PLATON. LAKHES.

PLATON:

„Lakhes“.

Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

LÜSIMAKHOS Nikias ja Lakhes, nüüd olete näinud selle (176a) selle relvavõitleja esitust.¹ Melesias ja mina ei öelnud kohe alguses, miks me teid kaasa kutsusime seda vaatama. Nüüd seletame me asja ära, kuna tahksime kõneleda teile täiesti avameelselt. Mõned seevastu peavad säärast {etendust}² naeruväärseks, ja kui neilt nõu küsida, ei ütle nad mis arvamusel {nad} on vaid kõnelevad küsijale meele järgi olla tahtes erinevat kui nad {tegelikult} mõtlevad. Aga meie (b) usume, et te olete piisavalt head asjatundjad ja ütlete meile oma arvamuse otse välja, ja seetõttu oleme me palunud teid nõuandjaiks ühes asjas, millest teile nüüd kõneleme.³

Asi, millele minu eessõna viitab, on (179a) järgnev. Need kaks on meie pojad. See siin on Melesiase poeg, Thuküdides nimeks nagu {tema} vanaisalgi. See teine on minu poeg. Ka tema on oma vanaisa nimekaim, andisme nimelt talle minu isa järgi nimeks Aristeides. Oleme otsustanud nende eest võimalikult hästi hoolitseda ega plaani teha nõnda nagu isad tavaliselt teevad, annavad poegadel tegeleda sellega millega iganes kuni nad noorukiteks on kasvanud, vaid just nüüd {tuleb} hakata oma parema arusaamise järgi nende eest hoolitsema. Teame et ka teile endil on poegi ja mõtlesime, et teie kui üldse keegi (b) olete mõelnud, milline kasvatus annaks parima tulemuse. Aga kui te vahest ei ole sellele tähelepanu pööranud, tahaksime tuletada meelde et sellele ei sobi käega lüüa ja paluda teil koos meiega mõelda mis on {meie} poegadele parim.

Teil on põhjust kuulda, millest meie otsus tuleneb, (c) kuigi see võtab natuke aega. Melesiasel ja minul on kombeks koos einestada, ja pojad on nendel einetel kaasas. Nagu ma juba alguses ütlesin, räägime nüüd teile täiesti avameelselt. Me mõlemad võime noorukitele kõneleda mõndadestki oma isade suurtest tegudest, nende teotsemisest sõja ja rahu ajal {kas} meie liitlaste või oma riigi hüvanguks. Aga kumbalgi meist ei ole ole pajatada midagi omaenda tegudest. See paneb meid {oma} poegade ees häbenema ja laidame {oma} isasi (d) selles et nad lubasid meil meie nooruseas veeta lõbusat elu sel ajal kui nad ise hoolitsesid teiste {inimeste} asjade eest. Kõneleme seda oma poegadele näitena ja ütleme, et kui nad endi eest ei hoolitse ega meid ei kuula, jäävad nad mainetuks, aga kui nad {endi eest} hoolitsevad, võib neist tulla oma nime väärivad {mehed}. Nad on lubanud teha nõnda nagu me ütlesime. Me arutleme nüüd, missugune õpetus või harjutus arendaks nad tubliteks meesteks. Keegi soovitas meile relvavõitlust (e) {kui} noorele mehele suurepärast õppeainet; ta kiitis just seda meest, kelle esitust te äsja nägite ja käskis meid teda vaatama minna. Mõtelsime, et on põhjust minna vaatjaks ja samas, kui teile sobib, et oleksite nõuandjateks meie poegi puudutavas asjas. (180a)

Sellest tahaksime teiega vestelda. Nüüd on teie kord meid nõustada, ja öelda, kas teie meelest tasub seda oskust õpetada või ei. Rääkige samuti, kas võite soovitada mingit muud noorele mehele sobivat õppeainet või harjutusala, ja öelge kas te meile abiks olla tahate.

NIKIAS Minu meelest on teie mõte suurepärane. Olen nõus sellega kaasa minema ja arvaksin et Lakhes nõndasamuti. (b)

LAKHES Tõiesti õige. Lüsimakhose äsjane märkus oma isa kohta ja Melesiase isa kohta oli minu meelest tõesti tabav, see sobib neile, meiega ja üldse kõigiga, kes riikide asju ajavad. Nagu Lüsimakhos tõdes, lapsed ja üleüldse kõik omaendi asjad kipuvad neil hooletusse ja laokile jääma. Selles {suhtes} on sul täiesti õigus, Lüsimakhos. Aga ma ei mõista seda, miks palud (c) nende poiste kasvatamisel nõu meilt ja mitte sellelt Sokrateselt. Tema on ju samast kandist nagu sinagi ja on peale selle alati seal kust on saada mingit head õpetust või harjutust, sellist mida sa neile noorukitele otsid.

LÜSIMAKHOS Või nii, kas see Sokrates on noist asjadest huvitatud?

LAKHES Just nimelt.

NIKIAS Mina võin sellest kindlasti kõneleda sama hästi kui Lakhes. Just veidi aega tagasi hankis ta minu pojale muusikaõpetaja, Agathoklese õpilase Damonioni, kes on (d) mainekas muusikamees ja muidu ka selles eas poistele võrratuks õpetajaks.

LÜSIMAKHOS Minu eakaaslased enam ei tea neid nooremaid, kuna me püsime oma ea tõttu rohkem kodus. Aga kui sinulgi, Sokrates, on mingi hea nõu oma naabrile, siis ütle aga. See oleks pealekauba veel õiglus ja (e) kohustus, kuna sina oled oma isa Sofroniskose tõttu ka minu sõber. Sinu isa ja mina olime alati head sõbrad ja kaaslased, meie vahel polnud kunagi tüli nii kaua kui ta elas. Aga sellest, millest nüüd on kõneldud, tuleb mulle midagi meelde. Need noorukid mainivad kodus kõneledes sageli Sokratest ja kiidavad teda palju. Mina ei ole kunagi juhtunud küsima, kas kõnelevad nad Sofroniskose pojast. Öelge nüüd poisid, kas see on seesama Sokrates, kellest te (181a) olete alati kõnelenud?

POISS Just seesama.

LÜSIMAKHOS Suurepärane, Sokrates, on õige et teed oma isale au, kes oli eriti tubli mees, eriti kui kõik on meie vahel ühine.

LAKHES Ära vaid lase seda meest plehku panna, Lüsimakhos! Mina olen näinud teda teistelgi puhkudel tegemas au nii oma isale kui ka isamaale. Siis kui põgeneti Delionist, (b) taganesime me koos, ja võin kinnitada et kui teised oleksid käitunud sarnaselt temale, oleks meie riik püsima jäänud ega oleks siis nii armetult kokku varisenud.

LÜSIMAKHOS Sokrates, nüüd saidki kenasti neilt meestelt kiita, kellede sõnu võib usaldada ja veel sellises asjas. Mul on tõesti tore kuulda kui hea maine sul on, ja võid uskuda et soovin sulle kõike head. Sa oleks juba varem meil külas pidanud käima ja (c) {võid} pidada meid oma sõpradeks, selleks on sul kogu õigus. Nüüd sellest päevast alates, kui oleme taas oma tutvust uuendanud, pead sa tõesti hakkama meid {tihedamini} kohtama ja meiega tutvuma ja nende noortega, nii et te koos jätkaksite meie endist sõprust. Loodetvasti sa nõnda teed, meie ka meenutame seda sulle tihti. Aga mida te nüüd ütlete selle kohta, millest me alguses rääkisime? Mida te arvate? Kas on põhjust õpetada neile poistele relvavõitlust või ei? (d)

SOKRATES Mina üritan oma parimat selles asjas nõu andes ja teha ka kõike muud mida palud. Aga on vist sobivaim, et mina nooremana ja kogenematuna esmalt kuulan oma õpetuseks, mida neil teistel on öelda. Kui mul on sellele midagi lisada, selgitan oma seisukohta ja üritan panna sind ja need teised seda heaks kiitma., Nõnda, Nikias, ehk üks teist kõneleb esmalt.

NIKIAS Mis siis ikka. Minu meelest on see õpetus noortele (e) meestele mõnelgi kombel kasulik. On hea, et noored kasutavad {oma} vaba aega tavaliste ajaviidete asemel selliseks harrastuseks. Esiteks tugevadab see kehalist vormi, kuna see on sama nõudlik ja jõudu küsiv kui (182a) iga teinegi spordimoodus, ja lisaks see samuti nagu ratsutamine sobib vabale mehele suurepäraselt. Selle võistlusmooduse jaoks, milles me ateenlased meistrid oleme ja milles me võistlema peame, saavad tegelikku treeningut vaid need kes harjutavad sõjarelvade kasutamist. Sellest õpetusest on kasu ka võitluses endas, kui tuleb tandril koos teistega sõdida. Suurimaks kasuks on see siiski siis, kui rivid murduvad ja tuleb võidelda mees mehe vastu, kui aetakse taga vaenlast kes oma ahistajat tõrjuda üritab, (b) või ise põgeneb ja üritab saada endat tagaajajaga hakkama. Sellele kes seda valitseb ei saa vastu ei ükski mees ega ka suuremgi hulk, vaid ta on kõigis olukordades ülekaalukas. Peale selle äratab see temas tahtmise süveneda teisse väärtuslikku õpivaldkonda, kuna igaüks kes on õppinud võitlema täies varustuses tahab õppida järgnevat teadmisvaldkonda, taktikat, ja seda omandama õppides ja selles end arendades hakkab ta õppima sõjajuhtimise oskust. On selge, et kõik selle valdkonna teadmised ja kunstid on (c) auväärsed ja väärtuslikud õppida ja valdada, ja nendeni on esimeseks sammuks just see õppeaine. Võime veel teha selle tähtsa lisanduse et see teadmisvaldkond teeb mehe sõjas palju vapramaks ja julgemaks kui ta muidu olekski. Ja sobib ka mainida, kuigi see võib tunduda mõtetuna, et see annab mehele uljama välimuse, siis kui ta uljam välja nägema peabki, nõnda et ta uljas (d) välimus muudab ta vaenlaste silmis kardetavamaks. Nagu öeldud, Lüsimakhos, minu meelest tasub seda poegadele õpetada, ja põhjused olen juba esitanud. Aga kui Lakhesel on midagi muud südamel, oleks ka minu meelest seda tore kuulata.

LAKHES Kulla Nikias, ei või ju ometi ühestki teadmisvaldkonna kohta hakata ütlema, et seda ei tasuks õpetada. Kindlasti oleks hea kõiki osata. Kui see relvavõitlus on tõesti nii hea õppeala, (e) nagu selle õpetajad väidavad ja nii nagu Nikias ütleb, siis tasub seda õpetada. Aga juhul kui see ei ole mingi õppeala, vaid need kes lubavad seda õpetada on petised, või kui see on vaid tähenduseta õpivaldkond, mis kasu on selle õpetamisest siis? Kõnelen nõnda seetõttu, et kui see oleks tõesti tähtis, ei oleks see kindlasti jäänud spartalatsel märkamata. Nemad ju kasutasid kogu oma elu vaid nende teadmiste ja kunstide hankimiseks, mis tegid neist sõjas (183a) ülekaalukad. Aga isegi kui nad ei olekski seda märganud, oleksid selle kunsti õpetajad kindlasti leiutanud, et kreeklaste hulgas just spartalased harrastasid ennekõike selle valdkonna asju; siis selline, kes spartalaste hulgas omandab selle kunsti eest mainet, on selleks suuteline ka muude kreeklaste hulgas – täista nagu mingi tragöödia-luuletaja, kes on meil heas maines. Sest kui keegi peab ennast heaks tragöödia-kirjanikuks (b), ei tiiruta ta Attikast väljaspool esinedes muudes linnades vaid tuleb otse siia ja esineb kohalikele nii nagu loomulik ongi. Selle asemel olen märganud et Sparta on relvavõitlejatele peaaegu puutumatu püha koht. Nad ei puutu sinna näpuotsagagi, vaid käivad sellest ringiga ümber ja eisnevad meelsamini kustahes iganes, eriti nende ees kes isegi möönavad et on sõjatöös mõndade teistega seoses kehevemad. (c)

Peale selle, Lüsimakhos, olen näinud mõningaid neist {tegelikult} tegutsemas ja tean millised nad on. Seda on näha sellestki, et on otse reegliks, et ükski relvavõitluse õpetaja ei ole kunagi omandanud kuulsust sõjas kuigi kõigis muudes valdkondades omandvad kuulsust just need kes oma alale eriliselt süüvinud. Nende teistega võrreldes näivad relvavõitlejad täiesti ebaõnnestunud {olevat}. Sedagi Stesilaokset nägime äsja näitavat (d) oma kunste ja keerlevat suure vaatajaskonna ees, aga mina olen kord mujal parimini {seda} näha suuta saanud, kuidas ta vastu omaenda tahtmist oli tegelikus olukorras esinema sunnitud. Laev, millel ta sõdurina teenis, läks kaubalaeva kallale. Tal oli võitlusvahendina sirbikujuline oda, korralik relv, nagu ka ta isegi oli teistest parem. Muud ei olekski temast pajatada aga tasub kuulata kuidas kujunes selle geniaalse leiutisega, sirbi-oda kujulise relvaga. (e) Keset võitlust takerdus see vaenlase laeva köiestikku ja jäi sellesse kinni. Stesilaos üritas tulemuseta seda lahti tõmmata. Laevad olid teineteisest möödumas, ja esmalt jooksis ta mööda laeva oma odast kinni hoides. Aga kui teine laev oli täiesti mööda läinud ja hakkas teda kaasa kiskuma, kuna ta ikka oma odast kinni hoidis, andis ta sel oma pihkude vahelt läbi libiseda (184a) kuni vaid odvarre otsake tal käes oli. Kaubalaeva mehed naerisd ja plakustasid käsi tema olukorra üle, ja keegi heitis kivi tema jalgadele laeva tekile. Siis lasi ta odast lahti. Nähes kaubalavea küljes tolknevat sirbi-oda ei suutnud ka sõjalaeva mehed enam naeru tagasi hoida. Vahest on selles mingit mõtet mida Nikias ütleb, aga minu kogemused selles asjas on sellised. (b)

Nagu alguses ütlesin, kui see on vaid tähenduseta õppevaldkond või seda vaid nimetatakse õppevaldkonnaks kuigi see seda ei ole, siis ei peaks seda õpetadagi üritama. Ja ma olen kindel, et argpüks kirjeldab end seda oskavat, see teeb teda vaid hulljulgemaks ja tema tegelik loomus paljastub seda selgemini. Julget peavad aga inimesed taas silmas, ja kui ta veidigi eksib, saab ta kuulda mida ta väärt oli. Teised ei vaata soodsalt seda kes selles {vadlonnas} osavaim (c) on, nii et kui väga hoolega ei harjutata, muututakse tõesti naeruväärseks kui väidetakse seda õppevaldkonda valdavat. Sel arvamusel olen siis õppimisest, Lüsimakhos. Ja nõnda nagu ma juba alguses ütlesin, ei pea Sokratest minna laskma vaid tuleb küsida, mida ta sllest asjast arvab.

LÜSIMAKHOS Mina küsin nüüd sinult, Sokrates. Meie nõupidamises nähtavasti vajataksegi vahekohtunikku. Kui (d) need kaks oleksid olnud ühel meelel, ei oleks see vältimatu olnud. Aga nagu näed, Lakhes oli vastupidisel seisukohal kui Nikias, nii et sobib kuulata ka sind, et kelle poolel sa oled.

SOKRATES Kuidas nõnda? Kas plaanid teha nõnda nagu enamik meist soovitab?

LÜSIMAKHOS Mida muudki siis teha võiks?

SOKRATES Aga sina, Melesias, kas kavatsed samuti talitada? Kui sa peaksid selle üle arutlema, kuidas sinu poeg peaks harjutama (e) spordivõistluste jaoks, kas järgiksid enamuse nõuandeid või selle, kes on õppinud ja harjutanud hea treeneri käe all?

MELESIAS Teadagi viimase.

SOKRATES Loodaksid sa rohkem tema peale kui kõigi meie nelja peale?

MELESIAS Arvatavasti.

SOKRATES Tuleb siis otsutada asjatundmise mitte arvukusega seoses, kui soovitakse õige otsuseni jõuda.

MELESIAS Kindlasti nõnda.

SOKRATES Nüüdki tuleb siis esmalt mõelda, kas keegi meist on selle ala asjatundja, milles me nõua anname, või ei ole. Kui on, (185a) tuleb vaid teda järgida hoolimata teistest, juhul kui mitte, tuleb leida keegi teine. Või arvate, Melesias ja Lüsimakhos, et küsimuse all on vaid tähtsusetu asi? Kas nüüd ei ole küsimus teie tähtsamast omandist?See milliseks pojad arenevad, kas tuleb neist korralikud või mitte, mõjutab kogu pere tulevikku.

MELESIAS See on tõsi.

SOKRATES Asja tuleb siis tõsiselt kaaluda.

MELESIAS Kindlasti. (b)

SOKRATES Pöördudes äsjase juurde tagasi: mil kombel me uuriksime {seda} asja, kui tahaksime teada saada, kes meist on parim spordivõistluste asjatundja? Kas pole parim see, kes ise on õppinud ja harjutanud ja kellel on olnud häid selle ala õpetajaid?

MELESIAS Minu meelest jah.

SOKRATES Aga kas ei peaks sedagi esmalt küsima mille jaoks me õieti õpetajaid otsime?
MELESIAS Kuidas nõnda?

SOKRATES Ehk selgitab see asja. Minu arvates ei ole me esmalt kokku leppinud, mille üle õieti nõu peame. Mis on see valdkond mille tarvis mõtiskleme, kes on (c) asjatundja ja saanud selles valdkonnas õpetust ja kes mitte?

NIKIAS Kas pole siis küsimus selles, kas tasub noortel meestele õpetada relvavõitlust või ei?

SOKRATES On küll. Aga kui kaalutleme, kas mingit arstimit tuleks silmavõidena kasutada või mitte, kas siis on sinu meelest {peamiselt} küsimus arstimist või silmast?

NIKIAS Silmadest.

SOKRATES Ent kui mõtiskletakse, kas tuleb hobusele panna (d) päitsmed või ei ja millal, on vist küsimus hobustes ja mitte päitsmetest?

NIKIAS Nii on.

SOKRATES Teisiti öeldes, kui mingit asja mingil eemsärgil vaadeldakse, siis on küsimus just sellest eesmärgist mitte aga vahenditest, milledega sellele eesmärgile jõutakse.

NIKIAS Nõnda tõesti

SOKRATES Siis tuleb samuti välja selgitada, kas nõuandja on pühendunud selle asja käsitlemisele, mille tõttu me mingit teatud küsimuse üle mõtiskleme.

NIKIAS Kindlasti.

SOKRATES Nüüd me siis vaatleme seda õppeainet nende (e) noorte meeste hingede tõttu, kas pole nii?

NIKIAS Nii.

SOKRATES Nüüd tuleb siis uurida, kas keegi meist on pühendunud hinge käsitlemisele ja suudab seda õieti vallata, ja kas kellegil on olnud häid õpetajaid.

LAKHES Aga kas sa pole selliseid kes on ilma õpetajateta süüvinud teatavasse valdkonda paremini kui teised õpetajate juhendamisel?

SOKRATES Ma olen. Aga kui nad ka väidaksid endid olevat head ametiharrastajad, ei usuks sa neid, kui nad ei suudaks oma oskustest mõnda head näidet esitada, parem kui mitmeid. (186a)

LAKHES See on küll tõsi.

SOKRATES Lüsimakhos ja Melesias on siis palnud meilt, Lakhes ja Nikias, nõu oma poegadega seoses selles lootuses, et nende hing areneks võimalikult heaks. Kui väidame {endid} sellel alal õpetust saanud olevat, peame me mainima neile oma õpetajaid, kes esmalt on ise tasemel ja lisanduvalt on nad juhendanud teistegi noorte inimeste hingi ja õpetanud tõestataval kombel ka meid. Kui (b) jällegi keegi meist väidab et tal pole õpetajat olnudki, peab ta võima esitada mingeid enda saavutusi ja näidata, kes ateenlased või muulased, olgu nad {siis} orjad või vabad {inimesed}, on teadaolevalt nende teenete kohaselt headeks arenenud. Kui me midagi taolist esitada ei suuda, tuleb meil paluda neil teiste poole pöörduda. Me ei või võtta seda riski, et rikume oma sõprade pojad ära ja saame karme süüdistusi meile lähedastelt inimestelt.

Lüsimakhos ja Melesias, räägin kohe et mind ei ole neis asjus keegi õpetanud, kuigi olen noorest peale (c) seda tahtnud. Mina ei suuda sofistidele tasu maksta, ainukestele kes on teadanud et võivad minust hea ja korraliku kodaniku teha. Ma ise ei ole senini {olnud võimeline} seda oskust leiutama, aga ma ei imestaks kui Nikias ja Lakhes oleksid selle hankinud või õppinud. Nad on minust jõukamad ja on suutelised teistelt õpetust hankima, ja nad on ka vanemad, nii et neil on olnud aega see kunst selgeks õppida. Nad on kindlasti suutlikud kasvatajad, (d) muidu poleks nad nõnda julgelt väljendanud oma arvamusi selle kohta mis harrastused on noorukitele head ja mis halvad, juhul kui nad ei usuks sellest ise piisavalt selgusel olevat. Muidu ma loodan nende peale, aga et nad on eri meelt on minu meelest tähelepanuväärne.

Mul on nüüd sulle palve, Lüsimakhos. Just nõnda nagu Lakhes äsja ütles, et sa ei saa mul lasta minema lipsata vaid sa pead küsima minu arvamuste järgi nõuan nüüd mina, et sa ei laskeks ka Lakhest ja Nikiast minema lipsata (e) vaid küsid neilt sellisel kombel: „Sokrates ütleb, et ta ei mõista seda asja ega suuda otsustada, kumbal teist õigus on, kuna ta ei ole seda ise leiutanud ja ega võinud ka kelletki noid asju õppida. Öelge te kumbki, Lakhes ja Nikias, kes on olnud teie väljapaistavam õpetaja noorsoo kasvatamist puudutavais küsimustes ja kas olete õppinud kelleltki seda mida teate või ise välja mõelnud; kui olete õppinud, kes on teil kumbalgi õpetajaks olnud (187a) ja kes teised on selle valdkonna asjatundjad? Kui teil riigiasjadega seoses aega ei ole, võiksime me nende juurde minna ja kingituste või palumisega või nende mõlemaga mõjutama neid hoolitsema nii oma kui teie poegade eest, nii et neist ei tuleks vääritud mehed kes oma esiisadele häbi teeksid. Kui te jällegi olete selle ise välja mõelnud, näidake meile, keda muud olete oma hoolekandega kasvatanud (b) kõlbmatutest korralikeks meesteks. Nimelt kui te nüüd alles alustate oma tegevust kasvatajatena, tuleb teil silmas pidada, et teie riskantse ettevõtmise ohvriteks ei ole kes iganes vaid teie endia ja teie sõprade pojad; vältige {seda} et nendega ei läheks nõndasamuti nagu kõnepruugi kohaselt {juhtus} ühe pottsepaga kes alustas suurimast kruugist. Õelge siis, mis neist variantidest teile sobib ja mis mitte.“ Nii, Lüsimakhos, küsi seda neilt vaid ja ära lase neil minna. (c)

LÜSIMAKHOS Head sõbrad, Sokrates kõneleb minu meelest täiesti tõtt. Teil tuleb siiski ise otsustada, Nikias ja Lakhes, kas te sellistele küsimustele vastata tahate. Melesias ja mina oleksime teadagi rahul, kui soostukiste andma selgituse kõigega seoses mida Sokrtaes küsis. Nii nagu ma juba alguses mainisin, palusime me teid selle tarvis endile nõuandjaiks, et arvasime noid asju olevat teile igal juhul südamelähedased. Teie pojad on samuti nagu meiegi pojad juba pea selles eas, et tuleb nende kasvatuse peale mõelda. (d) Kui teil midagi selle vastu ei ole, kõnelege ja vaadelge {seda} asja koos Sokratesega, ja esitage üksteise järel oma seisukoht. Sokratesel oli selles suhtes täitsa õigus, et meie nõupidamine puudutab tähtsamat mida me omame. Mõlegem siis, kas nõnda on parim menetleda.

NIKIAS Sina näid tõesti tundvat Sokratest vaid tema isa kaudu. Oled vist kohanud teda vaid lapsena, kui nägid teda koos isaga teiste kohalike hulgas (e) templis või kuskil mujal rahvakogumisel. Pele seda kui ta on täiskasvanuks muutunud, ei ole sa näivalt temaga tegemist teinud.

LÜSIMAKHOS Kuidas nõnda?

NIKIAS Sina ei näi teadvat, et kuigi keegi satub Sokratese poolt uurimise alla ja temaga vestlema, keerutab ta teist vestluse käigus nõnda et kuigi teine oleks vestlust {hoopis} muust teemast alustanud, ei või ta lõpetada enne kui on andnud aru endast ja rääkinud mil kombel elab ja on senini elanud. Ja kui ta on jõudnud (188a) selleni, ei jäta Sokrates teda enne rahule kui kõik põhjani välja on uurinud. Mina ise ole temaga harjunud ja tean et tema käsitlus on põhjalikultki sunnitud, tean seda enda kogemustest. Minu meelest on nimelt temaga tore rääkida, ja ma ei näe midagi halba olevat selles et meile tuletatakse meelde endiseid ja nüüdiseid halbu tegusi. Edaspidi toimi (b) kindlasti targemini, kui sa seda käsitlemist ei pelga vaid soovides Soloni eeskuju kohaselt õppida nii kaua kui elada ega kujutle, et vanus ilma pikemata toob tulles tarkuse. Minu poolest ei ole üldsegi imelik ega ebameeldiv sattuda Sokratese poolt uurimisele. Õieti olen juba kaua aega teadnud, et kui Sokrates on juures, {siis} meie vestlus ei käsitle vaid neid poisse vaid meid endid. Nagu öeldud, mina olen valmis Sokratesega vestlema (c) nõnda nagu ta tahab. Eri asi on see, mis Lakhes sellest arvab.

LAKHES Minu arusaam sellistest vestlustest on üheülbaline ehk siis pigem kaheülbaline: mind võidakse pidada samaaegselt vestluste sõbrana ja vaenlasena. Kui kuulen sellist meest vestlevat hüvest või mingist tarkuse liigist, kes tõesti on ka mees ja oma kõnede (d) vääriline, toodab mulle suurt naudingut näha kuidas kõneleja ja tema sõnad on omavahel kooskõlas. Tõeliselt „musikaalne“ on minu meelest just see mees, kes ei ürita ilustada {kauneimasse} kokkukõlasse pelgalt lüürat või muud ajaviitemuusikat vaid oma {enda} elu, nii et selles on sõnad ja teod kooskõlas – mitte joonialikus, ega ka früügialikus ega lüüdialikus helitämbirs vaid just nimelt doorialikus, ainsas ehtkreeklaslikus helitämbris. Tema häält kuulan naudinguga, nii et mind võib pidada vestluste sõbrana; võtan nii (e) innukalt vastu kõik mida ta ütleb. Vastupidisel juhul pahandab kõneleja mind sellevõrra rohkem mida paremini ta näib kõnelevat, ja siis võikski arvata mind vestlusi vihkavat.

Sokratese kõnesi mina ei tunne, aga varem olen tutvunud tema tegudega, ja need õigustavad teda kasutama kauneid sõnu ja kõnelema nii otseselt kui ta soovib. (189a) Kui tal on seegi oskus, nõustun tema nõuandeid kuulama ja luban tal meeleldi ennast uurida. Minul ei ole midagi õppimise vastu; ühinen {selles} Soloni sõnadega aga teen neisse ühe täienduse: tahan vananedes õppida üha lisaks, aga vaid korralikelt meestelt. Las ta nõustub selle nõudmisega, et mu õpetaja ise ka on hea, sest muidu muutub õppimine mulle vastumeelseks ja mind arvatakse veel põikpäine olevat. Kui ka õpetaja on ehk minust noorem või veel tundmatu või muud taolist, see (b) on mulle ükstaspuha. Luban, Sokrates, et saad mind õpetada ja proovile panna nii palju kui tahad, ja saad ka õppida seda mida ma omaltpoolt tean. Olen mõelnud sinust sel kombel sellest päevast alates, kui me üheskoos ohus olime ja sina andsid mõjusa näite sellest, et sinus on hüvelisust ja võid seda teistega jagada. Kõnele siis nii nagu sa soovid ja ära hooli meie ealistest erinevustest. (c)

SOKRATES Me nähtavasti ei saa vähemalt kurta, et teil puuuks soov arutleda ja asju koos meiega kaalutleda.

LÜSIMAKHOS Asi sõltub nüüd meist, Sokrates; pean ka sindki meie hulka kuuluvaks. Hakka nüüd minu asemel uurima seda {meie} poegade asja ja mõtle mida meil tuleks küsida neilt teistelt, vestle nendega ja anna samas isegi nõu. Mina olen juba nii vana, et unustan sageli mida mul tuleks küsida ja mida teised öelnud on. Kui vahepeal muust vestleme, ei taha need asjad mulle meelde jääda. Kõnelege te nüüd ja vaadelge omavahel seda valdkonda, mina kuulan ja teen siis Meleisasega (d) nõnda nagu te soovitate.

SOKRATES No nõnda, Nikias ja Lakhes, tehkem nõnda nagu Lüsimakhos ja Melesias soovivad. Äsja me üritasime mõtiskleda, kes on meiel õpetanud kasvatamise oskust või keda muid oleme me ise arendanud paremaks, ja kindlasti olekski hea uurida seda meie endigi poolest. Aga arvaksin et ka sarnane vaatlusviis juhatab samale tulemuseni, ja see lähtub ehk veel enamgi (e) oma alustest. Oletagem nõnda: meil tuleb anda nõuandeid sellest, kuidas mingi teatud omadus on kergemini ja paremini hangitav. Teame, et kui see liitub mingi teatud seigaga, teeb see selle teise paremaks, ja me ka suudama seda sellega liidendama. Tõepoolest tunneme me siis muidugi seda omadust ennastki. Vahest te ei mõista mida ma silmas pean, aga seletan nõnda et teil oleks {seda} lihtsam mõista.

Kui teame, et silmadega seotud nägemine teeb need (190a) paremaks, ja kui lisanduvalt suudaksime liidendama silmadega ka nägemise, teadagi siis ka teaksime, mis on see nägemine, mille kergemast ja parimast hankkimis-viisist meil tuleb nõu anda. Sest kui me ei tea, mis on nägemine või kuulmine, ei ole meist ei silma- ega kõrvaarstiks ega ütlema, mil kombel kuulmine või nägemine on kõige hõlpsamini saavutatav. (b)

LAKHES See on tõsi.

SOKRATES Need teised on nüüd siis palunud meid nõu andma, mil kombel nende pojad võiksid omandada hingelise hüvelisuse ja sel kombel paremaks muutuda. Kas pole nõnda?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Kas siis ei eeldata, et saame aru mis hüvelisus on? Sest kui meil ei oleks sellest mingit arusaama mis see (c) on, kuidas võikisme {siis} kellegile nõua anda, mil kombel seda paremini omandada?

LAKHES Me vist ei võikski.

SOKRATES Väidame siis endid mõistvat, mis see on.

LAKHES Nii jah.

SOKRATES Kui mingit asja mõistame, võime me vist ka öelda mis see on.

LAKHES Tõsi jah.

SOKRATES Siiski, kulla sõber, ei ole põhjust hakata kohe vaatama hüvelisust tervikuna, see oleks liiga pirakas ettevõtmine. Vaatakeim esmalt, kas suudame mõista (d) sellest mingit osa. Meie vaatlus muutub nõnda kindlasti lihtsamaks.

LAKHES Teeme nii nagu soovid.

SOKRATES Mis hüvelisuse osa-valdkondadest nüüd valime? Vahest selle, mis tundub olevat relvavõitluse õpetuses eesmärgiks? Tavaliselt vaadatatakse, et selle otstarbeks on vaprus, kas pole nii?

LAKHES Nii jah.

SOKRATES Tuleb siis esmalt üritada öelda, mis vaprus tegelikult on. Selle järel me vaadakeim, mil kombel noored mehed seda omandada võivad ja mil määral on see omandatav (e) harjutamise ja õppimise abil. Kuid ürita nüüd vastata minu küsimusele: mis on vaprus?

LAKHES Helde taevas, seda on lihtne öelda. Kui keegi tahab püsida rivis oma kohal ja seisab enda eest vaenlaste vastu, ega põgene, siis kindlasti on ta vapper.

SOKRATES Sul on tõesti õigus. Aga ma vist ei kõnelenud piisavalt selgelt, nii et oli minu süü, et sa sellele mida ma oma küsimusega silmas pidasin ei vastanud vaid kõnelesid hoopis muust.

LAKHES Kuidas nõnda? (191a)

SOKRATES Seletan kui oskan. See on kindlasti vapper, kes püsib paigal ja võitleb vaenlase vastu, nii nagu ütlesid.

LAKHES Nii ma väidan.

SOKRATES Nii minagi. Aga ent see, kes ei püsi paigal vaid põgeneb ja võitleb samas vaenlase vastu?

LAKHES Kuidas nõnda, põgeneb?

SOKRATES Näiteks sküütide kohta öeldakse neid võitlevat sama hästi nii põgenedes kui vaenlast taga ajades, ja Aineiase hobuseid kiites ütleb Homeros oskavat neid „vaenates kihutada sihile ja taanduda nii ette- kui tagasipoolele“. Ta kiidab Aineiast ennastki selles et ta teadis mis hirm on (b) ja nimetab teda „hirmu meistriks“.

LAKHES Ja põhjusega tõesti, kuna ta kõneleb sõjakaarikutest. Sinagi kõnelesid sküütide ratsanikest. Sküütide ratsavägi võitleb sel kombel aga kreeka jalavägi nõnda nagu mina ütlesin.

SOKRATES Peale spartalaste, kas pole tõsi. Öeldakse, et kui spartalased sattusid Plataias vastakuti kilpe kandvate (c) sõduritega, ei tahtnud nad jääda paigale võitlema vaid põgenesid, ja kui pärslaste read olid laiali harvenenud, pöördusid nad {tagasi} ja võideldes ratsanike kombel saavutasid nad võidu.

LAKHES See on tõsi.

SOKRATES Nagu ma äsja ütlesin, on minu süü et sa õieti ei vastanud, kuna ma ei küsinud õieti. Minu eesmärgiks ei olnud küsida sinult vaid jalaväesõdurite vapruse kohta vaid (d) samuti ratsaväesõdurite ja üleüldse kõigi sõdurite, ega vaid sõdurite vaid ka nende kohta kes osutavad oma vaprust ohtudes merel, {ja nende kohta} kes osutavad oma vaprust haigustega {seoses} ja vaesuse küüsis ja poliitilises elus; ega isegi mitte vaid nendegi kohta, vaid ka nende kohta kes suhtuvad vaprasti valudesse ja hirmudesse ja ka nendegi {kohta} kes julgelt võitlevad tahtmiste {ja ihade} ja naudingute vastu, püsides paigal või nende eest põgenedes – on siiski ju neidki, kes säärastes asjades vaprad on. (e)

LAKHES Kindlasti on.

SOKRATES Kõik need on siis vaprad, mõned neist osutavad oma vaprust naudingute, teised valude, teised tahtmiste {= ihade} ja teised hirmudega seoses. Teised jälle osutavad samade asjadega seoses pelgurlikkust.

LAKHES Nõnda jah.

SOKRATES Ma tahaksin teada, mida need mõlemad võimed {endast} kujutavad. Ürita nüüd uuesti selgitada, esmalt vaprusest: mis on see võime, mis on kõigil neil juhtudel sama? Või ei mõista sa veelgi mida ma silmas pean?

LAKHES Õieti ei. (192a)

SOKRATES Mõtlen sama nagu küsiksin kiiruse kohta: mis on see võime, mis ilmneb jooksmisel, lüüramängus, kõnes, õppimises ja mõneski muus {vallas} ja mida me võime osutada {olevat} mingil määral kõiges mida üldse mainida tasub, käte, jalgade, suu, hääle ja aru tegevuses? Nii ütleksid ka sina, või kuidas?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Kui nüüd mult küsitaks: „Sokrates, kuidas seletad seda võimet, mida sa kõigil neil puhkudel nimetad (b) kiiruseks?“ siis vastaksin, et nimetan kiiruseks teha paljut lühikese aja jooksul, olgu siis küsimuse all kõnelemine, jooksmine või mis iganes.

LAKHES See on küll õige seletus.

SOKRATES Ürita sina nüüd anda sama seletus vapruse kohta: mis on see naudingus, vaevuses ja kõigis äsja loeteldud juhtudel samana ilmnev võime, mille kohta kasutame sõna vaprus?

LAKHES Ütleksin et see on teatav hingline tugevus, kui kord selle üldist loomust seletada. (c)

SOKRATES Seda just tulebki seletada, kui tahame oma küsimustele vastata. Aga ma õieti ei usu, et sa kõike tugevust vapruseks pead. Mõtlen nii, et kuna olen üsna kindel, Lakhes, et vaprus kuulub sinu meelest kõige kiidetavamate asjade hulka.

LAKHES Tõesti jah, õilsamate {hulka}.

SOKRATES Ja mõistliku tegevusega seostuv vaprus on kiiduväärt ja hea?

LAKHES Täiesti kindlalt. (d)

SOKRATES Aga mõistusetusega seostuv? See on vist vastupidiselt kahjulik ja halb?

LAKHES Nii on.

SOKRATES Kas ütleksid {selle} olevat kiidetava mis on paha ja kahjulik?

LAKHES Nõnda teadagi ei saa öelda.

SOKRATES Sa siis ei mööna sellist tugevust olevat vaprus, kuna see ei ole kiidetav aga vaprus on.

LAKHES Just nii.

SOKRATES Sinu arvates on siis mõistlik tugevus vaprus.

LAKHES Nii.

SOKRATES Vaadelgem, mis suhtes mõistlik. Kas kõiges (e), suures ja väikses? Näiteks kui keegi osutab kindlust selles et kulutab mõistlikult raha kuna teab kulutades teenivat rohkemat, kas nimetaksid teda vapraks?

LAKHES Ei, hoidku selle eest.

SOKRATES Ent arsti, kes ei soostu ja püsib kindlana, kui ta poeg või mõni teine põeb kopsuhaigust ja palub sööki ja jooki?

LAKHES Teadagi ei. (193a)

SOKRATES Ent selline mees, kes targalt arvestades püsib sõjas kindlana ja võitlustahtelisena, kuna teab et teised on appi tulemas ja et tal on vastasteks enda kaaslastest väiksem ja nõrgem hulk ja lisaks on ka ta positsioon soodsam – kui mees sellise arukusele ja abijõule lootes kindlalt püsib, kumbat nimetaksid sa vapramaks, teda või vastaste armee meest, kes plaanib kindlalt oma kohal püsida?

LAKHES Vastase armee meest, nii ma ütleks. (b)

SOKRATES Kuigi tema kindlus on arutum kui sel teisel.

LAKHES Tõsi küll.

SOKRATES Kas peaksid siis oskulikku ratsameest, kes seisab kindlalt ratsaväe lahingus, kui ratsameest kes oma kunsti ei valda?

LAKHES Jah peaksin.

SOKRATES Samuti sellist kes vastu peab kuna on pädev (c) lingutaja, vibukütt või muud vastavat?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Ja need kes plaanivad kaevu laskuda või sukelduda ja osutada kindlust selles või mõnes teises sellises asjas, kuigi kui neil ka {selleks} oskus puuduks, kas ka neid nimetad sa vapramateks kui neid kelle on {selleks} vajalik oskus?

LAKHES Ei või vist teistigi õelda.

SOKRATES Ei, kui kord ollakse seda meelt.

LAKHES Mina vähemalt olen.

SOKRATES Siiski nad satuvad ohtu ja osutavad kindlameelsust mõistusetumal kombel kui need kes toimivad samuti aga asja valdavad.

LAKHES Nõnda näib. (d)

SOKRATES Me tõdesime natuke aega tagasi, et mõistusetu hulljulgus on laidetav ja kahjulik?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Ja olime ühel meelel selles et vaprust tuleb kiita?

LAKHES Nii olime.

SOKRATES Nüüd jällegi ütleme, et mõistuseta kindlus, mis on laidetav asi, on vaprus.

LAKHES Nõnda näib.

SOKRATES Kas see on nüüd sinu meelest kohane jutt?

LAKHES No ei ole tõesti.

SOKRATES Sina ja mina me siis ei ole, sinu sõnu (e) kasutades, doorialikus helitämbris, kuna meie teod ja sõnad ei ole omavahel kooskõlas. Meie tegude poolest võiks mõni arvata meid vaprad olevat, kui seda meie vestlust kuuleks.

LAKHES See on täiesti tõsi.

SOKRATES No nii, kas sinu meelest on meie olukord nõnda nagu see olema peaks?

LAKHES Sellest kaugel.

SOKRATES Kas sobib siis, et teataval määral oma sõnasi järgime?

LAKHES Mil määral ja mis sõnu?

SOKRATES Neid millede kohaselt tuleb kindlaks jääda. Kui sulle sobib, tuleb ka meil selles vestluses kindlalt oma seisukohale jääda. Muidu ju just vaprus naerab meile näkku, kui me vapralt seda ei otsi, kuigi, kes teab, {vahest} on just kindlameelsus vaprus.

LAKHES Mina olen valmis jätkama. Olen vaid selliste vestlusetga harjumatu. Sooviksin olla suuteline andmaks sinule (b) paremat vastust ja mind tõesti häirib, et ma ei suuda oma mõtteid väljendada. Usun end mõistavat mis on vaprus, aga kuidagi ma vaid ei suutnud seda äsja tabada, ei osanud seda sõnadesse rüütada ega seletada mis see on.

SOKRATES Kulla sõber, tubli jahimees peab jätkama oma tagaajamist jätkama mitte sellest loobuma.

LAKHES Nii on, kindlasti.

SOKRATES Kas sobib, palume Nikiast {oma} jahilkäigule abiks? Ta võib olla meist ledlikum.

LAKHES Muidugi sobib. (c)

SOKRATES Nikias, kui võid, tule oma sõpru aitama, kes on vesteldes sattunud tormituulteisse ja eksinud {õigest} suunast. Näed ju, et oleme täitsa nõutud. Räägi mida sa vaprusest arvad, nii päästad meid sellest kitsikusest ja samas tugevneb ka sinu enda seisukoht.

NIKIAS Mina olen juba kaua aega mõelnud, et te ei ole vaprust õigel kombel määratlenud. Te ei kasuta oma hüvanguks üht suurepärast tõdemust, mida olen varem sinu suust kuulnud.

SOKRATES Mis see oli?

NIKIAS Olen sageli kuulnud sind ütlemas, et igaüks (d) meist on hea selles {valdkonnas} milles ta on tark ja vilets selles milles on teadmatu.

SOKRATES Täiesti tõsi, {see} peab paika, Nikias.

NIKIAS Kui siis vapper on hea, on ta teadagi ka tark.

SOKRATES Kas kuulsid, Lakhes?

LAKHES Kuulsin, aga ma ei saa õieti aru mida ta kõneleb.

SOKRATES Mina usun end mõistvat; ta peab ilmselt silmas et vaprus on teatav tarkus.

LAKHES Milline tarkus?

SOKRATES Seda peaksid sa vist Nikiaselt küsima.

LAKHES Tõepoolest.

SOKRATES Nikias, seleta nüüd talle, mis tarkus vaprus sinu meelest on. See vist ei ilmne flöödimängimis-oskusena.

NIKIAS Teadagi mitte.

SOKRATES Ega lüüramängimis-oskusega?

NIKIAS Ei.

SOKRATES Milline tarkus see siis on? Mida see puudutab?

LAKHES See esitad talle õige häid küsimusi. Öelgu ta nüüd, mida ta selle all silmas peab. (195a)

NIKIAS Ma pean silmas seda, et teatakse mis on sõjas ja kõiges muuski kardetav ja mis on ohutu.

LAKHES Kõneleb ta alles märkimisväärselt.

SOKRATES Kuidas nõnda?

LAKHES Kuidas? Küllap vist on tarkus midagi muud kui vaprus.

SOKRATES Mitte Nikiase järgi.

LAKHES Tõepoolestki mitte, aga ta kõnelebki umbropsu.

SOKRATES Me peaksime teda õpetama mitte aga laitma.

NIKIAS Ei, Lakhes tahab vaid minu meelest näidata et ma (b) ajan loba, kuna äsja tõdeti teda ise seda tegevat.

LAKHES Tõesti, ja üritan seda ka tõestada. Sina ajad lobajuttu. Kas näiteks arst ei tea, mis haigustes kardetav on? Või kas vaprad teavad seda sinu meelest? Või nimetad sa arste vaprateks?

NIKIAS Teadagi mitte.

LAKHES Ega kindlasti ka põlluharijaid. Ja siiski nad teavad mida põlluharijal tuleb karta, ja samuti ka kõik teistegi ametite harrastajad on selgusel selles mida nende alal on põhjust karta ja mida mitte. Siiski ei tee see neid enid sellevõrra (c) vapramaks.

SOKRATES Nikias, mida sa Lakhese kõnedest arvad? Minu meelest neis midagi peitub.

NIKIAS Midagi, aga see ei pea paika.

SOKRATES Kuid nii?

NIKIAS Ta kujutleb et arstid teavad oma patsientidest muudki kui et nad oskavad öelda mis on neile tervislik ja mis kahjulik. Samas siiski teavad nad vaid niivõrra {vähe}. Lakhes, kas arvad et arstid mõistavad, kas kellegil on rohkem põhjust karta ennemini paranemist või haigust? Kas sa ei usu, et mõnele oleks parem jätta haigevoodist tõusmata kui sellest tõusta? Ütle sa ometi, kas sinu meelest on kõige parem elada – ja kas mõnele surm parem ei oleks? (d)

LAKHES Jah muidugi.

NIKIAS Kas usud, et samad asjad on neile kardetavad kellele surm oleks parem ja neile kellele elu?

LAKHES Ei usu.

NIKIAS Vaata nüüd, et arstid suudavad selle lahendada ja samuti kes teine ametimees, peale selle kes teab mida tuleb karta ja mida mitte ja keda ma vapraks nimetan.

SOKRATES Lakhes, kas saad aru mis ta silmas peab?

LAKHES Saan aru, et ta nimetab vaprateks ennustajaid, sest vist ei (e) keegi teine või teada, kellel parem elada kui surra. Nikias, kas ütled end nüüd ennustaja olevat või möönad, et sa ei ole ennustaja ega siis ka vapper?

NIKIAS Kuidas nõnda? Kas siis ennustaja oskab sinu meelest otsustada, mida peaks kartma ja mis on ohtu?

LAKHES Jah minu meelest, kes teinegi?

NIKIAS Kulla inimene, palju enamat see kellest mina kõnelen. Ennustaja peab vaid tundma endemärke, kas ootab kedagi surm, haigus või omandi kaotus, võit või (196a) kaotus sõjas või mõnes muus võistlusolukorras. Aga kas inimesel on parem sellist koeda või kogemata jääda, seda küll enustaja suuda otsutada sama vähe kui ei keegi teinegi.

LAKHES Sokrates, mina ei saa aru kuhu ta pürgib. Ta ei seleta, kes tema meelest vapper on – ei ennustaja, ei arst ega keegi teinegi, kui ta ei mõtle mingit jumalat. Minu meelest ei taha ta ausalt tunnistada end loba ajavat vaid keerutab ja kaarutab oma ebakindlust varjamaks. Sina ja minagi oleksime võinud äsja (b) sel kombel keerutada, kui poleks seda peljanud et teised näevad meid kõnelevat vastuoluliselt. Selles oleks veel mingi mõte, kui oleksime kohtu ees kõnelemas. Kuid kas tasub sellises vestluses mõttetult tühjade sõnadega muljet avaldada?

SOKRATES Minu meelest mitte. Aga vahest Nikias usub (c) pigemini end asjast kõnelevat ega kõnele vaid kõnelemise pärast. Küsigem täpsemalt, mida ta silmas peab. Kui tema jutus selegub olevat mõtet, ühineme tema mõtetega, muul juhul nõustame teda.

LAKHES Kui sa soovid talt küsida, siis küsi. Mina arvan end juba küllalt küsinud olevat.

SOKRATES Mis seals ikka, see küsimus on sama kasulik nii sulle kui mulle.

LAKHES Nii just.

SOKRATES Nikias, räägi mulle või pigemini meile, kuna see on Lakhese ja minu ühine asi: sinu kohaselt on vaprus (d) siis teadmine sellest mis on kardetav ja mis on ohutu?

NIKIAS Just nõnda.

SOKRATES Siis nagu vanasõna ütleb seda iga siga ei teagi ega või siis vapper olla.

NIKIAS Minu meelest mitte. (e)

SOKRATES Sina ei pea minu arvates vaprateks isegi mitte Krommüoni kulti. Ma ei nalajatle, kuna mulle näib et kui selletaolist väita, ei saa ühtegi looma vapraks nimetada. Muidu ju väidetakse samas {sellega} loomad nii targad olevat, et lõvi, panter või kasvõi metssiga teavad seda mille mõistmine on enamikele inimestele liiga keeruline. Ja kui seletada vaprust nõnda nagu sina, tuleb möönda et lõvi, põder, härg ja ahv on kõik loomu poolest sama vaprad. (197a)

LAKHES Tõesti, sa ajad mõistlikku juttu. Nikias, vasta meile otsekohaselt: kas need loomad, mida me kõik mööname vaprad olevat on meist targemad, või söandad sa vastupidiselt teistele öelda et nad pole isegi vaprad?

NIKIAS Mina ei nimeta vapraks ühtegi looma ega kedagi teist kes ei suuda ohtu karta. Selline on minu meelest vaid kartuse puudumine ja mõistusetus. Kas arvad et nimetan (b) vaprateks lapsi kes oma mõistamatuses pidagi karta ei oska? Kartuse puudumine ja vaprus ei ole minu meelest {üks ja} seesama asi. Vaprust ja kaalutlusvõimet on minu meelest haruharvadel seevastu kaalutlemata hulljulgust, kartmatust ja hirmu puudust kui paljudel iganes – meestel, naistel lastel ja loomadel. Seda mida sina ja paljudki teised vapruseks nimetate, nimetan ma hulljulguseks; vapruseks nimetan ainult sellist mõistlikust millest just kõnelesin.

LAKHES Vaata nüüd, Sokrates, kuidas ta arvab tegevat (c) oma sõnadega muljet. Sellistelt, kes kõikide meelest vaprad on, üritab ta selle au riisuda.

NIKAS Ei siiski, ära tunne muret. Tunnistan et sina oled tark ja Lüsimakhos nõndasamuti, kui te nimelt vaprad olete ja samuti mõned muudki ateenlased.

LAKHES Selle kohta ei ütle ma midagi kuigi põhjust oleks; muidu ütled et ma kõnelen nii nagu oleksin vaid pelgalt aiksonelane.

SOKRATES Ära ütlegi. Sina ei näinud olevat märganud, et (d) Nikias on saanud selle tarkuse meie sõbralt Damonilt, ja tema jällegi sõbrustab Prodikosega. Just Prodikos on minu kuulmise kohaselt kõigist sofistidest oskuslikum selliste sõnade vahel vahet tegemaks.

LAKHES Selline peenutsemine sobibki rohkem sofistidele kui mehele, keda riik peab piisavalt auvääseks juhiks.

SOKRATES Aga kulla sõber, see kes on ülimal (e) juhtpositsioonil, sel sobib omada ka ülimat mõistlikkust. Minu meelest tasub uurida veel lähemalt, mida Nikias õieti vapruse all silmas peab.

LAKHES Nüüd saad ise uurida.

SOKRATES Nii ma teha plaaningi. Ära siiski arva et vabastan sind vestlusest, vaid ole hoolikas ja mõtle sinagi mida siin kõneldakse.

LAKHES Tehkem nõnda, kui see sinu meelest vajalik on.

SOKRATES Küllap see on. No nii, Nikias, seleta meile nüüd algusest peale. Mäletad vist, et vestluse alguses me (198a) vaatlesime vaprust ühe hüvelisuse osana?

NIKIAS Just nii.

SOKRATES JA sinagi möönsid et see on vaid üks osa ja et on olemas muidki osasi, mida kõiki üheskoos hüvelisuseks nimetatakse.

NIKIAS See on selge.

SOKRATES Aga kas kõneleme me mõlemad samast asjast? Mina mõtlen vaprusele lisaks mõistlikust, õiglust ja muud sellist. Nii vist sinagi? (b)

NIKIAS Teadagi.
SOKRATES Hüva, selles oleme siis samal meelel. Nüüd tuleb vaadata, kas on sinul ja meil erinev arusaam sellest mida tuleb karta ja mis on ohtu. Esitagem oma arusaamad, ja kui oled erineval arvamusel, saad oma arvamuse meile esitada. Meie meelest on kardetav see mis hirmu tekitab, ohutu aga see mis hirmu ei ärata. Hirmu ei tekita varasem ega nüüdne vaid oodata olev halb, kuna hirm on tuleva halva ootamine. Kas ka sina ei mõtle nõnda, Lakhes? (c)

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Nikias, see on siis meie arusaam: hirmutavaks nimetame me ees ootavat halba, ohutuks jällegi neid tulevasi asju mis ei ole halvad vaid mis on head. Kas sinagi ütleksid samal kombel või {siis} erineval viisil?
NIKIAS Samal kombel.
SOKRATES Ja nende asjade teadmist nimetad sa vapruseks?

NIKAS Täpselt nii.

SOKRATES Vaadelgem veel üht kolmandat seika, kas oled selleski samal meelel kui meie.

NIKIAS Mis see on? (d)

SOKRATES Ma seletan. Lakhes ja mina oleme seda meelt, et olgu teadmine missugune iganes, jaganeb see eri liikideks, milledest üks kuulub minevikku ja seda kuidas asi on toimunud, teine nüüdishetke ja seda mis parasjagu toimub, kolmas seda mis ees ootav asi võiks parimail kombel juhtuda ja {omal ajal} ka toimub. Usume, et teadmine on kogu aeg sama. Mõelgem näiteks tervishoiu peale: arstiteadus on ajast sõltumatuna üks ja see sama ega muutu teiseks selle kohaselt {kas} vaatleb ta praegust hetke, varasemat või ees ootavat sündmust. Sama on suhe (e) maaharimisoskuse ja maa viljade vahel. Mis puutub sõja-asjadesse, võite isegi tõestada, et pealikuoskus on suuteline suurepäraselt kõige muu kõrval võtma arvesse ka seda mis on oodatav. See ei vaata end olevat pädev teenimaks ennustuskunsti vaid vastupidiselt peab seda oma teenijaks, sest ta ise teab paremini praeguse hetke ja tulevasi sõjajuhtumeid. Seaduski määrab, et sõjapealik (199a) on ennustajast kõrgem ega mitte vastupidi, et ennustaja sõjapealikust. Kas me võime vist nõnda öelda, Lakhes?

LAKHES Võime

SOKRATES No nii, Nikias, kas arvad samuti nagu meie, et samu asju, nii tulevasi, möödunuid kui praeguse hetke omi puudutav teadmine on sama?

NIKIAS Jah ka minu meelest on {see} asi nõnda.

SOKRATES Ja vaprus on nagu ütled teadmine sellest mis on kardetav ja mis ohutu, kas nõnda? (b)

NIKIAS Nõnda.

SOKRATES Tõdesime, et kardetav on oodatav halb, ohutu oodatav hea.

NIKIAS Täpselt nii.

SOKRATES Ja teadmine on sama kui see kord puudutab samu asju, on siis küsimuse all tulevik või mis aeg {siis} iganes.

NIKIAS Nii on.

SOKRATES Vaprus ei ole siis pelgalt teadmine sellest mis on kardetav ja mis ohutu. See ei piirne puutumaks vaid tulevat head ja halba vaid ka praeguse-hetkelist ja varasemat, üleüldse mis-aegset siis iganes, nagu muudki teadmise liigid. (c)

NIKIAS Nõnda näib.
SOKRATES Oma vastuses seletasid sa siis vaprust vaid ühe kolmandiku võrra, kuigi meie küsimus puudutas kogu vapruse olemust. Ja nii nagu näib, järeldub sinu sõnadest nüüd, et vaprus ei ole teadmine vaid selle kohta käiv mis on kardetav või ohutu, see on iseenesest võttes teadmine kõigest heast ja halvast, missugusest siis iganes. Seletus on muudetav (d) sellisesse vormi, või kuidas?
NIKIAS Nõnda näib mullegi.

SOKRATES Kui nüüd keegi tunneb kõike mis on hea ja teab täiuslikult, milline on see praegusel hetkel ja edaspidigi ja on varem olnud, ja samuti tunneb seda mis on halb, kas on {siis} sinu meelest hüvelisus tema puhul ebatäiuslik? Kas arvad et sel inimesel puudub mõistlikus, õiglus ja uljus, kes üksinda suudab oma suhetes jumalate ja inimestega tugineda sellele mida tuleb karta (e) ja mida ei ja head teha, kuna ta oskab nendega häid suhteid hoida?

NIKIAS Sa näid mõistlikku juttu ajavat.

SOKRATES Äsja sinu poolt selgitatu ei olnudki hüvelisuse osis vaid hüvelisus tervikuna {võttes}.

NIKIAS Nõnda näib olevat.

SOKRATES Me ju ütesime vapruse olevat üks hüvelisuse osa-valdkond.

NIKIAS Nii ütlesime.

SOKRATES Aga selle määratluse kohaselt see {seda} nähtavasti ei olegi.

NIKIAS Ei minu näheski.

SOKRATES Siis ei ole me saanud selgusele, mis vaprus on.

NIKIAS Ilmselt mitte.

LAKHES Oh Nikias, mina tõesti arvasin sind sellest (200a) selgusele jõudvat, kui sa suhtusid minusse nii üleolevalt siis kui ma Sokratesele vastasin. Olin juba täiesti kindel, et sina suudaksid Damoni tarkuse abil selle vastada.

NIKIAS Hiilgav! Sind enam üldse ei vaeva see et äsja nähti, et sa ei tea vapruse kohta suurt midagist. Üritad vaid mindki samasse valgusesse asetada ega ole sa ilmselt üldsegi mures, kuigi sa ise ei tea kogu {sellest} asjast midagi rohkemat kui mina; ja siiski peaks igaüks kes endast midagi arvab selles selgusel olema. Käitud tõesti nõnda nagu inimestel kombeks on, kinnitad oma tähelepanu vaid teistele (b) ega üldsegi iseendale. Mina usun end olevat nüüd piisavalt sel teemal kõnelenud, ja kui midagi on ütlemata jäänud, parandan selle hiljem Damoni – keda sina arvad heaks pilgata kuigi ei ole teda kunagi näinudki – ja teiste abil. Kui olen selle asja kindlaks teinud, olen valmis ka sind õpetama (c). Sul näib tõesti olevat minu õpetust vaja.

LAKHES Oled tõesti tark mees. Siiski annan ma Lüsimakhosele ja Melesiasele seda nõu, et nad jätaksid oma poegade kasvatamisel meid kõrvale aga ei laseks Sokratesel pihust lipsata, nii nagu ma juba alguses ütelsin. Kui mul enda pojad oleksid selles eas, teeksin isegi sedasama.

NIKIAS Minagi olen sama meelt, et kui Sokrates soostub võtta poiste eest hoolitsemise enda peale, ei pea ma kedagi teist otsima. Usaldaksin samuti oma Nikeratose Sokratese (d) hoolde, kui Sokrates vaid soostuks, aga alati kui seda talle mainida, soovitab ta teisi ja ise keeldub. Aga vahest soostub Sokrates paremini sinu palvega, Lüsimakhos.

LÜSIMAKHOS See oleks õiglane ja kohane, kuna ka mina oleksin valmis tegema tema heaks paljut sellist mida ei soostuks tegema mõnelegi teisele. Mis ütled, Sokrates? Kas soostud ja hakkad koos meiega hoolitsema selle eest, et need posid arneksid võimalikult headeks {inimesteks}?

SOKRATES Oleks vale keelduda aitamast teist arenema (e) võimalikult heaks. Kui meie äsjasest vestlusest oleks selgunud, et mina tean asjadest aga nemad kaks ei tea, oleks õige paluda just mind selle ülesande tarvis. Aga me kõik oleme nüüd ühtemoodi nõutud. Kas tuleks siis üht meist asetada teistest ettepoole? Minu meelest ei kedagi. Aga kuna olukord on selline, annan teile nõu: (201a) mõelge ise, kas sellest on kasu. Minu meelest, head sõbrad – keegi tõesti ei kõnele sellest edasi – meil tuleb kõigil üheskoos otsida võimalikult häid õpetajaid esmalt iseendile, kuna seda me vajame, ja siis neile noortele meestele. Me ei saa säästa {ei} raha ega midagi muud. Ei lubaks meid jääma siiakohta kus nüüd oleme. Kui meie üle naerdakse, kui selles vanuses veel kooli tahame minna, sobib vaid pöörduda Homerose sõna poole, (b) et puuduskannataja ei pea häbenema. Ei pea hoolima teiste kõnedest, meil tuleb üheskoos hoolitseda meie endi ja oma poegade eest.

LÜSIMAKHOS Minu meelest on sinu ettepanek hea. Vanimana olen mina sellevõrra innukam õppima koos nende noorte meestega. Aga mul on sinule veel üks palve. Tule homme minu juurde kohe hommikul, pea kindlasti meeles, nõnda et võiksime arutleda (c) sellest asjast. Nüüd selleks korraks võime sellega lõpetada.

SOKRATES Teen nagu tahad ja tulen sinu juurde hommikul kui jumal soosib.

______________________________________

Ülevaateid ja seletusi.

Pellervo Oksala. Holger Thesleff.

Lakhes.

Teos kuulub nende eetiliste dialoogide hulka, milledes käsitletakse ühte neist neljast või viiest põhiväärtusest (aretee)⁴, mida traditsioonilise kreekaliku arusaama kohaselt tubli mees omama pidi. Lakhese teemaks on „vaprus“ (andreiaa), nagu Euthüfroni „vagadus“, {= „jumalakartlikus“}, Charmidese „mõistlikkus“ või „kannatlikkus“ ja Riigi esimese raamatu (mis näib olevat olnud algselt iseseisev dialoog) „õigemeelsus“. Samuti nagu nende puhul, jääb Lakhes-dialoog näivalt tulemusteta. Protagoras-dialoogi, milles paar osa on omistatud „vaprusele“ (349d-351b, 359a-360d), meenutab Lakhes seetõttu, et siin käsitletakse nimelt samuti ksüimust hüvelisuse õpetamisest. Kirjanduslikust küljest on Lakhes (juba vestluses osalevate isikute hulga poolest) sama nüansirikas nagu Euthüfron, kuigi siiski mitte Protagorasega võrdne.

Ei ole siiski leitud eriti usaldusväärseid põhjendusi millede järgi Lakhest isegi realtiivselt dateerida saaks. Uurijate enamuse arvates kuulub Lakhes Platoni varajaste dialoogide hulka.

Sokrates esineb seekord „peenes seltskonnas“, ja see on kindlasti üks põhjus selleks et Platon on jätnud ta alguses tagaplaanile ja et ta alles vähehaaval vestlusega liituks. Lüsimakhos ja Melesias on kuulsate isade vähem kuulsad pojad: Lüsimakhose isa oli `õigemeelne` {= õiglane} Aristeides, Ateena juhtivaid mehi Pärsia sõdade aegu; Melesiase isa, Thuküdes, oli tuntud silmapaistva poliitikuna ja Periklese peamise vastasena. Nende poegadest „ei tulnud midagi“. Platoni iseloomustamise kohaselt olid nad käitumiselt laitmatud, aga pinnapoolselt jutukad vanad härrasmehed. Nad loodavad saada nüüd enda poegadele tõhusamat koolitust kui nad ise saanud on ja paluvad oma sõpradelt Lakheselt ja Nikiaselt nõu. Kumbki neist {viimastest} on hinnatud kõrgem ohvitser. Lakhes, kes langes lahingus aastal 418 eKr, on omal kombel „vapruse“ ideaalkuju, ta esinebki dialoogis vähem kaalutlevana kui Nikias, kes strateegina ja kannatliku poliitikuna jõudis teha Ateenale suuri teeneid enne kui ta liigne ettevaatlikus viis ateenlaste sõjareteke aastal 413 eKr Sitsiilias hävingule. Nikias mõisteti seetõttu surma. Need tegelaskujud on Platonile kindlasti lapsepõlve-mälestused.

Kui Nikias ja Lakhes esitavad oma erinevaid arusaamasi relvakoolituse vajalikkuses noorukite koolitamisel, juhib Sokrates vestlust filosoofilisemale tasapinnale. Sokratese kohaselt on noorukite juhendamisel küsimus kasvatuse eesmärgist, mis on hinge arendamine võimalikult heaks (186a). See siht eeldab, et mõistame, mis on hüvelisus (190b). Hüvelisus tervikuna on siiski nii laialdane valdkond, et vaatluse alla võetakse vaid see hüvelisuse osa, mis on relvavõitluse eesmärgiks, ehk vaprus. Alguses üritab Lakhes vaprust määratelda, aga eksib esitades vaid ühe näite vapruse koostisosana. Kui Sokrates teeb selgeks, et ta tahab teada mis see omadus on, mis on kõigis (vapruse) juhtudes sama (191e), vastab Lakhes, et vaprus on teatud hingeline tugevus. Igatsorti hingeline tugevus ei saa siiski vaprus olla, ega isegi kõik mõistliku hinge tugevus ei ole vaprus.

Kui Nikias vestlusega liitub, nõustavad Sokrates ja tema koos, et „vaprus on teatav tarkus“ (194d), täpsemalt öeldes teadmine sellest, millist (oodata olevat) tuleb karta ja mida ohutuks lugeda. Sokrates järgi on teadmine siiski üks ja seesama puudutaks see siis minevikku, praegust aega või tuelvikku. Kuna Nikias möönab sellele lisaks ka seda, et kardetav on oodata olev paha ja ohtu oodata olev hea, samastub vaprus üldiselt hüvelisusega, mis on Sokratese järgi teadmine heast ja halvast. Ja nõnda näib küsimus vapruse eriloomusest siiski lahtiseks jäävat.

Dialoogi keskseks mõtteks on see, et hüvelisust ei saa eritleda ja hüvelisus on teadmine. Lüsimakhos ja Melesias paluvadki dialoogi lõpus just Sokratest ja mitte relvakoolituse õpetajat hakata oma poegade kasvatajaks. Sokrates tõdeb siiski, et nad kõik saranaselt vajavad kasvatust mis puutub teadmisesse, nimelt ka ta ise. Ja lugejal tuleb teada, et poegade kasvatus tegelikult ebaõnnestus (Theaitetos 150e).

________________________________________

Seletusi.

3178a Raskelt relvastatud relvavõitleja, kelle esitus just äsja oli lõppenud, nimeks on Stesilaos (183c), ta on meile tundmatu isik.

180d “Naabrile“: kreeka tekstis kasutatud sõna (deemotees) eeldab, et Lüsimakhos ja Sokrates elasid samas linnaosas.

181d Nikiase ja Lakhese kõnekordades käsitletakse relvavõitlust otsekui oleks see ametioskusega (tekhnee) võrreldav õppevaldkond (matheema) või teadmisvaldkond (episteemee). Nõnda valmistas Platon pinnast ette mõttele et „hüvelisus“ („vormis olek“, aretee) on teadmine.

188d „Kõlaliik“ tähendab selles kontekstis teatavat lüüra häälestamist. Mõte nn. doorialiku häälestamise „tõsikreekalikkusest“ esidnab selletolist spekulatsiooni, mida Damon (vt. ülalt) teatavasti viljeles.

189a Viide ateenalasest poliitikule ja luuletajale Solonile (suri umbes 560 eKr) ja tema sageli tsiteeritud luulereale.

191e „Võime“: siin kohas (ja vastavalt nt 189e, mispuhul on soomekeelses tõlkes kasutatud „omadus“-sõna) kirjutab Platon ebamääraselt „... mida nad mõlemad on“, „mis on see mis...?“ vms. „Võime“-mõiste (dünamis) esineb eksplitsiitselt kreekakeelses tekstis alles 192b.

192c „Kiidetav“: Platon kasutab adjektiivi nagu kalos, õieti „kaunis“, „hea“.

194de Sokratese õpetust et „hüvelisus on teadmine“ võidakse suhteliselt lihtsasti sobitada vaprusega, muuhulgas seetõttu, et „tarkus“ (sofiaa) võis selle aja argikeeles tähendada ka „eesrindlikkust“, „oskuslikkust“. -- „Ohutu“ (tharraleos), vrd. Protagoras 359c.

196de Krommüoni kuldi surmas legendi kohaselt Theseus.

197c Lamakhos, Nikiase adjuntant, oli sranaselt Lakhesele osutanud võitluses hulljulgust. Aiksone oli Ateena linna lähedal asuv küla, kust Lakhes pärit oli, selle asukaid peeti tülinorijateks.

197d Damon oli muusikaõpetaja ja sofist (vrd. 180cd, 188d, 200ab). Prodikosest rohkem Protagoras-dialoogis.

(P. O. & H. T.)

________________________________________

1 PLATON. „TEOKSET. ENSIMÄINEN OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Marianna Tyni, Kaarle Hirvonen. [Teokset: Apologia, Kriton, Lakhes, Hippias (Lyhyempi dialogi), Ion, Euthyfron, Kharmides, Lysis, Protogaros.] (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). Lk. : 5-309. {Siin järgnevalt on siis (1 korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „LAKHES“. Lk.: 57-86. (Tõlkija, Madis Liibek). Järelsõnad: Pellervo Oksala, Holger Thesleff: „Esittelyjä ja selityksiä“ („Ülevaateid ja seletusi“.) Lk.: 285-288.

2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoogi nagu „Lakhes“ pole teadaolevalt varem Eesti keelde vahendatud, siin siis esmakordne eestindus Soome keele vahendusel. Kommentaarid ja mõtestatud kriitika ja parandus-ettepanekud on vägagi oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis tõlkija täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com (Tõlkija, M. L.) [I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s a littele country North-East Europe. This is the PLATON`s Dialogy like „LAKHES“. First time in Estonian language so far! First time in estonian language history...?!]

3 PLATONI dialoog nagu „LAKHES“ käsitleb mõiste nagu vaprusega seonduvat. Dialoogi nimitegelased on ajaloolised isikud (vt ka järelsõnad, selle tõlke lõpus, „Ülevaateid ja seletusi“). Soome keelde oli tõlgitud (Platoni kogulooming) aastaks 1976. Eesti keelde pole sedagi dialoogi nagu „Lakhes“ varem tõlgitud. (Siin ja nüüd siis Soome keele vahendusel see esma-eestindus. Et vahest pakub abi kunagistele „tõelistele tõlkijatele“, Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?). Platoni teoste numeratsioon pärineb uusaja algusest, see on H. Stephanuse numeratsioon 16 sajandi teisest poolest, aastast 1578. (Tõlkija. M. L. )

4 Siin ja edaspidi (vaid „Ülevaadetes ja seletustes“ esinevad) Antiik-Kreeka mõningad sõnad on siin tõlkes kujutatud järgnevalt. Trükitehnilistel põhjustel on Kreeka pikad vokaalid esitatud 2 tähega. (Nt. „aretee“, „andreiaa“, vms.) (Tõlkija. M. L.)

Dimensions. Teine reaalsus.

´DIMENSIONS´

“TEINE REAALSUS”

2011 & 2012

2011 – MMXI

7. 06. 2011.

ALUSTADES UUE KIRJAKOHAGA.¹ Sellest saab tulema ülevaateline pilguheit inmpsühholoogia kirevale nähtumusele kui sellisele.² Sellest kirjakohast peaks tulema võimalikult abstraktne ja ülevaatlik lähenemine probleemi-seadele nagu inimpsühholoogia oma kõigis eriilmelistes väljundites. Mida üldse tähendab psühholoogia kui selline, mida ta on tähendanud maailma eri ajastutel, varasematel aegadel? Ja mida ta tähendab tänaseks päevaks. Eri aegade ja eri kultuuri/kultuurituse kontekstis on arvatud vägagi erinevat inimpsühholoogiast. Ja nõnda ka tänapäeval ja ilmselt ka järgnevatelgi aegadel. Kuidas defineerida seda mida on loetud kui kehtivaks ühisosaks, kuidas kirjeldada n-ö „normaalselt“ inimpsühholoogiat? Tavapärast teadvuse sisundit, mis on vajalik toimimaks tavaelu raamides objektiiselt kohaselt ja subjektiivselt tedvustatud elik siis ratsionaalsel kombel. Ja kuivõrd on öeldud, et „geniaalsust lahutab hullumeelsusest vaid üks samm“; -- siis kuidas defineerida seda ulatuslikku psühholoogiliste teadvustatuse gammat, mida sootsium ei tunnista endataoliseks, mida ta väldib või eirab või pelgab või välistab...? -- Seega kirjutades ülevaatelisel kombel inimpsühholoogiast tervikuna, ja teha seda rõhutatult üldistavas laadis. Seega kirjutada psühholoogiast võimalikult abstraktsel kombel. Üldine ja abstraktne ülevaade psühholoogiast, kui veelgi liiga vähe uuritud inimteadmise harust, mis ometigi on iga üksikindiviidi puhul määrava tähtsusega ja omab pikaldast, eluaegset vältust... Ülevaatlik pilk psühholoogiale, abstraktne lähenemine hingeteadusele...

Mida tähendab üldse sõna või termin nagu „psühholoogia“? -- See tuleneb Antiik-Kreeka keelest ja tähendab: „psyche“ = „hing“; ning siis: „logos“ = „sõna“, „teadus“. -- Järelikult tähendab termin „psühholoogia“ otsetõlkes „hingeteadust“, õpetust inimese hingest ja kõigest sellega seonduvast. Õpetus järelikult niisugusest inimteadvuse osadest, mida on traditsiooniliselt markeeritud kui hinge, või vaimu või teadvust üldsemalt, eksistentsiaalset teadvelolu üldiselt. Muidugi on eri ajastute ja eri kultuuride ja eri paikkondade raames on tõlgendamise ja defineerimise katsed olnud väga eriilmelist laadi. See on tulenenud aja ja ruumi erisustest. Temporaalsed põhjused on olnud suuresti erinevad. Piisab juba kui vaadelda religioonide ajalugu, mis on välja töödanud väga eriilmelisi kontseptsioone. Kuid on ka olnud ühtelangevat kirjutatud ajaloos ja eri religioonide põhilaadis. Seega võib oletada, et hoolimata ajalistest ja ruumilistest erinevusest on siiski mingi n-ö “inimlik põhiosa“, mida pole muutnud ei aeg ega eri kontinentide ja etnoste erinev maailmavaade. Midagi on jäänud samaks kõikidel aegadel ja eri kohtades... -- Ja vahest just sellest „millegist“ tasukski alustada kui hakata uuirma hingetedust kui sellist...? -- Mis on see algne antus, mis jääb samaks, ja mis meist kui „inimesed“ teeb...? -- Millest see „olemuslik antus“ lähtub, millest see juhindub ja kuhu ta viib...?

Inimest iseloomustab tema konkreetne teadvus, siuliselt tähendab see teadvelolu ja tajumist kui sellist. Konkreetse indiviidi maailmapilid ja taju iseärasused sõlutavd eri ajastute ja paikade erinevast loomusest. Kuid on ka siiski midagi inim-indiviidele üldiselt omast, mis näib korduvat pea samana eri kontektsuaalsete taustsüsteemidega seotult. Ilmselt on siis nõnda , et inimteadvuse ja -taju iseärasused kül eristavad indiviide, kuid ometigi on midagi jäävat ja samast mis näib inimsust üldisena iseloomustavat. Teadvelolu tähendab eksistentsi, tajuga, meeltetajuga seonduvad erisused on siis ilmselt füsiloogilist laadi või seostuvad aju ehitusega seonduvaga (biokeemia, elektro-magneetilised impulsid). On selge, et tajumise laad on liigipõhine, kuid kogu kasvatus ja üldine taust on suures osas õpitud, harjumuse poolt kinnistunud elusolemise ja täiskasvanuks saamise protsessiga otseselt seonduvalt. Taju ja adumine on küll meeleorganite ja ajutegevuse ja kogu füsioloogiaga seotud, kuid tajude ja adumise liikide tõlgendamine on õpitud, harjutatud ja seega vaid: „pooleldi juhuslik nähtumus“... Rääkimata siin kõikvõimalikest erisustest, mis seonudvad eri aegade ja paikade ratsionaalsetest ja eetilistest ja isegi moraalsetest erisustega. Ja nõnda on üsna ilmne, et alati ja eri kohtades on väga erinevalt tõlgendatud kõiki inimpsühholoogia vägagi erinevaid ilminguid. Ja nõnda on ka rangelt, sotsiaalsel ja ühiskondlikul tasandil regelementeeritud, mida mingi sootsium, eri aegadel loeb n-ö „keskmiseks normaalsuseks“ ja mida siis ka mitte. Arvamusi on muidui olnud vägagi erinevaid seondumisi kõikvõimalik sotsiaalsete ja ühsikondlike ja religioossete ja moraalsete kontseptsioonidega.

Seega on peamine mis iseloomustab psühholoogiat kui „hingetedust“ just selle erinevate tõlgenudsvariantide ja adumiste äärmine mitmepalgelisus... Variatsioonde hulk on rohkem kui küllaldane. Eri tõlgendusvariant on loendamatul hulgal. Ja siiski näib midagi olevat üldinimlikku, midagi, mis näib iseloomustavat seda tajumise ja teadvuse ja mõtlemise ning tunnetamise komplektset struktuuri ja fenomeni nagu inimliik. Midagi on korduvana alati samaks jäänud, ilmselt seondudes siis üldse liiki iseloomustavate tajumuslike ja mõsituslike atribuutidega üldse. Mõistus, parimal juhul isegi ehe ratsionaalsus, on kül olemas olnud alati, kuid liiga vähe rõhutatakse tajumise poolt üldiselt ette seatud raamistikke, meeleandmete tõlgendamisele ette seatud piiranguid. Mis tagab siis inimmeele ja -mõistuse teatavaid samasusi eri aegadel ja eri paikkondades. Mõistuse ja ratsionaalsuse osakaal on olnud väga tähtis kõikidel aegadel, kuigi harilikult kohtab vaid ematsionaalseid reageerinuguid kas siis igapäevase reaalsuse või siis religiooni kui inimpsüühika osaga seoses. Levinum kui range ratsionaalsus näib olevat eksalteeritud ja isegi joviaalne ja ennekõike just emotsionaalsete reageeringute laad. Emotsioonid ja tundumused on valitsevaks, millele osaliselt siis nagu vastandub ratsionalistliku evimise laad. Kuid juba meeltetajude ja -andmetega seostub just emotsionaalne ja tundmuslik antus, seega on mainitud tihtipeale justkui prevaleeruvat laadi. Ehedat ratsionaalsust iseloomustb teatud eraldatus arigisest tajumulikust ja emotsionaalselt tõlgendatud antusest, mis rõhutab vaid tundmusi ja emotsionaalseid regeeringuid. Ratsionaalsust omakorda piirab abstrahheeriva ja kontsrueeriva mõistuse omadus ehitada süsteem, mis ei toetu ei empiirilistele andmetele ega ole ka kuigi pragmaatilised, elik siis rakendatavad. Vastavad tajumuslikud ja mõistulikud erisused eristavd eri indiviide vägagi erineval kombel. Ilmselt on vastavd erisused adutavad igas indiviidis ka eraldi võttes.

__________________________________

5. 08.´011

Kirjutades siis inimpsühholoogiast ja seda võimalikult üldistaval kombel. Pole midagi, mida inimsus suudaks või ei suudaks ette kujutelda, mis poleks seotud inimpsühholoogia kui fenomeniga. Kõik, mis seostub inimese tajumise, mõtlemise ja kogu tunnetusprotsessiga üldse on seatud ka otseselt kombel inimpsühholoogia kui sellisega. Pole olemas, ei saa olemas olla kahte absoluuti teineteise kõrval. On olemas vaid üks mõtlev liik ja seda kujutab endast inimsus. Kui oletatadagi teist võimalikku, ja nt. erinevat mõtlemise võimalust ei suudaks need teinetiest ei akspeteerida ega mõistagi. Seega kõik tegelevad päevast-päeva ja kogu oma elu ajal justnimelt psühholoogia erinevate avaldusvormide kui sellisega. Sellega, mida võib üldistatult nimetatda inimliigi tajumuslikeks omaduseks, või inimmõsituseks, puutub igaüks kokku hällist kuni hauani. Seega pole põhjust imestada, et pole olemas rohkemaid eri arvamusi mitte millegi muu kohta kui just selle kohta, mida kõike inimpsühholoogia kajastab. Mida kõike on psühholoogia kajastanud kõikide aegade vältel ja kõikjal üle Gloobuse. Järelikult on selle näol tegemist huvitava uurimisainesega!³

On muidugi trafaretne öelda, et inimpsühholoogia on kõik, mida inimsus üldse ettegi kujutleda suudab, tema tunnetusvõime lagi ja äärmine piir. Muidugi seab tajumine, meelte lõpmatult varieeruvad andmed, inimtunnetusele oma konkreetsed piirid. Kõik mis inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest oma meeltega tajuda ümbritsevat ja seda mõistusega ratsionaaslelt selgitada ja tõlgendada. Tunnetusvõime haruldasematel piiridel kompab teaduslik tunnetus abstraktses laadis isegi inmtunnetuse üldiseimaid piire. Ja kui habras on ometigi kogu selle inimuse kogu saavutatu ja potentsiaalsuse alus! Lihtsad meeleorganid nagu nägemine, kuulmine, kompamine, jne. Kuigi enamikus raamatutes üritatakse meile tõestada vastupidist, et inmese üleolek ülejäänud faunast sõltub eeskätt ajutegevuse ülimuslikkusest ja oskusest tõlgendada meeltetaju ratsionaalsel kombel, ei tarvitse see olla niisama lihte. Ajutegevus ja meelteandmete tõlgendamine on küll inimliigi puhul prioriteetne, kuid see ei oleks võimalik ilma nii elementaarse meeletaju võime nagu nägemisetagi. Kõik, mis inimsus on kunagi saavutanud sõltub tema võimest vahetult tajuda teatud värvide kiirgusspektri vahele jäävaid valguslaineid. Ilma nägemismeeleta poleks inimusus millalgi midagi saavutanud. Nii habras on tegelikult meie kui liigi võimu ja muust faunast üleoleku tegelik alus. Ilma nägemismeeletagi poleks olemas inimusust. Kõik inimese poolt saavutatu tuleneb juba ainult sellest meeletajust mida vahendab eri valguskiirguse vahele jäävate valguslainete tajumise võime. See on inimsuse habras alus.

Ja samuti on lood mõtlemisega. Samapalju kui on ja kunagi on olnud inimesi on kindlasti eirnevalt tõlgendatud kõike, mida tänasel päeval psühhloogia kui terminiga, kuida alati sõnaga nagu mõtlemine on tähistatud. Niipalju kui on olnud inimesi on erinevaid olnud ka mõtlemise viise ja mooduseid. Pole midagi kirevamat kui inimtunnteuse värvikirev gamma. Iga inmest iseloomustab ju just ainult alle endale omane mõtlemise ja tundmise erisus. Meeltetaju ja -tunnetus võivad olla ju suures osas kokkulangevad; enamik kogeb meist ümbritsevat meelteorganite vahendusel enamjaolt samalaadsena. Eirnevused ümbritseva reaalsuse meelte-andemetega tajumisel võivad tuleneda muidugi nii lihtsatest kui ka tõsisematest iseärasustest. Erilised meeleseisundid, erilised füsiloogilised ja psühholoogilised seisundid võivad panna meid ümbritsevat reaalsust erinevalt tajuma. Lihtsamaid erisusi tavapärasest ja normaalseks (seega: ainuõigeks) tunnistatud tajumisest nimetatakse afektuaalseteks sesiunditeks, meelepeteteks, või fantaasiateks. Kompleksemaid tajumuslikke iseärasusi on samuti erinevalt nimetatud: ilusioonideks, hallutisnatsioonideks, psühhiaatrilisteks hälveteks, aju orgaanilisteks kahjustusteks, jne. Peamine on aga see, et inimmõistus on otseseimal ja vahetuimal kombel seotud inimmeelte tajumuslikke omadustega. Ilma tajumiseta ei oleks midagi üldse olamaski mille üle juurelda, üldsegi mitte midagi, mida oleks võimalik kuidagigi mõelda, tunnetada ja mõista. Psühholoogia aluseks on siis tajumine, mida siis tõlegendatakse mõistuse abil.

Kuid pole olemas ilmselt rohkem erinevaid arusaamu kui just selle kohta, mis on mõtlemine kui selline. Ilmselt on olemas olnud just niisama palju erinevaid mõtlemise viise kui on olemas olnud erinevaid inimesi. Iga konkreetset indiviidi iseloomustab mingi konkreetselt septsiifiline psühholoogiline ja ratsionaalne lähenemise viis. Vahel on mõtlemine lihtsalt rohkem või vähem ratsionalistlik. Tihtilugu seonudub mõtlemine rohkem tundmisega, omab pigemini emotsionaalset kvaliteeti ja kvantiteeti. Need, kes on läbini ratsionaalsed, need vähesed indiviidid näivad olevat kui inimkonna vaimsed juhid ja liidrid. See käputäis filosoofe, kõik väljapaistavd teadlased, aegade vältel, -- näib kui kujundavat endast maailma ajaloo kõige ülimalt ratsionaalsemat lähenemise laadi kõige kohta, mis meid kui liiki ümbritsenud on. Inimkonna vaimne eliit on oma põhiloomuselt läbinisti ratsionaalne. See ratsionaalne eliit on andnud inimsuse käsutuse kõik meie tänased tehnitsistliku kultuuri materiaalsed ja tehnilised hüved ja tõotab kaugemaks tulevikuks veelgi rohkemat. See on meie tehnitsistliku ajastu optimistlik maialma- ja elujaatav progressiusk, mis jutlustab veendunud toonil inmmõistuse ülimuslikkusest Univerusmis ja mis tõtab kõikvõimalike tehnitsistlikke hüvesi ka tulevikus. Just nagu muistsed ja tänased relgioonid, nõnda tõotab ka tänane tehnitsistlik teadus tuua „Jumalariiki maapeale“, rajade taevaste kuningriik... Kuid see messianistlik progressiusk, see materialistliku utoopia jutlustamine ja selle kunagises saabumises veendunud-olek on sarnaselt kõikidele varasematele religioonidele pelgalt saavutamatu ideaal. Sest taevariik ei saabu iialgi maa peale.

Kuid siin kirjakohas on peamiselt juttu just inimpsühholoogia üldistest seaduspärasusest ja võimalustest. Mida on võimalik habrastest tajumuslikest omadustest lähtudes, mõistuse ratsionaalsel kaasabil saavutada, selleks, et saavutada eelistatumat ja hüvelisemat. Mida on vaja teada, mida on võimalik tunnetatda inimpsühholoogia võimaluste ja piiride kohta? Milleks me liigina üldse võimelised oleme, mida oleme me saavutanud, mis ootab meid ees? Vastuseid neile küsimustele pole kunagi varem keegi teadnud, ei tea meie ajal, ja ei saada kõiki vastuseid teada ka mitte kunagi tulevikuski. Kuid uuriv inimvaim ometi otsib kõikvõimalikke vatuseid kõikidele eluslisetele probleemidele. Selleks on olemas meie tänane teadus oma arvukates erinevates harudes. Teadus, mis tõotab tuleviku tehnitsistlikult ülimuslikku ideaalriiki ja -ühiskonda. Nagu muistsed ja tänased eshatoloogilised ja messinaistlikud religioonid jutlustasid taevariigist maa peal. Mõlemad, nii teaduslik-tehniline, kui ka religioosne lähenemiselaad ja lootused eksivad täielikult. Pole üldse teada, kas inimsusel saabki olla tõelist püsivust ja väärtust. (On olemas juba niivõrd palju massihävitusrelvi, et inimsuse kestvus järgnevateks sajanditeks on enam kui küsitav. Praegu on maakeral niivõrd palju aatomirelvi, et hävitada iga viimane kui baktergi maakera pinnalt ligi 200 000 korda). On seega vähe tõenäoline, et inimliigil oleks aega, võimalusi ja eeldusi saavutada tuleviku tehnitsistlik ideaalühiskond. Sest nagu öeldud on: iga tõeliselt „kuri tsivilisastioon“ hävitab end ise enne kui saavutab oma täiuse. Nii, et utoopiat ja ideaalriiki ei saavutata ilmselt kunagi. Enne tuleb inimkonna lõpp, mis oleks siis ka mõsitusliku eluvormi lõpp. Sellest, mis võimalikuna siiski järele jääb saab viimane tõmblus laiba jäsemetes. Vähene kogukond (tõneäoliselt muteerunud) isendeid, kellele on määratud vaid ainult vaevaline olevusvõitlus ja pelgalt vegeteerimine, pideva allakäik, ja lõplik häving. Nii, et taevatähed ei olegi haardeulatuses. On saavutatud vaid see, et on käidud korra lähima planetaarse kaaslase, Kuu peal, vahest juhtub seda veelgi. Kuid lähimad planeedidiki on ulmelised veelgi. Ja taevatähed jäävad inimsusele igavesti kättesaamatuks, mitte kunagi ei jõua me tähtetedeni. MOT.

__________________________________

2. 09. ´011.

Kirjutades siis siia üldistaval kombel inimpsühholoogiast. Üldistavuse mõõtkava tähendab siinjuures siis abstraktseid sihiseadeid. Et mida kujutab endast inimpsühholoogia kui selline tervikuna. Mis on psühholoogia tuntud ja tundmatud ja tunnetamatuks jäävad võimalused ja piirid? Mis on tavapärane, mis on harilik, ning omakorda: mis sellele vastanduv, tavalisest eriline, vastandlik, ning isegi: mis on kõrvalkaldumised tavalisest. Mis on normaalsus ja mis on ebanormaalsus, mis on kõrvalkallete puhul veel akspepteeritav, mis jääb mõistetamatuks. Mis eristab hullust ja geniaalsust (väidetavalt: „vaid üks samm“!). Seega uurides antud kirjutises rõhutatult üldistaval ja loodetavasti isegi abstraktselgi kombel inmtunnetuse üldiseid seduspärasusi, võimalusi ja piire... See on äärmiselt avar uuritav horisont, kuid vahest just sellise kirjutamisega seoses annab seda kuidagi konkretiseerivalt ja täpsustavalt vahendada. Kirjutades siis meetodi kohaselt, mis juhindub abstraktsest ja üldisest, kuid sihiks on seotud konkreetne ja vahetu. See oleks siis midagi filosoofilise analüütilise ja sünteetilise meetodi vahepealset (filosoofiliselt: Immanuel Kant; kirjanduslikult: Sir Arthur Conan-Doyle). Kuid selline ongi käesoleva kirjutise üldiseim sihiseade. Kombata tunnetatava piire, uurides selleks teadaolevat ja kehtivaks kuulutatut. Tajuda tajumise absoluutsust ja meelandmete ometigi pelgalt läbinisti relatiivset loomust. Sellega tajuda kui tajumise absoluutse kehtivusega relatiivsust. Õppida tundma ennast, teadvustades tuntud ja apsekteeritut. Kuid ilmutada huvi ka teatu ja tundmatu piiride vastu, kus jookseb see imaginaarne piirijoon kus tutntu ja aksepteeritu muutub millekski tundmatuks ja seniolematuks...? JA siis, oma adumise ja mõistmise kaugeimal äärel, suuta vahest ehk isegi: heita pilku tunnetamatusele endale, sellele defineerimatule, mida inimmõsitus ega -tunnetus kunagi ei mõsita ega aduda ega tunnetada ei suuda. Nõnda jõudes tajumise ja mõtlemise ja kogu tunnetuse tervikuna piirideni, -- inimsuse „kaugeimal äärel...“

Kuid lähtumisi siiski antud kirjutise üldpealkirjastusest, milleks on siis: „TEINE REAALSUS“...! -- Seega on antud kirjutise peamiseks sihiseadeks siiski kombata tunnetamatu piire ja püüda mõista mõistetamatuks jäävat, sellega samas... Mis on harilik ja pelgalt“ normaalne“ on siis siinkohal ebaoluline. Palju intrigeerivamks on just tavapärasusele vastanduv, ebaharilk, ning pigem geniaalne, kui midagi tüütavat, korduvat ja harjumuslikku. Geniaalsus on ju igaljuhul intrigeerivam kui masside armetu ja tüütavalt korduv vegeteerimine täielkult teadvustamata jäetud sihtidele suunitletudes. Hulkade loomalik vegeteermine lihtsalt ei paku huvi, ei vähimalgi kombel; kui noil „loomsel arengusastmel vegeteerijatel“ isegi leidub mingeid „üldisi sihte“, siis on need pigemini mingist „dresuurist“ (kasvatusest, harimatusest, jne) tulenevad, mingit märkmisväärset relfelkteeritust siinpuhul siiski oletada ei anna. Rääkimata siis inimesele ainuomaseks olema pidanud teavustatud ja läbini reflekteeritud elust, mis leiab oma kõrgeima väljenduse laadi üldistes asbtraktsetes sihtides ja tõdemustes. Need abstrkatsed sihid ei peaks samuti mitte piirduma vaid teooriaga, neid tuleks igapäevases praktikas ellu viia kui reaalseid kavandeid. See on midagi sellele harilikule „ebanormaalsusele“ otseselt vastanduv lähenmise viis. See hulkadele ja massidele omane „normaalsus“ on siuliselt sellele risti vastukäiv, tegemist on teadvustamutu hullusega, inimkarjale omase „ühise normaalsusega“ („common sense“); lämbelt ühise, intiimselt lääge, ja pealetükkivalt alati „ainuõige“ loomse dressuri kõrvalsaadusega. Ja vastandada sellele midagi täiesti vastanduvat nagu ´geniaalsuse hullus`, kui metafoorselt väljenduda, siis oleks see kui „Kuu ja kuupennine“ (W. S. Maugham). Tähetede saavutamatu, kuid alati ahvatlev sära, mingi lootusetuse ja küündimatuse mädasoo kohal. Sest need loomsed ebanormaalsused on hulkadele ja enamikule alati olnud ju midagi siusa loomuomast. Öeldud on: „vaimuhaigused on indiviidide puhul haruldased, kuid hulkade, parteide, rahvuste ja sootsiumite puhul, -- läbi aegade reegliks...“ (Fr. W. Nietzsche). See loomastunud mass, pööbel, kui soovite, isegi ei teadvusta endal elementaarseiamdki olemisega seotud eesmärke ja sihte. Nad tekivad juhulikult, paljunevad vastutustundetult ja samuti täiesti juhuslikult, vegeteerivad oma elu mõtetult, räheldes ja rügades ruineerimuseni, ainult selleks, et võimaldad oma järeltulijatele samasugust mõttetut elu ja sisutut vegeteerimist. Nõnda eluleb see inimliik: sünnitakse juhuslikult, paljunetakse veelgi juhuslikumalt, rügatakse kuni ruineerumuiseni ja surrakse mõtetult. Ja peale nende mõtetult elatud elu ja nende vähimagi tähtsuseta surma unustatkse nad hämmastavalt kähku. Just nagu poleksi neid kunagi olemaski olnud... Selline on nende „inimloomade“ elu: mõtetu paljunemine, vavaline rähklemine ja vältimatu ning täiesti mõtetu surm. Ja siis unustatkse nad täielikult, osetkui poleks neid kunagi olemas olnudki...!

Seevastu on läbi aegade kõik mõtlevad inimesed kutsunud üles risti vastupidisele. Muidugi tuleb lähtuda individaalsetest erisustest ja meelelisest antusest. Indiviidid on sama erinevad kui arusaamad ümbritsevast reaalsusest, tajud ümbritseva maailma kohta. Kuid midgagi inimsuses siiski on, mis on jääv ja mida on loetud hinnatavaks läbi kõikide aegade. Kuigi indviidid on erinevad ja nende tajutud reaalusekirjeldused on erinevad, siiski on olemas midagi üldinimlikku, nagu on olemas ka jagatult (enamjaolt siiski ikkagi) ühtse ja konstantne tajutud väline reaalsus, ümbritsev maailm. Eri indviidid tajuvad küll eirnevat, kuid juba liigiomased meeleorganid võimaldavad tajuda siiski enamvähem kokkulangevat maailmapilti. Kuid nõnda on see ainult meeletaju piires. Kõik, mis puutub komplitseeritutematesse fenomenidesse on sellevõrra rafineeritum. Tajumine on primaarne, kuid mõtlemine ja tunnetamine üldse on juba paljugi kompleksemad ja komplisteeritumad nähtused. JA juhul kui nüüd oletada, kui palju erinevaid arvamusi on välise reaalsuse siuliselt ühtsel tajumisel, näitena siia kõik aksiloogilised hinnangud (nt. mis on ilus, mis inetu) ja kõikvõimalikud moraalsed ja eetilised kriteeriumid (nt. mis on hea, mis on kuri, mis on halb, mis hüveline), -- siis kujuneb mulje üüratust paljususest, milles midagi ühist leida näib olevat täiesti võimatu. Mida tajutakse, selles võidakse üldjuhul kokku leppida. Kuid kuidas tajutut mõista, selles pole nagu mingigi kokkulepe üldse võimalikki. Iga indviidi, neist kõigist elanutest ja olnutest ju lausa peab iseloomustama kõikmõeldav erisus, mis puudutab eriti just mõsituslikku ning emotsionaalset reageeringut. Komplitseeritumatel juhtudel tulevad mängu juba diametriaalselt vastanduvad arvamused ja kontseptsioonid kõikvõimalike moraalsete ja eetiliste faktoritega seoes. Nõnda palju kui on olnud inimesi, nii palju on olnud ka eri arvamusi, aksioloogilisi kriteeriume, eetilisi kontseptsioone, moraalseid hinnanguid. Kuid olekski võimalik leida midagi ühist ja ainuõiget ja üldkehtivat...? Kuid vahest seetõttu just seda viirastuslikku ja imaginaarset „absoluutset tõde“ nii hoolega ongi otsitud...? Illusoorne ja saavutamatu tõelisus, relgioosse müstitsismi lõplik abstrakte siht...? -- Olematuse kultus, tunnetuslik nihilism...?

___________________________________

3. 10. ´011.

Kirjutades siis siia taaskord inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval kombel. Lähenedes inimpsühholoogiale kui ulatuslikul ja sisuliselt hõlvamatule uurimisvaldkonnale. Ja käsitledes psühholoogiat võimalikult abstraktsel kombel. ISEGI nii, et see antud kirjatüki lähenemiselaad psühholoogiale kui nähtumusele oleks mõistatav kui tunnetusteoreetiline arusaam. -- Võimalikult abstrahheeritud laadis esitatud lähenemine inimtaju ja inimtunnetuse äärmiste piiride ja rajajoontega seoes. SEEGA: sisuliselt on see käsitlus psühholoogiast selle teaduslikus ja filosoofiliseksi mõõtmes. See on arusaam ja selleni jõudmise teeks on tunnetusteoreetiline idealism. Seega siis: epistemoloogia, kui Euroopaliku kontinentaalse filosoofia kõige keerukam, kui tänuväärsem, osa, kui selline... (PLATON!) Sest inimese tunnetus algab juba liigiomasest tajumisest, tajumise organitest, nende poolt vahendatud meeleandmetsest ja selle kõige poolt kujutatud tajumusliku reaalsuse kogemisest. Inimpsühholoogia on muidugi ammendamatu ja ulatuslik valdkond. Kuid alustades selle hõlmamatu valdkonna uurimist tuleb eelnevalt kokku leppida peamistes lähenemise-kriteerimites. Niivõrd kui on olemas see ulatuslik valdkond, mida üldistavalt võib nimetada inimpsühholoogiaks, siis tuleb lähtud konkreetsetest eeldusest.

Inimpsühholoogia võib ju olla kõik, mida see mõistusega varustatut, tajuv ja tunnetav liigil siin Universumi ääretus lõpmatuses kogeda on võimalik. Juhuslikel põhjustel on tekkinud algelise elu alged, miljardeid aastaid tagasi. Milles siis darwinistliku evolutsiooniteooria kohaselt tekkisid suuremad imetajad ja siis muutusid osad inimahavidest isegi mõtlemiseks võimelisteks. See miljardeid aastaid aset leinud protsess siis otsekui kulmineerumas selles, mida nii iseenestmõistetaval kombel mõtlemiseks nimetatakse. Kindlasti on olams ka suurematel loomdael, imetajatel tajumislik potentsiaal. Kuid vaid noid inimahvidest põlnevaid inmesi näib iseloomustavat midagi, mida ka mõtlemiseks võib nimetada. Kuigi ka inimliiki iseloomustab konkreetsete meeleorganite poolt vahendatud tajumuslik maailm, mis on muidugi seotud konkreetsete meeleorganite ehitusest ja põhilaadist. Siiski ollakse üsnagi kindlat, et meeletaju poolt vahendatud üldiseim pilt ümbritsevast reaalsusest on eri inimisendite puhul ikkagi suures osas kokkulangev. Erisused tulevad mängu eri siendite psüholoogiliste ja siis ka mõistuslike iseärasustega seoses. Lähtudes siinpuhul definatiivselt sellest, et inimpsühholoogia on üldiseim inimliiki iseloomustav kriteerium, mis on tulenev inimlikust tajumisest ümbritseva kohta saadud andmetest. SEEGA on just see inimmõistus, mis muudab tajudele vastavalt selle psühholoogia niivõrd keeruliseks. Ja mõistust on uuritud juba vägagi kaua aega, palju sajandeid, isegi milleeniume. JA milleski ei olda täiesti kindel, ei inimmõistuse ulutvuse kui ka ammendamatute võimaluste suhtes.

See kirjakoht on inimpsühholoogiast, mõistagu seda siinkohal kui tunnetusvõimet, isegi: tunnetusteooriat, kui sellist. On olemas inimliik, mida näib iseloomustavat teatavad psühholoogilised ja üldiselt kehtivad kriteeriumid. On olemas ühtne, ja suures osas kokkulangev tajumuslik pagas, millest eri indiviidid teevad pea sarnaseid järeldumusi. Kuid inimliiki iseloomustab ka mõtlemise võime, millega seotud erisused on rohkem kui segadusse-ajavad. Niivõrd kui on olnud kunaski, ja on, ja kunaski olema saab, -- eri indiviide, -- niivõrd palju on ka erinevaid mõistusi, arusaami mõistusest ja selle võimaluste ja piiride kohta. See minu kirjakoht on lihtsalt üks neist. Peamiseks on juba üldpealkirjastsues esitatud võimatuna näiv püüdlus selatada inimmõsitsue ja -tunnetuse piire ja võimalusi. Milles seisneb see adutava tajumine ja mõistmine, milles seisneb see tunnetavaga piirnev...? Millega saab alguse inimõistus ja -tunnetus, millega see lõppeb...? Kas üldse ongi tunnetataval mingeidki piire?! -- Kindlasti on, juba meeltetaju annab eksitavaltki ühekülge ettekujutluse ümbritsevast, mida tavatsetakse reaalsuseks nimetada... Meeltetaju kohalt on kokkulangevused eri indviidide ja isegi eri asjatute isendite vahel küllaltki suured. Kuid mõtlemise erinevustega tegeleb kogu filosoofia ajalugu, ja nõnda see näibki jäävat, kuniks liigil on kestvust ja püsi... See kirjakoht ei ole aga mitte filosoofiline traktaat. Selle kirjakoha üldiseim sihiseade on uurida inmtunnetust pigemini just epistemoloogilisel kombel. JA selle kirjakoha varjatud, seni veel esitamata eesmärk on kombata inimtunnteuse äärmiseid piire. See on uurimus inmtunnetuse äärmiste piirde järele... Mis on tajutav, mis on tunnetatav, mis on mõeldav. Ja kuidas, ju mil moel jooksevad need äärmised piirijooned, mise seavad inimsuse mõistmisvõimele oma konkreetsed piirid. Mida on võimalik tunnetada, mida mitte?!

Seega on see kirjutis uurimus meelandmete poolt vahendatud ja psühholoogias koha leidnud mõtlemise ja eriti just tunnetuse piiridest. See on uurimus inimmõistusest, see on uurimist tunnetatavast üldse. See on pärimine tunnetatava piiride järele. Seega on antud kirjutus kui midagi psühholoogilise EPISTEMOLOOGIA sarnanev. Uuurides meelteandmete poolt vaehndatud ja psühholoogia poolt hõlmatava ja mõistuslikult tõlgendatava maailmapildi järele. Uurimus inmmõistusest. Õigemini just nimelt tunnetatava piiridiest. SEST selle kirjakoha pealkirjastuseks oli: „TEINE REAALSUS“. -- Seega üritades siia kirjutada sellest ähmasest võimalusest, et inmvõimete piirid on alle saavutamata ja paljut, mida tunnetada ja aduda saaks ei ole siiski veel suudetud teha, ega saavutada. Vahest suudavad isegi inimmeeled rohkem aduda, kui harilikult võimalikus peetakse? Rääkimata siis eri psühholoogiliste seisundite ja mõistuslike arvamuset lõputust diaspansioonist. Mõtlemise uurimata, kunaski lõpuleuurimatuks jääv kuningriik. JA siis katse heita pilku ka uurimatuks-jäävale; -- inimtuunetuse äärmistele piirijoontele. Senini, kuhu maani inimmõistus ja -tunnetus on üldse suutelised tungima ja ulatuma. JA siis selle markeerimatu piirijoone läheduses kohata midagi, mis jääb kui tunnetus-ulatuvusest väljaspoole. Siis alles astub mängu see (siinse kirjutamise sihiseade) midagi nagu „Teine reaalsus“. Midagi, mida kohatakse vaid hoolikalt tajumist ja psühholoogiat ja mõtlemist ning tunnetamist uurides. Midagi seal nähtamatul joonel, millest alates pole midagi võimalik uurida ega teada, kui pole enam midagi mõista. Vahest just sellele äärmisel tunnetuslikul piirjoonel on midagi leida, mis tuleks kasuks tulevikule, mõeldes, inimsuse tulevikule mõeldes...? Kui üldse ongi inimliigil mingit ulatuslikku tulevikku ette näha?! Kuid sellised ennustuslikud arvamused ei ole selle kirjakoha sihiseadeks. Siinne kirjutis üritab kombata inimtunnetuse äärmiseid piire. Sellest tulenebki see epistemoloogiline tunnetuslik sihiseade.

_______________________________

22.12.´011.

Jätkates kirjutamisega siia üldistavaimal kombel inimpsühholoogiast kui sellisest. Antud kirjutis siis käsitleb psühholoogiat kõige üldiseimal kombel. Lähtudes taju ja meelandmetga seonduvast üritades kombata inimtaju piire ja võimalusi. JA lähtudes mõtlemisest kui teadusest, mis on piirnema seatud filosoofia kui mõtteajaloo kui teadusega, üritades ka tunnetada tunnetusvõimele ja mõtlemisele üldiselt seatud piire, -- ja ehk ka: üritades nendest rajajoontest ja piiridest vahest isegi kaugemale küünituda. Seega on antud kirjutis inimtaju ja -tunntuse ääremaadele osutav ja selle suhte teedrajav üritus. Uurides mis on tajumuslikud piirid ja mis on tajuvõimet otsekui kuidagi ületav, vähemalt midagi, mis on üle tavalise inimtaju piiride. JA metodoloogilises plaanis on antud kirjakoht ennekõike epistemoloogiline, midagi inimtunnetuse ja -mõtlemise tunnetuse/teadmus-teoreetiliste aluste ja ulatuvuse kohta käivat siis nõnda. Epistemoloogilise metoodika alustelt lähtuma seotud uurimus tajumusliku ja mõeldava ja tunntusliku universumi piiridest ja kõikvõimalikest piirnevustest ja nõnda, -- inimvõimaluste ulatuvusest üldsegi... Taju võimalused ei tarvitse ju piirduda harilikult selleks loetavaga. Midagi võib suuta taju võimalusi ületada? Ja muidugi on mõtlemise ja tunnetamise võimalused üldiselt sisuliselt pea-aegu ammendamatud. JA siis võimalikkuse piiril kohata seda, millest kaugemale kui „mõeldagi ei suudeta“...? Mis on inimvõimete piir mentaalses valdkonnas...?

Seega on antud kirjutis juba metodoloogilises plaanis seotud filosoofia kui uurimisvaldkonnaga, konkreetsetmalt just epistemoloogia ulatusliku valdkonnaga. Vaid näivalt on antud kirjutise alguses lähentud psühholoogia abstraktse käsitlemise võimalustele ja kogu vastavale ulatuslikule uurimisvaldkonnale veidike empiirilises plaanis, lähtudes meeltetaju ja seoundvast. Seega on antud kirjutis oma lähtumise alustelt osaliselt seotud empiirilise ja tajumusliku lähenmisega inimpsühholoogigale. Kuid ometigi on kõik keerukam ja kompleksem inimteavuse ulatuvuses seotud oma alustelt just meelte poolt tajutava ümbritseva maailmaga. Kuid see empiiriline lähteaines ei ole prevaleeruv. Sest lõpmata huvitav sellest kogu kirvuses siiski küllatki ühtsest empiiriliselt tajutavast maailmast on mõtelmisega seonduv. Ja mõtlemine omakorda kompab kogu inimtunnetuse üldiseimaid piire, mõtlemisel pole otsa ega äärt, nagu õpteab meile filosoofia kogu ajalugu. Seal kuskil, lähtudes tajumuslikust ainesest, seda võimalikkuse piires reflekteerida võimalikult ratsionaalsel kombel, seal kuskil kohtab inimsus oma tunnetusvõimele üldiselt seatud piire. Lihtne on näidata, mis on tajumuslikult adutava piirid. Palju keerulisem on mõistusele ja ratsionaaslelt reflekteerivale Mõistusele piire ette näidata. JA seal kuskil kaugel ääremaadel, tajumuslikust lähtuma seatuna, refelktiivse ratsionaalsuse poolt oma ulatuvuseni jõudnuna, seal kohtab inimtunnetus endale olemuslikult seatud tõelisi piire. On midagi millest inimteadvuse ga -tunnetus läbi näha ei suuda. Sellele saab vaid osutada, seda ei saagi sõnastada. Seda võib ähmaselt mõista, seda ei saadagi kirjeldada. (L. Wittgenstein).

Epiirline aines on kõige lihtsam, se on kui lähteeeldus, ja suures osas on empiiriliselt ja meeleliselt tajutav ümnbritsev reaalsus isegi eri aegadel kokku langevaks osutunud. Mõtlemise kui (rohkem või vähem) ratsionalistliku reflektiivsuse erisused on paljuski suuremad. Eri inimestel näib juba ühtelangevat olevat vähe, rääkimata siis eri paikade ja aegade vältimatutest erisustest. Jättes kõrvale ebaratsionalistlikkusest tulenevaid küündimatuid järeldused, võib vaid oletada kogu (sekulariseerunud ja religioose) irratsionaalsuse kogu ulatuslikku diaspansiooni. Pole midagi erinevat kui eri aegade ja paikkondade erisused ja vastuolud mõtlemise värvikirevas gammas. Kuid üks antud kirjutise sihiseadetest on piirduda ehedaimalt ratsionaalseimate refelktiivsuste näidete ja omavahelise võrdlemisega. Kõikvõimalike küündimatuse avalduste, ebakompententuste ja ja suisa debiilsete hullumeelsuste eritlustele siin kirjakohta ei suvatsetud leiduda. [Ja pealegi läheks hinnaguliste aksioloogiliste kriteeriumitega seoses antud kirjutis liigagi hinnanguliseks, mis ei ole aga antud essee sihiseadete hulgas.]

Kirjutis on seega lähtuma seatud tajumuslikust ja empiirilisest ainesest, kuid sellise „ühise osaga“ ka kokkulangevused tavakäsitlusega piirudvad. Nimelt olgu siinkohal püstidatud tees, et isegi tajumuslikud kogemused empiiriliselt suures osas samasest tajumuslikust ainsest ei tarvitse olla kokkulangevad isegi temporaalseid ega siis paikkondlike erisusi arvestamata. Ehk lihtsami sõnastades: on olemas empiirilist meeltetaju, mida pea kogu ajaloo vältel ei ole teaduslikult uuritud ja mida seetõttu – ekslikult! -- arvatkse mitte olemas olevat. Seega siin siis sõnastada selle kirjakoha esimene alustav tees: on olemas empiiriliselt ja meelteandmetega seoses tajutavat ümbritseva reaalsuse aspekte, mida ei ole olnud kogu ajaloo vältel võimalik olnud „teaduslikult“ uurida. Veelgi enam: on võimalik tajuda empiirilist reaalsust nõnda nagu seda kunagi „tõsiselt ei ole võetud“... Järelikult ei ole isegi meeltetaju mingi tõsikindel ega konstante muutumatu tegur, vaid juba selles esmases ja primaarseimas ja prevaleeruvaimas (ja eri inidviididel eri tingimustes suuresti kokkulangevas) ümbirtseva reaalsuse tajumises võivad esineda suured erinevused. Meeltetaju ei ole mingi konstante tegur. On olemas midagi, millest on alati arvatud, et seda olemaski ei ole... Mis on mentaalsuse piiriks, kuhu ta ulatub...?

___________________________________

2012 – MMXII____ _____________

21. 06. 2012.

Alustades sel aastal siis selle kirjutisega eelmisest aastast, -- võimalikult abstrahheerivas laadis inimpsühholoogiast kui sellisest. Kuid esmalt tuleb panna paika peamised parameetrid, üldised kriteeriumid, millest siinses kirjutises järgnevuses juhilduda. Et see kirjutis omaks rohkem mõtet, oleks konkreetsemalt suunitletud isegi vahest, kui olid seda selle kirjatöö esimesed osad. Peamiseks on selles kirjutises siis mõtlemine kui selline ja selle seosed esmalt tajumusliku pagasiga ja sellega seoses ka tunnteusliku potentsiaaliga. Selle kirjutise mõte peab seisnema ka filsoofilisemas lähenemises, rõhutatult just epistemoloogiga kui tunnetusteooriaga ja/või teadmusteooriaga seotuna. Seega siis inimmõtlemine võimalikult üldistavas diaspansioonis vaadelduna. Lähtumisi seatud meeleandmete poolt vahendatavas reaalsusest, millelel mõtlemine omistab senioletamatud kvaliteedid. Ja üritada seda kõike vaadelada, mõistuse rariteetsemas kasutusalas, kui midagi tunnetuslikule ja läbimõeldud tajumisele jäägitult omast. Mida kirjeldavad meelteandemete tajud ümbritsevast, kuivõrd need mõistuseks nimetatus ümber-kujudnatakse, missugune on suhe tajude ja mõtlemise kui protsessi vahel. Ja missuguseid järeldusi võib teha inimene kui tajuvalt mõtlev organism, kui üritab noid meelteandmeid ja mõtlemise saadusi kuidagi tunnetuslikult eritleda. Lähtudes siis siinpuhul arusmaast, et ainult meeletandmed on midagi liigprimitiivset (omased ka loomsele elule) ja mõtlemist on komplitseeritud kõikvõimalike meelevaldsete eristustega. Seega jääb lähendada tajumuslikule ja refelktiivsele suunitletusle vaid meetodtega mida võimaldab filosoofiline tunnetusteooria ehk epistemoloogia.

Vahest ei olegi primaarsed ja esmased meeltetajud kuidagi advekaatselt konsekventsed, vahest ei kirjelda meie meelde ümbritsevat reaalsust täiesti advekaatselt? Kuid kuivõrd see on paljude indiviidide ajastuid jagatud reaalsuse-taju ümbritseva kohta on omistatud noile juhuslikele meeleandmetele liiga suur osatähtsust. JA mida tähendab mõtlemine kui selline, kui juba omagi liigi siseselt on suuri raskusi aktsepteerida väheseidki kõrvalekaldeid normaalseks ja ainuõigeks tunnistatud mõtelmisest. Vähesed teisendused, (nt. poliitiliste ja usuliste) veendumuste põhjal annavad kui alust oletatud erinevat mõtlemist kõikvõimalike negatiivsete adjektiividega seostada. Kuid antud kirjatüki sisuks saagu meeltetajude ja mõtelmise kui protsessi võimalik süntees ja just kui midagi tunnetuslikult hõlmavamat, kui epistemoloogia, kui taju ja teadvuse ja mõtlemise süntees, -- tunnetusteoreetiline lähenemine inimpsühholoogiale tervikuna. Alustuseks olgu eistatud kahtlus kas ikka on võimalik pea juhuslike meeltetajudele tuginedes omada täielkult advekaatset pilti ja kogemust ümbritsevast reaalsusest. (On ju tänapäeval seadmeid, mis võimaldavad reaalsuse taju, mis pole inimmeelte vahendusel kogetav kuid ometigi füsikalistliku maalimapildi poolt reaalsuseks loetud, füüsikaline arusaam ju kuulutab, et pole tahkeid esemedi ega viskoosseid materjale, on vaid aatomitest ja moleklidest täidetud ruum). Ja siis kogu komplitseeritus, mida evib endas mõtlemine kui protsess, isegi kui sellele läheneda puhtalt filosoofiliselt ehk epistemoloogilisest mõtlemisest lähtuma seatuna.

Esmalt seada siis kahtluse alla meeltetajudele vastav ettekujutlus ümbristevast reaalsusest, muidugi leppides kokkulangeva taju kui reaalse entieediga ajastute vältel. Ja siis kahtluse alla seada mõistusega seotud entieedid, mis on kujutanud ettekujutlused normaalsusest, keelelistest, lingvistilisest, moraalsetest ja relgioossetestki erisustest tingituna. Kuid kõige kohal hõljugu arusaam filsooofiast kui inimmõistuse väljapasitavamast tõdemusest, mis konkretseerituna epistemoloogiale kui eksaktsele teadusharule vahest võimaldaks ülevaatelist kaemuslikku pilku, mis seletaks, -- kes me inimestena oleme, -- mida tajume, kuidas mõtleme ja mida sellest inimsusest epistemoloogilises mõttes üldse järeldada annab... Seega (parafraseerides Hegelit) oleks tajumuslik antus kui tees ja mõtlemine, kui selline, antitees ja siis epistemoloogiline üldine ja abstrkatne tunnetuslik antus kuid midagi ülimuslikku, mis peaks meenutama sünteesi. Kuivõrd (mainitud mõtleja arvates) kogu inimtunnetus on kumlatiivne ja eesmärgikohane ja eesmärgile kui objektile suuniteltud protsess, siis peaks võimalik süntees evima rohkem kvalitatiivselet paremaid entiteete kui pelgalt tees ja antitees seda kunaski suudaksidki. Tajumuslik pagas on pelgalt lähtematerjal, algne tees, millest oleme liigina ja inimsusena ühiselt lähtuma seatud. Siis muidugi on antiteesiks mõtlemine kogu oma komplitseerituses ja ulatuslikus diaspansioonis. Kõikvõimalikke individuaalseid (etnilsi, relgioosseid, jms.) erisusi arvesse võttes. Kuid kui üldse oletada, et inimsusel kui liigil ja mõtlemisel kui äärmiselt keerukal bioloogiliste protsesside kestval ja komplitseeritud järeldumusel peaks kunaski olema mingi üldine mõte või eesmärk, -- siis tulenb oletada ja loota kui võimalikult üldist sünteei kui võimalust. Ja võimaluse selleks annab 25. sajandit epistemoloogia ajalugu, mis näib otsekui viitavat võimalusele, et tajumuslik ja mõtteline ehk reflekteeritud aktiivsus võib vähemalt potenstiaalselt evida tunnetuslikult kõrgeastmelisemat kvaliteeti, sünteesina heiastuvat, -- epistemoloogilist abstraktset üldistusvõimet...?

______________________________

8. 07. ´012.

Kirjutades siis inimpsühholoogiast võimalikult üldistaval kombel. See on käsitlus tajumuslike ja tunnetuslike ja ratsionaalsete adumis-võimaluste võimalikeist piiridest. See on kirjutis inimeseks olemisest. Mida me tajume ja kuivõrd on meelte-andmete poolt vahendatud pagas seotud mõtlemisega. Mis on mõtlemine, mis on sellele reflektiivsusele loomulikeina seatud piirid. Ja nendest kahest – tajumisest ja reflektsioonist – peab sünteesina kujunema midagi, mis oleks kui inimtunnetuse piir, -- tunetuslik teadvel-olek, meeltandmete reflektiivsest tunnetamisest sugenev teadvel-olu („Das Bewustsein“). Tajumisest lähtuma seatuna on meie ettekujutlus ümritsevast küllaltki ühtne ja kompaktne. Enamik indiviide on ju tajunud meelte vahendusel üldjoontes sama. Kuid mõtlemine, meelteandmete tõlgenduslik protsess, omab juba suuri ja põhimõttelisi erisusi. EI ole olemas ratsionaalset refelektsiooni mis oleks täiesti samane teiste (praeguste ja varasemate) inivdiididega. JA ometigi on ajaloost teada, et tajud tõlgendatakse teavaid seduspärasusi järgides. Seega võib ka reflektiivusel eristada tetavadi reegeleid ja enamikul ühist „päristist osa“. JA seda on ka tehtud, sellest kõneleb filosoofia, eriti just epistemoloogia, kogu ajalugu. Kuid ikkagi on huvitav mõelda, milles sesinevad need inimtajule ja -tunnetusele olemuslikult seatud piirid. Kas on võimalik kiigata inimsuse piiride taha, milles esinevad meie tajumuslikud-tunntuslikud võimalused, kui sellised...? Kas meie meelteandmed on usladusväärsed? Kas reflektiivsus omab ühtseid entiteete. ⁴

On selge, et me liigina oleme ennekõike tajujad. Meie meeleorganid vaheldavad mingi ettekujutluse ümbritsevast reaalsusest. Arvatakse, et see ongi reaalsus, et meie meeled suudavad pea kõike registreerida. (Kuigi on olemas juba tehnitsistlikke seadmeid, mis suudavad „tajuda“ paljuski rohkem ümbritsevast, - infrapuna kiired, raadiolained, ultraheli, jne.). Vahest siis eksisteerib rohkematki kui meie meelde tajuda suudavad? Ja teada-tuntud on fakt, et meie meelde otdsekui „petavad meid“. Füsiklaistliku arusmaa kohaselt polegi ju olemas tahkeid objekte/esemeid, on vaid konkreetne atomaarne sturktuur, mis siseloomustab mateeirat ja õhu ja vee molekulid. Seega ei saa kindel olla selleski, et meie meelteorganite poolt vahendatud andmed oleksid absoluutselt tõesed. Veelgi keerulisem on lood liigile omase „mõtlemisega“. Reflektiivsus on juba kord selline vägagi mitmetahuline nähtumus, et mingeid absolutistlike tõesuse-kriteeriumeid on siinpuhul suisa võimatu kehtestada. Ilmselt on samavõrd palju olnud erinevaid reflektiivseid tõlgendusvariante ümbritseva kohta kui on millaski olnud eri indiviide. JA jääb mulje, te mõtlemist, reflektiivusust tähtsustatkse kui üle. Kui on faktina kindel, et pole kunaski olemas olnud kahte täiesti identset reflektiivsust, siis mis annab aluse väita, et mõtlemine oleks midagi ühtset ja alati kokkulangevat. Järelikult on reflektiivsus liigile omase omadusena küllatki variatiivne ja mitmeti tõlgendatav omadus.

Lähtudes siis siin arvamusest, et meeltetaju ei ole paljuski kokkulangev ega ka ümbritsevat reaalsust advekaatselt kirjeldav, ning jõudes arusaamani, et reflektoorsete protsesside varieeruvus on lõputu, -- mida sellest lähtepinnasest järeldada? Meie meeled võivad meid petta, kuid see on see, mida „reaalsuse“ all ajastuid on tuntud. (Vahest kunagi avardub ka meie meeltest sõltumatu reaalsuse-taju, tehnilisi seadmeid silmaspidades). Reflektiivsuse-sisesed variatsioonid on lõputud, millest tulenevalt ei saa mõtlemine evida absoluutset tõesidusust. Mõtlemine kui reflektiivsus võib meid petta rohkem kui meleteandmed. Sest ilmselt on sama palju eri mõtlemist olnud kui on olnud eri indiviide ja olema saab. Seega on nii meeltetaju kui ka reflektiivsed tõlgendused sellest petlikud ja suisa eksitavadki. Kuid ometi on olemas olnud (25. sajandit, rohkemgi veel) filosoofia ajalugu ja selle teadusharu alamliik nagu epistemoloogia. Kuid kui lähteanemded on niivõrd petlikud, kui tõlgendused sellest on nõnda mitmekesised, siis ei saagi ju oletada midagi absolutistlikult tõest ja verifitseeritavat? Kuid midagi on mida loetakse tajumuslikult ja reflektiivselt ja tunnetuslikult kokkulangevaks ja ühiseks osaks. Kuid palju huvitavam on see mida („kujunenud olukorras“) arvata inimtunnetuse piiride kohta. On juba seadmeid mis suudavad tajuda rohkem kui meie meeled. Midagi kui sünteesub ka ajastute vältel psühholoogiliselt reflekteeritud reaalsusest. JA kus jookseb piirijoon, mis oleks inimtunnetusle olemuslikult seatud piirid? Kas ongi mingeid piire inimvõimetel, nii tajumuslikke, kui tunnetuslikke või reflektiivseid. Millena me liigina veelgi võimelised oleme, seda ei tea veel keegi.

_______________________________

6. 08. ´012.

Kirjutades siis epistemoloogiast võrdsustades seda suures osas õpetatusena tunnetusest, mis on lähtuma seatud tajumisest ja läbi töödeldud refelktiivses laadis. Fakt on see, et ümbritseva reaalsuse tõlgendamisel saadakse lähteandmed meeleelundite poolt vaheladtud muljetest. Seega seondub mõtleva olemisvormi maailmataju suures osas tema sensoorte ehk meelte-elundite ehitusest ja loomusest. Puhas intellekt peaks seega olema võimalikult vaba meeltetaju kitsendavast ja moonutavast pagasist. Kuid kuna puhas intellekt sellisena ei eksisteeri on tõdemus ümbritsevast kogetud reaalsusest alati tõlgenduslik ja isegi moonutatud pilt. Kuid kuna iga tajuv organism on enese jaoks absoluut, siis on see pilt mitte niivõrd moonutatud kui hoopis ainuke, mis kellegil on, ainuke mis tõesena nõnda kehtima on seatud. Iga tajuv organism kogeb ümbritsevat reaalsust kui abslouutselt kehtivat. Eirsused on pelgalt individuaalsed, seega kinnitavad ka erandlikud (tajud) siinkohal üldist reeglit: ollakse ennekõike just tajujad. Tajuda tõlgendmaisest saab alguse refelektiivne protsess, mis kujundab etteantud empiirilised kogemused mingi konkrteetse, (ilmselt nii õpitud kui suures osas ka harjumusliku) mudeli kohaselt. Iga tekkinud ja kasvav liik koolitatakse mingil kombel välja. Fauna puhul seletatakse seda instinktiga, inimliigi puhul aga kauakestva kasvatusliku protsessiga, mille osatähtsust ei saa alahinnata. Ja siis kivistub eluaegse harjumuse kohaselt välja (igal üksikjuhul individuaalne, kuid samas ka liigiomane) võrdlemise jäik ja veendumuslik maailmapilt, mis enam muutmumist ei võimalda. Ja sisuliselt talutkase liigisiseselt vaid üsna väikesi erisusi ja lahknevusi sellest absolutistlikust kindlakskujunenud maailmapildist (talutakse ju üsna väikesi reliogioosseid ja poliitilisi erisusi meelsuses, mille „lahenduseks“ on olnud kõik sõjad, ja kardetakse nt joobes isikuid või vaimuhaigeid, seega: üsna väikesi kõrvalekaldeid normaalseks tunnistatust).

Tajumine on faktoloogiline allikmaterjal tunnetuse spetsiifilisemate protseduuridele eelnevalt. On selge, et tajutakse, kuid küsimus on selles, mida tegelikult ikkagi tajutakse. Füsikalistlik tänapäevane maailmapilt kõneleb ju otsesõnu, et ümbritsev materiaalne tegelikkus on vaid energia, staatiliste energiaväljade kogumik. Kuid selleks, et esemete reaalsuses veenduda ei pea veel peaga vastu seina jooksma. Seda nii kindlana näivat välist esemelist reaalsust polegi olemas, on vaid energiaväljad ja õhu ja vee molekulid. Nõnda meie meeled valetavad meile siis jätkuvalt ja enamiku ajaloo vältel pole isegi eriti kahtlustatud, et seda nii reaalset esmelist ümbritsevat maailma otsekui tegelikult ei olegi. See on nagu „teine reaalsus“, millest kõneleb tänapäeva füüsika ja atomistika. Kuigi läbi ajaloo on oletatud eri paigus ja aegadel siiski ka seda energeetilise maailmapilidi võimalikku kehtivust ja prevaleerumist materialistliku käsitluse üle. Primitiive materialismi asemel on ju juureldud terveid ajastuid vaimsest ja immateriaalsest olemusest, millele näib alust andva tõik, et me olme tajujad ja hoolimata meeltetaju võltsandmetest, ollakse isegi reflektiivses seoses ümbritseva reaalsusega. Sest midagi kindlasti eksisteerib, kuigi kujutlematult erinevalt kui vahendavad meeled. Ka energeetiline maialm on ju reaalne ja siiski ka esemestatud maailm. Materialistlik käsitlus on kõige primaarseim ja esmaseim, kuna see on lihtsalt funktsionaalseim moodus liigitada toitu ja hädaohtu. See on ka ajalooliselt liigisiseselt kõige esmasem, iseloomustamas ilmselt aega kui ahvist sai inimene. Kuid see kiskjalik tajumisviis ei tarvitse olla kõik, milleni inimestena küünitakse. Vahest on veel midagi tajuda ja selle üle mõtiskledagi ümbritsevas kui reaalsuses...?

Seega on tegelikkuses meeltetaju võlts või vähemalt sügavalt eksilik ja petlik. Meie meeled kui ei suudaks seda ümbritsevat energeetilist reaalsust kuidagi tajuda. Kuid juba on leiutatud palju tehnilisi seadmeid, mis paljuski meie meeli kompenseerivad või neid täiesti ületavad elik siis tajutakse nende vahendusel ümbritseva neid tahkusi milleks meeled ei ole võimelised (ultraheli, infrapuna, mikroskoop, teleskoop, jne.) JA enamikul juhtudel ei jõuagi need võltsid meelteandmed refelktiivse sisekamuse objektiks. Sest samuti nagu enamiku ajaloo vältel oldakse ülekaalukalt veenudnud, et see ksikjalik taju, ongi kõik mis olemas on ja peale olemelise ellujäämise ja nüri heaolu polegi midagi teada ega taotleda...? Ollakse kindlad, et liigina on tegemist „mõtleva inimesega“; kuigi kõikvõimalikud regeeringud (nt sotsiaalses või poliitilises elus) näivad olevad pigem instinktst johtuvad elik siis instinktiivsed ja tõelisest refelektiivsusest kaugel (nt. militaarajalugu). Samas on sellel instinktiivselt reageerival liigil juba piisavalt massihävitus-vahendeid, et selle primitiivsele ja küündimatule, „kiskjalikult instinktiivsele“, lõplik lõpp peale teha (on võimalik hävitada iga isendit umbes 200 000 korda!). Tõeline refelktiivsus piirdub iseendaga, on eneseküllane. Kaldumas enne sisekaemuse ja meditatiivsuse mõistetmatutesse kõgustesse kui kogu selle mõttetu rähklemise ja aseklduste poole. Sest mis mõte on (peale olelemise ja paljunemise) olnud kõigil isenditel kõigil aegadel. Loomne elulaad, mis on leitanud vahendid liigi lõpuks ja mille saavtused on tühised pea igas vallas. Vahest seda kõike oligi vaja, et tõestada imestamist ja kahtlemist kui positiivset pürgimust.

_________________________________

28. 09. ´012.

See kirjakoht hakkab juba oma lõpule lähenema, vaid kaks korda kirjutan veel siia. See oli siis minu kahe viimase aasta (2011 & 2012) nägemus inimspsüühika ja tajumise ja selle mõtestamise kohta kui selline. Lähtuma seatuna arvamusest, et tajud ei vahenda ümbritsevat reaalsust ammendaval kombel, ja et mõistus ja mõtlemine ei suuda kõike seletada, ja seega on inimtunnetus üks otsata keeruline müsteerium. Seda üritades siiski uurida, on selge, et see võtab palju aega. Nende ligi 18 lk. pole ma uuirtavale materjalile just mitte palju lähehneud. Kuid nõnda siiski on see kirjutis tõenduseks siirast huvist intrigeeriva uurimismaterjali vastu, püsivast pingutsest mõista seda tabamatut mida nimetatakse vaheldumisi kas mõsituseks või tajutavaks, või tunnetatavaks üldse, kui selliseks. See oli minu kahe eluaasta sellesuunaliste mõtiskluste kirjalik kokkuvõte, sellesuunaline huvi aga saadab mind ilmselt veelgi kauem, seniks kuni mateerial on püsi selleski inimkehas... Millest oli selles kirjutises siis peamiselt juttu? -- Võtme selle mõistmiseks annab kätte juba pealkirjastus: „DIMENSIONS“ = „Mõõtmed“. -- See on lugu ja mõnetine uurimus sellest kõigest mida võib tähendada see kõik, kui uurida erinevaid võimalusi kui erinevaid „mõõtmeid“. Üritada uurida inimtunnetuse erinevaid sügavikke, selle tajumuslikke, mõtestatavaid ja tunnetuslikke sügavusi. See oli siis lugu erinevate dimensionaalsete mõõtmete kaardistamise püüdlustest. Selle kirjutise eesti keelne pealkiri oli ka „TEINE REAALSUS“. -- See kirjeldab veelgi täpsemalt: kui aimu saada kogu ümbritsevast kosmilisest mastaapsest ja grandioossest mõõtmausest (nende „mõõdetega“ seoses!) siis jääb üle vaid tunnistada millegi hõlmamatu ja tabamatuks jääva kui „Teise reaalsuse“ olemasolu. Need ähamselt siin kirjutises visandatud mõõtmed viitavad otseselt selle kogu hõlmamatu mastaapsuse olemuslikule omadusele, mis on midagi täiesti haaramatut, kuid ometi ligiolev, midagi mõistetamatut kuid ometigi vahetult reaalset. See lugu on siis kui reaalsuse teistmoodi tajumise kirjeldus. See lugu on siis kui üritus kujutada midagi sellist, nagu endast kujutab see ääretu ja tabamatuks jääv miskisus, see on kirjutis millestki, mis on ähamselt viidatav, pealkirjastuses kui --

„TEINE REAALSUS“. -- Mida kujutab see harjunud ja nii kindlana näiv ümbritsev reaalsus? -- See on midagi mis inimest liigina lihstalt iseloomustab läbi ajastute, midagi, mis on pelgalt kujutlus ümbritsevast kui millestki läbini „reaalsest“. Kõigi paigus ja kõikidel aegadel eelistatakse ümbritsevat näha võimalikult ökonoomselt ja kindlakujuliselt, kui lausa „käega-kombitavat“ reaalsust. See on ka kõige otstarbekam moodus ümbritsevat tajumuslikku kaost tõlgendada, tõhusaim viis juba ürgajast peale liigitada turvalisust ja ohtu, toitu ja muud liigi kestmajäämiseks vajalikku. Kuid kas see on ka kõik, mida me inimesena tajuda või tunnetada suudame? Ürginimese vajadused on juba ammu minetatult ületatud, inmliik loeb ennnast mõtlevaks juba läbi sajandite. On arnenenud ajapikku teadus, mille tõeskipdamised ümrbitsevast reaalsusest ei ole enam ni lihstasti mõistetavad. Tänase teaduse vaatenurgast on meid ümbritesv reaalsus midagi üle tajumisvõimlauste komplitseeritud. -- Pole olemas tahket, esemetega täiedetud ümbritsevat ruumi. See kõik mida tajume mateeria, ehk esemelise reaalsusena pole muud kui energiaväljade kogum, kindlat struktuuri hoidvate aatomiväljade kogum. On uuritud aatomi struktuuri (kahjuks) osatakse ka aatomite jäika struktuuri ülikõrgetel temperatuuridel juba ka lõhustada (mis või pikemas perspektiivsi tähendada ka sisuliselt inimliigi lõppu). Teatakse õhu ja vee molekulide koostist ja omadusi. Juba suudetakse heita isegi pilku Universumi saldustele, uurides seda vastavate sedamete vahendusel, tungides ajas ja ruumis inimmõtte jõul nii kaugele, et on isegi võimalik ennistada Universumi alguse esimesi gigantlikke sündmusi. On võimalik uuirda Universumi ajalugu kuni selle esimeste sekunditeni välja, arvatakse, et on võimalik ennustada ka Universumi tulevikku, seda lõputult plahvatavat või tsirkuleeruvat grandiooset protsessi, mis on olnud ka selle üürikse inimliigi kui draama lavaks. Vahest ei olegi sellel igikestval aega ja ruumi ületavaid kujutlusi ületaval universaalstel protsessidel mingitki olemuslikku „Mõtet“, vahest on see inimliik, kes oskab juba üritada looduse saladusi mõista, mingitki erilist mõtet. Mingi juhuslik mõistliku eluvormi teke lihtsalt ja mitte midagi muud. Juhsulikud pealtvaatjad mingite mõistetmatult grandioossete protsessidega seoses.

Univerusmis tomivad protsessid on igavesed ja ometi on kogu mateerial (kas korduv, triskulaanre) või siis lõputu kestvus ja ulatuvus. Kas on olemas lõputult plahvatav Universum, või on see kujutlematutes mastaapides tsirkulaarne protsess. Ikkagi alagas kunagi, kujutlematult ammu materiaalse Aja algus, kui kogu Universumi täietev lõputu mateeriakogus mahtus inimese peopessa. Nõnda loodi Universumi täitev mateeria, nõnda algas Aeg. Vähamalt selle inimliigiks nimetetud, nõnda-nimetetult „Mõistliku eluvormi“ jaoks... See eeltooduga peaks olema mõsitetav, et inmliik on siiski tervikuna olnud äärmiseltki jätkusuutlik ja Mõistus oma teel ei tunne piire. Kuid samas on muidugi, antud kirjatüki raamides, sellega rõhutatud, et tänane teadus kirjeldab hoopiski teistmoodi „ümbritsevat reaalsust“, kui see, mis oli omane varasemate aegade ja sajandite nägemusele ümbritsevast. Seega võib vahest oletada tõesti, et meie meelteandmete poolt vahendatud taju ümbritsevast on vaid algne ja primitiivne, ürgne -- „kiskjalik taju“, ümbristevast reaalsusest. Kui juba teaduse andemd on sellele nii vastukäivad, kui on juba niivõrd palju seadmeid, mis meelteandmed igakülgselt ületavad, -- kas siis ei peaks küsima, milleks me liigina tegelikult võimelised oleme...? On selge, et meie meelte poolt vahendatud taju ümbritsevast maailmast ei ole reaalne, see on ainult kasutuskõlbulik lähtematerjal. Midagi, mis sobis inimkonna noorusega, kui olemasolemisega seotud küsimused olid primaarsemad. Ja ei aita ka see palju kiidetutd „Inim-mõistus“, läbi ajaloo, kogu selle sotsiaalse kaose kohal alsub üldine mõttetuse elamus, mis mõistusest ja mõtlemise võimest küll kuigivõrd aru ei anna... Oleks olemas olnud liigile üldiselt omane „mõistlikkus“, siis oleks küll paljud ajaloosündmused ja tänasedki probleemid ilmselt lihtsalt olemata jäänud. Seega tasub siis kahelda nii meelteandmete poolt vahendatud taju tõelevastavuses ja rõhutada tajumise imaginaarset olemust. Ja ei tasu ka liialt loota „mõistlikkuse“ võidukäigule. Kogu seda eri „mõistlikkuse“ ajaloolist diaspansiooni ei suuda keegi hõlamata, nentimata, et selles pole midagi üldkehtivalt tõesti ega ainuõiget olnud ilmselt kunagi. Kuid ometi on (tajumuslikult ja mõtestatult) tomiv inimene mingi tunnetusliku protsessi läbiviija. Inimene tajub ja mõtleb tajutu üle, ja sellest tekib üldiseim tunnetus, midagi, mis ületab kõik aja(loolised) ja ruumilsed, kõik temporaalsed erisused ja suudab vähamalt hetketi tajuda midagi tõeliselt reaalset näivuse ja pealiskaudsuse pinna all. Vahest see ongi see „Teine reaalsus“, mida siin kirjutises on üritatud ääri-veeri piiritleda. Inimtaju on ekslik ja küündimatu; mõtlemise diaspansioon on lõputu. Kuid tajuvast ja mõtlevast indiviidist võib saada ka tunnetuslik indiviid, kes tajub kuidagi kõige kohal lasuvaid tõesus-kriteeriumeid. Ega lakka kunagi noid juurde avastada püüdmast. Mida ehk oligi vaja selle kirjutisega veidigi tõestada. = M.O.T.

__________________________________

4. 10.´012.

See praegune on siis selle kirjutise viimaseks sissekandeks. Selline oli minu kahe viimase aasta praegune nägemus üldistavast arusaamast inimtunnetuse võimaluste ja piiride kohta. See oli nägemus inimpsüühikast tervikuna, selle alustest, võimalustest ja terviklikust ulatuvusest. Pealkirjastuseks oli siis „Dimension“ = „Teine reaalsus“. -- Sellega oleks kui alustavalt juba viidatud võimalusele, et kogu see harjumuspärane ja traditsioonis kinnistunud arusaam inimliigi kui tunnetusliku ühiku kohta ei tarvitse olla midagi niisama lihtsalt ammendatavat. Alati jääb ju üksikisikul võimalus arendada omaenda mõtteid ja uurida, (kui küündimatult siis iganes!) veidi ka individaalselt seda nimetud üldisust, mis liigina on kujuenenud ja mida arvatakse iseloomustavat just tunnetuslikud epiteedid. Lähtuma sai see kirjutis siis (korudvalt rõhutatud) tõdemusest, et meie meelteandmete poolt vahendatud kirjeldus ümbritsevast kui reaalsusest ei tarvitse olla just ainuvõimalik. Vastupidi, just meie meeltetaju võib osutuda täielikult eksilkuks (kuigi pragmaatilselt kasutatavaks ja kehtivaks) ümbritseva kekskkonna tajumisel. Pealiskaudsemalt oli antud kirjutises avaldatud ka imestust (nagu sellega on tegelenud kogu filsooofia ajalugu) inimmõtlemise ja -mõistuse üüratu paljususe üle, seda kõigis paigus ja eri aegadel ja ka tänaselgi ajal. Kuid imestamisest ollagi ju filosoofia, kui selline, millaski alguse saanudki... Ja vaid ääriveeri näib selle siinse kirjutise üldised sihiseaded viitavat kui võimalusele, et kui ei lähtuta meelteandmetest kui ainsa tõe kirjeldajatest (selle vastu räägib nii tänane füüsika kui muistne animalistlikult mõistetud maailmapilt) ja kui ilmutada teatavatki pluralismi mõtlemise kui liigile üldiselt omaseks loetud võime suhtes, siis vahest on võimalik veidigi üritada avardada seda kogu inimlike valikute diaspansiooni, -- suuta avardada inimlikult võimaliku tunneutuse ulatuvust. Selline olekski siinse kirjutise tagasihoidlik sihiseade olnud nende kahe viimase aasta jooskul minu elust.

„Dimensions“ = „Teine reaalsus“. -- Mis on see määratlematu ja defineeirmatuks jääv, mis kui vastanduks sellele nii kindlaks loetud ja reaalsele ning harjumuspärasele tõlgendusele ümbritsevast? Vahest oleks see kui tänapäevase füsikalistliku (ja ametlikult teadusliku) maailmavaate tõlegdamise katse selle algsesse ja seega ehk ka: primaarsemasse ja autentsemasse vormi...? Alati on inimsus omanud ettekujutlusi ümbritsevast, mida on rõhutatult loetud iseloomustama just selle reaalne kvaliteet. Nii nagu ürgaja „kiskjataju“, mis otsis ja leidis ümbritsevast eluliselt vajalikku (toitu, varju, turvalisust, kõik liigi psüimiseks vajalikku), nõndasama tõsikidnlalt väidab ju ka tänane füüsika, et puudub see reaalne tegelikkus, konkrteetsete materiaalsete objektide maailm, et on olemas vaid energiaväljad, ja neid koos hoidev atomaarne struktuur. Aegade hämarikus poleks muidugi niisugust ebakindlat ja abstraktset käsitlust millekski vaja läinud, see oleks mõjunud vaid eksitavalt, selle kõige ebamäärasuse mõsitmiseks mõeldi vastupidi välja (hirmus ja aukartuses) kõikvõimalikud loendamatud relgioossed nägemused ümbritsevale mõtte andmiseks (mis kõik väitsid lasua uskumatu jultumusega olevat ainuke tõe varaait!). Religioosne maailmapilt on minetamas juba ammugi oma kunatist mõju ja selle asemele pasitab asuvat mingi abstarktne füsikalistlik tõdemus maailma täiest erilisest olemusest. Paljudki seadmed ületavad mitmekordselt inimtaju (ja -kujutlusegi) igakülgselt. On aeg arendada maailmavadet millest oleks ühendatud moodne füsikalistlik abstraktsionism ja muistsed universaalsed eeldused.

Inimliik on olmas nagu on alati olnud ka tajumisele etteseatud konkreetsed tingimused. Vahest ainult kujuteldav nn. „puhas intellekt“ oleks suuteline vabanema mõeldavamatul kombel mateeria seatud piirangutest. Seega lähtub tajumine konkteetsetest eeldustest, mis on ajastuid sisuliselt samaks jäänud. Mõtlemise kui selline laialdane ja mitmetahuline värvikirev gamma ja ulatuslik diaspansioon ei võimalda aga seevastu teha erilisi üldistusi, eriti kui võttes arvesse suuri erinevusi ei paigus ja eri aegadel. Tunnetusvõime, millega on epistemoloogia ometigi sajandeid tegelenud ei lase end aga lihtsalt mingi ühise nimetaja alla paigutada. (Mõneti küsitav on juba seegi kas saab tunnetusvõimeks nimetada lihstalt tajuva ja mõtelva isendit kui arikmeetilist summat). Tunnetusvõime on traditsiooniliselt mõistetud kui mõtelmise spetsiifiline kõrvalsaadus, mitte kui inimteadvuse potentsiaalne lagi. Kuid mingeid konkretiseerivaid termineid peab ju kasutama kui millestki juttu teha... Muistsed parallelid on muidugi tajumuslikus mõttes (füsikalistlikult) küündimatud. Mõtelmise kogu ulatust ei suuda keegi isegi rekonstrueerivalt ennistada ega mõista. Tunnetusvõime ei ole siinkohal võrdsustatav epistemoloogia kui teadusega. Epsitemoloogia kui teadusega on aga filosoofia kui uurimis-suund tegelnud aga juba sajandeid. Kui tulemusrikkalt võib igaüks ise otsustada...

See oleks kui muistsetelt eeldustelt, olgugi kasvõi animalistelikelt (peaaegu panteistlikelt) eeldustelt lähtuma seatud adumise võime, mida on üritatud graneerida tänase tehintsistliku tõdemuse mõningate efektsemate ja abstraheerivamate järeldustega. Kuid midagi peab olema, olles vastamisi seatud igavikuga (kuidas see ka ei kõlaks), selle astronoomilisteski järeldumustes. Lõputu tsirkuleeruv või plahvatav protsess unversaalses mõttes annab ju alust teatavakski pretensioonikuseks...? Kosmilne tühjus, lõpuni kunaski mõeldmatu ulatuvus, mingid grandisoossed protsessid ja tingimused, mis ületavad inimmõistuse piire ja sellele vastu-seatud katse kirjeldada ümbritsevat kuidagi uudsel ja originaalsel kombel...? Vahest jääbki selle kirjatüki lõpetavaks meeleoluks teatav küündimatuse tunne ja tõdemus. Lihtsalt pole see ulatuslik uurimsivaldkond nagu inimmõtlemine ju tõesti kuidagi lühidalt kokku võetav. Kuid alati on ju lubatud mõelda ja imestada ja üritada endagi jaoks midagi kirjalikultki formuleerida. Kuid vahest on nii suurte ja tõsiste eksistentsiaalsete küsimustele veel vara lõplikku vastust leida. Vahest on teatav küündimatuse tunne, inimelu kõige primaarsemate probleemidega maadeldes just midagi olemuslikku? Igaljuhul olen kahe viimase aasta vältel siia kirjutanud kõik mis meeles kujunenud teemal: inimtunnetus ja selle võimalused ja piirid... Kes teab, vahest kunagi tulevikus oskan veel midagi enamatki sellest kirjutada?⁵

____________________________________

107. 06.´011. – Alustades siis uue kirjakohaga, millest peaks siis järgnevalt, selle aasta vältel, (?) – tulema ülevaatlik ja rõhutatult just abstrahheerivas laadis pilguheit inimpsühholoogiasse. Kavas on ka teine samalaadne kirjutis (”The Cacebook of Alien Contact”), mis peaks tulema empiirilisest ainesest lähtuma seotud ja konkreetsem, kuigi samuti, mõneti üldistav ülevaade. Seega siis kirjutada sel aastal 2011 kahte artiklit psühholoogiast. Esimene on siis abstraktne ja ülevaatlik (“Dimensions”) ja teine on konkreetsem, konkreetsete näidetete varal kirjeldav, empiirilisest ainesest (viimased 11. aastat!) lähtuma seatuna. Varem olen kirjutanud kolme artiklit psühholoogiast: üldistaval ja umbmäärasel kombel (2008) ja psühhiaatria ajaloost (2009). ja veidi ka üldist kriitikat (“Reaalsus-09”). Oli ka midagi vist „mõtlemise olemusest“. Jätkates seega selle suve alguses ka psühholoogiaga. Ja vahest jätkata psühholoogiast kirjutamist kogu selle 2011 aasta vältel siin maal?

207. 07. 2018. – Sai siis üle loetud see ammune tekst, avaldamise sihil, oma blogides. Kirjutatud sai see juba kunagi ammu, 6-7 aastat tagasi, suvedel 2011 ja 2012. Sisuliselt käsitleb see järgnev tekst (minu tragasihoidlikku arusaama) inimtunnetuse võimalustest ja piiridest ja seonduvast. Seega siis nagu gnoseoloogia, vms, isiklik arusaamine selle valdkonnaga seonduvast. Arutlused gnoseoloogia kui valdkonnaga seoses. Midagi on, neil järgnevatel lehekülgedel, kaudne seos isegi filosoofilise epistemoloogiaga. Kadune seos isegi tunnetusteooriaga nõnda? Kuid see on ammune tekst ja täiendusi pole lisanud. Avaldada see lihtsalt võimalikele lugejatele tutvumiseks. Kõik kommentaarid ja mõtestatud kriitika on vägagi oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis kontakteeruda minu täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com [I write in Estonian language. It´s the little country North-East Europe. This document is something about Philosophical Epistemology. Something like Gnosealogy.]

305. 08.´011 – Kirjutades siis alles teist korda seda artiklit, mille otstarvet veel ei tea, kuid mis selgub kirjutamise käigus. Kirjutades seda alles 2. korda, seega üle 2. kuu ometigi. Edaspidi kirjutada seda igal kuul ja sellega jätaktes kindlasti selle 2011 aasta lõpuni ja võimalik, et kogu aasta vältel, terve aastaringi vältel. Oma põhilaadilt peab see olema võimalikult üldine käsitlus inimpsühholoogiast kui tänuväärsest ja intrigeerivast uurimisainesest. Seda võimalikult teaduslikku ja esseistlikku stiili kasutades. Olgu see kirjutus oma olemuselt ülimalt abstarkatne ja isegi filosoofiline. Käsitlegu see kirjutis inimese tajumise, mõtlemise ja tunnetuse piire ja võimalusi. Uurida inimpsühholoogiat võimalikult üldistavalt ja abstraktselt. (Sellega on antud kirjutus (“Dimensions”) kui midagi üldistavat ja abstraktset psühholoogia kohta otseselt vastandatud teisele paralleelelselt kirjutatud artiklile (“Cacebook”), mis käsitleb psühholoogiaga seotud konkreetsemaid ja individuaalsemaid järeldumusi ja kogemusi. Jätkates mõlema esseega vähemalt 2011 lõpuni!)

4 08.07. 2012. – Jätakates seda kirjakohta ka sellel suvel (ja vahest sügiselgi veel). Ka sellest kirjutisest tuleb siis kahe aasta kirjutis. Siin on uurmise all inimpsühholoogia selle kõige üldisemas mõttes. Lähtuma seatud tajumuslikust ja refelktiivsest ainesest. Destilleerides sellest tunnetuslikku osist ja üritades kiigata inimvõimaluste piiride taha. Sisuliselt siis filosoofiline, – eriti just: epistemoloogiline – kirjutis psühholoogiast kui võimalusest. Lähtepinnaseks on filosoofiline epistemoloogia. Suurt rolli saab mängima (sel ´012 aastal eriti) ka selle U.S. autori nagu C. Castaneda arusaam inimtajudest, - tunnetusest, ja -mõtlemisest. Seega siis midagi nagu “Castaneda stiilis epistemoloogia”...?

507. 07. 2018. – Selline oli see ammune kirjutis, kirjutatud ligi 6-7 aastat tagasi (suvedel 2011 & 2012). Arvamused selle pika aja jooksul muutunud, tekkinud erinevad seisukohad. Kuid paljut ei muutnud ja avaldan oma blogis siiski. Kõikmõeldavad kommentaarid ja veidigi mõtestatum kriitika on vägagi oodatud ülaltoodud e-maili aadressil.