PLATON: "EUTHYDEMOS". (!!)

PLATON:

„EUTHYDEMOS“.

Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni.

Soome keelest tõlkinud: Madis Liibek.

KRITON Kellega sa eile Lykeionis rääkisid, Sokrates?¹ (271a) Rahvast oli vähemalt võimatul hulgal. Üritasin kuulata [saada], kuid ei saanud millestki aru. Silmitsedes siiski õnnestus mul teid näha. Mees ei paistnud kohalik olevat. Kes ta õieti oli?
SOKRATES Kumbat sa mõtled? Neid oli ju kaks.

KRITON Seda, kes istus kolmandana sinust arvates paremat kätt. Teie vahel oli Aksiokhose poeg. Kes paistab olevat palju kasvanud, näib olevat umbes meie Kritobulose vanune. (b) Kritobulos on aga hapra kehaehitusega ja see teine seevastu hästi arenenud ja ilus ja ilmselt ka muidu selline nagu õilsast soost noor mees peab olema.

SOKRATES See, kelle kohta küsid, on Euthydemos. Vasakul pool istus tema vend Dionysodoros. Ka tema osales vestluses.

KRITON Ma ei tunne neist kumbatki; uued sofistid arvatavasti. Mis kandist nad pärit on ja kuidas on lood nende tarkusega? (c)

SOKRATES Mis puutub põlvnemisse, siis on nad vist Khioksest pärit ja sealt siirdunud Thuriosse. Olles siis sunnitud Thuriost lahkuma on nad rännanud siinkandis juba aastaid. Küsisid nende tarkuse kohta. See on uskumatu, nad on täiesti kõiketeadjad. Alles nüüd on mulle selgeks saanud, kes pankratiastid, kõigi spordiliikide sportlased, tegelikult on. Need kaks meest oskavad tõesti võidelda mil kombel siis iganes. Ja ma ei mõtle seejuures selliseid saavutusi milleks on võimelised kõigi poolt tuntud Akarnania vennad, (d) Nemad valdavad vaid kehalise võistluse tehnikat. Need kaks on aga ületamatud selleski, et nad valdavad hästi relvade kasutamist ja õpetavad selles meelsasti ka teistele (272a) vastava tasu eest. Peale selle on nad vägagi pädevad ka neis võistlustes, mida õigusemõistmise saalides peetakse, ja suudavad õpetada kelle iganes kõnelema ja kirjutama õigusalaseid kõnesi. Ennemini olid nad väljapaistavad vaid neis valdkondades, aga nüüd on nad krooninud oma karjääri pankratialastena omandades ainukese veel alles jäänud spordiliigi nii põhjalikult, et ei kellegil ei tasu neile isegi vastu astuda. Nad on arenenud sõnalahingutes nii oskuslikuks, et suudavad rünnata alati kõiki, mida teised siis (b) esitavad, oli see siis tõsi või ei. -- Mina plaanin muide nende õpilaseks hakata, Kriton. Nad väidavad end suutvat teha lühikese aja jooksul kellest iganes sama väljapaistvad.

KRITON Ei või olla tõsi! Kas sa ei karda end liiga vana olevat?

SOKRATES Mida veel, miks ma peaksin seda pelgama? Eriti, kui tean, et need mehed ka ise alles vanas eas süvenevad mainitud tarkade kunsti, mida minagi nüüd õppida soovin, eristikasse. Viimasel aastal nad veel ei (c) olnud targad, ega ka aasta enne seda. Ainus, mis mulle muret teeb, on see, et minust võib saada neile mureküsimus, samuti nagu Konnosele, kes veelgi mulle lüüramängimist õpetab. Teised õpilased naeravad minu üle ja pilkavad Konnost raukade õpetajaks. Kui vaid nende mainitud meestega nõnda ei läheks. Vahest pelgavad nad seda ise ka ja ei tahagi mind oma õpilaseks võtta? Konnose juurde olen ma ahvatlenud (d) teisigi enda-taolisi ja plaanin ka selles asjas sama moodust rakendada. Kas ka sinagi ei võiks tulla nende juurde õppima? Konksu otsas on meil hea sööt: seda soovides nad soostuvad kindlasti ka meid õpetama.
KRITON Mis siis mud, kui sa nõnda arvad. Kõnele siiski enne, milline on nende meeste tarkuse laad, et teaksin, mida neilt õpime.
SOKRATES Sellest kiiremini kui arvadki. Tuleb tõesti öelda, et kuulasin hoolega ja mäletan ka kõike. Üritan seda sulle jutustada algusest peale. Tänu õnnelikule juhusele istusin üksinda riietustoas, just seal, kus mind nägid, ja plaanisin juba sealt lahkuda. Asutades end minema sain siiski tavalise daimoni märgi ja istusin uuesti maha. Hetk hiljem sisenesid need kaks, Euthydemos ja (273a) Dionysodoros, kaasas terve punt õpilasi, nii-paljut kui oli näha. Nad hakkasid kõndima pikki katusega kaetud koridori ja jõudsid teha paar-kolm tiiru, kui kohale saabus seesama Kleinias, kelle kohta sa täiesti õieti ütlesid, et ta on palju kasvanud. Temaga koos tuli suur kari imetlejaid, muud hulgas Ktesippose-nimeline noor mees Paianiast, kena korralik poiss, vahest vaid veidi ülemeelik. Kui Kleinias nägi ukselt mind üksi istuvat, tuli ta (b) otse minu juurde ja istus minust paremat kätt, nagu sa ütlesid. Teda märgates peatusid Euthydemos ja Dionysodoros esmalt omavahel kõnelemaks vaadates siiski seejuures meie poole – tean seda, kuna pidasin neid hoolega silmas. Siis tulid ka nemad istuma, Euthydemos selle poisi kõrvale, Dionysodoros minust vasakule. Muud juuresolijad istusid kuhu keegi.

Ma tervitasin kumbatki meest, ei olnud ma ju neid (c) ammu näinud. Siis ütlesin Kleiniale:

-- Kuule poiss, nende kahe mehe tarkus ei ole tühiasi. Sõjapidamisest teavad nad kõike, mida sõjapealik peab teadma rinde korraldamisest kuni üksuste juhtimiseni ja relvade kasutamisest. Peale selle suudavad nad õpetada inimest omal jõul kohtus hakkama saama, kui keegi ebaõiglust on kogenud.

Minu sõnad tekitasid Euthydemoses ja Dionysodoroses (d) halvakspanu. Nad vaatasid naeratades teineteisele otsa ja Euthydemos ütles:

-- Seda kõike teeme me nüüd vaid kõrvaltööna.

Mina ütlesin imestades:

-- Kui see on jäänud kõrvaltööks, siis on teil kindlasti midagi tõesti peent teoksil. Õelge taeva nimel, mis see on.

-- Usume oskavat õpetada hüvelisust paremini ja kiiremini kui keegi teine.

-- Oh heldus, ütlesin mina. -- See on alles ettevõtmine (e). Kust te sellise aarde leidnud olete? Ja mina kõnelesin teist vaid sellega seoses, et olete parimal juhul vaid relvade kasutamisega kursis. Seda te vähemalt minu mäletamist mööda kuulutasite, kui viimati siin olite. Aga kui teil on tõesti selline teadmine nagu ütlesite, olen valmis teid kõnetama (274a) igati kui jumalusi. Olge siis minule armulised ja andke mulle minu äsjased sõnad andeks. Vaadakem siiski esmalt, kas te tõtt kõnelete. Lubate nii paljut, et ei ole vist mingi ime, kui kahtlen.

-- Võid sellele loota, et asi on nii, nagu me ütlesime, Sokrates.

-- Siis olete te minust üle nagu Pärsia kuningas kogu oma võimutäiuses. Öelge veel, kas plaanite oma tarkust kuidagi näidata, või kuidas olete arvanud heaks menetleda?

-- Selleks me just siin oleme, näitamaks ja õpetamaks (b) seda kõigile, kes kuulata soovivad.

-- Olen nõus kasvõi kihla vedama sellega seoses, et kõik kel seda teadmist ei ole, tahavad seda omandada, mina ennekõike ja siis see Kleinias siin ja veel ka Ktesippos ja kõik need teisedki. Osutasin Euthydemosele Kleinia imetlejaid, kes olid juba meie ümber koguneda jõudnud. Euthydemos oli ilmselt minuga vesteldes ettepoole kummardunud takistamaks kaugemal istuvat Ktesippost nägemast Kleiniast. (c) Võimaks nüüd poissi paremini vaadata ja teisalt uudishimulikult meie vestlust kuulamaks oli Ktesippos esimesena tõusnud oma kohalt ja sättinud end seisma meie vastu. Teised siis olid tema eeskuju järginud ja kogunenud ringi meie ümber, väljaarvatud Kleinia imetlejad, ja ka Euthydemose ja Dionysodorose kaaslased. Neid ma siis mõtlesin öeldes, et kõik olid valmis kuulama. Ktesippos oli innukalt nõus nagu teisedki (d) ja kõik ärgitasid ühel häälel Euthydemost ja Dionysodorast meiel oma tarkuse jõudu näitama.

-- Olge siis kõigiti meele järgi neile teistele ja samuti minulegi, ütlesin ma. -- Näidake oma tarkust! On selge, et selle näitamine on mõneski mõttes raske ülesanne. Öelge siiski, kas suudate teha hea vaid sellisest mehest, kes on juba kindel (e) selles, et ta võib saada õpetust vaid teilt? Või tuleb hea ka sellisest, kes selles veel kindel ei ole, kuna vahest ei usugi, et hüvelisus on õpitav, või kuna ei pea teid õigeteks õpetajateks? Kuidas siis on, kas teie oskustes sisaldub ka see ülesanne, et saate ka umbuskliku uskuma, et hüvelisust saab õpetada ja et seda saab just teilt õppida? Või on see juba teine oskus?

-- See sisaldub selles samas oskuses, ütles Dionysodoros.

-- Te suudate siis parimal kombel praegu elavatest, juhatama inimest filosoofia ja hüvelisuse arendamisele, või kuidas? (275a)

-- Usume nõnda.

-- Jätke siis muud asjad teiseks korraks ja andke nüüd oma oskustest vaid selline näide: näidake sellele noorele mehele siin, et ta peab süüvima filosoofiasse ja taotlema hüvelisust. Sellega olete meele järele nii mulle kui ka teistele. Asi on nimelt nõnda, et mina ja kõik need siinviibijad tahame hardalt, et temast tuleks võimalikult hea inimene. Tema isa oli vanema Alkibiadese poeg Aksiokhos ja praegune Alkibiades on tema (b) nõbu. Tema nimi on Kleinias. Ta on üsna noor ja just sel põhjusel kardame me, et keegi jõuab meist ette ja kallutab teda juhtides tema huvi mujale. Te olete siis jõudnud õigeks hetkeks; vestelge selle poisiga prooviks siin meie kuuldes, kui see teie plaanidega sobib.

Vaevalt sain seda öeldud, kui Euthydemos juba vastas julgelt ja enesekindlalt.

-- Sobib suurepäraselt, Sokrtaes, kui poiss on valmis (c) vastama.

-- Küll ta sellega harjunud on, ütlesin mina. -- Neil on siin kombeks sageli talle küsimusi esitada ja temaga vestelda. Arvaksin et ta on heal meelel valmis teie küsimustele vastama.

Seda, mis peale seda juhtus, on juba raskem jutustada. Ei ole mingi tühine asi tuletada meelde sõna-sõnalt nii tohutu tarkuse hulk. Parim oleks kohe alguses kutsuda appi luuletajannat ja Mälu, nii nagu luuletajad (d) teevad. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis alustas Euthydemos kuidagi sellisel viisil.

-- Ütle, Kleinias, kumbad õpivad, targad või õppimatud?

Küsimus oli keerukas. Poiss punastas ja vaatas ebakindlal ilmel minu poole. Märkasin tema hämmastust. -- Ära hooli, Kleinias, ütlesin. -- Vasta vaid julgelt selle kohaselt (e) nagu sulle tundub. Kindlasti on sellest sulle palju kasu.

Sel ajal kummardus Dionysodoros kogu näost naeratades minu poole. -- Võin sulle juba ette öelda, et poisi vastus kummutatakse, olgu see siis mida iganes, sosistas ta.

Just siis kui ta seda ütles, vastas Kleinias enne kui (276a) jõudsin teda hoiatada olema ettevaatlik, et need õpivad, kes on targad.

-- Kas sinu meelest on olemas õpetajaid? küsis siis Euthydemos.

Poiss möönis seda.

-- Õpetajad õpetavad neid, kes õpivad, või kuidas? Nõnda nagu muusikaõpetaja ja arvutamiseõpetaja õpetavad koolis sind ja teisi poisse, ja te õpite?

Kleinias möönis ka seda.

-- Ega te veel õppides ei tea veel seda, mida te õpite?

-- Me ei tea. (b)

-- Kas te olete siis targad, kui te seda ei tea?

-- Muidugi me ei ole.

-- Kui ütlen et te targad ei ole, siis te vist olete [pelgalt]² õppimatud?

-- Just nõnda.

-- Kui te siis õpite midagi sellist mida te ei tea, õpite te siis õppimatuina, kas pole tõsi?

Poiss noogutas.

-- Siis just õpetamatud õpivad, mitte targad, nagu sina arvasid! (c)

Dionysodorose ja Euthydemose kaaskond tõi siinjuures valla heakskiitva naerupahvaku, kõik samal ajal nagu koorijuhi käsu peale. Dionysodoros liitus kõnelemisega andmata poisile hetkegi hingetõmbeaega.

-- Kui õpetaja loeb teile midagi, Kleinias, kas jääb see, mida ta loeb, meelde pigem tarkadele kui õppimatuile?

-- Tarkadele, ütles Kleinias.

-- Targad siis õpivad, mitte õpetamatud. Vastasid praegu Euthydemosele valesti.

Meeste poolehoidjad olid naeru kätte lämbumas tundes imetlust (d) nende tarkusese üle. Me teised olime üllatusest tummad. Euthydemos märgas meie hämmingut ja jätkas uuesti poisi küsitlemist, et me teda veelgi rohkem imetleksime. Järgnev küsimus oli kahemõtteline nagu oskuslik tantsusamm.

-- Kuidas on, kas õpivad õppijad [midagi] sellist, mida nad teavad või sellist, mida nad ei tea?

-- See on sarnane küsimus nagu see hiljutine, sosistas (e) Dionysodoros mulle taas kõrva.

-- Taevas, ütlesin mina. -- Isegi see oli [juba nii] peen kui ei tea mis.

-- Kõik meie küsimused on sarnaselt vaieldamatud, jätkas ta.

-- Pole imestada et õpilased näivad pidavat teid nii kõrges hinnas, vastasin ma.

Selle ajaga oli Kleinias vastanud Euthydemosele, et õppijad õpivad sellist, mida nad ei tea. Küsitleja jätkas küsitlemist endisel kombel.

-- Kuidas nõnda? Kas sa tähestikku ei tunne? (277a)

-- Tunnen.

-- Kogu alfabeeti?

Kleinias noogutas.

-- Kui nüüd keegi loeb midagi, kas ei loe ta [siis just] tähestikku?

Kleinias möönis ka seda.

-- Siis loeb ta ju sellist, mis sulle tuttav on, kui kord kõiki alfabeedi tähti tunned, või kuidas?

-- Vastab tõele.

-- Ja siis? Kas on siis tõesti nii, et sina ei õpi sellist mida sulle [ette] loetakse, aga selline õpib, kes ei tunne tähestikku?

-- Ei, küll ma juba õpin.

-- Sellisel juhul õpid sa sellist, mida juba tead, kui kord juba tunned kõigi kirjatähti. (b)

Poiss möönis seda.

-- No siis vastasid sa äsja valesti.

Vaevalt oli Euthydemos seda öelnud, kui Dionysodoros haaras juhusest ja heitis selle [otsekui palli] poisile edasi.

-- Euthydemos veab sind ninapidi, Kleinias. Ütle, kas ei ole õppimine teadmise saamine sellest, mida õpid?

-- Seda see on, ütles Kleinias.

-- Teadmine on taas aga see, et juba omatakse teadmist, või kuidas?

-- Nii on. (c)

-- See jällegi, et ei teata, on seda, et veel ei omata teadmist.

Kleinias oli samal arvamusel.

-- Kas inimene suudab sellist hankida, mida tal [juba] on, või sellist mida tal ei ole?

-- Sellist, mida ei ole.

-- Möönsid äsja, et teadmatud on sellised, kelledel midagi puudub.

Poiss noogutas.

-- Sellisel juhul need kes õpivad, kuuluvad nende hulka, kes hangivad midagi, mitte aga nende hulka, kellel see on.

-- Vastab tõele.

-- Teisiti öeldes teadmatud õpivad, mitte need, kes teavad. (d)

Siis hakkas Euthydemos Kleiniast veel kolmandatki korda seljatama. Märkasin, et poisil olid õlad juba peaaegu maas. Korraldamaks talle hingetõmbepausi enne kui ta oma julguse täiesti kaotaks ütlesin julgustavalt:

-- Sinul pole põhjust imestada, kuigi need mehed näivad kummalist juttu ajavat. Sa vist ei märganudki, mis neil plaanis on: samasugused meetodid nagu korübantide laulatustseremoonial siis kui laulatatav asetatakse pühale istmele. Sealgi kõigepealt tantsitakse ja naljatletakse, nagu sa tead, kui sind juba on (e) laulatatud. Samal kombel nemadki nüüd tantsivad ringis sinu ümber võimaldamaks sulle seejärel laulatuse. Võid arvata end [olevat] teada saanud alles esimesi sofistide pühadest saladustest. Prodikokse järgi tuleb näed esmalt tundma õppida sõnade õige tähendus. Selles mõttes on need mehed sulle näidanud, et sul ei olnud selgust selles, et sõna ´õppima´ kasutatakse teisalt ka teadmise hankimise kohta asjadest, kui seda eelnevalt ei ole olnud ja teisalt sellistel [juhtudel], et (278a) inimene juba omandatud teadmise valguses uurib midagi, mis juhtub, või [millest] kõneletakse. Muidugi viimast nimetatakse harilikult mõistmiseks, aga teisalt ka õppimiseks. Sul on vaid märkamata jäänud, nagu need mehed näitasid, et sama sõna võidakse kasutada teineteisele vastandlikel juhtudel, üheltpoolt inimese puhul, kes teab, teisalt [aga ka] teadmatu kohta. Selline oli nende teinegi küsimus, mis puudutas seda, kas inimesed õpivad sellist, (b) mida teavad, või sellist, mida ei tea. Selline on õppimisega mänglemine, ja just seda ma mõtlesin öeldes, et nad teevad sinu üle nalja. Mänguks nimetan ma seda seetõttu, et inimene üldsegi eriti ei mõista asjade tegelikku olukorda, kui ka kõik nendetaoliste tembud selgeks õpiks, aga kasutades oma heaks ära sõnade tähenduslikke varjundeid võib muidugi eksitada ja seljatada keda siis iganes. Nad omal kombel kui tõmbaksid ära tooli sinu istumise alt ja naeravad siis end pea lõhki, kui näevad teist (c) toolist mööda istuvat. -- Kas mõistad, et nad on siiamaani sinu üle nalja teinud. Järgnevaks nad kindlasti siirduvad asja enda juurde ja mina teen omalt poolt parima aitamaks neid oma lubadust pidada. Nad ütlesid tahtvat näidata, et nad omavad seda tarkust, mille abil inimene hüvelisuse võib leida. Ilmselt näis neil olevat parem esmalt sinu kulul nalja teha. -- No nii, Euthydemos ja (d) Dionysodoros, kas te ei ole juba piisavalt mänginud. Nüüd on teil saabunud aeg juhatada [see] poiss nägema, kuidas tarkuse ja hüvelisuse poole võib pürgida. Esmalt kavatsen siiski esitada oma nägemuse selle asja kohta ja samas teha selgeks, kuidas loodan teid sellest kõnelevat. Kui teen seda teie meelest asjatundmatul ja naeruväärsel kombel, ärge mind pilgake. See, et julgen esineda teid kuulnuna nii külmalt tuleneb vaid minu määratust tahtmisest teie tarkusest selgust saada. Üritage siis kuulata naermata, teie ja teie õpilased. -- (e) Vasta sina Aksiokhose poeg järgmisele [küsimusele]. Kas tahame me kõik, et meil oleks hea olla? Või on küsimus naeruväärne nagu ma just kartsin? Sellist on vist ka meeletu isegi küsida; kes nüüd ei sooviks, et tal hea olla oleks?

-- Teadagi ei keegi, ütles Kleinias.

-- Hästi, jätkasin mina. -- Kuidas meil siis võiks olla (279a) hea, juhul kui me seda soovime? Kas nõnda, et meil oleks palju head? Või küsin ma endisest [veel] rumalamalt? Teadagi on asi nõnda, kas pole tõsi?

-- Nii on.

-- Aga mis [meie meelest] siis on hea? Nii lihtne küsimus vaevalt et nõuab eriti mõtlemisvõimelist vastajat. Kes tahes oskab öelda, et rikkus on midagi head, või kuidas?

-- Muidugi. (b)

-- Aga tervis ja ilu ja muu kehaline heaolek?

-- On seegi.

-- Kas ka see pole hea, et ollakse õilsast soost ja mõjuvõimas ja et saadakse tunnustust oma töös?

-- Jah.

-- Mida head me veel võiksime välja mõelda? Mida sa ütlesid mõistlikkuse, õigluse ja vapruse kohta? Kas meil on sinu meelest õigus või ei ole, kui me neid headeks asjadeks peame? Keegi võiks olla meist erineval arvamusel. Mis on sinu arusaam?

-- Minu meelest on need head. (c)

-- Selge. Aga mida ütleksime tarkuse kohta? Mis koha me sellele annaksime? Kas on see hea asi või mida sa arvad?

-- Hea.

-- Mõtle hoolega, kas meil ei ole veel jäänud unustamata mingigi mainimisväärne hea asi.

-- Ei midagi minu arvates, ütles Kleinias.

Siis sähvatas mulle meelde.

-- Heldeke, oleme juhtunud unustama kõige parema asja.

-- Mille siis? küsis Kleinias.

-- Hea õnne, vastasin mina. -- Rumalgi oskab öelda, et see on maailmas kõige parem.

-- Sul on õigus.

Aga ma tulin juba teise mõtte peale. (d)

-- Napilt juhtus, Kleinias, et võõrad ei saanud juhust meie üle naerda.

-- Kuidas nõnda?

-- No nõnda kui taas hakkasime rääkima heast õnnest, kuigi me seda juba korra mainisime.

-- Mida sa sellega õieti silmas pead? küsis Kleinias.

-- Kas see ei ole naeruväärne võtta uuesti käsile juba pool päeva käsitletud teema ja kõneleda samast kaks korda järjest?

-- Kuidas nõna, et kaks korda?

-- On ju ometigi tarkus hea õnn. Seda mõistab isegi laps.

Kleinias imestas; nii noor ja teadmatu ta veel on. Kui ma ta kummastamist märkasin, jätkasin sel kombel.

-- Kas sa siis ei tea, et flöödimängimine õnnestub parimal (e) kombel [ehtsal] flöödimängijal?

-- Tean.

-- Kirjutamine ja lugemine õnnestuvad vahest parimal kombel selle ala õpetajatel?

-- Kindlasti nõnda.

-- Ja kas mitte just head ja targad tüürimehed saavad parimal kombel mere ohtudega hakkama?

-- Loomulikult.

-- Kui oleksid sõjas, kellega jagaksid meelsamini ohtude ja õnne vaheldumist, kas targa või oskamatu pealikuga seoses? (280a)

-- Targaga.

-- Kas lubaksid meelsamini hoolitseda enda eest targal arstil kui oskusteta [arstil] kui oleksid tõsiselt haigestunud?

-- Targal.

-- Kas asi siis ei ole nõnda, et usud paremini hakkama saavat targa kui oskamatuga seoses?

Kleinias möönis, et mul oli õigus.

-- Tarkuse abil õnnestub inimene siis kõiges. Ja ega tarkus saa ka kunagi eksida, vaid tabab alati vaid õiget ja talitleb õieti, muidu see poleks enam tarkuski.

Meil õnnestus lõppude lõpuks nii või teisti (b) jõuda üksmeelele selles, et asi on põhijoontes selline: see, kellel on tarkust, ei ole enam niiväga head õnne vajav. Olles selles kokku leppinud hakkasin uuesti küsitlema mida Kleinias arvas asjadest, milledes olime varem kokku leppinud.

-- Me vist jõudsime sellele tulemusele, et me oleksime õnnelikud ja meil oleks hea olla, kui meil palju head oleks.

Kleinias möönis seda.

-- Kas kogu sea hea teeks meid õnnelikuks [oma] pelga olemasoluga või peaks see meile kuidagi kasuks tulema?

-- Peaks.

-- Kas meile oleks kasu sellest, kui seda meil vaid oleks aga me ei kasutaks seda? Kas meil oleks kasu näiteks toidust ja joogist, kui meil seda palju oleks, aga kui me ei sööks ega jooks?

-- Teadagi mitte.

-- No hästi. Kui mõtleme, et pundil töömeestel oleks valmis seatud kõik, mida nad oma tööd tehes vajavad, aga nad ei kasutaks neid vahendeid; kas nad on efektiivsed vaid selle tõttu, et neil kui oleks kõik, mida töömeestel olemas olema peab? Kui näiteks ehitusmeistril oleks olemas kõik vajalikud tööriistad ja piisavalt puitmaterjali, aga ta ei ehitaks midagi, kas oleks tal siis omatud vahenditest mingit kasu? (d)

-- Kindlasti mitte, ütles Kleinias.

-- Kui keegi omaks rikkusi ja kõike sellist head, millest äsja veel kõnelesime, aga ei kasutaks seda millekski, kas teeks siis pelk omamine teada õnnelikuks?

-- Õieti mitte.

-- Kui inimene tahab muutuda õnnelikuks, ei näi just piisavat, et tal kõike mainitud head jagub, vaid ta peab seda ka kasutama, kuna vaid omamisest pole omaette-võetuna mingit kasu.

-- Sul on õigus, Sokrates.

-- Aga kui inimene nii omab head, kui ka kasutab seda (e) kas piisab juba sellest, et teaha ta õnnelikuks, Kleinias?

-- Minu arvates sellest piisab.

-- Kas vaid siis kui ta seda õieti kasutab, või teeb see ta muidu ka õnnelikuks?

-- Vaid siis kui seda õieti kasutab.

-- Just nõnda. See, et midagi valesti kasutatakse saab nimelt minu arusaamise kohaselt olla isegi ohtlikum kui see, et seda üldse ei kasutata. Esimene [variant] on halb asi, teine taas ei ole ei halb ega hea. Kas lood pole nõnda? (281a)

-- Vastab tõele.

-- Ja edasi: kas pole ehitusvahendite kasutamine õigel kombel võimalik vaid ehituskunsti teades?

-- Just nimelt.

-- Ega vist ka plekksepp ei oskaks esemeid õieti valmistada teisti kui oma teadmiste abil?

-- Ei

-- Kas on ka alguses mainitud heade asjade, rikkuse, tervise ja ilu osas teadmine see, mille juhatusel jõuab õige kasutamise juurde, või on see midagi muud? (b)

-- Ei, see on teadmine.

-- Teisti sõnades aitab teadmine inimest kõige omanduses olevaga ja toimimises leida peale õnne ka oskuse toimida õieti.

-- Vastab tõele.

-- Kas on siis taeva nimel millestki mingisugustki kasu ilma teadmise või tarkuseta? Kas oleks inimesel ilma mõistliku teadmiseta vähimatki kasu vähesestki omandusest ja tegevusest samahästi kui rohkest [vastavast]? Mõtlen seda just nii. Kas mitte see, kes teeb vähem, (c) teeb ka vähem valesti ja kas see, kes teeb vähem valesti, teeb vähem halba ja kas see, teeb vähem halba, ei ole ka vähem õnnetu?

-- Just nii.

-- Kumb saab vähem teha, rikas või vaene?

-- Vaene.

-- Nõrk või tugev.

-- Nõrk.

-- Mainetu või mainekas?

-- Mainetu.

-- Kas argpüks saavutab rohkem kui julge ja ennast valitsev inimene?

-- Jah.

-- Samuti nagu laisk vähem kui usin.

Kleinias oli samal arvamusel.

-- Ja aeglane vähem kui kiire ja lühinägelik ja kehva kuulmisega [isik] vähem kui hea nägemise ja kuulmisega [inimene], või kuidas? (d)

Kõiges selles olime samal arvamusel.

-- Lõppude lõpuks, ütlesin siis, -- näib asi olevat nõnda, et ei ühtegi meie poolt loeteldud headest asjadest ei saa nimetada headeks iseenesest [võetuna]. Vastupidi, kui neid suunab teadmatus, siis on nad halvad ja mida rohkem kasu on neist viletsale suunajale, seda halvemad nad on. Kui neid aga jällegi suunab mõistlikus ja tarkus, on nad vastavalt paremad. Iseenesest-võetuna ei ole nad kumbatki. (e)

-- Tundub nii, et sul on õigus, ütles Kleinias.

-- Vaevalt et muud võime me sellest järeldada, ei midagi muud kui, et tarkus ja teadmatus ei ole ei hea ega halb. Neist kahest on tarkus hea asi, teadmatus aga halb.

-- Just nõnda. (282a)

-- Vaadelgem üle ka ülejäänut. Me kõik siis tahame olla õnnelikud. Äsja tõdesime, et õnnelikuks muututakse kasutades sellist, mida omatakse ja nimelt kasutades seda õieti. Oskuse sellega hakkama saada annab jällegi teadmine. Kas siis igaüks ei peaks kõikide vahenditega üritama [end] muutuda võimalikult targaks?

-- Jah.

-- Kui nüüd tarkust pidada olulisemaks kui raha, siis usu, Kleinias, et ei ole mingi häbiasi anuda seda alandlikult oma isalt ja kasvatajatelt, mitte sõpradelt ega eriti (b) neilt, kes väidavad endid [seda] anujat armastavat – pole vahet kas nad on ateenlased või mujalt tulnud. Mitte armastaja või kelle siis iganes teenimine ja nende tahtele alistumine pole alandav, kui teha seda selleks, et ollakse valmis mistahes auväärse teenimisega tahtes muutuda targaks. Kas sa pole samal arvamusel?

-- Minu meelest on sul täiesti õigus. (c)

-- Aga kui nüüd tarkus on õpitav ega teki inimeses iseendast. Seda pole me veel üldsegi uurinud ega ole me selles küsimuses veel seisukohta võtnud.

-- See on minu meelest õpetatav, ütles Kleinias.

Ma muutusin rõõmsaks.

-- Tubli, mu poiss! Ilusti tehtud, et päästsid mind töö ja vaevaga uurimisest, kas võib tarkust õpetada või ei või. Kui nüüd kord juba seda meelt oled, et seda võib õpetada ja et see on ainus, mis tagab inimesele õnnelikkuse ja edu, pead kindlasti ka vältimatuks harrastada (d) filosoofiat ja plaanid ka ise seda teha.

-- Igal juhul, Sokrates, nii palju kui [see] võimalik on.

Seda oli mul tore kuulata. Pöördusin Euthydemose ja Dionysodorose poole.

-- Siin on nüüd näide sellest, kuidas minu meelest peab suunama inimest filosoofia poole. Vahest kõnelesin asjatundmatult ja liialt komplitseeritult. Tehku üks teist sama oma oskustele kohaselt ja pädeval kombel. Kui te nii ei taha seda teha, võite jätkata sealt, kuhu ma pooleli jäin. Tehke sellele poisile loogilisel kombel (e) selgeks, kas ta peab heaks kiitma [temas] olemas oleva teadmise, või piisab mingist teatud teadmisest tegemaks temast õnnelikku ja head [inimest] ja kui, siis millisest. Nagu ma alguses ütlesin, on meile väga tähtis, et temast saab tark ja hea inimene.

Nõnda ma ütlesin, Kriton. Seda, mis peale seda juhtus, (283a) jälgisin eriti hoolega ja vaatlesin, kuidas nad selle ülesandega hakkama saavad ja mis oleks nende lähtepunktiks poisi juhtimisel tarkuse ja hüvelisuse [poole] pürgimusega seoses. Vanem neist, Dionysodoros, võtis esimesena sõnajärje üles ja me teised vaatasime teda [lootes] saada kohe kuulda midagi ainulaadset. Nõnda me saimegi. See, mida mees ütles, oli tõesti võrreldamatu ja ka sinul tasub teada saada, (b) kui erilised olid tema sõnad inimest hüvelisuse poole suunamaks.

-- Ütle, Sokrates ja te kõik, kes te väidate tahtvat teha [sellest] poisist tarka, alustas ta, -- kas tahate seda naljaviluks või mõtlete seda tõsiselt?

Arvasin neid arvavat, et me naljatasime, kuid ärgitasime neid vestlema poisi endaga ja uskusin et nemadki seetõttu naljatlesid ega võtnud seda tõsiselt. Kinnitasin endisest tarmukamalt, et me oleme täiesti (c) tõsised.

-- Vaata vaid, et sa enda jutule vastu ei räägi, ütles Dionysodoros.

-- Olen juba seda silmas pidanud. Ei kõnele endale vastu.

-- Te siis soovite, et poisist tuleks tark inimene?

-- Just nimelt.

-- Kas Kleinias on praegu tark, või ei ole ta seda?

-- Vähemalt ta ise näib arvavat et ei ole. Ta ei ole omakasupüüdlik. (d)

-- Te omalt poolt loodate, et ta ei oleks teadmatu, vaid et temast tuleks tark inimene?

Me möönsime seda soovivat.

-- Teiste sõnadega soovite te, et temast tuleb keegi, kes ta praegu veel ei ole ja et ta lakkab olemast see, kes ta praegu on?

Ma tundsin seda kuuldes hämmeldust. Dionysodoros kasutas koheselt võimalust.

-- Aga kui tahate, et ta lakkab olemast see, kes ta praegu on, tahate ilmselt et ta sureks. Kust on pärit sellised sõbrad ja armastajad, kes soovivad endi poolt hardalt armastatud poisi surma? (e)

-- See pani Ktesippose poisi eest vihastama.

-- Kuule sina Thurioni mees, ütleksin et katk sind tabaks, kui see ei oleks ebaviisakas! Mis paneb sind minu kohta valetama ja neist teistest sellist saasta [ajama], et mina otsekui sooviksin selle poisi surma?

-- Ära nüüd, ütles selle peale Euthydemos. -- Kas sinu meelest on valetamine võimalik?

-- Muidugi on tõesti, kui ma just hulluks pole muutunud!

-- Kas nõnda, et kõneletakse jutu all olevast asjast, või nõnda, et ei kõneleta?

-- Nii kui kõneletakse. (283a)

-- Kui kõneletakse sellest, ei kõneleta millestki muust, kui just sellest, millest on jutt?

-- Muidugi mitte, vastas Ktesippos.

-- See, millest on jutt, on kõigiti mingi konkreetne olemas olev asi?

-- Nii on.

-- Kui siis keegi sellest kõneleb, kõneleb ta sellisest, mis on olemas?

-- Jah.

-- Kui keegi kõneleb sellisest, mis on olemas, siis kõneleb ta loomulikul kombel ka samas sellisest, mis tõesti olemas on, või kuidas? Nii et kui Dionysodoros kord räägib sellisest, mis on olemas, siis kõneleb ta ka tõtt, ega valeta sinu meelest üldsegi.

-- Muidugi, Euthydemos, aga see, kes ütleb nõnda nagu (b) Dionysodoros äsja, ei kõnele sellest, mis on olemas.

-- Olematut pole vist olemas? jätkas Euthydemos.

-- Ei.

-- Olematu ei saa siis kuskil olemas olla?

-- Ei saa.

-- Kas kellegil on võimalik teha midagi sellist, mida kuskil olemaski pole?

-- Minu arusaamist mööda ei.

-- Aga kõnelejad? Kas nad ei soorita midagi, kui nad kõnesi peavad?

-- Sooritavad muidugi.

-- Kui nad sooritavad [midagi], siis nad teevad midagi? (c)

-- Just nii.

-- Ja kõnelemine on millegi toimetamine ja sooritamine, kas pole?

-- On.

-- Siis keegi ei saa kõneleda sellist, mida olemas ei ole. Ta teeb sellega midagi ja sina möönsid, et olematut ei saa teha. Sinu enda sõnade kohaselt ei saa siis keegi valetada, vaid kui Dionysodoros üldse midagi ütleb, kõneleb ta tõtt ja ütleb sellist, mis on olemas.

-- Heakene küll, ütles Ktesippos. -- Vahest ta mingis mõttes nõnda [ka] teeb, aga ta ei kõnele asjast nõnda, nagu see tegelikult on.

-- Mida sa silmas pead? küsis Dionysodoros. -- Kas oskab siis keegi öelda, millised asjad tegelikkuses on?

-- Jah. Head korralikud inimesed ja sellised, kes kõnelevad (d) tõtt.

-- Kas hea siis ei ole hea ja kuri ei ole kuri?

Ktesippos möönis et lood on just nõnda.

-- Ütlesid, et head korralikud inimesed oskavad öelda, millised on asjad tegelikkuses?

-- Ütlen nii.

-- Siis kõnelevad head inimesed kurjast halba, kui nad kõnelevad sellest nõnda nagu see on.

-- Tõesti nõnda, eriti kurjadest inimestest. Kui minu arvamusest hoolid, siis vaata et sa ise nende hulka ei kuuluks, keda (e) head inimesed kurjadeks nimetavad. Söövita see endale meelde: head kõnelevad kurjadest halba!

-- Ja suurtest muidugi suurejooneliselt ja südamlikest vaid sooje sõnu.

-- Igal juhul. Ja külmadest kõnelevad nad jahedal toonil ja ütlevad, et ka nede jutt jätab kuuljad külmaks.

-- Sa solvad, Ktesippos, ja seda sa pagan võtaks teedki! ütles Dionysodoros.

-- Mitte kurjast, vastas Ktesippos.- Sa meeldid mulle ja ma üritan anda sulle head nõu nagu õige sõber kunagi, et sa enam kunagi ei tuleks mulle otse näkku ütlema sellist jaburust, et mina otsekui sooviks selliste surma (285a), kes tähendavad mulle rohkem kui miski muu.

Mulle tundus, et nad hakkavad omavahel tüli norima ja pöördusin kui mängeldes Ktesippose poole.

-- Minu meelest sobiks meil kuulata, mida [neil] meestel on öelda, kui nad kord on nõus olnud kõnelema. Nüüd ei ole juuksekarva lõhki-ajamine kohane. Kui nad teavad tõesti sellist moodust tappa, et inimene muutub halvast ja teadmatust korralikuks ja mõistlikuks, kui nad tõesti on ise [selle] välja mõelnud või kusagilt õppinud, kuidas võib (b) tappa nii, et kehvana surmatu pöördub auväärsena elavate hulka tagasi – juhul kui nad seda tõesti oskavad teha ja miks õigupoolest ei oskakski; halbade muutmine headeks ongi nad just nimetanud oma uueks oskuseks – sellega tuleb meil leppida. Surmaku see poiss ja tehku temast mõistlik [inimene] ja meist kõigist nõndasamuti. Kui te noored (c) kardate, võin mina hakata kaarialseks ja teie asemel end ohvriks tuua. Olen ju nii vana, et võin ilma kurvastuseta anda end Dionysodorose käteisse nagu oleks ta uus Medeia. Surmaku mind, keetku mind ja tehku minule mida soovib, kui vaid minust korralik [inimene] saab.

Siis ütles Ktesippos:

-- Minagi olen valmis lubama võõrastel teha endiga, mida tahavad, isegi kui nad nüliksid mind veelgi põhjalikumalt kui senini. Peamine, et minu nahast ei tehta kotti, (d) nõnda nagu Marsyast, vaid hüvelisus. Dionysodoros seal näib arvavat, et mina olen tema peale vihane. Ma ei ole seda, ütlen vaid vastu, kui ta väidab minu kohta sellist, mis ei ole õige. Ära sina kulla sõber nimeta vastu väitmist solvamiseks; solvamine on täiesti teine asi.

-- Mõtled siis, et on olemas midagi sellist nagu vastu-väitmine? küsis Dionysodoros.

-- Ja kindlasti on. Kas mitte sina Dionysodoros siis kujutled, et vastu-väitmist ei ole olemas? (e)

-- Sa kindlasti ei saa tõestada olevat kuulnud, et keegi oleks väitnud kellegile midagi vastu.

-- Sul on õigus. Aga võin näidata siin ja praegu, et kuulen Ktesippost väitvat [mõndagi] Dionysodorose vastu.

-- Kas sa vastutad oma sõnade eest?

-- Kindlasti.

-- No hästi. Kas siis igal mõistel on selle vastav sõna?

-- Kindlasti on.

-- Kas need sõnad vastavad mõistete olemusele või mitte?

-- Vastavad.

-- Kui ma õieti mäletan, Ktesippos, tõestasime hetk (286a) tagasi, et keegi ei kõnele teisti nagu asjalood on. Ilmnes ometigi, et keegi ei saa öelda sellist, mida olemas ei ole.

-- Kuhu sa õige sihid? Mis see kõik sellesse puutub, kas me kaks väidame [midagi] teineteisele vastu või ei?

-- Kas me väidame teineteisele vastu, kui mõlemad ütleme sama asja kohta? Kas me ei ole siis ühel meelel?

-- Oleme.

-- Aga siis kui me kumbki ei ütleks asja kohta midagi, kas siis on küsimuse all vastu väitmine? Siis ju me kumbki ei (b) isegi ei mäletaks kogu seda lugu, kas pole tõsi?

-- Vastab tõele.

-- Kui mina jällegi kõnelen ühest asjast ja sina teisest, [kas] väidame me siis midagi teineteisel vastu? Sina ei kõneleks sellest, millest mina kõnelesin. Kas selline võib vastu väidelda, kes midagi ei ütle?

Ktesippos jäi vaikseks. Ma sekkusin kõnelusse, kuna imestasin selle üle, mida Dionysodoros oli öelnud.

-- Mida sa Dionysodoros õieti mõtled? Olen kuulnud (c) seda sama asja mõnelgi korral, aga alati paneb see mind samal kombel imestama. Isegi kui seda räägivad Protagorose pooldajad ja mõned teisedki enne teada. Minu meelest on see kummaline mõte ja kummutab peale kõige muu, ka iseenda. Kas pole just sina õige mees selgitamaks, kuidas need asjalood lõppude lõpuks on. Kas valetamine on siis võimatu? Kas just selles pole küsimus, või mis? Inimene võib kas kõneleda tõtt või üldsegi mitte, kas nii?

-- Nõnda just. (d)

-- Kas on nii, et valetada ei tohi, aga ekslikku arusaama omada võib?

-- Inimene ei saa omada isegi eksliku arusaama.

-- Kas siis eksliku mõistet pole üleüldse olemaski?

-- Ei.

-- Siis ei ole ka teadmatustki ega teadmatuid inimesi. See oleks juba teadmatus, et omataks eksliku arusaama mingist asjast, kas pole nii?

-- Muidugi.

-- Ja nõnda jällegi ei saaks olla?

-- Ei.

-- Seda ütlesid sa vaid, et öelda midagi erilist. Ega sa ometi tõsiselt ei mõtle, et teadmatuid inimesi olemas ei oleks? (e)

-- Ürita näidata, et ma eksin.

-- Kas võib selle kohaselt, mida oled esitanud, siis näidata kellegi olevat eksimas, kui kord juba keegi ei saa valetada?

-- Ei või, torkas Euthydemos vahele.

-- Kas siis Dionysodoros äsja ei käskinud mul nõnda teha?

-- Kuidas võiks keegi käskida [kellelgi] teha midagi olematut? Kas sina võid?

-- Kui nõnda teen, Dionysodoros, tuleneb see sellest, et ma hästi ei mõista teie tarku ja peeneid mõtteid, minul on neist vaid teatud küündimatu aimdus. Anna andeks, kui rumalat küsin. Vaata nüüd seda. Kui ei ole võimalik valetada ega omada eksliku arusaama ega olla teadmatuses, (287a) kas siis võib üldse isegi valesti toimida? Inimene ei saa selles eksida, mida ta teeb. Kas te just nõndamoodi ei väida?

-- Täpselt nii.

-- Nüüd tuleb see rumal küsimus. Kui keegi ei saa, teha, ütelda ega isegi mõelda midagi ekslikku, siis keda te taeva nimel olete tulnud õpetama? Äsja te alles ütlesite oskavat õpetada hüvelisust kõigile kõige paremini, kes vaid õppida soovib. (b)

Dionysodoros sekkus vestlusesse.

-- Kas sa Sokrates oled seniilseks muutunud? Mäletad küll, mida me alguses ütlesime ja mäletad ka seda, mida ma varasemal aastal ütlesin, aga selle kohta ei oska sa midagi öelda, millest praegu jutt on.

-- Vaata need on keerulised teemad. Ja paneb see siis imestama, need ju ometigi tarkade lausutud sõnad. Sedagi, mida viimati ütlesid, on võimatult raske mõista, seda ´et sa ei oska midagi öelda´. Mida sa selle all silmas pead, Dionysodoros? (c) kas seda, et võid näidata et meie sõnad on ekslikud? Või mis mõte peitub siis sinu sõnades ´ma ei oska midagi öelda`?

-- Sellele, mida sa ütlesid, ei ole vähemasti keeruline vastata. Vasta kui ma küsin.

-- Kas mina peaksin vastama, enne kui sina oled mulle vastanud?

-- Kas sa ei kavatse vastata?

-- On see sinu meelest õigustatud nõudmine?

-- Muidugi on.

-- Mis põhjenduse kohaselt? Seetõttu, et sina oled tulnud siia oma suures tarkuses meile ütlema, millal mõnel sobib vastata ja millal ei? Kas seetõttu sina nüüd ei vasta (d) midagi, et tead seda mõttetu olevat?

-- Sina ajad vaid tühja juttu jättes mulle vastamata. Tee nüüd nagu ma ütlesin ja vasta, kui kord oled möönnud, et ma tark olen.

-- Ilmselt siis mul tuleb kuuletuda. Sina ju siin kamandad. Nii, et küsi nüüd ometigi.

-- Kas mõtlevad vaid need, kellel on hing, või ka need, kellel ei ole?

-- Need, kellel on hing.

-- Kas tead mõnda sõna, millel oleks hing?

-- Tõesti mitte. (e)

-- Miks sa siis äsja küsisid, mis minu sõnade mõte oli?

-- Milleks siis muuks kui seetõttu, et ma lihtsalt eksisin. Või vahest ei eksinudki, vaid mul oli õigus kui ütlesin, et sõnadel on mõte? Kas ma sinu meelest eksisin või kuidas? Kui ma ei eksinud, ei saa ka sina vastu väita, ole sa nii tark kui iganes, ega oska sa midagi öelda. Kui ma aga siiski eksisin, oled ekslik ka siis, kuna oled (288a) väitnud, et eksimine ei ole võimalik. Ja nüüd ei vea ma selle peale kihlagi, mida [mingil] varasemal aastal ütlesid. Näib nõnda, Euthydemos ja Dionysodoros, et teie väitmised on sisutud ja kummutavad vanal tuttaval kombel, kuigi üritate ise teisi kummutada. Seda tõsiasja ei suuda muuta isegi teie oskused, nii väljapaistavad sõnameistrid nagu olete.

Ktesippos liitus minu jutuga.

-- Tähelepanuväärsed te tõesti ka olete, te Thurioni mehed või (b) khioslased või kelleks teid peakski nimetama. Ajate häbenemata kombel mõttetusi.

Üritasin Ktesippost rahustada, kuna pelgasin uut tüli.

-- Kuule kui ütleksin sulle sama, mida natuke aega tagasi Kleiniale ütlesin: sa ei mõista, kui haruldane on nende meeste tarkus. Nad vaid ei taha seda tõsiselt meile paljastada, vaid mängivad endid olevat Proteus, see egiptuse sofist, ja teevad meiega mustkunstile omaseid trikke. Meie (c) jällegi jäljendame Menelaost ega jäta neid rahule enne kui nad oma tegeliku teadmise ilmutavad. Kindlasti saame neilt kuulda imelisi asju, kui nad lõpetavad pelgalt [sõnadega] mängimise. Palugeim ja ärgitageim ja palvetageim neid esinemas oma tegelikul kujul. Mulle siiski tundub, et on parim, et ma ise taas esmalt neile näitan, millises kujus loodaksin neid endid näitavat (d). Alustan sellest, milleni viimati jäin ja käsitlen seda kõige parimini oma võimete kohaselt. Ehk suudan neid panna minule kaasa tundma ja haletsema minu küündimatuid püüdlusi nõnda et nad isegi lõpuks soostuvad tõsist jutt ajama. -- Aita siis sina Kleinias mind meenutamisel, kuhu me jäimegi. Kas me jõudnud viimati kokkuleppele millestki selletaolises, et inimene peab filosoofiat harrastama?

-- Nõnda see oli, ütles Kelinias.

-- Ja filosoofia on teadmise hankimine, kas pole?

-- Nii on.

-- Missugune teadmine on meie vaatenurgast õige? Kas mitte lihtsalt selline, millest meile kasu on? (e)

-- Loomulikult.

-- Kas meil saab kasu olla sellest, et teaksime aina, kus kunaski on võimalikult palju kulda maha maetud?

-- Ilmselt jah.

-- Aga ometigi oleme me ammustilma välja selgitanud, et meil sellest mingit kasu ei ole. See teadmine ei oleks midagi väärt, kuigi saaksime kulla kätte ilma mingi vaevanägemiseta, isegi maad kaevamata, ega ka siis kui oskaksime kividest kulda valmistada. Ilmnes ju, et kullast ei oleks meile mingitki (289a) kasu, kui me ei oskaks seda kasutada. Või sa ei mäleta?

-- Ma mäletan.

-- On ilmne, et ka mingist muust teadmisest ei oleks meile mingit kasu, ei ärimehe oskustest, ei arstimiskunstist ega millestki, mille abil inimene midagi teostada suudab, kui ta ei oska oma saavutusi kasutada, kas pole nii?

-- Vastab tõele.

-- Selle põhjal, milles oleme kokku leppinud, siis isegi oskusest teha ennast surematuks, kui sellist võimet oleks, (b) sellestki ei oleks inimesele mingit kasu, kui ta oma surematust oma kasuks ei oskaks muuta.

Selles kõiges olime ühel meelel.

-- Me vajame siis sellist teadmist, mu poeg, kus oskus midagi korda saata liitub oskusega kasutada seda korda-saadetud oma hüvanguks.

-- Nähtavasti.

-- Näiteks lüüravalmistajad ei oma kaugeltki (c) sellist teadmist. Sellel alal ei lange kokku võime valmistada ja võime kasutada. Oskus lüürat valmistada ja oskus seda mängida on täiesti erinevad. Kas lood pole nõnda?

Ta oli samal arvamusel.

-- Pole meil vaja ka flöödi valmistamise oskust. See on ju eelmisele sarnane oskus.

Kleinias oli minuga nõus.

-- Siis taeva nimel, kui me õpiksime kõnesid kirjutama, oleks siis selles see teadmine, mida me vajaksime muutumaks õnnelikeks?

-- Ei usu, mainis Kleinias. (d)

-- Mis põhjendusel, küsisin mina.

-- Tean kõnede-kirjutajaid, kes ise oma valmistatud kõnesi esitada ei oska, nagu lüüravalmistajaid kes ei oska lüürat mängida, vaid nende poolt valmistatut kasutavad oma hüvanguks teised isikud. Ka kõnede kirjutamises on selgelt eristatud oskus midagi valmistada ja oskus seda kasutada.

-- Oled oma arvamust ammendavalt põhjendanud. Kõnede kirjutamise oskus ei tee siis inimest õnnelikuks. Arvaksin siiski, et (e) meie poolt otsitud teadmine leidub kuskil sealkandis. Alati kui olen sattunud omavahel kokku selliste kõnede kirjutajatega, on nad mulle tundunud olevat ületamatult targad ja nende oskus jumaliku ja ülevana. See ei ole ka imekspandav, on see ju osa loitsimis-kunstist ega jää sellest tegelikult ju paljugi (290a) maha. Loitsudega võidakse kontrollida madusid, ämblikke ja skorpione ja muid loomi ja erinevaid haigusi. Kõnedega jällegi võidakse valitseda kohtunikke ja rahvakoosolekute osavõtjaid ja teisi inimesi ja mõjutada nende arvamusi. Või oled erineval arvamusel?

-- Ei, olen sinuga täpselt samal arvamusel, ütles Kleinias.

-- Noh kust veel otsiksime? Kas oskaksid pakkuda mingit ametit?

-- Ei ole aimugi.

-- Mina aga arvan leidvat.

-- Mille siis? (b)

-- Mulle näib, et sõjapidamise juhtimise oskus on lõppude lõpuks see, millega seoses inimene õnnelikuks muutub.

-- Minu meelest mitte.

-- Miks mitte?

-- Mis muud see on kui inimeste küttimise oskus?

-- Ja siis?

-- Ei ole ju küttimise oskuses midagi muud kasu, kui et osatakse ajada taga ja kinni püüda. Saades selle kinni, mida on taga ajanud, jahimehed ja kalamehed ei oska oma saagiga midagi teha, vaid annavad selle toiduvalmistajatele. Geomeetrikud ja täheteadlased ja arikmeetikud, kes samuti omal (c) kombel on küttijad – ega nad ise ei tee matemaatilisi kujundeid, vaid leiavad selliseid, mis juba olemas on – ega ka nemad ise ei oska endi poolt valmistatud kujundeid kasutada, vaid loovutavad need dialektikutele kasutamiseks, kui neil veidigi mõistust jagub.

-- Hästi siis, sa ilus ja tark Kleinias. Kas arvad endal kindlasti õigus olevat?

-- Olen. Samal kombel ka sõjapealikud ju loovutavad endile saagiks langenud linna või sõjaleeri riigimeestele valitsemiseks, (d) kuna nad ise oma saaki kasutada ei oska, sarnaselt nagu linnupüüdjad loovutavad linnud [nende] kasvatajatele. Kui me siis sellist oskust otsime, mille abil selle enda poolt toodetud või hangitud tulemust võidakse ka kasutada nõnda, et muutume õndsaks, siis tuleb meil seda mujalt otsida.

KRITON Kas sa Sokrates väidad, et see poiss selle kõige (e) ise välja mõtles?

SOKRATES Kas sa ei usu seda?

KRITON Ei, võtku see ja teine. Kui ta selleks võimeline on, ei vaja ta enam ei Euthydemost ega mingi teist kasvatajat.

SOKRATES Vahest ma mäletan seda valesti. Vahest Ktesippos ütles seda.

KRITON Tõesti Ktesippos või? (291a)

SOKRATES Seda ma vähemasti tean, et ei Euthydemos ega Dionysodoros seda öelda ei saanud. Aga kui oli kohal mingi kõrgem võim, kes nõnda ütles? Mis sa Kriton sellest võimalusest arvad? Igal-juhul [mina] kuulsin kõike täiesti selgelt.

KRITON Kindlasti, ja väga kõrgem võim! Aga kõnele nüüd, kas otsisite veel muid teadmisi? Kas üldse leidsite otsitavat?

SOKRATES Kust me oleks pidanud selle leidma? Naeruväärseks (b) oleks meil õnnestunud ennast selle asemel vaid teha. Olime nagu lapsed, kes ajavad taga väike-linde: iga teadmise arvasime endid kinni püüdvat, aga alati panid nad plehku. Pole mõtet mul kõike algusest peale seletada. Kui avastasime kuningliku oskuse ja uurisime, kas see oleks võimalikul kombel võimeline [inimesi] õnnelikuks tegemaks, jõudsime kui labürinti. Kui juba arvasime end pärale jõudnud olevat, leidsimegi (c) endid tagasi lähtepunktist ega olnud me üldsegi targemad, kui siis, kui hakkasime esmakordselt otsima.

KRITON Kuidas sai teiega nõnda juhtuda?
SOKRATES Seda on lihtne öelda. Tulime sellele tulemusele, et riigimeeste oskus ja kuninglik oskamine on üks ja seesama asi.
KRITON Ja siis?
SOKRATES Sellele loovutavad sõjakunst ja kõik teisedki oskused oma saavutuste osas [enamikku] kontrollimaks, kuna see on ainus, mis oskab neid kasutada. Minu meelest oli juba täitsa selge, et selles peitub meie poolt otsitud teadmine ja see, kes paneb riigiasjad (d) õieti toimima; see kunst, mis Aiskhylose ridade kohaselt „seisab üksi riigilaeva tüüril juhatades ja valitsedes kõike üldiseks hüvanguks.“
KRITON Kas teil siis ometi õiguski ei olnud?
SOKRATES Otsusta ise, kui esmalt oled kõike kuulnud. Oma kogemusest targemaks muutununa vaatleme seda asja esmalt järgneval kombel. Mis kasu meil sellest tuleneb, et kuninglik (e) oskus juhatab kõike? Kas tuleneb sellest üldsegi midagi? -- Muidugi, ütleme üksteisele. Nõnda oleksid sinagi kindlasti öelnud, või kuidas?
KRITON Oleksin küll.
SOKRATES Mida sa siis ütleksid selle tulemuseks olevat? Kui mina näiteks sinult küsiksin, mida arstikunst saavutada suudab kõike valitsedes, mis sellesse valdkonda kuulub, kas ei vastaks sa, et see saavutab tervise?

KRITON Vastaksin.
SOKRATES Mõtle siis ka teie põlluharimist valitsemas (292a) kõike, mis sellesse valdkonda kuulub. Mida see toodab? Maaharimist, kas pole tõsi?
KRITON Vastab tõele.
SOKRATES Mida siis kuninglik oskus kõike valitsedes toodab? Küsimus ei tarvitse eriti lihtne olla.
KRITON Ei vist olegi.
SOKRATES See ei olnud seda ka meie arvates. Aga on kindel, et kui see on meie poolt otsitud teadmine, siis peab sellest mingitki kasu olema.

KRITON Nõnda on.

SOKRATES Heaga seonduvast olime siis Kleiniaga kokku leppinud, et see ei saa olla midagi muud kui teadmine. (b)
KRITON Nõnda sa ütlesid.

SOKRATES Ilmnes, et midagi, mida riigimees korda suudab saata – ja seda on palju, jõukusest vabaduseni ja rahulolemiseni – neis kõiges pole iseenesest võetuna midagi halba. Vaid sellisel juhul, et see oskus teeb inimestest targad ja pakub neile teadmist, on see omal kohal neile kasuks tulemas ja neid õnnelikuks muutmas. (c)
KRITON See on tõsi. Nõnda olite te kokku leppinud, juhul kui sa oled teie kõneluse õieti esitanud.
SOKRATES No, kas teeb kuninglik oskus inimestest targad ja head?

KRITON Miks ei teeks?
SOKRATES Kas teeb see kõigist inimesest head kõiges suhtes? Ja sellest saaksid inimesed kogu teadmise, ka kingsepad ja ehitusmeistrid ja kõik teisedki?
KRITON Vist siiski ei.
SOKRATES No mis teadmise me sellest siis saame? Ja (d) kuidas me seda kasutaksime? See ei peaks tootma meile mingit sellist tulemust, mis iseenesest pole ei hea ega halb. Mis muudki teadmist see siis pakuks kui iseennast? Üritagem nüüd vastata küsimusele, mis see siis on ja kuidas me võime seda enda hüvanguks kasutada. Nimetagem seda teadmiseks, mille abil suudame me teha teisi inimesi headeks?
KRITON Just nõnda.
SOKRATES Mille tarvis oleksid nad siis head ja korralikud? Kas me ei peaks lisama, et tehes taas omameelest teistest hüvelised, kas selleks, et nad ise omaltpoolt teistest inimestest omakorda selliseid teeksid? Me ei suuda lõppude lõpuks leida mingit mõtet sellele, (e) et nad oleksid head, kui kord juba hülgasime selle tulemuse, mida ütlesime riigimeestest tulenevat. Sellest tuleb lõputu ütlemine [naljatlevalt: kõnekäänd] ja siiski oleme saama kaugel kui mitte isegi veelgi kaugemal oma eesmärgist, sellise teadmise leidmisest, mis meid õnnelikuks teeks.

KRITON Näisite tõesti raskesse olukorda olevat sattunud.

SOKRATES Olukord oli tegelikult nii keeruline, et minagi juba (293a) hüüdsin täiest kõrist appi Euthydemost ja Dionysodorost otsekui Kastorit ja Polydeukest varem on [appi hüütud.] Palusin neid päästa mind ennast ja Kleiniast sõnade murdlainetusest ja lõpuks ometigi meile tõsimeeli seletama, mis on see teadmine, millega seoses võime elu lõpuni õnnelikult elada.
KRITON Kas Euthydemos siis ka nõustus sinu palvega?

SOKRATES Muidugi. Nõnda ta alustas enesekindlalt.

-- Kas tahad, et räägin, mis see teadmine on, millest selgust (b) saamisega ei paista te kuhugi jõudvat, või näitan ma, et sul see juba olemas on, Sokrates?

-- Mis sa nüüd, mu sõber, on see sinu võimuses? küsisin mina.

-- Muidugi on.

-- Näita siis, et mul see [teadmine] juba on. See on lihtsam kui minu eas midagi uut õppida.

-- Vasta sellele. Kas sa midagi tead?

-- Muidugi tean, kuid vaid tühiasju.

-- Aitab. Kas sinu meelest on võimalik, et midagi poleks seda, mis ta on?

-- Muidugi mitte.

-- Sa siis tead midagi?

-- Jah tean.

-- Kui tead, oled vist asjatundja?

-- Olen muidugi selles asjas, mida tean.

-- See ei muuda midagit [asja]. Kui kord juba oled asjatundja, tead muidugi sunnitultki kõike, kas pole nii? (c)

-- Ei, hoidku selle eest. On ju palju sellist, mida ma ei tea.

-- Kui sa ei tea midagi, siis ei ole saa asjatundja, või kuidas?

-- Ei selles asjas, mida ma ei tea.

-- Kas teeb see sinust vähem asjatundja? Äsja sa siiski väitsid end asjatundja olevat. Nõnda sa siis nii oled kui ka ei ole keegi, ja veel samaaegselt! (d)

-- Kõneled kaalukaid sõnu, Euthydemos, nagu öeldakse. Kuidas ma nüüd siis oman seda teadmist, mida me otsime? Nõndamoodi? Kui kord pole võimalik üheaegselt olla ja olla keegi, tean kõike, kui tean ühtegi asja – ei või ju samaaegselt olla nii asjatundja kui asjatundmatu – ja kui kõike tean, oman ka seda teadmist, millest nüüd jutt on. Kas sa pidasid silmas [just] seda ja selles oli kogu jutu põhisisu?

-- Väidad ise endale vastu, Sokrates. (e)

-- Kuidas nõnda? Kas sa ise ei istu samas paadis? Mina omaltpoolt olen valmis mistahes riskantseks sammuks kahe nii hea sõbraga nagu sina ja Dionysodoros. Ütle nüüd, kas pole ka teie olukord nõnda, et teatud asju te teate, mõningaid aga ei?

-- Ei üldse nii, ütles Dionysodoros.

-- Kui kummaline? Kas te siis midagi ei tea?

-- Kindlasti teame.

-- Teate siis kõike, kui üldsegi midagi teate. (294a)

-- Kõike. Ja nii tead sinagi, kui ühtegi asja tead.

-- Helde taevas, kui imeline! Oleme saanud kuulda tõesti suurepärast asja. Kas on teisedki inimesed võimelised teadma kõike või ei tea nad midagi?

-- Ei ole võimalik, et nad midagi teaksid ja midagi muud aga mitte. Selliseina oleksid nad ju samal ajal asjatundjad ja asjatundmatud.

-- No kuidas need lood siis on?

-- Kõik teavad kõike, kui üldsegi midagi.

-- Ütle nüüd tõesti, Dionysodoros, nüüd kui minu vaevanägemine on hüvitatud ja lõpuks te ometigi olete tõsised, kas olete te kaks (b) ikka tõesti kõiges selgusel? Näiteks [ka] ehituskunstist või parkaliametist?

-- Me oleme.

-- Kas oskate jalanõusid parandada?

-- Oskame seda ka.

-- Kas teate ka tähtede ja liivaterade arvu?

-- Igal juhul. Kas kahtlesid, et me seda ei möönaks?

Ktesippos liitus kõnelusega. (c)

-- Esitage ometigi mingi tõestus, nõnda et me teid uskuda võiksime.

-- Missugune tõestus?

-- Kas tead näiteks, kui palju hambaid on Euthydemosel ja kas Euthydemos teab, kui palju on sinul?

-- Kas sinule sellest ei piisa, kui ütleme endid kõike teadvat?

-- Ei. Tehke veel seda ja tõestage end tõtt kõnelevat. Kui ütlete, kui palju hambaid teil mõlemal on ja võimaldate meid neid üle lugedes tõdeda, et teil oli õigus, siis usume ka kõike muud.

Euthydemos ja Dionysodoros märkasid endid pilatavat (d) ja ei olnud sellega rahul. Kõikidele Ktesippose küsimustele vastasid nad vaid öeldes end kõike teadvat. Ktesippos küsitles lõpuks nende teadmiste kohta kõigis võimalikeis asjades kuni häbematuseni välja. Mehed osutasid vaprat vastupanu ja väitsid endid kangekaelselt teadvat kõike ja seda alati rünnakuvalmina nagu metssead. Viimaks ei osanud minagi enam muud kui küsida, kas Dionysodoros ka ( e) tantsida oskab.

-- Muidugi, vastas ta.

-- Kas oled vahest isegi nii tark, et oskad veel selleski eas esitada mõõkade tantsu ja nööril-kõndimist.

-- Ei ole midagi, mida me ei oskaks.

-- Kas olete kõiges alles nüüd selgusele jõudnud, või olete alati kõike teadnud?

-- Oleme alati teadnud.

-- Lastenagi ja juba kohe sündides, kas nii? (295a)

Mõlemad vastasid jaatavalt. Meie arvates tundus see uskumatu.

-- Kas sa ei usu, Sokrates? küsis Euthydemos.

-- Ei muud, kui te ilmselgelt tõesti targad olete.

-- Kui vaid minu küsimustele vastad, panen sinugi enda poolt möönma sama usukumatuid asju.

-- Sellega olen rõõmuga nõus. Kui minu oma tarkus on nõnda mul endalgi märkamata jäänud, et tegelikult teangi ja olen alati teadnud kõike, siis kas ma võin ealeski suuremat aaret leida.

-- Vasta siis.

-- Kohe kui vaid midagi küsid. (b)

-- Oled mingis valdkonnas asjatundja?

-- Olen.

-- Kas leiab sinu teadmine aset sama või millegi muuga seoses, mis sind asjatundjaks teeb?

-- Samuti kui see, mille abil olen asjatundja, juhul kui hinge silmas pead. Seda sa vist mõtlesid, või kuidas?

-- Häbene, Sokrates! Hakkad mulle vastuküsimusi otsima.

-- Ei siis nõnda. Ütle sina, kuidas ma peaksin talitama. Teen meelsasti nii, nagu käsid. Kui ma su küsimust ei mõista, peaksin ma ka siis vastama midagi küsimata?

-- Kindlasti sa oletad midagi sellega seoses, mida ma (c) mõtlen?

-- Oletan jah.

-- Vasta siis oma oletuse kohaselt.

-- Kui sinu küsimuse mõte on täiesti erinev kui minu oletus ja mina selle kohaselt vastan, kas siis oled rahul, kuigi vastaksin täielikult asjasse puutumatul kombel?

-- Olen, kuid nagu näha sina ei ole.

-- Ei, ja ei kavatse vastata enne kui tean, mida sa mõtlesid.

-- Kui sa ei plaani vastata oma oletuste kohaselt, tuleneb see sellest, et oled igavene lobiseja ja lubamatult omalaadne.

Märkasin, et ta oli minu peale vihane, kuna rikkusin [= vassisin] (d) tema sõnu ja ei võimaldanud ennast lõksu püüda. Siis meenus mulle, et Konnoski alati minu peale pahandas, kui ma tema juhtnööre ei järginud, ja lakkas mind aitamast ja nimetas mind rumalaks. Kui nüüd kord olin otsustanud minna sellegi mehe õpilaseks, pidasin paremaks olla talle meele järgi, et ta vaid ei hülgaks mind kehva õpilase pähe. Seetõttu ütlesin:

-- Tehkem siis nõnda, nagu paremaks arvad, Euthydemos. (e) Küllap sa asjatundjana tead minust paremini, kuidas väitlema peab. Mina olen lihtsalt maamees. Alusta jällegi algusest peale kogu [see] küsitlemine.

-- Vasta siis sellele. Kui midagi tead, tead sa siis seda millegi abil?

-- Jah, hinge abil. (296a)

-- Jällegi vastad sa rohkem kui sinult küsiti. Ma ei küsinud, mille abil sa tead, vaid kas tead millegi abil.

-- Andesta mulle minu halb reageering, vastasin eksikombel liialt. Vastan uuesti vaid seetõttu, et tean millegi abil.

-- Kas on see, mille abil tead, alati sama, või vaheldub see seoses erinevate olukordadega?

-- See on alati sama, siis kui midagigi tean.

-- Kas sa ei või lakata vastamast minu küsimusi eirates?

-- Kardan vaid, et sõna ´alati´ võib meid eksiteele viia. (b)

-- Mitte meid, vaid ehk sind. Vasta nüüd. Kas on see, mille abil tead, alati sama?

-- See on, kui ma kord öelda ei saa ´siis kui tean´.

-- Sina tead siis alati sama asja abil. Kui kord nõnda talitad, kas tead selle abil kõike, või on nõnda, et tead midagi selle abil, ja midagi taas millegi muu abil?

-- Tean sama asja abil kõike, mida tean.

-- Ja jälle märgist mööda!

-- Hästi, ma võtan tagasi ´mida tean´.

-- Ma ei palunud sult midagi tagasi võtta. (c) Vasta vaid sellele. Kas võid teada kõike, juhul kui sa kõike ei tea?

-- Oleks kummaline, kui seda võiksin.

-- Nüüd võid lisada, mida iganes soovid, ütles selle peale Euthydemos. Oled igal juhul möönnud end kõike teadvat.

-- Muidugi, kuna sõnadel ´mida tean´ ei ole mingit tähendust.

-- Sina ju ütlesid end teadvat alati selle abil, millega tead, siis kui tead, või kuidas nüüd sooviksidki asja väljendada. Igal juhul ütlesid teadvat alati ja samuti [ka] kõike. Loomulikult (d) teadsid kõike juba lapsena ja sündides ja juba siis kui sind eostati. Teadsid kõike juba enne kui sa olemaski olid, juba enne maad ja taevast, kui kord juba oled alati teadnud. Ja saa saad tõepoolest alati kõike teadma, kui mina vaid nõnda tahan!

-- Taha siis tõepoolest, kõrgesti austatud Euthydemos, kui asi on tõesti nõnda, nagu ütled. Ma siiski õieti ei usu sind selleks võimeline olevat, juhul kui mitte sinu vend Dionysodoros sama tahab. Siis vahest võiksin uskuda. Teadagi on mul (e) raske kahelda, et ma kõike ei teaks, kuid kord nii meeletult targad mehed seda ütlevad, aga vastake nüüd siiski ühele küsimusele. Kas ma võin näiteks väita teadvat, et head mehed on ebaõiglased? No, Euthydemos, kas ma tean [midagi] sellist või ei tea?

-- Muidugi tead.

-- Mida?

-- Tead, et head mehed ei ole pahatahtlikud.

-- Seda olen ma kaua teadnud ja ega ma seda ei küsinud. Aga (297a) kas olen ma kuskilt saanud selle teadmise, et nad on ebaõiglased?

-- Sa ei ole.

-- Siis ma ei tea seda.

-- Ajad kogu loo sassi, nähvas Euthydemos Dionysodorosele. -- Sel kombel selgub, et ta ei teagi ja siis on ta samas nii teadmatu kui teadev [inimene]. Dionysodoros punastas.

-- Mida sa ütled, Euthydemos? küsisin mina. -- Kas sinu kõiketeadval vennal ei olegi sinu meelest õigus? (b)

Dionysodoros haaras koheselt mu sõnasabast kinni.

-- Kas olen ma tõesti Euthydemose vend?

-- Luba Euthydemosel esmalt rahulikult mulle näidata, et tean häid mehi olevat ebaõiglased. Ära takista mind õppimast. Sa keerutad, Sokrates, ja ei taha vastata, ütles Dionysodoros.

-- Kas see on imestamapanev, kui üritan vältida kokkupõrget kahega seoses, kui ka ükski saab mind tunnistama oma teadmatust? Olen ju siiski Heraklesest palju viletsam ega ka tema ei saanud hakkama (c) kahe koletisega, Hydraga, kes ilmselt oli sofist, kuna see oma tarkuses kasvatas kohe kaks pead asemele, kui selt üks maha raiuti, ja teisest sofistlikust mere-elukast, mis minu arusaamise kohaselt oli just parasjagu pinnale tõusnud oma kaaslast aitamaks. Kui see viimati saabunu ahistas [oma] sõnadega Heraklest [teda] ohustavalt vasemalt rünnates, kutsus ta [Herakles] kohale vennapoja Iolaose ja pääses selle abiga olukorrast (d) terve nahaga. Ma kardan vaid, et minu Iolaos paneb toime rohkem halba kui head.

-- Kui sa kord [juba] neid laule laulad, siis ütle samas, kas Iolaos oli rohkem nagu Heraklese vennapoeg kui sinu oma? küsis siis Dionysodoros.

-- Parem kui ma vist vastan. Tean suurepäraselt, et sa mind oma küsimustega rahule ei jäta, kuna tahad takistada Euthydemost mulle oma teadmistest rääkida.

-- No vasta siis.

-- Vastan, et Iolaos oli Heraklese vennapoeg ja (e) ta kuidagi ei saanud olla minu oma. Ka ei olnud tema isa minu vend Patrokles, vaid Heraklese vend Ifikles. Nimed vaid veidi meenutavad teineteist.

-- Sinu vend on siis Patrokles?

-- On. Meil on erinev isa, aga sama ema.

-- Ta siis nii on kui ka ei ole sinu vend?

-- Nii jah. Ta ei ole mu vend isa poolelt. Tema isa on Khairedemos, minu oma taas Sofroniskos.

-- Siis oli Sofroniskos isa ja [ka] Khairedemos oli samuti isa?

-- Justnimelt. Sofroniskos minu ja Khairedemos Patroklese isa. (298a)

-- Kas Khairedemos oli ka muud kui isa?

-- Jah. Ta oli midagi muudki kui minu isa.

-- Teiste sõnadega oli ta isa ja samas [ka] midagi muud kui isa. Kas sa oled sama kui kivi?

-- Kardan hirmsasti, et sinu meelest olen. Oma arvates ei ole.

-- Oled siis midagi muud kui kivi.

-- Olen.

-- Kui kord juba oled midagi muud kui kivi, siis ei ole sa kivi. Kui oled midagi muud kui kuld, siis kuld sa ei ole.

-- Vastab tõele.

-- Ja kui Khairedemos on midagi muud kui isa, siis ta ilmselt ei olegi isa.

-- Ilmselt siis ei ole. (b)

-- Kui siis jällegi Khairedemos on isa, liitus Euthydemos kõnelusega, -- siis on Sofroniskos midagi muud kui isa ega nõnda võttes ei või isa olla. Sina Sokrates oled siis isatu.

Ktesippos liitus ka kõnelusega.

-- Kas teie endi isaga pole lood ka nõndasamuti? Tema on midagi muud kui minu isa.

-- Kõike muudki, ütles Euthydemos.

-- Kas ta on sellega seoses sama?

-- Just nimelt.

-- Ma ei hooliks. Aga on ta vaid minu isa, või (c) võimalikul kombel ka teiste inimeste isa?

-- Ka teiste. Või arvasid, et ta võib samaaegselt olla ja mitte olla isa?

-- Juhtusin tõesti arvavat.

-- Kuidas on lood näiteks kullaga? Kas ka see ei ole kuld, kuigi on kuld? Kas inimene pole inimene, kuigi on inimene?

-- Ära tule nüüd sellise jutuga, ütles Ktesippos. -- Sina ei hoia oma asju õiges korras. Oleks ju vaevu usutav kui sinu isa oleks kõigi isa.

-- Aga ta vaid on.

-- Kas vaid inimeste, või on ta ka hobuste ja muude elajate isa?

-- Kõikide.

-- Vist on ka su ema kõikide ema?

-- Nõnda ongi.

-- Siis ka merisiilikute ema.

-- Nii on ka sinu ema.

-- Siis oled sa vasikate ja koerakutsikate ja põrsastegi vend.

-- Nõnda nagu sinagi.

-- Peale selle on su isa koer.

-- Ja [ka] sinu isa.

-- Seda sa Ktesippos tunnistad tõeks kiiremini kui arvadki, kui vaid mu küsimustele vastad, märkis selle kohta Dionysodoros. -- Kas sul koer on?

-- On ja vilets samuti.

-- Kas sel on ka kutsikaid?

-- On, ja vana koera sarnased.

-- Sinu koer on nende isa, kas pole nii?

-- Nägin oma silmaga kui ta emase koeraga tegeles.

-- Noh hästi. Kas koer on sinu oma?

-- Täpselt nii.

-- See on siis isa ja ta on sinu oma, järelikult võime tõdeda, et isa on sinu oma ja sina oled koreakutsika vend.

Dionysodoros jätkas kähku, enne kui Ktesippos jõudis midagi ütelda.

-- Vasta mulle veelgi. Kas kunagi lõid oma koera?

Ktesippos naeris. -- Löön ma nüüd küll, kui sindki ei saa lüüa.

-- Siis sa lööd oma isa. (299a)

-- Parem oleks, et lööksin teie isa selle eest et ta on sigitanud nii suurepäraseid poegi. Tõesti, Euthydemos, teie ja teie venna koerakutsikate isale näib tulenevat palju head teie tarkusest.

-- Mitte keegi ei vaja palju head, ei meie isa ega ka sina.

-- Siis ka mitte isegi sina, Euthydemos.

-- Ega ka keegi muu. Ütle nüüd, kas sinu meelest on haigel (b) hea või halb võtta ravimeid, kui ta neid vajab? Või kui keegi sõtta läheb, kas on tal siis parem relvi kaasa võtta või minna relvadeta?

-- Minu meelest on. Seekord ajad sa õiget juttu.

-- Seda saad sa veel näha. Vasta sellele. Oled siis sellisel arvamusel, et inimesele teeb head võtta ravimeid, kui ta neid vajab. Kas ta siis ei peaks saama seda head võimalikult palju? Kõige parem oleks, kui keegi joodaks talle sisse koormatäie [ravim]juurt, või mis sa arvad? (c)

-- Tõepoolest, kui haige oleks Delfi kolossi suurune.

-- Ja kuna on hea, et sõjas on relvad kaasas, oleks kõigiti parim, et odasid ja kilpe oleks võimalikult palju.

-- Tõepoolest, või usud sina, et ühest odast või kilbist piisaks?

-- Usun.

-- Sel kombel sa relvastaksid vist Geryonese ja sajakäelise Briareoksegi. Oleksin arvanud, et sina ja su kaaslane on vanade relva-käsitsejatena veidi nutikamad.

Euthydemos pani oma suu kinni. Dionysodoros pöördus omaltpoolt (d) varasemate küsimuste juurde [tagasi].

-- Kas sinu meelest on hea kulda omada?

-- Mida rohkem, seda parem.

-- Kas inimesel ei peaks olema hea alati ja kõikjal?

-- Kindlasti.

-- Tõdesid, et kuld on hea asi.

-- Nõnda ma tõdesin.

-- Vist siis peaks kulda olema kaasas alati ja igas kohas ja iseendas ennekõike. Kolm talenti (e) kulda kõhus, talent peas ja kuldsateer kumbaski silmas siis vahest oleks inimene õnnelikum.

-- Olen kuulnud kõneldavat, ütles Ktesippos, -- et selliseid sküüte peetakse õnnelikumateks ja teenekaimaks, kellel on pealuus palju kulda. Pealuud on nende omad umbes sellisel kombel nagu minul on isaks koer, nagu sa Euthydemos äsja ütlesid. Veel kummalisem on siis, et kui nad joovad kullatud kolpadest, siis nad hoiavad oma kolpa käes ja vaatavad seda seestpoolt.

-- Kas sküüdid ja muud näevad [midagi] taolist, mille nägemine (300a) on võimalik? küsis Euthydemos.

-- Muidugi.

-- Aga sina?

-- Mina samuti.

-- Kas sa näed me riideid?

-- Näen.

-- Nende nägemine on siis võimalik?

-- Täitsa võimalik.

-- No mida nad näevad?

-- Ei üldse midagi! Aga sina kindlasti arvasid, et nad ei ole suutelised nägema. Kas sa oled nii üheülbaline? Näid olevat unes, kuigi sa ei maga, ja kui midagi taolist võimalik oleks, ütleksin et kõneled ütlemata midagi.

-- Kas pole siis võimalik vaikida häält tehes? küsis Dionysodoros. (b)

-- Ei kuidagigi, vastas Ktesippos.

-- Aga lausuda midagi ilma hääleta?

-- Veel vähem.

-- Kas sa siis ei lausu midagi hääletut, kui ütled ´kivi´ või ´puu´ või ´raud´?

-- Ei, eriti kui olen sepikojas. Seal võin ma öelda, et rauast kaigub võimas hääl, kui seda taotakse. Selles sa siis oma tarkusest hoolimata kõnelesid eksikombel tühja. Aga ütle veel, kuidas on võimalik häält tehes vaikida. (c)

Mulle tundus, et Ktesippos poisi tõttu iseennast ületas.

-- Kui oled vait, küsis Euthydemos, -- kas pole sa seda siis igas suhtes?

-- Olen.

-- Siis oled sa vait ka häält tehes, kui kord oled seda igas mõttes.

-- Kuidas nõnda? Kas kõik pole sel juhul vaikne?

-- Mitte üldsegi, vastas Euthydemos.

-- Mida imet? Kes see siis kõneleb?

-- See osa sellest, mis kõneleb.

-- Mitte seda ma ei küsinud, vaid kas kõik kõneleb või on see vaikne. (d)

-- Ei keegi ega kumbki, haaras Dionysodoros sõnal sabast.

-- Ja selle kohta ei oska sa midagi öelda, see on kindel.

Ktesippos hakkas talle omasel rõkkaval kombel naerma.

-- Euthydemos, sinu vend siin on võimaldanud sinu tõestust lõpetada kahetähenduslikult. Sellega on ta kaotanud ja mina võitsin vaidluse.

Kleinia imetlev naer pani Ktesippose end vähemalt kümnekordselt puhevile ajama. Mina omaltpoolt uskusin, et Ktesippos oli nutika mehena õppinud oma oskusi sarnastelt sofistidelt. Nii tarku ju nüüdisaja maailmas teisi ei ole. Küsisin Kleinialt: (e)

-- Miks sa naerad nii kaunite ja tõsiste asjade üle?

-- Kas sina Sokrates oled omameelest kunagi näinud midagi ilusat? torkas Dionysodoros vahele.

-- Paljugi, ütlesin mina. (301a)

-- Kas see on olnud sama, kui ilu ise?

-- Sattusin täiesti hämmingusse ja mõtlesin, et selles oli mulle karistus selle eest, et olin üldse suu lahti teinud. Ütlesin siiski, et see oli erinev asi kui ilu iseenesest võetuna, aga kõiges ilusas on ilu kaasnevaks.

-- Teiste sõnadega, kui sul on härg kaasas, oled härg ja kuna mina olen nüüd sinu seltsis, oled sa Dionysodoros.

-- Ära aja taeva nimel! hüüatasin mina.

-- No kuidas siis millestki tuleb midagi kui sellele liitub midagi?

-- Kas seda sa ei mõista? küsisin. Mulle nii meeldis (b) nende meeste tarkus, et hakkasin seda juba oma nõu kohaselt matkima.

-- Kuidas mina või keegigi teine võiks mõista sellist, mida olemaski ei ole, vastas Dionysodoros.

-- Mida sa õieti öelda tahad? Kas pole siis kaunis ilus ja inetu inetu?

-- Vaid siis kui ma seda meelt olen.

-- Kas sa siis ei ole?

-- Muidugi olen.

-- Ja sama on sama ja muu on muu. Ei saa ju muu olla mingil juhul sama, seda mõistab ju lapski: muu on (c) muu. Selle oled sa kindlasti meelega märkamata jätnud, kuna minu arusaamist mööda valdate muidugi dialektikat nagu hea käsitööline valdab oma ameti eri tööalaseid etappe.

-- Kas sa oled siis selgusel selles, mis mingile käsitöölisele kuulub? Kas tead näiteks, mis ametis on tagumine omal kohal?

-- Sepatöös.

-- Kelle teha on savinõud?

-- Pottsepa.

-- Aga mis ametis on omal kohal veristada ja nülgida rümpasi, tükeldada, keeta ja praadida liha?

-- Koka.

-- Ja kes seda teeb, mis on omal kohal, toimib õieti, kas (d) nõnda?

-- Kindlasti.

-- Mis puutub kokkadesse, nagu äsja ütlesid, et selles ametis on nülgimine ja tükeldamine omal kohal.

-- Kahjuks ütlesin. Anna andeks.

-- Kui siis keegi veristab ja tükeldab, keedab ja praeb koka, talitab ta täiesti õieti. Ja sepa tagumine ja pottsepa valamine on samuti õige töö. (e)

-- Oh Poseidon, ütlesin mina. -- See on küll juba teie tarkuse kroon! Kas saab see kunagi saada minugi osaks ja omanduseks?

-- Kas sa seda isegi tähele paneksid, kui see sul oleks?

-- Kindlasti, kui sina tahaksid et ma seda märkaksin.

-- Arvad end siis teadvat, mis sinu oma on?

-- Kui sina teisti ei ütle. Sinust ju kõik algab ja Euthydemosega lõppeb.

-- Kas see on sinu meelest sinu oma, mida valitsed ja mida sinul on (302a) õigus kasutada enda tahte kohaselt? Kas näiteks härg või lammas on siis sinu oma, kui sul on vabad käed seda müüa, ära anda või see ohverdada mis jumalale aga sooviksid, muidu aga mitte?

Arvasin, et neil oli midagi geniaalset meeles mõlkumas ja olin uudishimulik kuulama, mis see oleks. Seetõttu ütlesin:

-- Täiesti õige, vaid selline on minu oma.

-- Elusaks nimetad sa kõigiti sellist, kellel on hing?

-- Vastab tõele. (b)

-- Möönad siis, et vaid sellised elus-olevused on sinu omad, keda sul on õigus kasutada sellisel kombel, nagu äsja mainisin?

-- Möönan.

Dionysodoros pidas natuke vahet sellisel ilmel, nagu hakkaks midagi eriti tähtsat ütlema. Siis ta küsis:

-- Ütle Sokrates, kas Isade Zeus on ka sinu jumal?

Arvasin juba, millele küsimus oli rihitud. Üritasin plehku pista ja siplesin kui kala võrgus.

-- Ei ole, Dionysodoros, ütlesin viimaks. (c)

-- Vaene inimene, sa ei ole ateenlanegi, kui sinul pole isadelt päritud jumalaid, ega templeid ega muudki head ja ilusat.

-- Hoia sina Dionysodoros oma keel kontrolli all ja ära muutu ebaviisakaks. Siin on mul isade templid ja kõik, nagu teistelgi ateenlastel.

-- Siis ei ole vist ka teistel ateenlastel Isade Zeusi jumalaks.

-- Seda nimetust ei kasutata joonialaste hulgas, ei siia kolinute ega siin elavate [hulgas]. Pigemini ütleme olevat [endid] Apolloni järeltulijad, kuna Ion oli temast (d) sündinud. Zeusi nimetame oma kodude ja fratrioste katsjaks, samuti kaitseb fratrioid Athene.

-- Piisab juba. Sinul on siis Apollon, Zeus ning [ka] Athene.

-- Nõnda on.

-- Nad kõik on vist sinu jumalad?

-- Nad on mu esiisad ja valitsejad.

-- Igal juhul sinu omad. Sa ometigi möönsid, et nad on sinu omad, või kuidas?

-- Jah, möönsin. Mida muudki oleksin võinud teha?

-- Kas pole ka jumalad elusad olendid? Ütlesid ju, et need on elusad, kellel on hing. Kahtlemata neil ometigi see on? (e)

-- On.

-- Siis on nad elusad.

-- Nad on.

-- Tõdesid, et sellised elusad olendid on sinu omad, keda võid ära anda või müüa või ohverdada millisele jumalale iganes soovid.

-- Nii ma tõdesin. Ega mul pole enam [võimalust] kuhu lipsata.

-- Ütle otse. Kuid kord juba Zeus ja muud jumalad on sinu omad, siis on sul vist ka õigus neid müüa või loobuda neist või teha neile mida iganes sellist, mida teistelegi (303a) elusatele olevustele?

Ma jäin kuuldut kuulates jahmatusest tummaks. Ktesippos omaltpoolt kiirustas mulle appi.

-- Võtku see ja teine, vot see oli alles peen [töö]!

-- Kas on tuhat mingi näitaja või on neid tuhat? Küsis Dionysodoros.

-- Poseidon, mis jutt! Mina loobun. Need mehed on võitmatud.

Kõik kohal-viibijad ülistasid [nende] meeste esitust maast (b) taevani. Nad naersid ja lärmasid ja olid rõõmust pakatamas. Alguses olid vaid Euthydemose imetlejad hüüdnud poolehoiust [ajendatuna] parimais kohtades, aga lõpuks tundus mulle, otsekui Lykeioni sambadki oleksid innust hüpelnud. Ma olin nii endast väljas, et pidin eitama, et kunagi kuskil nii tarku mehi oleks näinud. Olin tegelikult niivõrd nende tarkuse paelus, et hakkasin kiitma ja ülistama (c) neid järgneval kombel.

-- Oh teid õnnelikke! Millised loomuomased anded teil peaksidki olema, kui lühikese aja jooksul olete õppinud valdama eristika rasket ja nõudlikku valdkonda. Kõikide suurepäraste asjade hulgas, mida teie esitus on pakkunud, on kõige parem see, et te üldse ei hooli inimeste enamiku arvamustest, ei isegi väärtustatud ja juhtival positsioonil olevaist meestest, vaid ainult enda-taolistest. (d) Tean nimelt hästi, et vaid mõned üksikud teietaolistest imetlevad teie sõnu, teistele teeks teie väitlusmenetluse omaksvõtmine rohkem piinlikust kui selle ohvriks saamine. Võin mainida ka üht teist imetlusväärset joont teie esituse juures. Kui ütlesite, et pole olemas ei head ega ilusat, ei valget [värvi] ega ka midagi muud ja et üleüldse (e) midagi ei eristu teisest, see sulgeb tõesti tõhusalt inimese suud. Aga see, et näivalt saate ka oma suud lukku, see on juba midagi ja teeb teie esituse kuulamise meeldivaks. Tähtis on siiski see, et see teie kunst on planeeritud selliseks, et seda saab kes iganes usukumatult kiiresti omaks võtta. Ktesippos on selle kohta hea näide. Nägin ma ju isegi, et kuidas ta teid suutis matkida sõna otseses (304a) mõttes. Aga kui kena see iseenesest-võetuna ongi, et võite oma kunste lihtsalt ka teistele õpetada, hoiataksin ma teid siiski esinemast suure kuulajaskonna ees. Kui nad liiga kiiresti õpivad, võite te peagi oma tasust ilma jääda. Kõnelege kõige meelsamini vaid omavahel, ja kui võtate oma vestlus-partneriks kellegi kõrvalise [isiku], valige selline, kes (b) teile selle eest maksab. Kui olete mõistlikud, hoiatate ka oma õpilasi mitte väitlemast kellegi teise, kui teie endiga või omavahel. Vaata, Euthydemos, haruldane on alati hinnas, aga odavaim on vesi, kuigi see on hea, nagu ütleb Pidnaros. Aga lubage nüüd igal juhul mind ja Kleiniast oma õpilasteks.

Vahetasime veel mõne sõna sellisel viisil ja läksime siis minema. Mida sa nüüd arvad, Kriton? Kas oled valmis minema nende meeste õpilaseks? Nad on valmis (c) õpetama tasu eest keda iganes ja ütlevad, et ei andekuse puudus ega vanus ei takista kedagi omandamast kergelt ja kiirelt nende tarkust. Sinu vaatenurgast on peale selle oluline teada sedagi, et ei isegi argised toimetused ei ole selles mõttes mingikski takistuseks.

KRITON Alati on mul kena kuulata ja õppida uut, aga kardan tõsiselt kuuluvat just nende hulka, kes ei ole Euthydemose sarnased. Meelsamini oleksin vastajaks (d) kui ise nende meetodeid kasutaksin. Nii kentsakas mul ka ei oleks sulle nõu anda, kavatsen siiski jutustada mida kuulsin ühelt teiselt kohal-viibinult, kes oma koduteel mulle juhtumisi vastu sattus. Ta on kohtukõnede pidaja, üsna targaks peetud mees. -- Tere, Kriton, ütles ta. -- Rahvast oli nii palju. -- Sul oleks tasunud seda kuulata, jätkas mees. -- Kuidas nõnda? küsisin mina. -- No, et oleksid kuulnud neid kõnelemas, kes on sellises (e) väitluskunstis tänasel päeval kõige väljapaistvamad. -- Mida sa siis nende esitusest arvasid, küsisin. -- Sama nagu alati, kui kuulen selliseid jahvatamas tühja tühistest asjadest ja on häält tegemas [vaid] mõttetutel põhjusel. Kuidagi sel kombel mees seletas. -- On ju filosoofia siiski kena asi, ütlesin mina. -- Mida kena selles ometigi on, kulla inimene? Oleksid sa olnud (305a) just seal äsja kohal, siis oleksid oma sõbra pärast häbi tundnud. Ta on nii kummaline. Hakata nüüd väitlema selliste meestega, kes kõnelevad mida iganes sülg suhu toob, kui vaid saavad midagi vastu väita. Ja neid ometigi peetakse selles valdkonnas parimaiks, nagu ma äsja just ütlesin. Ei, Kriton, ütles ta. -- Kogu see askeldamine on sama mõistusetu ja naeruväärne nagu needki, kes seda harrastavad.

Mis minusse puutub, Sokrates, olen temaga erinevat meelt selles, mida ta ütles sellest ´kogu askeldamisest´. Aga (b) hinnates seda, et keegi hakkab avalikult väitlema selliste meestega, oli tal täiesti õigus.

SOKRATES Sellised mehed on ära teeninud kogu tunnustuse. Rohkem ei oska ma veel ütelda. Kas oli see filosoofiat halvustav vastutulija üks neist, kes ise kohtus esinevad, kõnemees, mõtlen ma? Või kuulus ta kõnemeeste abiliste hulka, nende hulka, kes kohtukõnesid kirjutavad?
KRITON Ei ole ta ise mingi kõnemees, pole (c) vahest kunagi kohtusaalis käinudki. Aga paistab olevat väljapaistev asjatundja ja kirjutavat hiilgavaid kõnesi.

SOKRATES Mõistan. Nendest meestest oligi mul plaanis just kõneleda. Nimelt just neid mõtles Prodikos kui inimesi, kes on filosoofi ja riigimehe vahepealsed ja kujutlevad endid olevat targemad kui keegi teine. Nad kujutlevad veel lisaks (d) et ka mõned muud peavad neid sellisteks ja et vaid filosoofid takistavad neid aupaistesse kippumast. Nad on kindlad selles, et kui nad vaid saaksid filosoofe näima tähendusetuina, siis nad ise näiksid vastuvaidlematul kombel võidu-loorberid olevat ära teeninud. Nad usuvad olevat tegelikult targemad kui teised, ja kui nad oma sõnadesse takerduvad, süüdistavad nad Euthydemost ja tema poolehoidjaid. Ilmselt on neil kogu põhjus ennast targaks pidada. Selle kohaselt, mis on tõenäoliselt õige ühendavad nad omavahel filosoofia ja riigivalitsemise oskuse omavahel sobivais suhetes ja (e) osates kumbagi selleks vajalikul määral kasutavad nad oma hüvanguks tarkuse vilju muutumata ise aldiks ohtudele ja võitlustele.

KRITON Kas neil on siis sinu meelest õigus? Kindlasti on nende kõnedes siiski midagi, mis mõjub.

SOKRATES Asi on just nõnda nagu sa kahtlustadki. Nende sõnad on mõjusamad kui tõde. Neid on raske panna mõistma, et inimene või kes iganes, mis on (306a) kahe asja vahel ja natuke mõlemas osaline, on halvast parem ja heast halvem, kui jutt on heast ja halvast. Kui need asjad on mõlemad head aga erineval kombel, siis see, mis nende vahel paikneb, on mõlemast halvem selles suhtes, milles kumbki on hea. Vaid see, mis on kahe erilise paha vahel ja neist koosneb, on (b) neist mõlemast parem vastava osaluse määras. Kui nüüd taas filosoofia ja riigikunst on mõlemad head asjad, kuigi erineval kombel, ei pea välja tegema meestest, kes nende vahel on. Nad on ju kehvemad kui kumbagi valdkonna esindajad. Kui jällegi üks neist asjadest on hea ja teine halb, on sellised mehed hea valdkonna esindajatest kehvemad, aga paremad kui halva valdkonna esindajad. Kui mõlemad alad, millede vahel nad on, oleksid halvad, vaid siis tasuks neid ainult kuulata. Vaevalt on need mehed siiski valmis möönma, et need alad oleksid mõlemad halvad, või et vähemalt üks neist oleks. (c) Nõnda on nad siis mõlemal alal teistes kehvemad, kui nad on osalised mõlemas: halvemad kui kui filosoofid selles, mis on filosoofias head ja halvemad kui riigimehed selles, mis on riigivalitsemise kunstis head. Nad on nõnda oma tarkusega seoses alles kolmandal kohal, kuigi pürivad olema esimesel. Aga neile tuleb nende tahtmine andeks anda ega tasu nende peale viha pidada. Tuleb vaid meeles pidada, et nad on kes nad on. On ju põhjust kiita heaks igaüks, kes on võimeline esitama mõistlikku mõtet ja valmis oma sõnade eest vastutama. (d)

KRITON Mina siin olen mures poegade tõttu, nagu ma sageli seda sulle juba öelnud olen. Ma õieti ei tea, kuidas ma nende asja korraldaksin. Noorem neist on veel väike, aga Kritobulos on juba selles eas, et ta vajab kedagi, kes teda edasi oskab juhatada. Alati kui olen sinuga koos, hakkab mulle tunduma naeruväärne näha üleüldse nii palju vaeva kõikvõimalike lastega seotud asjadega seoses, nagu nüüd näiteks abielu korraldamine nõnda, et lapsed saaksid võimalikult kõrgest soost ema, või rahaasjade hoidmises (e) nõnda, et neist tuleks võimalikult rikkad, aga jättes [samas] hooletusse kogu kasvatuse. Kui aga jällegi vaatan neid, kes väidavad end oskavat noori kasvatada, ma ehmun ja märkan end pidavat neid üksteisest (307a) kummalisemateks, kui tõtt kõnelda. Ma tõesti ei ei nuputa välja, kuidas ma saaksin parimal võimalikul kombel oma pojad filosoofiat harrastama panna.

SOKRATES Kas sa mu sõber [siis] ei tea, et kõigil aladel on halbu palju, ega neist ei tasu hoolida. Häid seevastu on vähe, aga nad on siis ka kulda väärt. Kuidas on, kas pead hinnas kehakultuuri või ärimehe oskusi, retoorikat või sõjakunsti?

KRITON Paljugi.

SOKRATES Ent kas siiski suur osa inimestest ei käitu naeruväärselt üritades [kõigis] neis valdkondades saavutada nõutavaid (b) tulemusi?

KRITON Sul on täiesti õigus.

SOKRATES Kas kardad siis kõike sellist ja üritad oma pojatki sellest eemal hoida?

KRITON Ei see vist õige ei oleks.

SOKRATES Ega pea sa ka nõnda tegemagi. Ära siis hooli sellest, mida filosoofia harrastajad ütlevad, olgu nad siis head või halvad. Vaatle selle asemel ise (c) filosoofiat ja kui tunnistad selle kasutuks, ürita takistada ka teisi, mitte vaid oma poegi, sellega tegelemast. Kui aga jälle tõded, nagu ma arvan, et see on iseenesest-võetuna hea asi, siis pürgige isegi kartmatult filosoofideks, nii sina ise, kui ka sinu pojad.

Ülevaateid ja seletusi

Unto Remes. Holger Thesleff.

EUTHYDEMOS

Platon naljatleb Euthydemoses teatud tüüpi sofistidega, „erististidega“ (eristikos) seoses, ja nendele suunitletud äärmise avaliku tähelepanu arvel. „Küsija“ ja „vastaja“ vaheline võistlus, milles esimene üritab sobivalt esitatud küsimusi esitades ajada vastajat vastuoksusteni või võimatusteni, näib olevat soositud Platoni aegadel. Eristikud mitte ainult ei pidanud võitu sellelaadseis võistlustes tähtsamaks kui tõde, vaid näisid soosinut täiesti kaheldavaid meetodeid oma eesmärgi saavutamisel. Nagu muuhulgas Euthydemosest näeme, oli nende peamine meetod kasutada oma hüvanguks kõnekeele sõnade ja lausete mitmetähenduslikkust ja semantilist ulatuvust. Seetõttu olid vastaja üritused täpsustada lausumiste sisu, üritatud eirata (vrd. nt. 296a).

Ka Sokrates oli üldise arvamuse kohaselt mingi eristik. Asetades teda ja „elukutselised“ eristikud vastakuti on Platon üritanud teha erinevuse võimalikult selgeks. Euthydemoses antud pilt väitlus-harjutistest on juba selle polarisastiooni tõttu ühekülgne ja karine. Väitlusi võis teostada ka täiesti mõistlike reeglite kohaselt, nagu mujalt Platoni enda loomingust ja Aristotelese Toopikast näha on. On ilmne et Platoni poolt tõdetud nuri-poolsusest hoolimata on väitlusharjutuste tähendus filosoofia (eriti keelefilosoofia) arengu jaoks olnud ülekaalukalt positiivne.

Euthydemosest ilmneb, et Platon oli teadlik mõnede eristiliste väär-järelduste pealiskaudsusest ja samuti üsnagi paljuski teadlik ka nende pinnapealsuse põhjustest. Ka muidu näib ta sageli kasutavat väärasi argumente või väiteid nii naljaviluks kui ka filosoofiliste tähendusulatuste selgitamiseks. Ei sobi ka unustada, et eristilised probleemid võisid olla lähedased tegelikele filosoofilistele probleemidele (tahtliku ebatõe probleem, jt.).

Euthydemoses on ka hulk tõsiselt võetavaid seisukohavõtte. Peale selle, et Platon asetab vastakuti eristikute näiva „oskuse“ ja Sokratese kasvatusaate ja filosoofia („dialektika“), toob ta ka esile üldisema küsimuse filosoofia ja teiste „teadmiste“ või „kunstide“ omavahelistest suhete kohta. Filosoofia erilist positsiooni põhjendatakse õpetusega eri-teadmiste „tegijaoskustest“ väärtuslikuma „kasutaja-oskusega“ (289d). Platon uskus filosoofia olevat teoreetilises mõttes „ülim teadus“; selle tegelik koht ühiskonnas ja eriti kasvatuses on midagi, millesse ta näib olevat suhtunud väga tõsiselt.

On teada et Platoni algselt pea utoopilised soovid filosoofia positsiooni kohta ühiskonnas ja noorsoo kasvatamisel ei olnud antiikajal üldse teostunud. On endeline et saades eristikutega hakkama toob Platon esile (Euthydemos 304d) otsekui viimaste filosoofia konkurentidena selle rühma, mis tegelikult sai olema edukaim kasvatuse enda kanda võtja, nimelt retoorika harrastajad. Nüüdisaja inimese meelest näib olevat Platoni halvustav arvamus selle ameti harrastajate kohta küllaltki tabav.

Euthydemos on oskuslikult jaotatud dialoog. Vormi poolest meenutab selle kogudispositsioon Phaidonit: refereeritud keskustelu arendab otseses vormis esitatud dialoog, mille juurde pöördutakse tagasi ka teose tähtsas keskmises osas (290e).

Peamine vestluspartner Kriton on Sokratese vana sõber, keda teatakse muuhulgas sellenimelisest dialoogist. Sokratese poolt refereeritud vestluse peategelased, „ameti-eristikud“, vennad Euthydemos ja Dionysodoros, on tõenäoliselt Platoni poolt välja mõeldud, teisalt on ta võinud kasutada tegelikult elanud isikuid oma farsside mallidena; koomiline moment on juba eristikute „kahekordistamine“. Dialoogis esinevad veel noor Kelinias; Alkibiadese onu Aksiokhose poeg, kes näib kuuluvat Sokratese õpilaste hulka, ning ka temast veidi vanem Ktesippos, keda tunneme ka Lysis-dialoogist.

Seletusi

271c Akarnia vendadest ei tea me midagi.

272e Daimoni märk on Sokratese „sisemine hääl“, mis takistas teda järelemõtlematult tegutsemast; vrd. Apologia 31cd.

277d Kybele ehk Suure Ema preestreid nimetati korübantideks.

277e Sokrates näib arvavat, et kuna sofist Prodikos on juba uurinud sõnade tähenduslikke erisusi, võib olla selle motiivile rajatud keeleline väitluskunst olla mõeldud vaid naljana.

280b „See, kellel on tarkust“, õieti „see, kel tarkus on lähedal“: Platoni tundub mänglevat ideede-õpetusega seotud terminoloogiaga; vrd 301a.

281b „Võime toimida õieti“ (eupragia) [ = eupraagiaa]: väljend tuleb tagasi Platonil sageli esineva kahetähendusliku ütlemisena, mis tähendab nii „õieti toimimist“ kui ka „edukust“.

283d Kui Kleinias (nt. siin ja praegu) on nende omaduste summa mida ta evib, lakkab ta selles mõttes olemast („sureb“) kui minetab ühe neist omadustest. Siin esilekerkiv probleem ei ole tähendusetu ega ka lihtsasti mõistetav; seda võidakse üritada – ja on ka üritatud – lahendada eri kombel, millede omavahelise paremuse üle arutatakse veelgi.

283e Seda n-ö mõtestatud ebatõelise probleemi käsitleb Platon eri vaatenurkades muuhulgas Kratyloses ja ennekõike Sofistis.

285c Legendi Medeia oskas muuta vanuri nooreks teda pajas keetes.

288bc Proteus oli legendi kohaselt merejumalus, kes kitsikuses aina oma kuju muutis; Menelaosel õnnestus õnnestus ta kinni nabida ja panna ta kõnelema asjadest, mida vaid jumalad teadsid (Odüsseus, 4. laul).

289d Ka retoorika ametimeeste teadmine on vaid „tegijaoskus“, mis on „kasutajateadmisest“ vähemat väärt; vrd. ka 306a.

290bc Ei ole selge, mis matemaatiliste tõestuste kasutust Platon siinkohal mõtles. Matemaatika ja dialektika suhetest kõneleb ta ka Menonis ja Riigi VII raamatus.

291d Aiskhylose ´Seitse Theeba vastu´-tragöödia algusvärsid.

292cd Platoni mõtlemises on jõuline suundumus vaadata, et kogu toimimise (tegemise) viimaseks eesmärgiks on „hea“ või „edu“.

299c Legendi Geryonel oli kolm keha; Herakles tappis ta nagu ka Hüdra (297bc). Sajakäeline Briareos aitas Zeusi.

299e Pajatati et sküüdid kasutavad kullatud pealuusid jooginõudena.

300b „Vaikida häälega“-paradoks rajaneb sellel, et asja ja selle nimetust neist kõneledes alati ei eristata teineteisest, mingi välise tunnusmärgiga, neist kõneledes. Kui ütlen „kivi“, siis viitan kivile, aga ei „ütle“ kivi, vaid selle nimetust pelgalt.

302cd Jumalate kultusnimetus Patroios [= Patrooios] on siin tõlgitud „Isade“, aga seda sõna võidakse kasutada ka „esiisa isa sugukonna poolt“. Näivalt on Sokrates järgimas viimast tõlgendust. Ateenlased pidasid endid joonialasteks; Ion oli joonialaste müütiline esiisa. Fratria on umbes nagu „sugukond“.

304b Pindarose 1. olümpialik ood algab sõnadega „Parim on vesi“.

304d-306d „Semantik“ Prodikos vaevalt et mõtles „filosoofi ja riigimehe vahevormiga“ kohtukõnede kirjutajaid, nagu Sokrates näib arvavat (305c). Eriti just lõigud 305e-306c on siiski selgelt Prodikose esitusviisi paroodiaks. Siinkohal tuleb tähele panna, et Platon ei kritiseeri retoorika harrastajaid nende moraali poolest, või selles, et nende teadmises on midagigi positiivset, kuigi vähem kui filosoofias. Kõne all olev nimetu reetor on tõenäoliselt Platoni konkurent Isokrates (vrd. Phaidros-dialoogi lõpp). Platon vahest soovib olla ettevaatlikul kombel erapooletu, mis viitab mingile isiklikule tülile.

(U. R. & H. T.)

1 PLATON: „Teokset. Toinen osa.“ Helsinki, 1999. Suomentaneet: Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“, „Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.: 7-320. Kustannusosakeytiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan Kirjapaino“. (+ „Esittelyjä ja selityksiä“). [Platon: „Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud: Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320. Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog: „Euthydemos“. Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni. Lk.: 107 - 148. (+ Holger Thesleff & Unto Remes: „Ülevaateid ja seletusi“- Lk.: 302-306.)

2 Antud Platoni dialoogi nagu „Euthydemos“ tõlkes (siin ja edaspidi) esinevad nurksulgudes sõnad ja väljendid on küll vaieldavad, kuid ei ole vist sõna ranges võttes alati otseselt vaidlustatavad. Ka selle nüüd tõlgitava ja (vaid blogides) avaldatava tõlke peamiseks eesmärgiks on olla veidigi abiks tulevastele Platoni „ehtsatele“ tõlkijatele (Antiik-Kreeka keelest Eesti keelde?), kui mõneti ehk abiks tulev materjal, Soome keelest tõlgitud esmane variant. (Tõlkija. M. L.).