R. Taylori "metafüüsika" kriitika.

Richard Taylori „metafüüsika" kriitika.

„Welt-Glugheit.

Bleibt nicht auf ebenem Feld!

Steig nicht zu hoch hinaus!

Am schönsten sicht die Welt

Von halber höhe aus.“

Fr. Nietzsche: „La gaya scienza“.¹

Võib nõustuda ja võib seda ka mitte teha tolle mooduse üle metafüüsika mõistet/tähendust lahti-selgitada, nagu seda teeb Richard Taylor oma siin vahendada püütud teoses.² Aga, -- igal juhul tuleb tunnustada käsitluse suure-joonelisi püüdlusi, -- on ju ometi juba pühendusega osutatud toda viimast juba hulgi, -- ei meenutata nõnda mõnda kolleegi ega kodakondset, ei, raamat on pühendatud "Aristotelesele³ ja Zenonile". -- Vähemalt esmapilgul võivad säärase teguviisi motiivid jääda selgusetuks⁴, (võks ju näiteks arvata, et kui juba nõnda "pühenduda" peaks vähemalt ühest mineviku suurkujust igati piisama) -- aga ilmselt väljendab too talitusviis midagi kogu autori lähenemise-viisile omast suhtumist.

Ja nimelt -- minevik (ja selle tõed ja väitmised) on küll midagi olulist, aga seda vaid tuntavaid mööndusi tehes, -- umbes nii nagu on lugemisel oluline kirjatehnika, -- ilma milleta küll lugeda ei saaks aga otseselt "Asjasse" see nüüd ka ei puutu. -- Ühest küljest tuleb mõõnda säärase lähenemise eeliseid, -- varaseimaile arusaamadele "kohta kätte näidates" mõistetaks kui nö.- "perspektiivsemalt" ka oma ajastu vajadusi ja nõudmisi.⁵

Helleenide metafüüsiline asi saab nõnda igati ontlikult kaasajastatud kuue, autor seab oma ülessandeks seletada ja veel kord seletada ümber, mida keski kunaski aga metafüüsika teemal väita on võtnud, pidades seejuures taktitundeliselt silmas, et lugejat ei koormataks liigse faktilise ainesega (nagu nt. nood kõik võõrapärased nimed, rääkimata juba sellest, et näidataks, -- selguse huvides -- vahel ära kust konkreetselt mingi arusaam ka pärineb).

JA siia ka midagi ühelt tõeliselt metafüüsikult (ühele aadlikule). Leibnitzi kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.) “... Selline arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos meiega sündinud valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei jõua me mitte üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni, vaid ainult selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”⁶

Aga ometi just 'selguse' juurde, -- "selge mõtlemise" juurde tagasi nii-öelda, lugejat juba esimesel leheküljel kutstakse. -- "Metafüüsika on võime selgelt mõelda..."⁷ Sellest ka teema olulisus ka ilmselt "tänasegi päeva" tarvis. Sest on ju ilmselge tõsiasi, et selgust, mõtlemises napib. Autor teeb siin küll peene eristuse "psühholoogilise" isiksusetüüpide lahterdamise alusel ⁸, väidetavalt nimelt, on alati leidunud ka "harvasid reflektiivseid hingi" kellele selge mõtlemine eluks vajalikum on kui õhk seda olla saab... Aga peamiseks, mis metafüüsikat (kui säärast ) iseloomustada võib ripub ära säärasest küsilause vormist nagu "miks ?", -- ehk siis pigem "miks" ja mitte "kuidas?", kui viimane igakülgselt primaarseks üldjuhul? ( Kas see on pigem sotsioloogia või darwinism? Vahest hoopis sotsiaal-darwinism??)

"Miks?" küsimine aga siingi, traditsioonile omaselt, loetud põhimõtteliselt "vastustamatuks", millise eripära positiivsemaks omaduseks võib ilmselt tõesti, parimal juhul, olla ka teatud adogmaatilisus kõik-võimalike väitmiste puhul. (Vastupidisel juhul siis ilmselt tuleneks sellest üldine väitmiste ebakindlus elik väitmistest ülepea hoidumine.)

Metafüüsika mõiste defineerimisel autor järgimas religioonile omast nn. "jumala-tõestamistest" tuntud skeemi, eks ole ju seegi " absoluut" piiritletav hõlpsamini negatsioonide abil, mis siis metafüüsika "ei ole“... Loetelu tuleks kindlasti pikk, esmatähtsaks on autori nägemuse kohaselt tõmmata nö. - "selge piir " metafüüsikaga "piirneva" suhtes. -- Nõnda näiteks religioon, mil mõningates kultuurilistes kontekstides ju otsesed seosed metafüüsika kujunemisega (Hellas),⁹ samas kui mujal kõikvõimalikud seosed puuduvad aga täiesti (semiidi kultuuri-areaal.)¹⁰

Samas on metafüüsika aines loetud risti vastupidiseks ka (filosoofilise-ma) materialismi käsitletava teema ja valdkonnaga, kuna viimane liigitumas rohkem natuuri-teaduste kilda, mis teadupärast taotlenud enam just 'teadmist' (knowledge) asjadest ja nende vahelistest suhetest ja mitte siis metafüüsikale pärimuslikult omasemaks loetud 'arusaamise' ehk mõistmise (understanding) pürgimusi.

Nõnda on metafüüsikat samas ka mõistetud kui filosoofia päristisemat osist, selle 'essentia't, hoiakulist meelestatust kui põhimõttelist küsimist ja teada-tahtmist, mitte-rahuldumist nende kõikvõimalike "vastuväitmise korras" esile-kerkivate dogmadega. Ehk siis lihtsamalt -- nõnda on filosoofia alias metafüüsika kui põhimõttelise eelistuse väljendus -- pigem mitte "teada" tahta, kui viimase all silmas pidada üldkehtivat ja kõigiti "progressiivset"... Filosoofia on siis kui "rumal olla tahtmine“... Milles peitubki siis üks peamisi nö.- metafüüsilisi "probleemi-asetusi" -- so.- kui küsimine 'tõestuse', selle võmalikkuse ja 'tõepärasuse' järgi ülepea.

Filosoofia või metafüüsika on nõnda algseim kõikvõmalike "uskumuste" kriitika, olgu siin tegemist helleenide panteoni õõnestamise või ajastuid käibinud 'Gemein-plätze' ide vastu üldse. Ja seega võib väita, et oma peamiselt hoiakult on metafüüsiline mõte olnud pea alati ka idealistlik (selle sõna "platoonilises" tähenduses), kui metoodiline kahtlemine ja "tõesuse" järele nõudmine.

Tagasi käsitletava teose manu. Autor on sõnastanud ühe, -- traditsioonilise metafüüsika kontekstis -- kohatuna näima pidava küsimuse, ja nimelt: "milles peitub vajadus metafüüsika järele?" -- Eeltoodugi valguses on see kindlasti vähemalt ebakorrektne, sest kas ei ole, nönda küsides, tegemist lihtsalt nö.- "kategoriaalse veaga", -- "miks?" ja "kuidas?" tasandite "segi-ajamisega"?

Metafüüsika kui mõistmise järele küsimine (nõnda "kategooriline" säärane, mis ei hooli kui isegi "vastustest"!) ei tarvitse ju juhinduda pragmaatilisest kreedost, metafüüsika ei tegele kindlasti ka nn. "loodus-vaatlustega", teisisõnu: empiiriline aines on rangelt sekundaarseks taandatud, (nagu on meeleline antus küll nt. epistemoloogia nö.- "lähtumise-punktiks" aga kaugeltki mitte "tegelikuks sisuks").

Samas võib kahtlemata autoriga nõustuda kui pidada metafüüsikat "vajalikuks" ennekõike kui lihtsalt 'ratio'le omast lähenemise viisi, ehk siis "mõistlikust", kuulutada 'tarkus' kui aemotsionaalne ja võmalikult objektiivne viis asjade ja nende vaheliste relatsioonide üle otsustamisel ülimaks kriteeriumiks hindamisel ja sõnastatuna (antud autori poolt) võrdlemisi paljutõotavalt, (otsekui esoteeriliselt!) -- "Ise(duse) ja keha(lisuse) reaalsus". („The Reality of Self and the Body“). Otseselt metafüüsikaga on teema vahest seotud kuivõrd, nagu autor ka selgitab (lk. 9), küsimine enese nö.- piiritlemise, eristamise järele "mitte-minast", mis väidetavalt iga ennast tunnetava mõtlemisele aluseks on.

Mis aga too "ise" ehk "mina" täpselt olema peaks on olnud tänuväärseks aineseks paljudele teadus-harudele, so.- filosoofia üheks esimeseks ("tunneta ise-ennast!" (Plato-Sokrates)) ja peamiseks küsimuseks üldse (ja nõndasama ka metafüüsika, moraali ja religiooni etc. puhul).

Traditsiooniliseks eritlemise viisiks on olnud dualistlik eristus: "mina ise" (hing, vaim, vms.) contra "keha". Selle viimase, ehk siis kehalisuse pinnalt ennekõike, lähtub materialistlik arusaam, st.- reaalsus on kui midagi silmnähtavat ehk kombitavat ja kogu lugu, autor tõdeb, et säärase nägemuse eeliseks on kindlasti selle lihtsus.

Jääb üle vaid nõustuda. Tulles aga tagasi tolle problemaatilise "enese" määratlemise juurde, siis materialistlik käsitlus on siin üheselt paikapandav -- materialistliku kontsepti alusel identifitseerib "ise" ennast oma kehaga. Seevastu platonismist alguse saanud dualism vastandab materialistlikule käsitlusele omasele ühekülgsusesele vaimse (või hingelise) sfääri kui "mina/ise" päristise antuse. Sest ratsionaalsus, siin kui: 'mõistlikkus' on ju üldiselt levinud pigem kui "latentne võimalus", pelga potensiaalsusena. (A lá: säärasena "peaks" olemas olema ja üldiselt isegi arvatakse, et on olemas, kahjuks aga ei paista nagu kuskilt suuremat välja).

Samas, kohane siin kinnitada, et 'ratio' siiski ei tarvitse olla kõik "mis on". Kujuteldav on ehk ka säärane tõdeluse viis, mis siis kas eelneks või vahest hoopis järgneks ratsionaalsusele. Kui nüüd üritada määratleda metafüüsika asukohta tollel kujuteldaval skaalal on ilmselt kõikse paslikum alustada jällegi sellest, mis metafüüsika ei ole, ehk küsimus siin sellest -- mis "liiki" teadmisi metafüüsika meile üldse anda suudab?

R.Taylor toob siinkohal ¹¹ välja järgmised postulaadid:

-- Metafüüsika ei ületa teaduslikku teadmist (seega ei tee seda ei kvantitatiivsel ega ka kvalitatiivsel moel).

-- Metafüüsika ei anna "vastuseid" ei nt. Religioossete, vms. väärtuste (või nende puudumise) üle otsustamiseks; st.- ei kuulu aksioloogilise otsustamise valdkonda.

-- Metafüüsika ("tegelikult"), ei anna "teadmisi mitte millestki" (no knowledge of anything“, lk. 6); mispuhul kerkib küsimus: kas siiski annab teadmisi nö .- "mitte-miski" kohta ? )) Järelikult, leiab autor, kui ikka teadmine "ise" on, (millena seda võtta), tuleb rahulduda empiiriliste teadustega, kuna viimast ei leia millaski metafüüsikast (empiirilist antust siis).

Juhul kui metafüüsika ei ole aga teadmine empiirilises mõttes jääbki üle vaid see ülendada "Teadmiseks", nö.- "üle empiirilise", ehk siis, antiikses sõnastuses , -- so. - 'tarkus'. Mõisted: "teadmine" ja "tarkus", nõnda-mõistetuna, märkimaks vastandlikke poolusi. -- Esimene neist, "teadmine", märgib ära väitmiste dogmaatilise alatooni, pragmaatilise "möönduste tegemise", paratamatusele alistumise, so.- kopromissidele minev mõtlemise laad, seega – see, mis alati valitsenud on ja valitsema saab, see on "teadmine", mis alati, igas olukorras vajab tuginemist kõikvõimalikele autoriteetidele (nt. antiik-autorid, kõik "pühad kirjad" ,etc.) ja nende puudumisel kasvõi juba säärastele ilmselgetele banaalsustele nagu seda on "terve mõistus", ehk siis väitmised killast -- "nii lihtsalt on", jne.

Teadmine, mis ei ole juhitud mitte intellektist vaid "vajadusest", nõnda mõistetud "tahtest", siit see armetuse dissonants. Mõiste "tarkus" osutamas aga diametraalselt teisale. Lühidalt väljendades peaks see märkima hoiakut mida iseloomustab 'teada tahtmine' sõna parimas tähenduses, hoolimata tagajärgedest, seega teatud kompromissitus siit, või äkki on see lihtsalt 'poos'?

Ja vahest kõige kuulsama Eesti pinnalt võrsunud filosoofi sulest siiagi midagi: Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning kastub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.) /---/ „... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.) /---/ „... Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus ostustab tema saatuse.“, (lk. 259.)¹²

Samuti on "tarkuse" all aina silmas peetud teatud skeptilist lähenemise laadi, kahtlevat hoiakut, juurutatud oskust küsimusi esitada ja üha üle küsida. Seda hoolimata "tõsiasjast", et mingeid "vastuseid" ei ole, vähe sellest, -- ei saagi olla, kuna see oleks ju lihtsalt "mõttetu" (pointless), tegemist lihtsalt mõtlemisele omase laadiga (nõnda nagu nt. seda on ka ruumilisus-ajalisus.) -- Samas, võib (vähemalt!) kahelda autori poolt esitatud arusaamades, millede kohaselt polevat metafüüsika ei rohkem ega vähem kui "tõesuse mõõdupuu" või siis "tõelise teadmise võimalus"¹³, kuigi, jah, kindlasti on ka sääraste seisukoha-võttude kinnituseks leida varsemast hulganisti autoriteetseid lausumisi.

Üks teine, keskse tähendusega probleemide-ring vahendatavas teoses on, tõsi küll, esmapilgul (traditsioonilisele) metafüüsikale võrdlemisi kaugeks jääv teema mis kõlab pealkirjana reflektsiooni liigile, mis viib metafüüsika ja materialismi radikaalse vastandamiseni,-- ühelt poolt mõte /hing ja teisalt pelk kehalisus. -- Lihtsaim, seega radikaalseim noist nägemustest identifitseerib isiku (või "ise") hinge/meelega ja deklareerib, et suhtestumine keha(lisusega) on aksidentsiaalne. Seda seetõttu, et platonistlik traditsioon just nõnda asjad ja olud seadistab, kehalisus on nõnda nähtud kui hinge (st.- "ise-enese" kese) vangla, seda piiravalt ahistav kookon elik siis kest. (Too lihtsustatud dualism on leidnud läbi aegade hulganisti pooldajaid "lihtsama rahva" hulgas, ebateadlikus kaldub nimelt nimelt tihti just nö.- "lihtsama vastupanu" teele libisema, millega on öeldud -- on lihtsalt "kuulekam", paremini juhitav, allutatav.)

Käsitletud teoses on suuremat tähelepanu pööratud ka idealistlikeile nägemustele vaimu--keha vastastikusest suhtestatusest. Variandid lühidalt esitatuina siis kas -- vastastikune suhtestatus või ühepoolne allutatus. Samuti ka nägemus mille kohaselt, -- dualismi ületavalt -- on vaid üks (üldine) substants ja nn. "vaim" ja "keha" pelgalt kaks tolle aspekti. Samasuunaline on ka arusaam, mille kohaselt nood vastakad poolused mitte gradatsiooniliselt suhtestatud vaid toimivad paralleelselt, olles samas vaid näivalt kausaal-seostega ühendatud.

Kokkuvõtvalt võib sedistada, et ollakse vähemalt kahte -- keha, mis omab vaimu ja vaim, mis omab keha. Ja mis siis vastastikku interaktiivselt seotud on.

Samas too viimane, -- seostatus -- oma olemuselt midagi lausa mõistetamatut. Võimalikuks (provokatiivseks!) seletuseks teooria mille kohaselt kogu vaimne tegevus on allutatud füsioloogiale. Samas võib ka antud relatsiooni taga näha vastastikust seostatust (st. nt. teatud musklid mis reageerivad mõistuslikudele impulssidele; keemilised toimeained psühhofüüsiliste mehhanismide "ühendava lülina", etc.)

Herbert Feigl: “... Millised on teadusliku maailmavaate põhitunnused? Problemid, mis väidetakse tekkivat katse puhul defineerida mõistet teadus, näivad mulle tulenevat kasutatavast teminoloogiast. // Teaduse taotluseks on kirjeldamine, seletamine ja ettenägemine...”, (lk. 45.) /---/ “... Kui kuskil ongi olemas “tõdesid”, milleni võivad jõuda vaid priviligeeritud indiviidid (näiteks müstikud või selgeltnägijad) ning mida teised ei saa kontrollida, siis selliseid “tõdesid” tedalane ei otsi. // Religioosne ekstaas, kunstnike inspiratsioon ning isegi teadusliku geeniuse vaimusähvatus ei ole seega teaduslikud tegevused.”, (lk. 46.) /---/ “...metafüüsiliste süsteemide petliku täielikkusega, mis on saavutatud verbaalse maagia teel. // See annab tunnistust valmisolekust elada lõpetamata maailmavaatega. /.../”¹⁴, (lk. 47.)

Üldkehtiva teadusliku arusaama kohaselt on tegemist keemilise-füüsilise tervikuga, mil (paraku!) ootamatu psüühiline kõrvalsaadus -- mõtlemine /vaim/ või mis siis iganes. Lõpp-saaduseks on siis protsess, mida võiks tinglikult tähistada kui "tunnetuse sekretsiooni" (secretion of perspiration). Huvi pakub (autorile) küsimus kuis säärane komplitseeritud protsess oma "alguse" saab?

Esmaseks "liigutajaks" nö.- siin oletatud füüsilist/füsioloogilist antust, st. - aju genereerib (füsioloogia kaasabil) psüühilise antuse, seega nägemus, mille kohaselt vaim on allutatud kehalisusele. Kuis täpselt too "lühi-ühendus" suunal aju-mõte-meel aset leiab pole aga paraku "täpselt" teada (ehk siis -- pole veel (!) tabatav igatsugu 'techne'i abil. Teisalt võib jällegi oletada (ja mida on ka tehtud), et idee on see, mis asjad nö.- "liikuma paneb", kuis täpselt pole aga paraku jällegi teada, st. - idee küll "teostub" läbi keemiliste reaktsioonide (ja "soodiumi ioonide diffusiooni".)

Üldiselt jällegi,-- lihtne küll väita nt, et meel on kehale allutatud, pea võimatu aga täpsustada kuidas see täpselt aset leiab, tegemist ju nõnda erinevate tasanditega ometigi. Kui mõistust näha kehalisuse ühe funktsioonina, siis oleks kõne all vaid füüsiline substants, mis evib ka teatud psüühilisi atribuute. -- Kuigi esinenud ka teooriaid, mille kohaselt nn. "mentaalsed atribuudid" (nagu nt. Mõte, idee, tunne) kunaski ei ole mõistetavad pelgalt kui füüsiliste protsesside põhjused, ega funktsioneeri ka (otseselt) kehale allutatuna. Kui säärane afekt vahel ka kui ilmneks, nt. kui on tegemist afektidega, võib piirduda lihtsalt väitmisega, et nood on kehaliste protsesside nö.- "kõrval-saadused". Tunded, mõtted, ideed on küll "kehalise aktiivsuse" tagajärjed aga mitte põhjused (the causes of bodily activty).

Iseenesest too kehaline protsess ei tarvitse omada mitte-kehalisi (mentaalseid) tagajärgi, samuti nagu ükski mentaalne protsess ei tarvitse omada mitte-mentaalseid tulemeid, ehk siis ümber-öeldult -- on raske otsustada sääraste protsesside põhjuste üle. -- Samas kehtima seatud ka teooria mille kohaselt kõik kehalised protsessid on nö.- "enese-küllased", millest järelduvat, et kogu käitumine on vaid viimastest ajendatud ja mõistus omakorda vaid kõrval-produktiks (by-products) nois protsessides.

See tähendab, et kui taimne-loomne elu-olu vaid kui füüsiliste-keemiliste protsesside resultaat, siis inimese puhul, kui tsiteerida: "võib vaevu oletada, et üksiku käitumine ei oleks erinev kui (isegi kui) tema mentaalne elu oleks radikaalselt erinev... /... / Mis keegi teeb ripub rohkem või vähem ära sellest, millest ta mõtleb, tema soovidest, ihadest, eesmärkidest ja ajenditest."¹⁵

Samuti nagu oleksid võimatud tagajärjed ilma nende põhjusteta, pole ka afektid võimalikud ilma kehalise sfäärita ja nõnda ka vastupidi. Tegelikult pole väljend "kehalisus" siinkohal ammugi mitte täpne, jutt teadagi ajust ja närvisüsteemist, mis autori käsitluse kohaselt "on täiesti erinevad valdkonnad„ (relams), st.- mentaalne ja psüühiline tasand, kusjuures kumbki ei evi primaarsust teise suhtes.

Üldistavalt võib siinkohal väita, et kui metafüüsika on uurimus inimloomusest, siis kindlasti tuleb sel arvestada ka materialismi seisukohtadega, samas ilmne, et siin nö.- "lihtsustatakse" probleemi aluseid. Samuti olevat materialismi "probleemiks" suutmatus ületada dualismi, mistahes selle vormis. See viimane, oma "filosoofilisemas" vormis, väidab, et kuna keha ei "või mõelda", siis järelikult on olemas ka nö.- "mõtlev osis " (st.- hing-vaim-mõistus -vms.)¹⁶

Kokkuvõttev tees võiks siin kõlada -- inimene olla ennekõik kui elusolend, kes on ruumiliselt-ajaliselt lokaliseeritav ja eri entiteetidega kirjeldatav, aga mitte vaid kui pelgalt füüsiline (st.- loomne) organism. Isik, kui säärane, tavtseb ennast identifitseerida pigem hinge-vaimu-meele tasandiga (olgu või juba sel lihtsal põhjusel, et see kõlab märgatavalt paremini.)

Üks teine, kesksele kohale seatud teema on antud metafüüsika üle-vaates determineeritus, mis on üldistatud absoluudi staatusesse – st. - kõik viimseni olevat ennekõike determineeritud, seda nii objektiivse "asjade" maailma kui inim-käitumise poole pealt, kõik "on täidetud viimseni", nagu autor kenasti siinkohal väljendub. Samas, tõesuse huvides, on ta küll sunnitud möönma, et "nähtava-tunnetatava maailma piirid on võrdlemisi hägusad"¹⁷

Determineerituse idee lähtumis-pinnaseks on kujutlus teatud "järgnevusest", või siis "pidevusest" (nt. ajalisest), -- st.- iga varasem hetk justkui konstitueeriks järgnevat, mistõttu saavadki asjad olla ainult nii nagu "nad on", olles suhtestatud isekeskis siis kas teatud (nt. kausaalsus) või ka teadmatute suhete alusel.

Umbes sama kehtimas ka inimkäitumise kohta, kusjuures on aga lisanduvalt tehtud eristus: "looduslik-loomulik" determineeritus üheltpoolt ja nö.- "üleloomulik" (fatalism) teisalt. Sõna autorile: „Deterministliku kreedo kohaselt on kogu olev põhjustatud...“ /millestki, põhjusest tuletuv/ „...on ja saab olla vaid see mis see /siis!/ parasjagu on ...“ /samas/ „... meie fragmentaarsed teadmised ei luba otsustada maailma üldise käigu /¨siin: "üldiste põhjuste"? / üle..."¹⁸

Lisaks leiavad mõningal määral käsitlemist teemad nagu -- determineerituse ja moraali suhtestatus (-- autori nägemuse kohaselt on põhjuslikkus inimkäitumises mitte moraali vaid metafüüsika "asi") ning ka küsimus sellest kuivõrd on põhjuslik seostatus (e. kausalism) tuletatav teatud nö. "loogilisest vajadusest "? Selles viimases punktis, leiab autor, on meil (tõe-poolest!) tegemist teatud "mõtlemisele endale omase" nö.-"kitsaskohaga " (ehk siis ilmselt pole siin tegemist miski aprioorselt "tõestatuga"!)

Kokkuvõtvalt võib teesid eraldi välja tuua:

1. -- determinismi teooria on tõene, hõlmab kogu oleva ja ka inimkäitumise viimseni.

2. -- tahteline käitumine on vaba valima ja otsustama (tahte-vabadus)

3. -- valiku-vabadus eksisteerib aga piiratud kujul (nt. liigutuste vabadus on piiratud liigeste painduvusega.)

Populaarsemaks (sic!) on osutandud kaks viimast, mõningate mööndustega,--ligikaudu -- nn.- "vaba käitumine" (seega siis ka otsustamine-valimine) küll võimalik, aga "liigutuste-vabaduse" määravad siin kõikvõimalikud afektid (soovid, ihad, vajadused); ehk siis -- omapärane pahupidipööratud voluntarism, millega autor siiski päris nõustuda ei taha ("..this unintelligible nonsense..."!) Seda juba seetõttu, et juhul kui käitumine on "vaba", pole see siis ilmselt (otseselt) ka põhjuslik (nt. afektidest ajendatud), mistõttu pole tegemist vaba tahtelise (responsiibli) käitumisega, kuna on sellega ka kui mõneti "kontrollimatu" (tahteliselt siis).

Järelduseks siinkohal -- irratsionaalsuse osakaal inimkäitumises arvatust suurem, mis võib aga samas tähendada ka vaid "veel teadmatut-tundmatut"; samuti viidatud ka kultuuriterviku kujundavale-kontrollivale mõjule, mis mõneti kui "juhiks" toda -- "juhtimatuist seesmistest ajenditest" tulenevat käitumist.¹⁹ Samuti võib -- käitumist ajendavate põhjuste järele küsides, -- püstitada teooria, mille kohaselt puudub (otsene) kausaalne seostatus seesmiste afektide ja välise teotsemise vahel ülepea. Mingi suhtestatus muidugi on aga seda võiks kirjeldada pigem kui "lavastamist" (preforem), millega oleks siis viidatud teatud näilisusele, ehk siis "petvale kavaldamisele" või millele siis täpselt iganes.

Samuti determinism selle ekstreemses vormis – fatalism, -- mis aset leiab on vältimatu, on pöördumatu--ekstreemsete situatsioonide tõdemus. Kõik, mis ollakse, kõik mis ees ootab, on ette määratud põhjuste ja tagajärgede kaudsel moel. Fatalismis on mõndagi religioonile omast, mis jutlustab, et maailm on kontrollimatu, sündmuste külgu ei anna kuidagi juhtida. Seda, mis tulema saab, fatalist aga ei tea, ta lihtsalt "usub" selle olevat vältimatu, seda tehes otsustab tuleviku üle mineviku alusel, vaatab tulevikku otsekui "vaataks tagasi", st.- tulevik sarnaselt minevikuga on miski, mis ei allu mingile kontrollile.

Fatalismi religioosse variatsiooni puhul kehtib vaid üks ja üldine seadus , -- so.- jumalik "ettemääratus", mis rajaneb eeldusel, et kogu nö.- "faktiline aines" on arvesse võetud ja selle alusel "tehakse ka järeldused", millest tulenevalt -- on säärane maailmapilt ennekõike "ratsionaalne". Filosoofiline fatalism aga teadustab, et mõned asjad vaid näivad olevat muudetavad või välditavad ning toob sisse eristuse, mille kohaselt minevik (siin: partikulaarne) on siis kas üldine või "unikaalne" aga tulevik on seda viimast igaljuhul (st.- siis – teadmatu).

John Stuart Mill: “... Fatalismiga kui fenomeniga seoses: “...Millised ka poleks meie soovid, juhib meid mingi kõrgem jõud või abstarktne saatus, ning sunnib tegutsema mitte meie soovide järgi, vaid vastavalt ettemääratusele.”, (lk. 172.) /---/ Rudolf Carnap: “Põhjuslikud seadused, millest lähtudes saab sündmusi ette näha ja seletada. Kõigi selliste seaduste hulk kirjeldab maailma põhjuslikku struktuuri.”, (lk. 174.) /---/ Bertrand Russel:“...Vaba tahte probleem on väga vana ja tihedalt seotud põhjuse mõistega.”, (lk. 178)²⁰

 Metafüüsiliselt "üle-arendatuim" teema – aeg-ruumi problemaatika on leidnud kajastatavas teoseski hulganiselt leheruumi. Põhi-seisukohad oleksid lühidalt järgmised. Tegemist on siis "eksisteerimise ühe peamise tingimusega“ või hoopis pelgalt -- mõtlemisele aprioorselt omase moodusega (Vdl. I. Kant). Tegemist on millegi fenomenina määratlematuga, mis siiski on käsitletav kui mõiste ja kui olemist iseloomustav karakteristik. Aega -- on säärasena iseloomustatud kui "filosoofiliste spekulatsioonide ürgmetsa"; peamine iseloomustav omadus -- liikumine -- viitamas temporaalsete ja ruumiliste entiteetide sarnasusele.

Nõnda võib nt. teatud objekti lokaliseerida mõlemas nö.- "mõõdustikus" samade kriteeriumite (nt. liikumine-paigalseis, jms.) alusel, samuti kontseptsioon nö.- "olemise kohast" kehtib mõlemal puhul, (mis ju ka rangelt võttes lahutamatud). Muidugi eksisteerb ka kardinaalseid erinevusi, kuna ükski objekt ei ole võimalik kahes erinevas "kohas" sama-aegselt (jäädes samaks). Ajalis-ruumiline suhtestatus nö.- "tervikuna" aga asetunud 'vastakuti' kogu ülejäänud olemisega, st.- "asised objektid" paiknevad selles kui geomeetrilised kujundid kordinaat-teljestikul.

Huvipakkuvaks võiks osutada ka nägemus determinismi temporaalsest suhtestatusest. Peamise teesi kohaselt ei saa tagajärjed eelneda ajaliselt neid põjustanule, millega ei ole aga öeldud, et peavad siis "järgnema", nimelt on mõeldav, et põhjus ja tagajärg esineksi kui sama-aegselt (nt. töötav mootor küll põhjustas auto likkumise aga sõitva auto puhul ei põhjusta seda enam kuidagi "eelnevalt“.)

Peale eelpool käsitletu on autori poolt kesksele pjedestaalile tõstetud veel kaks olulisemat teemat nagu seda jumal ja inim-mõistuse polariseeritud olemus kahtlemata on aga kuna samas on nood teemad ka võrdlemisi laia-ulatuslikud ei hakka noid siinkohal üksipulgi harutama. Esimene noist teemadest jääb metafüüsikale pealaegi ka võrdlemisi kaugeks (v.a. spekulatsioonid "loomise", "esmase liigutaja", jne. teemadel).

Metfüüsika tähendusest üldse, ehk küsimus sellest kas on "miks?"--küsimusel üldse tähendust? Vastuseid teadagi hulgi, kuigi enamajaolt otsekui "mööda", leiab autor, ja küsib omakorda -- kas peabki üldse olema mingit erilist tähendust? Küsimisel iseenesest seda olla ei tarvitse, küll aga võib (individuaalseski sfääris) omada tähendust võimalikud vastamised küsimusele "kuidas?", mis teisenemine märgib siis ehk tähelepanu jaotumist objektidelt nendevaheliste suhetele.

Peale selle, -- tähendus kui säärane on mõeldavalt ka kui midagi ebapüsivat, olemuslikult teisenev ajas ning ei või säärasena omada mingit püsivat väärtust (v.- "tegelikku tähendust"). Lisanduvalt veel elutu maailm, mis ei evi mingit tähendust nö.- "ise-endas" ja mistõttu tähenduse omistamise mütoloogiline akt (sic!) täheldatav vaid ehk "ajalooliseks" teisenenud eluslooduses. Võib ju nimelt kujutleda ka maailma kus kõik üha kordub, kui mäng, kus rekvisiidid on aina need ühed ja samad, vahelduvad vaid "osatäitjad". Tolles imaginaarses ilmas ei valitse aeg, sel ei ole algust ega lõppu -- seal ei ole ka kunaski midagi 'uut', korduv samasus, jääv miski...

Hinnanguliselt: kui mõttetus korrutatuna igaviku endaga -- ilma aja(loo)ta maailm ei saagi omada tähendust. Tähendus on pigem kui identiteet läbi sääraste teisenemiste, mis midagi samaks ei jäta -- seega on tähendus alati põhimõtteliselt midagi omistatut, 'peale-asetatut' -- midagi tähtsustatakse, samas midagi ka mitte, -- tähenduse omistamine on 'eelistuse' küsimus.

Roger Osborne: "... -- kas me ei loo minevikus korda, mida seal tegelikult ei olnud? Kas me ei vaata minevikku selleks et hajutada oleviku kartusi ja kas usk, et maailm avaneb meie ees korrapärasena, on lohutavam kui tegelikkus, mille ees me seisame ettearvamatus tulevikus?", (lk. 46.) /---/ "... vaid abstraktne mõiste, mis oli adutav pigem mõistusega kui kogemuste teel, ja kuigi tema mõju oli tunda reaalses maailmas, eksisteeris ta vaid kehatu idee või ideaalina.", (lk. 52.) /---/ "... Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurema müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteotsingu maailma mõttetusega.", (lk. 56.) /---/ "... Kuidas saavad inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning samal ajal alluda saatuse jõule?", (lk. 64.) /---/ "... See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka lääenelikule maailmanägemisele.", (lk. 67.) /---/ "... Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi. /.../ Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.", (lk. 69.)²¹

1 Fr. W. Nietzsche: “Die fröhliche Wissenschaft.” (“La gaya scienza”). Aforism/luuletus nr. 6. [Tõlge: “Maailma-tarkus. / Ära jää tasasele pinnale! / Ära tõuse ka liialt kõrgele! / Sest kaunim maailm näib, / Just poolelt kõrguselt.”]

2 Richard Taylor "Metaphysics ", New Jersey , 1992. (Fourth Edition), p .1-141.

3 JA midagi metafüüsika ristiisalt endaltki, kui midagi tõeliselt metafüüsilist. -- Aristoteles: “... Need on müüdid ja lood, mis on loodud väljendamaks indiviididevahelisi ja kogukonna suhteid... // Mimesis loob iroonilise distantsi esitatava ja meie endi, vaatlejate vahel...”, (lk. 47.) /---/ Aristoteles: “Poetics”: “... Võib väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem kui faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide kirjeldus aga üksikasjadest.”, (9), (lk. 49.) /---/ Aristoteles: Poetics”: “... Kirjanikud peakisd eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, kui seda, mis on võimalik, kuid pole veenev.”, (24), (lk. 64.).[Kenneth McLeish: “ARISTOTELES. Aristotelese poeetika.”

Kenneth McLeish: “Aristotle. Aristotles-s Poetics.”, // Tõlkinud: Jaan Unt. // Tallinn 2001, // Kirjastus: “Varrak”, “Suured mõtlejad.”, // Copyright Laws: 1998; // LK: 5-71.] Siin: lk.: 47-64.

4 Võimalik ju ka, et siin on autor saanud innustust keskaegselt rüütli-romaani zanrilt, oli ju tollal otse eluliselt vajalikuks (ja muidu ka kenaks) kombeks pöörduda sisse-juhatavate sõnadega mõne valitseva senjööri poole, appelleerides seejuures tolle isiku väidetavale kõrgele erudeeritusele kaunite kunstide vallas. Antud juhul, kui ikka otsida siin mingit varjatud motiivi, näib säärane talitusviis aga küll vähemalt 'kohatu', tolle tagasi-hoidlikku üllitise "pühendamine" metafüüsika nö.- "ristiisale" endale võib aga olla taotlemas täpselt vastupidist efekti, loomaks mulje "tõsiselt-võetavusest" , päästmaks üllitist "tuleriidale sattumast"...?

5 Samas ei saa säärase lähenemise tagant otsimata jätta ka mõjuvaimaid põhjusi, nii näiteks võib siin tegemist olla metodoloogilise veendumusega hermeneutikast -- igal ajastul on oma eriomane mõtlemise ja väljaütlemise pruuk, mistõttu nö.- "otsene mõistmine üle ajakuristiku" olevat paratamatul kombel ilmvõimatu, enim, mis taotleda saab ongi nõnda vaid "tõlkimine" (--siin: sõna-sõnalt), ehk siis täpsemalt: "tõlgete ümber-tõlkimine", ja mis arusaamal siis järeldumisi rõhutatult relativistlik varjund juures on.

6 INDREK MEOS: “FILOSOOFIA PÕHIPROBLEEMID”; Kirjastus: “Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik gümnaasiumitele // C: 1988. // Lk. 7 – 256. // Siin: lk. 43.

7 R.Taylor "Metaphysics" , Introduction , p.1; nõnda siin William James...

8 Isegi mitte vaid psühholoogia, näib, et autor oma sellekohaste veendumuste kujunemisel leidnud tuge ka teatud nö.- "sotsiaal-darwinistlikust" teooriast, (või vähemalt mõnest sarnasest "mugandatud varjandist", täpsemaid allviiteid, väidete kinnituseks, paraku siingi, leida ei ole.) Nimelt arusaam (?), et instinktiivne reageerimise viis olnud olelus -võitluseks kohasem, jne.

9 Ja midagi veel kaugest Hellasest, filosoofi-keiser nagu: MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. LK: 3 – 277. M. Aurelius: “... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), [lk. 11.] /---/ “... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), [lk. 16.] /---/ “... Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega teisiti kui vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV, 2), [lk. 26.] /---/ “... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”, (IV, 13), [lk. 29.] /---/ “... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), [lk. 30.]

10 Autor käsitleb antud küsimust põhjalikumalt antud raamatu hilisemas osas "God" (p.100-115); kus on siis ära toodud ka põhjendavaid väitmisi. Samas võib antud pinnalt teha järeldusi metafüüsika võimalikkuse kohta. Monoteism näib nõnda nt. välistavat igasugu metafüüsilise mõtlemise tekkimise juba eos. Kas annab aga siit teha ka järeldusi metafüüsilise mõtlemise 'võimalikkuse' kohta üle-üldse hilisema ristiusu raamides, st.- siis otseselt ebasoodsas keskkonnas? Kas saabki üldse rääkida `Metafüüsikast' väljaspool muistsete helleenide meelsust?

11 R.Taylor "Metaphysics " , Metaphysics and Wisdom ,p.6-9 ,lk7

12 ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“. 1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58). 2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.: 5-293.// A. Schweitzer: „... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, (lk. 63.) /---/ „... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, (lk. 65.) /---/ „... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainult selle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeria suhtes. // kultuuri lõppsihti, üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, (lk. 78.) /---/ „... Tulemas om maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, (lk. 79.) /---/ „... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, (lk. 81.) /---/ „... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“, (lk. 93.).

13 R. Taylor "Metaphysics", lk 8 jj.

14 I. Meos, Ibid., Herbert Feigl: “Teaduslik maailmavaade: naturalism ja humanism” (1949. a.) // The Scientific Outlook: Naturalism and Humanism. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 10-13. [Siin: lk. 45-47.]

15 R.Taylor "Metaphysics ", lk. 26.

16 Samas kõlab materialismi vastuväide -- sarnased omadused/võimed nagu mõtlemine seda on , võib vabalt omistada ka "kehale". Küsimusele -- kuidas see aset leiab, võib vastata -- täpselt samuti nagu hinge/vaimu puhul -- nimelt -- pole teada kuidas täpselt.

17 R.Taylor "Metaphysics", lk.35. // Võrdluseks: L. Wittgenstein "Tractatus Logico Philosophicus" väljendatud arusaam, mille kohaselt nn. "maailma piirid " võrduvad eeskätt just 'mõeldava' maailma piiridega, seega -- "mis ei ole mõeldav, seda ei ole olemas". // Samuti ka U. Masing ("Pessimismist", Tallinn, 1995.) toodud näitel -- maailm on ennekõike "mõisteline maailm", kui miski nähtumus pole nö. "mõisteliselt mõistetav", -- siis seda lihtsalt ei eksisteeri // Samuti ka: G. Deleuze & F. Guattari "Mikä filosofia on ?" (Juva, Gaudeamus, 1991.) -- Mõistuslikult ettekujutatav maailm koosneb tahtlikult kujundatud ja nö.- !ise-tekkinud" mõistetest. Kusjuures autorid rõhutavad , et mõiste on just filosoofilisele mõtteviisile omane.

18 R.Taylor "Metaphysics", lk. 37.

19 Ibid .,lk. 47-48.

20 I. Meos. Ibid., John Stuart Mill: “Sir William Hamiltonim filosoofia kriitiline vaatlus.”, (1865. a.). – “An Examination of Sir William Hamilton-s Philosophy.--- Classic Philosophical Questions. Edited by James A. Gould. Columbus etc. 1985, pp. 83-86. // Ja ka: Rudolf Carnap: “Füüsika filosoofilised alused”, (1966. a.) // Ja ka: Bertrand Russel: “Meie teadmised välismaalima kohta”, (1914. a.) – “On the Notion of Cause, with Application to the Free-Will Problem (From B. Russel. Our Knowledge of the External World). – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 402-407. [Siin lk.: 172-178.]

21 ROGER OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the Western World." // "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.", // Tallinn, 2008. // Kirjastus: "Varrak". // C: 2006. // Tõlkinud: Rein Turm. // Lk.: 5-431. //.