______________________________________________________________
FRIEDRICH
W. NIETZSCHE:
„JENESEITS
GUT UND BÖSE“
(Aphorismen.)
„Teiselpool
head ja kurja.“ (Valik aforisme.)
26
aforism) „... vaiksena ja uhkena varjule oma kindlusesse, siis
sellisel juhul on üks asi kindel, ta ei ole tehtud mitte
ettemääratud teadmise jaoks. Sellisena ta näed peab ühel päeval
ütlema enesele „kuradile minu hea maitse! Kuid reegel on huvitavam
kui erand! - kui mina erandina!“ - ja nii ta läheks alla,
ennekõike „sisse“. Keskmise inimese uurimine, kaua, tõsiselt,
ja selles mõttes: palju maskeerumist, enesevõitmist, familaarsust,
halba seltskonda – kõik muu peale võrdsete selts on halb selts -:
see on vältimatu osa iga filosoofi eluloost, vahest selle
vastumeelseim, halvalõhnalisim, pettumuste poolest rikkaim osa. Aga
kui tal on õnne, nagu teadmiste õnnelastele sobiks, ta kohtab oma
ülesande tõelisi lühendajaid ja kergendajaid, - ma pean silmas
niinimetatud küünikuid, siis selliseid, kes keerutamata tunnistavad
looma, tavalisust, „reeglit“ iseeneses ja kelles on veel sel
määral hingelisust ja sügelemist, et nad peavad rääkima enesest
ja sarnaste tunnistajate juuresolekul: teinekord nad keerlevad
raamatuteski kui omas prügihunnikus. Küünilisus on ainuke viis
kuidas madalad hinged puudutavad seda, mis on ausus; ja kõrgemal
inimesel tuleb iga karedama või peenema küünilisuse rääkimisel
avada kõrvad ja iga kord õnnitleda ennast selle puhul, et häbematu
irvitaja või teaduslik saatür ennast talle paljastavad. On ka
selliseid juhtumeid, kus vastikusse seguneb ka imetlust: nimelt siis,
kui looduse tuju on liitnud soku ja ahvi geeniuse, nagu oli abee
Galiani puhul, oma aastasaja sügavaima, selgepilgulisima ja
vahest ka ligaseima inimese puhul - ta oli palju sügavam kui
Voltaire ja seetõttu ka palju vaiksem. Tihedamalt aga juhtub,
nagu me juba viitasime, et teadmistega pea on liidetud ahvi kehaga,
suurepärane ja erakordne mõistus madala hingega, - vähemalt
arstide ja moraali-füsioloogide seas pole see üldse harv juhus. Ja
kus iganes keegi räägib erutumata, siis tuleb seda vaevatud inimest
pidada pelgalt kõhuks, kus on kahesuguseid vajadusi, ja peaks, kus
neid on üks; kus iganes keegi näeb, otsib ja tahab näha vaid
nälga, sugutungi ja egoismi, justkui need oleksid inimeste tegude
tõelised ja ainukesed põhjused; ühesõnaga, kus räägitakse
inimesest „kehvasti“ - ega isegi mitte halba, - seal peab
teadmiste armastaja tähelepanelikult ja virgalt kuulama, tal tuleb
üldse hoida kõrvad lahti seal, kus räägitakse pahameeleta. Kuna
pettunud inimene ja kes iganes oma hammastega rebib ja hävitab
iseennast (või, selle asemel, maailma, või jumalat, või
ühiskonda), võib küll moraalselt võttes, olla kõrgemal kui
naerev ja enesega rahulolev saatür, kuid igalt muult vaatekohalt on
ta tavalisem, samaväärsem, vähem õpetlikum juhtum. Ega keegi ei
valeta nõnda palju kui pettunud.-“
27)
„... et olla ise „raskesti mõistetav“! - ja peab olema
südamest tänulik ja märgates head tahet mingisuguse tõlgitsuse
peenuses. Kuid mis puutub „headesse sõpradesse“, kes alati on
liiga ükskõiksed ja arvavad, et neil just sõpradena on õigus olla
ükskõiksed: on hea võimaldada neile juba ette valestimõistmise
liikumisala ja lärmitsemisepaik: - nõnda saab veel naerda; - või
korraga raputada nad enda kallalt maha, need head sõbrad, - ja
naerda ka siis!“
28)
„See, mis läheb kõige halvemini ühest keelest teise tõlkimisel,
on keelelise stiili tempo: see nimelt põhineb rassi loomusel,
füsioloogilist sõnapruuki kasutades rassi „ainevahetuse“
keskmisel tempol. On ausal meelel tehtud tõlkeid, mis on peaaegu
võltsingud, algteksti tahtmatud halvendused, vaid seetõttu, et ei
ole osatud tõlkida ka selle julget ja lõbusat tempot, mis hüppab
kõigest sellest ohtlikust üle, mis peitub sõnades ja asjades,
aitab sellest üle pääseda. Sakslane on võimeline vaid vavealiselt
kasutama keeles presto´d: seega siis on nagu põhjust arvata
ka paljusid vaba, vabahingelise mõtlemise kõige huvitavamaid ja
hulljulgemaid nüansse. Samuti ka buffo ja satüür on talle
võõrad, kehas ja sisetundes, nõndasamuti on Aristofanese ja
Petroniuse tõlkimine temale ülejõukäiv ettevõtmine. Kõik
raskepärane, raskesti lahustuv, pidulik-saamatu, kõik stiili
venivad ja tüütavad viisid on sakslaste keskel arendatud
hämmastavalt mitmekesiselt, - antagu mulle andeks see tõsiasi, et
isegi mitte Goethe proosa, kus jäikus ja elegantsus
segunevad, ei ole mingi erand, selle „vana hea aja“ kuulutajana,
kuhu see kuulub, ja saksa maitse avaldusena, ajal, mil veel oli
„saksa maitset“: mis oli rokokoo maitse, in moribus et
artibus. Lessing oli erandiks, tänu tema
näitlejaloomusele, kes mõistis palju ja oli mitmete asjade tundja:
tema, kes polnud ilmaasjata Bayle saksa keelde tõlkija ja kes
meelsasti põgenes Diderot ja Voltaire ja veel
meelsamini rooma ajaviitenäitekirjanike juurde: - Lessing armastas
ka tempos vabameelsust, põgenemist Saksast. Kuid kuidas saakski
saksa keel, isegi kellegi Lessingi proosagi, jäljendada Macchiavelli
tempot, tema, kes lubab Principe lugejal hingata Firenze kuiva
hõredat õhku ega suuda pisimatki seika esitada ilma taltsutamatu
allegrissimo´ta: vahest mitte ilma nurjatu näitleja tundeta
sellest, millisesse vastukäivusesse ta söandab sattuda, - pikad,
rasked, kõvad, ohtlikud mõtted ja sekka millist parima vallatuima
meeleolu tempot. Ja kes veel julgeks saksa keelde tõlkida
Petroniust, kes oli suurim presto meister kui ükski teine
muusik siiamaani, leiutistes, mõttelõngades, sõnades: - mida
tähendavadki lõppude lõpuks kõik haige, ebameeldiva maailma sood,
kui on, nõnda kui temal, tuule jalad, sama hoog, hingus ja vabastav
pilge kui tuules, mis teeb kõik terveks pannes kõik jooksma! Ja mis
puutub Aristofanesesse, sellesse kirgastavasse, täitvasse hinge,
kelle pärast annad andeks kogu kreeklaskonnale, et see on olnud
oelmas, eeldades, et on sügavaimate põhjusteni mõistetud, mida
kõike andeksandmist, selginemist vajavat seal on: - nõnda tõesti
ei tea ma midagi, mis oleks mind rohkem pannud nägema und Platoni
saladuslikkusest ja tema sfinksi loomusest kui see õnneks säilinud
petit fait: et tema surivoodi peaaluse alt ei leitud mingit
„raamatut“, ei mingit egiptlaslikku, pütaagoraslikku,
plaatonlikku, - vaid Aristofanes. Kuidas olekski Platoni sugune
talunud elu – kreekalikku elu, mille ta keelas, - ilma
Aristofaneseta! -“
29)
Vaid üksikute asi on olla sõltumatu -- see on jõuliste
eesõigus. Kes seda üritab , olgu tal kas või suurim õigus aga
mitte vajadus tõestab vaid end olevat mitte-jõulise ning
kärsimatult hulljulge, ta läheb laborünti, tuhandekordistab need
ohud, mida elu ka muidu kaasa tooks, milledest ei ole väikseim see,
et keegi ei ole nägemas, kuidas ja kuhu ta eksib, üksildub ... ja
ta ei või enam tagasi pöörduda!, isegi mitte teiste mittleiden'i
juurde!
[Aforism
nr 29, teine variant:] „... Vaid väga harvadele on määratud
olla sõltumatud: - see on tugevate eelisõigus. Ja kes seda proovib,
isegi kui tal oleks selleks suurim õigus, kuid nõnda, et ta ei pea
nii tegema, tõendab siis, et ta pole mitte ainult tugev, vaid ka
piiritult hulljulge. Ta läheb labürinti, ta tuhandekordistab need
ohud, mida elu niigi kaasa toob ja milliseist ei ole väiksem see, et
keegi ei näe, kuidas ja kuhu ta eksib, eraldub ja satub tükk-tükilt
mingi südametunnistuse koopa-minotauruse rebitavaks. Kui selline
hävib, see juhtub nõnda eemal inimeste arusaamisest, et nad seda ei
tunne ega tunne selle üle ja kaastunnet: - ning ta ei või enam
tagasipöörduda! Ta ei või pöörduda ka enam inimeste kaastunde
juurde! -“
30)
„... Meie kõrgeimatel arusaamistel tuleks - ja peaks! - kostuma
kui meeletustel, mõnikord kui kuritegudel, kui nad lubamatult
satuvad nende kõrvu, kes ei ole nende jaoks loodud ja ettemääratud.
Eksoteeriline ja esoteeriline, mille järgi ennevanasti filosoofe
üksteisest eraldati, indialaste samuti kui kreeklaste, pärslaste ja
muhhameedlaste keskel, ühesõnaga kõikjal, kus usuti hierarhiasse
ja mitte võrdsusesse ja ühtsetesse õigustesse, - ei erine
üksteisest niivõrd selle poolest, et eksoteerik on väljaspool ja
näeb, arvutab, mõõdab, ütleb arvustusi väljast – aga mitte
seestpoolt: iseloomulikum on, et ta näeb asju altpoolt, - esoteerik
seevastu ülevaltpoolt! On selliseid hinge kõrgustasandeid,...“
66)
See, et sallitkse enda halvaks-panemist, endalt varastamist,
enda petmist ja nülgimist -- see võiks olla otsekui mingi jumala
häbelikkus inimeste keskel.
67)
Üheainsama armastamine on barbaarsus: seda harrastatakse kõigi
ülejäänute kulul, -- ka Jumala armastamine.
69)
Halvasti on elu vaadatud, kui ei ole nähtud ka kätt, mis armulikul
viisil -- surmab.
72)
Kõrgemat inimest ei tee kõrgemaks mitte tunde tugevus, vaid
selle kestvus.
74)
Inimene, kelles on geeniust, on talumatu, kui tal ei ole peale
selle veel vähemalt kahte: tänulikkust ja puhtust.
78)
Kes ennast taunib, see samal ajal siiski veel austab ennast, --
enese taunijana.
87)
Seotud süda, vaba hing -- kui pandaks süda vangi ja seotakse
veel tugevlt, võib hingele palju vabadusi lubada.
93)
Inimsõbralikkuses ei ole küll inimviha aga, -- just sel
põhjusel, liiga palju inimpõlgust.
95)
Ebamoraalsuse häbenemine -- see on aste trepil, mille teises
otsas häbenetakse moraalsustki.
107)
Keeldumine kuulda ka parimat vastuväidet, kui otsus kord tehtud on:
see on tugeva loomuse näitaja. Ehk siis: põikpäise
rumal-olla-tahtmise.
130)
Mida keegi on, ilmneb, kui ta lakkab näitamast, milleks ta on
"võimeline." Võimelisus on samuti kaunistus, on samuti
varjupaik.
133)
Inimene, kes ei suuda leida teed oma eesmärgini elab julgemalt ja
'kergemalt', kui ideaalideta inimene.
143)
See, mida me teeme meelsamini, seda meie omakasupüüdlikus tahaks
pidada selleks, mis on meile raskeim. -- Sobib nii mõnegi moraali
aluseks.
153)
See, mida tehakse armastusest, leiab alati aset teiselpool head ja
kurja.
155)
Traagilisuse taju väheneb ja taandub aistingulise taju kõrvalt.
156)
Meelehäired on üksikute puhul midagi harvaesinevat, aga rühmades,
parteides, rahvastes -- läbi aegade reegliks.
157)
Enesetapu mõte on võimas lohutus-vahend: selle abil pääseb nii
mõnestki
halvast
ööst läbi.
160)
Inimene ei armasta enam oma teadmisi küllalt, kui ta neid teistele
ilmutab.
170)
Kiituses on rohkem pealetükkivust kui laituses.
177)
Tõelisust selgitades on vaevalt, et keegi veel olnud küllaldaselt
tõepärane.
184)
On olemas headuse ülemeelikust, mis näib olevat pahe.
__________________________________________________________________
