PLATON. LAKHES.

PLATON:

„Lakhes“.

Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

LÜSIMAKHOS Nikias ja Lakhes, nüüd olete näinud selle (176a) selle relvavõitleja esitust.¹ Melesias ja mina ei öelnud kohe alguses, miks me teid kaasa kutsusime seda vaatama. Nüüd seletame me asja ära, kuna tahksime kõneleda teile täiesti avameelselt. Mõned seevastu peavad säärast {etendust}² naeruväärseks, ja kui neilt nõu küsida, ei ütle nad mis arvamusel {nad} on vaid kõnelevad küsijale meele järgi olla tahtes erinevat kui nad {tegelikult} mõtlevad. Aga meie (b) usume, et te olete piisavalt head asjatundjad ja ütlete meile oma arvamuse otse välja, ja seetõttu oleme me palunud teid nõuandjaiks ühes asjas, millest teile nüüd kõneleme.³

Asi, millele minu eessõna viitab, on (179a) järgnev. Need kaks on meie pojad. See siin on Melesiase poeg, Thuküdides nimeks nagu {tema} vanaisalgi. See teine on minu poeg. Ka tema on oma vanaisa nimekaim, andisme nimelt talle minu isa järgi nimeks Aristeides. Oleme otsustanud nende eest võimalikult hästi hoolitseda ega plaani teha nõnda nagu isad tavaliselt teevad, annavad poegadel tegeleda sellega millega iganes kuni nad noorukiteks on kasvanud, vaid just nüüd {tuleb} hakata oma parema arusaamise järgi nende eest hoolitsema. Teame et ka teile endil on poegi ja mõtlesime, et teie kui üldse keegi (b) olete mõelnud, milline kasvatus annaks parima tulemuse. Aga kui te vahest ei ole sellele tähelepanu pööranud, tahaksime tuletada meelde et sellele ei sobi käega lüüa ja paluda teil koos meiega mõelda mis on {meie} poegadele parim.

Teil on põhjust kuulda, millest meie otsus tuleneb, (c) kuigi see võtab natuke aega. Melesiasel ja minul on kombeks koos einestada, ja pojad on nendel einetel kaasas. Nagu ma juba alguses ütlesin, räägime nüüd teile täiesti avameelselt. Me mõlemad võime noorukitele kõneleda mõndadestki oma isade suurtest tegudest, nende teotsemisest sõja ja rahu ajal {kas} meie liitlaste või oma riigi hüvanguks. Aga kumbalgi meist ei ole ole pajatada midagi omaenda tegudest. See paneb meid {oma} poegade ees häbenema ja laidame {oma} isasi (d) selles et nad lubasid meil meie nooruseas veeta lõbusat elu sel ajal kui nad ise hoolitsesid teiste {inimeste} asjade eest. Kõneleme seda oma poegadele näitena ja ütleme, et kui nad endi eest ei hoolitse ega meid ei kuula, jäävad nad mainetuks, aga kui nad {endi eest} hoolitsevad, võib neist tulla oma nime väärivad {mehed}. Nad on lubanud teha nõnda nagu me ütlesime. Me arutleme nüüd, missugune õpetus või harjutus arendaks nad tubliteks meesteks. Keegi soovitas meile relvavõitlust (e) {kui} noorele mehele suurepärast õppeainet; ta kiitis just seda meest, kelle esitust te äsja nägite ja käskis meid teda vaatama minna. Mõtelsime, et on põhjust minna vaatjaks ja samas, kui teile sobib, et oleksite nõuandjateks meie poegi puudutavas asjas. (180a)

Sellest tahaksime teiega vestelda. Nüüd on teie kord meid nõustada, ja öelda, kas teie meelest tasub seda oskust õpetada või ei. Rääkige samuti, kas võite soovitada mingit muud noorele mehele sobivat õppeainet või harjutusala, ja öelge kas te meile abiks olla tahate.

NIKIAS Minu meelest on teie mõte suurepärane. Olen nõus sellega kaasa minema ja arvaksin et Lakhes nõndasamuti. (b)

LAKHES Tõiesti õige. Lüsimakhose äsjane märkus oma isa kohta ja Melesiase isa kohta oli minu meelest tõesti tabav, see sobib neile, meiega ja üldse kõigiga, kes riikide asju ajavad. Nagu Lüsimakhos tõdes, lapsed ja üleüldse kõik omaendi asjad kipuvad neil hooletusse ja laokile jääma. Selles {suhtes} on sul täiesti õigus, Lüsimakhos. Aga ma ei mõista seda, miks palud (c) nende poiste kasvatamisel nõu meilt ja mitte sellelt Sokrateselt. Tema on ju samast kandist nagu sinagi ja on peale selle alati seal kust on saada mingit head õpetust või harjutust, sellist mida sa neile noorukitele otsid.

LÜSIMAKHOS Või nii, kas see Sokrates on noist asjadest huvitatud?

LAKHES Just nimelt.

NIKIAS Mina võin sellest kindlasti kõneleda sama hästi kui Lakhes. Just veidi aega tagasi hankis ta minu pojale muusikaõpetaja, Agathoklese õpilase Damonioni, kes on (d) mainekas muusikamees ja muidu ka selles eas poistele võrratuks õpetajaks.

LÜSIMAKHOS Minu eakaaslased enam ei tea neid nooremaid, kuna me püsime oma ea tõttu rohkem kodus. Aga kui sinulgi, Sokrates, on mingi hea nõu oma naabrile, siis ütle aga. See oleks pealekauba veel õiglus ja (e) kohustus, kuna sina oled oma isa Sofroniskose tõttu ka minu sõber. Sinu isa ja mina olime alati head sõbrad ja kaaslased, meie vahel polnud kunagi tüli nii kaua kui ta elas. Aga sellest, millest nüüd on kõneldud, tuleb mulle midagi meelde. Need noorukid mainivad kodus kõneledes sageli Sokratest ja kiidavad teda palju. Mina ei ole kunagi juhtunud küsima, kas kõnelevad nad Sofroniskose pojast. Öelge nüüd poisid, kas see on seesama Sokrates, kellest te (181a) olete alati kõnelenud?

POISS Just seesama.

LÜSIMAKHOS Suurepärane, Sokrates, on õige et teed oma isale au, kes oli eriti tubli mees, eriti kui kõik on meie vahel ühine.

LAKHES Ära vaid lase seda meest plehku panna, Lüsimakhos! Mina olen näinud teda teistelgi puhkudel tegemas au nii oma isale kui ka isamaale. Siis kui põgeneti Delionist, (b) taganesime me koos, ja võin kinnitada et kui teised oleksid käitunud sarnaselt temale, oleks meie riik püsima jäänud ega oleks siis nii armetult kokku varisenud.

LÜSIMAKHOS Sokrates, nüüd saidki kenasti neilt meestelt kiita, kellede sõnu võib usaldada ja veel sellises asjas. Mul on tõesti tore kuulda kui hea maine sul on, ja võid uskuda et soovin sulle kõike head. Sa oleks juba varem meil külas pidanud käima ja (c) {võid} pidada meid oma sõpradeks, selleks on sul kogu õigus. Nüüd sellest päevast alates, kui oleme taas oma tutvust uuendanud, pead sa tõesti hakkama meid {tihedamini} kohtama ja meiega tutvuma ja nende noortega, nii et te koos jätkaksite meie endist sõprust. Loodetvasti sa nõnda teed, meie ka meenutame seda sulle tihti. Aga mida te nüüd ütlete selle kohta, millest me alguses rääkisime? Mida te arvate? Kas on põhjust õpetada neile poistele relvavõitlust või ei? (d)

SOKRATES Mina üritan oma parimat selles asjas nõu andes ja teha ka kõike muud mida palud. Aga on vist sobivaim, et mina nooremana ja kogenematuna esmalt kuulan oma õpetuseks, mida neil teistel on öelda. Kui mul on sellele midagi lisada, selgitan oma seisukohta ja üritan panna sind ja need teised seda heaks kiitma., Nõnda, Nikias, ehk üks teist kõneleb esmalt.

NIKIAS Mis siis ikka. Minu meelest on see õpetus noortele (e) meestele mõnelgi kombel kasulik. On hea, et noored kasutavad {oma} vaba aega tavaliste ajaviidete asemel selliseks harrastuseks. Esiteks tugevadab see kehalist vormi, kuna see on sama nõudlik ja jõudu küsiv kui (182a) iga teinegi spordimoodus, ja lisaks see samuti nagu ratsutamine sobib vabale mehele suurepäraselt. Selle võistlusmooduse jaoks, milles me ateenlased meistrid oleme ja milles me võistlema peame, saavad tegelikku treeningut vaid need kes harjutavad sõjarelvade kasutamist. Sellest õpetusest on kasu ka võitluses endas, kui tuleb tandril koos teistega sõdida. Suurimaks kasuks on see siiski siis, kui rivid murduvad ja tuleb võidelda mees mehe vastu, kui aetakse taga vaenlast kes oma ahistajat tõrjuda üritab, (b) või ise põgeneb ja üritab saada endat tagaajajaga hakkama. Sellele kes seda valitseb ei saa vastu ei ükski mees ega ka suuremgi hulk, vaid ta on kõigis olukordades ülekaalukas. Peale selle äratab see temas tahtmise süveneda teisse väärtuslikku õpivaldkonda, kuna igaüks kes on õppinud võitlema täies varustuses tahab õppida järgnevat teadmisvaldkonda, taktikat, ja seda omandama õppides ja selles end arendades hakkab ta õppima sõjajuhtimise oskust. On selge, et kõik selle valdkonna teadmised ja kunstid on (c) auväärsed ja väärtuslikud õppida ja valdada, ja nendeni on esimeseks sammuks just see õppeaine. Võime veel teha selle tähtsa lisanduse et see teadmisvaldkond teeb mehe sõjas palju vapramaks ja julgemaks kui ta muidu olekski. Ja sobib ka mainida, kuigi see võib tunduda mõtetuna, et see annab mehele uljama välimuse, siis kui ta uljam välja nägema peabki, nõnda et ta uljas (d) välimus muudab ta vaenlaste silmis kardetavamaks. Nagu öeldud, Lüsimakhos, minu meelest tasub seda poegadele õpetada, ja põhjused olen juba esitanud. Aga kui Lakhesel on midagi muud südamel, oleks ka minu meelest seda tore kuulata.

LAKHES Kulla Nikias, ei või ju ometi ühestki teadmisvaldkonna kohta hakata ütlema, et seda ei tasuks õpetada. Kindlasti oleks hea kõiki osata. Kui see relvavõitlus on tõesti nii hea õppeala, (e) nagu selle õpetajad väidavad ja nii nagu Nikias ütleb, siis tasub seda õpetada. Aga juhul kui see ei ole mingi õppeala, vaid need kes lubavad seda õpetada on petised, või kui see on vaid tähenduseta õpivaldkond, mis kasu on selle õpetamisest siis? Kõnelen nõnda seetõttu, et kui see oleks tõesti tähtis, ei oleks see kindlasti jäänud spartalatsel märkamata. Nemad ju kasutasid kogu oma elu vaid nende teadmiste ja kunstide hankimiseks, mis tegid neist sõjas (183a) ülekaalukad. Aga isegi kui nad ei olekski seda märganud, oleksid selle kunsti õpetajad kindlasti leiutanud, et kreeklaste hulgas just spartalased harrastasid ennekõike selle valdkonna asju; siis selline, kes spartalaste hulgas omandab selle kunsti eest mainet, on selleks suuteline ka muude kreeklaste hulgas – täista nagu mingi tragöödia-luuletaja, kes on meil heas maines. Sest kui keegi peab ennast heaks tragöödia-kirjanikuks (b), ei tiiruta ta Attikast väljaspool esinedes muudes linnades vaid tuleb otse siia ja esineb kohalikele nii nagu loomulik ongi. Selle asemel olen märganud et Sparta on relvavõitlejatele peaaegu puutumatu püha koht. Nad ei puutu sinna näpuotsagagi, vaid käivad sellest ringiga ümber ja eisnevad meelsamini kustahes iganes, eriti nende ees kes isegi möönavad et on sõjatöös mõndade teistega seoses kehevemad. (c)

Peale selle, Lüsimakhos, olen näinud mõningaid neist {tegelikult} tegutsemas ja tean millised nad on. Seda on näha sellestki, et on otse reegliks, et ükski relvavõitluse õpetaja ei ole kunagi omandanud kuulsust sõjas kuigi kõigis muudes valdkondades omandvad kuulsust just need kes oma alale eriliselt süüvinud. Nende teistega võrreldes näivad relvavõitlejad täiesti ebaõnnestunud {olevat}. Sedagi Stesilaokset nägime äsja näitavat (d) oma kunste ja keerlevat suure vaatajaskonna ees, aga mina olen kord mujal parimini {seda} näha suuta saanud, kuidas ta vastu omaenda tahtmist oli tegelikus olukorras esinema sunnitud. Laev, millel ta sõdurina teenis, läks kaubalaeva kallale. Tal oli võitlusvahendina sirbikujuline oda, korralik relv, nagu ka ta isegi oli teistest parem. Muud ei olekski temast pajatada aga tasub kuulata kuidas kujunes selle geniaalse leiutisega, sirbi-oda kujulise relvaga. (e) Keset võitlust takerdus see vaenlase laeva köiestikku ja jäi sellesse kinni. Stesilaos üritas tulemuseta seda lahti tõmmata. Laevad olid teineteisest möödumas, ja esmalt jooksis ta mööda laeva oma odast kinni hoides. Aga kui teine laev oli täiesti mööda läinud ja hakkas teda kaasa kiskuma, kuna ta ikka oma odast kinni hoidis, andis ta sel oma pihkude vahelt läbi libiseda (184a) kuni vaid odvarre otsake tal käes oli. Kaubalaeva mehed naerisd ja plakustasid käsi tema olukorra üle, ja keegi heitis kivi tema jalgadele laeva tekile. Siis lasi ta odast lahti. Nähes kaubalavea küljes tolknevat sirbi-oda ei suutnud ka sõjalaeva mehed enam naeru tagasi hoida. Vahest on selles mingit mõtet mida Nikias ütleb, aga minu kogemused selles asjas on sellised. (b)

Nagu alguses ütlesin, kui see on vaid tähenduseta õppevaldkond või seda vaid nimetatakse õppevaldkonnaks kuigi see seda ei ole, siis ei peaks seda õpetadagi üritama. Ja ma olen kindel, et argpüks kirjeldab end seda oskavat, see teeb teda vaid hulljulgemaks ja tema tegelik loomus paljastub seda selgemini. Julget peavad aga inimesed taas silmas, ja kui ta veidigi eksib, saab ta kuulda mida ta väärt oli. Teised ei vaata soodsalt seda kes selles {vadlonnas} osavaim (c) on, nii et kui väga hoolega ei harjutata, muututakse tõesti naeruväärseks kui väidetakse seda õppevaldkonda valdavat. Sel arvamusel olen siis õppimisest, Lüsimakhos. Ja nõnda nagu ma juba alguses ütlesin, ei pea Sokratest minna laskma vaid tuleb küsida, mida ta sllest asjast arvab.

LÜSIMAKHOS Mina küsin nüüd sinult, Sokrates. Meie nõupidamises nähtavasti vajataksegi vahekohtunikku. Kui (d) need kaks oleksid olnud ühel meelel, ei oleks see vältimatu olnud. Aga nagu näed, Lakhes oli vastupidisel seisukohal kui Nikias, nii et sobib kuulata ka sind, et kelle poolel sa oled.

SOKRATES Kuidas nõnda? Kas plaanid teha nõnda nagu enamik meist soovitab?

LÜSIMAKHOS Mida muudki siis teha võiks?

SOKRATES Aga sina, Melesias, kas kavatsed samuti talitada? Kui sa peaksid selle üle arutlema, kuidas sinu poeg peaks harjutama (e) spordivõistluste jaoks, kas järgiksid enamuse nõuandeid või selle, kes on õppinud ja harjutanud hea treeneri käe all?

MELESIAS Teadagi viimase.

SOKRATES Loodaksid sa rohkem tema peale kui kõigi meie nelja peale?

MELESIAS Arvatavasti.

SOKRATES Tuleb siis otsutada asjatundmise mitte arvukusega seoses, kui soovitakse õige otsuseni jõuda.

MELESIAS Kindlasti nõnda.

SOKRATES Nüüdki tuleb siis esmalt mõelda, kas keegi meist on selle ala asjatundja, milles me nõua anname, või ei ole. Kui on, (185a) tuleb vaid teda järgida hoolimata teistest, juhul kui mitte, tuleb leida keegi teine. Või arvate, Melesias ja Lüsimakhos, et küsimuse all on vaid tähtsusetu asi? Kas nüüd ei ole küsimus teie tähtsamast omandist?See milliseks pojad arenevad, kas tuleb neist korralikud või mitte, mõjutab kogu pere tulevikku.

MELESIAS See on tõsi.

SOKRATES Asja tuleb siis tõsiselt kaaluda.

MELESIAS Kindlasti. (b)

SOKRATES Pöördudes äsjase juurde tagasi: mil kombel me uuriksime {seda} asja, kui tahaksime teada saada, kes meist on parim spordivõistluste asjatundja? Kas pole parim see, kes ise on õppinud ja harjutanud ja kellel on olnud häid selle ala õpetajaid?

MELESIAS Minu meelest jah.

SOKRATES Aga kas ei peaks sedagi esmalt küsima mille jaoks me õieti õpetajaid otsime?
MELESIAS Kuidas nõnda?

SOKRATES Ehk selgitab see asja. Minu arvates ei ole me esmalt kokku leppinud, mille üle õieti nõu peame. Mis on see valdkond mille tarvis mõtiskleme, kes on (c) asjatundja ja saanud selles valdkonnas õpetust ja kes mitte?

NIKIAS Kas pole siis küsimus selles, kas tasub noortel meestele õpetada relvavõitlust või ei?

SOKRATES On küll. Aga kui kaalutleme, kas mingit arstimit tuleks silmavõidena kasutada või mitte, kas siis on sinu meelest {peamiselt} küsimus arstimist või silmast?

NIKIAS Silmadest.

SOKRATES Ent kui mõtiskletakse, kas tuleb hobusele panna (d) päitsmed või ei ja millal, on vist küsimus hobustes ja mitte päitsmetest?

NIKIAS Nii on.

SOKRATES Teisiti öeldes, kui mingit asja mingil eemsärgil vaadeldakse, siis on küsimus just sellest eesmärgist mitte aga vahenditest, milledega sellele eesmärgile jõutakse.

NIKIAS Nõnda tõesti

SOKRATES Siis tuleb samuti välja selgitada, kas nõuandja on pühendunud selle asja käsitlemisele, mille tõttu me mingit teatud küsimuse üle mõtiskleme.

NIKIAS Kindlasti.

SOKRATES Nüüd me siis vaatleme seda õppeainet nende (e) noorte meeste hingede tõttu, kas pole nii?

NIKIAS Nii.

SOKRATES Nüüd tuleb siis uurida, kas keegi meist on pühendunud hinge käsitlemisele ja suudab seda õieti vallata, ja kas kellegil on olnud häid õpetajaid.

LAKHES Aga kas sa pole selliseid kes on ilma õpetajateta süüvinud teatavasse valdkonda paremini kui teised õpetajate juhendamisel?

SOKRATES Ma olen. Aga kui nad ka väidaksid endid olevat head ametiharrastajad, ei usuks sa neid, kui nad ei suudaks oma oskustest mõnda head näidet esitada, parem kui mitmeid. (186a)

LAKHES See on küll tõsi.

SOKRATES Lüsimakhos ja Melesias on siis palnud meilt, Lakhes ja Nikias, nõu oma poegadega seoses selles lootuses, et nende hing areneks võimalikult heaks. Kui väidame {endid} sellel alal õpetust saanud olevat, peame me mainima neile oma õpetajaid, kes esmalt on ise tasemel ja lisanduvalt on nad juhendanud teistegi noorte inimeste hingi ja õpetanud tõestataval kombel ka meid. Kui (b) jällegi keegi meist väidab et tal pole õpetajat olnudki, peab ta võima esitada mingeid enda saavutusi ja näidata, kes ateenlased või muulased, olgu nad {siis} orjad või vabad {inimesed}, on teadaolevalt nende teenete kohaselt headeks arenenud. Kui me midagi taolist esitada ei suuda, tuleb meil paluda neil teiste poole pöörduda. Me ei või võtta seda riski, et rikume oma sõprade pojad ära ja saame karme süüdistusi meile lähedastelt inimestelt.

Lüsimakhos ja Melesias, räägin kohe et mind ei ole neis asjus keegi õpetanud, kuigi olen noorest peale (c) seda tahtnud. Mina ei suuda sofistidele tasu maksta, ainukestele kes on teadanud et võivad minust hea ja korraliku kodaniku teha. Ma ise ei ole senini {olnud võimeline} seda oskust leiutama, aga ma ei imestaks kui Nikias ja Lakhes oleksid selle hankinud või õppinud. Nad on minust jõukamad ja on suutelised teistelt õpetust hankima, ja nad on ka vanemad, nii et neil on olnud aega see kunst selgeks õppida. Nad on kindlasti suutlikud kasvatajad, (d) muidu poleks nad nõnda julgelt väljendanud oma arvamusi selle kohta mis harrastused on noorukitele head ja mis halvad, juhul kui nad ei usuks sellest ise piisavalt selgusel olevat. Muidu ma loodan nende peale, aga et nad on eri meelt on minu meelest tähelepanuväärne.

Mul on nüüd sulle palve, Lüsimakhos. Just nõnda nagu Lakhes äsja ütles, et sa ei saa mul lasta minema lipsata vaid sa pead küsima minu arvamuste järgi nõuan nüüd mina, et sa ei laskeks ka Lakhest ja Nikiast minema lipsata (e) vaid küsid neilt sellisel kombel: „Sokrates ütleb, et ta ei mõista seda asja ega suuda otsustada, kumbal teist õigus on, kuna ta ei ole seda ise leiutanud ja ega võinud ka kelletki noid asju õppida. Öelge te kumbki, Lakhes ja Nikias, kes on olnud teie väljapaistavam õpetaja noorsoo kasvatamist puudutavais küsimustes ja kas olete õppinud kelleltki seda mida teate või ise välja mõelnud; kui olete õppinud, kes on teil kumbalgi õpetajaks olnud (187a) ja kes teised on selle valdkonna asjatundjad? Kui teil riigiasjadega seoses aega ei ole, võiksime me nende juurde minna ja kingituste või palumisega või nende mõlemaga mõjutama neid hoolitsema nii oma kui teie poegade eest, nii et neist ei tuleks vääritud mehed kes oma esiisadele häbi teeksid. Kui te jällegi olete selle ise välja mõelnud, näidake meile, keda muud olete oma hoolekandega kasvatanud (b) kõlbmatutest korralikeks meesteks. Nimelt kui te nüüd alles alustate oma tegevust kasvatajatena, tuleb teil silmas pidada, et teie riskantse ettevõtmise ohvriteks ei ole kes iganes vaid teie endia ja teie sõprade pojad; vältige {seda} et nendega ei läheks nõndasamuti nagu kõnepruugi kohaselt {juhtus} ühe pottsepaga kes alustas suurimast kruugist. Õelge siis, mis neist variantidest teile sobib ja mis mitte.“ Nii, Lüsimakhos, küsi seda neilt vaid ja ära lase neil minna. (c)

LÜSIMAKHOS Head sõbrad, Sokrates kõneleb minu meelest täiesti tõtt. Teil tuleb siiski ise otsustada, Nikias ja Lakhes, kas te sellistele küsimustele vastata tahate. Melesias ja mina oleksime teadagi rahul, kui soostukiste andma selgituse kõigega seoses mida Sokrtaes küsis. Nii nagu ma juba alguses mainisin, palusime me teid selle tarvis endile nõuandjaiks, et arvasime noid asju olevat teile igal juhul südamelähedased. Teie pojad on samuti nagu meiegi pojad juba pea selles eas, et tuleb nende kasvatuse peale mõelda. (d) Kui teil midagi selle vastu ei ole, kõnelege ja vaadelge {seda} asja koos Sokratesega, ja esitage üksteise järel oma seisukoht. Sokratesel oli selles suhtes täitsa õigus, et meie nõupidamine puudutab tähtsamat mida me omame. Mõlegem siis, kas nõnda on parim menetleda.

NIKIAS Sina näid tõesti tundvat Sokratest vaid tema isa kaudu. Oled vist kohanud teda vaid lapsena, kui nägid teda koos isaga teiste kohalike hulgas (e) templis või kuskil mujal rahvakogumisel. Pele seda kui ta on täiskasvanuks muutunud, ei ole sa näivalt temaga tegemist teinud.

LÜSIMAKHOS Kuidas nõnda?

NIKIAS Sina ei näi teadvat, et kuigi keegi satub Sokratese poolt uurimise alla ja temaga vestlema, keerutab ta teist vestluse käigus nõnda et kuigi teine oleks vestlust {hoopis} muust teemast alustanud, ei või ta lõpetada enne kui on andnud aru endast ja rääkinud mil kombel elab ja on senini elanud. Ja kui ta on jõudnud (188a) selleni, ei jäta Sokrates teda enne rahule kui kõik põhjani välja on uurinud. Mina ise ole temaga harjunud ja tean et tema käsitlus on põhjalikultki sunnitud, tean seda enda kogemustest. Minu meelest on nimelt temaga tore rääkida, ja ma ei näe midagi halba olevat selles et meile tuletatakse meelde endiseid ja nüüdiseid halbu tegusi. Edaspidi toimi (b) kindlasti targemini, kui sa seda käsitlemist ei pelga vaid soovides Soloni eeskuju kohaselt õppida nii kaua kui elada ega kujutle, et vanus ilma pikemata toob tulles tarkuse. Minu poolest ei ole üldsegi imelik ega ebameeldiv sattuda Sokratese poolt uurimisele. Õieti olen juba kaua aega teadnud, et kui Sokrates on juures, {siis} meie vestlus ei käsitle vaid neid poisse vaid meid endid. Nagu öeldud, mina olen valmis Sokratesega vestlema (c) nõnda nagu ta tahab. Eri asi on see, mis Lakhes sellest arvab.

LAKHES Minu arusaam sellistest vestlustest on üheülbaline ehk siis pigem kaheülbaline: mind võidakse pidada samaaegselt vestluste sõbrana ja vaenlasena. Kui kuulen sellist meest vestlevat hüvest või mingist tarkuse liigist, kes tõesti on ka mees ja oma kõnede (d) vääriline, toodab mulle suurt naudingut näha kuidas kõneleja ja tema sõnad on omavahel kooskõlas. Tõeliselt „musikaalne“ on minu meelest just see mees, kes ei ürita ilustada {kauneimasse} kokkukõlasse pelgalt lüürat või muud ajaviitemuusikat vaid oma {enda} elu, nii et selles on sõnad ja teod kooskõlas – mitte joonialikus, ega ka früügialikus ega lüüdialikus helitämbirs vaid just nimelt doorialikus, ainsas ehtkreeklaslikus helitämbris. Tema häält kuulan naudinguga, nii et mind võib pidada vestluste sõbrana; võtan nii (e) innukalt vastu kõik mida ta ütleb. Vastupidisel juhul pahandab kõneleja mind sellevõrra rohkem mida paremini ta näib kõnelevat, ja siis võikski arvata mind vestlusi vihkavat.

Sokratese kõnesi mina ei tunne, aga varem olen tutvunud tema tegudega, ja need õigustavad teda kasutama kauneid sõnu ja kõnelema nii otseselt kui ta soovib. (189a) Kui tal on seegi oskus, nõustun tema nõuandeid kuulama ja luban tal meeleldi ennast uurida. Minul ei ole midagi õppimise vastu; ühinen {selles} Soloni sõnadega aga teen neisse ühe täienduse: tahan vananedes õppida üha lisaks, aga vaid korralikelt meestelt. Las ta nõustub selle nõudmisega, et mu õpetaja ise ka on hea, sest muidu muutub õppimine mulle vastumeelseks ja mind arvatakse veel põikpäine olevat. Kui ka õpetaja on ehk minust noorem või veel tundmatu või muud taolist, see (b) on mulle ükstaspuha. Luban, Sokrates, et saad mind õpetada ja proovile panna nii palju kui tahad, ja saad ka õppida seda mida ma omaltpoolt tean. Olen mõelnud sinust sel kombel sellest päevast alates, kui me üheskoos ohus olime ja sina andsid mõjusa näite sellest, et sinus on hüvelisust ja võid seda teistega jagada. Kõnele siis nii nagu sa soovid ja ära hooli meie ealistest erinevustest. (c)

SOKRATES Me nähtavasti ei saa vähemalt kurta, et teil puuuks soov arutleda ja asju koos meiega kaalutleda.

LÜSIMAKHOS Asi sõltub nüüd meist, Sokrates; pean ka sindki meie hulka kuuluvaks. Hakka nüüd minu asemel uurima seda {meie} poegade asja ja mõtle mida meil tuleks küsida neilt teistelt, vestle nendega ja anna samas isegi nõu. Mina olen juba nii vana, et unustan sageli mida mul tuleks küsida ja mida teised öelnud on. Kui vahepeal muust vestleme, ei taha need asjad mulle meelde jääda. Kõnelege te nüüd ja vaadelge omavahel seda valdkonda, mina kuulan ja teen siis Meleisasega (d) nõnda nagu te soovitate.

SOKRATES No nõnda, Nikias ja Lakhes, tehkem nõnda nagu Lüsimakhos ja Melesias soovivad. Äsja me üritasime mõtiskleda, kes on meiel õpetanud kasvatamise oskust või keda muid oleme me ise arendanud paremaks, ja kindlasti olekski hea uurida seda meie endigi poolest. Aga arvaksin et ka sarnane vaatlusviis juhatab samale tulemuseni, ja see lähtub ehk veel enamgi (e) oma alustest. Oletagem nõnda: meil tuleb anda nõuandeid sellest, kuidas mingi teatud omadus on kergemini ja paremini hangitav. Teame, et kui see liitub mingi teatud seigaga, teeb see selle teise paremaks, ja me ka suudama seda sellega liidendama. Tõepoolest tunneme me siis muidugi seda omadust ennastki. Vahest te ei mõista mida ma silmas pean, aga seletan nõnda et teil oleks {seda} lihtsam mõista.

Kui teame, et silmadega seotud nägemine teeb need (190a) paremaks, ja kui lisanduvalt suudaksime liidendama silmadega ka nägemise, teadagi siis ka teaksime, mis on see nägemine, mille kergemast ja parimast hankkimis-viisist meil tuleb nõu anda. Sest kui me ei tea, mis on nägemine või kuulmine, ei ole meist ei silma- ega kõrvaarstiks ega ütlema, mil kombel kuulmine või nägemine on kõige hõlpsamini saavutatav. (b)

LAKHES See on tõsi.

SOKRATES Need teised on nüüd siis palunud meid nõu andma, mil kombel nende pojad võiksid omandada hingelise hüvelisuse ja sel kombel paremaks muutuda. Kas pole nõnda?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Kas siis ei eeldata, et saame aru mis hüvelisus on? Sest kui meil ei oleks sellest mingit arusaama mis see (c) on, kuidas võikisme {siis} kellegile nõua anda, mil kombel seda paremini omandada?

LAKHES Me vist ei võikski.

SOKRATES Väidame siis endid mõistvat, mis see on.

LAKHES Nii jah.

SOKRATES Kui mingit asja mõistame, võime me vist ka öelda mis see on.

LAKHES Tõsi jah.

SOKRATES Siiski, kulla sõber, ei ole põhjust hakata kohe vaatama hüvelisust tervikuna, see oleks liiga pirakas ettevõtmine. Vaatakeim esmalt, kas suudame mõista (d) sellest mingit osa. Meie vaatlus muutub nõnda kindlasti lihtsamaks.

LAKHES Teeme nii nagu soovid.

SOKRATES Mis hüvelisuse osa-valdkondadest nüüd valime? Vahest selle, mis tundub olevat relvavõitluse õpetuses eesmärgiks? Tavaliselt vaadatatakse, et selle otstarbeks on vaprus, kas pole nii?

LAKHES Nii jah.

SOKRATES Tuleb siis esmalt üritada öelda, mis vaprus tegelikult on. Selle järel me vaadakeim, mil kombel noored mehed seda omandada võivad ja mil määral on see omandatav (e) harjutamise ja õppimise abil. Kuid ürita nüüd vastata minu küsimusele: mis on vaprus?

LAKHES Helde taevas, seda on lihtne öelda. Kui keegi tahab püsida rivis oma kohal ja seisab enda eest vaenlaste vastu, ega põgene, siis kindlasti on ta vapper.

SOKRATES Sul on tõesti õigus. Aga ma vist ei kõnelenud piisavalt selgelt, nii et oli minu süü, et sa sellele mida ma oma küsimusega silmas pidasin ei vastanud vaid kõnelesid hoopis muust.

LAKHES Kuidas nõnda? (191a)

SOKRATES Seletan kui oskan. See on kindlasti vapper, kes püsib paigal ja võitleb vaenlase vastu, nii nagu ütlesid.

LAKHES Nii ma väidan.

SOKRATES Nii minagi. Aga ent see, kes ei püsi paigal vaid põgeneb ja võitleb samas vaenlase vastu?

LAKHES Kuidas nõnda, põgeneb?

SOKRATES Näiteks sküütide kohta öeldakse neid võitlevat sama hästi nii põgenedes kui vaenlast taga ajades, ja Aineiase hobuseid kiites ütleb Homeros oskavat neid „vaenates kihutada sihile ja taanduda nii ette- kui tagasipoolele“. Ta kiidab Aineiast ennastki selles et ta teadis mis hirm on (b) ja nimetab teda „hirmu meistriks“.

LAKHES Ja põhjusega tõesti, kuna ta kõneleb sõjakaarikutest. Sinagi kõnelesid sküütide ratsanikest. Sküütide ratsavägi võitleb sel kombel aga kreeka jalavägi nõnda nagu mina ütlesin.

SOKRATES Peale spartalaste, kas pole tõsi. Öeldakse, et kui spartalased sattusid Plataias vastakuti kilpe kandvate (c) sõduritega, ei tahtnud nad jääda paigale võitlema vaid põgenesid, ja kui pärslaste read olid laiali harvenenud, pöördusid nad {tagasi} ja võideldes ratsanike kombel saavutasid nad võidu.

LAKHES See on tõsi.

SOKRATES Nagu ma äsja ütlesin, on minu süü et sa õieti ei vastanud, kuna ma ei küsinud õieti. Minu eesmärgiks ei olnud küsida sinult vaid jalaväesõdurite vapruse kohta vaid (d) samuti ratsaväesõdurite ja üleüldse kõigi sõdurite, ega vaid sõdurite vaid ka nende kohta kes osutavad oma vaprust ohtudes merel, {ja nende kohta} kes osutavad oma vaprust haigustega {seoses} ja vaesuse küüsis ja poliitilises elus; ega isegi mitte vaid nendegi kohta, vaid ka nende kohta kes suhtuvad vaprasti valudesse ja hirmudesse ja ka nendegi {kohta} kes julgelt võitlevad tahtmiste {ja ihade} ja naudingute vastu, püsides paigal või nende eest põgenedes – on siiski ju neidki, kes säärastes asjades vaprad on. (e)

LAKHES Kindlasti on.

SOKRATES Kõik need on siis vaprad, mõned neist osutavad oma vaprust naudingute, teised valude, teised tahtmiste {= ihade} ja teised hirmudega seoses. Teised jälle osutavad samade asjadega seoses pelgurlikkust.

LAKHES Nõnda jah.

SOKRATES Ma tahaksin teada, mida need mõlemad võimed {endast} kujutavad. Ürita nüüd uuesti selgitada, esmalt vaprusest: mis on see võime, mis on kõigil neil juhtudel sama? Või ei mõista sa veelgi mida ma silmas pean?

LAKHES Õieti ei. (192a)

SOKRATES Mõtlen sama nagu küsiksin kiiruse kohta: mis on see võime, mis ilmneb jooksmisel, lüüramängus, kõnes, õppimises ja mõneski muus {vallas} ja mida me võime osutada {olevat} mingil määral kõiges mida üldse mainida tasub, käte, jalgade, suu, hääle ja aru tegevuses? Nii ütleksid ka sina, või kuidas?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Kui nüüd mult küsitaks: „Sokrates, kuidas seletad seda võimet, mida sa kõigil neil puhkudel nimetad (b) kiiruseks?“ siis vastaksin, et nimetan kiiruseks teha paljut lühikese aja jooksul, olgu siis küsimuse all kõnelemine, jooksmine või mis iganes.

LAKHES See on küll õige seletus.

SOKRATES Ürita sina nüüd anda sama seletus vapruse kohta: mis on see naudingus, vaevuses ja kõigis äsja loeteldud juhtudel samana ilmnev võime, mille kohta kasutame sõna vaprus?

LAKHES Ütleksin et see on teatav hingline tugevus, kui kord selle üldist loomust seletada. (c)

SOKRATES Seda just tulebki seletada, kui tahame oma küsimustele vastata. Aga ma õieti ei usu, et sa kõike tugevust vapruseks pead. Mõtlen nii, et kuna olen üsna kindel, Lakhes, et vaprus kuulub sinu meelest kõige kiidetavamate asjade hulka.

LAKHES Tõesti jah, õilsamate {hulka}.

SOKRATES Ja mõistliku tegevusega seostuv vaprus on kiiduväärt ja hea?

LAKHES Täiesti kindlalt. (d)

SOKRATES Aga mõistusetusega seostuv? See on vist vastupidiselt kahjulik ja halb?

LAKHES Nii on.

SOKRATES Kas ütleksid {selle} olevat kiidetava mis on paha ja kahjulik?

LAKHES Nõnda teadagi ei saa öelda.

SOKRATES Sa siis ei mööna sellist tugevust olevat vaprus, kuna see ei ole kiidetav aga vaprus on.

LAKHES Just nii.

SOKRATES Sinu arvates on siis mõistlik tugevus vaprus.

LAKHES Nii.

SOKRATES Vaadelgem, mis suhtes mõistlik. Kas kõiges (e), suures ja väikses? Näiteks kui keegi osutab kindlust selles et kulutab mõistlikult raha kuna teab kulutades teenivat rohkemat, kas nimetaksid teda vapraks?

LAKHES Ei, hoidku selle eest.

SOKRATES Ent arsti, kes ei soostu ja püsib kindlana, kui ta poeg või mõni teine põeb kopsuhaigust ja palub sööki ja jooki?

LAKHES Teadagi ei. (193a)

SOKRATES Ent selline mees, kes targalt arvestades püsib sõjas kindlana ja võitlustahtelisena, kuna teab et teised on appi tulemas ja et tal on vastasteks enda kaaslastest väiksem ja nõrgem hulk ja lisaks on ka ta positsioon soodsam – kui mees sellise arukusele ja abijõule lootes kindlalt püsib, kumbat nimetaksid sa vapramaks, teda või vastaste armee meest, kes plaanib kindlalt oma kohal püsida?

LAKHES Vastase armee meest, nii ma ütleks. (b)

SOKRATES Kuigi tema kindlus on arutum kui sel teisel.

LAKHES Tõsi küll.

SOKRATES Kas peaksid siis oskulikku ratsameest, kes seisab kindlalt ratsaväe lahingus, kui ratsameest kes oma kunsti ei valda?

LAKHES Jah peaksin.

SOKRATES Samuti sellist kes vastu peab kuna on pädev (c) lingutaja, vibukütt või muud vastavat?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Ja need kes plaanivad kaevu laskuda või sukelduda ja osutada kindlust selles või mõnes teises sellises asjas, kuigi kui neil ka {selleks} oskus puuduks, kas ka neid nimetad sa vapramateks kui neid kelle on {selleks} vajalik oskus?

LAKHES Ei või vist teistigi õelda.

SOKRATES Ei, kui kord ollakse seda meelt.

LAKHES Mina vähemalt olen.

SOKRATES Siiski nad satuvad ohtu ja osutavad kindlameelsust mõistusetumal kombel kui need kes toimivad samuti aga asja valdavad.

LAKHES Nõnda näib. (d)

SOKRATES Me tõdesime natuke aega tagasi, et mõistusetu hulljulgus on laidetav ja kahjulik?

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Ja olime ühel meelel selles et vaprust tuleb kiita?

LAKHES Nii olime.

SOKRATES Nüüd jällegi ütleme, et mõistuseta kindlus, mis on laidetav asi, on vaprus.

LAKHES Nõnda näib.

SOKRATES Kas see on nüüd sinu meelest kohane jutt?

LAKHES No ei ole tõesti.

SOKRATES Sina ja mina me siis ei ole, sinu sõnu (e) kasutades, doorialikus helitämbris, kuna meie teod ja sõnad ei ole omavahel kooskõlas. Meie tegude poolest võiks mõni arvata meid vaprad olevat, kui seda meie vestlust kuuleks.

LAKHES See on täiesti tõsi.

SOKRATES No nii, kas sinu meelest on meie olukord nõnda nagu see olema peaks?

LAKHES Sellest kaugel.

SOKRATES Kas sobib siis, et teataval määral oma sõnasi järgime?

LAKHES Mil määral ja mis sõnu?

SOKRATES Neid millede kohaselt tuleb kindlaks jääda. Kui sulle sobib, tuleb ka meil selles vestluses kindlalt oma seisukohale jääda. Muidu ju just vaprus naerab meile näkku, kui me vapralt seda ei otsi, kuigi, kes teab, {vahest} on just kindlameelsus vaprus.

LAKHES Mina olen valmis jätkama. Olen vaid selliste vestlusetga harjumatu. Sooviksin olla suuteline andmaks sinule (b) paremat vastust ja mind tõesti häirib, et ma ei suuda oma mõtteid väljendada. Usun end mõistavat mis on vaprus, aga kuidagi ma vaid ei suutnud seda äsja tabada, ei osanud seda sõnadesse rüütada ega seletada mis see on.

SOKRATES Kulla sõber, tubli jahimees peab jätkama oma tagaajamist jätkama mitte sellest loobuma.

LAKHES Nii on, kindlasti.

SOKRATES Kas sobib, palume Nikiast {oma} jahilkäigule abiks? Ta võib olla meist ledlikum.

LAKHES Muidugi sobib. (c)

SOKRATES Nikias, kui võid, tule oma sõpru aitama, kes on vesteldes sattunud tormituulteisse ja eksinud {õigest} suunast. Näed ju, et oleme täitsa nõutud. Räägi mida sa vaprusest arvad, nii päästad meid sellest kitsikusest ja samas tugevneb ka sinu enda seisukoht.

NIKIAS Mina olen juba kaua aega mõelnud, et te ei ole vaprust õigel kombel määratlenud. Te ei kasuta oma hüvanguks üht suurepärast tõdemust, mida olen varem sinu suust kuulnud.

SOKRATES Mis see oli?

NIKIAS Olen sageli kuulnud sind ütlemas, et igaüks (d) meist on hea selles {valdkonnas} milles ta on tark ja vilets selles milles on teadmatu.

SOKRATES Täiesti tõsi, {see} peab paika, Nikias.

NIKIAS Kui siis vapper on hea, on ta teadagi ka tark.

SOKRATES Kas kuulsid, Lakhes?

LAKHES Kuulsin, aga ma ei saa õieti aru mida ta kõneleb.

SOKRATES Mina usun end mõistvat; ta peab ilmselt silmas et vaprus on teatav tarkus.

LAKHES Milline tarkus?

SOKRATES Seda peaksid sa vist Nikiaselt küsima.

LAKHES Tõepoolest.

SOKRATES Nikias, seleta nüüd talle, mis tarkus vaprus sinu meelest on. See vist ei ilmne flöödimängimis-oskusena.

NIKIAS Teadagi mitte.

SOKRATES Ega lüüramängimis-oskusega?

NIKIAS Ei.

SOKRATES Milline tarkus see siis on? Mida see puudutab?

LAKHES See esitad talle õige häid küsimusi. Öelgu ta nüüd, mida ta selle all silmas peab. (195a)

NIKIAS Ma pean silmas seda, et teatakse mis on sõjas ja kõiges muuski kardetav ja mis on ohutu.

LAKHES Kõneleb ta alles märkimisväärselt.

SOKRATES Kuidas nõnda?

LAKHES Kuidas? Küllap vist on tarkus midagi muud kui vaprus.

SOKRATES Mitte Nikiase järgi.

LAKHES Tõepoolestki mitte, aga ta kõnelebki umbropsu.

SOKRATES Me peaksime teda õpetama mitte aga laitma.

NIKIAS Ei, Lakhes tahab vaid minu meelest näidata et ma (b) ajan loba, kuna äsja tõdeti teda ise seda tegevat.

LAKHES Tõesti, ja üritan seda ka tõestada. Sina ajad lobajuttu. Kas näiteks arst ei tea, mis haigustes kardetav on? Või kas vaprad teavad seda sinu meelest? Või nimetad sa arste vaprateks?

NIKIAS Teadagi mitte.

LAKHES Ega kindlasti ka põlluharijaid. Ja siiski nad teavad mida põlluharijal tuleb karta, ja samuti ka kõik teistegi ametite harrastajad on selgusel selles mida nende alal on põhjust karta ja mida mitte. Siiski ei tee see neid enid sellevõrra (c) vapramaks.

SOKRATES Nikias, mida sa Lakhese kõnedest arvad? Minu meelest neis midagi peitub.

NIKIAS Midagi, aga see ei pea paika.

SOKRATES Kuid nii?

NIKIAS Ta kujutleb et arstid teavad oma patsientidest muudki kui et nad oskavad öelda mis on neile tervislik ja mis kahjulik. Samas siiski teavad nad vaid niivõrra {vähe}. Lakhes, kas arvad et arstid mõistavad, kas kellegil on rohkem põhjust karta ennemini paranemist või haigust? Kas sa ei usu, et mõnele oleks parem jätta haigevoodist tõusmata kui sellest tõusta? Ütle sa ometi, kas sinu meelest on kõige parem elada – ja kas mõnele surm parem ei oleks? (d)

LAKHES Jah muidugi.

NIKIAS Kas usud, et samad asjad on neile kardetavad kellele surm oleks parem ja neile kellele elu?

LAKHES Ei usu.

NIKIAS Vaata nüüd, et arstid suudavad selle lahendada ja samuti kes teine ametimees, peale selle kes teab mida tuleb karta ja mida mitte ja keda ma vapraks nimetan.

SOKRATES Lakhes, kas saad aru mis ta silmas peab?

LAKHES Saan aru, et ta nimetab vaprateks ennustajaid, sest vist ei (e) keegi teine või teada, kellel parem elada kui surra. Nikias, kas ütled end nüüd ennustaja olevat või möönad, et sa ei ole ennustaja ega siis ka vapper?

NIKIAS Kuidas nõnda? Kas siis ennustaja oskab sinu meelest otsustada, mida peaks kartma ja mis on ohtu?

LAKHES Jah minu meelest, kes teinegi?

NIKIAS Kulla inimene, palju enamat see kellest mina kõnelen. Ennustaja peab vaid tundma endemärke, kas ootab kedagi surm, haigus või omandi kaotus, võit või (196a) kaotus sõjas või mõnes muus võistlusolukorras. Aga kas inimesel on parem sellist koeda või kogemata jääda, seda küll enustaja suuda otsutada sama vähe kui ei keegi teinegi.

LAKHES Sokrates, mina ei saa aru kuhu ta pürgib. Ta ei seleta, kes tema meelest vapper on – ei ennustaja, ei arst ega keegi teinegi, kui ta ei mõtle mingit jumalat. Minu meelest ei taha ta ausalt tunnistada end loba ajavat vaid keerutab ja kaarutab oma ebakindlust varjamaks. Sina ja minagi oleksime võinud äsja (b) sel kombel keerutada, kui poleks seda peljanud et teised näevad meid kõnelevat vastuoluliselt. Selles oleks veel mingi mõte, kui oleksime kohtu ees kõnelemas. Kuid kas tasub sellises vestluses mõttetult tühjade sõnadega muljet avaldada?

SOKRATES Minu meelest mitte. Aga vahest Nikias usub (c) pigemini end asjast kõnelevat ega kõnele vaid kõnelemise pärast. Küsigem täpsemalt, mida ta silmas peab. Kui tema jutus selegub olevat mõtet, ühineme tema mõtetega, muul juhul nõustame teda.

LAKHES Kui sa soovid talt küsida, siis küsi. Mina arvan end juba küllalt küsinud olevat.

SOKRATES Mis seals ikka, see küsimus on sama kasulik nii sulle kui mulle.

LAKHES Nii just.

SOKRATES Nikias, räägi mulle või pigemini meile, kuna see on Lakhese ja minu ühine asi: sinu kohaselt on vaprus (d) siis teadmine sellest mis on kardetav ja mis on ohutu?

NIKIAS Just nõnda.

SOKRATES Siis nagu vanasõna ütleb seda iga siga ei teagi ega või siis vapper olla.

NIKIAS Minu meelest mitte. (e)

SOKRATES Sina ei pea minu arvates vaprateks isegi mitte Krommüoni kulti. Ma ei nalajatle, kuna mulle näib et kui selletaolist väita, ei saa ühtegi looma vapraks nimetada. Muidu ju väidetakse samas {sellega} loomad nii targad olevat, et lõvi, panter või kasvõi metssiga teavad seda mille mõistmine on enamikele inimestele liiga keeruline. Ja kui seletada vaprust nõnda nagu sina, tuleb möönda et lõvi, põder, härg ja ahv on kõik loomu poolest sama vaprad. (197a)

LAKHES Tõesti, sa ajad mõistlikku juttu. Nikias, vasta meile otsekohaselt: kas need loomad, mida me kõik mööname vaprad olevat on meist targemad, või söandad sa vastupidiselt teistele öelda et nad pole isegi vaprad?

NIKIAS Mina ei nimeta vapraks ühtegi looma ega kedagi teist kes ei suuda ohtu karta. Selline on minu meelest vaid kartuse puudumine ja mõistusetus. Kas arvad et nimetan (b) vaprateks lapsi kes oma mõistamatuses pidagi karta ei oska? Kartuse puudumine ja vaprus ei ole minu meelest {üks ja} seesama asi. Vaprust ja kaalutlusvõimet on minu meelest haruharvadel seevastu kaalutlemata hulljulgust, kartmatust ja hirmu puudust kui paljudel iganes – meestel, naistel lastel ja loomadel. Seda mida sina ja paljudki teised vapruseks nimetate, nimetan ma hulljulguseks; vapruseks nimetan ainult sellist mõistlikust millest just kõnelesin.

LAKHES Vaata nüüd, Sokrates, kuidas ta arvab tegevat (c) oma sõnadega muljet. Sellistelt, kes kõikide meelest vaprad on, üritab ta selle au riisuda.

NIKAS Ei siiski, ära tunne muret. Tunnistan et sina oled tark ja Lüsimakhos nõndasamuti, kui te nimelt vaprad olete ja samuti mõned muudki ateenlased.

LAKHES Selle kohta ei ütle ma midagi kuigi põhjust oleks; muidu ütled et ma kõnelen nii nagu oleksin vaid pelgalt aiksonelane.

SOKRATES Ära ütlegi. Sina ei näinud olevat märganud, et (d) Nikias on saanud selle tarkuse meie sõbralt Damonilt, ja tema jällegi sõbrustab Prodikosega. Just Prodikos on minu kuulmise kohaselt kõigist sofistidest oskuslikum selliste sõnade vahel vahet tegemaks.

LAKHES Selline peenutsemine sobibki rohkem sofistidele kui mehele, keda riik peab piisavalt auvääseks juhiks.

SOKRATES Aga kulla sõber, see kes on ülimal (e) juhtpositsioonil, sel sobib omada ka ülimat mõistlikkust. Minu meelest tasub uurida veel lähemalt, mida Nikias õieti vapruse all silmas peab.

LAKHES Nüüd saad ise uurida.

SOKRATES Nii ma teha plaaningi. Ära siiski arva et vabastan sind vestlusest, vaid ole hoolikas ja mõtle sinagi mida siin kõneldakse.

LAKHES Tehkem nõnda, kui see sinu meelest vajalik on.

SOKRATES Küllap see on. No nii, Nikias, seleta meile nüüd algusest peale. Mäletad vist, et vestluse alguses me (198a) vaatlesime vaprust ühe hüvelisuse osana?

NIKIAS Just nii.

SOKRATES JA sinagi möönsid et see on vaid üks osa ja et on olemas muidki osasi, mida kõiki üheskoos hüvelisuseks nimetatakse.

NIKIAS See on selge.

SOKRATES Aga kas kõneleme me mõlemad samast asjast? Mina mõtlen vaprusele lisaks mõistlikust, õiglust ja muud sellist. Nii vist sinagi? (b)

NIKIAS Teadagi.
SOKRATES Hüva, selles oleme siis samal meelel. Nüüd tuleb vaadata, kas on sinul ja meil erinev arusaam sellest mida tuleb karta ja mis on ohtu. Esitagem oma arusaamad, ja kui oled erineval arvamusel, saad oma arvamuse meile esitada. Meie meelest on kardetav see mis hirmu tekitab, ohutu aga see mis hirmu ei ärata. Hirmu ei tekita varasem ega nüüdne vaid oodata olev halb, kuna hirm on tuleva halva ootamine. Kas ka sina ei mõtle nõnda, Lakhes? (c)

LAKHES Just nõnda.

SOKRATES Nikias, see on siis meie arusaam: hirmutavaks nimetame me ees ootavat halba, ohutuks jällegi neid tulevasi asju mis ei ole halvad vaid mis on head. Kas sinagi ütleksid samal kombel või {siis} erineval viisil?
NIKIAS Samal kombel.
SOKRATES Ja nende asjade teadmist nimetad sa vapruseks?

NIKAS Täpselt nii.

SOKRATES Vaadelgem veel üht kolmandat seika, kas oled selleski samal meelel kui meie.

NIKIAS Mis see on? (d)

SOKRATES Ma seletan. Lakhes ja mina oleme seda meelt, et olgu teadmine missugune iganes, jaganeb see eri liikideks, milledest üks kuulub minevikku ja seda kuidas asi on toimunud, teine nüüdishetke ja seda mis parasjagu toimub, kolmas seda mis ees ootav asi võiks parimail kombel juhtuda ja {omal ajal} ka toimub. Usume, et teadmine on kogu aeg sama. Mõelgem näiteks tervishoiu peale: arstiteadus on ajast sõltumatuna üks ja see sama ega muutu teiseks selle kohaselt {kas} vaatleb ta praegust hetke, varasemat või ees ootavat sündmust. Sama on suhe (e) maaharimisoskuse ja maa viljade vahel. Mis puutub sõja-asjadesse, võite isegi tõestada, et pealikuoskus on suuteline suurepäraselt kõige muu kõrval võtma arvesse ka seda mis on oodatav. See ei vaata end olevat pädev teenimaks ennustuskunsti vaid vastupidiselt peab seda oma teenijaks, sest ta ise teab paremini praeguse hetke ja tulevasi sõjajuhtumeid. Seaduski määrab, et sõjapealik (199a) on ennustajast kõrgem ega mitte vastupidi, et ennustaja sõjapealikust. Kas me võime vist nõnda öelda, Lakhes?

LAKHES Võime

SOKRATES No nii, Nikias, kas arvad samuti nagu meie, et samu asju, nii tulevasi, möödunuid kui praeguse hetke omi puudutav teadmine on sama?

NIKIAS Jah ka minu meelest on {see} asi nõnda.

SOKRATES Ja vaprus on nagu ütled teadmine sellest mis on kardetav ja mis ohutu, kas nõnda? (b)

NIKIAS Nõnda.

SOKRATES Tõdesime, et kardetav on oodatav halb, ohutu oodatav hea.

NIKIAS Täpselt nii.

SOKRATES Ja teadmine on sama kui see kord puudutab samu asju, on siis küsimuse all tulevik või mis aeg {siis} iganes.

NIKIAS Nii on.

SOKRATES Vaprus ei ole siis pelgalt teadmine sellest mis on kardetav ja mis ohutu. See ei piirne puutumaks vaid tulevat head ja halba vaid ka praeguse-hetkelist ja varasemat, üleüldse mis-aegset siis iganes, nagu muudki teadmise liigid. (c)

NIKIAS Nõnda näib.
SOKRATES Oma vastuses seletasid sa siis vaprust vaid ühe kolmandiku võrra, kuigi meie küsimus puudutas kogu vapruse olemust. Ja nii nagu näib, järeldub sinu sõnadest nüüd, et vaprus ei ole teadmine vaid selle kohta käiv mis on kardetav või ohutu, see on iseenesest võttes teadmine kõigest heast ja halvast, missugusest siis iganes. Seletus on muudetav (d) sellisesse vormi, või kuidas?
NIKIAS Nõnda näib mullegi.

SOKRATES Kui nüüd keegi tunneb kõike mis on hea ja teab täiuslikult, milline on see praegusel hetkel ja edaspidigi ja on varem olnud, ja samuti tunneb seda mis on halb, kas on {siis} sinu meelest hüvelisus tema puhul ebatäiuslik? Kas arvad et sel inimesel puudub mõistlikus, õiglus ja uljus, kes üksinda suudab oma suhetes jumalate ja inimestega tugineda sellele mida tuleb karta (e) ja mida ei ja head teha, kuna ta oskab nendega häid suhteid hoida?

NIKIAS Sa näid mõistlikku juttu ajavat.

SOKRATES Äsja sinu poolt selgitatu ei olnudki hüvelisuse osis vaid hüvelisus tervikuna {võttes}.

NIKIAS Nõnda näib olevat.

SOKRATES Me ju ütesime vapruse olevat üks hüvelisuse osa-valdkond.

NIKIAS Nii ütlesime.

SOKRATES Aga selle määratluse kohaselt see {seda} nähtavasti ei olegi.

NIKIAS Ei minu näheski.

SOKRATES Siis ei ole me saanud selgusele, mis vaprus on.

NIKIAS Ilmselt mitte.

LAKHES Oh Nikias, mina tõesti arvasin sind sellest (200a) selgusele jõudvat, kui sa suhtusid minusse nii üleolevalt siis kui ma Sokratesele vastasin. Olin juba täiesti kindel, et sina suudaksid Damoni tarkuse abil selle vastada.

NIKIAS Hiilgav! Sind enam üldse ei vaeva see et äsja nähti, et sa ei tea vapruse kohta suurt midagist. Üritad vaid mindki samasse valgusesse asetada ega ole sa ilmselt üldsegi mures, kuigi sa ise ei tea kogu {sellest} asjast midagi rohkemat kui mina; ja siiski peaks igaüks kes endast midagi arvab selles selgusel olema. Käitud tõesti nõnda nagu inimestel kombeks on, kinnitad oma tähelepanu vaid teistele (b) ega üldsegi iseendale. Mina usun end olevat nüüd piisavalt sel teemal kõnelenud, ja kui midagi on ütlemata jäänud, parandan selle hiljem Damoni – keda sina arvad heaks pilgata kuigi ei ole teda kunagi näinudki – ja teiste abil. Kui olen selle asja kindlaks teinud, olen valmis ka sind õpetama (c). Sul näib tõesti olevat minu õpetust vaja.

LAKHES Oled tõesti tark mees. Siiski annan ma Lüsimakhosele ja Melesiasele seda nõu, et nad jätaksid oma poegade kasvatamisel meid kõrvale aga ei laseks Sokratesel pihust lipsata, nii nagu ma juba alguses ütelsin. Kui mul enda pojad oleksid selles eas, teeksin isegi sedasama.

NIKIAS Minagi olen sama meelt, et kui Sokrates soostub võtta poiste eest hoolitsemise enda peale, ei pea ma kedagi teist otsima. Usaldaksin samuti oma Nikeratose Sokratese (d) hoolde, kui Sokrates vaid soostuks, aga alati kui seda talle mainida, soovitab ta teisi ja ise keeldub. Aga vahest soostub Sokrates paremini sinu palvega, Lüsimakhos.

LÜSIMAKHOS See oleks õiglane ja kohane, kuna ka mina oleksin valmis tegema tema heaks paljut sellist mida ei soostuks tegema mõnelegi teisele. Mis ütled, Sokrates? Kas soostud ja hakkad koos meiega hoolitsema selle eest, et need posid arneksid võimalikult headeks {inimesteks}?

SOKRATES Oleks vale keelduda aitamast teist arenema (e) võimalikult heaks. Kui meie äsjasest vestlusest oleks selgunud, et mina tean asjadest aga nemad kaks ei tea, oleks õige paluda just mind selle ülesande tarvis. Aga me kõik oleme nüüd ühtemoodi nõutud. Kas tuleks siis üht meist asetada teistest ettepoole? Minu meelest ei kedagi. Aga kuna olukord on selline, annan teile nõu: (201a) mõelge ise, kas sellest on kasu. Minu meelest, head sõbrad – keegi tõesti ei kõnele sellest edasi – meil tuleb kõigil üheskoos otsida võimalikult häid õpetajaid esmalt iseendile, kuna seda me vajame, ja siis neile noortele meestele. Me ei saa säästa {ei} raha ega midagi muud. Ei lubaks meid jääma siiakohta kus nüüd oleme. Kui meie üle naerdakse, kui selles vanuses veel kooli tahame minna, sobib vaid pöörduda Homerose sõna poole, (b) et puuduskannataja ei pea häbenema. Ei pea hoolima teiste kõnedest, meil tuleb üheskoos hoolitseda meie endi ja oma poegade eest.

LÜSIMAKHOS Minu meelest on sinu ettepanek hea. Vanimana olen mina sellevõrra innukam õppima koos nende noorte meestega. Aga mul on sinule veel üks palve. Tule homme minu juurde kohe hommikul, pea kindlasti meeles, nõnda et võiksime arutleda (c) sellest asjast. Nüüd selleks korraks võime sellega lõpetada.

SOKRATES Teen nagu tahad ja tulen sinu juurde hommikul kui jumal soosib.

______________________________________

Ülevaateid ja seletusi.

Pellervo Oksala. Holger Thesleff.

Lakhes.

Teos kuulub nende eetiliste dialoogide hulka, milledes käsitletakse ühte neist neljast või viiest põhiväärtusest (aretee)⁴, mida traditsioonilise kreekaliku arusaama kohaselt tubli mees omama pidi. Lakhese teemaks on „vaprus“ (andreiaa), nagu Euthüfroni „vagadus“, {= „jumalakartlikus“}, Charmidese „mõistlikkus“ või „kannatlikkus“ ja Riigi esimese raamatu (mis näib olevat olnud algselt iseseisev dialoog) „õigemeelsus“. Samuti nagu nende puhul, jääb Lakhes-dialoog näivalt tulemusteta. Protagoras-dialoogi, milles paar osa on omistatud „vaprusele“ (349d-351b, 359a-360d), meenutab Lakhes seetõttu, et siin käsitletakse nimelt samuti ksüimust hüvelisuse õpetamisest. Kirjanduslikust küljest on Lakhes (juba vestluses osalevate isikute hulga poolest) sama nüansirikas nagu Euthüfron, kuigi siiski mitte Protagorasega võrdne.

Ei ole siiski leitud eriti usaldusväärseid põhjendusi millede järgi Lakhest isegi realtiivselt dateerida saaks. Uurijate enamuse arvates kuulub Lakhes Platoni varajaste dialoogide hulka.

Sokrates esineb seekord „peenes seltskonnas“, ja see on kindlasti üks põhjus selleks et Platon on jätnud ta alguses tagaplaanile ja et ta alles vähehaaval vestlusega liituks. Lüsimakhos ja Melesias on kuulsate isade vähem kuulsad pojad: Lüsimakhose isa oli `õigemeelne` {= õiglane} Aristeides, Ateena juhtivaid mehi Pärsia sõdade aegu; Melesiase isa, Thuküdes, oli tuntud silmapaistva poliitikuna ja Periklese peamise vastasena. Nende poegadest „ei tulnud midagi“. Platoni iseloomustamise kohaselt olid nad käitumiselt laitmatud, aga pinnapoolselt jutukad vanad härrasmehed. Nad loodavad saada nüüd enda poegadele tõhusamat koolitust kui nad ise saanud on ja paluvad oma sõpradelt Lakheselt ja Nikiaselt nõu. Kumbki neist {viimastest} on hinnatud kõrgem ohvitser. Lakhes, kes langes lahingus aastal 418 eKr, on omal kombel „vapruse“ ideaalkuju, ta esinebki dialoogis vähem kaalutlevana kui Nikias, kes strateegina ja kannatliku poliitikuna jõudis teha Ateenale suuri teeneid enne kui ta liigne ettevaatlikus viis ateenlaste sõjareteke aastal 413 eKr Sitsiilias hävingule. Nikias mõisteti seetõttu surma. Need tegelaskujud on Platonile kindlasti lapsepõlve-mälestused.

Kui Nikias ja Lakhes esitavad oma erinevaid arusaamasi relvakoolituse vajalikkuses noorukite koolitamisel, juhib Sokrates vestlust filosoofilisemale tasapinnale. Sokratese kohaselt on noorukite juhendamisel küsimus kasvatuse eesmärgist, mis on hinge arendamine võimalikult heaks (186a). See siht eeldab, et mõistame, mis on hüvelisus (190b). Hüvelisus tervikuna on siiski nii laialdane valdkond, et vaatluse alla võetakse vaid see hüvelisuse osa, mis on relvavõitluse eesmärgiks, ehk vaprus. Alguses üritab Lakhes vaprust määratelda, aga eksib esitades vaid ühe näite vapruse koostisosana. Kui Sokrates teeb selgeks, et ta tahab teada mis see omadus on, mis on kõigis (vapruse) juhtudes sama (191e), vastab Lakhes, et vaprus on teatud hingeline tugevus. Igatsorti hingeline tugevus ei saa siiski vaprus olla, ega isegi kõik mõistliku hinge tugevus ei ole vaprus.

Kui Nikias vestlusega liitub, nõustavad Sokrates ja tema koos, et „vaprus on teatav tarkus“ (194d), täpsemalt öeldes teadmine sellest, millist (oodata olevat) tuleb karta ja mida ohutuks lugeda. Sokrates järgi on teadmine siiski üks ja seesama puudutaks see siis minevikku, praegust aega või tuelvikku. Kuna Nikias möönab sellele lisaks ka seda, et kardetav on oodata olev paha ja ohtu oodata olev hea, samastub vaprus üldiselt hüvelisusega, mis on Sokratese järgi teadmine heast ja halvast. Ja nõnda näib küsimus vapruse eriloomusest siiski lahtiseks jäävat.

Dialoogi keskseks mõtteks on see, et hüvelisust ei saa eritleda ja hüvelisus on teadmine. Lüsimakhos ja Melesias paluvadki dialoogi lõpus just Sokratest ja mitte relvakoolituse õpetajat hakata oma poegade kasvatajaks. Sokrates tõdeb siiski, et nad kõik saranaselt vajavad kasvatust mis puutub teadmisesse, nimelt ka ta ise. Ja lugejal tuleb teada, et poegade kasvatus tegelikult ebaõnnestus (Theaitetos 150e).

________________________________________

Seletusi.

3178a Raskelt relvastatud relvavõitleja, kelle esitus just äsja oli lõppenud, nimeks on Stesilaos (183c), ta on meile tundmatu isik.

180d “Naabrile“: kreeka tekstis kasutatud sõna (deemotees) eeldab, et Lüsimakhos ja Sokrates elasid samas linnaosas.

181d Nikiase ja Lakhese kõnekordades käsitletakse relvavõitlust otsekui oleks see ametioskusega (tekhnee) võrreldav õppevaldkond (matheema) või teadmisvaldkond (episteemee). Nõnda valmistas Platon pinnast ette mõttele et „hüvelisus“ („vormis olek“, aretee) on teadmine.

188d „Kõlaliik“ tähendab selles kontekstis teatavat lüüra häälestamist. Mõte nn. doorialiku häälestamise „tõsikreekalikkusest“ esidnab selletolist spekulatsiooni, mida Damon (vt. ülalt) teatavasti viljeles.

189a Viide ateenalasest poliitikule ja luuletajale Solonile (suri umbes 560 eKr) ja tema sageli tsiteeritud luulereale.

191e „Võime“: siin kohas (ja vastavalt nt 189e, mispuhul on soomekeelses tõlkes kasutatud „omadus“-sõna) kirjutab Platon ebamääraselt „... mida nad mõlemad on“, „mis on see mis...?“ vms. „Võime“-mõiste (dünamis) esineb eksplitsiitselt kreekakeelses tekstis alles 192b.

192c „Kiidetav“: Platon kasutab adjektiivi nagu kalos, õieti „kaunis“, „hea“.

194de Sokratese õpetust et „hüvelisus on teadmine“ võidakse suhteliselt lihtsasti sobitada vaprusega, muuhulgas seetõttu, et „tarkus“ (sofiaa) võis selle aja argikeeles tähendada ka „eesrindlikkust“, „oskuslikkust“. -- „Ohutu“ (tharraleos), vrd. Protagoras 359c.

196de Krommüoni kuldi surmas legendi kohaselt Theseus.

197c Lamakhos, Nikiase adjuntant, oli sranaselt Lakhesele osutanud võitluses hulljulgust. Aiksone oli Ateena linna lähedal asuv küla, kust Lakhes pärit oli, selle asukaid peeti tülinorijateks.

197d Damon oli muusikaõpetaja ja sofist (vrd. 180cd, 188d, 200ab). Prodikosest rohkem Protagoras-dialoogis.

(P. O. & H. T.)

________________________________________

1 PLATON. „TEOKSET. ENSIMÄINEN OSA“. Helsinki 1999. Suomentaneet: Marja-Itkonen Kaila, Marianna Tyni, Kaarle Hirvonen. [Teokset: Apologia, Kriton, Lakhes, Hippias (Lyhyempi dialogi), Ion, Euthyfron, Kharmides, Lysis, Protogaros.] (Kirjastus: Kustannusosakeyhtiö „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“, Keuruu, 1999). Lk. : 5-309. {Siin järgnevalt on siis (1 korda EESTI KEELDE?) tõlgitud dialoog nagu: „LAKHES“. Lk.: 57-86. (Tõlkija, Madis Liibek). Järelsõnad: Pellervo Oksala, Holger Thesleff: „Esittelyjä ja selityksiä“ („Ülevaateid ja seletusi“.) Lk.: 285-288.

2 Siin ja järgnevalt {ümarsulgudes} esinevad sõnad ei ole küll (rangelt võttes) otseselt kritiseeritavad, kuid vahest ehk hõlbustavad selle nii iidse PLATONI lugemist Eesti keeles. Antud dialoogi nagu „Lakhes“ pole teadaolevalt varem Eesti keelde vahendatud, siin siis esmakordne eestindus Soome keele vahendusel. Kommentaarid ja mõtestatud kriitika ja parandus-ettepanekud on vägagi oodatud kas otse blogis kommenteerides või siis tõlkija täiesti kehtival e-maili aadressil nagu: lybeck14@gmail.com (Tõlkija, M. L.) [I write in Estonian language. I am from Republic of Estonia. It`s a littele country North-East Europe. This is the PLATON`s Dialogy like „LAKHES“. First time in Estonian language so far! First time in estonian language history...?!]

3 PLATONI dialoog nagu „LAKHES“ käsitleb mõiste nagu vaprusega seonduvat. Dialoogi nimitegelased on ajaloolised isikud (vt ka järelsõnad, selle tõlke lõpus, „Ülevaateid ja seletusi“). Soome keelde oli tõlgitud (Platoni kogulooming) aastaks 1976. Eesti keelde pole sedagi dialoogi nagu „Lakhes“ varem tõlgitud. (Siin ja nüüd siis Soome keele vahendusel see esma-eestindus. Et vahest pakub abi kunagistele „tõelistele tõlkijatele“, Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?). Platoni teoste numeratsioon pärineb uusaja algusest, see on H. Stephanuse numeratsioon 16 sajandi teisest poolest, aastast 1578. (Tõlkija. M. L. )

4 Siin ja edaspidi (vaid „Ülevaadetes ja seletustes“ esinevad) Antiik-Kreeka mõningad sõnad on siin tõlkes kujutatud järgnevalt. Trükitehnilistel põhjustel on Kreeka pikad vokaalid esitatud 2 tähega. (Nt. „aretee“, „andreiaa“, vms.) (Tõlkija. M. L.)