reede, 1. mai 2020

PLATON: "Parmenides".


PLATON:

PARMENIDES“.

Soome keelde tõlkinud: A. M. Anttila.
Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

________________________________

KEPHALOS Olime just kodust tulnud, Klazomeniast (126a) Ateenasse, kui kohtusime turul Adeimatose ja Glaukoniga.1 Adeimantos haaras siis mu käe ja ütles: -- Tere tulemast Kephalos. Kui midagi võime sinu heaks teha, anna kuulda
-- Selle jaoks ma siin just olengi, ütlesin mina – et paluksin teilt üht tunnustus-avaldust.
-- No räägi, mis palve see on, ütles ta.
-- Mis ongi teie poolvenna nimi? Ei juhtu (b) mäletama. Ta oli veel noor poiss kui viimati tulin Klazomeniast siia külla ja sellest on juba palju aega {möödunud}.2 Tema isa nimi oli minu arvates Pyrilampes.
-- Nii oli, ütles Adeimantos.
-- Ja teie poolvenna nimi jällegi?
-- Antifon. Aga miks sa seda küsid?
-- Need mehed siin on samast linnast nagu minagi ja vägagi huvitatud filosoofiast, seletasin mina. -- Nad on kuulnud, et see Antifon sõbrustas palju Pythodorose, ühe Zenoni sõbraga, ja et ta oskab selgitada ühte vestlust mida Sokrates, Zenon ja Parmenides (c) kunagi omavahel pidasid ja millest Pythodoros on sageli talle kõnelenud.
-- See on tõsi, ütles ta.
-- Meiegi tahaksime seda nüüd kuulda, ütlesin mina.
-- Seda ei ole keeruline korraldada, ütles Adeimantos. -- Noore mehena õpetas ta seda üsna hoolikalt, kuigi nüüd pühendab suurema osa oma ajast hobusespordile nagu muiste samanimeline vanaisa. Just äsja läks ta siit kodu poole, ta elab siin täitsa lähedal, Melitees. (127a)
Nõnda siis läksime jälle liikvele ja leidsime Antifoni kodus andmas juhtnööre sepale päitsemete sättimisega {seoses}. Kui ta oli sepa enda juurest minema saatnud ja tema vennad olid talle rääkinud mis põhjusel me saabunud olime, tundis ta mind kohe ära minu varasemate külastusetga {seoses} ja teretas vägagi sõbralikult. Kui palusime tal korrata seda vestlust, ta esmalt põikles {vastu} aga soostus sellega siiski, kuigi ütles, et see oli väga vaevaline.
Ta ütles Pythodorest rääkinud {olnud}, kuidas Zenon ja (b) Parmenides kord saabusid suurele Panathenia-peole. Parmendies oli siis üsnagi eakas, nii 65-aastane, juba täiesti hallinenud, aga peen ja õilis oma silmavaate poolest. Zenon oli sel ajal umbes neljakümne-aastane, kogukas ja tore mees, ja Paremnides öeldi olevat temasse armunud. Antifon rääkis, et nad elavad Pythodorose juures (c) linnamüüridest väljaspool Kerameikokses ja et Sokrates ja mõnigaid muid koos temaga tuli sinna kuulama Zenoni kirjutiste kohta, mida Parmenides ja Zenon siis olid esimest korda Ateenasse toonud. Sokrates oli siis täitsa noor mees. Zenon ise luges neile {ette}; Parmenides oli juhtumisi väljas. Pythodoros oli rääkinud, et vaid väga vähe oli olla lugemata, kui ta ise sisse astus (d) ja temaga koos {ka} Parmenides ja Aristoteles, see, kellest siis tuli üks kolmekümnest türannist, nõnda et nad kuulsid vaid seda vähest mis kirjutistest veel lugemata olid. Pythodoros ise oli varem kuulnud Zenonit seda lugemas.
Sokrates kuulas lõpuni ja palus siis, et esimese osa esimene väide uuesti loetakse. Nõnda tehti, ja Sokrates ütles: (e)
-- Mida sa sellega õieti mõtled, Zenon? Kas seda, et olmeasolevaid on mõningaid, need peavad olema nii samasugused kui ka erinevad, mis on võimatu. Sest ei sarnane või olla eriline ega eriline sarnane. Kas seda sa mõtlesid?
-- Seda just, ütles Zenon.
-- Ja kas siis on võimatu, et erinev võiks olla samasugune ja sama eriline, on samuti võimatu, et mitmust olemas oleks. Sest kui mitmus olemas oleks, juhataks see võimatuseni. Kas on siis sinu uurimuste eesmärgiks vaid kõikide tõestuste vastu väita, et paljusust pole olemas? Kas sinu meelest on iga sinu uurimuse osa selle väite tõestuseks, et nõnda vaatad end esitatavat sama palju tõestusi kui sinu uurimuses osasid on selle kohta, et paljusust ei ole olemas? Kas mõtlesid seda, või olen ma sind valesti mõistnud?(128a)
-- Ei üldsegi, ütles Zenon. -- Oled minu teose eesmärki täiesti õieti mõistnud.
-- Märkan, Parmenides, jätkas Sokrates, -- et Zenon ei soovi vaid niisama sinu lähedane sõber olla, vaid ka oma kirjutistes sinule lähedaseks saada. Sest et tema kirjutised sisaldavad {mingis mõttes} sama nagu sinugi {omad}, aga ta vaid pöörab oma mõtted pahupidi ja üritab eksitada meid uskuma, et ta ütleb midagi muud. Sest sina ütled oma luulevormis kirjutises, et kõiksus on üks ja (b) esitad selle kohta suurepäraselt häid tõestusi. Tema jällegi väidab, et paljusust ei ole olemas ja esitab selle kohta üsna erinevaid ja kaalukaid tõestusi. Üks teist ütleb et üks on, ja teine et paljusust ei ole, ja kumbki esitab asja nõndamoodi, et kuigi te ka sama ei väidaks, siis näib nõnda nagu te üldsegi sama ei väidaks, saavutus, mis küll ületab meie teiste arusaamise võime.
-- Nii jah, Sokrates, ütles Zenon. -- Aga sa ei ole siiski mõistnud minu kirjutises sisalduvat tõde tervikuna. (c) Sest isegi kui vahel ajad jälgi valvsalt nagu sparta jahikoer, jääb sinul märkamata, et minu teosed ei ole kirjutatud üldsegi sellel eesmärgil nagu sina vihjad. Ja inimeste petmiseks mõelduina, {võib väita}, et siin on pandud algus millegile suurele. See sinu poolt mainitud seik on pelgalt kokkusattumus. Tegelikult on minu teose eesmärk toetada Parmenidese väidet nende vastu, kes üritavad (d) teha teda naeruväärseks osutades, et kui vaid üks olemas on, siis sellega seostub hulk erinevaid naeruväärseid järeldumisi, mis on väite endagagi vastuolus. See minu teos on vastus neile kes väidavad, et paljusus on olemas, ja tasub neile samas mõõdus, koos kuludega, näidates et nende väited paljususe olemasolust osutuvad veel naeruväärsemaks kui väide ühe olmeasolust, kui vaid seda seda oletust piisavalt kaua järgida. Sellise vätlus-tahte sunnil kirjutasin noore mehena (e) oma teosed, aga keegi varastas minult mu kirjutised nõnda et {ma} ei saanud isegi kaaluda, kas see peaks päevavalgust nägema või ei. Sa ei märka, Sokrates, et teose on kirjutanud võitlustahteline noor mees mitte aga auahne vanur. Aga muidu küll, nagu ma juba ütlesin, oled sa täiesti õieti minu teose eesmärki mõistnud.
-- Kiidan sinu märkuse heaks, ütles Sokrates, -- usun et asi on nii nagu sa ütelsid. Aga ütle mulle, kas oled seda meelt, et on olemas iseseisev samasuse idee (129a) ja selle vastand, erilisus, ja et sina ja mina ja kõik, mida paljususeks nimetame, oleme osaks neist kumbastki, nõnda et need kes kes on samasusega seotud muutuvad samatolisteks {just} sel kombel ja sel määral kuivõrd nad selles osalevad, ja et need kes osalevad erilisuses muutuvad eriliseks, ja need kes osalevad mõlemais hakkavad olema mõlemad. Kui nüüd kõik asjad osalevad samas oma vastandiga {seoses} ja need on selle osalusega seoses omavahel nii (b) samased kui ka erinevad, siis mis imestamisväärset selles siis oleks? Aga kui keegi suudab näidata iseenesest sarnased erinevateks ja erinevad samadeks, siis oleks see minu meelest kummaline. Aga kui keegi tõestab, et olevused kes kuuluvad ühtedesse neist kumbastki liigist on nii samased kui ka erilised, ei ole see minu arvates, Zenon, midagi nii tähelepanuväärset, ei liigagi see, et keegi näitab, et kõik ongi üks, kuna kõik on ühes osaline, ja et neid samas on palju, kuna need on osalised paljususes. Aga kui ta saab tõestatuks, et see mis on tegelikult üks, on samas mitu, ja vastavalt, (c) et tegelikud paljusused on üks, siis ma juba imestaksin. Sama kehtib ka kõige muu kohta. Kui keegi näitab, et liikidel ja ideedel iseendis on need vastandlikud omadused, siis seda küll on alust imestada. Kui ta tahab tõestada, et ma olen nii üks kui paljusus, siis ei ole selles midagi kummalist. Ta võib nimelt öelda tahtes tõestada mind olevat mitmuses, et minus on parem pool ja vasem pool, eespool ja seljatagune, alakeha ja ülakeha kõik eraldi. Inimesestki võtan osa paljususes. Ja kui ta (d) tahab tõestada, et mina olen üks, ütleb ta, et meid on siin seitse inimest, milledest mina olen üks, ja olen nõndamoodi osaline ühest. Kumbagi väidet suudab ta siis õigeks tõestada. Kui nüüd keegi hakkab tõestama, et sellised olevused on samas nii paljud kui ka üks – kivid ja puutükid ja selle sarnased – mööname, et ta küll tõestab et üks ja paljusus on olemas, aga mitte seda, et üks on paljusus ja paljusus on üks. Tema väites ei ole midagi imekspandavat, vaid oleme selles kõik ühel meelel. Aga kui keegi, nagu äsja ütlesin, võtab esmalt eristada pelgad ideed (e) iseenesest, nagu sarnasuse ja erinevuse ja ühtsuse ja paljususe ja paigalseisu ja liikumise ja nii edasi ja näitab, et neid võib kokku liidendada ja eraldada, kas oleksin, Zenon, {ma} tõesti hämmastunud. Te olete küll käsitlenud seda teemat minu meelest täiesti mõjusal kombel. Aga veel rohkem ma imestaksin, nagu ütlesin, kui keegi võiks näidata ideedes endis, mida saavutatakse arutluses, {milles on} valitsemas sama mitmekesine segavus kui te olete osutanud valitsevat (130a) silmaga nähatavate olevuste hulgas.
Pythodoros ütles, et ta Sokratest kõnelemas kuuldes arvas Parmenidest ja Zenonit panevat pahaks iga tema sõna, aga vastupidi nad jälgisid tähelepanelikult tema esitust ja aegajalt vaatasid naeratades teineteise otsa otsekui oleksid Sokratesest vaimustuses. Kui ta oli lõpetanud, laususki Parmenides:
-- Oh Sokrates kui imetlusväärne ongi ind millega süüvid (b) oma vestlusesse. Ütle mulle, kas oled ise leiutanud eristada teineteisest tegelikud ideed ja need olevad, kes on nendes osalised? Kas oled seda meelt, et on olemas midagi taolist nagu sarnasus mis on iseenesest võetuna eraldi meis olevast samasusest, ja ühtsus ja mitmekesisus ja kõik see, millest just kuulsid Zenoni kõnelevat?
-- Olen küll, ütles Sokrates.
-- Ja samuti, küsis Parmenides, -- kas usud olevat olemas õigluse idee iseenesest ja kauni ja hea idee ja kõikide selletaoliste asjade idee?
-- Küllap ma usun, ütles ta. (c)
-- Kuid kas on olemas inimese idee meist eraldi ja kõigist muist meietaolistest, inimese idee ja tule idee ja vee idee?
-- Nendega seoses olen olnud sageli kahevahel, ütles Sokrates, -- kas on õige esitada nende kohta vastav väide või ei.
-- No kui oled sellistestki asjades segaduses, Sokrates, {siis} mõndadele tunduks selline väide {liialt} naeruväärne seda esitamakski, nagu juuksekarv või muda või mustus või mõni teine eriliselt väheväärtuslik või väärtusetu asi, nii et sa ei tea {kas} peaks ütlema olevat (d) olemas nendegi ideed eraldi sellest, milledega meil tegemist teha tuleb, või ei?
-- Mitte sugugi, ütles Sokrates. -- Sellised olemused on seda millistena me neid näeme. Kas ei olekski õige kummaline uskuda, et ka neil on idee. Ja siiski on mind vahel vaevanud mõte, kas peaks see idee-väide ulatuma kõikjale. Aga kui siis olen selle seisukoha kujundanud, valdab mind tahtmine põgenema panna, kuna pelgan end kukkuvat mingisse mõistusetuse kaevu ja {jõudma} või midagi selletaolist. Kui pöördun {tagasi} nende asjade juurde, millede kohta äsja ütlesime, et neil on idee, peatun nende kallal pusimaks. (e)
-- Sina oled ometi veel nii noor, Sokrates, ütles Parmenides.
-- Filosoofia ei ole veel sel kombel sind oma valda saanud nagu ta hiljem saab, nii nagu ma arvan. Siis ei halvusta sa neid väheväärtuslikke asju. Nüüd sa ei võta oma nooruse tõttu arvesse inimeste arusaamu. Ütle õige mulle, oled sa tõesti seda meelt, et on olemas ideid, millede alla need muud olevused kuuluvad ja sellest {oma} nimetuse saavad, nõnda et nad muutuvad sarnaseks selle juhatusel, et kuuluvad sarnasuse (131a) ideesse, kauniks ja õiglaseks seetõttu et kuuluvad kauniduse ja õigluse ideesse?
-- Täiesti kindlalt, kinnitas Sokrates.
-- No nõnda. Kas ei osale siis ükski üksik olevus {ei} kas siis kogu ideega seoses või vaid selle osaga või on olemas veel mingi kolmas moodus osaleda?
-- Kuidas võiks olla?
-- Kas oled seda meelt, et kogu idee, mis on üks, on igas üksikus olevuses, keda on paljususes?
-- Mis seda neis takistaks olemast, Parmenides?
-- No siis kui kord {juba} idee, mis on üks ja sama, on samades (b) kordades mõndades erilistest ühtsustes, siis on see iseendastki eraldi.
-- Mitte vältimatul kombel, ütles Sokrates, -- kui see on otsekui pädev nagu, kuigi on üks ja seesama, on samaaegselt mõnes paigas ega siiski ei ole endast erinev. Nõnda on iga idee, kuigi see on üks ja seesama, võimas olemas samal ajal kõigis olevustes, kes selle valdkonda kuuluvad.
-- See on nutikas, Sokrates, ütles Parmenides. -- Saad (c) ühe ja sama olema samaegselt mõnes {erinevas} paigas, otsekui tõstaksid purje mõne inimese kohale ja ütleksid siis, et see on ühena mõndade kohal. Kas seda sa tahtsid öelda?
-- Vahest {just} seda, vastas Sokrates.
-- No kas oleks siis puri sellisel juhul terviklikuna igaühe kohal, või osa sellest ühe ja osa teise peal?
-- Osa.
-- Siis on ideed ise jaotunud osadeks, ütles Parmenides, -- ja olemused, mis on idees osalised kuuluvad vaid selle osa hulka ega neil milledelgi pole osalisust kogu idee vaid ainult selle osaga.
-- Nõnda näib.
-- Kas tahad, kulla Sokrates, siis väita, et üks idee iseenesest-võetuna on osadena eristuv ja siiski üks?
-- Mitte sugugi, vastas Sokrates.
-- Ei, sest vaata nüüd. Kui sinul on suuruse idee ja sina jaotad selle osadeks ja iga suur olevus on suur seetõttu, et see (d) on osa suuruse ideest väiksema osaga kui see idee, nii kas see ei tundu kuidagi mõistusetuna?
-- Jah.
-- Või edasi. Kui igaüks saab väikese osa samasuurusest ideest, iga osa on väiksem kui samasuursus ise, kas võib see olla samasuurune kui mingi teine olemus?
-- See on võimatu.
-- Või oletagem, et meil mõndadel on osa väiksuse ideest. Siis on väiksuse idee sellest jaost suurem kuna see on selle osa, ja nõnda väiksus ise on suurem. Aga see, millesse osa väiksuse ideest listakse, saab olema väiksem mitte aga suurem kui varem. (e)
-- See on nüüd täiesti võimatu.
-- Mil kombel siis, kulla Sokrates, võivad teised olevused sinu meelest osaleda ideedes, juhul kui nad ei või olla osalised nende osadest ega neist tervenistigi?
-- Oh suur Zeus, sellele küsimusele ei näi leiduvat lihtsat vastust.
-- No hästi. Mida sa siis järgnevast küsimusest arvad?
-- Anna kuulda. (132a)
-- Kujutlen sind jõudnud olevat selle järelduseni, et iga idee on üks, järgneval kombel: On hulk esemeid, mis sinu aravates näivad suured olevat, mõtled neid vaadates et neis kõigis teostub sama idee, suurus, ja otsustad, et suurus on üks idee.
-- Sa kõneled tõtt.
-- Aga kui oma vaimusilmas vaatad seda suurust ennast ja neid mõndasi suuri esemeid samal kombel, kas siis ei tule esile veel üks suuruse idee, mille najal neil kõikidel tuleb näida suurtena?
-- Jah nõnda näib olevat.
--Tuleb siis esile teine suuruse idee, selle algupärasele (b) lisaks. Ja nendele lisanduvalt tuleb jälle uus, mille tõttu kõik eespool mainitud olevused suured on. Ega nõndamoodi ükski neist sinu ideedest ei ole üks, vaid nende arv on ääretu.
-- Aga Parmenides, ütles Sokrates. -- Kas pole igaüks neist ideedest mõte mis ei või võrsuda mujal kui hinges? Nõnda on igaüks neist üks, ega üldsegi hakka mitmekordistuma sel kombel nagu sina ütlesid?
-- Kas on siis, küsis Parmenides, -- igaüks neist üks mõte, olemata siis mõtte mitte millestki?
-- See on võimatu, vastas Sokrates.
-- Mõte peab siis olema mõte millestki?
-- Nii peab.
-- Olevast või olematust?
-- Olevast.
-- Siis mõte millestki ühest, mida see mõte tõdeb olevat kõiges ja {mis} siiski on üks idee?
-- Just nõnda.
-- Kas siis mitte see, mida mõeldakse üks olevat ja alati sama kõiges, ei ole just idee?
-- Nähtavasti on sundus nõnda otsustada.
-- No heakene küll siis, ütles Parmenides. -- Kas sama vältimatus mis paneb sind väitma, et muud olevused on osa ideedest, sunnib sind samuti mõtlema, et kõik olevused on mõtted ja et kõik siis mõtlevad, või, et need teisalt on mõtted, aga ei mõtle?
-- Ei selleski pole {õiget} arusaamist, ütles Sokrates. -- Aga minu arvates, kulla Paremenides, näib asi olla pigemini nõnda: (d) Ideed on looduses otsekui eeskujudena, mida muud olevused meenutavad ja jäljendavad. Muude olevuste osalemine ideedes ei tähenda midagi muud kui et nad on nende ideede sarnased.
Parmenides jätkas: -- Kui asi on sarnane nagu selle idee, kas võib idee olla olemata saranane kui see asi, kuivõrd asi on tehtud idee saranaseks? Või on olemas mingi võimalikkus, et saranane on nii eriline kui sarnane?
-- No ei ole ikka sellist võimalust.
-- Ja kas mitte, kui on kaks sarnast asja, ei ole neil täielikku vajadust olla sama idee osalisteks? (e)
-- Vajadus on.
-- Ja kas mitte see, milles nad on osalised ja mis teeb nad sarnasteks, pole mitte just samataolisuse idee ise?
-- Kindlasti on.
-- Siis polegi võimalik, et midagi oleks samasugune nagu idee või idee samasugune kui midagi muud. Sest siis alati (133a) ilmuks idee kõrvale teine idee, ja kui see oleks millegiga sarnane, taas teine idee, ei lakkaks millalgi sünnitamast uusi ideid, kui idee on samataoline kui see asi, mis on selles osalisena.
-- See on ju täiesti tõsi.
-- Nõnda näib, et mõned asjadest ei saa olla ideedes osalised samasugususel põhjendusel, vaid meil tuleb otsida {nende} osalistumisele mingi teine põhjendus.
-- Nõnda näib.
-- Kas näed nüüd, kulla Sokrates, millistesse raskustesse jõutakse, kui oletatakse ideesid olevat iseseisvad ja eirlised asjad?
-- Küllap mina seda {juba} näen. (b)
-- Võid selles kindel olla, et tegelikult sa veelgi ei mõista, kui suurtesse raskustesse satud kui oletad, et iga idee on üks ja eraldi muudest asjadest?
-- Kuidas nõnda, et ma ei mõista? küsis Sokrates.
-- Põhjusi on erinevaid, aga oluliseim on järgnev: Kui keegi ütleb, et ideede kohta pole võimalik teadmisi saada, kui nad on sellised nagu me ütleme neid olevat, ei saa vastuväitja tõestada teda eksinud olevat juhul kui ta pole ise kogenud väitleja ja andekas ning tahteline järgida üsna pikka (c) ja mitmekesist tõestamist. Muidu ei muutu see, kes väidab, et ideede kohta ei saa midagi teada, veendunuks.
-- Kuidas nõnda? küsis Sokrates.
-- Kuna, kulla Sokrates, mulle tundub et sina või kes iganes, kes väidab, et igaühest olevusest on olemas mingi iseseisev idee, on esmalt ühel meelel selles, et mingigi neist ideedest ei peitu meis endis.
-- Muidugi mitte, sest sellisena ei oleks nad iseseisvad, ütles Sokrates.
--Täiesti õige. Ja nende ideede olemus, mis on need mis {nad} on suhtestatuna teineteistele, sõltub vaid neist endist (d) mitte asjadest, kes on meie ümber, jäljendusteks või milleks neid nüüd tahetakse nimetada, milledest me oleme osalised ja millede kohaselt meid kunaski nimetatakse. Ja need meie ümber olevad samanimelised asjad jällegi on suhtestatud vaid teineteisega, aga mitte ideedega. Nad moodustavad oma rühma ega kuulu kokku samanimeliste ideedega.
-- Nüüd ma õieti ei mõista sinu arusaama.
-- Näiteks, kui keegi meist on kellegi isand või ori, ei ole ta isand iseenest-võetuna, isanda idee ori, ega ole ka ori iseenest-võetuna, orja idee isand. Kumbki on inimene ja (e) inimesena kas inimese ori või inimese isand. Teisalt on isandlikkus omaette-võetuna isandlikus suhtestatuna orjusega ja orjus samuti just isandlikkuse orjus. Meil ei ole mingit tegemist nendega ega neil meiega, vaid, nagu ütlesin, nad on omavahel suhtestunud ja meie poolest (134a) omavahel seostunud. Kas mõistad nüüd, mida ma silmas pean?
-- Jah, ütles Sokrates. -- Mõistan hästi, mida sa silmas pead.
-- Nõnda ka teadmine, jätkas Parmenides, -- kui see on teadmine iseenesest-võetuna, on teadmist tõest iseenesest-võetuna.
-- Kindlasti nõnda {ka} on.
-- Ja samuti iga liik teadmisest iseendast-võetuna on teadmine vastavast asjast iseensest-võetuna, kas pole nii?
-- Jah.
-- Ja kas teisalt pole meie teadmine teadmusest, meie ümber olevast tõest, ja kas pole iga meie (b) teadmise liik teadmine mingist meie tõdeluse liigist?
-- Vastuvaidlematul kombel.
-- Aga ideed ise – nagu möönad – ei kuulu meie maailma ega võigi kuuluda.
-- Ei või.
-- Ja erilistest ideedest on teadmist vaid teadmise ideel iseenesest-võetuna.
-- Nõnda on.
-- Ja teadmise ideed meil ei ole.
-- Ei ole.
-- Ideedest ei tea me siis midagi, kuna meil ei ole osalust teadmisest iseenest-võetuna.
-- Ilmselt meil ei ole.
-- Nõnda jääb meile siis tundmatuks kaunidus iseenest-võetuna ja hüvelisus iseendas, ja kõik selline, mille ideed me oletame (c) olemas olevat.
-- Kardan, et nõnda on.
-- Ja nüüd tuleb meil teha veelgi kardetavam järeldus.
-- Mis see siis on?
-- Ütled kindlasti, et juhul kui on olemas mingi liik teadmist siis iseensest peab see olema palju täpsem kui meie teadmine, ja see puudutab ka ilu ja muud selletaolist.
-- Nii ütlen.
-- Kui üldsegi kellegil on osalust teadmisest iseendast-võetuna, kas sa ei ütlekski, et kõige tõenäolisemalt on jumalal see kõik täiuslikum teadmine?
-- Muidugi ütlen nõnda. (d)
-- Kas oleks siis jumalal, kui tal see teadmine on, võimalik teada selle meie maailma asjust?
-- Miks ei oleks?
-- Kuna, ütles Parmenides, -- oleme ühel meelel selles, et neil ideedel ei ole mingit tegemist selle meie maailmaga ega meie maailmal mingit tegemist ideedega, vaid need on kumbki eraldi maailm.
-- Selles oleme ühel meelel.
-- Kui siis jumalal on kaheldamatu ülemvõim ja täiusulikuim teadmine, ei või tema valitsemine kunagi küündida meie üle {valitsemaks} ega tema teadmine ulatuda meieni ega mingite (e) meie asjadeni. Samuti meie võim ei ulatu jumalate maailma ega meie teadmine ei ole teadmine millestki jumalikust. Jumalad, selle sama järelduse kohaselt, ei ole meie isandad ega ole neil mingit teadmist inimeste asjadest, just seetõttu, et nad on jumalad.
-- On tõesti üsna hämmastav tõestamine kui jumalalt riisutakse teadmise võimalikkus. (135a)
-- Ju siiski, kulla Sokrates, ütles Parmenides, -- siin on vaid mõni neist paljudest raskustest, mis vältimatult järgnevad sellele, et asjade ideed on tõesti olemas ja et igaüht neist esitatakse küllaltki iseseisvana. Nõnda siis isik, kes saab sellist väidet kuulda, satub segadusse ja otsustab, et ideesid ei ole olemas, ja et kui nad olekski olemas, ei saa inimolevusel olla nende kohta mingit teadmist. Tal näib pigemini endal õigus olevat. Ja teda on – nagu öeldud -- ääretult raske vastupidises veenda. Vaid väga suurte loomuandidega varustatud mees võib tajuda, et igalühel (b) asjal on liik ja oma iseseisev olemus, ja veel ihaldusväärsemaid andeid nõutakse sellelt, kes ise neist seikadest selgust saab ja on suuteline veel teisigi neid õieti eristama {panna}.
-- Liitun sellega mida ütlesid, lausus Sokrates. -- Kõneled täitsa minu meele järgi.
-- Aga kui need keegi, jätkas Parmenides, -- kõik seda arvesse võttes ja muid sarnaseid vastuväitmisi eirab, et asjade ideid on olemas ega eralda mingile olevusele mingit ideed, jääb tema mõistus ilma {olulise} toetuspunktita kui ta eitab, et mingi asja idee püsib alati samana, ja sellega (c) minetab ta täiesti suutlikuse sellist vestlust pidada. Oled minu arvates sellest täiesti teadlik.
-- Olen muidugi.
-- Sest mis siis saaks kogu filosoofiast? Mille poole pöörduksime, kui meil ei oleks teadmist noist asjust?
-- Ma tõesti ei tea, vähemalt mitte sel hetkel.
-- See tuleneb sellest, ütles Parmenides, -- et sina üritad liiga varakult määratleda, mis on ilus, õiglane, hea ja muud sellised ideed, enne kui oled saanud piisavalt harjutamist. Märkasin näed seda, kuuldes sind ühel päeval (d) vestlemas siin selle Aristotelesega. Võid olla kindel, et sinu innustus loogilise väitluse kohta on õilis ja jumalik. Aga arenda ja harjuta ennast selles kunstis, kui see ka kasutu näiks ja kuigi mõned nimetavad seda kasutuks suupruukimseks, kuivõrd sa veel noor oled. Juhul kui sa nõnda ei tee, jääb tõde sinu poolt saavutamata.
-- Mis harjutusmenetlusi peaks siis järgima, kulla Parmenides? küsis Sokrates.
-- Seda, mida kuulsid Zenonit järgimas. Siiski minule (e) meeldib sinus see et ütlesid talle, et sa ei hoolinud uurima nähatavat ja illusoorset maailma, vaid sellist, mida tajutakse mõeldes ja mida võidakse nimetada ideedeks.
-- Just nõnda, ütles Sokrates, -- kuna minu meelest on nähtava kohta hõlbus osutada et asjad on nii samataolised kui ka erinevad või millised siis iganes.
-- No hästi, aga peale selle ei piisa, et vaid vaadataks mida järgneb oletusest, et midagi on olemas, vaid tuleb ka vaadata mis järgneb kui oletada, et seda pole olemas, (136a) kui tahetakse saada head harjutamis-kogemust.
-- Mida sa silmas pead? küsis Sokrates.
-- Näiteks, ütles Parmenides, -- võtkeim see Zenoni oletus. Kui paljusus on olemas, mis juhtub {siis} neile paljudele asjadega teineteisega seoseis ja suhtestatuna ühega, ja ühele suhtes iseendasse ja suhtes paljudesse? Ja jällegi kui paljusust olemas ei ole, tuleb uurida, mis juhtub ühele ja (b) mõnele iseenda ja teisetga seoses. Ja edasi, kui oletada, et sarnasus on olemas või ei ole olemas, mis on järeldused kumbastki oletusest selles mõttes millele nad on suunitletud, ja muude asjadega seoses suhtestumises nii iseendaga kui ka teistega. Sama põhimõte puudutab erilisust ja liikumist ja liikumatust ja sündimist ja hävimist ja isegi olemist ja olematust {ennast}. Ühesõnaga, esitaksid sa mistahes hea oletuse millegi olemasolust või olemas-olematusest või mingi muu mõju all olemisest, tuleb sul vaadelda mida sellega juhtub suhtes iseendaga ja millega siis iganes, mida sa oma uurimise (c) objektiks valid, ja samas suhtestatuses nii rohkematega kui kõigele ühes. Ja sul tuleb vaadelda muidugi asju suhtes iseendaga ja mille muuga siis iganes mille kunaski {välja} valid, kas oletasid oma oletuste objekt olevat olemas või ei, kui tahad täielikult harjutada tõtt õieti nägema.
-- Oh Parmenides, ütles Sokrates, -- küll annad sa suure ülesande, ja ma õieti ei mõistagi sind. Aga kas sa ise ei taha anda ette mingit oletust ja siis läbi arutada uurimuse {erinevad} astmed, et ma paremini aru saaksin? (d)
-- See on suur töö minuealise mehe jaoks, kulla Sokrates.
-- No aga sina Zenon, ütles Sokrates. -- Kas sina ei võiks seda meile teha?
Zenon ütles naeratades: -- Palugem seda Parmenideselt endalt. Tal oli tegelikult täiesti õigus öeldes, et sina õieti ei mõista kui töise ülesande talle annad. Ja kui meid oleks siin rohkem, ei olekski õigalne seda temalt paluda, kuna need ei ole asjad millest on kohane kõneleda suurele kuulajaskonnale, eriti tema ligiduses. Sest suurem osa inimestest ei mõista, et ilma sellise kõikide vaatenurkade mitmekesise vaatluseta ja pika (e) rännakuta oletuselt oletuseni on võimatu tõeni jõuda. Ühinen seetõttu Sokratese palvega saamaks isegi üle pika aja kuulata sellist uurimust.
Antifon ütles Pythodorost {olevat} rääkinut, et kui Zenon nõnda kõneles, palusid Pythodoros ise ja Aristoteles ja teised lähedal olijad Parmenidest esitada näidet sellest uurimisviisist mida ta oli mõelnud ja palusid, et ta ei keelduks. Paremenides ütles siis: -- Tuleb siinkohal vist soostuda, kuigi minul tundub küll samaselt nagu Ibykokse hobusel. (137a) See oli ju vana võidusõidu-hobune kes värises kui ta rakendati võidusõidu-rakendi ette, kuna see vanadest kogemustest teadis mis ees ootab. Ibykos nimelt ühes oma luuletuses pajatab kuidas ta {oma} vanadel päevadel armus ilma seda tahtmata, ja võrdles ennast selle hobusega. Nii mindki valdab õudus kui mõtlen, milliste sõnade maailmamere üle mul tuleb minna ujuma veel vana mehena. Aga vist tuleb mul teile meele järele olla, eriti kui oleme siis isekeskis, nii nagu Zenon (b) ütles. Millest ma siis alustan? Mis hüpoteesi esmalt pakun? Kui mul nüüd kord tuleb nii karmi mänguga liituda, kas siis tahaksite et alustaksin iseendast ja vaatleksin, mis järeldub minu enda oletusest, mis käsitleb üht ideena, sellest väitest siis, et üks on siis kas olemas või {seda} ei ole?
-- Igal juhul, ütles Zenon.
-- Kes siis esineb vastajana? Kas tohin pakkuda, et noorim seltskonnast? Tema vastuväitmistest on kõige vähem vaeva ja ta tõenäoliselt ütleb ka seda mida mõtleb. Ja sel ajal kui ta esitab oma vastuse saan ma nautke hinge tõmmata. (c)
-- Olen valmis, ütles Aristoteles. -- Mina olen seltskonnast noorim, nii et mind vist sa silmas pidasid. Esita siis oma küsimused ja {nii} ma vastan.

-- No hästi, ütles Parmenides. -- Kui olemas on üks, ei saa see üks olla paljusus, ega? -- Teadagi ei. -- Ühes ei saa siis olla osasid ega üks ei saa olla terviklik. -- Mida see tähendab? -- Osa ju nimelt on alati osa mingist tervikust. -- Nõnda on. -- Ja mis on siis terviklik? Kas ei peaks terviklik (d) olema see, millest ei puudu mingitki osa? -- Arvatavasti. -- Siis mõlemal juhul koosneks üks osadest, kas oleks see tervilik või jaotuks see osadeks. -- Nõnda peab asi olema. -- Siis oleks mõlemal juhul nõnda-võetult üks mitmuses mitte aga üks. -- Tõsi on. -- Aga see ei saa olla paljusus vaid see peab olema üks. -- Ei saa. -- Siis – kui üks on üks, see ei ole terviklik ega selles pole osasid. -- Ei ole. -- No kui selles pole osasid, ei ole selles liiatigi algust ega lõppu ega keskkohta, kuna need ju oleksid selle osad. -- Täiesti õige. -- Aga algus ja lõppki on iga asja piirijooned. -- Teadagi. -- Üks on siis ääretu, kui sel juba kord pole ei algust ega lõppu. -- Nõnda (e) on. See on ääretu. -- Ja see on ilma kujuta. See ei ole osaline ei isegi ümmargusest kui ka sirgjoonelisest vormist. -- Kuidas nõnda? -- Ümmargune on teadagi selline, mille ääred on igal pool sama kaugel keskusest. -- Nõnda on. -- Ja sirgjoon on selline, milles keskmest vaadates on peidus mõlemad lõpujooned. -- Just nõnda. -- Aga kui selles pole osasid, ei või see olla ei sirgjoon ega ka ümmargunegi. (138a) – Täiesti õige. -- Ja kui nõnda on, ei või see olla mingis kohas, kuna see ei või millegis muus ega iseendas. -- Mida see nüüd tähendab? -- Kui see oleks kuskil mujal kui iseendas, siis see miski ümbritseks teda, ja selle muud osad puudutaksid seda mitmeski kohas. Aga seda, mis on üks ja milles pole osasid ja millel pole ümmarguse omadusi, ei või puudutada ümberringi mõnest paigast. -- Ei tõestigi. Aga – teiselt poolelt – kui üks oleks iseendas, oleks see (b) iseenda ega millegi muu poolt ümbritsetud. Kuna midagi ei või olla kuskil kus teda midagi ei ümbritseks. -- See olekski võimatu. -- Aga on ju see mis ümbritseb, muud kui ümbritsev. Sest üks tervilikuna ei või olla samas nii see, millesse mõjutatakse, ega see, mis mõjub. Siis ei oleks üks enam üks, vaid kaks. -- See on tõsi. -- Siis üks ei ole kuskil. See ei ole iseendas ega kuskil mujal. -- Tõesti mitte. -- No kui asjalood nõnda on, siis vaadelgem kas võib see olla paigalseisus või liikumises. -- Miks ei võiks? -- Kuna liikudes see kas vahetaks {oma} asukohta või toimuks selles endas muutus. Need ju on ainsad liikumise vormid. -- Just nõnda. (c) – Aga kui midagi muutub millekski muuks kui see ise on, ei saa see enam üks olla. -- Kindlasti mitte. -- Nõnda ei saa see liikuda muutudes. -- Ilmseltki ei. -- Ent siirudes ühest kohast teise? -- Vahest nõnda. -- Kui üks vahetaks kohta, see kas pöörleks ühe koha peal või siirduks ühest kohast teise. -- Nii see peakski tegema. -- Aga kui see pöörleks, peaks sel olema keskus ja osasid, mis pöörleksid tsentrumi ümber. Aga kuidas selline, millel pole keskust rohkem (d) kui osasidki, võiks pöörelda keskuse ümber? -- Ei mingil kombel. -- Aga juhul kui üks vahetab paika ja on vahel ühes, vahel teises paigas ja liigub sel kombel? -- Nii, kui see üleüldse liigub. -- Kas me just ei osutanud, et üks kuskil olla ei saa? -- Näitasime jah. -- Kas pole siis {sel} veel võimatum kuhugi jõuda? -- Ma õieti ei mõista miks. -- Kui midagi tuleb kuhugi, ei {saa}see veel vist olla seal, milleni ta on alles jõudmas, ega kogunisti sellest väljaspool, kuna see kord on juba sellesse tulemas. -- Nõnda peab olema. -- Kui nüüd {millegile} midagi taolist juhtub, siis (e) vaid sellisele, milles on osasid. Sest samaaegselt osa sellest oleks juba teises paigas ja osa sellest väljaspool. Aga selline, millel pole osasid, ei või samaaegselt tervikuna ei millegi sees ega ka väljaspool olla. -- See on tõsi. -- Ega siis sellisel, millel ei ole osasid ja mis ei ole terviklik, ole veel võimatum muutuda millekski, kuna see ei {saa} muutuda millekski enamaks ei osadena ega ka terviklikkuses? -- Nõnda näib olevat. -- See ei siirdu ühest kohast teise (139a) või millegi sisse ega liigu liialt pööreldes ega muutudes millekski teiseks. -- Ilmselt mitte. -- Siis üks ei saa olla mingisuguses liikumises. -- Ei, see on liikumatu. -- Edasi väidame, et üks ei saa olla millegi sees. -- Nõnda väidame. -- Siis ei ole üks kunagi samas paigas. -- Miks mitte? -- Kuna, kui see oleks samas paigas, poleks see kuskil. -- Kindlasti nõnda. -- Ja me tõdesime, et üks ei saa olla kuskil mujal ega liiatigi iseendas. -- Seda see ei või. -- Siis üks ei ole kunagi samas paigas. -- Ei (b) tõesti. -- Aga selline, mis kunagi ei ole samas paigas, ei ole ka {kunagi}liikumatu ega paigal. -- Nõnda mitte {kuidagi}. -- Siis tõesti näib nõnda, et üks ei ole ei liikumatu ega ka paigal. -- Nõnda tõesti näib. -- Ega ole see ka samane iseendaga ega millegi muuga ega liiga eriline kui ta ise on või midagi muud. -- Nüüd ma õieti ei mõista. -- Kui see oleks midagi muud kui {see} ise oleks see muud kui üks ega oleks siis enam üks. -- Tõsi. -- Kui see oleks sama kui midagi muud, oleks see (c) muu ega oleks enam ise. Nõnda võttes ei oleks see sellelgi puhul mida on, nimelt üks, vaid midagi muud kui üks. -- Just nõnda. -- See siis ei ole sama kui midagi muud ega midagi muu kui see ise. -- Ei. -- Ega või see olla ka erinev kui midagi muud nõnda kaua kui see üks on. Kuna üks ei või olla erilisem kui midagi muud, vaid ainult teine võib olla eriline kui teine, ei midagi muud. -- Täiesti õige. -- Nõnda võttes see ei ole eriline vaid sel põhjusel, et see on üks, või kuidas? -- Tõesti mitte. -- Aga kas see sel põhjendusel ei ole muu, ega see ole seda liiatigi iseenda tõttu. Ja kui see ei ole {midagi} muud iseenda tõttu ei ole see samuti ise midagi muud, ja kui kord juba ei olda muu millegi tarvis, siis ei ole see samuti erinev kui midagi (d) teist. -- Täiesti õige. -- Ja siiski ei ole üks iseendaga sama. -- Miks mitte? -- Kuna ühe olemus ei ole sama kui samasuse. -- Kuidas ei ole? -- Seetõttu, et kui miski muutub samaks kui kui midagi teist, ei muutu see vältimatult üheks. -- Kuidas nõnda? -- See, mis muutub samaseks nagu paljusus, muutub sunnitultki paljususeks mitte üheks. -- See on tõsi. -- Aga kui ei oleks ühtegi erinevust ühe ja samasuse vahel, nii nagu millestki millal iganes tuleks sama, sellest tuleks samas üks ja kui üks, siis samas aina samane. -- Tõepoolest. -- Nii et kui üks on sama iseendaga võrreldes, see iseendast-võetuna pole üks. Ja nõnda võttes (e) poleks üks enam üks. Aga see oleks ju võimatu. Nõnda on ühel võimatu olla erienev kui midagi muud või olla sama nagu see ise. -- See on võimatu. -- Ja siis üks ei saa olla samane ega erinev kui see ise või midagi muud. -- Ei või. -- Ega või ka üks olla samane ega eriline kui see ise või midagi muud. -- Kuidas ei või? -- Kuna samasugune on {midagi} sellist milles kuidagi mõjub samasus. -- Täiesti nõnda. -- Ja me ju näitasime, et samasus on oma olemuselt erinev asi kui üks. -- Nõnda näitasime. -- Aga kui ühte kuidagi (140a) mõjutab midagi muud kui see et ta on üks, siis tuleb sel olla enamat kui üks, ja see on ju võimatu. -- Nõnda on. -- Nõnda olles ei saa ühes olla kuidagigi mõjumas olla sama kui milleski teises või selles endas. -- Ei võigi. -- Nõnda olles ei või olla üks samane millegi teisega ega liiati iseendaga. -- Nõnda näib. -- Ega ühte ei saa mõjutada see, et see on midagi muud. Kuna siis oleks selles mõjumas see, et see oleks enamat kui üks. -- Jah, siis oleks see oleks enamat. -- Aga see, millele mõjub midagi muud kui see ise või midagi muud, on erinev kui see ise või midagi muud, kui kord {juba} see, millele sama mõjub, on samane. -- Täiesti õige. -- Aga üks, millele ei kunagi (b) mõju midagi muud, ei ole ilmselt kunagi erinev kui ise või midagi muud. -- Kindlasti mitte. -- Nõnda võttes ei saa üks olla samane ega erinev, ei iseenda ega millegagi muuga {võrreldes}. -- Ilmselt mitte. -- Kui nõnda on, ei või see olla sama suur või erinevas suuruses nagu see seda on ise või midagi muud. -- Kuidas nõnda? -- Kuna, kui see on sama suur, on see oma mõõdetelt sama, kui see, millega võrreldes see sama suur on. -- Just nii. -- Kui see jällegi on suurem või väiksem kui need millega võrreldes see on samamõõduline, sisaldub selles rohkem mõõtühikuid (c) kui nendega {võrreldes} mis on sellest väiksemad, ja vähem kui {võrreldes} nendega mis on suuremad. -- Nii jah. -- Ja kui küsimuse all on objektid, milledega võrreldes see ei ole samamõõduline, sisalduvad selles väiksemad mõõtühikud kui teistega ja suuremad kui mõndade teistega {võrreldes}. -- Kindlasti nii. -- Aga kas poleks võimatu, et sellisel, mis ei ei ole samasuses osaline, on samad mõõdud nagu millegil, või mida iganes sama. -- See on võimatu. -- Üks ei saa siis olla samasuurune ei iseenda ega millegi muuga {võrreldes}, kuna see pole mõõtudelt sama. -- Ilmseltki ei. -- Aga kas sisaldub selles rohkem mõõtühikuid või vähem mõõtühikuid, siis selles on osasi sama palju kuivõrd selles mõõtühikuid sisaldub (d). Aga siis ei olekski see enam üks, vaid sama paljut kui selles mõõtühikuid sisaldub. -- Õige. -- Kui selles sisalduks vaid üks mõõtühik, oleks sama suur kui see mõõt. Aga me oleme tõdenud, et üks ei saa olla sama suur kui midagi muud. -- Nõnda oleme. -- Nõnda ei saa üks sisaldada ei ühte ega mitut mõõtühikut ega mitmeid mõõtühikuid ega ole sel üleüldse osadust samasuses, ega see ilmselt ei saa olla kunaski sama suur ise enda või ka millegi muuga {võrreldes}, ega või see olla suurem ega väiksem kui see {ise} on või midagi muud on. -- See on igas suhtes täiesti tõsi. -- (e) Kuidas on siis lood selle küsimusega. Kas näib olevat võimalik, et üks oleks kuidagi vanem või noorem või samaealine millegagi võrreldes? -- Miks ka mitte? -- Seetõttu, et kui see oleks samaealine iseenda või millegi muuga, oleks sel osalus sama-aegsusega ja sama-liigilusega, ja me ju ütlesime, et üks ei või saada osaks samasust ega sama suurust. -- Nõnda ütlesime. -- Ja et üks samuti ei ole osaline erinevusest ega eri-suurusest, sedagi me tõdesime. -- Nõnda me tegime. -- Kuidas siis võiks üks nõnda olla vanem või noorem, või samaealine? (141a) – Ei kuidagi. -- Nõnda ei saa siis üks olla ei noorem ega vanem ega samaealine kui see ise või midagi muud. -- Ilmsesti mitte. -- Nõnda siis üks ülepea ei või olla olemas ajas, kui see kord juba niisugune on. Või kas see, mis kord juba ajas olemas oleks, peaks alati muutumas endast vanemaks? -- Peaks küll. -- No ega endast vanemaks muutumas? -- Peaks küll. -- No kas see, mis on vanem, ei peaks alati vanem olema kui midagi (b) sellest nooremat? -- Kuidas nõnda? -- Nõnda, et see mis muutub vanemaks kui ta ise on, muutub samas nooremaks kui ta {ise} on, ja muutub samas nooremaks kui ta ise on, kui on kord juba {millegina} olema määratud, mida vanemaks see saab. -- Mida sa õieti silmas pead? -- Pean silmas järgnevat: See, mis on eriline kui midagi muud, ei tarvitse muutuda eriliseks kui see teine, kuna see seda juba on, vaid sel tuleb olla erililne nagu see, mis juba on eriline, sel on tulnud olla eriline kui see mis on olnud eriline, ja sel tuleb tulevikus olla eriline nagu see, mis eriline olema peab. Aga selle suhtes mis parasjagu muutub eriliseks, see ei tarvitse olla olnud eriline ega edaspidigi muutuda eriliseks ega olla eriline, vaid muutuda parasjagu eriliseks, ei muud. -- Seda tuleb tõeks tunnistada. -- Aga {kui} nüüd vanemus tähendab (c) erilisust noormeusega seoses, ega {mitte} millegi muuga. -- Nõnda asi on. -- Nõnda see, mis muutub iseendast vanemaks, peab sunnitultki muutuma iseendast nooremaks. -- Nõnda näib asjalugu olevat. -- Teadagi ei saa see muutuda millekski pikema või lühema aja jooksul kui see seda ise on, vaid sel tuleb olla tulemas ja olla ja olla olnud ja {isegi} olla sama kaua kui see ise on. -- Ei sedagi saa eitada. -- Näib siis sunnitultki olevat nõnda, et mis eksisteerib ajas ja on ajast osaline on iseendaga samaealine (d) ja muutub samas nii vanemaks kui nooremaks kui ise on. Nõnda näib. -- Aga üks ei osale sellistes olukordades. -- Ei osalistu. -- Sellel ei ei ole mingit mingit osalust ajas, ega ole see mingis ajas. -- Ei ole. See on selle otsustamise lõpptulemus. -- Ni nii. Kas mitte ütlemised `oli` ja `on olnud` ja `oli muutumas millekski` ei tähenda osalust möödunud ajast? -- Jah kindlasti. -- No kas siis mitte ütlemised `on olev` ja `on (e) tulev` ja `saab olema` ei tähenda oslust tulevast ajast? -- Jah. -- Ja `on` ja `muutub parasjagu millekski` nüüdset hetke? -- Jah nõndagi. -- Kui siis üks ei ole mingilgi kombel osaline mingistki ajast, siis pole see kunagi {olemas} olnud ei ole see kunagi olnud ega olnud millekski muutunud ega kunagi {seda} olnud, see ei ole nüüd millekski muutunud ega parasjagu muutu millekski ega hakka olema, ega see ka tulevikus hakka millekski muutuma või hakkagi olema või ei ole olev. -- Siis on kindlam kui midagi muud. -- Kas on üleüldse võimalik olla olemas mingil muul kombel kui mingil neil viisidel? -- Ei ole. -- Nõnda siis ei ole ühel mingit osalust olemasoluga. -- Ilmselt mitte. -- Siis ei ole ju ühte üldsegi olemas. -- Ilmselt ei ole. -- Nõnda siis pole üks olemas isegi üks olemaks. Sest kui see oleks üks, oleks see juba olemas ja olemasolus osaline, aga on ilmne, et üks ei ole üks ega ole olemas, kui sellesse tõestamisse (142a) uskuda. -- Näib võimatu eitadagi. -- Aga kui midagi pole olemas, kas on siis midagi mis seda puudutab või sellele kuulub? -- Teadagi mitte. -- No siis pole sel ju nimetust, sellele pole väljendust ega sellest pole teadmist, tähelepanekut ega mõistet. -- Ilmselt mitte. -- Sellele ei saa siis panna nimetust ega sellest ei saa rääkida ega moodustada arusaama, ega saa sellest saada teamist ega mingi asi ei suuda seda märgata. -- Ei. -- Kas on siis tõepoolest võimalik, et see kõik kehtib ühe puhul? -- No minu meelest mitte. (b)
-- Pöördugem siis jälle minu algupärase hüpoteesi juurde tagasi ja vaadelgem, kas tuleks sellest esile midagi uut kui me seda veelkrod uurime. Igaljuhul tehkem nõnda. -- Ütleme nõnda: Meil tuleb jõuda üksmeelele selles, mis järgneb, kui üks on olemas, mida head sellest siis ka järelduks. Kas pole nii? -- Just nii. -- Vaadelgeim nüüd asja algusest peale. Kui üks on olemas, kas on võimalik, et see on olemas aga pole olemasolus osaline? -- Ei, see ei ole võimalik. -- Nõnda võetuna on üks olemas, aga selle olemasolu ei ole sama kui üks {ise}. Sest kui see oleks sama kui (c) üks, ei oleks see ühe olemasolu ega üks ei oleks selles osaline, vaid oleks sama asi öelda et üks on olemas kui öelda et üks on üks. Aga meie küsimus {ometigi} ei ole „mis järeldub kui üks on üks?“ vaid „mis järeldub kui üks on olemas?“ Kas olete samal arvamusel? -- Täiesti. -- Kas siis mitte `on olemas` tähendab muud kui `üks`? -- Arvatavasti. -- Kui siis lühidalt ütleme: `üks on` kas ei ole see sama kui ütleksime, et üks on olemises osaline? -- Jah. -- Küsigeim siis jällegi: Mis järeldub, kui üks on olemas? Vaadake, kas see oletus sunnitultki ei tähenda seda, et ühes on osasi? -- Kuidas nõnda? -- Kasvõi (d) nõnda: Kui selle kohta mida on üks öeldakse et see on, ja ühe olemasoleva kohta öeldakse et see on üks, ja olemasolu ja üks ei ole sama asi, aga kuuluvad ühte selles mida me oleme üheskoos oletanud, kas siis mitte olemasoleval ühel siis ei pea olema terviklikkus, millede osadeks on üks ja olemine? -- Kahtlemata. -- Kas nimetame kumbatkit neist osadest vaid osadeks, või peab osa, juhul kui see osa on, nimetma terviku osaks? -- Terviku osaks. -- Ja terviklikkus on siis see, mis on üks ja milles on osasid. -- Jah. -- Ent nüüd, kas võib embkumb nesit olemasoleva (e) ühe osadest, milleks on üks ja olemasolev, teineteisest ilma jääda? Kas võib üks olemas olla olemata osa olemasolevast või olemasolev osana ühest? -- Ei see ei ole võimalik. -- Ja nõnda sõnastades jällegi mõlemail noist osistest on osad üks ja olemine ja väiksemalgi osal on need kaks osa ja nõnda edasi lõpmatuseni, nõnda et olgu osa missugune tahes, sellel ona alati need kaks osa. Ühel on alati osaks olemine ja olemisel üks. Nõnda võttes, kuna üks on alati muutumas kaheks, ei saa see kunagi olla üks. -- Ilmseltki (143a) mitte. -- Nõnda võttes siis üks, kui see on olemas, on arvukuselt ääretu. -- Nõnda näib tõesti olevat. -- Mingem edenema teises suunas. -- Kuhu siis? -- Ütlesime, et üks osaline olemisest, kuna see {olemas} on. -- Nii. -- Ja just sel märkasime, et üks on paljusus. -- Nii. -- No, kui vormime vaid oma mõtteis arusaama ühest iseeneses, ilma selleta mille puhul ütleme seda osaline olevat, siis kas on üks või mitu selline üks iseenesest-võetuna, mida väidame (b) olevat osaline olemasolevast? -- Ütleksin et üks. -- No vaadelgem seda. Kas ei ole selle olemine erinev asi ja üks iseenesest-võetuna, kui kord juba üks ei ole olemine, vaid üks on osa olemisest? -- Nõnda see asi peab olema. -- Nõnda siis, kui olemine ja üks on mõlemad erinevad asjad ja üks ei ole erinev kui olemine seetõttu, et see on üks, ega olemine ole erinev kui olemine seetõttu, et see on üks, ega olemine erinev kui üks, kuna see on olemine, vaid nad erinevad teineteisest selle põhjal, et nad on erinevad ja muud. -- Nõnda on. -- Nõnda olles ei ole muu sama ei ühegi kui olemisegagi {seoses}. -- Teadagi mitte. -- Nõnda siis kui hakkaksime valima ja (c) võtame neist eraldi olemise ja muu, või olemise ja ühe, või ühe ja muu, igal juhul valime kaks asja millede kohta võib täiesti õigustatult õelda mõlemad. -- Mida sa silmas pead? -- Pean silmas järgnevat. Me võime kõneleda olemas olevast. -- Võime küll. -- Ja me võime samuti kõneleda ühest. -- Ka sellest. -- Kas me siis ei ole neist mõlemast kõnelenud? -- Muidugi oleme. -- Ja kui ma siis kõnelen olemisest ja ühest, kas ma siis ei kõnele mõlemast? -- Kindlasti. -- Ja samuti kui ma kõnelen olemisest ja muust või muust ja ühest, mina sel kombel kumbalgi (d) juhul kõnelen mõlemast. -- Nii kõneled. -- Kui asjade kohta õieti kasutakse nimetust mõlemad, kas võidakse nende puhul kasutada {sõna} ilma, et neid on kaks? -- Ei võida. -- Kui on kaks, kas siis on kuidagi võimalik, et kumbki neist kahest ei ole üks? -- Nõnda vist. -- No kui ükski neist on üks, nii kui lisatakse mis tahes üks mingisse paari, kas siis summa pole kolm? -- Jah. -- Ja kolm on (e) paaritu arv ja kaks on paarisarv. -- Teadagi. -- No hästi. Kui kaks on olemas siis peab {see} olema olemas ka kahekordselt, ja kui kolm siis kolmekordselt, kuna kahe aluseks on kahetiselt üks ja kolme aluseks kolmest üks. -- Nii peab. -- No nõnda. Kui on kaks ja kahekordselt kas siis ei peaks olema ka kahekordselt kaks? Ja kui on kolm ja kolmekordselt kas siis ei peaks olema kolmekordselt kolm? -- Muidugi. -- Kui nüüd on kolm ja kahekordselt ja kaks ja kolmekordselt, kas ei peaks olema ka kahekordselt kolm ja kolmekordselt kaks? -- See on selge. -- Nõnda võttes on paariline korda paariline {arv} ja paaritu kord paaritu, paaritu kord paariline ja paarilne kord paaritu. -- Nõnda (144a) on. -- Kui asi on nüüd nõnda, kas arvad, et jääb {järgi} mingeid arve, mis vältimatul kombel ei tarvitsegi olemaski olla? -- Ei mingil kujul. -- Kui siis üks on olemas, siis peab olemas olema arv. -- Nõnda peab. -- Aga kui arv on olemas, on olemas mõnda ja otseselt ääretu määr olemasolevaid. Või kas arv ei ole määralt ääretu ja kas ei tule osaliseks olmeasoleva mõistega {seoses}? -- On teadagi. -- Kui siis arv kogunisti on olmeasolevast osaline, kas siis iga arvu osa ei ole sellest osaline? -- On küll. -- Kas on (b) siis olemasolu jagunenud kõikide eri eriarvuliste asjade vahel ja kas seda siis ei puudu neilt milleltki, väiksemast suuremani? No, kogu mu küsimus mõistmatu. Kuidas võiks olemasolu puududa milleltki olemasolevast? -- Ei kuidagigi. -- See on siis jagunenud väiksemateks ja suuremateks ja kõiksuuruste asjade osadeks, see on jagatuna kõigest mis on, ja olemasolu osade arvukus on ääretu. -- Nõnda need lood on. -- Selle osade arvukus on siis kõige suurem? (c) – Nii on, suurim kõigest. -- Hästi. -- Kas on neist mingi osa olemasolust, aga siiski ei ole osa? -- Kuidas nõnda olla võiks? -- Aga kui see on osa, siis peab see – nõnda ma mõtlen – kuivõrd see on olemas, olla üks asi, kuna see ei saa olla `ei midagi`. -- Ei teadgi või. -- Iga olemasolu osasse kuulub siis üks, ega see puudu ei väiksemalt ega suuremalt ega milleltki muultki osalt. -- Ei puudu. -- Aga mõelgeim seda küsimust: (d) Kas võib üks ollla mitmes paigas samaaegselt, ja siiski olla terviklik? -- Kui mõtlen sellele siis märkan, et see on võimatu. -- Siis üks on jagunenud osadeks, kui see kord juba ei ole terviklik. Muul juhul see ei võiks kuuluda kõigide olemasoleva osade juurde kui jagunenuna. -- Ei võigi. -- Ja seda, millel on osasi, on samapalju kui sel on osasi. -- Nii on. -- No aga siis ometi ei ole tõsi see, mida äsja ütlesime, et olemaoslev on jagunenud suurimas määras osadeks. Sest kui see ei ole jagunenud rohkemateks osadeks kui (e) üks, vaid sama mitmesse osasse kui üks. Sest olemasoleval ei puudu ühte ega ühelt olemasolu, vaid need kaks on jaotatud võrdselt kõigile asjadele. -- Nõnda tõesti näib olevat. -- Üks, kuna olemasolu jagab selle, ongi mitu ja arvukuselt ääretu. -- Nõnda näib olevat. -- Nõnda olles siis mitte vaid olemasolev üks ei ole mitu, vaid üks iseendast võetuna, mida olemasolu osadeks jagab, peab olema mitu. -- Nii peab olema. -- Ja kui nüüd osad on terviku osad, on üks terviku poolt piiritletud. Või kas osad ei sisaldu tervikus? -- Sisalduvad küll. -- Ja see, mis sisaldub endas, (145a) moodustab piiri. -- Teadagi. -- Nõnda võttes siis üks, mis on olemas, on üks ja samuti ka mitmus, nii terviklikkus kui ka selle osad, nii piiritletud kui ka ääretu. -- Nõnda näib olevat. -- Kas siis mitte, kui see kord juba piiritletud on, pole sel ka ääred? -- Muidugi. -- No nõnda. Kui see terviklik, kas pole sel siis algus, keskoht ja lõpp? Või võib olla midagi terviklikku ilma nende kolme osata? Kas võiks, kui üks neist kolmest osast puudub, olla veel terviklik? -- Ei võiks. -- Siis näib nõnda, et ühel on algus, lõpp ja (b) keskoht. -- Nõnda näib. -- Aga keskoht on samas pika maa peal äärtest. Muidu ju see ei oleks keskoht. -- Teadagi ei. -- Ja näib nõnda, et ühel nõnda võttes on osadus mingis kujutises, kas sirgjoonelises või ümmarguses või kuskil nende kahe segus. -- Nõnda näib. -- Kui asi on nüüd nõnda, kas siis pole üks nii iseendas kui ka milleski muus? -- Mil kombel? -- Iga osa on ju terviku sees ega mingi osa ei ole sellest (c) väljaspool. -- Nõnda on. -- Tervik hõlmab kõiki selle osasi. -- Hõlmab. -- Ja üks on sama kui kõik selle osad, ei rohkem ega vähem kui kõik. -- Teadagi. -- Kas pole üks ka terviklikkus? -- On küll. -- Kui kõik osad on tervikus ja üks on nii need kõik kui ka ise tervik ja tervik hõlmab kõik need osad, siis üks sisaldub ühes, ja nõnda on üks (d) iseendas. -- Ilmselt. -- Aga nüüd kui tervik ei jagune osadeks, ei kõigis ega mõnedes neist. Kuna kui see oleks kõigis, peaks see olema ka ühes, kuna siis kui see millestki puuduks, ei võiks see enam kõik olla. Kuna see osa, millest see puudub, on üks kõigest, ja kui terviklikkus ei ole ka selles ühes osas, kuidas võiks see olla siis kõigis? -- Ei kuidagigi. -- Ja kas mitte see, nimelt terviklikkus, või olla liiatigi olla mingites oma osades. Kuna kui tervik oleks mingis oma osades, oleks suurem väiksematest, mis oleks võimatu. -- Nii oleks. -- Aga kui tervik ei ole mitmes ega ühes ega kõigis osades, kas ei pea see olema (e) kuskil mujal või siis ei kuskil? -- Teadagi peab. -- Ja kui ei oleks kuskil, see ei oleks midagi, aga kuna see on tervik ja kuna see ei ole iseendas, peab see olema kusagil mujal. Kas pole nõnda? -- Just nõnda. -- Siis üks, kuivõrd see on tervik, on milleski muus. Ja kuivõrd kui see on kõik enda osa, see on iseendas. Ja nõnda olles tuleb ühel olla nii iseendas kui ka muus kui see ise on. -- Nõnda peab. -- No kui kord üks on olemuselt selline, kas ei pea olema nii liikvel kui paigal? (146a) -- Kuidas nõnda? -- Üks on ilmselt paigal, kui see iseendas on. Sest olles ühes nii, et see ei siirdu sellest kuhugi mujale, on see samas kohas, nimelt iseendas. -- Nõnda on. -- Aga vahest see, mis on samas {kohas}, peab alati paigal olema? -- Muidugi. -- No kas teisest küljest vaadates pole nõnda, et see mis on alati teises, ei ole kunagi samas kohas, ja kuna see ei ole samas kohas, see ei ole paigal, ja kui see kord juba paigal ei ole, siis on see liikvel? -- Nõnda asi on. -- Nõnda olles üks, olles aina endas ja teises, alati liigub ja on alati paigal. -- Nõnda näib. -- Ja siis peab see olema sama (b) iseendaga ja erinev kui ta ise, ja samuti sama kui muud asjad ja erinev kui muud asjad, kui sellel on äsja mainitud omadused. -- Kuidas nõnda? -- Iga asi suhtestatuna iga teise asjaga ona kas sama või erinev. Juhul kui see ei ole sama ega erinev asi, siis on sel osa suhe tervikuga või terviku suhe osasse. -- Nõnda näib. -- Kas on siis üks osa iseendast? -- Ei siiski. -- Kuna see siis ei ole osa suhtes iseendasse, see ei või olla ise sellises suhtes nagu tervik on osaga. -- Ei, see on võimatu. -- Kas on siis üks erinev kui üks? -- Kindlasti mitte. -- See ei ole siis üldsegi erinev kui ise. -- Ei ole. -- Aga kui see ei ol erinev asi ega osa (c) ega tervik iseenda suhtes, kas see siis sunnitultki pea olema sama iseendaga? -- Sunnitultki. -- No hästi. Kas siis mitte asi, mis on teises paigas kui see ise, mis on omaltpoolt samas paigas iseendaga, ei ole erinev kui see ise, kuna see kord {juba} on erinevas kohas? -- Nii mulle vähemalt näib. -- No nüüd siis oleme me näidanud, et just nõnda on lood ühega. See on samas kord nii iseendas kui ka milleski teises. -- See tuli näidatud. -- Siis ju näib nõnda, et üks on erinev kui iseenesest {võetuna}. -- Nõnda näib. -- Kuidas nüüd siis, kui mingi asi on erinev kui mingi muu, kas mitte (d) see omaltpoolt ei ole erinev kui see? -- Arvatavasti. -- Ja kas mitte kõik asjad, mis ei ole üks, ei ole erinevad kui üks, ja üks erinev kui need mis ei ole üks? -- Teadagi. -- Siis on üks erinev kui muud asjad. -- Nõnda on. -- Vaata aga nüüd. Kas pole sama iseenesest-võetuna ja erinev iseendast-võetuna teineteise vastandid? -- Muidugi on. -- Kas võib siis kunagi erinev olla samasuses või sama erinevates asjades? -- Ei või. -- Kui siis erisus ei kunaski või (e) olla samas, ei ole mingit sellist asja, kus erinev võiks olla mingitki aega. Sest kui see oleks kuskil, kasvõi mingi lühikese aja, siis eriline ei oleks samas {kohas}. Kas pole nõnda? -- On. -- Aga kuna erinev ei või kunagi olla samas, ei või see kunagi olla kuskil mis on. -- Nõnda asi on. -- Nõnda eriline ei või kunaski olla ei-ühes ega liiati ühes. Ei või. -- Nõnda olles vähemalt erilisusest tulenevalt üks ei saa olla erinev kui ei-üks ega ei-üks erinev kui üks. -- Ei või. -- Ega ka nad iseenda tõttu või eristuda teineteisest, juhul kui nad mitte ei ole osalised (147a) erisusest. -- Ei tõesti. -- Juhul kui nad ei ole eri asjad, kas siis iseenda või erisuse tõttu, siis kas nad siis tõesti ei võiks olla eri asjad? -- Võivad küll. -- Aga ei-üks ei saa olla osaline ühest, kuna siis see ei oleks ei-üks vaid kuidagi see oleks üks. -- Tõsi. -- Ega ei-üks või olla ka arv, sest siis see ei oleks ju igas suhtes ei-üks, kui sellel oleks arv. -- Teadagi mitte. -- No kas siis kuulub ei-üks ühe osadesse? Või oleks ei-üks siiski osaline ühest? (b) – Oleks. -- Kui siis igal juhul üks on üks ja ei-ühed on ei-ühed, siis üks ei saa enam olla osa ei-ühest ega tervik, mille osad ei-ühed on. Kas mitte ei-ühed ei ole ühe osad ega isegi ka mitte tervik, millest üks on {üks} osa. -- Nad ei ole. -- Aga me ju ütlesime, et asjad, mis ei ole teiste osad ega ka tervikud, ei liialt eri asjad kui teised, on samad teistega. -- Nii ütlesime. -- Kas võiksime siis öelda, et kuna ühe suhe ei-ühtedesse on selline, on need omavahel samad? -- Küllap võime. -- Näib siis nõnda, et üks on erinev kui kõik muud asjad ja erinev kui ise on, aga sama kui teised asjad ja sama iseendaga. (c) – Nõnda vähemalt näib selle otsustuse alusel. -- See on ka sama ja eriline kui ise ja kui teised. -- Tõenäoliselt. -- Igal juhul, nagu äsja näidati, et üks on erinev kui teised, nii vist teised on erinevad kui üks. -- Teadagi. -- See on siis erinev asi kui teised sel määral kui teised on erinevad asjad kui see, ei vähem ega rohkem. -- Arvatavasti. -- Ja juhul kui ei enamat ega vähemat, nõnda samal kombel. -- Nõnda. -- Sellel põhjendusel siis, et üks on erinev kui teised ja teised erinevad kui üks, ühele mõjub sama kui (d) teistele ja teistele sama kui ühele. -- Mida sa õieti silmas pead? -- Kas sa ei ütle mingit nimetust kuuluvat millegile? -- Ütlen küll. -- Ja sama nime võid öelda ühel või enamalgi korral? -- Nõnda võin. -- Kas on nüüd nii, et kui ütled selle nime ühe korra, sina mainid seda, millele see nimi kuulub, aga mitte siis, kui ütled seda nime mitu korda? Või ütled alati sama asja, kui lausuksid seda nime ühe korra või mitu korda? -- Sama teadagi. -- Kas siis ka sõna `eri` ei ole mingi asja nimetus? -- Muidugi on. -- Kui siis lausud selle sõna, kas siis ühe korra või mitu korda, (e) siis ei kasuta sa seda sõna millegi muu kohta ega nimeta sellega midagi muud kui seda, mille nimetus see on. -- Just nõnda. -- Seega kui siis (148a) üks on erinev kui teised, nii kuigi ka lausuksime sõna ja muud on erinevad kui üks, mõjub neile sama erisus ise, ehk ühes mõjub sama kui muis. Ja see, milles mõjub sama, on samasugune, kas pole nõnda? -- Just nõnda. -- Seega kuna üks on erinev kui muud, nii on samal põhjusel kõik samasugune kui kui kõik, kuna kõik on erinev kui kõik. -- Nõnda näib olevat. -- Aga sarnane on ju erilise vastandiks. -- Samuti. -- Aga on ka näidatud, et üks on sama kui muu. -- Nii tehti. -- Ja see, et midagi (b) on on sama kui muu on selle vastandiks, et see miski on erinev kui muu. -- Täiesti nõnda. -- Ja seetõttu kui see on erinev, osutub see samasugune {olevaks}. -- Nõnda on. -- Aga kuivõrd see on sama, on see eriline, kuna selles mõjub selle mõju vastand, mis muudab samasuguseks. Erinev nimelt näed liitub samasugususega. -- Just nõnda. -- Samasus muudab siis eriliseks, muidu ei oleks ju sama „erinevuse“ vastandiks. -- Nõnda näib olevat. -- Nõnda võttes on siis üks nii samane kui ka erinev kui (c) muud, samane seetõttu et see on erinev ja eriline sellevõrra kuivõrd see on sama. -- Nõndagi võib ilmselt otsustada. -- Aga on olmeas teinegi tõestusahel. -- Milline see on? -- Niivõrd kui kusagil on mõjumas sama, seal ei mõju erilisem ja kuna seal ei mõjuta teistsugune, ei ole see erinev, ja kuna see ei ole erinev, on see samane. Aga kui selles mõjub erinev, sellega ka teistsugune, ja kui erilaadne, siis on see eriline. -- Kõneled tõtt. -- Nõnda siis üks, olles sama kui muud ja erinev kui muud, ning ka mõlemast nendest põhjustest kui ka kumbastki eraldi võetuna on nii (d) samane kui ka eriline kui muud. -- Nõnda on. -- Ja kuna ühte on näidatud olevat nii erinev kui see ise kui ka sama kui see ise, kas siis mitte mõlemaist neist põhjustest {tulenevalt} või kumbastki osutub nii eriliseks kui ka samaseks isendaga seoses? -- Teadagi. -- No nõnda. Mõtle siis, mil määral võib üks puudutada iseennast ja muid või olla puudutamata. -- Seda annab mõelda. -- Minu arvates on tulnud näidatuks, et üks on tervikus iseendas. -- Nõnda on. -- Ja üks on (e) samuti muudes asjades. -- Jah. -- Sel juhul kui üks on teistes asjades, see puudutab neid. Aga niivõrd kui see on iseendas, on see vältinud puudutamast teisi asju; see puudutab vaid iseennast, kuna see on iseendas. -- Nõnda näib. -- Nõnda võttes puudutab üks nii iseennast kui ka teisi asju. -- Nii, puudutab. -- Aga kuidas nüüd {lood} on? Kas mitte see, millel on mõju puudutada midagi muud, ei peaks oleme lähemail sellele, mida puudutab ja olla selles kohas, mis puudutab seda kohta, kus puudutatav on? -- Arvatavasti tõesti. -- Ja kui ühel on voli puudutada iseennast, siis see peab olema kohe iseenda kõrval ja siis selles kohas, mis on järgnev sellest paigast, milles see ise (149a) on. -- Nõnda peab. -- Üks võiks käituda nõnda vaid kui see oleks kaks, mil juhul see võiks olla kahes paigas sama-aegselt. Aga nii kaua kui see on üks, ei või see seda teha. -- Ei üldsegi. -- Üks siis ei puudutada iseendast enamat kui ka kaks olles. -- Ei või. -- Aga ega see või puudutada {ka} teisi asju. -- Kuidas nõnda? -- Kuna, nagu juba näitasime, kui millegil tekib tahtmine puudutada midagi muud, peab see olema puudutatavast väljaspool ja selle kõrval, ja ei saa midagi kolmandat nende vahel olla. -- Tõsi. -- Peab siis olema olemas vähemalt kaks puudutatavat kui arvatakse olevat (b) olemas puudutust. -- Nõnda peab. -- Ja kui nendele kahele järgnevalt lisatakse kolmas, on puudutatavaid kolm ja puudutusi kaks. -- Nõnda on. -- Ja sellisel kombel, alati kui lisandub üks puudutatav, {kas ei} sünni juurde ka üks puudutus ja puudutuste arvukus on alti ühe võrra väiksem kui puudutatute arv. Samal määral nagu esimesed kaks puudutavat ületavad puudutuste arvu, samal määral kogu puudutavate arv ületab kõikide puudutuste arvu (c). Ja nõnda on jätkuvalt, kui üks puudutav lisaks tuleb, ka puudutuste arv lisandub ühe võrra. -- Täiesti õige. -- Olgu siis puudutatute arv mida iganes, alati on puudutuste arv ühest väiksem. -- Nõnda tõesti on. -- Aga kui on vaid üks, ega kaks, ei ole mingit puudutust. -- Kuidas nõnda? -- Kas me ei väida, et muud ei ole üks ega osale ühes, kuna need kord {juba} on muud kui üks? -- Nõnda väidame. -- Siis ju pole muil mingit arvu, kui kord üks neis ei ole. - Teadagi mitte. -- Nõnda võttes teine ja teised ei ole üks ega kaks ega või neid nimetada mingi teise arvuga. -- (d) Ei võida. -- Üks on siis ainult üks ega või olla kaks. -- See on selge. -- Ega puudututust ei ole seal, kus ei ole kahte teineteist puudutavat. -- Ei ole. -- Nõnda siis üks ei puuduta teisi asju, ega teised puuduta ühte, kuna puudutust pole olemas. -- Teadagi ei. -- Nõnda võttes siis – kõige selle põhjendusel – üks nii puudutab kõiki teisi asju ja isenast ega ka puuduta. -- Nõnda näib olevat. -- Kas on siis sama suur ja erinevas suuruses iseenda ja muudega võrreldes? -- Mida sa silmas pead? -- Kui üks oleks suurem või väiksem kui muud (e) asjad, või muud oleksid suuremad või väiksemad kui üks, siis nad ei oleks sellel põhjendusel teine teisest suurememad ega ka väiksemad et üks on üks ja muud asjad on muud, vähemalt nende oletuste põhjal? Aga kui neil sellele lisaks oleks osalus samasuurususest, oleksid nad omavahel samasuurused. Aga kui muudel osadel oleks suurus ja ühel väiksus, või ühel suurus ja ja teistel väiksus, siis see kellele kuulub suurus oleks suurem ja see millele väiksus väiksem. -- Nõnda peab olema. -- On ju olemas need kaks liiki, suurus ja väiksus? Juhul kui neid ei oleks, ei võiks nad olla teineteise vastandid ega ka asjades sisalduda. -- See on iseenesest mõistetav. --Kui siis ühes sisaldub väiksus, (150a) sisaldub see selles kas siis tervikuna või selle osana. -- Vältimatult. -- Mis siis kui see sisaldub tervikus? Kas mitte see mis ei ole ühega võrreldes ühesuurune ulatudes väljaspoole kogu selle ala või hõlmab seda endasse? -- Selge see. -- Ja kui väiksus on samasuurune ühega võrreldes, kas pole see siis samasuurne kui üks aga kui väiksus hõlmab ühe endasse, on see {siis} suurem kui üks? -- Muidugi. -- Aga kas võib väiksus olla sama suur kui midagi {muud} või suurem kui midagi muud ja sooritada siis suuruse või samasuuruse ülesannet mitte ei (b) enda {oma}? -- See on võimatu. -- Väiksus ei saa siis ulatuda üle ühe kogu ala, vaid kui üldsegi, vaid osa sellest. -- Nii. -- Väikusus ei või samuti esineda mingi osa kogu alal, kuna siis oleks selle olukord kui selle eisnemisel tervikus, teiste sõnadega, see oleks sama suur või suurem kui see osa, millele see siiski kuulub. -- Teadagi. -- Siis ei või väiksus olla mingis asjas, ei osas ega tervikus. Midagi pole väike arvesse võtmata (c) väikusust ennast. -- Nähtavasti ei. -- Ei liiatigi ühes või sialduda suurust, kuna sel juhul midagi muud kui suurus ise, nimelt see, milles suurus sisalduks, oleks suurem, kuigi selles ei ole midagi väiksust mida see peaks ületama, kui see oleks suur. See näed on võimatu seetõttu, et väikusust kuskil ei ole. -- Tõsi. -- Aga suurus iseenesestvõetuna ei ole suurem millestki muust kui väikusest iseendastvõetuna, ja väiksus iseendastvõetuna ei ole millestki väiksem kui suurusest isendastvõetuna. -- Ei olegi. -- Muud asjad pole siis suuremad ega väiksemad kui üks, kuna neil ei ole osalisust ei suurusest ega väiksusestki, ega neilgi ole võimalust (d) ühte silmas pidades ületada ega alla jääda, vaid nii võivad teha vaid teineteisega {seoses}, ega üks või olla suurem või väiksem kui need kaks või muud asjad, kuna sellel ei ole suuruse või väiksuse omadust. -- Ilmseltki ei. -- Aga kui üks ei ole suurem ega väiksem kui muud asjad, see ei või ületada ega saati siis neist vähemat olla. -- Teadagi ei. -- Aga see, mis ületa midagi muud ega jää sellele alla, peab olema samas suuruses ja nõnda võttes sanasuurune (e). -- Muidugi. -- Ja nõnda on lood ühega samuti isendastvõetuna. Kui sel endal pole suuruse ega väikususe omadust, see ei või ületada ega endale alla jääda, vaid se on ühes suuruses ja nõnda sama suur nagu see ise. -- Täiesti nõnda. -- Üks on siis sama suur kui ta ise ja nagu muud asjad. -- Nõnda näib. -- Aga kui üks sisaldub iseendas, on se ka iseendast väljaspool ja hõlmab iseenast ja on seetõttu iseendast suurem ja olles samas see mida peetakse seespool (151a) on see endast väiksem, seega siis selle kohaselt oleks üks iseendast nii suurem kui ka väiksem. -- Nii oleks. -- Ja kas mitte vältimatul kombel pole aga nõnda, et ei midagi ei ole ühest ja muudest asjadest väljaspool? -- Teadagi nii. -- Aga kui kui midagi on olemas, peab see alati olema kuskil olemas. -- Nii peab. -- Kas mitte see, mis on kuskil, ei pea olema väiksem kui see, milles see on ? Ei ole ju muud võimalust selleks, et midagi oleks kuskil. -- Ei ole. -- Aga kui kord pole midagi {mis} ei oleks muude asjadest ja ühest väljaspool, vaid neil tuleb olla millegi sees, nii kas nad on sunnitultki tegelikult muudes, või siis ei kuskil? -- Nõnda näib. -- Ja (b) kuna üks on muis, peavad muud olema suuremad kui üks, kuna nad hõlmavad seda, ja üks peab olema väiksem kui muud, kuna see sisaldub neis. Aga kuna muud asjad on üheskoos, siis sama järelduse kohaselt on üks suurem kui muud asjad ja muud väiksemad kui üks. -- Nii ilmselt on. -- Üks on siis sama suur, suurem või väiksem kui see ise on ja kui muud asjad. -- Nähtavasti. -- Ja kui üks on suurem ja väiksem ja sama suur kui ise on, tuleb sel sisaldada sama palju ja rohkem ja vähem mõõtühikuid kui see ise on (c) ja kui muud asjad, ja kui see kord juba sisaldab mõõtühikuid, on selles osasi. -- Teadagi. -- Ja kui see sisaldab sama palju ja rohkem ja vähem mõõtühikuid, on see ka arvult väiksem ja suurem kui ise ja teised asjad ja sama suur nagu ise ja muud, sama järelduse kohaselt. -- Kuidas nõnda? -- Kui üks oleks suurem kui mingid teised asjad, sisaldub selles enam mõõtühikuid kui neis, ja sama palju kui on mõõtühikuid on ka osasi. Ja kui vähem, on asjalood vastavad. Ja samuti ka, kui sama palju. -- Nõnda on. -- Nõnda võttes üks, olles iseendast suurem ja väiksem ja sama suur kui see {ise}, sisaldab enam ja vähem mõõtühikuid (d) kui see on ise ja samuti sama palju kui see ise, ja kui juba kord on mõõtühikuid, {on} ka osasi. -- Teadagi. -- Ja kui ühes on sama palju osasi kui selles on iseendana, on see ka arvuliselt sama kui see ise, ja kui on rohkem, samuti arvult suurem, ja kui vähem, väiksem kui see ise. -- Nõnda näib. -- Ja kas üks ei suhtestu samuti ka muudesse asjadesse? Kuna kui see on suurem kui teised, see on ka arvukuselt suurem kui need, ja kui väiksem, siis vähesem. Ja kui üks on suuruselt sama suur kui muud asjad, kas ei peaks see siis olema ühetaoline ka oma arvu poolest? -- (e) Vältimatult. -- Nõnda siis jällegi näib tulevat ilmsiks, et üks on arvukuselt sama suur ja suurem ja väiksem kui see ise ja kui muud asjad. -- Nõnda tundub. -- Kas on siis üks osaline ajaga seoses? Kas on see noorem ja muutub nooremaks ja vanem ja muutub vanemaks kui see {seda} ise on ja muud asjad on, ja ei ole ega muutu nooremaks või vanemaks kui ise või muud, kuigi see on ajas osaline? -- Mida sa silmas pead? -- Kui üks on olemas, kuulub sellesse olmasolemise (152a) omadus. -- Nii jah. -- Aga ka olemine pole seda, et midagi on osaline nüüd olevast ajast, ja olles olemine, et on osaline möödunud ajast, ja vastupidiselt on olemine samuti seda, et on osa tulevast ajast? -- On küll. -- Üks on siis osa ajast, kuivõrd see on osa olemasolevast. -- Nõnda on. -- Ja siis ajast, mis kulgeb edaspidi. -- Nõnda. -- Nõnda see alati muutub endast vanemaks, kuivõrd see kord liigub edasi koos ajaga. -- Nii see teeb. -- Mäletame vist, et midagi muutub nooremaks, kui vanem muutub vanemaks. -- Jah mäletame. -- (b) Kas siis mitte üks, kuna see muutub iseendast vanemaks, ei muutu vanemaks just iseendaga {võrreldes}, mis muutub nooremaks? -- Vältimatult. -- Nõnda võttes muutub siis üks isendast nii nooremaks kui ka vanemaks. Ja see on vanem – kas pole tõsi? -- kui see vanemaks muutudes on praeguses ajas, mis on möödunud ja tuleva aja vahel. Nõnda ei või see siirdudes olnust tulevale liikuda sellest hetkest mööda. -- Ei või. -- Kas nüüd pole siis nõnda, et üks lakkab muutumast vanemaks, (c) kui see saabub nüüdishetke, ega muutu enam vanemaks, vaid juba on vanem? Sest sellest edasi liikudes ei saaks nüüdishetk teda kunagi kinni. See näed, mis liigub ettepoole, puudutab nii nüüdishetke kui ka tulevikku jättes nüüdishteke ja on haaramas tulevikku, ja see on nõnda võttes nende mõlema, tuleviku ja nüüdishetke vahel. -- See on tõsi. -- Aga kui {üldse} midagi, mis on muutumas millekski, ei või eirata nüüdishetke, nagu see {selles} on, see alati väldib muutumaks millekski ja on seda, milleks see just oli (d) muutumas. -- Nõnda tundub. -- Ja nõnda võttes üks muutudes vanemaks ja saabudes nüüdishetke lakkab muutumast vanemaks ja on siis vanem. -- Just nõnda. -- Ja see on vanem kui see, millega võrreldes oli see vanemaks muutunud. Ja see oli muutumas iseendast vanemaks. -- Just nõnda. -- Ja mis on vanem, on vanem kui see, mis on noorem, kas pole nõnda? -- Jah. -- Siis on ju üks noorem (e) kui {see} ise, kui see muutudes vanemaks nüüdishetke jõudnud on. -- Vältimatult. -- Aga ühele valitseb kogu aeg nüüdishetk kogu selle olemasolu aja. Sest alati kui see on, on see nüüd {ja praegu}. -- Teadagi. -- Üks nõnda võetuna alati on ja muutub iseenesest vanemaks ja nooremaks. -- Nii ilmselt teeb. -- No kas on see või muutub see millekski pikemaks ajaks kui see ise samapikkuse aja {vältel on}? -- Samapikkuse. -- Aga see, mis muutub millekski või on midagi samapikkuse aja, on sama-vanune. -- Just nõnda. -- Aga samaealine ei ole ei vanem ega noorem. -- Ei ole. -- Nõnda siis üks, kuna see on ja saab olema samapikkuse aja iseendaga, ei ole iseendast ei noorem ega vanem ega muutugi selliseks. -- Olen samal arvamusel. -- No kas muutub see vanemaks või nooremaks kui teised asjad? -- Seda ei oska ma öelda. -- Seda (153a) vähemasti oskad öelda, et teised asjad, kui need on teised mitte teisesus, on enam kui üks. Kui oleks küsimuse all teisesus, oleks see üks. Aga kuna küsimuse alla on teised, on neid rohkem kui üks ja neid on palju. -- Nõnda on. -- Ja kuna neid on palju, on nad osa arvust, mis on suurem kui üks. -- Nõnda on. -- Mida me ütlemegi arvude kohta? Kas ütleme, et suuremad arvud on sündinud ja on olmas {olnud} enne, või väiksemad? -- Väiksemad. -- Väiksem siis saab oma olemasolu esmaselt. See on ju üks, kas pole nõnda? -- Nõnda on. --Üks on siis kõigist asjadest, milledel on arv, sündinud (b) esimesena. Aga kõigil muudelgi asjadel on arv, kui need on teised ega mitte teisesus. -- Nõnda on. -- Ja minu nähes, kuna üks sündis esimesena, see tuli ennem ja muud asjad hiljem. Aga hiljem olemasolevaks tulnud on noorem kui see, mis on esmalt tulnud on. Ja nõnda võttes kõik muud asjad oleksid nooremad kui üks, ja üks vanem kui teised. -- Nii vist oleks. -- Kuidas on jällegi lood selle asjaga? Kas on üks saanud oma olemasolu vastu oma olemusele, või on see võimatu? -- See on võimatu. -- Aga me ju näitasime, (c) et ühes on osasi, ja kui selles on osasi, on selles algus ja lõpp ja keskoht. -- Just nõnda. -- Ja algus, nii ühel kui iga muul asjal sünnib esmaselt ja siis muud osad, kuniks jõutakse lõpuni. -- Muidugi. -- Ja me ütlesime, et kõike need muud osad on terviku ja ka ühe osad, ja et see on ise muutunud tervikuks ja üheks samal hetkel kui lõpp on saavutatud. -- Nii (d) tuleb meil öelda. -- Lõpp sünnib minu nähes viimasena ja sellega kaasnevalt saab üks loomulikult {oma} olemasolu. Nõnda võttes, kui üks ei või saada olemasolu vastu oma olemusele, nõnda kuna see on sündinud samaegselt lõpuga, on selle olemus selline, et see sünnib peale kõike muud. -- See on selge. -- Siis on üks noorem kui need teised ja teised on vanemad kui üks. -- Nõnda näib ka minu meelest olevat. -- No hästi. Kas mitte ühe alguse või siis mis muu ühe osaga ühega {seoses} või millest siis iganes, kui see on osa, mitte osasi, peab olema üks, kuna see on osa? -- Jah (e) peab. --Seega siis üks sünnib samas kui esimesena sündinu, ja nõnda kui üheskoos teisena sündivaga, ega see jää järele millestki muustki mis tulevad lisaks eelnevatele, kuni need ükshaaval viimseni läbi käies üks muutub terviklikuks, jäämata sündimises järele {ei} keskohale, lõpule ega algusele või millegile muust. -- See on tõsi. -- Nõnda siis tuleb {lugeda} üks samavanuseks kui kõik muu, nõnda et kui üks iseenesest-võetuna ei ole vastuolus oma olemusega, ei ole see sündinud ei varem ega hiljem kui muud, vaid (154a) samaaegselt. Ja samal põhjendusel ei ole üks vanem ega noorem kui teised, ega teised vanemad ega nooremad kui üks. Aga meie varasema tõestuse kohaselt on üks nii vanem kui noorem kui teised asjad, ja samas on teised on nooremad ja vanemad kui üks. -- Nõnda on. -- Sel kombel siis üks on olemas ja on saanud olemasolu. Aga kas mitte ühe ühe muutumine vanemaks ja nooremaks kui teised ja teiste {muutumine} vastavalt vanemateks ja nooremateks kui üks, või vanemaks või noormeaks muutumata olemine? Kas on olemasolevaks muutumise lood samuti olemasolevaga {seoses}, või ehk teisiti? -- Seda ei oska ma öelda. -- Aga mina võin vähemasti selle võrra öelda, (b) et kui midagi on vanem kui midagi muud, ei saa see muutuda vanemaks suurema vanusevahega kui mis valitses juba kohe alguses, ega ka, kui midagi on noorem, liiatigi nooremaks {muutuda}. Kuna kui liiga suured lisatakse erisuurustele, olgu küsimuse all aeg või mida iganes, eristus jääb alati sama suureks nagu see alguses oli. -- Teadagi nõnda. -- Seega ei siis mingi (c) olev ei saa muutuda vanemaks või nooremaks kui mingi olemasolev, kuna ealine erinevus on alati sama, vaid midagi on vanem ja vanemaks muutunud, ja midagi muud on noorem ja sündinud nooremaks, aga kumbki ei ole selliseks muutumas. -- Täitsa õige. -- Ja üks, kuna see on olemas, ei muutu vanemaks ega nooremaks kui muud olemasolevad. -- Ei muutu. -- Aga vaadelgem, kas muutuvad nood teised asjad sel kombel vanemaks või nooremaks. -- Mil komnbel? -- Sel kombel kui üks osutus olevat vanem kui teised asjad ja need taas osutusid vanemaks kui üks. -- Mis sellest? -- Kui üks oleks vanem kui kui teised asjad, see (d) on olnud olemas pikemat aega kui need teised asjad. -- Just nii. -- Mõelgeim jällegi. Kui lisame pikemale ja lühemale ajale sama pika aja, kas eraldub pikem aeg lühemast sama suure või väiksema murdosaga? -- Väiksemaga. -- Siis ei ole ju erinevus ühe vanuse ja muude vanuse vahel hiljem sama suur kui alguses, vaid kui sama pikk aeg lisatakse ühele ja muule, on erinevus nende vanuses jätakuvalt vähenemas, või kuidas? -- Nõnda on. -- Ja kas mitte see, mis erineb (e) vähesema eaga millestki muust kui varem vanem olnust, muutub nõnda võttes nooremaks, millede suhtes varem vanem oli? -- Muutub. -- Aga kui üks muutub nooremaks, kas siis muudel asjadel omakorda ei tuleks muutuda ühe suhtes vanemaks kui varasemalt? -- Teadagi peab. -- Siis see, mis algselt oli noorem, muutub vanemaks suhtestatuna sellega, mis sai sünni varem ja oli vanem. Esimesena mainitu ei ole iseenesest-võetuna kunaski vanem, aga on alati muutumas sellest teisest vanemaks. See teine nimelt muutub aina nooremaks ja see (155a) algselt noorem vanemaks. Samuti ka vanem on muutumas nooremaks kui noorem. Sest kuna need liiguvad vastupidistesse suunadesse on nad muutunud teineteisele vastandlikeks, noorem vanemaks kui kui vanem ja vanem nooremaks kui noorem. Aga nad ei saanud muutuda kuna, sest kui nad oleksid muutunud, nad enam ei muutuks vaid oleksid. Aga nüüd nad muutuvad teineteisest vanemaks ja nooremaks. Üks muutub nooremaks kui teised kuna – nagu märkasime – see on vanem ja ennem (b) sündinud, ja teised on muutumas vanemaks kui üks, kuna nad on hiljem sündinud. Sama järeldamise kohaselt on muude suhe ühesse samasugune, kuna avastasime, et nad on vanemad kui üks ja saanud oma olemasolu varem kui see. -- Nõnda näib asi selgestigi olevat. -- Niivõrd kui midagi ei saa teisest vanemaks ega nooremaks, kuna nimelt need alati erinevad sama arvu võrra, ei muutu üks ei vanemaks ega nooremaks kui teised, ega teised ei vanemaks ega nooremaks kui üks. Aga niivõrd kui see, mis sündis varem, ja see, mis sündis hiljem, erinevalt jätkuvalt eri osa võrra, (c) seetõttu tuleb ühe ja teiste ja vastupidi teiste ja ühe vahel muutuda teineteise suhtes vanemaks ja nooremaks, või kuidas? -- Nii jah. -- Kõigest sellest järgneb, et üks on nii noorem kui ka vanem iseendast ja muist asjadest kui ka selliseks muutumas, aga samuti, et see ei ole endast vanem ega noorem ega muudest asjades ega ole selliseks muutumas. -- (d) Nõnda järeldub. -- Aga kui nüüd üks on nii osaline ajas kui ka vanemaks ja nooremaks muutumises, nii kas see ei ole ka sunnitud olema osaline minevikust ja tulevikust ja sellest hetkest, kuna see juba on kord osaline ajast? -- Vältimatult. -- Siis ju üks nii oli kui ka on nii olev ja tuli ja tuleb ja on tulev olemas olevat. Muidugi. -- Ja oli, ja on edaspidigi on olevana midagi, mis sellesse puutub ja sellega liitub. -- Jah. -- Ja kuna meil sel hetkel on ühe kohta (e) teadmisi ja arvamus ja tähelepanek, siis neid kõiki on siis olemas. -- Sul on täitsa õigus. -- Ja sellel on siis nimetus ja määratlus, seda nimetatkse kuidagi ja iseloomustatkse sõnadega ja kõik muu, mis sellistele asjadele kuulub, puudutab ka ühte. -- Täpselt sellisel kombel asi on.
-- Kaalutlegem asja veel kolmandat korda. Kui üks on selline milliseks oleme seda tõestanud, nii üks ja mitu kui ka ei-üks ega mitu, ja ajas osaline, nii kas see ei peaks, kuna see üks on, vahel olema osaline olemasolevast, ja kuna see ei ole üks, vahel olema ilma osaluseta olemasolevast? -- Teadagi peab. -- Aga kas see võib olla ilma osaluseta olemasolust {ka} siis, kui see on selles osaline, ja osaline olemasolust siis, kui see ei ole selles osaline? -- Ei või. -- Eri aegadel on see siis osaline olemasolust ja ei ole selles osaline. See on ju ainuke (156a) viis, millel see võib olla ja olla olemata osaline samast. -- Täitsa õige. -- On siis mingi ajajärk, mil üks võtab olemasolust osa ja mingi teine, mil see sellest loobub? Või kuidas teisiti sel võib vahel olla midagi ja vahel mitte, juhul kui see nii saab seda endale kui ka loobub sellest? -- Ei kuidagi. -- Aga kas sa ei ütle seda, et, et midagi saab olemasolu, sündimiseks? -- Ütlen küll. -- Ja olemasolust loobumist sina nimetad hävimiseks. -- Nõnda nimetan. -- Nähtavasti siis üks, mis nii saab kui ka minetab olemasolu, ei sünni ega ka hävine. -- Nii tuleb sel teha. -- Ja (b) kuna üks on nii üks kui ka mitmus ja sünnib ja hävineb, kas see siis mitte siis, kui see muutub üheks, hävineb olemast mitu, ja kui sellest tuleb mitu, hävib {see} olemast üks? -- Muidugi. -- Ja kui sellest tuleb üks ja mitu, nii kas sellel siis ei tule nii eralduda kui ühtida? -- Vältimatult. -- Ja kui sellest tuleb eriline ja sama siis tuleb sel erineda ja samastuda. -- Nõnda tuleb. -- Ja kui see muutub suuremaks ja väiksemaks ja samasuuruseks tuleb sel suureneda ja väheneda ja (c) tasanduda. -- Nõnda. -- Ja kui see liikvel olnuna peatub ja peatununa hakkab liikuma, see ise ei või olla üldsegi mingis ajas. -- Kuidas nõnda? -- Kuna ei ole võimalik, et midagi oleks enne liikumatu ja siis liikvel või esmalt liikvel ja siis paigal ilma, et juhtuks muutust. -- Teadagi mitte. -- Ega või olla mingit sellist ajahetke, mil mingi asi samal ajal ei oleks ei rohkem liikumas kui paigalgi. -- Ei saa. -- Ega asi ei saa muuta oma olukorda ilma muutuseta. -- Teadagi mitte. -- Millal see muutus siis aset leidis? Sest asi ei muuta oma olukorda kui see on paigal ega kui see on liikvel ega kui see on ajaga seotud. (d) -- Ei võigi. -- Kas on siis olemas selline kummaline olukord, mille valitsedes muutus aset leiab? -- Milline `olukord`? -- `Hetk`. Kuna `hetk` näib tähendavat sellist sellist kohta ajas, millest muutus toimub mõlemas suunas. Kuna asi ei muuda oma olukorda paigalseisust siis kui see veel liikumatu on, ega liikudes kui see veel liikumises on, vaid see oma loomult üsna kummaline `hetk` jääb liikumise ja paigalseisu vahele. See ei ole kuskil ajas, ja sellesse (e) ja sellest liikumises olev kandub paigalseisu ja liikumise vahepealsesse olukorda. -- Nii vist peab olema. -- Ja nõnda võttes üks, kuna see on nii paigal kui liikumises, muutub kumbadeski suundades, sest ainult nõnda võib see olla mõlemas olukorras. Aga selle muutuse sooritab see ajatus hetkes, ja siis ei ole see mingis ajas, ei liikvel ega paigal. -- Ei siis. -- Aga kas see ei pea paika ka kõigi (157a) teistegi muutuste puhul? Kui asi muudb oma olukorda olemisest hävimiseni ja olmeasolematusest saamiseks, siis kas ei käi see teatava paigalseisu ja liikumise vahepealse olukorra vahendusel, kui see ei ole, ega ole ka olematu, ei ole tekkimas ega hävinemas? -- Nõnda näib olevat. -- Ja sama otustuse kohaselt, kui üks muutub, muutub ühest paljuseks ja paljususest üheks, ei ole see üks ega paljusus, ei eraldumise ega ühtimuse olukorras. Ja siirudedes samasugususest erinevaks ja erinevast samasuguseks ei ole see sama ega erinev ega ka enam sarnasemaks (b) kui ka erilisemaks muutumas. Ja muutudes väiksest suuremaks ja samasuuruseks ja vastupidiselt ei ole see ei väike ega suur ega samasuurune ega {ole} suurenemas ega väiksemaks muutumas ega võrdsustumas. -- Ilmsestigi mitte. -- Kõik see siis peab paika ühega seoses, kui üks olemas on. -- Täitsa nii.
-- Aga kas me ei peaks ka vaatama, mis toimub muude asjadega, kui üks olemas on? -- On põhjust sedagi vaadelda. -- Meil tuleb siis nüüd öelda, kuidas on muude asjadega peale ühe, kui üks olemas on. -- Öelgem aga. -- Juhul kui muid asju kui üks on olemas, ei ole nad üks, sest kui nad seda oleksid, ei oleks nad ühest erinevad. -- Täiesti õige. -- Siiski ei ole muud asjad täiesti ilma ühtsuseta, vaid nad on sellest teataval kombel osalised. -- Mil kombel? -- Kuna muud asjad kui üks on muud sel (c) põhjusel, et neis on osasi. Sest kui neis ei oleks osasi, oleks nad kokkuvõttes üks. -- Täiesti õige. -- Aga me ju ütlesime, et osad kuuluvad sellise juurde, mis on terviklikkus. -- Nõnda ütlesime. -- Aga tervik peab vältimatult koosnema mitmest, mis selle osad on. Kuna mingi osa eraldi {võetuna} ei ole mitmuse osa, vaid osa tervikust. -- Kuidas nõnda? -- Kui midagi on osa paljususest ja ise on üks paljudest, on see osa iseendast, mis on võimatu, ja osa kõigest muust, kui see on osa kõigist. Sest kui see ei ole (d) ühegi osa nendest, on see muude osa peale seda mainitut, ja samal kombel võiks see olla ise olematu osa millestki; ja kui see siis on olematu osa igaühest eraldi {võetuna}, ei ole see osa mingist neist mõndadest, ja kuulumata kuhugi ei saa see kuuluda, ei osana ega millegi muugagi {juurde}, kõikidesse neisse asjadesse, milledesse see kuulub. -- Nõnda tõesti näib {olevat}. -- Siis ju pole osa paljude ja kõige osa, vaid ühe ainsa kujutise, mida me nimetame tervikuks, mis moodustub täielikuks (c) tervikuks neist kõigest, ja selle osa on osa. -- Just nõnda asi on. -- Kui teistelgi asjadel on osasi, on need osalised nii tervikust kui ka ühest. -- Just nõnda. -- Kui siis muil on osasi, on need osalised tervikust ja ühtsusest. -- Nõnda on. -- Muu kui üks on siis vältimatult täielik tervik, millel on osasi. -- Nõnda on. -- Ja sama järeldamine peab paika iga osa silmas pidades: needki peavad olema osalised ühest. Sest kui mingi neist on osa, see tähendab vist seda, et igaüks on üks, eraldi muudest ja (158a) ja iseseisev, kuid kord `midagi` on. -- Täiesti õige. -- Aga kui kõneleme osalisusest ühest, on selge, et osalev on muud kui üks, sest muidu ei oleks see osaline ühest, vaid oleks ise üks. Aga nüüd ju millelgi muul kui ühel on võimatu olla üks. -- See on võimatu. -- Ja nii tervikul kui ka selle osal tuleb tuleb vältimatult olla osaline ühest. Sest tervik on üks tervik, millede osadeks osad on, ja iga terviku osa on üks osa tervikust. -- Nõnda on. -- Ja kas pole asjad, mis on osalised ühtsusest, pole muud kui üks olles sellest osad? -- On küll. -- Aga asjad, mis on muud kui (b) üks, on paljusus. Sest kui need ei oleks üks ega enam kui üks, ei ole need midagi. -- Vastab tõele. -- Aga kui kord asjad, mis on osalised ühest osadena ja tervikuna, on enam kui üks, kas mitte neid, mis muutuvad ühe osadeks, vältimatul kombel ei ole juba ääretu hulk? -- Kuidas nõnda? -- Vaadelgem {seda} asja sellest küljest. Kas pole nõnda, et siis kui nad muutuvad osaks ühtsusest nad veel ei ole üks ega ole ka ühtsusest osalised? -- See on selge (c) – Kas mitte need, milles pole ühte, ei moodustagi paljusust? -- Nii on. -- No hästi. Kui tahaksime oma mõtteis eraldada neist nii väikese osa kui iganes on võimalik, kas siis ei pea see eraldatud osagi, kuna see pole osa ühest olema mitu mitte üks? -- Peab küll. -- Ja alati kui sel kombel vaatlemne asju iseendast-võetuna, eraldi ideest, siis kui väikest osa sellest iganes vaataksime, on see aruvukuselt (d) ääretu. -- Just nii. -- Ja edasi, kui mingist osast tuleb osa, siis kohe saavad osad oma piirid nii teiste {osade} kui ka tervikuga seoses, ja tervik oma osadega seoses. -- Kindlasti. -- Neile asjadele, mis ei ole muud kui üks, näib siis kujunevat nii, et ühest ja nende liitumisel sellega näib tekkivat neise midagi uut, nii et nad näivad saavat teineteisega võrreldes nii piirid, kuigi loomupoolest moodustavad nad ääretuse. -- Nõnda näib olevat. -- Nõnda võttes siis asjad, mis on muud kui üks, on nii tervikuna kui ka osadena ääretud, ja need on osalised ka piiritletuses. (e) – Just nõnda. -- Siis on need ju ka sarnased ja erinevad üksteisest ja iseendaga võrreldes. -- Kuidas nõnda? -- Seetõttu nad oma loomuse kohaselt kõik ääretud on, siiski neis mõjub sama. -- Teadagi. -- Ja kuivõrd kui need kõik on osalised piiritletuses, toimub nende kõigiga selleski suhtes samal kombel. -- Vist küll. -- Ja niivõrd kui need on nii piiritletud kui ääretus olukorras, on neil kaks omadust, mis on teineteise vastandid. -- Nii (159a) on. -- Ja vastandid on võimalikult erilised. -- Kindlasti. -- Kui siis võetakse tähelepanu alla üks-kumb nende omadustest, on nad nii teineteise kui ka iseendaga võrreldes samasugused, aga kui vaadatakse nende mõelmad omadused, on need mida suuremal määral teiste vastandid ja erinevad. -- Nii tuleb järeldada. -- Sel kombel muud asjad kui üks on teiste iseendaga võrreldes nii sarnased kui ka erilised. -- Nii. -- Ja kui oleme need väited tõestanud, on meil üsna hõlbus tõestada, et asjad, mis on muud kui üks, on teistega võrreldes nii samad kui ka erilised, on nii liikumises kui paigal, (b) ja et neil on kõik vastandlikud omadused. -- Sul on õigus.
-- Mis siis kui jätaksime need asjad isenesest-selgetena kõrvale ja vaataksime selle asmel küsimust, kas on nii, et kui üks on olemas, teised kui üks samuti ei ole {olemas} sellisetna nagu oleme öeldnud neid olevat, või ei ole nad vaid sellised. -- Tehkem nõnda. -- Alustagem siis taas kord algusest ja küsigeim: Kui üks on olemas, mida peab juhtuma asjadele, mis on muud kui üks? -- Küsigeim sel kombel. -- Kas ei peaks üks olema muudest eraldi ja muud eraldi ühest? -- Miks? -- Miks siis? (c) Kuna peale neid ei ole midagi, mis oleks muud kui üks ja muud kui muud. Sest kui öedlakse „üks ja muud“, on sellega kõik öeldud. -- Nõnda on. -- Nõnda võttes ei ole siis nendele lisaks midagi muud, milles sisalduksid nii üks kui muud. -- Ei ole. -- Üks ja muud ei või siis kunagi samas olla. -- Ilmseltki ei või. -- Vaid nad on eraldi. -- Nõnda on. -- Kas ei või me öelda et selles, mis on tõesti üks, oleks osasi. -- Kuidas võiksimegi? -- Nõnda võttes üks ei või olla tervikuna muus ega rääkimata nagu võiks ühe osasid olla muu, kui üks kord juba on muust eraldi ega selle iseendas pole osasi. -- Nõnda on. -- Muud siis mitte mingil juhul ei saa olla (d) osalised ühest, ei selle osast ega sellest tervikuna. -- Ei näi võivat. -- muud asjad ei ole siis mingiski mõttes üks ega ole neis ühtsust. -- Ei. -- Aga ka ei muud ei ole paljusus. Sest igaüks neist oleks terviku üks osa, kui nad oleksid mitmusus. Aga kui nüüd muud kui üks ei ole üks ega palju, ei tervik ega osad, kuna neil ei ole mingit osalust ühest. -- Täiesti õige. -- Ega ka samuti muud ole iseendast-võetuna kaks või kolm, ega kahte või kolme polegi neis, kuivõrd nad on (e) täiesti ilma üksikut. -- Ei saa. -- Ega liiati muud ole ka iseendast-võetuna samad ega erilised kui üks, ega neis sisaldu ei samausust ega erinevust. Sets kui nad iseendast-võetuna oleksid samased võir erinevad või kui neis oleks samasust ja erinevust, oleks asjades, mis on muud kui üks, kaks teineteisele vastandlikku ideed. -- Nõnda näib. -- Aga meie meelest oli ta võimatu, et sellisel, millel ei osalust ühegagi, oleks osalust isegi kahega. -- Võimatu (160a) see ju ongi. -- Muud ei ole siis samased või erinevad ega kumbatki. Sest kui nad oleksid samased või erinevad, oleksid nad osalised ühega kahest liigist, ja kui nad oleksid mõlemat, kahe vastaku liigiga, mis on näidatud võimatu olevat. -- Täiesti tõsi. -- Need siis ei ole ei sama ega muud, ei liikumises ega paigal, ei sündimas ega hävinemas, ei suuremad ega väiksemad ega ka sama suured. Ega ole neil ka mingeid muidki selliseid omadusi. Sest kui muil asjadel oleks mingi selline omadus, oleksid nad osalised ka ühes ja kahes ja kolmes ja paaritu ja paaritu arvuga {seoses}, mida näidati võimatu (b) olevat, kui need nüüd juba kord on ühtusest ilma. -- See on nii tõsi kui midagi muud. -- Seetõtu, kui üks on olemas, on üks kõik ja siiski ka mitte midagi, nii suhtestatuses iseendaga kui ka kõikide muude asjadega. -- Just nõnda asi on.
-- No hästi. Kui üks ei ole olemas, kas meil ei ole põhjust selle peale mõtiskleda, mis sellest järeldub? -- On küll. -- Mida siis tähendab {see} oletus `kui ühte poleks olemas`? Kas erineb see oletusest `kui ei-ühte ei ole olemas`? -- Erineb tõesti. -- Kas on nende vahel erinevus, või on need kaks lauset `kui ei-ühte ei ole olemas` ja `kui üht ei ei ole (c) olemas` teineteise täielikud vastandid? -- Täielikud vastandid. -- Kui keegi ütleb `kui suurust ei ole olemas` või `kui väiksust pole olemas` või midagi muud selletaolist, kas ta siis mõlemal juhul ei tee {endale} selgeks, et see mida ei ole olemas on erinev asi? -- Kindlasti teeb. -- Ja kas ta sellel juhul ei tee selgeks, et kui ta ütleb `kui üht ei ole olemas´ pidas ta sellega silmas, mida `ei ole olemas`, midagi teatut ja muud kui teised asjad, ja me teame mida ta silmas pidas? -- Kindlasti teame. -- No kui ta ütleb `üks` kõneleb ta millestki, mille kohta teadmisi olemas on, ja teiseks millestki, mis on muud kui teised asjad, kas lisaks ta siis sellele `on olemas` või `ei ole olemas`. Sest ka selle kohta, mille kohta öeldakse, et see ei ole olemas, teatakse mis see on ja et see on erinev kui muud asjad. Kas pole nõnda? -- On küll.

-- Nõnda tuleb meil alustada algusest ja küsida: Kui ühte ei ole olemas, siis mis on? Esmalt näib nõnda, et see eeldab ühega seoses seda, et selle kohta on olemas teadmist, sest muidu isegi ei teataks mida mõeldakse kui keegi ütleb `kui ühte ei ole olemas`. -- Täiesti õige. -- Edasi, et muud asjad on erinevad kui üks, muidu ju ei võidaks öelda, et üks on erinev kui muud asjad. -- Nõnda on. -- Nõnda kuulub siis erinevuse omadus ühele, teadmisele lisaks. Sest kui me ütleme, et üks on (e) erinev kui muud asjad, kõneleme me ühe erilisusest mitte muude asjade {erilisusest}. -- Nõnda kõneleme. -- Ja üks on vist oslaine samuti kõnevormidest nagu `see` ja `midagi` ja `selline` ja `sellega võrreldes` ja `nendega võrreldes` ja muu selletaolisega. Sest siis ei võidaks kõneleda `ühest` ja `muudest kui üks` ega võidaks isegi öelda et ühega liituks või ühele kuuluks midagi või et see oleks midagi, juhul kui üks ei osaleks `millegiga iseenesest` ega muude eelnevalt mainituga. -- Täiesti õige. -- Ühel ei võiks samas olla {isegi} olemasolu, kui seda kord juba olemas ei ole, aga (161a) midagi ei takista seda seda saamast osalust mitmest muust. See on isegi vältimatu, kui see on üks, ega muud, pole olemas. Aga juhul kui ühel või sellel ei ole määra olla olematu, vaid kõnelemegi millestki muust, {ja siis} pole vajadust öeldagi midagi. Aga kui oletatakse, et just see üks ega midagi muud ei ole olemas, siis peab üks olema osaline `sellest` ja mõnest muust seigast. -- Vist muidugi. -- Ja sellel on ka erinevust muude asjadega võrreldes. Sest muud asjad, kes on siis erinevad kui üks, vist ka erinevad sellest. -- Just nõnda. -- Aga kas või mitte ka teistest eristuvad ka teineteisest erineda? -- Vist küll. --. Ja kas mitte teineteisest erinevad ei ole erilised. -- On vist küll erilised. -- Kui siis on asju, mis on erinevad kui üks, (b) need erinevad ilmselt on erilised kui eriline. -- Ilmselt. -- Ühele kuulub siis erilisus, millega seoses on muud sellest erilised. -- Nõnda näib. -- Aga kui sellel oleks erilisust muudega võrreldes, siis kas pole sel samasust isendaga võrreldes? -- Kuidas nõnda? -- Kui ühel oleks erilisust ühega seoses, {siis} meie tõestus ei puudutakski sellist nagu `üks` ega meie oletustel poleks tegemist selle, vaid mingi teise ühega. -- (c) Nõnda jah. -- Aga nii ei või ju olla. -- Ei vist. -- Ühel peab siis olema samasus iseendaga. -- Nõnda peab. -- Ega üks ei või olla ka sama suur kui muud. Sest kui see oleks sama suur, see selle samasuuruse põhjendusel nii oleks olemas kui ka oleks samasugune kui muud asjad. Aga kumbki on võimatu, kui kord meie oletamise põhjal üks ei ole olemas. -- See on tõesti võimatu. -- Ja kui üks ei ole sama suur kui muud asjad, järeldub sellest vältimatul kombel, et ka muud asjad ei ole sama suured kui üks. -- Vältimatult. -- Ja kas mitte asjad, mis ei ole samasuurused, ei ole eri suuruses? -- On. -- Ja asjad, mis on eri suuruses, on erinevas suuruses millegagi võrreldes, mis on eri suuruses kui need. -- Teadagi. -- Üks on siis osaline erisuurusest, millega seoses muud asjad on (d) sellega võrreldes erisuurused. -- Nõnda on. -- Aga erisuurusus eeldab suurust ja väiksust. -- Eeldab küll. -- Nõnda siis ühel, millest nüüd küsimus on, on suurust ja väiksust. -- Ilmselt on. -- Aga suurus ja väiksus on teineteisest täiesti eraldi. -- Nad on. -- Siis on nende vahel alati midagi. -- Nõnda on. -- Ja kas võid sa mõelda, et nende vahel oleks midagi muud kui samasuurune? -- Vaid see ju siin on. -- Millel iganes on siis suurust ja väiksust, on ka nende (e) vahel samasuurust. -- Ilmselt. -- Nõnda võttes siis ühel, mida ei ole olemas, on osalust nii suurusest kui ka väiksusest kui ka samasuurusest. -- Nõnda näib. -- Mingil kombel tuleb sel ka olemasolemises osaleda. -- Kuidas nõnda? -- Selle olukord peab olema nagu me ütlesime. Juhul kui nii ei oleks, ei kõneleks me tõtt öeldes, et üks ei ole olemas. Aga kuivõrd me kord juba tõtt kõneleme, on selge, et kõneleme millestki, mis olemas on. Kas nõnda need lood ei ole? -- On küll. -- Ja kui me väidame kõnelevat tõtt, väidame kindlasti kõnelevat {millestki} sellisest, mis olemas on. -- Kindlasti. -- Näib siis nõnda, et et olematu on üks. Sest kui see (162a) ei oleks olemas vaid loovutaks midagi {oma} olemusest olematuse {tarvis}, nii see kohe on. -- Just nii. -- Nõnda siis peab olema olematuse tagatiseks see, et see on olematu, kui suvatseb olla olematu, täitsa nagu oleval peab olema tagatiseks see, et see ei ole olematu, võidaks täiesti olemas olla. Sel kombel nimelt on olev parimal kombel olemas ja olematu ei ole olemas, kui olemasolev osaleb olemasolus aga mitte olemata olemises, nõnda kindlustades (b) oma täielikku olemasolu, ja olematu ei osale olemata olematuses vaid olemata olemises, nõnda kindlustades oma olematust. -- Just nii. -- Kui siis oleval on osalus olematusest ja olematul olemasolust, siis kas ka mitte üks, kui see kord juba ei ole olemas, vältimatult ei ole osaline olemasolust saavutamaks olematust. -- Jah vältimatult. -- Ja ühel, kui see kord juba olemas ei ole, on olemasolu. -- Nõnda ilmselt on. -- Ja olematusel samuti, kui see kord juba olemas ei ole. -- Nõnda teadagi. -- Aga kas võib midagi, mis on teatud olukorras, olla olemata selles olukorras ilma, et selles juhtuks muutus? -- Ei või. -- Nõnda võttes siis alati, kui ütleme et midagi nii on kui ka ei ole mingis olukorras, siis see tähendab, et seal kuskil leiab aset muutus. -- Nõnda tähendab. -- Aga muutus on ju liikumine, või kuidas? -- Nõnda (c) on. See on liikumine. -- Ja kas me ei avastanud, et üks nii on kui ka ei ole? -- Nõnda tegime. -- Ja nõnda võttes see nii on kui ka ei ole mingis olukorras. -- Nõnda on. -- Ja olematu on siis, nagu täheldasime, samuti liikumises, kuna selles toimub muutus olevast olematusse. -- Nii ilmselt on. -- Aga kui see ei ole milleksi olevas, ega see võigi olla, kuna seda ei ole, siis ega või see ka siirduda ühest kohast teise. -- Ei võigi. -- Nõnda võttes selle liikumine ei saa siis olla ümber paiknemine. -- Ei. -- Ega see liiatigi või pöörelda samas paigas, kuna see ei (d) mingis kohas puuduta sama, kuna samasus on olemas, ega olemasolematu ei või olla olevas. -- Ei võigi. -- Kas siis mitte üks, millel ei ole olemasolu, või pöörelda seal kus see ei ole. -- Teadagi mitte. -- Ega üks, olgu see olemas või ei, ei saa muutuda millekski muuks kui see ise. Sest kui muutuks millekski muuks kui see, ei kõneleks me enam ühest vaid millestki muust. -- Täitsa õige. -- Aga kui see (e) ei või muutuda millekski muuks, ega pöörelda ühe koha peal, ega siirduda ühest kohast teise, siis kuidas see siis võib olla liikumises? -- Ei kuidagi. -- Aga mis on liikumatu see on paigal ja mis on paigal on liikumatu. -- Teadagi. -- Nõnda võttes siis olematu üks, nagu näib, on nii paigal kui {ka} liikvel. (163a) – Nõnda näib. -- Ja kui see on liikumises, on see kindlasti muutuv, sest kuivõrd midagi liigub, siis ei ole see samas olukorras kui varem, vaid mingis muus {olukorras}. -- See on selge. -- Ja kui siis üks liigub, see samas ka muutub. -- Just nõnda. -- Kui see ei liigu, see ei muutu mingilgi kombel. -- Ei muutu. -- Seega siis kui olematu üks liigub, see muutub, ja niivõrd kui see ei liigu, see ei muutu. -- Tõsi. -- Seega olematu üks nii muutub kui ka ei muutu. -- Nõnda näib. -- Ja kas mitte see, mis muutub, ei pea ka sündima muuks (b) kui see varem oli, ja kaduda olematusse {oma} varasema olukorraga seoses? Aga mis ei muutu, ei sünni ega kao. -- Kindlasti mitte. -- Ja nõnda võttes olematu üks muutudes nii sünnib kui ka kaob ja muutumatu ei sünni ega kao. Ja sel kombel olematu üks sünnib ja kaob ja ei sünni ega kao. -- See vastab tõele.
-- Pöördugem nüüd tagasi algusesse ja vaadelgem, kas jõuame samale järeldusele kui äsja või ehk mingile teisele. -- Tehkem nõnda. -- Küsime siis: Kui üks ei ole (c) olemas, mis sellest järeldub? -- Nii küsigem. -- Kui ütleme, et midagi ei ole, siis kas me ei peame silmas midagi muud kui et olemasolu puudub sellel mille kohta ütleme, et seda ei ole {olemas}? -- Ei me midagi muud. -- Kui ütleme, et midagi ei ole, kas mõtleme, et see ühel kombel ei ole ja teisel kombel on? Või on nõnda, et kui ütleme, et midagi ei ole, peame lihtsalt silmas, et see kord juba mingil kombel ei ole ega osale olemasolevast? -- Seda (d) lihtsalt mõtlesime. -- Kas siis olematu ei ole olemas ega see ka mingil muul kombel osale olemasolevas. -- Ei osale. -- Aga kas on sündimine ja kadumine midagi muud kui et saadakse ja minetatakse olemasolu? -- Ega see midagi muud ei ole. -- Kas võib selline, millega olemasolu mingil kombel ei liitu, seda saada või kaotada? -- Teadagi mitte. -- Nõnda võttes ühel, kuna seda mingilgi kombel ei ole, ei või olla olemasolemist, ega või see seda mingilgi kombel kaotada ega ka saadagi. -- Vastab tõele. -- Ega olematu üks ei kao ega sünni, kuna see ei ole mingil kombel osaline olmasolevast. -- Seda see ei tee. -- See siis mingilgi kombel ei muutu. Sest muidu see ju nii sünniks kui ka kaoks. -- Just nõnda. -- Aga kui see ei muutu, (e) see ei saa ka liikuda. -- Teadagi ei. -- Kas me siis ei või öelda, et see mis ei ole kuskil, püsib paigal. Sest see mis mis püsib paigal peab alati olema mingis samas paigas. -- Samas teadagi. -- Tõdeme siis jällegi, et ei-olev üks ei ole kunagi ei paigal ega liikumas. -- Ei kumbatki. -- Ega liitu sellega midagi olevat. Sest kui see oleks osaline millestki olevast, see saaks osaluse olemasolevast. -- See on selge. -- Sellega ei liitu samuti suurus ega väiksus ega samasuuruslikkus. -- See on kohe selge. -- Ega (164a) ei samasus ega erinevus ei rohkem kui iseendaga või muude asjadega võrreldes. -- Ei ilmselt liitu. -- Ja kas võivadki muud ehk olla mingis seoses sellega, kui sellega midagi seostuda ei saa? -- Ei või. -- Nõnda siis muud asjad ei ole samasugused ega erilised ega samad ega ka erinevad asjad kui see. -- Teadagi ei ole. -- No hästi. Kas võib selline nagu `selle` või `sellele` või `midagi` või `see` või `selle` või `teise` või (b) `teisele` või `korra` või `hiljemgi` või `nüüd` või teadmine või arvamus või tähelepanek või määratlus või nimetus või midagi muud selletaoline olev liituda olematusega? -- Ei või. -- Nõnda võttes siis olematu ühe olukord ei ole midagi. -- Nõnda näib asjalugu olevat.
-- Kõnelegeim veel sellest, mida juhtuks muude asjadega, juhul kui ühte poleks olemas. -- Selleks on tõesti põhjust. -- Neil ju tuleb olla {midagi} muud. Sest kui nad ei oleks {midagi} muud, ei oleks muudest ka juttugi. -- Nõnda on. -- Aga kui juttu on muist asjadest, on muud ka eri asjad. Või kas sa ei mõtel sõnadega `muu` ja `erinev` sama asja? -- Mõtlen küll. -- Me ju ütlesime, et erinev on erinev kui midagi teist ja muu on muud (c) kuid midagi muud. -- Just nõnda. -- Ja et muud oleksid muud, peab olema midagi, millega võrreldes need oleksid muud. -- Vältimatult. -- Mis see siis oleks? Kuna need ei oleks muud suhtestatuses ühega, kui kord juba ühte olmaski ei ole. -- Teadagi ei oleks. -- Need on siis erinevad teineteisega võrreldes, kuna muud varianti ei ole, või muidu need ei ole muud millegagi (d) võrreldes. -- Täitsa õige. -- Need on siis igaüks muud teineteisega võrreldes, hulgi, mitte üksikult, kuna ühte pole olemas, vaid mingi neist – nõnda näib – moodustab arvukuselt ääretu hulga. Sest kui võttes neist näivalt kõige väiksema osa, selles äkki tekib muutus, otsekui unes: mis näib olevat üks, on ühtäkki mitu, ja mis on äärmiselt väike, osutub ootamatult suureks võrreldes oma osadega. -- See on täitsa tõsi. -- Selliste hulkadega muud on muud teineteisega võrreldes juhul kui muud on olemas ja üks ei ole. -- Just nõnda. -- Kas on siis nõnda, et mitmeid on hulgi, mis igaüks näivad olevat üks, aga seda ei ole, kuna ühte ei ole olemas? -- (e) Nõnda on. -- Ja neil näib olevat arv, juhul kui hulk näib olevat üks, kuigi on paljusus. -- Just nõnda. -- Ja teised arvud näivad olevat paaritud ja teised paarilised, aga seda tegelikkuses ei ole, kuna ühte pole olemas. -- Just nõnda. -- Ja nagu me ütlesime, nende hulgas näib ta olevat ka kõige väikseim. Aga see mõjubki mitmena ja suurena võrreldes igaühega mitmest ja väiksest osast. (165a) – Nõnda on. -- Ja iga hulka nähakse olevat sama suur mõndade väiksematega võrreldes. Sest selline hulk ei näi muutuvat suuremast väiksemaks, juhul kui see ei käi vahepealse kaudu, ja see on näiv ühesuurusus. -- Tõenäoliselt. -- Ja kuigi hulgal on äär teise hulgaga seoses, ei ole sel siiski algust ega lõppu ega keskohta iseendast-võetuna. -- Miks ei? -- Kuna alati kui keegi oma meelest mõtleb midagi neist kolmest mainitud osast, näib algusele eelnevat teine algus ja (b) lõpu järel teine lõpp ja keskel veel kesksemaid olevaid osasi, aga väiksemaid, kuna nende hulgas ei või mõista olevat midagi ühte, kuivõrd ühte pole olemas. -- See on täiesti tõsi. -- Nõnda siis minu meelest näib nõnda, et kõige olev, mida võin oma mõtteis vaatluse alla võtta, peab olema killunenud väikseimateks osadeks. Sest ilma üheta tuleb vaatluse alla võetuks vaid hulk. -- Eks selline hulk, kui seda vaadeldakse kaugelt ja ebaselgelt, sunnitultki näib ühena, aga kui teravasilmselt mõtlev isik vaatab (c) seda lähedalt, näib iga taoline olevat arvukuselt ääretu, kui selles puudub üks, mida ei ole olemas. -- See on vältimatu lõppjäreldus. -- Nõnda kõik vältimatul kombel näivad olevat ääretuina ja piiritletud ja ühena ja paljususena, kui kord ühte ei ole olemas aga kõik muud kui üks olemas on. -- Nõnda näivad. -- Kas nad ka samadena ja erinevatena? -- Mil kombel? -- Just nagu pildil kõik esemed näivad ühest kaugemal seisvat ja olevat samas olukorras ja sarnased. -- Jah nii on. -- Aga kui astuda (d) lähemale, on märgatav, et nad on mõned ja eirnevad esemed ja näiva erinevuse tõttu teineteisest erandlikud ja erilised. -- Nõnda see asi on. -- Nõnda siis hulkadel tuleb näida nii samased kui erilised nii iseenda kui teistega võrreldes. -- Just nõnda. -- Ja kas need samuti ei näi olevat teistega võrreldes nii samad kui erinevad ja teistega kokku puutudes ja eraldi ja kõikvõimalikus liikumises ja kõikvõimalikus paigalseisus ja sündimise ja kadumise olukorras, ega {samas} ei kumbaski, ja kõike muud sellist, mida oleks lihtne läbi uurida, kui üks ei ole (e) olemas ja paljusus on? -- See on täiesti tõsi.
-- Pöörugeim taaskord alguse juurede ja toogeim esile, mis on järeldused, kui üks ei ole olemas ja muud kui üks on. -- Tehkeim nõnda. -- Muud ju ei ole üks. -- Teadagi mitte. -- Aga ega nad ole muudki. Sest kui need oleksid mitmuses, peaks neis ka üks sisalduma. Aga kui midagi neist ei ole üks, need kõik ei ole midagi, nõnda et need siis liiatigi ei saa olla paljusus. -- Tõsi. -- Kui nüüd siis üks ei sisaldu muudes, ega muud ole enamat mitmuses kui ükski. -- Just nõnda. -- Kas nad isegi ei näi üks olevat ega (166a) mitmuses. -- Kuidas nõnda? -- Kuna muil ei ole kokkuvõttes midagi ühist mingigi olematusega, ega midagi olematut liitu millegile muule, sest olematul pole osasi. -- Teadagi mitte. -- Ega muist ei saa olla mingit olematut arusaama ega heiastust ega muist ei või kuidagi (b) uskuda olematuid. -- Ei võigi. -- Kui siis üks ei ole olemas, ei midagi muud ei või kujutleda ei rohkem üheks kui paljususeks. Sest on võimatu kujutleda mitmusust ilma üheta. -- See on võimatu. -- Juhul kui siis üks ei ole olemas, ei saa ka muud olla ega neid ei või ka kujutleda olevat ei üks ega mõned. -- See ei ole võimalik. -- Kas pole nad ei sarnased ega erinevad. -- Ei ole. -- Ei siis samad ega eri asjad, ei üksteist puutumas ega eraldi ega midagi sellest, mida eelnevalt arvasime neid näivat olevat. Muud siis ei ole ega näi olevat midagi neist, millele üks olemas ei ole. -- Tõsi. (c)
-- Kui nüüd lühidalt ütleme `kui ühte ei ole olemas, ei ole midagi olemas`, siis kas meil on õigus? -- Täiesti kindlalt. -- Ütelgem siis nõnda. Ja võime veel lisada – mis näib tõsi olevat – olgu üks olemas või ei, nii üks kui muud nii suhtestatuses iseendaga kui teistega, kõik ja igal kombel nii on kui ka ei ole, näivad olevat ja ei näi {olevat}. -- See on tõde.
__________________________

Ülevaateid ja seletusi.

Lauri Carlson.

Parmenides.

Ideedeõpetuse kriitikat ja komplitseeritud loogilis-dialektilised harjutuskuvandeid sisaldav Parmenides-dialoog paigaldatakse tavaliselt Platoni hilisperioodi avanguks 360-aastatesse eKr. Varem sageli kaheldud originaalsust ei ole nüüdsel ajal enam küsimuse alla seatud. Parmenidese omaseim koht tundub olevat Phaidoni ja Riigi peamiste osade järgne aga enne Theaiteos- ja Sofisti-dialooge.
Dialoogi komplitseeritust lisab see, et see jaguneb kaheks selgesti eristatavaks osaks. Esimene osa on kaudselt selgitatud, kolme peategelase vaheline suhteliselt elav vestlus; teine osa (alates 137c) on otseselt dialoogi kohaselt kirjutatu, Parmenidese pikk ja abstraktne loogiline tõestusahel, mis liidendub eelmisega võrdlemisi kaudselt. On põhjust kahtlustada et need osad ei ole algselt kokku kuulunud.
Draamalikus graduleerituses ja isikukujudes on osaliselt mängulist sümboolikat. Juba erandlikult mitte otsesel teel, mille kaudu seletus vestlusest on väidetavalt (vrdl. Pidusöök), on omal kohal juba alguses hoiatamaks lugejaid selle eest, et oldakse kaugenemas kaugele tavalisest sokraatilisest õhustikust. Selgitus puudutab väidetut (aga juba kronoloogilistel põhjustel ebatõenäolist) kohtumist eaka Parmenidese, keskealise Zenoni ja õige noore Sokratese vahel; vestlust juhib Parmenides. Vestlusest on kirjutanud keegi juuresolev isik, Pythodoros (kes on meile võrdlemisi tundmatu), Platoni nooremale poolvennale Antifonile, kes on hiljem korranud jutustuse kellegile Kefalosele. See Kefalos selgitab seda nüüd uuesti mingile anonüümsele kuuljaskonnale. Kefalos on pärit Ioonia Klazomeeniast ega pea teda siis samastama selle Kefalosega, kelle kodus Riigi-dialoogi väitlus läbi viiakse. Aga sõltumata sellest, kas on Platon vahest Parmenides-dialoogis välja mõelnud uue Kefalose, selle esiletoomine vihjab et nüüd plaanitakse eristuda Riigi esindatud mõtteskeemidest; ühendus Riigiga muutub siis ilmseks sellega, et Platoni vennad Adeimantos ja Glaukon, kes näitlevad keskses rollis Riigi arutlustes, mainitakse kohe Parmenidese alguses (mingil määral vastav ühendus Riigiga sooritakse muide Timaiose alguses). Lisanduvalt müstifikatsioone toob tervikpilti Aristoteles, üks 400-sajandate aastate vähem tuntud poliitikuid (127cd), kellest transiitosas (137bc) tehakse Parmenidese vestluspartner teose teise osa tarvis: on vavevalt võimalik eitada, et see Aristoteles esindab ka ja just nimelt hilisemat tuntud filosoofi, kes 17 aastasena aastal 367 eKr liitus Platoni seltskonnaga.
Filosoof Parmenides, kes selle dialoogi kohaselt oli 65 aastane, umbes 450 eKr. (127bc, usaldusväärsemaid periodiseeringuid ei ole), oli lõunapoolse Eelea filosoofilise koolkonna rajaja, üks paremini tuntud eelsokraatikuid. Parmenides kuulutas oma õpetust meile osaliselt säilinud õpetusluuletustes. Luuletustes eristatakse kaks teed mida filosoofil tuleb valida. Tõe tee seletab mis tegelikult olemas on; väär tee juhub selleni mida ei ole. Ainult tõe teest võib kõneleda, kuna kogu kõne on jutt millestki mis olemas on. Sellest mis olemas ei ole ei saa kõneleda, sellest ei saa mõelda ega ei üldsegi seda mõista. Seda teesi kutsutakse Parmenidese teesiks. See moodustab endast ühte kreeka filosoofia märkmisväärsematest probleemiasetustest. Tõe teel Parmenides ütleb veel, et tõelisus on üks ja jagamatu. Sellest järeldub et see on muutumatu, alati paigal püsiv, piiritletud ja kujult täisulik kera. Tõelisus on üks, ega midagi ole paljususes.
Parmenidese õpilane Zenon tuntakse rohkem liikumist ja arve puudutavate puudutavate paradoksidega seoses. Iseloomulik on Zenoni arve puudutav antinoomia, mis valgustab ka Zenoni argumentide loomust:

Kui on olemas mitu, tuleb neid olla nii palju kui neid on, ei enam ega vähem. Aga kui neid on nii palju kui neid on, on neid piiritletud arv.

Kui olemas mitut, on neid piiritletud arv. Sest olemasolevate vahel on alati teisi, ja nende vahel jällegi teisi. Ja nõnda on olemasolevaid ääretu hulk.

Paradoksist võidakse järeldada, et tegelikkus pole mitu vaid üks. Nõnda juhtavad Zenoni tõestused samale tulemusele kui Parmenidese omad.
Zenoni meetod, mida esitatakse dialoogi alguses (127d-128e), on kaudse tõestuse meetod, mille arendjaks teda ka traditsioonilislt nimetatakse. Zenoni tõestuste ehitust jälgitakse dialoogi teises osas.
Metodoloogilistele vaatlustele järgnevalt siirdub vestlus peamisele kõneainele (129a). Sokrates piiritleb eelealastele Platoni keskmise perioodi ideedeõpetuse põhijooned. Parmenides küsib hämmastuna, kas Sokrates on selle ise välja mõelnud. Sokratese vastus on mitmeti tõlgendatav.
Ideede-õpetus on üksikasjalikumalt selgitatud Phaidon-dialoogis (vrdl. ka Menonis selgitatud anamneesis3 ning ka Riik VI-VII). Teooria muudab võimalikuks teadmiste saavutamise hoolimata nähtava maailma alalisest muutuvusest. Arvamus (arvamusavaldus, arusaam) ja teadmine erinevad teineteisest oma objektiga seoses. Teadmine keskendub igavestele ja muutumatutele ideedele, kui seevastu nähtavas maailmas, asitingute maailmas, võib olla kõige enam vaid tõeseid arusaamu, mitte aga tegelikku teadmist. Teooria siiski täiesti ei välista asitingute maailma tõelisust. Nähatavad objektid saavad omadusi ja säilitavad neid olles osaluses muutumatute ideedega ja muutuvad või kaovad vahetades või minetades oma osalust ideedes.
Platoni ideede kohta kasutatud sõna eidos, ideaa ja (hiljem) genos tähendavad õieti kujutist, vormi, tüüpi või liiki. „Idee“ on Platoni puhul mõistetav tehnilise terminina. Sest ega siis Platoni käsutuses olnud nüüdseid psühholoogilisi konnatatsioone.
Parmenidese õpetusest erineb Platoni filosoofia kahes tähtsas suhtes. Mõistuslik maailm ei ole üks ja jagamatu, vaid koosneb erilistest ideedest. Teisalt aistinguline maailm ei ole täiesti ebatõeline, vaid meie ümber olevad objektid erineval määral osalistuvad ideedes. Aistingulise maailma näiv paradoksaalsus seletatakse osalusteooria kohaselt. Ideed ei saa omada teineteist välistavaid atribuute, aga nähtavad objektid võivad osaleda vastupidistes ideedes. Sokratese meelest oleks seletusele saatuslik, kui sama hämmeldus valitseks valitsevate ideede hulgas. Kommentaar on tähtis dialoogi koguehituse osas, nagu hiljem näeme.
Mõlemad mainitud jooned on vastupidised Parmenidese peamisetele teesidele. Seetõttu on loomulik, et just Parmenides saab järgnevalt neid oletusi kritiseerida.
Paremnidese eismene küsimus (130bc) puudutab ideede arvu. Millel kõigel on ideesid? Parmenidese ettepanekute järjestus vastab ideedeteooria arenguloole. Eetiliste ideede järel on kindlamad üldised matemaatilis-loogilised mõisted. Platon näib olevat ebakindlam looduse liigimõistete positsioonist, kõnelemate niisugustest juhuslikest sõnadest nagu muda või mustus. Hiljem Timaios-dialoogis eristatakse aistingulise maailma ehitust teatava aatomiteooria kohaselt, mis on omal kohal piiritlemaks looduse põhielementide arvukust.
Parmenides jätab peagi selle küsimuse rahule ja hakkab uurima väidetavat osalussuhet ideede ja aistingulise maailma vahel (131a). Aineline-kohaline mõtteviis muudab osalussuhte problemaatiliseks. Kui üks ja sama idee sisaldub samal korral mõnedes eri objektides, kui see ei saa enam üks olla, või kui idee voogab purje taoliselt sagedamate asjade üle, ja igaüks saab enda osaks vaid osa ideest.
Järgnev argument (132a) arendab välja palju tõsisema paradoksi. Küsimuse all on kuulus nn kolmanda mehe tõestus (millele ka Aristoteles viitab nt Met. I 990b17). Kolmanda mehe tõestuses näidatakse, et osaluse tüüp tasutaoletusetga võrreldes juhib vastuolule selle põhijäreldusega seoses, et iga vorm on ühemõisteline. Riigi-dialoogi lõpus (X 597c) on Platon seostanud osalisusteooria taustjäreldusi näitamaks, et vorme on vaid üks igast liigist. Kui jumal oleks loonud kaks aasta ideed, oleks vaja neid ühendama kolmas, mis selgitaks eelneva kahe ühtsust; need kolm vajaksid neljandat ja nõnda lõputult edasi. See oleks mõtetu, seega vormid, ideed, on ühemõistelised.
Peitjäreldused on siin teisalt, et kaks asja milledel on mingi ühine omadus on osalised sama ideega, ja teisalt et igal ideel on iseendastvõetuna enda poolt esindatud omadus.
Nähtavate objektide osalisus ideedesse algatab nüüd regressi. Esimesest oletustest järeldub, et suuri esemeid ühendades peab neist tulenema erineva suuruse idee. Aga suuruse idee on järgneva oletuse põhjal ise suur. Siis peab jällegi leiduma uus asi, millele tuginedes suured esemed ja suuruse idee üheskoos suured oleksid. Neid ühendamaks saavutatakse jälle uus idee, ja nii edasi ad infinitum.
Sokrates pakub esmalt (132b) kontseptuaalset väljapääsu olukorrast. Vahest ei olegi ideed iseseisvad objektid, vaid mõtted. Regress ei saa alata, kuna objektid ja neid ühendav tegija ei ole võrreldavad. Parmenides hülgab selle mõtte kahel põhjendusel. Esmalt Parmenidese teesi kohaselt peab iga mõte olema mõtte millestki. Mõtlemise objekt ei ole muud kui just idee. Peale selle, kui objektid on osalised mõtetest, kõik oleks – osalusteesi najal – mõtlemine.
Tõrjudes Sokratese pakkumise täpsustab Parmenides kolmanda mehe tõestust järgnevalt. Phaidoni õpetuse kohaselt on ideed eeskujudeks, mida nähtavad asjad meenutavad või jäljendavad. Osalisus põhineb idee ja objekti samasugususele. Suured esemed on osalised suuruse ideest olles selle sarnased. Aga ühetaolise seletuseks vajatakse kolmandat asja, mida esemed ja idee üheskoos jäljendavad, samadel põhjustel kui postuleeritud idee algusest peale. -- Võidakse küsida, kas mitte Platon ei ole teadlikult komplitseerinud probleemi valides näiteks nii selgelt relatiivse mõiste nagu `suurus`.
Oslausteooria petmisest näib järelduvat halbu tulemusi. Juhul kui ideede ja objektide omavahelist suhet ei saa rahuldavalt seletada, ähvardavad ideede ja aistingute maailm teineteisest eristuda.
Nagu Platon ise tõdeb (133a), kolmandast mehest nähakse „millistesse raskustesse satutakse, kui oletatakse ideid olevat iseseisvad ja erilised asjad“. Moderne lõppjäreldus on, et üldmõistete loogiline tüüp tuleb eristada objektide tüübist. Platon siiski seda lõppjäreldust ei tee. Iseseisvad ideed säilivad hilisemaski loomingus mõtetstatud mõtelmise ja arutluse eeldustena. Nende seost asitingulise maailmaga on siiski üritatud selgitada teistestki vaatenurkadest, nt Timaios-dialoogis.
Järgneb transiitosa (135c-137c). Parmenidese poolt tõstatatud probleemid näivad olevat ületamatud. Aga Parmenidese arvates võiks piisavalt andekas ja koolitatud filosoof need lahendada. Sokratese viga on, et ta üritab probleeme selgitada ilma piisava harjutuseta dialektika kunstides. See nõu juhatab dialoogi teise osasse. Parmenides soovitab Sokratesele nimelt just harjutust hüpoteeside dialektilses vaatluses (vt. 136bc).
Dialoogi viimane osa (alates 137c) on selline harjutus. Arutuluse all on Parmenidese filosoofia Üks. Viimane osa jaguneb järgnevateks osadeks. Järjekorras vaadeldakse kahte vastupidist oletust ühe olemasolu kohta: üks on, või üks ei ole. Kumbatki hüpoteesi käsitletakse esmalt ühe siis teiste kui ühe vaatenurgast. Igaüks nõnda saadud neljast uurimisvaldkonnast jaguneb möönvaks ja eitavaks etapiks. Möönvas etapis näidatakse, et kõnealune on osaline filosoofiliselt kesksest ideedest, negatiivses näidatakse et sel ei ole neis osalust. Igas etapis jälgitakse kõneainet nii suhtetstatuses iseendasse kui suhtestatuses muudesse, kui hüpotees seda võiamldab. Sisuloetelu on järgnev:

Kui üks on,
mida tuleb ühe kohta öelda?
-- ei ole osalust ideedega (137c)
-- on osaline ideedest (142b)
(süntees) (155e)
mida on öelda muude kohta?
-- osaline ideedest (157b)
-- ei ole ideedega seotud (159b)
Järldumus positiivsest hüpoteesist (160b)
Kui ühte ei ole,
mida on ühe kohta öelda?
-- osaline ideedest (160d)
-- ei ole osalust ideedest (163b)
mida on öelda muude kohta?
-- osalised ideedest (164b)
--ei ole osalust ideedest (165e)
Järeldus mõlemast hüpoteesist (166c)

Parmenides-dialoogi teine osa on Platoni loomingu raskemini selgitatavaid osasi. Antiikajast saati on sellele pakutud teineteisest järsult erinevad tõlgendusi. Uusplatonistid lugesid sellest välja oma metafüüsiliste õpetuste süstemaatilise esituse. Tõestuse järgenvad osad heiastavad uusplatonistliku Ühe materialiseerumist. Olevast ülalpool olev Üks emanitseerub olemasolevaks Mõistuseks. Sellest sünnib maailmahing, ja nõnda edasi terenduva olematuseni.
Palju hiljem nägi Hegel Parmenides-dialoogis oma eeldajat objektiivses dialektikas. Uusplatonistlikud ja hegeliaanlikud tõlgendused on näiteks Parmenides-dialoogi metafüüsilisest tõlgendamisest. Teine suundumus tõlgendab Parmenidese tõestused Platoni aseaineks oma kaasaegsete kriitikale ideedeõpetusele. Tõestustel on voli näidata, et vastaste (`uuseelealastel`) oletus või nende loogika viib veel halvemate paradoksideni. Sellesuunalistest seletusüritustest on kogu massiivne tõestusahel vahel kujutatud kui mingit filosoofilist paroodiat. Sellise tõlgenduse vastu on põhjendatult märgitud, et küsimuse all oleks siis kindlasti filosoofia ajaloo igavaim nali.
Loogika esilekerkimine nüüdisaegses filosoofias on äratanud uut huvi Paremenidese ja muude sama perioodi dialoogide vastu (Kratylos, Theaitetos, Sofist). Sellele suundumusele on omane pürgimus näha Parmenidese hilisemates osades ideede teooria oma loogika süstemaatilist eritlust ja implitsiitset kriitikat. Platon näitab selle tõlgenduse kohaselt oma ideedeõpetuse koogilisi nõrkusi tuletades seda Russeli paradoksidega võrreldavatest antinoomiatest. Selle tõlgenduse valguses on üllatav, et Platon oma hilisemates dialoogides ei loobu teooriast, mille alused ta on hävitanud.
Rõhku on ka viimaks pandud dialoogi ülesehituslikule ebaühtlusele ja vaadatud, et dialoogist ei pea otsima ühtset põhiprintsiipi.
Kindlaim tõlgenduslik põhimõte on kahtlemata vaadata, mis viiteid Platon ise annab dialoogi tõlgendamiseks. Esimeses osas pakutakse vähemalt nelja tähelepanuväärset vihjet. Esmalt, nagu eelnevalt tõdeti, on Platon tahtnud lugejat mõistma panna, et ollakse eristumas Sokratesest nt Phaidonis ja Riigis antud õpetusest. Siis tulevad metodoloogilised juhtnöörid. Zenoni menetluse kohaselt vaadeldud küsimust valgustatakse järjestikku vastandlikeilt vaatekohtadelt ja otsitakse nõnda selles peituvaid vastuoksusi. Seda süstemaatilist argumenteerimis-viisi proovitakse dialoogi teises osas.
Kolmas viide puudutab dialoogi põhiteemat. Alustades vestlust ütleb Sokrates tulevat hämmastunut, kui keegi „esmalt võtab eraldi pelgad ideed iseenesest, nagu samasuse ja erilisuse ja üksuse ja paljususe ja liikumatuse ja liikumise ja nii edasi ja näib, et neid võidakse ühega liita ja eraldada.“ Dialoogi teine osa tegeleb just Sokratese osutatud ülesandega, uurimaks ideede omavahelisi suhteid. Parmenides-dialoogi on esimene katse sarjas, mille edenedes Phaidoni ideedeõpetus eriliste, jagamatute vormidega areneb teistega ühenduvate ideede süsteemiks. Riik-dialoogi puhul on pandud tähele, et ideed osalevad ka teineteisesse mitmel viisil (nt. V 476a). Uurimused jõuavad oma kõrgpunktini Sofistis, kus vormide ühtesõlmumine tõdetakse dialektilise arutluse vältimatuks eelduseks (259e).
Neljas viide puudutab dialoogi viimase osa ülesannet. Seda öeldakse olevat harjutus, mille abil Sokrates võib jõuda lähemale Paremnidese poolt tõstatutud probleemidele lahendusele. Tõestuste lähem vaatlus kinnitab arvamust, et tõestused on proovi-loomulised. Dialoogi teine osa on suuresti rohkem või vähem tõenäoliste filosoofiliste argumentide ja teeside loend. Mõned käsitletutest argumentidest ja käsitletud probleemidest korduvad Platoni hilisemates dialoogides. Teised on ilmseltki `eristilised` ja täiendavad ilmselt vaid tõestuse ehitust. On raske näidata mingit eraldi filosoofilist teesi, millele vastuolude teravik suuniteltud oleks.
Argumentide üksikasjalik analüüs loob siiski ohtralt valgustust Paremnidese-dialoogi alguse osale ja muudelegi sama ajajärgu dialoogide probleemidele. Nõnda teenib Parmenidese dialektiline harjutus veelgi oma ülesannet.
_____________________________

Seletusi.

126b Pyrilampes: ateenlane, kellega Platoni ema oli uuesti abiellunud. Muud juhtauses eistatud isikud on eelnevalt toodud.
126c Melite: Ateena linnaosa, Akropolise läänepoolel.
127a Nn suurt Panathena-pidu veedeti igal neljandal aastal juulis-augustis.
128de Viide kirjanduslikule vargusele tähendab arvatavasti, et Zenoni antinoomiat võidakse tõlegndada, ja on tõlgendatud, ka äärmiselt realtivistlikus mõttes; vrd. Phaidros 261d.
137a Ibykoksese (500-aastate keskpaigas eKr) luuletustest on säilinud ainult katkendeid.
137c Tervik on selle määrtaluse kohaselt sama kui kõik selle osad. Vrd. Theaitetos 204a-205a.
137e Menonis määratletakse kuju äärte abil (76a). Kuju jagatakse ümmarguseks, sirgeks ja nende seguks (vrd. 145b ja eelnevalt). Ümmargune ja sirge kuju määratletakse keskoha ja äärte abil. Ümmargune on objekt mille ääred on igas kohas sama kaugel keskusest. Sirge on objekt mille keskoht sisaldub lähimat rihituna kaugemaile. See määratlus on esimene tuntud üritus määratleda sirge mõistet.
138ab Liikumine (kiineesis) jagatakse siin muutumisega (alloioosis) ja liikumisega kohaga seoses (foraa). Järgmine jaguneb edaspidi siirdumise ja ühe koha peal pöörlemisega (vrd. 156b). Sama osa esineb Theaitetoses (181d). Kreeka mõtteviisi kohaselt sünnib olemuslik muutus erandjuhul liikumisest, omaduste tulemises objekti osaks ja sellest kadudes.
142a Vrd. Sofist 238a.
142c Vrd. Sofist 255b.
143a Vrd. Sofist 244b-245e.
149e Vrd. Phaidon 102bc, Riigimees 283e.
152a Vt. 141Ab eelnevalt.
156b Seadused-teoses loeteleb Platon liikumise liike põjalikumalt (X 893c-).
161e Vrd. Euthydemos 283e-284c, 285d-286e; Rikk Vi 487bc; Kratylos 385, 429; Theaitetos 183e, 187b-d, 188c-189b, 190e; Sofist 263e-264d.
163b Vt. 156 eelnevalt.
(L. C.)
_____________________________
1 PLATON. „TEOKSET. KOLMAS OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni, A. M. Anttila. (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). Lk.: 2-422. Siin järgnevalt on siis (1. korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „PARMENIDES“. (Soome keelde tõlkinud: A. M. Anttila). (Lk.: 207-260). Järelsõnad: Lauri Carlson: „Esittelyjä ja selityksiä“ („Ülevaateid ja seletusi“.) Lk.: 398-407). (Tõlkija, Madis Liibek).
2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoogi nagu „Parmenides“ pole teadaolevalt varem Eesti keelde tõlgitud, siin siis esmakordne eestindus Soome keele vahendusel. Kommentaarid ja mõtestatud kriitika ja parandus-ettepanekud on vägagi oodatud, kas otse blogis kommenteerides, või siis tõlkija täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: madisliibek@gmail.com (Tõlkija, M. L.) [I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s a little country in North-East Europe. This is the PLATON`s Dialogy like „PARMENIDES“. First time in Estonian language so far in estonian language`s all history?! WHY SO?! And now I am translated it FROM FINNISH LANGUAGE...! And now I publish it! (26. 03. 2019.)]
3 Antud järelsõnas esinevad mõned Antiik-Kreeka keelsed sõnad ladina transkriptatsioonis on siin esitatud kursiivis ja pikkade vokaalidena (nt „aa“ & „oo“ & “ee“) kreeka-ladina alfabeedi „õigekirja“ asmel on (trükitehnilistel põhjustel) lihtsalt need mainitud pikad vokaalid. (Tõlkija, M. L.).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar