//
„A. Schweitzer: elämäntarina ja miettelmieä filosofiasta.“
(Suomi) „A. Schweitzer: Life and Philosophy.“ (English). // „A.
Schweitzer: Leben und Werk.“ (Deutsch).
Suure
mõtleja ja humanisti ALBERT SCHWEITZER`i elu ja töö olid
tema filosoofiliste vaadete tõestuseks ja tegelikuks rakenduseks.
A.
Schweitzer sündis 14 jaanuaril 1875 aastal Elsassis
(Elsass-Lothring), mis siis kuulus sakslastele, praegu on antud
piirkond Prantsuse departemang, aga Schweitzeri eluajal käis kolm
korda sõdade käigus käest kätte. Antud mõtleja valdas vabalt
mõlemat, nii saksa kui ka prantsuse keelt, emakeeleks aga pidas
saksa keelt. Kirikuõpetajast isa käe all õppis A. S. Juba viie
aastaselt mängima klaverit, üheksa aastaselt oli ta juba küllaltki
vilunud oreliorganist, selleks, et mängida kirikus
jumalateenistustel. Juba varakult kujunes Schweitzerist kirglik J. S.
Bachi austaja (ja hiljem ka üle Euroopa tunnustatud Bachi
interpreet), mängides enam kui pool sajandit kestnud
kontserditegevuse jooksul läbi kõik Bachi orelile loodud teosed.
Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis A. S. Järgneva nelja aasta
jooksul Strassburgi ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Õpingute
kõrval täiendas Schweitzer end pidevalt muusikateoorias ja
orelimängus. Neid õpinguid teostas ta esmalt vendade Münchide,
hiljem ka kuulsa prantsuse organisti Charls Maria Widori juures.
Lõpetanud 1898 aasta kevadel edukalt ülikooli, kulus 23 aasta
vanusel Schweitzeril ainult natuke üle kahe aasta, et kaitsta
filosoofiadoktori (1899) ja teoloogi (1900) kraadi. Samal ajal kuulas
ta esmalt aasta otsa loengud Pariisi Sorbonne`i ülikoolis, kirjutas
valmis uurimuse I. Kanti usufilosoofiast ja sai Strassburgi St
Nicolas kiriku vaimulikuks.
Alates
1902 aastast sai Schweitzerist Strassburgi ülikooli eradotsent. Sel
perioodil kirjutas ta oma neli põhilist religioonifilosoofilist
teost, milles avaldatud seisukohad lähevad üsna tugevasti lahku
ametlikust teoloogilisest doktriinist. Samuti, Widori õhtusel,
kirjutas ta mahuka uurimuse Johann Sebastian Bach´ist (1905). Ja
seejärel, selle saksa keelde tõlkimise asemel kirjutas ta ka
täiesti uues, peaaegu poole mahukama teose. Aasta 1905 tähistab
täielikku pöördepunkti Schweitzeri elus. Olles oma loomevõime
tipul ja tunnustatud autoriteet mitmes humanitaarteaduses, teeb ta
teatavaks oma otsuse vahetada elukutset, ning astus selleks veelkord
ülikooli, et õppida arstiks. Selle põhjuseks oli üliõpilasena
(1896. a.) kevadel, olles sõitnud isa juurde puhkama) vastu võetud
kõigutamatu otsus: „Kui ümberringi on nii palju õnnetuid ja
kannatajaid, siis ei või mina elult ainult võtta vaid pean võetu
inimestele tagasi andma. Kuni kolmekümnenda eluaastani tegelen
teaduse ja kunstiga, seejärel aga rakendan oma teadmised nende
kasuks, kes on kõigest ilma jäetud.“ Pärast akadeemilisi
õpinguid, tuli läbi teha aastane haiglapraktika. Alles siis sai
Schweitzer koos oma naisega asuda teele Lambarènèsse Ogoue jõe
ääres Gabonis. Aastal 1913 alustas ta omaenese tööga teenitud
rahaga haiglahoonete rajamist peaaegu tühjal kohal ja seda
tingimustes, kus teda juba esimestest päevadest peale abivajajate
hulk lausa üle ujutas. Ning samal ei jätnud ta unarusse ei muusikat
ega filosoofiat, vaid suutis kummalgi alal ära teha rohkem kui enne.
Schweitzeri esimesel Aafrika-perioodil sündis tema filosoofiline
peateos, kahe-köiteline (algul nelja-köitelisena planeeritud)
„Kultuurifilosoofia“ (eesti k: „Kultuur ja eetika“,
2 köidet).1
Antud teoses kirjutab ta algselt kavandatud kultuurikriitika asemel
hoopis kultuuri ja tsivilisatsiooni taassünni problemaatikast.
Esimene
Maailmasõda puudutas Schweitzerit otseselt: algul, mitte eriti
pikaajaline koduarest, kuid 1917. a. Viidi ta peaaegu aastaks
Prantsusmaale sõjavangide laagrisse. Kuus sõjajärgset aastat
veetis Schweitzer Euroopas. Lõpetas oma teose „Kultuurifilosoofia“
ja esines paljudes maades filosoofialoengute ja orelikontsertidega.
Aastal 1924, olles kogunud piisavalt raha, pöördus ta tagasi
Lambarènèsse ja võttis ette haigla põhjaliku ümberehitamise.
Seekord tema naine Helene kaasa ei sõitnud, vaid oma mehe neljakümne
neljandal sünnipäeval sündinud tütrega Günsbach´i (see oli sama
linn kus Albert oma lapsepõlve veetnud oli).
A.
Schweitzer, teades gaboonlaste psüühikat ja tahtes neid säästa
šokist, hoidus hoolega oma haiglas moodsaist, õlivärvist
läikivaist ja elektrivalguses säravaist palatitest. Aastal 1932
tehti tema haiglas üle 600 kirurgilise operatsiooni. Kahe
maailmasõja vahel käis Schweitzer sageli Euroopas, 1935. aastal
ilmus tema sulest uurimus inda filosoofiast ja maailmavaatest, veidi
enne seda ka tema autobiograafiline teos. Pärast Teise maailmasõja
lõppu sai Schweitzerist väsimatu võitleja aatomikatsetuste ja
tuumarelvastumise vastu. Aastal 1953 anti talle (Oslos, Norras) üle
Nobeli rahupreemia. Doktor Schweitzer säilitas kuni oma surmani,
1965 aasta septembris, töövõime ja huvi maailma sündmuste vastu.
Ta on maetud Ogoue jõe kaldale oma abikaasa kõrvale ning ettevõte
millele Helene ja Albert Schweitzer olid pühendanud nii palju jõudu,
elab edasi.
„KULTUURI
ALLAKÄIK JA TAASLOOMINE“.
„...
Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud eetilised
mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema
seisundist ühiskonnas...“, (lk. 6.)2
„... Kõik sügav on ühtlasi lihtne ja laseb ennast sellisena
edasi anda, kui ainult on säilinud seos kogu tegelikkusega.“, (lk.
9.) „... Üldise tahteaktiga on mõttevabadus käibelt kõrvaldatud,
sest paljud loobuvad mõtlemast vabade isiksustena...“, (lk. 18.)
„... üksikisiku vaimset ja kõlbelist täiustumist, mis on
kultuuri lõppeesmärk.“, (lk. 21.) „... Tõeline tegelikkusemeel
seisneb arusaamises, et ainult eetiliste mõistuseideaalide kaudu
jõuame normaalse tegelikkusega.“, (lk. 34.) „... Meie allakäigu
ajalugu jutlustab trööstituses seda tõde, et otsustavaks
instantsiks on vaim.“, (lk. 43.) „... Vaimu suureks ülesandeks
on maailmavaate loomine.“, (lk. 44.) „... Lõpuni mõeldud
mõtlemine viib seega kusagil ja kuidagi elava, kõigi inimeste
mõtlemisele paratamatu müstikani.“, (lk. 49.)
Sel
ajal, kui pessimistlik kultuurikriitika läks oma rada ja kulmineerus
näiteks niisuguses teoses nagu Oswald Spengeler`i „Õhtumaade
allakäik“ (1922, „Die Untergang des Abendlandes“),
otsis Schweitzer uut optimistlikku maailmavaadet, mis osutaks
inimkonnale teed parema tuleviku poole, uut teed mis viitaks kultuuri
taassünnile. Schweitzeri järgi mandub kultuur eetika jõuetuse
tõttu ja sellepärast et pole küllalt eetiline. Aga, et eetiliseks
saada, tuleb hakata mõtlema, mis omakorda ei tähenda muud kui
võitlust tahte ja tunnetuse vahel ja milles tahe peab tunnetuselt
küsima ainult seda, mida see tunnetab. Tunnetada saab aga ainult
seda, et kõigi nähtuste taga ja sees on elutahe ja tunnetus ei
suuda teha midagi muud, kui juhtida meid ikka sügavamale ja
kaugemale sellesse mõistatusse, et kõik, mis on, on elutahe.
Teaduse progress seisneb ju ainult selles, et ta kirjeldab järjest
täpsemalt nähtumusi ja fenomene, milles kulgeb palju-kujuline elu,
laseb meil avastada elu seal, kus me seda varem ei oletanud, ning
teeb meid võimeliseks sel või teisel viisil ära kasutama elutahte
tunnetatud kulgu looduses. Erinevus õpetatuse ja õpetamatuse vahel
on tema arvates täiesti suhteline elik relatiivne. Harimatut, keda
õitsvat puud nähes haarab tema ümber liigatava elutahte saladus,
on teadjam õpetlasest, keda kõigi tema teadmiste juures ei haara
see saladus, et kõik, mis on, on elutahe, ja kes vaid otsekui
paisuks edevusest, et ta võib täpselt kirjeldada tükikest elust
kui protsessist.
Schweitzeri
sõnul saab nähtuse olemust mõista analoogias endas oleva
elutahtega st maailma läbielamist – kaasa elamist kõige
ümbritsevaga. See täidab Schweitzeri piiritult sügava aukartusega
kõiges oleva salapärase elutahte ees. (A. S. põhikreedo, --
„veneratio vitae“ = lad. k. „aukartus elu ees.“).
„KULTUUR
JA EETIKA“.
„...
maailma- ja elujaatus ning eetika on antud meie elutahtes.“, (lk.
63.) „... väärtusi luues ning eetikat järgides toimin ma
maailmas ja avaldan maailmale mõju. // Igasugune sügav maailmavaade
on müstika.“, (lk. 65.) „... Üksik-indiviid ei pea hoolima
ühiskonnast, rahvast ja inimkonnast, vaid püüdlema ainult selle
poole, et kogeda endas vaimu suveräänsust mateeria suhtes. //
kultuuri lõppsihti, üksik-indiviidi kõlbelist-vaimset
täiustumist...“, (lk. 78.) „... Tulemas on maailmafilosoofia. //
Õhtumaise filosoofia ajalugu on maailmavaate eest peetava võitluse
ajalugu.“, (lk. 79.) „... jätkame väliste kultuurihüvede
jaatamist, // loobudes sisemisest täiustumisest. // jäime ilma
tõelisest optimismist...“, (lk. 81.) „... Ennast mõtlemises
mõista püüdev religioosne maailmavaade muutub filosoofiliseks. //
Ent sügavuti minev filosoofiline maailmavaade omandab religioosse
iseloomu.“, (lk. 93.) „... Platoni dialoogid / primitiivse
utilitarismi ületada ja otsida süvendatud, hinge heaolule
orienteeritud ning „ilusaga“ suguluses olevat „hea“
mõistet.“, (lk. 96.) „... kosmiliselt põhjendatud
optimistlik-eetiline elujaatus... // et avastada maailmamõistuses
mõtteka aktiivsuse mõistet...“, (lk. 100.) „... „targa“
ideaali / üksnes suursuguse ja üleoleva maailmast lahti-olemise
sisemine individuaalne kultuur, kuid see kogu oma sügavuses.“,
(lk. 101.) „... mõte, et me ei omanda ka „heaga“ seesmises
suguluses olevat „ilu“ mõistet mitte mõtlemise teel, vaid
kanname seda valmilt endas.“, (lk. 102.) „... Õnne tuleb
defineerida kui vooruste-kohast aktiivsust. Mõistusepärane nauding
on kogeda aktiivsuse täiustumist.“, (lk. 104.)
(Aristoteles).
A.
Schweitzeri arvates ei vii R. Descartes´i filosofeerimine, mis
lähtub lausest: „ma mõtlen, järelikult olen olemas“ („gogito,
ergo sum“) siiski mitte otsestele tulemustele, ning tõelise
filosoofia lähtekohaks peaks olema: „Ma olen elu, mis tahab
elada keset elu, mis tahab elada.“ Selles vallas on ta isegi
päevast päeva ja iga tund ja tegemist ei ole mingi pelgalt
meelevaldselt konstrueeritud lausega. Schweitzer ütleb, et nagu tema
enda elutahtes on igatsus edasi-kestmise ehk lõbu (= meelehea)
järele ja hirm elutahte hävitamise ehk valu ees, nõndasamuti on ka
elutahte ilmingutes tema ümber. Igasugusesse elutahtesse kogeb
Schweitzer sundi suhtuda samasuguse aukartusega elu ees nagu enda
elutahtesse. Ainsaks õigeks eetikaks peab ta aukartusel elu ees
põhinevat eetikat, kus hea on elu säilitada ja edendada, halb on
elu hävitada ja takistada, sündigu see mis asjaoludel tahes.
Inimene on tõeliselt eetiline ainult siis, kui ta kuuletub sunnile
aidata igasugust elu, kuni tema madalaimate vormideni välja, mida ta
aidata võib, ja kardab millegile elavale kahju teha. Eetika, mis
põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama,
väärtuslikuma ja vähem-väärtuslikuma elu vahel, sest sealt
järelduks ikka, et on olemas vähem-väärtuslikum elu, mille
kahjustamisest ja hävitamisest pole lugu. Schweitzeri arvates ei tea
meist keegi, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või
maailmatervikus.
A.
Schweitzer: „...
Ka kunstivõime, mille me kreeka vaimust nii suurena eest leiame,
kujutab endast küll võimu mateeria üle, kuid see loovus pole
suuteline antiikaja inimest kõrgema elujaatuse ja progressiusuni
viima.“, (lk. 117.) „... et eetika on üldisele hüvele
orienteeritud toimimine.“, (lk. 126.) „... eetika on
täiusepüüdlus, mis avaldub meis, sest loodus on ta meisse pannud.
// See sügavam ja hõlmavam eetikakontseptsioon...“, (lk. 137.)
„... universumis valitseb harmoonia ja et inimene on määratud
seda harmooniat iseendas kogema. Esteetiline tunne ja eetiline
mõtlemine on talle ühekssaamise vormiks jumaliku eluga...“; (lk.
139.) „... (18.) Sajandi keskel algab väljaastumine sallivuse
vaenlasena äratuntud jesuiitide ordu vastu, mis viib ordu
laialisaatmiseni 1773. a. Paavst
Clemens XIV poolt.
[Jesuiitide väljaajamine Portugalist 1759, Prantsusmaalt 1764,
Hispaaniast ja Napolist 1767, Parmast 1768.], (lk. 146.) „...
Üksik-indiviid saab isiksuseks valmis oleva, talle tuge ja ideaale
pakkuva maailmavaate üle-võtmise teel.“, (lk. 148.) „...
Napoleonis peab ta tundma õppima isiklikku loov-geniaalsust kui
jõudu.“, (lk. 150.) „... Immateriaalse protsessi maailmakorral
on üle-eetiline iseloom. Eetilise idealismi kokkuliitmisest
tunnetusteoreetilise idealismiga ei või iial tuleneda eetiline, vaid
ikka üksnes üle-eetiline maailmavaade.“, (lk. 159.)
Tõeliselt
eetilisele inimesele on elu kui selline püha. Ta ei rebi lehte puu
küljest, ei murra lille, suvel lambivalgel töötades hoiab ta parem
akent kinni ja hingab paksu õhku, kui et näeb putukat putuka järel
kõrbenud tiibadega oma lauale kukkumas, jne. -- „Ta ei karda,
et teda sentimentaalsena välja naerdakse. Iga tõe saatuseks on enne
oma tunnustamist muige objektiks olla,“ kirjutas Schweitzer oma
1923. a. ilmunud „kultuurifilosoofias, mis eelnevalt 1914-17
Aafrika ürgmetsas välja töötatud oli. A. Schweitzer: „Tuleb
aeg, mil pannakse imeks, et inimkonnal kestis nii kaua, enne kui ta
hakkas elu mõtlematut kahjustamist eetikaga kokku-viimatuks pidama.“
Juba 1952. a. oli tal oma ettekandes põhjust öelda: „Juba
hakatakse tunnistama, et aukartusel elu ees põhinev eetika, mis
nõuab headust kõikide elusolendite vastu, vastab mõtleva inimese
loomulikule tunnetusele.“
Schweitzer
ei karda, et „aukartus elu ees“, kui midagi väga üldist elutuna
kõlaks, sest see mida temaga tähistatakse on midagi niisugust, mis
inimest, kelle mõttes ta kord esinenud on, enam lahti ei lase. Ja
nõudmiste kaudu, mida too eetika talle esitab, saab ta peagi tunda
nende elutute sõnade taga hõõguvat tuld. A. Schweitzer: „Temas
on antud kaastunne, armastus ja üleüldse kõik, mis on
väärtuslikult entusiastlik.“ Schweitzeri sõnul teeb inimene
aukartusega elu ees oma olemasolu väärtuslikuks, olgu saatus, mis
seda kujundab ja milles inimene end teostama peab, milline tahes. A.
Schweitzer: „Vaimne uuenemine, mis meie ajal peab kätte jõudma
võib toimuda üksnes nii, et paljud inimesed mõtlevad tõelise
headuse olemuse üle järele ja kujundavad uue meelsuse ning uued
ideaalid ja kõik inimmõistuse väärtuslikud ideed peavad igas
sugupõlves uuesti sündima.“
Schweitzer
ei lase ennast eksitada mõttega, et tema poolt praktiseeritav elu
säilitamine ja täiustamine ei tule peaaegu üldse arvesse vägeva
eluhävitamise kõrval, mida iga silmapilk teevad loodusjõud ja, et
maailmas lööb üks eksistents ennast läbi teise arvel, üks
hävitab teist. Schweitzeril tuleb elu ees aukartust tundes elada
maailmas, kus üks elutahe pole teisest elutahtest teadlikuks saanud,
nagu temas endaski. Aukartus elu ees seab Schweitzeri vastakuti
maailmaga, mis jääb meile igas suhtes mõistatuseks, vaimsesse
vahekorda, mis on hoopis sõltumatu asjade käigu mõtestamisest elik
mõistmisest. A. Schweitzer: „Kui ma päästan putuka lombist,
on elu andnud elule ja elu lõhestatus on tühistatud.“
Schweitzer teab, et elutahte lõhestatusest see ei päästa ja, et
iga eksistents on teisega tuhandel viisil konfliktis.
A.
Schweitzer: „...
Baruch
Spinoza ...
„ Kõik olev, ütleb ta, on antud lõputus olemises, mida võib
kutsuda nii Jumalaks kui looduseks. Meie jaoks ja meie varal esineb
see kahe olemisviisi kujul: mõtlemisena (vaimuna) ja kehalisusena
(mateeriana). Selles jumalikus looduses määrab kõike, ka
inim-aktiivsust, paratamatus. On ainult see, mis toimub, puudub
toimimine. Nii et inimelu mõte ei saa olla toimimises, vaid ainult
selles, et jõuda üha selgemale arusaamisele oma vahekorrast
universumiga.“, (lk. 163.) „... Spekulatiivne saksa filosoofia
seevastu otsib maailmatunnetust, mis peab vaimsete individuaalsuste
toimimisele maailmas mõtte andma.“; (lk. 170.) „...
J.
G. FICHTE ...
„ Kõik kasulik, mis leitakse maakera ühes otsas, otsemaid kõigile
teatavaks saab, siis tõuseb inimkond lakkamatult, paigalseisu ja
tagasilanguseta, ühisele jõul ja ühel sammul säärase
elukvaliteedini, mille mõistmiseks meil ei piisa mõisteid.“; (J.
G. Fichte: „Inimese otstarve“).
„...
Friedrich
von Schiller:
...“Kirjades inimese esteetilise kasvatuse kohta“ (1795) näitab
ta, et kunst ja eetika kuuluvad nii palju kokku, kui et mõlemas on
inimene vabas ja loovas vahekorras meelte-maailmaga.“, (lk. 178.)
„...
G.
W. F. HEGEL:
...“ et maailma mõte võib lõppkokkuvõttes olla ainult vaimne.
Maailma luues ei taha absoluut midagi muud kui iseendast teadlikuks
saada. // Kunstis, religioonis ja filosoofias saab ta endast
teadlikuks kui iseendas ja enda jaoks eksisteerivast, subjekti ja
objekti, mõtlemise ja olemise vastuolud ületanud absoluutsest
vaimust. Kunstis ta kaeb ennast kui sellist... // Kus maailma
mõistetakse, seal absoluut kogeb iseennast.“, (lk. 183.) „...
Iseendast on Hegeli maailmavaade maailma- ja elujaatuse üle-eetiline
müstika, nii nagu braahmanite maailmavaade on maailma- ja elueituse
üle-eetiline müstika. // „Mis on mõistlik, on tegelik, ja mis on
tegelik, on mõistlik“ (Hegel), (lk. 186.).
Kuid
inimene peab igal juhul ise otsustama, lastes ennast seejuures
juhtida ülimalt kõrgendatud vastutusest teiste elude eest, mil
määral ta peab alluma elu hävitamise ja kahjustamise
paratamatusele ning seeläbi süüdlaseks saama. Schweitzer pidas
mõtetuks oodata, et Jumal hoiaks inimesi ebaõiglasi tegusi
sooritamast: „Inimene ise kannab vastutust kurja eest, ta peab
selle vastu võitlema, ja mitte istuma käed rüpes, ning ootama
jumalikku vahelesegamist.“ Eetikas edenebki inimene seeläbi,
et teda ikka enam valdab igatsus hoida ja edendada elu ning et ta
läheb ikka kangekaelsemaks vastupanus elu hävitamise ja
kahjustamise paratamatusega seoses. Õiged oleme me vaid siis, kui me
ikka sügavamini konflikte läbi elame. Puhas südametunnistus on
kuradi leiutis. Vaba valiku korral otsib inimene, kes juhindub
aukartusel elu ees tulenevast eetikast, võimlaust maitsta õndsust,
mida pakub elu kaitsmine ning kannatuste ja hävingu eest hoidmine.
Kuid vältimatuse piiri ei tohi kindlasti ületada, ka mitte asjus,
mis näivad tühised. Talumees, kes on niidul lehmatoiduks maha
niitnud tuhat lille, peab hoiduma koduteel mõtlematuks ajaviiteks
teeäärsel lillel pead maha löömast, sest sellega patustab ta elu
vastu, seismata paratamatuse võimu all. Need, kes loomade peal
operatsioone või medikamente katsetavad või neile haigusi külge
poogivad ei tohi end kunagi üldiselt rahustada sellega, et nende
julmal tegevusel on väärtuslik eesmärk. Igal üksik-juhul peavad
nad kaaluma, kas on tõesti paratamatu nõuda loomalt sellist ohvrit
inimkonnale. Ja seepärast peavad nad niipalju kui suudavad, valugi
leevendama, aja ja vaeva säästmiseks ei tohi ära jätta narkoose,
jne.
Schweitzeri
sõnul laseb just elu-ees-aukartuse eetika meil ühiselt otsida
võimalust, kuidas kõige selle häda eest, mis inimesed loomadele
teevad, neile milleski abiks olla ja seeläbi ühekski silmapilguks
olemasolu mõistetamatust kohutavusest välja astuda. Millal me
jõuame aga selleni, et igasugune tapmine, milleks paratamatus meid
sunnib, toimuks raske südamega?
Piiramatu
vastutuse paneb Schweitzer meile ka suhtumises inimestesse. Inimene
pole kunagi teisele täiesti ja jäädavalt võõras. Palju kalkust
inimeste vahel on tingitud sellest, et me ei julge esineda nii
südamlikult, nagu me võiksime. Headus aga kaotab arusaamatused,
umbusu ja vaenu; Schweitzer pidas oluliseks ka seda, et oldaks
loomulikul kombel tänulik ja, et seda ka väljendataks.
Elu-ees-aukartuse eetikas pole õpetust selle kohta, mis ulatuses
enese-säilitamine lubatud on, jällegi tuleb igal üksik-juhul
eraldi otsustada, mida ära anda oma elust, varast, õigusest,
õnnest, ajast, rahust, ja kui palju tohib alles jätta.
Üks
teenib ühiskonda, pidades äri, mis annab elatist nii ja nii
paljudele teenistujatele; teine, loobudes oma varast, üritab
inimestele üleüldse abiks olla. Tähtis on aga ainult üks asi: et
igaüks hindaks seda, mis tal on, millegi sellisena, millega ta tahab
midagi ära teha. Elu-ees-aukartuse eetika käskis Schweitzeril
mõelda teistele ja kaaluda, kas ta tohib endale lubada seesmist
õigsust noppida kõiki vilju, milleni tema käsi ulatuks. Samuti ei
pea ta õigeks elada elu enda jaoks, vaid ikka selle elu sees, mis
teda ümbritseb. Tema elu-ees-aukartuse eetika nõuab, et me kõik
oleksime kuidagi ja millekski inimesed teiste inimeste heaks. Neilt,
kes ei või oma elukutsega seoses anda endast midagi teistele
inimestele ja kellel pole ka midagi muud, millest loobuda, ootab ta,
et nad ohverdaksid midagi oma igapäevasest ajastki. Inimesest on
kõikjal puudus! Seepärast otsi, kas sinugi inimsusele ei leidu
rakendust. Ole valmis ka pettumusteks, kuid ära jäta kasutamata
sedagi „kõrval-ametit“. Ohver võib olla väljapoole
silmatorkamatu või nõuda isegi omaenda edasijõudmise kõrvale
heitmist. Ükski päikesekiir ei lähe kaotsi, kuigi mitte alati ei
saagikülvajale osaks näha lõikust...
Schweitzer
vannutab noori eluaeg truuks jääma mõtetele, millest nad kunagi
vaimustatud on olnud, sest noorusidealismis tunnetavat inimene tõde,
mida ei tohi millegi vastu vahetada. Aukartusest elu ees annab
Schweitzer ennast sunni alla iseenese vastu aus olla, mis sunnib
omakorda olla piiritult andestav. Tahtes jääda enda vastu ausaks
tuleb andestada sellele, kes valetab, sest ka sinu elu on suuresti
valega määritud, ning sellest tulenevad ka kalkus, pahasoovlikkus,
laim, salakavalus ja edevus, mida sullegi osutatakse. Asjal ei tulegi
üldse lasta minna mingi üldise „kohtumõistmiseni“. A.
Schweitzer: „Võitlust inimeses oleva kurja vastu ei tule meil
pidada mitte teiste üle kohut mõistes, vaid ainult meie enese üle
kohut mõistes.“
Konfliktid
ühiskonna ja üksik-indiviidi vahel tulenevad Schweitzeri arvates
sellest, et inimene ei kanna mitte üksnes isiklikku, vaid ka
üle-isiklikku vastutust. Olukorrad, kus olete sunnitud langetama
otsuseid, mis käivad isikliku kõlbluse vastu ja kus te ei saa enam
olla kannatlik, andestav, ega heatahtlik või halastav. Näiteks kui
te olete sunnitud kehva ja joodikust töölise lahti laskma,
hoolimata kogu kaastundest, mis teil tema ja ta perekonna vastu on,
jne. Elu-ees-aukartuse eetikas, kus eetiline on ainult minu elutahte
aukartus iga teise elutahte ees, saan kohe süüdlaseks, kui kuidagi
ohverdan või kahjustan elu, olgu siis egoistlikult oma eksistentsi
või heaolu hoidmiseks või siis altruistlikumalt, -- paljude teiste
eksistentside või heaolu hoidmiseks.
A.
Schweitzer: „....
HERBERT
SPENCER:
...“ Spenceri sõnu kasutades – üldine õnn on saavutatav
peamiselt indiviidide vastava pürgimisega omaenda õnne poole,
seevastu indiviidide õnn osalt nende püüdlemise kaudu üldise õnne
poole“, (lk. 192-193.)„... elementaarsed eetikud / Eetika on
neile elutahte kogemus ja seeläbi sisemiselt kosmiline. //
Schopenhaueri
juures
tahab elutahe eetiliseks saada, pöördudes maailma- ja elueituse
poole, Nietzschel, andudes süvendatud maailma- ja elujaatusele.“,
(lk. 202.) „.... on eetika enese-täiustamine /
Nietzsche
koht
inimkonna eetikute esireas... // ... ei või iial unustada seda
tänulikkust, mida nad võlgnevad sellele tõde ja isiksust
jutlustavale mõtete mässuõhutajale.“; (lk. 210.) „... võib
kõrgem elujaatus seisneda ainult selles, et kogu elutahte sisu
saavutab võimalikult suure intensiivsuse. Inimene täidab oma elu
mõtte, jaatades kõik, mis temas on...“, (lk. 212.)
(
Fr. Nietzsche: „Wille zur Macht“).
Fr.
NIETZSCHE: „... võidukas
enese-väljaelamises austatakse elu ja elu intensiivistumises täidub
olemise mõte. Seepärast võivad geniaalsed ja tugevad
individuaalsused arvestada ainult sellega, kuidas lasta neis
eeldusena antud suurusel tõeliseks suuruseks saada. // Brutaalsuse
filosoofia loomine on võimalik ainult meile, eurooplastele.“, (lk.
213.) „... Eetilisus seisneb nende järgi selles, et inimene tahab
ennast välja elada sügavaimal viisil toimiva isiksusena ning
seeläbi jõuda tõelise osaduseni lõputu vaimuga.“, (lk. 219.)
[Vrdl. ka: Green; Bradley; Lauire;
Seth.]
A.
Schweitzer´i eetika keelab meile aga ka üle-isikulisest vastutusest
hoidumise, niivõrd kui meie elu asjaolud selleni peaksid viima. Ta
keelab meil sarnanemast perenaisega, kes jätab angerja tapmise koka
hooleks, ja sunnib meid võtma enda peale kõik üle-isikulise
vastutuse kohustused, mida me enda ees näeme, ka siis, kui oleksime
võimelised neist enamvähem heade põhjendustega ära ütlema. Aga
samas käsib ta seda teha eetilise olemise poole püüdlevate
inimeste mõttelaadiga seoses. Igal üksik-juhul tuleb säilitada nii
palju humaansust kui võimalik ja kahtluse korral julgeda eksida
pigem humaansuse kui vastupidiselt ehk saavutatava sihi kasuks.
Tuleb
vaid igal üksik-juhul võidelda oma humaansuse pärast. Schweitzer´i
sõnul on meie hulgas liiga vähe seda võitlust ja liigagi palju
inimesi, kes tulevad pingutusteta toime olla mingil konkreetsel juhul
mitte ainult inimesed, vaid veel üksnes üldiste huvide täideviijad.
Kuid ühiskonda tuleb teenida ennast temale kaotamata. Schweitzer
keelitab meid mitte hetkekski loobumast umbusust ühiskonna poolt
püstitatud ideaalide ja tema poolt käibel hoitud veendumuste vastu,
sest ühiskond on täis rumalust ja tahab meie humaansust tüssata.
Et
ühiskond teenib ka eetikat, sanktsioneerides seaduslikult tema kõige
elementaarsema osa ja pärandades eetilisi mõtteid ühelt
põlvkonnalt teisele on tal õigusi meie tänulikkusele. Kuna ta aga
võttis endale ka eetilise kasvataja õiguse, varises kokku kogu
kultuur, nii nagu me seda teame. Ja kultuuri uuendamine on võimalik
ainult nii, et eetika saab jälle mõtlevate inimeste asjaks ja et
üksik-indiviidid katsuvad ennast ühiskonnas maksma panna eetiliste
isiksustena. Schweitzer tahaks, et me kõik tohutute pedantidena
mõõdaksime oma põhimõtteid, mõttelaade ja ideaale
elu-ees-aukartuse absoluutse eetika määratud mõõduga.
Ja
nõnda jätaksime kehtivuse ainult sellele, mis sobib kokku vaid
humaansusega. Et me tooksime jälle au sisse arvestamise
üksik-indiviidi elu ja õnnega ja hoiaksime taas kõrgel
(küllaltki?) pühi inimõigusi, millede (kaheldamatuks?)
vundamendiks on humaansus (kui selline?). A. Schweitzeri eetika
ulatub ainult nii kaugele kui humaansus (iseenest võetuna?); -- st –
üksiku inimolendi eksistentsi ja õnnega seoses arvestamine. Kus
lõppeb humaansus, seal saab alguse pseudoeetika. See päev, mil
ükskord üldiselt tunnustataks seda piiri ja ta kõigile nähtavalt
ära märgitataks, oleks Schweitzer´i sõnul üks tähtsamaid
inim-liigi ajaloos. Sealtpeale ei võiks enam juhtuda, et eetika, mis
pole enam eetika, kehtib tõelise eetikana, hullutades ja hukutades
inimesi ja rahvaid. M.O.T.
Hermann
von KEYSERLING: „... Tark on
tõevõimeline inimene, kes paneb endas kõlama kõik elu helid ning
katsub neid häälestada temas antud põhihelile. // Muutumatu on
tark ainult tahtmises kogeda oma elu selle totaalsuses ja kõige
elavamas vastastikuses toimes universumiga ning katses olla ikka tema
ise. Nii, et selle maailma ja elu üle filosofeerimise viimane sõna
on tõemeelne ja suursugune elujaatus.“, (lk. 230.) „... Ühel
pisemaist miljonite taevakehade hulgas elavad lühikest aega
inimolendid. Kui kauaks? Mingi langus või tõus maakera
temperatuuris, tema teljevankumine, merepinna kerkimine või
atmosfääri koostise muutumine võib inim-eksistentsile lõpu teha.
Või langeb maakera ise nagu mõnigi taevakeha mingi kosmilise
katastroofi ohvriks.“, (lk. 235.)
„...
Igasugune maailma- ja eluvaade, mis tahab mõtlemist rahuldada, on
müstika. // Enesetäiustamise eetika kuulub sügavalt kokku
müstikaga. Müstika saatus otsustab tema saatuse.“, (lk. 259.)
„... Armastus // viib eetika loodud solidaarsuse analoogiasse selle
solidaarsusega, millel loodus laseb tekkida füüsilises laadis ja
enam-vähem mööduvalt kahe teineteist sooliselt täiendava olendi
või nende kahe ja nende järeltulijate vahel.“; (lk. 267.) „...
Kultuuri moodustavad neli ideaali: inimese ideaal, sotsiaalse ja
poliitilise ühiskonnastamise ideaal, vaimse-religioosse
ühiskonnastumise ideaal, inimkonna ideaal.“, (lk. 285.) „...
igasugune inimeste vahel välja kujunev ühisus peab teenima elu
säilitamist, edendamist ja kõrgemalearendamist ning tõelise
vaimsuse loomist.“; (lk. 291.) „...
Ainult selline mõtlemine, mis paneb võimule elu-ees-aukartuse
mõttelaadi, on suuteline tooma igavest rahu...“, (lk.
294.)
M.
O. T.
- OSA: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“. (Lk.: 4-58).
- OSA: „Kultuur ja eetika“. (Lk.: 58-293). Tallinn, 1984. // Kirjastus: „Eesti Raamat“. // Tõlkinud: Mati Sirkel. // C: 1923. // LK.: 5-293.
2
A. Schweitzer: „Kultuur ja eetika“, Ibid. [Siin ja
järgnevalt tekstis olevad leheküljenumbrid mainitud teosest.]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar