NIETZSCHE und Nihilismus.

Hermann Gotz: „ „Philosophieren Lernen“ anhand klassischer Texte““, 601 265, PS, 2 St.

Madis Liibek: „Estnische Humanitarische Hochschule“, (1994-2001), Bachelore in theoretischen Philosophie,

Universität Wien, Institute für Philosophie, (10.01-06. 02), Studienrichtung: A 296 295, Matrikel nr. 0108xxx

Fr. W. Nietzsche, ---

--- Die Lehre über den europäischen

Nihilismus.

„... O Mensch! Gib acht!

Was spricht die tiefe Mitternacht?

„Ich schlief, ich schlief --,

„Aus tiefem Traum bin ich erwacht: --

„Die Welt ist tief,

„Und tiefer als der Tag gedacht.

„Tief ist ihr Weh --,

„Lust – tiefer noch als Herzenleid:

„Weh spricht: Vergeh!

„Doch alle Lust will Ewigkeit --,

„-- will tiefe, tiefe Ewigkeit!“¹

Nihil, niente, Le Neant, das Nichts, die Leere, -- diese alle Synonyme sind etwas ganz kompliziertes, fast fiktive, aber dennoch sehr konkrete und eindeutige Begriffe. Dennoch: schon Parmeniedes ist einmal gesagt dass es gibt überhaupt nicht etwas solches wie „Nicht-Sein“, -- alles was überhaupt ist muss nur das „Seiende“ sein, das „Nicht-Sein“ wäre etwas unmögliches.

Fr. W. Nietzsche: „Ich lehre euch den Übermenschen. Der Mensch ist etwas, das überwunden werden soll. Was habt ihr getan, ihn zu überwinden?“, (S. 8.) /---/ „Nicht eure Sünde – eure Genügsamkeit schreit gen Himmel, eure Geiz selbst in eurer Sünde schreit gen Himmel!“, S. 10. /---/ „Unbewegt ist maine Seele und hell wie das Gebirge am Vormittag. Aber sie meinen, ich sei kalt und ein Spötter if fruchtbaren Spässen.“, (S. 15.) /---/ „Unheimlich ist das menschlich Dasein und immer noch ohne Sinn: ei Possenreissen kann ihm zum Verhängnis werden. Ich will die Menschen den Sinn ihres Seins lehren: welcher ist der Übermensch, der Blitz aus der dunklen Wolke Mensch.“, (S. 17.)²

Anderseits aber, -- die ganze europäische Philosophie (genau ende des 19. Jh. und erste hälfe des 20. Jh.) ist dennoch mit diesem Begriff sehr viel beschäftigt und irgendwie ist so die Lehre über Nihilismus auch heute etwas sehr einflussreiches und vielbedeutendes.

Die wichtigste Autoren sind dabei natürlich Fr. Nietzsche, S. A. Kierkegaard, M. Heidegger, K. Jaspers, J.-P. Sartrè, A. Camus, K. Löwith, Gouldblom, G. Vattimo, G. Albertelli, u.s.w.--- Der Begriff wie Nihilismus ist sozusehen sehr einflussreiche und auch komplexe kulturologische Phänomen, und es kann man auch sehen als etwas, sozusagen, -- „proto-existenzialistisches“ (vgl. besonders: Nietzsche, Kierkegaard), oder etwas nur „religiöses“ (vgl. besonders Kierkegaard, Löwith, aber auch Jaspers). --- Aber über allem ist es ganz alleinstehende und sehr originelle neuzeitliche kulturelle Phänomen.³

Dennoch: Der Begriff wie „Nihilist“ ist schon beim Augustinus genutzt (= d. h. „areligiöses Mensch), und 12. Jh. auch im Skolastik (z. b. gegen Heretiks), und auch 19. Jh. im Deutschland (apolitische und unkorrekte Mentalität) , und auch als Kritik des Fichtes Subjektiv-Idealismus, und bisschen auch in Frankreich (z. b. L.-S. Mercier: „Nihilist or nothingist (rienniste). – One who does not belive anything.“) , und auch B. Anerbach (-- „... this destructive activity becomes so closely identified with the sense of existence...“). ⁴

In Nietzsches ganzen Philosophie ist dieser Begriff aber etwas zentrales, aber anderseits auch etwas ganz und gar Paradhoxales und sehr vieldeutiges. Über allem gilt der Begriff wie Nihilismus beim Nietzsche als ob etwas ‚Dekadentisches’, d. h. etwas was man dringend überwinden soll (vgl. „Modernismus“, „Massen-Gesellschaft“, u.s.w.). Die Nietzsches letztere Schriften lassen sich aber auch ganz andere Art des Nihilismus sehen (z. b. – „Wille zur Macht“, „Fröhliche Wissenschaft“, „Genealogie der Moral“, u.s.w.) ⁵

Fr. W. Nietzsche: „Zu meinen Ziele will ich, ich gehe meinen Gang; über die Zögernden und Saumseligen werde ich hinwegspringen. Also sei mein Gang ihr Untergang!“, (S. 22.) /---/ „... Unschuld ist das Kind und Vergessen, ein Neubeginnen, ein Spiel, ei aus sich rollendes Rad, eine erste Bewegung, ein heliges Ja-sagen. /.../ Ja, zum Spiele des Schattens, meine Brüder, bedarf es eines heiligen Ja-sagens: seinen Willen will nun der Geist, seine Welt gewinnt sich der Weltverlorene“, (S. 27.) /---/ „... Und wahrlich, hätte das Leben keine Sinn, und müsste ich Unsinn wählen, so wäre auch mir dies der wählenwürdigste Unsinn.“, (S. 30.) /---/ „... Ich will Kobolde um mich haben, denn ich bin mutig. Mut´, der die Gespenster verscheucht, schafft sich selber Kobolde, -- der Mut will lachen. /.../ Unbekümmert, spöttisch, gewalttätig – so will uns die Weisheit: sie ist ein Weib und liebt immer nur einen Kriegsmann.“, (S. 42.) /---/ „... Neues will der Edle schaffen und eine neue Tugend. Altes will der Gute, und dass Altes erhalten bleibe.“, (S. 45.)⁶

P. Roubiczek: "...that Nietzsche was on of the most acute and fair-sighted thinkers; and as he is also in many ways a predecesser of the Existentialists, he never fails to show what abstract terms mean when /..../ translated into human experience."⁷

Die wichtigste Interpreten sind natürlich M. Heidegger (besonders: „Vorlesungen über Nietzsche und „europäische Nihilismus““ ) K. Jaspers: („Nietzsche. Einführung und das Verständnis seines Philosophierens“, 1936), und auch J.-P. Sartrè ( „Le existentialisme est e Humanisme“)⁸

Der Nihilismus bleibt generell immer etwas reaktionäres sein, das ist wie eigenartige philosophische Kritik gegen die ganze modernistische Ära, -- existenziale subjektiv-individualistische Kritik gegen die Massen-Gesellschaft und dessen nivelliertes- profanisiertes „Welt-Bild“.⁹

Der Nihilismus ist beim Nietzsche etwas angekreuzt subjektives, existenzialistisches, etwas skeptisches und distanziertes; --- und anderseits auch: Fast lyrisch-poetische Wort-Kunst, sogenannte „Begriff-Dichtung“. --- D. h. – sowieso auch etwas bloß „romantisches“. ¹⁰

Der Nihilismus als bloße ‚Dekadenze‘ muss man überwindet, der Mensch als nur der Produkt der Entfremdung (vgl. besonders: Hegel, Marx) muss man überwinden sein und genau nach existenzialen Kategorien. Die höchste Werte dabei sind natürlich „das Leben“ ( Nietzsche), der „Existenz“ (Kierkegaard), „Da-Sein“ (Heidegger), „etre-en-soi“ (Sartre), u.s.w.

P.Roubiczek: "Nietzsches earlier philosophy aims at establishing claim that 'nothing is true', so that, therefore, 'everything is promitted'. Nothing is true because, if all depends on the needs of the species, there is no constant, absolute truth, but merely changing physiological requirements." /Und/ --- "Alltouh Nietzsche only gave fuller expression to ideas which were already at work in his time, there can be no doubt that his teaching contributed essentially to their disastrus development" ¹¹

Eine des wichtigsten ‚ casus belli‘ ist bei der Lehre über Nihilismus natürlich das Christentum, das religiöse Leben (besonders beim Kierkekaard, Löwith, Jaspers). Nach Nietzsches Meinung war aber damalige Christentum etwas besonders nivelliertes, etwas fast Dekadentisches, d.h. – damalige pietistische Religion wäre als ob etwas besonders „nihilistisches“. Die wichtigste, fast dramatische Frage läutet dabei --- warum muss man nach etwas wahreres, wirklicheres, überhaupt fragen? Warum muss etwas solches wie „die Wahrheit“, „der Sinn“, oder: „der Gott“ – überhaupt existieren? Vielleicht gibt es überhaupt etwas solches, gibt es nur uralte Chaos und keinen einzigen Sinn dabei.

Fr. W. Nietzsche: „... Kannst du dir selber dein Böses und ´Gutes geben und deinen Willen über dich aufhängen wie ein Gesetz? Kannst du dir selber Richter sein und Rächer deines Gesetzes?“, (S. 67.) /---/ „Du zwingst viele, über dich umzulernen; das rechnen sie dir hart an. Du kamst ihnen nahe und gingst doch vorüber: das verzeichen die dir niemals. /.../ Und hüte dich auch vor den Anfällen deiner Liebe! Zu schnell streckt der Einsame dem Hand entgegen, der ihm begegnet.“, (S. 68.)¹²

Martin Buber: "It is a situation due to the combination of cosmic and social homelessness, to a fear of the world and life, characterized by such loneliness as was probably never experienced before. Each human being feels himself cut off, as man, from nature, and isolated, as a person, in the middle of swarming masses. His first reaction to the recognition of this new and uncanny situation is modern individualism, the second is modern collectivism. /.../ If, however, individualism, grasps only part of man, collectivism sees man only as a part; both miss the whole man, man is wholeness." ¹³

Die höchste was überhaupt übrig bleibt, was überhaupt gelten kann ist genau diese „Lebendigkeit“, „ das Leben“, „der Existenz“, als solche, d. h. – etwas höchstens subjektives, individualistisches, skeptisches und distanziertes. --- Das ist wie andauernde „existenziale Grenz-Situation“ (vgl. besonders Jaspers, aber auch mit Heidegger).¹⁴

Dieser Standpunkt ist etwas passionäres und paradhoxales, etwas fast visionärisches (vgl. Nietzsches „ewige Wiederkehr des Gleichens...“). --- Das ist der „Nichts-Zustand“ ‚par excellance‘, etwas höchstens skeptisches und personalistisch-distanziertes, -- und so auch etwas sehr „anti-moralistisches“.¹⁵

Fr. W. Nietzsche: „... Das Jetzt und das Ehemals auf Erden – ach! Meine Freunde – das ist mein Unterträgliches; und ich wüsste nicht zu leben, wenn ich nicht noch ein Seher wäre, dessen, was kommen muss. /.../ (S. 152.) / Ich wandle untern Menschen als den Bruchstücken der Zukunft: jener Zukunft, die ich schaue.“, (S. 153.) /---/ „... Ist nicht verletzte Eitelkeit die Mutter aller Trauerspiele? Wo aber Stoltz verletzt wird, da wächst wohl etwas Besseres noch, als Stolz ist. Damit das Leben gut anzuschauen sei, muss sein Spiel gut gespielt werden: dazu aber beadarf es guter Sachauspeiler.“, (S. 157.) /---/ „... Grosses vollführen ist schwer: aber das Schwerere ist, Grosses befehlen. Das ist dein Unverzeichlichstes: du hast die Macht, und du willst nicht herrschen.“ --, (S. 162. ) /---/ „... Ich bin ein Wanderer und ein Bergsteiger, sagte er zu seinem Herzen, ich liebe die Ebenen nicht, und scheint, ich kann nicht lange stillsitzen. Und was mir nun auch noch als Schicksal und Erlebnis komme, -- ein Wandern wird darin sein und ein Bergsteigen: man erlebt endlich nur noch sich selber.“, (S. 167.)¹⁶

Nach Nietzsches Denken ist das Leben so über allem etwas wie, -- sozusagen – „philosophisches Experiment“ verstehbar, -- „ Jeneseits Gut und Böse“, -- aber etwas sehr existenzialistisches. – Der Nihilismus als damalige nivelliertes Zustand muss man irgendwie überwinden, das philosophische Nihilismus dagegen wäre aber etwas ganz anderes, -- es ist etwas was noch kommt ( „nächste 2-3 Jh. sogar!)¹⁷

Nach Nietzsches Meinung ist das ganze Christentum etwas nivelliertes, fast entartetes, -- und so einfach muss die neue Werte gelten zu bringen. Und nach der „Rang-Ordnung“ der neue Werte ist die höchste genau -- existenziale Werte. – P.Roubiczek: "The nihilistic cosequences of present-day natural seience /on need, mis/ ...finally leads to its turning against itself, to an antisientific attitude. Since Copernicus man moves fromn the centre into x, -- into unknown." ("Existentialism for and against.", S . 49.) --"His personal development leads Nietzsche to a recognition of the dangers of his own teaching and thus beyond it -- in fact very near to what today is called Existentialism." ¹⁸

M. Heidegger: "...When men cling to familar essents and suppose that it suffices to go on taking essnts as essents, since after all that is what they are. But with this they reject the question of being and treat being like is nothing ('nihil') which in a certain sense it is, insofar as it has an essence. To forget being and cultivate only the essent-- that is nihilism. Nihilism thus understood, is the 'gound' of the nihilism which Nietzsche exposed in the first book 'The Will to Power'. Bu 'contrast' to press inquiry into being explicity to the limits of nothingness of being,-- this is the first and only fruitful step toward a true transcending of nihilism." ¹⁹

Nach Nietzsches Meinung ist diese „historische“, ‚dekadente‘ Nihilismus nur etwas „schwaches“; dagegen aber, -- der neue, philosophische, sogenannte – „vollkommene Nihilismus“ – wäre etwas „stärkeres“, wirklicheres, -- es ist positive und konstruktive NIHILISMUS ‚par excellance‘... ²⁰ nach Nietzsches Meinung ist so die Lehre über europäischen Nihilismus etwas höchstens rafiniertes und abstraktes, -- der „vollkommene Nihilismus“ ist über allem genau „theoretische Nihilismus“.²¹ --- Fr. W. Nietzsche: "Wither are we moving? Away from all suns? Are we not plunging continually? Backward, sideward, forward, in all directions? Is there still any up or down? Are we not straying as through an infinite nothing? Do we not feel breath of empty space? Has it not become colder? Is not night continually closing in on us? /.../ God is dead. God remains dead." ²²

Fr. W. Nietzsche: „... Allein bin ich wieder und will es sein, allein mit reinem Himmel und freien Meere; und wieder ist Nachmittag um mich. /.../ O nachmittag meines Lebens! Was gab ich nicht hin, dass ich Eins hätte: die lebendige Pflanzung meiner Gedanken und dies Morgenlicht meiner höchsten Hoffnung!“, (S. 177.) /---/ „...“das Glück läuft mir nach. Das kommt davon, dass ich nicht den Weibern nachlaufe. Das Glück aber ist ein Weib.““, (S. 180.) /--/ „... Rund, rechtlich und gütig sind sie miteinander, wie Sandkrönchen rund, rechtlich und gütig mit Sandkrönchen sin. Bescheiden ein kleines Glück umarmen – das heissen sie „Ergebung“! und dabei schielen sie bescheiden schon nach einem neuen Glücke aus.“, (S. 187.) /---/ „... Sondern die Hellen, die Wackern, die Durchsichtigen – das sind mir die klügsten Schweiger: denen so tief ihr Grund ist, dass auch das helleste Wasser ihn nicht – verrät. -- /.../ (S. 192.)/ Des Einen Einsamkeit ist die Flucht des Kranken; des Andern Einsamkeit die Flucht vor den Kranken.“, (S. 193.)²³

Nach Nietzsche ist der Nihilismus so über allem etwas existenzialistisches, aber es kann man auch wie etwas fast ästhetisches, oder – ästhetizistisches – verstehen... Nietzsches „vollkommenen Nihilismus“ ist so etwas höchstens reaktionäres, etwas gegenseitiges des bloßen Dekadentischen Nihilismus, -- und so auch etwas positives und konstruktives. --- Das nivelliertes-dekadentisches Nihilismus ist nur etwas passives, schwaches, destruktives; --- Philosophische Nihilismus aber dagegen ist etwas aktives konsequentes, d. h. – „stärkere“, oder „vollkommenen Nihilismus“. ²⁴

Und so ist der Nihilismus beim Nietzsche auch etwas über allem genau existenzialistisches, --- und irgendwie auch etwas ästhetisches (Vgl. = existenzialistische Ästhetizismus. Nach Nietzsches Meinung ist „vollkommener Nihilismus“ eng verbunden mit dem „Nichts-Zustand“, als solches, d. h. – totale Negation. (Vgl. Jaspers.) Es ist etwas höchstens subjektives, individualistisches, -- und so auch schöpferisch-ästhetische, sozusagen: existenzialistische Ästhetizismus. (Vgl. Vattimo, Albertelli). ²⁵

Den bloßen „historischen Nihilismus“ muss man unbedingt überwinden; es wäre ja etwas höchstens Notwendiges weil damalige sekularisierte und profanisierte geistige Zustand nichts anderes übrig einfach nicht lässt. Existenzialer Nihilismus ist so sehr eng verbunden mit solchen geistigen Bewegung wie: „absoluten Existenzialismus“. Dabei ist die Subjektivität natürlich etwas höchstens primeres, philosophische Nihilismus ist etwas höchstens khynisches, antimoralistisches und skeptisch – distanziertes.

Fr. W. Nietzsche: „... Inzwichen rede ich als einer, der Zeit hat, zu mir selber. Niemand erzählt mir Neues: so erzähle ich mir mich selber. -- /.../ [Der Schaffende] – Das aber ist der, welcher des Menschen Ziel schafft und der Erde ihren Sinn gibt und ihre Zukunft: Dieser erst schafft es, dass etwas gut und böse ist.“, (S. 217.) /---/ „... Dort war´s auch, wo ich das Wort „übermensch“ vom Wege auflas, und dass der Mensch etwas sei, das überwunden werden müsse. -- Dass der Mensch eine Brücke sei und kein Zweck: sich selig preisend ob seines Mittags und Abends, als Weg zu neuen Morgenröten:“, (S. 219.) /---/ „... Darum, o meine Brüder, bedarf es eines neuen Adels, der allem Pöbel und allem Gewalt-herrischen Wiedersacher ist und auf neue Tafeln neu das Wort schreibt „edel“. Vieler Edlen nämlich bedarf es und vielerlei Edlen, dass es Adel gebe! Oder, wie ich einst im Gleichnis sprach: „Das eben ist Göttlichkeit, dass es Götter, aber kenen Gott gibt!““, (S. 224.) /--/ „... Alles geht, alle skommt zurück; ewig rollt da Rad des Seins. Alles stirbt, alles blüht wieder auf; ewig läuft das Jahr des Seins. Alles bricht, alles wird neu gefügt; ewig baut sich das gleiche Haus des Seins. Alles scheidet, alles grüsst sich wieder; ewig bleibt sich treu der Ring des Seins.“, (S. 241.)²⁶

C.C.F. Bearn'i: "...that there is no truth, thath there is no absolute nature of things, nor a 'thing-in-itself'. This too, is merely nihilism,-- even the most extreme nihilism. /.../ ...one interpretation has collapsed; but because it was concidered 'the' interpretation in now seems as if there were no meaning at all in existence, as if everything were in vain. /.../ The faith in the categories of reason is the cause of nihilism. We have measured the value of the world according to categories that refer to purely fictitions world."²⁷ Die Experimentalische metaphysischen Nihilismus ist so etwas über allem existenziales, reflektives und so auch etwas ästhetisches. Nach Nietzsches Meinung ist sogenannte „Dekadehntische Nihilismus“ verstehbar nur als aksiologische „Nichts-Zustand“. Die Leere, und das muss man unbedingt irgendwie entfüllen (vgl. Jaspers: „Pathetischer Nihilismus“, vgl. auch: R. Barthes: „Re-mythologisierung“, vgl. Vattimo, Albertelli, Adorno, u.s.w.)

P.Roubiczek: "Radical nihilism is the conviction that the highest values which one wants to accept are really untenable, and added to this is the insight that there is another world or a true nature of things or anything divine or given morality." ( Vgl. auch: Nietzsche, "Wille zur Macht": "Morality was the greatest antidote to practical and theoretical nihilism."²⁸

Die letzte Wahrheit, nach Nietzsche, ist genau diese „Lebens-Welt“, als solche, das Existenz, das Leben, nichts mehr... – D. h. – ‚amor fati‘ contra‚ `odium fati’... Nietzsches berühmte Begriffen wie „Über-Mensch“, „ewige Wiederkehr des Gleichen“, --- das alles ist nur pure Ästhetik, Schöpfung, Kreativität, --- Ästhetizismus ‚par excellance‘... --- Und dass genau bedeutet solche, fast neologistische Begriff wie --- existenzialistische Ästhetizismus.²⁹ Th. Adorno & Horkheimer: "Bewirkt die Ideologie den Schein, so ist dagegen die Utopie der Traum von der 'wahren' und gerechten Lebensordnung..." -- ("Bild des Unterkangs"), "...kraft eben jener Negativität kein absolut Negatives" /.../ "...im Stande der vollkommene Negativität die Utopie" A. Neusüss: "Nicht in der positiven Bestimmung dessen, was sie will, sondern in der Negation dessen, was sie nicht will, konkretisiert sich die utopische Intention am genauesten." Th. Adorno: "Im Aufgang eines Nichtseienden, als ob es wäre, hat die Frage nach der Wahrheit der Kunst ihren Anstoß. Ihrer bloßen Form nach verspricht sie, was nicht ist, meldet objektiv und wie immer auch gebrochen den Anspruch an, dass es, weil es erscheint, auch möglich sein muss." ³⁰

Fr. W. Nietzsche: „...Überwindet mir, ihr höhere Menschen, die kleinen Tugenden, die kleinen Klugheiten, die Sandkorn-Rücksichten, der Ameisen-Kribbelkram, das erbärmliche Behagen, das „Glück der meisten“ -- ! Und lieber verzweifelt, als dass ihr euch ergebt. Und, wahrlich, ich liebe euch dafür, dass ihr heute nicht zu leben wisst, ihr höheren Menschen! Son nämlich lebt ihr – am besten!“, (S. 319.) /---/ „... Des Menschen Fernstens, Tiefstes, Sternen-Höchstes, seine ungeheure Kraft: schäumt das nicht alles gegen einander in eurem Topfe?“, (S. 325.)³¹

Fr. W. Nietzsche: „... Ersatz der Religion. -- Man glaubt einer Philosophie etwas Gutes nachzusagen, wenn man sie als Ersatz der Religion für das Volk hinstellt.“ (S.: 280.) /---/ „... Intellekt und Moral. -- Man muss ein gutes Gedächtnis haben, um gegebene Versprechen halten zu könne. Man muss eine starke Kraft der Einbildung haben, um Mitleid haben zu können. So eng ist die Moral an die Güte des Intellekts gebunden.“ (S.: 309.) /---/... Unwillkürlich vornehm. -- Der Mensch beträgt sich unwillkürlich vornehm, wenn er sich gewöhnt hat, von den Menschen Nichts zu wollen und ihnen immer zu geben.“ (S.: 558.)³²

1 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. (Das Buch = nähste Tsitat) [S: 359.]

2 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra. Ein Buch für alle und keinen.“ MCMXXVII. // Alfred Kröner Verlag / Leipzig. /S. 5-390. / Die Entstehung von „Also sprach Zarathustra.“ (Nietzsche-Archiv, 12. 1926. Elisabeth Förster-Nietzsche (Dr. Phil. h. c.) S. XI-XXIV). [S: 8-17.]

3 K. Jaspers: „Nietzsche. Einführung in das Verständnis seinen Philosophierens“, S. 368, 345. --- „Im Transendierende Nihilismus muss sich ihm das Sein zeigen...“ ( d. h. „Nichts-Zustand“) Vgl. auch -- A. Camus: „ Le Homme revolte“, ( S. 103-105 , 109- 111, estnische Aufgabe)).

4 J. Gouldblom: „Nihilism and Culture“, S. 3-8.

5 Fr.Nietzsche: „“Wille zur Macht“, § 123, (Vgl. auch: G. Vattimo: „Apologie des Nihilismus“, (S. 1432, aber – in estnische Ausgabe) ^.

6 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 22-45.]

7 P. Roubiczek: "Existentialism for and against", S. 25-26.

8 Fr. Nietzsche: „Die Fröhliche Wissenschaft , §§ 41, 35, 90, 110, 151. ( Vgl. auch --- G. Vattimo: „Nihilismus und Postmodernismus in der Philosophie, (S. 1446-1448 , estnische Ausgabe).

9 Fr. W. Nietzsche: „Menschliches, Allzumenschliches. Und andere Schriften.“ Werke in drei Bänden. Köln, 1994. Herasugegeben von Ralf Toman. „Könemann Verlagsgesellschaft. Band 1. S.: 6-608. „Die Geburt der Tragödie oder Griechentum und Pessimismus“ (Ibid., S.: 6-151.) Fr. W. N.: „... An derselben Stelle hat uns Schopenhauer das ungeheure Grausen geschildert, welches den Menschen ergrift, wenn er plötzlich and den Erkenntnisformen der Erscheinung irre wird, indem der Satz vom Grunde, in irgendeiner seiner Gestatltungen , eine Ausnahme zu erleiden scheint.“ (S.:23.) /---/ „... Ausdruck der Wahrheit, und muss eben deshalb den lügenhaften Aufputz jener vermeinten Wircklichkeit des Kuturmenschen von sich werfen.“ (S.: 53.) /---/ „... Ausch die dionysische Kunst will uns von der ewigen Lust des Daseins überzeugen: nur sollen wir diese Lust nicht in den Erscheinungen, sondern hinter Erscheinungen suchen.“ (S.: 103.)

10 K. Löwith: „Nietzsche und Kierkegaard oder philosophische und theologische Überwindung des Nihilismus“, S. 19. (Vgl. --A. Camus: „Le Mythe des Sisyphos“, S. 42-49.; Vgl. auch – M. Heidegger „Einführung in der Philosophie“, S. 65.

11 P.Roubiczek: "Existentialism for and against", pp. 30. und pp. 34. (Vgl. G. Albertelli: „G. Vattimo und apologetische Nihilismus“) .

12 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 67-68.]

13 M.Buber. (P.Roubiczek: "Existentialism for and against", S. 151).

14 S. A. Kierkagaard: „Zur Begriffe der Angst“, S. 125.

15 Fr. W. Nietzsche: „Menschliches, Allzumenschliches. Und andere Schriften.“ Werke in drei Bänden. Köln, 1994. // „Unzeitgemässe Betrachtungen“ Zweites Stück: „Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben.“ (Ibid., S.: 154-242.) Fr. W. N.: „... Dies sind die Dienste, welche die Historie dem Leben zu leisten vermag; jeder Mensch und jedes Volk braucht je nach seinen Zielen, Kräften und nöten eine gewisse Kenntnis der Vergangenheit, bald als monumentalische, bald als antiquarische, bald als kritische Historie...“ (S.: 179.) /---/ „... Der historische Sinn, wenn er ungebändigt waltet und alle seine Konsequentzen zieht, entwurtzelt die Zukunft, weil er die Illusionen zerstört und den bestehenden Dinegen ihre Atmosphäre nimmt, in der sie allein leben können.“ (S.: 203.) /---/ „... Dies ist ein Gleichnis für jeden Einzelen von uns: er muss das Chaos in sich organisieren, dadurch, dass er sich auf seine ächten Bedürfnisse zurückbesinnt.“ (S.: 241.)

16 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 152-167.]

17 C. Löwith: , Ibid, S. 17. , Vgl. Nietzsche: „“Wille zur Macht“, § 133, und „Zur Genealogie der Moral“, 3. Bd. – „Was bedeuten die Askhetische Idealen?“, besonders §§ wie 9, 13, 22. ; (Vgl. auch G. Vattimo: Apologie des Nihilismus")

18 P.Roubiczek: "Existentialism for and against.", S . 49, 39. (Vgl.: Fr.Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", § 109; Vgl auch : G.Vattimo: "Apologie des Nihilismus“, S 1443).

19 M. Heidegger: "An Introduction to Metaphysics", S. 203. (Vgl. G. Albertelli: "G. Vattimo und apologetische Nihilismus", S. 1470.)

20 Fr. W. Nietzsche: „Die Fröhliche Wissenschaft“, §§§§-- Anfang des 3. Bd.-s. (Vgl. K. Löwith,

Ibid, S. 23-25.)

21 Fr. W. Nietzsche: "Die Fröhliche Wissenschaft", §118. [Estnisch, z. B.:] Viimane noist kahest suhtumisest võib saada tinglikult tähistatud ka n-ö - "tugeva" nihilismina, kuid vältimaks assotseeringuid kasutatud adjektiivide eksitavakski osutuda võiva tavatähendusega, peab Nietzsche oma osutatud teoses vajalikuks rõhutada, et mõisteid "tugev" ja "nõrk" on kasutatud ainult tinglikute tähistustena. Palju sobivamateks vasteteks mõlema esitatud nihilistliku suundumuse tarvis võiks pakkuda vastavalt siis nt "dekadentsi" ja sellele teravalt vastanduvat (kuigi ka otsekui mõneti lähtuvat), filosoofilist ehk siis "täielist/täielikku" nihilismi. // G.Vattimo: "Nihilismi apoloogia" (1991), "Nihilism ja postmodernsus filosoofias" (1984) "Akadeemia", lk.1434. Antud viitekohaga seoses tuleb kindlast ära märkida, et toodud autori puhul on kindlasti tegemist ühe huvipakkuvaima tänase interpreediga nihilismi teemadel. G.Vattimo on nimelt oma nii siin toodud tõlgitud essees kui ka mujal ( Nt "Läpinäkyvä yhteiskunta", Helsinki, 1991, „Gaudeamus“) arendanud äärmiselt intrigeerivalt nihilsmi teemat, lähtudes seejuures ennekõike Heideggeri käsitlusest, ning on kujundanud välja nn 'pensiore debole' teooria, ("nõrga mõtlemise" teooria), ehk n-ö "nõrga ontoloogia", mis näib siiski tegevat teatavaid mööndusi Nietzcshe radikaalse (ja ehedama) nihilismi-käsitluse suhtes (nn "pieteedi-tunne varemete vastu", jms).

22 C.C.F.Bearn: "Waking to Wonder. Wittgensteins existential Investigations, pp. 7.

23 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 177-193.]

24 J. Habermas. „Vernunft und Kommunikation“, S. 179. Und : Nietzsche: „Zur Genealogie der Moral“, S. 77-78., (Vgl. auch: G. Vattimo: (finnisch: ) “Läpinäkyvä yhteiskunta”, s. 52) d. h. = “Transparente Gesellschaft”)

25 G. Vattimo: „Transparente Gesellschaft“, S. 50-51, 109-110.

26 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 217-241.]

27 C.C.F. Bearn'i: "Waking to Wonder. Wittgensteins existential Investigations, S. 6-7).

28 P.Roubiczek:: "Existentialism for and against", S .43-44 (Vgl. auch: Nietzsche, "Wille zur Macht": "Morality was the greatest antidote to practical and theoretical nihilism.")

29 G.Vattimo: "Nihilismus und...", S.1447. = Nietzsche == "Unzeitgemässe Betrachtungen" 2.Teil: "Vom Nutzen und Nachteil der Historie zum Leben". (Vgl.: G.Vattimo: "Apologie des Nihilismus“, S.1439. Vgl. : A.Camus: "Le Homme revolte“, S. 361-364, 376, 79, 383, 382, 110-111, 117-118. (Vgl.: Nietzsche: "Die Fröliche Wissenschaft", §§. 323, 341). Und: „Zur Genealogie der Moral“ , S. 38-39.)

30 Th. Adorno & Horkheimer: & A. Neusüss: (K.Sauerland: "Adornos Ästhetik des Nichtidentischen",-- "Nichtidentische und Utopie", S. 60-62.). Th. Adorno: "Ästhetische Theorie", S.128)).

31 Friedrich W. NIETZSCHE: „Also sprach Zarathustra.“, Ibid. [S: 319- 325.]

32 Fr. W. Nietzsche: „Menschliches, Allzumenschliches. Und andere Schriften.“ Werke in drei Bänden. Köln, 1994. // „Menschliches, Allzumenschliches. Ein Buch für freie Geister.“ Erster Band. (Ibid., S.: 245-608.) Hier: S.: 280-558.))

Oponent H. Krulli oponeerimine (minu) diplomitööle.

Oponent H. Krulli kommentaarid:

MADIS LIIBEKI BAKALAUREUSETÖÖ „EKSISTENTSIALISTLIKU ESTETISMI MÕISTEST“.

Juhendaja: Triin Kallas.

Oponent: Hasso Krull.

Madis Liibeki töö ülesanne on formuleeritud selle neljandas peatükis: mõiste määratlemine peab tema arvates „avama sõna igakülgset tähendust, valgustamaks ühtlustavalt selle erinevaid tahkusid“. Siit johtub, et meil ei tasu oodata Liibeki töölt eksistentsialistliku estetismi täpset definatsiooni: vastupidi, Liibek pühendub eksistentsialismi ja estetismi „erinevate tahkude“, s.t. mitmekülgsete taustade selgitamisele, hoolimata sellest, kas nende taustade avamine mõiste edasist rakendamist kuidagi soodustab või mitte.

Eksistentsialistliku estetismi põhilised korrelaadid Liibeki töös on iroonia ja nihilism, mida omakorda võidakse seostada modernismi üldmõistega. Neid korrelaate vaadeldakse põhjalikult 3. ptk-s „Mõiste ulatuvusest“, mis minu meelest on Liibeki töö kõige köitvam ja süvenevam osa. Eriti eeskujuliku hoolega uurib Liibek nihilismi mõiste tähenduslikke sopistusi, lähtudes seejuures ootuspäraselt ennekõike Friedrich Nietzsche nihilismikäsitusest. Seejuures eristab ta nihilismi kaht vastandlikku tähendusmahtu: üks neist tuleneb „19. sajandi teise poole konteksti dekadentlikust suhtumisest, mis on peamiselt iseloomustatav just negativistlikult reaktiivse ja destruktiivsena“, teine aga on „sellele distinktselt ja kavakindlalt vastuseatud nn „metafüüsiline“ nihilism“. Viimane on Liibeki järgi „radikaalne, näivalt otsekui hävitav“, kuid ühtlasi ka „äärmiselt loominguliselt suhtestatud lähenemine, taasloov ja ümberkujundav uuenduslik meelsus“. Selle viimase kohta kasutab Liibek Nietzsche enese väljendit „täielik nihilism“.

Kuidas seostuvad iroonia ja nihilism eksistentsialistliku estetismiga? Kõige üldisemalt sõnastab Liibek selle nõnda: tema töö aineks on „eksistentsialistlik esteism kui teooria euroopalikust nihilismist, mis võib tähendada näiteks ka iroonilist suhtumist“. Seejuures räägib Liibek ka otsesõnu „estetistlikust nihilismist“, mis olevat „paljuski kirjeldatav kui reakstioon millegile“, kuid „just seetõttu radikaalne ja destruktiivne, pürgides taaskehtestama autentsemana nähtud subjektiivseid arusaamu ja väärtusi“. Lõppkokkuvõttes ei ole eksistentsialistlik estetism või estetistlik nihilism seega lihtsalt iroonilised, vaid nad taotlevad teatavat autentsemat subjektiivsust.

Eksistentsialismi all mõistab Liibek ennekõike n-ö absoluutset eksistentsialismi, mida ta ühes joonealuses märkuses täpsemalt selgitab nõnda: „Absoluutne eksistentsialism lähtub „subjektiivsest meetodist“, väites, et objektiivsus koosneb eksistentsiaalsest kogemuslikkusest. Eskistentsi moodustab intensiivne elamuslikkus, nt „eimiskisuse“ või „tühjuse“ elamus, mis aga ei tühista transtsendentset reaalsust („external reality“). „Tühjus“ on limiteeritud objektiivse-subjektiivse vastakuti-asetatuse läbi („die Gegen-sand“) kontrastsuse põhimõttel. Absoluutne eksitentsialism lähtub eksistenstiaalsest tõdelusest, kujundamaks sellest transtsendentaalse teadmise baas, kusjuures individuaalne antus kehtestub kui ainus tõelisus.“ Veidi eespool on ta eksistentsialismi siiski määratlenud ka lihtsamalt ja üldisemalt: „Eksitentsialistliku käsitluse kohaselt on individuaalne subjektiivsus, isiklik eksistenstiaalne kogemus primaarne tõelisus, midagi, millest tuleb lähtuda vältimaks abstraktset sisutust teoretiseerimisel.“

Esteetika ja ekistentsialismi vahekorda seletab Liibek nõnda: „Esteetika ja eksistentsialismi kokkupuutumise pinnaseks on ennekõike fenomenoloogiline diskursus, mis keskendub indiviidi emotsionaalsetele läbielamistele, lähtumisi subjektiivsetest kriteeriumitest“. Esteetika peab siin järelikult olema kanal, mille kaudu indiviidi subjektiivne kogemus avaneb.

Oma töö 4. ptk-s „Taasleitud müüt“ annab Liiibek ka midagi seesugust, mida võiks nimetada „ehitavaks“ või „positiivseks programmiks“: lähtudes peamiselt Vattimost ja veel kord Nietzschest, arendab ta siin teesi nihilismi ületamise võimalikkusest modernsuses, orienteerudes müüdile kui valgustusliku ratsionalismi traditsioonilisele vastandile. Müüt kirjeldab „tervikut, millesse inimene on kunagi kuulunud“, mis on „korrapärasus maa peal, taeva all, kosmoses“. Seejuures ei saa eeldada, et esteetilisi subjektiivsusi struktueeriks ainult üks müüt: „Paralleelseid ja vastakaid müüte võib olla paljusid ja ometi kehtib neist igaüks kui ainus, iga kontseptsioon on autonoomne ja eristatud, välistatdes kõik konkureerivad alternatiivid.“ Nihilismi ületamine taasleitud müüdi abil tähendaks siis ühtlasi lakkamatut müütide konflikti, herakleitoslikku „sõda“, mis vastandub „pelgale dekadentlikule nihilismile, [- - -] kus ekvivalents ei asu enam tervikus“ ja mis olevat „otsekui sekundaarsete detailide võimutsemine, puralism“.

Modernsuse, puralismi, dekadentliku nihilismi ületamine peaks siis olema võimalik müüdi kaudu, ehk täpsemalt – see saab teoks „ise endale müüte luues“. Nii on Liibeki eksitentsialistlik estetism teiselt poolt seotud kreatiivsusega, uudsete väärtus-hierarhiate kehtestamise ja mõistete loomisega.

Pean ütlema, et Madis Liibeki bakalaureusetöö paistab tõepoolest silma süvenemise ja põhjalikkusega. Kohati on tegemist lausa ideedearenduse üleküllasusega, nii et võiks rääkida saturatsioonist või mõnes mõttes ammendavusestki. Sellega on lõppkokkuvõttes õigustatud ka sõnastuse teatav raskepärasus (tõsi küll, see on rohkem alguspeatükkide kohta öeldud). Soovi korral võib Liibeki kirjutamisviisi nimetada rapsoodiliseks, mis omakorda näib ühtivat tema eksitentsialistliku estetismi ideega. Samas tahaks siiski küsida, kas Liibek ei pelga, et nii kulunud ja kinnistinud vormelid nagu „eksistentsialism“ ja „estetism“ avaldaksid uue mõiste loomisele üleliia tugevat vastupanu? Kas pole need juba liiga tugevasti integreeritud rastionaalse modernsuse enese diskursusesse? Ja veel: kas nietzscheliku müüdiloome vastandamine modernsele pluralismile ei lähe mitte liiga kaugelt mööda „pluralismi“ mõiste laiemast tähendusmahust? Kas nietzschelik perspektivism ise ei olegi pluralistlik? Miks on Nietzsche nihilismikäsitlus ikkagi nii ambivalentne, et nihilismi ületastakse nihilismi enese kaudu? Kas mitte juba Nietzsche nihilismimõiste ise ei ole seesmiselt pihustatud, pluralistlik? Lõpuks tahan veel küsida: kuidas seostub muude kesksete mõistetega Liibeki töös läbivalt kasutatud „tõdeluse“ mõiste, mis justkui ei ole samane „tõeluse“ ega „reaalsusega“?

HASSO KRULL.

Arutlusi Platoni esteetikast.

ARUTLUSI PLATONI ESTEETIKAST.

Dialoogidest: „Phaidros“, „Symposion“, „Apologia“, „Parmenides“.

„Platonin estetiikasta.“ (Suomi). About of the Aestehetic of Platon.“ (English). „Über der Äzthetik des Platon.“ ( Deutsch).

On väga palju lugusid kirja pandud, suuliseltki põlvest-põlve edasi antud mis räägivad, räägivad millegi kohta midagi, -- poolt või vastu või hoopis "mõõda", aga mis ometigi ei 'ütle midagi', mida ainult ühetiselt tõlgendada annaks. See tähendab, et filosoofia näibki olevat kui üks mahukas võimalike tõlgenduste mängumaa. Ja kogu selle vaimuajaloo tõlgenduslike ennistuste katsed jäävad tihtilugu küllaltki subjektiivseteks tõlgendusteks.

Ütlemine ei saagi, paraku, millaski olla tühine ja paljas ning lihtsakoeline "otse-ütlemine". See, mis millaski kellegile 'öeldud saab' ei ripu ju hoopistükkis ära näiteks kõnelemise määrast, veenvuse astmest, kõneleja positsioonist ega millestki taolisest ühetitõlgendatusest. -- Mis öeldud on, saabki olla vaid "mõistu öeldud"... See peaks kõlama siinkohal: midagi on "mõistmiseks välja antud", mõistmise teele "vallali laotatud". Midagi sõnastamatut ja tõlgendamatuks jäävat on esitatud aegade algusest peale uurivale inimvaimule järelduste tegemiseks.

Mõista andmine on nõndamõistetuna kui teatav spetsiifiline protsess, milles sõnadele ei omistata pelgalt ühetimõistetavat tähendus-sisu, see jääb pigem tõlgenduse kujundada ja siit sugeneb vajalik juhtnöör antud kirjatüki edasi-lugemiseks: ei peaks siinkohal mitte takerduma liialdaval kombel "kirja pandud sõnasse", vatupidi: tuleks lugeda otsekui ridade vahelt, -- või veelgi suurelisemal kombel sõnudes, -- jätta äki üldse lugemata, (kui ei evita selleks konkreetsemat soovi) jätmaks "vaba mänguruumi" vahetule mõistmisele – kõige sellest, mis mõeldud oli kui keegi kunaski, aegade alguses, midagi millegi abstraktse kohta üldse ütles...

PLATON, see on ühe maailma osa ajaloolise abstraktse mõtlemise algus, see on abstraktsionismi sünd paljuski üldse, esmane abstrahheeriva kõnelemise laadi algus õhtumiases mõtisklusis. JA Platon kõneleb muidugi endale ainuomases dialoogi vormis, abstraheeritud ja mõistukõnelises dialoogi, vestluse vormis. Dialooogis kõneleja räägib, -- kõige otsesemal kombel -- mõistu-keeli. Ei, isegi mitte ei "räägi", st.- ei jutusta ega seleta asja-tundmatuile "tõeliseid" asja-olusid, -- vaid ainult – vihjab...

PLATON: „Symposion“: (173. C.:) „... „Olen nimelt alati väga rõõmus, kui avaneb võimalus kas ise filosoofilisi vestlusi pidada või teisi kuulata, rääkimata sellest, et loodan nõnda ka ise kasu saada.“, (lk. 7-8.) (175. E.:) „...Mu enda tarkus on ju armetu ja heitlik nagu unenägu, sinu oma aga särav ja menukas.“, (lk. 13.) (177. B-C) „... et teistele jumalatele on poeedid loonud hümne ja paiaane, kuid Erosele, nii võimsale ja suurepärasele jumalale, pole iial ükski poeet /.../ ainsatki enkoomioni kirjutanud.“ /.../ Erost pole aga ükski inimene kuni tänase päevani söandanud väärikalt ülistada ja nii võimas jumal on sel viisil hooletusse jäetud!“, (lk. 17.) (178. C-D) „... Seda, mis peab inimesi, kes laitmatult elada tahavad, kogu elu jooksul juhtima, ei suuda armastusest paremini teha ei /.../ ega miski muu.“ /.../ „... kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ega väärtuslikku saavutada.“, (lk. 20.) (179. C) „... ka jumalad, sest on nad ju ainult vähestele paljude hulgast , kes on sooritanud kauneid tegusi, teinud niisuguse kingituse, et hing võis Hadesest tagasi tulla...“, (lk. 22.)¹

Dialoogi teise, passiivsema osapoole ehk siis monoloogi pealtkuulaja osaks ongi tõlgendamise vaevaline protsess, kusjuures, -- mingeid mõõndusi ei tehta, mõista(tada) anda ja "mõistataja" peavad eeldamisi olema vähemalt võrdsed, et kõnelus üldse lahti hargneda saaks. See on kui mõista andmise ja tõlgendamise vavealine protsess, mis on aegade vältel paljuski muutunud, tõlkimise vahendusel suuresti erinevaks kujunenud, kuid mis ometigi kõneleb otse, isegi nii ammustest aegadest.

Kõneleja nagu PLATON räägib siin, oma dialoogis „PHAIDROS“, siis ilust ehk kaunidusest maailmas, kasutades tooni, mis annab mõista, et tema teab sellest valdkonnast nii mõndagi uut ja seniolematut, et tal on selle sfääri kohta midagi erilist öelda. Ja ajalugu, vaimu ajalugu ongi seda kinnitanud kõigiti ja kinnitama ka jääb, seniks kui see vältust üldse omama saab. Võtame selle siis teadmiseks, et on ometigi olnud olemas keegi, kes teab, mis on mis ja kuidas see "mis" on, on olnud ja ja olema saab ja jääbki.

Dialoogi lugeja tunneb end asetatuna omapärasesse "seismise kohta" -- just kui kuuleks ta vargsi pealt seda kunaski peetud kõnelust. Haigutava ajatühimiku tõttu, mis meid nüüd sellest ammusest ajast eraldab, ei ole meil küll antud võimalust kõnelusse sekkuda, küll aga jääb meile kõneluse 'pealt-kuulaja' kogu meelevald, -- see ongi tõlgenduse suvalisus ja kogu sellega kaasnev fantaasia piiramatu mänguruum...

PLATON: „Symposion“: (181) „... tulemus oleneb sellest, kuidas midagi tehakse: kui toimitakse ilusasti ja õigesti, muutub tegu kauniks, ja läheb inetuks siis, kui valesti talitatakse. Sama kehtib armastuse kohta: mitte iga Eros ei vääri ülistamist, vaid üksnes see, kes meid tiivustab kaunilt armastama.“, (lk. 26.) (183.B) „... Armunu puhul aga kiidetakse see heaks ning tava lubab tal niimoodi toimida, ilma et ta välja kutsuks ühtki etteheidet, kuna tema üritust peetakse erkaordselt üllaks...“, (lk. 31.)(183. E) „... Kes aga kõrgete moraalsete omaduste pärast armastab, jääb kogu eluks ustavaks, kuna ta on millegi püsivaga kokku kasvanud.“, (lk. 32.) (187. B-C) „... Nimelt on harmoonia kooskõla, kooskõla on aga teatud kindel kokkusobivus, kuid kokkusobivus ei saa tekkida erinevustest seni, kui erinevused püsivad.“ /.../ „Järelikult on muusikakunst õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis.“, (lk. 40.) (188. D) „... Nii mitmekesine ja suur, pigem kõikvõimas, piiramatu jõud on Erosel üldse, ent tollel Erosel, kes nii meie kui jumalate juures aruka ja õiglase tegevusega loob heaolu, on suurim võim...“, (lk. 43.)²

Esmalt määrab dialoogi vormis kõneleja kindlaks kõneluse edasise käigu raamid ja annab vihjamisi sellele kõnelusele ka üldiseima 'suuna', st. siin -- üldise suunitluse, mis omakorda tähendab neid kõiki kellele on kõnelus suunatuks osutatud saanud kogu selle möödunud ajakuristiku jooksul.

Jyri Vuorinen: „Neid tegevusvaldkondi, mida tänapäeval kunstiks peetakse, ei vaadeldud antiikajal ühtekuuluva rühmana. Poeesiat peeti prohvetluse ja ennustamise sarnaseks, kui teisalt jälle maalimist, skulptuuri ja arhitektuuri loeti käsitööks. Kuju valmistamine ei sobinud vabale mehele samavähe kui kinga valmistamine, kuna mõlemad nõudsid füüsilist vaevanägemist ja olid sellega orja töö. Vabadel oskustel – või vabadel kunstidel nagu neid eksitavalt kutsutakse – mõeldi just neid, mis sobisid vabale kodanikule. Aristotelese järgi ei olnud isegi muusika esitamine kuigivõrd kohane: “kutsume /.../ muusika esitajaid pööbliks ega pea esinemist mehele sobivaks, kui siis vaid vaid purjuspäi või naljaviluks.”³ Tänasele liigitusele kõige sarnasemaks oli antiik rääkides jäljendavaist (ehk mimeetilistest) oskustest. Nende hulka loeti vähemalt muusika, tants, poeesia, maalimine ja skulptuur. Antiikajal võrreldi omavahel nt. poeesiat ja maalikunsti ja täheldati neis mitmeid kokkulangevusi. Teoseid peeti headeks samadel põhjustel nagu tänapäevalgi: healt teoselt nõuti nt. esteetilist ja teadmuslikku väärtust. Nõnda võiks öelda et antiikajal oli küll kunsti, kuid ei olnud selle tähistamiseks mingitki sõna.“⁴

Anname siis sõna antud ühele esimesele kõnelejale, -- Platonile, -- endale, kes lausub järgmist: "... olen õpihimuline.../aga/ ... puud ja väljad ei taha mulle suurt midagi õpetada, küll aga linn ja inimesed. /Vaja vaid selleks/ ...õige vahend leida."(Platon: „Phaidros“).⁵

Tuleb välja, et küsimus algab siit, et leida see ainuõige 'õige vahend', mille abil kõnelust annaks edasi harutada ja arendada oma konsekventse lõpu suunas. Nagu teada, on Kõnelejale traditsiooniliselt omistatud õige mitut liiki "kõnelemise vahendite" kasutamine, kõneletakse sel puhul isegi, täiesti õigustatult muidugi, teatud sorti "kunstist"... Silmas on siinkohal peetud muidugi ennekõike dailoogis kõnelemise vormi mid ailmestab äärmiselt stiilikohane irooniline esitluse ja kõnetatuse laad (elik siis nn „sokraatiline iroonia“).

Niisiis on dialoogi vormis iroonilise kõnetatuse laadi puhul vaja leida esmalt teatud soriti kõneluse sooritamise 'vahend', arvan, et samuti sobiks siin samahästi ka öelda: "eriline meetod", kuid milline see siis on või olema peaks, elik siis: mistaoline see eriline meetod siis kunagi kord oligi...? -- Käiks siin välja õige mitmeti-tõlgendatava aga ühetiselt otse ketserlikuna kõlama pidava arusaama. -- Kõneleja on (tegelikult hoopis) sofist. (See peab kõlama pisult üllatavalt, kuna just Platoni sokraatiline irooniliselt lähenev vestluslaad dialoogilises vormis noid toonaseid sofiste kõigiti kritiseeris). Kui aga lähtuda sellest, et esikõneleja (=Plato/Sokrates) seda tõesti on (sofist nimelt), tuleb aga tunnustada tema rafineeritust oma kõneluste pidamisel; seega: kui Kõneleja on sofist, siis on ta igatahes peenem ja kõigiti rafineeritum sofist, kui kõik need päristised sofistid kokku seda seal ajas ja ruumis kaugel ilmselt üldse olidki.

PLATON: „Symposion“: (191. D) „... Nii on inimestel ammusest ajast teineteise vastu kaasa sündinud armastus, mis püüab kaht üheks muuta ja nõnda taastada algset seisundit ning ravida inimloomust.“, (lk. 49.) (193. C) „... kui jõuame täiusliku armastuseni ja igaüks leiab endale sobiva armsama, et nõnda oma algse loomuse juurde naasta.“, (lk. 53.) (195.) „... Ainuõige meetod iga kiituse puhul, ükskõik kellega või millega seoses, on välja selgitada niihästi tolle olemus, kellest on jutt, kui ka need asjaolud, mida ta põhjustab.“, (lk. 57.) (196. B) „... Eros ei tee ülekohut ühelegi jumalale ja inimesele ega kannata ka ise mõne jumala või inimese poolt tehtava ülekohtu all.“, (lk. 60.) (196. E) „... Eks ole ju nõnda, et mida enesel pole ja mida ise ei oska, seda ei saa teisele edasi anda või õpetada.“, (lk. 62.) (200. D-E) „„... Aga ek see tähendagi armastada seda, mis sul veel puudub, ja mida pole sinu jaoks valmis seatud, kui ütled, et soovid kõige praeguse säilimist ka tulevikus.““ /.../ „“Järelikult ihaldab too inimene ja iga teine inimene just seda, mis pole talle kättesaadav ja mida tal ei ole, samuti seda, mis ta ise ei ole ning millest ta puudust tunneb.““, (lk. 71.)⁶

Platoni dialoogide kõnelejate peamiseks eeliseks on oskus 'distantsi hoida', see on kui kunst, -- 'teha vahet', sellega on juba paljut ära öeldud. See ongi see rõhutatult distantseeritud sokraatiline iroonia, eriline väljapeetud paus enne loogiliste arutluste kulminatsiooni, millede eesmärgiks on vahel peamiselt näidata vastukõnelejate küündimatust ja ignorantsi. Sofistlikul, erilisel kombel sofistlikul (ja tegelike sofistide vastu) kõnelemise meetodil on Kõnelejal vahet-tegemiseks ja selle hoidmiseks kasutada eriomane 'vahend', -- see on iroonia, midagi otse "vahedalt lõikavat" säärast.

Eelnevast tulenevalt, -- siin on vihjatud asjaolule, et Kõneleja ("tegelikult") ei tarvitse "uskuda", kõike seda, millest ta ometi nõnda veendunud kombel näib kõnelevat. Kõik ei ole siin ühetimõistetavalt ja lihtsakoeliselt banaalne, lähenemise vormiliseks meetodiks on iroonia kui peamine lähenemise viis. Ja võtku seda kuulda ka kõneluse kuulaja, see kelle osaks on tõlgendada, kuulda ja kuulda võtta, -- sofisti kõrvadele siinkohal sõnudes – tuleb osata ka 'kuuletuda'...

Olles välja selgitanud kõneluse meetodi, võtkem vaatluse alla kõneluse siht (st.- siin: "uurimis-suund", mitte "üldiseim suunitlus", millest oli üleval juttu ja mis sisuliselt on antropoloogiline ehk pigem psühholoogiline). Uurimise sihil toimuva kõneluse alguses seisab nendinging: uurimine olgu 'ühetiselt' mõistmisele ette antud. -- PLATON: „Phaidros“: "In allen Dingen /.../ gibt es nur e i n e n Anfang..."⁷

Sõna on jätkuvalt Kõnelejal, kui ühel esmaseimal kõnelejal euroopluse hälli alguse-aegadest üldse: need kes õieti otsustada -- 'vahet teha' – soovivad, peavad lähtuma just sellest "ühetisena" defineeritud algpunktist mis kõlab: "Sie müssen wissen, vorüber sie Rat pflegen, oder werden notwendig das Ganze verfelen. Die meisten nun merken nicht, dass sie das Wesen der Dinge nicht kennen."⁸

Teisisõnul on see Kõneleja ju tuntud kui euroopaliku abstrahheeriva kõneluse algusepanija, ja sellena kogu tuleviku silmaspidades ka väga erilise positsiooniga sõna-seadja, kelle ühe tuntud fraasi kohaselt ta tegelikult ikka midagi ei tea, -- aga 'seda' tõika ikka siis teab, (et "midagi ei tea" nimelt.) Tuntud Platoni-Sokratese metodoloogilne väide, et midagi polegi lõpuni tunnetatav)). Järelikult, võib sellest järeldada, ikka on midagi kindlat, mis on teada ja justnimelt see kindel ja 'ühetine' teadmine saabki kogu sellele "uurival toonil kõnelemisele" lähtumise kohaks võetud ja seatud, toona, aegade alguses... Seega siis: tuleb tunnistada omagi ignorantsi, täpsemalt sõnastades, et kõikvõimalikud epistemoloogilised ja ehk ka gnoseoloogilisedki järeldumused ei evi kõikehõlmavat tõestatavust.

PLATON: „Symposion“: (201. B) „...“ Kuid eks me jõudnud ühele meelele selles suhtes, et armastatkse seda, millest tuntakse puudust ja mida ei ole?““, (lk. 72.)(201. C) „... „Kui Eros vajab ilu, hea aga on ilus, siis vajab ta ka head.““, (lk. 73.) (202. D-E) „...“Aga kes see Eros lõpuks siis on?“ /.../ „Võimas deemon, Sokrates, sest eks deemon ole ju midagi jumala ja inimese vahepealset.““, (lk. 76.) (203.) „... Selliseid deemoneid on palju ja mitmesuguseid, ja Eros on üks neist.“, (lk. 77.) (204. B) „...“et tarkust otsivad need, kes asuvad keskel, tarkade ja nõmedate vahepeal, ning nende hulka kuulub ka Eros. Sest tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on aga armastus kauni vastu, nii et Eros peab paratamatult olema filosoof, filosoofi koht aga on keskel, targa ja nõmeda vahepeal.“, (lk. 80.) (205. B-C) „... Kõik, mis osutub mitteolemisest olemisse ülemineku põhjuseks, on looming...“, (lk. 82.) (205. D) „... Samuti on lugu armastusega. Põhiolemuselt on see igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus.“, (lk. 83.)⁹

Lisaks sellele järeldub asjaolust, et asjade päristine loomus siiski lõpuni tunnetamatuks jääb ka see, et kõneluse-uurimuse tähendus (dialoogi vormis) Kõneleja jaoks kaugeltki mitte ühetiselt võetav ei ole, otsesõnul: see ei tarvitse olla "Tõde", -- võib, aga ei tarvitse. See tähendaks siis ehk lühidalt lahti-seletatuna seda, et Absoluudi järele nõudmised on alati kergelt kahtluse alla seatavad. Sest ometigi on olnud ju loendamatul hulgal eri religioone ja tõekspidamisi, mis lausa usukumatu jultumusega väidavad, et nagu ainult neile kuuluks kogu tõe vara-ait, kõigi väitmiste ja arvamus-avaldiste täielikum absoluutne kehtivus. Siingi on märgata toonase euroopluse esimeselt eest-kõnelejalt irooniliselt ja 'vahedal toonil' tehtud "vahe tegemist", Kõneleja on ikka üks sofist küll! [See arusaam Plato tähenduse ja kõnetatuse-laadi kohta on tehtud, lähtuma seatuna arvamusest, et antud mõtleja ületas kogu sofistliku traditsiooni seda nii otseselt kritiseerides, kui ka metodoloogilise iroonia kasutamise kõrval-saadusena tekkinud tetava üle-narratiivilise meta-iroonia tulemusena.]

Jyri Vuorinen: „Dialoogides Riik ja Kharmides väljendatakse arvamust, et valmistades esemeid peab käsitööline silmas selle ideed.¹⁰ Timaios-dialoogis jätkatakse seda mõtet: eseme idee silmas pidamine kindlustab selle ilu. Kõnelejaks on Timaios, aga Sokrates kiidab tema arvamuse heaks: “Kui käsitööline peab alati silmas seda, mis püsib samana /ts ideesid/, kasutatakse seda eeskujuna ja vormides eset selle kuju ja otstarbe kohaseks, tuleb tema teosest sel kombel kindlasti ilus. Aga kui ta vaatab seda, mis on sündinud ja kasutab võltsi eeskuju /ts aistingulisi objekte/, sellest ilus ei tule.”¹¹

PLATON: „Symposion“: (208) „... Samuti on lugu ka teadmiste iga üksiku liigiga. Mida me nimetame harjutamiseks, viitab teadmiste kadumisele, sest unustamine ongi mõne teadmise lahkumine.“, (lk. 89.) (210. E) „...Kellele on armastuse küsimuses antud teadmisi selle tasemeni ja kes õiges järjekorras tunneb ilu ning on jõudnud neis asjus eesmärgile, see märkab järsku midagi kaunist, loomult imeväärset...“ /.../ „et ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingis ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu...“, (lk. 95.) (211. D) „... Sellel eluetapil /.../ mil tunnetatakse ilu, on – kui üldse kunagi – elu inimesele elamisväärne.“, (lk. 97.)¹²

Olles vaadelnud kõneluse meetodit, erinevaid sihte ja üldist motiveeringut jõuame toonase ammuse kirjutise "pealt-kuulamisega" kõneluse sisu juurde, mis, eelnevalt konstateeritust tulenavalt jääb käesolevaga teadlikult ühetiselt mõistetaval moel esile toomata, kuna (sellegi) kõneluse üldine toon seda lihtsat ja ühetist ikka ei võimalda küll. On paljutki, mis võib jääda lõpuni sõnastamatuks. Nii keskaegsete müstikute kui ka uusagsetegi „müstikute“ (nt. L. Wittgenstein) juures on iseloomulikuks, et rõhutatakse vaikust, mis jääb nii sõnade kui kogu väljendatavuse taha. Midagi lihtsalt on olemas, mida sõnastada ei ole võimalik. On midagi, millest ei saa rääkida ega kõneleda, midagi jääb väljendatamatuks. See on nagu kunstiteoses vahel väljendatud tühjuse-elamus, muusika komponeerimisel nagu väljapeetud paus. Midagi sõnade ja kogu tunnetatavuse taga paiknevat, paus, tühjus, pelgalt aimatav miski, mida sõnastada ei suudeta, ideeline kaemus, pelgalt intuitsioon. Kuid samas seega midagi, mille tõelisuses ei kaheldagi, vahest isegi midagi reaalsemat kui pelgad asised objektid (mateeria, reaalsus), midagi, mis viitab nähtumuste tõelisemale olemusele, asjade taga heiastuvale ideaalsele reaalsusele...?

Jyri Vuorinen: „Platoni järgi on luuletaja luuletades mõistusetus olukorras ja nakatab oma meelestatuse laadiga ka kuulajaid. Luuletaja luuletab innustuse, inspiratsiooni kütkeis. Jumal – täpsemini sõnastades muusa ehk luulemuusa – võtab ta oma valdusesse ja kasutab teda hääletoruna. Jumalik hullus kandub ka kuuljateni nagu magneetilisus kogu raudketile, mille üks ots on ühenduses magnetiga. Ka vastuvõtjad satuvad õuduse, kurbuse või rõõmu võimusesse. Järgnevalt kõneleb Sokrates Homerose laulude esitajale Ionile: “Jumal röövib neilt /luuletajatelt/ mõistuse ja kasutab neid samal kombel kui oraakleid ja jumalikke ennustajaid oma teenijatena, et me kuuljad näeksime, et need väärtuslikud kõned ei pärine neilt, on nad ju kaotanud mõistuse: kõnelejaks on jumalus ise, kes nende vahendusel lähetab oma hääle meile kuulda.”¹³

Platoni dialoogi „Phaidros“ sisu on antud (tõlgetes kokkuvõtlikult) ühe sõnaga: 'kaunidusest'; või teisega: 'ilust', või hoopis kolmandaga: 'armastusest' -- või tuleks antud juhul piirduda siiski vaid ühe sõnaga? Tähenduse järgi tähistavad need sõnad ometi üht: ilu, see vahest just ongi see, mida mõeldakse selle levinud (ja populaarse) sõna ja mõistega nagu armastus... Mida see sõna aga tähendab jäägu pigemini iga indiviidi ja subjektiivsuse enda otsustada, sest kõikvõimalike tõlgendusvariante on sama palju kui on olnud selle sõnaga seostuda proovinud hingi kunaski üldsegi. Vahest on sõna „armastus“ rohkem seotud sõnadega nagu sümpaatia ja kiindumus (vahest ka harjumus või elukogemus). Vahest on sõna „armumine“ rohkem seotud sõnadega nagu ootamatu ja hetkeline sümpaatia-tunne (vahest ka isegi: „ajutine meelte-segadus“?). Ilmselt jääb kogu nende terminitega seonduv äärmiselt erinevalt tõlgendatavaks, eri variante jagub, kauaks jagub inimliiki, ja igaüks arvab, et omab kogu tõele-vastavust ilmselt siis, ning nõnda aegade lõpuni.

Kuigi, see käsitletav euroopluse esmaseim dialoogides Kõneleja ei unusta märkimast, et ilu on midagi kõigeist nähtumustest kõikse oluliseim, see olevat suuremgi veel, kui armastus seda millaski olla saab, sest -- seda märkavad isegi nemad – ned vaevatud ja hukatusse neetud – need kes ei armasta, kes pole armastanud kunaski ja isegi muidugi ka need, kes armastada ei oska või ei suudagi või ei tahagi... Ilu ehk kaunidus, see on sama, mis on ülim hüvelisus, ilu on seega ka headus -- kõik kokku seega rohkem kui surelikele määratud on. [See arvamus ei tähenda muidugi, et ilu-elamus surelikele midagi kättesaamatuks-jäävat olema pidanuks, kuid vahest on mõnigi hing mõelnud, et see midagi saavutamatuks-jäävat siiski ikkagi on. Võimalikud on kõik subjektiiv-individualistlikud variandid oma variatsioonide lõputuses.]

PLATON: „Apologia“: (17. B) „... Nimelt nemad, ma kordan, ei rääkinud mitte ainsatki sõna tõtt, kuid minu käest kuulete te kogu tõde.“, (lk. 129.) (19.) „... Aga mingu kõik nii, nagu jumalale meelepärane, ent seadusele tuleb alluda ja ennast on tarvis kaitsta.“, (lk. 132.) (22. E) „... Vastasin endale ja oraaklile, et eelistan olla selline, nagu ma olen.“, (lk. 142.) (23. B) „...“Teie hulgast on kõige targem see, kes nagu Sokrates mõistab, et tõeliselt pole tarkus midagi väärt.“, (lk. 142.) (27. B-C) „... Aga anna siis ometigi sellelegi vastus: kas on võimalik, et keegi usub deemonite endeid, kuid deemoneid endid ei usu?“, (lk. 153.)¹⁴

Teha siia kirjakohta siiski ka üks sisuline lühike vahepala ehk siis teksti-kriitiline lõige: nimelt rakendada selle ennemini rohkelt mainitud "Kõneleja" vastu tema enda taktikat, ehk siis säärast suhtumist, milles mainitud tegelast vähemalt "kahtlustada annab". Tuleb 'teha vahet', nimelt kirjakohtadega, kus kõneldu vihjamisi aimatavat märki tabab ja teisalt, neil, kahjuks siiski küllalt sagedastes kohtades, kus -- kiputaks nagu "liigselt lobisema", elik siis kui kõigi seonduvate asjaoludega seoses (ajaline ja ruumiline ulatuvus, temporaalne ja ruumiline vältus, kõikvõimalikud loendamatud tõlked eri keeletest eri keeltesse) on midagi selle aegade alguses oleva euroopluse idee sõnastaja ideed mõneti midagi oma võimalikust autentsest tähendus-sisust midagi olulist vahest ka kaotanud?

Roger Osborne: „Millised ka ei olnud selleni jõudmise vahendid, on inimliku kõlbluse mõiste Sokratese kingitus maailmale. See on väljamõeldis, mis sündis kindlal ajal ja kindlas kohas, mitte mingi „loomulik“ nähtus ja see on väidetavalt ainus mõiste, mis eristab Lääne ühiskonda kõigist teistest, mis kunagi on eksisteerinud.“¹⁵

Järgnevalt sellegi näiteks mõningaid "valitud mõtteid", -- kuigi sellega tuleb paraku ideaalsuse keskmest madalamate emanatsioonide manu taanduda ehk emanitseeruda, -- verbaalsel tasandil siinkohal näitena toodud, et kui mõni korufee, kellest tunustamatumat vaevalt kunagi leidub, -- Platon, -- peab vajalikuks rääkida (animaalsetestki) "ihadest" (kõigi aegade poeetide poolt ülistatud) 'jumaliku (armu-)hulluse' asemel, -- siis näib see olevat otsekui ülijärsk kukkumine ja otsekui "Kuu pealt" veel peale-kauba. KA siin sõltub muidugi kõik konkreetse subjektiivsuse konkreetsest vaatepunktist. Mis tähendavad mõisted „iha“ ja armuhullus“, jne. Üks näib olevat kaheldavat vätlust omavat biloogiliselt ajendatud kohastumise kõrval-saadus. Ja see „arm kui hullus“ näib olevat aegade jooksul kultiveerunud eemaldumine pelagalt animaalsusest, midagi, mille puhul tuleb noid bioloogiliselt ajendatud mehhanisme oletada oamavat midagi, mida võiks tõlgendada või aksepteerida kui mingit sotsialiseerumise või kultuuristumise tulendeid. Ehk siis midagi sellest, mis teeb animaalsest midagi hingestatud, või vähemalt, et nõnda peaks need lood (kunagi siiski) ka olema...?¹⁶

Euroopluse alguse-aegade esi-kõneleja kaldub lobisema kohati (nõnda näib vähemalt üle aja- ja ruumikuristike ja kõikvõimaliku tõlgenduse problemaatikat arvesse võttes), et otsekui oleks üldekehtib pea liigi-omaselt, et – igas ja ühes elavas olendis kunaski on otsekui: kaks valitsevat tungi, -- kaasa-sündinud ihk meeldiva järele ja (ehk ka ) omandatud mõtlemise viis, mis püüdleb hüvelisuse poole, so.-kainus, kaalutlev mõistus, ette-nägelikkus. Vahest see nõnda ka on kui räägib iidne kõnelev hääl euroopluse hällist. Kuid vahest ongi see üks loomusund inimsuses, mis on püüdlus meeldiva elik siis ilusa ja kauni poole ja mida siis tõlegendatakse (kogemuste, elukogemuste lisandudes?) siis millegi kui õpitut viisi seostada ilus hea elik hüvelisega , ning mida siis toetavad isiku-omadused nagu kainus, kaalutlev mõistus ja ette-nägelikkus...? Vastuseid noile küsimustele ei saada ilmselt kunagi, kuid vahest just need ongi kogu filosoofia põhiküsimused, need ületamatud mäetipud, mida ei vallutata kunagi, kuid millede ahavatlus jääb alatiseks püsima...¹⁷

Kuid euroopluse ühe algataja juures abstraktses mõtlemise viisis on veel üks ebakõla (kindlasti irooniline pelgalt!), et meelelisus inimsuses olevat tuvastatav mõningatel juhtudel kui otsekui hakkaks mingi „mõistusetus“ võimust võtma, siis jääb hinnata vaid kujunenud (ajutist?) seisundit lausa „meele-valdseks“, millelel peaks reageerima kui millegile isegi õigust ja seadust rikkuvale, „jultunud üle-meelelikkusele“; ning mis olukorra tekkides jääb üle apelleerida muidugi vaid mõistlikusele ja mistaolise (taunitava) nähtumuse/fenomeni esinemisel on siiski tutvastatavad siiski erinevad grauleeritud tasapinnad elik siis lihtsalt: eri variandid.

See kõik leiab aga siiski ka autoriteedi ja algseima korufee poolt mõnetist heakskiitu veidke ikkagi, sest see kõik (animaalsusele rajanev, sellest lähtuv aktiivsus) olevat siiski midagi, mida saab seletada aga siiski kui: "mõistuseta tungi lõbu järele ilust" (zur Lust an der Schönheit); ja seda kõike tuleb siiski (nii animaalses kui hingelises mõttes) -- seda just tulebki armastuseks nimetada...¹⁸

Mis aga väärika abstraktse mõtlemise kujundanud patriarhi meelest siiski kehtima jääb on seega tema arvates otse "ise-ennast-mõistvalt" ei midagi vähem ega rohkemat kui tolle kunagise aatleja nime järgi alatiseks kehtima jääv mõtteline ühend nagu -- platooniline armastus. See on ainus, mis mingitki tegeliku evidentsi pakub, mis tähtsust omab, mis midagi loeb, sest vastanduv on liiga heidutav. -- Meelte paljut tõotava väreluse taga ähvardamas ürgse meeletuse ahistav Kaos.

Meelelise pinna-pealsusest on otsekui lähtumas värelus, mis võngutab võrgutaval kombel värelema isegi ka kõige rangema mõistuslikkuse, kui küll kitsendava aga ka kaitsva membraani. [Seda on kogenud vist kül iga elav hing: on midagis seal sõnade taga, midagi, mis tuleneb elust kui kogemusest, midagi heitutavatki isegi, midagi mida siinkohalgi sõnastada ei sooviks. Midagi on, mis jääb sõnade taha ja mida ei tavatseta sõnastada...?] (Vrdl. Plato: „Parmenides“, Ibid. §16, lk. 147.)

Roger Osborne: „Idee, et universum eksisteerib füüsilise korrana, mida ratsionaalselt mõtlevad inimesed võivad uurida, oli suur samm edasi.“ /.../ „Reaalne maailm on kord, mis on tema aluseks, ning selle korra võib ratsionaalne meel avastada.“¹⁹

Euroopaliku abstraktse idealiseeritavagi mõtlemise kui tõdeluse rajaja, selle palju-kiidetud idealistliku aatleja põhjenduseks aga armu-iha hüvelisusega ühendatavast loomusest käib küllaga usku tunnistav tõdemus -- Eros see oli ju jumaliku Aphrodite "lihane poeg", seega , üks jumaluste hulgast. -- Armastus, see on hüvelisus, sest vastupidine kõlaks kui: 'jumalate teotus'...?

PLATON: „Apologia“: (28. B) „... põhjuseks on eeskätt rahvahulkade laim ja kadedus, mis on juba paljusi tublisid mehi hukutanud, ning ma arvan, et hukutab veelgi, nii et pole vaja karta, nagu võiks see minuga piiruda.“ /.../ „... et iga inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kõige tähtsamaks pidama elu ja surma küsimust, ning et ta ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab õiglaselt või mitte...“, (lk, 155.) (29. D) „...“Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile, ning kuni ma hingan ja vähegi jaksan, ei lakka ma filosoofiaga tegelemast ega õhutamast ja veenmast teist igaüht, kellega iganes juhtun kokku puutuma, ning räägin alati sedasama, mida tavaliselt ikka räägin...“, (lk. 159.) (35. D) „... Ma usun, ateenlased, ja palju enam kui ükski minu süüdistajaist, ning teie ja jumala kätte annan ma kohtumõistmise, et te otsustaksite nõnda, nagu see on kõige parem minule ja teile.“, (lk. 174.)²⁰

Ludwig van Beethoven: „... Tahan tõestada, et kes hästi ja

õilsalt talitab, suudab selle eest ka

halba kohtlemist taluda.“

BEETHOVEN (Viini magistraadile 1. veebruaril 1819).

„... Neile, kes ei taha alistuda hingelisele keskpärasusele, on ta igapäevane võitlus, väga sageli kurb võitlus, suurusetu ja tagajärjetu võitlus, mida tuleb pidada üksinduses ja vaikuses. /.../ Igaüks võib loota ainult iseendale. Ja tuleb hetki, mil kõige tugevamadki nõrkevad oma koorma all. /.../ Kui nad pole ka suutnud hajutada tihedat pimedikku, siis on nad meile välgu valgel teed näidanud.“, (lk. 7.) „... „Julgust, kõigi ihu nõtruste juures peab ometigi valitsejaks jääma vaim...““, (lk. 15.) „... Hingel võtab ilmselt aega, enne kui harjub kannatusetga. Hingel on nii suur rõõmutarve, et kui rõõmu pole, siis ta loob selle.“, (lk. 17.) „... Kunagi varem pole ma tõusnud niisugustesse kõrgustesse. Ümber on valgus, puhtus ja selgus!“²¹, (lk. 24.)

-- EHK siis antud kirjutise esimese osa lõpetuseks ühe teise, hilisema, vaimse aatleja pihtimus, meenutamaks Sokratest kes vajas samuti apologiseerimist...

Platoni õpetus. -- See on kui lektüür ühest ideaalsest antusest, mis on täiuslik, esile-tooduna ühemõttelises vormis, ülimaks loetud Ideega piiritletud mõtlemine filosoofia asjast "igas ühes eneses"... -- Nõnda justnimelt näib arvavat Platon, kes kunagi kirjutas alguse sellele filosoofias sealtmaalt käibel olevale tõele, et kõik on taandatav peamiselt just nimelt ideelisele, küll hüpoteetilisele aga hõlmavaimalt selginenud ja ainulisena nähtud alusele.

Seda selleks, et oleks võimalik näha kõiges kokku-langevat, tabada olemuslikku meeleliste nähtumuste pealispindse mitmekesisuse tagant olemuslikumat ja tõelisemat, lähtuda mõeldavast "ühest ideest" kui ette-asetatud hüpoteesist jõudmaks viimaks selginenud, kõikehõlmava 'Üheni', mis oleks kui ülim mõeldav Idee, kehtestamatult kehtiv absoluut, kogu korra ja seaduspärasuse alus kosmoses, vääramatult tõene ja igavene, abstraktsioon, mis on samas ka kui "ülim tegelikkus".

See on 'arete', -- "mõiste, mis määratleb ainsuses", kõrgeim instants asjade üle otsustamisel. Hilisemas ideede-õpetuses on samastud mõiste hüvelisuse ideega, mis asetseb ideede hierarhilise püramiidi tipus ja millele (platonistlikule "okultismile" kohaselt) kogu sellesama püramiidi "raskus" ometi toetub.

Ometi ei ole see nõnda kirjeldatud "Idee" platonistlikus mõttemaailmas ometigi pelgaks "hindamise kriteeriumiks", saati siis mitte mingiks eriliseks mõtteliseks "eesmärgiks", -- säärasena jääks platonistlik absoluut ju pelgalt üheks

paljudest, -- kõigi aegade moralistide poolt püstitatud "käsulaudadest", mis kehtivad vaid tingimisi, relatsioonide kombel.

Jyri Vuorinen: „Teoses Metafüüsika Kirjutas Aristoteles: “Kuna hea ja ilus on eri asjad (kuna hea on alati kuskil tegevuses, aga ilu on ka liikumatutes olevustes), need, kes väidavad, et matemaatilised teadused ei räägi midagi ilust või heast, eksivad. /.../ Ilusa peamised osad on korrastatus /taxis/, sümmeetria /symmetria/ ja sihipärasus /horismenon/, mida matemaatilised teadused eriti väljendavad.”²² Siin ilmneb kolm tähelepanuväärset seika. Kui Aristoteles ütleb hea ja ilusa olevat eri asjad, viitab ta võimalusele piiritleda eri väärtusliike aga ei pääse algusest kaugemale. Teiseks rõhutab ta, et ilus ei piirne aistnguliselt adutava valdkonnaga. Kolmandaks asjaks on on ilu eelduste üle mõtisklemine. Aristoteles peab silmas korrastatust, sümmeetriat ja sihipärasust. Kreeka keelne sõna ´symmetria´ ei tähendanud vaid sümmeetriat tänases kitsas tähenduses vaid sellega viidatakse üleüldse ühtsele tervikule, sellisele mille osad on sobivais suhetes teiste osadega. Sõna ´horismenon´ võik tõlkida peale sihipärasuse ka piiritlevuseks. Lisateavet nendele ilu eelduste kohta toob järgnev lõik Poeesiast: “/.../ et elav olend või mille tahes osadest moodustunud objekt oleks ilus, ei piisa sellest, et selle osad on õieti korrastatud; suurus ei saa olla juhulik. Ilu sõltub korrastatusest ja suurusest /.../.”²³

Roger Osborne: „Platoni teoste intellektuaalne põhjalikkus, tema kirjutiste sära ja ülim selgus ning asjaolu, et tema dialoogid säilisid tervikuna, teevad temast mitte lihtsalt oma aja valitseva mõtleja, vaid Lääne filosoofia isa.“ /.../ Kogu Lääne filosoofia on läinud seda rada, nokkides reaalse maailma särast ja kärast välja üldmõisted ja konstandid, uskudes kindlalt, et abstraktsioon viib mõtteselguseni ning seeläbi paremale arusaamisele inimese olukorrast.“²⁴

Pigem on siin tegu teatud nö.- 'üldisusega', mis kirjeldatav kui "suunav" (ehk siis: juhtiv) mõjujõud maailmas, millekski sääraseks, mis annab "ennast teadvustavale loomale" tema erandliku positsiooni, -- inimesena 'siin-olemas-olemise' vahetu reaalsuse ja vääramatu kindluse igas mõeldavas situatsioonis, -- seega siis otsekui "aluse" ja "põhja" teadvalt ennast tunnetava "siin-olemise" ('Da-sein') tarvis selles maailmas.²⁵

Hüvelisuse idee 'Üheks' kui ülimaks ülendamisega ideede eraldiseisvas maailmas on järgitud mitte niivõrd ratsionalistliku loogilist tuletamise skeemi kuivõrd nö. - "teleoloogilise subordineerimise" meetodit mille kohaselt (eetiline) süsteem on konstrueeritud "vastavalt vajadusele" nii-öelda, mitte pelgalt empiiriliselt kogetud "faktidest" tuletatult, (mis ei tähenda aga, et Platon konstrueeriks oma nägemust kuidagi meelevaldsel kombel, vaid et antud Filosoof tema isikus, lihtsalt 'näeb' Tõde ja tunneb endas vajadust nähtut teistelegi vahendada).

Ja muidugi,-- nagu Plato puhul ikka, tuleb siingi kokku-võtvate väitmiste kogumisel arvestada ka nö.- süsteemisiseseid teisenemisi ajas, -- oma loomingulise tegevuse hilisemal perioodil nägi Plato 'arete's, hüvelisuse ülimas idees (võimalik, et seda just ühe oma tuntud ja tunnustatud õpilase Aristotelese mõjul) -- nõnda-tõlgitud "maailma-mõistust" (vrdl. 'nous') ehk siis ebaisikulist "jumalust" või hoopiski isegi -- universaalset kõlbelist "eesmärgitunnet".²⁶

Tundub, et Platoni puhul see ainuliseks eristatud "lähtumise punkt", säärane "kolmainsus" – 'Üks-hüve-idee' -- väljendab teatud põhimõttelist hoiakut, st.- oma 'alustelt' lähtudes on Platoni filosoofia ennekõike just kui "aluse järele küsimine", aluse mõtlemine, mõtlemine, mis püüdlemas olemuslikuima ja algsema välja-selgitamisele, millele kui "vundamendile" siis hiljem on võetud rajada "ideede maailma" hiigelhoone.

Säärasena on 'arete'i aga esmalt just otsekui 'vahend' (millegi tarvis) vastandina sofistide kuulutatud "hüvele", mis tähistas kas siis ühiskonlikult-poliitiliselt või siis subjektiivses plaanis "head", mille väärtuse hindamise kriteeriumiks võis olla selle tõhusus, lihtsalt vahetu praktiline mõju .

Kui võrdsustada 'arete'i vahendiga millegi tarvis, kerkib küsimus "mille jaoks", millega on siis juba "sekkutud" asjalise 'Gegen-stand'i ringi kui 'vastas-seisu', st.- selleks "lõhestatakse" esmalt "küsimuse asetaja" niimoodi dualistlikult ja põhjalikult, ning siis sunnitakse teda veel järgima 'ratio'le kohaseid mõtlemise skeeme. Midagi teatakse, midagi mitte. Esimesel juhul kui "omataks midagi", omatakse teadmist millestki.

Kui nüüd lähtutakse 'arete'st kui "vahendist millegi tarvis", määratletakse ka teadmine ²⁷ , -- säärase küsimise "mehhanismina" sarnaselt aksioloogiliste kriteeriumide alusel. Kui 'arete' tähendas "hüvelist" ja samas ka 'vahendit' (; millel, olgu lisatud, nähti olevat lausa eesmärgi staatus) -- omandavad ka "teadmine" ja selleläbi ka "toimimine" vastavad karakteristikud. Teadmine millestki ja millegi pärast kõlbaks aga ka sofistidele ,kui võtta selle "millegi" asemel nt. "kasu", vms. (utilitaristlik-kausalistlik eetika ).

Platoni idealism näeb Sokratese mõjul asja siiski teisiti, 'arete'ile kui vahendile on samas omistatud teatud "eneseküllane" eesmärgi-sidusus, st. - paradoksaalsel moel on 'arete'i vahend ja eesmärk sama-aegselt. Nõnda on jõutud olulise uuenduse juurde Platonil, kes erinevalt sofistidest, ei lugenud teadmise puhul peamiseks selle eesmärgi-pärasust ega selle "tõhusust" (= rakendatavust, praktilist toimivust) ning kõneles teadmisest, selle "enese pärast", (või -- 'puhtast' teadmisest, on sama kohta hiljemalt öeldud).

Nõnda-öeldu näib märkivat teatud olulist hoiakulist teisenemist, -- platonistlik, samuti kogu hilisem idealistlik lähenemine märgib teatud "erapooletust", neutraalsust, kiretut kainust ehk rangust mõtlemises, mis püüdleb kuidagi täiest "hoolimatul kombel" 'Tõe' poole küsimata selle otstarbekohasuse järele. (Või siis -- on lihtsalt "omakasu-püüdmatum" võrreldes sofistide ja kõigi nende jüngritega ).²⁸

Säärase talitamise viisi aluseks ikka see peamine veendumus, et kõike saab 'Ühele' taandada, et on midagi kõige taga, -- olgu see siis Tõde, Substants, Hing, asjade päristine olemus, vms. -- st.- "alustavele ühele" taandamisega omandatakse kogu suva ja meelevald selle "ühe" konkreetse tõlgenduse osas.

Nõnda võib öelda, et Platoni filosoofia nii algab sokraatilise mõtisklemisega 'arete'i üle ja jääb sellega ka lõpuni seotuks. ²⁹

Just selle, -- üheselt nähtud hüvelisuse -- ühe idee -- valguses on kaalumisele võetud järgemõõda kõik ilmamaa "asjad", millede üle otsustamisel on kriteeriumiks jällegi seesama idee, -- "ise-enesesse suubuv hüvelisus" kui teadmise tegelikkus, tedmise olemuslikeim sisu mis on vahend ja eesmärk samas.

Jyri Vuorinen: „Suurt osa [Aristotelese] Poeetika sisust võidakse käsitleda kui Platoni seisukohtade kritsieerimist. Platon oli kritsieerinud kunsti järgnevate põhjenduset alusel:(1) Suur osa kunstist on kasvatuse seiskuohalt alaväärtuslik, kuna (a) seal jäljendatakse eeskujuks kõlbamtut ja kuna (b) see appeleerib emotsioonidele mitte mõistusele. (2) Kogu kunst on mõistlikult kasutu, kuna see ei vii ideede tunnetamisele: seal jäljendatakse vaid ideede jäljendusi. Aristoteles kaitses kunsti. Esmalt on kunst tema meelest mõistuspärases mõttes väärtuslik: poeesia ei jää sarnaselt ajaloole kinni üksikjuhtumitesse vaid kerkib üldisele tasandile: “Ajaloolane ei eristu luuletajast seetõttu, et üks kirjutab proosa ja teine luulet: Herodotose teoseid võidakse kujundada ka värsimõõdus, kuigi uus vorm ei teeks neist poeesiat. Ei, vahe on selles, et üks kujutab juhtunut, teine seda, mis võiks juhtuda. Luule on sel põhjusel filosoofilisem ja tõsiselt-võetavam kui ajalugu, selle objektiks on üldised tõed, kui seevastu ajalugu käsitleb vaid üksikjuhtumeid. Üldine tõde on, mida teatud laadi inimene kas tõenäoliselt või vältimatul kombel teatud olukorras ütleb või teeb; seda üritab luulekunst, kuigi see annaks isikutele nimed. Üksikjuhtum on see, mida Alkibiades tegi või koges.”³⁰

Platonistlikult nähtud "tõde" seab aga oma väljendamisele ette rea tingimusi. Neist peamisemaks on arusaam, et "üksik tõde ei leia", tõde on säärasena ennekõike kui teatud "opositsiooniline konsensus", monoloogide summa, 'Logose' kõnelemine "mitmuses" – 'dia-logos'. Dialoog on platonistliku-sokraatilise tõe ilmnemise tingimus, kuna igaühe monoloog vajab "teist", kas või juba selleks, et leida "oma tõele " nö.- "laiemat kõlapinda" ja seda nõnda "kindlustada".

Alles kõnelemine dialoogis on see tõeline mõtlemine, "mõtlemise tõelisus", kõnelemine on "tee tõe juurde" ja "ebatõesele" tunnus-omaseks just "kõnelusest hoidumine".³¹

Samuti võimaldab just dialoogi vormis kõnelemine seda sokraatilisele koolkonnale omase "dialektika" rakendamist ja ka eriomast sisulist ja stilistilist meelestatust mida võiks iseloomustada kui teatud "mängulisust", ehk kreekapäraselt: 'agoonilist' lähenemise viisi. 'Agoonilisus', ehk siis "mängulisus" või võitluslik-võistluslik meelestatus kujundab dialektilise meetodina väljapeetuna dialoogis kõnelemise vormis teatud "seesmise pingestatuse", -- so.- paradokside vastakuti-seadmine, kõnelemine "oponendi juures-olekul".

Stilistiliselt kohaseks väljundiks sellele siis säärane eriline nähtus nagu "sokraatiline iroonia". Viimase kohta on muide päris tabavalt õeldud: kui see oleks lihtne, -- poleks selle järele tarvidustki.³² Iroonia Platoni dialoogides on ühelt poolt lihtsalt kui 'kerge' vestlustoon, "tõsistegi asjade" üle kõnelemisel ja teisalt kui midagi varjatut, midagi säärast mis "ridade vahelt" vaid paista saabki.

Ometi ei lakka Platoni iroonilisemadki "tegelased" hetkekski muretsemast "Tõe" pärast, idelistliku koolkonna looja puhul see ilmselt teisiti olla ei saakski, platonistlikult rakendatud iroonia on ennekõike vahendiks mille abil "vahet teha", irooniline lähenemine võimaldab eristada 'Tõde' pelkadest "käibel-olevatest tõeks-pidamistest", türannide kehtestadud ekslikest seadustest üleolemiseks (, samas oma isiklikku tervist ja hea-olu seeläbi liialt ohustamata).

Samas oli iroonia äärmiselt "tõhus vahend" ka sofistidest oponentide tarvis, 'Tõe' järele püüdlemist on teadupärast ju äärmiselt kerge naeru-vääristada, täpsemini, -- seejuures pea võimatu naeruväärsust vältida, õnnestub viimane ehk vaid teatud loomupärase naiivsuse ja siiraima idealismi sümbioosis.

Kas siis rohkem või vähem kaasaegsele, -- sofist Georgiasele omistatakse muide säärast iroonilise lähenemise meetodit, mille kohaselt tuleb justnimelt esmalt naeru-vääristada, näilise tõsidusega, selleks, et seda --"tõsi-olevat" ("tõsiselt võetavat") siis ehk kuidagi "kätte saada ", ( ehk teha hästi tõsine nägu ette ja pidada silmas, neid harvu situatsioone kus sellega ennastki naerma ei ajata).

Üldiselt näib platonismi selle tollastest oponentidest lahutavad nõnda diametraalselt vastakad arusaamad, et "ühist keelt", -- 'kõnelust', vaevalt, et üldse tekkida saigi. Üheltpoolt relatsioonide vaheliste (kausaal-)seaduspärasuste ülimaks kuulutamine ja teisalt siis sokraatilise koolkonna püüdlused 'Tõde' selle varjatusest "esile-tuua". Platonistlik "tõde“, so.- selged üldistused ehk mõisted, nende muutumatu, nähtumuste vallast ärarippumatu olemus, näha ideesid endid, nende nähtumusi kujundavalt vormivat 'mõju-jõudu' kõigi nende "asjaliste ilmingute" taga ja alguses.³³

Mõistuslikkuse nähtud olemuslikkus asjade muutuva pealmise pinna taga loob kujutluse sügavusest, mis kui konstitueeriks alustaval kombel kogu seda nähtumuste igikestvat voolu. Kujutlus ehk pilt 'eidos'est võiski alguse saada just sellestki tõigast, et kogu nähtumuste maailma jätkuvat teisenemist ületavalt "jääb" 'Üks', -- visioon millestki, mis "kestab", jätkub üha -- 'see' (üks) -- on midagi igavest ja justnimelt 'see' nõnda tõesti "kujundab maailma" ,kui vastand, teeb seda paradoksaalsel kombel. Küsitav kuivõrd autentne platonism oli nö.- "dualistlik" ja kuivõrd on säärast tõlgendust rõhutanud hilisemad -- Plotinos näiteks ja muidugi kogu see kristlaste kogukond.

Jyri Vuorinen: Plotinose järgi sõltub nii mitmetahulise kui ka ühtse olevuse ilu sellest, et kas see olevus on idee taoline; ideede kõrgem tõelisus ostekui kumab või särab läbi selle. Idee on jagamatu tervik, ja kui asine objekt muutub idee taoliseks, tuleb ka sellest ühtne tervik: “/.../ kogu selle maailma ilu sünnib samasusest ideedega. /.../ Inetu ese on midagi mida selle vorm täielikult valitseda ei suuda, milles mateeria täielikult ei vormu idee sarnaseks. Idee tungib objekti, rühmitab ja korrastab erinevad osad ühtsuseks, kogub segaduse koostööks, teeb osadest harmoonilise terviku. Idee on terviklikkus, ja see, mida see kujundab, sel tuleb muutuda ühtsuseks sel määral kui see mitmekesisusele on võimalik. Ilu hakkab paiknema selles, mis nõnda on kokku kogutud, nii osades kui ka tervikus.”³⁴

Jyri Vuorinen: „Plotinos mõtiskles, millised asjad võivad olla ilusad. Antiikajal räägiti üldiselt loomuse ja hinge ilust, ja nõnda teeb ka Plotinos: “Ilu kuulub peamiselt nägemise valdkonda, aga on olemas ka kuuldavat ilu, nagu mõndades sõnaühendites ja kogu muusikas, kuna meelodiad ja rütmid on kaunid. Ja aistingulisest valdkonnast kõrgemale tõusev meel tajub ilu käitumises, tegudes, loomuses ja mõistuse pürgimustes, ja ilu on ka hüvedes.”³⁵ Antiigi kreeklaste ilu tähistav termin ´kalos´ oli märkimisväärselt laiatähenduslik. Ei ole siiski endastmõistetav, et hüvede ilust kõnelemine tähendas Plotinose puhul vaid moraalset väärtust. Selle juures on ka esteetiline rõhuasetus. Plotinos on just kõnelnud eriliste hüveliste loomuomaduste ilust ja küsib siis: “Kõiki neid me imetelme ja armastame, aga miks nimetada neid kauniks? Need on olemas ja ilmnevad meile. See, kes neid näeb, peab tunnistama, et neil on olemasolemise tõelisus, ja kas ei ole tõsiolemine tõeliselt ilus? /.../ mis on see otsekui valguse sära, mis ümbritseb kõikke hüvelist?”³⁶

Kas Platonil ei olnud rohkemini seost hoopiski tollaste nn. müsteeriumi usunditega või siis eleaatlike mõtlejatega, olgu siia või Herakleitos näiteks. Säärast arusaama näib muuseas kinnitavat sagedane paradoksi viljelemine, kõnelemise teatud irooniline alatoon, isegi see "moraliseeriv" suunitletus näiks nagu vihjavad teatud sofistlik-müstifitseerivale lähenemisele, võib-olla, et ka siiski mitte.

Teisalt: Platon ju ei eristanud nö.- "idealistlikult" immateriaalset asisest reaalsusest (siia muide ka "hinged" ja "vaimud", jms. ) Pigem oli ideede eraldi asetsev maailm nõnda totaalselt kogu adutavale realiteedile vastanduma seatud, et isegi sõna: transtsendentsus ei näiks kui siinpuhul "täpselt osutavat". "Too tõeliselt ühtne olev" ('to ontos on') oleks kui "metafüüsiline reaalsus" või igaveste ideede maailm, võis olla nö.- "originaalseks panuseks" eleaatide 'arche'i otsingute jätkamisel, tõsi küll, "veidi edasi-arendatud" ehk siis pisult "üldistatud" kujul. Siia võrdluseks või Parmenidese igipüsiv ja muutumatu 'olemine',-- so.- igavene, püsiv, muutumatu; midagi mis tunnetatav vaid mõistuse kaudu.³⁷

On muidugi ka võimalik, et siinpuhul oli antud juhul oli lihtsalt tegemist "varajase platonistiga", samas ei saa siin välistada ka võimalikku eksimust ajaloolise tõe vastu, kuna on ju üldiselt teada, et Sokrates ja tema järgi ka Platon olid täiesti originaalsed mõtlejad omaette.

Ja siis veel too "jumalate-salgaja" Anaxagoras, -- sokraatilise kk. "laenud" temalt on enam kui ilmsed. -- On mingi "mõistuslik suurus", millele omane "maailma kujundav" toime, niisiis -- immateriaalne mõistuslik antus nagu -- 'nous', mis siis kui "maailma kujundav ja korrastav printsiip".

Platonistlik tõlgendus sellest tundub kui pelgalt "poeetiline lisa" -- aineline maailm kui "tõelise" ehk ideaalse "peegeldus". Platoni hilisema perioodi nägemus 'arete'ist kui "maailma-mõistusest" vastab muidugi tema eelkäija arusaamale täpsemalt ja ilmselt väljendab sellega teatud küpsust Platoni "ideede" arenemises.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Platoni vaadete kujunemist ja tema hilisema filosoofilise süsteemi tähendust nii tollase aja kui ka hilisema tarvis, tuleks vahest enam seostada tollase (filosoofilise) mõtlemise üldise kontekstiga ja mitte niivõrd järgida väljakujunenud tava näha Sokratese tegelaskujus originaalsemat mõtlejat õhtumaises eelajaloos, hoolimata sellest, et tal juhtus olema väga kõneosav apologeet. Siinkohal sellega lõpetamisi, kuid Platoni fenomeni tähtsus ja tähendus on kõigiti ammendamatu temaatika.

Madis Liibek.

1 Platon. „Pidusöök. Sokratese apoloogia.“ Tallinn, 1985. „Eesti Raamat“. „Klassikalised lood.“ Kreeka k. tõlkinud: Astrid Kurismaa. Tõlgitud väljaandest: PLATON Opera omnia Vol. I-VIII Lipsiae, Sumptibus et typis C. Tauchnitii 1829-1850. Lk.: 5- 205. // „Symposion“, lk.: 5-127. // „Apologia“, lk.: 128-189. // Saateks: Jaan Unt. // Siin: lk. 7-22.

2 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). lk. 26-43.

3 Aristoteles. Politeia: 13.39b.

4 Jyri Vuorinen: “Estetiikan klassikoita”. “Suomalaisen Kirjallisuuden Seura”. Helsinki. Juva 1993; s. 9 – 414. Tsitaadid siin: lk. 24.

5 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S. 14.

6 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 49-71.

7 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S.24.

8 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S.24.

9 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 72-83.

10 Platon: „Valtio“/ „Politeia“ 596b, „Kharmides“ 389a-e.

11 Platon: „Timaios“ 28a-b. Tsitaadid: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid., lk. 39.

12 Platon: “Pidusöök” (“Symposion”). Lk. 89- 97.

13 Platon: „Ion“ 534c-d. Tsitaat ja viide raamtust: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 47.

14 Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 129-153.

15 Roger Osborne: “Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu.” Tallinn, 2008. Tõlkinud: Rein Turu. Lk.:5- 431. [“Civilization. A New History of the Western World”, (2006, Great Britain)] Siin: “Tsivilisatsioon...”, lk. 72.

16 Vrdl. Platon: „Parmenides“, Reclam Verlag, 1984. S.141-215 // Siin: §3 lk. 128-29. & §4-5, lk. 131

17 Vrdl. Plato: „Parmenides“, Ibid. §8 lk. 135-36 & §13, lk. 142

18 PLATON: "Phaidros oder vom Schönen", „Reclam“, Leipzig, 1953, S. 25.

19 R. Osborne: “Tsivilisatsioon...”, lk. 69.

20 Platon: “Sokratese apoloogia” (“Apologia”). Lk. 155-174.

21 Romain Rolland: „Viede Beethoven“. („Beethoveni elu“.) Tallinn, 1970. „Eesti Raamat“. Tõlkinud: Johannes Semper. Biograafiline sari. Lk.: 5-79. C: Paris, 1964. Siin: lk. 7-24.

22 Aristoteles: „Metafysiikka“ 1078a-b.

23 Aristoteles „Runousoppi“ / „Poetica“: 7.1450b-1451s. Kaks viimast viidet J. Vuorinen:

„Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 58.

24 R. Osborne: “Tsivilistastioon...”, Ibid., lk. 74, 76.

25 K. Jaspers "Die grossen Philosophen", 1. Bd. „Piper“/ München-Zürich, 1988 (1957), S. 7-967 Sealt: "Die fortzeugenden Gründer des Philosophierens"-- "Plato" , S. 234-319; lk.253 // -- Muuseas, see huvitav ütelus -- 'kindlus' igas mõeldavas situatsioonis, on laenatud Jaspersilt, kes omakorda väidab end olevat säärast välja-lugenud Platolt, kellel oleks sellega kui öeldud ära filosoofia päristiseim eesmärk ,täpsemini filosoofia 'funktsioon', à la: teotsemine vahetu efektiivsuse alusel ,mis (ka järgnevale teksti-harutamisele pisult vastukäivalt) avab uudseid suundi Plato üle mõtisklemisel ,olgu mainitud.

26 Elmar Salumaa: "Filosoofia ajalugu", 1. köide, "Antiikfilosoofia", Tallinn, 1992, lk.7-251, lk.66

27 Mõiste "teadmine" tähendab antud "platoonilises" kontekstis siis selget ja distinktset mõtlemist abstraktsete 'aioonide' vahendusel, mis ainsana ideede eraldiolevat ilma üldse aduda suudabki (Ideed Platol ongi ju kui "selgelt nähtud mõisted, kuigi tuleb rõhutada, et mitte vaid pelgad mõttelised abstraktsioonid vaid omavad kogu (ise-oma-sugust ) realiteeti tunnustatumalt tuttavama raamide väliselt ja millesse siis kogu see materiaalne ,ning isegi immateriaalne -- Kosmos suhtestub kui pelk " ära-tõmme " ehk koopia.)

28 Vrdl. nt. Plato: „Parmenides“, Ibid.: §25-26; §27, lk. 165-66.

29 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 252.

30Aristoteles: „Poetica“ 9.1451b. Viide ja tsitaat raamatust: J. Vuorinen: „Estetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 63-64.

31 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 263.

32 K. Jaspers: "Die grossen Philosophen", lk. 267.

33 Plotinose hilisem emanatsioonide tundub olevat lausa otsene " tõmmis" sellest aru-saamast, -- neoplatonismi hereesiaks kutsutud tõlgendus asendab ehk võrdsustab "hüvelisuse" idee "jumalaga", millest-kellest siis emaipatsiooni korras, -- lähtub kõik olemas-olev.

34 Plotinos: „Enneades“ 1. 6. 2. Viide ja tsitaat J. Vuorinen: „Esetetiikan klassikoita“, Ibid.,

lk. 86-87.

35 Poltinos: „Enneades“ 1. 6. 1., Vuorinen, Ibid. lk. 88-89.

36 Plotinos: „Enneades“ 1. 6. 5., Viide ja tsitaadid J. Vuorinen: „Esetetiikan klassikoita“, Ibid. lk. 88-89.

37 E. Salumaa: "Filosoofia ajalugu", lk.22.