TEINE
REAALSUS. Võõrkontakti juhtumiraamat.
Dimensions.
A Casebook of Alien Contact.
___________________________________
PROLOOG.
„...
See on nähtus, mis heidab väljakutse kogu meie arvamusele
reaalsusest, ja me vajame seda, et tuua arutlusse palju erinevaid
vaatekohti.“
Jaques
Vallèe.
(„Dimensions“,
Ibid.,
lk. 313).
“...
Keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde. /--/ tumedat
müüti, mis viitab nähtamatu tõe poole. /---/ ja üleüldse ei
suuda psüühika omaenda olemust tunnetada.” /---/ “...
Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”
Carl
Gustav Jung. ,
(“Ein
moderner Mythus“,
Ibid.,
lk. 165, 28).
(08.
12. 2016).
Kirjutades
siis selle mahuka kirjutise proloogi, sellest mahukast valdkonnast,
millest siin järgnevalt kui juttu tuleb. Ja jut on nn "ufoloogiast",
nähtumusest, mis lahutamatult on liigiga seotud olnud. Nimelt on
alati mõndagi nähtud, nõnda taevas kui ka maa peal. Võtaks siis
siin alustuseks uudse neologismina kasutusele sõna nagu "ufonautika"
(vrdl.: "... nagu Argonaudid, muistsel ajal, Kuldvillakut
läksid tooma..."). JA selle nn "ufonautika" kohta
kirjutanud eelmisel 7 aastal üsna palju (u 50 lk.); nagu siit
järgnevast tekstist nähtub. JA tuleb kohe rõhutada, et loeks
ennast selle "ufonautikaga" seoses täielikuks skeptikuks.
SKEPTIKUKS, sõna otseses tähenduses.
Pole kunagi tegelikult jäädvustatud ühtegi "UFO"-t, see
on midagi olnud, aegade vältel, mis sisuliselt, nõnda sõnastatuna
ikkagi "kahe kõrva vahelisega" seostub. Seega on järgnev
kirjutis rõhutatult skeptiline lähenemine sellele küllaltki
huvitavale uurimisvaldkonnale. Ennekõik tuleks sellele
fenomenile/nähtumusele läheneda ajaloolises perspektiivis. Nii
mõndagi kummalist ja kummastavat on alati, aegade algusest peale,
arvatud endid "nägevat", nõnda taevas, kui ka maa peal.
Ilmselt on see tänapäeva "ufoloogia" (vms, jne), sama
vana kui inimliik. Antud skeptilises kirjutises rõhutada just
ajaloolisi aspekte antud fenomeniga seoses ja vaadelda seda kummalist
fenomeni (peaaegu, et isegi "massipsühhoosi) ennekõike just
inimpsühholoogia keerdkäikudega seoses (mis piirnevad isegi
psühhopatoloogiaga; muidugi lisaks tahtlik valetamine, võltsingud
ja kõikvõimalikud muud vassimised, mis-sorti hüsteeriat on
"ameerika filmikunst" harrastanud juba üle poole sajandi).
KUID: tegemist on väga kummalise nähtumusega, skeptliseltki ja
ajaloolises perspektiivis vaadelduna. Midagi, mis omab ainult
psüühilist reaalsust aegade möödudes. Kuid mille ehe kummastavus
siiski on uurimist ja huvitumist väärt...?
Pealkirjaks
siis: "Teine reaalsus"
("Mõõtmed". "The Dimension").
JA alapealkirjaks siis: "Võõrkontakti
juhtumiraamat" ("A Casebook of Alien
Contact"). Teemaks siis siinkohal neologismina tuletatud
sõna nagu "UFONAUTIKA", ja
sellekohased arvamused ja skeptitsistlik kriitika (viimase 7 aasta
jooksul kirjapanduna). Vaadeldes seda kummalist nähtumust kui
inimpsüühika vähe-uuritud valdkonda, kui midagi, mis on saatnud
inimest aegade algusest peale. Peamised autorid, kellele tugineda
selle ufoloogiaga seoses on muidugi JAQUES
VALLÈE1
(tunnustatud Prantsuse ufoloog, kellest on saanud tänaseks juba
legend ka U.S.A.-s ja kes rõhutab just "ufoloogia"
ajaloolise perspektiivi osatähtsust). Teiseks kasutatuks autoriks on
Carl Gustav JUNG2
(austerlane, Sigmund Freudi õpilane, kelle selle-ainelist
kirjutist võiks nimetada n-ö "abstraktseks mütoloogiaks",
kuivõrd juttu sellest kui on, ta teoses nagu: "Tänapäeva
müüt. Asjadest, mida nähakse taevas"). Selle teksti
lõppu on liidendatud ka isiklik käsitlus astronoomiast, kui teatav
võrdlusmaterjal selle "pseudoteadusega" nagu see
"ufoloogia" endast ilmselt siiski kujutab, -- "UFONAUTIKA"
– võrdlusmaterjalina. Oma tagasihoidliku kirjutisega astronoomiast
(selle teksti lõpus) on tuginetud autoritele nagu Enn
Saar ja Jaak Jaaniste
("Täheatlas"); ja ka Ameerika astronoomia
populariseerijale nagu Steven WEINBERG.
Loodetavasti pakub järgnevas kirjutises käsitletud valdkond mõnele
isikule samavõrd huvi, kui siinkirjutajale viimaste aastate
vältel...? Astronoomia arusaamad teksti lõpus on kirjeldatavad nagu
poeetiline/luuleline "astronoomia", elik siis: ´Poetica
astronautica`...
Whitley
Strieber: „...
Kaks asja teevad UFO-arutlused erakordselt huvitavaks. Esiteks on
tegu arvatavasti sügavaima mõistatusega inimkonna ajaloos üldse.“
/.../ „Vähemalt on see tähtis ühiskondlik teema, kuna võib
võimsa ideena siseneda alateadlikku mütoloogiasse ja tekitada seal
laiahaardelisi ja sügavamõjulisi uskumisi, mis võivad ühte sulada
kultuurikeskkonna religioossete arvamustega.“ /.../ „Meie parimad
ajud on viiskümmend aastat süsteemikindlalt eiranud UFO-teemat ja
on seega jätnud avalikkuse ilma piisavatest selgitustest uskumatult
arvukate ja keeruliste UFO-kohtumiste kohta ning nende mõjust
inimesele.“, (lk. 7).
„... Dr.
Vallée /.../ „Ta asetab kaasaegse UFO-kogemuse kindlalt
selle ajaloolisse tausta vähemalt kirjapandud ajaloo algusesse
tagasiküündiva nähtuse avaldumisena.“ /.../ „Seda tehes viib
ta meid pikale teekonnale läbi inimkogemuse kummaliste ja erandlike
ülestähenduste. Ta avldab hirmuäratava tõe: nähtus on olnud
meiega kogu ajaloo jooksul – ja pole selle aja vältel olnud kunagi
tajutavalt tegeldav. Millega poleks ka tegu, muudab see meie
tunnetusvõimet.“, (lk. 8).
„...
Kõigele vaatamata on meie viie tuhande aastane ajalugu ainult hetk
meie liigi elus ega pole universumi arengus sedagi.“ /.../ „Tõesti,
selle nurga alt nähtuna võib julgelt väita, et enamik suuri
religioone on välja kasvanud nägemuslikest kogemustest, mida võib
mõista UFO-vaatlustena. Seega pole see nähtus lihtsalt üks
kultuuri arengu mõjurühmadest, vaid pigem esmane liikumapanev
jõud.“, (lk. 9).3
______________________________________________________________________
22.
01. 2008.
Jacques
Vallée:
„...
Seetõttu on tulnud aeg UFO-nähtus uuesti hinnata ja avada arhiivid,
mis tegelevad meie iga tsivilisatsiooni ammuse unistusega:
võõrolendikontaktidega.“ /.../ „Pigem
esitavad nad põneva väljakutse meie reaalsustajule üldse.“, (lk.
11). „...
Kui neid objekte on nähtud mäletamatutest aegades peale, nagu ma
näitan, ja kui nende valdajad on alati tegutsenud samamoodi, siis
pole mõistuspärane oletada, et nad on „lihtsalt“ maavälised
külalised. Nad peavad olema midagi enamat.
Võib-olla on nad alati siin olnud. Maa peal. Koos meiega.“,
(lk. 12).4
Kirjutades
siia alustaval kombel millestki säärasest nagu UFO-fenomenist. See
fenomen on juba ligi pool sajandit olnud vägagi huvipakkuv, kogu
Euroopas, seda kindlasti. On olemas midagi mida nähakse, või
arvatakse end nägevat lendamas taevas. Alates 19. saj. lõpust on
nähtud taevas lennumasinaid. Seega siis alates sellest ajast, kui
esimesed masinad välja mõeldigi. JA seda fenomeni on tõlgendatu
erineval kombel. Oletatakse midagi maavälist, otsekui külastaksid
MAAD kosmosest pärit eluvormid, mida iseloomustatakse kui
intelligentsemat rassi, mis on tehnitsistlikus arengu inimesed ammugi
seljataha jätnud. NAD, need tulnukad, olevat kui intelligentsem
rass, kes valvab või hoolitseb inimkonna parema käekäigu eest,
hoides neid ära ohtudest, mida ilmsena kujutab endast nt.
tuumarelvastumine. JA ometigi on teated nendest tulnukatest
võrdlemisi vastu-käivad. Nähakse otsekui mingeid lendavaid
masinaid, mis ületavad maise tehnika mitmekordselt. KUID samas on
ilmsed ka psüühilised või psühhofüsioloogilised mõjud. Kogu see
fenomen ei piirdu vaid nägemismeelga, kuigi see on prevaleeruv.
Olevat ka teateid füüsiliste mõjude kohta. Isegi maandumisjälgi,
kuigi see ei kõla usutavalt. JA muidugi kogu komplitseeritus
psüühiliste fenomenide näol. See fenomen kirjeldab midagi
reaalset, kuid millega on ikkagi tegu ?
Selline
fenomen nagu UFO-d on olemas. KUID mida nad tegelikult tähendavad?
JA miks on see fenomen nagu lendavad masinad seotud just selle ajaga
kui esimesed masinad (nagu rongid ja džiraablid) leiutati.
Varaseimad lennumasinaid ju ei kirjeldata. KUID peamine väide, mis
on ka selle kirjatüki sisuks on see, et midagi üleloomulikku on
nähtud ometigi inimkonna alguspäevadest saati. JUBA antiikajal ja
muinasajal kirjeldati midagi, mis otsekui tavamõistuse raamidesse ei
mahtuvat. Alati on nähtud midagi üleloomulikku. Ilmnegu see siis
unes või ilmsi. Antiik-Kreekas nähti nümfe ja faune ja oletati
sfinkside ja kentauride olemasolu. Iga Euroopa rahvuse ajaloos on
pajatusi haldjatest, päkapikkudest ja härjapõlvlastest. Midagi on
alati nähtud, ehk siis tajutud. MIDAGI üleloomulikku on inimestele
alati tajutav ja aistitav olnud. SEEGA ei ole UFO-fenomenis midagi
uut. Varasematel aegadel lihtsalt “nähti” midagi erinevat,
midagi, mis sobis rohkem varasemate aegade ettekujutusega
ümbritsevast. JA alles tehnika-ajastul on neist kujunenud lendavad
masinad, “lendavad taldrikud”, mis siis pidavat väljendama
kõrgemalt arenenud rassi tehnikasaavutusi. KA varasematel aastatel
ja ajastutel nähti mingeid nähtumusi taevas, kuid need olid pigem
konfiguratsioonid, kujutised. KUIGI neid ülestähendusi inimkonna
varasematest aastatestki juba on liiga palju, et need pelgalt
atmosfäärinähtuste kilda liigitada. Kindlasti on olnud ka
eri-ilmelisi atmosfäärinähtusi, mis on eriilmelised ja eksitavad
vaatlejaid. Omaette teema on individuaalsed vaatlused ja need, mis
toimuvad suurema või väiksema grupi inimestega korraga. Viimased on
haruldasemad ja keerukama iseloomuga. Igal juhul on UFO-d kui fenomen
ajaloolise päritoluga ja kirjeldavad, midagi inimesele ainuomast.
See on ka midagi, mida tasuks uurida.
Jacques
Vallée:
„...
Minu enda isiklik arvamus, mis erineb tunduvalt UFO-uskujate
omaksvõetud dogmast, on selline: me tegeleme veel mõistmatu
teadvustasemega, mis on inimesest sõltumatu, kuid tihedalt seotud
Maaga, millel on oma mõju kosmilistele jõududele.“, (lk. 15).
„...Me alles alustame kaasaegsete UFO-vaatluste kõrvutamist mõnede
põhimõtetega, mis on kujundanud meie folkloori, meie uske ja meie
filosoofiaid.“ /.../ „Kuid pole hilja alustada.“, (lk. 20).
„... Alustagem lihtsa faktiga: inimene on alati teadnud, et ta pole
üksi.“ /.../ „On veelgi tähenduslikum, et meid ümbritsevad
vaimsed olendid, kes suudavad avalduda füüsiliselt meile mõistmatul
kombel.“, (lk. 21). „...
Kuid nad võivad olla tõelised. Kaasaegne teadus valitseb kitsast
maailma, ainult ühte varianti lõputust teemast. Igal juhul on
tähtis mõista, millist vajadust need kujutelmad täidavad ja miks
on see teadmine meile nii erutav ja rõhuv. Selline on käesoleva
raamatu aines.“, (lk. 42).5
______________________________________________________________________
27.
01. ´08.
Kirjutades
fenomenist, mida on nähtud kõik ajastud, kuid millele selget
vastust veel ei ole. Tänapäeval tähistatakse seda fenomeni
sõnaühendiga nagu UFO. Kuid kõikidel varasematel aastatel ja igal
pool üle kogu maailma, on midagi sarnast nähtud ka varasematel
aegadel. Tähistused ja nimetused on muidugi olnud erinevad. Kuid
fenomen säärasena on muidugi jääv. MIDA oletada, kas sellel
fenomenil kui säärasel on ka mingitki tõepõhja. Või on tegemist
fantaasia viljadega ? – Arvata võib, et inimpsüholoogia on
oletatust keerulisem ja paljutki, mida tuhanded inimesed on väitnud
end nägevat, pole tegeliku füüsilist alust. Kindlasti on esinenud
ka võltsinguid, soovikohast mõtlemist ja laus-valet. Osa nähtusest
annab ilmselt ka liigitada atmosfääri-nähtuste laia valdkonda.
KUID midagi on “nähtud” ja võib väita, et see fenomen on oma
põhiolemuselt psühholoogilist laadi. Vahest isegi
psühhopatoloogilist laadi, kuna midagi on “näinud” ja “kuulnud”
ka psüühiliselt haiged inimesed, ja sedagi alati. Vahest ongi
küsimus selles, et psühholoogia on palju keerulisem, kui seda
harilikult arvatakse olevat. KUID täiesti välistada ei anna ka
juhtu, et kunagi, viimase poole sajandi jooksul on nähtud ka midagi
füüsiliselt reaalset. Kas UFO´d on olemas või ei ole ?
Sellel
fenomenil on mitu tahku. Peamine on see, et midagi on nähtud kogu
inim-ajaloo jooksul. Kuidas seda nähtut on tõlgendatud on muidugi
iseküsimus. JA alati on nähtut tõlgendatud piiratud arusaamise
raamides ja konkreetse aja ja kohaga seonduvalt. “Lendavaid
masinaid” hakati nägema alles suhteliselt hiljuti, 19. saj. lõpus.
Varem on nähtud pigem kui inimesest erinevaid olendeid. Midagi
kummalist on aga alati nähtud. See fenomen nagu UFO´d on vägagi
otseselt ajaloolisi paralleele omav. Kogu ajaloo vältel on olnud ja
esinenud psühholoogilisi fenomene, mida tänapäeval tähistatakse
UFO tähemärgi all. Kes põhjustavad neid ulmelisi psühholoogilisi
fenomene? Samahästi võiks küsida, mis kutsub esile unenägusi. JA
see on juba keerulisemat seletust nõudev küsimus. UFO´d on
ajalooliselt põhjendatav psühholoogiline fenomen. See on kõikide
usutunnistuste alguses, iga usk on rajatud psühholoogilistele
ilmutustele. Imede vormiõpetus. UFO´d on vägagi huvitav probleem,
mille olemust aga ei mõisteta. See on ajalooliselt põhjendatav
psühholoogiline fenomen. Mõistes psühholoogiat siin sõna
avaraimas tähenduses.
Jacques
Vallée: „...
Selle asemel on meil terve nähtuste süsteem, mis avab uksed vaimsele
tasandile, juhatades teed muule teadvusele ja põhjustades oma järel
irratsionaalseid ning absurdseid sündmusi.“, (lk. 55). „...
Nad võtavad huvitavaid noori ja tarku inimesi enda juurde. Nad
võtavad kogu keha ja hinge, muutes keha enda oma sarnaseks.“,
(Evans-Wentz, u. 1900. (lk. 66)). „... on see, mida nad räägivad
ja teevad, see jälg, mis jääb inimtunnistajatesse kui maailma
jaoks loo ainsasse allikasse. See käitumine annab meile terve kogumi
olukordi ja inimreageeringuid, mis põhjustavad meis huvi, muret ja
naeru.“, (lk. 81). „...
On rahustav leida, et see nähtus järgib kindlaid kuigi kummalisi
reegleid ja et see on hämmastanud meie esivanemaid sama palju kui
see esitab väljakutse meie maailmapildile.“,
(lk. 85).6
______________________________________________________________________
30.
01. ´08.
Kirjutades
taas sellest üleilmsest ja mõistatuslikust fenomenist nagu UFO-d
seda endast kujutavad. Mida on selle mõiste või terminiga öeldud.
On midagi, mis ei mahu tavapärase kujutlusvõime reaalsuse alla. On
midagi mida nähtakse, tajutakse, või siis lihtsalt: ette
kujutletakse. On midagi, asju ja esemeid, mida nähakse taevas.
Järgnev on lugu sellest mida nähtakse, kas taevas või maa peal.
See on kummaline nähtumus ja selle uurimine on alles alguses.
“Asjadest, mida nähakse taevas”. – Aga teisalt, on
alati nähtud midagi kummalist, nii taevas kui ka maa peal. Midagi on
alati nähtud, mis ei mahu tavapärase maailmatõlgenduse raamidesse.
See ongi peamine väide selle essee raamides. Kogu ajaloo vältel on
inimesed end arvanud nägevat midagi, mida ei saa advekaatselt
väljendada tavapärase maailmatajumise raamides.
Midagi
kummalist on alati nähtud, midagi ebareaalset, isegi: midagi
irreaalset. Midagi mida ei tohiks isegi olemas olla, kuid siiski on
olemas. JUBA inmkonna varasemad mälestused, ja varasemad
ülestähendused kirjutavad sellest. On näha midagi, mida tegelikult
olemaski olla ei tohiks. Juba antiikajal nähti kummalisi olendeid
asustamas koos inimestega seda maailma. Neil nähtumustel või
ilmingutel oli erinevaid nimetusi. KUID nad olid olemas, sama
reaalselt nagu tänapäeval on UFO-d. JA nii mõndagi nähti
kindlasti ka muinasajal. JA on säilinud dokumente keskaegsete
nähtumuste kohta. KUID alles uusaja lõpul see nähtumus kui
tegelikult alles ilmnes. Seoses trükitehnika ja tehnoloogia üldise
arenguga.
JA
tänapäeval oleme siis silmitsi millegi seni-olematuga. Ilmnevad need
nähtumused kui lennumasinad, mida nähakse taevas ja maa peal.
Ilmnevad kui midagi seni-olematut. KUIGI teisalt neid on juba
sajandeid nähtud. KUID tänapäeva inimesed teavad varasemast vähe.
JA nõnda tõlgendatakse neid seletamatuid nähtumusi kui maaväliseid
lennumasinaid, midagi, mis tulevad meie juurde, meile avastamiseks,
kas või isegi – võõrastelt planeetidelt. Esindades siis ilmselt
kaugemale-arenenud tsivilisatsioone, kes on meiega kontakteerumas
hoiatavas või informeerivas mõttes. KUID on ilmne, et lendavatest
masinates hakati rääkima alles siis kui olid leiutatud esimesed
maapealsed masinad. Esmalt nähti “lendavaid laevu”, siis
džiraableid. JA siis, II. maailmasõja vägagi ekstreemsetes ja
erandlikes oludes hakati nägema ka lendavaid õhusõidukeid.
Lennukid olid juba leiutatud, ometigi, tõesti.
KESKAJAL
nähti midagi muud, haldjaid, päkapikke, ja muud sorti nähtumusi.
Midagi on alati nähtud, kuid alles seoses tehnika arenguga on
nähtud nn. “lennumasinaid”. JA tehnika jätkuva arenguga seoses
need nn. “võõr-tsivilisatsiooni” tehnilised esindajad järjest
täiustuvad. KUIGI võiks arvata, et inimpsühholoogia on keerulisem
veelgi. VAHEST on need nähtumused alati olnud midagi ennekõike
psühholoogilist. Pole ju teada, mida inimmeel on suuteline tajuma.
Midagi seni-olematut, ja midagi nagu ikka. On ekstreemseid
tajumis-situtasioone. Kunagi, antiikajal nähti ja ka nii mõndagi,
nii nümfe, faune, kui muudki. JA siis kogu keskaja, osaliselt
dokumenteeritud nägemuslik pagas. Miks ei nähtud varem, enne nende
leiutamist masinaid, “lendavaid masinaid” ? – Sest, et inim-meel
ei olnud nende kujustamiseks veel valmis.
KUID
tänapäeval kujutletakse selle ulatusliku nähtumuse nagu UFO-d all
peamiselt just nn. “võõrtsivilistsiooni” tehnikat. See on ilmne
näide sellest, et tänapäevase tehnika areng ületab juba
kujutlusvõime piire. See ei ole astronoomilises mõttes ju kuigivõrd
tõenäoline, et võõrtsivilisatsioonid kunagi meieni jõuaksid.
Galaktikas on rohkem tähti kui “Sahaara kõrbes liivateri.”
JA kuidagi on kogu kirjutatud ja kirjutamata ajaloo jooksul midagi
kummalist ja seletamatut nähtud ju ometigi. Mis on selle kõige
vastuseks ? Mida on nähtud ja mis vastab tõele ?
Jacques
Vallée:
„...
Pole oluline, kui huvitav võib olla spekuleerida iidsete uskumuste
tekkepõhjuste üle, veel köitvam on võimalus vaadelda tekkivat
folkloori.“, (lk. 109). „... nagu vanasti elfid, pole
UFO-valdajad maavälise päritoluga. Nad on teise reaalsuses
elanikud.“, (lk. 117). „... See on igivana ja ülemaailmne
müüt, mis on kujundanud meie uskumiste ülesehitust, meie
teaduslikke lootusi ja meie nägemust iseendast.“,
(lk. 121).
„...
teatud paralleeluniversumi, mis eksisteerib koos meie omaga. Seda
tehakse nähtavaks ja tunnetatavaks vaid valitud inimestele ning
selleni viivad uksed on puutepunktid, mida teavad vaid elfid ja
vähesed nende hulka vastuvõetud.“,
(lk. 135).7
______________________________________________________________________
14.
04. ´08.
Kirjutades
taas kord sellisest huvitavast psühho-ajaloolisest temaatikast nagu
seda endast kujutavad UFO´d kui fenomen. Midagi on alati nähtud,
midagi on alati kuuldud. Kogu inimkonna ajaloo vältel on inimesed
midagi näinud, midagi, mis ei ole kui reaalne. MIDAGI mis ületab
reaalsuse kõigiti. Kuid mis saab reaalsust ületada ? See on midagi
meta-reaalset, midagi, mis ületab reaalsuse igas selle aspektis. JUBA
Antiikajal nähti midagi, mis ületab reaalsuse kui sellise. Alati
on midagi otsekui “nähtud”. Antiikajal nähti kummalisi olevusi,
jumalaid ja pooljumalaid, otsekui inimeste elu ja saatust juhtimas.
Nähti nümfe, kujutleti, et on olemas kentaurid ja sfinksid ja
greifid. Midagi on alati nähtud. Alati on usutud ennetesse ja
vihjetesse. Mis pidavat otsekui inimeste elu ja saatust juhtima. Juba
Odysseust kimbutasid tema rännakutel sireenid, nii ilusad ja
võrgutavad, et laevamehed pidi mastide külge kinni siduma, muidu
poleks nad siis ilmselt kiusatusele vastu pidanud. Ja oli Antiikajal
olemas nii jumalate riik kui ka allmaailm. Ja nõnda oli see ka Rooma
riigis, mis suuresti just Kreeka mütoloogia üle võttis. Alati on
midagi nähtud. JA nõnda need lood on juba kord seatud.
KUID
mida kujutavad endast UFO´d kui fenomen, UFO´d kui sellised ? ---
Need kujutavad endast uusaegset mütoloogiat. Et olla kui olemas
lendavad masinad, lennumasinad ja nende üli-inimestest meeskond. Et
midagi eksisteerib üle inimese kujutlusvõime. Mis on muidugi
kaheldav. Sest inimeste kujutlusvõime on üsnagi vilgas. JA miks
ometigi ei nähtud lendavaid masinaid enne aurumasinate
kasutuselevõttu? Peale esimesi džiraableid nähti kohe ka esimesi
üleloomulike lendavaid olendeid kes kasutasid lennumasinaid. KUID
inim-vaim on leidlik. Enne Jules
Verne´i ei kujutletud ju ette
ka allveelaevi ega ka pilvelõhkujaid, ega ka elektri laialdast
kasutuselevõttu. KUID allveelaevad on juba sajand olnud reaalsus.
MIKS ei võiks siis ka kosmoselaevad olla reaalsus kui selline.
Tänapäeval ollakse kuuldud kosmosest ja selle hõlvamisest
paljutki. Ulmekirjandusele on see juba läbitud etapp. Tähelaevad
siirduvad meie lähimate tähiste naabriteni. Nagu näiteks
Proxima Alfa Centauri. See oleks
nagu fantaasia vili see kõik. Et on olemas kosmosesõidukid, mis
ületavad meie lennukaimaidki fantaasiad. KUID fakt jääb faktiks,
-- enne esimesi lennukeid ei kujutletud ette lendavaid,
võõrtsivilisastioonide lennumasinaidki. Ja alati, juba Euroopa
kõrg-keskajalgi kujutleti ette võõrast rassi, võõrast
tsivilisatsiooni. Need olid gnoomid, haldjad, härjapõlvlased, --
kuid nad olid olemas. Seega on ufoloogia kui selline rõhutatult nii
ajalooline kui ka psühholoogiline probleemi-seade. Ja selleks see ka
jääb. Ufoloogia on rõhutatult nii ajalooline kui ka
psühholoogiline probleemi-asetus. JA see jääbki selleks,
alatiselt...? 8
Jacques
Vallée: „...
Teiselpool
mõistust.
Viimase kahekümne aasta jooksul on UFO-teateid uurinud asjalikud
inimesed, kes on neid püüdnud paigutada kosmosteaduse, kaasaegse
füüsika, psühholoogia või ebausu ajaloo raamidesse.“ /.../
„Siiski ei suuda see seletada nähtusi nende ajaloolises arengus.“,
(lk. 143). „... „Meie Šotimaal on palju selle õhuordu ilusaid
olendeid nagu succubad, kes tihti määravad kohtumisi ihalevate
noorte meestega, või lustakad daamid ja prostituudid, keda
kutsutakse Leannain
Sith,
ehk tuttavad vaimud.““, (lk. 150). „... „Asi läks lõpuks
nii hulluks, et lõpuks otsustas ta haldjanaise eest põgenemiseks
minna Ameerikasse.“ /.../ „... maabudes Nova
Scotias,
Pictus, ja oma esimeses kirjas koju sõpradele teatas ta, et seal
Ameerikaski kummitab teda sama haldjanaine.““ /Evans-Wentz:/
„... „tõestab lõplikult, et haldjanaised, kes ahvatlevad
kaasajal surelikke oma armastusse, on paljuski, kui mitte täiesti
samad kui keskaja succuba´d.““,
(lk.150-151). „... Samuti dokumenteerib Hector
Boethius
oma „Historia Scotorum“-is juhtumi, kus noort šotlast külastas
mitu kuud öösiti tema suletud akende ja ustega magamistoas
vaimustavalt ilus
succuba.
See tegi kõik selleks, et saavutada temaga vahekorda, kuid noormees
ei andnud alla ta silitustele ja järjekindlatele palumistele.“,
(lk. 154). „...
Meil on siin täielik teooria kontaktist meie ja teise rassi vahel,
kes erineb inimsoost füüsilise loomuse poolest, kuid bioloogiliselt
sobib meiega. Inglid, deemonid, haldjad, olevused taevast, põrgust
või Magoniast tekitavad meie kummalisimaid unesid, vormivad meie
saatust, röövivad meie kirgi... Kuid
kes nad on?“,
(lk. 156).9
______________________________________________________________________
16.
11. ´08.
Mida
kujutab end see laialt-levinud modernse uskumise tüüp nagu nn.
"ufoloogia"? Tegemist on millegi lausa globaalsega.
aeg-ajalt tuleb igalt poolt maailmast kummalisi teateid, et keegi
olevat midagi näinud, “nõnda
ka taevas nagu maa peal”...
Kuidas saab see olla niivõrd kokkuleppeline, et seda laiaulatuslikku
fenomeni annab taandada ühistele alustele ja väita, et tegemist on
nn. "ufodega"? JA muidugi puuduvad konkreetsed ja
käega-kastustavad tõendeid. Skeptikute rõõmuks ei ole midagi
andnud tõestada. Kuid on ka võimalik, et ka skeptikud eksivad.
Muidugi, ühtegi lennumasinat, nn. “lendavat taldrikut” pole küll
ette näidata, kuid skeptikud ei arvesta, et tegemist võib olla
hoopiski millegi erilisega, millegagi, mille puhul võib oletada uusi
mõõtmeid. Miks on "ufod" nii sarnased, miks on see tohutu
hulk teadetest kohtumistest "ufodega" küllaltki sarnane?
Skeptikute vastus on lihtne: tegemist on sarnase mõjuga mida evivad
tänapäevased massikommunikatsiooni-kanalid, millede tõttu enam
ilmselt ka murde-keeli ei eristu. "Ufo"-kogemuse saanutel
on ühine, kuigi mõneti varieeruv arusaam ufode olemusest. JA
seetõttu nad “näevadki” küllaltki sarnaseid nähtumusi.
Enamjaolt siis mingeid lennumasinaid või siis mingeid tulnukaid.
Ameerika filmi-tööstuse huvid on kaitstud ja inimesed arvavad, et
"ufod" peavadki ainult nõndamoodi välja nägema nagu
Hollywoodi stenaristide kujutlusvõime on neile ette näidanud. See
on nagu ülemaailmne kokkulepe. Igal pool nähakse midagi sarnast.
Kas tegemist on fantaasia puudusega või ongi tulnukaid erinevat
sorti ?
Jacques
Vallée: „...
Ja selle süsteemi ühe iseärasusena mõjub ta võrdselt nii
„uskujatele“ kui neile, kes eitavad nähtuse füüsilist
olemasolu. Aegade lõikes võib täheldada, et on
võimalik panna suuri kihte kõigist ühiskondadest uskuma
üleloomulike rasside olemasollu, lendavate masinate võimalikkusse
ja asustatud maailmade paljususse, näidates neile mõningaid
hoolikalt kavandatud stseene, mille detailid on kohaldatud mingi
kindla aja ja koha kultuurile ja sümbolitele.“,
(lk. 165). „... Ma ei kirjuta sellistele inimestele, vaid neile
vähestele, kes on selle kõik juba läbi teinud ja jõudnud
kõrgemale, selgemale tasandile, et tajuda selle hapra unenäo
tähendust, mis põhjustab inimajaloo paljusid painajaid – neile,
kes on aru saanud kollektiivse alateadvuse õrnade tasandite
olemasolust.“, (lk. 169). „... Teadetes esinev olevuste käitumine
on alati absurdne nagu nende sõidukite välimuski on naeruväärne.
Arvukatel juhtudel, kus nendega on sõnaliselt suheldud, on nende
väited olnud süstemaatiliselt eksitavad. See kehtib kõigi
kirjapandud juhtumite kohta...“, (lk. 171). „...
Mõnikord oli juhtum tähtsam. Näiteks teatas suur hulk
tunnistajaid, et nad tajusid äkki selgeid mõtteid oma peas,
tõsiasja, mida nad tõlgendasid kui märki telepaatiavõimest osadel
tulnukatel.“,
(lk. 176).10
______________________________________________________________________
29.
11. ´08.
Kirjutades
millestki ääretultki huvipakkuvast. Fenomenist millest on kõneldud
ja kirjutatud juba ligi pool sajandit. Kirjutades seega ufoloogiast,
sellest seletamatust ja kummalisest nähtumusest. Kõigepealt tekib
küsimus kas on üleüldse tegemist millegi materiaalsega. Imelik
küsimus, selles ollakse ju üldiselt lausa veendunud. UFO´d on
mingid kõrgema tsvilisatsiooni lennumasinad. Keda on saadetud Maale
jälgimaks või järgimaks inimkonda, selle praeguses arengufaasis.
Kõik nood para-psühholoogia ja ufoloogia alased ajakirjad lausa
kirendavad teadetest, mis kõik väidavad veendunud toonil, et
meie, inimesed oleme mingi kõrgtsivilisastiooni järjepideva
jälgimise ja isegi: kontrollimise all. See on nagu tänapäeva
usutunnistus, tehnik-ajastu religioon, tänapäeva müüt. Meid
jälgitakse, ülimalt intelligentsed olendid vaatlevad meid,
järelikult on meid ees ootamas ohtu tulevik, inimkond on “päästetud”
!
KUID
kummaline on see, et seda arvatakse üldiselt nii alles poolteist
sajandit. Mõelgem hetkeks 19. sajandi lõpu peale. Polnud veel
erilisi tehnikaimesi, muidugi raudteed olid olemas ja auruvedurid,
kuid sellega juba harjuti toona. Esimesed teateid kummalistest
lennumasinatest tekkisid juba enne lennukite ajastud. Esimesed
džiraablid tekitasid ju mõnetist fuoori, ja samuti esimesed
aerostaadid. See oli siis esimest korda Õhtumaa ajaloos kui nähti
ja kirjeldati veendunud toonil mingeid tuvastamata ja seletamatuid
lennumasinaid. Nõnda nagu nad toona olid, 19. sajandi lõpul ja 20
sajandi alguses, aerostaadid ja džiraablid. KUID siis algas
lennukite, pilvelõhkujate ja allveelaevade ajastu.
On
teda, et kunagi ammu, Itaalias, renessansi ajal, quatro-cento
kõrgajal olevat Leanardo da Vinci esmakordselt
kirjeldanud helikopterit kui teatavt printsipiaalset tehnikaimet, mis
võib õhku tõusta ja lennata. Kindel on see, et 19. Prantsuse
kirjanik Jules Verne´i kirjeldas esmakordselt
tulevikus leiutatud ja kasutusele võetud allveeleaevu, elektri
osatähtsust, ja ka pilvelõhkujaid. JA kuivõrd siis kirjutada
ufoloogiast ja ainult siis, võib väita, et esimesed teated
lendvatest objektidest, ehk siis seletamatutest õhusõidukitest
tekkisid justnimelt lennukite-ajastu saabudes. Tihtipeale, esmalt oli
see ohu märk, Euroopa mõttetute sõdade ajal kardeti noist
lennumasinatest vaid halba. Kuid juba sõdade lõppedes, “külma
sõja” alguse aastatel nähti juba sootuks kummalisi lennumasinaid.
Seda
siis ´40-´50 aastatel nähti juba küllaltki kummalisi
lennumasinaid. Seda ilmselt siis seoses lennunduse ja ka
kosmosetehnika arenguga. Siit järeldub otseselt, et lennunduse areng
ja tekkiv kosmonautika seostati masside alateadvuses. See oli kui
nn. “ajavaim”, kardeti tehnika arengut ja seda ka õigustatud.
Arenes sõjanduslik lennundustehnika, kosmoloogia ja ka aatomirelvad.
Muidugi hakkasid inimesed siis kõigele lisaks ka taevast pelgama,
kartes sealt tulemas näha siis mida iganes. Eelmise sajandi ´60
aastatel, varemgi veel oli pilt juba selge. Järgnevaks pooleks
sajandiks ja ilmselt veel palju kauemakski kinnistus juba tänapäevane
nn. "ufoloogia". Tegemist on siis üldlevinud ja mõneti
vagatseva kõnepruugi kohaselt justnimelt mingi hoomamatu ja
tunnetuse piirimaile jääva nn. “kõrgtsivilisatsiooni”
üliarenenud lennumasinatega. Ja sellest siis kõneletigi rohkem kui
pool sajandit, kartes taevast ja tehnikat, olles nõus samas
kummardama mõlemat. Olles nõus kummardama nii taevast, lõputut
kosmost ja ka tehnikat. Siit järeldub raudse psühholoogilise
järjekindlusega, et ufoloogia lihtsalt pidi tekkima. Kartes ja
kummardades taevast, ilma lõputa kosmost, ja kartes, salamisi
imetledes, kuid ennekõike kartes ka tehnika arengut. Nõnda tekkis
moodne ufoloogia.
Kuid
see oli lühikene ülevaade tänapäevast. Sellest tänapäeva
kummalisemast ja vägagi levinud pseudo-religioonist, sellest
tänapäeva müüdist. See oli ülevaade viimasest 150. aastast
inimkonna vaimses arengus. KUID midagi on ju alati olnud, midagi
seletamatut on taevastes sfäärides alati nähtud, kogu inimkonna
varasematel aegadel. On nähtud kummalisi märke taevas juba ammu
enne tehnikrevolutsiooni algust. Noid kummalisi taevamärke on
kirjeldatud juba Euroopa keskajal, ja varemgi ja igas kultuuris. Iga
aeg ja kultuur on neid kummalisi taevanähtusi kirjeldanud erineval
kombel. Harilikult on need olnud taevased ilmutused, ended, märk
jumalate poolehoiust või vihast. Noid taeva-nähtumusi on nähtud
eriti just rasketel aegadel, kui olnud mingid sotsiaalsed kriisid. JA
nagu tänapäeva "ufo"-nähtusi on varasematelgi aegadel
nähtud noid ilmutusi ka hulgi, s. t. noid on vaadanud samaaegselt
paljud inimesed. Ja seletusi noil ilmutistele on olnud samapalju kui
on olnud erinevaid inimesi. Vanasti, palju sajandeid enne tehnika
arengust aimugi saamata muidugi ei nähtud lennumasinaid, nähti
mingeid kujundeid taevas heiastumas, mida nad ka ei meenutanud,--
ringe, erinevaid sümboleid, märke taevas, jumalikke ilmutusi. Ja
sama seletamatud olid nad nii keskajal kui ka tänasel päeval.
Lihtsalt kirjeldamise viis on muutunud. Midagi on alati nähtud,
midagi seletamatut, midagi vägagi kummalist. JA nähtud on
seletamatut ja kummalist nõnda nagu taevas ka maa peal. Seletamatut
ja kummalist on nähtud ka maa peal, nõnda nagu taevas. JA
nõnda on see alati olnud ja nõnda jääb see alatiseks.
Jacques
Vallée: „...
Need, mida me nimetame tundmatuteks lendobjektideks, pole ei objektid
ega lenda.“ /.../ „UFO-sid on nähtud läbi kogu ajaloo ja need
on alati saanud (või andnud) iga kultuuri raames omaette seletuse.
Antiikajal suhtuti nende valdajaisse kui jumalaisse, keskajal kui
nõidadesse, 19. sajandil kui tehnikageeniustesse, meie ajal kui
kosmosetulnukatesse.“ /.../ „... siis võib küsimus „Kust nad
tulevad?“ osutuda mõttetuks, nad võivad tulla paigast
ajas.
Kui teadvus suudab avalduda kehaväliselt, on hüpoteeside ring
veelgi laiem.“, (lk. 184). „... Ma olen sügavalt veendunud, et
me peame sellesse nähtusesse suhtuma täielikult avatud meeltega.
Inimkonna ajaloos on tehtud arvukaid läbimurdeid, kuna keegi on
üritanud seletada seletamatut.“ /.../ „... Tegelikult koosneb
kogu teaduse areng faktist, et me mõistame millalgi, et me oleme
milleski kunagi eksinud.“, (lk. 244).
„...
Teatud määral tahavad nad inimesi lollitada.“
/.../ „Võib äkki nii olla, et nende jõud on piiratum kui nende
tegevus lubab hinnata? Võib nii olla, et keegi või miski veab meid
fantastiliselt ninapidi?“,
(lk. 246).11
______________________________________________________________________
19.
03. 2009.
Jacques
Vallée: „...
Üks kahest, kas UFO´d valivad enda tunnistajaid psühholoogilistel
või sotsiaalsetel põhjustel või on nad midagi hoopis erinevamat
kosmosesõidukitest. Mõlemal juhul on nende ilmumised lavastatud!“,
(lk. 262). „...
Tõustes täies relvis meie kohalikku maailma, annavad UFO´d meie
unedele füüsilist tuge. Me teeme ülejäänu. Meie ajud püstitavad
sümbolitrepi tumedasse taevasse, kus hõljuvad kummalised masinad,
ja me kohtame neid rohkem kui poolel teel üle nende kummalisuse
silla – ilmselt seetõttu, et nende vastupandamatu pateetiline
seiklus on lähedases seoses meie enda omaga. Ent maaväline teooria
pole küllalt hea, kuna ta pole faktide seletamiseks piisavalt
kummaline.“,
(lk. 272).12
Kirjutades
taas ufoloogiast kui täiesti võrreldamatust valdkonnast. See on
tänapäeva müüt, pseudoreligiooni, tehnika-ajastu usutunnistus.
Asjadest mida nähakse taevas, sellest kirjutavad ja pajatavad jub
esimesed säilinud inimkonna üllitised. Juba antiikajal ja palju enne
seda mõtles inimkond välja oma toonased religioonid, üleloomulikud
olevused ja kogu vaimudega asustatud maailma. Noil nähtumustel on
olnud vägagi palju erinevaid nimesid ja nimetusi. Asjadest mida
nähakse taevas, nõnda nagu ka maa peal. Alati on usutud ja oletatud
üleloomulikku maailmat, meie maailma kõrval või jumalate maailma,
meie maailma kõrval. Inimese nagu ei piisaks igapäevasest
reaalsusest ja materiaalsest maailmapildist. Seda seetõttu, et on ju
inimene olnud ikka ka psühholoogiline ja isegi vaimne olevus.
Inim-psühholoogia paneb meid uskuma üleloomulikku, mida erinevad
aegkonnad kirjeldavad kui midagi vägagi erinevat, ja kirjeldavad ka
erinevate sõnaliste tähistuste all. Alati kogu ajaloo vältel on
nähtud, tajutud või oletatud mingid irreaalset maailma reaalsuse
kõrval… Nõnda on loodud kõik religioonid, alates kõige
primitiivsematest kuni kõige komplitseeritumateni, kuni tänapäeva
religioonideni välja.
Kuid
mis on tänapäeva religioon? Tänapäevases asises ja
sekulariseerunud maailmas pole ju heaks tavaks Jumalat või jumalaid
kummarda. Kuid kummardatakse alateadlikult nii mõndagi. Igapäevane
elu näitab veenvalt, et elame küllaltki asises maailmas, meid
ümbritsevad lausa igal sammul lausa tehnikaimed. JA nõnda, seoses
tehnika arenguga sai meist tehnika kummardajad. Varasem ajalugu on
teada, polnud seal tehnikast suurt aimugi, kuid meie ülimuslikkuse
tunne seoses ja peale tehnika-revolutsioon ei tule kahtluse allagi.
JA nõnda on meie religiooniks Tehnika Areng, mis väidetavalt jätkub
üha ja mida peaks nagu ülimuslikuks hindama. Miks varem ajaloo
vältel ei nähtud ufode “lennumasinaid”. – Sest sellist sõna
polnud veel leiutatud nagu “masin”. KUID kohe kui leiutati
esimesed lendavad seadmed, nagu aerostaadid ja džiraablid, koheselt
hakati nägema ka veelgi arenenumaid “lennumasinaid.” Juba
esimeste lennukitega tehti seda kas siis teadlikult teisi pettes või
alateadvuslikult kummardades tehnikasajandi imesid. 20. sajandi keskel
nähti juba tänapäeval nii harilikke "ufosid", mida
kirjeldati peamiselt tehniliselt ülimuslike masinatena. Ajad olid
karmid, sõjad ja järgnev poliitiline ebakindlus. Peale
tehnikasajandi esimesi laastavaid sõdu enam tehnika üle vaid
uhkust ei tuntud; tehnika arengut ka kardeti.
KUID
nõnda on tekkinud ju kõik religioonid, midagi kartes ja midagi
kummardades. Otsekui suudaks inimene mõjutada olemasolevat, midagi
irreaalset, midagi mida “tegelikult olemaski pole”. KUID sellest
kõneleb religiooniajalugu. Tänapäeva müüt, "ufod" on
mitte ainult tehnikasajandi religioon, vaid see on ka veelgi
universaalsema iseloomuga. Arenenud on ka kujutlus Kosmosest.
Teatakse, et Päike on vaid üks biljonite tähtede hulgas. Kui
Keskajal kirjeldati ühe Jumala epiteedina ka jumalikku lõpmatust.
Siis tänapäeva kosmose-religiooniga võiks väita, et ka Universumil
on üks Jumala epiteete, Universum on ju lõpmatu, sõna otseses
mõttes. See kõlab nagu tänapäevane jumalatõestus. Universum on
lõpmatu, inim-meel ja inim-mõistus ei suuda kunagi lõpmatust
haarata ega “lõpuni mõelda”. Järelikult on Jumal olemas kui
lõpmatus ja olemas on ka Universum. JA "ufod" oleks siis
nagu lõpmatu Jumala enese saadikud, loodud inim-meeles selleks, et
inimkonnal nagu “silma peal hoida”, meid uurida ja ja
kindlustamaks meie ebateadlikku tulevikku. Mingi tehniliselt ülim
rass jälgib meid valmis sekkuma selleks, et halvimat ära hoida (nt.
totaalset tuumasõda). Polegi nii erinevad need inimese vanimad ja
uusimad religioonid. Jumal on olemas nagu on olemas ka Universumi
lõpmatus. JA "ufod" on nagu Jumala saadikud, varasematel
aegadel nimetati neid nt. ingliteks, deemoniteks, haldjateks, jne.
See on modernne müüt see on tänapäeva tehnitsistlik
kosmose-religioon. JA sellised oleme meie, inimesed, kui seda kõike
mõista. KUID kindlasti on "ufoloogia" olemas osana
inimpsüühikast ja seda valdkonda, tunnetamaks paremini meid endid,
tasub hoolikalt uurida. Sest see on tänapäeva müüt...?
Jacques
Vallée: „...
KONTROLLSÜSTEEM.
Kontakt või kontroll.
/.../ Ma oletan, et on olemas spirituaalne kontrollsüsteem
inimetadvuse üle ja paranormaalsed nähtused nagu UFOd on üks selle
avaldumisvormidest. Ma ei saa öelda, kas see kontroll on loomulik ja
spontaanne, kas see seletub geneetikaga, ühsikonnapsühholoogiaga...“,
(lk. 274). „... Ma usun, et UFO-nähtus on üks teid, mille kaudu
võõras uskumatult keeruline intelligents suhtleb meiega
sümboolselt.
Pole viidet selle maavälisusele. Selle asemel kuhjuvad tõendid, et
sellel on ligipääs psüühilistele protsessidele, millele meie veel
ligi ei pääse või mida me pole isegi veel uurinud.“, (lk. 290).
„...
Need nähtused toimivad ülemaailmsel tasemel sümboolse
suhtlussüsteemina. Inimsoos on midagi, mis neid vastasmõjusi
tekitab, ja me ei tea veel, mida see endast kujutab. Nad on osa
keskkonnast, osa kontrollsüsteemist inimese arengu üle. Selle
asemel, et need oleksid lihtsalt füüsilised, on nende mõjusid
tunda ma meie uskumistes. Nad mõjutavad seda, mida me nimetame
spirituaalseks eluks. Nad mõjutavad meie poliitikat, meie ajalugu,
meie kultuuri. Nad on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad
nad ka meie tulevikku.“,13
(lk. 292).14
______________________________________________________________________
“TÄNAPÄEVA
MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.”
“Ein moderner
Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.”
C.
G. JUNG: “ABSTRAKTNE MÜTOLOOGIA”.
__________________________________________________
11.
09. 2009.
Carl
Gustav JUNG15
rõhutab
antud fenomeni abstraktsemaid nüansse ja ennekõike just
psühholoogina just eriti antud nähtumuse psüühiliste joontega
seoses. Ilmselt on tegemist hoiatava kirjutisega, mis kutsub üles
uurima hoolikamalt masside modernese kultuse tüüpe ja massi-hulluse
ja –hüsteeria võimalikke tekke-mehhanisme ja põhjuseid. Lähtuda
tuleks just nähtuse psüühilisest lähtepinnast, ja alustav väide
antud fenomeni kohta võiks kõlada: tajutakse midagi, isegi
meeleliselt, kuid pole teda mis psüühilise fenomeniga on tegemist.
Rõhutades siis sellega ufode füüsilise reaalsuse kujutelmade
absurdsust ja kutsudes üles uurima inmpsüühika erinevaid vorme,
selle ilmnemisel kui massihüsteeriana, mis võib ju evida ka
ohtlikumaid väljundeid. Kindlasti ei saa alahinnata ka massimeedia
osa kindla-kujulise „ufo“-fenomeni produtseerimisel, levitamisel
ja müstifitseerimisel.
„Ufo´d“
kui ennekõike just psüühiline fenomen, evib tihtilugu lausa
naiivseid ja isegi banaalseid korrelatsioone. Oletatakse ülimat
tehnitsistliku, moraalset ja mentaalset ülemuslikkust,
projetseerides need evidentsid kergekäeliselt kosmilise ruumi
asukatele. Omamata vähimatki ettekujutust astronoomiast ega ka
moraalist, ei psühholoogiast ega tehnika arengust, -- lausa
jumalikustatakse „UFO“´d kui mingid moodsa eshatoloogia
messianistlikud kuulutajad. Tänane messianism nagu on „ufoloogia“
olgu siis siinkohal ennekõike mõistetud kui rõhutatult ainult
psüühiline fenomen; ettekujutused ufode reaalsusest kõlavad suisa
absurdselt. Lausa naiivne ja liigutav on vaadata neid üli-püüdlikult
üksteist kopeerivaid nn. “vaatlusandmeid”, kus ei jää puudu
eksimisest lihtsa loogika või terve mõistuse vastu üldse.
Liialdatult, ülepaisutatult ja groteskselt levitab sääraseid
jaburusi ka massimeedia, ja veelgi kirjeldamatult debiilisemalt ka
tänane filmitööstus.
______________________________________________________________________
07.10.
2009.
On
olemas tänapäeva müüt, tehnika-ajastu religiooni aseaine. Mis on
kui tänane eshotaoloogiline religioon, messianistlik
lunastumise-õpetus. On olemas mingid tehnilised inglid ja neid
nähakse taevas nõnda ka maa peal. Kuid ometigi on ufoloogia kui
fenomen vaadeldav ainult ennekõike just psühholoogilises ja ka
ajaloolises plaanis. Inimpsüühika on keeruline, ja lihtne on
projetseerida teistpoolsusesse ja jumalikku ja ebamaisesse sfääri
kõikvõimalike inimlike soove, lootusi hirme ja muresid. Muistsetel
aegadel kummardati jumalaid, tänapäeval kaldutakse pigem kummardama
tehnilist ja moraalset üleolekut, tänapäevased jumalad ongi need
tehnilised inglid nagu seda kajastab kogu see globaalne psüühiline
nähtumus nagu ufoloogia.
Tegemist
on ainult ja ennekõike just psüühilise fenomeniga. Loetakse ju
täiesti võimalikuks, et ufosid on võimalik näha unes, ja ilmselt
on ka nähtud. Mida tähendavad aga unenäod, ja kas ei või olemas
olla piisavalt realistlike visonäärseid nägemusi, mis eviksid
unenäolisele reaalsusele omast kvaliteeti? Vaime ja kõikvõimalike
üleloomulike olevusi, haldjaid, nümfe, jne. on nähtud ju
kaheldamatul kombel kogu ajaloo vältel. Ja innukalt levitab seda
tänapäevast müüti ka kogu massimeedia; on ilmne, et inimesed kui
õpiksid massimeedia näidete varal oma emotsionaalseid ja
afektuaalseid pingeid maandama, väites, et nad on kohtunud
tulnukatega, näinud midagi seletamatut, midagi ülemaist kogenud.
Peamiseks informeerivaks meetmeks on globaalne massimeedia, mis
seletab nn. “kosmosetulnukate” sarnast loomust ja isegi välimust
kogu gloobuse nn. “vaatlus-andmete” puhul. Jääb üle vaid
nentida, et inimpsüühika on oodatust keerulisem, ja selle kõiki
tagamaid ei suuda kunagi paljastada ükski inimene. Ja jääb üle
vaid imestada, et kogu seda võõrikut kummastavust, nagu seda endast
kujutab nn. „ufoloogia“, ei ole tõsiselt võetaval kombel
vaevunud kummutama veel ükski korralikult haritud inimene. Jääb üle
vaid oletada selle psühhopatoloogiaga piirneva nähtumusega
kaasnevate mõjude ulatuvuse kohta. Tänapäeva müüt rajaneb
sisuliselt hullumeelsetel afektuaalsetel ja emotsionaalsetel
ette-kujutlustel. Pole kunagi kogu ajaloo vältel nähtud ühtegi
ufot; kuid midagi on inimmeel alati näinud, ajaloo vältel.
Mäherdune paradoks inimmõistusele...?
______________________________________________________________________
CARL
GUSTAV JUNG:
“Abstarkatne
müstitsistlik ufoloogia”.
Suvi
2009.
C.
G. JUNG:
„...
et meie otsused jäävad subjektiivseks. // Jutt käib sõnumitest,
mis jõuavad meieni igast maailma otsast“.,
// „UFO“-d (Unidentified
Flying Objects)
// Inimlikud otsused jäävad alati ennekõike subjektiivseteks
psühholoogilisteks järeldumisteks. Ja sellest tuleb ka lähtuda,
kuuldes noid rohkeid sõnumeid „ufodest“, mida on viimase poole
sajandi jooksul kuuldud ja nähtud igas Gloobuse paigas. Ned on
subjektiivse visionaarsuse väljendused. //
hoiatavat häält // mul täita oma kohust ja hoiatada neid, keda
suudan veenda, et inimkonda ootavad ees sündmused... // Kollektiivne
psüühika.”,
lk. 11.16
// Hämmastaval kombel täiesti puuduvad ausad ja avameelsed ja isegi
ka tõsiselt skeptilised autorid, kes hoiataksid meid selle
massipsühholoogia modernse väljenduse eest. Jääb mulje, et
arvamus-liidrid loevad seda masside moodsat hüsteeriat, seda
kollektiivse psüühika väljendust, ajavaimu, isegi peaaegu, et
“kasulikuks”. Miks ei käsitleta tänapäevast „ufoloogiat“
ajaloolises ja rõhutatult psühholoogilises ja isegi
psühhiaatrilises perspektiivis ? //
C.
G. Jung:
“...
pole siiani keegi tundnud kohustust uurida ja määratleda
eelseisvate muutuste võimalikke psüühilisi tagajärgi. // Otsus
oli selline: nähakse midagi, aga pole teada, mida.”,
lk. 12. // Otsekui oleks uuriv inimvaim ennast ammendanud, minetanud
oma teadusliku uudishimu. Miks ei huvita psühholooge, teisi teadlasi
ja isegi psühhiaatreid see moodne usuhullus, massihüsteeria,
Globaalne hullus nagu „ufoloogia“? Miks nii hämmastavalt harva
mainitakse, et ufoloogia on ajaloolisi korrelatsioone omav psüühiline
fenomen. Sest ufosid väidetakse esinevat ka unenägudest; unenägusi
on aga nähtud eepilistest aegadest peale; järeldumisi on tänane
„ufo“-kultus otseseid ajaloolisi paralleele omav ja rõhutatult
just psüühiline fenomen. // Esialgne hinnang peaks kõlama nõnda:
nähakse ja tajutakse midagi, kuid pole veelgi teada, mida siis
nimelt, millest on konkreetselt jutt, mis inimpsüühika valdkonda
antud „ufoloogilised“ nähtumused kuuluvad. //
C.
G. Jung: “...
sest nad ei käitu nagu kehad, vaid nagu kaalutud mõtted. // ... et
sel ilmselt väga keerukal fenomenil on võimaliku füüsilise
reaalsuse kõrval ka olulised ja kaalukad psüühilised
komponendid.”,
lk. 13. // Tänapäevaste “ufo-vaatluste” objektid üritavad otse
ülima ja liigutava püüdlikkusega eirata loodusseadusi, andmaks
naiivsel kombel lootusi tehnika jätkuvaks arendamiseks ja
inimvõimete suutlikuse kohta. Modernsed „ufod“ eiravad ja
ületavad füüsikaseadusi, mis on ilmselt väga algeline kuigi
inimlikult mõistetav lähenemise laad. // Ufod käituvad kui
psüühika fabritseeringud, mitte kui nagu füüsilised objektid,
vaid kui mõttelised viirastused. Seda eriti muidugi siis kui nad
esinevad nt. unenägudes, vms. seisundites. // Kahtlemata on see
fenomen äärmiselt keeruline, füüsilist komponenti ei saa eriti
oletada, reaalsuse mõõt on nagu teistel piiripealsetel psüühilistel
nähtumustel.
JUNG:
“...
See on ju illusioon, fantaasia ja vale ! // Fatima usklikud
rahvahulgad / kollektiivsete visioonide...”,
lk. 17. // Skeptilised hääled väidvadki, et tegemist on „ufode“
puhul tahtlike võltsingutega, atmosfääri-nähtustega, teatavate
populistlike valitsuste re-müstifikatsiooni tendentsidega; ja
muidugi lihtsalt massimeedia poolt kultiveeritud
fantaasia-kujutelmadega. // Kuid teine selle fenomeni aspekt on olla
lihtsalt tänapäeva müüt, moderne tehnika-sajandi kultuse tüüp,
-- otsekui sekulariseerunud eshatoloogia väljendused. Kuid see
“kollektiivne hullus“ on ju pooleldi tahtlikult esile kutsutud,
mingi ohtu massi-hüsteeria vormina. // //
“...
oletati, et nad on ilmunud uudishimust või vaatluste tegemiseks....
// Tekkis tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse.”,
lk. 19. // Juhul kui oletada, et „ufonaudid“ külastavad meie
planeeti puhtakujulisest uudishimust ajendatult, ei saa see olla
ometi piisavaks põhjuseks panemaks neid ületama kujuteldamatuid
ruumikuristikke. Vaatluste sooritamiseks on nende “võõraste”
pürgimused ja pingutused aga liialt kordineerimatud ja juhuslikud,
seega võõra ja kõrgema tsvilisatsiooni esindajatel liiga
primitiivsed. // Kuigi mõnelgi kaasaegsel on vaikselt tekkinud
ilmselt tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse. Seda
arusaama levitab kergekäeliselt massimeedia ja vaikimisi soosivad
seda ilmselt nii mõnedki populistid isegi poliitikute hulgast. //
“...
Lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule on neil ka ülimat tarkust ja
moraalseid väärtusi, mis lubaksid neil inimkonda päästa.”,
lk. 21. // Kõige naiivsem isegi lausa liigutav on kaasaegsete
vääramatu usk progressi, eriti just tehnilise progressi
võimalikusse. Millest muidugi järeldub lihtsalt ja loogiliselt, et
mõned tulnukad ongi juba tehnitsistlikus mõttes üli-arenenud.
Järelikult on meie tulevik päästetud, ja progressi müüt kehtib
ometigi. // Muidugi oletatakse tulnukatel olevat ka ülimat tarkust
ja kõrgeid moraalseid väärtusi, kuigi tänapäeval eriti üldse
enam ei teatagi, mida sõna „moraal“ üldse tähendabki.
Tulnukate eriline “tarkus” ei saa aga väljendada tihtilugu suisa
jaburate, alati aga kordineerimatu ja juhusliku tegevusega seoses. //
Inimkond on enda päästmisele mõelnud juba milleeniume, tänapäeval
levivad siis vastavad eshatoloogilised tendentsid seoses
kosmostulnukatega, kes evivad tehnilist ja moraalset ja mentaalset
väidetavat üleolekut. //
“...
visionaarseks kuulujutuks / väärvaatluste ja –otsustuste mõjuva
kogumiga, millesse on projitseeritud subjektiivseid psüühilisi
oletusi. Kui need on psühholoogilised projektsioonid, siis peab neil
olema ka psüühiline põhjus.
// Tegemist on muidugi nägemismeele prevaleerumisega, järelikult on
siis tegemist justnimelt ennekõike just “visonaarsete
kuulujuttudega” // Ja tegemist on ka subjektiivse psüühilise
antusega, mida mõjutavad sulaselege valetamine, kuuljuttude tasandil
kopeerimine, koos atmosfäärinähtuste väärtõlgendustega, millega
seostuvad siis väär-otsustused, mis on ennekõike just subjektiivse
psüühilise kvaliteedi kandjaiks. //
„... nad baseeruvad üldkehtivatele emotsionaalsetel põhjustel,
seega siis kogu inimkonna psühholoogilisel situatsioonil. / aluseks
on afektiivne pinge, mis tekib kollektiivsest murest või ohust,
tungivatest hingelistest vajadustest / visioonid, illusioonid...”,
lk. 23. // Ufoloogia puhul on küllaltki oluliseks just
emotsionaalsed, subjektiivselt psüühilised ajendid. Mis on laetud
tundelisest ja emotsionaalsest pingest. Nagu huvitaks võõraid
tsvilisatsioone, ja nn. “kosmose-tulnukaid” tavaliste inimeste
tühised mured, lootused ja hirmud. // Selle kõige aluseks on teatav
afektiivne pinge, olgu siis see ajendatud kas kollektiivsest või
individuaalsest murest, soovidest, lootustest või hirmudest. //
Tegemist on ennekõike just nimelt visioonide, järelikult siis ka
illusatoorsete soov-kujutelmadega. Mis võivad juhinduda ka ajastule
omastest soovidest ja lootustest, ja nende illusoorsete
soov-kujutelmade ja visioonide tõe pähe võtmisest. //
“....
sfäärist taevasse, kosmilisse täheruumi, kus kunagi elutsesid oma
planeetide saatusi valitsevad jumalad.”,
lk. 25. // Ufoloogia on tänapäevane religiooni aseaine,
sekulariseerunud masside usutunnistus. Alati, kogu ajaloo vältel on
oletatud jumalaid elavat taevas, hiljem siis oletatakse arenenuimaid
rasse tulevat kosmosest. Ufoloogia on ka lunastuse-lootus, see evib
eshatoloogilisi tendentse. See on tänapäevane messianism;
oletatakse, et kosmose-tulnukad on nagu korravalvurid, mis peaksid
leevendama atomaarsetest ohtudest tulenevaid kollektiivseid pingeid.
See on kosmose-sajandi usutunnistus, tänapäeva müüt, nüüdisaegne
religioon. “Püha
kontakti”
otsingud millegagi seoses, mis ei tarvitse evida, oletatavasti
vähimaidki inimlikke jooni. Võõras elu võib küll olemas olla,
kuid kontakt sellega on midagi religiooni valda kuuluvat, ja midagi
sarnast sellega, kunagi nägematuga, -- ei tarvitse ollagi. //
“...
väidavad, et nad on neid inimmõistuse piire ületavaid imelugusi
ise läbi elanud. // Aga kuna need kõrgemad olendid pole meiega
konatkti võtnud, siis tehakse ka teisi oletusi.”,
lk. 26. // See on ilmselt lihtsasti psühholoogiliselt põhjendatav
ja läbinähtav; kes küll ei sooviks näha imelisi ingleid,
tulnukaid või mingit-sorti jumalusi. Kirjeldused on küllastunud
barokselt vohavast fantaasiast. Tegemist on tehnikajastu jumalustega,
arenenud, tehnitsistlike väikeste jumalustega, kes evivad kõrget
moraali, ja humaanseid eetilisi printsiipe. // Ja ometigi pole ühtegi
vähegi arvestatavat tõestust, et nood “kõrg-tsvilisatsiooni
esindajad” võiksid üldse kunagi olla olemas olnud. //
“...
Need kosmosekülalised on idealiseeritud kujud, midagi tehniliste
inglite taolist, kes soovivad meile head. / väga intelligentsed
kääbused / monstrumid // Selle jama neelas alla isegi nii haritud
ja selge mõistusega mees // ... on UFOde jälgimine ja seletamine
andnud põhjust tõelise legendi tekkeks.”,
lk. 27. // Need nn. “kosmosekülalised” on tõesti midagi
tehniliste inglite taolist. Ja kummaline tõesti, säärast jama ei
ole tõsiselt ümber lükanud veel ükski haritud inimene. Ja sellest
on saanud tõeline tänapäevane legend, tänapäeva müüt,
tehnikasajandi religiooni aseaine. // Aga las siis inimesed mõtlevad,
kui nad ei ole suutelised enamaks, mingitest tehnilistest inglitest,
väga intelligentsetest kääbustest või kasvõi mingitest
defineerimatutest monstrumitest, kes näivad siis nende jaoks
soovivat meile vaid head. Hoiavad korda ja säilitavad heaolu. //
“...
Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”,
lk. 28. // Mis psühholoogilise ja ajaloolise fenomeniga ka tegemist
ei oleks, kindel on see, et sellest on saanud tänapäeva müüt,
tehnika-sajandi religiooni aseaine.
________________________________________________09.
2010.
A. D.
C.
G. Jung: “...
Meie oleme pigem valmis mõtlema psüühilistele häiretele /
Ebakindlus kasvab // et psühholoogilised ja psühhopatolootgilised
faktorid hakkavad mõtlemapanevalt laiendama ajalooteaduse
horisonti.”,
lk. 30. // Muidugi mõeldakse, silmitsi-asetatuna universumi tühjuse
ja lõputuse ning teisalt teadmisega tehnitsistliku arengu
võimalustest ja võimalikkusest, et vahest on tegemist
inimpsühholoogia äärmuste nagu näiteks psühhopatoloogiaga.
Ollakse pigem valmis mõtlema psüühilistele vaevustele või
häiretele kui sellele, et universum on tõesti lõpmatu ja võib
olemas olla ja eksisteerida ka teistmoodi olemasolu vorme. Kuigi ei
mõelda ega teadvustata, et elu ja mõistus ning teadvus, mis
biljardite tähtede hulgas ka tõesti eksisteerida võib, ja isegi
tarvitseb omandanud olla täiesti uusi ja seninägematuid mooduseid
ja vorme. Mõistus ja teadvus ja elu ei tarvitse meenutada midagi,
mis inim-meeltes nende sõnadega kokku kuulub. // Muidugi hakkavad
psühholoogilised ja isegi psühho-patoloogilised faktorid lausa
mõtlemapaneval kombel laiendama kogu ajalooteaduse horisonti.
Psühholoogia on kõik ja peamine, mis inimkond on „saavutanud“
aegade algusest saadik. Psühho-patoloogia on esmapilgul muidugi
heidutav, kuid siiski mõtlemapanev, kui olla selles valdkonnas
pädev. // Ja psühholoogia kui teaduse horisondi avardamine on
muidugi inimsuse jaoks, pikemas perspektiivis, küllaltki tänuväärne
ettevõtmine. Keegi ei ole sündinud selleks, et tark olla, kuid
inimene kui liik on siiski õppimisvõimeline.
____________________________________________________29.
07. 2011.
C.
G. Jung: “...
Nad on spontaansed, instinktil põhinevad automaatsed projektsioonid,
mida ei tohi, nagu teisigi psüühilisi ilminguid, pidada mõttetuks
ja juhuslikuks...”,
lk. 34. // Need kõik reageeringud, mis seostuvad selle ulatusliku
valdkonnaga nagu abstraktne müstifitseerivat laadi „ufoloogia“
kui pesudo-teadus, ongi oma olemuselt ja põhilaadilt kui midagi
rõhutatult spontaanset, pigemini justnimelt ainult instiktiivsed
reageeringud, mis ei ulatu kõrgemale pelgast loomalike reageeringute
laadist ja ei oma reflektiivsust ei mingilgi kombel. Võib öelda, et
tegemist on liigagi spontaansete, instiktiivsete automaatsete
reageeringutega, mis näivad heiastuvat mõningate isendite teadvuses
kui massikultuuri poolt kujustatud projektsioonid. // Kuid kuigi
peatakse vahel kõikvõimalike psüühilisi ilminguid täiesti
sporaadiliselt ja juhuslikult ilmnevateks on ometigi sellel
massikultuuri poolt pool sajandit kujundatud hüsteerilisel ja
eksalteeritul nn. „ufoloogial“ omadusi, mis ei lase seda kõike
just juhusliku ja mõttetuna tunduda. Kuigi on selles fenomenis ka
palju siiski ka ainult juhuslikku ja veelgi rohkem midagi täiesti
mõttetut, mõtestamatut ja infantiilset. //
“...
aga pole nad inimeste poolt veel tunnistatud psüühilisteks
faktoriteks. Meie praegusel individuaalsel teadvusel pole selliseid
mõistusekategooriaid, mille abil saaks haarata psüühilise terviku
olemust. // Lisaks on meie teadvus treenitud nii, et selliseid pilte
ei osatagi pidada psüühika vormideks, vaid arvatakse, et nad
eksisteerivad kuskil psüühikavälises metafüüsilises ruumis“.,
lk. 48. // Mida inimesed kui liik on ja veel ei ole tunnistanud
pelgalt ja ainuüksi psüühilisteks faktoriteks ei ole obligatoorne
mõelda. Kahtlemata pole inimsuse ei individuaalsel või ka
kollektiivsel tunnetustasandil veel olemas kõikvõimalike üldiseid
mõistusekategooriaid millede abil oleks üldse kunagi võimalik
hõlmata inimpsüühika kogu värvikirevat gammat ja diaspansiooni.
Sellega pole hakkama saanud ei kogu filosoofia ega ka teaduse
ajalugu. // Kas on olemas üldse midagi, mis asuks väljaspool
inimpsüühikat, sest kõik mida me kunaski oleme mõistnud saab olla
vaid inim-teadvusega otseselt seotud. // Inimspüühika on muidugi
kasvatuse ja õpetuse saadus, kuid on kaheldav, kas on olemas üldse
midagi tunnetatavat väljaspool inimpsüühika haarde-ulatust. Ja
veelgi kaheldavam kas kõikide aegade filosoofidel on õnnestunud
kujundada välja täiesti inimeeltest ja -tunnetusest väljaspool
asuvat „metafüüsilist ruumi“. //
“...Astronoomiline
taevas on enamasti täidetud läätsekujuliste tähekooslustega,
galaktikatega //... mööndus uuema astronoomia uurimistulemustele.
// telepaatia ja ennustamise puhul // ruumistruktuuri elementidega –
galaktikatega...”,
lk. 49. // Astronoomile ruum kogu oma ulatuses ei ole ja ei saagi
ilmselt kunagi olema inim-tunnetusele täiesti hõlmatav. Mõningat
arusaamist sellest hõlmamatusest võimaldavad ainult järjest
komplitseeritumaks muutuvad tehnilised seadmed. Millede vahendatud
andmed järjest täiustuvad, kui usaldada piisavalt
tõesus-kriteeriumitele vastavat terviknägemust, mida vahendavad
ainult tehnilised seadmed... // Kindlasti tuleb teha järjest
ulatuslikumaid mööndusi järjest täiustuvatele ja täpsematele
astronoomilistele uurimistulemustele. Alles veidi aega tagasi oli
ette-kujutlused Universumist ja Galaktikatest täiesti primitiivset
laadi. // Nõnda nimetatud pseudoteadused, mis puudutavad
intrigeerivat valdkonda nagu nt. telepaatia ja ennustamine on alti
inimmeeli köitnud. Ennustamine kui fenomen on olnud omaseks
primitiivsetele väljunditele algelistes usundites. Kuid kas saab
ikka täielikult välistada telepaatia osatähtust, millest on
säilinud Oriendis kirjalikke ülestähendusi juba Euroopa mõttes
eelajaloolisest ajast. Kas inimpsüühika ei ole suuteline millekski
sellisekski, mida on tavatsetud mainida telepaatia kui nähtumusega,
kui fenomeniga seoses, mida ei ole võimalik täiesti ei ümber
lükata, ega ka ilmselt teaduslikult tõestada...? // Ruum kui
struktuur, millel ei ole lõppu ega tegelikku algust on oma olemuselt
kujuteldamatu ja hõlmamatu inmpsüühika jaoks. Võimalik, et kogu
Universum mahtus kunagi, Aja alguses, inimese peopessa. Siis algas
nii Universumi Aeg, ning nõnda algas ka mateeria, kogu universumi
aine kui selline. Järelikult on mateerial ja ajal ühte algus ja
sellel ei ole adutavat lõppu.//
“...
Mitte kunagi pole atmosfäärile ja taevasfäärile osutatud nii
palju tähelepanu kui meie ajal, ja seda juba üksnes tehnilistel
põhjustel. // ... tühjust ja üksindust kõrgel maa kohal. See on
ideaalne situatsioon spontaansete psüühiliste fenomenide tekkeks.
// Üksildane aga ei otsi neid, vaid vastupidi – nemad otsivad
teda.”,
lk. 55. // Mitte kunagi ei ole maailmaruumile ja Kosmosele tervikuna
osutatud niivõrd tähelepanu kui 20. saj. keskelt alates. Puudusid
selleks lihtsalt varem tehnitsistlikud võimalused ja kogu erialane
teave. Kuid kõik religioonid, aegade algusest peale, on osutanud just
taevasfäärile erilist tähelepanu. JA alati on midagi nähtud,
midagi seni-olematut nii taevas, kui ka maa peal. Midagi milleni uuriv
inimvaim pole kunagi küündinud ja mida ta vist kunagi täielikult
hõlmata ei suudagi... // Kogu taevalaotuse tühjust ja ainult
oletatavat kosmilist lõpmatust ja täielikku dehumaansust oletatakse
meie ajal muidugi rohkem ja konkreetsemalt kui varasematel aegadel.
Kuid ideaalseks isegi ekstreemsete psüühiliste fenomenide ja
situatsioonide tekkimiseks olnud iga aeg. Selleks ei ole vaja veel
tehnilisi seadmeid mis annavad meile tänasel päeval põgusat aimu
kosmilisest lõputust ja ajatust ruumist. // Ja kindlasti on olnud
reflektiivseid hingi, kes üritavad mõista pigem seda, miks inimliik
midagi loodab kummuvast taevakaarest ja kosmilisest lõpmatusest
teada saada, ning vähem see missugused on kõikvõimalikud
interpretatsioonid. //
“...
kas pole nad sama illusoorsed kui meeltemaailma viirastused //
Visioon on psüühiline fenomen”,
lk. 58. // Muidugi on tänapäevases õõvastavaltki levinud
massikultuuri nähtumuses midagi infantiilset ja isegi religioosselt
eshatoloogilistki. Kuid miks ei tõlgendata teatuid meeleandmeid, --
mis on ju oma olemuselt individuaalselt psüühilist laadi,--
lihtsalt illusioonideks või viirastusteks...? Inimmeel on ju petlik,
ja inimpsühholoogia värvikirev gamma on lõputu. Miks ei ole
erinevate indiviidide poolt korraga nähtud erilisi taevanähtusi nagu
tänane „ufoloogia“ seda meeleldi jutlustaks? // Kindlasti on
illusoorne visionism samuti üks inimpsüühikat iseloomustav aspekt.
Mida kõike ei ole aegade jooksul nähtud, tajutud, jutlustatud ja
tõena kummardatud. Kuid liialt teaduslik nägemus, mis kogu
„ugfoloogia“ kui fenomeni pelgalt illusoorseks ja viirastuslikuks
tembeldaks, ei anna veel täit aimu inmpsüühika võimalustest ja
hälvetest. Kuid ainult psüühikahäiretega siiski kogu seda
eshatoloogilist „kosmilise tsivilisatsiooni“ kui
ebajumala-kummardamise nüüdisaegset „tehnitsistlikku religiooni“
siiski ei kummuta. //
“...
vaimsed ja religioossed aspektid on sotsialiseeritud... //
Religioosseid püüdlusi välja arvates ei huvita moodset inimest
miski nii teadlikult ja isiklikult kui seksuaalsus. / et veel rohkem
haarab teda võimuiha. See sõltub temperamendist ja subjektiivsetest
eeldusest.”,
lk. 59. // Kõikvõimalikud ja laiaulatuslikud vaimsed ja
religioossed aspektid inimteadvuses on kõikidel aegadele omanud nii
sotsiaalset kui ka ühiskondlikku ulatuvust. Kõik mida inimliik on
tunnetanud ja saavutanud kannab just sedagi pitserit. // Religioosete
püüdluste kõrgaeg on möödas, kuigi on veelgi hämmastavaltki
palju hulki keda need primitiivsed religioossed kujutelmad näivad kui
ajendavat. Poolteadlikult ja ülimalt isiklikult huvitab tänaseid
trabimisele orienteeritud masse muidugi ainult seksulaasus, millele
keegi pole isegi kunaski mingitki erilist mõtet suutnud omistada,
ega seda isegi vajalikuks pidanud teha... // Võimuiha ehk
tahte-teooriaid tekkis palju 19. saj. lõpus. Tänane kujutlus neist
teooriatest mis puudutavad võimuiha kui sellist näib olevat
läbinisti ainult militaristlik (tuumarelvad, jms.) ja eri
etnoloogiliste (rassistlike) teooriatega seotud. Mis hälbimise
astmele keegi jõuab on muidugi seotud otseselt nii indiviidi
temperamendi kui ka kõikvõimalike subjektiivsete eeldustega. //
“...
Kui domineerib intuitsioon, elatakse paljalt kontrollimatute
võimaluste maailmas. // Näiteks taandatakse / kogu psüühika vaid
välismõjudele...”,
lk. 64. // Kui domineerib ainult selline inimteavuse liik nagu nt.
intuitsioon, elatakse täielikul kombel teadvustamata maailmas, mis
ei allu tahtlikule tunnetusele kui protsessile, ei kontrollile oma
meeleliigutuste üle ega ratsionalismile kui sellisele tervikuna
üldse. // Inimpsüühikat mõjutavat nii teadvustatud kui ka
teadvustamatud seesmised ja välised impulsid. Täielikult ei anna
inmpsüühikat taandada ei ainult „seesmistele“ ega ka ainult
„välistele“ mõjudele, ajenditele ega impulssidele. //
“...
Kõik meie kogemuste ulatuses olevad esemed alluvad
gravitatsioonile, ühe suure erandiga, milleks on psüühika. See on
kaalutus ise. Psüühiline “objekt” ja gravitatsioon ei sobi meie
mõistuses kokku.”,
lk. 71. // Kogu materiaalne maailm, mida inmmõistus ja -tunnetus
kunagi ette kujutelda suudaks allub gravitatsioonile kui üldiseimale
seadusele. (Erandid millest, ekstraorindaalsetes füsikalistlikes
tingimustes ei ole tavainimese jaoks isegi eriti kujutletavad.)
Inmpsüühika küll suudab ette kujutelda olukordi kus elementaarsed
füüsikaseadused, nagu nt. gravitatsioon ei kehti. Kuid muidugi on
psüühika ka küllaltki fluiidne antus ja kujutlusvõimel ei olevat
väidetavalt piire... // Kuivõrd inimese ainsaks „psüühiliseks
objektiks“ on tema enda teadvus ja meelteandmed, siis need on
orienteeritud muidugi füüsikaseadustest (gravitatsioonistki)
juhinduma. Siiski on inmmeelel teatav loomuomane fluiidsus, mis
näivalt võib ka noid (füsikalistlikke) seadumusi ka eirata. Kas ja
kui mõjus ja kui veenev see on jäägu juba erialateadlaste
(psühholoogide-psühhiaatrite) otsustada. //
“...
sõltub täielikult alateadvusest / Ta ei aima, et miski teda juhib,
ja peab ennast tegevuse subjektiks. Aga teda juhib ollus või olend
(Wesen), keda ta ei tunne, aga kes tekitab neid kujutlusi, mis / --
neile ilmutati.”,
lk. 79. // Vaieldav on üldse kontseptuaalne mõiste nagu
„alateadvus“, kas see tegelikult üldse on adutav-tunnetatav, või
tegemist vaid kontseptsiooniga. // Inimmeel peab end subjektiks igas
tegevuses, juhivad teada siis (pool-)teadvustatud ajendid või midagi
niivõrd defineerimatut nagu nn. „alateadvus“. // Ülimaks
Olendiks tavatsetakse nimetada midagi just pigem religiooni kui
ajalooteaduse põhjal. (Muidugi on olnud erinevaid definatsioone, nii
„Olevus“, kui ka nn. „ollus“ (das Wesen). Kõikvõimalikest
nn „ilmutustest“ kogu religiooni ajalugu lausa kubiseb... (Sic!).
“...
ja väljendab meie epohhi põhilist hirmu destruktiivsete jõudude
vallapääsmise ees. // ja loonud uue ilumõiste, // “kunst on
oskus”. // See on kaose “ilu”.”,
lk. 115. // Meie tänase päeva epohh kui inimliigi tänane tasand
on muidugi hirmul kõikvõimalike destruktiivsete jõudude ja oskuste
vallapääsemisega seoses (nt. militaristlike ja eriti just:
nukleaarsete). Ilu ja kunsti valdkond on nii ulatuslikud olnud kogu
filosoofilise ajaloo vältel, et kindlasti ei saa siin olla otsest
seost)). Kunst on olnud pelgalt ja isegi „oskus“ juba antiikajast
peale. Kaoseski on oma ilu, mida tänane, mitte veel täiuslik,
teadus (astronoomia) samuti omaltki poolt veelgi kultiveerib.//
“...
on oma loomingu objektiks valinud sama levinud destruktsioonitungi,
kaose ja hävingu. // ... ja kirglik püüdlus kindlama ja
mõistetavama tõelisuse / seega kultuuri poole.”,
lk. 116. // Kes või mis valib inimmeeltes toimuvat mingilgi
kombel...?!-- Nii destruktiivsus kui ka agressiivusus on aegade
vältel omanud erinevaid väljundeid erinevates paigus. // Kaos ja häving
on olnud levinud entideedid muistsete ja primitiivsete etnoste hulgas
erinevatel aegadel ja erinevais paigus. (Kaose
esteetika...?!).
Midagi on tänases „ufoloogias“, midagi mis püüdleb
tsivilisatsiooni, ülimusliku tehnoloogilise mõsitlikkuse poole ja
mis jutustab tänases tehnitsistlikus keelepruugis mingit
evolutsionalistlikku progressi-müüti. (Vrdl. Ch. Darwin, H. Spencer, etc!) Et olla võimalus takistuseta
progressiks, mis ei vii inimsust ei millegi vähema kui (lähimate)
tähtede poole..., kunagi täpsustamata jäävas ja ilmvõimatus
(desturktiivsus ja militarism!) kaugemas tulevikus...! (Sic!).
“...
ent me peame rõhutama UFO-nähtuse sarnasust psüühiliste
protsessidega // sest ta on dünaamiline, mõjuv faktor, mis ainult
valitseva teadmatuse tõttu peab piirduma visionaarsete kuulujuttude
objektiks olemisega.”,
lk. 122. // Tänapäeva müüt on tehnitsistliku ülimuslikkuse
religiooni jutlustamine ja nõnda on täiesti kindlasti ka kogu nn.
„ufoloogial“ otsene seos miljonite inimese individuaalse psüühika
kui sellisega... (Sic! „kui sellist annab üldse oletada!). //
Valitsev üldine teadmatus on olnud muidugi kõikidel aegadel
peamiseks probleemiks ja ilmselt jääbki olema... (Sic!). Kuid
inmpsüühika on oletatavasti väärt midagi enamat kui ainult
„visonaarsete kuulujuttude objekt“. // Heiastub siinkohal midagi
mida võiks otseselt just nn. „ufoloogiaga“ seostada: nimelt
arvatakse, et inmpsüühika on konstante tegur, ja evib midagi
„absoluutsete tõesus-kriteeriumitega“ sarnast. Tegemist ei ole
„ufoloogia“ näol ju pelgalt „visionäärsete kuuljuttudega“,
vaid pigemini just massimeedias vabalt levitatavate nägemustega
ülimusliku tehnitsistliku kultuursuse saavutatavusest
määratlematus, ülimalt kaugel, vähe tõenäolises
tuleviku-maailmas.
“...
sest juhuslik looduslik vorm ilma esteetilise aktsendita ei tekita
tavaliselt sümpaatiat. Tema puhul [„ei anna“?] juhuslikkus ja
puhas fantaasiamäng ((ei anna?)) mõtteostingutele ainsatki
pidet.”,
lk. 130. // Vastupidi: on oletatud, et juhuslik vorm on just ülimalt
esteetiline. Kuigi kirendab kogu filosoofilise esteetika ajalugu
vägagi erinevatest teooriatest! (Sic!. Ilmselt justnimelt nii
juhuslikkus kui fantaasia on olnud esteetika ajaloos vägagi
ajendavateks teguriteks. Kuigi ka ratsionalistlike esteetikateooriaid
on esinenud, ja paljugi... (Esteetika ajalugu! Sic!).
“...
UFO-fenomeni ajaloost.” // Kuigi UFOd said üldtuntuks alles Teise
maailmasõja lõpul, oli see fenomen juba ka varem teada. Teda ei
jälgitud mitte ainult XX sajandi esimesel poolel, vaid ka eelmistel
sajanditel ja ehk ka antiikajalgi.”,
lk. 145. // Kindlasti tuleb sellele fenomenile nagu nn. „ufoloogia“
läheneda just antud nähtuse ajaloolisest aspektist. Kõikidel
aegadel, kogu inimsuse ajaloos on nähtud midagi seletamatut nii
„taevas kui ka maa peal“. Eriliselt tasukski rõhutada
„ufo“-fenomeni ajaloolisest vaatepunktist lähtudes. // Peale
W.W. II.-d -- hakati nägema lihtsalt „lendavaid masinaid“; varem
nähti sootuks muud. Ja täiesti kindlasti ka antiikajalgi ja veelgi
varem juba... //
“...
Meie maailm on meile kitsaks jäänud ja see segab meil mõistmast,
et on vaid üks inimkond üheainsa hingega.”,
lk. 164. // Tänapäevane tehnitsistlik religiooni aseaine mida
levitab mõõdutundetult kogu tänane massimeedia jutlustab muidugi,
et „meie maailm on meile kitsaks jäänud...“ (Sic!). Kuid
tarvitseb vaid astronoomial veidi avarduda oma tehnilist poolt ja
siis muutub „meie maailm“ nii avaraks, et hakata või ette
kujutlema isegi „ufosid“, jms, etc! (Sic!).
“...
Keegi pole nii jumalik, et teaks üksi kogu tõde. / tumedat müüti,
mis viitab nähtamatu tõe poole. // ja üleüldse ei suuda psüühika
omaenda olemust tunnetada.”,
lk. 165. // Kuldsed sõnad: „keegi pole nii jumalik, et teaks üksi
kogu tõde...“ Kuid milleks siis üldse midagi teatakse ja
kirjutataksegi, nii varem kui tänasel päeval või hiljemgi veel...?
// Mütologiseerivaid tendentse on täis kogu religiooni ajalugu,
iidsetest aegadest peale.... Ja nad kõik viitavad „tumedate
müütide“ ja „nähtamatute tõdede“ poole... (Sic!) Sellest
järeldub, et: „üleüldse ei suuda psüühika omaenda olemust
tunnetada“...!
“...
käsitleda UFOsid eelkõige psühholoogilise fenomenina. // Need
kohtavad õigustatud kriitikat, skepsist ja vajalikku ümberlükkamist,
mis on isegi sümpaatne, kui pidada kogu fenomeni ainult
fantaasiaks...”,
lk. 171. // Ennekõike tuleb fenomeni nagu nn. „ufoloogia“ just
käsitelda kui psühholoogilist fenomeni ja ainult nõndamoodi
justnimelt. Õigustatud ja põhjendatud kriitika ja ülim skepsiski
ja nendega seostuv fenomeni kummutamine on ülimal kombel sümpaatsed
kui ratsionalismi võit häguste viirastuste ja ette-kujutluste üle.
Sest fenomen ei ole ainult fantaasia, vaid on seotud inimpsüühika
kõige üldisemate aluste ja tõekspidamistega. -- „Tänapäeva
müüt, -- asjadest mida nähakse taevas...!“
“...
ja nad olid talle – täiuslikkusele vaatamata – imelikult
tuttavad. Nad uurisid teda ja tema ümbrust. Talle tundus, et tal on
nendega telepaatiline side.”,
lk. 182. // „Täiuslikkus“ ja „tuttavus“ on pelgalt
psühholoogilised mõisted, ei ole isegi ratsionaalsed kategooriadki
mitte. „Uuriv inimvaim“ on aga tervitatav nähtumus. (SIC!)
Telepaatia on nii laialivalguv, kuigi inmpsühholoogiat üldiselt
täiesti võimalikuna iseloomustav nähtumus, et siinkohal
piirdumisi...
“...
eksitus nagu vaimuhaigelgi, kes peab kogemust konkreetseks väliseks
faktiks, aga mitte subjektiivseks (sümboolseks) protsessiks.”,
lk. 195. // „...Psühhopatoloogilised hälbed on individuaalses
plaanis haruldased, kuid läbi aegade, hulkadel, massidel, rahvustel
ja rühmadel (jne.) alati reegliks...“ (Philosophie!). Ja
subjektiivsus ei tarvitse alati ainult (ja ennekõike just)
„sümboolsust“ tähendada...! (Sic!).
“...
Uned ei ole tahtelised, vaid loomulikud nähtused. Nad on just need,
mida nad esitavad. Nad ei peta, ei valeta, võltsi ega ilusta, vaid
esitavad naiivselt selle, mis nad on ja mida nad tähendavad. Nad on
ärritavad ja eksitavad vaid seetõttu, et me neid ei mõista.”
(„Analytische
Psychologie und Erziehung“.
Ges. Werke XVII.)
// Unenägudest ei tea kogu euroopalik mõtlemine ega ka tänane
psühholoogia otsesõnu: mitte midagi! Unenäod on tahtelised
protsessid ja samas ka täiesti: „loomulikud nähtumused“. Nad
petavad, valetavad ja võltsivad igal ööl, iga inimese unenägudes.
JA samas nad on nad muidugi ka vaid „naiivsed“ ja omavad muidugi
ka mingitki tähendust loodetvasti...! (SIC!) Mida aga ei mõisteta,
see on loomulikult, muuseas ka: nii eksitav kui ärritav...!
______________________________________________________________________
31.
07. 2011.
Kirjutades
siis sellest ulatuslikust fenomenist, mis on kujundanud kogu tänase
ilma palet. Nimelt oleks juttu neist lõpututest teadaannetest, mis
juba üle poole sajandi, või hoopiski palju aega enam jõuavad
meieni igast maailma paigust Ehk siis C.
G. Jungi sõnadega:
„Jutt
käib sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma otsast.“17.
-- Jutt on fenomenist nagu „UFO-d“, mida ei suudeta ei seletada,
ega tõestada, ega ka ammendaval kombel ümbergi lükata. Kuid mis
evivad miljardite inimeste teadvuses kindlat kohta ja juba seetõttu
vähemalt osalistki reaalsust. Jutt on ufoloogiast ja küsimuse all
on kas tegemist on pigemini materiaalse ja reaalse (isegi:
tehnitsistliku); või siis pigemini hoopiski, ja ennekõike
ainult/isegi psühholoogilise fenomeniga. Fenomeni staatuses see kogu
tänapäevane ufoloogia kindlasti on, arvestades selle laia kõlapinda
ja vägagi erineval seisukohal olevaid inimhulki.18
Levinud
arvamuse kohaselt (kuigi neid erinevaid arvamusi on lõputul hulgal) on
tegemist siis mingi oletavasti tehniliselt ülimusliku
tsivilisatsiooni esindajatega kuskilt Kosmosest. Kuid tuleb rõhutada,
et erinevaid nägemusi ja tõlgendusi on lausa lõputul hulgal.
Peamiselt õhutab seda n-ö „meeltesegadust“ massimeedias käibel
olev arvamus, et tegemist on UFO-de näol tegemist just mingiti
kõrg-tsivilisatsiooni lennumasinatega.19
Kuid
kõige olulisem nähtuse nagu tänase „ufoloogia“ juures on just
silmas pidada fenomeni ajaloolist tausta. Midagi kummalist ja
seletamatut ja harukordset on alati, maailma kõigil aegadel ja
vägagi erinevates paigus nähtud ja kogetud. Midagi seletamatut on alati
nähtud nõnda nagu taevas, nii ka maa peal. Midagi, mida seletada ei
osata, kuigi seda just harilikult üritataksegi. Peamine on just
küsimus kas nähtus nagu „ufoloogia“ omab pigem materiaalselt
või ennekõike just psühholoogilist olemust. Materiaalne tõlgendus
on levinum, kuigi see avab otse ülimalt fantaasiaküllaseid
järeldusi, nagu ei oleks me Kosmoses üksi, et peale inimliigi võik
tõesti eksisteerida mingeid arukaid eluvorme. Kuid palju
intrigeerivam on kogu ufoloogia selgitamine rõhutatult ajaloolises
perspektiivis ja esile tuues just ufoloogia kui fenomeni
psühholoogilist loomust ja alust.20
Sest
kõik mida inimliik on kunaski mõelnud, arvanud end tajuvat ja
tunnetavat on ju paratamatul kombel inimmõistuse, seega just
inimpsühholoogiaga otseseimal kombel seotud. Kuivõrd inimene on
isegi oma jumaluste nägu. Ja kõikvõimalikud jumalused on osalt ka
inimlike joontega.
Jutt käib siinkohal nn. „ufoloogiast“, hoiatavatestki
sõnumitest, mis jõuavad meieni igast maailma nurgast. JA kui
oletada nähtuse alused olevat ennekõike psühholoogilist laadi,
siis on juba oluline ka säärase teavituskampaania või pelgalt
visionäärsuse ainult psühholoogilisedki järelmõjud. Pole
võimalik oletadagi sääraste ulmeliste sõnumite järelmõju
kollektiivsele psüühikale. Peamises võib kindel olla: arvatakse
end nägevat midagi, kuigi pole teada, mida siis konkreetselt. Ja
noid nõndamoodi arvajaid on loendamatul hulgal. Muidugi võib
siinkohalgi juba oletada massimeedia n-ö „ühtlustavat mõju“
kollektiivsele visonäärsusele. Ja välistada ei saa
sensastiooni-huviliste otsest valetamist ja tahtlike võltsinguid.21
Toetudes seejuures vähimategi
materiaalsete ja tõestatavate salvestus-andmete täielikku
puudumisele. Kuid „ufoloogia“ ongi tänapäeva müüt, religiooni
aseaine, midagi tänase tehnitsistliku maailma eshatoloogilise
messianismi taolist. Maailmas, kus puuduvad jumalad, on inimsus
kujundanud jumaluseks tehnikasaavutused, ja seda isegi kosmilises
mastaabis, oletatakse ülimuslikku tehnitsistlikku tsivilisatsiooni
kusagilt mujalt lõputust kosmilisest ruumist. Ja kummalisel kombel,
peaaegu liigutaval kombel, oletatakse selle ülimusliku
kõrg-tsivilisatsiooni ülimat huvi inimsuse käekäigu ja oleluse
vastu üldiselt. Isegi oletatakse kaitsvat, suunavat ja juhendavat
mõju, otsekui valvataks inimsuse käekäigu eest, hoiatatakse äärmuste
(nt. militaristlike, eriti: nukleaarsete) liialduste eest.22
Maailmas kus puuduvad jumalad on
muutnud jumalikuks ülimuslik tehnika, millest arvatakse, et (hea
õnne korral) see vähemalt kunagi inimsuse tulevikus kõikvõimalikud
ohud likvideerib ja kõik probleemid lahendab. Tehnilise progressi
lõppsaaduseks on meil Tehnikast saanud Jumal ja ka selles mõttes on
tänane inimsus tervikuna taaskord oma jumala nägu...?23
UFO
kui nähtumuse ja äärmiseltki komplitseeritud fenomeni füüsilise
reaalsuse kõrval, mida ametlikult tavatsetakse nimetada
illusoorseks, on antud nähtumusel just ja ennekõike äärmiselt
kaalukad psühholoogilised eeldused ja tagajärjed. Esiteks on
nähtumus juba oma olemuselt meelte-tajuga seotud, seega oma
olemuselt psühholoogiline ja teisalt on olulised nähtuse
järeldumused kollektiivse psüühika tarvis tervikuna, nii praegusel
ajal kui ka tulevikus. Ametlik, seega teaduslik seletusviis näib
olevat liialt ühekülgne, tõlgendades „ufoloogia“ kui äärmiselt
komplekse fenomeni otseselt fantaasia valdkonnaks, illusoorseks
tajuhälveteks, atmosfääri-nähtusteks, või otseseks vassimiseks,
võltsimiseks ja valeks.24
Kuid
peaks juba huvituma fenomeni tekkimise psüühilistest tingimustest,
mis on otsekui vajadus millegi taolise järele nagu tehnitsistlik
ülimuslikkus, järel-vaataja funktsioon, jumalik järele-hooldus,
hoolitsus ja ettenägelikkus. „Ufoloogia“ on tänapäeva
tõeliselt originaalne müüt ja täiuslikki religiooni aseaine,
midagi mida vajavad oma igapäevasuses loendamatud inimesed.25
„Ufoloogia“ on nagu ringi kvadratuur, müstiline keskaja
alkeemikute „tarkade kivi“, igiliikur („perpentum
mobile“);
-- seega on ufoloogia midagi, mida inimsus vajab veel tänaselgi,
valgustatud ajal, midagi mis on inimhingele oluline. „Ufoloogia“
on tänapäeva müüt, tehnitsistliku ajastu religiooni surrogaat. --
Ja
järelikult säärasena ka vajalik...?
_____________________________________________________________________
JACQUES
VALLÉE:
“TEINE
REAALSUS“. `Võõrkontakti juhtumiraamat`.
_____________________________________________________________________
(20.
06. 2012.)
JAQUES
VALLÈE:
“...
ei arva ma, et nad oleksid maavälised selle sõna tavatähenduses.
Pigem esitavad nad põneva väljakutse meie reaalsusetajule üldse.”,
(lk. 11). Kellega või millega on tegemist? Kas millegiga mis on
„maaväline“ või otseselt seotud inimeste kui liigi mõtlemise
ja tajumisega. Rõhutatult sõna tavatähenduses vahest ei olegi
tegemist millegi/kellegi „maavälisega“. Ja just selles mõttes,
ennekõike, esitab see fenomen äärmiselt põneva väljakutse meie
reaalsustajule üldse. // Ja kes on „need“, keda nõndamoodi
mainida võtta ?! -- On nad „ufod“, on nad inglid või deemonid,
kes kujundavad meie, inimeste, elu hällist kuni hauani. Kujundavad
meie kõige pööraseimad fantaasiaid ja unenägusi. On see ülim
intellekt, või on see midagi küündimatut meie endi mõistuses.
Alateadvuse soppidest esile kerkinud instiktiivne reageerimine, leides
end maailmast, vastakuti seatuna, kosmilise tühjuse kui olematuse,
eimiski, kaosega...? // JA kuidas defineerida “reaalsuse taju“
kui sellist? Ilmselt on samavõrd palju erinevaid reaalsuse tajumise viise,
kui on olemas olnud erinevaid indiviide.
26
“Kui
neid objekte on nähtud mäletamatutest aegadest peale /---/ siis
pole mõistusepärne oletada, et nad on “lihtsalt” maavälised
külalised. Nad peavad olema midagi enamat.
Võib-olla on nad alati siin olnud. Maa peal. Koos meiega.”,
(lk. 12). Kuid midagi on alati nähtud, kogu ajaloo vältel, nõnda
kui taevas, nõnda ka maa peal. Midagi on nähtud ja kuuldud, mõeldud
ja arvatud alti, mis otsekui ei mahu selle piiratud ja küündimatu
„tervemõistuslikkuse“ raamidesse. Midagi kummastavat, mida on
nähtud mäletamatuest aegadest peale ei pea olema kohe midagi
„maavälist“. See võib johtuda meie tajumisest, erinevate indiviidide
tajumuslikest erisustest. See võib johtuda mõtlemise ja tunnetamise
piiritlematutest variatsioonidest erinevatel indiviididel kogu võimalikkuse
diaspansiooni ulatuses. // Kui oletada mingit mõju (nagu „ufod“)
siis ei pea kohe oletama midagi „maavälist“, kui nad on alati
inimkonda saatnud nood nähtumused, meelepetted, fantasmorgaanad,
hallutsinatsioonid („ufod“), siis peavad nad olema kindlasti
midagi enamat (kui maavälised lennumasinad), peavad olema midagi,
mis on meie meelte-taju ja mõtlemise ja tunnetamisega otseselt
seotud. // Võib olla on need („ufod“) alati siin maakeral
eksisteerinud, ja koos meiega, me lihtsalt ei tea, kellega/millega on
tegemist. On see meie tajumise, mõtlemise ja tunnetamise ise-pära?
// See on ju vaid „tänapäeva müüt“, et tegemist oleks mingi
võõra „kõrgtsivilisatsiooni“ kosmosesõidukitega, „ufodega“.
Palju huvitavama väljakutse inimmõistusele esitab aga võimalus,
et see on kuidagi inimeste endaga seotud. Et midagi on alati nähtud,
-- „nõnda taevas, kui ka maa peal“, -- midagi, mida harilik
inimmõistus kuidagi seletada ei suuda. //
“UFO-teadetes
esineb vaatlejail kõikvõimalikke psühhofüsioloogilisi mõjusid.
Nähtus võib põhjustada nägemusi, hallutsinatsioone, aja- ning
ruumitaju hälbeid, füsioloogilisi probleeme / ja pikaajalisi
isiksusemuutusi.”,
lk. 14. // Juba inimeste psüühiline antus on äärmiselt laialdase
diaspansiooniga ja nõnda muidugi ka psühhofüsioloogilise
reageerimise laad ja ulatuvus. Kuidas konkreetselt defineerida
kõikvõimalike nägemusi, hallutsinatsioone, mis on alati inimkonda
saatnud, eri aegadel ja kohtades? Kus jookseb piir psühholoogia ja
psühhopatoloogia vahel. Mis on inimorganismile omased loomulikud
psühhofüsioloogilised nähtumused, mis aga on psühhosomaatika?
Veelgi keerukam oleks üheselt defineerida aega ja ruumi ja selle
tajumist (A. Einstein, I. Kant). // Veelgi keerulisem on isiksuse,
kui sellise, defineerimise katsed. Mis võib olla selline väline
mõju, mis võiks esile kutsuda pikaajalisi isiksusemuutusi? //
Ilmselt on nõnda, et inimese tervikolemus, psühholoogia ja
füsioloogia ei ole veel lõplikult uuritud valdkond. Vahest
soovitaks kogeda, näha ja kuulda, midagi ebamaist, midagi erakordset
ja see soov on nii tugev, et võib põhjustada kõikvõimalikke
psühhofüsioloogilisi mõjusi, ka hallutsinatsioone ja
isiksusemuutusi...?
(13.
07. ´012.)
“...me
tegeleme veel mõistmatu teadvustamisega... / võõrmõistusesse...”,
lk. 15. // Nähtuse nagu tänaseks päevaks kujunenud ufoloogia puhul
tegeletakse ilmselt veelgi millegi täiesti mõistmatu teadvustamise
kui protsessiga. Ühelt poolt näib kogu fenomen „tervele
inimmõistusele“ vastu rääkivat. Samas ei saa teisalt eirata
nähtuse laialdast levikut ja mõju tänapäevases massiühiskonnas.
// Fenomeni üks osa on oletada „maavälist võõr-mõistust“,
täiesti erinevat mõistust. Kuid vaadeldes sarnase nähtumuse
ajaloolisi paralleele tuleb võtta arvesse ka võimlaus, et see
„võõras“ ja kuidagi üleolev võõrmõistus ei tarvitse olla
sõna otseses mõttes just mitte maaväline?
“...Viimaste
analüüside järgi pole maagia, usk ja teadus midagi muud kui
teooriad mõttes...”, lk. 17. //
Mida kujutavad endast need abstraktsed mõisted mis on keelde
kohanenud juba ajastuid tagasi, nagu – maagia, usk kui selline ja
sellest vaevaliselt sajanditega arenenud tänapäevane teadus? -- Usk
on midagi ilmselget kuigi läbinisti irratsionaalselt ja näib oma
põhilises apelleerivat just emotsioonidele, lootustele ja hirmudele.
Maagiat võib defineerida kui erinevate uskumuste ja neile omaste
praktikate esoteerilisemat ja salajasemat osa. Ümbritseva
mõjutamine, eeldatavasti kurjade vahenditega ja muidugi oletatavasti
isikliku või kogukondliku kasu saamise eesmärgil. Teaduse
jutlustatud progressi-usule pole viimaste sajandite vältel olnud
kombeks vastu vaielda. Sisuliselt on kõik mainitud abstraktsioonid
aga siiski emotsionaalse mõjutamise ja nõnda ehk (kaasinimeste üle)
saavutatava võimu teenistuses.
“...
et nende tunnistajad on läbi elanud sügava, ebahariliku ja tihti
hirmuäratava sündmuse ning et see on seotud mõistuslikkuse vormiga
mida me veel ei tunnista. // On vihastav näost näkku kohtuda
millegi seletamatuga, eriti kui see on ähvardav ja seab kahtluse
alla kogu meie maailmapildi. // .. uurimaks seda ikka veel
mõistatuslikku ala.”, lk. 19. //
Kindlasti on ufoloogiga seotud nähtumused otseselt seotud (neid
väidetavalt kogenud) indiviidide psüühilise ja emotsionaalse
olukorraga. Näivalt isegi on tegemist mingi psüühilise
mõjutamisega, mis muidugi omab äärmuslikkegi emotsionaalseid
reageeringuid. Kaheldav on muidugi nende väidetavate „maaväliste“
kogemuste läbi-elajate üldine psüühiline ja emotsionaalne
stabiilsus. Millest tulenevad siis ilmselt need primitiivsemad ja
vaistlikumad ja esmasemad emotsionaalse reageeringu vormid nagu hirm,
jahmatus ja isegi viha. Kuidas aga saab reageerida nt. viha ja
ärritusega millegile, mis kogejate endi jaoks on midagi ebamaist,
isegi maavälist...? See annaks kui alust oletada, et nende kogejate
endi psüühiline stabiilsus on kaheldav, või vähemasti kergesti
mõjutatav. Kuid kahtlemata tuleb uurida nii ufoloogiat kui
mõistatuslikku ala inimkogemusega seoses, kuid samas tuleks (isegi
psühhiaatriliselt) uurida ka nonde fenomenide kogejate psüühilist
olukorda.
“...inimene
on alati teadnud, et ta pole üksi. Kõik inimkonna pärimused
hoiavad hoolikalt alal teateid kontaktidest teiste / elu- ja
mõistusevormidega. On veelgi tähenduslikum, et meid ümbritsevad
vaimsed olendid, kes suudavad avalduda füüsiliselt meile mõistmatul
kombel.”, lk. 21. // Muidugi on
inimkond alati evinud ettekujutist millestki, mis näib olevat võõras
ja ebamaine. Inimene on alati teadnud mingis efemeerses mõttes, et
ta pole mitte just üksi... Juba iidseimad säilinud pärimused ja
legendid ja ülestähendused pajatavad mingitest olevustest meie
kõrval, meie hulgas, kellestki-millestki üleinimlikkuse,
olemuslikult võõrast. Ollakse oldud juba aegade hämarikust
veendunud, et olemas teistsugused elu- ja mõistusevormid, on mingit
teist liiki elu, teistmoodi arusaamise ja mõtlemise vormid. // Ja
alati räägivad pärimused ja muistendid-legendid justnimelt mingitest
vaimolendistest, keda oleks võimalik kui tajuda, kuid millega nad
ületavad kõik inmliigile teadaolevad tajumise vormid. Inimliik ei
ole just üksi, kuid see ei toeta veel „maaväliste
tulnukate“-teooriat. Vahest ei ole inimsus enda kui liigi siseselt
avastanud ja mõistnud kõiki inimpsühholoogias latentselt peituvaid
võimalusi? Vahest on teistmoodi mõistuse avaldumise vormid siiski
seotud inimsuse kui sellisega? // Kuidas defineerida noid alati
olnud, alati adutud „vaimseid olendeid“? Need loendamatult
paljud, ajastute vältel, kes on midagi taolist kogenud on ikkagi
seotud inimpsüühikale seatud tajupiiridega. Ja alles hiljuti ei
teatud füüsikalistest teadustest midagi ja tänasestki
füsikalistlikust ette-kujutulustest ümbritsevast reaalsusest ja
Universumist üldse. (Ja on juba palju seadmed/masinaid mis
meelte-taju mitmekordselt ületavad, võimaldades ette-kujutlust
ümbritsevast reaalsusest, mis muiste oleks olnud üleloomulik sõna
otseses mõttes.)
“...
Astraalrännakud pole midagi uut. // Võimalik, et iga elav olend
võib saata oma teadvuse kehast väljaspoole...”,
lk. 23. // Mõiste ja fenomen nagu „astraalrännakud“ lähtub
iidseimate usundite vastavatest ette-kujutlustest. On oletatud, et
inimene evib individuaalseid abstraktseid omadusi nagu hing-vaim,
jne. Juba tavalistes unenägudes on igaüks kogenud ajastuid midagi,
mis tava-arusaamaga reaalsusest kokku ei käi. Ja kui siis see
täpsemalt määratlematu „hing/vaim“ inimese kehast kui
eemalduks, siis see on kui „astraalrännak“?! // On täiesti
tõestatav kunaski ikkagi, et teadvuse kui sellisega saab
manipuleerida. Seda, mida nimetatakse „hingeks/vaimuks“ on
võimalik projetseerida kaugeimategi vahemaade taha ja läbi
kõikvõimalike takistuste (nagu nt. füüsikalised objektid). Millal
see kõik tõsise teadusliku uurimistöö valdkonda satub pole aga
teada. [Levinud spiritualistliku kogemuse põhjal on selge, et on
võimalik nii „mõtteid lugeda“ (= telepaatia); kui ka „mõtteid“
projetseerida kaugete vahemaade taha (tuhandete km kaugusele!), kui ka
“läbi“ kõikvõimalike füüsiliste takistuste (seinad, laed,
põrandad, osa maakera paksust isegi!). Kuid siin kirjakohas siiski
kõike ei avalda].
“...
et on olemas lähedane sarnasus kaasaegsete UFO-kontaktide ja
iidsete pärimuste
vahel, mis puudutavad vaimseid võõrolendeid. // Kui reaalsus
UFO-nähtuste taga on oma loomuses nii füüsiline kui
ka psüühiline...”,
lk. 45. // On olemas täiesti otsene ja kindel seos tänase ufoloogia
ja kõikide varasemate aegade ette-kujutluste vahel „vaimsetest
võõr-olenditest“. See seos on nii ilmne, et see peaks tühistama
enamik ufoloogiaga seotud füsikalistlikest müütidest ja rõhutama
just kogu selle tervik-nähtumuse ennekõike psüühilist olemust ja
reaalsust Ufoloogia seostamine millegi (maavälise, tulnukate)
füsikalistliku tehnitsismiga on naiivne. Kui ometigi kogu varasem
ajalugu kõneleb ennekõike millestki psüühika terminites
mõistetavast, on see tehnitsistliku täiuse järele ihalemine
ilmselgelt midagi tänapäevase (teaduslik-tehnilise) maailmapildi
lahutamatu koososa. Enamiku ajaloost ei teadnud inimsus
„füsikalistlikust tehnitsismist“ midagigi mainimisväärset. Ja
ometi pajatavad iidseimadki pärimused sama veendunud toonil (nagu
tänased ufoloogid) millestki, mis on alati olnud, kuid mis ei mahu
kui „inimmõistuse“ piiridesse oma ebaharilikkuse ja
üle-loomulikkuse tõttu. On ilmne, et tänasel ufoloogial on ainult
või ennekõike just psüühilised kvaliteedid ja omadused. Viimaste
aegade füsikalistlik tehnitsism on sellele fenomenile lihtsalt uue
avaldumisevormi leidnud tänaste inimeste psüühikas (kes ei usu
enam vaime, haldjaid, jne; kuid kummardavad meelsasti „maavälise
kõrgintellekti“ masinate ees!)
(18.
08. ´012.)
“...
et
kaugetel aegadel esines inimteadvuse ja muu teadvuse vahel kontakt,
mida on erinevalt nimetatud ingliteks, deemoniteks või lihtsalt
võõraks (alien).”,
lk. 50. // On selge, et inimkond on sama vana kui inim-teadvus. Mis
teeb inimteadvusest midagi rariteetset ja unikaalset pole teada. Kuid
on pajatusi, muistendeid ja legende, mis kõnelevad inimkonna
hämarikust veendunud toonil. // Oleks kui ajaloos vahendatud, et
iidsetel aegadel leidis aset kontakt inimteadvuse ja mingi täiesti
võõra ja erineva teadvuse vahel. Maavälisust selle võõra
teadvuse puhul siiski oletama ei peaks. Inimteadvuses on piiramatuid
võimalusi ja nüansse, mida pole kas avastatud või teadvustatud
veelgi. Ja pealekauba jaguneb inimliik kaheks sooks, mille võimalused
ja võimalik, et ka tajumuslik kapatsiteet on suuresti erinev.
“...
Kas seega on UFO-ilmutuste mehhanism kõigil kultuuridel alati sama?
Kas me kohtume siin muu tegelikkusega, mis väljub meie piiratud
oletustest ruumi ja aja kohta? // Selle asemel on meil terve nähtuste
süsteem, mis avab uksed vaimsele tasandile, juhatades teed muule
teadvusele ja põhjustades oma järel irratsionaalseid ning
absurdseid sündmusi.”, lk. 55. //
Ilmselt on olemas samapalju ümbritseva reaalsuse tõlgendusi kui on
olnud kunaski indiviide. JA erinevatel aegadel ja paigus on tõlgendused
ümbritsevast suurest erinenud. Seega siis ka midagi ilmutuslikku ja
nägemuslikku nagu see tänane müüt ufodest on ilmselt olnud
suuresti erinev. Kuid antud fenomeni puhul nagu see tänapäevaselt
tõlgitsetud ufoloogia, tuleb kindlasti rõhutada sarnase nähtumuse
ajaloolist tausta ja ulatuvust. / Vahest on see kui
„tsivilisatsioonide kokkupõrge“; me kui kohtuksime täiesti
erineva tegelikkusega, mida kannab endas täiest erinev teadvuse ja
mõtlemise seotud eluvorm. Ja ka meie kõige komplitseeritumad
ette-kujutlused temporaalsusest ja ulatuvusest saavad kui kahtluse alla
seatud olema. Siin samas, meie hulgas, on ja on alati olnud täiesti
erineva teadvuse liik. On need, kes näevad ja tajuvad ja tõlgendavad
ümbritsevat reaalsust täiest erinevalt inimlikult normaalseks
loetust. See ongi see feminiine
antus mille erisused võivad ulatuda isegi erineva neuro-kineetika ja
aju kapatsiteedini. // On olemas oma olemuselt iidne ja täiesti
inim-teadvusest erinev ja isegi süstemaatiline ette-kujutluse viis
ümbritsevast tegelikkusest kui reaalsusest, mis suunab meie mõtted
vaimsele ja efemeersemale tasapinnale, otsekui kutsudes avastama teid
tajumaks teadvustatult ümbritsevat täiesti erinevalt. //
Irratsionaalsus on oma olemuselt absurdne see on vastava mõttelise
suundumuse üks aspekt, üks selle erinevatest tahkudest; irratsionaalsuse
atribuutuide hulka kuulub ka absurd kui midagi sellist. //
“...
Haldjarahvast huvitavad inimeste tegemised väga ning nad seisavad
alati õiguse ja tõe eest. Mõnikord nad võitlevad omavahel.”,
lk. 66. // Iidseimad legendid pajatavad kummalisest olenditest meie
keskel, meist lahus elavatest olevustest. Nimetusi on nende kohta
erinevaid: haldjad, päkapikud, nümfid, kentaurid, faunid,
nereiidid, jne. Kuid imelik ja kummastav on nende olevuste seostatus
inimsusega, neid huvitavad inimeste tegemised alati vägagi, ja
alati on nad paremad, targemad ja ilusamad kui inimesed; nõnda
seisavad nad alati tõe ja õigluse eest, olles kui oma loomu poolest
määratud meid juhendama ja õpetama. // Alati on noid võõraid
olnud, kes huvituvad oma „ridade täiendamisest“. Nad võtvad kui
inimesi endi hulka ja muidugi on need rõhutatult just nooremad,
huvitavamad ja targemad. Nad võtvad neid tervenisti, otsekui ka
keha, mille nad muudavad millekski efemeerseks, mis meenutab noid
vaimolendeid endid. Nõnda võtvad „hingehinda“, nad röövivad
nii hinge kui vaimu ja isegi keha, mille nad muudavad kui millekski
viirastuslikuks või vaimseks. Ja kui nõnda on seda toimunud juba
aastatuhandeid.27
“...
äratada uue teadlikkuse sarnasusest tänaste kuulujuttude ja meie
esivanemate uskumiste vahel... // Nõrk kahtlus mingi hiiglasliku
saladuse olemasolust, mis on palju-palju suurem kui meie praegune
tegelemine eluga teistel planeetidel ... // ... või peaks inimmeel
kujundama omaenese viirastused oma ülitugevalt mõjuvas
kollektiivses loomismütoloogias ?”,
lk. 82. // Tuleb teadlikult ärgitada sarnasuse otsimist tänaste
massikommunikatsioonis vaheldavate „pseudo-mütoloogiatest nagu
„ufodest“ ja meie iidseimate esivanemate uskumuste ja
veendumuste vahel. // On olemas painav kahtlus mingist tohutust ja
üüratust ja iidsest saladusest, mis on inimkonda saatnud aegade
algusest peale kuni aegade lõpuni. On olemas võõrliik meie keskel,
kellel on piisavalt seda n-ö „nurjatut kavalust“, et isegi ei
oletata millegi taolise olemasolu. Mida tähendavad meie pööraseimad
ja fantaasia-küllaseimaid unenäod ja fantaasiad?! Kes nad on kes
kujundavad meie saatust hällist kuni hauani...? On olemas see painav
kahtlus, et selle saladuse lahendust ei pea otsima teistel
planeetidelt ega teistest dimensioonidest. See võõrliik on alati
elanud meie hulgas, aegade algusest peale, kuid keegi ei ole neid kui
mõista ega tuvastada suutnud...? // Lähenetakse sellele tänase
päeva mütoloogiale nagu „ufoloogiale“ küllaltki teaduslikult
kohati, seda kirjeldades, klassifitseerides, kogudes andmeid ja tehes
järeldusi. Nagu peaks inimmeel kujundama oma jumalused ja
viirastused kuidagi teaduslikul kombel...? // Mütoloogia ongi ju
alati olnud midagi sellist, mis tuleb alles luua, ja kollektiivne
loomismütoloogia on kõige mõjusam faktor kujundamaks sootsiumite
tulevikku ja olevikku ja ümber-sõnastamas ühiskondade minevikku.
//
“...
see nähtus järgib kindlaid, kuigi kummalisi reegleid ja et see on
hämmastanud meie esivanemaid sama palju kui see esitab väljakutse
meie maailmapildile...”, lk. 85.
// Kogu see nähtumus järgib oma kindla-kujulisi reegleid ja isegi
loogikat. See esitab väljakutse meie tänasele arusaamisele
reaalsusest ja ilmselt hämmastas kogu see fenomen ka meie iidseid
esivanemaid. See on midagi maailmapildiga seotut, see on midagi mis
õõnestab ja kindlustab meie hektitsitlikku maailmapilti samaaegselt.
See on nagu maailmapilt kus ruum ja geomeetria ei vasta Eukleidese
geomeetriale, kus aeg ei moodusta ühtset voogu, kus temporaalusus on
pehmelt öeldes vahelduv. Loogika ei järgi Aristotelse trivalentset
loogikat ega ka Nagardzuna tertavalentset loogikat. See on uus maailm,
omaette mõtlemise, reaaluse-taju ja loogikaga. Maailm, kus kõik on
võimalik ja kus pole midagi otseselt keeltaut. //
“...
inimteooriate ja habraste unenägude vine üle kõrguva üldpildi
kontuure. // See igivana ja ülemaailmne müüt, mis on kujundanud
meie uskumiste ülesehitust, meie teaduslikke lootusi ja meie
nägemust iseendast.”, lk. 121. //
Midagi grandioosset näib olevat kerkimas üle meie ette-kujutluse
maailmast, ümbritsevast reaalsusest. Kõikvõimalikud inimlikud,
isegi teaduslikud ja filosoofilised teooriad versus
unenägude kummastav loogika ja pöörane fantaasiaküllus. See kõik
on midagi pöörast, kui seda nõnda ette kujutleda. Mingi tohutu ja
iidne vale ja pettus ja fatasmorgaana. Mingi iidne vale ja
ette-kujutlus, pöörane mitte-mõistmine. Kes nad on kes kujundavad
meie elu ja saatust ja kõige pööraseimaid unenägusi...? See on
midagi mütoloogilist iidsetest aegadest kuni tänase päevani välja,
üldkehtiv, vääramatu oma jõus ja hoos ja tõelisuses. Mis on
kujundanud, kes on kujundanud meie religioonide ülesehitust, meie
tänase päeva teaduslikke lootusi ja eesmärke? Meie nägemust
iseendast kui inimsusest. Kes nad on, kes selle kõigega juba kogu
ajaloo vältel hoolega tegelevad?!
Feminus... //
“...
Ma ei kuulnud tegelikku häält. // See oli rohkem sedamoodi, et
sõnad olid oma kohal, olid osa minust ja tema ei osalenud sõnade
tegelikus tekitamises.”, lk. 129.
// See mida kirjeldatakse ajaloo vältel „häälte“ ja
„piltidena“ on tegelikult, tänapäevast psühhiaatrilist
terminoloogiat kasutades vaid „nägemis- ja
kuulmis-hallutsinatsioonid“. Kuid kummaline on see, et midagi
taolist on tajutud juba kogu ajaloo vältel ja väga erinevates kohtades. See
on midagi, mille teaduslikuks uurimiseks inimsusel ei ole veel
ressursse ega võimalust kunagi olnud. Kuidas need kõik miljardid
inimesed ja nende arvamused enne meid on olnud nii kokkulangevad oma
ette-kujutlustega seoses kogu ajaloo vältel?! // See on kummaline, on
nagu sõnad või mõtted ja ei ole ka. Olen mina ise kes mõtleb ja
tajub midagi nii kummastavat nagu hääli ja ometi ei ole see mina
ise... See kõik on rangelt võttes sõnul kirjeldamatu. Kuuled
midagi, tajud midagi ja seda kõike ei ole tegelikult kui olemaski
üldsegi. Ja ometi on olnud see miljarditele enne meid midagi
igapäevast, kuigi ka muidugi midagi seletamatut. Ja nõnda jääb
see ilmselt olema kuni aegade lõpuni, kuni inimsuse lõpuni.
Kindlasti on olnud mõistlikke hingi kes
on uurinud kogu seda ulatuslikku fenomeni nagu ufoloogia sõna
teaduslikukski mõttes. Kes on üritanud läheneda sellele
nähtumusele loogikat ja mõistust abiks võttes. See ei ole
kosmoseteadus, see ei seostu kaasaegse füüsikaga. See ei ole ka
ebausu ajalugu, kuid kindlasti seostub see fenomen psühholoogiaga,
isegi psühhiaatriga selle ajaloolises perspektiivis. Kõige olulisem
ongi vaadelda nähtumust nagu ufoloogia selle ajaloolises
perspektiivis, sest alati on midagi kummalist nähtud ja tajutud,
nõnda taevas kui ka maa peal. Kõige olulisem uurimissuund ufoloogia
kui tänapäeva müüdi puhul on vaadelda antud nähtumust selle
ajaloolistest seostest lähtumisi.28
(12.
09. ´012.)
Alati
ja igal pool on olnud noid „võõraid“ inimeste hulgas, noid
sõnadega seletamatult võõraid olevusi. Nimetusi on neil muidugi
olnud palju: haldjad (ka Eestis-Soomes), nümfid, sireenid, sibüllid
(antiikajal), inglid (kristlikus traditsioonis), succubad,
jne. Kuid ometigi viidatakse nende nimetustega millegile, väga
kummalisele, mida tegelikkuses kui olemaski ei ole, ega olla saagi.
Jutt on nagu millestki muinasjutulisest ja ebareaalsest, kuid ometigi
millise järjekindlusega läbi kogu ajaloo oletatakse mingite
kummaliste olevuste olemasolu! Ja justnimelt on need olevused
sagedamini just naissoost.
-- Seega siis feminiinse
antuse mingi kummastav projektsioon. Juba katoliku kiriku annaalid
pidavat kirendama kõikvõimalikest pikantsetest episoodidest, eriti
just sugulistest episoodidest ja juhtumistest nonde võõraste naise
taoliste olevustega. Katoliku kiriku inkvisatsiooni õitseaegadel oli
see muidugi midagi läbinisti negatiivset ja karistamisele kuuluvat.
Kuid tänapäeval jääb üle vaid imestada, nonde muistsete elamuste
väheste säilinud ülestähendustega seoses. Tegemist on äärmiselt
viimistletud suguliste episoodidega. Mis aga teisalt omavad sellist
reaalsust, mida muinasjuttudele („fairy-tales“)
küll omistada ei saa.29
Olla
üks (Šoti) jutt, varasest uusajast (ilmselt?), et kedagi kummitas
kunaski mindi „haldjanaine“, vane mees põgenes Ameerikasse ja
seal maabudes teatas esimeses kirjas kodustele, et ka seal, Ameerikas
kummitab teada täpselt sama „haldjanaine“. -- See viitab nonde
suguliste episoodide teatavale omadusele, mis nagu nende naisolevuste
erinevad nimetusedki erinevates maailma paigus ja ajajärkudel viitavad sellele,
et tegemist on mingi internatsionaalse nähtumusega. Mis ei tunne ei
mingeid piire ega tõkkeid. Mis võivad levida vägagi kauge maa
taha; nagu Gloobus polekski ümmargune! Nonde kummalisel huvil ja
huvitatusel pole ei ajalisi piire (näitab ajalugu) ega tunnista ka
nad mingeid tõkkeid nagu tuhanded kilomeetrid...?30
Aegade
jooksul on kujunenud täiesti kummaliselt ebatavaline reaalsus, kõik
need paljud ülestähendused varasematest sajanditest, mis kõnelevad
noist üleloomulikest naisolevustest, kes muidugi „sobivad
inimliigiga bioloogiliselt“, kuid erinevad täiesti samas ja need
erinevused on siis midagi palju enamat kui „rassilised erinevused“
või erinev „füüsiline loomus“. Vahest on see „füüsiline
loomus“ midagi niivõrd erinevat, et see ei olegi enam pelgalt
„füüsiline erinevus“? Sest ka ette-kujutlusel, fantaasial,
heiastusel, kummitusel, vaimul, viirastusel, miraažil ja
fanastmorgaanal – on ometigi mingi kujuteldav reaalsus, nad nagu
koosnevad millestki, õhulisest-viirastuslikust küll aga siiski nad
on subjektiivselt (vahel olnud?) „reaalsena“ olemas –
ennekõike just – täiesti ülimaltki reaalsetena kohati kui
olemas olnud. // Kuid kes nad on kes tekitavad meie kõige
kummalisemaid unenägusi, röövivad meie kirgi ja vormivad meie
saatusi...? KES
NAD ON?!
-- Jääb siinkohal jagada autori ehedat kummastust, kes on uurinud
noid „võõrkontakte“ kogu võimalikult uuritava ajaloo jooksul
ja ikka suudab vaid väljendada oma imestust ja hämmingut.31
//
Kuid teisalt on olemas ju naised, kes kuuluvad küll inimliigi hulka,
moodustades selle
teise soo,
kes samuti „sobivad bioloogiliselt“, kellel on samuti suur
osatähtsus nt unenägude sisustamisel ja inimsaatuste kujundamisel
ja ka „kirgedega“ seoses. Saatus kujundatakse siis nõndamoodi,
et polekski kedagi midagi arvamas kui naisi ei oleks. Ja kes söandaks
vastu vaielda, et naised vahest ei nõua teatut emotsionaalset
suunitletust nagu nt kirgi, jms?! Kuid see oli vaid kaudne paralleel,
nimelt on inglid, haldjad, deemonid, jne., tihtipeale
rahvapärimustest kujutatud just naiste-taolistena. See võib olla ka
juhuslik sarnasus pelgalt, või siis ka mitte, sest kõik nood
rohkearvulised ülestähendused varasematest aegadest pole leidnud
juhuslikult seda sarnasust naiste ja „nonde olevuste“ vahel, olgu
nad siis „taevast või põrgust“. Kuid ühtmoodi kujundavad nood
naisolevused meie elusid ja saatuseid, neid on „uneski näha“ ja
kui mitte kirgi siis emotsioone seostub nondega samuti! Nagu ka
kõikvõimalikud sugulised episoodid nii unes kui ilmsi tolle
feminiinse
antusega seostunud on alati. Jne.
Kogu
sel nähtumusel, mis on mingil kujul kogu ajaloo vältel inimsust
saatnud (mida tänapäeval nimetatakse moega kaasas käies
„ufoloogiaks“, ehk siis tehniliselt ja mõistuslikult kõrgemalt
arenenud kosmosekülalisteks!) -- kogu sel laiaulatuslikul fenomenil
on kindlad septsiifilised omadused. Kogu sellel ülimalt
laiahaardelisel ja kogu inimliigi ajalugu hõlmaval legendide ja
müütide kogumikul on vägagi konkreetsed, satbiilsed ja muutumatud
omadused läbi kogu ajaloo ja kõikide generatsioonide. Tegemist on
nagu ühe inimsuse vanima legenditüübiga, iidse müüdiga mis
pajatab veendunud toonil mingitest inimestest targematest,
ilusamatest ja arukamatest ja arenematustest olevustest, keda
harilikult arvatakse pärinevat justnimelt „taevastest sfääridest“.32
See
on nagu mingi liigiomanegi infantiilsuse otsing, „Kaotatud
paradiis“, jne. Keegi peab olema targem ja ilusam, ja sellel
oletatul peab olema eriline huvi mitte ainult iga indiviidi hea
käekäiguga seoses vaid inimkonna saatusega seoses samuti. Nii
lihtne ja rahustav on mõelda, et mingid „Olevused“, meist
targemad ja paremad (ja näivalt igavesed) otsekui „hoiavad meil
kõigil silma peal“, mis ka aset ei leiaks, ürginimeste sõda või
planeedi häving tuumasõja tagajärjena. Küllap „keegi“ juba
teab, keegi targem ja arukam, ja hoiab viimses hädas kõige halvema
ära! See on nagu kollektiivne müüt, mille juured pärinevad aegade
algusest, kollektiivne ja erinevate ühiskondade piire ajas ja ruumis
ületav „infantiilne lapseunelm“. Kuid lootma ju peab, et ehk
ikka leidub targemaid! //
“... et tajuda selle hapra
unenäo tähendust, mis põhjustab inimajaloo paljusid painajaid...
// Ükskõik millal esitatakse ebaharilike olude komplekt, on
inimetadvuse loomuses seda analüüsida niikaua, kuni mingil tasemel
kohatakse mõistuslikku süsteemi. // Lugedes UFO- nähtust
fundamentaalsema probleemi erijuhuks, on meie ees kahene võimalus,
et see jääb väga pikaks ajaks lahendamata...”, lk. 169. //
Kuidagi hämmastavalt jääb aga kõige üle kanduma mingi unenäoline
reaalsus, mis ei järgi mingeid loogilisi ega üldsegi ratsionaalseid
kriteeriume, vaid näib otseselt just tundmustele ja emotsioonidele
suunatud olevat. See oleks nagu mingi igikestev vale, tahtlik
valetamine ja petuskeem, mitte kuigi oskuslik ega ka mõistuslik kui
selline. See üldiseim ja ürgseim vale on põhjustanud ilmselt
paljusid inimajaloo painajaid, see on olnud nii individuaalse kui ka
kollektiivse stressi ja depressiooni allikaks ja seda kogu ajaloo
vältel. Näivalt elab meie keskel tõesti mingi „võõrliik“,
kellega seondub nii palju ootusi ja lootusi ja milledes samavõrd on
ka kõigiti pettuda jõutud igati...? // Kuid siiski on säilinud
uuriv inimvaim, mis probleemidega ta oma teel ka kokku ei põrkaks.
Ikka tuleb ratsionaalselt ja rõhutatult uurida kõike ümbritsevat
(olgu või viirastusi või ingleid vms!) ja teha sellest konkreetsed
järeldused, mis viisil talitades on juba see inimmõistus omandanud
kontrolli selle materiaalse ümbritseva reaalsuse üle ja teeb
esimesi arglikke katseid hõlmata ka lähemat maailmaruumi. EI saa
olla olemas midagi, mida “uuriv inimvaim“ mõista ja analüüsida
ei suudaks, antagu meile vaid aega ja sihikindlust sellel
uurimistööl! (Ja soovitatavalt: antagu meile kasvõi üksainus
pisike „vaim/kummitus/haldjas/ingel“ keda uurida ja kelle peal
katseid teha! = sic!).
“... Teadetes esinev olendite
käitumine on alati absurdne nagu nende sõidukite välimuski on
naeruväärne. lk. 171. // Kuid täpselt sama võib ju väita
mis fenomeni kohta iganes, nt naiste kohta: „nende käitumine on
(peaaegu ) alati absurdne, nende arusaamine mistahes sõidukite
välimusestki on naeruväärne. Ja sõna-sõnalt just nagu naissoost
isendite juhul pea igal üksik-juhul kogetud iga indiviidi poolt elu
aeg: „Arvukatel juhtudel, kus nendega on sõnaliselt
suheldud, on nende väited olnud süstemaatiliselt eksitavad.”
(Ibid.) // Sama lugu on ju naistega, kui nendega isegi
„sõnalisse kontakti on laskutud“, siis on kuulda äärmiselt
irratsionaalseid, emotsioonidest juhinduvaid ja absurdselt
loogika-reegleid rikkuvaid arvamusi ja väitmisi. Mis näib
iseloomustavat erinevate naissoost isendite puhul lausa reeglipärasusena
„õrnemat sugu“ kirjeldav „süstemaatiliselt eksitav“
informatiivusus, mis paistab olevat lausa sooliseks eristavaks
kriteeriumiks. Kuid see väidetakse olevat ka kõigiti loomulik.
(Tulenevalt soolistest, neuro-füsioloogilistest või kasvatuslikest
tingimustest ja oludest).
“... Kuigi ainult siis võib
jõuda mingile arusaamistasemele, kui analüüsida viimase neljakümne
aasta jooksul toimunud kõigi maade tuhandeid sarnaseid juhtumeid. //
Näiteks teatas suur hulk tunnistajaid, et nad tajusid äkki selgeid
mõtteid oma peas, tõsiasja, mida nad tõlgendasid kui märki
telepaatiavõimetest osadel tulnukatel.”, lk. 176. // Kuid kui
seada kohe alustava küsimusena kahtluse alla kogu see moderne
nägemus sellest ulatuslikust ajaloolisest pärandist? Kui ei olegi
tegemist mingi ajutise ja tähenduseta ja
mõistmatuse-vassimise-pettuste seguga nagu see „ufoloogia“
endast näib kujutavat. Kui selle vastu on kogu inimkonna kogu ajaloo
lugematud teated, mis kõnelevad mingist äärmiselt
raskesti-mõistetavast kuid täiesti psühholoogiliselt reaalsest
alternatiivsest tajumise ja mõistmise võimalusest. Kui äkki ei
peakski otsima fenomeni põhjusi nn „maavälisuse-hüpoteesis“,
kui on olemas lihtsalt tajumise, mõtlemise ja tunnetamise võimalused
inimliigis endasgi latentsel kujul olemas. Kui me ei tunne veel oma
meeli ja mõistust, oma taju ja oma soove ja vajadusi piisavalt
selgelt ja ei ole seda kunagi täielikult teinud kogu varasema
inimajaloo vältelgi piisavalt?! // See seik, et tajuda äkki
„selgeid mõtteid oma peas“ ei anna ju tõesti alust kahtlustada
mingi „maavälise mõistuse telepaatilisi võimeid“?! Vahest on
selliste kogemuste saajate jaoks „selged mõtted“ nimelt midagi
õige ebatavalist?! Maavälisuse teooria kinnituseks niisusgused
„mõtted“ küll täit alust ei anna siiski ometigi...? //
“... Viimase kahekümne viie
aasta jooksul on kompetentsed uurijad tunnistanud vähemalt kümme
tuhat tundmatu lendobjekti vaatlust seletamatuks ... // ... ja
tõendeid psüühilistest küsimustest nagu ennustamine, psühhokinees
ja telepaatia...”, lk. 178. // Kindlasti on olemas normaalsus
ja sellele väljakutseid esitav „ebanormaalsuseks“ tembeldatu.
Kuid siinne kirjutis pole ju mõeldud psühhiaatriliste vaevuste käes
vaevlevate „vaeste patuste“ hingehädade kirjeldamiseks. Kuid
huvitav on muidugi seos, et „ufo“-nähtus on nõndasama lihtsalt
seostatav nn. „hullumeelusega“, nagu loendamatutel juhtudel
ilmselt on olnud! Mingite psüühiliste vaevustega, psühhiaatriliselt
määratletud juhtumitega. // Ja keda lugeda „kompetentseteks
uurijateks“ milleski niivõrd septsiifilises ja ulatuslikus
nähtumuses kui nn. „ufoloogia“?! Vahest nood „kompetentsed
uurijad“ vajaksid ka eelnevalt oma „pädevusega“ seoses
uurimist omakorda. // JA muidugi tuleb kasuks olla kursis, kasvõi
üldhariduslikulgi kombel!, varasema inimkogemusega antud valdkonnas.
Inmajalgu ei alanud ju esimeste „ufode“ nägemisega. Ja alati on
ju midagi kummalist nähtud nõnda nii taevas, kui ka maa peal...
Midagi seletamatut ja kummastavat on alati nähtud, kuuldud ja
kogetud, midagi mida ei ole suudetud mõista, kuid mis omab täiesti
reaalseid kvaliteete (mainitud meelte-tajudega seoses nt); midagi, mis
lahutamatult kui inimeksistentsi juurde kuulub. Olgu see miski siis
midagi n-ö „maavälist“, või siis muistsete uskumuste haldjad,
inglid või deemonid... // Kas on ikka kindlaid ja täiesti tõestatud
„Tõendeid“ niisugustest psüühilistest nähtumustest nagu
„ennustamine, psühhokinees ja telepaatia“?! -- Miks siis kogu
ajaloo vältel, ega meiegi (massikommunikatsiooni ajastul) pole selle
kohta vaieldamatuid (ja dokumenteeritud ning salvestatud) tõendeid
ometigi ühtegi ette näidata?! Vahest on see ümbritseva reaalsuse
tajumise viis noil ekstreemsetel juhtudel (vaimud, viirastused,
ufod), lihtsalt midagi nii ebamaist, ja omab kvaliteete, mida
meeltega seotud mõtlemine kuidagi omaks võtta ei suuda kohe? Kuid
mis evivad ometigi teatavat täiest piisavalt reaalset kvaliteeti? //
Telepaatia (= „mõtete lugemise kunst“, „mõtete
ülekandmine kauge maa taha“, jne.) on kindlasti huvitav ja
tänuväärne uurimisaines. Ja selle reaalsust võib siinse
tagasihoidlikute kommentaaride kirjutaja täiesti tõsikindlalt ka
väita. (M.L. = 12.09. 2012.). Nn. „telepaatia“ on olemas küll,
on alati olnud, nii nagu on unenäod alati olnud tehtud, teiste
poolt, nonde võõraste, naiste, poolt tehtud, -- kõik unenäod,
mida aegade jooksul on nähtud on justnimelt mingite naiste
poolt kujundatud ja valmistatud. JA see on täiesti kindel fakt:
naised teevad unenägusi nagu nad alati on teinud ja seniks teevad,
kuniks inimliigil püsi on. (Kuid sellest valdkonnast mujale
kirjutada. Olgu see fakt lihtsalt siinkohal mainitud: naised on
alati unenägusi teinud. Ja nn. „telepaatia“ on täiesti
võimalik ja igapäevane nähtumus mõnele dekaadegi. Seegi kõik on
võimatu nagu see mida „ufoloogiaks“ nimetakse, mis on samuti
naiste poolt fabritseeritud, on nägemusi ja heiastusi isegi alati
nähtud, nii unes kui ilmsi, nii taevas nõnda ka maa peal...!).
“... et seisukoht / et
tundmatud lendobjektid on lihtsalt teistelt planeetidelt tulevate
külaliste sõidukid, on naiivne...”, lk. 183. // Muidugi on
elementaarne see, et seisukoht, nagu oleksid kõik psüühiliselt
adutavad, kuid mõistuslikult veel mitte tõlgendada suudetud vaimsed
ja spirituaalsed nähtumused midagi ainult „maavälist“ oma
olemuselt täiesti naiivne. See on rohkem kui naiivne, see oleks
rumal, tõlgendada, midagi, mida kogu inimajaloo vältel on nähtud
ja adutud, kuid mis hariliku reaalusus-kirjeldusega ei taha sobida
otsemaid jumalikuks-taevalikuks (varasematel aegadel) ja n-ö
„maaväliseks kõrgtsivilisatsiooniks“ (tänapäevane „ufoloogia“)
üks ülimalt lihtsustav ja naiivne seisukoht. //
“...
Need, mida me nimetame tundmatuteks lendobjektideks, pole ei objektid
ega lenda. // UFOsid on nähtud läbi kogu ajaloo ja need on alati
saanud (või andnud) iga kultuuri raames omaette seletuse.33
Võti nähtuse mõistmiseks
seisneb tema psüühilistes mõjudes, mida ta tekitab või
psüühilises teadlikkuses, mida ta võimaldab oma vaatlejais.”,
lk. 184. // Need psüühilised nähtused, mis on esinenud kogu
teadaoleva ajaloo jooksul ja mida tänapäeval on tavaks (viimased
pool sajandit umbes) nimetada „tundmatuteks lendobjektideks“, ei
ole sisuliselt ei „objektid“ ega ei „lenda“ nad ka. Tegemist
on rangelt võttes ulatusliku psüühiliste fenomenide
diaspansiooniga, mis pigem vastanduvad materiaalsetele objektidele.
Viimase poole sajandi jooksul on massimeedias lihtsalt kajastatud
paljuski noid „lendobjekte“ tulenevalt tänapäevase
tehnitsistliku maailmavaate eelistustest. // Seda fenomeni, mida nüüd
nimetatakse “ufodeks“; on täheldatud kogu kirjutamata ja
kirjutatud ajaloo vältel ja igal ajal ja igas kohas on nad saanud
mingi konkreetse (kui suuresti individuaalselt varieeruva) seletuse
ja selgituse vastavalt kohalikule kultuursuse (või kultuurituse)
tüübile. // Peaks olema juba ajastuid tõestatud, et teadvus siiski
suudab avalduda „kehaväliselt“, on olemas laialdane psüühiliste
fenomenide värvikirev gamma, mis seda ilmekalt tõestab. Kuid
ilmselt oleks siis kogu inimajalugu kujunenud suuresti teisiti, kui
oleks rangelt ja teaduslikult tõestatav, et „teadvus suudab
avalduda kehaväliselt“, see oleks võimalikku teoretiseerimist
teadvuse ja mõistuse ja inimpsühhika valdkonnas märgatavalt
laiendanud. // Niinimetud „ufo“-fenomeni selgituse võti peitub
inimpsühholoogia valdkonnas, vastav nähtumus on ennekõike
psüühiline, nii oma mõjude kui psüühika erinevate staadiumite ja
teadlikkuse astemete kohaselt. //
“... Aga selle mõju on
vististi tohutu. Tõsiasi, et meil pole sellise mõjuteguriga
tegelemiseks metoodikat, näitab ainult, kui vähe me teame omaenda
füüsilisest maailmast.”, lk. 185. // Selle tänapäevase
müüdi nagu „ufoloogia“ mõju on ilmselt oletatust palju
laialdasem ja seda on suures osas õhutanud just
massi-kommunikatsioon. // Võimalik, et ümbritsevast füüsilisest
maailmast teab tänane tehnitsistlik teadus juba nii mõndagi, kuid
teisalt on jahmatav lausa kui vähe inimsus on teadnud omaenda
liigiomasest psüühikast ja selle võimalikest teadvustamata ja
defineerimatuks jäävatest fenomenidest. Kui „ufod“ on ennekõike
psüühiline fenomen, siis tuleks esmalt välja töötada sellekohane
metoodika (kaasates eri-teadusi nagu psühhiaatria ja neuro-kineetika)
et suuta mõista seda ülemaailmset ja pool sajandit levinud
„tänapäevast müüti“ nagu „ufoloogia“ seda endast kujutab.
//
“...
Teatud
määral tahavad nad inimesi lollitada
...
// ja
nad püüavad inimesi segadusse ajada. // Võib äkki nii olla, et
nende jõud on piiratum kui nende tegevus lubab hinnata ? Võib nii
olla, et keegi või miski veab meid fantastiliselt ninapidi ?”,
lk. 246. // Kõikide nende “ufo“ teadaannete kohal lasub
naiivsuse kui mitte öelda imbetsiiluse pitser. Näivalt ei ole need
„maavälise kõrgtsivilisatsiooni“ esindajad kuigivõrd
intelligiiblid. Teada-anded on vastuolulised, naiivsed,
segatust-tekitavad, kui mitte otse välja öelda, rumalad ja
debiilised. Otsekui poleks mingitki mõistust ega loogikat sellel
„ülimuslikul liigil“ ollagi?! Eesmärgiks ei saa ju olla üle
Gloobuse „inimesi segadusse ajada“, pigem on siin tegemist üldise
psüühilise, liigi-omase fenomeniga selle tänapäevaselt
tehnitsistlikus kuues, mida iseloomustab ebaloogiline kordineerimatus
ja vaimne küündimatus, mis evib lausa idiootlike omadusi. // Kuid
ilmselt on kogu ajaloo vältel kui aimamisi oletatud, et „Keegi“
või „Miski“ mõjutab inimsust petlikul kombel ja taotluseks on
mingi üldine kontroll, mis oma loomult on aga ebaintelligentne kui
mitte suisa idiootlik. //
“... Inimtehnika arenedes on
muutunud võimatuks uurida ühtki UFO-teadet, arvestamata, et kõigi
klassikaliste hüpoteeside kõrval on võimalik ka sihikindel
pettus.”, lk. 254. // Ilmselt on suures osas väga paljude
nonde „ufo-teadete“ puhul tegemist sihikindlate võltsingute,
väljamõeldiste ja pettustega. Missugune „ufo-huviline“ indiviid
ei sooviks mingeid taolisi teateid levitada, ning tehnilised seadmed
võimaldavad tänaseks juba üsna komplitseerituid pettusi ja
võltsinguid. //
“...
Kui UFOd on tõelised, peavad nad siis tingimata olema kosmoselaevad
? //
Kas “kosmoselaeva”-hüpotees seletab rahuldavalt UFO-nähtuse
efekte sellistena nagu me neid tänapäeval teame?
Vastus on lõplik ja kindel “ei”.”,
lk. 260. // Antud fenomeni nagu „ufod“ puhul tuleb veelkord
rõhutada fenomeni ajaloolist tausta ja rangelt psüühilist loomust,
(olgu siis tegemist võltsingute või psüühikahäiretega).
Mingite “lennumasinate“ või „kosmselaevade“ olemasolu
võimalikkus oleks sisuliselt täiesti naeruväärne. // Ilmselt pole
kunagi nähtud ühtegi mainitud objekti ega ei nähta ka kunagi. Ja
ometigi on kogu ajaloo vältel nähtud nii mõndagi kummalist „nii
taevas, nõnda ka maa peal“...! //
“... Üks kahest, kas UFOd
valivad enda tunnistajaid psühholoogilistel või sotsiaalsetel
põhjustel või on nad midagi hoopis erinevat kosmosesõidukitest.”,
lk. 262. // Ilmselt on just nõnda, et noid „ufosi“ näevad
indiviidid just ennekõike kas psüühilistel või sotsiaalsetel
põhjustel (psüühiliselt haiged ja sotsiaalselt küündimatud
indiviidid) ja kindlasti on nende „psüühiliste kujutluste“
puhul tegemist inimtaju ja psüühika veel ammendavalt läbi-uurimata
valdkondadega. //
“... Ma oletan, et on olemas
spirituaalne kontrollsüsteem inimteadvuse üle ja paranormaalsed
nähtused nagu UFOd on üks selle avaldusvormidest.”, lk. 274.
// Alati ja kõikidel aegadel on kõige üle ja kohal kumanud
mingisugune ähmane aimdus, et on olemas mingi „spirituaalne
kontrollsüsteem“, mille eesmärgiks on kui inimeste tegevust ja
isegi mõtteid kontrollida. Ja vahest see ei olegi nii kummaline ja
mõeldamatu idee, vahest on taoline vaimset kontrolli taotlev
nähtumus ka alati mingilgi kombel ka olemas olnud...? Kuid õnneks
on see küündimatu, ebaintelligentne ja suures osas juhuslik ehk
sporaadiline. Tegemist ei ole „Vaimse kontrolliga“ sõna otseses
mõttes, pigem vastavate pürgimuste mingi debiilise ja infantiilse
vormiga. Kuid üldiseim taotlus näib olevat siiski ühene,
kontrollida inimeste tegusid ja tegevusi ja isegi mõtteid. Õnneks
on taolised taotlused juba ette määratud läbikukkumisele, nagu
senine ajaloo kulg on ilmekalt tõestanud. //
“...
Kui
UFOd toimivad müütilisel
ja spirituaalsel tasandil,
on neid tavapäraste meetoditega peaaegu võimatu avastada.”,
lk. 276. // Selle laialdase tänapävase fenomeni nagu „ufod“
mõju ongi ennekõike vaimne elik siis spirituaalne. Kuid ajaloolises
mastaabis on tegemist peaaegu mütoloogilise nähtumuse ja mõjuga.
Ilmselt on selle fenomeni juured ja lähtepinnas kogu ajaloo vältel
üsna samane püsinud. Ja alati on olnud peaaegu võimatu avastada ja
uurida selle nähtuse olemust ja mehhaanikat. Vaimsest
kontrollsüsteemist on saanud aja jooksul müüt ja müüdid evivad
ju pool-religioosset tähendust, neid ongi võimatu veidigi
teaduslikumalt uurida. //
“...
UFOsid ei saa uurida ühegi tavapärase meetodiga,
kui nad on vahendid, millega korraldatakse ümber inimmõtteid.
//34,
lk. 277. // Seda laialdast fenomeni nagu „ufod“ is saa uurida
ühegi kunagise ega tänase teaduse metoodikat järgides. Jutt on
mingist „spirituaalsest kontrollsüsteemist“, mille üheks
eesmärgiks näib olevat kujundada isegi inimmõtteid. // Kuid
selline nähtus, mis oma olemuselt on vaid „paranormaalne“ ei saa
ju loogiliselt ega ratsionaalselt midagi eriti kontrollida. Ja
inimeste uskumused ja religioossed tõekspidamised on juba oma loomult
ajaloolised ja müütilised ja juhsulikult suurte ajavahemike jooksul
tekkinud. Nii, et see „spirituaalne kontrollsüsteem“ ei suuda
kujundada ei inim-indiviidide mõtete paljusust, ega ajalooliselt
kujunenud religioone ega uskumusi. Kuid ometi näib sellel
„kontroll-süsteeemil“ olevat just taolisi pretensioone. Mis on
järjekordne tõestus vastavte dententside ebaintellektuaalsusest
siis vaid ilmselt.//
“...
Aga sellised pikaajalised muutused on olemas. Nad
valitsevad tsivilisatsioonide tuleviku üle. Müüdid määravad
nähtusi...
// Need töötavad täielikku süsteemi moodustavate sümbolite
varal. See süsteem on metaloogiline, kuid mitte metafüüsiline.//
... ja psüühiliste vahenditena, mille täpsed omadused jäävad
määratlemata.”,
lk. 278-279. // Ilmselt ei ole olemas siiski nii pikaajalisi
„kontroll-meetmeid“; mis võiksid kujundada ajaloo kulgu ja
„valitseda tsivilisatsioonide tuleviku üle“. Selleks on taolisel
„kontrolli-taotlusel“ liiga sporaadilised eeldused ja vähesed ja
juhuslikult muutlikud võimalused ning ressursid. Müüdid võivad ju
ajaloolisi nähtumusi ja individuaalseid teadvus-seisundeid esile
kutsuda, kuid müüdid on oma loomult ju ajaloolisel kombel
juhuslikku laadi. Kui oletatagi mingit pürgimust läbi ja üle
ajaloo, üldiseima kontrolli taotlemise sihil, siis on kogu
inimajalugu selleks liiga mahukas protsess, et sealt palju peale aja
jooksul juhuslikult kujunenut oletada oleks. // Iga süsteem kasutab
mingeid sümboleid ja muid taolisi kindlakujulisi kriteeriume ja
ühikuid. Kuid „sümboolne“ mõjutamine on juba leksikaalselt
mõistetud kui vaid kaudne ja vähe oluline mõju avaldamise viis,
mille ei saa olla määravat tähendust. // Neologism nagu
„metaloogika“ (= loogikat „ületav“ või isegi „ennetav“?)
ei tähenda vaimu ajaloo jooksul pea kunagi midagi sellist mida
juhuslikult nimetataks Euroopa ajaloos „metafüüsiliseks“. //
„Ufode“ uurimine peaks kõlama kui üleskutse uurida inimpsüühika
perifeerseid osi ja omadusi, midagi sellist, mis harilikult ei arvata
inimpsüühika juurde kuuluvat, kuid mis ometigi on olemas ja
kujundab paljude igat argist hetke ja päeva, ning nõnda ka nii elu
kui saatust tervikuna. //
“...
ja nende käitumise näivalt absurdseid, unenäolikke elemente ? //
... et me võime olla võimetud võõra mõistlikkuse keeruliste ja
absurdsete võimete ees ... //35,
lk. 285. // Unenäoloogika käib oma kindlaid radu, olgugi need vahel
kui absurdsed näivad olevat. Selles peitub oma vihje, samastada
unenägude ja “ufode“ absurdsust, võrreldes neid nõnda
omavahel...? Seegi on täiesti võimalik, et inimsus on kogu ajaloo
vältel olnud võimetult abitu mingi veidi teistmoodi „mõistlikkuse“
mõneti keeruliste ja täiesti absurdsete meetmete ees. // Kuid tuleb
nõustuda siinkohal autoriga, et inimmõistus ja teaduslik
uurimisvaim suudavad kunagi ikka, olgu või palju aegu hiljem,
lõplikult välja selgitada selle kogu ajaloolise mõistatuslikkuse
ja selle põhjalikult läbi uurida...! Mõista selle nähtuse
toimemehhaanikat, avardades sellega oma teadliku mõistmise võimet
ja nõnda kogu ümbritseva reaalsuse tajumise võimet üldsegi. Võtku
see aega veel palju võtab, kuid kunagi peab see siiski võimalikuks
osutuma! //
“...
Need sündmused toimusid reaalsuses, mida me veel ei mõista, nad
mõjusid veel avastamata osale inimtajust. Ma usun, et UFO-nähtus on
üks teid, mille kaudu võõras uskumatult keeruline intelligents
suhtleb meiega sümboolselt.
Pole viidet selle maavälisusele. Selle asemel kuhjuvad tõendid, et
sellel on ligipääs psüühilistele protsessidele, millele meie veel
ligi ei pääse või mida me pole isegi veel uurinud.”,
lk. 290. // See on mingi täiesti erinev reaalsuse tajumise ja
mõistmise viis, millel mõistmiseks ja uurimiseks pole ajaloo vältel
otsekui piisavalt võimalusi olnud. See „võõras“ ja „uskumatult
keeruline intelligents“ ei tarvitse muidugi olla otsesõnu
„maaväline“. Kaheldav on ka selle „võõrikus“ ja
„intelligentsuse määr“, kuid fenomen on olemuselt on muidugi
põhjalikumat uurimist väärt. // Sümboolne lävimine eeldab
muidugi teatavat intelligentsuse alammäära, mis aga nonde „ufodega“
seoses on mõneti kaheldav. // Kuid kindlasti ei ole fenomeni puhul
tegemist millegi sõna otseses mõttes „maavälisega“. Selle
asemel on rohkem kui ilmne, et osa inimsusest on omandanud ajaloo
vältel juurdepääsu haruldasematele ja rariteetseima kasutusulatusega
psüühilistele protsessidele mida läänelik (psühhiaatria)teadus
ei ole veel ammendavalt uurinud. Kuna lihtsalt pole olnud võimlik
uurida midagi sellist, mida arvatakse mitte olemas olevat, nagu need
ekstreemsed psüühilised kogemused (nagu „ufod“, telepaatia,
telekinees, jne) endast kujutavad. //
“...
Kuid ajal, mil me hakkama kahtlustama, et iidsed väljakutsed tõi
valguse kätte kõrgtehnoloogia, on loov mõttemäng vajalik. Kas
võib leida teeraja reaalsusteni, mis ei asu kaugetel planeetidel,
vaid otse meie ümber, teispool meie tavateadvust ? // ... määratleda
teadvust
kui protsessi, mille abil saadakse ja muudetakse teabelisi seoseid.
Aja ja ruumi illusioon oleks ainult seoseid muutva teadvuse
kõrvalmõju...
// Paljude aastate vältel on UFO-nähtus olnud toeks
inimkujutlusele, raamiks inimtragöödiale, aluseks inimunedele.”,
lk. 291. // Siiski on nõutav nii loov mõttemäng, kui teadusliku
uurimisvaimu edendamine ja seda ka antud fenomeni puhul.
(Kõrgtehnoloogia osatähtsust kõigi sarnaste inimsuse varasemate
kogemuste esiletoomises ei saa üle tähtsustada, pigem on
tehnoloogia noid muistseid müüte omal kombel ümber kujundnaud). //
Vahest on meie hulgas, meie keskel mingi täiesti erinevalt
ümbritsevat reaalsust tajuv kooslus, mis kohe kindlasti ei ole
„maaväline“ (sõna otseses mõttes)? // Teadvust võibki
määratleda kui protsessi „mille abil saadakse ja muudetakse
teabelisi seoseid“. Aja ja ruumi illusoorsuse täielik tõdemus
süveneb tulevikus teaduse abil ilmselt veelgi. // Ilmselt on see
„ufo“-fenomen olnud viimase poole sajandi jooksul aluseks olnud
nii inim-tragöödiatele kui – komöödiatele, nagu see inimelu
kipub üldse olema...36
Võimalik, et see „ufo“-fenomen on juba tänaseks Globaalsel
tasandil omandanud uue sümboolsegi tähenduse (mida kultiveerib
jätkuvuseski veel massikommunikatsioon). // Inimese arengut ei saa
aga kujundada ükski kontrollsüsteem, kuis siis vaid väga kaudselt
ja juhuslikul kombel. // Muidugi on inimpsüühika mõjusid eriti
just inimeste uskumustes täiesti selgelt võimalik tuvastada. //
Spirituaalne ehk vaimne elu on midagi liiga laiaulatuslikku, et seda
mingi „kontrollsüsteemiga“ segi ajada või ära vahetada
võiks...? // Poliitikat mõjutavad ilmselt poliitikud, ajalugu suures
osas ilmselt ajalooline juhus, mille produktiks on ka kultuur, kui
selline, kuid seda võtta sõna positiivses mõttes. // Vahest on
siiski inimsooga seoses teada, et inimliik koosneb kahest soost ja noid
maaväliseid “ingleid/deemoneid“ ei peagi nõnda kaugelt otsima.
Vahest on lihtsalt naiste
aju
veidi erineva ehitusega ja kõikvõimalikud unenäod ja psüühilised
nähtumused (ufod, telepaatia, jne) on kuidagi ajaloo vältel noid
liigikaaslasi nagu naisi kuidagi eriliselt huvitama hakanud? (See on
muidugi täiesti ilmne isikliku kogemuse põhjal!). Naised teevad nii
unenägusi, kõikide aegade jooksul juba ja nõnda on ka kõik
„ufodega“ seotud psüühilised nähtumused olnud just naiste
poolt fabritseeritud. See on täielikku kinnitust leidnud juba
dekaadi vältel juhindudes empiirilsest ainesest. // Ka
naised on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie
tulevikku. --
M.O.T.
ASTRONOOMIA
.
2011
& 2012. A. D.
EESSÕNA.
Kirjutades
siis otsekui eessõnana, siinse kirjutamise teise osa alustuseks.
Nimelt oli plaanis siis lõpetada oma rõhutatult SKEPTILNE
kirjutis (mis omas kirjutamisel aastatid aega), ka millegagi, mida
võiks vahest nimetades „astronoomiliseks
poeetikaks“.
(Muidugi, tulenevalt selle-ainelise vähese kirjanduse, astronoomilise
kirjanduse, kättesaadavusega soes, ilmselt siis pigem kui:
„võhiklik
astronoomia“?).
Kuid siinkohal oleks oluline rõhutada käesoleva kirjutise põhilisi
sihiseadeid. Peamine selles kirjutises oli ju nn „UFOLOOGIA“
(mis nimetusest kui neologismist võib tuletada ka veelgi
neologistlikuma nimetuse nagu nt „ufonautika“).
JA kogu see ülal-esitatud käsitlus nn „ufoloogiast oli kirjutatud
(nende aastate jooksul) vaid rõhutamaks väga skeptilist
lähenemisest sellele nähtumusele, mida viimased u pool sajandit
justnimelt „ufoloogiaks“ nimetatakse. Tegemist oli siis
äärmiselt skeptilise lähenemisega antud fenomenile, rõhutades
antud nähtumuse psüühilisi ja psühholoogilisi korrelatsioone; ja
ennekõik, vaadeldes toda fenomeni ennekõik just ajaloolises
perspektiivis. SEEGA:
arusaam nõndanimetatud „ufoloogiast“ kui fenomenist oli
skeptiline, psühholoogia osatähtsust rõhutav ja ennekõike
vaadelduna ajaloolises perspektiivis. (Nagu ülaltoodust vahest
nähtus). Toetutud sai muidugi 2 erinevale autorile, nagu vaimustav
Prantsuse „ufo“-uurija Jaques
Vallèe
ja austerlane nagu C.
G. JUNG.
(Antud autorite 2 teosele tuginedes, nende tsitaate kommenteerides,
etc!).
KUID
jah, selle kirjatüki lõpetaks millegagi astronoomiast, mida tuleks
lugeda oma (küllaltki võhikliku) arusaamisega kogu sellest
lõpmatusest nagu astronoomia, seega siis:
„Poetica Astronautica“.
Kuidas ühendada pseudoteadus nagu nn „ufoloogia“ kõige
olulisema teadusvaldkonnaga nagu astronoomia? Seda siin siis
järgnevalt üritades. Antud kirjutise sihiseadeks oli siis vaadelda
pseudoteadust nagu nn „ufoloogia“ võimalikult skeptiliselt,
rõhutades antud fenomeni psühholoogilisi korrelatsioone ja
rõhutamisi just ajaloolist perspektiivi. Ja lõpetades see kirjatükk
teatava „luulelise astronoomiaga“, nagu `Poetica
astronomica´...
Sissejuhatus:
2009. A. D.
„...
-- Planeetidevaheliste lendude aeg on käega katsuda, // Ja muidugi
on seal juttu kaugetest galaktikatest, kuhu jõudmiseks tuleb muuta
aja ja ruumi omadusi. // ... ja ajapikku kaob argiasjade virvarri
igatsus kaugete maailmade järele.“, lk. 3. /---/ „...
Algab meie ringkäik tähtede maailma.“, lk. 4.37
30.
09. 2009.
//--
34. A. D., -- Olen 34. aastane ja esimest korda elus kirjutan
ma midagi ka astronoomiast kui sellisest. Kuid huvitunud olen sellest
valdkonnast olnud kogu oma teadliku elu. Juba varasest east on
huvitanud need külmalt ja sinkjalt siranud tähed, ja kunagi nägin
ma veel omagi silmaga ka Kuu nähtavat külge. Astronoomia on
äärmiselt huvitav uurimisvaldkond; see on midagi mis on inimesi
huvitanud juba kõikidel aegadel. Muistsetel aegadel juba, antiikaja
Euroopas olid juba tähtkujud, teati mõndagi tähtkujudest; ja
muistsetel Araabia nomaadidel oli iga võimaliku tähe kohta oma
nimi. Muistsed Kesk-Ameerika algelised astronoomid koostasid juba
üsnagi täiuslikke kalendreid; seega: on olnud inimeste huvi
tähtede vastu juba peaaegu, et igavene. Sest see on midagi
üldinimlikku ja ääretult siiralt midagi mõistetavat. See
on inimliku uudishimu ja teadmisjanu vili. Sest, et mida
mõistlikku, tavatähenduses, on leida astronoomiast, mida mõistlikku
on n-ö “tähtedeni lendavates rakettides” ? – Astronoomia
kui selline on puhtakujuline inimliku uudishimu vili.
Ja pealegi on astronoomia, huvi
põhjatu taevalaotuse vastu ka tõeliselt ja üldinimlikult
idealistlik pürgimus. See on nagu kogu euroopalik filosoofia
ja hilisem teadus. Huvi seni-adumatu järele, teadmishimu ja
mõistetav uudishimulikkus. // Ja pean tunnistama, et alles siis
hiljuti, alles 34. aastaselt tean Kuu nähtaval küljel 10. nime. JA
Kuu nähtamatul küljel siis saab iga inimene teada vaid kolme nime.
JA Kuu nähtamatut külge ei näe oma silmaga, pea mitte kunagi
ükski inimene. Vähemalt kaasaegsetest küll mitte keegi. //
Kuid juba ülejärgmise laulupeo aegu minnakse taas Kuule, selleks,
et sinna ka jääda. Seega siis 50. aastat hiljem kavatsevad USA
teadlased taas Kuule jõuda, täpselt 5. dekaadi hiljem. Ameeriklaste
Kuu-programm vältas siis ju ometigi 1969-1975, ja u. 5. inimest
kindlasti jalutasid ka Kuu pinnal. JA siis nõnda jällegi, 5.
dekaadi hiljem.
Seega
siis 50. aastat hiljem, peale esimest nn. “kuundumist”, hakkavad
USA teadlased rajama baase Kuule, selleks, et sinna ka jääda. Mina
olen siis, 2019. aastal saamas juba 45. aastaseks. Ja järgmiseks
on kavandatud MARS-ARESE programm. Esialgsete andmete kohaselt,
aastal 2024 toimub esimene mehitatud lend Marsile. Kuigi need on veel
esialgsed andmed. Ja esimene Hiina RV kodanik astub esimesi samme Kuu
peal aastal 2020. // Suureks saavutuseks on juba viimased kaks
dekaadi olnud see Rahvusvaheline Kosmosejaam: “Freedom”. Selles
projektis osalevad peale USA ja Vene, ka EU maad, pealegi veel ka
Canada ja Jaapan. See on viimaste andmete kohane tõdemus. JA
põhjenduseks kogu sellele “kulukale lõbule”, on toodud lihtsalt
“parem kosmose uurimise võimalus”, seega siis: puhtakujuline
uudishimu.
Kosmose
uurimine. Galaktika, läbimõõdus 1oo ooo valgus-aastat, ja
paksus Päikese juures ligi 1o ooo valgus-aastat. Päikene, nn.
“kollane kääbus”, mis kannab nime SOL; -- kaugel-kaugel,
Galaktika äärealadel paikneb üks tähtsusetu kollane täht,
kollane kääbus, mis on küllatki tavaline nähtumus. Ja selle
kahejalgne, ahvidest põlvnev eluvorm, on tänaseni kogu oma
ajaloolise primitiivsuse säilitanud. Mis väljendub ka selles,
et kosmose uurimist, kogu astronoomia-huvi peetakse kulukaks ja
tähtsusetuks. Elu maal pidi arenema kas siis selleks ligi 3,5
miljardit aastat, et selliste tõdemusteni jõuda ?! – Kuid elu
maal saab areneda veel vaid 5. -10. miljardit aastat, siis lõppeb
Päikese vesiniku-kütus, ka heeliumit ei jagu kauaks, ja siis saab
Päikesest noova, ja selle plahvatuse raadius ulatub kaugeimate
planeetideni. Nii, et miski maal pole jääv, ka elu, ka inimsus ei
oma igavikulisi mõõtmeid. // Nüüdseks tean, et KUU peal on juba
10.-13. nimelist kohta. Kuid mu silmad enam ei seleta Kuu pinda, olen
nad ära lugenud. Kuid juba siis kui olen 45. aastat vana on
Kuule rajatud juba baasid, esimest korda inimsuse ajaloos. Selle
suur-sündmuse korrelatiivid jäävad tuleviku teha. // Kuid
astronoomiast kirjutan veel järgnevate aastategi vältel. M.O.T.
Jaaniste
& Saar: „...
[Astronoomia on] siiski
seotud Kreeka mütoloogiaga – tugineb ju kogu läänemaailma
kultuur Kreeka-Rooma omale. Tähenimedega [seoses, mis] pärinevad
araablastelt... /---/ Araabia nomaadid pidasid iga tähte tähtsaks...
/---/ ...või astronoomide romantiline mõttelaad. /---/ Otsust
põhjendati igatahes mütoloogilise tähistaeva kultuuriloolise
väärtusega.“,
(lk. 6.) /---/ „...
Oleme põhjarahvas; tarvitseb vaid heita pilk Gloobusele, et
veenduda: põhjanaba on meile lähemal kui paljud enam tuntud paigad
maakeral.“, (lk.
8.) /---/ „... Iidsetest
aegadest peale on inimesed veendunud tähistaeva muutumatuses.
Aastast aastasse kordavad tähed oma igavest rändu taevavõlvil ja
tuhandeid aastaid on tähtkujud püsinud samasugustena.“,
(lk. 38.) /---/ „...
Ühele tiirule kulub 25 800 aastat, mis on astronoomide jaoks üsna
lühike ajavahemik. Kolm tuhat aastat e.m.a., kui Egiptuses ehitati
esimesed püramiidid...“,
(lk. 43.)38
______________________________________________________________________
`POETICA
ASTRONAUTICA`
„...
Planetoloogia andmetel eksisteerib elu Maal vähemalt kolm miljardit
aastat. Et kõik oleviku ja minevikuorganismid on eluvõimelised üsna
kitsas temperatuurivahemikus, pidi ühtlane temperatuur Maal säilima
kogu selle aja vältel. Maa ainsaks energiaallikaks on Päike, seega
tähendab ühtlase temperatuuri püsimine Maal Päikese heleduse
suurt stabiilsust.“, (lk. 53.) /---/ „... A.
Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi saab
temast lõpuks nn. must auk, raskusjõu poolt
kõveraks keeratud ruumiga lõks maailmaruumis, kust isegi valgus
välja ei pääse.“, (lk. 62.) /---/ „... Seda meie
kodu-tähesüsteemi nimetatakse Galaktikaks (kr.
k. Piimaring). Galaktikas sisaldub ligikaudu sada miljardit tähte,
tema ketta paksus Päikese lähedal on umbes 2000 valgusaastat,
läbimõõt ulatub 100 000 valgusaastani. Päike asub Galaktika
ääremail, meie kaugus tsentrist on 32 000 valgusaastat.“,
(lk. 63.)39
28.
08. `011.
Kirjutades
astronoomiast, kui sellisest uurimisvaldkonnast. Nüüd olen juba 36.
aastane. Ja viimane aeg alustada ka kirjutamisega astronoomiast kui
huvipakkuvast valdkonnast. See on kõikehõlmav valdkond, mis
inimsust on saatnud läbi ajaloo. Päike, Kuu ja tähed ja isegi
planeedid, mida on võimalik palja silmaga näha. Ja alati on
leidunud huvilisi, keda see valdkond, millest hiljem siis sai
teaduslik astronoomia, on huvi pakkunud. Esmaseid ülestähendusi
leidub juba ajaloo algusest. Koos kirjalike ülestähenduste aja
algusega on säilinud ka märkmeid hilisema astronoomia kohta. Alati
on muidugi ülegi müstifitseeritud Päikese ja Kuuga ja tähtedega
seonduvat. Vastavad taevakehad heiastuvad legendides ja muistendites,
on erinevate etnoste ja sootsiumite sümboliteks. Rääkimata sellest
laiaulatuslikust valdkonnast, kus segunevad algseimad religioossed
ette-kujutlused ja primitiivne astronoomia. Paljudes varaseimateski
religioonides on need taevakehad olulist rolli mänginud ja osaliselt
teevad seda tänase päevani välja, vähemalt sümboolsel tasandil
(poolkuu, loojuv päike, pentagrammid, jne.). JA laiaulatuslik on ka
astronoomia antipoodi nagu astroloogia levik nii aegade alguses kui
ka veel isegi ka tänapäeval. Muistsetes tsivilisatsioonides oli
astroloogia, tänasel päeval pseudoteadusena hinnatav, oma mõjukuse
tipus. Seda juba nii antiikaja Euroopas, kui veelgi varem, Kaldea ja
Muinas-Ameerika tsivilisatsioonide juures. Astroloogiast sai kõik
kunagi alguse ja ikka hingitseb see ebateadus mingil kummalisel ja
seletamatul kombel veelgi. Kuid selle kirjakoha sihiseadeks on
astronoomia ja isegi filosoofilised järeldumused sellest
valdkonnast.
Astronoomia
kui selline on äärmiselt ulatuslik valdkond. Enamiku aega ei
teadnud inimsus astronoomiast teadusena muidugi midagi. Kuid juba
Araabia beduiinidel oli absoluutselt iga tähe jaoks oma nimi.
Antiikajal tunti planeete kui selliseid ja mõeldi välja juba
tähtkujusi. Mis kinnistusid siis Euroopa uusajaks just
traditsioonilisel kujul. Valgustusajastu ja ratsionalismi jutlustatud
tehnitsistlik optimism tahtis uurida ka taevalaotust meie kohal. Ja
ometi kui hilja veel loobuti religioossetest ette-kujutlustest ja
geotsentrilistes maailmapildist. Mis on oma olemuselt peaaegu
antropotsentristlik, kuivõrd meelte-tajuga seonduvalt
geotsentristlik. Asemele asus siis heliotsentristlik maailmapilt,
mis siis hiljem kinnistus ka erinevate teadlaste (nagu Mikolaj Kopernik ja
Gallileo Gallilei) töödes. Ja siis uusajal kinnistus astronoomia
teadusena ja Universum sai oma kindlad omadused ja kehtivad
kirteeriumid ja põhiprintsiibid kui loodus-seadused (Isaac Newton).
Ja nõnda hakkas kujunema tänapäevane astronoomia kui teadus, mis
on rajatud kindlatele füsikalistlikele ja isegi matemaatilistele
seaduspärasustele. Astronoomia kui teadus sai alguse uusaja Euroopas
ja sellisena on seda järgnevad sajandid jätkuvuseski püüdnud
edasi arendada. Seoses teaduse üldise arenguga ja eriti optika
(teleskoopide) arenguga on teadmised ümbritsevast maailmaruumist
suuresti avardunud ja teisenenud jätkuvaltki. Kuigi uusaegse
astronoomia alguseks tuleb ilmselt lugeda 19. sajandit, on siiski
peamised saavutused selles valdkonnas eelmise, 20. sajandi viljaks ja
saavutuseks.
Tänane
arusaam ümbritsevast Universumist on laiaulatuslik ja küllaltki
mitmepalgeline. See sai alguse füüsikateaduse arenguga ja täiustus
siis jätkuvuseski astrofüüsika kui teaduse kujunemise käigus.
Abiks tulid paremad tehnilised eriseadmed, optika kui teleskoopide
areng ja kogu füsikalistliku teaduse üldine võidukäik. Sellega
hakkas kujunema astrofüüsika kui septsiifiline teadusharu, mille
tänased järeldused on juba õigegi laiahaardelised ja
mitmepalgelised. Tänaseks päevaks teatakse ümbritsevast
maailmaruumist juba üsnagi palju. Newtoni aja füüsiliste seadustega
konstantse Universumi asemele on asunud Albert Einsteini
relatiivselt tõlgendatud Universum. Newtoni konkreetsetele
füsikalistlikele reeglitele ja põhiprintsiipidele vastandub avaram
ja laiahaardelisem maailmapilt, mis kõneleb füsikalistlike
eriteaduste keeles realitivistlikult mõistetud Universumist.
Einsteini erirelatiivsus-teooria omas 20. sajandi alguses esitatuna
küllaltki laialdasi mõjusi ja ulatuslikku tähendust. Peale otseselt
praktiliste tulemuste (tuumarelvad, rahumeelne tuumamajandus)
järeldusid astrofüüsika tollasest seisust ka üldisemad tulemused.
Oli nagu oleks üks inimene hakanud mõtlema, et mida see Päike
endast kujutab, avastati, et pidevat vesinikpommi plahvatust, mis on
vältust omanud juba miljardeid aastaid. Ja praeguste arvamuste
kohaselt on Päike sellisena veel „plahvatamas“ veel 5-10
miljardit aastat. Selles mõttes ju aega on, kuid aatomi lõhustumise
võimalikkus on muidugi inimkonna ellujäämise võimalusi
drastiliselt vähendanud. Ükski „tõeliselt kuri tsivilisatsioon“
ei saa jõuda lähimategi tähtedeni, on öeldud, sest ta hävitab
enne ennast ise. Vahendid ja tingimused selleks on juba olemas
(aatomirelvad, mida on juba niivõrd, et hävitada viimanegi bakter
maakera pinnalt ligi 200.-kordselt). Kuid palju huvitavamad on
Einsteini erirelatiivusteooria järeldumused laiemas plaanis,
astrofüüsika seosed isegi filosoofia kui teadusega.
Astronoomia
kui spetsiifiline teadusharu on tänaseks päevaks täielikult
sepstialiseerinud erudeeritud matemaatiliseks astrofüüsikaks. Selle
kunatised seosed religiooniga on minetanud oma tähtsuse.
Filosoofilisi seoseid ja järeldumusi teha pole samuti enam kombeks.
Kaugele oleme jõudnud sellest, et kummardada Kuud ja Päikest, mitte
mõista atmosfäärinähtusi ja muud sellist. Kuid ometigi õilmitseb
pseudoteadusena ikka veelgi mingitlaadi astroloogia ja mida isegi
pseudoreligioossel kombel ikka veel kui „usutakse“. Kuid see on
juba psühholoogia (isegi: psühhiaatria) uurimisvaldkond. Ja
uusaegne teadus oligi selleks mõeldud, et tühistada relgioose
maailmapilidi kehtivuse määra. Inimese ja jumala-keskne maailm
muutus teaduslikuks, heliotsentriliseks. Siis sai kehtivaks ka
Galaktika-keskne universumi-kujutlus, mis on samuti tänaseks päevaks
määratult laienenud. Nii, et astroloogiat arvesse võtmata ei ole
enam tänasel päeval seoseid religioossuse ja astronoomia andmete
kui septsiifilise füsikalistliku eriteaduse vahel. Vahest vaid, et
Jumal ei olnud mitte vaid maailma vaid ka kogu Universumi looja...?
Kuid kuidas suhtestub filosoofia kui antiikaegne uurimisvaldkond
tänase astrofüüsika järeldumustesse? Otseseid seoseid pole nagu
eriti esinenud. Kui astronoomiast sai teadus oli filosoofia juba
hääbumas, oma varasemat tähtsust ja kaalukust minetamas. JA
pealegi meenutab filosoofia, sarnaselt religioonile, tänastele
astrofüüsikutele ilmselt midagi aegunut, pigem uskumuse ja
sotsioloogiliste arvamusetega seostuvat valdkonda. Kuid ometi kaasnes
astronoomia tormilise arenguga ka mõningaid filosoofilisi
järeldumusi.40
See
oli just 20. sajandi keskel kui astronoomia järeldumustega seoses
kerkis esile ka euroopalik eksistentsialistlik filosoofia oma
nihilistlikegi järeldumustega seoses. Millele siis järgnes kosmose
„hõlmamise“ esimene staadium nagu esimesed satelliidid,
kosmose-aparaadid ja isegi esimene „kuundumine“, USA Kuu-programm.
Ja filosoofilisi järeldumusi oli, kuigi need olid kaudsed ja
otseselt astronoomiliste järeldustega mitte seostatud. Lihtsalt
mingi 19. sajandist alguse saanud nihilism ja selle edasi-arendused
20. sajandi keskel eksistentsialistlikus euroopalikus filosoofias. Et
ümbritsev maailmaruum on kui lõputu tühjus, olematus, eimiski,
tühi ruum. Millest siis pidavat filosoofilises plaanis järelduma
individuaalses mõttes just absurdi ja mõttetusega seotud
järeldumused. (Mis võisid tuleneda ka grotesksetest sõdadest 20.
sajandi esimesel poolel). Seega polegi üritatud otsekui midagi
tänasest astrofüüsika laialdasest andmepagasist kuidagi
filosoofiliselt tõlgendada, midagi selle kohta järeldada
filosoofilises plaanis. Ilmselt on traditsiooniline euroopalik
filosoofia ja erudeeritud tänane astrofüüsika oletatud olevat
teineteisest täiesti eraldatud ja lahus. Kuigi, väidetavalt, oli
juba Albert Einsteinil mõningaidki huvitavaid filosoofilisi
järeldumusi, mis seostusid tema erirelatiivsus-teooriaga. See on
siis realatiivsus kui vaatepunktis suhtelisus näiteks. Et kõik,
kiirus ja meelte-taju andmed sõltuvad vaatleja, indiviidi asukohast
ja konkreetsetest tingimustest. Erirelatiivus-teooria kohaselt on aja
ja ruumi omadused teatavates ekstreemsetes kosmilistest
füsikalistlikes tingimustest erinevad. Newtoni ajast peale kehtinud
printsiibid ja tõesus-kriteeriumid enam ei kehti. Aega ja ruum võib
evida suhtelisi ehk siis realtiivseid omadusi. Muidugi on tegemist
nendel puhkudel ekstreemsete kosmoloogiliste füsikalistlike
tingimustega, ületamatute kaugustega, nagu lõputud valgusaastad või
äärmuslikult ekstreemsed füsikalistlikud tingimused nagu ülimalt
kõrged temperatuurid, jne. Kuid ometigi järeldub nõnda tänasest
astrofüüsikast ka filosoofia tarvis nõndamoodi...?
Selle
filosoofilise suundumuse, nagu 20. sajandi keskpaiga
eksistentsialistliku filosoofilise koolkonna mõningad järeldumuste
seos astrofüüsikaga on muidugi vaieldav. Neist 19. sajandi lõpust
alguse saanud euroopaliku nihilismi mõningaist järeldumustest nagu
ei saa kõnelda astronoomia kui teadusega seoses. Ilmselt olid
nihilistlikud järeldumused mainitul koolkonnal sotsiaalset ja isegi
militaristlikku laadi, tulenedes sajandi esimese poole erinevalt
tõlgendatavast grotesksest ajaloost vastavas plaanis. Kuid ometigi
näib nagu midagi olevat tulenenud ka astronoomiast: tühjuse,
ei-miskisuse, lõpmatuse ja lõputuse kriteeriumid iseloomustavad ka
astronoomia populariseeringuid. Kuid filosoofilised järeldumused on
oma loomult pigemini sotsiaalse suunitletusega ja ühiskondliku
laadi. Astronoomia seevastu pürib oma järeldustes esinema eksaktse
ja erudeeritud spetsiifilise eriteadusena. Kuid ometi, kui mainida
võimalike populariseeringuid astronoomiast siis on näitena siin
toodud tõdemus, et kui lennata "valgus-kiirusel" ümber
Gloobuse jääks aeg, ja sellega ka nt. inimkeha vananemine otsekui
seisma...? Pole teada, vaevalt, et seda oleks katseliselt võimalik
tõestada. Ja küllaltki filosoofiliselt kõlab
erirelatiivsus-teooria üks peamine järeldumus aja suhtelisuse
kohta. See on ulmekirjanduses juba läbitud etapp, läbimõeldud
võimalus, rohkem oletus kui reaalsus. -- Kuid kui eemalduda Maast
valguskiirusel siis muutub aeg inimkeha ja inimkonna jaoks
relatiivseks otseseski mõttes. Oletatavas Maast valguskiirusel
eemalduvas kosmoselaevas (milliseid ei ole olemas) möödub nt. 10.
aastat, kuid Maale tagasi-pöördudes on siis siin Gloobusel möödunud
juba sada aastat. On see tõelisus või lihtsalt ulmekirjanduslik
fantastika pole võimalik meie ajal järele uurida. Kuid aja ja ruumi
relatiivsed omadused on ometigi Albert Einsteini
erirelatiivus-teooria tuumaks. Kuid ilmselt nõuavad need lihtsalt
suurimaid kujuteldavaid vahemaid, kosmilisi ruumi-kuristikke ja
äärmiseltki ekstreemseid füsikalistlikke kosmilisi tingimusi,
milles muutuvad isegi konstantseks teguriks peetud aja omadused ja
põhiolemus. Lõputu kosmilise Ruumi kujuteldamatuid kaugusi on
võimalik veidi kujutleda, kuigi lõpmatust ennast ei suuda
inimmõistus hõlmata. Kuskil tuleb kui „piir“ vastu, ei ole
võimalik mõelda lõpuni välja lõpmatut ruumi ennast. Lõpmatus ei
ole konsekventselt „lõpuni mõeldav“. See näib iseloomustavat
religioonis seoseid tänase astrofüüsikaga. Lõpmatus on kui üks
moderne „jumalik epiteet“, lõpmatuse lõpuni mõtlemise
suutmatus on inimliku piiratuse vältimatuks järeldumiseks. Kuid
vahest just see ongi meie valgustatud, tehnitsistliku aja viimane
„jumalatõestus“? -- Jumal on lõpmatus ise, jumal on lõpmatus
sõna otseses mõttes, kas siis aksioloogilises mõttes, lõputu
headus, lõputu armastus, vms. -- Või lihtsalt: inimlik piiratus
ilmneb siis kui mõistetakse, et ei ole inimlikul kombel võimalik
„lõpmatust lõpuni mõelda“. Jumal vahest ongi lõpmatus mille
ei ole lõppu...? See oleks meie tehnitsistliku ajastu „jumalatõestus“
par excellance...
Kuid
uuemad astrofüüsikalised andmed kõnelevad veelgi millestki
enamast. Pole enam nii, et uusimad teleskoobid olid suutnud eristada
vaid „kodust“ Galaktikat ja veel paari. (Ülejäänud olid
lihtsalt siis ilmselt „udukogud“). Tänapäevaste heade
teleskoopidega olevat väidetavalt võimalik avastada ligi 40 000 uut
Galaktikat ööpäevas. (Selle väite tõesus on siiski ikka
kaheldav). Kuid tänapäevane astronoomia räägib veel enamastki.
(Isegi Eesti astrofüüsikud on omandanud kuulsust Universumi nn.
„kärgstruktuuri“ oletades). Kuid äärmiselt ekstreemsetes
kosmilistes tingimustes on võimalik avastada ka materialistlikus ja
füsikalistlikus mõttes „Kurjust“ ennast, mis oleks siis
tõlgendatav kui varasemate aegade Saatan, Kurat, Peltsebul,
Mefistoteles, Langenud Ingel... Jutt on Universumi
avarustest täheldatud äärmiselt ekstreemsetes füsikalistlikes
tingimustes eksisteerivatest KVASAR´itest. See on nagu mingi
mateeria kogum, mille eesmärgiks näib olevat hävitada (ja
taas-luua) muud mateeriat. Äärmuslikes füsikalistlikes kosmilistes
tingimustes tekib olukord, kus mingi mateeria/aine kogum näib
sihitult hävitavat ülejäänud mateeriat/ainet. Sellega oleks kui
avastatud nn. „kurjuse printsiip“ Universumis reaalsel kujul. JA
samuti kõneleb tänane astrofüüsika peaaegu metafüüsilisel
kombel „ajast mida on võimalik näha kaugenemas“... -- See
tähendab, et optiliselt (teleskoopidega) on näha ikka veel
plahvatavat Universumi, seega oleks kui näha kaugenevat, ikka veel
plahvatavat ainet/mateeriat, olevat võimalik näha järjest
„kaugenevat aega“...? Sellisel juhul on aja omadused Universumis
tõesti äärmiseltki relatiivsed. JA ajal pidi olema ka konkreetne
algus, ajal ja ruumil, kogu ainel/mateerial on oma konkreetne algus,
mis algust on võimalik mõõta isegi sekundites. Kogu lõputu
Universumi kõikmõeldav aine ja kogu mateeria mahtus kunagi ühes
murdosa sekundis ühte aatomisse, siis, järgnevatel sekunditel,
mahtus kogu Universumi kujuteldamatu kogumäär ainet inimese
peopesasse. JA siis sai alguse AEG, nõnda sai alguse „tühjas
ruumis“ ka AINE. Nõnda lõi Jumal kui mingi mõju või
jõud või üldiseim printsiip siis meile tuntud Universumi...
Universumi ajal ja ruumis eksisteerival ainel on oma algus. Ja on
võimalik näha ikka veel plahvatades kaugenevat aega. Sellel kõigel
on juba otseseid filosoofilisi ja religioosseidki järeldumusi!
Seega
on nii ruum kui aeg oma olemuselt tõesti läbinisti realtiivset
laadi. Kui kogu Universumi lõputu ja ikka veel plahvatades
keskpunktist eemalduv aine mahtus esimestel murdosa sekunditel tõesti
aatomi suurusesse ühikusse, siis võib juba pärida põhjuste järele
isegi filosoofiliste/metafüüsiliste põhuste järele, mis oli selle
ajendiks. Ja sellel võib omakorda olla ka isegi religioosseid
seletusi. Mis põhjustas sellel kogu võimaliku aine sellist
konsentreerituse kujuteldamatut astet ja mis tingis selle järgneva
plahvatuse („nn. „Suur Pauk“), mida on tänaselgi päeval
võimalik näha (optiliste eriseadmetega) ikka veel: isegi
kaugenevat...? Kas see oli kogu Aja algus, või kas saab aega ainult
mateeria ulatusliku levikuga seostada. Mis oli enne aega ja
universumi kogu ainet, mis oli ennem seda plahvatanud Universumi.
Kas ei olnud üldse midagi, ainult tühjus, tühi ruum, vaakum,
mitte-miskisus, olematus, tühjus... ? Mis oli Aja alguseks, mis oli
põhjuseks, kas on tegemist (astronoomilises mõõtkavas) ka korduva
protsessiga? Kogu Universumi aine on kujuteldamatut mateeriahulk, ja
see mahtus selle plahvatuse alguses inimese peopessa?! -- Selle kõige
kujutlemiseks juba tuleb appi võtta metafüüsilised ja
filosoofilised ja vahest isegi religioossed põhimõisted. See kõik
ongi siinse kirjutamise sihiseadeks. -- Astrofüüsika võimalikud
filosoofilised ja isegi religioossed järeldumised. Mida peab inimsus
mõtlema olles vastamisi seatud lõputu Universumiga ja teades selle
alguse, aja ja ruumi alguse hetke ja suutes juba näha kaugenevat
aega ja ikka veel plahvatavat ainet?!
Jaaniste
& Saar: „...
Võivad ka Galaktikad maailmaruumis moodustada paare,
mõnekümneliikmelisi Galaktikarühmi ja tuhandetest Galaktikatest
koosnevaid
Galaktikaparvi läbimõõduga
kümneid miljoneid valgusaastaid. Peetakse võimalikuks veelgi
suuremate moodustiste – superparvede
olemasolu.
/---/ --
Kosmoloogia – andmetel
algas [Maailmaruumi] paisumine umbes 20 miljardit aastat tagasi.
Kõige kaugemateks objektideks Universumis on kvasarid
(noorte
galaktikate üliheledad tuumad), mis eemalduvad meist peaaegu valguse
kiirusega.“, (lk.
65). /---/ „... Kuu
mõju maapealsetele protsessidele on muidugi olemas. Tõusude-mõõnade
tugevus sõltub Kuu faasidest, elu aga pärineb meredest ning on
tõenäoline, et sedagi perioodilisust kasutati
evolutsiooniprotsessis. Tõusud-mõõnad on olemas ka atmosfääris,
mistõttu Kuu võiks mõjutada ilmastikkugi“,
(lk. 68). /---/ „...
Päike on üsna vana täht, siiani on ta elanud vähemalt viis
miljardit aastat. Energiat jätkub tal veel umbes kümneks
miljardiks aastaks ja midagi eriti hirmsat Päikesega ei jutu – ei
saa temast noovat ega supernoovat, ka mitte koledat musta auku. Küll
on karta, et 600 miljoni aasta pärast muutub ta punaseks hiiuks.
Paremat tähte oma planeedisüsteemi oleks siiski raske leida.“,
(lk. 202). /---/ „...
Neile aga, kes vabal ajal nõidumisega tegelevad, võime kinnitada,
et Kuu osa selle tegevuse juures on üsna oluline.“,
(lk. 223).41
______________________________________________________________________
STEVEN
WEINBERG: „... Kirjutada raamat varajase Universumi kohta.
Mis võiks olla veel huvitavam kui loomise probleem? Varajane
Universum, eriti esimene sajandiksekund, on valdkond, kus
elementaarosakeste teooria probleemid puutuvad kokku kosmoloogia
probleemidega.“, (lk. 3). /---/ „... See varajase
universumi teooria ongi käesoleva raamatu sisuks. /---/ Algul oli
mingi plahvatus. /---/ ... Kas ruum on lõplik või lõpmatu.",
(lk. 7). /---/ „... Gravitatsioonjõu mõjul hakkas tekkinud
gaas teatud aladel tihenema ja moodustas lõpuks praeguse universumi
galaktikad ja tähed. /---/ ... Miks Universum on selline, nagu ta
on, vastab kõnealune teooria, et ta on selline, nagu ta on olnud,
sest see on ainus võimalus jääda ikka samasuguseks“, (lk.
9). /---/ „... Universumi tulevikust. Universum võib igavesti
paisuda, muutudes üha külmemaks, tühjemaks ja elutumaks.
Alternatiivina võib ta ka kokku tõmbuda, purustades galaktikad,
tähed, aatomid ja aatomituumad tagasi nende koostisosadeks.“,
(lk. 10).42
08.
09. ´011.
Kirjutades
siis sellest ulatuslikust ja tohutust valdkonnast nagu astronoomia,
ja seda siis elus alles teist korda sisuliselt. Kosmose uuringud,
Kosmose hõlvamine ja kõik seonduv... See on tohutu uurimisvaldkond.
Kogu ajaloo vältel on inimsus olnud huvitatud taevalaotusest nende
peade kohal. Päike ja Kuu ja kõik need taevatähed. Osad tähtedest
käituvad isegi kummaliselt ja juba Antiikajal teati, et need on
hoopiski planeedid... Juba antiikajal teati kõikvõimalikke
mütoloogilisi tähtkujusi ja enne teleskoopide leiutamist teati ka
planeetidest juba nii mõndagi. See on see Läänemaailma lugu need
kõik (traditsioonilist 88!) ametlikku tähtkuju, mis seostuvad
Kreeka-Rooma antiikaja mütoloogiaga. Kuid Araabia beduiinidel oli
iga eredama tähe jaoks oma nimi. JA nüüd on siis praeguseks, et
peamised tähtkujud on Euroopa antiikajast, kui tähtede nimed on
osaliselt araabiakeelsed. JA sellest kõigest kokku on kujunenud siis
tänane arusaam sellest kõigest, kogu taevalaotusest, mis kummub
inimsuse kohal kõikidel aegadel. Kõikidel varasematel ja kõikidel
hilisematel aegadel, seniks, kuni inimsusel on püsi... Ni kaua kui
inimkond veel vältust omab ülepeakaela... See on tänapäeva lugu,
kõik on kuulnud taevatähtedest, neid näinud; ollakse kuulnud ka
erinevatest astronoomilistest fenomenidest, kvasarid, pulsarid,
mustad augud... Teaduslik astronoomia järjest avardab meie
maailmapilti ja populaarteaduslikud käsitlused tutvustavad seda
laiemale ringkonnale. JA see ´igatsus kaugemate maailmade´
järele püsib ja omab vältust. Ikka jäävad need sinakalt siravad
tähed meie üle valitsema ja nõnda kõikideks aegadeks. Vahest ka
siis, kui inimsust enam ei olegi. Kui on vaid tähistaevas ja see
inimliik, kes on oma lõpmatus kurjuses end sellelt planeedilt
hävitanud. Kuid ikka jäävad sirama need ´ükskõiksed
tähed`... („Die Sternen-Übelkeit“, Fr.
Nietzsche). Kuigi argiaskelduste virrvarri kaovad nooruse-ea
unistused kaugetest maailmatest... See kõik, mis on teadusliku
fantastika ("Sience fiction“) elik ulmeromaanide jaoks
juba ammu läbitud etapp. Ikka jäävad sirama need „ükskõiksed
tähed“...!
Aastatega
on muutnud arusaam astronoomiast, nii indviduaalses kui ka
teaduslikus plaanis. Inimelu on nii üürike, et muidugi õpitakse
juurde ka astronoomia valdkonnast, kuid ajast jääb selleks
väheseks ja midagi eriti nagu ei teata sellest ümbritsevast
lõpmatusest, seda selle sõna otseses mõttes. Kui vähe on
tegelikult ajaloo vältel teatud sellest mõõtmatust laiuvast
ümbritsevast Kosmosest. Üsna vähe. Alati on heiastunud Päike ja
Kuu ja külmalt siravad tähed. Kuid kui mannetu on tegelikult panna
tähtedele nimi, kujundada neist juhusliku tähendust omavaid
„tähtkujusi“ ja arvata, et selle kõigega Universumi saladused
piirduvadki. Mõelda välja mingi pseudoteadus nagu astroloogia, nagu
võiksid tähed ja planeedid kuidagi kujundada seda armetult üürikest
inimeksistentsi ja seda piiratud individuaalset üürikest elu. Kuid
nüüd on selle asemele asunud astronoomia kui septsiifiline
eriteadus, kes ikka veel ei lakka imestamast Universumi mõõtmatu
lõpmatuse ees... See tänapäevane astronoomia jutlustab samasuguse
aukartusega Universumi lõppematuist saladusest ja üritab,
tagasihoidlikul kombel mõista mõistetamatut ja nimetada ja uurida
midagi, milleni inimmõistus tegelikult kunagi küündida ei saa.
Kuidas saaks ajalik inimsus mõista mõistetamatut, kuidas suudaks
inimmõistus mõelda lõpuni Lõpmatust ennast. Sest ei saa olla nii,
et inimsus suudaks mõista ja mõelda lõpmatust, lõputut ruumi selle
lõpuni välja. Inimmõistus pole suuteline lõpmatust lõpuni
mõtlema ja mõistma. Sest Universum on lõputu ja sellel pole ei
otsa ega äärt. Ruumikuristikud on ületamatuks jäävad ja isegi
aja omadused on tegelikult vägagi muutlikud. Universum ei ole
inimmeeltele ega -mõistusele hoomatav. Ja täiuslikuks mõistatuseks
see kui jääbki... Mida ei suudeta mõista, seda pole aga olemaski.
43
Ajaloolised
korrelatiivid astronoomia algusest on huvipakkuvad peamiselt
ajaloolises plaanis. Astroloogia on pseudoteadus oma emotsionaalsete
ja eksalteeritud järeldumistega. Uusaegne astronoomia on kujunenud
eksaktseks ja erudeeritud astrofüüsikaks. Selles mõttes ei ole
nagu võimalik oletad ka tänase astronoomia ja 20. sajandi keskpaiga
filosoofilise koolkonna nagu eksistentsialistlikud teooriad võimalikku
ühilduvust. Ja kui ei saa teha mingeid filosoofilisi järeldumusi
astronoomia ainesest, siis on veelgi vähem tõenäolised võimalikud
religioossed järeldumused. KUID kui on kujuteldav Universum, mille
ületamatud ruumikuristikud ületavad inimmõistuse ja -taju piire.
Kui lõpmatus on mõistuslikult lõpuni haaramatu, kas siis ei peaks
ikka midagi järelduma isegi psühholoogilises ja ka filosoofilises
plaanis...? Religiooni kui traditsiooni, mis põhimõtteliselt kogu
teadust eirab, samuti nagu ignoreerib ka astronoomiat, -- ei saa
siinkohal arvesse võtta. Kuid filosoofilised järeldumused pole
siiski välistatud. Sest milleks on võimeline spetsiifiline
astronoomia, selleks on võimeline ka inimmõistuse eestkõneleja
nagu filosoofia. KUIGI kõik need 20. sajandi keskpaiga (ajalooliste
grotesksustega seotud) filosoofilised, eriti eksistentsialistliku
koolkonna järeldumused siiski ilmselt otseseid astronoomilisi
andmeid ei kajastanud. See nihilistlik ja eksistentsialistlik
filosoofiline suundumus oli pigem sotsiaalset ja/või individuaalset
laadi. Kuid mõningad selle ja eelmise sajandi astronoomilised
järeldumused on oma põhilaadilt filosoofilise olemusega. JA nõnda
jäävad eriteaduste piirijooned ähmasteks ja ei teata, kus algab
teadus ja kus lõppeb filosoofia.
JA
vahest on tõesti tänaste andmete kohaselt Universumis eksisteerimas
nii Aja algus, kuivõrd on näha veel kaugenevat, plahvatavat ainet
eemaldumas meist valguskiirusel...! Kunagi leidus Universumi alguses
aset mingi grandioossne sündmus (nn. „Suur Pauk“), millega kogu
Universumi aine ja mateeria kui sai oma algseima alguse. Kogu
Universumi aine mahtus esimestel plahvatuse murdsekundistes ühte
aatomi-suurusesse aineosakesse. -- JA enne ainet ei saanud olla ka
Aega kui sellist. Seega siis kogu Universumi aine/mateeria aja isegi,
ka Aeg, kui selline, algas mingil konkreetselt ajahetkel, kui tühjas
kosmilises Ruumis loodi korraga nii Aeg kui ka Aine. (Ja heade
teleskoopidega on praegugi veel võimalik vaadelda plahvatavat,
kaugenevat aega...? On võimalik näha Aega kaugenemas, mingi iidse
plahvatuse toimel meist valguskiirusel eemalduvat Aega... Mis oli
selle kõige põhjuseks, kas siin saab järeldada midagi
filosoofilist...? -- Lihtsamateks oleks juba religioossed
järeldumused. Jumal ei olnud mitte vaid Maailma vaid kogu Universumi
Looja. Jumal oli see, kes „lõi taeva ja maa“; Jumal oli see, kes
lõi kogu Universumi täitva mõõtmatu ulatusega aine/mateeria. JA
Jumal oli ka see kes lõi Aja selle alguses. Mis olid need võimalikud
füsikalistlikud tingimused ja võimalused, seda ei suuda inimmõistus
ilmselt kunagi haarata ega hõlmata ega kunaski seletada. Kuid Ajal
oli oma kindel algus ja tühjas Ruumis oli algus ka kogu Ainel, kogu
füsikalistlikul mateerial. JA siis pidavat olema, äärmiselt
ekstreemsetes universaalsetes kosmilistes tingimustes olema ka olemas
mingid ainekogumid, mida nimetatakse Kvasariteks, mis kujundavad
tingimusi kus osa ainest/mateeriast näib kui hävitavat (ja
taasloovat) teist mateeriat. Sellega oleks kui avastatud ka
absoluutne Kurjus Universumis, aine mis hävitab mateeriat, Kurjus
puhtal kujul, destruktiivne printsiip, mis on ekvivalentne erinevate
religioonide Kuradi, Saatana, Kurjusega. JUMAL oli siis Aja ja
Mateeria alguse juures, lõi aja ja ruumi täitva aine. Kuid on ka
Kurjus, mis näib vaid ainet hävitavat. See on juba mingi
pseudoreligioon, kuid ometigi võis Universumi Looja tähendada
lihtsalt Universumi Aja ja lõputut Ruumi täitva Aine alguse hetke.
Aja alguse hetke materialistlikus Universumis. JA olla ka olemas
Kurjuse jõud, ainet hävitav aine, millel ei näi olevat mingit
sihti ega otstarvet. KUID inimlik mõistmine ei suuda kunaski ilmselt
mõista Kosmose lõputut ulatust ega seal toimuvaid grandioosseid
protsesse. Inimmõistus ei suuda kunaski Kosmoses toimunut mõista
ega kirjeldada. Kuid uudishimu jääb, jääb inimlik igatsus kaugete
ja saavutamatute maailmade järele. Ja imestus, millest filosoofia
olla algusegi saanud millaski. Ja jäävad ka kõik vastamata
küsimused ja täitumatud soovkujutelmad. M.O.T.44
______________________________________________________________________
07.
01. `012.
Kirjutades
siis astronoomiast kui kõige ulatuslikumast valdkonnast, mida
inimmõistus kunagi on uurinud. See tähendab ju ümbritsevat kõige
üldisemas mõttes, seda, mis ümbritseb meid nii maises elus kui ka
seda kõike ja kujutlematut, mis ümbritseb meid kosmilises ruumis,
lõpmatuse mõõtkavades. Kirjutades sellest kõigest, mis laiub
lõpmatusse igas mõttes ja mõõtmes, mis ümbritseb seda väikest
tähte nagu Päike, seda „kollast kääbust“, mille 3. planeedil
on tekkinud ja evolutsioneerunud mingi ahvidest põlvnev eluvorm. Kes
oma jultumuses on jõudnud niigi kaugele, et on välja mõelnud nii
jumalad, kui ka igavese elu. Kuigi tegemist on ainult ahvidest
põlvneva eluvormiga, keda ümbritseb lõpmatus ja tajumatu ja
tunnetamatu kosmiline igavik ise, mida kunagi mõista ei suudeta. //
Vähe on teada astronoomia kui teadusharu ajaloost, kuna ei olegi
astronoomiat teadusena kunagi, kuigi kaua, olemaski olnud.
Heliotsentriline maailmapilt küll tõestati kunagi, kuid selle
adumiseni ei jõuta ilmselt millaski. JA nüüd, tänasel päeval
peaks ilmselt mõtlema Galaktika-kesksele maailmapildile. Kuigi ka
see on ainult mööndus ja selle lõputul ümbritseval ruumil ei ole
ei otsa ega äärt. Midagi on, mis võib muuta arusaamu nii ajast kui
ruumist, kuid selle adumiseni on veel pikk tee. Ja ilmselt ei mõista
inimesed kunagi kogu seda üüratut ja lõputut tühjust, mis meid kui
ümbritseks. On teada ainult, et Universum kui selline on kunagi
tekkinud ja allub konkreetsetele seadumustele. Kuid keegi ei suuda
kunagi mõelda universumi lõputult advekaatsel kombel, sest see on
midagi mis on tunnetamatuks jääv. Sellel Universumil ei ole ei
algust ega lõppu, inimmõistus ei suuda kunaski hõlmata seda
kõike...?
Sest
kunagi oli midagi taolist nagu ALGUS. -- Sellest sai siis Universumi
aja ja kogu selle materiaalse ainesega täidetud Ruumi algus. See oli
nagu mingi Jumal, kes lõi nii aja kui ka Ruumi täitva ainese ehk
mateeria. JA on teada, et esimestel sekunditel mahtus kogu universumi
täitva mateeria koguhulk inimese peopessa. Esimestel murdosa
sekunditel täitis kogu universumi mateeria mõne aatomi suuruse
ruumiühiku. JA siis see kogu kujuteldamatu mateeria hulk kui
plahvatas. JA see oli siis kui Universumi ruumi täitva mateeria ja
ka Aja algus. Otsekui oleks loodud see Aeg ja kogu mateeria. Seda
kõike võib tänapäeval vaid vaadelda. Tajudes ja tunnetades
universumis põhilisi funktsioneerivaid kriteeriume. Seda näitab,
see, et see on mõõdetav valguse kiirgusega seoses. Seda kõike
võib seletada, mis universumis toimub, kui gravitatsiooni mõju.
Kuid selle kõigega vaid nenditakse, et midagi on olemas, mis allub
kindlatele seadustele. Midagi on kunagi alguse saanud; kuid: mis oli
enne seda alguse hetke? JA mis on kogu selle majesteetliku
vaatemängu lõppfaas?45
______________________________________________________________________
26.
09. `012.
Kirjutades
taas astronoomiast kui haaravast teadusharust sellisena. Tegemist on
millegagi, selle teaduse nagu astronoomiaga seoses, mis aitab olla
üle igapäevasest argisest hallusest, et ei peaks tegelema vaid
selle igapäevase argise jandiga. Universumi mõtestada püüdmise
katsed (ka diletantlikud sellised) aitavad elu muuta millekski muuks
kui selleks argiseks tüütuks ja korduvaks jandiks. Astronoomia kui
teadus aitab elu mõtestada, nähes kõikide nende kujutlematute
kosmiliste protsesside ja sündmuste grandioossust ja inimmõistust
ületavat ulatuvust. See aitab hoiduda muutmast elu millekski
tühiseks, kõiksuse palge ees, nagu oleks öeldud varasematel
sajanditel muutub kogu see argine jant millekski enamaks ja inimelust
saab tragöödia. Olles vastamisi seatud kosmiliste ajavahemike ja
mastaapide, ainekoguste ja muutliku aja kulgemisegagi saab mõtlev
inimene aimu oma tühisusest ja suudab, ennast hinnata vähemalt kui
mingite grandioossete protsesside täiesti juhusliku kõrval-saadumust,
mis aga ei vähenda mitte nonde kosmiliste protsesside grandioossust
vaid paneb üksik-indiviidi meie päevilgi imestama kui juhuslik see
ometi on, et on tekkinud inimliik, kes on võimeline uurima oma
mõistusega ümbritsevat lõputut kõiksust. Ennustama, mis veel
tuleb, suutes pilku heita ka kosmiliste protsesside
kujutlusvõimet-ületavatele nähtumustele, nagu Universumi algus,
selle esimesed sekundid. Kogu see tohtu määr ainet lõpmata ruumis,
mille ajalugu uurides ja mille tulevikku üritades ette näha,
lihtsalt tuleb tunda veidigi aukartust ka omaenda olemise, kui
millegi täiesti juhusliku ja nii haruldase võimaluse üle.
Gigantsed
ja majesteetlikud ja oma olemuselt hõlmamatud ja lõpuni mõistmatuks
jäävad protsessid panid kunagi 4,6 miljardit aastat tagasi alguse
sellele, et olemas Maakera, millel siis ilmselt puhtakujulise juhuse
läbi tekkisid elu alged (u 3. miljardit aastat tagasi). Ning sellest
on siis arenenud, elu algetest, (nagu ainuraksed organismid, amööbid,
jne), siis see tänane „mõtlev inimene“, kes kui ei lepi selle
võimalusega, et Universum on midagi lahendamatuks jäävat ja selle
viimaseid saladusi ei suudeta kunagi mõista. Muidugi, juba M.
Koperniku aegadest ei arvata üldiselt, nagu oleks ümbritseval ajas
kulgeval ruumil ja kogu sel lõputul mateeria-hulgal enam otsene seos
inimliigiga. Kuid osaliselt tehakse seda veelgi, kuigi tänasel
päeval rohkem nagu teaduse rüüsse riietatult. [Ja igapäevaelus
ollakse niivõrd hõivatud kogu elu ka teatavate eketro-magneetiliste
impulsside ja noid vahendavate neourokineetiliste nähtumuslike,
pelgalt adjektiivides kirjeldavate, bioloogiliste fenomenidega]. Kuid
ka teoreetikutel ei tarvitse ilmutada mingit erilist poeetilist
fantaasiat. -- „Horisont, s. t.
kaugus, millest alates pole võimalik vastu võtta mingeid signaale.“
46
-- Oleks see ometi nii, kuid siiski on
selge, et on mingeid signaale mis levivad teadmata kiirusel ja mida
on võimalik "vastu võtta" ka kaugemal kui seda endast
kujutab Maa kumerusest tingitut fenomen nagu horisont. Miks see nii on
jääb aga teiste kirja-kohtade teemaks. Kuid kui „
ei muutuks teisele mõjuvas jõus mitte midagi enne, kui teade
vahemaa muutumisest on jõudnud levida elktromagnetlainete kujul
ühel osakeselt teisele. (Vaevalt on tarvis lisada, et need lained
levivad valguse kiirusega; see ongi tegelikult valgus, ehkki mitte
ilmtingimta nähtav valgus.“47
Järelikult levib siis elktromegnetväljade ja -impulsside mõjul
isegi informatsiooni ühelt aineosakeselt teisele ja seda pea lõputu
kiirusega. Milleks see aga vajalik on argises sfääris see jääb
seletamatuks.
„Samuti
võime harjuda ka absoluutse nullajaga: see on ajahetk minevikus,
millest varasemasse hetke ei saa põhimõtteliselt ulatuda ükski
põhjuse ja tagajärje ahel. Probleem on lahtine ja võib-olla jääbki
lahtiseks.“48
-- Põhjuse ja tagajärje
kausaalseostest on mõtiskletud varemgi. Kosmoloogias ei saa siis
mingi põhjus ega tagajärg ilmneda enne teatavate protsesside algust.
Põhilised probleemid nii ajalikus elus kui kosmogoonilistes ja
astronoomilisteski mõõtkavades aga jäävad muidugi oma olemuselt
lahendamatuteks. Muidugi kiputakse omistama välisele reaalsusele,
olgu isegi või astronoomilistes mastaapides mingeid loogilisi
struktuure, kinnitamata piisavalt tähelepanu kõikvõimalke
ratsionaalsete ja loogiliste struktuuride ajutisele elik inimlikule
algpõhjusele. Võib-olla tõesti väljendub „looduse loomulik
lihtsus“ ka füüsikaseadustes, kui muidugi tuleb täpsemate
andmete puudumisel säärast seost vaid oletada. Ja oletusteks
sellisedki seosed vaid jäävad, sest pole kui kedagi pealt nägemas
olnud kui toimusid nood kõik grandioossed protsessid mis kujundasid
kogu aja ja ruumi. Paisuv Universum, kahanev Universum, inimlikes
mõõtkavades jäävad kõik nood arutlused rangelt teoreetilisteks.
Juba lõpmatust lõpuni mõelda on inimmõistusele täiesti võimatu.
Samuti on võimatu kujutleda sfääriliselt lõpliku ja samas lõpmatu
Universumi mudelit. Ikka tekiks küsimus, mis on lõpmatusest
kaugemal, või kui kaugele lõpmatus ulatub? Ja kuidas saab kinnine
sfääriline Universum olla lõpmatu ja lõplik samaaegselt. Suletud
ringijoon, selle lõplik-lõpmatus kui sfääriline pind. Ilmselt on
selle Universumi olemuse küsimus inimmõistusele midagi haaramatut.
Võimalik on, et Universum on lõpmatu ja paisub igavesti. Vaevalt,
et seda ükski mõtestatud inimolend kunagi näeb, sest pole mingit
lootust, et inimliigi järeltulijad võiksid elada nt. 70. milj.
aastat hiljem, kui Universumi kokku-tõmbumise tulemusena näiks tavas
Maa kohal inimsilmale talumatult heledana. Kui tähti on tihedamalt
näha, kui planeedid hakkaks aeglasemalt tiirlema (kui seisma ei
jääks planeetide tiirlemine siiski kunagi). Universum on praegu
ligi 10. miljardit aastat vana, paisudes veel ligi 50 miljardit
aastat hakkab see taas aeglaselt kokku tõmbuma.49
Kui
kogu see „kurb lugu“ nagu inim-tsivilisatsioonide tõus ja häving
etendub kosmilisel näitelaval siis tõesti ka ainult nii üürikesel
ajahetkel. Kosmilistest mastaapidest vaadelduna on see kindlasti
tõsi, see ajutine mõistusega seotud hullus, verine ja tühine
ajalugu, mannetu, tüdimusest suuniteltud inimelu, kogu sellel
mõttetusel ei tohikski olla erilist püsi ja seda kohe kindlasti ei
saagi olema. Inimmõistuse seab küll küsimuste ette võimalused
liikuda ruumis ja sellega seotud ulmelised unistused. Kuid kui Ruum
on lõputu või sfääriliselt endasse-sulguv ja kui isegi Ajal on
täiesti erinevad omadused (eukleidlistest, Newtoniga seotutest,
tulenevalt Esintseini erireltaiivsusteooria järeldumustest), -- siis
on isegi ulmelistel mõtetel nagu vähe alust või sisulist mõtet.
Aeg võib kujuteldamatult ekstreemsetest tingimustes lihtsalt „seisma
jääda“, mateeria võib laguneda algosakesteks, selleks, et
tekiks uuesti paisuvas Universumis nood osakeste ühendid millest
saavad tähed ja planeedid, tekiks uuesti mateeria uue algusega
seotud uus Aja algus. Võimalik, et see tsirkulaarne protsess on
lõputu, sama mehaaniline kui juhuslik nagu inimliigi eksistents, ja
ka olemuselt oleks see kogu mehaaniline tsirkuleeruv protsess,
hoolimata oma mastaapsusest, ka täiesti mõttetu...? Tsirukleeruv
Universum, algne plahvatus enne mateeria tekkimist ja Aja algust ja
siis paisumine kas lõplikus või lõpmatus Universumis, siis taas
jahtumine, kokkutõmbumine ja uus plahvatus. Ja nõnda lõputult
edasi läbi kõikide aegade. Ilma näiva mõtte või isegi
mõtestatud vaatajaskonnata muidugi. Universumi erinevad mudelid
annavad muidugi võimalust noid üritada isegi filosoofiliselt
pädevaks mõtestada või ümber-seletada, nt juba tõesti loomise
probleemiga seoses. Kas aja algus on alati ka ruumi täitava aine uus
algus. Kus jookseb lõplikul ja sfäärilise või lõpmatu
Universumi piiri-joon, mis asub selle kujutlematu lõpmatuse taga,
jne. Midagi eriti lohutavat selles kõiges ei ole, elame Universumis,
kus inimliik on täiesti juhuslikult tekkinud ja läbivalt mõttetu
ajaloo jooksul omandanud mingigi intelligentsuse taseme, kuid sellel
poleks mingit tähtsust. Religioossed vaatepunktid on mõttetud ja
tõesti on „...meie Maa vaid
tilluke osa enamjaolt vaenulikust universumist. /.../ Mida
arusaadavam universum näib, seda mõttetum ta tundub. /Kuid/
Ponnistused, mida inimene teeb universumi mõtestamise nimel,
tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad sellele tragöödia
tõsidust.“50
______________________________________________________________________
22.
10. ´012.
Kirjutades
siis siia taas midagi astronoomiast kui äärmiselt huvipakkuvast
teadmisharust. Millestki, mis jääb alatiseks huvi pakkuma, seniks,
kuni inimliigil on püsi.51
Sest alati on inimsust lummanud see taeva-sfääriga seonduv. Päikese,
Kuu ja taevatähtedega seonduv kui lahendamatu mõistatus, mida keegi
kunagi pole mõista suutnud. Aegade algusest peale on see kõik kui
lummanud inimsust ja ilmselt jääb see nõnda kuni aegade lõpuni.
Vahest juba sel aastal, selle 2012 aasta lõpus leiab aset midagi
grandioosset, mida ennustasid juba muistsete maiade primitiivsed
astronoomid, - see oli siis nagu ennustus mille kohaselt leiab aset
maailma lõpp juba selle aasta lõppedes. See annab aimu, kui
oluliseks on muistsetel aegadel loetud seda, mida tänapäeval
tuntakse astronoomiana. Praegu võib siiski oletada, et sel aastal
veel see maailm ei lõppe, sellele maailmale ei tule veel lõpp. --
Kuid mäherdune mõju pidi olema sellistel astronoomiliselt
(paikapidavatel) ennustustel muistsetel aegadel. Sest eks see
astronoomia ole alati olnud üks keeruline teadus... Selle aastaga ei
näi see inim-universum küll kuidagi otsa lõppevat (kahjuks või
õnneks), näivalt pole nii mastaapsetele lähenevatele sündmustele
muud vihjet kui selle muistse Kesk-Ameerika maiade astronoomilised
arvutused ja uskumused. Seega ei tule selle aastaga lõppu sellele
inim-maailmale siiski tõenäoliselt kindlasti mitte! See kõik on
lihtsalt kirjelduseks kogu sellest mastaapsusest, mida on seostatud
selle kummalise sirava tähistaevaga, selle kõigega, mis seostub
„taevaste sfääridega“,
jumalate ja jumaluste maailmadega. Seega on mõeldud juba aegkondi,
et kunagi tuleb inimsuse lõpp ja maailma lõpp justnimelt noist
taevastest sfääridest. JA selles suhtes ilmselt palju pole
eksitudki, sest uuemate astronoomiliste teaduslike arusaamade kohaselt
(nagu on arvatud viimased pool sajandit, mis on astronoomilises
mastaabis väga lühike aeg!) -- ongi inimsusele omane maailm kaduv ja
vägagi lõplik. Sest kogu see universaalne kõiksus, mis meid
ümbritseb on ajaliselt ja ruumiliselt vägagi konkreetselt
piiritletud. Olgu siis tegemist ajas ja ruumis lõputult plahvatava
või paisuva või hoopiski aeg-ajalt plahvatava ja siis taas
kokkutõmbuva Universumiga, mis igavest pulseerbib oma tsirkulaarses
protsessis, millel kunagi ei tule lõppu ja millele ometigi siiski
peab (isegi tsirkulaarse teooria kohaselt!) kunagi ikkagi „lõpp“
tulema.52
See
taevane sfäär, see kunagine „Kinnistähtede sfäär“ on kui
igavene väljakutse, (mis on pannud ka käesoleva tagasihoidliku
kirjutise autori seda siia kirja panema!); see kõik on igavene
väljakutse, kui „inimlik jultumus“ igavikugi vaatepunktist. Sest
mida erilist on siin ikkagi toimumas?! -- Mingi tagasihoidliku tähe
kolmandal planeedil on tekkinud juhuslike keemiliste ja füüsikaliste
tingimuste toimel ja rõhutatult juhuslikult elu alged, millest 3.
miljardit aastat hiljem on kujunenud midagi mida inimmõistuseks
nimetatakse. See protsess oli täiesti juhuslik ja oleks võinud anda
ka täiesti erinevaid tulemusi. Lihtsalt kunagi, Maakera ürgajal,
tekkis ekstreemsete füüsikaliste ja keemiliste tingimuste juures
(ookeani-sügavustes, vulkaanipursete ajal) teatavad vägagi
haruldased keemilised-füsikalistlikud tingimused, mis põhjustasid
ainuraksete (bakterid, mikroobid, amööbid) organismide tekkimise ja
millest siis miljardeid aastaid hiljem tekkis midagi, mida nimetatakse inimmõistuseks ehk intellektiks. Midagi sellist nagu
inimintellekt vahest pole kunagi olemas olnud, see on midagi, mis
suudab kui mõistavalt vaadelda ümbritsevat Universumi ja oma
tühisust taibates, mõista ka ehk oma tagasihoidlikku kohta selles.
Vahest on inimteadvus ainult selleks olemas ja ainult selleks
tekkinud, et mõista oma tühisust universaalsete mastaapide ja olude
ja protsessidega võrreldes. JA vahest pole inimteadvus ka midagi,
mis võiks omada erilist kestvust ega vältust. Universumi
mastaapidega võrreldes on see nagu üks sekund, ere sähvatus,
midagi, millel mingitki tähtust ja eg mõju ei ole. KUID teisalt:
milline väljakutse! -- Mõista ümbritsevat Kõiksust kasvõi ühel
ajahetkel, suuta mõista ja kummastuda ümbritseva mastaapsuse
kiuste. Suuta vaimus rekonstrueerida Universumi esimesi sekundeid, ja
ennustada maailmaruumi ja aja lõppu nagu ka algust ja vahest ka
taas-tekkimist, - ilma inimteadvuseta siis kunagi hiljem. Vahest suuta
mõista midagi sellest, mis võimaldaks kunagi ületada aja ja ruumi
ja mõtlemisvõime kuristikud, midagi sellest, mis suudaks anda alust
unistustele tulevikust ilma mateeria ja isegi aja sundiva mõjuta
kõrvalt?! Kuid selleks oldakse liigina „liiga kuri“, et
jõuda lähimategi tähtedenigi, sest : „iga tõeliselt kuri
tsivilisatsioon hävitab end enne lähimate tähtedeni jõudmist“...?
Seega
on siis läbi inimajaloo jõutud isegi ümbritseva ruumis avalduste
mõistmiseni. JA viimasel poole sajandil on hakanud inimsus harjuma
ka mõttega, et isegi aja omadused võivad olla vägagi muutlikud,
et ei olegi ühtselt ja kronoloogiliselt voolavalt mõistetavat AEGA
kui sellist, on vaid ekstreemsed füsikalistlikud tingimused, mis
võivad kardinaalselt mõjutada isegi aja kulgemist. See kõik on
kirjeldus sellest, mida juba kogu viimane sajand inimsuse ajaloost
nimetataks erirelatiivsuseks, ruumi ja mateeria ning isegi aja
relatiivseks loomuseks. See on midagi mida varasemate sajandite
hinged veel ei mõistnud, see on Albert Einsteini
erirelatiivsuse teooria kohaselt kujundatud sajand. Geomeetria ei ole
enam Eukelidese järgi mõistetav, füsikalistlik maailmapilt
ei ole enam I. Newtoni seaduste kohane, see on erirelatiivsuse
sajand, ja isegi aeg kui selline ei ole sellest peale enam
üheti-mõistetav. Ekstreemsetel füüsikalistel tingimustel, nagu nt
eemaldudes Maakerast valguse kiirusel (mis on teadaolevas Universumis
suurim „mõeldav“ kiirus üldsegi!), siis kui eemalduda mingist
planeedist valguse kiirusel, siis jääb aeg lihtsalt seisma. AEG
jääb seisma, (vähemalt selle jaoks, kes eemaldub mingist
planeedist valguse kiirusel). Ja mujal voolab ja voogab aeg omasoodu,
järgides realtiivse Universumi mudelit, mille kohaselt aeg on
relatiivne näitaja, mida tingivad konkreetsed füsikalistlikud olud
ja tingimused. See kõik on lugu sellest, kuidas liigina mõistetakse
ümbritsevat kõiksust, kuidas arusaamised sellest kõigest on aegade
vältel kardinaalselt muutnud. Kunagi kehtis Eukelidese geomeetria,
kunagi kehtis Newtoni füüsika, nad kehtivad omasoodu ikkagi veel,
kuid kogu üldine arusaam ümbritsevast Universumist on juba sajand
olnud Einsteini nimega seotud. Kõige kummalisem ongi aja
relatiivne loomus, sest selle üürikese inimeluga on aeg ja selle
kulgemine ja sellega seotud (bioloogilisedki, vananemisega seotud)
nähtumused ju otseselt seotud. Inimliik on surelik, tajub oma
surelikkust, iga inimolend igal ajahetkel tajub, et on vananev ja on
surelik, ja midagi selle kõige vastu pole kunagi olemas olnudki
midagi teha. Iga inimene vananeb ja tajub, et on surelik ja midagi
teha selle vastu ei ole. Muidugi eemalduvad kujutlustes (ja
ulmekirjanduses) kosmoselaevad Maast valguse kiirusele lähenevatel
kiirustel ja inimkeha vananemine jääb seisma otsekui (Maa
vaatepunktist vaadelduna). Kuid see kõik on mäng, mingi keeruline
mäng, mingi „surematuse“ saavutamise sihil. JA ei ühegi praegu
elaval inimesel, vaevalt, et kellelgi kunagi üldse, ei saa olema
lootust surematusele.
Kuid
see on kogu selle tunnetava inimliigi päristine osa ja saatus.
Mikro-organismidest on kujunenud miljardite aastatega mingi
eneseteadlik liik, kes omab eneseteavdust ja isegi midagi, mida kui
intellekti kirjeldatakse (ja samas ka ülehinnatakse). Galaktilsed
protsessid on siiski midagi muud, isegi see „kodune galaktika“
pole midagi muud, kui mingite grandioossete galaktika-parvede osa,
mis moodustavad vahest tõesti isegi mingeid tohutuid kogumeid ainet
ja mateeriat, super-galaktikaparvi, ja sellele tohutul aine ja
mateeria määral pole mingit lõppu. JA ometigi on kogu teadaolev
Universum alanud kunaski, (22. miljardit aastat tagasi) mingi tohtu
ja mõistmatuks jääva plahvatusega ja sellel Suure Paugu esimestel
murdosa-sekunditel mahtus kogu tänast Universumit täitev aine
aatomissegi, (hetk hiljem inimese peopesasse); kui kujutleda
super-galaktikatest koosnevaid tohutuid mateeri masse triljoneid
hõõguvad tähti kui päikesi siis on seda muidugi raske isegi ette
kujutelda. Ja kui mõelda, et suuremad teadaolevad objektid kaugemail
täheldatavatel kaugustel, noorte galaktikate üliheledad tuumad ehk
Kvasarid eemalduvad meist valguse kiirusel ja kogu see tohutu ja
mõistetamatult suur mateeria kogus on kunagi mahtunud ühte
aatomisse... -- siis jääb üle vaid pöörduda religioossete
tõdemuste ja selgitus-katsete poole. -- Alguses, aja ja ruumi
alguses pidi keegi olema kui Jumal, kes lõi aine mis täitis siis
järgnevalt kogu kujuteldamatu Universumi, see oli keegi, kui Looja,
kes lõi mateeria ja kes oli ka AJA alguses. See oli vahest tõesti
mingi Loov jõud kes lõi kogu mateeria mis täidab lõputut ja mitte
kunagi lõpuni mõelda suudetud Universumi, see oli vahest mingi
Jumal, kes lõi aine kui mateeria ja kes oli Aja alguses, ja seda
isegi kosmilistes mastaapides. Sest vahest on see Universaalne
plahvatus, aegade alguses, midagi seni-olematut; kuid vahest on see
kogu protsess midagi tsirkulaarselt korduvat, see kogu Universum,
koos kogu oma mateeriakogusega lihtsalt aeg-ajalt plahvatab ja siis
tõmbub kokku ja seda mastaapides, mille jaoks pole üheski
inimkeeles sobivaid sõnu. Vahest oli see aegade algus, kui plahvatas
kogu see teadaolevat Universumit täitev aine ja alguse sai
(mateeriaga seotud ) Aeg kui selline. Kuid tõenäolisem on siiski
nägemus, mille kohaselt on selliseid „plahvatusi“ olnud
lõpmatute aegade vältel lõputuid kordi ja sellele protsessil
polegi mingitki lõppu (nagu ei ole olnud ka algust). See on tänase
kosmoloogia kohaselt see igavesti „tsirkuleeruva“ Universumi
olemus. Kuid siiski leidub juba tagasi-hoidlikuid hääli, mis
väidavad, et midagi peab kogu igaviku vältel aja ja ruumi ja seda
täitva ainega seoses muutuma, et kogu Igavikku ei saa isegi selline
mastaapne tsirkuleeruv protsess aega võtta. Et midagi peab muutuma,
midagi peab arenema, midagi peab tekkima. Kuid vahest on see lihtsalt
inimliku tähtsuse väljenduseks, vahest on inimese osa lihtsalt üheks
ajaviivuks näha seda kogu mastaapsust ja tunda, et on olemas oldud
ja elatud.53
MOT.
S.
Weinberg: "...
Universumi paisumine jätkub veel kindlasti mõnda aega. Milline on
aga ta edaspidine saatus, selle kohta annab standardteooria oma
ennustused: kõik oleneb sellest, kas kosmiline tihedus on teatud
kriitilisest väärtusest väiksem või suurem. /.../ ... Kui
kosmiline tihedus on kriitilisest tihedusest väiksem, on universum
lõputu ja paisub igavesti. Meie järeltulijad, kui neid siis veel
on, näeksid, kuidas termotuumareaktsioonid jõuavad kõigis tähtedes
aeglaselt lõpule, jättes järele mitmesugust šlakki: musti
kääbuseid, neutrontähti, võib-olla musti auke. Planeedid jätkavad
tiirlemist pisult aeglustudes, sest kiirgavad gravitatsioonilaineid,
kuid mitte iialgi ei jää nad paigale.",
(lk. 103). /---/ "...
Seitsekümmend miljonit aastat hiljem, kui universum on veel kümme
korda väiksemaks muutunud, tunduks taevas meie järeltulijatele (kui
neid üldse veel on) talumatult hele. /.../ Kas see kurb lugu jätkub
tõepoolest seni, kuni tepmeratuur muutub lõpmata kõrgeks ja
tihedus lõpmata suureks? Kas aeg jääb kolm minutit pärast seda,
kui tepmeratuur on tõusnud miljardi kraadini, tõepoolest seisma?
Ilmselt ei või me selles sugugi kindlad olla. /.../ ... Ja kellelgi
pole vähimatki aimu, mis juhtub.",
(lk. 104).54
_____________________________________________________________________
EPILOOG.
See oli siis see varasem kirjutis, mis võttis isegi
liiga kaua aega (8 aasta jooksul u 3 nädalat). Algselt ei plaaninud
selle kirjutise ja siin käsitletud valdkondade peale aega eriti
kulutada, kuid kujunes siiski nõnda (seetõttu nüüd täna-homme
blogides avaldangi, naljaviluks, tüdimusest ajendatuna). Käsitletud
valdkonnaks oli siis peamiselt mingi niisugune fenomen nagu nn
"ufoloogia". Asjadest
mida nähakse taevas.
Lähenemine sellele intrigeerivale valdkonnale oli rõhutatult
SKEPTILINE. Pole olemas olnud neid
"ufosid"
(ega jäädvustatud vähimalgi kombel) ligi viimase poole sajandi
jooksul. Kunagi ei jäädvustata ka, seda kõike pole lihtsalt
olemas, olemas on vaid inimpsühholoogia ja on alati olnud. JA seda
valdkonda tuleb rõhutatult vaadelda ennekõike nähtumuse
ajaloolises perspektiivis. Alati on midagi kummalist nähtud, aegade
algusest peale, nõnda taevas, kui ka maa peal. Põhiliselt tugines
siis selle kirjutise n-ö "ufonautika" osa kahele autorile,
nagu prantslane J.
Vallèe
ja austerlane C.
G. Jung.
Kellede tsitaate sai siis esitatud ja kommenteeritud ülalpool. JA
siis sai mõeldud, et selle skeptiliselt vaadeldud, psühholoogilist
plaani rõhutatud ja ajaloolises perspektiivis mõistetud nn.
"ufoloogiat" sobib lõpetada ühe teise valdkonnaga.
Milleks selle kirjutise lõppu sai lisatud (varasem kirjutis) nn
"astronoomiast". Et eristada seda pseudoteadust nagu
"ufoloogia" eksaktsest teadusest nagu astronoomia. Kuid
seoses (väheste ja ilmselt ka: võhiklike) teadmistega mainitud
valdkonnast, nagu astronoomia oli see (selle kirjutise lõpuosa)
vaid n-ö poeetiline/luuleline arusaam astronoomiast, -- "Poetica
astronautica".
(Toetudes seejuures 3. autorile,
E. Saar, J. Jaaniste
ja S.
Weinberg)).
-- Kuid lihtsalt rõhutades nn "ufoloogia" kui
pseudoteaduse küündimatust, vaadeldes seda nähtumist
psühholoogilises plaanis ja rõhutatult ajaloolises perspektiivis.
JA selle lõpetuseks (ilmselt võhiklik) arusaam "luulelisest
astronoomiast".
-- `Poetica
astronautica´.
(Kuid
tekkis huvi see kirjutis avaldada, nagu ma nüüd teengi. Head
lugemist!)
S.
Weinberg: "... Ning kogu maailm alustab otsast peale. Aga
kui universum hakkab jälle paisuma, siis aeglustub see paisumine
taas, kuni algab uus kokkutõmbumine, mis lõppeb järjekordse
kosmilise /---/ millele järgneb plahvatus, ja nii lõputult edasi.
Kui see on meie tulevik, siis selline oli arvatavast ka meie
minevik. Praegune paisuv universum oleks vaid viimasele
kokkutõmbumisele järgnev faas. /.../ Veel kaugemale tagasi vaadates
võime ette kujutada lõputut paisumistest ja kokkutõmbumistest
koosnevate tsüklite ahelat, mis ulatub ilma igasuguse alguseta
lõpmata kaugele minevikku. Mõnda kosmoloogi köidab stsilleeruva
mudeli filosoofiline külg eriti seepärast, et see kõrvaldab nagu
tsatsionaarne mudelgi ilusasti loomise probleemi. /.../ .... milline
kosmoloogiline mudel ka ei osutuks õigeks, pole üheski palju
lohutavat. Inimesele on omane uskuda, et me oleme universumiga
kuidagi seotud, et elu pole mitte /---/ juhuslik tulemus, vaid
kuidagi juba algusest peale ette nähtud. /.../ et meie Maa on vaid
tilluke osa enamjaolt vaenulikust universumist.", (lk. 105).
/---/ "... Universum on arenenud ütlemata võõrastes
tingimustes ja tulevikus vaatab talle vastu väljasuremine lõputu
kuuma või talumatu külma näol. Mida arusaadavam universum näib,
seda mõttetum ta tundub. /.../ Inimesed /---/ ei piirdu mõtetega
argielust... /.../ Ponnistused, mida inimene teeb universumi
mõistmise nimel, tõstavad ta elu kõrgemale jandist ning annavad
sellele tragöödia tõsidust.", (lk. 106).55
______________________________________________________________________
1
Jacques Vallée: „Dimensions. A Casebook of Alien Contact.“
(„Mõõtmed.
Võõrkontakti juhtumiraamat.“) Tallinn, 1993. Kirjastus: AS
„Kupar.“ Tõlkinud: Andres Valdre. Lk.: 7-319. (Chigago, 1988,
„Contemporary Books“). („Ballantine Books“, New York, 1989).
[„Eessõna“ (Whitley Strieber). + „Intervjuu J. Valléga“
(Linda Strand).]
2
Carl
Gustav JUNG:
“TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA NÄHAKSE TAEVAS.” Tõlkija:
Mati Unt, // 1995 // Copyright: Zürich: 1958. // “Ein moderner
Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.” // LK: -- 7 –
231. // Eesõna ja kommentaarid, M. Unt.
3
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 7-9 „Eessõna“
(Whitley Strieber).
4
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 11-12.
5
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 15-42.
6
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 55-85.
7
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 109-135.
8
16.11. 2008. -- Kirjutades taas siiagi kirjakohta, kuhu sel
aastal olen kirjutanud vaid neli korda, jaanuaris 3x ja korra
aprillis. Kuid jätkates nüüd ufoloogiaga praegu, novembri keskel,
jätkates selle aasta lõpul ja ka järgmisel aastal. Kirjutades
midagi otsekui avaldamiseks!
9
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 143-156.
10
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 165-176.
11
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 184-246.
12
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 262-272.
13
Jacques Vallée:
Lisa 1. „Sanctus
Agobardus, ora pro nobis!
Mõned õppetunnid üheksanda sajandi prantsuse kaasavõtmistest.“
„... Me oleme näinud ja kuulnud paljusid inimesi, kes on küllalt
hullud ja arutud, et uskuda ja väita, et on olemas piirkond, mida
nad hüüavad MAGONIA...“ /.../ „Ex
his item tam profunda stultitia excoecatis, ut haec posse fieri
credant,“
//Tõlkes://
„Me
oleme isegi näinud mitut sellist hullu isikut, kes, näidates, et
nad usuvad sellistesse mõttetutesse asjadesse...“,
(lk. 296). Lisa
2. Linda Strand:
„Mõõtmed. Intervjuu Jacques Valléega“.
(1988). „... UFO-nähtuse psühhosotsioloogilistel tõlgendustel
põhinev liikumine...“ /.../ J. V. / „... võrdleb UFOsid
kontrollsüsteemina meie kollektiivse alateadvuse üle. Nii nende
folkloorseis kui kaasaegseis vormides, ütleb Vallée, „on UFOd
ühed vahenditest, mille abil korraldatakse ümber inimmõtted.““,
(lk. 300). „... J. V: „Avalik arvamus on salastatud maailma
meetodite ja eesmärkide suhtes veel äärmiselt naiivne. See
kergeusklikkus süvendub...““, (lk. 311).
14
J. Vallèe: "Teine reaalsus. Võõrkontakti juhtumiraamat."
Ibid. Lk.: 274-292.
15
Carl Gustav JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. ASJADEST, MIDA
NÄHAKSE TAEVAS.” Tõlkija: Mati Unt, // 1995 // Copyright:
Zürich: 1958. // “Ein moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel
gesehen werden.” // LK: -- 7 – 231. // Eesõna ja kommentaarid,
M. Unt.
16
Carl Gustav JUNG: “TÄNAPÄEVA MÜÜT. Ibid. [Lehekülje
numbrid on siin järgnevalt toodud teksti sees, antud raamatust.]
17
Carl Gustav Jung: “Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse
taevas.“, lk. 11. Tõlkija:
Mati Unt, Tallinn, 1995. Copyright Laws: Zürich: 1958. “Ein
moderner Mythus. Von Dingen die am Himmel gesehen werden.”
Lk. 7 – 231. Eessõna ja kommentaarid, M. Unt.
18
Ibid., lk. 12. C. G. Jung sõnastab selle nõndamoodi, et
tänapäevase ufoloogiaga seoses ometigi: “... pole siiani keegi
tundnud kohustust uurida ja määratleda eelseisvate muutuste
võimalikke psüühilisi tagajärgi. /.../ Otsus oli selline:
nähakse midagi, aga pole teada, mida.”
19
Ibid., lk. 19. Jung mainib levinud seisukohta iseloomustamaks,
et laialt-levinud arvamuse kohaselt: “... oletati, et nad on
ilmunud uudishimust või vaatluste tegemiseks.... /.../ Tekkis
tunne, et meid kosmosest jälgitakse ja spioneeritakse.” Ja
veel mainib Jung, samuti sagedasti esinevat arvamust, et: “...
Lisaks ilmsele tehnilisele üleolekule on neil ka ülimat tarkust
ja moraalseid väärtusi, mis lubaksid neil inimkonda päästa.”,
lk. 21. Või Jungi poolt teisti defineerimisi sõnastatuna: “...
Need kosmosekülalised on idealiseeritud kujud, midagi tehniliste
inglite taolist, kes soovivad meile head.
/nad on/ väga intelligentsed
/või/ monstrumid...“ (lk. 27.) Seega on Jungil
täiesti õigus väita, et hoolimata oma tegelikust olemusest:
„... on UFOde jälgimine ja seletamine andnud põhjust tõelise
legendi tekkeks.” (lk. 27.)
20
Ibid., lk. 13. C G Jung peab samuti vajalikuks UFO-fenomeni
puhul rõhutada: ”... et sel ilmselt väga keerukal fenomenil
on võimaliku füüsilise reaalsuse kõrval ka olulised ja kaalukad
psüühilised komponendid.”
21
Ibid., lk. 23. Ametlik ja osalt ka teaduslik lähenemine, mida
ka Jung näib osaliselt jagavat lahterdab UFO-fenomeni: “...
visionaarseks kuulujutuks /või
on tegemist/ väärvaatluste ja –otsustuste mõjuva
kogumiga, millesse on projitseeritud subjektiivseid psüühilisi
oletusi.“ /Kuid samas/ „Kui need on psühholoogilised
projektsioonid, siis peab neil olema ka psüühiline põhjus.“
22Ibid.
Jungi järgi on ufoloogia ka psühholoogiline fenomen, seega
ette-kujutlused UFO-dest: „... nad baseeruvad üldkehtivatele
emotsionaalsetel põhjustel, seega siis kogu inimkonna
psühholoogilisel situatsioonil. /millede/ aluseks on
afektiivne pinge, mis tekib kollektiivsest murest või ohust,
tungivatest hingelistest vajadustest /ja millest tulenevad siis/
visioonid, illusioonid...”, lk. 23.
23Ibid.,
lk. 25. Ja nõnda põgenebki Jungi järgi isegi tänane inimene
maisest “.... sfäärist taevasse, kosmilisse täheruumi, kus
kunagi elutsesid oma planeetide saatusi valitsevad jumalad.”,
lk. 25.
24Ibid.
Ametliku
seisukoha kohaselt arvab ka Jung, et: “...
Meie oleme pigem valmis mõtlema psüühilistele häiretele...
/sellest tuleneb, et/ Ebakindlus
kasvab... /.../ et
psühholoogilised ja psühhopatolootgilised faktorid hakkavad
mõtlemapanevalt laiendama ajalooteaduse horisonti.”,
lk. 30.
25Ibid.
Jung võtab UFO-d kokkuvõtlikult defineerida järgnevalt: “...
Mis nad ka ei oleks, üks on kindel – neist on saanud elav müüt.”,
lk. 28.
26
Jacques Vallèe: „Teine reaalsusus. Võõrkontakti juhtumiraamat.”
(“Dimensions. A Casebook of Alien Contact.”), Chicago, 1988; //
New York, 1989: // Tõlkinud: Andres Valdre, // Tallinn, 1993: //
Kirjastus: “ Kupar”: // LK: 5—319.
27
Jaques Vallèe: „Dimensions. A Cacebook of Alien Contact“
(Ibid.):
„Nad võtavad huvitavaid noori ja
tarku inimesi enda juurde. Nad võtavad kogu keha ja hinge, muutes
keha enda oma sarnaseks.”, lk. 66.
28
Ibid., J. Vallèe: “...
Viimase kahekümne aasta jooksul on UFO-teateid uurinud asjalikud
inimesed, kes on neid püüdnud paigutada kosmoseteaduse, kaasaegse
füüsika, psühholoogia või ebausu ajaloo raamidesse. /.../ Siiski
ei suuda see seletada nähtust nende ajaloolises arengus.”,
lk. 143.
29
Ibid., J. Vallèe toob selliste olevuste kohta konkreetse
näite: “...
Meie Šotimaal on palju selle õhuordu ilusaid olendeid nagu
succubad, kes tihti määravad kohtumisi ihalevate noorte meestega,
või lustakad daamid ja prostituudid, keda kutsutakse Leannain
Sith...”,
lk. 150.
30
Ibid.,
J. Vallèe: ...et haldjanaised, kes ahvatlevad kaasajal surelikke
oma armastusse, on paljuski, kui mitte täiesti samad kui keskaja
succubad...”,
lk. 151.
31
Ibid., Autoril jääb siinkohal nagu
lugejalgi üle vaid väljendada oma täielikku hämmingut: “...
Meil on siin täielik teooria meie ja teise rassi vahel, kes erineb
inimsoost füüsilise loomuse poolest, kuid bioloogiliselt sobib
meiega. Inglid, deemonid, haldjad, olevused taevast, põrgust või
Magoniast tekitavad meie kummalisimaid unesid, vormivad meie
saatusi, röövivad meie kirgi... Kuid kes nad on ?”,
lk. 156.
32
Ibid., Autor siiski konstanteerib: “...
Sellel nähtusel on stabiilsed, muutumatud omadused, nende seas
mõni, mida me oleme püüdnud tuvastada ja mida selgelt
määratleda.”,
lk. 164.
33
Ibid., Autor laiendab teema võimalikku ulatust lausudes:
"Kui
teadvus suudab avalduda kehaväliselt, on hüpoteeside ring veelgi
laiem.“,
(lk. 184.)
34
Ibid., J. Vallèe: "Mida
võiks paranormaalne nähtus kontrollida? Ma oletan, et need on
inimeste uskumised, mida kontrolli all hoitakse ja kohandatakse.”,
(lk. 277).
35
Ibid., Autor säilitab
siiski teaduslikku uurimisvaimu järgivat hoiakut:
...
Samas nende vaatlusi tunnistades jään ma kindlaks, et inimteadmine
on võimeline lõplikult aru saama selle nähtuse esindatavast
suuremast reaalsusest.”,
(lk. 285).
36Ibid.,
J. Vallèe: “...Need nähtused
toimuvad ülemaailmsel tasemel sümboolse suhtlussüstemidena.
Inimsoos on midagi, mis neid vastasmõjusid tekitab, ja me ei tea
veel, mida see endast kujutab. Nad on osa keskkonnast, osa
kontrollsüsteemist inimese arengu üle. Selle asemel, et need
oleksid lihtsalt füüsilised, on nende mõjusid tunda ka meie
uskumistes. Nad mõjutavad seda, mida me nimetame spirituaalseks
eluks. Nad mõjutavad meie poliitikat, meie ajalugu, meie kultuuri.
Nad on meie mineviku tähtis osa. Kahtlemata kuuluvad nad ka meie
tulevikku.”,
(lk. 292.)
37
JAAK JAANISTE & ENN SAAR: „TÄHEATLAS“. Tallinn, 1990.
Kirjastus: „Valgus“. Lk.: 3-256.
38
J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. Tallinn,
1990. Kirjastus: „Valgus“. Lk.: 3-256. [Siin ja järgnevalt
tekstis esinevad lk nr mainitud teosest. Siinkohal lk nr 6-43.].
39
J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. (Siinkohal,
lk.: 53-63.).
40
J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. -- „...
Et meie liikumisel muutub lähemal asuvate asjade vaatenurk
kiiremini. Objektide nihkumist üksteise suhtes, mis on põhjustatud
vaatenurga erinevusest (vaatleja liikumisest), nimetatakse
parallaktiliseks
nihkeks.“,
(lk. 45). /---/ „...
pikkusühikuna valguskiire poolt aastaga läbitavat vahemaad –
valgusaastat. Valguse kiirus on 300 000 km/s, seega valgusaasta
pikkuseks tuleb ligikaudu kümme triljonit kilomeetrit...“, (lk.
46). /---/ „...Umbes 6000-kraadise pinnatemperatuuriga Päike
paistaks meile 10 valgusaasta kauguselt kollaka tähena, punasena
paistab 2000-3500-kraadise temperatuuriga täht, alates 6600
kraadist tundub valgus sinakas.“, (lk. 51).
41
J. Jaaniste & E. Saar: „Täheatlas“. Ibid. -- (Siin
lk. 65-223.) JA lisalugemiseks, mainitud teosest, planeetide kohta:
„... MARS-ARES
-- „Tihe atmosfäär vähendab veelgi soojakadusi, veekogusi
kattev jää sulab ning algab intensiivne vee tsirkulatsioon
atmosfääris. Marss kattub pilvedega ja jõesänge täidab uuesti
vesi. /---/ Elu võimalustest Marsil on palju kirjutatud ja
räägitud. Füüsikalised tingimused (soojusrežiim ja vee
olemasolu) on elu arenguks küll ebasoodsamad kui Maal, aga ei
välista seda.“, (lk. 227). /---/ „...
JUPITER-ZEUS -- „Suur Punane Laik“
(avastati 1878, varasemast: 1665)-- „Nähtus on üsna
mõistatuslik, sest isegi Jupiteri mastaapide juures on
atmosfäärinähtuste mitmesaja-aastane püsivus kurjast.“, (lk.
232).
42
STEVEN WEINBERG: „ESIMESED KOLM MINUTIT. Arutlus Universumi
tekkest.“ („THE FIRST THREE MINUTES. A Modern View of the Origin
of the Universe“). [C: 1977] Tallinn, 1988. Kirjastus: „Valgus“.
Tõlk: L. Palgi. Lk.: 3 – 152. [C: 1977. „Basic Books, Inc.“
Cambridge, Massachusets, juuli 1976.]
43
S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi
tekkest.“, Ibid. Autor jätkab: "... Varajasest
universumist on pärit veel miski, mida on kõikjal meie ümber,
kuid mille vaatlemine näib olevat võimatu.", (lk.
82). /---/ "... Kuid oh häda: /.../ See on
tõepoolest õrritav probleem: iga tuumaosakese kohta peaks olema
umbes miljard neutriinot ja antineutriinot, aga mitte keegi ei tea,
kuidas neid avastada! Võib-olla keegi leiab kunagi siiski lahenduse.
/.../ ... Võis lugejal tekkida tunne, et kõigest räägitakse
natuke liiga suure teadusliku kindlusega. Tal võib olla õiguski.",
(lk. 83). /---/ "...
Mööda-lastud soodsal võimalusel peatusin ma sellepärast, et see
tundub olevat ülimalt õpetlik. Võib aru saada, miks nii paljud
teaduseajaloolased tegelevad õnnestumistega, säravate avastustega,
briljantsete tuletuskäikudega või Newtoni ja Einsteini suurte
maagiliste mõttehüpetega. Kuid ma ei usu, et teaduse edu on
tõepoolest võimalik mõista, saamata aru, kui raske
töö see on, kui kergesti võib kaotada õige raja, kui raske on
taibata, mida tuleks teha järgmisena.", (lk.
91). /---/ "... Igapäevaelus meil nendega tegemist
ei tule, nagu seda tuleb näiteks elektromagnet- ja
gravitatsioonijõududega...", (lk.
92). /---/ "... Vesinikpommi lõhkemine on
põhjustatud neutriinode ja prootonite ümberkorraldumisest, nii et
tugeva vastastikmõju jõud saavad siduda neid veel tihedamalt;
pommi lõhkemise energia vabanebki selle ümberpaigutuse tõttu.";
(lk. 93). /---/ "... Kui aatomites ja molekulides
eloktronid tunneksid tuumajõude, ei oleks keemiat,
kristallograafiat ega bioloogiat, oleks vaid tuumafüüsika.";
(lk. 94).
44
S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi
tekkest.“, Ibid. Autor jätkab: „... [Tähistaevas] on
nii silmatorkav ja tore, et on mõnikord nähtav isegi läbi
suurlinna öise taeva vine. See on suure ringina üle taevasfääri
ulatuv valgusvööt, mida juba iidsetest aegadest tuntakse Linnutee
nime all.“, (lk. 14). /---/ „... Arvatavasti oli Immanuel
Kant esimene, kes esitas mõtte, et mõned udukogud sarnanevad
meie Galaktikaga.“ (I. Kant: „Üldine looduslugu ja
taevateooria“, 1755.), (lk. 15). /---/ „... Oli teada juba
aastal 1923: Andromeeda udukogu koos tuhandete sarnaste udukogudega,
mis kõigis suundades täidavad universumit suurte kaugusteni, on
galaktikad nagu meiegi oma.“, (lk. 17). /---/ „... Juba M.
Kopernikust saadik oleme õppinud hoiduma oletamast, et
inimkonna asukohaga Universumis võiks olla seotud midagi
iseäralikku.“, (lk. 19). /---/ „... Tekkida valguse kiirusest
suuremaid kiirused, mida aga keelab Einsteini
erirelatiivsusteooria.“, (lk. 20). /---/ „... Avastas Maarten
Schmidt 1963 aastal /---/ need kvaasistellaarsed objektid ehk
kvasarid on nii kaugel... /---/ ... peavad nad kiirgama uskumatult
intensiivset energiat, et paista nii heledatena. /---/ ... praegu
peetakse Maa vanuseks 4,6 miljardit aastat. Maa saab aga vaevalt
universumist vanem olla.“, lk. 24.
45
S. Weinberg: „Esimesed kolm minutit. Arutlus Universumi
tekkest.“, Ibid. Autor
jätkab: „... Universumi paisumisel on valguse
lainepikkuse suurnenemine võrdeline tüüpiliste galaktikate
vahemaa suhtelise suurenemisega. /mida nimetakse/ kinemaatikaks.
/---/ Ometi on füüsikud ja astronoomid juba sajandeid püüdnud
mõista ka universumi dünaamikat. See on paratamatult viinud
gravitatsioonijõu kui ainukese astronoomiliste kehade vahel mõjuva
jõu kosmoloogilise rolli uurimisele.“ (Isaac Newton).,
(lk. 25). /---/ „... Albert Einstein
kasutas olemasolevat mitte-eukleidilise geomeetria matemaatilist
teooriat ja vaatles gravitatsiooni kui aegruumi kõveruse efekti.
Aasta pärast üldrelatiivsusteooria valmimist (1917. aastal)
püüdis Einstein leida oma võrranditele
lahendit, mis kirjeldaks kogu universumi aegruumi geomeetriat.“,
(lk. 26) /---/ „...
Fridmani mudelit /---/ ... peab universum olema
ruumiliselt lõpmatu. /---/ ... siis aine poolt tekitatud
gravitatsiooniväli kõverdab ruumi kinniseks; universum on lõplik,
kuid ääretu nagu sfääri pind. /---/ ... ei jõua me kunagi
universumi ääreni, vaid lihtsalt tagasi sinna, kust alustasime.
/---/ Galaktikad ei lenda laiali mingi müstilise jõu mõjul, mis
neid üksteisest eemale tõukab... /---/ Pigem eemalduvad galaktikad
üksteisest mingi minevikus toimunud plahvatuse mõjul.“,
(lk. 27).
46
Steven Weinberg: “The First Three Minutes. A Modern View of the
Origin of Universe”. (C:1977), lk. 100.
47
S. Weinberg. Ibid., lk. 101.
49
S. Weinberg. Ibid.; lk. 103. S.
Weinberg:
"... On füüsikateoreetikud ilmutanud tõelist poeetilist
fantaasiat. /.../ just nii, nagu aatomid lagunevad mõne tuhande
kraadi juures elektronideks ja tuumadeks ning tuumad mõne miljardi
kraadi korral prootoniteks ja neutroniteks. /.../ On kerge arvutada,
et päris algus, see lõpmata kõrge temperatuuri
ja
lõpmata suure tihedusega seisund, pidi valitsema umbes üks
sajandik sekundit...",
(lk. 96).
/---/ "... Maa ümber Päikese liikumise kiirus sõltub
Päikese temperatuurist. Kui Päike poleks tuline, tiirleks Maa
veidi aeglasemalt, sest Päikese soojusenergia ei annaks
gravitatsioonijõule lisa. /.../ Horisont, s. t. kaugus, millest
alates pole võimalik vastu võtta mingeid signaale. /.../
Lihtsamalt öeldes: iga osake on umbes niisama suur kui kogu
vaadeldav universum!", (lk.
100).
/---/ "... On üks võimalik erand. Gravitatsioon võib nagu
elektromagnetismgi ilmneda nii lainete kui ka enam tuntud staatilise
kaugmõju kujul. Kaks paigalolevat elektroni tõukuvad teineteisest
eemale staatilise elektrivälja mõjul... /.../ enne kui teade
vahemaa muutumisest on jõudnud levida elektromagnetlaine kujul
ühelt osakeselt teisele. /.../ et need lained liiguvad valguse
kiirusega; see ongi
tegelikult
valguse kiirus.", (lk.
101).
/---/ "... Loomulikult tahame teada ka seda, mis oli enne
hetke, kui universum hakkas paisuma ja jahtuma. /.../ Samuti võime
harjuda ka absoluutse nullajaga: see on ajahetk minevikus, millest
varasemasse hetke ei saa põhimõtteliselt ulatuda ükski põhjuse
ja tagajärje ahel. Probleem on lahtine ja võib-olla jääbki
lahtiseks. Mulle meeldib kõige rohkem see, et arutlustes väga
varase universumi üle selgus võimalik paralleel universumi ajaloo
ja tema loogilise struktuuri vahel. /.../ Sel ajal ilmnes looduse
loomulik lihtsus otseselt füüsikanähtustes, aga siis polnud
kedagi seda nägemas.", (lk.
102).
50
S. Weinberg. Ibid., lk. 105-106.
51
S. Weinberg. Ibid. Autor
selgitab oma seisukohti järgnevalt: „...
Iga Hubble´i
seaduse järgi liikuv galaktika kas saavutab paokiiruse ja lendab
lõpmatusse või jääb tal paokiirusest puudu ja kunagi tulevikus
hakkab ta meie poole tagasi langema. /---/ üldrelatiivsusteooriata,
on universumi tiheduse ja tema geomeetria vaheline seos: universum
on lahtine ja lõpmatu või kinnine ja lõplik olenevalt sellest,
kas galaktikate kiirused on paokiirusest suuremad või väiksemad.“,
(lk.
29).
/---/ „... Kui me vaatleme väga kaugeid galaktikaid, näeme neid
sellistena, nagu nad olid miljardeid aastaid tagasi, siis, kui
valguskiired alles alustasid oma teekonda meie suunas.“,
(lk. 30).
/---/ „... Mistõttu universum on lahtine ja igavesti paisuv.
/---/ ... et universumil on horisont, mis kitseneb kiiresti, kui
vaatame universumi alguse suunas. /---/ ... saame anda võrdlemisi
selge pildi universumi minevikust, ehkki kosmoloogia ja
astronoomilised vaatlused ei suuda määrata universumi praegust
ulatust ega ennustada selle tulevikku.“, (lk.
32).
/---/ „... Millised on selle kiirguse üldised omadused, mis peaks
täitma universumi, kui paregused kosmoloogilised ideed on õiged?
/---/ ... kuid ometi on nad täiesti reaalsed: igaühel on kindel
energia ning impulss...“, (lk.
40).
52
S. Weinberg. Ibid.; (Siinkohal lk.: 45-67). S.
Weinberg:
„... Lõpptulemusena viis areng 20. aastatel suure intellektuaalse
revolutsioonini teaduse ajaloos, klassikalise mehaanika asendamisele
täiesti uue keelega – kvantmehaanikaga.“, (lk. 43). (Max
Karl Ernst Ludwig Planck).
/---/ „...
Ja viib katastroofilise järelduseni: musta keha kiirguse koguenergia
peaks olema lõpmata suur! // ... oletada, et iga portsjoni ehk
kvandi energia suureneb lainepikkuse vähenedes, nii et igal
temperatuuril .... (?) // Einsteini
hüpoteesi
lõplik formuleering kõlab nii: footoni energia on pöördvõrdeline
tema lainepikkusega.“,
(lk. 45). /---/
„... Maa liigub ümber Päikese kiirusega 30 kilomeetrit sekundis
ja Päikesesüsteem ise pöörleb koos meie Galaktikaga kiirusega
250 kilomeetrit sekundis.“, (lk.
52).
/---/ „... Galaktikate tekke teooria on üks raskemaid
astrofüüsika probleeme, mis praegu paistab olevat lahendusest
kaugel.“, (lk.
54).
/---/ „... Varajase universumi hiiglaslik kiirgusenergia tihedus
kadus universumi paisumisel footoni lainepikkuse punanihke tõttu,
võimaldades elektronidel ja tuuumaosakestel moodustada tähti ning
kivimeid ja praeguse universumi elusolendeid.“, (lk.
55).
/---/ „.... (Tuletame meelde, et footonid on massita osakesed ehk
kvandid, millest kvantteooria kohaselt koosneb valguskiirgus.)“,
(lk.
56).
/---/ „... Entroopia on statistilise mehaanika põhisuurus, mis on
seotud füüsikalise süsteemi korratuse astemega.“, (lk.
67).
53
S. Weinberg. Ibid. L.
Palgi, A. Saar: "Järelsõna eestikeelsele tõlkele." JA
siis antud raamatu Eesti keelsete kommenteerijate arvates: "...
Stenaarium vastab nn. Standardmudelile, mille puhul universumi
koguenergia on täpselt null. Selline eeldus nõuab lõputut
universumit ka universumi sünnile ükskõik kui lähedasel
ajahetkel. /.../ ... Selline universum kujutab endast omapärast
prepeetum
mobile´t,
mis töötab tsükliliselt, iseenese sisejõudude toimel. Sel juhul
kaob probleem universumi algusest ja lõpust kõige radikaalsemal
kujul. Kuid siis jääb vastuseta küsimus, miks universum
eksisteerib.", (lk. 139). /---/ "... Universumisse, kuid
siin võib edu loota ainult parandamatu optimist. /.../ ... olgu
öeldud, et praegune elemetaarosakeste füüsika ja kosmoloogia
lubavad ülivarajasest universumist küll tõsiselt arutleda, aga
esilagu ei tarvitse see veel kaugeltki tegelikkusele vastata.",
(lk. 140). (Järelsõna kirjutatud: 12. 1985.)
54
S. Weinberg. Ibid. (Siinkohal,
lk.: 103, 104.)
55
S. Weinberg. Ibid..
(Siinkohal,
lk. 105-106.) S.
Weinberg:
"...
Loomulikult tekib küsimus, kui suur oli universum sel väga
varajasel ajal. Kahjuks me ei tea seda ega või olla isegi kindlad,
kas niimoodi on üldse mõtet küsida. /.../ võib praegune
universum väga hästi olla lõpmatu; /.../ ja jääb lõpmatuks ka
edaspidi. Teisest küljest võib universumil olla lõplik läbimõõt,
mõne arvamuse kohaselt praegu umbes 125 miljardit valgusaastat.",
(lk. 74). /---/ "...
Universum paisub ja jahtub edasi, kuid midagi eriti huvitavat ei
juhtu enne 700 000 aasta möödumist. /.../ kiirguse sõltumatus
ainest võimaldab ainel hakata koonduma galaktikateks ja tähtedeks.
Kulub veel umbes 10 miljardit aastat, enne kui elusolendid saavad
hakata rekonstrueerima seda arengulugu.",
(lk. 78). /---/ "...
Ja otsustada selle üle kas universum on lahtine või kinnine. /.../
Maapealses vees moodustab deuteerium kaalu järgi umbes 150
miljondikku. (see on seesama deuteerium, mida võib kasutada
kütusena termotuumareaktorites, kui edaspidi õpitakse
termotuumareaktsioone korralikult juhtima.)",
(lk. 80). /---/ "...
See tähendab, et galaktikad liiguvad paokiirusest suurema kiirusega
ja universum paisub igavesti. /.../ ... Ning me võiksime olla veel
kindlamad, et elame igavesti paisuvas lahtises universumis.";
(lk. 81).