Arutlusi Fr. W. Nietzsche nihilismist.

„ARUTLUSI Fr. W. NIETZSCHE NIHILISMIST“.

// Miettelmijä Nietzschen nihilismistä“ (Suomi). // Some Thinkings about Nietzsches Nihilism“. (English). // „Einzige Denk-Richtungen über Nietzsches Nihilismus“. (Deutsch).         

'Carcasse, tu trembles ?

Tu tremblerais bien davantage,

si tu savais, où je te méne.'

Turenne.

Nihil, niente, ei-miskisus, olematus, tühjus; das Nichts, -- see on kui "kuri-tegelik" fiktsioon. Välja-pääsmatuse meeleolude varjamatult-varjatud ülistamine, -- seega -- kui mingi komplitseerituima nö.- "surutuse/küündimatuse" manifestatsioon. Mingil moel saab nonde terminitega viidatule läheneda (eelkõige just) vaid fenomeni, nö. "psühholoogilisest" küljest. See oleks siis kui vaevaline tõlkimise ja tõlgendamise protsess; mõtekuse omistamise problemaatiline akt; kuna traditsiooniline lähenemine ja sellele omane keelekasutus, -- olemuslikul kombel -- olematusest rääkimast keeldub. Pole siis ka kellegi ime, et seda siiski tehes, mingi ebakõla sellega paratamatult kaasas käib, osalt naiivne selline, teisalt jälle lihtsalt "saamatu", selline, mõneti.

Fr. W. Nietzsche: „Meil ei ole õigust olla mingiski kohas erilistena: me ei saa eraldi eksida ega eraldi püüelda tõe poole. Vastupidi: sama vältimatult kui puu kannab vilju võrsuvad meist mõtted, väärtused, jaatused ja eitused, kahtlused ja küsimused -- kõik teineteise sugulastena ja omavahel suhtestatult, kõik ühe tahtmise, ühe tervise, ühe päikese tõestuseina. -- Kas maitsevad need ka teile need meie viljad? -- Aga see ometi ei liiguta puid! See ometi ei puuduta meid, meid filosoofe…“¹

Traditsiooni väliselt kõnelemine küsi-märgistub aga koheselt, juhul kui asja-osalised ei kompenseeri tekkinud "puudujääki" koheselt mõndade uudsete diskursiivsete nö.- "raamidega", üldistatuna kehtima-seatud konventsioonidega, -- selleks, et lausutud sõnadel oleks ka tähenduslik 'kõla'; vältimaks suletud kõneringile sagedasti omast effekti, -- sumbunud sisutust; "absoluutsete väitmiste" dissonantsi, mis vahel kippumas mõningaid nö.- "adiskursiivseid" sõna-võtmisi paratamatusena saatma. Kui aga nõnda, selle tulemusena peaks õnnestuma -- nö.- "eneselegi ootamatult", -- pelga "kõlalise kostvuse" radadelt sisulise tähenduse käidavatele teedele sattuda, on sellega -- vähemalt-üritatud suurustleva teadmatuse keele-käsitlusele vastu astuda; või kuidas?

Fr.W.Nietzsche: „Nende “väärtuste” väärtust võeti millegi iseenesestmõistetavana, tõsiasjana, võimetuna muuta neid küsitavaks, siia maani on vähegi kõhklemata vaadatud “head” olevat kõrgema väärtusega kui “kurja”, enim väärtuslikuks kuna see on edendav, kasulik, tarviline inimestele üldiselt (inimese tulevik kaasa arvestatuna). Mis aga siis kui tõde oleks vastupidine? Mis siis kui “heas” sisaldub taandumuslik sümptom ja oht, veetlus, mürk, narcoticum mille tulemusena tänapäev elaks kui tuleviku arvelt ? Vahest küll mugavamalt ja ohutumalt kuid ka madalama stiili kohaselt, alamväärtuslikult? … Nõnda, et just moraal oleks süüdlaseks kui see ei võimalda inimese põhipildi suurimat võimsust ja sära kunagi saavutada? Nõnda et just moraal oleks kui ohtude ohuks? …“²

Missugune insestinaalne algatus üldiseimate sõnaliste tuletiste ähmastava osutamise varju jääma klapib, on muidugi samavõrd ilmne kui raskesti välditav (ja kui õigustatud, võiks veel küsida; see on ise-asi). Sõnalise osutamise zestid on kindlasti vähemalt samavõrra huvipakkuvad kui nt. langetõbise miimika (seda olla võib); kuigi, jah, sedamoodi huvitatus, loomuldasa, osutub kogu eelneva teadmise kiuste sääraseks matiks ja siledaks ja tumedaks pinnaks, mis läbi ei paista aga peegel ka olla ei taha...

Fr. W. Nietzsche: „Seega kogu au headele hingedele mis võivad valitseda nois moraali ajaloolastes! Aga kindel on kahjuks et neis puudub tegelik ajaloo vaim, et just kõik ajaloo head hinged on nad hätta jätnud! Nad mõtlevad, eranditult nii nagu juba kord on kõigi vanade filosoofide komme alusteni eba-ajalooliselt: selles ei ole kahtlustki. Nende moraaligenealoogia küündimatus ilmneb kohe algusest peale kui on ülesandeks selgitada “hea” mõiste ja hinnangu algupära. “Algselt” --nii nad otsustavad -- on ebaisekaid tegusid kiitnud ja headeks nimetanud need kellele need olid tehtud, siis need kellele need olid kasulikud; hiljem on selle heakskiidu algupära unustatud ja ebaisekad teod on lihtsalt sel põhjusel tundunud üha headena et neid harjumuse sunnil on alati headeks kiidetud -- otsekui need oleksid ise-enesest midagi head.“³

Sest, -- milleks peaks keegi end tahtlikult segadusse ajama? -- Küsimus, nõnda ülesse sätituna õige intrigeeriv. Ja nimelt, -- on ju laialdaseltki teada, et segaduses-olu see kõiks meelelisem kaetatuse liik just ongi (,et veel pehmelt väljenduda) "Üle-meelikus", otsesõnu ja lausa; mõni vahest ütleks isegi, et: see on meelelisuse üleküllus, aistitava ja nähtumusliku orgia. Veendunud "mõõdu-(tunde)-tus". -- "Irrtum ,du bist gar zu schön; könnt ich dich nur wieder finden ..." /Goethe "Faust"/ ----

Fr. W. Nietzsche: “-- Aga te ei mõista seda? Teil ei ole silmi selle jaoks mis on vajanud kahte aastatuhandet saavutamaks võitu?… Selles ei ole midagi imekspandavat: kõiki piki asju on raske näha, näha algusest kuni lõpuni välja. Aga toimunu on see: selle kättemaksu ja viha puu tüvest, juutide viha -- sügavaima ja ülevaima, nimelt ideaale loova, väärtusi uuestiloova, maa peal igavest ainulaadse viha -- sellest võrsus midagi ühtmoodi erakordset, uus armastus, sügavaim ja ülevaim kõigist armastuse liikidest; ja mis muust tüvest see olekski võinud kasvada?… Aga ei pea arvama et armastus on kasvanud suureks just selle kättemaksuhimu tegeliku eitamisega, juutide viha vastandina! Ei, tõde on vastupidine! See armastus kasvas sellest selle kroonina, võidurõõmutsevana, puhtaimas kirkuses ja päikeseküllasuses väga laiaks ja üha laiemalt kehkleva kroonina mis püüdles valguse ja kõrguse riigis selle viha eesmärki, võitu, saaki, veetlust omal kombel ühtmoodi agaralt, nõnda kui selle viha juured lasusid üha põhjalikumalt ja himukamalt kõigesse milles oli sügavust ja mis oli halb.“⁴

Aga kuidas ka teisiti, kui mõtlemine (siin: sõna arhailises tähenduses) või abstraktne (,et hästi, eksaktsemalt, öelda) on vaid kui mõõdetult kiretu kainus, ainitivaatav tüdinud, 'in re' -- tülgastusegagi piirnev -- selgus.⁵

Siit ka tolle "tuletusliku tingituse", antiteetilise moodustamise ajend, see on (nimelt) kui miski otse "täpis-teadvuslikku" meenutavat, muide... Kui aga siin, selles kohas, -- minult äkiliselt küsitaks põhjust (alibit) sellele, siis mina ütleksin küll: "Kuidas... efekti pärast..."

Fr. W. Nietzsche: „... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumalikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekselevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistensti, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahame saada rahu „nüüdishetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“⁶

"Mul puudub täiesti kannatlikus elamiseks.... /.../ ...ees on mul vaid tühjus ja minu taga põhjuste ja tagajärgede kett ,mis mind aina edasi kihutab . Elu on kohutavalt armetu, lausa talumatu .../.../.., elust on saanud minu jaoks mõru jook. Ja ometi,--seda tuleb juua tilk-tilga kaupa, aeglasti, tilku lugedes.../.../ mul on sama tunne kui malenupul, mille kohta vastasmängija ütleb: seda nuppu ei tohi liigutada ..../.../ Lõppude lõpuks: ma ei viitsi..." -- /Sören Aabe Kierkegaard./ -- etz. -- "esteetilise" olemise viis on kahtlemata, -- geomeetrilises sarjas, -- problematiseeruv...

Milleks nii palju sõnu, millegi nii 'odava' tühistamiseks? --

Nõnda võib nt., et tühistavalt juba eos "lömastada" üht nurjatut mõttelist "algatust" -- pole vahest olemaski olnud säärast fenomeni "vaimuliste suundumuste" hulgas, millele üheselt nihilismi (kui) sõnamärgiga osutada annaks; vähemalt sellist kahtlust ei saa kunaski lämmatada. -- Nood mõned peamised "sõna-sättijad", mis/kes antud "teemaga" seotult vahel, -- kummalisel kombel, -- mainimist leiavad, paraku, omavahel seostatavad vaid tingimisi, kaudsel moel.

Fr. W. Nietzsche: „...Vaid üksikute asi on olla sõltumatu -- see on jõuliste eesõigus. Kes seda üritab , olgu tal kas või suurim õigus aga mitte vajadus tõestab vaid end olevat mitte-jõulise ning kärsimatult hulljulge, ta läheb laborünti, tuhandekordistab need ohud, mida elu ka muidu kaasa tooks, milledest ei ole väikseim see, et keegi ei ole nägemas, kuidas ja kuhu ta eksib, üksildub ... ja ta ei või enam tagasi pöörduda!, isegi mitte teiste mittleiden' i juurde!“⁷

Võtkem siia või näitena too möödunud sajand, nonde kõikide "välja-jätteliste" mõtte-suundumuste hulgas puudub olevatavasti ülepea säärane "nihilistlik koolkond", pole leida isegi kuigivõrd vähegi seostatuid teema arendusi sellest. (Termin "nihilism", rangelt võttes, osutab tollases kontekstis vaid nt. säärasele küllaltki kõrvalisele nähtusele nagu vene radikalism, selle amonarhistlikud pürgimused. (Vrl. Alaphonse Daudet: „Tartarin Tarasconist“). Nietzsche mainib (peterburgliku) nihilismi minuteada vaid korra, oma teoses „Moraali genealoogiast“ ja sedagi vaid lause ulatuses.)).

"Nihilismi"-temaatika peamise tollase interpreteeriana tuntuks-õpitud -- Friedrich W. Nietzsche "varasalves", tõsi-küll vastavaid viiteid leida siiski on -- aga seda küllaltki katkendlikult esile-tooduna ja seda sagedasti veel täiesti seostamatul ja vastu-olulisel moel. Nimelt võib väita, et puudub täiesti säärane fenomen nagu nn.- "Nietzsche nihilism"; seda vähemalt siis, kui viimaseks mitte lugeda noid mõningaid fragmentaarseid ütelusi, mitmeti-mõitsetavaid viiteid ja postulaate. ( Nietzsche kogu käsitlusele omaselt on ka tema nö.- "nihilismi" iseloomustav paradoksaalsus ja üha muutuvad aru-saamad.) Nõnda nt. kui Nietzsche varasemates töödes võib lugeda nihilismist kui läbini taunitavast euroopaliku "hinge haigusest" ja väljapääsu nõudvast olukorrast (sagedaim vaste millele aga "dekadents"). Mõningates hilisemates teostes (nt. postuumselt ilmunud : "Wille zur Macht"), mõningaid üksikuid sellesuunalisi väitmisi küll leidub, mis annavad märku autori kardinaalselt teisenenud arusaamadest ( nt. nn. "täielise nihilisti" kujund; samuti ka: alles "tulevana" nähtud nihilism); mõningaid prohvetlikke lausumisi ja ka teravamaid psühholoogilisi eritlusi sekka. Seda kõikke aga siiski üldiselt nõnda seostamatul ja ebamäärasel moel, et vaevalt andnuks see alust hilisemate konsruktsioonile teemal "Nietzsche nihilism", kui polnuks Martin Heideggeri hilisemat tõlgendust antud teemal. Mille kohta võib väita, et mingi seos Nietzsche käsitlusega kahtlemata küll esineb, aga tihti on see vaid kaudne ja tuletuslik, jättes otsitud, põhjendamata "konstruktsiooni" mulje. (Juba Heideggeri pealkirjastus sellele viitamas: " Nietzsche ja Euroopa nihilism" -- so.- otsene truism, (vahest saaks kõige enam, koos Nietzschega kõnelda vaid nö.- "euroopalikust dekadentsist"), mis aga samuti kindlasti Nietzsche käsitlusega ekvivalentne ei ole.)

Fr. W. Nietzsche: „...Me filosoofid ei saa eraldada teineteisest hinge ja keha, nagu lihtrahvas seda teeb, ja veel vähem on meil lubatud eraldada teineteisest hing ja vaim. Me ei ole mingid mõtlevad konnad, ei mitte mingisugused jäätunud siusga toimivad objektiviseerimis- ja registreermismasinad, -- meil tuleb alati sünnitada oma mõtteid vaevaliselt ja anda neile emalikul kombel kaasa kogu seda verd, südant, tuld, kirge, vaeva, südametunnistust, saatust, lubatavust, mis meis endis peitub. Elu – see tähendab meile, et muudame alati kõike, mida oleme, valguseks ja leegiks, samuti nagu kõige, mis meid ees ootab, me ei või teisti talitada. Ja mis puutub minu haigusesse: kas me ei tahaks meeleldi küsida, kas me üldse ilma selleta toimegi tuleme? Alles suur vaev on vaimu viimane vabastaja, kuna see õpetab meile suurt kahtlust, mis teeb igast U-st X-i, õige korraliku X-i, teiste sõnadega viimase eelmise trükitähe enne viimast... Alles suur vaev, see pikk aeglane vaev, mis ei kiirusta, millega seoses meid kui põletatakse toorest puust valmistatud tuleriidal, sunnib meid filosoofe astuma alla oma viimsesse sügavusse ja loobuma kõigest usalduslikkusest, kõigest healoomulisest, varjavast, leebest, keskmisest, millesse me enne oleme oma inimlikkuse paigutanud. Ma ei ole selles kindel, et selline vaev „teeb paremaks“ --, aga ma tean, et süvendab meid.“⁸

Heidegger, see saksa vaimu hiline, pedantne klassifitseeria-hing, (kes oma kantseleiliku loomuse on piinliku hoolega varjanud agnostikutelt laenatud nõretavalt ekstaatilise "keele-väänamise" taha); otse teotab oma nietzschelikku "emakoda", mugandab selle ümber,kohati pea -- igati "õdusaks" süsteemiks, otsides püüdlikult ja muidugi ka leides kõik-võimalikke "kinnitavaid seoseid" (alates kreeka grammatikast!); samas mõistmata suuremat midagi tolle Itaalia mägiradade üksiklasest, kes dionüüsoslikul kombel suutis endale vahel lubada mõne traditsioonilisest "tõlgendatavusest" vaba hiigelhetke.

Heideggerist ignorant ei teadnud vähimatki sellest, et -- "hetk , üksnes hetke tõde ja hetke tunnetus on õnnestavad, sest nad välgatavad silma-pilguks joovastusena ja silma-pilgu tipuna, ilma igasuguse kontrollita kõigi eelnevate ja järgnevate hetkede üle /nõnda need kes/ ...igast tagasi-ulatuvast seosest loobudes loovad uue traditsioonideta vormi ja stiili maailma ...."/E. Ibisch/, -- kuidas võrrelda jumalikku palangut ja kool-meisterlikku tähe-närijalikult kuiva mõtte-arendust, kui sellist üldse mainidagi.

Fr. W. Nietzsche: „... Olemasolu eesmärgi õpetajad. -- Kuidas ma inimesi ka ei vaataks, heas või halvas mõttes, alati näen neid sehkendavat samade probleemide kallal, kõiki ja igaühte eraldi: tegemas seda, mis on kasuks inimsoo säilimisele. Ega üldsegi mitte mingist armastuse tundest selle liigi vastu, vaid ainult selleks, et neis endis ei ole mingitki vanemat ja võimsamat leppimatut ega võitmatut kui see pelk vaist – seetõttu, et just see vaist on meie liigi ja karja olemus. Kuigi on kombeks viisakalt jagada kaasinimesi vahete-vahel lühinägelikult nagu alati eemalt kauslikeks ja kahjulikeks, headeks või halbadeks inimesteks, kuid kui vaadelda seda üldiselt, mõtiskledes selle üle pikemalt ja terviklikumalt, hakkame kahtlustama seda puhastamist ja eritlemist ja lõpuks loobume sellest. Kahjulikeimgi inimene on vahest üha veelgi kõigeist kasulikuim, liigi säilitamisega seoses; kuna ta elustab ise-endis või, oma mõjuga, teistes instinkte, ilma milledeta oleks inimkond aegu tagasi taandunud või mädanenud. Viha, kahjurõõm, rüüstamise- ja valitsemisehimu ja mida kõike veelgi halvaks nimetatakse: see kuulub liigi säilitamise hämmastava majandamise juurde, muidugi kalliks mineva, raiskava ja ennekõike eriti meeletu majandamise juurde: -- mis on ometigi tõestatavalt senikaua meie liiki säilitada aidanud. Ma ei tea enam, kas võid sina, kallis kaasinimene ja ligimene, üldiselt elada liigile kahju toomaks, ehk siis „ebamõistlikult“ ja „halvalt“; see, mis oleks võinud liiki kahjustada on vahest surnud lõplikult juba mõni tuhat aastat tagasi ja kuulub nüüd nendesse asjadesse, mis ei ole enam isegi Jumalale võimalikud.“⁹

Tahtmata sellega küll kuidagi vähendada Heideggeri "panust" filosoofilise(ma) "asja-ajamise" vms. kõik-võimaliku "tõlgendusliku" tegevuse arendamisel; võib siiski ehk väita, et viimati-mainitu arusaam kehtib eelkõige, -- muidugi huvitava ja omanäolise -- Nietzsche "nihilismi"-teema "edasi-arendusena"; otsene seos aga nö.- "allik-materialiga" aga puudub. (Mistõttu ka Heideggeri käsitlus "Nietzsche euroopa nihilismist " on nö.- "tagasi-paigutatav" ehk üle-loetav seades prioriteediks Nietzsche kirjutistes teema kohta öeldu.) (Giovanni Vattimo: „La societa transparnete“; „Läpinäkyvä yhteiskunta“; „Läbipaistev ühiskond“, 1995.)

Nõnda siis kui kõnetu kõnelus varju varjutusest, valguse pimedusest, kiiruse võrratust helilisest rikkusest. -- 'Nonsence' – Fr. W. Nietzsche: „.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“ /.../ „... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“ /.../ „... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“¹⁰

Ja mida see siis, "õigupoolest", ka tähendab, see kujundeid ähmastav "sõnaline vahutavus"? -- Täpselt välja-arvestatud "mõjulise ulatuvusega" poos säärane pelgalt( sanskriti k = "aasana" = asend, siinkohal); selline kõhklev, nagu sunnitud hoiak seejuures aga zanritunnusena pea kohustuslik. Liigitunnuseks nõnda säärane isegi; "peibutustants". -- ' Nil consuetudine maius' /Ovidius/, harjumus nüristab...

// Käsiloleva "psühho-lingvistilise uurimuse" raamide juurest; Nietzschele tagasi(-osutavalt-)lähenemise puhul vaja aga kindlasti rõhutada ka nimetatud autorile üldisemalt omast suundumust, mida siin tinglikult võiks iseloomustada nö.- "reformistlikuna". Millega silmaspeetud nimelt autorile omast (liigutavalt tundelist) pürgimust osutada üha platonismi vaimus tagasi varasemale kui autentsemale, (Vrdl.- "... au-ahnusest teada /.../ ..taandati maailm pelgalt "lahendatavaks küsimuseks" /nõnda/ ...unustati tolle --"unustatud olemise uurimine"". „Tundmatu autor“.) Mis pürgimus johtumas teadupärast Nietzsche "üle-(enese)-kriitilisest" suhtumisest ajastut valitsevate veendumuste suhtes. Peamine 'casus belli' siis muidugi, too religioosne temaatika; vastuväitmised sellel pinnal aga enamjaolt kas siis rõhutatult subjektiivseid veendumusi vahendamas või kantud emotsionaalsetele väitmistele omasest ebamäärasusest.

Fr. W. Nietzsche: „... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olgem ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine on samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“ /.../ „... Neli ekistust. -- Inimest on kasvatanud tema ekistused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“ /.../ „... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“¹¹

Krist(lu)se tõstatatud "väärtuslike (mõõt-)ühikute" radikaalse ja kriitilise destruktueerimise käigus kehtestub Nietzsche käsitluses viimaks üldiseima, seega: vahetuimal kombel antuima/kehtivaima kriteeriumina (inimliku "algteksti" esmaseim üldistus), -- nö.- "elulisus" (siin: nö.- vaid "absoluudi" tähenduses), mis eudaimonistlikult siis mõeldud kehtestamaks aksioloogilisi "tegusaid ühikuid" intensiivsuse, tõhususe suurendamise sihil. // Sisuliselt: horisondini avar, piirideta maastik, kesk aega, mil pole ei algust ega lõppu; maailma keskel seisab korvamatu üksik: kelle ja mille tulevik kunagi lõppeda ei või ja teisalt: /.../ .... "tarastatud territoorium", "maa-mõõtja" K. õudus-unenäoline reaalsus; suhteliste tõdede kosmiline paljusus, kus ainsaks kindluseks võib saada -- "ebakindluse tarkus "... / Milan Kundera tsitaat Franz Kafka ainetel./

Too 'renenssance'i mõõtu ettevõtmine evimas muidugi hulganisti reaktsioonile aina omaseid jooni; teisalt kohati kaldumas aga liig-emotsionaalse, sisutu retoorika valda, millele üldiselt omane aga väitmiste sõnadega mängiv mitmeti-mõistetavus ja paradoksaalne esinemise laad; ( nõnda pigem luule kui tõdelus?) Samas jäädakse seejuures sagedasti ka aksioloogiliste piirangute kütkeisse, mis muide, näibki olevat üks peamine nihilistlikule tõdeluse viisile omane eripära; otse raskuskese sellisena...?¹²

Nõnda-sõnudes so.- kui midagi hinnangulist, "esteetilise olemise" antus, mida säärasena iseloomustab ennekõike just subjekti(ivse)-objekti traditsioonilistest raamidest ahistatud nö.- "seostav keskendatus" isiklikult antu vastand-poolusele. Sellega ka siis kui tahtlik "enese-vaesestamine", mis paraku lõppeb nentimisega: "Minu elu lõpp-tulemus on samaväärne ei-millegile, vaid üks tundmus, üksainus värv..." /Sören A. Kierkegaard./

Nhilismi teema-arenduse ühe võimaliku psühholoogilise ajendatusele viitamas sellele omane nö.- "ekstrovertne" suunitletus; ehk täpsemalt: "kommunikatiivne" nö.- silla loomise vajadus; enese subjektiivse antuse konstitueerimine ainiti-plgulises vastandatuses objektiivsele üldisusele (kui "teisele"). Seda hoolimata sellest, et säärased "sillaloomise" katsed reeglina ette-määratud läbikukkumisele...?¹³

Subjektiivse "tahtelise võimu" kehtestamise "jõhkrad peensused", selle kohati vägivaldnegi ja maitsetu pealetükkivus pelutab nood "introvertidest ekstroverdid" peagi nende "ise-oma-ette-olemise" loodud turvalise eraldatuse illusiooni manu tagasi.

Fr. W. Nietzsche: „... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „ ( Aforism 352=) „... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“ (Aforism 354=) „... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, öelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“ (Aforism 366=) „... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse ilmas kalli hinna eest, mille kõige eest tuleb tasuda vahest liigagi suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te ei oska hingehinna eest kauppa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“ (Aforism 371=) „... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... See on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“ (Aforism 374=) „... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“¹⁴

Nihilistlik vastandamine üks-kõksuse skaalal seega osutamas jätkuvale sõltuvusele traditsioonis vahendunud hinnangulisuse raamidest (mis aga on paljastav); on seega radikaalne ja destruktiivne, pürgides kehtestama, -- taas-looma -- autentsemane nähtud subjektiivseid arusaamu. Ise-enesest igati mõistetav, kuigi mitte veenev.

Subjektiivne, radikaalne, -- seega romantilisena tunnustatud -- individualism seega vajab toda üldisust kui "teist", -- juba vastandi mõttes. Üksik seega kui konstitueeriks "minana"-antust, jätkuva ja üha radikaliseeruva vastandamise käigus, mistõttu muutub sagedasti ka üha paljusõnaliselt sisutumaks, pelgalt tühistavalt retooriliseks. Samas, -- too "eksistentsiaalselt ajendatud" konstitueeriv vastandamine osutamas kaudselt ka teatud "nõrkadele alustele " eneseteadvuses, (mis on ehk kirjeldatav kui too eksistentsialistide hilisem --'Hirmu'-elamus). See on otsesõnu kui 'surutud seis', ise-enesest ilmselt mitte kuigi meeldiv just, seega: rangelt vabatahtlik, nö.- "vabatahtlik martüürium" (= "heroiline orjus", Hegeli antiteesina); sünonüümina sobiks siia ehk -- pateetiline, "ekstaatiline nihilism", pelk konsekvents, säärasena kindlasti.))

Fr. W. Nietzsche: „... Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?“, (lk. 7.) /.../ „... Mitte teie patt –teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski kisendab taeva poole!“, (lk. 8.) /.../ „... Vankumatu on minu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.“, (lk. 11.) /.../ „... Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks. Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.“, (lk. 12.) /.../ „... Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu asutmine nende kustumine“, (lk. 15.) (Sõnamäng: Gang – Untergang. Red märkus.). /.../ „... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, (lk. 17.) ¹⁵

Radikaalsus teatud mõttes kui otsib tunnustust ja heakskiitu tollelt vastanduseks seatud üldisuse poolt; see on kui rõhutatult poseeriv hoiak , etlemine "publiku" ees ja ainult nõnda, kuna teada ju on, et -- " Mõistatuslik tuleb olla, mitte vaid teiste, ka ise-enese silmis". /S. Kierkegaard./

Küündimatuse preventatsioon ning armetu komejant; "Hamlet" asja-armastajatest teatrihuviliste käppade vahel...? "Asja-armastajate" piiritus enesekindluses on midagi otse heidutavat...

Fr. W. Nietzsche: „... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, (lk. 19.) /.../ „... Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, -- see julgus tahab naerda.“ /.../ „... -- nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.“, (lk. 26.) /.../ „... Uut tahab luua õilis ja uut voorust. Endist taotleb hää, ja seda, et endine säiliks.“, (lk. 28.) /.../ „... Nad meelitavad sind kavalasti nagu jumalat või kuradit; nad vinguvad sinu ees nagu jumala või kuradi ees. Aga mis sellest! /.../ Su sõnatu uhkus käib ikka nende maitse vastu; nad hõiskavad, kui sa kord oled küllalt tagasihoidlik, et auahne olla.“, (lk. 35.) /.../ „... Armastajad olid need ikka ja loojad, kes lõid hää ja kurja. Armastuse tuli põleb ja viha tuli iga vooruse nimes.“, (lk. 39.) /.../ „... Suudad sa ise luua endale oma hää ja kurja ja endale üle panna oma tahte kui seaduse? Võid sa ise olla endale kohtumõistjaks ja karistajaks oma seaduses?“, (lk. 41.)¹⁶

Ja on ju öeldud, et: " Mis keegi o n, ilmneb kui ta lakkab hetkeks

n ä i t a m a s t ... / so. / ... samuti vaid k a u n i s t u s, samuti vaid

v a r j u p a i k ..." /Fr. Nietzsche./ / i.s./

Tegelik üksindus, 'eraldatus', distantseeritud iroonia, on midagi hoopis muud, see võib nõnda nt. kõlada kui kõnelemises väljapeetud paus...? (-- On vist veel kirjutamata jäänud nt selline tsitaat : "... ja nende mõistmine oli alati vaevaline ja aeganõudev ... / .. meelsamini nad vaatasid teistele küsivalt otsa ..." / Anonymos/

Fr. W. Nietzsche: „... Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: „Vaata, ütles ta mina olen see, kes ikka peab iseennast ületama. /.../ Ja kes peab olema loojaks hääs ja kurjas: tõesti, see peab enne olema hävitaja ning purustama väärtusi.“, (lk. 76.) /.../ „... Aga just kangelasele on iludus kõige raskem asi. Kättevõitmatu on iludus igale ägedale tahtele.“, (lk. 78.) /.../ „... Olevik ja minevik maa pääl -- ah! mu sõbrad – see on minu kõige talumatum raskus; ning ma ei suudaks elada, kui ma poleks selle nägija, mis peab tulema. /.../ Ma käin inimeste keskel nagu tuleviku katkete keskel: seda tulevikku näen ette.“, (lk. 92.) /.../ „... Eks ole haavatud auahnus kõigi kurbmängude ema? Kus aga haavatud on uhkus, sääl kasvab midagi veel paremat kui uhkus. Et elu ilus oleks vaadata, peab elumängu mängima hästi: seks aga on vaja häid näitlejaid.“, (lk. 95.) /.../ „... Suurt teha on raske; kuid suurt käskida – veel raskem. See on kõige andeksandmatum sinus: sul on võim aga sai ei taha valitseda.“ --, (lk. 97.) /.../ „... Ma olen rändaja ja mägironija, ütles ta oma südames, ma ei armasta astanguid, ja näib, et ma ei või kaua püsida paigal. Ja mida mulle saatus ja elamus iganes ei tooks, -- rändamist saab selles ikka olema ja mägedele ronimist: lõppeks elame ju läbi vaid iseendid!“, (lk. 99.) /.../ „... Üksi olen ma jälle – ja tahan olla üksi – puhta taeva ja vaba merega; ja jälle on õhtupoolik mu ümber. /.../ Oo mu elu õhtupoolik! Mis kõik andsin ma ära, et omada üht: seda oma mõtete elavat külvi, seda oma ülima lootuse koidukuma!“, (lk. 105.) ¹⁷

Äkki isegi -- polegi mingit mõtet noilsamustel, seal, -- kõige taga (selliseid kahtlustusi ei saa vältida mitte); ei mingit plaani, ega vähegi üldisemat kava...? (Sõnastades siin nõndamoodi kogu filosoofilisema sõna-seadmisega seoses.) Tühipaljas ja vaid nö.- "reageerimine", asjalikult, väliste ärritajate toimel, igati kohasel kombel, teadgi... Pelgalt suurustlev, hetke vajaduste suvast dikteeritud "vastu-väitmine"... Ehk siis teiste sõnadega: valmisolek dialoogiks, säärane, -- agaralt, valmis olek... Kui aga nõnda, siis on meil ju siin tegemist vaid sügava ebakindluse väljendusega. Paljusõnalise, säärasega, teadagi; mis oma põhilises aga välistav-võhiklikul moel ignorantne on.

Fr. W. Nietzsche: „... Seni kõnelen ma iseendaga kui see, kellel on aega. Keegi ei jutusta mulle midagi uut: siis jutsustan ma endale iseennast.--“ /.../ -- Looja on aga see, kes seab inimesele eesmärgi ja annab maale ta mõtte ning tuleviku: tema alles loob vahe hääle ja kurjale.“, (lk. 130.) /.../ „... Säälsamas noppisin ma teelt sõna „üliinimene“ ja ka selle, et inimene on midagi, mis peab ületatama, -- et inimene on sild ja mitte eesmärk: et ta rõõmutseb oma keskpäevast ja õhtust kui teest uuele koidukumale;“, (lk. 131.) /.../ „... Seepärast, mu vennad, on vaja uut aadlit, kes on vastane kõigele pööblile ja võimuvalitsuslikule, kes uutele käsulaudadele uuesti kirjutab sõna „suursugune“. Sest palju on vaja suursuguseid ja mitmekülgseid suursuguseid, et kujuneks aadel!, Ehk, nagu kord ütlesin mõistukujus: „See just ongi jumalikkus, et on jumalad, mitte aga jumal!““, (lk. 135.) /.../ „... Kõik läheb, kõik tuleb tagasi; igavesti veerleb olemise ratas. Kõik sureb, kõik puhkeb jälle õitsele; igavesti jookseb olemise aasta. Kõik laostub, kõik liitub uuesti; igavesti ehitub sama olemise maja. Kõik lahkub, kõik teretab üksteist jälle; igavesti jääb endale truuks olemise rõngas.“, (lk. 146.) /.../ „... See oli varjatud jumal, täis saladuslikkust. Tõesti, oma pojagi sai ta ainult salateedel. Ta usu lävel seisab abielurikkumine. /.../ Kui ta noor oli, see jumal Hommikumaalt, siis oli ta vali ja neimahimukas ning ehitas endale põrgu oma lemmikute lõbuks. /.../ Kas ei ole su vagadus ise, mis ei luba sul enam jumalat uskuda? Ja ülisuur asusus saab sulle teed näitama ka veeel säälpool head ja kurja.“, (lk. 174.) /.../ „... Ületage mul, teie kõrgemad inimesed, väikesed voorused, väikesed elutarkused, liivateralik ettevaatus, sipelga-siblimine, vilets rahulolu ja „enamiku õnn“-- ! Ja pigem heitke lootus, kui et alistute. Ja tõesti, ma armastan teid seepärast, et te ei mõista tänapäeval elada, teie kõrgemad inimesed! Sest nii just elate teie – kõige paremini!“, (lk. 193.) ¹⁸

Ringi-ratast komberdamine, tinglikuna aluseks võetust üha "kohuse-tundlikult" lähtumisi; märkamata seejuures, et nõnda "saavutatu", on parimalgi juhul vaid kui kasutu subjektiivselt-antu küge "kinni-jäämine", märkamata seejuures, et tihtipeale möllavad nõnda hingelised "orkaanid" ainult veeklaasis... Kuigi, selle meelsuse väljendused võivad vahel haarata oma pretensioonitu siirusega; või kogunisti -- "nec amor, nec tussis cleatur"? Nõnda tsitaadina vahendatuna: ".... minu jaoks on kõige halvemad need kaardid, mis ei too midagi, elutüdimuse kaardid... Ei midagi..." // -- 'Dies irae' ? --" Maailm kuulub edas-pidi neile, sest elu eitamine ei maksnud neile tõesti midagi." / Hermann Hesse: „Daimon“/ Nõnda siinkohal sõnastades. Vähemalt nõndamoodi siinkohal sõnastamisega lõpetades. Vähemalt.

Fr. W. Nietzsche ühtede tuntuimate luulesõnadega lõpetades:

„... Oo inimene! Kuulata!

See sügav kesköö – mida ütleb ta?

„Ma magasin, ma nägin und --,

„Nüüd saabunud on ärkamise tund: --

„Maailm on sügav nagu kaev,

„Ja sügavam kui päeva arvamine.

„On sügav valu, sügav vaev --,

„Rõõm aga sügavam kui vaevlemine:

„Vaev ütleb: möödu! Valu: mine!

„Rõõm aga tahab: olgu igavik --,

„-- pikk, sügav, sügav igavik!“¹⁹

1 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil. Vorrede), aforism nr 2.

2 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil. Vorrede), aforism nr 6.

3 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil.), aforism nr 2.

4 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (1. Teil.), aforism nr 8.

5 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (2. Teil.) „Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.“ Fr. W. N: „... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis, mis kunagi valmistati eismest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks, et kas mitte jumalate poolt inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“ (Aforism nr 8) /.../ „... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“ (Aforism nr 12)

6 Friedrich W. Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral.“ (3. Teil.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“ (Aforism nr 8)

7 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „JENESEITS GUT UND BÖSE“ (Aphorismen.) „Teiselpool head ja kurja.“ (Valik aforisme.) (Aforism 29). (130) Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on "võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti varjupaik. (133) Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja 'kergemalt', kui ideaalideta inimene. (143) See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali aluseks. (153) See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja kurja. (155) Traagilisuse taju väheneb ja taandub aistingulise taju kõrvalt. (156) Meelehäired on üksikute puhul midagi harvaesinevat, aga rühmades, parteides, rahvastes -- läbi aegade reegliks. (160) Inimene ei armasta enam oma teadmisi küllalt, kui ta neid teistele ilmutab. (170) Kiituses on rohkem pealetükkivust kui laituses. (177) Tõelisust selgitades on vaevalt, et keegi veel olnud küllaldaselt tõepärane. (184) On olemas headuse ülemeelikust, mis näib olevat pahe.

8 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. Eessõna teisele trükile. (Aforism nr 3).

9 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (1. Teil. / 1 osa). (Aforism nr 1).

10 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (1. Teil. / 1 osa). (Aforismid nr 2, 3 &11).

11 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (3. Teil. / 3 osa). (Aforismid nr 109, 115 &117).

12 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (3. Teil. / 3 osa). Fr. W. N.: (Aforism nr 217) „... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“ (231) „... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“ (232) „... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“ (238) „... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“ (245) „... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“ (254) „... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“ (258) „... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“ (259) „... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“ (261) „... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“ (264) „... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kas kiidetakse või kritiseeritakse.“ (265) „... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“ (267) „... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“ (269) „... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“ (270) „... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“ (272)„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“

13 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (4. Teil. / 4. osa/raamat). Fr. W. N.: (Aforism nr 287)„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“ (289) /.../„.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“ (297) „... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“ (300) „... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“ (322) „... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“ (335) „... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“

14 FRIEDRICH W. NIETZSCHE: „Die fröhliche Wissenschaft“ („La gaya scienza“). „Rõõmus teadus“. (5. Teil. / 5. osa/raamat). Fr. W. N.: (Aforismid nr 345, 352, 354, 366, 371, 374).

15 FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892).

„NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236. // Lk.: 7-17. [Võrdlusena saksa k välja-andest (Vergleich:)] Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). [Vrgl. Seiten 8-22.]

16FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 19-41. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 30-63.]

17 FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 76-105. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 125-167.]

18FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 130-193. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seiten: 217-289.]

19FRIEDRICH NIETZSCHE: „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“. „NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. Lk. 220. [Vrgl. Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ Seite: 359.]

Euroopalik esteetika. Mõtisklusi.

Arutlusi euroopalikust esteetikast.

„Mietelmiä euroopalaisesta estetiikasta“ // „Some toughts about european Aesthetic“. // Einzige Denk-Richtungen über europäische Ästhetik“. //

„Kui rahuldutakse ebamäärse iseloomustusega, võidakse öelda et filosoofia probleemid on oma loomuse poolest üldised ja/või mõistelised. Filosoofiline probleem ei ole, mis on kuu pimedal poolel, kuna sellest saadakse selgus empiirilise teadmise kasvades: saadetakse satelliit kuu taha pildistama. Selle asemel on filosoofiline probleem mis on teadus või kunst või kuidas esteetiline väärtus erineb teaduslikust väärtusest. Üheks kesksemaks põhimõtteks esteetikas on kunsti ja ilu (ehk esteetilise väärtuse) mõistete kujundamine ja nendesse jäävate nähtumuste loomuse selgitamine.“¹

Fr. Nietzsche lausub oma "Rõõmsas teaduses" kunsti kohta tänulikke sõnu: " Kui poleks säärast näivuse palvelemise viisi: oleks see üldkehtivaim valskus, --- teaduste antus ,--- et võlts on teadvalt tunnetava olemise eelduseks --- talumatu. /.../ Kunst näivuse h e a tahtena". ²

Nõnda-öeldut ümber-sõnudes -- kui poleks säärast tajumise korrastamise ja 'vääristamise' viisi millele siin osutatakse "kunsti" või "esteetika" mõistetega,--tuleks säärane kindlasti "välja mõelda".³

Nõnda-mõistetult on kunst sfääriks, mis kätkeb endasse enamat 'teadlikust', nimelt teadlikust 'näivusest', nõnda kui tegevus mis lähtub illusoorsusest, tegeleb sellega ümberkujundavalt ja ka suhtub oma tegevuse saadusesse,-- teosesse, kui illusoorsuse kandjasse.

Nietzsche järgi on kunstilise lähenemise tasand seetõttu teatud mõttes 'kõrgem', kui sellele vastandatud teaduslik-ratsionalistlik tõlgitsusviis, mis lähtub objektiivse tõe (võimalikust) kindlaks-määratud asukohast, opereerib mõistete ja propositsioonidega, ning suhtestub ümbritsevaga jäigalt ühetisel moel.

Filosoofilise lähenemise probleemiks kunsti mõiste ja teema-valdkonna eritlemisel on traditsiooniliselt olnud esteetika vastakuti seadmine teaduste ainesega. Ehk teisisõnu: mille poolest erineb esteetiline väärtus ratsionalistlik-eetilisest väärtusest.⁴

Teadus kõneleb sellest "mis on", nõnda nagu "see on", arvestab reaalsusega täpselt sellisel kujul, mil see traditsioonis kujundavalt-vahendatud on, -st.- teaduslikult korrastatud maailmapilt, mis asetseb neljamõõtmelises aeg-ruumis ja, mis on liigendatud absoluutse kehtivusega "loodus-seaduste" kohaselt "tervemõistuslikult" tavapäraseks maailmas-olemiseks.

Kunsti tagasihoidlikuks funktsiooniks nõnda mõistetud tervikpildis oleks olla pelgaks "kaunistavaks ripatsiks", millekski sääraseks mil puudub iga olemuslikum tähendus-varjund.⁵

Teaduslik-ratsionalistliku arusaama kohaselt ei ole kunst säärasena mitte kuigivõrd "tõsiselt võetav asi". Tõsi küll, mitte lausa "kahjulik" aga kindlasti võrdlemisi "ebaproduktiivne" ja sekundaarse tähendusega "tootmisharu".

Nietzsche lähenemine on aga diametraalselt vastandlik. Esteetiline tõlgendus-viis on võrratult 'avaram', kuna see hõlmab rohkemat, see on ümbritseva sääraseks tõlgitsemise mooduseks, mis hoiab alal 'varjundid', mitte ainult, et "hoiab alal", vaid isegi olemuslikustab kõikvõmalikud tähendusele omistatavad varjundid.

Nõnda nähtult on esteetiline lähenemine nüansseeritud maailmapildi kujundajaks, kuna see vastanduval kombel paljuski lähtub just küstavast, selles teaduslikus/tavapäraseimas arusaamas.

Küsimärgist lähtudes avenevalt mitmetisi võimalusi nägemuse vormimiseks.

Küsitavuse võib olemuslikustada viisil nagu Nietzsche seda teeb -- kõik on näivus, pole midagi "olemuslikumat" või "tõesemat" (-- välja arvatud vahest need tõdemused ise! --) ,maailm kui "igikestev kaos", mida inimliku hinnangulisusega millaski hõlmata ei anna, ülim teadlikus on teadlikus 'näivusest'.

Siit ka kunsti tähendus ja tähtsus. Esteetiline lähenemine vormib kunstiliste vahenditega justnimelt seda "näivust", kultiveerib illusoorsust, teeb seda rõhutatult teadlikult, -- tõepoolest -- "palveleb näivust".

Kuigi, sõna " näivus" tavatähenduses ei osuta siin täpselt. Kunsti "objektiks ei ole kindlasti "näivus", kui midagi "ebatõelist", "tühist või tähtsusetut.

Pigem vastupidi, -- 'näivusest' saab ülim reaalsus ja tõelisus, -- eraldi-asetsev maailm. Metareaalsus.

Kunsti eraldi-seisvale maailmale on üheks tähtsamaks iseloomustavaks omaduseks, et see säilitab ja hoiab alal. Kunst on midagi sellist, mis ennekõike, -- jäädvustab. Kunstiteoses, selle materjalis, jäädvustub tunne millestki kunaski "juba olnust". See, mis nõnda "jääb" ongi ennekõike 'tunne', -- millestki "olnult olevast", säärasena otsekui 'deja vue' - elamus.

Samaväärsena jääb nõnda olema mõni skulptuuris "kivistunud" naeratus etruski neiu huultel kui ka õhu vaid aimamisi tabatav värelus ühel kunagisel suvepäeval Pariisi lähedal, mis on vahendavalt jäädvustatud Monet' maalil.

Teiseks kunstilist 'metareaalsust' iseloomustavaks eripäraks on selle 'eraldatus'. Kunsti kujustatud "objekt" on sõltumatu, -- ära rippumatu nii vaatajast-kuulajast, (st.- hindajast), kui ka oma loojast.⁶

Oletatavasti ühe Egeuse mere laguuni põhja vajunud Venuse kuju on kunstiteos ka avstamata jäädes ja alati sellena "äratuntav" kui see ikkagi kunagi juhtumisi avastataks.

Nõnda on kunsti fenomen midagi säärast, mis otsekui "konstitueerib" oma objekte, kunstilise tegevuse saadused on kui materialiseeritud 'eesmärgi-tunnetus', -- kunsti funktsiooniks on olla üheltpoolt sõltumatu ja iseseisev, teisalt aga säilitav ja vahendav ning toodud kriteeriumitele vastates, või neist hoolimata, peab kunstiteos alati olema sellena ka -- " ära-tuntav".

Kunstiteose "äratundmise" psühholoogilises mehhanismis on midagi, mis ületab sõna "tunne" tähenduse ulatuse. Võimalikuks täpsemini viitavaks terminiks on pakutud mõiste "affekt". ⁷

Ehk siis, -- kunstiteos on säärane aistitav fenomen, mille põhilisemaks funktsiooniks on kutsuda esile teatud konkreetse suunitlusega affekte.

Affekte eristab tunnetest just nende nö.- "konkreetsem suunitlus" ehk "tingiv determineeritus" ja muidugi, -- suurem intensiivsuse määr.

Samuti loetakse affekte primaarsemateks kui tundeid, esimesed nimelt alles -- kutsuvad viimaseid esile, affektid 'vahendavd' tundeid.

Teisalt affektid jälle otse vastanduvad tunnetele, kui pidada silmas asja-olu, et kunstiteose poolt esile kutsutud konkreetse suunitlusega affekt on seda intensiivsem ,mida vähem on selles pelgalt emotsionaalset reaktsiooni.

"Tegelikult kunstnikud... /.../ ...ületavad alati kogemuse ja tundmuste tasandi. /.../ Nad on nägijad ja tulijad."⁸

Kunsti sõltumatus on mingis mõttes ka kui "kunstilisuse mõõdupuu". Mõeldud siin kunstiteose teatud "iseseisvust", st. -- kunstilisus mingis asises objektis otsekui "ilmutaks" ennast ise vaatlejale-hindajale.

PLOTINOS: „Plotinos on tähtis fantaasiateooria esindaja aga ennekõike kui mõnigate Platonilt saadud mõtete edasiarendaja. Esimeseks neist on ilu ideede ilminguks pidamine; teine ilu soestamine hiilguse ja säraga ja sellest tulenev traditsioonilise sümmeetriateooria kriitika.

Kirka, hiilgava ja särava imetlemine – räägitakse kulla ja sädeluse esteetikast – on sageli peetud tüüpiliseks primitiivsetele kultuuridele, ja vähemalt keskajale on see loomukohane. Assisi Franciscus ülistab Päikeselaulus päikese, kuu ja tähtede ilu ja mainib selles seoses nende sära. Tuult ja pilvi ülistatakse vaid seetõttu, et need hoiavad elu alal.“⁹

“Ole ülistatud, Jumal, / koos kõigega mida oled loonud, / eriti meie jumala vend päike; / ta on päev, millega meid valgustad. / Ja ta on kaunis ja pimestav oma suures hiilguses. / Sinu pilti ta kannab, oo Kõrgeim. / Ülistagu sind, mu Jumal, / õde kuu ja tähed, / taevasse sinu poolt loodud särvad ja kaunid. / Ülistagu sind, mu Jumal, vend tuul / ja õhk ja pilv ja pilvitus ja ilmad kõik, / millega enda poolt loodut alal hoiad.”¹⁰

Ehk tänapäevase kõnepruugiga kohandatult öeldes -- 'kunstilisust' (selle sõna parimas ja avaraimas tähenduses) ei saa kunaski kuidagi "reklaamida", st.- asja "tuntuks tegemine" ei võrdu selle väärtustamisega.

Kunstiline väärtus on midagi, mis 'ilmneb', teeb seda lausa "vastuvaidlematul" kombel, hoolimata ajastust ja ajavaimust. Nõnda kunst mitte ainult ei "säilita", vaid ka "säilib", (--kuivõrd "samana" on muidugi ise küsimus).

Kunsti-väärtus (hoides seda tähistust lahus mingi ajajärgu moevooludest sõltuvast "väärtus-(etus-)tamisest") evib mingit raskestimääratletavat, ja vaid nö.- "absoluutset" aga kindlasti juhuslikkusest sõltumatut aksioloogilist evidentsi.

Midagi, mis Platol¹¹ oli antud igikestva ja täiusliku hüve - 'eidos' - idees, mis tähistab (märgistab ühtlasi ka) "ilusat". Jyri Vuorinen: „Platoni järgi on inimesel teatuid varjatud teadmisi ideedest, teadmisi mida võidakse sobiva juhtimise või harjutamisega meelde tuletada. Kuulsas koopanäites võrdsustatakse inimesed koopas asuvate vangidega, kes on sündimisest saadik aheldatu nõnda, et nad ei saa näha muud kui koopa tagaseinale projetseeruvaid varje. Nad kujutlevad, et need varjud on tõelised olevused, ja alles aheldate eemaldamine ja pea pööramine saab nad tajuma oma eksitust.

Platoni tõlegndused ei ole lihtsastimõistetavad, kuna tema teosed on dialoogid, vestlused, milles üldiselt Sokrates vestleb erinevate inimestega. Sageli arvatakse Platonit olevat samal arvamusel kui dialoogide Sokrates, kuid alati ei ole lihtne selgitada ka Sokratese seisukohta, kuna ta ironiseerib ja naljatleb. Platoni tõlgendust raskendab ka tema loomingu mahukus ja seal esitatud vaatenurkade erinevus. Probleemidki jäävad sageli ilma lõpliku vastuseta.“¹²

ARISTOTELES¹³: „Kui öeldakse et objektist puudub midagi või et selles on midagi liiast, on nõutav kriteerium või mõõdupuu, mõte täielikust liigi esindajast. Sellise täieliku eeskuju pakkus Aristotelesele objekti vorm (või idee). Iga objektile vastab mingi vorm, ja seda objekt just taotlebki; see on selle eesmärk või mõte. Et saada selgust, kas midagi on ühtne ja terviklik ja nõnda ka ilus, tuleb teada, mis on sellele liigiomast, mis on selle vorm või eesmärk, milline on täielik liigi esindaja.“¹⁴

Või siis Kanti "Ding an sich", mis küll põhimõtteliselt tunnetamatu aga vahel, mõnel puhul siiski,( küll vaid aimamisi ja kaudselt) "otsekui äratuntav" ja ilmneb, kui ilu või kaunidus maailmas, harmoonia või korrapärasus.

Jyri Vuorinen: „Kanti jaotuse tuumaks on õieti see, et ta ta võtab tõsiselt Hume poolt esitatud maitse paradoksi: ilu kuulub tunde valdkonda, kuid siiski on olemas head ja halba maitset. Kanti jaoks on ilu veelgi radikaalsemas mõttes tundmise asi kui Humel, ja see tähendab, et ilu ei saa kunagi tõestada sellele, kes ei ole seda ise tõdenud.

Nii Baumgarteni kui Hume arvates oli ilu vähemalt põhimõtteliselt tõestatav asjaolu. Baumgarten mõtles et ilusaks nimetatakse sellist objekti, mille täielikkust tajutakse sensitiivselt ehk mitmekesisuses valitsevat ühtsust tajutakse häiritult ja ähmaselt – mitte eriliselt – mingisuguse heameele tundena. Maitse määratles ta vastaval kombel võimeks hinnata objekti täielikkust sensitiivsel kombel.“¹⁵

Aga kuigi kunstiline 'väärtus', kui kunstilisuse määr on sõltumatu juhuslikkusest kui pelgast "suvast", on see miskil ebamäärasel moel seotud "juhuse tahtega", mis sarnane otse "jumalikule ettemääratusele". Silmaspidades sellega säärast 'juhust', mil üks pintslitõmme mõne "prefektsionisti" töös õnnestub ootamatult kuidagi "täiuslikul kombel", kusjuures jääb asjaosalisele endalegi selgusetuks, kuidas täpselt ja mis annab siin säärase kindluse sõnale -- täiuslikult....

Säärast fenomeni võib dekonstrueerida kasutades mõisteid nagu, -- harmoonia, sobivus ja kokku-kõla.

Ometi ei võimalda näiteks harmoonia seaduspärasuste tuletamine ja jäljendamine mehhaaniliselt "konstrueerida" täiuslikku teost ,st.-- 'Kunsti', (- selle sõna romantilises ehk tänapäevases mõttes) ei saa "luua" vaid 'techne'i abil või selle pärast. Seitse sajandit tagasi oldi veendunud aga vastupididses.

Mõned eriliselt mõjuvad maaliteosed minevikust võivad olla "tehniliselt" isegi ebatäiuslikud, ometi miski tabamatu varjund annab selle subjektiivsest hinnangulisusest üleoleva, iseseisva väärtuse.

Ka "ebatäiuslikkusel" ei puudu oma võlu, kuna see tihtipeale laseb rohkem aimata, jätab fantaasiale rohkem "mänguruumi". Prefektselt täiuslikus teoses seevastu vahel midagi ahistavalt ja piiratult mõjuvat.

Järelikult on kunstiteose puhul tegemist (vähemalt) kahe erineva tasndiga, -- primaarsemaks on esteetiline tasand, millele sekundeerib tehnilise kompositsiooni tasapind (so.- material, teostus, jms.)

Kunstiteos sünnib alles siis kui "materjal muutub väljendusrikkaks", alles siis material 'hingestatakse'.

Nõnda võib ka loobuda erinevate "tasandite" eristamisest, väites, et kunst sisaldab vaid esteetilise kompositsiooni tasandit, -- tehniline tasapind on alati esimesele allutatud.

Kuigi, -- kindlasti jääb kunstilisuse tajumise ja kujundamise psühholoogilistes mehhanismides paljutki üha küsitavaks; veelgi enam, -- võib õelda, et kunst ongi üleüldse kui üks kõikehõlmav 'küsimus'...

Isegi tajumine, aistimine on juba "küsivalt suunitletud", -- seda isegi siis kui vastuseks saab vaikus. --- Jyri Vuorinen: „Kui Platon ütles, et maal jäljendab loodust, mõtles ta kopeerimist: pilt on kui peegel. Teised rõhutasid, et maalikunstnik või skulptor ühendab erinevate eeskujude erinevaid jooni, et lõpptulemus oleks ideaalselt ilus. Maalikunstnik Zeuksisest räägiti, et valmistades Korontose linnale Helena pilti valis ta paikkonna tüdrukutest välja viis kõige ilusamat ja ühendas nende parimad omadused üheks ebamaiselt ilusaks naisekujuks. Hellenistliku fantaasiateooria kohaselt ei ole pilt mitte niivõrd tõelise objekti jäljenduseks kui kunstniku mõttes oleva ettekujutuse väljenduseks. Näitena mainiti harilikult Feidiast, kes oma Zeusi-kujus oli andnud tajutava kuju oma nägemusest jumalusest. Hellenistlikul ajajärgul hakati ka maalikunstnikke sarnaselt kirjanikega pidama nägijateks ja teadjateks. Stoalaste mõtted avaldasid mõju Plotinosele, eriti nägemused värvi ja fantaasia osatähtsusest.“¹⁶

Muusikateoses võib olla olemuslikumaks komponendiks paus. Väljaütlemata sõnad mõnes luuletuses, võivad osutuda väljendus-rikkamaks kui terved köited proosas.

Maaliteoses perspektiivi kujundatud tühjuse tajumus avab 'sügavuse mõõtme', nihutades sellega tähenduse "raskus-keskme" hoopis teisele tasapinnale, mida tinglikult võiks võrrelda transtsendentse sfääriga.

Perspektiivi kujutamise sümboolne tähendus seisneb transtsendentsi "piltlikustamises", millega avardatakse maalikunsti 'ruumilist' ulatust. (Nõnda on "aistingulise transtsendentsi" puhul tegemist millegi otse vastupidisega kui uskumustele omase -- "ülemeelelise " transtsendenti-kujutelmade puhul.)

'Tühjus' kui väljpeetud paus on kunstiloomes tähendusrikas moment. Puhas paberileht saab loomingu eelduseks, konsentreeritud vaikuse hetk eelnemas igale loomingulisele aktile.

Deleuze/Guattari tsiteerides: "... tühjuseski peitub aistitavat, ja kogu aistingulisus koosnebki iseenesest ja tühjusest, mis püsib pinnases ja õhus, säilitades tühjust, säilib tühjuses ennast säilitades. Lõuend võib olla nii täis, et isegi õhk ei mahu seal enam liikuma, aga kunstiteos on see alles siis kui seal on piisavalt tühjust..." ¹⁷

Kunstiteose eriomase õhustiku loomisel tuleb niisiis arvestada säärast näivalt olematut koostisosa nagu "tühjust". Ometi ei tähenda see kaugeltki mitte "lõpetamatust", mida võib kohata nt. laste või hullude teostes.

Pigem võiks loomingulise kreedona kehtida nõue eemaldada "kõik üleliigne", vältida kõike üleliigset. Jyri Vuorinen: „Horatius oli öelnud et suurima populaarsuse saavutab see, kes ühendab luuletuses intrigeeriva ja kasuliku (miscuit utile dulci). Mõlemaid rõhutati uuel ajal, ega ka meelehead ei nähtud keskaja kombel iseendast patusena. Peeti ka tähtsaks, et teos oleks valmistatud “kõikide kunstireeglite kohaselt”. See oli loomulik, kui ilu eelduseks peeti korrastatust ja osadevahelist harmooniat: korrastatus tekib harva juhuslikul kombel.

Tähtsaks põhimõtteks oli looduse jäljendamine valides sealt parimad osad. Maalikunsti akadeemiates võidi hoiatada jäljendamast loodust Garavaggio kombel tegemata vahet ilusal ja inetul; silm võõristab seda mida käsi meeleldi ei puuduta. Valik ei olnud sihitud mitte ainult ilule vaid ka kasule: saavutatakse juhuslikkusest sügavam tõde, ja nõnda õpetab teos vastuvõtjat ja kasvatab teda hüvelisuse suunas. Kui lisaks usuti, et see sügavam tõelisus on juba antiikteostes saavutatud, muutus looduse jäljendamine antiiketoste jäljendamiseks.“¹⁸

Mida aga lugeda "üleliigseks" sõltub juba kellegi subjektiivsest arusaamast.

Ortega y Gasset kutsub üles kunsti "dehumaniseerima" ¹⁹, -- maalida maastikuid, mis eelnesid inimesele, maastikuvaateid ilma kujutletava "vaatleja" juures-olekuta.

Nõnda talitades on kunstnikul võimalus distantseeruda "ühiskondliku looma" staatusest, eraldada ennast oma loomingus säärase "liigi-määratluse" ahistavast piiratusest ja sellise olemise vormiga paratamatult kaasnevast --"tühjade vaatide kõminast".

Ometi on selge, et isegi kujutledes "maastiku-vaateid ilma vaatlejata",-- pole säärane pürgimus oma konsekventse lõpuni arendatav.

P. Cézanne'i sõnul: "Inimene on puudu ja ometi viimseni maastikus".

Kunsti de-humaniseerimine mõistetav kui ümber-kujundava loomise akt, esimene pilk übritsevale, asjadele nime andmine ja nende ümber-vääristav vormimine.

Nõnda ei vahenda V. van Goghi "Turnesols" mitte pelki retseptiivseid muljeid mingist asisest asjast vaid siingi tegemist affekteeritud kaemise tõlgendamisega kunstivahendite keelde.

See on aistingute jätkuv tõlgendamine ja üha uuesti-tõlgendamine sõnadesse , värvidesse, helidesse ja kivisse.

Kunstiloome ei saa nõnda olla pelgaks seisukoha-võtuks või arvamuse avaldamiseks, see on pigem kui uuesti nägemine ja taas ära-tundmine ja selle vahendav jäädvustamine.²⁰

Jäädvustamine tähendab siin, -- anda möödalibisevale hetkele materjali kestvus, rajada ühe möödunud hetke ülistuseks 'Monument'.

Säärane "monument", mis võib koosneda vaid mõnest luulereast ehk paarist pintsli-tõmbest, aga jäädvustab olulisema, -- tunde sellest ja seda seniks kuni materialil on püsi.

Kunstiteosest saab nõnda 'mälestus-märk ' igale väärilisemale kunagi olnud hetkele ja samas, hoiaku väljendusena, -- ka 'au-sammas', -st.- tahta neid hetki, tundeid säärasena alati tagasi.

AQUINO THOMAS: „Thomase järgi on esteetilise väärtusega tegemist seal, kus meelehea eelduseks on üksnes objekti vaatlemine ja mõistmine. Kui nimetame midagi ilusaks, mõtleme et seda tasub vaadelda; kui nimetame midagi heaks, mõtleme et seda tasub taotleda. Nii liitub ilus teadmisega, hea tahtmisega.

Kui olevus on liigi-ideaali kohane, on see Thomase järgi kaunis, aga sama moodi võidakse öelda, et see on hea ja tõene (tähenduses tõeline või aktuaalne, kuna siin on vaid väheseid teostumata võimalusi). Hea, tõene ja ilus on tegelikult üks ja sama olevuse aktuaalsus, aga need erinevad teineteisest, kuna inimene võib olla selle aktuaalsusega eri suhetes. Ilusaks nimetatakse objekti, kui soovitakse viidata meeleheale, mida saadakse objekti vaatlemisest ja selle loomuse mõistmisest; heaks nimetatakse asja siis, kui rõhutatakse, et seda tasub taotleda.“²¹

Just seda tähendabki Nietzsche "ewige wiederkehr des Gleichen", -- "samase igavene taas-tulemine"

See väljendab dionüüsoslikku jaatust ja elaani, tahet hävitada ja uuesti-luua ja mis vastandlik nn. "apollonlikule kunstile", mille jüngrid pürgivad täiustama ja edendama ümbritsevat 'ratio' tähe all.

Nietzsche kunsti-käsitluse patrooniks on kindlasti muistse Hellase jumal Dionysos. Kunsti jaatamine selle ülendamiseks, eksperimenteerides nii kujutaja kui kujutatavaga, et vahendada kunstilise metareaalsuse võimalikkust ja vajalikkust asise ilma tarvis.

Jyri Vuorinen: „... Baumgarteni jaoks²² oli segav selgus ilu. Võidakse küsida kas see on ka vastupidi? Kas ilu on sama kui segav kirkus; kas on ilu senistiivse valdkonnast, aisthesisest väljaspool? Kui keegi kõrgem intellekt (nt. ingel) tajub kõike eriliselt, kas on tema jaoks siis ilu kogemine võimatu? Baumgarteni järgi ei ole sellele selget vastust. Ilmselt on tema meelest ka erilise tajumise vallas, noesises ruumi ka ilule: pilk otsekui tõestetakse eri-ilmelisusest terviku poole.

Sõltumata Buaumgarteni lõplikust seisukohast on selge, et tema jaoks oli ilu tegelikuks ja keskseimaks alaks aisthesis. Nõnda eraldus ta antiigi ja keskaja mõtlemisest, kus rõhutati aistimisvõime poolt tajumata jäävat ilu.“²³

1 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”, Helsinki, Juva, 1993. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.”, lk. 5 – 414. Lk.: 15.

2 Fr. Nietzsche "Die Fröhliche Wissenschaft " , Bd. 2 . / 107.

3 Sõna : "esteetika" on mõistetud järgnevalt lähtuvalt filosoofilisest kontekstist esteetilise väärtuse filosoofia ehk nn. " kauniduse" (v. "ilu") - filosoofiana.

4 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.118. „´Esteetiline´ tuleb kreeka keelsest aistimist tähistavast sõnast. Antiigi ja keskaja ilu-mõistmised on siiski meenutuseks sellest, et ka aistingulisest tähelepanust väljaspoole jäävad objektid võivad olla esteetiliselt väärtuslikud. Näitena mainitagu matemaatilised tõestused, arvutus-ülessande lahendused, malendid või teaduslikud teooriad.“

5 J. Vuorinen: Ibid., lk.: 52. -- PLATON: „Platoni mõtlemises kuulub ilu idee ideede hierarhia tippu, hea idee lähedale. Tõusmine selle idee tajumiseni on primaarne: “siis kui üldse kunagi on elu inimesle elamist väärt, kui ta saab näha ilu ennast”. Kunst ei ole aga siiski inimesel hea, kuna see vaid edendab näivust tehes pilte varjudest, ja lisaks kontrollimatu kunst mõjub kahjulikult pakkudes valesid ideaale ja toites kirgesi. Esimesed sammud ilu idee tajumisel tehakse looduse /…/ mitte aga kunsti seltsis. Muu eest hoolitseb filosoofiline vestlus.“

6 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 97. „Ilu mõistmises jätkus pütaagoroslik tradistioon: rõhutati õigeid suhteid, osade vastastikust sobivust ja arve ilu põhjendajatena. Keskseks antiigi mõtlemise vahendajaks oli Aurelius Augustinus (354 – 430), kelle esteetilised tõekspidamised olid mitmekülgsed. Võib öelda Tatarkiewiczi kohaselt et “tema tema teostest ei puudu ühetgi tähtsamat antiigi esteetika mõtet”. Augustinuse iluteooria tuumaks oli siiski mõõdu, vormi ja korrastatuse (modus, species et ordo) rõhutamine.“

7 G. Deleuze & F. Guattari: "Mikä filosofia on?", “Gaudeamus”, Helsinki, 1993 , s. 3-225 ,sealt: "Persepti ,affekti ja käsite", s. 168-203, lk.169

8 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 175

9 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 92.

10 Franciscus Assisilainen: Luotujen ylistys eli Veli auringon laulu. Teoses Franciscus Assisilainen: Kutsuu köyhyyteen. Soome keelde tõlkinud Seppo A. Teinonen. Helsinki 1981, lk. 116.

11 J. Vuorinen, Ibid., lk. 40. „Vahest mõtles Platon et õiged mõõdud ja suhted on sama kui idee ilmnemine. Ühte ei saa olla ilma teiseta. Objekt saab osaks ilu ideest või hakkab heiastama oma ideed, kui selle mõõdud ja suhted muutuvad kohaseiks.“

12 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 35.

13 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 64. „Teiseks ei käsitlenud Aristoteles „Poeticas“ kunsti kasvatuse seisukohalt – selles ta lahknes antiikaja üldisest suunast – vaid mingi kunstiliigi poolt toodetud naudingu seisukohalt: tragöödia on nauditav oma traagilisuse poolest, komöödia oma koomilisuse poolest. Et tragöödia oleks traagiline, tasub seal kangelast kujutada tavalisest inimesest paremana; komöödias seevastu esitatakse inimesi tavalisest halvemana. Nõnda ei kõlba Aristotelese jaoks kunsti hukkamõistmises põhjenduseks see, et sel puhul jäljendatakse eeskujuks kõlbmatut. Platon ei vaadanud hea pilguga kunstinaudingule, kuna see rajanes kirgede toitmisele ja emotsioonide äratamisele, kuigi need peaks alistama mõistuse juhtimisele. Aristoteles ei pea ohtlikuks kunsti võimet hoogustada tundeid. Inimesed ei muutu tema järgi tragöödia-näidendit vaadates endisest erutunumaks vaid varasemast rahulikumaks, tasakaalukamaks.”

14 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 59.

15 Jyri Vuorinen, Ibid., lk.183.

16 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 81.

17 Deleuze & Guattari, Ibid., lk. 170

18 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 125.

19 Ortega y Gasset "Masside mäss", "Akadeemia", 1994, lk.1245.

20 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 169. “D. Hume erines (sarnaselt teistele inglise esteetikutele) varasemast ilufilosoofiast sellega, et ta ei lähtunud metafüüsilisest või ontoloogilisest terviklikkuse-teooriast ja ei mugandanud ilukontseptsiooni selle osaks. Tema lähtepinnaseks olid empiiriline fakt, ilu poolt esile kutsutud heameel, ja nõnda ehitas ta oma arusaama “altpoolt alates” (nagu ütlesid katselise esteetika esindjad oma meetodi kohta 19. sajandi lõpus).”

21 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 109.

22 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 142-143. „Ilu sai Baumgarteni järgi nimetada ka häirivaltki selgeks teadmiseks või meeleliselt tajutavaks, elavuseks, täidetuks või jõulisuseks. Ilusas luuletuses peab midagi selgelt ilmnema. Seda midagit kutsus Baumgarten luuletuse teemaks (thema). Kui luuletajal on kaks teemat, on see vähem täiuslik kui üheteemaline luuletus, ja nõnda vähem poeetiline või ilus. Luuletus on ilus, kui kõik selle komponendid teenivad ühte eesmärki, seda et teema tuleb esile selgelt (elvana, tajutavana, täielikuna, jõuliselt). Kui Baumgarten kõneles poeesiaga seoses teadmisest või tõest, ei mõelnud ta nonde all seda, mida nende sõnadega üldiselt mõeldakse. ´Teadmine` ei tähenda teadmist mingist luuletusest väljaspoole jääva, vaid luuletuse poolt vahendatud kujutlusest. ´Poeetiline tõde´ tähendab, et esitatu peab mõjuma sarnaselt tõelisusega oma elavuses, tähelepandavuses, külluslikkuses ja ühtsuses.“

23 Jyri Vuorinen, Ibid., lk. 140.