Friedrich
W. Nietzsche:
„Zur Genealogie der Moral.“
(1.
Teil.)
“Moraali
genealoogiast. Pamflett.”
(Eessõna
ja 1. uurimus.)
Eessõna
1
Me
ei tunne teineteist, meie teadjad, me ei tunne iseennastki: sellel
peab olema põhjus. Me ei ole ennast otsinud, -- kuidas võikski
juhtuda, et me ühel päeval iseenda leiaksime
?
Täiesti õieti on öeldud: “kus asuvad teie asjad seal asub ka
teie süda”, meie
asjad on seal kus on meie teadmiste mesipuud. Me olema aina teel
sinnapoole, sündinud tiivuliste ja meekogujatena, meie südamete
mureks on õieti vaid üks asi -- tuua midagi ”koju”. Mis puutub
elusse üldiselt, nii nimetatud ”elamustesse” -- kelles meis on
selle tarvis isegi piisavalt tõsidust? Sellistes küsimustes ei ole
me, nii ma kardan, mitte kunagi õieti olnud ”asjaga seotud”:
meie südamed ei nimelt ei ole seal -- ega ka isegi mitte meie näod!
Pigemini nõnda nagu keegi jumalikult hajameelne ja iseenesesse
uppunud kelle kõrva kell on äsja kumisenud kogu võimsusega
kaksteist keskpäevast lööki ja kes siis ühtäkki virgub ja küsib
iseeneselt: “palju see õieti lõi?”, nii meiegi hõõrume
teinekord tagantjärele
oma kõrvu ja küsime täiesti hämmastunult, täiesti hämmingus
olevana: mida me õieti saime kogeda? Ja veelgi enam: kes me õieti
oleme
?
Ja loeme tagantjärele üles nagu öeldakse kõik oma elamused, oma
elu, oma olemist
värvivad kaksteist kellalööki – ja oh häda! eksime oma
loenduses… Me nimelt jääme vältimatul kombel iseenesele
võõraiks, me ei mõista iseennast, meil tuleb
iseendis eksida, meile kuulub igavesteks aegadeks lause ”Igaüks
on iseendale kaugeim” -- iseendi arvates me ei ole ”teadjad”….
2
Minu
mõte moraalsete eelarvamuste algupärast
-- kuna just sellest on siinse probleeme tõstatavas kirjutises
küsimus -- sai esimese, piiratud ja ajutise väljenduse
aforismikogus mille nimi on ”Menschliches, Allzumenschliches. Ein
Buch für freie Geister.” Selle kirjutamine algas Sorrentos ühel
talvel mil mul lubati peatuda nagu peatub rändaja ja vaadelda avarat
ja ohtliku maad läbi mille minu hing oli senini rännanud. See
toimus talvel 1876-77; mõtted ise olid vanemad. Peamiselt olid need
samad mida jällegi toon esile siinseteski uurimustes: lootkem, et
pikk vaheaeg on teinud neile head, et need on muutunud küpsemaks,
kirkamaks, jõulisemaks, täielikumaks! Aga see,
et ma veelgi neist kinni hoian, see, et need ise on senini püsinud
järjest tugevamini koos, isegi veel kasvanud üha tugevamini kinni
teineteise külge, lahutamatult, tugevdab minu rõõmsat lootust
sellesse et need ei olegi algselt sündinud minus teineteisest
erinevatena, mitte nii kuidas satub, mitte eri lähteist vaid ühisest
juurestikust, sügavuses määravast, üha kindlamat keelt
kõnelevast, üha kindlamaid nõudmisi esitavast teadmise
alustahtest.
. Vaid see nagu näha sobib filosoofidele. Meil ei ole õigust olla
mingiski kohas erilistena: me ei saa eraldi eksida ega eraldi püüelda
tõe poole. Vastupidi: sama vältimatult kui puu kannab vilju
võrsuvad meist mõtted, väärtused, jaatused ja eitused, kahtlused
ja küsimused -- kõik teineteise sugulastena ja omavahel
suhtestatult, kõik ühe tahtmise, ühe tervise, ühe päikese
tõestuseina. -- Kas maitsevad need ka teile need meie viljad? --
Aga see ometi ei liiguta puid! See ometi ei puuduta meid,
meid filosoofe…
3
Minule
omane kahtlus mida ma meelsasti ei tunnista -- see on suunatud nimelt
moraali poole, kõike mida siiani on maa peal pühitsetud moraalina
-- kahtlus, mis tõusis minu elus esile nii varakult, nii
kutsumatult, nii vastupandamatult, nii suures vastuolus ümbritsevaga,
elueaga, eesmärgiga, päritoluga et mul oleks peaaegu õigus
nimetada seda “oma a prioriks”, -- see peatas sunnitultki nii
minu uudishimu kui ka kahtlusedki varakult küsimuse juurde mis on
õieti meis peituva hea ja kurja algupära.
Kurja algupära probleem vaevas mind tõsiselt juba poisikeseeas,
kolmeteistkümneaastaselt, eas, mil inimesel on südames ”pooleldi
lapsemänge, pooleldi Jumalat” ma omistasin sellele probleemile oma
esimese kirjandusliku lapsemängu, esimese filosoofilise
kordusülesande -- ja toonasest probleemi ”lahendusest” jällegi
nagu ka kohane ongi andsin au Jumalale ja tegin temast kahe kurja
isa.
Kas nõuab minu ”a priori” minult just seda?
see uus ebamoraalne või vähemasti immoraalne ”a priori” ja
selle kaudu kõnelev antikantiaan, nii mõistatuslik ”kategooriline
imperatiiv” mida olen sealt alates üha enam kuulnud ja mitte vaid
kuulnud?… Õnneks õppisin õigeaegselt eristama teoloogilise
eelarvamuse moraalsest ja ei otsinud enam kurja algupära maailma
tagant.
Mingil määral ajaloolist ja filoloogilist haridust ja lisaks veel
ka kaasasündinud eritlev vaist psühholoogilistes küsimustes
üldiselt muutis probleemi peagi teiseks: milliste elutingimuste
valitsedes lõi inimene väärtushinnangud hea ja kuri?
ja mis väärtus neil endil on?
Kas on need siiamaani takistanud või edendanud inimese kulgemist?
Kas on need elu hädaolukorra, vaesumise, mandumise märgid? Või
saab nendest vastupidi ilmseks elu täielikkus, jõud, tahe, selle
julgus, selle usaldatavaus, selle tulevik? -- Sellele leidsin ma ja
julgesin isekeskis anda erinevaid vastuseid, ma jagasin eraldi aegu,
rahvaid, indiviidide väärtustasandeid, spetsialiseerisin oma
probleemi, vastustest sugenes aina uusi küsimusi, uurimusi, oletusi,
tõenäosusi kuni mul viimaks oli oma maa, oma põhi, kogu vaikselt
kasvav õitsev maailm, otsekui salajasi aedu milledest kellelgi ei
saanud aimugi olla… Oh, kui õnnelikud
me olemegi, me teadjad, kui vaid oskame piisavalt kaua vaikida !…
4
Esimese
tõuke tooda kuuldavale midagi moraali algupära puudutavaist
hüpoteesidest andis mulle selge, puhas, tark ja samas targutav
raamatukene kus kohtasin esimest korda adutavana seda nuripidist ja
loomuvastast viisi sõlmida omavahel genealoogilisi hüpoteese,
tegelikult säärasena inglise
kombe: see tõmbas mind enda poole jõuga mis on omane kõigele
vastandlikule, antipoodsele. Raamatukese nimi oli ”Der Ursprung
der moralischen Empfindungen”, ja selle autoriks doktor Paul Rée,
selle ilmumisaastaks 1877. Ma ei ole vahest mitte kunagi lugenud
midagi millesse oleksin suhtunud nii eitavalt kui sellesse
raamatusse, lause lauselt, järelduselt järeldusele kuid ilma
igasorti meelepaha või kannatamatust tundmata. Eelpoolmainitud
teoses milles tollal viitasin sobivates ja sobimatutel võimalustel
tolle raamatu väitmistele, -- mitte et neid kummutada -- mida hoolin
ma kummutamisest! -- vaid nõnda nagu positiivsel hingel tuleb aina
asetada ebatõenäolisuste asemele midagi tõenäolisemat, teatud
juhtudel eksituste asemele teine eksitus. Siis ma nagu öeldud tõin
esimest korda päevavalgusele algupärahüpoteesid milledele siinsed
uurimused on pühendatud, oskamatult, seda ei soovi ma sugugi enesele
salata, veelgi enam sunnitult, veel ilma oma keelt valdamata, mis on
olnud vajalikuks nende omade asjade väljendamisel, sageli tagasi
põrkudes ja kaheldes. Võrreldatagu üksikasjalikult mida ütlen oma
teoses ”Menschliches, Allzumenschliches” hea ja kurja kahetisest
eelajaloost (nimelt sellest kuidas need on pärit siis kas ülikute
või orjade hulhgast); samuti askeetliku moraali väärtusest ja
algupärast; samuti ”kombe kombekusest”, moraali palju vanemast
ja algupärasemast liigist mis erineb äärmiseltki toto coelo
altruistlikust, inimsõbralikust hindamisviisist (mida dok. Rée
nagu kõik inglise moraaligenealoogid peavad tegelikuna moraali
hindamisviiskis); samuti see mida ütlesin oma raamatutes ”Der
Wanderer und sein Schatten” ja ”Morgenröte im Aufgang”
õigustatavuse algupärast, õiglusekohasust käsitledes üldjoontes
samavõimsate suuruste vaheliseks tasanduseks (tasakaal kõikide
kokkulepete, seega ka kogu õigustatavuse eeldusena); samuti
raamatus ”Der Wanderer und sein Sachatten” karistuse algupärast,
karistuse mille tähtsaim ja tegelikum eesmärk ei ole mitte terror
(nii nagu dok. Rée arvab: -- vastupidi see on saanud selle ülesande
teatavates tingimustes, ja alati teiseväärtuslikuna, muule
lisanduvana).
5
Õieti
oli mul toona südameasjaks palju tähtsamatki kui enesele kuuluvad
või võõrad hüpoteesid moraali algupärast (või, täpsustamisi:
viimatimainitu vaid teatava eesmärgi nimel milleni pääsemise
vahendiks see muude vahendite kõrval on). Minu jaoks oli küsimuse
alla seatud moraali väärtus
-- ja selle asja pidin ma selgitama välja pea üksinda koos oma
suure õpetaja Schopenhaueriga kelle poole see raamat, selle raamatu
kirglikkus ja salajane vastuolulisus pöördub (kuna ka see raamat on
”pamfeltt”). Küsimuse all olid eriti ”ebaisekus”
kaastunde-, enesesalgamise- ja eneseohverdusetungide väärtus mida
just Schopenhauer oli üle kullanud, jumalikustanud ja
teistpoolsustanud nii kaua, et need jäid talle viimaks kui
”väärtusteks omaette” milledele toetudes ta suhtestus
eitavalt
elusse, ja ka iseendasse. Aga just vastu neid
vaiste rääkis minu üha põhimõttelisem kahtlus, üha sügavamale
tungiv skeptilisus! Just siin nägin inmsuse suurt
ohtu, ülimat ahvatlust ja veetlust -- kuhu? Ei-kuhugi? -- just siin
nägin ma lõpu algust, peatumist, tagasipöörduvat väsimust, nägin
tahet pöörduvat elu vastu,
viimast haigust teatavat hellalt ja raskemeelselt oma tulekust,
mõistsin üha laiemale levivat kaastunde-moraali mis valdas
filosoofegi ja muutis nad haigeks, kohutavamaiks sümptomiks, selle
kõverteeks uue budismi poole? Euroopaliku budismi poole? --
nihilismini?
… See filosoofide uueaegne kaastunde pooldamine ja ülehindamine on
nimelt midagi uut: just kaastunde väärtusetusest
on filosoofid siiani olnud ühel meelel. Mainin vaid Platonit,
Spinozat, La Rochefoucaulti ja Kanti, nelja võimalikult erinevat
hinge, aga täiesti üksmeelel olevaid ühes küsimuses: kaastunde
põlastamises. --
6
See
kaastunde ja kaastunde-moraali väärtuse probleem (mina olen
kaasaegse häbeliku tunnete heldimuse vastustaja) näib olevat
peaaegu erandlik nähtumus, iseenda küsimärk; aga kes sellesse kord
juba takerdub õpib küsima, temaga juhtub samuti nagu minuga: ääretu
uus vaateväli avardub tema ees, paljutõotav võimalikkus valdab
teda kui pööritustunne, kõikvõimalik kahtlemine, kahtlus, hirm
tormab esile, usk moraali, kogu moraali kõigub -- viimaks saab
kuuldavaks uus nõudmine. Öelgem see ka välja, see uus
nõudmine:
me vajame moraalsete väärtuste kriitikat,
nende väärtuste väärtus ise tuleb kord teha küsitavaks
-- ja selleks vajatakse teadmisi eeldustest ja oludest milledes need
on esile kasvanud, milledele allutatuina need on arenenud ja muutunud
(moraali tulemusena, süptomina, maskina, Tartuffe-laadina,
haigusena, väärtõlgendusena; aga samuti ka moraali põhjusena,
parandamisviisina, erutusainena, takistusena , mürgina); sellist
teadmist senini pole olnud ega seda ole ka soovitud saavutada. Nende
“väärtuste” väärtust võeti millegi iseenesestmõistetavana,
tõsiasjana, võimetuna muuta neid küsitavaks, siia maani on vähegi
kõhklemata vaadatud “head” olevat kõrgema väärtusega kui
“kurja”, enim väärtuslikuks kuna see on edendav, kasulik,
tarviline inimestele üldiselt (inimese tulevik kaasa arvestatuna).
Mis aga siis kui tõde oleks vastupidine? Mis siis kui “heas”
sisaldub taandumuslik sümptom ja oht, veetlus, mürk, narcoticum
mille tulemusena tänapäev elaks kui tuleviku
arvelt ?
Vahest küll mugavamalt ja ohutumalt kuid ka madalama stiili
kohaselt, alamväärtuslikult? … Nõnda, et just moraal oleks
süüdlaseks kui see ei võimalda inimese põhipildi suurimat
võimsust ja sära
kunagi saavutada? Nõnda et just moraal oleks kui ohtude ohuks? …
7
Piisab
kui ütlen et mul endalgi oli, siis kui see vaatväli avanes, täielik
põhjus otsida õpetatuid, julgeid ja töökaid kaaslasi (ma otsin
neid veelgi). Ülesandeks on rännata moraali -- tegelikult olemas
olevasse, tegelikult elatud moraali -- ääretult suurde, kauge ja
vägagi varjatud maa ühest servast teise, rännata meeles vaid
pelgalt uued küsimused ja peas omal moel kui uued silmad: ja kas ei
tähenda see peaaegu sama kui et see maa on kõigepealt üles
leitav?
Kui ma siis mõtlesin mainitud doktor Réed teiste kõrval siis
juhtus see seetõttu et uskusin täiesti kindlalt, et tema küsimused
sellistena nagu nad olid, peaksid teada sundima võtma omaks õigema
metoodika saavutamaks ka vastuseid. Kas ma olen selles pettunud? Igal
juhul tahtsin suunata sellise terava ja objektiivse pilgu õigemasse
suunda, fikseerida see
moraali
tegeliku ajaloo
külge ja hoiatada teda veel õigeaegselt sinisesse avarusse
eksivatest inglise hüpoteeside paeladesse sattumast. On päevselge
mis värv peab olema moraali-genealoogidele sada korda tähtsam kui
just sinine: nimelt hall,
teiste sõnadega aktimappide värv, tegelikult adutava, tegelikult
olemas oleva, otsesõnu inimese moraalse mineviku pikk,
raskestitõlgendatav hieroglüüf-kirjutis tervikuna! -- Seda
dok. Rée ei teadnud; aga ta oli lugenud Darwinit ja nõnda annavad
tema hüpoteesides teineteisele kenasti ja mitte mingil moel
huvitunult kätt Darwini metsaline ja kõige nüüdisaegsem
moraalisoosik mis “enam ei hammusta”, viimasenamainitud ilmed
väljendavad teatavat heatoonilist ja peent huvitamatust millesse on
segunenud veel veidi pessimismi, väsimust: otsekui enam õieti
esmalt kui ei tarvitsekski võtta kõiki neid asju -- moraali
probleeme -- nii tõsiselt. Mulle näib vastupidi just nõnda kui ei
olekski mingeid asju mida õigustatumalt tuleks
võtta tõsiselt; sellesse vajadusse kuulub näiteks see, et kunagi
kord on võimalik võtta neid ka kergelt.
Kergus nimelt või kasutades oma keelt rõõmus
teadus --
on tasuks: tasu pika, söaka, tööka ja maa-aluse tõsiduse eest mis
muidugi ei ole mitte igaühe asjaks. Aga sel päeval kui kogu
südamest ütleme: “edasi! ka meie vana moraal kuulub komöödiasse!”
oleme leidnud “hinge saatuse” dionüüsoslikku draama tarvis uue
joone ja võimaluse -- ja ta kasutab seda kindlasti oma kasuks, tema,
meie olemasolemise suur vana igavene komöödialavastaja! …
8
--
Kui see raamat jääb kellelegi arusaamatuks ja osutub
raskestimõistetavalt kuuldavaks ei ole selle süü minu arvates
ilmtingimata minus. See raamat on kõigiti selge kui eeldatakse nagu
mina eeldan et on esmalt loetud ka minu varasemaid teoseid ega ole
seejuures kardetud ka väikest vaevanägemist: minu raamatutele
tõesti ka ei pääse kergesti ligi. Mis puutub näiteks
“Zarathusrasse” siis ei loe ma selle tundjaks kedagi keda iga
seal leiduv sõna ei ole kunagi sügavalt haavanud ja vahel ka
sügavalt rõõmustanud: alles siis nimelt saab ta nautida
eelisõigust et pääseb auväärselt osaliseks halküoonsesse
elementi millest see teos on sündinud, selle päikeselisse
kirkusesse, kaugusesse, avarusse ja kindlusse. Teistel puhkudel
valmistab aforistlik vorm raskusi, see tuleneb sellest et seda vormi
ei võeta nüüdsel ajal piisavalt
tõsiselt.
Korralikult pitserdatud ja metalli valatud aforism ei ole veel
“seletatud” kui see loetud on; siis peab vastupidi alles algama
selle tõlgendamine
milleks on tarviline tõlgendamisoskus. Antud raamatu kolmandas
uurimuses pakun näite sellest mida sellistel puhkudel nimetan
“tõlgendamiseks”: selle uurimuse alguses on aforism ja uurimus
ise on selle seletuseks. Sellise lugemise kunsti
harjutamiseks vajatakse muidugi ennekõike midagi mis nüüdisajal on
just võimalikult unustusse vajunud -- ja seetõttu kulub veel aegu
enne kui minu teosed muutuvad “loetavaiks”-- midagi mille tarvis
peaks olema pigemini lehm ja mitte “nüüdisaegne inimene”:
mäletsemist...
Sils-Maria,
Ülem-Engadin, juulis 1887.
ESIMENE
UURIMUS:
“Hea
ja kuri”, “hea ja halb.”
1
Need
inglise psühholoogid, keda tuleb ka kiita ainsa ürituse eest
selgitada välja moraali sünniajalugu -- nad ise on meile tegelikult
tõeliseks mõistatuseks; ja ma tunnistan et nad on just seetõttu,
ilmnenud mõistatustena, olemuslikult paremad kui nende teosed -- nad
on ise huvitavad!
Need inglise psühholoogid -- mida nad õieti tahavad? Nad on alati
nagu võib täheldada kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt sama
töö kallal, nimelt lükkamas esile meie seesmise maailma partie
honteuset,
häbiväärset külge ja otsimas mõjuvat, suunavat, arengule
otsustavalt mõjuvat just sealt kust inimese mõistuslik uhkus seda
kõige vähem tahaks
seda leida (näiteks harjumuse vis
inertiaest,
püsivusjõust või mittemäletamisest või pimedast ja juhuslikust
ideede mehhaanikast või kusagilt puhtalt passiivsest, automaatsest,
refleksitaolisest, molekulaarsest ja võrdlemisi rumalast) -- mis
õieti ajab neid psühholooge alati just sellesse
suunda?
Kas on see salalik, ilge, alamõõduline, enesele vahest tunnistamatu
vaist? Või vahest pessimistlik kahtlus, pettunute, süngeks
muutunute, mürgiseks ja roheliseks muutunute idealistide oletamine?
Või kristluse (ja Platoni) vastu suunatud väike maa-alune
vihameelsus ja riid mis vahest ei ole pääsenud isegi üle
teadvustatuse künnise? Või otseselt himur meeldumus sellesse mis
olemasolemises on kummastav, valulikult paradoksaalne, kaheldatavat
ja mõttetut? Või, viimaks ehk -- veidi kõike, veidi odavust,
veidi süngestumist, veidi antikritlikkust, veidi kõdi ja
pipravajadust? … Aga mulle öeldakse et nad on lihtsalt vanad
külmad igavusttekitavad konnad kes roomavad ja hüplevad inimese
ümber, tema sisemusse, otsekui oleksid nad oma õiges elemendis,
nimelt põrmus.
Ma kuulan seda vastu tahtmist, ei usu isegi sellesse; ja kui on luba
loota seal kus seda kindlalt teada ei või ma loodan kogu hingest et
nende olukord on vastupidine, et need hingeuurijad ja mikroskoopikud
on oma peamises julged ja uhked loomad kes suudavad endale hoida nii
oma südamed kui ka vaevad ja on kasvatanud endid ohverdamaks tõele
kõik loodetava, igale
tõele, ebameeldivale, vastumeelsele, inetule, vastikule,
ebakristlikule, ebamoraalsele tõele… Selliseid tõdesid nimelt
leidub. --
2
Seega
kogu au headele hingedele mis võivad valitseda nois moraali
ajaloolastes! Aga kindel on kahjuks et neis puudub tegelik ajaloo
vaim,
et just kõik ajaloo head hinged on nad hätta jätnud! Nad mõtlevad,
eranditult nii nagu juba kord on kõigi vanade filosoofide komme
alusteni
eba-ajalooliselt: selles ei ole kahtlustki. Nende moraaligenealoogia
küündimatus ilmneb kohe algusest peale kui on ülesandeks selgitada
“hea” mõiste ja hinnangu algupära. “Algselt” --nii nad
otsustavad -- on ebaisekaid tegusid kiitnud ja headeks nimetanud need
kellele need olid tehtud, siis need kellele need olid kasulikud;
hiljem on selle heakskiidu algupära unustatud
ja
ebaisekad teod on lihtsalt sel põhjusel tundunud üha headena et
neid harjumuse
sunnil
on alati headeks kiidetud -- otsekui need oleksid ise-enesest midagi
head. On kerge märgata: see deduktsioon sisaldab kõiki inglise
psühholoogi-indiosünkraasi tüüpilised jooned, -- meil on
“kasulikkus”, “unustamine”, “harjumus” ja lõpuks
“eksitus”, kõik andmas alust hinnangule mille üle kõrgem
inimene on siiani olnud uhke kui teatud inimesele üldiselt kuuluvast
eelisõigusest. See uhkus tuleb
alandlikuks muuta,
see hinnang muuta väärtusetuks: on see õnnestunud? … Minu
arvates on esmalt ilmselge et see teooria otsib “hea” mõiste
tegelikku sünnipesakest valest kohast ja asetab selle valesti:
hinnang “hea” ei
tulene
nendest kellele on “head” tehtud! Vastupidi on tegelikult “head”,
siis ülimuslikud, võimsad, kõrgemal positsioonil olevad ja
suuremeelsed tundnud ja määratlenud ise-endid ja oma tundmused
headeks, nimelt kõrgemaks kõigest viletsast, madalameelsest,
odavast ja alamlikkuse vastandina. Sellest distantsi
paatosest
on nad esmalt võtnud endile õiguse luua väärtusi, pitserdada
väärtustele nimetusi: mida hoolivad nemad kasulikkusest!
Kasulikkuse-vaatenurk on just sellise ülimuslikke väärtushinnanguid
järjestava, väärtushinnanguid rõhutava väärtushinnangute kuuma
esilekerkimisega võrreldes ühtmoodi võõras ja sobimatu kui vähe
ka võimalikki: siit nagu näha on tunne saavutanud alama
temperatuuri vastandpunkti mida iga rehkendav tarkus, iga
kasulikkuse-kalküül eeldab -- ja mitte korraks, mitte vaid
erandlikuks hetkeks vaid püsivalt. Ülimuslikkus ja distantsi
paatos, on nagu öeldud, kõrgema ja valitseva liigi kestev ja
valitsev ühis- ja põhitundmus selle suhtestumises alamasse liiki,
sellesse mis paikneb “madalal” -- see on “hea” ja “halva”
vastandlikkuse algupära. (Isandaõigus nimeandmisel ulatub nii
kaugele et oleks põhjust proovida ka keele enda algupära
valitsejate võimuväljenduseks pidada: nad ütlevad “see
on
see ja see”, nad märgistavad iga olendi ja juhtumise kunaski
häälekalt ja vallutavad selle sel kombel endale.) Sellest
algupärast ilmneb et sõna “hea” ei liitu üldsegi algselt
vältimatul kombel “ebaisekate” tegudega nõnda nagu need
moraaligenealoogid ebausklikult arvavad. Vastupidi: alles
aristokraatlike väärtushinnangute taandudes
juhtus et kogu see vastandamine “isekas”–“ebaisekas” üha
enam tungib inimese enesetunnetusse, seal pääseb kasutades oma
keelt karjavaim
ennast väljendama (ja saab ka sõnadeks).
Ja ka siis kestab veel kaua aega enne kui see vaist muutub sel määral
valitsevaks et moraalne hinnangulisus kord takerdub ja peatub
vastandpaaridesse (nii nagu näiteks meie aja Euroopas: meie aega
valitseb eelarvamus mille kohaselt “moraalne”, “ebaisekas”,
“désintéressé”, hoolimatus on samaväärtuslikud mõisted juba
“pähekargava” ja peahaiguse mõjul).
3
Aga
teiseks: kui ka jäetakse koguni tähelepanu alt välja
“hea”-väärtushinnangu sünnihüpoteesi ajalooline kestmatus,
selliselgi juhul vaevab hüpoteesi ennast seesmine psühholoogiline
vastuolu. Ebaiseka teo kasulikkus on väidetavalt sellele osaks
langeva kiituse algupäraks ja see algupära on väidetavalt
unustatud
:
ja kuidas see unustamine on isegi võimalik
?
Kas on sellised teod vahest kunagi lakanud olemast kasulikud? Kõike
muud: kasulikkus vastupidiselt on olnud kõikidel aegadel igapäevane
kogemus, siis midagi mida on lakkamatult, üha uuesti rõhutatud;
selle asemel et see oleks kadunud teadvustatusest, muutunud
unustatuks see oleks pidanud joonistuma teadvustatusse üha
selgemini. Ja kui palju mõistlikum (aga siiski mitte tõele
vastavam) ongi vastupidine teooria mida näiteks Herbert Spencer
esindab; tema meelest mõiste “hea” on oma peamises sama kui
“kasulik”, “eesmärgikohane” nii et inimsugu on väidetavalt
hinnangutesse “hea” ja “halb” koondanud
ja kinnistanud just unustamatud
ja ununematud
kogemused kasulikkusest-eesmärgipärasusest ja kahjulikkusest,
eba-eesmärgipärasusest. Hea on selle teooria kohaselt see mis on
ammustest aegadest osutunud kasulikuks: nii see saab “mida suuremal
määral väärtuslikuna”, iseenesest väärtuslikuna” nõuda
endale pädevust. Seegi seletusviis on nagu öeldud väär, aga
seletus on ometigi iseenesest mõistlik ja psühholoogiliselt kestev.
--
4
--
Õigele teele juhatas mind küsimus mida õieti eri keelte
märgistatud “hea” mõisted etümoloogiliselt tähendavad: siis
märkasin et kõik need on otseselt pärit samast tähenduse
muutusest, et kõigil on põhimõisteks klassikuuluvust tähistav
“ülimuslik”, “õlis” ja et sellest areneb vältimatult
“hea”, “hingelt ülimusliku”, “õilsa”, “hingelt
kõrge”, “hingeliselt eelisõigustatu” tähenduses; ja selle
arengu kõrval alati samasuunalisena toimuv teine areng mis saab
“viletsa”, ”rahvaliku”, “madala” ja lõpuks muutuma halva
mõisteks. Selgeim tõestus viimatimainitust on saksa sõna
“schlecht”, “halb” mis on täiesti sama sõna kui “schlicht”
-- võrdle sõnu “schlechtweg”, “schlechterdings” -- ja
tähendas algselt vähenõudlikku tavalist meest, veel ilma
kahtlusealuseks saava viltuvaatmiseta, lihtsalt ülimuslikkuse
vastandit. Umbes kolmekümneaastase sõja aegu, seega õige hiljuti
muutub tähendus nüüdisaegseks. -- See näib minu meelest
moraaligenealoogide poolelt põhitaipamisena; selle leidmine nii
hilja tuleneb sellest et nüüdismaailmas demokraatlik eelarvamus
mõjub takistavalt kõigesse sünnipära puudutavatesse küsimustesse.
Ja nõnda toimub ka loodusteaduste ja füsioloogia näivalt kõikse
objektiivsemas valdkonnas, mida siin mainitagu vaid möödaminnes.
Aga tuntud Buckle juhtum näitab millist ilget toimet see eelarvamus
võib põhjustada enne kõike moraalile ja ajaloole kui see kord on
jõudnud muutuda vihaks; nüüdisaegse hinge pelbeilikus mis tuleneb
Inglismaalt murdis sellega taas kord esile kodusel maakamaral,
kiivalt nagu vulkaani laavavoog ja kasutab liigsoolatud, liigselt
häälekat odavat kaunikõnelisust mis on siiamaani olnud kõikide
vulkaanide kõneviisiks. --
5
Oma
probleemist taas, mida võib heal põhjusel nimetada tasaseks
probleemiks ja mis käändub valikuliselt vaid mõningate kõrvade
poole, on õige huvitav tõdeda et neist sõnadest ja juurtest mis
tähistavad “head” paljuski veel kostub peamine sõnum millede
varal ülimuslikud just tundsid end olevat kõrgema klassi inimesed.
Nad võisid tõesti nimetada ennast oma suurema võimuga
“võimsateks”, “isandateks”, “käskijateks” või selle
eelisasendi nähtavaima märgi järgi näiteks ka “rikkaiks”,
“omanikeks” (seda tähendab “arya” ja vastav sõna iraani ja
slaavi keeltes). Aga ka
tüüpiliste loomuomaduste
kohaselt: ja just see juhtum meid nüüd huvitab. Nad ütlesid
näiteks end olevat “tõejärgijad”, enne teisi kreeka aadel
kellede ruuporiks oli Megaro luuletaja Theognis. Sellesse tähendusse
on fikseeritud sõna eoflos (?)
tähendab algselt inimest kes on,
on reaalne, tõeline, tõestiolev; nõnda subjektiivsesse suunda
tõesti tõsiolevana: siin mõiste teisenemise ajajärgul saab
sellest aadlike isiku- ja tunnussõna ja see hakkab seekord tähistama
“aadliku” erinevana tavalisest valelikust mehest sellisena nagu
Theognis teda võtab ja kirjeldab -- kuni sõna aadellikkuse
murenemise järel jääb tähendama hingelist noblessi ja muutub omal
kombel küpseks ja magusaks. Sõnas xaxos (?) samuti kui sõnas
deilos (?) (pelbei; vastand agafos´ile
(?))
on allajoonitud argust: sellest ehk saadakse vihje selle kohta mis
suunast tuleb otsida mitmetitõlgendatava agafos-sõna (?)
etümoloogiat. Ladina “malus” (mille kõrvale asetan kreeka
sõna melas (?) võiks tähendada tavalist meest tõmmuna, enne kõike
mustajuukselisena (“hic niger est --“), Itaaliamaa aarjalastele
eelnenud asukat kes eraldus valitsevaks pääsenud blondist, nimelt
aarja vallutajarassist kõige selgemini oma värvuse poolest;
vähemalt on gaeli keel mulle pakkunud täiesti vastava juhtumi --
fin (näiteks nimes Fin-Gal), aadlikuid tähistav sõna, lõpuks ka
hea, õilis, puhas, algselt heledapäine tõmmude ja tumedapäiste
asukate vastandina. -- Keldid olid, olgu öeldud, nimelt just valge
rass; tehakse valesti kui asetatakse nimelt tumedajuukselise
rahvastiku jooned mida võib märgata Saksa hoolikalt koostatud
etnograafilistel kaartidel keltide algupära ja veresegunemisega
ühendusse nii nagu seda teeb veel ka Virchow; mainitud kohtades
tuleb pigem ilmseks Saksa eelaarja rahavastik. (Sarnane on peaaegu
kogu Euroopa olukord: alistatud rass on pääsenud siin peamises
esile tõusma ja võidule, selle rassi nahavärv, kolju lühidus, ehk
isegi intellektuaalsed ja sotsiaalsed vaistudki: kes tagab meile et
nüüdisaegne demokraatia, veelgi nüüdisaegsem anarhia ja
tõeliselt kogu Euroopa sotsialistidele ühine kalduvus
“kommunismiks”, kõige primitiivsemaks ühiskonnavormiks tähendab
oma alustelt lähtumisi määratut tagasilööki -- ja et ei
vallutaja- ja härrasrass, aarjalased, ei ole jõudmas
füsioloogiliseltki hävingu äärele?…) Ladina keele “bonus”-sõna
usun saavat tõlkida “sõduriks” eeldades et teen õieti kui
tuletan selle vanemast vormist “duonus” (võrdle “bellum =
“duellum” = “duen-lum”, kus see “duonus” minu arvates on
säilinud). “Bonus” siis riiu, kahevõitlusliku (duo) tülitsemise
mehena, sõdurina: siit nähtub mis muinasaegses Roomas oli mehe
jaoks “hüveline”. Ja siis saksa “Gut” – ega see tähenda
muud kui “der Göttliche”, jumalate soosse kuuluvat meest? Ja on
ju sama kui gootide rahvuse (algselt aadlikuid tähistav) nimetus?
Selle oletuse põhjendused ei kuulu siia. --
6
Sellest
reeglist, mille kohaselt poliitilise eelisõiguse mõiste muutub
alati hingelise eelisõiguse mõisteks, ei moodusta veel erandit
(kuigi annab põhjust eranditeks) see, et kõrgeim kast on samas ka
vaimulike kast ja soosib nõndamoodi üldise tähistusena määratlust
mis meenutab selle vaimulikke ülesandeid. Selles seoses esinevad
“puhas” ja “ebapuhas” esimest korda klassikuuluvusele
vastupidiste tunnusmärkidena, ja siingi algab “hea” ja “halva”
areng mis hiljem enam ei liitu klassikuuluvuse külge. Muidu on
põhjust märkida et neid “puhta” ja “ebapuhta” mõisteid ei
saa võtta algselt liiga sügavas, liiga laias, veel vähem
sümboolses tähenduses; vastupidi kõik vanade aegade inimsoo
mõisted on algselt mõistetud nii vaevaliselt, kohmakalt,
välispidiselt, ahtalt, vahetult ja eriti just ebapiltlikult
et meil on seda õige raske mõista. “Puhas” on algselt vaid
inimene kes ennast peseb ja keeldub nakkushaigusi põhjustavatest
toiduainetest, ei maga alamklassi räpase naisega, vihkab verd --
mitte rohkem, ei paljut rohkemat! Peamiselt ilmneb kogu vaimuliku
aristokraatia kogu põhilaadist teisalt ka tõesti, miks just selle
piirides hinnangulised vastandid on juba varakult võinud sisenduda
ja ja pingulduda ohtlikul kombel, ja nende mõjul on tõesti viimaks
süvendatud inimeste vahele kuristik millest üle isegi mitte ükski
vabamõtlejast Akhilleus ei või õudust tundmata hüpata. Sellises
vaimulikus aristokraatias ja nende tegevust järgivates -- üheltpoolt
mõtisklevates, teisalt plahvatuslikult tundmuslikes kommetes -- on
alati olnud midagi ebatervet; nende kommete tulemusena on kõikide
aegade pappe pea vältimatult kurnanud siseelundite haiglaslikus ja
nõrganärvilisus, aga samas see mida nad ise on välja mõelnud oma
haiglaslikkuse parandusvahendiks on, kas ei peakski ütlema, et see
on lõpuks mõjutegurina osutunud veel sada korda ohtlikumaks kui
haigus mille küüsist see pidi päästma? Inimkond ise veel põeb
pappide paranduslike naiivsuste järelmõjusid! Mõelgem vaid
mõningatele toiduvalikuile (liha vältimine), paastumine,
seksuaalelu vältimine, põgenemist “kõrbesse” (Weir Mitchelli
eraldumist, tõsi ilma sellele järgneva rasvumiskuurita ja
liigsöömiseta mis on tõhusam vahend kõikide askeetlike ideaalide
hüsteeria vastu); ja lisaks pappide kogu metafüüsika, aistingute
suhtes vaenulik, mädandav ja kaval, nende iseenese-hüpnotiseerimine
fakiiride ja brahmaanide kombel -- Brahman kasutatuna siis eksitavas
ja hullutavas mõttes -- ja lõplik, liigagi mõistetav, üldine
küllastumine radikaalparandusest, ei-kuhugile
(ehk Jumalsse: müstiline Jumalaga ühindumise igatsus on budistide
igatsus ei-kuhugile, nirvaanasse -- ja ei midagi enamat!). Pappides
muutub kõik ohtlikumaks, mitte ainult parandusvahendid ja -oskused
vaid ka uhkus, kättemaks, tervaarulisus, liiderlikkus, armastus,
võimuhimu, hüve, haigus; mõningase vaoshoitusega võiks isegi
teisalt lisada et alles selle olemuslikult
ohtliku
inimliku olemasolemise vormis, vaimulikul põhjal on inimene muutunud
huvitavaks loomaks, et alles seal on inimese hing saanud sügavust
sõna kõrgemas tähenduses ja muutunud halvaks
-- ja need siis ongi need mõlemad põhivormid milledes inimene on
tõesti osutunud olevat teistest loomadest etemaks!….
7
On
kindlasti juba oletatud kui kergelt vaimulike hindamisviis võib
johtuda rüütellik-aristokraatlikust ja areneda siis selle
vastandiks; selleks on erilist põhjust alati kui vaimulike ja
sõdurite kastid asetusid kadetseval kombel vastakuti ega soovinud
mingi hinna eest saavutada üksmeelt. Rüütellik-aristokraatlike
väärtushinnangute eelduseks on võimas kehaline antus, õitsev,
ülim isegi ülevoolav tervis, ning selle säilimise tingimused,
sõda, seiklus, jaht, tants, võistlused ja üldiselt kõik milles
sisaldub võimast vaba rõõmsameelset tegevust.
Vaimulik-ülimuslikule hindamisviisile on -- me märkasime selle --
teisi eeldusi: paha asi selle poolest kui küsimuse all on sõda!
Papid on nagu teada halvimad
vaenlased
-- miks nõnda? Sellepärast et nad on võitmatud. Võitmatuses
kasvab neis viha suureks ja koletuks, hingestatumas ja mürgisemas
laadis. Maailmajaloo suured vihkajad on alati olnud vaimulikud,
samuti hingestatumad vihkajad -- vaimuliku kättemaksu hingestatusega
võrreldes ei tarvitse mingit hingestatuse laadi võtta üldse
tähelepanu allagi. Inimese ajalugu oleks liiga rumal lugu kui ei
oleks hinge mida see on saanud võimetutelt; võtkem kohe käsile
kõige suurem näide. Kõik mida maa peal on tehtud “ülimuslikkude”,
“võimsate”, “isandate”, “valitsejate” vastu on
tähendusetu võrreldes sellega mida juudid
on nende vastu sooritanud, juudid, see pappide rahvus kes on õppinud
hankima hüvitust vaenlastelt ja vallutajatelt lõpuks vaid nõnda et
hindavad täielikult ümber nonde väärtused, seega siis kõige
hingelismate kättemaksuabinõude
abil. Vaid selline ongi pappide rahvusele omane, rahvuse kellede
vaimulik kättemaksuhimu on taandunud kaugemale tagaplaanile. Just
juudid on julgenud asetada hirmutavalt järjekindlalt
aristokraatliku väärtussuhte (hea = ülimuslik = võimas = kaunis
= õnnelik = Jumala poolt armastatu) täpselt vastupidiseks ja
pidanud sellest kinni kõige põhjatuma viha (võimetu viha)
hammastega, nad on selle pööranud nimelt nõndapidi: “vaid
viletsad on head, vaesed, võimetud, alamad ainuüksi on head,
kannatavad, puudulikud, haiged, inetud on samuti ainsad õiged,
ainsad Jumalale meelepärased, vaid nende tarvis on olemas õnnistus
-- kui seevastu teie ülimuslikud ja võimsad olete alatiseks halvad,
julmad, himukad, täitmatud, jumalata, te jääte ka alatiseks olema
ilma õnnistuseta, neetud ja kaduvusele mõistetud!”... Me teame
kes
on saanud selle juutide ümberhindamise oma pärandiks... Rääkides
ääretust ja piiritult saatuslikust alguse tegemisest mille juudid
on siin kogu põhimõttelisema sõjakuulutusena teinud, tuletan
meelde väidet milleni olen jõudunud ühel teisel juhul (“Teiselpool
head ja halba”, lk. 94) – nimelt et orjade
mäss moraalis
saab alguse juutidest, mäss millel on kahetuhandeaastane ajalugu ja
mis on nüüdseks meie vaateväljast kadunud vaid seetõttu et see on
olnud -- võidukas ….
8
--
Aga te ei mõista seda? Teil ei ole silmi selle jaoks mis on vajanud
kahte aastatuhandet saavutamaks võitu?… Selles ei ole midagi
imekspandavat: kõiki piki
asju on raske näha, näha algusest kuni lõpuni välja. Aga toimunu
on see:
selle kättemaksu ja viha puu tüvest, juutide viha -- sügavaima ja
ülevaima, nimelt ideaale loova, väärtusi uuestiloova, maa peal
igavest ainulaadse viha -- sellest võrsus midagi ühtmoodi
erakordset, uus
armastus,
sügavaim ja ülevaim kõigist armastuse liikidest; ja mis muust
tüvest see olekski võinud kasvada?… Aga ei pea arvama et armastus
on kasvanud suureks just selle kättemaksuhimu tegeliku eitamisega,
juutide viha vastandina! Ei, tõde on vastupidine! See armastus
kasvas sellest selle kroonina, võidurõõmutsevana, puhtaimas
kirkuses ja päikeseküllasuses väga laiaks ja üha laiemalt
kehkleva kroonina mis püüdles valguse ja kõrguse riigis selle viha
eesmärki, võitu, saaki, veetlust omal kombel ühtmoodi agaralt,
nõnda kui selle viha juured lasusid üha põhjalikumalt ja
himukamalt kõigesse milles oli sügavust ja mis oli halb. See
Naatsareti Jeesus, ilmutatud armastuse evangeeliumina, see vaestele,
haigetele, patustele õnnistust ja võitu toova “vabastajana” --
ega olnud ta veetlus just kõige kardetavamas ja vastupandamatus
vormis, veetlus ja kõvertee just nende juutlike
väärtuste ja ideaalide uuendusteni? Eks Iisrael ole just selle
“vabastaja”, selle Iisraeli näiliku vastase ja hajutaja
keerdteid oma kasuks kasutades saavutanud subliimse kättemaksuhimu
viimast eesmärki? Eks kuulu see tõesti
suurde
kättemaksu-poliitikasse, kaugelenägeva, maa-aluse, aeglaselt
käsitsetava ja arvestava kättemaksu salajasse musta kunsti et
Iisraelil endal tuli eitada ja risti naelutada oma kätemaksu tegelik
vahend et “kõik inimesed”, nimelt kõik Iisraeli vastalised
võiksid haarata just selle sööda? Ja teisalt, kas suudab hinge
ihutuimgi peensus mõelda välja veel
ohtlikumat sööta ?
Miski mis tõmbaks ahvatlevalt pähehakkaval uimastaval laastaval
kombel võimuga võrdseks sellele “püha risti” võrdpildile,
sellel hirmuäratavale paradoksile “Jumal ristil”, sellele Jumala
mõistetamatult viimsele äärmisele julmale iseenda ristinaelutamise
müsteeriumile, mille eesmärgiks on inimese
päästmine ?
… Kindel on vähemalt et Iisrael on sub
hoc signo, selles märgis kätemaksuga
ja kõikide väärtuste ümberhindamisega taas kord korra teise
järel viinud võidu kõigist uutest ideaalidest, kõigist
ülimuslikest
ideaalidest. ---
9
Aga
mida te räägitegi veel ülimatest
ideaalidest? Võtkem käsile tõsiasjad: võidule on pääsenud
rahvas -- või ‘orjad’ või ‘rahvas’ või ‘kari’ või
kuidas seda soovitakse nimetadagi -- kui see on aset leidnud juutide
toimel, nii las olla! Siis ei mingil rahval ei ole kunagi olnud
maailmajaloolist ülesannet. ‘Isandad’ on hävitatud, tavalise
mehe moraal on võitnud. Ehk see võit mõistetakse veel
veremürgituseks (see on omavahel seganud rasse) -- ma ei väida
vastu; aga kahtlematult see mürgitus on õnnestunud.
Inimsoo ‘vabastus’ (nimelt isandatest) sujus suurepäraselt, kogu
juutlus, või kristlus või mis iganes alaneb silmnähtavalt (oh neid
sõnu!). Mürgistuse edenemine läbi inimsoo kogu keha ei paista
peatuvat, selle hoog ja samm võib siit maalt alates olla üha
aeglasem, peenem, kuulmatum, ettevaatlikum – on ju ka sellega aega…
Kas on kirikul selle eesmärgi teoks tegemisel veel mingi vältimatu
ülesanne, üldse enam olemasolu õigustust? Või oleks võimalik
tulla toime ilma kirikuta? Quaeritur, selle üle võib vaielda. Näib
siiski nõnda, et see pigem takistab ja pidurdab seda käiku kui
hoogustab? Nii, just siin kiriku kasulikkus saakski peituda….
Kindlasti on see viimaks midagi brutaalset ja viletsat mis nurjab
tarka mõistust, tõeliselt nüüdisaegne maitse. Ega see ei peaks
vähemalt veidigi peenemaks muutuma? See võõrutab nüüdsel ajal
rohkem kui veetleb… Kes meist olekski vabamõtleja kui ei oleks
kirikut? Kirik nujerdab meid, mitte
selle mürk… Ka meile meeldib mürk kui saame jätta kiriku kus
seda ja teist...” Selle epiloogi minu kõnesse on kirjutanud üks
“vaba hing”, aus loom nagu ta on selgelt osutanud end olevat,
lisaks veel demokraat; ta on siiamaani mind kuulanud ja pole mallanud
kuulata minu vaikimist. Siin kohal on minul nimelt palju vaikimist.
10
Orjade
mäss moraalis algab sealt et vimm
ise muutub loovaks ja sünnitab väärtusi: selliste olendite vimm
kes ei ole võimelised tegelikuks vastutegevuseks, teoks ja kes
korvavad selle kahju imaginaarse kättemaksuga. Ülimuslik moraal
kasvab alati esile võidurõõmsast enese jaatamisest, orjamoraal
suhtestub taas algusest peale eitavalt “väljaspoolsesse”,
“teistsugusesse”, “mitte-endasse” ja see
eitus on selle loov tegu. See
väärtusi-loova pilgu pöördumine teise suunda --
vältimatu suundumine väljapoole mitte tagasi oma isedusse --
kuulub just vimma juurde; orjamoraal vajab tekkimiseks alati esmalt
vastu- ja välismaailma, see vajab, füsioloogilist sõnastust
kasutades väliseid ärritusi selleks, et üleüldse mõjule pääseda
-- selle tegevus on olemuslikult pelgalt vastureaktsioon. Õilsa
väärtustamise kohaselt on täiesti vastupidi: see funktsioneerib ja
kasvab spontaanselt, endast tulenevalt, otsib oma vastandit vaid
regeerimaks veelgi tänulikumalt veel rõõmsamalt -- sellele omased
negatiivsed mõisted „alamväärtuslik“, „odav“, „halb“
on vaid hiljem tekkinud, kahvatu heiastus võrrelduna selle
positiivsete, täielikult eluga, ja intuitsiooniga küllastatud
põhiarusaamaga „me õilsad, me head, me ilusad, me õnnelikud!“
Kui ülimuslik hinnanguviis mürgitab iseennast ja eksib reaalsuse
vastu siis saab see suunitletud valdkonna suhtes mida see piisavalt
ei
tunne ja millise tegeliku tundmise see vaistlikult tõrjub; see
mõistab mõningatel juhtudel valesti enda poolt halvustatud
valdkonda, lihtinimese ja alamrahva keskkonna; aga teisalt tuleb
arvesse võtta et halvustamiselt, ülevaatlikult pilgult,
ülevaatilkumalt afektilt eeldatakse et see võltsib ülevaatliku
pilti ega lähe üldse nii kaugele kui taga-aladele tõrjutud viha,
jõuetu kättemaks kui see -- teadagi in effige, sõna-sõnalt -- oma
võltsingutes vastast solvab. Ülevaatliku pilguga on segunenud nii
palju hoolimatust, nii palju kergelt võtmist, nii palju mujale
vaatamist ja kannatamatust, isegi nii palju rõõmu tunnetki ette see
ei suuda mingilgi kombel muutma oma objekti tegelikuks
karrikatuuriks ja koletiseks. Märgatagu vaid pea heatahtlikuid
ilmingud mida näiteks kreeka aadel kasutas kõikide sõnade puhul
millega see kaugenes alamrahva hulgast; kuidas teatud halisemine,
tähelepanelikkus, kaastunne alati seguneb nende sõnadega ja
leevendab nende haledust, lõpuks isegi nõnda et pea kõik tavalist
meest tähendanud sõnad on lõpuks jäänud keelde „õnnetut“,
„haletsusväärset“ tähendamaks (võrlde deilos (?), deilaios
(?), ponmros (?), maxderos (?), milledest kaks viimatimainitut
tähendavad tegelikult tavalist meest kui tööorja ja veolooma) --
ja kuidas teisalt „halb“, „alamväärne“, „õnnetu“ ei
ole kunagi ei ole kunagi hakanud kreeklasete kõrvus kõlama
samakõlaliselt nii et nende kõlavärvingut valisteks „õnnetu“
tähendus, see on pärandiks vanast õilsamast aristokraatlikust
väärtustamisest mis püsib samana isegi haluvustades (filoloogidele
märgitagu mis mõttes sõnasi oidznos (?), anolbos (?), tlemeon (?),
dnstnxein (?), enmfora (?) kasutatakse). „Õilsasoolised“ tõesti
ka tundsid
ennast „õnneliku“ rahvakihina; neil ei tarvitsenud enne oma
vaenlaste poole piiludes ennnast võltsilt õnnelikuks nimetada, seda
vahel endale sisendada, valetadeski
endale olevat õnnelikud (nii nagu kõigil vimmastel inimestel on
kombeks); ega nad ka siiski ka ei jõust küllastatuna, täielikena
ehk siis vältimatul
kombel ka aktiivsete inimestena ei tarvitsenud ka eristada õnne
tegevusest -- nende meelst kuulus tegevus lahutamatult õnne juurde
(sellest saab alguse en prattein (?)) -- kõik tõelise vastandina
„õnnele“ nagu seda mõistavad suutmatud ja ahistatute tasandil
elavad, mürgiste ja vihameelsete paiseid põdevad, kellele õnn on
ennekõike narkoos, uimastus, puhkus, rahu, „spatia“, vaimu
nõtrus ja jäsemete sirutamine, lühidalt passiivne
õnn. Ülimuslik inimene on enesele lootev ja avatud (gennaios (?),
„kõrgestisündinud“, rõhutab „otsekohesust“ ja kõigiti
samuti naiivsuse heiastust), vimmakas inimene seevastu ei ole
otsekohane, ei ole naiivne ega endagi silmis aus ja otsene. Tema
hing vaatab
viltu,
tema vaim armastab redupaiku, kõverteid, ja tagauksi, kõik
varjujääv tundub talle tema
maailmana,
tema
turvalisusena, tema
lohutusena;
ta oskab olla vait, ei unusta, oodata, aegajalt lömitada, alanduda.
Selliste vimmakate inimeste sugu peaks veel vältimatul kombel olema
ka
kui mingi ülimuslik sugu ja see ka austab tarkust palju rohkem,
nimelt
esikohal olevana olemasolu eeldusena kui seevastu jällegi
kõrgemasooliste inimeste tarkusel on üldisuse ja peenutsemisega
mõnetine kõrvalmaitse; tarkus ei ole sellel juhul mitte üldsegi
nii olemuslik nagu on juhtivate teadvustamata
vaistude täielik tegevuskindlus või isegi teatud ebatarkuski, isegi
kui see tähendab julget sööstmist ohtu või vaenlase vastu, või
tigedusse, armastusse, austusesse, tänulikusesse ja kättemaksu
keevaline äkilisus millest kõrgemad hinged on üksteist ära
tundnud kõikidel aegadel. Õilsama inimese vaengi kui seda temas
juhtub olema, on tekkinud ja vallandub nii kiire reaktsioonina et see
seetõttu ei saa teda
mürgitada;
teisalt seda üldsegi eriti paljudel juhtudel ei tekigi, millisena
see olekski vältimatult kogu oma nõrkuses ja võimetuses taunitav.
Tugevatele täielikele loomustele on omane et nad ei või
pikaajaliselt suhtestuda oma vaenlastessegi tõsiselt, ega oma
õnnetustesse, pahategudesse; nendes on niivõrd plastilisust,
mõnusust, tervendavat ja ka lohutavat jõudu (heaks näiteks on
uuema aja maailmast Mirabeau kes ei mäletanud talumagi solvanguid ja
labasusi ja kellele oli võimatu anda andeks vaid seetõttu et ta --
unustas). Selline inimene käänab ühekorrga paljudel madudel kaela
kahekorra, kes kaevuvad teineteistesse ja vaid sellistel juhtudel on
võimalik -- kui see maa peal üldse võimalik on -- tõeline
„vaenlaste armastamine“.
Kui sügvalt õilis inimene oma vanelast ometigi austab! -- ja
selline austus on juba sild armastuse poole... Ta nõuab, et vaenlane
oleks tema vaenlane, tema au väärt, ega talu ta mingit teist liiki
vaenlast kui sellist kelles ei ole midagi põlastusväärset aga väga
palju
austatavat! Mõelgem aga teisalt „vaenlast“ sellisena nagu
vimma-inimene teda mõistab -- ja just selles on tema teotsemine,
tema lummus: ta on endale moodustanud ettekujutluse „halvast
vaenlasest“, „pahast“
inimesest
iseenesest-võetuna ja nimelt just põhimõistena millest alates ta
leiutab endale veel järelduseks ja vastandiks ka „hea“ --
iseenda!...
11
Nõnda
siis täiesti vastupidi kui on lood õilsameelsega kes loob endale
„hea“ põhimõiste eeldusena ja omal intsiatiivil, nimelt
iseendast lähtumisi ja alles sellest lähtumisi ettekujutluse
„halvast“! See oma loomuselt ülimuslik „halb“ ja see lõputu
pulbitseva viha katlast pärit „halb“ -- esimene on kui
järelheiastus, algpunkt, kõrvalseik komplementaarne värvus, teine
aga allikteos, lähtekoht, tõeline tegu orjamoraali
mõsitete-moodustamisel --, kui erinevad ometigi on need mõlemad
näivalt sama „hea“-mõiste vastanditeks asetatud sõnad „halb“
ja „kuri“! Aga headuse mõiste ei
ole
siin samane: tuleb ennem endalt küsida kes
õieti siis on „kuri“ vimmamoraali poolt mõistetuna. Vastus
kõlab kogu oma ranguses nõnda. Just selle teise moraali „hea“,
just ülimuslik, võimas, valitsev, vaid teisiti võõbatuna, teisti
tõlgendatuna, vaid vimma mürgiste silmadega teistmoodi nähtuna.
Siinkohal tahame kahtluse alla seada vähemalt ühe seiga: see kes on
õppinud tundma neid „häid“ vaid vaenlastena ei ole õppinud
tundma kedagi muud kui vaid kurje
vaenlasi:
samad inimesed keda nii karmilt peab ohjes komme, austus, meeldumus,
tänulikkus, nendest enam veel aga ükteise järel valvamine,
kadedus, inter
pares,
võrdväärsete hulgas kes teisalt on nii nutikad suhtestudes
teineteistesse tähelepanelikult, kontrollitult, ettevaatlikult,
usaldavalt, uhkelt ja sõbralikult -- nad ei seisa välismaailma ees,
seal kus algab kogu kummastavus, võõras maailm, mitte just paremini
kui vallapäästetud metsloomad. Nad on seal vabad kogu sotsiaalsest
sundusest, kõrbes nad hangivad endile tasu oma pinestatuse eest mida
põhjustab kaua kestnud eristumine ühsikondliku rahu hüvanguks, nad
pöörduvad tagasi metslooma-südametunnistusega seotud süütuse
manu rõõmustavate monstrumitena kes saavad eemalduda kohutavate
mõrvade, põlengute, vägistamiste, piinamiste järelgi nii
üleolevalt ja täielikus hingelises harmoonias nagu tudengite
väikestelt olengutelt olles veendunud selles et luuletajatel on
kauaks laulude ja ülistuste jaoks ainest. Kõigis neis ülimuslikes
rassides astub põhjatutest sügavustest selgest esile röövloom,
uhke, saaki ja võitu himukalt jahtiv blond
kiskjalik
loom; need tema varjatud sügavaimad hingesopid vajavad aegajalt
vallandumist, loom peab esile tulema, see peab pääsema tagasi
kõrbesse: -- nagu roomalikul, araabialikul, gremaanilikul, jaapani
aadlil, Homerose kangelastel, Skandinaavia viikingitel -- see vajadus
on nende kõigi jaoks ühine. Justnimelt ülimuslikud rassid on
jätnud „barbaarsuse“ mõiste kõigile omapoolt käidud teedele;
isegi nende kõrgemaski kultuuris ilmneb teadlikus, uhkuski sellest
(näiteks kui Perikles ütleb ateenlastele oma kuulsas matusekõnes,
„kõikidele maadele ja meredele on meie vaprus raiunud oma tee
püstitades endale kõikjale kadumatuid hea
ja kurja
mälestusmärke“). See ülimuslike rasside „vaprus“ mis ilmneb
hullu, meeletu, äkilisena, nagu ka seegi mis nende üritustest on
ette-ennustamatu, uskumatuna tunduv – Perikles mainib asutusega
ateenlaste rafnmia (?); nende hoolimatut ja põlgliku suhtumist
turvalisusse, kehasse, elusse, heaolusse, nende kohutavat julgust ja
nende naudingute suurust kõiges hävitamises, kogu võidu ja julmuse
hõõguses -- see kõik muutus hiljem siis kahjuks „barbari“,
„kurja vaenlase“, näiteks „goodi“, „vandaali“
kujutluseks. Sügav, jäine kahtlustus mida sakslane võimule
pääsedes äratab, nagu nüüdki veel -- on ikka veelgi kauge kaja
sellest tohutust õudusest mida Euroopa on aastasade jooksul tundnud
vaadeldes heledapäiste germaanalstest kiskjate raevupuhanguid (kui
muistsete germaanlaste ja meie sakslaste vahel on vaevalt isegi
mõistelist sugulust, veresugulusest rääkimatagi). Olen korra
viidanud sellele millisesse probleemi sattus Hesiodos kui ta mõistis,
et kultuurid kuuluvad ajajärkudesse ja üritas seda väljendada
kulla, hõbeda ja vase abil: ta ei suutnud muul kombel hakkama saada
selle vastuoluga mida Homerose suurejooneline aga samas nii hirmus,
vägivaldne maailm endast kujutas teisti kui et ta tegi ühest
ajastust kaks mida ta paigutas üksteisele järgnevalt -- esmalt
Trooja ja Teeba kangelaste ja pooljumalate ajajärk, sellisena nagu
seda on oma mälus edasi kandnud ülimuslikud sood kellede endi
esi-isad kuulusid veel sellesse aega; siis tuli vaskne ajajärk
sellisena nagu mahasurutud, rüüstatud, minema pühitud, orjastatud
esivanemate järglased nägid seda sama maailma, vaskse ajajärguna
nagu mainitud, karmina, külmana, julmana, tundetuna, ja tundmatuna,
kõike hävitavana, verisena. Kui oleks tõsi mida nüüdsel ajal
vähemalt „tõeks“ peetakse et kogu kultuuri
eesmärgiks
on just olnud kasvatada kiskja-“inimesest“ taltsas tsivliseeritud
loom,
koduloom,
siis tuleks ilma pikemata pidada kõiki vastumõju- ja vimmavaiste
millede abil ülimuslikud sood ja nende ideaalid on lõpuks vappuma
pandud
ja maha surutud tegelikeks kultuuri
töövahenditeks,
mis siiski ei tähenda, et nende pooldajad
samas ka ise just
kultuuri
oleks esindanud. Pigemini on lood vastupidi ja mitte vaid
tõenäoliselt -- ei! nüüdsel ajal täitsa ilmsena! Need
masendavate ja kättemaksuhimuliset vaistude pooldajad, kogu
euroopaliku ja mitte-euroopaliku, eriti just kogu eelaarjalaste
rahvastiku järglased -- nad esindavad inimliigi allakäiku!
Need „kultuuri töövahendid“ on inimuse häbiks ja pigemini just
„kultuuri“ enda suhtes suuniteltud eelarvamuslikkus, vastuväide!
Võib täiesti tõele vastata et ei lakata lihtsalt kartmast kõikide
ülimuslike rasside alguses olnud blondi metsalist ja et seda
peljatakse: aga kes ennemini sada korda ei kardaks saades samas
imetleda otsekui ta ei
kardakski
ja siiski ei suudaks enam pääseda nägemaks seda midagi mandunut,
vähenenut, kurblikku, mürgistunut? Ja kas just see ei olegi meie
karm
saatus? Millest tuleneb nüüdsel ajal meie
inimeste vastu suunatud vastikus? -- me nimelt kannatame
inimese pärast, selles ei ole vähimatki kahtlust. -- Mitte
hirmust, pigemini seetõttu et ei ole enam midagi mis meid hirmutaks,
madude komplott „inimene“ on esiplaanil sehkendamas; et „taltsas
inimene“, muutmatult keskpärane ja vastumeelne on juba õppinud
tundma et ta on „kõrgema inimesena“ ajaloo otstarve ja tipp,
selle eesmärk; ja isegi seda et tal on õigus nõnda tunda, kuivõrd
ta tunneb end olevat eraldi kõigest sellest kirjeldamatult
mandunust, haiglasest, väsinust, oma aja äraelanust mille järgi
Euroopa nüüdsel ajal hakkab haisema, siis olles omameelest
midagi
ülimalt õnnestunut, vähemalt veel eluks suuteline, vähemalt elu
jaatav...
12
--
Siinkohal ei varja ma ohet aga ei välista ka lõplikku
lootust. Mis nimelt on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu? See
millega ma üksi hakkama ei saa, mis lämmatab ja näljutab mind?
Halb õhk! Halb õhustik! Kui midagi riknenut minu lähedale satub,
kui mul tuleb hingata rikenenud hinge sisu!... Kui palju häda,
puudust, halba ilma, haigust, vaeva ja üksildust inimene üldse
talub? Kõige muuga võib õieti hakkama saada kui ollakse sündinud
maa-alusesse ja võitlevasse olemas-olemisse; pääsetakse üha
uuesti tagasi päevavalgusesse, kogetakse üha uuesti võidu kuldset
hetke -- ja seisab seal siis sellisena nagu ollakse, sündinud,
murdumatuna, tugevana, valmis uue jaoks, veel keerulisema, kaugema
jaoks otsekui vibu mille kogu pingestatus lisab vaid selle painet. --
Aga lubage mulle aeg-ajalt -- eeldades et on olemas taevalikke
soosijaid, teiselpool head ja kurja -- vaadata, vaid korraks, vaadata
millegi täieliku poole, lõplikult õnnestunule, õnnelikule,
võimsale, võidus rõõmutsevale milles on veelgi midagi kardetavat!
Inimese poole kes loob õiguse inimsusele üldse, inimese täiustava
ja vabastava õnneliku kokkulangemise poole mistõttu võib säilitada
usu inimesse!... Nii on nimelt olukord: euroopalikus inimese
vähenemises ja tasalülitumises peitub meie suurim oht, kuna
selle vaatamine väsitab... Me ei näe tänapäeval midagi mis tahaks
saada suuremaks, me aimame et see tee juhib veel allapoole,
madalamale, õhemale, kõlavamale, targutavamale, mugavusse,
keskpärasusse, hoolimatusesse, hiinalikkuse poole, kristlikumaks --
inimene muutub, kahtlemata, üha „paremaks“... Just selles
seisneb Euroopa karm saatus -- kui olema lakanud kartmast inimest,
oleme samas ka loobunud teda armastamast, temast midagi lootmast,
teda tahtmastki. Inimese nägemine juba väsitab meid -- mis ongi
tänapäeval nihilism, juhul kui see ei ole just see? ... Me
oleme väsinud kogu inimesest...
13
Aga
pöördugem tagasi: „hea“ teise algupära probleemi, hüve juurde
sellisena nagu vimma inimene on selle välja mõelnud, see nõuab oma
lahendust. -- Ei tekita imestust, et saakloomad on saakloomad
suurtele röövlindudele, aga seetõttu ei tarvitse veel suuri
röövlinde halvustada, et nad kütivad väikesi kariloomi. Ja kui
lambukesed räägivad omavahel „need röövlinnud on halvad; ja see
kes on võimalikult vähe röövlind ja võimalikul kombel nende
vastand, lambuke -- kas see just ei ole hea?“ selles
idealiseeringus pole midagi kritiseeritavat, kuigi röövlinnud seda
asja vahest veidi pilkavalt võtavad ja vahest lausuvad teineteisele:
„me ei ole nende vastu õiglased, nende kenade lambukeste vastu, ma
armastame neid küll: midagi ei maitse paremini kui õrn talleliha“.
Nõuda vägevuselt et see ei tohiks vägevusena ilmneda, et see ei
tohiks olla võitmise, vallutamise, valitsejaks saamise tahe,
vaenlaste ja konfliktide ja võidurõõmu janu on sama absurdne kui
nõuda nõrkuselt et see peaks ilmnema võimsusena. Tetatud jõu hulk
on just seesugune hulk instinkti, tahet, mõju -- õieti see midagi
muud ei olegi kui just selline intensiivsus, tahtmine, mõjumine ise,
ja vaid ekistav keel (ja selles kivistunud mõistuse kardinaalsed
eksitused) mis mõistab ja mõistab valesti kogu mõju olevat
tulenenud mingi mõjutajaga seoses, „subjektiga“ ja võib näida
lasta asjal teisti olevana paista. Nimelt samuti nagu rahvas eristab
välguks nimetatud subjekti millegi tegemiseks, mõjuks, siis
samas ka rahva moraal eristab ka võimsuse ilmingute hulgast, otsekui
oleks võimsuse taga mingi ebamäärne substraat kellel oleks kui
vaba võim ilmutada oma vägevust või jätta ilmutamata. Aga
sellist substraati ei ole olemas; ei ole „olemist“ teotsemise,
mõjutamise, sündimse taga, „teotseja“ on oletatud vaid
teotsemisele juurde kuuluvana -- ei ole muud kui teotsemine.
Võimaldades välgul sähvida rahvas õieti kahestab selle nähtumuse,
see on tegemise-tegemine: sama sündmus mõistetakse esmalt olevat
põhjus ja seejärel olevana ka põhjuse mõju. Ka loodusteadlased ei
talita just paremini öeldes „jõud paneb liikuma, jõud
põhjustab“ ja muud sellist -- kogu meie teadus on ikka veel
kõigest jahedast kõnepruugist, kõigest affektitusest hoolimata
keele poolt hägustatud ega ole vabanenud selle poolt salamisi sisse
toodud võrdlusest, „subjektist“ (näiteks aatom on selline
kujutelm, samuti Kanti „asi iseeneses“); ei pane ka imestama, et
taustale tõmbunud, salamisi köevad afektid nagu kättemaksuhimu ja
viha kasutavad seda suhtumist oma huvides ega tegelikult ei peata
mingit muud uskumist hardamalt alal kui seda et võimsatel on vaba
võim olla nõrk ja röövlindudel olla lambuke -- nõndamoodi
saavad nad omameelest lugeda röövlinnu süüks et
see on röövlind... Kui suutmatuse kättemaksuhimuline nutikus saab
rõhutuna, tõrjututuna, vägivaldselt kohelduna ennast upitama:
„olgem teistusgused kui kurjad, nimelt head! Ja hea on igaüks kes
ei vägivallatse, ei solva kedagi, ei ründa, ei tasu, jätab
kättemaksu Jumala hooleks, püsib peidus, nagu meie, väldib kõike
kurja ja üleüldse nõuab elult vaid vähest, samuti nagu meie
kannatlikud, alandlikud, õigemeelsed“ -- nõnda see ei tähenda
külmalt ja eelarvamusteta kuulatuna õieti midagi muud kui: „me
nõrgad oleme kokkuvõttes nõrgad; on hea kui me ei tee midagi
milleks meile jõudu ei jagu“; aga see on mõru fakt, see alama
seisuse nutikus mis on ka putukatel (ned teeskelevad surnuid kui neid
mingi oht varitseb, võimalikult hoidudes „liigsest“
tegutsemisest); see on suutmatuse rahavõltsingu ja seesmise
valelikkuse varal riietunud end loobuva, vaikse ootava hüvelisuse
piduriietusse otsekui just nõrga nõrkus -- mis kindlasti tähendab
tema olemust, mõjuvust, tema ainust, vältimatut,
kõrvalepääsmatut tõelisust -- otsekui oleks see ta vabatahtlik
saavutus, midagi tahetut, valitut, tegu, saavutus. Selline
inimene vajab usku ebamäärsusse, valitud „subjekti“ kuna
seda seda nõuab enesesäilitamine, enda jaatamise instinkt milles
iga vale üldiselt pühitsetud saab. Subjekt (või kõneledes
üldmõistetavamalt, hing) on siiani olnud maa peal parim usu
element vahest just seetõttu et see on teinud enamikele surelikest,
kõikivõimalikul kombel nõrgale ja mahasurutule võimalikuks selle
üleva enesepettuse tõlgendada just nõrkus vabaduseks, ja selle
teatud ilmnemise laad saavutuseks.
14
--
Kas keegi tahab saada aimu saladusest kuidas maa peal valmistatakse
ideaale? Kellel on selleks julgust? ... Olgu siis pealegi! Siin
avaneb vaba vaateala sellele pimedale sepipajale. Oodake veel hetk,
lugupeetav härra Uudishimulik ja Usaldav: teie silmad peavad esmalt
harjuma selle petliku, kiiskava valgusega... Kas nõnda! Hästi!
Kõnelege nüüd! Mis seal allpool toimub? Öelge mida te näete, te
kõikidest kõige ohtlikum uudishimu-mees – nüüd kuulan mina.
--
--
„Mina ei näe midagi, aga kuulen sellevõrra rohkem. Kõigist
nurkadest ja koobastest kuuldub ettevaatliku salakavalat pomisemist
ja omavahelist sosistamist. Mulle tundub et seal valetatakse; igas
häälitsuses on suhkrumagusat raugust. Nõrkus tahetakse vale abil
muuta saavutuseks -- kahtlemata on lood nõnda nagu te ütlete.“ --
--
Jätkake!
--
„ja suutmatus mis ei tasu „hüvelisel kombel“; kartlik viletsus
„alandlikkuseks“; alistumine nende ees keda vihatakse kui
„kuulekaid“ (nimelt just ühe kohta, mida nad ütlevad nõudvat
seda alistumist, nad mainivad teda Jumala nimega). Nõrga ründamatus,
arglikkus mida temas on rohkesti, tema ukselävel-seismine, tema
vältimatu ootama-pidamine saab siin hea nimetuse, see on
kannatlikkus, nimetatakse seda isegi peamiseks hüveks ometigi;
kui ei suuda enda eest kätte tasuda tähendab nüüd et ei taha
tasuda, vahest isegi andeksandmist (nimelt nad ei tea, mida
nad teevad -- vaid meie teame, mida nad teevad!) Räägitakse
ka „vaenlaste armastamisest“ -- ja samas higistatakse.“
--
Jätkake!
--
„Nad on täie kindlusega viletsad need kõik pomisejad ja
rahavõltsijad oma urgudes, kuigi nad kükitavad seal teineteise
soojust otsides -- aga nad ütlevad mulle, et nende viletsus on
Jumala valik ja heategu, aretavad ju inimesedki koeri kes neile
rohkem meeldivad; see viletsus võib olla ka valmistumine, katsumine,
koolitus, ja vahest veel enamatki -- midagi mida kunaski korvatakse
ja mille eest saadakse hulganisti kulda, ei! vaid õnne! Seda nad
nimetavad ´vagaduseks´.“
--
Jätkake!
--
„Nüüd teevad nad mulle teatavks, et nad ei olegi ainult paremad
kui võimukad, Maa valitsejad kellede taldu nad peavad lakkuma (mitte
hirmust, mitte üldsegi hirmu tõttu! vaid seetõttu et Jumal
käsib asutada kõike suuremat võimu) -- et nad ei ole ainult
paremad vaid et ka nende ´enesetunne on parem´ et nad vähemalt
kunagi hiljem pääsevad paremate poolele. Aga aitab! aitab! Ma ei
talu enam seda. Halb õhk! Vilets õhustik! See sepikoda kus
valmistetakse väärtusi -- mulle tundub otsekui haiseksid need
pelkade valdedena.“
--
Ei! Veel üks hetk! Te ei ole öelnud veel midagi nende võlurite
meisterlikumast näitest, nende kes mistahes musta valgeks muudavad,
piimaks ja süütuseks: -- kas ei märganud te mis on nende
rafineerituse tipp, nende julgeim, viimistletuim, vaimseim,
valelikuim artistitemp? Pange tähele! Kättemaksust ja vihast
täiedetud keldrielukad -- mida nad teevad just neimahimust ja vihast
ajendatuna? Olete kunagi varem neid sõnu kuulnud? Kas te aimate et
kui vaid usuksite vaid nende sõnu, et olete pelkade vimmaste
inimeste hulka loetud?...
--
„Ma mõistan, avan oma kõrvad veelkord (oh! oh! oh! ja sulgen oma
sõõrmed). Alles nüüd kuulen seda mida nad on öelnud juba
korduvalt: ´Me hüvelised – me oleme õigemeelsed´ -- seda
mida nad nõuavad, ei nimeta nad kättemaksuks vaid ´õigluse
võiduks´; see mida nad vihkavad ei ole mitte nende vaenlane, ei!
nad vihkavad ´väärust´, ´jumalata olekut´; see mida nad
usuvad ja loodavad ei ole kättemaksu lootus, magusa tasumise
saavutamine (juba Homeros nimetas kättemaksu ´meest magusamaks´)
vaid ´Jumala, vanurist Jumala võit jumalatute üle´; ja see
mis jääb neile maailmas veel armastada ei ole nende veljed vihas
vaid nende ´vennad armastuses´ nagu nad ütlevad, need kõik head
ja õigemeelsed maa peal.“
--
Ja mis nime annavad nad sellele mis on nende lohutuseks kõigis
elulistes kannatustes -- ettenähtud tulevase õndususe kujutletud
heiastusele?
--
Mida? Kas ma kuulsin õieti? Nad nimetavad seda ´viimaseks
kohtupäevaks´ oma kuningriigi, ´Jumala kuningriigi´
tulemiseks – aga senikaua nad elavad ´usus´, ´armastuses´,
´lootuses´.
--
Aitab! Aitab!
15
Millesse
nad usuvad? Mida armastavad? Mida loodavad? -- need nõrgad --
nemadki tahaksid nimelt olla kord võimsad, kahtlemata, kunagi peab
ka nendegi riik tulema -- „Jumala riigigiks“ nad seda
nimetavad ilma pikemata, nagu öeldud: on nad ju alati nii
alandlikud! Ja et võida seda kogeda tuleb võida kaua elada,
teiselepoole surmagi -- nii, vajatakse igavest elu et võidakse
igavesti saada „Jumala riigis“ kompensastiooni maisest elust
„usus, armastuses, lootuses“. Mis kompensatsiooni? Kuidas
kompensastiooni? ... Dante eksis minu meelest tõsiselt kui ta
hirmutavalt naiivselt põrgu väravale paigutas kirjutise „minugi
lõi lõputu armastus“: -- kristliku paradiisi ja selle „igavese
õndsuse“ väravale sobiks rohkem kirjutis „minugi lõi igavene
viha“ -- eeldades et valesse viiva värava peale võidakse
kirjutada tõde! Mis tegelikult siis ongi see paradiiisi õndsus? ...
Arvaksime selle ilma pikemata ehk äragi, aga on parem kui meile seda
tõestab tõeline autoriteet keda ei saa neis küsimustes alahinnata,
Aquino Thomas, suur õpetaja ja pühak. „Beati in regno coelesti“,
lausub ta vagusalt nagu talleke, „videbant poenas damnatorum, ut
beatitudo illis magis complaceat“. (Õndsad taevariigis saavad
näha neetute karistamist, et nende endi õndsus tunduks veelgi
õndsaslikum.) Või tahetakse seda kuulda võimsamas kõlapruugis,
näiteks ühe rõõmutseva kirikuisa suust, tema kes andis nõu
ristitutele vältida avalike vaatemängude julma mõju -- mille
nimel? „Pakub ju usk meile palju enamat“, ütleb ta, De
psectaculis, c 29 ss. --, „palju võimsamat; on ju meile
lunastuse kaudu pakutud täiesti teistlaadi rõõme, atleetide asemel
on meil meie märtrid; kui januneksime verd siis on meil Kristuse
veri ... Aga mis ootab meid aga ees tema tagasipöördumise, tema
võidurõõmu päeval!“ -- ja nõnda siis jätkab, see hurmatud
nägemustenägija: „Aga tuleb ka täiesti teistmoodi vaatemänge:
viimase ja lõpliku kohtumõistmise päev, mida paganad ei oota ja
mida nad pilkavad, see päev, kui vanaks muutunud maailm ja kõik
selles oleva neelab tuli. Kui võimas vaatemäng see alles oleks!
Mille üle siis saab alles imestada! Mille üle rõõmu
tunda! Millest lummatud olla! Kui näen nii mõnda ja võimast
kuningat, keda öeldi taevasse pääsenud olevat, nüüd
ohkavat välises pimeduses Jupiteri ja oma teenijavaimude hulgas!
Nagu provintside asehaldurid, Jumala nime vaenajad, lämbuvad veel
hirmsamatesse leekidesse, kui need millega nad ristituid pilgates
vaenasid! Kui need targad filosoofidki oma õpilastega, keda nad
keelitasid, et Jumal millestki ei hooli ja kinnitasid et neil ei
olnud hinge ega see ei pöördunud endisesse kehasse tagasi, kui nad
koos oma õpilastega piinlikust tundes põrgupõhja vajusid! Ja kui
luuletajad enam ei oota värisedes oma kohtuotsust mitte enam
Rhadamantuse või Minose, vaid Kristuse kohtujärje ees! Siis
kuulatakse tragöödia esitajaid hoolikamalt, kuna need oma hädas
valjemini kisendavad; siis tuleb näitlejaid hoolikamalt vaadata,
kuna nad on leekidesse hajumas; vaadata kutsarit, kes hõõgub põleva
ratta peal; vaatada atleeti, kes nüüd ei maadle enam mitte
maadlusiringis vaid leekides – siiski mina ei taha mitte niivõrd
näha neid elavaid vaid suunata oma küllastamatu pilgu nende suunas,
kes on eksinud Jumala enda vastu.
´Siin
ta on´, ütlen ma, ´see puusepa ja ta kaasa poeg (nagu kõik
järgnevuses ja eriti just Talmudis tuntud Jeesuse ema nimetus
näitab, Tertullianus tähistab selle eelistatud sõnaga juute),
sabatirikkuja, samariitlane, kuradist riivatu. See on see, mida te
ostsite Juudaselt, keda te piinasite vitste ja rusikalöökidega,
keda te häbistasite tema peale sülitades, kellele jootsite sappi ja
äädikat. Tema on see, kelle ta jüngrid väidetavalt salaja
varastasid, et võiksid öelda, et ta üles tõusnud on, ja kelle
mingi aednik minema kärutas et uudishimulikud ei tallaks tema
aedvilja.´ Milline preetor, konsul, kvestor või preester kogu oma
vabameelsuse juures oleks lubanud sul vaadata midagi taolist ja
sellest rõõmu tunda. Ja siiski on meil tänu meie usule need asjad
vaimus ja ettekujutluses omal kombel lähedal. Milline siis peaks
olema see mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud, mis ei ole
inimese südamesse tõusnud? (I. Kor.2,9.) Mina usun meelsamini, et
see on kui tsirkus, nagu tragöödiaid ja komöödiaid esitav teater,
otsekui võidujooksurada.“ Per
fidem: nii on kirjutatud.
16
Lõpetagem.
Mõlemad vastakuti-seatud väärtused „hea ja halb“, „hea ja
kuri“ on võidelnud maa peal kohutavat, aastasadu kestnud võitlust;
ja kui ongi selge, et üks väärtus on olnud juba ka võidupoolel ei
ole veel nüüdki puudust kohtadest, kus võitlus jätkub
otsustamatul kombel. Võiks öelda nõndagi, et võitlus on siirdatud
selle ajaga rohkem ülemasse regioon ja et just nii on see tulnud üha
sügavamaks, üha vaimsemaks: nõnda et nüüdsel ajal vaevalt leidub
otsustavamaid „kõrgema loomuse“, vaimsema loomuse tähiseid kui
see et inimene on selles mõttes kahejalgne ja tõesti veelgi nende
vastandite võitlustanner. Selle võitluse sümbol, kirjutatuna
raamatusse mis on säilitanud oma loetavuse läbi kogu inimajaloo
pealkirjaks sobiks „Rooma Juudamaa, Juudamaa Rooma vastu“;
teisalt ei ole olnud mingit suuremat sündmust kui see
võitlus, see küsimuse edastamine, see verivaenlaste
konflikt. Rooma meelest oli juutides midagi sisuliselt loomuvastast,
omal kombel oli juut nagu antipoodne monstrum; Roomas arvati, et juut
oli tunnistatud süüdi olevaks „kogu inimkonnale
suunitletud viha“ tõttu, täiesti tõsi, juhul kui on õige
ühendada inimsoo õnn ja tulevik aristokraatlike väärtuste,
roomalike väärtuste tingimatu valitsemisega. Millised on siis olnud
juutide tunded Rooma vastu? Seda võib järeldada tuhandetest
märkidest; aga piisab kui meenutame taaskord Johannese
ilmutusraamtut, metsikumat kõigist kirjutatud lammutamistest mis
kättemaksul südametunnistusel lasub. (Kristliku vaistu sügavat
järjekindlust ei peaks muide alahindama, kuna see paigutas just
selle vihase raamatu päismikusse armastuse jüngri nime, tema
kellele nõnda omistati see armunud-unistava evangeeliumi -- siin
peitub ka veidi tõtt, kui palju kirjanduslikku rahavõltsimist
selleks otstarbeks poleks ka vajatud.) Olid ju roomlased nii võimsad
ja ülimuslikud, et kunagi polnud maaepal olnudgi kedagi nii
võimsamaid ega ülimuslikumaid, ei isegi inimeste unedes; iga neist
jäänud jälg, iga kirjutuski tekitab vaimustust kui vaid tuntakse
ära mis kirjutja on. Juudid seevastu olid preesterilik
rahuvus par excellence, kelledes peitus võrratu rahvuslik-moraalne
geniaalsus: võrrelgem neid vaid kaudselt andekate rahvastega,
näiteks hiinlast või sakslast juutidega siis mõistetakse mis on
esimene ja mis on viies väärtus-skaalal. Kumb on tegelikult
võitnud, Rooma või Juudamaa? Aga selles pole kahtlustki, mõelgem
vaid keda isegi Roomas tänapäeval kummardatakse kõige kõrgemate
väärtuste isiksustumisena -- ja mitte vaid Roomas vaid pea poolel
maakeral, kõikjal kus inimene on muutnud või tahab muutuda vaid
taltsaks --, kolme juuti, nagu teatakse ja üht juudinaist
(Jeesus Naatsareetalane, kalamees Peetrus, vaibakuduja Paulus ja
ülalmainitud Jeeuse ema keda nimetatakse Mariaks). See on ülimalt
tähelepanuväärne: Rooma on kahtlemata alla jäänud. Rensessansi
klassikaline ideaal, kõikide asjada ülimuslik hindamisviis ärkas
siiski taas ellu hiilagaval-ehmataval kombel: isegi Rooma liigatas
nagu pooleldi ellu ärganuna uues, selle kohale ehitatud juudistunud
Rooma ikke all, Rooma mis paistis olevat oikumeeniline sünagoog ja
mida nimetati „kirikuks“: aga peagi tähistas juutlikkus taas oma
võidupäeva, nii madala (saka ja inglise) mässu tõttu mida
nimetatakse usupuhastuseks, kaasa arvatud selle vältimatud kaasused,
kiriku mõju ennistamine -- ja ka klassikalise Rooma taasmatmine.
Veelgi otsustavamas ja sügavamas mõttes kui siis sai Juudamaa
veelkord Prantsuse revolutsiooni päevil võidu klassikalsise ideaali
üle: Euroopa viimane poliitiline ülemkiht, mis omas mõju 17 ja 18
sajandi Prantsusmaal murdus rahvalike mässude rünnaku all --
maa peal pole kunagi kuuldud suuremat rõõmurõkatust, lärmakamat
innkust! Kõige selle keskel juhtus üks ennustamatuim, ootamatuim
sündmus: antiigi ideaal ise astus kehastununa ja
ennekuulmatult toredana inimkonna silmade ja südametunnistuse ette
-- ja veel kord, võimsamalt, lihtsamalt, kaalukamalt kui kunagi enne
kaikus see vimmameele vana väär-tunnussõna vastu, mis kõneles
enamuse eesõigusest, inimsuse madaldamisest, madaldumisest,
tasandamisest, alla ja õhtu poole kulgemise tahtmise vastu sai nõnda
seatud hirmutav ja veetlev vastupidine tunnuslause mis kõneles kõige
paremate eesõigusest! Otskui viimase teisele teele
juhatava ilminguna ilmus Napoleon, see kõikide aegade inimestest
üksildasim ja hilis-sündinuim, ja temas sai ülimuslik ideaal
iseesest võetuna lahjaks muutunud probleemiks -- uuritagu
milline probleem see on: Napoleon, see mitteinimese ja
üli-inimese süntees ...
17
--
Sellega siis kõik? Kas pandi suurim kõigist ideaalsetest
vastuoludest nõnda siis igavesteks aegadeks ad acta? Või teisaldati
asi vaid edaspidiseks, kaugele tulevikku? ... Kas ei pea vana tuli
kunagi hakkama leegitsema veel kohutavamal, veel kauem ette
valmistatud lõõsaks? Veelgi enam: kas just mitte seda ei peaks kogu
jõust lootma? tahtmagi? Edendadagi? ... Kes hakkab siin minu
lugejate kombel sellest asjast mõtlema, edasi mõtlema, vaevalt et
see varsti otsusele jõuab -- see on piisav põjus minule otsusele
jõudmiseks, eeldades et juba aegu tagasi on piisavalt selgeks saadud
mida mina tahan, mida tahan just selle ohtliku tunnus-sõnaga
mis on kirjutatud minu viimase raamatu tarvis: „Teiselpool head
ja kurja“ ... See vähemasti ei tähenda „Teiselpool
head ja halba“. -- --
MEELDETULETUS
Ma
kasutan selle uurimuse poolt pakutud võimlaust avaldamaks avalikult
ja otsesel kombel oma lootust mida olen senini maininud vaid
jushuslikes vestlustes mõningate haritud inimestega: et nimelt mingi
filosoofiline koolkond peaks tulemusrikkalt edendama
moraaliajaloolist uurimistööd avaldades sarja akadeemilisi
võistluskirjutisi: -- ehk on see raamat just andmas mõjusat
impulssi selle saavutamiseks. Sellist võimlaust tõstatagu esile
järgnev küsimus, see teenib ära samavõrd hästi nii filoloogide
kui ka tegelikku filosoofiat ametina harrastavate teadlaste
tähelepanu.
„Mis
viiteid pakub keeleteadus, eriti etümoloogiline uurimine moraalsete
mõsitete arenguloo tarvis?“
Teisalt
on sama vajalik saada füsiloloogid ja meditsiiniteadlased neid
probleeme uurima (mis puudutavad endiste väärtuste väärtust):
siis jäägu elukutseliste filosoofide asjaks tegutseda selleski
üksikjuhtumis propageerijate ja vahendajatena, siis kui neil on
õnnestunud üldiselt muuta filosoofia, füsioloogia ja
meditsiiniteaudse vaheline algselt väga ebasõbralik, ja umbusklik
suhe võimalikult sõbralikuks ja viljakaks vastastikuseks
lävimiseks. Kõik seadusetahvlid, kõik „sina pead“ mida ajalugu
või etümoloogiline uurimine on tõstatanud näib tunduvat vajavat
tõesti pigem füsiloogilist valgustamist ja tõlgendamist, igal
juhul veelgi rohkem kui psüholoogilist; kõik need ootavad ühsekoos
meditsiiniteaduse poolt tulevat kriitikat. Küsimus: mis väärtusega
on see või mõni teine „heade“ seadustahvel või „moraal“?
tuleb paigutada kõikvõimalikesse spestiifilistesse
perspektiividesse; eriti seoses küsimusega „mille jaoks
väärtuslik?“ mida ei või käsitleda just üleliigse piisava
hoolikuseta. Näiteks millegil mis oleks ilmselt väärtuslik mingi
rassi võimalikult suurema ellujäämisvõime seisukohalt (või
mõeldes selle üha paremat kohandumisvõimet teatud konkreetse
kliimaga või suurima arvukuse säilitamisega), ei oleks hoopiski
sama väärtus, kui näiteks oleks tugevama tüübi arendamine.
Enamiku edukus ja haruldasemate edukus on vastandlikud
väärtus-seisukohad: see et esmasena mainitud juba iseenest
väärtuslikumaks hinnatakse jäägu meie poolest inglise biloogide
naiivsuse hooleks ... Kõik teadused peavad nüüd tegema
ettevalmistavat tööd filosoofia tuleviku-ülesande heaks, see
ülesanne mõsitetuna nõnda et filosoofil tuleb lahendada väärtuse
probleem, et tal tuleb määratleda väärtuste väärtushierarhia.
--
