PLATON
„MENON“
Soome
keelde tõlkinud: Marianna Tyni.
Soome
keelest tõlkinud: Madis Liibek.
MENON
Oskaksid sa öelda, Sokrates, kas hüvelisust saab õpetada?1
(70a) Või võib sellega harjuda? Või tekib see inimese loomusest
või kuidagi teisiti, mitte siis harjumisest või õppimise
vahendusel?
SOKRATES
Tead Menon, vanasti peeti Kreekas thessaalialasi au sees hobuste
kasvatamisega seoses ja jõuka rahvana. Nüüdsel ajal on põhjuseks
ilmselt ka tarkus, eriti (b) mis puutub sinu kaaslase Aristippose
rahvuskaaslastesse larissalastesse. Selle eest peate te tänama
Gorgiast. Kui ta saabus Larissasse tegi ta aleuaatie ja
thessalialaste paremikust tarkuse armastajad, nõnda nagu sellestki
sinu armsast Aristipposest. See Gorgias on teid kindlasti sellenigi
koolitanud, et usaldate kartuseta ja vastutulelikult vastata mistahes
küsimustele, nii nagu peakski nende puhul, kes midagi jagavad. Ta
isegi pakkus end vastavat mis kreeklasele siis iganes ja mis
küsimustele üldse. (c) Siin aga olukord vastupidine. Meil valitseb
sõna otseses mõttes tarkuse puudus ja ma arvan peaaegu, et tarkus
on siitmailt kadunud teile Thessaaliasse. Kui sa kohalikele (71a)
sellise küsimuse esitad, siis naeravad kõik sinu üle ja ütlevad:
„Sina pead mind õige õnnelikuks. Kuidas võiksin mina teada kas
hüvelisust on võimalik õpetada või ei ole, kui ma ei ole isegi
selles kindel, mis kogu hüvelisus endast kujutab.“ Sarnane on
minugi olukord, (b) Menon. Olen selles suhtes sama vaene nagu
teisedki ateenlased ja ei ole endaga rahul, kuna ma ei tea
hüvelisusest midagi. Ja kui ma ei tea mida miski endast kujutab,
kuidas ma siis saaksin teada mis see on? Või arvad sa, et keegi, kes
ei tunne Menonit üldsegi, võiks teada kas ta on ilus või rikas või
õilsast soost või siis midagi vastupidist? Kas see oleks sinu
meelest üldse võimalik?
MENON
Ei. Aga ega sa Sokrates ka ikka tõesti ei (c) tea isegi mis hüve
on? Kas selliseid tervitusi saame me sult koju viimseks?
SOKRATES
Sellest veel ei piisa. Öelge samas, et ma ei usu end olevat kohanud
ka kedagi teist, kes seda teaks.
MENON
Kuidas nõnda? Kas sa siis ei kohanud Gorgiast, kui ta siin oli?
SOKRATES
Muidugi kohtasin.
MENON
Kas ta siis sinu meelest seda ei teadnud?
SOKRATES
Mul on halb mälu. Ma ei suuda selle hädaga seoses ütelda mis ma
siis arvasin, aga vahest ta ikkagi teadis ka. Sina kindlasti tead
mida ta ütles, ja võid seda mulle uuesti meenutada. Või ütle oma
arusaam selle asja kohta. Ilmselt (d) on see sarnane Gorgiase
arvamusega.
MENON
See on nõnda.
SOKRATES
Jätame siis Gorgiase rahule, ta ei ole isegi siin kohal. Ütle pigem
ise, mis on hüvelisus sinu meelest. Ehk läheb veel nii hästi, et
tabad mind valelt, kui selgub et sina ja Gorgias teate mis on
hüvelisus, kuigi ma äsja ütlesin, et ole kohanud kedagi, kes seda
teaks. (e)
MENON
Seda on ju lihtne öelda. Esmalt, kui tahaksid kuulda mis on mehe
hüvelisus, on lugu väga lihtne, sest mehe hüvelisus suuta
korraldada riiklike asju ja kohelda oma sõpru hästi ja vaenlasi
neile kohasel kombel. Samas peab ta olema hoolikas, et ise seejuures
kannatada ei saa. Kui aga tahad kuulda mis on naise hüvelisus, saab
ka see kähku selgitatud. Naine peab majapidamise eest hästi
hoolitsema, hoolitsema oma kodu eest ja ta peab olema oma mehele
kuulekas. Veel on olemas eraldi veel tütarlapse hüvelisus,
poisslapse hüvelisus ja (72a) näiteks ka vanema mehe ja orja ja
vaba inimese hüvelisus. Neid on veel palju erinevaidki, nii et ei
olegi nii keeruline öelda mis hüvelisus endast kujutab.
Kõikvõimaliku tegevuse jaoks on meie hulgas igas eas oleva isiku
kõikide tegude tarvis olemas teatud hüve ja minu arusaamist mööda
ka pahe.
SOKRATES
On mul alles hea õnn. Olin otsimas vaid üht hüvet ja sinul oli
neid peidus terve parv! Ja kuna jutt oli parvedest, oletagem, et
küsiksin sinult milline on mesilane oma olemuselt ja sina ütleksid,
et neid on (b) palju ja erilisi. Mida sa siis vastaksid, kui küsiksin
sinult: „Kas see, et nad on mesilased, teeb neist paljuid ja
eritaolisi ja omavahel erinevaid, või tuleneb see mingist teisest
põhjusest, näiteks ilust või suurusest või millestki
selletaolisest?“ Ütle mida sa sellise küsimuse kohta ütleksid.
MENON
Ütleksin, et mitte [vaid]2
see, et nad on mesilased ei tee neid teineteisest erinevateks.
SOKRATES
Aga kui ma siis ütleksin: „Mis nimelt (c) on see omadus, mis neid
ühendab ja teeb nad omavahel sarnaseiks? Võiksid sa seda öelda?“
Oskaksid sa mulle vastata?
MENON
Oskaksin.
SOKRATES
Sama kehtib ka hüvede puhul. Kuigi neid on palju ja erinevaid, on
neil kõigil mingi ühine kuju, millede põhjal nad nimelt hüved
üldse ongi. Sellel, kellelt ma tahan oma küsimuste esitamisega
püüda välja selgitada, et mis on hüve, on põhjust seda (d) võtta
tähelepanu alla õigel viisil. Kas sa mõistad mida ma silmas pean?
MENON
Usun et ma mõistan, aga mitte nii hästi nagu tahaksin.
SOKRATES
Kas sa mõtlesid vaid hüvet kui oma seisukoha esitasid, et meestel
on enda [ette-kujutlused] hüvelisusest ja naistel endi omad ja
samuti ka kõigil teistel, või mõtlesid sa samas näiteks ka
tervise või suuruse või jõu peale? Kas sinu meelest erineb meeste
tervis naiste omas? Või on tervis oma kujult alati sama sõltumata
sellest kas on küsimus mehe või naise või (e) kellegi teise
tervisest?
MENON
Minu meelest on mehel ja naisel sarnane tervislik olukord.
SOKRATES
Aga kogukus ja jõud? Kui naine on tugev, kas on siis tema jõu
olemus ja kuju sarnane mehe vastavale omadusele? Kui rääkisin
samast jõust pidasin silmas, et jõud ei ole jõuna naisel või
mehel kuidagigi erinev. Või on see sinu meelest erinev?
MENON
Ei.
(73a)
SOKRATES Kas siis hüvelisus on oma olemuselt midagi erinevat näiteks
lapse või vanema isiku puhul või mehe ja naise puhul?
MENON
Minu meelest on see juba jälle veidi erinev asi.
SOKRATES
Kuidas nõnda? Kas sa ei öelnud, et mehe hüvelisus on hästi riiki
valitseda, naise oma aga majapidamise eest hoolitseda?
MENON
Ütlesin.
SOKRATES
Kas on üldse võimalik valitseda riiki või majapidamist või mida
iganes tehes seda teisti kui mõistlikult ja õiglaselt?
MENON
Muidugi mitte.
SOKRATES
Kas siis ei ole nõndamoodi, et need, kes valitsevad õiglaselt ja
mõistlikult, valitsevad oma õigluse ja mõistlikkuse kohaselt?
MENON
Ja põhjusega.
SOKRATES
Nõnda siis mõlemad, nii mees kui naine, vajavad samasid omadusi,
õiglust ja mõistlikkust, et olla hüvelised?
MENON
See näib nõnda olevat.
SOKRATES
Aga laps ja vanur? Kas ka nemad võivad olla head, ka juhul kui nad
korratud ja ebaõiglased?
MENON
Kindlasti mitte.
SOKRATES
Sellisel juhul vaid siis, kui nad on mõistlikud ja õiglased?
MENON
Jah.
SOKRATES
Kõik inimesed on siis head samal kombel, (c) kuna head teevad neist
sarnased omadused.
MENON
Ilmselt jah.
SOKRATES
Vaevalt et nad oleksid sarnasel kombel head, kui neis poleks sama
hüvelisust.
MENON
Nad ei oleks tõesti.
SOKRATES
Kui nüüd kogu hüvelisus on sama, ürita meelde tuletada mida
Gorgias väitis seda olevat ja sina ka kõigiti samuti.
MENON
See on oskus inimesi valitseda, kui sa (d) seda kord juba kuulda
soovid, mis meie meelest on kõigile hüvedele omane.
SOKRATES
Seda ma just tahaksingi. Kas see on sinu meelest hüve ka laste puhul
ja kas isanda valitsemine on orja puhul hüve? Kas see on enam ori,
kes teist valitseb?
MENON
Tegelikult ei ole.
SOKRATES
See ei näi nii olevat tõesti, mu sõber. Mõtle ka veidi selle üle:
ütlesid, et hüve on oskus valitseda. Kas me ei peaks sellele
lisama, et see on oskus valitseda õiglaselt ja mitte ebaõiglaselt?
MENON
Minu arvates jah. On ju õiglus ometigi hüve.
SOKRATES
On see hüve üldiselt või teatud [eriline] hüve? (e)
MENON
Mida sa selle all mõtled?
SOKRATES
Sarnasel kombel võiksin kõneleda millest iganes. Näiteks
ümmargususe kohta võiksin öelda, et see on teatud vorm, mitte
ainult et see on vorm. See tuleneb sellest, et on olemas ka teisi
vorme.
MENON
Sul on õigus. Ka mina ütlesin, et õiglus pole ainuke hüve.
SOKRATES
Ütle siis mis muid hüvesid olemas on. Mina vähemalt oskaksin
loetleda teisigi vorme, kui sa seda minult küsiksid. (74a)
MENON
Minu meelest on vaprus hüve, ja mõistlikkus ja tarkus ja
suuremeelsus. Ja neid on palju teisigi.
SOKRATES
Jälle oleme sama küsimuse juures tagasi. Oleme leidnud paljusi
hüvesi, otsides vaid ühte, veidi erinevalt kui veel äsja. Aga seda
üht, mis kõigile ühine on, pole me suutnud [ikka veel] leida.
MENON
Hüvede hulgast ei oska ma seda ühte leida nagu muudest asjadest.
(b)
SOKRATES
Ei sa vist suuda. Aga mina üritan nüüd meid edasi aidata nagu
vähegi oskan. Seda sa ju mõistad, et järgnev kehtib igal juhul:
kui keegi sult küsib nagu mina äsja „mis on vorm“, ja sina
vastad „ümmargusus“ ja ta küsiks jällegi nagu minagi „kas
ümmargusus on vorm või on see teatud eriline vorm“, siis
vastaksid sa kindlasti, et see on teatud eriline vorm.
MENON
Kindlasti.
SOKRATES
Kas ei tulene see sellest, et on olemas teisigi (c) vorme?
MENON
See tuleneb.
SOKRATES
Kui sinult järgnevalt küsitakse, milliseid teisi, oskaksid sa
sellised loetleda, või kuidas?
MENON
Oskaksin.
SOKRATES
Ja kui keegi sinult sarnasel kombel küsiks mis on värv, ja sina
vastaksid, et valge, ja kui küsija tahaks teada kas valge on värv
või teatud eriline värv, siis ütleksid sa kindlasti, et see on
teatud eriline värv, sest värve on ka teisigi.
MENON
Nõnda ma teeksin.
SOKRATES
Kui küsija käsiks sul loetleda teisi värve, (d) loetleksidki sa
neid, ja nad kõik oleksid värvid nagu valgegi, kas pole nii?
MENON
See vastab tõele.
SOKRATES
Kujutle, et ta jätkaks oma mõttekäiku nagu minagi seda teen ja
ütleks: „Alati jõuame me paljuseni. Ära enam nõnda jätka. Kui
kord juba kasutad kogu selles hulgast ühte nimetust ja nimetad neid
kõiki vaid vormiks, isegi kui nad oleksid teineteisele vastandlikud,
siis mis [ometigi] on sama ümmarguses kui sirgjoonelises? Mida
võiksid sa siis nimetada pelgalt vormiks, ega nimelt just
ümmarguseks ja sirgjooneliseks?“ Kas küsimus on selles?
MENON
Nii on.
SOKRATES
Kas sa sellisel juhul ei nimetaks ümmargust enam ümmarguseks ega ka
sirgjooneliseks või sirget ei sirgeks ega ka ümmarguseks?
MENON
Ilmselt ei ütleks.
SOKRATES
Kas sa sellega nimelt ei ütleks, et ümmargusus kui ka
sirgjoonelisus on sarnaselt vormid, ja et üks neist ei ole seda
üldsegi vähem kui teine?
MENON
See vastab tõele.
SOKRATES
Mis see siis on, mida me vormiks nimetame? Ürita seda seletada. Kui
keegi küsiks sinult nõndamoodi vormide või värvide kohta, siis
küllap ta imestaks, kui sa ütleksid: „Kuule, kulla mees, ma ei
mõista, mida sa tahad ega jaga mida sa kõneled.“ Kindlasti
vastaks ta sulle: „Kas sa siis ei mõista, et soovin vaid teada,
mis on neis kõigis ühist?“ Mõtle nüüd ometigi, kas sa juba ei
oskaks vastata küsimusele „mis on sama ümmarguses ja sirges ja
kõigi mida sa vormideks nimetad?“ Ürita öelda, et õppisid
vähehaaval vastama ka küsimusele „mis on hüvelisus?“
(b)
MENON Parem, oleks kui sina seda ütleksid, Sokrates.
SOKRATES
Kas ma peaksin nõnda sulle meele järele olema?
MENON
Muidugi.
SOKRATES
Kas oleksid nõus ka ise vastama, kui sinult hüvelisuse kohta küsin?
MENON
Olen nõus.
SOKRATES
Meil tuleb hoolega üritada. Asi on seda väärt.
MENON
Igal juhul.
SOKRATES
Hästi. Üritame sulle selgeks teha mis on vorm. Mõtle, kas sa
kiidaksid heaks selle määratluse: vorm on see, mis ainsana kõigis
esemetes alati värviga seostub. Kas sellest piisab, või tahaksid sa
seda veel kuidagi teisti määratleda? Ise oleksin ma vägagi rahul,
kui niigi (c) hästi vähemasti mulle hüvelisuse määratleksid.
MENON
Aga see on ju täiesti arutu määratelm!
SOKRATES
Kuidas nii, arutu?
MENON
Sa ütlesid, et vorm on see, mis liitub alati värviga. No hästi.
Aga mis siis kui keegi ütleks, et on sama-vähe teadlik nii värvist
kui ka vormist. Mis kasu sa arvad oma määrtlusest temale olevat?
SOKRATES
Paljugi. Kui küsijaks oleks üks neist tarkadest vaidlejatest ja
väitlejatest, ütleksin talle: „Nii ütlesin mina. Juhul kui mul
pole õigus, oleks sinu asi minu sõnadest kinni võtta ja (d)
esitada oma vastuväide.“ Aga kui küsimus on sõprade vahelises
vestluses, nagu [kui] praegu sinu ja minu vaheline, on omal kohal
vastata sõbralikumalt ja dialektilisemalt. Siis ei piisa sellest, et
tõtt kõneletakse, vaid asju tuleb öelda sellises sõnastuses, et
küsija algusest peale möönaks, et neid mõistab. Sellisel kombel
üritan mina nüüd sulle kõnelda. Ütle siis mulle: kas on olemas
midagi sellist, mida sa lõpuks (e) nimetaksid? Mõtlen lõpu all
midagi taolist nagu äär või serv, tähendavad nad ju mõlemad
sama. Pordikos oleks kindlasti erinevat meelt kui meie, kuid sina ütleksid
igal juhul, et midagi piirneb või lõppeb. Midagi taolist ma nüüd
silmas pidasingi, ei midagi keerulisemat.
MENON
Nii ma ütlesin, ja arvan end mõistvat, mida sa silmas pidasid.
SOKRATES
Ent edasi: kas on olemas selliseid mõisteid nagu pind ja ese,
näiteks geomeetrias? (76a)
MENON
On.
SOKRATES
Kuidagi selle põhjal sa mõistad, mida ma vormiks nimetan. See mida
nüüd ütlen hõlmab kõiki vorme. Vorm on nimelt see, millega mingi
ese piirneb. Lühidalt öeldes on siis vorm [mingi] eseme piiriks.
MENON
Aga mis on siis värv?
SOKRATES Ära ole ninakas. Nõuad, et vanem mees sinu küsimustele vastaks (b), aga ise sa ei soostu meeldegi tuletada, mis ütles Gorgias hüvelisuse olevat.
SOKRATES Ära ole ninakas. Nõuad, et vanem mees sinu küsimustele vastaks (b), aga ise sa ei soostu meeldegi tuletada, mis ütles Gorgias hüvelisuse olevat.
MENON
Kui sa kõige pealt mulle vastad, siis ma ütlen sulle.
SOKRATES
Pimegi arvaks kohe, kui kuuleks sind kõnelevat, et oled kena ja sul
on armukesi.
MENON
Mille järgi?
SOKRATES
Selle järgi, et vesteldes sa kogu aeg kamandad ikka nagu hellitatud
ülik, kes on harjunud käskima seni kuni on noor ja reibas. Pealegi
oled sa juba suutnud (c) mõista, et mul on nõrkus noorte inimeste
iluga seoses. Olen siis sinule meele järele ja vastan.
MENON
Sa oledki mulle tõesti meele järele.
SOKRATES
Sooviksid sa, et vastaksin Gorgiase moodi? Siis osutub sulle
hõlpsamaks mind hoolega kuulata.
MENON
Muidugi soovin.
SOKRATES
Kas te mõlemad ei kõnele mingisugustest asjade voolust nagu
Empedokles?
MENON
Just nimelt.
SOKRATES
Ja õhkamisest, milledesse ja mille kaudu need voolused liiguvad?
MENON
Just nimelt.
SOKRATES
Ütlesite samuti, et mõned voolused sobivad teatud (d) puhkudel,
teised seevastu on suuremad või väiksemad kui need?
MENON
Nii need lood on.
SOKRATES
Ja on olemas ka selliseid mida sa ilminguteks nimetad, kas pole
nõnda?
MENON
On.
SOKRATES
Nüüd „juba mõistad mida ütlen“, nagu Pindaros ütleks. Värv
on nägemiseks sobiv ja selle jaoks täheldatav eseme vormist lähtuma
[seatud] voolus.
MENON
Minu meelest oled sa, Sokrates, minu küsimusele väga hästi
vastanud.
SOKRATES
Vastasin ilmselt nõnda, nagu sa oled harjunud. Kindlasti märkad end
samuti suutvat selgitama häält, (e) lõhna ja ka palju muu taolist.
MENON
Kindlasti suudan.
SOKRATES
Minu vastus oli kõrgelennuline, ja seetõttu meeldis see sulle
rohkem kui minu esitatud vormi määratlemine.
MENON
See vastab tõele.
SOKRATES
Aga mulle tundub, et see ei ole siiski nõnda. Õieti olen selles
lausa veendunud, sa Aleksidemose poeg. Viimati mainitu on parem. Ja
ka sina oleksid veelgi minuga nõus, juhul kui sa ei peaks siit enne
müsteeriumite algust lahkuma, nagu eile ütlesid, vaid võiksid siin
asjasse pühendatud saada.
MENON
Võiksin vahest ka siia jäädagi, kui sa mulle rohkem (77a) [midagi]
taolist kõneleksid.
SOKRATES
Mul leiduks sellise kõnelemise jaoks tahtmist küll, ei sind ega ka
ennast silmas pidades. Kardan vaid et ma ei oleks selleks just
võimelisem. Aga ürita ka sina lunastada oma lubaduse ja ütelda
mis on hüvelisus tervikuna. Lõpeta tegemist ühest paljusust, nagu
inimestel on kombeks mängeldes öelda, kui keegi midagi katki teeb.
Hoia hüvelisust [pilgus kui] millegi terviklikuna ja rikkumatuna ja
ütle mis see on. Oled ju minult selleks eeskuju saanud. (b)
MENON
Minu meelest on hüvelisus, nagu luuletajagi ütleb, seda et
armastatakse ilu ja ollakse seda võimeline valmistama. Just seda ma
nimetan hüveks, et püüeldakse ilu suunas ja suudetakse seda ka
teostada.
SOKRATES
Kui keegi püüdleb ilusa suunas, kas see püüdleb sinu meelest ka
hüvelisuse poole?
MENON
Kindlasti.
SOKRATES
Mõtled siis nõnda, et on olemas selliseid [inimesi] kes tahavad
halba, ja teisalt selliseid, kes püüdlevad hüvelisust? Kas sa ei
usu, et kõik taotlevad hüvet? (c)
MENON
Minu meelest ei.
SOKRATES
Kas mõned siis taotlevad halba?
MENON
Just nii.
SOKRATES
Kas sa pead silmas, et nad toimivad nõnda, kuna arvavad et halb on
hea või siis et nad taotlevad halba teades hästi, et see on halb?
MENON
Usun, et mõlemad variandid on võimalikud.
SOKRATES
Sinu meelest on siis võimalik, et keegi taotleb halba, kuigi teab et
see halb on?
MENON
Justnimelt.
SOKRATES
Mida sa mõtled „taotlemisega“? Kas seda, et taotleja saaks
objekti oma omandusse? (d)
MENON
Muidugi nii.
SOKRATES
Kas seetõttu, et ta arvab halba olevat sellele kasuks, kes seda
teostab? Või teab ta, et halb kahjustab sedagi, kellega ta seostub?
MENON
Mõned arvavad, et sellest on kasu, teised teavad, et see on
kahjulik.
SOKRATES
Kas sa arvad, et need, kes usuvad, et halb on kasuks, teavad et halb
on halb?
MENON
Ei ma ei usu seda.
SOKRATES
Kui inimene ei tea end halba taotlemas, vaid (e) arvab et taoteldav
halbus on hüvelisus, siis me ilmselt ei saa öelda, et ta
tegelikult halba sooviks. Teisiti sõnastades teadmatult halba
taotleva inimese eesmärgiks on siiski tegelikult hüvelisus.
MENON
Nõnda see näib olevat.
SOKRATES
Need aga jällegi, kes, nagu sa ütled, taotlevad halba olles sellel
arvamusel, et see nende objekti kahjustab, on ka sellest teadlikud,
et põhjustavad ka endale kahju?
(78a)
MENON Sunnitultki.
SOKRATES
Kas nad ei pea kannatavaid haletsusväärseiks just seetõttu, et
nad kahju kannatavad?
MENON
Seda tuleb möönda.
SOKRATES
Kas nende meelest ei ole need kannatanud õnnetud?
MENON
Arvan, et oleksid.
SOKRATES
Kas tahaks keegi olla kannatanud ja õnnetu?
MENON
Minu meelest mitte.
SOKRATES
Nõnda siis ei sooviks keegi halb olla, kuna ei soovi olla õnnetu.
Sest mida muud võiks kannatamine olla kui et taotletakse halba ja
põhjustatakse seda [ka] iseendale.
MENON
Sul näib õigus olevat, Sokrates. Keegi ei taha (b) halba.
SOKRATES
Kas sa just äsja ei öelnud, et hüvelisus on heatahtlikus ja
suutmine seda valmistada?
MENON
Ütlesin.
SOKRATES
Kui nüüd nõnda sõnastada, kas see tahtmine ei ole kõigile
ühine? Selles mõttes siis otsekui keegi ei oleks teisest parem?
MENON
Ilmselt.
SOKRATES
Aga on selge, et kui keegi on üldiselt teistest parem, on ta seda
oma suutmises.
MENON
Muidugi nii.
SOKRATES
Sinu arusaamise kohaselt on siis hüvelisus suutmine hüvelisust
tekitada.
MENON
Minu meelest on sinu järeldus täitsa õige. (c)
SOKRATES
Vaadakem siis kas sul on õigus. Võimalik, et oled asjale pihta
saanud. Kas ütleksid siis, et hüvelisuse lisandumine on hea?
MENON
Just nõnda.
SOKRATES
Kas sinu meelest ei esinda hüvet näiteks sellised seigad nagu
tervis ja rikkus?
MENON
Jah, ja samuti ka kulla ja hõbeda hankimine ja auavaldused ja
riigiametitesse saamine.
SOKRATES
Kas see on kõik, mida sa hüvedeks pead?
MENON
On, jah see oleks nagu kõik.
SOKRATES
No hästi. Kulla ja hõbeda hankimine on hüve, (d) ütleb [Pärsia]
suur-kuninga perekonnasõber Menon. Kas sa sooviksid sellele lisada,
et rikkuste hankimine peab toimuma õiglaselt ja väärikalt, või
on see sinu meelest hüveline ka siis, kui see ebaõiglasi
vahendeid valides teostatakse?
MENON
Muidugi ei ole.
SOKRATES
See on ju siis pahe.
MENON
Muidugi.
SOKRATES
Nähtavasti peab siis raha hankimisega liituma õiglusetunne,
mõistlikkus, väärikus või mingi teine (e) hüvelisuse osis. Juhul
kui ei, siis ei ole tegemist hüvega, kuigi see võib kasuks tulla.
MENON
Kuidas siis teisti?
SOKRATES
Siis vist on vaenegi olemine hüve, kui see johtub sellest, et ei ole
ebaõiglasel kombel hankinud rikkuse endale ega teistele?
MENON
Nähtavasti.
SOKRATES
Selline hüve nagu rikkuste hankimine ei tarvitse siis olla kuigivõrd
suurem hüve kui selle hankimata jätminegi. Hüvelisus on vaid see
mis teostub õiglusekohaselt, ning [teisalt] see mis on teostatud
ebaõiglaselt ja muu taoline, on pahe. (79a)
MENON
Asi paistab tõesti olevat nõnda nagu sa ütlesid.
SOKRATES
Kas me just äsja ei öelnud, et õiglus, mõistlikkus ja teised
sellised omadused on hüvelisuse koostisosad?
MENON
Me ütlesime.
SOKRATES
Siis teed sa minu arvel nalja!
MENON
Kuidas siis nii?
SOKRATES
Kuigi ma just palusin, et sa ei hajutaks ega jagaks hüvelisust ja
andsin sulle ka eeskuju kuidas vastata, ütlesid sa siiski [otsekui]
millestki hoolimata, et hüvelisus on see, (b) et suudetaks
lisandada hüvet ja seda õiglasel kombel. Ja õiglust pead sa samas
hüvelisuse osaks.
MENON
See vastab tõele.
SOKRATES
Selle põhjal mida sa möönad tõele vastavat, on hüve siis
mistahes toiming, mille osaks on mingi hüvelisuse osa? Sinu
arusaamise järgi on õiglus ja muud sellised asjad hüvelisuse osad.
Mida ma sellega mõtlen? Seda, et kui ma palun sul öelda mis on hüve
tervikuna, ei vasta sa ligikaudseltki, vaid nimetad hüveks mistahes
tegevust, kus vaid mingigi hüvelisuse osis juures on. Kõneled
otsekui oleksid juba selgitanud mis (c) tervikuna on ja nagu ma seda
teaksin seda ka siis, kui sa selle osadeks jaotad. Mulle tundub,
kulla Menon, et on taaskord põhjust algusest peale alustada ja
küsida sinult uuesti mis hüvelisus on, kui oled juba kord öelnud,
et selleks on kõikvõimalik tegevus, kus vaid osagi sellest juurde
kuulub. Samahästi võiks öelda, et hüve on kõik, mis õiglaselt
toimuma saab. Kas ka sina ei usu, et on omal kohal alustada taas
algusest ja esitada sama küsimus uuesti? Või arvad sa, et on
võimalik tunda mingit hüvelisuse osa juhul kui ei teata, mis
hüvelisus tervikuna endast kujutab?
MENON
Nõnda ma ei arva.
SOKRATES
Mäletad kui ma veidi aega tagasi vastasin sinu küsimusele, (d) mis
puudutas vormi? Siis leppisime me kokku, et vastust ei saa rajada
seikadele, millede osas pole veel jõutud ühisele arusaamisele.
MENON
Sellega seoses talitasime täitsa hästi.
SOKRATES
Ära siis ka sina, kulla sõber, kujutle, et võiksid selgitada
kellegile mis on hüvelisus jättes kõnelemata selle osadest nii
kaua kui on veel otsustamata mis hüvelisus tervikuna endast ette
kujutab. Ära ürita sel kombel otsustada ka midagi muud vaid luba
endale esitada veelkord küsimus, mis hüvelisus peaks (e) endast
kujutama; alles siis võid kõneleda nagu kõneled. Kas ma sinu
meelest eksin täielikult?
MENON
Ei, sul on õigus.
SOKRATES
Vasta siis [otsekui] algusest peale. Mida te ütlesite hüvelisuse
olevat, sina ja su kaaslased?
MENON
Tead, Sokrates, muidugi ma teadsin juba enne kui sind kohtasin, et sa
alati esined teadmatuses olevana ja üritad vastava mulje jätta ka
teistele. Nüüd paistab mulle, et sa (80a) vead mind ninapidi ja
nõiud mu ära ja ajad mulle kärbseid pähe, nii et ma ei tea enam
millestki midagi. Kui ma natuke nalja saaksin teha siis ütleksin,
et sa oled täpselt nagu tulesäde, nii oma väljanägemise poolest
kui muidugi ka. Selle puudumisel läheb kaotsi [viimne kui]
mõistusraasuke ja sina oled nüüd mulle midagi selletaolist teinud.
Mina ei ole enam tõesti kui täitsa teadvel, ei hingeliselt ega
sõnaliselt, (b) ega oska sulle midagi vastata. Olen ma ju ometigi
hüvelisusestki kõnelenud nii mõnegagi ja nii mõnelgi korral, ja
omameelest isegi üsna oskuslikult. Nüüd aga ei oska ma isegi
öelda, mis see on. Minu meelest talitad sa targalt, kui jääd siia
Ateenasse. Kui läheksid mingisse teise linna, aetakse sind sealt
kähku nõia pähe minema.
SOKRATES
Oled tõeline lurjus, Menon Sul õnnestus mind peaaegu ninapidi
vedada.
MENON
Ju kuidas siis ometigi?
SOKRATES
Arvan end teadvat, miks sa mind tulesädemega (c) võrdlesid.
MENON
Miks sa nii arvaksid?
SOKRATES
Sest ka mina võrdleksin sind millegagi. Tead, hästi, et kõigile
kenadele inimestele meeldib, et neid võrreldakse millegagi, see on
neile vaid kasuks. On ju seegi kindlasti ilus, mis on ilusa sarnane.
Aga ma ei plaani võrrelda sind millegagi. Kui tulesäde, kes muid
eksitab, on ka ise segaduses, meenutan ma seda, muidu mitte. Ega ma
ka selleks ei aja teisi segadusse, et ma ise [kõike] teaksin, (d)
vaid just seetõttu et ma ise tean kõige vähem. Ka praegu ma ei tea
mis on hüvelisus. Sina oled seda vahest varem teadnud, kuid nüüd
minuga kokku puutudes oled teadmatuses nagu varemgi. Tahaksin siiski
vaadelda ja sinuga koos uurida mis see olla võiks.
MENON
Kuidas sa omameelest plaanid uurida seda, mille kohta sa isegi ei
tea, mis see endast kujutab? Mida soovid sellega saavutada, kui otsid
sellist, mida ei tunne? Ja kui selle leiad, mille poolest tunnistad
selle just selleks, millest sa midagi ei tea? (e)
SOKRATES
Ma mõistan küll mida sa üritad öelda. Kas märkad end pöörduvat
tuntud eristilise arusaama poole, et inimene ei saa eriti uurida ei
seda mida teab ega ka seda mida ei tea? Miks ta siis peakski uurima
seda, mida ta teab, see on talle juba tuttav, ega [järgnevaks]
uurimiseks pole vajadust. Seda aga mida ta ei tea, ei saa ta uurida,
kuna ei tea, mida uuriks. (81a)
MENON
Kas see siis sinu meelest ei olegi nõnda?
SOKRATES
Minu meelest ei ole.
MENON
Oskaksid sa seletada miks?
SOKRATES
Oskan. Olen kuulnud tarku mehi ja naisi kõnelevat jumalikest
asjadest...
MENON
Mida ütlemas?
SOKRATES
Midagi sellist mis minu meelest vastab tõele ja on hästi öeldud.
MENON
Mis see siis oleks ja kes nõnda ütlesid?
SOKRATES
Nõnda sõnasid preestrid ja preestrinnad, kellede meelest on oluline
väljendada oma arusaama noist asjust, milledega (b) nad on
tegelemas. Sama ütleb ka Pindaros ja mõned teised jumalikud
luuletajad. Mõtle ometi, kas neil on sinu meelest õigus. Nad nimelt
ütlevad, et inimese hing on surematu, ja et see küll vahel
[otsekui] eemaldub – nõnda nimetavad nad suremist – teisalt
jälle sünnib uuesti, aga kunagi kaotsi ei lähe. Seetõttu peab
inimene elama oma elu võimalikult jumalakartlikult. Kuna
ka
Persefonele on lepitatud endised kannatused
ta
hing pöördub tagasi maa peale päevavalgusesse
üheksa
aasta möödudes.
Sellistest
võrsub õilsaid kuningaid, (c)
võimu
poolest võimsaid ja tarkuse poolest suuri mehi.
Inimesed
nimetavad neid kangelasteks
aegadest
aegadesse.
Kuna
hing on siis surematu ja sünnib korduvalt uuesti ja on näinud kõike
maa peal ja kõike manalas ja üldse kõike mis olemas on, ei ole
midagi, mida see ei oleks teadma õppinud. On loomulik, et inimene
suudab hüvelisusest ja muust meelde tuletada sellist, mida ta juba
varemgi on teadnud. Kuna juba kord kõik, mis on olemas, omab ühist
algupära, ja kuna hing on saanud teada kõik, ei takista midagi
inimest (d) saada teada kõike, kui ta ühegi asja suudab meelde
tuletada (seda meelde-tuletamist on kombeks nimetada õppimiseks), kui
ta vaid on julge ega väsi uurimast. Kuna uurimine ja õppimine on
täielikult selline meeldetuletamine. Selleks ei pea uskuma mainitud
eristilisse arusaama. See teeb meist saamatud ja kõlab mugavalt
küündimatute kõrvus, aga see teine arusaam teeb meist püüdlikud
ja teadmishimulised. Ma usun, (e) et see on õige arusaam ja tahan
seetõttu koos sinuga uurida, mis hüvelisus on.
MENON
Hästi. Aga mida sa mõtled selle all, et me ei õpi, vaid see mida
me õppimiseks nimetame, on [pigem] meelde-tuletamine? Kas sa võiksid
mulle üksikasjalikumalt õpetada, mida see tähendab?
SOKRATES
Äsja ma alles ütlesin, et oled tõesti lurjus, Menon. Palud mind
õpetada, kuigi ma alles äsja olen öelnud, et ei (82a) ole olemas
õppimist, vaid ainult meelde tuletamine. Üritad mind vist tõesti
mind endale vastu rääkima panna.
MENON
Taevas hoidku, Sokrates. Ei olnud mul midagi taolist mõtteis.
Kasutasin seda sõna vaid harjunud kombel. Aga ürita kuidagi
näidata, et lugu on nõnda nagu sa ütlesid.
SOKRATES
See ei ole lihtne, aga sinu heaks ma üritan. Käsi siia tulla neist
paljudest teenijatest keegi, nii näitan (b) seda sulle tema abiga.
MENON
Selge. Sina seal, tule siia!
SOKRATES
Kas see ori on kreeklane ja kõneleb Kreeka kelt?
MENON
Muidugi. Ta on meil siin sündinud.
SOKRATES
Jälgi siis kuidas sulle mõjub; kas ta tuletab meelde või õpib
minu käest?
MENON
Olen tähelepanelik.
SOKRATES
Ütle poiss, kas sa tead, et see kujund on ruut.
ORI
Tean. (c)
SOKRATES
Ruut on siis kujund, millel on neli sama-mõõdulist külge, need
siin?
ORI
Jah.
SOKRATES
Kas need selle [ruudu] diameetrid on samuti sama-mõõdulised?
ORI
Nad on.
SOKRATES
Kas ei võiks samataoline kujutis olla väiksem või suurem kui see
siin?
ORI
Võib küll.
SOKRATES
Kui see külg on kahe jala suurune ja see samuti kahe, siis mitme
jala suurune on kogu ruut? Vaata nüüd seda asja. Kui see külg on
kahe jala pikkune ja see vaid ühe, kas kujutis on kaks jalga suur,
kas pole nii?
ORI
Nii on.
SOKRATES
Kui teinegi külg on kahe jala pikkune, kas pole siis (d) tulemuseks
kaks korda kaks jalga?
ORI
On.
SOKRATES
Ruut on siis kaks korda kaks jalga?
ORI
Just.
SOKRATES
Palju on kaks korda kaks jalga? Arvuta ja ütle.
ORI
Neli.
SOKRATES
Kas ei oleks võimalik kaks korda suurem aga samataoline kujund, mille
kõik küljed oleksid sama pikad, nagu sellel kujundil?
ORI
On.
SOKRATES
Kui mitu jalga pikk selline on?
ORI
Kaheksa.
SOKRATES
Ürita nüüd mulle öelda kui pikk on sellise ruudu iga külg, kui
selle ruudu külje pikkus on (e) kaks jalga. Mis on siis kaks korda
suurema ruudu külje suurus?
ORI
Selge see, et kahekordne.
SOKRATES
Kas märkad, Menon, et ma ei õpeta sellele poisile midagi, ainult
küsin. Ja nüüd ta arvab end teadvat mis on kaheksa jala suuruse
ruudu külje pikkus, või mis sa arvad?
MENON
Näib nõnda olevat.
SOKRATES
No, kas ta teab?
MENON
Vaevalt et tegelikult.
SOKRATES
Aga ta arvab, et sellisel on kahekordne külg.
MENON
Nii ta arvab.
SOKRATES
Vaata nüüd kuidas ta tuletab seda asja meelde jupp-haaval, nagu
peabki. -- Noh, poiss, arvad siis, et läheb vaja kahekordset külge,
et saada kahekordne kujutis? Ma ei mõtle sellist, mis on siit pikem
ja sealt lühem, vaid iga külje poolest sama-mõõduline, nagu see
[kujund] siin, aga kaks korda suurem, kaheksa jala laiune. Oled sa
endiselt seda meelt, et selle jaoks on vaja kahekordset külge?
ORI
Olen.
SOKRATES
Ja kas sellest küljest ei tule kahekordne, kui jätkame seda teise
sama pikkusega?
ORI
Tuleb.
SOKRATES
Sa ütled siis, et neljast nii pikast küljest moodustub kaheksa
jalaline ruut?
ORI
Ütlen. (b)
SOKRATES
Joonistagem siia juurde, nõnda et saame neli sellist külge. Kas sa
ka seda nimetaksid nüüd kaheksa jala pikkuseks ruuduks?
ORI
Just seda.
SOKRATES
Aga kas siin ei ole neli ruutu, millest igaüks on sama suur kui see
nelja jala laiune?
ORI
On tõesti.
SOKRATES
Kui suur see siis on? Kas ei ole see neli korda nii suur?
ORI
Vist küll.
SOKRATES
Kas neljakordselt nii suur on kahekordne?
ORI
No muidugi mitte.
SOKRATES
Aga kui mitmekordne?
ORI
Neljakordne.
SOKRATES
Kahekordsetest külgedest ei moodustu siis (c) kahekordset, vaid
neljakordne kujutis?
ORI
Sul on õigus.
SOKRATES
Neli korda neli on kuusteist, või kuidas?
ORI
Nii on.
SOKRATES
Milline peaks siis külg olema, et saaksime kaheksa jala pikkuse
ruudu? Praegune on vaid neljakordne.
ORI
Nõnda on.
SOKRATES
Selle külje poolikust moodustub siis taas nelja jala suurune ruut?
ORI
Näib nii olevat.
SOKRATES
Noh hästi. Kas ei ole kaheksa jala pikkune ruut pool sellest, aga
kahekordne selle teisega võrreldes?
ORI
On.
SOKRATES
Kas ei moodustu siis kaheksa jalane ruut pikematest (d) külgedest
kui viimane, aga lühematest kui see esimene?
ORI
Nõnda näib mullegi.
SOKRATES
Kena. Vasta nüüd sellekohaselt mis sulle õige tundub. Kas esimese
[ruudu üks] külg ei olnud nelja jala pikkune, teise oma kaheksa
jala pikkune?
ORI
Oli.
SOKRATES
Nõnda siis peab kaheksa jala pikkuse ruudu üks külg olema pikem
kui kahe jala suurune külg, aga lühem kui nelja jala pikkune.
ORI
Nii on. (e)
SOKRATES
Ürita öelda kui pikk see sinu meelest olema peaks?
ORI
Kolme jala pikkune.
SOKRATES
Kui meil tuleb saada kolme jala pikkune külg, siis lisame sellele
kahe jala pikkuse külje pooltena sellest teisest [kujutisest], ja
siin on koheselt kolm jalga. Siin on kaks ja siin on üks, kas pole
nõnda? Ja sellel teisel küljel on siin jällegi kaks jalga ja siin
veel üks. Nõnda tekib sinu poolt mõeldud ruut.
ORI
Nõnda ta tekib.
SOKRATES
No aga kui see külg on kolme jala pikkune ja see samuti kolme, kas
siis kogu ruut ei ole kolm korda kolm jalga?
ORI
Näib olevat.
SOKRATES
Kui palju on kolm korda kolm jalga?
ORI
Üheksa.
SOKRATES
Kui suur pidi olema kahekordne kujutis?
ORI
Kaheksa jalga.
SOKRATES
Kolme jala pikkustest külgedest ei moodustu siis kaheksa jalast
ruutu?
ORI
Tõesti mitte.
SOKRATES
Aga millistest külgedest siis? Ürita täpselt öelda. Kui sa ei
soovi arvutada, siis näita millistest.
ORI
Helde taevas, ma tõesti ei tea. (84a)
SOKRATES
Kas märkasid, Menon, kui kaugele on poiss jõudnud juba
meeldetuletamise teel? Alguses ta ei teadnud, ega ka praegugi tea,
kui pikk on kaheksa jala pikkuse ruudu külg, aga arvas end teadvat
ja vastas meile julgesti oma arusaama kohaselt oma teadmatust
adumata. Nüüd aga seevastu on oma teadmatusest teadlik ega enam (b)
arva end teadvat, kuna ei tea tõesti.
MENON
Sul on õigus.
SOKRATES
Aga ta mõistab nüüd sellest asjast rohkem, mida ta ei tea.
MENON
Nõnda ka minu meelest.
SOKRATES
Kas me oleme teada kuidagi kahjustanud pannes teada oma teadmatust
tunnistama ja teda omal kombel teadmatuks [muutes] nagu minutaolinegi
on?
MENON
Minu arvates ei ole.
SOKRATES
Oleme siis teiste sõnadega aidanud tal saada lähemale teadmisele
asja tegelikust olukorrast. Nüüd on ta valmis innukalt uurima
kuidas see asi on, kuna ta ei tea seda; alles hetk tagasi väitis ta
kõhklematult olevat mõnesid kuulnud mõnelgi (c) korral [nõnda
ütlevat] ja arvas endal õigus olevat, et kahekordsel ruudul peab
olema ka kahekordne külg.
MENON
Nähtavasti.
SOKRATES
Kas arvad, et ta oleks kunagi hakanud uurima või õppima nii kaua
kui arvas end teadvat, kuigi ei teadnud? Kas nõnda ei toimunud alles
siis, kui ta pidi tunnistama oma teadmatust ja oli nõutu ja temas
ärkas teadmis-janu?
MENON
Tõsi see on.
SOKRATES
Kas tal oli oma teadmatuse tõdemisest kasu?
MENON
Usun küll.
SOKRATES
Kohe saad näha, et see poiss, kes on veel teadmatuses, saab minu
juhtimisel asjast aru, kuigi ma ei (d) õpeta teada vaid ainult
küsitlen. Kas panid tähele, et ma kordagi ei õpetanud ega
seletanud talle midagi või üldse tegevat ei midagi muud kui küsides
tema arvamusi. Ütle poiss, kas see ei ole nelja jala pikkune ruut?
Kas mõistad?
ORI
Mõistan.
SOKRATES
Me võiksime joonistada selle kõrval teise sama-suuruse, kas pole?
ORI
Jah võiksime.
SOKRATES
Ja veel ka kolmanda, mis on sama suur kui need kaks eelmist.
ORI
Just nõnda.
SOKRATES
Ja siis võime veel seda nurka täiendada.
ORI
Jah. (c)
SOKRATES
Kas siis siin ei ole neli sama suurt ruutu?
ORI
On.
SOKRATES
Kui mitmekordne ruut see siis lõppude lõpuks on?
ORI
Neljakordne.
SOKRATES
Aga meil oli vaja kahekordset, kas sa ei mäleta?
ORI
Ma mäletan.
SOKRATES
No, see siin on joon mis on nurgast (85a) nurka joonistatud ja jagab
kõik need ruudud kaheks.
ORI
Nii on.
SOKRATES
Kas sellest ei teki neli sama pikka joont, mis seda ruutu osadeks
eraldavad?
ORI
Tekib küll.
SOKRATES
Mõtle nüüd veidi. Kui suur on see ruut?
ORI
Ma ei mõista.
SOKRATES
Kas iga joon ei eraldanud poolt igast neist neljast ruudus nende
kujutiste sees?
ORI
Jah.
SOKRATES
Kui palju selliseid poolikuid on neis ruutudes?
ORI
Neli.
SOKRATES
Aga selles ühes ruudus?
ORI
Kaks.
SOKRATES
Mis on neli võrrelduna kahega?
ORI
Kahekordne
SOKRATES
Mite jala suurune see ruut siis on?
ORI
Kaheksa.
SOKRATES
Milline selle külg on? (b)
ORI
Selline nagu alles joonistasid.
SOKRATES
Siis selline, mis ulatub nelja jalase ruudu ühest nurgast teise?
ORI Just.
ORI Just.
SOKRATES
Õpetatud nimetavad seda diagonaaliks. Kui nimetame seda
diagonaaliks, kas sinu meelest kahekordne ruut moodustub selle
diagonaali pikkustest külgedest?
ORI
Nii tõesti.
SOKRATES
Mida arvad, Menon, kas kõik tema vastused ei olnud ta enda
arvamused?
MENON
Olid küll. (c)
SOKRATES
Aga ta ei teadnud midagi, nõnda me alles hetk tagasi tõdesime.
MENON Sul on õigus.
MENON Sul on õigus.
SOKRATES
Temas peitusid need arvamused siis valmis kujul, või kuidas?
MENON Nad olid.
MENON Nad olid.
SOKRATES
Teadmatus peitub siis õigeid arvamusi selle kohta, mida ta ei tea?
MENON
Näib nõnda.
SOKRATES
Sellised arvamused on alguses ta meeltes segavad, aga kui talt sama
asja korduvalt ja erineval kombel küsida, siis teab ta seda lõppude
lõpuks (d) sama täpselt kui kes iganes.
MENON
Ilmselt.
SOKRATES
Ta ärkab teadmisele ilma kellegi poolt õpetatuna vaid nõnda, et
talt küsitakse. Ta leiab siis teadmise iseendast.
MENON
Jah.
SOKRATES
Ka see, et ta leiab teadmise iseendast, ei ole
meelde-tuletamine?
MENON On tõesti.
MENON On tõesti.
SOKRATES
Aga see ori? Kas ta sai kuskilt selle teadmise mis tal nüüd on või
on ta seda alti omanud?
MENON
Ta on seda alati omanud.
SOKRATES
Sellisel juhul on ta alati teadnud. Kui ta ongi kord teadmisi
omandanud, siis kindlasti mitte selles (e) elus. Või kas on keegi
talle geomeetriat õpetanud? Igal juhul suudaks ta sama mistahes
geomeetriaga seonduvaid asjades ja samuti ka kõigis teistes
õppevaldkondades. Kas keegi on talle kõike seda õpetanud? Sina
peaksid seda teadma, kelle kodus ta sündinud ja kasvanud on.
MENON
Tean täiesti kindlalt, et talle pole midagi õpetatud.
SOKRATES
Kas need on ta enda arvamused või ei ole?
MENON
Näivad tõesti olevat.
SOKRATES
Kui ta neid selles elus pole omandanud, siis (86a) kas ei ole juba
selge, et ta on saanud ja õppinud kuidagi teisti?
MENON Ilmselt.
MENON Ilmselt.
SOKRATES
Kas siis küsimus ei ole ajast, kui ta inimesena olemas ei
olnud?
MENON Jah.
MENON Jah.
SOKRATES
Kui õiged arusaamad, milledest küsimuste abil kujunes teadmine,
olid temas ka siis kui ta inimesena olemas ei olnud, ja nüüd kui ta
seda on, kas pole siis õpetus ja teadmine tema hinges alati olemas
olnud? On ju selge, et ta alati kas on olnud või pole olnud inimene.
MENON
Näib nõnda.
SOKRATES
Kui tõde olemas olevast on alati meie hinges (b), siis on hing
ilmselt surematu ja see, kes mingil hetkel ei juhtu midagi teadma –
teisiti öeldes mäletama – [sellel] tasub julgelt hakata asja
uurima ja seda meelde tuletama, või kuidas?
MENON Kuidagi mulle tundub, et sul on õigus, Sokrates.
MENON Kuidagi mulle tundub, et sul on õigus, Sokrates.
SOKRATES
Nõnda tundub mulle ka. Muu eest ma vahest ei vastutaks, aga selle
eest olen vastavalt oma võimetele nii oma sõnades kui tegudes
võitlema, et me oleme paremad, vapramad (c) ja vähem saamatud, kui
usume et peame uurima seda mida me ei tea, kui et peaksime võimatuks
seda selgitada ja selle uurimist tarbetuks.
MENON
Ka selles on sul minu meelest õigus.
SOKRATES
Kui me oleme jõudnud kord juba ühele meelele, et seda mida ei
teata, tuleb uurida, kas lubad, et hakkame üheskoos uurima mis on
hüvelisus?
MENON Muidugi. Või siiski, Sokrates, arutleksin meelsamini selle asja üle mida esmalt küsisin. Tahaksin sinu arusaama selle kohta, kas hüvet peab käsitlema kui midagi õpetatavat või millegi sellisena, mis kuulub inimesele (d) loomu poolest või mingil muul kombel.
MENON Muidugi. Või siiski, Sokrates, arutleksin meelsamini selle asja üle mida esmalt küsisin. Tahaksin sinu arusaama selle kohta, kas hüvet peab käsitlema kui midagi õpetatavat või millegi sellisena, mis kuulub inimesele (d) loomu poolest või mingil muul kombel.
SOKRATES
Kui ma saaksin kontrollida ka sind ja mitte vaid ennast, ei uuriks me
kas hüvelisus on õpetatav või ei ole, enne kui oleme saanud
selgeks mis see üldse on. Kui sina nüüd üldsegi ei ürita ennast
kontrollida, kuna tahad vaba olla, aga nii üritad kui ka oskad
valitseda mind, annan ma sulle järele; mida ma muud. Nähtavasti
tuleb meil siis uurida milline on midagi, mida me veel ei tunne. (e)
Kui sa nüüd siiski laseksid oma nõudmistes veidi latti alla ja
lubaksid oletustega seoses uurida kas hüvelisust saab õpetada või
ei. Kui ütlesin „oletustega seoses“, mõtlesin meetodit, mida
geomeetrikud sageli kasutavad. Kui näiteks keegi neilt küsiks, kas
on võimalik paigaldada see ristkülik selle ringi pinnale, (87a)
vastaksid nad: „Ma ei tea kas see on veel võimalik, aga arvan et
selle ülesande teostamisel on kasu järgnevast oletusest: kui
ristkülik on selline, et kui see selle ringi diagonaalile
joonistatakse, jääb see ristkülik ringi sisepinnale sellega
sama-kujulise ristkülikuga sarnaselt. Siis on olukord minu meelest
erinev seetõttu, sellega seoses kas on või ei ole võimalik
kujutisi omavahel nõnda sobitada. Selle oletuse abil (b) olen valmis
sulle ütlema, kas on võimatu seda ristkülikut muuta kolmnurgaks
[mis paikneb] ringjoone sees, või on see siiski võimalik.“ Samal
kombel peaksime ka meie oletuste varal vaatlema, kas hüve –
millest me isegi ei tea mis ja milline see on – kas see on õpetatav
või ei ole. Seega: mis osatähtsus meie hingeelus hüvel peab
olema, et see oleks või ei oleks õpetatav? Esmalt, kui see on
midagi erinevat teadmisest, kas see on siis õpetatav või ei ole,
või nõnda nagu äsja sai öeldud, meelde tuletatavana – ärgem
tehkem (c) nende nähtumuste vahel vahet – seega: kas hüvelisus
on siis õpetatav? Või on ilma pikemata selge, et inimene ei saa
õppida midagi muud kui teadmist?
MENON
Minu arvates on nõnda.
SOKRATES
Kui siis hüve on mingi teadmine, siis on selge, et seda võidaks
õpetada.
MENON
Kindlasti.
SOKRATES
Selle saime me kähku selgeks, et kui hüvelisus on selline, siis on
see õpetatav, kui teistsugune, siis ei ole.
MENON
Nõnda me saime.
SOKRATES
Järgnevaks tuleb minu arvates välja selgitada, kas hüvelisus on
teadmine või on see midagi muud kui teadmine. (d)
MENON See on ka minu arvates järgneva vaatluse aines.
MENON See on ka minu arvates järgneva vaatluse aines.
SOKRATES
Kuidas siis on? Vaevalt, et saab vaadelda hüvelisust millegi muuna
kui heana, Lähtugem siis sellest oletusest, et hüvelisus on midagi
head, või kuidas?
MENON
Vaieldamatult.
SOKRATES
Kui on olemas midagi head, mis ei ole teadmine ega ka teadmisega
ühenduses, siis vahest ei olegi hüvelisus mingi teadmine. Kui aga
jällegi ei olemas midagi head, mis kuulub teaduse valdkonda, näib
meil olevat õigus olevat, kui oletama hüve olevat mingi teadmine.
MENON
Asi on nõnda.
SOKRATES
Kas me oleme head, kui meis on hüvelisus?
MENON
Oleme jah. (e)
SOKRATES
Kui me head oleme, oleme [ka] kasulikud, kuna kõik hea on kasulik,
kas pole?
MENON
Jah.
SOKRATES
Siis on ka hüvelisus midagi kasulikku, või kuidas?
MENON
Sunnitultki, selle põhjal, mida oleme kokku leppinud.
SOKRATES
Vaadelgem nüüd üksikasjalikult, mis asjad meile kasulikud on.
Tervis on, nõnda väidame ja jõud ja ilu ja rikkus kindlasti. Neid
ja nendetaolisi nähtumusi on meil kombeks kasulikeks nimetada, kas
pole?
MENON
Tõsi.
SOKRATES
Teisalt aga nimetame samasid asju kahjulikeks. Või oled eri meelt?
(88a)
MENON
Ei, nii need lood on.
SOKRATES
Mõtle nüüd, mis neid nähtumisi suunab siis kui nad on kasulikud
ja mis siis kui nad on kahjulikud. Kas pole nõnda, et need on
kasulikult kui neid õieti kasutada, muidu aga kahjulikud.
MENON
Just nimelt.
SOKRATES
Vaadelgem samal kombel veel ka hinge. On olemas selliseid [omadusi]
nagu kaalutlevus, õiglus ja vaprus ja õppimisvõimelisus ja
heatujulisus ja õilsus ja nii edasi? (b)
MENON
Vastab tõele.
SOKRATES
Mõtle, kas pole nõnda, et neist asjadest need, mis näivad olevat
midagi muud kui teadmine, on vahel kahjuks, vahel kasuks? Nagu
näiteks vaprus, kui see ei ole mõistlik tegevus vaid hulljulgus.
Kas inimene ei kannata pigem selle all kui ta on tohutult julge, ja
teisalt saavutab kasu, kui ta on seda mõistlikul kombel?
MENON
Jah.
SOKRATES
Kas ei ole kaalutlemisega ja õpihimulisusega lugu samuti? See mida
me õpime ja saavutame oma mõistust kasutades, tuleb meile kasuks,
vastupidisel juhul tuleb see kahjuks?
MENON
Kindlasti. (c)
SOKRATES
Kas siis mitte kõik hinge ettevõtmised ja saavutused ei too meile
õnne, kui mõistus neid juhib, muidu aga [on need] õnnetuseks?
MENON Näib nõnda.
SOKRATES Kui siis hüvelisus kuulub hingelisuse valdkonda ja see peab olema vältimatul kombel midagi kasulikku, siis peab see olema mõistuslik tegevus. Mingigi hingelisuse valdkonda kuuluv asi ei saa sellisena olla ei vaid pelgalt kasulik ega ka kahjulik, alles mõistus (d) või selle puudujääk teeb sellest ühe noist kahest. Selle põhjendusega seoses peab hüve olema mõistuslik tegevus, kui see kord juba kasulik on.
MENON Näib nõnda.
SOKRATES Kui siis hüvelisus kuulub hingelisuse valdkonda ja see peab olema vältimatul kombel midagi kasulikku, siis peab see olema mõistuslik tegevus. Mingigi hingelisuse valdkonda kuuluv asi ei saa sellisena olla ei vaid pelgalt kasulik ega ka kahjulik, alles mõistus (d) või selle puudujääk teeb sellest ühe noist kahest. Selle põhjendusega seoses peab hüve olema mõistuslik tegevus, kui see kord juba kasulik on.
MENON
Nõnda arvan ka mina.
SOKRATES
Kas sama ei kehti ka rikkuse ja muu taolise kohta, mille kohta just
ütlesime, et need on vahel kasuks vahel kahjuks? Kui mõistus
juhatab, muudab see kõik hingega seotu kasulikuks, kui aga mõistus
puudub, on need (e) kahjulikud. Samuti ilmselt kui hing kasutab ja
juhib neid õieti, teeb se neist kasulikud, kuid kui see seda valesti
teeb, siis muutuvad nad kahjulikeks, või kuidas?
MENON
Muidugi.
SOKRATES
Mõistlik hing siis juhatab oma tegevust õieti, mõistusetu aga
vigaselt?
MENON
Just nõnda.
SOKRATES
Kas seda võiks tegelikult kohandada kõigele? Kõik inimeses on
sõltuvussuhetes hingega, kõik hinges aga taas mõistuse
kasutamisega, eeldades, et see tahetakse (89a) olevat hea. Selles
järelduses oleks kasulikkus mõistuse kasutamine. Aga meie oleme
seda meelt, et hüve on kasulik, kas pole nii?
MENON
Oleme küll.
SOKRATES
Siis oleme ka seda meelt, et hüvelisus on mõistuse kasutamine kas
üldiselt või osaliselt?
MENON
Arvan, et see, mida ütled, on hästi öeldud.
SOKRATES
Kui asi on nõndamoodi, kas pole siis inimesed head oma loomuse
poolest?
MENON Minu meelest ei ole.
SOKRATES Vahest võime mõelda ka nõndamoodi: Kui inimesed (b) võiksid sündida headeks, oleks meil kindlasti erilisi isikuid sündinud heade noorte äratundmiseks. Neid headeks kuulutatud poisse valvaksime me siis sama hoolikalt kui kulda Akropolis, et keegi neid eksitada ei saaks, vaid et nad võiksid sirgudes olla riigile kasuks.
MENON Nii vist jah.
MENON Minu meelest ei ole.
SOKRATES Vahest võime mõelda ka nõndamoodi: Kui inimesed (b) võiksid sündida headeks, oleks meil kindlasti erilisi isikuid sündinud heade noorte äratundmiseks. Neid headeks kuulutatud poisse valvaksime me siis sama hoolikalt kui kulda Akropolis, et keegi neid eksitada ei saaks, vaid et nad võiksid sirgudes olla riigile kasuks.
MENON Nii vist jah.
SOKRATES
Kui nüüd aga headeks inimesteks ei sünnita, kas muutuvad nad
õpetamise käigus sellisteks? (c)
MENON
Minu meelest peab see asi nõnda olema. Ja meie oletustele tuginedes
on selge, et kui hüvelisus kord juba on teadmine, siis on see ka
õpetatav.
SOKRATES
Kindlasti, võtku see ja teine. Kui me vaid seejuures ei oleks teinud
vale otsustust.
MENON
Aga minu meelest oli meil äsja täitsa õigus.
SOKRATES
Sellest ei piisa, et meil oli äsja omameelest õigus. See mida
ütleme, peab kehtima nii nüüd kui ka hiljemgi, muidu pole sellest
millekski.
MENON
Mida sa [nüüd] õieti silmas pead? Mis põhjendusel hülgad sa nüüd
(d) meie järelduse ja ei usu enam, et hüvelisus on teadmine?
SOKRATES
Ütlen seda sulle, Menon. Seda ma ei eita, et hüvelisus on õpetatav,
juhul kui see on teadmine. Aga mis mind kahtlema paneb [on see], et
vahest see ei olegi teadmine, jälgi, kas mu kahtlus on õigustatud.
Vasta sellele. Kui mingit asja võidakse õpetada, näiteks
hüvelisust või midagi muud, kas siis ei peaks olema nii õpetajaid
ja õpilasi?
MENON
Minu arusaamist mõõda jah.
SOKRATES
Kui aga vaatame seda asja teisest küljest, on (e) põhjust oletada,
et selline asi ei ole õpetatav, milles ei osale ei õpetajaid ega
õpilasi?
MENON
Vastab tõele. Aga ka sinu meelest siis polegi olemas hüvelisuse
õpetajaid?
SOKRATES
Olen sagedastigi üritanud leida selle õpetajaid, aga ei ole isegi
oma parima tahtmisegi juures selles õnnestunud. Kuigi olen otsinud
koos mõnede sellistega, keda pean selles küsimuses kõige
pädevamateks. -- Vaadakem, Menon, kui sobival kombel meie sõber
Anytos kohale ilmus! Las tulla ta (90a) meie sekka seda asja
selgitama, pädevamat meest me vaevalt leiaksime. Esiteks oli Anytose
isa rikas ja tark Anthemion, kes ei ole rikas niisama ega selleks, et
oleks oma varanduse kelleltki saanud nagu theebalane Ismenias, kes
kunaski sai Polykratese rahad, vaid tänu omaenda tarkusele ja
tarmukusele. Samuti ei ole ta sugugi kõrk ega üleolev ega
ebameeldiv kodanik, vaid hea käitumisega ja (b) vähenõudlik mees.
Peale selle on ta ateenlaste enamiku arvates kasvatanud ja koolitanud
seda poissi hästi [kui] otsustada selle üle, et Anytos valitakse
riigi auväärsematesse ametitesse. Sellise mehega seoses on omal
kohal välja selgitada kas on olemas hüvelisuse õpetajaid, ja kui
on, siis kes nad on. -- Tule nüüd sina, Anytos, koos minu ja sinu
sõbra Menosega selgitama, kes võiksid olla õpetajad selles asjas,
millest me vestlesime. Mõtle nõnda: Kui tahaksime, et sellest
Menonist tuleks hea arst, kes [siis] oleksid (c) õpetajad, kelle
juurde me ta saadaksime? Kindlasti kõigiti [head] arstid?
ANYTOS Loomulikult.
ANYTOS Loomulikult.
SOKRATES
Aga kui me tahaksime et temast saaks hea kingsepp? Kas me ei saadaks
teda kingseppade juurde õppima?
ANYTOS
Saadaksime.
SOKRATES
See kehtib ka vist teiste ametite puhul?
ANYTOS
Igal juhul.
SOKRATES
Pöördugem veel sama asja juurde tagasi. Kui me siis tahaksime, et
temast tuleks hea arst, teeme me õieti saates ta arstide juurde
õppima. Kas see ei tähenda seda, et (d) toimime kaalutletult, kui
saadame ta meelsamini selliste juurde, kes väidavad valitsevat
[antud] valdkonda kui sellist, kui nende juurde kes seda ei tee, ja
valime õpetajateks selliseid, kes lubavad õpetada igaüht, kes
nende juurde on nõus õppima tulema ja võtavad selle eest tasu. Kas
me ei saada teda õigesse kohta, kui nõnda teeme?
ANYTOS
Saadame.
SOKRATES
Kas ei ole flöödipuhumise ja muude oskustega samuti? Oleks ju
mõistusetu, kui tahetakse näiteks inimesest (e) flöödimängijat,
aga ei saadetagi teda selliste juurde, kes lubavad tasuta õpetada
selgeks mainitud kunsti, vaid antakse asi mingite teiste hooleks, kes
pole isegi õpetajad ja kelledel pole ainukestki õpilast selles
kunstis, mida tahame saadetavat õpilast õppivat. Kas see ei ole
sinu meelest ehtne meeletus?
ANYTOS
Oleks tõesti, ja ka teadmatus samuti.
SOKRATES
Õige. Nüüd pead sa minuga seoses (91a) ja koos arutlema sinu sõpra
Menonit puudutavas asjas. Vaata, ta on juba mõned korrad öelnud
tahtvat õppida sellist tarkust ja hüvelisust, mis aitaks inimest
oma majapidamist hästi hoidma ja riiki valitsema, hoolitsema oma
vanemate eest ja võtma vastu ja ära saatma tuttavaid ja võõraid
tubli mehe kombel. Mõtle, kellede (b) juurde me peaksime ta seda
õppima saatma? Kas mitte selle najal, mida äsja öeldud sai, ei ole
selge, et teda peaks saatma õppima selliste juurde kes lubavad
hüvelisust õpetada ja kes väidavad end olevat iga kreeklase
käsutuses nõutava tasu eest?
ANYTOS
Kes siis sinu meelest sellised oleksid?
SOKRATES
Tead üsna hästi. Need, keda kutsutakse sofistideks.
ANYTOS Heraklese nimel, ära kõnele neist, Sokrates. Loodan (c) tõesti, et keegi minu perest, sõpradest, tuttavatest või külastajatest ei muutuks kunagi nii hulluks, et läheks ja laseks end sofistide poolt nülgida. Mille muuga nad siis tegelevad kui nülivad ja röövivad paljaks igaühe kellega neil vähegi tegemist on?
SOKRATES Mida sa õieti mõtled? Et nad oleksid sama erilised kui kõik teised, kes väidavad end valdavat mingit kasulikku kunsti? Kas väidad, et nad rikuvad selle, mis on nende vastutusele usaldatud, selle asemel et teeksid sellest [midagi] paremat? Ja selle eest nõuavad nad häbitult veel ka tasu? (d) Minul on tõesti sind raske uskuda. Tean kedagi Protagorast, kes just sama teadmise juures hankis rohkem raha kui Feidias ja kümme teist kivi-raidujat kokku, ometigi on Feidias loonud nii säravaid teoseid. Jalanõude parandajad ja riide-paikajad ei suuda avalikult saata isegi kolmkümmend päeva hiljem saadud töid viletsamana tagasi, vaid (e) sureksid äkitselt nälga. Kõneled tõesti kummalist juttu, kui väidad, et Protagoras oleks suutnud enam kui nelikümmend aastat salamisi kogu Kreekamaal ära rikkuda endaga läbi-käivaid inimesi ja saatma neid endisest halvemaina tagasi. Minu mäletamist mööda suri ta pea seitsmekümne aastasena olles sellele eelnevalt harjutanud oma ametit nelikümmend aastat, ja kogu selle aja ja veel tänaselgi päeval on tema maine olnud laitmatu. Ja ega see puutu vaid (92a) Protagorost. Sarnaseid mehi võiksin mainida kui palju siis iganes, nii temast vanemaid kui ka nooremaid. Kas tahate, et me nüüd ütleksime, et nad petavad inimesi ja rikuvad teadlikult noorsugu [seda soovides], või et nad petavad ka iseennast? Kas nõnda tähendusetuks peaksime me sõnuma neid mehi, keda mõned peavad targimaiks kõigi inimeste hulgast?
ANYTOS Vastupidi, Sokrates, ise nad on küll kõike muud kui vähenõudlikud. Selle asemel on seda küll need noored mehed (b) kes annavad neile raha, veelgi rohkem nende omaksed, kes annavad oma lapsed neile õpetada, ja kõige rohkem linnad, kes sallivad neid tulemas ega aja neid minema, nagu oleks küsimus sama linna elanikest.
ANYTOS Heraklese nimel, ära kõnele neist, Sokrates. Loodan (c) tõesti, et keegi minu perest, sõpradest, tuttavatest või külastajatest ei muutuks kunagi nii hulluks, et läheks ja laseks end sofistide poolt nülgida. Mille muuga nad siis tegelevad kui nülivad ja röövivad paljaks igaühe kellega neil vähegi tegemist on?
SOKRATES Mida sa õieti mõtled? Et nad oleksid sama erilised kui kõik teised, kes väidavad end valdavat mingit kasulikku kunsti? Kas väidad, et nad rikuvad selle, mis on nende vastutusele usaldatud, selle asemel et teeksid sellest [midagi] paremat? Ja selle eest nõuavad nad häbitult veel ka tasu? (d) Minul on tõesti sind raske uskuda. Tean kedagi Protagorast, kes just sama teadmise juures hankis rohkem raha kui Feidias ja kümme teist kivi-raidujat kokku, ometigi on Feidias loonud nii säravaid teoseid. Jalanõude parandajad ja riide-paikajad ei suuda avalikult saata isegi kolmkümmend päeva hiljem saadud töid viletsamana tagasi, vaid (e) sureksid äkitselt nälga. Kõneled tõesti kummalist juttu, kui väidad, et Protagoras oleks suutnud enam kui nelikümmend aastat salamisi kogu Kreekamaal ära rikkuda endaga läbi-käivaid inimesi ja saatma neid endisest halvemaina tagasi. Minu mäletamist mööda suri ta pea seitsmekümne aastasena olles sellele eelnevalt harjutanud oma ametit nelikümmend aastat, ja kogu selle aja ja veel tänaselgi päeval on tema maine olnud laitmatu. Ja ega see puutu vaid (92a) Protagorost. Sarnaseid mehi võiksin mainida kui palju siis iganes, nii temast vanemaid kui ka nooremaid. Kas tahate, et me nüüd ütleksime, et nad petavad inimesi ja rikuvad teadlikult noorsugu [seda soovides], või et nad petavad ka iseennast? Kas nõnda tähendusetuks peaksime me sõnuma neid mehi, keda mõned peavad targimaiks kõigi inimeste hulgast?
ANYTOS Vastupidi, Sokrates, ise nad on küll kõike muud kui vähenõudlikud. Selle asemel on seda küll need noored mehed (b) kes annavad neile raha, veelgi rohkem nende omaksed, kes annavad oma lapsed neile õpetada, ja kõige rohkem linnad, kes sallivad neid tulemas ega aja neid minema, nagu oleks küsimus sama linna elanikest.
SOKRATES
Kas mõni sofist on sind solvanud, Anytos, või mis põhjusel sa
nendega seoses nii ärritunud oled?
ANYTOS Ei mingil juhul ei ole ma kunagi ühegi nendetaolisega tegemist teinud ega lubaks seda ka ühelegi oma pereliikmetest!
SOKRATES Siis ei ole sul mingeid kogemusi nendega?
ANYTOS Ei kunagi!(c)
SOKRATES Kuidas võid sa maailmas teada, kas selline asi on hea või halb, mis ületab täielikult sinu kogemuste ulatuvust?
ANYTOS Üsna lihtsalt. Tunnen selliseid, kelledel on kogemusi; pole vahet, kas seda mul endal on.
ANYTOS Ei mingil juhul ei ole ma kunagi ühegi nendetaolisega tegemist teinud ega lubaks seda ka ühelegi oma pereliikmetest!
SOKRATES Siis ei ole sul mingeid kogemusi nendega?
ANYTOS Ei kunagi!(c)
SOKRATES Kuidas võid sa maailmas teada, kas selline asi on hea või halb, mis ületab täielikult sinu kogemuste ulatuvust?
ANYTOS Üsna lihtsalt. Tunnen selliseid, kelledel on kogemusi; pole vahet, kas seda mul endal on.
SOKRATES
Sa näid olevat teadja. Muidu ma ei mõista, kuidas sa võid olla
kõiges sellest teadlik, mille najal sofiste arvustad. -- Aga mitte
seda ei pidanud me välja selgitama, kelle (d) juurde Menon peaks
minema muutumaks halvaks; nad võivad minu meelest olla samahästi ka
sofistid, kui nõnda soovid. Tee selle asemel head tööd oma
perekonnasõpradele ja ütle meile, kelle õpetuse all ta selles
suures linnas areneks hinnatuks selles hüves, millest sa äsja
rääkisid.
ANYTOS
Miks sa ei ütle seda talle ise?
SOKRATES
Ma ju ütlesin juba, keda ma pean hüvelisuse õpetajaiks, kuid sinu
meelest ei olnud minu arvamusel põhja all. Vahest on sul isegi
õigus. Aga ütle nüüd sina omaltpoolt, kes (e) on need ateenlased,
kelle poole Menon peaks pöörduma. Ütle mistahes nimi
iganes.
ANYTOS Mida ta teeks [nüüd ometigi] ühe nimega? Kes tahes korralik õilsast soost ateenlane, keda ta kohtab, suudab teha temast parema kui sofistid, kui ta vaid on nõus kuulama.
ANYTOS Mida ta teeks [nüüd ometigi] ühe nimega? Kes tahes korralik õilsast soost ateenlane, keda ta kohtab, suudab teha temast parema kui sofistid, kui ta vaid on nõus kuulama.
SOKRATES
Kas need korralikud õilsast soost ateenlased on seda iseenesest
[võetuna]? Kas nad suudavad õpetada teistele sellist, mida keegi
neile endile pole õpetanud? (93a)
ANYTOS
Arvan, et nad on saanud õpetused oma vanematelt ja nende
eelkäijatelt, kes samuti on olnud õilsast soost korralikud
kodanikud. Või ei soovi sa möönda, et selles linnas on olnud
paljusid häid mehi?
SOKRATES
Minu meelest on siin ka nüüdsel ajal mehi, kes on omal kohal
riigiasjade eest hoolt kandmas, ja keda on olnud varem veelgi rohkem.
Aga kas neil on võinud olla ka häid hüvelisuse õpetajaid? Sellest
on meil nüüd jutt. Me ometigi ju üritasime juurelda selle üle,
kas hüvelisust saab õpetada, mitte (b) selle üle, kas siin on häid
inimesi või on neid kunagi varem siin olnud. Ja kui me kord seda
arutleme, tuleb meil samuti uurida, kas on endised ja praegused head
mehed osanud kanda oma hüvelisuse ka teistele üle, või on asi
nõnda, et inimene ei saa anda hüvelisust kellegile ega saada seda
teistelt. Seda just me siin Menoniga algusest peale uurime. Mõtle
nüüd see asi omast vaatenurgast läbi. Kas mitte Themistokles ei
olnud sinu meelest hea (c) mees?
ANYTOS
Kes siis veel, kui mitte tema?
SOKRATES
Kas ta oli sinu meelest samuti hea õpetaja, kui hüvelisust üldse
saab teistele õpetada?
ANYTOS Kindlasti oli, kui soovis.
ANYTOS Kindlasti oli, kui soovis.
SOKRATES
Kas sa siis ei usu, et ta oleks tahtnud teha ka teistest õilsaid
korralikke mehi, eriti oma pojast? Või arvad, et ta pelgalt
ebasõbralikel ajenditel jättis meelega (d) sellele oma hüvelisust
õpetamata? Oled vahest siiski kuulnud, et Themistokles kasvatas oma
poega Kleofantost heaks ratsanikuks? Ta püsis ka seistes hobuse
seljas ja suutis selles asendis heita isegi oda, ja nii mõnekski
muuks märkimisväärseks oli ta suuteline. Nõnda tema isa teda
kasvatas ja tegi temast väljapaistva kõiges, mille jaoks vaid häid
õpetajaid leidus. Kas sa ei ole kuulnud vanainimesi sellest
kõnelevat?
ANYTOS Muidugi olen.
SOKRATES Loomupoolses andetuses saab tema poega siis vaevalt süüdistada? (e)
ANYTOS Vaevalt.
SOKRATES Ja siis? Kas oled kuulnud kedagi noort või vana ütlevat, et Themistoklese pojast Kleofantoksest oleks tulnud hea ja tark inimene, nagu oli seda ta isa?
ANYTOS Ma tõesti ei ole.
ANYTOS Muidugi olen.
SOKRATES Loomupoolses andetuses saab tema poega siis vaevalt süüdistada? (e)
ANYTOS Vaevalt.
SOKRATES Ja siis? Kas oled kuulnud kedagi noort või vana ütlevat, et Themistoklese pojast Kleofantoksest oleks tulnud hea ja tark inimene, nagu oli seda ta isa?
ANYTOS Ma tõesti ei ole.
SOKRATES
Kas me peaksime uskuma, et ta tõesti tahtis kasvatada oma poega
mainitud kunstides, aga sellise tarkusega seoses, mida ta ise omas,
ei tahtnud ta temast teha midagi naabritest paremat, kuigi hüvelisust
oleks võinud õpetada?
ANYTOS Asi ole kindlasti nõnda.
ANYTOS Asi ole kindlasti nõnda.
SOKRATES
Nii paljut siis sellest hüvelisuse õpetajast, keda sinagi pead üheks
endiste aegade parimaks meheks. Vaadakem (94a) siis teist juhtumit,
Aristeidest. Kas sa ei mööna, et ta oli hea mees?
ANYTOS Igal juhul.
SOKRATES Kas ei olnud tema poeg Lysimakhos saanud paremat kasvatust kui ükski teine ateenlane kõiges, mille jaoks vaid õpetajaid oli? Kas sai tast siis mingi eriline mees? Olete eakaaslased ja võib näha, milline ta on. Ja edasi võime veel võtta näiteks isegi Periklese. Sa tead, et sellel ääretult targal mehel oli (b) kaks poega, Paralos ja Ksanthippos?
ANYTOS Tean.
SOKRATES Siis tead sedagi, et ta õpetas neid sellisteks ratsanikeks, et neist paremaid ei olnud kogu Ateenas. Muusikas, poeesias, retoorikas ja muudes valdkondades kasvatas ta neist kellele iganes võrdväärsed. Kas arvad, et ta ei soovinud neist korralike mehi teha?, Usun, et ta tahtis, aga hüvelisust ei saa siiski õpetada. Olen märganud, et see on võimatu üsna paljudele, ja mitte vaid õige viletsematele ateenlastele, mõtle või Thukydidese peale. Temagi kasvatas (c) meesteks kaks oma poega, Melsiase ja Stefanose. Peale selle, et ta neid muuski mõttes hästi koolitas, sellele lisaks nad ka maadlesid paremini, kui keegi teine ateenlane; ühe oma poegadest oli ta nimelt pannud Ksanthiase juurde õppima, teise Eudorose juurde. Neid nimelt peeti sel ajal parimateks maadlejateks, kas sa ei mäleta?
ANYTOS Mäletan seda kuulnud olevat.
ANYTOS Igal juhul.
SOKRATES Kas ei olnud tema poeg Lysimakhos saanud paremat kasvatust kui ükski teine ateenlane kõiges, mille jaoks vaid õpetajaid oli? Kas sai tast siis mingi eriline mees? Olete eakaaslased ja võib näha, milline ta on. Ja edasi võime veel võtta näiteks isegi Periklese. Sa tead, et sellel ääretult targal mehel oli (b) kaks poega, Paralos ja Ksanthippos?
ANYTOS Tean.
SOKRATES Siis tead sedagi, et ta õpetas neid sellisteks ratsanikeks, et neist paremaid ei olnud kogu Ateenas. Muusikas, poeesias, retoorikas ja muudes valdkondades kasvatas ta neist kellele iganes võrdväärsed. Kas arvad, et ta ei soovinud neist korralike mehi teha?, Usun, et ta tahtis, aga hüvelisust ei saa siiski õpetada. Olen märganud, et see on võimatu üsna paljudele, ja mitte vaid õige viletsematele ateenlastele, mõtle või Thukydidese peale. Temagi kasvatas (c) meesteks kaks oma poega, Melsiase ja Stefanose. Peale selle, et ta neid muuski mõttes hästi koolitas, sellele lisaks nad ka maadlesid paremini, kui keegi teine ateenlane; ühe oma poegadest oli ta nimelt pannud Ksanthiase juurde õppima, teise Eudorose juurde. Neid nimelt peeti sel ajal parimateks maadlejateks, kas sa ei mäleta?
ANYTOS Mäletan seda kuulnud olevat.
SOKRATES
Kas ta oleks siis õpetanud oma lastele sellist, mille eest tuleb
maksta, aga jätnud õpetamata sellist, (d) mille abil oleks võinud
neist tasutagi head mehed kasvatada, juhul kui hüvelisust oleks
võimalik õpetada? Aga vahest Thukydides oligi vilets mees ja vahest
tal ei olnud rohkem sõpru, nagu teistel üldiselt. -- Ei, ta oli
õilsast soost ja tal oli palju mõjuvõimu Ateenas ja mujalgi
Kreekas. Kui hüvelisust võiks õpetada, siis oleks ta kindlasti
suutnud leida Ateenast või mujalt mehe kes oleks ta poegadest head
[inimesed] kasvatanud, juhul kui ta ise riigivalitsemisega seotud
kohustuste kõrvalt poleks selleks aega leidnud. Aga (e) vaata,
Anytos, hüvelisust ei sa õpetada.
ANYTOS
Sinul paistab sujuvalt õnnestuvat inimese ümber-veenmine. Mina
omaltpoolt ärgitaksin sind olema ettevaatlik, kui sa ise oma
nõuandeid järgiksid. Kui teistelgi on lihtsam teha inimestest pigem
halbu kui häid, siis eriti just siin linnas. Arvan, et sa tead seda
ise ka. (95a)
SOKRATES
Kas tead, Menon, Anytos paistab minu peale vihane olevat, pole ka
imestada. Esiteks arvab ta, et ma neist suurmeestest halba kõnelen,
ja teiseks arvab ta et on ise üks nende hulgast. Ta ei tea veel, mis
on halvasti kõnelemine, aga kui see talle kunagi selgeks saab,
lakkab ta minu peale vihane olemast. -- Ütle nüüd sinagi
omaltpoolt, kas teie linnas ei ole õilsaid korralikke mehi?
MENON
Muidugi on.
SOKRATES
No siis: kas pakuvad nad endid meeleldi (b) õpetama noori ja kas
möönavad nad endid olevat hüvelisuse õpetajad. Kas nad ütlevad,
et hüvelisust saab õpetada?
MENON
Tõepoolest mitte. Vahel saab kuulda, et lood on nõnda, teisalt
väidavad nad, et seda ei saa õpetada.
SOKRATES
Kas võime siis neid vaadelda, et nad on õpetajaks valdkonnas,
millest nad ka ise ei ole üksmeeleni jõudnud?
MENON Minu meelest seda me ei või.
SOKRATES No hästi. Kas siis sofistid on hüvelisuse õpetajad? Nemad ainsana väidavad seda olevat. (c)
MENON Keegi ei ole kunagi kuulnud Gorgiast seda väitvat ja ma imetlen teda seetõttu. Vastupidi on tal kombeks pilgata neid, kes lubavad hüvelisust õpetada. Ta on seda meelt, et inimestest tuleb kasvatada välja-paistavaid kõnemehi.
SOKRATES Sofistid ei olegi siis sinu meelest hüvelisuse õpetajad?
MENON Ma ei oska öelda. Minu olukord on sama nagu inimestel üldiselt; vahel näib see minu meelest nõnda olevat, vahel aga mitte. (d)
MENON Minu meelest seda me ei või.
SOKRATES No hästi. Kas siis sofistid on hüvelisuse õpetajad? Nemad ainsana väidavad seda olevat. (c)
MENON Keegi ei ole kunagi kuulnud Gorgiast seda väitvat ja ma imetlen teda seetõttu. Vastupidi on tal kombeks pilgata neid, kes lubavad hüvelisust õpetada. Ta on seda meelt, et inimestest tuleb kasvatada välja-paistavaid kõnemehi.
SOKRATES Sofistid ei olegi siis sinu meelest hüvelisuse õpetajad?
MENON Ma ei oska öelda. Minu olukord on sama nagu inimestel üldiselt; vahel näib see minu meelest nõnda olevat, vahel aga mitte. (d)
SOKRATES
Kas tead, et sina ja muud riigimehed ei ole ainsad, kellede meelest
hüvelisus näib olevat vahel õpetatav ja vahel ka ei? Luuletaja
Theognis ütleb täpselt sama.
MENON Mis luuletuses?
SOKRATES Ta ütleb ühes eleegias, et
MENON Mis luuletuses?
SOKRATES Ta ütleb ühes eleegias, et
joo
ja söö koos nendega, kellel on võimu
ja
ole neile meele järele.
Sest
õilsatelt meestelt õpid sa õilsat meelt,
aga
halbade seltsis
(e)
minetad sellegi, mis sul on.
Siin
kõneleb ta hüvelisusest, otsekui pidades seda õpetatavaks, kas
pole tõsi?
MENON Näib nõnda.
MENON Näib nõnda.
SOKRATES
Natuke hiljem väidab ta nii:
kui
mõistmise võiks panna mehe meeltesse,
siis
need, kellel selline oskus oleks,
saaksid
kokku võimsama varanduse,
ja
hea isa poeg ei oleks halb,
kui
ta vaid kuulaks häid kõnesid.
Aga
õppides (96a)
et
saa halvast mehest teha head.
Kas
panid tähele, et Theognis kõneleb iseendale vastu?
MENON
Nõnda ta näib tegevat.
SOKRATES
Kas suudad leida mingit muud valdkonda, milles ennast õpetajaks
väitjat selleks keegi teine ei pea, vaid vastupidi rumalateks ja
teadmatuteks just nende enda valdkonnas? (b) Valdkond, millega seoses
hinnatud ja tunnustust saanud selle kohta vahel ütlevad, et seda ei
saa üldsegi õpetada, teisalt jällegi, et ei saab? Kas selles asjas
nii ebakindlad on sinu meelest pädevad õpetajad mistahes
alal?
MENON Kindlasti mitte!
SOKRATES No kui sofistid ei oska hüvelisust õpetada ja ega ka teisalt sellisedki, kes ise on selles valdkonnas pädevad, siis on vist selge, et ka keegi teine seda ei oska
MENON Minu arvates jah.
SOKRATES Ja kui ei ole õpetajaid, siis vist pole ka õpilasi? (c)
MENON Minu meelest on lood nii nagu sa ütled.
MENON Kindlasti mitte!
SOKRATES No kui sofistid ei oska hüvelisust õpetada ja ega ka teisalt sellisedki, kes ise on selles valdkonnas pädevad, siis on vist selge, et ka keegi teine seda ei oska
MENON Minu arvates jah.
SOKRATES Ja kui ei ole õpetajaid, siis vist pole ka õpilasi? (c)
MENON Minu meelest on lood nii nagu sa ütled.
SOKRATES
Kas me oleme ühel meelel selles, et asja puhul, kus ei ole õpetajaid
ega õpilasi, ei ole ka midagi [üldse] õppida?
MENON Oleme.
SOKRATES Kuskil paista leiduvat hüvelisuse õpetajaid, või kuidas?
MENON Ei paista.
SOKRATES ja nagu öeldud, kui ei ole õpetajaid, ei ole ka õpilasi?
MENON Nõnda näib olevat.
MENON Oleme.
SOKRATES Kuskil paista leiduvat hüvelisuse õpetajaid, või kuidas?
MENON Ei paista.
SOKRATES ja nagu öeldud, kui ei ole õpetajaid, ei ole ka õpilasi?
MENON Nõnda näib olevat.
SOKRATES
Siis ei näi hüvelisus õpetatav olevat.
MENON Ilmselt mitte, juhul kui me seda asja õieti oleme uurinud. (d) Imestan nüüd suuresti, kas häid mehi üldsegi ongi, või kui on, siis kust nad tulevad.
SOKRATES Kardan, et vähemasti sina ja mina oleme küündimatud mehed. Vahest Gorgias ei ole sind piisavalt õpetanud ega Prodikos mind. Seetõttu ongi parem, et keskendame tähelepanu iseendile ja üritame välja selgitada, kes suudaks meist teha ehk mingiski mõttes paremaid. Mõtlen (e) just meie hiljutist uurimist ja seda, kui naeruväärsel kombel jäi meil märkamata, et teadmine ei olegi ainus, mis suunab inimeste tegevust õieti ja hästi. Arvan, et meil jäi samal kombel taipamata, kuidas meestest saavad head.
MENON Mida sa mõtled?
SOKRATES Seda: me olime täiesti õieti ühel meelel selles, (97a) et head mehed peavad tingimata olema kasulikud, kas nii?
MENON Nii me olime.
MENON Ilmselt mitte, juhul kui me seda asja õieti oleme uurinud. (d) Imestan nüüd suuresti, kas häid mehi üldsegi ongi, või kui on, siis kust nad tulevad.
SOKRATES Kardan, et vähemasti sina ja mina oleme küündimatud mehed. Vahest Gorgias ei ole sind piisavalt õpetanud ega Prodikos mind. Seetõttu ongi parem, et keskendame tähelepanu iseendile ja üritame välja selgitada, kes suudaks meist teha ehk mingiski mõttes paremaid. Mõtlen (e) just meie hiljutist uurimist ja seda, kui naeruväärsel kombel jäi meil märkamata, et teadmine ei olegi ainus, mis suunab inimeste tegevust õieti ja hästi. Arvan, et meil jäi samal kombel taipamata, kuidas meestest saavad head.
MENON Mida sa mõtled?
SOKRATES Seda: me olime täiesti õieti ühel meelel selles, (97a) et head mehed peavad tingimata olema kasulikud, kas nii?
MENON Nii me olime.
SOKRATES
Kas meil ei olnud õigus ka selles, kui ütlesime, et nad on
kasulikud, kui juhivad meie asju õigel kombel?
MENON Jah.
SOKRATES Aga kui me väidame, et inimene ei oska midagi õieti juhtida, kui ta mõistlik ei ole, nii me tegime vist vale järelduse.
MENON Kuidas nõnda?
SOKRATES Ma seletan. Kui keegi teab teed Larissasse või kuhu tahes iganes ja kasutab seda ise ja annab selle kohta nõu ka teistele, kas ta siis ei juhata inimesi õieti ja hästi?
MENON Jah.
SOKRATES Aga kui me väidame, et inimene ei oska midagi õieti juhtida, kui ta mõistlik ei ole, nii me tegime vist vale järelduse.
MENON Kuidas nõnda?
SOKRATES Ma seletan. Kui keegi teab teed Larissasse või kuhu tahes iganes ja kasutab seda ise ja annab selle kohta nõu ka teistele, kas ta siis ei juhata inimesi õieti ja hästi?
MENON
Muidugi. (b)
SOKRATES Ent kui kellegil on sellest teest õieti paikapidav arusaam, kuigi ta ei ole seda teed mööda käinud ega tea seda, kas ei oska ka selline inimene õieti nõu anda?
MENON Tõepoolest.
SOKRATES Nii kaua kui inimesel on õige arusaam sellest, millest teisel on õige teadmine, on ta ka ilma teadmiseta hea teejuht nagu ka see kes teab, kuna tema arvamus on juba kord [sama] õige.
MENON Nii on.
SOKRATES Ent kui kellegil on sellest teest õieti paikapidav arusaam, kuigi ta ei ole seda teed mööda käinud ega tea seda, kas ei oska ka selline inimene õieti nõu anda?
MENON Tõepoolest.
SOKRATES Nii kaua kui inimesel on õige arusaam sellest, millest teisel on õige teadmine, on ta ka ilma teadmiseta hea teejuht nagu ka see kes teab, kuna tema arvamus on juba kord [sama] õige.
MENON Nii on.
SOKRATES
Õige arusaam juhatab siis samuti õigele tegevusele samahästi nagu
õige teadmine. Seda ei võtnud me hüvelisuse olemust uurides
tähelepanu alla. Me ütlesime, et vaid mõistlik teadmine juhatab
õige tegevuse poole (c) Ometigi õige arusaam teeb seda sama.
MENON
Nähtavasti.
SOKRATES
Õige arusaam on siis sama kasulik kui teadmine?
MENON Väljaarvatud et see, kellel on õige teadmine, tabab alati õiget, aga see, kellel on õige arusaam, vaid vahete vahel.
SOKRATES Kuidas nõnda? Kui inimesel on õige arusaam millestki, kas ei taba ta alati õiget, nii kaua kui tema arusaam iganes vaid tõele vastab?
MENON See näib vastuvaidlematu olevat. Aga kui asi on kord nii, imestan palju, miks peetakse teadmist niivõrd suuremas hinnas kui õiget arusaama, ja miks on need üldse kaks erinevat asja. (d)
MENON Väljaarvatud et see, kellel on õige teadmine, tabab alati õiget, aga see, kellel on õige arusaam, vaid vahete vahel.
SOKRATES Kuidas nõnda? Kui inimesel on õige arusaam millestki, kas ei taba ta alati õiget, nii kaua kui tema arusaam iganes vaid tõele vastab?
MENON See näib vastuvaidlematu olevat. Aga kui asi on kord nii, imestan palju, miks peetakse teadmist niivõrd suuremas hinnas kui õiget arusaama, ja miks on need üldse kaks erinevat asja. (d)
SOKRATES
Kas sa ka ise tead, miks sa imestad, või ütlen ma seda sulle?
MENON Ütle tõesti.
SOKRATES Kuna sa ei ole tähelepanu pööranud Daidalose kujudele. Vahest neid sel teel ei olegi.
MENON Millele sa sellega sihid?
SOKRATES Needki püsivad vaid seotuna paigal, muidu nad panevad plehku?
MENON Ja siis? (e)
MENON Ütle tõesti.
SOKRATES Kuna sa ei ole tähelepanu pööranud Daidalose kujudele. Vahest neid sel teel ei olegi.
MENON Millele sa sellega sihid?
SOKRATES Needki püsivad vaid seotuna paigal, muidu nad panevad plehku?
MENON Ja siis? (e)
SOKRATES
Aheldamata Daidalose kujude omamine ei ole kuigivõrd suurem õnn kui
omada pagenema-kippuvat orja – ei selline majas püsi. Aheldatud
[kujud] on seevastu aga suur aare, kuna need on peened teosed. Ütlen
seda õige arusaama peale mõeldes. Needki on nimelt peened asjad ja
neist on palju kasu, nii kaua kui neid jagub. Need mitte vaid (98a)
taha kaua püsida, vaid kipuvad inimese hingest pagema. Seetõttu ei
ole nad kuigivõrd väärtuslikud, enne kui nad on aheldatud
teadmisega nende alustest. Ja see, kulla Menon, on meelde tuletamine,
millega seoses me jõudsime ühisele arusaamisele. Kui need on siis
nõnda seotud, muutavad nad esmalt teadmiseks ja sellega ka
püsivaiks. Sel kombel on teadmine väärtuslikum kui õige arusaam
ja teadmise eristab õigest arusaamisest just see, et teadmine on
seotud.
MENON Sellised need asjad tõepoolest kindlasti on.
SOKRATES Aga minagi ei kõnele iseenesest mitte teadmise vaid arvamuse põhjal. See, et teadmine ja õige arusaam on kaks (b) erinevat asja, see on siiski enamat kui pelgalt arvamus. Vastupidi, juhul kui ma üldse midagi tean – ja ma ei usu, et seda palju oleks – tuleb seda vist lugeda teadmise hulka kuuluvaks.
MENON Sul on õigus, Sokrates.
SOKRATES Kuidas nõnda? Ka siis ei olegi tõsi, et õige arusaam valmistab sama hea tulemuse nagu teadmine, kui see tegevust suunab? (c)
MENON Minu arvates on sul selleski õigus.
MENON Sellised need asjad tõepoolest kindlasti on.
SOKRATES Aga minagi ei kõnele iseenesest mitte teadmise vaid arvamuse põhjal. See, et teadmine ja õige arusaam on kaks (b) erinevat asja, see on siiski enamat kui pelgalt arvamus. Vastupidi, juhul kui ma üldse midagi tean – ja ma ei usu, et seda palju oleks – tuleb seda vist lugeda teadmise hulka kuuluvaks.
MENON Sul on õigus, Sokrates.
SOKRATES Kuidas nõnda? Ka siis ei olegi tõsi, et õige arusaam valmistab sama hea tulemuse nagu teadmine, kui see tegevust suunab? (c)
MENON Minu arvates on sul selleski õigus.
SOKRATES
Õige arusaam ei ole siis tegevust juhtimaks üldsegi kehvem kui
teadmine, ega mees, kellel on õige arusaam, ei ole kehvem kui mees,
kes teab.
MENON Nõnda see asi on.
SOKRATES Oleme me kokku leppinud selles, et hea mees on kasulik, kas pole tõsi?
MENON Oleme.
SOKRATES Kui nüüd see võimalik kasu, mida riik saab headest meestest, võib rajaneda mõlemale hüvele, teadmisele või õigele arusaamale, aga kumbatki neist (d) inimeses loomu poolest ei ole, ei teadmist ega arusaama ... või arvad sa, et ühte neist on?
MENON Ei arva.
MENON Nõnda see asi on.
SOKRATES Oleme me kokku leppinud selles, et hea mees on kasulik, kas pole tõsi?
MENON Oleme.
SOKRATES Kui nüüd see võimalik kasu, mida riik saab headest meestest, võib rajaneda mõlemale hüvele, teadmisele või õigele arusaamale, aga kumbatki neist (d) inimeses loomu poolest ei ole, ei teadmist ega arusaama ... või arvad sa, et ühte neist on?
MENON Ei arva.
SOKRATES
Kui siis kumbki neist asjadest ei olemas loomu poolest, siis vaevalt
et inimesedki on hüvelised loomu poolest.
MENON Ei nad ole vist tõesti.
SOKRATES Inimesed ei ole siis loomu poolest head. -- Järgnevalt vaatlesime, kas nad võivad sellisteks õppida.
MENON Nõnda me tegime.
SOKRATES Kas me ei jõudnud selle tulemuseni, et kui hüvelisus on teadmine, võib seda õppida?
MENON Me tulime.
MENON Ei nad ole vist tõesti.
SOKRATES Inimesed ei ole siis loomu poolest head. -- Järgnevalt vaatlesime, kas nad võivad sellisteks õppida.
MENON Nõnda me tegime.
SOKRATES Kas me ei jõudnud selle tulemuseni, et kui hüvelisus on teadmine, võib seda õppida?
MENON Me tulime.
SOKRATES
Ja et see oleks teadmine, kui seda võiks õppida?
MENON Täpselt nii.
SOKRATES Edasi, et see oleks õpetatav, kui oleks (e) olemas õpilasi, muidu ei?
MENON Nõnda just.
MENON Täpselt nii.
SOKRATES Edasi, et see oleks õpetatav, kui oleks (e) olemas õpilasi, muidu ei?
MENON Nõnda just.
SOKRATES
Aga me olime kokku leppinud, et hüvelisuse õpetajaid ei ole.
MENON Olime jah.
SOKRATES Siis olime me kokku leppindu ka selles, et see ei ole õpitav ja et see ei ole teadmine, või kuidas?
MENON Vastab tõele.
MENON Olime jah.
SOKRATES Siis olime me kokku leppindu ka selles, et see ei ole õpitav ja et see ei ole teadmine, või kuidas?
MENON Vastab tõele.
SOKRATES
Siiski oleme samal arvamusel sellest, et see on hea asi, kas pole
nii?
MENON Oleme küll.
SOKRATES Ja et hea ja kasulik on see, mis juhatab inimest õieti?
MENON Jah.
SOKARTES Aga et õieti juhatab inimest vaid kaks (99a) asja, õige arusaam ja teadmine. Inimene, kes neid omab, on õieti tegutsev juht – see ei rajane inimese juhatamisele, mis [neid] juhtumisi õieti suunab. Siis need kaks asja, mida inimene vajab suutmaks juhatama teisi õieti, on õige arusaam ja teadmine.
MENON Nõnda see näib olevat ka minu meelest
MENON Oleme küll.
SOKRATES Ja et hea ja kasulik on see, mis juhatab inimest õieti?
MENON Jah.
SOKARTES Aga et õieti juhatab inimest vaid kaks (99a) asja, õige arusaam ja teadmine. Inimene, kes neid omab, on õieti tegutsev juht – see ei rajane inimese juhatamisele, mis [neid] juhtumisi õieti suunab. Siis need kaks asja, mida inimene vajab suutmaks juhatama teisi õieti, on õige arusaam ja teadmine.
MENON Nõnda see näib olevat ka minu meelest
SOKRATES
Aga hüvelisust ei saa õpetada, seega see ei sünnigi teadmise
abil
MENON Ei vist.
SOKRATES Siis mainitud kahest heast ja kasulikust asjast teine langeb ära, ega teadmist olegi kaasas (b) juhatades riigi valitsemist.
MENON Minu meelest mitte.
SOKRATES Siis sellised mehed nagu Themistokles ja teised, kelledest Anytos kõneles, ei juhtinudki riiki oma tarkusele toetudes ega ka nad ei saavutanud oma positsiooni seetõttu, et nad oleksid targad olnud. Nad ei olnud head teadmise põhjal ja seetõttu nad kindlasti ei suutnud teisalt enda-taolisi tegema.
MENON Paistab nii, et asi on nii nagu ütled.
MENON Ei vist.
SOKRATES Siis mainitud kahest heast ja kasulikust asjast teine langeb ära, ega teadmist olegi kaasas (b) juhatades riigi valitsemist.
MENON Minu meelest mitte.
SOKRATES Siis sellised mehed nagu Themistokles ja teised, kelledest Anytos kõneles, ei juhtinudki riiki oma tarkusele toetudes ega ka nad ei saavutanud oma positsiooni seetõttu, et nad oleksid targad olnud. Nad ei olnud head teadmise põhjal ja seetõttu nad kindlasti ei suutnud teisalt enda-taolisi tegema.
MENON Paistab nii, et asi on nii nagu ütled.
SOKRATES
Kui langeb ära teadmine jääb järele vaid hea maine. Sellele
toetudes valitsejad juhatavad riiki ja tõelist teadmist (c) on neil
sama-vähe kui ennustajatel ja selgeltnägijatel. Kõnelevad ju needki
üsna sageli innustuse võimuses, kuigi ei tea sellest midagi,
millest kõnelevad.
MENON Nõnda need lood paistavad olevat.
SOKRATES Kas ei ole omal kohal nimetada jumalikuks selliseid mehi, kes tuginedes oma mõistusele suudavad kõigi hüvanguks oma tegude ja sõnadega korraldama mõndagi tähtsat asja?
MENON Kindlasti on.
MENON Nõnda need lood paistavad olevat.
SOKRATES Kas ei ole omal kohal nimetada jumalikuks selliseid mehi, kes tuginedes oma mõistusele suudavad kõigi hüvanguks oma tegude ja sõnadega korraldama mõndagi tähtsat asja?
MENON Kindlasti on.
SOKRATES
Täiesti põhjendatult võime siis nimetada jumalikeiks (d) kõiki
neid ennustajaid ja selgeltnägijaid ja luuletajaid nõndasamuti. Ja
vähemalt ühel heal põhjusel võime me väita, et riigimehed on
jumalikud ja innustunud, vaimsusest täidetud ja jumalusest vallatud
siis kui nad suuri ja tähtsaid asju ajavad teadmata midagi sellest,
millest nad kõnelevad.
MENON
Jah.
SOKRATES On ju ka naistel kombeks häid mehi jumalikeks nimetada. Ja kui spartalased ühte meest ülistasid, ütlesid ka nemad, et ta on „jumalik mees“. (e)
MENON Ja neil oli õigus. Aga Anytos oleks vihane, kui sa nõnda ütled.
SOKRATES Mis see mind huvitab. Temaga on mul võimalus vestelda ka hiljem. -- Kui meil nüüd on õnnestunud algusest peale õieti hakkama saada meie tõestamisega seoses, näib tulemuseks olevat, et hüvelisus ei sünni iseenesest, ja et seda kaugeltki mitte ei saa õpetada. Inimestes, kelles see on, on see jumaliku annina (100a) ega ole sel midagi tegemist mõistusega, kui siis ei leidu sellist riigimeest, kes oskaks teisest teha valitsemises pädevaid. Tema kohta võiks siis meie elavate keskel öelda sama, mida Odysseus ütles Teiresia kohta manalas: et ta üksi elab ja hingab, teised aga hõljuvad varjudena. Kui kõneletakse hüvelisusest, siis oleks selline mees tõesti siin kui ainuke elav hing varjude hulgas. (b)
MENON Kõneled kenasti, Sokrates.
SOKRATES On ju ka naistel kombeks häid mehi jumalikeks nimetada. Ja kui spartalased ühte meest ülistasid, ütlesid ka nemad, et ta on „jumalik mees“. (e)
MENON Ja neil oli õigus. Aga Anytos oleks vihane, kui sa nõnda ütled.
SOKRATES Mis see mind huvitab. Temaga on mul võimalus vestelda ka hiljem. -- Kui meil nüüd on õnnestunud algusest peale õieti hakkama saada meie tõestamisega seoses, näib tulemuseks olevat, et hüvelisus ei sünni iseenesest, ja et seda kaugeltki mitte ei saa õpetada. Inimestes, kelles see on, on see jumaliku annina (100a) ega ole sel midagi tegemist mõistusega, kui siis ei leidu sellist riigimeest, kes oskaks teisest teha valitsemises pädevaid. Tema kohta võiks siis meie elavate keskel öelda sama, mida Odysseus ütles Teiresia kohta manalas: et ta üksi elab ja hingab, teised aga hõljuvad varjudena. Kui kõneletakse hüvelisusest, siis oleks selline mees tõesti siin kui ainuke elav hing varjude hulgas. (b)
MENON Kõneled kenasti, Sokrates.
SOKRATES
Meie järelduste najal näib hüve olevat jumalate kingitus neis,
kelles see on. Tõelisele selgusele selles asjas jõuame alles siis,
kui oleme esmalt uurinud, mis on hüvelisus iseenesest, ja alles
peale seda, kuidas see inimeses ilmneb.
Nüüd
pean ma minema. Ürita sina panna oma sõber Anytos seda uskuma,
milles sa nüüd ise oled saanud veendunuks (c), et ta ei oleks nii
järsk. Kui see sul õnnestub, oled ateenlastele abiks.
Ülevaateid
ja seletusi
Unto
Remes. Holger Thesleff.
MENON
Menon,
kes esineb Sokratese vestluskaaslasena selles tõenäoliselt
380-ndatel kirjutatud dialoogis, on sofistide õpetusest huvitatud
thessaalia ülik. Teame et ta osales aastal 401 noorema Kyrose
riigipöördekatses, mis on Ksenofoni Anabasise taustaks, ja peale
seda astus ta tõenäoliselt Pärsia õukonna teenistusse. Ksenofon
pidas teda moraalituks ja kõikvõimalikul kombel ebasümpaatseks
isikuks. Meie selles dialoogis ei ole teda kuigivõrd konkreetselt
iseloomustatud. Vestluses osaleb hiljem (89a) Anytos, kelle juures
Menon Ateenas elab. Tema on üks neist isikuist, kes aastal 399
esitasid süüdistuse Sokratese vastu (vt. Apologia; vrd. ka Menon
94e, 100c). Platoni poolt Anytosest kujutatud pilt on intrigeeriv ja
küllaltki usutav. Anytos ei ole sugugi mingi kurjategija, vaid
tavaline „tubli kodanik“.
Menoni
põhiprobleem, millele viidatakse kohe dialoogi alguses, on tuttav
teistest Platoni teostest (vrd. nt. Protagoras), aga see saab täiesti
erilise tähenduse just selles isiku-kujutelmas: kas hüvelisust saab
õpetada? Vastus sellele küsimusele näib eeldavat teadmist sellest,
mis hüvelisus on. Mõtteks on, et teades mis on hüvelisus suudame
me seda „toota“, ts. kasvatada noorsugu. Kui siiski katsed
iseloomustada hüvelisuse olemust ebaõnnestuvad, esitab Menon
Sokratesele üldise probleemiseade: kuidas saab otsida ja leides ära
tunda seda mida ei tunta? Vastusena arendab Sokrates teooriat
õppimisest kui meeldetuletamisest või meenutamisest (anamnesis).3
Kuna
see teooria ei seleta mis on hüvelisus pöördutakse seoses
küsimusega hüvelisuse õpetavatavusest „hüpoteetilise vaatluse“
meetodi poole. Kui oletame et hüvelisus on teadmine (või kunst,
elukunst), siis näib sellest hüpoteesist tulenevat, et hüvelisus
on õpetatav. Raskuseks on seejuures, et tegelikus elus ei paista
leiduvat hüvelisuse õpetajaid ja õppimist. Kui aga hüvelisus
siiski ei ole õpetatav, siis vahest polegi hüvelisus teadmine, vaid
pelgalt „õige arusaam“, „paikkapidav arvamus“ (doksa
alethes, doksa orthe 97b, eelnevalt mainitud juba 85c). Olukord oleks
teistsugune, kui leitaks näiteks riigimehi, kes tõesti suudaksid
teisigi kodanikke riigimeesteks õpetada. Sellisel juhul võiks
varasem mõte hüvelisusest kui teadmisest siiski olla aksepteeritav.
Vestluspartnerid
pöörduvad tagasi algusesse: küsimus sellest kuidas hüvelisus
omaks võetakse (õppides või kuidagi teisti) eeldab teadmist
hüvelisuse olemuslikust loomusest. Ilmselt see otsitud teadmine, mida
selles vestluses ei saavutata, ei saaks rajaneda vaid oletusele.
Dialoog lõppeb küllatki iroonilise aapooriaga, milles sisaldub
mõte, et vahest on Sokrates selline hüvelisuse õpetaja keda
otsiti.
Dialoogis
nõuavad erilist filosoofilist tähelepanu kuulus mõttearendus
õppimisest kui meeldetuletamisest ja teisalt ka „hüpoteetilise
vaatluse“ meetod.
Anamnesis-teooria
teeb Platoni järgi mõtestatuks teadmise otsimise ja võimalikustab
selle leidmise (81d, 86c). Seetõttu on ilmselt tark läheneda
sellele teooriale selle teadmis-käsitlusega seoses, millesse siin
süüvitakse. On ju ometigi dialoogi keskmisteks teemadeks küsimus
teadmise ja hüvelisuse omavahelistest suhetest. Kui Platoni
esituslaadi müütiline külg (hingede-rändamise õpetus, jt.)
kõrvale jätta, näib nõnda, et teadmine selles omaksvõetud mõttes
kehtib alati, ja on teadmine kõigest mida võidakse teada, ega see
ei sõltu ühegi indiviidi teadmisest või teadmise määrast. Meile
on tegemist siis tüüpilise platonliku abstraktsiooniga (vrd.
Kratylos 440b), kus kõneletakse teadmise vormist). Raskusi valmistab
seejuures see, et teadmine on siiski mingis mõttes igas indiviidis,
alati ja täielikul kujul.
Anamnesis-teooria
on vahest osaliselt tõlgendatav mõistestamise (matemaatilise,
loogilise ja keelelise teadmise) probleemi lahendusürituseks. Kuna
selleine teadmine ei rajane kogemusele, siis kust on see pärit?
Platoni arvates on see kaasasündinud; sellest vaatenurgast on
anamnesis-teooria suguluses ka hilisemale „innate ideas“-õpetusele.
Platon
ütleb, et teadmine peitub inimese hinges Näitamaks et inimene võib
saavutada („mäletada“) sellise selle teadmise eri-juhtu mida tal
– sõna tavalises mõttes – ei olnud varem teada, laseb Platon
teha Sokratesel katse. Menoni orjapoiss pannakse tunnistama ja leidma
ühe matemaatilise tõe, mida ta ei olnud „teadnud“ ja mida talle
ei õpetata selle katse ajal ka otsekui „väljaspoolt“.
Pangem
tähele, et eespool öeldut ei mõjuta, kas Platon usub hinge
surematusse (ja kui usub, siis mis mõttes) või hingede-rändamise
õpetusse (Menon 81a-e; vrd. Faidon ja Riigi lõpumüüt).
Hüpoteetilise
vaatluse meetod Menonis ja mujalgi Platonil on uurijatele põhjustanud
küllatki peavaeva. On ilmne, et see liitub otsustamisega
(argumenteerimisega), eriti matemaatilise otsustamisega; tegelikult
just nt. Menonis erilised matemaatilise otsustuse vormid on just
hüpoteetiline vaatlus. Platon näib vahel isegi arvavat, et
matemaatiline otsustamine üldse, sellisena nagu tema aja
matemaatikud seda harrastasid, oleks „hüpoteetiline“ (oletustele
rajanev), ja et selles oleks selle nõrkus võrreldes dialektikaga
võrreldes. Miks nõnda? Platoni kriitika matemaatilise ja eriti just
hüpoteetilise vaatluse vastu on kahte erinevat sorti.
Platon
arvas, et matemaatikas tehakse selliseid oletusi olemasolu, omaduste
ja tõega seoses, mis on vaid oletused, ts. mis ei ole iseenesest
võetuna pädevad ja mida kaugelt ei ole taandatud sellisele, mis
oleks iseenesest võtuna pädev. Vaadelgem väidet `Kui hüvelisus on
teadmine, siis on hüvelisus õpetatav´. Juhul kui see väide
kehtib, aga me ei tea muud sellele lisanduvalt, on meil tõesti
mingit teadmist hüvelisuse õpetatavusest, aga vaid hüpoteetiline
teadmine. Kui teaksime samuti ka hüvelisust olevat teadmine, oleks
olukord teine.
Tuleb
märkida et hüpoteetilises vaatluses on nii võimalikud vaatluse
vahendid kui ka nende vahel võimalikul kombel leitavad loogilised
suhted käsitletavad väga laialt, jäämaks truuks Platoni
eesmärgile. Platon nt. ei piirdu pelgalt lausetega („hüpoteesid“
võivad olla ka midagi muud) ja nendevaheliste otsustussuhetega.
Seletusi
70a-c
Aristipposest ei tea me midagi, aga thessaalialaste ülistamises
tundub olevat palju irooniat.
72c,
74b-76a „Kuju“ (eidos) viitab tõenäoliselt Platoni
ideede-õpetusele; „kuju“, „vorm“, on selles mõttes otsekui
piir selle vahel mis on paljususes ühist. Seevastu alates kohast 74b
kõneks olev „vorm“ (skema/skeema) sõna kitsamas mõttes eseme
piirina on iseloomustus, mis võib rajaneda pythagoroslikule
teooriale. -- Menon-dialoogis esineb muudki Platoni hilisema
terminoloogiat viidete laadis kasutatuna, nt. 75cd vastakuti-asetatus
„väitelja“ (eristikos) / dialektik (dialektikos).
76c
Empedeklos (suri 439 a. eKr.) teooria kohaselt lähtub ainelisest
osakesest „voolusi“, mis sobivad teatud meeleelundite omadustega.
Sitsiilane Gorgias oli tõenäoliselt huvitatud oma kaasmaalase
Empedoklese õpetustest.
80e
„Eristiline“ ehk väitlejate arusaam on Platoni kriitika
objektiks eriti just Euthydemos-dialoogis.
81a-d
Siin on hingede-rändamise õpetust ja selle implikatsioone kujutatud
tõenäoliselt pythagorosliku õpetus-süsteemi kohaselt. Anamnesise
rõhutamine on antud kontekstis arvatavasti Platoni enda tõlgendus.
Pindaros-tsitaat on luuletusest mis ei ole terviklikuna säilinud,
aga teame säilinud oodist Olympia 2, et teda huvitasid need
õpetused. Mainitagu et ka Empedeklos on kasutanud meelsasti
pythagoroslikke mõtteid.
82b
Probleemiks on, kui Sokratese pedagoogilised kõrvalepõikeid eirata,
lahendada geomeetriliselt ülesanne „Kui a = 2 ja x2 = 2 x a2, mis
siis on x?“.4
Menoni matemaatilised lõigud on varaseim säilinud Kreeka keelne
matemaatika. Ei ole siiski selge, kas nt Sokratese kõne nii ja nii
jala pikkustest külgedest on laenatud Menoni kirjutamise aja
matemaatilisest praktikast või on selle eesmärgiks hõlbustada
orjapoisi „meenutamist“. -- On vaja rõhutada et Sokrates
joonistab kujundid, aga ei olete lihtne öelda mida ja mis etapil.
Võidakse väita et kujundite joonistamine on ülesande lahendamisega
seoses oluline, kuna lahendus sõltub osaliselt õigete abijoonte
valikust. Mida Platon ise mõtles kujutise leiutamisest ja selle
nägemisest seoses ülesande lahendamisega, tekstist ei ilmne.
86d
Menoni teise matemaatilise koha kohta on esitatud kümme
erinevat tõlgendust. Senised üritused näitavad, et see koht on
liiga ebaselge lõpliku tõlgenduse saavutamiseks. Pealegi pole
selge, mis tüüpilisest matemaatilisest mõtteviisist on küsimus:
„hüpotees“ on tavaline paljudes erinevates antiigi matemaatika
protsessides. Muuhulgas on pakutud, et küsimuse all on antiigi
geomeetria analüüs, kus soovitud lõpptulemus oletatakse kohe
alguses. Samuti on pakutud, et küsimuse all oleks midagi n-ö
diorsimose, lahenduse vaatenurgast vältimatu eelduse asetamisega
seonduvat. Ühe hilise traditsiooni kohaselt avastas Platon nii
„analüüsi“ meetodi kui ka diorismose.
90ab
Viitamised isikutele on siin nagu Platonil sageli iroonilised ja
mitmeti-mõistetavad. Teatud Ismeniase-nimelisest isikust jutustati,
et ta oli leidnud aarde; teisest (390-ndatel aastatel peale Sokratese
surma mõju avaldanust), et ta oli pärslaste poolt ära ostetud.
Polykrates on ehk ennekõike see Samose saare rikas türann, kelle
riigi pärslased vallutasid u. 522 eKr; aga 390-ndatel aastatel keegi
Polykratose nimeline reetor avaldas häbistava kirjutise, milles
muuhulgas korrati Anytose süüdistusi Sokratese vastu.
93d-95a
Sokratese positsioon 400-ndate aastate „suurtesse
riigimeestesse“ on üldjoontes sama nagu Gorgiases (516de).
95de
Theognis (500-aastate lõpus eKr.), read 33-36, 434-438.
96d
Prodikos on tuntud „semantik“, kes esineb kõrval-tegelasena
Protagoras-dialoogis.
97d-98a
Mänguline viide Daidalos-jutustusega seoses, nagu Euthyfron 11b-d.
99b
„Hea maine“, eudoksia/[eudoksiaa], on iroonilises mõttes
kahetähenduslik, kuna see viitab samas terminile „õige arvamus“
(vt. 85C, 97b).
99c
„Jumalik“, theios, nagu Ion-dialoogi lõpus.
1
PLATON: „Teokset. Toinen osa.“ Helsinki, 1999. Suomentaneet:
Marja Itkonen-Kaila, Pentti Saarikoski, Marianna Tyni. „Gorgias“,
„Meneon“, „Meneksenos“, „Euthydemos“, Kratylos“. S.:
7-320. Kustannusosakeytiö: „Otava“. Painopaikka: „Otavan
Kirjapaino“. (+ „Esittelyjä ja selityksiä“). [Platon:
„Teosed. Teine osa“. Helsinki, 1999. Soome keelde tõlkinud:
Marja Itkonen-Kaila, Pennti Saarikoski, Marianna Tyni. Lk.: 7-320.
Kirjastus: „Otava“.] Siin järgnevalt tõlgitud dialoog:
„Menon“, Soome keelde tõlkinud: Marianna Tyni. Lk.: 107 - 148.
(+ Holger Thesleff & Unto Remes: „Esitlusi ja seletusi“-
Lk.: 302-306.)
2
Antud Platoni dialoogi nagu „Menos“ tõlkes (siin
ja edaspidi) esinevad nurksulgudes sõnad ja väljendid on küll
vaieldavad, kuid ei ole vist sõna ranges võttes alati otseselt
vaidlustatavad. Ka selle nüüd tõlgitava ja (vaid blogides)
avaldatava tõlke peamiseks eesmärgiks on olla veidigi abiks
tulevastele Platoni „ehtsatele“ tõlkijatele (Antiik-Kreeka
keelest Eesti keelde?), kui mõneti ehk abiks tulev materjal, Soome
keelest tõlgitud esmane variant. (Tõlkija. M. L.).
3
Siin ja järgnevalt esinevates Antiik-Kreeka keelsetes sõnades,
siin ladina alfabeedis, esinev „e“ täht on n-ö pikk „ee“.
(Ja pikk „aa“ nt „eduoksiaa“). Tehnilistel põhjustel seda
siin kasutada ei saanud. Järelikult siis vastavalt: „anamneesis“,
„doksa aleethees“, „doksa orthee“, jt. (Tõlkija, M. L.).
4
Jällegi, tõlkija peab siinkohalgi vajalikuks vabandada end selle
valemi kirjutamisega seoses (arvuti-)tehniliste põhjustega. Õige
valem on ligikaudu: „Kui a = 2 ja x ruudus = 2 korrutada a ruudus,
siis mis on x?“ Vabandust arusaamtuste pärast, tehnilistel
põhjustel! (Tõlkija, M. L.).