophie eng verbunden sind). Oder hier auch etwas wircklich poetisches von Nietzsche selbst:
... Allein bin ich wieder und will es sein, allein mit reinem Himmel und freien Meere; und wieder ist Nachmittag um mich. /.../ O nachmittag meines Lebens! Was gab ich nicht hin, dass ich Eins hätte: die lebendige Pflanzung meiner Gedanken und dies Morgenlicht meiner höchsten Hoffnung!“ /.../ „... O Einsamkeit! Du meine Heimat Einsamkeit! Zu lange lebte ich wild in wilder Fremde, als dass ich nicht mit Tränen zu dir heimkehrte! /.../ „Ein anderes Verlassenheit, ein anderes Einsamkeit: Das – lerntest du nun! Und dass du unter Menschen immer wild und fremd sein wirst:“38
Um dorthin zu gelangen muss man aber zuerst die vorkommende oder brauchenden Begriffe definieren zu versuchen, welche Arbeit auch hier, -- bei dem Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus, -- vorgenommen worden ist. Erst durch die Definierung entdeckt man die hinter den Wörtern liegende Realitäten.39 Durch diese Tätigkeit findet man neue Bedeutungen und Fragen, die neuen Denkhorizonten eröffnen. Und es ist ja wichtig, die neuen Denkhorizonten eröffnen, sonder gibt es nur etwas alltägliches. Und berühmt ist wie Nietzsche selbst solch-artige Menschen schildert, wenn er sagt:
„... Rund, rechtlich und gütig sind sie miteinander, wie Sandkrönchen rund, rechtlich und gütig mit Sandkrönchen sin. Bescheiden ein kleines Glück umarmen – das heissen sie „Ergebung“! und dabei schielen sie bescheiden schon nach einem neuen Glücke aus.“40
Erst durch die definieren der Begriffe kommt man zu neuen Landschaften.41 So kann man erst nach der Analysierung des Begriffes des existenzialistischen Ästhetizismus argumentieren, dass der ganze Existenzialismus von der „re-mythologisierenden„ Haltung betragen worden ist, die seinen Ausdruck traditionell in poetischer Kreativität gefunden hat. Solche geistige Stimmung kann aber am besten mit dem Begriff existenzialistische Ästhetizismus zusammengefasst werden und die Entwicklungsgeschichte solcher geistigen Haltung lässt sich lange befolgen.42 So sind die beiden Begriffen, -- der Existenzialismus und Ästhetizismus schon lange zusammengehört und sich gegenseitig beeinflusst, aber erst durch den Begriff des existenzialistischen Ästhetizismus gewinnen die beide eine neue und tiefere Bedeutung. Dazu noch etwas wircklich schönes von Fr. Nietzsche:
„... O Mensch! Gib acht!
Was spricht die tiefe Mitternacht?
„Ich schlief, ich schlief --,
„Aus tiefem Traum bin ich erwacht: --
„Die Welt ist tief,
„Und tiefer als der Tag gedacht.
„Tief ist ihr Weh --,
„Lust – tiefer noch als Herzenleid:
„Weh spricht: Vergeh!
„Doch alle Lust will Ewigkeit --,
„-- will tiefe, tiefe Ewigkeit!“43
1 Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // „Alfred Kröner Verlag“. / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). S. 8, 10.
2 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. /1883-1892/ Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. /Lk. 7-8./
3 Vgl. --- K.Jaspers: „Für Ontologie war alles nur das, was es im Gedachtsein ist; für das Philosophieren ist alles zugleich durchdrungen von dem Umgreifenden /.../ Ontologie versuchte eine gegenständliche Klärung /.../ Philosophieren trifft im transzendentierenden Denken indirekt das Sein...“ (Karl Jaspers: „Existenzphilosophie“, „Drei Vorlesungen gehalten am Freien Deustchen Hochstift in Frankfurt A.M. (September, 1937)). Berlin, 1956. („Walter De Gruyter & Co.“) S. 1-90. )) S. 17-18, u.s.w.).
4 Vgl. -- K.Jaspers: „Das Philosophieren in den Weisen des Umgreifenden ist Sache eines Entschlusses. Es ist der Entschluss des Seinswillens, sich zu lösen von allem bestimmten Seinsweisen, nachdem ich es seiner Prägananz ange-eignet habe, damit in Wahrheit das Sein selbst zu mir kommen könne.“ („Existenzphilosoßphie“, S. 24).
5 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 17, 22.
6 Vgl. z. B. = Fr. Nietzsche: „Werke in drei Bänden“, (Köln, 1994) „Könemann Verlagsgesellschaft mbH“)). Band 1, „Menschliches, Allzumenschliches. Ein Buch für freie Geister.“, Erster Band. (S.: 246-607); S. 396-397.
7 I. Kant: „Kritik der reinen Vernunft“, Köln, 1995, S. 25. // Vgl. K. Jaspers: „Die Grossen Philosophen“, München/Zürich, 1988, S. 412.
8 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 30, 63, 67.
9 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 124-125.
10 Vgl. z.B. --- R. Ingarden: „Erlebnis, Kunstwerk und Werk“, (1969).
11 Dass ist Sartrè‘s Kritik über Langer’s sogenannten „Virtual-Theorie“ (oder: „semblance“-Theorie) , und es kann man im Sartrè’s Buch „L’imaginaire“ finden. Sartrè folgt dort grundsachlich genau R. Ingarden’s Denkungsweise.
12 In finnischer Sprache 1967; „Mitä kirjallisuus on?“. (Vgl. M. Heidegger: „Holzwege“, oder: „Ursprung des Kunstwerkes“).
13 In finnischer Sprache: 1965; „Eksistentialismi ja humanismi“. (Vgl. besonders Ed. Husserl).
14 I. Kant: “Grundlegung der Metaphysik der Sitten“, Hamburg, 1965 , Verlag von Felix Meiner, 100 S., (Herausgegeben von K.Vorländer). , S. 5-7.
15 Sartrè: „I am placed in the necessity of choosing myself perpetually... /.../ There is no good and evil... /.../ My deed was good because I have done it... /.../ Every man must invent his way... /.../ I am my freedom...“ (Sartrè: „The Flies“, P. Roubiczek: „Existentialism: for and against“, S. 127-128).
16 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 152-153, 157, 162.
17 Sartrè: „In that type of being that is called knowing, the only being that we encounter is that which is perpetually here -- the known. The presence of the known is presence to nothing. (P.Roubiczek: „Existentialism...“, S. 126-127).
18 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 167, 177, 180, 192,193.
19 I. Kant: „Grundelgung der Metaphysik der Sitten“, S. XXI-XXII. Oder S. 60.
20 Vgl. z.B. = Fr, Nietzsche: „Die Geburt der Tragödie“ (Köln, 1994), S. 67-68.
21 Vgl. --- K. Jaspers: „Im Philosophieren sind wir auf dem Wege, die Erinnerung zu wecken, durch die wir zurückkehren zum Grunde. /.../ sinke ich in die Bodenlosigkeit des Unendlichen: ich stehe im Nichts, angesichts dessen ich durch mich selbst allein bin, was ich sein kann.“ („Existenzphilosophie“, S. 24).
22 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 217, 219.
23 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 210, 224.
24 Vgl. J.-P. Sartrè: „Situations I“, S. 34.
25 Vgl. z. B. = Fr. Nietzsche: „Jeneseits von Gut und Böse“. (Köln, 1994), S. 51-53.
26 Sartrè‘s Kritik – d.h. besonders solche Namen wie M. Durfenne und auch M. McDonald.
27 I. Kant: „Kritik der einer Vernuft“: Kant: „Kritik...“, S. 93 . – „... worauf, alles Denken als Mittel abzweckt /ist/ die Anschauung. /.../ Die Fähigkeit, (Retzeptivität) Vorstellungen durch die Art /.../ zu bekommen, heißt Sinnlichkeit. /.../ durch Verstand aber werden sie gedacht, und von ihm entspringen Begriffe.“ (vgl. Deleuze & Guattari : „Que’s qe la le Philosophie?“, und auch B. Croce. ) Vgl. auch sogenannte „problematische Begriff“, S. 367, und auch „der Begriff reiner bloß intelligibeler Gegenstände“, S. 377. = sogenannte „intelligibeler Welt“ ?))
28 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 27.
29 Kant: „Kritik...“, S. 106-127. --- „Die Zeit ist eine notwendige Vorstellung, die allen Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Die Zeit ist also a priori gegeben /.../ ist kein diskursiver Begriff /.../ sondern eine reine Form der sinnlicher Anschauung ...“ (S. 106-107) Vgl. auch S. 109, 111-112, 116.))
30 I. Kant: „Kritik der reiner Vernuft“: S. 98-99. „Der Raum ist eine notwendige Vorstellung a priori , die alle äußeren Anschauungen zum Grunde liegt. /.../ Der Raum wird als eine unendliche gegebene Größe vorgestellt. /.../ Der Raum ist nicht anders, als nur die Form aller Erscheinungen äußeren Sinne, d.i. die subjektive Bedingung der Sinnlichkeit, unter der allein uns äußere Anschauung möglich ist.“ (S. 101).
31 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: „..Aber gerade dem Helden ist das Schöne aller Dinge Schwerstes. Unerringabar ist das Schöne allem heftigen Willen.“, (S. 128.)
32 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 319, 363.
33 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: „... Dem aber, der vom Teufel besessen ist, sage ich dies Wort ins Ohr: „besser noch, du ziehest deinen Teufel gross! Auchfür dich gibt es noch einen Weg der Grösse!“ --“, (S. 95.)
34 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 241, 325.
35 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: Dein wortloser Stolz geht immer wider ihren Geschmack; sie frohlocken, wenn du einmal bescheiden genug ist, eitel zu sein.“, (S. 57.)
36 Fr. Nietzsche: Also sprach Zarathustra“: „... Es war ein verborgener Gott, voller Heimlichkeit. Wahrlich zu einem Sohne sogar kam er nicht anders als auf Schleichwegen. An der Tür seines Galubens steht der Ehebruch. /.../ „... Als er jung war, dieser Gott aus dem Morgenlande, da war er hart und rachsüchtig und erbaute sich eine Hölle zum Ergötzen seiner Lieblinge. /.../ (S. 288)./ „...Ist es nicht deine Frömmigkeit selber, die dich nicht mehr an einen Gott glauben lässt? Und deine übergrosse Redlichkeit wird dich auch noch jeneseits von Gut und Böse wegführen!“, S. 289.
37 Kant: „Kritik...“, S. 188-189. --- „Nun ist alle uns mögliche Anschauung sinnlich Ästhetik, also kann das Denken eines Gegenstandes überhaupt durch einen reinen Verstandesbegriff bei uns nur Erkenntnis werden...“
38 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 177, 202-203.
39 Vgl. z. B. = Fr. Nietzsche: „Götzen-Dämmerung“, (Köln, 1994), S. 289-290.
40 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 187.
41 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: „Du zwingst viele, über dich umzulernen; das rechnen sie dir hart an. Du kamst ihnen nahe und gingst doch vorüber: das verzeichen die dir niemals.“, (S. 68.)
42 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“: „.. Unbewegt ist meine Seele und hell wie das Gebirge am Vormittag. Aber sie meinen, ich sei kalt und ein Spötter if fruchtbaren Spässen.“, (S. 15.)

43 Fr. Nietzsche: „Also sprach Zarathustra“, S. 359. Im estnisch: „... Oo inimene! Kuulata! /See sügav kesköö – mida ütleb ta? / „Ma magasin, ma nägin und --, / „Nüüd saabunud on ärkamise tund: -- / „Maailm on sügav nagu kaev, / „Ja sügavam kui päeva arvamine. / „On sügav valu, sügav vaev --, / „Rõõm aga sügavam kui vaevlemine: / „Vaev ütleb: möödu! Valu: mine! / „Rõõm aga tahab: olgu igavik --, / „-- pikk, sügav, sügav igavik!“ (Fr. Nietzsche: „Nõnda kõneles Zarathustra“. Lk. 220.)