Tsitaadid filosoofilistest kirjutistest.

FILOSOOFIA: 2008-2019.

Tsitaadid filosoofilistest kirjutistest aastatest 2008-2019.

__________________________

2008. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

BARUCH SPINOZA: “TARKUSERAAMAT. Tee sisemise vabaduse juurde.” Koostanud: Dagobert D. Runes: // Ing. k. tõlkinud: Maarja Liidja. Tallinn 2004. Kirjastus: “Ersen”, 2004; // “The Ethics of SPINOZA; // Copyrights Laws: 1957, “Philosophical Library”; // Eessõna: “Lugejale”, D. D. R. // Lk: 5-216.

Eessõna: “Lugejale”, Dagobert D. Runes:

“... sünnib armastusest Jumala vastu ja tema mõistmisest... / ...loova loodusena, mille kosmiline lõputus on inimvaimule hoomatav tema intellektuaalse pühendumuse tõttu mõistusele, õiglusele ja ligimesearmastusele.

Tõepoolest, Spinozale on jumalikkus ja humanism, armastus ja tarkus identsed.”, lk. 15.

“...Teadmine Jumalast kui olemusest ja substantsist on meie vaimu lahutamatu osa; müstilises mõttes asub meie vaim Jumalas... //... tema hing täitub inetellektuaalse Jumala-armastusega – amor Dei intellectualis.”, lk. 16.

“...omistab inimene Jumalale ruumi ja ja ideede atribuudid. // Lõputu ruum ja lõpmatud ideed on inimese käitumine universumi palge ees. Aga universum, see üks ja igavene, on lõputu ...”, lk. 17.

“... Vaba inimene on tõeotsija, sest ainult tõesed ideed, mida pidevalt seostatakse Jumala ideega, saavad talle selgitada universumi põhimõtteid, mis on ta sisemise õnne aluseks. See õnn ei ole tasu vooruse ees, pigem on see voorus ise ja tõde ise.” , lk. 18.

BENEDICTUS SPINOZA: “EETIKA”.

“... sest loodus on alati ühesugune ning kõikjal ühtviisi võimas ja teovõimeline, see tähendab et loodusseadused, mille järgi kõik nähtused toimuvad ja ühest seisundist teise muutuvad, on kõikjal alati samad;” , lk. 24.

“... Kogemus õpetab meile sama selgelt kui mõistus, et inimesed peavad end vabaks, kuna nad on oma tegudest teadlikud, kuid nad pole teadlikud tegusi määravatest põhjustest;”, lk. 30.

“... Seepärast tähistan / sõnaga rõõm passiivset olekut, milles vaim liigub suurema täiuse poole.”, lk. 34.

“... Armastus ei ole midagi muud kui rõõm, millega kaasnaeb idee välisest põhjusest.”, lk. 35.

“... Inimesel mõjuvad möödunud või tulevased asjad sama rõõmustavalt või kurvastavalt kui praeguste asjade kujundid.”, lk. 38.

“... Inimene, kes mäletab asja, mis teda rõõmustas, ihkab seda omada samadel tingimustel nagu siis, kui see teda esmalt rõõmustas.”, lk. 48.

“... seepärast otsustab või hindab igaüks oma tunnete põhjal, mis on hea, mis on halb, mis on parem, mis on halvem ja lõpuks, mis on parim ja mis on halvim.”, lk. 49. (Fr. Nietzsche !!).

“... Juhuslikke lootust või hirmu põhjustavaid asjaolusi nimetatakse headeks või halbadeks enneteks. // ... järelikult / ... püüame kas äratada neid kui abinõusid selle saavutamiseks, mida me loodame... // Sellest on tekkinud ebausk, mis ümbritseb inimesi igal sammul.”, lk. 54. (C.C !!).

“... Kui vaim vaatleb iseennast ja oma aktiivsuse jõudu, tunneb see rõõmu, see rõõm tugeven propotsionaalselt täpsusele, millega see ennast ja oma aktiivsuse jõude tajub.”, lk. 58. (C.C. !!!).

“... Keegi ei kadesta nende voorusi, keda ta ei pea endaga samaväärseks.”, lk. 60.

“... Rõõm on inimese üleminek väiksemalt täiuslikkuselt suurema täiuslikkuseni.”, lk. 65.

“... Armastus on rõõm koos välise põhjuse ideega. // Kiindumus on rõõm loos ideega millestki, mis on juhuslikult rõõmu põhjuseks. // Pühendumus on armastus kellegi vastu, keda me imetleme.”, lk. 66.

“... Kõrkus on liiga hästi mõtlemine endast enesearmastuse tõttu.”, lk. 68.

“... Viisakaus või aupakklikus on iha toimida nii, et inimestele meeldida, ja hoiduda sellest, mis neile ei meeldi. Auahnus on mõõdutundetud võimuiha”, lk. 70. (F. N. !!).

“... Ometi met teame, et loodus ei tööta kindla lõppeesmärgiga. Igavene ja lõputu olemine, mida me nimetame Jumalaks või looduseks, toimib sellesama paratamatuse sunnil, mistõttu ta eksisteerib.”, lk. 79.

“... Mis puutub termineisse hea ja halb, siis ei osuta see asjade positiivseid omadusi iseeneses, vaid on ainult mõtlemisviisist või asjade võrdlemisest tulenevad tähelepankud. Seepärast võib üks ja sama asi olla samal ajal hea, halb ja neutraalne.”, lk. 80. /Fr. Nietzsche !!) [22.05.´013 = Popper]

“... Hea ja kurja tundmine ei ole midagi muud kui rõõmu või valu emotsioonid, kui me oleme neist teadlikud.

Tõeline hea ja kurja tundmine ei saa ühegi emotsiooni tõesust järele proovida selle vooruse põhjal, vaid ainult emotsioonina.”, lk. 86. (Fr. N. !!)

“... Keegi ei või soovida olla õnnistatud, toimida õigesti ja elada õigesti, ilma et ta samal ajal sooviks olla, tegutseda ja elada – see tähendab tegelikult eksisteerida. Ükski voorus ei ole olulisem püüdlusest säilitada oma olemist.”, lk. 93.

“... Inimene, kes laseb end juhtida vaid emotsioonil, püüab panna teisi armastama seda, mida ta ise armastab ja sundida ülejäänud maailma elama oma soovi järgi, ta tegutseb vaid impulsiivselt...”, lk 99.

“... Kurjuse idee on ebaadvekaatne teadmine.

Siit järeldub, et kui inimmõistusel oleks vaid adekvaatsed ideed, siis ei tunneks ta kurjuse mõistet.”, lk. 122.

“... Kui inimesed oleksid vabana sündinud, siis ei tunneks nad, seni kui jäävad vabaks, hea ja kurja mõistet.”, lk. 124.

“...Mida rohkem me mõistame üksikuid asju, seda rohkem me mõistame Jumalat.

Vaimu suurim püüdlus ja suurim voorus on mõista asju intuitiivse tunnetuse abil.”, lk. 154.

“... Intellekutaalne armastus Jumala vastu, mis tärkab intutiivsest tunnetusest, on igavene.”, lk. 157.

“... Ükski armastus peale intellektuaalse armastuse ie ole igavene.

Jumal armastab iseennast lõputu intellektuaalse armastusega.”, lk. 158.

“... Jumal ehk substants, kes koosneb lõpmatuist atribuutidest, millest igaüks väljendab igavest ja lõpmatut olemust, on paratamatult olemas.

Peale Jumala pole ükski substants kindlalt olemas või tajutav.

Jumal on kõigi asjade alaline, mitte ajutine põhjus.”, lk. 169.

“... Inimene, kel on tõene idee, teab samaaegselt, et tema idee on tõene ega saa kahelda tajutav asja tõesuses.

Mõistuse loomuses pole pidada asju juhuslikeks, vaid tõesteks.

Mõistuse loomuses on tunnetada asju teatud igavikulisuse vormis.”, lk. 199.

“... Ta ei ole suuteline selle olemasolus kahtlema, kuigi ta ei ole selles kindel. Me kogeme niisugust seisundit alatasa unenägudes ja ma ei usu, et keegi kinnitaks, et tal on und nähes vaba tahe peatada oma otsustusvõime unes nähtava suhtes ning kehtestada, et ta ei peks nägema unes neid asju, mida ta näeb; ometi juhutb, et me isegi unenägudes peatame otsustusvõime, nimelt kui me näeme unes, et me näeme und.”, lk. 207.

__________________________

INDREK MEOS: “FILOSOOFIA PÕHIPROBLEEMID”. Indrek Meos; Kirjastus: “Koolibri”, Tallinn 1998. Haridusministeeriumi õpik gümnaasiumitele // c – 1988. // Lk. 7 – 256. // pluss Lisad. //

“... teadmine on teatud uskumuse liik: kõik teadmised on uskumused... // ... oleme lihtsalt neutraalsed. // ... teadmine saab olla üksnes tõene...”, lk. 13.

“... et kui me lähtume empirismi põhimõttest, siis ei saa meil olla absoluutselt kindlaid teadmisi. // ... arutlus toetub aksioomidele ja definatsioonidele. Kas aksioomide ja definatsioonide tõesust või õigsust saab kindlaks teha kogemusele tuginedes ?”, lk. 21.

“... Ratsionalismi seisukoht on: kõik tõelised teadmised pärinevad mõistusest enesest. //// Rene Descartes (1596 – 1650) // Gottfried Wilhelm Leibintz (1646 – 1716) /// Parmenides (u. 540 – 480) // Zenon (u. 490 – 430) – nn Elea koolkonna filosoofe.” , lk. 23.

“... Saksa füüsik Albert Einstein (1879 – 1955): “Kui matemaatika seadused käivad tegelikkuse kohta, siis ei ole nad tõsikindlad; kui nad aga on tõsikindlad, siis ei räägi nad tegelikkusest.”, lk. 27.

“... Immanuel Kant (1724 – 1804). // Kanti arvates on olemas objektiivne maailm, mille kohta me ei saa midagi konkreetset väita. See on “asi iseeneses” (Ding an sich)”, lk. 28.

John Locke: “Essee inimõistusest” // “An Essay Concering Human Understanding”, Oxford, 1979 , pp. 104 – 108. (1690 A.)

“... Oletame, et meie mõistus on n-ö valge paber ilma igasuguste märkide ja ideedeta. Kui mil viisil ta nad omandab ? / Sellele ma vastan ühe sõnaga: kogemusest. Kogemusele tugineb kogu meie teadmine ja kogemusest lõppkokkuvõttes kogu teadmine ka pärineb.”, lk. 39.

Platon: “Riik” (IV. saj. eKr.) // Platon. Gosudarstvo. – Platon. Sotsinenija v 3-h tomah. Tom 3)1=. Moskva, 1971, s. 321-324.

“—Inimesed elavad ostekui koopasarnases maa-aluses ruumis, mille avausest paistab valgus.”, lk. 40.

Leibnitz: “Uued esseed inimmõistusest” (1704. a.)

“... või on hinges algselt mitmete mõistete ja teooriate printsiibid, mille esilekutsumisel välised asjad on vaid ajendiks, nagu ma arvan koos Platoni ja skolastikutega...”, lk. 41.

Leibnitzi kiri Preisi kuninganna Sophie-Charlotte´le (1702. a.)

“... Selline arutluskäik sunnib väitma, et on olemas mingi koos meiega sündinud valgus. Meelte ja induktiivsete järelduste abil ei jõua me mitte üldkehtivate ja absoluutselt paratamatute tõdedeni, vaid ainult selle teadmiseni, mis on ja mis tavaliselt toimub.”, lk. 43. [Popper, moto?!]

Morris Kline: “Matemaatika ja teadmiste otsing”, (1985. a.)

“... Selleks, et veenduda alalistes meelepetetes ja mõista nende põhjusi ... // Tegelikult aga jõuab valgus Päikeselt meieni kaheksa minutiga...// Värvus on Goethe sõnul see, mida me näeme. Me ei taju vahetult mitte füüsilist objekti, vaid informatsiooni selle kohta, mida annavad meie meeleorganid: meeleorganid ei anna mitte objektiivse reaalsuse tõelise kujutise, vaid pigem pildi inimese ja reaalsuse suhetest.”, lk. 44-45.

Herbert Feigl: “Teaduslik maailmavaade: naturalism ja humanism” (1949. a.) // The Scientific Outlook: Naturalism and Humanism. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 10-13.

“... Millised on teadusliku maailmavaate põhitunnused? Problemid, mis väidetakse tekkivat katse puhul defineerida mõistet teadus, näivad mulle tulenevat kasutatavast teminoloogiast. // Teaduse taotluseks on kirjeldamine, seletamine ja ettenägemine...”, lk. 45.

“... Kui kuskil ongi olemas “tõdesid”, milleni võivad jõuda vaid priviligeeritud indiviidid (näiteks müstikud või selgeltnägijad) ning mida teised ei saa kontrollida, siis selliseid “tõdesid” tedalane ei otsi. // Religioosne ekstaas, kunstnike inspiratsioon ning isegi teadusliku geeniuse vaimusähvatus ei ole seega teaduslikud tegevused.”, lk. 46.

“...metafüüsiliste süsteemide petliku täielikkusega, mis on saavutatud verbaalse maagia teel. // See annab tunnistust valmisolekust elada lõpetamata maailmavaatega. /.../”, lk. 47. [Popper?!]

Raimo Tuomela: “Teadus, prototeadus ja pseudoteadus”, (1987. a.) – “Science, Protoscience and Pseudoscience. – Rational Changes in Science. D. Reidel Publishing Company, 1987, pp. 83-96.

“... et vähemalt 99 % praegu elavate inimeste maailmavaade on mitteteaduslik. Enamik inimesi tugineb oma elus religioonile ja/või maagiale. // 1978 a. USA-s. Selgus, et 57 % ameerikalstest usub UFO-de, 54% inglite, 39% paharettide ning (ainult!) 11 % kummituste olemasolusse, 51% usub telepaatiat... // Need faktid räägivad maagilise ja religioosse mõtlemise valitsemisest...”, lk. 49.

“... Pseudoteadlased püüavad sageli tõendusmaterjali kvalitatiivset armetust kompenseerida tõendusmaterjali kvantitatiivse kuhjamisega.”, lk. 50.

Aristoteles (384-322 eKr): “Ütelda, et olemasolevat ei ole või et mitteolemasolev on olemas, on väär. Seevastu ütelda, et olemasolev on olemas ja mitteolemasolevat ei ole, on tõsi.”

Karl Popper: “Oletused ja ümberlükkamised.”, (1963. a. ) “Conjectures nad Refutations. The Growth of Scientific Knowledge. London and Henley, pp. 225-232.

“... Xenophanes, kes elas 2500 aastat tagasi.... // Üks obketiivse või absoluutse tõe teooria eeliseid on see, et ta võimaldab ütelda (nagu Xenophaneski), et me otsime tõde, kuid me ei tea, millal meil õnnestub seda leida; et meil ei ole tõe kriteeriumi, kuid sellele vaatamata lähtume tõe ideest kui regulatiivsest printsiibist...”, lk. 69.

William James: “Pragamatism: mõnede vaande mõtlemisviiside uus nimetus.”, (1907. a.) “Pragmatism: A New Name for Some Old Ways of Thinking.” – W. James. Pragmatism and Other Essays. New York, 1963.,pp. 22-38, 98-104.

“... Pragmatistlik meetod seisneb sellistel juhtudel katses interpreteerida iga arusaama tema oluliste tagajärgede piiritlemise teel.” , lk. 71.

Henri Poincare: “Teadus ja hüpotees”, (1902. a.)

“Iga järelduse jaoks on tarvis eeldusi; eeldused on kas iseenestest ilmselged ja ei vaja tõestamist või saab neid tõestada teistele eeldustele tuginedes.”, lk. 74.

Carl G. Hempel: “Loogilise positivismi tõeteooriast”, (1935. a.) “Zur Wahrheitstheorie des logischen Positivismus.” – Wahrheitsteheorien: eine Auswahl aus den Diskussionen über Wahrheit im 20. Jahrhundert. Frankfurt am Main, 1989, S. 96-105.

“... Korrespondentsiteooria järgi seisneb tõde teatud kooskõlas või korrespondentsis väite ja nn fakti või reaalsuse vahel.”, lk. 76.

Moritz Schlick: “Tunnetuse vundamendist”, (1934. a.)

“... teaduslikud teooriad, mis kujutavad endast alati teatud oletuste süsteeme.”, lk. 77.

Rudolf Carnap: “Füüsika filosoofilised alused”, (1966. a.)

“... Kas on võimalik teadmine, mis oleks üheaegselt nii sünteetiline kui ka aprioorne ? / Immanuel Kant / vastas jaatavalt. // Enamik teaduse väidetest on sünteetilised, sest nad sisaldavad midagi enamat kui terminitele antud tähendusi. Nad ütlevad midagi maailma kohta.”, lk. 83.

Carl G. Hempel: “Tõesusest matemaatikas”, (1945. a.) “On the Nature of Mathematical Truth”. – Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949, pp. 222-227, 234-235.

“... Teadusliku uurimistöö põhimõte on, et mitte ühtegi väidet ega teooriat ei tohi aktseptreerida ilma küllaldase aluseta.”, lk. 86.

Carl. G. Hempel: “Geomeetria ja empiiriline teadus.”, (1945. a.) – “geometry and Empirical Sciences”. – Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949., pp. 240-249.

“... Analoogiliselt jagunevad ka mõisted kaheks: algmõisted (neid ei defineerita) ning teised mõisted, mida defineeritakse algmõistete kaudu.”, lk. 94.

Albert Einstein: “Geomeetria ja kogemus”, (1921. a.) “Geometry and Experinece”. – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 189-193.

“... Kas inimvaim on siis võimeline ilma kogemuseta – ainult mõttetöö tulemusel – jõudma reaalsete asjade omaduste mõistmiseni?”, lk. 98.

Rene Descartes: “Hinge kired”, (1649. A.)

“... Hing on seotud keha kui tervikuga ning sellepärast ei saa öelda, et ta asub just ühes kindlas kehaosas, mitte aga teistes.”, lk. 120.

Leibnitzi kiri leedi Mashami´le (1704. a.)

“... Jumal, luues kehad ja hinged, määras aegade algusest nii, et hinged saaksid mõjutada ainult üksteist ning kehad samuti ainult üksteist vastavalt oma seadustele.”, lk. 122.

Leibnitzi kiri kuninganna Sophie-Charlotte´le (1704. a.)

“... et kehade vastasmõju toimub mehaanikaseduste järgi ning hinged alluvad otsuseid tehes headuse ja kurjuse moraalsetele seadustele.”, lk. 122.

Paul Holbach: “Looduse süsteem”, (1770. a.)

“Kuidas mõista seda, et mingi juhuslik mõttevälgatus võib muuta kogu inimolendi seisundit ? Ühesõnaga, inimene kujutas endale ette, et temas on mingi kehast erinev substants, milles peitub varjatud jõud.”,lk. 123.

“Tundmata loodusjõudusi, arvati, et looduses on mingi hing; analoogselt: tundmata inimorganismile iseloomulikku energiat, arvati temas peituvat mingi hing. // Samamoodi usutakse tänapäevalgi inglitesse ja deemonitesse; meie esivanemad uskusid jumalatesse...”, lk. 125.

John Watson: “Mis on biheivorism?”, (1924. a. ) What Is Behaviorism? – Readings for an Introduction to Philosophy. New York, 1976, pp. 161-167.

“...Isegi tänapäeval ei ole suur osa inimesi jõudnud palju kaugemale metslusest oma mõtetes, uskudes maagiasse. // Maagia vastu on alati huvi tuntud ning ikka on sealt midagi uut leitud. Peaaegu igal ajastul on oma maagia.... // Maagia säilib alati.”, lk. 126.

Carl G. Hempel: “Psühholoogia loogiline analüüs”, (1935. a.) The Logical Analysis of Psychology”,-- Readings in Philosophical Analysis. New York, 1949, pp. 376-382.

“... Kõik psühholoogia väited, mis on mõtestatud, st mida on põhimõtteliselt võimalik verifitseerida, saab ümber sõnastada väideteks, mis ei sisalda psühholoogia mõisteid, vaid ainult füüsika mõisteid. Psühholoogia väited on seega füsikalistlikud väited.”, lk. 132.

J.J.C. Smart: “Materialism”, (1963. a. ) – The Mind-Brain Identity Theory. New York, 1973, pp. 159-168.

“...Me võime nõustuda Wittgensteiniga, et mõte ei ole aine.”, lk. 136.

J. J. C. Smart: “Vaim ja aju on identsed”, (1959. a.) “The Mind and Body Are Identical”,-- Readings for an Introduction to Philosophy. New York, 1976, pp. 184-189.

“... me võiksime lihtsalt võtta omaks uue keelekonvetsiooni, mis muudaks mõtestatuks kogemusest rääkimise füüsikaliste protsesside terminite abil.”, lk. 138.

George Brekeley: “Traktaat inimtunnetuse printsiipidest”, (1710. a.) “The Principles of Human Knowledge. Thre Dialogues between Hylas and Philonous. London and Glasgow, 1967, pp. 65-80.

“...et pole olemas muud substantsi peale vaimu või selle, kes tajub...// ... kuidas keha saab mõjutada vaimu ja kutsuda esile idee.”, lk. 140.

Paul Holbach: “Looduse süsteem”, (1770. a.)

“Õpetus tahtevabadusest on välja mõeldud tõenäoliselt selleks, et võtta jumalalt vastutus maailmas asetleidva kurjuse eest.”, lk. 161.

Sigmund Freud: “Argielu psühhopatoloogiast”, (1901. a.)

“... Psüühiliste funktsioonide teatud puudused ja teatud näiliselt tahtmatud teod osutavad psühhoanalüütiliste uurimise tulemusel täiesti determineerituks teaduse eest varjatud motiivide poolt.”, lk. 164.

Rene Descartes: “Filosoofia printsiibid”, (1644. a.)

“Inimese ülimaks täiuslikkuseks on tegevus- või tahtevabadus, mille tõttu inimene vääribki heakskiitu või hukkamaõistu.”, lk. 166.

William James: “Determinismi dialemma”, (1897. a.)

“... kui on kaks arusaama, millest üks näib meile tervikuna võttes ratsionaalsem, siis on meil õigus oletada, et ratsionalism on tõesem.”, lk. 167.

Thomas Hobbes: “Leviathan”, (1651. a.)

“... Vastavalt üldtuntud arusaamale on vaba inimene see, keda miski ei takista tegemast soovitavat ning kes nii füüsiliselt kui ka vaimselt on selleks võimeline.”, lk. 168.

John Locke: “Essee inimmõistusest”, (1690. a.)

“... “Kas inimesel on vabadus tahta?” // Inimesel ei ole vabadust tahta või mitte tahta...”, lk. 169.

Voltaire: Traktaat metafüüsikast”, (1734. a.)

“... mida mõistame sõna vabadus all. Vabadus on ainulaadne võimalus tegutseda.”, lk. 170.

John Stuart Mill: “Sir William Hamiltonim filosoofia kriitiline vaatlus.”, (1865. a.). – “An Examination of Sir William Hamilton-s Philosophy.--- Classic Philosophical Questions. Edited by James A. Gould. Columbus etc. 1985, pp. 83-86.

“... Fatalismi // Millised ka poleks meie soovid, juhib meid mingi kõrgem jõud või abstarktne saatus, ning sunnib tegutsema mitte meie soovide järgi, vaid vastavalt ettemääratusele.”, lk. 172.

Rudolf Carnap: “Füüsika filosoofilised alused”, (1966. a.)

“Põhjuslikud seadused, millest lähtudes saab sündmusi ette näha ja seletada. Kõigi selliste seaduste hulk kirjeldab maailma põhjuslikku struktuuri.”, lk. 174.

Bertrand Russel: “Meie teadmised välismaalima kohta”, (1914. a.) – “On the Notion of Cause, with Application to the Free-Will Problem (From B. Russel. Our Knowledge of the External World). – Readings in the Philosophy of Science. New York, 1953, pp. 402-407.

“...Vaba tahte probleem on väga vana ja tihedalt seotud põhjuse mõistega.”, lk. 178.

Moritz Schlick: “Põhjuslikkus igapäevases elus ja kaasaegses teaduses”, (1932. a.)

“... Põhjuslikkuse printsiip näib väitvat, et igal põhjusel on oma tagajärg... // Põhjuslikkuse printsiip ise ei ole seadus...”, lk. 182.

Jeremy Bentham: “Sissejuhatus moraali ja seadusandluse printsiipidele”, (1789. a.).

“... utilitarismi printsiip // mille eesmärgiks on saavutada inimlik heaolu mõistuse ja õigluse abil.”, lk. 215.

John Stuart Mill: “Utilitarism”, (1863. a.)

“... utilitarismi pooldajad on põhjendanud vaimsete naudingute üleolekut kehalistest...”, lk. 217.

_____________________________

Kenneth McLeish: “ARISTOTELES. Aristotelese poeetika.”

Kenneth McLeish: “Aristotle. Aristotles-s Poetics.”, // Tõlkinud: Jaan Unt. // Tallinn 2001, // Kirjastus: “Varrak”, “Suured mõtlejad.”, // Copyright Laws: 1998; // LK: 5-71.

ARISTOTELES: (u. 484—u. 322.)

“... Aristoteles ja tema järelkäijad uskusid, et inimlikul uudishimul pole piire ning et iga asi väärib süstemaatilist uurimist.”, lk. 7.

Arist. “Poetics”: “... Ma tahan uurida kunsti enese ja tema paljude avaldumisvormide olulisi omadusi...”(1), lk. 10

“... nii oli ka müütide funktsiooniks kindlustada grupi-identiteeti. Müüte oli palju ja mitmekujulisi, mõnes leidus ka ettekirjutisi mõtlemiseks ja käitumiseks...”, lk. 13.

Aristoteles: “Poetics”: “... Erinevus kunstivormide vahel ei seisne mitte jäljendamises eneses, vaid vahendeis, mis selleks kasutatakse. (1)”, lk. 17.

Aristoteles: “Poetics”: “... Niisiis on kunstilisel jäljendamisel kolm eristuvat joont: sius, meetod ja stiil.” (3), lk. 18.

Aristoteles: “Poetics”: “... et õppimine on suurim lõbu niihästi filosoofide kui ka inimestele üldse...”, // Tragöödia on tegevuse jäljendamine ja nende isikute iseloomude ning mõtete jäljendamine, kes tegevust sooritavad.”, (4/6), lk. 19.

“... Kunst sisaldab järjekindlalt kolmikseost: kunstniku, vaataja ja kunstiteose vahel. // Mimesis nõuab seda, et igasugune kunst oleks irooniline. Ükski kunstiteos ei saa eksisteerida tühjas ruumis, alati on olemas vaatleja...”, lk. 21.

Aristoteles: “Poetics”: “... Isegi naissoost tegelased võivad olla “head” ... // .. ehkki nad ei vääri üldse tähelepanu... // nagu ka vaimsed võimed...(15)”,

“... Ka müüt sõltub hiearhiatest ja müütide lood tegelevad lõputute vastuastumistega ja põhjalike muutustega ... // Müüt sünnib, kui jumal astub vastu jumalale...”, lk. 28.

“... kui palju on tema sõnades iroonilist leppimist oma saatusega. // ... on palju iroonilist mängu pimeduse ja teadmise mõistetega...”, lk. 42.

Aristoteles: “Poetics”: “... Mythos on tragöödiate põhialus ja otsekui hing...” (6) /// ... kuid mythos tähendab palju enamat.”, lk. 46.

“... Need on müüdid ja lood, mis on loodud väljendamaks indiviididevahelisi ja kogukonna suhteid... // Mimesis loob iroonilise distantsi esitatava ja meie endi, vaatlejate vahel...”, lk. 47.

Aristoteles: “Poetics”: “... Võib väita, et kirjanduslik fiktsioon on filosoofilisem ja tõsisem kui faktide kirjeldus, sest ta püüab rääkida üldisest, faktide kirjeldus aga üksikasjadest.”, (9), lk. 49.

Aristoteles: Poetics”: “... Kirjanikud peakisd eelistama pigem seda, mis on võimatu, kuid tõenäoline, kui seda, mis on võimalik, kuid pole veenev.”, (24), lk. 64.

__________________________

ROGER SCRUTON: “SPINOZA”.

Benedictus (Baruch) de Spinoza (1632 – 1677).

Tõkinud: Märt Väljataga; // Tallinn, 2001 // Kirjastus: “Varrak”, 2001. // Sarjast: “Suured mõtlejad”, // Copyroght Laws: Phoenix, 1998. // Lk: 3-60.

“...Mis surematu käsi või silm on loonud selle kohutava sümmeetria ? Või on asjalood lihtsalt niiviisi juhtunud ? JA kui nõnda, siis miks? // ... teejuhiks ülima reaalsuse juurde ei ole kogemus, vaid mõistus.”, lk. 7.

“... Igavikulisus seisneb ajatuses, väljaspool aega olemises. // Kui millegi eksisteerimist tõestatakse tema definatsioonist lähtuva deduktsiooni varal, siis on tulemuseks igavene tõde; ja Jumal on igavene just selles mõttes.”, lk. 13.

SPINOZA: “EETIKA” –

Aksioom 1: “...Kõik, mis on, on kas iseeneses või milleski muus.”

Aksioom 4: “... Tagajärje teadmine sõltub põhjuse teadmisest ja sisaldab seda.”

Aksioom 7: “... Kui asja saab käsitleda mitteeksisteerivana, siis tema olemus ei sisalda olemasolu”, lk. 14.

“... Spinoza annab mõista, et see vaimu ja keha suhe, mida ma tajun iseeneses, kordub terves looduses: kõigel füüsilisel on vaimne vaste.”, lk. 19.

Spinoza: “Eetika”:

Definatsioon 4: “... Advekaatse idee all mõistan ma ideed, mis niivõrd, kui teda vaetakse iseeneses, ilma suhteta objektisse, omab kõiki tõese idee omadusiehk sisemisi tunnuseid.”, lk. 23.

“... Intuitsioon on tõe vahetu taipamine, mis saavutatakse siis, kui ühesainsas vaimses tähelepankuaktis tabatakse väidet ja selle tõestust.”, (Osa 2, Proposistioon 40, skolion 2). /// “Seega on Spinoza järgi olemas kolme liiki tunnetust: kujutlus ehk arvamus; ratsionaalne teadus, mis lähtub ühistest arusaamadest ja advekaatsetest ideedest, ning intuitsioon”, (Osa 2, Propositsioon 41.), lk. 26.

“... Kõik ideed eksisteerivad Jumalas kui tema mõtlemise seisundid. Seetõttu ütleb Spinoza, et meie ideed eksisteerivad Jumalas niivõrd, kuivõrd Jumal moodustab inimvaimu.”, lk. 32.

“... Täiuslik (advekaatne) selestus on ühtlasi deduktsioon. Teadmisest põhjuse kohta järeldub säärases seletuses teadmine tagajärje kohta.”, lk. 35.

“... Selles kontekstis tähendab “hea” kasulikku (Osa 4, Definatsioon 1) ning meile on kasulikud need emotsioonid, mis lasevad meil õilmitseda omaenese loomuse kohaselt – teisisõnu, mis suurendavad meie võimu.”, lk. 40. (vrdl. Fr. Nietzsche).

“... Spinoza usub, et vaim ja keha on identsed ja ühe tervis on lahutamatult seotud teise tervisega. // Säärases olukorras on ainult üks tõeline tarkus – suurendada oma võimu ja tagada ... / ..., et asjad, mis meiega juhtuvad, oleksid meie enda tekitatud. Filosoofia seisneb mõtlemises. // Vaimusfääris seisneb võim just nimelt teadmiste täielikkuses.”, lk. 42.

“.... (Osa 4, Propositsioon 61) Niivõrd kui me elame mõistuse reegli järgi, me elame kooskõlas oma tõelise loomusega ning leiame õnne.”, lk. 43.

Spinoza: “Etika” (4. osa lõpp)-- “... Elus on iseäranis kasulik täiustada oma aru ja mõistust, nii palju kui me seda suudame, ja selles seisneb inimese kõrgeim õnn ja õndsus – sest õndsus ei ole midagi muud kui meelerahu, mis võrsub Jumala intuitiivsest tunnetamisest.”, lk. 45.

“Peale inimese ei tunne me looduses ühtki olendit, kelle vaimu üle me võiksime rõõmu tunda ja kellega sõprust sõlmida.... // Seevastu näib ebausk kinnitavat, et hea on see, mis valmistab valu, ja kuri on see, mis valmistab rõõmu.”, lk. 47. (Osa: 4, lõpp.).

“... Seega on võimalik öelda, et meie vaim kestab, ja tema eksisteerimist saab teatud ajaga defineerida üksnes niivõrd, kuivõrd vaimuga kaasneb keha tegelik eksistents, ja ainult niivõrd on vaimul võimu määrata asjade eksisteerimist aja kaudu ja käsitada neid kestvuse spektist.” (Osa 5, Propositisoon 23, skolion)., lk. 51.

“... Füüsiline maailm on kõik, mis on olemas, ja see kujutab endast süsteemi, mida seovad seadused, mis ühendavad selle iga osa kõigi ülejäänud osadega.”, lk. 54.

“... Spinoza väidab, et maailm peab eksisteerima, sest ei ole olemas midagi, mis teda eitaks. Maailma kogusüsteem on enesestsõltuv ja iseenda kaudu käsitatav. Mitte miski, millega me kokku puutume, ei saa talt eksistentsi ära võtta, sest kõik see, millega me kokku puutume, on osake temast, ja tema kaudu seletatav.”, lk. 56.

“... Kindlasti on see ainus vabadus, mida me võime saavutada: mitte vabanemine füüsilisest reaalsusest, vaid arusaamine reaalsusest ja meist enestest kui selle ühest osast, ning seega leppimine sellega, mis me oleme. Säärase leppimuse saavutamine ongi tõeline religioon ning see on meie kohus iseenda ees ning Jumala ees, kellest meie olemine lähtub.”, lk. 58.

__________________________

MICHAEL AYERS: “LOCKE” (Michael Ayers: “Locke. Ideas and Things”). Gopyright Laws: 1997, (Phoenix). // Tõlkinud: Lauri Vahtre, Tallinn, 2000; // Kirjastus: “Varrak” // Sari: “Suured mõtlejad”: // LK: 5-70.

JOHN LOCKE (1632 – 1704)

“... Locke´i filosoofia võtmemõisteteks, nagu enamikus tolleaegses filosoofias, on “idee”. Ideed on need, millega mõistus “tegeleb mõtlemise ajal”, lk. 9.

“... Tees, et kõik meie ideed pärinevad lõppkokkuvõttes kogemusest, tähendab lahtiseletatult väidet, et iga idee on kas otseselt kogemuslik või kogemuslikest ideedest kuidagi kokku pandud.”, lk. 11.

“... 17. sajandi lõpus valistevaks tõusnud vaadet, et füüsikalist maailma võib lõppkokkuvõttes võtta üüratu masinavärgina...”; lk. 19. (Newton)

“... Locke toonitab siin vastupidiselt Descartes´ile ja teistele, et meeled edastavad teadmisi ise, ilma, et need vajaksid mõistuse või intellekti heakskiitu või tõlgendust”, lk. 21-22.

John Locke: “Eessee inimõistusest” (“An Essay concering Human Understanding”)

“... ent ometigi tajume objektides neid algseid kvaliteete... // ... et seal tekitada meie vaimus kindlaid ideid, mis meil neist on.”, lk. 23.

“... Locke´i / peamist tunnetusteoreetilist eesmärki / et meelelise kogemuse objektid võivad iseenesest olla väga erinevad sellest, kuidas neid selle kogemuse põhjal tavaliselt mõistame.”, lk. 34.

Locke “Essay...”-- “...millel on võime mõelda; kuna me ei tea, milles mõtlemine seisneb, ega ka mitte seda, missuguistele substantsidele Kõigeväeline on suvatsenud anda selle võime...”, lk. 49.

“... et oma tunnetuse piiride teadasaamine on meile kasulik ... / või kui raskesti lepitatav on eksistents millegagi, millel pole ulatust...”, lk. 50.

Locke: “Essay...” --“...12. Siitpeale on minu jaoks tõenäoline, et meist kõrgemal on rohkem intelligentsete olendite liike, kui on meist allpool tajuvate ja materiaalsete olendite liike;”, lk. 56.

Lockey: “Essay...”,--- “...et jätta mainimata, mida salaja räägitakse näkineidudest. On elajaid, kel näib olevat sama palju teadmisi ja mõistust, kui mõnel, keda nimetatakse inimeseks...”, lk. 57.

“... ja termini defineerimine ei saa olla muud kui inimliku kontseptsiooni, st täheldatud sarnasuste põhjal kujunenud “abstraktse idee” lahtipakkumine.”, lk. 61.

“...seesama mõiste või kas nad määratlevad termini (sama “nominaalset definatsiooni”) samade kriteeriumite abil, // ... kas nad kasutavad seda samadel juhtudel, sama paradigma raames.”, lk. 63.

___________________________

RAYMOND PLANT: “HEGEL. RELIGIOONIST JA FILOSOOFIAST.” R. P. : “Hegel. On Religion and Philosophy.” // Copyright Laws: 1997, (“Phoenix”). // Tõlkinud: Alar Helstein. // Kirjastus: “Varrak”, Tallinn, 2000, Sarjast: “Suured mõtlejad”, TOIMETANUD: TÕNU VIIK. // Lk: 5-63.

___________________________

Richard Rorty: “Milliseid mõtteradu filsooofid ka kõndida ei võtaks, on nad ikkagi määratud oma tee lõpus kohtama Hegelit, kes neid seal kannatlikult ees ootab.”

Jaques Derrida: “Hegeliaanlus üksnes suurnedab oma ajaloolist mõjuvõimu, kuni kord kogu tema tohut potentsiaal takistamatult valla pääseb.”, lk. 5.

“... Hegel on pöördelise tähtusega figuur lääne filosoofia ajaloos ning tema loominguline pärand on äärmiselt laiaulatuslik.”, (poolt: Sartre, Heidegger / contra: Kierkegaard, Nietzsche), lk. 7.

“Teoses “Hegelist Nietzscheni: revolutsioon üheksateistkümnenda sajandi mõtelmises” nimetas Karl Löwith Hegelit kodanlik kristlaste juhtivaks filosoofiks.”, lk. 7-8.

“Kierkegaardi töödes, eriti raamatus “Emba-kumba” näeme mõjutusi ägedast vastureaktsioonist Hegeli religioonifilosoofiale; ning sama kehtib ka Nietzsche ja tema mõtiskluste kohta “Jumala surmast”. Nii Marx. Kierkegaard kui Nietzsche hävitasid, igaüks omal moel, Hegeli mõtlemise keskmeks olnud kujutluse Jumala ja inimkonna vahelisest ühtsusest.”, lk. 8.

“....Hegeli looming on jätnud tohutu jälje suure hulga ainevaldkondadele, sealhulgas teoloogia ja religioosse mõtlemise kujundamisse.”, lk. 9.

“... Samuti kirjutas ta “vaimu fenomenoloogia”, millest sai tema süstemaatilise filosoofia sissejuhatus ja mi son muutunud üheks kõige olulisematest raamatuteks moodsas lääne filsoofias.”, lk. 12.

“... kaasagse elu lõhestatuse ja killustumise probleemidega, eriti eraldatusega, mis valitses inimese ja Jumala, inimese ja ühiskonna, inimese ja looduse vahel, ning tegelikult ka lõhega inimese enda isiksuses mõistuse, kujutlusvõime ja tunnete vahel.”, lk. 15.

“... et kristlus on privaatne religioon, mis huvitub personaalsest lunastusest, mitte üshikonna sotsiaalsest ja moraalsest terviklikkusest.”, lk. 18.

“... Sest Hegel ju väitis, et just liigne ratsionaalsus oli üks osa kristluse probleemidest. Ristiusust oli saanud teoloogia ja doktriin.”, lk. 24.

“... Need kogemused võivad olla religioossed, tuleneda ... / tema esteetilisest ja poeetilisest tunnetusest. Kõik need tuleb hõlmata uut laadi filosoofiasse, mis neid uuesti tõlgendab ja ümber kujundab, rajamaks alust uuele “mütoloogiale” ja ühiselule.”, lk. 25.

“... Teiseks nõudeks on, et filosoofia peab olema süstemaatiline. /... peab filosoofia selgitama kõiki ühiskonnaelu põhivorme ja nendevahelisi seoseid.”, lk. 28.

“...Hegeli jaoks peab filosoofia olema ajalooline. // … seoses vaimsete võimete eveolutsiooniga. Mõisted (Begriffe), millega me kirjeldame oma religiooset, esteetilist / elutunnetust, ei ole üksnes abstraktsed ja universaalsed / tuleb vaadelda ka nende arengut.”, lk. 29.

“... dialektika ideest // ... et dialektika on protsess, milles kajastub käsitlus sellest, kuidas elu avaldumisvormid arenevad.”, lk. 30.

“... Seega on Jumalal teadvusliku olendina saranselt kõigi teistele teadvuslikele olendina seesmine vajadus väljendada ennast looduses ja inimelus – see tähendab milleski väljaspoolses – ja saavutada selle eneseväljendusprotsessi kaudu täielik eneseteadvus.”, lk. 37.

Hegel: “... jumaliku ja inimliku loomuse ühtsuse substantsionaalsus jõuab inimkonna teadvusse viisil, et teadvus näeb üht inimolendit Jumalana ja Jumalat inimesena—“,lk. 42.

Hegel: “... Inimloomus iseeneses on universaalne – see on lihtsalt mõte inimloomusest.”, lk. 43. (Hegel: “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 454.)

Hegel: “...vaim jääb tegelikkuse vahendamatuks minaks, kuid ta jääb selleks kogukonna (Gemeinde) üldise eneseteadvusena, mis tugineb omaenda substantsil...”, lk. 46. (Hegel, G.W.F., Werke III: “Phänomenologie des Geistes”, op. cit., lk. 555-556).

Hegel: “... Tegelikult tähendab see, et inimkond on ise jõudnud hea ja kurja tundmiseni, ja see teadmine, see eristus, on kurjuse allikaks, see ongi iseenesest kuri. Kurjus asetatakse tunnetusprotsessi, teadvusesse.”, lk. 48. (Hegel, G. W. F., “Lectures on the Philosophy of Religion”, (1988), op. cit., lk. 442.).

Hegel: “... Sel moel sulavad filsoofia ja religioon ühte. Õigupoolest on ka filosoofia Jumala teenimine. // Filosoofia ei tee muud, kui teisendab meie kujundid mõisteteks.”, lk. 53 (Hegel. G.W.F., “Vorlesungen über die Philosophie der Religion.”, Erster Band, op. cit., lk. 28-29).

_____________________________

RAY MONK: “RUSSEL. MATEMAATIKA: UNELMAD JA KOŠMAARID.” // Russel: “Mathematics: Dreams and Nightmares.”, // Copyrighy Laws: 1997, Ray Monk. // Tõlkinud: Alar Helstein, 2001; // Kirjastus: “Varrak”, Tallinn, 2001, Sarjast. “Suuri mõtlejaid”; // Toimetanud: Jaan Kangilaski; // Lk: 5-61.

(Lord) Bertrand Russel: (1872—1970).

“... Selle vaate kohaselt on kõige väärtuslikum selline elu, mis on pühendatud “kirglikule osavõtlikule kontemplatsioonile”, lk. 11.

Russel: “... aga puhas matemaatik on, nagu ka muusik, inimene, kes loob vabalt oma korrastatud ilu maailma”, lk. 12. (HWP, 52-53). – “History of Western Philosophy”, London, Routledge, 1991. ))

“... matemaatika ei käsitle ainet mitte Pythagorose vaimus abstraktse ideemaailma kohta käivate täpsete tõdede kindlaks tegemisena..”, lk. 16.

“... et meil on võimalik a priori ja täie kindluse ning täpsusega teada füüsikalises maailmas eksisteerivaid ruumilisi suhteid.,” lk. 19.

“... – paljastada juhuslike faktide segase näivuse taga igaveste tõdede ratsionaalne reaalsus.”, lk. 20.

McTaggart: (“Uurimusi Hegeli dialektikast”, 1890. aastatel.)-- “... Iga õige filosoofia peab olema müstiline, aga seda mitte oma meetoditelt, vaid oma lõppjäreldustes.”,lk. 21

Russel: “... Zenon / Temast kuni meie ajani on iga pälvkonna kõige peenemad mõistused nende probleemide kallal juurelnud, kuid pole üldiselt öeldes midagi saavutanud.”, lk. 25. (ML, 76-82). --- “Mysticism and Logoc”, London, Unwin Paperbacks, 1976.))

Russel: “Selles asjaolus peitus Kanti seisukoha tugevus, kuna see väitis, et matemaatiline argumentatsioon ei ole rangelt formaalne, vaid kasutab alati kaemusi, s.t a priori teadmisi ruumist ja ajast”, lk. 30, (POM, 4-5).--- “ The Principles of Mathematics”, London, Allen and Unwin, 1985.))

“...et matemaatika on abstraktne, kuid objektiivne tõde, millest saadud teadmised on täielikult ja vastuvaidlematult tõestatavad.”, lk. 33.

Russel: “... mitte ainult tõesus, vaid ka erakordne ilu – külm ja lihtne ilu... // ... ent mis ometi on ülevalt puhas ja võimeline selliseks rangeks täiuseks, milleni küünivad vaid suurimad kunstiteosed. //... ei paku tegelik elu täielikku rahuldust, see on pidev kompromiss ideaalse ja võimaliku vahel; seevastu puhta mõistuse maailmas puuduvad kopmromissid, praktilised piirangud, kõik takistused loovale tegevusele, mis kehastub hiilgavates rajatistes kirglikku püüdlust taäiuse järele, millest sünnivad kõik suured saavutused.”; lk. 41 (ML, 62-74). – “Mysticism and Logoc”, London, Unwin Paperbacks, 1976.))

“...Russeli teooria järgi ei ole võimalik nimede abil midagi tähistada; tähistavad üksnes mõisted ja keeles ei saavutata tähistamist nime, vaid kirjelduse abil.”, lk. 44.

__________________________

FRIEDRICH NIETZSCHE: “ANTIKRISTUS. Kristluse needmine.”

Tõlgitud väljaandest: Fr. Nietzsche: “Sämtliche Werke”, Bd. VI. // Väljaandjad: Giorgio Colli, Mazzino Montinari, Walter de Cruyter Verlag, Beliin, 1988. // Tõlkinud: Tiiu Mikenberg, Tartu, 2002. // Kirjastus: “Zeus”, // Lk: 5-89.

“... Meie saatus tähendas täiust, pinget, jõudude kasvu.”, lk. 7.

“... kaastunne tähendab nihilismi parktiseerimist. // Aristoteles, nagu teame, pidas kaastunnet haiglaseks ja ohtlikuks seisundiks...”, lk. 11.

“... Kõige väärtuslikumad intellektuaalsed väärtused avastatakse kõige hiljem, ent kõige tähtsam on hoopis meetod.”, lk. 17.

“... Kristlik moraal ja religioon ei lange mitte üheski punktis kokku tõelisusega.”, lk. 19.

“... Patt, igasugune distants inimese ja jumala vahel, on likvideeritud, just see ongi rõõmusõnum.”, lk. 42.

“... Juba sõna kristlus on arusaamatus. Põhimõtteliselt eksisteeris üksainus kristlane ja ta suri ristil. Juba see, mida sellest hetkest alates nimetatakse evangeeliumiks, on tema eluga vastuolus – nimelt halb sõnum, düsangeelium.”, lk. 48.

“... Budism ei jaga kergel käel lubadusi, aga täidab kõik, mis ta on lubanud. Kristlus tõatab kõike, aga ei täida ühtki tõotust.”, lk. 52.

“... Kui elu raskuspunkt kantakse elult üle teistpoolsele maailmale – olematusele, siis elu lihtsalt lakkab olemast.”, lk. 53.

“... Loetagu evangeeliume kui eksituse raamatuid, mis sisaldavad moraali.”, lk. 57.

“... esimene eksitus... // Paraku oli naine jumala teine kesitus. Iga preester teab, et naine, Eeva, on oma olemuselt madu. Preestrid teavad sedagi, et kõigis maailma hädades on süüdi naine.”, lk. 63.

“... Kristlus on vastuolus mis tahes vaimse edukusega. // Usuks nimetatakse soovimatust teada saada tõde.”, lk. 69.

“... Skepsis tõestab tugevust ja jõulise vaimu vabadust.”, lk., 72.

“... Eelkõige just mõistuse piiride seadistamises seisnebki filosoofia. // Inimene ei tea, mis on hea ja mis on kuri, sellepärast õpetaski jumal talle oma tahet.”, lk. 75.

“... Ainult kõige andekamatel inimestel on õigus olla ise ilus ja õigus kõigele, mis on ilus, üksnes neil ei tähenda headus nõrkust.”, lk. 78.

“... Rasket ülesannet tõlgendavad nad privileegina, mänglemine niisuguste koorumustega, mis võimaldavad teisi rõhuda, on neile puhkuseks ...”, lk. 79.

“... Nihilist ja kristlane riimuvad omavahel, ent mitte ainult ei riimu...”, lk. 83.

__________________________

Fritz E. Schumacher: “Hämmeldunu teejuht”. E. F. S. – “A Guide for the Perplexed.” // Inglise k. tõlkinud Ants Pihlak ja Tiia Rinne; // Tallinn 1995 // Copyright Laws: 1979. // LK: 3—160.

(E. F. Schumacher: (1911-1977)

“... Sigmund Freud / ... et inimeste hinnanguid juhib absoluutselt nende õnneiha, ja sellepärast on hinnangud üksnes püüe on illusioone argumentidega toetada.”, lk. 11 ( Tsit. Michael Polany, raamatus: “Personal Knowledge”, London, 1958). // “Tõeline tänapäeva nihilism / on reduktsionism”, lk. 11.

“... Pascal (1623-1662) on öelnud: “Inimene soovib olla õnnelik ja eksisteerib ainult selleks, et olla õnnelik, ega saa soovida, et ta ei oleks õnnelik.”,lk. 19. (Balaise Pascal: “Penseés”, II lõige, nr. 169.).

“... et inimene pole mitte ainult võimeline mõtlema, vaid ka olema teadlik oma mõtlemisest. Ei ole tegemist lihtsalt teadliku olevusega, vaid olevusega, ke son teadlik oma teadvusest;”, lk. 24.

“... Inimene võib saavutada teatud kontrolli oma keskkonna üle ja seega ka elu üle, kasutades asju ende ümber oma eesmärkidel.”, lk. 34.

“...Nagu skolastikud tavatsesid rääkida: “Homo non proprie humanus sed superhumanus est” – mis tähendab: Selleks, et olla õieti inimlik, pead sa minema üle inimlikkuse piiride.”, lk 46.

“... Ideaalsel juhul vastaks inimese teadmise struktuur reaalsuse struktuurile.”, lk. 65.

“... Inimene on saavutanud kõrgemad väärtused, kui ta väidab, et midagi on hea iseenesest ja ei vaja õigustamist mingisuguse kõrgema headuse terminites.”, lk. 66. (Nietzsche!)

“... Lao-tse (u 604-531 eKr) teoses “Tao Te Ching”:

See, kes tunneb teisi, on tark;

See, kes tunneb iseennast, on valgustatud.

Lk. 73. (Whitall N. Perry: “A Treasury of Traditional Wisdom”, London 1971)

“... Ei oleks enam mingit mentaalset sisu, vaid pigem täielik tühjus, vaakum, tühi koht”, lk 87 (W.T. Stace: “Mysticism and Philosophy”, london 1961).

“... depressioon / Kui kõik need jõud või liikumised minu see ei ole reaalsed, ei tarvitse neid võtta tõsiselt, ja kui ma ei võta neid tõsiselt iseenda puhul, kuidas võin ma lugeda neid reaalseteks ja võtta neid tõsiselt teiste olendite puhul?”, lk. 92.

“... Loomulikult need, kes pole seda kõrgemat tasandit isiklikult kogenud, ei suuda seda endale ette kujutada, ja nende keel, kes püüavad meile sellest jutustada, on meie jaoks mõttetu või viitab vaimuhäiretele, isegi hullumeelsusele. // Aga me võime vaadata kõne all oleva isiku kogu elule: kui see annab tunnistust suurtest intellektuaalsetest võimetest, organiseerimisvõimest, tarkusest ja isiklikust mõjust...”, lk. 96 (Saluveer).

“... mida meil on võimalik teada ja mis tegelikult eksisteerib, st teha vahet epistemoloogia ja ontoloogia vahel.”, lk. 118.

“... ja näidata meile saladuslikult tähendusrikka universumi riiki, väge ja au.”, lk. 128.

“... Me võime saada kindlaid orientiire, seostades kunsti inimolendiga, kelles on ühendatud tundmused, mõtlemine ja tahe.”, lk. 140. (EST.)

“... Tõeline kunst on vahemees inimese hariliku loomuse ja tema kõrgemate potentsiaalide vahel...”, lk. 142.

“... Meie kihk probleeme lahendada tuleneb enesetundmise puudumisest, ja see on esile kutsunud omapärase eksistentsiaalse hirmu, mille varasemaid ja silmapaistavamaid esindajaid oli Kierkegaard.”, lk. 147.

__________________________

2009. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

MARCUS AURELIUS: “ISEENDALE”; Ad se ipsum”. Vanakreeka k tõlkinud ja kommenteerinud JAAN UNT, Tallinn, “Eesti Raamat”, 1983. Lk: 3-277. // ( 12. raamatut + märkused + järelsõna).

“... tühiste askelduste vältimine; uskumatus selle suhtes, mida imetegijad ja nõidujad jutustavad lausumistest, vaimude väljaajamisest ja muust sellisest;” (6), lk. 3.

“... – sõltumatus ja juhusele mitte lootma jäämine; võime mitte hetkekski lakata järgimast mõistust;” (8), lk. 4.

“... Mind aga, kes ma olen mõistnud hea loomust, et see on ilus, ja halva loomust, et see on inetu,” (II, 2), lk. 11.

“... Mis siis suudab meid saata ja juhtida? Ainult ja üksnes filosoofia.”, (II. 17), lk. 16.

“... Ainuski tegu ärgu olgu tehtud sihipäratult ega teisiti kui vastavuses nõuetega, mis moodustavad kunsti.”, (IV, 2), lk. 26.

“... Sul on mõistus? On. Miks sa seda siis ei kasuta? Sest kui see teeb oma töö, mida muud sa siis veel tahad?”, (IV, 13), lk. 29.

“... Kõik, mis ka mingil viisil ilus on, on ilus iseendast ja iseendas lõplik, ilma et temasse ühe osana kuuluks kiitus.”, (IV, 20), lk. 30.

“... kõne, mis kunagi ei valeta, hingelaad, mis võtab rõõmuga vastu kõik, mis juhtub, kui paratamatu, kui tuntu...”, (IV, 33), lk. 34.

“... Mõistus ja temal rajanev kunst on võimed, millele on küllalt iseendist ja endaga kooskõlas olevaist tegudest. Nende püüdlus lähtub neile omasest algalusest ning nad jõuavad ome teed mööda endi ette seatud sihile, mistõttu selliseid tegevusi kutsutaksegi õigseteks, tähistades tee õigsust.”, (V, 14.), lk. 45.

“... hingestatud olendi on paremad kui hingetud, hinestatutest on aga paremad mõistusega olendid.” (V, 16) “... Maailmas hinda kõige täisulikumat. Kõige täisulikum on aga see, mi skõike kasutab ja kõike suunab. Ning iseendaski hinda kõige täisulikumat.”, (V, 21), lk. 46-47.

“... Kaks asja on ühised nii jumala kui ka inimese ja iga mõistusega olendi hingele: olla tõkestamata kellegi teise poolt ning leida hüve õiglases hingelaadis ja tegevuses, täites sellega oma soovi lõplikult.” (V, 34.), lk. 50.

____________________________

2010. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

14.) GÜNTHER KEHNSCHERPER: „AUF DER SUCHE NACH ATLANTIS“ // „KUST OTSIDA ATLANTIST?“ // Kirjastus: „Urania-Verlag“ // Leipzig-Jena-Berlin. // C: 1978. // Tõlkinud: Tarmo Kulmar. // Kirjastus: „Valgus“. // Tallinn: 1993. // Lk: 5-143.//

„.... vaid uurisid nähtusi, et loodust ja sellega seonduvat mõista. Just seetõttu sai võimalikuks teaduslik meetod, uurimine ja tunnetamine, mis juhindub ainult määratletavatest, kogemuslikest loodusseadustest ja paigutab müüdi asemel reaalsuse.“, lk. 11.

„.... Kahes teoses nimetab Platon Atlantist otseses seoses – dialoogides „Timaios“ ja „Kritias“., lk. 12.

„.... Mitmete müstiliste lugude reaalne tagapõhi hakkab välja joonistuma. Fantaasia eraldub tõest.“, lk. 22.

„.... Seal on häid ja ilusaid tütarlapsi, kellel on tumedad säraavd silmad, mis sarnanevad hüatsintide ja korallidega. Nad on peidus telkides, mida pole puudutanud ei inimesed ega vaimud, nõjatudes rohelistele patjadele ja lebades kaunitel vaipadel.“; lk. 32.

„.... Atlantis ei ole enam esmajoones ajaloolis-geograafiline probleem, vaid muutub aastasadade vältel petetud lootuste kehastuseks ja ühiskonnast tingitud utoopiate peegelpildiks.“, lk. 33.

„.... vastandada headuse, mõistuse ja tarkuse väe. Mitte enam pime saatus, vaid inimene ise tehti vastutavaks oma õnne või õnnetuse eest --“, lk. 52.

„.... Kas ei teki mõte, et kunstnikud võisid olla mingil moel seotud?“, lk. 70.

„.... sageli juhtunud, et inimvaim ja -töö on paljudes Maakera paikades samaaegselt toime tulnud paljude leiutistega, mis on väga sarnased.... // ... ja vanaajahoomamatult kiire kultuurilevi lähtepunktina.“, lk. 72.

„.... ta oli Ateena keerukaid ühiskonnaprobleeme arvestav resigneerunud idealistlik filosoof“, lk. 135.

__________________________

LUKIANOS

(u. 120-180. maj.): „TIMON EHK INIMESTEVIHKAJA“. Antiik-kreeka keelest tõlkinud: P. Kees. // Lk: 5-79.

„.... „Jumalikku ulma ma uinudes nägin õndsal ambroosiaööl ---“

„.... Unenägu oli nii selge, nagu oleks kõik ilmsi toimunud.“, lk. 7.

„... Sa su loomuse, mis on sinus kõige tähtsam, kaunistan ma paljude toredate ehetega – enesevalitsemisega, õiglusega, vagadusega, leebusega, kannatlikusega, tarkusega, vaprusega, armastusega ilusa vastu ja püüuga kõige väärilise poole, sests ee kõik on hinge puhtaim ja õilsaim aare.“, lk. 10.

„... Surm näitab seda kõige täpsemalt, samuti see, kui õnnelikult sa oled elanud oma elu.“, lk. 25.

„.... Kui nad aga kohe algusest peale meeles peaksid, et nad on surelikud ja et lühikese viibimise järel elus tuleb neil lahkuda nagu unenäost ja kõik maha jätta, siis elaksid nad mõistlikumalt...“, lk. 31.

„.... Näen seda kõike ja mõtlen endamisi, milles seisab küll nende elamise rõõm ja mis on see, mille kaotus neid nii õnnetuks teeb.“, lk. 32.

__________________________

2011. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

JÜRI TALVET: „HISPAANIA VAIM“.

Sari: „Eesti mõttelugu“. // Tartu, 1995. // Kirjastus: „Ilmamaa“. // Lk: 5-384. // (Loetud: osaliselt 04.2011.). //

„... idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku ja tõeneäolise piire...“, lk. 31.

„... --- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“, lk. 36.

„... filosoofilise lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride tundmise läbi.“, lk. 39.

„... Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved oma üha täieneva elumõistmisega.“, lk. 50.

_____________________________

Raamatu algus. // Kuni Miguel di Cervantes-eni

„... siis barokile omane teadlik normiületus, uue normi ja esteetilise mudeli kujundamine.“, lk. 179. (Fr. Nietzsche).

„... Elutunnetus (filosoofia) näeb aga ette tõeluse eri tasandite tundmist, äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja lubaks teose (filosoofia) vastuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi selles filosoofias osaleda.“ // Cracian oli suur mõistuse ja mõistusel põhineva arukuse apostel ---“, lk. 180.

„... mängib mõistetega, segab olemust ja nähtumusi, laseb siin-seal välgatada iroonial, kuid jääb aina kindlaks peamisele – tõeotsingule...“, lk. 181.

„... inimeleu ona alati ja lõppkokkuvõttes individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab inimene vaid indiviidina.“, lk. 183.

„... Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate) projektsioonis tõelusele.“, lk. 187.

„... teisenes realistlik meetod tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest sügavama analüüsini.“, lk. 195.

„... kujutab Galdós ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina, mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“, lk. 198.

„... inimese eksistenst ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise tingimustest...“, lk. 200.

„... Péres Galdósi maailm püüdleb taotaalsusele, elu kõikkülgsele jäädvustusele – ja selles nähatavasti ongi, enne kõike muud, tema romaanide realism.“, lk. 205.

„... polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või fantasmagooria, ja et igal juhul on see mütoloogia.“ // Filosoofia mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena, mille ssulavad ühte vaim ja hing.“, lk. 210.

„... et ülim filosoofiline reaalsus on elu / ets ee on elu, mis on seotud inimesega...“ // „Soov integreerida, leida harmoonilist keksteed....“, lk. 219.

„... sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus.“, lk. 220.

„... Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“, lk. 224.

„... Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“, lk. 225.

„... kas tragöödial siis puudub oma sisemine, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“, lk. 229.

„... Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilistest huvidest kõige vabam väljendus...“, lk. 239.

„...Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“, lk. 240.

„... filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes armastus elu ( = tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi mõista. Armastus oma sügvaimas, spirituaalses tähenduses ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne...“, lk. 241.

„... filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses, mille svarjuvat ilu....“, lk. 248.

„... Nad on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad, vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“, lk. 254. (JÄI POOLELI: 04.-- 05. 2011.)

__________________________

Von GOETHE: „MIETELMIÄ“.

Suomentanut: V. Arti. // Porvoo/Helsinki// Werner Söderstrom Osakeyhtiö//WSOY// C: 1947. // Keravaa// Keravaan Kirjapainio. // Lk: 7-226.

„... Eläköön ihminen kuinka yksinäisenä hyvänsä, kuitenkin hän joutuu, ennenkuin arvakaan, velalliseksi tai velkojaksi.“ // „Ajatusten ilmaiseminen on luontoa; ilmaistujen ajatusten vastaanottaminen tarjottujen kaltaisina on sivistystä.“, lk. 11

„... Yhteiskunnan voi pakottaa hyväksymään kaikkea, paitsi sellaista, mistä seuraa jotakin.“, lk. 14.

„... Emme koskaan ole kauempana toiveistamme kuin kuvitellesamme, että omaamme sen, mitä toivomme.“, lk. 16.

„... Suurimmankin onnen ja pahimmanikin hädän hetkinä tarvitsemme taitelijaa.“, lk. 17.

„... Viisautta on vain totuudessa.“ // „Eikö maailma jo ole ilmankin täynnä arvoituksia? Pitäiskö vielä ruveta muuttamaan yksinkertaisimmatkin ilmiöt arvoitukselliseksi?“, lk. 23.

„... Joka ei osaa vieraita kieliä, hän ei teidä mitään omasta kielestään.“, lk. 24.

„... Joka kammoaa aatetta, häneltä puuttuu lopulta käsitekin.“, lk. 28.

„... Joka ei itse mielestään ole paljoa, hän on paljon enenmpää kuin hän luulee.“, lk. 30.

„... Taikausko on elämän runoutta; sen vuoksi ei runoilijaa haittaa olla taikakuskoinen.“, lk. 32.

„... Kauneus on salaisten luonnonlakien ilmausta, jotka sen esiintymättä olisivat pysyneet iäti salassa.“, lk. 33.

„... On ihmisiä, jotka eivät lainkaan erehdy, koska he eivät ryhdy mihinkään järkevään.“, lk. 35.

„... Emme voi elää jokaiselle, varsinkaan niille, joiden kanssa emme halua elää.“ // „Salaisuudet eivät vielä ole ihmeitä.“, lk. 36.

„... Oikestaan tiedetään vain silloin kun tiedetään vähän. Tiedon kera karttuu epäilys.“ // „Bonus vir semper tiro. (Kunnollinen pysyy aina opiskelijana.)“, lk. 43.

„... Aate on ikuinen ja ainoa; ei ole oikein käytää sitä sanaa monikossa. Kaikki, mitä havaitsemme ja mistä voimme puhua, on vain aatten ilmennystä. Me lausumme käsitteitä, ja sikäli on aate itsekin käsite.“ // Joka on itseään ja toisia kohtaan rehellinen ja pysyy sellaisena, hänellä on kyvykkäimpien ihmisten kaunein ominaisuus.“, lk. 53.

„... Tosi välittäjä on taide. Taiteesta puhuminen on samaa kuin ryhtyä välittämään välitäjää, ja kuitenkin olemme sitä tietä saavuttaneet paljon oivallista.“ // „Ensin opittakoon itse, niin osataan ottaa oppia muilta.“ // „Kaikki elävä luo ympärilleen ilmapiirin.“, lk. 59.

„... Kaikki viisas on jo ennen ajateltua; täytyy vain yrittää ajatella se uudestaan.“, lk. 63.

„... Taiteen arvo ilmenee kenties selvimmin muusikissa, koska se ei käytä aineesta, jonka puutteellusuudet täytyy vähentää tuloksesta. Se on pelkää muotoa ja sisällystä, ja se korottaa ja jalostaa kaikkea ilmaisemaansa.“, lk. 66.

„... Mielikuvitusta säänöstelee vain taide, varsinkin runous. Ei mikään ole hirveämpää kun voimakas mielikuvitus vailla makua.“, lk. 68.

„... Ihmisiä ei koskaan petetä, vaan he pettävät itse itsensä.“, lk. 81.

„... Suurimmat vaikeudet sijaitsevat siellä, mistä emme niitä etsi.“, lk. 86.

„... Usko on näkymättömän rakastamista, mahdottomaan, epätodennäköiseen luottamista.“, lk. 93.

„... Tyhmyyttä on vihollisen halventaminen hänen kuolemansa edellä, ja halpamaisuutta hänen halventamisensa voiton jälkeen.“; lk. 96.

„... Kukin kuulee vain sen, minkä hän ymmärtää.“, lk. 99.

„... Jos apinat voisivat oppia ikävystymään, niin niistä voisi tulla ihmisiä.“, lk. 103.

„... „Filosofia tähtää järjen salaisuuksiin ja yritää ratkaista niitä sanan avulla.““, lk. 113.

„... Taide: toinen luonto, sekin salaperäinen, mutta ymmärrettävämpi, sillä se lähtee ymmärryksestä.“, lk. 121.

„... Keksiminen on etsimisen lopputulosta.“, lk. 126.

„... Tarkoin katsellen on kaikki filosofia vain ihmisymmärrystä esittynä hämärin ja sekavin sanoin.“, lk. 132.

„... Minun täytyy nauraa esteetikoille, jotka kiusaavat itseään voidakseen abstraktisten sanojen avulla muodostaa käsitteeksi sen sanoin lausumattoman, jota nimitämme kauniiksi. Kaunis on alkuilmiö, joka kylläkään ei koskaan itse esiinny, mutta jonka heijastus tulee näkyviin luovan hengen tuhansussa erilaisissa ilmauksissa ja on yhtä moninainen ja erilainen kuin luonto itsekin.“, lk. 146.

„... INNOITUS

Taiteen naamaria käyttäin

taiteen varoja luot vain;

aatein, innoin itses täyttäin

kaikki saat sua suosimaan.“, lk. 151.

„... Älä katoavista

sä piittaakaan!

Elo ikuistamista

en varten vaan.“, lk. 174.

„... --- Hämäräks sun puheestas paljon jää,

--- Eläkää, niin voitte sen ymmärtää.“

„... Niin hirvitä ei mua mikään muu

kuin järjettömyys, joka ruumistuu.“, lk. 178.

„... Jos eilen oivasti täytit työs,

olet tänään voimakas, vapaa,

voit toivoa, että huominen myös

tuo onnea samalla tapaa.“, lk. 188.

„... „Mua kohtalo ei suosi lain!““

Satuloi hyvin, ratsasta eespäin vain!“, lk. 202.

„,... Pysy vait, niin saat surut heittää!

Koko ihmisen kieli peittää“, lk. 216.

„... NAISET.

„Naisia säästäen kohdelkaa!

He käyrästä kylkiluusta on luodut,

vain miehet, käskijät, suoriksi suodut.

Jos taivutat heitä, he katkeaa,

jätät rauhaan heidät, he käyremmiks kääntyy

Hyvä Aatami, kumpi siis pahemmaks säänty?

Naisia säästäen kohdelkaa!

Mitäs sitten, jos kylkiluu teiltäkin katkeaa?“, lk. 224.

__________________________

ALBERT SCHWEITZER: „KULTUUR JA EETIKA“.

1. OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58).
2. OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293).

Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // Lk: 5-293.

„KULTUURI ALLAKÄIK JA TAASLOOMINE“.

„... Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised mõistuseideaalid üksikisiku arnegust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas...“, lk. 6.

„... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, lk. 9.

„... Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud, sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, lk. 18.

„... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on kultuuri lõppeesmärk.“, lk. 21.

„... Tõeline tegelikkusemeel seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu jõuame normaalse tegelikkusega.“, lk. 34.

„... Meie allakäigu ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks instantsiks on vaim.“, lk. 43.

„... Vaimu suureks ülesandeks on maailmavaate loomine.“, lk. 44.

„... Lõpuni mõeldud mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste mõtlemisele paratamatu müstikani.“, lk. 49.

„KULTUUR JA EETIKA“.

„... maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, lk. 63.

„... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade on müstika.“, lk. 65.

„... Üksikindiviid ei pea hoolima ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainult selle poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeria suhtes. // kultuuri lõppsihti, üksikindiviidi kõlbelist-vaimset täiustumist...“, lk. 78.

„... Tulemas om maailmafilosoofia. // Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse ajalugu.“, lk. 79.

„... jätkame väliste kultuurihüvede jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma tõelisest optimismist...“, lk. 81.

„... Ennast mõtlemises mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. // Ent sügavuti minev filosoofiline maialmavaade omandab religioosse iseloomu.“, lk. 93.

„... Platoni dialoogid / primitiivse utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“ mõistet.“, lk. 96.

„... kosmiliselt põhjendatud optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses mõtteka aktiivsuse mõistet...“, lk. 100.

„... „targa“ ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maialmast lahtiolemise sisemine individuaalne kultuur, kuid se ekogu oma sügavuses.“, lk. 101.

„... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid kanname seda valmilt endas.“, lk. 102.

„... Õnne tuleb defineerida kui voorustekohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, lk. 104. (Aristoteles).

„... Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame, kujutab endast küll võimu mateeeria üle, kuid see loovus pole suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatus eja progressiusuni viima.“, lk. 117.

„... et eetika on üldisele hüvele orienteeritud toimimine.“, lk. 126.

„... eetika on täisuepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud. // See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, lk. 137.

„... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud sed aharmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline mõtlemine on talle ühekssaamis evormiks jumaliku eluga...“; lk. 139.

„... (18.) Sajandi keskel algab väljaastumine sallivuse vaenlasena äratuntud jesuiitide ordu vastu, mis viib ordu laialisaatmiseni 1773. a. Paavst Clemens XIV poolt. [Jesuiitide väljaajamine Portugalist 1759, Prantsusmaalt 1764, Hispaaniast ja Napolist 1767, Parmast 1768.], lk. 146.

„... Üksikindiviid saab isiksuseks valmis oleva, talle tuge ja ideaale pakkuva maailmavaate ülevõtmise teel.“, lk. 148.

„... Napoleonis peab ta tundma õppima isiklikku loovgeniaalsust kui jõudu.“, lk. 150.

„... Immateriaalse protsessi maailmakorral on üle-eetiline iseloom. Eetilise idealismi kokkuliitmisest tunnetusteoreetilise idealismiga ei või iial tuleneda eetiline, vaid ikka üksnes üle-eetiline maialmavaade.“, lk. 159.

„... Spinoza ... „ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mida võib kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena (mateeriana). Selles jumalikus looduses määrab kõike, ka inimaktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast univerusumiga.“, lk. 163.

„... Spekulatiivne sksa filosoofia seevastu otsib maialmatunnetust, mis peab vaimsete individuiaalsuste toimimisele maailmas mõtte andma.“; lk. 170.

„... FICHTE ... „ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkmatult, paigalseisu ja tasgilanguseta, ühisle jõul ja ühel sammul sääras ekvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J. G. Fichte: „Inimese otstarve“) [= internet?!]

„... Friedrich von Schiller: ...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on inimene vabas ja loovas vahekorras meeltemaailmaga. /+ esteetika tsitaat]“, lk. 178.

„... HEGEL: ...“ et maialma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne. Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksiteerivast, subjekti ja objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma mõistetakse, sela absoluut kogeb iseennast.“, lk. 183.

„... Iseendast on Hegeli maailmavaade maialma- ja elujaatuse üle-eetiline müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maialma- ja elueituse üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on tegelik, on mõistlik“ (Hegel), lk. 186.

„.... HERBERT SPENCER: ...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole, seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdelmise kaudu üldise õnne poole“, lk. 192-193.

„... elementaarsed eetikud / Eetika on neile eluthate kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. // Schopenhaueri juures tahab elutahe eetiliseks aada, pöördudes maialma- ja elueituse poole, Nietzschel, andudes süvendatud maialma- ja elujaatusele.“, lk. 202.

„.... on eetika enesetäiustamine / Nietzsche koht inimkonna eetikute esireas... // ... ei või iial unustada seda tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; lk. 210.

„... võib kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu saavutab võimalikult suure intensiivsuse. Inimene täidab oma elu mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, lk. 212. („Fr. N. „Wille zur Macht“).

Fr. NIETZSCHE: „... võidukas eneseväljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub olemise mõte. Seepärast võivad geeniaalsed ja tugevad individuaalsused arvestada ainult sellega, kuidas lasta neis eeldusena antud suurusel tõeliseks suuruseks saada. // Brutaalsuse filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, lk. 213.

„... Eetilisus seisneb nedne järgi selles, et inimene tahab ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, lk. 219. [Green; Bradley; Lauire; Seth.]

Hermann von KEYSERLING: „... Tark on tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning kastub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, lk. 230.

„... Ühel pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või atmosfääri koostise muutumine võib inimeksistentsile lõpu teha. Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise katastroofi ohvriks.“, lk. 235.

„... Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtelmist rahuldada, on müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku müstikaga. Müstika saatus ostustab tema saatuse.“, lk. 259.

„... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; lk. 267.

„... Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja poliitilise ühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse ühiskonnastamise ideaal, inimkonna ideaal.“, lk. 285.

„... igasugune inimeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu säilitamist, edendamist ja kõrgemalearendamist ning tõelise vaimsuse loomist.“; lk. 291.

„... Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, lk. 294.

__________________________

PLATON (427-347 eKr.): „PIDUSÖÖK.“/“SYMPOSION“. // „SOKRATESE APOLOOGIA“.

Tallinn, 1985. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // „Klassikalised lood“. // Tõlk: Astrid Kurismaa. // C: 1829-1850.// Platon: „Opera omnia Vol. I-VII. // Lipsiae, Sumptibus et typis. C. Tauchnitii.“

„Pidusöök“ // „Symposion“.

173.C. -- „... kuna te arvate, et teete midagi vajalikku, tegelikult ei saada mitte kui midagi korda.“, lk. 8.

176. -- „... Kas poleks meil, sõbrad, kasulikum veini vähem juua? /.../Mõtelgem selle üle, kuidas saaksime joomises mõõdukamad olla!“, lk. 14.

180.C. -- „ Eros on kõige vanem, kõige austusväärsem ja kõige võimsam jumal, ta suudab inimesi kõige enam aidata vooruse ja õnne saavutamisel nii elus kui surmas.“, lk. 24.

180.E. (181). -- „Sest iga tegevusega on lood nii, et iseenesest pole see kaunis ega inetu“, lk. 25.

187. -- „Herakleitos. /.../ „...üks, sisaldades endas erinevuse, on ühtlasi iseendaga kooskõlas.“, lk. 39.

193. -- „... Armastuseks nimetatakse täiuslikkuse igatsust ning püüdlemist selle poole.“, lk. 52.

204.B. -- „... et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal...“, lk. 80.

211. -- „... et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, lk. 95.

„Sokratese apoloogia“.

18.D. -- „... vaid paratamatult tuleb nagu varjudega võidelda, end kaitsta ja küsimusi esitada, ilma et keegi midagi vastaks.“, lk. 132.

21.D. -- „... kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama.“, lk. 139.

23.A. -- „... et tõeliselt tark on ainult jumal, ja oma oraaklitega tahtis ta üksnes seda väita, et inimlik tarkus maksab vähe või ei maksa üldse midagi...“, lk. 142.

29.A. -- „... Sest ükski ei tea, mida endast kujutab surm; võibolla on ta inimesele suurimaks hüveks, ent inimesed kardavad surma, nagu teaksid nad kindlasti, et ta suurim pahe on.“, lk. 158.

31.D. -- „... Seda tuli mul ette juba lapsepõlves: kostab mingi hääl, mis alati püüab mind kõrvale kallutada sellest, mida kavatsen tegema hakata, kuid iial pole ta millekski keelitanud.“, lk. 164.

40.C.-D. -- „... kui palju on meil põhjust loota, et surm on hüve? Suremine on üks kahest: kas muutumine eimiskiks, tähendab, surnul ei ole enam mitte mingeid tundeid... /.../ Kui mitte mingeid tundeid ei ole, siis pole see midagi muud kui uni, sille vältel ei näe isegi unenägusi; sel juhul oleks surm imepärane...“, lk. 185.

42.(A.) -- „... Kuid nüüd on aeg lahkuda – minul selleks, et surra, teil selleks, et elada. Kellele meist aga suurem hüve osaks saab, see on kõigile peal ejumala teadmata.“, lk. 189.

Jaan Unt: „Saateks.“

„... Ühelt poolt Sokrates, kes kunagi polnud pidanud end teadjaks ja targaks (sophos), vaid üksnes tarkuse poole püüdlejaks ja tarkuse armastajaks (philosophos)... /.../ ... kõige selle üle tõsiselt järele mõelda ning püüda targemaks saada ja elada paremini. /.../ Terav mõistus ja sõltumatu mõtteviis, järjekindlalt aus käitumine ja aus kriitika --“, lk. 202.

„... Erose ja ilu ülistus, ning iroonia, väsimatu Sokratese vastuoluline ja lummav isiksus – kõik see osutab suurt sõnameistrit. Kuid kõige selle taga on veel hiilgav loogika ja originaalne filosoofiline doktriin.“, lk. 204. __________________________

2012. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

BERTRAND RUSSEL (1872--1970): "VALIK ESSEID."

Tallinn, 1994. // Sari: "Hortus Literarum.", // Tõlk: Erkki Sivonen. + Järelsõna. // "Avatud Eesti Raamat". // LK: 3 – 295. // C: 1930-1984.// "Philosophical Essays." // "Sceptical Essays." //

"... Kas ei oleks lõbusam olla ülistatud teenimatult, olla kultustatud olenditest, keda ta piinab? /.../ Inimene, kellele on antud võime mõtelda ja tunda head ja kurja ning halastamatu sund pühenduda kultusele.", lk. 3.

"... Üldjoontes selline, aga veelgi eesmärgitum, veelgi tühjem tähendusest on maailm, nii nagu teadus seda meie uskumustele paista laseb.", lk. 4.

"... Säilitagem oma austus tõe, ilu ja täisulikkuse-ideaali vastu, mida elu meil ei lase saavutada, olgugi et ükski neist ei leia heakskiitu teadmatult kõiksuselt.", lk. 7.

"... Ilmutuseni ilust aga võib jõuda ainult aheldamata sisevaatlus ja himukate soovide koormast rõhumata mõtlemine, järelikult saabub vabadus ainult neile, kes enam ei palu elult ühteki neist isiklikest hüvedest, mid amoonutab aeg.", lk. 8.

"... kõik, mis oli himukas ja ahne, mis oli väike ja mööduv, on hääbunud, ilus ja igavene aga helendavad kui taevatähed öös. Hinge jaoks, kes seda ei vääri, on tema ilu väljakannatamatu, kuid hingele, ke son alistanud saatuse, on see religiooni võti.", lk. 11.

"... esineb juhtumeid, kus taju näib eksivat, nagu näiteks unenägude ja hallutsinatsioonide puhul. /.../ ... kõikidel nendel juhtudel on tajul iseenesest õigus, vale on aga aintud tajul rajanev otsustus.", lk. 24.

"... taju, vastupidiselt otsustustele, ei eksi iialgi, s.t. Kui iganes midagi tajume, siis see, mida tajume, on olemas, vähemasti niikaua, kui me seda tajume.", lk. 25.

"... Suurima dinimesed filosoofide seast on aga tundnud vajadust nii teadus ekui müstika järele: püüe viia need kaks kooskõlla on olnud neile elu sisuks...", lk. 28.

[Parmenides, Hegel] "... " Ei saa teada mitte-olevat – see on võimatu – ega sed aöelda, sest see, millest saab mõelda ja see, mis on , on üks ja seesama.", lk. 34.

"... Müstiline kaemus algab tundega, et müsteeriumilt on võetud loor, et salatarkus on äkki kindel ja väljaspool kahtlust.", lk. 35.

"... Bergson väidab, et intellekt suudab tegeleda ainult sellega, mis sarnaneb minevikus läbielatuga, kuna aga intuitsioon on võimeline aduma igale uudsele momendile omast ainulaadset ja enneolematut.", lk. 42.

"... Kõigist inimese harrastustest on teaduslik filosoofia kõige lähemal objektiivsusele ning seetõttu võimaldab see meile nii lähedase püsiva ja eheda suhte välismaailmaga kui üldse võimalik.", lk. 56.

"... "Vabadus" oma kõige abstraktsemas tähenduses on väliste takistuste puudumine soovide teostamisel. /.../ ... tahmiste äärmusliku vähandamise teel.", lk. 79.

"... pidada Mehhiko tsvilisatsiooni millekski niisuguseks, millest on midagi õppida.", lk. 136.

"... pidasid kõik paavst Silvester Teist sel ainsal põhjusel, et ta luges raamatuid, kuradiga mestilöönud nõiaks.", lk. 180.

"... mõtlemine hakkab ikka enam valitsema tungide üle. Selles suhte soleme me päris kindlasti muutunud üha rohkem loomadest erinevaks.", lk. 200.

"... Kui aga rahvusvahelist valitsust mingil kujul ei looda, siis peab uus tõus algama kusagilt madalamalt, tõeneäoliselt metsikute hõimude tasemelt, ning seda pärast kataklüsmilist purustust, mida võik võrrelda ainult Piibli legendiga veeuputusest.", lk. 218.

[D. H. Lawrence] "... Enamuse ajast aga elas ta omaenda ettekujutuste üksildases maailmas, mille elanikeks olid viirastused, kelle metsikus sõltus ainuüksi tema tahtest.", lk. 244-245.

__________________________

Gianni VATTIMO: "La società transparente." // "Läpinäkyvä yhteiskunta." C: 1989. // Gaudemamus, 1995 (?). // Suomennos: Jussi Vähämäki. // Lk.: 5-84. // C: Gianni Vattimo & "Ganzanti edition". //

Jussi Vähämäki: "Suomentajan esipuhe.":

"... Il pensiero debole. /.../ ... traditionalismin uudeksi versioksi ja kaiken kaikkinaan hyökkäykseksi järkeä vastaan.", lk. 6.

"... Subjektiivisuuden normaalitilaksi tulee paradoksi tai epävarmuus. /.../ Juuri tämä phjattomuuden ja epävarmuuden kokemus "heikentää" totuuden.", lk.7.

"... sekä esittänyt Nietzschen radikaalina ja modernin kokemusta hallitsevana subjektivisuuden kriitikkona...", lk. 9.

"... Gadameria käsitellessään Vattimo on jatkuvasti painottanut kauneuden käsitteen mekitystä Gadamerin filosofialle historiallisen kekemuksen, etiikan ja estetiikan olennaisena ja niitä määrittävänä mementtina. /.../ Estetiisen ongelmasta tule näin olennainen, kosk juuri esteettisessä kokemuksessa muodostuvat samanaikasesti olemisen historian ja ontologisen eron kielellisyys sekä epäjatkuvuus ja fragmentaarisuus.", lk. 10.

"... Vattimon mukaan vain taideteoksen välityksellä voidaan kokea autenttinen kuolevaisuuden ja pohjattomuuden kokemus (eksistentialismihan palautti sen vielä yksilön eksistenssiin.) /.../ Esteettisen tietoisuuden punktuaalisuus on tapa, jolla subjekti elää hyppäyksen oman kuolevaisuutensa phojattomuuden (Ab-grund)", lk. 11.

"... Juuri tämä hermeneutiikan nihilistisen kosntituution kautta voidaan yksilöidä sen kohtalo ja löytää avain niihin valintoihin joita metafysiikan lopun aikakaudella on tehtävä.", lk. 12.

Gianni Vattimo & "La società transparente.":

"... -- alkaa muodostua aina intensiivisempi uuden ja originaalin kultti, joka puutui edeltäviltä aikakausilta... /.../ ... uuden ja originaalin kultti taitessa kuului osana yleisempään näkemykseen...", lk. 13.

"... Ei ole olemassa yhtä ainutta historiaa, on vain erilaisista näkokulmista esitettyjä kuvia menneisyydestä, ja on harhaanjohtavaa ajatella, että löytyisi yksi ylimmäinen ja kaikenkattava näkökulma...", lk. 15.

"... Mediat, jotka tekevät teoreettisesti mahdolliseksi informaation "reaaliajassa" kaikesta siitä mitä maailmassa tapahtuu, saataisivat itseasiassa muistuttaa eräänlaista Hegelin absoluuttisen hengen toteutumista käytännössä...", lk. 17.

"... Kenties juokkotiedotuksen yhteiskunnassa tulee ajankohtaiseksi yksi Nietzschen "ennustus": todellisesta maailmasta tulee vihdoinkiin tarina. Mikäli meillä on jokin käsitys todellisuudesta, niin myöhäismodernismin olosuhteissa se ei voi olla ennalta sovittu ajatus objetiivisesta kaiken alla olevasta todellisuudesta... /.../ Tarkoitukseni on esittää väite, jonka mukaan tiedotusvälineiden yhteiskunnassa ilmatuu vapaudeen ihanne, joka phjautuu oskillaatiolle, pluraalisuudelle ja loppujen lopuksi koko "todellisuuden periaatteen" eroosiolle. /.../ Nietzschen ja Heideggerin kaltaisten ajattelijoiden filosofisen opetuksen merkitys on kokonaan siinä tosiasiassa, että he tarjovat meille välineet modernin lopun ja historian lopun ajatuksen vapauttavan mekityksen ymmärtämiselle.", lk. 18.

"... Nietzsche on itseasiassa osoittanut, että kuva tietyn perustan pohjalta rationaalisesti järjestetystä todellisuudesta (mielkuva, jonka mukaan metafysiikka olisi aina maailman synnytämä) on vain "rauhoittava" myytti, ja se on luonteenomainen vielä alkeellisille ja barbaariselle ihmiskunnalle.", lk. 19.

"... Esteettinen kokemus saa ihmisen elämään muissa mahdollisissa maailmoissa ja näytää hänelle näin myös "todellisen" maailman; sen maailman, jonne hänet on suljettu, satunnaisuuden, suhteellisuuden, ja määrittelemättömyyden. /.../ Osoittaessaan, että oleminen ei välttämättä ole samaa kuin vankka, pysyvää ja tasapainonen, vaan että se on pikemminkin tekemisissä tapahtuman, sopimuksen, vuoropuhelun ja tulkinnan kanssa, Nietzschen ja Heideggerin kaltaiset nihilistiset filosofit...", lk. 21.

"... Ihmistieteiden ja kommunikaatioyhteiskuntamme, jota luonnehtii kiihtyvä informaation vaihto sekä taipumus tapahtuman ja uutisen samastamiseen (televisio), suhde on laajempi ja elimellisempi kuin yleensa uskotan. /.../ .. tehnyt mahdolliseksi ennen muuta uudenlaisten yhteisöllisen ja yksilöllisen elämän muotojen syntyminen sekä uudelaisten sosiaalisen olemisen tavan muodostuminen. /.../ Tämä taas on mahdollista vain maailmassa, jossa yhteiskunnalllinen kommuniktaatio on ylittänyt määratyn tason.", lk. 24.

"... jossa näkyisi suora yhteys sen ja modernin tekiinkan käytöön ottamien uusien informaation välineiden sekä kommunikaation ilmiöiden välillä. /.../ ... informaation mekanismeihin ja yhteiskunnalliseen kommunikaation sidoksissa olevalla ajatuksella julkisen alueesta on tärkea sija siinä kehtyskulussa, jonka myötä kansalaisyhteiskunta ilmaantuu valtiosta erottautuvana pyrkimyksenä.", lk. 25.

"... ei ole kiinostavaa tietoteoreettisesti tyhjentävä ihmistieteiden määritelmä, vaan ihmistieteiden tiedon muotojen... /.../ ... ja kaiken kattavan kommunikaatioyhteiskunnan suhde. /.../ ... ei ole ainostaan modernisaation yksi puoli, vaan se sisältää tavalaan koko modernisaation olennaisen merkityksen.", lk. 26.

"... teknologian, joka hallitsee ja muokkaa maailmaamme, ovat tehneet myös koneet sanan perinteisessä merkityksessä; ne luovat ulkoisen luonnon "hallinnan" välineet. /.../ ... informaation erityisessä kehityksessä ja maailman konstruktiossa "kuvina"; (b) yhteiskunta, jossa teknologia huipentuu "informaatioksi", on myös olennaisesti ihmistieteiden yhteiskunta – genetiivin subjektiivisessa ja objektiivisessa mekityksessä...", lk. 27.

"... Vastuu sitoo puhujat sosiaalisen dialogin todellisiin tai kuviteltuihin partnereihin. Näiden edessä jokainen on vastussa suhtessa kielen sääntöihin.", lk. 29.

"... tieteen transkendentaalisen subjektin muodostava kommunikaatioyhteisö tulee samanaikaisesti tieteen objektiksi yhteiskuntatieteiden tasolla; yhteiskuntatieteet-termin kaikkien laajimmassa merkityksessä.", lk. 30.

"... Rajoittamattoman kommunikaatioyhteiskunta, siis sellainen, jossa toteutuu loogisen sosialismin yhteisö, on läpinäkyvä yhteiskunta. Se on läpinäkyvää juuri siksi... /.../ ... jonka mallina on tietyntyyppinen käsitys psykoanalyysista – radikaalisti vähentämään konfliktien syitä.", lk. 31.

"... ja kommunikaation yhteiskunta olisi edennyt kohti itseläpinäkyvyyttä, se on pikemmin kulkenut kohti jotakin sellaista, jota hyvin yleisesti voidaan kutsua "maailman kuvitteellistamiseksi". Ihmistieteiden ja medioiden tarjomat maailmankuvat, vaikka ne vaikuttavat hyvinkin eri tasoilla, muodostavat koko objektiivisen maailman eivätä ainostaan erilaisia tulkintoja.", lk. 34.

"... Nietzschen erään alusuman mukaan "ei ole olemassa tosiasioita, on olemassa vain tulkintoja". Nietzsche myös kirjoitti, että "todellisesta maailmasta on lopultakin tullut tarina. /.../ Nämä järjestelmät erottautuvat varsinaisista myyteistä, sillä ne ovat "historiallisia", ja siis narratiiveja, jotka ottavat kriitisesti etäisyyttä; ne tietävät itsensä osaksi koordinoitua järjestelmää: ne tietävät itsensä ja esittävät itsensä nimenomaisesti "luotuina" eivätkä koskaan väitä olevansa "luonto.", lk. 35.

"... vapauttavana vain mikäli se luo vähemmän yhtenäisen ja epävarmemman maailman, siis myös myytin maailima turvattomamman maailman. Se maailma mielessään Nietzsche haaveili uudesta inhimillisestä subjektista, joka kykeneisi elämään ilman neurooseja, yli-ihimisesta (Übermensch).", lk. 36.

"... Yksi nykyaikasen ihmisen tietoisuudelle polttavimmin asettuvista ongelmista on, kuinka määritellä uudelleen suhde myytin. /.../ että juuri myytin uudelleen löytäminen edustaa esutsaa täsmällistä vastausta... /.../ Aikamme filosofiassa ei ole tyydyttävä teoriaa myytistä, sen olemmuksesta ja sen suhteista muihin tapoihin tarkastella maailimaa.", lk. 40.

"... vastakohtana tieteelliselle ajattelulle myyti ei ole analyytista, demonstratiivista jne, ajattelua, vaannarratiivista, mielikuvituksellista, tunteisiin liityvää; ja hieman yleissemmin sanottuna, see vaati vain vähän tai ei lainkaan objektivisuutta. Se on enemmän tekemisissä uskonnon ja taiteen, riitin ja magian kanssa. /.../ Paljon ennen kui maailma näyttäytyi tietoisuudelle empiiristen ´esineiden´ ja empiiristen ominaisuuksien joukkona, se näyttäytyi sille myytisten voimien ja tekojen joukkona.", lk. 41.

"... kritiikki ja kiinnostus arkisen ajatteluun (molemmat löytyvät eri muodoissaan Nietzscheltä ja Heideggerilta) oletetaan lähtokohdaksi, josta koetetaan palauttaa myytin takaisin valtaan.", lk. 44.

"... "ensimmäisiä periaatteita" ensisijaisest myyttisen kaltaisen tiedon kohteena, sillä myös tieteellinen rationaalisuus, joka niin monien vuosisatojen ajan on muovannut eurooppalaista kultuuria ohjavaat arvot, on määritelmän mukaan myyti...", lk. 45.

"... myyti narratiivisena tietona on tietyillä kokemuksen alueilla pätevää ajattelua...", lk. 49.

"... Demytologisointi, myytistä vapautuminen, on todettu myytiksi. /.../ Jo Nietzsche ositti, että totuuden arvon paljastuessa uskomukseksi, siis eräänlaiseksi elämän vaatimuksille perustuvaksi "virheeksi", edeltäviä virheitä ei voida yksinkertaisesti vain saattaa entiselleen: uneksumisen jatkaminen tietäen uneksuvansa...", lk. 50.

"... Nietzsche. Hänen jälkeensä, siis radikaalin demytologisoinnin jälkeen, totuuden kokemus ei voi enää yksinkertaisesti olla sama kuin aiemmin. Enää ei ole olemassa apodiktista todistetta, jonka kaltaisesta metafysiikan aikakauden ajattelijat etsivät "absoluuttista ja järkkymätöntä perustaa."", lk. 53.

"... esteettisen merkityksen ja eksistentiaalisen mekrityksen yhteinen nimittäjä, jota voidaan hyvällä syyllä kutsua utopiaksi.", lk. 74.

"... Tiede on aina näyttänyt ... /.../ paikalta, jossa maailma antautuu ainutkertaisena objektina tarkasteltavaaksi. Estetiikassa koemme nyt, että maailma ei ole yksi, vaan on olemassa monia maailmoja.", lk. 78.

"... Kuitenkin ajalla, kuten tiedetään, on rytminsä ja aika paljastaa suuntansa vain, jos se luetaan ja tulkitaan.", lk. 82.

__________________________

Stanislaw Jerzy LEC (1909-1966): "Vastakarvan. Siistimättömiä mietelmiä." Helsinki, 1968. // Suomentaneet: Tuomas Anhava & Ville Repo. // Lk.: 7-122.// "Weilin+Göös." AB:n kirjapainio, Tapiola 1968.//

"... Miten harjoittaa muistia niin että oppii unohdamaan?", lk. 19.

"... Me käsitämme kaiken ja sen vuoksi emme pysty käsitämään mitään.", lk. 20.

"... Kun huhut vanhenevat, niistä tulee myytejä."

"... Kun myyti törmää tosieen – niin tapahtuu, toden totta.", lk. 23.

"... Vapautta ei käy teeskenteleminen.", lk. 25.

"... Piru on helvetissä positiivinen hahmo.", lk. 26.

"... On see kumma, miten vaikea on herätää vastakaikua tyhjissä päissä.", lk. 27.

"... Älkää luoko jumalia omiksi kuviksenne.", lk. 29.

"... Voi vaihtaa uskoa vaihtamatta jumalaa. Ja päinvastoin.", lk. 30.

"... Kuinka käy pirun joka lakkaa uskomasta Jumalaan?", lk. 35.

"... Tietämättömyytemme valloita yhä uusia maailmoita.", lk. 37.

"... Jotku tahtovat ymmärtää mitä uskovat, toiset uskoa minkä ymmärtävät.", lk. 39.

"... Käänny aina vieraitten jumalien puoleen. Niiden puheille pääset jonon ohi."

"... Kuolemattomuuden esnimmäinen ehto on kuolema.", lk. 41.

"... Mikä on kaaos? Se järjestys joka kumottiin kun maailma luotiin.", lk. 42.

"... Ihtanteet eivät ole idealisteja varten."

"... Enkeleillä on pirunsa ja pirulla enkelinsä.", lk. 46.

"... Yksinäisyys – mikä tungos."

"... Mieti ennen kuin ajattelet.", lk. 47.

"... Olisipa soma tietää, ajatteleeko joku eläin meidät nähdessään: "Ecce homo!"", lk. 49.

"... Tosi viisaus ei lähde päästä koskaan."

"... Aina pitäisi alkaa lopusta.", lk. 51.

"... Näin kerran ihmeen tapahtuvan juuri kun olisimme tulleet ilmankin toimeen.", lk. 56.

"... Yöt ovat enimmäkseen liian pimeitä näkyäkseen.", lk. 58.

"... Ajatuksen historia on siinä itsessään."

"... Myös pha tahtoo vain meidän parastamme.", lk. 59.

"... Ole realisti: älä kerro totuutta."

"... Mikä hyvinvointivaltio täytyykään olla sen, jossa toinen puoli väestöä voidaan pitää poliisin palveluksessa ja toinen valtion kustannuksella vankiloissa.", lk. 60.

"... Filosofit! Varokaa löytämästä viisasten kiveä. See ripustetaan teidän kaulaanne.", lk. 61.

"... Maailma on kaunis! Ja see on surullista."

"... Olenko minä sielua vailla rangaistukseksi siitä etten usko sielun olemassaoloon?", lk. 62.

"... Minä ennustan kannibalismin häviötä. Ihmista yököttää ihminen."; lk. 63.

"... Meidän rohkeimmat unelmamme toteutuvat jo. Nyt on vähemmän rohkeiden aika.", lk. 67.

"... Elämä on epätervellistä. Joka, elää, kuolee.", lk. 68.

"... Optimistid ja pessimistit ovat eri mieltä vain maailmanlopun ajankohdasta."

"... Toiset uskovat uskovansa, toiset uskovat etteivät usko.", lk. 70.

"... Miksi illuusioita, kun kerran voidaan toteuttaa?"

"... Välistä paholainen viekoittelee minu uskomaan Jumalaan.", lk. 71.

"... Älkää kirjoittako uksontunnistusta seinille."

"... Aika on lahjoittanut meille monta neroa. Täytyy toivoa että niiden joukossa on muutama kyvykäs."

"... Totuuden löytäminen on vaikeinta silloin kun mikä ytahansa voi olla totta.", lk. 72.

"... Mihin minä uskon? Jumalaan, jos hän on olemassa."

"... Hänen tragediansa on se, etteo hän kykene olemaan oma itsensä, jota hän rakastaa."

"... Kenties on usko olemattomaan jumaluiuten korkeinta?", lk. 74.

"... Nero joka ei tiedä olevansa nero ei todennäköisesti ole nero."

"... Useimmat ihmiset ovat murhaajia: tappavat yhden ihmisen. Itsessään.", lk. 75.

"... Meidän kaikkien erilaisista fiktiosta koostuu yhteinen todellisuus.", lk. 76.

"... Onko ajatteleminen yhteiskunnalista vai aivotoimintaa?", lk. 77.

"... Mitä lähemmäs totuutta pääsemme, sitä etäämmäs joudumme todellisuudesta.", lk. 78.

"... Älkää uskoko satuihin. Ne olivat totta.", lk. 82.

"... Kun myytistä tulee todellisuutta, kumpi voitaa? Idealistit vai materialistit?", lk. 83.

"... Se on selvää kidutusta. Joka puolella alastomia naisia kurkkua myöten pukeissa."

"... On valheen ihannemaailma jossa kaikki on totta.", lk. 86.

"... Pidä sanojasi arvossa. Jokainen voi olla viimeinen.", lk. 88.

"... Maailma ei milloinkaan voi antaa anteeksi niille jotka eivät ole syylistyneet mihinkään.", lk. 89.

"... Ei ole yksinkertaista käydä pahan kimpuun moraalin puolelta."

"... Kenelle ihminen tiedottaisi olevansa olemassa?", lk. 90.

"... Näin unta siitä mida tapahtuu todella. Mikä helpotus olikaan herätä.", lk. 93.

"... Vain tervejärkinen tulee hulluksi.", lk. 97.

"... Olen todennut että ihmiset pitävät ajatuksista jotka eivät pane ajattelemaan.", lk. 99.

"... Kyllä on yhtä kuin ei. Eri on kysymyksessä."

"... En voi kuvitella että maailmanloppu tulisi ennen kui totuus voittaa.", lk. 101.

"... Ihminen hengittää kevyemmin, kun pitää suunsa kiinni.", lk. 103.

"... Ajatus on kuolematon, sillä edellytyksellä että syntyy alati uudelleen.", lk. 107.

"... Minä olen optimisti. Minä uskon pessimismin vapauttavaan vaikutuksen.", lk. 108.

"... Jos sana tulee lihaksi se lakkaa olemasta kirjallisuutta."

"... Joskus täytyy filosofin kuolinvuoteellaan sanoa: "Onneksi minua ei ymmärretty!"", lk. 112.

"... Monesti sanomme myytiksi todellisuutta, jonka olemme hetkeksi unohtaneet.", lk. 113.

"... Alussa oli sana. Sitten tuli vaikeneminen."

"... Ihminen esittää elämässään vain pikku episodin.", lk. 119.

"... Jollei todellisuutta olisi, kukan ei voisi todeta sitä.", lk. 120.

"... Näin lentäviä häkkejä. Niissä oli kotkia.", lk. 121.

__________________________

ROGER OSBORNE: "CIVILISATION. A New History of the Western World." "Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.", // Tallinn, 2008. // Kirjastus: "Varrak". // C: 2006. // Tõlkinud: Rein Turm. // Lk.: 5-431. //.

"... Tsivilisatsioon pole lihtsalt moraalsete mõistete kogum, vaid ajalooline mõju, mida need mõisted on esile kutsunud.", lk. 12.

"... Tsivilisatsiooni tähenduse ostimist tuleb alustada ajaloo lõimede lahtiharutamisest.", lk. 13.

"... sattusid eurooplased lihtsalt elama õigesse paika, mis võimaldas neil arendada välja tehnilised vahendid, millega nad suutsid vallutada maailma.", lk. 18.

"... Meie muutunud arusaama tsivilisatsioonist on võibolla kõige rohkem mõjutanud läänemaailma ühe tugevama usu – progressiidee – kasvav illusoorsus.", lk. 22.

"... Siiski alustan ma tõdemusest, et sõna "tsivilisatsioon" tähendab seda, mida me oma ühsikonnas kõige rohkem hindame.", lk. 23.

"... Kui me ei saa oma kurssi teekonnal läbi mineviku eriti muuta, peaksime vähemalt olema teadlikud neist nähtamatutest jõududest, mis meie samme juhivad.", lk. 25.

"... kujutamisega üritati loomaga vaimset kontakti ja tema üle võimu saada... /.../ ... oli ohtlik ja nõiduslik paik.", lk. 27.

"... Sellel ahvil paistab olevat võime, mis lubab tal mõelda ja plaanitseda ja kujutleda viisil, mida teised ahvid ei suuda... /.../ Võime mõisteid luua, plaanitseda ja ette mõelda andis inimesele selge eelise... /.../ Samal ajal kui enamik loomi paistab maailma kapriisidesse suhtuvat pragmaatiliselt ja vaistlikult, tõstab inimese teadvus mõttetuse vastu mässu.", lk. 28.

"... on tihti mõsitatuslik ning inimesed ja jumalad liiguvad loomuliku ja üleloomuliku maailma vahel sellise kergusega, nagu ei eraldaks neid mingi piir. Maailm oli keltide silmis täiesti nõiduslik paik.", lk. 40.

"... -- kas me ei loo minevikus korda, mida seal tegelikult ei olnud? Kas me ei vaata minevikku selleks et hajutada oleviku kartusi ja kas usk, et maailm avaneb meie ees korrapärasena, on lohutavam kui tegelikkus, mille ees me seisame ettearvamatus tulevikus?", lk. 46.

"... vaid abstraktne mõiste, mis oli adutav pigem mõistusega kui kogemuste teel, ja kuigi tema mõju oli tunda reaalses maailmas, eksisteeris ta vaid kehatu idee või ideaalina.", lk. 52.

"... Peaaegu kõik usundisüsteemid panevad inimeksistentsi suurema müüdi raamesse, mis hõlmab loomist, tärkamist, allakäiku ja surma, ning müüdid ja muud kunstivormid on sillaks, mis ühendab inimliku mõtteotsingu maailma mõttetusega.", lk. 56.

"... Kuidas saavad inimesed juhtida oma elu ratsionaalsete mõtete ja otsustustega ning samal ajal alluda saatuse jõule?", lk. 64.

"... See tendents lõi aluse mitte ainult Lääne filosoofiale, vaid ka lääenelikule maailmanägemisele.", lk. 67.

"... Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi. /.../ Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.", lk. 69.

"... on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. /.../ ... ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksiteerinud.", lk. 72.

"... Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.", lk. 76.

"... Platoni meelitav sõnum, et mõistuse jõud suudab kindlustada tõe ja muuta inimeste olukorda, sai võitu Demokritose subjektivismist ja leppimisest sellega, et inimeksistents oleneb juhuslikkusest.", lk. 78.

"... Indiviid elas nüüd maailmas, mille piirid olid kadunud silmapiiri taha. /.../ Platoni ja Aristotelese usust arutlusse kui abstraktsele teadmisel viivasse teesse sai lähtepunkt kõigile mõtlejatele...", lk. 81.

"... Kõik see paistab olevat seotud uudse usuga mõsitusesse ja inimesse kui oma saatuse loojasse.", lk. 84.

"... et iga isik olenemata oma seisusest peaks iga solukorras andam oma parima. /.../ Kui suudad olla õnnelik igas olukorras, siis olud sind ei mõjuta.", lk. 91. Lisame universaalsusele stoikute usu, et ligipääs kultuurile ja tsivilistatsioonile on saavutatav vaid hariduse ning ettenähtud teadmistepagasi omandamisega...", lk. 99.

"... Soov leida elule tähendus usu läbi üleloomulikesse jõududesse käis käsikäes sisemise tundega, et ollakse seotud mingi materiaalse maailma määrtalematu mõõtmega.", lk. 102.

"... Kristlus lõi aga ka mõttekaaslaste tugeva ja toetava organisatsiooni.", lk. 103.

"... Gnostikud uskusid samuti, et Kristus on katalüsaator he aja halva jumala jätkuvas heitluses ning et tema inkarnatsioon oli meelepte. Leidus ka apokalüptilisi liikumisi, mille pooldajad uskusid, et Kristuse teine tulemine sünnib nende ajal, ja nägemuste nägijaid, kes kujutasid ette, et nad räägivad otseselt Jumalaga.", lk. 109.

"..."Sa ei tohi unustada Issandat oma Jumalat, sest Tema on see, kes annab sulle jõudu suurteks tegudeks." Inimesed peavad olema valmis loobuma oma initsatiivi mõttest, siis on na dosa aktiivsest jõust, mis toob mõtte näiliselt mõtteusse maailma. /.../ ... et ehitada üles üleilmne tsivilisatsioon, mis põhineb Augustinuse süngel, pessimistlikul, innustaval ja eelkõige hõlmaval nägemusel.", lk. 115.

"... Usu väline vorm oli tähtsam kui sisu. Katoliiklik jumalateenistus muutsu teatraalseks ning ristist tehti religioosne sümbol. /.../ ... nii et kristlusest sai maagiline usund...", lk. 123.

"... et ajaloolased pole suutnud gooti stiili defineerida, on enamik sed ameelt, et see põhineb avatud järgnevustel, mis suunavad vaataja pilgu ettepoole, selle asemel et kujutada reaalsust ühsestainsast vaatepunktist.", lk. 136.

"... Keskaegne leppimine saatusega, üldine usk ettemääratusse ja peatsesse maailmalõppu tundub meile vaimu lämmatav ja inimese initsatiivi eitav. /.../ ... puudusid piirid reaalse ja ebareaalse, väljamõeldise ja tõe vahel.", lk. 150.

"... 1430. aastatel hakkas Jan van Eyck kasutama õlivärve ning saavutades hämmastavaid tulemusi. Itaalia kunstnikud avastasid kiiresti, et õlivärvi võib pildile kanda läbipaistvate kihtidena äärmise peensusega, mis annab pindadele sügavuse ja valguse, jäljendades nõiduslikult tegelikkust.", lk. 167-168.

"... Keskaegses maailmas oli aega mõõdetud päikese teekonna järgi ning seal ei tuntud vajadust suruda mingi tegevus paari tunni raamesse.", lk. 169.

Machiavelli: "... et poliitikud ei peaks juhinduma põhimõtetest või ratsionaalsusest, vaid peaksid õppima mõistma pidevalt esilekerkivaid olukordi ning püüdma neid oma aksuks tööle panna. Oluliseks pidas ta ka seda, et abstraktseid omadusi ei arvestataks iags olukorras ühtemoodi.", lk. 173.

"... Kui reformatsioon meile midagi ütleb, siis seda, et inimesed elavad pigem hingelistest vajadustest kui ratsionaalsest järjekindlusest lähtudes.", lk. 192-193.

Rembrandt: "... Mõtiskleva ja ilmselt rahutu hingena, kes oli maailmast ära pööranud, et leida inspiratsiooni ja ainet iseendas...", lk. 195.

"... "Härrasmehe" õilis sünnipära ja staatus arvati osutavat müstilistele võimetele sõjakunstis... /.../ ... ning frangi rüütlite järeltulijatele omistati sõjalisi oskusi ja vahvust, milleni lihtinimeste jõupingutused ega kujutlusvõime ei küüni.", lk. 206.

"... tõi pärisorjuse kehtestamine kaasa sajandeid kestva majandusliku ja sotsiaalse stagnatsiooni ning tekitas erinevuse Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.", lk. 207.

"... Viimasel viiesajal aastal on läänemaailma rahvad enamasti rahumeeli vaadanud kõiki tegusid, mida anonüümne kooslus nende nimel abstraktset olemit taga ajades korda saada.", lk. 211.

"... Ajalugu räägib meile juhtunud asjades, kuid ei anna tegelikult juhtnööre tulevikuks – või vähemalt selliseid, mid aoleme valmis vastu võtma. /.../ Ja me teame, et see on tõsi, kuna kord juhtus nii.", lk. 231.

"... ( Shakespeare kujutab Hamletit igavese üliõpilasena, ke skogu aeg loeb, pidevalt jägib oma meeleolu ja ei suud alülitud aümbritsevasse maailma.)", lk. 234.

"... Natuurfilosoofide hukkamõist õõnestas saatuslikult müstitsismi, alkeemiat ja maagiat, millel varem oli olnud suur autoriteet. /.../ Maagia aga eeldab, et maailm on täis kummalisi ja vastuolulisi jõude, millele pääseb ligi vaid vähestele teadaolevate meetoditega.", lk. 246.

"... Sellega näidati vääramatult, et inimkonna saatus in tema enda kätes ega ole maetud mingi segase müstitsismi või maagia alla.", lk. 247.

"... See oli tõesti revolutsiooniline mõte: minevik oli möödas ja tulevik tuleb selline, nagu sa tahad.", lk. 259.

"... Kõige lihtsamas tähenduses on sotsialism ühiskondlik seisund, kus asju aetaks eühiselt, ning vastandub sellega liberalismile, kus ühsikonna organiseerimise peamiseks teguriks on eraomand.", lk. 292.

"... 19 sajandi lõpus ei liikunud Suurbirtannia ja Euroopa mitte parema ühiskonna, vaid katastroofi ja mehhaniseeritud sõja poole.", lk. 300.

"... Ameerika hakkas kehtestama uusaja läänemaailma paradoksi – ühiksonda, mis soosib nii üksiku ambitsioone kui ka sotsiaalset kokkukuuluvust.", lk. 314.

"... Lihtsas igapäevases ebapoeetilises keeles lauldud armastuslaulus väljendus usk, et segases muutuvas vastuvõtmatus maailmas võib leida vaimse pelgupaiga kahe inimese vahelises armastuses."; lk. 320.

"... Vajadus teistele meeldida, isegi kui sa neid päriselt ei mõista, tunne, et sind jälgitakse, et näha, kas sa annad mõõdu välja, naeruväärne kadedus ... /.../ ... andis kõik kokku närvesööva paranoia.", lk. 321.

"... Usk üleloomulikesse jõududesse ja maagiasse oli Põhja- ja Lääne-Euroopas vähenenud juba 17. sajandist saadik.", lk. 327.

"... ning eelkõige kasvav kiindumus rahvusriiki kui ajaloolisesse orgaanilisse poolmüstilisse üksusesse, mis allub eveolutsiooni seadustele, kaasa arvatud kohanenute ellujäämine...", lk. 332.

Albert Einstein: "... et inimtunnetuse nurgakivid aeg ja ruum pole kindlad püsiva dsuurused, vaid muutujad, mille kestus ja kaugus varieeruva dvastavalt vaatleja suhtelisele situatsioonile. /.../ ... et aatmosit madalamal tasemel on on loodus eobjektiivne vaatlemine illusoorne – see, mida sa näed, sõltubs ellest, mida sa püüad mõõta. Valgus näiteks võib ilmuda ka slainete või osakestena ning osakeste positsioon ja liikumine pole Heisenbergi ebakindlusprintsiibi põhjal kunagi mõõdetavad.", lk. 356.

"... Austria filosoof Ludwig Wittgenstein väitis /.../ ... et tõekspidamine, et keel annab edasi reaalsust ja loogika teesid kirjeldavad reaalset olukorda, on ekslik. /.../ Maailm oli hoopis subjektiivne paik, kus tähendus tulenes olukorrast ja kontekstist.", lk. 357.

"... Inimlikust kaastundest ja lahkusest keeldumine mingi suurema idee nimel on reaalne oht, mis pidevalt kimbutab lääne humanismi, kes otsib väsimatult oma tähendust.", lk. 369.

"... Kuigi suur osa popmuusikast on sisutu ja kunstlik, õnnestus üksikutel muusikutel teha kolmeminutilisest laulukesest kultuuri ülev väljendusvorm, mis üheaegselt ülistas linnaelu kakofooniat ning igatses individuaalse tröösti ja romantilise armastuse järele, väljendas vaimustust uuest maailmas ja kaotusevalu vana maailma kadumise üle.", lk. 381.

1980: "... vaid oli lummatud iseendast. Kuigi seda sissepoole pööratud pilku... /.../ Kui inimese teadvus epärast hakkasid muretsema nii neuroloogid kui ka filosoofid... /.../ ... et panna inimesed mõtlema iseendast. /.../ Läänemaailma kodanik tõmbus eemale avalikust aktiivsest elust ning kapseldus eneserealiseerimisse ja enesest mõtlemisse.", lk. 392.

"... Üliõpilased õppisid õppimise pärast ning majanduslikud püüdlused või rahvuslik majandus oli teisejärguline, millega ei arvestatud. Toetust töötutele ja pensionäridele abirahade, pensionide... /.../ ... näol peeti endastmõistetevaks, nii et inimesed pidasid end pigem sotsiaalseteks olenditeks...", lk. 394.

"... Misasi on siis Lääne tsivilisatsioon – kas järeleandmatu universaalse tõe otsimine, elu ja mõistuse pidev kohitsemine standardiseerimise masinavärgi poolt või kaubad, mis selle kompensastiooniks toodetakse ja elu, mis selles elatakse?", lk. 401.

__________________________

2013. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

ARTHUR SCHOPENHAUER: „ELUTARKUS.“ // „Aphorismen zur Lebensweisheit.“

Tartu, 1940. // „Eesti Kirjanduse Selts“. // Tõlkinud & järelsõna: L. Anvelt. // Lk.: 5-280. //

„... Le bonheur n´est pas chose

aisèe: il est très difficile de

le trouver en nous, et impossible

de le trouver ailleurs.“

[„Õnn ei ole kerge asi: teda on

väga raske leida meis ja võimatu

leida teisal.“]

Chamfort.

„... Võtan elutarkuse mõistet siin täiesti immanentses tähenduses, nimelt kui kunsti elada elu võimalikult mõnusalt ning õnnelikult, milleks antud õpetust võib nimetada ka eudaimonoloogiaks, mis seega oleks juhatus õnnelikuks oleluks.“, lk. 5.

„... Voltaire: nous laisserons ce monde-ci aussi sot et mèchant que nous l´avons trouvè en y arrivant [me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia tulles eest leidsime].“, lk. 7.

„... Aristoteles on jaganud (Ethica Nicomachea I, 8) inimliku elu hüved kolme liiki: välised, hinge ja keha hüved. /.../ Mis keegi o n : tähendab isiksus kõige laiemas mõttes.“, lk. 8.

Metrodus, Epikurose 1 õpilane: „Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast.“, lk. 9.

„... Oleviku ning tegelikkuse objektiivne pool seisab saatuse käes ja on seeg amuutlik; subjektiivne pool oleme me ise, ja seepärast on ta oluliselt muutumatu. /.../ Keegi ei pääse välja oma individualiteedist.“, lk. 11.

„... Saatus võib paraneda, pealegi ei nõuta sisemise rikkuse juurest temalt palju. /.../

„Rahvalt, teenrilt, isandatelt

Ajast aega tunnustus:

Surelike inimeste

Kõrgeim õnn on isiksus.“

Goethe, „Lääne-ida diivan.“, lk. 12.

„... Täielikust tervisest ja õnnelikust kehakujust tulenev rahulik ning rõõmus temperament, selge, elav läbitungiv ja õigesti tabav aru, talitsetud, leebe tahe ja vastavalt sellele hea südametunnistus on eelised, mida ei saa asendada mingi auaste ega rikkus.“, lk. 13.

„... Niisiis eluõnneks on kõige vajalikum see, mis kellelgi on iseendas.“, lk. 16.

„... Kõiges ja igal juhul naudib ta esmajoones iseennast. See on maksev juba füüsiliste, kuid palju enam veel vaimsete naudingute kohta. /.../ Mid akeegi iseendas on ja iseendas omab, lühidalt isiksus ja selle väärtus on ainuüksi vahenditult tähtsad tema õnnek sja hüveoluks.“, 19.

„... Kes on rõõmus, sellel on alati põhjus rõõmustamiseks juba seepärast, et ta seda on. Miski ei suuda nii täielikult kui see omadus iga teist hüvet asendada; ta ise pole aga millegagi asendatav.“, lk. 20.

„... seesmine rikkus, vaimu rikkus; sets mida lähemal see on erakordsusele, seda vähem jätab ta ruumi igavusele. Mõtte ammendamatu liikuvus, nende mitmesuguste sise- ja välismaailma nähtuste najal üha uuenev mäng, jõud ning iha nende ikk auuteks kombineerimisteks...“, lk. 28.

„... ja valib pärast mõnesugust tutvumist nõndanimetatud inimestega tagasitõmbumise või suurvaimuna isegi üksilduse. Sest mida keegi omab iseendas, seda vähem vajab ta väljast ja seda vähem võivad ka teised talle olla.“, lk. 29.

„... Kuna nii siis vaba jõudeaeg on igaühe elu õis või pigemini vili, sest üksnes see võimaldab iseenda omamist, siis tuleb õnnelikuks kiita neid, kes leiavad üksilduseski midagi head iseendast.“, lk. 32.

„... Kahtlematult on maises elus eeskujuliku, rikka individualiteedi ja eriti suure vaimurikkuse omamine kõige õnnelikumaks saatuseks ka siis, kui ta oleks põhjalikult erinev mõnest väliselt hiilgavaimast elukäigust.“, lk. 34.

„... kõrgeimaile vaimudele, keda tavaliselt nimetatakse geeniusteks. Ainuüksi geenius võtab asjade olelu ning olemuse tervenisti ning absoluutselt oma teemaks, püüdes väljendada oma sügavat käsitlust sellest...“, lk. 43.

„... vaimseist naudinguist. Tema olelut ei elusta tung tunnetada ja taibata tunnetuse ning taipamise enda pärast ega sellega suguluses olev esteetilise nautimise tung.“, lk. 48.

„... -- see on lunastus ja immuunsus inimliku eluga kaaskäiva puuduse ja häda suhtes, see on vabanemine üldisest teoorjusest, sellest inimlapse loomulikust osast. Ainult saatuse seesuguse soodustuse puhul ollakse sündinud tõeliselt vabana...“, lk. 57.

„... Järelikult meie õnneks aitab palju kaasa selle väärtuse õige hindamine, mis ollakse iseendas ja enda jaoks, võrreldes sellega, mis ollakse teiste silmis.“, lk. 62.

„...Inimese oma õnne seisukohalt, mis on meie taotluseks, on asi hoopis teisti ja tuleb pigemini laita teiste arvamusele liiga suure väärtuse omistamist.“, lk. 65.

„.. tulemuseks uskumatult suur meelrahu ja rõõmsuse tõus ja samuti kindlam ning julgem esinemine ja igati teesklematum ja loomulikum käitumine. /.../ [ilus on raske]“, lk. 69.

„... Sest ainult kindel, seesmine, vangutamatu veendumus oma ülekaalukais paremustes ja erilises väärtuses teeb tõeliselt uhkeks. /.../ Et uhkuse juured on seega veendumuses, ei sõltu ta nagu kogu tunnetuski meie meelevallast.“, lk. 70.

„... Olen küllalt sageli vaeva näinud, et leida inimese loomalikus või mõistuslikus loomuses mingit paikapidavat või vähem tõenäolist /.../ ... vaid selgeile mõisteile tagasiviidavat alust...“, lk. 103.

„... Kõige õilsamal teol on ainult toime; geniaalne töö seevastu elab ja mõjub hästi ning ülendavalt läbi kõikide aegade.“, lk. 113.

„... Harilikult on isegi nii, et mida kauemini kestab kuulsus, seda hiljem ta ilmub, nagu valmib ju aeglaselt kõik, mis on eeskujulik.“, lk. 116.

Osorius (De gloria): „... et kuulsus pagem nende eest, ke sted aotsivad, ja seirab neid, ke sta unarusse jätavad, sest esimesed muganduvad oma kaasaegsete maitsega, teised põlgavad seda.“, lk,. 120.

„... Mida väärikaim, tähendusrikkaim, kavakindlam ja individuaalsem on tervik, seda enam on vajalik ja tulus, et talle vahel silme ette tuleks selle vähendatud põhijoonis, plaan. /.../ tema osa maailmas ja tema suhe maailmaga.“, lk. 144.

„... ainult tulevikus elavad, ikka ettepoole vaatavad ja kärsitult vastu ruttavad tulevaile asjadele, mis alles peavad tooma tõelist õnne, vahepeal aga lasevad oleviku tähele panemata ja nautimata mööduda... /.../ Ainult olevik on tõeline ja tegelik: ta on reaalselt täiedtud aeg ja ainuüksi temas eksisteerime meie.“, lk. 146.

„... on vajalik, et sageli tagasi mõeldaks ja kokku võetaks see, mis on läbi elatud, tehtud, kogetud ja seejuures tuntud, et ka võrreldaks oma endist otsustust praegusega... /.../ Oma kogemust võib vaadelda tekstina, järelemõtlemist ning teadmisi kommentaarina selle juurde.“, lk. 151.

„... Täiesti ta ise olla tohib igaüks seni, kuni ta on üksi. Kes üksildust ei armasta, see ei armasta ka vabadust, sest ainult üksi olles ollakse vaba. /.../ Vastavalt sellele väldib, talub või armastab igaüks üksildust täpses propotsioonis omaenda väärtusega.“, lk. 153.

„... Alati aga ilmneb siinpuhul üksilduse juures, et kalduvus eraldumisele ja üksildusele suureneb vastavalt nende intellektuaalsele väärtusele.“; lk. 162.

„... ja tehku endale selgeks suur tõde, et kõik, mis sünnib, toimub paratamatult ja on seega vältimatu.“; lk. 173.

„... Me ei toimi nimelt tähtsatel puhkudel, oma elu peasammude puhul mitte seevõrd teadlikult õige tunnetamise järgi kui mingi sisemise impulsi, tahaksin öelda instinkti järgi, mis tuleb meie olemuse sügavaimast põhjast.“, lk. 224.

„... „Kõik mis toimub suurimast vähimani, toimub paratamatult.““, lk. 232.

„... Tuleb saada vanaks, järelikult kaua elada, et mõista, kui lühike on elu.“, lk. 245.

_________________________

FRIEDRICH NIETZSCHE (1844-1900): „ALSO SPRACH ZARATHUSTRA“ (1883-1892).

„NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA. Raamat kõigile ja ei kellegile“. // Tallinn, 1993. // Kirjastus: „Olion“. // C: 1932. (1. trükk, Tartu). // Tõlk: J. Palla + J. Sepmer´ järelsõna. („Eesti Kirjanduse Selts“.). // Lk.: 5-236.

Friedrich NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“

MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV).

„... Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud ta ületamiseks?“, lk. 7.

„Ich lehre euch den Übermenschen. Der Mensch ist etwas, das überwunden werden soll. Was habt ihr getan, ihn zu überwinden?“, S. 8.

„... Mitte teie patt –teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski kisendab taeva poole!“, lk. 8.

„Nicht eure Sünde – eure Genügsamkeit schreit gen Himmel, eure Geiz selbst in eurer Sünde schreit gen Himmel!“, S. 10.

„... Vankumatu on minu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil. Aga nad peavad mind külmaks ja mõnitajaks kurjade naljadega.“, lk. 11.

„Unbewegt ist maine Seele und hell wie das Gebirge am Vormittag. Aber sie meinen, ich sei kalt und ein Spötter if fruchtbaren Spässen.“, S. 15.

„... Õudne on inimese olemasolu ja ikka veel mõttetu: pajats võib saada talle saatuseks. Mina tahan õpetada inimestele nende olemise mõtet: ja see on üliinimene, välk pimedast pilvest, mille nimi on inimene.“, lk. 12.

„Unheimlich ist das menschlich Dasein und immer noch ohne Sinn: ei Possenreissen kann ihm zum Verhängnis werden. Ich will die Menschen den Sinn ihres Seins lehren: welcher ist der Übermensch, der Blitz aus der dunklen Wolke Mensch.“, S. 17.

„... Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu asutmine nende kustumine“, lk. 15. (Sõnamäng: Gang – Untergang. Red märkus.).

„Zu meinen Ziele will ich, ich gehe meinen Gang; über die Zögernden und Saumseligen werde ich hinwegspringen. Also sei mein Gang ihr Untergang!“, S. 22.

„... Süütus on laps ja unustus, uus algus, mäng edastveerlev ratas, algliikumine, püha jaatus. /.../ ... loomise mänguks on vaja püha jaatust: oma tahet tahab nüüd vaim, oma ilma pärib ilmakaotanu.“, lk. 17.

„... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“, S. 27.

„... Ja tõesti, kui elul poleks mõtet ja ma peaksin valima mõttetuse, siis oleks minulegi see mõttetus valmisväärseim.“, lk. 19.

„... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“, S. 30.

„... Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, -- see julgus tahab naerda.“ /.../ „... -- nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.“, lk. 26.

„... Ich will Kobolde um mich haben, denn ich bin mutig. Mut´, der die Gespenster verscheucht, schafft sich selber Kobolde, -- der Mut will lachen. /.../ Unbekümmert, spöttisch, gewalttätig – so will uns die Weisheit: sie ist ein Weib und liebt immer nur einen Kriegsmann.“, S. 42.

„... Uut tahab luua õilis ja uut voorust. Endist taotleb hää, ja seda, et endine säiliks.“, lk. 28.

„... Neues will der Edle schaffen und eine neue Tugend. Altes will der Gute, und dass Altes erhalten bleibe.“, S. 45.

„... Nad meelitavad sind kavalasti nagu jumalat või kuradit; nad vinguvad sinu ees nagu jumala või kuradi ees. Aga mis sellest! /.../ Su sõnatu uhkus käib ikka nende maitse vastu; nad hõiskavad, kui sa kord oled küllalt tagasihoidlik, et auahne olla.“, 35.

„... Sie schmeicheln dir wie ein Gotte oder Teufel; sie winseln vor dir wie vor einem Gotte oder Teufel. Was macht es! /.../ Dein wortloser Stolz geht immer wider ihren Geschmack; sie frohlocken, wenn du einmal bescheiden genug ist, eitel zu sein.“, S. 57.

„... Liiga kaua on naises peitunud ori ja türann. Seepärast naine ei või olla veel sõbraks.: ta tunneb ainult armastust. Naise armastuses on ülekohut ja sõgedust kõige vastu, mida ta ei armasta. Isegi naise teadlikus armastuses on ikka veel kallaletungi, välku ja ööd valguse kõrval.“, lk. 37.

„... Allzulange war im Weibe ein Sklave und ein Tyrann versteckt. Deshalb ist das Weib noch nicht der Freundschaft fähig: es kennt nur die Libe. /.../ In der Liebe des Weibes ist Ungerechtigkeit und Blindheit gegen alles, was es nicht liebt. Und auch in der wissenden Liebe des Weibes ist immer noch Überfall und Blitz und Nacht neben dem Lichte.“, S. 61.

„... Armastajad olid need ikka ja loojad, kes lõid hää ja kurja. Armastuse tuli põleb ja viha tuli iga vooruse nimes.“, lk. 39.

„... Liebende waren es stets und Schaffende, die schufen Gut und Böse. Feuer der Liebe glüht in aller Tugenden namen und Feuer des Zorns.“, S. 63.

„... Suudad sa ise luua endale oma hää ja kurja ja endale üle panna oma tahte kui seaduse? Võid sa ise olla endale kohtumõistjaks ja karistajaks oma seaduses?“, lk. 41.

„... Kannst du dir selber dein Böses und ´Gutes geben und deinen Willen über dich aufhängen wie ein Gesetz? Kannst du dir selber Richter sein und Rächer deines Gesetzes?“, S. 67.

„... Sa sunnid paljusid muutma arvamust endast; seda nad panevad sulle kurjasti süüks. Sa tulid neile ligi ja ja läksid neist siiski mööda: seda nad ei andesta sulle iial. /.../ Ja hoia end oma armastuse sööstide eest! Liiga kähku ulatab üksik käe esimesele vastutulijale.“, lk. 42.

„Du zwingst viele, über dich umzulernen; das rechnen sie dir hart an. Du kamst ihnen nahe und gingst doch vorüber: das verzeichen die dir niemals. /.../ Und hüte dich auch vor den Anfällen deiner Liebe! Zu schnell streckt der Einsame dem Hand entgegen, der ihm begegnet.“, S. 68.

„... Naises on kõik mõistatus, ja kõigel naises on ainsaks lahenduseks rasedus. Mees on naisele vaid abinõu: eesmärk on ikka laps. /.../ Mees tuleb kasvatada sõjale, naine sõjamehe kosutajaks: kõik muu on rumalus. Liiga magusad marjad ei meeldi sõjamehele. Seepärast meeldib talle naine; kibe on veel kõige magusamgi naine. /.../ Olgu naine mängiseks, puhtaks ja peeneks kui kalliskivi, mida säratavad veel olematu maailma voorused. /.../ Teie armastuses olgu vaprus! Oma armastusega tormake kallale sellele, kes äratab teis kartust. /.../ Mees kartku naist, kui see armastab: siis toob ta iga ohvri, ja kõik muu on talle vääritu. Mees kartku naist, kui see vihkab: sest mees on hinge põhjas ainult kuri, naine aga halb.“, lk. 43.

„Alles am Weibe ist ein Rätsel, und alles an Weibe hat Eine Lösung: sie heisst Schwangerschaft. Der Mann ist für das Weib ein Mittel: der Zweck ist immer das Kind. /.../ Der mann soll zum Kriege erzogen werden und das Weib zur Erholung des Kriegers: alles andere ist Torheit. Allzu süsse Früchte – die mag der Krieger nicht. Darum mag er das Weib; bitter ist auch noch da süsseste Weib. /.../ Ein Spelzeug sei das Weib, rein und fein, dem Edelsteine gleich, bestrahlt von den Tugenden einer Welt, welche noch nicht da ist. /.../ In eurer Liebe sei Tapferkeit! Mit eurer Liebe sollt ihr auf Den losgehn, der euch Furcht einflösst. /.../ Der Mann früchte sich vor dem Weibe, wenn es liebt: da bringt es jedes Opfer, und jedes andere Ding gilt ihm ohne Wert. Der Mann früchte sich vor dem Weibe, wenn es hasst: denn der mann ist im Grunde der Selle nur böse, das Weib aber ist dort schlecht.“, S. 70-71.

„... Kuid sellele, kel kurat on sees, sosistan ma kõrva: „Kasvata parem suureks oma kurat! Küll leidub veel sullegi suuruse tee!“--, lk. 58.

„... Dem aber, der vom Teufel besessen ist, sage ich dies Wort ins Ohr: „besser noch, du ziehest deinen Teufel gross! Auchfür dich gibt es noch einen Weg der Grösse!“ --“, S. 95.

„... Ja selle saladuse avaldas mulle elu ise: „Vaata, ütles ta mina olen see, kes ikka peab iseennast ületama. /.../ Ja kes peab olema loojaks hääs ja kurjas: tõesti, see peab enne olema hävitaja ning purustama väärtusi.“, lk. 76.

„... Und dies Geheimnis redete das Leben selber zu mir: „Siehe, sprach es, ich bin das, was sich immer selber überwinden muss. /.../S. 124./ Und wer ein Schöpfer sein muss im Guten und Bösen: wahrlich, der muss ein Vernichter erst sein und Werte zerbrechen.“, S. 125

„... Aga just kangelasele on iludus kõige raskem asi. Kättevõitmatu on iludus igale ägedale tahtele.“, lk. 78.

„...Aber gerade dem Helden ist das Schöne aller Dinge Schwerstes. Unerringabar ist das Schöne allem heftigen Willen.“, S. 128.

„... Olevik ja minevik maa pääl -- ah! mu sõbrad – see on minu kõige talumatum raskus; ning ma ei suudaks elada, kui ma poleks selle nägija, mis peab tulema. /.../ Ma käin inimeste keskel nagu tuleviku katkete keskel: seda tulevikku näen ette.“, lk. 92.

„... Das Jetzt und das Ehemals auf Erden – ach! Meine Freunde – das ist mein Unterträgliches; und ich wüsste nicht zu leben, wenn ich nicht noch ein Seher wäre, dessen, was kommen muss. /.../ S. 152./ Ich wandle untern Menschen als den Bruchstücken der Zukunft: jener Zukunft, die ich schaue.“, S. 153.

„... Eks ole haavatud auahnus kõigi kurbmängude ema? Kus aga haavatud on uhkus, sääl kasvab midagi veel paremat kui uhkus. Et elu ilus oleks vaadata, peab elumängu mängima hästi: seks aga on vaja häid näitlejaid.“, lk. 95.

„... Ist nicht verletzte Eitelkeit die Mutter aller Trauerspiele? Wo aber Stoltz verletzt wird, da wächst wohl etwas Besseres noch, als Stolz ist. Damit das Leben gut anzuschauen sei, muss sein Spiel gut gespielt werden: dazu aber beadarf es guter Sachauspeiler.“, S. 157.

„... Suurt teha on raske; kuid suurt käskida – veel raskem. See on kõige andeksandmatum sinus: sul on võim aga sai ei taha valitseda.“ --, lk. 97.

„... Grosses vollführen ist schwer: aber das Schwerere ist, Grosses befehlen. Das ist dein Unverzeichlichstes: du hast die Macht, und du willst nicht herrschen.“ --, S. 162.

„... Ma olen rändaja ja mägironija, ütles ta oma südames, ma ei armasta astanguid, ja näib, et ma ei või kaua püsida paigal. Ja mida mulle saatus ja elamus iganes ei tooks, -- rändamist saab selles ikka olema ja mägedele ronimist: lõppeks elame ju läbi vaid iseendid!“, lk. 99.

„... Ich bin ein Wanderer und ein Bergsteiger, sagte er zu seinem Herzen, ich liebe die Ebenen nicht, und scheint, ich kann nicht lange stillsitzen. Und was mir nun auch noch als Schicksal und Erlebnis komme, -- ein Wandern wird darin sein und ein Bergsteigen: man erlebt endlich nur noch sich selber.“, S. 167.

„... Üksi olen ma jälle – ja tahan olla üksi – puhta taeva ja vaba merega; ja jälle on õhtupoolik mu ümber. /.../ Oo mu elu õhtupoolik! Mis kõik andsin ma ära, et omada üht: seda oma mõtete elavat külvi, seda oma ülima lootuse koidukuma!“, lk. 105.

„... Allein bin ich wieder und will es sein, allein mit reinem Himmel und freien Meere; und wieder ist Nachmittag um mich. /.../ O nachmittag meines Lebens! Was gab ich nicht hin, dass ich Eins hätte: die lebendige Pflanzung meiner Gedanken und dies Morgenlicht meiner höchsten Hoffnung!“, S. 177.

„... „Õnn jookseb mulle järele. See tuleb sellest, et ma ei jookse naiste järele. Ja õnn on naine.““, lk. 107.

„...“das Glück läuft mir nach. Das kommt davon, dass ich nicht den Weibern nachlaufe. Das Glück aber ist ein Weib.““, S. 180.

„... Ümarad, ausad ja armulikud on nad isekeskis, nagu liivaterad on isekeskis ümarad, ausad ja armulikud. Tagasihoidlikult kaisutada väikest õnne – seda nad nimetavad „andumuseks“, ja seejuures piiluvad nad tagasihoidlikult juba uue väikese õnne järele.“, lk. 111.

„... Rund, rechtlich und gütig sind sie miteinander, wie Sandkrönchen rund, rechtlich und gütig mit Sandkrönchen sin. Bescheiden ein kleines Glück umarmen – das heissen sie „Ergebung“! und dabei schielen sie bescheiden schon nach einem neuen Glücke aus.“, S. 187.

„... Selged, julged, läbipaistavad – need on mul kõige targemad vaikijad: nii sügav on nende põhi, et kõige selgemgi vesi seda ei – reeda. -- /.../ Ühe üksindus on haige põgenemine; teise üksindus on põgenemine haigete eest.“, lk. 115.

„... Sondern die Hellen, die Wackern, die Durchsichtigen – das sind mir die klügsten Schweiger: denen so tief ihr Grund ist, dass auch das helleste Wasser ihn nicht – verrät. -- /.../ S. 192./ Des Einen Einsamkeit ist die Flucht des Kranken; des Andern Einsamkeit die Flucht vor den Kranken.“, S. 193.

„... Oo üksindus! Sa mu kodumaa – üksindus! Liiga kaua olen ma metsikuna elanud mestikul võõrsil, et mitte tagasi koju sinu juurde tulla pisarais. /.../ „“Iseasi on mahajäetus, iseasi üksindus: seda – oled sa nüüd õppinud! Ja et sa inimeste keskel saad ikka olema metsik ja võõras:“, lk. 121.

„... O Einsamkeit! Du meine Heimat Einsamkeit! Zu lange lebte ich wild in wilder Fremde, als dass ich nicht mit Tränen zu dir heimkehrte! /.../ S. 202./ „Ein anderes Verlassenheit, ein anderes Einsamkeit: Das – lerntest du nun! Und dass du unter Menschen immer wild und fremd sein wirst:“, S. 203.

„... Iharus: vabadele südametele süütu ja vaba, õnneaed maa pääl, kõige tulevase tuhat tänu praegusele. /.../ Iharus: ülema õnne ja ülima lootuse suur õnnesümbol. Sest paljudele on tõotatud abielu ja enam kui abielu, -- paljudele, mis on võõram kui mees ja naine: -- ja kes on täiesti mõistnud, kui võõrad on teineteisele mees ja naine! /.../ Võimuhimu: kuid kes avatlevalt tõuseb ka puhtate ja üksikute juurde ning üles eneses rahulduvate kõrgusteni, hõõgudes otse nagu armastus, mis meelitavalt maalib purpurseid õndsusi maistaevale.“, lk. 125.

„... Wollust: nur die freien Herzen undschuldig und frei, das Graten -Glück der Erde, aller Zukunft Dankes-Überschwang an das Jetzt. /.../ Wollust: das grosse Gelichnis-Glück für höheres Glück und höchste Hoffnung. Vielem nämlich ist Ehe verheissen und mehr als Ehe, --

-- Vielem, das fremder sisch ist, als Mann und Weib: -- und wer begriff es ganz, wie fremd sich Mann und Weib sind! /.../ S. 209./ Herrschucht: die aber lockend auch zu Reinen und Einsamen und hinauf zu selbstgenugsamen Höhen steigt, glühend gleich einer Liebe, welche purpurne Seligkeiten lockend an Erdenhimmel malt.“, S. 210.

„... Seni kõnelen ma iseendaga kui see, kellel on aega. Keegi ei jutusta mulle midagi uut: siis jutsustan ma endale iseennast.--“ /.../ -- Looja on aga see, kes seab inimesele eesmärgi ja annab maale ta mõtte ning tuleviku: tema alles loob vahe hääle ja kurjale.“, lk. 130.

„... Inzwichen rede ich als einer, der Zeit hat, zu mir selber. Niemand erzählt mir Neues: so erzähle ich mir mich selber. -- /.../ [Der Schaffende] – Das aber ist der, welcher des Menschen Ziel schafft und der Erde ihren Sinn gibt und ihre Zukunft: Dieser erst schafft es, dass etwas gut und böse ist.“, S. 217.

„... Säälsamas noppisin ma teelt sõna „üliinimene“ ja ka selle, et inimene on midagi, mis peab ületatama, -- et inimene on sild ja mitte eesmärk: et ta rõõmutseb oma keskpäevast ja õhtust kui teest uuele koidukumale;“, lk. 131.

„... Dort war´s auch, wo ich das Wort „übermensch“ vom Wege auflas, und dass der Mensch etwas sei, das überwunden werden müsse.

-- dass der Mensch eine Brücke sei und kein Zweck: sich selig preisend ob seines Mittags und Abends, als Weg zu neuen Morgenröten:“, S. 219.

„... Seepärast, mu vennad, on vaja uut aadlit, kes on vastane kõigele pööblile ja võimuvalitsuslikule, kes uutele käsulaudadele uuesti kirjutab sõna „suursugune“. Sest palju on vaja suursuguseid ja mitmekülgseid suursuguseid, et kujuneks aadel!, Ehk, nagu kord ütlesin mõistukujus: „See just ongi jumalikkus, et on jumalad, mitte aga jumal!““, lk. 135.

„... Darum, o meine Brüder, bedarf es eines neuen Adels, der allem Pöbel und allem Gewalt-herrischen Wiedersacher ist und auf neue Tafeln neu das Wort schreibt „edel“.

Vieler Edlen nämlich bedarf es und vielerlei Edlen, dass es Adel gebe! Oder, wie ich einst im Gleichnis sprach: „Das eben ist Göttlichkeit, dass es Götter, aber kenen Gott gibt!““, S. 224.

„... Kõik läheb, kõik tuleb tagasi; igavesti veerleb olemise ratas. Kõik sureb, kõik puhkeb jälle õitsele; igavesti jookseb olemise aasta. Kõik laostub, kõik liitub uuesti; igavesti ehitub sama olemise maja. Kõik lahkub, kõik teretab üksteist jälle; igavesti jääb endale truuks olemise rõngas.“, lk. 146.

„... Alles geht, alle skommt zurück; ewig rollt da Rad des Seins. Alles stirbt, alles blüht wieder auf; ewig läuft das Jahr des Seins. Alles bricht, alles wird neu gefügt; ewig baut sich das gleiche Haus des Seins. Alles scheidet, alles grüsst sich wieder; ewig bleibt sich treu der Ring des Seins.“, S. 241.

„... See oli varjatud jumal, täis saladuslikkust. Tõesti, oma pojagi sai ta ainult salateedel. Ta usu lävel seisab abielurikkumine. /.../ Kui ta noor oli, see jumal Hommikumaalt, siis oli ta vali ja neimahimukas ning ehitas endale põrgu oma lemmikute lõbuks. /.../ Kas ei ole su vagadus ise, mis ei luba sul enam jumalat uskuda? Ja ülisuur asusus saab sulle teed näitama ka veeel säälpool head ja kurja.“, lk. 174.

„... Es war ein verborgener Gott, voller Heimlichkeit. Wahrlich zu einem Sohne sogar kam er nicht anders als auf Schleichwegen. An der Tür seines Galubens steht der Ehebruch. /.../ Als er jung war, dieser Gott aus dem Morgenlande, da war er hart und rachsüchtig und erbaute sich eine Hölle zum Ergötzen seiner Lieblinge. /.../ S. 288/ Ist es nicht deine Frömmigkeit selber, die dich nicht mehr an einen Gott glauben lässt? Und deine übergrosse Redlichkeit wird dich auch noch jeneseits von Gut und Böse wegführen!“, S. 289.

„... Ületage mul, teie kõrgemad inimesed, väikesed voorused, väikesed elutarkused, liivateralik ettevaatus, sipelga-siblimine, vilets rahulolu ja „enamiku õnn“-- ! Ja pigem heitke lootus, kui et alistute. Ja tõesti, ma armastan teid seepärast, et te ei mõista tänapäeval elada, teie kõrgemad inimesed! Sest nii just elate teie – kõige paremini!“, lk. 193.

„...Überwindet mir, ihr höhere Menschen, die kleinen Tugenden, die kleinen Klugheiten, die Sandkorn-Rücksichten, der Ameisen-Kribbelkram, das erbärmliche Behagen, das „Glück der meisten“ -- ! Und lieber verzweifelt, als dass ihr euch ergebt. Und, wahrlich, ich liebe euch dafür, dass ihr heute nicht zu leben wisst, ihr höheren Menschen! Son nämlich lebt ihr – am besten!“, S. 319.

„...See, mis inimeses on kõige kaugemat, sügavamat, tähis-kõrgemat, ta määratu jõud: eks kee ja kobruta see kõik segamini teie katlas?“, lk. 197.

„... Des Menschen Fernstens, Tiefstes, Sternen-Höchstes, seine ungeheure Kraft: schäumt das nicht alles gegen einander in eurem Topfe?“, S. 325.

„... Tookord armastasin ma niisuguseid idamaa-neidiseid ja muud sini-taevariiki, mille üle ei libisenud ainustki pilve ega mõtet.“, lk. 205.

„... Damals liebte ich solcherlei Morgendland-Mädchen und andres blaues Himmelreich, über dem keine Wolken ind keine Gedanken hängen.

„Ihr glraubt es nicht, wie artig sie dasassen, wenn sie nicht tanzten, tief, aber ohne Gedanken, wie kleine Geheimnisse, wie bebänderte Rätsel...“, S. 338.

„... Oo inimene! Kuulata!

See sügav kesköö – mida ütleb ta?

„Ma magasin, ma nägin und --,

„Nüüd saabunud on ärkamise tund: --

„Maailm on sügav nagu kaev,

„Ja sügavam kui päeva arvamine.

„On sügav valu, sügav vaev --,

„Rõõm aga sügavam kui vaevlemine:

„Vaev ütleb: möödu! Valu: mine!

„Rõõm aga tahab: olgu igavik --,

„-- pikk, sügav, sügav igavik!“

Lk. 220.

„... O Mensch! Gib acht!

Was spricht die tiefe Mitternacht?

„Ich schlief, ich schlief --,

„Aus tiefem Traum bin ich erwacht: --

„Die Welt ist tief,

„Und tiefer als der Tag gedacht.

„Tief ist ihr Weh --,

„Lust – tiefer noch als Herzenleid:

„Weh spricht: Vergeh!

„Doch alle Lust will Ewigkeit --,

„-- will tiefe, tiefe Ewigkeit!“, S. 359.

„... See on minu hommik, minu päev algab: kerki nüüd, kerki, sa suur keskpäev!“ -- Nõnda kõneles Zarathustra ja jättis oma koopa, hiilgavana ja tugevana, nagu hommikupäike, mis tõuseb tumedate mägede tagant.“, lk. 222.

„... Dies ist mein Morgen, mein Tag hebt an: herauf nun, herauf, du grosser Mittag!“ -- --

„Also sprach Zarathustra und verliess seine höhle, glühend und strak, wie eine Morgensonne, die aus dunklen Bergen kommt.“, S. 363.

__________________________

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „Zur Genalogie der Moral“. // „Moraalin alkuperästä. Pamfletti“.

C: 1887. // Helsinki, 1961. // Suomentannut: J. A. Hollo. // Lk.: 5-161. // „Kustannus-Osakeyhtiö Otava“.

Teine uurimus. „Syyllisyys“, „huono omatunto“ ja muuta senkaltaista.

(II.) Teine uurimus. „Süüdlaslikkus“, „halb südametunnistus“ ja muud selletaolist.

(II. 2)

„... niin löydämme sen puusta kypsimpänä hedelmänä suvereenisen yksilön, vain itsensa kaltaisen, tavan sivellisyydestä jälleen irti päässeen, autonomisen ylisiveellisen yksilön. /.../ ihmisen jolla on oma riippumaton pitkä tahto, jolla on lupa luvata --“, lk. 50.

2

„... nõnda leiame selle puu otsast küpseima viljana suveräänse indiviidi, vaid endataolise, kommete tsiviliseeritusest jälle lahti pääsenu, autonoomse ületsiviliseerunud indiviidi.“ /.../ „... inimese kellel on oma sõltumatu ulatuslik tahe, kellel on luba lubada--“

8

„... ylen kohtalokas filosofien keksintö joka silloin tehtiin ensi kerrassa Eurooppaa varten, keksintö että tahto on „vapaa“, että ihminen on ehdottomasti spontaaninen hyvässä ja pahassa ole tehty ennen kaikkea sen käsityksen oikeuttamiseksi ettei jumalien ihmiseen, inhimilliseen hyveseen kohdistuva mielenkiinto voi milloinkaan ehtyä?“, lk. 61.

8

„... äärmiselt saatuslik filosoofiline väljamõeldis mis kunagi valmistati esimest korda Euroopa tarvis, väljamõeldis et tahe on „vaba“, et inimene on tingimata spontaanne heas ja kurjas, kas see ei ole tehtud ennekõike selle arusaama õigustamiseks et kas mitte jumalate inimese poole, inimliku hüvelisuse poole suuniteltud huvitatus millaski võiks teostuda.“

12

„... Tahdoin sanoa: myös osittainen hyödyttömäksi muuttuminen, surkastuminen ja huonontuminen, merkityksen ja tarkoistuksenmukaisuuden häviäiminen, sanalla sanoen kuolema kuuluu todellisen edistymisen edellytyksiin; täma progressus ilmenee aina tahtona ja tienä suurempaan valtaan...“, lk. 70.

12

„... Tahtsin öelda: ka osaline kasutuks muutumine, haletsusväärseks muutumine ja kehviklikuks muutumine, tähenduse ja otstarbekuse kadumine, sõna otseses mõttes surm, kas see ei kuulu tegeliku arengu eelduste hulka, see progressiivsus ilmneb alati kui tahe ja tee suurema võimu suunas...“

13

„... Rangaistus vaarattomaksi tekemisenä, enemmän vahingoittamisen ehkäisemisenä. Rangaistus vahingon maksamisena vahinkoa kärsineelle, jossakin muodolla (myös affekti-kompensaationa). Rangastus tasapainon häiriytymisen ersitämisenä häiriön laaemmalle levämisen ehkäisemiseksi.“, lk. 73.

13

„... Karistus kahjutuks tegemisena, suurema kahjustamise ennetamisena. Karistus kahjude korvamisena kahju kannatanule, mingil kujul (ka affekti-kompensatsioonina). Karistus tasakaalu segamisega seoses, ennetamaks seda, et segadus ei saaks laiemalt levida.“

16

„... Kaikki vaistot jotka eivät purkaudu ulospäin kääntyvät sisäänpäin – juuri tätä minä sanon ihmisen sisäistymiseksi, vasta siten ihmiseen kasvaa se mitä myöhemmin sanotan hänen „sielukseen“.“ , lk. 77.

16

„... Kõik vaistud, mis ei lahvata väljaspoole väänduvad sissepoole – just seda nimetan mina inimese seestumiseks, alles siis tekib inimesele see mida hiljem on nimetatud ka tema „hingeks“.“

24

„... Täman tulevaisuuden ihmisen joka vapahtaa meidät sekä tähänastisesta ihanteesta että siitä minkä täytyi kasvaa tuosta ihanteesta, suuresta inhosta, olemattomuuden tahdosta, nihilismistä, tämän kekskipäivän ja suuren ratakisun kellonlönnin joka tekee tahdon jälleen vapaaksi, joka antaa Maalle takaisin sen oman päämäärän ja ihmiselle hänen toivonsa, tämän Antikristuksen ja Antinihilistin, tämän Jumalan ja olemattomuuden voittajan – hänen täytyy kerran tulla ...

24

„... See tuleviku inimene kes vabastab meid nii senisest ideaalist ning ka sellest mis peab kasvama sellest ideaalist, suurest vastikusest, olematuse tahtest, nihilismist, selle keskpäeva ja suure otsuse kellamängust, mis teeb tahte jälle vabaks, mis annab Maale tagasi selle oma eesmärgi ja inimesele tema lootuse, selle Antikristuse ja Antinihilisti, selle Jumala ja olematuse võitja – ta peab kord siiski tulema...“

(III.) Kolmas uurimus. Mitä merkitsevät askeettiset ihanteet?“

(III.) Kolmas uurimus. „Mida tähendavad askeetlikud ideaalid?“

(III) 4

„... Täydellinen ja ehyt taitelija on iät kaiket erotettu „reaalisesta“, todellisesta; toisaalta on ymmärettävää että hän voi joskus epätoivoon saakka väsyä tähän sisäisen olemassaolonsa ikuiseen „epäreaalisuuten“ ja valhellisuuden – ja että hän sitten ehkä yrittää kerran tunkeutua siihen mikä on häneltä tiukimmin kielletty: todelliseen, yrittää olla todellinen.“

4

„... Täielik ja ehtne kunstnik on kõikideks aegadeks eraldatud „reaalsest“, teglikust; teisalt peaks olema mõistetav et ta võib vahel ajendatuna lootusetusetusest väsida sellest seesmisest eksistentsiaalsest igavesest „ebarealistlikusest“ ja valelikkusest – ja et ta siis vahest üritab korra ka tungida sellesse, mis on tal rangemini keelatud: tõelusesse, üritades olla tõeline.“

5

„... He tarvitsevat aina vähintään suojaa, tukea ja perustettua auktoriteetia: taitelijat eivät ole koskaan muista erillään, yksin oleminen on ristiriidaasa heidän syvimpien vaistojensa kanssa.“

5

„... Nad vajavad alati kõige vähem kaitset, toetust ja põhejndatud autoriteete: kunstnikud ei ole kunagi teistest nii eraldatud, üksi olemine on vastuolus nende sügavamate vaistudega.“

7

„... Kuka suuri filosoofi onkaan tähän mennessä ollut vaimon mies? Herlakleitos, Platon, Descatres, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopnehauer – eivät olleet; eikä heitä voi edes ajatella naimisissa oleviksi. /.../ Mitä siis merkitsee askeettinen ihanne filosofiassa? Vastaukseni on – se on varmaan jo aikoja sitten arvattu: filosofi tervehtii sen nähdessään hymyillen korkeimman ja rohkeimman henkisyyden edellytysten optimismia – hän ei siten kiellä „olemassaoloa“, hän päinvastoin myöntää siinä oman ja vain oman olemassaolonsa ja tekee niin ehkä siihen määrään saakka ettei hänestä jää kauaksi rikollinen toivomus: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Tuhoutukoon maailma, olkoon filosofia olemassa, olkoon filosofi, minä ...

7

„... Kes suurtest filosoofidest ongi olnud siiani abielumees? Herakleitos, Platon, Descartes, Spinoza, Leibnitz, Kant, Schopenhauer – ei olnud seda; ega neid isegi ei või mõeldagi olevat abielus olnud.“ /.../ „Mida siis tähendab askeetlik ideaal filosoofias? Minu vastus kõlab – see on kindlasti juba aegu tagasi hoomatud: filosoof tervitab seda, nähes ja tundes endas kõrgema ja julgema vaimsuse poolt eeldatud optimismi – ta nimelt ei eita „olemasolemist“, ta vastupidi jaatab nõnda oma ja vaid oma olemasolu ja teeb nõnda vahest sellise määrani et temast ei jää kaugeks süüdlaslik soov: pereat mundus, fiat philosophia, fiat philosophus, fiam! ... Hävinegu maailm, olgu filosoofia olemas, olgu filosoof, mina...“

8

„... -- he ajattelevat kaiken kaikkiaan askeetisesta ihanteesta puhutaessa iloista aksetismia sellaisena kuin se elää jumaltuneessa ja lentokykyiseksi tulleessa eläimessä joka ennemmin harhaile elämän yllä kui lepää siinä. /.../ „... mitä tekemistä onkaan sellaisella ihmisellä hyveiden kanssa! -- vaan heidän parhaan olemassaolonsa, heidän kauneimman hedelmällisyytensä varsinaisimpina ja luonnollisimpina edellytyksinä.“ /.../ -- me filosofit tarvitsemme nimittäin rauhaa ensinnäkin eräässä suhteessa: tahdomme olla rauhassa „nykyhetkeltä“. Me ihailemme hiljasta, kylmää, ylhäistä, kaukaista, muinaista, yleensä kaikkea jonka edessä sielun ei tarvitse puolustautua eikä kuroutua kiini – jotakin minkä kanssa voi puhua puhumatta äänekästi.“ /.../ Mutta henki joka on varma itsestään puhuu hiljaa, etsii piilopaikkaa, antaa odottaa itseään.“

8

„... -- nad mõtlevad mida iganes askeetlikust ideaalist kõneledes rõõmsast asketismist nagu see elab jumlaikustunutes ja lennuvõimelisteks muutunud loomades, kes ennemini ekselevad elu kohal kui selles puhkavad.“ /.../ „... mis tegemist ongi sellisel inimesel hüvelisusega seoses! -- vaid nende parima eksistensti, nende kauneima viljakuse tegelikumate ja loomulikemate eeldustega.“ /.../ „... -- me filosoofid vajame ennekõike rahu selles mõttes: tahahme saada rahu „nüüdishetkelt“. Me hindame vaikset, külma, ülimuslikku, kauget, muinasaegset, üldse kõike millega seoses meie hing ei pea ennast kaitsma ega sulguma – midagi millega seoses võib kõnelda kõnelemata valjult.“ /.../ „Aga hing kes on eneses kindel kõneleb vaikselt, otsib peidupaika, laseb end oodata.“

13

„... Minä esitän lyhyesti sen vastapainoksi tämän tosiasian: askeettinen ihanne johtuu rappeutuvan elämän suojelu- ja parantamisvaistosta, elämän joka pyrkii kaikin keinoin säilymään ja taistelee olemassaolostaan;“

13

„... Ma esitan lühidalt sellele vastukaaluks selle tõsiasja: askeetlik ideaal tuleneb mandunud elu kaitse- ja paranemisvaistudest, elu, mis pürgib kõikide vahenditega säilima ja võitelb oma eksitentsi eest;“

24

„“Mikään ei ole totta, kaikki on sallitua“... Niin, se oli hengen vapautta, siten oli irtisanottu usko itse totuuteen...“

24

„...“Midagi ei ole tõsi ja kõik on lubatud“ ... Nii, see oli vaimu vabadus, sellega oli tõrjutud ka usk isegi tõesse...“

25

„... -- taide jossa juuri valhe pyhityy, pettämisen tahto jolla on puolellaan hyviä omiantuntoja on askettisen ihanteen vastakohta paljon periaatteellisemmin kuin tiede;“

25

„... -- kunst milles suur vale pühitsetud saab, petmise tahe millel on poolt kõnelemas häid südametunnistusi, just see on askeetliku ideaali vastand palju põhimõttelisemal kombel kui teadus seda on.“

27

„... Kaikki suuret asiat tuhoutuvat itsestään, itsensäkumoamisen tietä: sitä vaatii elämän laki, välttämättömän „istensävoittamisen“ laki elämän olemuksessa--“

27

„... Kõik suured asjad hävinevad iseenesest, enda kummutamise teel: seda nõuab elamise seadus, vältimatu „endavõitmise“ seadus elu olemuses--“

28

„... mutta se on tahtoa ja pysyy tahtona!... Ja sanoakseni vielä lopuksi mitä sanoin aluksi: ihminen tahtoo sentään mieluummin tahtoa ei-mitään kuin olla tahtomatta...“

28

„... aga see on tahe ja püsib tahtena! ... Ja ütlemaks veel lõpuks mida ma alguses ütlesin: inimene tahab siiski isegi meelsamini tahta ei-millegisse kui üldse mitte midagi tahta...“

_________________________

ANDRÈ MAUROIS: „Un art de vivre“. // „Kunst elada.“ (C: 1939).

ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“ // „Mõtteid õnnest.“ („Kunst olla õnnelik.“) // (C: 1928).

Talinn, 1994. / Kirjastus: „Aed“. / Tõlk: A. Aspel. / Esmatrükk: Tartu, 1940. / „Eesti Kirjanduse Selts.“ / („Elav Teadus“ 104-105.). / Lk.: 3-142.

„... Me nimetame mõtteks inimese püüet sümboleid ja kujutelmi kombineerides aimata või ette näha mõju, mida osutavad inimese teod tõelistele asjadele. /.../ Et hästi tegutseda, selleks peame katsuma hästi mõelda...“ (Pascal), lk. 8.

„... Ja tollele meeletule lootusele, et puhas mõistus võiks kunagi läbi saada ilma kogemuseta, tõmbas kriipsu peale Kant: „Oma teamiste avardamise kires arvab mõistus, selles oma võimu tõendust nähes, avanevat enda eeslõpmatu vaatevälja.“, lk. 13-14.

R. Descartes: „... Juhtida oma mõtteid korrapäraselt, liikudes lihtsamate juurest keerulisemateni... Jaotada raskused nii paljudesse osadesse kui võimalik... Teha kõikjal nii täielikke loendusi ja nii üldisi ülevaateid, et võidaks kindel olla – midagi pole vahele jäetud.“, lk. 17. (R. D. „Arutlus meetodist“, Tartu, 1936. Noor-Eesti Kirjastus.)

Von Goethe: „... Mõelda on lihtne / kuid tegutseda on raske; maailmas tuleb aga tegutseda oma mõtte kohaselt.“, lk. 25.

Alain: „... Naiste suur jõud on selles / et nad kas hilinevad või on ära.“, lk. 32.

„... Eemaloleku puhul aga muutub armastatu selliseks Sülfiidiks, keda me võime kaunistada kogu täiuslikkusega. Seda toimingut nimetab Stendhal kristallisatsiooniks. Kristallisatsiooni kaudu moondub armastatud isik hoopiski teiseks ja kõrgemaks olendiks kui ta on tegelikult võimeline olema. Ja sellepärast ütlebki Proust, et armastus on subjektiivne ja et me ei armasta mitte tõelist inimest, vaid enda loodud olendit. /.../ ... tärganud leek kustub kiiresti, kui mõni kasvõi pisemgi lootusepuhang teda ei elusta. Selliste julgustavate märkide suhtes ei ole armunu nõudlik. /.../ Argus ja häbelikkus dikteerivad liigutusi, mid arvame tulenevat põlgusest.“, lk. 33.

„... Tung jälitada seda, mis keeldub, ja keelduda haaramast seda, mis on kingitav, on loomulikult ja hõlpsasti seletatav.“, lk. 34.

„... On kerge olla imeteldav, kui jäädakse kättesaamatuks. /.../ Mida pikem on armastuse rada, seda rohkem tunneb delikaatne vaim sellest rõõmu.“, lk. 37.

„... Mõned iseloomud on sündinud ustavaiks kas sellepärast, et neil on armastusest väga kõrge arusaamine...“, lk. 43.

„... Tee mida teed. Age quod agis. Tee seda kogu hingest. Sinu keha ja su vaim olgu mõlemad pingul selle sihi poole.“, lk. 51.

„... See kes on omandanud oma õpingute kaudu maitse ja meele ilu tajumiseks, teeb seda paremini kui teised.“, lk. 83.

„... ja et ainult kõige vanemad kombed, kõige iidsemad talitused kindlustavad inimkonnale tsivilisatsiooni hapra kaitse?“, lk. 97.

ALAIN: „Propos sur le Bonheur.“

Spinoza: „... inimene ei saa olla kirgedeta, kuid tark inimene kujundab oma hinges õnnelikke mõtteid nii laialdaselt, et kired jäävad nende kõrval üsna tühiseks.“, lk. 124.

„... prohvetlikuks hingeks teatud valvsat passiivsust, kui nii võib öelda, kus meie mõtted koolduvad kõigi maailma jõudude järele.“, lk. 132.

__________________________

FRIEDRICH (WILHELM) NIETZSCHE: „DIE FRÖHLICHE WISSENSCHAFT“ (La gaya scienza). // „ILOINEN TIEDE.“ // Helsinki, Suomentaneet: J.A. Hollo. // Säkeiden suomennokset: A. Peromies, T. Lyy). // S.: 7-256. // („Kustannusosakeyhtiö Otava“.) //

(I Teil.) 2

„... Mutta mitä onkaan minulle hyväsydämisyys, hienous ja nerous, jos näillä hyveillä varustettu ihminen suvaitsee velttoja tunteita uskossaan ja avostelmissaan, ellei varmuuden kaipu ole hänen sisimpänä pyyteenään ja syvimpänä hätänään – siinä, mikä erottaa korkeammat ihmiset alemmista!“, lk. 31.

(I. raamat.) 2

„.. Aga mis ongi minu jaoks heasüdmalikkus, peenus ja geniaalsus, kui nende hüvedega varustatud inimene sallib nõrku tundeid oma uskumises ja hinnangutes, juhul kui mitte kindluse igatsus ei ole tema sügavaimaks sooviks ja sügavaimaks vaevaks – selles mõttes, mis eristab õilsaimaid hingi madalaimaist!“

3

„... -- he epäilevät jaloa ihmistä, aivan kuin tämä etsisi omaa etunsa salapolkuja kulkien. Jos he sitten vakuuttuvat liian selvästi siitä, ettei mitään itsekkäitä aikomuksia ja voittoja ole, niin he pitävät jaloa jonkinlaisena narrina: he halveksuvat häntä hänen iloitessaan ja nauravat hänen silmiensä loistetta. /... / Siihen verratuna on korkeampi luonto järjettömämpi: -- sillä jalo ylevämielinen uhrautuva joutuu todella viettiensä valtaan, ja hänen parhaina hetkinään hänen järkensä pitää taukoa.“, lk. 32.

3

„... -- nad kahtlustavad õilsat inimest, otsekui ta otsiks omakasupüüdlikust oma salajastel radadel kõndides. Kui nad on liigagi kindlad selles, et tal ei ole mingeid egoistlikki kavatsusi ja saavutuste püüdlemist, siis nad hakkavad õilsameelset pidama mingiks narriks: nad halvustavad teda tema rõõmudes ja naeravad tema silmade kirka sära üle.“ /.../ „Sellega võrreldes on kõrgeim loomulaad mõistusetum: -- sest õilis ülevameelne ja ohvrimeelne satub tõesti oma instinktide valdusesse, ja tema parimatel hetkedel tema mõistlikus peab otsekui pausi.“

11

„.... Tietoisuus. -- Tietoisuus on orgaanisen viimeinen ja myöhäisin kehitysvaihe ja niinmuodoin myös sen keskeneräisin ja voimattomin osa.“, lk. 38.

11

„... Teadlikkus. -- Teadlikkus on orgaanilisuse viimane ja hiliseim arengu-etapp ja nõndasamuti ka selle keskpäraseim ja suutmatuim osa.“

19

„...Paha. -- Tutkikaa parhaiden ja hedelmällisimpien ihmisten ja kansojen elämää ja kysykää itseltänne, voiko puu, jonka pitää kasvaa ylpeästi korkealle, tulla toimeen ilman huonoa sääta ja rajuilmoja...“, lk. 45.

19

„... Kuri. -- Uurige parimate ja loomingulistema inimeste ja rahvuste elu ja küsige endilt, kas võib puu, mis peab sirguma uhkesti kõrgustesse, tulla toime ilma halbade ilmade ja äikeseilmadeta...“

20

„... Olla jalo – se kenties merkitsisi silloin, että ihmisellä on päässään paljon mielettömyyksiä.“, lk. 45.

20

„... Olla õilis – see vahest tähendas kunagi, et inimesel on peas palju meeletusi.“

26

„... Mitä elämä on? -- Elämä – se on: lakkaamatonta sellaisen itsestään poistamista, mikä tahtoo kuolla; elämä – se on julmuutta ja leppymättömyyttä kaikeä kohtaan, mikä meissä, eikä vain meissä, tulee heikoksi ja vanhaksi.“, lk. 53.

26

„...Mis on elu? -- Elu – see on: lakkamatu sellise endast kõrvaldamine, mis tahab surra; elu – se on julmus ja leppimatus kõige kohta, mis meis, ja mitte vaid meis, muutub nõrgaks ja vanaks.“

34

„... Historia abscondita. -- Jokaisella suurella ihmisellä on taaksepäin vaikutavaa voima: kaikki historia pannaan hänen tähtensä jälleen vaakaan, ja, tuhannet menneisyyden salaisuudet ryömivät lymypaikoistaan – hänen aurinkonsa paisteeseen.“, lk. 56.

34

„... Historia abscondita – Igal suurel inimesel on tagsiulatuv mõju: kogu ajalugu võetakse tema tõttu taas vaagimise alla, ja, tuhanded mineviku saladused roomavad esile oma peidupaikadest – tema päikese-paistesse.“

41

„... Katumusta vastaan. -- Ajattelija näkee omissa teoissaan kokeita ja kysymyksiä, joiden avlulla hän tahtoo saada jostakin selkoa: onnistuminen ja epäonnistuminen ovat hänelle lähinnä vastauksia.“, lk. 60.

41

„.. Kahetsuse vastu. -- Mõtleja näeb oma tegudes proovilepanekuid ja küsimusi, millede abil ta tahab saada millestki selgust: õnnestumine ja ebaõnnestumine on tema jaoks pigem kui vastused.“

42

„... On kuitenkin harvinaisempia ihmisiä, jotka tahtovat mieluummin tuhoutua kuin tehdä työtä työstä iloitsematta: noita valikoivia, vaivoin tyydytettäviä, joille ei riitä runsas voitto, ellei itse työ ole kaikkien voittojen voitto. Tähan harvinaiseen ihmislajiin kuuluvat kaikenlaiset taitelijat ja mietiskelijät...“, lk. 60.

42

„... On siiski haruldaseimaid inimesi, kes tahavad ennemini hävineda kui teha tööd ilma tööst rõõmu tundmata: neid valivaid hingi, vaevalt rahuldatavaid, kellele ei piisa rohkest kasust, kui just nende töö ise ei ole kõikide võitude võit. Sellesse haruldasse inimliiki kuuluvad kõik kunstnikud ja mõtiskeljad.“

45

„... Epikuros. -- Niin, minä olen ylpeä siitä, että tajuan Epikuroksen luonteen toisin kuin kenties kukaan ja saan aina hänestä kuullessani ja häntä lukiessani nauttia antiikin iltäpäivän onnea: -- minä näen hänen silmiensä katselevan avaralle, vaaleahkolle merelle, yli rantakallioiden, joilla lepää aurinko suurten ja pienten eläinten leikkiessä sen valossa, varmana ja levollisena kuin tämä valo ja nuo silmät itse. Sellaisen onnen on voinut keksiä vain lakkaamatta kärsivä, silmien onnen, joiden edessä olemassaolon meri on tyyntynyt ja jotka eivät nyt enää voi katsella kylliksen tuota meren kirjavaa, herkää, värjyvää ihoa: tällainen hekuman vaatimattomuus oli ennenkuulumaton.“, lk. 62.

45

„... Epikuros. -- Jah, ma olen uhke selle üle, et tajun Epikurose loomust paremini kui vahest keegi teine senini ja saan alati temast kuuldes ja teda lugedes nautida antiigi õhtupooliku õnne: -- mina näen tema silmi vaatavat avarat, vahuharjalist merd, üle rannakaljude, mida valgustab päike suuremate ja väiksemate loomade mängeldes selles valguses, olles kindel ja rahulik nagu see valgus ja need silmad isegi. Sellise õnne on võinud välja mõelda vaid lakkamatult kannatav inimene, selle silmade õnne, millede ees on olemasolemise meri tasanenud ja mis nüüd enam ei või vaadata piisavalt palju seda mere värvikat, tundlikku ja veikelevat heiastust: sellise kire vähenõudlikkus oli midagi seniolematut.“

54

„... Tietoisuus näennäisestä. -- /.../ „... -- minä heräisin äkkiä kesken tämän unennäön, mutta vain siihen tietoisuuden, että uneksun ja että minun täytyy jatkaa uneksumistani välttääkseni tuhon: niinkuin unessakävijän täytyy nähdä edelleen unta, jottei hän syöksyisi alas. Mitä on minulle nyt „näennäinen“! Totisesti ei minkään olemuksen vastakohta... --“, lk. 66.

54

„... Teadlikus näivusest. -- /.../ „... -- mina ärkasin äkitselt keset seda unenägu, aga vaid jõudes selle tõdemuseni, et näen und ja mul tuleb jätakata oma unenägemist vältimaks hävingut: nõndasamuti kui uneskõndijal tuleb näha und edasi, et ta ei kukuks. Mis on nüüd mulle „näivus“! Tõesti mitte mingigi olemuse vastand...--“

(II. Teil.) 58

„... -- Mutta älkäämme unohtako tätäkään: jos tahdotaan luoda pitkiksi ajoksi uusia „olioita“, riittää, kun luodaan uusia nimiä ja arviointeja ja todennäköisyyksiä...“, lk. 70.

(II. Raamat.) 58

„... -- Aga ärgem unustagem sedagi: kui tahetakse pikkadeks aegadeks luua uusi „objekte“, piisab, kui loodakse uusi nimetusi ja hinnanguid ja tõenäolisusi...“

60

„... Naisten taika ja valtavin vaikutus on, filosofien kieltä käyttääksemme, kaukovaikutusta, actio in distans: mutta siihen kuuluu, ensiksi ja ennen kaikkea – distanssi!“, lk. 72.

60

„... Naiste võluvõim ja äärmine mõju on, filsooofide kõnepruuki laenates, kaugmõju, actio in distans: aga selle juurde kuulub, esmalt ja ennekõike – distants!“

62

„... Rakkaus. -- Rakkaus antaa rakastetulle anteeksi himonkin.“, lk. 72.

62

„... Armastus. -- Armastus annab oma armastatule andeks ka tema himu.“

64

„... Epäilijöistä. -- Minä pelkaan, että vanhenneet naiset ovat sydäntensä syvimmässä piilopaikassa skeptillisisempiä kuin miehet konsanaan: he uskovat olemassaolon pinnallisuuden sen olemukseksi, ja kaikki hyve ja syvyys on heille vain tämän „totuuden“ verho, joka peitää erään pudendumin – siis säädyllisyyden ja häveliäsiyyden asia eikä enenpää!“, lk. 73.

64

„... Kahtlejatest. -- Ma kardan, et vanad naised on oma südamete sügavamates peidupaikades skeptilisemad kui mehed kunaski: nad usuvad, et olemasolemise pealiskaudsus on selle olemuseks, ja kõik hüvelisus ja sügavus on neile vaid selle „tõe“ kattevari, mis peidab oma alla ühe pudendumi – ehk siis kombelisuse ja häbelikkuse asi ega muud muud midagi!“

66

„... Heikkojen väkevyys. -- Kaikki naiset osavaat hienosti liioitella heikkouttaan, niin, he keksivät helposti heikkouksia näyttääkseen pelkiltä särkyviltä koristeilta, joille tomuhiukkanenkin tekee kipeätä: heidän olemassaolonsa pitää saada mies tajumaan kömpelyytensä ja häpeämään sitä. Niin he puolustautuvat väkeviä ja kaikkea „nyrkkioikeutta“ vastaan.“, lk. 73.

66

„... Nõrkade vägevus. -- Kõik naised oskavad oskuslikult liialdada oma nõrkust, nõnda, et nad mõtlevad lihstasti välja oma nõrkusi näimaks otsekui kergesti-purunevate kaunistustena, kellele isegi tolmukübekeni liiga võib teha: nende olemasolu peab panema mehed tajuma oma kohamkust ja seda häbenema. Nõnda nad kaitsevad ennast tugevamate ja kogu „rusikaõiguse“ vastu.“

93

„... B: Mutta miksi sinä sitten kirjoitat? A: Niin, ystäväni, meidän kesken sanoen: minä en ole vielä toistaiseksi keksinyt mitään muuta keinoa päästäkseni vapaaksi ajatuksistaan. B: Ja miksi tahdot päästä niistä vapaaksi? A: Miksi tahdon? Tahdonko siis? Minun täytyy – B: Riitä! Riitä!“, lk. 91.

93

„... B: Aga miks sa siis kirjutad? A: Nii, mu sõber, omavahel öeldes: ma ei ole veel senini mõelnud välja mingit muud moodust oma mõtetest lahti pääsemiseks. B: Ja miks sa tahad neist pääseda? A: Miks ma seda tahan? Kas ma siis tahan? Mul tuleb – B: Aitab! Aitab!“

95

„... -- kun taas Chamfort, ihminen, jonka sielussa oli niin paljon syvänteitä ja taka-aloja, synkkä, kärsiviä, hehkuva, -- ajattelija, joka katsoi naurun tarpeelliseksi elämän lääkenä ja melkein piti itseänsä menetettynä jokaisena päivänä, jona hän ei ollut nauranut...--“, lk. 92.

95

„... -- aga taas Chamfort, inimene, kelle hinges oli nii palju sügavusi ja varjatud alasid, sünge, kannatav, hõõguv, -- mõtleja, kes pidas naermist vajalikuks elu ravivaks osiseks ja pea-aegu pidas endale raisatuks iga päeva, mil ta ei naernud...--“

100

„... Tarvitaan kokonaisia sukupolvia, jotta keksittäisiin edes kohtelias sovinnainen kiitämistapa: ja vasta hyvin myöhään tulee aika, jolloin kiitollisuutenkin on tullut jonkinlaista henkeä ja nerokuutta.“, lk. 98.

100

„... Vajatakse terveid sugupõlvi, et mõeldaks välja vähegi viisakas ja sobilik kiitmise viis: ja alles väga hilja saabub aeg, millal isegi kiitmisessegi on sugenenud mingitki vaimsust ja geniaalsust.“

107

„... Suurin kiitollisuudenvelkamme taiteelle. -- Ellemme olisi hyväksyneet taiteita ja keksineet tällaista epätoden palvontatapaa: niin se yleisen epätotuuden ja valhellisuuden oivallus, jonka meille antaa tiede – se oivallus, että harha ja erhe on eräs tietävän ja tuntevan olemassaolon edellytys --, olisi aivan sietämätön.“ /.../ „Mutta nyt meidän rehellisyydellämme on vastavoima, joka auttaa meitä väistämään sellaisia seurauksia: taide näennäisyyden hyvänä tahtona.“, lk. 103.

107

„... Suurim tänuvõlg kunstile. -- Juhul kui me ei oleks kiitnud heaks kunsti ja mõelnud välja sellist ebatõelisuse palvelemisviisi: siis oleks see üldise ebatõelisuse ja valelikkuse tõdemus, mida meile vahendab teadus – see tõdemus, et näivus ja eksitus on iga teadva ja tundva olemasolu eelduseks --, see oleks täiesti talumatu.“ /.../ „Aga nüüd on meie ausameelsusel olemas vastupanujõud, mis aitab meid vältima selleiseid järeldumisi: kunst näivuse hea tahtena.“

(III. Teil.) 109

„... Se astraalinen järjestys, jossa me elämme, on poikkeus; tämä järjestys ja sen edellyttämä melkoinen kesto on taas tehnyt mahdolliseksi poikkeusten poikkeuksen: orgaanisen elämän muodostumisen. Kokonaisluonteelteltaan maailma sitä vastoin on ikuisesti kaaos, ei siina mielessä, että siitä puutuisi välttämättömyys, vaan niin, ettei siinä ole järjestystä, jäsennystä, muotoa, kauneutta, viisautta, ja mitkä ovatkaan nimeltään kaikki meidän esteetiset inhimillisyytemme.“ /.../ „Varokamme sanomasta, että luonossa on lakeja. On vain välttämättömyyksiä: siinä ei ole ketään käskijää, ei ketään tottelijaa, ei ketään lainrikkojaa.“ /.../ „...-- Varokaamme ajattelemasta, että maailma luo ikuisesti uutta. Ei ole mitään iäti kestäviä substansseja; aine on samanlainen erehdys kuin elealaisten jumala.“, lk. 105-106.

(III. raamat.) 109

„... See astraalne korrastatus, milles me elame, on erand; see süsteem ja seda eeldav arvestatav kestvus on jällegi teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu moodustumise. Tervikloomuselt on maailm seevastu igavesti kaos, mitte selles mõttes, et selles puuduks kausaalsus, vaid seetõttu, et selles ei ole korrastatust, järgnevust, vormi, ilu, tarkust, ja mis kõik olekski oma nimetustelt kõik meie esteetilised inimlikustamised.“ /.../ „Olegm ettevaatlikud ütlemaks, et looduses on seadusi. On vaid vältimatusi: seal ei ole kedagi käskijaks, ei kedagi kuuletumas, ei mingeid reeglite rikkujaid“ /.../ „... -- Olgem ettevaatlikud mõtelmast, et maailm igavesti uut loob. Ei ole mingeid igavesti vältust omavaid substantse; aine samasugune eksitus kui eleaatide jumal.“

115

„... Neljä erehdystä. -- Ihmisen ovat kasvattaneet hänen erehdyksensä: hän on ensinnäkin aina nähnyt itsensä vain epätäydellisesti, toiseksi hän on omistanut itselleen keksittyiä ominaisuuksia, kolmanneksi hän on tuntenut olevansa väärässa arvosuhtessa eläimeen ja luontoon, neljänneksi hän on keksinyt yhä uusia arvotauluja ja on käsittänyt ne jonkin aikaa ikuisiksi ja ehdottomiksi...“, lk. 111.

115

„... Neli ekistust. -- Inimest on kasvatanud tema ekistused: ta on esiteks näinud ennast alati vaid ebatäielikult, teiseks on ta omistanud endale väljamõeldud omadusi, kolmandaks on ta tundnud olevat ekslik oma väärtushinnangutes, mis puudutavad loomi ja loodust, neljandaks on ta välja mõelnud üha uusi käsulaudasi ja on neid mõistnud mõnda aega kui midagi igavest ja vältimatut...“

117

„... Olla yksin, tuntea yksin, olla tottelematta ja valitsematta, merkitä yksilöä – se ei ollut silloin mikään ilo, vaan rangaistus; ihminen tuomittiin „indiviidiksi“. Ajatuksenvapaus oli mitä epämukavin asia. Meistä tuntuu laki ja sopeutuminen pakolta ja menetykseltä, muinon taas pidettiin egoismia kiusallisena seikkana, varsinaisena hätänä.“ /.../ „... -- Siinä suhteessa me olemme oppineet kaikkein eniten uudestaan.“, lk. 112.

117

„... Olla üksi, tunda end üksi, vältida kuuletumist ja valikuid, kujutada endast indiviidi – see ei olnud siis mingi rõõm, vaid karistus; inimene mõisteti „indiviidiks“. Mõtlemise vabadus oli midagi õige ebameeldivat. Meie meelest tundub seadus ja kohandumine pagemise ja kaotusena, muistsetel aegadel aga peeti egoismi raskendavaks asjaoluks, tõeliseks vaevaks.“ /.../ „... -- Selles mõttes oleme me õppinud kõige rohkem uuesti.“

125

„... „Minne Jumala on joutunut?“ hän huusi, „minä sanon sen teille! Me olemme tappaneet hänet – te ja minä! Me kaikki olemme hänen murhaajiansa!...“ /.../ Emmekö syöksy lakkaamatta? Ja taaksepäin, sivulle, eteenpäin, joka puolelle? Onko vielä suunta ylös ja suunta alas? Emmekö harhaile äärettömässä olemattomuudessa? Eikö kasvoihimme tunnu huokuvan tyhjä avaruus? Eikö ole kylmempi kuin ennen?“, lk. 116.

125

„...“Kuhu Jumal on kadunud?“ hüüdis ta, „ma ütlen seda teile! Me oleme ta tapnud – teie ja mina! Me kõik oleme tema mõrvarid!...“ /.../ „Kas me ei lange pidevalt? Igas suunas, tagasi, kõrvale, ettepoole, igas suunas? Kas on olemas veel suunda ülesse või allapoole? Kas me ei eksle ääretus olematuses? Kas ei õhku meile näkku tühja igavikku? Kas ei ole külmem kui oli enne?“

143

„... Polyteismistä koituva suurin hyöty. -- Että yksityinen asettaa itselleen oman ihanteensa ja johtelee siitä lakinsa, ilonsa ja oikeutensa – tätä on kaiketi pidetty tähän saakka kaikkein hirvittävimpänä inhimillisenä harhautumisena ja todellisena epäjumalanpalvontana: ne harvat, jotka ovat uskaltaneet niin tehdä, ovatkin aina tunteneet tarvetta puolustautua oman istensä edessä, ja puolustus on yleensä kuulunut näin: „en minä! en minä! vaan joku jumala minun kauttani!“ Jumalien luomisen ihmellisessä taiteessa ja voimassa – polyteisimissä – tämä vietti pääsi pukeutumaan, phdistumaan, täydellistymään, jalostumaan...“, lk. 124.

143

„... Polüteismist johtuv suurim kasu. -- Et üksikindiviid seab endale kehtima oma ideaalid ja tuletab neist oma seadused, rõõmud ja õigused – seda on kõigiti peetud senini kõige kohutavamaks inimlikuks eksituseks ja tõeliseks ebajumalakummardamiseks: need vähesed, kes on seda kunaski söandanud teha, on alati tundnud vajadust kaitsta end ka omaenda silmis, ja see kaitsekõne on üldiselt kõlanud nõndamoodi: „mitte mina! mitte mina! Vaid mingi jumal minu kaudu!“ Jumalate loomise imelises kunstis ja väes – polüteismis – suutis see instinkt ennast ehtida, puhastuda, täisutada, õilistuda...“

150

„... Pyhimysten arvostelua. -- Jos tahtoo saada omakseen jonkin hyveen, täytyykö tahtoa saada se juuri korkeimmassa hahmossaan? -- niinkuin kristityt pyhimykset sitä tahtoivat ja tarvitsivat: he näet voivat sietää elämän vain ajattelemalla, että jokainen heidän hyveensä näkijä joutui halveksumaan itseänsä. Mutta minä sanon hyvettä, joka vaikuttaa siten, brutaaliseksi.“, lk. 127.

150

„... Pühakute kriitikat. -- Kui tahta saada endale mingi hüvelisus, kas tuleb seda tahta just nimelt selle kõrgeimas avaldusvormis? -- nõnda nagu kristlikud pühakud seda tahtsid ja vajasid: nad nimelt võivad taluda elu vaid mõeldes, et iga nende hüvelisuse nägija peaks iseennast halvustama. Aga mina nimetan hüvelisust, mis nõndamoodi mõjub, brutaalseks.“

155

„... Mitä meiltä puuttu. -- Me rakastamme suurta luontoa ja olemme löytäneet sen: tämä johtuu siitä, että päästämme puutuvat suuret ihmiset.“, lk. 129.

155

„... Mis meil puudub. -- Me armastame suurt loomust ja oleme selle leidnud: see tuleneb sellest, et meie peades puuduvad suured inimesed.“

156

„... Vaikutusvaltaisin. -- Että ihminen vastustaa koko aikakauttansa, pysähduttää sen portilla ja vaati tilille, sen täytyy vaikuttaa! Yhdentekevää, tahtooko hän sen vaikuttavan; että hän voi vaikuttaa, se on asia.“, lk. 129.

156

„... Mõjuvõimsaim. -- Et inimene on vastu kogu oma ajastule, peatub selle väravais ja nõuab sellelt õigust, see lihtsalt peab mõju avaldama! Pole vahet, kas ta tahab, et see mõju avaldaks; et ta võib mõju avaldada, see on siinjuures pemaine.“

160

„... Seurustelu hyveiden kanssa. -- Hyvettäkin ihminen voi kohtella arvottomasti ja imarrellen.“, lk. 129.

160

„... Hüvedega miilustamine. -- Isegi hüvesid võib inimene kohelda vääritult ja meelitades.“

162

„... Egoismi. -- Egoismi on tunteen perspektiivilaki, jonka mukaan lähellä oleva näytää suurelta ja painavalta: kun taas kaikkien asioiden koko ja paino vähenevät, mitä kauempana ne ovat.“, lk. 130.

162

„... Egoism. -- Egoism on tunde perspektiiv-seadus, mille kohaselt näib lähedal asuv suur ja raske olevat: seevastu kui jällegi kõikide asjade maht ja raskus vähenevad, mida kaugemal nad on.“

165

„... Kieltäytyvien onnesta. -- Joka kieltäytyy jostakin perinpohjaisesti ja pitkiksi ajoksi, se voi myöhemmin, sattumalta jälleen kohdatessaan sen, mistä oli kieltäytynyt, melkein luulla löytäneensä sen ensi kerran, ja kuinka onnellinen onkaan jokainen löytäjä! Olkaamme viisampia kuin käärmet, jotka makavaat liian kauan samassa auringossa.“, lk. 130.

165

„... Eitajate õnnest. -- Kes iganes keeldub millestki põhjalikult ja pikkadeks aegadeks, see võib hiljem, juhuslikult taas kohates seda, millest oli kunaski keeldunud, pea-aegu arvata ennast leidnud seda otsekui esimest korda, ja kui õnnelik ongi iga leidja! Olgeim tragemad kui maod, kes puhkavad liiga kaua sama päikese paistel.“

173

„... Olla syvä ja näyttää syvältä. -- Joka tietää olevansa syvä, se pyrkii selvyyteen; joka halua näytää syvältä suuren joukon silmissä, yritää olla hämärä. Suuri joukko näet pitää syvänä kaikkea, minkä pohjaa sei ei voi nähdä: se on niin pelokas ja niin haluton menemään veteen.“, lk. 132.

173

„... Olla sügav ja näida sügav olevat. -- See kes teab, et on sügavameelne, see prügib selguse poole; kes aga soovib näida sügav suurema hulga silmis, see üritab hämar näida. Suurem hulk nimelt peab sügavaks kõike mille põhjani see ei suuda tungida: see on nii pelglik ja soovimatu sügvasse vette astumast.“

182

„... Yksinäisyydssä. -- Kun elää yksin, ei puhu liian äänekkäästi, ei kirjoitakaan liian kuuluvasti: pelkää näet kumeata kaikua – Ekho ńymfin kritiikkiä. -- Ja kaikki äänet kuuluvat toisenlaisina yksinäisyydessä!“, lk. 134.

182

„... Üksilduses. -- Kui elatakse üksinda, ei kõneleta liiga valjult, ei kirjutatagi liiga kõlavasti: peljatakse nimelt kumedat kaja. -- Eckho nümfi kriitikat. -- Ja kõik hääled kõlavad teisti kui oldakse üksinda!“

185

„... Köyhä. -- Hän on nyt köyhä: mutta ei siksi, että häneltä on viety kaikki, vaan siksi, että hän on heittänyt kaiken pois – mitä hän siitä välittää! Hän on tottunut löytämään. -- Köyhät vain ymmärtävät väärin hänen vapaaehtoisen köyhyytensä.“, lk. 134.

185

„... Vaene. -- Ta on nüüd vaene: aga mitte seetõttu, et talt on kõik ära riisutud, vaid seetõttu, et ta on kõik minema heitnud – mis ta sellest ka hoolima peaks! Ta on harjunud leidma. -- Vaesed mõistavad vaid valesti tema vabatahtlikku vaesust.“

189

„... Ajattelija. -- Hän on ajattelija: toisin sanoen hän osaa ottaa asiat yksinkertaisempina kuin ne ovat.“, lk. 135.

189

„... Mõtleja. -- Ta on mõtleja: ehk teiste sõnadega oskab ta võtta asju lihtsamini kui nad tegelikult on.“

190

„... Kiitäjiä vastaan. -- A: „Ihmistä kiitävät vain hänenkaltaisensa!“ B: „Niin? Ja se, joka kiittää sinua, sanoo sinulle: sinä olet minun kaltaiseni!““, lk. 135.

190

„... Kiitjate vastu. -- A: „Inimest kiidavad vaid temataolised!“ B: Nõnda? JA see, kes sind kiidab, ütleb sulle: sina oled minutaoline!““

191

„... Moite puolustusta vastaan. -- Kavalin tapa vahingoittaa jotakin asiaa on se, että puolustetaan sitä tahallisesti virheellisillä perusteilla.“, lk. 135.

191

„... Etteheide kaitsjate vastu. -- Kõige kavalam moodus mingile asjale kahju tuua on see, et kaitstakse seda tahtlikuid puudulikke põhjendusi kasutades.“

196

„... Kuuloaistimme raja. -- Ihminen kuulee vain ne kysymykset, joihin hän kykenee löytämään vastauksen.“, lk. 136

196

„... Meie kuulmislävi. -- Inimene kuuleb vaid neid küsimusi, milledele ta suudab vastusi leida.“

200

„... Nauraminen. -- Nauraminen merkitsee: olla vahingoniloinen, mutta hyvällä omallatunnolla.“, lk. 136.

200

„... Naermine. -- Naermine tähendab: olla kahjurõõmus, aga hea südametunnistusega.“

201

„... Suosiossa. -- Suosiossa on aina jonkinlaista melua: siinäkin suosiossa, jota osoitamme itsellemme.“, lk. 136.

201

„... Soosingus. -- Soosingus on alati mingit lärmi: ka selleski soosingus, mida me osutame iseendile.“

216

„... Äänessä piilee vaara. -- Jos kurkussa on hyvin kova ääni, on melkein mahdotonta ajatella hienoja asioita.“, lk. 139.

216

„... Hääles peituv oht. -- Kui omatakse väga valju häält, on peaaegu võimatu mõelda midagi delikaatselt.“

217

„.. Syy ja vaikutus. -- Ennen vaikutusta uskotaan toisiin syihin kuin vaikutuksen jälkeen.“, lk. 139.

217

„... Põhjus ja tagajärg. -- Enne tagajärge usutakse teistesse põhjustesse kui peale tagajärge.“

231

„... „Perusteelliset“. -- Ne, jotka ovat hitaita tiedossa, luulevat hitauden kuuluvan tietoon.“, lk. 141.

231

„... „Põhjalikud“. -- Need, kes on aeglased oma teadmistes, arvavad,et aeglus kuulub teadmiste hulka.“

232

„... Unennäöt. -- Joko emme uneksi ensinkään tai näemme kiinnostavia unia. On opittava samoin valvomaan: -- ei ensinkään tai kiinnostavasti.“, lk. 141.

232

„... Unenäod. -- Me kas ei näe üldse und või näeme huvitavaid unenägusi. Tuleb õppida samuti ka ärkvel olema: -- mittegi üldse võis siis huvitavalt.“

238

„... Kadehtimaton. -- Hänessä ei ole vähääkääm kateutta, mutta siitä ei koidu mitään asniota: hän näet tahtoo valloittaa maan, jota ei kukaan ole vielä omistanut ja tuskin yksikään edes nähnyt.“, lk. 142.

238

„... Ilma kadeduseta. -- Temas ei ole mingitki kadedust, kuid see pole just tema teene: ta nimelt tahab vallutada maa, mida keegi ei ole veel vallutanud ja vaevalt, et üldse keegi kunagi näinudki on.“

245

„... Valitsee ja kiittää. -- Taiteilija valitsee aiheensa: se on hänen tapansa kiittää.“, lk. 143.

245

„... Vali ja kiida. -- Kunstnik valib oma kujutatavad objektid: see on tema komme midagi kiita.“

254

„... Pulaa vastaan. -- Joka on aina työhönsä syventynyt, se ei tunne mitään pulaa.“, lk. 145.

254

„... Viletsuse vastu. -- See kes on alti oma töösse süvenenud, see ei tea midagi viletsusest.“

258

„... Sattumankieltäjät. -- Kukaan voittaja ei usko sattumaan.“, lk. 145

258

„... Juhuslikkusesse mitte uskujad. -- Keegi võitjatest ei usu juhuslikkusesse.“

259

„... Paratiisista. -- „Hyvä ja paha ovat Jumalan ennakkoluuloja“ -- sanoi käärme.“, lk. 145.

259

„... Paradiisist. -- „Hea ja kuri on Jumala eelarvamused“ -- ütles madu.“

261

„... Originaalisuus. -- Mitä originaalisuus on? Nähdä jotakin, millä ei vielä ole nimeä, mitä ei voi mainita, vaikka se on kaikkien silmien edessä. Ihmisille sellaisinakuin he tavallisesti ovat tekee vasta nimi olion yleensä näkyväksi. -- Originaalit ovat enimmälti olleet myös nimenantajia.“, lk. 146.

261.

„... Originaalsus. -- Mis on originaalsus? Näha midagi, millel ei ole veel nimetust, mida ei või mainida, kuigi see on kõikidele nähtaval. Inimestele sellistena nagu nad harilikult on teeb alles nimetus mingi objekti üldiselt nähtavaks. -- Originaalsed inimesed on enamalt olnud samuti ka nimetuste andjad.“

264

„... Mitä me teemme. -- Mitä teemme, sitä ei koskaan ymmärretä, vaan aina vain kiitetään tai moititaan.“, lk. 146.

264

„... Mida me teeme? -- Mida me teeme, seda ei mõisteta kunagi, vaid alati ainult kiidetakse või kritiseeritakse.“

265

„... Viimeinen skepsis. -- Mitä sitten lopulta ovatkaan ihmisen totuudet? Ne ovat ihmisen kumoamattomia erehdyksiä.“, lk. 146.

265

„... Viimane skepsis. -- Mis siis lõppude lõpuks ongi need inimese tõekspidamised? Need on inimese kummutamatud eksitused.“

267

„... Jos on korkea päämäärä. -- Jos ihmisellä on korkea päämäärä, hän on oikeudenkin eikä vain tekojensa ja tuomariensa yläpuolella.“, lk. 147.

267

„... Kui omatakse kõrget eesmärki. -- Kui inimesel on kõrge eesmärk, siis on ta isegi õigusemõistmisest mitte vaid oma tegudest ja oma kohtunikest kõrgemal.“

269

„... Mihin sinä uskot? -- Tähän: että kaikkien asioiden painot täytyy määrätä uudestaan.“, lk. 147.

269

„... Millesse sa usud? -- Sellesse: et kõikide asjade kaaluvus tuleb uuesti mõõta.“

270

„... Mitä sanoo omantuntosi? -- „Sinun pitää tulla siksi, joka olet.““, lk. 147.

270

„... Mis ütleb sinu südametunnistus? -- Sul tuleb saada selleks, kes juba oled.“

272

„... Mitä sinä rakastat toisissa? -- Omia toiveitani.“, lk. 147.

272

„.. Mida sa armastad teistes? -- Enda lootusi.“

(IV. Teil) 287

„... Sokeudesta iloitseva. -- „minun ajatusteni“, sanoi vaeltaja varjolleen, „pitää osoittaa minulle, missä seisoin: mutta ne eivät saa ilmaista minulle, minne menen. Minä rakastan tulevaisuuden tietymättömyytä enkä tahdo tuhoutua kärsimättömyyten ja luvattujen asioiden ennaltamasitamiseen.“, lk. 154.

(IV. raamat.) 287

„... Pimedusest rõõmutsev. -- „minu mõtted“, ütles rändaja oma varjule, „peavad tõestama mulle, mis kohas ma seisan: aga nad ei saa mulle väljendada, kuhu ma lähen. Ma armastan tulevikus vaid teadmatust ja ma ei taha hävida kannatamatuse või lubatu eelmaitsmise kätte.“

289

„... Vaan tarvitaan uutta oikeamielisyyttä! Ja uusi tunnussana! Ja uusia filosofeja! Moraalinenkin Maa on pyöreä! Moraalisenkin Maan päällä on omat antipodinsa! Antipodeillakin on olemisen oikeus! On vielä toinen maailma löydettävänä – ja useitakin!“, lk. 155.

289

„.. vajatakse vaid uut õiglameelsust! Ja uut tunnussõna! Ja uusi filosoofe! Ka moraalne Maakera on ümmargune! Ka moraalse Maakera peal on omad antipoodid! Antipoodidelgi on olemasolemise õigus! On leida veel ka teine maailm – ja palju rohkematki veel!“

297

„... Voida väitää vastaan. -- Jokainen tietää nyt, että kyky sietää vastaväitteitä on korkea kultuurin merkki! /.../ „... ja se on oikestaan kulttuurimme varsinainen suuri, uusi, hämmästyttävä saavutus, vapautuneen hengen kaikkien askelten askel: kuka tietää tämän?“, lk. 161.

297

„... Võida vastu väita. -- Igaüks teab nüüd, et võime taluda vastuväiteid on kõrge kultuuri tunnuseks! /.../ „... ja see on õieti meie kultuuri tõeliselt suur, uus ja hämmastav saavutus, vabanenud hinge suurim samm edasi: kes seda vaid teaks?“

300

„... Tieteen esinäytökset. -- Luuletteko siis että tieteet olisivat syntyneet ja varttuneet, elleivät niitä olisi edeltäneet velhot, alkemistit, astrologit ja noidat niinä, joiden on ensin täytynyt lupauksillaan ja uskotteluillaan saada ihmiset isoamaan ja janoamaan salaisia ja kiellettyjä mahteja sekä löytämään niistä nautintoa?“, lk. 162.

300

„... Teaduse esmased saavutused. -- Arvate nõnda et teadused oleks tekkinud ja arenenud, kui neile ei oleks eelnenud võlurid, alkeeemikud, astroloogid ja nõiad nendena, kelledel on esmalt pidanud oma lubaduste ja veenmisega panna inimesed vajama ja janunema salajasi ja keelatud võimusi ning ka leidma neist naudingut?“

322

„... Vertaus. -- Ne ajattelijat, joissa kaikki tähdet liikkuvat kiertoratoja, eivät ole syvällisimpiä; joka kastoo itseensä kuin äärettömään maailmanavaruuteen ja sisällytää itseensä linnunratoja, se tietää myös, kuinka epäsäännöllisiä kaikki linnunradat ovat; ne ulottuvat olemassaolon kaaokseen ja labyrintiin saakka.“, lk. 173.

322

„... Võrdlus. -- Need mõtlejad, kelledes kõik tähed liiguvad mööda oma orbiiti, ei ole just sügavaimad; see aga kes võrdleb end ääretu maailmakõiksusega ja leiab endis linnuteesid, see teab samuti, kui ebareeglipärased kõik linnuteed on; need ulatuvad olemasolemisest kaosesse ja kõigesse labürnitidesse.“

335

„...Mutta me tahdomme tulla niiksi, joita olemme, uusiksi, ainolaatuisiksi, verrattomiksi, itselleen-lakialaativiksi, itsensä-luoviksi!“, lk. 182.

335

„... Aga me tahame saada selleks, kes me oleme, uuteks, ainulaadseteks, võrreldamatuiks, endale seadusi-loovateks, ennast-loovateks!“

(V. Teil.) 345

„... -- Kukaan ei siis ole toistaiseksi tutkinut tuon kaikkein kuuluisimman lääkkeen, moraalin arvoa: mikä edellyttää ennen kaikkea, että tämä arvo tehdään kerran – kyseenalaiseksi. Niin! Juuri se on meidän tehtävämme. --“, lk. 194.

(V. raamat.) 345

„... Keegi ei ole siis tegelikult senini uurinud selle kõige kuulsama ravimi, moraali väärtust: mis eeldab ennekõike, et see väärtus tehakse ükskord – küsitavaks. Nõnda! Just see on meie ülesanne. -- „

352

„... Eurooppalainen käytää moraalin valhepukua, koska hänestä on tullut sairas, sairaalloinen, rujo eläin, jolla on täysi syy olla „kesyt“, koska hän on melkein epäsikiö, joitakin puolinaista, heikkoa, kömpelöä...“, lk. 201.

352

„... Eurooplane kasutab moraali moonderiietust, kuna ta on muutnud haigeks, põdevaks, pööraseks loomaks, kellel on kõik põhejndused, et olla „taltsas“, kuna ta on peaaegu ebard, midagi poolikut, nõrka ja kohamakat...“

354

„... tietoiseksi tuleva ajattelu on vain kaikkien pienin osa siitä, sanokaamme: pinnallisin osa: -- sillä vain tämä tietoinen ajattelu tapahtuu sanojen, toisin sanoen ilmaisumerkkien muodossa, mikä osittaa itse tietoisuuden alkuperän.“, lk. 204.

354

„... teadlikuks muutunud mõtlemine on vaid kõige väikseim osa sellest, öelgem nõnda: pealmine osa: -- sest vaid see teadvustatud mõtlemine leiab aset sõnade, teisti öeldes väljendusmärkide vormis, mis viitavad isegi teadvustatuse enda algupära suunas.“

366

„... Kaikenleainen mestaruus ostetaan kalliisti maan päällä, missä ehkä kaikesta on maksettava liian suuri hinta; ihminen on ammatimies vain olemalla myös ammatinsa uhri. /.../ Ja ettette osa käydä kauppaa hengellä! Ja että teillä on vain sellaisia mielipiteitä, joiden rahallista arvoa ei voida määrätä! Ja ettette edusta mitään, mitä ette ole!“, lk. 223.

366

„... Kõikvõimalik meisterlikkus ostetakse ukmas kalli hinna eest, millest kõigest tuleb tasuda vahest liiga suur hind; inimene on oskustööline olles vaid oma ameti ohver.“ /.../ „Ja kas te oska hingehinna eest kauppa sõlmida! Ja et teil on vaid selliseid arvamusi, millede rahalist väärtust ei ole võimalik määrata! Ja et te ei esinda midagi, mida te endist ei kujuta!“

371

„... Me käsittämättömät. -- Olemmeko milloinkaan valittanut sitä, että meitä on ymmärretty väärin, arvosteltu väärin, luultu muuksi kuin olemme, paneteltu, kuultu väärin eikä ole oltu kuulevinaan? Se juuri on meidän osamme--“ /.../ „... Sellainen on osamme, kuten sanottu: me kasvamme korkeuteen, ja olkoon se sitten meille vaikka kohtalokastakin – me näet elämme yhä lähempänä salamoita! -- mitä tuosta, me pidämme sitä silti yhä suurena kunniana, se jää siksi, mitä emme tahdo jakaa, jakaa toisille, korkeuden kohtalokkuudeksi, omaksi kohtaloksemme...“, lk. 229.

371

„... Me mõistetamatud. -- Kas me oleme kunagi kaevanud selle üle, et meid on valesti mõistetud, valesti hinnatud, arvatud, et oleme teised kui oleme, ahistatud, et meid on valesti kuuldud või ole üldse kuuldud? See just on meie osaks --“ /.../ „... Se on meie osaks, nagu öeldud: me kasvame kõrgusse, ja isegi kui see meile saatuslikuks saab – me näeme endiselt lähimaid välke! -- mis sellest, me peame seda ikka endiselt üheks suuremaks austuseks, see jääb selleks, mida me ei taha jagada, jagada teistele, kõrguse saatuslikkuseks, meie oma saatuseks...“

374

„... Uusi „äärettömämme“. -- Kuinka pitkälle olemassaolon perspektiivinen luonne ulottuu tai, vielä enemmän, onko sillä vielä jokin toinen luonne, eikö olemassaolo ilman tulkintaa, ilman „mieltä“ juuri siten tule „mielettömyydeksi“, eikö, toisaalta, kaikki olemassaolo ole olennasisesti tulkitsevaa olemassaoloa --“ /.../ „... Maailma on päinvastoin tullut meille vielä kerran „äärettömäksi“: sikäli kuin emme voi torjua sitä mahdollisuutta, että siihen sisältyy äärettömän paljon tulkintoja.“, lk. 232.

374

„... Uus „ääretus“. -- Kui kaugele ka ei ulatuks olemasolu perspektiivne loomus või, veelgi rohkem, kas on sellel veel mingi teine loomus, kas mitte olemasolu ilma tõlgenduseta, ilma „mõtteta“ just ei muutu „mõttetuseks“, kas mitte, teisalt, kogu olemasolev ei ole olemuslikult tõlgenduslik olemasolu --“ /.../ „... Maailm on vastupidiselt muutunud meie jaoks taaskord „ääretuks“: kuivõrd me ei või tõrjuda seda võimalust, et selles sisaldub ääretult palju tõlgendusi.“

381

„... Ymmärrettävyys-kysymyksestä. -- Kun kirjoittaa, ei tahdo ainostaan tulla ymmärretyksi, vaan tahdo myös yhtä varmasti varoa sellaista mahdollisuutta. Ei ole suinkaan mikään kirjaan kohdistuva vastaväite, jos joku havaitsee sen käsittämättömäksi: juuri tämä on voinut kuulua sen kirjoittajan tarkoitukseen, -- hän ei tahtonut, et „joku“ hänet ymmärtäisi. Tahtoessaan ilmaista isteään ylhäisempi henki ja makuu valitsee aina myös kuulijansa; valitessaan heidät hän samalla panee rajansa „toisille“.“, lk. 238.

381

„... Mõistetavus-küsimusest. -- Kui kirjutad, ei taheta vaid mõistetuks osutuda, vaid tahetakse ka samavõrd kindlasti vältida sellist võimalust. See ei osutu üldsegi mingi raamatu kriitikaks, kui keegi loeb seda mõistetamatuks: just see võib olla kuulunud selle kirjutaja eesmärkide hulka, -- ta ei tahtnud, et „keegi“ teda üldse mõistakski. Tahtes ennast väljendada kõrgeim hing ja maitse valib alati ka oma kuulajaid; valides neid seab ta samas piirid „teistele“.“

383

„... Eikö ympärillämme ole kirkas aamupäivä? Ja virheä pehmeä maa ja nurmi, tanssin kuningaskunta? Onko milloinkaan ollut parempaa hetkeä olla iloinen? Kuka laulaa meille laulun, aamupäivänlaulun, niin aurinkoisen, niin kevyen, niin siivekkään, ettei se säikytä pois sirkkoja,--“, lk. 241.

383

„... Kas meie ümber ei ole kirgas hommik? Ja roheline viljakas maa ja nurm, tantsimise kuningriik? Kas on kunaski olnud olemas paremat hetke rõõmustamiseks? Kes laulab meile seda viisi, seda hommiku-laulu, nii päikesepaistelist, nii kerget, nii tiivulist, et see ei ehamata isegi rohutirtse eemale, --“

_____________________________

2014. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

PLATON: „Pidusöök. Sokratese apoloogia.“

Tallinn, 1985. „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood.“ Kreeka k. tõlkinud: Astrid Kurismaa. Tõlgitud väljaandest: PLATON Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii 1829-1850. Lk.: 5- 205. // „Symposion“, lk.: 5-127. // „Apologia“, lk.: 128-189. // Saateks: Jaan Unt.

„Pidusöök.“ („Symposion“).

(173. C.) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, lk. 7-8.

(175. E.) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu oma aga särav ja menukas.“, lk. 13.

(177. B-C) „... et teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, lk. 17.

(178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ega väärtuslikku saavutada.“, lk. 20.

(179. C) „... ka jumalad, sest on nad ju ainult vähestele paljude hulgast , kes on sooritanud kauneid tegusi, teinud niisuguse kingituse, et hing võis Hadesest tagasi tulla...“, lk. 22.

(181) „... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis, kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt armastama.“, lk. 26.

(183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt üllaks...“, lk. 31.

(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on millegi püsivaga kokku kasvanud.“, lk. 32.

(187. B-C) „... Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui erinevused püsivad.“ /.../ „Järelikult on muusikakunst õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis.“, lk. 40.

(188. D) „... Nii mitmekesine ja suur, pigem kõikvõimas, piiramatu jõud on Erosel üldse, ent tollel Erosel, kes nii meie kui jumalate juures aruka ja õiglase tegevusega loob heaolu, on suurim võim...“, lk. 43.

(191. D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust.“, lk. 49.

(193. C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, lk. 53.

(195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“, lk. 57.

(196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava ülekohtu all.“, lk. 60.

(196. E) „... Eks ole ju nõnda, et mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda või õpetada.“, lk. 62.

(200. D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb.““, lk. 71.

(201. B) „...“ Kuid eks me jõudnud ühele meelele selles suhtes, et armastatkse seda, millest tuntakse puudust ja mida ei ole?““, lk. 72.

(201. C) „... „Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis vajab ta ka head.““, lk. 73.

(202. D-E) „...“Aga kes see Eros lõpuks siis on?“ /.../ „Võimas deemon, Sokrates, sest eks deemon ole ju midagi jumala ja inimese vahepealset.““, lk. 76.

(203.) „... Selliseid deemoneid on palju ja mitmesuguseid, ja Eros on üks neist.“, lk. 77.

(204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“, lk. 80.

(205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming...“, lk. 82.

(205. D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus.“, lk. 83.

(208) „... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine ongi mõne teadmise lahkumine.“, lk. 89.

(210. E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, lk. 95.

(211. D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, lk. 97.

„Sokratese apoloogia“. („Apologia“).

(17. B) „... Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõde.“, lk. 129.

(19.) „... Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.“, lk. 132.

(22. E) „... Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.“, lk. 142.

(23. B) „...“Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.“, lk. 142.

(27. B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, lk. 153.

(28. B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“ /.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte...“, lk, 155.

(29. D) „...“Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida tavaliselt ikka räägin...“, lk. 159.

(35. D) „... Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.“, lk. 174.

___________________________

Gianni Vattimo: „Nihilismi apoloogia“. „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1434-1444. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Apologia del nichilismo“ -- Gianni Vattimo „La fine della modernità“, (Milano: Garzanti, 1991, p. 27-38).]

„Küsimus nihilismist ei tundu mulle historiograafia probleemina, vähemalt põhimõtteliselt mitte;“ /---/ „Kui nihilism toimib, ei saa esitada tema bilanssi, küll aga saab ja tulebki püüda mõista, millega on tegemist, kuivõrd ta meid puudutab, milliseid valikuid ja otsuseid sunnib ta meid tegema. Usun, et meie positsiooni nihilismi suhtes (see tähendab: meie kohta nihilismiprotsessis) saab määratleda Nietzsche tekstides sageli esineva „täieliku nihilisti“ kujundi kaudu. Täielik nihilist on see, kes on mõistnud, et nihilism on tema (ainus) šanss. (lk. 1434).

„... Nietzschele on kogu nihilismiprotsess kokkuvõetav Jumala surmaga või ka „kõrgeimate väärtuste väärtusetustumisega“. Heideggerile annihileerub olemine sedamööda, kuidas ta jäägitult väärtuseks muutub.“ /---/ „Lähtudes pigem nietzschelikust kui heideggerlikust seisukohast, on Heidegger ise tagasipaigutatav nihilismi täideviimise ajaloosse, ja nihilism tundub olevat just seesama ultrametafüüsiline mõtlemine, mida ta ostib.“, (lk. 1435).

„... Nihilismi seisukohast vaadates --“ /---/ „-- näib, et kahekümnenda sajandi kultuur on olnud tunnistajaks kõigi „pärisomase taasleidmise“ [riappropriazione] projektide ammendumisele.“, (lk. 1438).

„... et eksistentsi tingimused on nüüdsest vähem /---/ pateetilised. Ja just siit, sellest kõrgeimate väärtuste ülearususe rõhutamisest, saabki alguse täielik nihilism.“, (lk. 1439).

„... Just selles valguses osutub nishilism olevat meie šansiks... /---/ ... nagu avaldub Sein und Zeit´is [M. Heidegger] olemine surma poole ning seda vastuvõttev ettekäiv otsustavus võimalusena, mis teeb tegelikult võimalikuks kõik teised võimalused, mis moodustavad eksistentsi – seega siis ka maailmasunni teatud ületamine, mis asetab võimalikkuse tasandile kõik, mis esineb reaalse, paratamatu, lõpliku ja tõesena.“, (lk. 1441).

__________________________

Gianni Vattimo: „Nihilism ja postmodernsus filosoofias.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1445-1460. Tõlkinud: Maarja Kaplinski. [Originaal: „Nichilismo e postmoderno in filosofia.“ -- Gianni Vattimo. „La fine della modernità.“ (Milano: Garzanti, 1991, p. 172-189.) Esmakordselt ilmunud 1984)).]

„... -- kui see nii on, siis ei pääse me modernsusest välja, kavatsedes teda ületada.“ /---/ „Nietzsche näeb täiest selgelt /---/ ,et ületamine on tüüpiliselt modernne kategooria, ja seega ei saa tema abil määratelda väljapääsu modernsusest.“, (lk. 1447).

„... Nietzsche järgi võib modernsusest välja pääseda just tänu sellele nihilistlikule järeldusele. Et tõemõistel pole enam kehtivust ja alus ei funktsioneeri enam, kui on kadunud kogu alus usuks alusesse, seega siis tõsiasjasse, et mõtlemine peab „andma endale aluse“ -- ei pääseta modernsusest välja kriitlise ületamise kaudu, mis oleks samm veel täielikult seespool modernsust ennast.“, (lk. 1448).

„... Nietzsche: „... kõige lähem reaalsus, see, mis on meie ümber ja meie sees, hakkab tasapisi näitama om värve ja ilu ja mõistatusi ja tähendusirkkust – sellised asju, millest vanemate aegade inimesed ei osanud undki näha.““, (lk. 1449).

„... et asi pole siin tagasipöörudmises „üleajalooliste“ väärtuste poole, vaid püüdes elada sügavamalt läbi kogemus eksituse vajalikkusest, tõusta hetkeks sellest protsessist kõrgemale; teiste sõnadega, elada seda ekslemist läbi teistsuguse hoiakuga.“, (lk. 1451).

„... Nietzsche sõnutsi ei lähe mõtlemine tagasi lätte juurde mitte selleks, et seda omastada; ta lihtsalt läbib uuesti eksiteed, mis on ainus rikkus, ainus olemine, mis meile on antud.“, (lk. 1454).

[Vrd. M. Heidegger: „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne.“ „Looming“, nr 8, 1988, lk. 1081-1092.]

___________________________

Guido Albertelli: „Gianni Vattimo nihilismi-apoloogia.“ „Akadeemia, nr. 7, 1995. Lk.: 1461-1482. Tõlkinud: Eduard Prahomenko. [Tõlgitud käsikirjast: „L`apologie du nihilisme de G. Vattimo“.]

„... Nihilism paneb end maksma absoluutse hädana, tühjusena, mis tuleb eelisjärjekorras täita – millegi sellisena, mis tuleb absoluutselt ületada.“, (lk. 1461).

„... Mõtelemise sooritamine nõuab üht sammu tagasi, mis olemise, tõe ja mõistuse vääramatut loomust tühistades avaks tee võimaliku, juhusliku, eventuaalse poole. Mõttekuse varemed ei paista siis enam mõne katastroofi jälgedena, vaid veel avastamata võimaluse avanguna.“, (lk. 1463).

„... et „täielik nihilism“ on valdkond, kus võimutahe näitab end kui kunst, s.t korraga nii destruktueeriva jõu kui ka üldise metafoorse loomena. Üliinimese, „täieliku nihilisti“ kuju ei ole siiski iseednaga lepitatud isiku kuju: demüstifikatsiooni ei viida läbi mitte selleks, et haarata kõige fundamentaalsemaid struktuure või omada valgustatud eneseteadvust, vaid pigem „asja iseendas“ kõikvõimalike vormide lahustamiseks metafoorse loome üleüldiseks muutumises ja intensiivistamises.“, (lk. 1468-1469).

„... Täielik nihilism on pigem tõe, täiuse ja autentsuse metafüüsilise paatose vähenemise ajastu. Ta vastandab end igasugusele pärisomasuse taasleidmise katsele: pärisomasus [le propre] ise on muutunud üleliigseks ja kõik katsed taaskehtestada „pärisomasus“ on tegelikult „reaktiivse“ nihilismi üks vorme.“, (lk. 1474).

__________________________

Gilles Deleuze & Fèlix Guattari: „Qu´est-ce-que la philosophie?“

(„Mitä filosofia on?“), Tampere, 1993. „Gaudeamus“. Tõlkinud: Leevi Lehto. Lk.: 3-225.

„... Teoksen peruslähtökohdan mukaan maailma on kaootinen. Filosofia, tiede ja taide ovat „kaoiideja“, kaaoksen tyttäriä, joihin jokaisen on otettava kantaa. Deleuze ja Guattari aloittavat toteamalla, että kysimys „mitä filosofia on?“ on mielekäs vertailevana kysymyksenä. Kuin filosofia pohidtaan sitä koko ajan verrattavana tieteeseen ja taiteeseen. Filosofia, tiede ja taide kehittävät itse kukin omat ajatelumallinsa.“, (lk. 4).

„... Filosofoiminen tarkoitaa heille noituuden linjan ja viivan vetämistä siten, että kaaoksen vastustaminen käy mahdolliseksi.“, (lk. 9.)

„... Tarkemmin sanoen filosofia on oppiala, joka koostuu käsitteiden luomisesta.“ /.../ „... Filosofian tehtävänä on luoda koko ajan uusia käsitteitä.“, (lk. 16.)

„... Filosofit eivät ole riitävästi pohtineet käsitteen luonnetta filosofisena tosiseikkana. He ovat krenaammin pitäneet sitä annetuna tietämyksenä tai esityksenä...“ /.../ „Mutta käsite ei ole annettu, se on luotu, jotain mikä on luotava; se ei ole muodostettu, vaan asettaa itse itsensä.“, (lk. 22.)

„... Ei ole olemassa yksinkertaista käsitettä. Kaikki käsitteet koostuvat ja määräytyvät komponenteista.“ /.../ „Ei ole myöskään käsitettä, jolla olisi kaikki komponentit, sillä see olisi puhdas ja sillkka kaaos: jopa niin sanottujen yleiskäsitteiden on äärimmäisinä käsitteinä poistuttava kaaoksesta ja piirrettävä itselleen kaikkeus.“, (lk. 26.)

„...Ensinnäkin: jokainen käsite viittaa toisiin käsitteisiin, ei vain historiassaan, vaan myös tulemisessaan eli nykyisissä yhteyksissään.“ /.../ „... Käsitteet jatkuvat siten ääretömiin, ja luotuina niitä ei koskaan voi luoda tyhjästä.“, (lk. 30.)

„Käsitteet eivät ole ikuisia, mutta ovatko ne toisaalta ajallisiakaan? Mikä on tämän ajan ongelmien filosofinen muoto?“ /.../ „Kumpi onkaan parempi tapa seurata suuria filosofeja: toistaa heidän sanomaansa, vai tehdä kuten he tekivät, toisin sanoen luoda käsitteitä väistämättä koko ajan muutuville ongelmille?“ (lk. 38.)

„... Käsite on epäilemattä tietoisuutta, mutta vain phtaasta tapahtumasta, ei asiantilasta jossa tämä inkarnoituu. Käsitteitä, entiteettejä luovan filosofian tehtävänä on aina vapautaa asioiden ja olioiden tapahtumia, pystytää niitä, antaa asioille ja olioille uusia tapahtumia: avaruus, aika, materia, ajattelu, mahdollinen tapahtumina...“, (lk. 42.)

„... Leibnizin ja Bergsonin suurenmoista näkemystä, jonka mukaan kaikki filosofia perustuu intuitioon siitä, että käsitteet kehityvät lakkaamatta hyvin pienten voimakkuuserojen kautta, voidaan pitää perusteltuna...“, (lk. 48.)

„...Kaaos ei ole inerttistä tai pysyvää, ei sattumanvaraista sekoittumista. Kaaos kaotisoi ja uhmaa äärettömiin kaikkea konsistenssia. Filosofian ongelmana on konsistenssin hankkiminen ilman, että se kadottaisi sen ääretömyyden, johon ajattelu sukeltaa...“, (lk. 51.) '

„... Kant torjuu synteesin kaikkinaisen transsendentin käytön, mutta suhteuttaa immanenssin synteesin subjektiin uutena, subjektiivisena ykseytenä. Hän voi jopa sallia itselleen sen ylellisyyden, että kieltää transendentit Ideat ja tekee niistä subjektille immanentin kentän „horisontin“.“, (lk. 54.)

„... Kyse on filosofian äärettömästä tulemisesta, joka leikkaa sen historiaa käymättä kuitenkin yksiin tämän kanssa. Filosofien elämä ja heidän tuotantonsa ulkoisin osa tottelevat tavallisia seurantolakeja, mutta heidän erisnimensä elävät yhtäaikasesti ja rinnan ja loistavat joko valopisteinä, jotka opastavat meidät kulkemaan määratyn käsiteen komponenttien kautta...“, (lk. 65.)

„... Vetoamme Nietzscheen, koska vain harvat filosofit ovat yhtä paljon käyttäneet käsitteellisiä henkilöitä...“ /.../ „... Voisi luulla, että Nietzsche hylkää käsitteet. Silti hän luo valtavia ja voimakkaita käsitteitä...“, (lk. 71.)

„... Taide ja filosofia leikkaavat kaaosta ja uhmavaat sitä, mutta eivät kuitenkaan samalla leikkauksen tasolla. Ne asuttavat sitä kumpikin tavallaan: yhtäältä kaikkeuden konstellaation eli affektein ja perseptein, toisaalta immanenssille luonteenomaisin tavoin eli käsittein.“, (lk. 72.)

„...Tässä tarvitaan aina filosofista „makua“. /.../ „... Juuri tätä käsitteiden luomista säätelevää filosofista sovittamiskykyä nimitämme mauksi.“, (lk. 83.)

„... Bergson, joka antoi huomattavan panoksen filosofisen ongelman luonteen ymmärtämiseen, sanoi että hyvin asetettu ongelma on ratkaistu ongelma.“, (lk. 87.)

Nietzsche // „... vasta tässä ihminen alkaa käydä kiinostavaksi! todeten itse asiassa luoneensa uuden ja sattuvan ihmisen käsitteen, joka määräytyi suhteessa uuten käsitteellisen henkilöön (pappi) ja uuten ajattelun kuvan (nihilismin negatiivisen otteen kahlitsema vallantahto).“, (lk. 89.)

„...Tämä mekritsee immanenssin kahdentumista. Tapahtuu siirtyminen kuvilla ajattelemisesta käsitteillä ajattelemiseen. Immanenssin tasoa asuttavat nimenomaan käsitteet. Kuvaan projisoitumisen korvaa yhteys käsitteeseen.“, (lk. 96.)

„... Lyhyesti: filosofiallekin on toki syynsä, mutta tämä syy on synteeettinen ja satunnainen --“ /.../ „... Filosofia on kyllä itseriittoista, mutta silti itsessään satunnaista.“ /.../ „... Filosofiassa vallitsee aina satunnaisen syyn periaate, joka lausuu: vain satunnaiset syyt kelpavaat, ja universaali historia koostuu yksinomaan satunnaisuksista.“, (lk. 99.)

„...Filosofisella reterritorialisaatiolla on siis myös nykyinen muotonsa. Olisi huokuttelevaa sanoa, että filosofia reterritorialisoituu nykyaikaseen demokraattiseen valtion ja ihmisoikeuksiin.“, (lk. 107.)

„...tieteen ja filosofian erilainen asennoituminen kaaokseen. Kaaosta ei niinkään luonnehdi järjestyksen puute kuin sen ääretön nopeus, jolla kaikke sen puitteissa hahmottuvat muodot katoavat. Se on tyhjyyttä, joka ei kuitenkaan ole olemattomuutta, vaan virtuaalisuutta;“, (lk. 122.)

„... Filosofiassa ja tieteessä esiintyy aivan yhtä paljon kokeilua ja ajattelun kokemuksia, ja kummassakin kokemukset voivat olla järkyttäviä ja lähestyä kaaosta. Myös luomista tieteessä siintyy samssa määrin kuin filosofiassa ja taiteissakin. Luominen edellyttää aina kokemusta.“, (lk. 132.)

„... Kui (olemis)maailm on kui (maa)pinnas, mida asju-olukordi käsitleval teadusel ja loogikal tuleb põhjendada ja toetada – on selge, et selleks vajatakse mõningaid filosoofilisi mõisteid.“, (lk. 146) Tõlgitud lk.))

„... Elämme kommunikaation aikaa, mutta vähäisetkin hengen versot pakenevat paikalta ja katoavat aina, kuin joku ehdottaa pientä keskustelua, kollokviota, yksinkertaista mielipiteiden vaihtoa. Kaikessa keskustelussa täma on filosofian kohtalo...“, (lk. 151.)

„... Filosofia jättiläismäisenä viittauksena. Aina vangitessamme tai toteutamme me samalla tahtoen tai tahtomattamme aktualisoimme tai toteutamme sen asiantiloissa,“, (lk. 162.)

„... Taide säilytää; vain see maailmassa säilytää. Se säilyttää ja säilyy itsessään (quid juris?), vaikka ei kestäkään yhtään pitempään kuin tukensa eli materiaalinsa...“, /.../ „Nuori tyttö pysyttelee yhä samassa asennossa jossa on ollut viisi tuhatta vuotta, eleessä joka ei enää iole riipuvainen alkuperäisestä toteuttajastaan.“, (lk. 168.)

„... sillä tyhjyyskin on aistimus, ja kaikki aistimus koostuu itsestään ja tyhjyydestä, pysyttelee maassa ja ilmassa, säilöö tyhjyyden, säilyy tyhjyydessä itsensä säilyttäen. Kangas voi olla niin täysi, että ilmakaan ei enää mahdu liikumaan siinä, mutta taideteos se on vasta --“ /.../ -- kun siinä on riittävästi tyhjyyttä...“, (lk. 170.)

„... Persepti on ihmistä edeltävä maisema, maisema ihmisen poissaollessa. Mutta toisaalta: voiko maisema koskaan olla riipumaton hnekilöiden oletetuista havainnoista --“ /.../

_____________________________

2016. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

Feohari Kessidi (s. 1920): „Sokrates.“ (C: 1976, Moskva). Tallinn, 1986/87(?). Kirjastus: „Eesti Raamat“. Sari: „Suuri mõtlejaid“. Tõlkinud: Jaan Unt. Lk.: 7- 144. (+ Lisa: Platon: „Charmides“. Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud: Jaan Unt).

„Ma tean, et ma mitte midagi ei tea. ... Sellest, mis on voorus, ei tea ma mitte midagi ... Ja siiski tahan ma koos sinuga arutleda ja mõista, mis ta selline on“. Sokrates. (Lk. 5).

„Kõige enam hämmastab Alkibadest Sokratese kordumatu individuaalsus, tema haruldaselt originaalne vaimne pale, milles peitub midagi mõistetamatut, mõistatuslikku ja tabamatut“.

„Ühtlasi püüdis Platon näidata Sokratese kui sellise mõtleja rolli ja tähendust, kes filosoofidest esimesena asus uurima ideaalset ning kuulutas ideaalse olemise reaalsusena mitte vähem tõeseks ja tegelikuks kui aistiliselt tajutavate asjade olemise.“ (Lk. 12).

„Sokrates oli Ateena hiilguse ja languse tunnistajaks. Ta elas ja tegutses Ateena ja kogu Kreeka ajaloo ühel kõige pingelisemal perioodil“. (Lk. 16).

„Protagoros“ /---/ „„...Sest mille mingi linn leiab olevat õiglase ja ilusa, see tema jaoks ongi selline, kuni ta nii arvab““. (Platon, Theaitetos 167c). (Lk. 29).

„Räägitakse, et kord söandanud Chairephon, Sokratese sõber ja järgija juba noorukieast peale, Delphis jumal Apolloni pühamus püütialt, kelle suu läbi kõneles jumal ise, küsida: „... Kas leidub maailmas Sokratesest targemat?“ Ja ennustaja vastas: „Pole kedagi targemat“ (Platon, Apoloogia 21a). (Lk. 33).

„... Ja kui püütia nimetas teda kõige targemaks inimeseks, siis üksnes sellepärast, et ta teab oma teadmatust. s.t. „teab, et ta mitte midagi ei tea“, sellal kui ülejäänud ei tunne oma teadmatust ja peavad endid targaks. Tegelikult aga on tark ainult jumal ning inimesele ona antud osaks olla üksnes tarkusearmastaja – filosoof.“ (vt. Platon, Phaidros 278d). „... Filosoof paikneb targa ja rumala vahepeal,“ ütleb Sokrates Platoni „Joomispeos“ (204b).“ (Lk. 34.)

„Sokratese silmis on inimest käsitlevail teadustel tohutu eelis loodust käsitelvate teaduste ees. See eelis seisneb selles, et esimesed, õppides tundma inimest, annavad inimesele selle, mida ta kõige enam vajab – iseenda ja oma tegevuse tunnetamise, oma teotsemise programmi ja sihi määratluse, selge arusaamise sellest, mis on hea ja halb, ilus ja inetu, eksimine ja tõde.“ (Lk. 36.)

„Dialoog on omamoodi laboratoorium, hingestatud otsingute õhkkond; ta on võimetu ilma suhtlemiseta, ilma juuresviibimiseta, täpsemalt, ilma vähemasti kahe inimese ühise juuresviibimiseta koos teostataval tõeotsingul. Väljaspool tõelist dialoogi pole Sokrtaese järgi ka tõelist tarkust, võimalikud on vaid näivtarkus ja paljuteadmine.“ (Lk. 38).

„... sellest, mis asi on voorus, ei tea ma mitte midagi.“ /.../ „Ja siiski tahan ma koos sinuga järele mõelda ja uurida, mis see selline on“ (Platon, Menon 80c-d). (Lk. 39.)

PLATON: „LACHES“. (190 jj.) --

„Laches. Kui ma pean andma mehisuse määratluse, see tähendab, leidma selle olulise tunnuse, mis on omane tema kõigile ilminguile, siis ma ütleksin, et see on mingi hingeline püsivus, iseloomukindlus, ühesõnaga visadus.

Sokrates. Hästi räägid. Kuid mulle paistab, et mitte igasugune visadus ei näi sulle mehisusena. Selle järelduse teen ma sellest, milles olen peaaegu kindel, nimelt sina. Laches, pead mehisust heaks ja ilusaks asjaks.

Laches. Kahtlemata heaks ja ilusaks.“ (Lk. 44.)

„Analoogia induktsioonis. Sarnaste ja erinevate tunnusjoonte oskuslik valik üksikjuhtude mitmekesisest paljusest võimaldas Sokratesel kasutada meisterlikult analoogiat argumendina oma induktiivsetes mõttekäikudes.“ (Lk. 51.)

„Hüpotees. Peale määratluse (definastiooni) ja induktsiooni kasutas Sokrates dialektilise (küsimuste-vastuste) meetodi kujundmaisel ka hüpoteese, esialgseid määratlusi.“ (Lk. 52.)

„Sokratese iroonia ja „skeptitsism“. Sokratese dialektilist meetodit, tema dialoogipidamise ja üldiste määratluste otsimise viisi iseloomustab iroonia. Sellest annavad tunnistust Platoni dialoogid, mille seas pole peaaegu mitte ainustki, kus Sokrates vesteldes ei ironiseeriks ega pilkaks.“ (Lk. 56.)

„Ent kõige vähem lähtus Sokrates oma tegevuses isiklikust kasust; ta ei võtnud arvesse mingeid olusi ning, uskude soma asja õigusesse, mõistis end teadlikult „õnnetusse“ sattuma;...“ (Lk. 61.)

„Tõeline teadmine väljub „tõepoolest olemasoleva“ kirjeldamise ja konstanteerimise piirest, ta nõuab „arvamuse“ põhjendamist, eeldab kindlakstehtu mõtte ja tähenduse väljaselgitamist, õhutab oimama üldist ja ühtset. Püüd mõistmise poole on nii filosoofia kui filosoofi iseomane joon.“ (Lk. 64.)

„Tehkem mõned esialgsed järeldused: Xenophonil Sokratese daimonion niihästi hoiatab millegi eest kui ka tõukab millegi poole, Platonil aga daimonion ainult hoiab millegi eest, ent kunagi ei tõuka tagant. Xenophoni teade annab mõningat alust tõlgendada Sokratese daimonioni kui mõistuse ja südametunnistsue häält või kui tervet mõistust. Platoni teade aga, vähemasti esimesel pilgul, ilmset alust selliseks tõlgenduseks ei anna. Tuleb oletada, et Platonil (vt. Apoloogia 40a-c) tähistab Sokratese daimonion (mida nimetatakse ka „jumalikuks ilmutiseks“) mingit tugevat eelaimust, mingit „kuuendat meelt“ või tugevasti arenenud instinkti, mis alati hoiatas Sokratest kõige selle eest, mis oli talle kahjulik ja vastuvõetamatu.“ (Lk. 66-67.) /.../ „See, mis hinges on „jumalik“, ongi Sokratese järgi daimonion.“ (Lk. 67.)

„“Voorus on teadmine.“ Sokratese ajast on möödundu üle kahe tuhande aasta, kuid esimesena tema poolt tõstatatud küsimus vooruse ja teadmise seostest erutab inimesi endiselt.““ (Lk. 68.)

„Sokratese järgi on eetiline teadmine kõikehõlmava iseloomuga, olles teadmine sellest, milles seisneb õnn, ning määrates õige käitumis- ja üldise teguviisi valiku õnne saavutamiseks.“ (Lk. 71.) [„Euthydemos“ (291-292; 292d) & „Charmides“ (vt. 173-174; 174b).]

„... mil inimesed „teades, mis on kõige parem, ei taha nii käituda, isegi kui neil on selleks võimalus“, vaid käituvad täiesti vastupidiselt oma teadmistele, sest „annaavd järele naudingu või kannatuse jõule“ või mingitele teistele elamustele ja emotsioonidele. (Platon, Protagoras 352d-e).“

„Aristotelese kriitika Sokratese eetilistele paradoksidele. Aristoteles, kes pidevalt kritiseeris Sokratese paradokse ja kogu ta eetikaõpetust, arvas, et kui järgida Sokratese teesi, siis tuleneb sellest järeldus, et inimesel pole enda üle võimu ning seega pole ta oma tegude eest vastutav. „Nikomachose eetikast“ (3.7) loeme: „Mis puutub ütlusesse, et „mitte keegi pole tahtlikult paheline ja mitte keegi pole õnnelik vastu tahtmist“, siis on see osalt vale, osalt õige: tõepooles, mitte keegi pole õnnelik vastu tahtmist, kudi pahelisus on tahtlik, või siis peaksime rääkima vastu sellele, mida äsja ütlesime, ning mitte nägema inimeses liikumapanevat printsiipi ja sünnitajat nii oma tegude kui ka laste suhtes.“ (Lk. 77.)

„Sokrates (nagu ka Platon) vaatles ja hinda selu oma ideaali kõrgusest (ja selles mõttes tuleviku aspektist), Aristoteles aga tegelikkuse seisukohalt (ja selle smõttes mineviku ja oleviku aspektist). Üldistades: nende lahkhelides ja konfliktis peegeldub lahkuminek ideaali ja tegelikkuse vahel.“ (Lk. 84.)

„... esitas Sokrates äärmiselt tähtsa kaalutluse, mis terve mõistuse argumendid täielikult ümber lükkas: ehkki inimesed arvavad, et kasulik on see, mis aitab neil soovitut saavutada, on siiski kõige kasulikum teada, mida tuleb soovida.“ [(Vt. 31, 465.)]

„On ju maailm kosmos, s. t. harmooniline ja mõistuspäraselt organiseeritud maailmakord, mitte aga mõttetu korratus ja meeletu kaos.“ (Lk. 95.)

„Öeldu kinnituseks toome Sokratese sõnad, millest kõlab helget nukrust ja vaevu tabatavat pidulikkust ning mis on lõppakordiks kogu „Apoloogiale“: „Kuid juba ongi aeg siit minna, minul – et surra, etil –et elada, kumb neist aga parem on, see pole ilmne mitte kellegile peale jumala.““ (Lk. 101.)

„Sokrates suri. Tema surm jäädvustas tema isiksuse järgnevate põlvkondade mällu ning määras suuresti tema isiksuse ja õpetuse mõju kõigil järgenvatel aegadel.“ (Lk. 108.)

„Sokratese vaimne pärand. Sokrates ei läinud surma kui fanaatik-märter, kui tema poolt kuulutatava idee või usu pime järgija, vaid kui filosoofia märter, kui veendumustega tark, kes tegi vaba valiku elu ja surma vahel. Kindel selles, et tõde, valega kokkusobimatu, varem või hiljem võidule pääseb, ennustas ta kohtuprotsessi lõpus ränka karistust neile, kes ta surma mõistsid.“ (Lk. 109.)

________________________________

LISA:

PLATON:

„CHARMIDES“.

(Vanakreeka keelest tõlkinud ja kommenteerinud Jaan Unt.) [Lk.: 115-140.] {Käesoleva tõlke aluseks oli tekst, mis on aksepteeritud väljaandes: Platon. Oeuvres complètes, t. II, Texte ètabli et traduit par A. Croiset. Collection Guillaume Budè, Paris, 1921.}

[153a] = (153c) „Me ei tea veel kaugeltki mitte kõike.“ /.../ „... tundsin huvi, kuidas on praegu lood filosoofiaga ja (154a) kas noorte seas on neid, kes paistavad silma kas tarkuse, ilu või siis mõlema poolest.“ (Lk. 116.)

(155a) „“... sest ta on ka filosoof ja pealegi, nagu näib teistele ja talle eneselegi, ka väga luuleandeline.““ (Lk. 117.)

[156a-e] „Tema sõnade järgi lähtub kõik hingest, nii kõik halb kui ka kõik hea, mis on niikehas kui kogu inimeses, ja just sealt voolab kõik välja nagu (157a) peast silmadesse. Niisiis tuleb kõigepealt ja kõige enam just seda ravida, kui tahetakse, et pea ja kõik muugi kehasse puutuv terve oleks.“ (Lk. 119.)

(159a) „Mulle näib parim vaatlusviis olevat järgmine. On selge, et kui sul mõistlikkus on olemas, siis arvad sa tema kohta midagi. On ju paratamatu, et kui ta on olemas, siis põhjustab ta mingi tajumise, millest sul tekib tema kohta mingi arvamus, mis see mõistlikkus on ja milline. Kas pole nii?“ /.../ „Et me niisiis võiksime jälile saada, kas teda sinus on või mitte, ütle: mis mõistlikkus sinu aravates on?“ (Lk. 120.)

[160a] = (160b) „Kas ei pasita siis meile, Charmides,“ küsisin mina, „et nii hinge kui ka kehaga seotud asjades on kiirus ja elavus ilusamad kui aeglus ja rahulikkus?“ „Karta on.“ „Niisiis ei ole mõistlikkus teatav rahulikkus ja mõistlik elu ei ole rahulik elu, nagu sellest arutelust ilmneb, kui mõistlik peab (c) olema ilus. Tõepoolest, ilmneb, et kaht laadi tegudest elus pole rahulikud pea mitte kunagi ilusamad kui kiired ja jõulised. Kui aga, mu sõber, rahulikud teod poleks ei sugugi vähem ega rohkem ilusad kui hoogsad ja kiired, poleks mõistlikkus ka siis sugugi mitte pigem rahulikkus kui hoogsus ja kiirus, ei kõndimisel, kõnelemisel ega kusagil mujal, ning rahulik elu poleks mõistlikum mitterahulikust, [(d) sest me lähtusime arutluses sellest, et mõistlikkus on midagi ilusat, ning ilmnes, et kiired teod pole sugugi mitte vähem ilusad kui rahulikud.“ (Lk. 122.)

[161d] „Sellepärast, et see, kes ütles mõistlikkuse olevat tegelemise omaenese asjadega, ei mõelnud kindlasti mitte seda, mida ta sõnadega ütles.“ (Lk. 123.)

[162a] „Ent kui riiki valitsetakse mõistlikult, siis valitsetakse ted aka hästi?“ (Lk. 124.)

[163d-e] „Nüüd aga võta jälle algusest peale ja määratle, palun, täpselt: sa niisiis ütled, et mõistlikkus (e) on heade asjade tegemine, toimetamine või nendega tegelemine või ükskõik kuidas sulle meeldib seda nimetada?“ (Lk. 125.)

[164a] = (164d-e) = (165a-b). „Peaaegu ütleksin, et mõistlikkus just sedasama tähendabki – oimata iseennast –ning nõustun sellega, kes need sõnad Delphis pühenduseks on toonud. See näib mulle olevat mõeldud justkui jumala tervitusena sisseastujaile (e) tavalise „Ole rõõmus!“ asemel, andes mõista, et viimane pole õige ja et üksteist ei tule üles kutsuda mitte rõõmustama, vaid mõistlikud olema. Sel viisil kõnetab jumal sisseastujaid teisti kui inimesed, nagu minu arvates pühenduskirja tegija ongi mõelnud, ja ta ei ütle sisseastujatele mitte midagi muud kui „Ole mõistlik“. Muidugi ütleb ta ennustajana seda mõistu. Sest „Oima iseennast“ ja „Ole mõistlik“ (165a) on üks ja seesama, nagu sed aütleb kirjasõna ise ja ütlen ka mina, ent kerge on eksida ja seda millekski muuks pidada, ja nii ongi minu arvates teinud need, ke son hiljem pühendanud sellised kirjutisi nagu „Mitte midagi üleliia“ ja „Tagatis hukutab“. Sest nad arvasid, et „Oima iseennast“ on nõuanne, mitte aga jumala tervitus sisseastujale, ning nemadki tahtsid kasulikku nõu anda ja nii kirjutasidki oma pühendused.“ (Lk. 126-127.)

[166c-e] „... on mul mingi muu põhjus kui see, mis (d) paneb mind mu enese sõnu hoolga läbi katsuma: kartus, et ma eneselegi märkamatult võiksin arvata, et tean midagi sellist, mida ma siiski ei tea.“ /.../ (e) „Pööra oma tähelepanu arutlusele enesele ja vaatle, kuhu see järelekatsumine välja jõuab.“ /.../ „Niisiis ma ütlen sulle,“ ütle stema, „et ainsana kõikidest teadmistest on see teadmine iseendast ja kõikidest teistest teadmistest.“ „Kui ta on teadmine teadmisest, kas pole ta siis ka teadmine teadmise puudumisest?“ (Lk. 128.)

[167b-c] „Kui on nii, nagu sa äsja rääkisid, siis on kogu asi sedasi, et on olemas üks teatav teadmine, mis pole teadmine millestki muust (c) kui vaid iseendast ja teiste teadmistest ja peale selle veel ka teadmise puudumisest.“ (Lk. 129.)

[168a] „Ja ometi me ütleme, nagu näib, et on olemas mingi selline teadmine, mis pole teadmine mitte ühestki teadmisalast, vaid üksnes iseendast ja teistest teadmistest.“ (Lk. 130.)

[168e] = (169a-b) „... et kõigest sellest, mis me oleme läbi vaadanud, näib meile ühtede puhul täiesti võimatu, teiste puhul aga üsna uskumatu, et iseenda võimet võiks rakendada iseenda suhtes.“ /.../ (169a) „... kas kõik olemasolevad asjad on sellised, et nad ei saa rakendada iseenda võimet iseenda suhtes, vaid üksnes millegi muu suhtes, või ühed saavad, teised aga mitte; ja kui ongi olemas selliseid, mis oma võimet iseendale rakendavad, siis kas kuulub nende hulka ka see teadmine, mida me mõistlikkuseks nimetame. Mina igatahes ei usu, et mina suudaksin seda kindlaks teha. Seepärast ei saa ma ka kindlalt öelda, kas teadmine teadmisest võib olema solla, või kui selline teamdine olekski olemas, kas ma siis pean selliseks mõistlikkust, (b) enne kui ma pole vaadelnud, kas sellest sellisena on meile mingit kasu või mitte. Sest mul on prohvetlik aimdus, et mõistlikkus on midagi kasulikku ja head.“ (Lk. 131.)

[171e] = (171e-172a-c) „Sest me ei püüaks teha ise seda, mida me ei tunne, vaid leiaksime neid, kes asja tunnevad ja annaksime selle üle nende kätte; ning me ei annaks neile, keda me juhime, etha mitte midagi muud kui vaid seda, millest neil on teadmine. Ja nii oleks mõistlikkuse poolt majapidmaine hästi korraldatud ja riik hästi valitsetud ja sedasi kõik muu, mida juhub mõistlikkus. Kui aga eksimine on (172a) kõrvaldatud ja õige teguviis teed näitab, siis on paratamatu, et iniemstel selliselt meelestatuina kõik hästi läheb, need aga, ekl läheb hästi, on õnnelikud.“ /.../ (b) „Ent võib-olla on sellel, mille me nüüd oleme leidnud mõistlikkuse olevat, nimelt teadmisel teadmisest ja teadmise puudumisest see hüve, et kellel see on, see õpib kõige kergemini ning näeb kõike selgemini, sest kõigele õpitavale lisaks näeb ta veel ka teadmist; ja võib-olla katsub ta teisigi selles, mida ta ise õpib, paremini järele, kuna need, kes ilma mõistlikkuseta järele katsuvad, teevad seda (c) vaevaliselt ja viletsamini“ (Lk. 134.)

[173e] = (173a-174a-d) „Niisiis loobume me väitest, et see, kes teadmispäraselt elab, on õnnelik. Sest nimetatuid, ehkki nad teadmispäraselt elavad, pole sa nõus õnnelikuks pidama, vaid näid piiritlevat õnnelikku üksnes teatava (174a) teadmispärasusega. Võib-olla pead sa õnnelikuks seda, keda ma äsja nimetasin: kõigi tulevaste asjade teadjat, ennustajat. Või kedagi teist?“ /.../ „Kas mitte sellist, kes lisaks tulevastele asjadele teab ka kõike möödunut ja praegust, ega ole mitte millegi suhtes teadmatu? Oletagem, et on keegi selline. Ma ei usu, et sa ütleksid olevat veel kedagi, kes oleks temast teadmispärasem.“ /.../ (d) „Niisiis pole mitte mõistlikkus see, mille ülesandeks on meile kasulik olla. Sest selleks pole mitte teadmine teadmisest ja teadmise puudumisest, vaid teadmine heast ja halvast. Nii et kui see on kasulik, peab mõistlikkus olema meie jaoks midagi muud.“ (Lk. 135-136.)

[175b] = (175b-c) „Sest poleks ju see, mida peetakse kõige ilusamaks, võinud näida meile kasutuna, kui minust oleks olnud mingitki kasu selle õigeks uurimiseks. Nüüd aga oleme kõigiti alla jäänud ega suuda leida, mis asi see küll on kõigi olemasolevate asjade seast, millele nimeandja pani nimeks mõistlikkus. Kuid me nõustisme paljuga, mis arutluses osutus sobimatuks. Nõustusime sellega, et mõistlikkus on teadmine teamdisest, kuigi arutlus seda ei lubanud ega kinnitanud. Nõustusime sellega, et see teadmine oimab ka teiste teadmiste alasid, kuigi arutlus sedagi ei lubanud, ja tegime nii selleks, et mõistlik (c) oleks meie jaoks see, kes teab sellest, mida ta teab, et ta seda teab, ja sellest, mida ta ei tea, et ta seda ei tea. Nõustusime kõigiti suuremeelselt ega vaadelnud seda, et on võimatu midagi teada sellest, mida üldse ei teata.“ (Lk. 137.)

__________________________

2017. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

JÜRI TALVET: „Hispaania vaim.“ Tartu, 1995. Kirjastus: „Ilmamaa“. Sari: „Eesti mõttelugu 4“. Lk.: 5-384.

Keskaja ja vararenssansi hispaania luule.

„Hispaania luule algab õige kauges minevikus. /--/ ... siis kui Hispaanait alles asustasid tema vanimad elanikud ibeerid (umbes 3000 aastat e.m.a.).“ (Lk.: 24.)

„Seneca õpetus „praktilisest mõistusest“, s. o. eetikast, /--/ Kuid kõik need antiiksed ja humanistlikud lootused varisesid 300-aastasesse vaikusse V sajandi alguses, kui Rooma langes...“ (Lk.: 25.)

„... soov käsutada kõiki ja mitte alluda kellegile, kiitlemine ja ülbus. Selliselt defineerib XVII sajandi keksel hispaanialikke loomuomadusi kibeda muigega Baltasar Craciàn.“ (Lk.: 29.)

„Kuigi Cidile nagu Rolandilegi ilmutab end peaingel Gabriel, on see vaid unes. Cidi idealiseeritus on ilmne, kuigi seegi ei ületa võimaliku ja tõenäolise piire.“ (Lk.: 31.)

„Koos XIV sajandiga jõuame lõppeva keskaja ühe suurima poeedi, Juan Ruizi ehk, nagu teda samuti kutsutakse, Hita ülempreestri juurde. Sündinud 1283, ja surnud 1350 paiku – paarkümmend aastat noorem Dantest, samavõrra vanem Petracast ja pisut enamgi Boccacciost --“ (Lk.: 33.)

„... see on ideaalnaise hämmastavalt detailne ja elav kirjeldus, naise intiimsuse lähedane tundmine... /--/ „en la cama muy loca, en la casa muy cuerda“ (voodis hull ja majas mõistlik)...““ (Lk.: 34.)

„Jumaliku ja maise ühendamises võiks näha paralleeli araabia müstitsismiga, kus kõrgeima ekstaasi tingimuseni – joobeseisundini – võidakse jõuda veini abil. /--/ Kui Dante maailm on ainusuunaline süntees ilmalikust ja jumalikust; kui Petraca ebalused rändlevad vaid ühe pooluse piires, laskumata tõeliselt teise, boccacciolikult maisesse maailma, /--/ Juan Ruiz // -- vaid otsib dialoogi, mille iga hetk on võitlus, valik elu äärmuste ja eri filosoofiate vahel.“ (Lk.: 36.)

„Tütarde kõne on katkendlik, vanale mehele võõras keel, millest ta võib midagi mõista, kuid mis on lõpuni tundmatu nagu armastuski. /--/ Vanast sõjameeste ja humanistide suguvõsast põlvneb ka teine XV sajandi tähtsaim poeet, hispaania kõigi aegade üheks suurimaks lüürikuks peetud Jorge Manrique (1440-1479). /--/ ... on üks neid poeetilisi imesid, kus mõte sünkroniseerub heliga, saavutab vitaalse ühisuse tundega.“ (Lk.: 38.)

„Tema mõttekäik on nagu inimese teekond keskajast renessanssi: materiaalse kui ajutise ning hingelise kui igavese vahel ilmub kolmas mõõde, kolmas elu -- /--/ -- kui edasielamine-olemine uute sugupõlvede teadvuses, elavas ja jätkuvas kultuuris. /--/ ... filosoofiline lõppsõna – olemise uuest teadvustusest elu piiride tundmise läbi.“ (Lk.: 39.)

„Romansse võiks nimetada ballaadideks, kuid põhjamaist (romantilist) üleloomulikkust ja salapära kohtame neis haruharva. /--/ ... müstiline lüürika tõepoolest sugereerib otse kosmilise või kogemusvälise mõõtme... /--/ Vararenessansiga kooskõlas avaldub neis uus elutaju: loodus kui ürgvana igatsus, armastuse läte.“ (Lk.: 41.)

Tormese Lazarillo.

„Tänase päevani ei teata täpselt, kes kirjutas, kus ja millal nägi ilmavalgust raamtuke pealkirjaga „Tormese Lazarillo elukäik, tema õnnelikud ja õnnetud juhtumised“ (La vida de Lazarillo de Tormes, y de sus fortunas y adversidades). Sellegipoolest ei kahtle keegi, et tegemist on maailmakirjanduse tähtteosega, mis märgib põhjalikku murrangut Euroopa uusaegse jutustava proosa, eriti romaani arengus. /--/ .. ja on ajendandnaud mõningaid žanriuurijaid väitma, nagu ei algaks antud teosest mitte eainult uut tüüpi realistlik kirjandus, vaid romaanižanr kui selline üldse.“ (Lk.: 42.)

„Barokk, mis sõltuvalt ajaloolistest tingimustest avaldub eriti jõuliselt Hispaanias, on eeskätt tollaste religioossete vastuoludega tihedasti seotud moraalne kultuur.“ (Lk.: 44.)

„Daniel Defoe pikareskset tüüpi romaanid XVIII sajandi alguses katsuvad samuti ühendada seiklust moraaliga, kui enamasti jääb nähtavale seikluslik alge, /--/ Hispaania klassikalisest kelmiromaanist alates on jutustus esimeses isikus ehk minajutustus jäänud romaani üheks narratiivseks põhivormiks.“ (Lk.: 46.)

„Vastupidi neile, kes on harjunud Cervantest vaatlema helge ja erandliku, lausa ajavälise hiiglasena keset tollast kirjanduspilti, /--/ oleks Cervantes toonud oma don Quijote reaalsetesse, ajas ja ruumis määrateltud oludesse ja pannud ta nende oludega koomilist, ülevat ning kurba kahevõitlust pidama. /--/ ... ning jäänud kindlaks oma renssansist päritud üllastele eluideaalidele; vaevalt oleksid need ideaalid ammutanud maisest reaalsusest sellist jõudu, et paiskuda igavikku ning saada kauniks ja ülevaks müüdiks Kurva Kuju Rüütlist. /--/ Nagu iga suur looja leidis Cervantes uue tee, avardades oma „Don Quijotes“ kelmiromaanist lähtunud realismi piirideni, mida mitugi sajandit oluliselt enam edasi nihutada ei suutnud. /--/ Vaevalt leidub Euroopa kirjandusloos tekstoloogiliselt nii põnevat, oma ilmaletulekuga nii palju vaidlusi põhjustanud suurteost kui „Tormese Lazarillo elukäik“, mis ilmus 1554. a.“ (Lk.: 47.)

„Kirjaniku elu ja vaadete tundmine võib muidugi väga oluliselt soodustada teose lahtimõistetamist, kuid nagu näitab kirjanduse uurimislugu, sisaldab see peaaegu alati ohtu sattuda biograafilistesse liialdustesse, loomingu tegeliku väärtuse varjamisse autroimüüdi taha, /--/ Suurteoste tähendus on alati laiem kui idee, mille autor on oma teostesse paneb: teose tähendus selgub ajapikku ega saa kunagi lõpuni selgeks; seda loovad ja avastavad järeltulevad põlved oma üha täieneva elumõistmisega.“ (Lk.: 50.)

„Kui tegu on suurteosega, omandvad üksikud ülevõetud või laenatud elemendid uues kunstitervikus täiesti uue tähenduse ega ole taandatavad oma esialgsele mõttele. Parimal juhul võivad need olla teose tekke teatavaks eelduseks või selle mõtet mingis suunas kallutada.“ (Lk.: 53.)

„Renessasanss tähendas loova inimmõistuse vabanemist keskaja dogmaatilisest, skolastikale allutatud mõtlemisviisist; barokk omakorda näitas sellest vabanemisest sündinud individualismi ja ülemääraste illusioonide varajatud puudusi.“ (Lk.: 55.)

„.. tundub maja isegi nõiutuna, kummituslikuna -- /--/ ... olelusvõitlus lakkab, sest pole, mille pärast võidelda. /--/ Õppinud tundma maailma seda osa, mis on materiaalsest sõltuvuses ja sellega määratud võõrandatusest suhteliselt vabam, omandab // teatava moraalse valikuvõime ja teadmise inimlikust vabadusest.“ (Lk.: 60.)

„... ning mille käsitlus varem või hiljem pidi muutuma protestiks võõrandumise vastu, arenema paljudes suundades kulgevaks ühiseks teeotsinguks inimväärsema eksistentsi poole.“ (Lk.: 62.)

Barokkesteetika „Guzmàn de Alfaraches“.

„Mateo Alemàni (1547-1614?) pikareskne romaan „Guzmàn de Alfarache“ (1. osa 1599, 2. osa 1604) kuulu ajajärku, mis Euroopa kultuuriloos on kõige poleemilisemaid.“ (Lk.: 63.)

„Barokk on kaootiline vastuoluline ja n.-ö. irratsionaalne üksnes väliselt. Näivuse, negatiivsuse, absurdi ja ulme tasand on siin selleks, et teose vastuvõtjaid juhtida reaalsuse sügavama vaimse tajumise juurde; et vältida pinnapealset ja lihtsustatud ostustust. /--/ „Seal, kus pole valikut, pole ka täiuslikkust“ -- nii arutleb Graciàn, hispaania baroki suurim moraalifilosoof ja esteetik.“ (Lk.: 65.)õ

„Barokk nagu renessanss on antropotsentristlik. Inimese osa maailmapildis ei taandu, vaid isegi suureneb. Side teistpoolusega ei taastu enam kunagi täielikult.“ (Lk.: 66.)

„.. mis tegelikult on kõne iseendaga, monoloogi üks liike. /--/ ... monoloog, oma olemise analüüs.“ (Lk.: 69.)

„Garciàni „Käsioraakel (Oràculo manual, 1647), kus iga moraalset deviisi (motot) saadab aforistlik kommentaar. /--/ Barokis, mis uusaja tormilises, stiihilises liikumises otsib püsivust, vastandades välisele kui ajalisele ja muutuvale sisemise kui ajatu ja muutumatu,“ (Lk.: 70.)

„“Loomulik stiil on nagu leib, mis iial ära ei tüüta. Teda nauditakse enam kui kunstlikku stiili tema selguse ja ehtsuse pärast. Ta ei hülga ilukõnet, kuid eelistab kasutada sõnu nende puhtas ja otseses tähenduses. Nimelt seepärast ülistatakse ja loetakse nõnda palju Mateo Alemàni, kes rohkete asjatundjate arvates on hispaania parim ja antiikseile autoreile lähim kirjanik.““ (Lk.: 71.)

CERVANTES.

„Kui Cervantes pihib //, et romaani „Don Quijote“ kirjutas ta kurvameelsetele hingedele kõigil aegadel... /--/ „Don Quijote“ on müüt, on kultuur, on terve olemisviis. /--/ Kurva Kuju Rüütel Don Quijote ja tema truu kannupoiss ja sõber Sancho astunud oma ajast ja ruumist suurde inimkonna aega, kandes sugupõlvest sugupõlve usku, hingeüllust, sõprust, usaldust, tarkusepüüdu ja vabadusiha, armastust elu vastu – neid õilsamaid aateid, mille võimet kurjusele vastu seista ja kõigi ähvarduset kiuste püsida vajab maailm täna rohkem kui iialgi varem.“ (Lk.: 72.)

„Cervantes pealäkitus – humanism. // -- seda, mis aga nimelt on Cervantese surematute sekka määranud. /--/ Miguel de Cervantes Saavedra sündis 9. või 10. oktoobril 1547. aastal Alcalà de Henareses, Madriidi külje all asuvas iides linnakseses, /--/ Selsamal aastal suri Hernàn Cortès, Mehhiko vallutaja. /--/ Aasta varem, 1546, suri Martin Luther, olles vapustanud oma protestiteesidega kogu Euroopat ja jätnud selle ägama ususõdadesse ja vaenudesse veel vähemalt sajandiks.“ (Lk.: 73.)

„Ent katoliikluse ja vastureformatsiooni enda raamides arenesid arvukad tendentsid, mis välistasid ajastu vaimse ühtsuse. /--/ Nende püüus vahetuks suhtlemiseks Jumalaga ja äärmises lihtsusetaotluses pole raske leida ühisjooni Lutheri õpetuse humaanse poolega. /--/ Jesuiidid, tõsi küll, olid vastureformatsiooni eessalk, kuid omad vastuolud ja dissidendid sugenesid nendegi otse sõjaväeliselt organiseeritud ridadesse. Erasmuse mõjusi on täheldatud ordu rajaja Ignatius Loyola enese juures; tugev humanitaarne kallak, mis valitses jesuiitide koolides, tõi esile mitmeid filosoofe,“ (Lk.: 75.)

„1587 ründas ja rüüstas inglise meresõtja ja piraat Francis Darke Càdizit. 1588 sai seni tõepoolest võitmatu Hispaania sõjalaevastik „võitmatu Armaada“, // Inglismaa rannikul inglasi „karistama“ minnes hävitavalt lüüa. /--/ Raskepärane riiklik ja vaimne struktuur takerdas Hispaania kodanluse arengu, sellel kui muu Euroopa keskklass valmistus esimesteks suurteks võitudeks.“ (Lk.: 79.)

„El Creco ühes kuulsaimas maalis „Organzi krahvi matused“ (1586) /--/ ... juba sisemiselt lõhestunud inimene, kes languse ja vastuolude ühiskonnas asjatult otsib oma kadunud terviklikkust. /--/ ... kohandab end mandumisele ja sealsamas tõmbub heitunult iseendasse. /--/ „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“ (El ingenioso hidalgo Don Quijote de La Mancha). Ilmus 1605.))“ (Lk.: 80.)

„... ning hispaania draama värsistus – võrreldes näiteks samaaegse inglise ja hilisema prantsuse draamaga – oli märksa mitmekesisem ja keerulisem. /--/ .. oma hingelt oli Cervantes poeet, ja poeesia, mis muu, on tema „Don Quijote“ -- ülemlaul inimese hingesuurusele.“ (Lk.: 83.)

„... täiendas Cervantes juba tublisti skeptilisemates ja iroonilisemates toonides... /--/ ... hämmastab Cervantese mõnigi hinnang oma ettenägevusega, mis veelkord kinnitab, et Cervantes ei olnud mingi „metsik geenius“, vaid oma aega ja selle kultuuri sügavalt tunnetav looja.“ (Lk.: 84.)

„... varjab nõiakunste tundev üliõpilane hoolega oma tarkusi, et mitte sattuda inkvisatsiooni teenrite küüsi, kes sel ajal armutult jälitasid mis tahes nõidu ja maage.“ (Lk.: 91.)

Cervantese romaaniteooria.

„Seiklus ja ime on intiimsemalt seotud inimese olemisega, tema armastuse ja igatsusega. Inimese sügavam olemus ilmneb tihti vaid olukordade ootamatutes muutumistes, n.-ö. piirsituatsioonides.“ (Lk.: 114.)

„... (vaimsuse) kokkupõrge ootamatult sisse tungiva armueluga (bioloogilis-seksuaalsega) kujundab jutustuse telje (nagu näiteks Thomas Manni „Doktor Faustuses“). /--/ Lihtsat päritolu, samas aga suurte vaimsete annetega noormees näib kehastavat inimvaimu püüdlusi puhta ja kõrgema teadmise ja tõe poole... /--/ ... vaimu sõltuvus mateeriast, mis on ühteaegu traagiline ja inimtõelusele olemuslik.“ (Lk.: 121.)

Aja ja ruumi dihhotoomia hispaania barokis.

„Kuigi materiaalne maailm oli XVI sajandiks ainult õige poolikult avastatud, leidis see piiramatu jätkuvuse ideede maailmas, mille tähendus Platoni filosoofia ja neoplatonistlike õpetuste mõjul aina kasvas. Inimest nähti looduse ja seda elustava igavese vaimu mikrokosmilise peegeldusena.“ (Lk.: 123.)

Baroki liikumatus ja dünaaamika.

„... pidevas valikus nähtumuse ja olemuse vahel saab võimalikuks suhteline lähenemine tõele ja kindlusele keset ümbritseva maailma langusi ja kaost. /--/ Barokk-kultuur on oma juhitavuse tõttu ümbrust mõjutav, retooriline, pateetiline. (Lk.: 142.)

„Maailm nähtub barokis pahupidi pööratuna, „segase labürindina“, elutunnetus on valdavalt traagiline, kibestunud ja melanhoolne.“ (Lk.: 143.)

„... see eksistentsialismi ja pahempoolse struktularismi pinnalt võrsunud moodne sotsiologism, mis esteetilisi või kirjanduslikke nähtusi püüab seletada peaasjalikult sotsioloogia, ideoloogia ja majanduse mudelite najal.“ (Lk.: 144.)

„Ometi on kirjandus eelkõige esteetiline nähtus, mis teostub loomeprotsessina nii isikulises kui ka ajaloolises plaanis.“ (Lk.: 145.)

„Shelly nimetas Platoni kõrval Calderòni ja oma jumalaks ja tõlkis ise... /--/ Barokkdraama on oma parimas osas eksistentsiaalne ja filosoofiline, kasutab jõulist sümboolikat,“ (Lk.: 150.)

„Barokk-kirjanduse fundamtentaalseim tunnus on erisuguste tasandite kooselu, paljutasandilisus.“ (Lk.: 151.)

„... avastatud lausa matemaatilist kalkulatsiooni, /--/ Don Quijote tunnetusliku polüfooniani, sünteesini, mille Cervantes loob ideaalidest ja reaalsusest, elu kõrgest ja madalast poolest, koomilisest ja traagilisest elutundest. /--/ ... kuid kokku võttes on see üksainus, võõrandunud maailmas eksleva ja kannatav inimese vaatepunkt. Graciàn soovitab oma arukale inimesele eneseanalüüsi ja mõistlikku kindlust...“ (Lk.: 152.)

„Nagu see on olnud peaaegu kõikidel kultuuriepohhidel, jõuab ka barokis osa loomingulisi ostinguid oma piirideni, ammendab end. /--/ Dünaamiline nii oma vormis kui ka sisus, ebnesest teadlik, avab see kirjandus inimest ja ühiskonda uutmoodi ning annab jõulisi arengutõukeid järgnevale Euroopa ja maailma kirjandusele.“ (Lk.: 154.)

QUEVEDO.

„Francisco Gòmez de Quevedo y Villegas (17. IX 1580-8. IX 1645) – ajastu mitmekülgseim geeniusi, satiirik, esseist, luuletaja ja romaanikirjanik, riigitegelane ja poliitik, humanist ja erudiit.“ (Lk.: 155.)

„Hispaanaist lõi lahti Portugal, ülestõus keskvõimu vastu toimus Kataloonias... (1643. a.) /--/ Märgatav on Quevedo maailmavaates stoitsistliku filosoofia, eeskätt Seneca õpetuse mõju...“ (Lk.: 159.)

„Kui Gònorga oli vaimulik, eelistas endassesulgumist, eemaldumist tegelikkuse tühisusest ja kärast looduse rüppe,“ (Lk.: 160.)

„Quevedo „Unenäod“ meenutavad Vergiluse „Aeneise“ allmaailma, aga veel enam Dante „Põrgut“: reaalne seguneb fantastilisega, siinpoolne teistpoolsega, konkreetne ja naturaalne abstraktse ja allegoorilisega. /--/ Euroopa renessanss tähendas Läänemaailma luule sügavat uuenemist. /--/ Juba XIII sajandil, kui mitte varem, oli alanud platonismi võidukäik. Looduse spirituaalne osa tõsteti nähatavamle maisest ja füüsilisest; loodus ülendati.“ (Lk.: 163.)

„See ei tühista Garciàni esteetilise mõtte novaatorlikku sisu. /--/ ... kuidas kirjanduses on võimalik ühendada ratsionaalset irratsionaalsega, loogilist aloogilisusega, nähtumuslikku olemuslikuga jne.“ (Lk.: 166.)

„Quevedo poeetika eripära on äärmuste kokkusulatamine, poeetilise distantsi ühendamine distantsitusega, idee kõrvutiasetus sensuaalse kujundiga – mitte ainult reaalsuse kaemus või mäng reaalsusega, vaid ka selles osalemine.“ (Lk.: 169.)

„Kogu Quevedo filosoofiline luule rõhutab mõtet, et olematus ei alga mitte olemise järel, vaid eksisteerib koos olemisega, selle kõrval ja selle sees, läbides nii eilset, tänast kui homset.“ (Lk.: 170.)

„Quevedo // ... ta püüab väljendada maisest osalusest loobumise hinnaga saavutatud stoilist hingerahu.“ (Lk.: 171.)

„Teadvus on kahestunud: teispoolsus vaatab siinpoolsust.“ (Lk.: 172.)
„Transtsendentsed motiivid seovad Quevedo armastusluule ühtseks tervikuks tema filosoofilise luulega.“ (LK.: 173.)

Baroki filosoof ja esteetik Graciàn.

„Hispaania baroki suurkuju Baltasar Graciàni teoseid hakati tõlkima ja matkima juba tema eluajal. /--/ ... saksa filosoof Arthur Schopenhauer, kes mitte ainult ei pidanud Graciànist lugu, teda oma töödes korduvalt tsiteerides...“ (Lk.: 175.)

„Graciàni elust. Tema täielik nimi on Baltasar Graciàn y Moraels. Tema elu algas 8. janauaril 1601 // ja lõppes // 6. detsembril 1658.“ (Lk.: 176.)

„1647 ilmus // „Käsioraakel ja arukuse kunst“ (Oràculo manual y arte prudencia), 1648 täielikul kujul „Vaimutervaus ja loovuse kunst“ (Agudeza y arte de ingenio). /--/ Barokk-kultuuri läbib uuenduste otsing. Ilmselt oli see teadlikumgi kui renessansis.“ (Lk.: 178.)

„Elutunnetus (filosoofia) näeb aga ette tõelisuse eri tasandite tundmist, äärmuste ja vastandite ühendamist, teadlikult sellise väljenduse otsingut, mis ühe osa reaalsusest jätaks varjatuks (vihjeliseks) ja lubaks teose (filosoofia) vatuvõtjal oma valiku (vabaduse) akti läbi selles filosoofias osaleda. /--/ Graciàn oli suur mõistuse ja mõistusel põhineva arukuse apostel --“ (Lk.: 180.)

„Pigem võiks ehk „Käsioraakli“ 300 sõnumit nimetada miniesseedeks või filosoofilisteks miniatuurideks -- /--/ ... mängib mõistetega, segab olemust ja nähtumust, laseb siin-seal välgatada iroonial, kuid jääb alati kindlaks peamisele – tõeotsingule...“ (Lk.: 181.)

„Ent ometi on huvitav jälgida, kuidas kultuuri (olgu kirjanduse või filosoofia) ajalugu koondub teatud ühtsetesse tunnetusliinidesse, mis kord laienedes, kord kitsenedes, vastastikustes põrkumistest ja dialoogides läbi sajandite on jätkunud, meie haprale olemisele tuge ja mõtet luues. /--/ ... inimelu on alati ja lõppkokkuvõttes individuaalne, asendamatu elu, ennast täisulikult teostada saab inimene vaid indiviidina.“ (Lk.: 183.)

„Ortega käsitleb inimest kui muust loodusest hälbinud, võõrandunud olendit, kel erinevalt loomadest ja taimedest pole „oma keskkonda“, aga kelle olemuse just seepärast moodustab otsing, loomine, ehitamine; ainsana kogu loodusriigi olevuste seas omab inimene enesevaatluse, sisetunnetuse võimet.“ (Lk.: 184.)

„Michel de Montaigne // Inimelu tähendab täielikku vastutust. Vastutust omaks võttes asub inimene kultuuri, saab selle osaks, isiksuseks.“ (Lk.: 185.)

„Kultuur ja isiksus eesmärgina tähendavad Ortegal kui ka Graciànil, et elu üldse ei ole absurdne, et tal on mõte.“ (Lk.: 186.)

„Isiksuseks teevad küll mõistus ja tarkus, kuid ainult elust lähtudes ja elu nimel. „Me ei ela selleks, et mõtelda, vaid mõtleme selleks, et (edasi) elada...“, tõdeb Ortega y Gasset. /--/ Elu on pidev liikuvus, nähtumuse-olemuse, välise-sisese, avatud-varjutu lõputu virvarr. Selles orienteerumine ja võitlus (ikka isiksuse nimel, võõrandumise vastu!) ei nõua mitte ainult vaprust, vaid ka suurt tarkust, kunsti. /--/ Ei ole olemas ühtainust absoluutse tõe vaatepunkti, vaid tõde selgub paljude vaatepunktide (filosoofiate) projektsoonis tõelusele.“ (Lk.: 187.)

„Ortega y Gasset tõestab, et tõelus väljaspool individuaalset elu on tegelikult abstraktsioon. /--/ Sügavalt teadvustatud ja seeläbi tõeline saab olla vaid individuaalne elu. /--/ ... ka filosoofilise tõe otsingul.“ (Lk.: 188.)

„Nagu Josè Ortega y Gasset XX sajandil, nii oli ka Balatasar Graciàn VXII sajandil muule Euroopale kõige avatum mõtleja. Rohkem kui paljudel teistel suurvaimudel on neil kahel öelda XX sajandi lõpu maailmale, kus dialoogiline mõte võib-olla ajaloos esmakordselt filosoofia kõrgustest alla on laskunud, et arglikult elus eneses endale kohta otsida.“ (Lk.: 190.)

Benito Pèrez Galdòsi realism.

„XIX sajandil küündisid vaid Balzac, Flaubert ja Zola Prantsusmaal, Dickens Inglismaal, Tolistoi ja Dostojevski Venemaal; ta oli suurimad novaatoreid sajandilõpu Euroopa romaanis; tema teosed, nagu väga vähestel XIX sajandi autoreil, on säilitanud oma värskuse ja elulisuse ka tänapäeval, kus nende kirjutamisest on möödas juba terve sajand. /--/ Ta sündis 10. mail 1843. a. Las Palmases Kanaari saartel, „ (Lk.: 192.)

„Realism kirjanduses ei saa olla ajastu meetod: sõltuvuses ühiskonna ajaloolisest evolutsioonist teeb ta läbi arengu, omandab uued vormid, uue ajaloolise sisu. /--/ .... teisenes realistlik meetod tunduvalt, püüdis koos positivistliku filosoofia ja naturalistliku esteetika levikuga jõuda nii indiviidi kui ka ühiskonna senisest süvama analüüsini.“ (Lk.: 195.)

„... kujutab Pèrez Galdòs ühiskonda liikuvuses, sotsiaalse kogumina, mis humaanse aluse puudumisel võib küll jõuda kaoseni, kuid milles siiski säilib paranemise võimalus ja väljavaade...“ (Lk.: 198.)

„... inimese eksistents ei ole vaba, vaid sõltub oludest, olemise tingimustest.“ (Lk.: 200.)

„Inimteadvuse haiguslikud hälbed, mis paelusid peaaegu kõiki XIX sajandi teise poole suuri kirjanikke... /--/ nende tõlgenduses tekkisid psüühilised hälbed füsioloogilisest puudulikkusest, inimese sobimatusest teda ümbritseva füüsilise keskkonnaga. /--/ Naturalistid olid ka esimesed, kes hakkasid detailised jälgima haigete inimeste psüühikat, koos sellega tuli kirjandusse unenägude ja kujutelmade üksikasjaline jäädvustus,“ (Lk.: 201.)

„... kindlate ideede kehastused, vaid järjest rohkem individuaalsused, terviklikud inimesed, kelle teadvuses ühiskondlik ja intiimne elu sulanesid keeruliste suhete pidevalt teisenevaks, uusi vorme omandavaks kogumiks. /--/ Veel enama jõuga leidis inimolemise dialektika, materiaalse ja spirituaalse vastandlikkus ja ühtsus Cervantese „Don Quijotes“. (Lk.: 202.)

„-- autor ei lase ühelgi tegelasel mingi ideega liiga kaugele minna, vaid maandab selle iroonias või naerus. Ent romaani kogumõjus selgub ometi kirjaniku eluvaade, suhtumine maailma, tema filosoofia. /--/ Pèrez Galdosi maailm püüdleb totaalsusele, elu kõikkülgsele jäädvustusele – ja selles nähtavasti ongi, enne kõike muud, tema romaanide realism.“ (Lk.: 204-205.)

Unamuno: inimene, filosoof, kirjanik.

„... filosoof romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja Miguel de Unamuno (1864-1936). /--/ Nii nagu Unamuno looming – olgu filosoofia või kirjandus --, on ka tema elukäik eksistentsiaalne: lakkamatu tõe ja õigluse otsing, /--/ “ (Lk.: 206.)

„... huvi Ibseni ja Kirkegaard`i vastu – edaspidi juhatas Unamunot eksistentsialismi radadele nimelt Kierkegaard.“ (Lk.: 207.)

„... polegi tema kirjutatu filosoofia, vaid hoopis luule või fantasmogooria, ja et igal juhul on see mütoloogia. /--/ -- tema eruditsioonis, loogikas ja mõtteteravuses, kuid Aristotelese, Descatres`i, Leibnizi ja Hegeli liinile filosoofias eelistas ta teist, samavõrd mõjusat liini, mille kujundajad on püha Augustinus, Pascal, Spinoza, Rousseau ja Kierkegaard. /--/ Filosoofia mitte ainult tarkusena, vaid ühteaegu armastusena, spirituaalsusena, milles sulavad ühte vaim ja hing.“ (Lk.: 210.)

„Inimese missioon ei ole täita mingit sotsiaalset ülesannet, vaid elada oma konkreetset ja asendamatut elu, ennast teostada. /--/ Meie teadvus algab elu piiride tundmisest. /--/ Loomulikult ei eita Unamuno tunnetuses mõistust ja intellekti, kuid ta eitab kujutlust, nagu oleksid ainult need inimeses tähtsad, võimelised elu lõplikku tähendust selgitama. Usk, elu ja mõistus vajavad teineteist, nad ei pea eralduma, vaid teineteist toetama ja täiendama.“ (Lk.: 211.)

„Inimene (inimkond) loob oma ahastusest ja armastusest Jumala – maailma teadvuse.“ (Lk.: 212.)

„Ootamatu kristlik-spiritualistlik kallak Unamuno vaadetes võib panna küsima, kas ta oli kristlik filosoof. /--/ ... Unamuno oli kõigepealt eksistentsialist ja alles teises järjekorras kristlane.“ (Lk.: 213.)

„... vaimukas satiir ajastu ratsionalismi- ja teadusvaimustuse üle, ühtlasi kasvatusromaani paroodia, milles ei puudu absurdlikku huumori varjundid. /--/ ... elu ei allu mõistuse soovile teda mugavaks skeemiks pisendada.“ (Lk.: 215.)

„... see katk on olemas, ja seda ei põe (pole põdenud) mitte ainult hispaanlased, vaid mõnedki teised rahvad. Ja lisagem: mida väiksem rahavas, seda hukatuslikum katk.) /--/ Need kangelased on ennastohverduse, elu pühadusele andumise sümbolid. /--/ Unamuno saavutas oma taeva, meid – siinseid, teelolijaid – erutab aga küllap rohkemgi kui taevas tema teekond selle poole.“ (Lk.: 217.)

Ortega y Gasseti filosoofia ja esteetika.

„Püüd uuele ja rahutu vaim iseloomustavad kogu seda põlvkonda olgu tegemist tema suurte filosoofidega või ülemaailmselt tundtud kirjanikega.“ (Lk.: 218.)
„Ortega tegeles kultuuri ning ajaloo filosoofilise probelmaatikaga enam kui 30 aastat ning jõudis selle aja jooksul arendada Schopenhaueri, Nietzsche, Bergsoni, Spengelri elufilosoofiat sulandada see Kanti ja neokantiaanlaste teooriate najal nn. ratsiovitalismiks, ning asuda oma aktiivse loomingu hilisemal peridoodil Kierkegaard`i pärandatud eksistentsialismi radadele. /--/ ... et ülim filosoofiline reaalsus on elu. // .. et see on elu, mis on seotud inimestega. /--/ Soov integreerida, leida harmoonilist keskteed läbib kogu Oretga filosoofilist süsteemi.“ (Lk.: 219.)
„Ta vastandab neile relativistliku perspektiiviteooria, mille järgi iga perspektiiv on ainus, asendamatu ja vajalik, ning ainus ebõige perspektiiv on see, mis kinnitab oma ainuõigsust. /--/ „“Maa mõjutab inimest, kuid inimene on reaktiivne olend, kelle reakstioon võib ümber kujundada teda ümbritseva maa...“ /--/ .. sest armastada tähendab mõista ning filosoofia, mis uurib asjade mõtet, nagu arvas juba Platon, on erootiline harjutus. /--/ Kogu kultuuri eesmärk – olgu siis tegemist kunsti, teaduse või poliitikaga – on Oretga y Gasseti järgi elu seletus, korrastus, kommentaar.“ (Lk.: 220.)
„Ortega oma relativistlikku vaatepunkti, ning ergutatuna Einsteini relatiivsusteooriast, eistab käistluse perspektivismist kui printsiibist, mille järgi iga indiviid, põlvkond ja epohh on omaette asendamatu tunnetusaparaat.“ (Lk.: 223.)
„ Kõrgelt hinnates Kanti teoreetilis arutlusi, püüab Ortega lõpuks näidata, et vitaalse alge sulandumise teel oma idealistlikusse kontseptsiooni võinuks Kant vabaneda subjektivismist ja jõuda ratsiovitalistliku sekeemini, /--/ Eliidi-inimene püüdleb progressile ja tunneb sellele kaasaaitamise sisemist kohustust, võtab endale raskeid ülesandeid ja kohustusi...“ (Lk.: 224.)
„Ortega ennustab masside mässuga kaasnevat suurt pööret; tõenäoliselt on see katastroof, arvab ta, kuid lisab (NB!), et sellest võib saada üleminek uuele ja seniolematule inimkonna organisastioonile. /--/ Elame selleks, et mõelda, ja mõtleme selleks, et tõeliselt elada.“ (Lk.: 225.)
„Inimelu on ülekantamatu, seetõttu ei saa keegi meie eest ostsutada. Seega on meie elu pidev vastutus enese eest. /--/ Ortega ei eita ühiskonna tähtsust inimesele, sest ainult tänu sellele võib indiviid lülituda ajalooprotsessi. Kuid ühiskond ei ole inimelu fakt, vaid ainult tingimus – seepärast on inimese üksindus ühiskonnas ikkagi radikaalne. /--/ Ta on kirjanduse ja kunsti filosoof ning püüab sellisena vastata kõige erinevamatele üldküsimustele, mis esteetiliste nähtusetga seoses tema ajastut huvitavad.“ (Lk.: 226.)
„-- Ortega tundis küll Faluber`i, Dostojevskit, Balzaci ja Dickensit, kuid XX sajandi romaanikunsti radikaalne pööre oli alles ees, ning isegi siis, kui see 1920-ndatel aastatel oli toimunud, kulus veel aastaid, enne kui hakati selle sisulist tähtsust aimama. /--/ -- on ju kogu XX sajandi romaani areng alates 1920. aastatest olnud esituse, vaatepunkti, uue tehnika, uue suhtumise, lõpuks uue kunsti otsing.“ (Lk.: 227.)
„... kuna kõrgeim poeetiline tegevus seevastu on looming.“ (Lk.: 228.)
„Lüürika, nagu kogu ülejäänud kunsti keskne teema on Ortega järgi inimene. Kõik kunstivormid on inimese tõlgendused. /--/ ... kas tragöödial siis puudub oma sisene, sõltumatult tõepärane, esteetiline tõde – ilu?“ (Lk.: 229.)
„Uue kunsti sotsioloogilise vaatluse lähtekoht on Ortega järgi see, et uus kunst jagab publiku kaheks: nendeks, kes seda mõistavad, ja nendeks, kes ei mõsita. Erinevalt romantismist ei ole uus kunst kõigi jaoks, vaid on mõeldud erilise andega vähemusele, ning see ärritab massi.“ (Lk.: 232.)
„Metafoori päritolu seostab ta tabuga, keeluga asju nimetada nende õigete nimedega --“ (Lk.: 233.)
„Vastupidiselt konventsionaalsele, võltsile reaalsusele, objekti jutustamisele, mis valitseb Balzaci „Inimlikus komöödias“, loob tõeline kunstnik Ortega järgi oma teose objekti vahetu ja jõulise esituse teel.“ (Lk.: 234.)
„... et romaanide massilise kirjutamise ajad on möödas, kuid sügavustest võib siiski veel leiduda kristalle – need aga ilmutavad end üksnes geeniusele.“ (Lk.: 235.)

„Masside mäss“.

„Ortega y Gasset. // Ortega oli ideede võimas generaator, pulbitseva energiaga eliidifilosoof, kelle elu mingilgi moel ei mahutnud „äravalitud“ seltskonda, ...“ (Lk.: 236.)
„Azorin asetab ühes oma essees (1914) selle sajandi esimese poole kolme suurema hispaania oraatori hulka ka Oterga y Gasseti.“ (Lk.: 237.)

„... ei võtnud Ortega y Gasset kunagi omaks saksa klassikalise filosoofia traktaatlik-teaduslikku stiili. Vahest leidub midagi sümptomaatilistki selles, et Ortega, Euroopa viimaseks suureks filosoofiks nimetatu...“ (Lk.: 238.)
„Kultuur Ortega jaoks on elu selgitamine, selguseotsing, ja et filosoofia tema järgi on kultuuri ehedaim, pragmaatilisest huvides kõige vabam väljendus,... /--/ ... filosoofi tee, vastupidi, on laskuda alla, selleks et uuesti üles tõusta.“ (Lk.: 239.)
„Filosoofia ei ole Ortega jaoks niisiis niivõrd mõtte kui inimelu akt – see aga tähendab juba eksistentsialismi valdusse sisenemist. /--/ Vaid inimese lakkamatu püüdlus kultuurile annab elule mõtte ja sisemise, eetilise kindluse.“ (Lk.: 240.)

„... filosoofia tähendab tarkuse kõrval ka armastust, sest üksnes armastus elu (= tarkuse) vastu võib äratada lootuse elust midagi mõista. Armastus oma sügavaimas, spirituaalses tähenduses on ettepoole ja kõrgemale suunatud tunne, igatsus, kujutlus, enesest – tänasest, olevikust – väljumine. Tung tulevikku, soov inimsoole seal siiski koht leida – just seesama mis Josè Ortega y Gasseti filosoofia.“ (Lk.: 241.)

Väikene filosoof Azorin.

„ Josè Martines Ruiz – see on kirjanik Azorini kodanikunimi – nägi ilmavalgust 8. juulil 1873. /--/ loomingut, ootab alles vahendamist.“ (Lk.: 242.)

„... kes sajandeid on märterlikult vastu seisnud pimeduse Hispaaniale, võidelnud humaansete eesmärkide nimel, kannatanud oma maa ja rahva pärast ja loonud süvendava ja rikka eetilise kultuuri traditsiooni.“ (Lk.: 243.)

„XX sajandi alguses, kus Euroopa romaan ja novell (France, Thomas ja Heinrich Mann, Martin du Gard jt.) üldiselt veel jälgis vanu mudeleid... /--/ ... Euroopas eostunud avangardistlikule kirjandusele (Gòmez de la Serna, Proust, Joyce jt.)“ (Lk.: 244.)

„-- Hispaania maa ja inimesed, ning oskus neid kujutada armastusega, mis äratab lummuslikust tardumusest nende hinge... /--/ ... otsekui mingi algse, kõike koos hoidva vaimu juhitud pühalik-pidulikuks rituaaliks. /--/ Aga ta näitab ka selle kurbuse ilu, inmeste ja maa hinges püsivat puhtust, õilsust, igatsust.“ (Lk.: 246.)

„Azorini filosoofia on alguste ja puhtuse otsing. Puhtuse leiab ta looduses, milles varjuvat ilu seisates selle üksikuid kordumatuid hetki ja neid metafooridega põlistades... /--/ Hispaania vaim ona alti erksalt tajunud materiaalset maailma, sealhulgas loodus, kuid keskendunud samas jäägitult inimesele, et kirjanduses ja kunstis, eriti varasematel ajastutel, loodus peaaegu kunagi iseette kujutusobjektina ei ilmu.“ (Lk.: 248.)

„Azorin, väike filosoof, ei räägi meile kokkuvõttes üldsegi mitte väikestest asjadest. Ta kõneleb meile asjade suurest algusest.“ (Lk.: 249.)

Pio Baroja novellid.

„Pio Baroja (1872-1956) on ennekõike romaanikirjanik,“ (Lk.: 250.)

„ Rahvuselt bask, esindab Pio Baroja ühe suurvaimuna (temaga koos nimetagem // jesuiitide ordu rajajat Ignatius Loyolat ning Baroja põlvkonnakaaslast, eksistentsifilosoofi Miguel de Unamunot)“ (Lk.: 251.)

„Algusest peale mässab Baroja kõige vastu, mis alandab ja aheldab inimest, olgu need siis sotsiaalsed institutsioonid ja normid, ametlik demagoogia või rutiinne elu, mis võõrandab inimest ja hävitab tema individuaalse teadvuse, ... /--/ -- kuivõrd inimese sisemist vabadust, vabadust selleks, et säiltada endas inimsus.“ (Lk.: 252.)

„Loodus ja selle inimlik algsümbol – naine – on ka see, mist toob Baroja igavese eksleja, vagabundi hinge ängistuse ja igatsuse tundmatu järele, puhastab ja õilistab seda...“ (Lk.: 253.)

„Nad on inimesed, kes üha igatsevad tundmatut, nostalgilised ekslejad, vagabundid selle maailma, kaduviku ja oma hinge teedel.“ (Lk.: 254.)

Ramòn Gòmez de la Serna.

„1909 aastaks, mil oma programmiga astus kirjandusareenile // R. G. S. //, oli Hispaania vaimuelu nii Euroopast levinud filosoofiliste õpetuste kui ka oma sisemiste vastuolude varal jõudnud murrangulisse ajajärku.“ (Lk.: 255.)

„“... ta pidi tabama elu tema hetkede, mööduvuste eheduses...““ (Lk.: 257.)

„“Nad tekivad harva, haruarva... keeruka ja sügava lumma seisundis.“ „Neid ei saa otsida.““ /--/ „Nii kirjutab Euripides: Mesi on mesilaste ühiskondlik töö.“ „Horatius küsib: Mis on nende unenägu, kes on ärkvel? ja vastab: Lootus“.“ (Lk.: 258.

„“See peen tundlikkusega kunst peab näitama tulevikus inimestele, et kõigele vaatamata oleme läbi elanud neidsamu tundeid mis nemadki. See on ülim, milleni võib jõuda niinimetatud surelikkus.““ (Lk.: 259.)

„Ajalugu ei ol esile tõstnud ühtki tõeliselt suurt kunstiteost, mille jäägitult absolutiseeruksid ja vastanduksid elu nähtumus ja kujutlus:“ (Lk.: 260.)

Vicente Aleixandre.

„Nobel 1977. a. kirjandusauhinna andmine hispaania poeedile Vicente Aleixandrele oli üllatus heas mõttes. /--/ ... sündis 26. aprillil 1898. a. Sevillas,“ (Lk.: 261.)

„Luuletaja intuitsioon võib asetada asjad niisugustesse suhetesse, mida tavapärases reaalsuses kunagi ei ole, ent ometi sisaldub just neis suhetes reaalsus, sageli tõelisuse see külg, mis harilikult on nähtamatu; asjad omandavad uue ilu ja värvi, avavad oma uue, sügavama tähenduse.“ (Lk.: 262.)

„Aleixandre esteetikat ja eluvaadet tuleb kõigepealt otsida tema luulest enesest.“ (LK.: 263.)

„Aleixandre loomingu oluliseim tunnus: tema luulemaailma materiaalsus, s. o. vormide ja kujundite aineline konkreetsus, kombatavus, tuntavus üksnes läbi vahetu meelelise taju, ning ka peateema: mateeria ja selle ühtsus.“ (LK.: 264.)

„Et erootiline teema Aleixandrel siitpeale saab valdavaks, on loomulik: fluktueerivas lagunemises ja taastuses toimib armastus kui ferment, on sünni ja surma vahendaja, inimese surematusekire meelheitlik teadvustus.“ (Lk.: 265.)

„Ent armastus, mis viib meid ühisolemiseni loodusega, on ühteaegu siinpoolne häving, jõudmine piirkonda, kus ühte sulavad sünd ja surm ning kus armastajad oma õnnetäiuses ja surematusenäljas tajuvad teispoolsust, lõplikku tõelust, olematust.“ (Lk.: 266.)

„Aleixandre luule on läbi teinud evolustiooni, kus pöörangud, tunnetuslikud nihked on tihti hämmastavalt põhjalikud. Ent miski selle arengus ei lõhu olemise ühtsuse taju: see on poeedi teadvuse jätkuvalt vitaalne teekond ajas ja ruumis, püsiv armastusside kõige elavaga ja kõige sellega, mis on inimlikku meie elus.“ (Lk.: 269.)

Salvador Espriu katalaani luuleloos.

„... trubaduuridel seesugune sügav isiklik mõtisklus puudub. Kui otsiksime // piinatud kujutlusele ja lunastuse puudumisele... /--/ ... sest Ameerikasse avatud mereteega kaotas Vahemeri oma tähtsuse.“ (Lk.: 272.)

„Ühine on aga patriootiline tunne, igatsus näha oma kodumaad vabana.“ (Lk.: 273.)

„... tema poeesia on see, kus kõige selgemini peegeldub katalaani ühiskond oma sõjajärgses ängistuses, aeglases ja raskes pöördumises vabaduse poole, /--/ Esimene tunnusjoon, mis üksmeelselt omistatakse Espriu luulele, on selle terviklikkus.“ (Lk.: 275.)

„Espriu üks väited on, et luule võib olla ja peakski olema üheaegselt kommunikatsioon ja tunnetus.“ (Lk.: 276.)

„Horatiuse sõnadele „non omnis moriar“ („ma ei sure täiesti“) /--/ ... et poeet ei eemaldu inimestest – isegi kui ta nendest põhjalikumat tõde tajudes seda võiks teha. /--/ Nagu Dante oma põrguteegkonnal ei suutnud jääda ükskõikseks armastajate kannatuste vastu, nii on ilus see ürgne, loomulik kutse ka Espriu luules.“ (Lk.: 278.)

„Ka põhjalikumas mõtiskluses olemise vastuolude ja piiride üle on tema laul elust ja lootusest. Luulet kirjutada, nagu ütleb Espriu, on töötada inimese heaks.“ (Lk.: 281.)

„Tremendismist“.

„Mida uuem on sõna, seda võõram ta on, seda raskem tema sisu mõistmine.“ (Lk.: 283.)

„-- ning tema huvi haigete, üksildaste ja primitiivsete inimeset vastu (vrd. Dostojevski, Kafka) /--/ ... et sõja läbi elanud inimesed olid kõik kaotanud midagi – kes elu, kes tervise, kes lootused, kes armastuse. /--/ ... kes tõlgendavad Cela ja Laforeti romaane kui eksistentsialistlikke, kui inimolemise mõtte universaalset analüüsi,“ (Lk.: 284.)

„... inimolemise mõtte ning inimese eetilise valiku võimaluste selgitamine,“ (Lk.: 287.)

C. J. Cela „Taru“: kostumbrism ja filosoofia.

„( C. J. C.) (s. 1916) äratas Euroopa kirjanduspubliku tähelepanu... /---/ Päritolult oli Cela galeeg; // Seal on kõige enam säilinud jälgi iidsest keldi ja iberokeldi kultuurist; // Jaakobus sai hispaanlaste kaitsepühakuks...“ (Lk.: 288-289.)

„Ajaloolisi põhjusi tuleb aga mõista kui oma olemasolu õigustust, lähtumist sisemisest kutsumusest ja soovi väljendada tõde, mis võimalikult läheneks ajaloolisele, ühiskonna ja inimese reaalse olemise tõele.“ (Lk.: 291.)

„... eksistentsiaalfilosoofia oma rõhutatud eetilisusega, vabaduse ja vastutuse süvaseostega...“ (Lk.: 294.)

„Ei ole kokkuvõtet, väljavaadet; on vaid kaos, kus valitseb pime juhus.“ (Lk.: 298.)

„... näib sümboolselt kinnitavat ühe inimese, üksiku vastuseisu mõttetust, kui ühsikonnas tervikuna midagi ei muutu.“ (Lk.: 299.)

„... pinna jalge alt kaotanud, kuid ometi mõtlemisvõime ja kriitilise meele säilitanud haritlastega...“ (Lk.: 301.)

„aga kannatab selle pärast ja hoiab endas romantilist salaunistust vaimsemast või hingelisemast elust. /--/ Võib-olla on selles Cela lootus ja ühtlasi metafoorne, romaanifilosoofiline vastavus tema mõttele sellest -- , et inimene pole sugugi poliitiline loom (nagu õpetas Aristoteles), vaid pigem üksildane loom, kes tegelikult ehk siiski vajab ühiskonda, kuid pole seda (veel) ära tundnud.“ (Lk.: 302.)

(Uusim)uusimast hispaania kirjandusest.

„Meie aja kultuurikriisi sümptomeid peaks olema juba seegi, et enam ei jätku nimesi, tähistusi. /--/ Sellepärast pole ka „postmodernismi“ mõistel, mida Lääs oma XX sajandi viimase veerandi kultuuri üldiseks märgiks püüab seada,“ (Lk.: 303.)

„Mujal läks aga moodi strukturalism, hakates tagaplaanile tõrjuma eksistentsialismi.“ (Lk.: 304.)

„Saavutati kergus. Siiski lisas õige kohe uue, luule alguste mängulikkusele ekspressionistlikku närvilisust Leopold Maria Panero (kes ehk meenutab veidi meie Paul-Eerik Rummot). /--/ Hasso Krulli, kõik peened ja haritud, Pariisi semiootika ja dekonstruktsiooni virgad õpilased...“ (Lk.: 305.)

„(eks üldine raamatuäri Läänes mängi siin oma osa; romaan võib kirjanikku ainsana toita – kuid sel puhul peab tiraaž olema parajalt suur; luuletajaist seevastu keegi ei loodagi oma loomingust elatuda).“ (Lk.: 307.)

Ain Kaalepi POETICA IBERICA

„Tõlkija // nii universaalsest jääb arvustaja ampluaa märksa ahtamaks.“ (Lk.: 309.)

„... hingesugulane kõige üldsiemas ja tähtsamas: oma avatuses maailmale, oma mõistvusvõimes ja -soovis, vaimu lakkamatus ärkvelolekus, üha uues teeleminekus – kui mõnel hetkel tõde näiski tabatud.“ (Lk.: 312.)

„Neid, kes oskaksid seletada Eestit maailmas ja maailma Eestis, on meil paraku vaid üksikuid.“ (Lk.: 315.)

„Ja suure kirjanduse puhul ongi täiendamiseprotsess paratamatu: iga sajand, iga põlvkondki vajab oma tõlget. Mida rohkem neid, kes tõlkida üritavad, seda parem. Tõlgete rohkus on kultuuri küpsuse tunnus.“ (Lk.: 316.)

„Igal juhul aga tundub Ain Kaalepi üritus sümpaatse luulevõimalusena ja on kindlasti juba praegugi tublisti täiendanud meie luulepilti, mis olles kaua germaani mõjule allutatud, /--/ Luule on algselt olnud laul; tema tähtis omadus on meloodia.“ (Lk.: 317.)

„Olgu nad edasi uurida neile, keda Ain Kaalepi avarused on juba kütkestanud, ja õnnelikult avastada neilegi, keda tema avatused üha kutsuma jäävad.“ (Lk.: 327.)

Võrdlevalt katalaani ja eesti kirjandusest.

„Aja- ja kultuurilugu kulgevad oma Suurt Spiraali mööda kõigutamatus rahus, mis segadus, seestpoolt tundes, ühes inimpõlvkonnas ka ei valitseks -- /--/ Lääne keskaja kristlikule universalismile järgnes rahvuste ja nende individuaalsuse avastamine renessansis -- /--/ Seejärgne valgustus ei olnud enam kristlik, vaid ratsionalistlik universalism, mis ennast teadmiste haripunktiks kuulutades ei saanud teisti kui üleolekuga tagasi vaadata seniste sajandite „barbaarsusele“. Siis avastas romantism uue individuaalsuse ja selle, et „pimedas“ keskajas jagus hingevalgust vaata et rohkemgi kui uusaegses valgustuses endas.“ (Lk.: 328.)

„Kataloonlasi on alati olnud rohkem kui eestlasi – praegu umbes 6 miljonit eestlaste miljoni kõrval --, nii ei ole füüsilise kadumise ängistus neid ehk sel määral läbi sajandite vallanud kui meid.“ (Lk.: 329.)

„-- tänu Uku Masingule, eesti silmapaistavale luuletajale, erudiidile ja folklooritundjale...“ (Lk.: 330.)

„Ilma keskajata poleks olnud renssanssi, ilma klassitsismi ja valgustsueta romantismi. Iga ajastu toidab endas oma magavat vastandit...“ (Lk.: 331.)

„ -- hoolimata tärganud positivismist ja muust – veel vägagi tugevana Herderi kinnitus sellest, et rahva geenius ja indiviidi geenius on sügavuses üks ja sama. Ei olemas kriteeriume, mille järgi ühe ajastu filosoofiat võiks paremaks pidada teise ajastu filosoofiast, üht kultuuri paremaks teisest.“ (Lk.: 334.)

„... vaimuaristokraatlik, Goethele, Novalisele ja Nietzschele toetuv modernism,“ (Lk.: 336.)

„Traagilise isamaaluuletaja Juhan Liivi näiliselt lihtsad (kohati rahvalaululised) värsid sisaldasid matkimatut tundepeenust. /--/ (Muide, sarnaselt Hölderliniga kirjutas Juhan Liiv mitmed oma sügavamad luuletused vaimse pimestatuse piiril; nagu Hölderlin, suri ta vaimuhaigena.)“. (Lk.: 337.)

„... juba arhitekt ja skulptor Antoni Gaudi ületas oma Sagrada Familia katedraaliga, Güelli pargiga ja mõndadegi muude loodusvormide voolavust-sulavust matkivate teostega modernismi (l`art nouveau) piirid -- /--/ Neoromantik oli Marie Under, /--/ Kui 1930. aastatel tekkinud „Arbujate“ mõjukas rühmitus (Alver, Talvik, Sang, Masing jt.) asetas küll rõhu väljenduse estetiseerimisele, siis oma kujundisüsteemis ei väljunud seegi liikumine sümbolismist ja ekspressionismist,“ (Lk.: 338.)

„... läbi XX sajandi valitsevad paljukirjutajad vähekirjutajate üle, mistõttu – nagu see romaani ajaloos laiemaltki nähtub – keskmiselt heast tasemest kõrgemale, s. o. väga heale tasemele küünivad vaid üksikud; vähe on sellised romaane, mis üksmeelselt oleksid heaks kiidetud suurteostena. /--/ Nii on ka juhtunud Tammsaare ja Lutsuga: „Tõe ja õiguse“ 1. osa ja „Kevade“ on tuttavad igale eestlasele, nad on tõeliselt ja heas mõttes populaarsed, meisterlikult rahva hinge peegeldavad ja lugeja hinge kosutavad. /--/ ... ei ole nad mingit olulist tähelepanu äratanud.“ (Lk.: 339.)

„Õige mitmesse keelde on tõlgete kaudu jõudnud sümbolist August Gailit „Toomas Nipernaadi“ (1928) – eestlase karakterile võib-olla mitte päris tüüpilise, kuid ajas ometi läbi kumava boheemlaslik-pikareskse joone kehastus...“ (Lk.: 340.)

„, ja nii tuli vabaduse ja inimõiguste ideed kirjanduses kaua mähkida sümbolite, müütide ja allegooriate kaitsvasse rüüsse.“ (Lk.: 342.)

„Luulet on mõjutanud mitemsugused maailma moodsa luule suunad (Rummot T. S. Eliot ja moodne soome luule, Kaplinskit jaapani, põhjaameerika luule ning panteistlik-eksistentsialistlik laad üldiselt), proosas tuli mõjutusi eelkõige saksa ja ingliskeelsest kirjandusest (Th. Mann, Remarque, Hemingway), /--/ Jaan Krossi ajaloolised (Th. Manni ja Stefan Zweigi jälgedes) loodud romaanid,“ (Lk.: 343.)
„ katalaani kirjandus on elitaarsem, keerulisem-intellektuaalsem, eesti kirjandus isegi oma kõige filosoofilisemas osas jätkab avatumana laiadele hulkadele, juurdepääsetav-lihtsamana.“ (Lk.: 345.)

„... püüab noor luuletaja ja kriitik Hasso Krull järjekindlalt juurutada Lääne kirjanduse „viimaseid moode“ (postavangardismi ja -strukturalismi, „derridaismi“ jm.). /--/ -- isegi kui me kõik armastame-austame Juri Lotmani, kaasaegse strukturaalse kirjandussemiootika patriarhi,“ (Lk.: 346.)

Seal, kus lõppevad Prüneed. (Hispaania ja Katalaani kirjanduse retseptsioonist).
„Autor, nagu lugejagi, võib mõistena olla märksa mahukam kui konkreetne ajalooline isik. Taolises perspektiivis tõuseb võtmeliseks mõisteks kirjanduse dünaamika.“ (Lk.: 347.)
„Nagu mistahes lugemisakt, on tõlge ühtlasi tõlgendus.“ (Lk.: 349.)
„Hispaania kultuur teiseneb sujuvalt keskajast renessansiks ja renessansist järgmiseks kultuuritüübiks, barokiks.“ (Lk.: 353.)
„Seevastu andis hispaania kultuurile erakordselt olulisi impulsse Madalmaade humanist, // Rotterdami Erasmus. /--/ Antiiki Hispaanias loetakse, kuid ei loeta põhjalikult. Loovus prevaleerib normi üle.“ (Lk.: 354.)
„Cervantese loomingu vastavuses Euroopa romantismi koodide laiale diaspansioonile ei ole kunagi tulnud kahelda. Olulisim siiski on romantismis leitud filosoofiline võti. Selles jätkab maailm Cervantese lugemist tänapäevani.“ (Lk.: 358.)

„Maatkiv kultuur ei sünnita liikumisi. Parimal juhul kindlustab see algelise intertekstina kultuurilise jätkuvuse – põhikeele püsimise kultuuris.“ (Lk.: 359.)

„Kas hilisem Euroopa ülepea teaks midagi Byronist, Shelly`st ja Goethest, piirdunuks nende looming ainuüksi lüürikaga?“ (Lk.: 360.)

„Prantsuse kirjandus tõusis koos Montaigne`i, Descartes`i, Gassendi, Pascali, Volataire`i ja Rousseau`ga; saksa kirjandus kasvas maailmakirjanduseks koos Lessingu, Schellingu, Fichte, Hegeli ja Schopenhaueriga.“ (Lk.: 363.)

„Miguel de Unamuno ja Josè Ortega y Gasset on esimesed hispaania mõtlejad moodsas maailmafilosoofias. /--/ Ja vastupidi, näib, et just need selle põlvkonna luuletajad, kelle iseseisev filosoofiline sõnum jäi poolikuks, kalduvad avarast interkulturaaliast ajapikku taanduma.“ (Lk.: 364.)

„XX sajandil ei tule rääkida üksnes massilugejast, vaid ka massikriitikast. Eales varem ei ole kirjanduse kriitiliset lugejate hulk olnud nii suur kui meie sajandil. Kriitilise lektüüri hulka tuleb arvata ka kirjandusteooria ja-filosoofia. /--/ ... ajendades ettekujutust, nagu peaks kirjandus täielikult üle võtma filosoofia funktsiooni.“ (Lk.: 365.)

„... kus eksistentsiaalsus on hakanud lõtvuma ja mil vahest tugevamini kui iial varem on kirjandus allutatud kriitilise lektüüri intellektuaalsele keelele. /--/ Aeg jätkab oma vaevarikast lugemistööd. Oma muljeist avaldab ta meiel vaid osa, teise osa jätab targu enda teada...“ (Lk.: 366.)

__________________________

2019. anno Domini. Filosoofilised tsitaadid.

Georg Cristoph Lichtenberg: „Aforisme“. Tallinn, 1972. Kirjastus: „Perioodika“. [Sari: „Loomingu“ Raamatukogu NR. 28. (764).] Tõlkinud: August Sang ja Kersti Merilaas. (Eessõna: Mart Mäger.) Lk.: 5 – 64.

Georg Christoph Lichtenberg (1742 – 1799)

„Kaasaegsete vaimurikaste meeste poolt austatud ning oma aja targemate peade hulka arvatud Lichtenberg on kirjanduslugudes võrdlemisi varju jäänud – enamasti peab ta leppima möödaminnes, ülevaatelise mainimisega. /--/ Meil vähetuntud autori soovituseks võiks olla kasvõi teadmine, et Albert Einstein arvas selle kaks sajandit tagasi elanud mõtleja ning kolleegi füüsika alal endale sümpaatsete autorite ringi. Arthur Schopenhauer toob Lichtenbergi tõelise filosoofi näiteks... // Lev Tolstoi omakorda on tunnistanud Lichtenbergi teravmeelsuse, selguse ja ideerikkuse võlu... // Goethe, Kant ja teised suurused otsisid Lichtenbergi poolehoidu,...“ (Lk.: 5.)

„G. C. L.: „Kui taevas leiaks tarviliku ja tulusa olevat minust ja minu elust uusväljaannet teha, siis tahaksin talle selle kohta mõned mitte just ülearused märkused esitada, mis peaasjalikult näopilti ja üldist plaani puudutavad.““ (Lk.: 6.)

„Võtab maad kantiaanlik skepsis maailma tunnetatavuse suhtes. /--/ ... Inglismaa jäi talle elu lõpuni paeluseks, mille kirjanduslikku suurust ta saks amannetusele vastu seadis:“ /--/ Tal oli söakust nimeka professorina majja võtta kirjaoskamatu, kuid kauni slilleneiu ning selles ühenduses mööda saata paar kõige õnnelikumat aatsat oma elus; korrates nõnda Goethe seltskonna-väljakutset.“ (Lk.: 7.)

„G. C. L.: „Kui inimene võib lolliks minna, siis ei näe ma põhjust, miks maailmakorraldusega ei võiks sama juhtuda...“ /--/ Teatav endassetõmbumine tõi Lichtenbergile juba tema eluajal kõrvalseisja ning eemaltvaataja maine... // .. tema aforistika, räägivad ümbruse ja iseenda terasest jälgijast.“ (Lk.: 8.)

„Enamikule Lichtenbergi kirjatöödest on iseloomulik kunstilise ning teadusliku proosa vahepealne stiil, mistõttu essee žanrimääratlus oleks kõige kohasem. Ühtlasi osutab see seik tema töömeetodile: mitte ekspromt inspiratsiooni ajel, vaid teadlaslik faktide kogumine, süsteemi viimine ning läbikirjutamine.“ (Lk.: 9.)

„See on siis ennemini mõttepäevik kui aforismikogu ja sisaldab väga erisugust materjali, enamasti siiski viimistletud ja lakoonilises, aforismipärases vormis. /--/ Lichtenbergi omapära tabas Goethe, väitres: „Llichtenbergi kirjutisi võime pruukida hämmastavate võlukepikestena: kus tema nalja heidab, on probleem varjul.“ Goethet hämmastas ka Lichtenbergi teadmiste ja seostamisvõimaluste erakordne varamu.“ (Lk.: 10.

Georg Christoph Lichtenberg:

„Ma ei mõista, mis te, inimesed, tahate. Mul ei ole mingit himu suureks meheks saada, vähemalt selles oleksite te pidanud kõigepealt selgusele jõudma.“ /--/ „Ma ei salga, et minu umbusk meie aja maitse vastu on kasvanud ehk isegi laiduväärse liialduseni. Iga päev pean ma nägema, kuidas inimesi geeniusteks tituleeritakse, // Seetõttu ei usu ma enam kontrollimata mitte kedagi.“ /--/ Suuri vallutajaid on alati imetletud ja maailma ajalugu liigendab nende järgi oma perioode. See on kurb, aga inimesele loomuomane.“ /--/ „... ja seda niikaua, kui inimesed inimesteks jäävad. Eelistada väikeses kehas asuvat suurt vaimu nõuab mõttekõrgust, milleni ainult vähesed küünivad.“ (Lk.: 13.)

„Kui me saaksime igalt filosoofilselt kirjamehelt kümne aasta kohta üheainsagi vaieldamatu tõe, siis oleks meie saaks veel küllalt rikkalik.“ /--/ Idniaanlaste juures peab igaüks, enne kui teda ühsikonda vastu võetakse, karmi proovi läbi tegema...“ /--/ „... pea aga oleks võinud ilma kooskõlalist süsteemi loomata, ilma abstrahheerimata, ilma veinita ja ilma armastuseta platoonilisest joobumisest ja platoonilistest ekstaasidest rääkida,“ /--/ See on veel suur küsimus, mille varal on maailmas rohkem korda saadetud, ka spõhjalikult öeldu või ilusasti öeldu varal. Midagi ühteaegu väga põhjalikult ja väga ilusasti öelda on raske; igatahes niipea kui ilukõla tajutakse, ei ole põhjalikkus enam täiesti tuntav.“ /--/ „... kui kõik need teosed, mis on mõeldud asbtraktsele inimesele, keda seni veel olnud ei ole ja iial ei tulegi.“ (Lk.: 16.)

„Midagi lühidalt ütelda ei ole kunst, kui midagi ütelda on nagu Tacitusel, aga kui midagi ütelda ei ole ja siiski raamat kirjutatakse, sellega tõde e nihilo fit ümber lükates – seda nimetan ma teeneks.“ /--/ Lugemisel olgu reegliks: autori taotlus ja peamised mõtted endale lühidalt selgeks teha ja sel kujul omandada. Kes nõnda loeb, on tegev ja võidab palju; teistlaadi lugemisel, loetavat oma tagavaradega võrdlemata ja oima mõttesüsteemiga liitmata, ei võida vaim midagi, vaid pigem kaotab.“ /--/ „Meie viletsa kasvatuse juures, kus me elu teisel poolel kõik jälle unustame, mida esimesel poolel oleme õppinud, nõuab lihtsalt kirjutamine pingutust, ja seetõttu hakatakse lõpuks arvama, et kõik, mis pingutust nõuab, ongi hea ja lihtne.“ (Lk.: 17.)

„Tihti heidetakse suurtele meestele ette, et nad oleksid võinud väga palju head teha, mida nad teinud ei ole. Nad võiksid vastata: mõtelge kord kurjale, mida me oleksime teha võinud, ja mida me teinud ei ole.“ /--/ „Esimene satiir tehti kindlasti kättemaksuks. Kasutada seda oma ligimeste parandmaiseks, pahe ja mitte paheliste vastu võitlemiseks on juba klanitud, mahajahutatud, taltsaks tehtud mõte.“ (Lk.: 18.)

„Kõige suuremate avastuste hulka, milleni inimmõistus viimasel ajal on jõudnud, kuulub minu arvates oskus raamtuid hukka mõista, mida loetud ei ole.“ /--/ Ka kõige üldisemaid mõisteid väljendaks iga mees isemoodi, kui ta oma isiklikku tunnet järgiks; harva märgatakse enne küpset vanust, et ollakse isiksus... // Seda õpetab meile Shakespeare.“ /--/ Katoliiklased ei mõtle sellele, et inimeste usk muutub samuti nagu aeg ja inimeste teadmised. Ühes suhtes edasi minna ja teises paigal seista on inimesel võimatu. Isegi tõde vajab teisel ajal teist riietust, et vastuvõetav olla.“ /--/ „Läbikäimine arukate inimestega on kõigile soovitav, kuna sel kombel võib lollgi teisi järele aimates targasti tegutsema õppida, sest järele aimata oskavad ka kõige suuremad lollpead...“ (Lk.: 19.)

„Vaevalt on maailmas kummalisemat kupa kui raamatud. Neid trükivad inimesed, kes neist aru ei saa, müüvad inimesed, kes neist aru ei saa, köidavad, arvustavad ja loevad inimesed, kes neist aru ei saa, ja neid isegi kirjutavad inimesed, kes neist aru ei saa.“ /--/ „Töö viimistlemisel pea silmas: olgu sul eneseusaldust, õilsat uhkust ja veendumust, et teised, kes sinu vigu väldivad, pole sinust paremad, sest nad teevad neid vigu, mida sina oled vältinbud.“ /--/ „Ma usun aga, et ka kõige tegevam inimene leiab niisama palju kahetseda kui kõige laisem; sest kes rohkem teeb, näeb ka rohkem ja selgemini, mida oleks võinud teha.“ (Lk.: 20.)

„Niipea kui mõni kirjanik veidi tunnustust leiab, usub ta, et kõik, mis temaga seoses, maailma huvitab.“ /--/ „Kas mõni mees, ke skirjutab, hästi või halvasti kirjutab, see on kohe selge, aga kas teine, ke smidagi ei kirjuta ja vaikselt istub, istub vaikselt tarkusest või rumalusest, seda ei saa ükski surelik selgeks teha.“ /--/ „Inimesed kipuvad kergesti arvama, et sellel, kellel pisult talenti on, peaks ka töötamine kerge olema. Võta end alati kokku, mees, kui sa midagi suurt tahad korda saata.“ /--/ „Eks ole imelik, et publikut alati, kui ta meid kiidab, kompetentseks kohtunikuks peetakse, aga niipea kui ta meid laidab, kuulutatakse ta võimetuks vaimuloomingu üle otsustama.“ (Lk.: 21.)

„Suurim õnn maailmas, mida ma iga päev taevalt palun: et ainult arukad ja vooruslikud inimesed võiksid jõu ja teadmiste poolest minust üle olla.“ /--/ „Mulle on elus nii palju teenimatut au osaks saanud, et ma võin vabalt leppida ka nii mõnegi teenimatu mõnitusega.“ /--/ „Mind on tihti laidetud minu vigade pärast, mille tegemiseks minu laitjatel küllalt jõudu või vaimust pole jätkunud.“ /--/ „Tihtipeale kirjutab mõni õppinud mees seda, mida teisedki kirjutada võiksid, ja jätab kirjutamata selle, mida ainult tema kirjutada suudaks ja mis teda surematuks teeks.“ /--/ „Kuldne reegel: inimesi ei tule hinnata mitte nende tõekspidamiste järgi, vaid selle järgi, mida need tõekspidmaised inimesest teevad.“ /--/ „Mõningaid meie originaalseid päid oleme sunnitud vähemalt senikaua hulludeks pidama, kuni me niisama targaks oleme saanud kui nemad.“ (Lk.: 22.)

„Anna minu headele kavatsustele jõudu – see on palve, mis issameiesse võiks kuuluda.“ /--/ „Ma olen tihti olnud olukorras, mis on mind kindlalt uskuma poannud, et see, kes on järelmaailmale meelepärane, peab praeguste poolt vihatud olema, ja ma tundsin kalduvust kõike rünnata.“ /--/ Sellest, mis inimene praegu Euroopas on, ei tohi me veel järeldada, mis ta olla võiks.“ /--/ „Imepärase mõõdupuuks oleme meie ise; kui me universaalset mõõdupuud otsiksime, siis ei oleks miski imepärane ja kõik asjad oleksid suuruselt võrdsed.“ /--/ „Inimene olla ei tähenda mitte üksnes teada, mida eelmised põlved meie heaks on teinud, vaid ka sedasama järelpõlvede heaks teha.“ /--/ „Ärgu tahetagu kreeka ja rooma tarkpeade järgi mingeid silmaga nähtava geniaalsuse reegleid abstrahheerida, seni kui puudub võimalus neid kreeka lollpeadega vastandada.“ (Lk.: 28.)
„Vähese andega ja rohkem lugemusele kui mõistusele tuginevate inimeste üldine viga on see, et nad kunstlikke tõlgitsusi kergemini omaks võtavad kui loomulikke.“ /--/ „Kindlasti on parem mõnda asja üldse mitte õppida kui seda pealiskaudselt teha, sest paljas terve inimmõistus, kui ta mõne asja üle otsustad atahab, ei löö nii viltu kui poolik õpetatus.“ /--/ „Sageli tuleb uurida just seda, mille inimesed enamasti ära unustavad, millele nad tähelepanu ei pööra ja mida nii tuntuks peetakse, et seda enam uurimise vääriliseks ei peeta.“ /--/ „Imelik, et ainult erakordsed inimesed teevad leiutisi, mis tagantjärele nii kerged ja lihtsad näivad. See eeldab, et asjade kõige lihtsamate, aga tõeliste suhete märkamiseks on vaja väga sügavaid teadmisi.“ /--/ „Kreeklastel oli inimesetundmist, mida meie ilma uue barbaarsuse kosutavat talveund läbi tegemata vaevalt suudame saavutada.“ (Lk.: 24.)
„Mitte valed, vaid väga peened pisivõltsingud takistavad tõe selgitamist.“ /--/ Inimesed ei mõtle elunähtustest nii erinevalt, kui nad neist räägivad.“ /--/ „Mida maailmas shakespeareilikult teha sdai, on Shakespeare enamasti ära teinud.“ /--/ „Peaasi on kahelda asjades, mida praegu pikemalt uurimata usutakse.“ /--/ „Maailmas ei saa veel kõik päris korras olla, kuna inimesi peab ikka veel pettuse abil valitsema.“ (Lk.: 25.)
„Meie eelkäijad on mõjuvatel põhjustel mingi korralduse teinud, ja meie kõrvaldame selle korralduse jällegi mõjuvatel põhjustel.“ /--/ „Pole oluline, et päikene mõnes impeeriumis kunagi looja ei lähe, nagu Hispaania omal ajal hooples, vaid see, mida päikene oma teekonnal neis maades näha saab.“ (Lk.: 26.)
„Vanade seaduste, vanade pruukide ja vanade uskumuste sageli mõtlematule austamisele võlgneme tänu kõige nurjatu eest maailmas.“ (Lk.: 27.)

„Harva jääb see kauaks selgitamata, mis on väga kummaline. Selgitamata jääb see, mis enam kummaline ei tundu või mis pole kunagi kummaline tundunud.“ /--/ „Raamat, mis maailmas kõigepealt tuleks ära keelata, on keelatud raamtute kataloog.“ /--/ Sõnades „vox populi vox dei“ on rohkem tarkust, kui tänapäeval nelja sõnasse tavatsetakse mahutada.“ /--/ Tuhanded taipavad mingi väite mõttetust, ilma et nad suudaksid või oskaksid seda vormikohaselt ümber lükata.“ (Lk.: 28.)
„Paljude maade heaolu otsustatakse häälteenamusega, kuigi ga mees tunnistab, et halbu inimesi on rohkem kui häid.“ /--/ „Eks ole veider, et inimesed nii innukalt usu eest võitlevad ja nii innutult tema eeskirju täidavad!“ /--/ „Leidub inimesi, kes võivad kõike usukuda, mis aga tahavad; need on õnnelikud olevused!“ /--/ Seal, kus mõõdukus on viga, on ükskõiksus kuritegu.“ /--/ „Me ei põleta küll enam nõidu, aga selle eest iga läkituse, kus mõni kibe tõde on välja öeldud.“ /--/ Miski ei soodusta hingerahu rohkem kui isikliku arvamuse puudumine.“ (Lk.: 29.)
„Puust nikerdatud pühakud on maailmas rohkem korda saatnud kui elavad.“ /--/ Homse ettekuulutamisest saab maailmas küll ära ealada, mitte aga tänasest tõekuulutusest.“ /--/ Kõige ohtlikumad ebatõed on tõed, mida mõõdukalt on moonutatud.“ (Lk.: 30.)
„Pikk õnn kaotab väärtuse juba oma kestvuse tõttu.“ (Lk.: 31.)

„Ma võin kujutleda aega, kus meie religioossed mõisted niisama veidrana näiva dnagu meile praegu rüütliaja arusaamad.“ /--/ „Teatavatele isikutele on tark mees ohtlikum kui kõige paandunum suli.“ /--/ „Vaestele teeb paradiisi õigupoolest nii ihaldatavaks mõte seal valitsevast suuremast võrdsusest.“ /--/ Nii nagu pühakutele null pea kohale maalitakse.“ (Lk.: 33.)
„Ka suured inimesed eksivad, ja mõned isegi nii tihti, et tekib peaaegu kiusatus neid väikesteks inimesteks pidada.“ (Lk.: 34.)
„Kas te siis ustute, et armas jumal on katoliiklane?“ /--/ „Pilget ja nalja nagu kõiki söövitavaid aineid tuleb ettevaatlikult kasutada.“ /--/ „Ühel on vale õigekirjutis ja teisel õige valekirjutis.“ /--/ „Lodeve`i mungad Gascone`is kuulutasid pühakuks hiire, kes pühitsetud armulaualeiva nahka oli pannud.“ /--/ „Peen see muidugi ei olnud, aga ta mõistis siiski kunsti, kuidas vahetevahel vajaduse korral kaasinimeste turjal sõita.“ (Lk.: 35.)
„Kahtlus ei tohi ületada valvsuse piire, muidu võib ta ohtlikuks muutuda.“ (Lk.: 36.)
„Miski ei tee teaduse arengule rohkem takistusi kuis ee, et usutakse teadvat, mida veel ei teata. Selle vea teevad tavaliselt fanaatilised hüpoteeside leiutajad.“ /--/ „Minu vanadest tõekspidamistest ei sunni mind taganema mitte minu isiklikud subjektiivsed eksisammud. Ei, seda teevad teaduse enda edusammud.“ (Lk.: 37)
„Noori saadetakse vanade juurd eõppima, paljudel juhtudel oleks minu arvates parem, kui vanu mõne noore juurde õppima saadetaks.“ /--/ Selleks, et hubaselt või koguni lõbusalt maailmas elada, tuleb ainult kõigesse kergelt suhtuda; niipea kui hakkad mõtlema, muutud ka tõsisemaks.“ /--/ On inimesi, kes arvavad, et kõik on mõistlik, mis tõsise näoga tehakse.“ /--/ Maailmas leidub isikuid, keda kuidagi sinatada ei saa.“ /--/ „Nii see kord juba on: enamik inimesi elab rohkem moe kui mõistuse järgi.“ /--/ „Kui õnnelikult elaks mõnigi mees, kui ta teiste inimeste asjadega sama vähe tegeleks kui end aomadega.“ (Lk.: 38.)
„Enne kui hukka mõista, tuleks alati kaaluda võimalikke vabandusi.“ /--/ Elu iga hetke, langegu see meile osaks hea või halva saatuse läbi, võimalikult paremaks teha, see on tõeline elukunst ja mõistusega olendi peamine eesõigus.“ (Lk.: 39.)
„Kellel vähem on, kui ta himustab, pidagu meeles, et tal rohkem on, kui ta väärib.“ /--/ Inimene võib kõike saavutada, isegi julgust, kui ta end õieti kätte võtab; aga muidugi on parem, kui ta sellisena juba ilmale tuleb.“ /--/ „Inimese üle ei tohi kunagi otsustada selle põhjal, mida ta on kirjutanud, vaid mida ta endaga võrdsete seas räägib.“ /--/ Et õnne, mis meile endastmõistetav näib, õigesti tunnetada, kujutlegem, et me oleme ta kaotanud ja antud hetkel uuesti leidnud. Aga selleks peab olema kogenud rohkesti kannatusi, et need katsed õnnestuksid.“ /--/ „“Kahju, et vee joomist patuks ei peeta,“ hüüdis üks itaallane, „kui hästi see siis maitseks!““ /--/ „Kuigi kahel jalal käimine inimesele loomuoamne pole, on see siiski avastus, mis talle au teeb.“ (Lk.: 40.)
„Mõned inimese dilmutavad annet ennast rumalaks teha, enne kui nad targaks on saanudki; väga tihti eisneb see anne tütarlastel.“ /--/ „Igaüks on üpris meeleldi valmis kaotus eläbi targaks saama, kui ainult esimene õpetlik kaotus jälle hüvitist leiaks.“ /--/ „Ta põlgab mind, kuna ta mind ei tunne, ja mina tema süüdistusi, kuna ma end tunnen.“ /--/ „Ükski leiutis ei ole inimesele vist kergem olnud kui taevariigi leiutamine.“ (Lk.: 41.)
„Inimene suhtub oma mõistusesse ülikummalisel kombel: pidades seda looduse meistriteoks, jätab ta selle kasutamata, ja nõnda, olles sündinud tiibadega, lõikab ta need ise ära.“ /--/ „Seal, kus tol ajal olid teadus epiirid, on nüüd tema keskpaik.“ /--/ „Kui lähedalt võivad meie mõtted vahel mõnest suurest avastusest mööda libiseda?“ /--/ „Püüd aigas asjas näha seda, mida veel keegi ei ole märganud ja millele veel keegi ei ole mõelnud.“ (Lk.: 42.)

„Mul ei ole kunstlikku kujutlust inimesest, vaid lähenedes talle loomulikult, ei pea ma teada ei liiga hekas ega liiga halvaks.“ /--/ „Me elame maailmas, kus loll võib palju lolle, tark mees aga ainult väheseid tarku valmistada.“ /--/ „Maailm ei või väga vana olla, kuna inimesed veel lennata ei oska.“ (Lk.: 43.)
„Selle loo tegemisel on ainult õpetatus ärkvel olnud, terve mõistus aga maganud.“ /--/ „Suurest lugemisest on meil tekkinud mingi õpetatud barbaarsus.“ /--/ „Ma arvan nagu härra Kanti poolehoidjad oma vastastele alati ette heidavad, et need temast aru ei saa, nii usuva dka mõned, et härra Kantil õigus on, kuna nad temast aru saavad.“ /--/ „Inglis ekeeles on niisugune vanasõna: ta on liiga loll, et narriks hakata. Selles peitub väga peen tähelepanek.“ /--/ „Mehel oli nii palju mõistust, et ta siin maailmas enam peaaegu millekski ei kõlvanud.“ (Lk.: 44.)
„Kui ta oma mõistust pidi pruukima, oli tal tunne nagu inimesel, kellel parema käe asemel äkki vasakut tuleb kasutada.“ /--/ „Ükski mõistus pole kunagi suurema väärikusega vaikinud.“ /--/ „Geeniused rajavad teid, mida õilishinged hiljem tasandavad ja kaunistavad. Teeparandus teaduste vallas oleks küll soovitav, et oleks hõlpsam ühe juurest teise juurde jõuda.“ /--/ „Ta on küllalt peen, et end vihkama sundida, aga mitte niivõrd, et lugupidamist äratada.“ (Lk.: 45.)
„Teravmeelsus nürineb aastatega, teised võimed püsivad.“ /--/ „Ta on teemandi tolm, ja kui ta ka ise enam ei sära, saab temaga ometi teisi teemante lihvida.“ (Lk.: 46.)
„Kui raamtu ja pea kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat?“ /--/ „Ei nõua erilist nupukust nõnda kirjutada, et selle lahtimõtestamine lugejalt väga palju nuputamist nõuab.“ /--/ „Me ei õpi mitte selleks, et oma tarkust näidata, vaid et sedqa kasutada.“ /--/ Ta armastas peaasjalikult neid sõnu, mida sõnaraamatutes ei olnud.“ /--/ „Kui ta filosofeerib, looritab ta esemed tavaliselt mõnusa kuupaistega, mis üldiselt kena on, aga ühtki eset üksikult selgesti näha ei lase.“ /--/ „Ta imestas, et kasside kasukasse just sinna kohta, kus neil silmad asuvad, kaks auku on lõigatud.“ (Lk.: 47.)
„Teisi naerma panna ei ole kuigi raske kunst, kui on ükskõik, kas naerdakse meie nalja või meid endid.“ /--/ „Kui teatakse, et inimene pime on, siis arvatakse seda juba seljatagantki märkavat.“ /--/ Need, kellel kunagi aega ei ole, teevad kõige vähem ära.“ /--/ Ta astus aeglaselt ja uhkelt ees nagu heksameeter ja tema naine sibas nagu pentameetrike tema järel.“ /--/ Tunnen pingutatud tähelepanelikkuse ilmet, see on hajameelsuse madalaim aste.“ /--/ „Ta teritas pidevalt oma mõistust ja muutus lõpuks nüriks, enne kui ta vaimutervause saavutas.“ 7--/ „Suur valguseallikas see mees just ei olnud, küll aga suur mugav lühter. Ta kasutas teiste inimeste mõtteid.“ (Lk.: 48.)
„Improvisatsioon, mille kallal ta juba paar päeva enne jõudeajal vaeva oli näinud.“ /--/ „Kõigi kurioosumite hulgas, mida ta oma majja oli kuhjanud, oli tema ise ikkagi kõige suurem.“ /--/ „Mõistus ja fantaasia elasid tal väga õnnetus abielus.“ /--/ „Ta võib päev otsa mõne palava kujutluse pasitel peesiskleda.“ /--/ „Ma unustan enamiku loetust nii nagu sellegi, mida ma söönud olen; aga ma tean, et mõlemad ikkagi minu vaimu ja keha ülal hoida aitavad.“ (Lk.: 49.)
„Emade harimine tähendab laste kasvatamist juba emaihus.“ /--/ „Raamat on peegel, kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata.“ /--/ „Meil ei ole sõnu, et rumalatega tarkusest rääkida. Kes tarka mõistab, on juba ise tark.“ /--/ „Maksimum, milleni üks puupea kogemuste varal võib jõuda, on oskus paremate inimeste nõrkusi avastada.“ /--/ „Kuuls amehe mõnegi teose puhul leoksin ma meelsamini seda, mis ta maha on kriipsutanud, kui seda, mis ta alles on jätnud.“ (Lk.: 50.)
„Uhkus, õilis kirg, ei ole pime omaenda vigade suhtes, aga upsakus küll.“ /--/ „Kellelgi ei saa olla halba maitset, aga mõnel inimesel pole teda üldse...“ /--/ „Kõige kurvem kirjandusliik on see, mis ei sisalda küllalt arukaid mõtteid, et veenda, ega küllalt vaimukust, et lõbustada.“ /--/ „Selleks, et tundeliselt kirjutada, on vaja midagi rohkemat kui pisaraid ja kuupaistet.“ (Lk.: 51.)

„Kui me ise mõtleksime, siis oleks meil hoopis rohkem halbu ja palju rohkem häid raamatuid.“ /--/ „Meie moeautorite juures võib selgesti märgata, kuidas sõna on mõtet mõjutanud, Miltonil ja Shakespeare`il sünnib sõna alati mõttest.“ /--/ „Tänapäeval on meil juba raamatuid raamtutest ja kirjeldusi kirjeldustest.“ /--/ „Pooleldi uus leiutis täiesti uue nimega.“ (Lk.: 52.)
„Suur reegel: kui see pisku, mis sul on, ka midagi erilist ei ole, siis ütle seda vähemalt pisut erimoodi.“ /--/ „Teha otse vastupidist on samuti järeleaimamine, nimelt vastupidise järeleaimamine.“ (Lk.: 53.)
„Kui maailmas ainult seda tegema hakataks, mis tingimata vajalik on, siis peaksid miljonid inimesed nälga surema.“ /--/ „Kindlasti on maailmas vähe teisi nii tähtsaid kohustusi kui inimsoo edasikestmise ja enesesäilitamise nõue, sest pole ühtegi teist, mille täitmisele meid ahvatleksid nii erutavad vahendid.“ (Lk.: 54.)
„Selle naise ihulikud võlud olid jõudnud parajasti pöördepunkti, kus tõmbejõud hakkab tõukejõuks muutuma.“ /--/ „Isegi kõige leebemad, tagasihoidlikumad ja paremad tütarlapsed lähevad veelgi leebemaks, tagasihoidlikumaks ja paremaks, kui nad peeglist näevad, et nad on ilusamaks läinud.“ /--/ „Kuigi kalad on tummad, on kalanaised seda sõnaohtramad.“ /--/ „naiste ilu arvatakse tänapäeval abielumeeste vaimuannete hulka.“ (Lk.: 55.)
„Kõige põnevam lapp maailmas on inimese näolapp.“ /--/ „Abielu ilma pisinägeluste vürtsita oleks peaaegu sama, mis luuletus riimita.“ /--/ „Kaks isikut, ke steineteisele meelitusi ütlevad, oleksid kohe karvupidi koos, kui nad teaksid, mida nad teineteisest mõtlevad.“ (Lk.: 56.)
„“Ma pean preili voorust silmas, nagu oleks see minu enda oma,“ ütles üks vana guvernante.“ /--/ „üks abielu peamiseid hüvesi on see, et talumatu külalise võib oma naise hoolde jätta.“ (Lk.: 57.)
„“Kuidas käbarad käivad?“ ütles pime halvatule. „Nagu ise näete,“ vastas halvatu.“ /--/ „Veini vastu tuuakse välja ainult halvad teod, millele ta on inimesi ahvatlenud, aga ta ahvatleb tegema ka sadu häid, mis mitte nii tuntud ei ole. Vein virgutab tegudele: häid inimesi headele, halbu halbadele.“ (Lk.: 58.)
„Ma tean inimesi, kes salaja jõid, et avalikult purjus olla.“ /--/ „kui inimese dütlevad, et na dmidagi kingiks ei taha, siis on see tavaliselt märgiks, et nad midagi ikka kingiks tahavad.“ /--/ „Ta ei olnud oma sõna ori, nagu öeldakse, vastupidi – ta oli oma lubaduste suhtes niisugune despoot, et ta tegi nendega, mis tahtis.“ (Lk.: 59.)
„Kui ta rääkis, kukkusid naabruses hiirelõksud iseenesest kinni.“ /--/ „Ka metslased jooksevad rohkem püssipaugu kui kuuli eest.“ /--/ „Imelik hääl, just nagu oleks terve rügement korraga aevastanud.“ /--/ „Hea toon on seal oktaavi võrra madalam.“ /--/ „Kala, kes õhku uppus.“ /--/ „Kes seal on? Ainult mina. Oh, seda on ülearugi.“ (Lk.: 60.)
„Seda, et inimene on õilsaim olend, võib järeldada kas või sellest, et ükski teine olend pole sellele vastu vaielnud.“ /--/ „Sellel, kes on iseendasse armunud, on vähemalt see eelis, et talle palju rivaale ei sigine.“ /--/ „Harjutada ennast mõttega, et mitte keegi täiesti õnnelik pole, on võib-olla lähim tee täieliku õnne juurde. Keegi pole küll täiesti õnnelik, aga meie kannatuste tase on suuresti erinev, ja see`p see häda ongi.“ (Lk.: 61.)
„Inimese unistused, kui ta neist siiralt räägiks, paljastaksid tema iseloomu rohkem kui nägu.“ /--/ „Miski ei tee kiiremini vanaks kui pidevalt kangastuv mõte, et vanadus läheneb. Ma tunnen seda omast käest, mulle on see kui mürgi imemine.“ /--/ „Vaatasin haiguste loetelu ja ei leidnud seal ei muret ega kurbi mõtteid; see on suur eksitus.“ /--/ „A: Te olete väga vanaks jäänud. B: Jah, nii juhtub tavaliselt, kui kaua elada.“ (Lk.: 63.)
„Pärast kolmekümneaastast sõda iseendaga jõudis ta lõpuks kokkuleppele, aga aeg oli kaotatud.“ /--/ „Maailm on oma otsustes ka sliiga heatahtlik või liiga ülekohtune.“ /--/ „Õigupoolest seisab minu hüpohondria kalduvuses mis tahes elujuhtumist enda tarbeks välja nõristada võimalikult suur kogus mürki.“ /--/ „See raamat avaldas mõju nagu head raamatud ikka. Ta tegi kohtlased kohtlasemaks, targad targemaks ja ülejäänud tuhanded jäid endiseks.“ (Lk.: 64.)

__________________________

ELMAR SALUMAA: „Filosoofia ajalugu I“. „Antiikfilosoofia“. Tallinn, 1992. „EELK usuteaduse inistituudi toimetised V“. („EELK konsistooriumi kirjastus- ja infoosakond.“). [Esimese trüki tiitel: EELK Usuteaduste Instituudi Toimetised V. Elmar Salumaa: „Antiikfilosoofia ajalugu“. (Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium.) Tallinn, 1991.] Lk.: 7- 252.

Sissejuhatus. Mis on filosoofia?

„Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inmlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja om aolemasolu kohta maailmas – aga samuti ka sellesama maailma enese olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses.“ /--/ „Kõikide aegade filosoofiline mõtlemine on otsemalt või kaudsemalt tegelenud esmajoones kolme seesuguse probleemide ringiga: mida me teame, mida me peame tegema, mida tohime loota. Neist on aegam isi – filosoofilise mõtlemise ajaloo kestel – võrsunud kolm filosoofilise mõtlemise peaala – tunnetusõpetus, eetika ja metafüüsika.“ /--/ „Eruoopa filosoofilise mõtlemise rajajaid PLATON ja ARISTOTELES tähistavad selle teadlikustumise esiastmena seda siirast imetlust, milles inimene hakkab aimama tema enda ja teda ümbritseva elu ning maailma mõistatuse salapäraseid kontuure.“ (Lk.: 7.)

„Teadmised vajavad tingimata avandavat mõistmist – ja säärase mõistmise taotlemine ongi filosoofilise mõtlemise keskne ülesanne, mille lahendamises ta saavutab oma täiuse. Iseennast ja maailma ning nendega seotud nähtusi ja olukordi mõistes avastab inimene talle vajalikke pidepunkte elus ja maailmas orienteerumiseks. Sääraste pidepunktide läbimõeldud ning nii või teisti põhjendatud süsteemi me võime nimetada filosoofiaks.“ (Lk.: 8.)

Filosoofia ajalugu.

„See, mis kehtib tõdedena tänapäevases filosoofias, evib juuri kauges minevikus, osalt isegi antiikse filosoofia mõtlemistraditsioonides. Seda arengulugu tundmata jäävad paljud probleemid koos nende tänapäevaste lahenduskatsetga mõistetematuks.“ (Lk.: 8.)

„Kõneledes tänapäevase filsoofilise mõtlemise erinevaist vormidest ja viisidest – milliste amplituud ulatub müstikasse kalduvast idealismist ning irratsionalistlikust eksistentsialismist kõige järjekindlama „teadusliku“ materialismini – me võime taoliselt erinevaid filosoofilise mõtlemise algmeid leida juba kauges minevikus, muistse Hellase taeva all.“ /--/ „On täiesti loomulik, et antiikne filosoofia moodustab omaette perioodi Euroopa mõtlemise ajaloos, kuigi selle mõjud orgaaniliselt ulatuvad nii keskaja kui uusaja filosoofilisse mõtlemisse.“ /--/ „Uus periood filosoofia ajaloos algab alati uute ning põhiliste mõtteelementide esioletõusmisega ning on tihedalt seotud üksikute loovalt mõtlevate filosoofidega, kellede mõtlemises teatava ajastu filosoofiline mõtteviis mitte üksnes ei saavuta oma iseloomulikku küpsust, vaid ühtlasi avab uusi teid filosoofilise mõtlemise edasisele kujunemisele. Seetõttu on filosoofia ajaloo periodiseerimine oluliselt seotud üksnes väheste suunaandvate nimedega – nagu seda on antiikajal PLATON ja ARISTOTELES, kristlikul perioodil AUGUSTINUS ja THOMAS AQUINOST, uusajal vahest DESCARTES, KANT ja HEGEL.“ (Lk.: 8-9.)

Antiikne filosoofia.

„Euroopa filosoofilise mõtlemise hälliks on antiikne, eriti kreeka filosoofia. Siin fikseeritud lähised nin siin rajatud alused on olnud nii või teistsugusel määral mõõduanvaks kogu filosoofilise mõtlemise ajaloos tänapäevani.“ /--/ „Eriti tähtis on antiikse filosoofia ja selle hilisemate arenguvormide tundmine kristliku teoloogia seisukohalt.“ /--/ Muidugi ei saa me asuda seisukohale, nagu kujunduks kristluse õpetuslik käsitlus tervenisti hellenistliku maailmavaate ja mõtteviisi mõjutusel – kuid me ei saa ka eitada, et paljudes tollal fikseeritud kontseptsioonides see paratamatult kaasa heliseb.“ /--/ „... peame küllalt hästi tundma antiikset filosoofiat ja tema põhiseisukohti inimese, maailma, ning Jumala suhtes.“ (Lk.: 10.)

__________________________

Filosoofiline sofistika.

Ajastu üldiseloom.

„Seetõttu hakati tollal harrastama mõnesuguseid vaimuoskusi ja kunste, milliseist populaarseimaks kujunes esmajoones retoorika või kõnekunst.“ (Lk.: 37.)

Silmapaistvaid sofiste.

PROTAGORAS (u. 485-411) „Tema kõike relatiivistav filosoofilne põhiseisukoht avaldub väites, mille kohaselt „inimene on kõigi asjade mõõt – oleva jaoks, et see on ja mitteoleva jaoks, et see ei ole.“ (Lk.: 38-39.) // sofistide vaidluskunst eristika...“ /--/ GORGIAS (u. 484-393). /--/ „Hilisemad sofistid läksid oma järelduste tegemises nii PROTAGORASest kui GORGIASt märksa kaugemale, kui mitte öelda – naeruväärsuseni, teenides sellega neile suunatud pilget.“ /--/ „(sofistide nimesi – nagu Kritias, Prodikos, Trasymachos, jt.)“ /--/ (Lk.: 40.)

ANTIIKSE FILOSOOFIA AJALUGU. KLASSIKALINE KREEKA FILOSOOFIA.

Sissejuhatav iseloomustus.

„Rohked vastuolud ja lahendamatud probleemid seniste mõtlejate kujundatud maailma- ja elukäsitlusis ühelt poolt ning teisalt sofistide jutlustatud kõikerealtiivistav skepsis selle taustal ohustasid mitte ainult filosoofilise mõtlemise arengut, vaid ka tegelikku kõlbelist ja ühiskondlikku elu ennast.“ /--/ Kuid just oht, mis kätkes sofistikas, kutsus esile vajaduse süvendatuma järelemõtlemise suhtes, kui seda harrastasid senised filosoofid ja õpetlased. Ja seetõttu me nimetamegi tollest vajadusest võrsuvat filosoofiat klassikaliseks --“ /--/ „... see filosoofilise mõtlemise arengujärk seotud kolme hiilgava nimega antiikse filosoofia ajaloos – SOKRATESe, PLATONi ja ARISTOTELESega, kelle käsitluses filosoofia saavutab taseme, millele hiljem ei teki väärtuslikumat lisa ja kelle mõttemaailm on viljastanud mitte ainult antiikset filosoofilist mõtlemist, vaid on seda suutnud läbi sajandite tänapäevani.“ (Lk. 41-42.)

„Selle uue, klassikalise mõtlemise rajajaks filosoofias tuleb pidada SOKRATESt, kelle taotlused mõisteliselt selge tunnetamise, mõistete dialektilise väljaselgitamise ja neist taotlusist johtuva sootuks uue mõtlemisviisi rakendamise alal nii eetiliste kui ka relgioossete eluküsimuste lahendmaisel on nii põhjapaneva tähendusega... // Meistri mõtteviisi süvendas ning arendas viimsete järeldusteni tema geniaalne õpilane PLATON, kelle gigantses idealistlikus süsteemis võib-olla kogu antiikne mõtlemine on saavutanud oma loomingulise kõrgpunkti. Seda viimistles, täpsustas ja täiendas omakorda üks tema õpilasi, antiikaja avaraima silmaringiga ning erakordse süstemaatilise mõtlemisandega filosoofe, nimelt ARISTOTELES...“ /--/ „Kreeka klassikaline filosoofia – see on kolme põlvkonna kõige silmapaistvamate ning andekamte mõtlejate ühiselt kasvav töötulemus, milles rajati alused euroopalikule mõtlemiskultuurile.“ (Lk.: 42.)

Sokrates ja sokraatilisi koolkondi. Sokratese elu ja isik.
„Allikad. Materjale tema kohta on jäädvustanud esmajoones tema otsesed õpilased – PLATON oma rohkearvulistes dialoogides ja XENOPHON oma enam ajaloolist ja memuaarilist ilmet kandvais ülestähendusis.“ (LK.: 42.)
„Muidugi on otsesed allikad sageli ebaõiglased ajaloolise tõe vastu, kuna neis – eriti PLATONi dialoogides – esineb idealiseerimist.“ (Lk.: 43.)

„Elu ja tegevus. SOKRATES (470 – 399).
„Miski ei aidanud toda kasvatuse entusiasti pidurdada ega „mõistusele“ tuua. Ainsaks tasuks pingutuste eest oli üha kasvav rohkearvuline õpilaskond, kelle seas ta oli austatud, lugupeetud ja armastatud.“ (Lk.: 43.)
„SOKRATESe kasvav populaarsus, sügavalt juurdnud tõemeelest ja erksast õiglustundest johtuv teravmeelne kodulinnas valitsevate olude, sündmuste, tavade // kriitika.“ (Lk.: 44.)

„... ja tema hukkamine on nii juriidiliselt kui ka moraalselt nn. Justiitsmõrv.“ /--/ „...SOKRATESe mehine lõpp oli ühtlasi tema elu kõrgpunkt ja asja tegelik võit, mille eest ta pikkade aastate jooksul oli võidelnud.“

Isik. „Ometi kiirgas sellest kujust imeliselt nakatavat sisemist sarmi.“ /--/

„SOKRATESe isikus on tegemist erakordselt suure, ainulaadselt harmoonilise ning tasakaaluka, oma veendumisis ja uskumisis ülimalt kindla ja oma taotlusis väärikalt selege teadlikkusega varustatud isiksusega, kelle elu ja tegevust aitas juhendada terav silm asjade, inimeste ja olukordade mõistmisel ja hindamisel.“ (Lk.: 45.)

Sokratese õpetus. Sokraatilise mõtlemise iseloom.

„Mõnevõrrra sarnevalt sofistidele keskendab SOKRATES oma filosoofilise mõtlemise inimesele ja tema õnnekusele ega omista mingit tähelepanu seejuures loodusteaduslikele tunnetusile.“ /--/ „... vaid väidab, et kui inimene on suuteline tunnetama tõde ja eraldama hea dkurjast, siis ei sõltu see inimese tunnetamisest, vaid eelkõige ikkagi sellest, et on olemas objektiivne tõde ning ühtlasi ka üldkehtivad kõlbelised seadused.“ /--/ „Tema juhtmõtteks on kõlbelise elu uuendamine õige ja tõelise teadmise alusel.“ (Lk.: 46.)

„Sokraatiline meetod. Nagu tegelikus elus, nii taotleb SOKRATES ka oma filosoofilises mõtlemises lihtsust ning püüab hoiduda asjatuist spekulatsioonidest.“ /--/ „Inimese veenmise, tema tõetunnetusele juhtimise lihtsaimaks ning ühtlasi parimaks meetodiks on keskustelu, dialoog, mis avab tee enese tunnetamisele. Oli ju enesetunnetus üheks sokraatilise kasvatuse deviisiks ja kuulus „tunne iseennast!““ /--/ „... jõtakse ühiselt ligemale tõele ning avastatakse see lõpuks juba selgesti määritletud mõistena.“ /--/ Selleks kasutab SOKRATES kahekõnelist võtet, mida ta ise armastab nimetada irooniaks („eirooneia“): osava küsitlusega paljastatakse siin partneri vaated ja seisukohad, järjekindla anlüüsiga toodi ette neis esinevad vea dja puudused ja juhiti küsiteldav ummikusse,“ (Lk.: 47.)

„... kunst ilmale tuua uusi, selgeid, loogiliselt õigesti määritletud mõtteid – mitte neid luua, vaid kusagilt varjatusest ning teadmatusest üksnes esile tuua,““ /--/ „Loogilise võttena kasutati sel puhul alati järjekindlalt induktsiooni teed, s. t. Püüti üksiknähetest tuletada üldist ning üldkehtivat mõistet või reeglit.“ /--/ Säärane üldkehtiv aga pidi avalduma selges mõistemäärangus või definatsioonis, milles oli kindlaks määratud see, „mis asi oli“, vaadeldava eseme või nähtuse objektiivne tõelisus.“ /--/ „-- kuid ometi on selles antud teaduslikule mõtlemisele kätte tee, mida käies ta hakkas arenema ning kujunema ja mida teaduslik tunnetus kasutab tänapäevani. SOKRATES on esimene, kes algatab teadusliku mõtlemise meetodi küsimuse.“ (Lk.: 48.)

EETIKA.

„... miks temna filosoofilised otsingud keskenduvad eetika-alasesse problemaatikasse: ted atuleb õigusega pidada esimeseks, kes sel alal hakkas viljelema süstemaatilist järelemõtlemist.“ (Lk.: 48.)

„Säärane õige teadmine ja tunnetus seisab kõigepealt nende asjade täpses tundmises ning mõistmises, millega inimene elus tegeleb. Igaüks peab oma asja tundma.“ /--/ „Esmase tähendusega õiges teadmises ja õiges tunnetamises on aga igaühe õige enesetunnetus: seepärast kehtib just siin range nõudena tuntud sokraatiline deviis: „tunne iseennast!“ („gnoothi se auton“). Filosoofilise mõtlemise eesmärgiks pidi olema taoline enesetunnetuse saavutamine.“ /--/ „Õigalne saab olla see, kes selgesti teab, milles seisavad tema kohustused teiste inimeste vastu. Ei tea inimene seda, siis ei saa ega oska ta oll aei vapper, vaga ega õiglane – või on seda mõnikord üksnes õnneliku juhuse tõttu.“ (Lk.: 49.)

„SOKRATES seevastu // on esimene, kes kõlbelise üle järelemõtlemise tõstab teaduslikule pinnale. Eetika kui filosoofiline teadus algab SOKRATESega.“ /--/ „Õpetus, et parem on ebaõiglust taluda kui sed aise teha, seadustele alistumise toonitamine isegi sel juhul, kui need tekitavad ülekohut, väide, et inimlikul elul peab sisuks olema pidev heategemine ning iseenda kõlbeline arendamine osavõtuga kõigest „heast ning kaunist“--“ /--/ „... mistõttu tema eetika on „eudaimonistlik“ kõige avramas tähenduses. Seda kinnitab ka kõigi pärimuste ühine väide, et kõige „kasulikumaks“ on SOKRATES pidanud hoolt hinge ja tema täiustamise eest – mitte aga vähelise ning ainelise heaolu taotlemist kui niisugust.“ (Lk.: 50.)

Religioosseid vaateid.

„Nii nagu inimestegi elu ja tegevuse viimaseks kõlbeliseks otstarbeks ning eesmärgiks on õnne ja heaolu, nii on kogu maailm oma olemuselt eesmärgistatud ja püüdelb lõpliku täieuse poole. Kõik on olema sinimese kasuks – ent kõige suurem väärtus seisab siiski tema vaimseis võimetes mõtelda ja tunnetada.“ /--/ „... näib SOKRATES tunnustavat eelkõige ühe jumaluse olemasolu, keda ta mõistab maailma looja ja valitsejana ja kes elab maailmas kui vaim või mõistus („nous“) analoogiliselt mõistuslikule hingele inimeses.“ (Lk.: 51.)

Hinnang ja tähtsus.

„Filosoofilise mõtlemise ajaloos on SOKRATESel kõigepealt suure algataja tähendus. Viljeledes peamiselt eetika-alast küsimustikku tõstab ta siin esinevad probleemid esimesena teadliku ning süstemaatilise – seega ühtlasi ka teadusliku järelemõtlemise pinnale. Andmat ise kõigiti läbimõeldud lahendusi lõi ta sellega aga soodsa aluse edasiseks mõttetööks. Ei ole juhuslik, et tema lähimast õpilasringist on võrsunud Hellase suurimad mõtlejad ning sügavaimad elutundjad eesotsas PLATONiga. Alahinnates abstraktset spekulastiooni ning arvestades üksnes otsese elukogemuse mõistlikku analüüsi on SOKRATES kõigi aegade suurimaks elufilosoofiks, elutarkuse avandajaks ning sellega koos tõeliseks inimsoo kasvatajaks kõlbeliselt väärtuslike ning humaansete ideaalide suunas.“ (Lk.: 51-52.)

Sokraatilisi koolkondi.

„/--/ Küünikud. Antisthenes (u. 444 – 366?). /--/ Kürenaikud. Aristippos (u. 435 - ?). /--/ Megaara koolkond. Eukleides. /--/ „Kõigi sokraatiliste koolkondade tähendus antiikaja filosoofilises mõtlemises on osutunud aga osaliseks ning lühiaegseks. Ainus, kes oma õpetajat tõeliselt ja viimse peensuseni on mõistnud, on siiski PLATON – kelle rajatud uus filosoofilise mõtlemise suund on ühtlasi jäädavaks mälestusmärgiks SOKRATESele.“ (Lk.: 54-56.)

PLATON (427 - 347) ja tema filosoofia.

Platoni elu ja isik.

„Platon // pärineb vanast Ateena aadliperekonnast, mistõttu tema elukäsitlus ja filosoofia kannavad aristokraatlikku ilmet.“ (Lk.: 56.)
„See PLATONi rajatud õppeasutus püsis ligi 1000 aastat ja suleti alles a. 429 „kristlike“ võimude poolt. Peale filosoofia, mis oli peamiseks õppeaineks, õpetas PLATON siin ka matemaatikat, milles teda peeti parimaks asjatundjaks kaasajal.“ (Lk.: 57.)
„Keset pingsat loomingulist tööd varises too Hellase suurimaid mõtlejaid oma 81. eluaastal.“ (Lk.: 58.)

Isiksus. „Päritolult aristokraadina oli PLATON ka sismeiselt suursugune isiksus: peaaegu kõik kaasaegsed kui ka hilisemad andmed kõnelevad temast ainult sügava lugupidamisega. Kujus, mis tema rohkearvulistest kirjutistest meile kangastub, peegeldub eelkõige ehtne ning sügavalt mitmekülgne vaimuinimene.“ /--/ „Tema vaimusügavusega seltsib alati tugevasti arenenud ilumeel, ning küps kunstiline maitse, mis annab nii tema kirjutatud kui ka kõneldud sõnale eriomaselt haarava võlu. Oma erakordsele andekusele vaatamata jääb ta inimesena tüüpiliseks helleeniks, keda iseloomustab nakatav elurõõm koos tolle sügava tõsidusega, mis võik omane olla vaid tõelisele „tarkuse sõbrale“ -- filosoofile.“ (Lk.: 58.)

Platoni loominguline pärand.
„PLATON on esimesi aniitkaja filosoofe, kes oma vaated ja õpetuslikud seisukohad nende kogu ulatuses on kirjanduslikult jäädvustanud. Tema kirjanduslik pärand moodustab silmapaistva osa kreeka klassikalises kirjanduspärandis ja väärib tähelepanu mitte ainult filosoofilise sisu, vaid ka puht kirjandusliku väärtuse pärast. Tema teostena on säilinud kogusummas 35 teost ja rida kirju, milliseist ent kõik pole ehtsad.“ /--/ „Kõigile PLATONi teoseile on omane kindel kirjanduslik vorm: nad kõik on kirjutatud dialoogi kujul, tavaliselt küll mitme kõneleja osavõtul. Keskseks kujuks neis kõnelusis on alati SOKRATES. Alles oma hilisemas loomingus hakkab dialoogne vorm üha enam aset andma pikemaile arutlusile – kuid siingi on need esitatud ühe kõneleja ettekandena.“ /--/ „Ilmne on, et dialoogid, mis puudutavad SOKRATESe saatust, võiks kuuluda varasemasse loomingujärku, kuna sügavamaid filosoofilisi probleeme arutlevad teosed on loodud küpsemas eas. Seepärast on ka PLATONi kirjandusliku pärandi liigitamine mitmesuguiseisse loomingujärkudesse mõeldav üksnes vaieldavate kriteeriumite alusel.“ /--/ „Et saada ülevaadet PLATONi loomingu rikkusest, me peatume lühidalt järgnevas tema tähtsamate dialoogid ejuures – järjekorras, mis ühtlasi uusimate uurimuste valguses näitab nende tekkimiskronoloogiat. Varajasemasse loominguperioodi asetatakse tavaliselt järgnevad viis:“ (Lk.: 58-59.)
„// (1.) „Apologia“. /--/ (2.) „Kriton“. /--/ (3.) „LACHES“, milles käsitletakse täiesti sokraatilises vaimus vapruse kui vooruse probleemi.““ (Lk.: 59-60.). /--/ (4.) „Charmides“. /--/ (5.) „PROTAGORAS`es“ vaadeldakse üldse voorust kui niisugust ja selgitatakse, et kõigil voorustel on olemuslik ühtsus.“ /--/ (6.) „GORGIAS“, mis mõningate uurijate oletust mööda on kirjutatud 393 ja 390 vahel ja mille sündi põhjustas kellegi sofisti Polykratese teos, milles püüti õigustada SOKRATESe hukkamõistmist, käsitleb terava kriitikaga tollal moes olnud retoorikat ja koos sellega kogu kehtivat moraali, seda sokraatilises vaimus hukka mõistes.“ /--/ (7.) „Eutyphron“ püüab avandada vagaduse olemust, näidates, et vagadus ei ole mingi iseseisev voorus, vaid iga head toimingut saatev meelsus, mis meeld etuletab jumalikku kui kõige hea allikat.“ /--/ (8.) „MENON“ on äsjaavatud „akadeemia“ programm-kirjutis ja arutab tunnetusteoreetilist probleemi: keskseks mõisteks on siin „taasmeenumine“, mille olemust näidustatakse kahekõnes noore, õpetamatu orjaga, kes osavate küsimuste najal iseendast avastab matemaatika-alase tõe. Sellest järeldatakse et see tõde oli tema hinges juba preeksistentselt olemas ja et sed vaja oli vaid taas meelde tuletada. Taolises meeldetuletamises nähakse filsoofia ülesannet.“ /--/ (9.) „KRATYLOS“ arutleb samuti tunnetusteoreetilisi probleeme, kusjuures näidatakse, et asja nimetus kaugeltki ei ava asja tõelist olemust.“ /--/ (10.) „EUTHYDEMOS“ vaatleb tõelise ja väära dialektika olemust.“ (Lk.: 60.). /--/ (11.) „Symposion“. /--/ (12.) „Phaidon“. /--/ (13.) „Politeia („riik“)“. /--/ (14.) „Phaidros“. /--/ (15.) „PARMENIDES“ vaatleb võimalikke vastuväiteid ideedeõpetusele. Nõnda uurijad oletavad, et see teos on mõeldud filosoofilise harjutusraamtuna akadeemia õpilasile. Peale muu kritiseeritakse siin eleaatide vaateid.“ /--/ (16.) „THEAITETOS“ on taas täielikult pühendatud ideedeõpetusele, kusjuures autor püüab leida sellele uusi tõestusi.“ /--/ (17.) „Sofistes“. /--/ (18.) „Politikos“. /--/ (19.) „Trimaios“. /--/ (Lk.: 61.) (20.) „Philebos“. /--/ (21.) „Nomi („seadused“). /--/

„Juba seegi põgus ülevaade teoseist, milliste algupärasuses ei ole mingit kahtlust, näitab, kuivõrd rikkaliku pärandiga meil siin tegemist on. See pärand ei iseloomusta autorit mitte ainult usina kogujana – vaid eelkõige sügavalt loova ja seejuures üllatavalt mitmekesise vaimuga mõtlejat. Ei leidu probleeme, milliseids siin ei puudutata – peaaegu kõik vaimuteadused on siin esitatud: tunnetusteooria, metafüüsika, eetika, esteetika, õigusteadus, religioonifilosoofia ja loodusteadused. Kõigil neil aladel on PLATON jätnud jälgi, milliseid ei saa jätta arvestamata ka tänapäeval.“ (Lk.: 62.)

Platoni õpetus ideedest.
Sokraatiline lähis.

„PLATONi filosoofilise mõttemaailma mõistmisel ning avandamisel tuleb pidada silmas kaht põhilist tunnetust, milliseid ta ustava õpilasena peaaegu küpsel kujul oma meistrilt üle võtab ning mis ühtlasi moodustavad tema filosoofilise mõtlemise pideva lähise ning aluse.“ (Lk.: 62.) „Ühelt poolt on selleks SOKRATESe väide, mille kohaselt tõeline ja täisväärtuslik tunnetus teostub selgete mõistete varal, mis moodustavad meie teadmise sisu.“ (Lk.: 62-63.)
„Siin kätkeb ka PLATONi mõtlemise teine, ilmsesti praktilist laadi küsimustering, mis puudutab eetika-alast problemaatikat kõige avaramas mõttes. Sageli on teda mõistetud üksnes ideedeõpetuse loojana ning filosoofilise idealismi rajajana,...“ /--/ „Idealism, mille loojaks teda tuleb pidada, on oma põhilaadilt eetiline idealism, kuigi selles – vähemalt mahu järgi – suurt osa etendavad teoreetilis-metafüüsilised küsimused. Me võime öelda, et PLATON tervikuna jääb oluliselt sokraatikuks. Seda ei kummuta ka asjaolu, et platonistlik pealisehitus kogu oma üksikasjalisusega ning põhjalikkusega kaugelt ületab meistri lihtsuse, seda rikastab uute probleemide ning uute lahendustega: kogu selle suurepärase, geniaalse kaemuslikkusega loodud süsteemi põhiplaan jääb alati sokraatiliseks täpselt samuti, nagu PLATON sellest kinni pidas ka oma õpetuste edastamise vormis – dialoogis.“ (Lk.: 63.)

Idee mõiste.

„SOKRATES oli õpetanud, et teadmine kui ainus tõe tunnetamise võimalus, teostub üldiste mõistete kaudu, mis on muutumatud ning igikehtivad.“ (Lk.: 63.)
„Seetõttu pidi olema – nii järeldas PLATON juba oma õpetajat ületades – teadmiseks vajalike mõistete sisu ise muutumatu, igavene ja tõeline, milles edastus asjade tõeline olemus („ousia“). Seda ainult mõtlemisega tunnetatavat asjade tõelist olemust, mis moodustab üldkehtivate mõistete sisu, nimetas PLATON ideeks („eidos“ või „idea“).“ (Lk.: 64.)
Oleva lõhastumine.

„Sellele antud tegelikkusele, mis oli meeleliselt tajutav ning alalises voolavuses ja muutuvuses, vastandus igavene ning muutumatu ideede olemisvaldkond, ideede maailm. Sellega on esmakordselt filosoofilise mõtlemise ajaloios esile tõstetud üks tema suurprobleeme üldse: küsimus immateriaalse olemisvaldkonna suhtes.“ (Lk.: 64.)
„... ideede maailm oma absoluutsuses, igaveses muutumatuses ning täisulikkuses.“ /--/ Me nimetame seesugust olemiskäsitlust dualistlikuks ja taoline dualism, ükskõik, kuidas seda lähemalt seletatakse või mõistetakse, on idealistliku maailma- ja elukäsitluse olulisemaid ning spetsiifilisemaid tuunuseid üldse.“ (Lk.: 65.)
Ideede tunnetamine.

„Et ideed kvalitatiivselt midagi sootuks muud on kui antud tajutav, esemeline maailm – siis ei saa ka ideede tunnetamist otsida meeltetajude sisudest.“ /--/ Et ideed on igavesed ning muutumatud, siis ei saa inimlik tunnetus neid ka „avastada“ -- vaid nad on meie tunnetusele – mõistusele – kuidgai antud ja nende tunnetamine tähendabki ainult nende teadvusse tõstmist, meenutamist („anamneesist“).“ /--/ „Nimelt on hing oma preeksistentsiaalses olemises, s. t. Enne seostumist maise kehaga, viibinud tollessamas olemises immateriaalses olemisvaldkonnas ning seal omandanud endasse kaemuse teel ideed – kõigi asjade tõelise olemuse kandjad.“ (Lk.: 66.)
„Et idee tunnetamise saaduseks on mõiste, siis tähendas küsimus ideede omavahelise seose ning sõltuvuse kohta lihtsalt loogilise vahekorra uurimist mõsitete vahel, mis omakorda viis PLATONi loogika probleemidega tegelemisele.“ (Lk.: 67.)

Ideede astmik.

„ Palju tähendusrikkam on seevastu aga väide, mille kohaselt headuse idee asetub ülimaks, kõiki teisi valitsevaks ning haaravaks.“ /--/ „... et ei aseta kõiki teisi ideesid sellest ülimast mitte loogilisse, vaid teleoloogilisse sõltuvusse, headuses kätkeb mitte üksnes kõigi ideede, vaid kogu olemise, nii ideelise kui ka esemelise, viimne ja ülim eesmärk ja otstarve.“ (Lk.: 68.)

Platoni õpetus hingest.

„Peamiselt kaks asjaolu suunasid PLATONi huvi psühholoogiaalastele probleemidele: ühelt poolt oli selleks ideedeõpetusest tulenev tunnetsuõpetus, kuid teisalt vajas ka eetiliste küsimuste põhjalikum uurimine psühholoogilist alust.“ (Lk.: 68.)

„... -- mis oma laadilt on enam metafüüsiline hingeteooria kui asjakohane psühholoogia. Esimese taolise ulatuslikuma katsena aga väärib see tähelepanu ja pealegi on sellel olnud kauaaegne mõju filosoofilisele mõtlemisele ka hiljem.“ /--/ „Ühelt poolt oli „hing“ midagi elusat, mis iseendast liikvel oli ja teisi liikuma võis panna – teisalt aga midagi, mis tajus, tunnetas ja millel oli oma tahegi.“ /--/ „Kuid seesama hing võib ka osaleda tõelise tunnetuse kaudu ideest ning osutab seeläbi ometi sootuks kõrgema tõelisuse muutumatu olemusega.“ /--/ „... kuid annab talle pidevalt püsiva, kõike selle maailma muutuvust trotsiva elususe, mid animetabki surematuseks. Taas esmakordselt käsitletakse siin seni ainult religioosse igatsuse ja kujutlusena olelenud probleemi tõsise filosoofilise küsimusena ning koguni ühe keskse filosoofilise õpetusena.“ (Lk.: 69.)

„Oma säärase vaheasendi tõttu kahe maailma või kahe olemisvaldkonna vahel peab hing kandma endas ka mõlema maailma tunnuseid. See, mis temas vastab ideede maailmale, on mõistus („logistikon“ või „nous“), kõige teadmise asukoht ning seega ühtlasi vooruste läte.“ /--/ Oma hilisemais mõtisklusis on PLATON oma seisukohti hinge õpetuse osas mitmeti moduleerinud. Omistades varemk hingele kui tervikule surematuse, on ta oma hilisemates dialoogides (eriti „Timaioses“) toonitanud surematust üksnes hinge mõistusliku osa suhtes.“ (Lk.: 70.)

Platoni loodusekäsitlus.
Metafüüsilised alused.
„PLATON, kelle filosoofiline huvi algusest peale on koondunud eetiliste ja metafüüsiliste probleemide ümber, hakkab alles oma hilisemal ning küpsemal loominguperioodil tõsisemalt tegelema füüsikaliste ja kosmoloogiliste küsimusetga.“ /--/ „Kui PLATONi käsitluses ainsaks tõeliselt ning täiuslikult olevaks oli üksnes immateriaalne ideedemaailm, siis oli ühtlasi ainsaks loogiliseks järelduseks ning seletuseks materiaalse ning esemelise maailma kohta tema tunnistamine lihtsalt mitteolevaks:“ (Lk.: 71.)

Kosmoloogilisi vaateid.
„PLATON seevastu teab vaid üheinsa, ainulaadse, täiusliku ning mõistusliku „demiurgi“ loovale tegevusele ja mida pidevalt juhib ning korras hoiab samasugune mõistuslik ning ülimast ideest eesmärgistatud „maailmahing“. /--/ „... tõestusnea esitakse müüt ookeani voogudesse vajunud muinasmandrist „Atlantisest“. (Lk.: 73.)

Platoni eetika.

Kõlbelise elukäsitluse üldiseloom.

„Vastavalt ideedeõpetusest johtuvale dualistlikule maailma- ja inimesekäsitlusele võtab platonistlik eetos paratamatult negatiivse, ilmse askeetilise värvingu. Et hing oma tõeliselt olemuselt kuulub teise maailma, kus on tema pärsikodu, siis seisab headus ja õnn, mille taotlemine on inimelu ülimaks eesmärgiks, üksnes eemaldumises sellest meelelisest maailmast ning suundumine täiusliku, ideedemaailma enamale tunnetamisele.“ (Lk.: 73.)
„Kuid PLATON jäi oma hingelaadilt eelkõige helleemiks, kelle erksat ilumeelt ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada.“ /--/ „Üha selgemini kehtivusele pääsev teleoloogiline printsiip ideedeõpetuses aitas ka metafüüsilislt tasandada teed kahe maailma vastuolus, mis viimaks just eetikas soodsa aluse senisest positiivsemale elukäsitlusele loob.“ /--/ „Rõõm kõigest kaunist, teadmised ja oskused, mis võimaldasid luua midagi ilusat, mõõdukuses ja otstarbekohasuses kujundatud inimese elu ise – kõiges seesuguses hakkas koitma midagi, mis meenutas paratamatult kõige kõrgema headuse idee enese realiseerimise eelastmeid.“ (Lk.: 74.)

Voorusteõpetus.
„Kui SOKRATES voorusteõpetuses piirdus üksnes vooruse kui niisuguse iseloomustamisega ja samastas selle teadmisega,...“ /--/ „Nagu SOKRATES, nii lähtub temagi vooruse kui teadmise mõistmisest ja tunnustab sellele vastavalt ka vooruse õpetatavust.“ /--/ „Sellega ühtalsi jõuab ta vooruse kui niisuguse olemuse pretsiissemale määramisele, andes väärtusliku panuse mitte ainult antiiksele eetikale, vaid kogu filosoofilisele eetikale üldse.“ /--/ „See teeks aga eetika mõttetuks, juhiks ta absurdsusesse. Nüüd väidab aga PLATON edasi, et viga ei peitu mujal kui küsimuse enda seades.“ (Lk.: 75.)
„... voorused on inimese kõlbelise teadvuse igikehtivad sisud – ideed, mis teadvusse tõustes ning teadmiseks saades on teostatavad, seega „aprioorsed“ antused.“ /--/ „Märksa väärtulsikumad on PLATONi otsimused voorusteõpetuse süstemaatika alal.“ (Lk.: 76.)

Platoni ühiskonnaõpetus.

Üldine lähtekoht.

„PLATONi mõtteviisi mistahes küsimusis iseloomustab alati suund üldiselt üksikule. See tendents ilmen nii tema ideedeõpetuses kui ka eetikas, osutudes just viimases mõnevõrra oluliseks stiimuliks.“ /--/ „Seetõttu on ühsikond ise selleks pinnaks, millel kõlbeline eluideaal ei seisa millalgi niivõrd üksiku individuaalses õnnes ega tubliduses, kuivõrd üldsuse, ühiskonna kui terviku heaolus.“ /--/ „Eetika on kõige lähemalt , otse orgaaniliselt seotud ühiskondliku elu ja tegevusega – poliitikaga.“ (Lk.: 77.)

Õpetus ideaalsest riigist.

„Riigi ainus ja tõeline, kogu tema tegevust keskendav ülesanne seisabki kodanike kasvatamises vooruslikeks. Oma struktuurilt ent sarnaneb säärane ideaalriik voorusliku inimese hinge struktuurile.“ /--/ „Ainult need „tarkuse sõbrad“ -- filosoofid – on säärased, kellede kätte võib usaldada kartmatult ühiskondlike elu keeruka ning vastutusrikka juhtimise ja valitsemise.“ (Lk.: 78.)

„-- õigluse näoel. Ainult sellisena on PLATONi arvates tõeliselt õiglane ning ühtlasi õiguslik riik kui täieuslik ühiskondliku elu vorm võimalik.“ /--/ „ (A) timokraatia. // (B) oligarhia. // (C) demokraatia. // (D) türannia. // „ (Lk.: 80.)
Kasvatus- ja haridusprobleeme.
„Kasvatusküsimusis lähtub PLATON mõttest, et tagajärjeka kasvatuse eelduseks on esmajoones inimese kaasasündinud omadused ja võimed.“ (Lk.: 81.)

Religioon ja kunst Platoni käsitluses.
Religioonikäsitlus.
„Me võime üksnes oletamisi väita, et tema enda religioossed arusaamad suundusid tollesse filosoofilisse monoteismi, milles jumalus samastub ülima, nn. Headuse ideega;“ (Lk.: 84.)

Esteetika.
„Ilu kui niisuguse olemust puudutatakse seoses ideedeõpetusega: tõeline ilu peitub üksnes idees ja seepärast kõik, mis meile näib ilus, on tegelikult üksnes tõelise ilu „järeleaimamine“ („mimeesis“).“ (Lk.: 84.)

Platoni filosoofilise loomingu hinnang ja tähendus.
„Ei saa olla kahtlust, et PLATON on esimesi süstemaatilisi mõtlejaid filosoofia ajaloos. Ta mitte ainult ei näe ega püstita ulatuslikke, kõigi aegade filosoofilisele mõtlemisele keskse tähendusega probleeme, vaid püüab leida neile ka lahendusi.“ (Lk.: 85.)
„Mõju ja menu, mis talle osaks sai juba eluajal, püsis läbi sajandite antiikaja lõpuni,“ /--/ „Platonistlik ja sellele toetuv idealistlik mõtlemine ning olemise seltamine on oma igasugustes vormides asnud alati jaatavale seisukohale.“ /--/ „... on ideedeõpetusega sisluliselt seotud tunnetusprobleem kui niisugune. Kas on tõeline ainult see, mida me meeltega vahetult tajume ja kogeme – või ulatub meie tunnetus haarama midagi säärastki, mis talle meelelise taju kaudu otseselt ei ole antud?“ /--/ „... on platonistlikul eetikal olnud põhjapanev tähendus kogu filosoofilisele eetikale. Oma vooruseõpetusega on PLATON rajanud nn. materiaalse eetika aluse, millest uusimalt on lähtunud ka nn. Väärtuste-eetika.“ (Lk.: 86.) /--/ „... et kristlus oma ehtsal, piibellikul kujul, on mitte ainult erinev, vaid kõige kesksemates küsimustes diametraalselt lahkuminev platonistlikust idealismist.“ /--/ „Mõtted inimese poolt tunnetatavast sealpoolsusest, inimhinge preeksistentsist ja surmatusest, dualistlik, inimest kaheks kvalitatiivselt erinevaks osaks lahutav antropoloogia, õpetus voorusist kui kaasasündinud inimhinge kvaliteetidest seoses nende õpetatavusega --“ (Lk.: 86-87.)
Platonism „vanas akadeemias“.

„// Arkesilaos (u 260). // Seusippos (u 347-339). // Xenokrates ((339-314). // Herakleides. // Polemon (314-270). // Krates. (u. 269.-260). // (Lk.: 88-89.) /--/ On huvitav, et ükski PLATONi ametijärglasi ei suutnud saavutada meistri taset ega veelgi vähem seda ületada. Tema elutööd jätkas ometi üks õpilasi, kelle elutee viis aga varakult eemale akadeemiast ja kes kujunes mitte ainult meistriga võrdseks, vaid tema ka mitmes suhtes kaugelt ületas ja kelle teened nii filosoofia kui ka teaduste ajaloos üldse on osutunud hindamatuiks. See oli kreeka klassikalise mõtlemise teine suurmeister ARISTOTELES.“ (Lk.: 89.) [PLATON!!! = 14. 09. 2019.]

__________________________